Politoloogia ja poliitika (1)

Politoloogia ja poliitika
Poliitika (kr politike linna- või riigijuhtimiskunst vajadus > huvi > 1.nõudmised ja/või 2.toetus. Kõrgemaid vajadusi saab rahuldada alles pärast madalamate rahuldamist
Huvid jagunevad:

• Isiklikud – ei pruugi olla seotud sotsiaalse identiteedi säilitamisega
  
• Grupilised – on statistilise iseloomuga , on vastuolulised ja muutuvad pika aja jooksul üldiseks (ei sõltu gruppi kuuluvate inimeste isklikust huvist ja püüdlustest, vaid üldisematest majanduslikest, demograafilistest, kultuurilisest jne protsessidest
  
• Üldine
  

Liberaalne demokraatia lähtub individuaalse vabaduse põhimõttest ja eeldab, et igaüks järgib seaduse raames oma huve. Seadused aga on eri huvide kompromiss .
Poliitilised huvid = sotsiaalsete huvide väljund võimusuhete valdkonda. Üksikisik on oma huvide saavutamiseks liialt nõrk, seepärast koondutakse poliitilistesse ühendustesse (erakond, partei). Üldiset poliitiliste huvide eriliik on riiklikud huvid, mis tulenevad rohkem riigi seisundist rahvusvahelises ühiskonnas ja riikidevahelistest suhetest ning seetõttu võivad riiklikud huvid sattuda muude huvidega vastuollu.
Lahknevuse dimensiooni arendasid välja Gabriel A. Almond (1956) ja Stein Rokkan (1967, 1970). Hea käsitus on Elmek Shattschneideril (1960). Suures ühiskonnas on terve hulk konflikte, mis erineval moel ühiskonda jagavad. Võimalikud dimensioonid:

• Sotsiaalmajanduslik
  
• Usuline
  
• Kultuurilis -etniline
  
• Linn-maa
  
• Uus-vana
  
• Välispoliitika
  
• Reziimi toetus
  
• Jne
  

Tsiviilühiskond (kodanikeühiskond) – mõiste on tõlge roomlaste societas civils’est. Kasutusel tõid valgustusaja filosoofid , vastandus loomulikule seisundile. Hõlmas algselt tervet ühiskonda ja märkis selle kõrgemat arengujärku – tsiviliseeritud seisundit . Kõige üldisem tähendus: kodanike poliitilise aktiivsuse areen.

• Avalik sektor – riigisektor
  
• Majandusektor – majandus
  
• Kolmas sektor – algselt ’hall tsoon’ riigi ja majanduse vahel, mittetulunduslikud organisatsioonid
  

Huvigrupp ehk huvirühm – mõiste võttis kasutusele 1908 aastal ilmunud raamatus ’Valitsemise protsess’ kasutusele Ameerika nüüdisaegse poliitikateaduse rajaja Arthur Bentley . Huvigrupi tunused:

• Ühine huvi
  
• Tegutsev organisatsioon
  
• Püüd mõjutada poliitilist võimu
  
• Ei ole riigivõimu asutused
  
• Ei ole parteid
  
• Massile suletud
  
• Ei osale valimistel oma kanditaatidega, toetab mõne erakonna kanditaate
  
• Kaitseb vähemuse huve
  
• Püüab võita võimukandjate toetust
  

Seega huvigrupp on tegutsev valitsus- ja erakondadeväline organisatsioon või indiviidide ühendus, mis ühistele huvidele tuginedes püüab mõjutada poliitilist võimu. Huvigrupi tüübid on:

• Assotsiatsioonilised
  
• Mitteassotsiatsioonilised
  
• Institutsioonilised
  
• Anomaalsed
  

Huvigrupi mõju tegurid – mõju on mitmest tegurist koosnev funktsioon:

• Rahalised ressursid
  
• Organisatsiooniline tugevus
  
• Võime sõlmida liite
  
• Legitiimsus
  
• Juurdepääs otsustamise keskustele
  

Massikommunikatsioon ja meedia
Poliitilised protsessid on ka kommunikatiivsed protsessid. Tähendus: ühendust pidama , ühenduses olema, suhtlema , suhtlus. On muutunud ühiskonna juhtivaks jaotussüsteemiks. Kommunikatsioon on sõnumite vahendamine saatja ja vastuvõtja vahel teatud kultuurilises ja füüsilises kontekstis. Jagatakse:

• Intrapersonaalne
  
• Individuaalne
  
• Telekommunikatsioon
  

Massikommunikatsioon on telekomunikatsiooni erivorm. Sellise suhtluse vahendid on eeskätt trükiajakirjandus, raadio ja televisioon , aga ka kino , kaubandusreklaam. Massikommunikatsioon on protsess, kus avalikud, ühepoolsed ja tehniliselt vahendatud sõnumid on suunatud hajutatud auditooriumile. Meedia – meedium kommunikatsiooniteoorias on vahend, millega sõnumeid siiratakse saatjalt vastuvõtjale ehk see on kanal , mille kaudu sõnum liigub (primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaalsed). Meedia on inimese meelte ehk tunnetusaparaadi pikendus. Meedia pakub inimestele infot sündmustest ja asjadest, millega tal isiklik kontakt puudub. Meedia on teabe paljundaja ( multiplikaator ) ja selle leviku kiirendaja. Meeida on institutsioon , mis tagab ühiskonna säilimiseks ja arenguks vajaliku infovahetuse. Meedia tekitab avaliku arvamuse (vaata joonis 7)
Avalik arvamus
Konseptsioonid:

• Müstilised
  
• Poliitilised
  
• Funktsionaalsed
  
• Demoskoopilised
  

Poliitiline kultuur
Sellega hakati tegelema 1960ndatel. Klassikaline raamat: Gabriel A.Almond ja Sidney Verba ’The Civil culture’. Tähendab kodanike hoiakute kogumit oma maa poliitiliste institutsioonide, isikute ja nende käitumise suhtes. Hoiak tekib kolmel tasandil – hinnanguline, afektiivne ja kognitiivne . Isikute hoiakute ja veendumuste aluseks on teadmised.
Poliitlise kultuuri tüpoloogia:

• Kollektivistlik vs industriaalne
  
• Egalitaarne vs mitteegalitaarne
  
• Elitaarne vs mitteelitaarne
  
• Konsensuslik vs mittekonsensuslik
  

Poliitilise kultuuri allkultuurid:

• Regionaalne
  
• Etnolingvistiline
  
• Sotsiaalmajanduslik
  
• Vanuseline
  

Poliitilist kultuuri uuritakse küsitluste ( intervjuude ) abil. Küsimused hindavad inimeste poliitilist orientatsiooni (raske uurida – kulukas ja aeganõudev).
Eesti poliitiline kultuur
Peeter Vihalemm , Marju Lauristin ja Ivar Tallo on eristanud eesti poliitilise kultuuri arengus kolme faasi:

Mütoloogiline faas (1988 – 1990) – massiliikumine, rahvakogunemised; osalemise ajendiks emotsioonid . Müütide rohkus , poliitiline diskursus rituaalne.

Ideoloogiline faas (1990ndate algus) – poliitiliste ideoloogiate teke (vasakpoolsus, parempoolsus jne); poliitiline tegevus professionaliseerub, programme formuleeritakse, rahvas jääb eemale otsuste tegemisest.

Kriitilis- ratsionaalne – poliitiline diskursus muutub ratsionaalsemaks; ideoloogiliste siltide kleepimise asemel püütakse sõnastada eri poolt huve ja väidelda. Huvide järgimine.
Sotsialiseerimine
Tähendab elukestvat protsessi, milles me õpime olema ühiskonna liikmed. Põhilised vormid:

• Primaarne sotsialiseerimine – varajane sotsialiseerimine, enamik sellest kulgeb perekonnas ja toimub lapsepõlves
  
• Sekundaarne sotsialiseerimine – on võrdlev ja selektiivne, tuginebv esmasel kuid muudab seda
  

Muud vormid: soolinesotsialiseerimine, klassisotsialiseerimine, poliitiline sotsialiseerimine (protsess mille kaudu inimene õpib, kuidas suhtuda poliitikasse).
Sotsialiseerimise protsessi mõjutavad sotsialiseerimise agendid = inimesed ja organisatsioonid, kelle ülesanne on sotsiaalsete normide ja ühiskonnas vajalike rollide õpetamine. Neid jagatakse primaarseteks (perekond, omasugused) ja sekundaarseteks (kool, töökoht, meedia).

Riik

Poliitilised institutsioonid :

• Riik
  
• Erakonnad
  
• Kohalik omavalitsus
  
• Teatud reservatsioonidega ka kohus
  
• Rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO jt)
  
• Valimised jne
  

Poliitilised institutsioonid on ajalooliselt kujunenud vormid, mis põhinevad võimu kasutamisel ja mille eesmärk on korraldada ühiselu.
Riiki võib määratleda õiguslikust aspektist ja organisatsioonilisest aspektist(sisaldub ka funktsionaalne määratlus). Riik on valitsemisinstitutsioonide kogum. Valitsemine on seaduste loomise, kontrollimise, suunamise ja reguleerimise protsess. Riigi komponendid on :

territoorium – riikliku korralduse vorm, unitaarne või föderatiivne

rahvas – kodanikud ja välismaalased (teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud)

avaliku võimu organisatsioon – jaguneb 4-ks

riigi piires ühtne võimuorganisatsioon – seadusandlik- ja täidesaatev riigivõim ning kohtuvõim

riigi piires ühtne õigussüsteem

erilised institutsioonid ja riigiametnikud

riigikassa
Territoorium
On maakera pinna osa, selle all olev maapõu ning selle kohal olev õhuruum, samuti akvatoorium koos selle all asuva kontinentaalselfiga, mis kuulub rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnustatud riigi ülemvõimu (jurisdiktsiooni) alla. Riigipiir märgib jurisdiktsiooni ulatust ruumis. Loomulik piir on looduslikud pinnavormid piiritähistuse orientiiridena ning kunstlik piir on inimese rajatud kunstlikud tähised looduses.
Riigi struktuurivariandid:

unitaarriik – tsentraliseeritud riigivõimu ja valitsemiseorganid ning ühtne seadusandlus. Sellised on enamik tänapäeva riike.

liitriik ehk föderatiivne riik – on ühisorganid, aga lisaks on osariikidel omad organid ning osariigid on väljaspool föderatsiooni pädevust suveräänsed.
Vabariik :

föderatsioon – tekib riigiõigusliku akt, konstitutsiooni vastuvõtmise tulemusel ning on oma riigipea ja keskorganid

konföderatsioon – luuakse rahvusvahelise lepinguga ja puudub ühtne riigipea, ühisküsimused otsustab konvent; ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt , subjektsust kannavad konföderatsiooni moodustanud riigid
Mõlemal juhul jagatakse territoorium haldusüksusteks.

Rahvas

On riigi territooriumil alaliselt või ajutiselt elav või viibiv inimeste kogum, mille üle kehtib selle riigi võim (jurisdiktsioon).
Kaks põhitähendust – etnograafiline ( veresugulus või vaimne ühtekuuluvus; põhirahvus ja vähemusrahvused ehk minoriteedid) ja poliitiline (kodanikud ja välismaalased, kes omakorda jagunevad teiste riikide kodanikeks ja kodakondsuseta isikuteks).

Kodakondsus

On püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, mis annab kodanikule õigusi ja paneb talle ka kohustused riigi vastu. Kodanikkond on riigivõimu subjekt (tema teostab riigivõimu) ja riigivõimu objekt (riigivõim reguleerib ja korraldab kodanike elu).

Rahvusriik

Nüüdisaegne rahvusriigi põhimõte tuleneb rahvaste enesemääramise õigusest. Rahvusriigist kõneldes peetakse silmas poliitilist rahvust, seotud territooriumiga. Euroopas eristatakse kolme rahvuslikku arengumudelit:

Lääne versioon – määratleb rahvust territoriaalse sideme alusel

Ida versioon – määratleb rahvust keele ja kultuuri alusel

Lõuna versioon – määratleb rahvust usu alusel
Avaliku võimu organisatsioon
On suveräänse riigi õigus ja võime teostada takistamatult oma riigiorganite süsteemi abil seaduandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem, mille moodustavad riigiaparaat (primaarsed elemendid) ja nn. teised organisatsioonid (sekundaarsed elemendid). Primaarsed on parlament , kohtud, riigipea, valitsus, ministeeriumid, ametid. Sekundaarsed on kohalikud omavalitsused, riigikaitselised organisatsioonid, erakonnad, kultuurautonoomia organisatsioonid jne.
Riigitekke teooriad

patriarhaalsed – Aristotelese isavõimu käsitlusest (perekond> asundus >riik)

teoloogilised – maapealne riik on taevariigi peegeldus , Jumala asemik/volinik

ühiskondliku lepingu teooria – Spinoza, Hobbes , Locke , Rousseau

psühholoogiline teooria – nn.enamuse vajadus alluda ehk kari otsib juhti

vägivallateooria – sõjalis-poliitilised tegurid
Mis on riik ?

• Liberaalid – vahekohtunik , reguleerija ja vahendaja reguleerimaks ühiskonnas eksisteerivaid konfliktseid huve
  
• Marksistid – valitseva klassi ’instrument’
  
• Küünilised realistid – manipulaatorite ja/või parasiitide organisatsioon mis kasutab ’poliitilisi vormeleid’ selleks et lihtkodanikke lollitada
  

Võim on võime allutada inimest temast väljapool seisvale võõrale tahtele.
Suveräänsus tähendab riigi funktsioonide sõltumatut täitmist nii siseriigis kui ka rahvusvahelistes suhetes.
Riigivõimu omadused ehk tunnused on:

• Suveräänsus
  
• Eneseorganisatsiooni võime
  
• Riigivõimu ühtsus (jagamatus)
  

Avalik teenistus
Valitsustel on pakkuda kahte funktsiooni:

poliitika suund – suuna annab parlamentaarne süsteem

efektiivset administratsiooni – tagab avalik teenistus (bürokraatia)
Demokraatias on bürokraatia põhimõtteliselt mittepoliitiline ning poliitiline sekkumine täitevvõimu struktuuridesse viib selle efektiivsuse vähenemiseni. Parlamentaarse süsteemi üheks põhiprobleemiks on – kuidas säilitada poliitiline kontroll bürokraatia üle; sest bürokraatia väärtused ja eesmärgid mõjutavad poliitikuid .
Avaliku teenistuse kujunemist on mõjutanud:

Rooma õigus

Preisi süsteem

Napoleoni süsteem
Max Weber eristas oma bürokraatiakäsitluses kolme legitiimse valitsemise tüüpi:

traditsiooniline legitiimne valitsemine – aluseks traditsioonid ja tavad, vormideks on sultanism, patriarhism, gerontokraatia

karismaatiline legitiimne valitsemine – mõiste pärit ristiusust

ratsionaal- legaalne legitiimne valitsemine – Weberi jaoks ideaaltüüp
Weberi bürokraatiamudel:

• asjaajamine vastavalt kindlatele reeglitele
  
• süsteemipärane tööjaotus
  
• kindel administratiivne hierarhia
  
• ametnike erialane ettevalmistus
  
• administratsiooni riiklik finantseerimine koos ametiisikute avaliku vastutusega
  
• keeld ametikohta osta, isiklikult omada või pärida
  
• ametliku asjaajamise kirjalik dokumenteerimine
  

Korruptsioon – on institutsionaalne lagunemine , kus ametiisik saab ametivõimu kuritarvitades raha või muid materiaalseid hüvesid.
Avaliku teenistuse süsteemid - jagunevad teenistujateks ja ametnikeks. Need omakorda võivad jaguneda abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks ning kõrgemateks-, vanem- ja nooremametnikeks.
Eesti haldusreformi kogemus – üldpildis on olnud edukas. Saavutused on – vajalike normatiivaktide vastuvõtmine, vabaturumajanduse loomine, detsentraliseerimine ja professionaalse (ja sõltumatu ?) riigiteenistuse loomine. Probleemideks on – vastutuse killustumine, liiga lihtsad lahendused, reformid on kulgenud ’ülalt alla’, haldusasutuste ja –tasandite pädevus on ebaselge . Soovitav oleks teha – inimressursi parem kasutamine, orientatsioon kliendile ja tulemusele, haldusterritoriaalne reform, infotehnoliiogia suurem osatähtsus, tulemuslikkuse ja ökonoomsuse suurendamine .
Kohalik omavalitsus
Kaks äärmnust:

• täielik kohalik autonoomia
  
• täielik tsentraliseerimine
  

Dekontsentratsioon – volituste delegeerimine võimuhierarhia ühelt tasandilt madalamale (kontroll jääb kõrgemale)
Detsentraliseerimine – volituste üleandmine keskusest sõltumatule iseseisvalt otsustavale üksusele (omavalitsusele). Mudelid – duaalne süsteem ja ühendsüsteem
Eestimaa 1816 talurahvaseadusega loodi vallad . 1917 demokraatlik valimine. Momendil probleemiks – liialt palju pisikesi valdu.
Parteid ja parteisüsteemid
Saksa Partei parti Alan Ware : Partei on institutsioon, mis püüab mõjutada riiki, üritades hõivata positsioone valitsuses ja mis tavaliselt esindab rohkem kui ühte ühiskonnas esinevat huvi ning püüab huve koondada.
Mark Hagopian : Partei on ühendus, mis loodud mõjutama riigi poliitika olemust ja juhtimist teatud ideoloogiliste printsiipide ja/või huvide kogumi kasuks kas otsese võimukasutuse või valimistel osalemise teel
Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus: Parteid on ühendused, mis programmiliste seisukohtade ja propaganda abil püüavad saavutada võimu riigis, seda teostada ja kontrollida.
Partei = institutsioon, mille kaudu masside poliitilised eelistused transformeeritakse riiklikuks poliitikaks.
Ajalugu: tekkisid 18 ja 19 saj koos üldise valimisseadusega.
Partei tüübid:

• kaadriparteid – tekkisid 19saj viimastel aastakümnetel ebamääraste parlamendirühmistustena
  
• massiparteid – kaadripartei vastand , parteiprintsiibi tõelised kehastajad
  
• diktaatorlikud parteid – massipartei rõhutatud versioon
  
• laiahaardeparteid – (sks volkspartei) mõiste pärineb Otto Kircheimerilt, massipartei ja kaadripartei konvergentsi tulemus
  
• huviparteid – järgivad suhteliselt kitsaid sihte
  

Partei funktsioonid:

• valijate mobiliseerimine
  
• ideede vahendamine
  
• indiviidi ja süsteemi kokkuviimine
  
• poliitilisele sotsialiseerimisele kaasaaitamine
  
• aktivistide värbamine ja mobiliseerimine
  

Partei süsteemid:

• kaheparteisüsteem – kaks erakonda vaheldumisi võimul (nt USA)
  
• mõõdukas mitmeparteisüsteem – 3 kuni 5 tähtsamat parteid – tavaliselt koalitsioonid (otsene ja kaudne koalitsioon)
  
• äärmuslik mitmeparteisüsteem
  

Poliitiline rezim
Võim – võime allutada inimest temast väljapool seisvale võõrale tahtele
Poiliitiline reziim on võimu kasutamise viis ehk võimu teostamise meetodite süsteem
Tüübid:

• konstitutsiooniline pol.reziim (demokraatlik) – parlamentaarne, presidentaalne, poolpresidentaalne
  
• diktatuur – autoritaarne, totalitaarne
  

Demokraatia – rahvavõim (kr demokratia demos rahvas + kratos võim). Tegemist on pol.reziimiga, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe . Vormideks on vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia (tänapäevane).
Valitsus – täitevvõimu rakendav organ.
Parlamentaarne valitsus – luuakse parlamendi enamuse tahte kohaselt
Võimulahusus – idee ulatub antiikaega. Locke ja Montesquiue. Võim jagatakse kolmeks – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.
Diktatuur – poliitiliselt mittemillegagi piiratud, seadusega kitsendamatu ja jõule tuginev võim.
Autoritarism – on rohkem politikateaduse tehniline termin. See ei pruugi tähendada ranget diktatuuri.
Totalitarism – pol.reziim, kus kõik ühiskondlikud ja isiklikud elualad on allutatud poliitilise võimu kontrollile . Mõiste pärineb G.Gentile ( Mussolini teoreetik)
Korporatism – Philippe Scmitter (1974) – on huvide esindamise süsteem, mille koostisosad on organiseeritud piiratud arvuks üksikuteks kohustuslikeks, mitte võistlevateks, hierarhiliselt korraldatud ja funktsionaalselt erinevateks kategooriateks. Need on riigi poolt tunnustatud või litsenseeritud (kui mitte loodud). Riik garanteerib neile esindusmonopoli oma ühiskonnagrupi sees. Vastutasuks kontrollib korporatsioon ühiskonnagruppi, selle liidrite valikut ja toetab valitsust. (versioonid – riiklik ja ühiskondlik).
Valimine
Tähendab otsustamist paljude võimaluste vahel. Kui ei ole paljusid võimalusi, ei ole ka valimisi – on aklamatatsioon ehk heakskiiduhüüd. Kitsamas mõttes tähendab valimine isikute ametisse kutsumise viisi.
Valimisõigus on:

• aktiivne või passiivne
  
• üldine või piiratud
  
• võrdne või astmeline
  
• vahetu või vahendatud
  
• avalik või salajane
  

Demokraatliates on tänapäeval üldine, võrdne, salajane ja perioodiliselt korduv valimine.
Valimise funktsioonideks on võimu legitimeerimine ja võimu kontrollimine.
Valimissüsteemid – enamusvalimine ja proportsionaalne süsteem (Eestis)
Valimissüsteemid koosnevad valimisreeglitest ja poliitikute oskusest neid kasutada.
Proportsionaalse valimise meetodid – d’Honti meetod ja Hare -Nymeyeri meetod.
Targad skeemid :
Enamusval. > kaheparteisüsteem>vahetuvad valitsused>mõõdukus ja stabiilne demokraatia
Propval.> mitmeparteisüsteem>vahetuvad koalitsioonid> ?
Valijakäitumise trendid :

• Michigani mudel (1950ndad USA), valimine on pigem kinnitus (jaatamise akt) kui valimine, USAs on valimine on lojaalsuseavaldus parteile, Euroopas on valimine lojaalsuse avaldus sotsiaalsele grupile. Eristatakse normaalseid valimisi, hälbivaid valimisi ja ümberreastavaid valimisi.
  
• Fiorina retrospektiivse hääletamise teooria, hääletatakse vastavalt valitsuse saavutustele, valija hindab tulemusi, mitte lubadusi
  

Poliitiline otsus
Võib nimetada ka poliitika kujundamiseks või poliitika kujundamise protsessiks . Poliitika on otsuste kogum. Protsessis osalejateks on ametlikud otsustajad (esinduskogud, täitevvõim, KOV) ja mitteametlikud otsustajad ( huvigrupid ).
Otsustamise üldmudelid on sünoptline (ülevaatlik, kokkuvõtlik) ehk ratsionaalne ning inkrementaalne (kus muudatused väikeste sammude kaupa, domineerib arenenud maailmas).
Poliitilise protsessi astmed:

algatamine – otsus teha otsus, tuntud kui agenda-setting

formuleerimine – poliitika areng konkreetseks ettepanekuks

poliitika legitimeerimine

implementeerimine – poliitika elluviimine

hindamine ehk evaulatsioon – poliitika tulemuste ja edu hindamine
16