Hüdrobioloogia konspekt (0)

i> Hüdrobioloogia konspekt
Organismid ja ökosüsteem
Veehabitaat on elupaik vesikeskkonnas , mis hõlmab terve spektri vee osasid, maailmamerest kuni estuaarideni (jõe suue, mis on mereveega segunenud). Veel kuuluvad vee osade hulka suured järved (ka soolased järved, nt Kaspia meri), väikesed järved, sood ja rabad, mis asuvad tavaliselt teiste veekogude läheduses, ja jõed , mis voolavad ühes suunas. Kahes suunas voolavad jõed on Emajõgi ja Nasta jõgi .
*** Mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.
Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja Ceriops.
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad . Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov merevee poolt üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, millega hangitakse mõõna ajal õhust hapnikku.
Mangroovides kasvab palju taimeliike. Mitmed neist on iseloomulikud üksnes mangroovidele.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Mangroovi peetakse bioomide hulka kuuluvaks.
Padur on soojalembeliste taimedega madal rannikuala?***
­Vesi on kõigis organismides ning kõik keemilised protsessid toimuvad vesikeskkonnas. Vee erisoojus on 1 cal =4, 17 J, mis tõstab 1 grammi vee soojust 1 kraadi ( C ) võrra. Kividel on erisoojus 0,83 kraadi ning temperatuur tõuseb 5 kraadi. Vees elavatel organismidel pole suuri kohastumusi, sest veetemperatuur kõigub vähe. Vee tihedus on max puhta vee puhul 1000 kg kuupmeetri kohta. See saavutatakse +4 kraadi juures. Temperatuuri tõustes vee tihedus väheneb. Null kraadi on vee külmumistemperatuur, see on suure tähtsusega nendes ökosüsteemides, kus vesi jäätub. Sügisene veetsirkulatsioon - veekiht jahtub 4 kraadini ning vajub sügavamale ja pressib kergema kihi ülesse. Üles kerkinud kiht jahtub 4 kraadini ning vajub jälle sügavamale...selline protsess jätkub kuni kogu vesi on ühtlustunud. Kui väljas on -4 kraadi, siis veekiht on +3 kraadi. Vesi jahtub null kraadini ning jäätub. Pinnale tekkiv jää on veest kergem ja püsib. Jää ei lase külmal edasi tungida ning tänu sellele saavad organismid vees edasi elada. Vee külmumist takistab ka soolsus . Normaalne soolsus on 35 promilli. Sellisel juhul hakkab vesi külmuma -2 C° juures. Ka tuuled takistavad jäätumist. Pindmine veekiht vajub allapoole, kuid ei jõua põhja ja vesi jäätub umbes meetrises ulatuses. Vee tihedusest sõltub organismide ujuvus. Erikaal väikestel organismidel on võrdne veega, seega ei pea organismid vees ületama gravitatsioonijõudusid. Vesikeskkond on õhukeskkonnast viskoossem umbes 100 korda, see tähendab, et vees liikudes tuleb ületada palju suuremaid takistusi kui õhus. Temperatuuri tõustes viskoossus väheneb. Näiteks vesikirbule mõjub hõõrdetegur tugevamini, kuna ta on väike. Viskoossust ( hoo ja vee suhet) arvutatakse REYNHOLSI arvu abil.
Elusorganismid vesikeskkonnas
Eristatakse kolme kooslust:
1)avamere belaagiline - plankton ( hõljum ) ja nekton (ujuv)
Plankton on liikumisvõimetute ja väheliikuvate organismide kogum. Nekton on avameres aktiivselt ujuvate organismide kogum, kes suudavad ületada ka lainetused .
2)põhjakooslus - põhjasetete sees või peal elavad organismid (bentilised)
3)äärevööndi kooslused - suhteliselt madalas vees; palju on kinnituvaid veetaimi
Kõik kooslused on olemas peaaegu kõikides, aga erinevates proportsioonides. Jõgedes on domineerivaks äärevööndi kooslused. Kiirevoolulistes jõgedes pole eriti planktonit .
Meres on rikkalikum bioota ( floora ja fauna ) kui magevees .
Fütoplanktonit on nii meres kui magevees. Meredes on palju vetikaid, mis kinnituvad risoidide abil, kuid mererohud kinnituvad juurtega.
Magevee fauna koosneb:
1)loomad, kes asusid elama maismaalt
2) loomad, kes asusid elama otse merest
Lameussid, väheharjasussid, kalad , karploomad, koorikloomad asusid elama otse merest. Õistaimed ja putukad (+ kopsteod) läbisid vahepealse maismaa etapi ja seejärel suundusid magevette.
Magevee kooslusele on iseloomulikud putukad, nt sääsk, kes muneb vette ( sääsevastsed ehk hironamiidide? vastsed). Okasnahksed on jäänud merekoosluse loomadeks.
Rõngasussid (anneliidid) jagunevad 2te rühma:
1)harjasussid ehk polüheedid - nendel on nõrk osmoregulatsioon; marjad koetakse vette
2)väheharjasussid ehk oligoheedid ja kaanid - nendel on efektiivne osmoregulatsiooni süsteem ja kehasisene viljastumine ; munad kookonisse
OSMOOS - Osmoos on nähtus, kus solvent tungib läbi poolläbilaskva membraani kontsentreeritumasse lahusesse. Membraan laseb läbi vaid osa lahuses olevaid molekule.
Osmoosi esinemine ei välista teise lahuse protsesse, näiteks võivad väikesed lahustunud molekulid kanduda läbi membraani ka lahjemasse lahusesse. Osmoos põhjustab osmoose rõhu, mis on äärmiselt oluline elu ülalhoidmiseks (toitainete transport rakkude vahel).
***rõhkude tasakaalustamine***
Kui organism suundub mageveest soolasesse vette organismi kokkukuivamine
Kui organism suundub soolasest veest magevette  organism plahvatab
Looduses leidub 2 tüüpi mageveetigusid. Ühed on lõpustega ning nad ei käi maismaal. Teistel on algeliselt arenenud kopsud , see tähendab aga seda, et need kopsteod peavad vahel tõusma veepinnale, et hingata (sellised teod ronisid maismaale, kohanesid oludega, ja siis suundusid magevette).
Kahepoolmelised molluskid ( austrid ja rannakarbid). Austrile tuleb enne söömist peale panna sidrunihapet, sest see on talle põletav, söödavad on nad elusalt.
Kõik organismid, kellel puuduv kitiinkest, tulid magevette otse merest ( sammalloomad , käsnad ).
Bentiliste koorikloomade (jõevähk) kohta pole ühist arusaama, kuidas nad on jõkke sattunud.
1/5 kaladest on suundunud tagasi merre. Selle tõestus on seotud osmoosiga. Selliste kalade kehavedelikes sisalduv soolade hulk on väiksem (luutoesega kalad)
Suurim erinevus on see, et järvedes puuduvad mõõna nähtused ja reeglina puuduvad hoovused . Magedas vees on vähe molluskeid, sest nad on filtertoidulised (püüavad kinni orgaanilise aine osakesi, mida kantakse meres madalatele aladele hoovuste, tõusude ja mõõnadega)
Kohanemine eluks soolajärvedes
Surnu meres on soolsus 2,66 ‰. Kui keskkonnasoolsus on kõrgem kui organismil, siis organism kaotab vett. Surnu meres ei ole loomi, kuid seal elutsevad bakterid . Flamingod on roosad, sest söövad tsüanobaktereid. Samuti on nad kohanenud bakteritega.
Täiskasvanud vähilaadsed taluvad 100‰ soolsust, kuid noored järeltulijad ei suuda seda taluda. Vähilaadsete munad elavad üle kuivuse perioodi ja elama hakkavad siis, kui tuleb sadu.
Keha suurus, metabolism , kasv ja produktsioon
C. ELTON - 80 aastat tagasi kirjutas raamatu “Animal ecology”, mis oli põhjapanev . Erilist tähelepanu juhtis loomade suuruse ja arvukuse seosele. Toitumisahela alumises osas väikesed ja neid on väga palju, et toita ära järgmise taseme organisme. Ülemises osas on arvukuse kindel vähenemine. Taimtoidulised loomad on väikesed ja paljunevad kiiresti. Mees ei eksinud ka vesikeskkondade suhtes. Füktoplankton on väike, kuid paljuneb väga kiiresti. Need vetikad on lühiealised ning energia salvestatakse järgmises etapis (sooplanktonid), seega on püramiid tagurpidi (JUDAY - füto-ja sooplanktoni vahelised seosed).
Terve rida organismi omadusi väheneb suuruse alusel ( respiratsioon ).
Rs=aW-b* -b on W kohal
Rs on hingamine ; a sõltub organismi tüübist, temperatuurist; b= 0,25 (allomeetria reegel)
Valem näitab, kui palju annab üks organism vesikeskkonnas produktsiooni ajaühikus.
Oletame, et tingimused vesikeskkonnas on ideaalsed:
Bakter , kelle mass on 10 astmel miinus 12 grammi, toodavad kudesid , mis ületavad 50 X bakteri kehakaalu. Bakteritest toituvad ainuraksed .
Organismid, kelle kehakaal on 10 astmel miinus 9 grammi, toodavad kudesid, mis on kümme tema kehakaalu.
Loomne hõljum, mille kehakaal on 10 astmel miinus 3 grammi, suudavad 10 päevaga toota oma kehakaaluga kudesid.
Kala, kes kaalub 100 grammi, suudab oma kahekordistada oma kehakaalu kordistada 100 päevaga. EKSAMIS
Veesiseste organismide rühmad
1) planktonorganismid (hõljum) - nii järve kui mere avavees elavate vetikate/loomade kogumid, mis on passiivsed või liiguvad vähe. Neid kannavad edasi veemassid.
Loomne hõljum ehk zooplankton liigub üles ja alla. Suudavad hästi liikuda hor. suunas, kuid nad ei uju, sest nad liiguvad koos vee erinevate kihtidega. Liigub intensiivselt vertikaalsuunas. Öösel on nad ülemistes veekihtides, päeval alumistes (mitte langeda kalade saagiks). Zooplankton toitub fütoplanktonist. Fütoplankton on selline taimne ollus , millel puuduvad jalad/juured, nad on üherakulised ning püsivad veemassis. Pindala on neil suhteliselt suur, sest toitu saavad nad difusiooni teel (Na, L, ammooniumsoolad). Nende diameeter on alla 1 mm. Neid püütakse võrguga.
Suurusjärgud
*20 - 200 mikromeetrit - siia kuuluvad ränivetikad , deismidee? Rühma kuuluvad vetikad. Ühine nimetus on mikroplankton.
*2,0 - 20 mikromeetrit - enamus viburlased; üldnimetus nanoplankton
*0,2 - 2,0 mikromeetrit - pikiplankton
Organisme, kes on väiksemad kui 0,2 mikromeetrit, nimetatakse femtoplanktoniks.
Domineerivamad on ränivetikad, neil on portoplasma, mille tihedus on peaaegu sama, mis veel, kuid neid ümbritseb räni, mis on raske ( tihedus on 2-3x suurem kui veel). Sellepärast kipuvad nad “uppuma”. on välja arvutatud, et nad päevas umbes 1 cm allapoole. Vetikad tarvitavad kõik toitained enda ümber difusiooni teel. Nende toitainetevaba vöönd . Selline allavajumine on hea niikaua, kuni organism hakkab surema. Teatud aja pärast on vaja, et ta satuks tagasi kaootilisse keskkonda. Selleks jõuks on turbulents ja vee vee segunemine , mis on tingitud temperatuuri muutusest. Ränivetikaid on rohkesti kevadel just vee segunemise tagajärjel, kuid sellistes kohtades, kus on tuul.
Nanoplanktonite hulka kuuluvatel viburlastel puudub vahesein , seega nad ei upu. Neil on 1 või 2 viburit. Kui neil on üks vibur , siis sellega nad liiguvad vees edasi umbes 20 kehapikkust, seega 5-10 meetrit päevas. Kui nendel on kaks viburit, siis üks nendest on edasiliikumiseks ja teine toidu hankimiseks.
Viburvetikaid leiame sellistest piirkondadest, kus pole tuult (lainetused on ohtlikud). Viburvetikaid leiab parasvöötmest, eriti suvel.
Pikoplanktonid on põhilised produktsiooni andjad.
200 - 2000 mikromeetrit - domineerivad zooplanktonid, kõige arvukamalt esinevad koorikloomad:
1) vesikirbud (PLATOTSEERID?)
2)aerjalalised (KOPPENFODA)
Nad on ränivetikate ja viburlaste esmased tarbijad.
Üle 2000 mikromeetri - makrozooplankton (kalamari, meduusikesed, meretindikud ehk salbid).
Zooplankton paljuneb massiliselt. Osa süüakse, osa sureb . Surnud osa sadeneb veemassist välja - veemassi vihm . Sadenenud osale lisanduvad sooplanktoni eritised . Fütoplankton eritab vette orgaanilist lahustunud ainet (DOM), mis kontsentreerub surnud zooplanktoni osale. Moodustuvad orgaanilise aine helbed. Helvestele kleepuvad juurde filtertoiduliste organismide lima ehk mustust. Kogu see soga vajub alla ja seda nimetatakse DETRIIDIKS. Selle pinda koloniseerivad bakterid ( viburid , ripsloomad + kaldatsooni taimede lagunenud rakud ). Lainetus hõõrub selle kupatuse peeneks.
Surnud zooplanktonit kasutavad belaagilise eluviisiga kalad. Läänemeres on nendeks räim (paljuneb põhjas) ja kilu (paljuneb belagiaalis).
Piko - ja femtoplankton - nende osatähtsus on vesikeskkonnas suur, nende kaudu kulgeb produktsioonist 50 %.
Fütoplanktoni populatsioonil on suhteliselt madal biomass . Aastaga produtseeritakse 15 - 45 oma biomassi. Taimedel on produktsiooni ja biomassi suhe on 1, suurem osa energiast kasutatakse enda kaitsmiseks.
2)Nekton (ujuv) - avavees aktiivselt ujuvate loomade kogum. Siia kuuluvad kalad, hülged ja vaalad . Netoni eluiga on pikem ja kasv aeglasem kui planktonil. Enamus selgrootuid elab vähem kui aasta. Räim võib elada kuni 17 aastat. Enamik kalaliike toodab suure arvu marjateri.
Näiteks tursakala võib toota 7 miljonit marjatera, kuid täiskasvanuks saab ainult 1-2. Turski on püütud ka Tallinna lahest, kuid praegu neid siin ei ole, sest see sõltub tihedusest. Nende marjad ei püsi vees, mille tihedus pole 8,7 ja meil on see madalam. Tursad toituvad merikilkidest ja karpidest. Kaladest eelistavad nad kilu.
Mõni kala toodab vähe marju, kuid nende marjad sisaldavad rebu . Ogalik - emaskala aetakse pesasse, kuhu ta koeb. Isaskala jääb viljastaud marju valvama. Lätis elav emakalal on sisemine viljastumine ning pojad kooruvad munadest ema kõhuõõnes.
Kaldakooslused
Servaalad ookeanides ja magevetes, mis moodustavad nt mangroove, marše ja soid. Need pole kaetud ühesuguste taimedega. Seal, kus intensiivne lainetus, kantakse setted ära ja paljanduvad paeplaadid jne Puuduvad pehmed setted, aluspõhjas on rahnud ja paeplaadid, kuhu kinnituvad kõrgvetikad ehk makrofüüdid, välja arvatud mändvetikad.
Põhilise produktsiooni annavad makrovetikad, mis kinnituvad substraadi külge. Mändvetikas kinnitub liivasele pinnasele . Adrudel on kinnitumiseks basaalketas. . Produktsioon on kõrge, kuid toodavad ebameeldivaid ühendeid, mis peletavad tarbijaid , välja arvatud merisiilikuid ja kõhtjalgseid
Seal, kus puuduval lained, settib liiv ja setted ning moodustuvad settelised rannad (lahtede sopid), kuhu kinnituvad juurtega õistaimed - mererohtude vöönd ehk maršid. Need taimed sisaldavad kiudaineid, mis kantakse süvikutesse, kus need bakterite poole lagundatakse. Õistaimedele ehk baskulaarsetele taimedele kinnituvad vetikad (perifüüdid)
Maršid kinnistavad pehmeid setteid, mille taha tekivad laguunid, mis on head paigad kaladele .
Mangroovisood - mage - ja soolaveelised.
*Jõed ja järved
Evergentsed taimed, nt hundinui , kasvavad jalgupidi vees. Kasvavad mudastes ja toitaineterikastes piirkondades. Seevastu pilliroog armastab livast ja vähemudast kasvukohta.
Ujulehelised taimed ja veesisesed taimed.
Sellised taimed suunavad hapniku taime alumistesse osadesse.
Vesikupp, ja vesiroos ei taha elada väga sügavas vees; penigeen elab kaldatsoonis; veealused taimed on lahnarohud, samblad , vetulikas; härjasilm elab aeglase vooluga vees (kui veetase tõuseb, siis paljuneb ta mittesuguliselt); ujuvad taimed on väike lemmel ( see on tüütu taim tiigiomanikele, sest paneb gaasivahetuse kinni), vesihüatsint takistab paatide liikumist.
Makrofüüdid tekitavad kõdutsooni, mida tarvitavad kakandid.
Produktsioon on kõrgem kaldatsoonis kui avavees, sest kaldatsoonis on makrofüüdid
Bentos (põhi)
Suurematel veekogudel on see nii sügaval, et seal puudub valgus ja ka produktsioon. Sellistes piirkondades sõltub elu pinnakihist tulevast orgaanilisest ainest. Vahel ei jõua isegi “vihm” põhja. Maailmameres jõuab 1-2% produtseeritud produktsioonist sügavikku. Sügavad piirkonnad pole siiski päris ilma produktsioonita, sest bakterid saavad energiat anorgaanilistest reaktsioonidest (kemilitotroofsed bakterid).
*Üle 3000 m - bentose biomass on 1 gramm 1 m² kohta.
* 200 - 3000 m - bentose biomass on 20 grammi 1m² kohta.
*200 m - bentose biomass on 200 grammi m² kohta.
* 0- 200 m - produktsioon 80%
Järvedes sõltub produktsioon põhjaelustikust.
Põhjaloomad
1) sette sees elavad loomad, kes on setetesse uuristanud käigud. Toit saadakse sette pinnal (sisefauna ehk infauna )
2) epifauna - loomad elavad põhja lähedastes veekihtides; vabalt liikuvad või kinnituvad substraadile.
Põhjasetete uurimiseks kasutatakse kopasid (sõlataoline; organismid jäävad pidama )
* makrobentos - 1mm silmasuurusega
*mikrofauna - 0,05 mm
*meiobentos - domineeriv jõgedes ja järvedes.
Põhjaelustikus elavad sääsevastsed, väheharjasussid, 2poolmelised molluskid (ei saa olla seisvas vees, sest filtreerivad toitu). Jõe ülemjooksul pole planktonit, keskjooksul on natuke ja alamjooksul on rikkalikult. Botanoplankton.
Bentiline epifauna – põhja lähedases kihis elavad organismid, kes ei kaevu setetesse ( krevetid , krabid , austrid, merestiilikad, meritähid).

Vee liikumine

Nõrk lainetus paneb org aine horisontaalsuunas liikuma kuni jõuab vaiksesse vette, kus ta settib põhja. Need sisaldavad palju org ainet ja sellest toitujaid. Mõõdukas vee liikumine võib kerget org ainet lahti uhtuda jättes alles liivased põhjad, kus epifauna organismid on eelistatumas olukorras.
Jõgedes, kus vool ühesuunaline, on filtertoidulised + larvid – 2tiivalised kärbsed, puruvanad . Lahustunud org aine kondenseerub kividele, kattes need limaja kihiga – neid armastavad bakterid ja neid omakorda mikroskoopilised vetikad ( kihiti ) ja neid putukate larvid ja ussid . Tugeva voolu vöi lainetusega põhjad bentosevaesed. Looded mõjutavad orkaanitugevusega bentost.
Võimas põhjataimestik murrab laineid . Aeglase vooluga jõed organismirikkad – rikkalik infauna. Keskmise vooluga – domineerivad filtraatorid ? Väga kiire vooluga – pole midagi eriti.
Kalad toituvad epifaunast N: suudmetes lestad, angerjad .
Järvedes põhjas põhjasetted – ideaalsed infaunale, aga ka kruusased kohad – karpidele.
Planktoni produktiivsus
Hüdrodünaamilised alused. Fütoplanktoni populatsioonide kasv kui protsess, mis on kõikide teiste planktonis toimuvate protsesside alus, sõltub nii magevee kui merevee keskkonnas aset leidvatest hüdrodünaamilistest muutustest Vesikeskkonna produktiivsuse aluseks on fütoplankton. Mis põhjustab planktoni produktiivsust?
Vee läbisegunemine, stratifitseerimine.
Termokliiniks - sellest üleeelmine veekiht on ühtlaselt läbisegunenud.
Temperatuuri, meredes soolsuse järgi vesi kihistub.
Veekogi sügisel - temperatuurid ühtlustüved  ränivetikate lühiajaline õitseng
Fütoplanktoni produktsiooni põhjustavad:
*sesoonsest temperatuuri muutustest tingitud vee segunemine
*jõu sissevoolust tingitud vee segunemine
* loodedest tingitud vee segunemine
* vee tsirkulatsioonist ookeanis põhjustatud vee segunemine
Paljudes piirkondades võib olla järvi, mis on kihistunud.
Meromitilised järved - järved, kus vee alumine kiht on soolane , pindmine aga mage. See on sellest, et meri on kunagi tunginud järve või järves on soolarikkad kivid .
Alpides on kihistumine ööpäevane ( temperatuuri kõikumine)
Tuultest tingitud segunemine
Tuule lõppedes ei lõppe veel veemasside liikumine. Sisemine turbulents pindmisse kihti kantakse toitaineterikas vesi.
Tuul puhub pikka aega paralleelselt kaldaga  vee ärakandmine rannast. Coriolise jõud  vee defitsiit ning ülsesse kerkib toitaineterikas ja külm vesi.
Coriolise jõud mõjutab liikuvaid masse lõunapoolkeral vasakule ja põhjapoolkeral paremale.­
Jõgede sissevoolust tingitud upwelling
Jõevool, mis tuleb estuaarist läbi, liigub ookeani vee peale. Hõõrdumise tagajärjel tõmbab kaasa soolast vett (mere pindmine kiht), pöördub C. Jõu poolt. Selle tagajärjel tõuseb alt külm vesi, mis hakkab segunema jõe veega. Kahe kihi vahelist piirkonda nimetatakse PIKOKLIINIKS.
Loodetest tingitud vee segunemine
Kuu ja Päikese gravitatsioonist tingitud. Vee liikumisega kantakse rannikule külma ja toitaineterikast vett.
Tsirkulatsioonist tingitud upwelling
Troopilistes vetes puudub vee jahtumine, seega pole võimalik kihistust võimalik lõhkuda. Mehhanismid : tuulte puhumine idast läände + C. Jõud vee ärakandmine ja defitsiit külm vesi asemele.
Antarktiline divergents
Samasugune apvelling toimub piki Antarktise rannikut. Põhjuseks 2 hoovust, mis kulgevad vastassuunaliselt. Coriolise jõu tõttu üks hoovus , mis liiguks lõunasse ja teine, mis liiguks põhja, kallutatakse. Seal ongi divergents – lahknemine. Pinnavee asemel tuleb põhjast üles uus vesi. Seal on väga võimas fütoplanktoni areng, neist toitub zooplankton e seal on selleks krill , kellest omakorda toituvad (sini)vaalad. Elu on sealkandis rikkalik.
Veekeskkondade produktiivsus
Produktiivsust määratakse kalavarudega.
Lahustunud soolad kui toitained.
Sisevete keemiline koostis on määratud aluskorra kivimist. Kui on vähe kaltsiumi ja magneesiumi, siis vesi on happeline, sinna kantakse palju humiinhappeid, need on olulised vee läbipaistvuseks ja hõljumi produktsiooni kandmiseks. Rootsi järved on eriti happelised ning kristallpuhtad, kuid kalad seal elada ei taha.
Fütoplanktoni biomass ja produktsioon sõltuvalt toitainete sisaldusest ja soolsusest siseveekogudes:
Puhas prim prod kuivkaalus g/m2 aastas
Fütoplanktoni biomass kuivkaalus mg/liitris
Üldfosfor mikrogr/liitris
Anorg . N2 mikrogr/liitris
Anorg lahustunud aine mg /l
Oligotroofne
15-50
20-200
1-5
1-200
2-20
Mesotroofne
50-150
200-600
5-10
200-400
10-100
Eutroofne
150-200
600-10000
10-30
300-650
100-500
soolane
500-2500
1000-20000
30-100
400-5000
1000-150000
Järvede toitumistüübid
*huminainetest rikastatud (düstroofsed veekogud)
*eutroofsed ehk rohketoidulised veekogud
*oligotroofsed ehk väga madala produktsiooniga veekogud
* mesotroofsed ehk vahepealsed veekogud
Aluspõhi  soolad soolajärved ( tekivad ka vee intensiivsel aurustumisel) Kaspia meri
Eristatakse karbunaalseid, sulfiidseid ja kloriidseid soolajärvi.
Mageveejärvede toitainete hulk muutub aja jooksul. Arvati, et järved arenevad toitainete suurenemise suunas (setete lagunemine ), kuid kui järv kattub taimedega, siis muutub veekogu toitainetevaeseks.
Inimtekkelise reostuse tagajärjel on suurenenud fosfori hulk, mis on põhjustanud fütoplanktoni vuhamise ja seejärel veekogud autrofeeruvad.
Hapnikuvaeses vees on vähe kalu, kuid palju sääsevastseid ja harilikke mudatuppe.
Veesamba paksus mõjutab produktsiooni ka meres. Estuaarid käituvad nagu toidulõksud, kuid oluline on ka sügavus.
Äärekooslused - madalakasvulised taimed kasvavad põhjale kinnitunult. Sellised alad on produktiivsed, sest lisaks kõrgtaimedele suurendab produktiivsust taimne hõljum. Avameres puuduvad kinnituvad taimed. Merevetikate vöönd on 20X produktiivsem kui avameri .
Sood ja maršid on produktiivsed, kuid loomne produktsioon on madal, sest seal kasvab palju taimi, mis sisaldavad kiudaineid, mida loomad ei söö. Kiudained jäävad lagundamata
Ja lihvitakse peenteks osadeks ...  DETRIID (vaata eest)
Kalda iseloom
*kiillahed - puudub eriline kooslus, kinnituda saavad ainult vetikad
* laugjas laht - koosluse väljakujunemiseks on paremad võimalused kui eelmisel
*looklev laht - äärekoosluse väljakujunemiseks on head võimalused
Jõe gradient muudab jõu produktsiooni:
*kirevooluline - äärekoosluse väljakujunemine on võimatu; graniidist seinad, vähe taimi (madala profiiliga ainult) ja ränivetikad; peen sete kantakse vooluga edasi
*aeglase vooluga ja looklev - sarnane järvedele; pakslaubad, botamoplankton (sisaldab vetika rakke, mis tulevad ülevalt alla)
***CO2-e hulka suurendab nt riisi kasvatamine ; ookeanides viiakse seda ringlusest välja***
***kliima soojenemist kinnitavad lindude ja liblikate ränded põhjapoolsematele aladele ***
Maismaa ja vesikeskkondade produktsioonide võrdlus
Pindala
Biosfääri maht= miljon km3
Puhas taimne prod miljonit tonni aastas
Loomne produktsioon
Maismaa ( 100m )
145
14,5
110,5
867
Vees (4 km)
385
1445
59,5
3067
Suhe
1:2,5
1:99
1:0,54
3,54:1
Maal leiduv vesi veesüsteem
Ookeanid .................97,6
Jää .............................2,1
Põhja- ja pinnavesi .....0,3
Mageveejärved .........0,01
Soolased järved ........0,01
Atm. veeaur ............0,001
Jõed .....................0,0001
Vesikeskkonna üldprod on 9,5 x 10 astmes 9 tonni aastas. Selle C sisaldus on võrdne õhku paisatava CO2 hulgaga => fossiilkütuste põletamisel eralduv CO2 neeldub ookeanis.
Toidu produktsioon vesikeskkonnas
Esmase produktsiooni tarvitamine - Läänemeres ei saa sooplankton fütoplanktonile kohe pihta, toimub nädalane nihkumine. Selle aja jooksul langeb fütoplanktoni hulk.
Upwellingu piirkondades tarvitatakse toit 100%
Püsiv termokliin - produktsioon tagasihoidlik , ökonoomne ning tarvitatakse zooplanktoni poolt ära. Sellistes piirkondades on kõige suuremad kalasaagid. Avaookeanides on kalu vähe, sest seal elavad nano -ja pikoplanktonid. Seal elavad tuunid, kelle püüdmiseks kasutatakse palju energiat.
Veesamba ökoloogia
Orgaanilise aine tekkimine ja produktsiooni suurus....
Esmased produtsendid seovad kiirgusenergiat pigmentide abil
CO2 + 2H2A  CH2O + 2A +H2O
Valgus ja pigmendid
Doonorelektron on H2A - valgusreaktsioon
Orgaaniline aine ei koosne ainult süsinikust, vesinikust ja hapnikust, on veel palju muid komponente.
1300 kilokalorit valgusenergiat + 6 mooli CO2 + 90 mooli H2O + 16 mooli NO3 + 1mool PO4 + mineraalelementide jäljed = 3,3 kg biomassi + 150 mooli C2 + 1287 kilokalorit soojust.
Peale fotosünteesi on olemas veel memosüntees, mille produtsentideks on kemolitotroofid (nitrifitseerijad, sulfaatijad....). Nad ei kasuta valgusenergiat, vaid anorgaanilistes ühendites olevat keemilist energiat. Pole laialt levinud, esineb sügavates piirkondades, kus on termalased avad (vaata botaanika konspekti).
Primaarne produktsioon - autotroofsete organismide poolt kasutatav energia, mis moodustab toiduahela esimese astme/heterotroofsetele organismidele edastatav energia, mis moodustab esmase puhastoodangu.
Teda mõjutavad erinevad tegurid, kuid kõige sagedamini mõõdetakse kiirgust.
Üldproduktsioon on mage - ja rannikuvees ühesugune.
Puhas produktsioon on avameres tunduvalt väiksem kui teistes keskkondades.
*brutoproduktsioon - kogutoodang taime (vetika) fotosünteesi käigus, nt 24 h jooksul
*netoproduktsioon - taime/vetika mingis ajavahemikus assimileeritud energia koguse ja sama ajaga kulutatud (respiratsioon) energia koguse vahe või vastava biomassi muut
Toitained ja valgus
Alt üles kontroll - produktsioon
Ülevalt alla - toiduahela tipus olevate organismide kontroll
*valgusintensiivsus - kiirgus, millega footon tabab antud pinda, varieerub ajas ja ruumis.
Sügavamale minnes pole veesammas ideaalselt puhas (plankton, erinevad aineosakesed) ja järele jääb aina vähem valgust. EKSPONENTSIAALSELT veesambas valgus ülevalt alla väheneb. Kõige pindmises kihis on valgust üleliia ja see pidurdab fotosünteesi. Põhjuseks arvatakse olevat valguskiirguse poolt põhjustatud fotooksüdatsiooni reaktsiooni, mis pärsib fotosünteesi mehhanismi toimet, aga samuti kaasneva UV-kiirgusekahjulik mõju.
Profiili kõige sügavamates osades on valgust liiga vähe ja seega on fotosüntees võimatu  vähe produktsiooni. Fotosüntees leiab aset veel rohkem kui 100 meetri sügavusel. Mõne allika järgi Antarktikas 300 m sügavusel.
Meres on kõige pindmises kihis rohevetikad (klorofüll neelab punast valgust), siis on pruunvetikad ja kõige sügavamal kasvavad punavetikad (kompenseerivad selle punase spektri osa oma garnituuriga - kromaatiline adaptsioon). Erinevalt eelmistest kinnitub mändvetikas pehmele substraadile. Fotosüntees pole limiteeritud valguse hulgaga. Vähese valgusega 2 järve: 1) obligatoorne 2) eutroofne - produktsioon suurem
Toitainete varu määrab vees primaarse produktsiooni vees. Sellel on 3 aspekti:
1)puhtempiiriline aspekt - pärast toitainete lisandumist keskkonda, suureneb netoproduktsioon - toitainetest limiteeritud produktsioon
2) liigiline koosseis - toitainetevaeses vees esinevatel rakkudel on järgmine suhe: C (106), N (16) ja P (1) mooli. EKSAMIS
3) toitainete mõju ökosüsteemi netoproduktsionile. Ökosüsteemi puhastoodang = ökosüsteemi kogu prim prod – (miinus) ökosüsteemi kogu respiratsioon.
Prim prod sõltuvus toitainetest
Kõik autotroofid vajavad toitaineid eri kogustes . Ränivetikad vajavad lisaks veel räni. Mageveekeskkondades on limiteerivaks teguriks fosfor , rannikumeres hoopis lämmastik (sinikud seovad õhulämmastikku veekogu rikastamine lämmastikuga).
Mõne ookeanipiirkonna limiteeriv faktor sõltub aastaajast – põhiliselt on ltd faktoriks N, kuid P võib selle funktsiooni temalt üle võtta, näiteks Poola rannikul.
Fütoplanktoni kasvu kiirus on seotud toitainete varuga. Toitained võetakse veest rakumembraanil olevatele diskreetsetele kohtadele. Kui toitainete hulk suureneb, tarbitakse neid rohkem=> vabade kohtade arv membraanil kahaneb. Diskreetsed toiduvõtukohad küllastuvad ja toitaineid üles ei võeta. Rakud võivad võtta rohkem toitaineid, kuid on tagasiside, mis piirab toiduvõtu kiirust.
Sisemine toitainete varu näib määravat, mil määral fütoplanktoni pop võib kasvada. Seega piisava toitainete varu ja raku kasvu vahel on kolmeastmeline protsess.
1-piisav toitainete varu määrab toitainete varumise kiiruse
2-toitainete ülesvõtmine viib toitainete akumuleerumiseni rakus
3-rakus sisalduv toitainete hulk määrab kasvu kiiruse

Prim prod sesoonsed muutused

Fütoplanktoni prod kõigub aastas mitu korda tegurite mõjul igas kasvukohas.
Parasvöötmes :
Parasvöötme merede vees on tsükkel , mis näitab, kuidas valgus ja toitained võivad mõjutada prim prod-i. Hilissügisel ja talvel kuhjuvad toitained veesambasse, kuna pole tarbijaid või on väga vähe. Sügisel veesammas seguneb ja kogu aeg tuleb toitaineid juurde. Magevesi voolab sisse, toitainete sisaldus tõuseb. Temperatuur on prod juures määrav. Olgugi et taimed fotosünteesivad väga nõrgalt, nad hingavad ka väga nõrgalt -> külmas vees võib FS olla väga intensiivne ja org aine ei lagundata ära.
Kevadel veepind soojeneb =>kevadine veeõitseng , mille tagajärjel toitainete varu hakkab kahanema , varasuveks on pealmises kihis toitained peaaegu 100% ära tarvitatud, eriti lämmastik. Kevadise õitsengu ajal fütoplanktoni rakkude arv kahekordistub ööpäevas. Zooplankton ei suuda kohe reageerida, mis ainult suurendab fütoplanktoni arengut. Alles nädala pärast toimub zooplanktoni õitseng.
Suvel on väga lihtne kogu lämmastik ära kasutada, ülemisest kihist ammendatakse N, fütofaagide areng on siis haripunktis.
Varasügisel fütofaagide aktiivsus langeb ja laskuvad sügavamale  pressing fütoplanktonile langeb, lisaks vee segunemine =>sügisene veeõitseng. Need kaks ongi sügisese veeõitsengu tegurid.

Ruumiline heterogeensus

Kohalikud hüdrograafilised iseärasused on olulised, et toimimist mõista. Valguse ja toitainete mõju on tähtis, kuid tegelikult maailma mastaabis prod vee keskkonnas võib olla erinev sellest, mida võiks oodata toetudes ainult valgustingimuste ja toitainete uurimisele.
Temperatuuril tähtis osa prim prod-s ->aasta netoprod on kõrge just seal, kus toimub midagi füüsikalist.
Maailmamere prim prod pole ühtlaselt kaetud üle mere, see on väga heterogeenne ruumiliselt tänu paiksetele erinevustele teda kontrollivate mehhanismide kompleksis. Heterogeensust mõõdetakse cm-test km-teni. Ruumilised mosaiigid on suurte protsesside tulemus, mis valdavad mõju keskkonna mosaiiksetele üksustele, millest igaühel võib olla kergelt erinev ajalugu. Looduskeskkonnad koosnevad osadest, mis meenutavad mosaiigitükikesi, mitte ühesugustest keskmistest org kogumikest.

Mis org ainest edasi saab?

Org aine teeb läbi palju muundusi. Esiteks söövad neid fütofaagid (=söövad elusaid vetikaid jms). Detrivoorid ja mikroobid söövad seda org-i siis, kui peremees on surnud. Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele.

Klassikalised vaated veesamba kooslustele

Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised . Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne , 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud.
Süsteemi efektiivsus oleneb produtsentidele kättesaadavast toitainete varust või selle saatuse määras toiduahela tipus olevate röövtoiduliste organismide arv, millest olenes kui palju ohverorg-e süsteemis eksisteeris. Troofiliste tasemete juures bioakumulatsioon – toiduahelast läbi minevate kahjulike asjade hulk, mis ei lagune org-s – kontaminandid – pestitsiidid, raskmetallid jne.
Mesozooplankton – ainuraksed, ainuõõssed , kammloomad, harjaslõugsed, rõngasussid, molluskite vastsed, koorikloomad, keelikloomad.
Meres arvukaimad koorikloomad ( vastse e nautiluse- staadiumis alla 1mm, krill-mitu cm) ja aerjalalised. Aerjalalised, vesikirbulised, keriloomad – magevee zooplankton. Zooplanktoni liigiline koosseis ookeaniga võrreldes on tühine.
Nektoni organismid – suured ja kiired. Meres suured koorikloomad – krill, krabid. Molluskid, kalmaarid , kalad, merikilpkonnad , merimaod, hülged, vaalad, pingviinid , merelinnud. Magevee nekton vaesem – koorikloomad, putukavastsed, roomajad, kahepaiksed , mageveeimetajad, linnud (pardid).

Uusi avastusi veekogude uurimisel

On leitud uusi produtsente. Org-i suurusest sõltub tema käitumine ja funktsioon ökosüsteemis. Veesamba mikroobidest ja hulkrakistest rohkem infot.

pikoplankton koosneb põhiliselt bakteritest ja sinikutest. Proovide värvimine, florestsentsmikroskoopia. 1 ml merevees on 10astmel5 kuni 10astmel6 bakterirakku . Väike pikoplankton ja fotosünteesivad tsüanobakteridesinevad peaaegu kõikjal, eriti tähtsad on nad oligotroofsetes veekogudes. 0,2-2 mikromeetrit. Proklorofüüdid on 0,6-0,8 mikromeetrit. 1 ml merevees on 10astmel11 kuni 10astmel15 rakku. Asustavad valgustatud tsooni, sisaldavad klorofülle A, B ja C. On sümbioosis teiste org-dega.

Nanoplanktonisse kuuluvad ka kraapijad ja lihasööjad . 10astmes4 milliliitri kohta.

Mikroplankton – klassikaline plankton – sinivetikad jne + ripsloomad, kiirikloomad, astelloomad. 1-10 ml vee kohta.

Üle 200 mikromeetri on krevetid kalad jne
Sültjad organismid – kammloomad, ainuõõssed jne. Neid ei saanud võrguga püüda.
Keha suurus on põhikriteeriumiteks vesikeskkonna toiduvõrgu struktuuris. Ainevahetusprotsesside kulgemise määrab keha suurus. Väikeste elutegevus on kiirem – bioloogiliste protsesside kiiruse määravad mehhanismid, mis võtavad osa ainete transpordist üle keha pinna ja väike suurus – kiirem transport.
Näiteks respiratsioon – oleneb keha suurusest. Kasv ja generatsioonide vaheldumine on ka muutuvad suurused, väiksed kasvavad palju kiiremini.
Toitainete ülesvõtmise ja vabastamise kiirus. Pikoplanktoni arvele langeb 50-80% lämmastiku ülesvõtmisest. Veesambas enamuse produktsioonist annavad väiksed organismid.
Kuna org arvukus ja keha suurus on pöördvõrdelises sõltuvuses – väikseid rohkem kui keskmisi jne. Kiskjate tarbitav saaklooma toiteväärtus peab piisavalt kõrgem olema, et kiskja saaks tema püüdmisest ja söömisest energeetilist kasu. Mida suurem on kiskja, seda vähem on neile sobivaid saakloomi (hunt  hiir ). Seejärel suutäie suhe konsumendi suurusesse ……………………………………………………. Tarvitatakse toiduks organisme. Sinivaal toitub krillist!!! Aga see-eest on krilli palju – erand! Tavaliselt on kindel suhe – 10:1 või 100:1 lineaardimensioonis. Surnud ainest toitujatele on tähtis ka toiteväärtus + suurus. Pudemesööjatel on väga rikkalik toidulaud aga toit ise on väga madalakvaliteediline ja omastavad toitu väga halvasti. Detriit sisaldab keem ühendeid, et keegi neid ei sööks. Paljudel sessiilsetel organismidel on ka keem kaitsemehhanismid, kuid maksavad lõivu kaotatud energia näol. Org suurus on kriteerium, mis määrab, kuidas org-d sobivad toiduvõrkudesse.

Mikroobid

Eksisteerib mikroobne silmus ehk mikroobne ling – see on toiduvõrgu osa. Orgaanilist ainet endasse neelav lehter . Vabastab orgaanilisest ainest toitaineid, mis lähevad uuesti ringlusesse. Mikroobide pooldumisaeg võib olla mõni tund kuni mõni päev. Tema primaarne produktsioon võib olla u 20%. Nad ei ole ideaalsed energia edasikandjad. Nende kogutoodang on 2x suurem kui puhastoodang=> hingamisel kasutavad ära 50%.
Bakterite osatähtsus on suurem kui fütoplanktonil . Mida sügavam vesi, seda suurem tähtsus bakterite produktsioonil on. Heterotroofid võivad lahustada org materjali keskkonda (DOM). Bakterid vabastavad suurel hulgal mükopolüsahhariide. Bakterite arvukus vee mahu kohta 10astmes5 – 10astmes6 rakku /1ml vee kohta. Otseselt bakterite toodangut pole võimalik üle viia, sest neid ei nähta süüa. Ainuraksed e protozoad söövad. Nanoplankton ongi üks bakteritest toitujaid.
Nanoflagellaadid – puhastavad veesamba bakteritest 2x ööpäeva jooksul –50%……………………läheb läbi bakterilingu. Toiduahelad , mis koosnevad ripsloomadest jne kannavad väga vähe energiat edasi. Edasikanduv energiahulk ei ole 50%……….. teiselt 12%, kolmandalt 3%. Bakteri toiduahelas sellel süsteemil ei saa olla pikka ahelat (max 3-5 astet).
Kas mikroobiline silmus on lüli või lehter? Seal on palju energiat hajutavaid astmeid, see on siis pigem ……….neelav lehter.
Bakterid lagundavad org aine min üksusteks – annavad aluse planktoni elutegevuse jätkamiseks.

Suurem zooplankton

Zooplankton tarbib sobiva suuruse ja toiteväärtusegaosi.Mageveekogudes zooplanktoni produktsioon korreleerub primaarse produktsiooni puhastoodanguga (hingamine maha võetud). Taim- ja lihatoiduliste bakterite summa moodustab 12% primaarsest produktsioonist. Zooplanktoni kasvu ja tarbimise suhe (kasvuefektiivsus) on 25%, siis zooplanktoni respiratsioon moodustab 36% primaarsest produktsioonist ja bakterite respiratsioon 29%. Koheselt tarvitatakse 65% veesambast. Zooplanktonil nõrk lüli – ta ei omasta kõike tema poolt tarbitavast osast, pakitakse väljaheite kuulikesteks. Produktsioon, väljaheite kuulikesed + sültjate organismide lima = merelumi.
Orgaanilise aineosakeste kontsentratsioon allpool ülevat valgustatud kihti on konstantne , kuid tahkete ainete kontsentratsioon väheneb ülevalt alla. Mida väiksemad on organismid, seda väiksemad on ka nende „kuulikesed“, mille allavajumiskiirus on väike, seega tarvitatakse need juba vee ülemistes kihtides.
Pinnakihis elutsevate organismide kehasuuruse ja leviku ning koosluse struktuuri ning kogu allpool oleva ökosüsteemi dünaamika, aga ka biogeokeemiliste ühendite transpordi vahel on keerulised seosed.
Orgaaniline aine hakkab juba lagunema ülemistes kihtides. LAO-d kasutavad toiduks bakterid.

Veesambas ülalt alla tulev kontroll

Erinevused mere ja magevee keskkondade vahel.

• Magevees: ülemised kiskjad mõjutavad kogu ökosüsteemi. Näide: Võrtsjärves söövad lepiskalad ( särg ) zooplanktoni ära  fütoplanktoni õitseng = eutrofikatsioon . Kui kiskjad sisse lasta, siis söövad nad lepiskalad ära  zooplankton hakkab paljunema, fütoplanktoni arvukus langeb == kõik muutub – vesi muutub läbipaistvaks jne. Ülalt alla kontroll on praktilise tähtsusega.
  
• Mereveekogudes: sellist tendentsi pole. Aga mingi kontroll on. Pärast II MS-i oli Põhjameres intensiivne kalapüük , osad populatsioonid hävitati. Kalavarud olenevad põlvkondade tugevusest (haigustele vastupidavus jne). Sama oli vaalade juures : neid kütiti palju ja osad populatsioonid hävitati. Kalasaagid olenevad tugevatest põlvkondadest, mis saabuvad iga paari aasta tagant – vahepeal moodustavad just nemad suurema osa merekalade populatsioonidest. Enamus koevad väga suure hulga marja, kuid suguküpseks saab vaid 1-5 isendit.
  

Kõik tulemused näitavad, et mereimetajate ja – lindude arvukus sõltub toiduvarust, see tähendab, et nad reguleerivad ohverloomade populatsioone ja seega kogu toiduvaru.

Ranniku ökosüsteemide omadused

Veetasemete kõikumine sõltub regulaarsetest loodetest – järvedes pole, on seisilained , mis on tekitatud tuulte poolt ja on ebaregulaarsed. Looded paljandavad rannikuvööndi, toitainete transport süvikutesse. Tõusu ja mõõna piirkonnad on erilised kasvukohad , eriti moluskitele. Sellised kasvukohad puuduvad järvedes.

Soolsus – rannikumere eri piirkondades soolsus erinev. Estuaarides soola-mageda segu loob tingimusi! Sagedasti muutuv soolsus põhjustab raskeid osmootilisi gradiente – tugev mõju organismidele. Eri taksonid lahendavad osmoosiprobleemi erinevalt. Õistaimedel on soolanäärmed, mis ei lase ülemäärasel soolal taimedesse tungida. Produtsentidel võime produtseerida orgaanilisi ühendeid – petaniin, proliin ja dimetüülsulfionipropionaat (DMSP) – aitavad säilitada osmootilise balansi rakumahlas. Seda ainet on estuaaride soontaimedes, ULVAs ( rohevetikas ) ja fütoplanktonis. DMSP muutub dimetüülsulfiidiks (DMS) – suurimaid amosfääri jõudva väävli allikaid – põhjustab happevihmasid. DMS võib mõjutada pilvkatet. Loomad higistavad sooli nahale.
Osad organismid on kaetud limakihiga – sool ei tungi taime ( põisadru ). Looma füsioloogilised muutused – kaladel ioonide transport üle lõpuste pinna ja uriini hulga reguleerimine. Magedas vees sulfaatide kontsentratsioon palju madalam kui merevees  mere ääres haiseb mädamuna järgi – eraldub gaas . Mageveest eraldub CH4 – see on lõhnatu, tekitab kasvuhooneefekti. Riisipõllud on suurimad CH4 tekitajad.
Bioloogilised komponendid
Fütoplankton on produtseerija nr 1. Taksonoomiline koosseis ei erine palju mere omast. Ka mehhanismid saransed – sama zooplanktoni ja nektoni puhul.
Liigilises koosseisus on erinevusi. Seal, kus footiline tsoon on põhjani, on peamisteks produtsentideks õistaimed ja suurvetikad. Liivastel setetel on meriheinakooslused – Zostera, Posidonia, Cymodocea, Halodule. Riimvees on Ruppia ja Thalassia. Nende levila on kitsas riba, vajavad kaitstud piirkondi. See vöönd on loomadele koduks. Rannikualade bioloogiline aktiivsus on kõrge. Ka primaarne produktsioon on suhteliselt kõrge - orgaanilise aine lagunemine ja intensiivsus on ka kõrged. Nende ainete transport rannikult välja on aktiivne, kannavad sügavatele aladele toitu. Estuaarides on hapniku defitsiit, mis on tingitud organismide suuremast respiratsioonist rannikulähedases vees, mille käivitanud orgaanilise aine suurenenud hulk. See orgaaniline aine annab toitu ranniku filtertoidulistele. Õistaimed produtseerivad orgaanilist ainet, mis sisaldavad lignotselluloosi (kiudained) –see pole loomadele maitsev +ebameeldivad keemilised ühendid. Otseselt kasutatakse toiduks neist vaid 10%, 90% kantakse sügavatele aladele. Detriidiosakesi rikastavad bakterid, lisaks vees lahustunud orgaaniline aine (DOM)  väga maitsev  palju detritofaage.

Rannikukeskkondade geomorfoloogilised iseärasused

Rannanõlva kaldenurk võib olla järsk aga ka väike. Laugjas – vesi tungib rannale välja, kaotades oma jõu. Järsunõlvalistel väga suur energia – purustab randa .
Maailmamere rannik on väga erinev, sõltudes geoloogilistest protsessidest ja veevoolutugevusest, mis mitmekesistab ökosüsteemi tohutult. Rannikumere soolsus on pisut madalam kui avameres (jõed + sadeveed). Protsessid, mis on seotud mage- ja merevee segunemisega, panevad aluse…………..nähtustele – tugevad keemilised ja füüsikalised gradiendid – temperatuur ja soolsusmuutus – otseselt mõjutavad organisme. Soolane vesi kisub ioonid osakeste küljest lahti – paljud ained saavad kättesaadavaks taimedele. Flokulatsioon – lahustunud ioonid satuvad mageveest riimvette. => helveste moodustumine vees leiduvast heljumist. Flokulatsioon toimub ka metallidega ühinedes.
Mitmesugused elemendid satuvad põhjasetetesse. Estuaarides deltade moodustamine – setted kogunevad ja moodustavad saarestiku (saviosakesed, liiv jms). Madalikud on väga soodsad õistaimede vohamiseks. 45 laiuskraadist põhja on fjordid ja kiillahed (saavad elada ainult vetikad) – tekkinud jää liikumise tagajärjel põhja poole. Seal floora kesine – nõlvad liiga järsud, kui siis makrovetikad.
Apvelling toimub vaid 0,1% maailmamerest, kuid need annavad 50% kalasaakidest. Eri omadustega veemassid – seal on frondid – seal bioloogiline aktiivsus suurem (vete segunemine  biogeenide üleskerge fütoplanktoni aktiivne tegutsemine). Frondid võivad olla permanentsed (Antarktiline divergents), kuid võivad olla ka efemeersed –mõne meetrise ulatusega. Äikesevihm  veesegunemine.

Avamere ja rannikumere kontrastid

*Rannikukeskkondade seotus maismaa ja merepõhjaga

Assuani pais – rammusad setted on seal kinni, rikastas enne ka Vahemerd , nüüd sardiine sealt enam püüda ei saa.
Elbe ja Reini jõed kannavad tohutult heitvett – mereproduktsioon on mitmekordistunud  rannikumeri eutrofeerub.
*Toitainete dünaamika ranniku ökosüsteemis
Limiteeriv faktor on magevees P ja merevees N v.a. Läänemeres!!!!
Erosioon, kõdunemine, antropogeenne eutrofikatsioon, osooni langemine . Eutrofikatsioon toimib juba – muudab rannikumere toiduvõrku.
Merre nitraadid sademetena, inimtegevus – nn väljastpoolt süsteemi lisanduv toitainete hulk + vanad varud – org aine lagunemise tagajärjel – vanad toitained. Mageveekogudes P on limiteeriv faktor. 106 mol C/16N/1P. Sinivetikaliigid mage- ja riimvetes – seovad õhulämmastikku. Vihma ja lume näol NH4, PO4, atomaarne lämmastik fossiilsete kütuste põletamise tagajärjel – N2O->NO2. NH3 – põllumajandus…………………N2O suurenenud viimase sajandi jooksul. Sademetega lisanduva nitraadi hulk suureneb iga aastaga.

Lämmastiku sidumine

Sinikud – ainsad, kes suudavad N2->NH3-ks. N2+3H2 =>2NH3
Lämmastiku sidumine nõuab energiat. Gaasiline lämmastik fikseeritakse orgaanilises vormis. Oligotroofsetes veekogudes oleks hea, kui seal sinikuid leiduks ja tõstaks produktsiooni.
Süsteemid
Lämmastiku fiksatsioon
Merelised süsteemid
Ookeanid
0-0,0004 g/m2/aastas
Estuaarid ja rannikuveed
0,01- 1,56
Meriheinavööndid
0,84-50
Soolaveelised padurid
0,24-51
Tsüanobakterite matid
1,3276
Mangroovisood
0,03-2,6
Mageveesüsteemid
Järved
0,001-0,28
Mageveepadurid
0,01-6
Turbasood
0,05 2,1
Küpressisood
0,39-2,8
Rannikumeri:
Seal toimub toitainete aktiivne kasutamine ja vabastamine ja taaskasutamine keskkonnas kiiresti. Kus orgaanika mineraliseeritakse, toimub just setetes ja bakterite kaasabil anaeroobsetes tingimustes – denitrifikatsioon. Ka veesambas on see võimalik, kuid veesammas on õhule. Mõnedes lahtedes regeneeritakse 71% N ja 88% P. denitrifikatsiooni tagajärjel kõrvaldatakse ammoonium . Mikroorganismid saavad selle protsessi käigud endale energiat, selle käigus vabaneb N2O ja reageerib O3-e või N2-ga. N2O ja N2 on taimedele kättesaamatud. Sinikutele oluline. Lämmastiku kadu on proportsionaalne süsteemi lisanduva lämmastikuga. Denitrifikatsiooni tagajärjel kaob kuni 50% lämmastikust. Soodsaimad tingimused selleks estuaarides. Magevetes viiakse välja u 10-35%. Heitvete puhastamine on ikka tähtis. N : P=16 : 1. Estuaarides on see suhe vaid 8 : 4.
NH4NH3N2
Ülalt alla kontroll:
Kõrgemal tasemel organismid kontrollivad madalamal astmel olevaid organisme.
Kõvapõhjalised rannikud:
Merisaarmasmerisiilikvetikad (lehtadrud)
Kui saarmas hävitati 80%, siis siilikute arvukus tõusis, levisid nakkused, lehtadrud söödi ära ja asendusid 1aastaste vetikatega. Kui saarmaid asemele toodi, muutus kõik jälle OK-ks.
[meritaähed ja röövtoidulised teod – hävitasid lepistoidulised teod ära]
Alt üles kontroll oli see planktoni õitsengu asi

Süvaveepiirkondade ökoloogia

Profundaal – sügav. Järvede sügavaimad osad, mis on termokliinist suurima sügavuseni= hüpolimnion
Abüssaal – põhjatu. Ookeani ja merepõhja sügavusvöönd alates 2km sügavamale. Maailmamere sügavaim osa on 6000-11022m – hadaal, mis moodustab maailmamere pindalast vaid 1 %. 50% maailmamere pindalast moodustab abüssaal.
Abüssaali/profundaali kooslused sisaldavad eri suurusega organisme – bakterid ja seened.
Mikrofauna (10 – 50 mikromeetrit) –zooflagellaadid, amööbid. Seened on seal, kus palju lehekõdu ja makrofüütide osakesi; bakterid elutsevad detriidil. Bakterirakud toodavad rakuvälisi ensüüme, mis aitavad lahustada tahkeid osi jne. Need on süsinikhüdraadirikkad eritised, millega see sodi kokku kleebitakse.
Meiofauna (50 – 1000 mikromeetrit) mitmekesine–perekonnad, kes suudavad ellu jääda kestva väävelsüsiniku tingimustes.
Makrofauna – abüssaalis/profundaalis sarnased – rõngussid, molluskid – epifaunas, infaunas või ujuvad organismid. Järvede profundaalis väheharjasussid, rõngasussid, kahetiivaliste larvid, isegi sadu tuhandeid isendeid /m2. paljud makrofauna liigid saavad elada hapnikuvaeses vees. Läänemeres on 25% selliseid piirkondi, kus hapnik puudub täielikult või on minimaalselt.
fauna järves. Meriliiliad/kurgid/käsnad setete pinnal.
Abüssaalis 1500 m ja sügavamal –suured Gammarused(süvavees on nad hiiglased!) ja amfipoodid – toituvad raipetest, toiduvõrgu tipus (kalu ei pruugi ollagi).
Kohastumused: metabolism väga madal =>juurdekasv ja reproduktsiooni kiirus väikesed. Kõrge hüdrostaatilise rõhu, nappide toiduvarude ja madala temperatuuri tingimustes. Rõhutundmatud kuid temperatuuritundlikud – surevad kui temperatuur muutub 6kraadi võrra. Süvaveekaladel on rõhu kontrollimiseks õhupõis. Nad sisaldavad palju rasvasid. Suur suu. Pikkusesse välja venitatud sooltoruga, et max toitu ära seedida. Süvavees pole filtraatoreid – pole neil seal midagi süüa. Hõljumist toitujad kasutavad limavõrke ja ripsmetega kaetud lõpusepindu. Meiofauna kohastumused – suu selline, et saab kraapida toitu või purustada väikseid organisme.
Bentiline fauna on setetest toitujad või lihasööjad –neelavad toitu setete pinnalt. Infauna –toituvad setete pinnalt (käsnad). Epifauna –koorikloomad-rohkem toitu. Toiduahela tipmise osa moodustavad kalmaarid ja kalad.
Vertikaalselt fauna:
Litoraaltsoonis (madalaveelises) filtraatorid, kuid sügavamatel aladel neid väga vähe. Seal settest toitujad.
Fauna vertikaalne levik
Litoraal – mandrilava pindmistes piirkondades hõljumist toituvad organismid filtreerivad orgaanikarikkaid osi hõljumist. Osades kohtades asub suhteliselt kõrgel nefloidne kiht – põhjalähedane hõljuvate osakestega rikastatud vesi  settetoidulised organismid, kes toituvad pehmetoidulistest setetest.
Bentose toiduvarud olenevad põhja substraaditüübist. Kiirevoolulistes jõgedes on kruus, liiv ja muud jämedad setted  hõljumist toituvad loomad, nt 2poolmelised moluskid. Kui on väike voolukiirus, siis sellistes veekogudes on pehmed setted, savi ning orgaanilise aine osakesed akumuleeruvad  infauna ja settesööjate areng.
Järvedes bentose biomassi langus alapoole termokliini seotakse järve troofilise staatusega, nt oliotroofses järves on bentiline makrofauna väike. Produktiivses järves biomassi produktiivsus kasvab ja tõuseb termokliini sügavuse suurenedes. Eutroofsete järvede puhul profundaali bentose biomass on vahetult termokliini all, enne seda kui muutub liiga väikeseks hüpolimnioniks.
Niisugused keerukad mudelid on tingitud toidu ja lahustunud hapniku varude vastastikustest seostest ja mõningal juhul setete tüüpide levikust .
Bakterrakkude arvukus eutroofsete järvede setetes on palju kordi kõrgem kui oligotroofsetes järvedes. Ka vajaliku orgaanilise aine hulgad on suuremad.
Setete ja vee piir on see tsoon, kuhu kontsentreeruvad värsked põhja langenud tahke aine osakesed. Infauna liigid on kõige arvukamalt kontsentreerunud sinna kihti.
Põhjaelustiku toiduvõrk:
Toitumisgrupid:
Infauna ja epifauna arvukus mõjutab energia edasikannet avaookeani. Harjasussid ja karbid on hästi omastatav toit kaladele jt. Epifauna annab vähe energiat.
Energiavood erinevad. Meiofauna on vahelüliks mikroorganismide ja makrofauna vahel.
Epifauna – reeglipäraselt toituvad hõljumist ja raipest. Nende arvukus määrab edasikandmise bentosesse. Hõljumist toitujad (käsnad, mantelloomad) sisaldavad vähe energiat.
Esimene rühm – toitainete kontsentratsioon tugev, hästi seeditav ja järgmisele tasemele jõuab palju energiat.
Eelpool nimetatu on vahelüliks.
Meiofauna – bentilises toiduvõrgus vahelüliks mikroorganismide ja makrofauna vahel. Organismid elavad piirkondades, kus on hapnikudefitsiit. Röövloom teeb ohvrile augu sisse ning imeb ta tühjaks. Teistel on aga nii hea suusüsteem, millega nad rebivad ohvri tükkideks või rebivad ta küljest tükikesi. Toitu valivad nad selektiivselt.
Makrobentos – biomass settepinnast allpool asuvates kihtides – kohastumus, mis kaitseb ärasöömise eest.
Süvikupiirkondades on 2 evolutsioonilist trendi:

mida sügavamal organismid on, seda suuremad nad on ( gigantism ) N: koorikloomad
2) keha mõõtmete vähenemine, mida sügavamasse kohta org sattunud. Mida väiksem org, seda vähem energiat vajab. Isased tunduvalt väiksemad kui emased . Väike organism saab peituda röövli eest paremini
Koosluste koosseisu kontrollivad toidu konkurents ja röövtoitumine
*** settimine on primaarne produktsioon; tahke osa esmasest produktsioonist tarvitatakse ühtlaselt läbisoojenenud veekihis, mis on termokliini peal, sest termokliin taksitab tahkete ainete allavajumist***
Settiva aine hulk on positiivses korelatsioonis fütoplanktoni produktsiooniga ja negatiivses korelatsioonis vee sügavusega.
Horisontaalne transport

• orgaanikaga rikastumine on tingitud merepõhja lähedal asuvast turbulentsist (siselaine), mis ei lase orgaanikal kleepuda suuremateks känkudeks. Tuuled suunavad orgaanika tagasi hõljuvasse ossa .
  
• järvedes on kestvad ja seisulained . Tuule surve väheneb järve ühes osas ja seega suureneb järve teises otsas. Kui veekogu nõlv on järsk, hakkavad setted mööda nõlva sügaviku poole nihkuma – SETETE FOKUSSEERIMINE. Põhjas setteid lisandub ja keerutatakse uuesti üles.
  

Horisontaalsuunaline vee liikumine etendab suurt osa mõnes ookeani piirkonnas (Peruu ja Tšiili läänerannik ja Aafrika edelarannik)
Biomassi levik süvavees:
Madalates rannaalades on bioproduktsioon mitukümmend korda kõrgem kui hästi sügaval. Madalate eutrofeerunud järvede profundiaalsetetes ja merede mandrilaval allpool sesoonset termokliini kõigub makrofauna biomass 10g- 10 grammini märgkaalus/m2. Eutrofeerunud piirkondades põhjaloomastiku biomass kümneid kordi madalam (O2 defitsiit). Oligotroofsetes järvedes biomass tavaliselt madal. 4 km sügavusel biomass 0,1 g/m2.
Populatsiooni produktiivsus sügavees
Bentilistel makroselgroogsetel on eriproduktsioon 5 ühe generatsiooni jooksul (mitu järglast on ühe aasta jooksul). See näitaja on suurem meiofauna (kiirem generatsiooni aeg) indiviidide puhul (eriproduktsiooni väärtus 10X suurem).
Kui temperatuur tõuseb, siis suureneb ka eriproduktsiooni väärtus, kuid temperatuuri langedes langeb ka eriproduktsiooni väärtus, sest ainevahetus aeglustub.

Järved ja ookeanid kui funktsionaalsed tervikud

Järved erinevad suuruselt, sügavuselt, soola sisalduse poolest ja vanuse poolest. Biogeokeemiliste tsüklite ja biootiliste koosluste funktsioneerimise aluseks on kompleksed füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside vastastikkused seosed. Need protsessid omakorda sõltuvad süsteemis toimuvate protsesside tagasisidemetest ja asukohast. Eristatkse 3 kihti:
Valgustatud, segunenud soe kiht – epilimnion

• Keskmine kiht – termokliin või metalimnion
  

Arktilistes piirkondades stratifikatsioon puudub. 2-30 m järvedes; 100-1000m ookeanides.
Miromiktilised järved – (ühendus merega põhjavee vms kaudu või sooli lahustub aluspinnast juurde) seal soolsuskihistus.
Enamik järvi kihistunud. Madalad järved võivad stratifitseeruda mitu korda suvel – polümiktilised ka troopikas.

• Hüpolimnion – allpool metalimnioni = süvameri. Seal on liiga pime, et fotosüntees saaks toimuda. Bioloogiliselt aktiivsed ühendid jõuavad siia pinnakihtidest settivate osakeste kaudu.
  

Et oleks epilimnion ja hüpolimnion, peab järv olema sügav + sesoonsed ilmamuutused – parasvöötmes.
Epi- ja hüpolimnion erinevad üksteisest keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste omaduste poolest. Epilimnionis on toitained fikseeritud fotosünteetiliselt, produtseeritakse orgaanilist ainet, mis on vajalik elutegevuseks kõikides veekihtides. Sügavates veekihtides (hüpolimnion) akumuleeruvad laguproduktid, mis on vajalikud ülemistes kihtides.
Segunemisprotsessid: molekulaarne difusioon (molekulid paiskuvad kokkupõrkamise tagajärjel laiali). Molekulaarne difusioon on äärmiselt oluline väikesemõõtmelistes veekogudes (lombid, tiigid). Molekulaarse difusiooni ületavad upwellingu tüübid. Adektiivse veekerke kutsuvad esile seisulained. Selle tagajärjel aetakse vesi ühest järve otsast teise järve otsa ning alumine veekiht rullub esimesse otsa. Seisulained tekivad siis, kui tuul lõpetab tegevuse.
Ookeani pinda katab õhuke kiht, mis hoiab kinni sooja. Kõige paksem on see ekvaatori piirkonnas ja kõike õhem pooluste lähedal. Täielikult kaob see kiht Antarktika ja Arktika piirkonnas. Magedat vett ookeani tuleb kõige rohkem poolustelt ( Gröönimaa ja Islandi vahelisest piirkonnast). Kõige vanem vesi on Beringi väinas ning kõige noorem vesi on Atlandi ookeani põhja osas. Vesi täieneb pidevalt toitainetega ning muutub toitaineterikkaks, kui hapnikuvaeseks (vana vesi).
Vee uuenemine ookeanis ja järves
Vee uuenemist järves vaadeldakse ajas (sügisene ja kevadine läbisegunemine) ja ajaskaala on kuudes. Ookeanis on vee läbisegunemine ruumis ning ajaskaala miljonites aastates.
Looded, C. jõud ja atmosfääri rõhumuutused on põhilised energiaallikad, mis põhjustavad vee füüsikalist segunemist ookeanides ja suurtes järvedes.
Kõige stabiilsemad piirkonnad ookeanides on jõgede suudmealad, sest seal tekib omamodi energia. Samuti toimub erinevate keemiliste ühendite väljasettimine. Tuulerõhust tekitatud veesegunemine toob kaasa laineid. Gaasivahetus on tähtis fotosünteesivatele vetikatele (tahavad süsinikdioksiidi). Tuuleenergia mõjutab paljusid protsesse, mis on olulised globaalse keemilise olukorra seisukohast . Konstantsetes tingimustes on erinevate gaaside vahetamine proportsionaalne nende molekulaarse difusiooni koefitsendiga.
Erinevad ookeani piirkonnad toimivad CO2 suhtes erinevalt. Ühed on süsinikdioksiidi lehtrid ja teised allikad. Kõikides piirkondades on süvavesi CO2st küllastunud, sest termokliini peal olev kiht takistab selle väljumist, sest süsinikdioksiid tarvitatakse taimede poolt  seotakse ja saadetakse tagasi sügavatesse kihtidesse.
15. aastat tagasi selgus, et põhjapoolkeral tuleb CO2 merest välja ning lõunapoolkeral neeldub. Ookean neelab aastas 3,4 gigatonni CO2 ja atmosfääri annab tagasi 1,1 gigatonni. Ookean on äärmiselt tähtis globaalse CO2 ringluse koha pealt.
Vee uuenemise kiirus on teine tähtis füüsikaline tegur, mis mõjutab järvede keemiat ja bioloogiat. Kui jagada veekogu maht väljavoolu hulgaga, siis saame aastate arvu, mille jooksul vesi uueneb. Loogiliselt mõeldes uueneb seal vesi kiiremini, kus on rikkalikult sademeid. Kui järvest vett välja ei voola, siis toimub uuenemine aurustumise kaudu. Vee uuenemise kiirusest sõltub ka reostuse hulk.
Aineringe
Konservatiivsed ja mittekonservatiivsed ained. Esimeste puhul on kemikaalide omadusi lihtne ette ennustada. Vesi vabaneb neist siis kui erinevate katioonide ja anioonide kombinatsioonid saavad küllastusastme. Paljud kemikaalid, mis pärsivad veekoguproduktiivsust, pole konservatiivsed.
Järvedes võidakse 90% fosforist ja lämmastikust vabaneda bioloogiliselt.
* Väävel – bioloogilistes protsessides kasutatakse minimaalsetes kogustes. Väävlit tarvitatakse piirkondades, kus puudub hapnik (setted); seda vajavad sulfaate redutseerivad bakterid ning saavad seda sulfaadist
* Kaltsium – sadestub tavaliselt kaltsiumkarbonaadina. Tekib karpide poolt
*Fosfor – võib olla gaasilises olekus (fosfiil). Seda leidub Põhja-Eestis, Sillamäe piirkonnas ja Tallinnas. Fosfiil on tohutult mürgine.
Upwellingu piirkonnad soodustavad kõrget produktsiooni. Horisontaalse veekande tagajärjel muutub vee „nahk“ õhukeseks ja selle tulemusena murdub termokliin ning üles kerkib toitaineterikas vesi.
* El Nino - see nähtus leiab tavaliselt aset jõulude ajal ning see mõjutab kogu maakera. Lõunapoolkera ossilatsioon, mis on tihedalt seotud ookeanis asetleidvate sündmustega. Õhurõhkude erinevused ja C. jõud tekitavad tuuli , mis L – Am. puhuvad maalt merele , mille tagajärjel kerkib toitaineterikas vesi pinnale.
Bioloogilised kooslused erinevates ookeani piirkondades ja järvedes
Veekoosluste produktiivsust ja liigilist mitmekesisust kontrollivad tegurid:
Liikide arv sõltub kasvukoha vanusest , laiuskraadist, temperatuurist, keemilistest nähtustest.

vanus. Baikali järv on vana ja isolatsioonis  palju endeeme (240 kirpvähki, 53
endeemset kõhtjalgset, üle 700 endeemse loomaliigi, 23 liiki kalu + baikali hüljes). Ka Tanganjika ja Victoria järved vanad. Mida vanem veekogu, seda mitmekesisem on.
b) Laiuskraadide suurenedes ja kõrgenedes liigiline mitmekesisus langeb. Ookeanides mitutuhat liiki koorikloomi. Kanada järvedes koorikloomi pole, ainult 2 planktonit. Ka kalu vähe – 2-10 liiki. Suurtes ökosüsteemides nišše rohkem, seega rohkem liike kui väikestes. Keemiline koostis mõjutab looduslikku mitmekesisust. Vähe räni vähe ränivetikaid. Toiduahelad ja keemilised tsüklid funktsioneerivad perfektselt järvedes, mis on aastas mõne nädala jäävabad, kus on kõrge soolsus, kus pH on 2. vaatamata suurusele on olemas oma ökosüsteem, mis toimib normaalselt.
Litoraal
Elutegevusest toimub suurem osa 2-20 m sügavusel. Sealt püütakse 50% kalavarudest – 3 miili rannikust. Rannalähedased kooslused keerulisemad . Ka pelagiaalsed organismid tulevad paljunemise ajaks litoraaltsooni. Läänemeres rikkalikuim kuni 5m sügavuseni. Seal on ka palju baktereid. Väga kõrge produktsiooniga on kohad, kus jõgi suubub merre, eriti sogaste vetega jõed – settib palju aineid lisatoitained, rikastavad produktsiooni.
Fotosünteesiv plankton hoiab CO2 taseme pinnakihis madalal. Kui plankton vananeb, siis ka süsinikdioksiid vajub koos organismiga sügavamale. Sügavatesse kihtidesse jõuab väike hulk orgaanilisest süsinikust. Siiski võib nendes kohtades olla 4 toiduahela astet.
Järved kui ka ookeanid funktsioneeriva efektiivselt keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside ning hüdroloogiliste ja meteoroloogilste tsüklite vahelistele seostele.
Ökosüsteemid ja globaalökoloogia
Veekogu temperatuur sõltub kliimast –keemiliste elementide väljauhtumine, vee aurumine , sademed ning kemikaalide kontsentratsioon.
Ookeanid on tähtsaimad veeökosüsteemid tänu suurtele mõõtmetele, kuid ei tohi unustada mageveekogusid. Kuni 1950: “Inimene ei suuda mõjutada ookeani”. Pärast seda kui Prantsusmaa ja NL katsetasid aatompommi õhukeskkonnas, avastati, et radioaktiivsete ühendite kontsentratsioon on kõrgenenud üle kogu Maa. Need ained saavutavad tasakaalu ookeanides sadade ja miljonite aastatega. Mõisteti, et inimene on võimeline muutma biogeokeemiat – kestva iseloomuga muutused. Mõõdeti CO2 hulka ning kui palju sellest satub ookeani. Ookeani saastamine C14-ga – pole võimeline neelama inimese tekitatud saastumist piisavalt kiiresti. CO2 kontsentratsioon tõuseb fossiilsete kütuste ja metsatulekahjude jne tagajärjel – temperatuur tõuseb mitu kraadi. CO2 ei lase päikseenergial tagasi peegelduda kosmosesse. Alla 0,002 % atmosfäärigaasist CO2.
Reservuaar
C gigatonnides
Atmosfäär
700
Ookeanides
35000
Maismaa biota
600
Huumus pinnases
3000
Org meresetted
10 mln
CaCO3 meresetetes
50 mln
Fossiilsed kütused
500

Allikad
Atmosfäär –mereelustik
45
Atmosfäär –maismaaelustik
70
Settimine ookeanides
1-10
Fossiilsete kütuste põletamine
5
Ookeanid adsorbeerivad 50% inimese poolt paisatud CO2-st, 17 mooli atmosfääri CO2-e ookeani pinna m2 kohta.
Ookeanis on süsinikdioksiidi rohkem kui atmosfääris. Seda on setetes, kaltsiumkarbonaadis, magneesiumkarbonaadis ja kerokeeni kujul. Veesambas esineb see karbonaadi või piikarbonaadi kujul. CO2 satub vee pinnakihtidesse, kus ta satub edasi organismidesse ja sealt edasi setetesse. SELLEKS, ET FOTOSÜNTEESIS CO2 ÄRA TARVITATAKSE, ON VAJA BIOKEEMIAT. Tähtis osa on toitainetel. Toitaineid limiteerivaks ühendiks magevees on fosfor ja ookeanis lämmastik.

Teiste gaaside osa globaalses soojenemises

CH4 ( metaan ), klorofluorsüsinik CFC, troposfääri osoon .
CH4 kontsentratsioon suureneb 1 % aastas – madalam, kui CO2 kontsentratsioon, kuid tema molekul on 50x aktiivsem kui CO2 molekul . 200 aasta jooksul on metaani kontsentratsioon kahekordistunud. Riisipõllud on ühed suurimad CH4 emiteerijaid, aga ka veistekasvatus. 70-90% atmosfääri CH4-st pärit tänapäeva bioloogilistest protsessidest, fossiilsed kütused seda enam ei tekita. CO2 ja CH4 mudelid sarnased. Samad asjad on toimunud ka 150000 a tagasi. Suved lähevad soojemaks, talved külmemaks. 4000-6000 a tagasi oli keskmine temperatuur oli 1 kraadi võrra kõrgem kui praegu. Metsatulekahjud  tugevamad tuuled  järved segatakse põhjani ja kantakse juurde toitaineid. Vetikate kasv intensiivistub, vee sissekanne langeb, eutrofeerumine ülikiire  kahjulik mõju, happevihmad .
Happevihmad
Mageveesüsteemide hapumaks muutumine. Seal, kus aluspõhi lubjakividest, probleeme pole veel – puhverdusvõime! Suur osa maakerast on kristallilise aluspõhjaga (Põ-Am ja Skandinaavia ). Fossiilsete kütuste põletamisel ja väävlit sisaldavate maakide sulatamisel tekivad väävliühendid. Kui väävel ja lämmastik jõuavad atmosfääri  HNO3 ja H2SO4  need võivad kanduda ulatuslikule territooriumile. Näiteks Saksamaalt kanduvad õhumassid liguvad Lõuna-Eestisse. Seal, kus happelist vihma ei saja, on aluselised omadused ülekaalus. Happeliste omaduste vastu on ANC –acid neutralisation capacity – võime neutraliseerida happeid. Kui happelisus suureneb, siis liikide arv väheneb, kuid veekogu võib toimida.
Tegelik veekogude happelisuse aste sõltub veevahetuskiirusest, ka sügavusest ja setete koostisest.
Ränivetikad – osad väga happetundlikud, teised neutraalsemad. Happelisusega kaasneb liigilise koosseisu vähenemine. See ei toimu järsult, kuid võib kaduda 30-50%, mõnikord isegi kuni 100% liigilisest koosseisust. Kui pH on üle 5,7, siis nitrifikatsioonid tõusevad ja kui pH on alla 5,5, siis nitrifikatsioonid lakkavad.
Suuremad kliimamuutused on seotud muutustega maakera orbiidis, aga vaja on ka muud! Orbiidi muutused olid tõukejõuks, mis käivitasid teised kliimamuutusi tekitavad protsessid. Seotud ookeanidega, tähtsaim El Nino. Minevikus võisid ookeanid mõjutada kliimat rohkem kui tänapäeval –vesi tsirkuleeris vastupidises suunas ja kontrollis jääaegade tekkimist ja kadumist. Jääajal liikusid hoovused vastupidises suunas  poolustelt ekvaatori suunas. Need muutused pidid olema palju suuremad kui tänapäeval toimivad. Suur magedavee sissevool , näiteks liustike sulavesi. Kui kliima edasi soojeneb, tuleb ookeani veel magevett juurde ja uuesti võivad käivituda vastupidised hoovused ja tulla uus jääaeg .
Ka bioloogilist mitmekesisust on inimene suutnud kahandada – vihmametsad ja happevihmad. Uute liikide sissetoomine ehk inproduktsioon – Põhja - Ameerikasse toodi sisse karpkala – vallutanud kogu Põhja Ameerika ja tõrjunud välja kohalikud liigid – forellid jne. Röövtoidulised kalad hävitavad palju lepistoidulisi  veeõitseng (Niiluse ahven). Bioloogiliste saasteainete lisamine ja looduslike kasvukohtade hävitamine ja ohjeldamatu jaht teatud liikidele on tõsiseimad ökoloogilisi mõjureid kogu globaalsete muutuste paketis.

Mere- ja magevee kooslused

Biootilised seosed on ka tähtsad. Konkurents on tähtsaim protsess, mis määrab koosluse liigilise koosseisu. Juhuslikud e stohhastilised faktorid ja süsteemis esinevad häired. N: mõnedes süsteemides oluline larvide ellujäämine . Mõnede koosluste struktuuri määrab konkurents, teistele röövtoitumine, liikide taastootmine, mõnede jaoks ettearvamatud häired.

Konkurents, kooseksisteerimine ja suktsessioon

Varem: kooseksisteerivad liigid kuuluvad eri troofilistesse niššidesse. Kahest liigist sureb vähem konkurentsivõimelisem. Sarnased liigid jagavad ressursse, kuid eri ajal eri kohas – seda limiteerib ökoloogiline nišš = populatsiooni püsimiseks vajalike tegurite kompleks . Fundamentaalsed nišid – tarvilike ökoloogiliste tingimuste kompleks. Realiseerunud ökoloogilised nišid – biootilised tingimused………………………
Kaks nuivähi liiki – elavad samas tsoonis, kuid üks sügavamal. Sama hundinuiadega – üks liik kasvas madalamas vees, teine sügavamas. Soolsuspiirkonnad jagatakse ära kirpvähkide vahel (madalam ja suurem soolsus). Puruvanad on jõe ära jaganud piki tema telge ülemjooksust alamjooksuni. Kooseksisteerimine sõltub ka toiduobjektist. Osaliselt on liikide mitmekesisus kooslustes tingitud liikide erinevate ökoloogilistest nõudmistest. Mida rohkem on erinevat orgaanilist ja anorgaanilist ainet keskkonnas, seda rohkem liike seal eksisteerib koos. Kalaliikide rohkus ja taimede liigiline arvukus on positiivses korrelatsioonis. Liikide suhteline arvukus ruumis erinev –palju eri liike koosluses. Suhteline arvukus muutub tihti ajas, kuna liikidele vajalike ressursside kättesaadavus ja tingimused võivad muutuda suktsessiooni käigus -> koosluste vahetus –algab elupaikade koloniseerimine ja liigilise koosseisu teisenemine ja arenemine keerukaks ruumiliseks struktuuriks, sealjuures biomass kasvab. Suktsessioon> tõukejõuks organismide keskkonda muutev toime. Muutuvates tingimustes on konkurentsivõimelisemad uued liigid, kes hakkavad vanu välja tõrjuma.

Reproduktsioon , elulugu ja dispersioon

Organismide eripärad on seotud evolutsiooniga – nad teevad täpselt seda, mis nende esivanemad reproduktsiooniks tegid. Fülogeneetiline piirang – nt harjasussid, kalmaarid, kaheksajalad – annavad 1 kord elus järglasi ja seejärel surevad. Loomad, olgu nad suured või väikesed, surevad lõpuks ikkagi, kuid jätavad järele järglase.
Diploidsus ja haploidsus – evolutsiooniline perspektiiv
Elu sai alguse mereveest . Päristuumsed arenesid üheraksetest vabalt elutsevatest protistidest (organismirühmadest) – protožoa, mis tekkis terve rea prekambriumi prokarüootide sümbioosi tulemusena  binaarne rakujagunemine  suur osa protistide gruppidest on jäänud haploidseks ja aseksuaalseks (mõnel toimub gametite vabastamine  koonduvad ühte ja genereerivad ajutiselt diploidse sügoodi ). Diploidse ja haploidse faasi esinemine elutsüklis on mitmes fülogeneetilises liigis edasi arenenud, eriti juhul, kui tegemist on sessiilse hulkrakse staadiumiga. Nende samade liikide puhul toimub gametite diferentseerumine ; naisgametid arenevad suurteks ja liikumatuteks, nt haploidne vorm domineerib paljudel seentel ja pseudofüütidel. Diploidne vorm domineerib trahhofüütidel ja seentel. Paljude liikide puhul on kahest generatsioonivormist üks kadunud või teisel juhul pole kunagi välja arenenudki. Mõnes rohevetikas ja seenes sulanduvad gametid kokku ja moodustavad klassikalisel viisil diploidse sügoodi, kuid see sügoot teeb kohe läbi meioosi  haploidsed rakud  hulkrakne mererohi või seen . Pruunvetikal ja kõigil loomadel on haploidne faas kadunud gametiteni ning diploidne hulkrakne organism produtseerib haploidsed gametid meioosi teel. Need haploidsed rakud ühinevad ja panevad aluse diploidsele isendile. Nende loomade esivanematel, kes pärinevad merest, on tõenäoliselt olnud alljärgnevad reproduktiivsed karakteristikud
1) rakkude liigid võisid olla sellised, milles gametid ja spetsiifilised somaatilised rakud võisid diferentseeruda nii nagu antud olukorras oli vaja/süsteem, kus somaatilised rakud võisid moodustada gameete.
2) kõik need loomad said paljuneda kas pungumise või pooldumise teel.
Enamikul esivanematest arenenud rühmadel on gameteid produtseerivad rakud isoleeritud teistest keharakkudest.
Kõik loomad, kes on võimelised aseksuaalselt paljunema ( keriloomad, maksakaanid, ümarussid), võivad taastada kadunud kehaosi.

Sisemiselt punguvad resistentsed moodulid

Looduses eksisteerib kaks liiki organisme:
*unitaarsed – kindla kujuga organism (koer, inimene)
*modulaarsed – organismi areng on teistsugune; sügoot areneb mooduliks, mis ise hakkab produtseerima teisi mooduleid. Sellistel organismidel on kalduvus ise eksisteerida. Moodul võib eksisteerida igavesti , kuid teatud tingimustes võib nende eluiga olla piiratud. Kolooniast ära murdnud osal võib olla ka tulevikku. Seksuaalne meiootiline faas ei oma tähtsust. Nendel on pinna pindala ja mahu suhe alati ühesugune. Mooduli kasv lõppeb kui ta muutub ebastabiilseks või tekib ressursinappus . Kui unitaarsed organismid saavad lahkuda ebasoodsatest tingimustest, siis moodulid seda ei suuda. Enda kaitsmiseks sisaldavad nad lupja, tselluloosi, kitiini või on neil okkad. Samuti muudavad nad ennast vähemaitsvaks ( alkaloidid , terpenoidid, mis võivad kogu kaalust moodustada umbes 5%).
Kõik sessiilsed organismid pole modulaarsed ja kõik modulaarsed organismid pole sessiilsed.
Modulaarsete organismide eelised:
1) puudub allomeetrilne piirang (võime kasvada piiramatult)
2) kaitstud paremini
3) konkurentsis tulevad välja võitjatena
4) rohkem järglasi
Väikeste organismide eelised
1) pole vaja investeerida erituselundkonda
2) ei pea olema tsirkulatsioonisüsteemi
Koloonia need osad, mis süüakse teiste poolt, ei mõjuta eksistentsi, sest koloonia uuendab ennast. Sessiilsed kolooniavormid on kasvukohtade suhtes painlikumad. Erinevad osad täidavad erinevaid ülesandeid.
Eri liikidel on moodulite moodustamine väga erinev. Näiteks mõned moodulid võivad areneda peale diapausi ( puhkeaeg ), teised aga kohe kui tingimused on soodsad. Need staadiumid aitavad üle elada vastikuid tingimusi – statoplastid võivad olla 4 aastat kuival ja pärast seda ikka veel eluvõimelised. Mõned statoplastid on eluvõimelised ka pärast mitmekordset ära seedimist (mitme looma seedekulglast läbi käinud). Tardumusest vabanemine sõltub temperatuurist (niiskusest, kuivusest).
Larvi eluvorm ja selle eksisteerimise põhjused

seotud toitumisega, aitab noorjärkudel dispergeeruda vanematest eemale.

Dispersioon, mis veeparasiitide puhul on õige – otsivad peremeest , kus toituda, paljuneda
Larve on raske identifitseerida.
Dispersioon – enamik põhjaorganisme on sessiilsed või liiguvad väga piiratult . Järglased lähevad vanematest eemale – pole aktiivsed liikujad, piisab , kuid edasi vesi edasi. See on iseloomulik mittetoitujate larvide puhul –neil toit rebukotiga kaasas. Väga kaugele ei minda, sest seal juba teised tingimused. Kui vanemad on järglaste andmiseni suutnud ellu jääda selles piirkonnas, on ka järglastele selles piirkonnas ellujäämine garanteeritud. Kes ei pea kaugele minema, ei pea rebukotti kandma, kinnituvad ja uus elu – seda staadiumit kõikjal. Kui larvistaadiumi pikkuseks on kuni 6 tundi, siis larv võib liikuda kuni 0,1 km kaugusele, kui 1-2 päeva, siis isegi 1 km, kui 1-2 nädalat, siis kuni 10 km ja kui aasta, siis kuni 1000km. Vesikeskkonnas elavatel larvidel on võime aktiivselt toituda dispersiooni ajal. Mida pikem on larvi teekond , seda suurem tõenäosus, et süüakse ära ja seda vähem neid järele jääb. Mida kaugemale nad rändavad, seda rohkem neid produtseeritakse ja seda väiksemad nad on.
Dispersioon pole larvistaadiumi ainus funktsioon.
Ka planktonil on larvistaadium – see on arengujärk , mis erineb täiskasvanust morfoloogiliselt niivõrd, et nõuaks traumeerivat sekkuvat metamorfoosi, et ühest teiseks üle minna. Larvi ja täiskasvanu vaheline erinevus peegeldab eri elustiile ja keskkondi. Planktonloomade larvid on täiskasvanud isendite juveniilsed versioonid ja nende arenemine täiskasvanud isendiks toimub ilma metamorfoosita. Teised planktonloomad on permanentsed larvid – aerjalalised, koorikloomad –larvid erinevad täiskasvanuist väga vähe. Ka kaladel on nii, kuigi mõnikord võib noorjärkudel olla kaasas rebukott .
Niisiis võib väita, et planktoni alalised liikmed kinnitavad dispersiooni üldreeglit – neil organismidel, kes täiskasvanuna planktilised, puuduvad ülddefineeritavad larvistaadiumid.
Väikestel organismidel on palju suurem oht ära söödud saada. => ta peab võimalikult kiiresti kasvama nii suureks, et ei saaks ära süüa – miinimumsuurus. Selleks on vaja head toitu. Planktoni larvid elavad madalates troopilistes vetes, on piisava suurusega. Pooluste suunas liikudes larvide arvukus hakkab vähenema. Larvide arvukus on väga väike või puuduvad üldse.
Larvistaadiumi olemasolu on primaarseks tingimuseks enamikes loomarühmades. Paljud hilisemad fülogeneetilised liinid on primaarse staadiumi hoopis kaotanud, kuid mõnede edukate rühmade puhul on välja kujunenud sekundaarsed larvid.
Vormid, kellel larvistaadium puudub, on kas liikuvad või teevad läbi vähemalt potentsiaalse rände juurdepääsuks naabertoiduallikatele – need 2 põhinevad larvide levikul. Tekib juveniilide ja täiskasvanute konkurents – tekib looduslik valik, e selektsioon. Et enamikes veeloomade hõimkondades on sama larvitüüp, kui esivanematel sadu miljoneid aastaid tagasi, on organisme, kellel larvistaadium on metamorfoosita. Need läbivad larvistaadiumi muna sees. Väga lähedastel liikidel on osadel metamorfoos , teisel mitte.

Vertikaalne migratsioon

See on kindla rütmiga liikumine. Iga päev veesambas üles-alla. Rände max pikkus on 10000- 50000 kehapikkust. Päeval on nad all sügaval 100m kuni 1 km sügavusel, öösel veekogu pinnakihtides, kuhu tulevad aktiivselt toituma. Hommikul laskuvad alla tagasi. Üles ujuvad 12-200m/h, alla 3x kiiremini. Reageerivad valgustugevusele. Miks liikumine toimub, ei teata, see on kas toitumise pärast, enese alalhoiuinstinkti pärast (sügaval ei märgata päeval neid nii kiiresti) või siis mõlemad koos. Sügaval on jahedam  metabolism on aeglasem  väga otstarbekas. Aga võib-olla on hoopis nii, et kui pindmises kihis on toit ära söödud, tulevad nad allapoole toituma, et see veekogu osa tühjaks süüa jne.
Zooplankton liigub pindmistesse kihtidesse öösel, kus ta toitub fütoplanktonist. Samuti arvatakse, et öösel pole ta kiskjatele nähtav. Eksamis – kas olulisem on toitumine või enesekaitse.

Biogeograafia ja spetsialisatsioon

Ökoloogia eesmärk on jõuda arusaamisele sellest, mis faktorid määravad ära looduslike koosluste liigilise koosseisu.
Osaliselt oleneb liikide levik ressurssidest ja füüsikalistest tingimustest, sest liigid ei saa eksisteerida, kui keskkond ei toeta neid. Mitte ainult keskkond ei määra liigilist koosseisu, vaid sõltub potentsiaalsete liikmete vastastikest suhetest – konkurents. Barjäärid ehk levikutõkked – maismaamassiiv, ekstreemsed tingimused ja soolsustingimused.
Spetsialisatsioon –

evolutsiooniline muutus, millega kaasneb organismirühma ökoloogilise amplituudi vähenemine

kohastumine erilistele elutingimustele, mis põhjustab nende kohastumuste ehituslike ja talituslike iseärasuste tekke.
Üks rühm populatsioonist, mis moodustab liigi, jaguneb kaheks või enamaks rühmaks , mis ei anna järglasi –nende rühmade vahel geneetilised erinevused.
Allopatriline spetsialisatsioon – erisuguseid lahus paiknevatel territooriumidel asuvate populatsioonidega seos olev….
Populatsioonid, mis moodustuvad olemasoleva liigi lahutamise teel mingi füüsikalise teguriga. Need piirkonnad ei kattu ja ei saa vahetada geneetilist infot. Lähedased liigid või ühe liigi populatsioonid asustavad eraldipaiknevaid piirkondi. – tekib lähteliigi populatsioonide geograafilise isolatsiooni olukorras. =vee tsirkulatsiooni muutus ookeanis või jäätumine – barjäär ei võimalda kunagi läbi käia. Kui barjäär kaob, siis on 2 võimalust:

kui geneetiliste populatsioonide divergents on toimunud lühikese aja jooksul, siis mõlema populatsiooni väiksed erinevused võivad kaduda tänu uuele geenivoole

tõsised erinevused, mis võivad anda järglasi – hübriidid, kes pole elujõulised, st viljatud tavaliselt.
Sümpatriline – ühel ja samal territooriumil asuvate populatsioonidega seoses olev. Nähtus, mil ühel territooriumil mitu alamliiki, populatsiooni, liiki – pole vaja geograafilist isolatsiooni. Kindlasti kaasnenud geenivoo piirang, näiteks kopulatsiooniorgan muutunud tundmatuseni.
Magevees on suuri taksoneid vähem kui merevees, kuid mitte liigi seisukohalt. Näiteks teleskoopkaladest 41% elab magevees. Kinnistes veekogudes, näiteks Aafrika suurjärved – välja arenenud mitusada liiki tsihliide, kes spetsialiseerunud eri toidulelõuad eri kujuga.
Pangea manner jagunes kunagi ammu Gondwanaks ja Lauraasiaks ja need omakorda mitmeks. Need piirkonnad on taime- ja loomaprovintsid. Permis oli 8 provintsi – 2 polaarset, 2 troopilist ja 4 parasvöötme provintsi. Kaasajal 18 provintsi – puudutab ookeane. Mageveekogude puhul ei saa sellist jaotust teha –need on koos maismaa biogeograafiliste provintsidega. ( lennuvõimetud linnud ja efemeersed taimed).
Vees toiumise mehhanismid
Kõige suurem rühm organisme on hõljumist toituvad (filtraatorid). Enamik nendest ei suuda teha valikut.
Vees hõljuvad osakesed = seston, orgaanilisi komponente nimetatakse biosestoniks (filtreerijate toit); abioseston ehk hõljumi mineraalne osa.
Seston tekib, kui plankton hakkab allapoole vajuma ning veel lisandub „lumi“.
Jõgedes kuulub sestoni juurde veel lagunenud lehtede osakesed ning kaldataimed . Kõige rohkem on sestonit pindmistes kihtides, põhja jõuab umbes 1-2 %.

Magevee biogeograafia

Mageveekogu puhul avaldab suurimat mõju kaldaäärne taimestik . Suvel on veekogu temperatuur varjus madalam ja sügisel rikastavad langevad lehed oluliselt põhjakooslusi. Mageveetaksonite ja maismaa bioomide geograafilise leviku vahel on tugev seos.
Liikide arv suureneb laiuskraadide vähenedes –ekvaatori piirkonnas on see maksimaalne. Paralleelselt on seos liigi geograafilise leviku ja laiuskraadi vahel. Temperatuuri ja teiste kliimakomponentide sesoonsed variatsioonid on suuremad kõrgematel laiuskraadidel ja seal on ka liigid ulatuslikuma levikuga, füsioloogiliselt hästi kohanenud elutingimustega suurtes geograafilistes ulatustes.
Ookeanis loob tingimused spetsialiseerumiseks vahemaa . Ookeanis sügavamale minnes alguses liigiline mitmekesisus järsult kasvab ja siis järsult väheneb, järvedes hakkab kohe sügavamale minnes mitmekesisus kahanema.
Areaaliefekt –mida suuremad veekogud, seda liigirikkamad on.
Rifid
Muudavad vee suunda ja tingimusi. On omane eri tüüpi organismide elukohaks.
Veepinna suunas tõusev substraadi seljandik või plokk
a) toestik – abiootilise tekkega (koosneb aluspõhja kivimitest , rändrahnudest, veesristest ja liivast )  mageveelistes ja merelises keskkonnas
b) inimtekkelised rifid - betoonplokkidest, vanade sõiduautode kered
c) bioloogilisel teel moodustunud rifid – erinevate organismide skeletimaterjalidest. Korallriff esineb ainult meres.
Rifid on hermatüüpsed või mittehermatüüpsed (kaltsiumkarbonaadi eraldamine).
Korallitüübid: puud, lehed, vallid eksamis
Koralltüüpide riffe moodustavad kõhtjalgsed – dendrotooma – lainetele avatud piirkondades, soojad , troopilised  moodustavad väga püsivaid riffe. Läänemeres on rannakarbi peal õhukene kiht koralle .
Austrid – vanemad karbid all ja nooremad peal, see annab tugevuse ( Florida , Texase pikirannikut).
Electra piirkond - sammalloomad – väikesed rifid riimvees; tõusuvee kanalites, laguunides ja Hollandi rannikul moodustavad lubjaseid masse. Paksus 10 ja pikkus 1 km.
Osa ehitavad riffe limast. Tsementeerivad liiva ja kruusa osakesed tugevaks padjaniks  liivakorallid.
Korallid elavad sümbioosis nende kudedes peituvate ainuraksete taimorganismide zooksantellidega, kes varustavad koralle hapniku ja toitainetega, saades ise vastu CO2te.
Riffide teke algas Kambriumis (500 – 600 milj. aastat tagasi). Koralle moodustavad organismid elavad sümbioosis mikrofotosünteesijatega. Elasid selgeveelistes soojades veekogudes ning olid toesehitajad. Surid välja globaalse kliima jahenemise ajal. Eelkambriumis (600 jne milj. aastat tagasi) settevallid olid kaetud tsüanobakterite mattidega. Hulkraksed organismid moodustasid riffe hiliskambriumis. Ordoviitsiumis olid sammalloomad. Moodustasid lubjasetet.
Hilisdevonis surid kõik külma tõttu välja. Permis olid lubjaskeletiga käsnad.
Heksakorallid on säilinud tänapäevani ja neil on 6 tentaaklit (ulatuvad välja) ja 6 sisemist sekti (sisseulatuvad). On modulaarsed organismid, kes on laia kasvuvormide spektriga .
Põhimoodul on polüüp . Teatud suuruseni on osadel binaarne jagunemine ja pärast seda kasvavad edasi.
Tänu koralli sümbioosile esineb neil nii autotroofset kui heterotroofset toitumist. Autotroofsus on põhiliselt puutaolisel kasvuvormil.
Kui korall veest välja võtta, siis kaotab ta värvi, sest värvipigmendi annab talle vetikas.
Ojad ja jõed EKSAMIS
Ojad ja jõed on ühesuunalised vooluvee süsteemid. Erinevused seisuveekogudest:
1) ühesuunaline vool
2) lineaarne kuju
3) kõikuv vooluhulk
4) ebapüsiv voolusäng ja põhjamorfoloogia – õõnestab põhjast materjali kaasa, setitab selle suudmealale, planktonkooslus on sarnane järvele , lisaks kividelt ränivetikad  botaanoplankton
5) jõgi on eriti avatud ökosüsteem – säng kitsas ja lineaarne, maismaa ökosüsteemidega vahetumalt seotud kui järv/meri, maismaa taimestik mõjutab jõe topograafilist struktuuri
a) kaldataimed – kõrkjad (pillirood, puud) takistavad päikesekiirguse hulka ja see alandab veetaimede primaarproduktsiooni
b) vette sattuvad taimeosad , mis mõjutavad vee toidukoosseisu
6) jõe veevooluhulk on ebastabiilne – ulatuslikud üleujutused, vähene vesi
7) inimasula pluss jõgi = heitvesi
Valgala kui uurimisobjekt – tuhandeid ruutkilomeetreid pikk, ohustab Läänemerd
Inimene
Linnastumine – inimtegevuse mõju veesüsteemidele. Suurimad veetarbijad peale tööstuse on inimene ja põllumajandus ja vastupidi.
Tulevikus on joogivee defitsiit.
Veeorganismid inimese toidulaual – esimesed organismid, keda kasutada, oli kalad ja vaalad.
25