Võrtsjärv (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja loodusteaduste instituut
Loodusteaduste osakond
Evelin Tomingas
VÕRTSJÄRVE VEE OLUD JA SELLE MIKROSKOOPILINE ELUSTIK
Referaat
Juhendaja: emeriitprofessor Henn Kukk
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus ............................................................................................. lk.3
Vee keemia:
*Vee mineraalsus ja ioonkoostis ........................................................... lk.4
*Hapnikurežiim ..................................................................................... lk.5
*Orgaanilised ained ............................................................................... lk.5
*Toiteelemendid .................................................................................... lk.6
Valgusolud Võrtsjärves........................................................................... lk.7
*Võrtsjärvel tehtud optilised mõõtmised ............................................... lk.7
Plankton :
*Bakterplankton ..................................................................................... lk.8
*Fütoplankton ........................................................................................ lk.8-9
* Zooplankton ......................................................................................... lk.9-10
Kokkuvõte ............................................................................................... lk.11
Allikad ..................................................................................................... lk.12
Sissejuhatus
Võrtsjärv on suurim tervenisti Eesti territooriumil olev järv. Võrtsjärve kujunemisel eristatakse nelja arenguetappi:
Jää – Võrtsjärv: Võrtsjärve madalikul hakkas lausaline jääkate lagunema ligikaudu 12 500 14C aastat tagasi. Tekkisid eeldused liiva, aleuriidi ja viirsavide settimiseks. Jää-Võrtsjärve staadium ongi meil määratletud setete alusel. Järve toitsid, aga ka kammitsesid Sakala ja Otepää kõrgustikul paiknenud jääväljad. Jää-Võrtsjärv oli Pärnu madalikul ja Peipsi nõos paiknenud jääpaisjärvede vaheliseks ühendusteeks ja tema veetase olenes nii idas, kui ka läänes toimunud muutustest (Orviku, 1973). Ajapikku katkes aga ühendus Peipsis olnud jääpaisjärvega.
Ürg-Võrtsjärv esines enam-vähem ühel ajal Balti jääpaisjärvega (Hausen, 1913). Selleks ajaks oli Eestis juba kujunenud tihe jõgedevõrk ( Raukas & Miidel, 1995). Kiire maatõusu tõttu Navesti vagumus kerkis ja järv suurenes. Ürg-Võrtsjärv oli madal järv, mis sai madalveeseisu ajal säilida vaid lauge reljeefi nõgudes. Ürg-Võrtsjärve kestus oli ligikaudu 2000 aastat.
Ürg- ja Suur-Võrtsjärve vaheliseks ajaliseks piiriks loetakse Holotseeni algust (Orviku, 1973), mil kliima oluliselt paranes ja järves hakkas kujunema rikkalik elustik. Selle tunnistajateks on Suur-Võrtsjärve setetes olevad arvukad limuste kojad . Loodepoolse kiirema maakerke tõttu kerkis järve veetase lõunas ja idas. See taastas väljavoolu Peipsi suunas. Suur-Vürtsjärve kõige tüüpilisemaks setteks oli järvelubi, mida leidub vaid üksteisest eraldatud lasunditena.
Nüüdis Võrtsjärv: Idasuunalise väljavoolu kujunemine ja nüüdisjärve teke leidsid aset ligikaudu 7500 14C aastat tagasi. Võrtsjärve kogu pindala on umbes 270 km2. Tema kaldajoon on vähe liigestatud. Esinevad vaid mõned väiksemad poolsaared, paar lahte ning üksikud saared. Lisaks nendele kuulub Võrtsjärve vesikonda 284 vooluveekogu. Aegade jooksul on Võrtsjärve kutsutud ka Virtsjärveks, seda tema pruunikavärvuse ja vähese läbipaistvuse tõttu. Alljärgnev aitabki tutvuda Võrtsjärve vee oludega ning selles elavate mikro - organismidega.
-3-
Vee keemia
Vee mineraalsus ja ioonkoostis:
Enamik Võrtsjärve suubuvatest jõgedest saab alguse järve ümbritsevatelt kõrgustikelt. Seetõttu on Võrtsjärve vesi kaltsium-vesinikkarbonaatset tüüpi ja üsna kõrge mineraalsusega. Suuremas osas järvest püsib põhiioonide (HCO3, Ca, Mg, SO4, Cl, Na, K) üldhulk keskmiselt vahemikus 250-260 mg/l-1. Kuna jää tekkimisel tõrjutakse suurem osa lahustunud aineid sellest välja, kontsentreeruvad mineraalained jää alla jäävas vabas vees. Jää teke ja sulamine mõjutavadki Võrtsjärves lahustunud mineraalainete aastaajalist muutumist kõige tugevamini. Jäävabal ajal põhjustavad mineraalsuse muutumise peamiselt karbonaatse tasakaalu muutumine ja kaltsiumkarbonaadi väljasadenemine fütoplanktoni elutegevuse tulemusena. 1950. aastatest kuni 1980. aastateni suurenes sulfaatide sisaldus Võrtsjärves 2,7 korda ja kloriidide sisaldus 3,5 korda (Nõges, 1992). Viimase aja kõige silmatorkavam vee ioonkoostise muutus on aga just kloriidide hulga ühtlaselt kiire vähenemine lühikese ajavahemiku jooksul. Kloriidiooni nimetatakse sageli inimkaaslejaks, sest parasvöötme magevees on tema allikaks reovees sisalduvad klooriühendid. Kloriidide sisalduse vähenemise kõige tõenäolisem põhjus on suurfarmide tegevuse lõppemine ja heitvee puhastamise seadmete lisandumine.
Suure karbonaatsuse tõttu püsib Võrtsjärves pH suhteliselt kitsastes piirides: talvekuudel 7,5-8,0 ja jäävabal ajal 8,0-8,6. Järve pinnakihi pH dünaamika sõltub produktsiooni- ja lagunemisprotsesside vahekorrast, vee segunemisest ning suvel ka vee ja atmosfääri gaasivahetusest. Talvekuudel väheneb pH orgaanilise aine aeroobsel lagunemisel vabaneva CO2 toimel. Suvel aga seotakse fotosünteesis süsihappegaasi, mille tagajärjel pH suureneb. Sel moel on pH alusel võimalik eristada intensiivse fotosünteesi ja orgaanilise aine lagunemise periooode. Võrtsjärvele on iseloomulik pH vähenemine juulis kui fotosüntees toitesoolade ammendumise ja vee vähenenud läbipaistvuse tõttu aeglustub. Põhjalähedases veekihis on pH enamasti väiksem kui pinnakihis , talvel on see vahe suurem.
-4-
Hapnikurežiim:
Jäävabal ajal tagab vee segunemine lahustunud gaaside kontsentratsiooni püsimise küllastuse lähedal. Võrtsjärve madalusele vaatamata tekib enamasti siiski pinna- ja põhjalähedaste veekihtide gaasisisalduse vahel väike erinevus. Pinnakihis on temperatuur suvel keskmiselt 0,6-0,8 oC võrra kõrgem ja hapnikusisaldus 1-2 mg/l-1 võrra väiksem kui põhjakihis. Pinnal tekib fotosünteesi ja vee intensiivse soojenemise tõttu enamasti mõneprotsendiline hapniku üleküllastus, põhjakihis aga setete hapnikutarbe tõttu sama suur alaküllastus. Talvise hapnikurežiimi määravad peamiselt järve veetase külmumise ajal ja sulailmade rohkus talve jooksul. Külmumise hetkel on kogu veemass enamasti hapnikuga küllastunud ja hapniku hulga määrab jää alla jääva vee hulk. Külmumishetkest alates saavad ülekaalu hapnikku tarbivad protsessid ja hapniku kontsentratsioon väheneb kuni märtsini keskmise kiirusega ~ 100 mg/m-2 ööpäevas. Keskmiselt igal kolmandal aastal väheneb hapniku kontsentratsioon järve põhjalähedases veekihis alla 1 mg/l-1, kõrgemates veekihtides säilib aga enamasti selline kogus hapnikku, mis on piisav kalade elutegevuseks. Vaid ühel korral, 1995/96. aasta talvel, haaras anoksia (lahustunud hapniku puudumine) suurema osa järve veemassist, ulatudes mitmel pool järve pinnani. Hapnikuvaru kahanemist võivad oluliselt pidurdada sulailmad, sest siis paranevad valgusolud jää all ning ka jää alla imbuv vesi toob hapnikule lisa. Jääalune fotosüntees võib soodsates valgusoludes täielikult korvata organismide hingamisest ja setete lagunemisest tuleneva hapnikukao. Fotosüntees intensiivistub tavaliselt märtsis- aprillis ja jääalune hapnikubilanss muutub positiivseks.
Orgaanilised ained:
Vees sisalduvaid orgaanilisi aineid võib laias laastsu jaotada kas lahustunud või osakeste koostises olevateks orgaanilisteks aineteks. Lahustunud orgaaniliste ainete põhiosa moodustavad veele kollast või pruunikat värvust andvad huumusained. Huumusained pärinevad peamiselt valgalalt, kuid vähesel määral tekib neid ka veekogus endas. Huumusainete sisaldusest sõltuvad vee värvus ja permangaatne oksüdeeritavus. Nii vee värvuse kui ka permangaatse oksüdeeritavuse näitajate põhjal võib öelda, et kõrge veetasemega aastatel sisaldab vesi rohkem huumusaineid kui madalaveelistel aastatel. Nii osakeste koostises olevad orgaanilised ained kui ka bioloogiliselt kergesti lagundatavad
-5-
lahustunud orgaanilised ained on Võrtsjärves peamiselt koha peal tekkinud. Nende ainete hulka väljendavad vee biokeemiline hapnikutarve (BHT) ja dikromaatne oksüdeeritavus. Enamasti on BHT madalam talvel ja kõrgem suvel. Järve lõunaosas on BHT suur aga kevadel, sest Väike Emajõgi kannab sisse rohkesti orgaanilist ainet.
Toiteelemendid:
Toiteelemendid ehk taimetoitained (P, N, Si) sisalduvad järve vees seotuna mitmesugustes lahustunud, kolloidsetes või tahketes mineraalsetes või orgaanilistes ühendites. Veetaimed ja bakterid omastavad kõige paremini toiteelemetide mineraalseid vorme – vees lahustunud fosfaatiooni, ammooniumiooni, nitraatiooni ja ränihappeid. Taimetoitainete varu järves täieneb peamiselt sissevoolu kaudu, vee ja setete vahelise ainete vahetuse kaudu ning taimede ja loomade elutegevuse ja nende jäänuste lagunemisel vabaneva aine kaudu. Võrtsjärve vees sisalduvate toiteelementide kontsentratsioonide põhjal võib järve kesk- ja põhjaosa pidada rohketoiteliseks ehk eutroofseks ning lõunaosa kaldub pigem ülirohketoitelisuse ehk hüpertroofsuse suunas. Toiteelementide sisaldus Võrtsjärves muutub nii aastate kui ka aastaaegade lõikes, ruumilised erinevused ilmnevad nii piirkonniti kui ka veesambas sügavuti. Biomassi moodustamiseks peavad elemendid olema kindlas vahekorras. Kuna süsinikku on karbonaatiderohkes vees alati ülehulgas, määrab enamasti just taimetoitainete varu, kui suureks saab taimede biomass kasvada. Toiteelementide vähesus Võrtsjärves kasvukiirust enamasti ei takista, sest neid vabaneb pidevalt setete segunemisel, pudeme bakteriaalsel lagunemisel ning zooplanktoni ja teiste loomade toitumisel. Sagedamini vähendab esmastootjate kasvu hoopis valgus.
Taimetoitainete kontsentratsiooni kõikumise üks peamisi põhjusi Võrtsjärves on muutlik veetase. Madala vee ajal kiireneb toiteelementide ringe ja paraneb veesamba keskmine valgustatus, see kõik omakorda soodustab fütoplanktoni ja suurtaimede kasvu. Sügavas vees on valgusolud kehvemad ja juurdekasv väiksem. Ka lainetuse mõju ei ulatu põhjani ja setteis seotud toiteelemendid ei ole fütoplanktonile kättesaadavad.
-6-
Valgusolud Võrtsjärves
Vette jõudvat valgust kasutavad nii taimed kui ka loomad. Veetaimed, sealhulgas mikroskoopilised vetikad , kasutavad valgusenergiat fotosünteesiks, millel põhineb kogu bioloogiline aineringe. Loomadele on valgus vajalik eelkõige ümbruses orienteerumiseks ja saagi nägemiseks. Vees nagu maismaalgi sõltuvad valgusolud ilmast ja aastaajast , kuid igale veekogule ainuomase valgusrežiimi kujundavad vees sisalduvad lahustunud ained ja hõljum.
Kuigi Maale jõuab elektromagnetkiirguse lai spekter , kasutavad nii taimed kui ka loomad sellest vaid kitsast ja peaaegu kattuvat lainepikkuste vahemikku ( Masing , 1992), mida nägemisaistingu tekitajana nimetatakse nähtavaks valguseks ja taimede seisukohalt foto -sünteetiliselt aktiivseks kiirguseks (PAR). Päikesekiirguse, vee pinnaomaduste ja vee optiliste omaduste koostoime tagajärjel kujuneb välja veekogule iseloomulik valgusväli s.o valguse spektraalne sügavusjaotus. Vee optilised omadused, mida väljendavad valguse neeldumis- ja hajumistegur, on osaliselt määratud puhta vee omadustega, kuid neid mõjutavad tugevasti vees olevad optiliselt aktiivsed ained. Kõige rohkem neelavad valgust taime -rakkudes sisalduvad pigmendid ja veele värvust andvad lahustunud orgaanilised ained, peamiselt huumusained. Langenud mitmesugustele vees heljuvatele osakestele, peegeldub valgus neilt igas suunas, mille tagajärjel pikeneb valguskiirte teekond vees ja suureneb neeldumise tõenäosus. Nii valguse neelamine kui ka optiliselt aktiivsete ainete tekitatud hajumine põhjustab veekogus valguse nõrgenemist sügavuti.
Võrtsjärvel tehtud optilised mõõtmised:
Esimesed, 1911. aastal Võrtsjärves Secchi kettaga tehtud mõõtmised näitasid, et vee läbipaistvus oli jäävabal ajal enamasti ühe meetri ringis ja ulatus vaid erandkordadel 1,5 meetrini (Mühlen &Schneider, 1920). Igakuised mõõtmised, mis algasid 1966. aastal ei näita sajandi algusega võrreldes kuigi suuri muutusi. Võrtsjärve vesi on kõige läbipaistvam talvel, kui nähtavus võib ulatuda 2,5-3,2 meetrini. Jää vabal ajal on kõige sagedamini mõõdetud vee läbipaistvuseks 0,9 m. Vee läbipaistvus on tavaliselt kõige väiksem septembris, kui ka järve veetase on aasta madalaim ja lainetuse mõju põhjasetetele suurim.
-7-
Plankton
Bakterplankton:
Baktereid leidub nii vabalt veekihis hõljuvana kui ka veetaimedele, -loomadele ning orgaanilise ja anorgaanilise aine osakestele kinnitunult. Vees vabalt elavaid baktereid nimetatakse bakterplanktoniks ehk hõljumiks. Kõik põhilised aineringed : süsiniku-, lämmastiku-, fosfori-, väävli- ja rauaringe – saavad toimuda vaid bakterite vahendusel. Võrtsjärves elavad peamiselt hapnikku vajavad ning tarbivad aeroobsed bakterid. Nad on enamasti heterotroofsed organismid, kes saavad vajaliku süsiniku ja energia vees lahustunud orgaanilistest ühenditest. Ainevahetuse käigus muudavad bakterid orgaanilised ühendid ka vetikatele kättesaadavaks, viies need mineraalsesse vormi. Samas vajavad bakterid mineraaltoitaineid ka ise, et kasvada ja areneda. Mõningatel juhtudel võivad vetikad ja bakterid anorgaaniliste N- ja P-ühendite pärast konkureerida. Teiselt poolt on bakterid ise toiduks algloomadele ja zooplankteritele ning sel viisil toimub olulise osa orgaanilise aine tagasitoomine veekogu toiduahelasse. Bakterid moodustavadki koos vetikate ja taimedega toidupüramiidi aluse ning ülejäänud veeökosüsteemis elavad organismid tarvitavad kas otseselt või kaudselt nende tekitatud orgaanilist ainet. Kõige olulisem rühm, kes baktereid veekogudes sööb, on algloomad . Nende toitumine bakteritest ongi peamine tee, kuidas toitained ja energia hakkavad mööda toiduahelat ülespoole liikuma. Erinevalt paljudest teistest veekogudest söövad Võrtsjärves baktereid valdavalt ripsloomad- ligi 30 korda rohkem, kui viburloomad (Kisand & Zingel , 2000).
Võrtsjärve pideva veemassi segunemise tõttu on bakterplankton nagu ka teised plankton- organismid suure osa aastast kogu järves enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Erandiks võivad olla tiheda veetaimestikuga osad, eriti aga järve kitsas lõunaots. Tavaliselt ongi baktereid järve lõunaosas rohkem, järve kesk- ja põhjaosas nende hulk väheneb.
Fütoplankton:
Juba 1960. aastate lõpul oli Võrtsjärve vetikaid määratud kõigis ökotoopides kokku üle 500 liigi, varieteedi ja vormi. See hulk on tasapisi kasvanud. Kasvu põhjuseks on ühelt poolt uute liikide ilmumine planktonisse, teiselt poolt ka väga väikesearvuliste liikide juhuslik sattumine proovidesse. Hoolimata leitud liikide üsna suurest koguarvust, võib Võrtsjärve fütoplanktonit
-8-
pidada liigivaeseks. Enamuse moodustavad kaks suurt rühma tsöanobakterid ehk sinivetikad ja ränivetikad. Kõik ülejäänud vetikarühmad on Võrtsjärves vähemusrühmad, mis kokku moodustavad enamasti alla 10% fütoplanktoni hulgast. Nende seas on arvukaimad rohevetikad, neel - ja vaguviburvetikad ning koldvetikad. Fütoplankterite elutegevus on enamasti lühiajaline ja toimub ajavahemikul, mil keskkonna olud on nende eluks sobivaimad. Ülejäänud aja veedavad need organismid mitmesuguste puhkejärkudena põhjasettes. Fütoplanktoni kevadine areng algab Võrtsjärves märtsis-aprillis, saades algtõuke jää alla tungivast päikesevalgusest. Valgusolude paranedes ilmuvad esimestena planktonisse Mallomonas´e, Uroglena ja Cryptomonas´e. Suvel aga algab Võrtsjärves niitjate tsüanobakterite kasv. Juba juuni lõpus moodustavad tsüanobakterid fütoplanktoni biomassist enamuse. Kaks liiki- Limnothrix planktonica ja L. redekei – moodustavad üle 90% tsüanobakterite biomassist. Suvel, kui vees ammendub lahustunud toitainete varu, peaks ka fütoplanktoni biomass saavutama kõrgpunkti, kuid Võrtsjärve fütoplankton saavutab oma maksimumi alles hilissügisel enne jää tulekut. Sügisesel biomassi kasvul on kaks põhjust: esiteks üldfosfori hulga suurenemine vees kevadest sügiseni ja teiseks tsüanobakterite sesoonne suurenemine fütoplanktonis, kes vetikatega võrreldes on võimeline saavutama sama fosforihulga juures suuremat biomassi.
Võrtsjärves seguneb vesi tuulehoovuste mõjul üsna hästi, seetõttu ei ole järve eri osade fütoplanktonis tavaliselt suuri erinevusi. Erand on ainult järve kitsas lõunaots, kus avaldub Väikese Emajõe mõju ja vohav taimestik takistab veevahetust järve muude osadega. Kuni maikuuni, kui veetaimestik pole veel piisavalt kasvanud, takistamaks vee segunemist, areneb fütoplankton järve lõuna- ja keskosas ühtemoodi. Juunist alates aga pidurdub järve lõunaosas tsüanobakterite kasv. Ka Väikese Emajõe sissevoolu põhjustatud kiire veevahetus ei võimalda aeglasekasvulistel tsüanobakteritel kasvatada suurt biomassi. Sügiseti, kui veesisene taimestik hääbub, kaovad ka taas fütoplanktoni erinevused järve lõunaosa ja muude järve osade vahel.
Zooplankton:
Zooplankton ehk loomne hõljum kujutab enesest tillukesi veidra välimusega mikroskoopilisi loomakesi, kes oma väikese kaalu tõttu alluvad lainete meelevallale ja hõljuvad veekihis. Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplankton. Tugevalt eutroofses Võrtsjärves domineerivad ainult eutroofsele veekogule iseloomulikud liigid. Oligo-mesotroofsete veekogude liigid on Võrtsjärve planktonist kas täiesti või peaaegu kadunud.
-9-
Arvukuselt on aasta ringi kõige rohkem väikesi keriloomi. Mida suurem on veekogu troofsus , seda rohkem on seal keriloomi (Oltra jt, 2001). Kuna keriloomad on kõige väiksemad zooplankterid, on nende biomass väike. Biomassi moodustavad suuremad zooplankterid – vesikirbulised ja aerjalgsed. Kuna vesikirbulised on zooplanktoni kõige soojalembesem rühm, siis leidub neid Võrtsjärves ainult soojemal perioodil, maist kuni septembrini. Zooplanktoni üldise hulga aastajalisel muutumisel on suhteliselt selge ja muutumatu iseloom: talvel külmas vees on teda vähe, suvel soojas vees aga palju ning ta on jaotunud ühtlaselt kogu järve ulatuses.
Zooplankton koosneb suures osas herbivoorsetest loomakestest, kes toituvad primaar- produtsentidest - vetikatest , ise on ta aga toiduks planktontoidulistele kaladele . Zooplankton on toiduahela keskne lüli ning tema võimsusest vetikasööjana ja sobivusest kalatoiduna oleneb toiduahela efektiivsus. Mida rohkem orgaanilist ainet jõuab vetikatest kaladesse, seda efektiivsem on toiduahel . Ainult suured zooplankterid suudavad süüa vetikaid ning olla kaladele sobivaks toiduks, seega suudavad vaid nemad olla efektiivsed energia transportijad. Teades Võrtsjärves domineerivaid zooplanktereid, on selge, et seal ei ole võimsaid vetika- sööjaid. Domineerivad keriloomad ja vesikirbud ei tule toime Võrtsjärves domineerivate niitjate vetikatega (Limnothrix planktonica) ning toituvad kasutamata jäänud vetikamassi lagundavaist baktereist ja orgaanilise aine lagunemisel tekkivast detriidist. Võrtsjärve vetikaist on zooplanktonile suuruselt sobivaid vaid umbes 10% , seepärast ongi tähtsaim zooplankonit mõjutav keskkonnategur toiduks sobivate vetikate hulk. Võrtsjärve zooplankton sööb vetikaproduktsioonist 12%, millest kaladeni jõuab 3% , Peipsi zooplankton tarbib vetikaproduktsioonist 50% ning kaladeni jõuab sellest 6%. Sellest järeldub, et Võrtsjärves on vetikate poolt fotosünteesil fikseeritud päikeseenergia transformeerimine kalatoodangusse vähetõhus ning zooplankton vilets energia transformaator .
Kui keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised on metazooplanktoni tähtsaimad rühmad, siis protozooplanktoni tähtsamad rühmad on ripsloomad, viburloomad ja juurjalgsed. Kuna suur osa vetikatest ei ole veeloomadele elusana toiduks tarvitatavad ja nende elu lõppeb nn vanadussurmaga. Surnuid vetikaid lagundavad ja lahustavad bakterid, kes on aga peamiseks toiduks protozooplankteritele. Nemad siis muudavad lahustunud orgaanilisse ainesse akumuleerunud energia taas kättesaadavaks toitumisahela järgmistele lülidele.
-10-
Kokkuvõte
Vee keemilised omadused kujunevad eeskätt järve valgalas, kust sademevesi kannab jõgedesse ning nende kaudu järve lahustunud ja tahkeid mineraal - ja orgaanilisis aineid. Järve jõudnud vee keemiline koostis ning järve mõõtmetest ja geograafilisest asendist sõltuvad füüsikalised tegurid määravad üldjoontes, milline elustik ühes või teises järves kujuneb. Omakorda järve elustikul on vee koostise edasise kujundajana märkimisväärne ja mõnikord isegi määrav tähtsus. Kuna Võrtsjärv saab oma vee enam jaolt teda ümbritsevatelt kõrgustikelt, on tema vesi kaltsium-karbonaatset tüüpi ning suhteliselt kõrge mineraalsusega. Võrtsjärve vee pruunikat värvust põhjustavad aga huumusained, mis on lahustunud orgaanilise aine põhiosa. Võrtsjärve tumeduse tõttu on valgusolud vees üsna kehvad, läbipaistvus jäävabal ajal on umbes üks meeter. Järves olevate toiteelementide alusel peetakse põhjaosa eutroofseks ja lõunaosa hüpertroofseks. Vastavalt sellistele tingimustele on kujunenud kaVõrtsjärve elustik. Võrtsjärvele on omane näiteks üsna liigivaene fütoplankton. Millest omakorda zooplanktonile sobib toiduks vaid 10%. Sellest kaladeni jõuab veelgi väiksem osa. Selle alusel võib väita, et Võrtsjärves vetikate poolt kinni püütud päikeseenergia edasi kandmine kalatoodangusse on vähetühus ning zooplankton on kehv energia transportija järgmistele toiduahela lülidele. Kokkuvõtteks üks toiduahela näidis:
-11-
Allikad
``Võrtsjärv: loodus, aeg, inimene`` Juta Haberman , Ervin Pihu , Anto Raukas
Eesti Teaduste Akadeemia seminari materjalid: Eesti suurjärved
www.vortsjarv.ee
-12-