Euroopa poliitiline ajalugu 20.sajandil (1)

Poliitilised ideoloogiad 
3. september 2012. a. 
12:00 
  19. sajandi demograafiline  plahvatus  --> valitsejatel tohutu arv alamaid --> probleemid; 
  Lühike 20. sajand -- katsetuste aeg; Nõukogude Liidu  eksisteerimine ;  marksism ; 
  Pikk 20. sajand -- poliitiliset ideoloogiate alus; 
marksismi  alusel Nõukogude Liidu eksisteerimise aeg (1922-1991) 
  Euroopa tõusu ja languse narratiivi taustal -- 20. sajandil Euroopa nõrgeneb, poliitiline tähtsus 
väheneb; II MS tõukab Euroopa tipust tagasi  keskklassi tugevnemine (% -osa suureneb  arutelu jõuab poliitikasse 
      Jürgen Habermas  -- uut liiki avalikkus nö "massiühiskond"; klassikalise liberaalsuse vabadus ei 
kehti; ühiskond kui "vabaduste tarbija" kui valmistaja; kes pole tugev, tarbib teiste poolt valmistatud 
vabadust 
o   Liberalism  ja demokraatia: 
   - demokraatia loomult  elitaarne  (antiikkultuurist), demokraatia piirab vabadusi juba 
seadusandluse alusel; liberaalse demokraatia ja autoritaarsuse vahe -- eliidi osa 
seadusandluses on liberaalse demokraatia puhul laiem, kui autoritaarsuse korral; pigem 
laiendatud eliidi valitsemine; autoritaarsuse korral kitsa (mikrosegmendi) eliidi valitsemine 
   - John Locke (‘Kaks esseed riigi kohta’, 1690) – riik ja seadused on vabaduse  tagatis , 
   -  Thomas Jefferson  (USA iseseisvusdeklaratsioon, 1776) – kodanikel on õigus valitsus kukutada , 
   - James  Madison  (‘Föderatsioonikirjad’, 1776) – vabadust kaitstakse konstitutsionaalse süsteemiga. 
o   Kesksed terminid kokkuvõtteks: 
   - indiviidide ‘loomupärased’ õigused, 
   - utilitarism (Jeremy Bentham, ‘Moraali ja seadusandluse põhimõtted’, 1789), 
   -  laissez -faire (Adam Smith, ‘Rahvaste rikkus’, 1776), ‘nähtamatu käsi’, 
   - sotsiaaldarvisnism ( Herbert  Spencer, ‘Inimene riigi vastu’, 1884), 
   - sotsiaalliberalism, 
   - keneisianism (John M. Keynes), 
   -  monetarism  ( Friedrich von  hayek , Milton  Friedman ), uusliberalism. 
  
Ideoloogia mõiste areng 
Ideoloogia mõiste sünd Prantsuse revolutsioonis (1789-1799) 
o   Valter LaFeber -- Prantsuse revolutsiooni poliitiline pärand; Prantsuse revolutsiooni eesninad 
vajasid õigustust oma tegevusele ning sisusid selle filosoofide kirjutistega ( monarhia suhtes 
kriitiliste kirjutistega --  Voltaire , Montesquieu);  kontseptsioon  valgustusest  uus ajastu (teaduse ajastu). Tõmmata piir religiooni ja religioonitu 
ühiskonna vahele. 
o  Antoine Destutt de Tracy (1796) – ‘ideoloogia’ kui ‘ideede teadus’, 
o  Ideede  algupära  on võimalik teaduslikult seletada, ideede arengut on võimalik suunata ‘õigete 
ideede’ suunas; ideoloogiale poliitilise legitiimuse andmine, ideoloogia võrdsustatakse 
religiooniga, tulevikus veelgi õigem " religioon " 
18. sajandi lõpul toimub religiooni ja ideoloogia vastandumine . 19. sajandil ideoloogiate 
omavaheline võitlus muutusi soosiva aupaiste pärast.  
o  Liberalismi mõju: ideoloogia oli positiivne, ideoloogia pidi asendama religiooni.  
Karl  Marx  
o  Negatiivne ideoloogiakäsitlus (‘Saksa ideoloogia’, 1846): 
o  Ideoloogia on valitseva klassi põhimõtted, 
o  Kes valitseb tootmisvahendeid, valitseb ka ideoloogiat , 
o  Ideoloogia vastandub teadusele, näeb maailma moonutatult, mitte sellisena nagu see tegelikult 
areneb ( determinism ), 
o  Proletariaat ei vaja ideoloogiat. 
Marxi  ideede taust: 
o   Seisuste  asendamine klassidega, 
o  Teaduse muutmine religiooniks (determinism,  Hegel ), 
o  Liberalism on Marxi keskne  probleem, ehitab oma ideoloogia üles anti-liberaalsena, 
o  Marksism: liberalismi-eelsete elementidega püütakse seletada liberalismi-järgset olukorda 
Marxi edasiarendajad 20. sajandil 
o  Vladimir  Lenin  (‘Mida teha?’,  1902 ) – proletariaadil on ideoloogiat vaja, muudab ideoloogia 
poliitilise võitluse osaks, 
o   Antonio   Gramsci  (‘Vanglapäevikud’, 1929-1935) – hegemooniateooria. Kodanlik ideoloogia on 
nii hegemoniaalne, et mõjutab ka töölisklassi. Tema vastu aitab ainult poliitiline võitlus.  
o  Frankfurdi koolkond (Herbert  Marcuse , Jürgen Habermas) – tarbimis- ja massiühiskonna 
ideoloogia. Habermasi ‘Avalikkuse struktuurimuutus’ (1969), 
o  Prantsuse semiootikud, eelkõige Michel  Focault . Kuidas läbi keele ja mõistete muundumise 
luuakse  võimusuhteid ja –institutsioone, 
o   Eliit  jääb alati  valitsema  masside üle.  
Totalitarismi kriitikud 
o  Ideoloogia politiseerumine jõuab äärmuseni 20. sajandi 30. ja 40. aastatel, mil  ilmuvad  riiklikule 
massiterrorile tuginevad  totalitaarsed  ideoloogiad. 
o   Hannah  Arendt – äärmusparempoolsete ideoloogiate, sh. fašismi kriitik  (sekulaarsed 
religioonid ), 
o  Karl  Popper  – äärmusvasakpoolsuse (strukturalismi), sh. kommunismi kriitik. 
Ideoloogia depolitiseerimine 
o  Karl  Mannheim  (‘Ideoloogia ja  utoopia ’, 1929): 
   - ideoloogia kui kaitserefleks, 
    - partikulaarne ( mikro -) ja  totaalne  (makro-)ideoloogia, 
    -  normativism ,  visioon  ühiskonna arengust läbi radikaalse muutumise. 
o  Michael Oakeshott – ideoloogia on valikuline, seletab vaid imeväikest osa maailma paljususest, 
o   Daniel  Bell – ideoloogia lõpp, heaoluühiskonnas kaotab ideoloogia (nagu ka religioon) oma 
tähtsuse. Kõige tähtsam on majanduskasv. 
  
Konservatism  
o  Selleks, et mõista tuleks paigutada Briti-Prantsuse vastuolusfääri 
o   Vastureaktsioon  Prantsuse revolutsioonile (Edmund  Burke , ‘Mõtteid Prantsuse  revolutsioonist ’, 
1790), 
o  Briti konservatism – 
Britidel seljataga 200 aastat vägivaldseid poliitilisi muutuseid ( kuningavõimu  vähenemine); 
tegumeelseim  parlament ; 
poliitilised huvigrupid -->tuleviku parteid; tavaliselt vaba, piiranguteta väljendusvabadus, 
arvamus enda ülemuslikkusest Prantsusmaa kõrval. 
Moodne konservatism Inglismaalt. E. Burke 1790. "Mõtteid Prantsuse revolutsioonist" --  
inglased on austanud mõistliku arengut, kui "hullunud" prantslased (samas riik käis 
revolutsioonijärgselt alla); Peeti kinni toimivatest poliitilistest lahendustest. Tasakaal monarhia 
ja majanduslik-poliitilise eliidi vahel; teoses puudus ideoloogiline sõnum, pigem kriitika 
Prantsusmaa suunal; kas pidada seda liberalismi võidukäiguks Prantsusmaal? Või pidada seda 
kommunismi algeks. Sarnaseid sündmusi polnud, kõrvutab monarhia ja eliidi  võimu 
Prantsusmaa embrüonaalsete  muutustega  - tulemus pole sama. 
best - practice - politics   - sisseharjutud, funktsioneerival poliitikal lasta toimida, peab ka 
ajahambale vastu pidama ; uued vabadused ei tohi nõrgestada ühiskonda. 
demokraatlikud vabadused olgu valitsuse kontrolli all ja  ärgu  takistagu majanduse arengut. 
19.saj. on Briti juhtiv poliitiline jõud  Liberaalne  Partei, kuid sajandi jooksul kaotab ta oma 
radikaalsuse ja ‘konservatiivistub’. Briti Liberaalne partei on oluliselt vanem kui kogu 
kontinentaal Euroopaga võrreldes. Liberaalse partei võimuletulekul sai riik poliitiliselt tugeva 
partei, mis osutus monarhiast tugevamaks. Tegemist on Briti kontekstis liberalismi ja 
konservatismi sümbioosiga, kuhu vahele on võimatu piiri tõmmata 
Millisel riigil on õige liberalism? -- Kus toimub õigem vabaduste saamine? Lordide Koja 
seadusandlikus kojas või barrikaadidel? 
o  Prantsusmaa – puudub liberaalne konservatism. Vasakpoolne radikalism -- sotsialismi 
kujunemise  alged . Sajandi jooksul võetakse üle Briti konservatism (liberalism) 
Lääne- Euroopas Prantsusmaal ja Suurbritannias tugevaim liberalism 
pärast revolutsiooni võtavad üle Briti konservatiivide poliitilised suunad, kuid avastavad peagi, 
et peavad  muutuma  peamiseks vastujõuks liberaalidest veelgi radikaalsematele 
vasakjõududele. Mujale jääb kujunemine  hiljaks  -- ärieliidi ja monarhia vastandamine puudub, 
kohati tugevnevad radikaalsemad suunad, klassikalist  liberalismi ei teki.  
o   Hispaania , Saksamaa ja Itaalia –  konservatiivid  lepivad demokraatlike vabadustega alles pärast 
II  maailmasõda . 
o  Madalmaad ja Põhjamaad – konservatiivid jäävad radikaalsete jõudude varju. Konservatiivsuse 
ja vasakpoolsuse koostöö parim näide. Kompromissipoliitika 
o  Kagu- ja Ida-Euroopa – konservatism võrdub pigem rahvuslusega ning ei oma sarnaseid jooni 
Lääne-Euroopa konservatismiga. 
Ebastabiilne piirkond, väljastpoolt ohustatud; autoritaarsete traditsioonidega;  rahvusluse  
erinevad karakteristikud, kuid mitte  vasakpoolsed  
Kagu- Euroopas ühiskondlik konflikt riigisisene; Ida- ja Kesk-Euroopas  eksistentsiaalne  oht 
tunnetatud 
o  Kesksed mõisted: 
   - traditsioon/muutused - poliitilised traditsioonid on olulised; muutumine pole väärtus, see peab 
olema argumenteeritud ; Nagu Hiinas- muutused peavad toimuma õigel ajal 
   - inimolemuse ebatäiuslikkus -- indiviidi võimekus liberalismis; konservatism kahtleb selles (Platoni 
järgi inimesed, kes tahavad, et neid  valitsetakse ) 
   - orgaaniline ühiskond -- ühtedel on kohustus targalt   valitseda , teistel kohustus nõustuda;  
Konservatismis probleem, kui valitsemine pole olnud tark 
   - võim -- tarkus eemaldatakse indiviidilt, see delegeeritakse võimule; vastutustundlikkuse element 
   - omand -- liberalismis radikaalselt  privaatne, indiviidiga seotud; konservatiivis seotud 
omanikuõiguste ja võimu  volitused  omandile (reeglid omandile);  liberaalid  süüdistavad konservatiive 
majandusvabaduste rikkumises; konservatiivid rõhuvad rahulikule stabiilsele korrale, mis on 
majandusliku jõukuse  eelduseks . 
o  Konservatismi vormid: 
   - 20. sajand konservatismi taassünni periood. Konservatismi mitu tähendust/ liigitust , mis on 
liiga meelevaldsed 
   -   autoritaarsus  -- vale  käsitlus , sest konservatism pluralistliku võimu ideoloogia, kus on olemas 
erinevad poliitilised huvigrupid - terminoloogiliselt vale, pigem valitsemisvorm, kus toimivad  
demokraatlikud tasakaalustavad institutsioonid puuduvad 
   - paternalistlik konservatism - lähedal autoritaarsusele, poliitiline võim selgelt domineeriv, kuid tal 
pole selget absoluutset võimu 
   -  uusparempoolsus  (neoliberalism +  neokonservatism ). 
      *neokonservatism- väheneksid poliitilised vabadused; tänapäeva peale 40 aastat - Euroopas kõik 
lubatud ja see oleks probleemiks 
      *neoliberalism- majanduslikku vabadust käsitlev; M. Thatcheri  Suurbritannia  - riik loobub 
majandusse sekkumast; firmatiseerumine, firmad riigi alt eravaldustesse 
20. sajandi lõpul ideoloogia lõpu kontseptsioon.  
o  USA on liberalismi võidukäigu maa, sest seal on olnud piisavalt ressursse liberalismi lubatud 
vabadustele katte andmiseks. Konservatism ja  sotsialism  on seetõttu USAs tunduvalt 
nõrgemad. Konservatism pigem propagandistlik 
  
Sotsialism 
o  Võrreldud ka varakristlusega. 20. sajandil asus Euroopas üleüldiseks moevooluks. Sotsialism 
ideoloogilise sõnumi suunab materiaalsetele hüvedele. Vaadeldes maalt linna siirduvaid 
ühiskonda, satuvad endale võõrasse ja senitundmatusse urbanistlikku ühiskonda. Nähes eri 
kaupu ja ajaveetmisviise, tekib himu ja soov nende asjade järgi.  Nii kontsentreerub sotsialistlik 
ideoloogia sellisesse keskkonda ja käib välja loosungi, et kõigil on hõigus hüvedele. Varem on 
olnud sotsialistlike ideede laiemat levikut ja sellesuunalisi katsetusi/fantaasiaid.  
Liberalismi ja sotsialismi vaheline võrdsus. 
Liberaalide puhul on võrdsus kui finišijoon, ja kes on kõige võimekam, saab kõige rohkem. 
Sotsialismis on tegemist järjekorraga, kuis igaüks saab mingi osa, olenemata mis teda 
täpsemalt huvitab . 
o  Tekib Euroopas 19. sajandil soovist saada liberalismist veelgi radikaalsem ideoloogia. Hüvede 
kõrvale ideoloogiline piiraja- kasinus. See on lubatud kõigile.  
o   Kommunistlikud  fantaasiad: Thomas Moore,  Tommaso  Campanella (ulmeliste kosmose žanrite 
viljeleja), Robert Owen (katsetas oma kodufarmil võrdse kogukonna loomise), Henri Saint-
Simon  jt. 
o   Jakobiinid : esimene kommunistlik terrorirežiim, Kuid mõttetu rääkida sotsialismist. Terrori 
kasutamise uurimine  sotsialismis. Eeskujuks hilisema terrori kasutamise osas. Terror kui huvitav 
moodus  võimu saavutamisest. 
o  1827.a. termini esmakasutus Inglismaal. Briti kontekstis liberaalsus ammendab end. Sealt levib 
ta üle Euroopa 
o  1840.aa. termini levik üle Euroopa. Nt Prantsusmaale, ja sealt veel edasi. 
o  19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul võtab sotsialism moevoolu mõõtmed. Staatuse taga 
uuskvalitatiivne nähtus Euroopa poliitikas- ka intelektuaalide, üliõpilaste, õpetlaste seas. Sealt  
pärineb arusaam, et sotsialismiga seondub radikaalsus. Valimisõiguse kiire laienemine 
elanikkonna erinevatele kihtidele. Eelkõige on  üleval  varandust mitte omavate elanikkonna 
poliitilised õigused ja valijaskonna laiendamine, kelle pole arvestatavat varandust. Selles 
nähakse sotsialistlike parteide populaarsuste saavutamiseks. 
o  Esimesed valitsused saavad võimule peale  IIMS  1920-ndate esimesel poole. 
o  Sotsialismi kesksed mõisted: 
   - tagasipöördumine religiooni juurde - poliitilises raamis; haarab suuri, religioosse taustaga 
rahvahulkasid; võtab ideoloogilisse käibesse palju sarnast, mis on religioonis. Uskumise sisse toomine 
poliitilise ideoloogia mõiste juurde. See, kes toetab sotsialismi peab uskuma, et need põhimõtted on 
õiged (religioonikeskne idee), ja usk, et tulemused on head ja positiivsed; pole tähtis 
argumentatsioon. Selgelt liberalismi vastane. Fundamentaalne religioon. Inimesele lähenetakse 
hoopis agressiivsemalt. Tahab pidevaid kinnitusi oma " usule "- koostehtav töö, selle hüvede 
väljajagamine kogukonna liikmete vahel. 
   - kogukond/koostöö - tööjaotus ja selle juurde käivast kollektiivsest omandist. Siit saab tõmmata 
osalise  võrdusmärgi konservatismile. Mõlemad suruvad alla indiviidi tähtsust, ja et on olemas jõud, 
kes teevad tema eest ära selle otsustamise.  
   - võrdsus, 
   - vajadused - arutelu selle suhtes. Varane sotsialism (eriti utoopiline ) kasinusekesksed. Selles 
kajastub  ka ajastu vaim religioossetes arengutes. Protestantismi aladel levivad kasinust silmas 
pidavad lahkusundid. Igale kogukonnaliikmele peavad olema tagatud mingisugused minimaalsemad 
eluks vajalikud tingimused. See jääb sotsialismi saatma pikaks ajaks. Euroopat tabab suur 
majanduskast ja vajaduse  temaatika  hakkab elama oma elu.  
   - kollektiivne omand. 
o  Inglismaal ja Skandinaavias rõhutatakse väga tugevat parlamentaarset traditsiooni. 
Sotsialistlikud parteid on edukas parlamentaarsetes riikides ja on võimeliselt võimu endale 
haarama. On olnud edukas neid riikides, kus pole olnud suuri sisemisi etnilisi konflikte, e 
homogeenset  laadi Lääne- Euroopa ühiskondades.  
o  Eriline side ja koostöö protestantliku kristlusega. Just protestantlikud ja mittekatoliiklikumad 
on olnud kõige vastuvõtlikumad sotsialismile.  Osutatud USA mõjule, Lääne-Euroopa 
sotsiaaldemokraatiast kui CIA plaanist haarata võim ja muuta neid vähem ideoloogilisteks ja 
asendada kommuniste seal kus selleks on vajadusi.  
o  Kaks teed sotsialismile: 
   -  evolutsiooniline  - Euroopa, 
   - revolutsiooniline - Venemaa. 
o  Sotsialistlike parteide asutamine: 
   - Saksamaa – Sotsialistlik Partei (1875),  
   - Inglismaal – Fabiani Ühing (1884), Tööpartei (1900), 
   - Itaalias 1892, Venemaal 1898, Prantsusmaal 1905. 
o  Sotsialism Lääne- ja Kesk-Euroopas: 
   -  sotsialistid  pole kusagil saanud valimistel üle 50% häältest, valimisvõidust ei piisa seega 
sotsiaalseks  revolutsiooniks, 
   - töölisklassi suurus ja mõju on kõikuv, töölised on läinud kergesti kaasa sotsialismist veelgi 
radikaalsemate äärmusliikumistega ( Mussolini  võimuletuleku näide). 
o  Liberalismi taandumine vasakpoolsuse ees 19.saj.-20.saj.alguses: 
Võimust ja kirjaoskusest. Põhimõtteliselt on võim  vägivald . See on  mingite  eesmärkide 
saavutamine vägivalla abil.  Lugedes  Keskaegseid ja antiikseid kirjutisi, leiame, et vägivalla 
kasutamine ei oma mingit erilist õigustust. 19. sajandi Euroopa romantistid rahvuslikud 
propagandistid rääkisid kangelastest ja nende imepärastest tegudest. See on periood kui võimu 
ja vägivalla suhe. Vägivalda rakendatakse, et omada võimu.  
Kirjutamise teema muutub võimule oluliseks, kui  vägivallaga ei saa lahendada enam kõiki 
probleeme. Olgu siis põhjuseks laienenud   territoorium , edasiarenenud relvastus suurenenud 
rahvaarv. Vaja jõude, mis talitseksid kui pole võimalik vägivallaga kohal olla. Luuakse 
võimukuvandid kirjutatud teksti ümber (reeglid, seadused, käitumiskoodeksid, väärtus- ja 
aukoodeksid).  vanade parteide  kokkuvarisemine  
   - Liberaalid kui ‘vana’ jõud: 
       * olid ebaõnnestunult püüdnud olla radikaalsed (sõda) ja teiste jõudude hulgast silma 
paista, 
       * nüüd proovivad lahendada olukorda vanade meetoditega (Garibladi kõrvaldamine 
poliitikast). 
   - Fašistid (Benito Mussolini - algselt sotisalist) kui ‘uus’ jõud. Neid ei saa keegi veel süüdistada 
ebaõnnestumistes. Nad võivad olla piiritult radikaalsed ilma vastutust kandmata.  Radikaalne  
ideoloogia, mis ammutab oma ideid erinevatest varasematest mõtetest ja tulemuseks on see, 
et see osa kes seisnuks mõõdukamate sotsialistide taga, liiguvad radikaalse ja kiireid muutusi 
soosiva fašistliku partei seljataha. 
Äärmusideoloogiate sarnasus- lootus piiride kadumisse. Kõlbeliste piiride kadumisse. Lubatakse 
vägivalla kasutamist, tekitades mulje, nagu leitanuks kiired vahendid poliitiliste probleemide 
lahendamiseks. Kommunistid   käsitlesid  end kui ultramodernistlikuks jõuna. 
   - Kõik ühiskonna  kihid  näevad fašistide radikaalsuses lahendust  oma probleemidele. Pooled 
fašistide toetajatest on töölised. 
   - 1921.a. liberaalide ja fašistide  valimisliit . Fašistid alustavad vasakpoolsete vastast terrorit, 
   - 1922.s. fašistide ‘marss  Rooma ’, Mussolinist saab diktaator , 
   - 1933.a.  Hitler  võimule Saksamaal, diktaatorlikust valitsemisest saab Euroopa poliitiline mood. 
1930-ndatel peeti autoritaarsust täiesti normaaleks.  
o  Sotsialism Lääne-Euroopas pärast II maailmasõda: 
   - Euroopa pole enam maailmapoliitika keskpunkt (Külm sõda, USA mõju), 
   - Poliitilise  retoorika  liberaliseerumine, vasakpoolsed põhimõtted majandusse. Liberaalne 
demokraatia koos sotsiaalse turumajandusega muutub standardseks valitsemisvormiks. 
Vabaduste arutamiste sfäär. Sotsiaalne turumajandus muutub moodsaks suunaks, 1970-ndatel. 
   - Traditsiooniliste poliitiliste jõudude (konservatiivid, liberaalid, sotsialistid) nihkumine 
tsentrisse, e. kunagisse "soo" staatusesse, mida nii vihati. 
   - Majanduskasvu mõju: radikaalid ei saavuta enam poliitilist edu, kommunistide 
kõrvaletõrjumine (Lääne-Euroopas);  
   - Parem-vasak koalitsioonivalitsused,