Popkultuur konspekt (0)

Popkult. – elamisviis. Massikult. Probleem – kuidas käitutakse töölisklassidega.m Tänap. Pole see teema, on lihtrahvas .
p.k. – massik. on midagi valesti. Teeb alati kellegile halba, kuna temaga tegeletakse. Teoreetiliste mudelite uurimisel on näha distantsi. Me oleme selles sündinud. Seda vaadeltakse kõrvalt. T. Kahu seda ei tee, ta tegeleb sellega. Distants ei ole alati akadeemiline ega ka ideaalne. Midagi on vaja parandada, midagi ühisk. on valesti. Kandub murest kuidas inimestega käitutakse. Kommerts /mass ei ole alati ajupesu.
P.k. mõiste – (on hägune) (need 6 väidet on teooriad, mis ei ole popkult)

seda armastavad paljud – mõõdetakse kvantitatatiivselt (massiliselt). Argumentidelt enamus – demokraatlikus ühisk kõneoskus ja kõnevõime on vaba, seal kus pole, see lämmatab teda. Tähtis on enamust kontrollida, et ei mõjutaks kogu ühisk. vaid mingit sektorit sellest. Me ei uuri miks, fikseeritud on see enamusel . Nt. Miks „Titanik“ meeldib kõigile?

Pop.kult vs. Kõrgkult – nende vastandudes on kõrg ülejääk, mis ei kuulu päriskult sisse. Kõrge ja madala hierarhiline jaotus. Kõrgkult eristamine – nauding , mis saadatakse. See ei tohi olla füüsiline vaid lükkub edasi. Naudingut tuleb edasi lükata. Nt. Disco puhul on vaja naudingut kohe, tõelise kunsti puhul peabki see olema keeruline. Pierre Bourdieu eristas kõrge ja madala jaotust. Kunst jaotubki nii kuni 19 sajni.

Pop.kult samastatakse massiühiskonna tekkega. Langeb industrialiseerimise ajastu (19saj II p – 20saj). Sai linnade kujundamise kaudu. Hakkas kujunema probleem, et madalamad kujundavad oma kultuuri, mis väitis, et eliitidel pole midagi.

• Päriskunst = individuaalne looming ( romantism – geeniuse kunst )
  
• Massikultuur = kollektiivne hüsteeria
  

Pop.kult on sotsiaalne probleem, sümptom, tal puudub individuaalsus.

Pop. Kult on seotud oma ärisuhetega, kasumiga ja turumõjuga. Ta on toodetud tarbimiseks . (nt romantism on isiklik ja ei ole suunatud kasumile). Inimeste ära kasutamine turu jaoks. Passiivne ja automaatne. Sellega kaob teatud kult. Muututakse nostalgiliseks. Inimeste erinevate kooslustest on saanud mass. Kommertskult probleem on see, et ta meeldib inimestele. Raske on inim viia keerulisema juurde.

Poliitiline aspekt – hegemoonia (on seisund või võim millegi üle). Alluvate gruppide veenmine läbi meedia. Selleks on erinevad stratreegiad ja vastupanud. Inkorporeerimine (endaga liitma ) ja selle suhe.

• Antonio Gramsci (marxixtlik mõtleja) hegemooniateooria kohaselt on inimesed võimule allunud vabatahtlikult ja leiavad, et sellised ongi kogu ühiskonna huvid, mida teatud juhtiv rühm on paika pannud . Ühiskonnas saavutab hegemoonia n-ö liikuva tasakaalu. Kui enamus saadakse nõusse mõttega, mida aktsepteeritakse kui üldist ja see toimib korduvalt, on inimkond omaks võtnud pildi ühiskonnast. Hegemooniaks ei piisa ainult poliitilisest võimust, vaid tuleb muuta ka inimeste teadvust.
  

Millistes sfäärides võitlus toimub. Popkult on rahva enda poolt loodud kult, nende enese määratlemise viis. Rahva eneseväljendus – mitte peale surutud. Kommertslik suhe – algse tõe moodustamine, loomine. Nt kas muusika oli ennem puhas või loodi plaadifirmade poolt? Folkloor sünnib kollektiivsena, esitatakse enese kogemusena.
Järeldused: popkult poliitika jaguneb

Parem tiim – mass ohustab eliidi kõrgkultuuri väärtusi

Vasak tiim – rahva manipuleerimine ja ärakasutamine
Nt. Inimesed loevad rämpskirjandust – üks pool tunneb õhtu, et kõrgkult kaob, teine pool näeb, et inimesi kiusatakse.
Matthew Arnold (24.12.1822 – 15.04. 1888) Inglise poeet , kultkriitik. Oli eliit . „CULTURE AND ANARCHY “ 1869
- Viktoriaanlik lähenemine kultuurile , mis on midagi suurt, mis aitab inimestel aru saada hetkel olevatest rasketest aegadest .Ta nägi kult mõistet kahte moodi:

Teadmiste varamu – „parim mis maailmas mõeldud ja öeldud“

Kindlustama jumala tahte valitsemise maailmas. Annab kultuurile tema kasulikkuse. Kult on ka sotsiaalselt kasulik. Hoiab korda, muudab inimesed paremaks – inimese vaimne täiustumine.
Kultuur – see teadmine on hea ja see on ka rakendatav . Lugemine, mõtlemine, vaatlemine aitab valida mis on hea. Tema mõttekäik jaguneb neljaks:

Inimese võime ära tunda parimat

See mis on parim ja väärtuslik

Selle parima rakendamine üldiseks hüvanguks

Selle parima poole püüdlemine
Anarhia – korrastus mille eest tuleb kult säästa. Kult peab hoidma korda maailmas ja anarhia on see mis hävitab seda korda. Anarhia on kult vaenlane – lihtrahvas, kes ei lase ennast harida. Arnoldi loogika kehtib siiamaani ( inglismaa hierarhiate ülestõus). Tema zarn on hoiatus – anarhia võib hakata kogu inglismaad hävitada. Nt. Folkloor teab, kus sfääris ta asetseb, anarhia aga ei tea. Ta ei asu kusagil.
Arnoldile tegi muret demokraatia – see kaldus anarhia normi. Kas peaksime võrdselt võtma kõikide kult erinevusi, kas kõikide argimendid on võrdsed? Ta ei taha, et rahvas määraks kultuurisfääri. Kult ei tohi määrata. Ühe inimloomusega peab suutma valida õige koha maailmas. Arnold: „et harimata inimene ei tõuseks valitsema , peab kult selle blokeerima .“
Hariduse probleem – kuidas üles ehitada haridussüsteemi. Hariduse tähendus – et neid saaks juhtida ja suunata. Massid peavad oskama ennast juhtida laskma . Kõik ei saa kõrgharidust. Harima peab keskklassi. Neid peab koguaeg korrigeerima ja harima. Kodanlus pidi asemele tulema . Aristokraadid pidid eralduma, et mitte takistaa teisi ehk olema kasutud. Tuleb ära hoida rahutusi – idee tugevast riigist, kes peab kontrollima madalat klassi nii kaua kui nad saavad ise hakkama, alluma ja tunnistama seda.
Ameerika vastandus Inglismaale . Am kui neg eeskuju, ta on kult poolt koloniseerimata maa. Am demokraatlikus oli halb, kuna ta ei tohiks anda massile võimu vaid hoopis juhtima massi. Ta kartis , et Am hakkab maailma juhtima, kuna nende üleolek seisnes selles, et ta oskas massi mobiliseerida. Arnold aga tahtis Inglmaal kult oaasi juhtida. Nt. amerikaliseerumise oht Inglismaal (The Beatles ).
Richard Hoggart 24.09 1918- Inglise akadeemik sots teadustes, kirjanduses „THE USES OF LITERACY“ (1957)
- uurib massikult Inglism . Tänap toodetakse massikult suurema intensiivsuse, efektiivsusega, kui see oli vanasti. Me liigume massikult loomise poole, jäänuseid, mis oli vähemalt osaliselt linnakultuuri "inimesed" on hävitatud. "Pop/ Rahvakultuur " on enda loodud on oluline terviklikkus ja areneb vastavalt oma seadustele ja diktaadile, mitte tänu massimeediale. Meedia toodab massi, pop.kult tekib isiklikul baasil.
Lihtsa inimese enesekult sõjajärgses maailmas. Süüdistab massikult tootjaid.
Lihtrahva kaks kult:

Rahvas võtab omaks

Sunnitakse rahvale peale – massikult on loomult vale
Ameerika vs Inglism – süüdistas Am meediat – kollast kirjandust ja Hollywoody filme, tava kirjandusse tulid kriminaalromaanid seksuaalse alatooniaga. Nt Juke-box – spetsiifilise institutsiooni kaudu tuli selle kuulamine , The Beatles – on kommertskult kuigi pidasid ennast kunstiks. Euroopa tarbis Ameerikat- tarbekult – tarbimise objektiks oli Am eluviis ja kult. Am mõtlemine ja aktsient tuleb Hollywoodi filmide vaatamisest.
Inglaste jaoks oli Am minevikuta kurjategijate poolt loodud maa, kus juhtisid kasumijahi reeglid. 30`oli oluline muutus, kus toimus mitu faasi:

• Gallup – George Gallup ( 1901-1984) rajas organisatsiooni, mis tegeleb inimeste arvamuste statistiliste uuringute ja küsitlustega. Inglaste maitsete turuuuringud, mis müüdi Am-sse.
  
• Noorte gruppidele sai midagi maha müüa
  
• Saksam noorte seas midagi sellist ei toimunud sellepärast kasutati neid sõdades.
  
• Inglis noored tahtsid olla rohkem vabamad , mobiilsemad
  
• Radikaalne islam, toimub terror , kuna puudub popult
  

Uuringu tulemus väitis, et noorte kult käitub imelikult, kummaliselt.
Puberteedid: eelmistel sajanditel läks laps otse täiskasvanuks.

• Jean Rousseau Šveitsi Filosoof (1712-1778) „ÉMILE: OR, ON EDUCATION“ - filosoofia laste harimisest, vaimsed muutused kasvatuses. Määratleti puberteediaeg, mida tuleks tema arvates pikendada, siis on maandumine pehmem. Haridust võiks pikendada – asjade õpetamine. Inimene kui kompleksne areng ja kuidas ühisk käitub. 18 saj II p võimendus idee puberteedi ajast.
  
• Friedrich von Klinger. Saksa Kuraator ( 1752 Frankfurt –1831 Tartu) näidendi " TORM JA TUNG" 1777 ("STURM UND DRANG ") järgi sai nime kirjanduslik liikumine. Romantismi eelne liikumine, kus individuaalne subjektiivsus ja eelkõige äärmuslike emotsioonidele anti vabad väljendused. reaktsioon eeldatavate ratsionalismi kehtestatud valgustusajastu ja nendega seotud esteetilise liikumisne.
  
• Johann Wolfgang von Goethe saksa kirjanik (1749 – 1832 ) "Noore Wertheri kannatused" 1774 , intiimne kiriromaan , mis räägib Wertheri keelatud armastusest, mis on jutustatud kirjade teel. Lõppeb enesetapuga. Noorte enesetapp on traumaatiline sündmus ja sotsiaalne probleem.
  
• Thomas Chatterton (1752 – 1770) ingl luuletaja. Tegi enesetapu 17a – romantismiaja kangelane.
  
• Suur Prantsuse Revolutsioon 1789 - inimeste ja õiguste deklaratsioon . Esimene põlvkond ei tohi peale suruda oma teadmisi uue peale. Noortele anti suurem vabadus. Põlvkondade teadus oli juba 18 saj olemas. See kestis edasi. Noored moodustasid turumoodustise, keda sai teenindada. Noortel oli autonoomsus ja sisemine konfliktsus . Nad olid tulevik.
  

Granville Stanley Hall ( 1844 -1924) Am psühholoog. „ADOLESCENCE“ 1904 . Uuris lapsepõlve 12-20a. arengut ja evolutsiooni teooriat. Darvinism mõjutas teda oluliselt. Tüdrukud ja poisid tuleb eraldada koolis puberteedi ajal, et nad saaksid keskenduda õppimisele ja enda arengule. Tüdrukud emadusele ja poisid perekonnapeaks. Nad peavad koolis käima kuni 19 eluaastani. „Studant must have the freedom to be lazy“. Leidis, et üksiklaps ei suuda kohaneda ühiskonnas, ta on hälve – „ child study movement “. Enne puberteeti on laps metsik ja teda pole vaja õpetada. Teda peab juhtima jumal, peab armastama oma riiki ja treenima oma keha. Puberteediaeg huvitas teda rohkem, siis sai teda õpetama armastama alluda autoriteetidele, ühiskonnale ja selle reeglitele nagu tugevaks sõjaväeks treenimine . Neil on raske enda jaoks kujutada käitumisnorme. Intellektuaalne õppimine koolides ei olnud vastuvõetav ta jaoks. Individualism hävitab Am kultuuri. Kõik noored elavad üle Friedrich von Klingeri „Torm ja Tungi“ perioodi. Freud oli temaga ühel nõul, mis puudutas noorukiiga. Am probleem oli selles, et ta hoidis oma noori liiga palju – „we are nation of adolescence“.
Am taust – oli noor maa. Am noor oli turusektor – 1922 a käis 50% noori kinos korra kuus.
II Maailma sõjaajal kujunes Inglism 2 omavahel konfliktis olevat hoiakut:

Paternalistlik - (käitumist, kus mingi isik, organisatsioon või riik piirab isikute või organisatsioonide vabadusi ja autonoomsust nende endi hüvanguks.) Inim, kes teavad, mis on noortele kasulikum(rikkad, poliitikud ).

Hedonistlik hoiak – meelelahutuslik (mõtteviis, mille kohaselt on nauding ainus tõeline hüve).
Sõja ajal sõltus Suurbritannia Ameerikast , kes aitas teda sellest välja tuua. Inglism oli tänulik, kuid talle ei meeldinud , et Am oli vaba ja rikas. Võrgutati Inglise naisi – Georg Orwell inglise kirjanik (1903 – 1950) „INGLISE MÕRVA ALLAKÄIK“ tõestisünd lugu, kus Am sõdur võrgutab Inglise naist. Nad läksid koos tapma inimesi – uus mõrvatüüp avatud ruumis. Kriminaalsus saabus Ameerikast.
Riigid oli poliitiliselt eri suunaga. Inglism kaotas oma asumaad ja Am suurenes sõja tõttu. Ta mängib sangarit ja turvameest maailmale. Kogu Suurb kult oli suletud – BBC – kuni 1954, telekas igasse koju, siis lõdvenes. Popmuusikat ei lastud .
Orwell külastas baari Inglism, mis oli läikiv ja voolujooneline, liigne dekoratsioon, puudus hea toit. Pubi oli tööstusklassi koht. Voolujoon - konflikti võtmesõna, tähendas disaini – „streamlined“ – sisutus . Kasut ka lennunduses, et vähendada õhutakistust ja autotööstuses general motors(Am). Volujoonelisus hakkas vastanduma Eur modernismis. Eur autod olid nurgelised, nüüd aga mitte- Gaddillac – Am kroomitud unistuste ühisk. voolijoonelisus on absurdsus, kus puudub loogilisus – show off – eneseimetlus . Disain kui eraldi väärtus. Tehnikast arenes keel. – sai eksportida. Varasem praktiline väärtus muutus popsümboliks. Gadilacci elustiil – „shape of the future“. Rokk vs Disco – kujunduslik, disainitud , kekutamine vs lihtne, loomulik, elementaarne. Am kult oli fabrikatsioon – liialdus, tühine.
Raymond Williams – (1921 – 1988) Walesi kriitik , kult teadlane . „CULTURE AND SOCIETY“ 1958, „THE LONG REVOLUTION“ 1961 (Uusvasakpoolsuse liige (New Left ), on 60ndate radikaalne noorsooliikumine arenenud kapitalistlikes riikides, mis lähtub anarhistide seisukohtadest, püüd minema heita kodanliku ühiskonna “mängureeglid” ning “välja astuda” tema sotsiaalmajanduslikust, poliitilisest ja kultuuristruktuurist.)
Kultuuri kolm tasandit :
1) kultuur, mida elatakse kindlas konkreetses ajas ja ruumis, seda saavad elada ainult need, kes elavad selles konkreetses ajas ja ruumis.
2) Salvestatud kultuur, teosed mis teatud ajast ulatuvad siia. Mingid teosed võetakse kaasa minevikust, aga seda tingimusel, et nad on seotud tänapäevase tundestruktuuriga. Üldine, vaimne protsessi kirjeldamine.
3) “Selektiivne” tasand - valikutasand, kus tuleb uurida seda, mis printsiipide järgi tuleb valida. See, mida me üldse mingist ajast kätte saame kunstide kaudu, on kellegi poolt välja valitud. Kultuurilised traditsioonid pannakse kokku mingit sotsiaalset huvi teenides. Selektiivne traditsioon tõrjub teatud asju ja selektsioon teenib kellegi huve. Kunsti tegeliku väärtuse möödupuuks alatihti aeg. Selective ei tähenda ainult parimat, vaid tõlgendamine – „interpretatsioon“ nt. viitamine filmile , loob karakteri .
Need 3 tasandit koostatakse kellegi huvides. Nt. „regatti“ jäätis – meenutus nostalgiliselt ja süütust Nõuk ajast.
Kultuuri kolm määratlust:
1) kultuur kui dokumentatsioon . Kult on salvestanud inimkogemus. Nt. valitakse parim teaos ja seda peetakse väärtuslikuks
2) kultuur kui ideaal, mingite universaalsete väärtuste kogum.
3) kultuuri sotsiaalne väärtus: kuidas inimesed elavad, teatud elamisprintsiip.
Rääkides kultuurist ei tohi rääkida ühest valdkonnast üksinda, vaid tuleb arvestada kõigi kolmega. Williamsi kultuurikäsitlus ongi inimtegevuse uurimine . Tuleb arvestada inimloomusega. Williamsi sõnul kultuuri elatakse (ja kogu aeg). Kultuur kujuneb välja jagatud väärtuste kaudu - jagatud väärtuste süsteem.

• Marxi sõnul oli majandus baasiks ja kultuur ning sotsiaalsed aspektid olid pealisehituses, mis toetuvad baasile. Williams oli sellele vastu, et materiaalne baas määrab pealisehituse.
  
• Samuti oli talle vastumeelne strukturalism , mis usub, et keel paneb kokku meile reaalsuse ja see reaalsus konstrueeritakse meile teatud märgisüsteemide kaudu. Williams ei nõustu, arvab , et reaalsus on isegi olemas, eksisteerib iseseisvana. Sõnad toetavad maailma, millel on olema reaalsus. Reaalsus vs Keel
  
• Tundestruktuur:   Midagi, mille kaudu kult elatakse (grupp, klass). Jagatakse teatud vaimsust, mis ühendab neid nt. ideoloogia, kunsti maitse. Aktiivselt läbielatud ja tunnetatavad tähendused, väärtused, impulsi ja tooniga seonduv : teadvus, suhted. Ühiskonna ideoloogiline organisatsioon.
  
• Ta analüüsib kõrgkult, kus erinevad teosed, romaanid mis tol ajal olid, omasid ühiseid tundestruktuure. Nad käsitlesid inimeste reaalseid probleeme ja pakkusid neile mingeid maagilisi lahendusi. Nt. Vaesed leiavad varanduse .
  
• Kunsti väärtusest ei saa rääkida kus ajakuld ei muuda midagi – kunsti absoluutväärtus. On kust, mis on püsiväärtusega, aga me ei tea tuleviku huve, me saame määrata ainult oleviku põhjal. Nt. disko kestab siiani.
  

“CULTURE AND SOCIETY” - Massid on hüsteerilised ja barbaarsed, kultuuri vastand . Williams näeb masside manipuleeritavuses ohtu. Demokraatia on liiga tähtis, et seda massidele usaldada . Massidemokraatiat ei ole Williamsi sõnul olemas, on ainult demokraatia. Mass on meist alati eemal, see on teised inimesed, me ei arva iseend kunagi massi hulka, sest see on meist väljaspool. Williamsi sõnul on see lihtsalt sõnakõlks: me kõneleme sellest vaid siis, kui midagi endast eemale tõrjume, viitame inimestele, keda me ei tunne.
Kult kuulub kõigile, kes selles elavad, mitte ainult eliidile – „culture is ordinary“.
Marksism – marksistlikule baasile ehitati arusaam, milline peab olema kult 20saj. „DAS KAPITAL “ 1867
(18saj valgustusajastul oli oluline korraldada riiki rahva huvides – ideede aluseks oli neil naturalism – inim on looduslik olend . Selline nagu on inimloomus, selline peab k olema ühiskond. Loomupärased õigused. Seadused peavad olema õiglased. Kunst – jumalariik . Ühisk.leping – põhiõigusi ei tohi inim ära võtta.)
Sotsialism hakkas kujunema valgustuse baasil. Marx leidis, et filos on tõlgendanud maailma valesti ja seda peab korrastama. Kogu riik (e. eraomand ) pidi muutuma assotsiatsiooniks (e. kollektiiviks). Teaduslik skeem maailma muuta maj teooriate kaudu. Majanduslikud suhted dikteerivad selle, milline on kultuur.
Definitsioon: Kõik kult tuleb analüüsida, vaadelda ajaloolistele toomistingimustele. Ajalugu toetub baasile.

• Tootmisviis tegeleb sellega kuidas toodetakse rikkusi ja kuidas inimeste vajadusi rahuldatakse. Ajaloost on teada nt. orjanduslik ja kapitalistlik toomisviis. Tootmisviisile on iseloomulikud väga erilised suhted tööliste ja tootmisviisi kontrollivate jõudude vahel. Ühiskonnakihid. Vastavalt tootmisviisidele tekivad erinevad kultuurilised institutsioonid . Marxi järeldus: see, kuidas ühiskond toodab enesele eksisteerimiseks vajalikku (milline on tootmisviis), määrab, millised on ühiskonna sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised aspektid.
  
• Baas koosneb kahest elemendist: tootlikud jõud (toorained, tööriistaoskused, töölised, masinad ) /ja tootmissuhted (klassisuhted tootmisviisis osalevate inimeste vahel – isanda ja orja suhe). Maailm areneb nii, et tekib vastuolu tootlike jõudude ja tootlike suhete vahel. Tootlikud suhted hakkavad pärssima tootlike jõudude arenemist , kuid millalgi peab toimuma muutus.  
  

Benjamin arvas , et pealisehitus väljendab baasi. Ta küll kirjeldab, mis baas on, aga mis ta tegelikult on? Engels: ka pealisehitus muudab ajaloo kulgu. Maj aspektid on tähtsad aga mitte ainukesed.
Ühiskonnas valitsevad ideed on valitseva klassi ideed. Valitseva klassi huvid esitatakse kogu ühiskonna huvidena. Marx: Ideoloogia on miski, mis väljendab valitseva klassi huve, aga ta teeb seda nii, et jääb ise varjatuks, esitab seda ideoloogiat, kui midagi loomulikku. Peidetus, mis samal ajal reguleerib maailma (sarnane Freudi mõttele).
Frankfurdi koolkond - Frankfurdi koolkond on neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond, mis kujunes Frankfurdis 1930. aastail. Koolkond on püüdnud ühendada Kanti, Hegeli , Marxi, Freudi, Max Weberi ja György Lukácsi vaateid. Liikmed olid Max Horkheimer, Theodor W. Adorno , Herbert Marcuse , Friedrich Pollock , Erich Fromm , Otto Kirchheimer, Leo Löwenthal, Franz Neumann . Inimesi, kes ilma marsksistliku minevikuta ning väljaspool marksistlikku traditsiooni seistes avastasid enda jaoks Marxi, nimetatakse uusvasakpoolseteks ehk uusmarksistideks. Koolkondadest peab kindlasti nimetama nn Frankfurdi koolkonda – grupp õpetlasi, kes enne II Maailmasõda ühinesid Frankfurdis nn “Sotsiaalsete uuringute Instituudi ”. Käsitlesid kultuuri oma loomult poliitilisena (poliitilise võitluse areenina). Kultuur sisaldas endas nii domineerimise viisi kui ka vastupanu domineerivale jõule. Taheti luua kultuuri jaoks oma kriitilist teooriat, mille kaudu maailma muuta. Vastanduti teooriale, mis soovis võimusuhteid tasakaalus hoida. Uusvasakpoolsus (New Left), on radikaalne noorsooliikumine arenenud kapitalistlikes riikides, mis lähtub anarhistide vaateid.
Theodor W. Adorno (1903-1969) saxa sots,filos,muusikakriitik, Frankfurdi koolkonna liige. “FETIŠI ISELOOMUSTUS MUUSIKAS JA KUULAMISE TAANDARENG ” - visandas kultuuritööstuse idee. Kaks tendentsi , vahendit, mis võivad inimest ratsionaalselt valitseda :

• totalitarismi esiletulek (fašism)
  
• massikultuur (kultuuritööstus).
  

Kultuuritööstus - miski mis toodab kultuuri, kunsti massiliselt nagu kaupa, võttes sellelt tema tõelise väärtuse ära ja andes sellele rahalise väärtuse. Selle suund on ülevalt alla (vähemuselt enamusele) ja eesmärgiks säilitada kehtiv kord. Kunstiteose väärtust hakkab mõõtma teatud rahasumma , aga mis juhtub kunstiteose tõelise väärtusega, kui seda hakkab asendama rahaline väärtus? Kunstikogemus, mis on ainulaadne, kvantifitseeritakse turusuhete kaudu, aluseks Marxi kauba tõlgenduse, mis ütleb et kaubal on kaks väärtust:  
1) vahetus- ehk turuväärtus: raha, mis saadakse turul kaubeldes
2) kasutusväärtus: praktiline kasu, mida inimesed sellest kaubast saavad
Kapitalistliku teooria järgi on vahetusväärtus domineeriv, kuna kapitalismi majanduslik loogika valitseb inimeste tõeliste vajaduste üle (Marx ei pidanud silmas kunsti, selle teemaga seob selle mõtte Adorno). Inimestevahelised suhted muutuvad asjadevahelisteks (kaubalisteks) turusuheteks.  Frankfurti koolkond ütleb, et tõeline kunst toetub täiesti teistele alustele, kui see kaubanduslik suhe (kunst). Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu.
Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda. Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda.
Kultuuritööstuse ohtlikkus: Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema , haarab inimesed oma hammasrataste vahele. Massikultuur väidab, et kliendil on alati õigus, et kliendile antakse seda mida nad tahavad. Kuid Adorno arvates ei saa inimene kunagi seda mida ta tahab. Kultuuritööstus organiseerib inimeste vaba aega. See lubab inimest tema vabal ajal ära sellest argimaailmast, aga tegelikult seob teda tugevamalt selle kapitalistlikku ühiskonna külge. See on omamoodi surnud ring. Inimesest saab kultuurilise tööstuse objekt, mitte subjekt. Märkas järjest enam, kuidas tarbija köidetakse üha enam tõelisuse külge. Oluline ongi luua n-ö reaalsuse illusioon , sest reaalsus (ka illusioon sellest) mõjutab inimesi kõige enam. Kuulsuste ärakasutamine: kultuuritööstus jätab mulje, nagu igaüks võiks olla staar. Meie fantaasiad muudetakse liiga reaalseks. Üheks märksõnaks võiks olla veel eskapism - reaalsusest põgenemine. Inimestel oli töörutiin ja nautimisrutiin. Irooniline on selle kõige juures see, et kuigi kultuuritööstus pakkus näiliselt midagi muud kui hall reaalsus (tehes seda siiski reaalsuse sildi all, reaalsuse pakendis), kinnistas see just seda halli reaalsust. Kultuuritööstus oli see, mis säilitas ühiskonda. Need "pealesurumisprotsessid" on keerulised, kuid see toimub ülevalt alla ja selle eesmärgiks on säilitada mingit kindlat ühiskondlikku korda, kohandada inimest valitseva võimuga, käituda teatud "sotsiaalse tsemendina".
Adorno “Kultuuritööstus: valgustus kui massipettus” Marxi sõnul tuleb töölisklassi kõnetada väljaspool ühe riigi piire . Adorno leiab, et vormiliste tunnuste kaudu tuleb püüelda millegi uue poole: positiivne sisu ei aita, kui midagi on vormiliselt rüvetatud. Näiteks Hollywood : mis tahes sõnumit seal edasi ka ei kantaks, on Hollywoodi filmi vorm paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne , lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas.   
Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne.  Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda.
Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad.  Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse:  mineviku meenutus meenutamine tuleviku suunal  Kierkegaardi meelest saab teist kordust tajuda ainult usulite vahendite kaudu, sellist kogemust ei saa kirjeldada, seda saab ainult kogeda. Adorno otsis mingit paremat ja ideaalset kordust, talle ei meeldinud uudsuse idee kunstis. See on kultuuritöösuste hea tööriist, uudsuse loogika on kapitalismi teenistuses ja Adorno tahab leida mingit teist viisi, kus uudsuse argument ei oleks primaarne. Uue mõiste on kultuuritööstuse poolt juba eos meie jaoks rüvetatud. Adorno jaoks ei ole korduse idee tegelikult midagi religioosset: ta otsib uut mõtlemist, mis oleks vaba uudsuse janust ja millel oleks mingisugune hingeline parameeter .
Adorno muusikast: ei meeldinud see, et muusikat originaalikeskselt kopeeritakse. sisemist struktuurilist sidusust, koherentsust. Selles peitus tema meelest autentsus . Sidusus jagunes Adornol kaheks:  
1) sidusus kui tõde
2) sidusus kui ideoloogia. Ideoloogia midagi mis teenib valitseva klassi huve (ja omab kasulikke majanduslikke suhteid).
Muusika oli Adorno jaoks tihtipeale ideoloogiline. Adorno otsis muusikast kriitilist sidusust, mis oleks võimeline maailma peegeldama ja sellest maailmast kõnelema, mitte olema nende ideoloogiliste valede teenistuses. Adorno pessimism tuleneb sellest, et kunstiteose kriitiline võimekus on piiratud. Traagiline on see, et selline autentne ja kriitiline kunstiteos EI JÕUA enam publikuni. Kunstile pakutakse võimalust olla tähenduslik, aga seda ainult mingi kompromissi kaudu. Täiesti autentne kunst otsustab siis olla pigem tähenduseta. Adorno meelest on tõeliselt autentne muusika määratud unustuse hõlma vajuma. Adorno protestis teatud mõttes rahva maitse vastu, kuid küsimus oli tema jaoks sügavam kui pelgalt kõrge ja madala võitlus. Tema jaoks oli oluline, et muusika oleks tõene.
Adorno 1941. aastal kirjutas essee "Populaarsest muusikast" kus tõi 3 väidet muusika kohta:

Popmuusika on standardiseeritud ( teatud taseme hoidmine). Kunstiteose standardisatsioon on rajatud valedele, tekkisid mingid valemid (nt kuidas poplaule kirjutati). Valemeid saadi kasutada üha uuesti ja uuesti, klassikalise muusika puhul selline valem tema meelest ei kehtinud . Standardiseeritud muusikakogemus tagab ka standardiseeritud reageeringu sellele.  Muusika tööstus kasutas pettemanöövrit – Pseudoindividualisatsioon – (improvisatsioon nt inim pannakse unustama , et see on korduv lugu, lisatakse detaile) paneb sind unustama, et tegu standardiseeritud produktiga. See tekitab sellise tunde, nagu tegu oleks täiesti uue asjaga. Muusika allutatakse teatud ratsionaalsetele mudelitele ja inimesed pannakse uskuma, et see kogemus on homogeenne ( struktuurilt ühetaoline). Kultuuritööstus aga teeb valikud juba enne ära, kui see tarbijani jõuab. Inimene tahab uudsust, talle antakse samad tooted, mida pseudoindividualisatsiooni läbi veidi muudetakse. Klient saab taaskord petta ja ta ei saa ise sellest arugi . Standardiseerumine tuleneb sellest, et kõik tooted turul on sarnased ja nad on midagi enamat kui nad tegelikult on: lubavad olla unikaalsed , kuid pole. Kunstitööstus aga lubab unikaalsust. Kõik need tooted on kummalisel kombel turul vahetatavad (sa saad katkiläinud jubina asemel uue, mis läheb ilmselgelt samamoodi katki). Standardiseerumise tõttu hakkavad ka inimesed reageerima vastavalt standardile.

Standardiseeritud kunst toob esile stend publikus. Ta on leevendus, nauding, unistus , fantaasia . Töö rutiin = naudingu rutiin. Kapitalismis on in vaimselt häiritud. Stand kunst multiveerib inimest.

Massikunsti funkt: „Sotsiaalne tsement “ – tsementeerib ühisk rolli inim maailmas. Massikunsti roll on kohandada inimesi valitseva korraga maailmas, valitseva võimustruktuuriga. Ta eristab kahte reageerimistüüpi, massikäitumise tüüpi:
1) Rütmikuulekas tüüp (raadiopõlvkond). Marssimisel ja tantsimisel ei ole vahet. Nagu ka marssides, ei hakka sa tantsides vastu. Marssimine on tatalitaarse süsteemi tunnus. Marxism.
2) Emotsionaalne tüüp. Sentimentaalne kuulaja. Kuidas mõjub happy end ( in on oma õnnest ilma jäänud, haletsus enda üle) inimestele. Orjameelsus, psühhoteraapiline. Adorno ei sallinud emotsionaalset muusikat, eelistas saxa oma.
Adorno: igaüks, kes ei suuda vastu võtta kultuuritööstuse ideid, riskib sellega, et teda liigitatakse idioodiks või intellektuaaliks. Hiljem ta uuris muusikatööstust, leidis, et nad püüavad inimest endale lähedamale saada – siduda inim reaalse maailma külge – nt zarn „romaan“ – rääkis nn tõestisündinud lugusi . Staarikultus, 90` reality TV, Staari mõiste tänap, on lihtne inimene aga peaks olema kättesaamatu e. ikoon – Napoleon . Staar pole oma positsiooni ära teeninud – Päris Hilton . Vanasti olid staarid fantaasia, nad ei sebinud ringi.
"VALGUSTUSE DIALEKTIKA" (1947) - Adorno koos Horkhemeriga.
See on valgustusaja kriitika. Valgustusaeg demüstifitseeris maailma. Nende meelest suruti sellega seoses maha midagi inimloomuses. Mõistuse jõud ei vabasta inimest, vaid muudab teda vastuvõetavaks tema valitsemisele (nt. totalitarismi levik ja massikultuur). Kultuuritööstus. Adorno jaoks pole see väärtus, et kõik maailmas on mõõdetav (nt. loodusteaduste näol). Nii NSVL kui ka Natsi Saksamaa on valgustuse tagajärg. Mõlemad režiimid on humanistlikud - inimesekesksed. Ka kapitalism on valgustusaja tagajärg. Kultuur on sattunud kapitalistliku jõu surve alla. Kultuuritööstus on üldisem mõiste kui massikultuur. Massikultuur on mõnes mõttes eksitav sõna, kuna tekitab kujutelma nagu massidel oleks mingi oma kultuur.
Herbert Marcuse - Adorno maaletooja Ameerikasse oli H. Marcuse. Marcuse oli optimist , Adorno pessimist . “ÜHEMÕÕTMELINE INIMENE” 1964 räägib meelelahutus - ja infotööstusest, mitte kultuuritööstusest: eesmärk on siduda tarbijad toodete külge, luues neile hea elu illusioon. Hoitakse ära inimese püüdlemine kõrgemale, igasugune vastuhakk süsteemile sisestatakse süsteemi sisse. Kõigel on oma koht, vastuhakk on juba eos ära lahendatud juba selle pärast, et tal on koht süsteemis.see hävitab kult kahemõõtmelisuse ja loob ühemõõt in. Kult mitmemõõtmelisus- inkorporeeritakse. Kapitalismi totaalsus: igaüks, kes vastu hakkab, saab ellu jääda ainult sobitumise kaudu. Marcuse arendas edasi Marxi ideed: ta leidis, et kapitalism ja industrialisatsioon tõukasid töölisklassi end iseenda loodud kauba läbi indetifitseerima: nende loodud autod, köögisektsioonid jne olid saanud justkui osaks neist endist . “Väärvajadused” ka töölisklassis (tänu massikultuurile ). Sotsrevolutsiooni vallandamises on peaosa vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Sotsiaalsete ümberkujunduste jõududeks saavad radikaalsed intelligendid, üliõpilased ja autsaiderid: nt töötud. Üheks protesti vormiks on kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine. Et inkorporeerida kultuuris toimuvaid protsesse, peame me eeldama, et ühiskonnas on teatud saarekesed , mis on vabad. Great Refusal: potentsiaalsed vastuhaku katsed.ihade ja naudingute kaudu valitsetakse meid, peame leidma ihasi, mille kaudu kapitalism ei saa ära kasutada.
Walter Benjamin (1892-1940) oli juudi päritolu Saksa filosoof, sotsioloog , kirjandus kriitik. Tegi enesetapu nazid eest põgenemisel. Revolutsioon on ajaloo hädapidur, mis päästab ühisk. Ta ei ei nõustunud marxi baasi teooriaga.
"KUNSTITEOS SELLE MASSILISE REPRODUTSEERIMISE AJASTUL" (1936): Lähtekohaks siin on Marxi idee sellest, kuidas ühiskonnad arenevad ja kuidas kapitalismi arenemine, muutumine toob lõpuks kaasa selle lahtumise. Uurib tehnoloogilisi muutusi 20.-l sajandil. Märkab seda, et tehnoloogiline areng toob kaasa ka kunstiteose muutumise. Seda saab massiliselt toota ja paljundada. mitte sõnum ei otsusta kunstiteose poliitilise v6imekuse üle, vaid vorm. Benjaminile on tähtis, et me vormi all mõistaksime seda, kuidas kunstist saab kaup. Ta oli arvamusel, et kunst peaks ka poliitilist külge omama. Ta väitis, et maailmas kus toimuvad sellised muutused, peab kunst valima poole. Sel peab olema mingi poliitiline kõnevõime, kuigi samal ajal ei tohiks see mingi kindla poliitilise erakonna huve teenima . See peaks meile näitama millised valikud meil on. Ajaleht, film, fotograafia olid massikommunikatsiooni vormid, mis sündisid mehaanilisest taastootmisest. Benjamin – kunst peab sisaldama midagi uut, muidu puudub väärtus. Kunstiteose vormistamine tehnoloogia kaudu. Kunst on massiliselt taasloodud. Benjamini suhe tehnoloogiaga – futurism (1909 Itaalias, Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid). Esteetika pidi teenima poliitikat. Vesi fašismi veskile.
Mehaaniline reproduktsioon : kunst on sõltumatu originaalist. Foto: algne materjal puudub. Selline uus kunst on mobiilne: saame seda kogeda tema sünnihetkest ja kohast kaugel, ühesõnaga igal pool ja paljude inimestega korraga.
Originaalile rajatud kunstiga küll peab minema ise kohale selle kunsti juurde. Nt mp3/plaat jõuab meieni ise.Foto pole originaal . Samamoodi filmid kinos, televisioonis. Tohutu poliitiline protsess, kuigi film ja foto ei ole iseenesest revolutsioonilised, kuid on revolutsioonipotentsiaaliga. (Benjamini jaoks on revolutsioonid maailma päästjad). Ühe kultuuri ajalugu pannakse kokku teise poolt (näide: India muusika on meditatiivne ja diip). Selektiivne traditsioon töötab ajateljel ja ruumiteljel ka. Kultuur armastab rääkida püsiväärtuste kaudu: et aeg ei tee kunstile halba. Tegelikult ei ole kunagi kindel, mis jääb püsima ning kunstiteoseid ei saa käsitleda absoluutselt. Kunsti iseseisvus – kunsti hakati tõlgendama omaette 60`. Nt. muusikud ei teinud muusikat publiku , vaid rituaalide jaoks. Kunst võib olla ka poliitiline.
Aura mõiste: kunstiteose aura ehk ehtsuse määr. Kunstiteose väärtus tuleb läbi kultuurirituaali. Kunsti tarbimisväärtuseks on Benjamini väitel kunstiteose unikaalsus ( unikaalne selle aja ja ruumi piirides. Unikaalsus ei ole absoluutne). Kunstiteose ainukordne eksistents kohas, kus ta asub. Kunstiteose vahetusväärtuseks on selle ehtsus, autentsus. Viimast võib olla rohkem või vähem. tehnoloogiliste vahenditega kunst demüstifitseeritakse. Kunstiteose reprodutseerimine vähendab selle autentsuse määra, mis Benjamini arvates on positiivne. Mehaaniline reprodutseerimine suudab esimest korda ajaloos kunstiteose välja tuua tema rituaalsest keskkonnast. Kunst väljub "puhta kunsti" kultusest . Kui me eraldame kunstiteose rituaalist, hakkab ta inimese ellu sisenema täiesti teistmoodi, kunst muutub demokraatlikuks. Aura säilitamine – vinüülplaadid.
Aura kadumine - Kunstiteos saab osaks päriselust, kui see kaotab oma ehtsuse mudeli. Aura kadumisega kaob ka kunsti pühapaiste. Aura luuakse inimeste poolt, see ei ole olemuslikult kunstiga kaasas ning kahtlemata pole ta ka midagi igavest. Aura hävimine on paratamatu protsess. “Mehaaniline repord. Suudab esimest korda tuua kunstiteose rituaalist välja”. Seoses muutusega tekkisid uued rituaalid . Nt puhta ilu kultus . Kunst muutub poliitiliselt aktiivseks, see demüstifitseeritakse. Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks . Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine.   
Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid . Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis. Filmikunst iseenesest pole ei hea ega halb. Filmil on propaganda tähendus: lülitab inimese mõttemaailma välja.
Louis Althusser (1918 –1990) oli marx filos - “ strukturalistlik marksism”. Ta sündis Alžeerias, õppis Pariisis. Raske elukäik (vaimuhaiglad, naise tapmine ).
"IDEOLOOGIA JA IDEOLOOGILISED RIIGIAPARAADID" 1970 - kus ta on teinud Antonio Gramsci hegemoonia ja domineerimise jaotusega analoogilise jaotuse repressiivsete ja ideoloogiliste riigiaparaatide vahel. See teos oli loodud eesmärgiga näidata ära, mis on riigi loomulik oleks ja miks Kommunistlik Partei ei peaks loobuma oma seisukohast , et proletariaadi ülemvõim on vajalik edukaks pöördumiseks kommunismi.
Fikseeris selle, et ühiskondlik formatsioon koosneb kolmest valdkonnast: majanduslik, poliitiline ja ideoloogiline. Majanduslik baas (tööjõud, töösuhted) vajab pealisehitust (inimeste omavahelised kultuurisuhted, haridus jms). Oluline on ka see, mis pealisehituses toimub. Majanduslik baas on küll eeltingimus, et pealisehitus saaks toimida, kuid see pole ainuvalitsev. Majanduslik baas vajab ka pealisehitust, et funktsioneerida. Kapitalismi taastootmine tähendab seda, et taastoodetakse teatud tootmissuhted, tootlikke jõude. Ka pealisehituses on vaja tööd teha, et inimesed aitaksid baasi taastoota.
Ideoloogia definitsioon: on see, mille kaudu taastootmine toimub. Ideoloogia on süsteem, mis loob praktikaid, et inimestel oleks mingi suhe reaalse maailmaga ja et nad saaks elada selles. Ideoloogia on “ elatud ” suhe inimeste ja nende maailma vahel, või selle alateadliku suhte peegeldatud kujutis. Marksistliku tootmisviisi järgi muudetakse mateeriasfäär toodeteks teatud suhete kaudu. Sama asi on nähtav ka ideoloogias: inimsuhted muudetakse mingil viisil ühiskondlikuks formatsiooniks. Ideoloogia annab inimestele süsteemsel viisil vastuseid: teadmised, veendumused. Ideoloogia lahendused tunduvad meile sobivat , aga ei pruugi seda teha, on võltsid ja moonutatud. Ideoloogiat peavad inimesed oma päriseluks, oma päris valikuteks: marksistlik lähenemine. See on kujutlusvõime. Toimib alateadvuse kaudu. Taaskord müstifikatsioon. Ideoloogiat ei saa omistada mingile inimgrupile: kellelegi ei saa näpuga näidata. Selleks, et ideoloogia toimiks, peab ta olema suletud süsteem. Esitama kõik ühiskonnal tekkida võivad küsimused vastatavatena: rumalad küsimused ideoloogia piiridesse . Eraldatakse nö “valed küsimused”.
Althusseri ideoloogiakäsitlus - tõi välja, et erinevad režiimid ja riigid suudavad hoida kontrolli, tootes subjekte, kes usuvad, et nende positsioon sotsiaalses struktuuris on loomulik. Sisse tuli ideoloogia olulisus. Selle ideeks on, et me oleme loodud viisil, kuidas maailm juba enne meid oli korraldatud.
Tööjõud, struktuur, riik - Ühiskonna aluse moodustavad töölised, kes on ekspluateeritud kapitalistide poolt. Tootmisvahendite taastootmine on vajalik, kuna erineva tootjad vajavad erinevad tooreinet ja pidevalt, suurtes mahtudes. Tööjõule makstakse sellises summas palka, mille juures ta on veel suuteline peret ära toitma, et toimuks tööjõu taastootmine. Väljaõpet ei anta enam vabrikutes kohapeal, vaid erinevates institutsioonides, näiteks koolis. Ühiskondliku struktuuri võib jagada 2 tasandiks: 1. juriidilis-poliitiline tasand, mis sisaldavad endas õigusakte ja riiki; 2.ideoloogilist tasandit, mis sisaldab endas erinevaid ideoloogiaid, nt. religioosseid, eetilisi, juriidilisi, poliitilisi. Riigiaparaat (RA-Riik, mis koosneb politseist, vanglatest, sõjaväest, kohtutest) toimib vägivalla kaudu.
Ideoloogilised riigiaparaadid - Ideoloogiline RA (IRA) - kodanikeühisk instit, mis hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, "vaba aega" kujundavad instit – haridus (kool on asendanud kiriku), kultuuriline (kunst), kommunikatiivne (raadio, meedia, tv). Riigi funktsioon on eksisteerivate tootmissuhete ja tootlike jõudude taastootmine. Ideoloogilise riigiaparaadi funktsioon selle kindlustamine.
Kriitika: Kas ideoloogiale on üldse võimalik vastu seista? Althusser arvab, et see ei ole üldiselt võimalik, aga ta pakub välja ühe lahenduse: ideoloogilist teksti vaadates tuleb läbi viia demüstifikatsiooniakt: võtta see tekst lahti, uurida lähemalt, kuidas see on loodud ja (eriti seda) mida see välja jätab, sest nende puuduoleku kaudu on nad samuti sinna teksti kaasatud.
Lecture symptomale: sümptomaatiline lugemine (tõlgendamiseviis). Loeme 2 tasandil: 1. tekst ise; 2.kriitiline lugemine. Avastame sümptomeid, mis kõnelevad varjatud ideoloogiatest allpool. Althusseri sõnul pole olemas “süütut lugemist” (ilma ideoloogiast mõjutatud saamata). Alatekst nt alkoholireklaam. Saab rakendada iga meediavormi puhul.  “See mida kunst paneb meid nägema,  on ideoloogia, milles ta on sündinud, milles ta kümbleb, millest ta kunstina eraldub”  Barthesi intertext – autori alateadvus. Macherey – kirjandusliku tootmise teooria. Nt. Jules Verni teosed – maa vallutamine – sissetung , keegi on juba ees.
Antonio Gramsci ( 1891 -1937) - marksistlikke mõtleja, Itaalia kirjanik, poliitik .
Hegemooniateooria - on võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid. on hegemoonia “liikuv tasakaal”, mis koosneb seda või teist tendentsi pooldavate või mittepooldavate jõudude suhetest. Võtmestrateegia on Gramsci järgi terve mõistus. Hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik , kool, mille piires tegutsedes in võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia. Ei piisa ainult poliitilisest võimu saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust.
Hegemoonia on ideoloogia, mis püüab rahvale sisendada, et tema teab, mis neile hea on. Tähtis pole mitte majanduslik domineerimine , vaid ideoloogiline. Valitsev klass domineerib küll majanduslike suhete kaudu, aga selleks, et valitseda, on vaja midagi muud: teatud konsensust, mis lähtub inimsuhetest. Inimesi on vaja mõjutada, nendega on vaja saavutada mingi vaimne konsensus . Gramsci järgi on majanduslikud suhted paigas, pealisehituses toimub liikumine. Valitsev võim pakub oma huvid välja nii, nagu need oleksid kõigi inimeste huvid. Common sense: mõned asjad on lihtsalt nii selged, et iga terve mõistusega inimene saab aru. Kokkuleppel annavad valitsejad teatud küsimustes järele, kuid eeldusel, et hegemoonia säilib. Hegemoonia loogika on see, et võimusuhted ja majanduslik baas peavad paika jääma.
Oli Althusserile eeskujuks. Althusseri eesmärk oli teha marksismist teadus, Gramscil aga sellist huvi polnud. Temal oli praktiline suhtumine marksismi . Baas ja pealisehitus on läbipõimunud, mõlemad on tähtsad. Althusser: teadvus/võltsteadvus. Inimestel polnud aimugi nende represseerimise tegelikust sügavusest. Gramsci järgi see nii lihtne polnud, tema meelest oli vaja veenmist. Gramsci sõnul võimuhaaramisest ei piisa, otsest rünnakut ei saa kasutada. Kasutab kahte mõistet:
1) Manöövrisõda: otsene rünnak, toimub revolutsioon, toimib siis, kui tsiviilühiskond on nõrk, aga võimustruktuur tugev, nt. Venemaal.
2) Positsioonisõda: kasutatakse lääne ühiskondades palju rohkem. Võitlus hegemoonia pärast.  
Lääneühiskonnas saab manöövrisõda teha alles siis, kui positsioonisõda on võidetud, sest tsiviilühiskonna toetus on vaja enne võita, siis alles vormistatakse see mingi otserünnakuga.  Gramsci järgi loob iga klass omad intellektuaalid.  Kapitalistide klass: nendega käib kaasas intellektuaalide sfäär: poliitikud, mehaanikud, kirjanikud jne. Orgaanilised intellektuaalid (mitte intellektuaal kui staatus vaid kui funktsioon) hoiavad seda klassi elus.    
Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia, mis oli kasutuses mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes). Strukturalismis pööratakse peatähelepanu uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele. S. elementide kooslus on ette antud. 2 aspekti: 1. ei ole inimesekesksed –kunstiteose sünni puhul pole tegemist vaba tahtega. Ta püüab seda struktuuri kaudu seletada. 2. Ei hoolita kunstiteose väärtusest. S. on analüütiline meetod. S. on pärit lingvistikast.
Ferdinand de Saussure (1857–1913) oli Šveitsi keeleteadlane ja 20saj keele ja strukturalismi rajaja. Uuris indo-eur ja sanskriti keelt."ÜLDLINGVISTIKA KURSUS" 1916 (pandi kokku) peale ta surma.
Tema põhiideed: keeleline vorm on suvaline/omavoliline ja seega kõik keeled toimivad sarnaselt. kõik keeled on oma kontseptsioonid ja heli pildid (ehk tähistatavad ja tähistajad). Sõnad ja nende tähendused on määratletud, võrreldes ja vastandades nende tähendused üksteisega.
Keel ja kõne: Keel struktuurina ei saa olla surnud, keel eksisteerib väljaspool indiviidi. Parole ehk kõne on täpselt vastupidi individuaalne keelekasutus. Nt. malemängust: mängu reeglid on keel ja mängimine ise on kõne. Me ei pea keele uurimiseks uurima kõnet, keelt ennast saab ka uurida.  
Keel – keelesüst, reeglistik, kuidas ta on süstematiseeritud, grammatika, väljaspool indiviidi, struktuuriline.
Kõne – keele kasutus struktuuri sees inimeste vahel. Keel on alati olemuselt surnud, pole elus. Kõne tasandil võib keel olla ainult surnud.
Sama arvas ka Durkheim – in kasutab struktuure, mis talle ei kuulu – solidaarsus . Nt. malemäng: ilma reegliteta mängida ei saa. Malemäng = struktuur, mis ilmutab end esitluse kaudu. Kõne ei eksisteeri ilma keeleta .
Jaotus:  
• sünkrooniline: keele sisemine ülesehitus, kindlal ajahetkel, mis huvitas Saussure'i rohkem
• diakrooniline: selline keeleteaduse mudel, mis vaatab keelt selle ajaloolises tähenduses . nt. sõnaline päritolu  
Jaotus tähistajaks + tähistatavaks, = (mis kokku annavad) märgi.
C. Peirce ütles, et märk on miski, mis asendab midagi kellegi jaoks, mingis suhtes või mahus . Asendab reaalsust. Representatsioon. de Saussure'i jaoks on teisiti - on tähistajal ja tähistataval täiesti juhuslik suhe. Sõnal “laud” ei ole mingit seost päris lauaga , see on vaid kultuuriline kokkulepe. Malemängus võib ratsu olla ükskõik millise kujuga. Sõna “suur” ei ole kuidagi suurem, kui sõna “väike”. Seos ei ole olemuslik . Aga representatsiooni puhul peaks see seos olema olemuslik.
Tähistajad erinevad teineteisest:

• Horisontaalne – süntagmaatiline telg . Sõna liidetakse teisega , täiendame koguaeg. Tähendus selgub lausesse viimase sõna lisamisel.
  

Vertikaalne – paradigmaatiline telg. Tähendus algab siis, kui asendame ühe sõna teisega (ideoloogia). Nt. Algul räägiti metsavendadest kui bandiitidest, nüüd aga kui vabadusvõitlejatest. Reaalsus on kogu aeg sama, aga üks sõna asendati teisega.
Saussure väidab, et me korrastame sõnade kaudu oma reaalsust, kujundame seda. Mitte reaalsus ei loo keelt, vaid keel loob reaalsuse. (Sellele vaidles vastu Raymond Williams, kes oli strukturalismi vastu.) Keeles pole keele eelseid helisid .  M.Lotman – eesti ja vene k saavad asjadest erin aru.
Panus – teadus märkidest –semioloogia. Keelenähtusi hakati uurima strukturalistide poolt.
Claude Levi- Strauss (1908 – 2009) pants antrop. sugulussuhete, klassifikatsioonide ja mütoloogia uurija.
Võttis aluseks Saussure'i ideed ja sugulussuhteid strukturaalselt analüüsima. Milline on kultuuri keel ehk langue ? Kas on olemas kultuurigrammatika, kus on kultuuri struktuuri piirid?  Kultuur kui nähtus.
3 sfääri, kus strukturalism esineb:

Marksism – see loogika on materialistlik struktuur

Freud – kaootilise hälbega inimestel esineb struktuur – inimpsüühika sekke: mina(ego,ülimina,superego), miski (Id), mida jagavad kõik inimesed.

Geoloogia – kivistisi uurides näeme, kuidas maailm on oma kuju võtnud
Strukturaalne analüüs lähtub eeldusest, et tähenduslikud ei ole mitte üksikud elemendid, vaid nendevahelistest suhetest moodustunud struktuurid . Nii nagu strukturalistlik keeleteadus analüüsib fonoloogilised kooslused foneemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke sõnu, võib Lévi-Straussi arvates analüüsida ka mütoloogiad müteemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke müüte.
Müüdikäsitlus: Kas müüdid alluvad mingile kindlale struktuuritüübile? Kui me sellest aru saame, alles siis saame öelda midagi täpsemat müütide kohta. Üksikus avalduses on müüdid väga heterogeensed (mitmeplaanilised). Kas müüdis on mingit homogeensust (struktuurilt ühetaoline)? Eristas müütide sees teatavat binaarset opositsiooni (vastand paarid nt. mees ja naine, must ja valge). Hea avaldatakse halva kaudu, müütidel on oskus vastandpaaride kaudu maailma seletada. Erinevuse kaudu omandatakse tähendus.  Levi-Strausse'i järeldus: müüdid on täis binaarseid opositsioone ja nende vastandpaaride kaudu selgitavad müüdid maailma ja pakuvad inim prob lahendusi. Popkult peaks toimima müüdina.
W.Wright uuris selle meetodiga vesterne, kus ilmuvad ka vastandpaarid: peategelane (outsider) vs. Kurjategija (insider), tsivilisats vs kõrb. Vestern jaguneb 2: 1) klassikaline (30`-50`) peategelane kaitses seadust, pätt proovis seda rikkuda; 2) Proff vestern (60`-70`) bin.op on alles. Peateg võitleb korup tegelasega – maffia.
Müütiline mõtlemine põhineb Lévi-Straussi arvates bricolage’il, olles „meisterdamise intellektuaalne vorm”.
Roland Barthes (1915 – 1980) prants kirjanduskriitik, semiootik . „MÜTOLOOGIAD“ 1957
“Mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hilistest aegadest, saab pärineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud. Müüt ei saa iial esile kerkida asjade endi loomusest. See on ajalooline protsess.”
Raamat jaguneb 2:
1. osa – esseed . kõike saab käsitleda kultuuritekstina. Uurib, kuidas tekstid toimivad ideoloogiliselt. Mitte lihtsalt seda, et tekstid moodustaks mingi mudeli, mis midagi tähendab, vaid et nad pannakse meile midagi tähendama (ideoloogia).nt. punane vein kui värskendav Prantsuse ja eliidi jook , mitte kui tervist kahjustav. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus : see on midagi loomulikku, normaalne. Ehk: loodus ja ajalugu aetakse segamini.  
2.osa – järelsõna. "What is a myth , today?" – poliitiline kõne. Müüdis esineb 2 astet: I aste on denotatsioon (esmane, otsene tähendus); II aste on konnotatsioon (on teisene, kaudne tähendus)   Nt. „Siga“ on I astmes loom, II astmes aga loll inim. Et II aste tööle hakkaks peab olema ühine kultuuriruum.
I tasandi tähistaja ja tähistatava suhe muutub II tasandi tähistajaks uuel tasandil (nt. metafooriga) Barthese müüdid hakkavad tööle II tasandil. II astme tähenduse puhul märk muutub ise tähistajaks.
Müüdid luuakse konnotatsioonitasandil. Müüt aitab meil millestki aru saada, selgitab meile midagi paneb meid millegi kohta midagi arvama , surub meile midagi peale. Saussure vaatab seda sama ideoloogia tasandil. Müüdid on mitmetähenduslikud. Seetõttu saabki neid ideoloogiliselt kasutada.
Müüdi rollid:
1) Toob ilmsiks, selgitab meile midagi maailmast, aitab meil siin elada
2) Ideoloogiline roll, kui müüt surub meile midagi peale, paneb meid midagi arvama
Müütide erinevad tõlgendustasandid:  
1. näeb konkreetset pilti kui sümbolit, kui näidet (müüdikonstrueerijate tasand)
2. käsitleb pilti kui alibit, õigustust (müüdi kriitiline tasand)
3. vaatab pilti ja näeb seda kui midagi loomulikku, tähistaja ja tähistatava suhe midagi loogilist. (müüdi tarbija tasand)
4. näeb läbi, kuidas müüdis esitatakse ajaloolist loomuliku pähe. Näeb läbi kuidas semioloogilised tasandid toimivad, seetõttu talle see ka ei mõju. (müüdi tõlgendaja/analüüsija tasand)
Richard "Dick" Hebdige (1951-) oli esimene subkultuuriteoreetik. subkultuuri teooria. (subkultuuri mõiste). SUBCULTURE : THE MEANING OF STYLE”
Grupi väärtused, põhihinnangud subkult -is. Objektid, mille tarbimise kaudu peegeldub subkult väärtus. Nt. „skinhead“ – stiil, mida nad peavad toonitama.
Subkultuuri käsitlemises oli keskseks stiilimõiste: riietumis-, elu-, käitumisstiil. Stiil aitab luua terviklikkust väärtuste igapäeva elu kohta.
Stiil tähendab: 1) identiteeti, midagi, millega samastutakse. Samas on stiil kui 2) erinevus.
Stiil on vastandatud hegemoonilise maailma loomulikkusele ja on seega kunstlik. See on omamoodi semiootiline partisanisõda - võitlus toimub märgitasandil. Eesmärk on vastanduda n-ö loomulikule maailmale. Erinevuse kaudu luuakse nn. keelatud identiteet , mille kaudu väljendatakse subkultuuri läbielatud kogemusi ja maailma, pakutakse maagilisi või imaginaarseid lahendusi.
Homoloogia (vastandudes analoogiale)- kuidas see stiil luuakse, kuidas sünnib keelatud identiteet? Nt. homol annab edasi kuidas skinheadid elavad. Homoloogia - strukturaalne resonants sotsiokultuurilist tervikut moodustavate elementide vahel. Teatud väljenduslaadid sobivad teatud ühiskonnakihist pärit olevatele inimestele. Ehk kui sa oled agulis kasvanud töönoor, siis nähtavasti sinust ei saa keegi, kes igal õhtul sümfooniad kuulab. Willis “Profane culture”: subkultuur ei moodustu juhuslike väärtuste ümber, tegemist on väga korrastatud sisemise struktuuriga.
Hebdige uuris nähtust „ punk “ – subkult toime on teistsugune, annab väärtusi edasi läbi riietuse , kõne. Traditsiooniliselt on subkultuuri sees olemas “pühad tähistajad” (ikoonid), mida ei saa muuta ega millega ei või mängida. Punkrockis on kõik tähistajad ajutised . Punk pigem kombineerib neid kui säilitab. Seega homoloogia päris sellisel viisil pungis ei toimi. “Punk-subkultuur ütleb seda, mida mõtleb, kuid ei mõtle seda, mida ütleb”. Väljenduse tasandil juhtub mingisugune kummastus. Nt natsisümboolika kasutamine (ilma ikoonilise kaaluta). Bricolage: kombineeritakse väga erinevaid, pealtnäha sobimatuid materiaalseid maailmafragmente. Nt tagi ja haakrist . Ebaloogilised seosed. Punk keeldus koonduma täpselt fikseeritud väärtuste ümber, vaid puuduolekute ahela ümber. Punkrock peegeldas reaalseid ühiskonna probleeme, aga eitas enda päritolu ja enda positsiooni selles ühiskonnas.
On olemas 2 subkultuuri tüüpi:
1) staatiline tüüp, kuhu kuuluvad skinheadid (keskendutakse kujutlemisele, väljendatakse stiiliobjektide kaudu reaalsust)
2) kineetiline tüüp, punkarid (toimub objektiivse reaalsuse transformeerimine )
Skinheadid pöördusid minevikku – nostalgia , maagiline tagasipöördumine kuhugi tähenduslikku. Punkarid - vastipidi olid minevikust äralõigatud.
Subkultuur ei pruugi olla sisu, vaid vormi probleem. Tähenduse saame leida tähistaja tasandil.
Postmodernism : 19saj IIp. Otsis lihtsust kunsti määratlemisel. Dodekafooniline printsiip – uue mudeli loomine, mis ei jääks eliidi pärusmaaks. Prob - kunsti esindas moderne kunst, mis oli kättesaadav ainult eliidile (kallid maalid). Vaidlustati modernismi saavutusi kunstis. Modernismi aluseks oli ikkagi teatud lihtsus: sisu oli see, et ta otsis algprintsiipe. Kunst asus muuseumides. Postmodernism ei ole modernismi vastand, vaid tema ületamine, mida oli vaja, sest modernism ei olnud suutnud teha maailma paremaks ega seda muuta: piirid hoopis kinnistusid. Kõige ilmsem sfäär, kust postmodernismi leida võis, oli popkultuur. Hakkas tooma kunstisfääri argimaailma objekte nii kaudses kui ka otseses mõttes. Argiobjektid sattusid ka muuseumidesse.  Ideoloogia tähendus modernistlikus mõttes oli see, et inimesed ei tea ega saa aru, et neid petetakse, postmodernismis aga saavad, lihtsalt käituvad vastuoluliselt.  
Postmodernistide meelest muutus maailma peale II MS. Järelikult peame maailma nägema teistmoodi: enam ei ole neid universaalseid mõtteid, millest kõik aru saavad ja mille peale saab ehitada kõik muud mõtted. 1968 mai pariisi rahutused – in avastasid, et saavad kult objekte laiemates massides kasut võtta). 60`popkunsti tulek - kunsti toodi sisse argipäeva objekte. Warhol – lihtmaailma toomine kunsti ja vastupidi, kunsti toomine lihtrahvale.
Teoreetikute ideed: 1) pos – maailm muutub parmaks; 2) neg – väärtuste kadumine
Eritunnuseks avada inim maailmad, nad äratada, päästa ideoloogilisest unest ja anda vastuseid prob-le.
Jean-François Lyotard (1924-1988) pants filos „POSTMODERNISMI OLUKORD“ 1979 – p.m. mõiste akadeemilises maailmas esim korda. Alapealkirjaks on teaduse kriis läänemaailmas. Paljudele teoreetikutele on kahju, et postmodernism on peale tulnud.
Metanarratiiv – in umbusk . Vastavad kõikide in loomuste põhitõdedele. hõlmavad narratiivid, mis räägivad teatud absoluudist. Proovivad kõnelda universaalsusest. Nt. Kristus, mis räägib terve maailma nimel. Analoogia on ka Marksismiga. Apokalüpsis - selgumise tulemine/ looride eemaldamine (semiootiline keel) Marksismi loogika on ka tõe valgele tulemises. Metanarratiivis toimivad kaasahaaramise ja välja surumise / väljastamise kaudu. Neile on omane teatav puhtus . Kristus tegeles ketserite välja pressimisega.
Lyotard näeb metanarratiivide taandumist mikronarratiivideks - heterogeensus tuleb homogeensusele asemele - paljusus ise ongi selle olemus. Nt. teaduse diskursus. Valgustus ajastuse ajal oli teadus kesksel positsioonil - teadus räägib tõtt. Toimus teaduse kogumine ja ta teenis inimeste huve. Teadus on suurim metanarratiiv, tema kaudu saab väärtustada teisi narratiive, mis liiguvad ühiskonnas ringi - Teaduslikus on viis valitseda teisi narratiive. Teadmine ise ei ole eesmärk vaid vahend. Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama .
Narratiivi sidumine teadusega . Nt. maj, meedia sidumine teadusega. Peale IIMs muutus – teadvuslik teadvus pole enam seotud tõe otsingutega vaid kasulikkuse skaalal. Nt. kõrgharidus pole ideaali poole pöördumine vaid oskuste vahend. Teadmine on see, mida saab maha müüa, see mida teised peavad teadmiseks. L. meelest on see allkäik – tõeotsing taandub. Teadmiste sidumine kasulikkusega.
Lyotardi mudelis - tõde on see, mida enamus arvab. Näeb, et postmodernism kahe modernismi vahelüli. ‘Teos saab modernseks siis ku ta on postmoderne’ Modernism toimib demineerimise ja kontrollimise vahendil. Selleks, et toimuks muutus siis pean saavutama teatud ühtsust.
Lyotardi sõnul on tulemas uus modernism, mis ületab postmodernismi. Õppejõud peavad oma ideid õpilastele maha müüma Lyotardi järgi sellises mudelis (mida ta ei kiida heaks). Rooside sõda: tõde pole see, mis tõde päriselt on, vaid see, mis inimesele sobib.  Lyotard “Postmodernne olukord” (kõnekas ülevaade teadmisest) Teemaks teadmise kriis läänes.   Suured metanarratiivid ei hõlma enam meid kõiki, nende asemele on tekkinud mikronarratiivid.
Michel Foucault (1926-1984)– pants filos. teooriad võimu ja teadmiste suhte ning diskursuse kohta.
Toetub Nietzschele – valgustus illusioon, kus in on tapnud jumala, selle asemele tuleb mõistuse jõud. Siduda tõe otsinud ideega – võimutahe.
Slavoj Žižek (1949-) sloveenia filos. „THE SUBLIME OBJECT OF IDEOLOGY“ 1989 - ideoloogia kogemus midagi, mis on täiesti suur ja jõuline ilma igasuguse taju ja eesmärgi arusaadavus. Esimene peatükk algab analüüs "Kuidas Marx Invent Sümptom?" Zizek võrdleb mõistet sümptom, mis töötab nii Marxi kui ka Freud käesolevas paragrahvis . on avastanud peidetud "tuuma" tähenduse taga ilmselt seostamata "vormid" kaupade (Marx) ja unistused (mida Freud).Tuuma sisu kauba ja tööjõu oleks unistus on oma varjatud tähendust.
Suur Teine: Tüüpiline on kujutlus heast saarest . Suur Teine võib olla eksiteel, aga meil on kujutlus sellest, et tal on põhimõttelislt õigus.  Seadus toimib praegu teistmoodi, kui siis kui ta kehtestus. Ta kehtestus vägivallla kaudu: seadusesisesed ja -välised. Seaduse edasine funktsioon: ühiskond varjab , et ta on seotud vägivallaga. Seaduse kontseptsioon ei tulene õiglusest (kuigi nii oleks seadusele loomulikum alluda). Seadus on sümboliline kord (küünilisemalt: suur vale, millesse me kõik usume). Seadus on seadus ja me allume sellele.
Nt “Kuninga uued riided”  Žižeki järgi toimib selline ühiskond nii: see, mida ainult meie teame, pole oluline. Me saame teadmisi kasutada siis, kui Suur Teine seda ka teab. Mingi fakt võib olla tõsi, aga me ei saa “oma elu elada” teadmata, et Suur Teine seda teab. Me määratleme ühiskonnas selle kaudu, mida Suur Teine meilt ootab.   Tähis žižeki teoorias: Suure Teise tajumine on tänapäeva ühiskonnas kadumas. Nüüd toimib ühiskond veidi teise süsteemi järgi.   
Suur teine määrab ära identiteedi ja positsiooni ühisk – interpellatsioon. Vandenõuteooria. Ta toob kergenduse, et keegi teab, kuhu asi läheb, et kõik on kontrolli all. 
Jean Baudrillard (1929-2007)  pants filos, fotograaf . Post-strukturalism.
Baudrillardi väide on, et tsentrit eemaldades ei jõuaks me tänapäeval vahetusse kontakti reaalse maailmaga, vaid sünniks midagi muud. Me ei saa enam sellisel viisil maailma muuta (nt. berliini müür).   Keskne eeldus: inimesed ei tooda selles maailmas enam asju ja esemeid nagu marksistlikus ühikosnnas, vaid me toodame informatsiooni. Tootmise valda kuulub kõik koos inimese psüühilise sfääriga.   
Toimunud on muutus ühiskonnas - liikumine metallurgilisest(tööstuslik tootmine) semiootilisse( vaimne tootmine) ühiskonda. Metallurgia : looduse ümberkujundamise tootmine (töödeldi ümber maapõuda). Semiootiline: märkide tootmine. Kui muutused toimivad märgi tasandil, siis järelikult me saame neid usaldada. Baudrillard väidab, et ometigi tahetakse kogu aeg kõnelda universaalsest keelest ja selle kaudu oma tegevust õigustada. Semiootiline mäng. Tegelikult ei ole maailm enam reaalsuse keskne. Baudrillardi sõnul elame me hüperreaalsuses.  Toimub tõe varjamine.
Simulaakrum : ideaalselt täiuslik koopia, millel ei ole originaali. Inimesed elavad reaalsusest loodud koopiate keskel ja käsitlevad neid rohkem reaalsetena kui nad tegelikult on. Originaali ja koopiat ei ole võimalik üksteisest eristada. Eksisteerime selliste reaalsuse mudelite keskel, millel ei ole enam allikat pärisreaalsusest. Heaks näiteks on turuloogika.    Simulaakrumid mis põhinevad matkimisel. Mimesis ehk jäljendamismehaanika. Näeme utoopia ideed ilmnemas. Produktiivne simulaakrum. Nt mingi tehase loomine. See tehas mingil määral asendab inimest. Industriaalajastu mudel. Informatsioonil põhinevad simulaakrumid. Baudrillard räägib inimese ühekssaamisest, kokkukuuluvusest masinatega.   
Täpsemalt eristas Baudrillard kolme tüüpi simulaakrumeid: 1) kujutis matkib reaalsust, 2) kujutis asendab reaalsuse, 3) kujutis ja reaalsus on teineteisest eristamatud.
Nt.1) Burges. Impeeriumi kadumisel jääb alles kaart, kaob reaalsus; 2) Hüperreaalsus – Disneyland ongi Am – põgenemine reaalsusest, aga see ongi am reaalsus. Võrdluseks nagu vanglagi; 3) Watergate skandaal
Kommunikatsiooniekstaas – ei toimu informats vahetust
Umberto Eco  (1932-) postmodern teoreetik , semiootik, filos. itaallane. – käis Eestis
rääkis kahest televisioonivormist:
1. paleotelevisioon: rääkis maailmast väljaspool ennast (või vähemalt teeskles seda).       
2. neotelevisioon: räägib iseendast, ei vahenda maailma, me ei saa teada mis seal toimub. Nt kanalite klõpsimine –kommunikatsiooni ekstaas .
Eco kirjeldas hüperreaalsust näiteks Disneyland'i abil: tehnika pakub meile rohkem kui pärisloodus. Tehnika seega pürgib loodusest, ehk algsest tõelisusest, tõelisemaks. Baudrillardi arvates on tänapäeva ühiskond “koopia” maailm: koopiad millestki, mida päriselt olemas ei ole. Näiteks: pedantne aiandus (loodus hüperreaalsena), retušeeritud ajakirjade kaanepildid, olemata elu ehk nt kuulsuste väljamõeldud persoon, hoonete või mööbliesemete muutmine “kulunuks”.
Fredric Jameson (1934-) Am kirjkriitik, pol marxismi teoreetik
Modernismi leiutised on kõik kohandatud kapitalismi sisse.  
Paštišši kohta: see on tühi, paroodiline suhe. Sellel pole tunnet , et oleks olemas midagi normaalset, millega võrreldes imitatsioon oleks koomiline. Reaalsus on sedavõrd intensiivistatud, et see ei ole enam reaalne. See on nö kõne surnud keeles, kujutlusvõime ja fantaasia surm (seebiooperite kõneviis). Postmodernistlikes kunstiteostes sügavuse mõõde puudub. Nostalgiline modernismi järgi.
Jameson  „vaning of affect “- tundejõu kahanemine -kaasnes postmodernismiga.  Maailm on jagatud  kolmeks:  
1. Tunded: isiklikud, personaalsed. Miski, mida inimene fikseerib oma eelmistele kogemustele tuginedes. Tunde jaoks on vaja biograafilisust. Neid osatakse nimetada.  
2. Emotsioonid : sotsiaalsed. Tunde esitamine. Erinevalt tunnetest on emotsioonidel võimalik ka teesklus . Emotsioone esitatakse teiste jaoks, väga tihti esinetakse. Esitatakse avalikult. Antakse küll edasi oma tundeid, aga oodatakse teistelt mingeid reaktsioone.
3. Afektid: prepersonaalsed. Kõige abstraktsemad. Puudub kindel vorm ja struktuur. Potentsiaalsus. Afekti ei saa keeles realiseerida. Teadvuse eelne, teadvuseväline. Afekt avaldub sisi, kui füüsisega midagi juhtub. Näoilmed ja kehapinged. Intensiivsuse avaldused .  Täiskasvanuks saamine tähendab seda, et me õpima oma emotsioonide väljendamist kontrollima. Me õpime afekti suunama, afektide kaudu saavad tunded oma intensiivsuse. Nende kaudu me tundeid tunnemegi. Afekt on miski, mis liigub kehade vahel, on võimelik ühelt kehalt teisele liikuma.   Muusikal on olemas afektiivne omadus, afekt on nakkav, primaarne, algne. Afekt ei tähista midagi, sellel pole sisu. Tal ei ole kvaliteeti, aga on kvantiteet . Läbistab subjekte. Ei saa öelda, et minul on afekt.  Jameson ei räägi afekti kadumisest, vaid indiviidi emotsionaalsuse kadumisest, subjektiivne emotsioon on löögi all. Afekti osakaal suureneb, saavutab teatud iseseisvuse. Kapitalism toimub afektiivsete seoste kaudu, piisab informatsioonist, mitte tähendusstruktuuridest.  
Postmodernism aja jooksul tuhmub Jamesoni sõnul.
Postmodernismi vastuolu: pmi lubadus on tervitatav: kaotatakse hierarhia, turul muututakse võrdseks.  Postmodernism ei anna reaalsust edasi, vaid loob seda. Kujutised on reaalsemadki, kui on originaal. Kommunikatsiooniekstaas: ei toimu sisulist informatsioonivahetust. See on meediavõrgustikus olemise ekstaas ise.
Tulevikuutoopia: kõrgpunkt oli 60ndatel . Futuroloogia (II MS järel) põhiprobleem oli seletada muutusi, mis tulevad riiklike struktuuride poolt ja küsida inimestelt, kuidas nad nende muutustega toime tulevad. Gibson (ameerika futukirjanik): future fatigue . Gibsoni sõnul elab meie põlvkond lõputus digitaalses “nüüd”-hetkes. Atemporality tuleb tulevikuvisiooni asemele, varsti kaob vajadus ideed mõelda. Reaalsus on tema sõnul mitmekihilisem ja põnevam, kui fantaasia, järelikult pole vaja tuleviku poole püüelda, nagu ka science fictioni vajadus väheneb.   Küberneetiline suhe= tagasisidesuhe. Mingisugused süsteemid hoiavad end elus informatsiooni vahetuse kaudu. See protsess on homöostaas. Küberneetilises suhtes ei ole tsentrumit, mida eemaldada või lisada. Me oleme selle osa. Süsteem töötab vastuhaku põhimõttel, see on osa tagasisidest.   
Jules Deleuze ja Guattari: risoomi mõiste. Puuloogika: juurest kasvavad kõik harud. Risomaatiline suhe: tsentrum puudub. Kõik osad on teistega seotud. Simon Butler kirjutas utoopia nimega “Erewhon” osaga “Book of Machines”. Butler kirjutas sellest, kuidas masinad võtavad inimeste maailma üle. Arvati, et ta irvitab darwini üle (kuid ei). Kirjutas, kuidas masinad kasutavad inimest ära, et ise paljuneda--> inimesed ehitavad neid. Nad tekitavad selleks vajaduse. Inimesed on masinate paljunemisteenistuses, nagu putukad taimede omas.    
Aadress on mul kuldnoka 17-53, et marja poe juurest 2ra keerates viimane maja ja mu number on 55511020,