Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Maailmakirjandus III (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas siis nii ?
  • Kuidas tõevale suhe selles ajas oli ?
  • Mismoodi ja kas ta saab ka inimesest jääda ?
  • Kus on mõjule pääsenud protestatlik joon. Ta seob protestantismi demokraatliku ?
  • Kuidas peaks proosateost kirjutama ?
  • Kes ka tihti petavad või tüssavad. Miks fatalist Jacques ?
  • Mis avastati 1881 ?
  • Mis rom jooned on Faustis säilinud ?
  • Milline peab kunst olema ?
 
Säutsu twitteris
Maailmakirjandus III
Kersti Unt

  • 1. loeng
    Prantsuse valgustus on kõige aluseks, kuid valgustusfilosoofia on alguse saanud Inglismaalt. Goethe ja Schiller tulid mängu alles siis, kui Inglismaal ja Prantsusmaal oli valgustus juba käimas. Goethet ja Scillerit nimetatakse ka Weimari klassikuteks.
    Maailmakirjandus on veidi kahtlane mõiste, selle mõiste on loonud Goethe. Üks tema sisu: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandusi vastavas kujunemisjärgus. Valgustus on väga erisugune, Euroopa keskmes allub see üsna sarnastele alustele. Maailma teistes paikades võib see olla üsna erinev. Maailmakirjanduse all mõistetakse rohkem Euroopa kirjandust, kui sedagi (maalimakirjanduse loengus). Mõningatel puhkudel saab vaadelda, kuidas Euroopa tuumvalgustus on mõjunud väljapoole. Nt Venemaal valgustust sellisel kujul polnud, Weimari klassitsism on omamoodi erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil. Romantikud vastanduvad neoklassitsismile, mitte valgustusele, valgustuse ideed kanduvad edasi, valgustus-romantiline kompleks . Kronoloogia on inimeste loodud, et oleks kergem mõelda, korrastamine. Kultuuriepohhide piire ei saa nii täpselt määratleda, alati tuleb tagasi võtta.
    Valgustus (ja ka muud nähtused) levivad kontsentriliste ringidena. Amalgaam (mitme metallis sulam) on kultuurinähtuste ettekujutamiseks hea. Ekspansioon algab renessansist , Euroopa maailm hakkab järjest paisuma. Nähtus jõuab välja mingi äärmuseni ning siis laguneb. Tohutu teema valgustussajandil on Rooma impeeriumi lagunemine , selle kohta kirjutati palju raamatuid. Rooma impeeriumi lagunemine ei toimunud ka äkki, raksti, vaid jõudis välja mingi äärmuseni, see oli pikk protsess. Valgustusaja puhul on mainitud , et nt Rousseau ja Voltaire ideed elavad tänapäeva filosoofide ideedes edasi. Valgustussajand on suure murrangu sajand. Ilmakorraldus muutus, suure kultuurimurrangu periood, majandamisviis muutub (üleminek feodaal-aristokraatlikult korralt kodanliku klassi valitsusele). Amalgaam on juba varem, kuid murrang toimub 18. sajandil. Lõppes põllumajanduslik ühiskond, hakkas kujunema tänapäeva maailm. Elukorralduse tausta määrab see, et maavaldus pole enam nii oluline, oluliseks saab tehas, kaevandus . Euroopa ei suuda enam ennast toita, tekkisid uued tehnilised võimalused, mis võimaldab rohkem toota. Algab industrialiseerumine, tekib küsimus maavaradest, kust saada neid, et rahuldada tehnilisi vajadusi. Algab uus tsivilisatsioon , mis toetub artefaktile, pole enam nii lähedaselt loodusega seotud. Tekivad suured linnad. Maailm muutus väga palju, see mõjutas inimest, tekitas pingeid, tagatipuks Prantsuse revolutsioon 1789. Jõudsid lõpule suured põhimõttelised muutused.
    II loeng-8.09.2011
    Valgustussajand on uus kultuuriepohh.Uue epohhi algus, mis kestab teatud mõttes edasi kuni 20. sajandi modernismini, põhikonseptsioonid. Valgustusajastu tähendab üheltpoolt suuri majanduslikke muutusi ja lisaks ka kultuurilisi. Ühiskonna struktuur muutub. Kes on uues ühiskonnas oluline ja kes ei ole? - saab tähtsaks küsimuseks. Sajand, kus aristokraatia sünnipärane tähtis mees. Krahvid,kuningad jne- nende esikpoeg pärib krooni. Need olid ka kõige tähtsamad seisused. 18. sajandis oli ka see klass juba olemas, taheti säilitada oma võimu jne. Kuid hakkas esile kerkima ärimehe-klass.Võitlused ülemkoja ja alamkoja vahel. Liigutakse demokraatiliku asjakorralduse poole.See tähendas ühiskonna struktuuri muutust ja see kajastus ka kirjanduses. Klasside teadvustamine toimus! Paljud aristokraadid põgenesid, sest neid taheti giljotineerida. Klassivastuolu oli ka vaimulikkonna vastu. Jäägitu usk asendub kriitilise konseptsiooniga. Klassistruktuuri muutusel on sellega ka oma seas. Eriti suur vastuolu Prantsusmaal: papid tulle vms katoliku usus.Novalis , Heine, Schlegel - vahetasid mitmeid kordi usku-läksid katolikku ja tegid seda suure žestiga. Klassimuutused toimusid teisel sajandi poolel kiiruga. 18. sajandi alguse poolele ühel pool olid aristokraadid(ärimehed) ja teisel pool III seisus e talupoeg , aga sajandi lõpul oli konflikt ka juba tööstuses, tööliste seas ka.
    Kultuurilised nähtused.
    Valgustuse definitsioon: Ideeliikumine Euroopas 18.-19. sajandil, milles peegeldub kujuneva industriaalühiskonna probleemistik.Antagonism on suunatud absoluutse monarhia , religiooni, aristokraatia ja skolastilise teaduse vastu.
    Kultuuriimperialism saab alguse valgustusest. Impeeriumide põhihuvi on vallutada turge ja toorainet. /Pärsia poeesia on mõjutanud Euroopa luulet./
    18.sajandil teadvustub vajadus ühiskond ümber korraldada igal rindel: filosoofias, kirjanduses jne. Sellest räägitakse ja kirjutatakse . Kuivõrd need valgustuslikud ideaalid kujunevad välja, sedavõrd ka kunstilooming allub sellele. Ideoloogilises ja filosoofilises plaanis on põhiidee valgustusel mõistus. See on kõige olulisem mõiste- mõistussajand. See jaguneb kaheks ja teise sajandi poole juhtlause: okei , mõistus on küll, aga tunded on ka olemas. Valgustussajandi alguses on autoreid , kes püüavad teadmise jagada algosakestest ja panna see nendest jälle kokku, et saaks aru, kuidas maailm on loodud ja kokku pandud. Maailma ei saa struktureerida , aga täitsa ilma reegliteta ka ei saa olla. Varem oli sisemine eetiline nõue- inimeses on sisemine eetika , mis ütles, mida võib teha ja mida mitte. Nüüd hakkab aga väline sisemisi eirama.
    Mõistus ja tunded on kaks selle sajandi vastuolu. Lisaks on vastandlikud ühiskondlik ja looduslik ja loodus ja tsivilisatsioon. Mõistuse ja tunnete ideestik on määrav valgustussajandil. Looduseidee ulatub kaugele renessanssi. Nostalgia tekkis. Loodus oli midagi, mille järele võis olla nostalgia ja see kestab edasi ka tänapäeva, kuid on individuaalne. Lisaks on paljusem kultuurivastuolu. See tuleneb tervest suhetekompleksist, mis saab alguses renessaanssis ja on seotud arhitektuuriga, mitte loodusega. Jällegi renessansi nostalgia antiikkultuuri järele. Vanarenessansis tekkis juba suhtumine, et vanad varemed on midagi sellist, mida tuleb säilitada. Sellele järgneb konseptsioon , et need varemed on ilusad ja neid tuleks hoida. Maaliline oli ilus, aga hõlmas ka ju inetut ilusa kõrval. Suhtumine liikus sinnapoole. Sammaldesse kasvanud esemed olid ka ilusad. Oluline oli ka loodusega seotud puhtus ja tsiviliseeritud lähenemine loodusele . - hekid lõigati täpselt jne. Sinna kõrvale 18. sajandil lisandub vaba looduse konseptsioon, pargid lastakse kasvada loomulikult jne. Loodusega kaasneb punt mõisteid ja läheb igale poole sisse. Euroopa keeltes kesmiselt on ühine termin „ natura “- mis tähendab nii loodust kui ka loomulikkust. See termin tungib väga paljudesse sfääridesse. Ühelt poolt on ta loomulik ja teisalt looduslik. Looduskomplekse ka säilitatakse (tänapäeval palju looduskaitsealasid, kus inimene ei tohi tegutseda).
    Valgustus annabki looduse, mõistuse ja tunnete mõistetele uue sisu. Neid hakatakse mõistma hoopis teistmoodi. Kujunevad peamisteks kriteeriumiteks mineviku hindamisel ja tuleviku ideaali kujutamisel.Valgustuse tulemusena saab uue sisu sõnapaar- looduse seadused. Kui sajandi esimeses osas tähendavad need just mõistusega lähenemist ja seaduste paikapanemist, siis sajandi lõpuks on looduse seadused loomupärased seaduse- loomulik ilutunne, looduslikud seadused jne. Arusaam, et inimene peaks oma seadused sõnastama loodusepäraselt. Keskendudes loomulikule tuumale . Kuna aga ühiskonnad on tsiviliseeritud, siis loomulik ei ole täna enam võimalik. Ega vanasti ka päris polnud. Aga loomulikud ja looduslikud võivad ikkagi olla inimlikumad või väheminimlikumad. Diktatuuris on asi karmim , demokraatias on asi lihtsam. Mõtlejad valgustusajal saavad aru, et senine elukorraldus ei vasta looduse seadustele . Senine aristokraatilik agraarne tootmisvorm ei vasta industriaalsele. Uus oli ju industriaalne elukorraldus- materjaalne ja praktitsistlik, aga see polnud niivõrd ikkgi ühiskonnas olemas. Aristokraadi käe all elamine on oma aja ära elama ja tuleks teha midagi loomulikumat ja õigemat. Valgustuslik mõtlemine ei tekkinud tühjale pinnale- seal oli 17. sajandi mõtlemine all. Valgustusliku mõtlemise alustoeks ja autoriks -filosofiks, kelle mõtteid kajastub valgustuses, on inglise mõtleja John Locke . Ta oli 17. sajandi filosoof .Tema mõte:“ Loomulik olek on vaba olek, kuid mitte isepäine, vaid juhitud looduse seadustest , millele kõik peavad alluma: mõistus, mis neid seadusi avastab, õpetab neid ka kõigile inimestele ja kellelgi pole õigust kahjustada elu, tervist, vabadust ja võõrast omandit.“ kuidas tõevale suhe selles ajas oli? Tuleb mängu ka selleaegsete inimeste maailmatunnetus. Maailm oli imesid täis jne.
    RC võib nimetada ka seiklusromaaniks, sest ta teeb läbi seiklused seal saarel. Inglise valgustuses oli kindlasti seikluseteemat juba. Kuigi tegelt oli tulevikuzanr. Seiklus pidi tegema põnevaks.Kuidagi peab ju lugejat paeluma.
    Käib siiski kemplus tõe ja vale ümber. Lisaks kahastuvad siin mitmed inimlikud asjad: tööde kirjeldus näiteks. Kuidas RC saarel mingeid töid tegi. Valgustussajandil inimese isiklik oskus mingeid asju teha või midagi teada nendest asjadest (põllul, puutööd vms)-on üks ka praktiline RC siht. Fikseerida neid töid ja tegemisi. Paljud tänapäeva inimesed on unustand selle, kuidas oma kätega midagi teha. Aga valgustuses oli see väga oluline. Mitte aint teadussaavutused, vaid ka käsitööstuslikud ja tehnikaalased võtted. Seal teoses kirjeldatakse järjest neid töid ja tegemisi. RC on need teadmised ja oskab neid eri asju teha, et ellu jääda ja inimeseks jääda jne. Autor peab oluliseks seda, et inimene oskab neid asju. Siit on kindlasti RC haage ka ühe hilisema autoriga Jules Verne. Ta on kirjutanud teose: „Saladuslik saar“. Nende teoste vahel on umbes 150 aastat, aga konseptsioon on üsna sama. Seal ka diskussioon ühiskonna asjade üle. Bakatöö teema näiteks – nende teoste võrdlus. Ka seal kirjeldatakse neid töid ja päevi.Tehnoloogiliselt on ka huvitav jälgida.
    RC-s püstitatakse ka selline küsimus: ühelpoolt- Mismoodi inimene, kes on lahutataud inimühiskonnas, saab ellu jääda ja kas ta saab? Ja mismoodi ja kas ta saab ka inimesest jääda?
    Crusoe vastab sellele jaatavalt. RC on täiesti üksi ja ta peab inimeseks jääma ja jääbki. Teine aspekt: distants – distantseerib ennast tavamaailma igasugustest asjadest ja omandab sellega teise pilgu. Vaatab neid asju eemalt. (see on valgustusele omane!!)
    Valgustusteoste omadus on vaadata asju suures plaanis ja võõrandada oma pilk. RC's ka vaadatakse tagasi nendele asjadele , mis olid kodus, ja mis seal saarel enam põmst ei kehti. See on pigem tõsimeelne romaan . Ka tulevad siin inimese ja ühiskonnas suhted, inimese ja looduse suhted, inimese enda suhted, enda tunnetamine, kuidas temas tulevad vajadusel esile varjatud võimed- võime ikka ja jälle olla inimene.
    Igaljuhul kangelane teeb läbi kõlbelise saavutuse.RC jääb inimeseks ja isegi õpib ja omandab midagi seal saarel!Saab asjadele teise pilgu ja võib need panna kahtluse alla. Defoe narratiiv on ühtlasi utoopia . See on omamoodi utoopiline teos, kus utoopilisena on kujutatud seda inimeseks jäämise protsessi, mida teiste sõnadega saame nim valgustuslikuks humanismiks. Raamatu dramaatilise liini loob see seiklus. Tal pole seal saarel ka nii tohutult seiklusi.
    Võitlus ebausuga (on ka valgustuslik suund)- see kutsub ülesse ratsionaalsetele hoiakutele ja lahenduste leidmisele. Üsna pikalt jutustatakse sellest, kuidas RC kuuleb mingid sahinat pöösastes ja ebausklikuna näeb seal mingeid sarvi jne. Arvab , et pöösas on saatan, kuid on sokk . Dramatismi loobki põnevus. RC satub mingitesse juhtumustesse koguaeg . Koguaeg kasutab loodust enda kasuks jne. Inimene kasutab loodust maksimaalselt ära. Inimene pole purustav ja hävitav looduse suhtes ja oskab ka hooliv olla. Mitmelgi korral on näidatud, kuidas mõistatuslikud asjaolud leiavad mõistliku lahenduse, vastuse. See oli ratsionaalne . Ta kohtab Reedet (teine inimene nö, teine nahavärv), kes oli hämmastav ja kuidas ta oskab Reedes näha selliseid inimlikke jooni. Seal on humanistlik mõte ka sees, sest püüab tõrjuda sellist orjalikku ümmardamist Reedes jne. See dramatism hoiab lugeja tähelepanu. Koguaeg toimub Defoe kaasaaja arvamuste võrdlemine jne. Pidevalt vastandatakse mõistusepäramist ja ratsionaalsust. Palju on siin senise inimliku kogemuse ümbermõtestamist distantseerimise kaudu, et kriitiliselt vaadata seda maailma.
    See on kindlasti valgustusromaan ja kui arvestada kõiki sõlmpunkte, siis kindlasti on sel romaanil teeneid edaspidise Euroopa fiktsionaalse romaanikirjanduse jaoks. Need sõlmpunktid on avanud palju punkte. Defoe on väga põnev autor ja väärt seda, et tema teisi teoseid ka lugeda.
    Teine autor, kes Inglise valgustuse alguses paikneb on Jonathan Swift (1667-1745).
    Defoe-ga üsna kaasaegsed. Temal on pigem 17. sajandile iseloomulikke asju. Gulliveri reiside kohta seda siiski ütelda ei saa. See on markantselt samade joontega, nagu Robinson Cruseo, kui vaadata distantseerumist ja kriilitist vaadet. Temal on mitmesuguseid teoseid. Swift on lülitunud ka mõningatesse 17. sajandi lõpudiskussioonidesse, mis valgustussajadil enam nii olulised vb pole. Swifti pärand on väga ulatuslik. Tal on palju teosed. Kirjutanud proosat , luulet, pamfletti, satiire. Tal on avalikke kirju. Lisaks on tal erakirju, traktaate, artikleid ajakirja. Tal on väga zanrirohke looming. Mitmekesisus . Swift on seotud inglise poliitilise pildiga( nagu Defo ka) ka. 17. sajandi kodanliku revotsiooni järel, ei taastatud kuningavõimu täielikult ja absoluutselt. Olulisemaks muutus pidevalt alamkoda ja lihtsate inimeste esindus . Selle poliitika seotuse leiame palju Gulliveri reisidest. Sellepärast on seda ka mõneti keeruline lugeda, sest me ei tea Inglismaa ajalugu tol ajal ja ei saa kõigest aru. Ta on valgustuslik humanist. Defoe kirjutamismaneer on rahulik ja heatahtlik, aga Swifti teoseid iseloomustab pingestatud pinge: grotesk jne. Osad on suured inimesed, teised väiksed. Osad inimesed on ahvid ja teised hobused . Peamiselt tuntakse teda „Gulliveri reiside“ järgi. Seda võetakse kui lasteraamatuna ja lihtsustatult. Swifti enda saatus- Inglane, kes sündis Iirimaal üsna vaeses perekonnas. Hariduse omandamine on olnud raske. Ta on olnud tükk aega Inglise aristokraadi õukonnas kirjadekirjutaja ja selle kaudu segatud ka ägedatesse poliitilistesse võitlustesse. See, mida meile poliitikast näidatakse, on siiski jäämäe tipp. Tavakodanik tavaliselt sügavale poliitakasse ei sekku. Swift oli ironist , vaatas maailma iroonilise pilguga. Tema puhul kumab läbi siiski reisikiri kui zanr . Haritud mehena oli ta kursis antiikkirjandusega ja hindas paljusid antiikautoreid, kellelt on saanud mõju. Ta oli veidi ka klassitsistlike vaadetega(eeskuju Alexander Pope- aga ta pole puhas klassitsist ). Swiftile on omane vohav fantaasia . See pole aga omane Defoe-le. Swiftil on viide Euroopa tavale. Just fantaseerivatele reisikirjadele, varasematele kaartidele , kus on mereelukad jne. Swiftil on omane vohav fantaasia, kus mõtlev välja isikuid, oleneid, situatsioone jne. Need on ka allegoorilised. Defoel ja Swifti teosed on teatud allegooriaga. Teatud eeskujudeks ja mudeliteks. Swifti puhul ka kindlasti kirjanduslikke eeskujusid olnud rohkem kui Defoe puhul. Swift on suur müstifikaator ja sellepärast veab ta lugejat pidevalt ninapidi. Swift on ka müstifikaator. Tugevalt seotud oma maa poliitiliste telfitagustega. Swifti mingiteks tõukejõududeks said aktsioonid ja hoiakute muutmised. Lõpuks saadeti ta Iirimaale ja sai provintsikirikus koha. Võitles ka Iirimaa vabaduse eest jne. Oli tugevalt Inglise poliitikas sees.
    Jonathan Swift. Ta on samasugune autor nagu Daniel Defoe. Teda tuntakse põhiliselt ühe teose alusel. „Gulliveri reisid “. Palju kaastöid „ Addisoni “ ja „Steele“-ga.Ta kirjutas ajakirjandusse pseudonüümide all. See sajand on poliitiliste võitluste sajand ja sellep ka arusaadav, kui ei kirjutatud enda nime all.
    1697 aastal kirjutatud „The battle of books“- „Raamatute lahing.“ Ajastule iseloomulik raamatute lahing, kus Swift arutab vanade ja uute kirjandusteoste vastuolu üle. Sealt arendab välja oma robustse sõnavara, hiljem on omane talle ka Gulliveri reisides. Kasutatakse robustset rahvalikku väljendusviisi ja rahvalikku nalja - satiirlikku nalja (pigem terav nali). Tema elu oli keeruline ja vaevarikas. Tähelepanu pöörati poolpagenduses Iirimaal, seal koges meelehaigust. Polnud täiesti ratsionaalne. Seda S viimast eluperioodi on hiljem kirjanduslikult käsitletud . Inimese kannatused on tingitud ka inimese tundest, kuivõrd ta laseb end mõjutada nendest ja olmest ka.
    Elu oli tal piinarikas. Ta elulugu on oluline ja huvitav.
    Gulliveri reisid
    1720 aastal ilmus Robinson Cruseo Defoel, aga 1726 Gulliveri reisid. 6 aastat kultuurilisel ajateljel on lühike aeg.
    Teoses kirjeldatakse palju kentsakaid- naljakaid olukordi , satiir jne. Teos tervikuna jätab sünge ja järjest pessimistlikuks mineva mulje. Teda töidab skepsis . Ei ole usku inimlike asjade paranemisse. Eriti skeptiline on Swift inimotsustuse suhtes. Need on väga sõltuvad. See on üks neid teosed, kus näidatakse, kritiseeritakse, vaadeldakse Swifti kaasaegse elu paljusid aspekte. S on autor, kell teoses on palju konkreetseid. Kui teda tahetakse tõsiselt lugeda,siis oleks vaja kommenteeritud originaalteksti. Üldjoontes võib öelda, et S naerab välja õukonnaintriige. Kritiseerib ka neid. Vaatab oma kaasaajaolusid distantsilt. -see on kehtiva ilmakorra kriitikaks. Õukonnaintriigid, rahvusvaheline diplomaatia- naerdakse välja.. ;religioossed jõukatsumised.Reis lilliputtide ja hiilglaste maale- neid on vaadeldud justkui pikksilma kahest otsast. Ühest otsast vaadates lähevad asjad suureks ja teisest otsast vaadates lähevad väga pisikeseks. Kõik need õukonnaasjad on naljakad , kui nendega tegelevad väikesed inimesed nagu sipelgad . Edasireisides osutub Gulliver ise lilliputiks. Olles ise tsiviliseeritud inglase rollis, avastab, et tema tarkus on seal suurim rumalus . See väljendab ka Swifti skepsist. Hiilgastemaal veedetud aeg purustab paljd Gulliveri illusioonid. Kui üheltpoolt see lillip maa kirjeldus on suunatud ajastu ja olude vastu, siis teine pool on suunatud pigem isiku vastu (hiiglaste maal) ja peab olema skeptiline ka oma väljakujunenud seisukohtade suhtes. Koguaeg on tegemist kõikuvate arvamustega. Meil on antud kaks osa tõlke näol, teised raamatuosad (III ja IV) on tihti ära jäetud. Need on filosoofilisemad ja ründavad keerukamaid küsimusi.On osutunud mõneti ka tarbetuks. (I ja II pigem lasteraamatuna).
    Swift oli inimene, kes mõtles oma kaasaaja üle ja kel oli palju originaalseid mõtteid.
    Swifti kaks esimest osa vähemalt on üsna poliitilised ja see teeb ka lugemise igavaks. Tol ajal pakkusid need teosed lugejale rohkem, sest neil oli rohkem aega. Üsna aeglaselt kulgev. Gulliveri reisid ja Robinson Cruseo on olulised raamatud- Euroopa proosa kujunemise algallikad.
    III osa- reisitakse mitmetesse maailmadesse( Jaapanisse ja mujale, mis maid pole olemas). Kirjetakse inimlikke puudujääke jne. Raamatu on sellest, millised puudujäägid on Swifti kaasajal ja kaasaegsetel inimestel. Kolmandas osas - reis Laputasse- mõtlejate ja õpetlaste maa. Need on kõik haledad veidrikud, kes ei tea elust midagi. On kadunud ära kontakt tegeliku eluga ja tekkinud õpetlase poos. (pidi lööma teist mingi asjandusega, et too reageeriks). Selle taga midagi pole, vaid autoriteed . Teaduses hakkab toimum enesetähtsustamine jne. Sel ajal, kui kirjutas ja elas Swift ei tegeldud väga vb elava teadusega, pigem tardunud. Hoolimata pilgetest, on Swifti peamine idee osutada teaduse võõrandumisele inimtegevuse igapäevastest vajadustest.
    IV osa- hobustemaa reis. Hihnhimid, mis peaks hobuse hirnumist tähendama. See on irooniline . Hobuste maa on Gulliverile esialgu selliseks lahenduseks. Ta jõuab kusagile, kus ühiskonna asjad on justkui korraldatud ideaalselt. Jõuab nö utoopiasse- õnnemaale. S suhtub utoopiasse skeptisega siiski kõigesse, mida oma teoses kirjeldab. Nendel hobustel, kes oskavad kõnelda ja on tsivilitsatsiooni loonud, on õnnestunud luua palju parem ühiskond, kui on inimestel ükskõik millisel maal, mida Gulliver on külastanud. Gulliver satub seal hoopis teise olukorda.Swifti võtteks on iroonia, sest et hobused saavad oma riigikorraga suurepäraselt hakkama, aga seejuures pole neil inimlikke jooni. Sellest saab düstoopia- inimlik mööde kaob ära ja kogu see ideaal mõneti muutub mõttetuks. Neil pole ju inimeste omadusi. Neil pole selliseid tundeid, nagu inimesel on ja teiseks- hobused ei mõista ka nalja.
    (Romantismis tunded on, tunded on olemas, tunded ongi kõige tähtsamad)Swifti puhul – ilma tunneteta ja naljata- (valgustusele iseloomulik joon)- ei ole tegelikult inimlikkust. (Ta siiski rikub nende koodeksit ja läheb sealt maalt ära.)
    Sellel samal maal elavad teised inimesed Jähuud. Hobused on väga ülusad, aga jähuud on väga jäledad tegelased. Need oleksid hobustega võrreldes justkui inimesed. Ta tunneb ära , et need on justkui tolle maailma inimesed ja nad on keerulisemad isegi kui lihtsalt inimese paralleel. Pigem loodusliku inimese karikatuur – nö „ahv“inimesed. Swift on inorist, skeptik. Ta ei mõtle inimesest hästi. Kõike, mida ta vaatleb, ta leiab viga. Ükski asi pole hea. Niipea kui leiab ideaali- on see mitteinimlik. Jähuud on nö primitiivid. Nad pole saanud kasvatust ega midagi. Nad võiksid olla inimesed ilma hariduseta vms. Tal pole ilmselt väga palju humanistlikku usku inimestesse. See humanism võib olla ka varjatud. Swift on ülikriitiline ja see tuleb ka soovist neid halbu asju parandada. Tigeda hoiakuga inimene (swift) ei ole just halb inimene. Inimlikkust on mitut liiki.
    Ta oli sunnitud ära minema sealt. Talle samas ei meeldinud, et huumorit polnd jne. (tegelt minu meelest nii polnud,sest ta oleks tahtnud seal igavesti olla). Õpetaja ütles, et see oli lihtsalt liiga hea , et olla tõsi ja ei oleks saand sinna jääda.
    (Romantismis tunded on, tunded on olemas, tunded ongi kõige tähtsamad)
    Gulliveri enda kuju on ka tinglik . Ta ei ole sinna pandud kui inimene, vaid kui selline figuur , kes peab liikuma ringi selleks, et esitleda Swifti enda filosoofilisi tõekspidamisi ja läbida fantaasiamaailm. Gulliveri puhul pole tegemist kuivõrd konkreetse tegelasega, vaid 18. sajandi alguse keskmise inimesega, kes pole ise ei halb ega hea. Pole tark ega rumal. Pole rikas ega vaene. Kusagil alguses on enne selle reisi algust nimetatud teda kirurgiks ja Swift viitab sellega tema loodusteaduslikule ettevalmistusele. Ühiskonna lahkamine. Gulliver pigem näitab Swifti enda vaateid. Et Gulliveri otsustused oleksid mingilmääral kompetentsed, on talle antud mingid teadmised. (arst laeval nt)Inimene, kes on mingiks ratsionaalseks mõtlemiseks võimeline.
    Et oleks võimalik kehastada temas kõikvõimalikke inimese otsustusi ja kehastusi. Gulliver pole kirjaniku altarego. Kirjanik ise jääb temast siiski distantsile. Gulliver on kuju, kelle läbi kirjanik diskuteerib. Heidab vihjeid ka enda elule. Autor aga viibib teoses enda nimel nö. (see on valgustusele omane)?? Swifti puhul vahel harva autor on kohal st.. loob seose endaga ja astub üles enda nimel vms. Üldiselt ei ole autor ise isikuna oluline koguaeg.
    Swifti huumor seisneb ekstravagantsetes sündmustes, millest räägib üsna kuivalt . Kaasaegsete mälestuse järgi on humoristlik toon olnud ka vestlejana. Eriti suulises vestluses võib mõjuda naljakana. See on koomika võte- kontrasti loomine kuiva ja igava pajatuse kaudu.
  • sajandi teosed on oma ajastu lapsed ja neid peab võtma ajaloolises kontekstis.
    Elu lõpp oli Swiftil kurb. Tal oli ka selline meelelaad. Tal polnud rõõmus elu, sest polnud selline rõõmus inimene. Polnud inimene nagu tänapäeval õpetatakse. Ta oligi selline kurvameelne ja vb tänapäeval ei mõista sellist. Tal oli ka kaks abielu ja temast on jäänud järele „Päevik Stellale„. See teos on leidnud ka lugejais vastuvõttu.
    (Defoe – Euroopa romaani esiisa!)
    Kolmas suur inglise valgustusautor: HENRY FIELDING .1707- 1754
    Teos: „Tom Jones e ühe leidlapse lugu.„
    Selle kirjanikuga koos peaks rääkima temaga samal ajal kirjutanud autorist Samuel Richardson.
    Lähevad vastuollu isegi kaks kirjutamisviisi. Richardson oli kiriromaani populariseerija! Kiriromaan tõrjuti välja 19 saj realistliku zanri poolt.Realismi tõeliseks, nähtavaks arhetüübiks on Henry Fielding.
    ( Romantismiajastu suurimaks ja olulisemaks romaanikirjanikuks on Walter Scott. 19. sajandi realistid kasutavad Scoti meetodit. )
    Leidlapse lugusid kirjutatakse tohutult palju, kus lugu algab mingist punktist ja lõppeb mingisse punkti. Fieldingu lugu on lihtsalt väljamõeldud, ta ei pretendeeri millelegi. Fieldingi puhul enam ei käida reisimas kuskil ja seos päevikute ja kirjade jms valgustuseelste aegadega pole enam tuntav. See ongi selline väljamõeldud lugu(„Tom Jones e ühe leidlapse lugu„), mille eesmärgiks on näiteks konkreetselt vaadelda Inglismaad.Inglise realistidele omane ka – võtta tegelane ja panna tegelane ta oma kodumaale . Reis omal kodumaal. Sellest ei peeta päevikut, vaid sellest kõneleb autor. Siin on narratiiv, mis kerib end elavamalt. On huvitavam lugeda, kui Swifti. Autor annab ka vihjeid, et nüüd hakkab juhtuma ja loob pingeid ja lugeja loeb edasi. Kui Scotti puhul on väga põnevad lood, armastuslood jne, siis Fieldingi puhul ka satub tegelane mingitesse seiklustesse jne. Aga need on siiski erinevad.
    7. loeng 20.10.2011
    Henry Fielding on selline autor, kes on loonud palju eeltingimusi Euroopa romaani kujunemisele selliseks, nagu ta lõpuks 19.sajandil kujundiks ja mis omakorda lõi aluse 20.sajandi romaani põhilistele võtetele. Selle tüübi järgi kujunes välja 19.sajandi romaan ja mingis mõttes ka 20.sajandi romaan. Pereromaan. 20. sajandi autoritest on tähelepanuväärsemad need, kes on toonud midagi uut, nt on kirjutanud oma narratiivi uudselt, on toonud mingi uue filosoofia vm. Henry Fielding on selles protsessis väga olulisel kohal. Fieldingist saigi kirjanik,
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Maailmakirjandus III #1 Maailmakirjandus III #2 Maailmakirjandus III #3 Maailmakirjandus III #4 Maailmakirjandus III #5 Maailmakirjandus III #6 Maailmakirjandus III #7 Maailmakirjandus III #8 Maailmakirjandus III #9 Maailmakirjandus III #10 Maailmakirjandus III #11 Maailmakirjandus III #12 Maailmakirjandus III #13 Maailmakirjandus III #14 Maailmakirjandus III #15 Maailmakirjandus III #16 Maailmakirjandus III #17 Maailmakirjandus III #18 Maailmakirjandus III #19 Maailmakirjandus III #20 Maailmakirjandus III #21 Maailmakirjandus III #22 Maailmakirjandus III #23 Maailmakirjandus III #24 Maailmakirjandus III #25 Maailmakirjandus III #26 Maailmakirjandus III #27 Maailmakirjandus III #28 Maailmakirjandus III #29 Maailmakirjandus III #30 Maailmakirjandus III #31 Maailmakirjandus III #32 Maailmakirjandus III #33 Maailmakirjandus III #34 Maailmakirjandus III #35 Maailmakirjandus III #36 Maailmakirjandus III #37 Maailmakirjandus III #38 Maailmakirjandus III #39 Maailmakirjandus III #40 Maailmakirjandus III #41 Maailmakirjandus III #42 Maailmakirjandus III #43 Maailmakirjandus III #44 Maailmakirjandus III #45 Maailmakirjandus III #46 Maailmakirjandus III #47 Maailmakirjandus III #48
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 48 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 99 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor RaelAstra Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    prantsuse valgustus, scillerit, maailmakirjandus, valgustus, kronoloogia, valgustusaja puhul, amalgaam, ii loeng, valgustusajastu, ärimehe, antagonism, impeeriumide põhihuvi, valgustussajandi alguses, vanad varemed, diktatuuris, loomulikud hoiakud, valgustuse sisu, valgustuslik mõtleja, valgustus, valgustuslikes töödes, valgustusel, rousseau, rousseau, valgustuslikele humanistidele, valgustusel, reisikirjades, ajaliselt, üsna loomulik, valgustus, john locke, vaate aluseks, teadmishimu, romantismiga hiljem, shaftesbury, elas 1688, hea maitse, mõtteavaldused, kirjandusteoreetik, üheks eripäraks, ajalgusel, daniel, eluea poolest, neid suundi, defoe, põhiteesiks, kelmisüžee, defoe, tehnoloogiliselt, distants, valgustusteoste omadus, defoe narratiiv, mitmelgi korral, defoe, swift, swift, defoe kirjutamismaneer, swiftile, swiftil, swift, koguaeg, iii osa, gulliver, swifti võtteks, hobused, swift, gulliver, mälestuse järgi, 18sajandi teosed, 1707, fieldingu lugu, henry fielding, sajandi autoritest, lugude jutustamine, 1707, mõlemad autorid, fielding, sellisel teosel, fielding, fielding, tom jones, richadsoni kujutlusobjektiks, valgustussajandit, sajandi algusest, sentimentalismi tundekultust, grayl, goldsmith, kentsakas, kitsamat, palju romaanist, panflettilaadseid vahepalasid, sellesmõttes, rahvuslik teene, hiljem kaudselt, fragment oluline, fragment, kolmas erijoon, just sellepärast, loomulikkus, tsensuur prantsusmaal, ühisjooneks, montesquieu, stereotüübid, organitega monarhiat, progressi kandjateks, sellie vahendus, tööde mahk, inglise dramaturgiast, kriitikud, teosesse, keeleliselt, järgmised draamad, zaire, voltaire teene, voltaire, indiaanlane, fanatism, 50ndad aastad, 1746, keskaegset sissetulekut, lihtsatest inimesest, valgustuses mõte, sündmustik, võõrandumise efekt, maskeeritud, kirjanduslik müstifikatsioon, v puhul, kohtuotsused, candido, tinglikult, diderot kindlasti, diderot, jalutuskäik, entsüklipeedia, diderot, diderot, süzee, juttu, vestlus, vestlejatest, sterne, teosesse, shandy, schlegel, fatalist jacques, diderot, diderot roll, vaid vastupidi, põhiallikas, rahval, mõistuslikule seisukohale, inimeseks, valgustuskirjanikule, inimese loomusel, valdavaks romantismis, irratsionaalsus, samasugune, sellele perioodile, klassitsistlikku tragöödiat, bretonne, saksa valgustus, saksa valgustus, lepizigiga, klopstock, erinevatel ajajärkudel, ülevus, ülev, rousseau ideed, oluline nõue, herderi põhiteesiks, herderil, 1778, aristokraat, inimese põhieesmärk, weimaril, romantismiaegadel, tegevuse resultaadiks, goethe, goethe, tähelepanu keskmes, hilislooming, goethe, skeptsise printsiip, niisamuti, sümboolne, optimism, shiller, schilleri meelest, ajastu vaimus

    Kommentaarid (1)

    dtuulelohe profiilipilt
    dtuulelohe: väga põhjalik materjal
    16:08 10-01-2016


    Sarnased materjalid

    27
    docx
    Maailmakirjandus III-Valgustus-Romantism-Realism
    343
    pdf
    Maailmataju uusversioon
    82
    doc
    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
    41
    doc
    Maailmakirjandus
    18
    doc
    Maailmakirjandus IV
    62
    docx
    Kirjanduse lõppueksami materjalid
    13
    docx
    Maailmakirjandus IV
    51
    doc
    Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun