Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Majanduspoliitika (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millistes kogustes?
  • Kes saab sellest toodangust kasu?
  • Keskaegne feodaal?
  • Kes talupoegade too arvel elas?
  • Miks kujunes erinevate mandrite ja regioonide ajalugu nii erinevaks?
  • Miks uhed rahvad said domineerivateks ja teised jaid mahajaanuteks?
  • Miljonarid Aga kas seda saab pidada uhiskondliku rikkuse kasvuks?
  • Milliseid vaartusi millist identiteeti see meeskond esindab?
  • Milles on ikkagi asi?
  • Kellele seda vaja on?
  • Millised on prioriteedid?
  • Kuidas maarata tingimustele vastavust?
  • Milliseid instrumente poliitika elluviimiseks kasutada?

Lõik failist

Sissejuhatus 
Majanduspoliitika  loengukonspekti käesolev variant on pärit 2015. aasta kevadest. Selle alusel 
lugesin ma õppeainet TTP0010 “Majanduspoliitika” TTÜ majandusteaduskonna bakalaureuse 
õppekava üliõpilastele 2015/2016. õppeaasta sügissemestri teisel poolel.  Kahtlemata  muutub 
Eesti majanduslik ja sotsiaalne olukord väga kiiresti ning seetõttu peab paratamatult  muutuma  ka
majanduspoliitika loengukursus. Kuid käesolev loengukonspekt on loodetavasti siiski 
õppematerjalina kasutatav ka lähiaastatel. 
Peaaegu kõik, mis loengukonspektis kirjas, on varem juba kusagil ö eldud . Õppematerjali puhul 
ei tohiks see aga olla puudus – tekst püüab edasi anda olemasolevaid teadmisi. See 
loengukonspekt ei pretendeeri õppematerjalina mitte mingil juhul teaduslikule uudsusele ja selles
on vähe viiteid. Loengukonspekti koostamisel on kasutatud paljusid erineva struktuuri ja 
kontseptsiooniga majanduspoliitika õpikuid, majanduspoliitika-alaseid raamatuid, ajakirjades 
ning ajalehtedes ilmunud vastavateemalisi artikleid, uurimistöid, samuti mitmete valitsusasutuste
dokumente. 
Majanduspoliitika vaatleb probleeme tunduvalt laiemalt ning filosoofilisemalt (tihti ka 
pragmaatilisemalt ja isegi küünilisemalt), kui seda teevad näiteks mikroö konoomika  ning 
makroökonoomika, mis enamasti lihtsustatult käsitlevad turgu ja riiki ideaalsetena ning inimesi 
arukatena (ratsionaalselt tegutsevatena, oma kasusid – jõukust või sissetulekut – maksi
meerivatena). Reaalses majanduses ja elus üldse pole aga  turg  ning riik täiuslikud ega inimesed 
arukad. On – väga pehmelt väljendudes – mõningaid raskusi kapitalismi ja demokraatia, 
efektiivsuse ja õ igluse , majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide kokkusobitamisega. Majandus- 
poliitika kujundamisel ja elluviimisel sõltub palju kultuurist, religioonist, ajaloost, sotsiaalsest 
võrgustikust, geopoliitikast, üldistest arengutest maailmas ning regioonis või muust seesugusest. 
Tihti pole määrav töö dokumentidega ja  formaalne  suhtlemine läbirääkimispartneritega 
koosolekusaalis, vaid hoopis töö kuluaarides ning mitteformaalne jutt. Suur osa on mitte- 
formaalsetel organisatsioonidel ja liidritel. Majandusprotsessid on tõenäosuslikud ja majandus- 
agendid vaegteabega ning piiratud ratsionaalsusega. 
Majanduspoliitika õ ppeaine  püüab arendada dialektilist mõtteviisi – maailma univer- saalsete 
seoste ja seaduste arvestamist; tegelikkuse nähtuste tunnetamist nende arenemises, iseliikumises,
mida põhjustavad seesmised vastuolud. Selline lä henemine  probleemidele on hädavajalik 
seetõttu, et majandus on äärmiselt keerukas  valdkond , kus esineb riske ja mää- ramatust. 
Majanduspoliitika õppeaine on eelkõige üldhariv. Loengukursus lä htub  põhimõttest, et ülikoolis 
ei õpetata tööd tegema, vaid antakse haridust. Ülikool ei  valmista  inimesi ette mitte (ainult) 
tööks, vaid eluks. 
Majanduspoliitika loengukonspekt jaguneb kolmeks osaks:
esimeses osas antakse ülevaade majanduspoliitika olemusest ja põhimõistetest; teises osas 
käsitletakse majanduspoliitika mõningaid olulisemaid allosi; kolmandas osas analüüsitakse 
majanduspoliitika rakendamist Eesti Vabariigis. 

Arvestatava osa õppeaine TTP0010 Majanduspoliitika mahust moodustab nn välistegurite 
kä sitlus  (kultuuri ja religiooni mõju; geopoliitika; majanduse ja majanduspoliitika 
integreerumine, globaliseerumine ning regionaliseerumine; riikidevahelise tehnosiirde mudelid; 
multinatsionaalsed korporatsioonid; riikide  avatus ; rahvusvahelised  organisatsioonid ). Põhjus on 
selles, et Eesti on avatud majandusega väikeriik (meie väliskaubanduse ja sisemajanduse 
koguprodukti  suhe on üks maailma suurimaid). Eesti majanduse areng sõltub lisaks meist 
sõltuvatest teguritest ka paljudest meist sõltumatutest teguritest. Oleme paratamatult tuhande 
niidiga seotud maailmamajandusega. Eesti  majanduskasv  sõltub peaasjalikult välisnõudlusest 
(ekspordivõimalustest), välisinvesteeringutest, tootmise (ü mber )paiknemisest, tööjõu liikumisest,
geopoliitilisest olukorrast, samuti Euroopa Liidu, rahvusvaheliste organisatsioonide ja 
multinatsionaalsete korporatsioonide konkreetsetest otsustest jms. 
Välistegurite suhteliselt  mahuka  käsitlemise vajadus õppeaine TTP0010 Majanduspoliitika 
raames tuleneb ka asjaolust, et alates 2007/2008. õppeaastast puudub TTÜ 

majandusteaduskonna bakalaureuse õppekavas õppeaine “Politoloogia”. Kultuuri, religiooni, 
sotsiaalprobleemide jms suhteliselt mahuka käsitluse käesoleva loengukursuse raames tingib 
asjaolu, et TTÜ majandusteaduskonna bakalaureuse õppekavas puudub õppeaine „Filosoofia“ ja 
nimetatud valdkondi käsitlevatest õppeainetest on vaid „Sotsioloogia“, „Psühholoogia“ ja 
„Majandusajalugu“, kusjuures  needki vaid valikainetena. 
1. MAJANDUSPOLIITIKA OLEMUS JA PÕHIMÕISTED 1.1. Majanduspoli tika 
kui ühiskonna- ja majandusteadus 
Järgnevalt käsitleme majanduspoliitikat ühiskonna- ja majandusteaduste sü steemis  põhiliselt 
Saksa majanduspoliitika õpikute alusel. Seda lihtsal põhjusel, et peale sakslaste pole keegi teine 
majanduspoliitika olemusest pikemalt teoretiseerinud. Näiteks USA ülikoolide vastavad õpikud 
asuvad tavaliselt kohe asja juurde (käsitlus põhiliselt case-ide alusel, nagu USA-s ü ldiselt  tavaks)
ja jätavad majanduspoliitika koha, ülesanded ning mitmed olulised põhimõisted korralikult 
defineerimata. 
Enamikus saksa õpikutes klassifitseeritakse majandusteadused (Raudjärv, 1995, lk 9)
rahvamajandusõ petuseks ;
ettevõttemajandusõpetuseks;
finantsmajandusõpetuseks.
Majanduspoliitika kuulub (koos majandusloo ja majandusteooriaga) rahvamajandusõ petuse  
koosseisu. 
1.2. Majanduspoli tika teooria ja praktika 
1.2.1. Teooria ja praktika seosed 
Majanduspoliitika puhul on tegemist kahe aspektiga (Raudjärv, 1995, lk 17): 

 teoreetilise  aspektiga; 

praktilise aspektiga.
Majanduspoliitika peaks põhimõtteliselt lähtuma kahest eeldusest (Raudjärv, 1995, lk 
17): 

ühiskonnas soovitavast majanduspoliitikast; 

ühiskonnas võimalikust majanduspoliitikast.
Iga (majandus)sü steem  peab omal viisil lahendama vastuolu inimeste piiramatute soovide
ja ühiskonna piiratud ressursside vahel. Soovide ja võimaluste mittevastavus on 
majandus- poliitika kujundamise ja elluviimise äärmiselt oluline küsimus. Soovid ja 
võimalused ei lange kunagi ega kusagil kokku. Lihtsalt seletades: Teil võib ju olla soov 
osta uus Mercedes, aga kahjuks on võ imalus  osta vaid vana Škoda. Kui sedagi. 
Majandus ja poliitika on vastastikku sõltuvad. Majandus sõltub poliitilistest otsustest. 
Poliitilised otsused sõltuvad aga omakorda majanduslikust olukorrast. 
Majanduse ja poliitika nn positivistlik seos on järgmine: majanduspoliitika > majandus- 
süsteem > majanduslik olukord > valijad > valimisotsus > poliitiline süsteem (valitsus) > 
majan- duspoliitika. 
Demokraatlikus  riigis peavad  poliitikud  tahes- tahtmata  kodanike (st valijate, elektoraadi) 
soove arvestama. Vastasel juhul satuks ohtu nende tagasivalimine.  Hindavad  ju valijad 
(võimul olevaid) poliitikuid suuresti just riigi ja iseenda majandusliku olukorra järgi. 
Valitsused võistlevad häälte pärast põhimõtteliselt samamoodi nagu tarnijad tarbijate 
pärast. 
Majanduspoliitika õpikutes võib leida hulgaliselt erinevaid majanduspoliitika definitsioone. 
Järgnevalt esitan vaid mõned enam levinud-kasutatavad formuleeringud. 

Majanduspoliitika on kõigi püüdluste, toimingute ja abinõude kogum, mis on 
suunatud 
sellele, et majandussündmuste kulgu mingil alal või valdkonnas korrastada, mõ jutada  või 
vahetult püsivana kindlustada. 

Majanduspoliitika on riiklike abinõude kogum, mis on suunatud sellele, et 
majanduselu 
korrastada ja kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks mõjutada. 

Majanduspoliitikaks võib nimetada mis tahes ü ldist  majandusstrateegiat, selle seatud 
eesmärke ja vahendeid. 

Majanduspoliitika on poliitika osa, mille  objektiks  on ühiskonna olemasoluks vajalike
vahendite tootmise, jaotamise ja tarbimisega seotud eluavalduste kogum. 

Majanduspoliitika on abinõude ja meetodite süsteem, mida kasutatakse teatavate 
majan- duslike eesmärkide teadlikuks ja sihipäraseks saavutamiseks mis tahes kõrgemal, 
eriti aga 
riigi juhtimise tasandil. 

Majanduspoliitika on distsipliin , mis uurib avaliku majanduse tegevust, sotsiaalsete 
valikute 
protsessi, institutsioonilisi valikuid ja valitsuse otsuseid. 
Majanduspoliitika on suure hulga institutsioonide tegevus, mille eesmärgiks on 
mõjutada 
toimivaid majanduslikke protsesse ühiskonnas.
Majanduspoliitika defineerimisel, kujundamisel ja elluviimisel lähtutakse enamasti 
järgnevast. 

Ühiskonnas on vaja otsustada kolm küsimusteringi. 1) Milliseid kaupu ja teenuseid 
tuleb 
toota ning millistes kogustes? (tootmisotsus; “püsside ja või  vahekord ”); 2) Kuidas neid 
kaupu ja teenuseid toota? (tootmisfaktorite – tööjõud, maa,  kapital  jne – vahekord; 
“tehnika valik”); 3) Kes saab sellest toodangust kasu? (jaotusotsus). 

Ühiskonnas on põhimõtteliselt olemas jä rgmised  majanduslikud  institutsioonid : 1) 
maja- pidamised; 2) valitsus; 3) ettevõtted; 4) töö(tajate) organisatsioonid (Labour 
organisations); 5) mitteriiklikud organisatsioonid; 6) turud. 

Ühiskonnas kehtivad ü ldjuhul  järgmised reeglid: 1) seadused; 2) 
organisatsioonidesisesed reeglid; 3) protseduurid; 4) kombed, kultuur, traditsioonid. 

Ühiskonnal on olemas järgmised majanduslikud  ressursid : 1) naturaalsed 
(looduslikud) varad ; 2) toodetud varad; 3) inimkapital
Majanduspoliitika esmane ü lesanne  on leida võimalikult suur kooskõla üksikhuvide vahel
ja tasandada vastuolusid. 
Ludwig Erhard võrdles riigi ja majanduse seost jalgpalliga. Riik loob mängureeglid, 
hoolit- seb iseenda püsimise eest ja on kohtunik. Nii nagu kohtunik ei saa mängus kaasa 
lüüa, ei tohiks ka riik ise majanduses osaleda. Sellest on tingitud ka soovitus orienteeruda
nii palju kui vähegi võ imalik  erasektorile ja privatiseerida enamik olemasolevaid 
riigiettevõ tteid
Riigi majandustegevuse instrumendid peaksid olema vaid riigirahandus; 
õiguslik regulatsioon .
Riigi majandustegevuse  tagaja ̈rjed peaksid olema vaid 

avaliku ja erasektori vahekord; 

ettevõtluskeskkond erasektorile.
Poliitika tähendab alati valikute tegemist alternatiivsete tegutsemisvõimaluste hulgast. 
Alter- natiivid tulenevad aga põhiliselt erinevatest (grupi)huvidest. 
(Majanduslik) huvi on inimeste käitumist motiveerivate teadvustatud (osalt ka 
teadvustama- ta) väärtushinnangute kompleks, mis kujundab vajadusi ja ajendab neid 
rahuldama. Majandusteaduses käsitletakse huvi kui inimese selgelt väljendatud taotlust 
rahuldada oma vajadusi. Elementaarsel kujul on inimeste huvid suhteliselt ühesugused, 
väljendudes vajaduses rahuldada nälga, külma, tagada oma isiklik julgeolek jne. Mida 
enam võimalusi tekib, seda 

individualiseeritumaks inimeste huvid muutuvad ja üksteisest erinevad, seda rohkem avaldub 
nende vahel ka vastuolusid. 
Inimeste huvid on väga erinevad. Ka nn ühiskondlike gruppide huvid on äärmiselt erinevad. 
Huvigruppe iseloomustab eelkõige soov maksumaksjatelt kogutud raha enda huvides ümber 
jagada. Kõik huvigrupid  tahavad riigipirukast tükki saada: mida suuremat, seda parem. 

Rikkad ei taha sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurt ümberjagamist. Vaesed 
tahaksid 
aga SKP enda kasuks oluliselt ümber jagada. 

Pensionärid tahaksid suure osa riigieelarvest kantida pensionideks, sõ java ̈elased 
kaitse- 
kulutusteks, üliõpilased stipendiumideks jne. 

Põllumajandustootjad on sügavalt veendunud, et riik on kohustatud neid eelarvest 
toetama. 
Toiduainete importijad arvavad aga, et seda pole üldse vaja teha jne.
Ainult kunagine NSV Liidus välja mõeldud “Kommunismiehitaja moraalikoodeks” võis 
ülimalt naiivselt deklareerida, et “inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend”. 
Tegelikult on inime- ne inimesele pigem hunt. Aga riigi (majandus)poliitika peab looma 
niisuguse keskkonna, et see hundikari saaks võimalikult sõbralikult – vä hemalt  ilma verd 
valamata – koos eksisteerida. Poliitika on ju eelkõige kompromisside tegemise  kunst
Majanduspoliitika väljatöö tajad  ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende 
võimalusi piiravad 

nende endi pädevus; 

kehtiv poliitiline kord; 

huvigrupid.
Ühiskondlike normide sü steemid  ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult 
vastu võtta. Institutsioonid ja ühiskondliku otsustusprotsessi reeglid on lühiajaliselt 
muutumatud. Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad sõltuvad jä rgmistest  
ühiskondlikest otsustussüs- teemidest. 

Turg. Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Turg töötab kui 
“avastamis- 
protseduur ” (discovery procedure). Turul  toimivad  protseduurid annavad informatsiooni 
kaupade ja teenuste nappuse (või ülejäägi) määrast ning selle muutumisest ajas. Hinna- 
süsteem annab võ imaluse  hinnata tarbija eelistustest tulenevaid alternatiive. Üksikute 
otsuste koordineerimine toimub hindade kujunemisega vabadel  turgudel  ja turuosaliste 
reageeri- misega sellele.  Konkurents  garanteerib, et kaupu ja teenuseid toodetaks 
efektiivselt ja pakutaks turul odavaima võ imaliku  hinnaga. Paraku ei loo turg tingimusi, 
mis kõiki osalisi rahuldaks. Võib tekkida (ja päris kindlasti tekib) sotsiaalne  ebao ̃ iglus
Võimalik on selline tootmine, mis minimeerib küll era-, kuid mitte sotsiaalseid  kulusid
Turg ei suuda pakkuda kõiki avalikke teenuseid. 
Demokraatia. Otsustusprotsessi iseloomustavad: 1) vaba hääletusmehhanism; 2) 
enamus- printsiip; 3) valitsuste ja parlamentide piiratud võimuperiood. 

Bürokraatia. Seda on vaja demokraatlike otsuste elluviimiseks. Võimaldab jagada 
keeru - kaid probleeme osadeks ja kasutada spetsialiste. 

Mitmesugused läbirääkimiste süsteemid. Näiteks tööandjate ja töövõ tjate  esindajate 
läbirääkimised palkade üle, lobism poliitikas, strateegilised liidud majanduses, ka ühis- 
kondlik kokkulepe. 
Tavaliselt armastatakse rääkida konsensuse saavutamisest kui kõiki rahuldava  variandi  
leidmi- sest. Kuid selline mää rang  on siiski problemaatiline. Pigem lepitakse kokku 
mingis variandis, mis tegelikult mitte kedagi asjaosalistest täielikult ei rahulda. Kuid 
rahulolematuse määr on siiski sedavõrd mõõdukas, et kõik asjaosalised on põhimõtteliselt
nõus rahu saavutamise- säilitamise nimel kokkulepitud varianti aktsepteerima. 
Avalik arvamus on pidevalt paljude mõjude väljas. See, kuidas me maailma näeme, 
sõltub järgmistest aspektidest. 


Meie objektiivsest positsioonist ühiskonnas. Näiteks majanduslik toimetulek, 
tuleviku- perspektiivid – kas suudetakse leida tööd või kui suur oht on tööd kaotada; 
võimalus karjääri teha; perekonnaseis; eluaseme olemasolu ja kvaliteet jms. 

Üldisest õhustikust piirkonnas, kus elame, aga ka riigis  tervikuna . Näiteks sellest, kui 
turvaliselt end tunneme; kas kuulume sellesse gruppi, kelle seisukohtadega riigis arvesta- 
takse, või oleme hoopis tõrjutud. 

Hetkelistest asjaoludest. Ühel päeval on lihtsalt meeleolu parem, teisel korral aga – 
kas väliste asjaolude tõttu või üldse ilma põhjuseta – kehvavõitu. 
Üks ja seesama fakt võib inimestes esile kutsuda lausa vastandlikke reaktsioone, toetusest
kuni vihapurskeni. See, kuidas me maailma näeme, sõltub meie vaatenurgast, huvidest ja 
muust. 
(Majandus)poliitika ei saa kahjuks tegeleda ainult meeldivate probleemidega. Kõige 
olulisem on tavaliselt just ebameeldivate probleemide lahendamine. Majanduses – ja  vist  
elus üldse – pole tavaliselt valida hea ja halva variandi vahel. Üldjuhul on valida vaid 
mitme halva variandi vahel.  Seepa ̈rast ei tohi ükskõik millise poliitika hindamisel mitte 
mingil juhul aluseks võtta ainult tehtud otsuseid, vaid ka tegemata jäetud (raskeid, 
ebameeldivaid, poliitiliselt ohtlikke) otsuseid. Kõige  halvem  on just selline poliitika, kus 
rasked, ebameeldivad ja poliitiliselt ohtlikud otsused (kartuses järgmistel valimistel hääli 
kaotada) hoopis tegemata jäetakse. 
Poliitikud teavad suurepä raselt , et niipea kui nad mingis küsimuses kindla seisukoha 
võtavad, langeb üldjuhul nende populaarsus ja tagasivalimise võimalused halvenevad. 
Seepärast püüavadki nad igal võimalikul juhul telekaamera ees intelligentse näo teha, 
osavõtliku kõne- maneeriga kujunenud olukorra üle tõsist muret avaldada ja lubada 
probleemi igakülgseks uurimiseks järjekordne  komisjon  moodustada (mis on väga tõhus 
viis lahendamist vajava küsimusega tegelemist määramatusse tulevikku lükata). Sellist 
juttu  ajada on ju tunduvalt lihtsam ja ohutum kui raskeid, ebameeldivaid ja poliitiliselt 
ohtlikke otsuseid langetada. Aga just otsustamine kuulub vähemalt ministri ameti juurde 
ja palga sisse. 
Iga majanduspoliitiline aktiivsus koosneb nn põhielementidest (Raudjärv, 1995, lk 18): 

olukorra- ja eesmärgiprobleem; 

vahendite (abinõude) probleem; 

otsustamisprobleem; 

täideviimisprobleem; 

kontrolliprobleem.
Majanduspoliitika võib olla suunatud (Raudjärv, 1995, lk 19) sõltuvalt konkreetsest ajast 
ja ruumist mingile 
o
territooriumile; 
o
 rahvamajanduse  osale; 
o
ressursside liigile; 
o
infrastruktuurilistele funktsioonidele.
Majanduspoliitika on esmajoones  riigi ja tema ametiasutuste tegevus. Kuid 
majanduspoliitikaga võivad tegeleda ka ametiü hingud , tööandjate 
organisatsioonid, parteid, mitmesugused huvi- rühmad ja kes iganes. 
Teoreetilise ja praktilise majanduspoliitika vahel on sageli olulised erinevused 
(Raudjärv, 1995, lk 21). Selle põ hjuseks  on enamasti järgmised  asjaolud
o
Konkureerivad erinevad majandusteaduslikud koolkonnad, mis annavad ka 
probleemide 
lahendamiseks tä iesti  erinevaid soovitusi. 
o
Uute probleemide lahendamiseks ei ole tihti majanduspoliitilisi seisukohti 
olemaski. Sageli 
on raske – kui mitte võ imatu  – leida ajaloolisi analooge. Näiteks, Ida-Euroopa 
riikidel polnud mitte kusagilt võtta õpetust, kuidas sotsialismilt tagasi 
kapitalismile minna. Seda polnud maailmas varem tehtud (toimunud) ja vastavad 
majanduspoliitilised kogemused- seisukohad seetõttu puudusid. 


Praktiline majanduspoliitika on sageli väga erineva mõju ja surve all, mida 
teoreetiline majanduspoliitika ei arvesta või polegi suuteline arvestama. 

Majanduspoliitika kandjatel (majanduspoliitilistel institutsioonidel) on sageli hoopis 
teised huvid kui neile nõu andvatel majandusteadlastel. Poliitikute mureks on ju 
esmajoones tagasivalimine (häälte arvu maksimeerimine  valimistel), teatud 
valijarühmadega arvesta- mine, valimiseelsete lubaduste täitmine, teatud mõjusfääride 
kindlustamine või lihtsalt oma valimiskampaania rahastajate soovide täitmine. Poliitikute
eesmärk on erinevate vähemuste majanduspoliitilise tegevuse soosimine, kusjuures 
sellega seotud kulu püütakse jagada võimalikult märkamatult valijate enamiku vahel. 
Selleks on poliitikutel tarvis kas vajalike meetmete ärajätmist või hoopis liigset 
sekkumist. Selline tegutsemine pole mõistagi kooskõlas läbimõeldud ja majanduspoliitika
teooriaga põhjendatud majanduspoliitiliste strateegiatega ega ühiskonna kui terviku 
eesmärkidega. Majanduspraktikas kujunevad perioodiliselt toimuvatest valimistest 
tulenevalt nn poliitilised konjunktuuritsüklid. Valitsus mitte ei stabiliseeri majanduslikku 
konjunktuuri, vaid hoopis toodab tsükleid. Lähtekohaks on arusaam, et valijad ei 
orienteeru valimistel mitte niivõrd üksikutele parteiprogrammidele (kes neid loeb?), 
kuivõrd hoopis tegelikule majandusolukorrale (stabiilsetes lääneriikides eelkõige 
tööhõivele ja inflatsioonile). Valijate mälu on üldjuhul lühike. Otsuseid tehakse enamasti 
momendiolukorra alusel. Pärast valimisi püüab valitsus tavaliselt järgida ranget 
majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse tõusu hinnaga inflatsiooni. Seevastu enne 
uusi valimisi püütakse kõigiti vähendada tööpuudust ja suurendatakse avaliku sektori 
kulutusi. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb ju alles pärast uusi valimisi. Eeltoodust 
võib teha järelduse, et demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist. 
Demokraatlike riikide valitsused ei saa tihti ja paljudes valdkondades mõ elda  kaugemale 
järgmistest valimistest. 
Majanduse ning kogu ühiskonna areng toimub kolme nä htuse  koosmõjus – 
enamusdemokraatia,  turumajandus  ja tänapäevased massikommunikatsiooni võimalused. 

Turumajanduses on rumalale inimesele suunatud  reklaam  kõige efektiivsem. Nii saab 
käivet 
kõige rohkem suurendada. 

Poliitikas toimub kahjuks täpselt sama asi. Ka poliitikud suunavad sõnumi keskmisest
rumalamale inimesele.
Seetõttu pole parlamendil ega valitsusel tihti võimalik teha õigeid otsuseid. Tuleb teha 
just nimelt selliseid otsuseid, mis meeldivad valijaskonna rumalavõitu enamusele. 
Luksemburgi kauaaegne  peaminister  Juncker on öelnud: „Me teame, mida oleks vaja 
teha. Aga me ei tea, kuidas seejärel tagasivalituks saada.“ Mistahes valitsemine eeldab 
vähemalt mingi osa „alamate“ nõusolekut. Isegi absolutistlikud  valitsejad  ei valitsenud 
ihuüksi. Neil olid abilised ja kandepind ühiskonnas. Valitsetava „lambakarja“ huvidega 
on pidanud arvestama isegi kõige despootlikumad valitsejad. 
1.2.2. Teoreetilise majanduspoliitika süstematiseerimine 
Saksakeelses majandusalases kirjanduses  domineerib  valdavalt seisukoht, mille alusel 
majan- duspoliitika jaguneb kaheks põhivaldkonnaks (Raudjärv, 1995, lk 22). 

Korrapoliitika kui raampoliitika kujundab majandussüsteemi põhialused. Selle 
lesandeks  
on institutsionaalne reeglite kehtestamine ja õ iguste  jagamine. 

Protsessipoliitika kui toimepoliitika ehk kulgemispoliitika on oma  olemuselt  makro- 
poliitika, mille puhul mõjutatakse rahvamajanduse agregeeritud komponente (nõudlust 
ja/või pakkumist) näiteks raha- ning maksupoliitikaga. Protsessipoliitika tegeleb otseselt 
raha ja rahas mõõdetavate suurustega. 
Mõningates majanduspoliitilistes käsitlustes tuuakse veel eraldi välja  struktuuripoliitika  
(enamasti vaadeldakse struktuuripoliitikat siiski protsessipoliitika osana). 
Struktuuripoliitika 

mõjutab majanduse koostist selle suuremate moodulite (tavaliselt sektorite/majandusharude 
ja/või regioonide) tasandil. 
Angloameerika majandusalases kirjanduses on enamasti kasutusel järgmine majandus- poliitika 
liigendamine (Raudjärv, 1995, lk 22). 

Kvalitatiivne majanduspoliitika, mis hõlmab majandusstruktuuri muudatusi. 

Kvantitatiivne majanduspoliitika, mis on põhiliselt suunatud ökonomeetriliste 
struktuurivõrrandite lahendamisele, kus pü siva  majandusstruktuuri oludes kajastatakse 
majanduspoliitiliste abinõude ja eesmärkide vahekordi.
Arenenud tööstusriikides  toetub  majanduspoliitika järjest rohkem 
majandusmatemaatikale ning ökonomeetriale.  Otsustav  läbimurre 
majandusmatemaatiliste meetodite kasutamise poole leidis aset juba 1947. aastal, mil 
nägi päevavalgust Paul Samuelsoni uurimus “Majandusanalüüsi alused”. Viimase 
paarikümne aasta jooksul on kvantitatiivse majanduspoliitika tähtsus oluliselt kasvanud. 
Majandusmatemaatika senisest laialdasem kasutamine on kindlasti põhimõtteliselt 
positiivne. Kuid reaalset kasu on sellest nii majanduspoliitikale kui ka majandusele siiani 
suhteliselt vähe. Tihti arendab majandusteadus teooriat maailma kohta, mida tegelikult 
polegi olemas. Maailmas tuhandete kaupa kaitstavad doktoritööd sisaldavad üha rohkem 
mudeleid  ja üha vähem sõnumit. Õ elad  kriitikud kommenteerivad olukorda järgmiselt: 
“Kui mingi mõte oli vanasti väljaütlemiseks liiga rumal, siis sellest lauldi. Nüüd 
avalikustatakse aga rumal mõte ökonomeetrilisel kujul”. R. H. Coase (nobelist 1991) on 
öelnud: “Minu noorpõlves võidi rumalused välja naerda, nüüd võidakse neile 
matemaatiline väljendus anda”. 
Majanduspoliitika kontseptsioonide klassifitseerimise aluseks võivad olla ka järgmised 
näitajad. 
o
Majandusprotsessi sihipä rase  kujundamise ulatus. 

Haruspetsiifiline (isoleeritud) poliitika. Tunnuseks on sektoraalsete ja 
harueesmärkide 
lõtv seos ehk sisuliselt rahvamajandusliku sektoraalse struktuuripoliitika 
puudumine. Siin võiks rääkida iseseisvast töö stus -, põ llumajandus -, 
transpordi- jms  poliitikast . Haru- eesmärgid püstitatakse üksteisest 
sõltumatult ega muretseta nende kooskõla üle. Riiklikku sekkumist 
peetakse vajalikuks siis, kui mõne sektori tegelik või  eeldatav  areng satub 
vastuollu poliitiliselt soovitava suunaga. 

Süsteemne (terviklik) poliitika. Lähtub rahvamajanduslikest 
eesmärkidest, mida siis vajadusel iga haru jaoks konkretiseeritakse. 
Harupoliitika muutub sel teel tervikliku majanduspoliitika osaks. Selle 
(alam)eesmärgid on tuletatud poliitiliselt kindlaks määra- tud kõrgematest 
sihtidest. 
o
Instrumentaariumi kooskõla turumajandusliku iseregulatsiooniga. 

Horisontaalne lähenemine. Kontseptsioon  tugineb majandusarengu 
ning sealhulgas 
struktuurinihete raamtingimuste parandamisele. Samas ei seata eesmärgiks
struktuuri- muutuste kindlas suunas mõjutamist. Seega domineerivad ka 
poliitiliste instrumentide hulgas sellised, mis tagavad ja parandavad 
majanduse institutsionaalset ja materiaalset infrastruktuuri ega ole 
diskrimineerivad. 

Vertikaalne lähenemine. Kasutab meetmeid, mis sekkuvad otseselt 
majandusprotsessi, on sellisena loomulikult diskrimineerivad ja püüavad 
struktuurimuutusi suunata (näiteks mitmesugused haruspetsiifilised 
regulatsioonid , finantssoodustused või -koormised ning muud riiklikud 
erimeetmed). 
o
Taotletavad eesmärgid.
Tihti iseloomustatakse majanduspoliitikat ka taktikalistes dimensioonides: 
kaitsev/ründav (defensiivne/ofensiivne);
passiivne/aktiivne.
Kaitsetaktikaga püüab valitsus struktuurinihkeid majanduses pidurdada, ründetaktikaga aga 
hoopis toetada. 
10 
1.3. Ri k kui poliitiline  institutsioon  
1.3.1. Riigiteooriad 
Organisatsioonilises määratluses käsitletakse riiki kui valitsemisinstitutsioonide kogumit, mis 
ajalooliselt tekkis alles üsna hiljuti. 
Tavaliselt mõ istetakse  ja määratletakse riiki kui avalik-õiguslikku organisatsiooni, mis oma 
õiguskorra loomisel ning sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil 
piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust. Tõsi, globaliseerumise 
tingimustes – eriti pärast Afganistani, Serbia, Iraagi, Liibüa jms sündmusi – on viimatimainitud 
põhimõtted muutunud diskuteeritavateks. 
Riik on sotsiaalse ü hiselu  tsiviliseeritud vorm, milles seosed ühiskonna üksikliikmete ning 
ühiskonna kui terviku vahel on korraldatud tsentraliseeritud võimusuhete alusel. 
Võim ühiskondlikus mõttes tähendab valitsemis- ja alluvussuhteid. Sellised suhted on vajalikud 
ühiskonnaelu korraldamiseks, ühiskondlike arenguprotsesside juhtimiseks. Seda aga mitte ainult 
igust , vaid ka otstarbekust ja sotsiaalsete gruppide huvisid silmas pidades. Võim on ühiskonna 
võime mobiliseerida oma ressursid ettenähtud eesmärkide realiseerimiseks. Võim on võime 
vastu võtta otsuseid ja saavutada nende kohustuslik täitmine. 
Riik on sotsiaalse kooselu kõrgeim vorm, milles arvuliselt suureks kasvanud ja sisemises 
tööjaotuses komplitseeritud inimkollektiivi juhtimine ning elukorraldus on rajatud mitte enam 
üksikute kollektiiviliikmete tublidusele, vaid ühiskondlike institutsioonide formaalselt korral- 
datud tsentraliseeritud võimule. Võimu mõistetakse seejuures kui võ imet  ja võimalust allutada 
inimesi oma tahtele. 
Isegi demokraatlik õigusriik on sisuliselt ikkagi sunniinstrument. Kollektiivse  sunni  
instrumendid on järgmised.
Sotsiaalne kontroll. Orienteerub informaalsetele suhetele, mis on dünaamilised ja paind- 
likud. On põhimõtteliselt kõigi kaaskodanike asi.
Seaduslik järelevalve. Orienteerub formaalsetele suhetele, mis on jäigad, kuid võivad 
muutuda äkilisemalt. On vastavate organite ülesanne.
Tsiviilühiskonnas (kodanikuühiskonnas) on koostöö põhimõtteliselt rajatud vabale tahtele. See 
on eraalgatuslike ü henduste , institutsioonide (firmad, seltsid, kutsealased  assotsiatsioonid
klubid, huvialaringid jne) ja kodanike vabatahtlikkuse pinnal spontaanselt tekkinud ü hendus , mis
erineb riigist ning on riigi suhtes suurel määral autonoomne. Sellised suhted võivad tekkida ea-, 
soo-, rahvuslike, majanduslike, kultuuriliste vm huvide alusel. Tsiviilühiskonna  struktuurid  
tä iendavad   riiklikke  struktuure, pakuvad neile konkurentsi ning on sellistena kodanike oma- 
algatusliku tegevuse vormiks. Tsiviilühiskonna tegevust reguleeriv võimukorraldus ei ole rajatud
valitsevale võimule, vaid vabatahtlikkuse põhimõttele, mittevalitsevale ehk korraldavale 
võimule. 
Valitsemine on seaduste loomise, kontrollimise, riigi suunamise ja reguleerimise protsess. 
Nüüdisaegne riik on väga spetsiifilist tüüpi valitsemisinstitutsioon, milles võib esile tuua viis 
iseloomulikku joont. 

Riik on märkimisväärselt eraldiseisev institutsioon või institutsioonide kogum, mis on
üle- 
jäänud ühiskonnast sedavõrd erinev, et kujunevad selgelt välja riigi ja eraelu valdkonnad. 

Riik on suverään, kõrgeima võimu kandja oma territooriumil ning määratluse järgi 
omab absoluutset võimu kõikide seaduste elluviimiseks. Selleks on riigil olemas 
sunnivahendid. Avaliku õ iguse  loovad riigiametnikud ja selle elluviimise tagab jõu 
kasutamise formaalne 
monopol

Riigi suverää nsus  laieneb tema territooriumil kõikidele indiviididele ja seda 
rakendatakse 
(vähemalt teoreetiliselt) võrdselt kõikide suhtes, isegi nende suhtes, kes on parasjagu 
ametis valitsuses või parlamendis. Seetõttu ei samastu suveräänsus – vähemalt 
demokraatlikus 
11 
riigis mitte – selle isikute grupiga, kes teatud aja jooksul etendab riigis mingit konkreetset 
rolli. 

Riigi koosseis värvatakse ja koolitatakse nüüdisajal riigi bürokraatlikuks juhtimiseks. 

Riigil on õigus koguda temale alluvalt elanikkonnalt makse oma tegevuse 
finantseerimiseks. Üldjuhul on maksudel kolm eesmärki: 

Makse kogutakse avalike kulutuste rahastamiseks. 

Maksude kaudu muudetakse sissetulekute ja rikkuse jaotust. 
Makse kasutatakse tasakaalustatud majanduskasvuks või majandustsüklite silumiseks.
Kodanikud muidugi ei armasta (kõrgeid) makse. Kui vaadata probleemi keskaja inimese 
pilguga, siis on konflikt: 

ühelt poolt suverääni vahel, kes soovib koguda rohkem raha ühisteks kulutusteks; 

 teiselt  poolt alamate vahel, kes tahavad raha endale jätta, mitte ära anda.
Maksude õigustatuse, eesmärgi ja õ iglase  maksukoormuse jaotuse selgitamiseks, 
põhjenda- miseks ning õigustamiseks on läbi aegade püstitatud mitmeid erinevaid 
teooriaid. 

Ekvivalenditeooria tuleneb ühest riigi tekkimise teooriast (lepinguteooriast), mille 
kohaselt 
inimesed otsustasid rajada riigi selleks, et tagada kord ja julgeolek. Riigi loomist 
võrreldakse lepingu sõlmimisega.  Maksud oleksid sel juhul üks lepingu tingimusi, st tasu,
mida lepingu sõlmijad on otsustanud riigile anda-maksta korra ja julgeoleku tagamise 
eest. Makse on võrreldud ka kindlustusmaksetega korra ja julgeoleku tagamise eest. 

Maksevõimelisuse teooria kohaselt on iga kodanik kohustatud hoolitsema riigi heaolu
ja käekäigu eest vastavalt oma võimetele. Maksusüsteem peab olema kujundatud nii, et 
suure- mat sissetulekut või suuremat vara omavad isikud maksavad makse suuremas 
summas (võrreldes nendega, kelle maksevõime on vä iksem ). Maksevõimelisuse teooriast 
tulenevalt on maksubaasiks majandusliku tulemuslikkuse avaldumise vormid: tulu, 
omand, tarbimine. 

Peamaksu teooria kohaselt maksavad kõik riigi alamad võrdse suurusega maksu 
(sõltumata oma varanduslikust  seisust  või sissetulekute suurusest). See teooria ei sobi aga
ilmselt kokku tänapäeva maksuõiguse üldpõhimõtetega. 

Ohvriteooria pärineb piiblist. Selle teooria kohaselt on maksud kodaniku ohver riigile.
Ohvri suurus sõltub andja varanduslikust seisust:  rikkamad  ohverdavad rohkem, 
vaesemad vähem. Maks ei ole siiski vabatahtlik sponsorlus, vaid sundkorras nõutav 
ohver. Ohvriga sarnaneb maks ka (otsese) vastuteene puudumise tõttu. Kaudselt viitab 
ohvrile ka asjaolu, et maksude maksmine või maksudest kõrvalehoidmine sõltub riigi ja 
selle institutsioonide autoriteedist rahva seas (sellest, kui püha riik rahva jaoks on). 

Piirvajaduse teooria õigustab sisuliselt progresseeruvat tulumaksu. Mida suurem on 
isiku sissetulek, seda vähem kannatab ta maksude maksmise tagajä rjel . Suuremast 
sissetulekust suurema osa maksudena äravõtmine valmistab isikule vähem ebameeldivusi
kui vä ikese  sissetulekuga isiku vä iksemad  maksud. 

Sotsiaalse ümberjaotuse vajadus. Maksude abil peab riik jaotama ühiskonna rikkusi 
ümber rikastelt vaestele, et tagada kõ igile   kodanikele  minimaalne elamisväärne 
elustandard ning ühes sellega riigi harmooniline ja tasakaalustatud areng. Sotsiaalse 
ümberjaotuse ees- märki tä idavad  eelkõige progresseeruv tulumaks ning omandi- ja 
pärandimaks. 
Maksuraha kasutamise riigi poolt võib tinglikult jagada kaheks: 
o
tootlikud kulud, st kõigile vajalikud kulutused ( infrastruktuur , avalik kord, 
tervishoiu- ja 
haridussüsteem jms); 
o
mittetootlikud kulud, st tulude ümberjagamine rikkamatelt vaesematele 
(otsesed toetused, 
sotsiaalkindlustus jms).
Ratsionaalne valitsus püüab leida maksude ja riiklike kulutuste sellise 
kombinatsiooni, mis maksimeerib häälte arvu valimistel ja sellega tagasivalimise 
tõenä osuse
Funktsionaalselt määratletakse riiki kahel viisil:
kui institutsioonide kogumit, mis teostab teatud eesmärke, kavatsusi või sihte; 
12 
tema (riigi) tegevuse tulemuste põhjal, st kui sotsiaalse korra tagajat. Kõik rää givad  riigist. 

Tehnokraadid väidavad, et nad võivad seda suunata. 

Kohtunikud väidavad, et nad seisavad selle huvide eest. 

Poliitikud väidavad, et nad teavad, kuidas seda juhtida. 

 Liberaalid  on veendunud, et riik peab olema “vahekohtunik”, “kohtumõistja”, 
reguleerija ja 
vahendaja  reguleerimaks ühiskonnas eksisteerivaid konfliktseid huvisid. 

Marksistid on jätnud riigile valitseva klassi “instrumendi” või “täitevkomitee” rolli. 

Küü nilised  realistid kujutavad riiki kui manipulaatorite ja/või parasiitide elitaarset 
organi- 
satsiooni, mis kasutab seda (riiki) lihtkodanike lollitamiseks. 

Mõned intellektuaalid käsitlevad riiki kui kõikide ühiskonnas eksisteerivate 
võimusuhete 
kontsentreeritud vormi, kui järelevalvesüsteemi ja kui autonoomset organisatsiooni, mis 
innustab kogu ü hiskonda  omaks võtma patriootlikku või natsionalistlikku  ideoloogiat

Mõned intellektuaalid püüavad omakorda riiki “põrmustada” ning jätavad talle koha 
ksnes  
ajaloolises mälus. 

Anarhistlikud ja marksistlikud liikumised on pretendeerinud isegi sellele, et olla 
riigist kas 
üle või hoopis vä ljaspool .
Enamik poliitilisi mõtlejaid käsitleb riiki vältimatu nähtusena nüüdisaegses ühiskonnas. 
1.3.2. Poliitika kui riikide käitumine 
Mõiste “poliitika” pärineb Vana-Kreeka linnriikidest ehk polistest. Poliitika oli toona ja 
hiljemgi linnriigi juhtimise ja valitsemise kunst. 
Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms kogum, millega 
reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse. Poliitika on ühiskonnas levinud 
väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise 
protsess. Administreerimine tähendab aga poliitiliste otsuste elluviimist. 
Kategooria “poliitika” all võib mõista vahendite ja abinõude kogumit, millega 
olemasolevat  olukorda ühe või mitme eesmärgi saavutamiseks muudetakse. 
Poliitika kujundamine on üldiselt reaktsiooniks tunnetatud probleemidele. Peaaegu 
igasuguse poliitika aluseks on tunnetus, et praegused asjaolud ja praegune olukord ei ole 
need, mis peaksid olema. Et seda probleemi lahendada või seda olukorda parandada, 
tuleb koostada, vastu võtta ja juurutada tegevusplaan ehk poliitika, nagu seda 
nimetatakse. Poliitika all võib üldjuhul mõista tegevuskava või plaani, mille eesmärgiks 
on liikumine praegusest situatsioonist teise, tuleviku- situatsiooni – olemasolevast 
olukorrast soovitavasse olukorda (joonis 1). Selleks tuleb rakendada rida kindlaid 
tegevusi (kuni soovitud situatsioon on saavutatud). 
Enamik majanduspoliitika õpikuid lähtub eeldusest, et poliitika väljatöötamine on vastus 
küsimusele “Mida teha?”, reaktsioonina strateegilisele küsimusele “Kuhu liikuda?”. 
Strateegiad  tegelevad lõppeesmärkide valiku ja põhjendamisega, poliitika aga tee 
valikuga praegusest situatsioonist strateegilise lõppeesmärgini. 
Strateegia ja poliitika on seega vahendid jõudmaks teatavate määratud eesmärkideni 
tulevikus. See hetk võib olla vahetus tulevikus (mõne kuu või mõne aasta pärast) või 
kaugemas tulevikus (näiteks kolmekümne aasta pärast). Poliitika tuleb kindlasti siduda 
ajaliste täht- aegadega. Ajalise horisondi valik sõltub probleemi olemusest ja ü lesande  
püstituse viisist. 
Poliitika on alati kellegi tegevusplaan. See on seotud teatud elluviijatega antud poliitilises
süsteemis. Kuigi põhimõtteliselt võiks poliitika elluviijaks olla ka mõni mõjuvõ imas  isik, 
on demokraatlikus süsteemis selleks tavaliselt valitsus või teatud ministrid, kes esindavad
üht või mitut poliitilist parteid. 
13 
SOOVITAV  OLUKORD 
OLEMASOLEV OLUKORD 
Joonis 1. Poliitika kui tegevuskava või plaan, mille eesmärgiks on liikumine praegusest situatsioonist 
tulevikusituatsiooni. 
Lõppeesmärgid, vahe-eesmärgid ja poliitika vahendid peavad kuuluma poliitika eeldatava 
elluviija võimupiirkonda. Pole ju mingit mõtet välja töötada poliitikat, mis on täiesti eba- 
realistlik (st et eesmärgid pole praegu kättesaadavate vahenditega saavutatavad) ja mis on 
täielikult väljaspool elluviija mõjusfääri. Eesmärgid ja vahendid peavad kindlasti olema seotud 
konkreetsete võimalustega ning poliitika lõ pliku  elluviimise eest vastutaja võimupiirkonna ja 
tegevusalaga. 
Eespool  selgitatud tä henduses  võivad tänapäeval poliitikaga tegeleda (Raudjärv, 1995, lk 25) 
riiklikud institutsioonid; 

mitteriiklikud institutsioonid; 

ettevõtted, firmad, organisatsioonid; 

huvirühmad; 

üksikisikud.
Poliitikaga tegelemisel tuleb eesmärgipäraste vahenditega (üldjuhul nn poliitiliste 
vahenditega, abinõudega) püüda olukorda mõjutada ja muudatusi teha. 
Vahemärkusena võiks siiski öelda, et termin “poliitiline vahend” on kindlasti võrdlemisi 
veniv mõiste. Ka sõda on ju lihtsalt poliitika jätkamine teiste vahenditega. Poliitiliseks 
vahendiks võib põhimõtteliselt olla ka palgamõrv vms. 
Poliitika põhiliseks läbiviijaks (elluviijaks) on riik oma organite-institutsioonidega. Selle 
eelduseks  ja aluseks on riigivõim. Võim ja seadusandluse korraldamine on ju riigi käes. 
Riik avaldab kodanikele nii otsest kui ka kaudset survet. Enamasti alistuvad kodanikud 
sellele survele. Kui riik on demokraatlik, arvestab kodanike enamiku huve ja tegutseb 
seaduslikult, võib riigi surve olla rahvale isegi meeltmööda. Ideaaljuhul peab riik kinni 
nn protseduurireeglitest ja teostab poliitikat avalikult. 
Käesolevas majanduspoliitika loengukursuses analüüsime riigi rolli põhiliselt liberaalse 
demokraatia ja industriaalühiskonna (või ka juba postindustriaalse ühiskonna mõningate 
elementide) kontekstis. Kuid erinevatel  aegadel  on maailma erinevates regioonides 
toiminud (ja toimivad praegugi ning ilmselt tulevikuski) vägagi erinevad poliitilised 
süsteemid. 
Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond. Ühiskonna sellise seisundi puhul 
pole riiki ega üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud 
poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ning õiguslik ideoloogia. 
14 
POLIITIKA 

Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate ees-
õigustega üliklikule vähemusele. 

Autokraatia (ka isevalitsus) on valitsemise vorm, kus kogu võimutäius on ühe inimese
käes. 

 Monarhia  ehk ainuvalitsus on riigi- ja valitsusvorm, mille eesotsas on eluaegse, 
pä riliku  võimuga riigipea ( monarh ). Absoluutne monarhia tähendab valitsemisvormi, kus 
riigi- juhile kuulub piiramatu võim. Konstitutsiooniline monarhia ehk põhiseaduslik 
monarhia on riigikord, kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega. 

Despootia on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet – kas üksikisik või 
omavahel seotud rühm inimesi – omab riigis absoluutset poliitilist võimu. 

Diktatuur tähendab tänapäeval sellist valitsemise vormi, mille juhil ehk diktaatoril on 
piiramatu võim otsuste tegemisel. 

Tü rann  on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna. 

Plutokraatia ehk timokraatia ehk  rikaste  valitsus on valitsemisvorm , kus otsustamine 
on 
tsentraliseeritud ning otsustusõigus on vaid riigi rikastel kodanikel. 
Teokraatia on valitsemisvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või jumala
asemikuks maa peal. Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult 
Vatikanis, mida juhib paavst . Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist 
kuni 1959. aastani. 

Tehnokraatia ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideo-
loogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste 
ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest. Tehnokraatia näeb otsustamist 
teaduslikult ratsio- nalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et 
tehnoloogia  areng muudab põhimõtteliselt otsustusprotsessi  demokraatias . Tehnoloogia 
eksperdid moodustavad uue valitseva klassi. Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid 
on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte 
demokraatlikul või muul viisil. 

Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord, kus valitsejate valimisel on aluseks 
võimed ja oskused. Rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Meritokraatlikke 
põhimõtteid kasutatakse ka esindusdemokraatiates, kui poliitiliste programmide 
koostamisel kasutatakse spetsialistide abi. Samuti on ametnikud, kes valitsuse 
programme  ellu viivad, võetud tööle vastavalt haridusele ja teadmistele. Probleem 
meritokraatia puhul on nende kriteeriumide paikapanemine, mille järgi otsustada, 
milliseid teadmisi või oskusi  mingite  ülesannete täitmisel vaja läheb. Praegu peetakse 
puhtaks meritokraatlikuks riigiks Singapuri. Sisuliselt on meritokraatlik ka Eesti 
omavalitsuse seadus, kus ametnikel on nõutav teatav haridustase (ilma keskhariduseta 
tööle ei võeta). Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike 
(kõrgepalgalistele) kohtadele oli suur (suhteliselt aus) konkurss ja sinna valiti ainult 
võimekamaid. Mitmed majandusajaloolased on aga seisukohal, et just see võis pidurdada 
Hiina ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga. Enamik võimekaid isikud kaasati riigi 
juhtimisse ja neid ei jäänud (jätkunud) leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis 
valitsevaid  tehnoloogiaid , ega revolutsionäärideks, kes oleksid majandussüsteemi 
tõhustanud. 
Tuleme aga tagasi liberaalse demokraatia ja industriaalühiskonna (või ka juba 
postindustriaalse ühiskonna mõningate elementide) probleemide juurde. Demokraatia 
mõistest võib kõige paremini aru saada tema kreekakeelse tähenduse tõlgendamisel. Sõna
“dēmos” tähendab kodanike kogumit ja “kratos” võimu. Algupäraselt tähendas 
demokraatia kodanikkonna valitsemist, mis vastandati aristokraatia või monarhia 
valitsemisele. Käesoleval ajal Euroopas domineeriva  asjast   arusaamise  järgi määratleti 
Antiik-Kreekas kodanikkonda muidugi väga kitsalt. Selle hulka ei kuulunud naised, 
orjad, välismaalased, alla kolmekümneaastased mehed ja need, kes polnud võimelised 
relva kandma. Ehkki teinekord mõisteti demokraatiat kui vaeste ja alamklasside 
valitsemist, ei olnud enamik vaeseid (k.a. naised ja orjad) kodanikud. Seetõttu 
15 
oleks meie praeguse asjast arusaamise järgi Kreeka linnriike õ igem  käsitleda pigem militaar- 
demokraatiatena. Nende arusaamises, kes moodustasid Antiik-Kreeka kodanikkonna, oli aga 
demokraatia valitsemise otsene teostamine või kollektiivne omavalitsus. Alles pärast 
sotsialistlike  liikumiste  väljakujunemist hakkasid liberaalid nõustuma sellega, et kodanikkonna 
mõiste laieneb kõikidele täiskasvanud meessoost isikutele. Ning omakorda, pärast feministide ja 
kolonialismivastaste liikumiste hoogustumist ja vaidlusi hakkasid liberaalid tunnistama, et 
kodanikkonna peaksid moodustama kõik täiskasvanud elanikud sõltumata soolisest või rassilisest
kuuluvusest. Enamik nüüdisaegsetest lääne poliitilistest süsteemidest on seetõttu 
demokratiseerunud liberaalsed ühiskonnad. 
Liberaalne  demokraatia on – formaalselt sõnastatuna – enamuse võimu põhimõttel  rajanev  
representatiivvõimu süsteem, milles mõned indiviidiõ igused  on sellele vaatamata kaitstud riigi 
sekkumise  eest ning neid ei saa piirata isegi valijaskonna enamus. 
Tavaarusaam demokraatiast – miks ja mille poolest ta erineb aristokraatiast, monarhiast, 
oligarhiast, despotismist või totalitaarsusest – on seotud doktriiniga suveräänsest rahvast, kes 
teostab oma võimu rahvahääletuse kaudu. 

 Otsedemokraatia  on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus
rahvas saab otsustada riiki puudutavaid kü simusi  ilma vahepealsete esindajateta. 
Levinuim otsedemokraatia  rakendamise  vorme on referendum ehk rahvahääletus. 
Klassikaline näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on
240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes kü simustesOsalusdemokraatia  
probleemiks on aga suured kulutused iga küsimuse otsustamisel. Juba Max  Weber  on 
väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav ainult väikestes organisatsioonides ja väikesel 
territooriumil (soovitav, et mõlemad tingimused on tä idetud ), kus kõik liikmed tunnevad 
ksteist , neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitlevad end sotsiaalselt võrdsena. 
Otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist
nõudvaid küsimusi.  Rahval  puudub tihti piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste 
mõjust ja tagajärgedest. Tihti on ka elanike huvitatus ja aktiivsus madalad. Kui valimistel 
osaleb vaid pool hääleõiguslikest kodanikest, pole mingit alust arvata, et referendumil 
aktiivsemalt osaletaks. 

Levinuim demokraatia vorm on  esindusdemokraatia , kus valimistel valib rahvas 
endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. 
Esindusdemokraatia võrdlemisi tavaliseks probleemiks on aga see, et aja jooksul võim 
kaugeneb rahvast. Esindusdemokraatiat saab reeglina paremini realiseerida suuremate 
ksuste  korral (linn, riik, riikide liit). 

Esindusdemokraatia teisendeid, mis sisaldavad otsedemokraatia elemente, kutsutakse 
osalusdemokraatiateks. Osalusdemokraatiat saab paremini realiseerida väiksemate 
otsustusüksuste tasemel (perekond, korteriü histu , küla). 
Vahemärkusena võiks mainida, et viimaste aastate hädaldamine Eestis a la „valitsus ei 
kuula rahvast“ on sisuliselt otsedemokraatia ja osalusdemokraatia pooldajate rünnak-
protest esindusdemokraatia vastu. 
Aga ilma esindusdemokraatiata, kutseliste poliitikuteta ja ametniketa lihtsalt pole 
võimalik tänapäeva ühiskonnas toime tulla. 

Oleks väga keeruline ette kujutada, kuidas rahvas riiki otse, ilma vahemeesteta juhiks.
Kas tõ esti  koguneksid kõik kokku veetšele ja püüaks seal üksteisest üle karjuda? See 
oleks väga ebaefektiivne otsustamise viis. Ka sage referendumite korraldamine oleks 
kulukas ja väikese efektiivsusega. 

Teine nõrkus „otse“ juhtimise puhul on probleemide keerukus. Enamik riigi 
lahendada olevatest küsimustest eeldab vastavat haridust ja võimet keerulistesse 
probleemidesse süveneda. „Laiadel rahvamassidel“ ei jätku selleks mõistust, haridust ega
ka aega ja jõudu pärast kurnavat tööpäeva. 
16 
Kolmas põhjus elukutseliste poliitikute ja ametnike kasutamiseks on informatsiooni salajas 
pidamise vajadus. Näiteks sõjalise koostöö, diplomaatia ja ka majanduse vallas võiks kõigi 
üksikasjade avaldamine tuua riigile pöördumatut kahju. Näiteks USA-s ei saa isegi senaatorid ja 
kongresmenid tutvuda kogu CIA infoga. Luureorganisatsioon on seisukohal, et lobisemistõbe 
põdevatele poliitikutele ei saa-tohi  usaldada  riiklikke saladusi. CIA on nõus suhtlema vaid Senati
ja Esindajatekoja erikomisjoniga, kuhu liikmeid väga hoolikalt valitakse. Ka Eestis pole 
kaugeltki kõigil Riigikogu saadikutel riigisaladuste luba. 
Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste 
negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse 
väikestes kogukondades. Kõrgematele tasanditele otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised 
küsimused. 
Tänapäeva demokraatlikud riigid kujutavad endast väga keerukaid sü steeme , kus on hulk 
üksteist tasakaalustavaid võime ning mitmeid vastukaalusid võimule. On aktiivne kodaniku- 
ühiskond (tsiviilühiskond) ja institutsioonid, mis asuvad lahus valitsusasutustest. On (seaduste) 
kohtulik järelevalve, kriitiline  ajakirjandus , mitmeparteisüsteem, seadusgarantiid, poliitilised ja 
kodanikuõigused. See kõik piirab ja kontrollib institutsioonide võimukasutust sel moel, et mitte 
keegi (ü kski  partei ega isegi valitsus) ei saa võimalust ainsana juhtida ühiskonda. Tänapäeva 
hästi toimiv demokraatlik riik on süsteem, kus võimu kasutatakse tundlikult, ning ühelgi võimul 
pole täielikku legitiimsust. Demokraatia on eikellegi võim – mitte kellelgi pole õigust  valitseda  
nagu monarh, türann või despoot. 
Maailma kõige tunnustatum pika tagasivaatega poliitiliste režiimide mõõtesüsteem – Polity IV – 
analüüsib poliitilisi režiime kolme muutuja kaudu: 

protseduuride olemasolu, millega kodanikud võivad väljendada erinevate poliitikute 
eelistamist; 

täidesaatva võimu kasutamise piirangud; 

kodanikuvabaduste garanteeritus.
Käesoleval ajal on rahvusdemokraatiad nõrgenenud ja valitsused toetuvad üha enam 
„turu häälele“ või „ekspertide häälele“, selle asemel et toetuda kodanike häältele. 
Lääneriigid on jaganud oma valitsemisjõu riigiüleste organisatsioonide, rahvusvaheliste 
lepingute ja poliitikat koordineerivate klubidega. Kuid riigiülese poliitikategemise 
mehhanism  ei ole tegelikult (kuigi) demokraatlik. 
Eespool lühidalt kirjeldatud liberaalne demokraatia toimib tänapäeva 
industriaalühiskonnas või juba – vähemalt arenenud tööstusriikides – kujunenud-
kujunevas postindustriaalsete elementidega ühiskonnas. 
Industriaalühiskond kujunes pärast tööstuslikke revolutsioone. Selle  isea ̈rasused dikteerib
tehnika ja suurtootmise areng. Industriaalühiskonna põhitunnused on järgmised. 
o
 Eraomand  kui majandusliku kasvu, isikuvabaduse ja sotsiaalse korra alus. 
o
Äritegevus kui sotsiaalse  progressi  mootor, liikumapanev jõud. 
o
Mänedžerism, mille põhitegevus on juhtimine ja määravaks on juhid 
(mänedžerid). 
o
Pluralistlik demokraatia, st poliitiline  konsensus , mitmeparteilisus. Ei ole 
domineerivaid 
sotsiaal-poliitilisi gruppe, kes sooviksid kehtestada oma diktatuuri. 
o
Ühiskonnaelu avalik deideologiseerimine, st tuginetakse arvestustele, 
konstitutsioonilis- 
tele õigustele jne ning ideoloogial on vaid varjatud funktsioon. 
o
Korporatiivsed ü hendused kui rahvusriikide “väline” arenguvorm, st 
mitmesugused 
transnatsionaalsed korporatsioonid, poliitilised, majanduslikud ja sõjalised liidud 
(blokid) 
jms.
Moodsat industriaalühiskonda iseloomustab “korporatiivsete tegutsejate” (riigi-, 
äri-, tootmis- jt suured organisatsioonid) domineerimine “naturaalsete persoonide”
üle. Siit tuleneb  moodsa  ühiskonna kontrast traditsioonilise agraarühiskonnaga, 
kus ülekaalus oli eelkõige sugulussuhe. 
17 
Juba 1970. aastatel hakati üha enam rääkima postindustriaalsest ühiskonnast. Kaubatootmise 
asemel hakkas domineerima teenindus, teaduse tähtsus tõusis veelgi. Sotsiaalsed sidemed 
inimeste vahel muutusid. Kujundati ümber hõivatuse ja tegevuse struktuurid. Sotsiaal- 
professionaalsed grupid said uue tähenduse (muutus nende positsioon ühiskonna hierarhias ja 
hierarhia  ise). Infotehnoloogiat hakati rakendama kõ igis  ühiskonna põhivaldkondades – 
tööstuses, sõjanduses, poliitikas, teaduses ja kultuuris. Töö iseloom muutus, pakkudes võimalusi 
kõikidele, sõltumata rassist, rahvusest, soost ja vanusest. Naistel avanesid suuremad võimalused 
konkureerida tavapärastel meestealadel – teaduses, poliitikas ja juhtimises. Tootmise uus 
tehnoloogiline baas hakkas  muutma  töö iseloomu ja sisu. Tä htsaks  muutus vastutustunne, 
professionaalsus, kompetentsus ja loomingulisus. 
1.3.3. Riigiõiguslikud piirid 
Demokraatlik riik peab oma majanduspoliitikat – ja poliitikat üldse – teostama  seadustest  lähtu- 
des. Seega on poliitika teostamisel tegemist riigiõiguslike piiridega (Raudjärv, 1995, lk 26–30). 
Eristatakse nn sisulisi võimupiire, milleks on
valimis- ja valitavusõigus;
valijaskond;
võrdsus seaduse ees.
Põhiseaduslikud garantiid peavad tagama indiviidi arengu ja tema õigused (riigipoolne surve 
peab arvestama põhiseadust). 
Riigiõiguslike piiridena nimetatakse veel kolmikmõju, st riigi, üksikisikute ja ühiskondlike 
institutsioonide omavahelist vastastikust mõjutamist. Siin avaldavad mõju nii seadused kui ka 
vastastikused huvid, motivatsioon  ja  stiimulid
Riigiõiguslikuks piiriks on ka võimu mõjupiirkonna jagunemine riigiorganite – eelkõige 
parlamendi, valitsuse ja sõ ltumatute  kohtute – vahel. Seda nimetatakse tihti ka seadusandliku, 
täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe põhimõtteks. Just sellel põhines Euroopa edu. 
Kuna täidesaatev riigivõim kuulub valitsusele, siis on riigiõiguslike piiride  seisukohast  lähtudes 
väga oluline, et mitte kogu ühiskonnaelu korraldamine ei sõltuks ainuüksi  valitsusest . Rida 
valdkondi peaksid olema valitsusest sõ ltumatud . Või vähemalt suhteliselt sõltumatud. 
Rea valdkondade valitsusest (suhtelise) sõltumatuse põhimõte on terves maailmas juba 
aastakümneid esile kutsunud teravaid vaidlusi. Arvatakse siiski, et ühiskond on tunduvalt 
stabiilsem, kui valitsus ei saa kõiki institutsioone (vähemalt mitte otseselt) kamandada. 
Teadaolevalt kasutas sellist juhtimissüsteemi esimesena Inglise valitsus oma 
„rahvusringhäälingu“ BBS juhtimiseks 1930. aastatel. Valitsus loobus BBS „otsejuhtimisest“ ja 
moodustas selleks tarbeks nõ ukogu , kuhu kuulusid valitsuse, opositsiooni, ametiühingute, 
ülikoolide jne esindajad. 
Ollakse veendunud, et otsuseid tuleb langetada seaduste, mitte aga ametimeeste suva järgi. Riigi 
majanduspoliitika seisukohast vaadatuna on oluline, et valitsusest oleksid sõltumatud (Raudjärv, 
1995, lk 29): 

Emissioonipank. Emissioonipanka ei saa mitte mingil juhul valitsuse alluvusse anda. 
Iga 
valitsus on üldjuhul alalises rahapuuduses ja seetõttu huvitatud “raha juurdetrükkimisest”
(käesoleval ajal ehk ka lihtsalt elektroonilisest emissioonist). 

Kindlustus- ja pangandustegevus. Riigil võiks tekkida kiusatus anda pankadele 
korraldus 
enda projekte krediteerida. Sel juhul tuleks pankadel laene anda äriplaanidele, mis on küll
valitsusele mingil põhjusel poliitiliselt olulised, kuid majanduslikult problemaatilised. 
Riik võiks sundida kindlustusseltse kindlustama politseinikke, sõjaväelasi, 
päästeteenistuse töötajaid jt õigustamatult madalate tariifidega jne. 
18 

Konkurentsi kujunemine. Riik ei tohi tellida vajaminevat suvaliselt firmalt, näiteks 
ministri venna firmalt, vaid peab riigihanked, kohalike omavalitsuste hanked ja riigi- 
ettevõ tete  hanked jaotama ainult ning eranditult ausa konkursi korras. 

Aruandlus ja statistika. Valitsusel võiks tekkida kiusatus anda Statistikaametile 
korraldus näidata tegelikust kiiremat majanduskasvu, mis demonstreeriks valijatele, et 
valitsus tegutseb efektiivselt ja sellise poliitilise jõu poolt on otstarbekas ka järgmistel 
valimistel hääletada. 
Eestis peetakse soovitavaks, et valitsus ei juhiks avalik-õiguslikke struktuure – nagu 
näiteks Rahvusringhääling, Rahvusooper Estonia, Eesti Rahvusraamatukogu jne – 
otseselt vaid läbi nõ ukogude . Läbi nõukogude juhtimist kasutatakse ka riigile kuuluvate 
äriühingute puhul (Eesti Energia, Eesti Post, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam jne). 
1.3.4. Riigi funktsioonid 
Kavandades ja viies ellu majanduspoliitikat, peab riik tä itma  väga paljusid erinevaid 
funkt- sioone. 
Prantsuse filosoofi Henri Lefebre’i sõnul peab ühiskond jätkusuutlikuks püsimiseks 
kindlus - tama  kolme suure taastootmisringi toimimise. 

Bioloogiline taastootmine – uute kodanike sündimise tagamine. 

Tööjõu taastootmine – formaalsete ühiskondlike institutsioonide (koolituse, 
kommunaal- 
majanduse, puhke- ja kultuuriasutuste jt) toimimine, töö ning inimeste eneseteostuse 
tagamine. 

Sotsiaalsete suhete taastootmine – inimeste ja institutsioonide vaheliste 
suhtlusvõrgustike 
ja poliitilise protsessi tagamine, inimese kui ühiskondliku olendi sotsiaalse tunnustuse 
ning 
ühtekuuluvustunde vajaduste rahuldamine.
Enamikus majanduspoliitika õpikutes eristatakse riigi funktsioonide  viit  rühma 
(Raudjärv, 1995, lk 30–33).
I Julgeolekuga seotud funktsioonid 




Ia Väline julgeolek:
kaitse agressori vastu;
(majandus)spionaaži vastu võitlemine; väliskaubandusega seotud ohtude elimineerimine jne. 
Ib Sisemine julgeolek:
politsei ja õigusorganite tegevuse korraldamine kaitseks vägivalla, skandaalide, välja- 
pressimiste jms vastu. Nimetatud funktsioonid on tihedalt seotud omandi-, ettevõtlus- ja 
lepinguõigusega;
katastroofide ja loodusõnnetuste ennetamine või nende mõju ja  ulatuse  vä hendamine  ning 
tagajärgede likvideerimine;
tööpuuduse minimeerimine;
inimeste haigestumistele ja epideemiatele reageerimine;
tootmisalaste õnnetusjuhtumitega seotud tegutsemine;
sisevääringu stabiilsuse tagamine. 
II Ühiskondlik infrastruktuur 

liikluskorraldus ja side; 

kommunikatsioonid ja nende varustatus; 

energiaga varustatus; 

tervishoiukorraldus; 

hariduskorraldus; 

kultuurikorraldus. 
19 
III Keskkonnakaitse  

maa hoidmine ja hooldamine; 

vee ja õhu puhtuse tagamine; 

looduskasutuse korraldus; 

taime- ja loomariigi säilitamine; 

mürapiirangute kindlustamine; 

toiduainete puhtuse kindlustamine jms. 
IV Hoolekanne 

laste arengu soodustamine; 

vanurite eest hoolitsemine; 

haigete ja invaliidide eest hoolitsemine; 

töötute eest hoolitsemine. 
V Kõigi ühiskonnaliikmete ning majanduslike, sotsiaalsete ja teiste võimalike gruppide 
mõist-  liku  kooseksisteerimise kindlustamise funktsioonid. Riigi jaotuspoliitika peab 
teenima ühiskondliku rahu eesmärke (vältima kõ ikvo ̃imalikke konflikte). 
Kui parempoolsed me ka ei oleks, peab riik tänapäeva Euroopas tahes-tahtmata 
hoolitsema nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei suuda või lihtsalt ei taha. Kõikides 
arenenud riikides rakendatakse sissetulekute tagamise poliitikat, mis eeldab maksevõime 
ülekandmist 
o
töötavatelt inimestelt töötutele; 
o
tervetelt haigetele; 
o
tööealistelt noortele ja vanadele; 
o
rikastelt vaestele.
Eksisteerib kaks põhimõtteliselt erinevat rikkuse ümberjaotamise võimalust. 
o
Ümberjaotamine pärast kasumi tekkimist. Juba loodud tulude ümberjaotamine
toimub 
jõukamatelt vaesematele kas maksusüsteemi vahendusel või muude poliitiliste 
meetmetega. 
o
Ümberjaotamine enne kasumi tekkimist. Vaestele antakse võimalused endale 
ise elatist teenida. Enamasti toimub see tootmisvahendite (eelkõige maaomandi) 
ümberjaotamise ja 
uute töö kohtade  loomise teel.
Põhiprobleemideks ongi ideaalne majanduslik ümberjaotamine ja kollektiivsete 
hü vede  opti- maalne määr. Enamik analüü tikuid  on arvamusel, et ideaalse 
ümberjaotamise teooria loomine on sisulistel ja metodoloogilistel põhjustel 
põhimõtteliselt võimatu. Sisulised raskused on järg- mised. 

Valgustatud diktatuurimajanduses ei saaks  diktaator  
mikromajandusagentidelt, kes pole just 
inglid, enda kätte kogu privaatinformatsiooni usaldusväärsel kujul. 

Demokraatlikus majanduses, kus igaüks saab küll paljusid asju 
otsustada otse oma  privaat
informatsiooni alusel, puudub aga enamikul otsustajatel põhimõtteliselt 
parim võimalik 
pädevus ja piisav aimus majandusliku ümberjaotuse kogu 
makrokeerukusest. Tehnilis-metodoloogiliselt on ideaalse ümberjaotuse 
institutsiooni projekteerimise range lahen- damine samuti võimatu, sest 
ilma ränkade lihtsustamisteta (lihtsustav eeldus: kõik minu partnerid 
käituvad eetiliselt, millest mänguteoreetilise matemaatika abil järeldub, et 
ka minul on kasulik käituda eetiliselt) osutuks ülesanne liiga keeruliseks. 
Ideaaljuhul peaks muidugi kehtima põhimõte: nii vähe riiki kui võimalik 
ja nii palju kui vajalik (subsidiaarsusprintsiip), et tagada konkurents turul 
ja sotsiaalne ning ökoloogiline tasa- kaal. 
Majandus ja sotsiaalne kord nii piiravad kui ka täiendavad teineteist. 
Majandus ilma sotsiaalsete garantiideta ohustab ühiskondlikku tasakaalu. 
Riik ja kohalikud omavalitsused peavad looma tagatisi seal, kus üksikisik 
seda ise teha-kanda ei suuda. Sotsiaalseid riske aitab tänapäeva 
ühiskonnas kanda ja vähendada ka kindlustussüsteem, mis põ hineb  nii 
töövõtja, tööandja kui ka riigi panusel. 
20 
Selle nn sotsiaalse turumajanduse olulised komponendid on kaasarääkimisõigus, sotsiaal- 
kindlustuse iseseisvus, autonoomsus töölepingute sõlmimisel, töövõtjate osasaamine loodud 
varast ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Sotsiaalne turumajandus põhineb arusaamal, et 
tööandjate liitude ja ametiühingute omavahelises dialoogis tuleb kujundada parimad võimalikud 
tingimused. 
Avaliku sektori kasvu ja maksevõime ülekandmist ei ole suutnud vältida ka kõige  liberaal - sema 
majanduspoliitikaga riigid. Riikide osa majanduse ja kogu ühiskonna reguleerimisel  kipub  kogu 
maailmas viimastel aastatel isegi suurenema. Näiteks tugeva sotsiaalse suunitlusega 
majanduspoliitikat ajavates Taanis, Rootsis ja Soomes jagab riik ümber umbes poole 
sisemajanduse koguproduktist (SKP). Liberaalse majanduspoliitikaga USA,  Austraalia  ja 
Suurbritannia  jagavad sisemajanduse koguproduktist ümber ligi kolmandiku. Eesti vastav nä itaja
on olnud veidi üle kolmandiku. Muidugi pole oluline ainult ümberjagamise määr, vaid ka SKP 
suurus. 
Sisemajanduse koguprodukti ümberjagamine tekitab alati suuri vaidlusi. Saajatele see muidugi 
meeldib. See meeldib ka bürokraatidele – on, mida (ümber) jagada ja vahelt varastada. Aga 
andjatele sisemajanduse koguprodukti ümberjagamine ei meeldi. Tavaliselt tekivad ka vastuolud 
majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel. 
Parempoolsed väidavad, et  sotsiaaldemokraatia  on lihtsalt vargus või orjus. Maksustamine on 
vargus (kui võtab tööga teenitud või pärandusena saadud raha) ning orjus (kui paneb inimesed 
osa oma tööajast tööle valitsuse heaks). Neilt , kellel on, võetakse jõuga (praegusel ajal mitte 
enam vägivallaga, vaid seaduse jõuga) ära see, mis õigusega (rikkale) omanikule kuulub. Vargus 
ja röövimine päise päeva ajal on nii progressiivne maksustamine, omandile mingisugustegi 
piiride seadmine, kas või kallasraja seadus või igameheõigus metsas. Rikkuse ümberjagamine 
rikkuse juurdeloomise asemel on vasakpoolsete peamine viis võimul pü sida . Peenike nipp 
seisneb vaid selles, et neid, kellelt röövitakse, peab olema vähem kui neid, kellele tundub, et nad 
röövsaagi jagamisest kasu saavad. Eriti ärritav on parempoolsete arvates see, kui rahvale 
kinnitatakse, et inimestel on “õigus” tasuta haridusele ja suurele pensionile. Sisuliselt 
kuulutatakse, et inimestel on õigus elada kellegi teise kulul ja saada neilt tagastamatut 
majanduslikku toetust. 
Sotsiaaldemokraatia vaatab asjale muidugi hoopis teisiti. Ümberjagamine ei ole mingil juhul 
vargus, vaid õigusega saajale kuuluva andmine. Töötasu peab olema õ iglane . Turul on töövõtja 
alati tööandjast nõrgem pool ja õiglast palka on ükskõik millises eluvaldkonnas väga keeruline 
välja teenida. 
Siinkohal on ehk sobiv tsiteerida USA kunagist presidenti Ronald Reaganit: “Valitsusel ei ole 
teile anda midagi, mis ei ole teilt enne ära võetud. Järelikult valitsus, mis on piisavalt suur, et 
anda teile kõik, mida te soovite, on piisavalt suur võtmaks kõik, mis teil on”. 
TTÜ majandusteaduskonna õppekavades on (Avaliku sektori majanduse õpesuunale kohustuslik)
õppeaine “Avaliku sektori ökonoomika” (Public economics), mis uurib avaliku sektori kulude, 
maksustamise ja majandusagentide (kodumajapidamiste, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid. 
Käesolevas loengukursuses käsitleme avaliku sektori probleeme järgnevalt vaid lühidalt ja kitsalt
majanduspoliitika kontekstis. 
Turumajanduse tingimustes saame enamiku hüvesid erafirmadelt. Üksnes juhul, kui turg ei taga 
mingi hüve tootmist ühiskonnale vajalikul hulgal, on õigustatud valitsusepoolne sekku- mine. 
Sellist olukorda püüab selgitada nn ühiskondlike ja individuaalsete hüvede teooria, mis eristab 

individuaalseid hüvesid; 

ühiskondlikke hüvesid; 

nende vahepealseid kvaasiühiskondlikke hüvesid.
Mida suurem on hüve ühiskondlikkuse aste, seda vajalikumaks ning vältimatumaks tuleb 
pidada valitsuse sekkumist selle tootmisse. 
Peamised tunnused, mille järgi individuaalset ja ühiskondlikku hüvet eristada, on 21 

hüve jagatavus; 
hüve tarbimise iseloom.
Puhtindividuaalsed hüved on tarbijate vahel täielikult jagatavad. Tarbimine ühe isiku 
poolt välistab nende tarbimise kellegi teise poolt. Nii on see näiteks riiete ja toiduainete 
puhul. 
Seevastu puhtu ̈hiskondlikku kaupa (hüvet) tarbivad kõik ühiskonnaliikmed praktiliselt 
võrdselt, nimelt terve selle toodetava koguse ulatuses (puhas õhk; ilus maastik; joogivesi;
korras linnatänavad; nakkushaiguste leviku tõkestamine jne). Puhtühiskondliku kauba 
tarbimisest on väga raske kedagi kõ rvale  jätta. Vähemalt nõuaks see tarbimisest 
kõrvalejätmine ilmselt totalitaarset rež iimi , võrdlemisi absurdseid meetmeid ja mõttetult 
suurte kulutuste tegemist. 
Tuleb arvestada ka asjaolu, et tihti ei sõltu mingi puhtühiskondliku kauba maksumus 
tarbijate arvust. Näiteks kui üks laev orienteerub merel majaka tule järgi, saab samal ajal 
sedasama tuld orientiirina kasutada ka teine laev. Tä iendav  tarbija ei põhjusta üldjuhul 
lisakulutusi. 
Eelnimetatud põhjustel ei saa ühiskondliku hüve tootmist finantseerida selle konkreetsete
tarbijate vabatahtlike maksete kaudu. Maksjad ja mittemaksjad tarbiksid hüve ikka 
ühtemoodi, praktiliselt võrdsetes kogustes. Kes endale ülikonda tahab, peab selle eest 
tasuma  (sest varastamine on ohtlik, raske ja ebaprestiiž ikas ). Aga puhast õhku hingaksid 
ühtemoodi nii need, kes selle puhtana hoidmise eest maksavad, kui ka teised, kes ei 
mõtlegi maksta. Sellises absurdses ja ebaõiglases olukorras hoiduks ilmselt enamik 
inimesi maksmast. Järelikult, kui sellise ühiskondliku hüve (näiteks puhta õhu) tootmist 
vajalikuks peetakse, tuleb raha selle jaoks saada mitte konkreetsete tarbijate vabatahtlike 
maksetena, vaid mingil muul teel (näiteks üldkohustuslike maksudena). 
Seega on ühiskondliku hüve põhitunnuseks just jagamatus ning võimatus kedagi selle 
hüve tarbimisest kõrvale jätta. Mingi hüve ühiskondlikkuse määrast sõltub, millises 
ulatuses valitsusel tuleb selle tootmisse sekkuda. 
Avaliku sektori eesmärk ei ole eraisikutele ja ettevõtetele kasumi tootmine, vaid üldise 
hüve  suurendamine . Kuna selleks kulutatakse maksudega kõigilt inimestelt 
(maksumaksjatelt) kogu- tud raha, on avaliku sektori ülesandeks eelkõige selliste 
funktsioonide täitmine, mida  erasektor , lähtudes kasumi saamise kriteeriumist, täidaks 
halvemini või ei täidaks üldse. 
Üldjoontes saab sellised avaliku sektori funktsioonid jagada kaheks: riiklust 
kindlustavad funktsioonid; 
rahvuse püsimist ja riigi elanike heaolu kindlustavad funktsioonid. Eraldi võiks välja 
tuua veel kolmanda funktsiooni, nimelt 
majanduse arengut kindlustava funktsiooni.
Kuid majanduse arengut kindlustava funktsiooni liigitamine avaliku sektori, st üldise hüve 
lahtrisse on siiski vaieldav ja kehtib vaid erandjuhtudel. Praktiliselt on kõik majanduse arengut 
kindlustavad funktsioonid seotud ka kahe esimese funktsiooniga. Nad on kas riiklust 
kindlustavad või rahvuse püsimist ja riigi elanike heaolu kindlustavad. Näiteks energia- ja 
transpordivõrgud ei seostu mitte ainult majandusega, vaid kindlasti ka riigi julgeolekuga. 
Toetused mingitele regioonidele või põllumajandusele seostuvad teatud kindlate gruppide 
heaoluga jne. 
Riiklust kindlustavad funktsioonid on järgmised: 

seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine; 

riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine; 

 riigikaitse

avaliku korra tagamine; 

riigi jaoks strateegiliste kommunikatsioonide (ühendusteed; side; ringhääling jne) 
rajamine 
ning käigushoidmine; 

riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine; 

riigile lojaalse kodanikkonna kindlustamine.
Rahvuse püsimist ja elanikkonna heaolu kindlustavad funktsioonid on järgmised: 
22 

keskkonnakaitse; 

rahva juurdekasvule kaasaaitamine; 

tervisekaitse- ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine; 

emakeele ja emakeelse kultuuri säilimise ning arengu kindlustamine; 

hariduse üldise kättesaadavuse tagamine; 

kaitse vananemise, haiguste ja õnnetustega kaasnevate majanduslike ning sotsiaalsete 
ras- 
kuste ja tööpuudusest või perekonna suurusest põhjustatud elatusvahendite nappuse eest. 
Erasektor ei saa vastavaid teenuseid turul pakkuda, sest selliste teenuste osutamise eest 

ei saa põhimõtteliselt taotleda kasumit; 

kasumitaotlus on vastuolus  seadustega; 

kasumitaotlus ei sobi üldtunnustatud kõlblusnõuetega.
Sellised kriteeriumid kehtivad enamiku riikluse kindlustamisele suunatud funktsioonide 
puhul, näiteks 

arstiabikorraldus eluohtlike situatsioonide puhul; 

päästeteenistus jne.
Ei ole ju mõeldav, et kiirabiarst hakkaks auto alla jäänud “kliendiga” tasu teemadel 
läbirääkimisi pidama. Samuti on raske ette kujutada tuletõrjujate (tasu)läbirääkimisi 
põleva maja omanikuga. Talvel Peipsi järvel kalastades hättasattunute päästmisel on juba 
juhtunud järgmine pretsedent. Jääpangal viibinud hädaline nõustus tulema kopterisse 
alles pärast seda, kui talle (kirjalikult) garanteeriti tasuta teenus. 
Avaliku sektori vajadus tuleneb ka majanduslikust otstarbekusest. Lihtsalt on asju, mida 
on ühiselt tõhusam ja odavam teha kui ükshaaval. 
Odavam on ühiselt politseid ülal pidada kui igaühel endale turvamees palgata.
Lasteaedade ülalpidamine tuleb kokkuvõttes odavam kui igale lapsele lapsehoidja 
palkamine.
Valitsussektori finantseeritava tervisekindlustussüsteemi tulemusel on Põhjamaades kõrgem 
oodatav eluiga ja madalam vastsündinute  suremus  kui USA-s. Kummalisel kombel on USA 
tervishoiusüsteem just erasektorile tuginemise tõttu ebaefektiivsem või vähemalt kallim 
(analüüsitaval perioodil kulutasid  ameeriklased  tervishoiule 14% SKP-st, samal ajal kui 
Põhjamaade kodanikud vaid 11%). 
Võib arutleda ka selle üle, mis on lõppkokkuvõttes parem.
Kas maksta vähem makse ning sõita uue ja vä geva  autoga halbadel teedel. 
Või maksta rohkem makse ning sõita natuke vanema ja väiksema autoga headel teedel. Millisel
tasemel ja millisel viisil osaleb eri maade avalik  sektor erinevate funktsioonide täitmisel, sõltub 
muidugi majanduslikest, demograafilistest, kultuurilistest, poliitilistest ja muudest 
(spetsiifilisematest) teguritest. 
Näiteks Jaapani kultuuritraditsioonile omane perekonnasidemete väärtustamine ja selle mudeli 
ülekandmine töösuhetesse on aluseks sellele, et paljud töötajate heaolu probleemid, mida 
Euroopas lahendab üldjuhul avalik sektor, on seal ettevõtete kohustuseks. Selline aasialik 
töökohakeskne heaolumudel meenutab mõ nevo ̃rra Eestiski nõukogude ajast tuntud olukorda, kus
kolhoos või sovhoos oli kogu ümbruskonna heaolu tagatiseks.  Majand kandis hoolt kooli, 
lasteaia,  arstiabi  korralduse jm eest. Sisuliselt samasugune olukord valitses nn üheettevõtte- 
asulates (Püssi, Sillamäe, Võhma, Järvakandi, Sindi jne). 
“Euroopa sotsiaalharta” nõuab, et kõik Euroopa riigid kindlustaksid oma territooriumil elavatele 
inimestele väärika elatustaseme.  Eurooplased  räägivad sotsiaalsetest õigustest kui 
endastmõistetavast põhimõttest. 
Selline euroopalik mõtteviis on aga täiesti võõras USA-s, kus igaüks on kohustatud oma heaolu 
eest ise seisma ja need, kes saavad riigilt abi, on tunnistatud konkurentsivõitluses lootusetult 
kaotajateks. Liberalismi ameerikalik variant vastandab sisuliselt avaliku sektori teenuseid 
isikuvabadusele. Ameerikas puudub “riigialama” mõiste või arusaam kodanike ja riigi 
23 
vahelistest lepingulistest suhetest (mis muudavad kohustused vastastikuseks ning panevad riigile 
vastutuse kõigi kodanike heaolu eest). 
Liberalismi ameerikalik variant on leidnud tugevat poolehoidu mitmete postsotsialistlike riikide 
poliitikutelt. Selline mudel õigustab ju sotsiaalkulutuste hoidmist euroopalikust tavatasemest 
märksa madalamal. Postsotsialistlikel riikidel puudub lihtsalt siiani reaalne võimalus euroopaliku
sotsiaalpoliitika  rakendamiseks. Selleks ei jätku lihtsalt raha. 
Kuid ka Euroopa enda traditsioonid avaliku sektori arendamisel ei ole kaugeltki ühtsed. 
Olulisemad erinevused on just Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa vahel, mida põ hjustab  
protestantlik  ja katoliiklik taust. 
Protestantlikus Põhja-Euroopas valitseb “lepingu” mõiste inimese ja Jumala;
inimese ja riigi;
töövõtja ja tööandja vahel. 

Katoliiklikus Lõuna-Euroopas pole  kirik vahendajaks mitte üksnes inimese ja Jumala vahel. 
Kirik on vahendajaks ka inimese ja riigi vahel ning inimeste endi vahelistes suhetes. Kirik on 
seal oluline avalike funktsioonide kandja (võttes enda peale suure osa hoolekande, vabatahtliku 
abi ja lastekasvatuse korraldamisest ning kohaliku kogukonna elu suunamisest). 
Protestantlikus Põhja-Euroopas on kiriku osa avalike teenuste pakkumisel tunduvalt väiksem, 
riigi ja omavalitsuste osa seevastu oluliselt suurem. 
Suured ja vä ikesed   rahvad  suhtuvad väga erinevalt riigi kohustustesse keele, kultuuri ja hariduse 
vallas. Suurte kultuurrahvaste puhul – eriti kui nende keel on rahvusvaheliselt levinud – töötavad
turumehhanismid nende keele säilimise, arengu ja leviku kasuks (kuigi praeguse 
globaliseerumise tingimustes on löögi all juba kõik keeled peale inglise keele). Väikeste rahvaste
jaoks on aga emakeelse kultuuri ja hariduse säilitamine ning arendamine üks põhilisi omariikluse
eesmärke üldse. Tähendaks ju oma keelest, kultuurist jms loobumine väikestele rahvastele 
konkreetse etnilise koosluse hajumist. Just see määrab avaliku sektori suure osakaalu- tähtsuse 
(suhteliselt väikeste) Euroopa maade hariduselus, teaduses ja kultuuris. 
Kui intritel oli milleski õigus, siis nimelt väites, et „iseseisva riigi pidamine on väga kallis asi“. 
Kui Eesti riigi ülalpidamiskulud lüüa Exceli tabelisse ja võrrelda neid oblasti ülalpidamise 
kuludega , kus näiteks kogu riigikaitse, välispoliitika, kõrghariduse ja suure osa sotsiaalkuludest 
saaks veeretada kauge pealinna kaela, saab vesiselgeks, et hulka odavam oleks olla Vene 
Föderatsiooni oblast. Aga me tahame oma riiki, keelt ja kultuuri. 
Mitmele riigi funktsioonile on iseloomulik see, et teatud institutsioonide maksumus suure ja 
väikese riigi puhul erineb oluliselt vähem, kui nende riikide rahvaarv või sisemajanduse kogu- 
produkt . Näiteks  parlament , valitsus, mitmesugused riigiasutused jne. Lihtsalt seletades: Eesti 
rahvaarv on Saksamaa rahvaarvust 60 korda väiksem ja majandus võib-olla 600 korda väiksem. 
Aga ega meie parlament, ministeeriumid ja muud riigiasutused ei saa sellepärast veel olla 60 või 
600 korda väiksemad. Nad on kahtlemata väiksemad, aga kindlasti mitte nii palju kordi. See aga 
tähendab, et näiteks miljoni elaniku, töö taja  või maksumaksja kohta on Eestis tunduvalt rohkem 
parlamendisaadikuid, ministreid, ametnikke jne kui Saksamaal. Sama seos- tendents  kehtib ka 
igasuguse atribuutika kohta, mis kuulub – või väidetakse kuuluvat – rahvusriigi juurde: 
kunstimuuseum, rahvusooper, rahvusballett, sümfooniaorkester, jalgpallimeeskond jne. Sellist 
olukorda võib piltlikult seletada “lumememmeefektiga”: Selleks et suurt ja ilusat lumememme 
teha, peab olema piisavalt suur territoorium  valge lumega. Siis kraabitakse lumi keskele kokku ja
valmistatakse lumememm. Kui vaene mõni suurriik ka poleks, on ta nii suur, et paari allveelaeva 
raha saab ikka ning alati kokku. Väike riik on paratamatult üldjuhul suhteliselt kallim kui suur 
riik. Me peame meeles pidama, et eestlased on väikseim mandrirahvas, kes on suutnud luua 
omakeelse moodsa kultuuri. 
Avaliku sektori ja ettevõ tluse  erinevuse  problemaatika  kerkis Eestis eriti teravalt üles 2000. aasta
alguses, kui Tallinna tolleaegne linnapea Jüri Mõis soovitas avalikku sektorit juhtida nagu 
ettevõtlust. Sisuliselt vä itis  Jüri Mõis seda, et riik peab võtma eeskuju ärisektorist, mis suudab 
24 
efektiivselt teenuseid pakkuda. Kui õigustatud aga selline avaliku sektori ja ettevõtluse väidetav 
analoogia on? 

Kodaniku ja kliendi võrdlusel on selge piir. Lisaks majanduslikele õigustele on 
kodanikul ka 
selged sotsiaalsed ja poliitilised õigused. Kui siiski firma analoogiat kasutada, on kodanik
riigi kui firma jaoks  klient  ja aktsionär ühes  isikus

Kahjumiga töötava ettevõtte saab likvideerida. Avaliku teenuse osutamist aga 
üldjuhul lõpe- 
tada ei saa. Nii nagu perekonnas ei “vallandata” halvasti õppivat last. Nii nagu enamik 
naisi ei jäta siiski maha oma madalapalgalist meest. Näiteks on Tallinnas lisaks Eesti 
Postile ka mitmed erafirmad huvitatud postiteenuste osutamisest. Ilmselt on selline äri 
Tallinnas tulus riigiasutuste, ettevõtete ja elanike suhteliselt kõrge kontsentratsiooni tõttu 
ning suuremast sissetulekust ja kõrgemast haridustasemest tingitud arvukamast 
ajalehtede-ajakirjade tellimisest. Hõredasti asustatud ja vaestes maapiirkondades ei soovi 
aga ükski erafirma postiteenuseid osutada ning Eesti Postile toob kohustus neid osutada 
vaid kahjumit. Kuid postiteenuste osutamist mingis Eesti piirkonnas pole võimalik 
lõpetada. 

Ettevõtte reformimine on põhimõtteliselt lihtne. Omanik otsustab. Omanikul on alati 
õigus. Võtmeisikud vahetatakse välja. Kes on reformide vastu, ei kõlba ettevõtet 
reformima või reformitud ettevõttesse tööle, koondatakse. Neile makstakse 
koondamistasu ja soovitatakse leida endale rakendust mujal. Valitsus ei saa aga 
teisitimõtlejaid (eriti rahva poolt valitud poliitikuid) koondada. Opositsioonipoliitikule 
pole võimalik koondamiskompensatsiooni peo peale laduda ja soovitada tal leida endale 
rakendust mõnes teises riigis. Avaliku sektori reformimine eeldab hoopis  kompromissi  
saavutamist ratsionaalsuse ja ühiskonna eri rühmade huvide vahel. Avalik sektor ei saagi 
tegelikult olla ratsionaalne. Osa töökohti on seal paratamatult sotsiaalsed või poliitilised. 

Riik ei ole siiski äriühing, vaid tulevikku kujundav ja kõikide elanikkonnagruppide 
huvide kaitseks tegutsev institutsioon. 

Avalik sektor (ja demokraatlik riik üldse) peab oma asju, erinevalt ettevõttest, ajama 
avalikult. Otsuste langetamine peab olema läbipaistev. Kuigi kabinetivaikuses on põhi- 
mõtteliselt võimalik langetada hulga efektiivsemaid otsuseid kui avalikus dispuudis, saab 
nii toimida vaid ettevõttes, mitte aga avalikus sektoris. 

Avalikus sektoris tuleb koos töötada erinevate koalitsioonipartnerite poolt ametisse 
pandud (tihti uskumatult ebakompetentsete) poliitikutega. Kommertspangas oleks 
mõeldamatu, et EBRD määrab ametisse laenuosakonna juhataja, Swedbank nimetab 
finantsjuhi, mingi Ameerika fond tahab endale turundusdirektori kohta ja Kaubandus-
Tööstuskoda nõuab oma esindaja jaoks ühe asedirektori koha juurdetegemist. See oleks 
absurd. Aga poliitikas just nimelt nii asjad käivadki. 

Avalikus sektoris esineb tihti majanduslikult ebaefektiivne killustumine. Omaaegne 
linnapea Jüri Mõis ei saanud aru, miks peab Tallinnas olema kaheksa  linnaosa  valitsust. 
Hansapank suutis ju ühest kohast hallata kogu Eestit. Aga igal parteil on ju vaja oma kas 
või pisikest vürstiriiki, mida valitseda. Selleks et seal nõunikena palgal hoida 
parteitöötajaid ja -aktiviste ning kasutada hoonet partei peakontori filiaalina ning 
valimisstaabina. 

Hansapangast tulnud tollase Tallinna linnapea Jüri Mõisa jaoks oli poliitiline 
töökorraldus lihtsalt arusaamatu. Ta tuli ä rist , kus asjad käivad hoopis teistmoodi kui 
avalikus sektoris. Äris püüeldakse efektiivsuse ja kasumi poole, poliitikas on aga eesmärk
hoopis tagasivalimine (häälte arvu maksimeerimine valimistel), teatud valijarühmadega 
arvestamine, valimiseelsete lubaduste täitmine, mõjusfääride kindlustamine, oma 
valimiskampaania rahastajate soovide täitmine või jumal teab mis veel. Jüri Mõisa ei 
huvitanud kuigi palju erakondade poliitilised vaated, vaid hoopis võim, valitsemine, 
kasumi teenimine, Tallinna arendamine. Poliitikud ei saanud tihti Jüri Mõisa 
tegutsemisest aru. Ei liitlased ega vaenlased. Tegelikult on kõik palju lihtsam, kui vaadata
tema praktilist tegevust mitte poliitika, vaid hoopis äri seisukohast. Jüri Mõisa jaoks 
polnud kuigi oluline, kas olla 
25 
Tallinnas võimul koos Reformierakonna või Keskerakonnaga. Oleksid sobinud isegi kõik parteid
koos: jagelemist oleks sel juhul vähem. Täpselt samamoodi mõtlevad ärimehed turuosa 
säilitamisest ja tulude kasvatamisest: hea lepingu nimel unustatakse isiklikud vastuolud ja 
erinevad arusaamad. Unistasid ju Eesti (suur)ärimehed omal ajal tihti nn (tolleaegsest) Iiri 
mudelist, kus riigielu tähtsamates küsimustes valitses vähemalt mingisugunegi üksmeel. Sellest 
ka (suur)ärimeeste soov sõlmida ühiskondlik kokkulepe. Et majanduspoliitika oleks stabiilne, 
ega sõltuks konkreetsest valitsusest ega valimistest üldse. 
Ärisektori ja riigi võrdlemisel tuleb arvestada veel seda, et nii valijad kui ka aktsionärid omavad 
kõrgeimat võimu. Kõik otsused vajavad nende heakskiitu. Mõlemal juhul valitakse endale 
esindajad: riigile parlament ning ettevõttele nõukogu. Mõlemad peavad valimistevahelisel ajal 
esindama oma valijaid. 
Kuid eelmainitud sarnasuste kõ rval  on ka üsna olulisi erinevusi:
aktsionärid on oma otsustest tulenevate tulude ja kahjudega ise seotud; 
valimisõiguslikud kodanikud mää ravad  ära ka alaealiste ja kodakondsuseta isikute käekäigu. 
Veelgi olulisem on aktsionä riks  või hääleõiguslikuks kodanikuks saamise viis: 

aktsionäriks olemine on alati vabatahtlik samm. Aktsiaid saab (peaaegu) alati müüa; 

kodakondsuse vahetamine pole aga kaugeltki nii lihtne. 
Kodanikud on tihti oma riigiga rahulolematud (kü sides , kas me sellist Eestit tahtsime). 
Kuid vähesed aktsionärid kü sivad , kas me sellist aktsiaseltsi tahtsimegi. 
Parlament ja ettevõtte nõukogu peavad lisaks üldiste eesmärkide seadmisele mää rama  
ametisse tegevjuhid ning nende tegemiste üle valvama. 

Parlamendis sünnivad otsused selgelt eristuvate rühmade kokkuleppel. 

Ka äriettevõtete nõukogudes ollakse tihti erinevatel seisukohtadel, kuid harva 
jagunetakse 
vastandlikesse parteidesse. Kui see tõesti juhtub, siis üks pool enamasti lihtsalt müüb 
oma osaluse. 
1.3.5. Riigipoolne sekkumine 
Riik peab tahes-tahtmata oma funktsioone täitma. Ühiskond vajab teatud kindlust, teatud 
“mängureegleid”. Majandus saab ju normaalselt funktsioneerida vaid siis, kui lepinguid 
täidetakse. Juba turumajanduse klassik Adam Smith õpetas, et korra tagamine eeldab 
kolmesuguste mõjurite tasakaalu: 1) objektiivsed seadused; 2) isikuvabadus ; 3) valitsuse 
mõjujõud. Ta selgitas, et lepingujõud ei saa toimida päris iseeneslikult, ilma valitsuse 
reglementeeriva ja (vahekohtunikuna) korrigeeriva sekkumiseta. 
Just riigi nõrkus selgitab paljude arengumaade armetut majanduskasvu. Kõik ühiskonnad 
vajavad korda, seadusi, põhilisi avalikke hüvesid pakkuvat valitsust ja suhteliselt ausat 
ressursside jagamist. Kui valitsejad ei suuda tõhusalt valitseda, kui nad on väga 
korrumpeerunud ja kasutavad avalikke ressursse põhiliselt erahuvides, kui nad käituvad 
meelevaldselt, siis löövad nad jalad alt säästmisel ja investeerimisel, mida on vaja 
pikaajaliseks kasvuks. 
Riigi poolt hüljatud paigakestes tekivad paratamatult omad seadused, kohtunikud ja 
korravalvurid. Kuna loodus tühja kohta ei salli, kehtestavad riigi nõrkuse või 
tegevusetuse korral mängureeglid riigi asemel hoopis nn “informaalsed struktuurid”, 
mida enamasti kutsutakse maffiaks. See “informaalne struktuur” ei pruugi, vähemasti 
alguses, olla mingi hirmuäratav röövlibande.  Maas  vedeleva võimu võivad üles korjata 
mingid algselt igati legaalsed ja seaduskuulekad ühendused-liidud või ka prominentsed 
(lugupeetud, mõjukad) üksikisikud. Nad lihtsalt ei saa valitseva korralagedusega (riigi 
nõrkuse või tegevusetusega) kauem leppida. Nimetatud ühendused-liidud või üksikisikud
kehtestavad mingid omapoolsed mängureeglid, nad sisuliselt asendavad riiki lepinguliste 
suhete korraldamisel ja jõustamisel. Tekib mingi “keskaegne senjöörisüsteem”. Ja need 
“senjöörid” peavad tahes-tahtmata karistama neid, kes nende poolt kehtestatud 
mängureegleid rikuvad. Varem või hiljem muutub aga selline tegevus 
26 
paratamatult kriminaalseks, kõiki häirivaks ja riigile ohtlikuks. Selline areng võib osutuda riigile 
täiesti hukatuslikuks. 
Majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna on piir riigi ja  maffia  vahel alati võrdlemisi ähmane 
olnud. Enamike ajaloolaste arvates ongi riigid tekkinud-arenenud mingitest esialgsetest maffia 
tüüpi moodustistest. 
Näiteks: 

Euroopa läänisüsteem sündis sõjapealikest-röövlitest, kes pakkusid “katust” teatud 
piirkon- 
dade elanikele. 

Norra viikingipealik Rollo muutus paikseks 10. sajandil Seine’i jõe suudmes, võttes 
endale 
Prantsuse kuningate ees kohustuse tõrjuda sellest piirkonnast välja Skandinaaviast tulnud 
röövlibanded (enne seda õilsat tegu käis Rollo ise Pariisi rüüstamas). 

Vene riiklusele panid aluse katusepakkujad ja väljapressijad viikingid Volhovi jõe 
äärses Novgorodis. Vü rstid Oleg ja Igor luusisid oma bandedega mööda maad ringi, 
kogusid makse ning vastutasuks peletasid eemale rändrahvaste jõukusid. Rjurikute 
dünastia valitses 
Venemaad 17. sajandini. 

Kes oli keskaegne  feodaal ? Kas ainult ekspluateerija, kes talupoegade töö arvel elas? 
Või 
hoopis riigivõimu teostaja oma territooriumil, kel hulgaliselt mitmesuguseid funktsioone 
ja ü lesandeid ? Feodaal pidi ju oma talupoegi teiste feodaalide eest kaitsma; oma alamate 
vahelisi tüliküsimusi lahendama; nende lapsi koolitama; talupoegi näljahäda korral 
abistama; esimese öö õiguse raames seksuaalteadmisi levitama ja mida iganes. 

Ehk olid feodaalid hoopis tolleaegse ühiskonna  eliit , kes tundis endal vastutust ja 
kohustust piirkonna ja kogu maailma arengut suunata. Võib-olla ei tegutsenud nad vaid 
ainuüksi kasusaamise nimel. 
Tänapäeva Eestis terminiga “maffia” ilmselgelt liialdatakse. Igasugune  kuritegevus  – 
isegi kui see on organiseeritud ja struktureeritud – pole veel “maffia”. Maffiaks võib seda
nimetada alles siis, kui mingi kuritegelik rü hmitus  hakkab üle võtma riigi funktsioone – 
koguma makse, kindlustama lepingute täitmist jne. 
Kõige ohtlikumad on riigi jaoks just nimelt sellised juhtumid, kus riik tä idab  oma 
funktsioone halvasti ja sellise “maffia” jä rele  valitseb ühiskonnas nõudmine. 
o
Kodanikul varastatakse auto ära. Politsei teda aidata ei suuda või ei tahagi. 
Aga mingi 
rühmitus on valmis tasu eest auto üles otsima ja omanikule tagastama. 
o
Mingi noortejõuk terroriseerib näiteks pubi, lärmab, käitub ebaviisakalt, 
peletab korraliku ja maksujõulise klientuuri eemale. Politsei ei soovi sellise 
probleemiga tegeleda. Aga mingi 
rühmitus on valmis tasu eest ebaviisakalt käituvad noored pubist eemale 
peletama. Eeltoodud näidetest peaks olema selge, et riik peab kindlasti oma 
funktsioone täitma. Et ei juhtuks nii nagu Venemaal, kus paljude sotsioloogiliste 
uuringute andmetel usaldab rahvas “maffiat” miilitsast (alates 2011. aastast 
politseist) enam. Miilitsa (politsei) nägemine tekitab vene inimestes pigem hirmu 
kui turvatunnet. 
Riigid, mida ei suudeta valitseda, hakkavad alla käima ja võivad lõpuks isegi 
laguneda. Läbikukkunuks peetakse riiki, mille formaalne keskvõim on minetanud 
kontrolli oma territooriumil toimuva üle. Seal lokkavad kaos ja kuritegevus. 
Näiteks Afganistani raskesti läbitava maastiku ja  karmi  kliimaga territooriumil on erinevad 
rohkearvulised hõ imud  aastatuhandeid sõdinud karjamaade, karjade või kaubateede pärast. Riigi 
alused on nõrgad, see pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber. Riigiks on jäänud 
lihtsalt see ala, kus välisvõimudel ei ole õnnestunud oma korda kehtestada. Seepärast on sinna 
sisse jäänud väga eripalgelisi rahvaid. Ühtegi neist ei nimetata afgaanideks. Seal on terve hulk 
rahvaid, kes järgivad endiselt oma traditsioonilist eluviisi ja ei taha midagi kuulda kaasaegsest 
ühiskonnast. Puštu hõime ei kontroll ükski riigivõim. Karjakasvatajate igipõlist vajadust 
vahetada suve ja talve karjamaid ei takista mingi joon kaardil, mida poliitikud riigipiiriks 
nimetavad. Tänapäeval on Lääs kulutanud selle riigi ülesehitamiseks koos 
27 
sõjategevusega juba sadu miljardeid dollareid, kuid tulemus on siiani nullilähedane. 80% 
maailma salaoopiumist tuleb Afganistanist. Välismaine majandus- ja toiduabi ainult suurendab 
võimalusi oopiumi külvipinda laiendada ja Talibani rahastada – kui toitu välismaalt ei tuleks, 
peaks ju nälja vältimiseks vähemalt osa praegusi moonipõlde teravilja all hoidma. 
Tänapäeva Somaalia on vaid kartograafiline nä htus . Riik on pudenenud kuueks erinevaks 
mereröövlite piirkonnaks ja iseseisvaks Somaalimaaks, mida keegi ei tunnusta iseseisva riigina. 
Tagatipuks redutab kusagil poolkõrbes veel seaduslik valitsus, mis püsib koos valdavalt Etioopia 
sõjalisel toel. 
Riigipoolse sekkumise, st sisuliselt majanduspoliitika põhiküsimused on: 

Millistel juhtudel peab valitsus sekkuma? 

Kuidas peaks valitsus sekkuma? 

Millised on valitsuse sekkumise tagajärjed? 

Mis määrab valitsuse valikud?
Valitsus sekkub majandusse enamasti kolmel põhjusel: 

Selleks, et luua turu tekkimiseks ja edukaks funktsioneerimiseks vajalik seadusandlik 
raamistik. 

Kui esinevad turutõ rked

Kui esineb tulude äärmiselt  ebavo ̃rdne jaotus.
Riiki, mis tegeleb vaid turu toimimiseks vajalike eelduste tagamisega (omandiõiguste 
sä testamine  ja kaitse ning lepingute jõustamine), nimetatakse minimaalriigiks. Tema 
funktsioonideks on: 

Riigi valitsemine ja kohaliku omavalitsuse korraldus. 

Seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine. 

Riigikaitse. 

Avaliku korra tagamine.
Heaoluriigi mõistet kasutatakse riigi kohta, mis tegeleb nn traditsiooniliste funktsioonide 
kõrval rahaliste ülekannete, sotsiaalhoolekande, sotsiaalkindlustuse, tervishoiu, hariduse 
jms (sotsiaalvaldkondadega laiemas tähenduses). 
Riik võib sekkuda põhimõtteliselt kolmel moel: 

Regulatsioonidega. 

Finantseerimisega. 

Avaliku tootmisega. Regulatsioon võib olla: 
o
Kvaliteedi regulatsioon (nt hügieeninõuded toidu käitlemisel, 
kvalifikatsiooninõuded 
arstidele, õpetajatele jpt elukutsetele). 
o
Kvantiteedi regulatsioon (nt kohustus koolis käia). 
o
Hinnaaregulatsion (nt miinimumpalk, üüripiirmäärad). Finantseerimine 
tähendab kas: 
o
Hindade mõjutamist läbi subsiidiumite või maksude. 
o
Indiviidi sissetulekute mõjutamist läbi tulusiirete (tuluülekannete).
Kui inimene tõdeb, et hoolimata maksude maksmisest ei hooli riik tema laste 
haridusest ega eakate vanemate elujärjest, hakkab ta alternatiivseid turvatunnet 
loovaid võimalusi otsima. Äraproovitud vahendeid individuaalse ehk riigivaba 
toimetuleku tarvis on ju palju – korruptsioon , must turg, ümbrikupalk jms. 
Igas riigis esineb paratamatult  mitmesugust  ebavõrdsust.
Staatuseline ebavõrdsus – palk, tulud,  varandus , omand, võimalused 
majandustegevuseks 
jne. 
28 

Sotsiaalne ebavõrdsus – võimalus liikuda ja soetada tutvusi teatud ühiskonnakihtides, 
klubides, seltskondades; saavutada  prestiiz ̌, kuulsus, tuntus, maine jne. 

Poliitiline ja poliitilisest korrast tulenev ebavõrdsus – omada võimu ja autoriteeti, 
domineerida  parteis , kollektiivis, seltskonnas; omada kodanikuõigusi või taluda 
poliitiliste võimaluste piiranguid jne. 

Kultuuriline ebavõrdsus – elustiili ja käitumisstiili erinevused, subkultuurist 
tulenevad erinevused realiseeruvad ebavõrdsusena. 

Religioosne, usuline ebavõrdsus – tööalane, hariduslik, abiellumise ja perekonna 
loomise eelistatus või piiratus. 

Rahvuslik, etniline ebavõrdsus – teisest rahvusest või teise etnilise kuuluvusega 
isikute mittesallimine, tagakiusamine või nende eelistamine; nendele osaks saavad 
piirangud hariduses, töös, abielus; nende halvustamine, avalikult või varjatult 
mõnitamine, “siltide” külgekleepimine jne. 

Rassiline ebavõrdsus – sarnaneb rahvusliku, etnilise ebavõrdsusega, kuid esineb teist-
sugustes  vormides : sallimatus, tagakiusamine, piirangud või eelistatus hariduses, tööalal, 
abielus jne. 

Indiviidi omadustest tulenev ebavõrdsus – ilu, hea kehaehitus, mõistus, mälu, 
tahtejõud, töövõime, suhtlemisoskus, liidriomadused, karismaatilisus, orientatsioonidest 
ja püüdlustest tekkivad erinevused, mis võivad tänapäeva ühiskonnas kujuneda 
sotsiaalseks ebavõrdsuseks, teatud tüü pide  eelistamiseks. 

Sooline ja vanuseline ebavõrdsus – naiste ja elatanud inimeste varjatud ning avalik 
diskri- mineerimine või noorte meeste eelistamine. 

Haridusest ja professionaalsest ettevalmistusest tulenev ebavõrdsus – massiharidus 
või privilegeeritud  haridus , kõrgelt väärtustatud professionaalsed oskused, 
kõrgetasemeline ettevalmistus (professionaalsus ja  haridus ), professionaalne 
tulemuslikkus, produktiivsus või vastupidi. 

Elu- või tegevuskohast tulenev ebavõrdsus – tsentrumi ja perifeeria erinevustest 
tulenevad erinevused hariduses, informatsiooni kättesaadavuses, kultuuritarbimises, 
töötasudes, töö- hõives, tutvustes, maailmapildis, ühiskonnapildis jne. 
Sotsiaalne ebavõrdsus on oma olemuselt hüvede ja ressursside erinev jaotus inimeste, 
pere- kondade ja gruppide vahel, tegelikult ka territooriumi ja riikide järgi. Rikkuse 
ebavõrdne jaotumine ühiskonnas on üks püsivamaid inimmaailma seadusi, mis ei küsi 
riigist ega ajastust. Juba suur klassik Pareto uuris erinevaid rahvaid ja riike eri ajastutel 
ning leidis, et ikka ja alati toimib ebavõrdse jaotuse printsiip. Nii, et mis tahes ühiskonnas
mis tahes ajal koondub 80% jõukusest 20% inimeste kätte. Ja ülejäänud 20% jõukusest 
jaguneb 80% inimeste vahel. Suuri kõrvalekaldumisi sellest jaotusest pole 
kultuurmaailmas ette tulnud. Kui majanduslik ebavõrdsus kasvab liiga suureks, hakkavad
jõukusest ilma jäänud mässama ning valitsus kas kukutatakse või on sunnitud muutma 
oma majanduspoliitikat. Kui aga hüvede ja ressursside jaotus liiga võrdseks muutub, ei 
hakka keegi pingutama, kuivõrd produkt jaotatakse niikuinii võrdselt ning sellest tulenev 
majanduslik langus toob omakorda kaasa rahulolematuse ja võimu vahetumise. 
Teine suur klassik Simon Kuznets on väitnud: „Kui piisavalt kaua oodata, siis kaasneb 
kasvuga ühel hetkel ka ebavõrdsuse vähenemine“. Madala tulutaseme korral toob 
majanduskasv paratamatult kaasa tulujaotuse ebavõrdsuse suurenemise. Keskmise ja 
kõrge tulutaseme korral aga vähendab majanduskasv reeglina ebavõrdsust. Tulude 
kontsentreerumine teatud rahvastikukihi kätte on praktiliselt ainukene võimalus 
tulevikuinvesteeringuteks vajaliku rahahulga säästmiseks arengu varasematel astmetel. 
Majanduseliidi  investeeringud  arendavad riigi majandust tervikuna ning investeeringutest
saadavat tulu on võimalik arengu hilisematel etappidel ümber jaotada. Ühtlasema jaotuse 
korral tarbiksid vaesed investeeringuteks vajalikud ressursid lihtsalt ära. 
29 
Riigi keskmise tulutaseme ja tulujaotuse ebavõrdsuse vahelise U-kujuise seose (algul tulujaotuse 
ebavõrdsus suureneb, siis väheneb) põhjuseks peetakse arenguga kaasnevaid struktuurseid 
muutusi majanduses: 

Arengu varajases faasis suurendab ebavõrdsust rahvastiku suundumine madala 
tulutasemega 
traditsioonilisest sektorist kiiresti kasvavasse kõrge tulutasemega kaasaegsesse sektorisse.
Kuni kaasaegne sektor on traditsioonilisega võrreldes väike, saavad kõrgemat tulu vaid 
vähesed ning ebavõrdsus ühiskonnas paratamatult kasvab. Lisaks on sektorisisesed 
tuluerinevused kaasaegses harus reeglina suuremad kui traditsioonilises harus. 

Arengutaseme tõustes rahvastiku kasv reeglina aeglustub. Sellega kaasnev tööjõu 
pakkumise langus suurendab palgataset ka traditsioonilises sektoris ja sektoritevahelised 
tuluerinevused vähenevad. 
Thomas Piketty (Kapital XXI sajandil) on aga väitnud: „Pole mõtet  loota , et  kapitalism  
ise loob harmoonilise ühiskonna. Ebavõrdsust on õiguspoolest vähendanud ainult sõjad ja
poliitilised otsused“. Näiteks 20. sajandil vähendasid ebavõrdsust: 
Hävitamine. 
o Kaks maailmasõda. 
o Suur depressioon.
Poliitilised muutused pärast Venemaa 1917. aasta oktoobrimässu, suurt depressiooni ja 
maailmasõdu. Rikaste riikide nendest sündmustest ärahirmutatud eliit vähendas oluliselt 
rahulolematute vastu politsei ja armee kasutamist ja oli tahes-tahtmata valmis läbi viima suuri 
sotsiaalseid reforme, liikuma „sotsiaalse turumajanduse“ suunas, ehitama heaoluriiki, pakkuma 
tasuta haridust, rakendama astmelist maksustamist, finantssüsteemi riiklikku regulatsiooni, ... 
Thomas Pikett (Kapitalism XXI sajandil) on samuti väitnud: „Rahvastiku vähenemine annab 
tohutu eelise päritud varale tööga teenitud tulu ees“. Kui varem jagunes perekonna pärandus 
reeglina mitme lapse vahel, siis praegu võrdlemisi tavalise ühelapselise perekonna puhul pärib 
see laps ainuisikuliselt kogu perekonna vara. See päranduse läbi jõukaks saanud kodanik võib 
abielluda  teise perekonna ainsa pärijaga ja piirduda samuti ühe lapsega, kelle kätte koondub juba 
kahe perekonna pärandus. 
Riik on tahes-tahtmata sunnitud tegelema rikkuse ümberjaotamisega. Selleks kasutab ta 
majanduspoliitikat või sotsiaalpoliitikat, kusjuures väga tihti on keeruline nende vahele selget 
piiri tõmmata. 
Vahemärkusena tuleks mainida, et Eestis käsitletakse kogu sotsiaalvaldkonda liiga primitiivselt. 
Seda seostatakse põhiliselt seoses vanade, haigete, näljaste, kodutute jms inimestega. Haiged 
vajavad ravimeid, näljased toitu, kodutud peavarju. Sotsiaalvaldkonna problemaatika on nendest 
materiaalsetest vajadustest palju laiem. 
Kaugeltki mitte kõik majandusteadlased ei suhtu sotsiaalpoliitikasse pooldavalt. On aval- datud 
isegi arvamust, et sotsiaalpoliitikal pole majanduslikku õigustust ja on vaid poliitilised 
põhjendused (näiteks koguda laiskade hääli). Tänapäeval domineerib siiski arvamus, et sotsiaal- 
poliitika eesmärgid, kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on järgmised. 

 Eetilised  (õiglus, võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus). Harimatu, haige, töötu, 
näljane, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik 
vaatepilt. Teda on valus ja ebameeldiv vaadata, seda enam ühistranspordis taluda. See 
rikub inimeste meeleolu, töövõimet, tervist, ... Sotsiaalpoliitika peab kodanikke sellise 
psüühilise trauma eest kaitsma. 

Poliitilised (klassivastuolude leevendamine, rahvuse ühtsuse suurendamine). 
Tahetakse, et objektiivsetel põhjustel või ka täiesti enda süül raskesse (majanduslikku) 
olukorda sattunud inimesed riigivõimu vastu mässama ei hakkaks. Euroopa demokraatlik 
riik on mingi – isegi väga väikesearvulise – grupi vastuhaku korral äärmiselt abitu ega 
söanda üldjuhul mõjusaid (resoluutseid) vastumeetmeid rakendada. Poliitilisele 
stabiilsusele 
30 
suunatud sotsiaalpoliitikat  toetavad  ka alalhoidlikud ettevõ tjad , kes on ära hirmutatud Marxist, 
1930. aastate alguse ülemaailmsest majanduskriisist, omaaegsest NSV Liidust, Põhja-Lõuna 
vastuoludest, islamifundamentalismist, terrorismist ning sotsiaalsetest pingetest üldse. Ettevõtjad
teavad, et vaesed on alati olnud oma tegutsemistes väga radikaalsed. 
Majanduslikud (majandusliku arengu toetamine). Harimatu ja haige töötu ei tooda väärtusi, 
tulu ettevõtjale ega maksa riigile makse. Vastupidi, ta palub-nõuab igat  sorti abirahasid ja on 
riigile (ettevõtjatele, maksumaksjatele üldse) koormaks sünnitoetusest kuni matusetoetuseni. 
Pealegi tekitab selline kontingent riigile ning ettevõtjatele kahju kuritegevusega. Niisuguse 
inimgrupi tarvis peab riik tegema arvestatavaid kulutusi politseile, prokuratuurile, kohtutele, 
vanglatele, kriminaalhooldusele jne, ettevõtjad aga turvateenistusele. Seepärast püüabki riik 
sotsiaalpoliitika abil vähendada abivajajate ja potentsiaalsete kurjategijate arvu ning suurendada 
(haritud, tervete, seaduskuulekate, kõrgepalgaliste) väärtuste ning tulu loojate ja maksumaksjate 
arvu. Sotsiaalpoliitikat ei käsitleta “laialijagamisena”, vaid investeeringuna  inimkapitali
Ühiskonna sihiks on luua võimalikult paljudele inimestele tingimused oma potentsiaali parimaks 
realiseerimiseks. Seda eesmärki toetab kindlasti ka (noorte) spordi ja huvialaringide piisav 
finantseerimine. Tänu sellele on hiljem võimalik kokku hoida kulutusi tervishoiule, politseile, 
vanglatele, narkovõõrutusele jne. Huvialaringide finantseerimine on kasulik ka majandusele. 
Näiteks Eesti elektroonikatööstuse edu ei  tugine  ainult Tallinna Tehnikaülikoolile ja omaaegsele 
Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudile. Väga oluline oli ka kunagise Tallinna 
Pioneeride Palee raadioringi tegevus. 
Sotsiaalpoliitikast rää kides  ja kirjutades lähtutakse Eestis tihti enamasti just eetilistest, 
humaansetest ning üksikisikukesksetest põhjendustest. Mõned autorid samastavad sisuliselt 
sotsiaalpoliitika samariitlusega. Arenenud riikides on sotsiaalpoliitika aga majanduspoliitika osa. 
Selle kujundamisel lähtutakse eeskätt ratsionaalsetest ühiskonnakesksetest põhjendustest. 
Probleeme vaadeldakse kiretult, pragmaatiliselt ja isegi mõnevõrra küüniliselt. 
Kui sotsiaalpoliitika eetiline eesmärk rajaneb suuresti humaansetel, siis poliitiline ja majanduslik
eesmärk täiesti ratsionaalsetel põhjendustel. Kuna meie kultuuriareaalis abst- raktselt 
humanistlikud argumendid enamikku inimesi niikuinii ei veena, võikski sotsiaal- poliitika 
problemaatikale läheneda eeskätt majanduslikust  aspektist . Tegelikult on Euroopas alati niimoodi
tehtud. Tööstusrevolutsiooni käigus ei kehtestatud ju 8- tunnist  tööpäeva, perekonna ülalpidamist 
(ühiskonna, sh palgatööjõu taastootmist) võimaldavat palgataset ja üldist kooliharidust mitte 
(kristlikust) ligimesearmastusest, vaid hoopis ratsionaalsetest ühiskonnakesksetest põhjendustest 
lähtudes. Palgatööjõud pidi suutma ennast (laiendatult) taastoota, muidu varisenuks ju kogu 
(kapitalistlik) süsteem varem või hiljem kokku. 
Põhimõtteliselt on ühiskonnas võimalikud järgmised jaotusprintsiibid: 

võrdselt; 

vastavalt vajadustele; 

vastavalt võimalustele; 

vastavalt teenetele või saavutustele; 

vastavalt otsesele panusele; 

vastavalt jõupingutustele.
Sotsiaalsete suhete seisukohast vaadatuna on ühiskonna kaks peamist institutsiooni: 
turg;
riik.
Majanduse põhiinstitutsioonidena vaadeldakse aga järgnevat kolme: 
o
turg (konkurents ja läbirääkimised); 
o
ettevõte (hierarhia ja demokraatia); 
o
riik (demokraatia, bürokraatia, läbirääkimised). 
31 
Praktilise poliitika tasandil võib eristada kahte riigi sekkumise valdkonda. 

Esimeses valdkonnas on riik ühiskonna õigusliku süsteemi looja, kes peab tagama 
seadused ja korra, kaitsma riigi territooriumi välise agressiooni eest ning toetama teatud 
traditsioonilisi moraaliväärtusi. 

Teine riigi tegevuse valdkond on sekkumine majandussüsteemi toimimisse, selleks et 
otseselt reguleerida või juhtida tootmist, piirata mõnel määral või tervikuna 
omandiõiguse teatud aspekte (mida tavaliselt seostatakse eraomandusega). Sellise 
sekkumise eesmärk on ümber jaotada tulusid ning anda hüvesid ja osutada teenuseid 
põhimõtetel, mis erinevad turumehhanismidest (mille eest sa maksad, seda ka saad). 
“Uusparempoolsed” poliitilised liikumised USA-s ja Lääne-Euroopas toetavad tugevalt 
ulatuslikku sekkumist riigi tegevusse esimeses valdkonnas (näiteks suuremate 
riigikaitsealaste kulutuste tegemist või dogmaatilisema hoiaku võtmist 
moraaliküsimustes). Samal ajal teevad nad ettepaneku “riigi tagasitõmbamiseks” 
sotsiaalse heaolu ja majanduse juhtimise valdkonnas. 
Mõned demokraatliku sotsialismi vormid on aga hoopis vastupidisel seisukohal. Nad 
toetavad liberaliseerumist moraaliküsimustes ning riigi väiksemat aktiivsust esimeses 
sfääris üldse, kuid samal ajal soosivad valitsuse tegevuse laienemist teises valdkonnas 
(sekkumises majandussüsteemide toimimisse). 
Meie aja mõ nede  peamiste ideoloogiate erinev suhtumine riigi sekkumise nendesse kahte 
aspekti oleks järgmine (joonis 2): 
UUS - PAREMPOOLSUS 
SEKKUMINE MAJANDUSSÜSTEEMI TOIMIMISSE 
ANARHISM 
KONSERVATISM  KOMMUNISM  
SOTSIAALDEMOKRAATIA 
Joonis 2. Peamiste ideoloogiate erinev suhtumine ühiskonna õigusliku süsteemi loomisse ja 
majandussüsteemi toimimisse. 

anarhism – toetab vähest sekkumist mõlemas valdkonnas; 

kommunism – toetab aktiivset sekkumist mõlemas valdkonnas; 

sotsiaaldemokraatia – toetab aktiivset sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja 
vähest 
sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana; 

uusparempoolsus – toetab vähest sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset
sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana; 

konservatism – toetab keskmist sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset 
sek- 
kumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana. 
32 
ÜHISKONNA ÕIGUSLIKU SÜSTEEMI LOOJA 
Erinevad poliitilised jõud (parteid, huvigrupid) püüavad suunata riigi majandust (ja arengut 
üldse) erinevates suundades. Mis tahes majanduspoliitilist nähtust on põhjust käsitleda kahel 
ristuval  teljel  (joonis 3): 
poliitikateljel, mis algab demokraatiast ja lõpeb diktatuuriga; 

majandusteljel, mis algab kõigi inimeste majandusliku võrdsuse taotlustest ja lõpeb 
ini- meste ebavõrdsuse paratamatuse tunnistamisega. 
MAJANDUSE 
DIKTATUUR 
Kui sellesse koordinaadistikku lisada veel kolmas:
edumeelsusest ehk reformismist algav ja alalhoidlikkuse ehk konservatismiga lõppev 
komponent ,
siis kujuneb selles koordinaadistikus suletud ring, milles saab kujundada eri poliitiliste jõ udude  
asendit ja nende taotluste suundi (joonis 4). 

Monopolistlik kapitalism, mis tähendab poliitiliselt parempoolset diktatuuri. 

Vabaturumajandus. 

Stabiilne turumajandus, mis on poliitiliselt mõeldav ainult demokraatliku õigusriigi 
oludes; 

Sotsialistlik võrdsusmajandus. 

Plaani- ja käsumajandus, mis on mõeldav ainult vasakpoolse diktatuuri oludes.
Mudel on huvitav selle poolest, et plaanimajandus ja monopoolne kapitalism, mis on ise 
ennast reklaaminud absoluutsete vastanditena, on tegelikult siiski teineteisele väga 
lähedased majan- duslikud seisundid. Kui joonelises mudelis võivad vasak- ja 
parempoolsus kohtuda vaid läbi keskpaiga, siis uues mudelis on see võimalik ka nn 
antitsentris.
Korporatiivne-monopolistlik kapitalism ja  sotsialism  kasutavad praktiliselt ühesuguseid 
majandamise oskusi ja meetodeid. Üks liberaalide tähtsamaid praktilisi tähelepanekuid 
on olnud: riik juhib raha ja majandust halvasti sellepärast, et need pole tema omad. Siit 
siis kuulsaks saanud lause: riik on halb peremees. Aga ka tänane erakorporatsioon on 
päris tihti halb peremees. Mingisugust põhimõttelist vahet globaalse investeerimisfondi ja
kommunaalset haldusprojekti majandava ametniku vahel pole. Mõlemad opereerivad 
võõra rahaga ja nende ükskõiksuse määr on sama. Pentagoni ametniku mõtteviis ei erine 
kuigi palju omaaegse NSV Liidu Plaanikomitee ametniku omast. 
33 
TELG  
VÕRDSUS 
EBAVÕRDSUS 
DEMOKRAATIA 
Joonis 3. Teljestik, milles kujunevad mis tahes poliitilise jõu majanduspoliitilised suundumused. 
POLIITIKA TELG 
20. sajandi esimese poole negatiivsete ja ohtlike arengute vältimise sisepoliitiliseks vahendiks sai
pärast II maailmasõda solidaarne  heaoluriik , millega üritati 19. sajandist pärit teravaid 
klassivahesid kinni mätsida. Seda võimaldas tollane kiire majanduskasv, beebibuum ja 
läänemaade roll maailma töökojana. Ka oli Euroopa ühiskond pärast II maailmasõja vapustusi 
suhteliselt aldis riigi poolt propageeritud kodurahu, koostöö ja rahvusliku üksmeele loosungitele.
Kapitalismi loomuomaste vastuolude tasakaalustamiseks on arenenud välja heaoluriik 
(heaoluühiskond), mille sunniinstitutsioonide (näiteks maksusüsteemi)  moraalne  õigustatus ehk 
legitiimsus tuleneb ühiskonna ühistahtest tõkestada süvenevat destruktiivsust. Seaduste abiga 
institutsionaliseeriti ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse moraalsed ja majanduslikud alused 
ning takistati vägivalda ja sotsiaalsete konfliktide ülemäärast paisumist. Valitsuse toiminguid, 
nagu rahalised toetused,  tervishoid , haridus, toidu jagamine, majutus ja muude esmaste vajadus- 
te rahuldamine, võib tuua ü hise  nimetaja – heaoluriik (welfare state) – alla. Heaoluühiskonnas 
hoolitseb riik selle eest, et kõikidele sotsiaalsetele kihtidele oleks tagatud arstiabi, haridus ja 
sotsiaalabi, seda ka töötuse, invaliidsuse jms korral. Heaoluühiskond on kapitalistlik turu- 
majanduslik ühiskond, kus eraomandi tegevusse sekkub riik. Sotsiaalsed garantiid on ka vähe 
kindlustatud kihtidel. Heaoluriik ei suuda vaesust täielikult likvideerida, kuid annab võimaluse 
elus edasi jõuda ja tekitab perspektiivitunde. Heaoluühiskonnast ja -riigist räägitakse valdavalt 
kui majanduslikust, ideoloogilisest ja sotsiaalabile rajatud sotsiaalsest organismist. Peale reaal- 
sete  võimaluste on heaoluriigis tähtis usk õiglasse ühiskonnakorraldusse, sellesse, et valitsus 
tegutseb oma kodanike huvides. Selline  veendumus  parandab (riigi) sotsiaalset kliimat ja annab 
inimestele vajaliku kindlustunde. See omakorda orienteerib inimesi maksimaalselt tegutsema 
oma reaalsete võimaluste ja vajaduste piires, mitte kurtma selle üle, et keegi on temast rikkam 
või et valitsus on paha. 
Ida-Euroopa maksis oma „okastraaditaguse eluga“ selle eest, et lääs sai üles ehitada 
heaoluühiskonna. Ida-Euroopa oli lää nele  hirmuks. Rikkad kartsid revolutsiooni ja kommuniste. 
Just setõttu olid nad valmis maksma kõrget tulumaksu, pärandimaksu, omandimaksu, 
solidaarsusmaksu. 
34 
II maailmasõja jä rgne  areng näitab, et heaoluühiskonna ehitamist soodustas ühtne kultuuritaust: 
kui peremees ja sulane tunnevad end mingis sügavamas mõttes ühe pere liikmena, siis pole 
solidaarsuski põhimõtteliselt võimatu. Rahvusriikides toimib demokraatia paremini. Rahvuslik 
solidaarsus  vähendab kuritegevust ja pidurdab ühiskonna kihistumist ülirikasteks ja väga 
vaesteks. Globaliseerumisajastul aga võivad peremees ja sulane asuda teine teisel pool maakera 
ning solidaarsuse võimaluski kaob. 
Heaoluühiskonna algne eesmärk – pakkuda kõigile oma  liikmetele  turvalist elu – on tänapäeva 
riskiühiskonnas siiski ilmselt täitumatu igatsus. Postmodernne (heaoluühiskonna) poliitika ei 
taotlegi üldrahvalikku konsensust, aga väldib samas ka leppimatuid konflikte, ideoloogiliste 
vastandumiste fataalsust, klasside või rahvuste igipõlist viha. Tunnustatud on olukordade, 
huvide, identiteetide mitmesus. Igaühelt on oodatud valmisolek võtta vastu uusi väljakutseid, 
leida igas uues probleemsituatsioonis parim võimalik valik. 
Äärmusi kõrvale jättes on enamik ühiskonnaanalüütikuid ja ühiskondlikke liikumisi veen- dunud
teatud „mõõduka võrdsustamise“ vajalikkuses. Lahendada on aga vaja järgmised väga rasked 
küsimused. 

Kes peaksid olema võrdsustamise objektid (kas üksikisikud, perekonnad, 
majapidamised, 
sotsiaalsed  klassid  või mingid muud rühmad)? 

Milliseid hüvesid või väärtusi peab ümber jagama (kas sissetulekuid, vara, hariduse 
saamise 
võimalusi, tervisehooldust, muid võimalusi või õigusi)? 

Milline peaks olema taotletav võrdsustamise määr?
Liberaalse mõtteviisi järgi eksisteerib kaks olulist põhjust, miks riik peab aktiivselt 
sekkuma indiviidide ja gruppide vabasse suhtlemisse. 

Vaba turumajanduse korral eksisteerib mitmeid mõjuvõimsaid ja agressiivseid 
gruppe, mille 
käitumine võib olla ohtlik teistele ning kehtivatele  seadustele . Negatiivseid tagajärgi on 
võimalik ära hoida ainult riigi karmi sekkumisega. 

Turumajanduse korral eksisteerib ühiskonnas paratamatult ebavõrdsus, misto ̃ttu 
paljud 
grupid kannatavad sotsiaalmajanduslikku puudust.
Liberaalne riik on üsna aktiivne oma kujutluses riigi rollist. Selline riik on reguleerija, 
hoides ära ja ohjeldades indiviidide ning gruppide käitumist, mis võiks ohustada avalikku
huvi. Liberaalne riik on ümberjagaja, sekkudes sotsiaalsetesse ja majanduslikesse 
protsessidesse ning tagades kõigile inimväärse hüvede (kaupade ja teenuste) taseme. 
Konservatiivses riigis peaks riigi osalus olema minimaalne. Riigil peaks olema militaarne
ja poliitiline jõud ainult selleks, et kaitsta ühiskonda ning selle suveräänsust välise 
agressiooni eest. Kuid ühiskonna sisemistesse protsessidesse riik sekkuda ei tohiks. 
Turumajandus suudab ise välja töötada optimaalse ning funktsioneeriva sotsiaalse ja 
majandusliku korra. Seega oleks riik valvur, kes tagab põhilised õigused kõigile 
ühiskonnaliikmetele. Riik piirduks kõigest üksikute ühiskonnale ohtlike indiviidide ja 
gruppide korralekutsumisega ning minimaalsete toetuste jagamisega võimalikult 
vähestele. 
Majanduse arengut kahjustavate feodaalse ühiskonna traditsioonide vastu sõdides 
formuleeris vabaturumajanduse klassik Adam Smith mõtte turu nähtamatust käest, mis 
omavolitsevate riigiametnike asemel majandusprotsesse juhtima peaks. See nä htamatu  
käsi oli – ja on siiani – turuprotsessidele objektiivse, erapooletu ning vältimatu mõjuga, 
luues majandussubjektidele oma tublidusest ja töökusest tulenevad võimalused rikkaks 
saada või põhja minna. Tänapäeva arenenud tööjaotuse tingimustes muutuvad 
turuprotsessid aga üha enam anonüümseteks. Turuprotsesse läbinähtavaks muuta ja 
majanduslikku vastutust subjektide vahel õiglaselt jagada suudab ainult sihipäraselt välja 
arendatud terviklik majandusprotsesse reguleeriv seadustik. 
Nähtamatu käe kontseptsioon, millele tugineb nüüdisaegse  majandusteooria  aluseks olev 
konkurentsituru mudel, eeldab, et riik ei ole valitsuse näol väljaspool seadusi ega 
üldlevinud käitumisnorme ning kasutab talle delegeeritud võimu üksnes minimaalse ja 
hädavajaliku koguse avalike teenuste pakkumiseks. Riigil on oma kindel roll ka 
turumajanduse tingimustes. Juba turumajanduse klassik Adam Smith hoiatas “nähtamatu 
käe” (anonüümse hinnamehhanismi ja 
35 
konkurentsi) liigse usaldamise eest. Turu iseregulatsioonil oli tema arvates vähemalt kaks külge. 
Ühest küljest on kasumisoovist ajendatud vabal konkurentsil omad vaieldamatud voorused. Vaba
konkurents on 1) erapooletu; 2) anonüümne; 3) armutult ehk valikuta kõikehõlmav 
hinnanguandja. Kuid teisest küljest ei tohi märkimata jätta ka vaba konkurentsi teatavaid 
puudusi. Vaba konkurents on 1) inertne; 2) lühinägelik; 3) sotsiaalselt disharmooniline. Just neist
puudustest tulenevate ohtude eest hoiataski Adam Smith inimkonda. Tema sõnul tulevat karta 1) 
anarhiat; 2) umbejooksmisi, st majanduslaevade madalikele kinnijäämist või karile- jooksmist; 3)
kriise; 4) konflikte jm. 
Praktika on näidanud seda, et nii arengumaades kui ka normaalselt funktsioneeriva turu- 
majanduse poole pürgivates Kesk- ja Ida-Euroopa (siirde)majandustes ei viidanud kaugeltki 
mitte kõik tõsiasjad sellele, et liigutakse just nähtamatu käe mudeli suunas. Majandusteadlased 
Frye ja Shleifer eristavad lisaks klassikalisele nähtamatu käe (invisible  hand ) mudelile veel 
abistava käe (helping hand) ja kahmava käe (grabbing hand) mudeleid.  Viimased  kaks 
kirjeldavad seda, millise rolli võttis riik endale paljudes vähe arenenud ja siirdeprotsessides 
olevates riikides. 
Abistava käe mudelit iseloomustab see, et valitsus on seadustest üle ja kuritarvitab oma võimu 
mõnede  huvigruppide  ning majandussektorite äritegevuse toetamiseks, kasutades selleks 
selektiivseid regulatsioone. Riigiametnikud hakkavad mängima olulist rolli seaduste ja lepingute 
jõustamisel. Mitmesuguste toetuste, subsiidiumide, erisoodustuste jne keerukas süsteem loob 
soodsa pinnase organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni tekkeks ning levikuks. 
Veelgi kurvemad tagajärjed on kahmava käe mudeli elementide rakendamise korral. Ka siis on 
valitsus seadustest üle ja kasutab oma võimu ekstrarendise võtmiseks, põhiliselt loomulikult 
maksukoormuse tõstmise teel, et siis jõuluvana mängides rahuldada endaga seotud gruppide 
huve. Seadusandlikud organid ja neid  toetav  institutsionaalne raamistik töötavad kehvalt ning 
maffia tüüpi organisatsioonid asendavad tihti riiki lepinguliste suhete korraldamisel ja 
jõustamisel. 

Demokraatlik majanduspoliitika peaks lähtuma järgnevast.
Kõrvuti turuga eksisteerivad individuaalsete eelistuste teostamiseks teisedki  mehhanismid
eelkõige demokraatlikud valimised.
Välise sekkumise võimalused poliitilis-majanduslikku süsteemi on piiratud. Majanduspoliitilised
otsused korrigeerivad ennast tagasiside mehhanismi kaudu ise. 

Riigi sekkumine majandusellu on siiani võrdlemisi diskuteeritav teema ja majandusteadlased on 
selles küsimuses tihti väga erinevatel seisukohtadel. Turgu ja riiki peetakse tavaarusaamade 
kohaselt teineteist välistavateks majanduse regulatsioonimehhanismideks. Tegelikult ei eksis- 
teeri aga turg – vähemalt tänapäeva maailmas – riigita. 
Majanduspoliitikat kavandades ja ellu viies sekkub riik paratamatult ühiskonna ellu. See on 
üldjuhul vältimatu. Samas peab aga riigipoolne sekkumine olema võimalikult diskreetne, st 
taktitundeline. Turumajanduse tingimustes, kus suur osa on iseregulatsioonil, peaks riigi 
sekkumine olema võimalikult minimaalne. Sekkumisel peab riik tingimata arvestama ka oma 
võimekusega. Kui riik on teovõimetu (või madala teovõimega), tuleb eriti hoolikalt kaaluda tema
sekkumist majandusellu. Ebakompetentne sekkumine võib teha rohkem kahju kui kasu. 
Riigipoolne sekkumine ühiskonnaelu ja majanduspoliitika erinevates valdkondades võimal- dab 
riigil kontrollida senise majanduspoliitika õigsust ja tulemuslikkust ning vajadusel seda 
korrigeerida ja mõjutada. Sekkumisega kaasnev majandusliku reeglistiku täiustamine peaks 
kaasa aitama riigi majanduspoliitika eesmärgipärasele korraldamisele ühiskonna heaolu suuren- 
damise  nimel. 
Kõige üldisem ja tüüpilisem riigipoolne sekkumine on uute ja täiendavate seaduste ning 
õigusaktide kehtestamine, olemasolevate täiendamine või muutmine. See tähendab sisuliselt 
majandustingimuste muutmist, mis omakorda tingib majandusüksuste ja üksikisikute sunnitud 
reageerimise vastavatele muudatustele. Lõpptulemusena peaks muutuma ka majandusüksuste ja 
üksikisikute otsustamine ning käitumine. 
36 
Turutõrgete kõrval võivad aga esineda ka riigitõrked. See seostub riigivõimu kuritarvita- misest 
ja selle vältimisest tekkivate rahvamajanduslike kuludega. Riiklikud otsustajad ei valda tihti 
piisavat asjakohast teavet. Nad ei lähtu üksnes üldsuse huvidest. Niivõrd, kuivõrd on olemas 
vaba mänguruumi, tõuseb siingi esiplaanile omakasu. Seejuures võib eristada 
poliitikatõrkeid (demokraatiamehhanismis); haldustõrkeid (avalikus halduses). 
Majanduspoliitika võimalusi ei maksa ka üle hinnata – areng kui selline saab tugineda ikkagi 
vaid objektiivsetele arenguseadustele (isegi Teaduslik kommunism väitis, et tugineb 
objektiivsetele arenguseadustele?!). Majanduspoliitika abil on võimalik mingeid arenguid 
kiirendada või aeglustada, arenguvektori suunda veidi muuta. Aga seniste arenguvektorite 
vastassuunaliseks muutmine on enamasti hoopis võimatu või vähemalt väga kallis. 
Majanduspoliitika kujundamisel ja elluviimisel võiks lähtuda põhimõttest a la dieet on 
toitumisviis, mis võimaldab kaalus aeglasemalt juurde võtta. 
Riigipoolsel sekkumisel võib kahtlemata eristada nii negatiivseid kui ka positiivseid külgi- 
tagajärgi (Raudjärv, 1995, lk 32). 

Riigipoolne sekkumine võib ettevõtetele tekitada kindlusetust ja segadust. 
Majandusliku 
reeglistiku pidev muutmine ei soodusta stabiilsust. 

Riigiasutused võivad reforme teha ka lihtsalt reformide endi pärast. Lihtsalt seletades:
mingi  ministeerium  peab oma töökust ja progressiivsust demonstreerima, oma olemasolu 
(veel parem laiendamist) õigustama. Minister vajab mänguruumi eneseteostuseks ja oma 
poliitilise karjääri edendamiseks jne. 

Riiklik sekkumine on tihti võrdlemisi kulukas (konkreetse abinõuga seotud 
täiendavad transaktsioonikulud; abinõu teostamise otsesed kulud; abinõu 
finantseerimisega seotud heaolukaod). Otsustajad vajavad teavet selle kohta, kas, mil 
viisil ja kui palju üldse sekkuda majandusprotsessi. Nendele küsimustele vastuste 
leidmisel tekivad paratamatult infokulud. Meetmete rakendamine toob kaasa ka 
kontrollikulud. Kui riik kasutab osaliselt turu tee- nuseid, tekivad siingi tehingukulud. 
Riigi  tegevusega  seotud transaktsioonikulud kajastuvad suuresti riikliku bürokraatia 
ülalpidamiskuludes. 

Üleliigse riikliku sekkumisega võib kergesti jõuda absurdini. Viimaste aastakümnete 
poliitika tulemusel on demokraatlikes  riikides märgatavalt kasvanud igasuguste 
“vä hemus - te” huvide rahuldamine ühiskonna kui terviku arvel. Tasakaalustamatus eri 
rahvusrühmade ametialase edenemise võimaluste vahel on USA-s aina kasvav probleem. 
Sellest üle- saamiseks on vastu võetud hulk seadusi, mille abil tahetakse ära hoida 
nahavärvi, usu- või soopõhist diskrimineerimist töökoha taotlemisel, hariduse 
omandamisel ja avalikel konkurssidel. Selle sisuks on allasurutud vähemustele tingimuste
loomine, kus nad saaksid edukalt konkureerida valgete keskealiste protestantlike inglise 
keelt emakeelena kõnelevate meestega. Nagu sellistel juhtudel ikka kipub olema, on ka 
“tasakaalustamispoliitika” loonud uue ebavõrdsuse. Näiteks kõikvõimalike vähemuste 
tööhõive tõstmisele suunatud abinõud USA-s on viinud olukorrani, kus sisuliselt 
diskrimineeritakse normaalset, tervet, heteroseksuaalset, valget, kristlikku meest. 
Seevastu lesbilisel, puuetega, islami usku neegrinaisel, kellel on valge mehega laps, on 
töökoht surmkindlalt garanteeritud. Firma, kellel õnnestub selline harvaesinev persoon 
tööle värvata, saab lausa uskumatuid soodustusi- dotatsioone-toetusi. USA õelad 
majandusteemalised anekdoodid pajatavad mustanahalisest juudipä ritolu  
lõunaameeriklasest, kes võib igaühe kohtusse kaevata ja ükskõik mille eest kahjutasu 
nõuda. Michigani ülikool eelistab vastuvõtul Aafrika, Ladina-Ameerika või indiaani 
päritolu noori. Vähemusgruppi kuuluv sisseastuja saab automaatselt kuni 20 punkti 
maksimaalselt võimalikust 150 punktist. Selline vähemuste eelistamine tähendab aga 
paratamatult enamuse diskrimineerimist. 

Valitsuse sekkumise puhul on ü heks  probleemiks ka nn  moraalirisk . Algselt 
kindlustusest pärit moraaliriski kontseptsioon hõlmas olukordi, kus tagatiste olemasolu 
(näiteks 
37 
kindlustusleping) mõjutab selle  omaja  käitumist riski realiseerumise suunas. Moraalirisk ei 
väljendu ilmtingimata selles, et varakindlustuslepingu omanik oma maja maha põletab, vaid ka 
lihtsalt selles, kui ta lepingu korral on veidi hooletum kui ilma lepinguta. Kindlustajale on 
probleem see, et lepinguga kaasnev moraalirisk suurendab kahju tõenäosust. Üldiselt esineb 
moraalirisk siis, kui mingi ohutusvõrk suurendab põhjendamatult riskija heaolu, kuigi ta 
olukorda kuritarvitab. Näiteks kui kommertspangad teavad, et riik ei saa endale lubada nende 
pankrotistumist, riskitakse palju rohkem. Sellega aga suureneb  kriiside  võimalus tulevikus. 
Riikliku sekkumise positiivseks tulemuseks võib olla seaduste varasemast suurem ühtlus- tatus 
ja parem seostatus (Raudjärv, 1995, lk 32). Sekkumine võib oluliselt vähendada riigibürokraatia 
omavoli. Majandusliku reeglistiku kehtestamisel-korrastamisel hakkab asi käima rohkem 
seaduste, mitte aga ametnike suva järgi (mis ametnikele muidugi üldse meeldida ei pruugi). 
Majanduspoliitika seisukohast vaadatuna on bürokraatia seadusandlike otsuste täideviiv organ- 
institutsioon. Bürokraatia tähendab juhtimise ratsionaliseeritud ja depersonaliseeritud süsteemi, 
mis kindlustab administratsiooni, instituutide, ettevõtete ja teiste eesmärgistatud gruppide tege- 
vuse maksimaalse täpsuse ning efektiivsuse. Bürokraatia on meetod kü simuste  ja probleemide 
täpseks lahendamiseks. Bürokraatia moodustavad kõik mittevalitavad valitsusametnikud. 
Bürokraatia on administratiivne poliitikat kujundav grupp suures organisatsioonis. Bürokraatia 
tähendab süstemaatilist administreerimist, mida iseloomustab spetsialiseerumine funktsioonide 
järgi, objektiivne ametikoha täitmiseks vajaliku kvalifikatsiooni nõue, tegutsemine vastavalt 
kindlaks kujunenud seadustele ja võimuhierarhiale. Bürokraatia on juhtimissüsteem, mille 
iseloomulikeks joonteks on pidev pürgimine võimu ja tööfunktsioonide endale allutamise poole, 
vä hene  initsiatiiv ning paindlikkus, hoolimatus inimeste vajaduste ja avaliku arvamuse suhtes, 
tendents jätta otsuste tegemine kõrgematele ametnikele või takistada tegutsemist kantseleilike 
meetoditega. 
Moodsal bürokraatial on võrreldes varasemate administreerimise vormidega kindlasti rida 
eeliseid: 

impersonaalne võimustruktuur; 

üheselt kindlaksmääratud allüksuste hierarhia; 

kindlad reeglid erinevate toimingute sooritamiseks, samas nende reeglite järgi vaba 
valik; 

lepingutel põhinev tasustamine; 

distsipliin, ametikohustuste tä itmise  kontroll. Bürokraatia alla kuuluvad 

valitsusasutused; 

teised riigiorganid-institutsioonid; 

kohalikud omavalitsusorganid.
Bürokraatia on mitteturumajanduslik otsustamissüsteem. Ametnikud on – nagu kõik 
teisedki ühiskonnaliikmed – ratsionaalsest omakasust lähtuvad  indiviidid . Nende 
kasufunktsiooni kujun- dab terve eesmärkide kimp: 

võim; 

tulu; 

prestiiž; 

turvalisus; 

mugavus; 

lojaalsus (idee, institutsiooni, riigi või mingi isiku suhtes); 

uhkus heast tööst; 

soov teenida avalikke huve (nagu ametnik  neid mõistab).
Mitmed majanduspoliitika õpikud klassifitseerivad ametnikke järgmiselt. 
Omakasutaotlejad 
38 
tõusjad (ründav strateegia); 
hoidjad (kaitsev strateegia). Segamotiividega 
innukad (lojaalsed mingile ideele); advokaadid (lojaalsed ametile);
riigimehed (lojaalsed riigile). 
Vastavalt eesmärgi prioriteetsusele kujunevad erinevad ametnikutüübid.
Probleemiks on kindlasti see, et ametnikud ei kvalifitseeri ennast tihti rahva teenritena. 
Nende ametikohad, mille nad on saanud otse või kaudselt rahva usaldusele tuginedes, on teinud 
neist riigi toimimisest kõige paremini informeeritud inimesed. Seda eelist võivad valitsus- 
ametnikud ära kasutada just oma isiklikes huvides. Olles piruka  jagamise  juures, on illusioon, 
nagu oleks pirukas jagajate jaoks küpsetatudki, kerge tekkima. Valitsusametnikud püüavad tava- 
liselt suurendada eelarvet, töötajate arvu, hierarhiatasandite hulka. Valitsusametnikud püüavad 
haarata enesele üha enam ja enam tegevusvaldkondi. Kogu maailmas on täiesti selge tendents 
valitsemiskulude suurenemise suunas. 
Üldjuhul kipub alati ja igal pool konkreetne võim just nimelt ametnike kätte koonduma. Nemad 
peavad ennast kompetentseteks. Tuletage meelde kas või inglise teleseriaale “Jah, härra minister”
ning “Jah, härra peaminister” või meie ajakirjanduses avaldatud artikleid kunagise Vabariigi 
Presidendi Kantselei direktori Tarmo Mänd’i rollist Kadrioru lossis  president  Arnold Rüütli ajal. 
Tundub, et Eestis juhivad kogu poliitikat „broilerid“, kes ei esinda mingit huvigruppi peale 
parteibürokraatia. 
Ametnike kompetentsuse ja ebakompetentsuse üle võiks muidugi diskuteerida, kuid konk- 
reetset infot valdavad ametnikud kindlasti tunduvalt paremini kui poliitikud. Halb on aga see, et 
ametnikkond ei ole kunagi huvitatud lõpptulemusest, vaid protsessist endast. Ainult pidev ja 
võimalikult kaua kestev protsess tagab ametnikele püsiva ning kindla töö. Oodatud tulemuse 
saavutamine seab selle püsiva ja kindla töö aga hoopis ohtu. 
Bürokraatia ja poliitikute omavahelisi suhteid iseloomustatakse mõistega „bilateraalne monopol“
ehk „kahepoolne monopol“. 

Ühelt poolt on bürood monopoolses seisundis teenuste pakkumisel, kuna enamasti ei 
peeta 
dubleerimist mõttekaks. 

Teiselt poolt on poliitikud monopsonisti seisundis.
Bürokraadid tegutsevad poliitikute agentidena. Tegemist on tüüpilise informatsiooni 
assümeetria situatsiooniga, kus teenust osutavatel agentidel on rohkem infot kui ostjatel 
(poliitikutel). 
Majanduspraktika on kahjuks näidanud, et demokraatia ei garanteeri poliitikute tarkust. 
Valimised ei taga kandidaatide tõelist selekteerumist. Seda võib, vähemalt osaliselt, 
kompen- seerida kvalifitseeritud bürokraatia. 
Valitsusasutuste ja teiste riiklike institutsioonide vahel puudub nende tegevuses 
konkurents ning nad eksisteerivad ja tegutsevad seetõttu sisuliselt monopoolsetes oludes. 
See suurendab bürokraatia võimu veelgi. 
Võimumehed püüavad valitsusasutuste monopoli vastu kas teadlikult või alateadlikult 
võidelda. Vähemalt salateenistusi on enamikus riikides tavaliselt mitu. Sellisel juhul nad 
konkureerivad omavahel, tasakaalustavad üksteist, nuhivad üksteise järele. Üks 
salateenistus koguks kõigi poliitikute kohta kompromiteerivad materjalid kokku ja võtaks
riigi sisuliselt enda kontrolli alla. Või teeks isegi riigipöörde. Näiteks Putin on loonud 
enda alluvusse tervelt ü heksa  eriteenistust – FSB, SVR, GRU, FSO ja teised. 
Ideaaljuhul peaksid toimima nn horisontaalsed vastutusmehhanismid. Need toimivad siis,
kui valitsuse erinevad osad (milledel igaühel on oma spetsiifiline vastutusala ja 
funktsioonid) jälgivad üksteise tegevust. 
Enamikus majanduspoliitika õpikutes on poliitika vahendid liigitatud vastavalt sekkumise
määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul järgnevalt. 
39 
Kõrvalehoidev. Valitsus ei mängi mitte mingit rolli majandusprotsessis. Iga tegutseja 
valib sõltumatult oma eesmärgid ja vahendid. Individuaalsete tegevuste koordineerimine 
toimub ainult turumehhanismi kaudu. 

Apelleeriv. Valitsus pöördub erinevate tegutsejate poole nõ rgema  või tugevama 
palvega oma individuaalsete otsuste tegemisel arvesse võtta valitsuse poliitika üldist 
suunda (eesmärkide, tähtaegade jne osas). Valitsuse põhilisteks vahenditeks on 
informeerimine ja nõuanded. 

Tasakaalustav. Valitsus neutraliseerib turu kahjulikud efektid. Ta loob reeglite ja 
eeskirjade väga üldise raamistiku, et mingilgi määral mõjutada individuaalseid otsustusi. 
Näiteks makromajanduslik stabilisatsioon, maksupoliitika, trustidevastased seadused, 
infrastruktuuri arendamine. 

Illustreeriv. Valitsus hoolitseb ettevõtete käitumise eest vastavalt rollimudelile. Ta 
teeb seda kas omaenda käitumise kaudu (kui osaleja turul nii pakkujana kui ka tarbijana) 
või teiste käitumise avaliku esiletõstmise kaudu (demonstratsiooniprojektid, autasud 
jms). 

Stimuleeriv. Positiivsete ja negatiivsete ergutusabinõude kaudu ahvatleb valitsus 
teatud käitumisviisidele. Vastutasuks on subsiidiumid , finantstoetus, madalamad maksu- 
ja lõivu- määrad. 

Osutav. Valitsus püstitab majandussektorite struktuuri ja arengu eesmärgid ning 
priori- teedid . Eesmärgid on siduvad valitsusele endale ja orientiirideks ettevõtetele. Sisse
on viidud intensiivne konsultatsiooniabi makro- ja mesotasandil. Turul osalejad on küll 
formaalselt endiselt sõltumatud, kuid nende tegevusväli on siiski oluliselt piiratud. 

Osalev. Valitsus võtab üle teatud ülesanded turul osalejatelt, kes pole võimelised 
piisaval määral realiseerima kollektiivseid eesmärke. Riiklikus omanduses ettevõtted või 
riigi osalus firmades on vahenditeks selle saavutamisel. 

Ettekirjutav. Valitsus sunnib turul osalejaid täitma teatud ülesandeid või kõrvale 
hoidma teatud tegevustest. Selle käitumisviisi üldisteks vormideks on lubade ja 
litsentside süstee- mid. 

Direktiivselt planeeriv. Kõikehõlmava plaani raames annab valitsus ettevõtetele 
direktiive kindlate ülesannete täitmiseks. Tihe kontroll, negatiivsed sanktsioonid ja 
sundus  on vahen- diteks, et saavutada ettevõtete tegevuse kooskõla valitsuse 
majanduspoliitikaga. 
Kuna valitsuse otsene mõju turul osalejate käitumisele väheneb eelnevas loetelus altpoolt 
ülespoole liikumisel, peavad ka eesmärgid muutuma üha vähem spetsiifilisteks, rohkem 
abstraktseteks ning ebamäärasemateks. 
Valitsuse käitumise stiil kõigis tegevusvaldkondades pole üldjuhul seesama. Majandus- 
praktikas ilmutab valitsus tavaliselt mitmeid erinevaid käitumise tüüpe üheaegselt. 
Turumajanduse tingimustes võib majanduselu reguleerivate abinõudena põhimõtteliselt 
kasutada 

krediidi-, maksu- ja hinnapoliitika mõjutamist; 

riiklikke tellimusi; 

otseseid subsiidiume jne.
Sellise tegutsemise eesmärkideks on 

kavandatud suundade ja eesmärkide saavutamine; 

kriisinähtuste pehmendamine; 
majanduse arengutempo stabiliseerimine jne.
Neid probleeme käsitleme mingil määral ka käesoleva loengukursuse kolmandas osas, 
kui analüüsime majanduspoliitika rakendamist Eesti Vabariigis. 
Tä iusliku  turu tähtsamate eeldustena nimetatakse tavaliselt järgmisi: 

kaupade homogeensus; 

majandusagentide suur arv; 

kokkulepete puudumine majandusagentide vahel; 
40 

vaba sisenemine turule ja vaba väljumine  turult

tä ielik  informatsioon hindadest.
Täiusliku vaba turu rohkearvulised teoreetilised eeldused on isegi abstraktse teooria 
kohta üsna ebamõistuspärased. 

Kõigil turuosalistel on tuleviku kohta olemas täiuslik informatsioon. 

Toimub täiuslik konkurents. 

Hinnad on absoluutselt tä psed ja ajakohased. 

Hinnasignaalid peegeldavad täielikult ühiskonna kõiki kulusid, välistegurid 
puuduvad. 

Puudub monopol (ainumüüja). 

Puudub monopson (ainuostja). 

Ükski üksiktehing ei saa turgu liikuma panna ja laiemat hinnastruktuuri mõjutada. 

Ühtki ressurssi ei jäeta kasutamata ega kasutata vaid osaliselt. 

Pole absoluutselt midagi, mida ei saaks vabalt osta ega müüa (ehk puuduvad 
mittelikviidsed 
varad). Seda tuleb vist mõista nii, et ka poliitikud ja bürokraadid on ostetavad ning 
müüdavad. 

Igasugust tehingut saab läbi viia “hõõrdumiseta” (puuduvad tehingukulud). 

Kõik tehingud on momentaansed (puuduvad tehinguviivitused). 

Mingeid subsiidiume ega muid moonutusi ei eksisteeri. 

Puuduvad tõkked turule sisenemisel või sealt väljumisel. 

Puudub regulatsioon. 

Puudub maksustamine (kui see siiski eksisteerib, siis ei moonuta see kuidagi 
ressursside 
ümberpaiknemist). 

Kõik investeeringud on täielikult jaotatavad ja vastastikku asendatavad – nendega 
saab kau- 
belda ja neid saab vahetada piisavalt ühetaoliste ja standardsete osadena. 
Asjakohase riskikorrektiiviga intressimääraga on piiramatu kapital kättesaadav 
igaühele. 

Igaüht motiveerib ainuüksi isikliku “kasulikkuse” maksimeerimine, mille 
mõõdupuuks on 
jõ ukus  või sissetulek.
Reaalses maailmas ei ole aga turg kaugeltki mitte täiuslik. 

Kui kellelgi oleks täiuslik informatsioon tuleviku kohta, kõrvaldataks see isik 
aktsiaturgu- 
delt. 

Konkurents on sedavõrd ebata ̈iuslik, et suuri kasumeid teenitakse tavaliselt kas 
iseenda 
oligopoolset jõudu või teiste tähelepanematust, tegevusetust või eksimusi ära kasutades. 

Turg teab kõike hindadest, kuid ei tea midagi kuludest. 

Suuremal osal looduskapitalile tekitatavast kahjust puudub hind ning parimad asjad 
elus on 
üldse hindamatud. 

Monopolid võimutsevad kõ ikjal

Ka monopsonid on kõikjal olemas. 

Suurfirmad liigutavad turge. 

Suurel osal maailma elanikest puudub töö. 

Enamikku looduskapitali ei saa osta ega müüa. 

Narkootikume küll müüakse ja ostetakse vabaturul, kuid see on kriminaalkorras 
karistatav. 

Tehingukulud on üldjuhul väga suured. 

Kõikjal on tehinguviivitused. 

Subsiidiumid ja muud moonutused on laialt levinud. 

Turule sisenemine ja sealt väljumine on väga raske. 

Igasuguseid regulatsioone on tohutult. 

Keerukas maksuseadustik eksisteerib praktiliselt kõigis riikides. 

Kaubandusvõrgust pole võimalik osta väga väikest kaubakogust. 
41 

Paljudele inimestele keeldutakse laenu andmast. 

Inimesed teevad heategusid jne.
Tegelikult toimib reaalne turg veelgi ebatäislikumalt, kui kinnitavad eeltoodud näited. 

Firmad, mis lõikavad kasu subsiidiumidest ja suunavad oma kulud firmast väljapoole 
(vältides läbipaistvust ja monopoliseerides turge), kalduvad turureaalsust eirama ja teevad
lobitööd uute reeglite kehtestamiseks (või vanadele läbi sõrmede vaatamiseks), mis 
rahulda- vad paremini nende erahuve. 

Inimesed on selleks liiga keerulised olendid, et tegutseda täiuslikult ratsionaalsete 
tulude ja kulude suhte maksimeerijatena. Sageli käitutakse väga ebaratsionaalselt, 
mõnikord eksitakse ja lastakse ennast mõjutada hinna kõrval paljudest muudest 
asjaoludest. 
Turg ei suuda hinnamehhanismi kaudu garanteerida kõigi ühiskonnale ja tema liikmetele 
vajalike hü viste  tootmist piisavas koguses. Samuti ei suuda turg vältida mitmesuguste 
kahjulike mõjude tekkimist. Mängus on igasugused nähtamatud tegurid, mida enamasti 
nimetatakse insti- tutsioonideks ehk mängureegliteks ( eetika , usaldusväärsus, sotsiaalne 
kapital jms). Pealegi muutuvad nad pidevalt. Lisaks sellele on agentidel endil palju 
nähtamatuid ja raskesti mõõdetavaid karakteristikuid (IQ, privaatinfo, moraalirisk, 
eelistused, pingutuse tase jms). Majandusprotsessid on tõenäosuslikud ja 
majandusagendid vaegteabega ning piiratud ratsionaal- susega. Nad näitavad üles 
eufooria- ja paanikahooge, ahnust ning lollust. 
Täiuslik pole ka riik, mis omakorda ei suuda kaugeltki mitte alati tagada ühiskondlike 
huvide silmaspidamist reeglite ja normide kehtestamisel ning nende rakendamisel. 
Riiklikud otsustajad ei valda tihti piisavat asjakohast teavet. Nad lihtsalt ei tea kõike. Ja –
mis veel hullem – erinevad huvigrupid püüavad neile pidevalt ette sööta valeinfot. 
Riiklikud otsustajad ei lähtu üksnes üldsuse huvidest. Esinevad poliitikatõrked 
(demokraatiamehhanismis) ja haldustõrked (avalikus halduses). Kõikjal on loodrid, 
lollpead, altkäemaksuvõtjad ja vargad. Kõik valetavad, petavad, varastavad ja 
skeemitavad. 
Ja üldse, igal pool, alati ning kõigil tasanditel võtavad otsuseid vastu piiratud teadmistega
inimesed, kes lähtuvad oma väärtushinnangutest, arusaamadest, hirmudest, ootustest ja 
kogemustest, omamata ligilähedaseltki tervikliku pilti toimuvast või arusaama üksikute 
otsuste teise või kolmanda järgu tagajärgedest. Hierarhilises organisatsioonis on info 
liikumine paratamatult valikuline. Ka täiesti aus ametnik – rääkimata tallalakkujatest ja 
pugejatest – lihtsalt ei julge mõnda asja öelda, mõnda asja aga kirjeldab natuke kergemas 
stiilis, kui see on. Seetõttu võib juht jääda uskuma oma suhtekorraldajate plära, president 
aga riigi valelikku propagandat. 
Konkurents loob muidugi efektiivsust. Kuid ka Pareto efektiivse jaotuse (kellegi olukorda
ei saa parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata) korral peab valitsus sekkuma 
majandusse, sest väga efektiivne jaotus ei pruugi ühiskonnale mingitel põhjustel üldse 
mitte meeldida. Kui mõnel osal rahvast pole piisavalt elatusvahendeid, on valitsuse 
ülesanne toimetada ümberjaotamist, tuues efektiivsuse ohvriks (suuremale) võrdsusele. 
Valitsuse sekkumine on võimalik ka juhul, kui üksikisik ei toimi oma isiklikele huvidele 
vastavalt (oma kasusid maksimeerimata). Inimesed suitsetavad, kuritarvitavad alkoholi, 
ei kinnita turvavööd, ei pane oma lapsi kooli jne. Valitsus sekkub, sest arvab end 
paremini teadvat, mis on hea ja mis on halb, mis on õige ja mis on vale. Sellist 
seisukohta, et valitsus peaks sellepärast sekkuma, et ta teab inimestest  endist  paremini, 
mis on neile kasulik, nimetatakse paternalismiks. Riigi ja avaliku sektori (sinna kuuluvate
teadusasutuste) üheks ülesandeks on toota teavet nähtuste põhjuslike seoste kohta. 
Niisugune kollektiivne moodustis on vaieldamatult rohkem informeeritud kui tavaline 
kodanik. 

Turutõrkeid klassifitseeritakse enamasti järgmiselt. Objektiivsed turutõrked (osaliselt 
korrigeeritavad) Välismõjud ja avalikud hüvised.
Suuruseelised ja kulutuste pöördumatus. 
Infoprobleemid. 
42 
Kohandumisprobleemid.
Subjektiivsed turutõrked (põhimõtteliselt tõkestatavad) 
Eraalgatuslikud
- kartellid; 
- turujõu kuritarvitamine. Riiklikud 
- kaubandustõkked; 
- riigiabi.
Turutõrgete teooria nõuab riigi sekkumist majandusellu vaid juhul, kui seda sekkumist on 
võimalik põhjendada konkreetsete turuprobleemidega. Tavaliselt peetakse seejuures silmas 
efektiivsus- ja heaolukadusid, kusjuures võib eristada nelja objektiivsete põ hjuste  gruppi. 

Välismõjud ja avalikud hüved 
o
Teistele oma tegevusega tekitatud kahju (negatiivsed kõrvalmõjud) ja kasu 
(positiivsed kõrvalmõjud) jää ksid kompenseerimata, kui valitsus ei sekkuks. 
o
Puhtad avalikud  kaubad  (riigikaitse, seadused jne) ja mittepuhtad avalikud 
kaubad, mille tootmine on poliitiline  otsustus

Suuruseelised ja kulutuste pöördumatus 
o
Suuruseeliste (economies of scale) alla kuuluvad 1) kulueelised – 
mastaabisääst ja 
kahanevad tükikulud; 2) arenduseelised – suurem arenduseelarve. Seega on 
majandus- likult otstarbekam (odavam), kui kogu nõ udluse  rahuldamiseks vajalik 
tootmine on koondatud mõnda suurde või äärmuslikul juhul ainult ühte 
(suur)ettevõttesse. 
o
Pöördumatud kulutused (sunk costs) on sellised investeeringud, mis on 
vajalikud turule sisenemiseks, kuid mis turult väljumisel lähevad valdavalt 
kaduma. Olgu siin näiteks raudteerööpad. Kord maha pandud rööbaste vää rtus  on 
pea tervenisti pöördumatu  kulutus . Raudteeliikluse lõppemisel on investeeritud 
kapitalist  võimalik (ilmselt vana- metallina) tagasi saada vaid väike osa. 
Pöördumatute kulutuste osa on seda suurem, mida spetsialiseeritum on 
tehnoloogia ning mida raskem on leida tootmisteguritele alternatiivset rakendust. 

Infoprobleemid. Reaalses majanduses esinevad kahte tüüpi infoprobleemid: 
teadmatus  ja mää ramatus . Teadmatus on kõrvaldatav infopuudus. Määramatuse puhul on 
tegu tuleviku põhimõttelise prognoosimatusega. Teadmatusel on omakorda mitmeid eri 
liike, näiteks kvaliteediteadmatus, kasumiteadmatus, hinnateadmatus jne. 
Kohandumisprobleemid. Täieliku konkurentsiga turul on teoreetilistele eeldustele 
vastavalt kulgevate nõ udlus - ja pakkumiskõverate korral tasakaalupunkt alati olemas. 
Kuid lühiperioodil ei ole garanteeritud selle tasakaalupunkti saavutamine. 
o
Turu tasakaalupunkti puudumise võib põhjustada pakkumiskõverate ja/või 
nõudluskõve- 
rate anomaalne kulgemine. 
o
Tasakaalupunkt on küll olemas, kuid on väga ebastabiilne. 
o
Turu liikumist tasakaalu poole takistavad turuosaliste väike reaktsioonikiirus, 
ruineeriv 
konkurents, ebaratsionaalsed ootused jm tegurid.
Igasugune kohandumise kiirendamine on seotud kuludega. Struktuurikriiside 
korral, mil ilmneb püsiv nõudluse langus, on kohandumise põhitakistajaks 
suuresti just pöördumatud kulutused. Viimased takistavad turult väljumist. 
Kujuneb välja ruineeriv konkurents. Sellisel juhul ei kata hinnad enamiku 
turuosaliste kulusid. 
Kui suuruseelistega seotud kontsentratsioon on vältimatu, tuleb leida õiged 
majandus- poliitilised meetmed vähendamaks monopoolse kasumi saamise 
võimalusi ning hinna ja piirkulude hälbimisest tingitud heaolukadusid. 
Majanduspoliitika kujundamisel võivad kõne alla tulla järgmised võimalused. 
Monopoli tegevuse piiramine teistel, suuruseelisteta turgudel. See võimaldab vältida rist- 
subsideerimisega tekkivat dumpingut. Radikaalsem tee on siin monopolisti tegevuse keelamine 
eel- ja järelturgudel koos kõigi klientide kohustusliku ja mittediskrimineeriva 
43 
teenindamisega monopoolses sektoris. Peamiseks vastuargumendiks on tavaliselt seoseeliste 
(economies of scope) hülgamine. Kui viimased tõesti on olulised, tuleb igal üksikjuhtumil valida 
kahest  halvast  parim. 

Riiklik hinnaregulatsioon, millel on rida alternatiive. 
o
Piirkuluhinnad koos sel puhul paratamatute riiklike dotatsioonidega. Raskusi 
valmistab 
piirkulude mõõtmine. Ohtu satuvad ka kulusäästu stiimulid, kui riik igasuguse 
ülekulu enda kanda võtab. Dotatsiooniks vajalikud maksud võivad omakorda 
tekitada konku- rentsimoonutusi. 
o
Pareto-optimaalsed hinnad ja hinnadiferentseerimine. Juhul kui monopolist 
suudab kehtestada individuaalsed hinnad vastavalt klientide maksevalmidusele, 
on tootmismaht seesama, mis täiusliku konkurentsi puhul. Sisuliselt tuleb siin 
dotatsioon  monopolile otse tarbijatelt. Järelikult säilib ka riikliku hinnakontrolli 
vajadus. 
o
Kulukatvad hinnad. Kuivõrd jääb teostamata piirkulureegel, saab rääkida vaid 
subopti- maalsest lahendist. Eeliseks on aga kindlasti ülekuluga seotud 
probleemide äralan- gemine. 
Vastujõu loomine turul. Teoreetiliselt saab näidata, et kahepoolne monopol võib viia 
sama lahendini kui täiuslik konkurents. Paraku on siin kerge vallandada 
monopoliseerumise ahelreaktsiooni. 

Monopoliõiguse müük oksjonil. Konkurents turul asendatakse konkurentsiga turu 
pärast. Õiguse müüja (sageli riik) saab soodsal juhul monopoolse kasumi enda kätte ja 
seda on võimalik kasutada ka näiteks tarbijatoetusteks. Probleemiks on aga kulutuste 
pöörduma- tusega tekkiv sisenemistõke uustulnukatele. Vanad turuvaldajad võivad 
kvaasikasumi arvel teha soodsamaid pakkumisi kui need, kel spetsiifilised investeeringud
alles ees seisavad. 

Turule sisenemise tõkked ja/või miinimumhinnad. Eelduseks on siin kulutuste 
pöördu- matusega seotud mõõdukad väljumiskulud ning eriline kulustruktuur turul. Sel 
juhul võib aga tekkida “rosinanokkimise” või “mandivõtmise” oht. Turul teenindatakse 
vaid tasuvaid segmente (näiteks Tallinn-Tartu bussiliine), vähem tasuvad (maaliinid) 
jäävad aga hoopis teenindamata. 

Kvaliteedinõuded monopoli toodangule ja lepingukohustus. Hinnapiirangute korral 
võib monopolist sageli üritada tulu teenida kvaliteedi alandamise arvel. Kvaliteedinormid
peavad kompenseerima ka monopoli väheseid arengustiimuleid. Eelnevaga seoses on 
tingimata vaja tagada ka vähem kasulike klientide teenindamine monopoli poolt. 
Riigipoolne sekkumine, riigi majanduspoliitika üldse, on alati seotud ressursside 
ümberjaota- misega. Riigipoolse sekkumise eesmärgiks on enamasti suurema õigluse 
saavutamine. Kuid kaasnevaks tulemuseks on tavaliselt majandusliku efektiivsuse langus.
Liberaalse majanduspoliitika pooldajad Adam Smithist kuni Friedrich Hayekini välja 
peavad riiklikku sekkumist oluliseks vabaduse piirajaks. Traditsiooniline liberaalne 
majanduspoliitika näeb riigi rolli põhiliselt vaid välise ja sisemise turvalisuse tagamises 
ning turu raamtingimuste loomises. 
Ordoliberaalne doktriin (nn sotsiaalne turumajandus) seevastu nõuab tugevat riiklikku 
sekku- mist majandusellu. Indiviidi vabadus peab olema seotud sotsiaalse õigluse ja 
inimväärse eluga. Nimetatud kontseptsioon rajaneb suuresti protestantlikul 
maailmakäsitlusel, mis peab vabaduse ja inimväärikuse integratsiooni ühiskonna 
suurimaks väärtuseks. 
Riikliku majanduspoliitika ülimaks eesmärgiks on ühiskonna stabiilne areng. Kuid areng 
ja stabiilsus on vastuolulised seisundid. Arengule suunatud majanduspoliitika peab 
toetama tootmissektori  innovatsiooni . Stabiilsusele suunatud majanduspoliitika peaks 
tegelema rohkem sotsiaalprobleemidega. 
Kõikide riikide tsentraliseerituse, hierarhilisuse ja bürokratiseerumise tase on otsustaval 
määral sõltunud sellest, kas riik on läbinud feodalismi või mitte. Põhja-Ameerikas 
teatavasti polnud feodaalaega. Võrreldes Lääne-Euroopa riikidega, on USA, Kanada ja 
teised sellise ajalooga maad mõnes mõttes suhteliselt alaarenenud keskvõimuga riigid. 
Samuti on ilmne, et 
44 
revolutsioonid, sõjad ja positsioon, mille riigid on saavutanud rahvusvahelises sõjalises, diplo- 
maatilises ja majandussüsteemis, on avaldanud sügavat mõju sellele, kuidas riigi struktuurid 
arenevad. 
Käesoleva teema lõpetuseks on otstarbekas lühidalt peatuda ka eel- ja järelreguleerimise 
problemaatikal. Asja sisu oleks otstarbekas selgitada eelreguleerimise ja järelreguleerimise 
olemusega mitte majanduses, vaid hoopis mõnes teises valdkonnas: 1) spordis  reeglite 
sätestamine ja kohtunike sekkumine; 2) meditsiinis profülaktika ja ravi; 3) õiguses preventiivne 
mõjutamine ja karistamine. Eel- ja järelreguleerimise vahekord majanduses võib suuresti variee- 
ruda. Kui  suunav eelreguleerimine (seaduste ja regulatsioonide kehtestamine) on teatud mõttes 
turuväline (ja strateegiline), siis korrigeeriv järelreguleerimine (seaduste ja regulatsioonide 
täitmise kindlustamine) on turusisene ning taktikaline. Seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine 
on vaieldamatult lihtsam kui nende täitmise kindlustamine. 
Punkti 1.3.5 alguses oli juttu maffiast. Samuti sellest, et majanduspoliitika mätta otsast vaa- 
datuna on piir riigi ja maffia vahel alati ähmane olnud. Sellele teemale lisaks refereeriksin 
naljaga pooleks  Rein Raua kunagisi mõtteid Eesti Ekspressis (7.02.2002). Ehk aitab probleemide
ja kogu olukorra  viimine  absurdini paremini mõista riigi problemaatikat. 
Valitsemine on teenus. See valitsemisteenus, mida praegune Eesti riik oma elanikele osutab, on 
aga tihti kallis ja ebakvaliteetne. Kui kodumaine teenus on kallis, on otstarbekas hakata seda 
väljast sisse ostma. Pakkujaid leiduks küllap lähinaabrusestki ja midagi on tõepoolest kavas 
Brüsselist tellida. Aga ajalooline kogemus on meid piisavalt õpetanud, et valitsemisteenust täies 
ulatuses sisse osta on ohtlik. Oleks vaja tekitada selles valdkonnas terve konkurents. Miks ei 
võiks praegusel postmodernsel ajastul ühel ja samal territooriumil eksisteerida korraga mitu 
riiki? Nii, et inimestel oleks õigus ja võimalus vabalt valida, millisele neist nad alluda tahavad. 
Eestis leidub paiku, kus ringi käies tundub, et mingil määral on nii ju praegugi (riigi asemel 
korjab makse maffia). 
Eesti territooriumil võiks korraga toimida mitu riiki, et kodanik saaks valida, kellelt valitse- 
misteenust osta. Iga inimene määratleks end täisealiseks saades ühe valitsemisturul tegutseva 
riigi kodanikuna, valiks sealset parlamenti (ja kohalikke omavalitsusorganeid), täidaks argielus 
selle riigi seadusi, teeniks selle riigi sõjaväes, maksaks makse sellele riigile. Kui keegi (näiteks 
mõne teise riigi kohtutäitur) teda kimbutama tuleks, kutsuks ta appi oma riigi politsei. Kindlad 
protseduurid peaksid olema ka ühe riigi alt teise alla üleminemiseks, kui senine valitsemis- 
teenuste pakkuja näiteks põhjendamatult makse tõstab. Sellises olukorras oleks igaüks oma riigi 
kodanik hea meelega, sest see oleks ju tema teadlik valik. Ja eks oleks siis ka riik huvitatud 
sellest, et tal oleks kedagi valitseda ning kõik kodanikud (kliendid) ei jookseks konkurendi 
juurde üle. 
Asi paistab selles suunas arenevat. Ühe kommertspanga seinal on juba  loosung “Meie  pank  on 
parem pensionimaksja kui Eesti riik”. Juhtiv turvafirma on avanud alternatiivse kiirabi ja pakub 
oma teenust vangide valvamiseks. Kas ikka on mõtet ülal pidada väga kallist, suuresti 
korrumpeerunud, poliitiliselt heitlikku ja ebaefektiivset rahade ümberjagamisaparaati või oleks 
juba aeg hakata oma makse otse üle kandma nendele operaatoritele, kes tegelikult tarviliku töö 
ära teevad? 
1.3.6. Subsidiaarsusprintsiip 
Subsidiaarsusprintsiip on demokraatia alus. Riigi tasandil võiks see lihtsustatult sõnastatuna 
kõ lada  järgmiselt: nii vähe riiki kui võimalik ja nii palju kui vajalik. 
Subsidiaarsus  rõ hutab , et demokraatlikus ühiskonnas peab tegevusvabadus ja sellega kaasnev 
vastutus lähtuma üksikisikust. Kõik, millega tulevad toime üksikisikud, perekond, grupid 
(ühiskondlikud ühendused, seltsid ja teised omaalgatuslikud institutsioonid) või suuremad 
kogukonnad (vallad, maakonnad, linnad), peab kuuluma nende võimupiirkonda ja nende 
ülesannete hulka. Riik ei tohiks sellesse sekkuda. Sellega  saavutatakse  ühiskonnaliikmete vastu- 
45 
tuse kasv, kompetentsus, harjumus ise probleemidega toime tulla (nendele lahendusi otsides ja 
leides). 
Selline pluralism kaitseb kodanikku riigi võimaliku ülemvõimu eest, sest kodanikku ja riiki 
lahutavad mitmesugused organisatsioonid, mis seisavad kodaniku õiguste eest. 
Riigile on omakorda väga kasulik aktiivselt ühiskonnaelus osalev kodanik, sest sellega kodanik 
identifitseerib (samastab) ennast riigiga;
areneb kodaniku vastutustunne riigi ees;
areneb kodaniku uhkustunne oma riigi üle. 

Subsidiaarsusprintsiibi juurde kuulub lahutamatult selline mõiste nagu “solidaarsus”. Inimene on
ühiskonnaga tihedalt seotud ja ka ühiskonnast sõ ltuv . Seega eitab subsidiaarsusprintsiip 
igasugust suletud individualismi ja ühiskonnast eraldatust. 
Tähtsal kohal on vaadeldava valdkonna puhul ka abistamisprintsiip, mis hõlmab riigi abi oma 
kodanikele;
inimeste vastastikkuse abistamise;
inimeste eneseabi. 

Riigi ülesanne on tagada oma kodanikele sotsiaalne ja õiguslik kaitse ning julgeolek. See ei ole 
mitte ainult riigi õigus, vaid ka riigi kohustus. Riik peab tegelema just nende küsimustega, 
millega ta tuleb paremini toime kui alumised tasandid ja kus seetõttu riigi abi on igati õigustatud.
Subsidiaarsus on küll eetilis-filosoofiline põhimõte, kuid see on väga tihedalt seotud  poliiti
kaga. Euroopas on kaua vaieldud selle üle, kas subsidiaarsuspõhimõtted peaksid olema vaid 
seaduste tagapõhjaks või peaksid need olema sisse kirjutatud seadustesse endisse. Kui subsi- 
diaarsuspõhimõtted kirjutati 1995. aastal sisse Maastrichti lepingusse, hakati neid lisama ka 
Euroopa Liidu liikmesriikide põhiseadustesse. 
1.3.7. Riigi konkurentsivõime 
Küsimus, miks ühed riigid (ühiskonnad) on rikkad ja teised vaesed, vaevab uurijaid juba väga 
kaua. Arvamused nendes küsimustes on seinast seina. Järgnevalt on toodud ülevaade 
majandusajaloolaste põhilistest seisukohtadest selles valdkonnas. 
Kuni viimase jääaja lõpuni (umbes aastani 11 000 eKr) olid kõikide mandrite rahvad ikka veel 
kütid ja korilased. Aastast 11 000 eKr kuni aastani 1500 pKr arenes aga  inimkond  erinevatel 
kontinentidel ja erinevates regioonides väga erineva kiirusega. Seetõttu oligi juba aastaks 1500 
pKr välja kujunenud erinevate regioonide ebavõrdne tehnoloogilise ja poliitilise arengu tase. 
Aga miks kujunes erinevate mandrite ja regioonide ajalugu nii erinevaks? Viimase jääaja lõ pust  
möödunud umbes 13000 aasta jooksul on maailma mõnes piirkonnas kujunenud kirjaoskajad, 
metallitööriistu kasutavad tööstusühiskonnad; mõnel pool on suudetud areneda ainult 
kirjaoskamatute põlluharijate tasemeni ja mõnes üksikus paigas on siiani säilinud koguni kivist 
tööriistadega küttide- korilaste  ühiskond. Miks jaotusid rikkus ja võim erinevate regioonide vahel
just nii, aga mitte mõnel teisel viisil? Miks ei saanud indiaanlased, aafriklased või Austraalia 
aborigeenid domineerivateks ning ei tapnud, orjastanud ning hävitanud Euroopa ja  Aasia  
rahvaid? 
Samal ajal kui Austraalia aborigeenid ning paljud Ameerika ja Aafrika põliselanikud jäidki 
küttideks ja korilasteks, läks enamik  Euraasia  ja Sahara-taguse Aafrika rahvaid järk-järgult üle 
maaviljelusele,  koduloomade  pidamisele ja metallide töötlemisele ning arendas välja  keeruka  
poliitilise struktuuri. Euraasia erinevais osades ja ühes Ameerika piirkonnas tekkis üksteisest 
sõltumatult kiri. Reeglina tehti kõik nimetatud uuendused Euraasias varem kui kusagil mujal. 
Miks siis ikkagi arenes inimühiskond erinevatel mandritel ja erinevates regioonides nii erineva 
kiirusega? Miks ühed rahvad said domineerivateks ja teised jäid mahajäänuteks? 
46 
Kõige levinum seletus rõhutab nii otsesõnu kui ka kaudselt inimeste bioloogilisi (kaasasü ndinud  
võimete) erinevusi. Alguses vastati sellele küsimusele rassistliku otsekohesusega, väites, et valge
inimene kui evolutsiooni ülim saavutus ongi mäekõrguselt üle teistest inimrassidest. Darwini 
teooria levides seletati erinevusi loodusliku valiku ja evolutsiooniga. Primitiivseid rahvaid peeti 
ahvisarnastest esivanematest põlvneva inimese evolutsiooniliseks praagiks. Kui tekkis 
pärilikkusõ petus , nimetati eurooplasi teistest rahvastest geneetiliselt intelligentsemateks. 
Osa teadlasi väidab, et inimrassi areng võib olla tänaseks jõ udnud lõpusirgele, sest 
aastatuhandete vältel evolutsiooni mootoriks olnud tegurid on kadumas. Evolutsiooni eelduseks 
on asjaolu, et geneetilise info edasikandumisel järgmistele põlvedele esineb vigu. Kuid tingituna 
muutustest elustiilis jääb inimestel geenimutatsioone üha vähemaks. Eelmiste põlvkondade 
võimekad vanad mehed, kes võisid eostada kümneid või lausa sadu järeltulijaid, on vähemalt 
arenenud maailmas asendunud 20 – 30 aasta vanuste isadega, kel on lapsi napimalt. Noorte 
papade võsukestel aga leidub geenimutatsioone harvem. Kuna maailma  rahvastik kasvab ja 
muutub üha mobiilsemaks, siis on kahanenud ka võimalus, et suletumas populatsioonis – kus 
nendel, kes kõige paremini kohanesid, olid parimad šansid oma geene levitada – areneb välja 
mõni ebatavaline geneetiline omapära. Samuti on vastsündinute suremus maailmas langenud ja 
inimese eluiga pikenenud, mistõttu looduslik valik ei mängi evolutsiooniprotsessides enam nii 
suurt rolli kui varem. Siiski nendivad teadlased, et geenide muteerumist võivad jätkuvalt 
põhjustada keemiatööstus ja radiatsioon. 
Teised teadlased aga väidavad hoopis, et kuna kultuur on geenide loodusliku valiku keskkonda 
tohutult muutnud, siis on valiku surve viimaste aastatuhandete jooksul olnud erakordselt tugev. 
Inimpopulatsiooni kiire kasv ning tormiliselt muutunud keskkonna- ja kultuuritegurid on 
evolutsiooni hoopis kiirendanud. On ju viimased paarkü mmend   tuhat  aastat olnud inimeste elus 
tormiliste muutuste aeg: on kogetud paljusid uusi haigusi, üle mindud põllumajanduslikule 
dieedile, kohanetud linnaeluga, omandatud pikem eluiga ning harjutud istuva  eluviisiga . Kõik 
see on tekitanud lausa põletava vajaduse kiirete evolutsiooniliste muutuste järele. Sel perioodil 
on inimkond suure kiirusega fikseerinud või fikseerimas  mutatsioone , mis küttimise ja koriluse 
ajastul oleksid olnud kahjulikud või vähem kasulikud. Tänu rahvaarvu meeletule kasvule on ka 
mutatsioonide tekkesagedus paljukordistunud. Seega, inimese  evolutsioon  on seoses 
tsiviliseerumisega edenenud enneolematu kiirusega. 
Näiteks mõned rahvakillud on omandanud võime ka täiskasvanuna seedida laktoosi ehk 
piimasuhkruid, millega ükski teine  imetaja  enne inimest hakkama ei saanud. Selle vajaduse 
tingis agaram karjakasvatus ja näiteks Põhja-Euroopas hakkas vastav geen kiiresti levima. 
Piirkondades, kus inimesed on pika aja vältel  harjunud sööma teravilja, leidub rahval rohkem 
seedeensüümi amülaasi, mis aitab tärklist seedida. 
Kiirenenud evolutsioonis pole midagi üllatavat. Juba Charles Darwin ennustas, et suuremates 
populatsioonides võib evolutsioon kulgeda kiiremini kui vähem arvukates. Seejuures eelistab 
kiire evolutsioon väikesi, kuid liigile väga kasulikke mutatsioone. Suhteliselt äsja ehk viimase 40
000 aasta jooksul, eriti aga viimase 5000 aasta vältel on looduslik valik oma sõna öelnud 1800 
geeni ehk 7% genoomi suhtes. See tähendab, et alates kiviaja lõpust on inimese evolutsioon 
muutunud varasemaga võrreldes sada korda kiiremaks. 
Reeglina on kõige intelligentsemateks peetud Põhjamaade rahvaid. Selle põ hjused on väidetavalt
järgmised. Külm kliima ergutab, kuid kuum kliima pärsib inimese loovust ja energiat. 
Vahelduvate aastaaegadega kliima esitab rohkem väljakutseid kui üheainsa aastaajaga kliima. 
Külm kliima nõuab inimestelt rohkem tehnilist leidlikkust – näiteks soojapidava maja ehitamist 
ja soojade rõivaste valmistamist. Pikkadel talvedel on inimestel palju aega toas istuda ja 
leiutamisega tegeleda. Muutuv ümbruskond ja eeskätt külmem kliima olid keerulised 
väljakutsed, mis jä tsid  evolutsiooni käigus ellu ainult kõige arukamad isendid. Kõik uurijad ei 
nõustu aga Põhjamaade rahvaste suurema intelligentsuse teesiga. Nad väidavad, et kuni aastani 
1000 pKr ei olnud Põhja-Euroopa rahvaste panus Euroopa tsivilisatsiooni tegelikult kuigi suur. 
47 
Põhja-Euroopa  rahvastel  lihtsalt vedas geograafilise asupaigaga – neile olid kättesaadavad 
peaaegu kõik hüved (maaviljelus, ratas, kiri, metallide töötlemine), mis olid leiutatud Euraasia 
soojema kliimaga aladel. 
2002. aastal avaldasid Richard Lynn ja Tatu Vanhanen raamatu, mis sisaldas rahvuslikke IQ- 
väärtusi maailma 192 riigi kohta. Autorid leidsid, et riikide keskmine IQ-näitaja on väga selgelt 
seotud riigi majanduseduga. Mõned riigid on teistest rikkamad, sest seal elavad targemad 
inimesed. Kuigi intelligentsust mõjutab haridus, riigi majanduslik olukord ja toitumine, on 
peamine mõjur nende arvates siiski pärilikkus. 
Aga siiani puuduvad kindlad tõ endid  selle kohta, et tehnilise taseme erinevused tulenevad 
inimeste arukuse erinevustest. Tehnika tasemelt kuni viimase ajani primitiivsed rahvad 
omandavad harilikult tööstusliku tehnoloogia kohe, kui neile selleks võimalus antakse. 
Mitmed uurijad (Jared Diamond jt) peavad näiteks Uus- Guinea  põliselanikke lääne inimestest 
arukamateks. Eurooplased on aastatuhandeid elanud tiheda rahvastikuga ühiskondadena, kus on 
keskvõim, politsei ja kohtusüsteem. Nendes ühiskondades on ajaloo vältel surma peamine põhjus
olnud tihedalt rahvastatud aladel epideemiateks muutunud nakkushaigused, mõrv on siiski olnud 
suhteliselt haruldane ja isegi sõda pigem  erand  kui reegel. Enamik eurooplasi, kel õnnestus 
pääseda surmavatest nakkustest, suutsid vältida ka teisi võimalikke surmapõhjustajaid ning 
andsid oma  geenid edasi järgmistele põlvkondadele. Tänapäeval pääseb enamik Lääne elusalt 
sündinud lapsi surmavatest nakkustest; hiljem saavad nad järglasi, ükskõik millised nende 
intelligents  ja geenid poleks. Vastupidiselt sellele on uusguinealased elanud ühiskondades, kus 
inimesi on vähe ja haigused ei arenenud epideemiateks. Tavaliselt on Uus-Guineal kõige 
levinumad surma põhjused mõrvad, lakkamatud suguharusõjad, õnnetusjuhtumid ja toidupuudus.
Tavapärases Uus-Guinea ühiskonnas väldivad eespool mainitud surma põhjusi suurema 
tõenäosusega just intelligentsemad inimesed. Traditsioonilistes Euroopa ühiskondades ei olnud 
aga epideemiatesse suremus kuidagi seotud intelligentsiga, vaid sõ ltus  täielikult pärilikust 
vastupanuvõimest nakkushaigustele. Looduslik valik intelligentsust edasi kandvate geenide 
suhtes on Uus-Guineal olnud palju halastamatum kui tiheda asustuse ja keeruka poliitilise 
sü steemiga  Euroopa ühiskondades, kus looduslik valik lähtus eelkõige vastupanuvõimest 
nakkushaigustele. 
Peale geneetilise põhjuse on teinegi põhjus, miks Uus-Guinea põliselanikud võivad areneda 
Lääne inimestest arukamateks. Tänapäeva Euroopa ja Ameerika lapsed kulutavad palju aega 
passiivsetele meelelahutustele (raadio, televisioon, kino, nüüd ka videomä ngud  jms). Lihtsalt 
seletades: lapsed mängivad keerulisi videomänge, aga saapapaelu kinni siduda ei oska. 
Vastupidiselt sellele pole tavalistel Uus-Guinea lastel üldse võimalik passiivseid meelelahutusi 
nautida ja selle asemel tegutsevad nad kogu päeva aktiivselt – mängivad või suhtlevad teiste 
laste või täiskasvanutega. 
Mõnede majandusajaloolaste arvates olid eelisolukorras kuiva kliimaga madalike 
jõeorukultuurid, kus äärmiselt kõrge tootlikkusega põllumajandus sõltus laialdasest 
niisutussüsteemide võrgustikust. Probleem – ellujäämine klimaatiliselt raskes piirkonnas – surus 
ühel territooriumil tegutsevale inimkooslusele peale hierarhilise struktuuri. Säärane ühiskond oli 
sunnitud investeerima oma keerulisusesse.  Tsivilisatsioon  sai Mesopotaamia kõrbelistes 
tingimustes kanda kinnitada üksnes tänu suurte inimhulkade ühistegevust eeldatavatele 
irrigatsioonitöödele. Kõrbesse rajatud kanalivõrk ja selle loomist võimaldanud riik olid seega 
silmanähtavalt ja käegakatsutavalt tulusad. Ent kasvanud keerulisusel oli ka oma kulu – osa 
looduselt võidetud saagist kulus rajatud riigi alalhoidmiseks. Hierarhiliselt korraldatud ühiskond 
oli olemuslikult ebavõrdne ühiskond ja pidi tegema suuri kulutusi oma olemasolu 
legitimeerimiseks ning tahte pealesurumiseks. Mingil hetkel hakkas kasvavasse keerulisusesse 
tehtud investeeringute tootlus langema. Ellujäämisprobleemi lahendamiseks loodud 
instrumendist sai aegamööda koloss, kus enamik ressursse kulus pelgalt  status  quo säilitamiseks 
ja ühiskond lagunes. 
48 
Jared Diamondi arvates võimaldasid teisi rahvaid tappa või alistada Euroopa relvad, 
nakkushaigused, terastööriistad ja tööstuskaubad. Aga miks jõudsid just eurooplased – mitte aga 
näiteks aafriklased või indiaanlased – välja püsside, ilgete pisikute ja teraseni? Jared Diamond 
selgitab: “Erinevate rahvaste ajalugu on kulgenud erinevaid radu mööda nende erineva 
elukeskkonna tõttu”. Ü ldine  arenguloogika oleks seejuures järgmine: 

Mida rohkem toitu, seda rohkem inimesi. 

Looduslikult kasvavatest taimedest ja metsloomadest sobib aga ainult väike osa 
inimese 
toiduks ning on korjamist ja küttimist väärt. 

Valides välja ja kasvatades väheseid söö giko ̃lblikke taime- ja loomaliike, saab 
inimene ühelt 
pindalaühikult palju rohkem toitvaid kaloreid. Seega suudab üks pinnaühik maaharimise 
ja karjakasvatuse tingimustes toita oluliselt rohkem inimesi kui küttimise-koriluse 
tingimustes. Elanike tihedus suureneb. Mää ratu  arvuline ülekaal oli esimene sõjaline 
eelis, mis toiduaineid tootvatel hõimudel oli välja käia küttide-korilaste hõimude vastu. 
Suured kodustatud taimetoidulised imetajad soodustasid kultuurtaimede saagikust 
kahel vii- sil: 1) maad sõnnikuga väetades sai põlluviljade saaki tunduvalt suurendada; 2) 
kodustatud imetajad vedasid atru, võimaldades nii inimestel harida maad. Mõnedes 
kütusevaestes regioonides on kodustatud taimetoiduliste imetajate sõnnikut tarvitatud ka 
kütusena. 

Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tulemusel suurenes toiduainete 
tootmine ja seetõttu ka rahvaarv. 

Kaudsem põhjus rahvaarvu kasvuks oli maaharimisega (ja mingil määral ka 
karjakasvatusega) kaasnev paikne eluviis. Küttide-korilaste ühiskonnad liikusid toidu 
otsinguil ühest kohast teise, kuid maaviljelejad pidid jääma oma põldude ja 
viljapuuaedade juurde. Ühest laagripaigast teise liikuv kütist-korilasest ema jaksab koos 
oma vä hese  varaga kaasas kanda ainult ühte last. Ta ei või järgmist last sünnitada enne, 
kui eelmine suudab hõimuga sammu pidades kõndida. Tavaliselt sünnivad rändeluviisiga 
küttide-korilaste lapsed umbes nelja-aastase vahega. Seevastu paikse eluviisiga inimesed,
kellel pole vaja väikelapsi rännakutel kaasas kanda, võivad sünnitada ja üles kasvatada 
rohkem lapsi. 

Paikse eluviisiga kaasnes hoidlate rajamine toiduainete säilitamiseks. Hoiule pandud 
toiduainetega sai toita oskustöötegijaid. Küttide-korilaste ühiskondades toimib poliitiline 
organiseeritus vähesel määral vaid rühma või suguharu tasandil. Põhjus on selles, et kõik 
töövõimelised ühiskonnaliikmed peavad suurema osa ajast tegelema toidu hankimisega. 
Aga kui toitu varutakse tagavaraks, saab võimuladvik kontrollida toiduvarusid, mää rata  
koormisi, vabaneda vajadusest ise toitu hankida ning pühenduda poliitilisele tegevusele. 
Niisugused keeruka ülesehitusega poliitilised üksused on võimelised alustama ja pidama 
vallutussõdu palju tõhusamalt kui kütid-korilased. Vallutussõdade pidamise korral on 
kõige olulisem väljaõpetatud sõjameeste toitmine. Toiduainete varumise korral on 
võimalik ülal pidada ka: 1) preestreid, kes annavad vallutussõdadele religioosse 
õigustuse; 2) käsitöö lisi , näiteks seppi, kes valmistavad relvi; 3) kirjutajaid, kes talletavad
palju rohkem informatsiooni, kui mälu suudab sä ilitada

Kultuurtaimi ja kariloomi saab kasutada ka kaitseks külma vastu. Kultuurtaimedest 
(puuvill, lina, kanep) saadakse kiudainet, millest on võimalik valmistada rõ ivaid , vaipu, 
võrke ja köisi. Mitmetelt koduloomadelt saadi loomset kiudainet (vill lammastelt, 
kitsedelt, laamadelt ja alpakadelt,  siid  siidiussidelt). 

Nooremal kiviajal, enne metallitöötlemise tundmaõppimist, olid käsitööesemete 
valmistamise tähtsaks tooraineks koduloomade luud. 

Veisenahkadest valmistati tarbeesemeid. 

Põhja- ja Lõuna-Ameerika üht varasemat kultuurtaime pudelkõrvitsat ei kasvatatud 
söögiks, 
vaid hoopis anumana kasutamiseks. 

Suurte koduloomade tõttu sai võimalikuks suuri koguseid raskeid kaupu – aga ka 
inimesi – 
transportida maismaal kiiresti pikkade vahemaade taha. 49 

Vallutussõdades kasutati Euraasia hobuseid. Pärast sadula ja jaluste leiutamist 
võimaldasid hobused väga efektiivselt sõda pidada. 

Koduloomadega hakkasid levima ka pisikud. Nakkushaigusi hakkasid levitama 
inimestele kohandunud mikroobid. Metsloomi kodustama hakanud inimesed olid 
esimesed, kes langesid uute pisikute ohvriks, kuid seejärel omandasid elujäänud ka 
küllaldase immuunsuse. 
Üleminek põllundusele (ja karjakasvatusele) polnud muidugi kerge valik. Põllumehed ja 
karjakasvatajad kulutasid päevas töötegemisele rohkem aega kui kütid ja korilased. 
Esimesed maaviljelejad olid tihti küttidest-korilastest väiksemat kasvu ja halvema 
toitumusega, kannatasid rohkem raskete haiguste käes ja surid keskmiselt nooremana. 
Majandusajaloolased vaidlevad siiani: kas rahvaarvu suurenemine sundis inimesi 
toiduainete tootmist alustama või võimaldas toiduainete tootmine rahvaarvul suureneda? 
Nn viljaka poolkuu – hõlmas Mesopotaamia ehk Tigrise ja Eufati piirkonna: tänapäeva 
Iraagi ja väikese osa Iraani, Kuveiti, Türgit – esimesed põllukultuurid (näiteks umbes 10 
000 aastat tagasi kultuuristatud nisu, oder , hernes) arenesid looduslikest eellastest, millel 
oli palju häid omadusi: 

Nad olid söödavad ja andsid looduses suurt saaki. 

Neid oli lihtne kasvatada – tarvitses vaid külvata või maha panna. 

Nad kasvasid kiiresti ja saaki sai koristada juba paar kuud pärast külvi. 

Kogutud saaki oli kerge tagavarana säilitada. 

Enamik neist põllukultuuridest olid isetolmlevad. See tähendab, et iga sort tolmeldas 
end 
eraldi ja andis soovitud geenid muutumatult edasi, selle asemel et moodustada teiste 
sortidega hübriide, mis oleksid olnud inimestele vähem kasulikud. 

Looduslike eellaste kultuurtaimedeks muutumiseks oli vaja väga vähe geneetilisi 
muundusi. Näiteks nisu puhul olid mutatsioonid ainult terade mittevarisevus ja ühtlane 
kiire idanevus. 
Esimeste koduloomade hulgas olid 5 tähtsamat: lammas,  kits , veis, siga, hobune. 9 
vähemtähtsamat olid: üksküürkaamel, kaksküürkaamel, laama ja alpaka, eesel, 
põhjapõder, vesipühvel, jakk, baaliveis, gajaan. 14 muistse liigi looduslikud esivanemad 
olid üle kogu maakera jaotunud ebaühtlaselt. Tervelt 13 liiki 14-st elas Euraasias. See 
andis Euraasiale teiste mandrite ees tohutu konkurentsieelise. 
Kodustamiseks sobisid eelkõige maismaa rohusööjad imetajad. Kriteeriumideks olid: 

Toiduvalik. Kui loom sööb ära taime või teise looma, muundub harilikult ainult 10% 
toidu biomassist tarbija biomassiks. 450-kilose veise üleskasvatamiseks kulub umbes 
4500 kilo vilja. 450-kilose lihasööja üleskasvatamiseks kulub 4500 kilo taimesööjate 
loomade liha, nende kasvatamiseks kulub omakorda 45 000 kilo vilja. Seetõttu pole ühtki
lihasööjat imetajat kunagi liha saamise eesmärgil kodustatud. Taimesööjate ja 
kõikesööjate seas on palju liike (näiteks koaalad), kes on oma taime-eelistustes nii 
kitsapiirilised, et ei sobi 
põllumajandusloomaks. 

Kasvukiirus. Et kodulooma oleks mõtet pidada, peab ta kiiresti kasvama. 

Vangistuses paljunemine. Näiteks gepard ja Andide ulukkaamellane vikunja 
vangistuses ei 
paljune. 
Iseloom. (Põhiliselt) taimetoidulisest grislist saaks suurepärase lihalooma, kui ta 
poleks nii 
tige. Samal põhjusel ei sobi koduloomaks Aafrika pühvel, onager (Põhja-Aafrika 
ulukeesel) 
ja sebra. 

 Kalduvus  paanikaks. Näiteks gasellid on väga närvilised, perutavad, tormavad pimesi 
vastu seina, suudavad hüpata ligemale 9 meetri kõrgusele ja joosta kiirusega 80 
kilomeetrit 
tunnis. 

Sotsiaalne struktuur. Peaaegu kõik kodustatud suurimetajate liigid on osutunud 
sellisteks, 
kelle eellastel on kolm ühist sotsiaalset tunnust: 1) nad elasid karjades; 2) karja liikmete 
seas valitses kindlalt välja kujunenud alluvuse vahekord; 3) karjadel olid osaliselt 
kattuvad 
50 
valdusalad, mitte aga territooriumid, kust üksteist vastastikku välja tõrjutakse. Niisugune 
sotsiaalne struktuur on kodustamise seisukohalt ideaalne, sest inimene võtab selle 
alluvussüsteemi tegelikult üle. 
Euraasia eeliseks oli kahtlemata asjaolu, et mandri peatelg oli (erinevalt Ameerikast ja Aafrikast)
ida-lääne suunaline. Ühel ja samal laiuskraadil on paikkondadel nii idas kui ka läänes täpselt 
ühesugune päeva pikkus ja ühesugused aastaaegadest sõltuvad muutused. Vähemal määral on 
seal ka ühesugused haigused, temperatuurirežiim, sademete hulk, taimede ja loomade 
asurkonnad ning bioomid (vegetatsioonitüübid). Laiuskraadide klimaatiliste oludega on 
kohanenud nii taimed kui ka loomad. Seetõttu on taimi ja loomi soodne levitada nii itta kui ka 
läände. Telgede suund on mõ jutanud  kultuurtaimede ja kariloomade, aga võimalik ka, et kirja, 
ratta ja teiste leiutiste leviku ning inimeste migratsiooni kiirust. 
On olemas täiesti arvestatav teooria, et eurooplased on edestanud kõiki teisi kultuure just 
seetõttu, et on osanud taltsutada kõige suurema valiku loomi. Asi pole ainuüksi karjakasvatuse 
majanduslikus efektiivsuses. Tänu loomade taltsutamisele omandati immuunsus paljude 
nakkushaiguste suhtes, mille allikaks olid enamasti Euraasia koduloomad. Teised rahvad, kes 
loomi ei taltsutanud, kannatasid mitmesuguste (tihti Euroopast imporditud) nakkushaiguste tõttu 
eurooplastest märksa enam. 
Viimaste aastate uurimused on näidanud, et Euroopa rahvad on mitmesugustele surma- viirustele
(kaasa arvatud HIV-viirus) geneetiliselt tunduvalt immuunsemad kui teiste mandrite põlisrahvad.
Geeniuuringud on näidanud, et eurooplastel on paar protsenti neandertallaste geene, mis ilmselt 
suurendavad nende immuunsüsteemi. Väidetavalt muutus eurooplaste geneetiline kood umbes 
2500 aasta eest mingi saladusliku  epideemia  tõttu. Keskajal Euroopat tabanud katk tugevdas 
eurooplaste immuunsust veelgi. Eestlaste seas on Euroopa keskmisest üle kümne korra rohkem 
inimesi, kes on enamiku HIV-nakkuste vastu kaitstud ja aidsi kunagi ei põe. 
Lisaks paljudele ajaloolistele teguritele on riikide konkurentsivõime seletamiseks hulgaliselt 
teisigi teooriaid. Marksistlikud uurijad on süüdistanud mahajäänuks nimetatud maailma 
(arenguriigid, Kolmas Maailm, lõuna vms) probleemides koloniaalriikide rõhumist, mis 
summutas alistatud ü hiskondade  algatusvõime. Ladina-Ameerika nä itel  transformeerus see nn 
sõltuvusteooriaks (tsentrum ekspluateerib perifeeriat). Analoogilist teooriat kasutati ka 
postkoloniaalse Aafrika ebaõnnestumisi analüüsides. Sõltuvusteooria tundus üsnagi usutavana 
kuni 1970. aastate alguseni. Siis jõudis aga maailma teadvusse Aasia “majandustiigrite” edukas 
hüpe industriaalriikide seltskonda. 
Riikide “arenguhäireid” on seletatud erinevate kultuuride ja religioonide väga erinevate 
väärtushinnangutega. 
Arenguökonoomika ( Development  Economics) enim levinud käsitluse järgi sõltub riigi 
konkurentsivõime eelkõige neljast tegurist:
geograafiline asend;
loodusvarad;
geopoliitiline olukord;
majanduspoliitika.
Mitmed analüü tikud  on püüdnud selgitada, miks toimus oluline murrang – moderniseerumine – 
kõigepealt läänemaailmas. Teooriaid on mitmeid. 

 Protestantism  kui arengu käivitaja (Weber). Kapitalism tekkis kiiresti ja edukalt ainult
seal, kus protestantlik  reformatsioon  oli edendanud eetilist tööd, säästmist ja korduv- 
investeerimist. 

Moderniseerumise riigiteooria. Moderniseerumine sai toimuda ainult seal, kus riik oli 
taltsutatud. Kapitalistlikud suhted ja tööstusrevolutsioon sai toimuda vaid sellises riigis, 
mis ei olnud repressiivne, kus eraomand oli kaitstud konfiskeerimise eest ja inimesed olid
vabad püüdlema majandusliku kasvu poole. 
51 
Maailmasüsteemi teooria (sõltuva riigi teooria, majanduslik globaliseerumine). Arenenud riigid
ekspluateerisid vähem arenenud riike. Saadud rikkused võimaldasid tööstuslikku pööret ning 
maailma jagunemist rikka tsentrumi ja vaese perifeeria vahel. 
Majanduspraktika näitab, et  vaesus  on koondunud troopikavöötmesse ja jõukus armastab 
parasvöödet. Mõnede piirkondade võimalused kunagi jõukaks saada on väga nigelad, olgu seal 
olukord turumajanduse ja inimkapitaliga milline tahes. Eesti asub õnneks kandis, millel 
majandusgeograafilist kivi kaelas ei ole. Põ hiline  õnnistus – meil pole troopilist kliimat. Ühest 
küljest tähendab see küll suuremaid kulutusi ehitistele, küttele, riietele ja toidule, taimede 
vegetatsiooniperiood on siin lühem ning aeg-ajalt kaebavad inimesed päikese vähesuse üle. Aga 
üldiselt on inimestel kuumusega raskem toime tulla kui külmaga, jahedas on nad palju 
produktiivsemad. Isegi pime ja külm talv on tegelikult majanduslikult kasulik nähtus, sest ei lase 
parasiitidel, taimekahjuritel ja viirustel võimust võtta. Gripp ja külmetushaigused on küll 
ebameeldivad ja vahel tapavadki, aga tegelikult on see palju väiksem probleem kui malaaria ja 
mõned teised laialt levinud troopilised haigused. Peale selle ei ole meil nii lihtne põllu- 
majandusega maad välja kurnata kui troopikas, sest pinnaseerosioon pole nii kerge tekkima ja 
sademed on aasta peale üsna ühtlaselt jaotunud (laastavad uputused ning põuad on tegelikult 
üsna haruldased). Lisaks kliimavöötmele on meil vedanud ka mere äärde sattumisega, sest 
tööstusajastul on kõige odavam viis kaubaveoks just nimelt veetransport. Kui näiteks Hiina oma 
rannikupiirkonna investeeringutele avas, hakkas sinna õige pea hulgaliselt raha tulema. Aga kui 
merepiirita Mongoolia kogu riigi sooduspiirkonnaks kuulutas, investeeriti sinna väga vähe. Ilma 
merepiirita Šveitsi, Austria, Tš ehhi  ja Ungari õnneks on Euroopas vahemaad suhteliselt 
lühikesed (võrreldes Aasia ja Aafrika sisemaaga). 
Tänapä evases  majandusteoorias on riikide konkurentsivõime  temaatika  üks kõige olu- lisemaid 
uurimisprobleeme. On ju konkurents regulaator, mis tagab arengu nii looduses kui ka 
ühiskonnas. Majanduse normaalne areng toimubki  majandussubjektide  pidevas konkurentsis. 
Majanduse konkurentsivõime all peame kõige üldisemalt silmas majanduse kasvupotent- siaali 
ning neid tegureid, mis seda võimaldavad. OECD vastav definitsioon kõlab järgmiselt: 
“Konkurentsivõime on võime toota kaupu ja teenuseid, mis on müüdavad rahvusvahelisel turul, 
tagades samal ajal elanikkonna stabiilse kasvava heaolu”. 
Kõigi majandussubjektide konkurentsivõimet mõjutavad tegurid saab põhimõtteliselt jagada 
nelja järgmisse gruppi. 

Absoluutselt juhitamatud tegurid (geograafilis-klimaatilised tingimused jms), mis 
kujundavad konkurentsivõime objektiivselt määratud potentsiaalse taseme. 

Lühiajaliselt juhitamatud tegurid (hariduslik, teaduslik ja tehniline infrastruktuur), 
mida pikaajalises perspektiivis on põhimõtteliselt siiski võimalik juhtida. 

Pikema perioodi jooksul juhitavad tegurid, mis sõltuvad poliitilistest 
jõuvahekordadest 
ja lobitööst. 

Vahetult juhitavad tegurid (subjekti käsutuses olevad ressursid ja vahendid), mida on 
võimalik võrdlemisi operatiivselt (lühiajalises perspektiivis) majanduspoliitiliste instru- 
mentidega soovitud suunas mõjutada.
Seega on riigi konkurentsivõimel põhimõtteliselt kaks komponenti. 

Konkurentsivõime objektiivselt määratud potentsiaalne tase, mille kujundavad riigi 
poolt juhitamatud tegurid (ajaloolised, kultuurilised, geograafilised, demograafilised jms 
raamtingimused). 

Subjektiivne panus konkurentsivõimesse (positiivne või negatiivne hälve 
potentsiaalsest 
tasemest selle mõjul), mis kujuneb riigi käsutuses olevate vahendite (juhitavate tegurite) 
kasutamise ulatusest ja intensiivsusest.
Kui riigi objektiivsed tingimused on teiste riikidega võrreldes väga halvad, tuleb (mingis 
valdkonnas) konkurentsis püsimiseks teha ilmselt suuri pingutusi, mis ennast aga 
üldjuhul majanduslikult ära ei tasu. Sel juhul tuleks riigil kaaluda hoopis suuremate 
eduvõimalustega 
52 
tegevusala (de)le üleminekut. Väga soodsate välistingimuste korral võib riik (mingis valdkonnas) 
konkurentsis püsida ka üsna väikese omapoolse panusega, kuid sel juhul jääb arengupotentsiaal 
rakendamata-kasutamata. 
Kurt Vonnegut on öelnud: “Andku jumal mulle jõudu muuta asju, mida muuta saab, ning leppida
asjadega, mida muuta ei saa, ning olgu mul tarkust neil asjadel vahet teha”. 
Üldjuhul saavutatakse tänapäeval konkurentsivõime maailmaturul tänu tehnoloogilisele 
arengule, oskusteabele ja selle efektiivsele rakendamisele, kasutades nii kohapeal kui ka teistes 
riikides välja töötatud tehnoloogiaid ning täiustades neid vastavalt kohalikele oludele ja 
vajadustele. 
Põhimõtteliselt on võimalik eristada konkurentsivõime erinevaid tasemeid: 

toote tasemel toimuv konkurents; 

firmade tasemel toimuv konkurents; 

tööstusharude tasemel toimuv konkurents; 

riikide tasemel toimuv konkurents. Võib eristada konkurentsi kaht  tasandit
o
Mikrotasandil konkureerivad ettevõtjad omavahel eelkõige pakkujatena 
müügiturgudel. 
o
Makrotasandil võistlevad valitsused mobiilsete tootmisressursside pärast. 
Instrumentide 
rollis on avalikud ( formaalsed ) institutsioonid ja infrastruktuur. Vahel on 
konkurentsivõimet liigendatud neljaks valdkonnaks: 
o
Majandustulemused: sisemajandus, välismajandus, välisinvesteeringud, 
tööhõive, hinnad. 
o
Valitsuse efektiivsus: riigi  rahandus , fiskaalpoliitika, avalikud institutsioonid, 
äriõigus, 
sotsiaalne võrgustik. 
o
Äriefektiivsus: tootlus, tööturg, rahandus, juhtimistavad, hoiakud, vää rtused
o
Infrastruktuur: füüsiline, tehnoloogiline, teaduslik taristu, tervishoid, haridus. 
Võimalik on eristada konkurentsivõime kolme astet. 
o
Ellujäämisvõime. See on konkurentsivõime madalaim aste, võime passiivselt 
kohaneda 
konkurentsikeskkonnaga, ilma ennast (oluliselt) muutmata ja arendamata. 
o
Arenguvõime. See on konkurentsivõime keskaste, võime aktiivselt reageerida 
konkurent- sikeskkonna iseloomule ja selle muutustele oma omadusi parandades 
ning tegevust tõhus- 
tades. 
o
Edukus (paremus). See on konkurentsivõime kõrgeim aste, võime oluliselt 
kujundada 
(mõjutada) konkurentsikeskkonda konkurentidest paremate omaduste, tõhusama 
tegevuse 
ja/või kiirema arengu kaudu.
Konkurentsivõimet võib põhimõtteliselt eristada ka ulatuse järgi. 
o
Lokaalne (regionaalne) konkurents. Sellisel juhul piirduvad toote pakkujad 
lähiümb- 
rusega. 
o
Riigisisene (natsionaalne) konkurents. Sellisel juhul pärinevad toote pakkujad 
peamiselt 
antud riigist. 
o
Rahvusvaheline (globaalne) konkurents. Sellisel juhul võivad toote 
pakkumisel konku- 
reerida tootjad kogu maailmast.
Konkurentsivõimet võib käsitleda nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. 
o
Kitsamas tähenduses seostub konkurentsivõime tootmistegurite suhtelise 
odavusega võr- 
reldes tootmistulemustega. Selle üheks väljundiks on toodangu hinna ja kvaliteedi
suhe. Samuti väljendab konkurentsivõimet konkreetsete ettevõtete ja 
tööstusharude innovaatili- se potentsiaali suurendamine ning selle tulemusena 
tekkiv täiendav rahvusvaheliselt konkurentsivõ imeline  toodang. Antud tähenduses
saame rääkida üksikute ettevõtete või tegevusalade läbimurdest maailmaturul 
ning selle saavutamiseks rakendatavatest konk- reetsetest meetmetest. 
o
Laiemas tähenduses seostub konkurentsivõime majanduskeskkonna seisundi 
kujundami- sega ning selle mõjuga majanduse arengule. Eriline tähtsus on 
seejuures monetaarkesk- 
53 
konnal, institutsioonide arengul, osalusel rahvusvahelistes organisatsioonides ja koostöö- 
suhetel  teiste riikidega.
Põhimõtteliselt on võimalik lähtuda neljast erinevast konkurentsivõime kontseptsioonist või 
faasist. 

Konkurentsieelis seisneb loodusvarades. 

Konkurentsieelise kindlustavad ulatuslikud investeeringud haridusse, avalikku 
sektorisse 
ja infrastruktuuri. 

Konkurentsivõime kindlustavad innovatsiooniks tehtud kulutused. 

Konkurentsivõime kindlustavad teadus- ja arendustegevuse vahendid.
Sachsi ja Porteri arengumudeli kohaselt on riigi majandusarengut põhimõtteliselt 
võimalik jagada kolme faasi. 

Ressursipõ hine . Majanduskasvu määrab peamiselt tootmissisendite kasutus (maa, 
primaarkaubad, kvalifitseerimata tööjõud). Tehnoloogia kaasajastamine toimub impordi 
kaudu, kaasneb välisinvesteeringutega või imiteeritakse. Ettevõtted on sunnitud hinna- 
konkurentsile ja neil puudub tihti otsene juurdepääs lõpptarbijale. Nende roll  lisand
vää rtuse  ahelas on väike ning on suunatud eelkõige tööjõumahukale tootmisele. Selline 
majandus on väga tundlik maailmamajanduse tsüklilisuse suhtes ja suures sõltuvuses 
eksportkaupade hinnaarengutest maailmaturul ning valuutakursi kõikumistest. 

Investeeringupõhine. Majanduskasvu allikaks saab üha enam globaalse tehnoloogia 
rakendamine kohalikku tootmisse. Rahvusvahelisse tootmisse aitavad majandusel integ- 
reeruda välisinvesteeringud, ühisettevõtted ning allhanked. Konkurentsivõime allikaks on
tootmise ja teenuste osutamise efektiivsus. Toodang muutub keerukamaks, kuid tehno- 
loogia  ja disain tulevad endiselt teistest, arenenumatest riikidest. Järk-järgult arendatakse 
suutlikkust luua suuremat lisandväärtust ja püütakse täiustada sissetoodud tehnoloogiaid. 

Innovatsioonipõhine. Konkurentsivõime tagamisel muutuvad üha enam määravaks 
teadmised ja oskused, võime kiirelt juurutada uusi tehnoloogiaid. Ettevõtted 
investeerivad pidevasse väljaõppesse ja oma tööjõu täiendkoolitusse. 
Olulisel määral sõltub ühest majandusarengu faasist teise liikumine akumuleeritud 
rikkusest, kuid seda mõjutab suuresti ka riigi majanduspoliitika. 
Riigid konkureerivad omavahel väga mitmest aspektist lähtudes 

maailmaturu pärast; 

poliitilise mõjukuse saavutamise nimel; 

välisinvesteeringute pärast jne.
Riigi majanduslik konkurentsivõime (võime tõsta oma rahva elatustaset) võib olla rajatud
o
toodete konkurentsivõimelisusele rahvusvahelisel turul (agressiivsus); 
o
võimele ligi meelitada mobiilseid tootmisressursse (atraktiivsus).
Kuna konkurents on või(s)tlus, peavad olema nii võitjad kui ka kaotajad. Ilmselt 
peab sum- maarne võit olema summaarsest kaotusest suurem, muidu ei saaks 
areng toimuda. Kui lähtuda aga eeldusest, et konkurents pole “nullsummamäng”, 
võivad põhimõtteliselt võita ka kõik selles osalejad. 
Makrokeskkonna analüüsimiseks kasutatakse enamasti PEST-analüüsi (political, 
econo - mic, social & technological change). Jälgitavad põhinäitajad on järgmised.
o
Poliitiline keskkond: maksuseadused; keskkonnakaitse regulatsioonid; 
konkurentsi regu- 
leerimine ; väliskaubanduse reguleerimine; töösuhteid reguleerivad seadused; 
poliitiline stabiilsus; riiklikud subsiidiumid jms; rahvusvahelised  lepingud
rahvusvahelised suhted; valimised. 
o
Majanduslik keskkond: SKP muutumine;  inflatsioon ; intressimäärad; 
sissetulekute tase; tööpuuduse tase;  valuuta  stabiilsus; elanike säästud ja 
laenukoormus; eelarve tasakaal; välisriikide majandusolukord; sissetulekute 
kihistumine; regionaalse majandusarengu eripärad. 
54 

Sotsiaalne keskkond: elanike arvukuse muutumine (sh regionaalselt); sündivus; pere- 
kondlikud karakteristikud; elustiilimuutused; tarbijakaitse liikumine; vanuseline koosseis;
hariduslik koosseis; rahvuslik koosseis; migratsioon; eetilised hoiakud; sotsiaalsed 
programmid

Tehnoloogiline keskkond: uued tehnoloogiad; patendikaitse; tootlikkuse tõus; uued 
tooted, materjalid, tootmissisendid;  uurimis - ja arendustööde kulud ja tase, standardid
Riiki kui ettevõtluse asukohta kujundavad tegurid võib klassifitseerida järgnevalt. 

Üldised konkurentsikeskkonda kujundavad tegurid: 
riigi avatus maailmamajandusele;
maailmamajanduse avatus riigile;
poliitiline stabiilsus regioonis ja selle ümber;
riigi majandusgeograafiline positsioon;
“pehmed” ettevõtluse asukohta iseloomustavad tegurid; looduslikud tingimused ja 
ressurssidega varustatus. 

Turumajanduslikud põ hiva ̈ärtused ja mehhanismid:
suhtumine välisinvesteeringutesse ja turumajandusse üldse; riikliku bürokraatia 
arengutase;
raha (hindade) stabiilsus;
maksud, subsiidiumid (soodustused) ja krediidiabi;
hinnakujundus ja regulatsioon;
omandisuhete korraldus;
välismajandussuhete regulatsioon. 

Ettevõtluse infrastruktuurilised konkurentsitegurid:
palgatase, palga- ja tööviljakuse taseme suhe;
tööjõu kvaliteet, suhtumine töösse ja töömotivatsioon; maa, energia ja ökoloogiline 
keskkond; 
tooraine ja energiaga varustamise stabiilsus;
ettevõtete asutamiseks ja elamuehituseks sobiva maa olemasolu; transpordi- ja 
kommunikatsiooni infrastruktuur;
varustatus uurimis- ja tehnoloogiainfrastruktuuriga. 
Loetletud tegurid (tegurite grupid) on teatud ulatuses kahtlemata autonoomsed. Neid on 
võimalik mingites piirides üksteisest sõltumatult kujundada (arendada). Siiski tuleks neile
teguritele läheneda kompleksselt ja mitte loota ühe või teise teguri (tegurite grupi) 
eelisarengu imettegevale mõjule. Majanduspoliitilised, sotsiaalmajanduslikud ja 
infrastruktuurilised kesk- konnategurid kujutavad endast lõppkokkuvõttes siiski 
võrdlemisi terviklikku süsteemi, mille tugevus on määratud pigem erinevate elementide 
tugevuste korrutisega, mitte aga nende summaga. Seega avaldab nõrkus ühes kitsalt 
piiritletud valdkonnas nõrgendavat mõju kogu süsteemile, sest ettevõtluse asukohta 
hinnatakse kindlasti kompleksselt kogu teguritekompleksi ulatuses (kuna ükski süsteem 
ei ole oma elementide summa, tekivad siin väga keerukad ja vastuolulised seosed). 
Maailma riikide konkurentsivõime aastaraamatu metoodika (WCY-methodology) 
andmebaas sisaldab üle 200 näitaja, mis on grupeeritud järgmiselt: 

kodumaine majandus; 

rahvusvahelistumine; 

valitsus; 

finantsid; 

infrastruktuur; 

juhtimine; 

teadus ja tehnoloogia. 
55 
Siirderiikide konkurentsivõime hindamiseks kasutatud kvantitatiivsed näitajad ja kvalitatiivne 
taustinfo on grupeeritud järgnevalt: 

avatus; 

tehnoloogia; 

valitsus; 

infrastruktuur; 

finantssektor; 

tööturg ja juhtimine; 

institutsioonid.
Mitmed analüütikud rõhutavad riigi konkurentsivõime olulise tegurina sotsiaalset 
mobiilsust. Selle all mõistetakse indiviidi, sotsiaalse objekti või inimtegevuse tulemusena
loodud või modifitseeritud väärtuse liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees ühest 
sotsiaalsest positsioonist teise. Eristatakse kahte sotsiaalse  mobiilsuse  liiki. 

Horisontaalne  mobiilsus . “Ümberpaiknemine” toimub ilma olulise (märgatava) 
muutuseta 
vertikaalsuunas, s.o liikumine ühel ja samal sotsiaalse hierarhia tasapinnal. Näiteks isiku 
üleminek ühest kodakondsusest teise, ettevõtte või asutuse vahetus ilma professionaalset 
staatust muutmata, elamaasumine ühest geograafilisest paikkonnast teise. 
Vertikaalne mobiilsus. Üleminek ühest sotsiaalsest  kihist  teise (kas tõusev või 
langev). Majandus vajab seda, et iga indiviid saaks ära kasutatud seal, kus temast on 
kõige rohkem kasu. Avatud klassidega ühiskonnas (industriaalühiskonnas, 
postindustriaalses ühiskonnas) on vähe- malt teoreetiliselt sünnipärane ettemää ratus  
vähenenud ja võimalik igasugune individuaalne sotsiaalne mobiilsus. 
Sotsiaalse mobiilsuse toimumiseks on kaks põhjust:
nõudlus võimetele (andekusele) muutub tegevusliigiti; 
muutub võimekuse (andekuse) pakkumine.
Suur mõju on ühiskonnas toimuvatel strukturaalsetel muutustel. Näiteks ei vajata enam 
nii palju põllutöölisi, lihttöölisi jt. Seega on lastel juba objektiivsetel põhjustel raske käia 
vanemate jälgedes. Haridussüsteem võimaldab neil aga õppida uusi elukutseid, mida 
varem polnud või mille “tähtsus” ühiskonnas on muutunud. 
Paljud majandusteadlased peavad USA rahvusvahelise konkurentsivõime oluliseks 
faktoriks just nimelt (sotsiaalset) mobiilsust. Ameeriklased vahetavad elu jooksul 5–7 
korda elukohta ja 2–3 korda elukutset. 
Sotsiaalne mobiilsus soodustab kahtlemata majanduslikku arengut. Kuid 
majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna põhjustab see ka mõningaid sotsiaalseid 
kõrvalnähte. 

Keskaegses madala sotsiaalse mobiilsusega klassiühiskonnas päris poeg enamasti 
oma isa 
ameti. Seetõttu jagus arukaid inimesi kõigile elualadele. Kutsari pojast sai üldjuhul 
kutsar. Ja seetõttu oli kutsarite hulgas tihti andekaid inimesi. Praeguses sotsiaalselt 
mobiilses (edasi- püüdlikus; haridust väärtustavas) ühiskonnas kohtab aga harva 
intelligentseid taksojuhte. 

Keskajal võis ju mõisateenija ära varastada mõisaproua ehted, kuid oma sotsiaalset 
staatust ta seeläbi tõsta ei suutnud. Selline olukord (sotsiaalse tõusu perspektiivi 
puudumine)  pidur - das mingil määral kuritegevust. Praeguse sotsiaalse mobiilsuse 
tingimustes on aga kurja- tegijal hõlpsasti võimalik tõusta kõrgemasse klassi. Ja see teeb 
kuritegevuse varasemast tunduvalt ahvatlevamaks. 
Optimaalse konkurentsivõime tõstmise strateegia leidmiseks tuleb tasakaalustada arengu 
eri aspektid ja erinevate ühiskondlike subjektide huvid. 

Arengutempo. Põhimõtteliselt on võimalik nii kiire ebastabiilne (kriiside ja 
tagasilööki- 
dega) areng kui ka mõõduka tempoga suhteliselt stabiilne areng. 

Ühiskonnaelu erinevate valdkondade areng. On võimalik mingi valdkonna arengu 
prioriteetsus või siis hoopis kõigile valdkondadele võ rdsete  võimaluste loomine. 56 

Majandusharude areng. On võimalik mingi haru eelisarendamine või hoopis kõigile 
ma- jandusharudele võrdsete võimaluste loomine. 
Arengu regionaalsus. On võimalik ühe (perspektiivseima) regiooni eelisareng või siis 
kõigile regioonidele võrdsete arenguvõimaluste loomine. 

Arengubaas. Tä helepanu  võib kontsentreerida konkurentsivõime tõstmise mingile 
ühele tegurile (teguritegrupile) või hoopis kogu tegurikompleksi tasakaalustatud 
arendamisele. Arengustrateegia kujundamisel tuleb kindlasti arvestada eespool käsitletud 
aspektide omavahe- 
list seotust. Tasakaaluseisundist kõrvalekaldumine mingis aspektis toob tavaliselt kaasa 
tasa- kaalustamatuse ka arengu teistes aspektides. 
Tasakaalustamatusega (disproportsioonidega) on võimalik vähemalt mingi lühema 
perioodi jooksul arengut forsseerida. Kuid pikemas perspektiivis võib selline tegutsemine
suure tõenäo- susega tekitada raskusi ja tagasilööke. 
Areng hõlmab lisaks majanduslikule arengule ka kvalitatiivseid ning struktuurseid 
muutusi ühiskonnas, näiteks 

väärtushinnangute ja hoiakute muutumine; 

mittemateriaalsete vajaduste (turvatunne, õnn) rahuldatus; 

ühiskondlike (riiklike) institutsioonide areng; 

demograafiline areng jne.
Arengustrateegia valik sõltub paljudest teguritest: 

riigi (rahva) ajalooline arengukogemus; 

kultuurikontekst; 

psühholoogiline kliima; 

ühiskondlik-poliitiliste grupeeringute jõuvahekord; 

välismaalt pärinevad mõjud jne.
Riigi konkurentsivõime põhimõ istete  osas on olukord siiani üsna segane. Enamasti 
lähtutakse siiski järgmistest määratlustest. 

Konkurents on ühe või mitme tegevusala esindajate huvide kokkujooksu ja 
vastandumise 
protsess. 

Konkurentsiväli on kokkujooksvate, vastanduvate ja seejärel osaliselt koonduvate 
huvide 
ning nende põhjal arenevate suhete süsteemne ruum. 

Konkurentsivõime all käsitletakse riigi konkurentsiväljades ellujäämisvõimet, 
kohane- 
misvõimet, arenguvõimet, läbilöö givo ̃imet ja nende realiseerimise ressursilisi eeldusi 
ning 
tegureid. 
Arenguvõime on konkurentsivõime põhiomadus (tuumiklüli, baaskomponent), mis 
tagab 
süsteemi alusressursside järkjärgulise kasvu ja efektiivsema kasutamise ning teiste 
stratee- giliste omaduste (ellujäämis-, kohanemis- ja läbilöögivõime) integreerimise 
sihifunktsioo- nide  täitmiseks. 

Konkurentsivõimelise arengu tegurisüsteemidena vaadeldakse arengu põhikapitale 
(loo- dus-, inim-, tootmis-, raha-, tehno-, teaduskapital) ja käibe- ehk vereringekapitale 
(sotsiaalset, majanduslikku, innovaatilist jm kapitali). 
Riigi konkurentsivõime konkreetsete nä itajate  osas pole majandusteadlaste hulgas 
üksmeelt. Enamasti võetakse selle hindamisel aluseks erinevad, majandusanalüüsis juba 
ammu  kasutusel olevad näitajad. Räägitakse riikide madalatest tootmiskuludest, 
vahetuskurssidest, riigi tehno- loogilisest arengust, majanduskasvust jne. Sageli on 
sellistes käsitlustes ebaselge, mis on konku- rentsivõime ja mis on vahendid selle 
saavutamiseks. 
Erinevad autorid on esitanud mitmeid konkurentsivõime kontseptsioone, mida võiks 
põhi- mõtteliselt jagada viide gruppi: 

võime müüa; 

võime olla atraktiivne; 

võime kohaneda; 
57 

võime teenida; 

sisutu mõiste.
Paljud majandusteadlased on seisukohal, et riigi konkurentsivõime moodustub eri 
majandus- harude ja/või firmade konkurentsivõime baasil. Sellest aspektist hindab riigi 
konkurentsivõimet otseselt näiteks ekspordi maksumuse suhe sisemajanduse 
koguprodukti ja väliskaubanduse saldo. Tihti samastatakse riigi konkurentsivõime lihtsalt
ekspordivõimega või siis mõnevõrra laiemalt eduga väliskaubanduses. 



Tegevusharust sõltumatult mõjutavad ettevõtetevahelist konkurentsi järgmised tegurid. 
Konkurentide arv, suhteline suurus ja  mitmekesisus . Üldjuhul konkurents intensii- vistub koos 
konkurentide arvu tõusuga ja juhul, kui nad on suuruselt ja võimalustelt lähedased. 
Nõudluse muutumine. Nõudluse kasv leevendab konkurentsi, nõudluse vähenemine te- ravdab 
konkurentsi.
Väljumisbarjäärid. Kõ rged väljumisbarjäärid takistavad ettevõtteid harust lahkumast ka siis, kui 
haru atraktiivsus oluliselt langeb. Sellisel juhul konkurents teravneb. 
Ettevõtete rahulolu oma positsiooniga. Kui haru ettevõtted on oma positsiooniga rahul, võivad 
nad vaikimisi otsustada “mitte loksutada paati, kus üheskoos istutakse”. Sel juhul konkurents 
nõrgeneb.
Püsikulude suurus. Suurte püsikulude korral on vaja tootmisvõimsusi tugevalt koor- mata. Sel 
juhul konkurents tugevneb. 
Kliendi kulud hankija vahetamiseks (ümberlülituskulud). Mida madalamad need kulud on, seda 
kergem on kliente üle lüüa ja vastupidi. Sel juhul konkurents teravneb. Oluliste ettevõtete 
sisenemine. Konkurents teravneb, kui tugevad ettevõtted sisenevad turule väljastpoolt 
tegevusharu või välisriigist. 
Oluline on ka nn kogemuskurvi efekt (experience curve). Uutel ettevõtetel on suuremad 
kulutused kui neil, kes omavad akumuleeritud kogemusi. Vanade ettevõtete väiksemad kulud 
tulenevad omandatud kogemustest ja teadmistest. 
Olemasolevatel ettevõtetel võib olla tagatud juurdepääs odavamale toorainele, varasematel 
aastatel väiksemate kuludega ehitatud ja varustatud tehased, soodsam asukoht. Sellega kaas- 
nevad väiksemad tööjõu- ja reklaamikulud, saavutatud mainest tulenevalt väiksemad 
krediidikulud või muud eelised. 
Tähtis on ka juurdepääs turustuskanalitele. Eriti oluline on see barjäär tarbekaupade puhul. 
Hulgimüüjad ei pruugi olla tundmatust tootest huvitatud, jaekauplejad ei  eralda  sellele riiuli- 
pinda jne. Seetõttu tuleb juurdepääs turukanalitele “osta”, lubades vahendajatele paremat hinda, 
maksetähtaegu, reklaamituge ja muid soodustusi. Sisenejal jääb seetõttu kasum saamata 
vähemalt seni, kuni toode võidab piisava tunnustuse. 
Tavaliselt räägitakse konkurentsivõime neljast põhitahust – riigi, piirkondade, ettevõtete ja 
majandusharude konkurentsivõimest. Ükski neist pole teiste summa, vaid oma sihtfunkt- 
siooniga süsteemi kujundav struktuur. Väidetakse, et piirkonnad ja majandusharud kindlustavad 
riigi rahvusvahelise konkurentsivõime horisontaalsed “lennutiivad”. 
Väidetakse, et riiki veavad demokraatia ja konkurentsivõimelise turumajanduse teedele neli 
institutsionaalset vedurit: 

valitsusasutused (riigistruktuurid koos poliitiliste parteidega); 

omavalitsused (koos munitsipaalstruktuuridega); eraettevõtted; 
kodanikeühendused (mittetulundusühingud, sihtasutused jm).
Riigi konkurentsivõime sõltub paljuski poliitilisest riskist (rahvusvaheliste korporatsioonide 
majandustegevuse häirimine teatud poliitiliste sündmuste tekkimisel võõrustajamaal). Poliitilise 
riski tähtsamad tegurid on järgmised:
ülekannete piirangud; 
58 

fondide blokeerimine; 

tegevuse piirangud; 

lepingutingimuste rikkumine; 

valuuta ebastabiilsus; 

valuutakontroll; 

maksumäärade muutumine; 
diskrimineerimine; 

eksproprieerimine või natsionaliseerimine.
Natsionalism  (lojaalne suhtumine teatud riikidesse ja teiste diskrimineerimine keele, 
religiooni, rassi või ideoloogia alusel) ilmneb järgnevas: 

kohaliku omandi miinimumnõue; 

välistöötajate arvu piiramine; 

kohalike ettevõtete eelistamine riiklike tellimuste jagamisel; 

teatud majandusharude reserveerimine ainult kohalikele ettevõtetele; 

protektsionism kvootide ja tariifide näol; 

varade eksproprieerimine või konfiskeerimine. Eksproprieerimine tähendab 

varade müüki kohalikele aktsionäridele; 

varade müüki föderaal- või kohalikele valitsustele; 

varade konfiskeerimist ilma kompensatsioonita. Eksproprieerimise põhjused võivad 
olla järgmised: 

valitsuse arvates on äri ebaefektiivne; 

 korporatsioon  varjab kasumit; 

poliitikud soovivad saavutada populaarsust; 

kontrolli saavutamine ettevõtte või (riigi) majanduse üle. Poliitilise riski hindamise 
meetodid on järgmised: 

delfi meetod (Delphi technique); 

visiidid (grand tour); 

sõltumatute konsultantide  hinnangud (old hand); 

kvantitatiivne analüüs (quantitive analysis); 

kombineeritud meetod (multiple methods).
Paljud majandusteadlased peavad riigi konkurentsivõime all silmas mitmesuguste makro-
majanduslike eesmärkide saavutamist. Tihti samastatakse riigi konkurentsivõime lihtsalt 
üldise heaoluga. Üldine heaolu peakski olema demokraatliku tsiviliseeritud riigi 
peaeesmärgiks. Selle saavutamiseks on aga kindlasti õige mitmeid võimalusi: 

tootmise tõhususe tõ stmine

ekspordi edendamine; 

välisinvesteeringute meelitamine riiki; 

looduskeskkonna kaitsmine; 

sotsiaalse turvalisuse ja stabiilsuse suurendamine jne.
Need on sisuliselt vahendid kodanikele töökohtade võimaldamiseks ja elamistingimuste 
loomi- seks, riigi rikkuse suurendamiseks ning seeläbi mitmete sotsiaalsete hüvede 
pakkumiseks. Kui riik on võimeline pakkuma oma kodanikele võimalust saada hea 
töökoht (kõrge sissetulek) ja sotsiaalseid hüvesid (haridus ning meditsiin), võib arvata, et 
riik ongi põhimõtteliselt konku- rentsivõimeline. 
Kas elu riigis on hea või halb (kas riik on konkurentsivõimeline või mitte),  selgub  
enamasti võrdluses. Juba keskaegne kirikuisa Aquino Thomas väitis, et paradiisi sattunud
kaunishinge- dele võimaldatakse vaade põrgusse. Teda ei maksa kahtlustada sadistlikes 
kalduvustes. Hea 
59 
inimesetundjana mõistis ta, et paradiisiasukaid tuleb vastandada põrguasukatega, anda neile 
võrdlusvõimalus. 
Paljude majandusteadlaste arvates peegeldab riigi konkurentsivõime lihtsalt riigi võimet tagada 
oma kodanikele (võrreldes teiste maade kodanikega) praegu ja tulevikus kõrge elatustase. 
Maailma majandusfoorumil 1998 defineeriti terminit “riigi konkurentsivõime” lihtsalt riigi 
majanduse võimena teha kiireid ja püsivaid edusamme elatustasemes.
Riikide rikkuse hindamise küsimustes on majandusteadlastel ajalooliselt olnud väga 
erinevaid  arvamusi

16.–18. sajandi merkantilistid lugesid riikide rikkuse mõõdupuuks varahoidlates oleva
kulla ja hõbeda tagavara. 

18. sajandi alguses tekkinud füsiokraatide majandusõpetus piirdus majandusedu 
hinda- 
misel vaid põllumajandusega. 

Adam Smith märkis 1776. aastal oma kuulsas teoses “Rahvaste rikkus”, et riikide 
jõukust 
tuleb arvutada toodangumahu alusel teatud ajaperioodil. Kuid ta välistas materiaalset 
toodangut mittepakkuva meelelahutus- ja teenindussektori, valitsuse,  juristid  jms. 

Uusklassitsismi rajaja Artur Marshall vaidlustas Adam Smithi tõekspidamised 
väitega, et rikkuse suurendamise aluseks tuleb võtta loodud väärtuste kasulikkus, mitte 
aga nende materiaalsus (tangibility). Juristide  komisjonitasud ei erinenud tema arvates 
kartulikuhjast 
või raualaadungist.
Majandus vajab korralikuks funktsioneerimiseks nelja liiki kapitali. 

Inimkapital – töö, teadmised, oskused, tervis, haridus, kultuur, organiseerimisvõime. 

Finantskapital – raha, investeeringud ja finantsvahendid. 

Tootmiskapital – infrastruktuur, masinad, tööriistad ja ettevõtted. 

Looduskapital – loodusvarad, elussüsteemid ja ökosüsteem.
Inimese rikkuse moodustavad talle kuuluvad varad – korter , maja, auto, mets, põllud, 
aktsiad, aga ka tema teadmised ja oskused, samuti perekondlikud ja ühiskondlikud 
suhted. 
Ettevõtete rikkuse allikas on nende hooned ja masinad, immateriaalne vara, aga ka 
töötajad ja kogu ettevõtluskeskkond. 
Riigi rikkuse moodustavad nii riigi enda kui ka tema kodanike ja ettevõtete vara. Maail- 
mapank jagab seesuguse vara kolmeks: 
loodusvara; 

toodetud vara; 

inimkapital.
Neoklassikaline majandusteooria teatavasti postuleerib piiratud ressurside tingimustes 
erinevate majandussubjektide ratsionaalsete valikute abil kasulikkuse maksimeerimist 
ning seda täieliku ja tõese informatsiooni olemasolu tingimustes. Juba üle sajandi (alates 
Alan Marshalli „Majanduse printsiipidest“ 1890) on inimkonda haritud teadmises, et 
rohkem on alati parem kui vähem. Indiviidid maksimeerivad kasulikkust tarbitavatest 
asjadest ja ettevõtted maksimeerivad kasumit. Cobb-Douglase funktsiooni najal on kõigi 
maade üliõpilased lahendanud aastakümneid optimeerimis- ehk sisuliselt 
maksimeerimisülesandeid. Valitsused maksimeerivad ühiskonna sotsiaalset heaolu. Aga 
mis see selline on, pole keegi suutnud rahuldavalt defineerida.  Ahnus  (koos juhmusega), 
soov kõike rohkem saada/tarbida on olnud põhiline maailma edasiviiv jõud. Turundus 
surub inimestele peale absoluutselt ebavajalikke asju. Paraku on asju, mis tasuvad ära 
alles saja aasta pärast või ei tasu end ära mitte kunagi – kultuuris, religioonis, hariduses, 
meditsiinis. 
Väidetavalt hakkasid valitsused riikide majandustegevust (tänapäevase asjast arusaamise 
järgi) esimest korda mõõtma 1932. aastal. Sisemajanduse koguprodukti (SKP; Gross 
Domestic Product – GDP) metoodika loojateks olid 1971. aastal Nobeli majanduspreemia
saanud Simon Kuznets ja John Maynard Keynes. Nende majandusarvestuse süsteemidest 
60 
arendas Keynes 1936. aastaks välja tänapäevase SKP valemi, mis peaks makroökonoomika 
kursusest kõigile hästi teada olema. 
Kuna suurema osa arenenud maade majandusest annab teenuste sektor, oleks ehk õigem öelda 
hoopis „sisemajanduse koguteenus“. Maailmas, mis baseerub teenustel, ei ole SKP mõõtmisel 
suurt mõtet. Mida rohkem me teenuseid ostame, seda suurem on SKP. Samal ajal tuleb aga selle 
nimel ka pikemaid tööpäevi teha. 
Viimase kümne aasta majanduspublikatsioonides mõistetaksegi riigi konkurentsivõime all tihti 
lihtsalt riigi rikkust, enamasti SKP absoluutsuurust või SKP-d ühe elaniku kohta. SKP püüab 
mõõta riigi heaolu ja arengu muutusi toodangu, tarbimise ning elanike sissetulekute kaudu. 
Tehingute suurenev arv peaks viitama suurenenud tarbimisele, tootmisele ja sissetule- kutele 
ning eeldatavalt ka heaolule. 
SKP näitajal on aga lisaks headele omadustele ka hulgaliselt puudusi. SKP ei arvesta 
hinnataseme muutusi, hinnataseme erinevusi eri riikides, vaba aja väärtust, klimaatilisi tingimusi 
jne. SKP toetub suures osas rahalistele tehingutele, eristamata, kas seeläbi ühis- konna heaolu 
suureneb või hoopis väheneb. SKP ei tee tihti vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse 
vahel ja ignoreerib tähtsaid kasvuallikaid. SKP mõõdab pigem turu aktiiv - sust. Sel aktiivsusel 
võivad aga olla ka negatiivsed mõjud, sotsiaalsed kulud. Mida haigem, ebaturvalisem, saastatum 
on ühiskond, seda suurem on SKP, sest haigete eest hoolitsemine, turvamine ja saastatusega 
võitlemine läheb kõik SKP arvutamisel kirja. Piltlikult öeldes, riigi majanduskasvu arvestamisel 
visatakse ühte patta nii varad kui ka kohustused. 

Ajaliste võrdluste tegemisel ei saa kasutada nominaalset SKP-d, kuna hinnatase ei 
püsi konstantsena. Selle puuduse kõrvaldamiseks kasutatakse SKP deflaatorit, mille abil 
teisendatakse kogu vaadeldava perioodi andmed võrreldavatesse (baasaasta) hindadesse. 
Rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks tuleb riikide rahandusnäitajad teisendada 
ühtsesse valuutasse. Konverteerimisel kasutatakse ametlikke vahetuskursse, mis 
peegeldavad rah- vusvaheliselt kaubeldavate kaupade suhtelisi hindu, kuid ei  kajasta  
rahvusvaheliselt mittekaubeldavate kaupade ja teenuste hindade erinevusi. Tihti ei 
peegelda  vahetuskursid valuutade kodumaist ostujõudu adekvaatselt. Seda puudujääki 
aitab ületada ÜRO Rah- vusvaheliste Võrdluste Programmi (ICP – International 
Comparison Programme) raames välja töötatud valuutade ostujõu pariteedil (PPP – 
Purchasing Power Parity) põhinev konverteerimismeetod, mida sissetulekute 
rahvusvahelisel võrdlemisel üha enam kasu- tatakse. 

Ametlikul statistikal põhinev SKP ei näita varimajanduse osa inimeste heaolus. 
Tegelik heaolutase paljudes vaestes riikides, võrreldes rikaste tööstusriikidega, on 
kõrgem, kui SKP ametlikud väärtused näitavad. 

Mida rohkem on inimestel vaba aega, seda suurem on nende heaolu. Teisalt, 
tootmismahu kasvades vaba aja hulk tavaliselt väheneb. Tekib vastuolu: SKP suurenedes 
kaldub ini- meste üldine (mittemajanduslik) heaolu langema. 

SKP ei näita, milliseid kaupu ja teenuseid ning millistes proportsioonides toodetakse. 
On aga selge, et näiteks toiduainete ja esmatarbekaupade tootmine suurendab elanike 
heaolu tunduvalt enam kui luksuskaupade või relvade valmistamine. 

SKP ei kajasta tootmistegevuse laienemisega kaasnevat negatiivset mõju looduskesk- 
konnale, mis vähendab inimeste heaolu laiemas (mittemateriaalses) tähenduses. 

Maailma külmemates piirkondades tuleb teha suuremaid kulutusi hoonete kütmiseks 
ja soojadele riietele. Seega ei tähenda SKP kõrgem tase põhjapoolsetes maades alati 
kõrgemat elustandardit. See peab osaliselt kompenseerima inimeste suuremaid materiaal- 
seid vajadusi. 

SKP ei käsitle turuvälist mitterahalist majandust, ei võta arvesse kodutöid. Laste ja 
vanurite  hooldus , majapidamistööd ning vabatahtlik töö ühiskonnas on SKP jaoks 
nullväärtusega. Perekonna lagunedes ja ühiskonna allakäigu taustal liiguvad 
61 
majapidamise toimingud rahaga arveldavasse teenindussektorisse (lasteaiad, vanadekodud, 
pesumajad, restoranid jne). Statistika näitab seda kõike majandusliku kasvuna. Kui minna 
spordisaali, siis SKP kasvab. Spordiklubi on ju vaja projekteerida, ehitada, on vaja 
ehitusmaterjale, sisseseadet. Spordisaali on vaja kütta, koristada ja vahetevahel remontida. Pärast
sportimist ostavad inimesed reeglina (spordi)jooki. Ja SKP muudkui kasvab. Aga kui minna 
metsa jooksma, siis selle mõju SKP-le on vaid dresside ja jalanõude ostmine. Kui ise muru niita, 
siis aitab SKP kasvule kaasa ainult muruniiduki ostmine ja bensiini või elektri kulu. Aga kui seda
teenust sisse osta, siis suureneb tööhõive ja riik saab käibemaksu, sotsiaalmaksu, üksikisiku 
tulumaksu – ning SKP kasvab tunduvalt rohkem. Seega inimene, kes spordib väljas värskes õhus
ja niidab ise muru, kasvatab SKP-d vähe. 

SKP ei arvesta sissetulekute jaotust. Nä iline  majanduskasv peidab aga tihti kasvavat 
lõhet elanikkonna rikkama ja vaesema osa vahel, mis on riigile sotsiaalselt ohtlik. 

SKP-d suurendavad kuritegevus, lahutused, kindlustuskulutused, loodusõnnetused. 
Kuri- tegevus suurendab SKP-d turvafirmade teenuste, elamute kindlustamise ja vanglate
ehitamise ning ülalpidamise läbi. Lahutused tõstavad juristide tasusid. 

Rahvamajanduse arvepidamises käsitletakse rahapaigutusi haridusse, tervishoidu ning
teadus- ja arendustegevusse tarbimisena, mitte aga investeeringutena rahvusliku rikkuse 
kasvuks. 

SKP-d suurendavad oma vara enese elus hoidmisele (meditsiinitööstusele) kulutada 
otsustanud vanad miljonärid. Aga kas seda saab pidada ühiskondliku rikkuse kasvuks? Ja 
üldse, USA-s kulutatakse meditsiinile 16% SKP-st (1960. aastal kõigest 5,0%), Euroopa 
Liidus 9,5%, Eestis 6,3%. Tervishoid kallineb eelkõige kahel põhjusel: 1) rahvastik 
vananeb; 2) tehnoloogia areneb. Arstiabi andmine on märkimisväärselt kallinenud, eriti 
alates 1970. aastatest, tänapäeva tipptehnoloogial põhineva aparatuuri (piltdiagnostika, 
kõrgtootlikkusega laboriseadmed, instrumentaalne kirurgia) rakendamisega meditsiinis. 
Samas põeb enamik inimesi iseparanevaid haigusi (self limited disease) ja sureb 
haigustesse, mida enam ravida ei saa. Rahva tervis sõltub tegelikult üsna vähe 
tervishoiusüsteemist – vähemalt mitte arstide ja haiglakohtade arvust. Vastavalt Maailma 
Terviseorganisatsiooni (World Health Organization) ekspertide määratlusele oleneb 50% 
populatsiooni tervisest eluviisidest; 20% kaasasündinud bioloogilistest eeldustest 
(geneetika); 20% keskkonnast (nii füüsilisest kui vaimsest) ning üksnes 10% 
tänapäevasest arstiabist. Ideaalses maailmas peaks raha hulk, mis kulutatakse haiguse 
vältimise või ravimise huvides meditsiinilistele teadusuuringutele, olema proportsioonis 
haiguse tõsiduse ja kannatavate inimeste arvuga. Tegelikus maailmas keskendub aga 90%
meditsiinilistele teadusuuringutele kulutatavast rahast haigustele, mis põhjustavad 
maailmas vaid 10% surmadest ja puuetest. Ameerika futuroloog Paul Saffo väidab 
koguni, et tulevikus võivad ülirikkad inimesed tänu edusammudele biotehnoloogias ja 
robootikas areneda eraldiseisvaks liigiks. 

Loodusvarade kulutamine suurendab SKP-d. Loogiliselt võttes tuleks maavarade 
kasuta- mine kanda aga hoopis kuludesse. 

Laenuvõtmine toob kaasa SKP tõusu jne.
Hiina SKP on praegu veel “tõeline”. See pole “üles puhutud” nagu USA-s, kus märkimis-
väärse osa SKP-st annavad advokaadid (iga ameeriklane, sülelapsest raugani, maksab 
juristidele üle 1000 dollari aastas), psühhoanalüütikud, golfikompleks, lemmikloomad 
jne. Ei ole päris kindel, kas sel moel arvutatud SKP näitab riigi konkurentsivõimet ja 
rikkust üldse. 
Hiinas on koerte pidamine praktiliselt keelatud (on teoreetiline võimalus väga suure 
maksu eest eriluba saada), golfist pole aga enamik kodanikke kuulnudki. 
Sageli ei tunneta inimesed kasvava SKP taustal, et nende isiklik heaolu suureneks. 
Heaolu tajutakse muidugi erinevalt, kuid enamasti on see tunduvalt laiem mõiste kui 
sissetulek ja 
62 
tarbimine. Heaolu on näiteks hea tervis, head suhted, turvalisus, enese täiendamise (haridus) ja 
teostamise (töö) võimalused, kvaliteetne elukeskkond (puhas õhk ja vesi) jpm. Ühiskonna heaolu
ja tulevikku suunatud arengupotentsiaali hindamisel muutub SKP kasutus piiratuks. 
SKP kõrvale on vaja näitajaid, mis riigi rikkust ja heaolu paremini kajastaksid. Käsitledes riigi 
rikkust laiemalt ja kaugemas perspektiivis ning tehes vahet heaolu suurendavatel ja vähendavatel
tegevustel ning tegelikul tarbimisel ja investeeringul, saab selgemaks, millised peaksid olema 
riigi majanduspoliitilised prioriteedid. 
Ehk peaksime mõtlema uutele mõõdikutele: näiteks sissetulek, tööhõive või miks mitte 
õnnetunne, mille mõõtmist maailmas üha rohkem propageeritakse. 
Sobivamaid näitajaid kui SKP on ühiskonna tasakaalustatud arengu mõõtmiseks otsitud juba 
pikka aega.  Maailmapank  on kasutusele võtnud jätkusuutliku säästmismäära (genuine saving), 
mis arvestab heaolu muutumise ja arengupotentsiaali hindamisel lisaks toodetud kapitalile ka 
loodus- ning inimkapitaliga, millel on oluline roll tuleviku majanduskeskkonna ja 
konkurentsivõime kujundamisel. Lähtutakse definitsioonist: “Jätkusuutlik areng on niisugune 
areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele 
võimaluse rahuldada nende vajadusi”. Vahemärkusena tuleks mainida, et majandusteoorias 
eristatakse tugevat ja nõrka jätkusuutlikkust. 

Tugev jä tkusuutlikkus  tähendab, et säilima peaks iga komponent eraldi 
(looduskapital, 
toodetud kapital, inimkapital). 

Nõrk jätkusuutlikkus tähendab, et säilima peaks vaid kõikide kapitaliliikide koguhulk.
St, 
et kui ühte liiki kapitali (näiteks toodetud kapitali ja inimkapitali) hulk suureneb, võib 
teise (näiteks looduskapitali) hulk mõnevõrra väheneda.
Maailmapanga metoodika lähtubki nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsioonist. Ühiskond on 
jätkusuutlik siis, kui erinevate kapitalivormide (toodetud varade, loodusvarade ja inim- 
kapitali) loodud rikkus mitte ei vähene, vaid püsib või suureneb. Selleks aga ei tule mitte 
ainult tarbida, vaid ka investeerida erinevatesse varadesse vähemalt nende kulumi võrra. 
Selleks et tagada jätkusuutlik sissetulekute voog, tuleb regulaarselt investeerida 
erinevatesse kapitalivormidesse. Ettevõtted investeerivad regulaarselt uutesse 
tehnoloogiatesse, sest vanad kuluvad ja nende tulude genereerimise võime langeb. 
Sarnaselt toodetud kapitalile kuluvad ka loodus- ja inimkapital (loodusressursside 
ammendumise, keskkonna saastumise ning pikaajalise töötuse või kehva tervise kaudu). 
Maailmapanga jätkusuutlikkuse näitaja eeldab, et erinevad kapitalivormid on osaliselt 
üksteist asendavad. Seega ei pruugi teatav ressursside ammendumine ja keskkonna 
halvenemine olla ühiskonna heaolu vähendav seni, kuni piisav osa ressursside 
ammutamisest saadud tulust investeeritakse teistesse kapitalivormidesse (näi- teks 
uutesse tehnoloogiatesse, inimeste oskustesse või nende tervisesse ning turvalisusesse). 
Nimetatud investeeringute asemel võime aga valida ka hoopis tänase tarbimise. Kuid 
sellega vähendame oma tulevasi sissetulekuid. Ühiskonna areng on jätkusuutlik vaid siis, 
kui kapitali erinevate vormide – toodetud kapitali, looduskapitali ja inimkapitali – loodud
rikkus ajas ei vähene. 
1980.–1990. aastatel püüti luua mitmeid koondindekseid, mis lihtsustaksid rahvusvahelis-
te võrdluste tegemist. Näiteks ODA (Organization for Development Assistance) 
konstrueeris füüsilise elukvaliteedi indeksi (PQLI – physical quality of life index), mis 
mõõdab inimeste peamiste põhivajaduste rahuldatust imikute suremuse, oodatava eluea ja
kirjaoskuse taseme alusel. 
Tänapäeval on kasutatavam ÜRO poolt 1990. aastal välja töötatud inimarengu indeks 
(HDI – human development index), mis mõõdab elukvaliteeti oodatava eluea, 
haridustaseme ja materiaalse elatustaseme alusel. 
UNDP (United Nations Development Programme) on välja töö tanud  poliitilise vabaduse 
indeksi (PFI – political freedom index), mis hõlmab viit erinevat üksikindikaatorit: 

isiklik julgeolek (personal security); 

õigus seaduse kaitsele (the  rule  of law); 
63 
sõnavabadus (freedom of expression); 

poliitiline osalemine (political participation); 

võ rdsed võimalused (equality of opportunity).
Majandusvabaduse indeksit on Heritage Foundation koostöös Wall Street Journaliga 
arvutanud 1995. aastast. Selle aluseks on järgmised kriteeriumid: 

eraomandivabadus; 

elatise teenimise vabadus; 

ettevõtte juhtimise vabadus; 

investeerimisvabadus; 

rahvusvahelise kauplemise vabadus; 

kõigis turumajanduse struktuurides osalemise vabadus.
Majandusvabaduse mõiste sisuks pole mitte kõikelubatavus, vaid pigem 
tegevuskeskkonna läbipaistvus ja turvalisus. 
Majandusvabaduse indeks põhineb 50 erineva majandusnäitaja analüüsil, mis on 
grupeeritud kümnesse suuremasse kategooriasse (pangandus- ja finantssektor; 
kapitalivood ja välisinvesteeringud; rahapoliitika; fiskaalpoliitika; kaubanduspoliitika; 
palgad ja hinnad; valitsuse sekkumine majandusse; omandiõigus; regulatsioon; 
varimajandus). Analüüs näitab, et suurema majandusvabadusega riikides on üldjuhul ka 
kiirem majanduskasv. 
Majandusvabaduse indeksit on koostanud ka Fraseri Instituut järgmiste näitajate alusel: 
valitsuse suurus, omandiõiguse kaitse, legaalse raha kättesaadavus, kaubandusvabadused,
krediidiregulatsioon, tööturu paindlikkus ja ettevõtluskeskkond. 
ÜRO ja Maailmapank kasutavad kogurahvatulu (GNI – gross national income) ostujõu 
pariteedil põhinevat (purchasing power parity, PPP) näitajat. Rahvatulu erineb 
sisemajanduse kogutoodangust eelkõige piiriülese majandustegevuse arvestamise poolest.
SKT on territooriumikeskne, rahvatulu aga elukohakeskne mõõdik. Esimesel juhul 
lähevad arvesse kõik tulud, mis on loodud mingi riigi territooriumil, teisel juhul aga vaid 
selles riigis elavate inimeste tulud, sõltumata sellest, kus need loodud on. 
Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Sihtasutus (IMD) koostab atraktiivsemate riikide 
rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelit. Tabeli koostamiseks kasutab IMD 286 näita-
jat ja riikidele antakse hinnang nelja konkurentsivõime faktori järgi: 

majanduse seisund; 

valitsuse tõhusus; 

äritegevuse efektiivsus; 

infrastruktuuri olukord.
Maailma Majandusfoorum on arvutanud tulevikuks valmisoleku indeksit. Esimest korda 
tehti seda 1999. aastal (hinnati vaid 15 Euroopa arenenud riiki, USA-d, Kanadat ja 
Jaapanit). 2001. aastal võeti vaatluse alla juba 29 maad, Eesti nende seas. Iga riik toetub 
analüütikute hinnangul neljale sambale. 

Säästlikkus (indikaatori kaal 33,3%): 
majanduskasv (25%);
SKP inimese kohta (25%);
keskkonna säästlikkus (30%); tervishoiukulud (10%);
riigivõlg (10%). 

Õiglus (16,7%):
noorte tööpuudus; haridus;
kirjaoskus;
eluiga;
vaesus; 
64 
ebakindlus. 

Harmoonia (16,7%): 
sotsiaalne stress (20%);
individuaalne vägivald (20%); individuaalne stress (20%);
vabadus (20%);
korruptsioon (20%). 

Potentsiaal (33,3%):
tehnoloogiline infrastruktuur (40%);
innovatsioon (40%);
elanikkonna vanuseline struktuur (20%). 
Prantsusmaa tollane president Nicolas Sarkozy moodustas 2008. aastal majandusedu ja 
sotsiaalse progressi mõõtmise komisjoni. Komisjoni eesmärgiks sai uurida, kuidas saaks 
ühiskonna heaolu ning majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust 
mõõta paremini kui SKP-ga. Üks valdkond, mille mõõtmist komisjon  soovitab  muuta, on 
kodutootmine ja jõudeaeg. Nimelt on viimaste aastakümnete jooksul maailmas toimunud 
suur nihe selles, kuidas kodumajapidamised ja ühiskond funktsioneerivad – paljusid 
teenuseid, mida vanasti saadi teistelt pereliikmetelt, ostetakse nüüd väljast, turult. 
Rahvamajanduse arvepidamises väljendub see nihe SKP kasvuna, kuigi tegelikult ei ole 
nende teenuste tarbimise maht oluliselt muutunud. Samuti ei peegelda tavapärane 
majandusstatistika jõudeaja väärtust – kuigi inimesed unistavad pigem just puhkusest ja 
jõudeajast, mitte pidevast töörabamisest. 
Komisjoni viis soovitust olid järgmised: 

Tootmisnäitajate asemel tuleb rohkem jälgida sissetulekut ja tarbimist 
iseloomustavaid 
näitajaid. SKP mõõdab peamiselt tootmist ja selle käsitlemine peamise heaolu näitajana 
võib kaasa tuua valed poliitilised otsused. Inimeste materiaalset heaolu iseloomustavad 
paremini reaaltulu ja tarbimise näitajad, sest sissetulekud võivad kahaneda, kui tootmine 
kasvab, ja vastupidi. 

Sissetulekute ja tarbimise kõrval tuleb jälgida akumuleeritud jõukust iseloomustavaid 
näitajaid. 

Suurem rõhk tuleb panna analüüsile kodumajapidamise vaatenurgast. 
Rohkem tähelepanu tuleb pöörata sissetulekute, tarbimise ja rikkuse jaotumisele. 

Suuremal määral tuleb arvestada inimeste tegevust, mis ei kajastu turutehingutes.
Heaolu ja seega ka riigi konkurentsivõime saavutamiseks võib rakendada mitmeid täiesti 
erinevaid strateegiaid. 
1.4.  Majanduskord  kui majanduspoli tika eeldus 
1.4.1. Majanduskorra vajalikkus 
Ühiskondlik elu lihtsalt nõuab inimestevaheliste suhete mõningast korrastamist 
otstarbekuse ja ratsionaalsuse suunas. Seda enam nõuab kindlaksmääratud korda 
ühiskondlik majandus. Esma- joones on vaja (Raudjärv, 1995, lk 34) 
o
vaba vahetust; 
o
tööjaotust; 
o
raha.
See on igati mõistetav. Juba Aristoteles eristas järgmisi ringlusvorme (tähistused: 
K = kaup; R = raha): 1) K – K (müük on ühteaegu ost, mis tähendab 
bartertehingut); 2) K – R – K (müük K – R eelneb ostule R – K, müüakse ostmise 
sihiga); 3) R – K – R (ost R – K eelneb müügile K – R, ostetakse müümiseks); 4) 
R – R (rahatehing, laenamine, liigkasuvõtmine). 
65 
Marxi üks kõige jaburam idee oli raha kadumine käibelt. Mis selle asemele oleks pidanud 
tulema, ei teadnud ei siis ega hiljem täpselt keegi. Stalin kirjutas oma teoses “Sotsialismi 
majandusprobleemid” (1952), et organiseeritakse üldrahvalik majandusorgan (...), millel on 
esialgu õigus arvele võtta kogu maa tarbimistoodangut, aja jooksul aga ka õigus toodangut 
jaotada, näiteks saaduste vahetamise korras. Niisiis, plaaniti taastada vana hea süsteem “mina 
sulle lammas, sina mulle tünnitäis nisu”. Ainult et erinevalt kiviajast oleks see primitiivne 
vahetus toimunud “üldrahvaliku majandusorgani” kaudu, mis muidugi koosneks tuhandetest 
bürokraatidest, kes võtavad oma osa nii lambast kui nisust. 
Reaalses maailmas tuleb meil iga vahetustehingu toimumiseks kulutada aega ja raha. Kõigepealt 
tuleb välja selgitada võimalik vastaspool, keerulisemate tehingute puhul uurida tema  tausta , välja
selgitada kauba kvaliteet, sõlmida leping, tagada selle täitmine jne. Et vähendada vahetustega 
paratamatult kaasnevaid kulusid, on ajapikku tekkinud, kadunud ja teisenenud õige 
mitmesugused institutsioonid: keskaegsed laadad, tänapäevane jaekaubandussüsteem, kindlus- 
tusfirmad, kohtusüsteem, ettevõtlikkust ja riskijulgust soosiv väärtusskaala jne. 
Kui traditsioonilises institutsioonivabas ökonoomikas on kõik majanduspoliitilised sammud 
riikide omapärast sõltumatult universaalselt rakendatavad, siis tänapäeva väga komplitseeritud 
süsteemis mängib suurt rolli riikide ajaloolise arengu erinevus.
Näiteks tänu perekonna tähtsale rollile Hiina sotsiaalses struktuuris osutus üleminek (naas- 
mine) kommuunidelt perepõhisele süsteemile võrdlemisi valutuks. Perekonnast sai põhiline 
majandusü ksus  ning Hiina põllumajandustoodang kahekordistus väga kiiresti. Venemaal olid 
seevastu aga kolhooside ja sovhooside likvideerimise tagajärjeks töötud bürokraadid ning töötud 
(liht)töölised. 
Institutsionaalse ökonoomika järgi on majandussüsteem mitmesuguste organisatsioonide (ette- 
võtete, parteide, survegruppide) ja mängureeglite (institutsioonide kitsam määratlus) keeruline ja
pidevalt muutuv kogum. Mängureeglid tingivad mängijate iseloomu. Kuid mõju on ka vastu- 
pidine. Kui mängijad nä evad  oma võimalust kehtivate reeglite muutmiseks, üritavad nad neid 
ümber kujundada. Kusjuures võtmeroll on siin muidugi ühiskonna  poliitilisel  eliidil. 
Tavaliselt tuuakse välja kolm majanduskorra alusfunktsiooni (Raudjärv, 1995, lk 34). 

Informatsioonifunktsioon on tootja ja tarbija omavaheline informatsioonivahetus, 
mille 
alusel kujuneb nõudmine ja pakkumine. 

Koordinatsioonifunktsioon tähendab nõudlus- ja pakkumisülejäägi vältimiseks või 
vähe- 
malt nende minimeerimiseks väga mitmekesist kooskõlastamist, seda nii horisontaalselt 
kui 
ka vertikaalselt. 

Motivatsioonifunktsioon on seotud töö ja kapitali kvantitatiivse ja kvalitatiivse 
aspektiga, 
ratsionaalsusega, ressursside rohkendamise ja kasutamise parandamisega. 
1.4.2. Põhilised korratüübid 
Korratüüpe (majanduslikke süsteeme) analüüsides on olulised kolm aspekti: 
o
süsteemi elemendid (inimesed kui tarbijad ja tootjad); 
o
elementidevahelised suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid); 
o
süsteemi kord (majanduslik kord). 
Süsteemi kord määrab ära süsteemi motivaatorid (näiteks turuosaliste 
omavahelises suhtle-  mises ). 
Põhimõtteliselt võib eristada kahte majanduskorda (Raudjärv, 1995, lk 36–39): 
detsentraliseeritud plaanimisega majanduskord (turumajandus);
tsentraliseeritud plaanimisega majanduskord (käsumajandus).
Kahtlemata on erinevatel perioodidel olemas olnud ka nende kahe põhitüübi 
mitmesuguseid vahevorme. 
66 

Korratüüp, kus toimub küll detsentraliseeritud plaanimine, kuid tootmisvahendid on 
ühis- kondlikus (riigi) omanduses. Seda korratüüpi nimetati ka konkurentsisotsialismiks 
ja püüti ilma märkimisväärse eduta mõningates omaaegsetes nn sotsialistlikes riikides 
rakendada. 
Korratüüp, kus toimub tsentraliseeritud plaanimine, kuid näiteks käsitöönduslik 
teenindus või osa toiduainete tootmisest on antud erakätesse (näiteks majandusreformid 
Ungaris alates 1968. aastast kuni 1980. aastate lõpuni). 
Tegelikkuses pole olemas puhast turumajandust või puhast käsumajandust. Alati on tegu 
nende mingi kombinatsiooniga – segamajandusega. 

Ka kõige enam turule orienteeritumas majanduses eksisteerib teatav valitsuse kontroll
ette- 
võtete tegevuse üle. 

Käsumajanduse tingimustes aga kas lubatakse mõningatel aladel vabaturu olemasolu 
või 
eksisteerib teatud kaupade või teenuste puhul nn must turg. Isegi NSV Liidus oli kogu 
aeg mõningaid turumajanduse elemente: eksisteeris toiduainete vabaturg jne. Poolas 
püsisid talumajapidamised läbi kogu sotsialismiperioodi. 
Seega asuvad kõik riigid tegelikult mingis teatud punktis puhta turumajanduse ja puhta 
käsumajanduse vahelisel pideval teljel. 
Põhimõtteliselt tuleb plaanida iga majanduskorra puhul. Küsimus on vaid selles, mida 
plaa - nimise all mõistetakse ja kuidas seda plaanimist konkreetselt teostatakse. 
“Tüü rita  majanduslaeva triivimist käänulise jõe turukonjunktuuri voogudes” ei pea 
enamik tänapäeva majandusteoreetikuid normaalseks nähtuseks. Inerts viiks sellise laeva 
iga kümne- konna aasta järel paratamatult kaldapõrkesse (kriisi), kust samad 
konjunktuurijõud laeva mõne aja pärast jälle lahti rebiksid ja edasi kannaksid. Niimoodi 
võis asi – hädaga pooleks – kesta 20. sajandi alguseni. Võimsaks muutunud laevad 
vajavad aga “tüüri”, st riik vajab majandus- poliitikat. 
Eesti on nüüdseks otsustavalt eemaldunud käsumajandusest, kuid turumajanduse 
elemente oma majanduse korraldamisel kasutame siiani vaid osaliselt. Meil on veel väga 
tugev allergia terminite “planeerimine” ja “plaanimine” suhtes. Paljudel asjaosalistel on 
veel liiga värskelt meeles, kuidas plaanimajanduse tingimustes oli näiteks jalanõude 
tootmine kahekümneks aastaks ette väga täpselt ja direktiivselt paika pandud. Tallinna 
Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õppeplaanides pole käesoleval ajal mitte ühtegi 
planeerimise õppeainet, lääne ülikoolide õppeplaanides on aga “planning” võrdlemisi 
tavaline termin. 
1.4.3. Turumajanduskord 
Kapitalismi vundamendiks on tõdemus, et omamiskirg on inimestele omane. Turg paneb 
äärmiselt efektiivselt tööle väga tugevad liikumapanevad jõud – ahnuse ja kadeduse. 
Ahnuses on mingi konstruktiivne moment – ahne  inimene tahab midagi teha. 
Omamiskirele ei ole mõtet vastu hakata, vaid seda tuleb vaos hoida. Tuleb lasta inimesel 
omada, mida ta suudab, kuni see ei hakka otseselt kahjustama teisi inimesi. Kapitalismi 
põhiliseks omaduseks on liberaalsus: võimalus saada rikkaks, muuta oma sotsiaalset 
staatust ja võtta kasutusele tehnoloogilisi uuendusi. 
20. sajandi ühe silmapaistvama majandusteadlase Joseph Schumpeteri järgi on 
kapitalistliku majanduskorra aluseks loov hävitamine, st protsess, mille käigus vanad ja 
ebaefektiivseks osutu- nud struktuurid asendatakse uute ning tõhusamatega. Loova 
hävitamisega kaasnevad pankrotid ja töötus on Schumpeteri käsitluse kohaselt 
ühiskondlike institutsioonide tõhustamise ning elatustaseme jätkusuutliku kasvu 
eeldusteks. 
Individuaalsed  vabadused  ja omakasupüüdlike individuaalsete huvide summa võib turu- 
majanduskorra tingimustes anda kokku ebateadliku liikumise üldiste huvide suunas. Juba 
Adam Smith kirjutas, et individuaalsed halvad omadused võivad ühiskonna tasandil olla 
kasulikud. Üks ahne inimene on küll ebameeldiv, aga kui ühiskond annab kõigile 
võimaluse olla ahne, võib see tuua ühiskonnale head. 
67 
Inimene on kariloom, peenemalt öeldes ühiskondlik olend. Kapitalism on kindlasti kollek- tiivset
tegutsemist eeldav ühiskonnatüüp. Ühistoimimine on kapitalismis paratamatu nii oma huvide 
eest seismisel kui ka laiemat ühiskondlikku tähtsust omavate eesmärkide saavutamisel. Mida 
rohkem kapitalismi, seda rohkem suhtlemist, läbikäimist muu maailmaga. 
Demokraatliku ühiskonna majanduspoliitika peab olema suunatud üleüldise heaolu maksi- 
meerimisele. Selle kõrval tuleb aga kindlasti arvestada ka euroopalikus kultuurikontekstis olulisi 
ühiskondlikke põhiväärtusi. Nendeks on eelkõige vabadus, õiglus, turvalisus ja edukus. Ainult 
tagatud põhiväärtustega ühiskond on konkurentsivõimeline selle sõna kõige üldisemas tähen- 
duses. Potentsiaalse vabaduse realiseerimiseks on aga kindlasti vaja ühiskonna materiaalset ja 
õiguslikku korrastatust. Ühiskond on teatavasti väga erinevate huvigruppide  kooslus . Ühiskonda 
tervikuna saab rahuldada vaid erinevate regulatsioonimehhanismide kompromissina kujunev 
optimum. Selle kompromissi efektiivsuse peab tagama poliitiline vabadus. Liberaalne (vaba) 
ühiskond leiab ise riigi ja turu mõistliku vahekorra. 
Tänase kapitalistliku süsteemi mõttelaadi võiks kokku võtta järgmiselt. 

Majandusedu on võimalik kõige paremini saavutada tootmise ja jaotamise 
vabaturusüstee- 
mis, kus reinvesteeritud kasum muudab töö ja kapitali üha tootlikumaks. 

Konkurentsieelis saavutatakse siis, kui üha suuremad ja tõhusamad ettevõtted 
toodavad üha 
rohkem kaupu üha kasvavatele turgudele. 

Kogutoodangu kasv toob kaasa ka inimeste heaolu kasvu. 

Igasugune ressursinappus toob kaasa aseainete väljatöötamise. 

Mure keskkonna tervise pärast on küll tähtis, aga kui soovitakse säilitada kõrget 
elatustaset, 
tuleb seda muret hoida tasakaalus majanduskasvu vajadustega. 

Vaba ettevõtlus ja turujõud suunavad inimesi ja ressursse sinna, kus leidub neile 
tõhusaim ja 
parim  rakendus .
Tavapärase käsitluse järgi jaguneb kapitalistlik turumajandus kolmeks. 
o
Vabaturumajandus (“las minna”; laissez-faire). Riigi minimaalne sekkumine. 
Riigil on 
vaid üldiste raamtingimuste tagamise funktsioon, millele võib lisanduda mõne 
avaliku hüve tootmine. Mitmed autorid nimetavad seda “öövahiriigiks”, mis ei 
tegele hariduse, tervishoiu ja sotsiaalküsimustega (st ei jaga rikkust ümber). 
Puhast „öövahiriiki“ tänapäeval ei leidu. 
o
Sotsiaalne turumajandus. Kõrgemad maksud, sagedasemad interventsioonid ja
tulusiirded. Konkurentsivabaduse kindlustamine. Selline turumajandus püüab 
ühendada turu produktiiv- sust sotsiaalse õiglusega. 
o
Heaolumajandus. See on sotsiaalse turumajanduse äärmuslik näide. 
Poliitilised ja administ- ratiivsed jõud püüavad muuta turujõudude tegevust 
kolmes suunas: 1) garanteerida indivii- didele ja peredele minimaalselt vajalik 
sissetulek, mis ei sõltuks nende vara turuväärtusest; 2) minimeerida sotsiaalset 
ebakindlust, näiteks laialdaste sotsiaalsete garantiide süsteemi kaudu; 3) 
kindlustada parimad võimalikud avalike teenuste standardid kõigile kodanikele, 
hoolimata nende staatusest või klassikuuluvusest. 
Turumajanduse mudeleid klassifitseeritakse ka järgnevalt: 
o
isereguleeruv ehk vabaturumajandus; 
o
ordoliberaalne turumajandus: riik toetab turgu; 
o
sotsiaalriik: riik tegeleb ümberjaotamisega; 
o
interventsionistlik riik: riik suunab majandust.
Praeguseks on juba üle kahekümne aasta möödunud liberaal-demokraatliku 
kapitalismiga seotud lootuste tähe all, sest nende tähtsaim ohustaja (kommunism) 
oli langenud. Liberaal- demokraatliku kapitalismi puhul on tähtsad selle kõik 
kolm külge: 
o
ühest küljest arusaam, et asju ajades tuleb järgida enamuse tahet 
(demokraatia); 
o
teiselt poolt arusaam, et ka enamuse tahet peavad piirama teatavad 
põhiõigused ( liberalism ); 
o
kolmandaks arusaam, et turu nähtamatu käsi tagab jõukuse õiglase (või 
vähemalt 
ratsionaalse ) jaotamise ning ühtlasi toetab kahte esimest aspekti (kapitalism). 68 
Kindlasti tuleb aga arvestada, et turg on vaid üks võimalikest instrumentidest inimeste 
koostegevuse korraldamiseks. Turg – kui inimtegevuse koordineerimise vahend – pole meil käes 
tasuta, vaid see maksab. Turutehingud on ju seotud küllaltki suurte kulutustega – partnerite 
otsimiseks ja hindamiseks, tehingute sõlmimiseks ning nende tagamiseks. Suured on nii 
turunduskulud kui ka konfliktide lahendamisega seotud kohtukulud. 
Plaanimajanduse saarekesed (ettevõtted) eksisteerivad seal ja sedavõrd, kus ja kuivõrd nad 
suudavad inimeste tööjaotust ja koostööd korraldada odavamalt kui turg. Ettevõtete sees toimib 
hoopis teistmoodi regulatsioon kui turul. Seal ei ole tegemist „turu nähtamatu käega“, vaid 
hoopis peremehe küllaltki nähtava ja vahel ka väga karmi käega. 
Mitmed majandusteadlased on avaldanud arvamust, et uusliberalismi võidukäigu oluline põhjus 
on kaasaegse ühiskonna killustumine moodsa tehnoloogia mõjul. Samuti asjaolu, et 
tootmistegevuse postindustriaalne hajumine nõrgestab ametiühinguid. Ajad, mil tuhanded 
tööstustöölised töötasid õlg õla kõrval tsehhides, jagades kollektiivset vastutust oma töö eest, on 
tehnoloogiliselt arenenud maades tänaseks möödas. Traditsioonilist sotsiaaldemokraatiat 
toetanud ühiskonnakiht, mis selle hiilgeaegadel moodustas suurema osa elanikkonnast, on 
marginaliseerumas. Järjest raskem on organiseerida streike ja mis tahes kollektiivseid 
väljaastumisi. Inimesed töötavad üksteisest kaugel, sageli kodus, vahetavad tihti töökohti, on 
hõivatud üheaegselt mitmes ettevõttes, suhtlevad töö asjus rohkem elektronposti ja 
(mobiil)telefoni abil kui näost näkku. Nende huvid vastanduvad üksteisele, töökaaslased on 
omavahel pigem konkurendid kui kaasvõitlejad. “Jaga ja valitse”  taktika  töötab ettevõtete 
personalijuhtimises järjest paremini. Hirm töökohta kaotada on suur. Sellele vastandub veel 
võimalus maksta “ellujäänutele” veidi rohkem tarbimisühiskonna hüvesid. Allajääjatest 
hoolitakse järjest vähem. 
1.4.3.1. Institutsioonilised eeldused 
Väga üldiselt võib institutsioonid jaotada kolmeks: 

 seadusandlus  ehk kirjutatud normid; 

ametkondlikud institutsioonid ja organisatsioonid, millega kaasnevad organisatoorsed
tegut- 
semisjuhised (mis võivad olla nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid); 

ühiskonna kirjutamata reeglid ning indiviidide eelistused – traditsioonid, tavad, 
harjumused, 
tabud jms.
Seejuures peavad majanduspoliitika kujundajad ja elluviijad lähtuma eeldusest, et 
(majan- dus)praktikas on nii reeglid kui ka nende rakendamine ebatäiuslikud. 
Turumajanduskorraga ühiskonnas on majanduselu korraldamise aluseks vabadus, mis 
tugi- neb eraomandusele, erakapitalile. Ettevõtete tegutsemise eelduseks on siin eelkõige 
omandi kasutamis- ja käsutamisvabadus (Raudjärv, 1995, lk 39–41). 
Vabadus ei tähenda aga kindlasti seda, et igaüks võib täiesti suvaliselt käituda. Selles osas
näeb turumajanduskord ette kindlad põhimõtted ja raamtingimused. 
Majanduspraktika on veenvalt tõestanud, et vaid konkreetse omaniku, just eraomaniku, 
puhul on võimalik rääkida kindlatest kohustustest ja vastutusest. Riikliku või 
ühiskondliku omandi puhul on kohustused ja vastutus tavaliselt ebaselged, hajuvad ning 
abstraktsed. 
Turumajanduse tingimustes on eraomanduse puhul kõige olulisem just tootmisvahendite 
eraomandus. Enamasti ei jätku ühel inimesel rahalisi vahendeid tänapäevaste kallite 
tootmisva- hendite muretsemiseks. Õnneks on võimalik paljude inimeste vahendid 
ühendada, et vajalikud kallid tootmisvahendid omandada. Selleks on välja kujunenud-
kujundatud mitmesugused kapitaliühingud-aktsiaseltsid-osaühingud, samuti 
pangasüsteem hoiuste kontsentreerimiseks ja ettevõtjate krediteerimiseks. 
Turumajanduskorra üheks institutsiooniliseks eelduseks on kindlasti ameti- ja 
kutsevabadus. See vaba valik on siiski mõeldud pigem põhimõtteliselt, mitte sõna-sõnalt. 
Peetakse silmas 
69 
võrdseid võimalusi hariduse saamisel, ameti õppimisel, mingile ametikohale kandideerimisel- 
konkureerimisel. 
Riigis kehtiv majanduskord peab kindlustama, et tehtav töö, valmistatud tooted ja osutatud 
teenused oleksid kvaliteetsed. Riik peab omalt poolt kindlustama ausa ja võrdse võistluse. 
Turumajandusliku korra oluline institutsiooniline eeldus on lepinguvabadus (Raudjärv, 1995, lk 
40–41). See realiseeritakse läbi üldiste äritingimuste ja ka lepingustandarditega (tingimustega). 
Ühelt poolt on tegemist n-ö majandusvabadusega, mis peab soodustama võistlust ja edu, kuid 
teiselt poolt on tegemist piirangutega (kohustused, vastutus). 
1.4.3.2. Võistlusfunktsioonid 
Kõrgema vabadusastmega individuaalmajanduslik otsustamine viib tavaliselt kõrgemale üldisele 
majanduslikule kindlustatusele (Raudjärv, 1995, lk 41). See ongi turumajanduskorra põhiline 
eelis käsumajanduskorraga võrreldes. Kuna turumajanduskorra tingimustes on tarbija lõ plik  
otsustaja , peavad tootjad ja turustajad parema lõpptulemuse eest omavahel võistlema. 
Enamasti tuuakse välja kolm võistlusfunktsiooni (Raudjärv, 1995, lk 41–42). 

Kulude kontrolli funktsioon. Võistlus hõlmab tootmiskulusid. Tootja, kes pakub oma 
kaupu või teenuseid odavamalt (kelle hinna ja kvaliteedi suhe on parim), on turul edukas.
Konkurendid peavad nüüd oma kaupu või teenuseid senisest odavamalt pakkuma ( saavu
tama hinna ja kvaliteedi parema suhte) või kaotavad oma turuosa. 

Edukuse funktsioon. Tootja on edukas, kui tema poolt valmistatavad kaubad või 
pakutavad 
teenused on turul nõutavad. See annab võimaluse tegevuse laiendamiseks, uute 
täiendavate tellimuste saamiseks, täiendavate turuosade hõivamiseks. Selline tootja on 
edukas ja talle kuulub nn majanduslik võim. 

Võimusuhete funktsioon. Selle all tuleb mõista võistlust kui võimu äravõtmisega 
(kaota- misega) seotut. 
Võistlus jaotab (hajutab) pakkujate suhtelist võimu turul laiali tunduvalt paremini kui mis
tahes riiklik vahelesegamine. Just seepärast ongi turumajandus käsumajandusest 
efektiivsem. 
Majandusotsuste langetamisel on enamasti tegemist olukordadega, kus otsuste tagajärgi 
on võimatu täpselt ette näha. Selle põhjuseks on asjaolu, et otsuste tagajärjed sõltuvad 
peale vastuvõetud otsuste eneste veel paljudest teistest teguritest ning nende kõigi mõju 
ei ole praktiliselt võimalik arvesse võtta. 
Prognoosimine on tänamatu ülesanne, sest nii muutjaid kui ka muutujaid on väga palju, 
nende seosed segased ning inimesed mitte ainult arukad, töökad, ausad ja järjekindlad. 
Oma igapäevastes ettevõtmistes püüame lahendada tulevikuprobleeme 
minevikukogemustele tuginedes. See on aga kiiresti muutuvas ja globaliseeruvas 
maailmas väga raske ja vahel suisa võimatu. 
Me püüame arenguid ette näha. Mineviku arvnäitajatel põhinevaid tulevikuprognoose on 
aga tabavalt võrreldud autojuhtimisega tagasivaatepeegli abil. 
Palun kujutage endale ette olukorda, et auto esiklaasi asemel on hoopis läbipaistmatu 
terasplekk ja Teie kui autojuhi ainsaks infokanaliks tagasivaatepeegel. Põhimõtteliselt on 
võimalik muidugi sõita. Juhul kui tee on sirge ning autodest ja inimestest tühi, võib sõit 
mõnda aega isegi sujuvalt kulgeda. Vastasel korral, kui tee pole sirge ega tühi, võib väga 
suure tõenäosusega juhtuda avarii. 
Majanduse tee ei ole üldjuhul sirge ega tühi. Majanduse tee on väga kurviline ja täis kõik-
võimalikke takistusi: 
o
muutusi välispoliitikas ja uusi rahvusvahelisi lepinguid; 
o
maailmamajanduse järske konjunktuurimuutusi; 
o
uusi valimisi, valitsusi ja koalitsioonilepinguid; 
70 

uusi majandusalaseid seadusi ja regulatsioone; 

konkurentide eelnevast erinevat tegutsemist; 

tarbijate käitumise muutusi jne.
Majandusvaldkonna terviklikku formaliseeritust ei ole kunagi saavutatud ja ilmselt ka ei 
saavutata. Ennustamise objekti poolelt on oluline erinevus loodusteadustest see, et 
majandus koosneb paljudest omavahel seotud, kuid vastandlike huvidega osalistest. 
Modelleerimise seisukohast vaadatuna moodustavad need osalised dünaamilisi ja 
mittelineaarseid seoseid, mille käitumisparameetreid saab ette näha üksnes 
tõenäosuslikult. Parim, mida majandusteadus teha saab, on empiiriliste regulaarsuste 
tuvastamine teatud kontekstis. Sageli on sündmuste kulg seotud tü histe  juhustega. 
Majandusennustuste puhul on oluline ka tulemusi mõjutav subjektiivne pool. Kuigi 
inimesed nõ uavad ennustusi, ei taha nad sageli tõde kuulda, vaid otsivad pigem kinnitust 
oma veendumustele. 
Üht või teist tegevust kavandades peame paratamatult arvestama kolme eri tüüpi infoga. 

Informatsioon, mida me teame. Ja me teame, et me seda teame. 

Informatsioon, mida me ei tea. Kuid me teame, et me seda ei tea. 

Informatsioon, mida me ei tea. Kuid me ei tea, et me seda ei tea.
Mõeldes sellest, mis juhtub täna või homme, võime me tavaliselt tugineda sellele, mida 
me teame. Veidi kaugemale vaadates võime ikka veel tugineda teadaolevale infole – kuid 
mööndes, et leidub ka asjaolusid, mida me ei tea. Ent päris kaugele tulevikule mõeldes 
peame olema valmis võimaluseks, et asjad, mida ei tea – ning mille puhul me isegi ei tea,
et me neid ei tea – võivad mängida kaugelt olulisemat rolli, kui keegi arvata võiks. 
Põhimõtteliselt esineb neli ebakindluse taset (joonis 5): 
piisavalt selge tulevik; 

 alternatiivne  tulevik; 

tuleviku piirkond; 

tõeline ebakindlus.
Ettevõtlus on muidugi alati seotud riskiga. Turumajandus tingib paratamatult riskimist. 
Tihti juhtub see, mida pankrotihaldurid hiljem nimetavad „suhteliselt tavapärase 
majandusliku riski realiseerumiseks“. Majanduspoliitikas tuleks aga kindlasti eristada 
riski ja määramatust. 
o
Riski puhul on oodatavad sündmused juhuslikud muutujad, mis on 
arvestatavad objektiivse 
tõenäosusega. Risk on kvantitatiivne ja mõõ detav
o
Määramatuse puhul pole võimalik esitada objektiivset tõenäosusjaotust, kuid 
võivad esine- 
da subjektiivsed tõenäosused. Määramatus on kvalitatiivne ja mittemõõdetav. 
A. Piisavalt selge tulevik 
C. Tuleviku piirkond D. Tõeline ebakindlus 
Joonis 5. Ebakindluse neli taset. 
71 
B. Alternatiivne tulevik 

1 2 

Majanduspoliitikas arvestatakse otsustamisel riski mõistega siis, kui otsustaja saab keskkonna 
tingimustele vastavusse seada nende esinemise tõenäosuse. Kui otsustaja seda teha ei saa, siis 
esineb määramatus. 
Riski juhtimise teoorias defineeritakse riski ebakindlusena kasumite ja kahjumite esinemise 
suhtes. Riski võib põhimõtteliselt defineerida kui tulude varieeruvust, st projekti tulevased tulud 
võivad olla planeeritust väiksemad (isegi negatiivsed, st hoopis  kahjum ) või ületada oodatava 
tulu. 
Riskiga toimetulemiseks on võimalik tegevuse riskiastme hindamine ja riski poolt  orga
nisatsioonile avaldatava mõju arvestamine. 
Majanduskeskkonnas tuleb pidevalt võtta otsuseid vastu piiratud informatsiooni (ja mis veel 
hullem, ettesöödetud valeinformatsiooni) tingimustes. Sellest lähtuvalt rõhutatakse riski mõiste 
defineerimisel, et risk tekib selle tulemusena, et otsustusprotsessi käigus ei ole võimalik täpselt 
ette ennustada väliskeskkonna muutusi. Need muutused omakorda võivad tuua otsustajale kaasa 
kahjusid. 
Riske võib põhimõtteliselt klassifitseerida mitmeti. Esiteks võib riske jaotada puhasteks ja 
spekulatiivseteks. 

Puhas risk. Selle puhul on mingi sündmuse esinemise korral tulemuseks ainult 
kahjum. 
Tulemus võib osutuda ainult halvemaks sellest, mida normaaltingimustes oodatakse või 
millega otsuse tegemisel arvestatakse (võimalikud õnnetused, maksete laekumisrisk jne). 

Spekulatiivne risk (teoreetiline risk). Selle puhul võib tegemist olla nii võiduga kui ka
kaotusega. See tähendab, et võib saada nii kasumit kui kahjumit. Tulemus võib osutuda 
ka 
paremaks sellest, millega otsuse tegemisel arvestatakse (võimalikud hinnamuutused jne). 
Puhast riski püütakse viia miinimumini, seevastu spekulatiivne risk on võimaliku tulu 
tõttu üsna ahvatlev. 
Teiseks võib riske jaotada staatilisteks ja dünaamilisteks.
Staatiline risk. Seda ei mõjuta majanduse, tarbija käitumise, tehnoloogia ja muude 
seesu- 
guste tegurite põhjustatud muutused. Võimalus kaotada jääb kogu aeg konstantseks.
Dünaamiline risk. Seda mõjutavad erisugused majanduslikud ja sotsiaalsed muutused. 
Dünaamilisi riske on raskem ette näha kui staatilisi. Kolmandaks võib riskid jaotada 
üksikuteks ja fundamentaalseteks. 

Üksikrisk. Need on seotud individuaalsete sündmustega (näiteks tulekahju). 

Fundamentaalne risk. Need mõjutavad suuri inimrühmi nii sotsiaalses kui ka 
füüsilises 
mõttes (töötus, sõda, aatomielektrijaama avarii, inflatsioon).
Puhtaid, staatilisi ja üksikuid riske kindlustavad kindlustusfirmad. Spekulatiivseid, 
dünaamilisi ja fundamentaalseid riske pole põhimõtteliselt võimalik kindlustada. Seda 
saab teha ainult juhul, kui kindlustaja või edasikindlustaja rollis on valitsus. 
Riskivaba ettevõtlus pole turumajanduse tingimustes muidugi võimalik. Kuid risk ei tohi 
olla ka nii suur, et see muudaks ettevõtluse lausa lootusetuks-ohtlikuks. 
Välistehingutes tekib täiendav risk, sest eksportööri kodumaa ja potentsiaalse sihtriigi 
vahel valitsevad erinevused poliitilis-õiguslikus, sotsiaal-kultuurilises ja majanduslikus 
süsteemis. 
Globaalselt  edukad  ärimehed püüavad oma riske maandada või olematuks teha. 
Suurärimehed on ju oma tüübilt kiskjad. Aga kiskjad ju ei armasta üldjuhul riskida. 
Vastupidi, nad püüavad jahti pidades riske igati vältida, otsides vanu, haigeid ja karjast 
eraldatud ohvreid. 
1.4.3.3. Eetilised aspektid 
TTÜ majandusteaduskonnas loeb dotsent Mari Meel õppeainet “Ärieetika”. Käesolev 
punkt, mis osaliselt põhineb ka dotsent Mari Meele vastavatel õppematerjalidel, annab 
probleemist lühiülevaate vaid majanduspoliitika kontekstis. 
72 
(Majandus)probleemide lahendamisel ja otsustamisel tuleb üldjuhul arvestada kolme peamise 
aspektiga: 

majanduslik aspekt; 

sotsiaalne aspekt; 

eetiline aspekt.
Tegelikult on majandusteadus ise eetikast välja kasvanud. Mitmete sajandite vältel on 
majandus- teooriad (ilma et neid niimoodi tingimata nimetatud oleks) kujutanud endast 
eetika, religiooni ja ideoloogia veidrat segu. Ja kuigi viimased poolsada aastat on olnud 
väga olulised matemaa-  tilised  meetodid, siis lähemal vaatlusel kumavad ka moodsa 
majandusteaduse tagant ikkagi sajanditevanused probleemid. Alati on olnud eesmärgiks 
püüd kujundada ja kehtestada mingi mõõdupuu järgi parimad ühiselu korraldavad 
reeglid. 
Õiglus ja eetika seisavad tihti kõrgemal kirjapandud õigusest. Ka Eesti põhiseaduse 
preambul ü tleb , et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See sõ nade  
järjekord ei ole juhuslik. Kõike, mida seadusega pole keelatud, ei saa pidada õigeks ja 
õiglaseks. 
Kui ühiskond elaks kogu aeg näpuga kirjapandud õigusest käitumisjuhendeid otsides, 
peaks seadusi olema kümneid kordi rohkem. Inimeste käitumist ajas ja ruumis mõjutavad
ikka eelkõige tavad ning kasvatuse ja hariduse kaudu omandatud väärtussüsteem. Mis 
omakorda kajastuvad demokraatlikul teel jõustatud seadustes. 
Läänekristlikus kultuuriruumis lähtutakse seaduste rakendamisel eelkõige nende mõttest, 
eesmärgist. Idakiriku vaimses mõjusfääris otsitakse valitseja tahet. Valitsejaks võib olla 
keiser, klass, klikk, partei. Nii võib üht ja sama seadusetähte eri kultuuris mõista ja 
rakendada risti vastupidiselt. Eestis, mis on erinevate kultuuride kokkupuute kohaks, on 
see kahjuks väga selgelt märgatav. 
Inimese käitumise hindamist tähistavad sõnad tulenevad nii neutraalse olemisega määrat-
lusest nagu kommeMoraal  saab alguse ladinakeelsest sõ nast  “mos” ja eetika omakorda 
selle kreeka vastest “ethos”, aga kommet tähendavad mõlemad. Eetika all mõistetakse 
tavaliselt käitumise teooriat, moraali (eesti  vaste  kõlblus) all aga selle praktikat. Eetikat 
nimetatakse vahel ka moraalifilosoofiaks ja moraali asemel kasutavad mõned teadlased 
sõna eetos. 
Eetika ei kirjelda, mida on kusagil kombeks olnud teha või keelata. Eetika püüab vaid 
põhjendada, miks on vaja midagi keelata või lubada. Eetika sõltub ka jurisprudentsist, 
mis taotleb riigi tasandil tasakaalu nii üksikisiku kui ka ühiskonna õiguste ja kohustuste 
vahel. 
USA-s räägitakse väga palju ärieetikast (business ethics). Saksamaal on kombeks jagada 
nimetatud problemaatika kahte ossa (Meel, 1997). 
Ettevõtluseetika (Unternehmungsethik), mis käsitleb ainult ettevõttesiseseid eetilisi 
prob
leeme, st ettevõtja suhteid töötajate, tarbijate, hankijate ja teiste ettevõtetega. 

Majanduseetika (Wirtschaftsethik), mis käsitleb ettevõtluse ja riigi (ühiskonna, 
keskkonna) 
vahel tekkivaid eetilisi probleeme või ettevõtluse rahvusvahelisusest tulenevaid konflikte.
Ka mitmetes ingliskeelsetes käsitlustes esineb analoogiline jaotus: 

kitsas ärieetika (narrow business ethics); 

lai ärieetika (broad business ethics).
Tänapäeval eksisteerib õige mitmeid (äri)eetika teooriaid. Oluliseks lähtekohaks on 
hinnang tegevusele ja tagajärgedele. 

Teleoloogiline lähenemine. See hindab tegude õigust või väärtust vastavalt 
tagajärgedele. 
Tegu on õige ja hea, kui tulem on kiiduväärt (olenemata sellest, milliste vahenditega see 
saavutati). 

Deontoloogiline lähenemine. See põhineb ideel, et tegevusel on sisemine moraalne 
väärtus 
(seega võetakse eesmärgi saavutamisel arvese selleni jõudmise meetodid).
Erinevaid eetilisi lähenemisi klassifitseeritakse ka järgnevalt.
Utilitaarne lähenemine (utilitarian approach). Põhineb moraalsel käitumisel, mille 
raames saavutatakse kõige parem tulemus kõige suuremale hulgale inimestele. Otsuse 73 
vastuvõtja kaalub kõigi alternatiivide mõju kõigile osapooltele ning leiab optimaalse lahenduse, 
mis rahuldab kõige suuremat gruppi inimesi. Utilitaarse lähenemise raames olukordi sageli 
lihtsustatakse, sest rahulolevate inimeste väljaselgitamine on keerukas ja töömahukas. Selline 
lähenemine võib aga tekitada nn suure venna sündroomi, kus üldine heaolu saavutatakse 
indiviidi huvide arvelt. 

Individualistlik lähenemine ( individualism  approach). See väidab, et kõik teod on mo-
raalsed seni, kuni nad toetavad indiviidi parimaid pikaajalisi huve. Individuaalne siht on 
kõige olulisem ning väliseid jõude, mis piiravad individuaalsete eesmärkide saavutamist, 
tuleb igati vähendada. Kuigi iga indiviid püüab saavutada oma individuaalseid eesmärke, 
sobitavad nad oma pikaajaliste huvide süsteemi paratamatult ka teiste eesmärke, et saavu-
tada võimalikult hea tulemus. 

Moraalne lähenemine (moral-rights approach). See väidab, et inimestel on fundamen-
taalsed õigused ja vabadused, mida ei saa neilt keegi ära võtta. Eetiline on niisugune 
otsus, mis säilitab otsusega seonduvad inimeste põhiõigused, sh elementaarsed isiku- 
õigused, kodanikuõigused ja -vabadused ning sotsiaal-majanduslikud õigused. 

Õiguslik lähenemine (justice approach). See väidab, et otsused peavad põhinema 
iglu - sel ja erapooletusel. Olulised on kolm õiglustüüpi.
Jaotusõiglus (distributive justice). See nõuab, et inimeste erinev kohtlemine ei sõl- 
tuks ebaolulistest teguritest. Sarnase kompetentsuse ja töötulemustega inimesi tuleb 
kohelda konkreetsete otsuste tegemisel samaväärselt.
Menetlusõiglus (procedural justice). See nõuab normide ja reeglite samaväärset ja 
õiglast kohaldamist töötajatele. Normid peavad olema selgelt paika pandud ning neid 
peab järjepidevalt ja erapooletult rakendama, eristamata sealjuures erinevaid isikuid.
Hüvitusõiglus (compensatory justice). See väidab, et töötajaid tuleb tasustada nende 
poolt tehtud töö eest ettenähtud korras. Hü vitada  tuleb ka tehtud kahjud selle tekita- 
nud osapoole poolt.
Kuigi ärieetika kujunes omaette terminina välja alles 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate 
alguses, on sel juba ammustest  aegadest  eelkäijaid mitmesuguste kutse-eetika eeskirjade 
ja koodeksite näol (kõlbelise käitumise normistik, millest mingi kutseala töötajad peaksid
vaba- tahtlikult juhinduma): 

arstide, farmatseutide, audiitorite, pangatöötajate jt eetilise käitumise reeglid; 

tsunfti liikmete käitumisreeglid jne.
Mõiste “ärieetika” koosneb kahest omavahel küllaltki vastandlikuna näivast sõnast: “äri” 
ja “eetika”. Vähemalt oleme millegipärast harjunud tajuma neid kahte mõistet 
konfliktseina. 
Vaatleme aga nende mõistete definitsioone. 

“Äri” on eesmärgipärane, majanduslikku kasu taotlev tegevus. 

“Eetika” on filosoofia haru, mis õpetab tegema valikut õige ja vale, samuti hea ja 
halva 
vahel.
Kui vaadelda neid kaht definitsiooni, ei leia me siin põhimõttelist konflikti. Isegi kui 
majandus- likku kasu mõista vaid väga kitsalt (oma firma või isikliku kasuna), on selge, 
et kõige kindlamat, kõige püsivamat, kõige riskivabamat kasumit annab nimelt selline 
tegevus, mille järele on suur ühiskondlik nõudlus. See tähendab tegevust, mis on kasulik 
kogu ühiskonnale. Tavaliselt on selline tegevus ka hea ja õige, st eetiline. Välja arvatud 
muidugi narkoäri, salaviina müük, relvaäri jne, mida ühelt poolt ühiskondlikult taunitakse
kui pahesid, kuid mille teenuste järele teiselt poolt valitseb suur ühiskondlik nõudlus. 
Seega ei valitse “äri” ja “eetika” vahel põhimõtteline vastuolu. Konfliktid võivad 
tuleneda vaid asjaolust, et inimestel, organisatsioonidel, riikidel ja rahvastel on väga 
erinevad arusaamad nii kasulikkusest, õigest-valest kui ka heast-halvast. 
Vastuolu, mis põhjustab ärieetilise konflikti, võib peituda ka ühiskondlikus nõudluses 
endas. Ühelt poolt tahetakse tarbida võimalikult odavalt ja palju. Samas aga ei  taheta  
märgata, et 
74 
odavus on saavutatav tihti peamiselt (tarbija)ohutuse, keskkonnakaitse, maksuameti petmise, 
oma töötajate ekspluateerimise suurendamise vms arvel. 
Käesoleval ajal on majanduspoliitika eetilistel aspektidel – st ärieetikal – suurim tähtsus USA-s. 
Üheks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et kuigi USA-s kehtib Uniform Commercial Code, mis 
reguleerib äritegevust ja millel on tsiviilõigussüsteemi tunnused, on USA tavaõiguse (common 
law) maa. Tavaõigus tugineb traditsioonidele, pretsedentidele, praktikale ja tavadele ning tähtis 
osa seaduse tõlgendamisel on kohtul. Võit või kaotus kohtuprotsessis, samuti karistuse suurus 
sõltuvad tavaõiguse puhul suuresti seaduste ja protsessi osaliste käitumise tõlgendamisest. Võit 
või kaotus kohtuprotsessis või karistuse suurus sõltub USA-s suurel määral sellest, kui eetilisena 
või ebaeetilisena suudavad süüdistaja ja kaitsja tegelaste käitumist esitada. 
Euroopas valitsev  rooma -germaani õigussüsteem oma täpsete määratlustega on enamiku juristide
arvates parem ja tõhusam kui anglosaksi oma. Anglosaksi õigussüsteem oma eba- määrasusega 
annab juristidele tohutult tõlgendus- ja teenimisvõimalusi. 
Tavaõigusega maades on lepingud pikad ja detailsed. Tsiviilõigusega maades aga lühemad ja 
üldisemad, sest seadustega reguleeritavat on niigi palju ja seda kõike ei ole vaja lepingus eraldi 
välja tuua. 
Tundub, et lisaks tavaõigusele eksisteerivad ka muud põhjused, mis on soodustanud ärieetika 
suurt tähtsust just USA-s. Sealsed suured korporatsioonid 

mõjutavad ühelt poolt väga tugevasti tarbijat ja kogu ühiskonda; 

teiselt poolt sõltub aga korporatsioonide endi majanduslik edukus suuresti 
ühiskondlikust 
arvamusest, ajakirjandusest. Seega ka sellest, kui hea, õige, eetiline nende tegevus 
üldsusele 
paistab.
Rooma-germaani õigussüsteemiga maades, nn tsiviilõigusega maades (näiteks Saksamaa 
ja Prantsusmaa), kus õigusemõistmine on rohkem seadusetähes kinni, ei tunta kaugeltki 
nii suurt vajadust ärieetika järele. Kuid ka tsiviilõigusega maades ärieetika tähtsus 
viimastel aastatel aina tõuseb. Selle põhjuseks on suurel määral ettevõtluse 
rahvusvahelistumine. Ettevõtted kasvavad üle rahvusriikide ja nende seadusandluse 
piiride. Analoogiliselt tavaõiguse maadega ei saa ka tsiviilõigusega maades mitmeid 
konflikte enam lahendada vaid oma kitsa seadusandluse raames. Püütakse välja töötada 
täpseid rahvusvahelisi reegleid ja kokkuleppeid. Analoogiliselt USA suurte 
korporatsioonidega on ka väikeste (Euroopa) rahvusriikide rahvusvahelised ettevõtted 
mõ jutatud  erinevate ühiskondade (kuhu nende tegevus laieneb) suhtumisest, 
rahvusvahelisest  meediast  jne. 
Mitmed majanduspoliitika õpikud käsitlevad eetilisi aspekte ka tunduvalt laiemalt ja 
filoso - feerivad neil teemadel võrdlemisi pikalt.  Kirjutatakse , et meie ühiskonda hoiavad 
koos tehnika võidukäik, optimaalne  ratsionaalsus , ulatuslik tootmine ja tarbimine. 
Kultuur, vaimsus,  filosoo - fia – üldiselt humanitaaria – muutuvad järjest tähtsusetumaks. 
Eetikast ei räägi enam keegi. Tänapäeva ühiskonnale on omane püüelda aina edasi, 
rahuldada järjest kasvavaid nõudmisi: kõik peab muutuma järjest paremaks, eelkõige 
peab aga järjest rohkem antama – rohkem vaba- dust, rohkem toodangut jne. 
Paljudel inimestel on üha rohkem just selline ühiskond silme ees. See on nn Homo oeco- 
nomicuse kujutlus, kes halastamatu täpsuse ja eksimatu ratsionaalsusega oma profiiti 
optimeerib. Puhas materialism, mis eemaldab inimesed metafüüsilistest allikatest, 
üleüldine religiooni eitamine, kõige pealiskaudne käsitlemine laseb sügavamatel 
dimensioonidel täiesti ununeda. Sellist ellusuhtumist võimendatakse tihti just valitseva 
majandussüsteemi kaudu. 
Postindustriaalse ühiskonna analüütikud on rõhutanud, et protestantliku eetika hävingu 
alged tekkisid 1960. aastatel kapitalismi enda majanduslike  saavutuste  pinnases. Krediidi 
muutumine totaalse võlgutarbimise allikaks kaotas sunni pikaajaliseks säästmiseks ja 
enesepiiramiseks. Tarbimisunistuste tootmine muutus tulutoovaks majandusharuks. 
Nihkus vabaduse tähendus: looja vabadusest sai tarbija soovide piiramatus. Teravnes 
olemuslik vastuolu võrdsuse ja vabaduse printsiipide vahel. Turumajanduse oludes 
samastub ettevõtlusvabadus maksimaalse 
75 
kasumitaotlemise õigusega, mis lõppkokkuvõttes viib isikuvabaduse allutamisele korporatiivse- 
tele huvidele ning kihistumise ja hierarhilisuse tugevnemisele ühiskonnas. 
Turumajanduses, mis tugineb konkurentsile, on kõige tähtsam olla alati parem kui teised. Selle 
süsteemi mootoriks on egoism, mis ei peatu mitte millegi ees. Nii kasvab brutaalsus, mis on meie
argipäevale nii omane. Nii kasvab korruptsioon, mis paljudes maades on juba väga kõrgetesse 
kabinettidesse jõudnud. 
Igaüks mõtleb vaid endale, oma isikliku heaolu suurendamisele. Ühiskonna huvide eest 
suvatsegu hoolitseda riik. Iga ühiskond vajab aga paratamatult teatud norme. Ilma mängu- 
reegliteta, ilma teatud käitumisnorme arvestamata ei saa ükski ühiskond eksisteerida. Isegi mingi
klubi või selts ei saa täiesti ilma mängureegliteta ja käitumisnormideta eksisteerida. Ühiskond, 
mis kuidagi ei jõua üksmeelele eetikaküsimustes, mis ei  aktsepteeri  üldisi moraali- reegleid, 
laostub paratamatult varem või hiljem. 
Eestis – ja postsotsialistlikes riikides üldse – on eetika probleem eriti terav. See areng, mis läänes
toimus 40–50 aasta jooksul, läbiti Eestis sisuliselt 4–5 aastaga. Taandusid kollektiivsed väärtused
ja sihid ning järjest olulisemaks said väärtused, mis on seotud indiviidi valikuvabadusega. 
Kollektiivsed sihid on muutunud vähetähtsaks. Elu kulgeb indiviidikeskses maailmas. Selgelt on 
ilmnenud elanikkonna kihistumine, millega leppimine võtab aega. 
Vahemärkusena võiks öelda, et just kihistumisega leppimine on probleemiks kõigis post- 
sotsialistlikes maades. Kui vana ja väljakujunenud klassiühiskonnaga Suurbritannias suhtub 
ühiskondlik (avalik) arvamus absoluutselt rahulikult olukorda, et mõned inimesed sõidavad Rolls
Royce’iga ja teised bussiga, siis postsotsialistlikes riikides tekitab suur varanduslik erinevus väga
teravaid emotsioone. Ja need emotsioonid on täiesti mõistetavad. Kõigest aastat kakskümmend 
tagasi oli kõigi inimeste varanduslik seisund – vähemalt pealiskaudsel vaatlemisel – enam-
vähem ühes suurusjärgus. Praeguseks on aga ühiskond äärmiselt kihistunud. 
On täiesti selge, et turumajandus on efektiivseim majandussüsteem. See võimaldab tagada rahva 
heaolu, samuti stabiilse demokraatia. Kui aga ei õnnestu kokku leppida elementaarsetes 
eetikaküsimustes, siis võib see süsteem põhimõtteliselt ka manduda ja kokku variseda 
analoogiliselt sotsialistliku süsteemiga. 
Kaasaegne kapitalism toimib ju nii, et enamik inimesi – nii rikkad kui vaesed – teeb tööd, mis ei 
paku neile hingelist rahuldust. Seda sisemist tühikut kompenseerib igaüks nii, kuidas suudab. 
Jõukamad võivad näiteks osta endale elustiili, vaesemad aga konstrueerida endale vastutusest 
vaba ohvri-maailma ja otsida oma õnnetusele süüdlasi väljastpoolt või  kolida  oma reaalsuse 
raskuspunkt üle teleseepide ning seltskonnakroonika virtuaalsesse tegelikkusesse. 
Olukord, kus elatakse kõik-on-lubatud-põhimõttel, laastab nii ühiskonda kui ka isikut. 
Narkotarbimise põhjuseks peetakse lisaks uudishimule, meelelahutusele (staatus, mood) ja 
probleemsete tarbijate puhul sotsiaalsetele põhjustele veel inimeste nn metafüüsilisi vajadusi. 
Kui traditsioonilistes kultuurides elati koos narkootikumidega, siis läänes rahuldas inimeste 
metafüüsilisi vajadusi kaua aega  kristlus . Nüüd aga enam mitte ja tekkinud tühimikku kipuvad 
täitma narkootikumid. Järjest hajuvamas maailmas suureneb vajadus eetilise terviklikkuse järele.
Suureneb vajadus tabude ja pidurite järele, eneseregulatsiooni järele, ehk ka pühaduse järele. 
Varem võisid piibli kümme käsku ja piibel üldse aidata inimestel elus orienteeruda. Vanadel 
aegadel põhines (ettevõtte) moraalipoliitika konkreetses ühiskonnas valitsevatel religioossetel 
veendumustel. See pani ühelt poolt ettevõtjale peale nn filantroopilised, altruistlikud kohustused.
Teiselt poolt aga kiitis  religioon  ettevõtluse kui uute väärtuste loomise põhimõtteliselt heaks. 
Käesoleval ajal aga ainuüksi piiblile enam loota ei saa. Paratamatult tuleb maksma panna täna- 
päevane eetika. See on aga suurel määral (riigi) majanduspoliitika ülesanne. 
76 
1.4.3.4. Kultuuri ja religiooni mõju 
Ühiselu jaoks on vajalikud teatavad kokkulepped. Kultuurilise relativismi teooria kohaselt on 
igal ühiskonnal oma reeglite süsteem. Iga kultuur määrab ise kindlaks oma eesmärgid ja eetika, 
mida pole võimalik hinnata teise kultuuri eesmärkide ja eetika järgi-põhjal. 
Suletud ühiskonnas ei teki moraalsuse määratlemisega põhimõttelisi probleeme. Hõimu 
noorliikmed sotsialiseeritakse ning nad aktsepteerivad ühiselu norme kui endastmõistetavaid. Asi
läheb aga väga segaseks siis, kui kultuurid segunevad. Varasemast ühiskonna integratsiooni- 
vahendist (kultuurist, moraalist, väärtushinnangutest) saab hoopis ühiskonda lõhkuv tegur. 
Majanduspoliitika lähtub eeldusest, et kultuuri, väärtushinnangute jms puhul ei pea paika õige-
vale või hea-halb skaala. Igale indiviidile on tema oma kultuur parim. Majanduspoliitika püüab 
olla väga tolerantne, „poliitiliselt  korrektne “ distsipliin. Ta ei ütle, mis on hea ja mis on halb. Ta 
ei ütle, mis on õige ja mis on vale. Majanduspoliitika lihtsalt juhib tähelepanu asjaolule, et 
praktiline majanduspoliitika sõltub paratamatult kultuurist ja religioonist. Ühesugused 
organisatsioonilised ja tehnoloogilised lahendused (uuendused) jms toimivad eri 
kultuurikeskkondades väga erinevalt. 
Harvardi professori Lawrence Harrisoni arenguõpetus sisaldab kümmet käsku: 1) kord; 2) 
puhtus; 3) täpsus; 4) vastutustunne; 5) saavutused; 6) ausus; 7) teiste õiguste austamine; 8) 
seaduste austamine; 9) tööeetika, 10) kokkuhoidlikkus. Nende põhimõtete täitmine või mitte- 
täitmine mingis majandusruumis (regioonis) sõltub aga suuresti just seal domineerivast kultuurist
ja religioonist. 
Kultuuri mõju 
Tsivilisatsioon on inimühiskonna praktiline, oskuslik aspekt ja vastab küsimusele:“Kuidas seda 
teha?“ Kultuur seevastu hoiab ühiskonda koos keeldude ja piirangutega: „Mida mitte teha?“ 
Igal rahvusel on oma spetsiifilised iseloomujooned. Erinevatest kultuuridest pärit inimestel on 
erinevad käitumise prioriteedid. Kõik oma tundub normaalne, kõik võõras ebanormaalne. 
Sobiv majanduspoliitika sõltub eelkõige inimestest, kes antud territooriumil elavad. Inimeste 
teadvust mõjutab aga oluliselt neid ümbritsev kultuur ja sellest arusaamine. Kultuuri on definee- 
ritud kui teadmiste, uskumuste, kunstipärandi, moraalinormide, seaduste, tavade ja muude 
inimese kui ühiskonnaliikme poolt omandatud võimete keerukat kogumit. Kultuuri all mõiste- 
takse majanduspoliitikas peamiselt nn mentaalset programmeeritust (vaimset suunitlust). 
Kultuuri on defineeritud ka kui mõ istuse  kollektiivset programmeerimist. 
Hollandi kultuuriteadlane Geert Hofstede nimetab kultuuriks kultiveeritud, kindlatüü- biliselt 
treenitud ja kujundatud meele- ja mõttelaadi, mentaalset kollektiivset  program - meeritust, milles 
avaldub kollektiivile iseloomulik viis tegutseda, mõelda, tunda ja väljenduda. Mentaalne 
kollektiivne programmeeritus avaldub kollektiivsetes rahvuslikes väärtustes, rituaalides, 
kangelastes ja sümbolites. 
Tavaliselt käsitletakse mentaliteeti kui koos elavate inimeste vahel tekkivat sümboolset 
mentaalset võrgustikku. Samas mentaalses võrgustikus elavaid inimesi seovad tugevad argielu 
sidemed, huvid ja käitumisstrateegiad. Mentaalne võrgustik annab neile tähenduslikud süm- 
bolid, ühise mentaliteedi. Rahvuslikku mentaliteeti peetakse teatud olukordades toimivaks 
ratsionaalseks, vältimatuks mõtlemisviisiks, mis seob isikuomadustelt täiesti erinevaid inimesi. 
Ajalooline pä rand  määrab inimeste käitumise ühiskonnas ja isiksuslikud keskmised para- 
meetrid, mingid iseloomulikud jooned, mis on ühele rahvale (ainu)omased. 
Väga oluline on rahva kollektiivne ajaloomälu, mis kipub küll paraku olema poolametliku 
ajaloopoliitika, äärmuseni lihtsustatud kooliajaloo (mis eelmise osa), massimeedia ja 
meelelahutusäri moonutuste ning enesetsensuuri summa. 
77 
Ajaloo murdekohtadesse sattunud inimeste käitumismustris võidavad lõpuks ikkagi päritolu, 
lapsepõlves kogetud traumad, tundlikus nooruseas omandatud elukujutlus ja -kogemus. 
Kõik kultuuri peamised definitsioonid sisaldavad ideed, et etniline kultuur on materiaalne ja 
vaimne ühtsus, traditsiooniline majanduslik ja sotsiaalne ühistegevus. Etnokultuur on teatavate 
paikkondlike kogukondade kollektiivsed tavad, traditsioonid, mida edastatakse tulevastele põl- 
vedele ja arendatakse edasi, uuendatakse. 
Sümbolistliku koolkonna järgi on kultuur ühine tähenduste süsteem, ühiselt kogetud ja 
väljendatud sümbolid (mida ühiskonnaliikmed ühtemoodi mõistavad), ü hised  väärtus- 
hinnangud, kujutlused ja arusaamad tegelikkusest. Kultuur on niisiis inimeste vaimsus. Kõige 
olulisem on seejuures kollektiivne mälu. 
Kuigi kultuur on ühiskonna kui terviku iseloomulikuks tunnuseks, kujundab ta indiviidide 
käitumist, tuues esile inimestevaheliste vastastikuste suhete sobivad ja ebasobivad vormid. Kul- 
tuuri  alustaladeks on väärtused ja normid. 

Väärtused on abstraktsed ideed sellest, mis on ühiskonna seisukohalt hea, õige ja 
soovitav. 
Väärtused mõjutavad ka poliitilist ja majanduslikku süsteemi nagu ka kultuuri. Väärtused
hõlmavad hinnanguid selliste asjade kohta nagu vabadus, ausus, lojaalsus, õiglus, 
kohustus ja isiklikud suhted, sealhulgas abielu. 

Normid on sotsiaalsed reeglid ja juhtnöörid, mis kirjeldavad asjakohast käitumist 
konkreet- setes situatsioonides. Normid kujundavad inimeste käitumist üksteise suhtes. 
Norme võib jaotada soovitavateks ja rangeteks. Soovitavad normid on igapäevaelu 
rutiinsed tavad, millel on üldjuhul vähe moraalset tähtsust (näiteks täpsus ajakavast 
kinnipidamisel). Ranged normid seevastu on tõsisemalt võetavad käitumise standardid, 
mille rikkumine võib olla vastuolus seadustega või vähemalt väga ebasünnis. Ranged 
normid võivad riikide kaupa ulatuslikult erineda. Muide, normid toimisid ammu enne 
seda, kui riik (seadustega) nende taha asus. 
Mõnede autorite arvates on kolme tüüpi norme: seadused, moraal ja süüme. Seaduste 
rikkujat karistatakse. Moraalse süüdlase mõistavad hukka teised. Südametunnistus teeb 
endale südamevalu. 
Normid ja väärtused kujunevad välja mitmete ühiskonnas toimivate tegurite evolutsiooni 
tulemusena, mille hulka kuuluvad 

poliitiline ja majanduslik mõtteviis; 

sotsiaalne struktuur; 

religioon; 

keel; 

haridus.
Kultuur nii mõjutab neid tegureid kui on ka ise nende poolt mõjutatud. 
Erineva kultuuritaustaga inimesed kasutavad küll ühesuguseid põhimõisteid, kuid näevad
neid erineva nurga alt ja teistsuguses perspektiivis. 
Sügavale juurdunud põhimõtted ja veendumused peavad vastu väärtushinnangute 
äkilisele muutumisele, surugu neid peale siis reformistid, valitsused või 
multinatsionaalsed ettevõtted. Kuid ühiskonnad pole muidugi suletud süsteemid. Nad 
muutuvad koos inimestega, kes ühis- konna moodustavad. Samamoodi muutub 
ühiskondlik moraal. Mis kunagi oli taunimisväärne, võib suure hulga inimeste 
väärtushoiakute muutudes saada aktsepteeritavaks. 
Kuigi kultuurid aja jooksul kahtlemata muutuvad, on nad olemuslikult võrdlemisi 
stabiilsed, ning inimestel on kultuuriline “orienteeritus” suhtumises maailma ja 
inimkonda. Eri kultuuri- gruppide orienteeritused on erinevad ja selle põhjal saab neid 
omavahel võrrelda. 
Mõju ja ulatuse alusel võib eristada järgmisi kultuuritasandeid.
Tsivilisatsiooniline – metaühiskondade teatud arenguperioodidel eksisteerivad 
kultuuripara- 
digmad, mis mõjutavad paljusid kultuure ja rahvaid suhteliselt pika aja jooksul. 
78 

Regionaalne – lähestikku elavate ja looduslike tingimustega seotud ühiskondade 
vastasti- kused mõjud. 

Rahvuslik – paljurahvuselise ühiskonna sisemised mõ jutused

Grupiline – ühiskonna alagruppide mitmekesisus ja gruppide omavahelised 
mõjutused, 
subkultuuriline kohandumine. 
Perekondlik – eri perekonnatüüpide mõjutused. 

Individuaalne – indiviidide mõjutused.
Kõik need kultuurilise kihistumise tasandid on omavahel keerulises hierarhilises ja 
horison - taalses vastastikuses toimes. 
Suurtes ja keerukates ühiskondades kujunevad ka eristatavad poliitilised subkultuurid:
regionaalsed;
etnolingvistilised;
sotsiaal-majanduslikud;
religioossed;
vanuselised.
Poliitiline subkultuur on üldise poliitilise kultuuri osa, mis paneb märkimisväärse osa 
inimesi mõtlema ja käituma poliitiliselt erilisel viisil. 
Eriline subkultuur on kontrakultuur (vastandkultuur), millel võib olla kaks tähendust. 

Valitseva kultuuri põhiprintsiipidele vastanduvad sotsiaal-kultuurilised hoiakud. 

Eitav suhtumine ja avalik protest oma kaasaegse kultuuri põhiväärtuste ning 
seisukohtade  
vastu.
Kõikidel kultuuridel – sõltumata tasemest – on mitmeid universaalseid komponente. 
o
Väärtuseline komponent – tegelikkuse vastavus inimeste vajadustele ja 
eesmärkidele. 
o
Normatiivne komponent – ettekirjutused käitumise kohta (tulenevalt tavadest, 
kommetest, 
õigusnormidest, seadustest). 
o
Tunnetuslik ehk kognitiivne komponent – argiteadmised, teadusteooriad, 
ideoloogiad, 
müüdid, usundid jms. 
o
Keel, märgid ja sümbolid – keel kui kultuuri edastaja ja säilitaja; märgid ja 
sümbolid  esin
davad ühiskonnas omaks võetud sotsiaalselt tähenduslikku toimingut või objekti. 
o
Esemeline komponent – asjad, nende kasutamise viisid ja juhised. 
Normatiivne ehk sotsiaal-normatiivne kultuur tähendab käitumisreeglite kogumit: 
õigust; 
religiooni;
moraalinorme;
käitumisstandardeid;
etiketti;
reegleid.
Normatiivse kultuuri sees eristatakse 
o
õiguslikku (juriidilist) normatiivset kultuuri; 
o
eetilist normatiivset kultuuri; 
o
käitumise (kommunikatiivset) normatiivset kultuuri.
Majandusajakiri The Economist kirjutas 1998. aasta suvel, et just demokraatlik 
minevik ja lää nelik  kultuur oli see, mis võimaldas osal endistel sotsialismimaadel 
saavutada majanduse re- formimisel edu. Just see ajalooline traditsioon aitab neil 
riikidel ka Euroopa Liiduga kiiremini ühineda. Kui võrrelda edukaid reformiriike 
Eestit, Lätit, Leedut, Poolat, Ungarit, Tšehhi Vaba- riiki ja Sloveeniat oma 
majandust vaevaliselt reformivate riikidega, torkab silma järgmine. Kõik edukad 
reformijad suutsid II maailmasõjani pääseda NSV Liidu haardest, mistõttu 
kapitalismi ja demokraatia traditsioonid ei olnud lõplikult kadunud ka 
sotsialistliku bloki kokkuvarisemise ajaks. Mida jäigem oli tsentraalne 
planeerimine ja mida ulatuslikum kollektiviseerimine, seda 
79 
raskem on eraettevõtlust elustada (taastada). Eriti heast algseisust alustasid sloveenid, kes ka 
sotsialismi ajal kauplesid võrdlemisi intensiivselt Itaalia ja Austriaga. Ungaris oli lubatud pidada 
erakauplusi ja erakohvikuid, mistõttu sealne ettevõtlus oli tunduvalt arenenum kui näiteks 
Bulgaarias, rääkimata juba Venemaast. Lisaks aitavad sarnane kultuur ja traditsioonid sakslastel 
teha äri ungarlastega, soomlastel eestlastega. Kaugemasse ajalukku vaadates selgub, et need 
Kesk-Euroopa riigid, mis on kunagi kuulunud Habsburgide impeeriumi, on omandanud lääne 
orientatsiooniga keskklassile tugineva haridus-, haldus- ja kaubandustraditsiooni. Õ igeusu  
traditsioonidega riikides on nimetatud hoiakud aga hoopis teistsugused. 
Mitmed majandusteadlased on endiste sotsialismimaade arengu analüüsimisel rõhutanud asjaolu,
et viletsamal majanduslikul järjel olevad kultuurid võtavad jõukamatelt meeleldi üle 
tarbimisharjumused, kuid ei kiirusta tööharjumuste omaksvõtuga. 
Maailmakuulus ameerika  filosoof Francis Fukuyama ü tles  2001. aasta Hansapanga kevad- 
konverentsil peetud ettekandes: “Mõned ühiskonnad, nagu näiteks Poola ja Eesti, on olnud 
edukad. Ja teised, nagu Venemaa ja Ukraina, palju vähem edukamad. Kui vaadata, mida ütleb 
tavapärane majandusteadus, siis ei usu ma, et leiame adekvaatse vastuse. Kui majandus- 
teadlastelt NSV Liidu kollapsi ajal kü siti , milline maa saab edaspidi olema kõige edukam, siis 
kaldusid nende vastused olema Venemaa ja Ukraina. Põhjendus – neil on kõige rohkem loodus- 
varasid, inimressursse jms faktoreid, mida ökonomistid hindavad. Kui vaatame tegelikke 
tulemusi, siis läheb veelahe kultuuri, mitte loodus- või inimressursside koha pealt. Ma ei taha 
kedagi solvata, aga protestantlik Eesti on arenenud kiiremini kui katoliiklikud Ungari ja Poola, 
mis omakorda on edenenud paremini kui õigeusklikud Venemaa ja Bulgaaria. Viimased jälle on 
olnud edukamad islamiusulisest Turkmeeniast. Seega, majandusedu näib olevat seotud 
kultuurilise kaugusega Londonist või Pariisist. Ma vä idan , et kriitiline tegur, mis ülemineku 
edukuse määras, on sotsiaalne kapital – ühiskonda koos hoidvad inimestevahelised sidemed.” 
Igas kultuuris on vähemasti kuus eri võrgustikku: 

igapäevaste töörutiinide jaoks; 

sotsiaalseks suhtlemiseks, 

uute ideede arutamiseks; 
nõu küsimiseks; 

karjääri korraldamiseks; 

õppimiseks.
Tavaliselt tuuakse välja neli kultuurifaktorit, mille iseloomust sõltub suuresti kogu 
ühiskondlik areng: 
o
usalduse “raadius” või ühtsustunne; 
o
eetilise süsteemi rangus; 
o
võimu realiseerimise viis; 
o
suhtumine töösse, innovatsiooni, säästlikkusse ja tulusse. Tootlikkust 
soodustavad järgmised tegurid: 
o
usalduse kõrge tase; 
o
eetiline süsteem, mis on tavaliselt seotud religiooniga; 
o
demokraatia kui võimu realiseerimise vahend; 
o
tööarmastus; 
o
haridus; 
o
kalduvus innovatsioonidele; 
o
kalduvus säästlikkusele; 
o
tulu kui edu väljenduse heakskiit.
Mõiste „sotsiaalne kapital“ tähistab tulusat ressurssi, mille loovad 
inimestevahelised sidemed ja suhtevõrgustikud. Indiviidile tõuseb kasu sidemete 
arvukusest, olulised on suhete kvaliteet ja nende usaldusväärtus. 
80 
Ühiskond tugineb suurelt jaolt koostööle. Inimeste koostöövõime sõltub usaldusest. Need 
ühiskonnad, kus inimeste vahel valitseb usaldus, toimivad tõhusamalt. Usaldus loob sotsiaalset 
kapitali ja see omakorda aitab asju ajada kiiremini, lihtsamalt ja odavamalt. Inimestevaheline 
usaldus on nähtamatu määrdeaine, mis paneb sujuva kellavärgina käima kogu ühiskonna. 
Rikkaliku sotsiaalse  kapitaliga  õlitatud kogukonnad on tootlikumad, turvalisemad ja 
õnnelikumad. 
Kõrge sotsiaalse kapitaliga ühiskonna majanduslik efektiivsus põhineb teoreetiliselt asjaolul, et 
kõrge usaldatavus võimaldab kasutada kooperatiivseid turumehhanisme, mis on seotud 
kõrvalmaksete ehk ümberjaotusega (nii on ühe  tegija  võit võiduks ka teistele ühiskonna- 
liikmetele). Seega on võimalik loobuda nullsummadel põhinevate  mehhanismide  kasutamisest, 
kus ühe majandusagendi võit tähendab ilmtingimata teise kaotust. Samuti on sellises ühiskonnas 
igasugused järelevalvekulud suhteliselt madalad ja majandusagentide kõrge reputatsioon 
võimaldab tegutseda madalate laenuprotsentidega. Kõrge sotsiaalse kapitaliga ühiskonda 
tervikuna iseloomustab väike kuritegevus, madal korruptsioonitase, järelevalve lihtsus ja sea- 
duste jõustamise hõlpsus, ühiskondlike organisatsioonide paljusus, sotsiaalsfääri mahukus jne. 
Nähtavasti saab turumajanduslikule demokraatiale vajalik sotsiaalne kapital kujuneda ainult 
vastavates soodsates tingimustes ning väga pikaajalise ühiskondliku koostöö kogemuse tule- 
musel, õppimise meetodil ja ühiskonnaliikmete küllaldase arukuse olemasolul. 
Sotsiaalne kapital (ühiskondlik kapital) – toimivad inimsuhete mudelid, normid, vastastikune 
usaldus, koostöövalmidus ja koostöö tahe , koostöövõrgustikud – on ühiskonna sajanditepikkuse 
arengu tulemus. Sotsiaalne kapital moodustab justkui mentaalse atmosfääri, oma mõjudega 
psühholoogilise suhtluskeskkonna, milles me elame ja oleme. Majanduspoliitika seisukohast 
vaadatuna ei ole tihti tähtsad niivõrd usaldus ja koostöötahe kui just vastastikku kasulikud 
sidemed õige inimesega – käsi peseb kätt. Sotsiaalne kapital (ühiskondlik kapital) on mingi 
rühma liikmete ühiste mitteametlike väärtuste või normide kogum, mis võimaldab neil teha 
koostööd. 
Sotsiaalne kapital omalaadse koordinatsioonimehhanismina hõlbustab (või vahel ka takistab) 
majanduse seostatud toimimist. Sotsiaalse kapitali olemasolu ja eripäraga on selgitatud 

riikide ja regioonide arengutempode erinevusi; 

tootmisüksuste konkurentsivõime kujunemist; 

ühiskonnaelus osalemise ja tõrjutuse protsesse.
Üldistavalt võib sotsiaalse kapitali käsitlused jagada kolmeks. 

Kogukondlik kontseptsioon. Selle kohaselt on sotsiaalne kapital inimestevaheliste 
horison- 
taalsete ühenduste hulk ning kodanikuühenduste võrgustik. Sotsiaalne kapital  luuakse  
seega vabatahtlikes ühendustes tekkinud suhtlusvõrgustike kaudu. Selle aluseks on 
usaldus ja võime koopereeruda ühiste eesmärkide saavutamise nimel. Majandusarengu 
seisukohast vaadatuna ei pruugi aga sugugi mitte kõigi vabatahtlike kodanikuühenduste 
eesmärgid olla vastavuses ühiskonna kui terviku arengueesmärkidega. Tugevad 
grupisisesed seosed võivad tekkida (ja sageli tekivadki) näiteks kuritegelikes 
grupeeringutes. 

Võrgustikukontseptsioon. Selle kohaselt on sotsiaalne kapital ressurss, mis hõlbustab 
teiste vajalike lisaressursside hankimist ja soovitava eesmärgi saavutamist. Sotsiaalne 
kapital tekib usaldusel põhinevates horisontaalsetes ja vertikaalsetes sotsiaalsetes 
võrgustikes. Sotsiaalne kapital toimib omalaadse infokanalina, mis hõlbustab osalejate 
otsuste kooskõlastamist. Sotsiaalse kapitali hulka kuuluvad  lahutamatu  osana normid. 
Nende kaudu saab ühiskond kontrollida, kas ühiskonnagruppide poolt püstitatud 
eesmärgid vastavad ühiskonna kui terviku huvidele või mitte. Normid saavad oma rolli 
täita vaid siis, kui nendest kinnipidamist on võimalik kontrollida ja nende eiramist 
karistada. 

Institutsionaalne kontseptsioon. See hõlmab lisaks eeltoodud põhiliselt 
mitteametlikele suhetele ka formaalsed  institutsionaalsed  suhted. Selle  kontseptsiooni  
kohaselt kuuluvad sotsiaalse kapitali hulka seadusandlus, kohtusüsteem ning kodaniku- ja
poliitilised õigused. 
81 
Sotsiaalse kapitali loomiseks kulub palju aega ja ta on väga püsiv. Sotsiaalne kapital avaldub 
kolmel tasandil. 

Ühiskonna tasand (makrotasand). 

Grupi tasand (mesotasand). Toimivad ametiühingud ja kutseliidud, sõlmitakse 
kokkulep- 
peid tööandjate ja töövõtjate vahel, moodustuvad poliitiliste parteide koalitsioonid, 
saavad 
realiseeritud ettevõtte sidusgruppide huvid. 
Üksikisiku tasand (mikrotasand).
Sotsiaalse kapitali rohkuse poolest paistavad silma kaht tüüpi ühiskonnad: 
o
Kõrgelt arenenud heaoluühiskonnad (näiteks Rootsi ja Šveits). 
o
Vähem arenenud, traditsioonidele toetuvad ühiskonnad, kus kollektiivsed ja 
perekondlikud 
väärtused on veel tugevalt au sees (näiteks India, Indoneesia, Mali, Nigeeria, Sri 
Lanka). Nõukogude võim püüdis sotsiaalkapitali kõigiti hävitada. Püüti välja 
juurida igasuguse isealgatusliku vabatahtliku tegevuse ja otsustamise alged. 
Privilegeeritud võrgustikuks oli tol perioodil kommunistlik partei, mille kaudu 
üritati kontrollida tervet ühiskonda. 
Kultuurist rääkides peab tunnistama, et eestlane on oma loomult ilmselt  kehv  
suhtleja. Introvertsus – enesesse süüvimine – on eesti kultuuris alati olnud suurem
väärtus kui ekstra- vertsus ehk teistele orienteeritus. Eesti on viimase kolme 
sajandi vältel arenenud suhteliselt võõraste saksa ja vene kultuuride agressiivse 
mõju all, mistõttu eestlaste mentaalne prog- rammeeritus on häiritud rohkem kui 
rahvusriiki omanud rahvastel. Seepärast asub Eesti kultuurimudelite reaalsetes või
tinglikes koordinaatteljestikes võrdlemisi keskpunkti lähedal. 
Individualistlikes kultuurides (USA, Suurbritannia, Austraalia) on väärtustatud 
üksikindiviidi huvid ja vajadused. Inimene peab hoolitsema vaid iseenda ja oma 
lähedaste eest. USA kultuur praktiliselt ei paku enesehinnanguks teisi võimalusi 
kui teo ja saavutuse kaudu. Just eesmärkide saavutamine on see abinõu, millega 
inimene grupist silma paistab. Et teised inimesed saaksid indiviidi saavutusi 
tunnetada, peavad need saavutused olema nähtavad ja mõõdetavad. Üheks 
mõõduks saab olla raha. Organisatsioonisiseselt motiveerib töötajaid edutamise 
lubadus ning staatuse sümbolid, nagu näiteks auto ja luksuslik kabinet. 
Kollektivistlikes (Aafrika, Aasia, Lõuna-Ameerika) kultuurides peetakse oluliseks
indiviidi allumist grupile, grupisisest harmooniat ja kokkukuuluvustunnet. 
Nüüdisaegne majanduspoliitika lähtub enamasti kultuuri neljast dimensioonist. 
Maskuliinsus/feminiinsus. Maskuliinsust (mehelikkust) seostatakse tugevuse, võistluslik- kuse 
ja julgusega, feminiinsust (naiselikkust) aga huviga kodu, laste ja inimsuhete vastu. 
Maskuliinsetes kultuurides domineerivad mehelikud väärtushinnangud, st nii mehed kui ka 
naised arvavad, et rollijaotus peaks olema selgelt eristuv (naised peaksid huvituma elu 
kvaliteedist, mehed aga eneseteostusest ja materiaalsest heaolust). Feminiinsetes kultuurides 
domineerivad naiselikud väärtushinnangud, st sellistes kultuurides huvituvad ka mehed elu 
kvaliteedist ja nad on vähem auahned kui maskuliinse kultuuri mehed. See ei tähenda mui- dugi, 
et meeste ja naiste väärtushinnangud päriselt kokku langeksid. Maskuliinse kultuuri naiste 
väärtushinnangud on veidi pehmemad kui meeste omad.  Feminiinse  kultuuri meeste 
väärtushinnangud veidi karmimad kui naiste omad. St maskuliinse maa naised ei pea oma 
kultuuri nii maskuliinseks kui mehed ja feminiinse maa mehed ei pea oma kultuuri nii 
feminiinseks kui sealsed naised. Enamiku majandusteadlaste arvates ei korreleeru masku- liinsus
riigi majandusliku heaoluga: on rikkaid ja vaeseid maskuliinseid maid, nagu ka 
rikkaid ja vaeseid feminiinseid maid.
Esimese kultuurikogemuse saab laps peres. 
Maskuliinses ühiskonnas õpivad nii poisid kui ka tüdrukud mõtlema mehelikult, st olema 
auahned ja võitlusvõimelised ning samas mõistma, millist käitumist oodatakse poistelt, millist 
tüdrukutelt. Lapsed hindavad julgust ja vaprust. 
82 
Feminiinses ühiskonnas õpivad poisid ja tüdrukud olema vaoshoitud ning vähenõud- likud, 
auahnust ei peeta vooruseks. Lapsed õpivad olema kaastundlikud endast nõrge- mate ja 
saamatumate vastu. 
Järgmise kultuurikogemuse saab laps koolis. 

Maskuliinses kultuuris püüavad õpilased silma paista, nad võistlevad avalikult üks- 
teisega . Püütakse olla klassi parim õpilane. Õpetajas hinnatakse andekust, pädevust, 
akadeemilist kraadi. 

Feminiinses kultuuris ei võistle õpilased omavahel, püütakse olla solidaarsed. 
Priimuste 
üle isegi naerdakse. Hinnatakse õ petaja  sõbralikkust ja suhtlemisoskust. Maskuliinsus ja 
feminiinsus tööl. 

Maskuliinses kultuuris elatakse tööle. Kultuur soosib töönarkomaane. Eeldatakse, et 
mees teeb karjääri. On rohkesti auahneid naisi, kes innustavad oma mehi ja lapsi või 
pürivad ise kõrgetele ametikohtadele. Töökonfliktid lahendatakse võitluses, kompro- 
missidele ei minda. 

Feminiinses kultuuris tehakse tööd selleks, et elada. Karjäärile võivad olla 
orienteeritud nii mehed kui ka naised, aga võivad seda ka mitte olla. Naiste ametialasele 
tõusule suurt vastuseisu pole, kuid auahneid naisi, kes kõrgetele kohtadele pürgida 
tahaksid, on suhteliselt vähe. Seepärast ei ole feminiinsetes ühiskondades juhtivatel 
kohtadel oluliselt rohkem naisi kui maskuliinsetes ühiskondades. Töötülid lahendatakse 
läbirääkimiste ja kompromissidega. 
Maskuliinsus ja feminiinsus ühiskonnas. 

Maskuliinsed kultuurid on vähem sallivad. Palju raha kulutatakse riigikaitsele ja 
relvadele. Rahvusvahelised konfliktid lahendatakse võitlusega, kompromissid tekitavad 
vastumeelsust. Tähtsamaks peetakse majanduse arengut, mille nimel ollakse valmis 
ohverdama elukeskkond. 

Feminiinsed ühiskonnad kulutavad suhteliselt palju raha maailma vaeste abistamiseks,
riigikaitsele erilist rõhku ei panda. Riikidevahelised konfliktid lahendatakse läbirääki- 
miste ning kompromissidega. Oluliseks peetakse keskkonnakaitset. Naisi on poliitikas 
suhteliselt rohkem kui äris. 
Isegi  feminism  sõltub kultuurist. 
Maskuliinne feminism nõuab naistele samu õigusi, mis on meestel, st õigust olla 
niisama 
tugev nagu mees, õigust pääseda ametikohtadele, kus varem olid ainult mehed (naised 
soovivad töötada hävituslenduritena, laevakaptenitena jne). Sageli ei kaasne sellega aga 
naise vabanemine. Vastupidi, naisele langeb kahekordne koormus – olla edukas nii tööl 
kui ka kodus. Maskuliinne feminism vabastab naise asemel tegelikult hoopis mehe, kes ei
pea enam oma maskuliinset mõtteviisi kohandama veidi pehmemalt mõtleva naise 
omaga. Maskuliinse feminismi toel muutub ühiskond veelgi maskuliinsemaks. 

Feminiinne feminism tahab muuta mehi pehmemaks. Nõutakse, et mehed 
pühenduksid rohkem kodule ja lastele. Naine ei taha muuta oma mõtteviisi. Ta tahab, et 
mõtteviisi muudaks mees. Seega, feminiinne feminism tahab kallutada ühiskonda 
feminiinsuse suunas. 
Võimudistants. See näitab, millisel määral peetakse antud kultuuris oluliseks võimu ja 
hierarhilisi suhteid. Nimetatud  dimensioon  (põhitunnus) väljendab suhtumist alluvate ja 
ülemuste vahelisse distantsi ja sellest tulenevalt näiteks järgmistesse küsimustesse. 

Suur või väike palkade erinevus. 

Alluvad ootavad ülemuselt suunamist ja konsulteerimist või käsku. 

Juhtide privileegid ja staatuse sümbolid on aktsepteeritud ning populaarsed või neid ei
hinnata. 

Oskused ja teadmised kuuluvad olemuslikult võimu ning staatuse juurde või võim ja 
tarkus ei pruugi üldsegi mitte kokku kuuluda. 

Suur või väike keskklass ühiskonnas. 
83 

Kõigil inimestel peavad olema võrdsed õigused või võimulolijatel peavad olema privi-
leegid. 

Väikesed või suured sissetulekute erinevused ühiskonnas ja vastavalt sellele, kas 
maksusüsteem tasandab või süvendab sissetulekute erinevusi. 

Töö- ja palgakorraldus keskendub alluvate või juhtide rollile. 

Ebamäärasuse taluvus. See iseloomustab, kas ja kui palju talutakse pingelisi ja 
ebaselgeid 
olukordi või eelistatakse neid vältida. Nimetatud dimensioon (põhitunnus) väljendab 
suhtu- mist näiteks järgmistesse küsimustesse. 
o
Õpetajad ja mänedžerid võivad ütelda “ma ei tea” või peavad alati teadma 
õigeid vas- 
tuseid. 
o
Reegleid ja juhendeid peab olema minimaalselt või reeglite järele on lausa 
emotsionaal- 
ne vajadus. 
o
Aeg on vaba või aeg on raha. 
o
Töötatakse selleks, et elada, või tuntakse sisemist vajadust töö ja pingutuse 
järele (ela- 
takse selleks, et töötada). 
o
Täpsust ja korralikkust peab õppima või need tulevad loomulikult. 
o
Tolerantne suhtumine tavalisest erinevasse käitumisse ja ideesse või sellesse 
suhtumine 
kui ohtu. 
o
Teaduslikud oponendid võivad eraelus olla sõbrad või on see välistatud. 

Individualism/ kollektivism . See näitab, kas mingis kultuuris peetakse tähtsamaks 
ksik - isiku või hoopis grupi huve. Nimetatud dimensioon (põhitunnus) väljendub 
suhtumises näiteks järgmistesse küsimustesse. 
o
Suure (kollektivism) või vähese kontekstiga (individualism) 
kommunikatsioon. 
o
Hariduse eesmärk on õppimine kuidas teha (kollektivism) või õppimise 
õppimine (indi- vidualism). 
o
Haridust tõendavad diplomid annavad kõrgema staatuse (kollektivism) või 
majandusliku kindlustatuse (individualism). 
o
Alluvate ja ülemuste suhe tugineb moraalsetele mõistetele nagu perekonnaski 
(kollek- tivism) või lepingule (individualism). 
o
Vallandamisel ja edutamisel on otsustav töötaja staatus ühiskonnas 
(kollektivism) või need otsused arvestavad ainult töötaja oskusi ja saavutusi 
(individualism). 
o
Eraeluga ei arvestata (kollektivism) või igaühel on õigus eraelule, 
privaatsusele (indi- vidualism). 
o
Juhtimine tähendab gruppide (kollektivism) või indiviidide juhtimist 
(individualism). 
o
Suhted prevaleerivad kohustuste (kollektivism) või kohustused suhete üle 
(indivi- 
dualism).
Tähelepanu indiviidile ja individuaalsetele saavutustele on omane mitmetes 
läänelikes ühiskon- dades. Individuaalsete saavutuste rõhutamisel on aga nii 
positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. 
o
Ühest küljest võlgneb majanduse dünaamilisus palju loovusele ja ettevõtlikele
inimestele, 
kes kasutavad ära olemasolevad võimalused, katsetavad uusi lähenemisi, 
saavutavad edu 
ning innustavad ka teisi aktiivsed olema. 
o
Teisest küljest aga võib individualism viia ettevõtte suhtes lojaalsuse 
kadumisele, isikuteva- 
helisele konkurentsile ettevõtte sees (meeskonna väljakujunemise asemel), kaadri 
voolavusele jne.
Maailmakultuure on püütud jagada ka järgnevasse kolme kategooriasse. 
Lineaaraktiivsed – need, kes planeerivad, koostavad ajakavasid, organiseerivad, järgivad 
tegevusahelat, teevad ainult ühte asja korraga. Sellesse gruppi kuuluvad näiteks  sakslased ja 
šveitslased. Sellised inimesed usaldavad kõige enam andmebaase. 
84 

Multiaktiivsed elavaloomulised, jutukad rahvad. Nad teevad mitut asja korraga, ei 
planeeri  oma prioriteete vastavalt ajakavale, vaid hoopis selle põnevusmomendi või 
tähtsusastme järgi. Sellesse gruppi kuuluvad näiteks itaallased, ladinaameeriklased ja 
araablased. Sellised inimesed usaldavad kõige enam silmast silma kohtumisi ja vestlusi. 

Reaktiivsed – rahvad, kes peavad esmatähtsaks viisakust ja aupaklikkust. Nad 
kuulavad vaikselt ja rahulikult oma kaasvestlejat ja reageerivad ettevaatlikult teise 
osapoole ettepa- nekutele. Selles  grupis  on näiteks hiinlased ja  jaapanlased . Sellised 
inimesed peavad tähtsaks nii andmebaase kui ka silmast silma kohtumisi. 
Mõistet “leping” tõlgendavad eri rahvad väga erinevalt. 

Šveitslasele, skandinaavlasele, ameeriklasele või britile on leping midagi, millele alla 
kirju- 
tatakse, et sellest siis kinni pidada. Allkirjad osutavad, et tegemist on millegi lõplikuga. 

Jaapanlased suhtuvad lepingusse kui algdokumenti, mis tuleb vastavalt olukorrale 
ümber 
kirjutada või milles tuleb teha muudatusi. 

Lõunaameeriklane näeb lepingus ideaali, mille saavutamine pole kuigi tõenäoline, 
kuid 
millele on alla kirjutatud, et vältida vaidlusi. Eelnevast tulenevalt on võimalikud 
järgmised konfliktid. 

Ameeriklane nimetab jaapanlast ebaeetiliseks, kui viimane lepingut rikub. 

Jaapanlane ütleb, et ameeriklase poolt on ebaeetiline nõuda lepingutingimuste 
täitmist, kui 
asjaolud on muutunud.
Itaallaste vaated sellele, mis on eetiline, mis mitte, on väga paindlikud, nii et 
põhjaeurooplased on mõnikord sunnitud kahtlema nende aususes. Itaallased ise peavad 
ennast lihtsalt realistideks. Nende arvates on see ainus intelligentne tegutsemisviis. 
Mõiste “terve mõistus” on eri rahvaste jaoks väga erinev. See mõiste tuleneb 
kogemustest, kuid igasugune kogemus on paratamatult seotud kultuuriga.
Saksamaal või Šveitsis on terve mõistuse tunnuseks moodustada korrapäraseid  bussi
järjekordi. Napolis või Rios ütleb aga terve mõistus, et bussi peale tuleb jõuda enne teisi. 
Saksamaal on valgusfoor püha. Itaallaste hoiak valgusfooride suhtes on aga järgmine: 
“Roheline on roheline, kollane on roheline ja punane on ainult soovitus”.
“Terve mõistus” ehk talupojatarkus (inglastel common sense, prantslastel raison, ameeriklastel 
street wise) on kimbuke loogilisi seletusi ja empiiriliste vaatluste tulemusi, esiisade või 
mõttekaaslaste eluretsepte ning vanasõnu. Eelkõige apelleeritakse aga loomu- likule ehk 
loodusseadustega kooskõlas olevale eluvaatele, niinimetatud tervele mõistusele. Samas on sellel 
mõistel ka pimedam pool. Talupojatarkus on oma olemuselt padukonservatiivne. Kõik 
võõrapärane lükatakse kõrvale kui arusaamatu või ebaterve. Teistesse kultuuridesse ja rassidesse 
suhtub talupojatarkuse kandja kui mitte vaenulikult, siis eelarvamustega kindlasti. 
Keel, mida räägime, määrab suures osas ära selle, kuidas me mõtleme. Mõned keelefilosoofid 
ütlevad, et inimestel on väga raske mõista, mis toimub teises keeleruumis. Näiteks jaapanlased 
oma (eurooplase asjast arusaamise järgi) ümberpööratud sõnajärjestusega korrastavad oma 
mõtteid ja panevad paika prioriteete hoopis teistmoodi kui eurooplased. Eskimo keeles on 
kümmekond sõna lume kohta, albaania keeles aga 27 sõna vuntside kohta. 
Nii nagu kahe silmaga nägemine annab meile stereoskoopilise pildi ja sügavustunnetuse, annab 
ka kahes keeles mõtlemine tegelikkusele lisadimensioone. 
Hieroglüüfe kasutavad rahvad võivad probleeme näha meist hoopis erinevalt. Näiteks Hiina 
kirjapildis vastab sõnale “kriis” hieroglüüf, mis koosneb kahest osast (Wei-Chi). Esimene 
tähendab ohtu, teine võimalust. Muide, kriisi (ld crisis) termini võttis kasutusele Hippokrates 
haiguse pöördepunkti tähenduses. Kreeka keeles on kriis „karm kohus“. 
Eri maades on suhtumine töösse üsna erinev.
Jaapanlased on eriti kohusetundlikud ja töökad ning nende töömotivatsioon seostub nõrgalt 
töötasuga. 
85 
Lääneriikides on töötasul äärmiselt suur tähtsus töömotivatsiooni kujundamisel.
Igas ühiskonnas võimaldavad eri kutsealad erinevaid sissetulekuid, erinevat sotsiaalset staatust ja
prestiiži. Kuigi siin on palju universaalset, on siiski olulisi rahvuslikke erinevusi. 

USA-s hinnatakse arste kõrgemalt kui ülikoolide professoreid. See on nii ilmselt 
sellepärast, 
et arstid teenivad rohkem ja  hinnangutes  on eriti suur tähtsus sissetulekul. 

Jaapanis on suhtumine vastupidine. Seda seepärast, et jaapanlased hindavad kõrgelt 
haridust 
ja “puhtaid ameteid”. 
Haritud inimeste vastumeelsus määrida oma käsi või olla kontaktis töölistega 
põhjustab sa- 
geli raskusi madalama astme juhtide leidmisel Ladina-Ameerikas. 

Paljudes maades eelistavad kõrge kvalifikatsiooniga inimesed tööd riigiasutustes 
tööle ma- 
janduses. 

Mõnedes maades eelistavad inimesed iseseisvust – olla ise oma boss – näiteks 
Prantsusmaal 
ja Belgias.
Kõikides ühiskondades esineb teatud kihistumine. Kõrgemasse sotsiaalsesse klassi 
kuuluvad isi- kud omavad suure tõenäosusega paremat haridust, elustandardit ja 
töökohavõimalusi. Erinevates kultuurides on väga suuri erinevusi ühiskondlike  seisuste  
vahelise mobiilsuse osas. Kultuurist tulenev seisustevahelise liikuvuse ulatus määrab ära 
selle, kas inimestel on võimalik liikuda kõrgemasse (või ka madalamasse) 
ühiskonnaklassi. Kui USA-s on sotsiaalne mobiilsus suhteliselt suur, siis Suurbritannias 
esineb selles osas olulisi piiranguid. Indias faktiliselt siiani kehtiv kastisüsteem takistab 
aga sotsiaalset mobiilsust oluliselt. 
Rahvuslikust kultuurist tulenevad väärtushinnangud on väga püsivad. Erinevates 
majandus- poliitika õpikutes võib leida hulgaliselt näiteid à la Vanaema on kirjaoskamatu
Mehhiko külanaine, tütretütar aga inglise keelele üle läinud teaduste doktor New Yorgis. 
Kuid selle keelt vahetanud, kõrgelt haritud ja karjääri teinud tütretütre väärtushinnangud 
ning ka toitumis- harjumused pärinevad vanaemalt. 
Kaks sajandit õpetati USA-s, et tegu on rahvaste supikatlaga. Igaüks, kes Ameerikasse 
tuli, pidi sulanduma ühtsesse kultuuri, omaks võtma ühise ameerika identiteedi. Aga 
erinevused on siiski säilinud. 
Rahvuslikust kultuurist tulenevad väärtushinnangud püsivad isegi siis, kui näiteks mõni 
suur rahvusvaheline korporatsioon püüab mingis riigis paiknevale tütarfirmale kõigi tema
käsutuses olevate vahenditega peale suruda oma (käitumis)norme. Just kohalikest 
väärtushinnangutest oleneb, kuidas tütarfirmas tõlgendatakse peakorteri korraldusi. Kui 
näiteks USA firma ei arvesta oma välismaistes filiaalides kohalikku kultuuri ja religiooni,
tekib paratamatult konflikt  formaal - se ning mitteformaalse organisatsiooni vahel. 
Kultuurišokk tabab paratamatult kõiki, kes peavad kohanema võõra maa ja rahva 
tavadega. Eurooplastel on üldjuhul raske harjuda Ameerika kultuurikeskkonnaga. 
Euroopa ja Ameerika usuvad end seisvat hea samade väärtuste eest, kuid esindavad 
kohati täiesti erinevaid arusaamu. 
Majanduspoliitika väljatöötamine ja elluviimine peavad paratamatult olema väga 
tugevasti seotud ühiskonna kultuuritraditsioonidega. Klassikaline struktuuripoliitika on 
seotud edukuse ameerikaliku mudeliga, kus ettevõtlikkust, edasipüüdlikkust ja rikkust 
peetakse väärtusteks omaette ning ühiskonna arengu kõige tugevamateks mõjuriteks. 
Selle suhtumise juured tulenevad eelkõige kalvinismist. Saksa mõtlemistraditsioon – ja 
sellest tulenevalt ka majanduspoliitika – tuginevad aga suuresti luterlusele ning on olnud 
ammustest aegadest võrdsust ja õiglust rõhutavad. 
Koostöö erinevate kultuuride vahel võib põhimõtteliselt olla kolmesugune. 

Neutraalne – kultuurid elavad kõrvuti üksteist segamata ja muutmata, segunemata. 

Alternatiivsed või kontrakultuurina – kultuurid varieerivad (teisendavad) aktiivselt 
üks- 
teist, sest soovivad saada domineerivat positsiooni ja “istutada” kooslustesse 
(kogukonda- 
desse, gruppidesse) oma väärtusi ning standardeid. 

Konkureerivad. Võitlus käib juhul, kui enesearengusse on segatud teised grupid. 
86 
Kultuuride koostöö on loomulik ja vähemalt majandusvallas igati kasulik (sünergia, komplimen- 
taarsus). Näiteks USA (tipp)ülikoolid on väga huvitatud erineva kultuuritaustaga üliõpilastest. 
Valitseb arusaam, et haridus ei seisne ainult selles, mida tudengid õpivad auditooriumis. Haridus 
on ka see, mida tudengid õpivad ümbritsevatelt (teistelt tudengitelt). 
Kuid kultuuride koostööga kaasnevad paratamatult kultuuripinged, kultuurišokid ja kultuuri- 
konfliktid. Väidetakse, et USA ühiskonnas on advokaatide roll väga suur just nimelt kultuurilistel
põhjustel. USA on ju multikultuurne riik ja seal on väga palju igasuguseid inimesi, kel on täiesti 
erinevad arusaamad sellest, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb. USA-s on 
(kultuuride, inimeste) integratsiooniga väga suuri raskusi. 2004. aastal oli trellide taga 2,13 
miljonit inimest (100 000 elaniku kohta 726 vangi, seega oluliselt enam kui Lääne- Euroopas). 
Kahekümnendates aastates USA mustanahalistest veedab aega vanglas 16,2%, latiinodest 3,6% 
ja valgetest 1,7%. Kaks kolmandikku vangidest satub kolme aasta jooksul pärast vabanemist uue 
kuriteo tõttu kongi. Keskmiselt maksab ühe inimese aastane vangis hoidmine 22 000 dollarit, 
aastas kulutab USA vangide peale 57 miljardit dollarit. 
Erinevate kultuuride (vene õigeusk,  islambudism  jne; vene, tatari, baškiiri, kaukaasia- ja 
põhjarahvaste jne) koostööga on tõsiseid probleeme ka Venemaal, kus 2007. aasta juunis oli 
vangide arv üle 890 tuhande. 
Euroopas – rääkimata juba üksikutest Euroopa riikidest – valitseb ikkagi teatav konsensus, 
kuidas käituda, mis on lubatud ja mis mitte. On olemas rahvuslik või ajalooline arusaam sellest, 
mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb. Aga USA-s on eri maailma piirkondadest- 
kultuuridest pärit inimestel täiesti erinev arusaamine maailmast. Ja siinkohal tulebki mängu 
vahendaja (advokaat), kes peab olema justkui masinaõli, aitama kaasa sellele, et riik toimiks. 
Harvardi ülikooli majandusprofessor Alberto Alesina väidab, et USA väiksema sotsiaalabi põhjus
peitub just nimelt riigi rassilises, kultuurilises ja religioosses mitmekesisuses. Valgetel keskklassi
ameeriklastel on lihtsam pidada vaeseid riikliku toetuse saamiseks vähem vääriliseks, kui nad 
mõtlevad neist kui teistsugustest. On lihtsam ükskõ ikne  olla, kui pidada vaeseid enamasti 
mustadeks ja latiinodeks. Norras, kus nii rikkad kui ka vaesed on valged, blondid ja 
pikakasvulised riigikeelt kõnelevad luterlased, on ükskõikne olla aga tunduvalt keerulisem. 
Maailma väärtuste uuringu kohaselt usub 60% ameeriklastest, et vaesed on laisad. Eurooplastest 
arvab seda aga vaid 26%. 
Kui Prantsusmaa „rassiliselt mitmekesine“ meeskond tuli 1998. aastal jalgpalli 
maailmameistriks, kuulutasid poliitikud selle oma immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika 
võiduks. Aga 2010. aasta jalgpalli MM-l soovis väidetavalt kolmveerand prantslastest oma 
meeskonnale kaotust. Selles ärapöördumises oli midagi enamat kui lihtsalt pettumus sportlastes. 
Paljude prantslaste arvates sümboliseeris Prantsuse koondis ühiskonna kollapsit. Meedias küsiti 
otse: milliseid väärtusi, millist identiteeti see meeskond esindab? Isegi koondise väheseid valgeid
mängijaid Frank Ribery oli astunud islami usku. 
Kultuuripinged võivad põhimõtteliselt esineda viiel kujul. 

Geto. Liikumisel teise ühiskonda ja kultuuri võib inimestel või tervel inimgrupil 
(etnilisel 
grupil) mitmetel põhjustel (keeleoskuse, religiooni jms tõttu) tekkida või mitte tekkida 
(kaduda) side oma kultuurikeskkonnaga. Samal ajal luuakse enda ümber uut kultuuri- 
keskkonda, mis aitaks end isoleerida kohalikust kultuurist. 

Assimilatsioon. Selle all mõistetakse teise kultuuri omaksvõttu ja sellel on kolm 
tasandit: 1) keele ülevõtmine; 2) institutsionaalne sulandumine (välise käitumise 
omaksvõtt seoses osalemisega tööalases tegevuses, poliitikas jm); 3) abielu kaudu toimuv
perekondlik assimilatsioon “lõpetab” kultuuri omaksvõtu ja inimene hakkab sarnanema 
ühiskonna tava- liikmega. 

Osaline assimileerumine. Inimene jaotab kultuurisfäärid kaheks: 1) tööl tegutseb ta 
vasta- valt “väliskultuuri” normidele ja väärtustele; 2) kodus ja sõprade ringis aga oma 
kultuurist lähtudes. 
87 

Tasakaalustatud assimileerumine. Suudetakse lülituda uude kultuuri, andes selle  aren -
gusse olulise panuse ning säilitades oma kultuuri. 

Koloniseerimine. See tähendab teise kultuuri (riigi) esindajate poolt reaalselt 
teostatavat oma kultuuriväärtuste, normide ja käitumistavade aktiivset juurutamist. 
Inimesed on kõigil aegadel elukohta vahetanud. Juurte lahtikiskumine ja kohanemine 
võõra olustikuga on enamikule osutunud vägagi valuliseks protsessiks. Seetõttu on iga 
valitsus silmitsi inimestega, kes pole päriselt ei omad ega võõrad ja kellega pole seni 
osatud midagi mõistlikku peale hakata. 
Euroopas on immigrante püütud integreerida mitmeti. Kaks äärmust on järgmised: 

Inglise multikultuursus. Brittide ellusuhtumise aluseks on põhimõte “ela ise ja lase 
teistel elada”, lisaks üldiselt aktsepteeritud seaduskuulekus oma riigi suhtes. Sellest 
johtuvalt on hilisasukate rahvusrühmadel  lastud  elada “omas kultuuris”, niikaua kui nad 
järgivad Briti seadusi. Kui vaadata minevikku, siis inglased ei sekkunud ka oma 
koloniaalvalduste kohalikku kultuuri pea üldse, välja arvatud mõnede (nende arvates 
vastuvõetamatute) 
kommete keelamine (näiteks lesepõletamine Indias). 

Prantsuse assimilatsioon. Prantsusmaal peavad kõik muutuma prantslasteks, 
sõltumata 
päritolust ja taustast. Ideeliselt lähtub see vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungist. 
Prantsusmaal on keelatud isegi statistika elanikkonna etnilise päritolu, religiooni jms 
kohta. Kui vaadata minevikku, siis prantslased tahtsid oma kolooniates luua kohaliku 
eliidi kaasamise teel Prantsusmaa “jätku”. 
Hiljutiste moslemirahutuste taustal ilmneb, et kumbki mudel pole olnud ideaalne. 81% 
Suurbritannia moslemitest peab end eelkõige moslemiks, alles seejärel Briti kodanikuks. 
Prantsusmaal on vastav näitaja 46%, aga välisele võrdsusele vaatamata nöögitakse seal 
immigrante tegelikult rohkem kui Suurbritannias. 
Saksamaa kantsler Angela Merkel nentis 2010. aastal, et katsed ehitada multikultuurset 
ühiskonda on läbi kukunud. Merkeli hinnangul senine multikultuursuse kontseptsioon, 
mille kohaselt erineva etnilise taustaga inimesed võivad elada õnnelikult kõrvuti, ei tööta.
Sisserännanud peavad hoopis rohkem integreeruma, sealhulgas õppima saksa keelt. 
Briti peaminister David Cameron tunnistas 2011. aastal, et „riiklik multikultuursus“ on 
nurjunud. Tema arvates vajab Suurbritannia tugevamat rahvuslikku identiteeti, et vältida 
inimeste radikaliseerumist. Kahjuks julgustatakse eri kultuure lahus elama ja 
vastuolulistesse vaadetesse suhtutakse „passiivse sallivusega“. Islamiäärmuslust 
propageerivaid rühmitusi tuleb Cameroni arvates senisest karmimalt kohelda, samuti 
tuleb hoida silm peal moslemiorganisatsionidel, mis saavad riigilt raha, kuid ei vaevu 
äärmuslust ära hoidma. Valitsuse liikmed peaksid selliseid rühmitusi eirama, neilt tuleks 
võtta ära riiklik toetus ning takistada neil ülikoolides ja vanglates oma sõnumit 
levitamast. Meil on palju vähem vaja viimaste aastate passiivset sallivust ning palju 
rohkem aktiivset ja jõulist liberalismi. Rühmitustele tuleks anda hinnang lähtudes 
küsimustest, kas nad usuvad universaalsetesse inimõigustesse, sealhulgas naiste ja teist 
usku inimeste õigustesse, kas nad usuvad õigusriiki ja demokraatiasse ning kas need 
edendavad lõimumist või eraldatust. 
Ka Prantsusmaa tollane president Nicolas Sarkozy kuulutas, et multikulturalism on läbi 
kukkunud. Me oleme olnud liiga palju mures saabuva isiku identiteedi pärast ja mitte 
piisavalt mures teda vastu võtva maa identiteedi pärast. 
Mingil kombel diskrimineeritakse migrante ka kõige lahkemate ja heasoovlikumate 
inimeste poolt. Sest valdav osa inimesi käitub nii, nagu on mugavam. Aga ühist tausta 
omavate inimestega on üldiselt mugavam asju ajada. 
Enamasti on eeldatud, et esimese (ja ehk ka teise) generatsiooni immigrantidega tekib 
vältimatult komplikatsioone. On loodetud, et järgmiste põlvkondade juures need 
probleemid kaovad. Viimastel aastatel on Euroopa demokraatiad pidanud aga silmitsi 
seisma šokeeriva tõsiasjaga. On selgunud, et suhted ei kujune kõige raskemaks mitte riiki
saabujatega. Esimene põ lvkond immigrante püüab lihtsalt kohaneda. Nad on suhteliselt 
vaiksed ja leplikud, tänulikud 
88 
elamisloa ning päritolumaaga võrreldes oluliselt kõrgema elatustaseme eest. Rasked probleemid 
tekivad hoopis sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga – nendega, kes on uuel kodumaal 
sündinud, üles kasvanud ja koolitatud. 
Need teise ja kolmanda põlvkonna migrandid nõuavad valju häälega euroopalikke hüvesid ning 
õigusi, kuid keelduvad demonstratiivselt aktsepteerimast euroopalikke väärtusi, arusaamu ning 
kohustusi. Seoses IT tohutute edusammudega on sisserändajatel võimalik samaaegselt elada 
kahes maailmas. Nad sulguvad vältimatute asjatoimetuste järel oma päritolumaa info- ja 
kultuuriruumi. Pealegi on mitmed “emamaad” hakanud kunagisi kaasmaalasi ja nende 
järeltulijaid järjest jõhkramalt kasutama oma ideoloogilistel või neoimperialistlikel eesmärkidel. 
Milles on ikkagi asi? Migrantide kriitiline mass on neil võimaldanud luua oma kogukondi, kus 
räägitakse, elatakse, kaubeldakse, abiellutakse, sünnitakse ja surrakse omakeelses ja omameelses
keskkonnas. Riiklikud toetused ja abirahad on võimaldanud neil elada ka ilma tööd tegemata. 
See omakorda ei ole innustanud noori piisavalt kohalikku keelt õppima, mis omakorda on teinud 
võimatuks korraliku hariduse saamise. Pole head haridust, pole ka head töökohta ning 
sissetulekut jne. Ja see paneb migrante vihkama nende arvates ebaõiglast ühiskonda. Omaette ja 
omakeelses keskkonnas elavatel migrantidel on sündinud juba mitmes põlvkond „vihakoolitust“ 
saanud järglasi, kes elavad küll abirahast, kuid vihkavad neid toitvat riiki. 
Religiooni mõju 
Religiooniks nimetatakse üldjuhul usku üleloomulike, inimesest üle olevate ja tema saatust 
mõjutavate jõudude või olendite olemasolusse ning nende kultust. 
Religiooniks nimetatakse uskumuste ja rituaalide süsteemi, mille abil inimgrupp seletab, mis on 
üleloomulik ning püha, ja reageerib sellele. 
Puhuti on religiooni loetud uimastiks. Marx väitis, et usk on oopium rahvale, ning Lenin – 
vastavalt kohalikele oludele – nimetas religiooni vaimseks puskariks. 
Mõnede analüütikute arvates on religioon osa mütoloogiast (müüdile on lihtsalt lisandunud 
kultus , müüdi rituaalne läbimängimine). 
Käesoleval ajal peetakse olulisemateks järgmisi religioonikäsitlusi: 

Emile Durkheim – religioon kui ühiskonda kindlustav uskumuste ja käitumiste 
kogum. 

Clifford Geertz – religioon kui sümbolite süsteem. 

Ninian Smart – religioon kui maailmavaade. 

Friedrich Engels – religioon kui inimesi igapäevaelus valitsevate jõudude fantastiline 
peegeldus inimeste teadvuses.
Religioonil on olnud inimkonna ajaloos väga tähtis roll. Religioon ei ole ka tänapäeva 
maailmas mitte kuhugi kadunud. Ta mõjutab siiamaani igapäevast elu selle pisiasjades. 
Me oleme lihtsalt unustanud paljude traditsioonide ja nähtuste (algselt) religioosse 
tähenduse. Religiooni  moodus - tavad õpetused, kultused, müüdid, eetika, riitused, tavad, 
harjumused, elurütm, sotsiaalsed struktuurid jne. Religiooni ja majanduse vahekordi 
uurib religioonisotsioloogia. 
Ühtepidi on religioon (usk) küll väga isiklik, kuid samas on usk ka see, mis loob 
ühenduse, seob. Seob sellega, kellesse usutakse, ja seob nendega, kellega sarnaseid 
veendumusi jagatakse. 
Religioonid  saavad olemas olla ainult üksteist välistavatena. Usundi olemasolu 
eeltingimu- seks on ju tema maailmavaateline eksklusiivsus, teadlik või alateadlik 
sallimatus teisitiuskujate suhtes. 
Religioon on võimas sotsiaalse kapitali allikas. Religiooni loodav sotsiaalne kapital loob 
omakorda majanduslike väärtuste tootmise aluse. Francis Fukuyama toob näiteks 
mitmeid USA äratusliikumisi, mis on sealsele majandusele osariikide kaupa väga 
positiivselt mõjunud. 
89 
Tänapäevases religioonimaailmas valitseb enneolematu mitmekesisus, usuliste fenomenide 
üliküllus. Tänapäeval pole üldsegi mitte lihtne religiooni ära tunda. Otsitav näeb sageli sootuks 
teisiti välja kui senini religiooni all mõistetu. 
Religiooni viis põhielementi on järgmised: 

religioon eeldab grupi sellesse uskujate olemasolu; 

religioon assotsieerub mõistetega, mida loetakse pühadeks; 

religioon on mõtestatav teatud uskumuste kogumina; 

religioon tähendab eriliste tegevuste või rituaalide kogumit; 

religioonis sisalduvad ettekujutused õigest, pühast elust. Religioonil kui sotsiaalsel 
institutsioonil on neli funktsiooni. 
o
Regulatiivne – evitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ning 
reguleerib ini- 
meste sotsiaalset käitumist ja esitab teatud käitumisstandardid. 
o
Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja 
stabiilsuse. See 
funktsioon esineb ühiskonna, sotsiaalse grupi, sotsiaalse institutsiooni ja isiksuse 
tasandil, 
kuid kõige mõjusamalt religioossete koosluste tasandil. 
o
Kommunikatiivne – võimaldab usklikel suhelda Jumalaga ja omavahel. 
o
Psühhoteraapiline – avaldab usklikele positiivset mõju, annab neile lohutust ja
tröösti, eriti 
kui inimesi tabavad mured ning hädad.
Tulenevalt “hinge päästmise” iseloomust võib religioonid jaotada kaheks. 
o
Valitakse passiivne (müstitsism) tee. See domineerib idamaistes uskumustes. 
o
Valitakse aktiivne (asketism) tee. See domineerib lääne uskumustes, kus tähtis
osa on enese- 
ohverdamisel ja enesedistsipliinil kõrgema eesmärgi nimel. Tulenevalt “hinge 
päästmise” ajast võib religioonid jaotada kaheks: 
o
hinge päästmine toimub selles ilmas; 
o
hinge päästmine toimub teises ilmas. Religiooni struktuuri kuuluvad 
o
religioosne teadvus – religioosne ideoloogia ja psühholoogia; 
o
religioossed suhted – kultuslikud ja mittekultuslikud; 
o
religioosne tegevus – kultuslik ja mittekultuslik; 
o
religioossed organisatsioonid – religioossete gruppide kogumid, kogudused.
Religioon on ühiskonna jaoks ühendav. Ühiskond on ühtne, kui tema liikmed 
omandavad teatud ühised väärtused ja eesmärgid.  Integratsioon  võimaldab 
ühiskonnal toimida süsteemina. 
Kuigi maailmas eksisteerib tuhandeid erinevaid usundeid, võib siiski esile tuua 
viis olulise- mat: kristlus, islam, hinduism, budism ja konfutsiaanlus. 
Maailma suurimad usundid olid (miljonites inimestes) 2005. aastal järgmised: 

Kristlased 2200 
roomakatoliiklased 1100 vene ortodoksid 90 luterlased 85 

Moslemid 1780 sunniidid 1061 šiiidid 180 

Hinduistid 1400 

Budistid 500 

Taoistid 187 

Konfutsianistid 350 

Hiina loodususund 380 

Šintoistid 107 

Judaistid 18 
90 
Kristlus on suurima järgijaskonnaga  usund , mis on levinud kogu Euroopas, Ameerikas ja teistes 
eurooplaste poolt asustatud piirkondades. Kristlusel on tänapäeval kolm põhiharu: katoliiklus, 
õigeusk, protestantism. Max Weber on kirjutanud, et kapitalismi liikumapanevaks jõuks oli just 
nimelt protestantlik tööeetika, mis osutas põhitähelepanu töökusele, rikkuse loomisele ja 
kasinusele. Protestantliku tööeetika järgi annab töö õndsuse. Protestantlikus kultuuriruumis 
nähakse elu mõtet eneseteostamises. Vastavalt sellele usule eelistavad inimesed pigem enam 
töötada kui puhata. Max Weber väitis, et kodanlik kapitalism on oma juured ja impulsi pärinud 
reformatsioonist ja protestantlikust eetikast, sealsest vennatundest ja uskumusest, et Jumal 
õnnistab töökat jüngrit ka majanduslikult. Protestantlikule eetikale omasest säästlikkuse ja 
ettevaatava investeerimise vaimust sündis pikaajaliste ja usalduslike suhete stabiilsus, ressursside
ja võimaluste kaine kaalumise oskus, samuti teadmine, et püsiv heaolu nõuab kannatlikku 
pingutust. Isiksuse moraalse küpsuse mõõdupuuna väärtustati usaldusväärsust ja tõsiselt 
võetavust. Kuni XX sajandini oli protestantism valdavalt vanatestamentlik käsu- ja keeluõpetus. 
Katoliiklik  uskumus  surmajärgsesse lunastusse ei toetanud tööeetikat kaugeltki mitte sellisel 
määral. Protestantlus rõhutab indiviidi religioosset vabadust (vastupidiselt katoliku kiriku 
hierarhilisele süsteemile). Ka see oli igati vastavuses individualistliku majandusliku ja poliitilise 
mõtteviisiga. 
Islam on oma lähtealuselt küllaltki sarnane kristlusele ning toetab mitmeid samu sotsiaalseid 
norme nagu kristluski. Samas laiendab islam oluliselt neid norme, praktiliselt kõigile elualadele. 
Islami elujõulisust põhjendatakse sellega, et kristlusega võrreldes on see palju lihtsam. Kristlik 
jumala kolmainsuse teoreetiline mudel Isa – Poeg – Püha vaim, millega kristlik teoloogia palju 
tegeleb, on laiadele rahvamassidele intellektuaalselt raskesti mõistetav. 
Väidetakse, et islam ühendab kristluse teotsentrismi judaismi seaduspärasusega. Tulemuseks on 
sotsiaalse korra (seaduslik?) plaan, mis asetseb kõrgemal pelgast võimust ja poliitilisest auto- 
riteedist. Islam tuletab oma seadustekogu (šariaadi) koraanist ja sunnast (Muhamedi elu ja 
tegevuse tunnustatud tõlgendusest). Islamil on 5 põhialust: 1) usk Allahisse ja Muhamedi 
prohvetlusse; 2) palvetamine; 3) palveränd; 4) paast; 5) kogutud vara puhastamine usumaksu 
näol. Islamimaad ei ole – välja arvatud Türgi ja lühikest aega Iraan – nõustunud religiooni 
lahutamisega riigist, nagu see juhtus läänes protestantliku reformatsiooni tagajärjel. Alates ajast, 
kui Muhamedi surmast oli möödunud kaks sajandit, on kõik islami uued tõlgendused olnud 
keelatud. See on põhjustanud ühiskondlike tavade ja riiklike institutsioonide paindumatuse, mis 
takistab islamimaid kohanemast nüüdisaja ilmalike jõududega ning võistlemast 
mittemuhameedlike riikidega paljudel aladel. Islam kirjutab ette ka palju rohkem “seadusi”, 
mille kohaselt inimesed peavad tegutsema ja elama. See on täiesti erinev läänemaailmas levinud 
kiriku ja riigi lahususe põhimõttest. Islami õpetuse kohaselt ei saa inimesel olla omandit, vaid 
inimesed toimivad üksnes jumala vahemeestena (kandes hoolt selle eest, mis nende kätte 
usaldatud). Islamiusulised peavad vara kasutama õiglasel, ühiskondlikult kasulikul ja mõistlikul 
viisil, mitte ekspluateerima teisi oma isiklikes huvides ning aitama ebasoodsamas seisus olijaid. 
Kuigi islam suhtub äritegevusse põhimõtteliselt soosivalt, peaks äritegevus selle religiooni 
õpetuse järgi toimuma siiski väga kindlate reeglite järgi. Islami mõju rahvahulkadele nendes 
maades, kus ta on põhireligioon, ei ole viimase saja aasta jooksul mingil moel kahanenud. Mõnes
mõttes on islam hoopis märgatavalt jõudu kogunud. Islam on ennast suurepäraselt 
diferentseerinud erinevate rahvagruppide vajadustele-maitsele ja seepärast on islami mõju tugev 
kõigi rahvagruppide seas. 
Hinduism, mis on levinud eeskätt Indias ja selle lähikonnas, keskendub vaimse küpsemise ja 
arengu saavutamise tähtsusele, mis võib nõuda materiaalset ja füüsilist ennastsalgavust. Kuna 
hindusid hinnatakse pigem nende vaimsete kui materiaalsete saavutuste tõttu, siis puudub hin- 
duismi puhul mõnedele teistele religioonidele omane tööeetika ja ettevõtlikkuse rõhutamine. 
Samuti ei pruugi töötaja sihiks olla edutamine ega uute kohustuste saamine. See võib olla 
välistatud ka töötaja sotsiaalse  kuuluvuse  tõttu (Indias faktiliselt siiani kehtiv kastisüsteem). 
91 
Budism rõhutab vaimset küpsemist ja hauatagust elu, mitte aga saavutusi eluaja jooksul. See 
religioon pakub enesetäiustamist valgustuse kaudu, mille puhul kannatustele teeb lõpu ihadest 
loobumine. Budism rõhutab enesedistsipliini ja eneseparanduse tähtsust. Läbinud reinkar- 
natsioonide tsükli, võib budist jõuda nirvaanasse (pühaduse ja kirgastumise seisund, kus ollakse 
vabanenud ihadest ja maapealse elu vaevadest). Budism, mis on levinud eeskätt Kagu-Aasias, ei 
toeta kastide süsteemi. See annab inimestele võimaluse sotsiaalseks liikumiseks (ühest klassist 
teise). Erinevat sotsiaalset positsiooni omavad inimesed võivad teha koostööd. Budistlikes 
maades, kus usutakse reinkarnatsiooni ehk uuestisündi, on valdav suhtumine, et inimesel on 
praeguses elus selline staatus, mille ta on ära teeninud oma tegudega eelmistes eludes ja võitle- 
mine oma elu muutmise eest on seetõttu mõttetu. Halbade tegude vältimisega ja harmoonia 
saavutamisega olemasolevates oludes on aga võimalik suurendada oma šanssi sündida järgmises 
elus kõrgemas staatuses. 
Konfutsiaanlus, mis on levinud peamiselt Hiinas, õpetab isikliku lunastuse saavutamise olulisust 
õige tegutsemise kaudu. See on ratsionalistlik religioon, mis on vaba usust üleloo- mulikku. 
Kõrge moraal, eetiline käitumine ja lojaalsus teiste suhtes on konfutsiaanluse keskseteks 
väärtusteks. Kolm põhilist konfutsiaanluse nõuet – lojaalsus, vastastikused kohus- tused ja ausus 
– võivad vähendada äritegevuse kulutusi konfutsiaanlikes ühiskondades. Kogu konfutsiaanlik 
süsteem põhineb viit tüüpi vastastikustel suhetel. 
Isa (õpetaja) ja poja vahel. Austus isa vastu on peamine väärtus. 

Ülemuse ja alluva vahel: kaitsja (soosija) ja alandlikkus (alistuvus). 

Mehe ja naise vahel. 

Vanema venna ja noorema venna vahel. 

Sõprade vahel.
Neli vastastikust suhet viiest eeldavad allumist. Konfutsiaanlik eetika ei luba omavoli ja 
juba ainuüksi see suurendab usalduse “raadiust”. Karjäär sõltub eelkõige haridusest ja 
teenetest, mitte päritolust. See soodustab sotsiaalset mobiilsust. 
Religioon on kahtlemata oluliselt mõjutanud majandussüsteemide arengut. Sotsioloogid 
väi- davad enamasti, et religioon korrastab tänapäeva maailmas suhteid nii erinevate 
gruppide tasandil kogu ühiskonna mastaabis kui ka üksikisiku ja ühiskonna vahel. 
Psühholoogid peavad aga tänapäeva maailmas religiooni ülesandeks-tulemuseks indiviidi
konstitueerimist, inimese identiteedi ja maailmapildi kujundamist. 
Arvatakse, et kristlus soodustas igati Euroopa majanduslikku arengut. Lisaks sellele, et 
õhtu- maadel oli rooma õiguse näol täiesti objektiivne alus efektiivse ja ratsionaalse 
õiguskeskkonna tekkeks, aitas just kristlus (või õigemini kristlik eetika) anda kõigile 
nähtustele ratsionaalset seletust. 
Kristlus oli algselt päris kommunistlik õpetus. Poola filosoof Leszek Kolakowski oli 
veendunud, et marksism on üks kristluse vool. Kommunism ei olnud muud kui kristluse 
erivorm. Sama fundamentalism, samad absoluutsed tõed, samad paradiisilubadused. 
Jeesus ütles, et enne pääseb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taevasse. Paulus ütles, et 
rahaahnus on kõige kurja juur. Timoteus ütles, et raha ihaldades on mitmed ära eksinud 
usust. Eraomandit ja sotsiaalset ebavõrdsust aktsepteeriti alles hiljem, kui uus religioon 
levis, rikaste ja vägevate poolehoiu leidis ning riigiusuks sai. Algul oli kristlik suhtumine 
rikkusesse mõneti ebalev. Ideaalne kristlane oli see, kes jagas vara vaestele või andis 
kirikule (mis oli tollal ka keskne sotsiaalhooldeasutus). Liigkasuvõtmine oli kogu keskaja
suur patt. Mitmed majandusajaloolased on seisukohal, et alles puhastustule võimaluse 
sissetoomine 13. sajandil pani ühiskonna ja majanduse liikuma kapitalismi suunas. 
Rikkusesse hakati positiivsemalt suhtuma alles reformatsiooniajastul, kui kalvinismis 
sündis teooria sellest, et Jumala tahtel on ühtede (valitute) saatuseks edu ja õndsus, teiste 
saatuseks aga alandus ja hukatus. Sealt, protestantlikust “predestinatsiooniõpetusest” on 
otsene sild hilisemasse sotsiaaldarvinismi ja “edukuse tehnoloogiasse”. 
92 
Max Weberi arvates ühendab protestantism (eriti kalvinism) katoliku usu kaks eraldunud poolt – 
ilmaliku ja püha – üheks tervikuks. Kui katoliku usk ja vene õigeusk võtavad inimeselt 
motivatsiooni saavutada edu selles maailmas ning annavad selle kiriku kanda, siis protestantism 
ühendab need ja näitab, et ka ilmalik elu on püha. Kui inimene ülistab Jumalat mitte ainult 
palvetes, vaid ka oma elu ja tegevusega, siis on võimalik oma hinge päästa. See ei tähenda 
mingit erilist tegevust ega välju igapäevahuvide ja -tööde raamidest. Inimene päästab oma hin- 
ge, tehes hästi igapäevast tööd. Protestantlik (ja eriti kalvinistlik) eetika on tööeetika. Töö ongi 
uskliku inimese püha kohus. Protestandi püha kohus on korraldada hästi oma tegevust, töötada 
intensiivselt, mitte raisata raha ning olla kasin. Seda on nimetatud ka “protestantlikuks arusaa- 
maks töörabamise õndsakstegevast mõjust”. Mitmed analüütikud on rõhutanud ka asjaolu, et 
protestantidel oli katoliiklastest vähem (usu)pühasid (puhkepäevi) ja nad kulutasid vähem 
vahendeid (religioossele) kunstile. 
Ajalooliselt on täheldatud, et protestantidel oli kaalukam osa kapitali omamisel, moodsate 
suurtööstus- ja suurkaubandusettevõtete juhtimisel. Samas on nenditud, et usuline kuuluvus ei 
ilmnenud alati majanduslike nähtuste põhjusena, vaid teatud määral nende tagajärjena. Mitmed 
kõige rikkamad, majanduslikult või liiklussoonte kaudu kõige soodsamas olukorras ja majan- 
duslikult kõige arenenumad alad, eriti paljud rikkad linnad, pöördusid 16. sajandil protes- 
tantismi. 
Eitamata protestantismi sobivust tööstusrevolutsiooniks ja majanduslikuks arenguks üldse, tuleks
siiski meenutada – vähemalt ühele protestantismi voolule, luterlusele hinnangu andmisel – 
Lutheri  kontseptsioonis öeldut: “Inimene peab olema rahul sellega, mida jumal talle on 
määranud ja mitte püüdma seda muuta”. Vaevalt selline üleskutse arengut soodustab. See on ju 
üleskutse stabiilsusele, mitte uuendustele. Samas oli majanduse arengule kindlasti kasulik 
Lutheri teine põhimõte: “Jumala teenimiseks ei pea tundide kaupa palvetama. Jumalat saab 
teenida, tehes oma igapäevast tööd”. 
Mitmed religioonisotsioloogid on seisukohal, et Calviniga võrreldes oli Lutheri mõju prak- 
tilisele tööeetikale siiski märksa mõõdukam. Kui Calvini, eelkõige aga tema epigoonide, jaoks 
oli tähtis edu ja edasiliikumine, siis Lutheri jaoks oli oluline jääda jumalast antud ameti juurde 
ning teha oma tööd korralikult. Kalvinism rõhutanuks justkui rohkem relatiivset,  luterlus  
absoluutset. Kalvinismis domineerib maailma alistamine, ääretu individualism ja umbusk riigi 
vastu. Luterluses on esiplaanil distsipliin, täpsus ja usaldusväärsus. 
Kindlasti soodustas tööstuse arengut puritaanide seisukoht, kus kainet otstarbekust eelistati 
kunstilisemate motiivide kasutamisele. Ülimaks kui esteetilist naudingut pidasid puritaanid 
loomulikkust, lihtsust ja praktilisust. Eriti kehtis see tarbekunsti ja inimeste riietuse kohta. See 
tendents aitas sisuliselt kaasa tootmise standardiseerimisele: milleks asja ilustada, kui ta funkt- 
sioon sellest ei muutu ja tootmisprotsess selle tõttu keerukam ja kallim on? 
Puritaanlike ja üldse protestantlike põhimõtete ellurakendamisel pingutati kindlasti ka üle. 
Reformatsiooni ajal purustati-hävitati palju katoliiklikes kirikutes asunud kunstiteoseid (ka 
Tallinna Oleviste kirikus), Inglismaal keelati teatrietendused jne. Aga sellest saadi varsti üle ja 
protestantlikus Hollandis puhkes õitsele maalikunst jne. 
Lääne tsivilisatsioon on kristlusest sedavõrd läbi imbunud, et kristlust võib pidada praktiliselt 
kõigi nähtuste ja arengute toitepinnaseks. Kindlasti on aga kristlus tänapäeva sotsialismi allikas. 
Sotsialistlik solidaarsus pole ju midagi muud kui kristliku ligimesearmastuse ilmalik versioon. 
Probleeme on ka kristluse enda sees. Kirik kujunes kiiresti võimu- ja rahaahneks institutsiooniks.
Kirikud konkureerisid omavahel ja ilmaliku võimuga. 
Läänemaailma ja õigeuskliku maailma suhted pole olnud kuigi lähedased. Selle põhjus ulatub 
tuhat aastat tagasi toimunud kirikulõhesse, mis jagas kristliku maailma kaheks, ning 
Konstantinoopoli rüüstamisse ristisõdijate poolt 1204. aastal. Majanduspoliitika mätta otsast 
vaadatuna on oluline järgmine asjaolu.
Katoliku kirik on kosmopoliitiline. Selle eesotsas seisab paavst. Katoliku kiriku seisundit ei 
mõjuta mõne ü ksiku  riigi, näiteks Kuuba (või teatud perioodil Argentiina) allakäik. 93 
Õigeusukirikud on olnud aegade algusest autokefaalsed ehk sõltumatud. Õigeusumaailmas on 
olemas iseseisvatena Süüria kirik, Armeenia kirik, Gruusia kirik, Bulgaaria kirik, Vene kirik jne. 
Kõikide nende kirikute saatus ripub nende kodumaa saatuse kü ljes . Õigeusumaailmas puudub 
oma “paavst” ehk kõikidest ülimal seisev surelik. Konstantinoopoli patriarh on õigeusukirikus 
ajalooliselt küll esimene, kuid ta on vaid esimene võrdsete seas. Ta ei saa teha ülejäänud 
kolleegidele-patriarhidele ettekirjutusi. 
Mõnede majandusteoreetikute arvates oli ka kristliku reformatsiooni (mis vältas ligikaudu 300 
aastat, umbes 1340–1648) negatiivseks tulemuseks lääne ühtsuse mõningane nõrgenemine. 
Varem suhteliselt ühtne kristlik ruum diferentseerus. Küllap mängisid olulist rolli just 
majanduslikud huvid. Lutheri taha tulnud Saksa väikeriikide valitsejaid huvitas purgatooriumi 
(puhastustule) protseduurireeglitest palju rohkem võimalus lõpetada maksude maksmine 
Roomale (Vatikanile) ja Karl V-le. Reformatsiooni võib vaadelda kui kristliku tsivilisatsiooni 
formaalset ühtsust tabanud suurt vapustust, mille põhjustasid uued majanduslikud, sotsiaalsed ja 
poliitilised arengud. Need arengud tekitasid võimaluse pakkuda alternatiivi katoliku kiriku 
domineerimisele Euroopas. Reformatsiooni fundamentaalne dogma oli järgmine: indiviid ei vaja 
vahendajat enda ja jumala vahele. Viimastel aastakümnetel on protestandid ja katoliiklased 
püüdnud saavutada üksmeelt. Suur osa vastuolusid on aga siiani lahendamata. 
Endine paavst Benedictus XVI on 2000. aastal kardinal Ratzingerina väitnud: Euroopa kui 
tsivilisatsioonifenomen sündis võimude lahususest ja igavesest konfliktist, kus keiser vastutas 
ilmalike asjade eest, sellal kui paavst võttis endale hingelise hoolde. Kusjuures mõlemad 
vaidlesid, kus läheb vastutusalade piir. Paavst Benedictus XVI arvates pani reformatsioon aluse 
riigikiriku sünnile, luues ilmakorda mõra. Suur prantsuse  revolutsioon  lõi järgmise mõra, sest 
tekkis esimest korda läbini ilmalik riik, milles usk oli pagendatud isiklikku sfääri. 
Mõni sõna ka juudi fenomenist. Juudid nimelt asutasid pangad. Või vähemalt rahalaenamise 
süsteemi, millest hiljem kasvasid välja pangad. Teatavasti kehtisid Euroopas katoliiklastele kaua 
kitsendused raha intressidega laenamisel (teoloogid vaidlevad siiani selle üle, miks Jeesus enne 
juutide paasapühi rahavahetajad Jeruusalemma pühakojast piitsaga välja ajas). Basilius Suur 
nimetas intressivõtmist „hirmsaks koletiseks“. Lactianus nimetab protsendivõtmist röövimiseks, 
Ambrosius mõrvataoliseks. Paavst Aleksander II kuulutas, et liigkasuvõtmise patt pole 
andeksantav. Katoliku kiriku juhtiv teoloog Aquino Thomas pidas intressi valeks, kuna see 
võrduvat „kahekordse maksmisega“ nii asja enese kui ka selle kasutamise eest. Protsendivõtmist 
peeti  ajaga  hangeldamiseks, mis ei olevat inimese õigus. Veel Luther ja Melanchton olid 
protsendivõtmise vastu. Üks esimesi skolastikuid Cantenbury Püha Anselm nimetas intressi 
küsimist varguseks. Islami maades on intressi küsimine tänini keelatud (sealsed pangad 
majandavad ennast mingite „teenindustasude“ ja mille iganes arvel). Dariaat keelab igasuguse 
intressi või maksu küsimise nii fikseeritud kui ujuva määraga. 
Calvinist alates tehakse vahet seaduslike ja ülekohtuste protsentide vahel. Henry VIII lubab 
kindlaksmääratud protsente. Kogu asja päästab Frances Bacon, viies intressivõtmise looduslikule
alusele ja kuulutades selle loodusseaduseks. Liigkasuvõtmine oli kogu keskaja suur patt. See lõi 
võimalused teiste religioonide inimestele. Juudid võtsid protsente ja varandused kogunesid nende
kätte. Juutide eeliseks oli see, et nad elasid laiali üle maailma ja säilitasid identiteedi ning selle 
tõttu valitsesid juudi kogukondade vahel usalduse sidemed, mis ei hoolinud sellest, kus parasjagu
riigipiirid jooksid. Nõnda tekkis rahvusvaheline usalduskeskuste võrk, mis on panganduses 
hädavajalik. Tänane maailmamajandus tõendab, et rahvusvaheline usaldusstruktuur on kogu 
globaalse majanduse alus. Just juudid olid need, kes suutsid esimesena luua globaalmajanduse 
võ rgustiku . Ühe lüli hävitamine ei hävitanud võrku, aga hävitaja kaotas kogu võrgu silmis  
usaldusväärsuse ning oli edaspidi laenurahast ära lõigatud. 
Usalduskeskuste võrk, usaldusstruktuur, võrgustik, kogemused, traditsioonid, kultuur, religioon 
jms on ka tänapäeva maailmas äärmiselt oluline. Kõike pole võimalik kiiresti, hästi ja 
tulemuslikult teha vaid suure raha abil. Maailma parimad luureorganisatsioonid on Vatikanil ja 
Iisraelil, kiidetakse ka Suurbritannia ning Venemaa luuret. Seevastu USA  Luure  Keskagentuur 
94 
(CIA) – mille palgal on 17 000 inimest ja 2014. aasta eelarve 68 miljardit USD – tegevus on üks 
suur läbikukkumiste jada: 1) 1949. aastal tulid CIA-le üllatusena NSV Liidu tuumapommi 
katsetused; 2) 1950. aastatel ei osatud prognoosida ja seejärel abistada Ida-Euroopas toimunud 
rahvaülestõuse; 3) 1961. aastal ei informeeritud USA juhtkonda õigeaegselt NSV Liidu plaanist 
paigutada Kuubale tuumarelvad; 4) 1979. aastal magas USA luure maha Iraani revolutsiooni ja 
NSV Liidu invasiooni alguse Afganistanis; 5) 1980. aastate lõpus ei osanud CIA ette näha 
idabloki kokkuvarisemist; 6) 1990. aastal ei hoiatatud Valget Maja Iraagi vägede Kuveiti 
sisenemise eel; 7) enne 11. septembrit 2001 ei osatud paljastada Al-Qaeda salaplaane; 8) aastatel 
2002–2003 informeeris CIA jätkuvalt valget Maja, et Saddam Hussein püüab luua 
massihävitusrelva. 
Usul  on olnud väga suur mõju inimeste sotsiaalsele staatusele. USA-s on siiani kuulumine 
mingisse konfessiooni äärmiselt tähtis (just nimelt kuulumine, mitte tõsiusklik olemine). Kui 
ametlikus asjaajamises ei esitata kunagi kü simust  inimese konfessionaalse kuuluvuse kohta (seda
käsitletaks isikuvabaduse rikkumisena), siis eraviisilisel ja ärilisel suhtlemisel esitatakse see 
küsimus peaaegu alati. 
2007. aasta juulis avalikustatud usuvabadust käsitlev uuring näitas, et maailma neli kõige 
suurema usuvabadusega riiki on Ungari, Iirimaa, Eesti ja USA. Rahvusvahelisest uuringust 
selgus, et usuvabadusega on üldiselt kõige paremad lood kristliku taustaga riikides. 
Usuvabadusega on kõige hullemad lood aga ametlikult ateistlikes riikides nagu näiteks Hiina, 
Vietnam ja Põhja-Korea ning islamimaades. 
2000. aasta rahvaloenduse andmetel peab end kindlat usku tunnistavaks 29% eestlasi, ateiste on 
6%. Ülejäänud on kas usu suhtes ükskõiksed või pole ennast selles küsimuses määratlenud. 
2005. aastal läbi viidud üleeuroopalise Eurobaromeetri uuringu andmetel usub Jumala olemasolu
16% Eesti elanikkonnast, 54% eestlastest usub teatava  vaimu või kõrgema jõu olemasolu. Eestis 
on suhteliselt vähe neid, kes usuvad monoteistlikku ainujumalasse, mida õhtumaises ruumis 
võetakse nagu religioossuse määra ja mõõtühikut. 
Kirik on Eesti ühiskonnas nähtav. Kuid tõsise usuga on sel vähe pistmist. Täide on läinud 
Toomas Pauli ammune ennustus: „Paljud ei võta religiooniga tegelemist eriti tõsiselt, see on 
pigem n-ö igaks juhuks, umbes nagu liikluskindlustus – parem oleks, kui seda üldse vaja ei 
läheks, aga ei või iial kindel olla“. Samasugustel kaalutlustel naelutas Niels Bohr oma kabineti 
ukse kohale hobuseraua: „Ma olen kuulnud, et see mõjub isegi siis, kui sa sellese ei usu“. 
Ligikaudu sama olukord valitseb enamikus Euroopa riikides. Kui Itaalia (ja ehk ka Poola) välja 
arvata, käib kirikus vaid umbes viis protsenti rahvast, olgugi et suurem osa peavad end usklikeks 
ning samastavad end kindla religiooniga. 
Isiksusepsühholoog Gordon Allport väidab, et laias laastus usuvad inimesed kahel moel. 

Sisemiselt orienteeritud inimesed leiavad usus oma elu põhimotiivi, on pühendunud 
usulistele väärtustele, elavad oma usku. 

Väliselt orienteeritud inimeste jaoks on usk mingite teiste eesmärkide saavutamise 
vahend. 
Nendeks eesmärkideks võivad olla näiteks seltskond, eneseteostus, majanduslik heaolu, 
tunnustus vm religiooniga otseselt mitteseotu.
Mitmed majandusteadlased on Eesti majandusreformide edu seletanud luterlusega. Teised
majandusteadlased vaidlevad vastu, et luterlus ei mängi mingit rolli, kuna eestlane pole 
kuigi  usklik . Ega olegi, nagu ei ole ka soomlane, rootslane ega taanlane. Kuid teised 
rahvad näevad nii meie individuaalsuses kui ka kollektiivses käitumises just nimelt 
luterlust. 
95 
Kokkuvõtteks 
Kultuuri ja religiooni valdkonnas on meie regioonis kindlasti hulgaliselt probleeme. Euroopalik 
kultuur tuli meile mõisaõue kaudu. Valgustuslik võrdsuse, vendluse ja vabaduse idee on eestlase 
kõrvadele võõra kõ laga . Pigem tundub meile kodusem kogukondlik õigluse idee, mis teeb selget 
vahet omade ja võõraste vahel ning toetub traditsioonidele ja hierarhiale. 
Eesti riiklikud institutsioonid on ilma tugevate ajalooliste juurteta. Suure osa oma olemas- olust 
on Eesti rahvas elanud võõrvõimu  ikke  all. Eestlased päästis saksastumisest või venestumisest 
suuresti see, et Eestis põrkusid 19. sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene. 
Rahvus on säilinud tänu ühisele vaenlasele, keda vihata. Loosungit “Mats alati on tubli mees, ei 
kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli
lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse 
ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri. Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi 
vastu panna totalitaarkorrale, mis on ehitatud meile võõra elulaadi ja kombestiku ümber. 
Ajalugu – eriti aastad 1940–1990 – on muutnud meid küüniliseks. Ajalugu on eestlase ajusse 
tagunud, et riigivõim on loll ja paha. Ajalooline harjumus osutus aga nuhtluseks, kui eestlastel 
tuli enestel otsustama ja riiki juhtima hakata. Tavaeestlane suhtub valitsusse ja riigikogusse 
samamoodi kui tema esivanemad veidrikust mõisnikusse või Venemaalt saadetud partorgi – 
põlgusega. 
Eestlaste häda ja viletsus seisneb paljuski selles, et nad ei hinda oma riiki. Nende tegevuses 
kajastub rehepappidele ja ahjualustele iseloomulik riigi ülekavaldamise vajadus. Oluliseks 
põhjuseks on tõsiasi, et oma riigi kogemus on olnud üürike. Eestlane on harjunud elama kellegi 
ülemvõimu all. Rahvuslus tähendab eestlasele isolatsionismi ja vastupanu. 
Euroopa Liidu liikmena on nüüd jälle olemas kauge ja suures osas arusaamatu võõrvõim. Mingi 
osa eliidist kolib Moskva asemel Brüsselisse soojale kohale. Sealt saadetakse siia aeg-ajalt 
umbkeelseid ametnikke, kes kohalikust elust aru ei saa. Eestlased võivad oma harjumuspärast elu
edasi elada ja mütsi peast võtmata (Brüsseli) mõisa õuest läbi marssida. 
Kultuuri mõju Eesti majanduspoliitikale käsitleme mingil määral ka käesoleva loengukursuse 
kolmandas osas, kui arutleme Euroopast ja Aasiast eeskujude võtmise võimalusi. Siinkohal võiks
aga naljaga pooleks refereerida Andrus Kivirähki. 
Just eesti muinasjutud paljastavad Eesti rahva olemuse. Muinasjutud on ausad dokumendid, 
millesse on läbi aegade ladestunud kristalliseerunud tõde. Eesti muinasjuttude kangelaseks pole 
printsessi vangitornist vabastav rüütel nagu saksa muinasjuttudes, ega ka mitte ahju peal lösutav 
ja imet ootav mehike nagu vene muinasjuttudes. Eesti muinasjuttudele on iseloomulikud vigur 
rehepapp ja Kaval-Ants. Eestlane vaatab muinasjuttudest välja nagu kaval lepavõsa uhke palgi- 
metsa all. Tema ei karda tormi ega kirvest, tema jääb. Ka Siberist tullakse tagasi ja Rootsi 
põgenikelaagrist algab tee haljale oksale. Kaval-Ants ei karda kedagi ega austa ühtegi jõudu. 
Vanapagana teenimine on talle lausa igapäevane asi ja lõpeb alati põrguperemehe täieliku pank- 
rotiga. Jumalaga pole lugu parem. Kõik isandad ja üleloomulikud jõud rakendatakse iseenda 
majapidamise teenistusse. Veel aastat 25 – 30 tagasi kohtas “rehepappe” päris sageli, enamasti 
oma maja esisel hoolitsetud muruplatsil istumas. Nad töötasid kusagil kolhoosis või 
ehitusorganisatsioonis asjameestena, petsid riiki, kirusid viinapitsi taga vene võimu ja käisid 
laulukooris. Nende lemmiklektüüriks oli Hašeki “Švejk” ja nad tsiteerisid mõnuga peast 
episoodi, kus soovitatakse pärast truudusevande andmist sellesama vandega tagumikku pühkida. 
Ning see  retsept  töötas ja aitas ellu jääda. Kõigil “rehepappidel” oli kusagil kapisahtlis sini- 
must-valge laualipuke, kuid riigipühadel heiskasid nad oma majale punalipu – olgu ka keiser 
rahul ja lasku rehepapil omasoodu elada. Olid jõ ulud ja olid näärid. Peeti munadepühi ja käidi 
oktoobripühade ajal paraadil. Vaid mõned üksikud võtsid vaevaks pilli lõhki ajada, mässasid ja 
96 
istusid kinni. Teised mõistsid, et elusid on inimesel vaid üks ja seda edasi parematesse aegadesse 
lükata pole võimalik. Seega tuli võtta sellestsamast elust, mida võtta andis. Eksivad need, kes 
peavad seda – selgrootust või tervet talupojamõistust, kuidas keegi nimetada soovib – vaid 
nõukogude võimu ajal omandatud kõrvalekaldeks. Meenutame kas või omaaegsete eestlaste 
kohest valmisolekut maatüki nimel õigeusklikuks hakata ja me näeme, et religiooni ning poliitika
omakasule allutamisel on meie regioonis märksa sügavamad juured. Just nii sügavad, nagu 
näitavad meie muinaslood. Pole põhjust säärast täis söögilauda ülimaks pidavat filosoofiat 
naeruvääristada. Iga taktika väärib tunnustust. Niisugune vastupanu iseloom on kujunenud välja 
aegade jooksul. Seda on mõjutanud lakkamatu arvuline vähemus ning vaesed olud. 
Eesti ajaloos on olnud mitmeid perioode, kus kadumine, haihtumine, väljasuremine, vägivaldne 
või ka vabatahtlik assimileerimine oleks olnud igati loogiline lõpptulemus. Eesti keel ei 
hääbunud seetõttu, et me – nagu luuletas Gustav Suits – asume Tuulemaal. See vahelduv tuul on 
puhunud vallutajad minema enne kui nende keeled suutsid Tuulemaal kanda kinnitada. Keel 
püsib kõige paremini muidugi siis, kui keeleala on iseseisev. Paremuselt järgmine on aga 
olukord, kui võõrkeelsed isandad vahelduvad. Kõige halvem on aga selline olukord, kui sama 
võõrkeel domineerib pidevalt. 
Eestlaste jätkuva olemasolu põhjus on erakordne paindlikkus. Taanlased, sakslased, rootslased, 
poolakad, venelased; orduriik, kuningriik, tsaaririik, Nõukogude võim või Kolmas Reich – ikka 
on elu Eestis käinud kahel korrusel. Ühel korrusel valitsejad ja nende vasallid; alumisel korrusel 
rahvas, kes elab riigikorrast hoolimata oma elu – ja säilitab ennast. Eestlased on lausa 
kohanemise geeniused. Õpetas ju talupidamine kolme asja: praktilist meelt, traditsioonide ja 
tõekspidamiste austamist ning oludega kohanemist. Eestlaste edu aluseks välismaal on olnud 
individuaalne kohanemine keskkonnaga. Kanadas ja mitmes teises riigis peeti eestlasi parimateks
immigrantideks. 
Kangelaslikkus traditsioonilises mõttes on eestlasele võõras. Eestlase jaoks on kange  mees see, 
kes sõjast (elusa ja tervena) tagasi koju tuleb. Aga mitte see, kes seal kangelaslikult surma saab. 
Eestlasel pole kompleksi, et siin on aegade jooksul kõigile meele järgi oldud – eestlane on hoopis
uhke, et on ellu jäänud. Ka vabadusvõitlejatesse-dissidentidesse ei suhtuta meil kui 
kangelastesse, pigem vaadatakse neid kui natuke tolasid. Eestlane hindab hoopis pragmatismi – 
kasutab seda, mis töötab. Eestlane hindab töö ja kavalusega saadud rikkust ning positsiooni. 
Eestlane läheb ikka sinna, kus on kasulikum. Katoliiklusest protestantismi – ilma kolmekümne- 
aastase sõjata. Maa eest õigeusku ning hea ja parema eest komparteisse. 
Skandinaavia ja Saksamaa, aga ka Eesti majandusedu on tihti põhjendatud luterluse viljastavate 
tingimustega – töökultus, lühikesed lõunad, vähe lõbu. Rootsis anti välja raamat 
kultuurikonfliktist, mis tekkis luterliku Rootsi liitumisel Euroopa Liiduga ja kohtumisest 
katoliikliku Brüsseli moraaliga. Rootslastele on määravaks töö dokumentidega ning formaalne 
suhtlemine läbirääkimispartneritega koosolekusaalis. Katoliiklikus asjaajamises on aga kõik 
vastupidi – tööd peab tegema kuluaarides ja põhiline on mitteformaalne jutt veiniklaasi taga. 
Rootslased on saanud Euroopa Liidu peakorteris vägeva kultuurišoki. Taanlased ja soomlased – 
samuti mõlemad luterlased – on aga millegipärast tunduvalt paremini hakkama saanud. 
Kuigi mõningaid varasemaid kokkupuuteid Novgorodi kristliku maailmaga võis Eestil ju 
tõenäoliselt olla, jõudis ristiusk siia lõplikult Rooma, mitte Bütsantsi variandis. Praegu peavad 
eestlased ennast meelsasti tublideks luterlasteks. Eesti avalik arvamus pani väga pahaks, kui Briti
mõjukas nädalaleht illustreeris lugu Eestist Nevski katedraali sibulkuplitega Toompeal 
(bütsantslikud sibulkuplid). Õelad kriitikud väidavad aga, et puhta luterluse asemel on Eestis 
hoopis mingi segu paganlikest, luterlikest ja bütsantsi eluväärtustest, millele on andnud värvingu 
jesuiitide poolt üles ehitatud Eesti haridussüsteem. Alates Tartu Ülikoolist ja lõpetades lihtrahva 
koolidega on seal juures jesuiitide ordu lõhn. Kuigi jesuiitide ordu pühendus võitlusele luterluse 
leviku vastu, jutlustasid mõlemad põhimõtteliselt samu väärtusi: kasinust, tööarmastust, 
kokkuhoidlikkust, pühendumist ja jumal teab mida veel. Mitmete asjade (erastamiste, “valitsus- 
97 
kriiside” jms) puhul on torganudki Eestis silma pigem bütsantslik intriigitsemine kui luterlik 
korraarmastus. 
1.5. Majanduspoli tika kandjad 
1.5.1. Majanduspoliitika kandjate üldiseloomustus 
Põhimõtteliselt võib majanduspoliitika kandjaid (majanduspoliitilised institutsioonid) jagada ka- 
heks (Raudjärv, 1995, lk 44–53). 

Otsustusinstitutsioonid määravad mängureeglid põhimõttelistes küsimustes. 

Mõjuinstitutsioonid mõjutavad majanduspoliitikat kaudselt. 
1.5.1.1. Otsustusinstitutsioonid 
Normaalse turumajanduse tingimustes võime käesoleval ajal olulisemate 
otsustusinstitutsiooni- dena nimetada nelja institutsiooni või nende rühma. 

Parlament kui seadusandlik (legislatiivne) organ võtab vastu seadusi ja sellega 
otsustab 
ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused. 

Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused (ministeeriumid jt) kui 
täide- saatvad (eksekutiivsed) organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud 
jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nimetatakse mõnikord ka rutiin- ehk 
kogemus- 
poliitikaks). 
Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise 
maksevahenditega 
(rahatähtedega; kaasajal ehk ka lihtsalt „elektroonse rahaga“) ja on vastutav kogu 
rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii 
juriidiliselt (de jure) kui ka faktiliselt (de facto). 

Kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga on õigustmõistev institutsioon, mis tegutseb 
oma funktsioonidele vastavalt kui majanduspoliitika kandjate kontrollinstants. 
Eeltoodud neljale põhilisele otsustusinstitutsioonile lisanduvad sageli mitmed täiendavad 
otsus- tusinstitutsioonid. 

Riikliku juhtimise lihtsustamiseks on tihti (kuid mitte alati) rida majanduspoliitilisi 
ülesan- 
deid pandud avalik-õiguslikele omavalitsusinstitutsioonidele (kaubandus- ja tööstuskojad,
põllumajanduskojad jne). 

Ametiühingud ja tööandjate ühendused on turumajanduse tingimustes olulised 
autonoom- 
sed otsustusinstitutsioonid tööturu ja palgakorralduse küsimuste lahendamisel. 
Ametiühing on organisatsioon , mille ülesandeks on kaitsta töövõtjate palga- ja 
töötingimustega seotud huve. Nende strateegilised suunad on kollektiivläbirääkimised; 
seaduste jõustamine; ühine turvalisus. Ametiühingud on iseseisvad, omaalgatuslikud 
töötajate ühendused, mille eesmär- giks on töötajate töö-, teenistus- ja kutsealade ning 
majanduslike huvide esindamine ning kaitsmine. Tööandjate ühendused on loodud 
tööandjate huvide kaitseks suhtlemisel töövõt- jate ja valitsusega ning suuresti 
vastuseisuks ametiühingutele. 

Tänapäeva integreeruvas, globaliseeruvas ja regionaliseeruvas maailmas on riigi 
majandus- poliitika kujundamisel ning elluviimisel olulised (tihti sisuliselt 
otsustusinstitutsioonidena) ka majandusühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid. 
Eesti Vabariigi jaoks on olnud eriti olulised Euroopa Liit (EL), Rahvusvaheline 
Valuutafond (IMF), Maailmapank (WB) ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). 
Detailsemalt käsitleme rahvusvaheliste organisatsioonide rolli punktis 1.9.8. 
98 
1.5.1.2. Mõjuinstitutsioonid 
Mõjuinstitutsioonide hulka kuuluvateks loetakse tavaliselt parteid; huvigrupid; ühendused ja 
liidud; turul domineerivad ettevõtted; massimeediumid ja teadus (Raudjärv, 1995, lk 46). 
Mõjuinstitutsioonide ülesandeks on eelkõige nõuandvate funktsioonide täitmine, st praktilise 
majanduspoliitika kritiseerimine; lahendusettepanekute tegemine; oluliste probleemide tõstata- 
mine jne. 
Poliitilise organisatsiooni aluseks on grupp, mida määratletakse kui indiviidide kogumit, milles 
inimesed teatud viisil koos tegutsevad, tunnetades oma kuuluvust sellesse gruppi ja teiste 
inimeste arvates ka kuuluvad sellesse. Grupi tunnused on järgmised. 

Liikmetevaheline koostöö: ühise tegevuse kavandamine, ühine tegutsemine jne. 
Tegevuse 
iseloomulikud jooned ja ühistegevuse viisid määravad grupi struktuuri. 

Liikmeskond, gruppi kuuluvuse tunne – meie-tunne. Grupi liikmeks saamine, gruppi 
kuulu- mine toimub sõltuvalt grupi tegevusest, eesmärkidest, illegaalsusest või 
legaalsusest jne. 
Vahel peab gruppi astuja tegema läbi ka mingi rituaali. 

Grupi  identiteet  – teadmine endast grupis vastavas sotsiaalses staatuses ja suhetes.
Grupp tegutseb ühiste poliitiliste huvide nimel. Need huvid realiseeruvad võimu 
jagamises, teos- tamises ja säilitamises. Poliitilise organisatsiooni raames eristatakse 
tavaliselt huvigruppe-lii- kumisi ja parteisid. Huvigrupid-liikumised ja parteid on 
suhteliselt ebapüsivad ning sulavad sageli üksteisesse. Paljud poliitilised parteid on 
saanud alguse just nimelt mitmesugustest ühiskondlikest liikumistest. 
Huvigrupp  on strateegiline mõjugrupp, st grupp inimesi, kellel on teatud ühised 
(majandus- likud) ootused ning piisavalt mõju nende täitumise taotlemiseks. Selleks võib 
põhimõtteliselt olla igasugune grupp, mis ühe või mitme ühishoiaku alusel esitab teatud 
nõudmisi teistele ühiskonnagruppidele nimetatud ühishoiakutest johtuvate 
käitumisvormide kehtestamiseks, säilitamiseks või mitmekesistamiseks. Huvigrupid 
jagunevad põhimõtteliselt neljaks. 

Liitunud huvigrupid. Nende all mõistetakse gruppe, mis on moodustatud mingiks 
ühiseks konkreetseks aktsiooniks. Selline grupp pakub valitsusele ja seaduseloojatele 
võimalust kon- sultatsioonideks, varustab neid informatsiooniga ning tegeleb lobitööga. 

Institutsionaalsed grupid sarnanevad paljuski liitunud huvigruppidega. Erinevus 
seisneb vaid selles, et antud huvigrupp tegutseb mingi institutsiooni raames, taotledes 
teatud  polii - tilisi eesmärke. 

Mitteliitunud grupid on ajutised grupid, mis tegelevad mingil hetkel teatud 
küsimustega ja kui see küsimus on lahendatud, siis tegevus lõpetatakse. 

Anoomilised huvigrupid on lühiealised spontaanselt tekkinud grupid (näiteks mingite 
rahutuste ajal tekkinud grupid). 
Survegrupid, osa huvigruppidest, võib surve eri vormide alusel jaotada kolmeks. 

Ärilis-institutsionaalsed grupid avaldavad valitsusele survet kitsa omakasu, kasumi 
või 
oma positsioonide tugevdamise nimel (näiteks valitsustellimusi taotlevad ärimehed). 

Kategooriakaitse grupid moodustatakse mingite rahvastikukategooriate kaitseks ja 
heaolu edendamiseks (ametiühingud, talurahvaliidud, veteranide grupid, 
kutseorganisatsioonid jne). 
Edendamisgrupid viivad edasi üritust, mis ei too neile (nende liikmetele) mingit 
viivitama- tut või käegakatsutavat tulu. Nad peavad endid altruistideks, kes edendavad 
mingit (nende arvates) tõepoolest üldsuse huvidele vastavat üritust (patsifistid, 
tarbijakaitsjad, 
keskkonnakaitsjad jne).
Survegrupid on välja töötanud väga mitmekesise strateegia oma seadusandliku 
(parlamendile suunatud) mõjuvõimu maksimeerimiseks. Kõige olulisemad meetodid on 
lobitöö, kandidaatide toetamine ja liidud. 
Lobitöö on survegrupi agentide püüe mõjutada seadusloome tulemusi. Selle võtted 
ulatuvad otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni. Isiklik lobitöö hõlmab 
põhimõtteliselt 
99 
kolme tehnikat. 

Massirünnak, kus ärritatud inimhulk “karjub” seadusandja kurdiks. 

Katkematu nire eeldab tagasihoidlikku, kuid lakkamatut külastajate voolu nende 
poolt, kes 
üritavad seadusandjat enda poole võita (mõjutada). 

Deputatsioon, mis seisneb selles, et väike grupp teeb seadusandjale teatavaks oma 
(väide- 
tavalt suure ja mõjuka grupi) seisukoha.
Kui survegrupp on mobiliseeritud mingi kampaania tarvis, kasutab ta tõenäoliselt kõiki 
kolme lähenemisviisi kombineeritult. 
Kui mingi grupp ei ole suutnud varasemate kampaaniate ja konsultatsioonidega 
parlamendi- eelses  staadiumis  kallutada seaduseelnõud endale meelepärases suunas, 
samuti pole tulemusi andnud lobitöö ning muud aktsioonid parlamendistaadiumis, 
tegutsetakse siiski edasi. Sellisel juhul saab veel kasutada võimalusi, mida annab 
tavaliselt valitsuse ja selle allasutuste suhteliselt suur manööverdamisruum seaduste 
tõlgendamisel ning elluviimisel. Survegrupi teist laadi parlamendijärgne tegevus hõlmab 
kohtusüsteemi. Sageli pöördutakse kohtusse selleks, et vabaneda seadustest või 
administratiivmeetmetest, mis on mingile grupile ebasoodsad. 
Mitmed majandusteadlased juhivad tähelepanu asjaolule, et suurte gruppide võime oma 
huvide eest seista on suhteliselt nõrgem kui väikestel gruppidel. Seetõttu on vähemused 
võimelised ühiskondlikes küsimustes suhteliselt efektiivsemalt kaasa rääkima kui 
(vaikiv) enamus. Põhjuseks on asjaolu, et kui suure grupi liige investeerib oma aega ja 
raha grupi huvide eest seismiseks, saab ta vastu vaid väikese osa kasust. Seetõttu ei teki 
tal erilist huvi suure grupi huvide eest seismiseks (selleks aega ja raha kulutades). Mida 
väiksem on aga grupp, seda suurem on indiviidi osa ühisest kasust. Selle tulemusena on 
vähemused võimelised demokraatlikku ühiskonda suhteliselt rohkem muutma kui 
enamus. 
Tüü piline  kodanik on ühiskondlikes küsimustes “ratsionaalselt ükskõikne”. Intensiivne 
osa- võtt ühiskondlike probleemide lahendamisest on oluline vaid võrdlemisi kitsale 
ringkonnale – poliitilistele ettevõtjatele ja näiteks ajakirjanikele, kellele selline tegevus 
pakub teenistust, võimu või prestiiži. Keskmine kodanik aga leiab, et tema elu ega 
sissetulek ei sõltu otseselt ühis- konnaelu intensiivsest uurimisest ega selles aktiivselt 
osalemisest. 
Huvigrupp kasvab parteiks siis, kui see hakkab otseselt taotlema poliitilist võimu oma 
esin- dajate saatmise kaudu valitsusstruktuuridesse. 
Partei ehk erakond on poliitiline organisatsioon, mis ühendab ühetaolise maailmavaate ja 
ühiskondliku huviga inimesi. Partei tegevuse eesmärk on üldjuhul poliitilise võimu 
oman - damine, et selle kaudu ellu viia oma taotlusi. Parteid defineeritakse tavaliselt kui 
ühendust, mis on loodud mõjutama riigi poliitika olemust ja juhtimist teatud 
ideoloogiliste printsiipide ja/või huvide kogumi kasuks kas otsese võimukasutuse või 
valimistel osalemise teel. Parteid pole loodud mitte “üldise tahte” elluviimiseks, 
müstiliseks heategevuseks, vaid eelkõige grupilise võimu haaramiseks. Partei olemus 
avaldub selle eesmärkide, tegevuse ja juhtimise kaudu. Par- teid iseloomustab hästi selle 
maailmavaade ehk vastav ideoloogia. Samas on ka teised motiivid: 1) häälte püü dmine
2) ametite püüdmine (office seeking); 3) poliitika teatud aspektid (policy- seeking), mille 
tulemuseks on koalitsioon mõne teise parteiga. Parteid iseloomustavad põhiliselt 
järgmised tegevused ehk funktsioonid: 1) ideede genereerimine ja vahendamine 
(väljapakku- mine); 2) poliitilisele sotsialiseerumisele kaasaaitamine; 3) indiviidi ja 
süsteemi kokkuviimine; 4) poliitilise eliidi mobiliseerimine; 5) valitsuse aktsioonide 
koordineerimine; 6) opositsioonis olemine; 7) kontrolli saavutamine 
valitsemismehhanismi üle; 8) liidrite kujunemine. Ülesehituse ja toimimise järgi 
eristatakse tavaliselt kaadriparteid (sellel on lõtv organisatsioon ning väikear- vuline 
liikmeskond; põhitähelepanu on pööratud toetajaskonna leidmisele ja valitsemisele) ning 
massiparteid (range organiseeritus ja distsipliin). Maailmavaate järgi eristatakse tavaliselt
aateparteisid (konservatiivid; liberaalid jne). Samuti on parteisid võimalik eristada 
tegevusala järgi (töölisparteid; agraarparteid jne). Partei võib põhineda ka etnilisel, 
usulisel, piirkondlikul või mingil muul ühtekuuluvusel. Nüüdisparteid on aga valdavalt 
klassidevahelised, eesmärgipärase ideoloogiaga ühendused, millel on üleriigiline ja 
piirkondlik struktuur. 
100 
Olulisim veelahe vasak- ja paremparteide (kui sellist poliitilist skaalat on tänapäeval veel üldse 
võimalik kasutada) vahel ilmneb suhtumises võrdsusse. Vasakparteid toetavad võrdsemat, 
paremparteid aga suuremate varanduslike lõhedega ühiskonda. Võrdsuse-ebavõrdsuse peamine 
regulatsioonivahend tänapäeva ühiskonnas on maksud. Vasakpoolsed parteid eelistavad kõrgeid 
ja otseseid makse, mis tähendab tulude maksustamist. Parempoolsed leiavad, et inimene peaks 
oma teenitud palgast võimalikult palju kätte saama ning siis ise otsustama, kas ta paigutab tulu 
kindlustusse, aktsiatesse, hoiustesse, tarbib mitmesuguseid kaupu ja teenuseid või kulutab 
heategevuseks. Kes rohkem tarbib, see maksab rohkem (käibe- ja aktsiisi-)maksu. 
Vasakparteid peavad tööhõivet kui eesmärki kaalukamaks kui raha- ja hinnastabiilsust. 
Paremparteid on aga vastupidisel seisukohal. 
Poliitika on teatavasti ühiselu reguleerimine. Esindusdemokraatia tingimustes on poliitilise 
süsteemi eesmärgiks kindlustada ühiskond kõige oskuslikumate juhtidega. Oma ideaalvariandis 
näeb poliitilise süsteemi arhitektuur ette just kõige targemate ning objektiivselt vajalikumate 
juhtide esilekerkimist. Kuna aga massiühiskonnas ei ole võimalik kõiki tunda ja võrdselt hästi 
hinnata, siis on loodud parteide süsteem. Nimetatud süsteem võimendab ühest küljest sarnaste 
ideede mõju, aga teisest küljest filtreerib välja käitumises ja mõtlemises ebasobivad inimesed. 
Viimane mõte nõuab kommentaari. Partei ei vaja tingimata kõige targemaid, aga kindlasti 
stabiilse närvisüsteemiga, meeskonnatööks sobivaid, parteijuhtkonnale alati ja igas olukorras 
lojaalseid inimesi. On vaja inimesi, kes käituvad ettearvatult ega lange skandaalidesse. Ka 
missivalimistel ei eelistata ju tihti mitte kõige ilusamat tüdrukut, vaid hoopis sellist, kes suudab 
missi ülesandeid täita (laitmatu taust, käitumis- ja keeleoskus jms). 
Politoloogid väidavad, et lääne demokraatiates on käesoleval ajal kätte jõudnud 
“kartellierakondade” ajajärk. See tähendab, et riigis kujuneb välja professionaalne poliitiline 
eliit, kellele valijate huvide esindamine muutub rutiinseks tööks. Teadmine, et 

ühtedel valimistel eelistavad valijad ühtesid, järgmistel aga tihti teisi poliitilisi jõude; 

poliitiline mänguruum on aga tegelikult üpris ahtake,
paneb erakonnad omavahel võimu jaotamises kokku leppima (et tagada enam-vähem 
kõigile erakondadele – või vähemalt nende liidritele – püsivalt hea äraelamine). Kartell 
püüab kokkuleppe kindlustamiseks ära hoida uute erakondade tekkimist, sallides 
poliitikasse tulekut vaid läbi oma liikmesparteide filtri. Arenenud ühiskondades on 
kartelliparteide tekkimise taustaks valijate heaolust tulenev huvipuudus poliitika vastu, 
postsotsialistlikes riikides aga tihti lihtsalt poliitiline võõrandumine. Ühiskonnaelu 
arengut hakkavad üha enam määrama poliitilise eliidi valikud ja rahva tahe jäetakse 
selles protsessis sootuks kõrvale. 
Poliitiline identiteet hajub. Poliitikat mõjutavad kümned huvigrupid oma pisikeste, sageli 
vägagi ajutiste probleemidega, millel pole suurte poliitiliste ideoloogiatega midagi 
pistmist. Valimistel kaotav erakond sünteesib oma seisukohtadesse vastaspoolele edu 
toonud seisukohad, pää stes  enda omadest, mis päästa annab. Kui kaalul on võit valimistel
või selge ideoloogiline jä rjepidevus , siis paljud parteid eelistavad kindlasti võitu. Ka 
valijaid  huvitab  ideoloogiline järje- kindlus tegelikult vähe. Arusaam kiiret lahendamist 
vajavatest probleemidest on palju olulisem ja toodab parteidele valimisedu. PR-firmad 
teevad tänapäeval tihti rohkem poliitikat kui parteid. 
Mitmesugused ühendused, liidud ja organisatsioonid hõlmavad paljudes riikides suure 
osa elanikkonnast ning omavad märkimisväärset mõju paljude (majandus)poliitiliste 
küsimuste lahendamisel.  Kodanikualgatus  moodustab ühiskonna avaliku ja turusektori 
kõrval nn kolmanda sektori. Kodanikualgatuse all mõistetakse inimeste vabatahtlikku 
organiseerumist kõige mitme- kesisematesse organisatsioonidesse. Eesmärgiks on ise 
midagi ära teha, oma huvide eest seista, olla paremini informeeritud oma erialast või 
huvitegevusest, tihendada sotsiaalset võrgustikku jne. Need nn kodanikualgatuslikud 
assotsiatsioonid võib jaotada kahte suurde rühma: 1) oma liikmete huve esindavaiks, 
lokaalsetele probleemidele suunatuiks; 2) laiemalt ühiskonna prob- leeme väljendavaiks. 
Näiteks USA-s ühendavad mitmesugused väikesed grupid umbes 40% elanikkonnast, 
aidates ühiskonnal püsida elujõulisena ja tasakaalus. See tuleneb suuresti USA 
ajaloolisest arengust (st 
101 
kodanikuühiskonna tekkest traditsioonitus ja metsikus keskkonnas), mis demonstreeris 
inimloomuse jõudu kasutada ära liigiomast organiseerumis- ja osalusvõimet. Ajal, mil 
monarhistlike Euroopa riikide kodanikud olid delegeerinud nii oma huvid kui ka õigused 
siniverelistele seisustele ja monarhidele ning võisid oodata nii hirmu kui ka  armu  üksnes 
ülemklassidelt, tuli Ameerika uusasukatel ise moodustada oma ühiskond. 
Hollandis, kus mitmesugustesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse kuulus 2000. aastal 69% 
inimestest, pakuvad mittetulundusorganisatsioonid pea kõiki sotsiaalteenuseid. Belgias, Austrias 
ja Saksamaal langeb selliste ühenduste õlule umbes pool vastavast koormusest. Mõningaid 
suundumusi kodanikualgatuslike assotsiatsioonide tähtsuse kasvu suunas (kodaniku- ühiskonna 
ehk tsiviilühiskonna suunas) võib märgata ka Eesti Vabariigis, kus juba 2000. aastal kuulus 
mitmesugustesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse 7% inimestest. 
Tegelikult peaksid aga kodanikuühiskonna traditsioonid Eestis päris tugevad olema. Eesti riik on 
ju suuresti välja kasvanud kodanikuühingutest (Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõ pilaste  Selts, 
Eesti Kirjameeste Selts, laulukoorid, puhkpilliorkestrid, põllumajandusühingud jne). Eestlased 
suutsid rahvusliku ellujää mise  nimel luua Nõukogude ajal edukalt toiminud seltsiliikumise ja 
selle laineharjal trooninud laulupeotraditsiooni. Seltsiloome oli eestlastele üks oluline 
mehhanism võõra ideoloogiaga toimetulekuks. 
Venekeelse elanikkonna suhe kodanikuühiskonnaga on Eestis mõnevõrra teistsugune. Indust- 
riaalobjektidele saabunuile, garnisonides kasvanuile, ametiühingu tuusikutega vaba aega veetnu- 
tele on kodanikualgatuse mõte võõravõitu. Nende identiteedihoidmise võrgustikuks on 
kujunenud pigem Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu kirik. 
Juba Valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 pidas riigi arengus oluliseks 
kodanikuühiskonna tugevnemist ja luges kodanikuühendusi valitsuse partneriks Eesti 
edendamisel. Valitsus kavatses pidada riigi tasemel tegutsevate kodanikuühendustega aktiivset 
dialoogi. Eesti ei saa endale demograafilistel põhjustel lubada riigiaparaadi suurendamist. Eesti 
riik peab tugevnema mitte uute asutuste loomise ja täiendavate ametnike teenistusse võtmise teel,
vaid kaasates kodanikke ja kodanikuühendusi riigivalitsemisse ja võttes laiemalt kasutusele uusi 
tehnoloogiaid. 
Kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) on filtriks riigi ja kodanike vahel. Selle all mõeldakse 
riigiasutuste ja perekonna vahele jäävat elusfääri, seltsitegevust, vabaühendusi, omaalgatuslikke 
organisatsioone. 
Kodanikuühiskona alla kuulub ka GONGO (governmentally organised non-governmental 
organisation). Näiteks Eesti Instituudile annab selline staatus omalaadse vabaduse: allumata 
otseselt riiklikule bürokraatiale, saadakse raha nii kultuuri-, haridus- ja teadus- kui ka 
välisministeeriumi eelarvest. 
Eeldatakse, et aktiivne kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) aitab vahendada kõlblust ja poliitikat,
takistab inimeste võõrdumist riigist ja pehme despootia teket jne. Skeptikud seevastu arvavad, et 
pole mingit põhjust selle mõiste alt välja arvata mitmesuguseid huvi- ja lobigruppe, mis riigi 
poliitikat mõjutavad, ja võib-olla isegi organiseeritud kuritegevust. Nad juhivad tähelepanu ka 
osalusdemokraatia nõrgale kohale: kõige häälekamad riigipoliitika kõrvaltmõjutajad on sageli 
üsna nigela mandaadiga, neid pole selleks tihti keegi valinud ega volitanud. 
Mitmesugused organisatsioonid esindavad oma liikmeid suhetes riigiga. Riik omakorda 
kontakteerub selliste organisatsioonidega, et kodanikega suhelda. Sellised sõltumatud assotsiat- 
sioonid pakuvad foorumit, kus ühiseid probleeme arutada. Samuti aitavad nad väljendada 
inimeste vajadusi ning on organiseeritud selle põhjal. Sääraste riigist sõltumatute organisat- 
sioonide olemasolu on märk, et inimestel on olemas põhilised demokraatlikud õigused ja riik ei 
saa otsustada asju nende eest. Kodanikuühiskond on oma olemuselt peamiselt konstruktiivne – 
sotsiaalset kapitali lisav, usaldust tekitav. Ka nn negatiivse informatsiooni kogumine probleemide
kohta (tarbijakaitse, ametiühingud, naabrivalve jne) ei ole suunatud kellegi vastu, vaid teenib 
eelkõige ühiskondlikku koostööd. 
102 
Kodanikuühiskond põhineb suurel määral usaldusel, mis omakorda toodab sotsiaalset kapitali 
ehk üldisemalt inimeste organiseerumisvõimet oma huvide ja õiguste kaitsmisel. 
Kodanikuühiskond peaks seisma kolmnurga “riik-perekond-turg” sees ning tegutsema riigist, 
poliitikast ja majandusest väljaspool, hõlmates eri ideid, väärtusi, organisatsioone, võrgustikke ja
indiviide. 
Kodanikuühiskond ei võistle demokraatiaga ega eita seda, vaid on riigi ja indiviidi vahelüli ning 
domineerima kippuva riigi tasakaalustaja. 
Eliit näeb kodanikualgatuses tihti konkurenti ja takistust omavolitsevatele poliitikutele. 
Kodanikuühiskond samastatakse teadlikult vaid nn kolmanda sektoriga, st teenuste müümisega, 
mitte aga kodanike võitlusega oma inimõiguste ja poliitiliste õiguste eest jne. 
Kodanikuühiskond ja kodanikualgatus on valitsejatele tihti pinnuks silmaks.  Mentaliteet  – me ju 
teame, mida ühiskond vajab ja teeme kõik endast oleneva, et seda saavutada – on prevaleeriv. 
Kõige raskem oli olukord muidugi nõukogude ajal. Tollane režiim nägi kodanikuühiskonda 
lihtsalt kuritegelikuna, mis tuli välja juurida. Kuna riiki juhtis kommunistlik partei, mis teadis 
kõike, oli kodanikuühiskond lihtsalt vastuvõetamatu. 
Kodanikuühiskonna tekkimisel postsotsialistlikes riikides on mitmeid probleeme. Ohtlik on 
kolmanda sektori arendamise sildi all kaubastada tõelisi teenuseid (lastespordikoolid, 
ümberkoolitus, vanurihooldus jne). Sel teel heidetakse kogu koorem inimeste endi kaela. 
Tulemuseks võib olla ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete järsk kasv. Tekkiv kodanikuühiskond 
vajab kaitset haldusriigi laastava korruptsiooni eest. Selleks tuleb rahaeralduste kriteeriumid 
kodanikuühendustele teha läbipaistvaks. Kui vara antakse ühendustele läbipaistmatult, võib ligi- 
pääs teenusele väheneda, kvaliteet langeda ja hind tõusta. Sel juhul ei tööta kolmas sektor mitte 
kodaniku heaks, vaid hoopis kasumi teenimise eesmärgil. 
Riigi mätta otsat vaadatuna on probleem selles, et kolmas sektor „korjab üles maas vedeleva 
võimu ja raha“ ning hakkab siis riigile oma nõudmisi esitama. Näiteks on Eesti valitsusel 
probleeme mitmete omavahel tülitsevate ja üksteise võidu raha nõudvate AIDS-i vastu võitlevate
kodanikuühendustega; kodutute loomade varjupaikadega jms. Rahandusministeeriumi mätta 
otsast vaadatuna on Maksumaksjate Liit hoopis Maksude mittemaksjate Klubi jne. 
Soome kunagise peaministri Matti Vanhaneni sõnul küsivad tuhanded ühendused Soomes raha ja
kogu kodanikuühiskond tuginebki raha mangumisele. Ta küsis: kuhu tõmmata piir kerjamise ja 
kodanikuühiskonna vahele? 
Turul domineerivad ettevõtted on kahtlemata sedavõrd suured, rikkad ja tähtsad, et neil on 
võimalus (majandus)poliitikat mõjutada. Seda nii parteide rahastamise, lobitöö, otseste või 
kaudsete altkäemaksude, nende seisukohti toetavate teadusuuringute tellimise, ajakirjanike 
“liisimise” kui ka lihtsalt otsese šantaaži abil. 
Massiteabevahendid on olulised majanduspoliitika mõjutajad. Nad kujundavad suuresti 
ühiskondlikku arvamust ja seeläbi kindlasti ka valimistulemusi ning majanduspoliitikat. Tava- 
line inimene kaldub omaks võtma massikommunikatsioonis levivaid seisukohti. Poliitiliselt 
oluliste seisukohtade kujundajaks avalikus arvamuses on tavaliselt poliitiline, sotsiaalne jm eliit, 
kes püüab saada masside toetust oma eesmärkide saavutamiseks. Seega täidab avaliku arvamuse 
kujundamine objektiivse informatsiooni levitamisega rööbiti ka massidega manipuleerimise 
funktsiooni. 
Igal ajaloolisel epohhil, igas tsivilisatsioonis on olnud omad “eksperdid”. Primitiivsetes 
ühiskondades – nõiad, šamaanid, maagid.
Teoloogilises staadiumis – vaimulikud, preestrid, usujutlustajad. Metafüüsilises staadiumis – 
kriitilised ja skeptilised filosoofid. Teaduslik-positivistlikus staadiumis – teadlased. 

Tänapäeva teaduse kui sotsiaalse institutsiooni funktsioonideks on uute teadmiste tootmine, 
kogumine, kasutamine ja levitamine. Teadus mõjutab majanduspoliitikat põhiliselt kahel teel. 
Esiteks mõjutavad teaduslikud teadmised poliitikute käitumist. 103 
Teiseks uurib teadus konkreetseid majanduspoliitilisi probleeme ja annab poliitikutele ning 
ametnikele omapoolsed soovitused. 
Majanduspoliitika kujundamise ja elluviimise seisukohast vaadatuna tuleb kindlasti arvestada 
ühiskonnateaduste spetsiifikat. Austria-Inglise filosoof Karl Popper (1902 – 1994) on kirjutanud:
„Ühiskonnateadlane võib küll innukalt tõde otsida, aga kuna tema arvamus ühiskonda mõjutab, 
siis võtab see tõelt objektiivsuse“. 
Kas teadlikult või alateadlikult on riigivõim juba ammustest aegadest alates sallinud mõningaid 
sõltumatuid institutsioone või üksikisikuid, kellel on olnud ilma repressioone kartmata lubatud 
tõtt rääkida. Juba keskaegsetes kuningakodades olid olemas koosseisulised narrid, kes võisid 
alati välja öelda, mida nad asjast arvasid. Ja hea tava ei lubanud neil selle eest pead maha raiuda. 
Ka totalitaarses NSV Liidus oli Teaduste Akadeemia siiski võrdlemisi sõltumatu institutsioon. 
Kui NSV Liidu tolleaegne  juhtkond andis näiteks käsu akadeemik Andrei Sahharov NSV Liidu 
Teaduste Akadeemiast välja visata, jäeti käsk lihtsalt täitmata. Ja tolleaegsel NLKP Poliitbürool 
jäi üle vaid hambaid kiristada ning see vastuhakk ära kannatada. Ka üksikisikuna oli akadeemik 
NSV Liidus võrdlemisi vaba ja sõltumatu. Kui ta ka enda arvamise omamise ja suu ning sule 
pruukimise eest igalt poolt mujalt lahti lasti ja palgalt maha võeti, siis vähemalt akadeemiku tasu 
(mis tolle aja standardite järgi lubas siiski väga lahedalt ära elada) oli talle surmani garanteeritud.
Tundub, et selline sõltumatute institutsioonide või üksikisikute talumine on lihtsalt riigi 
enesekaitsefunktsioon. Kui ebameeldiv see võimumeestele ka pole, aga ilma selliseid suhteliselt 
sõltumatuid institutsioone või üksikisikuid omamata jäävad vajalikud hoiatused õigeaegselt 
saamata ja olukord muutub nii riigile tervikuna kui ka võimulolijaile isiklikult hoopis ohtlikuks. 
Lisaks eelmainituile (parteid; ühendused ja liidud; turul domineerivad ettevõtted; massi- meedia; 
teadus) kuuluvad Eesti reaalses poliitilises ja majanduslikus situatsioonis mõjuinsti- tutsioonide 
hulka kindlasti veel õige mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid, mis 
otsustusinstitutsioonide hulka ei mahu. 
1.5.2. Majanduspoliitika kandjate suhted 
Majanduspoliitika kandjate suhted rajanevad (Raudjärv, 1995, lk 47–49) 
kontrollil;
sõltumatusel; 
koordineerimisel.
Domineerivateks suheteks üksikute majanduspoliitiliste otsustusinstantside vahel on kontrolli- 
suhted. 
Demokraatlik riigikorraldus rajaneb teatavasti arusaamal, et 

parlamendi tööd kontrollivad valijad; 

valitsuse tööd kontrollib parlament; 

valitsusbürokraatia (valitsusasutuste) tegevust kontrollib valitsus.
Oluliseks kontrollijaks on muidugi  opositsioon . Kõigi riiklike instantside tegevus peab 
olema avatud ka sõltumatule kohtupoolsele kontrollivõimalusele. 
Normaalses turumajandusega riigis peavad kindlasti toimima järgmised kontrollmehha- 
nismid: 
o
parlamendiliikmete valimine ja tagasikutsumine; 
o
valitsuse valimine (nimetamine) parlamendi poolt ja selle tagasikutsumine; 
o
valitsusepoolne valitsusametkondade teenistuslik järelevalve; 
o
kohtupoolne võimalus kõiki riiklikke otsuseid ja abinõusid kontrollida.
Eespool kirjeldatud süsteem peab kindlustama, et hoolimata üksikute 
otsustustasandite või instantside võimalikust egoistlikust, omakasupüüdlikust või 
ka suisa kuritegelikust käitumisest, on üldriiklikud eesmärgid parimal võimalikul 
viisil siiski saavutatavad. 
104 
Massimeedia ülesanne on kajastada riiklikke ettevõtmisi ja arutleda nende õigsuse üle. 
Massimeedia kontroll peaks olema muidugi asjatundlik, objektiivne, aus. Vastasel juhul võib 
massimeedia osutuda ka lihtsalt valijaid eksitavaks, riigi majanduspoliitikat takistavaks, 
ühiskonnaelu asjatult häirivaks ja inimesi psüühiliselt traumeerivaks. 
Majanduspraktika näitab tavaliselt, et kontroll ja selle mõju võtavad demokraatlikus ühiskon- nas
väga kaua aega. Seega võivad majanduspoliitilises tegevuses tekkida viivitused majandus- 
poliitiliste abinõude rakendamisel või majanduspoliitika kursi korrigeerimisel. Majandus- 
poliitiliste otsuste väärtus ei sõltu aga teatavasti ainuüksi nende õigsusest, vaid ka sellest, kui 
igel  ajal need otsused vastu võetakse ja kui kiiresti ellu viiakse. 
Tegelikult on demokraatlik riigikorraldus väga  ebato ̃hus süsteem. 

Juba Platonile ei meeldinud demokraatia, sest võimulolijate võimetest, 
kompetentsusest ja 
arukusest muutub tähtsamaks massidega manipuleerimine. 
B. Shaw on irooniliselt defineerinud demokraatiat kui “korruptiivse vähemuse 
valimist eba- 
kompetentse enamuse poolt”. 

Laurence J. Peteri sõnul on demokraatia protsess, mida rakendades saavad kodanikud 
vabalt 
valida inimese, keda hiljem kõiges süüdistada. 

Keegi tundmatu vaimuhiiglane on aga avaldanud mõtte, et “kui valimised midagi 
muu- 
daksid, oleksid nad ammu ära keelatud”. 

Saudi Araabia valitsejad on tänapäevalgi veendunud, et nende riik ei vaja 
demokraatlikke 
valimisi, sest need tooksid võimule väheste kogemuste ja oskustega ebapädevaid inimesi.

Ühiskond, mis ei soovi muutuda või ei ole suuteline ise muutuma, vajabki 
kindlakäelisi ja pikaajalisi juhte (sest nemad kindlustavad muutumatuse sise- ja 
välisvaenlaste kõrvaldamise 
abil, impeeriumi tugevdamise, lubaduste jagamise ja garanteeritud pisku edastamise teel).
Demokraatia on tegelikult võrdlemisi uus nähtus. Vaid paarsada aastat tagasi – 
keskaegses maailmas – oli pärilus kogu poliitilise ja majandusliku võimu toimimise alus. 
Ainult katoliku kirik oli preestri- ja piiskopiametite pärandatavuse ning seega 
klannistumise vastu kehtestanud tsölibaadi ehk abielukeelu (mis muidugi ei takistanud 
piiskoppidel oma sohipoegi kõrgetele kohtadele sokutamast). Tsölibaat ehk abielutus oli 
kiriku majanduslik kaitsemeede, et hoida kirikuvarasid kiriku  omandis  ja mitte lasta neid 
preestrite järglastele pärandada, st laiali tassida. Ka tänapäeval peab katoliku preestriks 
saada sooviv noormees soostuma tsölibaadiga. Ja mõistagi tõmbab preestrikutse rohkem 
ligi neid mehi, kellele naised ei meeldi. Katoliku kirik, mis ei tunnusta homoseksuaalsust,
on sisuliselt selle suurimaid propageerijaid. 
Lääne tsivilisatsioon on arenenud Euroopas kõigest viimase kahesaja aasta jooksul. Selle 
aluseks on loobumine inimeste päriliku ebavõrdsuse ja seisusliku ühiskonna mudelist 
ning nende asendamine kõikide inimeste sünnipärase võrdõiguslikkuse ja vabaduse ning 
tsiviil- ehk kodanikuühiskonna ideaaliga. Kogu see nn tänapäeva maailm koos oma 
atribuutikaga on lausa hirmuäratavalt noor. Demokraatia kantsis USA-s hukati Salemi 
nõiad alles aastal 1692. Viimane nõid Tartus hukati 32 aastat hiljem – aastal 1724. 
Portugalis põletati nõidu aga veel 19. sajandi keskpaigas. James Watti aurumasin valmis 
aastal 1784. Tööstusrevolutsioon algas vähem kui kaks ja pool sajandit tagasi. Veel 20. 
sajandi alguses oli Euroopas vaid kaks vabariiki – Šveits ja Prantsusmaa. Kõikjal mujal 
valitsesid kroonitud pead. 
Kapitalismi ja demokraatia üsna vastandlikke põhimõtteid on väga raske ühte sobitada. 
See tuleneb asjaolust, et võrdsus ja efektiivsus ei sobi kokku. 
o
Kapitalism eeldab majandusliku efektiivsuse saavutamiseks kapitali 
kontsentratsiooni (vä- heste inimeste kätte, vähestesse regioonidesse, vähestesse 
ettevõtetesse) ja ühes sellega tekib paratamatult ebavõrdsus. 
o
Demokraatia, vastupidi, rõhutab võrdsust kui väärtust iseeneses ja püüdleb 
sotsiaalse õig- luse poole, samuti nõuab demokraatia võimu dekontsentratsiooni. 
Majanduspraktika näitab, et sotsiaalse õigluse (või vähemalt õiglustunde) 
suurendamine on sageli saanud toimuda vaid majandusliku efektiivsuse 
vähendamise arvel. Ja vastupidi, 
105 
majandusliku efektiivsuse suurendamine on tihti võimalik vaid sotsiaalse õigluse (või vähemalt 
õiglustunde) vähendamise arvel. 
Majandus on tegelikult tõhusaim ainuotsustamise, diktaatorliku juhtimise, ebademokraatia ja 
võrdsuse vähendamise puhul. Aga võib muidugi küsida: kuhu niisugune majandamine viib, mida
see annab ja kellele seda vaja on? 
On avaldatud arvamust, et nüüdisaegne lääne demokraatia kummardab sisuliselt kolme tuhande 
aasta vanust mõtlemisviisi. Juhitakse tähelepanu asjaolule, et antiikne demokraatia, mille oleme 
eeskujuks võtnud, polnud üldsegi mitte mõeldud progressiks, vaid hoopis tollal valitsenud 
olukorra konserveerimiseks (stabiilsuse tagamiseks). 
Demokraatia põhineb inimeste võrdõiguslikkuse tõdemisel võimu suhtes. Kuid tal on puudus, 
millest pole suudetud üle saada – võrdsus delegeeritakse kõigile kollektiivi liikmetele (või pigem
nende mõistusele) võrdselt. Elu edasi viivad otsused pole aga kunagi olnud üksmeelsed ega 
meeldinud enamikule. Laiadele rahvamassidele meeldivad otsused võivad aga olla ühiskonnale 
lausa hukatuslikud. Ka tänapäeval töötab demokraatiale vastu masside kehv haridustase, 
äärmuslik natsionalism, religioosne fanatism jms. 
Valitseb illusioon, et demokraatia jaluleseadmiseks piisab vabade valimiste korraldamisest. Mida
võitja võimuga teeb, on vähem tähtis. 
Ühelt poolt on diktatuurid lämmatanud demokraatlikke liikumisi, kuid paraku saab ka 
demokraatiavastaseid rahvaliikumisi ja nende võitu valimistel peatada ainult diktaatorlike 
võtetega (Islami Vennaskond Egiptuses jne). 
Demokraatia ei meeldi kaugeltki mitte kõigile. Kõigest kolmandik maailma riikidest on valinud 
demokraatliku valitsemiskorra koos kõikide vajalike koostisosadega – vaba turumajandus, vaba 
ajakirjandus jne. Mitmel pool võidavad rahva (valijate) poolehoiu hoopis autoritaarsed 
valitsused, kes loobuvad demokraatlikest valitsemismeetoditest. Mitmetel valimistel paljudes 
riikides on saavutanud edu just nimelt populistlikud liikumised ja kandidaadid. 
Ja on ka selliseid riike, mis on küll valinud demokraatliku valitsemise, aga pole sellega kuigi 
hästi toime tulnud. On parlamente, mis pole seal esindatud poliitiliste jõudude vahekorra tõttu 
võimelised mingeid otsuseid langetama, ja valitsusi, mis jagelevad täitevvõimu teostamise 
asemel lõpututes sisevaidlustes. Otsuseid ei langetata, tähtsate küsimuste lahendamine lükkub 
lõpmatusse. 
Läbi aegade on olnud õige mitmeid erinevaid viise rumalate ja kurjade kõrvaletõrjumiseks ning 
tarkuse  kogumiseks. Selleks on kasutatud valimistsensust – valida ei sa võõrad, kurjategijad ja 
need, kes ei oska endagagi hakkama saada. Tarkuse kogumiseks on kasutatud demokraatia 
astmelisust – valivad vaid perekonda esindavad perekonnapead, valitakse valijamehed, 
otsustavad valitud parlamendisaadikud, esindajad valitakse piirkondade kaupa. Parteid kui 
huvigrupid on täiendavad tarkuse kogumise viisid. 
On välja mõeldud õige mitmeid nippe, kuidas ühiskonda otsustavalt muuta või edendada, 
säilitades seejuures (vähemalt näiliselt) demokraatia. 

Püütakse vältida iga võimaliku otsuse hääletamist. 

Leiutatakse igasuguseid süsteeme, kus olulised otsused nõuavad rohkem hääli kui 
lihtne 
häälteenamus. Näiteks Riigikogu mis tahes akti vastuvõtmiseks on alati vaja enamuse 
heaks- kiitu, kuid too enamusnõue liigub väga laial skaalal. On otsuseid, milleks piisab 
poolthäälte enamusest ja on otsuseid, mis vajavad koosseisu enamust ehk vähemasti 51 
poolthäält. Mõned eriaktid nõuavad aga koguni kolme viiendikku (61), kahte 
kolmandikku (68) või nelja viiendikku (81) häälteenamust. 

Ehitatakse igasuguseid keerukaid süsteeme eesmärgiga luua selline hierarhiline 
püramiid, mille tippu saavad sattuda üksnes asja tundvad otsustajad. 
Demokraatia sisaldab palju rituaale, mille sooritamine annaks justkui tunnistust laiade 
rahva- hulkade osalemisest riigi ja ühiskonna asjade saatuse määramises. Valijatele peab 
jääma mulje 
106 
totaalsest osalusest, aga ühiskonna huvides on vaja tegelik otsustamine anda siiski kompetent- 
sete inimeste, mitte aga rumala massi kätte. 
Eriti küsitav on referendumite (rahvaküsitluste) korraldamine. Ajaloos on kurbi näiteid, mis võib 
juhtuda rahva tahte järgimisel. Huupi antud vastused keerulistele küsimustele pole töötav 
osalusdemokraatia, vaid hoopis osalusdemokraatia simuleerimine. Üsna raske on mää- ratleda 
seda piiri, mil küsitlus kisub lihtsalt populismiks. Mõnes riigis on referendumid seepärast hoopis 
keelatud. 
On kombeks arvata, et rahva leigus poliitika suhtes (madal osalus valimistel) on halb märk. See 
ei pruugi aga alati nii olla. Poliitika ei tiksu pidevalt inimeste teadvuses kahel juhul: 

siis, kui enamikul läheb hästi; 

või vastupidi, kui lood on väga sandisti.
Enamust huvitab alati eeskätt mõnus ja korrapärane elu – ükskõik, mida selle all mõelda. 
Üheksakümmend protsenti auto kasutajatest ei tea ju täpselt, mis kapoti all toimub. Aga 
sõidavad. Ka ühiskonna puhul on peamine, et riigivankrit hoitakse käigus ja õigel kursil. 
Sel juhul ei saa rääkida rahva poliitikast võõrandumisest. Rahvas on lihtsalt natuke 
eemal. Ei saa väita, nagu eksisteeriks võrdeline sõltuvus valimas käinute protsendi ja 
ühiskonna elukvali- teedi vahel. 
Väidetakse, et otsustusõigust ei saa delegeerida külahulludele. Selleks on püütud õige 
mitmel viisil piirata valijate ringi. 
Diskuteeritud on vanusetsensuse üle. Varem oli valimisõigus vaid vanematel inimestel. 
Nüüd soovitatakse isegi vanaduspiirangut kasutada. Väidetakse, et kui jutt on ühiskonna 
tulevikust, siis on laste arvamus palju olulisem kui raukade arvamus. 
Klassikaliselt mõistetakse demokraatiat rahva võimuna, aga viimasel ajal ka laiemalt, 
vabaduse, õigluse või sallivusena. Demokraatia pole mitte niivõrd enamuse tahe, kuivõrd 
just vähemuse õigused. Tänapäeval ei ohusta vabadust mitte niivõrd türannia, kuivõrd 
just võrdsus. Toimub ju mitmesuguste vähemuste huvide rahuldamine ühiskonna kui 
terviku arvel. Tuleb aru saada, et vähemuse eelistamine tähendab paratamatult enamuse 
diskrimineerimist. 
Kõikvõimalike protestiliikumiste arv tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on tohutu. 
Eksisteerib lausa sünnipärase võitleja-aktivisti tüüp, kes on valmis arendama 
kampaaniaid niihästi indiaanlaste, mustade, homode, taimetoitlaste kui ka hulkuvate 
koerte või ükskõik kelle-mille õiguste kaitseks. Protestimiseks on vabas maailmas suured
ning ohutud võimalused, palju paremad kui okupatsiooni ja diktatuuri tingimustes. 
Valgustatud monarhia (või valgustatud autokraatia) oleks kindlasti demokraatiast majan- 
duslikult efektiivsem. Aga kahjuks pole mingit garantiid, et monarhia (või autokraatia) 
just nimelt valgustatud on. Keegi ei garanteeri, et troonipärija pole hoopis verejanuline 
debiilik. 
Demokraatia garanteerib protseduurid, aga ei garanteeri tulemust. Autokraatia garanteerib
tulemuse, aga sülitab protseduuridele. 
Lihtsalt seletades: diktaator saab üleskerkinud probleemid muidugi palju operatiivsemalt 
ära lahendada. Pole vaja mingeid aeganõudvaid demokraatlikke protseduure, 
bürokraatlikku kooskõlastamist, aja raiskamist ega kontrolli. Autoritaarse valitsemise 
peamine eelis on võime langetada kiiresti otsuseid ja koondada nende otsuste 
elluviimiseks suuri ressursse. Ei mingit kisa, ei mingit virisemist, ei mingit kriitikat. 
Asjad saavad tehtud. Mitmed majandusteadlased – eriti ladinaameerikas – on seisukohal, 
et majanduse edendamiseks on vägivald ja diktatuur aeg- ajalt parajalt doseerituna vägagi
kasulikud. 
Aga igasugune totalitaarne süsteem on ühiskonnale äärmiselt ohtlik. Jumal teab, millised 
suurejoonelised ideed diktaatorile pähe tulevad. Hakkab äkki kommunismi ehitama ja 
tapab pool rahvast maha. Parem siiski läbi ajada selle ebatõhusa demokraatia ja 
turumajandusega. Winston Churchill on öelnud umbes nii: “Demokraatia on kõige 
jaburam valitsemisvorm, milleni inimkond on jõudnud. Kuid kõigest hoolimata peame 
sellega leppima, sest midagi paremat ei ole suudetud välja mõelda”. 
107 
Demokraatia pole üksmeel. Demokraatia on protseduur, mida tuleb rangelt järgida ja mille 
täitmist tuleb kontrollida. Demokraatlike ühiskondade sisekonflikte tasandavad õiglased protse- 
duurireeglid ja vastuolude kanaliseerimine süsteemist väljapoole. 2000. aasta lõpus ironiseeriti 
palju USA presidendivalimiste võitja selgitamise pika protseduuri üle. Kuid probleemi aeglane 
lahendamine advokaatide-kohtute abil oli siiski tunduvalt parem kui kiire lahendamine tankide 
abil (kardetavasti oleksid sellises olukorras paljudes riikides tankid tänavatele ilmunud). 
Jätkates pikaleveninud vahemärkust demokraatia ebatõhususest, võiks enam-vähem sama- moodi
läheneda ka turumajanduse ja käsumajanduse probleemidele. Põhimõtteliselt võiks käsu- 
majandus olla paljudel juhtudel ja paljudes valdkondades turumajandusest hulga efektiivsem. 
Häda on aga nimelt selles, et pole mitte mingit garantiid käsumajanduse käskude õigsuse kohta. 
Vene majandusteadlased on ironiseerinud, et ükski demokraatlik riik poleks Araali mere 
hävitamisega hakkama saanud. Aga NSV Liidu käsumajandus sai. Seetõttu on parem loota siiski 
turumajandusele ja iseregulatsioonile. 
Majanduspoliitika kandjate suhetest ja demokraatiast rääkides peaks käsitlema ka sellist nähtust 
nagu eliit (ühiskonna väljavalitud, privilegeeritud osa). Juba sotsiaaldarvinism õpetas, et 
inimühiskond on nagu looduslik keskkond ja seal toimub looduslik valik – tugevamad jäävad 
ellu ja sigivad. Selle pinnal on ehitatud kõikvõimalikke sotsiaalseid konstruktsioone. Näiteks et 
inimene, kes on sotsiaalse redeli  tipus , on sinna jõudnud mingi valiku läbi ja tal on õigus teiste 
kohal troonida, teisi ekspluateerida. Kuid eliidi olemus ja kujunemine on suuresti just moodsa 
ühiskonna probleem. Traditsioonilises ühiskonnas, kus inimesed olid selgesti jaotatud 
erinevatesse “ühiskonnalahtritesse”, olid “kutsutud ja seatud” üsna selgesti määratletud. Neid 
nimetati aristokraatiaks ja üldiselt ei olnud tollal vaidlusi selle üle, kes või mis on ühiskonna 
eliit. 
Tänaseks on saanud selgeks, et nii revolutsioonilised kui ka mitterevolutsioonilised püü- ded 
rajada täiesti egalitaarset (võrdsusele suunatud) ühiskonda on täiesti viljatud: revolutsioonid ei 
too kunagi võimule  masse , vaid hoopis asendavad “roiskunud” eliidi tarmukamaga (vana eliidi 
uue eliidiga). 
Ühiskond on alati jagunenud rikasteks ja vaesteks. Alati on üritatud rikkust ümber jagada ning 
alati on avastatud, et selle tulemusena on tekkinud uued rikkad ja uued vaesed. 
Teoreetiliselt jagunevad eliiditeooriad kahte suurde rühma. 

Hinnangulised eliiditeooriad. Eliidi eksistents tuleneb ühtede inimeste eelistest, nende
üleolekust (intellektuaalne, moraalne jne) teistest inimestest. 

Strukturaal-funktsionalistlikud eliiditeooriad. Rõhutatakse juhtimisfunktsiooni erilist 
tähtsust ühiskonnas. Juhtimisfunktsioon determineerib (määrab ette ära) selle täitjate 
erakordsed rollid, rollitäitmised ja muidugi kõrge sotsiaalse positsiooni valitsuses, majan-
duses, sõjaväes, kultuuris, kirikus jm. Eliit kui kõrgemate funktsioonide täitja vastab roh- 
kem tänapäeva tegelikkusele ning astub ühte jalga nüüdisühiskonna tehnokraatliku 
iseloomuga. 
Sotsiaalse hierarhia tipp on tänapäeva ühiskonnas vältimatu. Selles nn tippkihis võib 
eristada kahte gruppi: 
o
neid, kes on tipus seetõttu, et nende käes on võim; 
o
neid, kes kannavad vaimu, keda austatakse, ilma et nad omaksid praktilist 
võimu. 
Eliidi hulka ei kuulu mitte ainult poliitilistes või intellektuaalsetes 
mõjustruktuurides tegutse- vad inimesed, vaid ka need, kes on majanduslike 
võimustruktuuride (eriti suurkorporatsioo- nide) tipus. Eliidi hulka kuuluvaks 
loetakse ka näiteks tippsõjaväelased ja tippvaimulikkond. 
Sotsiaalteadlased on enamasti määratlenud eliiti: 
objektiivselt tipus oleva grupina; 

kogu ühiskonna seisukohast olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina”; 

subjektiivselt isikutena, kes oma eetika ja ideedega on kujundanud ajavaimu ja rahva 
identiteeti. 
108 
Eliiti võib vaadelda kolmes erinevas dimensioonis (dimensioonidel on kolme eri liiki kapitali): 

poliitiline dimensioon; 

majanduslik ja kultuuriline dimensioon; 

sümboolne dimensioon.
Kolme dimensiooni koondumine või haraliolek iseloomustab erinevaid ühiskondi. 
Stabiilse pikaajalise arengu tulemusena koonduvad poliitiline, majanduslik ja sümboolne 
dimensioon ühe ja sellesama tippkihi kätte. Sel juhul võib oletada, et inimene, kes on 
tipus jõukuselt, on tipus ka harituselt. Kuna tal on tipusolemiseks piisavalt sümboolset 
kapitali, siis on tal võimalus omada ka poliitilist mõju. Turbulentsele ühiskonnale võib 
aga olla üsna ise- loomulik, et ühiskonna silmis on rikkad rumalad, võimulolijad 
ebamoraalsed ega oma sümboolset kapitali. Samas pole tarkadel võimu ega raha. 
Tänapäeva riikides on kujunenud üsna selge suletud võimueliidi kiht. Taustaks on ühis- 
konna lihtne mudel, mida võiks kujutleda püramiidina: 

tipus asub eliit (mõnede käsitluste kohaselt kõige tipus valitsev eliit, siis mittevalitsev
eliit ja seejärel kontraeliit); 

keskel on niisugune müstiline nähtus nagu keskklass; 

ühiskonna põhja moodustab nn mass.
USA eluolu, poliitiliste ja tarbijaeelistuste kujundamine on tegelikult vaid kümnendiku 
inimeste käes, kelle arvamuse järgi joondavad ennast pea igas eluvaldkonnas kõik 
ülejäänud ameeriklased. Seda tõsiasja iseloomustavad analüütikud terminitega 
“karjamentaliteet” ja “arvamusliider”. Ühel igast kümnest ameeriklasest on võim ja 
teadmised olla eestvedaja, kelle arvamuse ja soovituste põhjal kujundavad ülejäänud 
üheksa oma eluolu, poliitilisi eelistusi ja tarbimisplaane. Nende inimeste puhul on 
tegemist ühiskonna kõige informeeritumate liikmetega, kes on saanud hea hariduse ning 
tegutsevad aktiivselt ühiskondlikus elus, kujutamata endast samas mingisugust sünnipära 
või jõukusega kindlaks määratud suletud aristokraatiat. Tegemist on n-ö kodanikest 
liidritega, kelle arvamusega neid ümbritsevad inimesed on hakanud arvestama. 
Eliiti iseloomustab
teatud jõukuseaste;
teatud päritoluline erinevus;
sõjaline või ka mittesõjaline tsiviilvaprus; suuremad teadmised. 

Vajalik on veel teatud sidusaine, sotsiaalne keskkond, mis tagab eliidi tunnustatuse (ühis- konnas
on olemas teatud eliidi mudel, teatud ootused käitumisele, teatud ootused inimeste suhtes, kelle 
ühiskond võtab omaks kui eliidi). Teisisõnu, eliidile on omane teatud legi- tiimsus. 
Eliidi suhtes on ka oletatud, et siin on tegemist teatud sünnipäraste karakteriomadustega, eriliste 
annetega. Räägitakse kognitiivsest eliidist (inimestest, kelle vaimuanded on tipp- tasemel, keda 
iseloomustab moraalne õilsus). Arutletakse, kas eliit ja tema karakter on mida- gi sünnipärast või
on see kujunev-kujundatav. 
Eliit, olgu jutumärkides või ilma, vahendab kõige üldisemaid ühiskondlikke väärtus- mudeleid. 
Avatud ühiskonnas on ilmselt tähtsad ootused ja normid, millele eliit ise ennast allutab. Eliidi 
puhul ei rää gita  üldiselt tema vabadusest, pigem hoopis sellest, et eliit moodustab just selle osa 
ühiskonnast, mis allutab ennast ühiskonna normidele võib-olla kõige rohkem, tunnetades 
eeskujuks olemise vajadust. 
Selle, kes satuvad võimueliiti, määrab suuresti valimisseadus. Äriseadused määravad selle, kelle 
kätte koguneb jõukus. Väga olulised on ka mitteformaalsed sotsiaalsed mehha- nismid – 
perekond ja seal kogunev sotsiaalne kapital, arusaamad, sidemed jne. 
Eliidi kujunemine võib olla järgmine.
109 

Korporatiivne. Korporatiivse eliidi puhul on klubidel, kinnistel omavahelistel 
püsiseos- tel väga suur tähtsus. Eliidile on iseloomulik see, et kujundatakse iseendale 
poolkinnine keskkond, mitmesugused elitaarsed klubid. Ühed on globaalsed (Bilderbergi 
grupp, Trilateraalne komisjon), teised lokaalsed (parteide tagatoad, EÜE, EÜS, Rotary, 
muud sotsiaalsed klubilised mehhanismid), kolmandad pigem museaalsed (templirüütlid, 
illuminaadid, vabamüürlased). 

Avatud. Kõige olulisem on haridus.
Naljaga pooleks võib öelda, et Eesti kolm kõige suuremat parteid on 

Tartu Ülikooli partei; 

Tallinna Tehnikaülikooli partei; 

Eesti Maaülikooli partei.
Vähemalt kümme aastat tagasi oli avalik saladus, et Välisministeeriumis ruulib Eesti 
Üliõpilaste Selts (EÜS) ja Kaitseministeeriumis Korporatsioon Sakala. 
Sõltumata mitmesugustest eristavatest omadustest, tunnetavad ühise akadeemilise 
taustaga inimesed sageli teatud kokkukuuluvustunnet, neil on palju ühiseid sotsiaalseid 
sidemeid. 
Tänapäeval on eliidi kujunemismehhanismid tunduvalt segasemad kui varem. Üha enam 
hakkab ühiskonna ootusi ja kujutlust eliidist määrama meedia (mis ei hooli sagedasti 
eliidi kujunemise mehhanismidest). Tihti pole aga meedias tutvustatavad isendid mingi 
eliit, vaid hoopis kontraeliit või karnevalieliit. 
Ühiskonnas võib olla nii üks eliit kui ka mitu konkureerivat eliiti. 

Võib olla mitmeid omavahel rivaalitsevaid ja konkureerivaid eliidigruppe, kellel 
puudub 
igasugune soov kokkuleppeks või koostööks. 

Eliit on täielikult konsolideerunud (kas ideoloogiliselt ühtne või teatud monokraatiat 
esindav). 

Pluralistlik eliit, kus tegemist on küll konkurentsiga, kuid on siiski võimalus konsoli- 
deerumiseks, teatud konsensuseks ühiskonna põhiväärtuste pinnal. Eliidi sotsiaalseid 
funktsioone silmas pidades võib eristada kahte tüüpi eliiti. 
o
 Konservatiivne  eliit püüab säilitada mitte ainult oma võimu, vaid ka 
olemasolevaid sot- 
siaalseid ja poliitilisi institutsioone. 
o
Muutustele orienteeritud eliit kasutab oma võimu sotsiaalsete ja poliitiliste 
uuenduste  
läbiviimiseks.
Võimule tõusnud uuenduslik või revolutsiooniline eliit aga paratamatult 
stagneerub võimu administratiivses süsteemis mõne aja jooksul ja kaotab oma 
esialgse  uuendusliku iseloomu. 
Eliiti (võimu) kujundavaks mehhanismiks võib saada tehnoloogia (näiteks 
infopankade valdamine). Ühiskond võib hakata nn juhuse saanute ümber tekkinud
gruppideks lagunema. 
Eesti- ja Liivimaa  aadel  oli saksakeelne. Baltisakslased armastasid viia oma 
genealoogiaid tagasi 13. sajandi ristisõdijateni. Selles oli arvatavasti omajagu tõtt,
aga veel rohkem valet. Aadlisugupuud olid ju kogu Euroopas rohkem luule kui 
tõde. Tegelikult sai aadel kogu aeg uut verd alamatest seisustest. Nii oli see 
kindlasti ka Eesti- ja Liivimaal. Baltisakslased olid tihti saksakeelsed eestlased ja 
lä tlased , kes ise pidasid ennast küll hoopis teiseks rahvaks. See sai neile 
lõppkokkuvõttes saatuslikuks. Peale eestlaste ja lätlaste pole ükski teine Euroopa 
rahvus vabanenud oma aadlist peaaegu sajaprotsendiliselt. Esimese sammu selles 
suunas tegid Eestis enamlased Viktor Kingissepa juhtimisel, kes kuulutasid 1918. 
aasta algul aadlikud lindpriideks ja küüditasid kõik kättesaadud Siberisse. 
Analoogiline aktsioon toimus ka Lätis. Lõpliku puhastuse tegid aga Stalin ja 
Hitler, kes need “sakslased” nende “ajaloolisele kodumaale” tagasi toimetasid. 
Eesti ühiskonnas on olnud sümboolse ja sotsiaalse kapitali kogunemine häiritud. 
Eestlastel on läbi sajandite  puudunud oma rahvuslik eliit. Ja kui see on olnud, siis 
on see olnud pigem vaimne kui majanduslik. Eesti oma austatud eliit on läbi 
aegade olnud haritlaskond. Ülejää- nud eliidi esindajad on olnud kollaborandid – 
kupjad, kiltrid, aidamehed, parteilased. 
110 
Eesti eliit on suures osas jäänud anonüümseks. Teda iseloomustavad pigem ristideta hauad kui 
nimed marmortahvlil. Sõjaeelne ühiskonna koorekiht hävis lootusetus vastupanuliikumises, 
lahingutes Narva all, Sinimägedes ja Emajõel, võitlustes Eesti metsades ja soodes, küüditamisel 
ning vangilaagrites. 1990. aastate alguseks oli vana eliit hävinud või hävitatud. Seega puudus 
meil demokraatlik eliit, kel olnuks ettevalmistus ja kontinuiteet, samuti puudus demokraatlik 
poliitikakultuur, oli katkenud majandusvõimu erakätes olemise traditsioon. Nõukogudeaegne 
ajuloputus, mahavaikimine ja lihtsalt aeg olid teinud oma töö. Tekkis uus, traditsioonidele ja 
kultuurilisele järjepidevusele mittetuginev majanduseliit. Selle tõttu on praegu valdavalt tegemist
uue, tekkiva eliidiga, kelle kohta rahvas sageli kasutab ilmekat väljendit “tõusikud”. 
Mehhanismid, millega tippu jõutakse, on avalikkuse silmis kahtluse all. Seetõttu puudub praegu 
mis tahes Eesti eliidil legitiimsus või see on väga nõrk. 
Müütidena käibivad ähmased ettekujutused Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ja Eesti Üliõpilaste 
Ehitusmaleva (EÜE) vahelisest teelahkmest tänase eliidi kujunemisel. Rein Ruutsoo Soomes 
kaitstud doktoritöö (üks väheseid sotsioloogilisi eliidikäsitlusi) näeb Eesti viimase kahe 
aastakümne ajalugu järgneva kolme eliidigrupi võimuvõitlusena: 

1960. aastate “komsomoliopositsioonis” vormunud liberaalsed haritlased; väliseestlaste poolt 
turgutatud radikaalrahvuslased;
EKP reformimeelne osa. 
Tulles tagasi demokraatliku turumajandussüsteemi juurde, võiks öelda, et majanduspoliitika 
kandjad on üksteisest suhteliselt sõltumatud, alludes eelkõige seadustele. Kuid täielikust sõltu- 
matusest pole siiski võimalik rääkida. 
Paratamatult on vaja, et erinevad, suhteliselt sõltumatud majanduspoliitilised institutsioonid oma 
tegevust mingil määral koordineeriksid (st kooskõlastaksid majanduspoliitilisi abinõusid). 
Varasematest kokkulepetest ja kehtestatud protseduurireeglitest sõltuvalt võib kooskõlasta- mine 
olla ka täiesti plaanipärane ja kohustuslik. 
Selle teema lõpetuseks võiks meenutada saksa filosoofi ja sotsioloogi Jü rgen Habermasi sõnu: 
“Demokraatia allikas ei peitu (ainuüksi) institutsioonides. Demokraatia allikas ja tagatis on 
inimestes, inimeste demokraatlikes harjumustes, igapäevaste, mitte formaliseeritud inim- suhete 
demokraatias”. Selle teesi kinnituseks võiks olla näiteks tõsiasi, et USA ja Mehhiko 
konstitutsioonid on praktiliselt identsed (Mehhiko kirjutas selle USA pealt maha; vahe on ainult 
osariikide, senaatorite ja Esindajatekoja liikmete arvus). USA-s on see konstitutsioon suure- 
päraselt töötanud ja demokraatia kindlustanud. Mehhikos on juhtunud aga igasuguseid asju, kuni
sõjaväeliste riigipööreteni välja. 
Itaalia on 15 aasta jooksul korduvalt muutnud valimisreegleid, ent Itaalia poliitika on jäänud 
Itaalia poliitikaks. Valitsused on edasi lühiajalised ja/või korrumpeerunud. 
Tuletame meelde, et Katariina II pidi igal aastal uuesti välja andma altkäemaksu keelava ukaasi. 
Seda põhjusel, et eelmised samasisulised keelud polnud tulemusi andnud. Ja pole kuul- davasti 
siiani andnud. 
1.5.3. Majanduspoliitika kandjad Eesti Vabariigis 
Majanduspoliitikat viiakse ellu järgmistel tasanditel: 

rahvusvaheline tasand; 

riiklik tasand; 
ametkondlik tasand; 

kohalik tasand; 

erasektor.
Rahvusvahelise tasandi majanduspoliitika tähtsaimad elluviijad meie regioonis on 

Euroopa Liit (EL) ( http://europe.eu/ ); 

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ( http://imf.org/ ); 
111 

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ( http://www.wto.org/ ); 

Maailmapank (WB) ( http://wordbank.org/ ).
Eesti Vabariigi tähtsaimad majanduspoliitilised institutsioonid (vastavalt põhiseaduslikule
korra- le) on: 

Riigikogu ( http://www.riigikogu.ee/ ); 

Valitsus ( http://www.valitsus.ee/ ); 

Eesti Pank ( http://www.eestipank.ee/ ); 

Kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga ( http://www.nc.ee/ ).
Eesti Vabariigi majanduspoliitika kavandamisel ja suunamisel on lisaks eespool 
käsitletuile tähtis osa täita ka sellistel institutsioonidel nagu 

Vabariigi President ( http://www.president.ee/ ); 

Riigikontroll ( http://www.riigikontroll.ee/ ); 

Õiguskantsler ( http://www.oiguskantsler.ee/ ).
Majanduspoliitika kandjateks Eesti Vabariigis on mõjuinstitutsioonidena mitmed 
tööandjate organisatsioonid (liidud, ühendused), mis 2003. aastal katsid umbes 25% 
töötajatest. 

Eesti Tööandjate Keskliit ( http://www.employers.ee/ ); 

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ( http://www.koda.ee/ ); 

Eesti Suurettevõtjate  Assotsiatsioon  ( http://www.esea.ee// ); 

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) ( http://www.evea.ee/ ). 
Majanduspoliitika kandjateks mõjuinstitutsioonidena on samuti ametiühingud. Eesti 
Vabariigis on kaks suuremat ametiühinguorganisatsiooni: 
o
Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ( http://www.eakl.ee/ ); 
o
Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon (TALO) ( http://www.talo.ee/ ). 
EAKL-i väitel kuulub Eestis ametiühingutesse kõigest 8 – 14% töötajatest. 
1.5.4. Seadusandlik võim ja täitevvõim 
Formeerimise printsiipidest lähtudes peaksid parlamendil olema suuremad 
eeldused esindada ühiskonna üldisi huvisid ja täita riigis leiduvate erinevate 
huvide tasakaalustaja osa kui valitsusel. Parlamendis on ju esindatud tunduvalt 
laiem poliitiline spekter kui valitsuses, mille moodustavad üldjuhul ainult 
valitsevasse koalitsiooni kuuluvad poliitilised parteid. 
Kõige laiemaks kujuneb parlamendi poliitiline spekter (võimalikult erinevad 
ühiskonna poliitilised huvigrupid on parlamendis esindatud) kahtlemata 
mitmemandaadiliste vali- misringkondade ja parteinimekirjade puhul. 
Ühemandaadiliste valimisringkondade korral valitakse väga suure tõenäosusega 
parlamenti peamiselt üle viiekümne aasta vanused kõrgharidusega, veel parem 
teaduskraadiga, soliidsed ja tasakaalukad meesterahvad. Selline valimissüsteem 
kindlustab küll parlamendisaadikute tiheda sideme oma valijatega ning koostöö 
naaberringkondade ka teistest parteidest parlamendisaadikutega, kuid tingib 
parlamendi koosseisu suhteliselt kitsa poliitilise spektri. 
Mitmemandaadiliste valimisringkondade puhul võib aga edukate parteide 
nimekirjadest parlamenti pääseda igasugust rahvast. Näiteks mõni 21-aastane 
kenadus, üliõpilasliider, poplaulja, sportlane või kes iganes, keda parteid mingi 
valijatekategooria häälte püüdmiseks nimekirja on lülitanud. Ja ilma igasuguse 
kahtluseta on sellise heterogeense koosseisuga parlamendi poliitiline spekter 
tunduvalt laiem kui üle viiekümne aasta vanuste kõrgelt haritud härrasmeeste 
domineerimise puhul. Suureks puuduseks on aga asjaolu, et kandidaatide 
järjestuse suletud numekirjades otsustavad enamasti erakonnad – paremal juhul 
sisevalimiste abil, tihti aga lihtsalt erakonnajuhtide  valikul . Valijatele on jäetud 
sõnaõigus ainult selle kohta, milline partei saab rohkem kohti. 
Ilmselt soodustaks parlamendi heterogeensust veelgi valimisnimekirjade 
(parteide) valimiskünnise alandamine või hoopis puudumine. Kuid see oleks 
enamiku politoloogide 
112 
arvates ohtlik tee, sest tooks endaga kaasa seadusandliku kogu ülemäärase killustatuse ehk 
väikese toetajaskonnaga huvigruppide sissepääsu – parlamenti pääseksid kõikvõimalike 
äärmusliikumiste esindajad. Suure tõenäosusega ei suudaks selline parlament kuigi tulemuslikult 
töötada. 
Samas avaldab ühiskonna huvide esindamisele olulist mõju ka nn funktsionaalne külg. Valitsus 
peab tahes-tahtmata hoidma riigi toimivana. See tähendab, et poliitiliste ja ideoloo- giliste 
eelistuste kõrval tuleb tihti lähtuda hoopis pragmaatilistest, utilitaarsetest asjaoludest. Lihtsalt 
seletades: poliitik võib ju igasugust udujuttu ajada. Aga kui ta ministriks määrata, peab ta oma 
uuel kõrgel ametipostil lähtuma reaalsusest, mitte aga mingitest parteipoliitilistest luulu- dest. 
Igasugune ametikoht paratamatult distsiplineerib inimest. Öeldakse ka nii: seisukoht sõltub 
ametikohast. 
Paradoksaalne on ka asjaolu, et suhteliselt  kitsal  poliitilisel pinnal moodustatud valitsus 
(vähemusvalitsus) on sunnitud ühiskonna huvisid hoopis laiemalt arvesse võtma kui 
enamusvalitsus või isegi parlament. See on ka täiesti loogiline. Selge valitsusenamus võib 
töötada ka nn teerulli meetodil. Kui valitsuskoalitsioonil on parlamendis suur ülekaal, võib kõik 
enda soovid-otsused lausa toore jõuga läbi suruda. Sellise tugeva valitsuskoalitsiooni peaminister
on õnnelik mees, kes räägib ainult nende inimestega, kellega ta rääkida tahab. Aga 
vähemusvalitsus peab paratamatult manööverdama, laveerima ja erinevate osapoolte 
seisukohtadega arvestama. Vähemusvalitsuse õnnetu peaminister peab kõigi ees pugema ja 
tegelema põhiliselt kompromisside ning laveerimisega. 
1.6. Majanduspoli tiline tegevus 
1.6.1. Majanduspoliitilise situatsiooni loogika 
Igasugune majanduspoliitiline tegevus toimub mingis ajas ja ruumis. See toimub alati ja para- 
tamatult mingis keskkonnas. Selle keskkonna moodustavad (kõrgemalt madalamale) järgmised 
tegurid (joonis 6): 

sündmuste keskkond; 

huvide keskkond; 

poliitika keskkond; 

organisatsioon; 

grupp; 

isik.
Majanduspoliitilise situatsiooni loogika tugineb eeskätt eesmärgi, olukorra ja abinõude 
eris - tamisele (Raudjärv, 1995, lk 54). 
Kategooria “eesmärk” iseloomustab kavandatavat olukorda tulevikus. Eesmärgiasetuses 
peavad muidugi domineerima majanduspoliitilised reaalsused. Utoopilisi eesmärke 
püstitada ei ole mõtet. 
Me peame saama olukorra kohta võimalikult objektiivset informatsiooni. See on vajalik 
selleks, et olukorda õ igesti  analüüsida ja hinnata. Tuleb võimalikult täpselt kindlaks teha, 
milli - sest situatsioonist me oma tegevust alustame. Selline analüüs eeldab teaduslikkust, 
ekspertide hinnanguid ja ka rahvusvahelist võrdlust. 
Informatsioonil põhineva olukorra analüüsile järgneb eesmärkide täpsustamine ja 
abinõude kavandamine.
Kuna olukord võib mingi aja möödudes põhimõtteliselt muutuda, omab 
majanduspoliitika kavandamisel olulist tähtsust kujuteldavate võimaluste süstemaatiline 
kontrollimine. See võib omakorda muuta nii eesmärgi asetust kui ka eesmärke endid. 
113 
ISIK 
GRUPP 
ORGANISATSIOON 
POLIITIKA KESKKOND 
HUVIDE KESKKOND 
SÜNDMUSTE KESKKOND 
Joonis 6. Majanduspoliitilise tegevuse keskkond. 
Põhimõtteliselt on võimalikud vähemalt neli poliitilise stiili mõõdet (joonis 7). 
PÜÜTAKSE SAAVUTADA KONSENSUST 
PÜÜTAKSE ENNETADA PROBLEEME 
PÜÜTAKSE REAGEERIDA PROBLEEMIDELE 
PÜÜTAKSE LEIDA LAHENDUSI 
Joonis 7. Poliitika stiili dimensioonid. 
Esimesel teljel on kaks võimalust: 

püütakse ennetada probleeme; 

püütakse reageerida probleemidele. 
114 
Ka teisel teljel on kaks võimalust: 

püütakse saavutada konsensust; 

püütakse leida lahendusi. 
1.6.2. Majanduspoliitika faasid 
Uued otsustused ja lahendused tekivad tavaliselt ideede maailma ja sündmuste maailma 
kokku- puutepunktis (joonis 8). 
Majanduspoliitika kavandamine ja elluviimine koosneb erinevatest faasidest (etappidest) 
ja nende raames tehtavatest mitmesugustest toimingutest (Raudjärv, 1995, lk 55-57). 
IDEEDE MAAILM 
SÜNDMUSTE MAAILM 
UUED OTSUSTUSED JA LAHENDUSED 
Joonis 8. Uute otsustuste ja lahenduste tekkimine ideede maailma ning sündmuste maailma 
kokkupuutepunktis. 
Esimeses faasis on harilikult komplekstoiminguid, mis on n-ö ettevalmistava iseloomuga. 

Olukorra analüüs, mis kulgeb üldjuhul paralleelselt eesmärgi määratlemisega. 

Eesmärgi määramine, st eesmärgi (või eesmärkide) püstitamine, selgitamine, 
diskussioo- 
nid, teatud küsimuste täpsustamine jms. Eesmärgid peavad olema konkreetsed, 
formalisee- 
ritud ja mõõdetavad. 

Tegevuse plaanimine, kus töötatakse välja edasise majanduspoliitilise tegevuse 
strateegia ja 
taktika. 

Abinõude valik, kus kaalutakse, milliste abinõudega on üldse võimalik püstitatud 
eesmärke 
saavutada.
Teises faasis toimub toimub otsustamine. Valitakse varem väljatöötatud alternatiivsete 
variantide seast sobivam ja realistlikum. 
Kolmandas faasis toimub täideviimine, st vastuvõetud otsuseid hakatakse ellu viima. 
Tuleb valmis olla esialgsete lahendusvariantide paindlikuks korrigeerimiseks, 
lisameetmete kasutami- seks ja vajaduse korral ka varem väljatöötatud alternatiivsete 
lahendusvariantide hulgast hoopis teiste kasutamiseks. 
Neljandas faasis tuleb tegeleda kontrolliga. See aitab ennetada võimalikke 
möödalaskmisi ja selgitada hetkeseisu, samuti teha järeldusi uute majanduspoliitiliste 
otsustuste vastuvõtmiseks. Majanduspraktikas toimuvad kõik eespool loetletud 
majanduspoliitilised faasid tavaliselt 
üheaegselt ja põimuvad tihti omavahel.
Sageli jaotatakse majanduspoliitika elutsükkel järgmisteks etappideks. 
115 

Probleemi äratundmine. Sellel etapil on rõhuasetus andmete kogumisel ja 
tõlgendamisel. Tuleb kindlaks määrata tegeliku ja soovitava olukorra lahknevuse määr. 
Teisiti öeldes: on vaja teada, kas toimuvad arenguprotsessid langevad kokku soovitud 
arenguprotsessidega ja mille poolest need protsessid teineteisest erinevad. Probleemi 
äratundmine on kui patsiendile diagnoosi panemine ja see on ühtlasi ka igasuguse ravi 
esimene etapp. Diagnoos annab vastuse küsimusele, kas soovitud olukord erineb 
tegelikkusest või mitte ehk kas patsient on terve või haige. 

Poliitika sõnastamine. Mis on poliitika üldised, konkreetsed ja mõõdetavad 
eesmärgid? Millised on prioriteedid? Kuidas määrata tingimustele vastavust? Kuidas 
eraldada raha? Milliseid instrumente poliitika elluviimiseks kasutada? Poliitika 
sõnastamise  etappi  võib võrrelda ravi määramisega. Ravimite õige kombinatsiooni ja 
dooside leidmine on äärmiselt raske, eriti kui varasemaid ravikogemusi on vähe. Risk 
peitub mitte ainult mõju puudumises või üledoseerimises, vaid ka ettenägematutes 
kõrvalmõjudes. 

Ellurakendamine. Poliitikal on sisuline väärtus vaid siis, kui seda algusest peale 
õigesti ellu rakendatakse. Korras peavad olema teabesüsteem, juhtimisorganisatsioon ja 
rahastamis- mehhanismid. Meditsiinis ei piisa tervistumiseks ainuüksi retseptist. Retsept 
tuleb viia apteeki ja osta ravimid ning retsepti järgi tuleb ravida hoolikalt ja järjekindlalt. 

Seire ja hindamine. Need on poliitika elutsükli kaks tähtsat elementi. Tuleb küsida, 
kas poliitika on põhjendatud, eesmärgipärane ja tulemuslik, mis on seal ülearu ja kuidas 
olemas- olevat täiustada. Probleem saab alguse juba poliitika koostamisest. On tüüpiline, 
et poliiti-  kasse  ei kirjutata sisse selgeid kriteeriume, mille alusel tegevuse edukust 
hinnata. Püstitatud eesmärgid on enamasti väga üldised ja mõõdetamatud. Juhul kui 
kriteeriumid on poliitikasse sisse kirjutatud, ei nähta üldjuhul ette seda, kes peab sellised 
mõõtmised teostama ja keda tuleb mõõtmistulemustest informeerida. Ja kui 
mõõtmisinstrument ongi poliitikasse sisse kirjutatud, siis juhtub ikkagi, et mõõtmisi ei 
hakata mingil põhjusel teostama. Seiret ja hindamist võib pidada regulaarseks “tervise 
kontrollimiseks”. See peaks tagama, et haige saaks kindlasti terveks. 
Selge on aga see, et poliitika elutsükkel on ringikujuline. See ei lõpe kunagi. 

Ilmneb mingi probleem. 
Probleem defineeritakse. 

Identifitseeritakse alternatiivsed reageeringud/lahendused. 

Hinnatakse valikuid. 

Selekteeritakse poliitilisi valikuid. 

Rakendatakse abinõud. 

Hinnatakse tulemusi. 

Ilmneb uus probleem.
Lihtsalt seletades: Tallinn ei saa mitte kunagi valmis. Ideaalset olukorda ei teki mitte 
kunagi ja mitte kusagil. Kui selline enesega rahulolu ja stabiilsus tõesti tekiksid, oleks see
uuenduste puu- dumine ehk stagnatsioon. Ja seda soovib majanduspoliitika kõige vähem. 
Majanduspoliitika faaside-etappide teema lõpetuseks võiks naljaga pooleks mainida, et 
sageli esineb ka selliseid olukordi, mida saab iseloomustada järgmiselt: kõik tehti justkui 
õigesti, aga tulemus on halb. 
o
Rebasejahil seisid püssimehed õiges kohas, ajajad liikusid õigesti, koerad lasti
lahti õigel 
ajal. Ainult rumal ja vastutustundetu rebane jooksis täiesti vales suunas ning 
rikkus selle- 
ga hästi korraldatud jahi ära. 
o
Uus-Meremaa omaaegse majandusreformi autorid usuvad siiani, et kõik tehti 
õigesti. Aga 
tulemused olid lausa katastroofilised.
Sellistel juhtudel tekib siiski tegutsemise õigsuse suhtes teatud kahtlusi. 
Ja mõnda asja on võib-olla hoopis võimatu teha. Näiteks Mexico City on linn, kus
andsid alla isegi jaapanlased. Neil paluti leida lahendus pealinna 
liikluskorraldusele ja 
116 
linnamajandusele. Legend kõneleb, et pärast nädalast tutvumist olukorraga tagastasid nad 
ettemaksu, kuna nende arvates lahendus puudub. Linnapea omakorda pidas linna uuendamist 
võrdseks reaktiivlennuki mootori parandamisega, lennu ajal, väljaspool lennukit. 
On võimalik ka selline olukord, et võitjaks osutub hoopis see, kes kiired ja valusad otsused 
tegemata jätab. Näiteks aktiivsed kohvikasvatajad raiuvad kohvi hinna langemise järel oma 
istandused kiiresti maha ja suunduvad alternatiivsetele tegevusaladele. Passiivsed 
kohvikasvatajad jätavad aga kahjumis olevad istandused hingitsema. Nad on kaotajad ... kuni 
hind taas tõuseb ja nad võidavad oma tegevusetuse tõttu suuri kasumeid enne kui nende aktiivsed
kolleegid oma kohvikasvatused taastada jõuavad. 
1.6.3. Majanduspoliitika motiivid ja stiimulid 1.6.3.1. Motiivid 
Motiivide struktuuri moodustavad (Raudjärv, 1995, lk 58–60) 

ideoloogiad; 
huvid; 

nn survetegurid (sh kitsendused).
Need kolm mõistet (ideoloogiad; huvid; nn survetegurid) võivad majanduspoliitika 
praktikas omavahel moodustada väga erinevaid kombinatsioone. 
Järgnevalt vaatleme lühidalt, mida nende terminite all majanduspoliitikas tavaliselt 
mõiste- takse. 
Ideoloogiad 
Ideoloogiad on ideede, kujutluste ja mõistete süsteemid, mis on väljendatud ühiskondliku
tead- vuse eri vormides (filosoofias, poliitilistes vaadetes, moraalis, kunstis, religioonis). 
Ideoloogiat mõjutavad lõppkokkuvõttes ühiskonna materiaalse elu tingimused. 
Ideoloogia on ühiskondliku olemise peegeldus inimeste teadvuses ja, olles kord tekkinud,
mõjutab aktiivselt ühiskonna arenemist. Ideoloogia on poliitikat, majandust ja 
sotsiaalseid tingimusi puudutav süsteemne ideede kogum. Ideede kogumina ideoloogia 
reguleerib, organiseerib, integreerib ja suunab inimeste tegevust ühiskonna kõikides 
sfäärides. 
Just ideoloogiad määravad kindlaks parteide (majanduspoliitika) põhiseisukohad. 
Ideoloogia on vaadete ja ideede süsteem, mille varal inimesed teadvustavad oma suhteid 
tegelikkuse ja üksteisega, annavad neile hinnangu ja sõnastavad sotsiaalse tegevuse sihid.
Ideoloogia on mõne suure filosoofilise süsteemi programmiline ja retooriline rakendus, 
mis äratab inimesed polii- tilisele tegevusele ja võib anda selleks tegevuseks strateegilisi 
juhtnööre. 
Ideoloogia funktsioonid on järgmised. 

Tunnetuslik – ideoloogia määrab kindlaks teadmiste süsteemi, mis on saadud vaimse 
kultuuri sfääris ja sotsiaalsete gruppide tegevuse tulemusena; luuakse mingi sotsiaalse 
maail- 
ma mudel ja inimese koht selles. 

Hinnanguline (aksioloogiline) – annab sotsiaalsetest huvidest tulenevalt täiesti 
konkreetse 
hinnangu eri tasemega väärtustele ja käitumisnormidele: moraalselt, esteetiliselt, 
poliitiliselt, 
majanduslikult jne. 

Programmilis-eesmärgiline – näitab eesmärgid, töötab välja programmid nende 
saavuta- 
miseks ja reglementeerib nende järgi inimeste käitumise. 

Futuristlik – modelleerib ühiskonna arengu tuleviku(s), annab märku ühiskonna 
parimast 
korraldusest, mille poole tuleb kõigil püüelda. 117 

Integreeriv – tagab kindla lähenemisviisi ühiskonna sotsiaal-kultuurilise praktika 
nähtus- tele. 

Kaitsev – tagab konkureeriva koostöö teiste ideoloogiatega kooseksisteerimise või 
võitluse näol. 

Sotsiaal-organisatoorne – tagab ühiskonnaelu organiseerimise või juhtimise 
printsiibid. 

Ühiskonna sotsiaalsete pingete maandamine (vähendamine) – ideoloogia võib aidata 
siluda erinevusi väljakuulutatud väärtuste ja tegelikkuse vahel. 

Ideoloogia kui huvigruppide väljendaja – ideoloogia võib väljendada või kaitsta ka 
koosluste (grupi), rahvuste, parteide jne huvisid. 

Ideoloogia kui käitumise sõnaline derminant – ideoloogia üheks funktsiooniks on 
anda 
inimeste tegevusele mõte, kindlustunne ja veendumus (et nende tegevus on vajalik või 
mõttekas).
Inimesed tunnevad, et nad on kas majanduslike huvide tõttu või õiguslikel kaalutlustel 
õigus- tatud sekkuma valitsuse tegevusse, s.o poliitikasse ja riigi juhtimisse. Sellise 
sekkumise tingivad üldisemad põhimõtted, maailmavaatelised seisukohad ja täiesti 
konkreetsed eesmärgid. Polito- loogias eristatakse tavaliselt järgmisi ideoloogiaid. 
Konservatiivne ideoloogia. Lähtepunktiks on seisukoht, et inimese olemus on muutumatu 
ja inimestevaheline ebavõrdsus paratamatu. Ühiskond on orgaaniline tervik, mis areneb 
järjepidevuse põhimõtteil. Järsud muutused ja revolutsioonid rikuvad arengu järjepidevust ja 
viivad selle umbteele. Inimühiskonna kultuur on sajanditepikkuse sihipärase arengu tulemus ning
seda ei või ohustada läbimõtlematute reformidega. Ühiskonna ja üksikisiku vabaduse garantiiks 
on seaduslikkuse ja korra säilitamine. Ajalooline kogemus on näidanud, et inim- loomuse nõrkus,
kalduvus usaldada liialt mõistlike lahenduste otstarbekust ning dekad- entlikud kalduvused 
võivad kergesti ohtu seada arengu sellised suured saavutused nagu riigi, õiguse, rahvuse, 
perekonna ja religiooni. Need nõrkused õõnestavad taoliste institutsioonide normatiiv-eetilisi 
aluseid. Oluline on hind, mida ühiskond maksab uuenduste eest. Seal, kus muutused osutuvad 
vajalikuks, peab olemasolev säilima ja arenema uuenduste kaudu. Mitmesugused teooriad ja 
programmid, mis on tekkinud puht ratsionaalsete, mõistuslike konstruktsioonidena, kuid mis ei 
lähtu ajaloolisest kogemusest ega oma selget ajaloolist alust, ei kõlba ka uuenduste aluseks. Need
ei arvesta tõsiasju, vaid lähtuvad petlikust ettekujutusest või tegelikkust vähe arvestavatest 
teooriatest. Seega lõhuvad niisugused uuen- dused traditsioone ja senise orgaanilise arengu 
tulemusi. Konservatiivne ideoloogia ei tunnista individualismi, kuna see satub vastuollu 
ühiskonna kui terviku huvidega. Kuid see ideoloogia ei toeta ka järjekindlat kollektivismi, sest 
see piirab üksikisiku vaba tahet ja loovust. Konservatiivne ideoloogia rõhutab isikuvabadust, 
poliitilist pluralismi, hariduse ja sotsiaalhoolekande diferentseeritust vastavalt sotsiaalsete 
klasside vajadustele ning ühis- konna majanduselu korraldamist turumajanduslikel põhimõtetel. 
Praktilises poliitilises tege- vuses peab konservatism oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja 
välimiste ohutegurite vastu ning pöörab seetõttu suurt tähelepanu välis- ja kaitsepoliitikale ning 
sisemise julgeoleku ning õiguskorra tugevdamisele. Neokonservatiivse liikumise poliitilisteks 
liidriteks olid  omaaeg - sed Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja USA president 
Ronald Reagan. Neokonservatiivid on valmis teatud piirini leppima mõttega heaoluriigist ja 
riikliku sekku- misega kodanike ellu, nii nagu seda põhjendab liberaalne ideoloogia. Ehkki nad 
peavad põhimõtteliselt vajalikuks vähendada riigi osa majanduses ja sotsiaalhooldussüsteemis, 
on nad valmis teatud tingimustel toetama riiklikke sotsiaalprogramme. Kuid nad kritiseerivad 
niisuguste programmidega kaasaskäivaid kasvavaid makse ning riikliku bürokraatia kasvu ja 
ebaefektiivsust. Neokonservatiivse poliitika põhieesmärk on traditsiooniliste väärtuste (mo- raal, 
perekond, rahvusriiklus, religioon jm) kaitse ja nende koha kindlustamine ühiskonnaelu 
alustaladena. 
118 

Liberaalne ideoloogia peab vabadust nii inimese kui ka ühiskonna suurimaks hüveks 
ja eesmärgiks. Liberaalsust võidakse aga liberalismi eri suundades tõlgendada mõnevõrra
erinevalt. Majandusliberaalid pooldavad vabaduse negatiivset kontseptsiooni (vabadus 
kui sunni puudumine), sotsiaalsed liberaalid positiivset kontseptsiooni (vabadus kui 
võime olla keegi), lisades põhiõigustele ka õiguse heaolule. Peetakse vajalikuks 
ühiskonnaelu sellist korraldust, mis ei piiraks üksikisiku vabadust, vaid tagaks selle. 
Muidugi ei saa ükski valit- sus lubada absoluutset vabadust. Valitsuste ülesandeks on luua
maksimaalselt vabad olud üksikisikule, nii et see võiks vabalt mõtelda, uskuda, avaldada 
arvamust ning diskuteerida, ühineda parteidega, leida tööalast rakendust, osta ja müüa 
vabalt kaupu (sh oma tööjõudu), jätta enda kasutada sellest saadav tulu, valida endale 
valitsejaid ning valitsusvorme.  Libera - lismiideoloogia aluseks – erinevalt 
konservatiivsest ideoloogiast – on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja 
progressiivse arengu võimesse. Liberalism peab progressi ja sotsiaalset kooskõla 
võimalikuks ainult eraomandi alusel, mis tagab üksikisikule suurima võimaliku 
tegevusvabaduse. Tänapäeval on liberalismiideoloogia pearõhk vabamajanduslike 
põhimõtete kaitsmisel, s.o riigipoolsetest piiravatest tingimustest vabastatud 
majandussüs- teemi loomisel. Liberaalsel ideoloogial ei ole ühtset õpetust. See koosneb 
omavahel otseselt seostamata põhimõtetest, mida võib kokku võtta järgmiste 
märksõnadega: mõistus, progress, õiglus, võrdsus, vabadus. Riigi sekkumine 
majandusellu peab liberaalide arvates olema minimaalne ja piirduma peamiselt 
kodanikuõiguste kaitsega. Religiooni peetakse inimeste eraasjaks. Oluliseks peetakse ka 
võimu detsentraliseerimist ja kohalike omavalitsuste tugev- damist. Loomulikele 
õigustele apelleerivad liberaalid ründavad riigi sekkumist majandusse esmajoones 
moraalselt pinnalt, empiirilised liberaalid koguheaolu aspektist. Tänapäeval on liberaalne 
ideoloogia mõningate probleemide ees, sest raske on üheaegselt toetada turusüs- teemi ja 
valitsevat korporatiivset kapitalismi. 

Sotsialistlik ideoloogia seab liberalismi propageeritavad väärtused ja eesmärgid 
kahtluse alla. See ideoloogia kritiseerib ühiskonna sotsiaalset ebavõrdsust, 
omakasupüüdlikkust, ekspluateerimist. Ühiskond tuleks selle ideoloogia arvates rajada 
hoopis teistsugustele alustele – omandi ühisele kasutamisele, solidaarsusele ja koostööle 
ühiskonnaliikmete vahel. See võimaldaks kõikidele inimestele inimväärse eksistentsi, 
võimaldaks kõrvaldada sotsiaal- sed konfliktid (sh sõjad) ning harmoniseerida inimeste- 
ja rahvastevahelisi suhteid. Sotsialismiideoloogia tuumaks on võrdsuse idee. Praktilises 
poliitilises tegevuses pöörab sotsialismiideoloogia suurt tähelepanu mitmesugustele 
sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele, eriti nendele, mis on seotud töötava 
elanikkonna heaolu ja sotsiaalse turvalisusega. Pärast II maailmasõda on sotsialistlik 
ideoloogia keskendunud järgmistele poliitilistele eesmärkidele: 1) poliitiline liberalism ja 
pluralism ehk mitmeparteisüsteem; 2) riikliku majandussektori ja eramajanduse 
kombinatsioon; 3) üldise heaolu riik, mis hoolitseb vähem kindlustatute sotsiaalse 
turvalisuse eest; 4) keinsistlik majanduspoliitika, mille järgi riik peab reguleerima 
põhiliselt eraomandusele rajanevat turumajandust, ergu- tama riiklike krediitidega 
tarbimist ja investeerimist kriisiaegadel; 5) sotsiaalse võrdsuse väärtustamine poliitilise 
ideaalina. Need eesmärgid on surunud sotsialismi ideoloogilisest arsenalist välja algselt 
sellele ideoloogiale iseloomulikud seisukohad lepitamatust klassi- võitlusest, töötava 
elanikkonna suhtelisest ja absoluutsest vaesumisest, riigi hääbumisest üleminekul 
sotsialistlikule ühiskonnakorraldusele, vägivaldsest revolutsioonist jt. On tekki- nud 
sotsialistliku ja sotsiaaldemokraatliku ideoloogia tänapäeva variant, nn kolmanda tee 
ideoloogia. See ideoloogia lähtub eeldusest, et esimene tee (riigikesksus) ja teine tee 
(indiviidikesksus, turustiihia, “las minna”, laissez faire) ei vasta enam aja nõuetele. Kol- 
manda tee ideoloogia ei rõhuta enam riigi laialdase sekkumise vajadust ühiskondliku ja 
majanduselu juhtimisel, vaid peetakse sobivamaks mingit segamajanduse süsteemi, 
milles erainitsiatiivile rajatud turumajandus põimub riikliku majandussektoriga. Võrdsust
ei mõisteta enam mehaaniliselt (võrdsusena sotsiaalsetes standardites), vaid seda 
defineeritakse 
kui osalust ühiskonna ja riigiasjade ajamises ning võrdsete võimalustena. Ebavõrdsust 
käsitletakse aga kui sotsiaalset tõrjutust. 

Kommunistlik ideoloogia. See ühiskonnakäsitlus ei erine oma põhimõtteis 
sotsialismi- 
ideoloogiast, kuid on oma arusaamistes ühiskonnas toimivatest printsiipidest ja seadus- 
pärasustest tunduvalt dogmaatilisem. Kommunistlikku ideoloogiat (marksism-leninism) 
iseloomustab ja eristab sotsialistliku ideoloogia teistest vormidest kodanluse ja 
töölisklassi vaheliste vastuolude käsitamine lepitamatutena (antagonistlikena). Sellest 
tingituna ei peeta võimalikuks ühiskondlike vastuolude ületamist rahulikus 
evolutsioonilises arengus (kokku- lepete ja reformide teel). Siiani lähtutakse suuresti 
Lenini töödest, mis pole tegelikult mingi filosoofia, vaid hoopis revolutsiooni tehnika 
kirjeldus, mässuõpetus. 

Fašistlik ideoloogia. Selle ideoloogia mitmed rajajad (Benito Mussolini, Georges 
Sorel jt) osalesid algselt sotsialistlikus liikumises. Seetõttu leidsid paljud sotsialistlikule 
ideoloogiale iseloomulikud seisukohad tee ka fašistlikusse ideoloogiasse. Tihti 
vaadeldakse aga fašismi hoopis radikaalse parempoolse liikumisena, mis on välja 
kasvanud konservatiivsest ideo- loogiast ja millel on just nimelt selle sugemeid. Nende 
väljenduseks on ajalooliste traditsioonide, rahvuslike taotluste ja riikluse ning 
eraomanduse väärtustamine fašistlikus ideoloogias. Pidades silmas rahvuslikku üksmeelt 
ja kooskõla, on fašistlikus ideoloogias ja poliitikas seetõttu olulisel kohal ühiskonna 
sotsiaalsete ning majandusprobleemide lahendamine. Samal ajal iseloomustab fašismi 
põlgus võrdsusideede vastu ühiskonnas. Inimesi ei peeta oma füüsiliste ja vaimsete 
omaduste poolest üheväärseiks. Sellest tuleneb ka riikide ja rahvaste  prioriteet  
üksikisikute ja sotsiaalsete gruppide ees ning põlgus demokraatia vastu. Tava- ehk 
keskmist kodanikku ei pea fašism ühiskondlikuks hoovaks. Oluline on just eliit ja sealt 
esile kerkivad juhid. Ainult juhid oskavad ette näha tulevikku ja on võimelised kandma 
moraalset vastutust kogu rahva ees selle juhtimisel tulevikku. 

Rahvuslus- ehk natsionalismiideoloogia. Selleks peetakse tavaliselt ühest ja  samast  
rahvu- sest inimeste kokkukuuluvustunnet, mis taotleb rahvuse säilitamist ja arendamist. 
Tuleb aga tunnistada, et kategooria “rahvus” oma tänapäevases tähenduses on võrdlemisi 
uus. Veel kolmsada aastat tagasi käis piir pigem seisuste järgi. Rahvuse kujunemist tingis 
suuresti majanduslik sund. Sissemurdev kapitalism nõudis massiharidust. Talupojakeel 
pidi muutu- ma uue aja kõiki võimalusi rahuldavaks kirjakeeleks. Sellele andis tugeva 
tõuke reformat- sioon ja piibli tõlkimine paljudesse keeltesse. 
Äärealade rahvad ei olnud lihtsalt Euroopa impeeriumide rõhumise all – nad võtsid kogu 
riikluse idee üle impeeriumi isandatelt ning pöörasid selle lõpuks impeeriumi enda vastu, 
hakates nõudma enda rahvuslikku iseseisvust. 
Majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna oli Vene tsaaririigi poolt läbiviidud 
venestamine motiveeritud eelkõige riiklikust unifitseerimispüüdest. NSV Liidu 
(rahvus)poliitika oli aga täiesti vastuoluline. Teataval määral isegi soodustati äärealade 
rahvuslikku enesemääramist eriti selliste rahvaste seas, kel varem puudus omariiklus. 
Oma esialgset „rõhutud rahvaste rahvusluse“ loosungit järgides muutsid enamlased 
varasema impeeriumi föderatsiooniks, lõid kõikvõimalikke territoriaalseid autonoomiaid, 
kehtestasid kohalikus keeles hariduse, koostasid mitme liiduvabariigi rahvusliku 
ajaloonarratiivi, edutasid „rahvuskaadrit“ jne. Tõsi, see suundumus sai valdavas osas 
tagasilöögi 1930. aastatel seoses Stalini režiimi tugevnemisega ning paljudel juhtudel 
mattusid varasemad saavutused järgnevate aastakümnete puhastuste, küüditamiste ja 
diskremineeriva poliitika alla. 
Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt rahuldab etniline kuuluvus inimese kaht olulist 
vajadust: 1) vähendada määramatust enda ümber, 2) turgutada oma enesehinnangut. 
Rahvuskuuluvus vähendab määramatust, sest annab kultuuriliste normide, tavade ja 
hoiakute komplekti, mis võimaldab inimestel mõtestada oma kohta ühiskonnas ja käituda
vastavalt. Tänapäeval väljendub rahvuse ühine tahe kõige täielikumalt riikluses. 
Rahvusriik on poliitiline süsteem, milles riiklikud huvid rajanevad enam-vähem 
homogeense etnilise 
120 
kollektiivi – mingi rahva – ühistel huvidel. Rahvusriigi loomist tõukavad tagant emotsionaalsed, 
kultuurilised js majanduslikud põhjused. Ühest küljest soovitakse oma riiki selleks, et ei peaks 
võõraste ees koogutama, et saaks ise otsustada, aga teisalt peab väikeriik oma elujõulisuse 
hoidmiseks paratamatult olema (majanduslikult) väga avatud. 
Sõltuvalt (ajaloolistest) tingimustest võib natsioon riigina tekkida ka erinevate rahvaste baasil. 
Seetõttu eristataksegi vähemalt kolme natsionalismi suunda: 1) riiklik ehk territoriaalne 
natsionalism; 2) etniline natsionalism; 3) kultuuriline (või ka religioosne) natsionalism. Riikliku 
natsionalismi musternäiteks on Šveits, kus erineva emakeelega inimesed peavad ennast 
šveitslasteks. Joon rahvaste vahel pole ilmtingimata keeleline – näiteks Ukrainas sõ divad  
venekeelsed mõlemal poolel. 
Huvid 
Huvide puhul kõneldi nõukogude ajal enamasti vaid “ühiskonna huvidest”. See oli niisama eba- 
määrane ja abstraktne termin kui sellega kaasnenud teine mõiste “üldine heaolu”. On päris selge,
et igal sotsiaalsel grupil on omad konkreetsed huvid. Tavaliselt nimetatakse neid rühmahuvideks 
(või grupihuvideks). Kuna indiviidi seisukohalt vaadatuna on kõige tähtsamad just nimelt 
isiklikud huvid, peaks riik püüdma seda asjaolu maksimaalselt arvestada ning võimaluse piires 
majanduspoliitika kujundamisel ning elluviimisel igati isiklikke huve soosivalt käituda. 
Käsumajanduskorra oludes suruti isiklikud huvid, samuti rühmahuvid, nn ühiskonnahuvide poolt
lausa armutult maha. Võiks muidugi diskuteerida, kas ühiskonnahuvid tegelikult olid üldse 
ühiskonna huvid või olid need hoopis võimuloleva parteiladviku (nomenklatuuri) huvid. Kuid 
ajalugu näitab vaieldamatult, et isiklike huvide ja rühmahuvide mahasurumine polnud arukas ega
andnud positiivseid tulemusi. 
Sotsialism oli põhimõtteliselt täiesti loogiline (majandus)süsteem. Aga see süsteem varises 
kokku esmajoones seetõttu, et inimene ei käitunud (ei tahtnud käituda) nii, nagu süsteem ette 
nägi. Inimene ei tahtnud käituda ega käitunudki mingitele abstraktsetele “ühiskonnahuvidele” 
vastavalt. 
Oma algusaegadel arenes NSV Liit kiiresti just tänu lausriigistamisele. See võimaldas ülisuuri 
investeeringuid suunata sinna, kuhu kogu vara omanikuks-käsutajaks muutunud kom- munistlik 
juhtkond tahtis. NSV Liidu majandus oli oma olemuselt moderniseeritud sõjakommunism. 
Turujõudude asemel ressursse kamandanud ametnikel tuli vastu võtta miljoneid otsuseid. 
Tippjuhtkonnani jõudis info pika ametnike ahela vahendusel. Vältimaks info moondumist, pidi 
iga kõrgem ametnik hoidma oma valvsa pilgu all madalama astme ametnikke. Paraku sai 
niisugune süsteem funktsioneerida vaid suhteliselt lühikest aega. Mõne aja möödudes 
bürokraadid liitusid ja kõrgemale poole hakati läkitama vaid nn töödeldud infot, mis vastas mõne
kitsa rühma huvidele või teenis hoopis isikliku kasu eesmärke. Aastate möödudes muutus kogu 
NSV Liidu majandussüsteem lausa anekdootlikuks. Autokraadile (poliitbüroole) kuuluvast 
pirukast napsasid ampsu juba kõik – ministrist kuni lihttööliseni välja.  Autokraat -poliitbüroo jäi 
sisuliselt ainsaks, kes oli täiesti siiralt huvitatud nn ühisomandi säästlikust kasutamisest. 
Organiseerunud huvirühmadel aga selline huvi puudus, riigi areng ei läinud neile üldse korda. 
Parimaks viisiks tagada ühiskonna seaduskuulekus on selged omandisuhted. Vanas ja stabiilses 
Suurbritannias pole omandisuhted üldjuhul vaieldavad ja seetõttu on ka äärmiselt keeruline 
kelleltki midagi ära varastada. Käsumajandusest turumajandusse naasnud Eesti Vabariigis on aga
olnud väga suuri vaidlusi, mis konkreetselt pärast erastamist-ärastamist kellele kuulus. Mõnedel 
juhtudel on mitme väidetava omaniku poolt palgatud mitu turvafirmat ühte objekti valvanud. On 
päris selge, et niisugune segadus omandisuhete valdkonnas ühiskonna seaduskuulekust ei 
soodustanud. 
Mida rohkem on õiguskorra kehtimisest isiklikult huvitatud inimesi, seda enam toimib ka 
ühiskonna sisemine “politseitöö”. Just kinnisvara omanikud on riigivõimu kõige kindlam tugi. 
Nemad toetavad riiki, sest neil on, mida kaotada (raha välispanka paigutanud rantjee ei pruugi 
muidugi riigi pärast muretseda). Nagu ütles Jean-Jacques Rousseau (1712–1778): “Seadused on 
alati kasulikud neile, kel midagi on, ja kahjulikud neile, kel midagi pole”. 
Prügikastis sorival hulgusel pole sisuliselt midagi kaotada ja tema riiki kaitsma ei hakka. 
Varanduseta hulgus võib eeldatavasti prügikastis edasi sorida ka pärast riigi okupeerimist, 
eraomandi eksproprieerimist ja sotsialistliku plaanimajanduse sisseviimist (taastamist). Omanik 
võib aga oma omandist ja võib-olla ka vabadusest või koguni elust ilma jääda. Nimelt seepärast 
on omanik valmis riiki kaitsma. Tsiviliseeritud riikides on mõistetud, et turvalisus ja stabiilsus 
tulevad eelkõige kasuks jõukamatele inimestele ja nii nõutakse neilt ka selle avaliku hüve 
kinnimaksmist (sisuliselt progresseeruvat tulumaksu). 
Muide, ka pangalaenust huvitatud või juba saadud laenu tagasi maksvad kodanikud on riigile-
ühiskonnale lojaalsed. Selline kodanik tahab olla pankade registris krediidikõlbulik ega soovi 
töökoha kaotamise tõttu maksujõuetuks muutuda (ja oma maja, korterit, autot vms kaotada). 
Kui kogu omand kuulub autokraadile, siis on tema ka ainus, kes varastamisest ja raiskamisest 
otsest kahju kannab. Vara valvamiseks ei jäänud autokraadil-poliitbürool NSV Liidus teist või- 
malust, kui palgata nuhke ja siis veel nuhke, kes nuhke nuhiksid. Kuid ka nuhkimisel on piir. Ja 
ka totalitarismil on piir. Varastavat tehase juhtkonda sai avalikult häbistada või ka vangi panna. 
Kui aga varastamisega tegelevad kõik ega leia selles olevat midagi ebamoraalset, osutuvad 
igasugused kontrollimeetmed äärmiselt ebatõhusaks. Kõiki lihtsalt ei jõua kontrollida. Ja kõiki ei
saa ka vangi panna. 
Nn sotsialistlikes riikides väljaarendatud käsumajandus oli ebaotstarbeka majandussüsteemi 
musternäiteks. Selle süsteemi põhilised majanduslikud puudused olid järgmised. 

Otsustusõiguse andmine majanduslikult mittevastutavatele ametnikele. 

Vahetutelt majandussubjektidelt tegevusvabaduse äravõtmine või miinimumini 
viimine. 

Majandussubjektide seadmine ebavõrdsesse majanduslikku olukorda. Tihti loodi 
arengu- 
tingimused ebaefektiivsele tööle ja võeti arenguperspektiivid efektiivselt töölt. Mitme- 
suguste ümberjagamismehhanismidega muudeti hea töö ebaotstarbekaks ja halba tööd 
pre- meeriti dotatsioonide ning subsiidiumidega, mis võimaldasid kahjumit toovat tööd 
(tootmist) jätkata. 

Majanduslike otsuste ja vastutuste süsteem muudeti kohmakaks ja jäigaks.
See nn sotsialistlik majandusmudel oleks ilmselt tunduvalt varem kokku varisenud, kui 
ideoloogilisi ja majanduslikke eesmärke ning seadusi oleks täpselt järgitud. Tegelikult oli 
aga NSV Liidus mõnes valdkonnas-süsteemis siiski kasutusel ka mitmeid turumajanduse 
elemente, mis võimaldasid efektiivsemalt majandada ja riiki kuidagiviisi jalul hoida. 
Kolhooside majan- dusvabadused olid mõnevõrra suuremad kui sovhoosidel, 
kullatööstuses tegutsesid artellid, oli olemas pseudokooperatiivne süsteem Tsentrosojuz 
(Eestis ETKVL) jne. Kuna riigi poolt juhitav põllumajandus ei suutnud rahvast toita, oldi 
sunnitud lubama ja isegi arendama-soodustama nn aianduskooperatiive. Pärast riigitööd 
sotsialismis läks inimene oma aianduskrundile ja töötas turumajanduse tingimustes. 
Kõigile oli selge, et turumajandus aianduskrundil oli palju efek- tiivsem kui 
käsumajandus riigitööl. Aiakultuuride saagikus enda krundil oli oluliselt kõrgem kui 
riigimajandi põllul. Aiamajade ehitus oli kiirem, kvaliteetsem ja ökonoomsem kui riiklik 
nn kapitaalehitus. 
Paradoksaalne küll, kuid sellele nn sotsialistlikule majandusmudelile tuli NSV Liidus 
igati kasuks asjaolu, et seadusi ei täidetud kuigi täpselt ja kõikjal valitses võrdlemisi suur 
korra- lagedus. Tänu sellele toimis ka teatud iseregulatsioon majanduses ning ühiskonnas 
üldse. NSV Liidu ebatäiuslikult funktsioneerinud ligadi-logadi sotsialism oli Saksa DV-s 
toiminud süs- teemist hulga inimlikum. 
Näiteks 1985. aastal Gorbatšovi  algatusel  välja kuulutatud alkoholismivastase kampaania käigus 
selgus ilmekalt seaduste mittetäitmise ja korralageduse kompenseeriv mõju. Venemaal, kus 
seadusi pole kunagi täidetud ja ilmselt täitma ei hakatagi, elati ning joodi rahulikult edasi. Eesti 
NSV-s püüti aga rumalaid vene seadusi saksa täpsusega täitma hakata ning sellise tegevuse 
resultaadid olid lausa naeruvää rsed  (tõsi, see kahandas alkoholitarbimist veerandi võrra ning 
tervishoiu- ja rahvastikustatistika näitasid alkoholismivastase kampaania igati positiivseid 
tulemusi terves NSV Liidus). 
On väidetud ka järgmist: 50 aasta pikkuse Vene okupatsiooni elas Eesti rahvas kuidagi üle, aga 
50 aasta pikkust Saksa okupatsiooni (saksa Ordnung!) poleks Eesti rahvas mitte mingil juhul üle 
elanud. 
Survetegurid 
Tuleb arvestada olemasolevaid ressursse, siseriiklikku ja rahvusvahelist olukorda jne. Praktiline 
majanduspoliitika realiseerub alati mitmesuguste piirangute tingimustes. Puudus on ressurssi- 
dest, tuleb arvestada opositsiooni ja rahva arvamusega, rahvusvaheliste reageeringutega jne. 
1.6.3.2. Stiimulid 
Riigi majanduspoliitika püüab kõigis valdkondades ja kõigil tasanditel soovitavat tegevust 
ergutada vastavate stiimulite abil. Selleks on vaja kasutada nii positiivseid kui ka negatiivseid 
stiimuleid. 
Stiimulid võivad olla nii materiaalsed kui ka moraalsed. Positiivsed stiimulid näevad ette 
hüvitusi, negatiivsed stiimulid omavad sundivat ehk taganttõukavat toimet. 
Selleks et ühiskondlikes suhetes valitseks tasakaal, peavad ka positiivsed ja negatiivsed stiimulid
olema suhtelises tasakaalus. Õigused ja vabadused peavad olema suhtelises tasakaalus 
kohustuste ja vastutusega. 
1.6.4. Majanduspoliitiline otsustamine ja tahte kujundamine 
Otsustamine toimub n-ö otsustuskeskkonnas, mille olulisemad tegurid on järgmised (Raudjärv, 
1995, lk 64–67): 

õiguslik-institutsionaalsed tegurid (seadused, määrused, rahvusvahelised lepingud 
jms); 

ühiskondlikud tegurid (ühiskonnas valitsevad väärtused, ideoloogiad, mentaliteet 
jms); 

tehnilis-majanduslikud tegurid (kapitali struktuur, tootmisvõimsused, ressurssidega 
varus - tatus, tehniliste ja majanduslike teadmiste tase, tehniliste edusammude  reaalsus  
jne); 

finantsvõimalused; 

hüviste tootmise ja tarbimise protsessis osalejad (tootjad, tarbijad, investeerijad, 
mitme- 
sugused ühendused ja liidud, ametiühingud jne); 

majanduspoliitiliste institutsioonide endi valmidus.
Institutsioonid reguleerivad majandusagentide vastastikuseid suhteid. Siia kuuluvad 

formaalsed piirangud (seadused); 

informaalsed piirangud (käitumisnormid, tavad); 

piirangute järgimist tagav sunnimehhanism.
Nüüdisaegse majandusteooria järgi erinevad institutsioonid organisatsioonidest selle 
poolest, et nad on raamistikuks, milles viimased toimivad. Seejuures ei ole see eristumine
sugugi mitte absoluutne ning esineb olulisi kattumisi. Nii näiteks võib riigi keskpanka 
käsitleda insti- tutsioonina selles mõttes, et oma tegevusega reguleerib ta 
kommertspankade käitumist turul, 
seab teatud nõudeid, täidab kontrollfunktsiooni ning kujundab sellega olulisel määral mängu- 
reeglid nende tegevuseks. Samas on aga keskpangal ka organisatsiooni tunnused. Tema tegevus 
peab toimuma seaduste raames, vastama teatud (majandus)poliitilistele eesmärkidele, mis for- 
muleeritakse osaliselt ka väljaspool keskpanka jne. 
Otsustuskeskkonna taustaks on kindlasti majanduspoliitiline tahe ja selle tahte kujundamine. 
1.6.5. Sotsiaalse valiku teooria 
Sotsiaalse valiku teoorias eristatakse nelja põhilist sotsiaalse valiku mehhanismi. Need on turg, 
poliitika, bürokraatia ja assotsiatsioonid. Igal neist on ressursside jaotamise seisukohalt 
vaadatuna oma eelised ja puudused. 

Turumehhanism paigutab ressursid vastavalt tarbija individuaalsetele eelistustele, 
millest 
annab tootjale informatsiooni vabalt kujunev kauba (teenuse) hind. Turuhind on 
mehhanism, mis tasakaalustab vajadused ja võimalused, nõudmise ja pakkumise. Tarbija, 
kes ei suuda maksta turuhinda, lülitatakse tarbimisest välja. Tootja, kelle tootmiskulud 
ületavad turuhin- na, läheb pankrotti. Turumehhanismi puuduseks on aga turu võimetus 
varustada ühiskonda kõigi kaupade ja teenustega (avalikud kaubad) kõigis olukordades 
(monopolid ja välis- mõjud). 

Poliitiline sotsiaalse valiku mehhanism töötab demokraatlikus riigis põhimõttel “üks 
inimene, üks hääl”. Ressursside jaotust ja paiknemist puudutavate otsuste tegemiseks on 
vajalik poliitiline sotsiaalne valik. Puuduseks on asjaolu, et valimisi ei saa korraldada 
kuigi sageli (valimised on kulukad ja liiga sagedane valitsuse vahetus tekitab ühiskonnas 
eba- stabiilsust). 

Bürokraatia ühendab vaba eraturgu ja poliitilist võimu. Kogu avaliku sektori tegevus 
ja erasektori tegevuse riiklik reguleerimine toimub mitmesuguste administratiivsete 
eeskirjade, keeldude, lubade, maksude, trahvide, subsiidiumide, dotatsioonide ja muude 
täidesaatva võimu bürokraatlike instrumentide kaudu. 

Assotsiatsioonid, ühingud, kasumitaotluseta institutsioonide vabatahtlikud liidud 
mängivad tänapäeva ühiskonnas sotsiaalsete valikute tegemisel tähtsat rolli. 
Riigi mätta otsast vaadatuna ei peaks kasum olema lõppeesmärk. Kasum ehk raha annab 
vabaduse püüelda teisi eesmärke, mille saavutamiseks on vajalik raha. 
Kasumitaotlemisele on tänapäeva ühiskonnas pandud institutsionaalsed piirangud – 
seadused, eetika, konkurents teiste kasumitaotlejatega jne. 
Turg pole täiuslik. Turul olijad ei ponnista mitte võrdsete võimaluste huvides, vaid 
selleks, et piirangutest vabaneda või piiranguid oma kasumi suurendamiseks (teiste arvel)
ära kasutada. Sellist käitumist nimetatakse renditaotluseks. Rent on kõik see, mis 
teenitakse “ebavõrdsete” võimaluste tingimustes, st teiste arvelt. Tüüpiline renditaotluslik
tegevus on näiteks poliitiline  lobi , mille eesmärk on 

konkurentsi piiramine (kas seadusandlike või õigusriigile mitte omaste meetoditega); 

mingi ainuõiguse saavutamine; 

olulise informatsiooni ainuomamine.
Renditaotlusliku tegevuse maksimumresultaat on monopoolne seisund. 
1.7. Põhiväärtused ja eesmärgid 
1.7.1. Ühiskonna põhiväärtused 
Kõige kõrgemaks ja üldisemaks ühiskonna eesmärgiks on üldise heaolu maksimeerimine.
Heaoluökonoomika peab majanduspoliitika peamiseks eesmärgiks sotsiaalset heaolu. 
124 
Majandusliku heaolu kõrval tuleb aga kindlasti arvestada ühiskonna põhiväärtusi, milleks 
tavaliselt peetakse järgmisi (Raudjärv, 1995, lk 68–69).
Vabadus. Igaühe vabadus seada ise oma eesmärgid ja töötada nende saavutamiseks. Indivi- 
duaalne  vabadus väärtusena lõpeb seal, kus ta hakkab piirama teiste vabadust. Vabaduse 
halvem pool on egoism ja ahnus.
Õiglus. Sotsiaalne õiglus, õiglane jaotus, õiglus seaduse ees. Õigluse halvem pool on 
kadedus ja vä iklus . Tänapäeva arenenud tööstusriikides mõistetakse õigluse all eelkõige 
inimestele võrdsete võimaluste tagamist. Selline õigluse printsiip ei tähenda kõigi võrdset 
kohtlemist, kuna just võrdne kohtlemine võib tuua kaasa ebavõrdsuse. Sünnipäraseid 
ebavõrdsusi (näiteks puudeid) tuleb õigluse saamiseks kompenseerida. 

Turvalisus. Rahu ühiskonnas ja ühiskondade vahel, majanduslikud ning sotsiaalsed 
garan- tiid. 

Edukus. See väga komplitseeritud ja erinevalt käsitletud “põhiväärtus” vajab veidi 
pikemat kommentaari. 
Mõned majanduspoliitika õpikud ei loe edukust ühiskondlike põhiväärtuste hulka 
kuuluvaks ja nimetavad selle asemel hoopis rahu. 
Termin “edu” tähendab erinevate inimeste jaoks kindlasti täiesti erinevaid asju. Kõige 
lihtlabasem on mõõta edu materialistliku mõõdupuuga, st tarbimise ehk elatustaseme 
alusel. Tunduvalt keerulisemaks kujuneb olukord siis, kui lähtuda elu kvaliteedi 
kriteeriumidest. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta sööb ja kütta tuba soojemaks kui 20 
ja veel mõni kraad. Inimestele luuakse pidevalt juurde uusi tarbimisvajadusi, ilma milleta
majandus kasvada ei saa. Keegi on öelnud, et raha eest võib osta voodi, kuid mitte und; 
raha eest võib osta sööki, kuid mitte isu; raha eest võib osta raamatuid, kuid mitte tarkust;
raha eest võib osta hea platsi surnuaial, kuid mitte taevas. 
Inimestel on asjade osas väga erinevad arusaamad. Mõni usub siiralt, et pärast surma 
loetakse asjad üle ja kel neid rohkem, on võitnud. Teise jaoks on ka sääsevõrk telgi ukse 
ees liigne luksus. 
Mõned uuringud on näidanud, et mida rohkem asju, seda vähem rahulolu. Teised 
uuringud on aga näidanud, et vaesemad riigid kannatavad depressiooni all siiski rohkem 
kui rikkamad ja rikaste riikide vaesemate inimeste seas esineb seda sagedamini kui 
rikaste hulgas. 
USA majandusteadlane Richard Easterlin väitis juba 1974. aastal järgmist. Senikaua kuni 
inimeste aastasissetulek jääb all 10 000 USD, toob rohkem raha automaatselt kaasa ka 
rohkem rahulolu. Sellest summast kõrgemal raha ja õnne seos aga puruneb. Rahulolu 
pakuvad inimestele pigem tegevused kui asjad. Eluga rahulolu on seotud ka sõpruskonna 
olemasolu ning kuuluvusega klubidesse, ühendustesse, kirikusse. Väga oluline on anne 
tunda rahulolu – ehk sünnipärane päikeseline meel. Mõningate uurijate hinnangul sõltub 
inimese rahulolu eluga ligikaudu 50 protsendi ulatuses pärilikkusest. Inimese õnn on 
seotud ka kultuuriga. Jaapanlased on rahulolematud, keskameeriklased aga pigem 
rõõmsad. Mõned sotsioloogilised küsitlused on näidanud, et kõige halvemaks peavad 
oma elu rikaste lääneriikide elanikud. Ja kõige õnnelikumaks kuulutavad ennast vaesed 
hindud (vähemalt oli see nii seni, kuni nad pole telerist arenenud riikide elu-olu näinud). 
Rotterdami Erasmuse ülikooli sotsioloogiaprofessor Ruut Veenhoven ei pea õigeks, kui 
sotsiaalset ebavõrdsust hinnatakse vaid sissetuleku alusel. Sest see ei arvesta tõsiasja, et 
mõned inimesed otsustavad teadlikult rahuliku elustiili kasuks – nad tahavad palju vaba 
aega, olles selle saavutamiseks valmis leppima madalama sissetulekuga. 
Tuleb vahet teha neil, kes ei saa ja neil, kes ei tahagi saada. USA kohtupraktikas on juhus ,
kus kodutu üles korjanud ja ta koju toonud senaator hiljem ahistamissüüdistuse sai. 
Nimelt leidis kohus, et vaesus ja laiskus on osa inimõigustest. 
Seevastu teised inimesed püüavad teenida palju raha, kuid maksavad selle eest stressi või 
pideva ülekoormusega. 
On välja pakutud järgmine õnne valem:
H=S+C+V,
kus
H – õnn (happyness);
S – pärilikud eeldused (set range);
C – elu sündmused (circumstances of the life);
V – vaba tahtega kontrollitud tegevused (voluntary control). 
Eestlased on harjunud igaks juhuks mitte julgema õnnelik olla – tähistab ju uurijate kindlaks 
tehtud õnne-mõiste eestlastel vaid õnnetuse ajutist puudumist. 
Prantsuse revolutsiooni loosung “Vabadus, võrdsus, vendlus!” oli lihtsalt suur pettus. Ühel ajal ei
saa olla vabadust ja võrdsust. Piltlikult seletades: stardis on kõik jooksjad võrdsed ja vabad, aga 
finišis ei ole enam võrdseid. Vabadus joosta kiiremini saab takistuseks võrdsusele. Kelle tervis, 
lihased ja mõistus on paremad, see võidab. 
Vabadus tähendab ka vabadust olla andekam, õnnelikum, rikkam, ilusam. Aga võrdsus sisaldab 
tingimust, et kellelgi ei oleks eeliseid ning kõiki koheldakse alati võrdselt. 
Millist neist ühiskondlikest põhiväärtustest (vabadus; õiglus; turvalisus; edukus või rahu) 
olulisemaks peetakse, sõltub ilmselt suuresti nii inimeste ühiskondlik-poliitilistest veendumus- 
test kui ka ühiskonna sotsiaal-majanduslikust situatsioonist. 
Inimeste väärtushinnangud ja käitumismallid on kindlasti väga tugevalt mõjutatud kultuuri- 
situatsioonist selle kõige laiemas tähenduses. Suuresti olenevad inimeste väärtushinnangud ja 
käitumismallid ka religioossetest veendumustest või vähemalt nn religioossest eetikast. 
Protestantliku maailmakäsitlusega on seotud inimese loomupärane püüd olla teistest parem. 
Individuaalset vabadust peetakse traditsiooniliselt turumajandusliku ühiskonna suurimaks 
väärtuseks. Kuid kahtlemata esineb ka situatsioone, kus tuleb individuaalset vabadust piirata 
ühiskonna kui terviku stabiilsuse ja arengu huvides. 
Ühiskonnapoliitilisi eesmärke ja nende saavutamist käsitletaksegi tavaliselt ühiskonna 
eksisteerimise aluste ja põhiväärtustena. Ühiskonna üldisemad eesmärgid fikseeritakse riikide 
põhiseadustes ja neid püütakse saavutada ning kindlustada vastavalt iga riigi konkreetsetele 
võimalustele, eelkõige muidugi vastavalt majanduslikele võimalustele. 
Ilmselt peab ühiskond mingil kombel kokku leppima, kas riik peab taotlema esmajoones 
majandusliku või sotsiaalse heaolu kasvu. Ja kui mõlemat, siis mis vahekorras ning kuidas neid 
kahte paljuski erinevat heaolu üldse mõõta ja suurendada. 
Juba aastaid on püütud leida viisi, kuidas mõõta ühiskonna heaolu. 2011. aasta mais avaldas 
OECD parema elu indeksi ning oktoobris raporti „Kuidas elu läheb?“, mis on 2009. aastal 
ilmunud Stiglitz-Sen-Fitoussi heaolu kontseptsiooni edasiarendus. 
Heaolu on mitmedimensiooniline, hõlmates keskkonda, majandust ja sotsiaalelu. OECD kasutab 
heaolu mõistet üldistusena, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ja jätkusuutlikkuse 
näitajad. Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole 
mitte ainult see, millised on tegelikud  elamis - ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas 
inimesed ise oma elukvaliteeti tajuvad ning hindavad. 
Inimese heaolu sõltub järgmistest teguritest:  Elukvaliteet  
o Tervis
o Töö- ja pereelu ühitamine
o Haridus
Kogukond
o Turvalisus
o Keskkond
o Valitsemine ja kodanikkond o Subjektiivne heaolu 
Materiaalsed elamistingimused o Sissetulek 
o Elamumajandus 
o Töökoht
Heaolu kindlustab neli ressurssi: 

Loodusvara 

Majanduslik kapital 

Inimkapital 

Sotsiaalne kapital
Viimastel aastatel on palju arutletud õigluse ja vabaduse ratsionaalse vahekorra üle. 
Väidetakse, et vabadus on ohtlik asi ja võib ulatuda GULAG-ist kaoseni. Vene 
majandusteadlased väidavad, et 1917. aastal ohverdati vabadus võrdsuse nimel aga 1991. 
aastal õiglus vabaduse nimel. Mõnede arvates on aga hoopis Hiina leidnud ratsionaalse 
õigluse ja vabaduse vahekorra. 
1.7.2. Majanduspoliitilised eesmärgid 
Lähtudes majandusliku heaolu maksimeerimise püüdlustest, taanduvad 
majanduspoliitilised ees- märgid tavaliselt järgmistele põhieesmärkidele (Raudjärv, 1995,
lk 70–72): 
täielik või vähemalt suhteliselt kõrge tööhõive; 

hindade stabiilsus või vähemalt suhteliselt madal inflatsioon; 

maksebilansi tasakaal või vähemalt selle väiksem puudujääk; 

majanduskasv ja optimaalne varustatus hüvistega; 

keskkonnakaitse; 

jaotamise õiglus. 
Tööhõive eesmärgi püstitamisel lähtutakse asjaolust, et töötute ja tõrjutute suur osakaal 
ühiskonnas pidurdab majanduse arengut. Praegu ei  arva  küll enam isegi 
ametiühinguliidrid, et tööpuudust oleks võimalik täielikult likvideerida. Euroopas on 2% 
inimestest vaimselt alaarenenud, 5% psühhopaadid ja 10% sotsiopaadid. Sellest 17%-st 
arvatakse 12% olevat põhimõtteliselt tööle rakendatavad (kõlblikud). Aga muidugi mitte 
igal pool – vaevalt küll suurtootmises, avalikus sektoris jne. Paljud neist ei soovi ju kella 
järgi tööl käia, ülemuse sõna kuulata jne. Tõeliseks õnnistuseks selliste inimeste 
tööhõivele on kiiresti arenev IT valdkond, kus paljud kõrge IQ-ga psühhopaadid ja 
sotsiopaadid rakendust leiavad. Vähemal määral mahub selliseid inimesi ka igat sorti 
vabakutselisteks. Tööhõive tagamiseks ülejäänutele sellest 12%-st soodustatakse 
riiklikult kõigiti (mitmetes valdkondades majan- duslikult tihti võrdlemisi ebaefektiivse) 
väikeettevõtluse arengut. Väike  kollektiiv  ja paindlik töörežiim sobib ju hästi sellistele 
probleemsetele persoonidele. Aga 5% inimeste tööst eemalhoidmine on riigile-
ühiskonnale üldjuhul siiski odavam, kui nende töö juurde laskmine. 
Tööhõive probleem pole uus. Töötute ja hulkurite olemasolu on valitsejatele alati muret 
valmistanud. Juba 1530. aastal allkirjastas Inglismaa kuningas Henry VIII seaduse 
hulkurite kohtlemise kohta, mis nägi ette ihunuhtluse, endisesse elukohta tagasisaatmise, 
parema kõrva ära lõikamise või koguni üles poomise. Ilmselt keerati vint siiski üle ja 
hukkamise asemel hakati otsima muid meetodeid – näiteks kohustust nõustuma iga 
pakutud töökoha ja palgaga. Tänapäevase süsteemsed vahendid tööpuudusega 
võitlemiseks pärinevad 1870. aastatest, kui hakati looma sotsiaalkindlustussüsteeme. 
Mitmel pool seati sisse kohustuslik töötuskindlustus, Inglismaal näiteks juba 1911. aastal.
Esialgu oli eesmärk tagada töötutele hädapärane elatis. Pärast II maailmasõda sai selliste 
süsteemide eesmärgiks aga tagada ka tööturult lahkunud inimestele võimalikult 
samasugune elukvaliteet, nagu neil oli enne. 
Majanduspoliitika kujundamisel ja suunamisel tuleb üheaegselt silmas pidada õige 
paljusid majanduspoliitilisi eesmärke. Enamasti klassifitseeritakse neid järgmiselt: 
o
stabilisatsiooni eesmärk (tööhõive; hinnataseme stabiilsus); 
o
kasvu eesmärk (sissetuleku kasv elaniku kohta; avalike hüviste pakkumise 
kasv); 

struktuuri eesmärk (pakkumise paindlikkuse suurendamine; regionaalsete erinevuste 
tasa- kaalustamine); 

jaotuseesmärk (õiglane rikkuse jaotus; stiimulid majandusarenguks).
Majanduses on asjad põhimõtteliselt samamoodi kui meditsiinis. Haiglas ei  sure  patsient 
paha- tihti mitte selle haiguse tõttu, mida tal hoolsalt, intensiivselt ja isegi võrdlemisi 
edukalt ravitakse, vaid hoopis mingite kõrvalmõjude-komplikatsioonide tõttu. 

Vasakule Paremale
Majanduspoliitika #1 Majanduspoliitika #2 Majanduspoliitika #3 Majanduspoliitika #4 Majanduspoliitika #5 Majanduspoliitika #6 Majanduspoliitika #7 Majanduspoliitika #8 Majanduspoliitika #9 Majanduspoliitika #10 Majanduspoliitika #11 Majanduspoliitika #12 Majanduspoliitika #13 Majanduspoliitika #14 Majanduspoliitika #15 Majanduspoliitika #16 Majanduspoliitika #17 Majanduspoliitika #18 Majanduspoliitika #19 Majanduspoliitika #20 Majanduspoliitika #21 Majanduspoliitika #22 Majanduspoliitika #23 Majanduspoliitika #24 Majanduspoliitika #25 Majanduspoliitika #26 Majanduspoliitika #27 Majanduspoliitika #28 Majanduspoliitika #29 Majanduspoliitika #30 Majanduspoliitika #31 Majanduspoliitika #32 Majanduspoliitika #33 Majanduspoliitika #34 Majanduspoliitika #35 Majanduspoliitika #36 Majanduspoliitika #37 Majanduspoliitika #38 Majanduspoliitika #39 Majanduspoliitika #40 Majanduspoliitika #41 Majanduspoliitika #42 Majanduspoliitika #43 Majanduspoliitika #44 Majanduspoliitika #45 Majanduspoliitika #46 Majanduspoliitika #47 Majanduspoliitika #48 Majanduspoliitika #49 Majanduspoliitika #50 Majanduspoliitika #51 Majanduspoliitika #52 Majanduspoliitika #53 Majanduspoliitika #54 Majanduspoliitika #55 Majanduspoliitika #56 Majanduspoliitika #57 Majanduspoliitika #58 Majanduspoliitika #59 Majanduspoliitika #60 Majanduspoliitika #61 Majanduspoliitika #62 Majanduspoliitika #63 Majanduspoliitika #64 Majanduspoliitika #65 Majanduspoliitika #66 Majanduspoliitika #67 Majanduspoliitika #68 Majanduspoliitika #69 Majanduspoliitika #70 Majanduspoliitika #71 Majanduspoliitika #72 Majanduspoliitika #73 Majanduspoliitika #74 Majanduspoliitika #75 Majanduspoliitika #76 Majanduspoliitika #77 Majanduspoliitika #78 Majanduspoliitika #79 Majanduspoliitika #80 Majanduspoliitika #81 Majanduspoliitika #82 Majanduspoliitika #83 Majanduspoliitika #84 Majanduspoliitika #85 Majanduspoliitika #86 Majanduspoliitika #87 Majanduspoliitika #88 Majanduspoliitika #89 Majanduspoliitika #90 Majanduspoliitika #91 Majanduspoliitika #92 Majanduspoliitika #93 Majanduspoliitika #94 Majanduspoliitika #95 Majanduspoliitika #96 Majanduspoliitika #97 Majanduspoliitika #98 Majanduspoliitika #99 Majanduspoliitika #100 Majanduspoliitika #101 Majanduspoliitika #102 Majanduspoliitika #103 Majanduspoliitika #104 Majanduspoliitika #105 Majanduspoliitika #106 Majanduspoliitika #107 Majanduspoliitika #108 Majanduspoliitika #109 Majanduspoliitika #110 Majanduspoliitika #111 Majanduspoliitika #112 Majanduspoliitika #113 Majanduspoliitika #114 Majanduspoliitika #115 Majanduspoliitika #116 Majanduspoliitika #117 Majanduspoliitika #118 Majanduspoliitika #119 Majanduspoliitika #120 Majanduspoliitika #121 Majanduspoliitika #122 Majanduspoliitika #123 Majanduspoliitika #124 Majanduspoliitika #125 Majanduspoliitika #126 Majanduspoliitika #127 Majanduspoliitika #128 Majanduspoliitika #129 Majanduspoliitika #130 Majanduspoliitika #131 Majanduspoliitika #132 Majanduspoliitika #133 Majanduspoliitika #134 Majanduspoliitika #135 Majanduspoliitika #136 Majanduspoliitika #137 Majanduspoliitika #138 Majanduspoliitika #139 Majanduspoliitika #140 Majanduspoliitika #141 Majanduspoliitika #142 Majanduspoliitika #143 Majanduspoliitika #144 Majanduspoliitika #145 Majanduspoliitika #146 Majanduspoliitika #147 Majanduspoliitika #148 Majanduspoliitika #149 Majanduspoliitika #150 Majanduspoliitika #151 Majanduspoliitika #152 Majanduspoliitika #153 Majanduspoliitika #154 Majanduspoliitika #155 Majanduspoliitika #156 Majanduspoliitika #157 Majanduspoliitika #158 Majanduspoliitika #159 Majanduspoliitika #160
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 160 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-11-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 56 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor studentin123 Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

thumbnail
30
docx

Majandussotsialoogia eksami materjal

Majandus ühiskonnas Sotsiaalteadused – moderniseeruva ühiskonna “leiutis” (mõiste “sotsioloogia” – Auguste Comte, ca 1840) 18.-19.saj -> distsipliinide-vaheliste piiride hägusus 20. saj -> süvenev spetsialiseerumine 21. saj -> vajadus suurema integreerituse järele (interdistsiplinaarsus) ÜHISKOND - sotsiaalsete suhete ja interaktsioonide süsteem (struktuur), mis seob indiviide, kellele on omane ühine kultuur ja kes end selle ühiskonnaga samastavad (identiteet)  piirid ja territoorium  institutsioonid  reproduktsioon  poliitiline ja majanduslik organiseeritus  võimusuhted ja -hierarhiad SOTSIAALNE STRUKTUUR - sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised püsivad seosed ja interaktsioon; võimaldab määratleda indiviidi/grupi positsiooni ja staatust sotsiaalses süsteemis (nt ühiskond, organisatsioon, perekond jm sotsiaalsed kooslused)  sots

Majandussotsioloogia
thumbnail
46
docx

Sissejuhatus kõrgkooli õppesse eksami materjalid

Sissejuhatus kõrgkooli õpingutesse EKSAM ÕKE 1. Õppekorralduseeskiri (edaspidi: eeskiri) on Tartu Ülikoolis (edaspidi: ülikool) tasemeõppe õppetööd reguleeriv põhidokument, mis reguleerib ülikooli õppetöö korraldamisega seotud tegevust, kehtestab ühtse õppetöö korraldamist puudutava regulatiivse raamistiku ning sätestab õppekorralduslikud pädevusvaldkonnad. Eeskirja järgimine on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele. (ÕKE on õppetööd reguleeriv dokument, mis reguleerib õppetöö korraldust. See on  kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele.) 7. Ülikoolis on tasemeõppes võimalik õppida üliõpilase, külalisüliõpilase ja eksternina. (Ülikoolis on võimalik õppida, üliõpilase, külalisüliõpilase ning eksternina) 8. Üliõpilane on isik, kes on immatrikuleeritud ülikooli tasemeõppe õppekavale. Välisüliõpilane on üliõpilane, kellel ei ole Eesti kodakondsust, pikaajalise el

Ainetöö
thumbnail
10
doc

Tööõiguse, tööohutuse ja töötervisehoid 1. kt kordamisküsimused

1. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus, reguleerimisvaldkond, kelle suhtes rakendub; TTOS sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate. Töötaja tervise ja töövõime säilitamine ning edendamine; Töökeskkonnajapraktilisetöötegemiseparandamine tagamaks, et see soodustab ohutust ja tervishoidu; Töökorralduse ja töökultuuri arendamine suunas, mis toetab töötervishoidu ja tööohutust ning ühteaegu edendab positiivset sotsiaalset kliimat ning ladusat tööd, mis aitab tõsta ettevõtte tootlikkust. 1. Töötajate töövõime säilitamise eesmärk riigi ja ettevõtte tasandil; Töösuhteid reguleeriv seadusandlus Eestis; •Töölepingu seadus; •Tööleping, töövõtuleping ja käsundusleping - erinevused; •Töölepingu tingimused; •Tähtajaline tööleping; •Töötasu; • Töö- ja puhkeaeg; • Puhkused; • Leppetravid; •Materiaalne vastutus; •Töölepin

Tööõigus
thumbnail
10
docx

Majandus. Linn. Ühiskond

TSS0004 Majandus.Linn.Ühiskond. TTÜ, kevad 2019 Olulisemad mõisted/teemad kirjalikuks arvestustööks valmistumisel (põhimõistete test, 25 p). Testi kestus: 45 min. Toimumisajad ja registreerumine on avalikustatud ÕISis Õppematerjalid: loengumärkmed, õpik A.Giddens, P.Sutton ”Sociology”, vt ka soovitusi loengumärkmete lõpus. Mõisted on grupeeritud vastavalt loengutele/loengumärkmetele Moodle’s, kuid tasub meeles pidada, et suurt osa mõisteid on kasutatud ka teistes loengutes ja kindlasti seminarides! 1. Sotsioloogiline kujutlusvõime (C.W.Mills) Ühiskond Sotsiaalne struktuur - sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised püsivad seosed ja interaktsioon; võimaldab määratleda indiviidi/grupi positsiooni ja staatust sotsiaalses süsteemis (nt ühiskond, organisatsioon, perekond jm sotsiaalsed kooslused) Kultuur ja selle komponendid - ühiskonnaliikmetele iseloomulik eluviis (sh väärtused ja normid), koos nende poolt l

Ühiskonnaõpetus
thumbnail
28
pdf

füüsika geomeetriline optika

TARTU ÜLIKOOL Tartu Ülikooli Täppisteaduste Kool Geomeetriline optika Koostanud Henn Voolaid ja Urmo Visk Tartu 2007 c 2007 Henn Voolaid, Urmo Visk c 2007 Tartu Ülikooli Teaduskool Geomeetriline optika 1 Sissejuhatus Geomeetriline optika ehk kiirteoptika on optika osa , kus valguse levimist kirjeldatakse valguskiirte abil, milleks on ristsirged valguse lainepinnale (pinnanormaalid). Võib ka öelda, et kiir on joon, mis näitab valgusenergia levimise suunda. Geomeetrilises optikas käsitletakse valgust sirgjooneliselt levivana, ükskõik kui väikestest avadest see läbi läheb. Teiste sõnadega, geo- meetrilises optikas loetakse valguse lainepikkus λ = 0 ja seetõttu pole vaja difraktsiooni või interferentsi arvestada. Geomeetrilise op- tika ülesandeks on eseme kujutise leidmine pärast optilise süsteemi läbimist. Optiliseks süsteemiks võivad olla igasugused detailid, kus valguskiir peegeldub või murdub. M

Optika
thumbnail
17
docx

PÕLLUMAJANDUSTAIMED II KORDAMISKÜSIMUSED

PÕLLUMAJANDUSTAIMED II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Süstemaatika, taksonoomia ja nomenklatuur. Olemus, taksonoomilised rühmad ning nomenklatuuri alused. Binaarne nomenklatuur, peamiste taksonoomiliste ühikute nimetamisviis. Süstemaatika on arengulooline teadus, mille meetodeid kasutatakse erinevates valdkondades (näit. keeleteaduses). Kasutusel paralleelselt biosüstemaatikaga. Süstemaatika põhiühik: liik (species). Kõiki nii varem esinenud kui ka praegu elavaid organisme peetakse kuuluvaks mingi liigi koosseisu. Olemas on: - liigist kõrgemaid rühmi - madalamaid rühmi Taksoniteks nimetatakse liike, neid ühendavaid kõrgemaid klassifitseerimisastmeid ja liigisiseseid astmeid. Taksonite kategooriad: - Takson kui süstemaatika kategooria, hierarhilise liigitamise järku (süstematiseerimise teoreetiline alus) - Takson kui organismide kogum Klassifitseerimine e süstematiseerimine: Organismide taksoniteks ühendamine Liigisises

Botaanika
thumbnail
3
doc

Juhtimisstiilid ülevaade

Alas, R. 2005. Personalijuhtimine. Külim kirjastus Alas, R. 2008. Juhtimise alused Autokraatne stiil: juht delegeerib vähe. Võim on juhi käes ja juhtimisküsimused lahendab ta ainuisikuliselt, vastutavad aga alluvad. Alluvate tegevus on täieliku kontrolli all, juht sekkub igasse asja. Alluvate mõjutamiseks kasutatakse ähvardusi ja karistusi. Sellepärast nad kardavad eksida. Juht eeldab, et kõik töötajad on laisad ja püüavad teha vähem tööd, kui oleks vaja. Paljude miinuste juures on sellel juhtimisstiilil ka eelised: kiire otsustamine, alluvad võivad olla vähekompetentsed ja nad tunnevad end kindlamana, sest et täpselt teavad, mida neist oodatakse. (Alas...1999) Autor leiab, et antud juhtimisstiil välistab koostöö alluvate ja juhi vahel ning see on puudus, sest alluvad ei saa antud juhul juhtimisel kaasa rääkida. Samuti juht ei saa teada ja näha kõike, mis organisatsiooni sees toimub, seega võib tekkida olukord, et juht langetab

Kvaliteedi ja protsessijuhtimine
thumbnail
48
docx

Geneetika I ja II KT

Geneetika I ja II KT 1. Mis on komplimentaarsus? Molekulide või nende osade struktuuri ruumiline vastavus, millel põhinevad molekulide vastastikune äratundmine ja eriomane seondumine (lämmastikualused: A-T(U) ja G-C on komplimentaarsed. A saab paarduda vaid teiste lämmastikalustega, millega moodustuvad 2 vesiniksidet (T ja U-ga). C saab moodustada 3 vesiniksidet vaid G-ga. 2. Millest koosneb DNA? DNA on polümeer, mille elementaarlülideks on nukleotiidid. Nukleotiidid on polümeerid, mis koosnevad omakorda keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappe jääkidest. Harilikult koosneb DNA adeniinist (A), guaniinist (G), tsütosiinist (C) ja tümiinist (T). 3. Kaksikahelalise DNA ehitus DNA esineb tavaliselt kaheahelalise struktuurina, mille mõlemad otsad on kokku keeratud, et moodustada iseloomulikku kaksikheeliksit. Iga DNA ahel on kokku pandud nelja tüüpi nukleotiididest (A, G, C, T). Nende nukleotiidide vahelisel interaktsioonil tekivad fo

Geneetika




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun