Poliitilisest maailmast arusaamine James N.Danziger (0)

65
POLIITILISEST MAAILMAST ARUSAAMINE

James N. Danziger

Selle asja tegemisel olid abiks Nele , Käsper, Rait , Risto, Raigo , Triin, Reet , Gert, Raimo Kristiina, Andre , Marius, Ene ja mina ise ka.

ESIMENE OSA

POLIITILISE MAAILMA TUNDMISEST
1. PEATÜKK

Poliitika ja teadmised

POLIITIKA

Poliitikateaduse teema on poliitika, kuid poliitika piire õppevormina defineerida ei ole sugugi lihtne, kuna ta hõlmab väga suurt ala.
Poliitika kohta on välja öeldud järgmised definitsioonid :
Poliitika on võimu teostamine /kasutamine
Poliitika on väärtuste avalik jaotamine
Poliitika on konfliktide lahendamine
Poliitika on võistlus indiviidide ja gruppide seas oma huvide teostumiseks.
Poliitika on selle määramine, kes saab mida, millal ja kuidas
Kõik need definitsioonid kannavad ühist mõtet, et poliitika tegeleb võimu, huvide ja väärtustega, ehk siis asjadega millel on avalikku tähtsust. Ala, millega poliitika tegeleb on riigiti üsna erinevamahuline aga väga suur kõigis tänapäeva arenenud riikides.

POLIITILISTE TEADMISTE TÜÜBID

1. Kirjeldus
Poliitiliste faktide kirjeldamine (mis? küsimused)
Näit: USAs on 3 osariiki, Eesti president on Arnold Rüütel.
2. Seletus
Selgitamine, miks teatud poliitiline nähtus ilmneb just sellisena nagu ta seda teeb. (miks? küsimused). Täpset seletust anda on tihti üsna raske, kuna põhjuse ja tagajärje vahelised seosed on tihti üsna keerukad .
Näit: Eesti-Läti sõjale võib tuua kümneid erinevaid põhjendusi ja seletusi.
3. Ettekirjutus
Ettekirjutamine, mis peaks juhtuma poliitikas (mis peaks juhtuma, mis peaks olema). Tegeleb normatiivse poliitilise teadmisega (mis peaks olema, mitte mis on).
Näit: Missugune peaks olema valitsuse roll meditsiini toetamises ?.
Normatiivne poliitiline teadmine põhineb väärtushinnangutel, mis põhinevad suuresti kirjeldavatel ja seletavatel teadmistel . Vastus näites toodud küsimusele sõltub:
1. sellest, kuidas sa mingist faktist aru said (kirjeldus – Näit: kui kõrge tasemega on Eesti meditsiiniasutused),
2. sinu teadmistest selle kohta, miks mingi asi juhtub (seletus - Näit: Mis on meditsiiniasutuste kehva taseme põhjuseks? )
3. sinu väärtushinnangutest. (Näit: Kas meditsiini vilets tase on hea või halb?)
POLIITILISTE TEADMISTE ALLIKAD
1. Autoriteet
Autoriteediks võib olla dokument, traditsioon või isik.
a) kindel autoriteet – näit. vanem, õpetaja, sõber, kuulus inimene. Probleem: teisi ei huvita sinu autoriteet.
b) üldine autoriteet – Mõjutavad paljusid inimesi ühiskonnas, on eriti ilmsed alusena normatiivsetele teadmistele. näit. Põhiseadus, üldise arvamuse liider, usulised tõekspidamised, laialt leviv meedia. Probleem: erinevates poliitilistes süsteemides on erinevad arusaamad. Ühe riigi kodanikud võivad teise riigi kodanike seisukohti naeruväärseiks pidada ning arvata et tolle riigi kodanikud on “ ajupesu ” all.
c) “igaüks autoriteedina” - Teiste inimeste tugev arvamus, hoiak, et kui kõik teised arukad inimesed nõustuvad, miks peaks siis sina teisiti arvama. Probleem: “kõiki inimesi saab mõnda aega lollitada .”
Erinevad autoriteedid annavad tihtilugu vastukäivat informatsiooni ja seega on raske aru saada, mis info on “õige”.
2. Isiklik mõtlemine
See teadmise allikas põhineb arusaamal, et inimene suudab kasutada iseenda mõistust, et poliitilisest maailmast aru saada. Isiklik mõtlemine on rajatud ratsionaalsusele või intuitsioonile ning põhjendatud enda kogemustega. Näit: See asi on “ilmselge”, seega ka õige.
a) ratsionaalsus - inimene tugineb iseenda ratsionaalsusele / loogikale. Tugineb nähtustele, mis on enamikele iseenesest mõistetavad.
b) intuitsioon - inimene tugineb tunnetele rohkem kui põhjustele
Põhiline probleem selles, et inimestel väga erinevad isiklikud arvamused, ja seega ei ole olemas võimalust lahendada inimestevahelisi erimeelsusi. Näit: Mis on minu jaoks “ilmselge”, ei pruugi olla sinu jaoks.
3. Teaduslik meetod
Iga teaduse mõte on vastata küsimustele mis, miks ja kuidas.
a) teadus otsib seaduspärasusi asjade / nähtuste omavahelistes suhetes.
b) teadus on empiiriline, nähtust peab saama jälgida või vähemalt mõõta.
c) teadus on kumulatiivne , kuna aksepteerib juba eelnevalt kogutud andmeid.
d) teaduse meetod on testitav / kontrollitav, s.t. igaüks saab samu eeldusi kasutades analüüsi korrata.
Näit: SUGU JA HÄÄLETAMINE (teadusliku meetodi rakendamine poliitikas)
1) uurida olemasolevaid tõendeid
2) püstitada hüpotees
3) paika panna kuidas mingit kontseptsiooni mõista ja kuidas mõõta
4) koguda vajalik andmestik
5) analüüsida tulemusi
6) otsustada, kas saab tuletada kaugeleulatuvaid järeldusi
7) pakkuda välja esialgne järeldus
POLIITIKA”TEADUS”?
Kriitika poliitika kui teaduse kohta:
1. Paradigma vähesus
Paradigma on raamistik, mis annab teaduslikule uurimisvaldkonnale orientatsiooni ja suuna. Paradigmaatiline teadusel on 4 elementi:
a) Kontseptsioon (concept) annab vastuse mis küsimustele.
b) Teooria on süstemaatiliselt seotud üldistuste kogum, mis annab selgitusi ja ennustusi erinevate mõistete seotuse kohta. Vastab miks ja kuidas küsimustele.
c) Tõlgendamise reeglid, millele tuginedes saab väita kas ennustamine ja selgitamine teooriale tuginedes on õige.
d) Sõlmkohtadest aru saamine, paneb paika need küsimused, mida saab lahendada ja mis on väärt lahendamist.
Sotsiaalteadusi peetakse pre-paradigmaatilisteks, kuna sellega tegelejad ei ole kokku leppinud ühes kõikehõlmavas kontseptsioonide kogumis, teoorias ja tõlgendamise reeglites . Erinevad lähenemisviisid võistlevad selle nimel et saada valitsevaks paradigmaks .
2. Tema sisu trotsib üldistusi - Poliitiline elu liiga keeruline ja laialivalguv ning sõltub liiga paljudest muutuvatest faktoritest, et ta oleks üldiselt võetav ja etteennustatav.
3. “Poliitikateadlased” ei ole objektiivsed - Küsimused, mida võetakse uurimise alla ja see kuidas paljusid asju defineeritakse sõltub analüüsija sotsiaalsest reaalsusest.
4. Tegelik poliitika juhib normatiivsetelt küsimustelt tähelepanu kõrvale - Poliitilise analüüsi mõte on avastada parim võimalikest saavutatavatest variantidest. Teaduslik meetod ei paku lahendusi fundamentaalsetele normatiivsetele küsimustele selle kohta, milliseid sotsiaalseid eesmärke peaks väärtustatama ja millised meetodid on sobilikud nende saavutamiseks. Ta ei anna vastuseid selle kohta mida peaks tegema.
Poliitikateadus poliitilisest maailmast arusaamise vahendina:
Need neli kriitika liiki, mis pol. teaduse kohta käisid on väga olulised ja neid tuleb hiljem tihti kasutada (arvab Jimmie). Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid , et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi poliitilise maailma kohta. Veel aitab ta vähendada vastuolusid erinevate väärtushinnangute vahel. Oma poliitilikaalaste teadmiste suurendamine aitab meil paremini poliitikamaailmas käituda. Ja nii edasi… lõppkokkuvõttes üks päris kasulik asi või mis?

TEINE OSA

POLIITILINE KÄITUMINE
2. PEATÜKK

Poliitiline käitumine: tõekspidamised ja tegevus.

POLIITILISED USKUMISED
Inimese poliitilistel uskumustel võib olla 3 sorti orientatsioone:
1. Kognitiivsed – teadmistel põhinevad, poliitilised “faktid”
2. Affektiivsed – tunnetel põhinevad
3. Hinnangulised – faktide ja tunnete süntees, mille tulemuseks on hinnang mingi pol. nähtuse kohta.
USKUMUSTE SÜSTEEMID
Uskumuste süsteem: inimeste poliitiliste orientatsioonide kogum mingi poliitilise teema suhtes.
Arvamuste skeem: mingil teemal otsuse langetamiseks lähtub indiviid teadmistest, tunnetest ja hinnangutest.
Philip Converse (1964) väidab, et uskumuste süsteem kannab endas kahel tasemel informatsiooni:
1. lihtsad faktid ja ideed (Näit: Eestis on teatud hulk venelasi )
2. “piiritletud teadmised” (“constraint knowledge ”) – nõuab keerukamat arusaamist ideedevahelistest seostest. Näit: tuumarelvade kasvav hulk suurendab ebastabiilsust.
Võreldes eliidi uskumuste süsteemidega on uskumuste süsteemid lihtrahva hulgas kitsamad ja keskenduvad lihtsatele faktidele. (ainult 15% inimestest omavad koralikke “piiritletud teadmisi”, tervelt pooltel ameeriklastest on ülimalt lihtsustatud pol. vaated)
POLIITILINE KULTUUR
Poliitiline kultuur on teatud inimkoosluse (riigi, rahvusriigi , ühte keelt rääkivate inimeste, sarnase identiteediga inimeste jne.) poliitiline orientatsioon ja arusaamad.
Rahvuslike iseärasuste uurimine – uurides mingi rahvusele tüüpilisi iseloomujooni, proovitakse kindlaks teha nende poliitilist käitumist. Tegelikkuses ei tööta ja on kõrvale jäetud.
Avaliku arvamuse uuringud - inimestelt küsitakse nende poliitiliste uskumuste ja tegevuse kohta. On näidanud, et inimeste poliitilised uskumused ühe grupi sees on väga erinevad, küll aga võib siiski rääkida igat ühiskonda eristavast poliitilisest kultuurist.
INDIVIDUAALSED POLIITILISED TEGEVUSED
Poliitikas osalemine - kõik poliitilised tegevused, millega inimene tegeleda võib (alataes valimas käimisest revolutsioni korraldamiseni)
Poliitikas osalejate tüübid on (aktiivsuse järjekorras) :
Revolutsionäärid - kasutavad vägivalda riigikorra vastu
Protestijad – korrladavad meeleavaldusi, keelduvad täitmast teatud seadusi
Parteiaktivistid – parteiliikmed,
Kogukonnaaktivistid – aktiivsed kohalike probleemide lahendamisel
“Suhtlejad” (communicators) – Kirjutavad ajakirjanduses, on poliitikast teadlikud ja osalevad poliitilistes diskussioonides
lepingulised spetsialistid – aitavad kohalikke või riiklike ametnikke teatud kindlate probleemide lahendamisel
Hääletajad
Toetajad ja patrioodid – maksavad makse, armastavad isamaad 
Mitteaktiivsed
Poliitilise osaluse määr
Selle osa mõte on kokkuvõtvalt järgmine:
Poliitilise osaluse määr on igal maal väga erinev.
Üldiselt on ka see, mis tüüpi poliitikas osalejaid rohkem on, igal maal erinev.
Revulotsionääre on igal poolsiiski hulga vähem kui näiteks hääletajaid.
jne.
3. PEATÜKK

Poliitilise käitumise mõjutajad

On 4 tüüpi tegureid mis inimese poliitilist käitumist mõjutavad:
1. KESKKOND
1. Poliitiline keskkond.
Näit: Ugandas ei tohi poliitiast rääkida, Hiinas peab, Boliivias keegi ei tea poliitikast midagi, USAs natuke teab jna.
2. laiem (sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline) keskkond
Näit: kuna islamiusk on naised alla surunud, siis nad poliitikas ei osale.
2. POLIITILISE SOTSIALISEERUMISE MÕJUTAJAD
Poliitiline sotsialiseerumine – protsess, mille läbi inimene omandab oma orientatsioonid (kognitiivsed, affektiivsed, hinnangulised) poliitilise maailma suhtes.
1. Perekond
Esimene ja kõige kauakestvam pol sotsialiseerumise mõjutaja.
(USAs 7a laps on vanemate partei poolt, türannist isa võib lat poliitikas mitte osalema julgustada jne)
2. Kool
Riigi jaoks tähtsaim pol sotsialiseerumise mõjutaja.
Näit: autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata
3. Tutvusringkond
Inimene võtab pikapeale omaks, mida teised “minusarnased” inimesed mõtlevad.
Hiinas pidi poliitikat sõpradega arutama, et seda kes teisiti mõtleb ümber veenda
4. Meedia ja kultuur
Kuna poliitika on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. (iga partei proovib läbi suruda oma arvamust) samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste pol orientatsiooni. ( Tsensuur , kinodes kommude filmide näitamine, räppmuusika jne.)
5. Sündmused
Näit: Paljud, kelle tuttav on maha lastud, muutuvad relvastuse vastasteks aktivistideks. Mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimeste arvamust tollest riigist.
3. KARAKTERISTIKUD
Sellised asjad nagu sugu, vanus, haridus , sissetulek, töökoht, sotsiaalne klass jne.
Näit: Meestele meeldib Mitterand rohkem kui naistele.
Kõige vähemtähtsam ja raskemini uuritav mõjutaja.
4. POLIITILISED “ISELOOMUJONED”
Isiksus
Teatud iseloomuga inimesed on poliitikas edukamad kui teised. Näiteks autoritaarsed inimsed, kes on sellised seepärast, et neil on olnud raske lapsepõlv ja vanemad surusid neid alla ja nüüd kui nad on suureks kasavanud, siis elavad nad lapsepõlve rahuldamata jäänus vajadused poliitikas välja. Selle asja nimi on externalization. (Adorne 1950)
Inimloomus
Kui keegi ütleb, et utoopia on võimatu kuna inimene ei ole perfektne vaid on hoopis ahne ja individualistlik, siis seob ta koheselt poliitika inimloomusega.
Maslow “inimvajaduste hierarhia ”:
1. primaarsed vajadused
2. turvatunne
3. armastus / kuuluvus
4. enesegaaustus / rahulolu
5. eneseteostus
Kõiki neid vajadusi saab siduda inimese poliitiliste eesmärkide ja väärtustega, nibag seega ka uskumuste ja tegevusega .
Näit: turvatunde saavutamiseks lõid inimesed riigi, toiduga paremaks varustamiseks loodi mingi poliitökonoomia, poliitilised parteid saavad pakkuda kuuluvustunnet, eneseaustusega inimesed, kes suudavad kaotusi taluda on poliitikas edukamad, palju eneseteostajaid võib pol süsteemile ohtlik olla jne
Kui tähtis inimloomus poliitilise käitumise mõjutajana on, pole veel päris selge.
4. PEATÜKK

Poliitikaaktivistid: gladiaatorid

Poliitiline aktivism on segu keskkonnast, poliitilise sotsialiseerumise kujundajatest, isiku iseloomujoontest ja personaalsetest ja psühholoogilistest teguritest. Erinevalt tavalistest inimestest, on pol aktivistide kohta tehtud sügavaid ja andmemahukaid uuringuid, mis aitavad meil nende käitumist paremini mõista.
Poliitilised aktivistid ei ole päris harilikud inimesed. Nende käitumise motiive aitavad paremini mõista neid ümbritsev keskkond, poliitiline sotsialiseerumine, nende karakteristikud ja nende isiksus.
“Gladiaatorid” on tõsised poliitilised aktivistid - individuaalid, kes aktiivselt püüavad kujundada poliitilist maailma, milles nad elavad. On olemas kolme tüüpi gladiaatoreid:
1. “ Etturid ”
Etturid on need aktivistid, kes teevad ära põhilise poliitlise töö. Näit: töötavad (koguvad raha jne) mingi poliitilise liidri heaks. Need inimesed seovad valitsuse ja poliitilise eliidi massidega . Etturitel on omaks võetud kindlad huvid poliitikast. Etturid on tihti poliitiliste parteide liikmed. Nad on suuresti sõltuvad neid ümbritsevast keskkonnast, sellest sõltub ka nende aktiivsus. Näit: eriti aktiivsed on nad siis, kui rahvusriigi riigikorras toimub suuri muudatusi.
2. Äärmuslikud aktivistid
Kui etturid töötavad pol-süsteemi sees, siis radikaalid töötavad väljaspool poliitilist süsteemi.
Äärmuslikud aktivistid on heidikud, kelle ideaalne poliitiline maailm nõuab radikaalset muutust eksisteeriva süsteemi olemuses, tihti seda vägivaldselt kukutada püüdes ja soovis asendada kehtivat resiimi uuega. Nad on osalised laiaulatuslikes poliitilistes aktsioonides. Sildi “Poliitilised ekstremistid “ võib laiendada ka teistele “radikaalidele”, kes tingimata pol. süsteemi vägivaldselt kukutada ei taha. Näit: tuumarelvavastased Saksamaal, mõned põllumehed Eestis.
Radikaalide:

Personaalsed karakteristikud (tunnused),

See kas inimesest saab ektreemne aktivist ei sõltu niiväga tema personaalsetest karakteristikutest, va võibolla see, et nad on üldjuhul noored mehed.

Poliitiline sotsialiseerumine,

Tavaliselt on nad kasvatatud perekondades, mis kalduvad olema rohkem haritud ja rikkamad kui keskmised pered, samuti peredes, kus on tugevamini väljakujunenud poliitilised vaated (mida aktivistid siis radikaalselt laiendavad).

Isiksus.

Radikaalid on üldiselt targemad, loovamad, idealistlikumad ja sõltumatumad kui enamik inimesi. Nende tegevusmotiivuide kohta on 2 peamist teooriat -
a) Oma poliitilise tegevusega proovivad nad saavutada oma autoriteedi Näit: vanemate, sõprade lugupidamist, olles eneseteostuse viisiks. (kogu selle asja nimi on mode of social adjustment aga segaduse vältimiseks las ta olla siin parem inglise keeles.)
b) Inimene kannab oma eraelu lahendamata probleemid ja rahuldamata vajadused üle poliitilisse ellu. (mode of externalization)
3. Poliitiline eliit .

Neid elukaid on üsna aktiivselt uuritud ja analüüsitud.

Isiksus.

Keegi David Barber jagas poliitikud (USA presidendid ) nelja klassi:
Suhtumise järgi oma töökohustustesse aktiivseteks ning passiivseteks, ning oma töö väärtusesse ja tagajärgedesse suhtumise järgi positivselt ja negatiivselt meelestatuteks.
On olemas aktiivseid, passiivseid, positiivseid ja negatiivseid poliitikuid .
Aktiivsed ja negatiivsed on töörühmajad, neil on kõrge saavutusvajadus ja tahe olla täiuslik, kuid kes leiavad oma tööst vähe rahuldust. Kuna nad ei pea endast eriti lugu, on and poliitikas seetõttu, et nad soovivad täita personaalseid vajadusi ( Nixon , L. Johnson ).
Aktiivsed positiivsed presidendid ammutavad suurt rahulolu oma tööst , nad usuvad, et nad suudavad saavutad oma eesmärgid ja et nad on kompetentsed (Kennedy, Carter ).
Passiivsed positiivsed naudivad kõrgel positsioonil olekut. Nad lasevad teistel tavaliselt initsiatiivi üle võtta ja maadelda probleemidega, mis valitsus ilmnevad (R. Reagan ).
Passiivsed negatiivsed presidendid olid näiteks Washington ja Eisenhower. Need on ilmselt sellised tüübid, kes lasevad teisetel (oma asetäitjatel) võimalikult palju ära teha ja ei leia oma tööst rahuldust.
Need presidenditüübid põhinevad Barberi järgi kõik inimeste iseloomujoontel. Kuid mis on iseloomujoonte allikaks? Barberi järgi koosneb allikas kolmest osast:
a) karakter - inimese vaade elule, enesest lugu pidamine – tõuseb esile lapsepõlves
b) maailmavaade - inimese poliitiliste vaadete ja moraalsete tõekspidamiste jne. süsteem – areneb noorukieas.
c) stiil - inimese tavaline viis, kuidas ta täidab oma poliitilist rolli – alus sellele pannakse noores täiskasvanueas.
Need 3 asja teisiti õeldes on iseloom, uskumused ja kogemused.
Lisaks eelpoolmainitule mõjutab eliidi poliitilist käitumist oluliselt ka keskkond kus ta tegutseb.

Psühhoanalüütiline lähenemine.

Psühhoanalüütiline lähenemine eliidi käitumisele väidab, et nende lapsepõlve üleelamised ja suhted emaga varases nooruses, samuti suhted vastassugupoolega jne. mõjutavad väga tugevalt tulevase eliidi poliitilist käitumist. Näit: Richard Milhous Nixonil oli üsna raske lapsepõlv .
On väidetud, et suurem osa poliitilistest liidritest on tegelikult kõrgema eneseusaldusega ja psühholoogiliselt paremini kohanenud kui tavaline täiskasvanu.
Kui on teada inimese elulugu, siis on seda kerge psühhoanalüütiliste faktidega siduda, vastupidi aga mitte. Psühhoanalüütiline lähenemine töötab ainult üksikisikute, mitte suurte gruppide puhul. Fred Greenstein pakub kahte kriitilist kriteeriumi hindamaks isikukeskse lähenemise kasulikkust käsitlevaid teooriaid:
1. Kas inimeste tegevusel võib olla tugev mõju poliitilisele fenomenile, mida seletatakse?
2. Kas erinevad isikud käituvad erinevalt sarnastel tingimustel?

KOLMAS OSA

POLIITILISED SÜSTEEMID
5. PEATÜKK

Riigid ja rahvad

RIIK

Riigist võime me rääkida siis, kui:
On olemas kindlalt välja kujunenud valitseja(d)
Ühiskondlikes / inimestevehelistes suhetes valitsevad mingid reeglid
On olemas teatav organisatoorne korraldus teenimaks kollektiivseid vajadusi.
Riigi õiguslik definitsioon
Riik on territoriaalselt piiratud suveräänne üksus. Suveräänsus on eeldus, et iga riik saaks komplekteerida oma võimuinstantsid, samuti on see õiguse peamine allikas riigi enda piirides. Suveräänsus on võtmeelement õiguslikus riigi kontseptsioonis.
Näit: Selle järgi on Eesti sama tähtis kui Venemaa, tegelt aga ei anna Venemaa kunagi vaidlusküsimuses Eestile järele.
Tegelikult sõltuvad riigi suveräänsed õigused riigi võimsusest ja võimust oma huvisid läbi suruda.
Suveräänsusega on seostatud ka territoriaalne puutumatus - riigil on õigus vastu seista või tagasi lükata iga agressioon , invasioon või interventsioon oma territoriaalsetes piirides. Riigi territoriaalne puutumatus sõltub tema võimalustest ja poliitilisest mõjuvõimust.
Siiski, territoriaalne puutumatus on vahel üsna ähmane mõiste.
Näit: piirivaidlused; NSVL -USA “abiaktsionid” 3ndas maailmas.
Riigi struktuur-funktsionaalne definitsioon.
Riik on organiseeritud institutsionaalne masin tegemaks poliitilisi otsuseid ja panemaks maksma valitsuse seadusi ja reegleid. See definitsioon:
1. asetab rõhu arvukatele struktuuridele, mis moodustavad valitsuse,
2. identifitseerib peamised riigi funktsioonid (asjad millega riik tegeleb).
Funktsioon, mis tõstab riigi esile: riik on monopol ühiskonnas kasutamaks seaduslikult jõudu ja sundust (M. Weber ). Kohustuslik riigi funktsioon on säilitada kord ja võidelda teiste aktuaalsete ja potentsiaalsete ohtudega riigi suveräänsuse vastu.
Riigil on eesmärk, mida üldiselt kutsutakse rahvuslikud huviks. (national interest ). See, mis on konkreetse riigi “rahvuslikud huvid”, pannakse paika riigi valitsejate poolt.
Funktsioonid, mida iga riik peab teostama :
1. Huvide liigendus - suhtlemine kodanikega, saamaks teada, mida nad riigilt soovivad

Huvide koondamine - poliitiliste vajaduste transformatsioon väiksemasse hulka arusaadavatesse alternatiividesse.

Poliitiline sotsialiseerumine - protsess, mille kaudu inimesed omandavad oma vaated poliitilisele maailmale.

Poliitiline kommunikatsioon - protsess, mille kaudu informatsioon üle kantakse.

Seadusloome - protsess, mille kaudu riik kehtestab poliitilised otsused ja hinnangute määrangud.

Seaduse kasutamine - poliitiliste otsuste täitmine

Seaduse otsus - ebakõlade tõlgendamine ja lahendamine.
Neid funktsioone täidavad väga erinevad riigistruktuurid, sageli on ühe funktsiooni täitmine paljude erinevate struktuuride töö.
Riigi tegevuse ulatus
Üks viis riigi iseloomustamiseks on defineerida riigi tegevuse ulatus. Peamine küsimus on see, kui suur peaks olema riigi osa ühiskonnas? Kõik nõustuvad, et see peaks mahtuma mõiste “res publica ” (things for the people, asjad inimeste jaoks) alla. Seda viimast on aga üsna raske defineerida, kuna ei ole teada mis “asju” ja mis ulatuses peaks riik pakkuma.
Levinud on 3 peamist vaadet riigi osale ühiskonnas:

Konservatiivne riigikäsitlus

Res publica ulatus peaks olema minimaalne. Riigil osaks peab jääma vaid sõjaline ja poliitiline võim kaitsmaks ühiskonda, seda nii välise kui sisemise ohu korral. Üldiselt on ühiskonnas on usaldus vabaturu dünaamika vastu, abituid vähesel määral siiski toetretakse. Suurel määral on riik leebe ja passiivne. Näit : Jefferson “the state governs best which governs least” Konservatiivse riigikäsitluse äärmuslik vorm on libertarianism - res publica vähendamine peaaegu nullini.
Liberaalne riigikäsitlus.
Riik peab aktiivselt sekkuma vaba turu suhetesse indiviidide ja gruppide vahel, kuna:
a) Mõne ühiskonnagrupi tegevus võib olla kahjulik teistele, samuti turusuhetele.
b) Turg jätab paljud inimesed kannatama mitmete majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide kätte, pannes nad ebavõrdsesse olukorda.
Riik on reguleerija - kitsendades indiviidide ja gruppide tegevust, mis võib kahjustada avalikku huvi. Liberaalne riik on ümberjagav: kõik riigi kodanikud peavad saama humaansel tasemel kaupa ja teenindust. Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks.

Radikaalne riigikäsitlus

On palju erinevaid lähenemisi radikaalsele riigikäsitlusele (vasak ja parem). Vasak-radikaalne käsitlus defineerib riiki kui erinevate gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ülesanne on esindada ja laiendada dominantse grupi huvisid ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda.
Teised riigikäsitlused.
On olemas veel näiteks religioosse korraga riigid (islamimaad), kus religiooni järgi kontrollitakse tervet ühiskonda. On olemas ka riike, kus ei ole välja kujunenud selget riigikäsitlust Näit: Mõnedes Aafrika riikides baseerub riigijuhtimine traditsioonile või lihtsalt valitsejate tahtele.
RAHVUS
Rahvuse kontseptsioonil on pigem psühholoogiline ja emotsionaalne alus, kui legaalne või funktsionaalne. Rahvust on defineeritud kui inimeste hulka, kel on ühesugune identiteet ja fundamentaalsed harjumused. Rahvuslus võib baseeruda ühisel sünnipäral, kultuuril , geograafilisel ruumil , religioonil, keelel ja majanduslikul korral. Rahvus on kogukond ühtse arusaamaga, kommunikatsiooniga ja usaldusega.
Näit “meie” vs “nemad”
Rahvusriik on riik, mille rahvus mahub täielikult selle riigi piiridesse. Mitme rahvusega riigid on suur probleem praeguses maailmas.
Näit: Endine Jugoslaavia , NSVL, India, YouKay, Aasias & aafrikas on riike mille territoriaalsed piirid ei lähe kokku rahvuslike piiridega. WoW! Eesti on ka raamatus! 
POLIITILINE SÜSTEEM
Süsteemidest üldiselt.
Süsteem on grupp komponente, mille vahel on strukturaalne side ja mis tegutsevad üldiste mudelite järgi. Kuna komponendid on üksteisest sõltuvad, siis muutus ühes komponendid põhjustab muutusi ka teistes.
Poliitilise süsteemi definitsioon
Kellegi Eastoni järgi on poliitiline süsteem käitumissüsteem. Pol. süsteem on defineeritud oma iseloomulike tegevuste ehk väärtuste autoritaarse jagamise järgi ühiskonna heaks. Kuna see definitsioon on selles raamatus väga tähtis, siis tuleks iga komponenti eraldi vaadata:

“Väärtused”

Väärtused on aspektid, millel on inimeste jaoks oluline tähtsus (eesõiguste, vabaduste ja õiguste olemaspolu). Väärtused võivad olla materiaalsed asjad, teenused, tingimused ja sümboolsed kaubad . Nagu on olemas positiivseid väärtusi, on olemas ka negatiivseid. Näit: sundus, vangistus , reostatud vesi, epideemiad jne, Väärtused kalduvad olema defitsiitsed ressursid, kuna neid ei ole kunagi kõigile piisavalt. Väärtuste jagamise üle ühiskonnas on alati vaidlusi ja vastuolusid, kuna igaühel on oma idee kuidas neid jagada tuleks.
“Jagamine” ( allocation )
Väärtuste jagamine on protsess, mille käigus tehakse otsuseid midagi kellelegi anda ja kellelegi mitte anda. Väärtuste jagamine toimub alati kui mõni poliitiline otsus vastu võetakse.
“ Autoritaarsus ”
Inimesed on sunnitud valitsejate tehtud otsustega nõustuma, (ka siis, kui see neile soodne pole. Näit: maksud , ebameeldivad seadused. )
Miks inimesed aktsepteerivad võimu:

Seadusekuulekus (kuna ta usub et riigi seadused on hästi koostatud)

Traditsioon (kõik inimesed on juba kaua aega võimule allunud)

Karismaatiline liider

Sotsiaalne leping inimese ja riigi vahel

Sotsialiseerumine (poliitilise sotsialiseerumise kandjad võivad panna inimese uskuma / aru saama, et riigi tegevus on hea ja kasulik)

Individuaalne kasu

Hirm sanktsioonide ees

“Ühiskonna heaks”

Easton piirab riigi tegevuse nendele aladele, kus väärtusi jagatakse ühiskonna heaks (vrd res publica). See määrab ära riigi tegevuse ulatuse , samas seab ka sellele piirid. Siiski, iga poliitiline süsteem defineerib neid piire erinevalt. Näit: mõnel maal on tasuta meditsiin kõigile, mõnel mitte, mõni nõuab iga päev kirikus käimist jne.
Poliitilise süsteemi kontseptsioon
Eastoni poliitilise süsteemi kontseptsoon baseerub “ sisend -väljuand süsteemi” ideel. See tähendab, et mingis konkreetses keskkonnas, poliitilise süsteemi sisendiks on kõik ühiskonnas toimuvad nähtused, süsteem teeb selle sisendiga mõned protsessid ja siis genereerib väljundid tagasi keskkonda. (Brr, kui keeruline, aga raamatus on selle kohta üks ilus pilt. Kui viitsin siis joonistan selle siia kunagi)

Keskkond

Keskkonnaks nimetatakse kõiki neid tegevusi, mis ei ole res publica’ks nimetatud riigi tegevusalas. Keskkond on tohutu, sest ta ei hõlma mitte ainult tegevusi ühiskonnas, sellele lisandub veel väljaspool ühiskonda asuv keskkond, mis ühendab kõik tegevused maailmas,.
Nõudmised ja toetused.
Sisenditest keskkonnast, kõige otsesemad sisendid poliitilisse süsteemi on nõudmised ja toetused. Nõudmised on soovid või ihad mingi kindla väärtuse järgi. Nõudmised võivad tulla üksikisikutelt, gruppidelt või süsteemidelt nii ühiskonnast kui ka väljastpoolt seda. Toetused on tegevused indiviidide või gruppide poolt, mis näitavad toetust olemasolevale süsteemile või mõnele teisele süsteemile. Need aktsioonid võivad olla suunatud indiviididele poliitilisest süsteemist, valitseva režiimi elementidele või tervele poliitilisele kogukonnale .
Muutmisprotsess.
Poliitilise süsteemi tuumiku raamistiku moodustab muutmisprotsess - protsess, mille käigus poliitikud hindavad nõudmisi ja toetusi asjasse puutuvate keskkonnategurite kontekstis ja otsustavad, millised väärtused kellele määratakse ( Black box – vähe on teada selle kohta kuidas need otsused tehakse).
Kõige laiemalt esitatud üldised seletused otsustamisprotsessist on klassi, eliidi ja grupiteooriad. (nende kohta vaata 10. peatükki).
Lühikesed ülevaated mõningatest teistest lähenemistest:

• Riigikeskses lähenemises käituvad avalikud otsustajad iseseisvana teistest gruppidest ühiskonnas, formuleerivad iseseisvalt “rahvuslikud huvid” ja ei kuula neile suunatud kriitikat.
  
• Ratsionaalse otsustuse teoorias on otsustajad kalkuleerijad, kes iga otsuse puhul vaatavad selle oodatud kasulikkust ja teisi alternatiivseid otsuseid.
  
• Juurdekasvu teoorias on otsused marginaalsed muutused eksisteerivas (võibolla mitte üldse heas) poliitikas, kuna otsuste tegijad on liiga lollid et ratsionaalselt hüvede jaotamist planeerida ja suuri muutusi ette võtta.
  
• Bürokraatliku poliitika teoorias rõhutatakse, et otsuste tegija roll organisatsioonis mõjutab oluliselt , kuidas ta probleemi käsitleb, kuidas ta on informeeritud ja kuidas ta otsuseid teeb.
  
• Organisatsiooniprotsessi teooria oletab, et organisatsioon arendab kindlaid rutiinseid standardeid protsesside käsitlemiseks.
  

Väljundid

Kui poliitilised otsused on tehtud, saavad nad poliitilise süsteemi väljunditeks. Mõned analüüsijad leiavad kasuliku olevat eristada väljundeid, mis on otsused ja nende täitmine, ning tulemust, ehk seda mida need otsused tegelikult ühiskonnas muutsid.

Tagasiside

Riik vajab tagasisidet selleks, et aru saada kuidas tema otsused on keskkonda (ühiskonda) mõjutanud.
Süsteemi püsivus.
Easton küsib, kuidas poliitiline süsteem muutuvas maailmas püsima jääb? Poliitiline süsteem tugevalt seotud on keeruka ja muutuva keskkonna külge. Kõige olulisem otsustajate jaoks on leida sobiv jõudude tasakaal. Kogu eelpoolkirjeldatud protsess saab toimida ainult poliitiliste oskuste ja tahte tingimustes.
Mis juhtub, kui poliitiline tahe ja oskused on puudulikud?
Tulemuseks on muutused poliitilises süsteemis:
1. Poliitilisi võtmepositsioone hoidvad isikud asendatakse.
2. Poliitiline režiim võib muutuda uute valitsuste võimuletuleku läbi või läbi märkimisväärsete muutuste väärtusmudelites. Kui need muutused poliitilises režiimis on massilised ja fundamentaalsed, on isegi võimalik, et süsteem “sureb”. Näit: Kambodzas suri see üsna mitu korda.
Poliitilise süsteemi mõiste proovib anda poliitikateadlastele lihtsa analüütilise kontseptsiooni, millele nad saaksid rajada poliitiliste üksuste üldise teooria. Ta määrab kindlaks selle dünaamilise ja adapteeruva süsteemi (mille põhifunktsioon on väärtuste autoritaarne jagamine oma ühiskonnale) põhilised koostisosad. Poliitilise süsteemi idee leiab kasutust ka järgmises peatükis, kus me uurime ja kirjeldame erinevaid riiklikke poliitilisi süsteeme. (See siin oli otsetõlge peatüki viimasest lõigust. Võibolla on kellelegi kasulik )
6. PEATÜKK
Poliitilised institutsioonid I: Süsteemide klassifitseerimine
Poliitikaanalüüsi põhiline ülesanne on selgitada, kas eksisteerib kriteeriume, mille järgi saaks klassifitseerida poliitilisi süsteeme.
Aristoteles klassifitseerib poliitilisi süsteeme 2 kriteeriumi järgi:
1. Mitu isikut valitsevad (üks; mõned; palju)
2. Kelle huvides valitsetakse (iseenda; kõigi)
Poliitilisi süsteeme võib klassifitseerida mitmeti:
Geograafilise dimensiooni järgi (n: Lääne-Euroopa; Okeaania)
Usulise dimensiooni järgi (n: ristiusk ; islam )
Majandusliku dimensiooni järgi (n: industriaalmaa; arengumaa)
Poliitikaanalüütiku jaoks on oluline klassifitseerida süsteeme pol. dimensioonide järgi, nagu:
DEMOKRAATIA JA DIKTATUUR
Süsteemi klassifitseerimine kas demokraatliku või diktatuurina sõltub väga palju klassifitseerija väärtushinnangutest, poliitilisest taustast ja huvidest. Näiteks Põhja-Korea, Jugoslaavia ja Argentiina klassifitseerivad end kui demokraatlikuid maid, kuigi paljude arvates see nii ei ole.
1. Demokraatia
Klassikaline osalusdemokraatia – valitsus, mis on moodustatud inimestest ja inimeste poolt. Kõik kodanikud osalevad aktiivselt valitsuse poolt teostatavas väärtuste ümberjagamises. Reaalsuses 100%-liselt seda ei eksisteeri.
Esindusdemokraatia – kodanikud valivad inimesed, kes esindaksid neid poliitilises protsessis.
Laiemalt vaadates ei tohiks demokraatia definitsioon piirduda komponentidega , mis on seotud ainult valimisega . Demokraatia korral peaks kodanikel olema ka kuigi suur sõna – ning ühinguvabadus. Samuti peaks olema võimalus olla poliitiliselt opositsioonis – eelnimetatud on liberaalse demokraatia elemendid.
Üldiselt võiks demokraatiat määratleda kui poliitiliste liidrite valitsemist, kelle võim põhineb piiratud mandaadil, mis on saadud üldvalimiste kaudu valijatelt kellel on poliitikas osalemise ja opositsioonis olemise õigus.
Veelgi laiaulatuslikum demokraatia definitsioon (Austin Rannry) hõlmab ka klauslit, et selliselt valitud valitsejad peavad tegutsema üldsuse huvides.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et on väga raske määratleda poliitilist süsteemi demokraatliku või mittedemokraatliku nii, et see oleks kõigile ja kõikjal vastuvõetav.
2. Diktatuur
Diktatuuri võib defineerida mitmeti:
* diktatuur on valitseja piiramatu võim ja autoriteet
* diktatuur on vastuseis demokraatia tingimustele
* diktatuur on piiratud mandaadi puudumine. s.t. puudub valitseja väljavahetamise võimalus.
On olemas ka süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast (Lõuna Aafrika Vabariik). Süsteemi defineerimine diktatuurina või mitte on jällegi suhteliselt komplitseeritud , kuna üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest, situatsioonid on keerulised ning muutuvad kiiresti.
KONSTITUTSIOONILISED JA MITTEKONSTITUTSIOONILISED REŽ- IIMID
Konstitutsioonilise reziimiga riik opereerib konstitutsiooniga määratud seaduste alusel ja sellega seatud piirides.
Mittekonstitutsioonilise reziimiga riigis mingit kontrolli võimu teostamise üle ei ole.
1. Konstitutsioonilised režiimid
Defineeriv iseloomujoon konst . reziimile on see, et sel juhul püüab riik täita ning järgida enda konstitutsiooni . (Ei pea olema tngimate kirja pandud – Näit: UK) Konstitutsioon määrab riikliku korralduse põhialused, riigiaparaadi ehituse, kodanike õigused ja kohustused jne. Määravad on kolm reeglite rühma:

Konstitutsioon määrab ära valitsuse tegevuse, defineerib, mis tegevused käivad koos valitsemisega ja missugused poliitilised struktuurid neid etendavad

Konstitutsioon paneb paika formaalsed võimusuhted poliitiliste struktuuride vahel.

Konstitutsioon piirab valitsejate võimu, tagades valitsetavatele vabadused ja õigused.
Kolmas punkt on kõige tähtsam, see määrabki peamiselt ära, kuivõrd riik on konstitutsiooniline . Konstitutsioonilistes reziimides on konstitutsiooni tõlgendamine mõõdukas ja mõistlik ning selle täideviimine õiglane. Paljud grupid ühiskonnas võivad välja pakkuda erinevaid võimalusi konstitutsiooni interpreteerimiseks ja rakendamiseks elus, kuid lühemas perspektiivis otsustab selle siiski võimul olev poliitiline jõud.
2. Mittekonstitutsioonilised režiimid
Eristatakse autoritaarseid – ja totalitaarseid reziime.
Autoritaarne reziim
Poliitiline võim on koondunud väikese hulga inimeste kätte, ning ülejäänud kodanikud on poliitikast tõrjutud. Inimestel ei lubata osaleda mitte mingisuguses poliitilises tegevuses, lubatud on ainult toetuse avaldamine kehtivale reziimile. Kodanikud ei tohi kritiseerida ega vaidlustada institutsioonide tööd, kuid muud eluaspektid ei ole poliitilise süsteemi kontrolli all. Mõnedes süsteemides on muud elualad juhitud traditsioonilistest sotsiaalsetest väärtustest või religioossetest väärtustest näit: Saudi Araabia kuningas Husseini juhtimisel. Mõnedes domineerib tugev sõjaväeline või bürokraatlik võim, mis mõjutab kodanike käitumist mittepoliitilistel elualadel vastavate seaduste või kitsenduste elluviimisega Näit: Tðiili Pinochet ’i juhtimisel.
Totalitaarne reziim
Riigi sekkumine on totaalne . Poliitiline süsteem tungib sisse põhimõtteliselt kõikidesse eluvaldkondadesse nagu kultuur, moraal , majandus ja religioon , tegeletakse käitumise ja isegi ideede ettekirjutamisega. Kõik organisatsioonid on allutatud riigile Näit: ambodza Pol Poti juhtimisel; Põhja-Korea ja 1 teine riik mida enam ei ole.
GEOGRAAFILINE VÕIMU JAGUNEMINE
Enamus poliitilisi süsteeme on pidanud vajalikuks erinevatel tasanditel valitsusstruktuuride loomist. Geograafiline võimu jagunemine kirjeldab võimu jaotumist , paigutust ja funktsioone, mis on võimukeskustele pandud. Rahvuslikke poliitilisi süsteeme võib võimu paigutuse järgi klassifitseerida 3-eks:
1. Unitaarriigid
Unitaarriikides on kogu legitiimne võim keskvalitsusel. Teatud funktsioonide täitmiseks võib ta oma võimu üle kanda väiksematele territoriaalsetele üksustele nagu provintsid , regioonid , departemangud jne. Rohkem kui 70% praegustest riikidest on unitaarriigid Näit: Jaapan, Prantsusmaa, Eesti )
Unitaarriigi eeliseks on selge hierarhilise võimu olemasolu, puuduseks võimu ülisuur konsentratsioon ja vähemuste nõrk esindatus.
2. Föderaalriigid
Föderaalriikides on võim jagatud erinevate valitsuse tasandite või valitsuste vahel. Erinevus unitaarriigist on see, et ükski tasand ei domineeeri teiste üle mitte üheski poliitilises sfääris. Põhiline on koordinatsioon, mitte hierarhia.
Föderatsioonile on 5 mõistlikku põhjendust:
a) Riigi geograafiline suurus, kuna nii on parem valitsusvõimu levitada.
b) Eelnev tugevate riikide olemasolu, milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss .
c) Katse edendada või luua ühtsust erinevate väikeste riikide vahel.
d) Soov koondada võim ja ressursid
e) Soov hajutada poliitilist võimu
Föderaalriigid on näiteks USA, Brasiilia, Kanada , India, Mehhiko jne.
Plussideks on, et loob ühtsuse ning on võimalik keskvõimu kontrollida.
Miinusteks, et võivad tekkida konfliktid ülemvõimu pärast ning pikaldasus ja liigsed kompromissid.
3. Konföderatsioonid
Konföderatsioon on riikide liit. Assotsatsioon, kus riigid annavad osa võimust rahvusvahelisele keskvalitsusele, kuid säilitavad ise peamise võimu. Luuakse tavaliselt siis, kui saadakse aru, et teiste riikidega koos on mingi eesmärk kiiremini või paremini saavutatav. Enamjaolt luuakse kindluse või kasusaamise eesmärgil. Konföderatsioon sõltub liikmesriikide jätkuvast toetusest, muidu laguneb, nendest kolmest ebapüsivaim.
Konföderatsiooni plussiks on koostöö kergendamine, miinuseks nõrkus ja ebastabiilsus . Konföderatsioonid on näiteks ÜRO, EL, NATO .
TÄIDESAATVA / SEADUSANDLIKU VÕIMU VORMID
Poliitilise süsteemi kirjeldamiseks võib kasutada ka seadusandliku võimu (edaspidi SA) ja täidesaatva võimu (edaspidi TS) vaheliste suhete ja vastavate mõjutuste defineerimist. Levinuumad sellised vormid on:
1. Presidentaalne valitsus
Peamine iseloomujoon on TS ja SA lahutamine. Rahvas valib TS pea, kelleks on tavaliselt president, ning SA struktuuri liikmed, ja varustab mõlemad iseseisvate mandaatidega esindamaks kodanikke valitsemisprotsessis. SA ja TS eraldamine on üksikasjalik ja plaanitud, et kindlustada seadusloome ja seaduste toimimise süsteemi. Peamine rõhk seadusloomes on SA-l. Kuigi president võib seaduseelnõule veto panna, võib SA vetost üle minna. Peamine vastutus seaduste täideviimise eest lasub presidendil, kellel on kontroll valitsuse administratiivüksuste üle. President määrab kabinetiliikmed, kes vastutavad eksimuste eest administratiivüksustes ning alluvad otse presidendile .. Sellised riigid on näiteks USA, Kolumbia , Keenia, Mehhiko
2. Kabinetivalitsus
Vastupidiselt presidentaalsele on kabinetvalitsuses põhiline element SA ja TS struktuuride ja funktsioonide ühendamine. Elanikud valivad SA, mille enamus moodustab kabineti, mis omakorda volitab ühe oma liikme TS juhiks, kes on tavaliselt peaminister .
Valitsuskabineti, seadusandja ja peaministri omavehelised suhted on järgmised:
Valitsuskabinet ja SA
Valitsuse liikmed (kes on enamasti ühtlasi ka SA liikmed) on vastutavad SA ees, valitsusel on seadusloome ning seaduste täideviimise roll niikaua , kuni neil on enamuse SA toetus. SA võib kabinetile igal ajal survet avaldada (n: umbusaldus ), samamoodi võib ka kabinet SA laiali saata nõudes koheseid uusi valimisi. Neil mõlemal on üksteise hävitamise võim, kuid tavalisem on kabineti taasmoodustamine, kui SA laialisaatmine.
SA ja peaminister
Peaminister pole otse rahva poolt valitud, ta on SA liige, keda toetab enamus SA-st. Peaministrit saab igal ajal pukist maha võtta, ta juhib üldisi otsuste tegemisi ja täideviimisi seadusandlikus protsessis.
Valitsuskabinet ja peaminister
Mõlemad sõltuvad legislatuuri enamiku toetusest. Kabineti poolt valitud peaminister on esimene võrdsete seas. Tänapäeval on tavaks, et peaministriks saab SA suurima partei esinumber, tema nimetab kabinetiliikmed, juhib kabinetti poliitlilises protsessis. Poliitlise süsteemi töövõimekus kabinetisüsteemis sõltub sellest, kas SA-s on olemas domineeriv grupp (teistest suurem partei).
Stabiilsetes kab. süsteemides on mingi selge domineeriv jõud SA-s (kas partei, koalitsioon vms.) Peaministril ja kabinetil on piisavalt võimu ning opositsioon neid tavaliselt takistada ei suuda. Peaminister on väga püsiv ning vahetub alles järgmiste valimistega. Peamiseks plussiks on see, et võimul olijad jõuavad täide viia poliitilisi programme , mille eest neid valiti. Sellised riigid on näiteks Taani, Jaapan, Suurbritannia .
Ebastabiilne kab. süsteem tekib tavaliselt siis kui seadusandlikus võimus ei ole domineerivat enamust. Kui kabinetile avaldatakse umbusaldust või kui kabinet ei suuda vastu võtta riigieelarvet siis ta astub tagasi.
3. Hübriidsüsteemid
Hübriidsüsteemides on segatud ka TS ja legislatuuri (SA) võim. Seega nendes on nii SA, peaminister (TS), kui ka president (TS), kes on iseseisev ja omab mõningat võimu. Presidendi võim on hübriidsüsteemides erinev vastavalt konstitutsioonile.
Näit: Põdramaa.
4. Nõukogu süsteem
Nõukogu süsteemis on väike grupp vastutavad nii TS kui SA võimude töö eest. Nõukogu liikmed on mingi rahvagrupi esindajad. Kuigi üks nõukogu liige võib sümboolsetel põhjustel olla juhiks, on kõik nõukogu liikmed siiski võrdsed, iga1 tegeleb oma valdkonnaga. Kõikide otsuste tegemiseks on vaja nõukogu enamuse poolehoidu.
Näit: Sveits , mõned Aafrika & Ladina Am riigid, mõned kom. Riigid (Iina).
5. Assamblee süsteem
Assamblee süsteemis on seadusandlik võim antud suurele inimestegrupile. Süsteemis võib olla ka riigipea (TS), kuid domineerib ikkagi legislatuur . Konföderatsioonid nagu ÜRO toimivad assamblee süsteemis, kuna liikmesriigid osalevad SA töös, aga ei taha keskvõimule (TS) eriti suuri vabadusi anda. Teooria järgi peaksid ka kõik kommunistlikud süsteemid olema assamblee süsteemid, kuid tegelikkus näitab, et tegemist on ikkagi üksikisiku valitsemisega.
Seda, milline neist võimude suhete vormidest on parim, ei saa me kindlalt väita. Igal süsteemil on oma head ja vead. See, mis teatud maale sobib, sõltub maa ja rahva eripärast ning kultuurist.
7.PEATÜKK
Poliitilised institutsioonid II: Strukturid
Valitsuse 4 peamist struktuuri on legislatuur, täidesaatev struktuur, administratsioon ja kohtusüsteem
1. LEGISLATUUR
Nimetus varieerub olenevalt riigist ( senat , riigikogu, parlament jne.)
Legislatuuri ülesanded
Enamus esimestest legislatuuridest loodi, et anda nõu TS-le. Nimetus tuleneb ladina keelest: legis – seadus; lation – tooma , andma. Legislatuuril on kaasaegses riigisüsteemis 3 põhilist rolli:
a) seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine – tänap. valmistab seadusi ette peamiselt TS, legislatuur menetleb neid ja võtab vastu.
b) kodanikkonna esindamine –
Tegelt on siiski 4 tüüpi (sageli konfliktseid) huvisid, mida seadusandja saab esindada:
1. oma valijate huvisid
2. oma partei huvisid
3. terve riigi huvisid
4. oma südametunnistust, mis ütleb, mis on õige.
Seadusandja ülesannete täitmine on raskendatud:
* kui nad on legislatuuri liikmed mõnes mittedemokraatlikus süsteemis.
* kui nad peavad oma kavatsustest loobuma, et järgida legislatuuri enamuse arvamust või et jääda lihtsalt püsima.
c) täidesaatva võimu jälgimine ja kontrollimine - legislatuur võib otseselt osaleda ja segada vahele TS-i töösse, mõnikord peab TS ka legislatuurile aru andma. Kabinetisüsteemis võib legislatuur TS laiali saata.
Strukturaalsed korraldused
Kodade arv
1-kojaliste parlamentide puhul:
- on poliitiline vastutus selgelt määratletud
- ei saa tekkida kahekordset tegevust või suluseisu paralleelsete organite vahel.
2- kojaliste parlamentide puhul:
- vaagitakse seadusi põhjalikumalt
- esindatus võib baseeruda kahel erineval esindamisviisil (Näit: Kohalikke kogusid ja kodanikkonda esindav)
- mõned liikmed võivad olla valitud lähtuvalt individuaalsetest kriteeriumitest (Näit: Inglise Lordide koja liikmed, kes valitakse eluks ajaks)
Enamikel unitaarriikidel on 1-kojaline parlament, samuti on osa riike aja jooksul 2-kojaliselt 1-kojalisele üle läinud. (Näit: Rootsi, Norras ülemkojalt võetud vetoõigus)
Parlamendi liikmete arv on riigiti väga erinev. (USA senat 100, Uk house of lords 1174+)
Legislatuuride allakäik
20.saj jooksul on legislatuuride osatähtsus langenud. Kas on ja miks, seda on väga raske vastata, kuna 20.saj. on olnud väga muutlik. Põhjuseks võib olla, et keerukateks muutunud poliitilistele probleemidele ei suudeta lahendeid leida.
Selle põhjused:
1. Pole struktuuri, milles oleks võim koondunud ja efektiivselt kasutatud. Aeglased ja tülikad protseduurid (eriti 2-kambriliste puhul)
2. Pole täidesaatva võimuga võrreldavat toetust (tehniline ekspertiis, teadmised)
3. Täidesaatev võim domineerib seadusandliku üle (Algatab ise enamuse seaduseeelnõudest)
3. Sotsio-psühholoogiline aspekt: kodanikud eeldavad ühtset ja toimivat seadusandlikku kogu, mida aga ei ole, sest koosneb liiga paljudest erineveta vaadetega inimestest.
2. TÄIDESAATEV VÕIM
Täidesaatva võimu ülesanne on ellu viia poliitilise süsteemi poliitikat, seadusi ja direktiive . Täidesaatva võimu eesotsas on president, peaminister või väike grupp inimesi. Laiemalt võttes on täidesaatva võimu pädevuses ka suur osa seadusandlusest. Täidesaatva võimu tähtsus sõltub riigikorraldusest (demokraatlik vs. mittedemokraatlik ).
Strukturaalsed korraldused
Peaaegu igal pool on täidesaatva võimu pea võim suurem ülejäänud täidesaatvast võimust, kuid mitte absoluutne. Kõrgema tasandi korralduste täitmisel tekkivaid probleeme põhjustab:
1. TV organiseerimata sisemine struktuur .
2. Täidesaatval võimul pole küllaldaselt ressursse viimaks täide juhi käske
3. Täidesaatva võimu sisemised üksused on liiga ametis üksteisega võistlemises
4. Allüksused ei saa juhi käskudest aru või ei tahe neid täita.
Paljudes poliitilistes süsteemides on duaalne täidesaatev võim, kus üks täidesaatva võimu juht hoolitseb tseremoniaalse külje eest ja teine on vastutav poliitilise külje eest. (Konst. monarhiad )
Enamikes riikides on siiski ühtne täidesaatev võim (fused). Sel puhul pole siiski rahval vahel selga, kas valitseja esindab riikiliike huve või oma partei huve.
Täidesaatva võimu ülesanded
1. Juhtida
2. Sümboolsed ja tseremoniaalsed ülesanded – Juht peab osalema ka igasugu üritustel
3. Administratsiooni kontroll ja järelvalve, et vastu võetud seadused ja määrused ka ellu viidaks
4. Sõjaliste ja välisasjade korraldamine
20. saj. on kutsutud “täidesaatva võimu ajajärguks” tänu täidesaatva võimu domineerimisele seadusandliku üle, mille põhjused on:
- väiksem tõenäosus tegevusetuse või patiseisu tekkeks.
- tänu koondatusele ühe liidri ümber, suudab rahvale pakkuda ühtset lähenemist.
- rahva vajadus “kangelasliku liidri” järele.
3. ADMINISTRATSIOON
… on paljudest agentuuridest, büroodest, ministeeriumitest jms. koosnev üleriigiline valitsuse masinavärk, mis aitab ellu viia TS-i poliitikat ja seisab hea mitmesuguste riigi ülesannete (maksude, kogumine, linnade korrashoid , sotsiaalabi, maantevõrgu korrashoid, politsei) täitmise eest.
Bürokraatia kui administratiivvorm
Administratsioon on poliitika (policy) kehtestamise ja elluviimise masinavärgi ja protsesside üldnimetus.
Bürokraatia on kindel stiil ja struktuur, mille kaudu administratsioon saab tegutseda.
St. administratsioon toimib bürokraatia kaudu.
Max Weber defineeris ideaalset bürokraatiat, kus:

Iga toimetuse ja juhtumi jaoks on inimestele määratud kindlad tegevusreeglid…

…et iga juhtumi lõppkäsitlus oleks on ratsionaalne …

…mittediskreetne (nondiscrete)…

… etteennustatav…

… ja umbisikuline.
Mõnedes riikides sõltub administratsiooniga tegelemise edu tutvustest ametnikega või vastuteenetest.
Kriitika Weberi bürokratiateooriale:
- administratiivüksuste liigne kotroll inimeste elu üle võib viia olukorrani, kus nad muutuvad liiga suureks ja võimsaks.
- sõna “bürokraatia” negatiivne kasutamine viitab süsteemile, mis on liiga paindumatu ja isikukauge (inimene = arv)
- bürokraatlikud reeglid vabastavad ametnikud vastutusest poliitikute ees.
Siiski peetakse Weberi bürokraatiat enamikes riikides ideaalvariandiks (nagu demokraatia – tal on puudusi, aga paremat ei ole) (Inimesed eelistavad isikukaugsust korruptsioonile ja omakasupüüdlikkusele)
Administratiivsed funktsioonid ja võim
Adm. Struktuuri tegevusulatus sõltub sellest, kuidas riik defineerib res publica (asjad inimeste jaoks). Mida totalitaarsem ühiskond, seda laiem
5 laiaulatuslikku ülesannet, mida kõik tänapäeva administratsioonid täidavad:

Info kogumine ja töötlemine (kõige ühiskonnas toimuva kohta)

Teadmistega varustatus (et poliitiline süsteem saaks teha otsuseid)

Rahva varustamine hüvede ja teenustega, ( provision of public goods )

Avaliku poliitika (policy) regulatsioon ja täideviimine (et seada inimeste käitumisele üldised piirid (guidelines)) Näit:liikluseeskirjad, inimõiguste kaitse jpm.

Ressursside mobiliseerimine Näit: maksude kogumine, riigifirmade juhtimine
Administratsioon paeks olema poliitikute “teener” aga tänapäeva probleemiks on see, et need rollid on tihti vahetunud (bürokraatia ülemvõim), sest:
- bürokraatidel on oma tegevusvaldkonnas suuremad teadmised kui poliitikutel
- nende võimalus ressursside jagamise üle otsustada annab neile mõjuvõimu klientide üle
- poliitikud ja kliendid vahetuvad kiiresti, samad ametnikud jäävad.
M. Weber: “in modern state the actual ruler is necessarily and unavoidably the bureaucracy” Meid ootab ees helge tulevik 
4. KOHTUSÜSTEEM
“Loodusriigis” on “jõud õiguseks”. Kaasaegses ühiskonnas on aga reeglid, mis määrab inimestevahelise läbikäimise õige printsiibist lähtudes. Kohtusüsteemi peamine ülesanne on reeglite kohaldamine.
Reeglite kohaldamine
Kohtumõistmise põhieesmärk on tõlgendada ja rakendada asjakohaseid reegleid või seadusi ühes või teises kindlas situatsioonis.
Tsiviilõiguse eesmärk - lahendada vastuolud (settle the dispute)
Kriminaalõigus (jms) – seaduste kohaldamine töötab sotsiaalse kontrolli mehhanismina. (Mõne ühiskonnas paneb õigus paika vaid tingimused, millal inimene tohib kasutada poliitilist või majanduslikku vägivalda teiste suhtes, mõnes on ka riigivõimu kritiseerimine aksepteeritava sotsiaalse käitumise rikkumine ja seega karistatav ).
Seadusi võib kohaldada ka poliitilise süsteemi käitumise kohta. (konstitutsiooniline- administratiiv- või riigiõigus , ehk seadused, mis panevad paika mingi riigiasutuse legaalsed õigused võrreldes mõne teise riigiasutuse või eraisiku / firmaga ).
Kohtustruktuurid
Enamikel poliitilisest süsteemist on kindlel õigusemõistmise struktuur (kohtud ja nende töötajad), kes otsustavad kas ühiskonna seadusi on rikutud ja missugused sanktsioonid tuleb rikkuja suhtes kasutusele võtta. Tavaliselt on kasutusel hierarhiline kohtusüsteem (madalama ja kõrgema astme kohtud) , erinevad kohtuharud (Näit: tsiviil ja kriminaalkohtud) võivad olla ka eraldatud.
Iga kohtusüsteem on oma eksisteerimise tagamiseks poliitikast sõltuv. Tavaliselt kohus toetab valitsejate tegevust ja väga harva astub nende tahtele vastu
Kohus on siiski suhteliselt iseseisev, kui tal on olemas taasülevaatuse õigus (judical review) – kohtusüsteem võib vaidlustada ja tagasi saata poliitilisi otsuseid.(10% riikidest) Lõplik otsus ei sõltu siiski kohtust. Kohust peetakse vaid pisut enamaks, kui täidesaatva võimu lojaalseks käepikenduseks.
8.PEATÜKK
Poliitökonoomia.
Poliitökonoomia on poliitika ja majanduse segu. Paljudel poliitilistel otsustustel on mõju majandusele ja vastupidi. Poliitiline kord sõltub elanike varustamisest vajaminevaga, mis aga on aga majandusvõrgu ülesanne.
POLIITILIS-MAJANDUSLIK RAAMISTIK
Tootmise ja kaubavahetuse lihtsustatud mudel:
Tootmiseks on vajalikud 3 põhifaktorit: maa, töö (inimlik panus toote valmistamiseks) ja kapital (mitteinimlik panus). Nende ressursside omanikud on majapidamised . Firma (või indiviid), kes toodab, proovib neid faktoreid majapidamistelt omandada, et toota kaupu (või teenuseid või vahetooteid ehk toormaterjali .)
Majapidamised on ka tarbijad. Et majapidamine saaks tarbida talle vajaminevaid kaupu maksab ta nende eest firmale oma käsutuses olevate vahenditega (näit. töötab, et saada raha, mille eest maksta).
Mingi kauba hind pannakse paika nõudmise ja pakkumise suhte tulemusena, kasutades vahendina raha. Kui pakkumine ületab nõudmise hind langeb ja vasupidi. Kui firma suudab müüa toodet kallimalt, kui tootmiskulud , saab ta kasumit, vastasel korral kahjumit.
Tegemist on ringsüsteemiga – majapidamised ostavad oma sissetuleku eest firmadelt kaupu ja firmad maksavad majapidamistele viivmaste käsutuses olevate tootmisressursside (töö, maa, kapital) eest.
Iga majapidamise eesmärk kaupade muretsemisel on parandada oma elukvaliteeti. Igaüks tahab maksimiseerida (saada endale rohkem) oma eelistustele vastavate (mina näiteks tahan autot aga keegi teine tahab sama raha eest midagi muud väärtuste (kaubad, ressursid) hulka. Igaüks muidugi ei saa ja see põhjustab ebavõrdsust.
Nüüd segab vahele riik…
Eelnev lihtsustatud mudel ei sisaldanud endas poliitilise süsteemi olemasolu.
Riik (keerukas süsteem, paljude inimeste tegevus moodustab riigi “käitumise”) võib mõjutada poliitilist majandust 6-el peamisel viisil:

Ta võib olla tarbija, ostes tootjalt kaupu

Ta võib olla majapidamine, selles mõttes, et ta kontrollib mõnda/kõiki tootmisfaktoreid

Ta võib olla firma, tootes kaupa

Ta võib reguleerida tarbijate–tootjate vahelisi suhteid, ajades poliitikat, mis määrab nende käitumist

Ta võib maksustada majanduses osalejate vahelisi tehinguid (käive, palk jne.)

Ta võib ükskõik kellele raha anda.
Need 6 on erinevate poliitökonoomiate eristamise peamisteks mõõdeteks.
Et edasisest värgist aru saada tasuks veel teada, et:
- Majandussüsteemi sisse/väljavoolava raha hulk sõltub ekspordi ja impordi vahelisest suhtest , mida riik saab soovitus suunas mõjutada. Näit. imporditollid
- Riigis on olemas finantssüsteem, millesse majapidamised paigutavad raha ja firmad laenaved
- Majandussüsteemi osalised võivad grupeeruda, et kasu saamise eesmärgil oma ressursid ühendada. (Võib välja areneda kartellideni)
KAKS POLIITILISE MAJANDUSE IDEAALTÜÜPI
On olemas 2 poliitlise majanduse ideaaltüüpi: turumajandus ja käsumajandus (100% puhtal kujul kumbagi ei eksisteeri), mille eristamiseks on vaja vastata 5-le põhiküsimusele:

Kes kontrollib tootmisfaktoreid

Kes määrab, mida toota

Kes määrab hinna

Kes määrab, kuidas kaubad ja ressursid jagatakse

Missugune on riigi roll
Põhiküsimus
Turumajandus
Käsumajandus
1. Tootmisfaktoreid kontrollib…
erasektor. Igaüks otsustab ise, mida ta oma käsutuses olevate tootmisvahenditega teeb. Otsuste põhjuseks on kasumisoov.
Nii maad, tööd (võib panna inimesi tööle kuhu tahes) kui kapitali omab ja kontrollib ainult riik.
2. Tootmisotsused teeb…
“nähtamatu käsi”. Toodetakse seda, mille järele on nõudlust.
Riik toodab kõiki asju, tootmine pannakse paika plaanide kaudu. Pakkumisele orienteeritud
3. Hind määra-takse…
Turul, nõudmise ja pakkumise suhtena.
riigi poolt oma suva järgi.
4. Jaotamis-otsused teeb…
“nähtamatu käsi”. põhjustab ebavõrdsust, suutlikumad saavad rohkem.
Riik, ideaalvariandis püüab jagada võrdselt
5. Riigi roll…
on passiivne, tagab korra, kehtestab reeglid, minimaalne vahelesegamine turusuhetesse
on majanduses domineeriv . Ta kontrollib põhimõtteliselt kõiki tootmiseks olulisi faktoreid.
IDEAALTÜÜPIDE VÕTMEPROBLEEMID:
Head küljed
Probleemid
Turumajandus:
Keskse plaani puudumine
Stimuleerib innovatsiooni ja soodustab vabadust
Majandus on tsükliline ja ebastabiilne – tõuseb / langeb
Nõudlusele orienteeritus
Kaupade hind ja kvaliteet on vastav tarbijate soovidele.
Toodetakse vähese ühiskondliku väärusega kaupu,samas kui paljud ühiskondlikult vajalikud jäetakse tootmata.
Konkurents
Aktiivne ja efektiivne tootmine
Suur ebavõrdusus (Rikas saab
rikkamaks ja vaesed surevad välja.)
Käsumajandus:
Keskse plaani olemasolu
Ühiskondlike ressursside ratsionaalne kasutamine
Piiratud innovatsioon ja aeglane reageerimine muutunud olukorrale
Pakkumisele orienteeritus
Toodetakse ja kaupu jagatakse vastavalt individuaalsetele ja ühiskondlikele vajadustele
Ületootmine ja defitsiit, koordinatsiooni puudumine
Konkurentsi puudumine
Töötamine ühise heaolu nimel, võrdsus
Vähene initsiatiiv, halb kvaliteet, madal tootlikkus
SEGAMAJANDUS
Segamajndust võib mõista kui püüdu ühendada turu- ning käsumajanduse eelised ning vähendada puudusi. Ei ole puhas ideaaltüüp. Segamajandus otsib keskteed kõikides ülaltoodud nõuetes:

• Kontroll tootmise üle on jagatud riigi ja eraettevõtjate vahel. Tähtsamad maj. harud on riigi omand (infrastruktuur, pangandus )
  
• Otsused tootmise kohta (kui palju toota), on tehtud enamsti lähtudes turumajanduslikust aspektist . Riigifirmad töötavad plaanimaj järgi ja riik paneb plaanide kaudu paika majanduse üldised arengusuunad.
  
• Hind kujundatakse tavaliselt nõudluse–pakkumise suhte tulemusel, kuid riik kannab hoolt et talle tähtsad soovid saaksid täidetud (näit võib ta paika panna palgad , et tagada võrdsust)
  
• . Erasektor tegutseb kasumist lähtudes, kuid riik võtab sellest osa maksudena ära.
  

Segamajandus püüab ühendada, pakkumisele ja nõudlusele orienteerituse, soodustada konkurentsi häid külgi, aga mitte halbu (halastamatu konkurents), tagada tegutsemisvabadus, aga säilitada võrdsus.
Tegelikus elus on väga raske käsu- ja segamajanduse vahele sobivat piiri tõmmata.
TEGELIKUD POLIITILISED MAJANDUSED: “ISMID”
Tänapäeval pole ükski riik täpselt ideaaltüüpi majandusega. Kõigis on majandus vähemalt mingil määral segatud. Et riike majanduspoliitiliselt iseloomustada, kasutatakse 3-e “ismi”: kapitalism , sotsialism ja kommunism . Neid mõisteid kasutatakse ka ideoloogias ja poliitikas, kuid paremini saaks neid iseloomustada selle poliitilis-majandusliku sirge peale asetamisega.
turumajandus  kapitalism  sotsialism  kommunism  käsumajandus
Kommunism versus sotsialism
Kommunismis kontrollib kogu tähtsamat tootmist riik, sotsialismis on eraomandi osa suurem.
Kommunismi eesmärk on totaalne võrdsus, sotsialism ei taotle täielikku võrdsust.
Sotsialism versus kapitalism
Sotsialismis:
- segab riik aktiivsemalt majandusse vahele
- on rohkem majanduse riigi poolset planeerimist
- ümberjagamine vaestele on suurem
Kapitalismis:
- suurem osa tootmist ja otsustamist toimub erasektoris
- riik segab vähe vahele eraisikute eesmärkide saavutamisele .
- riik paneb paika vaid majanduse ja ümberjagamise põhisuunad
Kommunismi näide: endine NSVL, kus 95% GNP-st on avalikust sektorist.
Sotsialismi näide: Rootsi, kus mõndasid tähtsaid tööstusharusid kontrollib valitsus, kuid ülejäänud on eraettevõtted. Eraisikul on õigus omada suuri ressursse, kuid riik maksustab need, kasutades makse ühiskonnas heaolu loomiseks.67% GDP-st avalikust sektorist. Sots. maa on näiteks ka Jugoslaavia.
Kapitalismi näide: USA – kapitalismi kõige tuttavam ja tulemuslikum näide, 65% GDP-st tuleb erasektorist. Lubab väga suurt eraomandit ja kontrolli tootmisfaktorite üle. Riigi alla on vaid maksud, sõjavägi, sotsiaalhoolekanne jms.
Korporatism
Korporatiivses riigis lubab riik iga tööstusharu suurimatel tegijatel määrata kindlaks riigi poliitika selles tööstusharus.
Näit: Mussolini Itaalia 22-43
Faðism
Ei olegi tegelikult poliitiline majandus, vaid pigem ideoloogia (vastuseis kõigele, mis nõrgendaks riigi ühtsust ja riigielamentide harmooniat) ja massipoliitiline liikumine.
Faðism on:

Kommunismivastane – ta on vastu klasside võrdsustamisele ja eraomandi kaotamisele.

Demokraatriavastane – ta on vastu paljuparteilisele poliitikale kuna see on ebastabiilne.
Seoses faðismiga räägitakse mitmetest kesksetst teemadest :
- Riik ja rahvas peab olema ühtne orgaaniline tervik ühtsete huvidega .
- Riik ja eriti liider on rahva tahte kehastus ning kõik teised on nende alluvuses.
- Eraomand eksisteerib, kuid ettevõtjad peavad taotlema kasumit kooskõlas riigi huvidega.
Fašismi toetus tuleneb suurest ja aktiivsest massiliikumisest. On olnud palju fašistlikke liikumisi, kuid vaid kaks fašistlikku režiimi: Saksamaa ja Itaalia. Eelmainitud maad said kuulsaks eelkõige ikkagi oma ideoloogiate pärast (Saksamaa rassiteooria, Aarialaste ülemus), mitte majanduslike eripärade poolest. Majanduse poolest olid natsirežiimid üsnagi korporatiivsed.
POLIITÖKONOOMIA JA POLIITIKA
Kas erinevad poliitökonoomia tüübid on mingite kindlate poliitika tüüpidega seotud? Raske on ette kujutada demokraatlikku riiki käsumajandusega, aga Põhja Korea võib siiski selline olla. Segamajandusega dem. riike on palju. On olemas turumajandusega mittedemokraatlikke riike
Üldiselt on siiski nii, et demokraatlikes riikides on turumajandus ja ebademokraatlikes käsumajandus.

LÕPPSÕNA

Tänapäeva ühiskonnas on pol. ökonoomiat ja poliitikat raske lahutada. See, kui palju riik jätab kontrolli tootmise üle erakätesse on väga varieeruv .
See, kuidas keegi mingisse poliitökonoomia liiki suhtub, on väärtushinnangute ja poliitilise sotsialiseerumise küsimus. Tänu viimasele seostame me kindlaid poliitökonoomiaid kindlate riikidega (Näit: kommunism – NSVL, järelikult paha.)
Tegelt tuleks lisaks poliitökonoomiate normatiivsele hindamisele kasutada ka analüütilist hindamist ja küsida, kas igale konkreetsele riigile on parim üks ja sama poliitökonoomia, või on ka see riigiti erinev. (Kui ma sellest kõigest nüüd õieti aru sain… ;-)

KOLMAS OSA

POLIITILISED PROTSESSID
9. PEATÜKK
Grupid poliitilises maailmas
Inimesed liituvad poliitiliste gruppidega sest et üksi tegutsedes on poliitikas raske midagi korda saata
Grupid on poliitikas äärmiselt tähtsad, sest just grupid on need mehhanismid , millede kaudu on üksikisikud poliitilise süsteemiga seotud. Nii tuleneb ka nende nimetus – siduvad institutsioonid (linkage institutions ).
Gruppide tähtsus tuleb selgelt esile ka demokraatiamaades, kus häälte andmine on peamine poliitiline tegevus. Kui hääletab suur hulk isikuid, siis on ühe isiku hääl vähetähtis. Et saavutada suuremat mõju peavad üksikisikud oma poliitilised tegevused ühendama teiste omadega poliitiliste gruppide kaudu. On gruppe, mille eesmärgid on laiahaardelised ja milledel on suur liikmeskond (nt. suured poliitilised parteid), mõned grupid on väga konkreetsete eesmärkidega ja omavad piiratud liikmeskonda (nt Mothers Against Drunk Driving ). See peatükk kirjeldab mitmesuguste poliitiliste gruppide parteide ja parteisüsteemide olemust ja tegevust.

POLIITILISE GRUPI MÕISTE

Gruppi defineeritakse kui isikute koondumist, kes tegutsevad ühise eesmärgi saavutamise nimel. Poliitilist gruppi eristab tavalistest see, et poliitilisel grupil on ühiseks huviks poliitiline eesmärk – huvi teatud avalike hüvede jaotamise vastu.
Tavaliselt tehakse vahet ka poliitilistel huvigruppidel ja poliitilistel parteidel, kuigi mõlemad sobiksid ülaltoodud definitsiooni alla. Poliitiline grupp eristub teistest gruppidest poliitilise parteina siis, kui grupp ei otsi ainult vahendeid poliitiliste otsuste mõjutamiseks, vaid ka “sokutab” oma liikmeid valitsusse ja teistesse tähtsatesse avaliku võimu asutustesse.

POLIITILISED HUVIGRUPID

Poliitiliste huvigruppide tegevusalad
Kõikidel pol. huvigruppidel on ühine eesmärk – mõjutada avalike hüvede jaotamist – selle täitmiseks on aga mitmeid erinevaid strateegiaid :
1. Poliitiline tegevus (sekkumine)
See on kõige otsesem meetod, mida võib teostada nii kogu grupp kui ka mõni üksik sellest grupist kogu grupi nimel. Grupp võib väljendada oma huve kirjade kirjutamise, isikliku kontakteerumise, petitsioonide , isegi poliitilise vägivalla teel. Samas on levinum siiski hääletamine ja aktiivne kampaaniategevus, mõjutamaks poliitiliste liidrite tegemisi.
2. Materiaalsete ressursside varumine .
Poliitilised huvigrupid võivad samuti pakkuda teenuseid ja kaupu poliitilistele tegijatele. Sellise tegevusega loodetakse, et viimased teevad sel juhul otsuseid huvigrupile kasulikult. Sellise tegevuse juures on seaduslikkuse ja seaduse rikkumise piir erinevates kultuurides suuresti erinev. USAs on selline raha ja toodete pakkumine väga laialdane.
3. Informatsiooni varumine. Mõningates spetsiifilistes valdkondades on huvigruppidel täpsemat infot ning kui antud informatsiooni teadmine hõlbustab huvigrupi eesmärgi täitmist, siis seda ka poliitilistele tegijatele pakutakse.
4. Koostöö.
Poliitilised huvigrupid võivad mõju avaldada ka nõustumise ja mittenõustumisega poliitika täideviimise suhtes. Riigitegelased saavad aru, et poliitika täideviimist teeb edukamaks see, kui arendatakse poliitikat koostöös huvigruppidega.
Piirangud grupi käitumises
Piiranguid huvigrupi tegevusele seavad:
1. Ressursid.
Grupi poliitilised ressursid on need grupi poolt kontrollitavad elemendid, mis võivad mõjutada poliitiliste tegelaste otsuseid ja tegemisi: Tootmisfaktorite kontroll, sotsiaalne staatus, spetsiifilised teadmised või oskused, võime mobiliseerida suuri rahvahulki (kes on nõudmise ja pakkumise allikaks), samuti juurdepääs otsuste tegijatele. Grupi käitumine sõltub olemasolevatest ressurssidest ja tulude/kulude kalkulatsioonist.
2. Eesmärgid.
Erinevate huvigruppide eesmärgid võivad olla väga erinevad. Üks grupp võib tahta midagi väga spetsiifilist, samas kui teine grupp on seadnud endale eesmärgiks kaotada ühiskonnast vaesus . Grupi strateegia ja selle strateegia läbiviimise õnnestumine sõltuvad grupi poliitilisest eesmärgi teostatavusest. N: Greenpeace võimalused mõjutada valitsust tuumajäätmeid ohutumalt säilitama on suuremad kui uute tuumaelektrijaamade ehitamise peatamine, samuti on väheusutav, et selle grupi tegevus algataks riikide desarmeerimise.
3. Poliitiline keskkond.
Huvigruppide nõudmiste ulatus sõltub riigis valitsevast poliitilisest keskkonnast. Oluline nähtus demokraatlikes süsteemides on see, et huvigruppidel on küllaltki suured õigused poliitiliste nõudmiste tegemiseks ja poliitilisse tegevusse sekkumiseks. Vastupidiselt on asi autoritaarsetes ja totalitaarsetes süsteemides. Seal rakendatakse suuremate õiguste nõudjate suhtes sanktsioone ja karistusi. Siiski vahel saavutatakse ka edu (nt Poolas saavutas edu liikumine Solidaarsus, mis sai endale suuremad poliitilised õigused ja transformeerus poolpoliitiliseks parteiks).
Huvigruppide liigid
Jaotus G. Almondi järgi:
1. Assotsiatiivsed huvigrupid on moodustatud spetsiaalselt grupi liikmete poliitiliste eesmärkide edasiviimiseks. Sellise liigi näide on Common Cause – USA huvigrupp , mille liikmed toetavad rahaliselt tegelasi kesksetel kohtadel. Grupi juhatus määrab poliitilised küsimused, mida peab grupi jaoks tähtsaks. Grupp võimaldab ka infot otsuste tegijatele ning toetab ka rahaliselt mõningaid poliitilisi kandidaate.
2. Institutsionaalsed huvigrupid on moodustunud pigem mittepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kuid tihti siiski poliitika kaudu (Näit ülikoolid)
3. Mitteassotsionaalsed huvigrupid on ebapüsivad isikute kogumid, mis ei ole selgesõnaliselt assotsieerunud püsivate organisatsioonide olemustega. Üksikisikud on liikmed ainult selles mõttes, et nad jagavad mõningaid ühiseid huve, mis puudutavad teatavate väärtuste jagamist ja määramist. Kui grupp aga muutub ametlikuks ja alaliseks, siis transformeerub see grupp mitteassotsiatiivsest assotsiatiivseks grupiks. Kui ühiskonnas kerkib esile huvigrupp, mis nõuab ehituse lõpetamist või ametniku tagasikutsumist, siis saab seda gruppi nimetada mitteassotsiatiivseks.
4. Anomaalsed huvigrupid lühiajalised, spontaansed ühendused, mis jagavad oma poliitilist muret. Selgeim näide on mäss, kus osalejad jagavad ühiseid huve või hädasid, mida nad väljendavad tavaliselt läbi organiseerimata energia, vägivalla ja emotsiooni pursete. Poliitiline demonstratsioon on veidi organiseeritum variant anomaalsest huvigrupist. Anomaalne huvigrupp kerkib esile vähese või üldse ilma plaanita ning mis lõpetab kiirelt oma tegevuse.
POLIITILISED PARTEID
Huvigrupp muutub poliitiliseks parteiks siis, kui ta üritab saada poliitilist võimu otse, st paigutades oma liikmeid valitsusasutustesse. Poliitiline partei on kõige laiahaardelisem siduv institutsioon , sest ta hõlmab enda all mitmeid huvigruppe:
Poliitiliste parteide tegevusalad
Poliitilised parteid võivad olla:
1. Ideede vahendajad. Poliitiliste parteide ülesandeks on moodustada üksikisikute ja huvigruppide nõudmistest ja huvidest selge alternatiivide pakett. Kui partei tegevus selles vallas on edukas, kergendab see otsustajate tööd, kes peavad taipama ja vastama nii üksikisikute kui huvigruppide nõudmistele. Ja valija elu, kellel on kerge valida endale meelepärane partei kelle poolt hääletada.
Parteisid liigitatakse selle järgi, kuivõrd intensiivselt on nad pühendunud oma ideede elluviimisele:
Ideoloogilised parteid on tavaliselt ekstreemsed, nad on sügavalt pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. (Näit: islami fundamentalism)
Pragmaatilistel parteidel on paindlikud eesmärgid ja mõõdukas poliitika.
2. Poliitilise sotsialiseerimise kergendajad. Üks osa poliitilise partei tegevuses on ka üksikisiku sotsialiseerimine poliitilisse kultuuri. Üksikisik usaldab teatud poliitilist parteid , sest tal on oma kindel ettekujutuse selle partei eesmärkidest.Isegi kui isikul ei ole tugevat parteilist ettekujutust, on parteid sellegipoolest tähtsad poliitilise informatsiooni allikad.
3. Üksikisiku ja süsteemi ühendajad, selles mõttes, et võimule pääsedes asuvad nad täide viima end toetavate üksikisikute soove, lähendades inimesi poliitilisele süsteemile.
4. Poliitiliste aktivistide mobiliseerimine ja värbamine. Poliitiline partei pakub indiviidile hästiorganiseeritud ja selget struktuuri. Partei on poliitilise info allikas, teiste poliitiliselt tähtsate gruppide ja isikutega kontakteerumise allikaks, samuti on ta efektiivseks poliitilisse süsteemi pääsemise allikaks. Peaaegu kõik tähtsamad isikud poliitilistes süsteemides on saavutanud oma positsiooni tänu nende värbamisele ja valimisele mõne poliitilise partei poolt.
5. Valitsuse tegevuse koordineerijad. Poliitiline partei võib:
- nõuda oma liikmetelt koostööd saavutamaks partei eesmärki.
- omada sisemist hierarhia, kus partei liidrid kontrollivad partei liikmetest valitsustegelaste tegevust
- moodustada koalitsioone mõne küsimuse läbisurumiseks.
6. Opositsioonina osalejad. Suurbritannias eksisteerib isegi ametlik opositsioon “Her Majesty’s Loyal Opposition”, “variministrid” jne.
PARTEISÜSTEEMID
Enamasti jaotatakse neid parteide arvu järgi süsteemis või/ja selle järgi kuivõrd parteid osalevad valitsemisprotsessides. Tavaliselt eraldatakse nelja tüüpi:
1. Kaheparteisüsteemid. Mõlemal parteil on reaalne võimalus enamuse saavutamiseks ja võimu enda kätte saamiseks. Kaheparteilises süsteemis võib esineda ka piiratud võimuga kolmandaid parteisid. Sellistes süsteemides on parteid tihti ideoloogiliselt kattuvad.
2. Mitmeparteisüsteemid. Eksisteerib rohkem kui 2 tähtsat parteid. Võib olla:
a) Töötav mitmeparteisüsteem. Sel puhul on fvälja kujunenud parteide grupid, mis on võimelised koostööks ja valitsuse moodustamiseks. N: Sveitsis valitseb korraga neli erinevat parteid ja ei taheta näha, et üks neist valitseks iseseisvalt.
b) Ebastabiilne mitmeparteisüsteem. Parteidel on lahendamatuid ideoloogilisi lahkarvamusi, eriti tõenäoline riikides, kus ekstreemsete vaadetega parteid keelduvad koostööst ükskõik millise koalitsiooniga. Omane valitsuste tihe vahetumine.
3. Domineeriva partei süsteemid. Selles süsteemis saab enamuse häältest kogu aeg üks partei, kuigi lubatud on ka teiste parteide osalemine (Jaapan).
4. Üheparteisüsteemid. Võimulolev partei on ainus seaduslik partei ( Kuuba , Hiina ja Mosambiik ). Püüdes kontrollida elu kõiki valdkondi, ei luba riik mingisuguse opositsiooni eksisteerimist.
Mõnedes riikides muutuvad mitmeparteilisüsteemid üheparteilisteks. Paljud rahvusriigid, mis saavutasid iseseisvuse peale 1945. aastat ei saanud multiparteilise süsteemiga (mis algselt kehtestati) hakkama ning tekkis üheparteiline süsteem. On mõningaid riike, kus sallitakse üheparteilise süsteemi juures ka teisi, väheseid osalejaid (Tansaania).
Ka üheparteisüsteem võib muutuda mitmeparteiliseks (NSVL, Poola).
GRUPID JA PARTEID POLIITILISES PROTSESSIS
Huvigrupid eksisteerivad kõikides kaasaegsetes poliitilistes süsteemides, enamustes on ka rohkem kui üks partei. Enamikel üksikisikutel on huvid, mida võib teenida või kahjustada otsustega ja tegudega poliitilises süsteemis. Poliitilised grupid väljendavad ja edendavad neid huve poliitilises süsteemis. Huvigruppe on spontaanseid ja hetkelisi, samas on ka kompleksseid organisatsioone.
Kuidas käituvad poliitilised grupid ja kuidas on nende huvid konverteeritud (või mitte) väärtuse eraldamiseks? – need on põhiküsimused mõistmaks poliitilist maailma. Vastused neile küsimustele sõltuvad riigi poliitilistest struktuuridest ja protsessidest, samuti ka selle poliitilisest kultuurist ja ajaloost, lisaks ka võimu jaotusest.
9. PEATÜKK
Poliitika kui väärtuste jaotamise protsess
See peatükk kirjeldab kolme laialdasemat läheemisviisi, mis kirjeldavad , kuidas need poliitilised protsessid toimivad:
1. Eliidi lähenemisviis
2. Klassi lähenemisviis
3. Grupi lähenemisviis
Kuigi kõik kolm defineerivad poliitika töötamist erinevalt on neil siiski kaks ühist joont:
1. Kõik nad on konstitutiivsed lähenemisviisid, st igaüks üritab defineerida poliitikat seletava analüüsi ainsat põhiühikut.
2. Kõik nad seletavad poliitikat üksikisikute läbikäimise ja tegevuse kaudu, kus üksikisikud kasutavad poliitilist süsteemi oma isiklike huvide saavutamiseks.
ELIIDI LÄHENEMISVIIS
Üldmõisted
1. poliitikat defineeritakse kui võitlust võimu pärast
2. poliitilist maailma iseloomustab poliitiline kihistumine ( stratifikatsioon ).:
Eliidi lähenemisviisis on vaid kaks peamist kihti:
1. Eliit - kiht, mis teeb enamiku (poliitilisi) otsuseid ja saab vastavalt enamiku hüvedest, kutsutakse eliidiks.
2. Mass - kiht, mis teeb vähem ja saab vähem nimetatakse massiks/ inimhulgaks.
Seda süsteemi iseloomustab nn püramiidistruktuur:
Valitsev eliit
Allasutused (valitsus, kes viib täide eliidi direktiive)
R a h v a s ehk m a s s
Suured teoreetikud
Eliidi lähenemisviisi on kajastatud paljude 19. sajandi Euroopa poliitikateoreetikute kirjutistes. Roberto Michels, Wilfredo Pareto ja Gaetano Mosca. “The Ruling Class”  “Politika teenib eelkõige eliidi huve.”
C. Wright Mills “The Power Elite”  Ameerika võimueliidis prevelveerivad:
1. “sõjamehed”
2. “korporatsioonide isandad”
3. “poliitiline võimkond”
Väärtuse eraldamise protsess.
Eliidi siseselt otsustatakse, mis eliidile kasulik on ja viiakse allasutuste kaudu ellu. Eliiti ei huvita poliitiliselt apaatse massi arvamus. Allasutused järgivad eliidi korraldusi, sest nende liikmed sõltuvad eliidi antavatest ressurssidest ja võimust.
Eliidi baasil põhinevate süsteemide valdavus
Enamus (Zeigler - 71%) kaasaegseid poliitilisi süsteeme on kas autoritaarsed või totalitaarsed, kõiki neid süsteeme valitsetakse lähtudes eliidi lähenemisviisist. C. Wright Mills jt. väidavad, et ka enamustes dem. riikides on eliidi valitsemine. (See on otsene rünnak demokraatiale kui sellisele ja raskesti uuritav ning kontrollitav.)
KLASSI LÄHENEMISVIIS
Peamine sarnasus eliidi lähenemisviisiga on kihistumise nähtus, strukturaalne ebavõrdsus väärtuste jagunemises ühiskonnas. Kihi nimetus on klass - suur gruppi indiviide, kes omavad enam vähem samapalju mingeid põhiväärtusi.
Karl Marx jaotas inimesed maj. väärtuste omamise alusel:
1 Kõrgklass
Jõukam keskklass
Keskklass
Tööliste klass
Vaeste klass
. kapitalistide klass
2. proletariaadid.
Võib luua ka eliidi lähenemisele sarnaseid
hierarhilisi struktuure, näit:
Klassi lähenemisviisi Iseloomustab ka klassikonflikt, kus madalama klassi liikmed saavad oma võtmeväärtusi suurendada vaid ülemiste klasside arvelt. Seega on klassikonflikt fundamentaalne ja kõikjalolev. Enamik aega suudavad kõrgemad klassid madalaimaid teatud hüvede jagamise teel vaos hoida, aga Marxi jt kohaselt saab klassivõitlus lõppeda vaid siis kui domineeriva klassi elimineerimisel tekib nn “klassivaba” ühiskond.
GRUPI LÄHENEMISVIIS
Grupp – iga indiviidide ühendus, mis tegutseb ühiste huvide nimel. Poliitiline grupp eksisteerib siis, kui üksikisikutel on ühised huvid, mis puudutavad mõningaid poliitilise süsteemi väärtuste jaotamist.
(Grupi lähenemist toetavad: Arthur Bentley “The Process of Government” (1908), D. Truman, E. Lathman, Roberd Dahl )
- Grupi lähenemisviisi kohaselt võib üksikisik kuuluda mitmetesse gruppidesse . (klassi ja eliidi lähenemisviisi puhul oli määratud ühte kindlasse gruppi), Üksikisiku kuulu mingesse gruppi on mittesundluslik, igaüks ise valib missugustesse gruppidesse ta kuuluda tahab.
- Otsusetegijate mõjutamiseks poliitilises süsteemis on palju erinevaid poliitilisi ressursse. Näit: raha, ekspertiisimonopol, ligipääs infole, hääletajad / toetajad jne.
- Poliitika on poliitiliste huvide teostumist taotlevate gruppide vaheline suhtlemine. Riigi (valitsuse) roll selles on:
1. kehtestada grupivõitluse mängureeglid
2. kindlaks teha võistlevate gruppide huvid ja nende poolt mobiliseeritud poliitiliste ressursside hulk.
3. leida avalik poliitika, mis ligikaudselt tasakaalustaks kõikide aktiivsete gruppide huvidest ja ressurssidest tulenevad positsioonid
4. sätestada need tasakaalupunktid kui avaliku poliitika otsused.
5. täide viia sellest tulenevad väärtuse jaotamised.
Valitsust nähakse peamiselt kui vahemeest gruppidevahelises võitluses.
Grupi lähenemisviis vastandub eliidi lähenemisviisile. Tegutseb suur arv piiratud huvivaldkondadega gruppe, kes mobiliseerivad oma ressursid poliitiliste otsustuste mõjutamiseks.
Kriitikud väidavad, et mõnedel gruppidel on soodumus poliitika tegemisel võita, sest neil on suured eelised poliitiliste ressursside näol. (sh rikkus juurdepääs otsustajatele, poliitilised oskused jm). Olgugi, et väikesed tegijad vahel võidavad, jäävad tihti kaotajateks lõppude lõpuks ikkagi nõrgemad grupid.
KOLME LÄHENEMISVIISI VÕRDLUS
Olulise tähtsusega sarnasused ja erinevused
Üritades seletada väärtuste jaotamise protsessi, keskenduvad nii eliidi, klassi, kui ka grupi lähenemisviisid indiviidide rühmitustevahelisele tegevusele. Eliidi ja klassi lähenemisviisid omavad mõlemad sarnaseid tähtsaid eeldusi. Mõlema tüübi puhul on ühiskonna fundamentaalseks iseloomustavaks jooneks kihistumine. Samuti on neil kahel tüübilvalitsus üheks olulise tähtsusega mehhanismiks, mida kontrollib domineeriv grupp ja valitsuse poliitika otsused peaksid tagama selle domineeriva võimu püsimise. Nii opereerivad poliitiline süsteem ja väärtuste jaotamise protsess domineeriva grupi kasuks. Samas erinevad klassi ja eliidi lähenemisviisid nende gruppide olemuse ja tegevuse kontseptsioonide poolest. Eliidi tüübi jaoks on kaks suurt gruppi: eliit ja mass. Klassi tüübil võib olla aga rohkem kui kaks määratud gruppi. Eliidi lähenemisviis kaldub vaatama asja top-down perspektiivis, samal ajal kui klassi lähenemisviis vaatab sageli just bottom-up perspektiivis, rõhutades paljude gruppide vahel eksisteerivaid konfliktide ja muutuste dünaamilisi protsesse.
Grupi lähenemisviis erineb nii klassi kui ka eliidi lähenemisviisist, alates kihistumise väite tagasilükkamisega. Selle tüübi jaoks koosneb maailm mitmetest gruppidest, mille liikmeskonnad kattuvad omavahel. Grupi tüübi jaoks on valitsus suhteliselt neutraalne vahekohtunik protsessis, kus erinevad grupid võistlevad avaliku poliitika otsuste tegemise mõjutamise pärast. Riik kindlustab, et poliitika võitlus gruppide vahel on õiglane ja et kõik osalejad nõustuksid võistluse igasuguse tulemusega. Grupi lähenemisviisi kohaselt eksisteerib pigem võimu hajusus kui strukturaalne ebavõrdsus.
Nende kolme kontseptsiooni esindajate vahel on olnud jõulisi ja sageli vaenulikke debatte selle üle, kuidas poliitika toimib/töötab. Eliidi ja klassi lähenemisviisid põhinevad sunduslikul nägemusel ühiskonnast. Konfliktid ja muutused on kõikjalolevad gruppidevaheliste suhete iseloomulikud jooned. Sotsiaalne sidusus võimaldatakse võimu ja sunduse meetmetega, kõige võimsama klassi ja selle esindaja, riigi, domineerimisega. Vastupidiselt peegeldab grupi lähenemisviis integreerivat ühiskonnapilti. Ühiskond on põhiolemuselt stabiilne ja harmooniline, selles mõttes, et eksisteerib liikuv tasakaal, mida hoiab töökorras “õiglane” võistlev mäng, mille vahekohtunikuks on riik ja mida mängivad grupid, kes aktsepteerivad reegleid ja tulemusi. Sotsiaalne sidusus põhineb koostööl ja konsensusel.
11. PEATÜKK

Muutused ja poliitiline areng

MUUTUSED
HERACLITUS: “ Ühte ja samasse jõkke ei saa mitu korda astuda “ – muutused on vältimatud, on üldiselt positiivsed, edasiviivad jõud ühiskonnas. Idee autorid NEWTON , KANT, DARWIN .
PLATON, ROUSSEAU , FREUD – muudatustel ja arengul on negatiivsed tagajärjed.
Paradoks – muudatused ja areng stimuleerivad elukvaliteedi tõusu, kuid samas on mitmed tõsised probleemid seotud just materiaalsete hüvede progressiga.
ARENG
Areng, moderniseerimine – üldjuhul muutused sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes süsteemides.
Arenenud sotsiaalsetele süsteemidele on iseloomulik:

Organisatsiooniline tase – spetsialiseerumine, iseeseisvus ja rollide jaotatus.

Tehnoloogiline tase – kõrgtehnoloogia kasutamine keskkonna kontrollimisel ning kaupade ja teenuste tootmisel.

Käitumise tase – peegeldab kognitiivset , affektiivset ja hindavat orientatsiooni, mis domineerivad paralleelselt teadmiste, ratsionaalsuse, individualismi, ilmalike väärtuste arenguga.
Kaasnevad urbaniseerumine, sotsiaalne mobiilsus, kirjaoskuse taseme tõus, suremustaseme langus, kommunikatsioonivahendite areng jne.
Arenguprotsess
Arenguetapid:
Lihtsad jaotused – traditsionaalne / modernne
mehhaaniline / orgaaniline
vähemarenendud / enamarenenud
K.MARXI järgi:

Primitiivne kommunism

Orjandus

Feodalism

Kapitalism

Sotsialism

Kommunism
Taseme ühiskonnas määrab kontroll tootmisvashendite üle.
Defineeritakse ka arenguprotsessi põhisündmuste abil – olenevalt sellest, millisest järjekorras ilmnevad, milline on vastukaja ja milllised on peamised mõjud ühiskonnale.
Samuti võib vaadelda pingene traditsionaalsete ja modernsete eliitide vahel ( agraar -
ühiskond – industriaalühiskond)
Barrington MOORE eristab muutuste tüüpe:

Kodanlik revolutsioon

Kõrgem, aristokraatia revolutsioon

Talurahva revolutsioon
Muudatused rahvusvahelises poliitökonoomias
Enimtuntud otsene käsitlus on sõltuvusmeetod: arengumaad ei saa järgida arenenud riikide teed.
Ideoloogiline käsitlus – arenenud riigid Esimeses Maailmas kontrollivad ja ekpluateerivad arengumaid, et säilitada enda domineeriv posistsioon maailmaturul.
Kirjeldav käsitlus – arenenud maad on globaalse majanduse tuum ning domineerimine vajalike vahendite üle võimaldab neil säilitada konkurentsi odava tööjõu ning toormaterjalidega perifeeriate kõrval.
Arengumaades toimub areng ebastabiilselt – sektorite vahel kooskõlastamata.
Väliskapitali kaasamine küll stimuleerib majanduskasvu, kuid ei hajuta riski ning kõrge kasuprotsent ja sissetulekute võrdsus ei pruugi teineteisest sõltuda.
Muudatused individuaalsel tasandil
Enamus põhjalikemaist uuringuist pööravad tähelepanu teatud rahvusest inimeste erinevatele poliitilistele uskumustele.
A.INKELES’I grupi uurimuse järgi arengumaade kaasaegse inimese iseloomustus –
“Kaasaegsuse sündroom”:

Avatus uutelel kogemustele

Poolehoiu suund kaasaegsete institutsioonide esindajatele (parlamendiliidrid) endisteilt – traditsionaalsetelt autoriteetidelt (vanemad, kirikupead)

Uskumine kaasaegsesse tehnoloogiasse (teadus, meditsiin) ja vähem fataalne ellusuhtumine.

Sotsiaalse mobiilsuse soov endale ja oma lastele

Uskumine planeerimisse ja täpsusesse.

Kohaliku poliitika ja ühiskondlike afääride vastu huvi tundmine .

Huvi uudiste – eriti rahvuslike ja rahvusvaheliste afääride – vastu.
Kõik iseloomujooned esinevad kaasaegsetes inimestes tegelikult kõigis kultuurides.
Kuid samas pole suudetud välja selgitada, kas kaasaegsele inimesele omased iseloomujooned teatud proportsioonides kodanike seas ka tegelikult põhjustavad nähtavat tõusu majanduse ja poliitika arengus.
K. DEUTSCH - SOTSIAALNE MOBILISATSIOON (individuaalsel tasandil) – protsess, milles olulisemad valdkonnad sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes kohustustes on lõhutud ning inimestele muutuvad kättesaadavateks uued sotsialiseerumise ja käitumise mudelid.
Kultuur ja muudatused
K.MARX – protestantliku religiooni kui kultuuri ja kapitlismi vahel on side.
Näit: JAP kultuur ajendab inimesi rohkem tööd tegema ja vähem kulutama.
Newly Industrialized Countries – NIC (JAP; S-COR; TAIWAN , MALAISIA +
BRA; MEX; IND…)
Hilisemate tööstusmaade toimimise strateegiad:

Avatud uste poliitika väliskapitali ja korporatsioonide suhtes.

Agraarreform toetamaks väikeeeraettevõtjaist farmereid

Astmeline areng linnatööstustes – kergetööstusest (tekstiil, jalanõud) kuni laevaehituse , elektroonikatööstuseni.
Poliitiline režiim - repressiivne, toodab kuulekat ja distsiplineeritud tööjõudu.
Majanduslik areng on sõltuv välistest mõjudest, laenudest, turust ning siiani elab enamik elanikkonnast sügavas vaesuses.
POLIITILINE ARENG
Arenenud (enamarenenud) riigid – MDC – institutsioonid on vormidelt keerukad, spetsialiseerunud ning ilmalikud, ka kõrge linnastatuse, kirjaoskusega.
Arengumaad (vähemarenenud riigid) – LDC .
Kriteeriumiteks peetakse tihti kehtestatud õigusnorme, legitiimseid valimisi, esinduskogu olemasolu ja funktsioneerimist.
Poliitilist arengut iseloomustab:

Võimu koondumine keskvõimu kätte (indiviid mõistavad ühiskonlike väärtuste riigile allutamise ja selle aktsepteerimise vajalikkust . Kehtestatud on legaal-formaalne riigiaparaat ).

“Kaasaegne“ poliitilise organisatsiooni vormid. Parteide, huvigruppide, seadusandlike, täidesaatvate organite käitumine on juhitud bürokraatlike printsiipide (ratsionaalsus, efektiivsus ) poolt.

“Kaasaegsed“ poliitilise käitumise vormid. (Sotsialiseerumine perekonnas ja mujal, millele järgneb laialtlevinud osalemine poliitikas – hääletajana, parteide toetajad ja liikmed etc.)

Poliitilise süsteemi laiendatud võimed – süsteem suudab paremini vastata elanikkonas soovidele ja kontrollida keskkonda. organisatsioon on stabiilsem ning ka toimimine efektiivsem.
Poliitilisel süsteemil on 5 peamist võimet, mille laiendamine toob kaasa kõrgema poliitilise arengu taseme:
Algupärane –Lihtne keskkonnaressursside ärakasuatmine
Reguleeriv – Indiviidide ja gruppide tegevuse kontrollimine
Reageeriv – Otusustamine ja elluviimine vastavalt nõudmistele väärtuste jagamisel
Jaotav – Värtuste jaotamine institutsionaliseeritud struktuuride ja protsesside kaudu
Sümboolne – Mittemateriaalsete väärtuste ja hüvitiste jagamine.
Poliitilise arengu protsessid:

Poliitilne areng (sõltuv suurus) ilmneb vastusena majanduslike ja sotsiaalsete süsteemide (sõltumatud suurused) arengule.
Baseerub ajalooliste süsteemide( 18-19 saj. ) arengu ideel.

Poliitilise arengule võib olla ka vahendiks sotsiaalse ja majandusliku arengu saavutamisel.
Iseloomustab viimasel 40 aastal arenenu ja poliitilis tugevust omandanud riiki.
Poliitiline institutsionaliseerumine ja langus:
HUNTINGTON – Poliitilist arengut tuleb mõõta poliitilise institutsionaliseeritusega (kuivõrd poliitilised organisatsioonid ja protseduurid on soetanud väärtusi ning stabiilsust vastuhakkamiseks surveavaldustele)
Poliitilist institutsionaliseeritust mõõdetakse poliitilise süsteemi võimekusega:
- omada kontrolli kodanike üle
- paindlikult reageerida kodanike nõudmistele
- koguda ja jaotada ressursse efektiivselt
- kohanduda muutuvate tingimustega
Poliitilise arenguga kaaneb nõudmiste taseme tõus ja ka tugevnemine. Neile pole alati võimalik vastata, seega sotsiaalse korra tagamiseks võib juhtmise üle võtta
karismaatiline liider, sõjavägi või ei suudeta midagi teha ning lokkab korralagedus.
Poliitilise instiutsionaliseerituse saavutamine:

Traditsionaalsed autoriteetsed struktuurid kaasatakse (religioossed liidrid)
Kasutatakse pikka üleminekuperioodi
2. Poliitiline süsteem piirab oluliselt poliitilise osalemise ja sotsiaalse
mobiliseerumise protsessi. Kodanike poliitilisi uskumusi manipuleeritaks
hariduse ja meedia abil.
3. Ühiskonna mobiliseerimine selliselt, et toetatakse poliitilist korda toetavaid ja
kindlustavaid tegevusi.
POLIITILISE ARENGU SAAVUTAMINE
Poliitilise süsteemi väljakujundamisel tuleks uurida juba olemasolevaid süsteeme ja õppida nende tehtud vigadest, proovida teatud elemente üle võtta.
Üldjuhul kujunemisjärgus, madala stabiilsuse ja suutlikkusega riike mõjutab tugevalt teiste riikide käitumine ja olukord.
12. PEATÜKK
Poliitiline vägivald
Vägivald on poliitika mõistest välja praagitud oma endise tähendusena sellest ajast, kui seda võetakse loomuliku osana poliitilisest kriisist, üksmeele saavutamise võttena, konflikti lahendamise abinõuna.
VÄGIVALD
Vägivald toob kaasa endaga füüsilise jõu kasutamise, üldjuhul vigastuste või kahju tekitamisega vägivallaohvrile.

• võib olla ka ähvardus, kuigi vägivallaakti tegelikult ei toimu.
  
• hõlmab allutamist, manipullerimist , millega ei pruugi kaasneda vägivald (alamklassi üle domineerimine).
  

POLIITILINE ÜHISKOND
T.HOBBES - Poliitiline ühiskon on katse saada üle sagedaselet jõu ja vägivalla vastastikusest sõltuvusest ühiskonna toimimisel. Inimesed alluvad sotsiaalsele
Kohustusele, et allutada jõudu käituma viimase väljapääsuna (ultima ratio), mitte esmasena (prima ratio).
POLIITILISE VÄGIVALLA LIIGID

Sihtmärk

Teostaja

Indiviid / grupp

Riik

Indiviid / grupp

Kuritegevus

Terrorism
Rahvuslik konflikt

Klassikonflikt

Rahutus

Ülestõus/ mäss
Eraldumine
Revolutsioon

Riik

Korra säilitamine

Vägivalla kehtestamine

Sõda

Ei ole täiuslik ülevaade, kuna võib riigiti ja ka indiviidide/gruppide seas varieeruda.
Vägivalla suund:
Riik – indiviid/grupp
Korra tagamine – politsei, kohus.
Represiivne, diskrimineeriv käitumine.
Peamine jõud vaenlase vastu on kaitsejõud (regulaararmee, salapolitsei – KGB)
Indiviid-indiviid
Üldjuhul ei ole siis vägivald poliitiline, vaid harilik kuritegu. Enamasti on siiski nendega seotud puudustkannatavad/alamklasside esindajad. ( Kennedy )
Grupp – indiviid
Tavaliselt suunatakse oma tegevus vaenujalal oleva grupi/riigi esindaja vastu( IRA )
Kui ohver on süütu , siis on tegemist TERRORISMIGA, taotletakse tuntust, tähelepanu.
RIIK TOETAB TERRORISMI - “ surmasalkade” ja palgamõrtsukate kasutamine kodanike ja ka teiste riikide vastu.
Grupp – grupp
Baseerub üldjuhul 2 grupi identiteedil – etnilistel, religioossetel erinevustel – RAHVUSEL PÕHINEV VÄGIVALD ( Bengal ja Punjab ).
KLASSIKONFLIKT – ( N-IRE ) Samuti tihti seostatud etniliste, religioossete lõhenemistega, kuid tegelikuks põhjuseks peetakse siiski stratifikatsioonist tingitud erinevusi.
GENOTSIID – mõrvatakse suur hulk teatud etnilise grupi liikmeid.
Indiviid/grupp – riik
Vägivald poliitilise süsteemi vastu võib pärineda erinevatest allikatest. Võib olla tegemist ühekordse ülestõusuga olemasoleva korra vastu/mässude seeriaga , mille eesmärgiks on hävitada valitsev režiim.
Rahutus ja mäss kui poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud tingimused muutuvad väljakannatamatuteks võrreldes sellega, mida oodati.
Rahutus – on juhuslikud ja organiseerimata, hõõgub ning suvalise juhtumi järel võib paiskuda.
Mäss – on rahutuse perioodilisem, hõlmavam ning rohkem inimesi kaasavam jätk.
Nõutakse olukorra lahendamist ning selleks on vahel ka seotud opositsioon.
Vägivald eraldumiseks – tugeva rahvusliku identiteediga grupid püüavad saavutada suuremat autonoomsust, iseseisvust.
Kui grupp on väike, ressursse vähe – terroriaktid poliitilise süsteemi konkreetsete institutsioonide, isikute vastu.
TSIVIILSÕDA – kui märkimisväärne osaregiooni rahvastikust toetab seda ning poliitilise vägivalla ulatuse mõõtmed on suured. ( NIGERIA 1967-70 ).
Riigipööre Kui tippjuht /liider on vägivalla või ähvarduste teel eemaldatud, asendatud.
Revolutsioon Selge eesmärk on vägivalla abil eksisteeriva poliitilise süsteemi hävitamine. Klassistruktuurides ja riigi organisatsioonides toimub kiire ja fundamentaalne transformatsioon.
Revolutsooni korraldamise strateegiad (don’t try this at home, kids !)
1. Terrorism – sihtmärgiks on riik ja eesmärgiks revolutsiooniline kukutamine . On organiseeritud ja toimub, kui grupil pole piisavalt ressursse avalikuks väljaastumiseks.
2. Revolutsioon väljaspoolt – kiire eliidi kukutamine. On keskendunud linnade kapitalile, osa eliidist toetab seda, relvastatud jõudude toetus.
3. Sissisõda – Hiina revolutsioon, F. Castro Kuubas. Erineb eelmisest: On pikaajaline, armeevastasus, talupoegade toetuse taotlemine, mobiliseerib masse.
4. “Demokraatlik revolutsioon” – ilma vägivallata poliitiline tegevus on efektiivselt raamistatud saavutamaks fundamentaalseid muudatusi poliitilises süsteemis. Demokraatlikel valimistel valitakse uus eliit, kes kujundab uue korra (GER Hitleri ajal). Ilma vägivallata mõjutatakse eliiti tagasi astuma, uus juhtkond (mitte valitud) loob uue süsteemi (E-GER).
Tingimused revolutsiooni tekkeks:
TOCQUEVILLE, DAVIES - revolutsioon on kasvavate ootuste teooria – on järsk erinevuse kasv valitsuselt oodatavate ja tegelikult saadavate väärtuste vahel – (J-Kõver – jälle üks suurepärane pilt raamatus)
JOHNSON
1. Sotsiaalpoliitiline süsteem on märgatavalt häiritud kas sotsiaalsete väärtuste, keskkonnatingimuste muutuste poolt.
2. Eksisteeriva režiimi liidri populaarsuse langus, tema otsuste ja käitumise edasine vastuvõtmatus.
3. Katalüsaatoriks võib olla ka mäss, avalikule protestile vägivallaga vastamine.
HAGOPIAN
1. Riigis on esile kerkinud laiahaardelised destabiliseerivad jõud, mis avaldavad mõju kultuurile, majandusele, poliitilisele süsteemile jne.
2. On otsesemad ja vahetumad häirivad jõud – konflikt teise riigiga, suur majanduslik langus, riigi tõsised finantsprobleemid.
Revolutsiooni tulemus:
BRINTON’I etapid:
1. Mõõdukate jõudude valitus – Ei kasuta võimu drastilisteks pööreteks sotsiaal ja majandusvaldkonnas, arendavad neis demokraatlikku suunitlust.
2. Radikaalsete jõudude valitsus – Mõõdukad asendatakse ideologiseeritumate ja agressiivsemate poliitiliste gruppide poolt. Kasutatakse järske muudatusi ning vägivalda nende vastu, kes seda ei poolda.
3. Reaktsioon ja mõõdukus - mõõdukad jõud saavutavad uuesti radikaalide üle võimu, sest radikaalid tihti ise hävitavad endid, muutuvad liialt ekstreemseteks või lihtsalt naudivad võimu ja kaotavad rahva usalduse.
POLIITILSE VÄGIVALLA HINDAMINE: VAHENDID JA TAGAJÄRJED.
POLIITILINE VÄGIVALD – Institutsionaliseeritud poliitilise tegevuse läbikukkumine.
Praeguse tehnikaajastul on revolutsiooni mehhanismid efektiivsemad, võimsamad, hirmutavamad, kui kunagi varem. Kokkuvõtvalt võib õelda, et see on üks segane aga tähtis osa.
VIIES OSA
RAHVUSVAHELINE POLIITIKA
13. PEATÜKK
Poliitika riikide vahel
Üheks traditsiooniliseks rahvusriigi analüütiliseks käsitluseks on geopoliitiline , mis eeldab,et riigi geograafia…

• tema füüs.karakteristikud (asukoht, topograafia )
  
• ressursid ja inimressursid (rahvastiku suurus, fossiil kütuste ressursid, haritav maa, vesi)
  

…võib märgatavalt mõjutada riigi poliitikat .
Riigi geograafia võib olla nii riigi tegevuse piirajaks kui tõuke andjaks: näiteks kui riik on strateegilise laevaliikumise sõlmpunktis,suurte kütustevaru omanik,puuduvad looduslikud barjäärid riigipiiridel jne.
On ka teisi tähtsaid tegureid mis mõjutavad riigi pol. teise riigi pol. suhtes,nagu näiteks:

• ajaloolised sidemed teise riigiga
  
• riigi pol. kultuur
  
• riigi peamiste pol.liidrite valitsemistüübid läbi aegade
  
• tema pol.struktuuride olemus
  
• teiste riikide käitumine
  

Iga pol.süsteem on mõjutatud ka pol. süsteemidest väljaspool riigi piire ja ka teistest välistest süsteemidest. Näiteks majandus, kultuur, stemograafia ja sots. süsteemid.
Välispoliitika – ühe riigi tegevus suhtluses teiste riikidega
Rahvusvahelised suhted – kahe riigi omavahelised suhted
RIIKIDE EESMÄRGID
Iga rahvusriigi pol. süsteem omistab erinevatele riigi eesmärkidele erineva tähtsuse,k olm tähtsaimat on:

• turvalisus
  
• stabiilsus
  
• õitseng (heaolu)
  

Need jagunevad omakorda alaeesmärkideks (on toodud tähtsuse järjekorras):
Turvalisus.
1. Elus püsimine on turvalisuse tähtsaim element, mis määrab riigi eksistentsi (et teised riigid riiki ei vallutaks)
2. Autonoomia on Riigi võime lahendada oma siseprobleemid ilma teiste riikide vahele segamiseta.
3. Mõju on riigi võimalus mõjutada teiste riikide aktsioone soovitud suunas veenmise ja keelitamise teel.
4. Prestiiz – soovitav olukord, kus teised riigid imetlevad ja austavad riiki.
5. Domineerimine - jõu kasutamine kontrolli saavutamiseks teiste riikide üle.
Stabiilsus
1. Korra hoidmine - sots. rahu kindlustamine kodanikele , järelvalve sots.normide täitmise üle.
2. Poliitiline areng - pol.võimsuse koondamine ,et läbi viia efektiivset poliitikat ja saavutada rahva toetust.
Õitseng.
1. Majanduslik areng peegeldab:
a) tootmissüsteemi ja toodetavate kaupade kasvavat mahtu ja keerukust.
b) poliitökonoomia võimet tagada ressursside moondamine kaubaks (millel on tarbijale väärtust)
2. Heaolu jagamine viitab üldise elukvaliteedi tõstmisele vara kas era- või riigipoolse jagamise teel.
Jagades vahendeid ühe eesmärgi täitmiseks, võtame me need ära teistelt. Näit: korraga on raske tagada majanduslikku kasvu ja suuremahulist sotsiaalhoolekannet; andes raha sõjaväele ei investeeri me seda majandusse. (Growth vs welfare ; gunz vs butter)
Riikidevahelisi suhteid iseloomustab koostöö ja kerge konkurents, teised riigid on riigile olulised vaid siis, kui need aitavad riiki oma eesmärkide saavutamisel.
RIIKIDEVAHELISE KOOSTÖÖ MEHHANISMID.
Diplomaatia , lepingud , alliansid.
Riik saavutab rohkem oma eesmärkidest, kui ta on välja arendanud vastastikku kasulikud koostöö korraldused teiste riikidega.
Kõige enam levinud on diplomaatia. Riigil on suursaadikud, konsulaadid, kultuuriatasseed teistes riikides seepärast, et edendada mõlema riigi ühishuve ja lahendada potentsiaalseid probleeme diplomaatilisel teel.
Otsesemad riikidevahelise koostöö vormid on kahe- või rohkemapoolsed alliansid (ametlikud ja mitteametlikud kokkulepped teha koostööd sõjalises, maj- ja pol. sfääris.) ja lepingud (treaties - sama, ainult, et ametlikum ja formaalsem). Reguleerivad riikidevahelisi igapäevasuhteid.
Näit: vabaubanduslepped, relvastuse väh. lepped , NATO - Varssavi pakti riikide vahelised kokkulepped jne
Sellised ühendused kestavad vaid senikaua , kuni osalejad on sellest huvitatud, vastasel korral ei täida riik lepingu tingimusi:

• väites, et lepingus on riigi rahvuslikud huvid halvasti esindatud ( OPEC )
  
• Ei leita ühist keelt leppega lubatud tegevuses, strateegias (SALT1 1972-1977,ja SALT2 1979-Venemaa ja USA süüdistasid üksteist mitte täitmises)
  
• Peamiste lepingupunktide saavutamine võib olla võimatu (Lokarno leping 1925)
  

Rahvusvaheline õigus
Eesmärk formuleerida ja piirata riikide vahelist suhtlust.
1625 – H Grotius loomulik seadus – pani paika “mõistliku” riikidevah. käitumise. Probleem: igaüks defineerib “mõistlikku” vastavalt oma huvidele.
19. saj. – Positivistlik seadus – otsekohesed ja kirjalikud riikidevahelised lepped ja konventsioonid . Aitavad määrata geogr piire (3-miiline veepiir ümber riigi), keskkonda, kosmost, lubatavaid ja lubamatuid käitumisi RV konlfiktis. (Genova konvensioon - mürkgaaside keelustamine sõjas, allaandnud sõduri väärikas kohtlemine, piinamiskeeld). Täitmine sõltub riikide soovist täita.
Maailmakohus Haagis (The International Court of Justice) teeb otsuseid vastavalt positivistlikule seadusele, kuid ei oma otsest võimu riikide üle (vaid 1/3 UN riikidest nõustub tingimusteta täitma kohtu otsust, isegi USA ei nõustu (kuradi imperialistid seal)
Rahvusvahelised organisatsioonid
… on rahvusvahelise suhtlemise foorumiks, et ära hoida ja lahendada riikidevahelisi konflikte (lahendab riigipiiride küsimusi, jälgib rahvusvah. seaduste täitmist, sekkub rikidevahelistesse vaidlustesse)
Rahvaste Liiga 1921 – kollektiivse julgeoleku mehhanism agressori vastu. Kahjuks ei omanud piisavalt diplomaatilist ,poliitilist ja sõjalist võimu oma eesmärkide saavutamiseks.
ÜRO 1946 - peamiseks rahuvalve operatsioonid , suht. võimas, kuna on RV poliitikat mõjutanud juba 50 aastat.
ÜRO osutab ka mittesõjalisi teenuseid,mis suurendavad riikide julgeolekut,stabiilsust ja heaolu (UNESCO) Tähtsaim ülesanne on vahendada riikidevahelist suhtlemist.
RIIKIDEVAHELINE VÕISTLUS
Jõudude tasakaal.
Kui rikide võistluslikud huvid on suuremad kui nende ühised huvid, siis riigid ei nõustu koostööga. Sellises olukorras saab konflikti vältida kui on tegemist jõudude tasakaaluga (pol., maj, ja eriti sõjalises sfääris on mõlemad pooled umbes võrdsed)
Jõudude tasakaalu põhielemendid (Hans Morgenthau 1948):

Püüd säilitada omavahelisi stabiilseid suhteid, ja status quo säilitada status quo.

See eeldab, et agressorit hoiab tagasi ainult hirm võimsama vastase ees.

on tavaliselt 4-6 riiki mis hoolitsevad jõudude tasakaalu eest.

need riigid moodustavad alliansse, mis orienteeruvad igaühe enda huvidele ja võrdsuse säilitamisele (mitte sõprusele).

Hegemoonid peavad sekkuma konflikti mis võib lõhkuda jõudude tasakaalu .

Perioodiliselt puhkevad sõjad ja vägivald, kuna riigid peavad ennast kaitsma ja tasakaal pole alati paigas ega ühesugune.
1648 -1914 a - klassikaline jõudude tasakaalu ajajärk, tasakaalustavaks jõuks peamiselt Suurbritannia, hiljem on jõudude tasakaalu poliitika olnud vähem võimalik, tänu tugevate ideoloogiate esilekerkimisele, mis välistasid alliansside tekke.
Peale teist maailmasõda pole klassikaline jõudude tasakaalu poliitika enam võimalik. Paljud toovad siiski esile bipolaarset maailma (USA-USSR), kus mõlemad pooled kontrollisid teise soovi saada hegemooniks.
Alates 1970 aastast hakati rääkima multipolaarsest maailmast, kuhu vanadele oli lisandunud Lääne Euroopa, Hiina ja mõned teised riikide grupid. Kuid alliansid on jäänud muutuvateks ja ebapüsivateks.
20 saj. on nii, et :

• Mida rohkem riike alliansides,seda suurem on sõja oht.
  
• Riikidel mis on alliansides on suurem oht sattuda sõtta kui teistel.
  

Terrori tasakaal.
Tänu sõja tehnoloogia arengule (tuumarelvad) on riikide ründevõimsus suurenenud ja jõudude tasakaal on muutunud terrori tasakaaluks. Kui üks ründab saab ta ka ise hävitatud. (Mutually assured destruction - MAD). Siiski: kas see kes esimesena ründab häviab vastase võime vastu rünnata? Hirm teiste riikide võimsuse kasvu ees sunnib riike üha uusi ja võimsamaid relvi tootma .
Domineerimine ja sõltumine.
Kuigi kõik riigid on võrdselt suveräänsed, on selge, et mõned riigid on palju võimsamad kui teised, st. ühed kontrollivad teisi.
On olemas kolm peamist vahendite liiki, millega ühed riigid saavad teisi mõjutada:
1. Majanduslik mõjutamine toimub läbi soodusreziimiga kaubanduse, finantstehingute ja maj. abi andmise või mitteandmise.
2. Sõjaline mõjutamine – positiivne - abi kaitsel , relvastumisel, väljaõppel; negatiivne – kallaletungiähvardused.
3. Poliitiline mõjutamine – riik saab teist mõjutada läbi poliitiliste vahendite, nagu head läbirääkimisoskused, mõju rahvusvahelistele suhetele jne.
Kolonialism / imperialism.
Eriti tugev ühe riigi domineerimine teise üle on nähtav master-servant suhetes, mida nimetatakse kolonialismiks või imperialismiks.
Erinevad eesmärgid teise riigi allutamiseks:

• allutatud riik varustab nii inim-kui muude ressurssidega.
  
• allutatud riik on dominandile allutatud ja kindlaks turuks.
  
• allutatud riik täidab dominandi jaoks tähtsaid strateegilisi funktsioone (vahepuhver vms.)
  
• et allutatud riigis domineeriks emamaa usund ja poliitilised tõed
  
• RV preztiisi saavutamine
  

Kõik kolonialismi vormid sisaldavad maj., sõj. ja poliitilist kontrolli, kuid erinevatel kolonialistidel on erinev rõhuasetus:

Eraldatud kolonialism: emamaa on selgelt expluateeriv, koloonial on vähe võimalusi maj.,pol. ja sots. süsteemi arenemiseks (Belgia ,Saksamaa, Portugal -Aafrika ja Aasia kolooniates)

Ühtesulamissüsteem: Püütakse kolooniast teha emamaa pikendus, kuid suhted on siiski expluateerivad. (Prantsusmaa-Aasias, Nõukogude Liidu kolooniad )

Kaudne valitsemine: Emamaa kasutab kolooniates traditsioonilisi liidreid ning valitsemis- ja kultuuriinstitutsioone oma kontrolli vahendajatena, kuid samuti viib sisse ka emamaa modernseid vorme, mis ajapikku asendavad traditsioonilised vormid. (Mida kuradit see tähendab? Kes aru saab, saab Ruusilt pudeli konjakit) (Suurbritannia kolooniad, USA-Ladina Ameerikas)
Neokolonialism .
25 aasta jooksul pelale 2. Maailmasõda, said paljud koloniaalriigid iseseisvuse, kuid jäid ikkagi peaaegu sama tugevalt (eriti majanduslikult) sõltuma emamaast. Emamaad jäid peaaegu nähtamatult domineerima läbi välisabi, laenude, tehnoloogilise abi, sõjalise toetuse ja maj. sekkumise . Mõned üliriigid saavad tohutusuurt kasumit, ekspluateerides vähemarenenud riike, näit pannes nad tootma endale vajalikku toorainet.
Transnatsionalism
Rahvusriikide asemel omandavad maailmamajanduses üha enam tähtsust rahvusvahelised organisatsioonid (IMF, NATO, OPEC) ja korporatsioonid (IBM, General Motors, Microsoft jne) (kokkuvõtvalt transnational actors ). Nende tegevus ei ole motiveeritud ühegi konkreetse riigi huvidest, riigipiiridel on tulevikus majanduse seisukohast väiksem tähtsus.
VÄGIVALD RIIKIDE VAHEL.
Sõda pikemaajaline organiseeritud vägivald riikide vahel. Sõda on kõige viimane, kõige võimsam vahend konfliktide lahendamiseks, kui poliitika ei saa hakkama.
Viimased 40 aastat kestab maailmas keskmiselt 12 sõda iga päev. Sõdu pole sagedamini kui vanasti, aga rohkem on “kestvaid sõdu”.
20 saj. on vähem harilikke sõdu, st. 2 vastasseisu jne. , enamus on madala intensiivsusega konfliktid - geograafiliselt hajutatud, juhuslikud kokkupõrked, hõivatud palju tsiviilelanikke.
“Varisõda” (proxy war) -kodusõda või vabadussõda peetakse üleval teiste riikide poolt.
Praegused sõjad erinevad eelmistest veel tapetud tsiviilelanike arvu poolest. (esimese maailmasõja ajal sai sõjas surma 1tsivilist 8 militaristi kohta, teises 2 ühe militaristi kohta.)
Sõda on väga kulukas Üha enam mängib rolli tehnoloogia. USA ja USSR kulutasid kokku 100 milj. dollarit päevas oma tuumarelvastuse suurendamiseks.
Mis põhjustab sõda?
Riik, millel on kalduvusi sõjaks:

• tugev rahvuslus
  
• lühike ajalugu
  
• madal (kuid mitte väga) majandusareng
  
• riik, mis on tõusmas majanduslikult ja sõjaliselt teiste tugevate kõrvale
  
• riik mis on langemas nii maj. kui sõjaliselt
  

3 alternatiivset seletust sõja tekkimise kohta ja lahendused kuidas sõdu tulevikus ära hoida:
1. Puuduse kannatamine. Sõda peetakse mingi ressursi teiselt riigilt omandamise nimel. Näiteks: inimesed, toit, mineraalid, strateegilised alad jne. Rahumeelne lahendus oleks tehnoloogia, mis toodaks puuduolevaid ressursse või asendaks need millegagi.
2. Institutsioonide ebaadekvaatsus: Puuduvad riikidevahelisi konflikte ärahoidvad jõud. . Rahumeelne lahendus: luua sellised jõud ( maailmavalitsus )
3. Sõda on inimloomuses: Inimesed on loomult agressiivsed. Rahumeelne lahendus: inimesed ümber kasvatada või nende geene manipuleerida . (Brrrr… vähemalt nii on seal kirjas)
Esimesed 2 põhjust on seostatuvad idealistliku käsitlusega (Inimene on oma loomult hea, sõda saab ära hoida diplomaatia, RV õigus, RV organisatsioonid), kolmas realistlikuga (inimene on loomult agressiivne, maailm on anarhiline, sõja hoiab ära vaid jõudude tasakaal,iga riik lähtb omakasust jne.)
Ükski kolmest põhjusest ei seleta täielikult ära sõja põhjusi. Sõda on vältimatu, aga nende kolme lahenduse järgimine vähendab sõdade hulka.
Kas sõda on õigustatav?
Sõda olevat õigustatav järgmistel juhtudel:

Enesekaitse doktriin (igaüks võib ennast kaitsta vägivallaga vägivalla vastu) (St Augustine 345-430) ) Kriitika: kust maalt algab ja lõpeb enesekaitse?

On õigus kasutada vägivalda üleüldiste tõdede kaitseks (St. Ambrose 339-397) – Kritika: Üldisi tõdesid on siiski raske kindlaks määrata.(Näit: holy war, kommunismivastane sõda)
Rahvusvaheline poliitika on amoraalne. Tihti teeb riik ükskõik mida, et oma eesmärke (julgeolek, stabiilsus, õitseng) saavutada, kaasaarvatud sõda.
14. PEATÜKK
Esimene maailm
1. 2. 3. JA 4. MAAILM
See ptk taotleb võimatut: püüab karakteriseerida poliitika põhijooni nii iga riigi sees kui riikide vahel, hõlmates 160 rahvusriiki kaasaegses poliitilises maailmas. Jaotus riikide suure arvu tõttu subjektiivne.
Riikide klassifitseerimisel nelaj maailma vahel tuleb silmas pidada, et:

• on siiski olulisi erinevusi riikide vahel ühes konkreetses maailmas (eriti kolmandas)
  
• igal riigil on oma unikaalsus , mis läheb üldistuses kaduma
  
• mõne riigi teatud iseloomujoon võib olla sarnane mingisse teise maailma kuuluvate riikide omaga
  

Esimese ja teise maailma olulised sarnasused:

• rahvusriigid, suhteliselt moderniseeritud ja industraliseeritud
  
• linnastunud, ilmalikud. Poliitiline ning maj. süsteem on kõrgelt spetsialiseeritud ja institutsionaliseeritud.
  

Ja erinevused:

• demokraatia tase
  
• maj. poliitika tüüp erinev
  

Esimene maailm = lääne demokraatlikud riigid

• kogu rahvastik u 675 miljonit
  
• 24 riiki (nüüd küll vist rohkem)
  
• dem.lik poliitika, lai poliitiline ja isiklik vabadus ning võimalus valida valitsejaid paljuse “ehtsate” kandidaatide vahel
  
• maj-s pigem kõrge erasektori kontroll, liikumine segamaj-st turumaj-sse
  

Teine maailm = Nõukogude blokk

• kogu rahvastik u 450 miljonit
  
• NL, 7 Ida-Euroopa bloki maad ja Jugoslaavia=9 riiki
  
• üldiselt moderniseeritud, industraliseeritud ja urbaniseeritud
  
• totalitaarne poliitika, limiteeritud isiklik ja poliitiline vabadus ning minimaalne kontroll poliitiliste liidrite valiku või nende tegevuse üle
  
• lähedal käsumaj lõpule
  

(Nuh, seda maailma nüüd põhimõtteliselt enam ei ole…)
Kolmandat ja neljandat maailma iseloomustab võrreldes esimestega tnduvalt madalam maj-arengu ja moderniseerituse tase.
Kolmas maailm:

• kogu rahvastik u 3,4 miljardit
  
• 140 riiki
  
• 1. lähenemine: hilised 50ndad- varased 70ndad: sõltumatud riigid, kes ei kuulu ei USA ega NL mõjusfääri
  
• 2.: kõik riigid, kes iseseisvusid pärast 1945. Aastat (Danziger)
  

Neljandat maailma eristavad kolmandast vaesed ja alaarenenud riigid, kus moderniseerimine näib võimatu.
80ndate lõpuks on kolmanda ja neljanda maailma riikide nimekiri väga lai ja seetõttu ka segadusse ajav. N: väga jõukad naftariigid ( Bahrein ); kõrgelt moderniseeritud ja arendatud maj-ga riigid (Singapur); riigid, kus maj-lik õitseng on kõrvuti äärmise vaesusega (Brasiilia); väga vaesed riigid (Bangladesh).
ESIMENE MAAILM
POLIITILINE KULTUUR
Kuna palju erinevaid poliitilisi kultuure ja subkultuure (rahvusriigid!), siis pole võimalik ühtset poliitilist kultuuri leida. Enamikud riigid kõiguvad kahe põhilise ideoloogilise õpetuse-klassikalise liberalismi ja sotsiaalse heaolul (social welfarism) vahel.
Klassikaline liberalism
Locke , Rousseau, Smith, Mill.
Kolm keskset teemat:
1. kõlbeline käitumine, moraal - õigus elule, vabadusele ja isiklikule õnnele. Õiglus baseerub aususel ja suhtumisel kõikidesse võrdsetel alustel. Kodanikuõigusi kaitstakse riigi vahelesegamise eest.
2. rõhutab majandus likku vabadust eriti individuaalne vabadus ilma riiklike piirangutete ja vahelesegamisteta. Konkurents, vabaturg ja selgeltmõtlev omakasu reguleerivad maj-likku tegevust
3. poliitika: demokraatlik valitsemine
Sotsiaalne heaolulus
Tekkis 19.saj lõpp -20.saj algus.
Põhimõte: riik peab aktiivselt turusuhetesse sekkuma, et leevendada vabaturu negatiivseid efekte , mida propageerivad liberaalid .
1. majanduslikult: vabaturg kukub kokku, kui erategija ei suuda kasumiga müüa esmatarbekaupu ja teenuseid. Konkurents ei loo tõenäoliselt piisavalt töökohti soovitud aladel ja ei kontrolli adekvaatselt strateegiliste maj-sektorite (transport, energia) mõjusid ühiskonnale
2. moraal: vabaturust tulenevad ebavõrdsed väärtused on mitteaktsepteeritavad. Igaühel peab olema õigus koralikule elule. Isikuvabadusele ja omakasule tuleb vastukaaluks seada üldsuse huvi.
3. poliitika: vajadus aktiivse ja tegeliku riigi järgi (partitsipaalne dem). Interventsioon maj-sse, et likvideerida vabaturu negatiivseid efekte. Riik peab jagama ressursse, et kaasa aidata sotsiaalsele õiglusele.
Heaoluriigi konseptsioon pärineb aastast 1941 Sir W.Beveridge`ilt. Pakkus välja 5 negatiivset aspekti, mis tulevad kl lib-st, ja mis on tarvis ületada:

Haigused – vaja on subsideeritud või maksuvaba tervishoidu

Puudus (Want) – vaja on toimetulekupoliitikat (abirahade maksmine )

Viletsus (Squaldor) - vajalik on eluasemepoliitika rakendamine

Rumalus – vaja on üldist maksuvaba haridust

Jõudeolek – vaja on tööhõivepoliitikat (igaühele garanteerida mõtekas töökoht)

EESMÄRK: HEAOLU

Põhineb majanduslikul arengul, mis finantseeriks võimalikult laia populatsiooni heaolu.
Segamajandus
I maailma riigid on omaks võtnud segamajanduse.
Märkimisväärne eraomandus, kontroll tootvate ressursside (tööjõud, maa, kapital) üle ning vabadus neid kasutada.
Erategija: kasutab tootvaid resursse , et saavutada soovitud toodang/teenus ja maksimaliseerida kasum
Riik: reguleerib vabaturu halvimaid aspekte; tööhõivepoliitika, et vähendada erasektori jõhkrat konkurentsi ja limiteerida maj-arengu olemust ja hoogu. Leiab lisavahendeid (maksud), et raha/teenuseid/heaolu-vahendeid ümber jagada.
Osa riike on turule orienteeritud, teised pooldavad segamaj-st. Ühes riigis erasektori osa suur ( haridus , tervishoid , finants), teises omab tootvaid ressursse riik, reguleerides seaduste abil erasektori käitumist.
GDP kõigub riigiti tugevalt: Rootsi 67,3%st kuni Jaapani 28,6%ni.
Segamaj sobib rohkem riikidele, kelle tulud on pool või rohkem GDPst (Skandinaavia, Beneluxi maad, Prantsusmaa, Itaalia). Segamaj hakkab lõppema USAs, Sveitsis, Hispaanias, Kreekas.
Avalikus sektoris tavaliselt maj, üldine turvalisus (politsei, sõjavägi). Segamaj-s on riik aktiivne ka tervishoiu-, sissetuleku- ja eluasemepoliitika määramisel ning transpordi küsimustes.
Täitmine, teostus
Heaolu võib iseloomustada mitme karakteristikuga:
1. SKP inimese kohta: esimese maailma riikidel meeletu heaolu. Esimesed 3: Sveits, USA, Norra.
2. “sotsiaalse arengu indeks”: määrab riigi võimelisust hoolitseda sotsiaalsete vajaduste eest ühiskonnas. Selle indeksi järgi esimese maailma riigid jälle tipus . Madalamad pallid Iisrael, USA (!) ja Hispaania . Kõrge hinnandgu said haridus, poliitilised õigused, maj ja tervishoid.
Nende kahe mõõüdu järgi esimese maailma riigid tunduvad olevat suhteliselt edukad , saavutamaks heaolu-eesmärki.
Probleemid
Korrapäratu maj-kasv

tootlikkuse tõus on liiga madal, et toodang oleks konkurentsivõimeline (lahendus: uus tehnoloogia; a/ü oma nõudmistega maha suruda; vähendada riigi rolli)

inflatsioon , mis õõnestab maj-likku stabiilsust, planeeringut ja arengut

võistlev rahvusvaheline maj-süsteem: teine ja kolmas maailm ohtlikud kokurendid, sest seal toodetakse odavamalt. Esimese maailma riikidel oht, et import ületab expordi. (Samas konkureerivad Saksamaa ja Jaapan edukalt)
Võimalik negatiivne tulemus:

rahvusliku maj sissetuleku vähenemine

tootmise vähenemine

töötuse kasv

kaubanduse defitsiit jne
Seiskuv maj-kasv+inflatsioon= stagflation
Proovitakse defitsiite kõrvaldada laenu võtttes (USA, kellel 150 billionit USDd aastas)
Heaolu ebavõrdsus
Lahendus: kasutada maksusüsteemi+lisatasud, tervishoidu, eluaset toetada. Probleemiks järjest suurenev ebavõrdsus, mis võib tekitada alalise underclass`I, kes on ebasoodsamas olukorras (haridus, tervishoid jne, eriti elukvaliteedi suhtes)
Poliitika reageering
Maj- liku arengu aeglus ja maj-lik ebavõrdsus tekitavad olukorra kasv versus heaolu.
Klassikaline liberalism
- soodustatakse eraalgatust, maksude vähendamine, tasakaalustatud eelarve)
- sotsiaalsüsteem aitab vaid kõige hullemas olukorras
- riigi vähendab toetusi
Selline poliitika USAs Reaganil ja Suurbritannias Thatcheril.
Sots heaolu:
- jklmaj-s on riik aktiivne jõud planeerides, juhtides ja kontrollides tootvaid jõude, kes tegutsevad üldsuse huvides
- indiviidid kaitstud ebavõrdse konkurentsi eest
- avalikule sektorile kuuluvad tootvad ressursid ja tal on strateegiline tähtsus maj-s ja ühiskonnas
- riigi toetus tariifide kehtestamise ja kodumaise tootmise dateerimise näol, et rahvusvahelises konkurentsis püsida
80ndatel kulude kokkuhoiupoliitikaga liiguti sots heaolust rohkem kl liberalismi suunas. Täna sots heaolu Skandinaavias, Beneluxi maades, Kanadas.
EESMÄRK: STABIILSUS

• mitmed võistlevad eliidid ja grupid
  
• lai võimalus osaleda poliitilises protsessis
  
• enamuses koalitsioonivalitsused; stabiilsed vahelduvad parem- ja vasakpoolsed (Kanada, Taani, Rootsi); domineerivad parteid (Jaapan)
  
• ebastabiilsed killustatud süsteemid (Iisrael, Itaalia, Kreeka)
  
• valitud president ja peaminister (Pr, Sm); presidentaalne valitsus 2partei süsteemis (USA); nõukogu-süsteem (Sveits)
  
• paljudel konstitutsiooniline monarh
  
• enamik on unitaarriigid
  
• enamikul ühekojaline seadusandlik kogu
  
• kodanike suur osavõtt poliitilisest protsessist
  

Poliitilised institutsioonid

• põhiseaduslik dem
  
• kodanikuõigused garanteerib seadus ja traditsioonid
  
• õigus kritiseerida ja vastandada end valitsusele, avaldada umbusaldust (mitte.vägivaldsel moel)
  
• liidritel limiteeritud mandaat ; juhtimise järjepidevus reguleeritud; kodanikud valivad võimalike alternatiivide vahel
  
• järk.järguline areng ilma vägivallata (Taani, Kanada, Belgia)
  
• poliitilised süsteemid on restruktureeritud konstitutsiooni abil (pärast 2. MS Pr, Itaalia, Austria)
  
• problemaatilisemad riigid ( Hisp ., Portugal), kus dem on noorem
  

Korra säilimine ehk korratuse puudumine poliitilises, sotsiaalses ja personaalses valdkonnas
Esimese maailma riigid pole ei kõige mässulisemad ega ka kõige rahulikumad. Ometi on erinevused riigiti suured:

• Sveits on väga rahulik, võrreldes USAga või Pr-ga
  
• Skandinaavias pole poliitilist vägivalda, kuid suur osa omandi kuritarvitusel
  
• vägivaldsed natsionalistide grupid (suurbritannia, Iisrael, Hisp.) ja extremistid (Jaapan)
  

Väljakutse stabiilsusele

Konfliktid ja vaidlused
On valdkondi, mis mõnede arvates kuuluvad era-, teiste arvates üldsuse huvi alla. Riik peab limiteerima teatud käitumuse, et hoida sotsiaalset rahu. N: on USAs vaidluse all:

• abort
  
• tulirelvade omamine ja kasutus
  
• hariduse õppekava (usuõpetus, seks-kasvatus)
  
• diskrimineerimine (soo, vanuse, etnilisuse alusel)
  
• seksuaalne käitumine
  
• omandi kuritarvitamine (alkohol, uimastid )
  

# Konflikt kl lib ja sots heaolu vahel, mis ajendatud maj-küsimustest (üldiselt on pärast 1945. aastat sots heaolu osa tõusnud)
# Konflikt hästi organiseeritud huvigrupi ja poliitiliste parteide vahel
# Konflikte põhjustavad nee, kellele pole jagunud ühiskonna heaolu ja kelle eest pole poliitikud vastutust endale võtnud
Oluline leida kompromiss, mis rahuldaks kõiki pooli.

Hüperpluralism ja poliitiline polarisatsioon
Hüperpluralism-erinevate gruppide vahel tugevad võistlevad nõudmised, mis võivad viia agressiivsete poliitiliste nõudmisteni, frustatsioonini ja poliitilise ebastabiilsuseni.
Poliitiline polarisatsioon-nõrk toetus kesk-orientatsiooniga parteidele, võistlevad parem- (kl lib) ja vasakpoolsus (sots heaolu). Tihti on keeruline leida kompromissi (Suurbritannia, Jaapan, Itaalia, Pr)
Need nähtused poliitilise korra riskifaktoriteks . Tekkinud on dem kriis. Uute gruppide mobilisatsioon võib õõnestada valitsust. Poliitilist ja sotsiaalset vabadust peaks limiteerima meedia, haridussüsteemi ja avaliku poliitika piramise kaudu.
Osa riike ( Suurbritannia, Itaalia, Pr) on leppinud teatava hüperpluralismiga, et mitte rakendada ebadem-likkust; teised riigid ( Holland , Sveits, Norra) vähendavad seda sotsiaalse tolerantsuse ja mitmesuguste poliitiliste institutsioonide arengu kaudu.

Valitsemine ja kontroll
Riik teenib valitseva, ennast teeniva ebadem-liku eliidi huve. Võim baseerub pigem sunni teel valitsemisel kui konsensusel. Marksistid:riik lollitab enamikku inimesi kogu aeg. Heaolu orientatsiooniga poliitika ja lai sotsialiseerumine (kool, meedia) kindlustab kodanike harjumise ebavõrdse võimu ja ressursside jagamisega. Rakendatakse kontrollimehhanisme (politsei, bürokraatia, õigussüsteem).
TURVALISUS
Riikide turvalisus sõltub paljudest faktoritest:

• geopoliitiline asend
  
• ajalugu
  
• militaarne tegevus
  
• ettekujutus teiste riikide eesmärkidest
  
• oma mõjuvõimu soov teiste riikide üle
  

USA militaarne jõud valvab kõigi esimese maailma riikide üle. Kuigi võimalus tegutseda igal riigil iseseisvalt, on USA kaitsepoliitika tugevaim faktor, mis mõjutab nende riikide endi kaitsepoliitikat.
Erinevad suunad välispoliitikas
80ndatel määras USA välispoliitikat külm sõda: esimese maailma riikide vabaduse, mõju ja isegi ellujäämise määras nende sõjaline seisund teise maailma vastu.
USA välispoliitika:

• militaarjõu kasutamine, et piirata teise maailma rahvusvahelist tegevust (ettevalmistused tuumasõjaks, raskerelvastus strateegilistes punktides üle maailma)
  
• strateegiad liitlaste leidmiseks esimese maailma riikide hulgast (teguvõimas diplomaatia, mitmepoolsed militaarsed liidud-NATO, mitmed kokkulepped poliitika, maj, sõjanduse sfääris, avaliku arvamuse mõjutamine)
  
• kolmanda maailma mõjutamine: välisabi ja laenud; kaupade, teenuste ja tehnoloogiaga varustamine; kaubandust soodustavad korraldused; militaarne abi. On toetatud valitsusi (Lõuna-Korea, Saiir). kontr-revolutsioonid ( Afganistan , Nicaragua), liidrite kukutamine (Allende Tsiilis, Castro Kuubas)
  

Mõned esimese maailma riigid neutraalsed-Austria, Sveits, Soome.
Teised (Taani, Pr, Kreeka, Itaalia, Rootsi) lähenevad post-külma sõja internatsionalismile. Ideeks: lepitada teist maailma. Agressioon vähendab turvalisust, poliitiline ebastabiilsus suureneb kolmanda maailma riikides. Paljud Lääne-Euroopa riigid ka kartsid jääda sõja tallermaaks USA ja NLi vahel.
Sulaperiood: leevendada pinget: tuumarelvade, raskerelvastuse ja elavjõu vähendamine, kaubanduse areng, suhtlemine ja vahetamine (kultuur, turism, sport ). Gorbatsov ja 80ndate lõpp-tee ise omad järeldused.
Teostamine

• 1. ja 2. MS laastas nii mõndagi riiki (inimohvrid, materiaalsed ja poliitilised kaotused)
  
• mõned riigid (Belgia, Pr, Sm, USA, Portugal, Hispaania) on saavutanud poliitilise ja majandusliku kontrolli teatud suurte piirkondade üle 20.sajandil (neokolonialism)
  
• täna sõltub riikide turvalisus teistest riikidest. Üksikud riigid nõrgad rahvusvahelises jõu-konkurentsis. Luuakse uusi kaitsepoliitikaid.
  

KOKKUVõTE

• kõrgeim maj-areng
  
• segamaj-süsteem (riigi osa on küll järk-järgult suurenenud, kuid erasektor on siiski suurem)
  
• suur maj-lik, poliitiline ja militaarne mõju teiste riikide üle (sõltub riigi ressurssidest, poliitilisest kultuurist ja rahvusliku omakasu arusaamast)
  
• suur erinevus rikkuse ja vaesuse vahel (ekspluateerimine-varem teatud sotsiaalset klassi, täna kolmanda maailma riike)
  
• dem, s.t. kõikidel võimalus mõjutada poliitilisi protsesse (valimiste kaudu)
  
• samas on mõned ikka võrdsemad kui teised-vaidlused kas, kui laialt ja missuguste vahenditega seda vähendada
  
• isikuvabadus ja limiteeritud riiklus versus riigi interventsioon, et surendada võrdsust.
  

15. PEATÜKK
Teine maailm
Teise maailma kujutis
Nn. teise maailma all on mõeldud Nõukogude Liitu koos seitsme Ida-Euroopa satelliitriigiga, ja ka Jugoslaavia. Rahvaarv nendes riikides kokku on 450 miljonit. Erinevus Esimese Maailmaga on peaaegu olematuks muutunud arvestades muudatustega 1990-ndate algusest, nüüd pole erinevusi Esimese Maailmaga enam eriti märgata. Kuid need riigid erinevad siiski Esimese Maailma riikidest juba 40 aastat.
Teise Maailma tunnused:
Positiivsed tunnused. Kindlus - ja turvatunne kodanike seas. Hoolimata isiku elamistingimustest kindlustab riik kodanikele mingi elamise, korraliku toidu, haigusravi, töö, vanadustoetuse ja hariduse, mida vastav persoon ära on teeninud . Kuritegevus on minimaalne. Samuti narkootikumide tarbimine ja isikuvastased kuriteod. Need riigid pole elanud vaid Esimese Maailma vaenulikkus all vaid saavutanud ka tunde, et on ülijõud, mis võivad mõjutada tervet maailma.
Negatiivsed tunnused. Teised riigid ei pea eriti lugu Teise Maailma riikidest, nad on ebasoovitud ja ebameeldivad. Nad on hallid , titekad ja rõõmuta ühiskond, kus inimestel ei ole initsiatiivi ja kus teenused ja tooted on ebakvaliteetsed ja sageli ka kättesaamatud. Kodanikel on vähe vabadusi, inimesed on tänu miilitsa mõjule kammitsetud ja riigi tähtsamaid otsuseid võtab vastu vaid mingi väike grupp inimesi. Inimestele propageeritakse, kui hea on elada Teises Maailmas.
Enamus selle teksti sisust on koostatud Nõukogude Liidu najal , sest just see riik omas peajõudu. Jugoslaavia on alati olnud sõltumatum NL-i otsustest. 80-ndate alguses hakkasid eralduma ka Ida-Saksamaa ja Ungari. 1990-ndate alguses nõudis enamik NL-i liikmeid aga iseseisvust.
Ka Teisel Maailmal oli välja kujunenud oma poliitiline-, majandus- ja sotsiaalsüsteem. Erinevalt oli aga Teine Maailm üles ehitatud , nagu kommunistlikule süsteemile omane, käsumajandusele: eriti suure riikliku osalusega majandus ja riiklik kontroll ettevõtluse ja ressursside jagamise üle. Teise Maailma riigid erinevad Esimesest Maailmast ka oma kõrge arengutaseme poolest. See raamat ei maini nende riikide hulka nii mõndagi kommunistliku riiki, mida aga teevad teised uurijad olenemata nende riikide majanduslikust, poliitilisest ja sotsiaalsest arengust.
Paistab nagu kõik positiivsed ja negatiivsed punktid peavad paika, kuid näiteks tugevdamaks oma välismaailmseid eesmärke on mõned riigid pidanud ohverdama osa oma riigi sisesest sotsiaalsest stabiilsusest. Tootlikkus on kehv , materiaalse elatustase tagasihoidik või madal, ja individuaalne vabadus on ohverdatud sotsiaalsele korrale.
POLIITILINE KULTUUR
Teise Maailma rahvastel on rikas ja komplitseeritud poliitiline kultuur. Pea tervet ala valitseti autoritaarselt . Poliitilist kultuuri mõjutas eriti ka filosoof Karl Marx ja kommunistlikud liidrid nagu Lenin , Stalin , Khrushchev, Breznev ja Gorbachev. Kuigi kommunismiteooria pidi olema reaalne oli poliitiline kultuur siiski normatiivne.
Keskmised arusaamad: 1) Rahvusvaheline süsteem on subjektiks ajaloolisele heaolu ja klassivõitluse näidiseks. 2) Peamiseks eesmärgiks on klassivahe puudumine ja kus kõigil kodanikel ühesugune sissetulek ja ressursitarbimine. 3) Ühiskonda “valvab” Kompartei kuni rahvas tõestab end olevat võimeline elama sellist elu.
Kihistumine ja klassivõitlus
Igas ühiskonnas on omamoodi sotsiaalne kihistumine. Klasside vahel on loomulikud fundamentaalsete ressursside jaotuste ebavõrdsused. Igas ühiskonnas vahetuvad ajapikku klassid.
Usutakse kihistumise eri etappidesse. Marxi järgi jaguneb klassivõitluse ajalugu: primitiivne kommunismus, orjandus, feodalism, kapitalism, sotsalismus ja lõpuks kommunismus. Kõigi ühiskondade lõppeesmärgiks on seega jõudmine kommunismusesse.
Egalitarianism ja ökonoomne õiglus
Proletariaat ehk töölisklass on kaasatud revolutsiooni. Võtab üle kontrolli põhi ressursside ja poliitilise süsteemi üle. Kommunistlik ühiskond ilmub kui klassi vahe on lõpuks kaotatud .
Veel pole keegi proovinud kirjeldada sellist ühiskonda, kaasaarvatud Marx. Ühiskond peaks elama Marxi põhimõttel: ”kõik oma võimete järgi, ja kõigile nende vajaduste järgi”. Kuigi veel pole ükski Teise Maailma riik sellist olukorda saavutanud, jäävad eesmärgid samaks.
Rahvademokraatia
Enne jõudmist sotsialismi ja kommunismi on riik sundiv jõud, mida juhivad dominantne klass. Marxi järgi surutakse see klass aga alla sotsialistliku institutsiooni poolt. Sellise tulevase asutuse olemus on aga ebaselge . Teooria, et kuni totaalse kommunismini jõudmist peaks riiki juhtima ainupartei, mille eesmärgiks oleks totaalse kommmunismuse saavutamine, oli Lenini poolt väljatöötatud. Seda pr4aktitseerisid aga kõik Teise Maailma riigid.
Kontrakultuur
Teise Maailma riikides on alati eksisteerinud ka totaalse kommunistliku poliitika alternatiivvariant, mida kompartei kuni 80-ndate lõpuni lämmatada püüdis, aga mis 90-ndate alguses pea kõigis Teise Maailma riikides poolehoidu võitis. Selles teoorias esineb ka demokraatia sugemeid: kodanikuõigused ja isikuvabadus. Firmad ja eraisikute vabadused laiendatakse, kuigi põhirõhk jääb ikkagi egalitarianismi ja sotsiaalõiglus säiluvad. Traditsioonilise ja kontrakultuuri vaheline kokkupõrge on saanud 20. Sajandi üheks suurimaks poliitiliseks draamaks. Kokkupõrke määratleb kõige paremini vast omadused, mida Teine Maailm on oma 40 aastase võimu ajal saavutanud.
EESMÄRK: ÕITSENG
Teise maailma nägemus heaolust on majanduslik õitseng ja kodanikkonna eest hoolitsemine. Eesmärgiks on inimeste elu paremaks tegemine, mitte GNP( Sisemajanduslik Kogu Toodang/Produkt) ja majanduse ebavõrdne kasv.
Käsumajandus
Riik hoolitseb rahva nimel, et kõiki tooteid oleks saadaval ja määratletud hinnatasemega. Riik otsustab, mis tooteid ja kui palju toodetakse- keskplaneerimine. NL-is esikohal viisaastaku plaan. Planeerimine nägi ette, et riik määratleb turu, mitte aga nõudlus. Riik otsustab milliseid alu doteerida, näiteks toit, teeolud, haridus, haiglad, transport, jõumajandus jne.
Täitmine
Teine Maailm saavutas head kohad GNP maailmavõrdluses: vahemikus Ida-Saksamaa oli 15. ja Jugoslaavia 49. Vaid Albaania oli kaugel taga 83. NL-is oli GNP tõus aastas 3%, plaan oli aga 5% aastas. Sammuti kõrge on hariduse ja tervise plaani täitmine. Kehv on poliitiliste ja kodanike õiguste võrdlus muu maailmaga, sammuti liialdased kulutused sõjaväele. Kuigi Teise Maailma maad omavad üpris häid standardeid jäävad nad siiski maha Esimesest Maailmast. Eriti oli seda näha Ida- ja Lääne-Saksamaad võrreldes.
Teise Maailma riikides on toodete kvaliteet sageli väga madal ja eriti tihti pole mõningaid tooteid üldse saadaval. Seega on reaalne elatustase siiski madalam kui Läänes. Kuigi esmatarbekaupu on piisavalt ja kättesaadava hinnaga on puudus näiteks luksuskaupadest, mis tol ajal võisid näiteks Eestis olla isegi mangod. Luksus kaup oli pidevalt ülehinnatud ja kättesaamatu. Sageli ületas nõudlus pakkumist mitme kordselt. Positiivne oli siiski see, et kõik esmatarbekaubad oli saadaval ja odavad. Teoreetiliselt oli igal kodanikul õigus odavale või tasuta haigusravile, haridusele, toidule ja peavarjule. Kõigil oli töö ja kindlustunne majandusliku kriisi, vanaduse ja haiguse eest. Riik hoolitses kultuurielu , transpordi ja taastootmise eest.
Probleemid
Juhtivad eesmargid olid toota sotsiaalselt vajalikke kaupu ja kontrollida hindu nende kaupade eest. Veel Teisele Maailmale omased probleemid:
Ebaadekvaatne ajend
Inimesed töötavad omakasu püüdes rohkem, kui kollektiivset kasu saavutades. Madal töömoraal, töölt puudumine ja minimaalne pühendumine on võtmesõnad. Juhid on ettevaatlikud ja mitteuuendavad, sest plaanitäitmine on tähtsam, kui uuendustega edu saavutamine. Need vead ilmnevad kõigis majandusvaldkondades.
Liigne tsentraliseeritus
Kesksed plaanimajanduse bürokraatia asutused lihtsalt ei näe kõiki nõudlust ja pakkumist puudutavaid külgi. Nad ei tunneta geograafilisi ja kultuurilisi erinevusi. Nad ei kasuta lühiajalisi võimalusi jne.
Ebaadekvaatsed kapitali investeeringud
Suunates raha raskeväkke ja suurtootmisse, ei investeerita piisavalt masinatesse ja tootmistehnoloogiasse, et saavutada suuremat edu põllumajanduses, kergetööstuses ja tarbekaupade tootmises. Enamus selle alast masinvärki on vananenud. Arvutitehnoloogia ja robottöötajate arv on väga piiratud. Vähene kapitali tarve on sammuti halvendanud mõnede kaupade kättesaadavuse.
Vastutus ja uuendus
Alles 70-ndatel alustasid mõned Teise Maailma riigid oma poliitilise ökonoomika reformimisega. 80-ndatel sai enamus nende riikide liidreid aru, et majandus on kokku varisemas, kuigi alles oli toimunud mitmeid muudatusi poliitilise ökonoomia vallas.
Detsentraliseerimine
Majandus detsentraliseeriti. Ettevõtted said mitmeid vabadusi: leida oma ala tootmisketis, organiseerida tootlikkust, leida oma hinnaskaala, saada kasumit, otsustada, mida ette võtta oma kasumiga, koostada oma lepped ostjate ja varustajatega.
Eraettevõtluse areng
Eraturg laienes märgatavalt. Kõik võisid turustada kaupu omade hindadega. Ettevõtte töötajad saavad erastada firma kus nad töötasid. Inimesed saavad turustada kaupu, mida nad on oma vabast ajast teinud jne. Lk. 311 näide Ungari selleteemalisest käitumisest.
Tehingud Esimese Maailmaga
Uuendused hõlmavad ka Esimese Maailma riikide firmadega läbikäimist. Tootmistehnoloogia sissevedu ja tihedad kaubandussuhted parandasid mõjuvalt Teise Maailma majanduslikku olukorda. Kapitalistide juhtimisvõimed, tehnoloogi ja tootmissüsteem kasutatakse kombinatsioonina kohalike töötajate, materjalide ja turuga, kasum aga jagatakse.
Perestroika
NL püüdis 40 aastat hoida Teist Maailma muutumatuna. Selleks kasutati nii majanduslikke kui ka sõjalisi jõude. 1985 aasta märtsis Gorbachevi võimuletulekuga algas perestroika. Perestroika püüdles rohkem sega majandus poliitilise süsteemi poole. Ta suurendas tootjate initsiatiivi ja vähendas keskvõimu mõjujõudu. Eraettevõtjad tegutsesid legaalselt mitmes majandusharus ja tõsteti ka töötajate vastutust. Need muutused on aga kaasatoonud suureneva kaose majanduses: esmatarbekaupade puudus, kõrge inflatsioon, suur riigivõlg, tootmise püsiv halb kvaliteet ja tundub olevat suurem majanduslik ebavõrdsus, kui enne reforme. Nii on see eriti nende riikide seas, mis alles asusid reformiteele, näiteks Rumeenia . Nüüd püüavad nende riikide valitsused, seistes vastamisi inflatsiooni ja välisvõlaga, kindlaks määrata, kui suurel hulgal reforme on kasulikud. Kui majandus olukord halveneb tunduvalt, siis võib rahvas hakata tagasi nõudma vana traditsionaalset käsumajandust.
EESMÄRK: STABIILSUS
Peaarusaam Teise Maailma riikides on heaolu + võrdsus on kokku stabiilsus. Poliitiline stabiilsuse tagab toodete ja teenuste võrdlemisi võrdne tarbimine.
Ebastabiilsuse risk
Teise Maailma riigid pole aga stabiilsust saavutanud: nad pole saavutanud täielikku klasside vahelist võrdsust (“kõik on võrdsed, aga mõned meist on veidi võrdsemad” Orwell). Esmavajaduste tasemel on kõik võrdne (elamine, haigusravi, töö ja haridus), või vähemalt tunduvalt võrdsem kui Esimese Maailma riikides. Sammuti on sugu ja etnilisust puudutavates küsimustes. Probleemiks on heaolu taseme tõstmine, mitte võrdsuse küsimus. Heaolu madaldab bürokraatide saamatus vahendada kaupu tarbijateni. See aga omakorda laeb pingeid rahva ja kommunistlike riigistruktuuride vahalistesse suhetesse. Tagamaks aga suurema stabiilsuse riigis on võimud asunud rahvast hoopis represseerima, seades kodanikele mitmed piirid ja surudes sõjalise jõuga maha ülestõusud.
Sanktsioonid ja tasud
Süsteemi toetajaid toetab süsteem ise. Lojaalsetele poliitikutele oli avatud hulga rohkem teid kui teistele. Ka oma kvoodi täitnud töölised võisid loota eeliseid. Kuigi poliitika toetas rohkem positiivseid tasusid, väljastati ka stabiilsuse huve kaitsvaid sanktsioone. Neid huve kaitsesid kompartei ja KGB. Kuna on teada, et asjaolud sellises olukorras olid karmid , ei julgenud keegi reaalselt ja isegi mitte kõnes süsteemi vastu välja astuda. Riigivastast tegevust loeti vastuollu nii poliitilise süsteemi, kui kogu ühiskonnaga. Seepärast on ka kuritegevus nii madal- kuritegusid võetakse hoopis tõsisemalt kui Esimese Maailma riikides. Mitte tegutsevaid poliitikavastaste tegevust piirati ametikõrgenduse puudumise ja elamistingimuste halvendamisega. Väiksemaid apsakaid jälgisid vabatahtlikud kammraadid.
Sotsialiseerimine
Teine kontrolli tehnika on olnud poliitiline sotsialiseerimine- väikesest peale õpetatakse kõigile kui hea on olla kommnoor. Koolides toetatakse poliitiliselt õiget tegevust: kommaktiivsus ( pioneerid ), kommained (Kommunistliku Partei ajalugu) jne. Sotsialiseerimist soodustab ka meedia kontroll: kõik meedia kanalid on kas riigi omandis või vähemalt riigi kontrolli all (isegi kino, teater, kirjandus).
Kommunistlik Partei
Kompartei kujutab endast kolmandat ebastabiilsuse allikat. Partei on ühiskonna poliitiline eliit, kuhu ei tohi kuuluda üle 10% rahvastikust, ja kujutab endast tegelikult ühiskonna (mitte riigi) võimsaimat võimuorganit. Partei liikmed on kõikidest eluvaldkondadest. Komparteil oli 3 põhilist viisi säilitamaks stabiilsust:

Parteiliikmed levitasid poliitikat. Kui allpool oli küsimusi, pidid liikmed seda teistele teatama, ja kui ülevalt tuli käsk pidid liikmed sellest rahvasaadikutele teatama.

Parteiliikmed mobiliseerisid rahva. Kuna parteiliikmed olid pea kõigilt aladelt, siis pidi iga parteiliige hoolitsema oma ala aktiivsuse ja informeerituse eest.

Parteiliikmed suunasid ja kontrollisid käitumist.
Partei-riiklikud suhted
Valimised on tavaliselt ühekülgsed, sest igas osakonnas on kandidaate vaid üks, kelle on välja pannud kompartei. Seadusandlik Kogu koosneb 2’250 liikmest ja nimeks on Kongress , kokku tuleb 1\2 korda aastas, mil valib igapäeva probleemidega tegeleva Ülemnõukogu. Võimutipuks on 20-liikmeline Presiidium, mille eesotsas on riigipea, Riigi Ülemsekretär. Individuaalsust kasutavad just võimustruktuuri ülemise osa esindajad. Enamuses on riigipeaks sama isik, mis kompartei eesotsaski. Kompartei juhid seega tegelikult täielikult riigi võimu.
Kas mäng läbi?
Kuni viimase ajani domineeris täielikult vankumatu kompartei. Muud liikumised suruti alla. Kõiki mitte-riiklikke aktiivsusi käsitleti kui ühiskonna stabiilsuse kallale asumisi. Uuendused (näiteks Tðehhoslovakkias läbiviidud eksperiment “inimnäoline sotsialism” –demokraatlik poliitika sotsialistliku majanduse juures, kukkus kompartei jaoks läbi) suruti sageli jõuga maha. Lk 317-319 Tðehhoslovakkia näide täpsemalt. Kuid äkitselt 80-ndate lõpust ei suutnud kompartei enam maha suruda opositsiooni: langes “ raudne eesriie” ja kompartei ainuvõim. 1989-1990 said iseseisvuse Ungari, Tðehhoslovakkia, Ida-Saksamaa, poola, Rumeenia ja Bulgaaria. Kommunistliku Partei Keskkomitee otsustas teha liidu Konstitutsiooni mõned parandused . Samal ajal sai kompartei valimistel Poolas, Ungaris ja Ida-Saksamaal lüüa. Teise Maailma riikide seas oli kompartei nüüd ebapopulaarne. Poliitilise opositsiooni kasvu näeb pea igas eks kommunistliku reshiimi all olevas riigis: 80 suurendati isiku- ja poliitilisi vabadusi nii mitmeski riigis. Evangeelsest kirikust sai üks opositsiooni õhutajaid.
Alguses püüdis kompartei ignoreerida mässumeelseid, samas nende tegevust raskendades. Indu saadi ka Gorbachev’i “ glasnosti ” (avalikustamise) poliitikast, mis pidi rahval lubama arutada poliitika üle. Autoriteedid kritiseerisid tolle aja majandust, poliitikat ja sotsiaalset süsteemi. Samal ajal vabanes ka meedia riikliku kontrolli alt. Paljudes riikides püüti testida uue riigi tolerantsust ja saadi aru, et Gorbachev ei kasuta NL-i sõjalist ega majanduslikku jõudu reformistide mahasurumiseks. Peamistele riiklikele kohtadele said Partei-vastased. Lk 321 täpsem kokkuvõte tegevusest 1989. aastal Ida-Euroopas. Maailma pilkude all täitusid Tðehhoslovakkia, Ida-Saksamaa ja paljude teiste riikide tänavad inimestega, kes nõudsid inimõigusi. Kompartei edasieksisteerimine muutus küsitavaks.
Demokraatlik revolutsioon-vägivallata suutis elanikkond tõugata võimult Kompartei.
Stabiilsuse lõpp?
Üldiselt valitses Teise Maailma riikides stabiilsus. Ülestõusud suruti maha ja kollektiivse elu muster jäi stabiilseks. 40-ndaid iseloomustab mõnd riiki totalitaarne nimi- miilitsariik. Kuid erilist allasurutust ei esinenud, muidugi kui teised kodanikud kellegi tegevuse kohta avalikke märkusi ei teinud. Stabiilsust kinnitab ka see, et siis vähenes sõltuvuse ja pereprobleemide hulk. Väga väike on ka üldine kuritegevuse tase. Liberaliseerimise käigus vabanesid poliitiline kultuur ja avalik/erasektori käitumismallid. Vabanemine on kaasa toonud riikide ebastabiilsuse. Probleeme on tekkinud ka kaua aega represseeritud rahvuslike gruppide mobiliseerimisega. Tihedad on protestid, ülesastumised. Paljud NL-i läänepoolsed maad nagu Aserbaidsan, Armeenia , Leedu ja Eesti on vägagi agressiivselt taotlenud autonoomiat. Vabariikide taotlus iseseisvuda on tulnud konfliktist Liidu keskvalitsusega.
90-ndate ennustus
90-ndaud hakkab iseloomustama vabade valimiste ja mitte-kommunistidest koosnevad valitsused. Kerkivad aga mitmed küsimused: kas kompartei lepib kaotusega, kas uued jõud suudavad säilitada rahva poolehoidu jne. Vaevalt , et 1950-1980 keskosani kestnud stabiilsus sama vankumatult püsima jääb. Kerkivad esile uued probleemid, näiteks ei suuda uued valitsused vähemalt alguses varustada rahvast niihästi, kui tegi seda NL (tasuta haigusravi jne.)
EESMÄRK: TURVALISUS
Ajalugu ja geopoliitika
Kõikide riikide algeesmärk on püsima jäämine. NL-i alad olid 2 maailmasõja tandreiks. Seega on rahval veres otsida rahu ise valmis olles tulevaks sõjaks. Venemaad ohustatakse igalt poolt: idas on Hiina ja Jaapan, lõunas islami fundamentalistid ja läänes kapitalistid.
Sõjaline jõud
Et kõigele vastu panna on NL-il võrreldamatu sõjaline jõud, seda nii maal, õhus, veel kui ka tummajõuga. NL ei jää sõjalise jõu poolest alla ka tervele Esimesele Maailmale. Seda kasutatakse ka NL-i sõjalisi jõude kaitsmaks tema rahvusvahelisi huve, näiteks Kolmanda Maailma riikides. Suurem osa riigi tuludest läheb sõjaväe toetuseks : 9% GNP-st läheb kaitsele( USA-s vaid 6 %). See vähendab aga võimalusi saavutada suuremat edu majanduse arendamises ja heaolu suurendamises.
Vaheriigid
NL-ile oli omane võita võimalikult paljude riikide toetust, mis asusid tema ja ta vaenlaste vahel. Ajalooliselt olid ju Balti maad ja Ida-Euroopa vaenlastele teeks Venemaa kallale. Seega tahtis Venemaa omada nendes riikides mõjuvõimu.
Poliitilised suhted: Teise Maailmasõja alguses annekteeris NL Eesti, Läti ja Leedu. Hiljem ka muud rahvamaad koos Teise Maailma “tiitliga”. Kõik need riigid, kuigi neil puudusid suured erinevused ja etnilised erisused, olid vaheriikideks Vanamaale. Riigid juhindusid suure vannasmaa järgi.
Majanduslikud suhted: Teisel Maailmal on siseliidu majandus ühendus- Ühise Majandustoetuse Liit. Liidusiseselt on ka vabakaubandus. NL müüb toormaterjali teisele Teise Maailma riigile ja vastu saab valmiskaupu, andes teistele riikidele oma ressursse ja majanduslikku koortööd. Püütakse võimalikult vabaneda Esimese Maailma kaupadest, kui suheldakse aktiivselt Kolmanda Maailma riikidega. Majanduse reformimisega on aga need riigid üha enam sidunud ka Esimese Maailma riikidega. Kokkuvõtte toetab NL Teise Maailma maid, et säilitada oma turvatunne.
Edutav revolutsioon
Lenini/Marxi teooria järgi tuleb luua seltsimehelik rahumeelne ühiskond. Seda tagatakse: 1)valvsus kontrarevolutsioonide suhtes, 2) pidev “vabadusvõitluste” toetamine mitte-kommunistlikes maades. NL-i taotlusi toetavad rahvusvahelisest Teise Maailma riigid. Kõik see viis “külma sõjani”. Teise Maailma riigid arvavad , et sõjalise jõu suurendamine on vajalik vaenuliku Lääne vastu kaitsmiseks. Esimese Maailma riigid aga arvavad, et üha suurenev Teise Maailma sõjaline jõud on saamas neile ähvarduseks. NL-i “osalemine” Kolmanda Maailma riikide “vastussõdades” on sammuti olnud üheks tülide allikaks Esimese Maailma riikidega. NL toetas enamuse mässulisi rühmitusi, kes soovisid kukutada mitte-kommunistlikku võimu. Esimese Maailma riigid taunivad sellist lähenemist. Neile ei meeldi Teise Maailma laienemine, mis suurendab selle riikide grupi ohtlikkust ja seega toetavad nemad mitte-kommunistlikke valitsusi, kellel on probleeme mässulistega. Kui kusagil on mingi rahvusvaheline ”kuum koht” võtab mõni ülijõud endale õiguse kuulutada see välja turvatunde haavamiseks, mis vajab sõjalis-poliitilist lähenemist. Õnneks on Esimene ja Teine Maailm hoidunud otsesest üksteise vastu sõdimisest.
Välismaised poliitika vahetused
Gorbachevi võimuletuekuga muutus kogu olukord. Kui varem püüti võimalikult minna oma teed siis nüüd võeti malli ka Esimesest Maailmast. Ta nõudis ka Varssavi Pakti sõjajõu, tuumajõu ja lisajõu vähendamist. Ta hakkas ka järgima rahvusvahelisi nõudeid sõjajõu alal. Teise Maailma riikides reformistlikumad sidusid end üha tihedamalt Esimese Maailma riikidega, mida soodustas ka Gorbachev oma ettevõtliku poliitikaga. “Raudse eesriide” langemine lähendas väga palju Teise ja Esimese Maailma riigid. Taganeti Brezhnevi doktriinist: limiteeriti sekkumist “vabadusvõitlustesse” Kolmanda Maailma riikide seas. Kuid sõjaline võimsus säilis siiski ja säilib ka mõningane vastuolu.
ARVESTAMINE
75 aastat pärast Vene Revolutsiooni on riigist saanud vägagi segipaisatud süsteem Teise Maailma riikidest. Ta saavutas oma peaeesmärgi- turvalisuse, kuid ei suutnud kahjuks heaolu eest lõpuni hoolitseda. Lk 330 näide elust Teise Maailma riigis. Oma olekuga muudeti paljude Kolmanda Maailma riikide olukorda. Sellega aga kulutas oma ressursid peaaegu lõputult ära, ja seda oma rahva arvelt. Kuid Teise Maailma riigid ei suutnud üle elada ilma Esimese Maailma abita tehnika, kapitali ja isegi toidu alal. Kuigi sõjaline jõud peaks andma turvatunnet, ei tundnud paljud just seepärast end turvaliselt, et neil polnud midagi. Saavutati muidugi ka palju edu stabiilsuse vallas, ja säilitati kuni 80-ndate lõpuni. Kuid rahvas omas vähe otsustusvõimet, sest kõik tähtsamad otsused võeti vastu kinniste uste taga. Teine Maailm oli siiski üks kõige püsivama poliitilise süsteemiga “ühendus”. Saabuvad muutused on enamikest riikidest teinud aga ebastabiilsed ja kõikuvad. Suudeti kõigile pakkuda võrdselt hea haridust toitu, haigusravi, peavarju ja tööd olenemata isiku majanduslikust või poliitilisest seisust . Samal ajal mõnikord kukuti läbi varustamaks rahvast vajalike toodete ja teenustega.
Inimajaloos lihtsalt on nii, et kõike, mida tahad, ei saa. Igaüks peab panema paika oma prioriteedid . Ressursside kulutamine sõjalisele ja rahvusvahelisele võimsusele vähendasid kapitali ja ressursse niipalju, et neid ei jätkunud enam ka oma rahvale. Küsimus, kas inimnäoga sotsialismi on võimalik saavutada, jääb.
16. PEATÜKK
Kolmas maailm
Definitsioon: riigid, mis ei kuulu ei I ega II maailma, on nendest igakülgselt vähem arenenud, ei ole täielikult (kui üldse) omaks võtnud demokraatiat.
Iseloomulikud kõrge sündivus, noor rahvastik, on olnud koloniseeritud. Madal GNP/in, madal elatustase,madal industrialiseeritus. (erandid Araabia Ühendemiraadid ja Kuveit .)
Klassifikatsioon arengutaseme järgi
More Developed Countries - I ja II maailma (rohkem) arenenud riigid (AR)
Less Developed Countries- vähemaenenud riigid e. 3. maailma riigid (3R)
Jagunevad:
Middle Income Countriess - keskmisse sissetulekuga riigid
Low Income Countries - madala sissetulekuga riigid (4. maailma riigid, 4R)
New Industrial Countries - uusindstriaalmaad (Aasia tiigrid )
Regionalne klassifikatsioon:
Ladina Ameerika - suhteliselt avatud, moodsa tehnoloogiaga, linnastunud, töötava riigiaparaadiga, suhteliselt edukad. Rahvuslik identiteet, väliskapital ja hüperinfletsioon.
Aasia - 1/3 maakera pindalast, 2/3 rahvastikust. Üldiselt domineerivad nii pol. kui maj. Hiina ja India. Suured erinevused nii riigikorras, rahvslikul, keelelisel, usulisel pinnal kui ka maj. olukorras.
Põhja - Aafrika ja Lähis-Ida - Islamiusk, Araabia keel ja kultuur(v.a Türgi ja Iraan ), geopol.tähtsus (veeteed ja nafta ). Tribaal- feodaalne e. suguharupoliitka (üksikud erandid). Naftariikides kiire, kontrollimatu ja prognoosimatu areng.
Must Aafrika - maailma kõige vaesemad riigid, pidevad sõjad ja nälg, praktiline riigikorraldus puudub.
EESMÄRK: ÕITSENG.
Mõõdetakse GNP/in.
3R keskmine GNP/in on alla $1300, 3R elaniku keskmine sissetulek on alla $700.
4R elanikud, kes mood. ¼ maakera rahv., saavad alla $300.
Enamusel 3R riikidest pole momendil mingit lootust maj. õitsenguks.
Takistused õitsengu saavutamiseks:

• sõltuvus ekspordiartiklite vähesusest (Zambia expordist 92% mood. vask).
  
• ebaefektiivsus ja korruptsioon - altkäemaks ja onupojapoliitika on loomulikud, millest tuleneb ka vähene huvi sots.pol. vastu.
  
• kõrge sündivus ja sellest tulenevad probleemid.
  
• neokolonialism- AR investeerivad ja kontrollivad ning viivad kasumi välja.
  

Strateegiad õitsenguks:

• industrialiseerimine - on küll kallis (nõuab riigipoolset kontrolli, infrasruktuuri, linnastunud töölisklassi, investeeeringuid tehnoloogiasse, maaelu ja põllumajandus kannatavad, ) kuid NICide edu on selle populaarseks muutnud. Kaasnevad valikud , kas teha riigiettevõtteid või soodustada erakapitali, kas eelistada aeglast arengut ja sõltumatust või kiiret arengut ja sõltuvust ARidest.
  
• põllumajanduse areng - võimalused a)olemasolevat moderniseerida ja toetada, b)kehtesteda riigi kontroll (käsumaj. riikides), c)jätta asi praegusele e. potipõõlumajanduse tasemele. Kuid toetamisega kaasneb oht, et edukamad farmerid loobuvad traditsioonilistest kultuuridest näit. oopiumi kasuks.
  

Üldiselt ei ole andnud soovitd tulemust, st. rahvale süüa. Põll. on kas eliidi äri, kus eesmärgiks on ainult kasum või toimub nii tugev orienteerumine mingile ekspordiartiklile, et põhitoiduainaid tuleb importida või säilib esialgne olukord. Vähesed pos. näited(Keenia)

• igakülgne koostöö väliskapitaliga: ei ole tasuta lõunaid
  

Välisabi antakse suuresti omakasu eesmärgil, abiandja taotleb mingeid soodustusi.
Riigi tasemel koostööst saavad isiklikku kasu ainult eliidi liikmed.
Kõigile võrdsete võimaluste andmine elavdab küll majandust, kuid vähendab kontrolli (praegune Asia kriis)

• laenamine - laenatakse palju, et saavutada kiiret efekti, kuid tagasimaksmisel tekkiv hüperinflatsioon vähendab oluliselt efefkti(Brasiilia).
  

Praegu jätkatakse üldist katsetamist, milline strateegiate kombinatsioon on kõige parem, kuna ideeliselt on kõik vajalikud. Kõige kiirem areng on toimunud Aasia tiigritel, keskmine maj. kasv on positiivne, kuid võrreldes ARdega on 3R mahajäämus suurenenud.
EESMÄRK: STABIILSUS
Takistused:

• piiritülid - riigipiirid on kunstlikult paika pandud, arvestamata etniliste kultuuuriliste asjaoludega.
  
• AR ja MNCd kasutavad 3R ära.
  
• maj. ja sots. olukorrast tulenev võimetus midagi ette võtta.
  
• puudub kogemus ja harjumus Lääne mõttemallidega - liidrid vahetuvad reeeglina vägivaldselt, vähene demokraatliku võimu autoriteet ja seaduskuulekus.
  

Poliitilised lähenemisviisid:

• konservatiiivne oligarhia - võimul olev grupp hoiab vahendeid valimata enda käes pol. ja maj. võimu, taotledes ka traditsioonide ja religiooni säilimist.
  
• modernne oligarhia - veidi demokraatlikum ja uuendustele aldis.
  
• revolutsiooniline sotsialism - kitsas ringkond hoiab võimu ja naudib hüvesid, käsumajandus.
  
• konstitsiooniline demokraatia- võrdsed õigused, vabad valimised, avatud majandus,
  

mõõdukas progress.
Tegeliku suuna valik on väga keeruline ja oleneb paljudest aspektidest(ajalugu, religioon, asukoht)
Poliitiline lagunemine :
Rahvusliku iseseisvuse, moderniseerumise, maj. arengu ja sotsiaalsete liikumiste tulemusel tekivad rahva seas kõrgendatud nõudmised, millele erinevad juhid reageerivad erinevalt:
1. soovitavad kannatlikkust, proovivad veenda, et rahulik areng tagab stabiilse progressi .
2. proovivad näidata, et pol. ideaalid, nagu suurem otsustusõigus, kaaluvad maj. aspektid üles.
3. valivad range korra ja jõumeetodid.
Ja siis on jälle kolm võimalust:
1. olukord jääb samaks
2. kehtestatakse militarreziim, mis on valitsejatele kõige kergem. (80ndatel väga levinud, praegu ( ajutiselt ) vähemkasutatud.)
3. revolutsioon - kui valitsus ei suuda täita lubadusi ega tagada stabiilsust, on rahvast väga lihtne erinevate lubaduste ja teooriatega (Marx) lollitada.
Enamustes sõdades on 3Ril toetaja, kes seeläbi mingit kasu saab.
EESMÄRK: JULGEOLEK
Riikidevahelised konfliktid, nende põhjused:

• riigipiirid on tihti kunstlikult paika pandud, arvestamata etnilisi piire.
  
• naaberriik on lihtsalt sõjaliselt nõrgem ja loodusvarade poolest rikkam (Iraak- Kuveit)
  
• usulised, ideoloogilised ja etnilised tülid kahe riigi vahel.
  
• riigi sisepinged suunatakse mujale, välisvaenlase vastu on alati kergem ühineda.
  

ARiga tavaliselt avalikku sõda ei peeta, rohkem levinud on terrorism ja selle toetamine.
Majanduslik julgeolek
sõltub suuresti sõjalisest julgeolekust. Seda soodustavad nõrk maj. pol. ja sõltuvus ARidest ning samuti ajaloooline taust- 3R pole kunagi maj. stabiilsed olnud.
ÜLDISELT
Võrreldes poliitilisi ideaale ei ole AR ja 3R erilist vahet. Kuid 3R valitud poliitiline lähenemine sõltub paljudest faktoritest, eriti riigi ajaloost ja geopoliitilisest asukohast. Esineb käsumajandust, täielikku turumajandust, konstits. demokraatiat ja abs. diktatuuri, kõige levinumad on aga segareziimid. Iseloomustavaks faktoriks on maj. mahajäämus, võtmeküsimuseks pol. süsteemi - põhilise majanduslike ja sotsiaalste muutuste vahendi - mahajäämus.
Hoolimata valitud pol. lähenemisest on kõigil 3R raskusi 3 eesmärgi saavutamisega. Kuigi enamusel on looduslikud võimalused ja eesmärke toetav rahvas, tundub alaareng praeguses globaliseerunud maailmas krooniline olevat.
Ühelgi riigil ei ole võimalik kõike korraga saavutada, samuti ei ole garantiid , et valitud suunas liikudes ka eesmärgini jõutakse. Parima strateegia valik on raske, sest valikud on radikaalsed ja fundamentaalsed: abi versus iseseisvus , julgeolek versus vabadus.
Kõige paremini näib praegust olukorda iseloomustavat R. Graves ´i sõnad:
“Iga valik alati on vale valik.”
65