Majandussotsialoogia eksami materjal (0)

Majandus ühiskonnas Sotsiaalteadused – moderniseeruva ühiskonna “leiutis” (mõiste “sotsioloogia” – Auguste  Comte, ca 1840)  18.-19.saj -> distsipliinide-vaheliste piiride hägusus  20. saj -> süvenev spetsialiseerumine  21. saj -> vajadus suurema integreerituse järele (interdistsiplinaarsus)  ÜHISKOND - sotsiaalsete suhete ja interaktsioonide süsteem (struktuur), mis seob 
indiviide, kellele on omane ühine kultuur ja kes end selle ühiskonnaga samastavad  (identiteet)   piirid ja territoorium   institutsioonid   reproduktsioon   poliitiline ja majanduslik organiseeritus   võimusuhted ja -hierarhiad  SOTSIAALNE STRUKTUUR  - sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised 
püsivad seosed ja interaktsioon; võimaldab määratleda indiviidi/grupi positsiooni ja staatust  sotsiaalses süsteemis (nt ühiskond, organisatsioon, perekond jm sotsiaalsed kooslused)   sotsiaal-majanduslik struktuur,   institutsionaalne,  tähendusstruktuurid  Sotsiaalne struktuur vs tegutseja I -> Strukturalistlik lähenemine, ehk – struktuur 
määrab!  Nt Durkheim (1858-1917) – sotsiaalsed faktid  Durkheim’i käsitlus suitsiidist “Le Suicide” (1897): põhjused sotsiaalsed, mitte  individuaalsed:   Egoistlik suitsiid – madal integratsioon (äralõigatus ühiskonnast, nt vanurid)   Altruistlik – üle-integreeritus (sotsiaalse kontrolli mehhanismid, nt religioossed, 
poliitilised põhjused - nn enesetaputerroristid)   Anoomiline – madal regulatsiooni aste (anoomia – olukord, kus vanad normid ei 
kehti ja uusi veel pole)  Sotsiaalne struktuur vs tegutseja II  -> Interaktsionalism (E.Goffmann), 
fenomenoloogia (A.Schutz), etnometodoloogia (H. Garfinkel) -> indiviidi tasand loeb! 


 Sotsiaalsed faktid on loodud ühiskonnaliikmete poolt, tähenduseloome protsessis;   Suur osa igapäevakäitumisest põhineb rutiinsel kogemusel, seda tajutakse  enesestmõistetavusena, ometi on see sotsiaalselt (taas)loodud igapäevastes 
interaktsioonides  Sotsiaalne struktuur vs tegutseja III -> Teooria praktikast (P.Bourdieu), 
strukturatsiooniteooria (A.Giddens)   vastasmõju struktuuri ja tegutseja vahel   struktuur loob nii võimalused kui piirangud, indiviidid muudavad ja taastoodavad neid oma tegevusega   struktuuri mõju avaldub nii indiviidi-väliselt kui internaliseerituse kaudu (kuidas  indiviid „väliseid“ piiranguid ja võimalusi mõtestab)   dünaamiline, ajas muutuv  KULTUUR - ühiskonnaliikmetele iseloomulik eluviis (sh väärtused ja normid), koos nende 
poolt loodud materiaalsete väärtustega   edastatakse järeltulevatele põlvkondadele   muutuv sotsiaalses aeg-ruumis   sisemine heterogeensus: sotsiaalsete gruppide eristumine hoiakute, uskumuste, 
kommete, maitsete jne baasil  Majanduskultuur - veendumused, hoiakud ja väärtushinnangud, mis kujundavad 
üksikisikute, organisatsioonide ja institutsioonide majanduslikku tegevust  KULTUURI KOMPONENDID   väärtuseline - väärtussüsteemid   normatiivne (normid) - ettekirjutused käitumise kohta, tulenevad tavadest, 
kommetest, õigusnormidest, seadustest; käitumis- ja tegevussüsteemid   keel, märgid ja sümbolid - keel kui kultuuri edastaja, säilitaja, konstrueerija, 
kujundaja; märgid ja sümbolid - esindavad ühiskonnas omaks võetud sotsiaalselt  tähenduslikku toimingut või objekti   kognitiivne – tähendussüsteemid, inimtegevuse mittemateriaalsed produktid, mis  on materialiseerunud kirjasõnas, jooniste, fotode, filmide jne. kujul   esemeline ehk materiaalne - asjad ja nende kasutusviisid  VÄÄRTUSED - indiviidi või grupi arusaamad sellest, mis on ihaldusväärne, sobiv, õige, vale   abstraktsed ideaalid ja moraalipõhimõtted;   afektiivsed (emotsioonid), motiveerivad tegevust; 


 väärtushierarhiad   suhteliselt kestvad   tugevalt seotud kindla kultuuriga;  NORMID   käitumisreeglid, mis peegeldavad / kehastavad väärtusi;   reguleerivad käitumist igapäevaelus, situatiivselt;  informaalsed ja formaliseeritud (nt seadus);  sotsiaalse kontrolli mehhanism – sanktsioonid (nii positiivsed kui negatiivsed)  MITTEMATERIAALNE KULTUUR – uskumused, väärtused, normid, keel, organisatsioonid, 
institutsioonid  MATERIAALNE KULTUUR – tähendusrikkad füüsilised objektid:   Sotsiaalsete funktsioonide kandmine (nt kingid)   Sotsiaalsete tegevuste ja suhete reguleerimine   Inimtegevusele sümbolilise tähenduse omistamine (Woodward, 2007)  NB! Piirid materiaalse ja mittemateriaalse kultuuri vahel on hägusad  SOTSIALISEERUMINE – isiksuse kujunemise protsess, mille käigus omandatakse  ühiskonnale või grupile omaseid väärtusi, norme, hoiakuid, käitumisstandardeid;  Eluaegne protsess:   Primaarne sotsialiseerumine: lapsepõlv (pere, kool)  Sekundaarne sotsialiseerumine: hilisemad mõjutajad elukäigu jooksul  SOTSIALISEERUMISE AGENDID: Perekond; Kaaslased (vanus, huvid, staatus jne – 
erinevates elufaasides); Institutsiooonid ja organisatsioonid, sh haridussüsteem; Meedia  SOTSIAALSED ROLLID – käitumisnormide ja -praktikate kogum ja sotsiaalsed ootused, mis 
seostuvad kindla sotsiaalse positsiooniga  rollikogum (nt arst kui professionaal, kolleeg)  rolliootused  rollikonfliktid – kui inimese üks roll on vastuolus teis(t)ega, nii rollidevahelised kui 
rollisisesed  IDENTITEET  indiviidi teadmine selle kohta, kes on tema ise ja kes on teised indiviidid; 


 sotsiaalselt loodud ja kujundatud läbi indiviidide-vahelise interaktsiooniprotsessi;   individuaalsed ja personaalsed; kollektiivsed ja sotsiaalsed; alati üksteisega  seotud;   seotud samastumise ja eristumisega sotsiaalses interaktsioonis: individuaalsus, unikaalsus vs kuuluvus  IDENTITEETIDE konstrueerimine: Me identifitseerime iseennast → me identifitseerime  teisi indiviide → teised indiviidid identifitseerivad meid → me identifitseerime iseennast → ...  R. Jenkins (2010) „ ... mida teised inimesed arvavad meist on sama oluline kui see, mida  arvame iseendast“  IDENTITEEDI ERI VORMID:   primaarsed / esmased identiteedi vormid - omandatakse varajases 
elustaadiumis, nt sooline identiteet, rahvuslik identiteet   sekundaarsed / teisesed identiteedi vormid - sotsiaalse staatuse ja sotsiaalsete 
rollidega seotud identiteedid, mis on seotud indiviidi sotsiaalsel staatusel põhineva  positsiooniga ja ametialaste rollidega  Identiteedid on muutuvad, kuna indiviidi erinevad rollid muutuvad  Kapitalide käsitlus KAPITAL – ressurss, mis on mobiliseeritav eesmärgi saavutamiseks (Jenkins 2009)  INIMKAPITAL - mõtestatav nii indiviidi kui grupi/ühiskonna tasandil (mikro-, meso-, 
makrotasandil)  Gary Becker (1950’; 1964): kapital, mis ei ole selle ‘kandjast eraldatav:   Haridusjaoskused  tervis(kehalisedomadused)   motiveeritusjaväärtused  SOTSIAALNE KAPITAL – teatud aja jooksul omandatud väärtustatud oskuste, teadmiste ja 
suhete kogum (E. M. Meyerson (1994)  Sotsiaalse kapitali omamisest saadav kasu oleneb varasematest investeeringutest selle 
kapitali loomisesse ja säilitamisesse (Johanson & Uusikylä 1998)  Võime tagada ‘kasu saamine’, ‘tulu’ tänu liikmelisusele sotsiaalsetes võrgustikes vm 
sotsiaalsetes struktuurides. (La Grange & Yip Ngai Ming 2001)  Sotsiaalse võrgustiku kaudu ligipääsetavad ressursid ja nende mitmekesisus; ei ole inimese 
vahetu omand, vaid suhete ja nende mobiliseerimise kaudu kasutatavad ressursid (info ja  sotsiaalsed vahetussuhted, staatus, identiteet). (Lin 2001)  Sotsiaalse kapitali käsitluste rõhuasetused: 


 indiviidi tasandil - juurdepääs ressurssidele ja selle seos tegutsemisvõimalustega (nt 
M. Granovetter 1973)   kollektiivse organiseerituse, sotsiaalsete gruppide ja sotsiaalse struktuuri 
iseloomustajana – sotsiaalne kapital kui ‘sotsiaalne liim’; sotsiaalne kapital  inimkapitali kujundajana (nt J. S. Coleman 1988; R. Putnam 2000)  Sotsiaalse kapitali kasulikkust määrab nii suhete hulk kui suhete olemus ja kvaliteet:   Tihedus/suletus ... avatus/laiaulatuslikkus (Lin 2011)  Tugevad sidemed ... nõrgad sidemed (Granovetter 1973)  ‘Siduvkapital’ ... ‘sild-kapital’(Putnam2000) Tihedad / tugevad sidemed – ‘siduv kapital’:   Vastastikususe printsiip - normid, mis toetavad kollektiivset tegevust 
(organiseerumist) liikmete ühistes huvides (Coleman 1988)   Usalduslikud (vabatahtlikud) koostöösidemed üksikindiviidide vahel (civic virtue) 
(Putnam 2000)   Põhineb teatud välistatusel (Putnam 2000)   Homogeensetel sidemetel põhinev sotsiaalne solidaarsus ja sotsiaalne kontroll   Sageli iseloomustab lähedasi suhteid (nt pere- ja sugulussidemed, 
etnilised/immigrant-grupid)  Avatud/nõrgad sidemed - ‘sild-kapital’:   Nõrgad sidemed avardavad võimalusi uuele informatsioonile ligipääsuks (‘The  strength of weak ties’, Granovetter 1973)   Uued ettevõtlusvõimalused: struktuursed „tühimikud“ ja nende sildamine,  informatsiooni ja kontrollipositsiooni kaudu (Burt 1992)   Põhineb kaasamisel (Putnam 2000)   Heterogeensemad ressursid   Põgusamad, instrumentaalsemad suhted   Konkurentsieelise loomine turuvahetuses  KUIDAS TAGADA SAAVUTUSLIKKUS (EESMÄRK/TULU/KASU)  - INDIVIDUAALNE SUUTLIKKUS +  STRUKTUURSED TINGIMUSED (VÕIMALUSED JA PIIRANGUD)  INDIVIDUAALNE SUUTLIKKUS – Loomingulisus; Riskijulgus; Teadmised/Oskused;  Kujutlusvõime; Oskus formeerida meeskonda; Auahnus; Tegevusvabaduse tunnetus 
ärimaailmas + STRUKTUURSED TINGIMUSED: VÕIMALUSED, PIIRANGUD, VÄÄRTUSED 


Kapitalide kompleksne käsitlus (Pierre Bourdieu ‘Teooria praktikast’) Võtmemõisted – Habitus; Kapitalid; Väli  Sotsiaalne ruum  Sümboliline kapital - Sümboliline võim  ‘Duaalsuse tees’; ‘Improvisatsiooni tees’; ‘Konverteeritavuse tees’; ‘Kultuurikesksuse tees’  Habitus   Aristoteles (4. saj eKr.) hexis (kr. k.) – intellektuaalne ja moraalne olemuslikkus 
[loomuomane, harjumuslik, mõistuspärane]   Aquino Thomas (13.saj) – habitus (ld. k.) – kunst, teadus, mõistmine, filosoofiline 
tarkus   Pierre Bourdieu (1930-2002) – habitus (ld.k.) – hoiakute süsteem, mis osutab olemise 
viisile, eelhäälestatusele, tendentsile, kalduvusele käituda/tegutseda/toimida teatud  viisil mistahes inimtegevusväljal teatud ajas ja ruumis.  ‘Duaalsuse tees’   Habitus – teoreetiline mõiste, mis märgistab tegutseva subjekti ja struktuurse 
keskkonna duaalse (vastasmõju) suhte olemust.   Habitus positsioneerib tegutseva subjekti sotsiaalsetes suhetes tegevusväljal.   Habitus osutab tegutsevate subjektide erinevatele hoiakutele ja suutlikkusele  tegutseda antud struktuurses keskkonnas   Habituse (operatsionaliseeritult: suutlikkuse) kujundavad:  o individuaalses ja kollektiivses (ajaloolises) kogemuses/praktikas (sotsiaalne 
teekond/trajektoor) omandatud ja pidevalt omandatavad kapitalid (maht, 
struktuur ja olemus), mis kujundavad hoiakuid tegutsemiseks ja, mis  aktualiseeruvad konkreetsete suhete tasandil tegutsemisväljal 
käitumisstrateegiatena.  Põhikapitalid – majanduslik kapital; kultuuriline kapital; sotsiaalne kapital; sümboliline 
kapital  Majanduslik kapital – erinevas vormis omatav majandustegevuses potentsiaalselt 
realiseeritav ressurss (‘vaba raha’, investeeritav kapital, materiaalsed väärtused/  asjad/ kinnisvara jm)   Kultuuriline kapital – erinevatel tegevusväljadel (perekond, haridus, töö,  harrastused jm) omandatud teadmised, väärtused, maitsed, eelistused (kehastunud, 
objektiveeritud, institutsionaliseeritud) (nt alaliigid: infokapital; akadeemiline kapital,  loomingulisus jm)   Sotsiaalne kapital – kogu sotsialiseerumisprotsessis antud eluetapiks kujunenud  suhted, sotsiaalne ringkond/võrgustik (nt perekond, sõbrad, kolleegid, tuttavad jt); 
sageli teisi kapitali liike vahendav kapital (nt alaliik: poliitiline kapital)   Sümboliline kapital – formeerub antud ajas ja sotsiaalsete suhete kontekstis 
(tegevusväljal, sotsiaalses/ professionaalses/ subkultuuri grupis, ühiskonnas)  tunnetatud ja tunnustatud/ väärtustatud põhikapitalil (kapitalidel)  Sümboliline kapital – sümboliline võim (tunnustatud positsioon tegutsemiseks, mõjutsooni kujundamiseks, huvide realiseerimiseks, identiteedi konstrueerimiseks) 


 ‘Ikoonilise murrangu’ ajastul – kesksel kohal visuaalselt jälgitavad materialiseerunud 
sümbolite ja identiteedi konstrueerimise vastasmõjusuhe . Nt eluasemeväljal:  identiteedi konstrueerimine elamisviisi kujundamise protsessis – erinevatele 
eeldatavatele elamisviisidele (kui elustiili ühele tahule) orienteeruvad residentaalsed  (kinnisvara) turud;  Individuaalne suutlikkus - tõlgendatav kõikide (põhi)kapitalide koostoimena, mitte vaid  sotsiaalse kapitali omamise kaudu!   Kapitalid esinevad erinevas mahus ja struktuuris (indiviidi, grupi, kogukonna jm  käsutuses)   Kapitale võib teadlikult koguda, eesmärgistatult maksimeerides; osa kapitalidest  omandatakse teadvustamata sotsiaalses kogemuses.   Kapitalide kehtivus, ammendumine – seotud muutustega isiklikus elus ja struktuurses keskkonnas.   Kultuurilise kapitali erilisus – kestvaim liik!  ‘Improvisatsiooni tees’   Muutustega kohanemine/improviseerimisvõime erinev, sest erinev habitus e  individuaalne suutlikkus (kapitalide kooslus indiviidide käsutuses)!   NB! Habitus ei toimi puhta ratsionaalse süsteemina – inimene on emotsionaalne  olevus! Habitus - kestvate, kuid teisenevate hoiakute süsteem, struktureeritud ja struktureerivad  struktuurid, millele on iseloomulik tekitada ja korrastada inimtegevust ning, mis võimaldab 
sotsiaalsele kogemusele tuginedes kohaneda muutustega isiklikus elus ja struktuursete  muutustega teatud tegutsemisväljal grupis, kogukonnas, ühiskonnas.  Habitus ja väli   Habitus – kui kehastunud sotsiaalsus, tunneb end “koduselt” igal väljal, millel on 
tegutseva subjekti jaoks tähendus ja mille vastu ta huvi tunneb (‘mängutunnetus’);  näit. haridus, äri, lähedussuhted jm   Väljasuhted: o pinged, konfliktid, võistlus (konkurents), võitlus uute ja vanade tegutsejate, 
erinevate ideoloogiate, tõekspidamiste vahel;  o tegutsejate suutlikkus sekkuda, osaleda, saavutada; o muutused väljasuhetes, tegutsejate positsioonis.   Habituse ja tegevusvälja duaalne suhe:  o tegevusväli kujundab habitust - tingiv konstruktsioon o habitus osaleb tegevusvälja (suhete) kujundamises - kognitiivne 
konstruktsioon  ‘Konverteeritavuse tees’ - Kapitalid on konverteeritavad erinevate: kapitalide, väljade,  eluetappide, kultuurikontekstide, sotsiaalsete süsteemide vaheliselt  Sotsiaalne ruum 


 abstraktne mõiste tähistamaks sotsiaalse praktika organiseerumist vastavalt 
ühiskonnas kujunenud sotsiaalmajanduslike positsioonide hierarhiale;   habitus – saavutuslikkuse potentsiaal positsioneerumiseks sotsiaalses ruumis  (abstraktse) sotsiaalse ja füüsilise ruumi kokkulangevuse võimalus: nt linnade ebaühtlases  struktuurses arengus - sotsio-ruumilises segregatsioonis, st inimeste erinevas 
paiknemises/kontsentratsioonis elamiskohas vastavalt sotsiaal-majanduslikule staatusele (sh polariseerumine: vaeste ja jõukate linnaosad//pockets of poverty, pockets of wealth)  ‘Kultuurikesksuse tees’  - Sotsiaalset ruumi (struktureeritud hierarhiaid), individuaalseid  ja grupi tasandil positsioneerumise (sh ka sotsiaalse mobiilsuse) võimalusi sotsiaalsetes 
suhetes tuleb tõlgendada iga ühiskonna spetsiifilise kultuuri ja ajaloo praktikas.  Sotsiaalne kihistumine, sotsiaalne tõrjutus ja mobiilsus.  Sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumine - Sotsiaalsete gruppide erinevad  võimalused osaleda sotsiaalsetes suhetes ja tegevustes; erinev ligipääs materiaalsele ja 
sümbolilistele hüvedele (jõukus, võim, tunnustus); inimeste jaotumine kihtidesse  „sotsiaalses hierarhias“ – positsioneerumine sotsiaalses ruumis  Sotsiaalselt stratifitseeritud süsteemid:   Kihistumine sotsiaalsete kategooriate alusel (jõukus, sugu, vanus, religioon)  Individuaalsed eluvõimalused on seotud sotsiaalsete kategooriate asetusega  stratifikatsioonisüsteemis   Sotsiaalsete kategooriate staatus stratifikatsioonisüsteemis muutub aeglaselt,  kristalliseerub ja akumuleerub ajas  Avatud ja suletud stratifikatsioonisüsteemid - Erinevates ühiskondades ei ole ühesugused  võimalused sotsiaalseks mobiilsuseks ja suheteks kihtide vahel Kihtide „distantsi“ institutsionaliseeritus ja põhjused:  Formaliseeritud eristamine (seadused)  nformaalne eristamine („kirjutamata“ normid ja hoiakud)  Struktuursed põhjused (ligipääs haridusele, töökohtadele)  Omistatud staatus – omandatud sünnijärgselt bioloogiliste tunnuste (rass, sugu) või  sotsiaalse positsiooni alusel (perekondlik kuuluvus); enam omane suletud ühiskondadele 
(orjanduslik-, kastiühiskond, apartheid)  Omandatud staatus – tugineb individuaalsel panusel; omane avatud, klassiühiskondadele Meritokraatial põhinev sotsiaalse hierarhia taastootmine: sotsiaalsed positsioonid ja hüved jaotuvad vastavalt panusele (võimekus, ettevalmistus)  Domineeriv sotsiaalse stratifikatsiooni vorm kaasajal – SOTSIAALNE KLASS / KIHT  Suuremastaabilised inimeste grupid, keda iseloomustavad sarnased majanduslikud 
ressursid ja ametipositsioonid, mis mõjutavad vastavalt ka nende elustiili; 


 Klassisüsteem on pidevas muutumises, ei ole piiratud (nt õiguslikul või religioossel 
pinnal) -> klasside vaheliste piiride suhteline hägusus;   Impersonaalsem kui varasemad stratifikatsioonisüsteemid (nt seisuslik ühiskond: 
personaalsed suhted, kohustused, privileegid)   Sotsiaalne mobiilsus - tõenäolisem kui teistes süsteemides;  Max Weberi kolmedimensiooniline klassisüsteem  Jõukus – majanduslikku positsiooni mõjutab tööturupositsioon; omakorda suured erinevused sõltuvalt kvalifikatsioonist, oskustest jms  Staatus – tunnustus, prestiiž, grupile omistatud teiste ühiskonnaliikmete poolt (elustiil,  identiteet); ei ole alati sõltuvuses majanduslikust kapitalist; staatusmarkerid – riietus, 
kõnepruuk, eluase jm -> elustiil;  Võim – kuuluvus gruppidesse ja ühendustesse, suutlikus mõjutada otsuseid ühiskonnas (mh 
sotsiaalne mobiliseerumine oma huvide realiseerimiseks, kaitseks; religioosne kuuluvus vm)  Majanduslik positsioon, staatus ning võimupositsioonid: nii kattumine kui erinevused -> 
kombineerumine -> kompleksne ja mitmetahuline sotsiaalne struktuur  John Goldthorpe – ametipositsioonidel põhinev klassifikatsioon  Klassikuuluvuse ja –positsiooni peamised mõjutegurid:   Turusituatsioon (inimesed)  o Palgatase, tööga kindlustatus, lepingud karjäärivõimalused  -> Materiaalsed 
hüved, üldised võimalused elus   Töösituatsioon/ töösuhted (töökoht)  o autoriteet autonoomsus kontroll -> Töö iseloom, autonoomia ja vabaduse 
määr töökohal  John Goldthorpe’i klassifikatsioonisüsteem :   TEENISTUSKLASS (salariaat (salary), kõrgemad „valgekraed“) o I Tippprofessionaalid, tippjuhid, kõrgemad ametnikud o II Professionaalid, keskastmejuhid   VAHEKLASS (keskklass) o III Madalamad „valgekraed“ – kontoritöötajad, rutiinne kantseleitöö, müük ja 
teenindus o IV Väikeettevõtjad o V Tehnikud, töödejuhatajad („poolenisti sinikraed“)   TÖÖLISKLASS („sinikraed“, füüsiline töö, wages) VI Oskustöölised (osaliselt 
rutiinsed tööd) o VII Lihttöölised  Intersektsionaalsus - mõjukas käsitlus alates 1990test   Erinevate ebavõrdsusvormide ühendumine rõhutab erinevate kategooriate  vastasmõju ja kombineerumist keerukamateks ebavõrdsuse ilminguteks (nt 


maj.positsioon + sugu, rahvus, vanus, seksuaalne orientatsioon, erivajadused, rass, 
jne; nende kombineerumine - midagi muud kui ‘üksikelementide summa’ – seega  võimalikud ‘lahendused’ erinevad)  Rõhutab vajadust ebavõrdsuse kontekstuaalseks käsitluseks, kaasaegse sotsiaalse ja  kultuuriline mitmekesisuse arvestamist (kriitika üldistustele nagu ‘töölisklass’, 
‘naised’ jms)   Kvalitatiivne lähenemine, individuaalsete kogemuste, biograafiate süvitsi käsitlemine  SOTSIAALNE TÕRJUTUS  - protsess, mille tõttu indiviidid ei saa täiel määral ühiskonnas  osaleda  ühiskonna enamusega võrreldes piiratud tingimused (nt kodutus, (maa)elupiirkonna  eraldatus, noorte võimalused tööturule sisenemiseks);   tekitab ühiskondliku osalemise vähenemist, jõuetus- ja pettumustunde süvenemist,  ühiskonnaelust eemaldumist;   kompleksne iseloom (probleemide kuhjumine); struktuursed ja individuaalsed  põhjused; subjektiivne tajumine   mõju ühiskonna toimimisele tervikuna ja integreerituna, solidaarsusele (NB! Seda mõjutab ka jõukamate gruppide enese-eraldamine ülejäänud 
ühiskonnast!)  Sotsiaalse tõrjutuse avaldumisvorme   Majanduslik tõrjutus - mitteosalus väärtuste loomises (tööturutõrjutus) ja tarbimises (individuaalne või kollektiivne)   Kultuuriline tõrjutus - hariduse puudumine, tahtlik mitteosalus, kogetud sallimatus,  ksenofoobia (nt rahvusvähemused)   Tõrjutus sotsiaalsetes suhetes - mitteosalemine kooskonnasuhetes, sotsiaalsete  tugisüsteemide puudumine.   Poliitiline tõrjutus - osaluse, informeerituse, tõlgendusoskuse puudumine,  võõrandumine  Ruumiline / geograafiline tõrjutus – elupiirkonnast tingitud eraldatus   Institutsionaalne tõrjutus - avaliku ja erasektori institutsioonide taandumine 
tõrjututest, raskused sotsiaalhoolekande- programmides osalemisel, avalike teenuste ja koolituse saamisel.   Sooline tõrjutus – traditsioonilised rollijaotused kodus/koduste tööde  mitteväärtustamine; spetsiifilised meeste-naiste hõivevaldkonnad - töö tasustamine  VAESUS - Olukord, kus indiviidil ei ole ligipääsu sellele, mida antud ühiskonnas peetakse  ‘normaalseks’, ‘elementaarseks’   Absoluutne vaesus – rahuldamata põhivajadused (toit, peavari, riietus)   Suhteline vaesus – toimetulek vähemaga, kui ühiskonnas tavapäraselt eeldatakse   Absoluutne vaesuspiir – füsioloogiline elatusmiinimum (minimaalsed hädavajalikud  kulud  Suhteline vaesuspiir – 60% sissetulekute mediaanist leibkonnaliikme kohta   Vaesuse määr / vaesusrisk - vaeste leibkondade osakaal ühiskonnas 


VAESUSE SELETUSED  - Vaesuse tänapäevane ‘nägu’ (suurem tõenäosus osutuda 
vaeseks): töötud, ebakindel tööturupositsioon, vanurid, haiged/erivajadustega, etnilised  vähemused, lapsed, naised, üksikvanemad, suurpered  Erinevad seletusvõimalused:   Individuaalne vastutus, ‘õpitud abitus’   Vaesus kui struktuurselt (taas)toodetud nähtus   Individuaalsete ja süsteemsete tegurite vastasmõju  SOTSIAALNE MOBIILSUS - indiviidide ja gruppide liikumine erinevate sotsiaal- majanduslike positsioonide vahel   Vertikaalne mobiilsus: liikumine sotsiaalses hierarhias, ülenev/alanev   Horisontaalne mobiilsus: liikumine samal sotsiaalsel tasandil (nt samal 
ametipositsioonil, ka geograafiline mobiilsus)   Põlvkonnasisene mobiilsus: individuaalne karjäär tööelu jooksul   Põlvkondadevaheline mobiilsus: põlvkondade-vahelised erinevused   Struktuurne mobiilsus: majanduslikud või sotsiaalsed muutused, mis mõjutavad 
mobiilsuse määra ühiskonnas tervikuna   ühiskonna avatuse näitaja  Mobiilsusuuringute järeldusi:   Arenenud ühiskondi on iseloomustanud peamiselt struktuurne mobiilsus;   Vertikaalne mobiilsus – piiratud ulatuses, lähedaste ametipositsioonide vahel   Alumised kihid kõige vähem mobiilsed   Alanev mobiilsus – teatav suurenemine (elanikkonna vananemine, kiired tööturu  muutused);   Kõrge ebavõrdsuse tase takistab ka sotsiaalset mobiilsust   Põhjamaade heaolusüsteem: mobiilsus suurim ja spetsialistide kiht avatuim – erineva
sotsiaalse päritoluga laste starditingimuste võrdsustamine  SOTSIAALSEST MOBIILSUSEST KAASAJAL  -  Kombinatsioon: perekondlik taust + 
ühiskondlik kontekst   Perekondlik taust – kultuuriline (sh hariduslik) kapital: võimaluste, piirangute ja 
valikuvõimaluste tajumus ja mõtestamine; sotsiaalne kapital; majanduslik kapital (+  konverteeritavus!) 


 Ühiskondlik kontekst – ligipääs haridusele, poliitilised strateegiad (domineeriv 
ideoloogia), institutsionaalsed struktuurid (sh heaolusüsteem), eliidi formeerumise  teed, majanduse struktuurimuutused   (Hariduslik) meritokraatia?  o erineva taustaga lapsed võivad kogeda erinevaid ‘nõudeid’ ja on erinevalt 
kaitstud tagasilöökide eest;  o tööturu ootused masskõrghariduse tingimustes – nn „soft skills“, mida 
omandatakse sotsialiseerumise käigus.  Tarbimisühiskond. Elustiil ja identiteedid. Sümboliline majandus Tarbimisühiskonna areng. Tarbimine ja tootmine. Konsumerism   17. saj. koloniseerimine.   Tööstusrevolutsioon.   20. saj. kui Ameerika sajand. Ameeriklased kui “poodlejate rahvas”.   Fordism – Masstootmine. Masstarbimine – “individuaalsuse lõpp”.  o Fordi tehastes kasutusele võetud tootmise korraldus, mis jagas kogu tootmise 
konveieril sooritatavateks üksteisele järgnevateks lihtsateks operatsioonideks.
Fordism oli tööstusühiskonnas enim kasutatud tootmise organiseerimise viis.   Fordistlik ratsionaliseerimine => kohalikud ja riiklikud tarbimisturud + suurenenud 
rahvusvaheline kaubandus.   Konsumerism (alates 19. saj. lõpp/20. saj. algus):  o  kaasagne elamisviis;  o sümboliliste kaupade tootmine, levitamine, ihaldamine, omandamine ja 
kasutamine.   Tarbimisühiskond – kõrgtehnoloogiline kommertskultuur, korporatiivhuvide 
domineerimine.   1970ndatest (majanduslangus): postindustriaalne, teadusmahukas majandus; 
paindlik, (eriti töö puhul) ebakindel.   Masstarbimine on asendumas individuaalset hindavaga.   Konsumerismi kasv ja levimine:  o tehnoloogilised ja korralduslikud innovatsioonid (suurem tootmine väheste 
kuludega); 


o rohkem vaba aega => rohkem tarbitakse;  o rahvusvahelised organisatsioonid;  o globaalsed brändid ja kohalikud kultuurid. “It’s the real thing”, “Just do it!” 
“because you’re worth it”   Nartsissistlik individualism kui hilismodernse tarbimiskultuuri fookus.   Tarbimine ja õnn. Oma vajaduste ja heaolu tootmine ja pidev täiustamine 
(Baudrillard, 1998).   Pakutavate toodete planeeritud või tehniline vananemine.   Globaalne tarbimiskultuur ja Aasia üha suurenev roll (nt šokolaadi tarbimine).  Erinevad lähenemised   Tarbija identiteet, elustiil ja staatus: Weber (1946)   Materiaalsus ja tähistamine (Lévi-Strauss 1979, Barthes 1957, Douglas and 
Isherwood 1979)  o Barthes - esimene, kes käsitles materiaalse kultuuri sümbolilist tähendust 
arenenud tarbimisühiskonna kontekstis. Toodete müütilised tähendused.  o Uus Citroën. Autod on gooti katedraalide ekvivalent (kultuseuued objektid); 
mugava kodumajapidamise pikendus. (Barthes)  o Inimesed kasutavad objekte tähenduste konstrueerimiseks ja omistamiseks 
(Lévi-Strauss).  o “goods are neutral, their uses are social; they can be used for fences or 
bridges” (Douglas and Isherwood)   Organisatsioon ja tarbimine. o Arstid tarbivad teiste nimel. Mitte ainult indiviidid tarbivad vaid samuti 
organisatsioonid; organisatsioonidele suunatud reklaam.   Demonstratiivse tarbimise kontseptsioon: Veblen (1899)  o Ostuvõime demonstreerimine ja inimese sotsiaalse staatuse määramine.  o Tarbimine + rikkus ja sotsiaalne kiht. Mida inimesed parasjagu näevad.  o Demonstratiivse tarbimise sisuks on demonstreerida oma rahalist jõudu 
kulutada raha täiesti sümboolsete väärtuste peale. 


o Demonstreerida avalikult oma kulutamis- ja raiskamisvõimet ning tarbida 
sellest tekkivat üleolekutunnet.  Guy Debord raamatus„Vaatemängu ühiskond” (1967):  o „Vaatemäng on see moment, mil kaup ühiskondliku elu täielikult hõivab” (tees
42);  o  kaasaegsete toomismeetoditega ühiskonnas on elust saanud üks tohutu 
vaatemäng;  o kõik, mis kunagi vahetult läbi elati, on asendunud representatsiooniga;  o koopia on originaalist väärtuslikum;  o vaatemäng ei ole piltide ja kujundite kogusumma, vaid inimestevahelised 
suhted, mida need pildid vahendavad.  Semiootika ja strukturalism (Baudrillard ja sümboliline väärtus)   Baudrillard peab toodetel esmatähtsaks nende sümbolilist väärtust, mistõttu 
tarbimise puhul saab oluliseks selle kommunikatiivne ja eristav funktsioon.   Koodid määravadki toodete väärtuse tarbija jaoks ning seega indiviid on üpris seotud 
ja allutatud ühiskondlikele reeglitele.   Koduomanik on sümbolitehnik.  Bourdieu ja Habitus   Pierre Bourdieu (1984) jaotab ühiskonna väljadeks ning väidab, et inimeste sotsiaalne
käitumine, nende valikud ja maitse-eelistused ja positsioon erinevatel väljadel  tulenevad habitusest, mis on konkreetsele persoonile iseloomulik käitumisnormide 
kogum, eelduste, kalduvuste ja harjumuste raamistik.   Habitus omandatakse eelkõige koduse kasvatuse ning hariduse kaudu.   Ka tarbimiskompetents on sotsiaalselt omandatud kompetents, mille kujunemist  soodustab keskkond, kus inimesed sünnivad, arenevad, õpivad, oma maailmavaate 
kujundavad.   Maitse, sotsioloogilises mõttes, on üks sotsiaalmehhanisme, läbi mille toimib habitus.   Kui palju inimesi tarbib ühte asja, siis tekkib elustiil; elustiili võib seega defineerida  kui maitsete süsteemi.   Tarbimine nõuab teatud kultuurilist kapitali (mis hõlmab elu jooksul  akkumuleeritud teadmisi ja kogemust ning dispositsioone ehk valikuid). 


 Nii võivad tarbijad eeldada, et majandusliku kapitali olemasolul võivad nad oma 
positsiooni ühiskonnas muuta, samas on selline eeldus ekslik kuna majandusliku  kapitali olemasolu ei tähenda automaatselt ka kultuurilise kapitali olemasolu.  Veel tarbimisest   Tarbimise poliitilised (impordimaksud ja muud maksud) ja õiguslikud dimensioonid 
(luksuskaupade maksud)   Tarbimise liikuma panev jõud on individuaalne huvi, tihti julgustatud ja kujundatud 
kasu taotlustega (siit reklaam ja tarbimise lavastamine).   Tarbimine on rohkem kui tähenduste semiootiline mäng; ta lähtub sotsiaalsete 
suhete süsteemist.  Sotsioloog Zigmunt Bauman. Kapitalism ja tarbimine (Hinnang)  Viimasel poolel sajandil on kapitalism ära õppinud uute «uudismaade» loomise varem tundmatul ja isegi kujutletamatul viisil. Selle uue oskuse puhul, mille on muutnud 
võimalikuks üleminek «tootmisühiskonnalt» «tarbimisühiskonnale» ning kapitali ja  tööjõu interaktsioonilt tarbekauba ja kliendi interaktsioonile «lisaväärtuse» peamise 
loomise vahendina, koosneb kasum ja akumulatsioon eelkõige eluliste funktsioonide  aina süvenevast tarbekaubastumisest, aina uute vajaduste rahuldamise pidevast 
turustamisest ning vajaduste asendamises ihadega kasumile orienteeritud majandust käimas hoidva oravaratta rollis.  Elustiil kujutab endast elu stiliseerimist, mis tähendab individuaalsuse väljendamist läbi  teatud sümbolilist väärtust omavate kaupade, teenuste ja sotsiaalsete praktikate.   Elustiil on käitumismustrite teadliku viljelemise ja kujundamise tulemus.   Elustiilide erinevus: poliitiline käitumine, elamisviisid, abieluline stabiilsus, 
religioosne kuuluvus, hariduslikud saavutused, tervis, väärtused ja hoiakud,  lastekasvatamise meetodid, kriminaalne käitumine.   Erinevused elustiilides tulenevad erinevatest võimalustest ja erinevatest  väärtusmaailmadest, mille kujunemine toimub vastasmõjus.   Erinevused tarbimises on kestvad kuid nende vorm võib muutuda.   Elustiiliga luuakse märke, millel on sümboolne tähendus.  Elustiilid ja identiteet   Elustiil individuaalsel ja grupi tasanditel   Kui varem oli inimese personaalne identiteet seotud klassilise kuuluvuse või  rahvusega, siis tänapäeval kujuneb see pidevalt muutuvate elustiilivalikute käigus.  Modernses ühiskonnas kujundatakse enese personaalset identiteeti eelkõige läbi  igapäevaeluliste valikute – riietumine, vaba aja sisustamine, (kultuuri)tarbimine jne.   Kaasaegne maailm sunnib inimesi oma personaalset identiteeti pidevalt kujundama  ja ümber muutma. 


Subkultuurid ning alternatiivsed tarbimisviisid   Noorsoouurimuste kontekstis võib elustiili defineerida kui vabalt valitud mängu –  indiviidid valivad teatud tarbekaupu ja tarbimismudeleid ning esitavad neid kui 
eneseväljenduse viise.   Kaasaegne ühiskond sunnib indiviidi tegema valikuid.   Elustiilid on personaalsed, samas subkultuuril, millesse noor inimene kuulub, on  oluline mõju ning see seob vähemalt osaliselt sarnase elustiiliga inimesi.   Subkultuurid (noorte kultuur ehk noorsookultuur): blatnoid, emod, goodid,  grungemehed, häkkerid, küberpunkarid, modid, rullnokad jms   Ökokogukonnad   Tarbijalikud ja vaatemängulised subkultuurid (Stratton 1985).  o Spordi subkultuurid (spordiala varustus, väärtussüsteem, riietusstiil, släng 
jne) o Klassikalised vaatemängulised subkultuurid  Kultuuridevaheline tarbimine ja globaliseerumine   Disneyisation (Bryman 2004). Disniseerimine   Disniseerimise aspektid: o tematiseerimine (theming), o hübriidne tarbimine (hybrid consumption),  o kauplemine (merchandising), o perfomatiivne tööjõud (performative labor).   McDonaldization (Ritzer 1993). McDonaldiseerumine/Macdonaldiseerumine. o Efektiivsus, Kalkuleeritavus, Ennustatavus, Kontroll   Cocacolonization/coca-colonization (Wagnleitner 1994). Kokakoloniseerimine   Walmarting  Tarbimiskatedraalid (Ritzer, 2005)   Toodete ja teenuste valdkond, mis on seotud tootmise, turustamise, reklaami,  turunduse, müügi, individuaalse maitse, stiili ja moega. 


 Erinevad meelelahutuslikud ja tarbimisele orientaarirud kohad: teemapargid, 
kasiinod, staadionid, ülikoolid, polikliinikud, muuseumid.   Näited: kaubanduskeskused (nt West Edmonton Mall või the Mall of America), 
temaatilised restoranid (Rainforest Café), brändimaastikud (‘brandscapes’ kui  teeninduskeskonna tüüp; Chicago's Nike Town)   Kowinski (1985): kaubanduskeskused; tarbija religioon.   Nüüd kirikud ise muutuvad tarbimiskatebraalideks (raamatupoed, sööklad ja muud 
söögikohad, suveniiripoed kirikuhoonete sees).  Hüperreaalsus   U. Eco “Reis hüperreaalsusse”   Baudrillard (1993). Simulaakrumid (representatsioon; koopia) ja simulatsioon 
(protsess).  o Asjade väärtust ei määra enam see, mis nad on, vaid see, millena nad 
näevad.  o Meid ümbritsevad vaid simulaakrumid – märgid, mis viitavad ainult iseendale 
ja konstrueerivad reaalsust, millele väidavad end osutavat.  o Simulaakrum on tähistus protsessi viimanea rengufaas,milles tähistaja viitab 
vaid iseendale ja eelneb tähistatavale.  o Alguses on tähistaja esindanud tähistatavat vahetult. Modernse 
paljundustehnoloogia levikul: üksühene suhe kadus; “originaal” ja “ehtsus”  asendusid simulaakrumitega, mis ise loovad reaaalsust, mida nad justkui 
väidavad end esitavat. o Näited: Lascaux koopas Prantsusmaal; El Gouna, Ibn Battuta Mall, Burj Al Arab
ja palmisaared  o Uued turismiruumid (new tourism spaces) kui hüperreaalsus.  Fantaasialinn on uus linna tüüp, mis sünnib mitme valdkonna koostoimes: vaba aeg,  tarbimine, turism ja kinnisvaraarendus.  Hannigan (1998) “Fantasy City: Pleasure and Profit in the Postmodern Metropolis”;  fantaasialinna kuus tunnust: o teema-kesksed,  o aggressiivselt bränditud,  o 24/7,  o modulaarne (jaekaudanduse ja meelelahutuse segu), 


o solipsistlik (füüsiliselt ja majanduslikult isoleeritud ümbruskonnast, mis 
ümbritseb neid),  o postmoderne (sõltuvus simulatsioonist ja vaatemängust).   Temaatilised restoranid, ööklubid, kaubanduskeskused, kobarkinod, kasiino- hotellid,  raamatute megapoed, spordiväljakud ja areenid ning teised linnade 
meelelahutuskohad.   Täiemahulised fantaasialinnad on Las Vegas ja Orlando. Floridal: suuremal või 
vähemal määral.   Tarbimine fantaaisalinnas realiseerub läbi kolme keskse strateegilise protsessi: 
tematiseerimine, brändimine ja lugude jutustamine.  Arhitektuurse fantaasia tõus   “Eelarveta arhitektuur”   Uued vormid kui reaktsioon uuele globaalsele reaalsusele, kaasaegse kultuuri 
väljakutsetele ja tehnoloogisele edasiminekule.   Et muundada, moonutada, arendada, luua arhitektuuri uued tähendused.  Sümboliline majandus - linna sümbolid ja müüdid + majanduslik tegevus linnas ja  linnajuhtimine   S. Zukin. The Cultures of Cities (Blackwell, 1995) Uus “sümboliline majandus“, mis tugineb turismile, meediale ja meelelahutusele.   Laiemalt: globaalmajandus on ümberkujunemas materiaalsete asjade tootmisest  „väärtuse“ tootmisele; sageli kasutataksegi sellise muutuse kirjeldamiseks väljendit 
nagu sümboliline majandus.   Sümboliline majandus: ta on linnaline ja rajaneb sümbolite tootmisele; sümbolid on 
baastoode; ruumi tootmine ning linna ja kultuuri sümbolite tootmine.   Kultuurilise tarbimise kasv ja vastav tööstus toidab linnade sümbolilist majandust, 
nende oskust toota sümboleid ja ruumi.   Kultuur – mitte rikkuse kaastoode vaid rikkuse looja.   Kultuur ja äri:  o Kultuur meelitab ligi äritegevusi.  o Kultuur tugevdab linna kuvandit kui innovatsioonikeskust.  o Kultuur võimaldab linnale luua unikaalsust ja identiteeti, mida kasutatakse ära
erinevate institutsioonide poolt.   Sümboliline majandus rajaneb peamiselt eristuvate kujundite tootmise strateegial, et  teha linnadest atraktiivsed kohad finantsinvestoritele, noortele spetsialistidele, 
linnade reklaamijatele, teistele eliitgruppidele ja samuti turistidele.   Uus sümboliline majandus rajaneb kultuuri kasutamisel ja omastamisel linnade 
arendamiseks ja materiaalseks taastootmiseks.   Kunsti, toidu, moe, muusika ja turismi tarbimine ja nendega seotud valdkonnad.   Linnad vajavad sümbolilist majandust selleks, et nõuda ja kindlustada nende poliitilist ja majanduslikku jõudu.   Tähenduste ja märkide sümboliline majandus omab reaalset majanduslikku  võimu.   Kompromiss kultuuri ja kapitali vahel 


Ühiskond ja linn. Linna kuvand ja konkurentsivõime. Sihtkoha brändimine Linn   on suhteliselt suur, tihe ja sotsiaalselt heterogeenne indiviidide koosseisuga püsiv  asustus (L. Wirth, 1938).   on koht, kuhu on kontsentreeritud maksimaalne võim ja kooskonna (ühiskonna)  kultuur (L. Mumford, 1938).   on asustatud keskus, mis erineb väikelinnast ja külast suuruselt ning selle piires  praktiseerivate tegevusalade mitmekesisuse ning ulatuse poolest. Need 
tegevusvaldkonnad on tavapäraselt religioosne, sõjalis-poliitiline, majanduslik,  hariduslik ja kultuuriline. Kõik need funktsioonid on seotud võimu kasutamisega 
ümbritsevate maakohtade üle (Jary & Jary, 1999).  Linnad kui majanduse arengu mootorid   teadmiste keskused;  olulised uue majanduse ja sotsiaalse kapitali kobarad;   innovatsioonide arenemise ja levimise kohad.   Osadest linnadest on kujunenud samaaegselt nii regionaalse kui ka globaalse 
majanduse ja kultuuri linnaregioonid.   Linnade vahel toimub tugev konkureerimine baseerudes nii linnaregiooni suurusele, 
institutsionaalsele linnapoliitikale ja mitteinstitutsionaalsetele suhetele kui  linnaregiooni sees toimuvale konkurentsile ettevõtete vahel.  Linnad kui loovuse keskused   Linnade “renessanss” on seotud linnade postindustriaalses faasis toimunud füüsilise
uuendamisega.   Eriti tähtsaks on muutunud linnasisese avaliku ruumi kasutus ja arendamine, 
erinevuste loomine linnade vahel ja sümboolsete märkide rajamine linnaruumis.  Linnad on mitmete oluliste valdkondade, nt linliku kultuuri, meedia, spordi, 
meelelahutuse ja koolituse keskusteks – Creative City (Laundry 2000). Loovlinn.   Loomemajandus   The Rise of the Creative Class (Florida 2002).   Florida järgi toimub majanduse kasv loovates linnaregioonides.   Loovad inimesed tahavad elada linnaregioonides, mida iseloomustavad talent  (innovaatiline mõtlemine), tehnoloogia (kasvav moodne äritegevus) ja tolerantsus
(multikultuuriline aktiivne kooselu).  22@Barcelona   avalik sektor ja erasektor;   industriaalse ajastu linnakeskkonna uus tõlgendamine, kohandamine uuteks 
kasutusviisideks + jätkusuutlikkus, efektiivne taristu ja elukvaliteet kui  linnaplaneerimise põhimõtted;   kompaktne, kombineeritud linnaruum;   tootmise, elamise ja kultuuri kooseksisteerimine; 


 mitmekesisema, jätkusuutlikuma, tasakaalustatuma linna loomine koos suurendatud 
majandusliku jõu ja sidususega;   kui maailma üks peamisi rahvusvahelisi innovatsioonilinnakuid.   Linnaruumist: o segakasutusega linnaruum; o linnaruumi tihendamine; o fookus teadmistepõhilistel tegevustel; o innovatsiooni toetavad keskused; o kaasaegne taristu; o paindlikkus (peamiselt plaanide elluviimisel).  Tarbimisest linna kontekstis   Tarbitakse mitte ainult tooteid,  ka ideid, teenuseid, teadmisi (nt kohad, ostlemine,  söömine, mood, vaba aeg, meelemahutus, vaatamisväärsused).   Modernsus o industriaalne tootmine   Postmodernsus   Uus konsumerism  Linn ja tarbimine   Igapäevatarbimine (vs demonstratiivne tarbimine). Igapäevaelu kui tootev tarbimine  (tarbimine kui tootmissisendite tarbimine).  o Tarbimine kodus  o Toidumaastikud  o Taaskasutuspraktikad linnas (“second-hand city”)  o Linn eakatele inimestele  o Massikultuur, eliitkultuur  o Identiteet: klass/elustiil, sugu, rahvuskuuluvus, seksuaalsus, subkultuurid  Tarbimine ja linnaruumi taaselustamine.   Linn kui tootmismaastik => linn kui tarbimismaastik. Sümboliline majandus.  Probleemsed kohad:


o Rohkem tähelepanu avalikule ruumile (sh pargid ja kunstimuuseumid). o Tööhõive teenindussektoris on sõltuvuses netosissetulekutest (kriisid).  o Sõltuvus ühesuguste visioonidega kinnisvaraarendajatest ja rahvusvahelistest 
korporatsioonidest (samad brändid) => linna identiteedi unikaalsuse 
vähenemine.  Linn kui linnaelustiilide sepikoda.  Kaubanduskeskused (Lizabeth Cohen 2003):  o avaliku ruumi kommertsialiseerumine, privatiseerumine ja feminiseerumine;  o garanteeritud parkimine, kontrollitud kliima, vajaduste rahuldamine;  o turvaline ja kontrolli all;  o uus kohtumiskoht;  o uus kolmas (linna)ruum töö ja kodu vahel;  o koos meelelahutusega.   Kaubanduskeskused: passiivsed tarbijad vs aktiivsed kodanikud.   „Mereäärne elustiil“ (‘waterfront lifestyle’)   Elustiili müümine   Kohalikud ostutänavad: esteetika, kollektiivne mälu, sotsiaalse interaktsiooni  traditsioonilised vormid = > kohalik identiteet ja kuuluvustunne. Megalinnad (ehk hiidlinnad) ehk üle kümne miljoni elanikuga keskused; maailma kõige  rahvarikkamad linnad; suur linnaline ala, mis moodustub linnastute suurenedes, tihenedes ja
kokku kasvades (Mumbai, Tokyo jt).   probleemid: agulid, ummikud, valglinnastumine, linnakeskuste taaselavdamine, 
keskkonnaprobleemid.   Metalinnad – üle 20 miljoni.   Megalinnade arv maailmas  2018. aastal - 33  Globaallinn / Maailmalinn   New York, London ja Hong Kong: privileegitud positsioon kapitali, informatsiooni ja  inimeste rahvusvahelistes võrgustikutes   Friedmann. Maailmalinnad on võimu ja domineerimise keskused (uut  rahvusvahelist tööjaotust mõtestades)   Sassen. Globaallinnad on globaalse kontrolli [suutlikkuse] sisendite  tootmiskeskused (“globaliseerumise kompositsiooni” mõtestades) 


 Shanghai, São Paulo ja Seoul on pigem maailmalinnad (peamised majanduslikud 
võimud maailmamajanduses) kui globaallinnad (hästi omavahel seotud globaalsete  teenuste keskused)   London, New York, Pariis ja Tokyo on neli linna, mis on maailmalinnad, globaallinnad  ja rahvusvahelised finantskeskused. Maailmalinnade kõrgetasemeliste tootmisteenuste võrgustikud   Kõrgetasemelised tootmisteenused on tähtsad:  o (majanduse edu näitaja) Kaasaegse maailmamajanduse indikatoorne sektor  o Need ettevõtted on kaasaegse majanduse innovatiivseimad tegijad  o Nendel on olnud kriitiline roll majandusliku globaliseerumise võimaldamises   Reklaam (New York, London, Pariis), õigus (London, New York, Pariis), finants  (London, New York, Hong Kong), raamatupidamine (London, New York, Hong Kong), 
juhtimine (New York, London, Pariis)   Linnade võrguline seotus – globaliseerumise erinevad tahud ühe sektori näitel  Globaallinn / Maailmalinn   Linnad kui linlikud sõlmpunktid globaalsetes võrgustikes.   Maailmamajanduse põhikeskused (Sassen 1991; 2001), suurte linnadega kuhu  koonduvad kõrgema taseme teenused ja töökohad.   Metropolid ja suured linnad on kujunenud väga tähtsateks käsu- ja  kontrollikeskusteks globaalses majanduses (Castells 1989).   Sasseni arvates on suurlinnadel (u. 35 linna) oluline roll globaliseerumise tootmises –  kasvanud rahvusvaheliste tehingute mastaap ja keerukus nõuab neid kõrgtasemel 
multinatsionaalseid peakortereid.   Peamised tunnused: mitmekesised teenused; maailma tähtsaimad pangad ja börsid; 
suurimate rahvusvaheliste firmade peakontorid.  Praegu linna mõjutavad peamised protsessid   5 protsessi / tendetsi: globaliseerumine, võrguühiskond, polariseerumine,  hübridiseerumine ja jätkusuutlikkus (nende sünergia võib olla vastuoluline).   Maailma-, globaallinn  Küberlinn  “Duaalne linn” / “kaksipidine linn”   Hübriidlinn (globaalse ja regionaalse migratsiooni mõjul kodakondsuse uued 
tähendused, kultuuriliste hübriidsuste ja ruumide esilekerkimine)   Jätkusuutlik linn  Jätkusuutlikkus   Linnad ja loodus [koostöös loodusega või temale vastandumine]   Linnad ja kliimamuutused 


 Jätkusuutlik areng ehk säästev areng on arengutee, mis rahuldab praeguse 
põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade  samasuguseid huve.  Väljakutsed linna jätkusuutlikkusele ja säilenõtkusele  Välised tegurid o ressursside piiratus (sh nafta, põllumaa, vesi)  o kliimamuutused  o ekstreemsed sündmused (suured tulekahjud, ootumatud üleujutused, 
pikaajaline põud)  o elanikkonna suuruse muutus  o linnastumine ja linnaarengu intensiivistumine  o bioturvalisus (kuritahtlikkus (bioterrorism, militaartegevused), looduslikud 
sündmused)  o finantsvaldkonna ebakindlus (finantskriisid)  Sisemised tegurid  o haavatav taristu  o sotsiaaldemograafilised muutused  o sotsiaalne (kodanikuühiskond, sotsiaalsed ja kogukondlikud võrgistikud) ja 
inimkapital (haridus, koolitussüsteem, tervis; seostuna tööjõu produktiivsuse  ja sissetulekutega)  o linna majanduse alus (teenindusmajandus, informatsioonipõhine ja 
teadmistepõhine majandus, loomemajandus, roheline majandus)  o linna keskkonna kvaliteet Muutused ja jätkusuutlik linn   Muutuste genereerimine ja realiseerimine:  o jagatud tunne hädavajalikkusest  o poliitiline tahe  o eestvedamine (erinevates valdkondades) 


o avaliku sektori tegijad  o kodanike osalemine  Muutuste suunad:  o adapteerumine (nt mõne koha identideedi ja kasutamisviisi muutus)  o üleminek (nt mitte kasutatud linnaruumi ja mõnede parkimisplatside 
muutmine väikesteks parkideks)  o transformeerumine (nt jalgrattateede võrgustiku loomine ja selle 
intergreerimine linna transpordisüsteemi)  Kohaturundus   Kohaturundus tähendab koha kujundamist-arendamist viisil, mis rahuldab selle 
sihtturgude vajadused.   Kohaturundus on õnnestunud, kui linnaelanikud ja ettevõtted on rahul ja õnnelikud 
oma elupaigaga ning külastajate ja investorite ootustele vastatakse.   Koha brändimine on brändimise strateegia ja teiste turundustehnikate ja - distsipliinide 
rakendamine linnade, regioonide ja riikide majandusliku, poliitilise ja kultuurilise arengu  jaoks.  Linna bränd kui ressurss / vahend linna arengu, eristumise ja positsioneerimise jaoks.  Linnade brändimine (city branding)  - Kui kohabrändimise tüüp  Ettevõtte brändimine (corporate branding) -  Toote brändimine  Linnade brändimise puhul on tegemist linnaga, mis on keeruline nähtus.  Ühised jooned:  Mõlemal on multidistsiplinaarsed juured.   Mõlemaid mõjutavad paljud huvirühmad.   Mõlemal on kõrge mittemateriaalsuse ja keerukuse tase.   Mõlemad peavad arvestama sotsiaalse vastutuse kontseptsiooniga.   Mõlemal on mitu identiteeti (kujutletud, projetseeritud, tajutud).   Mõlema arendamine võtab aega.  Linnade brändimine (city branding)  - Laiemkontseptsioon;  Investorid,elanikud, turistid, 
talendid jms 


Sihtkoha brändimine (destination branding) - Turism  Koht kui bränd: identiteet ja imago   Koha brändimine tähendab olemasoleva ja lisaatraktiivsuse juurdetoomist kohale 
ning protsessi keskseks küsimuseks on brändi identiteedi loomine ning imago  kujundamine.   Identiteet on brändi looja üldine arusaam ja käsitlust brändist. Identiteedis sisalduvad kõik elemendid, mille kaudu brändi tarbijatele edastatakse.   Brändi imago on sihtrühma tõlgendus brändist ehk kuvand/assotsiatsioonikompleks  inimese peas.  Identiteet kui protsess, mitte tulemus   Kalandides (2011). Koha identideedi elemendid:  o koha kuvand (kui maine),  o materiaalsus (hooned, tänavad, väljakud jms), o institutsioonid (seadused, regulatsioonid, organisatsioonid jms),  o võimu-, soo-, tootmis- jms suhted,  o inimesed ja nende tegevused (nt traditsioonid, korduvad tegevused, 
igapäevaelu jms).  Konkurentsieelis  Linna põhilised kompetentsid ja unikaalsed ressursid, mis on paremad kui konkurendi  omad ja mida on raske jäljendada.   Ressursid: unikaalne loodus või kultuuripärand, kultuuritraditsioonid jms.   Kompetentsid: turistide kohale meelitamise oskused, teenindamise tase, tsiviilelu 
korraldamine, tööeetika, teadmised ja teadmiste kasutamise kogemus mingis  valdkonnas (suurte ürituste, festivalide, näituste ja konveretside korraldamine) jms.  Muutuv ühiskond ja muutuv majandus Sotsiaalne muutus – sotsiaalsete struktuuride, kultuuri ja kommunikatsioonivormide 
muutumine  Arengutee – katkestused ja jätkuvused (minevik-olevik-tulevik); unikaalsused ja 
sarnasused;   Komplekssus – sotsiaalse muutuste põhifaktorite mitmekesisus, vastasmõju;   Ajadimensioon – enamasti järk-järguline, piirid hägusad, muutuste sünkroonsus ja  asünkroonsus (erinevad ‘kellad’ – P. Sztompka) 


Sotsiaalne muutus ja ajadimensioon:   Personaalne aeg (nt argipäev, elukaar, seotud institutsionaliseeritud 
elukorraldusega)   Sotsiaalne aeg (nt ühiskondlikud sündmused, perioodid, muutused)  Kaasaegne ühiskond: individuaalse ja sotsiaalse aja kiirendus (aktseleratsioon) ning  suurenev asünkroonsus ühiskonnaelu valdkondade muutumise ning erinevate 
sotsiaalsete gruppide suutlikkusega muutustega kohaneda vahel  Sotsiaalse muutuse mõjufaktoreid / valdkondi   Kultuurilised – nt kollektiivsed käitumismustrid, sotsiaalsete suhete mustrid,  domineerimistüübid, tähendussüsteemid ja mõtlemisviisid; religioon   Füüsilised ja keskkondlikud – geograafilised ja ökoloogilised aspektid (nt kliima),  mis mõjutavad elulaade ja elustiile   Poliitilised – poliitilised süsteemid; sotsiaalsed liikumised   Majanduslikud-tehnoloogilised – tootmisviisid, tegutsemisviisid, majandussuhted   Demograafilised – migratsioon, struktuursed: sündivus/surevus, vanusstruktuur jm  Moderniseerumise avaldumine (ca 18.saj – 20.saj II pool)   Tehnoloogia (tootmine, transport, IT – „tehnologiseeritus“)   Institutsioonid (rahvusriik, turumajandus)   Sotsiaalsed suhted   Elulaadid (linnastumine, sotsiaalsete suhete vabanemine kohaliku tasandi 
kogukonnasuhetest)   Ühiskonna sisemise keerukuse ja dünaamilisuse kasv  SOTSIAALSED SUHTED Ferdinand Tönnies (1855-1936, Gemeinschaft und Gesellschaft  1887) Gemeinschaft – (ingl k community) – traditsiooniline kogukond  Gesellschaft – (ingl k society) – modernne ühiskond ja sellele omased sotsiaalsed suhted  Gemeinschaft – kogukondlikud suhted, sotsiaalne kontroll, solidaarsus, traditsioonilised  tavade ja kohustuste olulisus, afektiivne lojaalsus; traditsiooniline ühiskond, perekond  Gesellschaft – ratsionaalsed ja individuaalsed huvid, formaliseeritud suhted,  professionaalsed/mittepersonaalsed rollid; linnastunud modernne ühiskond, riik, firmad  SOTSIAALNE SOLIDAARSUS  Emile Durkheim (1858-1917, “Tööjaotus ühiskonnas” 1893)  Solidaarsus kui ühiskonna „liim“ 


Industrialiseerumine, linnastumine, tööjaotuse teke -> sotsiaalse integreerituse mustrite 
muutus:   Mehhaaniline solidaarsus: kogukond, jagatud kogemused ja uskumused, 
konsensus ja sarnasus;   Orgaaniline solidaarsus: sotsiaalne diferentseerumine, vastastikune sõltumine 
suurem tööjaotuse tõttu;   Anoomia: sotsiaalsest muutusest tingitud (traditsiooniliste) normide kadumine; 
tähendusepuudus, sihitus, äng   „Modernsuse moolok“ – the Juggernaut of Modernity – A.Giddens 1991   „Tabamatu maailm“ – Runaway world   Ühiskonna keerukuse suurenemine, muutunud suhted institutsioonide ja indiviidide  vahel   Ebaisikulised suhted, ekspertsüsteemid ja usaldus või skeptitsism nende vastu   Refleksiivsuse kasv   Ebakindluse kasv  Ühiskonna refleksiivsus   Regulaarne teadmiste kogumine ja kasutamine ühiskonnaelu organiseerimiseks ja  muutmiseks, nii institutsionaalsel kui individuaalsel tasandil;   Samaaegne teadmiste mittetäielikkus: „probabilistic - possibilistic knowledge“ (S.  Lash);   Sotsiaalsete teadmiste tsirkulaarsus – refleksiivsete teadmiste põhine süsteemi  reprodutseerimine muudab neid tingimusi, millest vastavad teadmised lähtuvad – 
„isetäituvad ennustused“ – meedia roll!   Individuaalne vastutus otsuste tegemiseks – „we have no choice but to choose“ (A. 
Giddens)   Suurendab nii avatust kui ebakindlust („tõejärgne ühiskond“ ja ekspertteadmiste 
küsitavuse alla seadmine)  GLOBALISEERUMINE - maailma „kokkutõmbumine“, samaaegselt kasvava vastastikuse 
sõltuvusega indiviidide, sotsiaalsete gruppide ja ühiskondade vahel   globaalse ja lokaalse segunemine, mitmesuunalisus; sulandumine ja vastandumine   erinev globaliseerituse „aste“ (nt finants- vs tööturg) 


GLOBALISEERUMISE MÕJUTEGURID (Globaalsed kommunikatsiooni- ja 
mobiilsusvood:)  Aja ja ruumi kokkutõmbumine (Harvey 1989)   Suhete seotus vahetu ruumiga väheneb   Liikumisvood: migratsioon, turism jm mobiilsus   Globaalsed meediakuvandid, „tuttavad võõrad“   Sotsiaalmeedia – mass-kättesaadavus, poliitilise kontrolli vähenemine   Suurenev teadlikkus globaalsetest teemadest   Identiteediloome võimaluste (tunnetuslik) laienemine,üle (rahvus)riigi piiride (nt 
popkultuur, virtuaalsed kogukonnad)  Poliitilised muutused   Suurenevad vastuolud: globaalsed protsessid vs rahvusriikide- kesksed  otsustusmehhanismid ja institutsioonid   „Võimumängud“ territoriaalsete poliitiliste tegutsejate ja mitte- territoriaalsete  majanduslike tegutsejate vahel (nt mobiilne kapital, investeeringute 
ümberpaigutamine)   Poliitiliste huvide ja majandusliku võimu põimumine ja konfliktid (Hiina vs USA ja EL 
(Huawei juhtum), Facebook ja Cambridge Analytica juhtum jms)   Neoliberaalse globaliseerumise kriis: liberaalsete ja konservatiivsete 
maailmavaadete polariseerumine; populistlike poliitiliste jõudude kasv  Majanduslikud muutused   Kapitalistlike majandussuhete globaalne levik ja intensiivistumine   Globaalne majanduse integreeritus–tootmisahelad, kommunikatsioonivood, globaalne
tööjaotus, turgude rahvusvahelistumine   Transnatsionaalsed korporatsioonid – majandustegevuse ja rahvusriikide 
institutsionaalne eraldatus   Tehnoloogilised muutused – „kaaluta majandus“   Seisukohtademuutused: o 1990d – lameda maailma tees, “distantsi surm”  o 2000d – asukoht siiski loeb – globaalsed linnad


o 2020d – pandeemiakogemuse pika-ajaline mõju?  Globaalne riskiühiskond (U.Beck 1992) - Teooria, mis käsitleb tehnoloogia ja teaduse 
arengu mõju (koosmõjus poliitiliste ja sotsiaalsete institutsioonidega, nt tööturg, pere),  indiviididele ja ühiskondadele; selle mõju ettearvamatust.  Kahjude, ohtude ja riskide sotsiaalne tajumus ja „juhtimine“   Traditsiooniline / eelmodernne ühiskond – looduslikud ohud kui välised riskid   Tööstusühiskond – inimtekkelised riskid, mida tajutakse kontrollitavate ja  institutsionaliseeritavatena (nt kindlustussüsteemid)   Riskiühiskond – inimtekkelised riskid, mida kasvavalt tajutakse kui väljaspool  kontrollitavust, mõõdetavust, ennustatavust, kompenseeritavust (nt tuumaenergia, 
kliimamuutus, aga ka pandeemia)   Tehnoloogiline muutus ja progress -> uued riskid („kõrvalmõjud“) -> vajalik pidev 
kohanemine -> kasvav suutmatus riske ennustada ja ka määratleda;   Riskide süstemaatiline sotsiaalne tootmine, ületades olemasolevate 
institutsionaalsete struktuuride, ressursside, teadmiste ulatust;   Samaaegselt definitsiooni-konfliktid: milles riskid seisavad? Kuidas ennustada? 
Kuidas hinnata majanduslikku väärtust/kulu (nt kliimamuutus või pandeemia)?  Globaalsed riskid (nt keskkonnasaaste) ei arvesta riigipiiride ega sotsiaal- 
majanduslike erisustega (‘misery is hierarchical, but smog democratic’- U.Beck)  Samaaegselt: riskide globaalne ebavõrdne jaotumine; priviligeeritus ja 
haavatavus (nt pandeemia mõju globaalsele vaesusele).  Globaalne riskiühiskond ja igapäevaelu  - Tajutud ebakindlus, mis tulenevad 
sotsiaalsete suhete ja käitumise kiirest muutumisest, nt:   Muutunud töösuhted ja karjäärid: lühiajalisus, muutlikkus, paindlikkus, ebakindlus - 
prekaarsus   Mittetraditsioonilised enesemääratluse viisid (nn ‘globaliseeruvad biograafiad’)   Mittetraditsioonilised perekonnatüübid   Inimsuhete demokratiseerumine (vähemalt ideaalina)  Traditsiooniliste sotsiaalsete institutsioonide nõrgenemine – emantsipeeriv – kuid! –  kaasneb riskide individualiseerumine  Institutsionaliseeritud individualiseeritus (Beck, Beck-Gernsheim)   Industriaalühiskonna kindlustunde mõranemine -> individuaalne vajadus ja 
vastutus uue sotsiaalse kindlustunde leidmiseks (Beck, Giddens, Lash 1994); 


 “Enesestmõistetavad“ valikud eluteel on asendumas uue individualismiga – pidev 
enesereflektsiooni, aktiivse identiteediloome surve;   Struktuursete põhjustega kriisid ja ühiskondlikud vastuolud – tajutud kui personaalne 
vastutus (kes on süüdlane: “ise” või “teised”/”võõrad”);   Lääneriikides: heaoluühiskonna „kokkutõmbumise“ doominoefekt – süvenevad 
regionaalsed ja sotsiaalmajanduslikud eristumised; uued ebavõrdsusvormid.  Hilismodernne ühiskond – vajadus lakkamatuks enesemääratluse (identiteedi) 
rekonstrueerimineks, pidevalt ja asünkroonselt muutuvas sotsiaalses kontekstis   Kõrgelt eristunud ühiskond: rollide funktsionaalne eristumine, rollikonfliktid ja -
pinge; rollid ei ole etteantud, vaid tuleb ise luua   Ratsionaliseerunud ühiskonna ja indiviidide huvide ühtlustumine – väärtustatakse 
aktiivsust, innovatiivsust, suutlikkust ise enda eluteed juhtida ehk ‘do-it-yourself’  eluteed – eksperimentaalsus ilma traditsioonist tulenevate mudeliteta; positiivse 
enesekuvandi pidev otsing, kohandamine   Sotsiaalne aktseleratsioon (Rosa 2013) – suhtevõrgustikes ja –praktikates 
osalemise aja tihenemine (nö rohkem ja pidevalt), kaasnev sotsiaalsete suhete ja kommunikatsiooni asünkroonsus, mis vähendab 
ühiskonnaliikmete ja institutsioonide omavahelist kooskõla