Nimetu (2)

Põhjamaade ajalugu II, kevad 2010 Alates 1792---
Põhjamaad 18.sajandil
Põhjamaade ajalookronoloogia Põhjamaad: Taani, Norra, Island , Rootsi, Soome
Keskaeg : (1050- 1520 ) Taani, Norra, Rootsi kuningriikide algus ja ristiusu vastuvõtmine umbest a. 1000 pk. Rootsi inkorporeerib Soome (u 1155-1293). 1380 Taani-Norra personaaluniooni algus. Põhjamaine Kalmari unioon (1397-1523), mida juhib Taani. Rootsi proovib vabaneda unioonist ja Rootsi- Taani suhete halvenemine. Omapära: talurahvavabadused ja ting -institutsioonide ehk rahva esinduskogude algus.
Varauusaeg (1520-1721) Rootsi (-Soome) vabaneb unioonist (1520/23). Rootsi riigi peavaenlased on Taani ja Venemaa (kes on omavahel liitlased) ja jätkuvad sõjad. Norra (koos Islandi, Gröönimaa ja Fääri saartega) jäi Taani koosseisu ja kaotas oma kunagise iseseisvuse riismed. Põhjamaades viivad Rootsi ja Taani kuningad läbi reformatsiooni (algus 1520ndatel) ja tsentraliseerimise. Selle tulemusel tekivad tugeva riiklusega luterlikud riigid. Rootsist kujunes Põhjamaade juhtiv riik 17.sajandi keskpaiku (varem oli seda Taani).
Suur-Rootsi ajastu ( 1560 -1721): sõjandusriik Maksimaalne suurus saavutati 1680, seejärel riik kaitsepositsioonil ja liitlane oli Prantsusmaa. Territoriaalsed muutused Suure Põhjasõja tulemusel (1721): kaotati Kagu-Soome ja ülemerekolooniad Ingerimaa, Eesti-ja Liivimaa , enamus Saksa aladest . Omapära: nelja seisuse riigipäev, kus ka (Rootsi-Soome) talurahvas esindatud (riigipäevamäärus 1617). Taanis areneb varauusajal kuninglik absolutism (1665-1849) ja mõõdukas sunnismaisus (likvideerub 18.sajandi viimasel veerandil).
Põhjamaad 18.sajandil Põhjamaades on 2 riiki: Taani (koos Norraga) ja Rootsi (koos Soomega) ­ vaba talurahvas (v.a. Taani tuumikaladel) Rootsi (+Soome, väike Pommeri ala Saksamaal)
1 I. Seisuste vabaduste ajastu (riigipäev) ja olematu kuningavõim. II. Gustaviaanlik ajastu (1772-1809): valgustatud absolutism ja vähese võimuga riigipäev. (Gustav III ja Gustav IV Adolf). Unistati Suur-Rootsi taastamisest: revans Venemaa suunas ebaõnnestus ja Rootsi territoorium Soomes kahanes edasi ( 1743 ). Kas Rootsi kaotab tulevikus terve Soome? Kompensatsioon Norrast? 18.sajand ,,kasu ajastu": tähelepanu loodus ja majandusteadustele (põllumajandusele). Algas hoogne populatsiooni juurdekasv ja rahva elatustase tõusis (kohv, kartul ) 3x kohvikeeluseadus.
Taani (+Norra, Island, Gröönimaa, Fääri saared, Slesvig- Holstein ehk Saksa provintsid ) Taani oli 18.sajandil paljurahvuseline riik: pinged taanlaste/norrakate, taanlaste/sakslaste vahel Jätkus absolutism ja probleemiks kuninga Christian VII vaimuhaigus . Christian VII valitses 1766- 1808 -Ema George II tütar. (Võimuahne arst hakkas tema naist ,,lohutama", kuninganna sünnitas printsessi , abielu lahutati, arst hukati) Gustav III valitses 1772-1792, vaimselt võimekas, rokokoo ja valgustusajastu esindaja. Gustaviaanlik stiil ­ hele, kerge rokokoog.
2 Põhjamaad Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajastul (1789- 1814 ) Pöördepunkti tulemused: A) Riiklike koosluste muutumine: 1) Soome lahutatakse Rootsist ja liidetakse Venemaa koosseisu autonoomse suurvürstiriigina (1809): Soome riigi algus (staatus tõusis) 2) Norra lahutatakse Taanist ja luuakse Rootsi-Norra personaalunioon (1814-1905) uusaja Norra kuningriigi algus (staatus tõusis) 3) Moodsa Rootsi (ja Taani) riigi algus.
B) Rahuajastu algus Põhjamaades (1814----) Soome ( kooslus Rootsiga 600 aastat) Venelased okupeerivad kogu Soome I korda ajaloos Suure Põhjasõja aastatel (1713-21) ja II kord 1741 -44, territoriaalsed kaotused Ida-Soomes. Soome eliidi enamus lojaalne Rootsile, kuigi hakati kahtlema (ohvitserid), kas Rootsi suudab garanteerida Soome alade julgeoleku edaspidi. Venemaa alla sattumise võimalus soomlastele vastumeelne variant usulistel ja kultuurilistel põhjustel: · Venemaa ajalooline pärisvaenlane. · Soome talurahvas Rootsi riigi ja kuningatruu 1788-90 sõja ajal (Venemaa sunnismaisuse kartmine)
Norra (kooslus Taaniga 400 aastat): Norra sotsiaalne struktuur erines Taani omast: talurahvas sõltumatu, aadlit vähe, tugev kodanlus ja norrakate iseteadvus kasvas 18. sajandil. Norrakate ajalooline pärisvaenlane oli Rootsi. Rootsi oli 17.sajandil liitnud oma koosseisu Norra maakondi ja Karl XII soovis kompenseerida Soome ja Baltikumi kaotuse Norra vallutamisega (1718) aga ebaõnnestus. 1772 sai Norra liitmisest Rootsi koosseisu Rootsi välispoliitiline eesmärk, kuna norralased ei olnud selles huvitatud. Rootsi otsis Venemaa diplomaatilist tuge aga ebaõnnestus.
Norra-Soome küsimuse uus kontekst Taani-Venemaa liidu uuendamine 1773. Rootsi traditsiooniline liitlane oli 17.-18.sajandil Prantsusmaa (ka rahaabi ja laenud). Prantsusmaa revolutsiooniha tõttu kaotas Rootsi olulise toetaja! Piirimuutusi ei toonud järjekordne sõda Rootsi-Venemaa vahel (1788-90), kuna Venemaa
3 tähelepanu oli koondunud Türgi ja Poola suunale. Rootsi pidi välispoliitiliselt ümber orienteeruma. Rootsi-Vene liit 1791 ja selle järjekordne kinnitamine 1796. Venemaa liit nii Taani kui Rootsiga.
Sõda Euroopas algas 1792. Rootsi kuningas Gustav IV Adolf (täisealine 1796) oli Prantsuse revolutsiooni fanaatiline vastane. SB ja Prantsusmaa oht Läänemerel. 1801 Venemaa, Rootsi ja Taani ,,relvastatud neutraliteedipoliitika". 1801 Taani sattus SB ja Pr vahele: SB hävitas Taani laevastiku. 1800-1801 jätkusid Rootsi diplomaatilised mahhinatsioonid Norra omandamiseks Venemaa abil.
1802 SB ja Venemaa (Aleksander I) sõlmisid liidu, millega Taani ja Rootsi ühinesid (agressiivne Prantsusmaa on kõikide vaenlane ). 1805 Rootsi ühines Napoleoni vastase nn III Koalitsiooniga 1807 Napoleon kehtestas SB vastase kontinentaalblokaadi ja SB halastamatu meresõda oli oht Taani ja Rootsi väliskaubandusele. Venemaa kaotas lahingutes ja pidi poolt vahetama (SB poolelt Pr poolele).
Tilsiti leping 1807 7.7.1807 Tilsiti rahuleping Venemaa ja Prantsusmaa vahel (Aleksander I ja Napoleon) 1) Venemaa nõustus Prantsusmaa hegemooniaga Lääne- ja Kesk-Euroopas 2) Venemaa ühines SB-vastase kontinentaalblokaadiga 3) Aleksander I pidi painutama oma vanad liitlased Taani ja Rootsi ühinema kontinentaalblokaadiga: juhul kui Rootsi ei nõustu, pidi Venemaa alustama rünnakut Soome vastu Rootsi survestamiseks 1809.
SB ennetav vastulöök 1807 SB dessant Taani ja Kopenhaageni II pommitamine (I kord oli 1801) maalt ja merelt ja Taani laevastiku konfiskeerimine. Taani sõlmis liidu SB´ga ja britid lahkusid Taanist, seejärel Taani sõlmis liidu Napoleoniga ja ühines kontinentaalblokaadiga, mille vastutasuks garanteeriti Taani julgeolek. Ka SB surve jätkus(kaubasõda) (1807-1814). Norra isoleerimine: näljahäda! Taani riik läks pankrotti ( 1813 )! Taani toetus Napoleonile kuni lõpuni ja jäi kaotajate poolele (ja kaotab seetõttu Norra)
Soome sõda 1808-1809 Venemaa pidi realiseerima oma lubaduse Napoleonile ja garanteerima Peterburi julgeoleku.
4 Soome sõda algas veebruaris 1808, kuna Rootsi ametlik taktika oli esialgu taganeda sügavale sisemaale. Venemaa okupeeris Soome kergesti. Aleksander I otsustas 1808.a. märtsis liita Soome Venemaa koosseisus . Keisri teine otsus: Soome saab eristaatuse, mida ei vormistatud eraldi lepinguga
Riigipööre Rootsis 13.03.1809 Venemaa oli edenenud Põhja-Rootsi alale ja Soome on sisuliselt kaotatud . Rootsi eliit : Soome kaotuses on süüdi ebakompetentne kuningas Gustav IV Adolf: toimus paleepööre. Riigihoidjaks hertsog Karl (Kuninga onu) ja riigipäeva kokkukutsumine. Riigipäeva otsused: 1) Gustav IV Adolf ja tema järglased kaotavad Rootsi trooni . 2) Uus 1809. aasta põhiseadus: kuningavõim kahanes ja riigipäeva volitused laienesid (jälle) ja võimude lahusus .
Porvoo maapäev Soomes märts 1809 3) Uus kuningas Karl XIII (1809- 1818 ) Porvoo: Aleksander I tõstis Soome ,,natsioonide hulka" ja kinnitas Soome usu ja senised (Rootsi) 1772 ja 1789 põhiseadused (kehtisid Soomes kuni 1919). Soomlaste truudusevanne keisrile, millega algas Soome suurvürstiriigi autonoomia ülesehitamine.
Hamina rahuleping 17.9.1809 Rootsi kaotas Hamina rahulepinguga Soome ja Ahvenamaa (Åland) saarestiku ja piiriks Botnia laht ja Tornio jõgi. Soome tingimusi Venemaa kooseisus ei defineeritud rahulepingus. Rootsi ühines kontinentaalblokaadiga (kuni 1812 ). Soomes ja Rootsis algas moodsa rahvusliku identiteedi kujundamine uute piiride sees. Rootslaste unistus : Soome kaotuse peab kompenseerima Norra saamine Taanilt.
Rootslaste strateegia Norra saamiseks Peab leidma tugeva troonipärija! 1810 Napoleoni marssali Jean Baptiste Bernadotte (1763- 1844 ) valimine troonipärijaks. Rootsi kuningana Karl XIV Johan (1811/18-44). Troonipärija eestvedamisel Rootsi vahetas poolt 1813 (Napoleoni taganemine 1812-13): liitlased Venemaa ja SB (Taani vastaspoolel). 1813 Rootsi ja Venemaa ultimaatum Taanile loovutada Norra Rootsile (kompensatsioon Rootsi Pommerist)
Sõda ja Kieli rahu 14.1.1814
5 1813. aasta sügisel kuulutas Taani sõja Rootsile ja Vene-Preisimaale. Rootsi okupeeris Taani Holsteini. Kieli rahu osapooled Taani/Rootsi ­ SB garanteerisid Preisimaa ja Venemaa: 1) SB tagastab Taani kolooniad (väikesed alad Lääne-Indias, Indias, Lääne-Aafrikas) 2) Rootsi sai Norra. Island, Gröönimaa ja Fääri saared jäid Taanile, kes sai kompensatsiooniks Launburki hertsogkonna Saksamaalt ja raha. 3) Norra pidi siirduma Rootsile omaette kuningriigina, mitte provintsina.
Norra personaaluniooni sõlmimine Rootsiga 1814. Oli selge, et Norralased pole nõus Kieli rahulepinguga. Taani tegevus Norra suunas: 1811-13: Kristiania ( Oslo ) ülikooli asutamine, Norra asehalduriks ja sõjaväe ülemjuhatajaks Taani kroonprints Christian Frederik (Taani kuningana Christian VIII) Norralaste tegevus 1814: Asehaldur Christian Frederik ja Norra juhtivad ametnikud otsustasid mitte tunnustada Kieli rahulepingut.
Norra rahvuskogu Eidsvolli mõisas Veebruar 1814 Christian Frederiku allakirjutatud Norra iseseisvusmanifest loeti ette Norra kirikutes Aprill 1814 Norra rahvuskogu: Põhiseaduslik koosolek Eidsvolli mõisas: osales 122 delegaati (57 riigiametnikku, 37 talupoega), hääletuse tulemuseks iseseisvus ! Valiti Norra kuningaks Taani prints ja troonipärija (Norra asehaldur) Christian Frederik.
Norra uus Eisdvolli põhiseadus 17.5.1814 1) Norra on iseseisev ja jagamatu riik 2) Luteriusuline pärilik monarhia 3) Kuningas nimetab riigiametnikud , juhib välispoliitikat, sõjaväge ja laevastikku, kuulutab sõja ja sõlmib rahulepingud täitevvõim 4) Kahekojaline stortinget (esinduskogu) kehtestab seadused seadusandlik võim 5) Garanteeriti omandi kaitse ja trükivabadus, privileegide ja monopolide vastasus Liberaalne Gunnloven oli kõige demokraatlikum põhiseadus Euroopas 1814!
Lahendus Rootsiga Välisriigid ei tunnistanud iseseisva Norra kuningriigi olemasolu. Rootsi sõjavägi ületas 1814. a. juulis Norra piiri: relvaga ähvardamine, lahinguid pole Tulemuseks kompromiss : Mossi konventsioon 14.8.1814
6 1) Rootsi garanteeris Norrale Eidsvolli põhiseaduse. 2) Norra nõustus, et Rootsi Karl XIII on ka Norra kuningas · Eidsvolli põhiseaduse kohandamine stortingis, kuninga võimupiire kitsendati.
Norra positsioon uniooniriigis (1814-1905) 1815 Riksakten täpsustas veel Norra ja Rootsi omavahelise suhte detaile. Tulemus: Norralastel õnnestus saavutada võrdlemisi sõltumatu positsioon suhetes Rootsiga Norra staatus oli parem kui Taani koosseisus, kuna Norra kuningriik taastati . · Miinuseks täielikku iseseisvust veel ei saavutatud. · Plussiks oma siseküsimustes Norra oli autonoomne.
Norra riigistruktuur uniooniriigi koosseisus 1814-1905 Personaalunioon: Norra kuningas on Rootsi pärilik monarh (Bernadotte 1818----). Rootsi kuninga võim Norra siseküsimustes oli väga piiratud. Unioonikuninga pädevuses välispoliitika. Eidsvolli põhiseaduse põhjapanev mõju Norra välispoliitikale 19.sajandil.
1) Norra valitsuskabinet Kuninga esindaja Norras ülemasehaldur (1814-73). Norra valitsuskabinet (1814-84) ülemasehaldur ja 6 riiginõunikut (ministrit). 1884 jõustus parlamentalism . Iga riiginõunik juhtis oma ministeeriumi ( kirik - ja kooliministeerium, justiits-, sise-, majandus-, sõjaväe-, laevastikuministeerium).
2) Norra kahekojaline parlament : stortinget Kogunes iga kolmas aasta ja ulatuslik seadusandlik võim. Rootsi kuningalt 2 korda veto , aga seejärel jõustusid Norra parlamenti otsused. Esialgu hääleõigus 45% täisealistest meestest ( rekord Euroopas). Hääleõigus riigiametnikel, linna ettevõtjatel ja jõukatel majaomanikel, maal üle 25- aastastel taluperemeestel ja renditalupidajadatel, kellel üle 5a rendileping . Meeste üldine hääleõigus ( 1898 ) ja naiste 1913.
3) Norra küsimused Rootsis ja uniooni ühisküsimused. Rootsi riiginõukogu (valitsuse) Norra osakond Stockholmis (Rootsi kuninga juhtimisel Rootsi peaminister + 2 Rootsi ministrit). Ühisküsimuste jaoks uniooni riiginõukogu: Rootsis: Rootsi kuningas + Rootsi ministrid Norras: Norra ministrid + 3 Rootsi ministrit Uniooni välispoliitika jaoks eraldi riigiorgan, mis koosnes vaid Rootsi ministritest: allutatud
7 Rootsile, kes maksis kinni välispoliitika kulutused (mh saatkonnad). Tasapisi konsuliteks valiti ka norralasi. 20.sajandi alguses ühine välispoliitika ei rahuldanud enam norralaste huve.
8 Norra ühiskond 19.sajandil Olulised: vabad talupojad ja riigiametnikud ja kaupmehed . Sisepoliitikas esialgu ametnike ja talurahva liit (kuni 1830ni), seejärel nende vaheline pinge läbi 19.sajandi (mh maksuvaidlus) Aadliseisus olematu, parlament keelustas Norras päriliku aadli olemasolu 1821.
Norra ajaloo periodiseerimine 19.sajandil I Ametnike riik /õigusriik 1814-84: Avalikus elus domineeriv bürokraatlik eliit= konservatiivsed patrioodid (kohalik päritolu ja Oslo ülikool). Oluline sisepoliitiline küsimus Rootsi kuninga võimupüüete väljatõrjumine.
I Ametnike riik (1814-1884) Jäik sisepoliitiline konservatism takistas demokraatia laiendamist. Sisepoliitikas vastasrinne kujunes 1830-40ndatel aastatel=liberaalne põhiseaduslik suund. Parlamenti jõukad talurahvasaadikud, kes taotlesid progressiivset riiki. Linnade keskklass ja akadeemilised haritlased taotlesid valimisõiguse laiendamis ja parlamentalismi. Tööliste, renditalupoegade, maata maaelanike eesmärgiks poliitilise süsteemi ja ühiskonna demokratiseerimine.
Norra ajaloo periodiseerimine: Pöördelised 1840. ja 1880ndad aastad. 1840. aastatel ­ käivitus jõuline uuenduspoliitika majanduse ja rahvahariduse valdkonnas ja hoogne rahvuskultuuriline liikumine. Praktiline Norra rahvuse rajamine. Suhtumine uniooni kujunes ümber 1880.aastatel, pooldas bürokraatlik liit ja jõukad inimesed, kes ei soovinud radikaalseid muutusi. Paljud haritlased, talupojad ja väikekodanlus suhtusid uniooni kriitiliselt.
Pööre 1884: parlamentalismi kehtestumine · 1884 parlamendis kujunes 2 parteid 1) Konservatiivne Höyre = parempoolsed 2) Liberaalne Venstre = mittesotsialistlikud vasakpoolsed (talurahvas ja linnade keskklass) advokaat Johan Sverdrupi juhtimisel taotlesid parlamentalismi (venstre võitis valimised, aga Oscar II nimetas konservatiivse valitsuse) I poliitline valitsus Põhjamaades: uue venstre valitsus ja PM Sverdrup
II Areng uniooni likvideerimise poole parlamentalismi tingimustes
9 1884-1905 Venstre eesmärgiks on agressiivse poliitilise rahvusluse abil uniooni likvideerimine ja täiesti suveräänse Norra riigi loomine. Höyre ja venstre ühisrinne ja võimalik peale a 1884 ja 1898 reforme (mõlemad on sisuliselt parempoolsed erakonnad , kuna eraldi eksisteerib sots.dem.partei)
Rahvusliku ärkamisaja taust · Nation -building process = iidsest rahvast modernseks rahvuseks kujunemine Lähtekohad: Viikingiajastu positiivsed mälestused (u 800-1050). Keskaegne Norra kuningriik (u 1000-1380), seejärel sajandeid Taani alluvuses. Reformatsiooni tulemusena Norra luteri kiriku keeleks sai taani keel (mida hääldati norrapäraselt) bokmal = Norra traditsiooniline kirjakeel
18.sajandi lõpus Norra patriootide rahvusromantiline isamaa-armastus: ,,Milline on Norra rahva põhiiseloom, mis kehtestub vabades talupoegades?" NB! Norras ei esitata enne 1814.aastat Norra riikliku iseseisvuse kõnet.
Norra rahvuskultuuriline (kultuurnatisonalistlik) liikumine Aluseks Norra traditsiooniline talupojakultus, kultuuriline ja usuline homogeensus . Eesmärk: selle kultuuripärandi igakülgne säilitamine ja teadustamine sihiga süvendada rahvuslikku identiteeti.
Kultuurrahvuslik liikumine /poliitiline rahvus Mõjutaja: rahva meelelaadi oli kujundanud Norra loodus: loodus peegeldus edasi maalikunstis, muusikas, kirjanduses. Kultuuriline rahvuslus pidi jätkuvalt võistlema Taani mõju vastu kultuurisektori. Kultuurrahvuslik liikumine arenes vabalt ja tegutses laialdaselt igas piirkonnas ja mitmel tasandil. Poliitiline rahvuslus oli suunatud Rootsi ja uniooni vastu. Norras poliitiline ja kultuuriline natsionalism võisid areneda teineteisest lahus.
Kronoloogia ja väljendused, foorumid 1820-30. aastatel debatt . mida tähedavad mõisted Isamaa ja vabadus? Rahva vaimulaad ? Rahva õigused? 1840.aastatel hoogne rahvuskultuuriline liikumine kus taanipärase kõrgkultuuri 10 vastukaaluks kujunes norrapärane moderniseeruv talurahvakultuur. Üldine lugemisoskus : ajakirjandus (SB eeskujud ), ilukirjandus, populaarteadsuslik ajalugu. Varem suuline traditsioon. Ulatuslik rahvapärimuste ja keele kogumine ja uurimine , avaldamine (ka vanade saagade). Ka ainelise vanavara kogumine tutvustamine muuseumide kaudu.
Ajaloo narratiiv 1) Kuldne muinasaeg: iseseisev elu ja ,,valitses üksmeel" 2) Allakäigu ja rahvusliku lõhestumise aeg Taani all 3) Rahvuslik taasärkamine uus Norra riigis uniooni raames kaks koolkonda: I Konservativne: poliitiliselt rootsisõbralik ja kultuuriliselt taanisõbralik II Liberaalne- radikaalne (,,vasakpoolne", ,,iseseisvuslased"): kaks norra rahvust: paikne talurahvas /taani sisserändajates ametnikud ja kodanlus
,,Ehtsa" norrakirjakeele küsimus Kas norrapärastada bokmal või konstrueerida uus keel, mis põhineks norra dialektide kokkusulamisele? 1840-50. aastatel Ivar Aasen pani aluse uuele kirjakeelele landsmal = nynorska (maakeel, uusnorra) ,,Keelesõda" vana ja uue kirjakeele toetajate vahel. Bürokraadid, akadeemilised eliitgrupid / kultuurrahvuslased ja poliitilised radikaalid (venstre). 1885 uus kirjakeel sai võrdse staatuse. 1892 omavalitsused saavad ise valida keelte vahel. Norra kirjanduse klassikud on valdavalt kirjutanud taanipärases kirjakeeles (vt H. Ibsen ). 20.sajandil kahe keele lähendumine aga mitte kokkusulamine. Tänapäeval 10-15% norralastest kasutab kirjakeelena uusnorra keelt.
Talurahvakultuuri mõju rahvuskultuuri arengule: Rahvamuusika, rahvatantsu , rahvarõivaste (peorõivana) elustamine 19.sajandi keskpaigast alates nt noorsooliikumine, etnoloogia taustatöö. Sport kui rahvuslik tegevus: nt suusatamine NB! Rootsi ja Taani ei sekku Norra rahvuskultuurilistesse küsimustesse ja ajakirjandus- vabadus.
Rahvuslik ärkamisaeg Aktiivne seltsielu majanduse, poliitika ja kultuuri valdkonnas. Olulised kasvatajad : maakoolide õpetajad (1840. aastatest alates), rahvusülikoolid (1860.aastatest alates), pooldavad 19.sajandi lõpus venstret. Rahvuspüha 17.05 veetmine alates 1820.ndatest
11 Kokkuvõte Varieerumine: ühtsus/lõhestatus; turvalisus/muutus; minevik ja olevik/tulevik arenes sisekonfliktide kaudu. ,,Ehtnorralik" tuumik : vana talupojakultuuri keel, kombed, traditsioonid, rahvakultuur ja selle edasiarendamine moodsal kujul. Rahvuse ühendajaks poliitilised institutsioonid , ,,ajalooline kodumaa" ja kultuuriline ühtekuuluvus.
12 Norra iseseisvumine 1905
Norrakate suhtumine uniooni 19.sajandi lõpus: I parempoolne höyre: pooldasid jätkamist riigikaitse tõttu. II Liberaal ,,vasakpoolne" venstre: kriitiline suhtumine (Oscar II ja võidurelvastumise vastu) I Tõsine unioonikriis 1890.ndatel aastatel: venstre otsustas stortingis ühepoolselt luua Norrale konsulaaresinduse välismaal. Rootsi ähvardas seejärel sõjaga, Norra taganes.
Kompromissi otsimine läbirääkimiste teel 1904 Rootsi valitsuse uued seaduseettepanekud (Norrale oma konsulaaresindused, aga ülejäänud välispoliitika peab kuulub Rootsile). Norrakatele ,,vasallriigiprojekt" ja venstre ja höyre ühisvalitsus, mille kuningas tühistas. Juuni 1905 teatas Norra stortinget, et Oscar II ei ole enam Norra kuningas. Oktoober 1905 Karlstadi lepinguga uniooni likvideerimine, seejärel rahvahääletus. Iseseisev Norra on monarhia. November 1905 Norra kuningaks krooniti Taani prints Carl, kes sai nimeks Hakon/Haakon VII. Miks Rootsi loobus unioonist kiirelt ja veretult? Uniooni tähtsus oli kahanenud! Rahvusvaheline olukord: kuna Venemaa oht (1905) oli kahanenud, oli uniooni kaitsepoliitiline tähendus väiksem, kui 19.sajandil. Edaspidi oli Norra soov olla erapooletu riik.
Rootsi aja pärand Soomes Soomest sai lääne kultuuriruumi ja Põhjamaade osa. Soomlastel samad õigused kui rootslastel aga ei mingit eristaatust. Talurahvavabadus, kärajad (kohalik omavalitsus ja kohtukorraldus ), uusajal osalemine Rootsi nelja seisuse riigipäeval, Rootsi seadusandlus, sõjaväekorraldus. Puudub oma keskvalitsus . Erinevused Rootsiga: Talumaa osakaal suurem, mõisade osakaal väike. Soome keel talurahva ja jumalasõna keelena. Puhver ida vastukaaluks 17.-18. sajandil Soome vaene kõrvalala.
Rootsi aja hariduspärand Soomes Soome kirjakeele sünd reformatsiooni tulemusena (Mikael Agricola ). Uus Testament (1548) ja Piibel (1642). Kirik kontrollis lugemisoskust (17-19 sajand). Luteri kiriku suur mõju: mh kirikuõpetajate ja talurahva ,,liit". Turu Akadeemia asutamine 1640 (alates 1828 Helsingi ülikool) Rootsi keel haritud ühiskonnakihtide keelena: Uusajal kõrgemate seisuste süvenev keeleline rootsistumine ( aadel , kodanlus) ja umbes 10%.
Soome geograafia: ametliku idapiiri varieerumine
13 Peahõimud: (päris) soomlased , hämelased, karjalased . 1323 Rootsi - Novgorodi piir lõhestas karjalaste hõimu kaheks (Rootsi Lääne- Karjala /Vene Ida-Karjala). Soome idapiir ei olnud enne aastat 1944 kunagi etnilis -keeleline piir , aga on olnud ida ja lääne tsivilisatsioonikiriku piiriks (va uusaja Ingerimaal). Iseloomulik soome asustuse jätkuv levimine asustamata sisemaaaladele. 17. sajandil soomlaste ränne keskaegse Vene-Karjala läänealadele ja Ingerimaale.
14 Autonoomne Soome = Soome suurvürstiriigi sünd Soome sõda 1808-1809 Olkijõgi relvarahu 19.11.1808 Porvoo maapäev (märts-juuli 1809), kus keiser Aleksander I andis valitsejakinnituse: 1) Soomes kehtib luteri usk (1686 seadus, usuvabadus alles 1922) 2) Soomes kehtivad Rootsi põhiseadused (1772 Valitsuskorraldus ja 1789 Liidu ja julgeolekuakt) ja 1734 .a. Rootsi üldine seadus (tsiviil ja kriminaalkoodeks ). Gustaviaanlikud põhiseadused jäid kehtima Soomes kuni 1919. a. 3) Soomes kehtivad senised seisuste eriõigused.
Autonoomse Soome sünd: Soome ei ole kubermang Kergendused: Soome (liht)sõjavägi saadeti laiali (vabastus sõjaväeteenistusest). Soomest kogutud maksud jäävad Soome (I kord ajaloos). Keiser Aleksander I ütles prantsuse keeles, et ta ,,tõstab Soome natsioonide hulka). Mida keiser lubas? Soomlaste tõlgendus 1863-1917: sõlmiti omavaheline leping, mille alusel Vene ainuvalitseja on Soomes põhiseaduslik monarh. Algas autonoomia praktiline ülesehitamine, mille aluseks oli keiser-suurvürsti hea tahe .
17.9.1809 Hamina rahulepinguga loovutas Rootsi Soome Venemaale Loodi autonoomse Soome keskvalitsus (1808---) 1) Senat =valitsus (1809-Helsingi) 2) Ministeeriumid ( Helsingis ) 3) Ametid 4) Soomlastest koosnev Soome asjade komitee Peterburis esitles Soome asjad otse keisrile, mitte Vene ministeeriumidele (1.12.1808-1811)! 1812 määrati Soome pealinnaks Helsingi. 1812 liideti nn Vana-Soome autonoomse Soome koosseisu Viiburi läänina (1721 ja 1734 kaotatud alad ehk Stolbovo piir 1617).
Miks Aleksander I kujundas Soome autonoomia? Valitseja vabameelne periood enne Napoleoni sõjaretke (Katariina II ja Mihail Speranski mõju) Plaanis uuenduste läbiviimist Venemaal ja Soome kui katselaboratoorium. Rootsi gustaviaanlikud põhiseadused garanteerisid valitsejale suure võimu (vaid uute maksude kehtestamise on vaja riigipäeva nõusolekut). Soome kiire rahustamine oli Napoleoni sõdade perioodil vajalik. Soome eliidi lobbytöö: G. M. Armfett, G.M. Aprengtporten (Soome riigi idee), C. E. Mannerheim ja
15 rahva relvastatud vastupanu 1809.
Soome autonoomia tunnused I Venemaa organitest sõltumatu riigiaparaat ja institutsioonid: Allus otse keisrile. Oma keskvalitsus, oma riigipäev (1809, 1863---). Oma luteri kirik ( peapiiskop Turus). Oma Soome kodakondsus : oma riigiametnikud (riigiameti pidamise eelduseks Soomes. Soome kodakondsus kuni 1912. aastani, v.a kindralkuberner ) Ametlik keel rootsi keel ja (al 1863) ka soome keel. Oma (Rootsi ajast pärit) seadused.
II Majanduslik autonoomia: Oma riigieelarve . Oma keskpank (1811---). Oma rahaühik markka (1860-2002). Tollipiir Venemaaga. Oma väliskaubandus. 1899 alanud venestus ei puudutanud majanduslikku iseseisvust.
III Hariduslik autonoomia Oma kooli- ja hariduselu , mis ei allu Vene haridusministeeriumile. Oma ülikool (al 1828 Helsingis), mis koolitas Soome jaoks ametnikud, kirikuõpetajad ja haritlased, sisseastumise tingimuseks Soome riigieksamite sooritamine ( 1853 ---) ja õppetöö rootsi (ja alates 1850 soome) keeles. Keskkoolides vene keel vaid üks õppeaine ja algkoolis ei õpetata vene keelt üldse. Soome hariduselu jäi venestamata (1899---)
IV Ajutised institutsioonid: Oma postiamet ja margid (1890 allutati Vene struktuuridele, oma margid likvideeriti 1900-1901). Oma kadetikool (1819-1905, Haminas) ja mõned väeosad (kuni 1905). Oma sõjavägi (1878-1902) Soome mehed olid vabastatud Vene armee sõjaväekohustusest (20.sajandi alguses Soome riik maksis selle eest Venemaale rahalist kompensatsiooni )
Autonoomia tulemus Soome ei integreerunud Vene keisririigi koosseisu, vaid 19.sajandil pigem distantseerus sellest. Soome ei kuulunud sisepoliitiliselt, majanduslikult ega hariduslikult ,,vene maailma" ega kultuuriruumi. Püsis keelebarjäär ja ühendavaks teguriks keiser. Enne oli olemas oma riik, alles seejärel arenes moodne rahvustunne nende piiride sees: soomlased riiklik rahvus. Autonoomia süvendamine ja kaitsmine on nii eliidi kui ka rahva huvides.
Soome rahvuslik ärkamisaeg I soomluse harrastamine (fennofiilia) 19.sajandi I poolel
16 Romantismi ajastu akadeemiline liikumine, mille keskuseks oli Turu (hilisem Helsingi) ülikool. Esialgu rahvaluule kogumine, mütoloogia ja soome keele uurimine, oma ajaloonarratiivi loomine. Chrisfried Ganander: ,,Mythologia Fennica" 1789 Lähtekoht identiteedi kujundamisel: A.J Arwidsson: ,, Rootslased meie (enam) ei ole, venelasteks me ei soovi saada, olgem siis soomlased."
Soomluse harrastmine Kalevalalik-Runeberglik ajastu (1828.1840ni). Haritlaskond soovib tutvuda soomekeelse rahvaga Elias Lönnrot (+1884, pärines soomekeelsest rahvast): Vana ja uus Kalevala (1835, 1849). Tõestas, et soomlased kuuluvad kultuurrahvaste hulka: oma eepos . Kuulsaim Kalevala illustreerija Akseli Gallen- Kallela (looming 1890- 1931 )
Kalevalalik-Runeberglik ajastu Johan Ludwig Runeberg (1804-1877): soomekeelse rahva (Saarijärve Paavo ) ja Soome looduse (Meie Maa) ja soomlaste sõjalise vapruse (Lipnik Stooli lood) kirjeldamine idealiseerivas toonis rootsi keeles. M.A. Castren : keeleteadlane ja konstrueeris soome-ugri rahvaste sugupuu. Soome kirjanduse selts (1831). Helsingi ülikoolis asutati soome keele professori amet (1850 Castren ja Lönnrot). Üliõpilaskonna isamaaline kevadpidu 1848. Esimest korda on väljas Soome lipp (vapiga). Soome hümni esiettekanne (Runeberg ja Pacius ).
II Soomlusliikumine (fennomaania) politiseerumine ja keelevõitluse ajastu Alates 1840/1860.aastatest kuni 19.sajandi lõpuni Johan Vilhelm Snellman (+1881): Rahvusfilosoof (filosoofiaprofessor) ja riigimees (senaator=minister). Hegeli õpilane. Arengu eesmärk on rahvusriik , mille aluseks on rahvusvaim, mida väljendab rahvuskeel = soome keel. Leidis, et kuna vaid soomekeelsel Soomel on tulevikku, peab rootsikeelne eliit-haritlaskond omaks võtma soome keele. Haritlaskond-eliit peab saama täiendust soomekeelse rahva ridadest (soomekeelsele keskkoolide-gümnaasiumide rajamise vajadus I 1858) Järeldused: Soome keelest peab saama ametlik bürokraatia-ja kooli keel (ametlik staatus 1863). Tulemus (alates 1860.aastatest): äge keelevõitlus sisepoliitikas ja hariduselus: fennomaanid= soomemeelsed /svekomaanid=rootsimeelsed. Snellmani rahvuspoliitiline elutöö jätkaja oli ajalooprofessor ja senaator Yrjö Sakari Yrjö- Koskinen (+1903). Moodsa soomekeelse ilukirjanduse rajaja Aleksis Kivi (+1872) nt Seitse Venda (1870-73).Moodne soome kirjakeel alates 1870.aastatest. Soomluslikumises oli oluline roll Helsingi
17 ülikoolil, professoritel, üliõpilastel, kirikuõpetajatel, suurtalude peremeestel. Akadeemiline, agraarne, klerikaalne, talupoeglik, konservatiivne, samas valikuliselt radikaalne: oluline soomekeelse rahva õiguse eest seismine .
Soomluse minapilt · vastandumine A) Venelastega: ajalooliselt, usuliselt, kultuuriliselt, keeleliselt, poliitiliselt (1899---) ja sõjaliselt (1914---) B) Rootsiga: keeleliselt ,,Vapra" soomlase kuvandi loomine ja ,,ilusa" soome looduse omapära defineerimine (1830-1875) nt Z. Topelius (I Soome ajaloo professor ) Raamat meie maast. Rahvuslikud voorused: töökus, tagasihoidlikkus , vagadus, sitkus, vastupidavus, siirus , otsekohesus, lojaalsus, räägib vähe, sõjaline tublidus (Suur-Rootsi ajastu ja Soome sõda.). Pühad väärtused: kodu, religioon , isamaa. ,,Jumala poolt äravalitud rahvas" Loodus: (ürg) metsad ja tuhanded järved. Kaardil ,,soome neiu ". Soome sini-valged värvid (Topelius). Sõna vägi (Kalevala) ja emakeel (Runeberg, oma riik, 19.sajandi lõpp---)
Autonoomia periodiseerimine ja (sise)poliitika areng 1) Algfaas: autonoomia rajanemine (1809-20) 2) Bürokraatia ajastu (1820-63) Restauratsiooniajastu tingimuseks tagurlik periood: uuenduste vältimine, v.a majanduse mõõdukas arendamine. Bürokraatlik eliit soovis säilitada autonoomiaga saavutatud soodsad tingimused: Soome ei tohi tõmmata enda peale Venemaa (negatiivset) tähelepanu. Riigipäev ei kogune Akadeemilis-kultuuriline soomluse harrastamine. Bürokraatia ajastu ametnikkond soovis säilitada vana seisusliku ühiskonna. Tsensuuriukaas (1850) piiras ajutiselt soome keele kasutamisvõimalusi 3) Põhiseaduslik periood (1863-99) Uuendusmeelse Aleksander II valitsemisperiood oli Soomele väga soodne: pöördepunkt 1863: keelemanifest (soome keel sai ametliku staatuse ja riigipäeva kokku kutsumine. Keelevõitluse algus Riigipäeva regulaarne töö 1863.a. alates (rahva esinduskogu katkematu töö kuni tänapäevani)
Põhiseaduslik periood (1863-1899) Moderniseerumise algus sise-, majandus- ja kultuuripoliitika alal, ühiskondlikud uuendused. Fennofiilia politiseerumine fennomaaniaks. Vaidlused hm riigipäeval ja ajakirjanduses soome-ja rootsimeelsete vahel. Oluline soomekeelsete (riigi)keskkoolide rajamise küsimus (1858---)
18 Soomluse kultuuri kiire areng. Ka Aleksander III valitsusperioodil jätkub Soome kiire areng.
Põhiseadusliku perioodi uuendused: Uus riigipäevaseadus (1869) - I ainult Soome jaoks jõustunud põhiseadusliku kaaluga seadus. Parteide algus: 1)1863 Soome partei ja Rootsi partei 2) 1882 Liberaalne partei (hääbub varsti) 3)1894 Noorsoomlased (lahkusid vanasoomlastest) 4)1899 Töölispartei (Sots.dem.partei 1903) 5)1906 Agraarpartei (Maaliit) ja Rootsi rahvapartei .
Oma rahaühik (algus 1860-65). Omavalitsusreform maapiirkondades (1865) ja linnades (1872) Algkoolimäärus (1866). Algkool vabatahtlik. Kirikuseadus (1869). Ettevõtlusvabadus ja tööstuse kiire areng ( 1879 ). Sõjaväendus (1878). Uus kriminaalkoodeks (1889).
Autonoomia periodiseerimine Venestusperiood (1899-1914/17). Taust: Saksa oht Läänemere regioonis ja slavofiilide mõju Nikolai II´le. Soome kindralkuberneriks Nikolai Bobrikov (1898-1904), kelle prioriteediks oli sõjaväeküsimuse lahendamine ja Soome lähendamine Venemaaga. Veebruarikuu manifest (1899): Üleriikliku tähenduse otsustab keiser. Soome riigipäev on vaid nõuandev. Keisri võimuhaaramine
Esimene venestusperiood (1899-1905) Uus üleriiklik sõjaväeseadus (1901), mis kukkus läbi soomlaste boikoti tõttu. Bobrikov juhtis venestust Soomes ja sai 1903.a. diktaatori õigused keisrilt. Vene keelest sai senati(valitsuse) istungite keel. Vene keele tundide lisamine keskkoolis , juhtivate oponentide väljasaatmine Soomest. Samuti trüki- ja sõnavabaduse piiramine. Soomlaste suhtumine: mõistlik järelandlikkus(vanasoomlased) / passiivne vastupanu (ülejäänud parteid) /aktiivne vastupanu (väike aktivistide rühm).
Võitlus Soome oma seadusandluse eest Soomlased klammerdusid oma ajalooliste seaduste ja rahvusvahelise õiguse külge. Soomluse süvendamine: nt Soomluse liidu (1905) nimede soomestamise kampaania. Bobrikov mõrvatakse (1904). Periood lõppes 1905. aasta revolutsiooniga: Soomes üldstreik, keiser andis Soomele Novembrikuu manifesti, mis tühistas veebruarikuu manifesti ja lõpetas venestuse .
19 Riigipäevareform Soome sai ühekojalise parlamendi ( eduskunta ) ja üldise ja ühetaolise valimisõiguse. Soome naised said I Euroopas hääleõiguse ja õiguse kandideerida parlamenti. Esimesed valimised 1907: hääletusprotsent 70, võidavad sotsiaaldemokraadid (80/200), teiseks tuli vanasoomlaste partei (59) Keiser saatis Soome parlamenti korduvalt laiali ja ei kinnitanud selle otsuseid.
Teine venestusperiood (1908-1914/17) Teine venestusperiood nullistas Soome parlamendi võimu. 1908.a. määrus: Soome asjade esitlemine peab käima läbi Vene riigiorganite enne keisrile esitamist . 1910 üleriikliku seadusandluse seadus: sisuliselt uus Veebruarikuu manifest. 1912. Võrdõiguslikkuse seadus Soomes võivad pidada riigiametit ka venelased, kel pole Soome kodakondust (senat venestus ja soomlaste boikott ). 1914 Soome täielik venestusplaan, mis ei teostunud I MS tõttu. Ei toimu haritlaskonna katkestust!
20 Populatsiooni areng põhjamaades 19.sajandil Arengujooned : Plahvatuslik (maa)elanikkonna juurdekasv! Areng algas 18.sajandi II poolel ja jätkus raugematu hooga 1870. aastateni. Traditsioonilise talupojaühiskonna lagunemine . Nn ,,üleliigse elanikkonna" probleem, kuna põllumajandus ei vajanud kõiki töökäsi. Päästab tööstusrevolutsiooni käivitumine: urbaniseerumine ja massiline emigreerumine USA´sse. Tulemuseks Põhjamaade proletariseerumine (hakkab ühiskonda stabiliseerima).
Miks elanikkond ei kasvanud enne 18. sajandilt? Varauusajal pidurdas suurte sõdade periood (1560-1721): Suur-Rootsi noored mehed võeti sõjaväkke. Talurahval kõrged kurnavad maksud ja sõda käis korduvalt üle Lõuna-Rootsi, Ida- Soome ja Taani alade. Nn väike jääaeg (16.-17.sajandil), mille tõttu korduvad ikaldus ja näljaaastad (nt 1690.ndatel).
Rahvastikuajaloo allikad Rootsis maa(maksu)raamatud (alates 16.sajandi keskpaigast). Kirikuraamatud (alates 1680...) Rootsi (-Soome) riigis alustati I maailmas riikliku elanikkonna registri pidamisega (1749) kirikuõpetajad täitsid ja saatsid Stockholmi analüüsimiseks tabelid- ankeedid , mis näitasid kohaliku elanikkonna arvu jaotumist seisuste, sugupoole ja eagruppide kaupa. Tulemuseks statistilised koondregistrid. 18.sajandi II poolest alates on kõikidest Põhjamaadest usaldusväärsed elanikkonna allikad.
Põhjamaade lihtinimene ajalooallikates Skandinaavias talurahvas ei kasutanud perekonnanimesid, vaid patronüüme, millest 19.sajandi II poolel arenesid perekonnanimed nt Svensson, Andressen, Nilssen, Finnbogadottir. Perekonnanimed olid kõrgematel seisustel nagu aadel, kirikuõpetajad, kodanlus, käsitöölised, sõdurid. Soomlastel olid (talu)rahva perekonnanimed, mis varauusajal taandusid Lääne-Soomest, aga säilisid Ida-Soomes: nt Korhonen ( iidne Ida-Soome tüüp) / Virtanen (Lääne-Soome uus tüüp 19.sajandi lõpust). Põhjamaades ka talunimedest arenesid perekonnanimed 19.sajandil.
Miks rahvastik hakkas kasvama 18.sajandil? ,,Elu revolutsioon " - Rahulik periood peale Põhjasõda, sõjad lokaalsed . Rahu, vaktsineerimine (rõuged) ja kartul (polnud nii külmakartlik, kui teravili ja rohkem vitamiine). Algas laste suremuse drastiline langus. Põllutulunduslik vaeste piirkondade Norra ja Soome kasv eriti kiire. Juba
21 19.sajandi I poolel maaelanike kiire juurdekasv hakkas tekitama sotsiaal-majanduslikke probleeme.
Sotsiaalsed pinged maal Probleemi ei lahendanud talude jagamine (osaliselt takistatud) ja uute talude rajamine (Rootsi, Norra ja Soome aladel). Taluperemeestele ja mõisatele oli garanteeritud odav tööjõureserv teenijate näol. Osa hõivamata maaproletariaadist leidis 19.sajandi II poolel rakendust arenevast tööstusest Tulemus: kõikides Põhjamaades arenes 19.sajandil uus palgatööliste ühiskonnagrupp nii maal kui linnades. Sotsiaalsed vahed maal kasvasid.
Põllumajanduse areng põhjamaades 19.sajandil Individualismi kasv. Rootsi(-Soomes) taluperemeeste sõltumatust kasvatasid tehnilised maareformid (enskifte 1757---). Iga talu põllud koondati kokku üheks terviklikuks ja talude hooned viidi oma põldude juurde, sellest individuaalse peretalunduse võidukäik. Moodsa põllumajanduskultuuri algus, kus iga peremees võib reageerida turumajanduse nõudmistele erinevalt ja naabritest sõltumata. Samasugused tehnilised reformid ka Taani-Norra aladel 18.-19. sajandi vahetuses.
Põllumajanduse intensiivistamine Viljakates piirkondades tulemus saavutati uute ja paremate põllumajanduslike meetoditega põldude efektiivsem väetamine ja mitmeväljasüsteem, tööstuslikult toodetud põllutööriistad ( masinad ), sordiaretus (nisu, rukis , kaer). Nt 1770-1870 teraviljatootmine Taanis kasvas 4,5 miljonist tünnist 20 miljoni tünnini. Kasvatati järjest rohkem loomasööta, karjamajanduse areng (väetis, liha, piimandus). Põhjapoolsetel äärealadel jätkus metsa ülesharimine põlluks (ekstensiivne kasv).
Põllumajanduse areng Perifeerias (Soomes, Norras, Islandil) olulised kõrvalised lisasissetulekud: nt tõrva tegemine ja viina põletamine, kalastus, prahivedu ja jahipidamine. Põhjamaade põllumajanduse arengule oluline SB vabakaubandus (1849-1914) ja Saksa tolliliit (1834-1871) ja Peterburi: eksporditi teravilja, võid, sealiha , peekonit, juustu ja kala. Raha hakkas liikuma maapiirkondades ja taluperemeeste jõukus kasvas.
Moodsa põllumajanduse mõju sotsiaalsele kihistumisele Sotsiaalne diferentsieerumine maapiirkondades (1750-1850), talurahvast kujunes keskklass
22 (suurtalud võrdsed mõisadega). Talurahvast allpool maata maaelanikud , kes moodustasid uue põhjakihi (uus probleem!). 19.sajandil Põhjamaises maaühiskonnas tekkis lõhe talurahva ja maata maaelanike vahel ( abiellumine oma rühma sees). Maata inimeste väljaränne linnadesse ja tööstusasulatesse. Talurahva jõukus varieerus piirkonniti ja vähenes lõunast põhjapoole.
Maaomand Põhjamaades 1) Märkimisväärne mõisamajandus vaid Taanis ja Lõuna-Rootsis 2) Suurtalusid Lõuna-Rootsis ja Edela-Soomes 3) Norras ja (mujal) Soomes väiketalud (talude jagamine põrijate vahel) Mõisatalude päriseksostmine Taanis. Rootsis ja Soomes kroonutalude tagasiostmine (omandiõigus oli 17.sajandi teoorias kaotatud kui maamaks jäi tasumata kolmel aastal järjest, ei mõjutanud igapäevaelu). Talurahva tuumikperekond: kolm põlvkonda koos ja vallalised sugulased. (suurpere institutsioon tuntud vaid Ida-Soomes)
Uued sotsiaalsed rühmad 1) Mõisade ja talude moonakad - (talu)teenijate asemele palk maksti natuuras 2) Renditalupojad (talu ja mõisamaal) - teotöö ja raharent. 19.sajandil anti renditalu noorematele lastele 3) Maata maaelanikud, kes elatusid juhutöödest (oma hütt või elas teise nurkades ). Rootsis 50% maaelanikest (1850) ja Põhjamaadest Norras kõige vähem. Uutel rühmadel polnud esialgu hääleõigust.
23 Taani Taani majandusareng 1814-1914: agroindustrialism A) Lähtekoht: Taani riigi pankrot (1813) ja vanaaegse põllumajanduse kriis 1800-30. Peamine ekspordiartikkel kehva kvaliteediga teravili ja probleemiks teiste riikide kaitsetollid . Sordiaretus algas 1820.-30.ndatel. Slesvig-Holsteini kaksikmaakondade toiduainete eksport Põhja- Saksamaale (Hamburg).
B) 1830-70 Taani põllumajanduse tõusuaeg: I) Saksa turu suur avanemine peale Põhja-Saksamaa tolliliidu asutamist (1834) II) II 1850. aastatest tähtsaimaks põllumajandusturuks kujunes SB, kus loobuti teraviljatollidest (1846) ja kehtestati vabakaubandus.
Taani areng moodsaks põllumajandusriigiks Põllumaa kasvas vaid 3% (1830-1870). Raha saadi uuendusteks talurahva säästudest. Taani raudtee võrgustik ehitati põllumajanduse turustamishuvidest lähtuvalt (nt I raudtee ühendas Hamburgi eeslinna Altona ja Slesvig-Holsteini pealinna Kieli). Jüüti poolsaare (põllu)majanduslik tähtsus ja linnad kasvasid kiiresti ja saarte tähtsus (Skjälland) vähenes. Põllumajandussaadustega kauplemise viimased piirangud tühistati 1856 .
C) 1870.aastatel algas uus põllumajanduse kriis Taanis: Turule tungis odav USA ja Venemaa teravili, kaitsetollide kehtestamine mandri-Euroopas.
Taani põllumajandusareng 1870--- Taanis vaja toota endisest odavamalt, aga kallimaid saadusi ja veel rohkem, kui enne. Põllumaa osakaal Taani pindalast kasvas 63% (1863) kuni 74%-ni (1900). Intensiivistumine ja infrastruktuuri arendamine. Teraviljakasvatuse asemele karjamajandus (loomasööda kasvatamine ), esialgu elusloomade ja sigade eksport (Saksamaale), hiljem liha ja piimatööstuse arendamine: põllumeeste koperatiivid (nt meiereid). 19.sajandi viimane veerand: Menutooted või, juustud ja singid SB turule (Taani võileib)
Taani majandusareng:vabakaubandus ja valuuta seoti kullaga 1875
24 Tulemused: Taani põllumajandussaaduste eksport viiekordistus 1864-1914. 1890ndatel 73% Taani põllumaast kuulus talurahvale. 1914 40% taanlastest elatus põllumajandusest ja 30% käsitööst ja tööstusest. Taanist arenes stabiilne eduka talupoegliku põllumajanduse musterriik, kus tööstus tootis kaupu siseturu jaoks ja teenis põllumajandussektorit. Tööstuse keskuseks pealinn Kopenhaagen 1860: 180 000; 1914: 590 000 inimest.
Island (Taani ala 19.sajandil) Islandi rahvastik ja majandus: viletsus . Islandi rahvastik oli vähenenud läbi uusaja: kehv kliima, 18.sajandil loodusõnnetused (vulkaanide laavavoolud, tuhk, tolm ja maavärinad). Traditsiooniliselt põllumajandus (lambakasvatus) ja kalapüük suvel. 18.sajandil Islandi väliskaubanduse monopol kuulus Taanile (kompaniid). Piirangud 1854. 19.sajandil elanikkonna juurdekasv ja massiline väljaränne Kanada aladele (15 000), oluline kalastus ja eksport SB´sse.
25 Norra Norra majandusareng (1814-1914): kalandus, laevandus ja metsatööstus 19.sajandil Norrast arenes ,,odava hinnaklassi" merenduse suurriik. Oluline arengutegur: elanike arv peaaegu kahekordistus (1815-1870), jõukamad emigreerusid USA´sse ja vaesemate ränne kalastajateks Põhja-Norrasse. Ka linnade ja saekaatriteasulate kiire kasv. 1870 15% elas linnas, 1910 29% . Rändamise tulemuseks ühiskonna radikaliseerumine .
A) Kalastus Norras Kõikjal rannikualadel - heeringas (põhjas) ja tursk . Viiendik Norra eksporttuludest: soolaheeringa eksport Läänemere regiooni, kuivatatud tursk Vehemere piirkonda, kesk-Euroopasse, Rootsi, värske lõhe ja makrell SB´sse (jää sees). Tursa maksast kalamaksaõli eksport, kalakonservitehased 19.sajandi II poolel
B)Metsatööstus Norra sisemaal Saeveskite jaoks ideaalne loodus: 18.sajandil palju ja eksport SB´sse , aga taandareng 1800-45. SB vabakaubandusest sai Norra väliskaubanduse ja rahvamajanduse jaoks oluline arengutegur (1849---). Norra majandus suundus SB´sse! Lõuna-Norras suured aurusaekaatrid ja puiduekspordi kahekordistumine 1840-60. 1860. aastatel algas paberitehaste rajamine. 1890.aastatel paberitööstus saetööstuse asemele. Raudteevõrgustik (1854---) ja kanalid ehitati metsatööstuse vajaduste rahuldamiseks.
C) Norra laevanduse areng Norra majandus sõltus ekspordist. SB navigatsiooniakti tühistamisele järgnes Norra kaubalaevastiku kasv (1849 =>). Varsti üks maailma juhtivatest kaubalaevastikest (odavad ja väikesed purjelaevad). Laiahaardeline transiitkaubandus (Vene teravilja eksport). 1860. aastatel Norra tähtsaim majandusharu prahivedu (40% eksporttuludest). Meresõidu tõusuajale (1840.-60.ndatel aastatel) järgnes langus 1870.-80.ndatel aastatel (väliskaubanduse taandareng)
Norra majandusareng 19.sajandil Norra kaubalaevastiku moderniseerumine ja uus tõus 1890.ndatel aastatel ( terasest aurulaevad ) Hüdroelektrijaamad (1905) Periodiseerimine: I) 1814-1840 majandusprobleemid II) 1840-70 tõusuaeg
26 III) 1870-90 langusperiood (SKP langes) IV)1890-1914 moderniseerumine ja uus tõus Teravilja import Norrasse. Norra jäi truuks vabakaubandusele (koos SB, Taani, Soome ja Hollandiga). 20.sajandi alguses pealinnas Kristianias elas 250 000 inimest
27 Rootsi Rootsi areng tööstusriigiks: mäe-, metalli-, ja metsatööstus 19.sajandil Lähtekoht: põllumajandusriik, millel olulisemad tööstusriigi traditsioonid, kui teistel Põhjamaadel. Käsitööliste osakaal 5%. Mäe ja metallitööstus: Juured viikingiajas ja algus 13.sajandil (oskustöölised). Faluni vase- (keskajal ½ Euroopa vasest ) ja Bergslageni rauamaagi- ja hõbedakaevandused. 19. sajandil Põhja-Rootsi uued kaevandused : Kiruna. Rootsi rauamaagi tootmismaht : 1840.aastatel alla 300 000 tonni, 1914. aastal 7 miljonit tonni.
Rootsi majandusareng (1815-1914): mäe- ja metallitööstus Rootsi kaevandused ja rauatööstused arenesid moodsaks suurtööstuseks 19.sajandil. Likvideerus partiarhaalne eluviis ja proletariseerumine. Esialgu siseturu vajaduste rahuldamine: nt raudteede võrgustik, põllumajanduse mehaniseerumine, terasest laevad. Kõrvale areneb (eksportiv) relvatööstus. (Bofors: Alfred Nobel, 1894, kahurid)
Rootsi majandusareng 19.sajandil: metsatööstus Alguses 1850.aastatel: puit, tselluloos, paber. Koondas Norrlandi (Põhja-Rootsi, kus elanike arv neljakordistus). ,,Metsiku Põhjala" juhutöölised (raiusid metsa ja parvetasid palke sessoonselt). ,,Norrlandi küsimus" = sotsiaalsed probleemid. 1879 Rootsi massistreik Sundvallis. Esialgu (auru)saekaatrid ja mehhaanilised paberitehased. Alates 1860.aastatest keemilised tselluloosi ja paberitehased. Oluline eksporditööstus: 20.sajandi alguses 50% ekspordi mahust.
Rootsi majandusareng 1815-1914 Innovatsiooniline tööstus: nt: Ericssoni telefonid (1892, tehased ka Venemaal ja USA´s) AGA gaasiseadmed (1904) ASEA elektriseadmed (1883). Keemiatööstus Boforsis: dünamiit, A. Nobel, 1866. Tähtsaim ekspordipartner Saksamaa. Regionaalne areng oli tasakaalus. Uued keskused arenesid toorainevarude juurde ,,perifeeriasse". Kasvasid ka vanad linnad-keskused, kus sadamad, tekstiili-ja toiduainetööstus.
Urbaniseerumine Rootsis 1850 elas linnades 200 000 inimest. 1900 elas linnades ja alevikes 1,5 miljonit inimest. 1910 iga 4. rootslane linnas. Avaliku arvamuse neg. hinnang (linnades joomarlus, prostitutsioon, kuritegevus ). 1870 üle 70% rootslastest töötas põllu- ja metsamaj. ja kalanduse alal. 1900 ­ 57%, 1914 ­ 48%, 1870 tööstussekt. 13%, teeninduses 5% (=18%), 1900 24% tööstuses, teeninduses 9% ( =33%)
28 Soome Suurvürstiriik 1812-1917 Soome majandusareng (1815-1914): arenes karjamajandus ja metsatööstus Majandusliku autonoomia eelised (oma riigieelarve, valuuta ­ seoti kullastandardiga 1878, tollipiir Venemaaga). Takistuseks esialgu merkantilistlik vananenud seadusandlus (nt maakaubanduse keeld kuni 1859 ja tsunftiseadus kuni 1868). Täielik ettevõtlusvabadus (1879). Oluline Saimaa kanali (1856) ja raudteede ehitamine (I 1862).
Traditsioonilise põllumajanduse kriis 1860.aastatel ja karjamajanduse areng 1866-68 ikaldusaastate tõttu suured näljaaastad. Suri 8% (115 000 inimest): nälg ja haigused. Järeldused: Soomes ei tasu toota teravilja, vaid spetsialiseeruda pigem karjamajandusele Algas odava rukki import Venemaalt (1914 täielik sõltuvus Vene teraviljast). 1870.aastatest arenes karjamajandus. Piimandus ja või eksport Venemaale ja SB´sse. 1910 40 % Soome põldudest kasvas hein (loomasööt). Soome jäi põllumajandusmaaks 1914 - 71%
Metsatööstus Soomes ,,Roheline kuld": uus jõukuse allikas. 1857 legaliseeriti aurusaekaatrite asutamine. Rajamine 1860- 90: arenes veeteede ja koskede juures ( palkide parvetamine ja energiaallikas ). Esimesed mehaanilised paberitehased Häme maakonda ja Kymijõgi org ja Kesk-Soome Keemilised meetodid 1880 =>Sulfiit: männipuit ja haiseb. Sulfaat : kuuse- ja kasepuust ja lõhnatu. Metsamüük andis raha peremeestele ja tööd maata maaelanikele
Soome majandusareng 19.sajandil Enne metsatööstuse arengut vaid mõned tekstiili- (Tampere 1828) ja rauavabrikud. Tööstuse rajajad saabusid välismaalt SB´st, Rootsist ja Norrast. Hüdroelektri suured võimalused. Teravilja impordi ja metsatööstuse ekspordi tõttu Soome pooldas vabakaubandust (1870-1914). 1850-1880 Soome eksport kümnekordistus ja import viiekordistus. 1890 eksport: saepuit, tselluloos, paber ja või. 30% SB´sse, 30% Venemaale, 15% Saksamaale, 5% Rootsi. Import: teravili, sool, suhkur ja kohv (rahvajook 1870).
Soome majandusareng 1860-1913 Soome SKP kasvas 3%. Uue tehnika kasutuselevõtmine. 1880.a. tööstuse ja linnade elektrifitseerimine, telefonivõrkude rajamine, suuremates linnades veevärgi ja kanalisatsiooni rajamine. Helsingis 1910.a. 136 000 elanikku. Venestus ei avaldunud Soome majanduses!
29 Moodsa demokraatia ja parlamentalismi areng Põhjamaades (1814-1921) Norra, Taani ja Rootsi arengu ühisjooned 19.sajandil: Võitlus konservatiivide ja liberaalide vahel. 1870-1920 kujunesid moodsad parteid, mis on jäänud püsima (stabiilsus): kaardil konservatiivid , liberaalid , sotsdemokraadid (+tsentrumisse jäävad talurahvaparteid)
Norra sisepoliitika ja demokraatia areng Radikaalseim teerajaja põhjamaades: demokraatlik Eidsvolli põhiseadus (1814) koos parandustega. Mh majandusprobleemide tõttu purunes esialgne talurahva ja eliidi (ametnikud ja majandustegelased) omavaheline liit, nende rühmade omavaheline pinge. Eliidi hulgas 2 voolu: konservatiivsed patrioodid = jäik põhiseaduslik konservatism/liberaalse põhiseadusliku suuna pooldajad = reformimeelsus. Norras võisid poliitiline nationalism ja kultuurinatsionalism areneda teineteisest lahus!
Rahvaesinduse tasandid Norras: Üleriiklik tasand Kahekojaline parlament , kogunes iga kolmas aasta. Täisealisteste meestest hääleõigus 45%: lisaks vaja anda vanne põhiseadusele, esimeses voorus valiti valijamehed, kes omakorda valisid saadikud maakonniti. Esialgne tulemus: ametnikkond on parlamendis üleesindatud, talurahvas alaesindatud.
Kohaliku omavalitsuse tasand Norras puudusid kirikliku taustaga kohaliku omavalitsuse traditsioonid, mis olid Rootsis-Soomes. Probleem: talurahval õigused riigi tasemel, aga valdade tasemel mitte. Omavalitsusreform valdades (1837). Vallavalitsuste asutamine (3-4 meest), mis tegutsesid kirikuõpetajate ja ametnike kõrval. Maakonna vallavanemad moodustasid koos organid, mille pädevuses olid maakonna haldusküsimused. Tulemus: talurahva võim kohalikul tasemel kasvas, 1860.aastatel 6+% vallavalitsustest olid talupoegadest esimehed. Järgmine reform : suuremate vallavolikogude rajamine. Keskvõim delegeeris mitmed uued ülesanded valdadele: reformid nt vaestehoolekande ja arstiabi alal ning algkoolireform (1848). Vallavalitsused sirguva talueliidi poliitiliseks kooliks, talurahvas aktiviseerus riiklikus poliitikas ja osakaal parlamendis kasvas.
Demokraatia süvenemine Norras
30 1848 kaasati opositsiooni esindajad I korda valitsusesse. 19.sajandi keskpaiku parlamentalismi mängimine: vajaduse korral umbusalduse avaldamine valitsusele (ei olnud juriidilist tähendust) Nõuti valimisõiguse laiendamist ja parlamentalismi (linnade keskklass ja akadeemiline haritlaskond). Uued aktiivsed kihid : töölised, renditalupojad, maata maaelanikud Kristlik sotsialist Marcus Thrane (1848-51). I Talurahva massiorganisatsioon (1865, 30 000)
Parlamentalismi läbimurre ja moodsate parteide algus 1884 parlamendis kujunes 2 parteid: I) Konservatiivne höyre (,,parempoolsed") - unioonisõbralikkudeks muutunud vana eliit II) Liberaalne venstre (,,vasakpoolsed") - unioonikriitilised maapiirkondade talurahvaühendused ja linnade keskklass (mitte sotsid ). Parlamentalismi kehtestamine 1884. Põhjamaade I poliitiline valitsus (venstre ja Johan Sverdrup) III) Norra töölispartei (DNA 1887) - marksistlik programm, mida revideeriti seejärel kui saadi esinatus parlamenti (1903).
Üldine ja ühetaoline valimisõigus Meeste üldine ja ühetaoline valimisõigus parlamendi valimistel (1898) - I Põhjamaades! Naiste hääleõigus (1913) - II Põhjamaades (Soome järel 1906) Kokkuvõte: Moodsa põhiseaduse, parlamentalismi ja meeste hääleõiguse alal teerajaja põhjamaades. Norra radikaalsem kui teised Põhjamaad, parempoolsete konservatiivide mõju oli Norras väiksem kui teistes Põhjamaades. Talurahvas pooldas liberalismi, mitte konservatismi.
31 Taani sisepoliitika ja areng demokraatia poole Lähtekohtadeks kuninglik absolutism, mis kehtestati mitteaadlike toetusel 1665: kongeloven = kuninglik seadus (1665-1849). Taani kuningas oli maailma ainus absoluutne monarh, kelle võimu piiras põhiseadus! Kuningas pidi säilitama luteri usu ja Taani territooriumi, puudus rahva esinduskogu. Demokratiseerumisprotsessi teerajajad: sunnismaisuse likvideerimine 1792 ja koolikohustuse kehtestamine 1814.
I Arengufaas (1830-1849): absolutismi likvideerimine Absolutistlik Frederik VI (1808-39). Saksa liitu kuuluvas saksakeelses Holsteini maakonnas nõuti rahva esinduskogu asutamist: 1834 kutsuti kokku nõuandev maapäev Taani neljas maakonnas (Sh Slesvigis ja Holsteinis). Esindatud kohalik eliit. Christian VIII (1839-48) pettumus vabameelsetele I moodne massiorganisatsioon: Talumeeste sõprade selts (1846, 10 000). Nõudis ulatuslike poliitilisi reforme rahvuslikul pinnal (Slesvig-Holsteini saksa separatismi vastu).
Areng absolutismi likvideerimise poole 1848.a. kriis 1837-41 omavalitsusreform maapiirkondades, kus iseseisvad taluperemehed (uus keskklass) võeti kaasa valdade haldamisse (samal ajal ka Norras) Kuningas Frederik VII (1848-63): revolutsiooniaasta vaimus nõuti Taanis põhiseadusliku monarhia kehtestamist ja tingpartei asutamist. Taani-vastane mäss Slesvig-Holsteinis (1848). Kriisi olukorras kutsus kuningas valitsusse taanirahvusliku liberaalse opositsiooni esindajad ja kutsuti kokku rahvuskogu, mille eesmärgiks põhiseaduse koostamine (1848).
II Moodsa põhiseadusliku monarhia ajastu algus (1849-70) Taanis uus liberaalne põhiseadus jõustus (1848) , erand Slesvig-Holstein, kus toimus Taani-vastane ja saksameelne mäss (1848-51). Kahekojaline parlament, kellele kuulus seadusandlik võim: A) Alamkoda rahvating - valimisõigus üle 30-aastastel oma leibkonna toitjatest meestel B) Ülemkoda maating - kaudsed valimised ja piirav kõrge tsensus . Pole parlamentalismi enne 1901. Kodanikuvabaduse: sõna-, usu-, ja ühinguvabadus. Pöördeline Slesvig-Holsteini II kriis (1863-64): 1863 arvasid taanlased , et Preisimaa tähelepanu oli koondunud Poola kriisile ja kehtestasid Taani põhiseaduse Slesvigis (2-keelne), tulemuseks Taani/Saksa liidu (Preisimaa ja Austria) sõda, mille tulemusena Taani kaotas S-H alad Saksa Liidule (Preisimaale) 1864. Mõju sisepoliitikale: Kaotuses ,,süüdi" rahvuslikud liberaalid konservatiivide vastureaktsioon ja ajutine koostöö talurahvaga parlamendis. III arengufaas: moodsa demokraatia jõustumine (1870-1915)
32 Põhiseaduse parandamine (1866): maatingi esindajate valimisreeglid aristokraatlikumaks Parteide areng: A) Höyre: parempoolsed konservatiivid: Domineeris ülemkojas (maatingis). Mõisnikud ja kõrged riigiametnikud. Pooldasid kuningavõimu riismete säilitamist ja takistasid liberaalseid reforme. PM J.B.S Estrup ( 1874 -94): parlamentalismi ja üldise hääleõiguse vastu. Nimi Konservatiivne rahvapartei (1915----)
,,Euroopa äiapapa" Christian IX (1863-1906) lapselapsed Venemaa keiser Nikolai II ja Suurbritannia kuningas George V.
B) Venstre: liberaalide mittesotsialistidest vasakpoolsed Talupojad ja linnade keskklass. Taotles parlamentalismi kehtestamist. Mõjutaja rahvaülikoolide rajaja Nikolai Grundtvigi kristlik-isamaaline ajaloonägemus. Lõhenes kaheks (1905): vana (,,maavillane") venstre VS uus radikaalne venstre (urbaanne keskklass)
C) Sotsiaaldemokraatlik partei (1878) Eeskuju Saksamaale. Marksism (1890. aastatel) ja revisionism (20.sajandi alguses)
Parlamentalismi läbimurre (1901), Venstre võitis ülekaalukalt rahvatingi valimised, kuningas pidi nimetama venstre-valitsuse. Üldine ja ühetaoline valimisõigus jõustus (ka naiste puhul!) parlamendi valimistel (1915, III põhjamaades). Kandideerimise puhul jäid veel kehtima mõned piirangud.
Islandi poliitiline moderniseerumine (1800-1918)
Taanile allutatud Islandi Althing-koosolek (kärajad) mille pädevuses oli kohalik kohtupidamine, likvideeriti 1800. 1843 Althing uuesti kokku nõuandva koosolekuna. Taani ülikoolis õppinud islandlased nõusid omavalitsuskorralduse kehtestamist. 1848 nõuti poliitilisi uuendusi ja I korda mainiti iseseisvumise võimalus: kuningas andis tühja lubaduse, et korraldatakse koosolek, mis arutleb saare põhiseadusliku staatuse üle Taani koosseisus. 1851 Island ei kiitnud heaks Taani 1849. aasta põhiseadust ( saarele 6 kohta parlamendis).
1874. sai Island oma põhiseaduse: õigus kehtestada enda jaoks seadusi. 1903 oma valitsuskabinet ja autonoomia laiendamine (1904). 1915 üldine ja ühetaoline valimisõigus (samal ajal Taanis ja teatud piirangud kuni 1920)
33 Parteid: Sotsdemokraatlik rahvapartei (1916) 1916 Põllumeeste progressiivne partei 1929 Konstitutsiooniline ja liberaalne iseseisvuspartei 1930 Kommunistlik partei Islandlased on radikaalselt meelestatud.
I Althingi nõuandev (1843-74), II seadusi kehtestav (1874---). Ühekojaline ja 28 saadikut (tänapäeval 63). Esialgu piiratud hääleõigus: vanuseline ja varanduslik tsensus: esialgu 5% meestest hääleõigus. 1918 Islandi mitte täielik iseseisvumine Taani alluvusest, personaalunioon: jäi veel ühine kuningas ja välispoliitika. 19.sajandil Islandil rahvuslik ärkamisaeg. Rahvusromantika: viikingiajastu mälestused (saagad). Tuntud rahvuslik ärataja Jon Sigurdsson (1811-1879): kirikuõpetaja poeg, kes õppis Taani ülikoolis keelt ja kirjandust, uuris saagasid ja Islandi ajalugu ja Islandi Kirjanduse Selts (1851). Althingi saadik ja poliitilise iseseisvusliikumise juht
34 Moodsa demokraatia ja parlamentalismi areng Rootsis (1809-1921) Taust: Ting-institutsiooni alusel areng Rootsis varauusajal välja nelja seisuse riigipäev (1617) aadel,vaimulikkond, kodanlus ja talupojad, säilis läbi kõikide ajastute kuni (1866). Esialgu väga edumeelne, aga 19.sajandil juba anakronistlik ( seisuslik ühiskond on likvideerunud ja kujunenud ümber klassiühiskonnaks, seetõttu rahva enamus ei olnud esindatud riigipäeval). Tingi mõju teistes valdkondades: sõltumatu kohtukorraldus ja kohalik omavalitsuskorraldus.
Rootsi 19.sajandi sisepoliitika arengu kontekst Rootsi ühiskond 19.sajandi alguses: aadel ja 1/2% kirikuõpetajaid alla 1%, kodanlus 2% ( privileegid ), talupojad 50%. Välja jäi keskklass, mitteaadli eliit, maata maaelanikud, renditalupojad, töölised. Ettevõtlusvabaduse kehtestudes oli veider , et piirangud jätkusid poliitika alal (nt kodalud kui eraldi seisus). 1809. aasta põhiseadus jättis riigipäeva struktuuri endiseks (täpsem määrus 1810): seadusandlus ja maksuküsimused: otsustamine seisuste kaupa ja igas seisus näiliselt võrdne ja kogunes iga viies aasta.
1809. aasta põhiseadus Kehtis 1809-1974. Kompromiss 18.sajandi vabaduste ajastu ja gustaviaanliku perioodi traditsioonide vahel: kuninga õiguste piiramine ja riigipäeva õiguste laiendamine, võimude lahusus: I Kuningal täitevvõim: nimetas ministreid ja kõrgemaid riigiametnikud ja otsustas rahulepingute ja liidusuhete sõlmimise II Seadusandlik võim riigipäeval III Sõltumatu kohtukorraldus (vana traditisoon) Stabiilsus: riigiametnike lahtilaskmine poliitilistel põhjustel raskendatud (traditsioon ka Soomes)
Rootsi sisepoliitika 1809-1865 Kuninga posititsioon tugev ja aadlikel ja kõrged riigiametnikud juhivad riiki. Majandus moderniseerus kiiremini kui poliitilised struktuurid. Ettevõtlusvabadus kehtestus 1846-64. Koolikohustus (1848). Omavalitsusreform (1862), vana kirikliku süsteemi asemele ilmalik struktuur, hääleõigus sõltus varandusest. Paljud liberaalsed reformikavad luhtuvad eliidi vastusesu tõttu (1848), kes kardab ,,ontliku alamklassi" sotsialismi.
Riigipäevareformi läbiviimine (1865-66) Rootsis olid konservatiivsed struktuurid tugevamad kui teistes Põhjamaades. Uus liberaalne
35 kohtuminister Louis de Geer (1858-70; 75-76, PM 1876-80) ja kuningas Karl XV (1859-72) kompromisslahendus 1863 ja uus parlament 1866. Priviligeeritute võim asendati jõukate võimuga. Kahekohaline parlament kogunes igal aastal, alamkoda otsesed , ülemkoda kaudsed valimised. Kõrge hääletuslik tsensus: hääleõigus viiendikul täisealistest meestest. Seadused jõustusid peale seda, kui mõlemad kojad kiitsid eelnõu heaks.
Moodsate parteide areng Rootsis (1866-1921) Hakkasid arenema peale riigipäevareformi. I põllumeeste fraktsioon (1867, likvideerus), domineeris alamkojas ja oli kuningameelne ja bürokraatia vastane. Alamkojas jäid urbaansed liberaalid vähemusse. Ülemkojas domineerisid konservatiivid 1880. aastatel tolliküsimuse mõju: A) Konservatiivsed ,,parempoolsed" (põlluharijad ja siseriiklik tööstus, mitu fraktsiooni: kaitsetollid B) Liberaalid ,,vasakpoolsed" (eksporttööstus ja tarbijad, mitu fraktsiooni) vabakaubanduse poolt.
I moodne partei: sotsiaaldemokraatlik töölispartei (SAP 1889) - esialgu marksistlik programm üldise ja ühetaolise valimisõiguse ja 8+ tööpäeva taotlemine . Oluline poliitik Hjalmar Branting (I sots. PM 1920. aastatel). 20.sajandi alguses revisionismi omaksvõtt.
20.sajandi alguses kujunesid välja moodsad liberaalne ja konservatiivne partei: II Liberaalne koondpartei (Folkpartiet 1935) - juht Karl Staaff (PM 1905-06, 1911-14) taotles hääleõiguse laiendamist ja ,,teise koja parlamentalismi" ja Norra-sõbralik.
III 1904 parempoolsete üleriiklik valimisorganisatsioon (Rahvuslik partei 1912, Moderata Samlingspartiet = Mõõdukas Koonderakond 1969) - juht Arvid Lindman (PM 1906-1911) Esimese MS eelõhtul vaidlusi tekitas riigikaitsesse raha investeerimine: liberaalid vastu / rahvalikud konservatiivid poolt. Konservatiivide ja talurahva nn talurahvarongkäik (Jaanuar 1914, 30 000) Staaffi poliitika vastu ja kuningas Gustav V toetuseks. Staaffi valitsus astus tagasi.
Teisiti kui Norras ja Taanis, tegid Rootsi (ja Soome) talurahvafraktsioonid koostööd parempoolsete, mitte liberaalidega. IV 1917 moodustati Talumeeste Liit (Centerpartiet = Keskpartei 1957, sarnane areng ka Soomes) V 1917 Kom.Partei asutamine (SKP 1919): radikaalne siseopositsioon irdus SD-parteist.
Üldise ja ühetaolise valimisõiguse jõustumine:
36 Rootsi viimane põhjamaa, kus jõustus. Dramaatiline sisepoliitiline võitlus: konservatiivide visa vastupanu VS liberaalide hääleõigusliikumine, milles massiliikumine 1890.aastatel (igal voolul oma nt kultuuriseltsid, ajalehed). 20.sajandi alguses hääleõigusliikumise eesotsas sotsdemokraadid (1902.a. üldstreik). 1907 Rootsi mehed said üldise ja ühetaolise valimisõiguse. 1914 SAP oli II koja suurim partei. 1919-21 reform, mille tulemusena naised said võrdsed poliitilised õigused koos meestega. Ülemkoja valimistel kandidaatide tsensuslikud piirangud jätkusid 1920. aastateni.
Parlamentalismi kehtestumine 1917. 1906 liberaalid ja SAP (sots.demokraadid) saavutasid enamuse parlamendi alamkojas: Konservatiivid (sh kuningas) takistasid parlamentalismi jõustumist. 1917 parempoolsed kaotasid valimised ja uus Talumeeste Liit ühines parlamentalsmi toetajatega. Gustav V proovis moodustada parempoolse valitsuse, mis aga ebaõnnestus ning ta oli sunnitud ametisse panema liberaalide ja SAP kabineti, millel alamkoja toetus.
37 Esindusdemokraatia areng Soomes (1809-1917) I Konservatiivne periood (1809-56) Kehtisid Rootsi aastate 1771 ja 1789 valgustatud absolutismi vaimus põhiseadused (kuni 1919): riigipäev on tingimata vaja kokku kutsuda vaid uute maksude kehtestamise jaoks. Valitsejal võimalus kehtestada ukaase (määruseid). Soome nelja seisuse riigipäeva (maapäev) kogunes vaid korra (1809): Venemaa tagurlik periood. Valdades jätkus kohalik omavalitsus kirikuõpetajate juhtimisel (rootsi aja pärand). Kohtute sõltumatus (Rootsi aja pärand).
II Põhiseaduslik periood(1863-99) Vabameelse Aleksander II võimuletulek ja kaotus Krimmi sõjas käivitasid uuendusperioodi Vene Impeeriumis (1856). Soomes (vanamoodsa seisusliku riigipäeva regulaarne tegevus (1863-1906): soomlaste lojaalsuse premeerimine poolakate mässu järel. Riigipäevaseadus (1869): I ainult Soome jaoks kehtestatud põhiseadusliku kaaluga seadus. 1886 --- Soome seisuslik riigipäev kogunes iga kolmas aasta ja sai piiratud algatusõiguse.
Soome poliitiline moderniseerumine (1863-1899) Omavalitsusreform maal (1865): koguduse ja valla eraldamine Rootsi eeskujul: vallavolikogud, mille valimistel osalesid maksumaksjad (taluperemehed). Omavalitsusreform linnades (1873): hääleõigus sõltus varandusest. 1860. aastatel algas Soome sisepoliitiline elu ja kujunesid mitteametlikud keeleparteid: aluseks soome-ja rootsikeelsete keelevõitlus riigipäeval (soomekeelsete keskkoolide asutamise küsimus).
Parteide areng (1863-99) 1.Soome partei (fennomaanid, vanasoomlased). Domineerisid kirikuõpetajate ja talurahva seisuses (juhtivad tegelased enamasti akadeemilised haritlased): konservatiivne talupoeglik ja klerikaalne partei. Oluline sotsiaalse õigluse printsiip= soomekeelse rahva huvide teenimine . Osaline uuendusmeelsus: vabakaubanduse ja naishariduse pooldamine. Ideoloog J. V. Snellman, juht (Soome ajalooprofessor) Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen. 2.Rootsi partei (svekomaanid). Kodanluse ja aadli hulgas: kaitses kürgemate seisyste ja rootsi keele huve ja Rootsi-aja traditsioonide rõhutamine. 3.Liberaalne partei (1882): esimene moodne erakond. Kakskeelsus ja hääbus kiiresti (Leo Mechelin) 4.Noorsoomlaste partei (1894): soomemeelsete uue põlvkonna uuendusmeelne ja kultuuriradikaalne keelepartei.
38 5.Soome töölispartei (1899, Sotsiaaldemokraatlik Partei SDP 1903): marksism ja üldine ühetaoline valimisõigus.
III Ajutine parlamentalism, riigipäevareform ja üldine ja ühetaoline valimisõigus (1905-08) Taust: esimesel venestusperioodil (1899-1905) parteide jaoks uued eraldusjooned: sisepoliitiline keelevõitlus jäi taustale. Kuidas peaks suhtuma (keisri) ebaseaduslike määruste täitmisesse: 1) Vanasoomlased pooldasid järeleandmist väikestes küsimuste ja suhete säilitamist venelastega, et säiluks soome rahvas (nt J.K. Paasikivi ). 2) Noorsoomlased, rootslased ja sotsialistid pooldasid jäika põhiseaduslikku joont ja passiivset vastupanu (K.J. Stahlberg, P.E. Svinhufvud).
Poliitiline moderniseerumine (1905-08): ajutine parlamentalism Poliitilised reformid võimaldasid Venemaa 1905. aasta revolutsioon ja Soomes üldstreik: venestuse ajutine kehtestumine (1905-08) ja poliitilised reformid. Soome I parlamentaarne senat ehk valitsus (1905-08, järgmine 1917) PM Leo Mechelin ja ministrid noorsoomlased ja rootslaste passiivse vastupanu pooldajad. selle valitsuse juhtimisel viidi läbi parlamenti ja hääleõigusreform, millega keiser oli hetkel sunnitud nõustuma.
Poliitiline moderniseerumine:moodne esinduskogu ja hääleõigusreform. Ähvardava venestusohu ja soomlusideoloogiaga rahva meelsuse tõttu Soomes ei olnud 1906. aasta sisemist konservatiivset opositsiooni, mis oleks võinud takistada poliitiliste reformide jõustumist. 1906. nelja seisuse riigipäeva asemele ülimoodne ühekojaline parlament Eduskunta ­ 200. Kehtestati üldine ja ühetaoline valimisõiguse - soome naised said I Euroopas võrdsed poliitilised õigused meestega parlamendi valimistel (hääle ja kandideerimise õigus).
Parteide areng 1906 Uued ja vanad parteid 1906: Vana rootlaste partei asemele Rootsi rahvapartei (RKP): I korda vajadus arvestada rootsikeelse talurahvaga. Maaliit (ML, Keskpartei 1965---): sihtrühmaks soomekeelsed keskmise suuruse ja väikeste talude pidajad (konkureeris vanasoomlastega). Vanasoomlased esitasid valimistel radikaalse sotsiaalsete uuenduste programmi Noorsoomlased arvasid, et nende senine passiivne vastupanu toob neile hääli. SDP ootas valimisvõitu (maa- ja linnade proletariaat)
39 Valimistulemused (1907) Valimas käis 70% Valiti 19 naist /200 SDP (sotsialistid) 80 Vanasoomlased 59 Noorsoomlased 26 Roots rahvapartei 24 Maaliit 9 Kristlik tööpartei 2 Uus Eduskunta kogunes 1907
IV Teise venestusperiood tagasilöögid 1908-1914 Mechelini valitsus lahkus Eduskuntast umbusalduse ja algava uue venestusperioodi tõttu (1908) Eduskunta/keisri töö luhtumine: Nikolai II saatis parlamenti korduvalt laiali ja ei kinnitanud selle kehtestatud seadusi (1908-14) Soome senat (valitsus) venestati umbes 1910, koosnes venekeelsetest venelastest (välismaalastest), kellel ei olnud sidemeid Soome ühiskonnaga, antud olukorras senati ja parlamenti koostöö (parlamentalism) võimatu. Ka vanasoomlased loobusid sel perioodil koostööst venelastega.
40 Põhjamaade välispoliitika 1815-1914/17 Rahulik ajastu peale paari erandi: 1) Krimmi sõda (1854-56): SB (ja Prantsusmaa) laevastik tegutses aktiivselt ka Läänemere regioonis ja Ahvenamaa ja Soome rannikualade pommitamine. 2) Slesvig-Holsteini küsimus ja selle sõjaline lahendamine (1848-51 ja 1864) Kaksikhertsogkondade Slesvig-Holsteini lõtv personaalunioon Taaniga algas hiliskeskajal. Taust: rahvusaate ajastul teravnes sakslaste ja taanlaste vastuolu. Taani soovis inkorporeerida põhjapoolse kakskeelse Slesvigi ala enda põhiterritooriumi koosseisu. Taani Slesvigi inkorporeerimise motiivid olid rahvuslikud ja riigikaitselised. 1848-64 Taani nn ,,Eiderpoliitika" (jõgi Slesvigi ja Holsteini vahel). Eideri-jõest peab saama Taani päristerritooriumi lõunapiir nn Saksa maailma vastu ehk Slesvigi peab liitma Taani pärisalade koosseisu.
Slesvig-Holsteini I kriis (1848-51) Taani eesmärgiks on Slesvigi keeleline taanistamine ja Taani 1849. a. põhiseaduse kehtestamine Slesvigis. Nende sihtidega pole nõus kaksikhertsogkondade saksakeelne enamus ega nn Saksa maailma (Preisimaa). I Slesvigi sõda (1848-51): Kaksikhertsogkondade sõjaline mäss Taani vastu Preisimaa abil. Kontekst: Euroopa revolutsiooniaasta, Taani kuninga vahetumine , Taani uue põhiseaduse kehtestamise küsimus. Taani piiratud ,,võit": uus põhiseadus vaid Taanis.
Slesvig-Holsteini II kriis (1863-64) Taani-Saksa sõda (1864). 1863 Taani kehtestas 1849. aasta põhiseaduse Slesvigis (ebaseaduslikult) Kontekst 1863: Poola mäss, Taani valitseja vahetumine (Frederik VII surm). Preisimaa ja Austria said volitused Saksa Liidult Slesvig-Holsteini sakslaste vabastamiseks. Sakslaste rünnak ja kaksikhertsogkondade vallutamine (1864). Rahuleping: Taani pidi loovutama Slesvigi, Holsteini ja Lauenburgi (viimane oli Taani kompensatsioon Norra eest 1814) hertsogkondade vallutajatele (Preisimaa osad alates 1866).
Taani-Saksa sõda I MS järel korraldati Slesvig-Holsteinis rahvahääletus riikliku kuuluvuse üle: tulemuseks piirimuutus. Taani sai tagasi Põhja-Slesvigi (taanimeelsed), seevastu saksakeelsed Lõuna-Slesvig ja Holstein soovisid jääda Saksamaa koosseisu. II Slesvig-Holsteini sõja tulemus. Taani sisulise rahvusriigi algus (NB! välisvaldused Island, Gröönimaa ja Fääri saared ja väikesed koloniaalvaldused Lääne-Indias). Taanlaste pettumus, et vennasrahvad neid ei aidanud. Põhjamaade välispoliitilised orientatsioonid (1815-1914)
41 Taani sõjad näitasid ilmekalt, et Põhjamaade välispoliitilised huvid ja vaenlase kuvandid ei pruukinud ühilduda. Taani peamiseks ohustajaks oli Saksamaa, mis ühines 1871 (enne seda Preisimaa). Norra välisvaenlane nr 1 oli Rootsi (kuni unioonist vabanemiseni 1905). Rootsi pigem kartis Venemaa ohtu (taustal mh Soome kaotus 1809) ja Saksasõbralik konservatiivne eliit (kuningas Gustav V). Islandi ,,vaenlaseks" oli emamaa Taani. Soomlastel paralleelselt kuni 1899. aastani keisritruudus ja soov distantseeruda Venemaast ning seejärel venestusperioodil avalik venevastupanu (1899-1914). I MS aastatel Soomes sooviti Venemaa sõjalist kaotust ja Saksamaa võitu, mis võimaldaks Soomel iseseisvuda. Taani kartis Saksamaad, Norra anglofiile, Rootsi ja Soome venevastased ja rohkem saksasõbralikud. NB! Välispoliitiliste orientatsioonide erinevused ka tänasel päeval ( NATO , EU)
Põhjamaade välispoliitika Läänemere geopoliitiline tähtsus kasvas peale Saksamaa ühinemist (1871): rahvusvahelised suhted hakkasid pingestuma 1890.ndatel aastatel ja otsustav oli Saksamaa laevastikuprogrammi käivitumine (1898), seejärel Venemaa soovis kindlustada enda julgeolekut Soome lahe piirkonnas (nt Soome lahe sulustrateegiad, kindlustuste ehitamine, Soome venestamine ) ja samuti SB huvid Põhjamaade julgeolek sattus ohtu (Saksamaa/ Venema -SB konflikt võimalik). Rootsi vanamoodsa rooduarmee lõplik likvideerimine ja üldise sõjaväekohustuse kehtestamine (1901).
Skandinaavse erapooletuspoliitika algus Rootsil õnnestus konfliktidest distantseerumine alates 1814. aastast. Taani ainsad sõjalised konfliktid olid Slesvig-Holsteini kriisid (1848-51 ja 1864). Rootsil ja Taanil õnnestus jääda erapooletuks ka Krimmi sõja ajal (1853-56) , kuigi SB ja Prantsusmaa laevastik tegutses piirkonnas Venemaa vastureaktsioon. Rootsi parempoolsete eestvedamisel algas võimas relvastumine 1914. aasta alguses. Taanis pealinna kindlustamine alates 1880. aastast ja kartused , kas väikeriik suudab end kaitsta. Norra eeskujuks oli erapooletu Sveits (1905---) 1907 rahvusvaheline leping Norra territooriumi puutumatuse kohta. Kui 1914 süttis IMS oli Taani, Norra ja Rootsi eesmärgiks oma erapooletuse säilitamine. Augustil 1914 Rootsi ja Norra omavaheline leping, kus nad kinnitasid oma erapooletust, et nad ei hakka sõdima ka omavahel. Taani oli nõus selle lepinguga ühinema Taani, Norra ja Rootsi ühine noot I MS osapooltele 1914. aasta novembris: protestisid erapooletute riikide väliskaubanduse häirimist. Erapooletuse tuleproov I MS. Taani, Norra ja Rootsi kuningate ühisavaldus 1914. aasta detsembris. Erapooletuse järjekordne kinnitus. Erapooletuse säilitamine I MS ajal õnnestus Taanil, Norral ja Rootsil. Soomlased olid vabad vene sõjaväest ja ei pidanud samuti osalema I MS, erandiks jäägriliikumine Saksamaa poolel. Olulised muutused algasid Läänemere piirkonnas alles 1917 ( nendest hiljem eraldi). Perioodi 1815-1914 oluline muutus ja
42 saavutus. Taani-Rootsi omavahelised sõjad olid minevik ja oht vaid väljaspoolt.
43 Põhjamaade kirikuajalugu (18-19. sajandil) Usuliste ,,äratusliikumiste" võidukäik. Põhjamaades talurahva rahvuslikule ja poliitilisele ärkamisele eelnes usuline ärkamine. Suund väliselt kontrollilt sisemise omaalgatusliku usuelu süvendamise poole. Uued usuvoolud võrsusid luterlusest ja uuendasid kirikut seestpoolt (nende liikmed kuuluvad ka tänasel päeval evangeelse luterliku kirikusse). Taust: rangele väliskontrollile keskendusid luteri ortodoksia 17.sajandil,sellele vastureaktsioonina tekkis Saksamaal pietistlik usuliikumine, mis levis Põhjamaadesse 18.sajandil.
19.sajandi usuline ärkamine Sisemise vagaduse rõhutamine. Taanis ja Rootsis võitles riik 18.sajandil pietismi vastu. Esialgu Taanis ja Norras pooldajad aadli ja kirikuõpetajate hulgas. 18-19. sajandi vahetuses algasid talurahva hulgas mitmed lokaalse iseloomuga usulised äratusliikumised. 19.sajandil ,,ärganud" lahkusulised on enamasti talupojad ja kirikuõpetajad (ülejäänud ,,muretud" kombekristlased).
Norra Hans Nielsen Hauge (talupoja päritoluga kaupmehest rändjutlustaja, suri 1824): haugeaanide äratusliikumine. ,,Tõelisesse usku" pöördumise vajadus = uuestisündimine ja argipäeva tegudes väljenduv kristlus . Toetavad talupojad ja kodanlus (ka parlamendis) ja mõju nende mentaliteedile. Praktilis-sotsiaalne ,,elav kristlus" (nt karsklus, heategevus )
Rootsi Nn ,,lugejad": Piibli iseseisev uurimine ( 1740 -1830). Kirikuõpetajad Lars Levi Laestadius´e (suri 1861) laestaadlik äratusliikumine algas 1840. aastatel, levis kulutulena Lapimaal ehk Põhja- Rootsis -Norras ja Soomes (ka saamide hulgas). ,,Parandage ennast patust" ja usuline ekstaas ja karsklus. Põhjamaade suurim ärganute liikumine tänapäevalt (nt Põhja-Soomes) ja tegutseb evangeelse luterliku kiriku sees.
Soome I suurem ärganute liikumine rahva hulgas 1770.aastatel (Ida-Soomes Savos). 19.sajandi alguses ärganud kirikuõpetajate fenomen (Lääne-Soomes Pohjanmaal). Voolud ühildusid 1830. aastatel usuliselt ärganute liikumine oli Soome radikaalseim ühiskondlik liikumine 19.sajandil I poolel ( kodanikuaktiivsus ).
Taani: grundtviglus 44 Kirikuõpetaja, luuletaja ja rahvavalgustaja N.F.S. Grundtvig (suri 1872) ,,rõõmus kristlus": 1) (Usuliste) reformide vajadus 2) Ühendas religiooni ja rahvusromantika (Põhjamaades ,, iidsed isikuvabadused") ja isamaalisuse 1844 esimese rahvaülikooli asutamine (ained: isamaa ajalugu, emakeel ja religioon) ja kristlik pedagoogika Kujunes üheks Taani kiriku oluliseks sisevooluks. Kultuuriline mõju ulatub kõikidesse Põhjamaadesse ja sisepoliitiline mõju Taani venstre poliitikale.
Usuliste ärkamisliikumiste mõju Põhjamaades Kirikute rahvalähedane iseloom ja selle sotsiaalne suunitlus tugevnes: ateismi ja kirikuvastasuse kõlapind Põhjamaades jäi väikseks. Kuigi tugevdas ühiskonna konservatismi, mõjus kiriku sees pehmendavalt ja liberaliseerivalt. Isikliku kogemuse ja aktiivsem väärtustamine. Aitas kaasa kodanliku ühiskonna arengule. Vabatahtliku organiseerimise aspekt.
Skandinavism: Skandinaavia ,,hõimuliikumine" Skandinaavia haritlaste ja eliidi kultuuriline ja poliitiline liikumine 19.sajandil. Aluseks lähedane keelesugulus ja keelte lähedus ja läbipõimunud ajalugu. Taotles Rootsi, Taani ja Norra omavahelist liitu või vähemalt nende omavahelise koostöö arendamist (nagu Kalmari Unioon keskajal)
Poliitiline skandinavism Sai alguse Rootsi ja Taani üliõpilaste hulgas 1830.aastatel (Lundi ja Kopenhaageni ülikoolides) Ühispõhjamaised üliõpilaskoosolekud (1856---). Osalesid ka soomerootslased, fennomaanid mitte, ka norrakate ja islandlaste boikotte. Konflikte Saksa maailmaga toetas Taanis Skandinavismi levimist, konkreetse abi ootamine Rootsilt. Mõned Rootsi skandinavistid unistasid 1850. aastatel Soome liitmisest Rootsi koosseisu (ei saanud külapinda Soomes).
Skandinavismi ümberkujundamine Poliitilise skandinavismi läbikukkumine 1864. Rootsi ei andnud sõjalist abi taanlastele Taani/Saksa sõjas. Kultuuriline skandinavism. Sihtide muutumine: seaduste ühtlustamine, lähedane kultuuriline ja majanduslik koostöö, ühine esinemine rahvuslikel konverentsidel. Nendel uutel alustel arenes hiljem 20.sajandi Põhjamaade ulatuslik omavaheline koostöö.
45 Põhjamaade kõrgkultuur romantika ajastul
Napoleoni sõdadest kuni 1850.aastateni Patriootilise romantismi erinevad variatsioonid : I Ajalooline viikingiromantika (Rootsis ja Taanis, veiri hiljem Norras, Islandil ja Soome skevkomaanide hulgas) II Rahvusromantika: oma keel ja kultuur ja rahvapärimused (Norras ja Soomes) ,,vaba talupoja" kultus (Norras, hilisemal perioodil ka Rootsis ja Soomes) III Romantika ,,maailmavalu" IV Kristlik pessimist ja optimist (Taanis) V Fantaasia ehk muinasjutud (Taanis)
Kirjanduse kuldajastu Taanis Poliitiliselt ja majanduslikult raske periood. Hans Christian Andersen (suri 1875) - kirjutas täiskasvanutele muinasjutte, elab lastekirjanduse kullafondis (nt Inetu Pardipoeg, Keisri uued rõivad, Pöial-Liisi). Taani oluliseim panus maailmakirjandusse ja enim loetud Taani kirjanik maailmas. Sören Kierkegaard (suri 1855) - avameelsed filosoofilis -kirjanduslikud ülestunnistused ja individualistlik kristlus ja meeleheide. Mõju kristlikule teoloogiale ja eksistentsialismile
Ajalooline romantism Rootsis. Seosed akadeemilise maailma ja religiooniga. Asutati oluline Götiska Förbundet (Gootide liit 1811): isamaaline ja rahvusromantiline ajaloohuvilisi ühendav selts. Muinaspõhja ajastut idealiseeriv kangelaslüürika ja kristlus ja põhjamaisuse aade. Erik Gustav Geijer (suri 1847): moodsa Rootsi natsionalismi oluline rajaja (liberalismi pooldaja ). Uppsala ajalooprofessor, poeet ( poeem Viiking, 1811), helilooja I moodsa ajalooteaduse esindaja Rootsis ja rahvusliku koolkonna rajaja, kuulub Rootsi vaimsete suurkujude hulka.
Rahvusromantism Norras ja Soomes Vt Soome ja Norra rahvusliku ärkamisaja loenguid. Oluline keel ja rahvaluule: nt Soomes Kalevala Soomes viikingite sõjalise vapruse asemel uusaja soomlaste sõjalise tubliduse narratiiv (eriti 1809. aasta veteranide heroiseerimine), mis arenes 1840.-60.ndatel aastatel: J. L. Runeberg. Norras ,,vapruse" väljendamiseks iidne talurahva vabadus. Realismi ajastu (u1830-1890):sotsiaalne mõõde
46 Ühiskonnakriitika liberalismi mõjul
Realism Rootsi s I Liberaalne realism (1830-1850). Ühiskondlik-ja majanduslik liberalism levis Rootsi, ajakirjanduse debatt mõjutas ilukirjandust . Romaanikirjanduse läbimurre. II Mõõdukas klassitsistlik realism (19.sajandi keskpaik) Luule tagasitulek. Eeskuju võeti Soome rootsikeelse luuletaja J.L. Runebergi idealistlikust ja heroiseerivast loomingust. Victor Rydberg (suri 1895 ) - romaanikirjanik ja luuletaja ja usufilosoof, kes eluajal kuulus Rootsi vaimsete juhtide hulka. Eeskujuks Goethe humanism , Grundtvigi kristlus ja muinaspõhja vaimsus (viikingite mütoloogia)ja antiikajastu (Kreeka linnriikide ajalugu). Romaan ,,Viimane ateenlane" (1859). Sõjalise vapruse ülistamine luulekogudes III Naturalism = äärmuslik realism (1870-1880. aastatel) Prantsusmaa eeskujul kompromiteerivate faktide kiretu ,,objektiivne" esitamine ja ühiskonna varjukülgede lahkamine ja variserliku valelikkuse paljastamine.
August Strindberg (suri 1912) Põhjamaade kuulsamaid kirjanikke. Põhjamaine võitlev realism, piinatud geenius, suur enesepaljastaja. Produktiivne : romaanid, draamad , luuletused, aforismid , autobiograafiad, ühiskondlikud pamfpletid, sotsioloogilised uurimused. Põhimõttelises opositsioonis oma keskkonnaga (kohtuprotsessid). Tegelased vaimselt lõhestatud. Hiljem arenes naistevihkajaks ja luuludega. Sai mõjutusi Nietzschelt. Kõmuline esikromaan ,,Röda rummet" (1879), võrratu satiir Stockholmi elust. Oluline draamakirjanik - ,, Preili Julie". Tema realistliku perioodi teosed kuuluvad Rootsi kirjanduse kullafondi.
Realism Taanis (1864-1890) Peale Slesvig-Holsteini kaotusest ühiskonna kriitiline ümberhindamine Georg Brandes (suri 1927, juudi päritolu). Suurim põhjamaine kirjanduskriitik. Kuulsad loengukursused 19.sajandi kirjandusest (1871---). Arvas , et moodne kirjandus peab käsitlema kaasaja probleeme. Võitlus ühiskondliku- ja usuvabaduse eest natsionalistliku vanameelsuse vastu. Mõju ulatus kõikidesse põhjamaadesse (nt H. Ibsen, A. Strindberg, M. Canth ja oli F. Nietzsche vahendaja Põhjamaadesse.
Realism Norras (1855-1890) Kirjanduse õitsenguperiood ühiskondliku realismi vaimus. Intensiivne ühiskondlike probleemide
47 lahkamine Norra kirjanduses. 1870. aastate optimism ja individualism ja 1880. aastatel sotsiaalne pessimism. Nn tendentslik kirjandus saavutas Norras kõrge taseme tänu psühholoogilisele dimensioonile.
Henrik Ibsen (suri 1906). Skandinaavia suurim näitekirjanik, kes kuulub kogu maailma suurimate draamakirjanike hulka. Kirjutas taanipärases kirjakeeles ja elas 30 aastat välismaal (Taanis, Roomas). Varajaseks meelisteemaks ajastu sotsiaalsete reeglite hukutav mõju aadlikule, hiljem eluvale paljastamine. Näited loomingust: ,,Brand" (1866, luulevormis, taustal poliitilise skandinavismi läbikukkumine): ideedraama, kus esitati moraalse kompromissituse nõue: tõe ja eheduse taotlus . Tema looming pole aegunud . ,, Peer Gynt ,,(1867, luulevormis): suurteos ja filosoofiline ideedraama ,, Nukumaja " (1879): naisemantsipatsioon ja suur menu kogu Euroopas. 1880. aastatel: aristokraatlik radikalism , mis pilas masside nõusmisi ja võrdsuse argumente ja valitute hulka kuuluvate õiguste kaitsmine. Realistliku dialoogi oluline arendaja (alates 1870. aastatest) ja meisterlik karakterite kujundaja. Mõju teatri-ja draamakunsti arengule oli pöördeline: Ibseni ühiskondlikud, poliitilised, eetilised , religioossed probleemiasetused mõjutasid Euroopa kirjandust.
Realism Soomes Aleksis Kivi (suri 1872). Soome rahvuskirjanik. Proosa realismi vaimus, milles jätkus romantismi traditsioon. Looming tähendas Soome moodsa kirjakeele algust. Olulised draamad ,,Nõmmekingsepad" (1864, enim mängitud kodumaine draama Soomes), ,,Kihlus" (1866) Romaan ,,Seitse venda" 1870 Minna Canth (suri 1897) Oluline radikaalne draamakirjanik, naisküsimus ja sotsiaalsed probleemid.
Uusromantika ja sümbolism (1890-1910) Levisid Põhjamaadesse kiiresti, populaarne näiteks loodusemüstika. Uued stiilid mõjutasid ka nt Strindbergi ja Ibseni loomingut. Skandinaavias F. Nietzsche üliinimese õpetus ja nn rassiteaduse (germaani rahvaste ülemuslikkuse) mõju.
Rootsi Fantaasia ja sensuaalsuse väärtustamine ja idealistlik eluvaade levivad 1890. aastatel . Selma Lagerlöf (suri 1940) - tuntuim Rootsi uusromantik ja akadeemik , proosakirjanik ja Nobeli
48 preemia laureaat. Rootsi kunstnik Carl Larsson.
Norra Eduard Munch (suri 1944) ­ Sümbolism. Norra maalikunsti kuulsaim teos ,,Karje" (1893, mitu versiooni). Kunstnik oli enne tutvunud Peruu muumiate näitusega ja Islandi vulkaanipurse ), ekspressionismi eelkäija. Edvard Grieg (suri 1907) - helilooja ja põhjamaise stiili looja helimaailmas (Sibeliuse kõrval) mõjutused germaani ja norra rahvad ...Tuntuim teos muusika Ibseni draamale Peer Gynti jaoks (1875)
Soome Jean ( Janne ) Sibelius (1865-1957) ­ Soome rahvaheliselt tuntuim helilooja, andis ,,hääle" Soomele. Vaadeldaval perioodil kuulus noorsoomlaste liikumise tegelaste hulka. Lähtekohaks rahvusromantika, millest kasvas universaalsema stiili pool, romantika ja klassitsismi süntees. Inspiratsiooni allikaks Kalevala. 7 sümfooniat ja tema teosed orkestrile, selles valdkonnas kuulub muusikaajaloo suurkujude hulka.
49 Põhjamaade välispoliitika Esimesest maailmasõjast 1930.ndate aastate alguseni IMS: Skandinaavia erapooletuspoliitika tuleproov Sõja algusest saadik Taani, Norra ja Rootsi deklareerisid, et on konflikti puhul erapooletud Väljakutsed: I) Väliskaubanduse takistuste ületamine, toiduainete ja toorainete puudus (kaardisüsteemi kehtestamine, töötuse kasv) II) Poliitilise tasakaalu säilitamine suhtes sõja erinevate osapooltega Erapooletuse erinevad toonid. Taanile avaldas survet Saksamaa (väinade sulgemine SB laevadele) Norra sisuliselt anglofiilne ja tihedad kaubanduslikud suhted SB´ga jätkusid
Pöördeline aasta 1917: Soome iseseisvumine Rootsi parempoolsed kartsid Venemaad ja tundsid sümpaatiat Saksamaa vastu, liberaalid ja sotsdemokraadid hoidsid lääneriikide poole, esialgu väliskaubandus pigem kaldus Saksamaa poole, sügisel 1917 algas suundumine lääne ­ SB poole. Pöördelised muutused 1917-1918 Soome iseseisvusdeklaratsioon 6.12.1917. Positiivne reageering Skandinaavias, aga ettevaatlikkus tunnustamisel. Peale Venemaa enamlaste tunnustamist (31.12.1917, kinnitus 4.1.1918) Soome iseseisvuse tunnustamise I laine:
Soome iseseisvuse tunnustamine 1918-1919 4.1.1918 Rootsi ja Prantsusmaa, Saksamaa (avaldas alles 6.01). 5.1.1918 Kreeka, 10.1.1918 Taani ja Norra. 1918 Soome välispoliitiline Saksa orientatsioon pidurdas suhete arengut SB ja USA´ga Pariisi rahukonverents 1919 deklareeris esialgu, et Soome tunnustamisküsimus tuleb lahendada koos kogu Venemaa küsimusega, abi Prantsusmaalt ja W. Wilsonilt Soome küsimuse lahutamiseks Venemaa kontekstist. Rahukonverentsi ühisotsuse (3.5.1919) järel. Soomet tunnustasid SB (6.5.1919) ja USA (7.5.1919) ning teised riigid.
Pöördeline aasta 1918: Soome sisesõda ja Islandi-Taani personaaluniooni algus Soome kodu/vabadussõtta (28.1-16.5.1918) ei sekku teised põhjamaad (v.a. u 1000 rootsi vabatahtlikku valgete poolel ja humanitaarne abi)(Golzi kuvand Soomes teine kui Eestis) Soomes oli veel 40 000 vene sõdurit (ei sekku oluliselt sündmustesse ja Saksamaa sõjaline abi Soome valgetele). Taani ja Island sõlmisid I MS lõppfaasis (1918) unioonilepingu: Island (praktikas) iseseisev kuningriik, mis on Taaniga personaalunioonis (ühine Taani kuningriik) Tulemus: iseseisvate Põhjamaade arv kasvas 3-lt 5-le.
50 Välispoliitliine kontekst(1919-1932) Oluline ajalooline kogemus: Taanil, Norral ja Rootsil õnnestus säilitada erapooletus I MS ajal (1914-1918). Erapooletus väärtuslik traditsioon ja tuleviku orientatsioon. I MS kujundas ümber Läänemere regiooni sõjalis-poliitilis tasakaalu: Saksamaa ja Venemaa-N.Liidu ajutine väljalangemine: Läänemeri kui sõjaline vaakum (kuni 1930. alguseni). Läänemere uued väikeriigid: Soome, Balti riigid ning Poola. Soome ja Nõukogude Venemaa Tartu Rahuleping (1920): autonoomse Soome piirid+ Petsamo.
Põhjamaade territoriaalsed tüliküsimused (1918-31) Perioodile iseloomulikud mitmed territoriaalsed vaidlusküsimused.
I Ahvenamaa saarestiku (Aland) küsimus Soome ja Rootsi vahel. Demilitariseeritud Krimmi sõja tulemusena. Geograafiliselt ja ajalooliselt kuulub kokku Soome saarestikuga ja rahvastik rootsikeelne. Vaidlus riikliku kuuluvuse üle Soome/Rootsi ja ahvenamaalaste vahel (1918-21) Delegeeriti Rahvaste liidule (1920), mis otsustas küsimuse Soome kasuks (1921), kuna kardeti doominoefekti paljudes piirkondades. Ahvenamaa sai ulatusliku autonoomia (1920) ja saarestiku neutraliteet kinnitati 10 riigi vahelise lepinguga (1921). Mõju Soome ja Rootsi suhetele: omavahelised suhted olid aastaid jahedad (põhjuseks ja Soome keeleküsimus ja Soome piiririigipoliitika suund (1919-1922)
II Ida-Karjala kui Soome (keeleline) irredenta - Tartu rahulepingu lisaresolutsioon (1920), milles Nõukogude Venemaa lubas anda Ida-Karjalale autonoomia ja ebamäärane lubadus ingerisoomlaste kultuuriautonoomiast. Hõimusõjad: Eesti vabadussõda, Ida-Karjalas ja Ingerimaal (1919-1922). Piirkondades vabanemispüüdlused Nõukogude Venemaast ja Soome vabatahtlikud (nt Eestis u 3800). Soome ja N-Liidu suhted olid jäised ja umbusklikud kogu maailmasõdade vahelise perioodil
III Slesvigi küsimus Taani ja Saksamaa vahel - Versaille´ rahulepingu alusel toimus Slesvigis rahvahääletus riikliku kuuluvuse üle (1920): Põhja-Slesvig otsustas liituda Taaniga, Lõuna-Slesvig soovis jääda Saksamaa koosseisu. Taani kuningas Christian X ja parempoolsed ei nõustunud tulemusega ja nõudsid uue rahvahääletuse korraldamist. Taani valitsus (radikaalvenstre ja sotsdemokraadid) nõustus valimistulemusega. Nn lihavõttekriis 1920 ehk parlamentalismi eiramine. Kuningas saatis valitsuse laiali ja määras uued parlamendivalimised. Lääneriigid ei toetanud kordushääletuse korraldamist, kuningas pidi taganema ja vaid Põhja-Slesvig liideti Taani koosseisu.
51 IV Norra nõudmised (Taanilt). Norra kindlustas endale Svalbardi ehk Teravmäed (1924) Norra nõudis endale ulatuslikke Ida-Gröönimaa alasid Taanilt (1931). Taani pöördus Haagi rahvusvahelise kohtu poole, kes üheselt tõlgendas, et Gröönimaa alad kuuluvad Kieli rahulepingu (1814) alusel Taanile (Norra lisakinnitus 1819).
Rahvasteliit ja Skandinaavia rahu- ja desarmeerimisunistused Esialgu loodeti, et Rahvasteliit garanteerib rahu säilimise ja väikeriikide julgeoleku (1919-32). Soodne areng: väikeriikidele sõnaõigus ja kollektiivse julgeolekupoliitika kehtestamine Tulemus: Rootsi parlament vähendas relvastumiseelarvet märkimisväärselt (1925), pani armee muretsema. Taanis kinnistus arvamus, et rahvusvahelise kriisi olukorras riiklikku puutumatus pole võimalik garanteerida sõjalisel viisil, tegevus rahvusvahelise desarmeerimise heaks.
Välispoliitiline tegevus 1920. aastatel Norra kindel oma julgeolekus (ohustada võinuks vaid SB, kellega head suhted), riigikaitseressursside vähendamine. Soome pidas NV´d ohtlikuks. Toetumine Rahvaste liidule ja võetu omaks põhjamaine erapooletuspoliitika ideaalis (ametlik deklaratsioon alles 1935) aga mitte patsifismi. Desarmeerumist toetasid liberaalid ja sotsdemokraadid (motiiviks ka raha säästmine) 1920.ndatel aastatel Skandinaavia riikide aktiivsus rahvastevahelises poliitikas: 1) Rahu tagamiseks 2) Desarmeerimise edendamiseks 3) Humanitaarküsimustes Inimõigused ja pagulaste ja tagakiusatute probleemid. Polaaruurija ja diplomaat Fridtjof Nanseni tegevus sõjavangide ja Venemaa pagulaste ja näljahädaliste heaks (Rahvasteliidu pagulaskomiskoni juht. Nanseni pass (kodakondsuseta isikute reisidokument). Nobeli rahupreemia.
Oslo konventsioon 1930 Euroopa väikeriikide tihe omavaheline koostöö Rahvasteliidus, ka kaubandus- ja tollipoliitika Oslo kaubanduspoliitiline konventsioon 1930, osapooled Rootsi, Taani, Norra, Madalmaad, Belgia, Luxembourg (Soome ühines 1933). Ühine eesmärk oli garanteerida neutraliteet omavahelise koostöö abil. Rahuoptimistmi perioodi lõpp: 1935. aastal kaotati usk, et Rahvasteliit saab garanteerida maailmarahu säilimise.
52 Sise-ja majanduspoliitilka: Põhjamaise mudeli sünd. Lähtekoht läänemaailmas 1920-30. aastatel: majandusarengu ebakindlus tekitas poliitilist rahulolematust, mille väljendamiseks parlamentaarse demokraatia kriis Euroopas. Põhjamaade omapära: samad probleemid kui mujal läänemaailmas, aga erinevuseks teist moodi lahendamine, põhjamaise tugeva kokkuleppeühiskonna algus ja poliitiliste äärmuste äravajumine.
Põhjamaade majandusareng 20-30.ndatel aastatel Põllumajandusest elatus enne I MS alla 50% tööjõust Taanis, Rootsis ja Norras. Soomes vastav tase saavutati 1950. Vaadeldataval perioodil majandusstruktuurid ja ühiskond moderniseerusid kiiresti veidi kasvas tööstustööliste hulk aga veel rohkem teenindussektor (kaubandus ja side) ja avalik sektor . Kiire majanduskasv 1920. ja 1930.ndate aastate II poolel. Taanis ja Rootsis SKP kasvas 1919-39 1,8 kordseks. Norras 2 kordseks ja Soomes 2,5 kordseks. Töötuse probleem jäi põsima (15- 20 % tööjõust)
Maailma majandusareng ja mõju Põhjamaadele 1920. aastate alguses I MS järel majanduslangus rahvusvahelisel turul 1921 ja puudusid tõhusad depressiooniprogrammid. Põhjamaades 1921 drastiline hinnalangus (Taanis ja Rootsis 40%, Norras veelgi rohkem), mh suurtööstus (viiendik tööjõust) ja pangakriis, kuna tööandjad alandavad palku, tulemuseks keerulised konfliktid tööturul: streigid ja töösulud. Deflatsioon ehk riiklik säästupoliitika raskendas kõige rohkem vaesemate elu ja üldise olukorra halvenemine.
Põhjamaade majandus 1920.aastate kriisist tõusu kaudu uue kriisini Vaidluste tuumik: tööandjate jaoks oluline vaba ja individuaalne lepinguõigus. (Organiseeritud) töölised apelleerisid omavahelisele solidaarsusele ja taotlesid kollektiivlepinguid (läbimurre 1930ndatel aastatel). Uue rahvusvahelise majanduskriisi esimesed märgid Põhjamaades 1928-1929. Töötuse kiire kasv, 1932-33 kolmandik Taani, Norra ja Rootsi organiseerunud töötajatest olid töötud, mõnes tööstusharus 40%.
1930. aastate alguse majanduskriisi mõju põhjamaadel Taanile oli saatuslik, et SB loobus vabakaubandusest ja võttis kasutusele toiduainete kaitsetollid. Islandi peamise ekspordiartikli kala turg varises kokku. Norras sisepoliitiline olukord väga pingeline , sadama- ja transpordialal pikad streigid ja tööandjate töösulud, töölisliikumine radikaliseerus ja tööandjate streigimurdjate organisatsioonid . Rootsis Lääne-Norrlandi Adalenis sadamatööliste pikaajaline streik, kuna palku oli langetatud, streigimurdjate toeks sõjaväeosa, mis
53 tulistas tööliste meeleavaldust: 5 suri.
Põhjamaade sispoliitika arengujooned 1920-30. aastatel Poliitiline kontekst: Poliitiline moderniseerumine teostati (parlamentalismi ja üldine-ühetaoline hääleõigus). Tulemus 1920. aastatel: Sotsiaaldemokraatidest sai suurim partei, millel aga puudus absoluutne enamus, liberaalide killustamine ja (osaline allakäik), konservatiivsed parteid tugevnesid kodanlike parteide omavaheline koostöövõimetus ja sotsialistide /kodanlike parteide omavahelise lõhe süvenemine.
Parlamentalismi tuleproov Põhjamaades maailmasõdade vahelisel perioodile Elakindla parlamentalismi ajastu 1920. aastatel: enamusvalitsuste loomine peaaegu võimatu korduvad valitsuskriisid, tugeva ja teadliku majanduspoliitika kujunemine ei õnnestu. 1919-1939 valitsuste arv Põhjamaades. Taanis 8, Rootsis ja Norras 3. Soomes (1917-39) 22 (1933- 39 vaid 3 valitsust). Pööre 1930.ndatel aastatel: pikaajalised sotsdemokraadid-liberaalid- talurahvaparteide enamusvalitsused ja poliitiline stabiilsus. Rootsi sotsdemokraatiline PM Per Albin Hansson (32-46), heaoluriigi ,,isa" ja tema II MS aegne valitsus.
Majanduskriiside mõju Põhjamaade poliitikale 1930.aastate alguseni Kodanlikud parteid jälgisid majandusliku liberalismi põhimõtteid. Majanduslanguse ajal peab väljaminekuid piirama ja riik peab sekkuma majandusse nii vähe kui võimalik. Sots.demokraatide ,,saatuseusk" Rootsis: kuna kapitalismi surm on ette määratud, on kapitalismi abistamine depressiooniajastul vasturevolutsiooniline tegevus, kuna just töölised kannatasid kriisi ajal võtsid sots.demokraadid 1930.aastate alguses omaks plaanimajanduse, kus riik sekkub majandusesse aktiivse sotsiaalpoliitika abil.
Tööliste ja talurahva ajalooline kompromiss: heaoluriigi ehitamise algus Sotsiaalse paradigma muutus kapitalismi kummutamise asemel eesmärgiks selle allutamine demokraatlikule kontrollile , vaja teha parlamendis koostööd: kõikides põhjamaades kujunes koostöötelg sotsiaaldemokraatide ja talurahvapartei vahele (Taanis ja Norras talurahvaparteiks liberaalne venstre). Nn depressiooniajastu lepingud mainitud parteide vahel Taanis ja Rootsis 1933, Islandil 1934, Norras 1935 ja Soomas 1937. Tulemus: poliitilisi äärmusi ­ kommuniste ja paremäärmuslasi/fasiste ­ toetas (väike) vähemus.
54 Areng sisepoliitilise stabiilsuse poole 1930. aastatel
I Taani areng heaoluriigi poole Valitsustes domineeris (liberaalne põllumeeste) venstre kuni 1929. Sotsiaaldemokraadid ja Radikaalvenstre moodustas ühisvalitsuse (PM Thorvald Stauning), mis püsis 1929-1940 (kuni Saksa okupatsioonini). Kanslergade-leping 1933 valitsuse laiendamine talurahva venstrega Lepingu sisu: 1. Tähtajaline streikide ja tööandja töösulgude keeld ja palkade külmutamine. 2. Valuuta devalveerimine (eksport elavnes ) ja ühistootmise piiramine ja impordi reguleerimine (Toetas Taani siseturule orienteerunud tööstuse arengut): hinnatase langes. 3. 57-seaduse sotsiaalpakett. töövahendus-, töötuskindlustus, õnnetuskindlustus, vanaduspensioni-, haigus- ja invaliidsusseadus.
Taani sisepoliitiline ja majanduslik areng 33-40. Aktiivse sotsiaal-majanduspoliitika soodne tulemus 25-40: Taani tööstustoodangu tugev tõus Oli võimalik käivitada suuri avalikke ehitusprojekte. Riik toetas elamispindade ehitamist. Soodne areng likvideeris paremäärmusluse ohu. Taanis riiklik kollektiivlepingute sõlmimine. (tööandjate ja ametiühingute vahel) algas I Põhjamaadest juba 1899 (Norras 1935, Rootsis 1938, Soomes 1940)
II Rootsi areng heaoluriigi poole 1920.aastate sisepoliitiline ebakindlus: Suurim partei sots.demokraadid (SAP):umbes 33%, maailma I demokraatlikul teel võimule saanud sots.demokraatlik valitsus 1920. II ja III sots.dem.valitsus 1921-23; 1924-25 PM Hjalmar Branting, kes veendunud parlamentaarse demokraatia pooldaja Konservatiivid ja liberaalid mõlemad u 20% ja liberaalide lõhenemine kaheks (1923-35). Lisaks veel talurahvapartei ja kommunistid . 1926-28 nn talurahvapoliitika ajastu: liberaalide vähemusvalitsus.
Sotsialistlik rahvakodu (folkhemmet) visiooni algus Peale Brantingi surma 1925 sot.dem. juhtimine läks noorema vasakpoolsema tiiva kätte, sotside uus juht Per Albin Hansson (1925-46). Mõiste ,,rahvakodu" kujunemine I) Tähendas esialgu vaese rahva infopunkti (1890.aastatel) II) 20.sajandi alguses konservatiivid kasutasid mõistet ühiskonnaharmoonia tähenduses radikaalsete nõudmiste vastu III) P.A. Hansson omandas termini ja andis sellele uue sots. demokraatliku tähenduse (1928---):
55 võrdsis ja rahvuslik ühtsus. P.A. Hanssoni kõne parlamendis 1928: klassiühiskonnast ja ,,harvade majandusdiktatuurist" loobumise visioon. Demokraatia ka sotsiaalses ja majanduslikus sfääris.
Rahvuskodu= folkhemmet Rootsi kui kõikide rootslaste hea kodu SAP loobus majanduslikust ,,saatuseusust" (kapitalismi huku ootusest) ja klassivõitluse paradigmast ning soovis areneda kogu rahva parteiks, ,,kodu" õhendas rahvusluse ja sotsialismi. Rahvakodu on Rootsi sotsiaal-demokraatide põhimõisteid, nende rahvuslik visioon mh heaoluriigist (eriti 20. sajandi keskpaiku). Demokraatliku kodanikuühiskonna vaim: õiglus, solidaarsus, humanitaarsus Realistlik sotsialism , mis vastandus utoopilise marksismiga.
Riik, rahvakodu idee ja majandus. Järjepidevus Rootsi (vara)uusaja tugeva riikluse traditsioonidega (riik sekkub alamate ellu: kontrollib ja stabiliseerib). Rahvakodus kasvab riigi võim ja kahaneb indiviidide tegutsemisvabadus selleks, et kasvatada kodanike heaolu. Sots.dem. uues 1930. aastate majanduslikes mõtlemises ühisjooni J.M. Keynesiga: 1929. alanud depressiooni põhjuseks ei ole raiskamine vaid vähene tarbimine rahva ostujõu turgutamine . Sotsiaalpoliitika pole raiskamine vaid rahvamajanduse produktiivne osa .
SAP rahvakodu ja riiklik majanduspoliitika 1930ndatel aastatel Riiklikud investeeringud peab suunama majandusliku kasumit tootvasse sfääri. Riiklusesse, sidesse, infrastruktuuri. SAP depressiooni ja tööhõiveprogramm (1930). 1932. algas majandusprogrammi ellurakendamine: algas Rootsi sots.dem. pikk valitsusperiood 1939-1976 (koos vahelduvate parteidega). Parlamentaarse toe majanduspoliitikale kindlustas 1933 sõlmitud leping SAP ja talurahvapartei (Bondeförbondet) vahel. Poliitiline kompromiss ehk lehmakauplemine sotsid lubasid kergendada põllumajanduse probleeme ja vastuteeneks põllumehed toetasid sotside tööhõiveprogrammi (200 000 töötut 1932).
Poliitiline tsentrum Punamullavalitsus (rödmylleregering) Sots.dem ja talurahvapartei valimiskoalitsioon 1936-45, 51-57 (sõja ajal suurem nn seinast seina koalitsioon). Nimi viitab nii traditsioonilisele värvile (nn rootsipunane) kui ka valitsustkoalitsiooni osapooltele. Ulatuslik sotsiaalpoliitika reformikava. Töötukindlustus, oma korteri-maja, laenu- ja ehitamistoetus, rahvapensioniseadus (1935), kahenädalane suvepuhkus (1938), hiljem haiguskindlustus (1955). Laoti tulevase heaoluühiskonna vundamenti. Rahvastikupoliitika (mh rassihügieenilised sundsteriliseerimised 1934-1975: 63 000).
56 Rootsi ja III Island Rootsi ühiskondlikus kompromissis osalesid veel tööturuorganisatsioonid, üleriiklik nn Saltsjöbademni leping ametiühingute keskliidu ja tööandjate keskliidu vahel 1938. aastal. Eesmärk töörahu turvamine ja streigimurdjate kasutamise võimaldanud seaduse tühistamine ja ametiühingute usaldusisikute tegevus. Paremäärmuslus (fasism) ei olnud esindatud Rootsi parlamendis Depressiooniajastu leping sõlmiti Islandis sots.dem ja talurahvast esindanud progressiivse (lib) partei vahel 1934.
IV Norra olukord 1920. aastatel 1920-1935 valitsused on nõrgad ja lühiealised (kodanlikud Höyre ja Venstre vaheldumine ) ja sisepoliitline õhkkond pingeline. 1927. sots.dem. Töölisparteist (DNA) sai Norra parlamendi suurim Partei ja mõõdukas reformistlik liin klassivõitluse asemele. 1928 nende I lühiajaline vähemusvalitsus. Probleemiks majanduspoliitika: säästupoliitika ehk liberalismi traditsioonidest tulenevalt prooviti ennesõjaaegne rahaväärtus taastada (töötus ja ettevõtjate probleemid). Pikaajalised streigid ja töösulud sadamates.
Norra sisepoliitika 1930-35. Tulemus: töölisliikumise üldine radikaliseerumine ja kodanluse pool moodustas töölisliikumise vastaseid väitlus- ja streigimurdjate organisatsioone. Parlamendi kodanlik enamus tõrjus töölispartei nõudmised Taani ja Rootsi taolise majanduspoliitika kehtestamise osas. 1933 uus liberaalne Venstre valitsus jätkas säästupoliitika joont, kuigi töötuid oli 30%. 1933 Töölispartei uus majanduspoliitiline programm (eeskujuks Rootsi SAS programm 1930)
Heaoluriigi ehitamise algus Norras 1933 Töölispartei võitis valimised (40% häältest), vaja leida koostöökaaslane kodanlike parteide hulgast. 1935 moodustus sots.demokraatide ja põllumeeste ühisvalitsuseparteide vahel sõlmiti depressiooniaja leping: järeleandmised põllumeestele ja maksude tõstmine sotsiaal-poliitilise programmi käivitamiseks. Norra Töölispartei valitsemisperiood 1935-65. Rahvapensionireform, tööõnnetusseadus laiendamine, igaaastane suvepuhkus, töötuskindlustuse jne.
Norra õitseng 1930. aasta II poolel Kiire majandustõus (1934-39). 1930. a. II poolel oli Norra kaubalaevastik maailma moodsaim ja suurusel kolmas ( SB ja USA järel). 1935 sõlmiti Norra üleriiklik leping ametiühingute ja tööandjate vahel. Norra paremäärmuslased ( fasistid ) ei olnud esindatud parlamendis.
57 Skandinaavia tee 1930ndatel Rasketele majandus. ja poliitilistele probleemidele leiti oma lahendus. Sotsiaaldemokraatide ja talurahvaparteide koostöö parlamentaarse demokraatia tingimustes. Põhjamaine ühiskonnaleping: sotsiaaldemokraatide juhtimisel valitsused hakkasid rajama rahvakodu- ja heaolupoliitikat. Majandustõus 1930.ndate aastate II poolel. Parlamentaarse demokraatia toetus rahva hulgas üldine. Riigi roll ühiskonnas-majanduses kasvas igal pool, aga enamasti diktatuuri tingimustes. Sellest ja Põhjamaade ainulaadus.
58 Iseseisev Soome 1917-39
Soome autonoomia taastamine 1917. aastal ja probleemid Peale Vene veebruarirevolutsiooni: Märtsikuu manifest taastas Soome autonoomia. Soome senat (valitsus) tagasi soomlaste kätte. SDP (sots.dem) parlamendi suurim partei, aga moodustati kõikide parteide koondvalitsus, mille peaminister oli SDP´st. Parlamentalism! SDP vasakpoolsed ei toeta valitsust (nt Kuusinen). Soomes jätkuvalt suur vene sõjavägi (100 000), kelle hulgas levis revolutsioon ja distsiplineerimatus. Töölisi ja vaeseid kimbutas töötus, inflatsioon ja toiduainete puudus (sõltuvus Vene teraviljast) Algasid streigid tööliste ja maaproletariaadi hulgas.
Rahva lõhenemine 1917 Kuna venestatud politsei oli desarmeeritud, probleemiks korra garanteerimine. Valge (=kaitseliitude)-punakaartide algus (tööandjad VS töölised, kodanlus VS sotsialistid) Valgekaaride eesmärgiks Vene sõjaväe väljasaatmine Soomest tulevase iseseisvusvõitluse ajal, hiljem ka võitlus punakaartide vastu. Punakaardid Vene sõjaväe (kuni oktoobrirevolutsioonini) ja Soome kodanluse vastu. SDP´s lõhe parlamentalismi pooldajate/revolutsionääride vahel ja radikaliseerumine.
Iseseisvumis - ja kõrgeima võimu küsimus 1917. a. enne Vene oktoobrirevolutsiooni Kõik parteid arvasid, et Soome peab lähemas tulevikus iseseisvuma, aga vaieldi, kuidas ja millal? SDP ja kodanlikud iseseisvusaktivistid: kõrgeima võimu peab Soomes kiiresti andma parlamendile ja vene ajutisele valitsusele kuulub vaid välispoliitika ja sõjandus. Kodanlike parteide pooldajate enamus: iseseisvus koostöös Vene ajutise valitsusega. Juulis SDP nn. võimuseaduste projekt parlamendis, mille järel parlamenti laialisaatmine (Vene ajutise valitsuse poolt).
Soome Vene oktoobrirevolutsiooni (7.11.1917) ajastul Uued parlamendivalimised oktoobris ja SDP kaotas ja kodanlik senat. Soome sots.dem enamus kaotas usu parlamentaarsesse demokraatiasse ja klassivõitlus teravnes. 14.-19. 11 SDP üldstreik kodanliku ühiskonna vastu (ka objektide hõivamine, mõrvad). 15.11 Soome parlament kuulutas ennast kõrgeima võimu kandjaks , sisuliselt katkes side Venemaaga. Parlament kehtestas 8h- tööpäeva (I. maailmas) ja demokratiseeris kohalikud valimised (seal puudus veel võrdsus). Soome kodanluse ja sotside suhted katkesid.
Soome vabariigi iseseisvumine Iseseisvumine P.E Svinhufvudi senati eestvedamisel 6.12.1917: Soome vabariigi
59 iseseisvusdeklaratsiooni kinnitas parlamenti kodanlik enamus (100/88) ja sidemete katkestamine Venemaaga. Sotside oma (kaotanud) versioon : Soome iseseisvuse teostamine koostöös Venemaa enalmaste valitsusega. iseseisvuse rahvusvaheline kehtestamine (vt Põhjamaade välispoliitika loeng).
Soome kodusõja algus (28.1-16.5.1918) Svinhufvudi senat toetus kaitseliitudele (ehk Valgekaardile) ja Saksamaalt tagasi koju pöörduvatele jäägritele (1895) ja juhiks kindralleitnant C. G. Mannerheim. 28.1.1918 algas kodusõda/vabadussõda: 1) Pohjanmaa maakonnas Mannerheimi juhtimisel vene sõjaväe desarmeerimine (Soomes veel 43 000): viitab asjaolule, et vabadussõda. 2) Helsingis algas rahvanõukogu eestvedamisel ja punakaardi abil revolutsioon (senat põgenes Vaasa): viitab asjaolule, et klassivõitlus. Kuna vene sõjaväeosad ei sekkunud märkimisväärselt sündmustesse, kujunes konflikt peamiselt soomlaste omavaheliseks sissisõjaks.
Sõja osapooled: Mh haritlased-üliõpilased ja riigiametnikud ja taluperemeged valgete poolel, kõik töölisaktivistid ei ühine revolutsiooniga. Rindejoone kehtestumine märtsis. Punastele jäi Lõuna-Soome koos oluliste linnade ja tööstuskeskustega ja Helsingi-Peterburi raudtee. Punastel koostööleping N-Venemaaga (said muuhulgas relvastust). Valgetele tulid appi sakslased (Helsingi vallutamine aprilli alguses ja Rootsi vabatahtlikud). Saksa-orientatsiooni lõpetas Saksamaa kaotus I MS´s.
Kodusõja lõpp 1918 Sõja otsustav pöördepunkt oli Tampere lahing, mille valged võitsid. Verine kodusõda on Soome suurimaid demograafilisi katastroofe (32 000 surnud): Lahingud, terror , mõrvad, hukkamised ja suurim kategooria: punaste suremus vangilaagrites (11 600). Valgete võiduparaad Helsingis (16.5). Punaste juhid põgenesid N- Venemaale ja asutasid seal (1918) Soome kommunistliku partei, mis allus kominternile ehk NL´le. Peale kodusõda vangilaagrites oli 75 000 punast vangi ja nüüd jälgiti legaalsusprintsiipi: kuna igaühe süüasi uuriti eraldi, siis protsess kestis mitu kuud ja kõrge suremus nälga ja nakkushaigustesse. Kodusõda lõhestas ja jättis aastakümneteks sügavad haavad Soome ühiskonda. Soome sisepoliitika 1918. a peale kodusõda Kodanlike parteide osaline ümberkujundamine 1918 riigikorraküsimuse tõttu (kuningriik/vabariik?). Vana- (ja osaliselt noorsoomlaste) baasil konservatiivne Rahvuslik
60 Koonderakond (KOK), mis pooldas tugevat valitsejavõimu ehk monarhia kehtestamist ja Saksa- orientatsiooni (kuningas Saksamaalt) ja Valge-Soome isamaalisust. Noorsoomlaste baasil liberaalne Progressiivne partei, kes koos Maaliidu ja SDP´ga pooldas vabariiki ja rahvuslikku leppimist. Saksa kaotus kinnitas vabariiklaste võidu. Soome jäänud SDP liikmed jätkasid tegevust esindusdemokraatia vaimus: juht Väinö Tanner .
Soome sisepoliitika 1920.ndatel aastatel Uus põhiseadus kompromiss (1919, kehtis kuni 2000): Soome presidentaalne demokraatlik vabariik, võimude lahusus (täitevvõim: president ja valitsus, seadusandlik võim: eduskunta, sõltumatu kohtuvõim), parlamentalism, õigusriik=kodanikuvabadused. Demokraatia kiire taastamine: kohalikud valimised 1918. aasta lõpus. Parlamendivalimised märtsis 1919: vabariiklaste võit 153/200 ja SDP võit. Presidendiks valiti Progressiivse partei kandidaat, juuradoktor (põhiseaduse autor) K. J. Stahlberg. Soome valitsuskoalitsioonid enamasti poliitilise kodanliku tsentrumi baasil vähemusvalitsused (Progressiivne partei ja Maaliit). I SDP (vähemus)valitsus 1926- 27. Sisepoliitikas oluline vastuolude tasandamine ja õiguste garanteerimine ja moderniseerimine. Punavangide kiired amnestiad, maareformid, rootsikeelsete õiguste kindlustamine (kakskeelsus), astmeline tulumaks , usuvabadus. Keeluseadus (1919-1932). Kodanlikus avalikkuses domineeriv valge Soome mentaliteet (nt koolides kuni 1960.aastateni). Nn ehtsoome liikumine ja keelevõitlus.
II President L.K. Relander (1925-31), Maaliit.
Kommunismiküsimuse aktiviseerimine 1920.-1930.aastate vahetuses Tsentrumi ja parempoolsete parteide omavaheline lähenemine ja 1920.ndatel aastatel: lõhe nii parem-vasakpoolsete vahel kui ka sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahel. Moskvas resideeruv SKP osales 1920. aastatel parlamendivalimistel teise nime all ja sai 1929. aastal 23 kohta parlamendis (SDP 59 kohta): Soome Ametiühingute Keskliit libises 1920. aastatel kommunistide kätte, üldstreik 1929. aastal. Kommunistide organiseeritud poliitilised streigid nt Soome sõjatööstuses ja sadamates. Nn punane tööplatsiterror ,,valgete" tööliste vastu. NL alustas puidu dumping-müügiga 1928. (Müüs alla turuhinna, mis tekitas Soome majanduses raske olukorra)
Kommunismivastane Lapua-liikumine 1929-32 Soome ajaloo võimsaim rahvaliikumine, mille eesmärgiks oli kommunismi keelustamine Soomes. Esialgne üldkodanlik spontaanne protestiliikumine, millest hiljem kujunes paremradikaalne suund. ,,Riigireeturite" ja isamaa iseseisvuse ohustajate vastu. Surve avaldamine parlamendile: meeleavaldused, deklaratsioonid, küüditamised idapiirile (võeti kinni kommuniste,
61 sõideti NL piirile ja kästi neil üle piiri Nõukogude liitu minna) ja vägivald. Nn Talurahvamarss (12 000 osalejat) Helsingisse 1930. Tulemus: kommunistide tegevuse keelustamine Soomes (kuni 1944) ja vabariigi kaitseseadus (1930). Lapua-liikumise lõpp: Mäntsälä ebaõnnestunud mäss (1932).
Soome III president P. E. Svinhufvud (1931-37), Koonderakond.
Sisepoliitika stabiliseerumine 1932-36 Lapua liikumise töö jätkamiseks asutati paremradikaalne Isamaaline Rahvaliikumine (IKL) 1932 (1933-1939, 14-8 kohta parlamendis): konservatiivide ja tsentrumi irdumine selle radikaalsusest. 1932-36 Soome senise ajaloo pikaealisem Kivimäki valitsus (tsentrumi vähemusvalitsus: Maaliit, Progressiivne partei, RKP) stabiliseeris olukorra. Sisepoliitilise- ja majanduskriisi ületamine. Muuhulgas valuuta devalveerimine (1931), riigi sekkumine majandusesse, mille tulemuseks elatustaseme tõus.
Põhjamaine punamullavalitsus (12.3.1937-1.12.1939) 1937 valiti Soome presidendiks Maaliidu Kyösti Kallio SDP toel. Kallio oli nõus Maaliidu (5 kohta), SDP (5 kohta) ja Progressiivse partei (2 kohta, PM) koondvalitsusega, mis jõi püsima kuni Talvesõjani. Konsolideeris Soome ühiskonda ja süvendas parlamentalismi II MS eel! Sotsiaalseadusandluse arendamine: näiteks 1937: vanadus - ja töövõimetuspensioniseadus ja sünnitoetused, 1939: suvepuhkuse seadus.
Soome IV president Kyösti Kallio (1937-1940), Maaliit. Naiskodukaitse Lotta Svärd (1920-1944)
Soome välispoliitika 1930. aastate II poolel 1935 Kivimäki valitsus deklareeris, et Soome järgib oma välispoliitikas Skandinaavia erapooletuspoliitikat. Välispoliitikas ei toetatud enam Rahvasteliidule 1938. aastast alates. 1935-37 käivitus uus baasrelvastuse hankimise programm: probleemiks rahapuudus. Kava läks läbi parlamendis 1938 (poolt ka SDP). Soome välispoliitiline hinnang oli, et riigi erapooletust ei pea eraldi NL´le kinnitama (kellega ei sõlmitud mittekallaletungileping 1932). Karjala kannase vabatahtlik kindlustamine 1939. aasta suvel.
Moskva läbirääkimised okt.-nov. 1939: soomlased viivitavad Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollis Soome jäi NL mõjusfääri (23.8.1939): Poola ja
62 Baltikumi langemise järel sai Soome kutse Moskva läbirääkimistele 5.10.1939. Soome läbirääkijad (Stockholmi saadik) J. K. Paasikivi (KOK, hilisem Soome president 1946-56) ja Väinö Tanner (SDP juht, rahandusminister). NL´´i nõudmised: abiandmislepingu sõlmimine, Hanko- neeme rentimine NL sõjaväebaasi jaoks, piiri korrigeerimine NL kasuks Karjala kannasel ja Petsamos, Soome lahe saarte loovutamine. Soomlaste seisukoht: ebaseaduslikud ja ebaõiglased nõudmised, millega Soome parlament ei nõustuks kunagi.
Talvesõda 30.11.1939 ­ 13.3.1940 Soomes algas üldmobilisatsioon (10.10.1939). Mainila lasud (20.11): NL provokatsioon ja katkestas diplomaatilised suhted 29.11.(NL laskis enda suurtükkidest omaenda väeosade pihta ja väitis, et seda tegid soomlased. Soomlaste suurtükid olid aga laskeulatusest väljas.) 30.11.1939 NL alustas rünnakusõda kogu idapiiri ulatuses ja rajas vallutatud piirile ,,Terijoki rahvavalitsuse" (O. V. Kuusineni nukuvalitsus). ,,Talvesõja vaim": täielik rahvuslik ühtsus. Soomel puudus relvadest ja rindel kuni 400 000 sõdurit /NL´l miljon meest ja ülekaal relvastuses.
Moskva rahuleping 13.3.1940 NL loobus Terijoki valitsusest ja oli nõus rahulepinguga, kuna kartis demokraatlike Lääneriikide sekkumist. Rahu tingimused: Hanko-neeme rentimine NL baasiks 30 aastaks, Soome kaotas Karjala kannase ja Laadoga-Karjala (sh Viiburi, mis oli suuruselt Soome II linn), Soome lahe saared, Salla regiooni ja Petsamo: Soome kaotas 11% pindalast ja Karjalast evakueerus 430 000 põgenikku. Soomlasi (3,7 miljonit) langes 26 000, haavata sai 45 000, tsiviilelanikkonna kaotused 892 surnut , rahvastikukaotus 1,8 %.
Vaherahu aeg Vaherahu aeg 13.3.1940-25.6.1941: toiduainete puudus ja NL surve ja kasvav välispoliitiline isoleeritus. Soome riigikaitse tugevdamine ja liitlaste otsimine NL vastu. August: nõustumine saksa sõdurite läbisõiduõigusega (Põhja-Soomest Norrasse) ja relvastuse (hiljem ka teravilja) saamine Saksamaalt. Algas Soome-Saksamaa sõjaline koostöö Lapimaal. 22.6.1940 ­ Hitler ründas NL´i ja kuulutas, et soomlases sõdivad Saksamaa kõrval.
Jätkusõda (25.6.1944-19-9-1944) Soome on juba mobiliseerinud, aga kinnitas esialgu oma erapooletust. Peale NL pommirünnakuid Soome parlament tõdes, et riik on sõjas. Soome rõhutas, et peab omaette sõda (kuigi sakslaste vastutusel oli rinne Põhja-Soomes). Eesmärk ja soomlaste üldine soov oli kaotatud Karjala
63 tagasivallutamine, mis realiseerus mõne kuuga (1941). Seejärel vana piiri ületamine ja Ida-Karjala vallutamine (1941-1944). Suur-Soome realiseerimine , strateegilised piirid ja pant rahuläbirääkimiste jaoks. SB kuulutas Soomele sõja (6.12.1941, otsest sõjategevust ei toimunud), USA mitte.
Soome V president Risto Ryti (1940-1944), Progressiivne partei. Soome VI president C.G. Mannerheim 1944-1946.
Jätkusõja lõpp 1944 ,,Rahulik" kaevikusõda jaanuar 1942-juuni 1944. Soome ei soovinud osaleda Leningradi vallutamisel ega üritanud katkestada Murmanski raudteed. 9.6.1944 algas NL suurrünnak Karjala kannasel. (NL 20-kordne suurtükiväe ülekaal ja parem relvastus): rinde murdmine ja Viiburi kaotamine 20.6. Kriitilises olukorras (relvastuse saamiseks) president Ryti sõlmis 26.6.1944 isikliku vastutuslepingu Saksamaaga, mille järgi Soome jätkab sõda Saksamaa rindel ega sõlmi separaatrahu .(Kuid kui Ryti astub tagasi, siis ka leping muutub kehtetuks) ... (jätkub)
64