Sissejuhatus politoloogiasse (2)

SISSEJUHATUS POLITOLOOGIASSE
Mõiste poliitika pärineb kreeka keelest ja tähendas algselt Kreeka linnriigi, polise avalike asjadega tegelemist. Itaalia poliitik Machiavelli lahutas poliitikast eetilise ja religioosse komponendi ning tõi poliitilise elu keskpunkti võimu ja riigi. Ilmalik valitseja ja riik eksisteerisid kui üks ja seesama. Alates 20 sajandist on aga poliitika seotus algse mõistega üha enam märgatavam, seoses demokraatia levimisega. Riiklik võim ei tohi domineerida kodanikuühiskonna üle, kuna see toob kaasa pingeid või koguni riigi kokkuvarisemiseni. Tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas käsitletakse poliitikat tegevusena , mis seisneb spetsiifiliste, kogu ühiskonda puudutavate otsuste langetamises ja nende rakendamises ühiskonna ja selle liikmete huvides. Kõrgemaks eesmärgiks peetakse kodanike ja ühiskondlike struktuuride ja institutsioonide soodsaks ning stabiilseks arenguks vajalike tingimuste loomist. Poliitika tuumaks on riik, võim ja selle teostamine .
Poliitiline ajalugu on ajalooteaduse haru, mis ajaloomeetodeid rakendades uurib ühiskonna poliitilise korralduse, võimuvõitluse, riikidevaheliste poliitiliste suhete jne muutumist, selle põhjusi ja tulemusi ning isikute osa selles arengus.
Strateegilised ja rahuuurimused on ühiskonnateaduse haru, mis uurib sellised riikidevaheliseid suhteid, mis ei rajane konsensusel, vaid püsivad või muutuvad relvastatud jõu või ähvarduste tingimusel.
Poliitiline analüüs on ühiskonnateaduse haru, mis tegeleb valitsevate poliitiliste suhete ja tegevuste uurimisega. Eesmärk on selgitada poliitilises protsessis osalejate eesmärke, aktsioonide kaugemaid, kõrvalisi tagajärgi. Vaatleb enamasti lühiajalises perpektiivis ja huvitub probleemide mõjust valitsevatele võimusuhetele ning nende arengule.
Poliitikateadus on ühiskonnateaduse haru, mis püüab süstemaatiliselt kirjeldada, analüüsida ja seletada riiklike institutsioonide, pol organisatsioonide, pol protsessis osalevate inimeste omavahelisi vahekordi, poliitilisi valikuid ning käitumist, pol muutuste sots põhjuseid. Huvitutakse võimusuhete mehhanismidest ja võimuvahekordade arengust pikaajalises perpektiivis. Neid probleeme käsitletakse mitmes valdkonnas: poliitilised ideed, ideoloogiad ja teooriad; poliitilised ja sotsiaalsed huvid ning nende vahekorrad ; poliitilised institutsioonid ; riiklik ja omavalitsuslik administratsioon; pol režiimid, protsessid.
Poliitikateadust võib pidada ka teadust võimust.
Võim on inimeste või ühiskondlike institutsioonide võime allutada inimesi, sotsiaalseid gruppe või riike neile võõrale tahtele.
Poliitika liikumapanevad jõud
Inimese tegevuse liikumapanevad jõud: põhimõtted ja ideed(ideoloogia, teooria); sotsiaalsed ja poliitilised huvid(inimeste mitmesugused vajadused).
Poliitiline tegevus toimub ühiskondlike institusioonide raames (maj, pol, kultuurilised). Poliitiline protsess on võimusuhete kujundamine, millele avaldavad mõju: kodanike sotsiaalsed huvid, pol institutsioonide omadused(valimissüsteem, pol parteide arv jne). Tavakodanik osaleb protsessis selleks, et kasutada võimumehhanisme oma isiklike probleemide lahendamiseks.
POLIITILISED IDEED JA TEOORIAD
Poliitilised ideed ja teooriad on poliitikateaduse osa, mis tegeleb ühiskonna-ja riigielu korralduse põhimõtete ja arusaamadega. Eri kultuuritüüpides esinevad need erinevalt, seega üleminek ühelt teisele ideele on seotud alati teatud raskustega.
Tänapäevasete poliitiliste ideede ja põhimõtete tekkeaeg ulatub keskaegsesse Euroopasse. Poliitilised ideed keerlevad probleemide ümber: mõistlik ja õiglane ühiskonnakorraldus ja riik, inimese olemus ja koha määramine ühiskonnas, vahekorrad ühiskonna ja üksikisiku vahel, riigi ja ühiskonna muutumine.
Antiikmaailma poliitilised ideed
Vana-Kreeka poliitiline mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele. Riiklus tekkis poliste kujul, kui süvenesid klassilised erinevused. Koos polisega tekkis kodakondsuse mõiste. Kodanikkonna moodustasin tol ajal täiskasvanud ja relvaõigusega mehed. Naistel puudusid poliitilised õigused. Enamuse võimu hakati nimetama demokraatiaks. Poliitikaga tegelesid kodakondsed. Poliitikakäsituse küsimused olid kodaniku õigustest ja õiglusest, seaduslikkusest ning õigest riigikorraldusest. Vana-Kreeka traditsioon, mis seisnes jumalate ja kodanike kollektiivse tahte jälgimses asendus Rooma ajal riigi ja võimu rajanemisega avalikule õigusele. Roomlaste jaoks oli riik kodanike kooskõlastatud õiguste süsteem. Selle aluseks oli loomulik seadus.
Poliitilised ideed keskajal
Keskajal sulas antiikajastu riigi- ja õiguskäsitlus kokku kristlik-religioosse maailmavaatega. Riiki peeti institutsiooniks, mille ülesandeks oli tagada õigluse valitsemine ja sellel põhinev rahu ühiskonnas. Riiklikust võimust kõrgem oli jumalal, kelle esindajaks maa peal oli paavst . Keskaegset poliitilist mõtet ei huvitanud mitte tegelikud riigid, nende ülesehitus, võimusuhted jne, vaid ideaalsest riigist, mida tegelikult ei eksisteerinud, kuid mille loomist peeti tähtsaimaks. Selle maapealse kuju lõi Kirikuriik .
Uute ideede tekkimine poliitilises mõtlemises
Algas renessanssiajastu, mille aluseks ja taustaks on linnade ning linnakultuuri areng. Tekkis humanistlik arusaam maailmast, mis ei tuginenud enam usule jumalasse, vaid inimese mõistusesse ning selle loovusele. Taandus kiriku osa. Machiavellli arvates rajaneb poliitiline tegevus jõul ja kasusaamisel. Bodin toetus mõttele et riiklik võim peab olema suveräänne. Poliitilised teooriad ja doktriinid , mis valmistasid ette tänapäevase sotsiaalse maailma teket, ilmusid Prantsusmaa, 18 sajandil. Ühel pool oli absolutistlik kuningavõim ja teisel pool jõukad ja arukad kodanikud, kes vajasid kaitset kuningavõimu suva vastu. Montesquieu oli üks neist, kes selle nimel tegutsema hakkas. Oluliseks sai selle puhul võimude lahusus ja võimude vastastikkune kontroll ja tasakaalustamine.
Jõudude tasakaal rahvusvahelises poliitikas- olukord, kus riikidevahelistes suhetes mitte ükski riik ei oma domineerivat asendit teiste suhtes.
IDEOLOOGIAD
Suur Prantsuse revolutsioon märgib feodaalajastu lõppu ja kodanliku ühiskonna sündi. Revolutsiooni valmistas ette uute poliitiliste ideede sünd. Inimeste teadlikkus sekkuda valmitsemisse teatud põhimõtete ja eesmärkidega nimetatakse ideoloogiaks . Ideoloogiad aitavad mõtestada ühiskonda, kus me elame.
Konservatiivne ideoloogia
Konservatiivne- alal hoidma, säilitama. 19. saj alguses Prantsusmaal. Inimese olemus on muutumatu ja ebavõrdsus paratamatu. Järsud muutused ja revolutsioonid rikuvad ühiskonna arengut. Seaduslikkuse ja korra säilitamine. Ei tunnusta individualismi, kuna see satub vastuollu ühiskonnaga, kuid ei toeta ka järjekindlat kollektivismi, sest see piirab üksikisiku vabadusi. Rajajaks peetakse Edmund Burke ´i, kes võttis aluseks Prantsuse Revolutsiooni, mis andis talle põhjuse väita, et ühiskond areneb nii nagu orgaaniline protsess looduses. Konservatiivne ideoloogia peab demokraatiat ühiskondlikuks korralduseks, mis ei arvesta looduses ja ühiskonnas toimivate seadustega. Konservatismi puhul on kõik olemasolev ühiskonnas mõistlik. Ühiskonna majandluslikud ja sotsiaalsed institutsioonid on inimese loodud, kuid mitte plaanipärase tegevuse tulemused. Need arenevad inimeste tiheda omavahelise koostöö käigus. Koostöö on võimalik ainult teatud reegleid jälgides ja need avastatakse koostöö käigus. Konservatisimi põhiomõtted väärtustavad riiki ja seaduslikkust, rahvust ning selle kultuuri, religiooni ja perekonda. Rõhutab isikuvabadust, poliitilist pluralismi, hariduse ja sots. hoolekande vajadust vastavalt sots klassile ning majanduse kujutamine turumajanduse põhimõttel. Peab oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja väliste ohutegurite vastu ning seetõttu suur rõhk kaitsepoliitikal ning sisemise julgeoleku ja õiguskorra loomisel. Pööratakse suurt tähelepanu patriotismile.
Neokonservatism
Vajalik vähendada riigi osa majanduses ja sotshooldussüsteemis. Põhieesmärgiks traditsiooniliste väärtuste kaitse. Uus valitsev eliit (pol administraatorid, keda motiveerib võim).
Liberaalne ideoloogia
Vabadus on nii inimese kui ühiskonnakorralduse suurim hüve ja eesmärk. Ühiskonna elukorraldus peab tagama üksikisiku vabaduse. Optimistlik usk inimese enesetäiustamisse ja progresiivse arengu võimesse. Valitsuse ülesanne on luua maksimaalselt vabad olud. Esimest korda seadusandluses 1688 aastal Inglismaal. Eraomanduse ja turumajanduse suhete arendamine ja riigi reguleeriva osa vähendamine. Peab oluliseks kodanikuõiguste- ja vabaduste kaitsmist ning pöörab suurt tähelepanu parlamentarismi probleemidele( valitsuse vastutus parlamendi ees, konstitutsiooni ja õiguskorra küsimused, kiriku lahutamine riigist ja ilmalik haridussüsteem) religioon on inimeste eraasi. Võimu detsentraliseerimine ja kohaliku omavalitsuse tugevdamine, selleks et võim ei võõranduks inimestest. Vabakaubanduse põhimõte( tollide ja mahuliste väärtuseliste piirangute kõrvaldamine).
Sotsialistlik ideoloogia
Ühiskonna peaks rajama omandi ühiskasutusele, solidaarsusele ja koostööle ühiskonnaliikmete vahel. See kindlustaks inimestele inimväärse eksistentsi, kõrvaldaks sots konfliktid ning harmoniseeriks suhteid. Tuumaks on võrdsuse idee. Sotsialismiõpetuse järgi ei ole riik ühiskonna arengu käigus tekkinud organisatsioon , mis korraldab ühiskonnasuhteid ühistes huvides. Riik on valitseva klassi instrument , millega surutakse alamate taotlusi saavutada võrdusust teistega . Pööratakse suurt tähelepanu sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele. Poliitilised eesmärgid: poliitiline liberalism ja pluralism , riikliku majandussektori ja eramajanduse kombinatsioon, üldise heaolu riik, keinistlik majanduspoliitika (regul eraomandusele põhinevat turumajandust, riiklikud krediidid), sotsiaalse võrdususe väärtustamine
Kommunistlik ideoloogia
töötavad klassid on ühiskonna kõigi hüvede looja ja ühiskonna progressiivse arengu peamiseks sotsiaalseks teguriks . Ühiskondlike vastuolude lahendamine ei ole võimalik rahumeelsena. Oluline on sotsiaalsete klasside huve esindatavatel parteidel. Kaitseb väidetavalt töölisklassi huve, kuid tegelikult on ühiskonnast eraldunud intelligentsi ideloogia.
Fašistlik ideoloogia
Radikaalne parempoolne liikumine, mis on välja kasvanud konservatiivsest ideoloogiast ja millel on selle sugemeid. Ajalooliste traditsioonide, rahvuslike taotluste ja riikluse ning eraomanduse väärtustamine. Oluline on ühiskonna majanduslike ja sotsiaalsete probeelmide lahendamine. Soovitakse leevendada ühiskonda lõhestavaid konflikte ning kindlustada riigi sisemist ühtsust ja stabiilsust. Peab olulisels rahvuste ja riikide võitlust oma eksistentsi eest. Oluline on veel siseriiklik ühtsus. Olenemata sellest, et ideloogia peab oluliseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, iseloomustab teda samaaegselt põlgus võrdsusidee vastu ühiskonnas. Inimesi ei peeta samaväärseteks. Põlgus demokraatia vastu. Tavainimest ei peeta loovaks, vaid neid kes suudavad esile tõusta- moodustavad eliidi. Olulisel kohad juhid, kes tõusevad ka eliidist kõrgemale.
Rahvusideoloogia
Rahvusluseks peetakse tavaliselt ühest ja samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunnet, mis taotleb rahvuse säilitamist ja arendamist . Rahvuslik eneseteadvus rajaneb rahva ühisel päritolul, ajaloolisel kogemusel, keelelisel ja kultuurilisel kokkukuuluvustundel. Rahvuslus ideloogia tekkis liberismiideoloogia raames. Riikliku organisatsiooni loomulikuks aluseks on etniline ühtsus, rahvas ja idee rahva suveräänsusest. Rahvusriik on poliitiline süsteem, milles riiklikud huvid rajanevad enam-vähem homogeense etnilise kollektiivi, rahva ühistele huvidele. Võib tekkida ka erinevate rahvaste baasil. Riiklik ehk territoriaalne natsionalism ja etniline natsionalism.
Kodakondsus on rahvusliku identideedi poliitilis-juriidiline väljendusvorm.
POLIITILISED TEOORIAD
Ideoloogiate kujunemine pani aluse poliitiliste teooriate tekkimisele. Teooriad kujutavad endast teaduslikku tervikut , milles sotsiaalsed ja poliitilised tõsiasjad on korraldatud säärasesse loogilisse seosesse, milles süsteemi moodustavad faktid on omavahelistes suhetes seletatavad. Poliitilised teooriad: ühiskonda ja selle arengut seletatavate õpetustena, riigiteooriatena. Ühiskonna ja riigi arengus on kaks arengustaadiumi: primitiivne ehk sõjalis-röövellik ja kõrgem ehk tööstuslik arengustaadium.
Orgaaniline teooria
Ühiskonna ja organimsi sarnasus. Osad organismis teenivad keha terviku huve nagu ka osad ühiskondlikus organismis. Nagu ka igas elavas kehas, toimib ka poliitilises agregaadis orgaanilise teooria järgi kaks põhilist ja vastandlikku protsessi: spetsialiseerumine ja diferentseerumine . Diferentseerumine seisneb arengus, mis viib ühetaolisuselt mitmekesisusele ja väljendub riigi kasvus ning laienemises, tema sisemise ülesehituse keerulisemaks muutumises. Lõppeb see siis kui riigi areng jõuab mingi riigitüübi täiuslikkuseni.
Spetsialiseerumisprotsessis ühinevad inimesed sotsiaalsetesse klassidesse, mis täidavad ainult kindlaid endale omaseid funktsioone.
Geopoliitiline teooria
Peab samuti riiki organismiks, poliitikat aga võitluseks organismi eluruumi pärast. Geopoliitika uurib riiki kui ruumilist nähtust, kui geograafilist organismi. Poliitiliste protsesside põhjuseks peetakse geograafilisi tegureid. Poliitika ja geograafia seosed: füüsilisel geograafial on otsene mõju poliitilistele protsessidele; iga riigi poliitiline võimsus sõltub tema geograafilisest asukohast; tehnika ja tehnoloogia areng muudab poliitiliste jõudude vahekordi, kuna selle tulemusel muutuvad füüsikalised keskkonnatingimused; maailma mandriline tuumik avaldab strateegilist mõju maailmas toimuvatele protsessidele; maailm on muutunud suletud süsteemiks. Looduses ei ole sellist asja nagu rahvaste võrdsed võimalused. Kaasaegne geopoliitiline teooria: rahvuslike huvide primaat sotsiaalsete gruppide huvide ees; riigi piiride puutumatuse printsiip; sõjalis-poliitiline valmisolek, globaalne demograafiline kontroll; globaalne energeetiline sõltuvus; ülemaailmsed garantiid toiduprobleemide lahenduseks.
Eliiditeooria
Poliitika kui spetsiifiline ühiskonnasuhete valkond . Riigi ja tisviilühiskonna eristamine. Tähelepanu pöördumine õiguselt ja riiklikult organisatsioonilt võimule ühiskondlike klasside ja sotsiaalsete gruppide vahelistes suhetes. Igasuguse sotsiaalse struktuuri lahutamatuks koostisosadeks on kõrgem priviligeeritud kiht- eliit- ja tavakodanikud. Eliit on ühiskonnas vähemus, kelle võimu aluseks on organisatsioonilised oskused, võim esindada mõjukate ühiskondlike gruppide huve ning realiseerida nende eesmärke. Eliidi funktsiooniks on ühiskonna juhtimine ja kultuuri arendamine. Vaatleb ühiskondlikke suhteid peamiselt poliitiliste vahekordade aspektist , valitsemise ja allumise aspektist. Eliit on domineeriv ühiskondlik grupp, millel on häid võimalusi riigi ja poliitika mõjutamiseks. Erakondade üheks peamiseks eesmärgiks pole mitte demokraatia arendamine vaid tõelise ja väärika poliitilise eliidi kujundamine.
Demokraatlik elitism
Demokraatitat ei ole põhimõttes võimalik teostada. Selleks et ühiskonnas võiks valitseda vabadus ja toimiks progress, on paratamatult vaja eliiti. Rõhutab kodanike otsese ja aktiivse osavõtu vajalikkust riigielus. Kuid see ei ole puhas demokraatia.
Pluralistlik teooria
Rajaneb liberaalse ideoloogia demokraatiakäsitlusele ja rõhutab kodanike otsese ja aktiivse osavõtu vajadust riigielus. Suveräänsus kuulub rahvale ja jaguneb huvigruppide ning sotsiaalsete gruppide vahel. Riik on vaid üks ühiskondlik institutsioon paljude teiste seas, mis teostab võimu oma kompetentsi piires. Kodaniku ja riigi vahel toimib mitmesugustest kodanikeorganisatsioonidest moodustuv vahekiht, mis vahendab üksikisiku ja riigi vahelisi suhteid. Need on vabatahtlikud organisatsioonid mis on sõltumatud. Võimuressursside ebaühtlane jaotumine . Peavad demokraatia olulisemaks tunnuseks võimalust osaleda ühiskonna eri tasanditel toimuvas otsustamisprotsessis. Pooldatakse isereguleeruvat egalitaaset süsteemi majanduses. Monopolidel on suured juhid, kes otsustavad ülejäänud juhtkonna üle.
Uusparempoolne poliitiline filosoofia
Klassikalise liberalismi poliitilised ideed. Üldse heaolu riigi teooria. Riigi ülesanded ühiskonnas ei saa piirduda ainult sellag, et rajab püsiva õiguskorra, garanteerib poliitilised vabadused ja julgeoleu. Ta peab looma igale inimesele võimaluse turumajanduse tingimustes ise hakkama saada, kindlustama tingimused, et iga kodanik võima oma tööga rajada nii endale kui ka lähedastele sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse tulevikuks. Üldise heaolu riik on ühteaeg poliitilist vabadust ja sotsiaalset julgeolekut kindlustav institutsioon. Turumajandussüsteem, kuid riigi sekkumisega. Riik peab enda hoole alla võtma viletuses olevad kodanikud ja pehmendama tootmistsüklite vahelisi kontraste- sotsiaalne turumajandus.
Marksistlik -leninlik teooria
Filosoofiliste, majanduslike ja sotsiaalsete vaadete süsteem, mis käsitleb ühiskonna arengut kui vastandlike sotsiaalsete klasside võitlust. Võitluse käigus asendub üks ühiskondliku kooselu vorm teise, kõrgemal tasemel oleva vormiga . Ühiskondlikud klassid on suured inimgrupid, mis erinevad üksteisest neile mingis tootmisviisis kuuluva koha poolest, samuti suhetelt oma tootmisvahenditega. Riik on majanduslikult valitseva klassi poliitiline organisatsioon, mille eesmärk on kaitsta olemasolevat ühiskondlikku korraldust ja suruda maha alamater klasside vastupanu.
Sotsiaalse konflikti teooria
ühiskondliku arengu kõige olulisem tegur on sotsiaalne konflikt. Konfliktid aitavad ära hoida sotsiaalse süsteemi tardumust ja sotsiaalsete vahekordade stagneerumist püsivatesse vormidesse . Konflikt on vastupanuväljendus igasugustele ühsikonnas toimivatele alluvus- ja valitsemissuhetele.
Massiühiskonna teooria
Kaasaaegne tehnikaühiskond nivelleerib inimese isiksust, muudab ta sotsiaalse struktuuri mehhaaniliseks osaks, mis juhindub oma käitumises emotsioonidest ja soovist sarnaneda kaasinimestega . Tehniliselt arenenud ühiskonnas nõrgenevad traditsioonilised sotsiaalsed ja kohalikud sidemed inimeste vahel. Inimene kaotab kiiresti oma isikupära. Kergesti mõjutatavad on kodanikud.
POLIITILISED HUVID
Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Ühiskond on inimeste kooslus, organiseeritud kogum, milles selles üksikliikmed on omavahel otseselt või kaudselt seotud ühise tegevusega ning moodustavad keeruka ja paljutasandilise sotsiaalsete suhete süsteemi. Poliitikateaduse üks olulisemaid probleeme seisneb selgitamiseks, mis on inimeste poliitilised huvid, millest need tulenevad ning kuidas sotsiaalsed asjaolud ja nende muutused põhjustavad ning kujundavad poliitikat ja selle valikuid. Mingi ühe või mitme tunnuse järgi mõtteliselt eristatud inimeste gruppi, kes täidavad ühiskondlikus süsteemis ühist funktsiooni või hõlmavad ühise koha, nimetatakse sotsiaalseks grupiks . Erinevad erinevate tunnuste alusel. Agregaatgruppides ei seo inimesi midai püsivat omavahelise tegevuse, eesmärkide, huvide jne osas, on mehhaanilised moodustised, mida teadlased kasutavad analüütilistel eesmärkidel( soolised , vanuselised grupid). Sotsiaalsed grupid etendavad ühiskonna elus mõtestatud ja iseseisvat osa. Sotsiaalsed grupid tekivad ühiskondliku tööjaotuse käigus. Kuulumine mingisse sots gruppi määrab indiviidi käitumise ja annab talle sotsiaalse staatuse.professionaalsed grupid moodustuvad tööalaste tunnuste alusel. Uusi kvaliteete omandades liigub inimene ühest sotsiaalsest grupist teise- sotsiaalne mobiilsus . Sotsiaalsed grupid kombineeruvad ja moodustavad suuremaid ühendusi mida nimetatakse sotsiaalseteks ehk ühiskondlikeks klassideks. Ühiskonna sotsiaalsete gruppide või klasside kogumit nimetatakse sotsiaalseks struktuuriks
Huvigrupid
Sotsiaalse grupi liikmeid iseloomustab sageli ühesugune hoiak mitmesugustesse ühiskondlikesse probleemidesse. Selle põhjuseks on ühesugune ühiskondlik positsioon ja ühised või lähedased tööalased, eölukondlikud jm probleemid. Kui sellised grupid tegutsevad organiseeritult, siis nimetatakse neid huvigruppideks. Gruppe siduvad huvid võivad olla mitmesugused: majanduslikud, poliitilised, religioossed jne. Seetõttu sotsiaalsed jahuvigrupid ei kattu. Huvigrupid võivad ühendada ka erinevate sots gruppide v klasside liikmeid. Ametiühingud, laulukoorid, spordiseltsid jne. Maksumaksjate Liit, Eesti Üürnike Liit. Huvigrupid erinevad poliitilistest parteidest. Kui partei taotlus on haarata ja teostada riiklikku võimu, siis huvigruppide poliitiline tegevus taotleb riikliku võimuaparaadi mõjutamist ja suunamist, ilma võimu ise haaramata. Survegrupid tegutsevad huvigruppidest kitsamal alusel. Nad püüavad avaldada survet riiklikele ja omavalitsustele oma eesmärkide saavutamiseks.
Avalik arvamus
Ajakirjanduse jõudmine järjest suurtemate massideni, andis poliitilised õigused omandanud kodanikkonnale võimaluse esitada oma vaateid poliitilistes probleemides laiale auditooriumile ja mõjutada valija käitumisest sõltuva võimu tegevust. Selle tulemusena on avaliku arvamuse küsitlused poliitikutele pigem teejuhiks, millele oma võim rajada. Olles küll sõltuv avalikust arvamusest, on poliitikuil samuti võimalus mõjutada seda arvamust, levitades massikommunikatsiooni kaudu endale soodsat informatsiooni.
Massikommunikatsioon ja massimeedia
Meedia on vahendiks , mis aitab valitsusel ja erakondadel kujundada poliitilist taktikat ja strateegiat, mobiliseerib avalikkuse tähelepanu poliitilist lahendust vajavatele probleemidele, kujundab avalikkus hoiakuid ja valikuid. 1. täidab sotsiaalse integratsiooni, üksmeele, ühiste huvide ja tegevusprogrammi kujundaja ülesannet. 2. levitab üldist huvi pakkuvat informatsiooni, pidades silmas peamiselt vaba aja veetmist, mitte professionaalsete ül täitmist, pakub konkurentsi poliitilisele informatsioonile. 3. ei ole võimalust kontrollida tõesust ega seda kuidas see mõjutab informatsiooni saajaid. 4. informatsiooni edasamine toimub valikuliselt. 5. professionaalse info avaldamine tõstab vahendaja sots klassi. 6. koondab endasse erinevate harude süsteemid, millega saab endale palju informatsiooni. Tänu massikommunikatsioonile on tihenenud sidemed erinevate gruppide vahel ühiskonnas.
Avaliku arvamuse kujundamine
Avalikuks arvamuseks nimetatakse ühiskonnas haridussüsteemi ja massikommunikatsiooni kujundatud ja massikommunikatsiooni vahendusel levivaid seisukohti ühiskonnaelu ja selle tegelaste, ühiskondlike probleemide ning nede lahenduste kohta. Ühtlustab ja standartiseerib erinevast informeeritusest ning erinevast väärtusest tingitud,sõltumatult kujunenud personaalseid seisukohti. Häälestab info saajaid niisugustele probleemidele, millega see pole varem kokku puutunud ja mille kohta ei ole vajalikke eelteadmisi ega sõltumatuid informantsiooniallikaid. Poliitiliselt oluliste seisukohtade kujundajaks avalikus arvamuses on tavaliselt poliitiline, sotsiaalne jm eliit, kes püüab saada masside toetust oma eesmärkide saavutamiseks. Eduka poliitilise tegevuse tingimuseks on soodne avalik arvamus.
Sotsiaalsed huvid
Sotsiaalsed huvid on üksikisikute, sotsiaalsete gruppide, kihtide või klasside majanduslike, õiguslike, kultuuriliste vajaduste, ootuste või eesmärkide avaldus. Nende rahuldamine tagab isikute ja gruppide olemasolu, identiteedi ja koha sotsiaalses struktuuris või hierarhias.
Poliitilised huvid
poliitilised huvid väljendavad sotsiaalsete huvide väljundit võimushuete valdkonda. See toimib läbi poliitiliste ideede ja teooriate. Poliitiliste huvide kandjaks on poliitilised ühendused(riik ja parteid). Poliitilistes ühendustes põimuvad tavaliselt mitme sotsiaalse grupi huvid st seda et eri sots gruppide huvid on mitmetahulised. Poliitiliste huvide kujunemisele avaldab mõju ka parteide arv, poliitilise info levik ja kättesaadavus, valimissüsteemi iseloom ning kehtiv pol režiim. Poliitiliste huvide eriliik on riiklikud huvid. Nendes väljenduvad küll sotsiaalsete gruppide üldised huvid, kuid riiklikud huvid on viimastest suhteliselt sõltumatud. Kui sotsiaalsete gruppide huvid tulenevad suurel määral gruppide majanduslikust seisundist, nende kultuurilistest iseärasustest ja omavahelistest suhetest, siis riiklikud huvid tulenevad rohkem riigi seisundist rahvusvahelises ühiskonnas, riikidevahelistest suhetest. Seetõttu võivad riiklikud huvid sotsiaalsete huvidega vastuollu sattuda. Sõltuvalt nende kahe huvide suhtest kujunevad ka ühiskonnas valitsevad poliitilised režiimid ja tendentsid.
POLTIITILISED INSTITUTSIOONID
Poliitilised institutsioonid on ühiskonnaelu ajalooliselt kujunenud vormid, mis põhinevad võimu kasutamisel ja mille eesmärk on võimu volitusi kasutades korraldada ühiselu teatud tahke või funktsioone. Inimeste tegevust piiravad reeglid, mis on loodud riigi, poliitiliste erakondade ja kohaliku omavalitsuse poolt. Rahvusvahelise suhtlemise tasandil on poliitilisteks institutsioonideks rahvusvahelised poliitilised organisatsioobnid. Poliitiliste institutsioonide ülesanne on ühiskondlike suhete korraldamine võimu abil, poliitilise võimu teostamine ühiskonnas. On olemas ma mittepoliitilisi institutsioone, mis reguleerivad inimese tegevust: majandluslikud(ettevõte, tööjaotus), kultuurilised(teater, kool), õiguslikud(kohus). Institutsioonid kirjutavad ette lubatavaid käitumismalle, määravad lubatava tegevuse piire ja kujundavad ootusi selle suhtes.
Riik
Riik on avalik-õiguslik organisatsioon, mis oma õiguskorra loomisel ja sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust.
Organisatsioon on ametite jaotus inimeste vahel, keda seovad ühised ülesanded või eesmärk. Riikliku organisatsiooni peamiseks ülesandeks, tema olemasolu õigustuseks peetakse riigi ees seisvate kohustuste täitmist.
Riigi ülesanded on kaitse välisohtude eest, ühiskonna olemasolu kindlustamine, majanduslike ja sotsiaalsete huvide kaitse. Võim tähendab valitsemis- ja alluvussuhet- riik ühiskonnateaduse vaatevinklist. Riik kasutab tema käsutuses olevaid võimuressursse. Õigusliku määratluse puhul on peamine õigus. Organisatsiooiliseslt käsitletakse riiki kui valitsemisinstitutsioonide kogumit. Valitsemine on seaduste loomise, kontrollimise, riigi suunamise ja reguleerimise protsess. Funktsionaaselt on riik kui institutsioonid kogum, mis teostab teatud eesmärke, kavatsusi või sihte, kui sotsiaalse korra tagaja .
Riik ja ühiskond
Riiklus on poliitilise võimu abil ühendatud ühiskond. Kodaniku- ehk tsiviilühiskond on eraalgatuslike ühenduste, suhete, institutsioonide, s.o kodanike vabatahtliku koostöö pinnal spontaanselt tekkinud ühendus ja on riigi suhtes suurel määral autonoomne. Tsiviilühiskonna struktuurid pakuvad konkurentsi riiklikele. Tsiviilühiskonna tegevust reguleeriv võimukorraldus ei ole rajatud valitsevale võimule, vaid vabatahtlikkuse põhimõttele. Ühiskonna arengut vaadeldakse kahest vaatepunktist: ühiskonnavormide areng ja riigivormide ning riigi ajalooliste tüüpide arenguna. Ühiskonna eri tüüpidena eraldatakse tavaliselt: sugukondlikku, orjanduslikku, feodaalset, kapitalistlikku; tootmisviisidel põhinev ühiskonnavorm(kuidas hangitakse elatusvahendid); kultuuriline.
Riik on sotsiaalse kooselu kõrgeim vorm, mida koordineerib ühiskondlike institutsioonide formaalselt korraldatud ja tsentraliseeritud võim.
Riikluse kontseptsioonid
Õiguslikus käsitluses on riikluse olemuseks ühiskonnana elavate inimeste vabaduse mõistuspärane korraldus. Eesmärk luua korrastatud inimsuhted , milles iga isiku vabadus oleks üldkehtivates seadustes kooskõlastatud kogu ülejäänud kodanike vabadustega ning kindlustaks kodanikevahelise õigusliku võrdsuse.
Teaduslik mõtteviis esitab riiklust kui sotsiaalse ühiselu vorm. Selleks et mõista riiki, tuleb tema arenemist vaadata juba ajaloost. Riik kui võimuorganisatsioon. Püütakse leida omavahelisi seoseid ja siis neid korrastada.
Antropoloogiline konstseptsioon. Riikluse tekkimist seostatakse inimese loomusega, samuti ka riikluse iseloomu. Riiklus on inimeste teadliku otsuse või kokkuleppe tagajärg, mille eesmärgiks on ühiskonna tõusmine metsluse astmelt tsiviliseeritud kooselu tasemele .
Ühiskondlik leping sõlmitakse inimeste agressivsuse ja oma saamahimu kontrollimiseks ja ohjamiseks
Riigiteooriad
Võim tähendab võimet allutada võõras tahe s.o rakendada selle suhtes jõudu.
Teokraatlik teooria
tuletab riigivõimu legitiimsuse religioossest autoriteedist-jumalast. Antiikühiskonnas ja keskajal.
Patriarhaalne teooria
Riiklik võim on tekkinud ühiskondliku kooselu ürgsetes vormides valitsenud sotsiaalsete suhete iseloomoga. Personaalne võim kujunes riigivõimuks.
Lepinguteooria
Tuletab riigivõimu õiguspärasuse loodusõiguse seisukohast , mille kohaselt kõik inimesed on sünnilt võrdsed, riigivõim aga sünnib nende omavahelise lepingu tulemusena. Riigi tekkimine on inimeste vaba, teadliku ja sihipärase tegevuse tulemus.
Orgaaniline teooria
Näeb riigi tekkimise põhjusena neidsamu jõude, mis kutsuvad esile loodusnähtusi, ja käsitleb riiki bioloogilise organismi analoogina. Riigi tekkimise põhjuseks peab võitlust võimu pärast.
Vallutuse teooria
Lähtub eeldusest, et inimühiskond on sündinud mitte ühe ja ühise kogukonnana, vaid eri kohtades üksteistest eraldatud ja iseseisvate kogukondadena. Sõünnist saati jagatud hõimudesse ja rassidesse. Ning nende vahel toimuvatest võitlustest sünnib riiklus.
Marksistlik teooria
Peab riigivõimu tekkimise põhjuseks ühiskonna lõhenemist sotsiaalseteks klassideks. Riik on majanduslikult valitseva klassi poliitiline organisatsioon, mille eesmärgiks on kaitsta olemasolevat ühiskondlikku korda ja suruda maha teiste klasside vastupanu.
Eristatakse: juriidilise, ajaloolisi, sotsioloogilisi, poliitikateaduslikke ja normatiiv-filosoofilisi riigiteooriaid.
Riigi elemendid
Riigi elemendid: territoorium , kodanikkond , kehtiv riigivõim, võime astuda suhetesse teiste riikidega.
Territoorium
Riigi territoorium on maa-ala, millel toimib riigivõim ja mis on suletud igasugusele muule võimukasutusele ilma riigivõimu selge loata. Kõik sellel maa-alal asuvad isikud on allutatud riiklikule võimule. Peale maismaa kuulub ka territooriumisse veeala , mis jääb piiridesse . Territooriumi osaks võib olla ka sellest eraldi asuv, teise riigi territooriumiga ümbritsetud v teiste riikidee territooriumide vahele jääv ala. Territoorium on riigi kui subjekti üks avaldusvorm. Riigi territoorium on riigivõimu rakendamise ruumiline eeldus kõigi maa-alal asuvate inimeste, nii kodanike kui ka võõraste suhtes.
Kodanikkond
Riigi elus ühel või teisel kujul osalevate inimeste kogum on rigi kodanikkond. Esiteks on kodanikkond demokraatlikus ühiskonnas riigi element, mis täidab riigivõimu subjekti funktsiooni. Riigivõim on kodanike tahe instrument. Teisalt on kodanikkond riigivõimu tegevuse objekt, s.t riigivõim korraldab ja reguleerib kodakondsete elu. Inimestel, kellel puudub kodakondsus, puudub poliitiline õigus.
Riigi ja kodanikkonna vahelised suhted: üksikisiku allumine riigile ainult sedavõrd, kui seda nõuab seadus; üksikisiku avalik-õiguslike pretensioonide tuumaks riigi suhtes on tema sotsiaalsed huvid.; riiklik tahe on kodanikkonna tahte väljendus.
Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel. See seos annab kodanikule palju õigusi, kuid ka kohustusi. Kodanikule kuulub õigus saada kaitset, kaitsa riiki vajadusel ning maksta maksta.
Kodanikkonna alusel jaotatakse riiki: rahvusriik, paljurahvusline riik, kujunevad rahvusriigid.
Riigivõim
Võim on võime ja võimalus allutada inimene temast väljapool seisvale võõrale tahtele. Õigustatud on selline jõud, mille kasutamise piirid määrab õigus. Võim võib esineda: valitseva, poliitilise võimuna; mittevalitseva, korraldava ehk administreeriva võimuna. Mittevalitsev võim võib luua eeskirju reeglite täitmiseks, kuid tal ei ole vahendeid nende täitmise tagamiseks. Näiteks kiriku võim, ühiskondlikud organisatsioonid. Valitseva võimu nõudeid ei saa vältida. Valitsemine tähendab kuuletumise saavutamist. Riigi võimu ülesanded on sotsiaalsete gruppide ning klasside erihuvide lepitamine ja tasakaalustamine, ühiskonna kaitsmine. On olemas kolme erinevat võimu kasutuse tüüpi:
Traditsiooniline on rajatud usule olemasolevate võimuinstitutsioonide seaduslikkuse ja pühadusse. Aluseks on sisse juurdunud kombed. Standardiks on feodaalühiskonnas valitsevad võimusuhted.
Karismaatiline on rajatud võimu teostava isiku personaalsele veetlusele ja tema võimele inspireerida inimesi järgima oma tahet.
Ratsionalistlik- seaduslik ehk bürokraatlik on vastand karismaatilisele võimule. Tugineb põhimõttele, mille kohaselt võim saab oma õiguspärasuse normatiivseist eeskirjadest, mis annavad võimukandjale õiguse valitsemiseks.
Poliitilised režiimid
Võimu kasutamist iseloomustab peale riigi konstitutsioonilisest korraldusest ka poliitiline režiim. Viimase iseloom sõltub paljudest teguritest: kuidas ja kas toimub kontroll valitsuse üle, kodanike sotsiaalpoliitiliste huvide arvestamine , kodanike võimalused osaleda valitsemises, kuidas kasutab võim sunnivahendeid poliitika elluviimisel.
Demokraatia on valitsemisviis või poliitiline režiim, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe. Kontrolli tagab õigusriik, kus on demokraatia tunnused. Rahva võim. Indiviidi ja poliitikute vaheline võistlus häälte pärast. Individualistliku demokraatiateooria kohaselt käsitletakse rahva võimuna enamuse võimu. Rahvas on üks kogum. Kollektivistlik demokraatiateooria peab oluliseks ühiskonda kui tervikut. Viimaseid kahte nimetatakse ka osavõtuteooriateks, kuna oluline on rahva osavõtlikkus. Demokraatlik eliitteooria puhul omandab võimu see kes võidab võistluse üksikisikute ja professionaalse eliidi vahel.
Autoritaarne režiim- legimiteerib võimukasutaja oma käsud ja korraldused kodanike enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks jõumeetodeid. Puuduvad konstitutsioonilised piirangud. Konstitutsioon võib küll kehtida, kuid seda kasutatakse enamasti kodanike õiguspärase käitumise reguleerimiseks. Ei pruugi sekkuda isiklikku ellu.
Totalitaarne režiim püüab allutada kodanike kõik ideoloogiad, kultuuri ja isikliku elu riikliku võimu alla. Kontrolli rakendatakse suvaliselt ja kodanikel puudub selle üle igasugune konstitutsiooniline kontroll. Politsei on tähtsaim instrument.
Diktatuur on selline režiim, mille puhul valitseja võim on piiramatu ja toetub mitte rahva enamuse tahtele, vaid kitsamale poliitilisele või professionaalsele ringkonnale. Võimukasutuse täielik suvalisus, kus seadusandlikul tegevusel pole isegi voli reguleerida kodanike käitumist. Kodanikeõiguste piiramine või kaotamine, poliitilise võimu piiravate tegurite eemaldamine.
Fassaadidemokraatia on selline poliitiline korraldus, milles liberaaldemokraatliku riigi institutsioonid, protsessid ja garantiid on kehtestatud seadusandlikul teel, kuid mida täidesaatev võim rikub, et saavutada oma positsioon valitseva võimuna. Kõrgemad riigiorganid säilivad autonoomsena, toimib võimu realiseerimine eri riigiorganeid esindatavate isikute vahel.
Kvaasidemokraatia on režiim, mis lubab ainult ühel avalikus elus väljendust otsivatest poliitilistest püüdlustest organiseeruda poliitiliseks parteiks. Kodanikuõigused on piiratud ning saavad toimuda ainult poliitilise partei kontrolli all.
Riigivõimu tunnused
Suveräänsus
Suveräänsus tähendab riigi funktsioonide sõltumatut teostamist nii siseriigis kui ka rahvusvahelistes suhetes. Suveräänne võim on sõltumatu ja kõrgeim võim. Esimene omadus kehtib välissuhetele teine sisesuhetele. Suveräänsusel puuduvad õiguslikud piirid. Piiratud suveräänsus on tavaliselt rahvusvaheliste kokkulepete tulemus, sest loodatakse luua paremad tingimused koostööks. Riigid võivad anda üksteisele mingeid õigusi, piirates sellega oma suveräänsust. Piiratud suveräänsus on ka vasall- ja satelliitriikidel. Protektoraad on riik, mis on tekkinud vallutuste käigus.
Suveräänsus on demokraatliku riigi üks peamisi tunnuseid. Rahva suveräänsus avaldub erakondade tegevuse kaudu.
Suveräänsusprintsiip on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku alus.
Eneseorganisatsioon
Riigi olemasolu tunnuseks on toimiva riigivõimu olemasolu, mis väljendub riigivõimu täitevorganite tegevuses. Oma organisatsioon ja võimujaotus on riigi esmane tunnus. Iseseisva valitsusvõimu tunnuseks on see, et ta organisatsioon on rajatud tema enda loodud seadustele .
Riigivõimu ühtsus
Ei jagata mitte võimu vaid kompetentsi riigiorganite vahel. Kõrgeima võimu määrab põhiseadus- riik või rahvas.
Riigiorganid
Riigiorganid on riigi organisatsioonilise struktuuri koostisosad, isikud või ametiasutused, kes täidavad kindlaksmääratud ülesandeid ja moodustavad riigivõimu toimemehhanismi. Neid võib liigitada mitmeti: võimude alusel, ülesehituse alusel (astme), tegutsemisviisi alusel (ainuisikuline), tähtsuse järgi ning iseseisvuse ja sõltuvuse järgi.
Tänapäeva poliitikateadus käsitleb riigiorganeid mõnikord ka poliitiliste institutsioonidena eraldades täidesaatva, seadusandliku, kohtuvõimu ja administratiivseid institutsioone. Riigiorganite süsteemi kujunemist mõjutab palju tegureid: riigivorm , ajalooline taust.
Eesti riigiorganite struktuur: esmane ning kõrgeim riigivõim kuulub rahvale, sekundaarseks on riigikogu, millele rahvas delegeerib seadusandliku õiguse. Riigikogu olulisemad ülesanded: korraldada seaduste ja otsuste vastuvõtmist ning rahvahääletusi, kinnitada riigieelarve vastuvõtmine ja selle täitmise aruanne, valida president , nimetada ametisse kõrgemaid ametimehi, otsustada umbusaldamise avaldamine. Oma töö sisuliseks riigi korraldamiseks moodustatakse organeid ja komisjone. Seaduste algatamise õigus on peale riigikogu veel riigikogu fraktsioonidel, komisjonidel ja VV. Riigikogule alluv täidesaatev riigiorgan on VV. Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunad ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist, annab määrusi ja korraldusi. Valitsuse kõrval on teise astme riigiorganiks president. President esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises, esitab peaministri kandidaadi, nimetab ametisse ministreid ning teeb ettepanekuid ametite kandidaatidele. On ka eesti riigikaitse kõrgeim juht. Samuti on õigus algatada põhiseaduse muutmise eelnõu. Riigi kohtuvõimu teostavad kohtuorganid, mis on moodustatud kolmeastelise süsteemi järgi: esimese astme kohtud- maa, linna ja haldus, teise astme- ringkonna, kõrgeim kohtuvõim riigikohtul. Riigi- ja kohaliku omavalitsuste organite tegevuse õiguspärasuse kindlustamiseks on loodud õiguskantsleri institutsioon, kes on sõltumatu ametiisik. Majandusliku tegevuse ja nende vara kasutamise kontrolliks on loodud riigikontroll, mis on sõltumatu.
Riigiorganite süsteem on loodud võimude vastastikusele kontrolli ja tasakaalu põhimõttele.
Riigivormid
Monarhia
Monarhia on riigivorm, milles valitsev võim lähtub ühe füüsilise isiku tahtest. Monarhi ei piira õiguslikud eeskirjad, ta kehtestab kõrgemat võimu riigis. Eraõiguslik iseloom- monarh seisab õiguslikult väljaspool riiki ja riigiõiguslikke vahekordi.
Tänapäeval Saudi- Araabia . Kus valitseb kuningas ja kellele kuulub kõrgeim seadusandlik, täidesaatev, kohtu- ja usuvõim. Poliitilised erakonnad on keelatud ja valimisi ei korraldata.
Demokraatia võimule tulekuga muutus ka monarhia iseloom- riik muutus avalik-õiguslikuks subjektiks. Riik ja monarhia on ühtsed. Monarh on riikliku võimu teostamise õiguse praktiliselt kaotanud ja täidab vaid esindusfunktsioone. Kuninga eesõigusaktid peavad saama kinnitust rahva poolt valitud valitsuselt.
Riigivormina võib monarhia esineda: pärilik monarhia (dünastia), valitav monarhia, absoluutne monarhia ( puuduvad õiguslikud piirangud, monarh ainus vahetu riigiorgan). Konstitutsiooniline monarhia ( monarh annab riigile konstitutsiooni oma tahte aktina ja monarhi piirab parlament ), seisuslik monarhia ( monarhi tasakaalustab esinduskogu), parlamentaarne monarhia (monarh on säilitanud ainult esinudsfunktsiooni)
Vabariik
Vabariik on riigivorm, mille puhul valitseva võimu kõrgeima organi tahe ei samastu seda organit täitva füüsilise isiku tahtega. Kõrgeim riiklik tahe kujuneb kolleegiumi tahte tulemusena. Kõrgemad riigiorganid täidetakse valimiste teel.
Tänapäeva demokraatlik vabariik on esindusdemokraatia , mille puhul kõrgeimad riiklikud funktsioonid kuuluvad valitavale rahvaesindusele. Presidentaalne vabariik- valitakse riigipea , esindusorgan , parlament valitakse teineteisest sõltumatult, valitsus vastutab presidendi ees, puudub õigus parlamenti laiali saata.
Parlamentaarne vabariik
Riigivorm, kus esindusorgan esindusorgan on kõrgeima riigivõimu kandja. Selle moodustab rahvas. Valitsuse moodustab esindusorgan. Riigipea täidab esindusfunktsiooni.
Riigikorralduse vormid
Ühtne ehk unitaarriik ja liitriik ehk föderatsioon. Unitaarriiki iseseisvad riike ei kuulu. Unitaarriigil on tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganid ning ühte seadusandlus , territoorium on jagatud haldusüksusteks, millel ei ole iseseisvust, vadi on kohalikud esindused.
Liitriigil on teatud ühisorganid, kuid peale nende on osariikidel iseseisvad seadusandliku ja täidesaatva võimu organid .
Monarhiate vahel moodustatud liitriike nimetatakse unioonideks, mis jagunevad personaal- ja reaalunioonideks. Personaalunioonis ühendab riike ühine riigipea. Riigid kui rahvusvahelise õiguse subjektid . Reaalunioonid on rahvusvaheliste lepingutega loodud unioonid, mille eesmärk on teostada ühist riigikaitset. Üks riigipea ning rahvusvaheliselt tunnistatakse ainult uniooni .
Vabariikidevahelised liidud jagunevad konföderatsioonideks ja föderatsioonideks. Konföderatsioon on vabariikide liit, mis sõlmitakse rahvusvahelise lepinguga teatud eesmärkide saavutamiseks. Majanduskoostöö ja kaitse koostöö. Ühist riigipead ei ole. Föderatsioon on liitriik, mis tekib riigiõigusliku akti, liituvate riikide ühise konstitutsiooni vastuvõtmise tulemusel. On oma riigipea. Liitriikide kaitse, välispoliitika ja rahanduse korraldus.
Riik ja õigus
Õiguseks nimetatakse inimeste tegevust ja käitumist reguleerivate reeglite summat, piiratud vabadus. Piiravateks tingimusteks on kohustused. Õiguse eesmärgiks on kaitsta inimeste huve ja säilitada nende vara. Õigusnormidele on iseloomulik, et nad lähtuvad välisest autoriteedist, reguleerivad inimeste välist käitumist ja neid hoiab ülal väline jõud. Õigusnormid erinevad moraali- või religioossetest normidest.
Riigi ja õiguse vahekorras tuleb pidada silmas kaht aspekti: riigi õiguskorra olemus või sisu ning kas ja kuidas kehtiv õiguskorraldus kehtib ka riigi enda jaoks. Riigi õiguskorraldusele annab sisu riigi tahe, mille aluseks demokraatlikus ühiskonnas on kodanike tahe. Igasugune õigus on algselt tavaõigus. Avalik võim on riigi õiguskorra ja riigiõiguse tekkimise ning jagunemise põhjuseks. Õigusvastane on vaid niisugune võim või jõud, mida kodanikud ei tunnista õiguspäraseks ei eetiliselt ega emotsionaalselt. Õigus täidab ühiskonnas eelkõige sotsiaalset funktsiooni. Õiguse olemasolu eelduseks on organiseeritud inimkoosluse olemasolu.
Riigi õiguskord tähendab õigust, mille riik kehtestab oma alamatele või kodanikele .
Õigusriik
Õigusriik tähendab sellist elukorraldust, mille eesmärk on korraldada kodanike elu, lähtudes õigusprintsiipidest. Riigivõimu rakendatakse õigusriigis põhimõttel, et õigus ja seadus on samased. Õigusriigi tunnused: põhiseadus, kodanikuõigused, ühiskonna sots probleemide lahendamine kollektiivselt, seaduste kohustuslikkus kõikidele võimudele, riikliku võimu tuginemine seadustele, kodanike vabaduste ja õiguste kaitse, õigus infole ja selle levitamisele. Õigusriik loodi põhimõttel, et vähendada absolutistlikku kuningavõimu.
Valitsemisvormilt ja poliitiliselt režiimilt onn õigusriik demokraatia. Selle sisu on deklareeritud „ Demokraatia ülddeklaratsioon“ s. Deklaratsioon tunnistab demokraatia ideaaliks ja eesmärgiks, mis on rajatud ühistele väärtustele. Demokraatia aitab saavutada sotsiaalset õiglust, soodustab majanduslikku ning sotsiaalset arengut. Parim vorm eesmärkide saavutamiseks. Võimu omandamine, kasutamine ja vaheldumine on poliitilise võitluse tulemus. See sünnib kodanike osalemise tulemusena poliitilises protsessis. Ta on lahutamatu õigusest. Igal inimesel on õigus osaleda avalike asjade ajamisest. Riigivalitsemise maksimaalne läbipaistvus. Ka rahvusvahelises õiguses on oluline et riigid juhinduksid demokraatiast.
POLIITILISED PARTEID
Partei määratlusest
Erakond on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Eesmärkide saavutamise vahenditeks on kandidaatide esitamine ning valimiskampaania teostamine; osalemine riigikogu ja omavalitsuse töös ning presidendi valimises; osalemine vv ja kov moodustamisel; rahvusvaheline koostöö välisriikide erakondadega. Erakonnad moodustatakse territoriaalsuse põhimõttel. Erakonna tegevuse aluseks on põhikiri ja programm. Põhikirjas sätestatakse erakonna ja selle organite moodustamise ning tegevuse põhimõtted , programm fikseerib tegevuse eesmärgid. Parteid on demokraatliku ühiskonna institutsioonid, mille kaudu kodanikud transformeerivad oma poliitilised eelistused riiklikuks poliitikaks. Partei tegevuse eesmärgiks on haarata riiklik võim ja viia selle kaudu ellu oma poliitikat. Eesti erakondadel on keelatud tegevus, mis on suunatud riigi põhiseadusliku korra või territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele ja on vastuolus kriminaalseadustikuga. Erakonnad erinevad surve- ja huvigruppidest selle poolest, et nad soovivad enda kätte saada ja teostada kogu riiklikku võimutäiust. Teiseks erinevad nad oma kindla struktuuri poolest.
Parteide süstemaatika
Konservatiivsed erakonnad tekkisid19 sajandil vastukaaluks liberaalsetele. Konservatiivid väärtustavad kirikut ja religiooni. Hoitakse traditsioone. Oluline riiklik sekkumine majandusellu. Kristlik-demokraatlikud erakonnad. Sotsiaalsete ja majanduslike reformide läbiviimine.
Liberaalsed erakonnad
Pooldavad kiriku mõju ühiskonnale ning kaitsevad rikkamate huve, peavad vajalikuks riigi sekkumist majandusellu.
Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad
Kaitsevad töötava elanikkonna huve, toetavad segamajandust.
Kommunistlikud erakonnad
Ideeparteid
Ühine ideoloogia või maailmavaade. Klassikalised konservatiivsed, liberaalsed sotsiaalsed . maailmavaatelistele seisukohtadele ja põhimõtetele on ehitatud ideepartei programm, millest lähtudes partei tegutseb ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks.
Huviparteid
Tekivad inimeste ühiste sotsiaalsete ja majanduslike huvide kaitsmise eesmärgil. Tavaliselt on neil ka oma ideoloogia. Idee- ja huviparteisid saab eristada liikmeskonna ja valijaskonna poolest. Ideepartei valijaskond on tavaliselt sotsiaalselt heterogeenne , ühelgi sots grupil ei ole selles domineerivat seisundit . Huviparteis domineerib mingi sots grupp. Huviparteid on näiteks vähemusrahvaste parteid.
Kodanliked parteid on need erakonnad mis tunnustavad eraomandust ja sellel põhinevat majanduskorda. Töölisparteid peavad eraomandust ebavõrdsuse põhjuseks.
Kaadriparteid kujunevad aktiivselt poliitikas osalevatest inimestest, keda seob enam vähem sama ideoloogia ja huvid. Partei tegeleb vähe oma siseprogrammi edendamisega ja ei näe vaeva palju valijaskonna poolehoiu võitmiseks.
Massiparteid on sotsialistliku suunitlusega tööliste liikumine ning on range organisatsiooniline ülesehitus.
Üheparteisüsteem
Parteil on riikliku võimu monopol . Esineb autokraatses ja totalitaarses riigis. Võib esineda kolmel erineval viisil: stalinistlik-kommunistlik viis, kus parteil täielik kontroll ja võim kõige üle, hitleri natsionaalsotsialistlik tüüp, kus ei kontrolli partei kõiki ühiskonna elu avaldusvorme , mussolini fašistlik süsteem, kus ei mängi erakond eriti suurt rolli.
Kaheparteisüsteem
Partei poliitiline seisund sõltub valijaskonna toetusest ja partei seisundist riigikogus. Riikliku võimu teostamise pärast võitlevad kaks parteid. USA, Inglismaa.
Mitmeparteisüsteem
Konkureerivad võimu pärast rohkem kui kaks parteid.
Parteid ühiskondlike vastuolude süsteemis
Poliitiliste parteide analüüsis valitseb kaks suunda: sotsioloogiline suund, mis huvitub parteide kui organisatsioonide geneesist, nende tegevusest ja selle rahastamisest, eesmärkidest, juhtliikmete ja lihtliikmete vahekorrast, geograafilisest kontekstist. Institutsionaalne suund huvitub parteide poliitilisest käitumisest, konkurentide omavahelisest käitumisest, toetajate stereotüübid.
Sotsioloogiline käsitlus peab erakondi ja nende süsteeme ühiskonda lõhestavate poliitiliste vastuolude väljenduseks.
Institutsionaalne uurimistraditsioon näeb parteisüsteemide erinevuset põhjusi eelkõige valimissüsteemide erinevuses.
Kodaniku ja erakonna vahelise sideme iseloom on kas: individuaalne/materiaalne; sotsiaalne solidaarsus; poliitiline/isiksuslik/imidžil põhinev. Mitmeparteilistes süsteemides sõltub erakondade omavahelisest koostööst või selle puudumisest valitsuse püsivus.
Partei põhikiri ja programm
Erakonna olemasolu ja tegevus on määratletud programmi ja põhikirjaga. Seaduslikult registreeritud põhikiri on erakondliku tegevuse aluseks, selles esitatakse üldisel kujul erakonna eesmärgid. Ülesehituse ja juhtimise kirjeldus. Selles fikseeritakse kes ja kuidas saab erakonna liikmeks, kes on juhtivad organid, millised on nende õigused jne. erakonna kõrgeim organ on liikmeid esindav kongress , kes valib kõrgemad organid. Partei tegevus finantseeritakse liikmemaksudest ja annetustest, mõndades riikides eraldatakse raha ka eelarvest.
Üksikasjalisemalt on erakonna tegevuse eesmärgid sõnastatud programmilistes dokumentides . On üldistavaid, idee- ehk printsiipprogramme, kus on erakonna ühiskondlikud sihid, konkreetsed on tegevus- ja valimisprogrammid.
Partei sotsiaalpoliitiline funktsioon
Ühiskondlikud funktsioonid:
Avaliku arvamuse kujundamine ja selle kasutamine oma toeks
Poliitilise eliidi kujundamine
Sotsiaalpoliitiliste huvide formuleerimine
Võitlus riikliku võimu haaramiseks
Riiklike ja ühiskondlike institutsioonide ühendamine
Ülesannete täitmiseks vajalikud jälgitavad strateegiad:
Programmi nõuete realiseerimine
Valijate toetuse maksimeerimine
Parlamentaarse mõju maksimeerimine
Liikmeskonna säilitamine
Poliitilised parteid Eestis
Eesti esimesed parteid tekkisid 20 sajandi algul.
Rahvusvahelised poliitilised institutsioonid
Riikidevaheliste poliitiliste suhete reguleerimiseks, sõjalise konflikti ohu vähendamiseks ja koostöö arendamiseks riikide vahel on loodud rahvusvahelised poliitilised organisatsioonid. Poliitiliste institutsioonidena käsitlevate rahvusvaheliste organisatsioonide eesmärk on korrastada ja stabiliseerida riikidevahelisi suhteid, allutada need reeglitele, saavutada üksteise mõistmine ning koostöö riikide vahel. Need onn püsivad tööorganid ja neil on pikaajaline perspektiiv . Esimene rahvusvaheline organisatsioon, millel oli poliitilise institutsiooni eesmärk oli Rahvasteliit ., mille eesmärgiks oli tagada rahu. Peale selle läbikukkumist loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ÜRO, mis koosneb erinevatest organitest. Teiseks selliseks organisatsiooniks on Euroopa Nõukogu, mille ülesandeks oli koordineerida liikmesriikide poliitikat teiste riikidega.
Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni eesmärk on arendada koostööd riikide vahel ja töötada välja abinõud konfliktide vältimiseks.
POLIITILISED PROTSESSID