Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Ökoloogia konspekt (0)

Tartu Ülikool - Ökoloogia - Keskkonnakaitse ja säästev areng
5 VÄGA HEA
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Mis on ökoloogia?
  • Millised need muutused on olnud?
  • Kuidas elatub jänes kust saab ta eluks vajaliku toidu ja energia?
  • Miks sinililled kasvad metsas aga mitte aasal?
  • Miks mõnel aastal on rohkem hiiri kui teisel?
  • Miks pääsuke lendab lõunasse aga rasvatihane jääb siia?
  • Mis siis on ökosüsteem ?
  • Milliste näitajatega saab iseloomustada ökosüsteemi?
  • Millised tagajärjed on ökoloogilise tasakaalu muutumisel ?
  • Mis vahe siin on?
  • Miks pole mullad ühesugused?
  • Mis on energeetika?
  • Kuidas on muutunud energiaallikad?
  • Mida teha tuulega?
1 Ajalugu
Mis on ökoloogia? Kas ta on üks mõtlemisviisidest? Kas ökoloogial on oma uurimisobjekt nagu on see olemas keemial, kus see on väga täpselt määratletud? (Keemia uurib aineid ja nendega toimuvaid muutusi). Millal tekkis ökoloogia? Nii võiks küsimusi jätkata.
Termini ökoloogia võttis kasutusele Saksa teadlane Ernst Haeckel (1834-1919) 1869 aastal. Sõna ökoloogia tuleneb kreeka keelest, sõnadest “oikos”, mis tähendab maja või majapidamist ja “logos”, mis tähendab õpetust. Õpetus looduse majapidamisest. See on kena interpretatsioon.
Ökoloogia on teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. 19.saj. lõpul ja 20.saj. algul arenes ökoloogia suhteliselt aeglaselt. Ökoloogia tähtsustamine ning tema uurimismeetodite ja teooria täiustamine algas hoogsalt pärast teist maailmasõda. See oli tingitud inimmõju järsust kasvust kogu loodusele , suurte muutuste ilmnemisega eluslooduses ning inimese ja keskkonna suhteis. Millised need muutused on olnud? Mainida võiks näiteks õhusaaste suurt kasvu (Londoni sudud, mis nõudsid tuhandeid inimelusid ja on kordunud Tokis, Mehhikos), happesademete suurenev mõju kooslustele, pinnasesaaste, veekogude reotus, millele järgneb teatud looma ja taime liikide hävimine või muutus jne.

1 Ökoloogia uurimisvaldkonnad


Ökoloogias on kaks tähtsat osapoolt – organismid ja nende keskkond. Elusorganisme on väga palju erinevaid. Sellepärast ongi ökoloogia lähedalt seotud bioloogia ja selle sõsarteadustega. Elusolendeid saab uurida rakutasandil (nt. biokeemia, molekulaarbioloogia , rakubioloogia), üksiku organismi kaupa (nt. botaanika, zooloogia ), populatsioonide, ökosüsteemide või kogu biosfääri tasandil. Viimased nimetatud tasandid kuuluvad ökoloogia valdkonda.
Konkreetse uuritava objekti järgi jagatakse ökoloogia:
  • Autoökoloogia – uurimisobjektiks on üksikorganismid.
  • Demökoloogia – uurimisobjektiks on populatsioonid.
  • Sünökoloogia – uurimisobjektiks on bakteri-, seene-, taime ja loomakooslused.
  • Geoökoloogia – uurimisobjektiks on maastikud koos neid asustava elustikuga.
  • Globaalökoloogia – uurimisobjektiks on biosfäär.
  • Üldökoloogia – uurimisobjektis on eluslooduse ja keskkonna vastastikuse mõju üldiste seaduspärasuste selgitamine.
    Küllap leidub teisigi alaliike, kuid eelöeldustki järeldub, kui laiad ja mitmetahulised on ökoloogia uurimisvaldkonnad.
    Ökoloogiat võib liigitada ka uurimismeetodite järgi.
    Näiteks eristatakse:
    • Süsteemiökoloogia (meetod süsteemanalüüs)
    • geneetiline ökoloogia (ka kemoökoloogia)
    • füsioloogiline ökoloogia (või ökofüsioloogia) jne.

    Loodus on vastastikuste sõltuvuste väga keerukas võrk, millesse inimene on tihedalt sisse põimitud. Inimesel ei ole selles võrgus suuremaid eeliseid võrreldes teiste organismidega . Väga tihti ta aga nii arvab (nõukogude aegne loosung – me ei oota looduselt ande vaid me võtame neid ise). Õnneks hakkab maailmas levima teine seisukoht, kus inimene tunnetab oma vastutust looduse ees. Sellise teadmise olemasolu ei ole aga veel tagatiseks, et inimene ka käitub “ökoloogiliselt”. Nii nagu muude teadmistegagi, on üks asi teadmine, teine aga selle rakendamine, selle teadmise väärtustamine – väärtushoiakute kujundamine.

    1 Ökoloogia uurimisvaldkonnad

    1.1 Uurimisvaldkonnad


    Ökoloogia on teadus, mis püüab kirjeldada ja seletada elusolendite suhteid keskkonnaga, see tähendab, püüab seletada kuidas see ülikeerukas võrk on üles ehitatud ja talitleb. Põhjalik arusaamine neist seostest on oluline, kui tahame säilitada hävimisohus liike ja maastikke, või aru saada sellest, kuidas erinevad saasted mõjuvad loodusele, seega ka inimesele.
    Ökoloogia on ka moesõna. Poliitikud ja võimulolijad kasutavad seda sõna tihti, tahtes kergesti populaarsust võita ja soovides näidata, et hoolitakse keskkonnast. Tulemuseks on see, et samastatakse keskkonnakaitse ja ökoloogia. See on vale. Ökoloogia ülesanne ei ole öelda, kas on vale või õige teha puhkepiirkonnast prügimäge, kas ehitada Saaremaale süvasadam. Ökoloogia ülesanne on näidata loodusesse sekkumise tagajärgi.
    Mida võib kaasa tuua see, kui hundid , kiskjad on mitmel pool välja suremas. Ökoloogid saavad hädaohule osutada, seisukoha peab igaüks võtma ise. Kuivõrd murettekitav on see, et puhkepiirkond ära kaob, järved reostuvad. Need on väärtushinnangu küsimused. Tähtis on aga, et need, kes tahavad seisukohta võtta tunneksid ökoloogia aluseid: võimulolijad, kes tahaksid seisukohta võtta ja asju lahendada, ettevõtjad, kes ei soovi looduse katastroofe jne.
    Mõned küsimused aasa ja selle elanike kohta, mis võiksid ökoloogi huvitada:
    • kuidas elatub jänes, kust saab ta eluks vajaliku toidu ja energia?
    • miks sinililled kasvad metsas, aga mitte aasal?
    • miks mõnel aastal on rohkem hiiri kui teisel?
    • miks pääsuke lendab lõunasse, aga rasvatihane jääb siia?

    1 Ökoloogia uurimisvaldkonnad

    1.2 uurimisvaldkonnad


    Ökoloogiline mõtteviis: mis see on? Ökoloogiline mõtteviis tähendab, et ökoloogilised aspektid on igasugusel planeerimisel niisama kaalukad kui iga teine – näiteks majanduslik arvestus.
    Organismid on seotud keskkonnaga aine- ja energiavahetuse kaudu, keskkond osaleb nende fenotüüpide kujunemises ja lõppkokkuvõttes sõltub kõigi organismide ontogenees keskkonnast.
    Organismidele mõju avaldavaid tegureid nimetatakse ökoloogilisteks teguriteks .
                            1. Ökoloogilised tegurid
    1.1. Biootilised tegurid                         1.2. Abiootilised tegurid
                                                   1.2.1. Kliimategurid          1.2.2. Elukeskkond
                                                                                                  õhk, vesi, muld
    Abiootilised tegurid tulenevad organisme ümbritsevast anorgaanilisest maailmast. Nende hulka kuuluvad:
    • valgus
    • temperatuur
    • niiskus
    • tuul jt

    Siia võib lugeda ka näiteks hapestumisega seotud probleeme pH, mulla koostist, raskemetallide mõju, radioaktiivsust.
    Biootilised tegurid tulenevad organismide kooseksisteerimisest. Organismide kooseksisteerimine võib olla kõigile osapooltele kasulik, ainult ühele poolele kasulik, kõigile kahjulik. On selge,et need tegurid võivad soodustada või pidurdada organismide kooseksisteerimist.
    Biootilisteks teguriteks võivad olla:
  • Liigisised vastastikmõjud.
  • Liikidevahelised vastastikmõjud.
  • Antropogeenne tegur (hülged» küttimine, tankerite lekkimine või avariid ja merelinnud ja mereorganismid, elevandi jalast valmistatud taburetid)

    1 Organismidevahelised suhted


    Biootilised organismidevahelised tegurid tulenevad organismidevahelistest suhetest.Biootilisteks teguriteks võivad olla:
    1. Liigisised vastastikmõjud.
    2. Liikidevahelised vastastikmõjud.
    3. Antropogeenne tegur (hülged>> küttimine, tankerite lekkimine või avariid ja merelinnud ja mereorganismid, elevandi jalast valmistatud taburetid).
    Tulenevalt nende vastastikmõjude kasulikkusest või kahjulikkusest eristatakse:
    1. Sümbioosi > mutualismi ( selgitus järgneb)
    2. Kommensalismi
    3. Konkurentsi
    4. Parasitismi
    5. Kisklust e. karnivooriat (II astme tarbijad)
    6.Taimtoidulisust e. herbivooriat (I astme tarbijad)
    Sümbioos- liikidevaheliste suhete vorm. Euroopa autorite käsitluses ka mutualism . Kahe eri liiki organismi sümbiondi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. Samblik on tegelikult kahe organismi kooselu vorm. Vetikas fotosünteesib – sisaldab klorofülli, seenerakud tarbivad energiat, aga seen loob ka kaitsva veekihi, niiskuse, mis lubab neil organismidel kasvada ja areneda väga ekstreemsetes tingimustes = kaljudel, puutüvedel, kus teised organismid ellu ei jää.
    Eristatakse:
    a) ektosümbioosi – kahe vabalt elava organismi kasulik kooselu. Näiteks puiduüraskite ja ambroosia kooselu. Üraskid õõnestavad puitu käike ja ambroosia on selles elav seenestik (enamasti kaks kottseene liiki koos). Sipelgad- kes kaitsevad lehetäisid, saavad neilt vastu mesinestet, kuid nad saaksid hakkama ka lehetäideta.
    b) endosümbioos – üks organism elab teise kehas (putuka seedekulglas elav tselluloosi seediv mikroob.
    Sümbioos võib rajaneda vaid mõne vajaduse rahuldamisega või seisneda mitmekülgses sõltuvuses.

    1.1 Organismid


    Kommensalism  on kahe organismi aga ka populatsiooni suhete vorm, mis on ühele poolele kasulik (kommensaalile), teisele aga kahjutu ja kasutu.
    Kommensalism on looduses tavaline ja ökoloogiliselt oluline, sest see väldib ühe populatsioon ainevahetuse saaduste või toidujääkide kogunemist. Evolutsioonis võib kommensalism olla parasitismi või sümbioosi eelaste » kommensaalist võib tema suure aktiivsuse korral saada parasiit .
    Kommensalismi püsimine on tavaline toitaineterikkas keskkonnas.
    Konkurents jaguneb:
    1) liigisisene
    2) liikidevaheline konkurents.
    Konkurents väljendub liigisiseses ja liikidevahelises olelusvõitluses piiratud keskkonnategurite pärast. Seega on konkurents organisme vastastikku piirav kooselu vorm. Konkurents ilmneb, kui nad kasutavad ühte vähest ressurssi. Konkurendid ei pea tingimata omevahel kohtuma . Tavalisemad on eluruumi ja toidukonkurents. Aktiivne konkurents» isalind kaitseb oma territooriumi, et kindlustada toit oma järglastele. Teatab oma piiridest lauluga ja sissetungijad aetakse ära. Sama eesmärki teenib ka huntide territooriumi märgistamine. Talvevaru koguvad linnud kaitsevad oma territooriumi ka talvel. Populatsioontiheduse kasvades konkurentsisurve suureneb. Konkurents väheneb kas ühe osalise hävimisel või osaliste erinevuste suurenemise tagajärjel. Taimedel eristatakse juure ja võsukonkurentsi, loomadel peamiselt toidukonkurentsi.
    Näiteks tugevas toidukonkurentsis on kalade noorjärgud, ka ruumikonkurents on kudemisterritooriumi, pesitsusterritooriumi ja talvituskohtade pärast. Konkurentsi korral kehtib GAUSE reegel (ka GRINELLI reegel, ka eksklusioonireegel) mis sedastab seaduspärasuse, mille kohaselt kaks konkureerivat liiki, millel on üks ja sama nišš (samad ökoloogilised nõudlused) ei saa püsivalt koos eksisteerida» üks tõrjub paratamatult teise välja.
    Parasitism  on erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis ühele liigile on kasulik, aga teisele kahjulik.
    Sellest kooselust kasu saajad on parasiidid . Sääsed, kirbud , täid.
    Parasitismi nimetatakse ka nugiluseks. See on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit ehk nugiline- toitub teise organismi – peremehe kehavedelikest, kudedest või seeditud toidust. Parasiit kasutab peremeest kas ajutiselt (voodilutikas), perioodiliselt või kogu elu vältel (laiuss) ning kahjustab teda. Põhjustab nakkushaigusi, (infektsioonhaigused) ja vaevusi . Parasitism võib olla kas:
    1) fakultatiivne; 2) oblikaatne.
    Obligaatse parasitismi korral on kumbki organism sellega kohastunud .
    Parasiidil on taandarenenud liikumis-, seede -, ja meeleelundid, nad on suure viljakusega.
    Peremees on vajalike tõrjeviisidega näit. linnud ja liivavannid, suslikud söövad pujusid.
    Parasitismi liike on veel väga palju, kuid kõiki ei ole vajalik käsitleda, nähtuse olemus peaks selge olema.

    1.2 Organismid


    Kisklus , röövlus, episitism, predatsioon.
    Kisklus on röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe.
    Antagonismi iseloomulik juht- üks loom (predaator, röövloom) sööb teisi (saakloomi). Kiskja võib ise olla ka mõne teise liigi saakloomaks. Sel viisil moodustub toiduahel , mille viimaseks lüliks on tippkiskja . Näiteks võivad taimtoidulisi loomi söövad väikesed kiskjad olla saakloomaks endast suuremale kiskjale. Kisklus ei ole iseloomulik ainult selgroogsetele. Kisklus on tavaline okasnahkseil, ämblikulaadseil, putukail. Kisklus reguleerib saakloomade arvukust. Haigete loomade ärasöömine parandab saakloomade populatsiooni tervislikku seisundit, nõrkade ja väikeste kohanemisvõimetega isendite hävimine tagab loodusliku valiku tõhususe. Kiskja kitsamas tähenduses- karnivooria on kasutusel imetajate klassi lihatoiduliste loomade tähenduses.
    Herbivooria  e. taimtoidulisus on taimtoidulise looma ehk herbivoori ja taime omavaheline toitumissuhe.
    Herbivoorid e. taimtoidulised , ehk fütofaagid, toituvad elusaist taimedest või taimeosadest, seemneist. Fütofaagid moodustavad ökosüsteemis teise troofilise taseme, toiduahelais teise lüli.
    Toiduahel, toitumisahel, jada organisme, keda seostavad järjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine. Toiduahela esimene lüli on autotroofid ( produtsendid – orgaanilist ainet tootvad rohelised taimed), järgnevad orgaanilisest ainest toituvad heterotroofid ( konsumendid , destruendid )
    Toiduahela tüübid on: 1. Kiskjaahel, 2. Laguahel, 3. Nugiahel
    Ühed loomaliigid on spetsialiseerunud ainult kindlale taimeliigile, teised söövad erinevat liiki taimi. Herbivoorid võivad toituda ka kindlatest taimeosadest: lehtedest (koaala sööb eukalüptilehti), puidust, viljadest, seemnetest. Kaitseks herbivooride vastu, on taimedel välja kujunenud mitmesugused kohastumused – ogad, okkad, karvad. Herbivoorid on näiteks lehetäi, maipõrnikas, viidikas, metskits , põder.
    Toiduahel näitab seost teiste organismide ja taimede vahel. Lõppkokkuvõttes sõltuvad kõik organismid taimede poolt sünteesitud orgaanilises aines olevast energiast. Igal organismil on looduses oma koht.

    Liik ja populatsioon


    Igal liigil on oma levila e. areaal . Areaal on territoorium, mida ühte liiki isendid asustavad. Areaal võib liigenduda erineva suurusega osadeks . Areaali eri osades elavad liigikaaslased ei pruugi kunagi kokku puutuda kuna nad on eraldatud looduslike, ruumiliste või ajaliste takistuste poolest. Eestimaa kõik põdrad kuuluvad ühte liiki, kuid ei pruugi omavahel kokku puutuda, see tähendab, et nad kuuluvad erinevatesse populatsioonidesse.
    Ühisel territooriumil ja samal ajal elavad isendid moodustavad populatsiooni.
    Populatsioon on liigi struktuuriüksus. Populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade vältel) säilitada oma arvukust. Sellisel populatsioonil on oma eriline funktsionaalne struktuur ja iseloomulik arvukuse dünaamika. Ühes veekogus elavad haugid moodustavad populatsiooni, nad saavad omavahel anda järglasi, kuid on eraldatud sama liigi teistest haugidest, kes elavad teises veekogus. Need kalad on omavahel eraldatud looduslike piiridega. Geneetilis-evolutsioonilisest aspektist on populatsioon teisest sama liigi populatsioonist sedavõrd eraldunud, et nad võivad pika aja pärast ka geneetiliselt lahkneda.
    Sellist populatsiooni tuntakse ka elementaarpopulatsioon või deemi nimetuse all (lokaalpopulatsioon, mikropopulatsioon). Näiteks sobiks saima hüljes, kellel puudub võimalus oma populatsiooni uuendada, toimub rohke vaba juhuslik ristumine .
    Põhiliseks populatsiooni iseloomustavaks näitajaks on populatsiooni arvukus.
    Populatsiooni arvukus on ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Kui varem toodud veekogus elas näiteks 400 haugi , siis see ongi selle populatsiooni arvukus. Arvukuse hindamise aluseks on suurulukite korral nende loendamine , mille jaoks on välja töötatud vastavad metoodikad ja mis loomulikult on õiged vaid teatud vea piirides.( Huntide, karude arvukus populatsioonis, ilveste arvukus Alutaguse metsades.) Populatsiooni võib iseloomustada ka populatsiooni tihedusega.
    Populatsiooni tihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku/ruumala kohta.
    Minimaalne arvukus on väikseim isendite hulk, mille korral populatsioon saab püsida (Amuuri tiigrid ). Mida suurem on populatsiooni tihedus, seda pingelisem on isendite vaheline konkurents populatsioonis territooriumi, toidu, paarilise pärast.
    Maksimaalne populatsioonitihedus on erinevatel liikidel erinev.
    See sõltub organismide mõõtmetest, kui palju on sama liiki toitu tarbivaid teiste liikide esindajaid – nende nõudlustest keskkonnategurite suhtes. Näiteks merelindude toitumisala on meri, kuid pesitsusala enamasti rannakaljud, kus linnud moodustavad nn. linnulaatu ja elavad praktiliselt külg-külje kõrval. Mäger elab ja paljuneb samal territooriumil, tema asustustihedus ei saa olla nii suur.
    Populatsioon muutub ajas seaduspäraselt. Seda iseloomustatakse populatsioonidünaamikaga – populatsiooni seaduspärase muutumisega ajas.
    Eristatakse kolme populatsioonidünaamika võimalust:
    1. Kasvava e. invasioonilise populatsiooni iive on positiivne. Kui selles populatsioonis iive ei sõltu populatsiooni tihedusest, kasvab populatsioon eksponentsiaalselt – kõver on j kujuline. Kui iive sõltub tihedusest, on kõver s kujuline, populatsioon kasvab logistiliselt. Optimaalne arvukus e. keskkonna mahtuvus on s kujuline.
    2.Normaalse e. stabiliseerunud populatsiooni arvukus on dünaamilises tasakaalus. Seda reguleerivad tihedusest sõltuvad või sõltumatud tegurid.
    3. Kahaneva populatsiooni iive on negatiivne.
    Populatsioonilained on arvukuse suur kõikumine keskmise taseme ümber (normaalses populatsioonis) keskkonnategurite ja populatsioonisisese regulatsiooni koosmõjul. Populatsioonilained võivad olla perioodilised või aperioodilised. Liigist ja keskkonnaomadustest sõltuvalt kas sujuvad või fluktuatiivsed» hulgipaljunemised. Populatsiooni suurenemises seisval populatsioonil on oluline evolutsiooniline ja levimisbioloogiline tähtsus, sest sellise populatsiooni korral on tõenäoline invasioon teistesse elupaikadesse , nad suurendavad areaali, katkestavad ruumilise isolatsiooni.
    Suurem osa taime ja loomaliike suudab anda ja saada palju rohkem järglasi, kui loodusesse mahub. Kui kõigist suvel maha langevaist kaseseemneist kasvaksid kased , oleks maa varsti täidetud ainult siin kasvavate kaskedega. Inimene on liik, kes võrreldes teiste liikidega paljuneb suhteliselt aeglaselt, aga ometi kasvab inimkonna arvukus pidevalt. Nähtavasti on mehhanisme , mis piiravad ja reguleerivad populatsiooni arvukust ( asustustihedust ).
    Piiramine ja reguleerimine ei ole üks ja sama tegur. Piirav tegur määrab asustustiheduse ülempiiri. Piiramine on populatsiooni väliselt determineeritud ja tuleneb näiteks konkurentsist, keskkonnatingimuste taluvusest. Kui panna metsa linnupuure, kolivad neisse varsti tihased . See näitab, et sobivate elupaikadega on kitsas ja see piirab nende arvukust rohkem kui söök. Metsapuudele on tihti piiravaks teguriks toitainete tagavara mullas, samuti veepuudus /või liig. Popualtsiooni piiravad tegurid ei ole ajas ja ruumis püsivad. Mõnel aastal on kuusel käbisid palju ja kuusekäbilind saab edukalt paljuneda.
    Reguleerivad tegurid – need on mehhanismid , mis mõjutavad ressursside poolt määratud piirides populatsiooni arvukust üles või alla.
    Populatsioonis on kahesuguseid sündmusi, mis nihutavad populatsiooni arvukust üles või alla. Need on:
    1. Sündivus ja suremus. Valvamine, isendite hierarhia . Hundikarjas saavad paljuneda vaid juhtiv isas - ja emaslooom
    2. Emigratsioon ja immigratsioon/ sisse ja väljaränne.
    Mõnede populatsioonide arvukus muutub tsükliliselt. Lemmingute populatsiooni arvukus on maksimaalne igal neljandal aastal. Miks see nii on ei ole teadlastele veel päris selge.
    1 Ökosüsteem
    Ökosüsteemi moodustavad samal territooriumil elavad ja omavahel toitumissuhetes olevad organismid.
    Ökosüsteemist täpsemalt rääkides, peab teadma ka seda, mis on biosfäär, milles ökosüsteemid asuvad.
    Biosfäär.
  • Kitsamas tähenduses kasutatakse ka mõistet bio-geosfäär, biostrooma on Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimuvad orgaanilise aine süntees ja muundumine , ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid. Biosfäär hõlmab hüdrosfääri ehk vesikeskkonda, litosfääri ehk muldkonna ja atmosfääri ehk õhkkonna alumisi kihte.
  • Vernadski tähenduses (laias) kogu maa sfäär, milles võib leiduda organisme või nende elutegevuse jälgi. Biosfääri paksus on maksimaalselt 40 km. Biosfääri asustus on suurim ekvaatori piirkonnas ja väheneb pooluste suunas. Lisaks sellele sõltub organismide asustustihedus nende suurusest- mida suurem on organism, seda väiksem on nende asustustihedus. Maksimaalne asustustihedus on seega ainuraksetel.
    Biosfäär jaguneb erineva suurusega bioomideks.
    Bioom on samatüübiliste ökosüsteemide kogum. Bioomideks on näiteks tundra , taiga parasvöötme heitlehine mets, kõrb. Bioomisiseselt eristatakse veel erineva suurusega ökosüsteeme. Mis siis on ökosüsteem ?
    Ökosüsteem – funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine ja energia ülekanne) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeriva areneva terviku.
    Igas ökosüsteemis saab eristada selle eluta ja elusat osa. Ökosüsteemi elusosa nimetatakse elukoosluseks.
    Sellesse kuuluvad kõik ökosüsteemis elavad organismid. Elukooslus ehk biotsönoos on ühesuguste keskkonnatingimustega alal (biotoobis) elevate organismide kogum. Biotsönoosi organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. Biotsönoosis moodustub toiduahelaist keerukas suhete süsteem, mis reguleerib biotsönoosi (elukoosluse) liigilist koosseisu ning liigirohkuse korral tagab biotsönoosi säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral.
    Elukoosluste peamisteks osadeks on:
  • taimekooslus
  • seenekooslus
  • loomakooslus
  • mikroorganismid .
    Kõik nimetatud kooslused koosnevad erinevate liikide populatsioonidest.
    Biotsönoosis kehtivad biotsönootilised reeglid:
  • Mida mitmekesisemad on biotoobis elutingimused , seda liigirohkem on biotsönoos ja seda väiksem on liikidel isendite arvukus.
  • Mida äärmuslikumad on elutingimused, seda liigivaesem on biotsönoos. Selles valitsevad kitsalt kohastunud liigid, kellest mõni võib saavutada suure arvukuse.
  • Mida kestvam läbi aegade on olnud elutingimuste režiim, seda liigirohkem, ühtlasema koosseisuga ja püsivam on biotsönoos.
    Esimeses reeglis oli kasutatud mõistet biotoop . Mis see on?
    Biotoop = ökotoop, biotsönoosi (elukoosluse) abiootiliste tegurite komplekt või ka elukeskkond.
    Ökotoobis eristatakse järgmisi abiootilisi tegureid:
  • Veekeskkond,
  • Õhkkeskkond,
  • Muldkeskkond.
    Ühe väiksema ökosüsteemina võib vaadelda näiteks tiiki.
    Tiigi taimekooslus koosneb erinevate liikide populatsioonidest, millest enamus on veetaimed , mis kinnituvad veekogu põhja, hõljuvad vees või pinnal. Loomakooslusse kuuluvad liigid elabad vees, kaldapiirkonna pinnases, põhjamudas või lendavad vee kohal. Koosluste populatsioonid on üksteisega seotud toitumissuhete kaudu ning reguleerivad sellega populatsioonide arvukust. Elukooslus on tihedas seoses ökotoobiga, sest veekeskkonna füüsikalised ja keemilised omadused näit. temperatuur, ümbritseva pinnase omadused, hapniku kontsentratsioon vees, mõjutavad kõikide organismide elutegevust selles ökosüsteemis.

    2 Ökosüsteem


    Milliste näitajatega saab iseloomustada ökosüsteemi?
    Ökosüsteemi saab kirjeldada = iseloomustada selle liigilise koosseisu ja liigirikkuse põhjal.
    Liigiline koosseis on ökosüsteemi liikide nimistu.
    Liigirikkus on taime-, looma-, või seenekooslusse kuuluvate liikide arv.
    Üheks liigirikkamaks ökosüsteemiks on salu – segamets . Selles ökosüsteemis on liigirikkad nii taime, looma- kui seenekooslused.
    Liigivaeseks koosluseks on näiteks raba . Väga rikkad taimekooslused on näiteks troopikametsades võrreldes meie erinevate metsatüüpidega.
    Ökosüsteemi iseloomustatakse ka dominantidega. Dominandiks nimetatakse liiki, mille populatsioon on ökosüsteemis kõige arvukam . Enamasti on dominant üks olulisemaid liike ökosüsteemi toitumissuhetes. Selle kõrval võib eristada ka kaasdominante. Tihti on dominandi nimetus antud ka ökosüsteemile» näiteks on mänd männiku dominant. Dominant leitakse seega siis katvuse või biomassi järgi.
    Ökosüsteemi saab kirjeldada ka selle produktiivsuse järgi. Et kirjeldada kuusikus kasvavate kuuskede produktsiooni, peame esmalt teadma kuuskede biomassi.
    Taimede biomassiks nimetatakse taimede kuivkaalu pinnaühiku kohta.
    Produktsioon iseloomustab biomassi juurdekasvu ajas.
    Ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide omavahelised suhted avalduvad eriti ilmekalt toitumissuhetes.
    Toitumissuhete alusel reastatud organismid moodustavad toitumisahela.
    Toitumisahel saab alguse taimekooslusse kuuluvatest organismidest.
    Rohelised taimed omastavad ökotoobist anorgaanilisi aineid ja ühendeid ja moodustavad fotosünteesi teel neile vajalikke orgaanilisi aineid.Rohelisi taimi nimetatakse tootjateks ehk produtsentideks. Lisaks rohelistele taimedele kuuluvad produtsentide hulka ka autotroofsed bakterid ja mõned protistid (üherakulised organismid).
    Produtsendid on toiduahela esimene lüli. Produtsentidest toituvad taimtoidulised loomad, neist omakorda loomtoidulised loomad ehk kiskjad.
    Toiduahela organisme, kes kasutavad toiduks elusaid organisme, nimetatakse tarbijateks ehk konsumentideks.
    Teine määratlus ütleb, et konsumendid on organismid, kes kasutavad otseselt või kaude autotroofide (roheliste taimede) poolt toodetud orgaanilist ainet, on kosumendid (leksikon) – seega kõik heterotroofid.
    Sõltuvalt toitumisobjektist, jagatakse tarbijad: primaarsed, sekundaarsed, tertsiaarsed ja kvaternaarsed tarbijad.
    Surnud produtsendid (taimed) ja konsumendid (loomad) lagundatakse destruentide poolt: need on mikroorganismid, seened, mitmed selgrootud loomad.
    Toiduahela moodustavd omavahel toitumissuhetes olevad produtsendid, konsumendid ja destruendid.
    Surnud produtsendid (taimejäänused) ja konsumendid (surnud kalad) lagundatakse destruentide poolt» mikroorganismid, teod, lülijalgsed, kes lagundavad surnud organismide orgaanilist ainet.
    Koosluste organismid moodustavad enamasti palju toiduahelaid. Sama liiki organismid võivad kuuluda erinevatesse toiduahelatesse. Selle tulemusel moodustub toiduahelate võrgustik ehk toiduvõrk.
    Toiduvõrguks nimetatakse omavahel põimunud toiduahelaid. Toiduvõrgustiku kaudu moodustab ökosüsteem isereguleeruva terviku.

    2 Ökosüsteem

    2.1 Ökosüsteemi iseregulatsioon


    Iga järgnev toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust. Seetõttu ei saa ühegi troofilise taseme organismide arvukus piiramatult kasvada. Näiteks reguleeivad zooplankoni organismid fütoplanktoni populatsioonide arvukust. Kui zooplankroni populatsioonid hävitavad suure osa toiduks kasutatavast taimestikust , tekib neil peagi toidupuudus ja zooplanktoni populatsioonide arvukus hakkab vähenema. See võimaldab ka fütoplanktoni populatsioonidel jälle kasvama hakata ning selle tagajärjel fütoplanktoni populatsioonide arvukus taastub.
    Populatsiooni arvukuse ajalisi muutusi nimetatakse populatsiooni laineteks.
    Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel. Selle tulemusena püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides ja kujuneb välja ökoloogiline tasakaal.
    Kui populatsioonide arvukus püsib pikemat aega stabiilsena, siis nimetatakse sellist ökosüsteemi seisundit ökoloogiliseks tasakaaluks. Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemis toimuva iseregulatsiooni tagajärg.
    Ökoloogilist tasakaalu võivad muuta nii biootilised kui ka abiootilised tegurid. Nende mõjul hakkab ühe või mitme populatsiooni arvukus ökosüsteemis kasvama või kahanema .
    Veekogu lähedale väetisehoidla, sõnnikuhoidla rajamine nii, et sealt ei pääseks vette mineraal- või orgaanilisi väetisi on teadmisi ja raha nõudev. Kui kumbagi ei ole ja puudub kontroll, võib hoidlast vette sattuda väetisi, mis panevad vohama taimekooslused. Ökoloogiline tasakaal on rikutud. Vetikate vohamine vähenda vee läbipaistvust, ning veekogu hakkab suvel õitsema. Taimede arvukuse kasvule ei järgne kohe loomade arvukuse kasvu –see on lihtsalt aeglasem- ja kõdunevad taimed vajuvad veekogu põhja. See kutsub esile destruentide populatsioonide kiire kasvu. Järvepõhja elustiku e. bentose organismid kulutavad ära enamuse veekogus olevast hapnikust orgaanilise aine lagundamiseks. See kutsub omakorda esile veekogus elavate loomade huku – hapnikupuudus. Ka surnud loomad vajuvad veekogu põhja, põhjustades veelgi suurema destruentide arvukuse tõusu. Niisugune nähtus on igal suvel ka Läänemeres näha. See et kalade arvukus on hetkel väga väike, on näha ka kauplustes.
    Millised tagajärjed on ökoloogilise tasakaalu muutumisel ?
    Kui ökoloogiline iseregulatsioon lakkab ökosüsteemi reguleerimast, muutub ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide arv ja arvukus.
    Selle tulemusel võib üks kooslus asenduda teisega . Näiteks kuusiku maha raiumisega hakkab raiesmikul kasvama esmalt hall lepp, arukask ,jt. Need puud kasvavad kiiremini kui seemnest tõusev kuusk . Üks metsatüüp asendub teisega. kui noored kuused sirguvad, suruvad nad välja valguslembesed lehtpuud ja kuusik taastub.
    Ökosüsteemides toimuvad muutused võivad olla pöörduvad. Inimtegevuse mõjul võivad muutused olla ka pöördumatud. Kui saastatus ületab enamiku organismide taluvusläve, siis elukooslus ei asendu teisega.
    1 Atmosfäär
    Atmosfäär: *kihid; *koostis; * saasteained
    Atmosfääri kihid
    • Troposfäär
    • Stratosfäär
    • Mesosfäär
    • Termosfäär
    • Eksosfäär

    Atmosfäär
    *50% õhu massist paikneb 5,6 km paksuses kihis
    *Õhurõhk on võrdne mõjutatava pinna kohal oleva õhukihi kogumassiga
    *Maapinnal on õhurõhk 101,3 kPa ehk 1 atm ehk 1 bar
    *Kõrguse suurenedes rõhk väheneb (5,6 km kõrgusel on rõhk pool maapinna lähedal olevast õhurõhust)
    Joonis 1. Rõhu ja temperatuuri sõltuvus kõrgusest
    allikas:  http://reference.findtarget.com/search/Atmosphere%20of%20Earth/
    Eksosfäär
    *Eksosfäär on atomosfääri ülemine kiht, mis ulatub kuni 1000 km kaugusele maapinnast planeetidevaheliseks ruumiks
    *Tegemist on atmosfääri üleminekukihiga
    Termosfäär
    *Atmosfääri ülakiht, mis ulatub kuni 500 km kaugusele maapinnast
    *Termosfääris toimub gaasimolekulide ja -aatomite (põhiliselt hapnik) intensiivne vastasmõju päikesekiirgusega, mis tõstab termosfääri temperatuuri kuni 1400  0C (sisuliselt tegemist plasmaga)
    *Nimetatakse ka ionosfääriks
    Mesosfäär
    *Atmosfääri kiht vahemikus 50 – 90 km maapinnast
    *Mesosfääris temperatuur langeb kuni -100 0C
    *Enamus atmosfääri tunginud võõrkehasid ( meteoore ) “põlevad” (aurustuvad) ära just mesosfääris, mistõttu mesosfääris leidub proportsionaalselt palju rauda ja niklit
    *Puudub osoon ja veeaur
    * Mesopaus eraldab mesosfääri termosfäärist
    Stratosfäär
    *Atmosfääri kiht vahemikus 17-50 km
    * Osoonikiht on põhiliselt vahemikus 20-30 km
    *Stratosfääris ei esine temperatuurilist kihistumist ja konvektsiooni
    *Osooni kontsentratsioon on kuni 10 ppm (20 000μg/m3)
    Troposfäär
    *Troposfäär ulatub maapinnalt 9 – 17 km kõrguseni
    *Temperatuur langeb troposfääris 17 0C maapinnalkuni -52 0C troposfääri ülemistes kihtides
    *Troposfääris toimuvad protsessid, mis kujundavad ilma
    *Troposfääri lahutab järgmisest kihist tropopaus
    *Kokku moodustavad troposfäär ja tropopaus atmosfääri alumise kihi
    *Troposfääris on enamus atmosfääri veeaurust ja raskematest gaasidest
    *Stratosfääris tekib hapniku molekulide ja aatomite rekombinatsioonil osoon (kuni 90% atmosfääri osoonist), mis omakorda neelabelektromagnetkiirgust diapasoonis 290-320 nm ehk ultraviolettkiirgust.

    1 Atmosfäär

    1.1 Atmosfääri keemiline koostis

    • Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust ja hapnikust – kokku ca 99%
    • Argoon moodustab veel 0,9%
    • Kõik ülejäänud gaasid moodustavad vaid alla 0,1%
    • Sellest omakorda moodustab süsinikdioksiid 90%
    • Ülejäänud 0,002% sisaldab veel loomulikke koostisaineid (väärisgaasid ja vesinik)
    • Kõik saasteained mahuvad järelejäänud kümnetuhandiku sisse

    2 Saasteained

    2.1 Õhusaaste päritolu


    Looduslikud saasteallikad :

    Antropogeensed põlemisprotsessidega seotud saasteallikad:
    • Põletusseadmed (SO2, NOx, PM);
    • Sisepõlemismootorid (NOx, PM);
    • Ahjud ja küttekolded, söe/puidu põletamine (SO2, NOx, PM);
    • Metsatulekahjud (NOx, PM, lenduvad orgaanilised ühendid, PAH);
    • Prügi põletamine (metallid, dioksiinid , PAH);
    • Biomassi põletamine (NOx, PM).

    Muud antropogeensed allikad:
    • Tööstuslikud tootmisprotsessid (erinevad kemikaalid );
    • Õli rafineerimine (lenduvad orgaanilised ühendid, PAH);
    • Prügilad (metaan);
    • Lahustite kasutamine lakkides ja värvides (lenduvad orgaanilised ühendid);
    • Aerosoolvärvid ja külmutusseadmed ( freoonid ja muud klorofluorosüsinikud).

    2.2 Saasteainete eluiga atmosfääris


    Saasteainete eluiga atmosfääris sõltub:
    • Saasteaine omadustest (keemilised ja füüsikalised omadused)
    • Päikesekiirgus
    • Kuivsadenemine eri pindadele
    • Adsorptsioon peenosakestele
    • Meteoroloogilised tingimused
    • Märgsadenemine ( vihm , lumi jms)

    Akrülonitriil
    võimalik kantserogeen
    6 päeva
    Benseen   
    inimese kantserogeen  
    12 päeva
    Kaadmium    
    võimalik kantserogeen    
     7 päeva
    Süsiniktetrakloriid
    võimalik kantserogeen 
    42 aastat
    Formaldehüüd 
    võimalik kantserogeen 
    3,8 – 8,6 tundi
    Plii  
    veremürk 
    Elavhõbe
    närvimürk  
    0,3 – 2 aastat
    PAH-d    
    võimalik kantserogeen   
    0,4 – 40 päeva
    Vinüülkloriid  
    inimese kantserogeen  
    2 päeva  
    PCB-d  
    võimalik kantserogeen  
    3 – 1700 päeva

    2.3 Õhusaastemõju ulatus


    Protsess
    Mõju ulatus (km)
    Linnaõhu saastatus
    1-100
    Piirkondlik õhusaaste
    10-1000
    Happevihmad, hapestumine
    100-2000
    Toksilised saasteained
    0.1 – 100
    Stratosfääri osooni lagunemine
    1000 – 40000
    Kasvuhoonegaasid
    1000 – 40000
    Aerosooli ja kliima vaheline toime
    100 – 40000
    Troposfäärne transport
    1 – 40000
    Stratosfääri-troposfääri gaasivahetus
    0.1 – 100
    Stratosfäärne transport
    1 – 40000

    2.4 Saasteained


    Õhusaasteained võib jagada kolmeks suureks rühmaks:
    • Kasvuhoonegaasid (CO2, CH4, fluoreeritud süsivesinikud, N2O jms)
    • Osoonikihti kahandavad ained (klorofluorosüsinikud ehk freoonid)
    • Inimese tervist ja ökosüsteeme kahjustavad saasteained (PM, NOx, SO2 PAH, raskemetallid jne)
    • Osoon tekib päikesekiirguse toimel ekvaatori kohal ja liigub pooluste suunas, kus prevaleerivad osooni lõhustavad protsessid. Osoonirikka õhu tungimist pooluste kohale takistavad Coriolise efektist tingitud tuuled.
    • www. nasa .gov lehel on üldist infot osooniaugu kohta
    • http://ozonewatch.gsfc.nasa.gov/ on osooniaugu suurus satelliidifotodel
    •               Osooniauk 03.09.2009                                                              Osooniauk 31.08.2014


    • Allikas:  http://ozonewatch.gsfc.nasa.gov/   
    • Suurim osooniauk on olnud eeloleva kodulehe andmetel 24.09.2006
    •                    Osooniauk 24.09.2006


    4 Kasvuhooneefekt


    Kasvuhooneefekt on looduslik ilming, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirguks maapinnalt takistuseta tagasi, siis maakera keskmine temperatuur oleks -18 kraadi Celsiuse järgi, praeguse +15 kraadi asemel. Kogu maakera oleks siis kaetud jääga ja eluks kõlbmatu.
    Suurem osa lühilainelisest päikesekiirgusest jõuab läbi atmosfääri maapinnale, kus  see osaliselt neeldub. Neeldumise tagajärjel Maa pind soojeneb ning hakkab omakorda kiirgama energiat, kuid juba pikalainelise soojuskiirgusena (infrapunakiirgusena). Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri kergesti, kuid maapinnalt kiirguv pikalaineline soojuskiirgus suures osas neeldub teatud gaasides. Umbes pool Maalt soojuskiirgusega lahkuvast energiast kiiratakse tagasi maapinnale.
    Kasvuhooneefekt on tegelikult normaalne eluks hädavajalik nähtus ja selles pole midagi ebaloomulikku. Probleem tekib aga siis, kui inimtegevuse käigus paiskub atmosfääri rohkem nn. kasvuhoonegaase , eriti süsihappegaasi, metaani, dilämmastikoksiidi ja fluoritud gaase (nn inimtekkeline kasvuhoonefekt). Need soojuskiirgust neelavad kasvuhoonegaasid töötavad nagu kasvuhoone klaaskatus: lasevad läbi Päikeselt Maale tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist Maalt maailmaruumi, see aga suurendab loomulikku kasvuhooneefekti. Inimtegevust tekkiva lisasoojenemise ehk suurenenud kasvuhoonefekti tulemusena tõuseb keskmine õhutemperatuur ja selle tõusu kiirus Maal.
    Kasvuhooneefeti olemasolu tõestas juba 20. sajandi alguses Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius . Ta juhtis tähelepanu süsinikdioksiidi suurele tähtsusele atmosfääris, kuigi selle kogus on tühine (kõigest 0,03 massiprotsenti).
    Nn inimtekkeline kasvuhooneefekt hakkas ilmnema alles tööstusliku arengu algusest 19. sajandil ja tõusis hüppeliselt 20. sajandi 50ndatel aastatel.

    4.1 Kasvuhoonegaasid


    Vastavalt kliimakonventsioonile ja selle Kyoto protokollile kuuluvad peamiste kasvuhooneefekti põhjustavate gaaside hulka: süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2), metaan(CH4), dilämmastikoksiid (N2O) ja fluoreeritud gaasid ehk f-gaasid.
    Hetkel on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon Maa atmosfääris suurim, mis on senini registreeritud ning vastavalt Rahvusvahelise kliimamuutuste paneelile (IPCC) on oodata kontsentratsiooni pidevat suurenemist. Põhiliseks põhjuseks, miks heitkogused pidevalt suurenevad, peetakse fossiilsete kütuste põletamist.
    • Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2) on põhiline kasvuhoonegaas, mis on iseenesest kõige tavalisem põlemisprotsessi kaasprodukt. Süsihappegaasi hulk õhus sõltub vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, kivimite murenemisest, organismide kõdunemisest, taimestiku arengustaadiumist ja liigilisest koosseisust, metsatulekahjudest ning viimasel ajal üha enam inimese majandustegevusest (peamiselt energia tootmisest). CO2 vabaneb fossiilsete kütuste põletamisel. 
    • Metaan (CH4) on värvusetu, lõhnatu ja õhust kergem gaas . Suur osa metaani eraldub märgaladest, soodest ja rabadest. Metaan on tähtsuselt teine kasvuhoonegaas, mis arvatakse tekitavat 20% kasvuhooneefektist. Metaani põhilised antropogeensed allikad on põllumajandus, olmeprügilad, heitvesi ja heitvee töötlemine ning loodusliku gaasi (maagaasi) tootmine ja jaotamine. 
    • Dilämmastikoksiidi (N2O) osatähtsust kasvuhooneefekti tekitamisel globaalse kliimamuutuse tasandil hinnatakse 6%-le. Põhiline inimtegevusega seotud dilämmastikoksiidi allikas on lämmastikurikaste väetiste kasutamine põllumajanduses. 
    • Fluoreeritud gaasid ehk F-gaasid (HFCS, PFCS, SF6) eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud ), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastus - vahendite kasutamisel . F-gaaside osatähtsust kasvuhooneefekti põhjustamisel hinnatakse globaalse kliimamuutuse tasandil 10%-le. 

    1 Happevihmad


    Atmosfääris on praegune koostis kujunenud tema füüsikaliste, keemiliste omaduste ning geokeemilise ja biokeemilise aineringi vastastikustest mõjutustest. Aegade jooksul kujunenud tasakaaluseisundisse on inimese tööstulik ja põllumajanduslik tegevus nüüs tekitanud kogu maakera mõjutavaid häireid. Õhku paisatavatel ühenditel on oma füüsikalised ja keemilised omadused, mis määravad nende saatuse atmosfääris. Teiselt poolt on atmosfääri erinevate osade füüsikalistel omadustel otsustav tähtsus ka keemilistele protsessidele.
    Õhu saastumise seisukahalt huvitab meid atmosfääri kaks alumist kihti– troposfäär ja stratosfäär.
    Stratosfääris on päikese ultraviolettkiirgus väga tugev ja troposfääri ulatub see juba tunduvalt nõrgemana tänu osoonikihile. Troposfääri– alumist osa– iseloomustab väga tugev vertikaalne segunemine, mistõttu keemilised ühendid võivad liikuda isegi mõne minuti jooksul igasse suunda. Stratosfääris on need protsessid märksa aeglasemad, liikumise kiirust mõõdetakse aastatega.
    Keemiliselt väga püsivad ühendid võivad atmosfääris püsida isegi aastaid (näiteks CO2 ja CH4). Need seovad päikeselt tulevat soojusenergiat. Nende ainetetega on seotud ka globaalset kasvuhooneefekti. Ka halogeensüsivesinikud (CFC) on suhteliselt püsivad alumistes kihtides, kuid ülemistes kihtides on nad märksa reaktsioonivõimelisemad ja põhjustavad osoonikihi lagunemist.
    Teist tüüpi keemilised ühendid– aktiivsemad– osalevad keemilistes reaktsioonides ka atmosfääri alumistes kihtides troposfääris. Näiteks SO2 ja lämmastikoksiidid ei kuhju atmosfääris, vaid muutuvad üsna kiiresti teisteks ühenditeks või sadenevad taimedele, mullale, vette- põhjustades hapestumist. Kontsentratsioon ja depositsioon on suuremad saasteallikate läheduses. Need ühendid võivad püsida atmosfääris ka mitu ööpäeva ja jõuda seetõttu saasteallikast üsna kaugele, ühest riigist teise. Seega haaravad väävli- ja lämmastikuühendeist tingitud saasteprobleemid terveid maailmajagusid.

    1.1 Hapestumine


    Piiratud aladel tunti hapestumist juba aastakümneid tagasi. Happeliste sademetega seotud temaatika tõstatati ülemaailmselt alles 1972. aastal (eeskätt Rootsi uurijate väljaannetes) Skandinaavia järvede ja metsade hapestumise hüpoteesina. Pärast seda on happeliste sademete arvele pandud metsa- ja veeökosüsteemide kahjustusi USA-s, Kanadas ja ulatuslikel Euroopa aladel.
    Juba 1661.aastal tõestas inglane Evelyn , et õhku paisatud väävel põhjustab Londonis ebamugavustunnet ja tervisehäireid. 1920.ndail aastail tunti happeliste sademete kahjulikku mõju nõrga puhverdusvõimega muldadele , pinnaveele, kaladele . Skandinaavias teostati esimesed happelise depositsiooni mõõtmised juba 1940–50ndail aastail. Üritati selgitada happeliste sademete mõju. Esimesed tervet maailmajagu haaravad seirevõrgustikud rajati 1950.aastail Euroopas ja 60.aastail Põhja–Ameerikas. Pärast seda on teavet happesademete kohta lisanud väga mitmed ja ulatuslikud projektid.
    Terminit happevihm kasutati algul vihmavee suurema happesisalduse tähistamiseks ja sellest tulenevate probleemidele viitamiseks. Hiljem on muutunud üldisemaks termin happeline depositsioon ehk happeline sadestumine. Mis vahe siin on? Nimelt suurem osa hapestumist põhjustavaid aineid ei lange maapinnale happesademetena, vaid kuivades ilmastikutingimustes.
    Atmosfääri paisatud SO2 ja NO2 - NOx – suurendavad happesust juhul, kui nad muutuvad atmosfääris hapeteks ilma mingi neutraliseeriva aine osalemiseta reaktsioonis.
    SO2 » (H2O) » H2SO3 » (O2) » H2SO4
    NO2 » (H2O) » HNO3
    NH3käitub atmosfääris alusena ja neutraliseerib hapete toime. Mullas muutub ta aga happeliseks ühendiks.
    Leelised ja mulla leelismetallide (Na, K, Ca) ühendid on happesuse reguleerijad. Tähtsamad ühendid on CaCO3 ja oksiidid. NaCl ja CaSO4 ei neutraliseeri. Põhjus on keemiline» tugeva aluse ja tugeva happe soolad ei hüdrolüüsu.
    Looduslikult atmosfääri koostisesse kuuluv CO2 mõjutab ka õhu happesust, andes selle väärtuseks umbes pH=5,6. Päris puhast vihmavett ei leidu ka saastumata aladel, loodusest endast pärit osised (taimkatte osad, meri) tingivad neil aladel pH 5,2–5,6.
    Maailmas on piirkondi, kus sademete pH on pidevalt alla 4,5 (USA idaosa , Põhja– Euroopa, mõnedes arengumaades, Hiinas).
    Hapestavad saasted:
    SO2 tekib saastena põhiliselt energeetika jt tööstusharudes. Puhastamata kütteainetes (bensiin) sisalduv väävel moodustab põlemisel SO2 » SO3. Kui õhku paisatavaid gaase ei puhastata , siis läheb kogu väävel põhimõtteliselt atmosfääri.
    II Maailmasõjani oli kivisüsi peamine väävlisaaste allikas. Edasi hakkas kasvama naftast pärit väävel ja võrdsustusid need kogused 1970.aastaiks 1980.aastail hakkas saasteainete hulk veidi vähenema– kasutusele võeti väiksema väälisisaldusega kütused, eeskätt maagaas.
    Väävel vabaneb õhku ka looduslikest allikatest: mullast, mereveest. Mullast ja taimkattest lähtuv väävel tekib bioloogilisel lagunemisel, redutseeritud (taandatud) väävliühendeina. Loodusliku väävli allikateks on ka vulkaanid, geotermilised protsessid üldse. Globaalses ulatuses arvatakse, et looduslik väävlisaaste ja inimtekkeline väävlisaaste on enam–vähem samas suurusjärgus. Tööstuspiirkondades domineerib muidugi inimtekkeline saaste.
    Hapestumise seisukohalt olulisemad lämmastikühendid on NO ja NO2, mille tähtsamad kolded on liiklus ja energiatootmine (kütteaines olev orgaaniline lämmastik) ja põlemisel õhu-lämmastiku oksüdeerumise tagajärjel (temperatuur peab küllalt kõrge olema).
    Lämmastikuoksiidide looduslikuks allikaks on näiteks välk, muld ja kahjutuled. Kogu maailmas moodustub lämmastikoksiide samas koguses kui antropogeenset lämmastikku. Kuid jällegi domineerivad tööstuspiirkondades inimtekkelised lämmastikuühendid. Ammoniaagisaaste vähendab sademete happesust, kuid suurendab mulla ja vee hapestumist. Ammoniaagi peamised allikad on loomasõnnik, kunstväetised, prügilad, kust NH3kergesti lendub.

    1.2 Happelise depositsiooni mõjud


    Tihti on happelise depositsiooni mõjusid raske märgata. Seda segab looduslik varieeruvus ja vahelduvast ilmast tingitud stressimõjud.
    Metsale langev happeline depositsioon muudab mulla keemilisi tingimusi: happelises metsamullas lahustuvad taimedele kahjulikud metallid (Al), misjärel see liigub juurestikku. Happelisest mullast pääsevad liikvele ka taimedele vajalikud toitained ja need uhutakse mullast välja (Ca, Mg, K) ja jäävad taimedele kättesaamatuks. Happeline depositsioon võib mõjutada mullaorgaanikat, aeglustades mullaorgaanika lagunemist, pidurdades elu mullas. Seda on suhteliselt raske tõestada. Vahel kaasneb sellega ka väetusefekt, happelise depositsiooni algus võib olla positiivse mõjuga. Alles siis kui toitained lõpevad, algab negatiivne efekt. Seega ei sõltu happeline depositsioon ainult saastest, vaid olulised on ka mulla omadused. Kui happeline depositsioon kulutab taimedele vajalikke aluselisi katioone kiiremini kui neid murenemisprotsessis juurde tekib, siis muld hapestub. Aeglaselt murenevad kivimid nagu graniit, ei pidurda hapestumist.
    Parem on puhverdusvõime aladel, kus aluspõhjaks on kergesti murenev, paks kivimikiht. Eriti hästi puhverduvad mullad, mis sisalduvad kaltsiumkarbonaati (CaCO3). Kui sellisele mullale sadeneb rohkesti H+ ioone, vabanevad toitekatioonid Ca2+, K+, Mg2+, mis neutraliseerivad happelise depositsiooni kahjuliku mõju.
    Euroopas asuvad tundlikumad alad Skandinaavias, Suurbritannias ja Saksamaa põhjaosas.
    Sageli hinnatakse saaste ulatust puude põhjal. Mõõduks puu tervisliku seisundi hindamisel on see, kui palju okkaid või lehti ladvaosa on kaotanud võrreldes terve puuga. 1989.aastal kaardistati kogu Euroopa. Selle põhjal võib väita, et olukord oli kõige rahuldavam Ukrainas ja kõige hulle Tsehhoslovakkias. Eesti oli keskmisel positsioonil.
    Hapestumist ei saa riik üksi likvideerida , sest õhusaaste ei tunne riigipiire. Vajalik on koostöö.
    Soome lämmastikusaaste analüüs:
    20 – 40% pärineb oma maalt.
    1977 aastal organiseeriti ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni poolt (ECE) Euroopa õhusaaste ja monitooringu hindamisprogramm (EMEP) 1985.aastal kirjutasid sellele alla 21 Euroopa riiki, nõustudes vähendama 1993.aastaks väävlisaastet 30% 1980.aasta tasemega võrreldes. 11 riiki teatasid, et nad vähendavad koguni 50%. Euroopas on selles vallas saavutatud edu ja jälgitakse ka lämmastikusaastet. Tegelikkuses ei ole lämmastikusaastet õnnestunud nii edukalt piirata kui väävlisaastet.
    1 Mullastik ja mullaseire
    Muld on maakoore kivimitel kujunenud rohelise taime, teda saatvate mikroorganismide ning mistahes jäänuste muundumisel tekkinud loodusmoodustis. Mullas on nii elavast maailmast pärinevat kui eluta loodusest pärinevat. Akademik Vladimir Vernadski nimetas seetõttu mulda biokoosseks. Muld on iseseisva looduslik–ajaloolise moodustisena lahutamatult seotud oma kivimilise baasi, taimest lähtuva orgaanilise aine ning neis ringleva vee ja õhuga. Muld on ainulaadne ja haruldane ja vastab liigi- ja loodusmälestise kaitse mistahes objektile . Muld on kõikjal tekkinud maakoore kivimitele koos taime, taime sööva looma ja jäänuseid muundavate mikroorganismidega. Muld on kogu elava alus– olles samas loodud selle elava poolt. Muld pole vajalik mitte ainult kultuurtaimele, vaid taimele ja taimest olenevale muule elusale üleüldse. Taimed on ju orgaanilise aine tootjad ja päikeseenergia sidujad ja seda ainult mullast saadavale magneesiumile ja päikeseenergiale.
    Muld on tootmisvahendiks ka põllu- ja metsamajandusele, olles seega esmatähtis loodusvara nagu seda on ka taime- ja loomariik, maapõu, vesi ja õhk.
    Elu mitmekesisus on kattuv muldade mitmekesisusega. Uurides ja kaitstes loodust, ei ole võimalik eirata mulda ja mööda vaadata tema osast looduse saatuses ja arengus.
    1989.aasta oli mullakaitse aasta, mille käigus võeti kokku muldade uurmises tehtu. Pöördeliste aastate jooksul ei jäänud eriti midagi sellest alles ja alles 2004.aasta 18 mail toimus Sakus Põllumajandusuuringute keskuses ettekannete päev “Muld ökosüsteemis, seire ja kaitse”, kus võeti kokku viimastel aastatel tehtu.
    Väga olulised on mulla ja organismide vahelised suhted ja vastastikmõjud.
    Ei tohi samastada mulda ja pinnast ning mulda ei tohi käsitleda muutumatuna.
    Kirjanikud, poeedid , haridus- ja kultuuritegelased on määratlenud mulda väga poeetiliselt:
    • "Muld on Elu kandva ja sünnitava Naise, toitva ja hoolitseva Ema isikustatud võrdkuju"
    • "Mulda on hoitud ja kaitstud, austatud ja armastatud , rännuteele kaasa võetud ning koju naastes hardalt kummardatud"
    • "Narri mulda üks kord, narrib muld Sind üheksa korda" Eesti vanasõna

    Muld on tahke maakoore pindmine kobe kiht, mida kasutavad ja muudavad kõrgemad ja alamad taimed ning muudavad taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine elutegevuse ja muundumise saadused kogu geofüüsikalise ümbruse osalusel ja mõjutusel (tuul, vihm, temperatuur).

    1.1 Pinnas


    Pinnas on ehitusgeoloogiline mõiste maakoore mis tahes kivimitele ja substraatidele, millel elutegevusega ei ole vähematki pistmist. Orgaanilise aine loomine on tootmisprotsess, mida kannab roheline taim. Taim asustab kasvuks, elutegevuseks ja arenguks sobiva pinna ja püüab võimalikult hästi kasutada sealseid ressursse ning anda suuremat toodangut, teha pingsalt ja tõhusalt kasulikku tööd.
    Mida raskemini on mineraalained ja vesi taimedele kättesaadavad, seda rohkem peab taim tööd tegema oma juurekava arendamiseks. Produktsiooniprotsessis loodud orgaanilisest ainest osa jääb pärast taimede surma kasvukohta, sinna kogunevad ka taimi söövate loomade eritised ning jäänuseid muundavate mikroobide kehad ja eritised. Need kõik läbivad üpris keerulised muundumised ja muutused, mille tagajärjel orgaanilise aine uus vorm–  huumus .
    Huumuse kogunemisel ja reageerimisel lähtekivimiga moodustubki maakoore pindmine osa muld. Huumuse mõjutustes kivimitesse avaldub põhiline maakoore pindmise osa muutuses. Maakoort moodustavate kivimite pindmine osa on mulla lähtematerjaliks, elus ja surnud orgaaniline aine, sealhulgas huumus, aga mulla moodustamise käivitajaks ehk liikumapanevaks jõuks.
    Lähte ehk emakivimist pärinev mineraalosa on mullamassis suures ülekaalus. Mulda kivimitest eristavaks osaks on tema orgaaniline osa, üksnes mullale iseloomulik orgaaniline aine ja eeskätt huumus.
    Muld on iseseisev moodustis, mis tekib kivimile vaid orgaanilise aine (huumuse) olemasolul ja toimel. Muld ulatub sügavuseni, kus toimivad huumusained ning levivad taimejuured ja orgaanilised jäänuseid muutvad organismid. Üksikute juurte olemasolu lähtekivimis viitab mullatekke võimalikkusele, selle algusele. Mulda pole taimeta ja taime pole mullata.
    Taime ja mulda ühendab energiavoog ning aineringe taimest mulda ja mullast taime. Kusjuures vesi on seal mitte ainult materiaalseks lähteaineks orgaanilisele ainele vaid ka nagu veri inimese ja looma organismis.

    1.2 Muldade ühised tunnused


    Nagu taimedele, loomadele, kivimitele on omased teatud tunnused, nii on see ka muldade korral.
    Kõikidele muldadele on tunnuslik nende:
    • Tekke bioloogiline olemus. Organismidest asustamata ja puutumata kivimitel muld puudub (kuu, Marss).
    • Mulla tekkele viitavad orgaaniliste ja huumusainete olemasolu lähtekivimites.
    • Huumusainete hulk, koostis ja seisund on mullale sama olulised, kui DNA organismides.
    • Huumusainete seas on domineerivad (või vähemalt esindatud) huumushapped. Neist tingituna on mullale iseloomulik lähtekivimist suurem happesus.
    • Tänu huumusainetele ja mullas mistahes viisil moodustunud saviosakestele on katioonide neelamisvõime ja eripind suuremad kui lähtekivimis.
    • Kõiki muldi iseloomustavad lähtekivimist värvuse, koostise, omaduste ja paljude muude tunnuste järgi eristuvad geneetilised horisondid , mille järjestus ja kombinatsioonid pole ühesugused.
    • Kõikidele muldadele on omane kvantitatiivselt kogusaagi või juurdekasvu kaudu mõõdetav produktsioonivõime ning kvalitatiivse tunnusena väljenduv viljakus.

    1.3 Miks pole mullad ühesugused?


    Orgaanilis – mineraalsed vastasmõjud mullatekkel» erinevused orgaanilises põhjustajas ja mineraalses osises.
    • Lähtekivimite geneetiline päritolu on erinev ( tardkivim , settekivim)
    • Lähtekivimi mineraalne, keemiline ja granulomeetriline koostis erinev
    • Kihitine lasuvus, veehoidevõime ja -läbilaskvus, õhustatus, soojenemine ja jahtumine erinev
    • Pealis- ja süvakihtide ehitus mõjutavad mullateket
    • Geofüüsikalised tegurid (kliima, veerežiim, huumusainet erinev koostis) jne.

    1.4 Mulda iseloomustavad näitajad

    • Mulla tüsedus- sõltub maakoore selle kihi sügavusest, kuhu ulatuvad elutegevusest ja orgaanilisest ainest tingitud muutused. Mõni cm (paepealne rendsiina ) kuni mitu meetrit ( punamuld ).
    • Huumus- olulisim mulda iseloomustav näitaja: taimede loodud orgaaniline aine, mis jääb mulda, sinna kogunevate taimi söövate loomade eritised ja jäänused, neid muundavate mikroobide kehad ja eritised läbivad keerukaid muundumisprotsesse ja selle tagajärjel moodustub huumus. Seda protsessi mõjutavad ka ilmastikutingimused.
    • Mulla elustik - edafon- mullas elavate organismide (bakterid, seened, kiirikud, vetikad , putukad ja nende vastsed, ussid , imetajad).
    • Mulla hingamine- orgaanilise aine muundumisel ja mullaelustiku tegevusel vabanenud CO2 eraldumine mullast. Mulla hingamine on mulla bioloogilise aktiivsuse näitaja.
    • Mulla happesus- vesinikioonide ja dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas. Tekib orgaanilise aine muundumisel ja muude keemiliste reaktsioonide tagajärjel (üleväetamine).
    • Mulla niiskus- vee hulk massi või mahuprotsentides või mm absoluutkuiva mulla kohta. Sõltub mulla liigist.
    • Mulla struktuur- mulla koosnemine erikujulistest ja -suurustest osakestest.
    • Mulla tihenemine-  poorsuse vähenemine raskete masinatega harimise , tallamise, mehaaniliste mõjutuste, monokultuuride kasvatamise tõttu.
    • Mulla viljakus- mulla võime varustada taime vajalike toiteelementide ning vee ja hapnikuga. Taime ja mulda ühendab energiavoog ning aineringe taimest, mulda ja mullast taime. Kusjuures vesi on seal mitte ainult materiaalseks lähteaineks orgaanilisele ainele vaid ka nagu veri inimese ja looma organismis kannab toitaineid edasi.
    • Mulla väsimus - kultuurtaime saak väheneb (lina, suhkrupeet, kartul ) kui seda taime kasvatatakse pikka aega samas kohas. Põhjustajad taimehaiguste ja kahjurite levik, üht tüüpi toitainete vähenemine mullas.

    1.5 Mulla rollid ökosüsteemis

    • Toota, salvestada ja säilitada orgaanilise aine tagavrasid: 1/3 mullasüsinikust on säilitatud turbas .
    • Muld on oluline puhastaja vee, gaaside ja keemiliste elementide ringes.
    • Muld säilitab ja hoiab mullas elevate taimede ja loomade genofondi ( seemned » sosnovski karuputk , orhideed jne).

    1.6 Mulla hävimist põhjustavad

    • Erosioon- uuristus, voolava vee kulutus , mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid ja mulda. (Sõltub vee hulgast, voolu kiirusest, vees oleva sette hulgast ja lõimisest, uuristatava kivimi kõvadusest).
    • Orgaanilise aine vähenemine
    • Saastumine (enemasti antropogeenset päritolu)
    • Sooldumine (kunstlik niisutamine)
    • Tallamine
    • Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine (biodiversitee- taimede, loomade, seente, mikroorganismide ning nende elukeskkonna rikkus).
    • Mulla katmine ehitistega, tammidega, teedega
    • Maalihked, üleujutused

    Eestis olulisemad
    • Kaevandusmaastike rikutud mullad.
    • 1959a.-ni maa-alused kaevandused
    • Praegu pealmaakaevandused » Ida-Virumaast 6%, Mäetaguse vallast 50% kaevanduste all. Sisselangemine- 2,2 meetrit.
    • Taastamine õnnestunud paremini põlevkivikaevandustes, fosforiidikaevandustes halvemini.

    1 Mis on energeetika?


    Energeetika on inimkonna ellujäämise alus. Ilma temata ei oleks meie kodudes ei sooja ega valgust. Ta on keerukas ja paljutahuline probleemide kogum energiavarudest ja nende hõlmamisest, energia muundamisest, edendamisest ja tarbimisest. Ta on ka tehnikaharu, mis hõlmab energia tootmist ja jaotamist. On ilmselge, et keegi ei suuda üheaegselt hoomata kõiki energeetika probleeme ja olla kodus erinevate energialiikidega, sealhulgas soojus-, hüdro-, tuuma-, päikese-, tuule-, geotermilise ja paljude teiste energiatega. Lisaks sellele on rohkesti eriilmelisi energiakasutusalasid (tööstus, põllumajandus, kommunaalmajandus jt) ning energianähtuste valdkondi (sh bio- ja rakuenergia), millega tegelevad paljude teadusharude esindajad. Seetõttu on energeetikaprobleemide lahendamisse vaja kaasata mitte üksnes väga paljude teadusharude esindajad, vaid ka majandusinimesed ja juristid , kes oleksid kursis maailma- ja regionaalenergeetika hetkeseisude ja perspektiivide ning keerukate finantsprobleemidega.
    Tänapäeva energeetika on mitte üksnes väga keerukas, vaid ka kallis tehniline süsteem, kus tuleb arvestada energia varustuskindlust, energia kvaliteeti, seadmete ja süsteemide ohutust, mõju keskkonnale, energiaobjektide julgeolekut ja paljusid muid faktoreid, mis on kõik omavahel tihedalt seotud. Uute energeetiliste objektide ehitamine võib nõuda aastakümneid, mistõttu nende valikutega ei tohi eksida.
    Kasutatud allikas
    Koostanud ja toimetanud Jaan-Mati Punning, " Taskutark I: Energia, kliima, jäätmed", Tallinn 2008, „Energeetika- oi kui lihtne!“, Anto Raukas
    2 Energiaallikad
    Energiat saadakse põhimõtteliselt kahest erinevast energiaallikast:
  • Taastuvast (põhinevad Päikese kiirgusenergial: tuul, vesi, päike, lainetesse ja biomassi seotud energia).
  • Taastumatutest energiaallikatest (maakoorega seotud energiaallikad, mida saab kasutada põhimõtteliselt vaid üks kord» kunagiste taimede ja loomade jäänustest tekkinud fossiilsed kütused). Kuigi neid moodustub põhimõtteliselt kogu aeg, on protsess nii aeglane, et inimpõlv seda ei märka ja kasu sellest ei ole. Meie käsitleme neid taastumatutune. Sama kehtib tegelikult ka turba kohta, kuigi selle taastumine on suurusjärke kiirem kui teistel fossiilsetel kütustel. Tähelepänuväärne taastumatu kütteaine on uraan  235U, mis on tuumajaamades põhiline toiteallikas .
    Varasematel aegadel kasutati tööstusmaades taastuvat energiaallikat- puitu või sellele vastavat biomassi: sellega köeti elamuid ja valmistati toitu. Paljudes maades on biomass energiaallikas ka praegu (loomasõnnik, ka energiavõsa).
    Vee-, tuule- ja päikeseenergia jaamad kasutavad taastuvaid loodusvarasid.
    Kuidas on muutunud energiaallikad?
    Puit» valitses kuni aastani 1870.
    Nafta 1950» maagaas» tuumaenergia » nii toimub praegu maailmas prioriteetide muutus.
    Naftaga võrreldes on kivisöe kütteväärtus madalam, tema põlemisel tekkivad gaasid ja šlakk on märkimisväärsed keskkonna saastajad. 1970ndate aastate naftakriis suurendas mingil määral jällegi söe kasutamist elektrijaamades. Viimased aastakümned on tähtsaim energiaallikas olnud kahtlemata nafta.
    Eestis võimalikku kasutust leidvate alternatiivkütuste seast võiks välja tuua: *pilliroog, *päideroog, *puukoor.

    3 Eesti energeetika aluseks jääb veel pikaks ajaks põlevkivi


    Eesti energeetika selgrooks on olnud põlevkivi ja suuresti jääb nii ka lähitulevikus, vaatamata suurenevatele keskkonnakaitselistele piirangutele. 2005. aastal oli põlevkivi osakaal meie primaarenergiaga varustamisel 60,7% ja elektritootmisel 93,4%. Põlevkivi kasutamisel on kaks tähtsat positiivset momenti: riigi energeetiline varustuskindlus ja vähene sõltuvus maailmaturu hindadest. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvad kolm asbekti: sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnakaitseline. Põlevkivi annab tööd ja eluks vajalikku kindlustunnet paljudele inimestele ning seetõttu on loomulik, et Kirde-Eesti elanikkond valdavas osas toetab põlevkivikaevandamise jätkamist.
    Põlevkivienergeetika suuremahuliseks jätkamiseks tuleb lahendada aga mitmeid keerukaid keskkonnaprobleeme. Vastavalt Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti ühinemistingimustele EL-iga pole vastavalt suurte põletusseadmete direktiivile (2001/80/EÜ) moderniseerimata tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam lubatud ja kahjulikke emissioone tuleb oluliselt piirata. Vastavalt Euroopa Liidu prügiladirektiivile (1999/31/EÜ) tuleb 16.juuliks 2009 rakendada uus tuhaärastustehnoloogia põlevkivituha ladestamiseks, mis on tehniliselt keerukas. Loomulikult on põlevkivi kõrgema kütteväärtusega kivisöest meil odavam seetõttu, et transpordikulud on väiksemad ja ka põlevkivisaastemaks on riikliku kontrolli all, seega riiklikult doteeritud . Narva jaamade kasutegur on oluliselt madalam kivisöe-kondensatsioonijaamade kasutegurist. Kütuse osa väljastatava energia hinnas on põlevkivijaamades vaid ca 50%, kivisöejaamades kuni 80%. Lisaks sellele tuleb põlevkivist märksa rohkem tuhka kui kivisöest. Põlevkivi lend- ja koldetuhka loetakse aga praegu kehtiva jäätmeseaduse järgi ohtlikeks jäätmeteks.
    Viru kaevandus  http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/e_sisu.html?id=56
    Põlevkivi kaevandamine  http://picasaweb.google.com/maeinstituut/Taiex_mining_Estonia#4974901003346903058
    Kasutatud allikas
    Koostanud ja toimetanud Jaan-Mati Punning, "Taskutark I: Energia, kliima, jäätmed", Tallinn 2008, „Energeetika- oi kui lihtne!“, Anto Raukas
    4 Mida teha tuulega?
    Paljud energeetikast kaugel seisvad ja tehnilist haridust mitteomavad inimesed arvavad , et Eesti energiamajanduse päästerõngaks on tuul. See on aga kõige kallim energialiik üldse. Tuumajaamast saadav elekter maksab 40-45 eurot MW/h, põlevkivist saadav 63 eurot ja avamere tuulepargist saadav 90 eurot MW/h. Pealegi seonduvad tuule kasutamisega mitmed keerukad tehnilised probleemid. Vastavalt 2004. aastal valminud Eesti kütuse- ja energiamajanduse riiklikule arengukavale on elektrisüsteemi tänast olukorda arvestades tuulegeneraatoreid võimalik installeerida 90-100MW ulatuses, kuid sellega kaasneks elektrisüsteemi talituse kvalitatiivne halvenemine. Negatiivsete kaasmõjudeta saab püstitada 30-50MW tuulikuid. Tehniliseks piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti elektrisüsteemis on 400-500MW, kuid see nõuab väga suuri investeeringuid, kõnelemata miljardite eurode suurustest kulutustest avamere tuuleparkide ehitamisel.
    TTÜ energeetikute tehtud arvutustest järeldub:
    • Kui elektrituulikute koguvõimsus jääb alla 10MW, siis Narva elektrijaamad sellisele võimsuse muutusele ei reageeri ja keskkonnasääst puudub, sest põlevkivi põletatakse samamoodi, kui tuulikuid ülde ei oleks.
    • Juhul kui elektrituulikute koguvõimsus on 10-40MW, peavad soojuselektrijaamad hakkama elektrituulikuid kompenseerima, kusjuures kütusekulu kokkuhoid ei ole võrdeline elektrituulikute toodetud elektriga . narva jaamad on mõeldud baaskoormuse katmiseks ning nende inerts on suur, mistõttu neid ei saa kasutada elektrituulikute kiirelt muutuvate võimsuste ulatuslikuks kompenseerimiseks.
    • Tuuleenergi osakaalu tõstmisel (50-250MW) ei ole Narva jaamad enam üldse võimelised tuulikute energiatoodangu ebatasasusi kompenseerima ning on vaja ehitada uusi kompensatsioonijaamu.

    Tuleb tõdeda, et ilma tavaelektrijaamadeta ei suuda ükski elektrituulik ega tuulepark tagada ühegi tarbija elektriga varustamist; ta saab töötada vaid koos tavajaamadega, mis tema poolt genereeritavat võimsust balansseerivad. Seejuures elektrituulikute elektritoodang vähendab neid balansseeriva elektrijaama elektrienergia toodangut ja suurendab balansseeriva jaama kütusekulu ning emissioone.
    Mida suuremaks muutub elektrituulikute koguvõimsus, seda enam suurenevad kulutused nende ühendamiseks energiasüsteemi (võrkude ja reservelektrijaamade ehitus). Ei tohiks ka unustada, et tuulegeneraatorid rikuvad maastiku ilmet , tekitavad müra ja on ohtlikud lindudele.

    1 Tuumaenergia

    1.1 Tuumaenergia põhitõed


    Tuumaenergia ehk aatomienergia on aatomituuma siseenergia , mille põhjustavad peamiselt tuumajõud. Ta on üks primaarenergia vorm.Energeetika seisukohalt on see elektrienergia, mida saadakse tänu tuumareaktsioonidele tuumaelektrijaamades (TEJ). Tuumaenergia on füüsika seisukohast aatomituuma moodustavate elementaarosakeste süsteemi seoseenergia, mis võib tuumareaktsioonides vabaneda.
    Aatomisse kuuluvad elektronid ja positiivsed tuumad . Tuumad jagunevad prootoniteks ja neutroniteks.
    Tuumareaktsioon on tuumade ühinemine, ümber korraldamine või lagunemine; tuumade muutumine teisteks tuumadeks. Tavaliselt toimub tuumareaktsioon aatomituumade põrkumisel teiste tuumade või elementaarosakestega. Osa tuumi võivad neutroni neeldumisel jaguneda kaheks uueks tuumaks.
    Tuumaenergia tootmine reaktoris põhineb uraani 235 isotoobi lagundamisele. Ühe tuuma lagundamine annab keskmiselt 210 MeW (1 eW=1,6x10-19J).
    Tuumareaktoreis kasutatakse uraani tuumküusena ja plutooniumi selle saamiseks.
    Plutoonium  (keemiline sümbol Pu) on keemiline element järjenumbriga 94. Kõik plutooniumi isotoobid on radioaktiivsed. Plutoonium on uraani kõrval üks levinuimaid tuumapommide valmistamise algmaterjale. 9.augustil 1945 Nagasakie heidetud pomm oli plutooniumipomm. Looduses plutooniumi ei leidu, küll aga tekib plutooniumit tuumaelektrijaamas uraani lõhustamisel. Seepärast võib tuumaelektrijaamu vaadelda kui plutooniumivabrikuid, mis suudavad toota toorainet tuumarelvatööstusele.
    Uraani aatomkaal on 238,0289 g/mol. Välimuselt on uraan hõbevagle metall. Looduses leidub uraani uraanimineraalides.

    1.2 Tuumaenergia ajalugu


    Uraani avastas 1789.aastal saksa keemiaprofessor ja apteeker Martin Heinrich Klaproth (1743-1817) ühendina UO2 ja nimetas selle 1781 .aastal avastatud planeedi Uraani järgi.
    Termotuuma uuringute ajalugu algab 1941.aastast. Mais 1941 tuli Jaapani teadlane-füüsik Tokutaro Hagivara (Kioto ülikool) oma loengul välja mõttega termotuuma reaktsiooni võimalikusest vesiniku tuumade vahel uraan-235 tuumade lõhestumisega purustava ahelreaktsiooni abil.
    Esimene tööstuslik tuumareaktor alustas tööd 2.detsembril 1957 Shippingportis Pennsylvania osariigis (USA). Järgnevatel aastatel ehitati Ameerika Ühendriikides keskmiselt kolm reaktorit aastas.
    Samal aastal hakkas tööle ka Prantsusmaa esimene aatomielektrijaam.

    2 Tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise algus


    Uraanituumades toimuvat ahelreaktsiooni on võimalik ka rahuotstarbeliselt kasutada (erinevalt tuumapommidest). Seda suurt kogust energiat, mis tuumareaktsioonis vabaneb, on võimalik kasutada elektrienergia tootmiseks.
    Tuumaelektrijaamas (TEJ) või aatomielektrijaamas (AEJ) toimub ahelreaktsioon nagu tuumapommiski. Tuumareaktor sisaldab tuumakütust- uraani või radioaktiivset plutooniumi. Lisaks tuumakütusele sisaldab tuumareaktor neutroneid aeglustavat ainet, juhtvardaid ning betoonist varjet.
    Lisaks suurele energiakogusele vabanevad uraanist suure kiirusega neutronid . Need aeglustuvad veidi neutroneid aeglustavas aines ning põrkuvad vastu järgmisi uraaniaatomeid. Käivitub ahelreaktsioon. Juhtvardad on vajalikud selleks, et seda ahelreaktsiooni kontrollida. Kui TEJ-s on tarvis ahelreaktsiooni peatada, lükatakse juhtvardad tuumareaktorisse ning uraanist eraldunud neutronid neelduvad juhtvarrastes. Kui juhtvardad on tuumareaktorist väljas, siis neeldub neis vähem neutroneid ning algab ahelreaktsioon.
    Tuumareaktsioonil vabanenud energia soojeneb vee veeauruks. Veeaur paneb pöörlema suure auruturbiini ja selle mehaaniline energia muundatakse generaatoris elektrienergiaks.
    Betoonist varje takistab tuumareaktsiooni käigus tekkinud radioaktiivsete ainete ja kiirguse väljalevimist. TEJ radioaktiivsed jäägid viiakse enamasti maa- või veealustesse hoidlatesse. TEJ eeliseks on, et nad ei paiska õhku kahjulikke gaase nagu soojuselektrijaamad.
    Maailma esimene tuumareaktor ja sellele järgnenud arengud.
    2.detsembril 1942 käivitas rühm teadlasi Itaalia füüsiku Enrico Fermi juhtimisel maailma esimese tuumareaktori. See oli uraan-grafiit reaktor , kus kasutati looduslikku uraani.
    Tuumaenergia sihipärasest arendamisest ühiskonnale olulise baasenergia allikana soojuse ja elektri tootmiseks saab hakata rääkima alles pärast sõja lõppu, 1950ndatel. Tuumarelv oli demonstreerinud oma võimsust katsetusega Alamogordos ja sõjas Jaapaniga 1945.aastal ning kätte oli jõudnud aeg selle energialiigi rahumeelseteks rakendusteks.
    Esimese tuumaelektri tootmine on dokumenteeritud 20.detsembril 1951, kui Idahos (USA), pani eksperimentaalne reaktor EBR-1 helendama neli 200W lampi.
    Esimene riigi elektrivõrku ühendatud tumaelektrijaam oli 5 MWe võimsusega Obninski tuumaelektrijaam APS-1, mis avati 1954.aastal N. Liidus.
    Lennukikandja reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli prototüübiks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga tööstuslik 60 Mwe elektrit tootev jaam valmis 1957.aastal Shippingportis (USA).

    3 Tuumaenergia rahuotstarbeline kasutamine


    Kõige enam kasutatakse küll tuumaenergiat rahuotstarbeliselt elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kuid samuti mitmesuguste transpordivahendite jõuseadmete ajamites ja mitmetes teistes otse või kaudselt rahvamajandusega seotud harudes. Kuid tuumaenergiat kasutatakse samuti ka meditsiinis.
    Tuumameditsiin hõlmab meditsiinis kasutatavaid radioaktiivseid substantse ja tuumafüüsikalisi meetodeid funktsionaal- ning lokaaldiagnostikas kui ka kiiritusravi ehk radioteraapiat ning haigete ravimist ioniseeriva kiirgusega ja kiirguskaitse füüsikalisi, bioloogilisi ning meditsiinilisi aluseid.
    Tuumameditsiin jagatakse visuaalmeditsiiniks (röntgenograafia, ultraheli , tomograafia, gammakamber jt), mis on meditsiinilise diagnostika haru, mille eesmärk on füüsiliste meetoditega saada inimorganismi sisemise struktuuri kujutus ning teraapiaks (kiiritusravi, radiobioloogia, tomoteraapia jt).
    Tänapäeval võimaldab tuumameditsiin uurida praktiliselt kõiki inimorganite süsteeme ja on leidnud kasutuse neuroloogias, kardioloogias, onkoloogias, endokrinoloogias, pulmonoloogias ning teistes meditsiini harudes.
    4 Tuumaelektrijaamad
    Tuumaelektrijaam (TEJ) ehk tuumajaam ehk tuumajõujaam ehk aatomielektrijaam on elektrijaam, kus elektrienergiat saadakse aatomituuma lõhustumisest. Esimest korda toodeti tuumareaktori abil elektrienergiat 20.detsembril 1951 USAs Idahos. Esimene tuumaelektrijaam alustas tööd 27.juunil 1954 N. Liidus Kaluuga oblastis Obninskis võimsusega 5 MW. Suurbritannia Calder Hall`s lasti aatomielektrijaam käiku 17.10.1956 võimsusega 121 MW. USA esimene katseline aatomielektrijaam alustas tööd 1955.aasta kevadel ja Saksamaal 13.november 1960 (16 MWe).
    Tuumaelektrijaamad ei eralda kasvuhoonegaase ega saasta õhku. Normaalse töö korral tekib väga vähe tahkeid jäätmeid ja kütus on odav, sest seda kulub väga vähe. Sel põhjusel on maailmas väga suured tuumakütuse potsensiaalsed varud.
    Tuumaelektrijaama ehitamine ja käigushoidmine on väga kallis. Seda eeskätt turvakaalutlustel, sest õnnetuse puhul võib tekkida keskkonnale ülisuur kahju. Tuumakütuse jäägid on radioaktiivsed, seega ülimalt mürgised ja nende lagunemiseks kulub sajandeid. Tuumaelektrijaamad võivad põhjustada veekogude temperatuuri tõusmist. Tuumakütuse rikastamise käigus võivad valitsused valmistada salaja tuumarelva ja seda on raske avastada.
    Tuumaelektrijaamad maailmas
    Euroopas on 18 riigil tuumaelektrijaamad. Soome ja Rumeenia kavatsevad hakata ehitama veel uut.
    Maailma võimsam on Jaapanis Kashiwazaki Kariwa (2008) kontsern Toshiba tuumaelektrijaam, kus on ekspluatatsioonis 5 keevavee reaktorit (BWR) ja 2 täiustatud keevaveereaktorit (ABWR), summaarse võimsusega 8,212 GWe.
    Aatomielektrijaamad klassifitseeritakse vastavalt seal paigutatud reaktoritele:
    • soojus neutronitel töötavad reaktorid , kus kasutatakse spetsiaalseid neutroni aatomituuma aeglustajaid;
    • kergel veel töötavad reaktorid;
    • grafiitreaktorid;
    • kiirete neutronite reaktorid;
    • subkriitilised reaktorid, kus kasutatakse väliseid neutronite allikaid;
    • termotuumareaktorid.

    Väljastava energia järgi jagatakse aatomielektrijaamad (AEJ):
    • ainult elektrienergia tootmiseks;
    • nii elektrienergia kui ka soojusenergia tootmiseks;
    • ainult soojusenergia tootmiseks.

    Aatomielektrijaamade eelised:
    • kahjulike jäätmete puudumine;
    • radioaktiivseid jäätmeid on mitu korda vähem söe baasil töötaval analoogsel elektrijaamal;
    • kasutatava kütuse väike maht, võimalus peale tema ümbertöötlust kasutada korduvalt;
    • suur võimsus: 1000-1600 MWh energiabloki kohta;
    • madal energia, eriti soojusenergia omahind .

    Aatomielektrijaamade puudused:
    • kiiritatav kütus on ohtlik, mis nõuab keerulisi ja kalleid abinõusid tema ümbertöötlemisel ja hoidmisel;
    • mittesoovitav vahelduva võimsusega soojusneutronitel töötava reaktori töötamise režiim;
    • äärmiselt väikese tõenäolisusega, kuid siiski on tema intsidendid väga suurte tagajärgedega;
    • bloki ehitamise, tema infrastruktuuri ja võimaliku likvideerimise suured kapitalmahutused.

    5 Tuumaelektrijaamade elektritoodang


    Tuumaelekter maailmas
    Tuumareaktoritest toodetakse 17% maailmaelektrienergiast, Euroopas ligikaudu kolmandik, Prantsusmaal ja Jaapanis juba ligikaudu 80%. Jõudsalt laiendatakse tuumaenergeetikat USA-s, Indias, Venemaal,Soomes jm.
    Tuumaenergia toodang on aastatel 1973 kuni 2007 kasvanud13,6 korda ja see kasv jätkub. XXI sajandit nimetatakse ka tuumaenergiasajandiks.
    Tuumajaamade võimsuselt ja toodangu poolest on maailmas liider USA Prantsusmaa ja Jaapani ees, elektrienergia osakaalu poolest agaPrantsusmaa.
    Euroopas on kindel elektrienergia tootmise liider Prantsusmaa Venemaa, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Ukraina jt. ees. Põhjamaadest on enam tuumareaktoreid Rootsis ja Soomes.
    Tähelepanu tuleb pöörata ka seiskavatele reaktorite arvule, mis on eriti suur Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Põhjusteks võib olla, et need on liiga vanad või ohutuse tagamise tõttu, tavaliselt roheliste nõudmisel.
    6 Tuumajäätmed
    Radioaktiivsed jäätmed
    Radioaktiivsed jäätmed on need, mis sisaldavad radioaktiivseid keemiliste elementide isotoope ja neil ei ole praktilist väärtust. Rahvusvaheliselt tunnustatud määratluse järgi loetakse radioaktiivseteks jäätmeteks ained, mis sisaldavad või on saastunud kehtestatud vabastamistasemeid ületava radioaktiivsusega ja mida ei kavatseta enam kasutada.
    Neid annavad tuumatehnikas, meditsiinis ja tööstuses kasutatavad radioaktiivsed materjalid.
    Kõige erinevama isotoop koostise, poolestusaja ja aktiivsusetasemega radioaktiivseid jäätmeid tekib tuumakütusetsükli kõikidel etappidel, eriti aga tuumakütuse kasutamisel reaktoris ja kütuse ümbertöötlemisel. Kõik tekkivad jäätmed isoleeritakse keskkonnast, käideldakse ja ladustatakse vastavalt nende omadustele ja potensiaalsele ohtlikkusele. Tuumaenergeetikat omavates riikides moodustab radioaktiivsete jäätmete kogus alla 1% kõikide toksiliste jäätmete kogusest.
    Jagatakse rahvusvaheliselt madala, keskmise ja kõrge radioaktiivsusega jäätmeteks. Tähistatakse vastavalt low- (inglise- Low-LevelWaste, LLW), intermediate - (inglise- Intermediate-Level Waste, ILW) ja high-level(inglise- High-Level Waste, HLW).
    Enam tekib neid uraanimajanduses, umbes 80% uraani kaevandamisel ja nad on kaevanduste lähedale laostatud (maetud). Järgmine osa põhineb tuumajaamadest, ligi 12000 tonni aastas, tuumauurimiskeskustest ja kütuse korduskasutusest ning tuumarelva omavatel riikidel tuumapommi töötlemisel. Piiratud kogus tekib seda samuti medistsiinis, tööstuses ja uurimistöödel. Näiteks, Prantsusmaal toodetakse igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta. Sellest 100 kg on mürgiseid ja alla 1 kg TEJ jäätmeid. Sellest ainult 100 g on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid, sealhulgas 10 g kõrge aktiivsusega jäätmeid inimese kohta.
    Radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise eesmärgiks on kaitsta inimesi ja keskkonda.
    Nende kasutamine on rahvusvaheliselt seadustega reguleeritud, s.h ka Eestis.
    Radioaktiivsed jäätmed võivad olla ohtlikud, kuid senine praktika on täielikult tõestanud ohutu käitlemise võimalikkust. Enamus riike tunnustab ja jälgib radioaktiivsete jäätmete käitlemise põhimõtteid.
    Radioaktiivsete jäätmete käitlemisel kasutatakse järgmisi protseduure: kontsentreerimine ja isoleerimine ; ahjendamine ning hajutamine; viivitamine ja radioaktiivne lagunemine.
    Radioaktiivne lagunemine vähendab jäätmete ohtlikkust ja lõppeb kunagi tingimata mitteradioaktiivse lõppsaadusega. Olenevalt jäätmete poolestusajast võib see küll väga pikaajaline olla.
    Radioaktiivsete jäätmete käitlemise põhimõtted
    • Inimese tervise kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis tagab inimese tervise kaitse vastuvõetaval tasemel.
    • Keskkonna kaitse radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis kannab hoolt keskkonna kaitse eest vastuvõetaval tasemel.
    • Piiriülene kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis tagab võimalike piiriüleste mõjude arvessevõtmise ka naaberriikide inimeste tervisele ja keskkonnale.
    • Tulevaste põlvkondade kaitse. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, et ennustatavad mõjud tulevaste põlvkondade tervisele ei oleks suuremad kui tänapäevased vastuvõeatavad tasemed.
    • Koormus tulevastele põlvkondadele. Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse viisil, mis ei põhjusta üleliigset koormust tulevastele põlvkondadele.
    • Riigi seadusandlus . Radioaktiivseid jäätmeid käideldakse vastavalt seadusandlusega sätestatule. Seadusandlus peab muuhulgas tagama ka selge vastutusalade jaotuse ja sõltumatute regulatiivsete ametikohustuste nõuded.
    • Kontroll radioaktiivsete jäätmete tekitamise üle. Radioaktiivsete jäätmete tekitamist hoitakse nii väiksena kui see on teostatav.
    • Radioaktiivsete jäätmete tekitamise ja käitlemise vastastikune sõltuvus. Arvestada tuleb kõiki vastastikuseid sõltuvusi radioaktiivsete jäätmete tekitamise ja käitlemise kõikide etappide vahel.
    • Radioaktiivsete jäätmete käitlemisrajatiste ohutus kogu nende kasutusaja kestel.

    7 Tuumaenergia ohud


    Nagu igasugune suuremastaabiline ja keeruline tehnoloogia, ei saa ka tuumaenergeetika olla täielikult riskivaba.
    Kahtlemata on tegelikeks ja tõsistes käitlustes alati arvestatavateks suurimateks riskiprobleemideks: tuumaseadmete ohutus, tuumajulgeolek, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse käitlemine, sh lõppladustamine ning võimalik tuumarelvade levik.
    Tuumaseadmete ohutus
    Ohutuse tagamise suhtes on tuumaenergia arengu keste lväga palju tehtud ja saavutatud. ELi kui maailma suurima tuumaelektri tootja seadmetes ei ole kogu ajaloo jooksul toimunud ühtki tõsisemat avariid. Enamik praegustest töötavatest tuumareaktoritest on ohutuse suurendamiseks ja käidu lihtsustamiseks täiustatud. Eriti kehtib see uue põlvkonna kergevee reaktorite kohta, mille ehitusse on projekteeritud lihtsustatud hooldussüsteemid ja passiivsed, see on operaatorist sõltumatult toimivad, ohutussüsteemid.
    Tuumaenergeetikas võivad ohutuse rikkumise tagajärjed ulatuda kaugele väljapoole tuumajaama ennast. Selgeks näiteks oli puuduliku konstruktsiooniga reaktori ja ohutusreeglite jõhkra rikkumise tulemusena arenenud Tšernobõli avarii 1986. aastal. Seepärast ei saa tuumaohutusega seotud tegevust ainult tuumajaama operaatori kontrolli alla jätta. Igal juhul on õigustatud tõhus asjakohasele seadusandlikule ja täidesaatvale baasile riigipoolne ja rahvusvaheline järelvalve. Nii irooniline kui see ka ei näi, soodustas just eelnimetatud avarii tuumaohutuse tohutut parandamist kogu maailmas. Kaasaegsed arendused reaktoriehituses koos praeguste ohutusstandardite, käidu praktika, tugeva järelvalve- ja inspektsioonisüsteemiga on võimelised tagama tuumaenergia ohutuse. Samas suurenevad riskid vältimatult, kui ükski neist süsteemidest ei täida oma ülesandeid korralikult.
    Radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemine
    Tuumkütuse tsükli kõikidel etappidel tekib radioaktiivseid jäätmeid, mis kuuluvad kas väheaktiivsete (LLW) või keskaktiivsete (ILW) kategooriasse. Nende enamasti suhteliselt lühiealise radioaktiivsusega jäätmete käitlemise, s.h ladustamise, ohutus on teaduslik-tehniliselt lahendatud ja küllaltki palju nõuetekohaseid maapinna-lähedasi hoidlaid erinevates riikides rajatud. Suure ohu allikaks neid nõuetekohase käitlemise korral ei peeta. Keerulisem on olukord kasutatud tuumkütusega, mida osa riike tunnistab kõrgaktiivsete (HLW) radioaktiivsete jäätmete hulka kuuluvaks ja seega- maa-alusesse lõpphoidlasse ladustatavaks. Samas mitmetes riikides ei arvata, vaid peetakse seda uraani ja plutooniumi tulevas tkasutamist silmas pidades hoopis väärtuslikuks vaheproduktiks. Põhjus selgub vaadeldes kasutatud kütuse koostist, milles veel sisaldub palju tuumkütust.
    Reaktoris töötanud tuumkütus vahetatakse teatavasti perioodiliselt uue vastu välja ja pannakse hoidebasseini aastakümneteks „jahtuma“,et see hiljem lõplikult ladustada. Avatud tuumkütusetsükli puhul erinevaid komponente ei eraldata ega taaskasutata, tähendab kogu kasutatud tuumkütuse ladustamine suuri maa-aluste geoloogiliste lõpphoidlate mahte.
    Kogu maailmas laienevat tuumaenergeetikat arvestades on enamik eksperte üksmeelel, et mitmeks sajandiks avatud tuumkütuse tsükke lkindlasti jätkusuutlik ei ole. Riskid peituvad lõppladustamata järjest lisanduva tugevalt radioaktiivse kasutatud kütuse pikaajalises ohutus hoidmises.
    Lahenduseks on suletud sümbiootilise tuumkütusetsükli rakendamine. Sel juhul töödeldakse aeglaste neutronite reaktorite kasutatud tuumkütus ümber, eraldatakse tema põhikomponendid, millest igaühte käideldakse erinevalt. Uraani, plutooniumi ja väikeaktiniide kasutatakse uue tuumkütuse valmistamiseks kiirete neutronite reaktori jaoks. Viimastes väikeaktiniidid „põletatakse“ muudeks lühemaealisteks radioaktiivseteks isotoopideks. Kiiretes reaktorites uraanist briiderprotsessiga toodetud plutoonium, kasutatud kütuse väikeaktiniidid ja järelejäänud uraan töödeldakse omakorda ümber uueks tuumkütuseks. Tulemusena klaasistatakse ainult lõhustusproduktid ja paigutatakse maapinnalähedasse hoidlasse mõneks sajandiks ohutuks lagunema . Maaalust lõppladustamist vajavate jäätmete kogus väheneb sel juhul kümneid kordi ja samast tuumkütusest saadakse lisaks 50-60 korda rohkem kasulikku energiat.
    Kokkuvõtteks. Ohud on tuumaenergeetikas vaieldamatult olemas, nii nagu ka teed nende vähendamiseks. Kõiki riske ja hüvesid asjakohaselt arvestades jõuavad kliimamuutuste taustal maailma ja erinevate riikide energiaperspektiive analüüsivad arvukad rahvusvahelised ekspertide rühmad järeldusele: tuleviku energiakokteilis on tuumaenergial oluline koht. Maailma silmapaistev keskkonnateadlikkuse arengu liider ja Gaia kontseptsiooni autor James Lovelock järeldab, et kui me tahame tsivilisatsiooni säilitada, siis tuumaenergiale mõistlikku alternatiivi ei ole.

    1 Keskkonnaseisundi hinnang


    Mõiste Keskkonnaseisundi hinnang (edaspidi KSH) ei ole defineeritud üheski seadusandlikus aktis, ega juhendis, samuti nagu ei ole kirjeldatud ka nõudeid ei selle koostajale ega koosseisule. Seega juriidilisest aspektist selline mõiste puudub ning KSH-d ei ole ka kellelgi juriidiliselt õigus nõuda.
    Keskkonnaseisundi hinnang võib kuuluda ühe osana detailplaneeringu koosseisu. Tallinnas on KSH koostamise nõue detailplaneeringu koosseisus muutunud reegliks, teistes omavalitsustes lepitakse tihtipeale ka ainult sellele teemale peatüki pühendamisega detailplaneeringu seletuskirjas. Seadusandlikult ei ole KSH olemust, vajadust ega kohustuslikkust formuleeritud ja tänasel päeval on KSH nõudmine sõltunud kohaliku omavalituse suvast. Samuti ei ole kirjeldatud nõudeid KSH koostaja pädevusele.
    Seega ongi vastavat uuringut tänaseni tehtud koostaja parema äranägemise järgi. Hinnangu mõttekuse huvides oleks loogiline kui KSH koostaks keskkonnakaitsealase kõrgema haridusega pädev spetsialist või keskkonnamõjude hindamise (edaspidi KMH) litsentsi omav isik. Kuna kuskil ei ole kirjeldatud KMH sisu ja mahtu, siis praktikas on KSH sisaldanud olemasoleva olukorra kirjeldust koos viidetega võimalike uuringute täiendavate vajadusele. Reeglina kirjeldatakse tegevusi, mis varem on kirjeldataval asukohal toimunud ja püütaks analüütiliselt jõuda järelduseni, et kas ja mis uuringuid on tarvis teha. (NT: ehitusgeoloogiliste uuringute koosseisus viia läbi ka pinnase saastatuse uuring naftaproduktide suhtes). Ühe KSH osana on käsitletav ka puittaimede dendroloogiline inventariseerimine. Samuti võib KMH koostaja põhjendatud juhul soovitada keskkonnamõjude hindamise algatamist. Samas lasevad omavalitused tihti KSH- gusse sisse kirjutada lause, mis ütleb, et KMH protsessi läbiviimist ei peeta vajalikuks. Viimati kirjeldatud nõuet võib pidada ka mõnes suhtes KOV ametnike vastutuse eneselt projekteerijale veeretamise katseks.

    1 Keskkonnamõjude hindamine, selle olemus ja vajadus


    KMH vajaduse juhud on kirjeldatud ja KMH toimub Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse alusel (22.01.2005 RTI, 24.03.2005, 15, 87)
    Viidatud seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra, keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi korralduse ning ökomärgise andmise õiguslikud alused eesmärgiga vältida keskkonna kahjustamist ning kehtestab vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral. / refereering 3:§1/
    Keskkonnamõju hindamine on keskkonnakorralduslik vahend, mis on mõeldud otsusetegijate abistamiseks , nii et nemad kui ka muud huvitatud osapooled oskaksid hinnata otsuste tagajärgi./3:4/ Otsustajaks on sõltuvalt tegevusest KOV keskkonnateenistus , maakondlik keskkonnateenistus, Keskkonnaministeerium või muu selleks määratud institutsioon .
    Keskkonnamõju hindamine, on arendustegevust suunavate demokraatlike otsustusprotsesside üks element. /1/ KMH kaugemaks eesmärgiks on tulevikus minimiseerida mõjusid keskkonnale andes võimaluse otsustamisprotsessis kaasarääkida kõigil huvitatud osapooltel .
    Keskkonnamõju hindamine on oma olemuselt avalik tegevus (nagu planeerimistegevuski) ning üldsuse kaasamine selle lahutamatu osa. Üldsusel peab olema võimalik jälgida ja mõjutada elukvaliteeti mõjutavate oluliste otsuste tegemist- see on demokraatliku ühiskonnakorralduse põhitunnus. /3:27/
    2 Keskkonnamõjude hindamise eesmärk
    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse järgi on keskkonnamõju hindamise eesmärk:
    • teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek selle tegevuse elluviimiseks sobivaima lahendusvariandi valimiseks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustamist ning edendada säästvat arengut;
    • anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiividega kaasneva keskkonnamõju ning negatiivse keskkonnamõju vältimis - või minimeerimisvõimaluste kohta;
    • tegevusloa andmisel arvestada keskkonnamõju hindamise tulemusi. /1:§2(1)/

    Vastavalt kehtivale seadusele tuleb hinnata riikliku, maakondliku kui kohaliku tasandi planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju. Taoliste dokumentide hulka loetakse näiteks transpordi, energeetika, tööstuse, põllumajanduse, jäätmekäitluse ja metsanduse valdkonnas koostatavad planeerimisdokumendid, juhul kui nende alusel kavandatakse olulise mõjuga tegevust.
    Keskkonnamõju strateegiline hindamine tähendab valitsusasutuste ja nende haldusala asutuste koostatavate dokumentide elluviimisega kaasneva keskkonnamõju hindamist./2/
    KMH on defineeritud kui kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide poolt keskkonnale avaldatava mõju süstemaatiline, taasesitatav ja interdistsiplinaarne hindamine. KMH ülesandeks on leida võimalused kavandatava tegevusega taotletud eesmärkide saavutamiseks, integreerides ekspertide ja avalikkuse hinnangud selle tegevuse ning tema reaalsete alternatiivide keskkonnamõju kohta, ning edastada saadud tulemused otsustajatele ja avalikkusele. KMH annab ettevõtjale ning avalikkusele võimaluse teada saada, milliseid keskkonnakaitselisi kaalutlusi on otsustaja otsuse langetamisel arvesse võtnud KMH annab üldsusele võimaluse protsessis osaleda ning tehtavaid otsuseid mõjutada. Sellega loob KMH arendajale ja otsustajale eeldused olla teadlik oma otsusega kaasnevatest mõjudest keskkonnale ning muudab need mõjud üldsuse jaoks aktsepteeritavateks.
    KMH taotleb pakutud tegevusega kaasnevate hüvede ja negatiivsete keskkonnamõjude sellist kompromissi, mis hoiaks negatiivsed keskkonnamõjud võimalikult madalad. /3/
    3 Juhtumid , millal tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine
    Reeglina hinnatakse keskkonnamõju juhul, kui see võib põhjustada olulist mõju keskkonnale. Tegevused, mille puhul on KMH kohustuslik on loetletud KMH seaduses /1:§3; §6, tegevused mille puhul on vajalik kaaluda KMH algatamist ning läbiviimist on toodud Vabariigi Valitsuse 29.augusti 2005.a määruses nr 224 Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust , täpsustatud loetelu /2/. Viidatud määrus käsitleb eelkõige erineva tootmistegevusega seonduvaid tegevusi nagu energeetika, mäendus ja geoloogia, metallide tootmine ja töötlemine, maavaradest toodete valmistamine, keemiatööstus, toiduainetetööstus, tselluloosi-, paberi- ja tekstiilitööstus, põllu-, metsamajandus ja kalandus, jäätmekäitlus, kütuse ja keemia ladustamine, infrastruktuuri ehitamine ning turismi, puhke ja virgestusalade rajamine.
    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §5 kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada pöördumatuid muutusi looduskeskkonnas, seada ohtu kultuuripärandi, inimese tervise, heaolu või vara. /3:15/
    Ametlikud nimekirjad ei saa hõlmata kõiki juhtumeid, mille puhul oleks keskkonnamõju vaja hinnata. Seetõttu ei saa sellest, et mingi tegevus nimekirjades puudub, järeldada olulise keskkonnamõju puudumist ning keskkonnamõju hindamise mittevajalikkust. Sellistel juhtumitel tuleb otsustada keskkonnamõju hindamise vajalikkuse või mittevajalikkuse kohta nn eelhindamise alusel (vt ka Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §6 lõiget 2). Eelhindamine peab andma vastuse küsimusele, kas kavandatava tegevusega võib kaasneda oluline negatiivne mõju ning kui tõenäoline on selle mõju ilmnemine. Eelhindamist võib lugeda keskkonnariski esmaseks hindamiseks. Sageli ei saa välistada võimalust, et kavandatav tegevus põhjustab tõsist kaudset negatiivset mõju. Kui aga sellise mõju ilmnemise tõenäosus on kaduvväike, tuleb risk hinnata väikeseks ning keskkonnamõju hindamist mittevajalikuks. /3:33/
    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §3 sätestab keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse: seda peab tegema, kui taotletakse tegevusluba või olemasoleva loa muutmist ning kui loa taotlemist või selle muutmist eeldav kavandatav tegevus võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
    Eraldi käsitletakse olukorda, kui kavandatav tegevus mõjutab oluliselt Natura 2000 võrgustikku kuuluvat ala– siis tuleb eeldada olulist keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §6 lõige 1 loetleb tegevused, millega eeldatavasti alati kaasneb oluline keskkonnamõju. Seaduse §6 lõikes 1 loetletud tegevuste korral ei ole vaja keskkonnamõju hindamise vajalikkust põhjendada. Seaduse §6 lõikes 2 on loetelu tegevusvaldkondadest, mille puhul otsustaja peab keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamisel kindlaks tegema, kas nendega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Loetelu lõpeb punktiga 22 “muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju”. Ilmselt peab otsustaja iga loetelus puuduva tegevuse puhul kaaluma , kas sellega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Sama paragrahvi lõige 3 täpsustab kriteeriume, mille alusel mõju olulisuse üle otsustatakse.
    Arvestada tuleb keskkonnamõju ulatust, tõenäosust, kestust, sagedust, pööratavust ning toimet, lähtudes:
    • tegevuskoha ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest;
    • tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning muudest tegevustest lähipiirkonnas;
    • tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastamine, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn (hais);
    • tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest. /3§6(3)/

    Otsustaja (kavandatud tegevuseks tegevusloa andja /4:12/) ülesanne on otsustada keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkuse üle, informeerida keskkonnamõju hindamise algatamisest ning korraldada selle programmi ja aruande avalikustamist.
    4 KMH läbiviijale (eksperdile) esitavad nõuded
    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus sätestab, et keskkonnamõju hindab või hindamist juhib füüsiline isik (ekspert), kellel on selleks litsents , või juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu. Keskkonnaminister annab keskkonnamõju hindamise litsentsi füüsilisele isikule:
    • kellel on riiklikult tunnustatud kõrgharidus või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon keskkonnakaitses, bioteadustes, füüsikalistes loodusteadustes, tehnikaaladel, tootmises või töötlemises;
    • kellel on vähemalt kaheaastane töökogemus loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal;
    • kes on saanud vähemalt 40-tunnise koolituse keskkonnamõju hindamise alal (vastab riiklikes õppekavades 1 ainepunktile) ning sooritanud vastava eksami;
    • kes on vähemalt neljal korral osalenud eksperdirühma töös. /1:§15(1)/

    Litsentsi taotleja peab näitama tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju ta soovib hinnata. Seega eeldatakse, et mõju hindamise pädevus on piiratud teatavate valdkondadega. Seadus ei täpsusta, mida tuleb mõista “ tegevusvaldkonna ” ning “ mõjuvaldkonna ” all. Tegevusvaldkond viitab kavandatavale tegevusele ehk mõjuallikale (põhjusele), mõjuvaldkond aga mõjutatavale objektile, milles mõju avaldub (tagajärjele). Seega peaks ekspert olema ühtaegu asjatundja nii mõju tekitaja kui mõjutatava objekti alal. /2:18 lähtuvalt 1§15(3)/
    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohaselt on eksperdil õigus keskkonnamõju hindamiseks moodustada eksperdirühm, mille koosseisu võivad kuuluda asjakohase litsentsita pädevad isikud. Rühm tuleb koostada nii, et iga keskkonnamõju hindaks selleks teadmisi ja oskusi omav spetsialist. Kui eksperdi enda kvalifikatsioonist ei piisa, peab ta hoolitsema selle eest, et hindamisse kaasataks erialaspetsialiste. /2:19/
    Seadus lubab eksperdirühma koostada nii, et ainult ühel rühma liikmel (rühma koostanud eksperdil) on litsents.
    5 KMH etapid
    KMH on pikk ja töömahukas protsess, mida tuleb hoolikalt kavandada, et saada adekvaatseid tulemusi, mis aitavad otsustajal teha põhjendatud otsus– kas soovitada lubada või keelata antud arendustegevust. /1/
    Keskkonnamõju hindamine algab pärast seda, kui otsustaja on langetanud sellekohase otsuse. Tinglikult võib hindamise jagada kaheks rööpselt kulgevaks tegevuseks:
    • keskkonnamõju hindamise sisuline protseduur on loogiline valikuprotseduur, mille kaudu jõutakse keskkonnamõju hindamise sisulise tulemuseni, s.o kavandatud tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide tekitatava keskkonnamõju põhjal tehtud paremusjärjestuseni;
    • keskkonnamõju hindamise formaalne protseduur ehk viis, kuidas sisulist protseduuri ellu viiakse. Formaalne protseduur võib põhineda õigusaktidel või heal taval. Kui formaalne protseduur sisulist adekvaatselt ei kajasta (nt õigusaktide puudulikkuse tõttu), võib see keskkonnamõju sisulist hindamist häirida. /2:24/

    5.1 KMH algatamine


    Arendaja esitab maakondlikule keskkonnateenistusele keskkonnamemorandumi (otsing riigiteatajast: KKM määrus nr 8 aastast 2001). KMH protsess algatatakse, kui otsustaja on langetanud memorandumi põhjal asjakohase otsuse.

    5.2 KMH eesmärgi määratlemine


    Kui otsustaja on langetanud otsuse KMH algatamiseks, siis täpsustatakse kavandatava tegevuse eesmärk. Kui eesmärk ei ole selgelt ja ühemõtteliselt määratletud, pole ka võimalik adekvaatselt käsitleda selle saavutamise teid. Kahtlemata on eesmärgi sõnastamisel otsustav sõna arendajal.

    5.3 Alternatiivide esitamine


    Kui kavandatava tegevuse eesmärk on selge, saab määratleda selle saavutamise võimalikud viisid ehk alternatiivlahendused. Nende sõnastamisel peab jälgima, et ükski põhimõtteliselt võimalik lahendus ei jääks märkamata. Alternatiivide erinevused võivad seisneda asukohas , suuruses, tehnoloogias jms.

    5.4 Huvigruppide määratlemine


    Kavandatav tegevus ja selle alternatiivid mõjutavad nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid. Nende reaktsioon võibki olla üheks keskkonnamõju väljenduseks. Huvid võivad tuleneda väärtushinnangutest, elukutsest või ka materiaalsetest teguritest, (nt elukeskkonna halvenemine müra tagajärjel, maakasutuse piirangud jne). Huvigrupid , eriti kavandatava tegevuse mõjudega erialaselt seotud isikud (sh teadusasutused), on ka oluliseks infoallikaks ning võivad anda tähtsa panuse nii keskkonnamõju hindamise valdkonna kui tegevusalternatiivide määratlemisse.

    5.5 KMH käsitletava valdkonna piiritlemine


    Määratletakse keskkonnamõju hindamisel käsitletavad teemad. Lähtuma peab kavandatava tegevusega ja selle alternatiividega kaasnevate esmaste mõjude identifitseerimisest. Tegevuse esmased mõjud on tegevuse otsesed tagajärjed, mis tavaliselt ilmnevad tegevusega samaaegselt ja samas kohas. Esmaste mõjude hulka kuuluvad maakasutusviisi muutmine, pinnaveevõrgu, -režiimi ja keemiliste omaduste muutmine, põhjaveetaseme ja keemiliste omaduste muutmine, atmosfääriõhus saasteainete kontsentratsiooni suurenemine, müra, maastikupildi muutmine jne.

    5.6 Interdistsiplinaarne ekspertgrupp


    KMH valdkonna määratlemisega kaasneb ka KMH-s osalevate ekspertide valik. Iga ekspert tegeleb oma valdkonnaga, nende tegevust koordineeritakse viisil, mis võimaldab erinevates keskkonnakomponentides toimuvad protsessid ja muutused seostada mõjuahelateks ja võrkudeks nii, et kirjeldatud on mõjude levik esmastest mõjudest kuni lõppsihtmärkideni. Mõju iseloomust sõltuvalt võib ekspertgrupi koosseisu ja suurust varieerida. Ekspertgrupi moodustamisele järgneb ajakava ja eelarve kindlaksmääramine.

    5.7 Fooni kirjeldus


    Fooni kirjeldus teenib mitut eesmärki:
    • annab ülevaate kavandatava tegevuse poolt mõjutatava ala seisundist enne tegevuse algust ning aluse kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevate mõjude identifitseerimiseks;
    • aitab piiritleda eriti tähtsad või tundlikud alad ja objektid, mis alternatiivide käsitlemisel võivad osutuda otsustavateks (nt kaitsealuste taimeliikide kasvukohad, haruldaste linnuliikide pesitsuspaigad, kalade kudemisalad ja rändeteed jne);
    • annab otsustajale, kes ei tarvitse olla tuttav kavandatud tegevuse toimumispiirkonnaga, sellest piisava ülevaate.

    5.8 Mõju prognoos ja hindamine ning soovimatute mõjude leevendusvõimaluste analüüs. Alternatiivide võrdlus


    Vaadeldakse kõikide alternatiivide mõjusid eraldi. Arvestama peab ehitusaegseid, normaalse toimimisega kaasnevaid ja hädaolukordadega seotud mõjusid. Mõju tüüp, mõjutatavad keskkonnaelemendid ja ka mõju iseloom on alternatiividel tihti erinevad.
    Alternatiivide objektiivseks võrdlemiseks ning paremusjärjestusse seadmiseks võrreldakse neid ühesuguste kriteeriumide põhjal, mis peegeldavad kõikide alternatiivide kõiki (sealhulgas positiivseid) mõjusid. Selleks määratletakse kõigepealt kriteeriumid, mille alusel antakse hinnang kõigi alternatiivide keskkonnamõjudele.

    6 KMH aruanne ja väljundid


    Hindamisprotsessi tulemusena koostatakse keskkonnamõju hindamise aruanne, mille sisu määrab Keskkonnamõju hindamise ja auditeerimise seadus. Aruandes näitab KMH läbi viinud ekspert optimaalse alternatiivi ja tee kuidas sellele tulemusele jõuti (võrdlustabelid, seletused, jne). KMH aruande põhjal võtab otsustaja vastu otsuse tegevuse lubamise/mittelubamise kohta. Vajadusel võib küsida täiendavat informatsiooni eksperdilt. /1/
    Sageli arvatakse, et KMH on nö eksperthinnang . Eksperthinnang on eksperdi või ekspertide grupi arvamus kavandatava tegevuse keskkonnamõjust, KMH puhul aga võrreldakse arendaja poolt pakutud tegevuste keskkonnamõju reaalsete tegevusalternatiivide keskkonna mõjuga ning antakse soovitus parima alternatiivi kasuks.
    KMH läbi viiv ekspertgrupp ei otsusta, kuhu ja kas tohib midagi teha, vaid annab põhjalikult läbikaalutud soovituse parima alternatiivi valikuks . /1/
    Seega on võimalik lähtudes KMH soovitustest kirjutada sisse planeeringutesse või seada tegevuslubade andmise eeltingimuseks mingi keskkonnamõju vähendava tegevuse läbiviimine või toiming. Näiteks kaevandamisega seotud tegevuste puhul on iseloomulik, et karjäärist või kaevanduskäikudest vee väljapumpamise tulemuseks on piirkonna põhjavee taseme oluline langemine . Seega kohustatakse kaevandajat reeglina rajama ümbruskaudsetele elanikele uued sügavad puuraevud või ehitama välja tsentraalse veevarustuse.
    Seega, juhul kui keskkonnamõju on mõõdukas, tegevus toimub üldsuse huvides lubab otsustaja reeglina hinnatud tegevust tingimusel, et võetakse kasutusele keskkonnamõjusid vähendavad meetmed. Kui aga keskkonnariskid hinnatakse väga tõsisteks ning olulisi pehmendavaid meetmeid ei ole võimalik kasutusele võtta, võib otsustaja tegevuse ka keelata.
    Siinkohal tuleks ära märkida ka asjaolu, et KMH koostamise tellib ja seda finantseerib arendaja (isik, kes kavandab tegevust ning soovib seda ellu viia), sellel üle teostab järelevalvet (Keskkonnaministeerium või Keskkonnaministeeriumile alluv maakonna keskkonnateenistus) ning otsustab otsustaja (kavandatud tegevuseks tegevusloa andja). Seega tellijana ja finantseerijana on arendaja ekspertgrupiga üks meeskond, mis loob vähemalt teoreetiliselt mõningad võimalused mõjutada ekspertgrupi erapooletust. Kirjeldatud olukorra vältimisel on oluline osa nii järelevalve teostajal kui ka erinevatel huvigrippidel (üldsuse osa, kellele kavandatav tegevus avaldab otseselt või kaudset mõju ja kes tunneb selle vastu sihipärast huvi).

    1 Dendroloogiline inventariseerimine


    Ühe KSH osana on käsitletav ka puittaimede dendroloogiline inventariseerimine (edaspidi DI) Tallinna linnas sätestab DI teostamise Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord. ( Tallinna Linnavalitsuse määrus 3. mai 2006 nr 34), mille põhimõtteid ja metoodikat aktsepteerivad ka teised kohalikud omavalitused, kuna ühtegi alternatiivset üldtunnustatud metoodikat ei ole Eestis laiaulatuslikult seni välja pakutud. Tallinnas puittaimestiku (dendroloogilise) ja haljastuse inventeerimine on kohustuslik läbi viia detailplaneeringute ja ehitusprojektide menetlemisel aladel, millel kasvavad puittaimed ja kaitsealused taimeliigid . /1:§1(3)/
    Inventeerimist võib teostada loodusteadusliku või maastikuarhitektuuri ülikooli - või sellega võrdsustatud haridusega spetsialist, kes on eriala omandamisel läbinud dendroloogia kursuse. Vajalik on puittaimede tundmine ja soovitav eelnev töökogemus. Vajadusel tuleb puude, põõsaste ja teiste taimede määramise kahtluste korral kaasata töösse teisi eriala spetsialiste./1:§1(6)/
    Puittaimede inventeerimine detailplaneeringute aladel hõlmab kogu koostatava detailplaneeringu ala, vajadusel ka külgnevaid alasid, mis on seotud tehnovõrkude või juurdepääsuteede lahendusega. Eesmärgiks on selgitada välja puude, puude rühmade, puistute, metsade ja/või metsaosade säilitamise ja kaitse alla võtmise vajadus ning lähtuvalt sellest hoonestusala ja tehnilise infrastruktuuri paiknemise võimalused./1:§3/ Puittaimede inventeerimise eesmärgiks ehituskrundil on määratleda, olenevalt kõrghaljastuse väärtusest, täpselt hoonete ja/ või rajatiste paiknemine krundil selliselt , et säiliks väärtuslik kõrghaljastus ning arvestatakse väärtuslike puude võra ja juurestiku ulatusega. /1:§4/
    Dendroloogilise inventuuri teostamisel viiakse läbi välitööd, mille käigus kaardistatakse ja hinnatakse inventeeritaval alal esinev haljastus. /1:§6(1)/
    Välitööde põhjal koostatakse aruanne plaanimaterjali ja seletuskirjadega, millele on soovitav selguse huvides lisada fotosid . Plaanimaterjal vormistatakse reeglina mõõtkavas 1/500 ( erandina 1/200 või 1/1000), vähem kui 1 aasta vanale geodeetilisele alusplaanile. Kõik puud, mille rinnasläbimõõt (läbimõõt 1,3m kõrguselt juurekaelast) on rohkem kui 8cm inventariseeritakse.
    Inventariseerimise käigus määratakse taime liik, rinnasümbermõõt (ümbermõõt 1,3m kõrguselt juurekaelast), määratakse puude kõrgus, mõõdetakse võras suurim läbimõõt ja antakse puittaimedele väärtuslik hinnang vastavalt määruses esitatud metoodikale.
    Inventariseerimise tulemused vormistatakse tabelitena ja seletuskirjadena. Seletuskirjades antakse soovitused edasiseks tegutsemiseks ehk siis ala tasakaalustatud arenguks (millised puud kindlasti säilitada, millised ja kuidas hooldada , milliseid puid võib likvideerida ning kuhu võib rajada hooneid ja rajatisi jms.).
    Dendroloogilise inventariseerimise aruanne on üheks alusdokumendiks edasise planeerimislahenduse väljatöötamisel (detailplaneeringu puhul) või asendiplaanilise lahenduse väljatöötamisel (ehitusloa taotlemise puhul).

    1 Asbesti sisaldavate jäätmete käitlusnõuded


    Ülevaade teemadest, kuidas käisitleda antud tooteid nõuetekohaselt.

    1.1 Asbesti muudest jäätmetest eraldamise nõue


    Kui kasutuselt kõrvaldatud toodetes või jäätmetes on asbesti sisaldavaid komponente, siis tuleb need, kui see on tehniliselt võimalik ja sellega ei kaasne ülemääraseid kulutusi, muudest jäätmekomponentidest lahutada ja eraldi käidelda. (1:§2)

    1.2 Asbestijäätmete kogumine


    (1) Asbestijäätmete kogumisel tuleb kasutada suletavaid mahuteid– konteinereid, kotte või muid pakendeid, et vältida asbestikiu ja -tolmu sattumist keskkonda.
    (2) Asbestijäätmete eri liigid kogutakse üksteisest lahus eraldi mahutitesse, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse vaba asbestikiudu ja -tolmu eraldavate jäätmete lahushoidmisele muudest asbestijäätmetest.
    (3) Kui asbestijäätmed on pakendatud jäätmetekitaja poolt, näiteks lammutustööde või seadmete demontaaži käigus, siis jäätmete kogumisel jäätmeid nende esialgsest pakendist ei vabastata.
    (4) Jäätmetekitaja poolt pakendatud asbestijäätmete pakendi purunemisel peab jäätmete koguja parandama või asendama purunenud pakendi või pakendama jäätmed uuesti koos muude samalaadsete jäätmetega.
    (5) Kui kogumise käigus on võimalik asbestikiu või -tolmu eraldumine keskkonda, näiteks mahutite korduval avamisel ja sulgemisel või taaspakendamise kestel, siis tuleb asbestijäätmeid kiu või tolmu lendumise vältimiseks niisutada. (1:§3)

    1.3 Asbestijäätmete vedu


    (1) Asbestijäätmete veopakend peab olema piisava tugevuse ja vastupidavusega, et vältida asbestikiu ja -tolmu eraldumist nii asbestijäätmete veo kui ka nende peale- ja mahalaadimise käigus.
    (2) Suuremõõdulisi asbesti sisaldavaid koodinumbriga 17 06 05* tähistatud ehitusjäätmeid (näiteks torusid, plaate ), mis lahtist kiudu ja tolmu vahetult ei eralda, võib vedada pakendamata kujul.
    (3) Asbestijäätmeid tuleb veovahendile peale ja sealt maha laadida ettevaatusmeetmeid rakendades, vältides jäätmete ja nende pakendite loopimist, mahakallutamist ja pakendite võimalike vigastuste teket veo kestel. (1:§4)

    1.4 Asbestijäätmete kõrvaldamine ja taaskasutamine


    (1) Asbestijäätmed tuleb kõrvaldada.
    (2) Asbestijäätmeid taaskasutatakse vaid juhul, kui neis sisalduvate komponentide käitlemise suhtes ei rakendu «Kemikaaliseaduse» alusel kehtestatud keelud ja piirangud. (1:§5)

    1.5 Asbestijäätmete töötlemine


    (1) Enne asbestijäätmete kõrvaldamist nende ladestamise teel prügilasse tuleb jäätmeid töödelda neid sorteerides või pakendades või mehhaaniliste , keemiliste või termiliste töötlemismenetluste abil, et lihtsustada nende käsitsemist ja vähendada neist põhjustatavat võimalikku keskkonnaohtu.
    (2) Asbestijäätmed tuleb enne ladestamist sorteerida ja pakendada selliselt, et asbestikiu ja -tolmu sattumisoht prügilademest keskkonda oleks minimaalne.
    (3) Lahtist asbestikiudu ja -tolmu eraldavad asbestijäätmed tuleb pakendada tolmukindlasse, hermeetiliselt suletavasse plastmaterjalist või muust prügila tingimustes püsivast materjalist pakendisse.
    (4) Asbestijäätmeid, mis lahtist asbestikiudu ja -tolmu vahetult ei eralda, võib ladestada mittehermeetilises, kuid tolmukindlas pakendis (näiteks plastmaterjalist). Kui pakendamine pole jäätmete suurte mõõtmete tõttu võimalik, võib jäätmed ladestada pakendamata kujul, niisutades neid käsitsemisel ja ladestamise käigus tolmu tekke ning lendumise ärahoidmiseks piisava hulga veega.
    (5) Asbesttsemendist või muust asbesti sisaldavast materjalist torud või õõnsad tooted tuleb võimaluse korral enne ladestamist puruks muljuda või muul viisil purustada, järgides §-s 3 nimetatud ohutusnõudeid.
    (6) Enne ladestamist võib asbestijäätmed muuta tavajäätmeteks, rakendades keemilisi, termilisi või füüsikalis-keemilisi töötlemismenetlusi, mille juures kaotab asbest oma kiulise struktuuri või muutub asbesti esialgne keemiline koostis. (1:§7)

    1.6 Asbestijäätmete vaheladustamine


    Kui tekib vajadus asbestijäätmete vaheladustamiseks enne nende lõplikku kõrvaldamist, tuleb seda teha tingimustes, mis välistavad ilmastikuoludest, mehhaanilistest ja muudest mõjuteguritest põhjustatud asbestikiu ja -tolmu eraldumise keskkonda. (1:§8)

    1.7 Asbestijäätmete vastuvõtmine prügilasse


    Asbestijäätmete vastuvõtmisel prügilasse kontrollib prügila käitaja lisaks jäätmete töötlemise ja pakendamise vastavust käesoleva määruse §7 nõuetele. (1:§9)

    1.8 Prügilad asbestijäätmete ladestamiseks


    (1) Asbestijäätmed ladestatakse ohtlike jäätmete prügilasse, välja arvatud lõikes 2 nimetatud tingimustel. (1:§10)

    1.9 Asbestijäätmete ladestusala märgistamine


    Asbestijäätmete ladestusala eraldatakse muust prügilaterritooriumist piirdega ja tähistatakse igast küljest siltidega, millel on selgesti loetav tekst «Ettevaatust, asbest» ning hoiatusmärk. (1:§11)
    • Hoiatusmärgi kõrgus on vähemalt 5cm ja laius 2,5cm.
    • Hoiatusmärgi ülaosas (40% märgi kõrgusest ) on valge «a» mustal põhjal, alaosas (60% märgi kõrgusest ) selgelt loetav valge või must tekst punasel põhjal. (2)

    1 Radoon
    Radoon on värvitu ja lõhnatu looduslik radioaktiivne gaas, mis tekib maapinnas põhiliselt uraani 238U lagunemisreas raadiumi lagunemisel. Radoon laguneb edasi lagunemisproduktideks, mida nimetatakse radooni tütarproduktideks.
    Looduslikku uraani leidub suuremal või vähemal määral kõikjal maakoores, sealhulgas ka mineraalsetes ehitusmaterjalides. Seega leidub teda kõikjal. Radoon on lõhnatu, maitsetu ja nähtamatu inertgaas, mis keemilistes reaktsioonides ei osale, küll aga suudab ta hästi lahustuda vees, veres ja koevedelikes. Gaasiline olek annab talle erilise liikuvuse võrreldes teiste uraanirea elementidega. Radoon pole eriti püsiv, poolestusaeg on 3,8 ööpäeva. Vaatamata sellele, võib radoon õhuga koos liikudes erinevatesse pinnasekihtidesse, levida 20-40m kaugusele, kivimites olevaid lõhesid pidi, kaevanduskäikudes ja kommunikatsioonitorustikes isegi kaugemale. Veega kivimite lõhedes edasi kandudes võib radoon maapinnani jõuda enam kui 100m sügavuselt. Maapinnast õhku pääsenud radoon haitub atmosfääris, normaalne sisaldus välisõhus on 10-20 Bq/m3. Õhuvahetus pinnase ja atmosfääri vahel on tavaliselt piiratud ja seetõttu on pinnasepoorides radooni kontsentratsioon mitmeid suurusjärke kõrgem.
    Soomes tehtud uurimustele tuginedes, põhjustab radoon kopsuvähi juhtudest ca 10% aastas. Radooni oht on suur paikkondades, kus küllalt lähedal asub oobolusliivakivi ja/või diktüoneemakilda kiht. Üldiselt paiknevad radooniohtlikud alad Tallinna piires ning üldjuhul põhja pool Paldiski-Tallinn ja Tallinn-Narva raudteed (vt. ajakiri “Keskkonnatehnika” 3/1999).
    Radoonisisaldus pinnaseõhus kõigub väga suurtes piirides. Põhjamaades on välja töötatud pinnaste radooniohtlikkuse gradatsioon sõltuvaltradoonist pinnaseõhus, aluskivimi raadiumisisaldusest ja ala geoloogilisest ehitusest.
    Radoonisisaldust pinnaseõhus liigitatakse pinnaste radooniohtlikkuse astme määramisel järgmiselt:
  • madal tase – radoonisisaldus pinnaseõhus alla 10 000 Bq/m³ (10 kBq/ m³) [Bq- Bekerell]
  • keskmine tase – radoonisisaldus pinnaseõhus 10 000 – 50 000 Bq/m³
  • kõrge tase – radoonisisaldus pinnaseõhus 50 000 - 250 000 Bq/m³ (üle 50 kBq/ m³)
  • väga kõrge tase - radoonisisaldus pinnaseõhus üle 250 000 Bq/m³

    1.1 Radoon


    Radoon satub ruumi siseõhku täitepinnasest aga samuti aluskivimitest, põhjaveest ning erinevatest ehitusmaterjalidest. Suurimaks radooni allikas on eramu alune pinnas. Radoon imbub ruumidesse maja alusest pinnasest ja põhjaveest ning tulenevalt sellest esineb radooni peamiselt keldrites ja toas põranda lähedal, ohustades eeskätt seal mängivaid lapsi. Kivimilõhedes veega edasi kandudes võib radoon maapinnani jõuda enam kui 100m sügavuselt. Me ei saa radooni vältida, kui elame kõrgendatud radooniohtlikkusega alal, küll aga saame ennast selle eest kaitsta.
    Mida tihedam on hoone vundament , seda vähem pääseb radooni hoonesse. Palju oleneb vundamendi ja keldri ehitusest. Ka kraanivees võib leiduda radooni.  Pinnavee  radoonisisaldus on kaduvväike, kuid põhjaveest võib teda kohati tulla ohtlikes kogustes .
    Inimene ei taju oma meeleorganitega radooni, kuid mõõteriistadega on kontsentratsiooni hõlbus määrata. Vastavalt Eesti Standardile EVS 839:2003 “Sisekliima” peab aasta keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides olema väiksem kui 200 Bq/m3. Vanades hoonetes on lubatud ka 400 Bq/m3. Radooni kontsentratsiooni mõõtmisi tuleks teostada talvisel ajal, kuna külmunud maapind on radoonile tõkkeks, mis suurendab omakorda radooni elamusse tungimist. Kordusmõõtmis soovitatakse teostada iga 5-10 aasta tagant.
    Uusehitiste projekteerimine ja ehitamine radooniohtlikesse piirkondadesse toimub vastavuses Eesti Standardile EVS 840:2003 “ Radooniohutu hoone projekteerimine”.
    Mõistesse “radooniohutu hoone” tuleb suhtuda tõsiselt, sest kolmkümmend maja, milles on lubatust kõrgem radooni tase ja kus ei võeta midagi ette nivoo alandamiseks (renoveerimiseks radooni väljatuulutamisks), toodavad ühe kopsuvähi juhu järgmise viiekümne aasta jooksul. Piirnormiks, millest alates tuleb kasutusele võtta abinõud radoonitaseme vähendamiseks, on 400Bq/m3.
    Radooni konsentratsioon vanemates majades vajaks tingimata mõõtmist ja kui see ületab 400 bekerelli piiri, tuleks kiiremas korras alustada radooni ärastustorustiku(väljatuulutamis torustiku) või ärastuskaevu(väljatuulutamis kaevu ) rajamist või võtta tarvitusele abinõud, mis vähendavad radooni pääsu eluruumisesse. Selleks selgitatakse välja radooni sisseimbumise kohad ja püütakse neid sulgeda. Mida kõrgem on kontsentratsioon, seda kiiremini tuleks töödega alustada.
    Nii uutes kui vanemates elamutes on tüüpiliseks sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht . Sisseimbumise vähendamiseks tuleb liitekohad avada ja täita bituumenil põhineva mastiksiga. Samuti tuleb käituda põrandaplaati läbivate kommunikatsioonidega.

    1.2 Eramu radoonitorustik kaitseb tõhusalt.


    Samas on rajatavas eramus radooni ohtu võimalik vähendada ennetavas korras. Selleks on mõistlik vundamendi rajamise käigus paigaldada radooni väljatuulutamis torustik. Tuginedes euronormile 2003 aastast, mis ühtib Eesti Standardiga EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine”, on Uponor välja töötanud kestva ja taskukohase kanalisüsteemi “Radon” eramu tarbeks. Kanalid ja ühendusosad on valmistatud polüeteenist (PE) ja polüpropeenist (PP), mis ei allu korrosioonile ja taluvad hästi hoone alusest pinnasest tingitud koormust.
    Toodet turustatakse paketina, milles on piisavalt komponente eramu radoonitorustiku rajamiseks. Paketiga kaasas on juhend torude paigaldamiseks.
  • Elamu tarindites tuleb vältida selliste ehitusmaterjalide kasutamist, mille radioaktiivsete ainete sisaldus on suur (eriaktiivsuse indeks on suurem kui 1)
  • Olmevee radoonisisaldus ei tohi olla suurem, kui on Eesti Standardiga EVS 663:1995 "Joogivesi. Üldnõuded" kehtestatud norm. Kõrgema radoonisisaldusega olmevee tarbimise korral tuleb kasutada eriseadmeid veest õhu eemaldamiseks. Parimate veest õhu eemaldamise seadmetega on võimalik vähendada vee radoonisisaldust 75-95%.
  • Radooni hoonealusest pinnasest eluruumi sattumise vältimiseks tuleb elamu projekteerimisel ja ehitamisel silmas pidada järgmist:
    • poorsetest materjalidest (nt. väikeplokkidest) ehitatud vundamendid peavad olema ehitatud selliselt, et radoon ei satuks pooride ja plokkidevaheliste vuukide kaudu keldrisse ja välisseina, kust see võib edasi tungida eluruumidesse;
    • elamu esimese korruse põrand ja vundament peavad moodustama ühtse õhutiheda radoonitõkke;
    • radoonitõkke kihte läbivate tarindite ning kommunikatsioonitorude ja -juhtmete liitekohad peavad olema õhutihedad;
    • tuleb vältida võimalike pragude (temperatuurikahanemisest jm põhjustest tingitud) tekkimist radoonitõkkes.

    4. Elamu ventilatsioonisüsteem tuleb projekteerida selliselt, et hoonealuse pinnase õhk ei satuks eluruumidesse. 2 Radooniohutu elamu ehitamise üldnõuded

    2.1 Radooniohutu elamu ventileerimine


    Normaalse radoonisisaldusega pinnasel maapinnast kõrgemal asuva põrandaga keldrita hoones võib põrandaalust tuulutada soklis paiknevate õhutusavade kaudu (vt joonis 4), kasutada ventileerimist loomulikul tõmbel (vt joonis 5) või ventilaatorite abil (vt joonis 6).
               
    Radooniohtlikel aladel tuleb esimesel korrusel eelistada raudbetoonpõrandaid, mis erilise radoonimembraani kasutamise ning liitekohtade ja läbiviikude hoolika tihendamise ning hea töökvaliteedi korral väldib radooni maapinnast hoonesse sattumist.
    Keldirga elamu ventileerimine
    Radooni keldrist eluruumidesse sattumise vältimiseks on vajalik välja ehitada tõhus loomulik rõhkude vahel või mehaanilisel tõmbel töötav keldri ventilatsioonisüsteem.
    Keldrikorrusel tuleb tagada suurem alarõhk ülalpool asuvate korrustega võrreldes. Et tagada keldrikorrusel suuremat alarõhku, tuleb eelistada mehaanilise väljatõmbega ventilatsioonisüsteemi (vt joonis 7).
          

    2 Radooniohutu elamu ehitamise üldnõuded

    2.2 Hoonealune ventileerimine


    Alarõhumeetod
    Joonisel 8 on esitatud hoonealuse ventileerimise meetod, mille juures õhu väljaimemisega hoonealusest pinnasest ühest või mitmest kohast tekitatakse hoone all alarõhk.
    Ventilaatori võib paigaldada majast väljapoole (vt joonis 8) või keldrisse. Tarindeid läbivate torude läbiviigud ja torude ühendused tuleb hoolikalt tihendada. Torude pinnal kastevee tekkimise ohu korral tuleb torud soojustada.
    Liialt intensiivne põrandaaluse ventileerimine võib talvekuudel põhjustada põrandaaluse külmumist.
    Süsteemi efektiivsust on raske prognoosida, kuna maapinna poorsus ja põranda tihedus ei ole täpselt määratavad.
    Õhkpadjameetod
    Joonisel 9 on esitatud hoonealuse ventileerimine nn õhkpadjameetodil.
    Selle meetodi kohaselt ventileeritakse majaalust pinnast ruumidest võetava õhuga. Seega on alarõhk meetosile vastupidine toiming. Meetodi eeliseks on soe põrand.
    Ülerõhu tekitamine keldripõranda all võib põhjustada radooni tungimist ruumidesse põranda ebatiheduste kaudu, kuid tiheda põranda all oleva ruumi korraliku ventileerimisega surutakse pinnaseõhu radoon hoonest välja. Seepärast annab kõnesolev meetod suhteliselt häid tulemusi. Vajalikke töid peavad tegema spetsiaalsed ehitusfirmad.
    Põrandaalused ventilatsioonitorud
    Majaalusest pinnasest radooni eemaldamise tõhusamaid mooduseid on põrandaaluse ventileerimine põranda all paiknevate ventilatsioonitorude kaudu. Põranda alla poorsesse täitepinnase kihti paigutatakse ventilatsioonitorude süsteem, mis on ühendatud kas hoones või väljaspool hoonet paikneva püstikuga (vt joonis 10). Püstik varustatakse ventilaatoriga.
    Radoonikaev
    Radoonikaevu skeem on esitatud joonisel 11.
    Radoonikaevu kasutatakse radooni hoonealusest pinnasest eemaldamiseks eelkõige õhku hästi läbilaskvate pinnaste (näiteks kruusapinnase) korral. Radoonikaevus paikneva ventilaatoriga imetakse maja alt ja selle ümbrusest välja radoonirohke õhk, tekitades maja all alarõhu. Sellega välditakse radooni tungimist majja. Radoonikaev asetseb väljaspool maja. Õhu väljavoolukanal paigaldatakse majast sellisele kaugusele, et radoon ei satuks uuesti majja. Kasutatakse eri suurusega radoonikaevusid, mis võivad teenindada kas üht maja või majade gruppi.

    3 Radoonitaseme alandamine olemasolevates elamutes


    Kõiki eelpool nimetatud radooniohutu elamu ehitamise meetmeid ei ole olemasolevates elamutes radoonitaseme alandamiseks võimalik rakendada.
    Juhul, kui elamu asub radooniohtlikus piirkonnas, tuleks mõõtmistega välja selgitada radooni tase ruumides ja radooni ruumi sattumise võimalikud kohad. Seejärel koostada remonttööde detailne projekt.
    Elamutes tehtud arvukad uuringud on näidanud, et õhk tungib põranda alt esimese korruse ruumidesse põhiliselt seinte ja põranda nurkade (vt joonis 12), seinas paiknevate pistikupesade (vt joonis 13) ja põrandat läbivate torude läbiviikude kaudu. Seega tuleb esmajärjekorras pöörata tähelepanu just nende kohtade õhutihedaks muutmisele.
        
    Radooni tungimist ruumi on võimalik tuvastada spetsiaalsete õhu radoonitaset mõõtvate seadmetega.
    Juhul, kui radoon maja ümbritsevast maapinnast võib elamusse sattuda läbi ebapiisavalt tiheda vundamendi, tuleb hoolikalt tihendada vundament ja keldri põrand (vt joonis 14), samuti seina ja põranda liitekohad.
    Eriti raske on muuta radoonitihedaks valmis maja vundamendi ja seina ühenduskohti. Üldreeglina on lintvundament kaetud hüdroisolatsioonikihiga. Sellest nõudest on aastakümneid lähtunud projekteerijad ja ehitajad . Seega võib paljudel juhtudel vajadus paigaldada radoonitõket vundamendi ja seina vahele ära langeda.
    Juhul, kui varem paigaldatud hüdroisolatsioon ei ole küllaldane, et radooni eluruumidesse tungimist ära hoida, tuleb radoonitaseme alandamiseks kasutada eelpool kirjeldatud ventilatsioonisüsteeme.
    Radoon võib pinnasest eluruumi sattuda ka põrandatarindeid läbivate pragude kaudu.
    Siin on mõningad näited, kuidas radooni läbi pragude ruumi sattumist vältida.
    Joonisel 15 on näidatud välisseina ja põranda nurga tihendamine. Selleks freesitakse nurka soon, mis täidetakse elastse vuugitäitega ja kaetakse nurgikuga. Analoogiliselt toimitakse ka torude läbiviikude tihendamisel.
    Juhul, kui betoonpõrandas on betooni läbivaid pragusid, freesitakse prao kohal põrandasse soon ja täidetakse elastse vuugitäitega ning liimitakse peale radoonitõkkeriba (vt joonis 16).
    Põrandaalusega vanale puitpõrandale tuleks panna radoonitõkkekiht ja sellele uus põrandakate. Põranda radoonitõke peab tihedalt liibuma vastu seina. Kui need meetmed ei anna rahuldavaid tulemusi, tuleb radoonitaseme alandamiseks kasutada ruumide, põrandaaluse või keldriruumi ventileerimist, nagu on kirjeldatud eespool.
    Hästi õhku läbilaskva pinnase ( kruusa ) või maja ehitamise ajal tehtud killustikpadja korral võib saavutada häid tulemusi eespool kirjeldatud alarõhu- (joonis 8), õhkpadja- (joonis 9) või radoonikaevu (jooni 11) meetodiga.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 71 lk · .docx · 8 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Ökoloogia konspekt #1 Ökoloogia konspekt #2 Ökoloogia konspekt #3 Ökoloogia konspekt #4 Ökoloogia konspekt #5 Ökoloogia konspekt #6 Ökoloogia konspekt #7 Ökoloogia konspekt #8 Ökoloogia konspekt #9 Ökoloogia konspekt #10 Ökoloogia konspekt #11 Ökoloogia konspekt #12 Ökoloogia konspekt #13 Ökoloogia konspekt #14 Ökoloogia konspekt #15 Ökoloogia konspekt #16 Ökoloogia konspekt #17 Ökoloogia konspekt #18 Ökoloogia konspekt #19 Ökoloogia konspekt #20 Ökoloogia konspekt #21 Ökoloogia konspekt #22 Ökoloogia konspekt #23 Ökoloogia konspekt #24 Ökoloogia konspekt #25 Ökoloogia konspekt #26 Ökoloogia konspekt #27 Ökoloogia konspekt #28 Ökoloogia konspekt #29 Ökoloogia konspekt #30 Ökoloogia konspekt #31 Ökoloogia konspekt #32 Ökoloogia konspekt #33 Ökoloogia konspekt #34 Ökoloogia konspekt #35 Ökoloogia konspekt #36 Ökoloogia konspekt #37 Ökoloogia konspekt #38 Ökoloogia konspekt #39 Ökoloogia konspekt #40 Ökoloogia konspekt #41 Ökoloogia konspekt #42 Ökoloogia konspekt #43 Ökoloogia konspekt #44 Ökoloogia konspekt #45 Ökoloogia konspekt #46 Ökoloogia konspekt #47 Ökoloogia konspekt #48 Ökoloogia konspekt #49 Ökoloogia konspekt #50 Ökoloogia konspekt #51 Ökoloogia konspekt #52 Ökoloogia konspekt #53 Ökoloogia konspekt #54 Ökoloogia konspekt #55 Ökoloogia konspekt #56 Ökoloogia konspekt #57 Ökoloogia konspekt #58 Ökoloogia konspekt #59 Ökoloogia konspekt #60 Ökoloogia konspekt #61 Ökoloogia konspekt #62 Ökoloogia konspekt #63 Ökoloogia konspekt #64 Ökoloogia konspekt #65 Ökoloogia konspekt #66 Ökoloogia konspekt #67 Ökoloogia konspekt #68 Ökoloogia konspekt #69 Ökoloogia konspekt #70 Ökoloogia konspekt #71
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 71 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-11-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 8 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor vpaukson Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Mis on ökoloogia? Kas ta on üks mõtlemisviisidest? Kas ökoloogial on oma uurimisobjekt nagu on see olemas keemial, kus see on väga täpselt määratletud? (Keemia uurib aineid ja nendega toimuvaid muutusi). Millal tekkis ökoloogia? Nii võiks küsimusi jätkata
    Ökoloogia on teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. 19.saj. lõpul ja 20.saj. algul arenes ökoloogia suhteliselt aeglaselt. Ökoloogia tähtsustamine ning tema uurimismeetodite ja teooria täiustamine algas hoogsalt pärast teist maailmasõda. See oli tingitud inimmõju järsust kasvust kogu loodusele, suurte muutuste ilmnemisega eluslooduses ning inimese ja keskkonna suhteis. Millised need muutused on olnud? Mainida võiks näiteks õhusaaste suurt kasvu (Londoni sudud, mis nõudsid tuhandeid inimelusid ja on kordunud Tokis, Mehhikos), happesademete suurenev mõju kooslustele, pinnasesaaste, veekogude reotus, millele järgneb teatud looma ja taime liikide hävimine või muutus jne
    Ökoloogia keskkond Autoökoloogia Demökoloogia Sünökoloogia Geoökoloogia Üldökoloogia uurimisobjekt biosfäär

    Sarnased õppematerjalid

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse - Dendroloogiline inventariseerimine-Radoon-Asbest
    8
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse - Dendroloogiline inventariseerimine, Radoon, Asbest

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse 1. Dendroloogiline inventariseerimine "Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord" (Tallinna Linnavalitsuse määrus nr. 34): https://oigusaktid.tallinn.ee/? id=3001&aktid=104228 Ühe KSH osana on käsitletav ka puittaimede dendroloogiline inventariseerimine (edaspidi DI) Tallinna linnas sätestab DI teostamise Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord. ( Tallinna Linnavalitsuse määrus 3. mai 2006 nr 34), mille põhimõtteid ja metoodikat aktsepteerivad ka teised kohalikud omavalitused, kuna ühtegi alternatiivset üldtunnustatud metoodikat ei ole Eestis laiaulatuslikult seni välja pakutud. Tallinnas puittaimestiku (dendroloogilise) ja haljastuse inventeerimine on kohustuslik läbi viia detailplaneeringute ja ehitusprojektide menetlemisel aladel, millel kasvavad puittaimed ja kaitsealused taimeliigid. /1:§1(3)/ Inventeerimist võib teostada loodusteadusliku või maastikuarhitektuuri ülikooli - või sellega võrdsustatud haridusega spets

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse - Keskkonnaseisundi ja -mõjude hindamine
    4
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse - Keskkonnaseisundi ja -mõjude hindamine

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse: KSH ja KMH (konspekt) · Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (Riigi Teataja) - https://www.riigiteataja.ee/akt/12808274 · Keskkonnamõju hindamisest Keskkonnaministeeriumi lehel - http://www.envir.ee/91537 1. Keskkonnaseisundi hinnang Mõiste Keskkonnaseisundi hinnang (edaspidi KSH) ei ole defineeritud üheski seadusandlikus aktis, ega juhendis, samuti nagu ei ole kirjeldatud ka nõudeid ei selle koostajale ega koosseisule. Seega juriidilisest aspektist selline mõiste puudub ning KSH-d ei ole ka kellelgi juriidiliselt õigus nõuda. Keskkonnaseisundi hinnang võib kuuluda ühe osana detailplaneeringu koosseisu. Tallinnas on KSH koostamise nõue detailplaneeringu koosseisus muutunud reegliks, teistes omavalitsustes lepitakse tihtipeale ka ainult sellele teemale peatüki pühendamisega detailplaneeringu seletuskirjas. Seadusandlikult ei ole KSH olemust, vajadust ega kohustuslikkust formuleeritud ja tänasel p

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    Keskkonnakorraldus vastatud
    46
    docx

    Keskkonnakorraldus vastatud

    3. Materjali optimeerimine-puhtam materjal, taastuv materjal, väiksem energiakulu, teisene materjal, kasutuskõlblikud jäätmed 4. Produkti optimeerimine- vähem energiat, puhtam energia, vähem jäätmeid, tarbimisväärtus 5. Pakkimine, hea transport, logistika 6.Vähenda kasutusea mõju, vähenda energia, kemikaalide kulu, puhtam energia allikas 7. Elutsükli lõpp- taaskasuta materjali, uus disain, ringlusse võtt, osade taaskasutamine KTA uurimisala · Loodusteadused: ökoloogia, termodünaamika, füüsikaseadused, ökosüsteeme ja inimese tervist mõjustavad aspektid · Mikroökonoomika and tehnoloogia: majandussuhted, struktuurid ja tooted, mis kujundavad ettevõtlussüsteeme · Sotsiaalsed teemad ja makroökonoomika: sotsiaalsed struktuurid ja teemad, mis kujundavad ühiskonda, peegeldades väärtushinnanguid KTA: uuendusideede prioritiseerimismaatriks KTA eelised ja puudused: · Eelised: · Hõlmab kõiki keskkonnaaspekte ja toote olelusringi etappe

    Keskkonnakorraldus
    Keskkonnamõju hindamise materjal
    12
    pdf

    Keskkonnamõju hindamise materjal

    KESKKONNAMÕJU HINNANG (KMH), (Environmental Impact Assessment): 1. on süsteemse analüüsi ja plaanitava tegevuse keskkonna mõjude hinnangu protsess, selle analüüsi tulemusi kasutatakse planeerimisel ja tegevuse/projekti elluviimisel/rakendamisel. Üldine eesmärk hoida ära, vältida, viia miinimumini oluline keskkonnamõju 2. on kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiividega kaasneva keskkonnale avalduva mõju hindamine. Eesmärk on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks 3. peab määratlema, kirjeldama, hindama nii otsest kui ka kaudset tegevuse/projekti keskkonna toimet: *Faunale, floorale, pinnasele, veele, õhule, kliimale, maastikule *Elanikkonna tervisele ja heaolule *Kultuuripärandile, materiaalsele varale *Nende teg

    Keskkonnamõjude hindamine
    Keskkonnamõju hindamise protsessi sammud
    40
    pdf

    Keskkonnamõju hindamise protsessi sammud

    KMH PROTSESSI SAMMUD: 1. Sõelumine - Kas projektile on kohustus teha KMH, kas me vajame KMH? Millist tüüpi KMH on vajalik? Kõik arenguprojektid ei vaja KMH-d? Paljudel projektidel puuduvad olulised keskkonnamõjud; Sõelumisprotsess määratleb projekte, millel on olulised ebasoodsad keskkonnamõjud. 2. Piiritlemine - Läbivaatuse tähtaeg: Mida on vaja uurida; Mõjutatud ala piirid; Võtmemõjud; Alternatiivid; Ekspertide grupp; KMH plaan k.a. konsultatsioonid ja avalikkuse kaasamine, Tööplaan ja ajakava. 3. Eelhindamine - Taustinformatsioon, tausta olukord; Keskkonna käesolev seisund; Loodusressursside praegune kasutamine, koormused keskkonnale; Võrdlus “0” alternatiiviga; Keskkonna indikaatorite suundumused –trendid; Keskkonna standardid. 4. Alternatiivid - Peavad olema realistlikud ja andma valikuvõimaluse; “0” alternatiiv- null-tegevus, ei tegevusele, projektile, ehitusele; Alternatiiv võib olla suurus, ula

    Keskkonnamõjude hindamine ja audit
    Keskkonnamõju-Strateegiline hindamine
    112
    pdf

    Keskkonnamõju: Strateegiline hindamine

    KESKKONNAMÕJU STRATEEGILINE HINDAMINE (KSH) Types of Environmental Assessment Environmental Assessment (EA) Environmental Assessment (EA) Environmental EnvironmentalImpact ImpactAssessment Assessment(EIA) (EIA) Projects Strategic StrategicEnvironmental EnvironmentalAssessment Assessment(SEA) (SEA) Policies, plans and programmes Mis on KSH? • Keskkonnamõju Strateegiline Hindamine (KSH) on otsustust toetav protsess, mida võib ja saab rakendada paindlikult otsustuse tsüklis, täpsustades ja ühtlustades erinevaid mõisteid ja arusaamu otsustusprotsessis. Selline lähenemisviis on koos

    Keskkonnamõjude hindamine ja audit
    Keskkonnamõjude hindamine - spikker
    3
    doc

    Keskkonnamõjude hindamine - spikker

    kättesaadav interneti kaudu. KMH programmi ja aruande vajalikule rakendusmahule; 2.Ohustatud ja ainulaadsete looduslike tutvustamine kõigile soovijaile ja avalikud arutelud on elupaigatüüpide ja liikide kaitse meetmete kohustuslikud. Nende korraldamine on seadusega 72) lähtudes kavandatava tegevuse ja selle reaalsete rakendamine. pandud Arendajale. Aarhusi konventsioon: alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise Majandamine: Ei ole tegevuse lõpetamine ,vaid 1. Säästev areng: eesmärk, olemus

    Keskkonnamõjude hindamine
    Küsimused-vastused eksamiks
    8
    doc

    Küsimused-vastused eksamiks

    1. Säästev areng: eesmärk, olemus Kompromisslahendus: Tuleb tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arenguvajadust arvestades. Säästev areng on jätkuvalt maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti poliitikate üks prioriteete. Säästev areng (kasutatakse ka mõistet jätkusuutlik areng) on sotsiaal, majandus ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlaline arendamine, mille eesmärgiks on inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus. 2. Keskkonnamõju hindamine: definitsioon, ajalugu KMH definitsioon: kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivlahenduste poolt keskkonnale avaldatava mõju süstemaatiline ning interdistsiplinaarne hindamine. KMH Ajalugu.Rahvusliku keskkonnapoliitika seadus (National Environmental Policy Act), mil

    Keskkonnamõjude hindamine


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun