Konspekt (1)

Sisevete jaotus – Kõik siseveed , mis pole mereossad ega ookeanid (pinnavesi, pinnasevesi , põhjavesi).
Mida sisaldab looduslik vesi – lahustunud soolad , vees hõljuvad tahked osakesed, lahustunud gaasid, kolloidid (pole tahked, ega täielikult lahustunud)
Mis on biogeenid , mil viisil satuvad veekogudesse – on fosfori ja lämmastiku mineraalsed ühendid, allikaks on uhteveed ning lagunevad organismid.
Mis on seston, millest koosneb – vees tahkel kujul hõljuv hägu, mineraalne – sete , muda, liiv, savi, orgaaniline – plankton , taimede ja loomade jäänused, elus – kalad jms
Millest sõltub ainete sissekanne veekogudesse - nende sisaldusest veekogu ümbritsevas pinnases ( pinnakate ), see omakorda aluspõhjast, nende lahustuvusest. P-ühendid vähelahustuvad, N-ühendid hästilahustuvad *veerežiimist valglal: sademete hulk; kas pinnase taimestik hoiab vett kinni. Puhvertsoonid rohustu või põõsastik neelavad – väetised, mis muidu vihma- ja lume-sulaveega ilma rohukamarata kaldalt sisse voolaksid
Autotroofid ja heterotroofid , nende osatähtsus veekogus - Esmasprodutsendid e. Autotroofid (klorofülliga organismid) kasutavad CO2 ja mineraalaineid, muutes orgaaniliseks aineks ehitavad neist oma keha Kõik ülejäänud organismid on heterotroofid ja saavad energiat sellest orgaanilisest ainest; bakterid ja seened otse lagundades, loomad toiduks tarvitades ja seedides. Lõpptulemus on mineraalained , CO2 ja H2O, mis lähevad uuesti ringlusse Nii autotroofid kui heterotroofid kasutavad hingamiseks ja lagundamiseks hapnikku
Mis määrab vee-elustiku liigilise koosseisu - Aluspõhjast, valglast ja pinnakattest sõltuvad vette sattuvate stabiilsete ioonide (Ca.., Mg.., Na., K., HCO3 ’, SO4’’, SiO2’’) väärtused ja pH, mis omakorda määravad elustiku liigilise koosseisu.
Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti aluspõhja erinevus, mis sellest tuleneb -. Lubjakivi lahustub pikkamööda vee toimel, tekivad lõhed, mis lasevad pinnareostuse põhjavette. P-Eesti järved on lubjarikkad e. alkalitroofsed (Ca ja HCO3’), läbipaistva veega; N palju, P vees vähe ( lubjaga seotud), planktonit vähe. Lõuna-Eesti liivakivi on vettpidav; järved enamuses P-rikkad, eutroofsed , läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju.
Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid , sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest
Järve morfomeetriast sõltuvad protsessid - sõltub kihistuse olemasolu, vee liikumine ja segunemine ning sellega temperatuuri- ja gaasirežiim. Suure mahuga sügavates järvedes on vee segunemine aeglane.
Järvede jaotus veevahetuse põhjal, omadused, mis sõltuvad veevahetusest -. Kiire veevahetusega järvedes on olulisem allohtoonsete - väljaspoolt tulevate ainete ülekaaluga, aeglase veevahetuse korral autohtoonsete e. kohapeal tekkinud ainete ülekaaluga protsesside osa. Umbjärvel puudub nähtav sissevool , kuid toimub pinnasevee sisseimbumine kallastelt ja põhja kaudu. Peamine toitumine on siiski sademetest. Umbjärve vesi vahetub Eesti tingimustes 5-10 (geoloogide andmetel umbes 3) aastaga. Läbivoolujärved: Nõrga läbivooluga – vesi vahetub kauem kui 1 aastaga; Tugeva läbivooluga – vesi vahetub mitu korda aastas; Veehoidlad – vesi vahetub paarkümmend korda aastas. Läbivoolust oleneb vee karedus ja värvus ning ka läbipaistvus.
Füüsikalised tegurid ja mis neist sõltub - Päikesekiirgus on elus kõige olulisem tegur, fotosünteesi ja hingamise kõrval mõjub ka kõigile teistele protsessidele (toitumine, toidu omastamine , paljunemine, liikumisaktiivsus jne.). Osaliselt ultraviolettkiirguse mõjul toimub huumusainete esmane lagunemine huumustoitelistes järvedes, mis muudab need bakteritele kättesaadavaks. Hägusus on probleem 1)hüpertroofsetes (liigtoitelistes) järvedes; 2)tuule väga tugeva segava toime korral 3)veehoidlates ja suurtes jõgedes.Temperatuur (t) on tihedalt seotud vee vertikaalse kihistuse ja liikumisega, seega ka hägususe ja läbipaistvusega. Temast sõltub pöördvõrdeliselt vee viskoossus , sellest omakorda vetikate settimise kiirus või püsimine veekihis . t mõjutab orgaanilise aine mineralisatsiooni kiirust, seega ka biogeenide taastumise kiirust veekogus. Füüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel.
Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik : plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal – kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik : sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal – veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos – mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos – makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju koosseisuga ja erineva suurusega loomorganismid , valdavalt palja silmaga nähtavad
Plankton ja selle koostisosad - Plankton e. hõljum – vees passiivselt hõljuvate või vähese liikumisvõimega organismide – plankterite kogum. Osa neist võimelised aktiivselt liikuma, kuid alluvad vee liikumisele.Plankton koosneb *Fütoplankton e. taimne hõljum – vetikad , peamiselt mikroskoopilised Siia arvatud ka tsüanobakterid e. sinivetikad e. tsüanoprokarüoodid e. Sinikud * Zooplankton e. loomne hõljum *Bakterplankton e. Pisikhõljum Neuston – vee pindkilet asustavad organismid
Kriteeriumid, mille alusel eristatakse vetikate ökoloogiline rühm-taksonoomiliselt kirju elustikurühm, eristatakse nii taksonoomilise kuuluvuse , eluvormide ja ökoloogiliste nõudluste alusel.
Plankterite kohastumised veekihis püsimiseks - Kohastumised hõljumiseks: a)erikaalu vähendamine väikesed mõõtmed, suur pindala-ruumala suhe gaasivakuoolid sinivetikatel kerged ainevahetusproduktid (õli- ja rasvatilgad) lima esinemine kolooniates raske pantsri õhenemine b)vee takistuse suurendamine vetikarakkude väljakasvud: jätked, ogad, harjased tsüklomorfoos - vetikaraku erinev kehakuju erineva tihedusega vees hõredate kolooniate moodustamine vetikaraku asend laiema teljega risti veesammast c)vetikaraku aktiivne liikumine viburite abil
vibureid 1 või mitu, liiguvad koonusjalt, rakk liigub spiraalselt d)vetika elutegevusega seotud kohastumised Aktiivses kasvufaasis rakud püsivad paremini veekihis, ststsionaarses faasis olevad kehvemini, surevad ja surnud rakud settivad 3-5 korda kiiremini kui noored rakud
Sinivetikate iseloomulikud tunnused - *Raku ehitus nagu bakteritel, eluvorm ja toitumistüüp (fotoautotroofia) nagu vetikatel *Valdavalt koloonialised või hargnemata niitjad , vähem ainuraksed või niitjad hargnevad. *Pigmente kolmest pigmendi rühmast, värvus varieeruv , valdav sinakas roheline või rohekassinine *Suuremad koloonialised ja niitjad vormid põhjustavad vee õitsemist toitaineterikastes järvedes ja veehoidlates; osa eritab mürke. *Paljudel gaasivakuoolid, sees lämmastik. Osal niitjatel vetikatel heterotsüstid, need võimelised fikseerima õhulämmastikku. Osa kogub veest fosforit tagavaraks ja võib massiliselt paljuneda hiljem toitesooladeta keskkonnas.
Ränivetikate iseloomulikud tunnused - *Nende arvele langeb 20-25 % kogu maailma esmasproduktsioonist *Üherakulised või koloonialised, ka niitjad *Välisskelett e. pantser , koosneb ränidioksiidist, kaks poolt liituvad petri tassi sarnaselt. * Setetes ei lagune, seetõttu kasutatakse paleogeoloogias, et kindlaks teha aastatuhandeid tagasi valitsenud keskkonnatingimusi Pigmendid rohelised, kollased ja pruunid. Varuaineks õli. *Taluvad hästi varju, sageli arvukalt veekogu põhja lähedal. Moodustavad suurema osa põhjal lebavatest mikrovetikatest *On külmalembeseid ja soojalembeseid liike *Raske pantsriga liigid püsivad veekihis vaid suurtes liikuva veega järvedes ja meres, väikejärvedes vee vertikaalse ringkäigu ajal
Fütoplanktoni osa veekogus - Põhjustab vee õitsemist. Peipsis ja rohketoitelistes järvedes. Põhjustab limast vett ning pruunika värvusega vett.
Euroopa suurjärved suuruse järjekorras, lisada Peipsi pindala - Laadoga, Oneega (Äänisjärv), Väner, Saima , Peipsi 3558 km2
Millistest rühmadest koosneb zooplankton - * keriloomad e. rotatoorid (Rotatoria) *vesikirbulised e. kladotseerid (Cladocera) *aerjalgsed e. kopepoodid (Copepoda) *veekogus, kus esineb bentoseloom rändkarp (Dreissena polymorpha) esinevad zooplanktoni hulgas ka rändkarbi vastsed
*ühest rakust koosnevad loomakesed – ainuraksed e. protistid (Protista)
Zooplanktoni jagunemine toitumisviisi alusel–taimtoidulised/ Herbivoorid /filtraatorid, kes eriliste filteraparaatide abil filtreerivad veest vetikaid, baktereid ja detriiti (taimede/loomade poollagunenud jäänuseid); röövvormid, kes söövad eelkõige oma lähedasi sugulasi – teisi zooplanktereid.
Zooplanktoni hulka mõjutavad keskkonnategurid - vee temperatuur, toit, vetikamürgid, kalad.
Zooplanktoni osa veekogu toiduahelas – asub ahelas min teisel kohal. Fütoplankton detriit + bakterid- zooplankton- kala.
Kuidas määratakse bakterite üldarv ja saprobakterite arv - Üldarv (BÜA)- rakkude (miljonit) arv 1 ml-s. Rakud värvitakse nukleiinhappe värviga ( DAPI , SYBR, jne), filtreeritakse 0,2 mm poori läbimõõduga filtrile, loendatakse epifluorestsentsmikroskoobiga Saprobakterid (SAPRO) - kergesti lagundatavat orgaanilist ainet kasutavad bakterid, kes on võimelised kasvama söötmetel
 
miinimum
optimum
maksimum
psührofiilid
-10º….0º
5º….20º
30º….35º
psührofiilid
 
0º….10º
 
psührotroofid
 
0º….30º
mesofiilid
+10º
25º….40º
40º….45º
termofiilid
+40º
50º….60º
75º+...
Bakterite jaotus temperatuurieelistuse järgi -
Bakterite suhe soolsusesse - Keskkonna kõrgema soolasisalduse korral toimub raku plasmolüüs – tsütoplasma läheb raku seina küljest lahti, rakk tõmbub kortsu, on anabioosis (pole surnud, on soodsatel tingimustel võimeline elutegevust taastama ). Liiga vähese soolsuse korral – vesi tungib rakku, rakk läheb lõhki. Halofiilid – vajavad kõrget soolade sisaldust keskkonnas
Bakterite toitumistüübid - Fütoplankteritel 1 valdav toitumistüüp- fotoautotroofid (osal lisaks heterotroofia – valmis orgaanilise aine omastamine või fagotroofia – võime omastada tahket toitu)
Zooplankteritel 1 toitumistüüp- kemoorganoheterotroofid
Fotosüntees ( algained ja tulemus) - süsihappegaasist ja veest sünteesitakse päikesevalguse abil glükoos ja hapnik
Purpur- ja väävlibakterid - elavad mikroaerofiilses tsoonis, kus aeroobne ja anaeroobne tsoon kokku puutuvad. Kasutavad elektroni doonoriks H2S, H2 või orgaanilisi aineid. Anoksügeenne fotosüntees (hapnikuta tsoonis), Pigmendid: bakteriklorofüll, karotinoidid
Elutsoonid hapniku kontsentratsiooni alusel - Aeroobne tsoon (hapniku kontsentratsioon on kõrge): pinnakile ehk neustaal, aeroobne veemass , hüppekiht ehk termokliin . Mikroaerofiilne tsoon (hapniku kontsentratsioon on madal): hüppekiht või muda pinnakiht. Anaeroobne tsoon (hapnik puudub): hüppekihi alumine osa, metalimnion, muda
Bakterite roll veekogude aineringes - Bakterid osalevad kõigis peamistes aineringetes. Lisaks süsiniku- ja lämmastikuringele veel väävli, raua, mangaani jt. ringetes. Paljud protsessid toimuvad praktiliselt ainult bakterite vahendusel: nitrifitseerimine, denitrifitseerimine, H2S süntees ja oksüdeerimine, raua ja mangaani oksüdeerimine ning redutseerimine , vesiniku ja metaani oksüdeerimine jne, bakterid viivad lisaks fütoplanktonile läbi ka foto-ja kemosünteesi
Indikaator - mikroob , mille järgi hinnatakse vee fekaalset reostust - Kõige enam kasutatav indikaator-mikroob ongi püsisoojaste loomade soolestiku alaline elanik Escherichia coli ( soolekepike ). E. coli säilitab ka väljaspool soolestikku mõnda aega eluvõime. Teda on suhteliselt kerge eraldada. Kolibakterite leidumine vees ei pruugi iseenesest ohtlik olla - on ju tegemist põhiliselt ohutu bakteriga, kuid nende leidumine vees viitab fekaalsele reostusele ja võimalusele, et ka patogeensed bakterid on vees.
Kuidas mõjutab olmereostuse sattumine veekogusse sealset mikroobipopulatsiooni - suureneb mikroobide hulk reovees olevate mikroobide arvel, orgaaniliste ainete ja toitesoolade sisalduse tõus vees põhjustab omakorda juba vees olevate mikroobide hulga suurenemise
Missugune on mikroobide seos veekogude isepuhastumisega - Puhastamata reovesi sisaldab suurel hulgal baktereid. Mikroobid tegelevad ühe osa isepuhastusega, lülitades orgaanilist ainet oma metabolismi nii biomassi tekitamiseks kui energeetilisteks vajadusteks. Mõned sissevoolud võivad olla steriilsed (ilma mikroobideta), kuid pärast veekogusse jõudmist tekib sinna sobivate mikroobide populatsioon .
Kus võib leida termofiilseid mikroorganisme –Kuumaveeallikates, Vulkaanilistes väävliallikates, Mere põhjas (magmaga kokkupuute alad), Eriti arhebakterite hulgas, metanogeenid ja väävli oksüdeerijad, Tahkemad membraanid , rohkem küllastunud rasvhappeid, termostabiilsed valgud ja ribosoomid , väikesed rakud
Nimeta mõni miktoob, mida kasutatakse reostuse indikaatorina - Escherichia coli
Dünaamika 2 põhitüüpi - 1)välisfaktorite rütmilistest muutustest tingitud - ööpäevane ja sesoonne dünaamika, aastatevahelised erinevused, mis on tingitud Päikese tsüklitest; 2)suktsessioon - ühe koosluse järgnemine teisele, põhjustatud keskkonna kindlasuunalisest muutumisest, tavaliselt pöördumatu.
Sesoonne dünaamika - regulaarselt korduv, temperatuuri ja valguse rütmilistest muutustest põhjustatud koosluste muutumine.* populatsioonide vaheldumine; * dominantide vaheldumine; * hulga muutused; * liikide arvu muutused; * tsüklomorfoos - raku kuju muutused (näit. niidi laiuse või pikkuse muutumine, jätkete pikkuse muutumine).
Sesoonset dünaamikat kontrollovad faktorid - *varakevadel valgus*siis biogeenid, Si ränivetikatel*siis stratifikatsioon e kihistus (osa vorme settib)*aeg-ajalt ärasöömine e. kisklus (grazing), entomoloogid kasutavad terminit sööm*sügisel jälle valgus
Bioloogilised faktorid (vähemalt 5) - 1. allelopaatia - eritiste mõju; 2.antagonism eri liikide ja rühmade vahel. Väga levinud looduses. On ka positiivseid mõjusid. Tegelikkus on paljude erinevate mõjude summa. Siia kuulub ka toidukonkurents 3. autoinhibeerimine, kui üht liiki on liiga palju. Elutegevuse eritised mõjuvad pärssivalt populatsiooni paljunemisele. Samuti mõjub isevarjutamine.
4. bakteriaalse lagunemise produktide mõju, võib olla nii positiivne kui negatiivne.5. ärasöömine (grazing), tuleb kõne alla väiksematel liikidel (6. viirused või faagid võivad hävitada kogu populatsiooni (eriti sinivetikatel).
7. parasiidid (seened,algloomad) vähendavad konkurentsivõimet.
Veeõitseng, selle põhjustajad, mis tingimustel tekib - vetikate (või muude organismide, näit. männi tolmuterad) massiline areng, millega kaasneb nähtav vee värvuse muutumine ja läbipaistvuse vähenemine Õitsemist põhjustavad: sinivetikad valdavalt suvel, harva ka talvel jää all kold- ja ränivetikad valdavalt kevadel ja sügisel, ka kevadtalvel jää all rohevetikad suvel väikejärvedes ja tiikides rohke lämmastikusisalduse puhul Sinivetikad põhjustavad õitsemist toiteainerikastes järvedes (harvem aeglase vooluga jõgedes) enamasti väheliikuvas vees pikemal soojaperioodil
Veeõitsenguga kaasnevad nähtused - * pH tõus vaba CO2 äratarvitamise tulemusena; * NH3 vabanemine kõrge pH juures ( ammoniaak on kaladele mürgine, sageli kaasneb kalade suremine ); * ülemise veekihi üleküllastus hapnikuga päeval ja hapnikupuudus öösel, mis omakorda võib kaladele surmavalt mõjuda;* pidev hapnikupuudus hüpolimnionis;* bakterite ja zooplanktoni allasurumine.*mürkide tootmine
Mis tingimustel lõpeb veeõitseng, selle tagajärjed - Õitsemine lõpeb*biogeenide ammendumisel *ilma muutumisel, eriti mõjub tugev tuul*vetikate enesemürgistuse (autoinhibitsiooni) tulemusena
*vetikate suremine (võib eralduda mürke)*hapnikupuudus vees vetikate lagunemisel (võib kaasneda kalade suremine) *bakterite massiline areng*zooplanktoni massiline areng (kui O2 režiim on paranenud), tagajärg - kalade suremus
Vetikamürgid – Eralduvad veeõitsengul, vetikate suremisel
Vetikamürkide mõju - * NH3 vabanemine kõrge pH juures (ammoniaak on kaladele mürgine, sageli kaasneb kalade suremine); vetikate enesemürgistus
Veevoolu vanus - arvestuslik aeg, mis kulub kindlal veehulgal jõudmiseks teatud kaugusele jõe lähtest; mida pikem jõgi seda vanem on veevool jõe suudmes .
Vooluhulk - veehulk , mis voolab läbi jõe ristlõigu ajaühikus (l/s, km3/aastas)
Vesikonnad Eestis - 1) Lääne-Eesti vesikond 2) Ida-Eesti vesikond 3) Koiva vesikond; alamvesikonnad: ) Viru;2) Peipsi;3) Võrtsjärve;4) Harju;5) Matsalu;6) Pärnu;7) Läänesaarte;8) Pandivere põhjavee.
Nimetage Eesti pikemaid jõgesid - Võhandu jõgi - 162 km, Pärnu jõgi - 144 km,Põltsamaa jõgi - 135 km, Pedja jõgi - 122 km, Keila jõgi - 116 km, Kasari jõgi - 112 km, Piusa jõgi - 109 km, Pirita jõgi – 105,Emajõgi - 100 km,Navesti jõgi - 100 km
Millised jõed Eestis on suurima valgalaga? - Suurima valgalaga jõed on Narva ja Emajõgi. Narva jõe valgala on 56 200 km2 (Eesti territooriumil 17 190 km2); Emajõgi 9 740 km2
Voolukiiruse ja põhja koostise vaheline seos - > 1 m/s kivine; 0,5-1 m/s kivine-kruusane; 0,25-0,5 m/s kruusane-liivane; 0,1-0,25 m/s peenliivane; Milliseed füüsikalised tegurid mõjutavad vooluvete elustikku ? vee ühesuunaline liikumine, veetaseme muutumine, põhja iseloom, valgustingimused, temperatuuri reziim
Millised bioloogilised tegurid mõjutavad vooluvete elustikku? koosluste koosseis ja ajalugu
organismide omavahelised suhted ( toitumissuhted )
Fütoplanktoni jaotus jõelõikudel – 1.Seisuveekogudest kuni 1 km allpool asuvad jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi ja arvukuse tase ning taksonite arv on keskmine või kõrge. Biomassi dominandid on enamasti järve fütoplanktonile iseloomulikud liigid. (4%). 2.Tugevasti reostunud jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on väga kõrge, arvukuse tase kõrge ja taksonite arv väike. Biomassi dominantliik silmviburvetikas Euglena viridis. (1 ha, uues järvede nimestikus on 2804 veekogu, neist looduslikke 1559. Üle 1-hektarise pindalaga on 2306. Maastumise tagajärjel merest eraldunud rannajärved, Karjäärijärved liiva- ja kruusavõtu kohtades, ammendatud lahtistes põlevkivikarjäärides, Tehisveekogud (tiigid ja paisjärved), Kadunud- Vanad veskijärved, Sooks muutunud madalad järved.
Eesti suurjärved, nende suurus ja sügavus - Peipsi – 3555 km2, sellest Eestis 1529 km2 Võrtsjärv – 270 km2, meie suurim sisejärv, Narva veehoidla – 191 km2, suurim tehisjärv, sellest Eesti piirides 40 km2, Mullutu -Suurlaht – 14,4 km2 = 1440 ha (Suurlaht 5,9 ja Mullutu 4,3), Ülemiste – 9,6 km2 = 960 ha, Saadjärv – 7,1 km2, 25 m sügav, Vagula – 5,2 km2,Veisjärv – 4,9 km2,Ermistu – 4,8 km2,Paunküla veehoidla – 4,5,Tõhela – 4,1, Kuremaa – 3,97, Kahala – 3,5, Karujärv – 3,3
Eesti 3 kõige sügavamat järve, nende sügavus - Rõuge Suurjärv 38 m,Väike-Palkna 31,9 m, Udsu 30,2 m.
Stratifikatsioon. Dimiktsed ja meromiktsed järved - Suur osa väikejärvedest suvel ja talvel kihistunud*Dimiktsed järved – segunemine toimub 2 korda aastas Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris -novembris, kui kogu veesamba temperatuur on ca 4°C. *Meromiktsed järved – ei segune täielikult kunagi. Põhjalähedase kihi vesi ei tõuse hüppekihist kõrgemale. Need on väikese pindalaga ja sügavad.
Millest sõltub vee värvus ja läbipaistvus - Kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil. Pooltel järvedest on see vähem kui 1,5 *Osal järvedest on läbipaistvuse miinimum kevadel, kui suurveega kandub sisse huumusaineid*Vee värvus on enamasti kollakasroheline või rohekaskollane pruunika alatooniga. Rohkelt on ka punakaspruuni ja tumepruuni veega järvi*Pruuni veega on kõik rabajärved*Kõige tähtsamaks veesisese valguskliima kujundajaks on nn. kollane aine (huumusained), mille arvele langeb 33-85% kiirguse nõrgenemisest eufootilises (produtseerivas) kihis*Olulisuselt teisel kohal on fütoplankton 4-44% ja kolmandal kohal klorofülli mittesisaldav heljum 8-31%-ga
Puhverdusvõime, seda suurendavad ained - Huumusained seovad fosforit, suurendades seega veekogu puhverdusvõimet (vastupanu sissevoolavale reostusele)
pH Eesti järvedes - *Keskmine väärtus nõrgalt aluseline – 7,5, kuid on suured erinevused pinna- ja põhjavee väärtuste vahel *Üldiselt on pH väärtused kõrgel tasemel tänu HCO3’ sisaldusele (hüdrokarbonaatsele vetele) *Suhteliselt suur hulk on pehme, pruuni veega järvi ja nendes on pH looduslikult isegi 10. Sel puhul vabaneb vette ammoniaak (NH3), mis on kaladele mürgine.
Troofsuse kaks mõistet - troofsus kui toiteainete sisaldus - oligotroofne , eutroofne , hüpertroofne tüüp; kõrvale on jäetud mujal maailmas kasutatav mesotroofne tüüp*troofsus kui akumulatsioonitüüp, aluseks põhilise keskkonda kujundava aine päritolu – halotroofne, düstroofne, miksotroofne jne
Tähtsamad järvetüübid (vähemalt 8), nende lühike iseloomustus - Oligotroofne e. vähetoiteline sisaldab vähe nii mineraal - kui orgaanilisi aineid, vähe biogeene, vesi hele ja läbipaistev, hapnikurikas, elustik haruldane ja seetõttu väärtuslik. Puhverdusvõime väike, tundlik välismõjude suhtes. Eutroofne e. rohketoiteline looduslikult, enamasti aga inimtekkeliselt toitesooladega rikastunud, rikastumise astmest sõltuvalt mitu astet: mesotroofne, mõõdukalt eutroofne, tugevalt eutroofne, hüpertroofne – eristatav eraldi tüübina. Düstroofne e. huumustoiteline pruuni veega, kõrge orgaaniliste ainete sisaldusega, hea puhverdusvõimega. Väike läbipaistvus, tugev kihistus. Miksotroofne e. segatoiteline sisaldab mõõdukalt nii toitesooli, mineraal- ja orgaanilisi aineid. Kalgi- ja pehmeveelised. Viimased on eutrofeerunud düstroofsed. Alkalitroofne e. lubjatoiteline väga kalgiveeline, enamasti lämmastikurikas, fosforivaene, vesi hele ja läbipaistev, planktonit vähe. Halotroofne e. soolatoiteline mingil määral on või on olnud seotud merega, paljud endised merelahed. Kõrgenenud kloori, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatide sisaldus. Semidüstroofne e. poolhuumustoiteline – oligotroofne järv, mis on rikastunud huumusainetega, kuid dikromaatne oksüdeeritavus on madal. Värvus helepruun, vesi läbipaistev. Elustik rikkalikum ja mitmekesisem kui oligotroofsetes järvedes. Makrofüüdijärved madalad ja vähemalt 3/4 ulatuses kaetud suurtaimedega. Suvel planktonivaesed, läbipaistva veega.
Veekogude jaotus üldaluselisuse järgi - Väga kalgiveelised e. lubjatoitelised: HCO3’ >240 mg/l, >3,9 meq/l (mg- ekvivalent – ka mg-ekv) või elektrijuhtivus (cond – conductivity) >400 µS/cm Keskmiselt kalgiveelised: HCO3’ 80-240 mg/l, 1,3-3,9 meq/l või el.- juhtivus 165-400 µS/cm. Siia kuulub suur osa Eesti järvedest: kalgiveelised eutroofsed ja miksotroofsed. Pehmeveelised: HCO3’ planktoni arengut Tugev lainetus pärsib ka veesisese ja ujulehtedega taimestiku arengut.
Veekogu tervendamise esmane tingimus - välisreostuse lõpetamine
Veekogude tervendamise insenertehnilised meetodid - Järve mahu muutmine (suurem veemass on stabiilsem), Vee bilansi muutmine (veevahetuse suurendamine tasakaalustab protsesse), Aereeerimine ja oksüdeerimine, Teatud veekihi eemaldamine, Biomassi eemaldamine (enamasti primaarprodutsentide), Biogeenide keemiline sadestamine , Setete ärastamine, nende isoleerimine vmt., Algitsiidide kasutamine
Riplox meetodi põhimõte - Riplox meetodit kasutatakse kui settes on vähe biogeene siduvaid ühendeid. Sel juhul võib tavaline aereerimine anda soovitule vastupidiseid tulemusi. Aereerimise käigus tuuakse aina rohkem biogeene ringlusse. Riplox on arvestatud ühekordseks veekogu mõjutuseks suhteliselt lühikese aja jooksul ning sellest piisab vähemalt teoreetiliselt kauaks ajaks, kui suudetakse ära hoida välisreostus. Kasutatakse sette oksüdeerimist, fosfori sidumist ja orgaanilise aine lagundamist denitrifikatsiooni teel. Oksüdeerunud raud seob fosfori. Oksüdatsiooniprotsesside käigus orgaaniline aine laguneb lämmastikuks, süsihappegaasiks ja veeks
Biomanipulatsiooni põhimõte - Fütoplanktoni kui toiduahela aluse  kontrolli   alla   võtmine ökoloogiliste  meetoditega.   Biomanipulatsioon on ökosüsteemi bioloogilise struktuuri muutmine kvaliteedi parandamise eesmärgil
Tervendamise meetodite head ja vead (vähemalt 3 omal valikul ) – biomanipulatsioon
parandab vee kvaliteeti ja vähendab sisekoormust -- nõuab rohkete vabatahtlike kaasamist, on väga töömahukas ja aeganõudev. veekogu süvendamine + P-rikka põhjasette eemaldamine vähendab oluliselt sisekoormust, suurem sügavus parandab vee kvaliteeti-- süvendamise kulud väga suured.
vee ärajuhtimine hüpolimnionist + odav, kui kasutada gravitatsiooni-- pole seisundi parandamiseks piisav
Elustiku uutmise uued meetodid Taanis - Asustatud haugimarja peidukohtadeks paigutatakse järve männikände või plasttaimi, Ahvena asustamine , Planktontoiduliste kalade väljapüük talvel sisse- ja väljavooludel, kasutades elektripüüki, Kunstlike kudepesade kasutamine latika ja särje marja eemaldamiseks järvest, Järve vee puhastamine puhastusseadmetes, Ultraheli kasutamine vetikarakkude lõhustamiseks