Eksami küsimused (1)

Q: Kus valitseb suur tung seda eriala õppima asuda Miks?

Vastus leiad õppematerjalist: Eksami küsimused

Eesti Mereakadeemia - Politoloogia - Politoloogia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kus valitseb suur tung seda eriala õppima asuda Miks?

Politoloogia ( poliitikateadus )
Dotsent Norbert Peder

Sissejuhatus

Poliitilised ideed ja teooriad, nende arengu põhietapid.
1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed.
1.2 Poliitilised ideed keskajal
1.3 Uute ideede tekkimine poliitilises mõtlemises.
1.4 Ideoloogiate sünd XVIIIsajandil
1.5 Poliitiliste teooriate tekkimine XIX sajandil
1.6 Tänapäeva teooriate kujunemine ja areng

Poliitilise mõtte areng Eestis

Kirjandus

T. Vallak Poliitika ja riigiteadus, Tallinn, Külim, 2001.a.

Ühiskonnaõpetus gümnaasiumile, Tal.,1996. 2000

M. Hagopjan Režiimid, liikumised, ideoloogiad.Tal.1993
T.Vallak Üldine poliitikateadus Tal.1998
P. Dunlevy, B.O`Leary Riigiteooriad Tal.1995
N.Peder Klassikalise politoloogia raudvara EMA 1999
T.Varrak Poliitika- ja riigiteadus T. 2001.a.
B.B. Hess, E.W. Markson , P.J.Stein.Sotsioloogia, T.2000.a.
V.P. Pugatšov, A.I.Solovjov Vvedenije v politologii,M. 2000
Sissejuhatus

Poliitika olemus ja mõiste
Poliitika on inimtegevuse spetsiifiline valdkond , mis seotud võimuga. Võim, valitsev seisund ühiskonnas inimeste poliitiliste suhete sfääris. Võim tähendab võimalust isikule käsutada, mõjutada, suunata teiste tegevust. Võim eeldab alati normatiive, mis annavad võimukandjale käsutada või kasutada õigust.Võim oli ja on alati väga magus. Võim võib avalduda mitmel kujul: loodusjõud, raha, asjade kultus , kaunite kunstide võim, ideed ja teooriad, religioossed vaated,…
Võimu allikad: religioon , omandisuhted, töösuhted, perekondlikud suhted, enimgruppide suhted.
Võimu iseloomustus: võim eeldab kahte osalist (poolt), (kas füüsilist või juriidilist isikut). Ükson võimu teostaja ja teine alluv. Võim on seotud käsuga, millele objekt on sunnitud alluma . Mitteallumisel rakenduvad sanktsioonid. Võimu juurde kuuluvad õigusnormid, mis reguleerivad võimu teostaja õigusi ning objekti kohustusi. Võimu iseloomustavad traditsiooniliseed märksõnad: mõju, ressursid , autoriteet ,otsus, kontroll.
Eestis politoloogia kui teadus ja praktiline valdkond on noorte seas popp ja selle kasuks räägib olukord Tartu Ülikoolis, kus valitseb suur tung seda eriala õppima asuda . Miks? Aga ikka sellepärast, et pole olemas teist niisugust teadust, mis analüüsiks võimusuhteid. Politoloogid leiavad tööd ja rakendust riigiameteis, meedias, äris, rahvusvahelistes organisatsioonides.

Poliitilised ideed ja teooriad (arenguülevaade läbi sajandite)

Poliitikateadus (politoloogia) on ühiskonnateaduste haru, mis püüab süstemaatiliselt kirjeldada, analüüsida, seletada riiklike institutsioonide, poliitiliste muutuste sotsiaalseid põhjuseid. Poliitikateadust huvitab võimusuhete sotsiaalsed, organisatsioonilised, protseduurilised mehhanismid ning võimuvahekordade areng pikemaajalises perspektiivis. Neid probleeme käsitleb poliitikateadus mitmes valdkonnas (aspektis).Niisugusteks valdkondadeks on näiteks – poliitilised ideed, ideoloogiad ja teooriad; poliitilised huvid ning nende vahekorrad ; poliitilised institutsioonid (liik, parteid, kohalik valitsus), riiklik administratsioon; poliitilised protsessid, režiimid ja muu, mis on nendega seotud.
Poliitilised ideed ja teooriad on poliitikateaduse osa, mis tegeleb ühiskonna- ja riigielu korralduse põhimõtete ja arusaamadega. Ajaloos võib eristada 4 olulisemat kultuuri tüüpi.Neist igaühel on oma arusaamad võimust, selle kasutamise meetoditest ja eesmärkidest. Need oleksid vanade Idamaade , Vana-India, Vana-Hiina kultuur ning antiikkultuur Vana-Kreekas ja Roomas.Viimase pärijaks oleme ka meie.Seetõttu vaatleme järgnevalt ainult antiikkultuuri pinnalt kasvanud euroopalikule kultuurile omaseid poliitilisiideid ja teooriaid .

1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed

Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr).
Sokrates tõestas, et nii eetilistel , poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused – riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel.vaid need, kes oskavad valitseda .
Sügava jälje kogu hilisemale filosoofiale ja poliitilis-õiguslikele õpetustele on jätnud üks Vana – Kreeka suuremaid mõtlejaid Platon, kes esitas käsitluse ideaalsest, õiglasest riigist. Õiguse eelduseks ühiskonnas peab Platon ühisomandit. Ideaalriigi peamiseks tunnuseks on iga üksiku inimese tingimusteta allumine riigile. Paremaks teeks ühiste vajaduste rahuldamiseks linn-riigi tingimustes on tööjaotus kodanike vahel. Kalduvuste järgi kujuneb ühiskonnas kolm seisust (klassi) – valitsejad ehk valmrid; sõjamehed ja talupojad ning käsitöölised. (Vastavalt omadused –tarkus, mehisus ,ahnus).Pideva riikliku hariduse ja kasvatuse läbinud kodanikud selgitavad läbi aastate arengut, kõige andekamaid ja toovad neid võimule, riigi etteotsa. Platon ei tee kasvatusideedes vahet sugupoolte vahel. Tema arvates peavad tütarlapsel olema samad võimalused saada riigis kõrgematele kohtadele valitsusema.
Platon esitas riigivormide klassifikatsiooni:
1.Ideaalne riik, aristokraatia (parimate valitsus)

Timokraatia, riik, kus kodanike õigused sõltuvad nende kohast ühiskondlikus tööjaotuses ning varandusest.

Oligarhia , väheste võim, mis on rajatud rikkusele.

Demokraatia, rahva enamuse valitsus

Türannia, halvim riigikordadest , sest võimu kasutatakse aristokraatia vastu. Türannia tähendab üksikisiku võimu kogu ühiskonna üle.
Platon seob riigivormid valitsemisvormidega ja eraldi kuningavõimu ehk monarhiat , väheste valitsust ja enamuse valitsust.
Kõrgeimale arenguastmele jõudis mõistelis-loogiline analüüs antiikühiskonnas Aristotelese teaduslik-empiirilistes ning Polybiose ajaloolis -poliitilistes uurimustes riigist ja õigusest.
Inimene sünnib poliitilise olendina ja areneb tänu suhetele omataolistega.Riik luuakse Aristotelese järgi mitte elamiseks üldse, vaid selleks, et elada õnnelikult. Poliitilise võimu eesmärk Aristotelese arvates on tagada kodanike vabadus ja vördsus.Poliitilise vabaduse sisuks on kodaniku õigus võtta osa linnriigi asjade korraldamisest ja linnriigi valitsemisest.
Riigivormide käsitluses eristab Aristoteles 6 põhivarianti: monarhia , aristokraatia, vabariiklikkus, türannia, oligarhia ja demokraatia.Neist 3 esimest loeb ta õigeteks. Parimaks riigivormiks – süsteem, milles oligarhia ja demokraatia täiendavad teineteist.
Poliitilist võimu peab Aristoteles mitte inimese, vaid seaduse võimuks kodaniku üle.
Antiik-Kreeka ühiskonna kriisi- ja langusajal (IV-II saj.eKr.) kaotavad linnriigid oma iseseisvuse ja langevad esialgu Makedoonia, seejärel Rooma riigi kontrolli alla. Vana-Kreeka poliitilis-õigusliku mõtte traditsioonid ja areng jätkus Rooma riigis veel terve aastatuhande jooksul. Sotsiaalsed kihid – patriitsid ja plebeid, ratsanikud ja nobiliteet (patriitsid ja rikkad plebeid) ning varatud kodanikud.Rooma saadikud olid saadetud Kreekasse tutvuma sealse seadusandlusega , eelkõige Soloni seadustega. Seisukoha, et riik ja võim rajanevad avalikul õigusel, formuleeris esmakordselt Rooma riigimees ja kirjanik Cicero (106-43 eKr..).Riik tähendab eelkõige üldist õigust õiguskorraldust, riik on rahva avalik asi (Res publica ) ning erineb kodanike eraasjast. Riigi ülesandeks Cicero arvates kodanike õiguste ja huvide kaitsmine = salus populi suprema lex, rahva hüve olgu kõrgeim seadus. Cicero pidas riikliku võimu allikaks õigust, mille aluseks on omakorda looduses valitsev loomulik kord.

1.2 Poliitilised ideed keskajal

Hilis -Rooma riigis, keskriigi ajastul, sulas antiikajastu riigi- ja õiguskäsitlus kokku kristlik-religioosse maailmavaatega, mille kohaselt on Jumal maailma ja inimese looja, tema seadused aga inimese ja ühiskonnnaelu korralduse aluseks. Religioon domineeris kõikides ühiskonnaeksisteerimise valdkondades. Rooma impeeriumi hävitatud germaani hõimude erinev ühiskondliku elu korraldus tulenes nende päritolust, traditsioonidest – germaanlasi iseloomustas külaühiskond,seejuures kui antiikühiskond oli oma iseloomult linnaühiskond. Germaanlaste ühiskonnas ei olnud kohta mõisteile “kodanik”, “riik”, “avalik õigus”. Nende probleemidega tegelesid keskajal õpetatud teoloogid, kes andsid kogu probleemikäsitlusele oma näo, s.t. tuletasid kõrgema võimu Jumala tahtest. Riiki peeti institutsiooniks, mille ülesandeks oli tagada õiglus valitsemisel inimestevahelistes suhetes ja õigusel põhinev rahu ühiskonnas. Riiklikust võimust kõrgem kuulus aga teoloogide arvates Jumalale , kelle esindajaks maa peal oli paavst . Selgema riigiõpetusliku kuju sellele sünteesile andis Aurelius Augustianus(354-¤30), kelle teokraatlik maailmakäsitlus mõjutas keskaegset kiriklikku maailmavaadet. Keskaegse kristlik- teoloogilise mõtteviisi tähtsamaks ja õpetatumaks esindajaks oli Aguino Thomas (1224-1274), kes ühendas Aristotelese vaated kirikudogmadega, mille kohaselt maailm on Jumala looming ning selles valitsevad Jumala seadused.

1.3 Uute ideede tekkimine poliitilises mõtlemises

14.-16.sajandil euroopa võimu- ja kultuurielus toimunud oluliste muudatuste tulemusena hakkas keskajal vaimukultuur ja seda kandev tala kristliku kiriku võim ühiskonna elus nõrgenema. Ajajärku nimetatakse renessansiks (pr.renaissanse, taassünd) ja selle aluseks ning taustaks on linnade ning linnakultuuri areng. Kristlik absolutism ja teokraatia asendus ilmaliku absolutismiga just usupuhastusliikumise ehk reformatsiooni käigus, mille tagajärjel tekkisid Euroopas tsentraliseeritud riigid.
Vaadeldava ajastu sellised suured mõtlejad nagu Niccolo Machiavelli , Thomas Hobber, John Locke , Jean-Jacgues Rousseau , Charles Louis de Contesduieu ja teised rajasid aluse sellele, mida nimetatakse tänapäevaseks riigi-ja poliitikakäsitluseks.
N. Machiavelli (1469- 1527 ) kirjutas oma teosed poliitikast, riigist ja võimust. Just N.Machiavelli asendas keskaegse idee inimliku tegevuse junaliku ettemääratusest uue teadusliku mõttega, mis lähtus ajaloolisest paratamatusest ning seaduspärasusest. Toetudes ajaloo kogemustele jõudis ta järeldusele, et poliitiline tegevus rajaneb mitte kristlikul moraalil (mis iseenesest on tähtis eetiline kategooria), vaid jõul ja kasusaamisel. “Saatus on selle poolt, kellel on parem armee, õigus rajaneb jõul”, ütles N.Machiavelli..
N. Machiavellist alates poliitikateaduse keskseks mõisteks sai olla ainult riik, mis tähendas valitsemis-ja alluvussuhteid rajatud seadustele ja korrapärasusele õigusemõistmisele.
Riigivormid tuletas Machiavelli ühiskonnas konkureerivate ja võitlevate jõudude vahekorrast (eelkõige lihtrahva ja aristokraatia suhetest). Sellest tulenevad ka valitsemisvormid: isevalitsus, vähestevalitsus, rahva valitsus. Nii nagu Aristoteleski, eristas ta õigeid ja ebaõigeid riigivorme. Kuivõrd õigus rajaneb Machiavelli arvates jõul, siis puudub poliitilisel võimul temast väljaspool seisev eesmärk ja poliitillise võimu omamine muutub eesmärgiks iseeseses. Selle taotlemisel või kindlustamisel on lubatrud kõik vahendid, mis teenivad võimu hoidmise või saavutamise eesmärki (Selle juures kasulik on arvestada moraali, rahva eest hoolitsemist ja maa heast käekäigust.) Kuid võimuvõitluses on lubatud kõik vahendid, mida valitseja kasutab oma võimu ja riigi tugevdamiseks. See põhimõte leidis väljenduse mõistes raison d`e`tat, riiklikud huvid, mille formuleeris teine Itaalia renessansiajastu teadlane Giovanni Botero (1544-1617).
Raison d`e`tat (riigi huvid) on tegur, mille ees taganevad kõik muud poliitillised, eetilised või religioossed kaalutlused. Riigi huvid puudutavad kogu ühiskonda, seetõttu on meie absoluutne prioriteet kõigi erahuvide suhtes. Näiteks: Prantsusmaa katoliiklik kardinal Richelieu võitluses mõju pärast Euroopas usuvendade vastu Austrias ja Hispaanias, valis liitlaseks esialgu protestantlikud valitsejad, hiljem muhameedliku Ottomani impeeriumi..
Ajaloolised sündmused tõestavad, et 16.-17.sajandil toimus poliitiliste ja õiguslike ideede areng tihedas võitluses, mida peeti tsentraliseritud riikide ja absolutistliku kuningavõimu loomiseks, ning teisalt rahvusriikide kujunemise käigus religioossete sõdade kontekstis Prantsusmaal. Nende ajalooliste sotsiaalsete tendentside uurija oli Jean Bodin ( 1530 -1596), keda tuntakse kui riikliku võimu suveräänsuse idee ja teooria loojana. Riigi suveräänsusu seletas J.Bodin kui igasugustest piiravatest tingimustest sõltumatut võimu.. “Suveräänsus on riigi poliitilise stabiilsuse vajalik tingimus”, arvas Bodin.
Suveräänsus väljendub võimus, mis võib luua seadusi, korraldada riigi sise-ja välispoliitikat ( maksud , sõda-rahu),olla kõrgemaks kohtuinstantsiks. Suveräänsus on ühtne ja terviklik ega saa kuuluda mitmele kandjale.
Inglismaal sarnaseid mõtteid absoluutsest võimust ja riiklikust suveräänsusest arendas Thomas Hobbes (1588-1679), kes otsis absoluutse kuningavõimu ja suveräänsuse põhjenduseks ratsionaalseid argumente. Tema arvates tekib suveräänne riik ühiskonna algsest loomulikust seisundist, mida iseloomustab “kõigi sõda kõigi vastu” (bellum omnium contra omnes ). Ehk lihtsalt –anarhiast. Selle lõpetamiseks sõlmivad inimesed omavahelise lepingu, millega luuakse neist kõrgemalseisev suveräänne võim. See lõpetab sõja ja loob korra, kus sünnivad riik ja tsiviilühiskond. Tsiviilühiskond erineb riigist selles, et ta tugineb mitte võimule, vaid vabatahtlikkusele ja on detsentralliseeritud organisatsioonina riigi suhtes suurel määral autonoomne.
Teine Inglismaa teadlane John Locke (1632-1704) erinevalt Hobbesist ei arva , et inimkonna looduslik loomulik seisund tähendab “kõigi sõda kõigi vastu”. Tema arvates on ühiskonna loomulikuks algseisundiks vabade inimeste kogukond , kus võrdsusest tulenevad ka võrdsed õigused. Selleks, et tagada õigus ja vältida ühiselu käigus tekkivaid konflikte, luuakse poliitilise ühendusena riik, mis on inimeste vaba tahte avaldusvorm. Osa isikute õigustest antakse vabatahtlikult riigile selleks, et riigi suveräänne võim tagaks korra kõikide inimeste ühistes huvides.
Poliitilised teooriad ja doktriinid , mis valmistasid Euroopas ette kodanlikke revolutsioone ja tänapäevase sotsiaalse maailma teket, ilmusid 18.sajandil Prantsusmaal. Nende taustaks oli ühelt poolt absolutistlik kuningavõim, mis tihti ei soovinud arvestada oma alamate õigusi, ja teisalt kodanike jõukuse ning iseteadvuse kasv linnades, mis vajas õiguslikku kaitset kuningavõimu suva vastu. 18.sajand n.n. valgustus aeg toob esile väljapaistvad nimed ,Prantsusmaal Charles Louis Montesguieu (1689-1755) –oli üks neist, arendasid poliitilisi ideid –eesmärgiks – kaitsta kodanikkonna õigusi.
C.L. Montesguieu vaatles riigi ja õiguse tekkimist geograafia ja ajaloo taustal, püüdes avastada ühiskonna ja poliitika muutumise seaduspärasusi. Inimese loomus ning sellest tulenevad ühiselu poliitilised ja riiklikud vormid tulenevad tema arvates elukeskkonna geograafilistest tingimustest,kliimast, pinnasest , maastikureljeefist, territooriumi suurusest jne.Riigivorme eraldas ta kolm: 1) vabariik, 2) monarhia) 3) despootia. Siiski ei määra looduslikud tingimused üheselt riigi ja võimu omadusi, vaid need kujunevad ka inimliku tegevuse tagajärjel. Montesguieu arvates tulenes inglise poliitilise süsteemi edu (eeskujulik) võimude lahususe printsiibist,mis eraldas seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ningaitas vältida võimu kuritarvitusi.Inglise 18.sajandi konstitutsioonilisest süsteemist lähtub veel üks idee või põhimõtw. See on võimude vastastikune kontrolli ja tasakaalu printsiip. Esmakordselt leidis see printsiibina rakendust USA põhiseaduses. Kui Montesguieu poliitilised vaated olid suhteliselt mõõdukad,siis selle ajajärgu radikaalset suunda esindas Jean-Jacgues Rousseau ( 1712 -1778). Ta lähtus eeldusest, et ühiskonna algne seisukord , loomulik-looduslik ühiskonnakorraldus sisneb inimese vabaduses ja võrdsuses, mille teeb võimalikuks eraomanduse puudumine. See on inimkonna kuldne aeg – arvas Rousseau.
J.J. Rousseau ei uskunud teaduste arengule põhinevat ühiskondlikku progressi . Tema arvates teaduse areng põhjustab ebavõrdsust, korruptsiooni ja muid pahandusi , mis lõpuks hävitab eksisteeriva ühiskonna süsteemi ja tsivilisatsiooni. Rousseau iseloomustas riiki kui isiklikku süsteemi inimese suhtes. Tsiviilühiskonna ja sellele iseloomuliku ebaõigluse rajajaks oli Rousseau arvates inimene,kes tuli mõttele erastada tükk maad (eraldada kogukonnale kuuluvast maast ühe osa endale) ja leidis uskujaid,et see kuulub omandina ainult talle.
J.J.Rousseau arvas, et suveräänsus kuulub mitte valitsejale, vaid rahvale. Suveräänsus on jagamatu tervik, seda ei ole võimalik edasi anda (delegeerida) rahvaesindusele. Seetõttu võib Rousseau`d pidada otsese demokraatia idee põhjendajaks.
Oma tuntuimas teoses “Ühiskondlik leping” 1702.a.esitas Rousseau kujutluse ühiskonnast, milles loomuliku elukorralduse süütusest saab arengu käigus mitte pahe, mitte halbuse süsteem, vaid voorus (heategevus), kus vabadus ning võim eksisteerivad kõrvuti ja koos. Suur teadlane üritas sellega inimese sünnipärast vabaduste kooskõlastada riikliku sunnivõimu paratamatusega. Ja see saab toimida ühiskondliku lepingu raames –arvas Rousseau. Ülesanne, mida täidab ühiskonna leping – leida selline ühiseluvorm, mis kaitseks iga üksikut kodanikku ja tema omandust kogu ühiskonna käsutuses oleva võimuga ning, mis samal ajal lubaks tal jääda niisama vabaks ühiskonna köidikuist või sunnist, nagu elaks ta loomulikuna looduses.
Rousseau ideaaliks on otsene rahvavalitsus (nagu antiiklinnas), kus täidesaatev võim sõltus kogu rahvale kuuluvast seadusandlikust võimust. Valitsus on vaid vaheaste (vaheinstitutsioon), mis jääb rahva ning valitseja (suverääni) vahele nende suhteid lahendama.
Võib kokkuvõttes teha järelduse, et Rousseau jätkab Platonist alguse saanud ideelist traditsiooni ühiskondlikus mõtlemises, mis üle sotsialistide-utopistide Thomas Moruse ja Thomas Companella 15.-17.sajandil ulatub XX sajandi kommunismiõpetuseni. See on traditsioon, mis üritas tõestada ja realiseerida praktikal ideaalriigi (ühiskonna) rajamist .
1.4 Ideoloogiate sünd XVIII sajandil ja nende liigitus
Üle tuhandeaastasele feodaalajastule pani hauakivi Suur Prantsuse Revolutsioon (1789-1794), mis tähendas ka kodanliku ühiskonna sündi. Sellele aitas kaasa uute poliitiliste ideede ilmumine , s.h. rahva suveräänsuse põhimõtte levik, mis omakorda sai kodanliku ühiskonna poliitilis-õigusliku korralduse aluseks. Esimesena kasutasid praktiliselt seda ideed Ameerika iseseisvusmanifesti loojad 1776; ning seejärel Prantsuse revolutsioonis Asutava Kogu poolt vastuvõetud inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis (1789). Selle põhimõtte täieliku realiseerimiseni (üldine valimisõigus, valitsuse vastutus parlamendi ees) kuulus enam kui 100 aastat. Inglismaal käis võitlus üldise valimisõiguse realiseerimise eest üle 50aasta ja lahendati alles XIX sajandi viimasel veerandil. Esimesena Euroopas said õiguse osaleda valimistel naised alles 1906.a. Soomes.
Mida selgemalt inimesed teadvustasid, et nad on kas majanduslike huvide võrdõiguslike kaalutuluste tõttu õigustatud sekkuma valitseja ja valitsause tegevuse, s.o. poliitikasse ja riigijuhtimisse, seda selgemalt ilmnes üldisemate põhimõtete, maailmavaateliste seisukohtade ning konkreetsete eesmärkide osa selle sekkumise motivatsioonina. Nende põhimõtete ja eesmärkide süsteemset käsitlust nimetatakse ideoloogiaks , mis toimib ühteaegu nii teoorias kui tegevpraktikas.
Ideoloogiad kujunesid madalama seisuse võitluses feodaalse hierarhia ja privileegide vastu, ja seetõttu esindasid sündinud ideed algselt ainult kaht poolust. Vana feodaalse ühiskonna valitsevate klasside huvisid ja maailmavaadet esindas konservatiivne ideoloogia.
Uut kodanlikku ühiskonda ja esiletõusvate sotsiaalsete kihtide huvisid kaitses liberaalne ideoloogia.
1.5 Poliitiliste teooriate tekkimine XIX sajandil
Konservatiivne ideoloogia:
Mõiste ”konservatiivne” tuleneb ladinakeelsest sõnast “conservare” ja tähendab säilitama. Alguse sai termin Prantsusmaal toimuvatest sündmustest 19.sajandil. Konservatiivideks nimetati neid, kes kaitses ja väärtustas Suure Prantsuse revolutsiooni eelset ühiskonda, riiklikke struktuure, ajaloolist järjepidevust ning traditsioone. Konservatiivse ideoloogia lähtepunktiks võib pidada seisukohta, et inimese olemus on muutumatu ja inimestevaheline ebavõrdsus paratamatu, aga igasugused järsud muutused ja revolutsioonid rikuvad arengu järjepidevust ning viivad selle umbteele.Inimühiskonna kultuur on sajanditepikkuse sihipärase arengu tulemus ja seda ei saa, ei või ohustada läbimõtlematute reformidega. Ühiskonna ja üksikisiku vabaduse kindlamaks garantiiks on seaduslikkuse ja korra säilitamine.Ei tohi uskuda poliitikuid , kes lubavad rahvale kohest rikkust ja heaolu – need naiivsed kalduvused võivad kergesti ohtu seada ühiskondliku arengu suured saavutused - riigi, õiguse, rahvuse, perekonna ning religiooni.
Konservatiivne ideoloogia ei tunnista individualismi, kuna see satub vastuollu ühiskonna kui terviku huvidega .Kuid ta ei toeta ka järjekindlat kollektivismi, sest see piirab üksikisiku vaba tahet ning loovust.
Konservatiivse ideoloogia rajajaks peetakse inglise-iiri ühiskonnateasdlast Edmund Barke`i(1728-1787), kes uuris Suure Prantsuse Revolutsiooni kogemusi ja tuli järeldusele, et ühiskond areneb nii nagu orgaaniline protsess looduses.Juhtimine või planeerimine looduslikus protsessis on mõttetu, ja revollutsiooni purustused on asjatud, tuues ainult ühiskonnale suurt materiaalset ja moraalset kahju. Barke oli seisukohal, et “konstitutsioone ei looda, vaid need kujunevad ise”.
Demokraatlikku ühiskonda, mida valitseb rahvas, Burke nimetas kollektiivse türannia süsteemiks, sest üksikisiku kannatused seal on tohutu suured, aga appi oodata pole lootust, sest enamuse võimu all kannataja on jäetud ilma igasugusest lohutusest, kaastundest.
Riigielu õige korraldus peab olema rajatud vundamendile, milles põimuvad monarhistlik, aristokraatlik ja demokraatlik alge, nii nagu seda soovitasid juba antiikautorid Aristoteles ja Polybos ning keskajal Augino Thomas. Kõige parimaks vormiks oli nende arvates konstitutsiooniline monarhia.Kõige süstemaatilisemalt on konservatiivide ideoloogia üldised põhjendused esitatud suure sakslase Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofias, kes põhjendab lugejale, et kõik olemasolev on mõistlik. Ühtaegu tähendab olemasolevate ühiskondlike suhete mõistlikkus seda, et olemasolev moodustab lüli ühiskonna moraalsetes alustes.
Konservatiivse ideoloogia põhimõtted väljenduvad erinevates poliitilistes programmides sõltuvalt konkreetsetest tingimustest, milles need koostatakse. Esinevad mitmed eripalgelised suunad.selle ideoloogia sisu kannavad siiski ühed ja samad põhimõtted, mis väärtustavad riiki ja seaduslikkust (legitiimsust), rahvust ning selle kultuuri, religiooni kui ühiskonna moraalset alust, perekonda ühiskonna algrakukesena. Konservatiivne ideoloogia ei pea võimalikuks nende väärtuste õõnestamist teooriatele tuginevate, aga ajaloolist kogemust ja ajaloolisi tõsiasju ignoreerivate reformidega. Vastukaaluks sotsialismi ühiskonnastamispõhimõtetele rõhutab konservatiivne ideoloogia isikuvabadust, poliitilist pluralismi (poliitiliste põhimõtete üheaegset eluõigust), hariduse ja sotsiaalhoolekande diferentseeritust vastavalt sotsiaalsete klasside vajadustele ning ühiskonna majanduselu korraldamist turumajanduse põhimõtetel.
Praktilises poliitilises tegevuses peab konservatism oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja väliste ohutegurite vastu ning pöördub seetõttu suurt tähelepanu välis- ja kaitsepoliitikale ning sisemise julgeoleku ja õiguskorra tugevdamisele.
Neokonservatism
Pärast II maailmasõda oli konservatiivne ideoloogia teatud sündmuste mõjul sunnitud end otsima uutes tingimustes. Moodne oli demokraatlik ja liberaalne poliitiline filosoofia. 60-70.aastatel maailmaarengule kaasnesid galopeeriv inflatsioon , sotsiaalsete pingete kasv, sõjad, naftakriisid – kõik see sundis otsima väljapääsu. 1980.aastate alguseks tulid võimule konservatiivid M.Thatcher, R. Reagan . Neokonservatiivid olid valmis teatud piirini leppima mõttega heaoluriigist ja riikliku sekkumisega kodanike ellu, nii nagu seda põhjendab liberaalne ideoloogia. Ehkki konservatiivid on alati nõudnud minimiseerida riigi osa majanduses ja sotsiaalhooldussüsteemis, olid nad valmis uutes tingimustes ja teatud tingimustel toetama riiklikke sotsiaalprogramme (sotsiaalkindlustused vanadele inimestele, rahalised toetused töökaotajatele).Majanduse alustalaks on neokonservatiividele eraomandus ja kapitalistlik turumajandus.

Liberaalne ideoloogia

Liberaalne (ladinakeelsest liber – vaba, sõltumatu) ideoloogia hindab vabadust nii inimese kui ühiskonnakorralduse suurimaks hüveks ja eesmärgiks. Liberalismi kreedo on individualism, mis sai alguse XVIII sajandil kui vasturektsioon katoliiklikule dogmatismile ja Euroopa absoluutsetele monarhiatele. Liberalism lähtub eeldusest, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed. Traditsiooniliselt taotlevad liberaalid vabadust riigist, s.t. seda, et mõned individuaalsed vabadused või õigused peavad olema kaitstud nii riigi kui enamuse põhimõttel otsustamise eest. (Õigus vabaks eneseväljenduseks, organiseerimiseks ja ametnike valimiseks kodanikkonna koosseisu peaksid moodustama riigis kõik täiskasvanud elanikud sõltumata soost või rassilisest kuuluvusest) .J Rousseau pidas üksikisiku vabadust nii oluliseks, et võrdsustas selle kaotuse inimliku väärtuse, inimese õiguse ja kohustuste kaotusega. Erinevalr konservatiivsest ideoloogiast iseloomustab liberalismi optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja progressiivse arengu võimesse.
Aga ei saa lubada ükski ühiskond oma kodanikele absoluutset vabadust, rõhutas liberalismiideoloogia üks rajajaist John Loche. Valitsuse ülesandeks on luua maksimaalsed vabad olud üksikisikule. Nii, et see võiks vabalt mõtelda, uskuda, avaldada arvamusi ja diskuteerida, ühineda parteidesse, leida tööalast rakendust, osta ja müüa vabalt kaupu (s.h. oma oskusi, tööjõudu, intellektuaalset omandit) jättes enda kasutada sellest saadava tulu, valida endale valitsejaid ning valitsusnorme ja kui vaja, siis ka neid muuta revolutsioonilisel teel. Liberalism peab progressi ja sotsiaalset kooskõla võimalikuks ainult eraomandi alusel, mis tagab üksikisikutele suurima võimaliku tegevusvabaduse.
Tänapäeval langeb liberalismiideoloogia põhirõhk vabamajnduslike põhimõtete kaitsmisele, s.o. igasugustest riigi piiravatest tingimustest vabastatud majandussüsteemi loomisele.
Liberaalsed ideed leidsid esimest korda järgimist seadusandluses 1688.aastal Inglismaal, kui parlament võttis vastu Õiguste seaduse (The Bill of Rights). Nimetatud seadus (absoluutne piiramatu kuningavõimu õigus vabastada alamaid teatud juhtudel seaduse täitmisest), samuti kuninga õigus võtta makse ja pidada alalist sõjaväge ilma parlamendi loata. Nimetatud seadus tagas parlamendi valinmise vabaduse ja parlamendiliikmetele nende töös sõnavabaduse. Liberalismiideede edasist võidukäiku poliitikas tähistavad USA konstitutsioonis fikseeritud põhimõtted (1789 ja Suure Prantsuse revolutsiooni aastail AsutavaKogu poolt vastuvõetud inimese ja kodanikuõiguste deklaratsion (1789). Terminina hakati mõistet liberalism kasutama Euroopas 19.sajandi alguses seoses Suure Prantsuse revolutsiooni ideede populaarsuse kasvuga Euroopas ja võitlusega vana režiimi ning seda kaitsva konservatiivse ideoloogia vastu.
Liberalism kui ideoloogia ei oma ühtset õpetust.Ta ühendab sarnaseid põhimõtteid, mida võib kokku võtta märksõnades –“mõistus”, “progress”,”õiglus”,”võrdsus”,”vabadus”. Tähtsamad teooria rajajad peale John Locke´i olid –David Hume ´i, J.J.Russeau, Denis Diderot, Saksa filosoof Immanuel Kant oma liberaalsete vaadetega. Ka klassikalise majandusteaduse looja Adam Smithi (1723-1790) peetakse liberalismiideoloogia rajajaks. 18.sajandi keskel Prantsusmaal levis füsiokraatide põhimõte – LASKE VALMISTADA, LASKE KÄIBIDA.
Liberalism väidab, et majanduselu areneb ja täidab oma ülesandeid kõige paremini siis, kui riik väldib sekkumist eraettevõtjate tegevusse, jätab ettevõtjatele tegevusvabaduse ning laseb kaupadel takistamatult ringelda, hoidudes ülemäärastest maksudest, tollidest. Seda põhimõtet laiendab liberalism ühiskonnaelule tervikuna, pidades ebaotstarbekaks või koguni kahjulikuks riigi sekkumist või reguleerivat osa ühiskonna sotsiaalses või kultuurielus. Riigi sekkumine majandusellu peab liberaalse teooria arvates olema minimaalne ning piirduma kodanikuõiguste kaitsega .
Praktilises poliitilises tegevuses peab liberalism oluliseks kodanikuõiguste ja vabaduste kaitsmist ning pöörab seetõttu suurt tähelepanu parlamentarismi probleemidele, s.o.valitsuse vastutusele parlamendi ees, konstitutsiooni ning õiguskorra küsimustele, samuti kiriku lahutamisele riigist ja ilmaliku haridussüsteemi arendamisele. Liberalism peab religiooni inimeste eraasjaks. Liberalism peab oluliseks ka võimu detsentraliseerimist ja kohaliku omavalitsuse tugevdamist, selleks et võim ei võõranduks inimestest ega koonduks riigi või poliitiliste organisatsioonide kätte.Majanduspoliitikas on liberalismile oluline vabakaubanduse põhimõtete rakendamine, s.h. igasuguste kitsendavate tgurite nagu tollide ja mahuliste (kvootide) või väärtuseliste piirangute kõrvaldamine riikidevahelisest kaubavahetusest.

Sotsialistlik ideoloogia

19.sajandi keskpaiku ilmus poliitareenile uus sotsiaalne kiht – tööstuskeskuste esindaja – töölisklass oma huvidega ja probleemidega. Neid positsioone ideoloogias esindas sotsialistlik ideoloogia.
19.sajandi esimestel aastakümnetel maailma arenenuimates riikides kindlustasd oma positiivse turumajanduse põhimõtetel rajanev majandus ja sotsiaalsed suhted, mis tuginesid konservatiivsete- ja liberaalsete ideoloogiate kontseptsioonidele (eraomandi tähtsus, ettevõtlusvabadus, vabakonkurents, kodaniku õigused, tööjõu vaba liikumine). Arenesid tööstuskeskused, suured linnad tõid kaasa uued sotsiaalsed probleemid – ebavõrdsus, ekspluatatsioon ,omakasupüüdlikkus – kõik need kodanliku ühiskonna pataloogiad tõid esile sotsialistliku ideoloogia, kelle autorite seisukohalt tuli ühiskond rajada omandi ühiskasutusele, solidaarsusele ja koostööle ühiskonna liikmete vahel.
Sotsialismiideoloogia tuumaks on võrdsuse idee. Seda ideed üritati rakendadaka praktilises elus, paraku varisesid need katsed üksteise järel kokku. Kuid nende jälgedes tekkis hiljem mitmasuguseid tarbijate ja tootjate ühistegevusorganisatsioone – kooperatsioone.
1840.aastaks oli kapitalism , s.o. eraomandusel ja turumajandusel baseeruv ühiskond Euroopas selgelt välja kujunenud. Ühiskonna struktuur oli muutunud – endine feodaalühiskond, mis tugines seisuste põhimõttele – (aadli, vaimulikkonna, linnakodanike ja talupoegade seisused) asendus kapitalistliku ühiskonna põhiliste sotsiaalsete klassidega ( kodanlus ja töölisklass). Nende klasside omavahelised suhted (klassivõitlus) muutusid järjest tähtsamaks teguriks ühiskonna arengukäigu edasisel kujunemisel. Uusi tendentse arvestades rajasid Karl Marx ja Friedrich Engels hästi süstematiseeritud õpetuse – teadusliku sotsialismi, mille kohaselt progressiivselt arenev ühiskond jõuab kapitalismilt uude sotsiaalsete suhete arenguetappi –sotsialismi. Marxi ja Engelsi õpetuse järgi tekib sotsialistlik ühiskond seetõttu, et eraomandusel ja turumajandusel rajanev ühiskond satub sisemiste vastuolude tõttu (klasside vastandlike huvide kokkupõrkes ummikusse, püsivasse konflikti, mis teeb progressiivse arengu võimatuks. Seetõttu nimetab paratamatuks nende vastuolude põhjuste,s.o. eraomandi ning sellel baseeruva tootmis-ja toodete jaotamissüsteemi asendamine ühiskondliku omandi ning ühiskondlikult organiseeritud planeeritud tootmis-ja jaotussüsteemiga.. Sotsideoloogia käsitles riiki valitseva klassi instrumendina, millega surutakse maha alamate,ekspluateeritavate klasside taotlused saavutada õiglust ja võrdsust valitseva kodanlusega. Kogemused aga näitasid niisuguse seisukoha paikapidamatust. Pärast II maailmasõda on sotsideoloogia keskendunud mitmesugustele sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele, keskendudnud järjest selgemalt järgmistele poliitilistele eesmärkidele: poliitiline liberalism ja pluralism (mitmeparteisüsteem), riikliku majandussektori ja eramajanduse kombinatsioon, üldise heaolu riik (sotsiaalsuunitlusega poliitika) riik võib reguleerida turumajandust, ergutada investeeringute paigutamist (John Maynard Keynes). Need eesmärgid on surunud sotsideoloogia arsenalist välja mõned seisukohad – nagu lepitamatus klassivõitluses, töötava elanikkonna suhteline ja absoluutne vaesumine, vägivaldne revolutsioon jt.
20.sajandi viimasel veerandil hakkasid avalduma märgid, mis rääkisid kommunismi kui maailmavaate ja sotsiaalse süsteemi läbikukkumisest. Vastuseks uutest tingimustest tulenevale väljakutsele tekkis sotsialistliku ja sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kaasaegne variant, nn. Kolmanda tee ideoloogia. Enam ei rõhutata riigi laialdase sekkumise vajadust ühiskondliku-ja majanduselu juhtimisel, vaid peetakse sobivamaks segamajnduse süsteemi. Oluliseks tuleb pidada ka kolmanda tee filosoofias toimunud nihet sotsiaalse võrdsusprintsiibi käsitlemisel. Võrdsust ei mõisteta enam mehaaniliselt – vaid seda defineeritakse kui osalust ühiskonna ja riigiasjade ajamises.
19.sajandi lõpul tekkis nn. Teadusliku sotsialismi eri voolude – revisionismi ( Eduard Bernstein 1850-1932), tsentrismi (Karl Kautsky 1854-1938) ja bolševismi (Vladimir Lenin 1870-1924) vahelises võitluses kommunistlik ideoloogia, mis oli oma arusaamistes ühiskonnas toimuvatest protsessidest ja nende seaduspärasustest tunduvalt dogmaatilisem ning tegevus taktikas äärmiselt radikaalne.
Kommunismiideoloogia rajajaks peetakse Vladimir Leninit, kuigi tema eelkäijad K.Marx ja F. Engels nimetasid tulevast ühiskonda, mis peaks jagunema kapitalistlikule – kommunistlikuks ühiskonnaks. Komideoloogiat iseloomustab ja eristab kodanluse ja töölisklassi vaheliste vastuolude käsitamine lepitamatutena (antagonistlikena). Nende vastuolude ainsaks võimalikuks lahenduseks pakutakse vägivaldset revolutsiooni, mille käigus töölisklass kukutab relvade abil kodanluse riikliku võimu. Selle klassi poliitilisel parteil lasub ülesanne organiseerida ja läbi viia selline revolutsioon. Reaalses elus kommunismiideoloogia on olnud rohkem ühiskonnast võõrandunud intelligentsi,mitte töölisklassi ideoloogia. Peale I Maailmasõda, Euroopas tekkisid tohutud sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, mis kutsusid esile mitte ainult sotsialistlike ideoloogiate populaarsust,vaid ka fašistliku liikumise ja ideoloogia. Fašismi vaadeldakse kui radikaalse parempoolsete positsioonidega liikumist, mis on välja kasvanud konservatiivsest ideoloogiast, kes tähtsustab traditsioone, rahvuslust, tugevat riiklust ning eraomandit. Pidades silmas rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla, peab fašistlik ideoloogia ja poliitika seetõttu oluliseks ühiskonna sotsiaalsete ning majandusprobleemide lahendamist, see aga aitab kindlustada riigi sisemist ühtsust ja stabiilsust. Viimane on tähtis seetõttu, et lähtudes geopoliitilisest teooriast peab fašistlik ideoloogia poliitikas oluliseks mitte sotsiaalsete klasside, vaid rahvuste ja riikide võitlust oma eksisteerimise eest. Selline võitlus viib ühtede rahvaste võimu laienemisele teiste arvel. Fašistlik ideoloogia peab küll oluliseks ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamist, kuid teda iseloomustab samaaegselt põlgus võrdsusideede ehk egilitarismi vastu ühiskonnas. Inimesi ei peeta oma füüsiliste ja vaimsete omaduste poolest üheväärseiks. Sellest tuleneb ka riikide ja rahvaste prioriteet üksikisikute ja sotsiaalsete gruppide ees ning põlgus demokraatia vastu. A. Hitler pidas demokraatiat mürgiks, mis lahustab rahvusliku organismi. Fašistlik ideoloogia tõstis esile neid ühiskonna liikmeid, kes suudavad igapäeva elurutiinist üleolla, näidata initsiatiivi, olla ühiskondlikes asjades loovad, tegutsevad, moodustada tuumiku, juhtiva eliidi.Eliidist tõusevad esile ühiskonna juhid, kes oskavad ette näha tulevikku ja on võimelised kandma vastutust kogu rahva ees selle juhtimisel tulevikku. Selline nägemus inimese kohast ühiskonnas tõstis fašistlikus ideoloogias olulisele kohale tugeva isiksuse, juhi kultuse.

Rahvuslusideoloogia

Rahvusluseks peetakse ühest ja samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunnet, mis taotleb rahvuse säilitamist ja arendamist . Rahvustunnet iseloomustatakse kui rahva ühise saatuse äratundmist. Rahvuslik eneseteadvus rajaneb rahva ühisel päritolul, ajaloolisel kogemusel, keelelisel ja kultuurilisel alusel. Poliitilise idee või doktriinina tekkis rahvuslus liberalismiideoloogia raames 18.sajandil võitluses seisusliku ühiskonna privileegide ning etnilisi piire ületava feodaalvõimu ja rõhumise vastu. Eriti mõjukaks muutus natsionalismiideoloogia Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleońi sõdade perioodil, kui oli kõigutatud feodaalühiskonna pärand Euroopas, mis viis selle lõplikule lagunemisele. Rahvusideoloogia mõjul ilmus 19.sajandil rahvusvahelisse õigusesse põhimõte rahvuslikust enesemääramisest. Eestis tekkis rahvusideoloogia rahvuslikul ärkamisajal 1860.aastail. Jälgides neid protsesse mujal maailmas, kordas Eesti rahvusliku liikumise üks juhtfiguure, Jakob Hurt, mõtet, et igal natsioonil on loomulik ja jumalik õigus eksisteerida ning oma rahvast välja arendada ikka täiuslikumate avalduskujudeni. Nende pingutuste tulemuseks Eestis oli rahvusriigi tekkimine aastail 1917-1920. Rahvusideoloogia poliitilise doktriinina toetub seisukohale, et riikliku organisatsiooni loomulikuks aluseks on etniline ühtsus, rahvas. Teine oluline element rahvuslusideoloogias on idee rahva suveräänsusest. Rahvast, kellel on tekkinud ühine tahe ja eneseteadvus juba 18.sajandil nimetati rahvuseks , natsiooniks. Rahvuse ühine tahe väljendub kõige täielikumalt riikluses. Rahvusriigid tekkisid Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, kus poliitiline süsteem ja riiklikud huvid rajanevad enam-vähem homogeense etnilise kollektiivi rahva ühistele huvidele.
Kuid sõltuvalt (ajaloolistest) tingimustest võib natsioon riigina tekkida ka erinevate rahvuste baasil (USA, Kanada , Argentiina, Brasiilia, Austraalia jt.) See on põhjuseks, miks tänapäeva rahvusideoloogias eristatakse kaht suunda: 1) riiklik ehk territoriaalne natsionalism , mis rajaneb etnilisest päritolust sõltumatul kodakondsusel; 2) etniline natsionalism.Esimene, riiklik ehk territoriaalne natsionalism, on prantsuse algupära. Ehkkki uusaegne riiklus sündis Prantsusmaal 18.sajandi lõpul rahvusriiklusena, annab prantsuse kultuuri üldinimlikust, universalistlikust suunitlusest kantud seadus kõigile Prantsusmaal sündinud inimestele Prantsuse kodakondsuse sõltumata inimese etnilisest algupärast. See privileeg puudub väljaspool Prantsusmaad sündinud prantslasel. Etniline natsionalism seevastu on saksa algupära, kus rahvakultuuri käsitletakse kui rahva identiteedi allikat. Seepärast annab Saksa seadus väljaspool Saksamaad saksa vanematest sündinud inimesele Saksa kodakondsuse takistamatult, uid ei anna seda Saksamaal mittesakslastest vanematel sündinud isikutele. Tänapäeval tuleb mõistete “rahvas” ja “rahvus” kahemõttelisust pidada iseloomulikuks vaid poliitikateadusele. Rahvusvahelises õiguses kasutatakse mõistet “rahvas” riigi kodanikkonna kui terviku tähenduses. Seega kattuvad seal mõisted “rahvas”, “rahvus” ja “natsioon”.Eesti riikluse seisukohalt on rahvuslusideoloogial põhimõtteline tähendus. Eesti riik sündis usust Eesti rahva füüsilise ja kultuurilise püsimise kaitseks ning väikese ja ohustatud rahva jaoks pakub kõige adekvaatsemaid argumente sellise eesmärgi põhjendamiseks just rahvusideoloogia.

Poliitilised teooriad

Erinevate ideoloogiate kujunemist võib pidada ettevalmistavaks sammuks poliitiliste teooriate tekkimisele 19.sajandi keskpaiku. Formeerunud ideoloogiad läbisid edasiarendusprotsessi ja tuginedes suurema loogilise järjekindluse ja süsteemsusele jõudsid poliitiliste teooriate tasemele . Poliitilised teooriad kujutavad endast teaduslikku tervikut , milles sotsiaalsed ja poliitilised tõsiasjad on korraldatud logistilisse süsteemi, milles kasutatavad faktid on omavahelistes suhetes seletatavad. Selline süsteem võimaldav teatud määral ette näha uusi fakte ja arengusuundi, fikseerida seaduspärasusi sotsiaalsete suhete valdkonnas. Poliitilisi teooriaid võib vaadelda laiemas ja kitsamas tähenduses:
1)ühiskonda ja selle arengut seletavate õpetustena ning
2)riigiteooriatena
Esmalt vaatleme teooriaid nende laiemas tähenduses
Üks esimesi ühiskonnaõpetusse ilmunud poliitilisi teooriaid on orgaaniline teooria, mille loojaks on inglise sotsioloog ja riigiteadlane Herbert Spencer 1820-1903). H.Spenceri riigi- ja ühiskonnakäsitus rajaneb samuti riigi ja ühiskonna analoogial bioloogilise organismiga. Riigi- mida ta käsitleb poliitilise agregaadi või kooslusena – organite ja institutsioonide vahel valitsevad Spenceri arvates põhimõtteliselt samasugused püsivad ja funktsionaalsed sidemed, nagu need esinevad elavas organismis. Ühiskondlik võim, mille spetsiifiliseks vormiks on riiklik võim, on orgaanilise teooria jaoks terviku võim oma koostisosade üle. Ühiskonna ja riigi arengus eraldas Spencer kaks arengustaadiumi: 1) primitiivne ehk sõjalis-röövellik ja 2) kõrgem ehk tööstuslik (industriaalne) arengustaadium.Mõlemale arengustaadiumile on iseloomulik, et riikidevahelisi suhteid käsitletakse sotsiaaldarvinistlikus vaimus olelusvõitlusena.
Orgaanilisele teooriale lähedal ja sellega seotud on geopoliitiline teooria, mis peab kõiki samuti organismiks, poliitikat aga võitluseks organismi eluruumi pärast. 20.sajandil arenesid välja mitu rahvuslikku geopoliitilist koolkonda. Saksa geopoliitilise koolkonna ühe tuntuima esindaja Karl Haushoferi järgi uurib geopoliitika riiki kui ruumilist nähtust, kui geograafilist organismi. Geopoliitika peab poliitiliste protsesside (rahvusvahelises tähenduses) põhjuseks geograafilisi tegureid. Siit ka poliitiline geograafia, mis vaatles riikluse arengut kui ruumilist kasvu. Sisuliselt tähendas see riigi võimu ja võimsuse kasvu.
Anglo-ameerika geopoliitilise teooria koolkonna areng toimus kahes etapis . 20sajandi esimesel poolel üheks rajajaks ja klassikuks oli inglise professor Halfor Mackinder, kelle kontseptsioonid on kokkuvõttes järgmised:
1) füüsilisel geograafial on otsene mõju poliitilistele protsessidele, 2) iga riigi poliitiline võimsus sõltub tema geograafilisest asukohast, 3) tehnika ja tehnoloogia areng muudab poliitiliste jõudude vahekordi, kuna selle tulemusel muutuvad füüsilised keskkonnatingimused, 4) maailma mandriline tuumik avaldab strateegilist mõju maailmas tomuvatele poliitilistele protsessidele, 5) 20.sajandi maailm on muutunud suletud süsteemiks. Siin ei ole enam võimalik avastada uusi territooriume ega neid koloniseerida. Poliitiline ekspansioon kutsub koheselt esile teiste riikide vastutegevuse. Ajaloo suured sõjad olid põhjustatud rahvaste eavõrdsetest arengutempodest. See tuleneb omakorda mitte ühtede rahvaste suuremast energiast või geniaalsusest, vaid on inimressursside ja strateegiliste ebavõrdse jaotuse tagajärg maailmas. Looduses ei ole niisugust asja nagu rahvaste võrdsed võimalused. Nimetuse geopoliitilisele teooriale andis Rootsi riigitegelane Rudolf Kjellen, kes heitis kõrvale traditsioonilise käsitluse riigist kui õiguslikust nähtusest ja hakkas riiki vaatlema sotsiaalse ja majandusliku jõuna. Kjellen mõitis poliitikat valitsemissüsteemina, mis koosneb viiest omavahel koordineeritud valdkonnast: geograafiast, majanduspoliitikast, demo- ehk rahvastikupoliitikast, sotsiaalpoliitikast ning krato- ehk võimupoliitikast. Need valdkonnad moodustavad riigi kui eluvormi, kus riigi tegevuse eesmärgiks on saavutada geograafiline täiuslikkus, mida ümbritseb loomulik välispiir looduses ning iseloomustab sisemine regionaalne harmoonia ühendusteede ja transpordi näol. Selline geograafiline ala kujutab endast riigi ja rahvaste eluruumi. Tugev riik talub halbu piire, kuid nõrgale võivad need saada saatuslikuks.Tugevad riigid ei jää peatuma loomulike piiride juurde, vaid otsivad võimalusi territorialseks laienemiseks.
Seetõttu on “ekspansioon” geopoliitilises teoorias üks kesksemaid ja olulisemaid mõisteid, mida teooria peab mõiste “riiklikud huvid” tuletiseks.
Ajalooliselt on geopoliitiliste riikidena käsitletud Rooma impeeriumi, tatarlaste, mongolide Kuldhordi, türklaste Ottomani impeeiumi, Hispaania kuningriiki ja Briti impeeriumi. Suurriikide poliitika tuumaks on omavaheline konkurents ja püüdlus domineerida oma konkurentide üle. Selles konkurentsis sõltuvad riikide võimuressursid nende geograafilistest resurssidest, rahva arvukusest, loodusvaradest, riikide kaitstavusest jm.
Kaasaegne geopoliitiline teooria loeb poliitiliseks aksioomideks järgnevad printsiibid:
1) rahvuslike (riiklike) huvide primaat sotsiaalsete gruppide huvide ees; 2) territoriaalne konservatism ehk riigi piiride puutumatuse printsiip; 3) sõjalis-poliitiline valmisolek ühenduses regulaarse poliitilise dialoogiga; 4) globaalne demograafiline kontroll, selleks et kaitsta riikide rahvuslikku identiteeti; 5) globaalne energeetiline sõltuvus,mis sunnib riike oma huvide kaitseks looma sõjalisi blokke, taotlema baase, toetama sõbralikke ja õõnestama vaenulikke režiime; 6) ülemaailmsed garantiid toiduprobleemide lahenduseks.
20.sajandi algul kujunes eliiditeooria , mis väidab, et igasuguse sotsiaalse struktuuri lahutamatuks koostisosadeks on kõrgem priviligeeritud kiht – eliit – ja tavakodanikud.
Eliit on ühiskonnas vähemus, kelle võimu aluseks on organisatsioonilised oskused, võime artikuleerida ja esindada mõjukate ühiskondlike gruppide huve ning realiseerida nende eesmärke, ühiskondlik lugupidamine jms. Eliidi funktsiooniks on ühiskonna juhtimine ja kultuuri arendamine. Eliiditeooria vaatleb ühiskondlikke suhteid peamiselt poliitiliste vahekordade aspektist , valitsemise ja allumise aspektist. Erakondade (parteide) tegevuse põhieesmärgiks pidas eliiditeooria mitte demokraatia arendamist, vaid tõelise ja väärika poliitilise eliidi kujundamist.
Vaatamata eliiditeooria pessimistlikule nägemusele demokraatia võimalikkusest, 20.sajandil toimusid selged nihked võimu demokratiseerumise suunas –üldine valimisõigus,valitsuste vastutus rahvaesinduse ees, sõna- ja organisatsioonide vabadus jmt. Olid muutunud demokraatliku ühiskonna korralduse lahutamatuiks elementideks. Niisuguste muudatustega pidid arvestama vana eliiditeooria esindajad. Selle tulemusena tekkis eliiditeooria uus variatsioon – neolitism ehk demokraatlik elitism . Neoelitistid lähtuvad eliiditeooria põhiseisukohast, et demokraatiat s.o. rahva võimu, suveräänsust jmt. ei ole põhimõttes võimalik teostada.Need on utoopilised ,mis ei realiseeru praktikas. Selleks,et ühiskonnas võiks valitseda vabadus ja toimiks progress, on paratamatult vaja eliiti.Iga katse kõrvaldada eliit ühiskonna ja riigi juhtimisest viib lõppkokkuvõttes demagoogia valitsemiseni avlikus arvamuses ning diktatuuri võiduni poliitikas. Demokraatlik elitism püüab seetõttu eliiditeooria põhimõtted ühendada liberaalsest ideoloogiast lähtuva pluralistliku demokraatiaga. See demokraatia käsitlus rõhutab kodanike otsuse ja aktiivse osavõtu riigielust. Pluralistlik demokraatia teooria väidab,et tänapäeva ühiskonnas on võim jagunenud erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Kuid sisuliselt ei ole taoline võim siiski demokraatia, arvasid pluralistlikud demokraadid, kuna võim kuulub aktiivsele vähemusele.

Pluralistlik teooria on eliiditeooria vastand. See rajaneb liberaalse ideoloogia demokraatiakäsitlusele ja rõhutab kodanike otsese ning aktiivse osavõtu vajadust riigielust. Teooria käsitleb poliitikat kaubaturu analoogina, millel ideede müüjad (poliitilised parteid ja nende liidrid) pakuvad oma kaupa valijate häälte eest. Pluralistlik teooria toetab seisukohta, et suveräänsus kuulub rahvale ja jaguneb huvigruppide ning sotsiaalsete klasside vahel. Riik on vaid üks ühiskondlik institutsioon paljude teiste seas, mis teostab võimu oma kompetentsi piires. Pluralistlik teooria väidab, et kodaniku ja riigi vahel toimub mitmesugustest kodanikeorganisatsioonidest moodustuv vahekiht, mis vahendab üksikisiku ja riigi vahelisi suhteid. Demokraatlik riigi ja ühiskonna põhiliseks tunnuseks on taolist vahekihti moodustavate seltside, assotsiatsioonide olemasolu. Need on kodanike vabatahtlikud organisatsioonid, ühingud ja seltsid, mis on sõltumatud nii üksteisest kui ka riigist. Oma iseloomust on nad erinevad: majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed, kultuurilised. Kodanikuühiskond ja demokraatia eeldavad nende gruppide vahekordades kolme tingimuse täitmist: peab valitsema kodanike poliitiline võrdsus, toimima peab majanduslik ja poliitiline vabadus. Ühiskonnas on inimeste tegevus määratud nende huvidega, siit ka sotsiaalsete gruppide ühised grupihuvid. Kuigi erinevate sotsiaalsete gruppide käsutuses olevad majanduslikud, poliitilised, kultuurilised ressursid erinevad üksteisest tunduvalt ja see tekitab ebavõrdsuse, ei ole ühelgi sotsiaalsel grupil absoluutset domineerivat seisundit teiste suhtes. Poliitline võim on sellises ühiskonnas hajutatud gruppide ja institutsioonide vahel. See tagab demokraatlike institutsioonide ja protseduuride püsimise, kindlustab kodanikele nii vabaduse kui ka võrdsuse. Poliitilistest vabadustest on esmatähtsad hääleõigus, sõnavabadus, võimalus hankida vabalt informatsiooni, õigus taotleda ja olla riigi teenistuses, vabade, võrdsete ja regulaarsete valimiste toimumine ning õigus poliitiliste organisatsioonide loomiseks ja osalemiseks nende tegevuses, kõigil kodanikel peab olema õigus kasutada omandit vastavalt oma paremale äratundmisele. Omand ja kontroll ettevõtete üle vähendavad aga poliitilist võrdsust kodanike vahel (sissetulekute erinevus, erinev ühiskondlik staatus). Poliitika teoreetikud on enamasti üksmeelsed selles, et konflikt demokraatia ja omandiõiguse vahel tekib, kui omand jaotub inimeste vahel ebavõrdselt. Seetõttu pakuvad teoreetikud lahenduseks poliitikat, mis püüab saavutada tasakaalu poliitilise vabaduse ja võrdsuse vahel. Robert A.Dahl peab ideaalseks lahenduseks seda, kui ümberjaotamine (millest räägivad mitmed poliitikud) toimuks iseenesest, iseregulatsiooni teel. Niisugust majandussüsteemi nimetab ta isereguleerivaks egalitaarseks süsteemiks, mis kehtis USA-s 18-19.sajandil ja asendus 20.sajandil süsteemiga, mida Dahl nimetab korporatiivseks kapitalismiks (Suured monopolistlikud koondised). Vältida sotsiaalset ebavõrdsust ja sellega kaasnevat konflikti suutsid arenenud ühiskonnad alles 60-80-tel aastatel XX sajandil. Kapitalismi sotsiaalsete vastuolude, rikkuse ja vaesuse konflikti survel ühelt poolt ja ühiskondliku mõtte humanistlike traditsioonide pinnal teisalt kujunes 20.sajandi keskpaigas üldise heaolu riigi (ühiskonna) teooria. See teooria on rajatud seisukohale, et iga inimene on isiksus ja tal on õigus saada ühiskonna heaolust, sõltumata sellest, kas tal endal on vahendeid selles osalemiseks.Teooria kasvas välja 20.sajandi keskel Inglismaal kavandatud sotsiaalpoliitilisest plaanist.Teooria esindajad lähtusid teesist, et riik ei või piirduda ainult sellega, et rajab püsiva õiguskorra, garanteerib kodanike poliitilised vabadused ja julgeoleku.Riik peab tagama ka oma kodanike sotsiaalse julgeoleku. Ta peab looma igale inimesele võimaluse turumajanduse tingimustes ise hakkama saada, et iga kodanik võiks oma tööga rajada nii endale kui oma lähedastele sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse tulevikus (heaoluriik). Sellist süsteemi riiklikus majanduspoliitikas nimetatakse sotsiaalseks turumajanduseks. Maksu-ja rahanduspoliitika vahenditega jaotab riik ümber SKP.

Poliitilised huvid – Ühiskonna huvid

Ühiskonna sotsiaalne struktuur

Huvigrupid

Avalik arvamus

Massikommunikatsioon ja massimeedia

Avaliku arvamuse kiujundamine

Sotsiaalsed huvid

Poliitilised huvid
Inimene on sotsiaalne olend , kes suudab intellektuaalselt areneda ainult ühiskonnas.Ühiskond on inimeste kooslus , organiseeritud kogum, mille sees üksikisikud moodustavad keeruka ja paljutasandilise sotsiaalsete suhete süsteemi. Ühiskonna elu reguleerivad sotsiaalsed normid, huvid tööjaotuse süsteemis, võimusuhted ja majanduslikud huvid, ideoloogilised põhimõtted. Poliitikateaduse üks olulisemaid ülesandeid seisnebki selles, et selgitada, kuidas inimeste poliitilised eelistused või valikud tulenevad nende kuuluvusest teatud sotsiaalsetesse gruppidesse, kuidas sotsiaalsed asjaolud ja nende muutused põhjustavad ning kujundavad poliitikat ja selle valikuid .
Mingi ühel või mitmel tunnuse järgi eristatud inimeste gruppi, kes täidavad ühiskondlikus süsteemis ühist funktsiooni või hõlmavad ühise koha, positsiooni – nimetatakse sotsiaalseks grupiks (majanduslike, religioossete, rahvuslike, kultuuriliste tunnuste abil).
Sotsiaalsed grupid moodustavad ühiskonna sotsiaalse struktuuri. Ühiskonna muutumine ja areng sõltub kõigepealt sotsiaalsete gruppide suuruse, koosseisu, väärtushinnangute, huvide muutumisest ning arengust. Selliste sotsiaalsete gruppide mõistena võib nimetada töölisi, talupoegi, ametnikke, üliõpilas, haritlasi, pensionäre, vaimse, loomingulise töö tegijaid; varanduslikult eristuvaid gruppe:rikkad, keskklass , vaesed jne.
Ühe formaalse tunnuse järgi eristatud sotsiaalseid gruppe nimetatakse agregaatgruppideks (soolise tunnuse alusel- meeskodanikud, naiskodanikud). Ühiskonna elus ei ole agregaatgruppidel olulist iseseisvat osa.
Mitme tunnuse alusel eristatavad sotsiaalsed grupid etendavad ühiskonna elus iseseisvat osa. Nende ühesugune ühiskondlik positsioon, ühised probleemid, ühesugused funktsionaalsed võimalused ühiskonnas, kõik see on alus, mis õhendab sotsiaalset gruppi, suunab nende tegevust.
Teatud reservatsioonidega võib sotsiaalseteks gruppideks pidada ka rahvuslikke ja religioosseid gruppe.
Eriliigi moodustavad professionaalsed grupid (töölised, ametnikud, talupojad).
Sotsiaalsed grupid moodustavad suuremaid ühendusi, mida nimetatakse sotsiaalseteks ehk ühiskondlikeks klassideks.
Erinevad sotsiaal-poliitilised teooriad defineerivad klasse erinevaist kriteeriumeist lähtudes. Klassid on suured inimgrupid, mida iseloomustab ühesugune ühiskondlik positsioon, majanduslik seisund ja ühised klassihuvid – arvab pluralistlik kontseptsioon. Sotsialistlik ideoloogia (eriti aga marksistlik ühiskonnateooria) peab inimeste klassikuuluvuse aluseks aga nende kohta ühiskondliku tööjaotuse süsteemis. Selle koha määrab (vastavalt marksismile) inimeste vahekord tootmisvahenditega. Kui inimene on selle omanik, siis kuulub ta kõrgemasse (valitsevasse) klassi; kui tootmisvahendeid ei omata, siis kuulutakse ekspluateeritavasse klassi). Ühiskonna sotsiaalsete gruppide kogumit nimetatakse sotsiaalseks struktuuriks. See moodustab ühiskonna karkassi , mida tsementeerivad struktuuri elemente moodustavate suurte hulkade ühised huvid, vaated, harjumused. Karkassi tekkimine ja muutumise sügavamad põhjused peituvad ühiskondlikus tööjaotuses ning selle arenemises.
Ühiskondlikke protsesse, s.h. poliitikat analüüsides on paratamatult vaja tunda sotsiaalset struktuuri, mille koes peitub ühiskonna poliitiliste huvide vastuolu tuum. Lihtsustatult võetud keeruliste protsesside analüüsi käigus esitatakse kolmeastmelise hierarhiana: kõrgem, kesk-ja madalam ehk töölisklass. Tõsiste järelduste tegemiseks selline lihtsustatud jaotus ühiskondlikes protsessides ei kindlusta objektiivsust. Suured sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised muutused, nagu revolutsioon (16.sajandil) industrialiseerimine (19.sajandil) või revolutsioonid toovad endaga kaasa olilisi nihkeid ühiskonna sotsiaalses truktuuris. Need nihked peegeldavad ka poliitiliste jõudude suhete ja vahekordade muutustest.
Nii on ka Eesti sotsiaalses struktuuris taasiseseisvumise järel toimunud tõsiseid nihkeid, mille tulemusena on nõukogudeaegne, suhteliselt homogenne (väikeste erinevustega sissetulekutes, haridusvõimalustes, kultuuritarbimises, reisivõimalustes) sotsiaalne struktuur asendunud ühiskonnaga, kus valitsevad teravate piiridega sotsiaalsed erinevused. Muutusi sotsiaalses struktuuris põhjustasid eelkõige muutused omandisuhetes, tööhõives, töö tasuvuses. Kõik need nihked ühiskonnaelu korralduses kajastasid Eesti sotsiaalses struktuuris. See on ilmekalt kajastunud valimiseelses võitluses.

Huvigrupid

Sotsiaalse grupi liikmeid iseloomustab sageli (kuid mitte alati) ühesugune hoiak mitmesugustesse ühiskondlikesse probleemidesse. Selle põhjuseks on gruppi kuuluvate inimeste ühesugune ühiskondlik positsioon ja ühised või lähedased tööalased elukondlikud jne.probleemid. Need hoiakud võivad väljenduda ühistes huvides, mis seovad grupi liikmeid ühiste eesmärkide kaudu. Kui sellised grupid tegutsevad organiseeritult,siis nimetatakse neid huvigruppideks. Neid siduvad huvid võivad olla mitmesugused: majanduslikud,kultuurilised,poliitilised,religioossed,sportllikud jne. Seetõttu sotsiaalsed ja huvigrupid ei kattu. Huvigrupid võivad ühendada ka erinevate sotsiaalsete gruppide või klasside liikmeid, ja nad tegutsevad enam või vähem organiseeritult, eesmärkide saavutamise nimel. Näiteks võib tuua ametiühingute liitude tegevust, üliõpilaskorporatsioone, spordiseltse, kirikut jm. Eestis tegutsevad -–Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit, Maksumaksjate Liit, Eesti Korteriühistute Liit jm.
Huvigrupid erinevad poliitilistest parteidest. Kui partei eesmärk on saavutada ja teostada rikklikku võimu, siis huvigruppide tegevus taotleb riigivõimu struktuuride mõjutamist, teatud suunamist, ilma et seejuures ise võim enda kätte haarata või seda teostada. Huvigrupi ülekaalukaks vormiks tänapäeval esinevad assotsiatsioonid ehk seltsid ja ühendused.
Huvigruppide erivormiks on survegrupid,mis tegutsevad kitsamal sotsiaalsel või majandusliku võimu alusel ega oma selget organisatsioonilist vormi. Oma tegevusega (lobby) püüavad nad avaldada survet riiklikule (tihti parlamendiliikmetele, omavalitsusasutustele) omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks.

Avalik arvamus.Massikommunikatsioon ja massimeedia

Demokraatliku ühiskonna arengu käigus vähehaaval levis ja saavutas toetust veendumus, et riiklik võim on õiguspärane vaid siis, kui seda tunnustavad kodanikud. Niisugune nihe ühiskondlikus teadvuses arenes eriti kiirelt tööstuslike keskuste arenguga ja kirjaoskuse kiire levikuga maailmas.XXI sajandi algul võib arvestada, et valdav osa maailma elanikkonnast on kirjaoskajad ning alluvad selle kaudu avalikus arvamuses levivatele positiivsetele ja sotsiaalsetele ideedele. Massikommunikatsioonivahendite areng ainult kindlustas kodanikkonna poliitilist aktiivsust ja muutis avaliku võimu järjesy sõltuvamaks avalikust arvamusest. Massikommunikatsiooni all mõistetakse massiauditooriumi tarbeks koostatud, kergesti kättesaadavat, standardiseeritud informatsiooni ühiskonna ja tema liikmete tegevuse kohta ning sellise informatsiooni loomise ja levitamise süsteemi. Taoline info on mõeldud ühesuguseks kasutamiseks väga paljudele erinevatesse sotsiaalsetesse, erinevatesse piirkondadesse kuuluvatele inimestele. Massikommunnukatsioonil on 6 olulist iseärasust, mida tuleb arvestada:

Auditoorium on väga erinev ( heterogeenne ) ja sõltub klassikuuluvusest, regionaalsest päritolust, ealistest ja hariduslikest iseärasustest, elustiili erinevustest, uskumustest jne. Seda arvestades, täidab massikommunikatsioon sotsiaalse integratsiooni, üksmeele (konsensuse), ühiste huvide ja tegevusprogrammi kujundaja ülesannet.

Massimeedia levitab üldist huvipakkuvat informatsiooni, pidades silmas peamiselt vaba aja veetmist.

Massikommunikatsioon töötab ühesuunalise liikluse põhimõttel. Auditoorium ei saa infosisu kontrollida, täpsustada.

Massikommunikatsiooni kaudu edastatakse informatsiooni valikuliselt, osaliselt, mis tihti moonutab tegelikku pilti.

Massikommunikatsiooni tekkimisega tõusis infovahendaja sotsiaalne roll ja staatus.

Massimeedia on seotud paljude meediaväliste süsteemidega, nagu majandus, poliitika, kultuur jne. Seetõttu koondub nende käsutusse väga mahukas ja rikkalik info, mille valdamise ja leviku kaudu omandab meedia ühiskonnas isesesva ja sõltumatu faktori tähenduse.

Avaliku arvamuse kujundamine

Avalikuksarvamuseks nimetatakse ühiskonnas haridussüsteemi ja massikommunikatsiooni kujundatud ja levivaid seisukohti ühiskonnaelu ja selle tegelaste, ühiskondlike probleemide ning lahendite kohta.
Avaliku aarvamuse kujundamisel konkureerivad majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised huvid.
Tänapäeva demokraatlikes riikides ei ole enam mõeldav, et valitsused püsivad või poliitikud saaksid toimida avalikus arvamuses väljendatud seisukohtadest sõltumatult.
Sotsiaalsed huvid - on üksikisikute, sotsiaalsete gruppide, kihtide või klasside majanduslike, õigusloke, kultuuriliste vajaduste, ootuste või eesmärkide avaldus.
Poliitilised huvid – on sotsiaalsete huvide spetsiifiline ja üldistatud väljendusvorm.Nad kujutavad endast sotsiaalsete huvide väljundit võimusuhete vahekorda , mis ei ole üldjuhul otsene, vaid toimub läbi poliitiliste ideede ja teooriate,mis transformeerivad huvid poliitilisteks eesmärkideks.

Sotsiaalsed huvid

Sotsiaalsed huvid on üksikisiku, sotsiaalsete gruppide, erinevate kihtide või klasside majanduslike, õiguslike, kultuuriliste vajaduste, ootuste või eesmärkide avaldus.
Nende realiseerumine tagab isikute ja gruppide olemasolu, identiteedi ja koha sotsiaalses struktuuris või hierarhias. Sotsiaalsed huvid avaldusvad inimeste püüdlustes ja taotlustes, toetustes. Üksikisiku subjektiivsed sotsiaalsed huvid ei pruugi olla eriti tihedalt seotud tema sotsiaalse identiteedi säilitamisega, aga hoopis teisiti käituvad sotsiaalsed grupid, kihid või klassid, kes ei sõltu üksikisiku sotsiaalses mobiilsusest. Sotsiaalsed grupid kui olemasolev ühiskonna tootmisstruktuuri peegeldus, püsivad suhteliselt stabiilselt , mille iseloom ja omavahelised vahekorrad muutuvad vaid pikaajalises ajaloolises protsessis. Neid muutusi põhjustavad üldisemad tehnilised, majanduslikud, demograafilised, kultuurilised protsessid, mitte gruppi kuuluvate inimeste isiklikud huvid ja püüdlused. Sotsiaalsete gruppide ja klasside huvidel on objektiivne iseloom. Vaatamata muutustele, mis toimuvad ühiskonnas, grupi suurusest,iseloomust – sõltuvad tema huvid konkreetse grupi kohast sotsiaalses struktuuris ja funktsioonidest, mida see grupp täidab ühiskondliku tööjaotuse raames. Need iseärasused eristavad teda teiste gruppide hulgast. Ülaltoodu ei tähenda, et sotsiaalsed grupid ja nende huvid oleksid muutuvad või kindla joonega piiritletavad. Sotsiaalsete gruppide huvid on mitmetahulised ja sageli vastuolulised , mis tihti on mõjutatud subjektiivsetest teguritest; erigruppide piirid ja huvid sageli kattuvad,eriti lähedal asuvates gruppides,sõltub probleemist, ajahetkest, paljudest subjektiivsetest ja objektiivsetest faktoritest.
Poliitilised huvid
Poliitilised huvid on sotsiaalsete huvide spetsiifiline ja üldistatud väljendusvorm. Poliitilised huvid kujutavad endast sotsiaalsete huvide väljundit võimusuhete valdkonda. See väljund ei ole üldjuhul otsene, nagu huvi- või survegruppidel, vaid toimub läbi poliitiliste ideede ja teooriate; erinevad ideed ja teooriad transformeerivad sotsiaalsed huvid poliitilisteks püüdlusteks. Seetõttu ei ole poliitiliste huvide kandjaks mitte sotsiaalsed grupid või klassid, vaid poliitilisd ühendused. Nendest kõige olulisemad huvide kandjateks on riik ja poliitilised parteid ( erakonnad ). Tähtsad kandjad on veel poliitilistel liikumistel,parteide valijaskondadel (elektoraatidel) ja parteidevahelistel valimisliitudel.Poliitilistes ühendustes põimuvad tavaliselt mitme sotsiaalse grupi huvid ja kuna huvid on mitmetahulised,nad võivad ühte leeri tõmmata erinevad jõugrupid. Koondumine , põimumine sõltub mitmesugustest teguritest ja valmisolekust kaitsta neid poliitiliste vahenditega. Protsessi mõjutavad – parteide arv, poliitilise info levik, kättesaadavus, valimissüsteemi iseloom, kehtiv poliitiline režiim, tsiviilühiskonna küpsus, traditsioonid. Ajaloolises arengus on kodanike kujunenud sotsiaalsete huvide poliitilised väljundid riigiti erinevad. On riike, kus poliitilise väljundi kujunemisel suuremat osa mänginud poliitilised ideed ja teooriad ning väljundiks on kujunenud poliitilised organisatsioonid (India, Egiptus , Iraan jt.). Teistes riikides on sotsiaalsed huvid leidnud väljundi rohkem mitmesugustes majanduslikes, kultuurilistes jmt. organisatsioonides (Austria, SLV,Rootsi jt.). Ka võivad poliitilised parteid olla sotsiaalsete gruppide huvide väljendajaks erineval määral või väljendada nende huvide eri tahke.On riike, kus kodanike sotsiaalsed ja poliitilised huvid on leidnud väljenduse kompaktselt ainult 2-3 erakonnast koosnevas parteisüsteemis; aga leidub ka neid riike, kus huvid on killunenud 10-15-20 parteisüsteemiks.
Poliitiliste huvide eriliik on riiklikud huvid. Nendes väljenduvad küll sotsiaalsete gruppide üldised huvid, kuid riiklikud huvid on sotsiaalsete gruppide huvidest suhteliselt sõltumatud. Kui sotsiaalsete gruppide huvid tulenevad suurel määral gruppide majanduslikust seisundist, nende kultuurilistest iseärasustest ja omavahelistest suhetest, siis riiklikud huvid tulenevad rohkem riigi seisundist rahvusvahelises ühiskonnas, riikidevahelistest suhetest. Seetõttu võivad riiklikud huvid sattuda sotsiaalsete huvide vastuollu. Riiklike huvide domineerimise korral surutakse sotsiaalsed huvid tahaplaanile ning ühiskonna poliitilise elu korralduses pääsevad domineerima autoritaarsed või totalitaarsed tendentsid. Ehkki riiklikud huvid sõnastatakse peamiselt riigi välispoliitika tasandil, on välispoliitika sageli sisepoliitiliste huvide njätkuks, ehk teisisõnu, välispoliitika on sotsiaalsete gruppide ja klassihuvide jätk rahvusvahelistes suhetes. Selle kõrval püsib aga tees, et sise-ja välispoliitika on teineteisest sõltumatud valdkonnad.

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 104 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

104 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

tamse1 Õppematerjali autor

Põhjalik ja sisukas konspekt

politoloogia poliitika poliitikateadus võim poliitilised huvid sotsiaalsed huvid avalik arvamus massikommunikatsioon massimeedia huvigrupid

Sarnased õppematerjalid

odt

Sissejuhatus politoloogiasse

Antiikmaailma poliitilised ideed Vana-Kreeka poliitiline mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele. Riiklus tekkis poliste kujul, kui süvenesid klassilised erinevused. Koos polisega tekkis kodakondsuse mõiste. Kodanikkonna moodustasin tol ajal täiskasvanud ja relvaõigusega mehed. Naistel puudusid poliitilised õigused. Enamuse võimu hakati nimetama demokraatiaks. Poliitikaga tegelesid kodakondsed. Poliitikakäsituse küsimused olid kodaniku õigustest ja õiglusest, seaduslikkusest ning õigest riigikorraldusest. Vana-Kreeka traditsioon, mis seisnes jumalate ja kodanike kollektiivse tahte jälgimses asendus Rooma ajal riigi ja võimu rajanemisega avalikule õigusele. Roomlaste jaoks oli riik kodanike kooskõlastatud õiguste süsteem. Selle aluseks oli loomulik seadus. Poliitilised ideed keskajal Keskajal sulas antiikajastu riigi- ja õiguskäsitlus kokku kristlik-religioosse maailmavaatega.

Politoloogia

doc

Politoloogia ja poliitika

Poliitlise kultuuri tüpoloogia: · Kollektivistlik vs industriaalne · Egalitaarne vs mitteegalitaarne · Elitaarne vs mitteelitaarne · Konsensuslik vs mittekonsensuslik Poliitilise kultuuri allkultuurid: · Regionaalne · Etnolingvistiline · Sotsiaalmajanduslik 11 · Vanuseline Poliitilist kultuuri uuritakse küsitluste (intervjuude) abil. Küsimused hindavad inimeste poliitilist orientatsiooni (raske uurida kulukas ja aeganõudev). Eesti poliitiline kultuur Peeter Vihalemm, Marju Lauristin ja Ivar Tallo on eristanud eesti poliitilise kultuuri arengus kolme faasi: 1. Mütoloogiline faas (1988 1990) massiliikumine, rahvakogunemised; osalemise ajendiks emotsioonid. Müütide rohkus, poliitiline diskursus rituaalne. 2

Õigusteadus

docx

Politoloogia KT

KT 1. a) Poliitika -On inimtegevuse valdkond mille raames toimub asjaajamise koordineerimine, juhtimine ja kontroll. Kõige sagedamini toimub see institutsionaalsete vahendite ja meetodite kaudu reguleerides suhteid inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahel kasutamaks selleks ühiskondlikke ressursse saavutamaks sotsiaalselt olulisi ühiskondlikke eesmärke. - Poliitikat võib määratleda kui ühiskonnas toimuvat inimeste juhtimist, mis põhineb-toetub enamuse poolt tunnustatud õigusele sunnimeetmete rakendamisel, mille rakendamise õigus on omistatud erilistele ühiskondlikele struktuuridele. b) Juhtimine -Juhtimine on lihtsustatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille tulemusena juht mõjutab juhitavaid, et saavutada organisatsiooni eesmärgid läbi ressursside efektiivse ja eduka kasutamise. c) poliitiline võim ja tema allikad -Poliitilise võimu määratlus: õigu

Politoloogia

docx

Võrdlev poliitika

Nimetage mõned konstitutsiooniliste kohtute põhifunktsioonid? EL · Põhiseaduslik järelvalve vastuvõetud seadused peavad olema vastavad põhiseadusele *kodanike põhiseaduslike õiguste kaitse · Instut. Vahelised konfliktide lahendamine · Liikmed määratud teatud tähtajaks (presidendi või parlamendi poolt) · Lisaks juriidilisele ka poliitiline rõhuasetus Nimetage mõned ülemkohtute põhifunktsioonid? USA ja UK · Põhiseaduse küsimused · Kõrgeim apellatsiooni kohus, mis tegeleb tavakohtuasjadega · Kodanike põhiseaduslike õigustega tegelevad tavakohtud · Liikmed valitakse eluksajaks (USA president senati nõusolekul) · Pigem juriidilise kui poliitilise rõhuasetusega Mis on konstitutsiooniliste ja ülemkohtute omavaheline erinevus ja millistes riikides on ülemkohtud ja millistes konstitutsioonilised kohtud? Vt. Eelmiste küsimuste vastuseid

Võrdlev poliitika

docx

Eksami kordamisküsimused+vastuse d

1)Mis peab riigil olema, et olla riik? 1.Territoorium (meri-, maa- ja õhuruum) 2.Kodanikkond 3. Kehtiv riigivõim (suvenäärsus, eneseorganisatsioon, riigivõimu ühtsus) 4.Võime astuda teiste riikidega suhetesse. Riik on avalikuõiguslik organisatsioon, mis tegeleb ühiskonna õiguslike probleemidega. Riik on rahvusvahelistes suhetes sõltumatu teistest riikidest. Riigid on oma suvenäärsuselt võrdsed. 2) Proportsionaalne valimissüsteem Selle puhul kasutatakse mitmemandaadilisi valimisringkondi. Esindusorgani kohad jaotatakse parteide vahel proportsionaalselt nende valimisnimekirjadele antud häältele. Proportsionaalsust on mõeldav kasutada vaid mingi piirini, sest esindusorganis on kohtade arv füüsiliselt piiratud ruumi mõõtmetega. Piiri fikseerib valimiskünnis. Enamik maailma demokraatlikest riikidest kasutab seda meetodit, ka Eesti. Sellel on kaks põhilist modifikatsiooni: partei nimekirjade meeto

Politoloogia

doc

Ühiskonna mõisted

Teema: Nüüdisühiskond, selle kujunemine ja areng alamklass inimesed, kes paiknevad ühiskonna sotsiaalse strafikatsiooni süsteemi madalaimal astmel oma väheste materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu eliit suhteliselt väikesearvuline rühm inimesi, kes paikneb stratifikatsioonistruktuuri tipus, kuna talle kuulub ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnuseid (päritolu, varandus, võim või haritus) fordism H.Fordi tehastes kasutusele võetud tootmise korraldus, mis jagas kogu tootmise konveieril sooritatavateks üksteisele järgnevateks lihtsateks operatsioonideks. Fordism oli tööstusühiskonnas enim kasutatud tootmise organiseerimise viis genees kujunemine heaoluriik riik, mis tu

Ühiskonnaõpetus

pdf

Nüüdisühiskond

Nüüdisühiskond Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond). Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Demokraatia põhiprintsiibid ja väärtused. Seadused ja õigusnormid. Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused. Õigusriik. Avalik ja erasektor. Kodanikuühiskond. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid ( tööpuudus, vaesus, kuritegevus jm). Heaoluriik. Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus. 1. Ühiskonna mõiste. Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit: o Esimene e. avalik sektor (riigi- ja omavalitsused) o Teine e. erasektor (eraettevõtted) o Kolmas e. mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja- ühendused) Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud üh

Ühiskonnaõpetus

doc

Ühiskonna sõnastik

Acquis communautaire = acquis (5) - Euroopa Liidu liikmesriigi õiguste ja kohustuste kogum Agenda 2000 (5) - Euroopa komisjoni esitatud ametlik programm Euroopa Liidu reformimiseks ja laiendamiseks XXI sajandil administreerimine ehk haldamine (3) - riiklike ametkondade ka kohalike omavalitsuste tegevus parlamendi ning valitsuse otsuste elluviimisel administratiivne väärkohtlemine (3) - ametnikupoolne seaduse väär kohaldamine konkreetse kodaniku suhtes alamklass (1,2) - inimesed, kes paiknevad ühiskonna sotsiaalse strafikatsiooni süsteemi madalaimal astmel oma väheste materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu avalik arvamus (3) - rahva või mõnede sotsiaalsete gruppide suhtumine ühiskonnas toimuvatesse sündmustesse, levitatavatesse plaanidesse või liidritesse. Tänapäeval kujuneb avalik arvamus peamiselt massiteabe põhjal. avalik haldus (2,3) - poliitiliste otsuste täideviimise protsess riigi- ja omavalitsuse institutsioonides avalik poliitika ehk halduspoliiti

Ühiskonnaõpetus

Rohkem sarnaseid