KULTUURITEOORIA (0)

KULTUURITEOORIA
liikumine kolmes suunas
friedrich nietzsche 1844 -1900
karl marx
sigmund freud
friedrich nietzsche
siin me teeme vahet varase ja hilise nietzsche vahel
on põhjust neid eraldada
varane nietzsche on seotud kahe keskse mõistega, ja need on seotud kahe antiikkreeka jumalaga , kelle ümber need mõisted on paigutatud
apollo ja dionysos
tekst, milles ta seda tegi, on eesti keeles olemas «tragöödia … vaimust »
nietzsche oli 27 kui see tekst ilmus
epp annuse raamat «20. sajandi mõttevoolud»
apollo oli kreekas korra hoidmise jumal, valguse ja riigipiiride jumal, seaduse looja ja korrastaja, korrastav alge. dionysos on täpselt vastupidine , ekstaasi, joobumuse, viljakuse, tumeduse sümbol. need peegeldavad ka romantismi ja valgustuse suhet : apollooniline printsiip ja dionüüsiline printsiip
nietzsche jaoks on need kaks printsiipi tasakaaluliselt olulised inimese arengus
apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust
kogu asjade kord on apollooniline, kui me anname asjadele kuju, me teostame seda printsiipi. nietzsche pidas kõige apolloonilisemaks skulptuuri. ka homerose eepilist luulet pidas nietzsche korrastatud kunsti mudeliks.
kõige dionüüsilisemaks kunstiks nietzsche pidas muusikat. muusika mõjub otse kehale, inimese individuaalsus lahustub muusikas, mõistusele see aga ei mõju. tuletame meelde hamleni rotipüüdjat, või lugu sellest, kuidas vihane pillimees, pärast külarahvaga tülliminekut, mängis nii, et külarahvas tantsis ennast surnuks
milline oleks tolleaegne muusikaesteetika? klassikalise muusika ideaal oli visuaalne ideaal : muusika on parim partituuris. kant väitis, et muusika on kasvatamatu : hästikasvatatud on ta ainult partituuris, visuaalse teksti harmoonia on siin oluline. küsimus mida võiks küsida, siis mis organi jaoks helilooja komponeerib? tahaks öelda, et siiski aju jaoks. kuulmine on küll paratamatu, aga see ei tohiks meeldida meie tajuorganitele : ehk siis, 19.saj esimese poole esteetika ültes, et kui te saate naudingu kuulamisest, siis see on halb (romantismijärgselt on see arusaadav). lääne kunsti erijoon : naudingu edasilükkamine (kestab siiamaani : muusika järgi tantsimine on kindlasti madalam kui selle pingsalt kuulamine või sellest mõtlemine). praktika, mis üritab kehalisust tõrjuda ja madaldada
nietzsche ei olnud sellega nõus. ta kirjeldas olulisena pigem muusikast saadavat kollektiivset ekstaasi, kehalise aspekti olulisust.
nietzsche oli vägagi kiindunud kreekalikku maailmatajusse. talle meeldib, et kreeka tragöödias on alati ole3pomas ekstaatiline komponent , isegi siis, kui mängus on surm. sellele vastandub kristlik või judeokristlik loogika , kus inimesed võtavad surma vastu lunastuse ootuses, ootavad elu pärast surma. antiikne maailm naudib elu ennast ja naudib ka elu lõppemist.
inimesed vajavad siiski mõlemat printsiipi, nii dionysoslikku kui ka apolloonlikku.
selles osas nägi nietzsche sobiva karakterina richard wagnerit, kellega ta hiljem küll siiski tõsiselt tülli läks.
18s maailm oli nietzsche käsitluses apolloonliku mõtte võidu maailma ja see oli tema meelest kurb võit.
principium individuacionis : selles mõistes on olemas apolloonliku printsiibi põhijooned ja see ongi otsene viide apolloonlikule printsiibile. idividuaalse positsiooni loomine.
nietzsche näeb selles isegi probleemi, et individuaalne on üle rõhutatud, ja selle tõtttu kaob ära kollektiivse ekstaasi aspekt. me näeme seda ka tänapäevases suhtluses . meie poole pöördutakse alati nagu individuaalse üksuse poole. nietzsche arvates see ei ole alati hea, sest selle tõttu jääb jälle välja kollektiivse ekstaasi aspekt
1886 sealpool head ja kurja
nõnda kõneles zarathustra
need raamatud ei ole siin tegelikult eriti tähtsad
oluline idee on idee jumala surmast
inimesed on jumala tapnud, kuid mis tuleb jumala asemele inimeste maailma?
kui keegi ei ütle meile enam, mis on õige, mis vale, mis siis juhtub?
valgustuse idee oli, et jumala asemele on tulnud mõistuse jõud, pööd tõe poole
nietzsche erines sellest loogikast olulisel määral
ta kasutas mõistet valguse illusioonist, valgustus tähendas talle pettekujutlust, mõistuse jõusse nietzsche ei uskunud.
valgustus rõhutas objektiivsust, mõistus olevat võimeline tuvastama igasugust looduslikku korda. aga mis siis kui korrastatus mõistuses ja korrastatud looduses on täiesti erinevad? valgustus sellist asja ei arvestanud . looduse seadused peaksid ilema tuvastatavad, mõistuse ja looduse vahel on analoogia . jällegi, nietzsche sellisesse korda ei uskunud. hiljem toetus nietzsche printsiipidele foucault , kes analüüsis paljusid teadusliku tunnetuse probleeme. nii nietzsche kui foucault ütlesid, et teadus ei ole huvitu , teadus on väga huvitatud sellest, millest inimesed on huvitatud.
kas aatomid võivad olla vajalikud ainult selleks, et inimene suudaks süstematiseerida maailma? kas aatomid on üldse päriselt olemas? nietzsche : teadus ei ole mingisugune tee tõe juurde, teadus on lihtsalt võimu kehtestamise viis maailmas.
kas inimene konstrueerib maailma, niisugusena nagu see päriselt on, või konstrueerib ta seda lihtsalt enda jaoks, nii nagu see tema huvides on? tõde on lihtsalt kokkuleppeline väljamõeldis, mis aitab inimesel maailma organiseerida.
nitzsche keskne mõiste on võimutahe (saksa keeles Wille zur Macht )
taas kord puudutab nietzsche ka siin vastandust judeokristliku moraali ja antiikmaailma moraali vahel. antiikkultuuris on inimsubjekt aktiivne. kogu antiikse inimese tegevus oli kooskõlas inimloomuse algsete tungidega. see andis antiikajastu inimesele tema vaba arenemisvõime. tungide maailma võttis nietzsche kokku võimutahte kontseptsiooni . võimutahe on tung, mis lubab inimesel ennast maailmas kehtestada, püüelda täiuslikkuse suunas. võimutahe on elutahe, kõik elab tahab väljendada oma võimu.
siin on nietzsche tekstis viide ka tolleaegsetele loodusteadustele, ka darwini liikide tekke teooriale . nietzsche selline loogika on otseselt mõjutanud ka sotsiaaldarwinistlikke eksperimente , isegi sellist asja nagu saksa fašism. nietzschet on püütud seostada saksa natsismiga, aga sellega ei maksa liialdada. nietzsche teoorias oli siiski palju sellist, millega hitleri seisukohad kuidagi kokku ei sobinud. [viide nietzsche õele, kes hoolitses tema eest tema elu viimastel aastatel, kui nietzsche oli sügavalt vaimuhaige, ja õel oli seoseid natsismiga]
heideggeri küsimus. heidegger tegi otseselt natsidega koostööd. igale tahtele on omane püüdlus olla midagi enamat . tõsi, heideggeri teooriaid saab natsismiga siduda, aga nietzsche puhul pole see eriti mõistlik
deleuze 1962
nietzsche võimutahe ei tähenda soovi domineerida, valitseda
deleuze ütleb, et see ei ole igatsus toore jõu järele, vaid teatud kontrolli vorm, vajadus kontrollida teise tahte rakendumist iseenda tahte üle
ühelt poolt ekspressioon , samas ka enesekontroll , enesehäivituslike impulsside vorm
nietzsche võimutahe on kindlasti kehaline ja just selle pärast nietzsche põlastab judeokristlikku kultuuri, sest see põlastab kehalist . võimutahe väljendub intensiivses füüsilises kehalises väljenduses.
võimutahte väljenduse kaudu saab inimene teiste liikidega võrreldes eriliseks . võimutahte annabki meile erilisuse [minu kommentaar : tänapäevases mõttes ei pea see üldseüldse mitte mingil määral paika : see polegi midaig muud kui suurimetajate evolutsiooni kulgemise tulemus]
võimutahtel on kvalitatiivne aspekt (isandatel on seda rohkem, orjadel vähem)
ja on kvantitatiivne aspekt. siin teeb nietzsche vahet jõu kahe toimesuuna vahel : see võib avalduda aktiivsena ja reaktiivsena. aktiivne lähtub inimese sisemistest tungidest. see on tasakaalus isiksuse tunnus. reaktiivne on suunatud väljapoole ja see märgib iseseisvuse ja autonoomsuse puudumist. ka see on võimutahte väljendus, aga see ei ole kuidagi aktiivne. nietzsche järgi on aktiivsed jõud reaktiivsetest kõrgemad, sest nad ei ole teadvusele kättesaadavad. aktiivsed jõud on instinktide, tungide sfäär. nad ei ole mingil juhul mõistuse sfäär.
judaismis ja kristluses on käibel mõiste ressentiment : trots , vastuhakk , tõrjumine (pr k)
see sõna tähistab just reaktiivset arusaama. see hoiak usub subjekti kannatavat mingitel välistel põhjustel. ma vaatan kogu aeg kellegi poole ja justkui sõltun sellest, mida minuga justkui on tehtud. see ei tähenda, et inimene mõistaks ennast tingimata moraalselt heana, kuid ennast nähakse kannatajana, ohvrina. ja see hoiak kujundab üldise moraalis. 8
nietzsche eristas selles herrenmoral ja herdenmoral (isandate ja orjade moraal )
selline kultuur tunnistab küll kollektiivset süüjagamist kuid mitte isiksuse sõltumatut arengut. selle tõttu kistakse eristuv ja arenev alati kohe maha.
siin avaldub isegi nietzsche teatav julmus : ta keeldub printsiibist, kus ühiskonnas arvestatakse nõrkade häält. selles mõttes oli nietzsche kindlasti demokraatia vaenlane . orjad ei kehtesta ise midagi, nad ainult reageerivad välisele.
nietzsche ütleb: hea olla tähendab, et me ei tee midagi sellist, milleks me pole küllalt tugevad. sellele tugineb orjade moraal. võimetusele ehitatakse üles headuse kontseptsioon . selle loogika järgi ei ole haledus, kaastunne nietzschele vastuvõetavad.
nietzsche : on absurdne nõuda jõult, et see ei purustaks.
übermenchi kontseptsioon : see tähendab inimese ja inimliku ületamist, tõnis eelistab tõlget üleinimene.
kõik jumalad on surnud, nüüd tahame meie, et elaks üleinimene (lause zarathustrast)
üleinimene kui jõhker loomupärane aristokraat, keda ei piira mingid headuse printsiibid . tegelikult on selles nähtavad valgustusaja printsiibid : usk, et inimene on võimeline ennast ületama ja tõusma uuele tasemele .
see kõlab nagu ülistus inimese kõikvõimsusele.
ajalooliselt : inimene tuli just maailma sooviga ennast kehtestada
alles hiljem me näeme, et instinktid suruti maha ja algas julmuse talitsemine
eluterve moraal oli tema jaoks eluinstinktile põhinev
see mõjutas ka, kuidas nietzsche käsitles keelt ja mõtlemist. ta pidas ka keelt võimutahte suhtes teisejärguliseks. nietzsche : tegu on kõik. nõrgad vajavad keelt, tugevad tegutsevad.
nietzsche loogika sisaldab varasemate aegadega võrreldes selgelt uusi jooni. teda huvitab ka inimese tungide maailm. ta eeldab et just tungide abil on inimesel võimalik ennast kehtestada maailmas. sest maailmas kehtivad tungid .
paljud kunstilis-esteetilised põhimõtted on saanud nietzschelt mõjutusi.
marksistliku taustaga theodor adorno on tugevalt nietzsche mõjutustega.
20s tõi avalikku kultuuri kõikjale massid. sellist masside hulka pole kunagi kultuurisfääris varemalt olla. aga kui teile ei meeldi idie-pop siis saate ka väga hästi kasutada. ja kui te armastate metalit, siis te saate ka nietzschega hästi läbi
kas kultuuri väärtus tuleb sellest, et ta on võimeline andma hinnangut elule?
või on kunsti väärtus konstrueeritud kuidagi teistmoodi?
teine tegelane, keda me hakkame uurima , ja kes on mitmes mõttes nietzsche vastand , on saksa mõtleja karl marx
aga veel enne tuleb tulla valgustuse juurde tagasi ja tegeleda kontekstiga
valgustusajastuga koos rõhutati alati mõistust
mõistuse tulek ebausu asemele.
valgustusfilosoofid tegelesid alati ühiskonna mõtestamisega. kuidas paremini korraldada riiki tema elanike jaoks ja kuidas see parasjagu on üles ehitatud (voltaire, diderot , rousseau, montesquieu )
valgustusfilosoofe iseloomustab naturalism printsiibina
kõik need mõtlejad jagasid ideed, et inimene on põhimõtteliselt looduslik olend .
kõik nad räägivad inimese loomusest. ühiskonna ja inimeste organiseerituse aluseks on loodus. looduslikeks ja loomulikeks peeti inimeste teatavaid õigusi, tänapäeval tunneme me neid inimõigustena. need olid võõrandamatud õigused mis kuulusid inimesele loomupäraselt. nende hulka kuulus ka inimese vabadus, vabadus kirjutada nii nagu inimene tahab, kui ta ei tee teisele liiga. õigus omandile, õigus mitte töötada. loomulikult ka õigus õiglusele. õigluse nõue esitati nüüd ka riikidele, riigid pidid toimima õiglastel alustel. selle all peeti silmas peamiselt eesõiguste ja privileegide puudumist. muidugi oli selge, et omand tõi privileegid mänguväljakule alati tagasi.
inimest ei saanud sundida neist loomulikest õigustest loobuma . aga samas, inimesed sõlmisid omavahel mingeid kokkuleppeid.
tuli kasutusele selline mõiste nagu ühiskondlik leping. riiklike struktuuride aluseks oli sinnamaani euroopas jumala tahe . riigid kopeerivad jumalariigi struktuuri. uutes tingimustes tuli see välja vahetada. siit ka idee, et valitsejad on rahva teenrid (see tekitab probleeme ka eestis). karl suure impeeriumis oleks selline loogika olnud mõeldamatu.
rousseau ütleb, et kui valitsus rikub ühiskondlikku kokkulepet, siis rahval kaob allumiskohustus.
roosevelt pidas majandusliku kriisi ajal kõne, kus ta ütles, et majanduskriisi tingimustes tuleb vabadusi piirata, et kriisist jagu saada. valgustusfilosoofiaga see kokku ei sobi.
üldiselt oli valgustusfilosoofide kriitika kitsamalt võttes alati 18s prantsuse ühiskonna kriitika. valgustajad pidasid ühiskonna arengut takistavaks jõuks kirikut. nad ei pruukinud olla jumala vastu, kuigi mõned neist olid ateistid . aga kiriku kui institutsiooni vastu olid nad selgelt.
venemaa kui despootia näide (tänapäevane mõiste on diktatuur)
jutud inimõigustest kajastusid tegelikkuses siiski vähe. inimene ei saanud mitte töötada, sest ta oleks surnud nälga.
see kõik lõi aluse sotsialismi esilekerkimiseks : ehk siis sotsialistid kui need, kes näevad (või arvavad nägevat) mooduseid maailma parandamiseks.
owen, fourier, st simon
sotsialistide jaoks oli eraomand keskne probleem
keskne mõiste oli assotsiatsioon : midagi mis ühendab omanikke mingisse kollektiivi ja mis tuleb eraomandi asemele (simon : kogu riik tuleks üles ehitada assotsiatsiooni põhimõttel)
mis oli tüüpiline tol ajal : nad olid veendunud, et sotsialistlik ühiskond on teaduslik ühiskiond ja sotsialistlikud printsiibid on teaduslikult tõestavad. seega me ei pea panema sotsialistlikke ideid hääletusele, nendes ei ole vaja kokku leppida, need ei vaja konsensust ega rahvahääletust.
ja muidugi oli näha, et selles mehhanismis on olemas alus mitte ainult kapitalistliku formatsiooni kriitikaks, vaid ka selle ületamiseks. selles kohas astub areenile karl marx.
ta ütles : filosoofid on tõlgendanud maailma erineval moel, kuid eesmärk on seda maailma muuta.
sisuliselt kuulutas ta maailma lõppu, võimalus maailma teaduslikult seletada olevat kaotanud ära vajaduse maailma filosoofiliselt tõlgendada.
lause nõukogude ajast : marksism on kõikvõimas, sest ta on õige.
see lause on totter, kuid tema pretensioon oli, et ta on teaduslik, ja seega on võimalik tema õigsust kontrollida. selles lauses on seega olemas sisuline loogika.
jääb siiski küsimus, kui teaduslik see süsteem siiski oli või üldse olla sai. darja .nikitina@ artun .ee
[email protected]
Christo [email protected]
28.09.2012
maailma tuleb muuta, mitte lihtsalt seda kirjeldada, ka seda väitis marx
eksisteerib teooria kahest marxist
see oli käibel ka nõukogude ajal
esimene periood on fikseeritud 1844 ilmunud pariisi käsikirjade perioodiga
marxi majadusteoreetilised kirjutused
marx räägib võõrandumise ideest
kogu turuprotsess sisaldab võõrandumist, töö võõrandub inimesest
karl marxi järgi on töö inimese olemuslik joon
marxi järgi on inimene loomult ühiskondlik loom ja seetõttu on töö inimese kui liigi olemus. siit ka parodeeritud lause : töö tegi ahvist inimese.
tööprotsessi kaudu inimese loomus võõrandub ja tööst saab inimese jaoks sunduslik tegevus, erinevalt söömisest või seksimisest. see võõrandab inimese ennekõik teistest inimestest
see tuleb ületada. kommunismi all marx mõistis midagi, mis peaks lõpetama töö müümise : seega peaks ka kommunism olema midagi inimesele omast. küll aga on turusuhete loogika midagi, mis on inimloomusele võõras. seega siis täiesti vastupidi kontsept , võrreldes tänapäeval valitseva kapitalistliku kontseptiga.
marxi kommunismikäsitlus oli selles mõttes maailmalõpuline : apokalüpsis, eshatoloogia. selles mõttes apokalüpsis on selguse saabumise hetk, hetk kui me saame lugeda jumala raamatut ja kõik saab selgeks. selles tähenduses marxi varane teooria oli selgelt eshatoloogiline ja apokalüptiline. marx võttis kristluse apokalüpsisekäsitlusest palju üle.
fiore joachim : üritas selgitada välja apokalüptilist asjade käiku johannese ilmutusraamatu järgi. uus jeruusalemm kui tehnoloogiline utoopia, läbipaistev linn, mida jumala valgus läbib seestpoolt. ilmutusraamatu ideega on omajagu jama , sest selles on liiga palju mastaapset ja revolutsioonilist komponenti. kristlik kirik pidas ennast selle valdkonna mõtte ainuvaldajaks, ilmutusraamat pakkus aga kontrollimatut tuge paljudele rahvaliikumistele. selle kontseptiga sobib ka marxistlik algne lähenemismoodus ja kommunism tähendas marxi jaoks just sellist ekstaatilist eksistentsi viimast faasi.
järgnevatel aastatel marx katsetab oma ideedega, ja kusagil 19s keskel hakkab marxi jaoks omandama kuju jaotus baasiks ja pealisehituseks. ka mõisted tootmisviis , tootlikud jõud ja tootmissuhted. kujunes välja marxistlik mõisteaparaat. tekkis ka ideoloogia mõiste ja selle kaudu võib näha ka marxis endas teatavat murrangud.
baas ja pealisehtitus
sellega on seotud kogu marxistlik ajalookäsitlus. iga periood on konstrueeritud mingi kindla tootmisviisi ümber. need viisid võiksid olla näiteks orjandusli, feodalistlik, kapitalistlik. tootmisviis kuulub baasi sisse, ta moodustab selle baasi. tootmisviisist tuleneb, kuidas inimesed oma vajadusi rahuldavad. selle sees on olemas ka erilised suhted inimeste vahel mis tootmise võimalikuks teevad. aga sellega on seotud ka ühiskondlikud institutsioonid või aspektid, mis asuvad majadusliku baasi peal ja mille üleasnne on õigustada baasi.
see milline on baas, milline on tootmisviis, see määrab ära millised on poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid selles ühiskonnas. kirjandus enne prantsuse revolutsiooni on tõlgendatav läbi selle, kui me teame, milline tootmisviis valitses, millised olid toomissuhted inimeste vahel. sellega tuleb arvestada ja mitte ainult arvestada, see määrabki ära tolleaegsed suhted, nii kultuurilised kui ka poliitilised.
eetika kuulub pealisehitusse. eetika tuleneb baasist, tootmisviis määrab selle iseloomu. pole olemas eetikat üleüldse. see tekitab suuri moraalseid probleeme, mida oli hästi näha ka vene revolutsiooni ajal. ehk siis, kuna lagunes ära baas, lagunes ära ka kogu eetika. tootmisviis, baas koosneb kahest aspektist : tootlikud jõud ja tootmissuhted.
tootlikud jõud on tooraine , tehnilised vahendid.
tootmissuhted on suhted inimeste vahel, mis määravad ära tootmise iseoloomu
näiteks orjandus : ori on pmst keegi, kes on surnud, aga millegipärast elab. ta peaks olema tapetud , aga ta miskipärast jäeti. seega, ori algab kõigega peale nullist. tema eelnev elu on maha kustutatud. alus on seega orja ja peremehe suhe.
kapitalismis kodanluse ja proletariaadi suhe. iga inimese klassipositsioon tuleneb sellest, mlline on inimese suhe tootmisviisi.
probleemid tulevad sellest, et tootmissuhted jäävad tootlikele jõududele jalgu : sellest sünnib revolutsiooniline muutus.
yhiskondliku teadvuse vormid, mis tekivad pealisehituse vormides . aga selle määramise kujundab baas.
marx, nagu näete, ei anna pealisehitusele mingit autonoomiat. ta ütleb, et kõik determineerib baas. see ajab mõningaid teoreetikuid vihale, just neid, kes tahaks näha, et kultuurlistel nähtustel on suuremad vabadused . baasi determineerivat rolli on püütud pidevalt vähendada.
benjamin : pealisehitus väljendab küll baasi olemust, aga ta ei ole sellest piiratud.
ideoloogia mõiste.
stammlause : ühiskonnas valitsevad ideed on valitseva klassi ideed. see, kes kontrollib tootmissuhteid ja omab tootmisvahendeid, see loob ka peamise ideestiku. tõsi küll, see valitsev klass toimib nii, et esitab oma huvisid üldiste huvidena. sellist suhtumist on ka eesti poliitikud sageli demonstreerinud (ligi näide)
ideedele, mis ideoloogiat formeerivad, antakse universaalse tõe kuju, ainsa võimaliku meetodi kuju.
ideoloogia kui teatav illusioon tegelikkusest, mis on teatavatele klassidele kasulik.
ideoloogia alla kuuluvad teatavad religioossed, kunstilised, eetilised vaated
idoloogia kui võltsteadvus?
ideoloogia paljastamine ei muuda tegelkku suhteid ega tegelikku olukorda.
maailma muudab, kui me läheme otse majandussuhete kallale.
marxi tolleaegne kõige radikaalsem väide on, et ka filosoofia on ideoloogia : filosoofid on tulnud maailma kirjeldama, aga maailma tuleb muuta.
sealt tuleb ka see väide, et religioon on oopium rahvale, sest ka religioon on ideoloogia.
filosoofid võivad rääkida maailmast, aga nad ei saa midagi ette võtta, sest baas jääb ju samaks.
kusagilt 19s keskpigast marx enam filosoofiat ei kirjuta. sealtmaalt tegeleb ta poliitika ja majandusteadusega. loodusteadused , ühiskonnateadused, need toimivad , filosoofia mitte.
kindel soov vaadelda ühiskonda teaduslikkuse baasilt. ja teadus asub baasi osas.
sellega on loodud teoreetiline mudel mida tuntakse ajaloolise materjalismi nime all.
ajaloolise materjalismi kõige põhjalikum lahtikirjuts on „ kapital “
kultuurifenomenide varjus on ühiskondlikud mehhanismid , mis määravad nende fenomenide kuju
tootmisviise tundes oskame ma analüüsida ka religiooni, filosoofiat jne
kuna marxi loogika oli 19s mõtlejatest kõige mastaapsem, on tema teooria saanud 20s väga tugevaid järelkajasid
sigmud freud
ikka jälle sama probleem, ei marxi ega freudi teooriat ei saa pidada teaduslikuks. nad on oma süsteemi piires võimelised kõike seletama . aga asi on keerulisem.
falsifikatsiooniprintsiibiga neid ei saa kontrollida.
tegelt on siin see probleem, et falsifikatsiooniprintsiipi ei peeta enam kuigi universaalseks ega ka mitte sobivaks (ma peaks tõnisele saatma mõned lingid , kus sellest on kirjutatud)
baasi ja pealisehituse skeem on analoogne freudi teadvuse ja mitteteadvuse skeemiga (teadvustamatus on jätkuvalt parem vaste selles kohas)
freud jagab psüühhika teadvuseks ja mitteteadvuseks. mitteteadvus on baasiks, millele teadvus toetub .
mitteteadvus freudi mõistes on unikaalne , kuid mitte individuaalne. mitteteadvus koosneb korduvatest elementidest. jung räägib ka kollektiivsest mitteteadvusest (aga see on suht kirjanduslik tuletis )
teadvuse kaudu me suhtleme maailmaga meie ümber. mitteteadvuses asuvad meie instinktid ja tungide maailm, meie allasurutud soovid ja ihad , freudi järgi. mitteteadvus väljastab samuti signaale, aga seed on mõistuse kontrolli alt väljas. inimesed väljendavad mitteteadvuses toimuvat, kuid teevad seda läbi tsensuuri. pole olemas tahteakti, mille kaudu me saaks mitteteadvusest teadlikult midagi teadvusesse tõsta.
selle skeemi juures tuleb näha, kuidas see skeem vastandas freudi selleaegse ratsionalismiga. freud seadis descartes ’i väited sellega otseslt kahtluse alla ´
descartes : kõiges, mida ütlevad meie teadmised maailma kohta, on põhjust kahelda, meie teadmine maailma kohta ei ole kindel, kahtle kõigis. mina olen, selles saab inimene kindel olla. kaheldes kõigis muus ei saa me kahelda iseenda olemasolus, me saame kindlad olla kahtlevas subjektis. cogito ergo sum.
inimesel on teatav eelisseisund iseenese ja oma vaimu teadvustamises, võrreldes sellega, kuidas me teadvustame väljaspoolset maailma.
ja siin kõrval freudi väide : inimese mina ei tea midagi enda kohta. inimese mina ei ole üldse sfäär, milles me saaks kindlad olla. inimese teadvuse varjus on inimese psüühikas väga palju aspekte , millest inimene üldse teadlik ei ole.
descartes’i kujutlus vaimuhaigusest : mõistusekaotus
hullumeelne on inimene, kelle mõistus ei tööta, tema arusaam iseenese terviklikkusest lagunes koost .
freudi järgi oleme me kõik hullud, hulle polegi eriti mõtet tervetest eristada, sest selleks pole head alust.
freudi keeleväärtatuste uuringud
me arvame, et me teame, mida me teeme, kuid tegelikult me ei tea. aga see ongi ju descartes’i järgi hullumeelsuse definitsioon.
juba siin me näeme, mida freud saab kultuuriteoreetilistesse mudelitesse kaasa tuua.
reklaamitööstus toimib ainult tänu mitteteadvuse ideele, tänu väikestele asjadele, mida me ei märka. reklaam pretendeerib sellele, et olla viisijupp, mis jääb pähe luupima.
kuidas see hakkab toimima kunsti väljal?
kultuurilised tekstid kultuurianalüüsis tuleb võtta lahti ja ära seletada.
samas, muusika mõjutab mitteteadvuslikke protsesse, temas arusaamine ole tantsimiseks kuidagi vajalik.
me ei pea analüüsima kunstinähtusi sõnumi kaudu.
küsimus, mida kunstnik tahtis öelda, ei ole üldse oluline. kunsti toimes on palju sellist, mis ei ole üldse viidav sõnastatavale kujule .
kirjanik alustab oma esinemist sõnadega : ma tahtsin oma teisega öelda… ja lugeja küsib: a miks sa siis ei öelnud, miks sa ütlesid midagi muud?
freudi kolmikjaotus
id miski : tungide maailm, allub pigem loodusseadustele : ka nietzshe võimutahtel on selle vallaga kokkupuude, freud kajab n-le mingil määral vastu. seda sfääri ei organiseeri mingi mõistuslik tahe. idi juhub püüd oma vajaduste rahludamise poole, idi juhib naudinguprintsiip. kaks põhivälja : elutung (eros) ja surmatung (thanatos). miski ei lähtu loogikast, miskil puudub ajataju, pole tervet mõistust ega moraalseid väärtusi. moraalsed seadused miski sfääri ei puutu . miski on ka ajalises plaanis kõige algsem.
ego mina : mina väljakujunemine on seoste tekkimine välismaailm. reaalsusprintsiip , viis naudingusfääri allutamiseks. kontrollib liigutusaparaati. selles sfääris võetakse vastu otsuseid, mina on võimeline planeerima tulevikku. mina suudab ka ühtteist teadvusest välja tõrjuda. mina tegevus sunnib viivitama. freud võrdleb mina ja miski suhet ratsaniku ja hobuse suhtega. kogu energia tuleb hobuselt, aga ratsanik juhib seda. tuleb ette olukordi , kus ratsanik peab hobusele järele andma
superego ülimina : vahend, mida mina kasutab. eeskujude, väärtuste ja nirmide varamu . ülimina võrdleb käitumist üldise standardiga. me nimetame seda näiteks südametunnistuseks. ülimina idee on kuulsa oidipuse kompleksi tulemus. freudi järgi puudutab see ainult poisse . 3-5 aasta vanuses poisile saab ema tema ihalduste aspektiks, nii et ta tahaks oma isa tappa. aga seda kontrollib hirm isa ees. sellest hirmust tingituna poiss loobub ihast ema vastu ja poiss hakkab samastuma isaga, selle jõuga mida isa kehastab. toimub internaliseerimine , isa kuju ja isa jõud võetakse omaks kui eeskuju. see loob ülimine, teadmine sellest, mis on õige või vale. kuni läbi allumise isa jõule jõutakse ise selle võimu juurde.
teos tootem ja tabu. teos mis räägib muinasjutu. lugu sellest, kuidas inimesed elasid ürgkoosluses, mida valitsesid vanad mehed, kellele kuulusid kõik naised. kuni pojad said jõuliseks, ja nad võtsid võimu ja naised üle ning tapsid isad . sellega kaasnes südametunnistuse tekkimine ja see pani aluse religioonile.
religioonil ei pea eetikaga midagi pistmist olema, traditsionaalkultuurides sageli ei olegi.
freudi järgi inimesel on meeles, et me tapsime oma isa ja seksisime oma emaga. ideed jumalast ja eetikast kuuluvad ülimina sfääri.
kui mina sünnib suhtlusest välismaailmaga, siis ülimine esitab inimese sisemuses tegutsevaid jõude.
ülimina kehtestab ennast ilma et mina sellega teaduvstatult tegeleks.
me saame selles süsteemis öelda, et kogu inimpsüühika on konfliktide sfäär. iniemse psüühika on konfliktide sfäär. ja sellest moodustub kultuur.
inimese elueemärk on naudinguprintsiip : inimene tahab nautida.
kui te oma seksuaalset iha tahate piiramatult väljendada, siis te lõpetate kohtus.
siin tuleb mängu reaalsusprintsiip. see väldib ebameeldivust ja mittenauditavat.
tsivilisatsioon on tekkinud inimese kaitseks : selle aluseks pole mitte ihad ja tungid, vaid reaalsusprintsiip.
tsivilisatsioon on rajatud kõige selle eitamisele, mida inimene tegelikult tahab. tsivilisatsiooni loomus ja indiviidi loomus on vastandlikud.
seega mina väljakujunemine on ühiskonda sisenemise protsess. kestev mahasurumine.
sublimatsiooni mõiste : inimese tungid, mis ei ole sotsiaalsest aktsepteeritavad, suunatakse sfääridesse mis on sotsiaalsest aktsepteeritud
inimene kellel on sadistlikud tungid, temast saab hambaarst
kunsti väli ka enesestmõistetavalt
toimub seega teadlik allasurumise ja unustamise protsess
freudi unenägude-teooria
05.10.2012
natuke freudi unenägude käsitlusest : tõsiteadlased seda tõsiselt ei võta
vähemalt saab nende kaudu aimu tema meetodist
unenäod hoolitsevad une kestmise eest
f oletas, et und segab kolm asja
välised stiimulid , hiljutised sündmused ja allasurutud impulsid
nood viimased katsuvad leida inimese psüühikas endale väljundit
unenägu koondab kõik need impulsid terviklikuks narratiiviks, terviklikuks järgnevuseks
unenägu kasutab ära välised stiimulid
ja unenägu kasutab päeva jäätmeid, ülejääki sellest, mida päev on pakkunud
unenäos toimub sama võitlus, mis ärkvelolekus
id väljastab emotsioone ja neid surutakse ka unenäos alla
freudi psühhoanalüüs püüab detailselt seletada, mis inimese unenägude taga on
piinlikkustunde pärast ilmuvad impulsid ka unenägudes moonutatult
moonutus tähendab, et unenägu kodeeritakse nii, et nad pääseksid tsensuurist mööda, et nad pääseksid tsensuuri käest. unenägude veidrus on terve mõistuse kontrollist möödapääsemise viis.
seega f : unenägu on inimese allasurutud soovide maskeeritud väljendus
unenägu analüüsides tuleb leida varjatud mõtted : et siis, mis on see peidetud soov
freud kasutas mõistet unetöö : see mis toimub unenägude ajal
eristab 3 tehnilist protsessi
1 tihendamine, kokkusurumine : kuna varjatud sisu on avaram kui see mis lõpuks ilmsiks tuleb, seega osa jäetakse ilmselt välja
2 nihutamine : nihutamise aluseks on mingi seos : nagu kunstianalüüsimine, metafoorid ja ümberütlemised. või siis mingi tähtis element asendatakse ebaolulisega, selle maskeerimiseks. tüüpiline nihutamise loogika on metafoor (kuninga kohta öeldes kroonitud pea). või mingi ametipidaja peale sõidab unenäost läbi tema tööriist. või kui teil on isikuga nimega tamm mingi agressiivne soov, siis te võite näha unes tammepuud
3 sümbolitega esitamine (mingi muu termin oli?) : tihti on sümbolid laenatud tekstidest mida me juba teame
4 on ka olemas, minapoolne tsensuuriprotsess, sekundaarne töötlus : ehk siis kuidas mina töötluse tulemusel saab allasurutud impulssidest mingi lugu
freudi teooriaid saab päris hästi kasutada, kui me analüüsime mingeid kunstinähtusi. freudi teooriate kaudu me saame analüüsida, milline on autori roll selles loomingus (see on osaliselt muidugi üsna vulgaarne ) näiteks john lennoni lapsepõlvesuhe tema emasse ja selle kaudu tema laulude seletamine. mingit teksti vaadeldakse samamoodi nagu unenägu (unenägu on sublimatsioon ja kunstiline väljendus on sublimatsioon (ma teadlikult ei kasuta siin sõna tekst, mida tõnis kasutab, sest see ei ole päris põhjendatud)
kunstiteos ei kuulu jäägitult autorile, psühhoanalüütiline analüüs annab meile võimaluse teada rohkem kui autor teadis, sest osa tema tegevusest on paramatamtult varjatud
freud ütleb, et kunstniku tegevus on sarnane neurootiku tegevusele. näiteks iha rikkuse ja vastassugupoole järele, aga kuna puuduvad võimalused realiseerida seda tahtmist reaalses maailmas, siis pöördutakse fantaasiamaailma. pärast seda saadakse seda nautida juba avalikkuses. seega kunstniku loodud teos tekitab olukorra, kus kunstniku sisemised soovid osaliselt sublimeeritakse ja osaliselt tuuakse avalikult nähtavale. see on muidugi üsna algeline teooria, ja sellega psa algas, me ei pruugi seda väga tõsiselt võtta enam
keerulisem lähenemine on kontsept, et kunstiteos on asendusunenägu : me saame seda unenägu hakata vaatama, kui me avame raamatu. kunstiteose mõju liigub mitteteadvuse aspektide kaudu. seda ideed me võisime näha ka nietzsche ja isegi marxi teooriates.
freud : unenägusid pole võimalik tõlgendada, kui sinu käes ei ole unenägude nägija eneseassotsiatsioone. psühhoanalüütilist meetodit publiku peal rakendades saame aru, et publiku assotsiatsioonid on vähemalt sama olulised kui autori omad.
freudi lähenemisel oli muidugi alati ravieesmärk. miskilt, idilt, tuli vallutada mina e ego jaoks ruumi tagasi. tema eesmärk oli neid kahte lepitada : «kus oli miski, saan olema mina» (freudi tsitaat). kuigi freud vastandus descartes’i ülimale ratsionalismile, esindas ta ka ise eeldust , et ratsionaalsed komponendid isikus on tabatavad ja olemas.
lacan : mina on inimese teadvustamata protsesside illusioon : ja seega lacani järgi mingit mina jaoks territooriumi tagasivallutamist ei saa üldse toimuda. keele olemus : me kasutame keelt osutamaks asjadele, mida me ei saa kätte võtta ja puudutada, inimese maailmas on midagi olulist kaduma läinud, ja selle haaramiseks me kasutame keelt. inimese mina ei ole absoluutsena olemas (mulle tundub, et mulle hakkab teatud osa lacani teooriast siiski meeldima, kuigi ma olen teda pikka aega teadlikult ignoreerinud)
¤
frankfurti koolkond : nime andis sotsiaaluuringute instituut (1923)
hitleri võimuletukuga lahkus seal, ja kolis üle ameerikasse, liitus columbia ülikooliga
hitleri tegevus tekitas ka selles stuktuuris palju segadust
adorno
horkheimer
benjamin
marcuse (jäi ühendriikidesse ja saavutas seal isegi populaarsuse)
nende teoreetikute probleem, tulenevalt üldse poliitilistest arengutest ühiskonnas…
nende taust oli marksistlik
esiteks hakkas euroopas ennast ilmutama masside mäss : kultuur hakkas kõnelema massidega , selle taga oli loomulikult hariduse kättesaadavus
ja mingil põhjusel neil, kellel oli võimalus kõnelda, tekkis ka tahtmine massidega kõnelda
ja ühtlasi tekkisid ka tehnilised mehhanismid, mis võimaldasid kunsti levimist massidesse
kolmandaks , oluline oli ka, et kunstiteosed hakkasid kõnelema turusuhetes
kunsti massilist levikut enne 20s olemas ei olnud
kõik neid küsimusi on raske mõista, kui me ei arvesta ajaloolise olukorraga
tuli murrang, ja sellele oli vaja reageerida
kõiki nende frnk koolkonna teoreetikute eesmärk oli uurida olukorda
kultuur oli nende jaoks domineerimise viis aga ühtlasi ka vastupanu viis.
üks klass teostab oma võimu teiste üle kultuuri kaudu
nad otsisid kultuuriteooriat, mida nad nimetasid kriitiliseks teooriaks
kriitiline teooria oleks pidanud leidma vastukäigud neile teooriatle, mis aitasid põlistada valitsevate klasside võimu
adorno on praeguseks olnud kultuurilises plaanis teoreetikuna täiesti aut. on põhjust eeldada, et teda ootab taassünd.
adorno vihkas populaarmuusikat. see tähendab et ühtlasi populaarkultuuri teoreetikud vihkavad teda. asi ei ole siiski nii lihtne.
adornot pole siiski põhjust pidada konservatiiviks. ta oli modernist , aga mordenist ei tähenda konservatiivi. adorno polnud mingi suur klassikalise muuskika austaja, sibeliust ta lausa vihkas ;)
adorno oli muusikaharidusega, ta õppis alban bergi juures, ka tema ema oli muusikutaustaga.
adorno tuli usast hiljem tagasi (enamik juudi soost teoreetikuid ja intellektuaale lahkus saksamaalt, arusaadavatel põhjustel)
adorno ei sobitunud eriti üliõpilastega, ta oli küllaltki kuiv, nurgeline ja akadeemiliselt raskepärane persoon .
selle koolkonna keskseks teoseks on raamat «valgustuse dialektika ». selle kirjutasid adorno ja horkheimer koos, ilmus 1947. tekst on otseselt valgustusajastu kriitika, aga see võtab arvesse 20s toimunud muutuseid. selle lugemine pole väga kerge. spetsiifika on selline, et ühe lõigu piirides kirjutavad a ja h tihtipeale korraga : seega see on dialoogiline ja võib tekitada sisemisi vasturääkivusi.
valgustus vabastas inimese sellest mida valgustus nimetas ebausuks, ja mida võib nimetada ka religiooniks. ja samal ajal suruti alla midagi väga olulist inimloomuses. midagi läks kaduma. nad räägivad odysseuse loo enda arusaamise järgi. odysseuse kohtumine sireenidega. odysseus masti küljes, meremeestel kõrvad vaha täis. klassika. a&h üldistavad seda lugu. odysseus on küll kangelane, aga siin on üks probleem. küsimus on, milliseid ohvreid see nõuab? et selles maailmas ellu jääda, pead sa suretama oma ihad õnne järele. odysseus on valgustatud inimene, kes kasutab oma mõistuse jõudu, aga ellujäämiseks peab ta olema aheldatud. siit lähtub ka a&h kriitika selle vastu, mida marx pidas oluliseks ja kaalukaks. a&h on umbusklikud progressi idee suhtes, mis peaks mõistuse jõuga kaasnema. progress tähendab, et inimene peab ohverdama oma vabaduse.
ja sellega on seoses uued tendetsid
totalitarismi esiletulek, fashismi esiletulek (mis oli ratsionaalne , hooliamata mõnedest irratsionaalsetest komponentidest temas)
ja teiseks, kultuuritööstuse esiletulek
ratsionalismi tulekuga on inimesed kaotanud oma vabaduse, oma sisemised vabad ihad ja tungid. valgustus tõi kaasa selle, et maailm on nüüd rajatud praktilistele kaalutlustele ja unistuslik, utoopiline mõõde on läinud kaduma. selle käsitluse taga on teistsugune vaade marksismile. vene revolutsioon oli lääne marksistide meelest täiesti arusaamatu. kusjuures mingit murrangut sellega koos ei tekkinud.
marksismi võib käsitleda kui teatavat optimismi. praeguseks on kapitalis, täiesti valdav. kapitalismil ei paista olevat mingit alternatiivi : me elame alternatiivideta maailmas ja kunagi ilmselt irvitatakse meie sajandi(te) sellise kindlameelse usu üle. lihtsam on kujutada ette maailmalõppu kui kapitalismi lõppu.
vene ja saksa režiimid on ratsionalislikud humanistlikud režiimid. humanism ei ole inimsõbralikkus, see on inimkesksus. mõlemad püüdsid luua paradiisi maa peal, ja jumal oli välja visatud. nagu münchausen, kes tirib ennast juukseidpidi soost välja.
mõlema idee on seotud valgustusideedega.
muidugi ei läinud adorno tagasi religiooni juurde. tema väide oli, et eriline roll saab olema just kunstil, just sealtkaudu saab maailmas midagi muuta.
kapitalismi ja kultuuri vastandus.
kultuur on absoluutse autonoomsuse vald. kultuuril on oma eriline autentsus . kunstiteose erilisus on kestvas konfliktis turuloogikaga, kultuuritööstuse mõistega.
kaks aspekti
adorno ei kasuta sõna massikultuur , ta kasutab sõna kultuuritööstus.
kultuuritööstus osutab loomulikult sellele, kuidas kultuur toodetakse ülevaltpoolt masside jaoks (massikultuur oleks masside loodud kultuur, seestpoolt)
kultuuritööstuse alla kuuluvad ka klassikalise muusika teosed. kunstiteos ei suuda sellele survele vastu seista.
kaks näidet.
filmimuusika tulek koos filmikunsti tulekuga. millised on soundtrackid. filmikunstis kasutatav muusika on otsene romatilise klassikalise muusika järelkaja (ma lisaks siia : lahjendus). filmikunst tahtis olla väärikas, ta tahtis tabada keskklassi publikut, ja sellel publikul oli ettekujutus klassikalisest romantilisest muusikast. seega tuli seda pakkuda. ja see on hollywoodi standard tänaseni.
ameeriklased ise käsitlesid seda kui kultuuri demokratiseerumist. ka arvo pärt on osa populaarkultuurist ja kultuuritööstusest.
adorno enda üks oluline teksti ilmus aastal 1938, puudutas just muusikat : «fetishi iseloomust muusikas ja kuulamise taandareng»
veel enne valgustuse dialektikat esitatud kultuuritööstuse piirjooned
mis juhtub kunstiga siis, kui temast saab kaup? mis juhtub kunstiga siis, kui ta siseneb turule? tänapäeval me oleme selle olekuga harjunud . 20s alguses piolnud keegi sellega harjunud. me võime probleeme leida võib-olla kujutava kunsti mingites radikaalsemates aspektides.
kunstiteos eraldub oma sisemsiest autentsusest. me hakkame tema väärtust mõõtma rahanumbri kaudu. teose väärtust hakkab asendama raha hulk mida me kulutame sellele.
muuseas, marx eristas kahte väärtuse tüüpi : vahetusväärtus (või turuväärtus) ja teiseks, see mida nimetakse tarbimisväärtuseks (ja mida tõnis nimetaks tarvitusväärtuseks või kasutusväärtuseks)
1 on milline on toote hind turul
2 on millist kasu toob tema kastutamine
marxi järgi kapitalismis on domineeriv vahetusväärtus, kuna kapitalismis valitseb vahetusväärtus inimeste tõeliste vajaduste üle. adorno toob sellesama teema kultuurivalda. ka selles saab kasutada mõlemat väärtuskategooriat ja ka kultuuris domineerib vahetusväärtus. kunstiteos oli inimestevaheline suhe, kuidas üks inimene kõneleb teise inimesega. kui teos on viidud turule, see suhe kaob. me saame kõike vahetada ja kõike saab rahaliselt mõõta. a&h ütlevad, et kunstiteose väärtus on tema unikaalsuse, ja me ei saa kõike rahaliselt mõõta.
inimestevahelised suhted, mida kunst endast kujutab, taandakse asjadevahelisteks suheteks (mida kujutab endast turuloogikasse sisenenud kunst )
kunstis peaks olema midagi, mida ei saaks kergesti taandada turusuhete raamistikku (või midagi, mida ei saaks sinna üleüldse taandada) : see on seotud autentsuse mõistega. Stimmigkeit : viitab kunstiteose sisemisele sidususele. adorno järgi kunstiteose saatus on traagiline. kui kunstiteos tahab olla tõeliselt autentne , siis ta peab saama aru ka enda positsioonist, peab olema kriitiline ka iseenda suhtes. autentne ja kriitiline kunst peaks olema määratud läbikukkumisele publiku juures. adorno ei sallinud tonaalset muusikat. autentse muusika näide tema jaoks oli dodekafooniline muusika. tonaalne muusika tundus adornole suurepärase propagandavahendina ja ta põlastas seda sellepärast (vene ja saksa impeeriumi riiklik muusika)
tonaalselt väljendab ennast ka massikultuur.
«see muusika sureb , ilma et teda kuuldaks, sureb, ilma kajata»
kunst lakkab suhtlemast inimestega ja see on ainus võimalus suunduda autentsusesse.
dodekafoonia oli pääs totalitarismist.
kunstiteosel oli a meelest utoopiline funktsioon, püüd argususest välja, turusuhete ignoreerimine. kunstiteose üheks erijooneks oli adorno arvates lõpetamatus, kunstiteos on märk sellest, et maailm ei ole lõpetatud. utoopilisus tähendab siin, et on veel ruumi, kuhu liikuda . iga autentne kunstiteos ütleb meile, et maailm ei ole veel valmis, ei ole veel lõpetatud. nüüdne positsioon on teistsugune : maailm on valmis, kõik on olemas.
kaubalisus : sotsiaalsed suhted kaotatakse kauba vormi sisse ära. autentne kunst peaks olema lõpetamata.
12.10.2012
eksamist vahepeal : toimub 30.11 ja 7.12
kaks osa. 1 osa eeldab võimet jutustada ümber kellegi ideed, seletada lahti, mis seal toimus. 2 osa eeldab et võimalikult täpselt oleks teada mingi mõiste sisu : näiteks mis on tarvitusväärtus ja vahetusväärtus (seal on tähtis, et inimene ei hakkaks jutustama, et vastaks lühidalt)
adornost edasi
kultuuritööstus tomib tänu sellele, milline on tööprotsess üleüldse kapitalismis
tööprotsess on organiseeritud, aga vaba aega organiseerib kultuuritööstus
see lubab pääsemist argirutiinist, kuid tegelikult lülitab ta su töötmisprotsessi, tööprotsessi sisse. massikultuuri ülesanne on muuta inimene taas töökõlbuliseks. samas on kultuuritööstuse kõneviis vabastamisretoorika kaudu. massikultuuri olemuslik lubadus on, et klient pääseb, aga adorno ütleb, et klient saab alati petta . muutus tekkis 60ndatel , kus tekkis loogika, et tarbimisvabaduse järgi on ennast võimalik määratleda. adorno ütleb, et lahendused, mida kultuuritööstus pakub, on võltsid lahendused, sest nad viivad üksnes selleni , et me oleme pärast lihtsalt töövõimelisemad.
valgustus kui massipettus.
adorno argumentatsioon ei puuduta lihtsustatud vastandust klassikaline kunst, massikunst . ta on kasvatatud klassikalise muusika vaimus , aga see ei puutu siia.
marxi poliitilise võitluse loogika seisnes selles, et vastandus toimub ikkagi kodanluse ja proletariaadi vahel. ja sellest tulenevalt adornol ei olnud mingid soovi et teda samastataks elitaarse kunstiväljaga.
adorno : mitte see, mida kunstiteos ütleb, pole tähtis, vaid milline on tema vormiline eripära, vormilised seosed. ükskõik kui õilsa sisuga kunstiteos ka oleks laetud, me peaks ikkagi küsima, millised on tema vormilised aspektid.
näide : kümmekond aastat pärast adormo surma : toimus kontsert , kus koguti toitu nälgiva aafrika jaoks, etioopia jaoks : küsimus, miks peaks rakendama sellise ürituse niivõrd konservatiivse kunstinähtuse ette (kontserdi nimi läks kaotsi)
see mis räägib õigeid asju, pole kunst, vaid propaganda . propaganda peab rääkima ikka seda, mis inimesele meeldib. ja kunsti puhul pole oluline, kas ta räägib õigeid asju.
tõsise ja kerge erinevus adorno jaoks oli kindlasti keerulisem kui see, mis meile argitasandilt vaadates võiks tunduda. ta rõhutab ka seda, et massikultuur, kasvõi näitks need poplaulud mida ta kritiseerib, … [mõte jäigi siia katkendlikuks]
ta muidugi analüüsib seda muusikat valesti. ta ei analüüsi selle muusika juuri ja taustu. tema jaoks on probleem see, et see muusika on vormiliselt liiga vähe vulgaarne, liiga vähe pealetükkiv. ta näeb selles klassikalise muusika lahjendust. see ilmub paremini nähtavale hiljem, aga adorno ei näe seda.
kui te vaatate holliwoody filmi, siis selle helikeel on harilikult 19s romantilise klassikalise muusika helikeel. see pole muidugi juhus . filmikunst oli vaja maha müüa keskklassile, kes on ostujõuline. film pidi lahti saama vooliku peal seismise efektist. selleks et filmikunst saaks läbi lüüa, pidi ta kasutama olemasolevaid kunstiesteetika raame. vaja oli ostujõulise keskklassini jõuda. sellistel võis kodus olla ka mõni noot ja isegi klaver. ja seega sobis romantilise klaverimuusika traditsioon väga hästi. mitte ainult ei aimatud järele romantilise muusika laadi , vaid tsiteeriti suurte lõikude kaupa. massikultuur kujunes välja klassikalise muusika baasil. tõsi küll, adorno ei aimanud, et modernistlikku atonaalset muusikat hakatakse kasutama õudusfilmides, kuhu see tõesti väga sobib. näiteks kui jack nicholoson ajab kedagi kirvega taga, mängitakse pendereckit.
arnold : [vaata järgi]
adorno : põhiline pole mitte see, mis ähvardab ühiskonnas kehtivaid norme, vaid vastupidi, probleem on selles, et kultuuritööstus muudab ootuse nii madalaks, et midagi loomingulist ei saagi sellesse süsteemi sisse.
ta süüdistab ka hollywoodi selles, et see loeb liiga palju moraali, ja siin on ta sarnane juba pigem punkrocki ja frank zappaga.
isiksus tähendab kõigest valgeid hambaid ja vabadust kehalõhnadest [pole päris täielik tsitaat] hollyvoodi loomus on tema meelest selgelt konformistlik
ta osutab ka tehnoloogilistele uuendustele.
adornole meeldis telefon, mis võimaldab kahepoolset kõnet
raadiot ta aga ei sallinud : see karjub sinu peale ja ei kuula sind, dialoogivõimalust ei ole (orwellilikku raadiot ei saa isegi välja lülitada) : hitlerisaksamaa kontekstis ei saa muidugi eriti raadiot armastada
1941 «populaarsest muusikast»
standardiseerimine, standardisatsioon : see mõiste on tema jaoks negatiivse varjundiga
selle aja kontekstis on see nii negatiivne ja positiivne. standard tagab, et kõik inimesed saavad võrdse kvaliteediga kauba, ja see käib mõistagi massitootmisega koos.
arts& craft liikumine : kui keegi tegi kuninga jaoks lauda, siis see tehti väga ilus. kui keegi tegi lihtrahvale, siis see tehti suvaline. a&c liikumine eeldas, et ka lihtrahvale tehakse väga ilusaid asju, sellega tegelti keskendunult, tikiti ja nikerdati.
a&c liikumise kaudne pärija on ka tolkien . kääbikute väike ja tubli usin rahvas (keda ta kujutas ette inglismaana) ja vastaspool oli midagi richard wagneri kandist. a&c on heroiline katse pöörduda tagasi käsitööndusliku loomingu juurde
standardiseerimine aga on tööstuslik tootmine ja selliestele hoiakutele vastupidine.
st-ne osutab valemile, mille kaudu on võimalik luua, seda üha uuesti ja uuesti rakendades. : poplaulude osad on äravahetatavad ja midagi ei juhtu. sa võid tõsta ühe laulu refrääni teise sisse etc
adorno teine mõiste siin : pseudo-individualisatsioon
valik tehakse ära ja kultuuritööstus esitab sulle selle, mille ta on juba välja valinud kui normi. pi tähendab, et sind pannakse uskuma, et sa oled eriline oma valikute järgi, kuigi see on juba ette ära valitud.
adorno vaatab jazziimprot kui reeglipärasele põhjale väiksete kaunistuste lisamist : klient saab alati petta, me näeme justkui iga kord väikest erinevust, aga tegelikult seda pole : muidugi ütleb tõnis selle kohta, et adorno eksib siin kolossaalselt, aga printsiibina saab seda näidet kasutada.
adormo on ka ise hädas sobivate näidete leidmisega (mõnikord)
aga tema hoiak on selge, ükskõik kuidas kultuuritööstus ka ei varjestaks oma tegevust, lõpuks saab klient ikka alati petta ja kultuuritööstus võidab.
varane etteheide romaanile : romaan tahab olla nagu elu, ta püüab kirjeldada reaalsust, aga milleks?
st-ne tuleneb turusuhetest, kunsti kaubalisest vormist . kunst ise annab selle võimaluse ennast niimoodi lahterdada. kunstinähtused lubavad meile enamasti midagi erilist, aga kui seda lubab kaup, kultuuritoode, siis ta petab meid, sest päriselt ta ei anna meile midagi erilist. kui lubatakse rahalist võrdsust, siis see printsiip laieneb ka kunstile endale.
teine oluline asi : standardiseeritud kogemus loob ka standardiseeritud reaktsioone. selle väitega on hiljem palju vaieldud. kas me saame saada kunstiteosest kätte samasugused asjad, mis sinna sisse on kodeeritud. ja see tähendab passiivsust kuulamises. see tähendab, et inimesed aktsepteerivad pärast nüristavat tööpäeva seda mida kunst nendega teeb, mis see ka ei oleks. tekib töörutiinile täiellikult analoogiline nautimisrutiin. me ei saa sellisel juhul seda, mida kunst meiega teha võiks.
kolmas oluline asi : kutuuritööstus tekitab sotsiaalset tsementi . ta tsementeerib sotsiaalseid suhteid. sedasorti kunst, millele ei saa ette heita, et ta ärgitaks senitundmatuid ihasid, vastupidi, ta paneb inimestevahelised sotsiaalsed suhted tarduma, valmistab ette tuima stabiilsust. [matthew arnold : vaata]
kultuuritööstus ei tekita korrale ohtlikku anarhiat, vaid vastupidi, selle korra säilimist.
a : igaüks kes ei soovi või ei suuda oma kõnes taasluua neid otsustusi ja korrapärasid mida massikultuur nõuab, see satub ohtu, et ta nimetatakse idioodiks või intellektuaaliks.
walter benjamin : 1892…1940 varane surmadaatum tuleb enesetapust, ta jäi piiriületamisel natsisaksamaalt põgenedes olukorda, kus ta kartis lõplikku vahelejäämist, ja võttis mürki. seltskond sai siiski edasi, nii et ta ilmselgelt kiirustas mürgivõtmisega.
ta ei kuulunud akadeemilisse sfääri, kirjutas esseid. teda hakati avastama alles 60ndate lõpus ja 70ndatel . pärand on väga rikkalik. eesti keeles on teda tõlgitud, näiteks LRis ilmunud artiklite valik.
«kunstiteos selle massilise reprodutseeritavuse ajastul» 1936
tegeleb samade probleemidega nagu adorno (nad arutavad ja vaidlevad omavahel)
ka b lähtekohaks oli marxi idee ühiskondade arenemisest. ta peab ennast marksistiks, aga temas on ka tõmme müstika ja religiooni suunas. väidab, et kapitalismis on olemas tõmme enda lagunemise suunas. tema mõttekäik puudutas pigem pealisehitust. progressikäsitluses on nad vastuolulised. marx eeldas, et kui revolutsioon toimub, saavad vastuolud ületatud. b jaoks oli progress ise probleem, progress vajas seismapanemist ja revolutsiooni mõte oleks progressi peatamine. kui marxi jaoks oli revolutsioon ajaloo vedur , siis b jaoks oli revolutsioon hoopis ajaloo hädapidur.
mis toimub kunstiga kapitalistlikel tootmisliinidel?
kunstiteose väärtus ei tule sellest, mida kunstiteos deklareerib.
b tunneb huvi ka vormiliste aspektide vastu, mida adorno kirjeldab.
aga teda huvitab tunduvalt rohkem kui adornot, mis toimub kunstiga siis, kui ta vormistatakse tehnoloogiliselt. tema üks suur küsimus, miks ta üldse seda teksti kirjutas, oli suunatu nähtuse vastu, mida ta oli näinud euroopas arenemas ja muundumas. nähtus, mida me tunneme futurismi nime all. futurism on küll pigem millegi manifest, kui millegi algataja. futurism kummardas masinaid, ja see oli uus, kunsti uus tähendus uues industriaalses maailmas. b heidab neile ette, et nad estetiseerivad poliitilist. selle mis on poliitiline, muudavad nad esteetiliseks.
filippo tomaso marinetti : ütles, et sõda on kaunis, sest sellest saab inimkeha oodatud metalliseerimine. sõda oli masinate triumfi hetk. näide sellest, kuidas poliitiline probleem estetiseeritakse. [marinetti liitus hiljem natsionaalsotsialistliku liikumisega] kunst ei saa olla muud kui vägivald, julmus. masin on inimesest ees, ta on hügieenilisem ja puhtam, uue ajastu inimest ületav jõud. uus kunst on vedurid, lennukid , rongid.
vägivalla estetiseerimine on ka rivisammul marssimine, seljas hugo bossi ilusasti disainitud mundrid. me muudame esteetiliselt midagi mis on kultuuriliselt-poliitiliselt agressiivne ja kahjulik.
ravim millel pole kõrvalmõju, sellel pole ka mõju. sama asi on kunstiga.
b pakub, et tehnoloogias võib näha hoopis midagi muud : me saame hoopiski oma esteetilisi valikuid näha poliitilistena. täpselt vastupidine käik.
suur osa futurismist siirduski fashismiga sarnasesse sfääri
19.10.2012
viimatine asi : futuristide kalduvus estetiseerida vägivalda, ja eriti, estetiseerida sõda
b-le see ei sobinud, ta vaatas , kuidas tehnoloogia mõjutab inimest teistmoodi
jättis kõrvale mõisted nagu loovus, jäävus, igavikuväärtused
üritas luua uusi sobivamaid mõisteid
pidas filmi ja fotograafiat väga oluliseks uutes protsessides, ka ajalehti, kuid neid vähem
film ja fotograafia võimaldasid kunsti ja ka oma produktsiooni massiliselt reprodutseerida . mõlemad võimaldavad kunstiteose irdumist originaalist. kunstiteos on ootamatult võimeline laiali levima ja teost on võimalik kogeda selle algallikast eemal
b näeb selles tohutut poliitiliste võimaluste kogumit, eriti masside kunstikäitumises
ta ei pea fotot ja filmi iseenesest revolutsiooniliseks, kuid ta näeb aura kadumist
see puududat tema kunsti ja kultuurikäsitlust väga suures ulatuses : see ulatub ka b-st oluliselt kaugemale (kasvõi näiteks baudrillard ’ini)
ka b lähtub sellest et kunstiteosel on kasutusväärtus (praktiline väärtus) ja vahetusväärtus (turuväärtus)
b : kunstiteose tarbimisväärtus on seotud kunstiteose unikaalsus . unikaalsus on aja ja ruumiga piiratud väärtus, kunstiteos on sündinud mingis ajas ja mingis ruumis : kunstiteose ainukordne eksistenst kohas, kus ta asub.
meie oleme harjunud, et suurem osa kunsti on mehaaniliselt reprodutseeritav
aga rembranti maali peamine väärtus on selles, et see on ainus selline maal
see unikaalsus on seotud religioosse kultusega, millegi pidamisega ainukordseks : pühakute säilmed (mida oli küll paljupalju igal pool, keegi ei jõua kokku lugeda neid naelu, mis on pärit kristuse ristist)
kunstiteose tarvitamine on kujunenud samasuguseks unikaalse religioosseks austamiseks
on midagi veel : kunstiteose puhul eksisteerib teatav autentsuse määr, see võib olla suurem või väiksem. autentsuse määr justkui viitaks originaali kohalolekule, unikaalsus on absoluutne kvaliteet, autentsus seda ei ole. autentsuse mõistega on seotud aura mõiste : b vaatab seda kuidas tehnolooogilise reproduktsiooni ajastul aura on kunstist taandumas
ehtsust e autentsust on võimalik kvantitatiivselt mõõta. reprodutseerimine vähendab autentsuse määra : aura tähendab mitte ainult kuma, ka hingust.
b ei ole diststiplineeritud marksist, sest ta kaldub müstikasse ja teeb muid kummalisi asju, aga ta ise peab ennast siiski marksistiks (ta ei ole akadeemiline , pigem siiski isemõtlev tüüp)
pole oluline, et kunstiteose aurat käsitletakse kogu aeg, kui miskit, mis on igavene , mis säilib üle aegade : b jaoks see nii ei ole, aura muutub, kui muutuvad inimestevahelised suhter, majandussuhted jne
autentsus tähendab seda (aura tuleneb sellest) et kunstiteosel on oma minevik , oma päritolu, kõigil kunstiteostel, millel on ajalugu on ka aura.
me kujutame seda ette : kuidas kaugest minevikust pärit objekte ümbritseb igavikuline aura. aga see sõltub hetlke kultuurilisest seisust .
näide : me näeme mingit objekti, me fikseerime selle, sellel on olemas mingi püsivus ja mingi unikaalsus. see on siin ja praegu. kui me teeme sellest foto, siis see aspekt muutub. foto on midagi, mis on taasloodav. aura kaob. pole olemas mingit autentset fotot, kujutise autentsus kaob, aga üks foto ei ole autentsem kui teine. foto on kunst mis on loodud massilise reproduktsiooni jaoks, ta on juba oma olemuselt seotud paljundamise ja reproduktsiooni jaoks. see omadus hävitab aura.
b ja brechti dialoog , brecht avas benjaminile fotograafiliste vahendite sisu
b : mehaaniline reproduktsioon suudab esimest korda maailma ajaloos emantsipeerida kunstiteose selle parasiitlikust sõltuvusest rituaalist.
ka kunsti kunsti pärast peab ta rituaaalsel suhtel põhinevaks
kunstiteosele tekib eksponeerimisväärtus
aura taandumisega me näeme, kuidas kunstiline tekst eemaldatakse rituaali autoriteedist ja kunst muutub seeläbi demokraatlikuks. rituaali asendab poliitika. kunsti poliitilisus tuleb sellest, et ta puudutab paljusid inimesi. varem pidid inimesed minema kultusobjekti juurde (kui tahtsid kunstiga kohtuda ) nüüd on kunst kõikjal.
sellega väheneb ja/või kaob kunstiteose müstifitseeritus. me saame hakata kunstiteoseid nägema ja tõlgendama hoopis teistmoodi kui me seda varem tegime . kui kunstiteos on seotud kultusega, siis kunstiteos on seotud selle kultuse piiridesse . nüüd aga on kunstiteose väärtus diskussiooniobjekt. seda võib pidada küll poliitiliseks protsessiks .
niimoodi tekib ka uut tüüpi kunst, mis on endiselt võimeline inimest kõnetama, kuid millest on kaotatud ära aura. kunstiteos ei ole enam kultusobjekt.
vaadake, kuidas te tarbite muusikat. paljud otsivad ikka veel alateadlikult aurat. näiteks käiakse otsimas vinüülplaate : neil on aura, need on objektid, millel on aura. suur osa 70ndate muusikast on seotud objektiga. mp3 maailmas suur osa muusikast ei ole toodetud nii, et see oleks muusikaline akt ( lady gaga puhul me seda ei eelda )
zeppelin oli küll stuudioproduktsioon, aga musitseerimise akt oli kuuldav , me peame seda tajuma, see on auraatiline.
mp3 toob teile muusika väljapoole ajalugu, kõik aeg on kogu aeg käepärast. vinüül seob meid ajaga , läbi oma aura, te olete sunnitud tajuma aja kohalolekut.
ka cd-plaat on ajalise auraga
kas keegi oleks kujutanud ette midagi sellist, et te kuulate cd plaadilt, aga veelgi enam vinüülilt, muusikat, ja te panete ta seisma, sest keegi helistab teile. cd-plaadiga oli see muidugi lihtsam. suures plaanis tähendab see seda, et teil ei ole mingit austust selle kunstiteose suhtes. meie enam niimoodi ei mõtle. mp3 on sisse ja välja lülitatav.
aga kas kunstiga suhtlemine peaks olema mugav? (b ennustas seda üsna täpselt ette)
kontserdile minnakse ka selleks, et olla kellegi reeglite mõjuväljas, seal kehtivad lavalolija reeglid ja inimene maksab palju raha, et neile reeglitele alluda .
b kirjutas palju ka filmist . millist rolli inimene täidab filmis? teatris näitleja reageerib saalile. ta saab saalist tagasiside ja muudab midagi oma käitumises. filmis võtteplatsil näitleja esineb ainult kaamerale : ta ütleb, et seda ei saa nimetada esituseks, see on teatud hulk esitusi, teatud hulk järjekorras segiaetud fragmente, mis alles hiljem kokku pannakse. teatris sündiv on unikaalne, selle tõttu on tema aura maksimaalne, samas filmikunstis see puudub, näitleja on kohal kaamera jaoks aga mitte publiku jaoks.
see ei ole publiku jaoks tingimata kriitiline. kui te olete kontserdil, mille eest te maksite palju raha, siis teie kriitiline võime nõrgeneb, te tahate oma elamust kätte saada. te osalete rituaalis. kui me asetame kunsti ja publiku vahele mehaanilise reproduktsiooni, siis tekib ka kriitiline distants . kunst lakkab olemast ilus näivus.
meie väike kultus kunstiga suhtlemine ongi selles, et me läheme muuseumisse , seal peab vaikne olema, seal peab alluma galerii reeglitele. b ütleb, et kunst tuleb muuseumidest välja. film aga võimaldab kunstil puudutada paljusid inimesi korraga. ta näeb ka seda, kuidas filmikunsti on kogu aeg püütud siduda kunstikultusega : ehk siis, kuidas tehnoloogilisi vahendeid kasutati tema kodumaal saksamaal : nii film kui raadio olid jõulised propagandakanalid.
b ütleb, et filmi vaadates assotsiatiivne kontakt muutub, film on liiga kiire assotsiatsioonide jaoks, filmikunst dikteerib tempo (kuigi tänapäeva kogemuse järgi on väga keeruline neid filme kiireks pidada)
selle kiiruse sees on aju võimalik väga edukalt manipuleerida sobiva infoga .
herbert marcuse 1898 -1879
kuulub tänapäeval frankfurti koolkonda
jäi ameerikasse, sai seal 60ndatel hipiliikumise ajal isegi omamoodi staariks
tema saatus oli kindlasti õnnelikum kui adornol või benjaminil
aga alused kultuuri mõistmisel olid kõigil kolmel samad
küsimus : miks kapitalismi vastuolud ei mõjuta seda lagunemise suunas, kuigi marx sellest rääkis
praegu oleme me situatsioonis kus kõik ütlevad, et kapitalismil alternatiivil pole. sajandite pärast vaadakse meid, mitte otse kui juhmardeid, aga kui kedagi, kes ei suutnud alternatiive näha. kapitalism esineb asiaatlikus diktatuuririigis hiinas, venemaal, teistsuguses asiaatlikus diktatuuris singapuris, rootsis ja nii edasi. kapitalism on praegu poliitiliselt tühi mõiste mis kohaneb kõigega ja kõikjal
ameerikat peeti euroopas läbivaks barbaarsuse kehastuseks (euroopas)
samas koos oma barbaarsusega hakkas ta materiaalselt euroopast ette jõudma. ja samal ajal oli ta juhtiv riik 20s.
ameerikas pole iialgi olnud fašistliku ega kommunistliku pöörde ohtu. mitte ükski sisemine vastuolu pole ameerikas tekitanud kataklüsme.
1964 : «ühemõõtmeline inimene», marcuse põhiteos
termin meelelahutus- ja infotööstus : ütleb, et see on võtmeküsimus, kuidas tagada kapitalistlikus süsteemis püsimine. inimesed seotakse tarbimise kaudu tootjate külge ja luuakse neile hea elu illusioon. hea elu on piisav, et hoida ära suurem enamik korratusi. toimud kultuuri kahe(või mitme)mõõtmelisuse likvideerimine, aga ei toimu mingit otsest keelamist või takistamist, terrorit ei toimu, survet ei ole. inimene inkorporeeritakse, haaratakse kaasa.
muidugi, ka adorno ja horkheimer kirjutasid samasuguste teemade kaudu : ehk siis, sinu individuaalsust saab inkorporeerida. see toimub ihade ja vajaduste rahuldamise kaudu, heaolu loomise kaudu. marcuse arendab seda mõtet edasi ja täpsemaks. selle rahuldamise kaudu inimene hakkab vaatama kõrvale fundamentaalsetest asjadest.
marcusel on ka psühhoanalüütiline kallak (see käiski marksismiga sageli koos, ka adornol näiteks) : repressiivne desublimatsioon : see on see mida kapitalism teeb : see justkui viitab repressiooni kadumisele, justkui laseb ihadel vabaneda , kuid see protsess meelelahutustööstuse kaudu on iseenesest repressiivne protsess. ihad vabastatakse selleks, et inimesi alistada ja alla suruda ja muuta inimesi passiivseks.
populaarseks tegi marcuse see, et ta rääkis ka vastupanuloogikast : great refusal : kultuuris on sfäärid, mis võimaldavad keelduda või kõrvale astuda, allhoovustesse mis väljuvad kuidagi repressiivsest ihade vabanemisest. ihasid saab vabastada ka nii, et ihad ei kuuluks kultuuritööstuse sisse. peaks olema viisid, kus ihad vabanevad sellest survest väljaspoool. marcuse mõju seisnebki selles, et ta nägi vastupanu mitte poliitilises loosungis, vaid otse ihade pinnal : inimesed peaksid otsima uusi viise, et oma ihasid suunata. näiteks biitlid kes said ameerika muusikast valesti aru, muutsid seda muusikat täielikult. tüüpiline näide oli seksuaalrevolutsioon : iha vabastamine ise ongi poliitiline akt, iha ise on võimas, kui ta ei ole diferentseeritud kapitalistlike suhete poolt.
marcuse osutab ühiskondlikele gruppidele, kes on võimelised looma neid iha väljapääse. marcuse nägi ameerikas selgelt, kuidas meelelahutustööstus ihadega mängis ja ta nägi võimalust sellest välja liikuda. üldiselt oli ta märksa optimistlikum kui adorno ja horkheimer, nood mingeid väljapääse eriti ei näinud. benjamin oli siiski ka pigem optimistlik.
frankfurti koolkond moodustab marxist ja freudist lähtuva terviku (ja adornol nietzsche mõju)
raymond williams 1921-1988
proovib sõnastada kultuuri mõistet mis sobiks 20s-sse.
kuulub briti intellektuaalide hulka, ja huvitav on, et intellektuaalid britis kerkivad üles sageli sotsiaalsest madalast staatusest (tema isa oli raudteevaht, kes tõstis üles tõkkepuud)
küllatki poliitiline autor, tegeleb küsimusega, kuidas kultuurinähtused puudutavad inimesi üldisemalt. ta hakkab kultuuri mõistet uurima juba oma esimestes tekstides. ja ta on selles üsna fundamentaalne.
kindlasti vähem edukas euroopas kui ameerikas
«culture and society» 1961?
«long revolution»
kultuur : samas tüves on ka koloonia ja kultus
algselt viitas see sõna põllumajandusele, alles hiljem hakkas puudutama inimese arengut
üks kehtinud terminoloogiline eristus
tsivilisatsioon kui midagi materiaalset, maist ja madalat
kultuur kui midagi kõrgemat, kasvõi termin kaunid kunstid
seda on ka otse vastupidiselt tõlgendatud
kultuuri võib käsitleda kui mingit vaimse arengu protsessi mis on omane teatud ühiskonnagruppidele. inimkonnale üldise omadusena käsitlemine oli rohkem alustav lähenemine kultuuriteoorias
ka williams viitab, et kultuuri sõna viitab kultuurseks muutmisele, taltsutamisele. põllumajandus : kus mingi territoorium taltsustatakse ära oma teadmiste ja oskuste kaudu, kultiveerid midagi
umbes sama rolli on täitnud ka kunstid ja kultuurinähtused
euroopa kultuuris on väärtustatud kunst, mis maskeerib füüsilist naudingut
kultuur ei pea tooma mõnutunnet, ta peab korrastama selle saamist
kultuur harib inimest samamoodi nagu maaharimine haris maad
füüsilise mahasurumine on väga ilmne : akadeemilise muusika kontserdil eeldatakse, et inimesed ei lähe muusikaga ja selle rütmiga füüsiliselt kaasa. eeldatakse, et kunst ja kultuur distsiplinerib meie loomalikku füüsilist loomus. sellepärast räägitakse kõrgkultuurist ja kultuurist sünonüümsena. popkultuurist räägitakse pigem kui millestki kõrvaletekkinust.
williamsi teooriad on tuntud kui kultuuriline materialism (culturalism oli williamsi enda termin)
kultuur võib tähistada erinevaid asju
esiteks on ta teatav ideaal, vastavus mingitele universaalsetele ideaalsetele väärtustele
analüüsime seda nii, et leiame üles need väärtused ja korras : williams ise sellist absoluutset väärtust ei usu
teiseks, kultuur on dokumenteerimine : kogum vaimse töö produkte, millesse on salvestatud inimkogemus, teatav dokumentatsioon . siin analüüsitakse kultuuri selle kaudu et analüüsitakse neid produkte ja valitakse välja mis on parem ja väärtuslikum. vaatame, mida mingid dokumendid oma ajastu kohta ütlevad, ja valime midagi välja
kolmas variant : kultuur on määratletud sotsiaalselt, kultuur on teatav elamisviis , see tähendab igapäevaelu : et aru saada mida kultuur endast kujutab, peame uurima kuidas inimesed elavad.
kõik need kolm mõõdet on kultuuri uurimisel olulised
me ei saa käsitleda kultuuri ajatu , kõikhõlmava ideaalina, mis unustab ära sotsiaalse ja inimese loomaliku päritolu. me ei saa uurida ka ainult dokumente, ainult salvestusi.
me ei saa ühelgi juhul öelda, et kultuur on üksnes see ja mitte teine.
williamsi järgi kunstiteos on ühiskondlike suhete osa, seega ei ole mõtet küsida, mis on selle kunstiteose suhe tema loomise aja ühiskondlike oludega.
kunst on miski, millega inimene igapäevaselt tegeleb, on üks osa tema igapäevasest maailmast. sellega on seotud ka williamsi väide : culture is ordinary (kultuur on tavaline)
see väide tegi williamsi populaarseks USAs. ameerika tõrkus euroopa kõrgkultuuriliste väärtuste suhtes. ameerika ütles, et nad loovad uue kultuuri, mis oleks demokraatlik. näiteks bluesi ilmumine : see kuulub reaalselt igapäevaellu. williamsi loogika sobis neile, kellele ei sobi kultuuri ülevalt alla distsiplineeriv hoiak.
ma leian, et nüüd on aeg teha väike paus , nädalane paus
26.10.2012
williamsit huvitab kultuurianalüüsis leida üles see tõeline kogemus, mille kaudu kultuuri elatakse, mitte ainult teoste kunstiline eriline väärtus, vaid ka kontekst, mille järgi kultuuris elatakse. «long revolution» : kasutab mõistet tundestruktuur, structure of feeling : see tähendab väärtusi, mida mingi klass jagab, seda võiks nimetada kollektiivseks alateadvuseks, kui seda sõna poleks üle tarvitatud.
toob näited 19s romaanidele. need romaanid vastavad tolle ajastu inimese tundestruktuurile : seal tekivad inimestele maagilised lahendused. inimesed pääsevad õnnetutest abieludest, kurjategijad kaovad silmapiirilt, inimesed leiavad varandusi ja on seetõttu õnnelikud. teine näide, mille williams toob on tragöödia näide ( keskaegses kirjanduses) : kujutame ette vastuhakku ja mässu. see on korratus ja kaos ja positiivne lahendus saabub, kui see maha surutakse. 19s oli asi vastupidi, hinnati isiklikku vabadust ja mäss oli positiivne. seega, erinevad tundestruktuurid.
olulised 3 tasandit , mida silmas pidada, kui midagi analüüsitakse
1 konkreetne ruum ja hetk, mida saavad teada ainult need, kes seal tõesti elavad. kui see järk möödub, siis see tundestruktuur hakkab lagunema
2 dokumentide ja allikate järgi taastamine : aga dokumenteerimine on nihkega protsess
3 the culture of selective relations ? : kultuuri valikuline tasand : me valime kaasaegse tundestrukutuuri baasil mingid elemendid minevikust : me mäletame valikuliselt : eesti näide, kuidas me mäletame nõukogudeaegset tundestruktuuri : mida me sellest välja võtame : kas n-eestit tuleks mäletada ainult terrori kaudu, või annab regati jäätis meile mingi pehmema valiku sellest tundestruktuurist
me võime ette kujutada 19s inglise kirjanduse spetsialisti, ja kirjandushuvilist, kes on lugenud palju sellest ajast. see kes selles ajas aga elas, teab paratamatult midagi, mida need uurijad ei tea ega saagi kunagi teada. selektsioon, mida keegi mäletab, ei toimu selle põhjal, mis on universaalselt hea, vaid selle põhjal, mis sobib uue korrastatuse tundestruktuuriga. minevik pannakse kogu aeg kokku oleviku jaoks sellesse sobival kombel . see ei ole huvitu, ükskõikne valik, vaid see on pidev interpretatsioon, millel on kindlad sihid. minevikuteose tähendus tuleviku jaoks on ettenägematu. üks väide, mida populaarkultuur on kogu aeg pidanud kuulma, on see, et ta on ajutine. tuleks justkui luua midagi püsiväärtuslikku. kahjuks me ei tea, millel on püsiväärtus. mis on üksikisiku jaoks püsiväärtus? kas see et ta saab millegi järgi tund aega tantsida, või see et 2 sajandit hiljem keegi kuulab seda? püsiväärtus sõltub ajastu tundestruktuurist, me ei saa prognoosida, mis see just hakkab olema. aga püsiväärtuse mõistet on väga mugav kasutada.
williamsi oluline järeldus : kunstiteosel pole absoluutseid väärtusi, mis oleks inimesevälised. selle tõttu ei saa rääkida ka kõrge ja madala kunsti absoluutsest piirist . me peaks minema tagasi, ja vaatama, millised olid mineviku kunstis paralleelid, alternatiivid, ja vaatama siis, miks välja valiti just see, mis valiti.
ajalooline organiseeritus, piir, milles midagi loodi
tänapäeva positsioon
esimesest teise millegi toomine on ideoloogiline
tundestruktuuri mõiste seob ka williamsi arusaamu kultuurist ideoloogiaküsimustena. seda juba ainuüksi sel põhjusel, et erinevad tundestruktuurid iseloomustavad ka erinevaid klasse. kuidas erinevate klasside ideoloogilises suhtluses on tundestruktuur alati olemas.
ideoloogiaküsimused
louis althusser 1918-1990
katoliikliku haridusega. sõjakogemus muutis ta marksistiks. derrida ja foucault on tema õpilased. isiklik elu traagiline : kannatas depressiooni all ja pärast abikaasa mõrvamist veetis ülejäänud elu vaimuhaiglas. ideoloogia osas väga kompromissitu. mida ta produtseerib, seda on nimetatud ka strukturalistlikuks marksismiks. ütles, et majanduslikud vastuolud on muidugi baasis, aga kaugeltki mitte alati ei ole neil täit avaldumisjõudu inimese elus. muutused pealisehituses on need, mis kajastuvad.
esimene ideoloogia definitsioon : « elatud » suhe inimeste ja maailma vahel või selle alateadliku suhte peegeldatud kujutis
ehk siis, praktikate ja ideede süsteem, mis aitab inimesel ümbritsevasse suhtuda
ideoloogia pakub inimesele lahendusi, kuid a järgi need ei ole lahendatavad : nad on võltsid. st, kõik inimesed teavad, et raha ei väljenda kõike, aga me elame nii, nagu ta väljendaks. ideoloogia on suhte vorm päris eluga, ja paljuski ette antud. ideoloogia töötab mitteteadvuse kaudu, selle kaudu saab inimesi mõjutada. ideoloogia töötab kõigi klasside peak (see on esimene osa a ideoloogiadefinitsioonist, teine on veelgi väljapääsmatum.
ideoloogiateksti uurimine teatud viisil ja küsimustega pommitades saame midagi võib-olla muuta. ideoloogia on terviklik, ideoloogia ei valeta vastustes, vaid tahab korrigeerida küsimusi. see ongi meetod, kuidas hoida ideoloogiline tekst vigadeta ja terviklik.
a pakub selle vastu välja ühe mõiste : sümptomaatiline lugemine : lecteur symptoman? kontrolli õigekirja. loetakse ka seda, mida tekst peidab ja väldib. selle idee allikas on a-l suuresti freud ja tema mitteteadvuse idee. olulisel määral muidugi ka jaques lacan. millest patsient jätab rääkimata?
aga siis, mida tähendab lugemine üleüldse? meie arusaam lugemisest on piibel . suur aga struktureeritud tekstimassiiv. [ pierre macherey : kirjandusliku tootmise idee : tema mõte oli, et kirjaniku autorpositsioon ei ole üldhaarav, niimoodi tõlgendades ei jõua me kuhugi . hiljem räägib barthes umbes sedasama . kirjandusteoses tuleb alles jätta lüngad ja puuduolekud, ja alles siis me mõistame, kuidas konkreetset teksti lugeda tuleks. kirjanduslikul tekstil on ka oma alateadvus, tekstis on alati palju sellist, mida ta tahaks öelda, aga ei ütle] kirjanduslikule tekstile tuleb leida kultuurilise tüübi vaste. suur osa popmuusikast on seotud romantilise ajastuga, näiteks.
macherey toob siinkohal nöite jules verne’i romaanidest. need olid kirjutamise ajal prantsuse koloniaalimperiali. inimesed vallutavad uusi territooriume. aga imperialistliku paatose kiuste leiavad saabujad alati eest kellegi jälje. nad ei leia tühja maad, alati keegi juba elab sellel territooriumik. selle käigus omandab territooriumite vallutamine teistsuguse positsiooni.
althusseri teine ideoloogiadefinitsioon : siin ei ole ideoloogia mitte ideedetasandil, vaid institutsioonide tasandil. võtab selle kõige selgemalt kokku oma essees ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid. just need riigiapaadid hoolitsevad selle eest, et ideed jõuaks inimesteni.
IRA ideoloogilised : haridussüsteem, lasteiad ja koolid. inimese käsitlemine subjektina. me oleme ideoloogia objektid subjektina : ideoloogia toimib meile just siis, kui laseme ennast määratleda subjektina. mida freud tegi subjelti mõistega? võttis selle lahti ja näitas, et descartes’i idee subjektist oli ekslik . inimene on ideoloogiline loom : me oleme ideoloogiaga seotud subjektiks olemise kaudu.
RRA repsessiivsed : politsei, sõjavägi
interpellatsioon : subjekti suhtlemine ideoloogiaga. kui teid hüüab tänaval politsinik : hei, sina! siis te pöördute, allute vabatahtlikult kõnetusele ja sellega allutakse ka politsile. samamoodi kõneldakse ka reklaamides. [tõnis läks apteeki ja seal öeldi talle : nüüd ei pea sa enam mõtlema jalaseenele, millele ta tõesti ei olnud mõelnud. aga näe, tal lubati sellele mõtlemisest loobuda]
lacan : mina kujuneb alles siis, kui inimene siseneb keelde. mina on keeleline konstruktsioon. althusseril on sama loogika : inimese mina tekib ideoloogiasse sisenenisega, see on keeleline, kõnetuse vastuvõtmine.
althusser ei olnud rahul marxi algusaegade jutuga, see subjektivõõrandumise jutt ei meeldinud talle sugugi , ta pidas seda hegellikuks nännutamiseks. hilisem marx sobib talle hästi.
kuna inimene on ideoloogiline subjekt, siis ideoloogia käest ei ole väljapääsu, sellest pole võimalik vabaneda. inimene elab paratamatult erinevate riigiaparaatide ja ideoloogiate mõjuväljades.
antonio cramsci 1891 … 1837 : tegutses enne althusser’i. althusseri trump oli see, et ta tahtis teha marksismist teadust. cramscil seda probleemi ei olnud, sest suurema osa oma elust istus ta mussolini käes vangis ja kirjutas seal. keskne mõiste oli hegemoonia mõiste : hegemoonia on ideoloogiline vahend, mille kaudu domineerivad kihid ühiskonnas säilitavad oma võimu. hegemoonia sihiks on veenda alluvaid selles, et võim, mis nende üle valitseb, on neile kasulik. hegemoonia mõistesse on sisse kirjutatud teatud veenmine. klass mis domineerib, mitte niivõrd ei valitse vaid juhib läbi veenmise . võimusuhted pannakse paika muidugi majanduslikel põhjustel. aga võimu säilutatakse konsensuse kaudu, mitte ainult sunduse kaudu.
tsiviilühiskond : hegemoonia mõiste sisaldab vähemalt teatavat kokkulepet. võimulolev ühiskondlik grupp pakub välja oma huvid kogu ühiskonna huvidena : tüüpilind väide : liberaalne kapitalism on ainuvõimalik asi, ärge parem vaielge, sest see on teile endale kasuli . nii öeldakse. alluvad klassid on rahul, kui neid veendakse, et see kuhu ühiskond liigub, on kasulik kõigile. sellel hetkel kui cramsci seda kirjutas, oli kapitalismi saatus väga kahtlane, tänapäeval see enam nii ei ole, kõik valikud toimuvad kapitalismi piires (nii usas kui sbrtannias).
cr ei seo subjektsust ja ideoloogiat. ta eraldab kaht sorti võitluse tüüpi, mida ta ühiskonnas näeb. kuidas võiks ühiskonda tekkida murrang.
manöövrisõda : otserünnak, see, kuidas revolutsioonid toimuvad. võetakse üks valitseja ja asendatakse teisega. see võib töötada, kui riik on tugev aga tsiviilühiskond nõrk (näit venemaa, kus tsiviilühiskond puudus)
positisioonisõda : toimib kapitalistlikes maades
orgaanilised intellektuaalid. pmst on kõik inimesed intellektuaalseks tegevuseks võimelised, aga ainult möned teevad seda tegelikult, toimivad intellektuaalidena. iga klass loob oma intellektuaalid. ka pankuritega käib kaasas nende klassi organiseerivate orgaaniliste intellektuaalide ring. see kiht, sektor , on sarnane althusseri ideoloogilise suhtega. võitlus hegemoonia pärast on c jaoks intellektuaalne võitlus.
oluline laiendus on kahe cramscile järgnendud mõtleja teos
laclau ja mouffe käsitlesid hegemooia mõistet cramsci vaimus edasi ja tõid siia sisse diskursuse mõiste. viitavad müüriladumisele : kaks meest panevad tellised paika, üks paneb neid paika ja teine toob. esimene küsib kindlaid telliseid (kindla diskursuse piirides). keeleline tegevus seob nende füüsilist tegevust.
2 näide : te võite tänaval lüüa ümmargust objekti, mis meenutab jalgpalli. te võite neid liigutusi teha ka jalgpalliplatsil. jalgpall kui mängi ei teki mitte objektist, vaid seda objekti paigutavatest reeglitest
diskursus : teatud viisil organiseeritud ütluste kogum
objektid eksisteerivad meie ümber objektiivselt, aga alles diskursus asub neid tõlgendama.
maavärin on objektiivne loodusnähtus
seda saab analüüsida loodusteaduslikus kontekstis
ja kummardavas religioosses kontekstis.
tulemused on täielikult erinevad.
02.11.2012
objektid ei vaja kuulumist diskursuse piiridesse, nad ilmuvad nagu nad on. aga me tõlgendame neid, nende tähenduse ilmnemine nõuab diskursust, diskursuse välja.
tähendused, mis on diskursusepõhised, suunavad ka kõike seda mis puudutavad poliitikat etc.
näiteks alluvussuhe : me kõik allume teatud protsessides kellelegi. aga teatava diskursuse raamides saab alluvussuhtest rõhumissuhe. tegemist on teise diskursuse väljaga, kuigi väliselt võib olla vahe väike nende olekute vahel. oluline on, et rõhumine tuntakse ära, mitte see, kas rõhumine tegelikult aset leiab.
hegemooniline suhe saabki teostuda ainult diskursuse raames.
näiteks eesti. inimesed leiavad, et ühiskonnas on ebavõrdsus, varanduslik. selle peale ütleb ametlik vastus, et inimesed sünnivadki erinevatena. aga see ei olnud algne diskursus ja algne küsimus. ebavõrdsuse ja erinevuse diskursused aetakse siin segamini .
artikulatsioon : diskursuse välja loomine
ühiskonnas toimub erinevate ideede artikulatsioon. selle eesmärk võib olla ka konflikide taandamine , et põhiküsimust varjutada. kuidas näidata rõhumissuhet alluvussuhtena. dialoog eeldab teavat valmisolekut kokkuleppeks.
cultural studies : kultuuri-uuringud. koolkond (lähtus birminghamist, juhtfiguur ja asutaja stewart hall). kujundas lähenemist, kus artikulatsiooniteooria oligi väga oluline. kultuuritekstide tähendus sõltub sellest, kuidas toimub artikulatsioon, see ei ole kunstiteosesse või teksti ssisse kirjutatud.
ei ole mõtet minna bronxi ja öelda vastutulevale mustanahalisele : nigger. see lõpeb halvasti. aga nad ise ütlevad üksteisele küll nii. tähendab, see ei ole teatud kontekstis solvav . aga teises on.
kui kirjanik ütleb lause, et ma tahtsin oma teosega öelda, et… siis võib lugeja alati küsida, aga miks sa siis ei öelnud.
reaalsus asub küll väljaspool kultuuri, kuid ainult kultuuri sees muutub see maailm tähenduslikuks ja produktiivseks. kultuur loob reaalsust, mitte ainult ei kirjelda seda.
samal kultuuritekstil on erinevaid tähendusi, ja need tähendused ongi konfliktide alus kultuuriväljal.
veel kaks mõistet
inkorporatsioon : sisaldav kaasahaaramine
resistentsus : vastupanulisus
cultural studies tekkis birminghamis subkultuuride uurimisest 60ndatel. kõrgperiood oli 80ndatel , aga ka 70ndatel osaliselt.
näide resistentsuset : tarvitatakse teatud objekte valesti : haaknõelu, aga valesti. haakristi, aga valesti : vaevalt et joseph goebbelsile oleks meeldinud, kuidas punkarid haakristi kandsid. või selline mõttekäik : tuleb kuri tööstus ja võtab ära kõik, mis on sõbralik ja loomulik.
eestis prooviti punkareid inkorporeerida vabadusvõitluse diskursusesse. mis oli muidugi jamps. aga mõlema terminiga liialdatakse. (võib öelda, et enamasti lähevad bändid paremaks kui neid kommertsialiseeritakse)
strukturalism
jutt on teatavast baasist ja pealisehitusest (analoogia, aga marx pole tähtis). pealispindsete nähtuste all varjus on teatavad struktuurid . need on kombineeritud .
me saame neid struktuure vaadelda kõrvalt, justkui nad ei puutuks meisse.
analüütiline, mitte väärtustav meetod. struktuur ei ava väärtust.
saussure 1857…1913
ka hilisemaest strukturalistedes on emamik prantsuskeelsed
saussure tekstid koguti kokku tema loengute konspektidest.
diakrooniline ja sünkroonne meetod.
diakrooniline uurib keelt selle ajaloolises aregus
sünkroonne uurib keelt mingil kindlqal ajahetkel.
kuidas toimub valik, kuidas keele elemente kasutatakse.
teiseks, jaotus keeleks ja kõneks.
language : keel langue , kõne parole
langue on keele struktuur ja reeglistik, miski, mida me väga üldiselt saame nimetada grammatikaks
saussure järgi ei saa kasutada teminit surnud keel. keel ongi surnud. ladina keelt lihtsalt ei räägita, ongi kogu vahe. keel on ka reeglistik ja organisatsioon . keel asub seega väljaspool indiviidi. saussure ei olnud selles ainus.
emile durkheim : on olemas struktuurid ühisknonnas, mida inimene kasutabl, aga kuhu ta ei sisene.
on malemängu reeglite kogum. see on nagu keel. ja on malemäng. malemängus ja keeles toimub esitamine. saussure väidab, et seni on tegeldud ainult kõne uurimisega.
keele sturktuur ja organisatsioon on homogeenne.
filosoofiliselt on saussure ilmselgelt platoni jätkaja
platoni 2 sfääri : ideedemaailm : see pihustub meile tajutavas maailms juhuslikeks nähtusteks. ideedeni me siuudame jõuda ainulr mõtlemise kaudu, ja sellega tegelevad ainult filosoofid. meeldimine võib asuda vaataja silmades, ilu seal küll ei asu.
tähistaja ja tähistatu jaotus : juba jälle.
peirce : märk on miski mis asendab midagi mingis suhtes kellegi jaoks mingis mahus .
saussure : tähistaja ja tähistatava («tähistatu» kasutas ka tõnis, päris hea, siis meid on juba kaks) suhe on täiesti juhuslik ja kokkuleppeline. keeleline suhe ei tule laua loomusest. seda pole selle eseme konstruktsioonis kuidagi antud või määratud. tähendus tuleneb erinevusest. tähendusstruktuurid tekivad selle kaudu et märkide vahel on erinevused. sõnad isa, poeg ja tütar kuuluvad mingisse seostuvasse skeemi. ka roheline tuli toimib ainult struktuuri sees (sellel puudub sisuline motiveering)
tallinn-tartu kella 3ne rong erineb kella 5sest rongist. nad on niikuinii erinevad, aga me eristame neid peamiselt selle järgi, et nad on kella kolmene ja kella viiene.
saussure : süntagmaatilise ja paradigmaatilise telje erinevus
süntagm telg on horisontaalne : see puudutab näiteks sõnade järjekorda
paradigmaatiline on vertikaalne : kust tulevad sõnad mida me järjestame
horisontaalsel teljel me saame tähenduse viimase sõna lisamisel (siin oli enne sõna «lisamus»)
paradigmaatilisel teljel saame tähenduse kui asendame mõne sõna teisega
külla sisenesid metsavennad
külla sisenesid bandiidid
reaalsus ei muutu siin, jääb samaks, ainult märke kombineeritakse teismoodi.
erinevad keeled kujundavad erineva reaalsuse
eesti keel loob teistsuguse reaalsuse kui vene keel
keeles ei ole ideid ega helisid mis oleks eksisteerinud enne lingvistilist süsteemi vaid ainult ideetasandi ja kõlatasandi erinevused mida süsteem väljastab
on võimalik ette kujutada tervet teadust märkidest, mis puudutab inimtegevuse kõiki sfääre. tema ideed kandusidki õige varsti üle antropoloogiasse. 1908…2009.
levi- strauss : pmst tegeleb selle uurimisega, milline on kogu kultuuri langue, milline on kultuuri keeleline struktuur : kirjutas palju ja paljude arvates ebaühtlaselt.
müüdid ilmutavad ennast meile väga heterogeenselt, aga nende sisemine loomus on homogeenne. müütide levimine on omamoodi müstika : kuidas tuhkatriinu lugu on levinud aasiast norrani.
eristab müteeme : saavad tähenduslikuks ainult siis, kui me saame neid tähenduslikena ära tunda.
toetub binaarsetele opositsioonidele. kultuurid on ehitatud vastandjaotuste peale. kultuur toitub neist, neile ehitatakse kõik muu.
jõuab lõpptulemusele, et müütidel on ühesugune struktuur kogu maailmas. müüdid peavad muutma inimese elu elamusväärseks.
kunstinähtuste mõtestamisel ei saa väga mõistlikku tulemust kui olla läbivalt struktuuri küljes kinni.
strukturalistlik metoodika kummutas romantismiaegset kujutlust, kuidas kunstniku seest väljub loominguline palang, kuidas kunstnik väljendab olemuslikku loomingulist potentsiaali
roland barthes 1915…1980 : viis lõpule selle, mida levi-strauss alustas. räägib müüdist aga on viinud müüdi ja ideoloogia samale tasandile kokku. näitab midagi, mida levi-strauss ei osutanud : et müütide taga on kellegi huvid. müüdid pannakse midagi tähendama. bathes ei ole mingi marksist, aga natuke ta võib-olla külgneb sellega natuke.
see mis on kultuuriliselt ja ideoloogiliselt konstrueeritud seda püütakse näidata loomulikna. nagu näiteks jutt, et homoseksuaalsus on võõras ja vale, heteroseksuaalsus aga on loomulik. barthes ütleb, et kõik, mis püüab esitada ennast loomulikuna, on siiski ainult konstruktsioon.
batailles’ majanduskäsitlus, mis toetub kulutamisele ja raiskamisele.
barthes : mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hiljutistest sündmustest, toetub alati ajaloole, sest müüt ei saa välja kerkida kusagilt mujalt kui ajaloost, ta on kõne, mille ajalugu on välja valinud.
mütoloogiates leidub teatav lisand saussure’i süsteemile : barthes toob sisse teise astme tähenduse mõiste : sõna siga märgib kärsaga röhkivat harjastega looma, aga kui te ütlete kellelegi siga, siis see tähendab juba midagi muud. metafoor tuleb sisse.
esimese astme tähendussuhe on denotatsioon, teise astme tähendussuhe on konnotatsioon .
esimese tähendustasandi märk muutub tähistajaks teisel tasandil
sõna siga, mis on esimese astme märk, muutub tähistajaks teisel tasandil ja saab hinnangulise sisu
konnotatsioonitasandi tähistajad moodustatakse denotatsioonitasandi märkidest
märk ei ole lõpetatud, märk asub uude rolli, uutes seostes.
müüdid luuakse konnotatsioonitasandis, aga kasutatakse denotatsioonitasandi materjali
09.11.2012
barthes : müütide leidmine argielust, edasi, kuidas müüt on üles ehitatud, kuidas denotatsioon haarab endasse konnotatsioonid : tekib metakeel (mis põhilises on küll grammatika keele kohal)
näide : mustanahaline prantsuse sõdur annab au prantsuse riigilipule, foto parempoolses ajalehes : fotosid saab ka käsitleda müüdistruktuuri kaudu : siin saab näha teatavat müütilist üldistust : see on prantsuse asumaadelt pärit sõdur, ehk siis kõik, kes prantsusmaad teenivad peavad prantsuse impeeriumi väärtuseks : mustanahaline sõdur on vaimustatud oma algse kodumaa vallutajatest : see on sisu, mida see esimesl tasandil süütu pilt meile ütleb
müüdil on kaks rolli : müüt toob midagi ilmsiks, aitab millestki aru saada. ja teiseks, müüt surub midagi maha. müüt pannakse kokku juba omaks võetud kultuurilistest koodidest, kultuurilisest toormaterjalist. kui me seda koodi ei tunne, siis me metakeelt ei mõista.
näiteks. roosid on lihtsalt lilled. kui mees kingib naisere roose, siis see on tundeavaldust. kui naine sellest koodist aru ei saa, siis läheb tundeavaldust tühja. kultuurikontekst, milles toimub suhe.
igale müüdile leidub ka vastumüüt. sama situatsiooni saab interpreteerida ka vastupidi. kujutame ette sama prantsuse imperialismi promofotot, kus mustanahaline sõdur annab au. kui see ilmuks vasakpoolses väljaandes, oleks see irooniline .
barthes’i müüditõlgenduse tasandid
sümboli tasand : mustanahalise sõduri pilt on kui näide prantsuse imperialismist : on valitud mingi ideed illustreeriv sümbol : müüd konstrueerimise tasand
teine tasand, kriitiline tasand : pilti vaadeldakse kui teatavat alibit, õigustust. niimoodi vaatab see, kes näeb selle pildi sisu läbi
kolmas tasand, müüdi tarbija tasand : see, kellele see pilt on tehtud. nähtut võetakse vastu loomulikuna. väga tore, et on selline pilt. ma võtan selle vastu 1:1le. see inimene ei näe pilti semioloogilise süsteemina, ta peab seda väikseks üldistuseks.
barthes : müüt on semioloogiline süsteem, aga kergeusklik müüditarbija peab seda faktide süsteemiks.
neljas positsioon : müüdiuurija/müüditõlgendaja positsioon : nägemine, kuidas müüt kerkib esile oma ajaloolistest põhjustest, kuidas müüt on konstrueeritud, kuidas toimub müüdi tootmine. analüüsiv/analüütiline positsioon. selle positsiooni reserveerib barthes endale.
prantsuse semiootikas oli 2 koolkonda : pariisi koolkond, kuhu kuulus barthes
ja lyoni koolkond, kuhu kuulus näiteks algirdas greimas
lyoni koolkond tegeles rangelt korrastatud tekstide loomisega . barthes aga kaldus esseistikasse. sellega koos lahkus ta rangest strukturalismist. nii et võib öelda, et barthes’i kirjutamine muutus oluliselt aja jooksul.
barthes oli rohkem seotud kultuuritekstide lugemisega. tema kaudu muutus lugeja positsioon ja lugeja aktiivsus.
1970 s/z
hakkas uurima teksti lugemist, seekord teksti kirjapanija arvelt
uurib ühte balzaci lühiteost : teda huvitab kuidas erineva pikkusega tekstifragmendid erinevad teistest tekstifragmentidest. teda huvitab, kuidas lugeja nendest erinevustest aru saab. et siis, kuidas lugeja on võimeline tõlgendama teksti lugemist koodide kaudu. koodid on seotud sellega, mida lugeja juba teab (mida meie juba teame). me teame mingeid koode, ja need lubavad meil teksti lugeda. koodiga koos tuleb midagi muud veel : tuleb teatud ootus teksti suhtes ja teatud kultuurised eeludsued.
kirjandusteos on teatud ootuste ja üllatuste väli.
intertekstuaalsus : iga tekst on intertekst : iga keel on teataval määral valmissstruktuur, millesse inimene siseneb. iga tekst on ka diskursus : me tunneme iga teksti ära selle omaduste kaudu, me saame fragmentide järgi teada, kuidas me peaks seda teksti lugema.
kui jutt algab sõnadega ühel isal oli kolm poega , ja edasi läheb asi, nagu matrixis, siis me mõistame, et tegu on millgi segasega. katkendi järgi me oskame lugeda ka ülejäänud.
igas tekstis on olemas teised kultuuritekstid, millest see koosneb, iga tekst võtab kaasa teised tekstid.
asi ei ole mõjutuses. pole olemas mingit allikat, millest tuleb mõjutus, see ei ole sellega seotud. intertekst on lihtsalt kõikide allikate teavustamine. siin on sarnasusi lacani käsitlusega : inimese mina sünnib keelde sisenemise kaudu [sellega on tegelt keerulisem, sest ka primaatidel, elevantidel ja delfiinidel on olemas minateadvus : suht kavala katsega tuvastatud]
teksti jääb alati tähendusi üle. teksti lugemise juures osalevadki need ülejäävad tähendused, teksti saab lugeda üha uutel viisidel, see ei ole mingi lõpetatud konstruktusioon. ka erinevad inimsed loevad tekste täiesti erinevalt. kui ajalooline tekstitõlgendus uurib, kust tekst tuleb ja kes on tema autor. strukturalistlik tõlgendus tegi suuri korrektuur . saussure’il oli probleem diakroonilise keeleteaduse suhtes.
barthes’i panus on oluliselt erinev : kuidas lugemine täjendusi loob : see ei ole range strukturalistlik meetod.
barthesi jaotus : loetav tekst ja kirjutatav tekst
need ei ole kõige paremad mõisted : on väga huvitav kuidas luuakse uusi sõnu mõistete tõlkimiseks, aga see tekitab ka probleeme. lacan on peaaegu läbimatu, sest tema uued mõisted on äärmiselt prantsuse keele põhjised.
loetav tekst barthesi jaoks on selline, mis järgib kindlaid konventsioone ja reegleid, see lubab lugejal olla passiivne
kirjutatav tekst seevastu rikub koode, lugeja peab ise hakkama lugemise käigus otsustusi tegema. lugeja ootused saavad hälvitatud. kui lugeja tuleb passiivsusest välja ja hakkab kirjutama, siis ta muutub aktiivseks. sellega on seotud ka barthesi kuulus käsitlus autori surmast. see tähendab lugeja õiguste ja võimsuse kasvu.
lugeja aktiivsuse märkimiseks saab kasutada borgese mõistet
kirjeldatakse tegelast, kes kirjutas ümber don quixote, barthes küsib, kas ta on looja?
kirjandusteoste lugejana me ei oea sõltuma autori tahtest. hoopis meie lugemisviis loob teose. kui on võimalik küsida õige või täpse versiooni järele, siis eelistatakse sageli just autori arvamust, autori positsiooni. sellega on autor surnud ja lugeja sündinud.
barthesi raamat «teksti mõnu». hasso kirjeldas, kuidas ta seda raamatut tarvitas, selles seisnebki pöörab tähelepanu sellele, kuidas tekstiga võib suhelda. räägib füüsilisest naudingust, mida me tunneme tekstiga suheldes. see on barthesi jaoks midagi täiesti uut.
jouissance : tunduvalt ekstaatilisem kui plaisir
plaisir : nauding ,
barthes’i huvitavad teksti sees olevad katkestused , augud tekstis, eba loogilised kohad. need tekitavadki lugemise naudingu, ütleb ta. see on üsna muuskikaline käsitlus. vastandab naudingule joovastava ekstaasi.
barthesi mõju valdkonnale mida me nimetame cultural studies
nende käsitlus oli palju võlgu strukturalistididele, aga ka otseselt barthes’ile
stuart hall : üks cultural studies’e kujundaja (briti)
kultuuris toimib ideoloogine konflikt erinevuste kaudu, mitte poliitpropagana kaudu, ja need erinevused on ennekõike keelepõhised. kaob ära althusserlik piirav raamistus : nii nagu tekst konstrueeritakse, nii ta ka vastu võetakse : tänapäeval ei usu seda vist keegi.
kodeerimine ja dekodeerimine
halli kommunikatsiooniskeem : saatja ja vastuvõtja on liidetud sõnumi kaudu
saatja tahab midagi öelda, aga see mida ta öelda saab, on mõjutatud võimalustest midagi öelda. ka vastuvõtjal on mingid huvid, mis ei pruugi kattuda ootustega.
sõnumi saaja võib saada ka valesti aru
musta muusika tehnoartistid kasutasid terminit acid burns sämplimise, fragmentide varastamisega. britid seostasid selle narkootikumidega, ja ameerika mustadele muusikutele tähendas see nende õuduseks 10- aastaste laste laipu getos ja nad ei tahtnud sellisest tõlgendusest midagi kuulda.
erinevad tõlgendusvõimalused
dominant reading : sõnumi tõlgendaja/lugeja saab kätte selle, mis sõnumisse ongi pakitud
oppositional reading : sõnumi läbinägemise loogika : me saame aru, miks see sõnum on niimoodi konstrueeritud, me oskame sellel juhul seda ka tõrjuda.
negotiated reading : kokkuleppe otsimine osapoolte vahel : oleme tagasi antonio cramsci teooria juures : et kui keegi tahab valitseda, siis peab ta selle valitsemise kuidagi meeldivaks tegema. ka siin on lugeja aktiivsus, vastuvõtja aktiivsus suurem, kui nii mõnegi teoreetiku arvates peaks olema.
saussure ja levi-strauss tegelesid paradigmaatilise tasandiga : teatavas järgnevuses elemente asendakse teistega ja need tekitavad tähendusi
levi-strauss ei tundnud üldse, millest lood räägivad. teda huvitas struktuuritasand, aga mitte lood.
narratiivi mõiste : süntagmaatiline tasand, järgnevustasand (just see millest saussure ja levi-strauss ei hoolinud, aga sellega tegels barthes)
teksti mõnul on otsene seos sellega, kuidas narratiivi kulgemine mõjutab lugejat
strukturalistlik poeetika : selles vallas tegeldaks vähem binaarsete opositsioonidega, mis on müüdi aluseks, vaid hoopis sellega, kuidas luuakse süžeeliinid. selline sfäär kus rõhk on rohkem kirjandusel.
kanada kirjandusteoreetik northrop frye 1912…1991
põhiteos kriitika anatoomia 1957 (anathomy of criticism)
ambitsioonipuuduse all ta ei kannatanud : tahtis aru saada, kuidas kirjandus üleüldse toimib : küsimus : millist jõudu omab karakter tavaliste inimega võtteldes. kas suhe on valitatiivne või kvantitatiivne : kas karakteri võimsus on meiega võrreldes suurem või väiksem. antiiklegendides ja müütilistes tekstides : inimestele on võluvõimed. või, jumalate maailm, üleloomulikud võimed.
armastusromaanide kangelastel on võimeid enamaks kui meil, nad teevad sama, mis meiegi, aga ned lähevad kaugemale.
frye : mimesis mõiste : reaalse elu järeleaimamine
kõrge mimesis : kangelased on natuke suutlikumad kui meie
madal mimesis : kangelased on nagu meie : realism
on muidugi veel ka irooniline tasand, kus karakter on madalam kui meie, me saame talle ülevalt alla vaadata.
ajalooliselt on ka üldseüldse toimunud liikumine ülevaa
kunagi olid tegelased eüleval, aga nüüd on nad siinsamas või allpool
[popmuusikast : staari idee. tuleneb geeniuse ideest. esimesed staarid olid lord byron ja … hmm, läks kõrvast mööda. pideva allakäigu selles positsioneerimises on tõsine osa kollasel ajakirjandusel. idee, et staaridel on fassaad ja et sinna taha tuleb pidevalt piiluda]
weber
entzanberg : demüstifikatsioon : sekularisatsioon
ühiskonnast kaob salapära, saladuslikkus
müstilise kadumine
weber vastandas neile küll ratsionaalsuse, mitte madaluse ja labasuse
frye : trajektooride uurimine, mille kaudu peategelased jõuavad oma eesmärkideni
optimistlik skeem : need lood on ühiskonna sidususe alus
2 variant, traagiline skeem
näiteks othello. traagilises loos näidatakse saatuse jõudu. inimene eraldatakse ühiskonnast. talle öeldakse, et nüüd sa oled põhimõtteliselt üksi.
tegeleb ka struktuuri väljaselgitamisega : püüab tuvastada korduvat : karakterite arheteüüpe. positiivse tegelase arhetüüp, kurjategija arhetüüp, narri arhetüüp
regulaarsed ja korduvad arhetüübid on kultuuriülesed, üldinimlikud.
samalaadse loogikaga teoreetik on ka vene uurija propp : vene muinasjuttude baasil tegi muinasjuttude kataloogi . tal on 31 minasjutu tüüpi.
frye ambitsioon oli siiski jõulisem.
mihhail bahtin
bahtin on kirjeldanud paljusid asju enne barthes’i aga see ei jõudnud kuhugi
suur osa bahtini tekstidest ei ilmunud bahtini nime all, vaid vološinovi nime all. oli ka teisi variisikuid kelle kaudu ta avaldas.
põhiküsimus : kuidas millestki aru saada. on kahte sorti teadus : loodusteadused aj vaimuteadused. loodusteadused tegelevad faktidega, arusaamisega tegelevad vaimuteadused.
bahtinile ei lähe üldse korda abstraktsioonid, ta uuris inimesed
istina ja pravda
istina põhineb faktil 2x2=4
pravda võib olla isiklik, mul on oma tõde. oma istinat ei saa mul olla.
bahtini huvitas tõde kui midagi isiklikku, interpersonaalse suhtluse kaudu avalduv
ja see ongi arusaamine.
seega, mis toimub inimeste vahelistes suhetes? dialoogilisus.
bahtin kritiseeris saussure’i loogikat, me ei pea kindlaks tegema raudselt toimivaid struktuure, me peame jälgima kuidas inimesed suhtlevad.
strukturalistlik lähenemine vaatab tähenduse loomist monoliigilisusena. selle vastand on dialoogilisus. inimsubjekt ja inimteadvus koosnevad märkidest, mis on pärit varasematest kultuurikontekstidest. nendega me saame läheneda uutele asjadele.
sõna ei ole bahtini jaoks midagi anonüümset, millel on tähendus. loeb mitte sõna üksi, loeb kes ütleb selle sõna, sõnal on alati kellegi tähendus, mitte tema enda tähendus. samuti on oluline, et sõnadel on mälu, sõnad mäletavad kontekste millest nad tulevad. see sõna on olnud kusagil enne kui me ta kasutusele võtame. kõik sõnad on assotsiatiivsed. nad on kusagil olnud enne koos. see oligi tema üks põhietteheiteid saussure’ile, kes tahtis sõnu vaadelda väljaspool konteksti. see ei ole võimalik, ütleb bahtin. sõna sisu ja meie subjektiivne vastuvõtu loogika on vastamisi läbi põimunud.
iga sõna ja iga tekstifragment on väitlus, vaidlus, sõna ütleb üht, aga meie kultuuriline sisu ütleb talle midagi vastu.
tõnis : muusika võlu, nauding, mida me muusikast saame, on paljuski selles, et me katsume keeleliselt organiseerida midagi, mis loetav ei ole. see on nagu kohtumine tundmatu keelega. või täiesti mõttetu teksti lugemine. me katsume seda teksti organiseerida arusaadavaks. teksti mõnu tuleb samast asjast , me katsume organiseerida midagi, mis ei ole mõtestatav. see on viljakas tegevus.