Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Majanduspoliitika (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millistes kogustes ?
  • Kes saab sellest toodangust kasu ?
  • Keskaegne feodaal ?
  • Kes talupoegade töö arvel elas ?
  • Miks kujunes erinevate mandrite ja regioonide ajalugu nii erinevaks ?
  • Miks ühed rahvad said domineerivateks ja teised jäid mahajäänuteks ?
  • Miljonärid. Aga kas seda saab pidada ühiskondliku rikkuse kasvuks ?
  • Milliseid väärtusi, millist identiteeti see meeskond esindab ?
  • Milles on ikkagi asi ?
  • Kellele seda vaja on ?
  • Millised on prioriteedid ?
  • Kuidas määrata tingimustele vastavust ?
  • Milliseid instrumente poliitika elluviimiseks kasutada ?
 
Säutsu twitteris
Sissejuhatus 
Majanduspoliitika  loengukonspekti käesolev variant on pärit 2015. aasta kevadest. Selle alusel 
lugesin ma õppeainet TTP0010 “Majanduspoliitika” TTÜ majandusteaduskonna bakalaureuse 
õppekava üliõpilastele 2015/2016. õppeaasta sügissemestri teisel poolel.  Kahtlemata  muutub 
Eesti majanduslik ja sotsiaalne olukord väga kiiresti ning seetõttu peab paratamatult  muutuma  ka
majanduspoliitika loengukursus. Kuid käesolev loengukonspekt on loodetavasti siiski 
õppematerjalina kasutatav ka lähiaastatel. 
Peaaegu kõik, mis loengukonspektis kirjas, on varem juba kusagil ö eldud . Õppematerjali puhul 
ei tohiks see aga olla puudus – tekst püüab edasi anda olemasolevaid teadmisi. See 
loengukonspekt ei pretendeeri õppematerjalina mitte mingil juhul teaduslikule uudsusele ja selles
on vähe viiteid. Loengukonspekti koostamisel on kasutatud paljusid erineva struktuuri ja 
kontseptsiooniga majanduspoliitika õpikuid, majanduspoliitika-alaseid raamatuid, ajakirjades 
ning ajalehtedes ilmunud vastavateemalisi artikleid, uurimistöid, samuti mitmete valitsusasutuste
dokumente. 
Majanduspoliitika vaatleb probleeme tunduvalt laiemalt ning filosoofilisemalt (tihti ka 
pragmaatilisemalt ja isegi küünilisemalt), kui seda teevad näiteks mikroö konoomika  ning 
makroökonoomika, mis enamasti lihtsustatult käsitlevad turgu ja riiki ideaalsetena ning inimesi 
arukatena (ratsionaalselt tegutsevatena, oma kasusid – jõukust või sissetulekut – maksi
meerivatena). Reaalses majanduses ja elus üldse pole aga  turg  ning riik täiuslikud ega inimesed 
arukad. On – väga pehmelt väljendudes – mõningaid raskusi kapitalismi ja demokraatia, 
efektiivsuse ja õ igluse , majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide kokkusobitamisega. Majandus- 
poliitika kujundamisel ja elluviimisel sõltub palju kultuurist, religioonist, ajaloost, sotsiaalsest 
võrgustikust, geopoliitikast, üldistest arengutest maailmas ning regioonis või muust seesugusest. 
Tihti pole määrav töö dokumentidega ja  formaalne  suhtlemine läbirääkimispartneritega 
koosolekusaalis, vaid hoopis töö kuluaarides ning mitteformaalne jutt. Suur osa on mitte- 
formaalsetel organisatsioonidel ja liidritel. Majandusprotsessid on tõenäosuslikud ja majandus- 
agendid vaegteabega ning piiratud ratsionaalsusega. 
Majanduspoliitika õ ppeaine  püüab arendada dialektilist mõtteviisi – maailma univer- saalsete 
seoste ja seaduste arvestamist; tegelikkuse nähtuste tunnetamist nende arenemises, iseliikumises,
mida põhjustavad seesmised vastuolud. Selline lä henemine  probleemidele on hädavajalik 
seetõttu, et majandus on äärmiselt keerukas  valdkond , kus esineb riske ja mää- ramatust. 
Majanduspoliitika õppeaine on eelkõige üldhariv. Loengukursus lä htub  põhimõttest, et ülikoolis 
ei õpetata tööd tegema, vaid antakse haridust. Ülikool ei  valmista  inimesi ette mitte (ainult) 
tööks, vaid eluks. 
Majanduspoliitika loengukonspekt jaguneb kolmeks osaks:
esimeses osas antakse ülevaade majanduspoliitika olemusest ja põhimõistetest; teises osas 
käsitletakse majanduspoliitika mõningaid olulisemaid allosi; kolmandas osas analüüsitakse 
majanduspoliitika rakendamist Eesti Vabariigis. 

Arvestatava osa õppeaine TTP0010 Majanduspoliitika mahust moodustab nn välistegurite 
kä sitlus  (kultuuri ja religiooni mõju; geopoliitika; majanduse ja majanduspoliitika 
integreerumine, globaliseerumine ning regionaliseerumine; riikidevahelise tehnosiirde mudelid; 
multinatsionaalsed korporatsioonid; riikide  avatus ; rahvusvahelised  organisatsioonid ). Põhjus on 
selles, et Eesti on avatud majandusega väikeriik (meie väliskaubanduse ja sisemajanduse 
koguprodukti  suhe on üks maailma suurimaid). Eesti majanduse areng sõltub lisaks meist 
sõltuvatest teguritest ka paljudest meist sõltumatutest teguritest. Oleme paratamatult tuhande 
niidiga seotud maailmamajandusega. Eesti  majanduskasv  sõltub peaasjalikult välisnõudlusest 
(ekspordivõimalustest), välisinvesteeringutest, tootmise (ü mber )paiknemisest, tööjõu liikumisest,
geopoliitilisest olukorrast, samuti Euroopa Liidu, rahvusvaheliste organisatsioonide ja 
multinatsionaalsete korporatsioonide konkreetsetest otsustest jms. 
Välistegurite suhteliselt  mahuka  käsitlemise vajadus õppeaine TTP0010 Majanduspoliitika 
raames tuleneb ka asjaolust, et alates 2007/2008. õppeaastast puudub TTÜ 

majandusteaduskonna bakalaureuse õppekavas õppeaine “Politoloogia”. Kultuuri, religiooni, 
sotsiaalprobleemide jms suhteliselt mahuka käsitluse käesoleva loengukursuse raames tingib 
asjaolu, et TTÜ majandusteaduskonna bakalaureuse õppekavas puudub õppeaine „Filosoofia“ ja 
nimetatud valdkondi käsitlevatest õppeainetest on vaid „Sotsioloogia“, „Psühholoogia“ ja 
„Majandusajalugu“, kusjuures  needki vaid valikainetena. 
1. MAJANDUSPOLIITIKA OLEMUS JA PÕHIMÕISTED 1.1. Majanduspoli tika 
kui ühiskonna- ja majandusteadus 
Järgnevalt käsitleme majanduspoliitikat ühiskonna- ja majandusteaduste sü steemis  põhiliselt 
Saksa majanduspoliitika õpikute alusel. Seda lihtsal põhjusel, et peale sakslaste pole keegi teine 
majanduspoliitika olemusest pikemalt teoretiseerinud. Näiteks USA ülikoolide vastavad õpikud 
asuvad tavaliselt kohe asja juurde (käsitlus põhiliselt case-ide alusel, nagu USA-s ü ldiselt  tavaks)
ja jätavad majanduspoliitika koha, ülesanded ning mitmed olulised põhimõisted korralikult 
defineerimata. 
Enamikus saksa õpikutes klassifitseeritakse majandusteadused (Raudjärv, 1995, lk 9)
rahvamajandusõ petuseks ;
ettevõttemajandusõpetuseks;
finantsmajandusõpetuseks.
Majanduspoliitika kuulub (koos majandusloo ja majandusteooriaga) rahvamajandusõ petuse  
koosseisu. 
1.2. Majanduspoli tika teooria ja praktika 
1.2.1. Teooria ja praktika seosed 
Majanduspoliitika puhul on tegemist kahe aspektiga (Raudjärv, 1995, lk 17): 

 teoreetilise  aspektiga; 

praktilise aspektiga.
Majanduspoliitika peaks põhimõtteliselt lähtuma kahest eeldusest (Raudjärv, 1995, lk 
17): 

ühiskonnas soovitavast majanduspoliitikast; 

ühiskonnas võimalikust majanduspoliitikast.
Iga (majandus)sü steem  peab omal viisil lahendama vastuolu inimeste piiramatute soovide
ja ühiskonna piiratud ressursside vahel. Soovide ja võimaluste mittevastavus on 
majandus- poliitika kujundamise ja elluviimise äärmiselt oluline küsimus. Soovid ja 
võimalused ei lange kunagi ega kusagil kokku. Lihtsalt seletades: Teil võib ju olla soov 
osta uus Mercedes, aga kahjuks on võ imalus  osta vaid vana Škoda. Kui sedagi. 
Majandus ja poliitika on vastastikku sõltuvad. Majandus sõltub poliitilistest otsustest. 
Poliitilised otsused sõltuvad aga omakorda majanduslikust olukorrast. 
Majanduse ja poliitika nn positivistlik seos on järgmine: majanduspoliitika > majandus- 
süsteem > majanduslik olukord > valijad > valimisotsus > poliitiline süsteem (valitsus) > 
majan- duspoliitika. 
Demokraatlikus  riigis peavad  poliitikud  tahes- tahtmata  kodanike (st valijate, elektoraadi) 
soove arvestama. Vastasel juhul satuks ohtu nende tagasivalimine.  Hindavad  ju valijad 
(võimul olevaid) poliitikuid suuresti just riigi ja iseenda majandusliku olukorra järgi. 
Valitsused võistlevad häälte pärast põhimõtteliselt samamoodi nagu tarnijad tarbijate 
pärast. 
Majanduspoliitika õpikutes võib leida hulgaliselt erinevaid majanduspoliitika definitsioone. 
Järgnevalt esitan vaid mõned enam levinud-kasutatavad formuleeringud. 

Majanduspoliitika on kõigi püüdluste, toimingute ja abinõude kogum, mis on 
suunatud 
sellele, et majandussündmuste kulgu mingil alal või valdkonnas korrastada, mõ jutada  või 
vahetult püsivana kindlustada. 

Majanduspoliitika on riiklike abinõude kogum, mis on suunatud sellele, et 
majanduselu 
korrastada ja kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks mõjutada. 

Majanduspoliitikaks võib nimetada mis tahes ü ldist  majandusstrateegiat, selle seatud 
eesmärke ja vahendeid. 

Majanduspoliitika on poliitika osa, mille  objektiks  on ühiskonna olemasoluks vajalike
vahendite tootmise, jaotamise ja tarbimisega seotud eluavalduste kogum. 

Majanduspoliitika on abinõude ja meetodite süsteem, mida kasutatakse teatavate 
majan- duslike eesmärkide teadlikuks ja sihipäraseks saavutamiseks mis tahes kõrgemal, 
eriti aga 
riigi juhtimise tasandil. 

Majanduspoliitika on distsipliin , mis uurib avaliku majanduse tegevust, sotsiaalsete 
valikute 
protsessi, institutsioonilisi valikuid ja valitsuse otsuseid. 
Majanduspoliitika on suure hulga institutsioonide tegevus, mille eesmärgiks on 
mõjutada 
toimivaid majanduslikke protsesse ühiskonnas.
Majanduspoliitika defineerimisel, kujundamisel ja elluviimisel lähtutakse enamasti 
järgnevast. 

Ühiskonnas on vaja otsustada kolm küsimusteringi. 1) Milliseid kaupu ja teenuseid 
tuleb 
toota ning millistes kogustes? (tootmisotsus; “püsside ja või  vahekord ”); 2) Kuidas neid 
kaupu ja teenuseid toota? (tootmisfaktorite – tööjõud, maa,  kapital  jne – vahekord; 
“tehnika valik”); 3) Kes saab sellest toodangust kasu? (jaotusotsus). 

Ühiskonnas on põhimõtteliselt olemas jä rgmised  majanduslikud  institutsioonid : 1) 
maja- pidamised; 2) valitsus; 3) ettevõtted; 4) töö(tajate) organisatsioonid (Labour 
organisations); 5) mitteriiklikud organisatsioonid; 6) turud. 

Ühiskonnas kehtivad ü ldjuhul  järgmised reeglid: 1) seadused; 2) 
organisatsioonidesisesed reeglid; 3) protseduurid; 4) kombed, kultuur, traditsioonid. 

Ühiskonnal on olemas järgmised majanduslikud  ressursid : 1) naturaalsed 
(looduslikud) varad ; 2) toodetud varad; 3) inimkapital
Majanduspoliitika esmane ü lesanne  on leida võimalikult suur kooskõla üksikhuvide vahel
ja tasandada vastuolusid. 
Ludwig Erhard võrdles riigi ja majanduse seost jalgpalliga. Riik loob mängureeglid, 
hoolit- seb iseenda püsimise eest ja on kohtunik. Nii nagu kohtunik ei saa mängus kaasa 
lüüa, ei tohiks ka riik ise majanduses osaleda. Sellest on tingitud ka soovitus orienteeruda
nii palju kui vähegi võ imalik  erasektorile ja privatiseerida enamik olemasolevaid 
riigiettevõ tteid
Riigi majandustegevuse instrumendid peaksid olema vaid riigirahandus; 
õiguslik regulatsioon .
Riigi majandustegevuse  tagaja ̈rjed peaksid olema vaid 

avaliku ja erasektori vahekord; 

ettevõtluskeskkond erasektorile.
Poliitika tähendab alati valikute tegemist alternatiivsete tegutsemisvõimaluste hulgast. 
Alter- natiivid tulenevad aga põhiliselt erinevatest (grupi)huvidest. 
(Majanduslik) huvi on inimeste käitumist motiveerivate teadvustatud (osalt ka 
teadvustama- ta) väärtushinnangute kompleks, mis kujundab vajadusi ja ajendab neid 
rahuldama. Majandusteaduses käsitletakse huvi kui inimese selgelt väljendatud taotlust 
rahuldada oma vajadusi. Elementaarsel kujul on inimeste huvid suhteliselt ühesugused, 
väljendudes vajaduses rahuldada nälga, külma, tagada oma isiklik julgeolek jne. Mida 
enam võimalusi tekib, seda 

individualiseeritumaks inimeste huvid muutuvad ja üksteisest erinevad, seda rohkem avaldub 
nende vahel ka vastuolusid. 
Inimeste huvid on väga erinevad. Ka nn ühiskondlike gruppide huvid on äärmiselt erinevad. 
Huvigruppe iseloomustab eelkõige soov maksumaksjatelt kogutud raha enda huvides ümber 
jagada. Kõik huvigrupid  tahavad riigipirukast tükki saada: mida suuremat, seda parem. 

Rikkad ei taha sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurt ümberjagamist. Vaesed 
tahaksid 
aga SKP enda kasuks oluliselt ümber jagada. 

Pensionärid tahaksid suure osa riigieelarvest kantida pensionideks, sõ java ̈elased 
kaitse- 
kulutusteks, üliõpilased stipendiumideks jne. 

Põllumajandustootjad on sügavalt veendunud, et riik on kohustatud neid eelarvest 
toetama. 
Toiduainete importijad arvavad aga, et seda pole üldse vaja teha jne.
Ainult kunagine NSV Liidus välja mõeldud “Kommunismiehitaja moraalikoodeks” võis 
ülimalt naiivselt deklareerida, et “inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend”. 
Tegelikult on inime- ne inimesele pigem hunt. Aga riigi (majandus)poliitika peab looma 
niisuguse keskkonna, et see hundikari saaks võimalikult sõbralikult – vä hemalt  ilma verd 
valamata – koos eksisteerida. Poliitika on ju eelkõige kompromisside tegemise  kunst
Majanduspoliitika väljatöö tajad  ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende 
võimalusi piiravad 

nende endi pädevus; 

kehtiv poliitiline kord; 

huvigrupid.
Ühiskondlike normide sü steemid  ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult 
vastu võtta. Institutsioonid ja ühiskondliku otsustusprotsessi reeglid on lühiajaliselt 
muutumatud. Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad sõltuvad jä rgmistest  
ühiskondlikest otsustussüs- teemidest. 

Turg. Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Turg töötab kui 
“avastamis- 
protseduur ” (discovery procedure). Turul  toimivad  protseduurid annavad informatsiooni 
kaupade ja teenuste nappuse (või ülejäägi) määrast ning selle muutumisest ajas. Hinna- 
süsteem annab võ imaluse  hinnata tarbija eelistustest tulenevaid alternatiive. Üksikute 
otsuste koordineerimine toimub hindade kujunemisega vabadel  turgudel  ja turuosaliste 
reageeri- misega sellele.  Konkurents  garanteerib, et kaupu ja teenuseid toodetaks 
efektiivselt ja pakutaks turul odavaima võ imaliku  hinnaga. Paraku ei loo turg tingimusi, 
mis kõiki osalisi rahuldaks. Võib tekkida (ja päris kindlasti tekib) sotsiaalne  ebao ̃ iglus
Võimalik on selline tootmine, mis minimeerib küll era-, kuid mitte sotsiaalseid  kulusid
Turg ei suuda pakkuda kõiki avalikke teenuseid. 
Demokraatia. Otsustusprotsessi iseloomustavad: 1) vaba hääletusmehhanism; 2) 
enamus- printsiip; 3) valitsuste ja parlamentide piiratud võimuperiood. 

Bürokraatia. Seda on vaja demokraatlike otsuste elluviimiseks. Võimaldab jagada 
keeru - kaid probleeme osadeks ja kasutada spetsialiste. 

Mitmesugused läbirääkimiste süsteemid. Näiteks tööandjate ja töövõ tjate  esindajate 
läbirääkimised palkade üle, lobism poliitikas, strateegilised liidud majanduses, ka ühis- 
kondlik kokkulepe. 
Tavaliselt armastatakse rääkida konsensuse saavutamisest kui kõiki rahuldava  variandi  
leidmi- sest. Kuid selline mää rang  on siiski problemaatiline. Pigem lepitakse kokku 
mingis variandis, mis tegelikult mitte kedagi asjaosalistest täielikult ei rahulda. Kuid 
rahulolematuse määr on siiski sedavõrd mõõdukas, et kõik asjaosalised on põhimõtteliselt
nõus rahu saavutamise- säilitamise nimel kokkulepitud varianti aktsepteerima. 
Avalik arvamus on pidevalt paljude mõjude väljas. See, kuidas me maailma näeme, 
sõltub järgmistest aspektidest. 


Meie objektiivsest positsioonist ühiskonnas. Näiteks majanduslik toimetulek, 
tuleviku- perspektiivid – kas suudetakse leida tööd või kui suur oht on tööd kaotada; 
võimalus karjääri teha; perekonnaseis; eluaseme olemasolu ja kvaliteet jms. 

Üldisest õhustikust piirkonnas, kus elame, aga ka riigis  tervikuna . Näiteks sellest, kui 
turvaliselt end tunneme; kas kuulume sellesse gruppi, kelle seisukohtadega riigis arvesta- 
takse, või oleme hoopis tõrjutud. 

Hetkelistest asjaoludest. Ühel päeval on lihtsalt meeleolu parem, teisel korral aga – 
kas väliste asjaolude tõttu või üldse ilma põhjuseta – kehvavõitu. 
Üks ja seesama fakt võib inimestes esile kutsuda lausa vastandlikke reaktsioone, toetusest
kuni vihapurskeni. See, kuidas me maailma näeme, sõltub meie vaatenurgast, huvidest ja 
muust. 
(Majandus)poliitika ei saa kahjuks tegeleda ainult meeldivate probleemidega. Kõige 
olulisem on tavaliselt just ebameeldivate probleemide lahendamine. Majanduses – ja  vist  
elus üldse – pole tavaliselt valida hea ja halva variandi vahel. Üldjuhul on valida vaid 
mitme halva variandi vahel.  Seepa ̈rast ei tohi ükskõik millise poliitika hindamisel mitte 
mingil juhul aluseks võtta ainult tehtud otsuseid, vaid ka tegemata jäetud (raskeid, 
ebameeldivaid, poliitiliselt ohtlikke) otsuseid. Kõige  halvem  on just selline poliitika, kus 
rasked, ebameeldivad ja poliitiliselt ohtlikud otsused (kartuses järgmistel valimistel hääli 
kaotada) hoopis tegemata jäetakse. 
Poliitikud teavad suurepä raselt , et niipea kui nad mingis küsimuses kindla seisukoha 
võtavad, langeb üldjuhul nende populaarsus ja tagasivalimise võimalused halvenevad. 
Seepärast püüavadki nad igal võimalikul juhul telekaamera ees intelligentse näo teha, 
osavõtliku kõne- maneeriga kujunenud olukorra üle tõsist muret avaldada ja lubada 
probleemi igakülgseks uurimiseks järjekordne  komisjon  moodustada (mis on väga tõhus 
viis lahendamist vajava küsimusega tegelemist määramatusse tulevikku lükata). Sellist 
juttu  ajada on ju tunduvalt lihtsam ja ohutum kui raskeid, ebameeldivaid ja poliitiliselt 
ohtlikke otsuseid langetada. Aga just otsustamine kuulub vähemalt ministri ameti juurde 
ja palga sisse. 
Iga majanduspoliitiline aktiivsus koosneb nn põhielementidest (Raudjärv, 1995, lk 18): 

olukorra- ja eesmärgiprobleem; 

vahendite (abinõude) probleem; 

otsustamisprobleem; 

täideviimisprobleem; 

kontrolliprobleem.
Majanduspoliitika võib olla suunatud (Raudjärv, 1995, lk 19) sõltuvalt konkreetsest ajast 
ja ruumist mingile 
o
territooriumile; 
o
 rahvamajanduse  osale; 
o
ressursside liigile; 
o
infrastruktuurilistele funktsioonidele.
Majanduspoliitika on esmajoones  riigi ja tema ametiasutuste tegevus. Kuid 
majanduspoliitikaga võivad tegeleda ka ametiü hingud , tööandjate 
organisatsioonid, parteid, mitmesugused huvi- rühmad ja kes iganes. 
Teoreetilise ja praktilise majanduspoliitika vahel on sageli olulised erinevused 
(Raudjärv, 1995, lk 21). Selle põ hjuseks  on enamasti järgmised  asjaolud
o
Konkureerivad erinevad majandusteaduslikud koolkonnad, mis annavad ka 
probleemide 
lahendamiseks tä iesti  erinevaid soovitusi. 
o
Uute probleemide lahendamiseks ei ole tihti majanduspoliitilisi seisukohti 
olemaski. Sageli 
on raske – kui mitte võ imatu  – leida ajaloolisi analooge. Näiteks, Ida-Euroopa 
riikidel polnud mitte kusagilt võtta õpetust, kuidas sotsialismilt tagasi 
kapitalismile minna. Seda polnud maailmas varem tehtud (toimunud) ja vastavad 
majanduspoliitilised kogemused- seisukohad seetõttu puudusid. 


Praktiline majanduspoliitika on sageli väga erineva mõju ja surve all, mida 
teoreetiline majanduspoliitika ei arvesta või polegi suuteline arvestama. 

Majanduspoliitika kandjatel (majanduspoliitilistel institutsioonidel) on sageli hoopis 
teised huvid kui neile nõu andvatel majandusteadlastel. Poliitikute mureks on ju 
esmajoones tagasivalimine (häälte arvu maksimeerimine  valimistel), teatud 
valijarühmadega arvesta- mine, valimiseelsete lubaduste täitmine, teatud mõjusfääride 
kindlustamine või lihtsalt oma valimiskampaania rahastajate soovide täitmine. Poliitikute
eesmärk on erinevate vähemuste majanduspoliitilise tegevuse soosimine, kusjuures 
sellega seotud kulu püütakse jagada võimalikult märkamatult valijate enamiku vahel. 
Selleks on poliitikutel tarvis kas vajalike meetmete ärajätmist või hoopis liigset 
sekkumist. Selline tegutsemine pole mõistagi kooskõlas läbimõeldud ja majanduspoliitika
teooriaga põhjendatud majanduspoliitiliste strateegiatega ega ühiskonna kui terviku 
eesmärkidega. Majanduspraktikas kujunevad perioodiliselt toimuvatest valimistest 
tulenevalt nn poliitilised konjunktuuritsüklid. Valitsus mitte ei stabiliseeri majanduslikku 
konjunktuuri, vaid hoopis toodab tsükleid. Lähtekohaks on arusaam, et valijad ei 
orienteeru valimistel mitte niivõrd üksikutele parteiprogrammidele (kes neid loeb?), 
kuivõrd hoopis tegelikule majandusolukorrale (stabiilsetes lääneriikides eelkõige 
tööhõivele ja inflatsioonile). Valijate mälu on üldjuhul lühike. Otsuseid tehakse enamasti 
momendiolukorra alusel. Pärast valimisi püüab valitsus tavaliselt järgida ranget 
majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse tõusu hinnaga inflatsiooni. Seevastu enne 
uusi valimisi püütakse kõigiti vähendada tööpuudust ja suurendatakse avaliku sektori 
kulutusi. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb ju alles pärast uusi valimisi. Eeltoodust 
võib teha järelduse, et demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist. 
Demokraatlike riikide valitsused ei saa tihti ja paljudes valdkondades mõ elda  kaugemale 
järgmistest valimistest. 
Majanduse ning kogu ühiskonna areng toimub kolme nä htuse  koosmõjus – 
enamusdemokraatia,  turumajandus  ja tänapäevased massikommunikatsiooni võimalused. 

Turumajanduses on rumalale inimesele suunatud  reklaam  kõige efektiivsem. Nii saab 
käivet 
kõige rohkem suurendada. 

Poliitikas toimub kahjuks täpselt sama asi. Ka poliitikud suunavad sõnumi keskmisest
rumalamale inimesele.
Seetõttu pole parlamendil ega valitsusel tihti võimalik teha õigeid otsuseid. Tuleb teha 
just nimelt selliseid otsuseid, mis meeldivad valijaskonna rumalavõitu enamusele. 
Luksemburgi kauaaegne  peaminister  Juncker on öelnud: „Me teame, mida oleks vaja 
teha. Aga me ei tea, kuidas seejärel tagasivalituks saada.“ Mistahes valitsemine eeldab 
vähemalt mingi osa „alamate“ nõusolekut. Isegi absolutistlikud  valitsejad  ei valitsenud 
ihuüksi. Neil olid abilised ja kandepind ühiskonnas. Valitsetava „lambakarja“ huvidega 
on pidanud arvestama isegi kõige despootlikumad valitsejad. 
1.2.2. Teoreetilise majanduspoliitika süstematiseerimine 
Saksakeelses majandusalases kirjanduses  domineerib  valdavalt seisukoht, mille alusel 
majan- duspoliitika jaguneb kaheks põhivaldkonnaks (Raudjärv, 1995, lk 22). 

Korrapoliitika kui raampoliitika kujundab majandussüsteemi põhialused. Selle 
lesandeks  
on institutsionaalne reeglite kehtestamine ja õ iguste  jagamine. 

Protsessipoliitika kui toimepoliitika ehk kulgemispoliitika on oma  olemuselt  makro- 
poliitika, mille puhul mõjutatakse rahvamajanduse agregeeritud komponente (nõudlust 
ja/või pakkumist) näiteks raha- ning maksupoliitikaga. Protsessipoliitika tegeleb otseselt 
raha ja rahas mõõdetavate suurustega. 
Mõningates majanduspoliitilistes käsitlustes tuuakse veel eraldi välja  struktuuripoliitika  
(enamasti vaadeldakse struktuuripoliitikat siiski protsessipoliitika osana). 
Struktuuripoliitika 

mõjutab majanduse koostist selle suuremate moodulite (tavaliselt sektorite/majandusharude 
ja/või regioonide) tasandil. 
Angloameerika majandusalases kirjanduses on enamasti kasutusel järgmine majandus- poliitika 
liigendamine (Raudjärv, 1995, lk 22). 

Kvalitatiivne majanduspoliitika, mis hõlmab majandusstruktuuri muudatusi. 

Kvantitatiivne majanduspoliitika, mis on põhiliselt suunatud ökonomeetriliste 
struktuurivõrrandite lahendamisele, kus pü siva  majandusstruktuuri oludes kajastatakse 
majanduspoliitiliste abinõude ja eesmärkide vahekordi.
Arenenud tööstusriikides  toetub  majanduspoliitika järjest rohkem 
majandusmatemaatikale ning ökonomeetriale.  Otsustav  läbimurre 
majandusmatemaatiliste meetodite kasutamise poole leidis aset juba 1947. aastal, mil 
nägi päevavalgust Paul Samuelsoni uurimus “Majandusanalüüsi alused”. Viimase 
paarikümne aasta jooksul on kvantitatiivse majanduspoliitika tähtsus oluliselt kasvanud. 
Majandusmatemaatika senisest laialdasem kasutamine on kindlasti põhimõtteliselt 
positiivne. Kuid reaalset kasu on sellest nii majanduspoliitikale kui ka majandusele siiani 
suhteliselt vähe. Tihti arendab majandusteadus teooriat maailma kohta, mida tegelikult 
polegi olemas. Maailmas tuhandete kaupa kaitstavad doktoritööd sisaldavad üha rohkem 
mudeleid  ja üha vähem sõnumit. Õ elad  kriitikud kommenteerivad olukorda järgmiselt: 
“Kui mingi mõte oli vanasti väljaütlemiseks liiga rumal, siis sellest lauldi. Nüüd 
avalikustatakse aga rumal mõte ökonomeetrilisel kujul”. R. H. Coase (nobelist 1991) on 
öelnud: “Minu noorpõlves võidi rumalused välja naerda, nüüd võidakse neile 
matemaatiline väljendus anda”. 
Majanduspoliitika kontseptsioonide klassifitseerimise aluseks võivad olla ka järgmised 
näitajad. 
o
Majandusprotsessi sihipä rase  kujundamise ulatus. 

Haruspetsiifiline (isoleeritud) poliitika. Tunnuseks on sektoraalsete ja 
harueesmärkide 
lõtv seos ehk sisuliselt rahvamajandusliku sektoraalse struktuuripoliitika 
puudumine. Siin võiks rääkida iseseisvast töö stus -, põ llumajandus -, 
transpordi- jms  poliitikast . Haru- eesmärgid püstitatakse üksteisest 
sõltumatult ega muretseta nende kooskõla üle. Riiklikku sekkumist 
peetakse vajalikuks siis, kui mõne sektori tegelik või  eeldatav  areng satub 
vastuollu poliitiliselt soovitava suunaga. 

Süsteemne (terviklik) poliitika. Lähtub rahvamajanduslikest 
eesmärkidest, mida siis vajadusel iga haru jaoks konkretiseeritakse. 
Harupoliitika muutub sel teel tervikliku majanduspoliitika osaks. Selle 
(alam)eesmärgid on tuletatud poliitiliselt kindlaks määra- tud kõrgematest 
sihtidest. 
o
Instrumentaariumi kooskõla turumajandusliku iseregulatsiooniga. 

Horisontaalne lähenemine. Kontseptsioon  tugineb majandusarengu 
ning sealhulgas 
struktuurinihete raamtingimuste parandamisele. Samas ei seata eesmärgiks
struktuuri- muutuste kindlas suunas mõjutamist. Seega domineerivad ka 
poliitiliste instrumentide hulgas sellised, mis tagavad ja parandavad 
majanduse institutsionaalset ja materiaalset infrastruktuuri ega ole 
diskrimineerivad. 

Vertikaalne lähenemine. Kasutab meetmeid, mis sekkuvad otseselt 
majandusprotsessi, on sellisena loomulikult diskrimineerivad ja püüavad 
struktuurimuutusi suunata (näiteks mitmesugused haruspetsiifilised 
regulatsioonid , finantssoodustused või -koormised ning muud riiklikud 
erimeetmed). 
o
Taotletavad eesmärgid.
Tihti iseloomustatakse majanduspoliitikat ka taktikalistes dimensioonides: 
kaitsev/ründav (defensiivne/ofensiivne);
passiivne/aktiivne.
Kaitsetaktikaga püüab valitsus struktuurinihkeid majanduses pidurdada, ründetaktikaga aga 
hoopis toetada. 
10 
1.3. Ri k kui poliitiline  institutsioon  
1.3.1. Riigiteooriad 
Organisatsioonilises määratluses käsitletakse riiki kui valitsemisinstitutsioonide kogumit, mis 
ajalooliselt tekkis alles üsna hiljuti. 
Tavaliselt mõ istetakse  ja määratletakse riiki kui avalik-õiguslikku organisatsiooni, mis oma 
õiguskorra loomisel ning sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil 
piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust. Tõsi, globaliseerumise 
tingimustes – eriti pärast Afganistani, Serbia, Iraagi, Liibüa jms sündmusi – on viimatimainitud 
põhimõtted muutunud diskuteeritavateks. 
Riik on sotsiaalse ü hiselu  tsiviliseeritud vorm, milles seosed ühiskonna üksikliikmete ning 
ühiskonna kui terviku vahel on korraldatud tsentraliseeritud võimusuhete alusel. 
Võim ühiskondlikus mõttes tähendab valitsemis- ja alluvussuhteid. Sellised suhted on vajalikud 
ühiskonnaelu korraldamiseks, ühiskondlike arenguprotsesside juhtimiseks. Seda aga mitte ainult 
igust , vaid ka otstarbekust ja sotsiaalsete gruppide huvisid silmas pidades. Võim on ühiskonna 
võime mobiliseerida oma ressursid ettenähtud eesmärkide realiseerimiseks. Võim on võime 
vastu võtta otsuseid ja saavutada nende kohustuslik täitmine. 
Riik on sotsiaalse kooselu kõrgeim vorm, milles arvuliselt suureks kasvanud ja sisemises 
tööjaotuses komplitseeritud inimkollektiivi juhtimine ning elukorraldus on rajatud mitte enam 
üksikute kollektiiviliikmete tublidusele, vaid ühiskondlike institutsioonide formaalselt korral- 
datud tsentraliseeritud võimule. Võimu mõistetakse seejuures kui võ imet  ja võimalust allutada 
inimesi oma tahtele. 
Isegi demokraatlik õigusriik on sisuliselt ikkagi sunniinstrument. Kollektiivse  sunni  
instrumendid on järgmised.
Sotsiaalne kontroll. Orienteerub informaalsetele suhetele, mis on dünaamilised ja paind- 
likud. On põhimõtteliselt kõigi kaaskodanike asi.
Seaduslik järelevalve. Orienteerub formaalsetele suhetele, mis on jäigad, kuid võivad 
muutuda äkilisemalt. On vastavate organite ülesanne.
Tsiviilühiskonnas (kodanikuühiskonnas) on koostöö põhimõtteliselt rajatud vabale tahtele. See 
on eraalgatuslike ü henduste , institutsioonide (firmad, seltsid, kutsealased  assotsiatsioonid
klubid, huvialaringid jne) ja kodanike vabatahtlikkuse pinnal spontaanselt tekkinud ü hendus , mis
erineb riigist ning on riigi suhtes suurel määral autonoomne. Sellised suhted võivad tekkida ea-, 
soo-, rahvuslike, majanduslike, kultuuriliste vm huvide alusel. Tsiviilühiskonna  struktuurid  
tä iendavad   riiklikke  struktuure, pakuvad neile konkurentsi ning on sellistena kodanike oma- 
algatusliku tegevuse vormiks. Tsiviilühiskonna tegevust reguleeriv võimukorraldus ei ole rajatud
valitsevale võimule, vaid vabatahtlikkuse põhimõttele, mittevalitsevale ehk korraldavale 
võimule. 
Valitsemine on seaduste loomise, kontrollimise, riigi suunamise ja reguleerimise protsess. 
Nüüdisaegne riik on väga spetsiifilist tüüpi valitsemisinstitutsioon, milles võib esile tuua viis 
iseloomulikku joont. 

Riik on märkimisväärselt eraldiseisev institutsioon või institutsioonide kogum, mis on
üle- 
jäänud ühiskonnast sedavõrd erinev, et kujunevad selgelt välja riigi ja eraelu valdkonnad. 

Riik on suverään, kõrgeima võimu kandja oma territooriumil ning määratluse järgi 
omab absoluutset võimu kõikide seaduste elluviimiseks. Selleks on riigil olemas 
sunnivahendid. Avaliku õ iguse  loovad riigiametnikud ja selle elluviimise tagab jõu 
kasutamise formaalne 
monopol

Riigi suverää nsus  laieneb tema territooriumil kõikidele indiviididele ja seda 
rakendatakse 
(vähemalt teoreetiliselt) võrdselt kõikide suhtes, isegi nende suhtes, kes on parasjagu 
ametis valitsuses või parlamendis. Seetõttu ei samastu suveräänsus – vähemalt 
demokraatlikus 
11 
riigis mitte – selle isikute grupiga, kes teatud aja jooksul etendab riigis mingit konkreetset 
rolli. 

Riigi koosseis värvatakse ja koolitatakse nüüdisajal riigi bürokraatlikuks juhtimiseks. 

Riigil on õigus koguda temale alluvalt elanikkonnalt makse oma tegevuse 
finantseerimiseks. Üldjuhul on maksudel kolm eesmärki: 

Makse kogutakse avalike kulutuste rahastamiseks. 

Maksude kaudu muudetakse sissetulekute ja rikkuse jaotust. 
Makse kasutatakse tasakaalustatud majanduskasvuks või majandustsüklite silumiseks.
Kodanikud muidugi ei armasta (kõrgeid) makse. Kui vaadata probleemi keskaja inimese 
pilguga, siis on konflikt: 

ühelt poolt suverääni vahel, kes soovib koguda rohkem raha ühisteks kulutusteks; 

 teiselt  poolt alamate vahel, kes tahavad raha endale jätta, mitte ära anda.
Maksude õigustatuse, eesmärgi ja õ iglase  maksukoormuse jaotuse selgitamiseks, 
põhjenda- miseks ning õigustamiseks on läbi aegade püstitatud mitmeid erinevaid 
teooriaid. 

Ekvivalenditeooria tuleneb ühest riigi tekkimise teooriast (lepinguteooriast), mille 
kohaselt 
inimesed otsustasid rajada riigi selleks, et tagada kord ja julgeolek. Riigi loomist 
võrreldakse lepingu sõlmimisega.  Maksud oleksid sel juhul üks lepingu tingimusi, st tasu,
mida lepingu sõlmijad on otsustanud riigile anda-maksta korra ja julgeoleku tagamise 
eest. Makse on võrreldud ka kindlustusmaksetega korra ja julgeoleku tagamise eest. 

Maksevõimelisuse teooria kohaselt on iga kodanik kohustatud hoolitsema riigi heaolu
ja käekäigu eest vastavalt oma võimetele. Maksusüsteem peab olema kujundatud nii, et 
suure- mat sissetulekut või suuremat vara omavad isikud maksavad makse suuremas 
summas (võrreldes nendega, kelle maksevõime on vä iksem ). Maksevõimelisuse teooriast 
tulenevalt on maksubaasiks majandusliku tulemuslikkuse avaldumise vormid: tulu, 
omand, tarbimine. 

Peamaksu teooria kohaselt maksavad kõik riigi alamad võrdse suurusega maksu 
(sõltumata oma varanduslikust  seisust  või sissetulekute suurusest). See teooria ei sobi aga
ilmselt kokku tänapäeva maksuõiguse üldpõhimõtetega. 

Ohvriteooria pärineb piiblist. Selle teooria kohaselt on maksud kodaniku ohver riigile.
Ohvri suurus sõltub andja varanduslikust seisust:  rikkamad  ohverdavad rohkem, 
vaesemad vähem. Maks ei ole siiski vabatahtlik sponsorlus, vaid sundkorras nõutav 
ohver. Ohvriga sarnaneb maks ka (otsese) vastuteene puudumise tõttu. Kaudselt viitab 
ohvrile ka asjaolu, et maksude maksmine või maksudest kõrvalehoidmine sõltub riigi ja 
selle institutsioonide autoriteedist rahva seas (sellest, kui püha riik rahva jaoks on). 

Piirvajaduse teooria õigustab sisuliselt progresseeruvat tulumaksu. Mida suurem on 
isiku sissetulek, seda vähem kannatab ta maksude maksmise tagajä rjel . Suuremast 
sissetulekust suurema osa maksudena äravõtmine valmistab isikule vähem ebameeldivusi
kui vä ikese  sissetulekuga isiku vä iksemad  maksud. 

Sotsiaalse ümberjaotuse vajadus. Maksude abil peab riik jaotama ühiskonna rikkusi 
ümber rikastelt vaestele, et tagada kõ igile   kodanikele  minimaalne elamisväärne 
elustandard ning ühes sellega riigi harmooniline ja tasakaalustatud areng. Sotsiaalse 
ümberjaotuse ees- märki tä idavad  eelkõige progresseeruv tulumaks ning omandi- ja 
pärandimaks. 
Maksuraha kasutamise riigi poolt võib tinglikult jagada kaheks: 
o
tootlikud kulud, st kõigile vajalikud kulutused ( infrastruktuur , avalik kord, 
tervishoiu- ja 
haridussüsteem jms); 
o
mittetootlikud kulud, st tulude ümberjagamine rikkamatelt vaesematele 
(otsesed toetused, 
sotsiaalkindlustus jms).
Ratsionaalne valitsus püüab leida maksude ja riiklike kulutuste sellise 
kombinatsiooni, mis maksimeerib häälte arvu valimistel ja sellega tagasivalimise 
tõenä osuse
Funktsionaalselt määratletakse riiki kahel viisil:
kui institutsioonide kogumit, mis teostab teatud eesmärke, kavatsusi või sihte; 
12 
tema (riigi) tegevuse tulemuste põhjal, st kui sotsiaalse korra tagajat. Kõik rää givad  riigist. 

Tehnokraadid väidavad, et nad võivad seda suunata. 

Kohtunikud väidavad, et nad seisavad selle huvide eest. 

Poliitikud väidavad, et nad teavad, kuidas seda juhtida. 

 Liberaalid  on veendunud, et riik peab olema “vahekohtunik”, “kohtumõistja”, 
reguleerija ja 
vahendaja  reguleerimaks ühiskonnas eksisteerivaid konfliktseid huvisid. 

Marksistid on jätnud riigile valitseva klassi “instrumendi” või “täitevkomitee” rolli. 

Küü nilised  realistid kujutavad riiki kui manipulaatorite ja/või parasiitide elitaarset 
organi- 
satsiooni, mis kasutab seda (riiki) lihtkodanike lollitamiseks. 

Mõned intellektuaalid käsitlevad riiki kui kõikide ühiskonnas eksisteerivate 
võimusuhete 
kontsentreeritud vormi, kui järelevalvesüsteemi ja kui autonoomset organisatsiooni, mis 
innustab kogu ü hiskonda  omaks võtma patriootlikku või natsionalistlikku  ideoloogiat

Mõned intellektuaalid püüavad omakorda riiki “põrmustada” ning jätavad talle koha 
ksnes  
ajaloolises mälus. 

Anarhistlikud ja marksistlikud liikumised on pretendeerinud isegi sellele, et olla 
riigist kas 
üle või hoopis vä ljaspool .
Enamik poliitilisi mõtlejaid käsitleb riiki vältimatu nähtusena nüüdisaegses ühiskonnas. 
1.3.2. Poliitika kui riikide käitumine 
Mõiste “poliitika” pärineb Vana-Kreeka linnriikidest ehk polistest. Poliitika oli toona ja 
hiljemgi linnriigi juhtimise ja valitsemise kunst. 
Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms kogum, millega 
reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse. Poliitika on ühiskonnas levinud 
väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise 
protsess. Administreerimine tähendab aga poliitiliste otsuste elluviimist. 
Kategooria “poliitika” all võib mõista vahendite ja abinõude kogumit, millega 
olemasolevat  olukorda ühe või mitme eesmärgi saavutamiseks muudetakse. 
Poliitika kujundamine on üldiselt reaktsiooniks tunnetatud probleemidele. Peaaegu 
igasuguse poliitika aluseks on tunnetus, et praegused asjaolud ja praegune olukord ei ole 
need, mis peaksid olema. Et seda probleemi lahendada või seda olukorda parandada, 
tuleb koostada, vastu võtta ja juurutada tegevusplaan ehk poliitika, nagu seda 
nimetatakse. Poliitika all võib üldjuhul mõista tegevuskava või plaani, mille eesmärgiks 
on liikumine praegusest situatsioonist teise, tuleviku- situatsiooni – olemasolevast 
olukorrast soovitavasse olukorda (joonis 1). Selleks tuleb rakendada rida kindlaid 
tegevusi (kuni soovitud situatsioon on saavutatud). 
Enamik majanduspoliitika õpikuid lähtub eeldusest, et poliitika väljatöötamine on vastus 
küsimusele “Mida teha?”, reaktsioonina strateegilisele küsimusele “Kuhu liikuda?”. 
Strateegiad  tegelevad lõppeesmärkide valiku ja põhjendamisega, poliitika aga tee 
valikuga praegusest situatsioonist strateegilise lõppeesmärgini. 
Strateegia ja poliitika on seega vahendid jõudmaks teatavate määratud eesmärkideni 
tulevikus. See hetk võib olla vahetus tulevikus (mõne kuu või mõne aasta pärast) või 
kaugemas tulevikus (näiteks kolmekümne aasta pärast). Poliitika tuleb kindlasti siduda 
ajaliste täht- aegadega. Ajalise horisondi valik sõltub probleemi olemusest ja ü lesande  
püstituse viisist. 
Poliitika on alati kellegi tegevusplaan. See on seotud teatud elluviijatega antud poliitilises
süsteemis. Kuigi põhimõtteliselt võiks poliitika elluviijaks olla ka mõni mõjuvõ imas  isik, 
on demokraatlikus süsteemis selleks tavaliselt valitsus või teatud ministrid, kes esindavad
üht või mitut poliitilist parteid. 
13 
SOOVITAV  OLUKORD 
OLEMASOLEV OLUKORD 
Joonis 1. Poliitika kui tegevuskava või plaan, mille eesmärgiks on liikumine praegusest situatsioonist 
tulevikusituatsiooni. 
Lõppeesmärgid, vahe-eesmärgid ja poliitika vahendid peavad kuuluma poliitika eeldatava 
elluviija võimupiirkonda. Pole ju mingit mõtet välja töötada poliitikat, mis on täiesti eba- 
realistlik (st et eesmärgid pole praegu kättesaadavate vahenditega saavutatavad) ja mis on 
täielikult väljaspool elluviija mõjusfääri. Eesmärgid ja vahendid peavad kindlasti olema seotud 
konkreetsete võimalustega ning poliitika lõ pliku  elluviimise eest vastutaja võimupiirkonna ja 
tegevusalaga. 
Eespool  selgitatud tä henduses  võivad tänapäeval poliitikaga tegeleda (Raudjärv, 1995, lk 25) 
riiklikud institutsioonid; 

mitteriiklikud institutsioonid; 

ettevõtted, firmad, organisatsioonid; 

huvirühmad; 

üksikisikud.
Poliitikaga tegelemisel tuleb eesmärgipäraste vahenditega (üldjuhul nn poliitiliste 
vahenditega, abinõudega) püüda olukorda mõjutada ja muudatusi teha. 
Vahemärkusena võiks siiski öelda, et termin “poliitiline vahend” on kindlasti võrdlemisi 
veniv mõiste. Ka sõda on ju lihtsalt poliitika jätkamine teiste vahenditega. Poliitiliseks 
vahendiks võib põhimõtteliselt olla ka palgamõrv vms. 
Poliitika põhiliseks läbiviijaks (elluviijaks) on riik oma organite-institutsioonidega. Selle 
eelduseks  ja aluseks on riigivõim. Võim ja seadusandluse korraldamine on ju riigi käes. 
Riik avaldab kodanikele nii otsest kui ka kaudset survet. Enamasti alistuvad kodanikud 
sellele survele. Kui riik on demokraatlik, arvestab kodanike enamiku huve ja tegutseb 
seaduslikult, võib riigi surve olla rahvale isegi meeltmööda. Ideaaljuhul peab riik kinni 
nn protseduurireeglitest ja teostab poliitikat avalikult. 
Käesolevas majanduspoliitika loengukursuses analüüsime riigi rolli põhiliselt liberaalse 
demokraatia ja industriaalühiskonna (või ka juba postindustriaalse ühiskonna mõningate 
elementide) kontekstis. Kuid erinevatel  aegadel  on maailma erinevates regioonides 
toiminud (ja toimivad praegugi ning ilmselt tulevikuski) vägagi erinevad poliitilised 
süsteemid. 
Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond. Ühiskonna sellise seisundi puhul 
pole riiki ega üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud 
poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ning õiguslik ideoloogia. 
14 
POLIITIKA 

Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate ees-
õigustega üliklikule vähemusele. 

Autokraatia (ka isevalitsus) on valitsemise vorm, kus kogu võimutäius on ühe inimese
käes. 

 Monarhia  ehk ainuvalitsus on riigi- ja valitsusvorm, mille eesotsas on eluaegse, 
pä riliku  võimuga riigipea ( monarh ). Absoluutne monarhia tähendab valitsemisvormi, kus 
riigi- juhile kuulub piiramatu võim. Konstitutsiooniline monarhia ehk põhiseaduslik 
monarhia on riigikord, kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega. 

Despootia on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet – kas üksikisik või 
omavahel seotud rühm inimesi – omab riigis absoluutset poliitilist võimu. 

Diktatuur tähendab tänapäeval sellist valitsemise vormi, mille juhil ehk diktaatoril on 
piiramatu võim otsuste tegemisel. 

Tü rann  on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna. 

Plutokraatia ehk timokraatia ehk  rikaste  valitsus on valitsemisvorm , kus otsustamine 
on 
tsentraliseeritud ning otsustusõigus on vaid riigi rikastel kodanikel. 
Teokraatia on valitsemisvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või jumala
asemikuks maa peal. Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult 
Vatikanis, mida juhib paavst . Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist 
kuni 1959. aastani. 

Tehnokraatia ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideo-
loogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste 
ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest. Tehnokraatia näeb otsustamist 
teaduslikult ratsio- nalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et 
tehnoloogia  areng muudab põhimõtteliselt otsustusprotsessi  demokraatias . Tehnoloogia 
eksperdid moodustavad uue valitseva klassi. Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid 
on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte 
demokraatlikul või muul viisil. 

Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord, kus valitsejate valimisel on aluseks 
võimed ja oskused. Rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Meritokraatlikke 
põhimõtteid kasutatakse ka esindusdemokraatiates, kui poliitiliste programmide 
koostamisel kasutatakse spetsialistide abi. Samuti on ametnikud, kes valitsuse 
programme  ellu viivad, võetud tööle vastavalt haridusele ja teadmistele. Probleem 
meritokraatia puhul on nende kriteeriumide paikapanemine, mille järgi otsustada, 
milliseid teadmisi või oskusi  mingite  ülesannete täitmisel vaja läheb. Praegu peetakse 
puhtaks meritokraatlikuks riigiks Singapuri. Sisuliselt on meritokraatlik ka Eesti 
omavalitsuse seadus, kus ametnikel on nõutav teatav haridustase (ilma keskhariduseta 
tööle ei võeta). Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike 
(kõrgepalgalistele) kohtadele oli suur (suhteliselt aus) konkurss ja sinna valiti ainult 
võimekamaid. Mitmed majandusajaloolased on aga seisukohal, et just see võis pidurdada 
Hiina ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga. Enamik võimekaid isikud kaasati riigi 
juhtimisse ja neid ei jäänud (jätkunud) leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis 
valitsevaid  tehnoloogiaid , ega revolutsionäärideks, kes oleksid majandussüsteemi 
tõhustanud. 
Tuleme aga tagasi liberaalse demokraatia ja industriaalühiskonna (või ka juba 
postindustriaalse ühiskonna mõningate elementide) probleemide juurde. Demokraatia 
mõistest võib kõige paremini aru saada tema kreekakeelse tähenduse tõlgendamisel. Sõna
“dēmos” tähendab kodanike kogumit ja “kratos” võimu. Algupäraselt tähendas 
demokraatia kodanikkonna valitsemist, mis vastandati aristokraatia või monarhia 
valitsemisele. Käesoleval ajal Euroopas domineeriva  asjast   arusaamise  järgi määratleti 
Antiik-Kreekas kodanikkonda muidugi väga kitsalt. Selle hulka ei kuulunud naised, 
orjad, välismaalased, alla kolmekümneaastased mehed ja need, kes polnud võimelised 
relva kandma. Ehkki teinekord mõisteti demokraatiat kui vaeste ja alamklasside 
valitsemist, ei olnud enamik vaeseid (k.a. naised ja orjad) kodanikud. Seetõttu 
15 
oleks meie praeguse asjast arusaamise järgi Kreeka linnriike õ igem  käsitleda pigem militaar- 
demokraatiatena. Nende arusaamises, kes moodustasid Antiik-Kreeka kodanikkonna, oli aga 
demokraatia valitsemise otsene teostamine või kollektiivne omavalitsus. Alles pärast 
sotsialistlike  liikumiste  väljakujunemist hakkasid liberaalid nõustuma sellega, et kodanikkonna 
mõiste laieneb kõikidele täiskasvanud meessoost isikutele. Ning omakorda, pärast feministide ja 
kolonialismivastaste liikumiste hoogustumist ja vaidlusi hakkasid liberaalid tunnistama, et 
kodanikkonna peaksid moodustama kõik täiskasvanud elanikud sõltumata soolisest või rassilisest
kuuluvusest. Enamik nüüdisaegsetest lääne poliitilistest süsteemidest on seetõttu 
demokratiseerunud liberaalsed ühiskonnad. 
Liberaalne  demokraatia on – formaalselt sõnastatuna – enamuse võimu põhimõttel  rajanev  
representatiivvõimu süsteem, milles mõned indiviidiõ igused  on sellele vaatamata kaitstud riigi 
sekkumise  eest ning neid ei saa piirata isegi valijaskonna enamus. 
Tavaarusaam demokraatiast – miks ja mille poolest ta erineb aristokraatiast, monarhiast, 
oligarhiast, despotismist või totalitaarsusest – on seotud doktriiniga suveräänsest rahvast, kes 
teostab oma võimu rahvahääletuse kaudu. 

 Otsedemokraatia  on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus
rahvas saab otsustada riiki puudutavaid kü simusi  ilma vahepealsete esindajateta. 
Levinuim otsedemokraatia  rakendamise  vorme on referendum ehk rahvahääletus. 
Klassikaline näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on
240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes kü simustesOsalusdemokraatia  
probleemiks on aga suured kulutused iga küsimuse otsustamisel. Juba Max  Weber  on 
väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav ainult väikestes organisatsioonides ja väikesel 
territooriumil (soovitav, et mõlemad tingimused on tä idetud ), kus kõik liikmed tunnevad 
ksteist , neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitlevad end sotsiaalselt võrdsena. 
Otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist
nõudvaid küsimusi.  Rahval  puudub tihti piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste 
mõjust ja tagajärgedest. Tihti on ka elanike huvitatus ja aktiivsus madalad. Kui valimistel 
osaleb vaid pool hääleõiguslikest kodanikest, pole mingit alust arvata, et referendumil 
aktiivsemalt osaletaks. 

Levinuim demokraatia vorm on  esindusdemokraatia , kus valimistel valib rahvas 
endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. 
Esindusdemokraatia võrdlemisi tavaliseks probleemiks on aga see, et aja jooksul võim 
kaugeneb rahvast. Esindusdemokraatiat saab reeglina paremini realiseerida suuremate 
ksuste  korral (linn, riik, riikide liit). 

Esindusdemokraatia teisendeid, mis sisaldavad otsedemokraatia elemente, kutsutakse 
osalusdemokraatiateks. Osalusdemokraatiat saab paremini realiseerida väiksemate 
otsustusüksuste tasemel (perekond, korteriü histu , küla). 
Vahemärkusena võiks mainida, et viimaste aastate hädaldamine Eestis a la „valitsus ei 
kuula rahvast“ on sisuliselt otsedemokraatia ja osalusdemokraatia pooldajate rünnak-
protest esindusdemokraatia vastu. 
Aga ilma esindusdemokraatiata, kutseliste poliitikuteta ja ametniketa lihtsalt pole 
võimalik tänapäeva ühiskonnas toime tulla. 

Oleks väga keeruline ette kujutada, kuidas rahvas riiki otse, ilma vahemeesteta juhiks.
Kas tõ esti  koguneksid kõik kokku veetšele ja püüaks seal üksteisest üle karjuda? See 
oleks väga ebaefektiivne otsustamise viis. Ka sage referendumite korraldamine oleks 
kulukas ja väikese efektiivsusega. 

Teine nõrkus „otse“ juhtimise puhul on probleemide keerukus. Enamik riigi 
lahendada olevatest küsimustest eeldab vastavat haridust ja võimet keerulistesse 
probleemidesse süveneda. „Laiadel rahvamassidel“ ei jätku selleks mõistust, haridust ega
ka aega ja jõudu pärast kurnavat tööpäeva. 
16 
Kolmas põhjus elukutseliste poliitikute ja ametnike kasutamiseks on informatsiooni salajas 
pidamise vajadus. Näiteks sõjalise koostöö, diplomaatia ja ka majanduse vallas võiks kõigi 
üksikasjade avaldamine tuua riigile pöördumatut kahju. Näiteks USA-s ei saa isegi senaatorid ja 
kongresmenid tutvuda kogu CIA infoga. Luureorganisatsioon on seisukohal, et lobisemistõbe 
põdevatele poliitikutele ei saa-tohi  usaldada  riiklikke saladusi. CIA on nõus suhtlema vaid Senati
ja Esindajatekoja erikomisjoniga, kuhu liikmeid väga hoolikalt valitakse. Ka Eestis pole 
kaugeltki kõigil Riigikogu saadikutel riigisaladuste luba. 
Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste 
negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse 
väikestes kogukondades. Kõrgematele tasanditele otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised 
küsimused. 
Tänapäeva demokraatlikud riigid kujutavad endast väga keerukaid sü steeme , kus on hulk 
üksteist tasakaalustavaid võime ning mitmeid vastukaalusid võimule. On aktiivne kodaniku- 
ühiskond (tsiviilühiskond) ja institutsioonid, mis asuvad lahus valitsusasutustest. On (seaduste) 
kohtulik järelevalve, kriitiline  ajakirjandus , mitmeparteisüsteem, seadusgarantiid, poliitilised ja 
kodanikuõigused. See kõik piirab ja kontrollib institutsioonide võimukasutust sel moel, et mitte 
keegi (ü kski  partei ega isegi valitsus) ei saa võimalust ainsana juhtida ühiskonda. Tänapäeva 
hästi toimiv demokraatlik riik on süsteem, kus võimu kasutatakse tundlikult, ning ühelgi võimul 
pole täielikku legitiimsust. Demokraatia on eikellegi võim – mitte kellelgi pole õigust  valitseda  
nagu monarh, türann või despoot. 
Maailma kõige tunnustatum pika tagasivaatega poliitiliste režiimide mõõtesüsteem – Polity IV – 
analüüsib poliitilisi režiime kolme muutuja kaudu: 

protseduuride olemasolu, millega kodanikud võivad väljendada erinevate poliitikute 
eelistamist; 

täidesaatva võimu kasutamise piirangud; 

kodanikuvabaduste garanteeritus.
Käesoleval ajal on rahvusdemokraatiad nõrgenenud ja valitsused toetuvad üha enam 
„turu häälele“ või „ekspertide häälele“, selle asemel et toetuda kodanike häältele. 
Lääneriigid on jaganud oma valitsemisjõu riigiüleste organisatsioonide, rahvusvaheliste 
lepingute ja poliitikat koordineerivate klubidega. Kuid riigiülese poliitikategemise 
mehhanism  ei ole tegelikult (kuigi) demokraatlik. 
Eespool lühidalt kirjeldatud liberaalne demokraatia toimib tänapäeva 
industriaalühiskonnas või juba – vähemalt arenenud tööstusriikides – kujunenud-
kujunevas postindustriaalsete elementidega ühiskonnas. 
Industriaalühiskond kujunes pärast tööstuslikke revolutsioone. Selle  isea ̈rasused dikteerib
tehnika ja suurtootmise areng. Industriaalühiskonna põhitunnused on järgmised. 
o
 Eraomand  kui majandusliku kasvu, isikuvabaduse ja sotsiaalse korra alus. 
o
Äritegevus kui sotsiaalse  progressi  mootor, liikumapanev jõud. 
o
Mänedžerism, mille põhitegevus on juhtimine ja määravaks on juhid 
(mänedžerid). 
o
Pluralistlik demokraatia, st poliitiline  konsensus , mitmeparteilisus. Ei ole 
domineerivaid 
sotsiaal-poliitilisi gruppe, kes sooviksid kehtestada oma diktatuuri. 
o
Ühiskonnaelu avalik deideologiseerimine, st tuginetakse arvestustele, 
konstitutsioonilis- 
tele õigustele jne ning ideoloogial on vaid varjatud funktsioon. 
o
Korporatiivsed ü hendused kui rahvusriikide “väline” arenguvorm, st 
mitmesugused 
transnatsionaalsed korporatsioonid, poliitilised, majanduslikud ja sõjalised liidud 
(blokid) 
jms.
Moodsat industriaalühiskonda iseloomustab “korporatiivsete tegutsejate” (riigi-, 
äri-, tootmis- jt suured organisatsioonid) domineerimine “naturaalsete persoonide”
üle. Siit tuleneb  moodsa  ühiskonna kontrast traditsioonilise agraarühiskonnaga, 
kus ülekaalus oli eelkõige sugulussuhe. 
17 
Juba 1970. aastatel hakati üha enam rääkima postindustriaalsest ühiskonnast. Kaubatootmise 
asemel hakkas domineerima teenindus, teaduse tähtsus tõusis veelgi. Sotsiaalsed sidemed 
inimeste vahel muutusid. Kujundati ümber hõivatuse ja tegevuse struktuurid. Sotsiaal- 
professionaalsed grupid said uue tähenduse (muutus nende positsioon ühiskonna hierarhias ja 
hierarhia  ise). Infotehnoloogiat hakati rakendama kõ igis  ühiskonna põhivaldkondades – 
tööstuses, sõjanduses, poliitikas, teaduses ja kultuuris. Töö iseloom muutus, pakkudes võimalusi 
kõikidele, sõltumata rassist, rahvusest, soost ja vanusest. Naistel avanesid suuremad võimalused 
konkureerida tavapärastel meestealadel – teaduses, poliitikas ja juhtimises. Tootmise uus 
tehnoloogiline baas hakkas  muutma  töö iseloomu ja sisu. Tä htsaks  muutus vastutustunne, 
professionaalsus, kompetentsus ja loomingulisus. 
1.3.3. Riigiõiguslikud piirid 
Demokraatlik riik peab oma majanduspoliitikat – ja poliitikat üldse – teostama  seadustest  lähtu- 
des. Seega on poliitika teostamisel tegemist riigiõiguslike piiridega (Raudjärv, 1995, lk 26–30). 
Eristatakse nn sisulisi võimupiire, milleks on
valimis- ja valitavusõigus;
valijaskond;
võrdsus seaduse ees.
Põhiseaduslikud garantiid peavad tagama indiviidi arengu ja tema õigused (riigipoolne surve 
peab arvestama põhiseadust). 
Riigiõiguslike piiridena nimetatakse veel kolmikmõju, st riigi, üksikisikute ja ühiskondlike 
institutsioonide omavahelist vastastikust mõjutamist. Siin avaldavad mõju nii seadused kui ka 
vastastikused huvid, motivatsioon  ja  stiimulid
Riigiõiguslikuks piiriks on ka võimu mõjupiirkonna jagunemine riigiorganite – eelkõige 
parlamendi, valitsuse ja sõ ltumatute  kohtute – vahel. Seda nimetatakse tihti ka seadusandliku, 
täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe põhimõtteks. Just sellel põhines Euroopa edu. 
Kuna täidesaatev riigivõim kuulub valitsusele, siis on riigiõiguslike piiride  seisukohast  lähtudes 
väga oluline, et mitte kogu ühiskonnaelu korraldamine ei sõltuks ainuüksi  valitsusest . Rida 
valdkondi peaksid olema valitsusest sõ ltumatud . Või vähemalt suhteliselt sõltumatud. 
Rea valdkondade valitsusest (suhtelise) sõltumatuse põhimõte on terves maailmas juba 
aastakümneid esile kutsunud teravaid vaidlusi. Arvatakse siiski, et ühiskond on tunduvalt 
stabiilsem, kui valitsus ei saa kõiki institutsioone (vähemalt mitte otseselt) kamandada. 
Teadaolevalt kasutas sellist juhtimissüsteemi esimesena Inglise valitsus oma 
„rahvusringhäälingu“ BBS juhtimiseks 1930. aastatel. Valitsus loobus BBS „otsejuhtimisest“ ja 
moodustas selleks tarbeks nõ ukogu , kuhu kuulusid valitsuse, opositsiooni, ametiühingute, 
ülikoolide jne esindajad. 
Ollakse veendunud, et otsuseid tuleb langetada seaduste, mitte aga ametimeeste suva järgi. Riigi 
majanduspoliitika seisukohast vaadatuna on oluline, et valitsusest oleksid sõltumatud (Raudjärv, 
1995, lk 29): 

Emissioonipank. Emissioonipanka ei saa mitte mingil juhul valitsuse alluvusse anda. 
Iga 
valitsus on üldjuhul alalises rahapuuduses ja seetõttu huvitatud “raha juurdetrükkimisest”
(käesoleval ajal ehk ka lihtsalt elektroonilisest emissioonist). 

Kindlustus- ja pangandustegevus. Riigil võiks tekkida kiusatus anda pankadele 
korraldus 
enda projekte krediteerida. Sel juhul tuleks pankadel laene anda äriplaanidele, mis on küll
valitsusele mingil põhjusel poliitiliselt olulised, kuid majanduslikult problemaatilised. 
Riik võiks sundida kindlustusseltse kindlustama politseinikke, sõjaväelasi, 
päästeteenistuse töötajaid jt õigustamatult madalate tariifidega jne. 
18 

Konkurentsi kujunemine. Riik ei tohi tellida vajaminevat suvaliselt firmalt, näiteks 
ministri venna firmalt, vaid peab riigihanked, kohalike omavalitsuste hanked ja riigi- 
ettevõ tete  hanked jaotama ainult ning eranditult ausa konkursi korras. 

Aruandlus ja statistika. Valitsusel võiks tekkida kiusatus anda Statistikaametile 
korraldus näidata tegelikust kiiremat majanduskasvu, mis demonstreeriks valijatele, et 
valitsus tegutseb efektiivselt ja sellise poliitilise jõu poolt on otstarbekas ka järgmistel 
valimistel hääletada. 
Eestis peetakse soovitavaks, et valitsus ei juhiks avalik-õiguslikke struktuure – nagu 
näiteks Rahvusringhääling, Rahvusooper Estonia, Eesti Rahvusraamatukogu jne – 
otseselt vaid läbi nõ ukogude . Läbi nõukogude juhtimist kasutatakse ka riigile kuuluvate 
äriühingute puhul (Eesti Energia, Eesti Post, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam jne). 
1.3.4. Riigi funktsioonid 
Kavandades ja viies ellu majanduspoliitikat, peab riik tä itma  väga paljusid erinevaid 
funkt- sioone. 
Prantsuse filosoofi Henri Lefebre’i sõnul peab ühiskond jätkusuutlikuks püsimiseks 
kindlus - tama  kolme suure taastootmisringi toimimise. 

Bioloogiline taastootmine – uute kodanike sündimise tagamine. 

Tööjõu taastootmine – formaalsete ühiskondlike institutsioonide (koolituse, 
kommunaal- 
majanduse, puhke- ja kultuuriasutuste jt) toimimine, töö ning inimeste eneseteostuse 
tagamine. 

Sotsiaalsete suhete taastootmine – inimeste ja institutsioonide vaheliste 
suhtlusvõrgustike 
ja poliitilise protsessi tagamine, inimese kui ühiskondliku olendi sotsiaalse tunnustuse 
ning 
ühtekuuluvustunde vajaduste rahuldamine.
Enamikus majanduspoliitika õpikutes eristatakse riigi funktsioonide  viit  rühma 
(Raudjärv, 1995, lk 30–33).
I Julgeolekuga seotud funktsioonid 




Ia Väline julgeolek:
kaitse agressori vastu;
(majandus)spionaaži vastu võitlemine; väliskaubandusega seotud ohtude elimineerimine jne. 
Ib Sisemine julgeolek:
politsei ja õigusorganite tegevuse korraldamine kaitseks vägivalla, skandaalide, välja- 
pressimiste jms vastu. Nimetatud funktsioonid on tihedalt seotud omandi-, ettevõtlus- ja 
lepinguõigusega;
katastroofide ja loodusõnnetuste ennetamine või nende mõju ja  ulatuse  vä hendamine  ning 
tagajärgede likvideerimine;
tööpuuduse minimeerimine;
inimeste haigestumistele ja epideemiatele reageerimine;
tootmisalaste õnnetusjuhtumitega seotud tegutsemine;
sisevääringu stabiilsuse tagamine. 
II Ühiskondlik infrastruktuur 

liikluskorraldus ja side; 

kommunikatsioonid ja nende varustatus; 

energiaga varustatus; 

tervishoiukorraldus; 

hariduskorraldus; 

kultuurikorraldus. 
19 
III Keskkonnakaitse  

maa hoidmine ja hooldamine; 

vee ja õhu puhtuse tagamine; 

looduskasutuse korraldus; 

taime- ja loomariigi säilitamine; 

mürapiirangute kindlustamine; 

toiduainete puhtuse kindlustamine jms. 
IV Hoolekanne 

laste arengu soodustamine; 

vanurite eest hoolitsemine; 

haigete ja invaliidide eest hoolitsemine; 

töötute eest hoolitsemine. 
V Kõigi ühiskonnaliikmete ning majanduslike, sotsiaalsete ja teiste võimalike gruppide 
mõist-  liku  kooseksisteerimise kindlustamise funktsioonid. Riigi jaotuspoliitika peab 
teenima ühiskondliku rahu eesmärke (vältima kõ ikvo ̃imalikke konflikte). 
Kui parempoolsed me ka ei oleks, peab riik tänapäeva Euroopas tahes-tahtmata 
hoolitsema nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei suuda või lihtsalt ei taha. Kõikides 
arenenud riikides rakendatakse sissetulekute tagamise poliitikat, mis eeldab maksevõime 
ülekandmist 
o
töötavatelt inimestelt töötutele; 
o
tervetelt haigetele; 
o
tööealistelt noortele ja vanadele; 
o
rikastelt vaestele.
Eksisteerib kaks põhimõtteliselt erinevat rikkuse ümberjaotamise võimalust. 
o
Ümberjaotamine pärast kasumi tekkimist. Juba loodud tulude ümberjaotamine
toimub 
jõukamatelt vaesematele kas maksusüsteemi vahendusel või muude poliitiliste 
meetmetega. 
o
Ümberjaotamine enne kasumi tekkimist. Vaestele antakse võimalused endale 
ise elatist teenida. Enamasti toimub see tootmisvahendite (eelkõige maaomandi) 
ümberjaotamise ja 
uute töö kohtade  loomise teel.
Põhiprobleemideks ongi ideaalne majanduslik ümberjaotamine ja kollektiivsete 
hü vede  opti- maalne määr. Enamik analüü tikuid  on arvamusel, et ideaalse 
ümberjaotamise teooria loomine on sisulistel ja metodoloogilistel põhjustel 
põhimõtteliselt võimatu. Sisulised raskused on järg- mised. 

Valgustatud diktatuurimajanduses ei saaks  diktaator  
mikromajandusagentidelt, kes pole just 
inglid, enda kätte kogu privaatinformatsiooni usaldusväärsel kujul. 

Demokraatlikus majanduses, kus igaüks saab küll paljusid asju 
otsustada otse oma  privaat
informatsiooni alusel, puudub aga enamikul otsustajatel põhimõtteliselt 
parim võimalik 
pädevus ja piisav aimus majandusliku ümberjaotuse kogu 
makrokeerukusest. Tehnilis-metodoloogiliselt on ideaalse ümberjaotuse 
institutsiooni projekteerimise range lahen- damine samuti võimatu, sest 
ilma ränkade lihtsustamisteta (lihtsustav eeldus: kõik minu partnerid 
käituvad eetiliselt, millest mänguteoreetilise matemaatika abil järeldub, et 
ka minul on kasulik käituda eetiliselt) osutuks ülesanne liiga keeruliseks. 
Ideaaljuhul peaks muidugi kehtima põhimõte: nii vähe riiki kui võimalik 
ja nii palju kui vajalik (subsidiaarsusprintsiip), et tagada konkurents turul 
ja sotsiaalne ning ökoloogiline tasa- kaal. 
Majandus ja sotsiaalne kord nii piiravad kui ka täiendavad teineteist. 
Majandus ilma sotsiaalsete garantiideta ohustab ühiskondlikku tasakaalu. 
Riik ja kohalikud omavalitsused peavad looma tagatisi seal, kus üksikisik 
seda ise teha-kanda ei suuda. Sotsiaalseid riske aitab tänapäeva 
ühiskonnas kanda ja vähendada ka kindlustussüsteem, mis põ hineb  nii 
töövõtja, tööandja kui ka riigi panusel. 
20 
Selle nn sotsiaalse turumajanduse olulised komponendid on kaasarääkimisõigus, sotsiaal- 
kindlustuse iseseisvus, autonoomsus töölepingute sõlmimisel, töövõtjate osasaamine loodud 
varast ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Sotsiaalne turumajandus põhineb arusaamal, et 
tööandjate liitude ja ametiühingute omavahelises dialoogis tuleb kujundada parimad võimalikud 
tingimused. 
Avaliku sektori kasvu ja maksevõime ülekandmist ei ole suutnud vältida ka kõige  liberaal - sema 
majanduspoliitikaga riigid. Riikide osa majanduse ja kogu ühiskonna reguleerimisel  kipub  kogu 
maailmas viimastel aastatel isegi suurenema. Näiteks tugeva sotsiaalse suunitlusega 
majanduspoliitikat ajavates Taanis, Rootsis ja Soomes jagab riik ümber umbes poole 
sisemajanduse koguproduktist (SKP). Liberaalse majanduspoliitikaga USA,  Austraalia  ja 
Suurbritannia  jagavad sisemajanduse koguproduktist ümber ligi kolmandiku. Eesti vastav nä itaja
on olnud veidi üle kolmandiku. Muidugi pole oluline ainult ümberjagamise määr, vaid ka SKP 
suurus. 
Sisemajanduse koguprodukti ümberjagamine tekitab alati suuri vaidlusi. Saajatele see muidugi 
meeldib. See meeldib ka bürokraatidele – on, mida (ümber) jagada ja vahelt varastada. Aga 
andjatele sisemajanduse koguprodukti ümberjagamine ei meeldi. Tavaliselt tekivad ka vastuolud 
majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel. 
Parempoolsed väidavad, et  sotsiaaldemokraatia  on lihtsalt vargus või orjus. Maksustamine on 
vargus (kui võtab tööga teenitud või pärandusena saadud raha) ning orjus (kui paneb inimesed 
osa oma tööajast tööle valitsuse heaks). Neilt , kellel on, võetakse jõuga (praegusel ajal mitte 
enam vägivallaga, vaid seaduse jõuga) ära see, mis õigusega (rikkale) omanikule kuulub. Vargus 
ja röövimine päise päeva ajal on nii progressiivne maksustamine, omandile mingisugustegi 
piiride seadmine, kas või kallasraja seadus või igameheõigus metsas. Rikkuse ümberjagamine 
rikkuse juurdeloomise asemel on vasakpoolsete peamine viis võimul pü sida . Peenike nipp 
seisneb vaid selles, et neid, kellelt röövitakse, peab olema vähem kui neid, kellele tundub, et nad 
röövsaagi jagamisest kasu saavad. Eriti ärritav on parempoolsete arvates see, kui rahvale 
kinnitatakse, et inimestel on “õigus” tasuta haridusele ja suurele pensionile. Sisuliselt 
kuulutatakse, et inimestel on õigus elada kellegi teise kulul ja saada neilt tagastamatut 
majanduslikku toetust. 
Sotsiaaldemokraatia vaatab asjale muidugi hoopis teisiti. Ümberjagamine ei ole mingil juhul 
vargus, vaid õigusega saajale kuuluva andmine. Töötasu peab olema õ iglane . Turul on töövõtja 
alati tööandjast nõrgem pool ja õiglast palka on ükskõik millises eluvaldkonnas väga keeruline 
välja teenida. 
Siinkohal on ehk sobiv tsiteerida USA kunagist presidenti Ronald Reaganit: “Valitsusel ei ole 
teile anda midagi, mis ei ole teilt enne ära võetud. Järelikult valitsus, mis on piisavalt suur, et 
anda teile kõik, mida te soovite, on piisavalt suur võtmaks kõik, mis teil on”. 
TTÜ majandusteaduskonna õppekavades on (Avaliku sektori majanduse õpesuunale kohustuslik)
õppeaine “Avaliku sektori ökonoomika” (Public economics), mis uurib avaliku sektori kulude, 
maksustamise ja majandusagentide (kodumajapidamiste, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid. 
Käesolevas loengukursuses käsitleme avaliku sektori probleeme järgnevalt vaid lühidalt ja kitsalt
majanduspoliitika kontekstis. 
Turumajanduse tingimustes saame enamiku hüvesid erafirmadelt. Üksnes juhul, kui turg ei taga 
mingi hüve tootmist ühiskonnale vajalikul hulgal, on õigustatud valitsusepoolne sekku- mine. 
Sellist olukorda püüab selgitada nn ühiskondlike ja individuaalsete hüvede teooria, mis eristab 

individuaalseid hüvesid; 

ühiskondlikke hüvesid; 

nende vahepealseid kvaasiühiskondlikke hüvesid.
Mida suurem on hüve ühiskondlikkuse aste, seda vajalikumaks ning vältimatumaks tuleb 
pidada valitsuse sekkumist selle tootmisse. 
Peamised tunnused, mille järgi individuaalset ja ühiskondlikku hüvet eristada, on 21 

hüve jagatavus; 
hüve tarbimise iseloom.
Puhtindividuaalsed hüved on tarbijate vahel täielikult jagatavad. Tarbimine ühe isiku 
poolt välistab nende tarbimise kellegi teise poolt. Nii on see näiteks riiete ja toiduainete 
puhul. 
Seevastu puhtu ̈hiskondlikku kaupa (hüvet) tarbivad kõik ühiskonnaliikmed praktiliselt 
võrdselt, nimelt terve selle toodetava koguse ulatuses (puhas õhk; ilus maastik; joogivesi;
korras linnatänavad; nakkushaiguste leviku tõkestamine jne). Puhtühiskondliku kauba 
tarbimisest on väga raske kedagi kõ rvale  jätta. Vähemalt nõuaks see tarbimisest 
kõrvalejätmine ilmselt totalitaarset rež iimi , võrdlemisi absurdseid meetmeid ja mõttetult 
suurte kulutuste tegemist. 
Tuleb arvestada ka asjaolu, et tihti ei sõltu mingi puhtühiskondliku kauba maksumus 
tarbijate arvust. Näiteks kui üks laev orienteerub merel majaka tule järgi, saab samal ajal 
sedasama tuld orientiirina kasutada ka teine laev. Tä iendav  tarbija ei põhjusta üldjuhul 
lisakulutusi. 
Eelnimetatud põhjustel ei saa ühiskondliku hüve tootmist finantseerida selle konkreetsete
tarbijate vabatahtlike maksete kaudu. Maksjad ja mittemaksjad tarbiksid hüve ikka 
ühtemoodi, praktiliselt võrdsetes kogustes. Kes endale ülikonda tahab, peab selle eest 
tasuma  (sest varastamine on ohtlik, raske ja ebaprestiiž ikas ). Aga puhast õhku hingaksid 
ühtemoodi nii need, kes selle puhtana hoidmise eest maksavad, kui ka teised, kes ei 
mõtlegi maksta. Sellises absurdses ja ebaõiglases olukorras hoiduks ilmselt enamik 
inimesi maksmast. Järelikult, kui sellise ühiskondliku hüve (näiteks puhta õhu) tootmist 
vajalikuks peetakse, tuleb raha selle jaoks saada mitte konkreetsete tarbijate vabatahtlike 
maksetena, vaid mingil muul teel (näiteks üldkohustuslike maksudena). 
Seega on ühiskondliku hüve põhitunnuseks just jagamatus ning võimatus kedagi selle 
hüve tarbimisest kõrvale jätta. Mingi hüve ühiskondlikkuse määrast sõltub, millises 
ulatuses valitsusel tuleb selle tootmisse sekkuda. 
Avaliku sektori eesmärk ei ole eraisikutele ja ettevõtetele kasumi tootmine, vaid üldise 
hüve  suurendamine . Kuna selleks kulutatakse maksudega kõigilt inimestelt 
(maksumaksjatelt) kogu- tud raha, on avaliku sektori ülesandeks eelkõige selliste 
funktsioonide täitmine, mida  erasektor , lähtudes kasumi saamise kriteeriumist, täidaks 
halvemini või ei täidaks üldse. 
Üldjoontes saab sellised avaliku sektori funktsioonid jagada kaheks: riiklust 
kindlustavad funktsioonid; 
rahvuse püsimist ja riigi elanike heaolu kindlustavad funktsioonid. Eraldi võiks välja 
tuua veel kolmanda funktsiooni, nimelt 
majanduse arengut kindlustava funktsiooni.
Kuid majanduse arengut kindlustava funktsiooni liigitamine avaliku sektori, st üldise hüve 
lahtrisse on siiski vaieldav ja kehtib vaid erandjuhtudel. Praktiliselt on kõik majanduse arengut 
kindlustavad funktsioonid seotud ka kahe esimese funktsiooniga. Nad on kas riiklust 
kindlustavad või rahvuse püsimist ja riigi elanike heaolu kindlustavad. Näiteks energia- ja 
transpordivõrgud ei seostu mitte ainult majandusega, vaid kindlasti ka riigi julgeolekuga. 
Toetused mingitele regioonidele või põllumajandusele seostuvad teatud kindlate gruppide 
heaoluga jne. 
Riiklust kindlustavad funktsioonid on järgmised: 

seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine; 

riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine; 

 riigikaitse

avaliku korra tagamine; 

riigi jaoks strateegiliste kommunikatsioonide (ühendusteed; side; ringhääling jne) 
rajamine 
ning käigushoidmine; 

riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine; 

riigile lojaalse kodanikkonna kindlustamine.
Rahvuse püsimist ja elanikkonna heaolu kindlustavad funktsioonid on järgmised: 
22 

keskkonnakaitse; 

rahva juurdekasvule kaasaaitamine; 

tervisekaitse- ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine; 

emakeele ja emakeelse kultuuri säilimise ning arengu kindlustamine; 

hariduse üldise kättesaadavuse tagamine; 

kaitse vananemise, haiguste ja õnnetustega kaasnevate majanduslike ning sotsiaalsete 
ras- 
kuste ja tööpuudusest või perekonna suurusest põhjustatud elatusvahendite nappuse eest. 
Erasektor ei saa vastavaid teenuseid turul pakkuda, sest selliste teenuste osutamise eest 

ei saa põhimõtteliselt taotleda kasumit; 

kasumitaotlus on vastuolus  seadustega; 

kasumitaotlus ei sobi üldtunnustatud kõlblusnõuetega.
Sellised kriteeriumid kehtivad enamiku riikluse kindlustamisele suunatud funktsioonide 
puhul, näiteks 

arstiabikorraldus eluohtlike situatsioonide puhul; 

päästeteenistus jne.
Ei ole ju mõeldav, et kiirabiarst hakkaks auto alla jäänud “kliendiga” tasu teemadel 
läbirääkimisi pidama. Samuti on raske ette kujutada tuletõrjujate (tasu)läbirääkimisi 
põleva maja omanikuga. Talvel Peipsi järvel kalastades hättasattunute päästmisel on juba 
juhtunud järgmine pretsedent. Jääpangal viibinud hädaline nõustus tulema kopterisse 
alles pärast seda, kui talle (kirjalikult) garanteeriti tasuta teenus. 
Avaliku sektori vajadus tuleneb ka majanduslikust otstarbekusest. Lihtsalt on asju, mida 
on ühiselt tõhusam ja odavam teha kui ükshaaval. 
Odavam on ühiselt politseid ülal pidada kui igaühel endale turvamees palgata.
Lasteaedade ülalpidamine tuleb kokkuvõttes odavam kui igale lapsele lapsehoidja 
palkamine.
Valitsussektori finantseeritava tervisekindlustussüsteemi tulemusel on Põhjamaades kõrgem 
oodatav eluiga ja madalam vastsündinute  suremus  kui USA-s. Kummalisel kombel on USA 
tervishoiusüsteem just erasektorile tuginemise tõttu ebaefektiivsem või vähemalt kallim 
(analüüsitaval perioodil kulutasid  ameeriklased  tervishoiule 14% SKP-st, samal ajal kui 
Põhjamaade kodanikud vaid 11%). 
Võib arutleda ka selle üle, mis on lõppkokkuvõttes parem.
Kas maksta vähem makse ning sõita uue ja vä geva  autoga halbadel teedel. 
Või maksta rohkem makse ning sõita natuke vanema ja väiksema autoga headel teedel. Millisel
tasemel ja millisel viisil osaleb eri maade avalik  sektor erinevate funktsioonide täitmisel, sõltub 
muidugi majanduslikest, demograafilistest, kultuurilistest, poliitilistest ja muudest 
(spetsiifilisematest) teguritest. 
Näiteks Jaapani kultuuritraditsioonile omane perekonnasidemete väärtustamine ja selle mudeli 
ülekandmine töösuhetesse on aluseks sellele, et paljud töötajate heaolu probleemid, mida 
Euroopas lahendab üldjuhul avalik sektor, on seal ettevõtete kohustuseks. Selline aasialik 
töökohakeskne heaolumudel meenutab mõ nevo ̃rra Eestiski nõukogude ajast tuntud olukorda, kus
kolhoos või sovhoos oli kogu ümbruskonna heaolu tagatiseks.  Majand kandis hoolt kooli, 
lasteaia,  arstiabi  korralduse jm eest. Sisuliselt samasugune olukord valitses nn üheettevõtte- 
asulates (Püssi, Sillamäe, Võhma, Järvakandi, Sindi jne). 
“Euroopa sotsiaalharta” nõuab, et kõik Euroopa riigid kindlustaksid oma territooriumil elavatele 
inimestele väärika elatustaseme.  Eurooplased  räägivad sotsiaalsetest õigustest kui 
endastmõistetavast põhimõttest. 
Selline euroopalik mõtteviis on aga täiesti võõras USA-s, kus igaüks on kohustatud oma heaolu 
eest ise seisma ja need, kes saavad riigilt abi, on tunnistatud konkurentsivõitluses lootusetult 
kaotajateks. Liberalismi ameerikalik variant vastandab sisuliselt avaliku sektori teenuseid 
isikuvabadusele. Ameerikas puudub “riigialama” mõiste või arusaam kodanike ja riigi 
23 
vahelistest lepingulistest suhetest (mis muudavad kohustused vastastikuseks ning panevad riigile 
vastutuse kõigi kodanike heaolu eest). 
Liberalismi ameerikalik variant on leidnud tugevat poolehoidu mitmete postsotsialistlike riikide 
poliitikutelt. Selline mudel õigustab ju sotsiaalkulutuste hoidmist euroopalikust tavatasemest 
märksa madalamal. Postsotsialistlikel riikidel puudub lihtsalt siiani reaalne võimalus euroopaliku
sotsiaalpoliitika  rakendamiseks. Selleks ei jätku lihtsalt raha. 
Kuid ka Euroopa enda traditsioonid avaliku sektori arendamisel ei ole kaugeltki ühtsed. 
Olulisemad erinevused on just Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa vahel, mida põ hjustab  
protestantlik  ja katoliiklik taust. 
Protestantlikus Põhja-Euroopas valitseb “lepingu” mõiste inimese ja Jumala;
inimese ja riigi;
töövõtja ja tööandja vahel. 

Katoliiklikus Lõuna-Euroopas pole  kirik vahendajaks mitte üksnes inimese ja Jumala vahel. 
Kirik on vahendajaks ka inimese ja riigi vahel ning inimeste endi vahelistes suhetes. Kirik on 
seal oluline avalike funktsioonide kandja (võttes enda peale suure osa hoolekande, vabatahtliku 
abi ja lastekasvatuse korraldamisest ning kohaliku kogukonna elu suunamisest). 
Protestantlikus Põhja-Euroopas on kiriku osa avalike teenuste pakkumisel tunduvalt väiksem, 
riigi ja omavalitsuste osa seevastu oluliselt suurem. 
Suured ja vä ikesed   rahvad  suhtuvad väga erinevalt riigi kohustustesse keele, kultuuri ja hariduse 
vallas. Suurte kultuurrahvaste puhul – eriti kui nende keel on rahvusvaheliselt levinud – töötavad
turumehhanismid nende keele säilimise, arengu ja leviku kasuks (kuigi praeguse 
globaliseerumise tingimustes on löögi all juba kõik keeled peale inglise keele). Väikeste rahvaste
jaoks on aga emakeelse kultuuri ja hariduse säilitamine ning arendamine üks põhilisi omariikluse
eesmärke üldse. Tähendaks ju oma keelest, kultuurist jms loobumine väikestele rahvastele 
konkreetse etnilise koosluse hajumist. Just see määrab avaliku sektori suure osakaalu- tähtsuse 
(suhteliselt väikeste) Euroopa maade hariduselus, teaduses ja kultuuris. 
Kui intritel oli milleski õigus, siis nimelt väites, et „iseseisva riigi pidamine on väga kallis asi“. 
Kui Eesti riigi ülalpidamiskulud lüüa Exceli tabelisse ja võrrelda neid oblasti ülalpidamise 
kuludega , kus näiteks kogu riigikaitse, välispoliitika, kõrghariduse ja suure osa sotsiaalkuludest 
saaks veeretada kauge pealinna kaela, saab vesiselgeks, et hulka odavam oleks olla Vene 
Föderatsiooni oblast. Aga me tahame oma riiki, keelt ja kultuuri. 
Mitmele riigi funktsioonile on iseloomulik see, et teatud institutsioonide maksumus suure ja 
väikese riigi puhul erineb oluliselt vähem, kui nende riikide rahvaarv või sisemajanduse kogu- 
produkt . Näiteks  parlament , valitsus, mitmesugused riigiasutused jne. Lihtsalt seletades: Eesti 
rahvaarv on Saksamaa rahvaarvust 60 korda väiksem ja majandus võib-olla 600 korda väiksem. 
Aga ega meie parlament, ministeeriumid ja muud riigiasutused ei saa sellepärast veel olla 60 või 
600 korda väiksemad. Nad on kahtlemata väiksemad, aga kindlasti mitte nii palju kordi. See aga 
tähendab, et näiteks miljoni elaniku, töö taja  või maksumaksja kohta on Eestis tunduvalt rohkem 
parlamendisaadikuid, ministreid, ametnikke jne kui Saksamaal. Sama seos- tendents  kehtib ka 
igasuguse atribuutika kohta, mis kuulub – või väidetakse kuuluvat – rahvusriigi juurde: 
kunstimuuseum, rahvusooper, rahvusballett, sümfooniaorkester, jalgpallimeeskond jne. Sellist 
olukorda võib piltlikult seletada “lumememmeefektiga”: Selleks et suurt ja ilusat lumememme 
teha, peab olema piisavalt suur territoorium  valge lumega. Siis kraabitakse lumi keskele kokku ja
valmistatakse lumememm. Kui vaene mõni suurriik ka poleks, on ta nii suur, et paari allveelaeva 
raha saab ikka ning alati kokku. Väike riik on paratamatult üldjuhul suhteliselt kallim kui suur 
riik. Me peame meeles pidama, et eestlased on väikseim mandrirahvas, kes on suutnud luua 
omakeelse moodsa kultuuri. 
Avaliku sektori ja ettevõ tluse  erinevuse  problemaatika  kerkis Eestis eriti teravalt üles 2000. aasta
alguses, kui Tallinna tolleaegne linnapea Jüri Mõis soovitas avalikku sektorit juhtida nagu 
ettevõtlust. Sisuliselt vä itis  Jüri Mõis seda, et riik peab võtma eeskuju ärisektorist, mis suudab 
24 
efektiivselt teenuseid pakkuda. Kui õigustatud aga selline avaliku sektori ja ettevõtluse väidetav 
analoogia on? 

Kodaniku ja kliendi võrdlusel on selge piir. Lisaks majanduslikele õigustele on 
kodanikul ka 
selged sotsiaalsed ja poliitilised õigused. Kui siiski firma analoogiat kasutada, on kodanik
riigi kui firma jaoks  klient  ja aktsionär ühes  isikus

Kahjumiga töötava ettevõtte saab likvideerida. Avaliku teenuse osutamist aga 
üldjuhul lõpe- 
tada ei saa. Nii nagu perekonnas ei “vallandata” halvasti õppivat last. Nii nagu enamik 
naisi ei jäta siiski maha oma madalapalgalist meest. Näiteks on Tallinnas lisaks Eesti 
Postile ka mitmed erafirmad huvitatud postiteenuste osutamisest. Ilmselt on selline äri 
Tallinnas tulus riigiasutuste, ettevõtete ja elanike suhteliselt kõrge kontsentratsiooni tõttu 
ning suuremast sissetulekust ja kõrgemast haridustasemest tingitud arvukamast 
ajalehtede-ajakirjade tellimisest. Hõredasti asustatud ja vaestes maapiirkondades ei soovi 
aga ükski erafirma postiteenuseid osutada ning Eesti Postile toob kohustus neid osutada 
vaid kahjumit. Kuid postiteenuste osutamist mingis Eesti piirkonnas pole võimalik 
lõpetada. 

Ettevõtte reformimine on põhimõtteliselt lihtne. Omanik otsustab. Omanikul on alati 
õigus. Võtmeisikud vahetatakse välja. Kes on reformide vastu, ei kõlba ettevõtet 
reformima või reformitud ettevõttesse tööle, koondatakse. Neile makstakse 
koondamistasu ja soovitatakse leida endale rakendust mujal. Valitsus ei saa aga 
teisitimõtlejaid (eriti rahva poolt valitud poliitikuid) koondada. Opositsioonipoliitikule 
pole võimalik koondamiskompensatsiooni peo peale laduda ja soovitada tal leida endale 
rakendust mõnes teises riigis. Avaliku sektori reformimine eeldab hoopis  kompromissi  
saavutamist ratsionaalsuse ja ühiskonna eri rühmade huvide vahel. Avalik sektor ei saagi 
tegelikult olla ratsionaalne. Osa töökohti on seal paratamatult sotsiaalsed või poliitilised. 

Riik ei ole siiski äriühing, vaid tulevikku kujundav ja kõikide elanikkonnagruppide 
huvide kaitseks tegutsev institutsioon. 

Avalik sektor (ja demokraatlik riik üldse) peab oma asju, erinevalt ettevõttest, ajama 
avalikult. Otsuste langetamine peab olema läbipaistev. Kuigi kabinetivaikuses on põhi- 
mõtteliselt võimalik langetada hulga efektiivsemaid otsuseid kui avalikus dispuudis, saab 
nii toimida vaid ettevõttes, mitte aga avalikus sektoris. 

Avalikus sektoris tuleb koos töötada erinevate koalitsioonipartnerite poolt ametisse 
pandud (tihti uskumatult ebakompetentsete) poliitikutega. Kommertspangas oleks 
mõeldamatu, et EBRD määrab ametisse laenuosakonna juhataja, Swedbank nimetab 
finantsjuhi, mingi Ameerika fond tahab endale turundusdirektori kohta ja Kaubandus-
Tööstuskoda nõuab oma esindaja jaoks ühe asedirektori koha juurdetegemist. See oleks 
absurd. Aga poliitikas just nimelt nii asjad käivadki. 

Avalikus sektoris esineb tihti majanduslikult ebaefektiivne killustumine. Omaaegne 
linnapea Jüri Mõis ei saanud aru, miks peab Tallinnas olema kaheksa  linnaosa  valitsust. 
Hansapank suutis ju ühest kohast hallata kogu Eestit. Aga igal parteil on ju vaja oma kas 
või pisikest vürstiriiki, mida valitseda. Selleks et seal nõunikena palgal hoida 
parteitöötajaid ja -aktiviste ning kasutada hoonet partei peakontori filiaalina ning 
valimisstaabina. 

Hansapangast tulnud tollase Tallinna linnapea Jüri Mõisa jaoks oli poliitiline 
töökorraldus lihtsalt arusaamatu. Ta tuli ä rist , kus asjad käivad hoopis teistmoodi kui 
avalikus sektoris. Äris püüeldakse efektiivsuse ja kasumi poole, poliitikas on aga eesmärk
hoopis tagasivalimine (häälte arvu maksimeerimine valimistel), teatud valijarühmadega 
arvestamine, valimiseelsete lubaduste täitmine, mõjusfääride kindlustamine, oma 
valimiskampaania rahastajate soovide täitmine või jumal teab mis veel. Jüri Mõisa ei 
huvitanud kuigi palju erakondade poliitilised vaated, vaid hoopis võim, valitsemine, 
kasumi teenimine, Tallinna arendamine. Poliitikud ei saanud tihti Jüri Mõisa 
tegutsemisest aru. Ei liitlased ega vaenlased. Tegelikult on kõik palju lihtsam, kui vaadata
tema praktilist tegevust mitte poliitika, vaid hoopis äri seisukohast. Jüri Mõisa jaoks 
polnud kuigi oluline, kas olla 
25 
Tallinnas võimul koos Reformierakonna või Keskerakonnaga. Oleksid sobinud isegi kõik parteid
koos: jagelemist oleks sel juhul vähem. Täpselt samamoodi mõtlevad ärimehed turuosa 
säilitamisest ja tulude kasvatamisest: hea lepingu nimel unustatakse isiklikud vastuolud ja 
erinevad arusaamad. Unistasid ju Eesti (suur)ärimehed omal ajal tihti nn (tolleaegsest) Iiri 
mudelist, kus riigielu tähtsamates küsimustes valitses vähemalt mingisugunegi üksmeel. Sellest 
ka (suur)ärimeeste soov sõlmida ühiskondlik kokkulepe. Et majanduspoliitika oleks stabiilne, 
ega sõltuks konkreetsest valitsusest ega valimistest üldse. 
Ärisektori ja riigi võrdlemisel tuleb arvestada veel seda, et nii valijad kui ka aktsionärid omavad 
kõrgeimat võimu. Kõik otsused vajavad nende heakskiitu. Mõlemal juhul valitakse endale 
esindajad: riigile parlament ning ettevõttele nõukogu. Mõlemad peavad valimistevahelisel ajal 
esindama oma valijaid. 
Kuid eelmainitud sarnasuste kõ rval  on ka üsna olulisi erinevusi:
aktsionärid on oma otsustest tulenevate tulude ja kahjudega ise seotud; 
valimisõiguslikud kodanikud mää ravad  ära ka alaealiste ja kodakondsuseta isikute käekäigu. 
Veelgi olulisem on aktsionä riks  või hääleõiguslikuks kodanikuks saamise viis: 

aktsionäriks olemine on alati vabatahtlik samm. Aktsiaid saab (peaaegu) alati müüa; 

kodakondsuse vahetamine pole aga kaugeltki nii lihtne. 
Kodanikud on tihti oma riigiga rahulolematud (kü sides , kas me sellist Eestit tahtsime). 
Kuid vähesed aktsionärid kü sivad , kas me sellist aktsiaseltsi tahtsimegi. 
Parlament ja ettevõtte nõukogu peavad lisaks üldiste eesmärkide seadmisele mää rama  
ametisse tegevjuhid ning nende tegemiste üle valvama. 

Parlamendis sünnivad otsused selgelt eristuvate rühmade kokkuleppel. 

Ka äriettevõtete nõukogudes ollakse tihti erinevatel seisukohtadel, kuid harva 
jagunetakse 
vastandlikesse parteidesse. Kui see tõesti juhtub, siis üks pool enamasti lihtsalt müüb 
oma osaluse. 
1.3.5. Riigipoolne sekkumine 
Riik peab tahes-tahtmata oma funktsioone täitma. Ühiskond vajab teatud kindlust, teatud 
“mängureegleid”. Majandus saab ju normaalselt funktsioneerida vaid siis, kui lepinguid 
täidetakse. Juba turumajanduse klassik Adam Smith õpetas, et korra tagamine eeldab 
kolmesuguste mõjurite tasakaalu: 1) objektiivsed seadused; 2) isikuvabadus ; 3) valitsuse 
mõjujõud. Ta selgitas, et lepingujõud ei saa toimida päris iseeneslikult, ilma valitsuse 
reglementeeriva ja (vahekohtunikuna) korrigeeriva sekkumiseta. 
Just riigi nõrkus selgitab paljude arengumaade armetut majanduskasvu. Kõik ühiskonnad 
vajavad korda, seadusi, põhilisi avalikke hüvesid pakkuvat valitsust ja suhteliselt ausat 
ressursside jagamist. Kui valitsejad ei suuda tõhusalt valitseda, kui nad on väga 
korrumpeerunud ja kasutavad avalikke ressursse põhiliselt erahuvides, kui nad käituvad 
meelevaldselt, siis löövad nad jalad alt säästmisel ja investeerimisel, mida on vaja 
pikaajaliseks kasvuks. 
Riigi poolt hüljatud paigakestes tekivad paratamatult omad seadused, kohtunikud ja 
korravalvurid. Kuna loodus tühja kohta ei salli, kehtestavad riigi nõrkuse või 
tegevusetuse korral mängureeglid riigi asemel hoopis nn “informaalsed struktuurid”, 
mida enamasti kutsutakse maffiaks. See “informaalne struktuur” ei pruugi, vähemasti 
alguses, olla mingi hirmuäratav röövlibande.  Maas  vedeleva võimu võivad üles korjata 
mingid algselt igati legaalsed ja seaduskuulekad ühendused-liidud või ka prominentsed 
(lugupeetud, mõjukad) üksikisikud. Nad lihtsalt ei saa valitseva korralagedusega (riigi 
nõrkuse või tegevusetusega) kauem leppida. Nimetatud ühendused-liidud või üksikisikud
kehtestavad mingid omapoolsed mängureeglid, nad sisuliselt asendavad riiki lepinguliste 
suhete korraldamisel ja jõustamisel. Tekib mingi “keskaegne senjöörisüsteem”. Ja need 
“senjöörid” peavad tahes-tahtmata karistama neid, kes nende poolt kehtestatud 
mängureegleid rikuvad. Varem või hiljem muutub aga selline tegevus 
26 
paratamatult kriminaalseks, kõiki häirivaks ja riigile ohtlikuks. Selline areng võib osutuda riigile 
täiesti hukatuslikuks. 
Majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna on piir riigi ja  maffia  vahel alati võrdlemisi ähmane 
olnud. Enamike ajaloolaste arvates ongi riigid tekkinud-arenenud mingitest esialgsetest maffia 
tüüpi moodustistest. 
Näiteks: 

Euroopa läänisüsteem sündis sõjapealikest-röövlitest, kes pakkusid “katust” teatud 
piirkon- 
dade elanikele. 

Norra viikingipealik Rollo muutus paikseks 10. sajandil Seine’i jõe suudmes, võttes 
endale 
Prantsuse kuningate ees kohustuse tõrjuda sellest piirkonnast välja Skandinaaviast tulnud 
röövlibanded (enne seda õilsat tegu käis Rollo ise Pariisi rüüstamas). 

Vene riiklusele panid aluse katusepakkujad ja väljapressijad viikingid Volhovi jõe 
äärses Novgorodis. Vü rstid Oleg ja Igor luusisid oma bandedega mööda maad ringi, 
kogusid makse ning vastutasuks peletasid eemale rändrahvaste jõukusid. Rjurikute 
dünastia valitses 
Venemaad 17. sajandini. 

Kes oli keskaegne  feodaal ? Kas ainult ekspluateerija, kes talupoegade töö arvel elas? 
Või 
hoopis riigivõimu teostaja oma territooriumil, kel hulgaliselt mitmesuguseid funktsioone 
ja ü lesandeid ? Feodaal pidi ju oma talupoegi teiste feodaalide eest kaitsma; oma alamate 
vahelisi tüliküsimusi lahendama; nende lapsi koolitama; talupoegi näljahäda korral 
abistama; esimese öö õiguse raames seksuaalteadmisi levitama ja mida iganes. 

Ehk olid feodaalid hoopis tolleaegse ühiskonna  eliit , kes tundis endal vastutust ja 
kohustust piirkonna ja kogu maailma arengut suunata. Võib-olla ei tegutsenud nad vaid 
ainuüksi kasusaamise nimel. 
Tänapäeva Eestis terminiga “maffia” ilmselgelt liialdatakse. Igasugune  kuritegevus  – 
isegi kui see on organiseeritud ja struktureeritud – pole veel “maffia”. Maffiaks võib seda
nimetada alles siis, kui mingi kuritegelik rü hmitus  hakkab üle võtma riigi funktsioone – 
koguma makse, kindlustama lepingute täitmist jne. 
Kõige ohtlikumad on riigi jaoks just nimelt sellised juhtumid, kus riik tä idab  oma 
funktsioone halvasti ja sellise “maffia” jä rele  valitseb ühiskonnas nõudmine. 
o
Kodanikul varastatakse auto ära. Politsei teda aidata ei suuda või ei tahagi. 
Aga mingi 
rühmitus on valmis tasu eest auto üles otsima ja omanikule tagastama. 
o
Mingi noortejõuk terroriseerib näiteks pubi, lärmab, käitub ebaviisakalt, 
peletab korraliku ja maksujõulise klientuuri eemale. Politsei ei soovi sellise 
probleemiga tegeleda. Aga mingi 
rühmitus on valmis tasu eest ebaviisakalt käituvad noored pubist eemale 
peletama. Eeltoodud näidetest peaks olema selge, et riik peab kindlasti oma 
funktsioone täitma. Et ei juhtuks nii nagu Venemaal, kus paljude sotsioloogiliste 
uuringute andmetel usaldab rahvas “maffiat” miilitsast (alates 2011. aastast 
politseist) enam. Miilitsa (politsei) nägemine tekitab vene inimestes pigem hirmu 
kui turvatunnet. 
Riigid, mida ei suudeta valitseda, hakkavad alla käima ja võivad lõpuks isegi 
laguneda. Läbikukkunuks peetakse riiki, mille formaalne keskvõim on minetanud 
kontrolli oma territooriumil toimuva üle. Seal lokkavad kaos ja kuritegevus. 
Näiteks Afganistani raskesti läbitava maastiku ja  karmi  kliimaga territooriumil on erinevad 
rohkearvulised hõ imud  aastatuhandeid sõdinud karjamaade, karjade või kaubateede pärast. Riigi 
alused on nõrgad, see pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber. Riigiks on jäänud 
lihtsalt see ala, kus välisvõimudel ei ole õnnestunud oma korda kehtestada. Seepärast on sinna 
sisse jäänud väga eripalgelisi rahvaid. Ühtegi neist ei nimetata afgaanideks. Seal on terve hulk 
rahvaid, kes järgivad endiselt oma traditsioonilist eluviisi ja ei taha midagi kuulda kaasaegsest 
ühiskonnast. Puštu hõime ei kontroll ükski riigivõim. Karjakasvatajate igipõlist vajadust 
vahetada suve ja talve karjamaid ei takista mingi joon kaardil, mida poliitikud riigipiiriks 
nimetavad. Tänapäeval on Lääs kulutanud selle riigi ülesehitamiseks koos 
27 
sõjategevusega juba sadu miljardeid dollareid, kuid tulemus on siiani nullilähedane. 80% 
maailma salaoopiumist tuleb Afganistanist. Välismaine majandus- ja toiduabi ainult suurendab 
võimalusi oopiumi külvipinda laiendada ja Talibani rahastada – kui toitu välismaalt ei tuleks, 
peaks ju nälja vältimiseks vähemalt osa praegusi moonipõlde teravilja all hoidma. 
Tänapäeva Somaalia on vaid kartograafiline nä htus . Riik on pudenenud kuueks erinevaks 
mereröövlite piirkonnaks ja iseseisvaks Somaalimaaks, mida keegi ei tunnusta iseseisva riigina. 
Tagatipuks redutab kusagil poolkõrbes veel seaduslik valitsus, mis püsib koos valdavalt Etioopia 
sõjalisel toel. 
Riigipoolse sekkumise, st sisuliselt majanduspoliitika põhiküsimused on: 

Millistel juhtudel peab valitsus sekkuma? 

Kuidas peaks valitsus sekkuma? 

Millised on valitsuse sekkumise tagajärjed? 

Mis määrab valitsuse valikud?
Valitsus sekkub majandusse enamasti kolmel põhjusel: 

Selleks, et luua turu tekkimiseks ja edukaks funktsioneerimiseks vajalik seadusandlik 
raamistik. 

Kui esinevad turutõ rked

Kui esineb tulude äärmiselt  ebavo ̃rdne jaotus.
Riiki, mis tegeleb vaid turu toimimiseks vajalike eelduste tagamisega (omandiõiguste 
sä testamine  ja kaitse ning lepingute jõustamine), nimetatakse minimaalriigiks. Tema 
funktsioonideks on: 

Riigi valitsemine ja kohaliku omavalitsuse korraldus. 

Seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine. 

Riigikaitse. 

Avaliku korra tagamine.
Heaoluriigi mõistet kasutatakse riigi kohta,
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Majanduspoliitika #1 Majanduspoliitika #2 Majanduspoliitika #3 Majanduspoliitika #4 Majanduspoliitika #5 Majanduspoliitika #6 Majanduspoliitika #7 Majanduspoliitika #8 Majanduspoliitika #9 Majanduspoliitika #10 Majanduspoliitika #11 Majanduspoliitika #12 Majanduspoliitika #13 Majanduspoliitika #14 Majanduspoliitika #15 Majanduspoliitika #16 Majanduspoliitika #17 Majanduspoliitika #18 Majanduspoliitika #19 Majanduspoliitika #20 Majanduspoliitika #21 Majanduspoliitika #22 Majanduspoliitika #23 Majanduspoliitika #24 Majanduspoliitika #25 Majanduspoliitika #26 Majanduspoliitika #27 Majanduspoliitika #28 Majanduspoliitika #29 Majanduspoliitika #30 Majanduspoliitika #31 Majanduspoliitika #32 Majanduspoliitika #33 Majanduspoliitika #34 Majanduspoliitika #35 Majanduspoliitika #36 Majanduspoliitika #37 Majanduspoliitika #38 Majanduspoliitika #39 Majanduspoliitika #40 Majanduspoliitika #41 Majanduspoliitika #42 Majanduspoliitika #43 Majanduspoliitika #44 Majanduspoliitika #45 Majanduspoliitika #46 Majanduspoliitika #47 Majanduspoliitika #48 Majanduspoliitika #49 Majanduspoliitika #50 Majanduspoliitika #51 Majanduspoliitika #52 Majanduspoliitika #53 Majanduspoliitika #54 Majanduspoliitika #55 Majanduspoliitika #56 Majanduspoliitika #57 Majanduspoliitika #58 Majanduspoliitika #59 Majanduspoliitika #60 Majanduspoliitika #61 Majanduspoliitika #62 Majanduspoliitika #63 Majanduspoliitika #64 Majanduspoliitika #65 Majanduspoliitika #66 Majanduspoliitika #67 Majanduspoliitika #68 Majanduspoliitika #69 Majanduspoliitika #70 Majanduspoliitika #71 Majanduspoliitika #72 Majanduspoliitika #73 Majanduspoliitika #74 Majanduspoliitika #75 Majanduspoliitika #76 Majanduspoliitika #77 Majanduspoliitika #78 Majanduspoliitika #79 Majanduspoliitika #80 Majanduspoliitika #81 Majanduspoliitika #82 Majanduspoliitika #83 Majanduspoliitika #84 Majanduspoliitika #85 Majanduspoliitika #86 Majanduspoliitika #87 Majanduspoliitika #88 Majanduspoliitika #89 Majanduspoliitika #90 Majanduspoliitika #91 Majanduspoliitika #92 Majanduspoliitika #93 Majanduspoliitika #94 Majanduspoliitika #95 Majanduspoliitika #96 Majanduspoliitika #97 Majanduspoliitika #98 Majanduspoliitika #99 Majanduspoliitika #100 Majanduspoliitika #101 Majanduspoliitika #102 Majanduspoliitika #103 Majanduspoliitika #104 Majanduspoliitika #105 Majanduspoliitika #106 Majanduspoliitika #107 Majanduspoliitika #108 Majanduspoliitika #109 Majanduspoliitika #110 Majanduspoliitika #111 Majanduspoliitika #112 Majanduspoliitika #113 Majanduspoliitika #114 Majanduspoliitika #115 Majanduspoliitika #116 Majanduspoliitika #117 Majanduspoliitika #118 Majanduspoliitika #119 Majanduspoliitika #120 Majanduspoliitika #121 Majanduspoliitika #122 Majanduspoliitika #123 Majanduspoliitika #124 Majanduspoliitika #125 Majanduspoliitika #126 Majanduspoliitika #127 Majanduspoliitika #128 Majanduspoliitika #129 Majanduspoliitika #130 Majanduspoliitika #131 Majanduspoliitika #132 Majanduspoliitika #133 Majanduspoliitika #134 Majanduspoliitika #135 Majanduspoliitika #136 Majanduspoliitika #137 Majanduspoliitika #138 Majanduspoliitika #139 Majanduspoliitika #140 Majanduspoliitika #141 Majanduspoliitika #142 Majanduspoliitika #143 Majanduspoliitika #144 Majanduspoliitika #145 Majanduspoliitika #146 Majanduspoliitika #147 Majanduspoliitika #148 Majanduspoliitika #149 Majanduspoliitika #150 Majanduspoliitika #151 Majanduspoliitika #152 Majanduspoliitika #153 Majanduspoliitika #154 Majanduspoliitika #155 Majanduspoliitika #156 Majanduspoliitika #157 Majanduspoliitika #158 Majanduspoliitika #159 Majanduspoliitika #160
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 160 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-11-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 24 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor studentin123 Õppematerjali autor

Mõisted

loengukonspekti koostamisel, majandusprotsessid, koguprodukti suhe, majanduspoliitika puhul, hoolit, alter, teadvustama, elementaarsel kujul, keeru, avalik arvamus, juttu ajada, majanduspoliitika, majanduspoliitilised kogemused, poliitikute mureks, sellised suhted, instrumendid, riigis mitte, poliitika kujundamine, stratee, teaduslikult ratsio, tehnokraatia, meritokraatia puhul, tavaarusaam demokraatiast, luureorganisatsioon, cia, kindlus, nimetatud funktsioonid, tehnilis, tarbimisest, lahtrisse, kummalisel kombel, olulisemad erinevused, kirik, sama seos, veelgi olulisem, igasugune kuritegevus, toimetuleku tarvis, diskri, saadavat tulu, sotsiaalvaldkonna problemaatika, huvialaringide finantseerimine, ini, korporatiivne, sotsiaalsed garantiid, liberaalne riik, liberaalne riik, vaba konkurents, majanduspoliitika abil, vastassuunaliseks muutmine, poliitika tulemusel, iseloomulikeks joonteks, kasufunktsiooni kujun, majanduspraktika, kompen, vastutasuks, turul osalejad, nimetatakse insti, lisaks sellele, eufooria, hierarhilises organisatsioonis, pugejatest, valitsuse sekkumine, teadmatus, teadmatusel, radikaalsem tee, peamiseks vastuargumendiks, eelduseks, eel, datuna, juhtiv turvafirma, subsidiaarsus, pikkadel talvedel, eurooplased, vastupidiselt sellele, kahel vii, 450, 450, sotsiaalne struktuur, telgede suund, eestlaste seas, marksistlikud uurijad, kurt vonnegut, kujundami, peab sum, econo, infrastruktuurilised kesk, taustinfo, stratee, erinevad autorid, maail, cobb, domestic product, peegeldavad rah, kaldub ini, spordiklubi, spordisaali, arstiabi andmine, hiina skp, maailmapank, majandusvabaduse indeksit, majandusvabaduse indeksit, skt, maailma majandusfoorum, esma, plaa, kapitalismi vundamendiks, ahnuses, ebaefektiivseks osutu, liberaal, turg, turutehingud, omandi kasutamis, majanduspraktika, turumajanduse tingimustes, tootmisva, majanduse tee, majandusennustuste puhul, riskiga toimetulemiseks, odavus, rooma, korporatsioonidega, filoso, toimus 40, kollektiivsed sihid, vaba ohvri, igale indiviidile, tsivilisatsioon, etnokultuur, kul, konkreet, soovitavad normid, eri kultuuri, vastasti, horison, poliitiline subkultuur, eriline subkultuur, traditsioonidega riikides, mitmed majandusteadlased, igas kultuuris, introvertsus, suhtu, maailmakultuure, eelnevast tulenevalt, asjaolud, talupojatarkus, kreeka keeles, eri maades, kuuluvad isi, eurooplastel, ameeriklastel, johtuvalt, omavate inimestega, religiooniks, religiooniks, puhuti, religioonil, religiooni moodus, eeltingimu, religioon, religioon, viis olulise, kristlus, kristlusel, max weber, islam, islam, religioon, mitmed majandusajaloolased, mitmed religioonisotsioloogid, luterluses, vaadatuna, konstantinoopoli patriarh, kolleegidele, islami maades, jms, usul, usuvabadusega, kirik, pigem n, mitmed majandusteadlased, muinasjutud, eesti muinasjuttudele, katoliiklusest protestantismi, rootslastele, rootslased, koolidega, otsustusinstitutsiooni, keskpank, tavaliselt huvigruppe, huvigrupid, huvigrupp, teatud polii, viivitama, survegrupid, esin, oman, par, paremparteid, esindusdemokraatia tingimustes, indust, mentaliteet, otsast vaadatuna, massiteabevahendid, teoloogilises staadiumis, oluliseks kontrollijaks, shaw, atribuutikaga, suurendamine, tarkuse kogumiseks, astmelisust, huvigrupid, diskuteeritud, protestimiseks, peamine eelis, mitmed majandusteadlased, winston churchill, lahendamine advokaatide, vene majandusteadlased, sotsiaalteadlased, eliidi suhtes, eesti eliit, kandjad, konstitutsioonid, mehhikos, mitmemandaadiliste vali, kahtluseta, suureks puuduseks, valijatele, peab tahes, paradoksaalne, eris, milli, lisameetmete kasutami, sellel etapil, uuenduste puu, majanduspoliitika faaside, polito, ajalooline kogemus, neokonservatiivid, libera, pluralism, kol, rahvu, pidi muutu, rahvusriik, kollektiivi, autokraat, tsiviliseeritud riikides, kolhooside majan, nsv, varus, turumehhanismi puuduseks, kasumitaotlemisele, lihtlabasem, eluga rahulolu, tunda rahulolu, jaapanlased, usa kohtupraktikas, juba aastaid, ilmunud stiglitz, majanduspoliitilised ees

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

30
docx
Majanduspoliitika eksamiküsimused
37
doc
Majandusteooria
58
docx
MAJANDUSTEOORIA
64
pdf
Majandusteooria
26
doc
Majanduspoliitika 1-Kontroltöö
62
doc
Ühiskonna riigieksami kokkuvõte
128
docx
Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine
11
doc
Majanduspoliitika KT 1 valikvastused



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun