Popkultuuri teooriate konspekt (0)

1) Arnoldi kultuurianarhia kaks põhimõistet (rahva ja kultuuri suhe romantismis?). Leavis  
Kultuur
- teadmiste varamu (parim, mis maailmas loodud)
peab kindlustama Jumala mõistuse ja tahte valitsemise. Sellest tuleb välja, et kultuuril on teatud kasulik aspekt.
Sa tead, mis on parim ja sa oskad seda rakendada õige eesmärgi nimel. Mõtlemise ja lugemise kaudu saab tunda, mis parim maailmas.
Mida kultuur tähendab Arnold ’i jaoks:
võime ära tunda, mis on parim
parim ise, mis inimene on loonud
parima rakendamine igapäeva elus
parima poole püüdlemine (!)
Need neli aspekti käivad koos Arnoldi jaoks. Anarhia on popkultuuri vastand . Kultuur juhib, suunab ja distsiplineerib. Kultuur on viis mille kaudu on võimalik valitseda . Arnoldi käsitlus on seotud Suur Britannia klassikalise korraldusega - klassid peavad olema üksteisest eraldatud
Romantismi kontseptsioon on harmoonilises tasakaalus, suunab kaost ja hullumeelsust ( Turg = kaos ). Kunsti üle otsustab see, mis on tema sees. Luges sisemine ja vaimne kontroll.
Ideed romantismist:
Kunsti idee on originaalsus
Kunsti pole vaja millekski praktiliseks - idee kunsti kasutamisest, et kunsti pole vaja. Kunst on olemas, kuid kunst on kasutu. Kunst elas argilisusest kõrgemal.
Kultuuri ja kunsti nähtused pidid valitsema arglisuse üle.
Rahvas on romantismis teatud kollektiivse puhtuse sümbol. Tsivilisatsioon (kultuur siis? vist mitte) hävitab selle puhtuse. Inimene on algselt puhas romantismiideede järgi (pärispatukontseptsiooni vastand). Kõik on hästi looja käes, halvasti inimese käes. Rahvas ise oma kultuuri üle otsustada ei tohi.  Arnold eristab inimese “tavalist” ja “ parimat ” versiooni ja peab kollektiivset “parimat” õigeks autoriteedikeskmeks.
Coleridge , kes oli romantismiaja luuletaja tõi välja sellised mõisted: civilization - materiaalne maailm (tsiviliseerima) ja cultivation - vaimne maailm (inimese arendamine, kultuurseks muutmine)
Leavis: ka tema teooriad lähtuvad hirmust, et ühiskonna ja populaarkultuuriga on midagi lahti. Erinevalt Arnoldist arvab Leavis, et kõige hullem on juba juhtunud. Võim kuulub ebakultuursusele. Valitseb ebakultuurne enamus. Kultuurne vähemus, keda selle enamuse poolt valitsetakse , peab leidma mingi lahenduse. Alamklasside kultuur toimib iseenesest, ta saab üksi hakkama ja ei vaja enam eliidi abi. Leavis arvab, et inimesi tuleb õpetada sellele vastu seisma. Neid tuleb õpetada vahet tegema väärtuslikul ja väärtusetul kunstil.   
Teda häirib populaarajakirjandus ning massikultuur (raadio, kino ), sest see loob maailmast väga tõetruu pildi, petab ära. Tekib tõelisuse illusioon , saab esitada valet väga usutavas vormis. Kõige rohkem häirib teda reklaam . See on miski, mis ületab keelt, mõjutab meie emotsioone.   
Industrialiseerumine hävitab inimeste teatud tööoskused, orgaanilised suhted ja vanad kogukonnad. Kokkukuuluvustunne kaob! Seda illustreeris see, et paljud jalgpalliklubid moodustusid just tööstuslinnades, kus maalt tulnud inimesed otsisid uut identifitseerimisobjekti.
Alamklassidele oli kultuur väärtuslik siis, kui ta oli seal kuhu ta kuulus ja ei väljunud piiridest.   Kunagi väljendasid inimesed end oma töös, nüüd töötatakse selleks, et võimaldada vaba aega.  Vaba aeg: päris elu asendamine millegi võltsiga. Ainult kunsti kaudu saame me selle tagasi. Massikunst puudutab inimeste vajadusi ja pärisprobleeme, aga pakub neile valesid lahendusi. Populaarkultuur pakub otseseid lahendusi massi vajadustele, kuid need lahendused on halvad.   
Alamklassi kultuur hakkab segunema keskklassi omaga . Nt. afroameerika muusika oli alamklassi muusika , mille keskklass võttis üle. (Leavis oli kahe maailmasõja vaheline teoreetik ).
2) amerikaniseerumine läbi Briti diskursuse . Mis väärtusi sellele vastandati ja milliseid omistati?
Tarbimiskultuur tekkis juba 1920-tel, 30-tel. Tarbimisühiskond töötati sisse noorte kaudu, keda suunati moodi ja meelelahutust (kino, muusika - jukebox, heliplaadid) tarbima. (Noored on tulevik, seega tuleb neisse suhtuda teatava õrnusega.) Noortel puudusid oma täiskasvanuks saamise rituaalid . USA - noor rahvas - noorus on nende identiteedi osa. 50ndate Briti noored olid oma vanemate nooremad versioonid, varem ei leidunud sellist asja nagu eraldi “noorte kultuur”, nagu USAs. Selline ühekülgsus lõppes, kui tekkima hakkasid samasugused subkultuurid ja gängid, nagu USA filmides näha võis. USA näitel tekkis lootus sotsiaalseks mobiilsuseks: varem oli klassidevaheline liikumine (“from rags to riches”) ulme.
Kultuurišokk USA - SB. Noorte kaudu kandusid USA mõjutused Euroopasse. Kui SB-s oli praktiline, hariv meelelahutus , siis USA-s oli puhtalt hedonistlik meelelahutus. Kumma siis noored peaks valima ? USA oli ka rikkam riik selleks ajaks. Valdkonnad, mis olid olnud praktilised hakkasid järjest enam popkultuuri valdkonda liikuma. USA pidi Euroopa jaoks olema pidevalt reprodutseeritav ja kättesaadav (ka USA kaupade kaudu nt.).
Saksa propaganda : samal ajal kui te meiega sõdite (SB) võtavad ameeriklased teise naised ära. Ameeriklased olid paremini suhtlevad, ilusad, rikkad, tõid nätsu, alkoholi ja sukkpükse.
Sageli nähakse Ameerika popkultuuri kõige sellise kehastajana, mis on massikultuuris halvasti. Arnold (juba 19. saj.): "… kõigis neis asjades, mis on seotud vaimuga, kultuuri osas ja üleüldse, jääb Ameerika meile (SB-le) alla, selle asemel et meist kõigist mööda minna." Arnoldi hirm ameerikastumise ees oli seotud üldisema hirmuga demokratiseerimise ees. Ta arvas , et demokratiseerimine ei tohiks tähendada pelgalt võimu masside kätte andmist vaid peaks seejuures hoolitsema selle eest, et riik saaks korralikult juhitud ,  üles ehitatud kultuuri. Vulgaarsus , eripärade kadumine, väär mõtteviis, mis tuleneb demokraatlikust võrdõiguslikkusest, kui iga inimene haridusest või annetest hoolimata hakkab uskuma, et tema arvamus on sama hea kui tema naabri oma.
Leavis nägi ameerikaniseerumises ühtlustumisprotsessi, see viis suurema majandusliku ja kultuurilise ühtlustumiseni, üleüldisele madalamale laskumiseni. Massikultuur, mis oli seotud Ameerikaga, oli suunatud juurteta ja harimatu rahvamassi poole, kes selle omaks võtsid ja suure kunsti tagasi lükkasid.
Richard Hoggart (1918-) kirjeldab raamatus Kirjaoskuse kasutamine kuidas senise traditsioonilise ning tihedalt ühte seotud tööliskogukonna võtab üle nähtus, mida ta nimetab “sädelevaks barbaasuseks”. “Sädelev barbaarsus” seostus tema jaoks Ameerika ja massikultuuriga. Eriti valmistas talle muret see, mida see ameerikalikkus teeb vastuvõtlikuma noorema põlvkonnaga läbi Hollywoodi filmide , julmade kriminaalromaanide, “piimabaaride ja juke-box muusika järgi. Hoggart kardab, et massikultuuri ja ameerikastumise tõttu kaob “tõeline” töölisklassi kogukond unustusse. Töölisklass saab vähem kui nad väärt on, SB-s oli välja kujunenud proletaarne intelligents . Fakt oli aga see, et pärast II MS tarbiti SB-s USA-d.
Seega oli hirm, et ameerikustamise tulemusena võivad massid hakata valitsust juhtima ja niimoodi kultuuristandardeid madalamaks suruma .
Kuid oli ka neid, kes nägid ameerikustamist helgemas valguses. T.H.Huxley pidas Ameerikat teadusest lugupidava ratsionaalse tuleviku kehastuseks. Huxley arvates polnud juba allakäiguteele sattunud ühiskondlike- ja kultuuritraditsioonide säilitamisel vähimatki mõtet. Ta leidis, et just progressiivse ja teadusliku modernsuse hoogne edasikäik pakub kõigile inimestele tohutuid võimalusi. (Strinati raamatust)
3) Raymond Williams -- > kultuurimääratlused+ tasandid . Tundestruktuuri mõiste.
Marxi sõnul oli majandus baasiks, kõige aluseks ja kultuur ning sotsiaalsed aspektid olid pealisehituses. Williams oli sellele vastu. Samuti oli talle vastumeelne strukturalism , mis usub, et keel paneb kokku meile reaalsuse ja see reaalsus konstrueeritakse meile teatud märgisüsteemide kaudu. Williams ei nõustu, arvab, et reaalsus on isegi olemas, eksisteerib iseseisvana.
Kultuuri kolm määratlust:  
1) kultuur kui dokumentatsioon .
2) kultuur kui ideaal, mingite universaalsete väärtuste kogum.
3) kultuuri sotsiaalne väärtus: kuidas inimesed elavad, teatud elamisprintsiip.
Rääkides kultuurist ei tohi rääkida ühest valdkonnast üksinda, vaid tuleb arvestada kõigi kolmega. Williamsi kultuurikäsitlus ongi inimtegevuse uurimine . Raymond Williamsi sõnul kultuuri elatakse (ja kogu aeg). Kultuur kujuneb välja jagatud väärtuste kaudu. Jagatud väärtuste süsteem.
Kultuuri kolm tasandit :
1) kultuur, mida elatakse kindlas konkreetses ajas ja ruumis, seda saavad elada ainult need, kes elavad selles konkreetses ajas ja ruumis.
2) Salvestatud kultuur, teosed mis mingist ajast ulatuvad siia. Mingid teosed võetakse kaasa minevikust, aga seda tingimusel, et nad on seotud tänapäevase tundestruktuuriga.  
3) “Selektiivne” tasand - valikutasand, kus tuleb uurida seda, mis printsiipide järgi tuleb valida. See, mida me üldse mingist ajast kätte saame kunstide kaudu, on kellegi poolt välja valitud. Kultuurilised traditsioonid pannakse kokku mingit sotsiaalset huvi teenides. Selektiivne traditsioon tõrjub teatud asju ja selektsioon teenib kellegi huve. Kunsti tegeliku väärtuse möödupuuks alatihti aeg. Ars longa vita brevis .  
Raymond Williamsi peateos: “Culture and Society” (1958)  Massid on hüsteerilised ja barbaarsed, kultuuri vastand. Williams näeb masside manipuleeritavuses ohtu. Demokraatia on liiga tähtis, et seda massidele usaldada . Massidemokraatiat ei ole Williamsi sõnul olemas, on ainult demokraatia. Mass on meist alati eemal, see on teised inimesed, me ei arva iseend kunagi massi hulka, sest see on meist väljaspool. Williamsi sõnul on see lihtsalt sõnakõlks: me kõneleme sellest vaid siis, kui midagi endast eemale tõrjume, viitame inimestele, keda me ei tunne.   
Tundestruktuur:   aktiivselt läbielatud ja tunnetatavad tähendused, väärtused, impulsi ja tooniga seonduv : teadvus, suhted. Ühiskonna ideoloogiline organisatsioon .   
Structure of feeling: erinevad teosed omasid ühiseid tundestruktuure. Nad käsitlesid inimeste reaalseid probleeme ja pakkusid neile mingeid maagilisi lahendusi.
4) Marksism . Adorno . Kultuuritööstuse mõiste. Miks ohtlik? Adorno muusikakäsitlus. Adorno suhe valgustatusega. Pseudoindividualisatsioon. (Ta võib ka teisi Frankfurdi koolkonna mehi sisse tuua.)
Marksism
Idee maailma muutumisest. Marx : “ Filosoofid on tõlgendanud maailma erineval moel, kuid eesmärk on seda maailma muuta.”  “Marksism on kõikvõimas, kuna see on õige.” Marksismi tugevus tuleneb sellest, et see mõistab oma positsiooni, päritolu, oma tausta , seda kus see mõtteviisina seisab.
Tootmisviis tegeleb sellega kuidas toodetakse rikkusi ja kuidas inimeste vajadusi rahuldatakse. Ajaloost on teada nt. orjanduslik ja kapitalistlik toomisviis. Tootmisviisile on iseloomulikud väga erilised suhted tööliste ja tootmisviisi kontrollivate jõudude vahel. Ühiskonnakihid. Vastavalt tootmisviisidele tekivad erinevad kultuurilised institutsioonid . Marxi järeldus: see, kuidas ühiskond toodab enesele eksisteerimiseks vajalikku (milline on tootmisviis), määrab, millised on ühiskonna sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised aspektid.
Baas koosneb kahest elemendist: tootlikud jõud (toorained, tööriistaoskused, töölised) ja tootmissuhted (klassisuhted tootmisviisis osalevate inimeste vahel). Maailm areneb nii, et tekib vastuolu tootlike jõudude ja tootlike suhete vahel. Tootlikud suhted hakkavad pärssima tootlike jõudude arenemist , kuid millalgi peab toimuma muutus.  
Majanduslikud suhted dikteerivad selle, milline on kultuur.   Benjamin arvas , et pealisehitus väljendab baasi. Engels : ka pealisehitus muudab ajaloo kulgu . Majandussuhted on kõige tähtsamad.
Ühiskonnas valitsevad ideed on valitseva klassi ideed. Valitseva klassi huvid esitatakse kogu ühiskonna huvidena. Marx: Ideoloogia on miski, mis väljendab valitseva klassi huve, aga ta teeb seda nii, et jääb ise varjatuks, esitab seda ideoloogiat , kui midagi loomulikku. Peidetus, mis samal ajal reguleerib maailma (sarnane Freudi mõttele).
Kaks tendentsi , vahendit, mis võivad inimest ratsionaalselt valitseda:  totalitarismi esiletulek (fašism) ja massikultuur (kultuuritööstus).
Kultuuritööstus - miski mis toodab kultuuri, kunsti massiliselt nagu kaupa, võttes sellelt tema tõelise väärtuse ära ja andes sellele rahalise väärtuse. Selle suund on ülevalt alla (vähemuselt enamusele) ja eesmärgiks säilitada kehtiv kord.
Adorno (1903-1969) visandas kultuuritööstuse idee essees “Fetiši iseloomustus muusikas ja kuulamise taandareng ”.
Kunstiteose väärtust hakkab mõõtma teatud rahasumma , aga mis juhtub kunstiteose tõelise väärtusega, kui seda hakkab asendama rahaline väärtus? Kunstikogemus, mis on ainulaadne, kvantifitseeritakse turusuhete kaudu,
aluseks Marxi kauba tõlgenduse, mis ütleb et kaubal on kaks väärtust:  
1) vahetus- ehk turuväärtus: raha, mis saadakse turul kaubeldes
2) kasutusväärtus: praktiline kasu, mida inimesed sellest kaubast saavad.  
Kapitalistliku teooria järgi on vahetusväärtus domineeriv, kuna kapitalismi majanduslik loogika valitseb inimeste tõeliste vajaduste üle (Marx ei pidanud silmas kunsti, selle teemaga seob selle mõtte Adorno). Inimestevahelised suhted muutuvad asjadevahelisteks (kaubalisteks) turusuheteks.  Frankfurti koolkond ütleb, et tõeline kunst toetub täiesti teistele alustele, kui see kaubanduslik suhe (kunst). Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu.  
Horkheimeri sõnul on kunst võtnud üle selle rolli, mida varem täitis religioon .   
Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda.
Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda.
Kultuuritööstuse ohtlikkus:
Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema , haarab inimesed oma hammasrataste vahele. Massikultuur väidab, et kliendil on alati õigus, et kliendile antakse seda mida nad tahavad. Kuid Adorno arvates ei saa inimene kunagi seda mida ta tahab. Kultuuritööstus organiseerib inimeste vaba aega. See lubab inimest tema vabal ajal ära sellest argimaailmast, aga tegelikult seob teda tugevamalt selle kapitalistlikku ühiskonna külge. See on omamoodi surnud ring. Inimesest saab kultuurilise tööstuse objekt, mitte subjekt. Märkas järjest enam, kuidas tarbija köidetakse üha enam tõelisuse külge. Oluline ongi luua n-ö reaalsuse illusioon, sest reaalsus (ka illusioon sellest) mõjutab inimesi kõige enam. Kuulsuste ärakasutamine: kultuuritööstus jätab mulje, nagu igaüks võiks olla staar. Meie fantaasiad muudetakse liiga reaalseks. Üheks märksõnaks võiks olla veel eskapism - reaalsusest põgenemine. Inimestel oli töörutiin ja nautimisrutiin. Irooniline on selle kõige juures see, et kuigi kultuuritööstus pakkus näiliselt midagi muud kui hall reaalsus (tehes seda siiski reaalsuse sildi all, reaalsuse pakendis), kinnistas see just seda halli reaalsust. Kultuuritööstus oli see, mis säilitas ühiskonda. Need "pealesurumisprotsessid" on keerulised, kuid see toimub ülevalt alla ja selle eesmärgiks on säilitada mingit kindlat ühiskondlikku korda, kohandada inimest valitseva võimuga, käituda teatud "sotsiaalse tsemendina".
Adorno “Kultuuritööstus: valgustus kui massipettus”   Marxi sõnul tuleb töölisklassi kõnetada väljaspool ühe riigi piire . Adorno leiab, et vormiliste tunnuste kaudu tuleb püüelda millegi uue poole: positiivne sisu ei aita, kui midagi on vormiliselt rüvetatud. Näiteks Hollywood : mis tahes sõnumit seal edasi ka ei kantaks, on Hollywoodi filmi vorm paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne , lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas.    
Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne.  Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda.
Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad.  Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse:  mineviku meenutus meenutamine tuleviku suunal  Kierkegaardi meelest saab teist kordust tajuda ainult usulite vahendite kaudu, sellist kogemust ei saa kirjeldada, seda saab ainult kogeda. Adorno otsis mingit paremat ja ideaalset kordust, talle ei meeldinud uudsuse idee kunstis. See on kultuuritöösuste hea tööriist, uudsuse loogika on kapitalismi teenistuses ja Adorno tahab leida mingit teist viisi, kus uudsuse argument ei oleks primaarne. Uue mõiste on kultuuritööstuse poolt juba eos meie jaoks rüvetatud. Adorno jaoks ei ole korduse idee tegelikult midagi religioosset: ta otsib uut mõtlemist, mis oleks vaba uudsuse janust ja millel oleks mingisugune hingeline parameeter .   
Adorno muusikast:
“Bachi kaitsmine tema järgijate eest”. Adorno ei meeldinud see, et muusikat originaalikeskselt kopeeritakse. Ta leidis, et Bachist saab sellise tegevuse kaudu mingi müstifitseeritud teoloogiline objekt. Adorno nägi Schönbergis midagi mida ta iseloomustas sõnadega “Die immanente Stimmigkeit”, mis tähendavad sisemist struktuurilist sidusust, koherentsust. Selles peitus tema meelest autentsus . Sidusus jagunes Adornol kaheks:  
1) sidusus kui tõde
2) sidusus kui ideoloogia. Ideoloogia midagi mis teenib valitseva klassi huve (ja omab kasulikke majanduslikke suhteid). Muusika oli Adorno jaoks tihtipeale ideoloogiline. 
Adorno otsis muusikast kriitilist sidusust, mis oleks võimeline maailma peegeldama ja sellest maailmast kõnelema, mitte olema nende ideoloogiliste valede teenistuses. Adorno pessimism tuleneb sellest, et kunstiteose kriitiline võimekus on piiratud. Traagiline on see, et selline autentne ja kriitiline kunstiteos EI JÕUA enam publikuni. Kunstile pakutakse võimalust olla tähenduslik, aga seda ainult mingi kompromissi kaudu. Täiesti autentne kunst otsustab siis olla pigem tähenduseta. Adorno meelest on tõeliselt autentne muusika määratud unustuse hõlma vajuma. Adorno protestis teatud mõttes rahva maitse vastu, kuid küsimus oli tema jaoks sügavam kui pelgalt kõrge ja madala võitlus. Tema jaoks oli oluline, et muusika oleks tõene.
41. aastal kirjutas essee "Populaarsest muusikast", kus iseloomustab popmuusikat kui standardiseeritud muusikat. Enne Adornot oli standardiseerumine väärtuslik, inimesed pidasid oluliseks, et elu oleks korraldatud teatud standardite järgi. Adorno kasutas seda sama mõistet aga kunsti valdkonnas ja negatiivse varjundiga. Kunstiteose standardisatsioon on rajatud valedele, tekkisid mingid valemid (nt kuidas poplaule kirjutati). Valemeid saadi kasutada üha uuesti ja uuesti, klassikalise muusika puhul selline valem tema meelest ei kehtinud . Standardiseeritud muusikakogemus tagab ka standardiseeritud reageeringu sellele.  
Pseudoindividualisatsioon:
Pseudoindivisualisatsioon paneb sind unustama , et tegu standardiseeritud produktiga. See tekitab sellise tunde, nagu tegu oleks täiesti uue asjaga. Muusika allutatakse teatud ratsionaalsetele mudelitele ja inimesed pannakse uskuma, et see kogemus on homogeenne. Kultuuritööstus aga teeb valikud juba enne ära, kui see tarbijani jõuab. Inimene tahab uudsust, talle antakse samad tooted, mida pseudoindividualisatsiooni läbi veidi muudetakse. Klient saab taaskord petta ja ta ei saa ise sellest arugi . Standardiseerumine tuleneb sellest, et kõik tooted turul on sarnased ja nad on midagi enamat kui nad tegelikult on: lubavad olla unikaalsed , kuid pole. Kunstitööstus aga lubab unikaalsust. Kõik need tooted on kummalisel kombel turul vahetatavad (sa saad katkiläinud jubina asemel uue, mis läheb ilmselgelt samamoodi katki). Standardiseerumise tõttu hakkavad ka inimesed reageerima vastavalt standardile.
Kultuuritööstus on miski, mis rakendab oma metoodika ka tõsiste kultuuriobjektide peal. Adorno on radikaal: popmuusika nautimiseks on tarvis vaimset pidurdust, häiritust. Popmuusika roll on kohandada inimesi valitseva korraga maailmas, valitseva võimustruktuuriga. Ta eristab kahte reageerimistüüpi, massikäitumise tüüpi:
1) Rütmikuulekas tüüp (raadiopõlvkond). Marssimisel ja tantsimisel ei ole vahet. Nagu ka marssides, ei hakka sa tantsides vastu. Marssimine on tatalitaarse süsteemi tunnus.
2) Emotsionaalne tüüp. Sentimentaalne. Kuidas mõjub happy end inimestele.  
"Valgustuse dialektika " (1947) - Adorno koos Horkhemeriga.
See on valgustusaja kriitika. Valgustusaeg demüstifitseeris maailma. Nende meelest suruti sellega seoses maha midagi inimloomuses. Mõistuse jõud ei vabasta inimest, vaid muudab teda vastuvõetavaks tema valitsemisele (nt. totalitarismi levik ja massikultuur). Kultuuritööstus. Adorno jaoks pole see väärtus, et kõik maailmas on mõõdetav (nt. loodusteaduste näol). Nii NSVL kui ka Natsi Saksamaa on valgustuse tagajärg. Mõlemad režiimid on humanistlikud - inimesekesksed. Ka kapitalism on valgustusaja tagajärg. Kultuur on sattunud kapitalistliku jõu surve alla. Kultuuritööstus on üldisem mõiste kui massikultuur. Massikultuur on mõnes mõttes eksitav sõna, kuna tekitab kujutelma nagu massidel oleks mingi oma kultuur.
Marcuse .  
Adorno maaletooja Ameerikasse oli H. Marcuse. Marcuse oli optimist , Adorno pessimist .   Marcuse “Ühemõõtmeline inimene”  Marcuse räägib meelelahutus- ja infotööstusest, mitte kultuuritööstusest: eesmärk on siduda tarbijad toodete külge, luues neile hea elu illusioon. Hoitakse ära inimese püüdlemine kõrgemale, igasugune vastuhakk süsteemile sisestatakse süsteemi sisse. Kõigel on oma koht, vastuhakk on juba eos ära lahendatud juba selle pärast, et tal on koht süsteemis. Kapitalismi totaalsus: igaüks, kes vastu hakkab, saab ellu jääda ainult sobitumise kaudu.  
Marcuse arendas edasi Marxi ideed: ta leidis, et kapitalism ja industrialisatsioon tõukasid töölisklassi end iseenda loodud kauba läbi indetifitseerima: nende loodud autod, köögisektsioonid jne olid saanud justkui osaks neist endist .   “Väärvajadused” ka töölisklassis (tänu massikultuurile ). Sotsrevolutsiooni vallandamises on peaosa vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Sotsiaalsete ümberkujunduste jõududeks saavad radikaalsed intelligendid, üliõpilased ja autsaiderid: nt töötud. Üheks protesti vormiks on kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine.   
Et inkorporeerida kultuuris toimuvaid protsesse, peame me eeldama, et ühiskonnas on teatud saarekesed , mis on vabad.   
Great Refusal: potentsiaalsed vastuhaku koded, kontrakultuur . Erinevad grupid, keda kultuuritööstus teatud põhjustel kätte ei saa.   
Adorno: igaüks, kes ei suuda vastu võtta kultuuritööstuse ideid, riskib sellega, et teda liigitatakse idioodiks või intellektuaaliks.   
5) Frankfurdi koolkond: Benjamin. Kunstiteos, reprodutseerimise ajastu. Aura kadumine.   
Käsitlesid kultuuri oma loomult poliitilisena (poliitilise võitluse areenina). Kultuur sisaldas endas nii domineerimise viisi kui ka vastupanu domineerivale jõule. Taheti luua kultuuri jaoks oma kriitilist teooriat, mille kaudu maailma muuta. Vastanduti teooriale, mis soovis võimusuhteid tasakaalus hoida. Frankfurdi koolkond (Adorno, Marcuse, Benjamin, Horkheimer, (Löwenthal) - Saksamaalt pärit intellektuaalid). Ühendavaks lüliks oli sotsiaaluuringute instituut Frankfurdis (1923). Juhtivad jõud olid juudid , sellest tulenevalt said nad kodumaal tegutseda lühikest aega. Koliti ära New Yorki ja sai osaks Columbia ülikoolist.
Benjamini "Kunstiteos selle massilise reprodutseerimise ajastul" (1936). Lähtekohaks siin on Marxi idee sellest, kuidas ühiskonnad arenevad ja kuidas kapitalismi arenemine, muutumine toob lõpuks kaasa selle lahtumise. Uurib tehnoloogilisi muutusi 20.-l sajandil. Märkab seda, et tehnoloogiline areng toob kaasa ka kunstiteose muutumise. Seda saab massiliselt toota ja paljundada. mitte sõnum ei otsusta kunstiteose poliitilise v6imekuse üle, vaid vorm. Benjaminile on tähtis, et me vormi all mõistaksime seda, kuidas kunstist saab kaup. Ta oli arvamusel, et kunst peaks ka poliitilist külge omama. Ta väitis, et maailmas kus toimuvad sellised muutused, peab kunst valima poole. Sel peab olema mingi poliitiline kõnevõime, kuigi samal ajal ei tohiks see mingi kindla poliitilise erakonna huve teenima . See peaks meile näitama millised valikud meil on. Mehaaniline reproduktsioon : kunst on sõltumatu originaalist. Foto: algne materjal puudub. Selline uus kunst on mobiilne: saame seda kogeda tema sünnihetkest ja kohast kaugel, ühesõnaga igal pool ja paljude inimestega korraga.
Originaalile rajatud kunstiga küll peab minema ise kohale selle kunsti juurde. Nt mp3/plaat jõuab meieni ise. Samamoodi filmid kinos , televisioonis. Tohutu poliitiline protsess, kuigi film ja foto ei ole iseenesest revolutsioonilised, kuid on revolutsioonipotentsiaaliga. (Benjamini jaoks on revolutsioonid maailma päästjad). 
Ühe kultuuri ajalugu pannakse kokku teise poolt (näide: India muusika on meditatiivne ja diip). Selektiivne traditsioon töötab ajateljel ja ruumiteljel ka. Kultuur armastab rääkida püsiväärtuste kaudu: et aeg ei tee kunstile halba. Tegelikult ei ole kunagi kindel, mis jääb püsima ning kunstiteoseid ei saa käisitleda absoluutselt.
Benjamini aura mõiste: kunstiteose aura ehk ehtsuse määr. Kunsti tarbimisväärtuseks on Benjamini väitel kunstiteose unikaalsus ( unikaalne selle aja ja ruumi piirides. Unikaalsus ei ole absoluutne). Kunstiteose ainukordne eksistents kohas, kus ta asub. Kunstiteose vahetusväärtuseks on selle ehtsus, autentsus. Viimast võib olla rohkem või vähem. tehnoloogiliste vahenditega kunst demüstifitseeritakse.Kunstiteose reprodutseerimine vähendab selle autentsuse määra, mis Benjamini arvates on positiivne. Mehaaniline reprodutseerimine suudab esimest korda ajaloos kunstiteose välja tuua tema rituaalsest keskkonnast. Kunst väljub "puhta kunsti" kultusest . Kui me eraldame kunstiteose rituaalist, hakkab ta inimese ellu sisenema täiesti teistmoodi, kunst muutub demokraatklikuks.
Kunstiteos saab osaks päriselust, kui see kaotab oma ehtsuse mudeli. Aura kadumisega kaob ka kunsti pühapaiste. Aura luuakse inimeste poolt, see ei ole olemuslikult kunstiga kaasas ning kahtlemata pole ta ka midagi igavest. Aura hävimine on paratamatu protsess. “Mehaaniline repord. Suudab esimest korda tuua kunstiteose rituaalist välja”. Seoses muutusega tekkisid uued rituaalid. Nt puhta ilu kultus . Kunst muutub poliitiliselt aktiivseks, see demüstifitseeritakse. Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks . Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine.   
Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid . Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis. Filmikunst iseenesest pole ei hea ega halb. 
Filmil on propaganda tähendus: lülitab inimese mõttemaailma välja. Riefenstahl.    
6) Ideoloogia mõiste. Althusser. Gramsci .  
Althusser:
Katoliikliku kasvatusega. Paljustki II MS mõjudel kommunist . Raske elukäik (vaimuhaiglad, naise tapmine ).
Tema töö kokkuvõtteks on kasutatud väljendit “ strukturalistlik marksism”. “Ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid”. Fikseeris selle, et ühiskondlik formatsioon koosneb kolmest valdkonnast: majanduslik, poliitiline ja ideoloogiline. Majanduslik baas (tööjõud, töösuhted) vajab pealisehitust (inimeste omavahelised kultuurisuhted, haridus jms). Oluline on ka see, mis pealisehituses toimub. Majanduslik baas on küll eeltingimus, et pealisehitus saaks toimida, kuid see pole ainuvalitsev. Majanduslik baas vajab ka pealisehitust, et funktsioneerida. Kapitalismi taastootmine tähendab seda, et taastoodetakse teatud tootmissuhted, tootlikke jõude. Ka pealisehituses on vaja tööd teha, et inimesed aitaksid baasi taastoota.
Ideoloogia on see, mille kaudu see taastootmine toimub. Ideoloogia on süsteem, mis loob praktikaid, et inimestel oleks mingi suhe reaalse maailmaga ja et nad saaks elada selles. Ideoloogia on “ elatud ” suhe inimeste ja nende maailma vahel, või selle alateadliku suhte peegeldatud kujutis. Marksistliku tootmisviisi järgi muudetakse mateeriasfäär toodeteks teatud suhete kaudu. Sama asi on nähtav ka ideoloogias: inimsuhted muudetakse mingil viisil ühiskondlikuks formatsiooniks. Ideoloogia annab inimestele süsteemsel viisil vastuseid: teadmised, veendumused. Ideoloogia lahendused tunduvad meile sobivat , aga ei pruugi seda teha, on võltsid ja moonutatud. Ideoloogiat peavad inimesed oma päriseluks, oma päris valikuteks: marksistlik lähenemine. See on kujutlusvõime. Toimib alateadvuse kaudu. Taaskord müstifikatsioon. Ideoloogiat ei saa omistada mingile inimgrupile: kelelegi ei saa näpuga näidata. Selleks, et ideoloogia toimiks, peab ta olema suletud süsteem. Esitama kõik ühiskonnal tekkida võivad küsimused vastatavatena: rumalad küsimused ideoloogia piiridesse . Eraldatakse nö “valed küsimused”.
Kas ideoloogiale on üldse võimalik vastu seista? Althusser arvab, et see ei ole üldiselt võimalik, aga ta pakub välja ühe lahenduse: ideoloogilist teksti vaadates tuleb läbi viia demüstifikatsiooniakt: võtta see tekst lahti, uurida lähemalt, kuidas see on loodud ja (eriti seda) mida see välja jätab, sest nende puuduoleku kaudu on nad samuti sinna teksti kaasatud.   
Lecture symptomale: sümptomaatiline lugemine (tõlgendamiseviis). Loeme kahel tasandil. Avastame sümptomeid, mis kõnelevad varjatud ideoloogiatest allpool. Althusseri sõnul pole olemas “süütut lugemist” (ilma ideoloogiast mõjutatud saamata). Saab rakendada iga meediavormi puhul.  “See mida kunst paneb meid nägema,  on ideoloogia, milles ta on sündinud, milles ta kümbleb, millest ta kunstina eraldub”  
Althusser: ideoloogiat kannavad reaalsed suhted, reaalsed objektid.   
IRA: ideoloogiline riigiaparaat (haridus, poliitline süsteem, perekond, meedia)  millele vastandud
RRA: repressiivne riigiaparaat( politsei, kohtusüsteem).
Seega inimest ei pea alati sundima, võib teda n-ö kasvatada, pakkuda talle n-ö valikuid . Taastootmise viisiks on see, et ideoloogia konstrueerib inimesed, vormistavad nad teatud viisil, et nendega oleks võimalik ideoloogiliselt suhelda. Tekst enne reaalsust. Ideoloogia loob selle, kellega kõneldakse ja siis kõneldakse temaga. Meist saavad subjektid , siis ideoloogiaobjektid. Inimene on Althusseri meelest ideoloogiline loom. Ideoloogia toimib äratundmise järgi: küsimused sõnastatakse õigesti. Inimesed ise soovivad kohati seda, mida nad juba teavad ja tunnevad . Interpellatsioon: kõnetamine. Ideoloogia töötab kõnetuse kaudu. Meid kutsutakse olema need, kellega räägitakse. Sinatamine reklaamis.   
Gramsci:  
Oli Althusserile eeskujuks. Althusseri eesmärk oli teha marksismist teadus, Gramscil aga sellist huvi polnud. Temal oli praktiline suhtumine marksismi. Baas ja pealisehitus on läbipõimunud, mõlemad on tähtsad. Gramscit käsitledes on tähtis hegemoonia mõiste. Hegemoonia on ideoloogia, mis püüab rahvale sisendada, et tema teab, mis neile hea on. Tähtis pole mitte majanduslik domineerimine , vaid ideoloogiline. Valitsev klass dominerib küll majanduslike suhete kaudu, aga selleks, et valitseda, on vaja midagi muud: teatud konsensust, mis lähtub inimsuhetest. Inimesi on vaja mõjutada, nendega on vaja saavutada mingi vaimne konsensus . Gramsci järgi on majanduslikud suhted paigas, pealisehituses toimub liikumine. Valitsev võim pakub oma huvid välja nii, nagu need oleksid kõigi inimeste huvid. Common sense: mõned asjad on lihtsalt nii selged, et iga terve mõistusega inimene saab aru. Kokkuleppel annavad valitsejad teatud küsimustes järele, kuid eeldusel, et hegemoonia säilib. Hegemoonia loogika on see, et võimusuhted ja majanduslik baas peavad paika jääma.
Althusser: teadvus/võltsteadvus. Inimestel polnud aimugi nende represseerimise tegelikust sügavusest. Gramsci järgi see nii lihtne polnud, tema meelest oli vaja veenmist. Gramsci sõnul võimuhaaramisest ei piisa, otsest rünnakut ei saa kasutada. Kasutab kahte mõistet:
1) Manöövrisõda: otsene rünnak, toimub revolutsioon , toimib siis, kui tsiviilühiskond on nõrk, aga võimustruktuur tugev, nt. Venemaal.
2) Positsioonisõda: kasutatakse lääne ühiskondades palju rohkem. Võitlus hegemoonia pärast.  
Lääneühiskonnas saab manöövrisõda teha alles siis, kui positsioonisõda on võidetud, sest tsiviilühiskonna toetus on vaja enne võita, siis alles vormistatakse see mingi otserünnakuga.  Gramsci järgi loob iga klass omad intellektuaalid.  Kapitalistide klass: nendega käib kaasas intellektuaalide sfäär: poliitikud , mehaanikud, kirjanikud jne. Orgaanilised intellektuaalid (mitte intellektuaal kui staatus vaid kui funktsioon) hoiavad seda klassi elus.    
7) Strukturalism, poststrukturalism , eeldused. Saussure, teooria (Saussure’i toetuspunktid). Levi Strauss . Barthesi “Mütoloogia”
Strukturalism on lähenemisviis ja  metodoloogia , mis oli kasutuses mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes). Strukturalismis pööratakse peatähelepanu uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele.
Strukturalism kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning püüab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena.
Saussure
Keel ja kõne. Keel struktuurina ei saa olla surnud, keel eksisteerib väljaspool indiviidi. Parole ehk kõne on täpselt vastupidi individuaalne keelekasutus. Näide malemängust: mängu reeglid on keel ja mängimine ise on kõne. Me ei pea keele uurimiseks uurima kõnet, keelt ennast saab ka uurida.  
Jaotus tähistajaks ja tähistatavaks, mis kokku annavad märgi.
Peirce ütles, et märk on miski, mis asendab midagi kellegi jaoks, mingis suhtes või mahus . Asendab reaalsust. Representatsioon. de Saussure'i jaoks on tähistajal ja tähistataval täiesti juhuslik suhe. Sõnal “laud” ei ole mingit seost päris lauaga , see on vaid kultuuriline kokkulepe. Sõna “suur” ei ole kuidagi suurem, kui sõna “väike”. Seos ei ole olemuslik . Aga representatsiooni puhul peaks see seos olema olemuslik.
Tähendus toimib horisontaalselt ja vertikaalselt:   
1. Vertikaal -paradigmaatiline: me saame sõnu teistega asendada . Algul räägiti metsavendadest kui bandiitidest, nüüd aga kui vabadusvõitlejatest. Reaalsus on kogu aeg sama, aga üks sõna asendati teisega .
2. Horisontaal-süntagmaatiline: me saame sõnu üksteise järele lisada, tähendus selgub lausesse viimase sõna lisamisel  
Me korrastame sõnade kaudu oma reaalsust, kujundame seda. Mitte reaalsus ei loo keelt, vaid keel loob reaalsuse. (Sellele vaidles vastu Raymond Williams, kes oli strukturalismi vastu.) Keeles pole keeleeelseid helisid .  
Jaotus:  
• sünkrooniline: keele sisemine ülesehitus, mis huvitas Saussure'i rohkem
• diakrooniline: selline keeleteaduse mudel, mis vaatab keelt selle ajaloolises tähenduses   
Levi-Strausse  
Võttis aluseks Saussure'i ideed ja hakkas uurima kultuuri. Milline on kultuuri keel ehk langue ? Kas on olemas kultuurigrammatika, kultuuristruktuur ?  
Müüdikäsitlus: Kas müüdid alluvad mingile kindlale struktuuritüübile? Kui me sellest aru saame, alles siis saame öelda midagi täpsemat müütide kohta. Üksikus avalduses on müüdid väga heterogeensed (mitmeplaanilised). Kas müüdis on mingit homogeensust? Eristas müütide sees teatavat binaarset opositsiooni (mees ja naine, must ja valge). Hea avaldatakse halva kaudu, müütidel on oskus vastandpaaride kaudu maailma seletada.
Binaarsed opositsioonid: mees ja naine, must ja valge, halb ja hea jne. Erinevuse kaudu omandatakse tähendus.  Levi-Strausse'i järeldus: müüdid on täis binaarseid opositsioone ja nende vastandpaaride kaudu selgitavad müüdid maailma. Popkultuur peaks toimima müüdina.
Poststrukturalism jätkas strukturalismi ja ületas seda. Poststrukturalistlik kriitik peab kasutama mitmeid perspektiive tagamaks mitmenäolise analüüsi, ka siis, kui need perspektiivid omavahel vastuollu satuvad.
Barthes “Mütoloogiad”: jaotub kaheks, esimeses efektsed esseed , mis räägivad kultuuris esiletulevatest üksikjuhtumitest.   
Point: kõike saab käsitleda kultuuritekstina. Uurib, kuidas tekstid toimivad ideoloogiliselt. Mitte lihtsalt seda, et tekstid moodustaks mingi mudeli, mis midagi tähendab, vaid et nad pannakse meile midagi tähendama. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus : see on midagi loomulikku, normaalne. Ehk: loodus ja ajalugu aetakse segamini.  
“Mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hilistest aegadest , saab pärineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud. Müüt ei saa iial esile kerkida asjade endi loomusest. See on ajalooline protsess.”  
Teise astme tähendus. Sõna “siga” tähendab looma, kellel on rõngas saba ja kes röhib subkultuuri teooria. (subkultuuri mõiste)
Hebdige oli sisuliselt esimene subkultuuriteoreetik. “ Subculture : the meaning of style”. Hebdige oli murrangu tooja subkultuuri käsitlusse. Subkultuuri käsitlemises oli keskseks stiilimõiste: riietumis-, elu-, käitumisstiil. Stiil tähendab 1) identiteeti, midagi, millega samastutakse. Samas on stiil kui 2) erinevus. Stiil on vastandatud hegemoonilise maailma loomulikkusele ja on seega kunstlik. See on omamoodi semiootiline partisanisõda - võitlus toimub märgitasandil. Eesmärk on vastanduda n-ö loomulikule maailmale. Erinevuse kaudu luuakse nn. keelatud identiteet , mille kaudu väljendatakse subkultuuri läbielatud kogemusi ja maailma, pakutakse maagilisi või imaginaarseid lahendusi.
Homoloogia - kuidas see stiil luuakse, kuidas sünnib keelatud identiteet? Homoloogia - strukturaalne resonants sotsiokultuurilist tervikut moodustavate elementide vahel. Teatud väljenduslaadid sobivad teatud ühiskonnakihist pärit olevatele inimestele. Ehk kui sa oled agulis kasvanud töönoor, siis nähtavasti sinust ei saa keegi, kes igal õhtul sümfooniad kuulab. Willis “Profane culture”: subkultuur ei moodustu juhuslike väärtuste ümber, tegemist on väga korrastatud sisemise struktuuriga.
Hall “ Resistance through rituals” punk : vajaduse korral leiame homoloogiaid (riietus, käitumine, kõnepruuk). Kuid erinevus Hebdigei sõnul: traditsoooniliselt on subkultuuri sees olemas “pühad tähistajad” (ikoonid), mida ei saa muuta ega millega ei või mängida. Punkrockis on kõik tähistajad ajutised . Punk pigem kombineerib neid kui säilitab. Seega homoloogia päris sellisel viisil pungis ei toimi.
Hebdige: “Punk-subkultuur ütleb seda, mida mõtleb, kuid ei mõtle seda, mida ütleb”. Väljenduse tasandil juhtub mingisugune kummastus. Nt natsisümboolika kasutamine (ilma ikoonilise kaaluta).
(Tel Quel oli avangardselt mõtlev kultuuriteooria rühmitus.) Teksti kaudu luuakse reaalsus, mitte selle peegeldus . Sisu ja vorm pole eraldatavad. See kuidas midagi öeldakse määrab ära selle mida öeldakse. Keel on midagi produktiivset, mis kujundab subjekti, teda, kes seda kasutab.
Bricolage: kombineeritakse väga erinevaid, pealtnäha sobimatuid materiaalseid maailmafragmente. Nt tagi ja haakrist . Ebaloogilised seosed. Punk keeldus koonduma täpselt fikseeritud väärtuste ümber, vaid puuduolekute ahela ümber. Punkrock peegeldas reaalseid ühiskonna probleeme, aga eitas enda päritolu ja enda positsiooni selles ühiskonnas.
On olemas kaks subkultuuri tüüpi:
1) staatiline tüüp, kuhu kuuluvad skinheadid (keskendutakse objektile endale, väljendatakse stiiliobjektide kaudu reaalsust)
2) kineetiline tüüp, punkarid (toimub objektiivse reaalsuse transformeerimine )
Skinheadid pöördusid minevikku , punkarid olid minevikust äralõigatud.
Subkultuur ei pruugi olla sisu, vaid vormi probleem. Tähenduse saame leida tähistaja tasandil.
9) Postmodernism : Lyotard , Baudrillard (täpsustavad küsimused). Postmodernismi idee (ükskõik mis aspektist ). Strinati. ( Afekti hüperreaalsus?).
Vaidlustati modernismi saavutusi kunstis. Modernismi aluseks oli ikkagi teatud lihtsus: sisu oli see, et ta otsis algprintsiipe. Kunst asus muuseumides. Postmodernism ei ole modernismi vastand, vaid tema ületamine, mida oli vaja, sest modernism ei olnud suutnud teha maailma paremaks ega seda muuta: piirid hoopis kinnistusid. Kõige ilmsem sfäär, kust postmodernismi leida võis, oli popkultuur. Hakkas tooma kunstisfääri argimaailma objekte nii kaudses kui ka otseses mõttes. Argiobjektid sattusid ka muuseumidesse.  
Jameson- pessimist  (murelik)
Baudrillard- pessimist 2  (mitte nii murelik)  
Modernismi loogika oli see, et ta soovis anda konkreetseid vastuseid. Selle baasilt saab arutleda selle üle, mis on õige ja mis on vale. Ideoloogia tähendus modernistlikus mõttes oli see, et inimesed ei tea ega saa aru, et neid petetakse, postmodernismis aga saavad, lihtsalt käituvad vastuoluliselt.  
Postmodernistide meelest muutus maailma peale II MS. Järelikult peame maailma nägema teistmoodi: enam ei ole neid universaalseid mõtteid, millest kõik aru saavad ja mille peale saab ehitada kõik muud mõtted.
Postmodernism funktsioneerib nii et parimal juhul variseb koost , aga puudub katastroofi võimalus. Kuidas me eksitseerime nii, et meil puuduks idee tulevikuks? Moodne kapitalism on see, kui kõik uskumused ja veendumused on lakanud olemast.  Kõik asjad saab kvantifitseerida olevikustesse suurustesse. Pastišš: ülemäärane liialdus, absurdi piiril isegi. Nö seebiooperite keel. Postmodernism aja jooksul tuhmub Jamesoni sõnul.   
Jameson on üks selgemaid teoreetilisi raamijaid postmodernismi teemal. Jameson: Modernismi leiutised on kõik kohandatud kapitalismi sisse.  Paštišši kohta: see on tühi, paroodiline suhe. Sellel pole tunnet , et oleks olemas midagi normaalset, millega võrreldes imitatsioon oleks koomiline. Reaalsus on sedavõrd intensiivistatud, et see ei ole enam reaalne. See on nö kõne surnud keeles, kujutlusvõime ja fantaasia surm. Postmodernistlikes kunstiteostes sügavuse mõõde puudub. Uuel ajastul näeb Jameson tasapinnalisust, individuaalsuse kaotamist. Modernistlik ajastu oli rajatud indiviidile. Nüüd inimesed elavad pealiskaudses nüüd hetkes. Fragmentaalsus iseloomustab postmodernismi tema meelest.  
  Jameson  vaning of affect -tundejõu kahanemine-kaasnes postmodernismiga  Maailm on jagatud  kolmeks:  tunded: isiklikud, personaalsed. Miski, mida inimene fikseerib oma eelmistele kogemustele tuginedes. Tunde jaoks on vaja biograafilisust. Neid osatakse nimetada.   Emotsioonid : sotsiaalsed. Tunde esitamine. Erinevalt tunnetest on emotsioonidel võimalik ka teesklus . Emotsioone esitatakse teiste jaoks, väga tihti esinetakse. Esitatakse avalikult. Antakse küll edasi oma tundeid, aga oodatakse teistelt mingeid reaktsioone. afektid: prepersonaalsed. Kõige abstraktsemad. Puudub kindel vorm ja struktuur. Potentsiaalsus. Afekti ei saa keeles realiseerida. Teadvuse eelne , teadvuseväline. Afekt avaldub sisi, kui füüsisega midagi juhtub. Näoilmed ja kehapinged. Intensiivsuse avaldused .  Täiskasvanuks saamine tähendab seda, et me õpima oma emotsioonide väljendamist kontrollima. Me õpime afekti suunama, afektide kaudu saavad tunded oma intensiivsuse. Nende kaudu me tundeid tunnemegi.
Afekt on miski, mis liigub kehade vahel, on võimelik ühelt kehalt teisele liikuma.   Muusikal on olemas afektiivne omadus, afekt on nakkav, primaarne, algne. Afekt ei tähista midagi, sellel pole sisu. Tal ei ole kvaliteeti, aga on kvantiteet . Läbistab subjekte. Ei saa öelda, et minul on afekt.  Jameson ei räägi afekti kadumisest, vaid indiviidi emotsionaalsuse kadumisest, subjektiivne emotsioon on löögi all. Afekti osakaal suureneb, saavutab teatud iseseisvuse. Kapitalism toimub afektiivsete seoste kaudu, piisab informatsioonist, mitte tähendusstruktuuridest.  
Vastuolu: postmodernismi lubadus on tervitatav: kaotatakse hierarhia , turul muututakse võrdseks.  Postmodernism ei anna reaalsust edasi, vaid loob seda. Kujutised on reaalsemadki, kui on originaal . Kommunikatsiooniekstaas: ei toimu sisulist informatsioonivahetust. See on meediavõrgustikus olemise ekstaas ise.   
Tulevikuutoopia kõrgpunkt oli 60ndatel . Futuroloogia (II MS järel) põhiprobleem oli seletada muutusi, mis tulevad riiklike struktuuride poolt ja küsida inimestelt, kuidas nad nende muutustega toime tulevad. Gibson (ameerika futukirjanik): future fatigue . Gibsoni sõnul elab meie põlvkond lõputus digitaalses “nüüd”-hetkes. Atemporality tuleb tulevikuvisiooni asemele, varsti kaob vajadus ideed mõelda. Reaalsus on tema sõnul mitmekihilisem ja põnevam, kui fantaasia, järelikult pole vaja tuleviku poole püüelda, nagu ka science fictioni vajadus väheneb.   Küberneetiline suhe= tagasisidesuhe. Mingisugused süsteemid hoiavad end elus informatsiooni vahetuse kaudu. See protsess on homoöstaas. Küberneetilises suhtes ei ole tsentrumit, mida eemaldada või lisada. Me oleme selle osa. Süsteem töötab vastuhaku põhimõttel, see on osa tagasisidest.   
Jules Deleuze ja Guattari: risoomi mõiste. Puuloogika: juurest kasvavad kõik harud. Risomaatiline suhe: tsentrum puudub. Kõik osad on teistega seotud. Simon Butler kirjutas utoopia nimega “Erewhon” osaga “Book of Machines”. Butler kirjutas sellest, kuidas masinad võtavad inimeste maailma üle. Arvati, et ta irvitab darwini üle (kuid ei). Kirjutas, kuidas masinad kasutavad inimest ära, et ise paljuneda--> inimesed ehitavad neid. Nad tekitavad selleks vajaduse. Inimesed on masinate paljunemisteenistuses, nagu putukad taimede omas.    
Umberto Eco  rääkis kahest televisioonivormist:
1. paleotelevisioon: rääkis maailmast väljaspool ennast (või vähemalt teeskles seda).       
2. neotelevisioon: räägib iseendast, ei vahenda maailma  
Eco kirjeldas hüperreaalsust näiteks Disneyland 'i abil: tehnika pakub meile rohkem kui pärisloodus. Tehnika seega pürgib loodusest, ehk algsest tõelisusest, tõelisemaks. Baudrillardi arvates on tänapäeva ühiskond “koopia” maailm: koopiad millestki , mida päriselt olemas ei ole. Näiteks: pedantne aiandus (loodus hüperreaalsena), retušeeritud ajakirjade kaanepildid, olemata elu ehk nt kuulsuste väljamõeldud persoon, hoonete või mööbliesemete muutmine “kulunuks”.
Nõukogude Liit- vangla USA- Disneyland  
Žižek  Tüüpiline on kujutlus heast saarest . Suur Teine võib olla eksiteel, aga meil on kujutlus sellest, et tal on põhimõttelislt õigus.  Seadus toimib praegu teistmoodi, kui siis kui ta kehtestus. Ta kehtestus vägivallla kaudu: seadusesisesed ja -välised. Seaduse edasine funktsioon: ühiskond varjab , et ta on seotud vägivallaga. Seaduse kontseptsioon ei tulene õiglusest (kuigi nii oleks seadusele loomulikum alluda). Seadus on sümboliline kord (küünilisemalt: suur vale, millesse me kõik usume). Nt “Kuninga uued riided”  Žižeki järgi toimib selline ühiskond nii: see, mida ainult meie teame, pole oluline. Me saame teadmisi kasutada siis, kui Suur Teine seda ka teab. Mingi fakt võib olla tõsi, aga me ei saa “oma elu elada” teadmata, et Suur Teine seda teab. Me määratleme ühiskonnas selle kaudu, mida Suur Teine meilt ootab.   Tähis žižeki teoorias: Suure Teise tajumine on tänapäeva ühiskonnas kadumas. Nüüd toimib ühiskond veidi teise süsteemi järgi.    
Baudrillard (1929-2007)  
Tsentri eemaldamine: nt Berliini müür. Baudrillardi väide on, et seda tsentrit eemaldades ei jõuaks me tänapäeval vahetusse kontakti reaalse maailmaga, vaid sünniks midagi muud. Me ei saa enam sellisel viisil maailma muuta.    Keskne eeldus: inimesed ei tooda selles maailmas enam asju ja esemeid nagu marksistlikus ühikosnnas, vaid me toodame informatsiooni. Tootmise valda kuulub kõik koos inimese psüühilise sfääriga.   
Muutus ühiskonnas: liikumine metallurgilisest semiootilisse ühiskonda. Metallurgia : looduse ümberkujundamise tootmine (töödeldi ümber maapõuda). Semiootiline: märkide tootmine. Kui muutused toimivad märgi tasandil, siis järelikult me saame neid usaldada. Baudrillard väidab, et ometigi tahetakse kogu aeg kõnelda universaalsest keelest ja selle kaudu oma tegevust õigustada. Semiootiline mäng. Tegelikult ei ole maailm enam reaalsuse keskne. Baudrillardi sõnul elame me hüperreaalsuses.    Simulaakrum : ideaalselt täiuslik koopia, millel ei ole originaali. Originaali ja koopiat ei ole võimalik üksteisest eristada. Eksisteerime selliste reaalsuse mudelite keskel, millelei ole enam allikat pärisreaalsusest. Heaks näiteks on turuloogika.    Simulaakrumid mis põhinevad matkimisel. Mimesis ehk jäljendamismehaanika. Näeme utoopia ideed ilmnemas. Näeme, kuidas luuakse inimesesarnane olend . Stseen . Inimese analoog .  Produktiivne simulaakrum. Nt mingi tehase loomine. See tehas mingil määral asendab inimest. Inimese ekvivalent. Industriaalajastu mudel.   Informatsioonil põhinevad simulaakrumid. Baudrillard räägib inimese ühekssaamisest, kokkukuuluvusest masinatega.   
Lyotard   
S.F. Lyotard “Postmoderne olukord” - see on kust postmodernism sai oma akadeemilise baasi ja tunnustuse . Alapealkirjaks on teaduse kriis läänemaailmas. Paljudele teoreetikutele on kahju, et postmodernism on peale tulnud.
Metanarratiiv - kõike hõlvamad narratiivid, mis räägivad teatud absoluudist. Proovivad kõnelda universaalsusest. Nt. kristus, mis räägib terve maailma nimel. Analoogia on ka Marksismiga. Apokalüpsis - selgumise tulemine/ looride eemaldamine (semiootiline keel) Marksismi loogika on ka tõe valgele tulemises. Metanarratiivis toimivad kaasahaaramise ja välja surumise / väljastamise kaudu. Neile on omane teatav puhtus . Kristus tegeles ketserite välja pressimisega.
Lyotard näeb metanarratiivide taandumist mikronarratiivideks - heterogeensus tuleb homogeensusele asemele - paljusus ise ongi selle olemus. Nt. teaduse diskursus. Valgustus ajastuse ajal oli teadus kesksel positsioonil - teadus räägib tõtt. Toimus teaduse kogumine ja ta teenis inimeste huve. Teadus on suurim metanarratiiv, tema kaudu saab väärtustada teisi narratiive, mis liiguvad ühiskonnas ringi - Teadaslikus on viis valitseda teisi narratiive. Teadmine ise ei ole eesmärk vaid vahend. Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama .
Lyotardi mudelis - tõde on see, mida enamus arvab. Näeb, et postmodernism kahe modernismi vahelüli. ‘Teos saab modernseks siis ku ta on postmoderne’ Modernism toimib demineerimise ja kontrollimise vahendil. Selleks, et toimuks muutus siis pean saavutama teatud ühtusust.
Lyotardi sõnul on tulemas uus modernism, mis ületab postmodernismi. Õppeõjud peavad oma ideid õpilastele maha müüma Lyotardi järgi sellises mudelis (mida ta ei kiida heaks). Rooside sõda: tõde pole see, mis tõde päriselt on, vaid see, mis inimesele sobib.  Lyotard “Postmodernne olukord” (kõnekas ülevaade teadmisest) Teemaks teadmise kriis läänes.   Suured metanarratiivid ei hõlma enam meid kõiki, nende asemele on tekkinud mikronarratiivid.