Pariisi rahukonverents ja rahvusvahelised suhted 1920 aastail (0)

1. PARIISI RAHUKONVERENTS (1919-1920).
RAHVUSVAHELISED SUHTED 1920. AASTAIL
Pariisi rahukonverents algas 18. I 1919. a.
Konverentsi tähtsaim dokument oli Versailles ’ rahuleping, mis sõlmiti Saksamaaga ja millele kirjutati alla 28. VI 1919. a. Versailles’ lossi peeglisaalis.
Versailles’ rahulepingu kohaselt pidi Saksamaa 1) andma Prantsusmaale tagasi Elsass-Lotringi ja loovutama alasid ka Belgiale, Taanile , Leedule, Poolale ja Tšehhoslovakkiale (Saksamaa kaotas nende lõigete läbi 1/8 oma pindalast); 2) keelati sõjaväeteenistuskohustus ja saadeti laiali kindralstaap; 3) Saksamaa ei tohtinud omada lennuväge ega allveelaevu, kusjuures kitsendavad piirangud kehtisid ka muu sõjalaevastiku ja laevade osas; 4) Saksamaa sõjavägi ei tohtinud suurem olla kui sada tuhat meest; 5) Saksamaa pidi tasuma ränki reparatsioonimakse.
Üldiselt olid Pariisi rahukonverentsi otsused kaotajate suhtes ebaõiglased, sest võitjad riigid ei lähtunud lepingute koostamisel mitte õiglase maailmakorralduse, vaid omaenda huvidest.
1919. a. kevadel loodi konverentsil Balti komisjon , mis pidi välja töötama liitlasriikide ühtse poliitika Baltimaade suhtes.
Pariisi rahukonverents kestis vaheaegadega kuni 21. I 1920.a. Versailles’ rahuga analoogilised lepingud sõlmiti ka Saksamaa liitlaste Austria, Bulgaaria , Ungari ja Türgiga. Kõigi lepingute koostisosaks oli Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad pidid tunnistama.
RAHVASTELIIT loodi 1920.a. ning tegutses 1946 aastani ja on ÜRO eelkäija.Juhtroll oli seal Inglismaa ja Prantsusmaa käes.Rahvasteliit pidi haarama kõiki maailmariike ning pidi tegelema otseselt sõja ja rahu küsimustega, et riikidevahelisi tüliküsimusi mitte lasta sõjaks kasvada, eesmärgiga tagada maailmas riikidevaheline rahu, julgeolek ja territoriaalne puutumatus.
Üldiselt olid 20.ndad aastad demokraatia aastad,kus sündisid mitmed lepingud: 1) 1925. a. Locarno konverentsil sõlmitud Reini tagatispakt, millega Saksamaal keelati demilitariseerida Reini jõe vasakut kallast; 2) Briand -Kelloggi pakti mõisteti hukka igasugune sõjategevus.
Mõiste: reparatsioon = sõja võitjale tekitatud kahju hüvitamine kaotaja poolt

WEIMARI VABARIIK SAKSAMAAL 1920. AASTATEL
Weimari vabariigiga polnud rahul ka kõrgemad sõjaväelased, kuna novembrirevolutsioon oli röövinud võitlusvõime saksa armeelt. Samal ajal kardeti veelgi enam sõjavangist tagasipöörduvate sõdurite revolutsioneerumist. Selleks töödeldi mehi ideoloogiliselt. Suurt sõnaosavust ilmutas siin noor kapral Adolf Hitler .
5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast , kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna hulgas oli palju juute.
1921. a. juulis sai Hitlerist juba partei täielik liider - Juht e. Führer. Partei liikmeid hakati kutsuma natsideks. Kuigi Hitler lahkus sõjaväeteenistusest, jäi NSDAP endiselt tihedalt seotuks armeega.
1921. a. loodi partei juurde SA (Sturmabteilung e. rünnakurühm), mille liikmeid nende vormirõiva järgi ka pruunsärklasteks hüüti. SA-d juhtis staabiülem Ernst Röhm.
1923. a. tekkinud rasket olukorda riigis ruttas ära kasutama ka NSDAP. Partei häälekandja “Völkischer Beobachter” toimetajaks sai Tallinnast pärit Alfred Rosenberg. Ajaleht hakkas ilmuma iga päev, õhutades rahvamasse võimuhaaramisele.
8. XI 1923. a. üritas Hitler korraldada Münchenis riigipööret. Selleks vangistati ühes suures õllelokaalis poliitilisel koosolekul kõnet pidav Baieri valitsusjuht G. von Kahr .
Hitler mõisteti aastaks vangi, kuid ta vabanes juba 9 kuu pärast. Vanglas valmis tal raamat“Mein Kampf ”(“Minu võitlus”), milles ta sõnastas ja põhjendas oma programmi.
1924. a. hakkas Saksamaa majanduslik olukord paranema ning seetõttu vähenes ka natside mõju.
3. AMEERIKA ÜHENDRIIGID 1920. AASTAIL
VÄLISPOLIITIKA. Esimese maailmasõja järel hakkas Euroopa järk-järgult loovutama oma juhtpositsiooni maailmas. Esiplaanile nihkusid nüüd Ameerika Ühendriigid.
8. I 1918. a. avaldas tollane USA demokraadist president W. Wilson oma nn. “14 punktis” põhimõtted, mille alusel tuleks tema arvates maailmas sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu. Ta sõitis isiklikult Pariisi rahukonverentsile, et viia ellu oma kava. Kahjuks see ettevõtmine ebaõnnestus, sest Wilson oli sunnitud tegema järeleandmisi Inglis- ja Prantsusmaa nõudmistele reparatsioonide ja territoriaalsete küsimuste osas. Selle tulemusena polnud Pariisis sõlmitud rahulepingud ei õiglased ega demokraatlikud.
Wilsoni saavutus – Rahvasteliit - ei leidnud heakskiitu ka Ühendriikides. Põhikirja 16. artikkel kohustas Rahvasteliidu liikmeid ühiselt agressiooni vastu välja astuma . Ameeriklased polnud aga nõus oma poegi saatma Euroopasse või Aasiasse surma. Wilsoni vastased koondusid Vabariikliku Partei ja Senati ümber, kus vabariiklastel oli enamus. Wilson tegi pikki ringsõite mööda Ameerikat, esines kõnedega ja selgitas oma poliitikat. Kuid see kangelaslik jõupingutus jäi vanale mehele asjatuks ettevõtmiseks, sest Ameerika Kongress ei ratifitseerinud Versailles’ rahulepingut. Nii ei saanud Ühendriikidest kunagi Rahvasteliidu liiget. Wilsonit tabas aga 1919. a. sügisel halvatus ning ta suri.
1920. a. presidendivalimised võitis Vabariiklik Partei ning järgmised 12 aastat juhtisid Ühendriike vabariiklastest presidendid . Nende käsitluses kujunes välja isolatsionistlik välispoliitika, mis tähendas, et USA eitas selliseid poliitilisi liite Euroopa riikidega, mis oleksid sisaldanud sõjalisi kohustusi. Maailmapoliitikast täielikult end siiski ei isoleeritud.
SISEPOLIITIKA .Vabariiklased eemaldusid Wilsoni põhimõtetest, kes pidas vajalikuks riigivõimu sekkumist ühiskonnaelu probleemidesse. Vabariiklased olid põhimõtteliselt selle vastased.
1922. a. ilmus tollase kaubandusministri (hiljem president) H. Hooveri traktaat “Ameerika individualism ,” kus leidsid kõige selgemalt kajastamist Ühendriikide erijooned võrreldes teiste riikidega. Nimelt on Ameerikas igal indiviidil võimalus ühiskonnas omandada selline koht, mida võimaldab talle tema intellekt , iseloom, võimed ja auahnus. Ameerika on selle traktaadi põhjal võrdsete võimaluste maa. Selles ongi Ameerika individualismi üleolek kogu maailmast. Selle individualismi vaenlaseks on riiklik sekkumine, mis tähendab juba sotsialismi. See aga on maailma kõigi viletsuste allikas.
Esialgu tagas selline poliitika ka edu. Majandus liikus tõusuteed ja seda ajajärku on Ühendriikide ajaloos tähistatud sõnaga “õitseng” - “Prsosperity.”
3. SUURBRITANNIA
SISEPOLIITIKA. Esimese maailmasõja järel sai Inglismaast üks Euroopa eeskujulikuma demokraatliku mõttelaadiga riike. Juba 1918. a. laiendati siin valimisõigusi - meestele üldine valimisõigus alates 21 eluaastast ilma varandusliku tsensuseta, naistele 30 eluaastast alates. Valimisõiguslike kodanike hulk kasvas selle reformi tagajärjel 8,7 miljonilt 21,4 miljonini. 1900.-1906. aastail välja kujunenud Briti Tööerakonna (tekkis kutseühingute pinnal) poolt hääletas nüüd kuus korda rohkem valijaid kui enne sõda. Edaspidi kasvas selle partei valijaskond veelgi. 1924. a., kui Inglismaal esmakordselt kujundas valitsuse Tööerakond, oli see pöördeliseks sammuks mitte ainult Inglise, vaid ka maailma töölisliikumise ajaloos. Sellest ajast peale on sotsiaaldemokraatlikud valitsused Läänemaailmas tavapärased. Inglismaal samastus tollal Tööerakond bolševikega ning revolutsioonihirm oli kõikjal üldine. Kuid revolutsiooni ei toimunud ja oma eesmärkide saavutamiseks kasutasid tööerakondlased konstitutsioonilisi vahendeid.
MAJANDUS. Inglismaa majanduslik seisund polnud peale sõda enam endine, sest mujal maailmas arenes ka tööstus kiires tempos edasi ning Inglismaa väljaveovõimalused vähenesid tunduvalt. Eriti kannatasid vanad, traditsioonilised tööstusharud nagu söe-ja laevaehitus, samuti tekstiilitööstus. 1926. a. toimus Inglismaa ajaloos esimene ja ka viimane üldstreik, mis lõppes siiski streikijate kaotusega. Tähelepanu väärib see, et streigi käigus suudeti vältida verevalamisi, kuigi streikijate arv ulatus 4 miljonini.
1920-ndatel aastatel käis äge vaidlus vabakaubanduse-ja protektsionismi pooldajate vahel, mis lõppes 1932. a. tollide kehtestamisega Inglismaale toodavatele kaupadele. Nii asuti kaitsma kodumaist tööstust.
VÄLISPOLIITIKA. MÕRAD KOLONIAALIMPEERIUMIS. Maailmasõja ajal algas iirlaste vabadusvõitlus, millest inglased püüdsid algul jõuga jagu saada. Puhkes sõda, mis kestis 1921. aastani ja lõppes kompromissrahuga. Alates 1922. a. kannab Inglismaa ametlikku nimetust Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühendatud Kuningriik .
1931 . a. võttis Briti parlament vastu Westminsteri statuudi (põhikiri, seadus), mis tähendas, et dominioonid said nüüd sise- ja välispoliitiliselt täiesti suveräänseks ja Suurbritanniaga võrdseks. Westminsteri statuudiga pandi alus Briti Rahvaste Ühendusele.
Esimese maailmasõja tulemusena langes Inglismaa Euroopa konkurent Saksamaa võistlusest välja, kuid uue konkurendi - Ameerika Ühendriikidega polnud saareriigil jõudu enam võistelda. 1922. a. toimunud Washingtoni konverentsil nõustus Suurbritannia sellega, et edaspidi on tema ja USA sõjalaevastikud võrdsed. 1930. aastatel olid Inglismaa positsioonid rahvusvahelisel areenil veelgi nõrgenenud, mis määras paljus ära ka tema Saksamaa poliitika.
5. IIRIMAA
VÕITLUS ISESEISVUSE EEST. Kui 1916. a. Lihavõtte ülestõusu ei olnud valdav osa iirlasi heaks kiitnud, siis inglaste julmus ülestõusnute karistamisel muutis iirlaste suhtumist. Iseseisvuse ja vabariigi idee võitis üha enam poolehoidjaid. 1918. a. toimus üle saare sadu poliitilisi demonstratsioone ja miitinguid, mägedes korraldati õppusi, kus osalesid tuhanded vabatahtlikud. Inglased muutusid rahutuks. Sinn Fein , Gaeli Liiga ja muud iirlaste organisatsioonid keelustati . 1918. a. Ühendatud Kuningriigi parlamendivalimistel võitis radikaalsem Sinn Feini partei, kes omandas Iirimaale eraldatud 105-st kohast 73. Juba enne valimisi oli otsustatud võidu korral Westminsterisse mitte minna. Ja nii kuulutati Dublini raekojas 21. I 1919. a. välja Iiri Vabariik. Kahetunnise istungi vältel võeti vastu Iseseisvuse manifest, demokraatlik programm ja üleskutse maailma rahvastele tunnistada vabariigi sõltumatust. Peaministriks sai E. De Valera, Lihavõtte ülestõusu ainus ellujäänud juht, kes nüüd jätkas vabadusvõitlust. Aasta lõpuks kujunes lõplikult välja ka Iiri Vabariiklik Armee (IRA), iirlaste võitlusorganisatsioon.
Inglased hakkasid Iirimaale koondama üha enam sõjaväelasi ja politseinikke. 1919.a. algas Inglise-Iiri sõda. 1921. a. 6. XII 1921. a. kirjutati alla Inglise-Iiri kompromisskokkuleppele, mille põhjal Iirimaa jäi siiski Inglise dominiooniks, mille riigipeaks oli Inglise kuningas. Iiri sadamalinnadesse jäid Inglise mereväebaasid ja iirlastel tuli Inglismaale tasuda maa eest, mis talupojad inglastelt tagasi said. Dominiooniks ei saanud ka kogu Iirimaa, vaid 26 krahvkonda 32-st. Ulsteri provintsi 9-st krahvkonnast Põhja- Iirimaal jäid 6 Ühendatud Kuningriigi koosseisu, sest nende elanikkonnast moodustasid 2/3 protestandid , 17.-18. sajandil sinna elama asunud šotlaste ja inglaste järeltulijad. Nemad ei tahtnud sattuda katoliikliku Iirimaa alluvusse. Sellal, kui iirlased võitlesid vabariigi eest, abistasid protestandid Inglismaad. Neid nimetati unionistideks või lojalistideks.
1937. a. vastuvõetud uue põhiseaduse järgi sai riigi nimeks Iirimaa (Eire) ja selle riigipeaks valiti nüüd president. Majanduslikult oli tollane Iirimaa põllumajandusmaa, kus rahvuslik tööstus hakkas arenema rohkem 1930. aastail.
Sinn Fein ja põrandaalune Iiri Vabariiklik Armee otsustasid jätkata aga võitlust kuni Iirimaa täieliku vabanemiseni.
6. PRANTSUSMAA
MAJANDUSARENG . Esimene maailmasõda oli andnud tugeva tõuke Prantsuse tööstuse arengule. Kui enne sõda oli Prantsusmaa olnud agraar -industriaalmaa ja tööstuses oli ülekaal kergetööstuse käes, siis nüüd kasvas kiiresti ka rasketööstus. Enne 1914. a. oli suuri kapitalimahutusi Venemaale tehtud, nüüd pandi aga suuremat rõhku kodumaise tööstuse arendamiseks .
SISEPOLIITIKA. Erinevalt Inglismaast oli Prantsusmaal palju parteisid. Koalitsioonivalitsustes osales mitmeid üksteisele lähedaste eesmärkide ja programmidega parteisid. Seetõttu olid sagedased valitsuskriisid , kus üks valitsus püsis võimul napilt pool aastat.
1934. a. tõstsid Prantsusmaal pead fašistid, kes püüdsid võimu haarata. See sundis fašismivastaseid jõude kokku hoidma. Toimusid antifašistlikud miitingud, kus osalesid ka kommunistid.
VÄLISPOLIITIKA. Ehkki Prantsusmaa välispoliitiline seisund oli pärast Esimest maailmasõda väga hea, tunti siiski muret oma riigi julgeoleku pärast. 1925. a. Locarno kokkulepped vähendasid küll hirmusid, kuid 1933. a., kui Saksamaal tuli võimule Hitler, oli taas põhjust rahutuseks. Hitler ei varjanudki, et peab Prantsusmaad oma vaenlaseks. Nüüd algas Prantsusmaa ja NSV Liidu mõningane lähenemine, kuigi peale Esimest maailmasõda oli Prantsusmaa olnud kõige Nõukogude-vaenulikum suurriik .
1933. ja 1934. a. kerkis päevakorrale nn. Idapakti idee, mida pooldasid nii Prantsusmaa kui NSV Liit. Locarno kokkulepete põhjal oli Lääne-Eurooas loodud üsna tõhus kaitse võimaliku agressiooni vastu. Ida-Euroopas aga sellist süsteemi polnud.
Prantsuse välisministeeriumis valminud Idapakti kava nägi ette, et NSV Liit, Saksamaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Eesti, Läti, Leedu ja Soome sõlmivad vastastikuse abistamise pakti, mis pidi sätestama, et kui ühele tungib kallale mingi riik, siis lähevad kõik agressiooni ohvrile appi. Kuid kava nurjus, kuna Saksamaa ja Poola keeldusid selles osalemast. Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel siiski vastastikuse abistamise leping sõlmiti.
7. ITAALIA
FAŠISTLIKU DIKTATUURI KUJUNEMINE. Kui peale Esimest maailmasõda võidutses Euroopa suuriikides demokraatia, siis peagi tekkis sellele vastandlik riigivalitsemisvorm – diktatuur, mille sünnimaaks oli Itaalia.
1920. a. üldstreigi ajal hakkasid töölised juba ettevõtteid oma valdusse haarama. Omanikke ei lastud tehastesse, hoonetele tõmmati punalipud, tootmistegevust juhtisid nõukogud. Näis, et Itaalia läheb sama teed, mida Venemaa. Elanikkonna jõukamates kihtides tekkis hirm ja kasvas pahameel valitsuse suhtes, kes ei suutnud Itaalia ees seisvaid probleeme lahendada. Seda kasutas oskuslikult oma huvides ära Benito Mussolini .
BENITO MUSSOLINI (29. VII 1883 - 28. IV 1945) oli sotsialistist külasepa poeg, hariduselt kooliõpetaja ja ametilt ajakirjanik. Sotsialistliku partei liikmeks astus ta 1903. a., saades sõja eel selle juhiks. 1912-1914 oli ta partei häälekandja “L’Avanti” (“Edasi”) toimetaja . Tema oli üks, kes propageeris Itaalia astumist sõtta Antandi poolel.
23. III 1919. a. asutas Mussolini Milanos koos oma poolehoidjatega sõjaveteranide organisatsiooni “Fascio di Combattimento” (“Võitlusliit”), mis 1921. a. kuulutas end Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks. Sõna “fascio” tähendab itaalia keeles liitu, ühendust. Mussolini kuulutati “duce’ks” ehk juhiks.
18. X 1922. a. toimus kurikuulus fašistide “marss Rooma ,” kus nõuti ministrikohti valitsuselt. Ärahirmutatud kuningas Vittorio Emanuele III tegigi Mussolinile ülesandeks moodustada valitsus. Sisuliselt oli see riigipööre.
Fašistlik diktatuur kujunes Itaalias välja järk-järgult. Esialgu valitses Mussolini vormiliselt konstitutsiooni raames, lõplikult kujunes totalitaarne fašistlik diktatuur välja aastail 1926-1929.a.
Korporatsioonid olid ühiste elukutsetega inimeste - tööandjate ja töövõtjate koondised , mille kaudu fašistlik riik organiseeris klasside koostööd. Tööandjaid-ettevõtjaid esindasid korporatsioonides nende liidud, töövõtjaid-töölisi fašistlikud ametiühingud. Fašistlike ametiühingute ülesanne ei olnud kaitsta tööliste huve, vaid aidata kaasa töö paremale organiseerimisele.
Fašistlikku parteisse pääses vaid range valiku kaudu, see oli suhteliselt kinnine eliidiorganisatsioon.
VÄLISPOLIITIKA. Totalitaarse režiimi kujundamise üks eesmärke oli algusest peale agressiivne välispoliitika, kuid 1920. aastatel oli Itaalia veel liiga nõrk, et välisekspansioonile mõelda.Itaalia oli esimene Euroopa riik, mis 1930. aastail sõjateele asus. Agressiooni ohvriks sai Etioopia , mis 1935.-1936. a. toimunud sõjategevuse tulemusena vallutati .
8. ROOTSI
MAJANDUSARENG. 20. sajandi algul jätkus Rootsi tööstuslik areng, mille tulemuseks oli ümberkujunemine industriaal-agraarmaaks, s.t. maaks, kus tööstusel on oluline koht majanduselus, kuid tähtsat osa etendab ka põllumajandus.
Möödunud sajandi lõpul oli Rootsi terasetoodang kasvanud 42 korda, seega tempos, mis oli üks kiiremaid tolleaegses maailmas. Ülemaailmselt tuntuks sai 1907. a. rajatud kuullaagreid tootev firma SKF ( Svenska Kullager Fabrik ). “Volvo” tehaste (1915) näol muutus Rootsi autode tootjaks. Endiselt lai turg oli Rootsis toodetud koorelahutajatel (separaatorid), mida kasutasid paljude maade talupojad. Ülemaailmselt olid kasutusel Rootsis valmistatud telefonid , mida valmistati L. M. Ericssoni tehastes , samuti Rootsi tuletikud.
Rootsi metsatööstus orienteerus 19. sajandi lõpul tselluloositootmisele. Suuremaid pankureid oli Wallenbergide perekond.
RIIGIKORRALDUS. 20. sajandi alguses oli Rootsi oma riigikorralduselt parlamentaarne monarhia . Parlament Riksdag koosnes kahest kojast. Kuningaks oli Oskar II, kuid riigiasjadega tegeles ta poeg, kes 1907. a. ka troonile asus Gustav V nime all. Kui sajandivahetusel püüti igati tugevdada kuningavõimu, siis 1905. a. said liberaalid tunduva ülekaalu parlamendis konservatiivide ees. Nii moodustati esimene liberaalide valitsus koos sotsiaaldemokraatidega (vasakpoolne valitsus), mis võttis 1912. a. vastu töökaitse seaduse, hiljem seati sisse ka vanaduspension ning suurt võitlust peeti alkoholismiga.
UNIOONI KRIIS. Rootsi ja Norra vahel oli 1814 . a. sõlmitud personaalunioon , mis tähendas, et kummalgi riigil oli oma parlament (Norras Storting ) ja valitsus. Sellega oli Norrale kindlustatud sisemine autonoomia , kuid Rootsi kuningas oli ka Norra kuningas. 20. sajand alguses nõudsid norralased aga üha valjuhäälsemalt Rootsist lahkulöömist. Algasid Rootsi-Norra läbirääkimised, mis läbi raskuste jõudsid sihile ja 23. IX 1905. a. loeti unioon lõppenuks. Norras toimus rahvahääletus ja enamik soovis monarhiat. Rootsi kuningas ei lubanud oma poegadel kandideerida, kuigi ettepanek oli tehtud, ja nii valiti Norra kuningaks Taani prints Karl, kes Norra troonile asus Haakon VII nime all (valitses 1957.a-ni.).
Peale Soome iseseisvumist tekkis probleem Rootsi ja Soome vahel Ahvenamaa (Ålandi saared) pärast. Läbi aegade olid need rootslastega olnud asustatud, nüüd aga hoidis Soome Ahvenamaast kramplikult kinni. Tüli lahenes 1921. a., kui Ahvenamaa tunnistati Rahvasteliidu komisjoni otsusega autonoomseks Soome koosseisus .
Rootsi poliitikat kujundasid peamiselt sotsiaaldemokraadid , liberaalid ja konservatiivid . Riigis kehtestati 48 tunnine töönädal, maksureform nägi ette isegi kindlustusrahad tööpuuduse korral. 1920. aastatel oli Rootsi majanduses nii tõusu kui ka mõõna perioode , kuid aastakümne lõpu suur ülemaailmne majanduskriis avaldas oma mõju ka Rootsis. Töötute hulk suurenes, palgad langesid . 1933. a. olukord mõnevõrra juba paranes.
1935.-1938. a. viisid sotsiaaldemokraadid läbi taas olulisi reforme: 1) kindlustus tööpuuduse korral; 2) tõsteti vanaduspensioni määra; 3) seati sisse peretoetused 4) kehtestati 8-tunniline tööpäev; 5) hakati kõigile maksma puhkusetasu ; 6) tööandjate ja a/ü vahel leping, millega mõlemad pooled kohustusid austama pikaajalisi töölepinguid. Sellega vähenes streikide oht. Maailmas levis kuuldus Rootsist kui ideaalriigist.
9. SOOME
ISESEISVUMINE . Pärast seda, kui bolševikud olid haaranud võimu Petrogradis, kuulutas Soome seadusandlik organ Eduskund 6. XII 1917.a. Soome iseseisvaks. Tänapäeval on see Soome rahvuspüha. Nõukogude Venemaa tunnustas Soomet 31. XII 1917. a. Ent 1918. a. jaanuaris püüdis Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei võimu haarata. Puhkes kodusõda. “Punased” tegutsesid Lõuna-Soomes ja “valged” põhjas. Nõukogude Venemaa toetas Soome bolševikke, Vaasas asuv Soome seaduslik valitsus tegi koostööd aga Berliiniga. Kaitseliidust kujunenud Soome sõjaväe ülemjuhatajaks sai C. G. Mannerheim . Soome kodusõda oli julm nagu kodusõjad ikka. Rahuläbirääkimised Soome ja Venemaa vahel toimusid 1920. aasta suvest sügiseni ning rahulepingule kirjutati alla 14. X 1920 Tartus. See oli teine sel aastal sõlmitud Tartu rahu.
CARL GUSTAV MANNERHEIM (1867-1951). Oli Soome sõjaväelane ja riigimees . Olnud tsaariarmees ratsaväelane, pöördus ta 1917. a-il kindralleitnandina tagasi kodumaale . 1918. a. oli jaanuarist kuni maini Soome armee ülemjuhataja, kuid lahkus siis ametist protestiks valitsuse liigse Saksa-suunalisuse pärast. 1918. a. detsembrist kuni 1919. a. juulini oli Soome riigihoidja ( riigipea ), parandades suhteid Antandiga. 1931. a. alates oli Soome kaitsenõukogu esimees, Soome sõjaväe ülemjuhataja Talvesõja (1939-1940) ja Jätkusõja (1941-1944) ajal. 1942. a-st marssal. Soome president 1944-1946.
SISEPOLIITIKA. Soomes tollal väljakujunenud parteipoliitiline süsteem on oma põhijoontes säilinud tänaseni. Lõplikult kehtestati vabariik 1919. a. Riigipeaks sai president, kellel olid ulatuslikud võimuvolitused. Soomet iseloomustab mitmeparteilisus, kus pahempoolsetel meeleoludel on küllaltki suur mõjujõud olnud.
1929. a. algas Lapua liikumine (Lapua kirikuküla järgi). Korraldati “marss Helsingisse” ja nõuti kommunistide vaoshoidmist ning “tugevat kätt.” Liikumine keelustati.
VÄLISPOLIITIKA. Esialgne Saksamaa suunitlus kadus 1918. a. lõpul, kui tugevnesid suhted Antandiga. Sel puhul abistati ka Eestit Vabadussõjas, kuid Soome-Eesti uniooniidee lükati tagasi. Koostöö Soome ja Baltikumiga (eeskätt Eestiga ) jätkus majanduse-ja kultuurielu vallas. Soome eraldumine Balti riikidest jätkus 30-ndail aastail. 1935. aastal kuulutas ka Soome välja neutraliteedipoliitika, millest Skandinaaviamaad olid aastakümneid kinni pidanud.
Ehkki Soome 1920. aastate teisel poolel loobus otsimast koostööd mingite kolmandate riikidega NSV Liidu vastu, ei suhtunud Moskva ka pärast 1935. aastat Soomesse teisiti kui Balti riikidesse - ta nägi selles Venemaa senist osa.
4. NÕUKOGUDE VÕIMU ESIMESED AASTAD
NÕUKOGUDE VÕIMU ESIMESED KUUD. 1917. a. novembrist kuni 1918. a. suveni jätkus nõukogude võimu kehtestamine kogu Vene impeeriumi ulatuses. Kasutati relvastatud võitlust. Eesmärk purustada kapitalistlikud tootmissuhted.
Sotsiaalpoliitikas toimus inimeste elulaadi ja töötasude mehaaniline võrdsustamine, mis pidi kiiresti aitama hävitada eri ühiskonnaklasside vastuolusid ja viima lõpuks kogu rahva kommunismi.
22. XI 1917.a. avaldati “Venemaa rahvaste õiguse deklaratsioon ” . Nõukogude riigi prioriteediks oli kiiremas korras sõjast väljumine. 3. III 1918. a. õnnestuski Venemaal Brest-Litovskis sõlmida separaatrahu Saksamaaga. Rahulepingu alusel lahutati Nõukogude Venemaast endise impeeriumi osad Leedu, Läti, Eesti, Ukraina ja osa Valgevenest. Arvestades strateegilist ohtu, mida Nõukogude Venemaale tähendas Baltimaade ja Soome okupeerimine Saksa vägede poolt, viidi riigi pealinn Petrogradist Moskvasse.
KODUSÕDA JA INTERVENTSIOON . Intensiivne kodusõja periood Venemaal algas 1918.a. maikuus, mil suurel territooriumil Volgast kuni Vladivostokini algas tšehhide-slovakkide korpuse relvastatud väljaastumine, millega kaasati kiiresti ka sisemised vastupanujõud. Sõjalised aktsioonid tšehhide-slovakkide vastu võrdsustati sõjategevusega Antandi riikide vastu. Sel põhjusel maandusid 1918. a. kevadel ja suvel

• Murmanski ja Arhangelski piirkonnas Inglise, Prantsuse ning USA sõjalised üksused
  
• Kaug-Idas kindlustasid end Jaapani, Inglise, Prantsuse, USA ja Kanada väed
  
• Kesk-Aasias ja Bakuus aga Inglise väed
  
• Läänes peeti sõda Poola sõjaväega
  
• Sisemaal astusid nõukogude võimu vastu välja mõisnikud, suurkodanlus, kõrgem ametnikkond, vaimulikud , suur osa ohvitseride korpusest, intelligents ja sotsialistlikud parteid.
  

Kõik opositsioonijõud püüdsid ühineda või vähemalt toetuda välisriikide abile.
Kui tööstuses oli siiani riigistatud põhiliselt suurettevõtteid, siis nüüd asuti ründama ka kesk-ja väikeettevõtteid. Enamus toodangust läks armee ülalpidamiseks. Võimalikult kiiresti ja suures ulatuses mindi toiduainete, tarbekaupade ja teenuste tasuta jaotamisele. Ajaloos on taoline majanduslike-ja poliitiliste abinõude kompleks saanud ühisnimetuse sõjakommunism. Suurelt osalt oli see tingitud oludest, kuid selles nähti ka sotsialismi mudelit, mis pidi Venemaal võimaldama kiiresti kommunismi jõuda.
1919. a. kevad oli sõjategevuses üks pingelisemaid aegu. Maailmarevolutsiooni nimel oli nõukogude juhtkond valmis relva jõul lämmatama teiste rahvaste iseseisvuspüüdeid. Puht sõjalisel teel iseseisvusid sel ajal Eesti, Läti ja Leedu.
Kodusõda tõstis esile terve rea väljapaistvaid väejuhte. Punaaremee komandöridest K. Vorošilov, S. Budjonnõi, S. Kamenev, V. Blücher, M. Tuhhatševski, A. Kork jt. Valgete vägesid juhtisid A. Koltšak, A. Denikin, N. Judenitš ja P. Wrangel.
KOKKUVÕTE. Kodusõda tõi palju kannatusi ja ohvreid nii lahinguväljal kui ka tagalas. Hukkus 8 miljonit inimest. 17. VII 1918. a. tapeti bolševike poolt Jekaterinburgis ka tsaar Nikolai II koos perekonnaga. Demoraliseeritud olid rahva eetilised tõekspidamised ja kogu elulaad.
11. NSV LIIT
SÖJAKOMMUNISMILT NEPILE. Peale kodusõda oli Venemaa täielikult laostunud. Transport oli halvatud , saagikus madal. 1921. a. tabas maad suur ikaldus, kus näljas hukkus vähemalt 3-4 miljonit inimest. Venemaale andsid abi rahvusvahelised organisatsioonid.
1921. a. haarasid Venemaad talurahvarahutused. Kriis kulmineerus Kroonlinna madruste ülestõusus 1921. a. märtsis.
uus majanduspoliitika “nepp”- täielikku isemajandamist kõigis majandusharudes ülalt alla. Kooperatiivid arenesid nii põllumajanduses kui tööstuses. Riik säilitas aga oma kontrolli ja juhtiva osa majandussüsteemi reguleerimisel.
SISEPOLIITIKA. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit moodustati 30. XII 1922. a. I üleliidulisel nõukogude kongressil. Kogu poliitilist olukorda riigis mõjutas V. Lenini surm 21. I 1924. a.Oma poliitilises testamendis “Kiri kongressile” soovitas ta J. Stalin peasekretäri kohalt ära viia. Lenini nõuannet aga ei järgitud.
VÄLISPOLIITIKA. 1920. aastatel hakkas selgelt avalduma nõukogude välispoliitika dualism. Komitern (loodi Lenini algatusel 1919. a.)-kapitalismi kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtestamise.
1922. a. Genova konverentsil seati Nõukogude Venemaale normaalsete suhete loomise tingimuseks tsaaririigi võlgade tasumine (18,5 mld kuldrubla).
16. IV 1922. a. sõlmiti Rapallos Nõukogude-Saksa leping, millega mõlemad riigid ütlesid lahti vastastikuste kahjude nõudmistest, taastasid diplomaatilised suhted ja panid aluse kaubavahetusele.
Otsustavaks diplomaatilise läbimurde aastaks sai Nõukogude Liidule 1924. a., mil loodi diplomaatilised suhted Inglismaaga, Itaaliaga, Austriaga, Kreekaga, Norraga, Rootsiga , Hiinaga , Taaniga, Mehhikoga ja Prantsusmaaga .
NEPI LIKVIDEERIMINE. PÖLLUMAJANDUSE KOLLEKTIVISEERIMINE . Aastatel 1921-1927 muutus tunduvalt nõukogude ühiskonna elu kvaliteet.Paljud poliitikud olidsellele vastu, nähes ohtu sotsialismi alustele .
1928. a. jaanuaris otsustati kasutama hakata survemeetodeid. Toidu andmine muudeti jälle kohustuslikuks .Söök võeti ära.Olulisemad muudatused seisnesid järgnevas:
1) lõpetati majanduse regulatsioon turusuhete ja vabalt konverteeritava rubla abil;
2) arendati rasketööstust kergetööstuse ja põllumajanduse arvelt;
3) suuri summasid kulutati uutele ümberrelvastusprogrammidele;
4) alustati talurahva kiiret ja massilist kollektiviseerimist;
5) viidi sisse toiduainete ja esmajärguliste tööstuskaupade kaardisüsteem;
6) rakendati ulatuslikku kohtuvälist süsteemi;
7) alustati suurte näidiskohtuprotsesside pidamist(hirm,alandlikkus)
8) püüti lõplikult hävitada poliitiline opositsioon partei ja valitsusringkondades J.Stalini ja tema poliitilise joone suhtes;
9) kujunes välja erakordne J.Stalini isikukultus .Kogu riik külvati üle tema büstidega
Kulaku kui klassi likvideerimine. Keelati maalt linnadesse ja suurehitustele. 1932. a. loodi passisüsteem, mille alusel jäeti talupojad üldse passidest ilma. Kulakutelt konfiskeeriti masinad , ehitused ja seemnevili. Saadeti vanglatesse ja sunnitöölaagritesse. Valitses suur nälg. Kollektiviseerimise käigus oli hukkunud 7-10 miljonit inimest.
NÕUKOGUDE RIIGI SISE-JA VÄLISPOLIITILINE OLUKORD 1930. AASTATEL. Administratiiv-käsumajandus.
Kõrgetel ametikohtadel olevate ametnike haridustase oli väga madal,
tegemist võis olla isegi algharidusega. Terror, hirm, desinformatsioon,
riigiasjade salastatus, harimatus ning ajalooliselt väljakujunenud ettekujutus
tugevast keskvõimust - kõik see lõi olukorra,
kus rahvas ei osutanud vastupanu võimupüramiidi tipule.
Välispoliitiliseks saavutuseks oli 1932.-1933. a. mittekallaletungilepingud Soome, Läti, Eesti, Poola, Prantsusmaa ja Itaaliaga. 1933. a. kujunesid diplomaatilised suhted USA-ga.
1934. a. võeti NSV Liit vastu Rahvasteliidu liikmeks.
1939.a.ümberorienteeruminenatsionaalsotsialistlikule Saksamaale.
NSV Liit osales ka kahes sõjalises konfliktis - Hispaania kodusõjas 1936-1939 vabariiklaste poolel ja Hiina-Jaapani sõjas Hiina poolel 1937-1939. Abi anti raha, relvastuse ja sõjaliste spetsialistide näol. Üldse kasvas NSV Liidu sõjaline võimsus 1930. aastail tunduvalt. Riigi majanduslik võimsus võimaldas armeed hakata varustama moodsama relvastusega. Kuid 1937. a. algasid repressioonid , mil tapeti parimad sõjateoreetikud, väejuhid ja põhiline osa ohvitserkonnast.