Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Maailmakirjandus III (1)

Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas siis nii?
  • Kuidas tõevale suhe selles ajas oli?
  • Mismoodi ja kas ta saab ka inimesest jääda?
  • Kus on mõjule pääsenud protestatlik joon Ta seob protestantismi demokraatliku?
  • Kuidas peaks proosateost kirjutama?
  • Kes ka tihti petavad või tüssavad Miks fatalist Jacques?
  • Mis avastati 1881?
  • Mis rom jooned on Faustis säilinud?
  • Milline peab kunst olema?
Maailmakirjandus III
Kersti Unt
  • 1. loeng
    Prantsuse valgustus on kõige aluseks, kuid valgustusfilosoofia on alguse saanud Inglismaalt. Goethe ja Schiller tulid mängu alles siis, kui Inglismaal ja Prantsusmaal oli valgustus juba käimas. Goethet ja Scillerit nimetatakse ka Weimari klassikuteks.
    Maailmakirjandus on veidi kahtlane mõiste, selle mõiste on loonud Goethe. Üks tema sisu: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandusi vastavas kujunemisjärgus. Valgustus on väga erisugune, Euroopa keskmes allub see üsna sarnastele alustele. Maailma teistes paikades võib see olla üsna erinev. Maailmakirjanduse all mõistetakse rohkem Euroopa kirjandust, kui sedagi (maalimakirjanduse loengus). Mõningatel puhkudel saab vaadelda, kuidas Euroopa tuumvalgustus on mõjunud väljapoole. Nt Venemaal valgustust sellisel kujul polnud, Weimari klassitsism on omamoodi erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil. Romantikud vastanduvad neoklassitsismile, mitte valgustusele, valgustuse ideed kanduvad edasi, valgustus-romantiline kompleks . Kronoloogia on inimeste loodud, et oleks kergem mõelda, korrastamine. Kultuuriepohhide piire ei saa nii täpselt määratleda, alati tuleb tagasi võtta.
    Valgustus (ja ka muud nähtused) levivad kontsentriliste ringidena. Amalgaam (mitme metallis sulam) on kultuurinähtuste ettekujutamiseks hea. Ekspansioon algab renessansist , Euroopa maailm hakkab järjest paisuma. Nähtus jõuab välja mingi äärmuseni ning siis laguneb. Tohutu teema valgustussajandil on Rooma impeeriumi lagunemine , selle kohta kirjutati palju raamatuid. Rooma impeeriumi lagunemine ei toimunud ka äkki, raksti, vaid jõudis välja mingi äärmuseni, see oli pikk protsess. Valgustusaja puhul on mainitud , et nt Rousseau ja Voltaire ideed elavad tänapäeva filosoofide ideedes edasi. Valgustussajand on suure murrangu sajand. Ilmakorraldus muutus, suure kultuurimurrangu periood, majandamisviis muutub (üleminek feodaal-aristokraatlikult korralt kodanliku klassi valitsusele). Amalgaam on juba varem, kuid murrang toimub 18. sajandil. Lõppes põllumajanduslik ühiskond, hakkas kujunema tänapäeva maailm. Elukorralduse tausta määrab see, et maavaldus pole enam nii oluline, oluliseks saab tehas, kaevandus . Euroopa ei suuda enam ennast toita, tekkisid uued tehnilised võimalused, mis võimaldab rohkem toota. Algab industrialiseerumine, tekib küsimus maavaradest, kust saada neid, et rahuldada tehnilisi vajadusi. Algab uus tsivilisatsioon , mis toetub artefaktile, pole enam nii lähedaselt loodusega seotud. Tekivad suured linnad. Maailm muutus väga palju, see mõjutas inimest, tekitas pingeid, tagatipuks Prantsuse revolutsioon 1789. Jõudsid lõpule suured põhimõttelised muutused.
    II loeng-8.09.2011
    Valgustussajand on uus kultuuriepohh.Uue epohhi algus, mis kestab teatud mõttes edasi kuni 20. sajandi modernismini, põhikonseptsioonid. Valgustusajastu tähendab üheltpoolt suuri majanduslikke muutusi ja lisaks ka kultuurilisi. Ühiskonna struktuur muutub. Kes on uues ühiskonnas oluline ja kes ei ole? - saab tähtsaks küsimuseks. Sajand, kus aristokraatia sünnipärane tähtis mees. Krahvid,kuningad jne- nende esikpoeg pärib krooni. Need olid ka kõige tähtsamad seisused. 18. sajandis oli ka see klass juba olemas, taheti säilitada oma võimu jne. Kuid hakkas esile kerkima ärimehe-klass.Võitlused ülemkoja ja alamkoja vahel. Liigutakse demokraatiliku asjakorralduse poole.See tähendas ühiskonna struktuuri muutust ja see kajastus ka kirjanduses. Klasside teadvustamine toimus! Paljud aristokraadid põgenesid, sest neid taheti giljotineerida. Klassivastuolu oli ka vaimulikkonna vastu. Jäägitu usk asendub kriitilise konseptsiooniga. Klassistruktuuri muutusel on sellega ka oma seas. Eriti suur vastuolu Prantsusmaal: papid tulle vms katoliku usus.Novalis , Heine, Schlegel - vahetasid mitmeid kordi usku-läksid katolikku ja tegid seda suure žestiga. Klassimuutused toimusid teisel sajandi poolel kiiruga. 18. sajandi alguse poolele ühel pool olid aristokraadid(ärimehed) ja teisel pool III seisus e talupoeg , aga sajandi lõpul oli konflikt ka juba tööstuses, tööliste seas ka.
    Kultuurilised nähtused.
    Valgustuse definitsioon: Ideeliikumine Euroopas 18.-19. sajandil, milles peegeldub kujuneva industriaalühiskonna probleemistik.Antagonism on suunatud absoluutse monarhia , religiooni, aristokraatia ja skolastilise teaduse vastu.
    Kultuuriimperialism saab alguse valgustusest. Impeeriumide põhihuvi on vallutada turge ja toorainet. /Pärsia poeesia on mõjutanud Euroopa luulet./
    18.sajandil teadvustub vajadus ühiskond ümber korraldada igal rindel: filosoofias, kirjanduses jne. Sellest räägitakse ja kirjutatakse . Kuivõrd need valgustuslikud ideaalid kujunevad välja, sedavõrd ka kunstilooming allub sellele. Ideoloogilises ja filosoofilises plaanis on põhiidee valgustusel mõistus. See on kõige olulisem mõiste- mõistussajand. See jaguneb kaheks ja teise sajandi poole juhtlause: okei , mõistus on küll, aga tunded on ka olemas. Valgustussajandi alguses on autoreid , kes püüavad teadmise jagada algosakestest ja panna see nendest jälle kokku, et saaks aru, kuidas maailm on loodud ja kokku pandud. Maailma ei saa struktureerida , aga täitsa ilma reegliteta ka ei saa olla. Varem oli sisemine eetiline nõue- inimeses on sisemine eetika , mis ütles, mida võib teha ja mida mitte. Nüüd hakkab aga väline sisemisi eirama.
    Mõistus ja tunded on kaks selle sajandi vastuolu. Lisaks on vastandlikud ühiskondlik ja looduslik ja loodus ja tsivilisatsioon. Mõistuse ja tunnete ideestik on määrav valgustussajandil. Looduseidee ulatub kaugele renessanssi. Nostalgia tekkis. Loodus oli midagi, mille järele võis olla nostalgia ja see kestab edasi ka tänapäeva, kuid on individuaalne. Lisaks on paljusem kultuurivastuolu. See tuleneb tervest suhetekompleksist, mis saab alguses renessaanssis ja on seotud arhitektuuriga, mitte loodusega. Jällegi renessansi nostalgia antiikkultuuri järele. Vanarenessansis tekkis juba suhtumine, et vanad varemed on midagi sellist, mida tuleb säilitada. Sellele järgneb konseptsioon , et need varemed on ilusad ja neid tuleks hoida. Maaliline oli ilus, aga hõlmas ka ju inetut ilusa kõrval. Suhtumine liikus sinnapoole. Sammaldesse kasvanud esemed olid ka ilusad. Oluline oli ka loodusega seotud puhtus ja tsiviliseeritud lähenemine loodusele . - hekid lõigati täpselt jne. Sinna kõrvale 18. sajandil lisandub vaba looduse konseptsioon, pargid lastakse kasvada loomulikult jne. Loodusega kaasneb punt mõisteid ja läheb igale poole sisse. Euroopa keeltes kesmiselt on ühine termin „ natura “- mis tähendab nii loodust kui ka loomulikkust. See termin tungib väga paljudesse sfääridesse. Ühelt poolt on ta loomulik ja teisalt looduslik. Looduskomplekse ka säilitatakse (tänapäeval palju looduskaitsealasid, kus inimene ei tohi tegutseda).
    Valgustus annabki looduse, mõistuse ja tunnete mõistetele uue sisu. Neid hakatakse mõistma hoopis teistmoodi. Kujunevad peamisteks kriteeriumiteks mineviku hindamisel ja tuleviku ideaali kujutamisel.Valgustuse tulemusena saab uue sisu sõnapaar- looduse seadused. Kui sajandi esimeses osas tähendavad need just mõistusega lähenemist ja seaduste paikapanemist, siis sajandi lõpuks on looduse seadused loomupärased seaduse- loomulik ilutunne, looduslikud seadused jne. Arusaam, et inimene peaks oma seadused sõnastama loodusepäraselt. Keskendudes loomulikule tuumale . Kuna aga ühiskonnad on tsiviliseeritud, siis loomulik ei ole täna enam võimalik. Ega vanasti ka päris polnud. Aga loomulikud ja looduslikud võivad ikkagi olla inimlikumad või väheminimlikumad. Diktatuuris on asi karmim , demokraatias on asi lihtsam. Mõtlejad valgustusajal saavad aru, et senine elukorraldus ei vasta looduse seadustele . Senine aristokraatilik agraarne tootmisvorm ei vasta industriaalsele. Uus oli ju industriaalne elukorraldus- materjaalne ja praktitsistlik, aga see polnud niivõrd ikkgi ühiskonnas olemas. Aristokraadi käe all elamine on oma aja ära elama ja tuleks teha midagi loomulikumat ja õigemat. Valgustuslik mõtlemine ei tekkinud tühjale pinnale- seal oli 17. sajandi mõtlemine all. Valgustusliku mõtlemise alustoeks ja autoriks -filosofiks, kelle mõtteid kajastub valgustuses, on inglise mõtleja John Locke . Ta oli 17. sajandi filosoof .Tema mõte:“ Loomulik olek on vaba olek, kuid mitte isepäine, vaid juhitud looduse seadustest , millele kõik peavad alluma: mõistus, mis neid seadusi avastab, õpetab neid ka kõigile inimestele ja kellelgi pole õigust kahjustada elu, tervist, vabadust ja võõrast omandit.“ kuidas tõevale suhe selles ajas oli? Tuleb mängu ka selleaegsete inimeste maailmatunnetus. Maailm oli imesid täis jne.
    RC võib nimetada ka seiklusromaaniks, sest ta teeb läbi seiklused seal saarel. Inglise valgustuses oli kindlasti seikluseteemat juba. Kuigi tegelt oli tulevikuzanr. Seiklus pidi tegema põnevaks.Kuidagi peab ju lugejat paeluma.
    Käib siiski kemplus tõe ja vale ümber. Lisaks kahastuvad siin mitmed inimlikud asjad: tööde kirjeldus näiteks. Kuidas RC saarel mingeid töid tegi. Valgustussajandil inimese isiklik oskus mingeid asju teha või midagi teada nendest asjadest (põllul, puutööd vms)-on üks ka praktiline RC siht. Fikseerida neid töid ja tegemisi. Paljud tänapäeva inimesed on unustand selle, kuidas oma kätega midagi teha. Aga valgustuses oli see väga oluline. Mitte aint teadussaavutused, vaid ka käsitööstuslikud ja tehnikaalased võtted. Seal teoses kirjeldatakse järjest neid töid ja tegemisi. RC on need teadmised ja oskab neid eri asju teha, et ellu jääda ja inimeseks jääda jne. Autor peab oluliseks seda, et inimene oskab neid asju. Siit on kindlasti RC haage ka ühe hilisema autoriga Jules Verne. Ta on kirjutanud teose: „Saladuslik saar“. Nende teoste vahel on umbes 150 aastat, aga konseptsioon on üsna sama. Seal ka diskussioon ühiskonna asjade üle. Bakatöö teema näiteks – nende teoste võrdlus. Ka seal kirjeldatakse neid töid ja päevi.Tehnoloogiliselt on ka huvitav jälgida.
    RC-s püstitatakse ka selline küsimus: ühelpoolt- Mismoodi inimene, kes on lahutataud inimühiskonnas, saab ellu jääda ja kas ta saab? Ja mismoodi ja kas ta saab ka inimesest jääda?
    Crusoe vastab sellele jaatavalt. RC on täiesti üksi ja ta peab inimeseks jääma ja jääbki. Teine aspekt: distants – distantseerib ennast tavamaailma igasugustest asjadest ja omandab sellega teise pilgu. Vaatab neid asju eemalt. (see on valgustusele omane!!)
    Valgustusteoste omadus on vaadata asju suures plaanis ja võõrandada oma pilk. RC's ka vaadatakse tagasi nendele asjadele , mis olid kodus, ja mis seal saarel enam põmst ei kehti. See on pigem tõsimeelne romaan . Ka tulevad siin inimese ja ühiskonnas suhted, inimese ja looduse suhted, inimese enda suhted, enda tunnetamine, kuidas temas tulevad vajadusel esile varjatud võimed- võime ikka ja jälle olla inimene.
    Igaljuhul kangelane teeb läbi kõlbelise saavutuse.RC jääb inimeseks ja isegi õpib ja omandab midagi seal saarel!Saab asjadele teise pilgu ja võib need panna kahtluse alla. Defoe narratiiv on ühtlasi utoopia . See on omamoodi utoopiline teos, kus utoopilisena on kujutatud seda inimeseks jäämise protsessi, mida teiste sõnadega saame nim valgustuslikuks humanismiks. Raamatu dramaatilise liini loob see seiklus. Tal pole seal saarel ka nii tohutult seiklusi.
    Võitlus ebausuga (on ka valgustuslik suund)- see kutsub ülesse ratsionaalsetele hoiakutele ja lahenduste leidmisele. Üsna pikalt jutustatakse sellest, kuidas RC kuuleb mingid sahinat pöösastes ja ebausklikuna näeb seal mingeid sarvi jne. Arvab , et pöösas on saatan, kuid on sokk . Dramatismi loobki põnevus. RC satub mingitesse juhtumustesse koguaeg . Koguaeg kasutab loodust enda kasuks jne. Inimene kasutab loodust maksimaalselt ära. Inimene pole purustav ja hävitav looduse suhtes ja oskab ka hooliv olla. Mitmelgi korral on näidatud, kuidas mõistatuslikud asjaolud leiavad mõistliku lahenduse, vastuse. See oli ratsionaalne . Ta kohtab Reedet (teine inimene nö, teine nahavärv), kes oli hämmastav ja kuidas ta oskab Reedes näha selliseid inimlikke jooni. Seal on humanistlik mõte ka sees, sest püüab tõrjuda sellist orjalikku ümmardamist Reedes jne. See dramatism hoiab lugeja tähelepanu. Koguaeg toimub Defoe kaasaaja arvamuste võrdlemine jne. Pidevalt vastandatakse mõistusepäramist ja ratsionaalsust. Palju on siin senise inimliku kogemuse ümbermõtestamist distantseerimise kaudu, et kriitiliselt vaadata seda maailma.
    See on kindlasti valgustusromaan ja kui arvestada kõiki sõlmpunkte, siis kindlasti on sel romaanil teeneid edaspidise Euroopa fiktsionaalse romaanikirjanduse jaoks. Need sõlmpunktid on avanud palju punkte. Defoe on väga põnev autor ja väärt seda, et tema teisi teoseid ka lugeda.
    Teine autor, kes Inglise valgustuse alguses paikneb on Jonathan Swift (1667-1745).
    Defoe-ga üsna kaasaegsed. Temal on pigem 17. sajandile iseloomulikke asju. Gulliveri reiside kohta seda siiski ütelda ei saa. See on markantselt samade joontega, nagu Robinson Cruseo, kui vaadata distantseerumist ja kriilitist vaadet. Temal on mitmesuguseid teoseid. Swift on lülitunud ka mõningatesse 17. sajandi lõpudiskussioonidesse, mis valgustussajadil enam nii olulised vb pole. Swifti pärand on väga ulatuslik. Tal on palju teosed. Kirjutanud proosat , luulet, pamfletti, satiire. Tal on avalikke kirju. Lisaks on tal erakirju, traktaate, artikleid ajakirja. Tal on väga zanrirohke looming. Mitmekesisus . Swift on seotud inglise poliitilise pildiga( nagu Defo ka) ka. 17. sajandi kodanliku revotsiooni järel, ei taastatud kuningavõimu täielikult ja absoluutselt. Olulisemaks muutus pidevalt alamkoda ja lihtsate inimeste esindus . Selle poliitika seotuse leiame palju Gulliveri reisidest. Sellepärast on seda ka mõneti keeruline lugeda, sest me ei tea Inglismaa ajalugu tol ajal ja ei saa kõigest aru. Ta on valgustuslik humanist. Defoe kirjutamismaneer on rahulik ja heatahtlik, aga Swifti teoseid iseloomustab pingestatud pinge: grotesk jne. Osad on suured inimesed, teised väiksed. Osad inimesed on ahvid ja teised hobused . Peamiselt tuntakse teda „Gulliveri reiside“ järgi. Seda võetakse kui lasteraamatuna ja lihtsustatult. Swifti enda saatus- Inglane, kes sündis Iirimaal üsna vaeses perekonnas. Hariduse omandamine on olnud raske. Ta on olnud tükk aega Inglise aristokraadi õukonnas kirjadekirjutaja ja selle kaudu segatud ka ägedatesse poliitilistesse võitlustesse. See, mida meile poliitikast näidatakse, on siiski jäämäe tipp. Tavakodanik tavaliselt sügavale poliitakasse ei sekku. Swift oli ironist , vaatas maailma iroonilise pilguga. Tema puhul kumab läbi siiski reisikiri kui zanr . Haritud mehena oli ta kursis antiikkirjandusega ja hindas paljusid antiikautoreid, kellelt on saanud mõju. Ta oli veidi ka klassitsistlike vaadetega(eeskuju Alexander Pope- aga ta pole puhas klassitsist ). Swiftile on omane vohav fantaasia . See pole aga omane Defoe-le. Swiftil on viide Euroopa tavale. Just fantaseerivatele reisikirjadele, varasematele kaartidele , kus on mereelukad jne. Swiftil on omane vohav fantaasia, kus mõtlev välja isikuid, oleneid, situatsioone jne. Need on ka allegoorilised. Defoel ja Swifti teosed on teatud allegooriaga. Teatud eeskujudeks ja mudeliteks. Swifti puhul ka kindlasti kirjanduslikke eeskujusid olnud rohkem kui Defoe puhul. Swift on suur müstifikaator ja sellepärast veab ta lugejat pidevalt ninapidi. Swift on ka müstifikaator. Tugevalt seotud oma maa poliitiliste telfitagustega. Swifti mingiteks tõukejõududeks said aktsioonid ja hoiakute muutmised. Lõpuks saadeti ta Iirimaale ja sai provintsikirikus koha. Võitles ka Iirimaa vabaduse eest jne. Oli tugevalt Inglise poliitikas sees.
    Jonathan Swift. Ta on samasugune autor nagu Daniel Defoe. Teda tuntakse põhiliselt ühe teose alusel. „Gulliveri reisid “. Palju kaastöid „ Addisoni “ ja „Steele“-ga.Ta kirjutas ajakirjandusse pseudonüümide all. See sajand on poliitiliste võitluste sajand ja sellep ka arusaadav, kui ei kirjutatud enda nime all.
    1697 aastal kirjutatud „The battle of books“- „Raamatute lahing.“ Ajastule iseloomulik raamatute lahing, kus Swift arutab vanade ja uute kirjandusteoste vastuolu üle. Sealt arendab välja oma robustse sõnavara, hiljem on omane talle ka Gulliveri reisides. Kasutatakse robustset rahvalikku väljendusviisi ja rahvalikku nalja - satiirlikku nalja (pigem terav nali). Tema elu oli keeruline ja vaevarikas. Tähelepanu pöörati poolpagenduses Iirimaal, seal koges meelehaigust. Polnud täiesti ratsionaalne. Seda S viimast eluperioodi on hiljem kirjanduslikult käsitletud . Inimese kannatused on tingitud ka inimese tundest, kuivõrd ta laseb end mõjutada nendest ja olmest ka.
    Elu oli tal piinarikas. Ta elulugu on oluline ja huvitav.
    Gulliveri reisid
    1720 aastal ilmus Robinson Cruseo Defoel, aga 1726 Gulliveri reisid. 6 aastat kultuurilisel ajateljel on lühike aeg.
    Teoses kirjeldatakse palju kentsakaid- naljakaid olukordi , satiir jne. Teos tervikuna jätab sünge ja järjest pessimistlikuks mineva mulje. Teda töidab skepsis . Ei ole usku inimlike asjade paranemisse. Eriti skeptiline on Swift inimotsustuse suhtes. Need on väga sõltuvad. See on üks neid teosed, kus näidatakse, kritiseeritakse, vaadeldakse Swifti kaasaegse elu paljusid aspekte. S on autor, kell teoses on palju konkreetseid. Kui teda tahetakse tõsiselt lugeda,siis oleks vaja kommenteeritud originaalteksti. Üldjoontes võib öelda, et S naerab välja õukonnaintriige. Kritiseerib ka neid. Vaatab oma kaasaajaolusid distantsilt. -see on kehtiva ilmakorra kriitikaks. Õukonnaintriigid, rahvusvaheline diplomaatia- naerdakse välja.. ;religioossed jõukatsumised.Reis lilliputtide ja hiilglaste maale- neid on vaadeldud justkui pikksilma kahest otsast. Ühest otsast vaadates lähevad asjad suureks ja teisest otsast vaadates lähevad väga pisikeseks. Kõik need õukonnaasjad on naljakad , kui nendega tegelevad väikesed inimesed nagu sipelgad . Edasireisides osutub Gulliver ise lilliputiks. Olles ise tsiviliseeritud inglase rollis, avastab, et tema tarkus on seal suurim rumalus . See väljendab ka Swifti skepsist. Hiilgastemaal veedetud aeg purustab paljd Gulliveri illusioonid. Kui üheltpoolt see lillip maa kirjeldus on suunatud ajastu ja olude vastu, siis teine pool on suunatud pigem isiku vastu (hiiglaste maal) ja peab olema skeptiline ka oma väljakujunenud seisukohtade suhtes. Koguaeg on tegemist kõikuvate arvamustega. Meil on antud kaks osa tõlke näol, teised raamatuosad (III ja IV) on tihti ära jäetud. Need on filosoofilisemad ja ründavad keerukamaid küsimusi.On osutunud mõneti ka tarbetuks. (I ja II pigem lasteraamatuna).
    Swift oli inimene, kes mõtles oma kaasaaja üle ja kel oli palju originaalseid mõtteid.
    Swifti kaks esimest osa vähemalt on üsna poliitilised ja see teeb ka lugemise igavaks. Tol ajal pakkusid need teosed lugejale rohkem, sest neil oli rohkem aega. Üsna aeglaselt kulgev. Gulliveri reisid ja Robinson Cruseo on olulised raamatud- Euroopa proosa kujunemise algallikad.
    III osa- reisitakse mitmetesse maailmadesse( Jaapanisse ja mujale, mis maid pole olemas). Kirjetakse inimlikke puudujääke jne. Raamatu on sellest, millised puudujäägid on Swifti kaasajal ja kaasaegsetel inimestel. Kolmandas osas - reis Laputasse- mõtlejate ja õpetlaste maa. Need on kõik haledad veidrikud, kes ei tea elust midagi. On kadunud ära kontakt tegeliku eluga ja tekkinud õpetlase poos. (pidi lööma teist mingi asjandusega, et too reageeriks). Selle taga midagi pole, vaid autoriteed . Teaduses hakkab toimum enesetähtsustamine jne. Sel ajal, kui kirjutas ja elas Swift ei tegeldud väga vb elava teadusega, pigem tardunud. Hoolimata pilgetest, on Swifti peamine idee osutada teaduse võõrandumisele inimtegevuse igapäevastest vajadustest.
    IV osa- hobustemaa reis. Hihnhimid, mis peaks hobuse hirnumist tähendama. See on irooniline . Hobuste maa on Gulliverile esialgu selliseks lahenduseks. Ta jõuab kusagile, kus ühiskonna asjad on justkui korraldatud ideaalselt. Jõuab nö utoopiasse- õnnemaale. S suhtub utoopiasse skeptisega siiski kõigesse, mida oma teoses kirjeldab. Nendel hobustel, kes oskavad kõnelda ja on tsivilitsatsiooni loonud, on õnnestunud luua palju parem ühiskond, kui on inimestel ükskõik millisel maal, mida Gulliver on külastanud. Gulliver satub seal hoopis teise olukorda.Swifti võtteks on iroonia, sest et hobused saavad oma riigikorraga suurepäraselt hakkama, aga seejuures pole neil inimlikke jooni. Sellest saab düstoopia- inimlik mööde kaob ära ja kogu see ideaal mõneti muutub mõttetuks. Neil pole ju inimeste omadusi. Neil pole selliseid tundeid, nagu inimesel on ja teiseks- hobused ei mõista ka nalja.
    (Romantismis tunded on, tunded on olemas, tunded ongi kõige tähtsamad)Swifti puhul – ilma tunneteta ja naljata- (valgustusele iseloomulik joon)- ei ole tegelikult inimlikkust. (Ta siiski rikub nende koodeksit ja läheb sealt maalt ära.)
    Sellel samal maal elavad teised inimesed Jähuud. Hobused on väga ülusad, aga jähuud on väga jäledad tegelased. Need oleksid hobustega võrreldes justkui inimesed. Ta tunneb ära , et need on justkui tolle maailma inimesed ja nad on keerulisemad isegi kui lihtsalt inimese paralleel. Pigem loodusliku inimese karikatuur – nö „ahv“inimesed. Swift on inorist, skeptik. Ta ei mõtle inimesest hästi. Kõike, mida ta vaatleb, ta leiab viga. Ükski asi pole hea. Niipea kui leiab ideaali- on see mitteinimlik. Jähuud on nö primitiivid. Nad pole saanud kasvatust ega midagi. Nad võiksid olla inimesed ilma hariduseta vms. Tal pole ilmselt väga palju humanistlikku usku inimestesse. See humanism võib olla ka varjatud. Swift on ülikriitiline ja see tuleb ka soovist neid halbu asju parandada. Tigeda hoiakuga inimene (swift) ei ole just halb inimene. Inimlikkust on mitut liiki.
    Ta oli sunnitud ära minema sealt. Talle samas ei meeldinud, et huumorit polnd jne. (tegelt minu meelest nii polnud,sest ta oleks tahtnud seal igavesti olla). Õpetaja ütles, et see oli lihtsalt liiga hea , et olla tõsi ja ei oleks saand sinna jääda.
    (Romantismis tunded on, tunded on olemas, tunded ongi kõige tähtsamad)
    Gulliveri enda kuju on ka tinglik . Ta ei ole sinna pandud kui inimene, vaid kui selline figuur , kes peab liikuma ringi selleks, et esitleda Swifti enda filosoofilisi tõekspidamisi ja läbida fantaasiamaailm. Gulliveri puhul pole tegemist kuivõrd konkreetse tegelasega, vaid 18. sajandi alguse keskmise inimesega, kes pole ise ei halb ega hea. Pole tark ega rumal. Pole rikas ega vaene. Kusagil alguses on enne selle reisi algust nimetatud teda kirurgiks ja Swift viitab sellega tema loodusteaduslikule ettevalmistusele. Ühiskonna lahkamine. Gulliver pigem näitab Swifti enda vaateid. Et Gulliveri otsustused oleksid mingilmääral kompetentsed, on talle antud mingid teadmised. (arst laeval nt)Inimene, kes on mingiks ratsionaalseks mõtlemiseks võimeline.
    Et oleks võimalik kehastada temas kõikvõimalikke inimese otsustusi ja kehastusi. Gulliver pole kirjaniku altarego. Kirjanik ise jääb temast siiski distantsile. Gulliver on kuju, kelle läbi kirjanik diskuteerib. Heidab vihjeid ka enda elule. Autor aga viibib teoses enda nimel nö. (see on valgustusele omane)?? Swifti puhul vahel harva autor on kohal st.. loob seose endaga ja astub üles enda nimel vms. Üldiselt ei ole autor ise isikuna oluline koguaeg.
    Swifti huumor seisneb ekstravagantsetes sündmustes, millest räägib üsna kuivalt . Kaasaegsete mälestuse järgi on humoristlik toon olnud ka vestlejana. Eriti suulises vestluses võib mõjuda naljakana. See on koomika võte- kontrasti loomine kuiva ja igava pajatuse kaudu.
  • sajandi teosed on oma ajastu lapsed ja neid peab võtma ajaloolises kontekstis.
    Elu lõpp oli Swiftil kurb. Tal oli ka selline meelelaad. Tal polnud rõõmus elu, sest polnud selline rõõmus inimene. Polnud inimene nagu tänapäeval õpetatakse. Ta oligi selline kurvameelne ja vb tänapäeval ei mõista sellist. Tal oli ka kaks abielu ja temast on jäänud järele „Päevik Stellale„. See teos on leidnud ka lugejais vastuvõttu.
    (Defoe – Euroopa romaani esiisa!)
    Kolmas suur inglise valgustusautor: HENRY FIELDING .1707- 1754
    Teos: „Tom Jones e ühe leidlapse lugu.„
    Selle kirjanikuga koos peaks rääkima temaga samal ajal kirjutanud autorist Samuel Richardson.
    Lähevad vastuollu isegi kaks kirjutamisviisi. Richardson oli kiriromaani populariseerija! Kiriromaan tõrjuti välja 19 saj realistliku zanri poolt.Realismi tõeliseks, nähtavaks arhetüübiks on Henry Fielding.
    ( Romantismiajastu suurimaks ja olulisemaks romaanikirjanikuks on Walter Scott. 19. sajandi realistid kasutavad Scoti meetodit. )
    Leidlapse lugusid kirjutatakse tohutult palju, kus lugu algab mingist punktist ja lõppeb mingisse punkti. Fieldingu lugu on lihtsalt väljamõeldud, ta ei pretendeeri millelegi. Fieldingi puhul enam ei käida reisimas kuskil ja seos päevikute ja kirjade jms valgustuseelste aegadega pole enam tuntav. See ongi selline väljamõeldud lugu(„Tom Jones e ühe leidlapse lugu„), mille eesmärgiks on näiteks konkreetselt vaadelda Inglismaad.Inglise realistidele omane ka – võtta tegelane ja panna tegelane ta oma kodumaale . Reis omal kodumaal. Sellest ei peeta päevikut, vaid sellest kõneleb autor. Siin on narratiiv, mis kerib end elavamalt. On huvitavam lugeda, kui Swifti. Autor annab ka vihjeid, et nüüd hakkab juhtuma ja loob pingeid ja lugeja loeb edasi. Kui Scotti puhul on väga põnevad lood, armastuslood jne, siis Fieldingi puhul ka satub tegelane mingitesse seiklustesse jne. Aga need on siiski erinevad.
    7. loeng 20.10.2011
    Henry Fielding on selline autor, kes on loonud palju eeltingimusi Euroopa romaani kujunemisele selliseks, nagu ta lõpuks 19.sajandil kujundiks ja mis omakorda lõi aluse 20.sajandi romaani põhilistele võtetele. Selle tüübi järgi kujunes välja 19.sajandi romaan ja mingis mõttes ka 20.sajandi romaan. Pereromaan. 20. sajandi autoritest on tähelepanuväärsemad need, kes on toonud midagi uut, nt on kirjutanud oma narratiivi uudselt, on toonud mingi uue filosoofia vm. Henry Fielding on selles protsessis väga olulisel kohal. Fieldingist saigi kirjanik, kuna ta naeris välja Richardsoni.
    Lugude jutustamine on 18. 19.sajandi kirjanduse põhijooni. „Tom Jones“ on ka leidlapse lugu.
    1707-1754 on Fieldingi eluaeg . Fielding alustas keeruliselt. Kõigepealt ta ei mõelnud üldse kirjanduslikule karjäärile, vaid tegutses mitmetes teistes valdkondades, aga kui rahalised vajadused muutusid väga tungivateks, siis ta tunnetas endas annet kirjutada ja siis otsustas proovida kätt näitemängude kallal. Tegi selle otsuse, kuna 17.sajandist alates elasid kõige paremini näitekirjanikud. Paraku ei olnud tal sellel alal väga palju edu ja ta oli sunnitud sellest loobuma ja siis ta sattuski proosa idee peale. Proosa oli väga noor žanr. Fieldingi puhul tekkis kirjanduslik diskussioon.
    Samuel Richardson „ Pamela “. Kirjutas samal ajal kui Fielding. Mõlemad autorid on väljapaistvad. Richradson toetus varasemale mittefiktsionaalsele žanrile. Ta kirjutas on „Pamela“, mis oli ta esimene romaan ja sellele vastuseks kirjutas Fielding oma „Tom Jonesi “. Richardson oli viljelenud ka muid teemasid . Fieldingi „Jonathan Wilde“, toob esile allilma probleemid. Selle teose aluseks on samanimeline inimene, niiet mingis mõttes dokumentaalne. Siit tuleb sisse teema, mis kordub 18. ja 19.sajandi kirjanduses. Tihtipeale seda laadi kirjanduses tuuakse paralleele kurjategija ja ühiskonna tippude vahel. See on Fieldingi kirjapandud paradoks . See teema mängib Euroopa kirjanduses üpris laialt ja mida aeg edasi seda rohkem ja sellest areneb välja detektiivkirjanduse teema. Enamasti keskendutakse kriminaaluurimisele. See on kooskõlas ka sellega, et 18.sajandil loodi järelvalve uurimisorganid nii Inglismaal ja Prantsusmaal ja natuke hiljem Saksamaal. Fieldingi puhul tõstetakse esile kahte romaani: „Joseph Andrews“. Kui Richardsonil oli teos „Pamela“, siis Fielding kirjutaski teose „Joseph Andrews“. Need teosed on omavahel seotud. Fileding kirjutab selle meessoo vaatepunktist. Rischardsoni ja Fieldingi puhul on erinev ka see, et Richardson esindab sentimentaalset käsitlusviisi. Richardson räägib meile kurva loo, siis Fieldingi puhul on sellele antud koomiline varjund. Fielding on valgustuskirjanikest üks humoorikamaid. Temal on igasugused naljakad juhtumised. Ühiskonnakriitika vastu võitlemine.
    1749 ilmus Fieldingi tähtsaim romaan „Tom Jones“ ehk ühe leidlapse lugu. Siin on talle eriti tulnud näitekirjaniku kogemus, mis talle muidu kasu ei toonud. See võimaldas tal põimida karakteri ja süžee ilusaks tervikuks. On öeldudki, et „Tom Jones“ on 18.sajandi Inglise valgustuskirjandusest üks harmoonilisemaid romaane. Teos on samuti humoorikas , mõnikord kohati satiiriliselt terav, Fieldingi huumorist puudub igasugune meelekibedus. Teos on ülesehitatud proportsioonitundega. Fieldingit loeti veel 19.sajandi keskel agaralt. Ta kasutab oma kangelaste loo jutustamiseks hästi keerukat süžeed. Tuleb ette igasuguseid seiklusi, mis teevad teose põnevaks. Sellisel teosel on mitu liini ja teda seob tervikuks reis. Ja see ei ole merereis , vaid reis mööda Inglismaad. Topograafilise romaani alge. Fielding on see, kes otseselt osutab Cervantesele ja tema kaudu ka laiemas plaani kelmiromaanile. Fielding on võtnud Cervantesi „Don Quiote“ põhitooni omaks ja kasutanud seda omal viisil. Mõtteplaanis on selle romaani põhisisuks pahempidi pööratud romaan. Pakutakse välja 2 noormeest, kes on seatud ümberpööratud suhtesse. Eesti kirjandusest saame tuua näite sama asja kohta Oskar Lutsu (Toots ja Kiir). 2 vastandlikku tegelast. Lähevad mööda maad rändama. Fieldingi põhiteeme on vastuolu tegeliku ja näiva vahel. „Tom Jonesi“ laadsete teoste poole pöördub 18.sajandi kirjandus pidevalt. Tom Jones on üksik isik, ekslik inimene, kes teeb vigu ja autor ei püüa neid vigu varjata. Autor kujutab teda tavalise inimesena , mitte mingisuguse kangelasena. Loometee alguses sentimentaalse kujutamise ja haletsemise vastu, nali on oluline.
    18.sajand jaguneb mõistuseks ja tunneteks. Murdejoon jookseb umbes 50ndate aastate jooksul läbi. Inglismaal mitmeid teoseid, mis viitavad autori huvile inimese tunnete vastu ja see on üks joon, mis valmistab ette tulevast romantismi. Selle ajal tuleb väga võimsalt sinna 18.sajandi pilti Samuel Richardson (1689- 1761 ) ja sai maha teostega, millest kujunes üks romaani tüüpe Euroopas 18.sajandil? kiriromaan.
    Defoe ja Swift olid globaalsed autorid, Richardsoni teoste tegevus võis toimuda ka ühes majas . Tema teostes ei ole asustamata saari , laevahukkusid, inimsööjaid, kõrtsiromantikat nagu Fieldingil. Richadsoni kujutlusobjektiks on inimese siseelu ja siis 4 seina vahel võivad märatseda hingetormid ja mida Defoe romaanides ei kirjutata. Richardsoni eesmärgiks ongi kujutada konflikte, inimese mõtteid ja tundeid ja neid analüüsida. „Clarissa“? seda on ta nimetanud dramaatiliseks jutustuseks. Siin tuleb mängu hoopis teistsugune mittefiktsionaalne žanr. Kiriromaan oli hea, kuna kiri võimaldas autoril kirjeldada inimese hingeelu . Nimelt kui räägitakse oma tundmustest kirjas, meenutab see sisemonoloogi.
    „Clarissa“ on edasiarendus. Ei ole kasutatud ainult ühe inimese kirju. „Clarissa“ mõjutas laiemalt Euroopa kirjandust, kuna tõlgiti Prantususe keelde üsna varakult. Valgustussajandit on nimetatud kosmopoliitseks. „Clarissa“ on oma vormi ja sisu poolest piiriülene. „Clarissa“ käsitleb sotsiaalset ebaõiglust, aga üsna kitsas plaanis. Tegemist on moraalse kultuse säilitamisega ja selle teeb kurvaks see, et tegemist on traagiliselt lõppeva looga. Üks seltskonnalõvi võtab võrgutada ühe tüdruku ja nimi Clarissa ei ole ilmaasjata vaid clara on ladina keeles puhtus vm ja tüdruk jääbki teose lõpuks puhtaks. Sisse tuleb see teema, et naine pannakse vägisi mehele. Tüdrukul ei ole vanemaid, kuna vanemad surnud. Elab sugulaste peres hoolealusena, ja sugulased loodavad saada tema vara endale ja suurendada oma pere sissetulekut, müües tüdruku ühele vanamehele . Seda teemat käsitleb ka Rousseau ja lahendab selle hoopis omapärasel viisil. Clarissa satub hädasse, kuna tal ei ole väljapääsu. Üks variant on minna sellele vanamehele naiseks ja teine variant on üks härra, kes teda võrgutab. Romaan kestab seni, kuni Clarissa jääb haigeks ja sureb . See teine härra oli ta surmas süüdi, kuna Clarissa ei andnud talle kätte ja jäi elulõpuni puhtaks. Mees lõpuks avastas, et armastas naist ikka tõeliselt, mitte ei tahtnud teda ainult füüsiliselt. Läks siis meeleheitest sõtta ja sai seal surma. See romaan jättis tugeva jälje, aga mitte ainult Inglise kirjandusse.
    19.sajandi algusest on pidanud seda teost väga oluliseks nt Balzac .
    Puškin on teinud „Pamela“ teosest paroodia. Ja „ Jevgeni Oneginis“ ta muigab selle teose üle.
    27.10.2011
    Richardsoniga seoses räägitakse sentimentalismist.
    Ühiskonnas levis mõistusele põhinev arusaam ja sajandi keskpaigast alates on diskursuseks saanud tunded. Sentimentalismi tundekultust on viljelenud Richardson ja Fielding lisaks mõistusepärasele. Nii mõistus kui tunded on seal sajandis olemas. Ratsionalistlik ja mõistusepärane suund algas varem ja väljendus ilukirjanduses ja selle tekkes. Sentimentalism tekkis ka mõnevõrra varem kui teistes Euroopa maades. Kogu Euroopa allis sentimentalismi voolule. Isegi juba Fieldingi maise ja materjalistliku autori töödes need ilmnevad. Neid on isegi Tom Jonesis. Seda sentimentalismi toetas veel Inglise luule, kus need nähtused on üsna varased .
    Inglise kirjanduses sentimentalism hõlmab proosat ja luulet mõlemat. Luules tekib subjektiivne emotsionaalne alge (see on oluline romantismi puhul ka). Tekib terve rida luuletajaid , kes kirjutavad selles võtmes ja neist paistab silma ennekõike niisugune mees nagu James Thomson . (1700- 1748 ). Tema teoseks , mis on Euroopas olnud väga mõjukas: „ Aastaajad “. Koosneb neljast aastaajast ja proloogist. Teos on vormi poolest Vormilt on klassitsistlik. Eesrindlik või uudne on ta sisult. Thomsoni teoses tuuakse esile loodus. See on suur vastandus klassitsimi vahel, sest klassitsism on raskelt linnastunud nähtus. Tal on klassitsismi vormid jne.Renessanssis on olnud oluline teema arhitektuuri ja antiigi kaitse. Loodus on nüüd aga juba teemaks 18. sajandil.Looduslik loomulik loodus. Neil on ka omad kaasnähud ja see üsna markantselt hakkab mängima rolli luules. Siin esmateos ongi J. Thomsoni „Aastaajad.“ See teema läheb läbi kultuuri (maalid aastaaegadest jne). Loodus eksisteerib ka tänapäeval selle näol, et antakse edasi Juhan Liivi preemiat jne. Eestlase jaoks on loodus olnud ajast-aega tähtis.Nüüd tunnakse linnakultuurist tagasi looduse märkamise juurde. (kuigi looduse juurde tulid nad siis, kui loodus oli mõneti hävinud – tehased jne) „Aastaajad“ on teos, mis ka tõlgiti.See sajand on sajand, kus väga palju tõlgiti ja Euroopa kultuur liikus piiriülesemaks ja kosmopoliitsemaks teatud teemade kaudu. Veel inglise luules on autoreid, kes toovad muudatusi endaga kaasa :Edward Young, Thomas Gray – Kalmistuluule. Tuleb juurde mõte inimese surelikkusele. (lisaks loodus seal) Murelikkus jalutades seal kalmistute vahel. Grayl on mässumõtted jne, „miks see peab niimoodi olema.“ Kalmistukoolkond. Tugev sentimentalism.
    Luules kui proosas on tuntud nimi: Oliver Goldsmith . Väga tundeline autor.Samas on ta teistele sentimentalistidele end vastandanud. Goldsmith on ka populaarne autor ka väljaspool Inglismaad.
    Liikudes romantismi poole, võib mainida ka autorit : William Cowper. Sinna tuleb sotsiaalne teema ja külateema ka sisse. See oli põgus ülevaade nähtustest, mis viivad mõneti juba 18. sajandil romantismi juurde .
    LAURENCE STERNE (1713-1768)
    Mõneti ta on sentimentalist, aga temas on ka palju valgutuslikku sajandi esimese poole mõttes. Temas on ka humoristlikku jne. Tema on kirjutanud ühe väga eripärase teose, mille on ehitanud üles väga originaalsel viisil ja tekitab tänapäevani hämmastust.
    Ta on paradoksaalne kirjanik ja on olnud inglismaast väljaspool tuntud. Tema peateos: „Tristram Shandy“ ja lisaks „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“- viimane on just sentimentalistlikum. Esimene valgustuslikum. Tristram Shandy ei olnud oma kodumaal väga tuntud. Sterne sai väga populaarseks Prantsusmaal ja populaarsemaks , kui ta Inglismaal oligi. Need teosed avaldasid oma mõju ja tegid oma töö. Ilmselt otseselt ei ole Tristram Shandy mõjutust võimalik osutada, aga see meeldis inimestele.
    Inglise romaan oligi juba loonud selle traditsioonis, et teoses jutustatakse tegelase elulugu ja see läbib sirgjoonena teost. Läbib ka geograafilisi punkte ja teisi inimesi. See on rajatis , millele Inglise romaan ja ka hilisem euroopa romaan ennast toetab. Loob realismi efekti ka. Sterne juba selle tekkiva narratiivi vaidlustab ja on sellest ka ise teadlik. Ta üritab kogu aeg vaielda selle lineaarse kujutlusega ja sellepärast Tristram Shandy sellest lapseeast nagu välja ei kasvagi. Rõhutatakse seda, et inimene ei alga oma sünniga, vaid juba vanemate olemise näol painnakse ühtteist paika. Langeb kokku ka valgustusliku huumoritajuga. Romaan algab Tristram Shandy elustamise e sigitamisega.Juba sünnitingimused mõneti määravad tema elusaatuse. Kõik need sündmused on süüdi, et kõik pärast halvasti läks, aga lugeja ei saa teada, kui halvasti, sest lugu ei jõua lõppu. Kentsakas on see, et esimestel lk-del kirjeldatakse sigitamist. Sündides pea ees pea kuju deformeerib, talle pannakse imelik nimi- Tristram- kuigi isa ei tahtnud vms. Autor, pidades seda kõike oluliseks, hälbib koguaeg igalepoole ära sellest lineaarsest jutustusi, mis peaks kulgema ja hakkab kirjeldama hoopis inimesi, kes ümbritsevad Tristramit. Kirjeldab kõiki: teenijaid, tädisid, teenijaid jne. Iglise kirjandust vaadates kitsamat- Sterne rajab kindla aluse kirjanduse rahvuslikule joonele, mis on konseptsioon- elu koosneb veidrustest. Mõnuga kirjeldab Sterne oma teostes igasugu veidrusi. Kõik need tegelased on teatavas mõttes veidrad. Mõni on nii hea tegelane, et ei raatsi tappa kärbest; teine korraldab pidevalt sõjamänge. Need tegelased kõik on Tristrami jaoks olulised. Kui ühes majas on palju rahvast, palju sugulasi , siis hakates kirjeldama oma elulugu- ei pääse me ju nendest rääkimisest, sest need inimesed ongi meid kujundanud. Tristram elab ja kasvab mõisas, omaette väikeses maailmas ja seal on palju inimesi ja sugulasi, kellega puutub kokku. Palju romaanist on pühendatud teiste inimeste kirjeldamisele.
    Lisaks sellele on Sterne hälbinud jutustuse pealiinist kõrvale selleläbi, et on kirjeldanud igasugu asju ja kommenteerinud neid. Palju vahepalu tekstides. Räägib näiteks mütsidest vms( traktaat mütsidest).Ta kasutab teoses ka erinevaid zanre. Koos on olukirjeldus ja ajakirjeldus. Traktaadi, panflettilaadseid vahepalasid on palju. (traktaat ninadest, traktaat peakatetest jne). Hüppab pidevalt pealiinist kõrvale. Sterne võttis ka teiste autorite traktaate ja mängis neid ümber- sõnastas ümber oma eesmärkidest lähtuvalt, aga taga on tuntav originaal . Sulandab teisi tekste kergusega oma tekstidesse. (Autoriõigusi tol ajal väga polnud. See on mõneti nagu plagiaat). See on mõneti Sterne' ilik huumor. See teos on kõike muud kui lineaarne. Seda katkestavad palju kõrvalllood.
    Kasutab tänapäevasevaid efekte ja kõike ei laheda kirjanduslikult. Näiteks tahab väljendada kellegi žesti. Näiteks kui tahetakse ööd ja pimedust kirjeldada, siis Sterne tegi: seda kirjeldatakse nii: > ja järgnes näiteks must pilt. Tema teos on mõneti klounaad, aga mitte läbinisti kergalne. Püüab lammutava stiiliga kirjeldada lineaarse narratiivi võimalusi.Sterne jutt pole sirge, vaid keerdudega. :) -------o-------o------ . Sterne ei pane pealkirjaks lihtsalt Tristram Shandy elu, vaid elu ja arvamused. Ta saab selle taha peita ka ennast. Ja arvamusi välja tuua. Zanrina kutsutakse valgustuslikuks satiiriks. Ta kavatseb selles teoses välja naerda teaduse nõrgad küljed ja kõik muu, mis väljanaermist nõuab. Sellesmõttes on Sterne valgustuslik autor, sest ta eesmärk on anerda välja mingid nähtused ja asjad, mille üle naerab ja muigab. Siin pigem naerdakse välja kombeid ja teaduse nõrki külgi. Kangelastesse suhtub pigem heatahtliku irooniaga.Neid teid pidi see nähtus ka edasi liigub. Sterne rahvuslik teene on ekstsentrilistele veidrustele osutamine. Sterne'i puhul pole see nii lihtsustatud kui komöödias, vaod see ekstsentrism on tal keerukam , sentimentaalsem. Sterne paistab silma- ta on mõistuslike järelduste suhtes skeptiline. Seab need kahtluse alla ja selletõttu osutab pidevalt ebakindlusele ja mitmemõttelisusele. Paneb oma teo tegelasi arutlema tihti koomilises valguses, näidates, kui ebaõiglane see on. Naeris välja teaduse nõrku külgi. Osutab ka ühele momendile, mis hiljem kaudselt on romantismis välja tulnud- ebateadlikule, juhuslikule zestile, viipele või sõnapaariline, mis võib sisaldada rohkem tõde, kui pikk arutlus või traktaat. Fragment oluline- väljatus, kus oligi kujukam lühike mõttesähvatus, kui ketravam ja pikem traktaat. Fragment - fraas võib võtta mõtted kokku paremini, kui pikk arutlus. See on ka mõneti kriitika teaduse suhtes.Tekstuaalsuse väliseid asju on Sternil palju kirjeldatud.
    Tugeva teemaliini moodustab Sterne'il ka loomeprotsess ise. Loominguprotsessist ja sellest, teose teises otsas istub lugeja, on teadlikud suurem osa autoreid. Nad astuvad sinna narratiivi tihti ka ise sisse. Romaan romaanis . Romaan sellest, kuidas Sterne seda romaani kirjutab. Teda huvitab, kuidas autori teadvus põimub ja kuidas seda seostada kirjanduslikku teksti ja samas jälgida ajalugu.Ühtlasi räägib ta siin ka moodsalt kõlavast teemast: mälu. Ta näitab, et mida hoolikamalt püüab T S orienteerida oma mälestustes, seda enam ta takerdub . Neli tasandit: lugeja aeg- suhtleb lugejaga tihti otse. Tähelepanekud lugeja ja teksti suhetest. (Nt ka Tom Jonesis- Ühel lk-l korraga ütleb nt - „Oot, oot, proua, ega te nüüd sellest lausest küll aru ei saa, sest te jätsite vahele 2-lk taguse lause vms“ :) Siis proua peabki võtma 2 lk tagasi.)
    Ehk Teadmine lugejast- missugune. Aeg, mida Tristramil on vaja selle biograafia loomiseks. Aeg, milall kirjeldatav aset leidis, millal see toimus. (siin on Tristram, kes kirjutab ja sündmus) ja aeg, millal ta seda meenutab. Lõppebki sellega, et Tristram Shandy loobub nendes mälestustes orienteerumast, sest see on keeruline. Loobub oma mälestustes orienteerumast.
    Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia. See teos jäi tal pooleli .Didaktiline reisikirjeldus . Üks reisikirju, mis on meelega kirjutatud. Väga meeleldi loetab teos.
    Seal on Tristram Shandist pk tegelane- Jorik, kes reisides ei pane tähele reaaliat, mis väliselt näha on ümbruses, vaid kirjeldab seda kõike läbi enda hingeliigutuste. Seal esineb ka ta enda sentimentalism. Muljed kutsuvad temas esile tundeid. Reis oli sel ajal üks olulisemaid kultuurilisi tegevusi. See oli hariduse oluline osa. Süvahariduse said aaadlimehed, kellel oli personaalne haridus . Samas pühendub ka igasugustele kergemeelsustele. Ülemeelikus jne. Analüüsib oma käitumist ja iseloomu teravalt ja ausalt .
    9. loeng 03.11.11.-olin sel ajal Rootsis
    Prantsuse valgustus
    Pr. valgustuse hilisem tulek seisneb selles, et absoluutne monarhia oli risti jalus. See oli üks asjaolu, mis määras valgustuse iseloomu. Siia alla ka sündmus, mis Euroopat mõjutas.
    Esimese iseloomuliku joonena tuleks märkida, et see tuli mingil moel Inglismaalt sisse, aga ei võtnud sama kuju. Jooned on teised, kui olid Inglismaal. Esimene pr valgustus eerijoon on see, et on hästi poliitiline. Kuidas ehitada uut ühiskonda üles. Arutleti ka selle üle, et vana ühiskond on ju risti ees. Vana ühiskond oli veel alla käinud ka. Kolmas seisus ei saanud sõna. 80ndate alguses Louis XVI ei olnud ka mingi valitseja – tossike. Liska tema välismaa proua Marie Antoinette – oli noor, lõbujanuline, hankis omale tualette – oli kulukas . See jälle ei meeldinud maha surutud rahvale. Lõpuks see kuninglik pere hukati. 2 revolutsiooni ühe sajndi vältel veel. Dispuudid (valaikud vaidlused) iseloomustasid ka Pr valgustust.
    Kolmas erijoon on religioossus . Kiriku roll on suur. Siin ei ole lõhet paavstiga, mis iseloomustas Inglismaad. Pr on katoliiklik maa. Pr-l on omad ideed. Mängib rolli ka see, et pr valgustus on filosoofilisem. Just sellepärast on seda peetud ka keskseks . Siit lähtuvad filosoofilised ideed. Filosoofiline , ideoloogiline külg on hästi tugev. Siin sünnib loodusliku e loomuliku inimese teooria. Valitsevad Voltaire’i mõtted. Loomulikkuse nö nõue tuleb just Pr-l esile. Loomulikkus – nimetus, mille taga on nõue uue õiguse, moraali, olemise järele. Pikemas plaanis uue ilmakorra järele. Selle ideoloogia teke oli 18. Saj alguses aeglane. Inglismaal olid need juba olemas ja 20ndatel leidsid tee kirjandusse (Locke ideed mängivad romaanides rolli). Arengu kiirenemist on tunda 30-40ndatel suurkujude esile kerkimisel – Montesquie ja Voltaire tulek kirjandus-ideoloogilisse pilti. Seltskondlik tegevus hoogustub, publitsistlik tegevus samuti. Tsensuur Prantsusmaal – raamatuid korjati ära. Inglismaal oli ka, nt Blake ’i „Pr revolutsioon“ korjati ära nii et säilisid ainult mõned eksmplarid. Protsessid on samad – ajakirjade arv kasvab kõigest sellest rahutusest hoolimata.
    Nii nagu valgustusele üldse, on ka pr valgutusele iseloomulik klassitsistlik loominguprintsiip. Kriis saab alguse juba 17. saj lõpust (nagu ka Inglismaal). Rahvakeelne piibel sai tõlgitud ja see mõjutas kindlasti ka seda, kuidas inimesed kirjutavad. See siis valgustuse eellugu . Klassitsistlikud jooned kaovad. Inglismaal Pope oli ju nt klassitsistlik poeet keset valgustussajandit.
    Tegeldi jätkuvalt kunsti küsimustega. Vahe on see, et 17. Saj olid salongid piiravad. Koosnesid aristokraatidest või nende juhtimisel. Hilisemad salongid olid demokraatlikumad ja nende pinnal toimusid paljud liikumised – nt suure Pr entsüklopeedia kokku panemine . Ajastu juhtivad nö ajud kirjutasid. Lisaks teaduslikule osale veel esteetilised , poliitilised vaated ja ühtlasi ka kokkuvõtted oskustest (käelise tegevuse õpetused).
    Ühisjooneks on võõrandumine, distants – võõrandutaks eoma ühiskonnast ja kritiseeritakse seda siis kõrvalt. Autor distantseerub eri moel – kas on see reis vm.
    Charles Louis de Montesquieu – ( 1669 - 1755 ). Üks pr varasema valgustuse suuremaid ideolooge. Pr valgustajad olid kõik ideoloogiliste publitsistlike kirjanduste autorid samamoodi nagu ilukirjanduslike autorid. Nad kasutasid neid ideoloogilisi materjale ka oma ilukirjanduslikes teostes.
    Ta oli looja kahes suunas – ideoloogilised asjad ja ka ilukirjandus, kus siis põimis oma ideoloogilised arutlused. Tema arutlustest on kuulsaim 1734 „Arutlus roomlaste suuruse ja langemise põhjustest“. Hiljem inglase kirjutatud 6-köiteline ajalugu. See on teos, mis on rajanud terve mõttesuuna – langusfilosoofia. Tal on oma ajastu kontekstis oma tähendus. Teine teos on „Seaduste olemusest“ 1748. Need 2 teost võtavadki kokku tema maailmavaate peamised jooned. Peamiseks tunnuseks ongi hoiak teoloogilise maailmatunnetuse vastu, mis on nii Montesquieul kui ka Voltaire’l tunda. Jacques Bossuet oli mees, kelle maailmavaade oli religioonikeskne (eelmise sajandi mees). Voltaire ja Montesquieu – ajalugu pole jumalik , vaid inimese tasandil... Jätsid jumala kõrvale. Ütlesid, et Rooma riik ei langenud sellepärast, et jumal oleks selle ette määranud, vaid langes omaenda poliitilise arengu ja rahvusvahelise muutumise tõttu – inimese tagajärjel. Teises traktaadis räägib seadustest – et need on inimese päritolu. Jumalik mõõde on ära võetud. Inimesed on seadused loonud – nende aluseks on klimaatilised tingimused, maa suurus, kombed ja tavad. Mont. pakub oma klassifikatsioonis ka stereotüübid – et lõunapoolsemad rahvad on laisemad, sest neil on kliima soojem jne jne. Sellise riikide klassifikatsiooni ta annab. Monarhistliku ja despootliku valitsusvormi pakub välja. Pr on oli absoluutne monarhia. Mont. eelistab oma arutlustes just Inglise varianti – konstitutsiooniliste organitega monarhiat – kus siis monarhial pole ainuvõimu.
    „Pärsia kirjad“ 1721. Juba siin peegelduvad Mont. mõtted. Pr kirjanduse üks märkimisväärseim teos. Tema tunnusjoon on poliitilisus valitseva ilmakorra suhtes. Kriitika tuleb väljastpoolt. Kriitik pole see, kes eksisteerib selle sees, vaid kritiseerimine toimub võõrandumise kaudu. Seda kehastavad siis 2 pärslast – Uzbek ja Rica . Nad lahkuvad kodumaalt ja lähevad Pr oludega tutvuma . Romaan on kirjutatud kirjavormis. Nende võõraste silme läbi avatakse Pr olude naeruväärsed jooned – nii poliitilised kui ka lihtsalt elulised – pretensioonikus, ebausk, kaasaegne kultuur, ühiskond. Pseudoõpetlastest )kes midagi ei tea), andetutest seppadest (kriitika kunsti suunas) – kriitika on küllaltki terav. Klassifitseeritakse inimeste hingeomadusi. Mont. kui oma sajandi laps tunnistab arusaama, et selliste hingeomaduste põhjsutesteks on päritolu, koht ühiskonnas. Tuuakse välja psühholoogiline dominant ja teised omadused jäetakse välja või mainitakse mööda minnes. Positiivsete ideaalide kadjaks on kekne tegelane Uzbek, kelle isiklikust saatusest on ka antud põhajlik pilk. Temal on tõearmastus, mis ei sobi Pärsia ühiskonda, mistõttu ta siis otsustaski lahkuda. 2 tegelase vaated puudutavad ühiskonna korraldust ja arengut antud sajandil. Kirjad on antud ruumiliselt, pole raudkindlad ja ilmsed. Esitatud on ka teisi seisukohti – need vaidlevad omavahel. Selles mõttes pole Mont. pealetükkiv oma ideedega. Mont. arutleb poolt ja vastu, mitte ei väida ainult ühe kasuks. Näeb ka teises süsteemis mingeid arvestatavaid külgi. Teos on ka lootusrikas – maailma võib paraneda. Eriti optimistlik on Mont. seoses Euroopaga kui ta võrldeb seda Aasia ja Aafrikaga, kus valitseb despotism ja Euroopal on nagu lootust. Progressi kandjateks on need maad, kus on mõjule pääsenud protestatlik joon. Ta seob protestantismi demokraatliku? maailmakorraga. Kirja žanr oli siis mitteilukirjanduslik žanr. Monoloogiline mitteilukirjanduslik vorm. Mont. üsna varajaselt valgustab selles romaanis inimese sisemaailma. Kaugelt enne seda, kui sentimentalismis see tekib. Sisemaailmast seoses naiskujudega. Oma traktaatlikes romaanides tõstab selle probleemi hiljem üles ja Rousseau. Mont. on siin eelkäija.
    Voltaire (pseudonüüm) ehk Fran?ois Marie Arouet (1694-1778). Mitmekülgne autor ja isik. Valgustuse ja Voltaire’i vahele on pandud võrdusmärk. Voltaire’l on tõesti suuri teeneid.
    Nii nagu ka Montesquieu esindab Vltaire eriti pr valgustuse radikaalset suunda. Küll aga pole ta hilisemate radikaalide valgusel nii radikaalne . Tema nooremad kaasaegsed on olulisemalt radikaalsemad (Rousseau). Tema eluajal ta oma isiku ja tegevustega kerkis niivõrd esile. Ta esindas vastupanu oma eksiili tõttu, ta oli sunnitud ära minema Pr-lt. Ta oli pr valitsusele niivõrd tülikas, et temast on saanud pr valgustuse sümbol.
    Ta oli väga vastuvõtlik uutele kuid võõrastele mõtetele. Ta sünteesis paljude teiste kaasaegseid vaateid. Mitte ei mõelnud nii palju ise välja. Selles mõttes on ta roll oluline seletaja ja vahendajana. See on oluline, sest kõik inimesed ei jõua kõigeni ise välja. Sellie vahendus on ohlik, sest piisab vaid, et ta idagi tähele ei pane ja see kandub üle teistele. Paljud ideed ongi Voltaire vahendatud. Vahendja roll on tähtis. See õnnestus tal hästi, sest tuleb mängu tema kirjanikutalent – oskus mõistuslikult kirjutada, kõik said tema kirjutistest aru. Tal oli loomulik talent . Tema looming põiming eesrindlikust ideoloogiast ja kirjanduslikust meisterlikkusest. Kirjutas hästi. Tööde mahk on suur. Siis pole ka ime, et nad muudavad oma arvamusi tihti ja on siis vastuolulised oma ideedega. Ümbrus muutub ja siis pole ka ime, et arvamused muutuvad vanuse kasvades. Vastuolud on sellise mahuka loomignu puhul loomulikud.
    Voltaire’s pole näha revolutsionääri. Ta on lihtsalt radikaalne. Pigem on ta lakkamatult väljas inimõiguste eest. Kaitseb eesrindlike ideesid, vaba mõtlemist.
    Teda on paljud endale ka eeskujuks seadnud (järeltulijad, uued põlvkonnad). Standhal, Byron, Puškin jne on teda oluliseks pidanud. Ta tuleb kirjandusse sellise rokokooliku värsisepana. Sellisena, keda kritiseerib oma kirjades Montesquieue. Ta on kirjutanud ka luulet. Ta on olnud ka eeskujuks teisele suurmehele – Goethele.
    Voltaire kritiseeris ka oma ajastu nähtusi. Tema kui valgustaja kujunevad vaated värssides. Kasutas eriti läkitust ja oodi. Ta oli oluline uuendaja (nagu ülemineku kirjanikud ikka). Toob värkseid tuuli vanadesse vormidesse . Paistavad silma ühiskondlikkus ja ?. Nt poeem loomulikest seadustest. Umbes samal ajal hakkas kirjutama ka teaduslik-publitsistlikke asju. Nende seast paistavad kirja eriti filosoofilised kirjad. Mainitakse ka Newtoni filosoofia aluseid. Mõlemad on kirjutatud 20ndatel. Need teosed propageerivad inglismaa võtet – mõte, riigikorraldus jne, kusjuures „Filosoofilised kirjad“ on teos, mis sai palju ühiskondlikku vastukaja. Kirjad jagunevad mitmeks teemaringiks. Esimeses 7 kirjas vaatleb religiooni Inglismaal – sekte. Ehkki tema suhtumine religiooni on eitav, leiab et inglimsmaal ollakse ususalliv. 8-10das kirjas analüüsib ta Inglise riigikorraldust, leiab et see on hea – inimene on vaba ja ta on vaba asutama ettevõtlust. Järgmised 5 kirja tegelevad filosoofiaga ja tutvustavad Baconi, Newtoni ja Locke filosoofiat . Ei puudu tähelepanu ka inglise kirjandusele. Inglise dramaturgiast – Voltaire peab seda jämedakoeliseks ja maitsetuks, aga rõhutab, et valisteb vabadus ja austus ning inglise näitlejad naudivad seda. Nimetab selle põhjuseks südametunnistuse vabadust ja inimese vabadust. Rõhutab vabaduse ideed, mis Pr taustal oli silmapaistev . Teosel oli laialdane mõju Pr-l.
    Voltaire tundis huvi ka ajaloo vastu. Leiab et ajalugu tehakse inimese kötega. Toob esile ka ühe asja, mis hiljem kirjanduses leiab rakendamist tänapäevani välja. Nimelt seda, et ajaloo uurimises on oluline fakt. Täpsus ja dokumentaalsus. Ta toob kirjanikuna selle fakti ka oma teostesse. Ta ei pajata ümber mingeid legende, vaid tegeleb dokumentatsiooniga. Enne kui hakkad ajaloost kirjutama, tööta dokumentidega, memuaaridega. Enne seda kasutati kuulujuttu, legendi. Siit muutus aga nõudeks juba dokumentaalsus ajaloo uurimisel ja kirjutamisel just ilukirjanduslikus teoses.
    Voltaire rõhutab tihtipeale juhust. On osutatud sellele, et ta peab juhuse rolli ajaloos tähtsaks. Kriitikud-uurijad on väitnud, et ta on sellega liiale läinud. Ta on ühekülgne selles mõttes, et käsitleb ajalugu kui ...? ta ei salli fanatismi.
    Varajastest töödes oli ta tähelepanu suunatud Herosele. Herolised isikud nagu klassitsismis, aga hiljem ta loobub sellest positsioonist. Hiljem ei kirjuta näiteks mitte Loius XIV-st, vaid tema sajandist.
    Minevikust tuleb tänapäeva ettevõtmistes õppida. Mineviku vigu püüda vältida. Varasemaid töid iseloomustamaks võiks valida poeemi pealkirjaga „Henriade“ [hanriaat]. Temas on Voltaire näinud ideaalset monarhi. Klassitstlik kangelaslugu. Alguses heroilised tegelased, lisaks valgustulikud momendid, varavalgustuslikud ideed. Kunstliliselt peetakse seda poeemi ebaõnnestunuks.
    10.11.2011
    „ Orleansi neitsi“ ei peeta isegi tippteoseks või väga meisterlikuks, tähtis on, kuidas ta ajalugu käsitleb, selliest hargneb palju suundumisi. 1755 ilmunud, kujutab dispuuti väljakujunenud kaanonite vastu.
    Lahkumine religioossest käsitlusviisiks ja pöördumine inimlikumale. Fanatism ja antikatoliiklus.Näidatakse, kuidas Orleans 'i neitsi kuulutatakse pühakuks. Vaadeldakse, kuidas O neitsi langeb poliitiliste ohvriks. Siin näidatakse asju muigamisi, alandatakse. Voltaire üldjoontes toetub Prantsuse kirjaniku Rabelais eeskujule. Voltaire austas teda ja nägi suurimat satiirikut temas.Teose narratiiv kulgeb vabalt, meeldivalt, kergelt. Süzeeliinid vahelduvad omavahel kiiresti. On tuntav nõtkus ja dünaamilisus. Süzeeliinid lähevad mitmes suunas. Teos on pateetilis-irooniline ja tihti vahelduvad stseenid ka tahtlikult madaladatud tseenidega. Voltaire paigutab iseennast ka teosesse- kõneleb otse ja avalikult enda nimel justkui kõrgelseisev isik.Selles kajastuvad valgustuse peamised ideed. Teos on ka küllaltki erootiline. Teose konseptsioon ei leindu ühtmeeltset heakskiitu ja ka Schiller leiab, et Voltaire on madaldanud Jann´de´Arc´i. Keeleliselt on ka nõtkem, kui valgustusteosed üleüldse. ????????Kasutab maarahva kõnet ja ei kasuta seda klassitsismist traagilise teemaga seotud ülevat tooni. Lisaks on talurahvakeelt. See on ka belletriseeritud. Osutus sellele, et inimene peab rääkima nii nagu ta räägiks oma kastikuuluvuse järgi. Imiteeritud on tõepärast keelt. ??
    Voltaire on üks esimesi uusima aja Euroopas, kes seda kirjanduslikku võtet kasutaks. Vahepeal oli Jann´de´Arcist saanud pühak ja oleks pidand kasutama kõrgemat keelt , aga sai nagu talutüdrukuks. Osad klassitsismi tingimused teisteski draamades jäävad alles ,aga osad Voltaire vaidlustab.
    Klassitsim teatud mingites valgustusteostes veel ära tuntav. Voltaire varasem täisedu on seotud teatriga. Prantsuse ühiskonnas teatril oligi väga väljapaistev koht. Ta kirjutab sarnaselt klassitsistlike autoriga ja antiikteemadel. Vastuolud ilmnevad juba esimeses tragöödias. Voltaire ei kirjutanud mitte alati lava jaoks. Tema esimeseks tragöödiaks on „Oidipus“-1718a. Valmis Voltaire’i rokokoo perioodil. Kasutab seal traditsioonilist süžeed. Kirjutab kuningas Oidipusest. Voltaire võitleb fanatismiga palju. Ükskõik millise tõe fanaatiline kaitsmine, ületab tõe piirid.Toob valgustusliku ideoloogia konteksti. Neid antiikteemadel kirjutatud draamasid ja tragöödiaid on tal üsna palju. Järgmised draamad on pühendatud Rooma ajaloole. Klassitsistlik suund palju kasutas Rooma ajalugu oma loomingu aluseks vms. (antiikmüüdid , Rooma suurkujud). Brutus , Cesari surm, (idamaateema- ) Zaire - tragöödia 1732 . Zaire on V tragöödiatest üks kuulsamaid. V toob tragöödias sisse uue teema- tolerantsi.Teos on suunatud ka religioosse fanatismi vastu ja tegevus viiakse läänest itta . Algab huvi idamaade vastu. Idamaade teema ka oluline. Need olid absoluutse monahia idee teenistuses. Voltaire teene- idateema tuleb sisse. Ja jätkuvalt on Euroopa kultuuris sellest ajast. See on V teene. Selles teoses fanaatikuteks osutuvad kristlased . See on sootuks huvitav. Seda humanistlikku hoiakut kannab hoopis muslem. Teos dünaamiline, poleemiline, ajaloolise ja etnograafilise tõepära poole püüdlemine. Paar järgmist sajandit on olnud etnograafilise ja ajaloolise tõepära poole püüdlemine. Voltaire on teerajaja sellesmõttes. Kuni 20 sajandi viimase veerandini seda peetakse teose üheks oluliseks jooneks . Ta stiil on ka dünaamiline, pateeriline vaheldub intiimsega, ilmnevad teatavad sentimentalismi tunnused. Humanistlik hoiak peategelase Zaire suhtes ja tunda on Shakespeare 'i eeskuju. Voltaire võrdleb kahte moraali ja kaht usku, aga lõplikku otsust ei langeta. Lisaks eksootilised teemad, mis on seotud loodusliku inimese teemaga: näiteks 1736 a draama Alzire.Selles kõneleb peruu indiaanlastest ja pärismaalastest. Indiaanlane on nagu sissetungiv kristlane . Voltaire kasutab fanatismi siiski ja demagoogiasuhteid. Fanatism on termin, mille Voltaire pakub välja. Ta osutab ka polulistlikele võtetele.Teosed on üldiselt dünaamilised ja silmapaistvad. Prantsusmaal jääb materjalism filosoofide pärusmaaks. 50Ndad aastad on igas mõttes murrangulised. Kõigepealt paistavad silma- pariisi salongides hakkab liikumine elavnema. Need oli ka olemas juba 17. sajandil teatud rolliga.Nüõd muutusid intellektuaalide ja poliitilise liikumise suhtluskohaks. Siin kohtuvad omavahel entsüklopedistid. Votlaire lahkub 50nd lõpul šveitsi ka muutub Euroopamastaabis suurkujuks.Muutub omaette autoriteediks nt Prantsusmaal. Ennekõike algab see entsüklopedistide liikumine- suunatud teadusele ja maailmakäsitlusele- see on nö materjalistlik. Tehakse suur Prantsuse entsüklopeedia. 19. sajandi kõrgeimate teadmise väljendamiseks ja selle peale luuakse edasi ja edasi entsüklopeediaid. Eesti kultuuriruumis töötavad kaasa kõik kolm entsüklopeediat (nõukogude, Prantsuse ja ?!). Nõukgude oma oli ka hea. Entsüklopeediaköited ja nende ilmumine alates 1752 aastast . See mõjutas sotsiaalse elu sfääsi ulatuslikuks. Voltaire oli pärast seda paguluses šveitsis vist -. Suur prantsuse entsüklopeedia on üks suur üle-Euroopaline valgustuslik teos! Seal on kokku võetud kõikide teaduste ja käsitööde saavutused. Voltaire looming läheb ka kaheks. Enne 50ndaid aastaid ?histograafid
    1746 on saanud Prantsuse akadeemia liikmeks. Samas jääb ta vastaliseks, lõplikku leppimist võimudega ei toimu ja säilitab oma kriitilise hoiaku. Selle järel jõuabki kätte Voltaire selline küps ajajärk, aga algab pagendusega Eestist. See võib tähendada ka seda, et Voltaire ei ole tegelikult sel hetkel enam kõige radikaalsem Prantsuse valgustaja. Temas on ka radikaalsemaid: Rousseau jne. Voltaire ideed muutuvad möödukamaks nende radikaalsete ideede taustal. See toob kaasa vaidlemisi jne. Rousseau peab ka dispuuti ja jääb ise ka entsüklopeedia koostamisel tegevaks. See oli periood, mil V ka oma enesevaateid redigeerib. Tulevad uued suunad ja V muutub kainemaks, tasakaalukamaks, möödukamaks. Kui autor elab piisavalt kaua, siis pole õige rääkida, et ta looming on vastuoluline . Ilmnevad uued asjaolud. 1750ndatel aastatel ilmub Voltaire'ilt poeem Lissaboni hävingust. Lissabonis toimus maavärin ja sellest sai Euroopa teada ning teave sellest maavärinast levis ülikiiresti ja Voltaire kirjutas kohe sellise poeemi, kus ta siis jõuab mitmetele järeldustele. Selle tagajärjel väljendati kahtlust, et kui on Jumalik ettehoole, siis kuidas Portugalis- mis on kristlik riik- selline asi toimub. Kuhu jääb Jumalik ettehoole, kui kritsliku riigi pealinn purustatakse- Lissabon . See mõjutas inimesi väga raskelt. Teine oluline mõttealge, mis hiljem kajastub romantilistes loomingutes: maailma ülesehituseks on kuri hädavajalik. Kuri peab olema. Kuri on vajalik ja peab olemas olema , et me saaksime teda koguaeg näha ja alla heita. See on samm mõtlemises edasi. Ka see, et kuri võidutseb ja võib pääseda võidule. Seda võidulepääsu Jumalik ettehoole ei kontrolli. Siin on palju Goethe Faustis jne. Voltaire'i ja Goethe vahel on tugev seos.
    Voltaire jätkab kõikides zanrides. Tuginedes omamoodi Montesquiele on ta näiteks 1750, 60ndatel aastatel teose „Kogemus rahvaste kommetest ja vaimust “. See kuulub Voltaire ajalooalaste teose hulka. Ta kirjutas ajalooalaseid töid ka. Siin torkab silma jälle tema suur idahuvi- indi ja hiina jms vastu. Ei käsitle mitte aint Euroopa rahvaste ajalugu, vaid kogu teos on suunatud Kristliku ajaloo filosoofi Bossuet vastu. Voltaire hinnang ajaloole tagasivaates on pessimistlik. Ajaloos on palju vigu ja seal on fanatismi ilminguid jne. Sealt tuleb ka tees, et ajalugu tuleb tunda selleks, et õppida ajaloo vigadest. Oma viimasel elu- ja loomeperioodil kirjutab mitmesugustes zanrides ja väga erinevaid teosed- lühikesi ja pikki . Mitmekesine ja viljakas lõpuperiood. Ta on kirjutanud draamasid , aga kirjutab ka teatriteoreetilisi asju. „pöördumine kõigi Euroopa rahvaste poole“ jne. Süveneb tema Shakespeare huvi ja selgemaks muutub vastandus Prantsuse klassitsimiga? Toimub pidev areng ja idamaateema koguaeg jätkub. Kõigis neis draamades on ühtteis uut. Tuuakse sisse uusi väljendusviise jne. Tulevad mängu ka uued süzeed- keskaeg ! ja lisaks need idamaised teemad. Seda keskaegset sissetulekut on näha juba Voltaire'i puhul. Kindlasti keskendub tähelepanu lihtsatele inimestele – juhtiv ideoloog. Lihtsatest inimesest on ka rääkinud teoreetiliselt, räägib inimese loomulikust seisundist jne. Üks, mis säilib- võitlus fanatismiga. Niisamuti toimub nihe – antifeodalism tuleb. Tragöödiatel on üsna poliitiline iseloom viimasel perioodil. Samas kogu selle kirevuse taustal valgustussajandi üheks tähtsamaks teemaks on ilukirjanduslik proosa. Proosa kannab valgustusliku klassitsismi tunnusjooni enamasti, mitte alati. Voltaire proosa erineb inglise proosateostest. Voltaire proosas on keskseks intellektuaalne- mõtlev tegelane, kes üritab maailmas aru saada. Püüab ise areneda ja aru saada ja ümbritsevat omalpoolt mõjutada. Intellektuaal , kes üritab oma ajastut mõjutada. Valgustuses mõte- anda oma teadmisi edasi teistele- parandada, õpetada, täiendada inimkonda. Proosat võiks iseloomustada: ta proosas puudub keskkonnakirjeldus, olmet ja tegevust pole eriti edasi antud. Sündmustik on allutatud ideoloogiale. Tema teoste filosoofilisus tuleb ka sellest. Tema huvialaks on alati doktriin , õpetus, süsteem. Teosed on väga varieeruvad ja zanrid määratlematud. Osad on reisikirjad, osad on fantaasia jne. Voltaire teosed nn filosoofilised teosed, kasvatusromaanid, filosoofiline dialoog jne – palju määratlusi. Moralistliku esseevõtteid on kasutanud ja karakterikirjeldusi jne. Igalpool on suhe on kaasaja sündmustega ja poliitikaga. Idamaatemaatikat kasutas ka Montesquie oma Pärsia kirjades ja paljud teised kirjanikud. Inglise kirjanduses seda idamaade ideed väga pole, pigem prantsuse.
    Inimese elus algab katsumuste ja õnnetuste rada, aga in väljub sellest võitjaga. Idateemad toovad välja, et 18. sajandi Euroopa pole ainus võimalik variant. See ongi võimalus kujutada Euroopa tegelikkust . Võõrandumise efekt- rakursi väljaviimine ja vaadatakse kõrvalt ja distantsilt. Voltaire jutustused on keerukad ja mitmeastmelised maskeraadid. Maskeeritud on tegevus, samas maskeerub ka autor. Kasitab pseudonüüme, teise kirjaniku nimesid jne. See on oludest tingitud , aga ka tema isikust endast. Kirjanduslik müstifikatsioon on alati taustal kuskil olemas ja teda esineb kirjanduses. Oma esimese grupi filoosofilisi jutustusi kirjutas 40nda- 50nd aastatel. Seal probleemid: kurja ja hea suhted..jne. V puhul on juhuse osakaal sündmustes suur ja sellessuhtes on teda kritiseeritud. Tema vaade on see, et väikesed juhuslikkused kujundavad lõpuks inimese elusaatuse. V leiab ka , et meie otsustused toimuva kohta on tihti ennatlikud ja ebaõiged. Kogu elu V jutustuses on alati liikuv ,voolav, dünaamiline ja ettearvamatu. Kuri jahea eksisteerivad kos ja võitlevad omavahel. Kuri peab olema.Jumalikku ettehoolet pole.(Jumal suunab inimese saatust nö)V leiab, et maailma peab mõtestama terve mõistusega ja kriitliliselt. Üldiselt on optimistlik teoste toon. See on skeptiline- optimist . Üks tuntumaid ongi tema „ Zadig “ e saatus. 1748. Tüüpiline idamaine jama selles :D Järku hakkavad teda tabama vapustused ja kõik läheb nihu ja oluline viltuläinud osa- seda näidatakse lugejale. Teos on ülesehitatud lineaarselt. Episoodid järgnevad dünaamiliselt jne. Naine petab , kohtuotsused on ennatlikud, õukondlased on kadedad, satub orjusesse jne. Zadig usub ikkagi õnne. Viimaks siis kinnitab ingel , et kõik on ettemääratud ja Zadigi vastuväiteid ei kuula. Teine teos „Micromegas“? - Vaadeldakse Vo kaasaegset euroopa võõrandunud positsioonilt. Kirjeldatakse ajastu ahistavaid asju jne. . 50Ndandi keskel teeb Voltaire läbi teatud kriisi ja redigeerib oma varasemaid vaated ja 59ndal aastal on tal teos Candido e optimist.Omamoodi kelmiromaan . Tegelane reisib eri maadel ja kohtub eri ühiskonnakihtidega. Aluseks on reis ja muster, et puututakse kokku eri ühiskonnakihtidega. Sotsiaalselt läbiv plaan ja see jääb kauaks ajaks. Realistliku romaani puhul 19sajandil on see ka korduv võte.
    Candido- Palju tegevusi, palju narratiive , kirev . Süzee viib kangelased teose lõpuks kokku, tervik. Tervikut aitab luua autori kohalolek ja ideoloogia. Ideoloogia on varjatud tegelaste arvamuste taha. Maailm koosneb paljudest arvamustest. Autor kannab seda maailmavaadet . Keskne kangelane on intellektuaal.Mõtlev inimene . Alati pole ta aga kõige targem . Lihtsameelsus on ka üks tema joon. Saab lolle küsimusi esitada.
    Antud teosest pajatab kurjusest humoorikalt. Saatuse hoopidest paranevad kangelased kummaliselt kiiresti. Kujutatakse looduse julmust ja ebainimlikkust. Maavärinad jne. Tasakaalu kurjuse ja headuse vahel ei ole. Pigem kurjus domineerib . Antiigil on kurjuse moment. Tinglikult on võimalik ka õnnelik lahendus või riik luua- optimism . Selles teoses kasutab Voltaire ka täpseid olmedetaile erinevalt teistest teostest.
    17.11.2011
    Valgustus pole ühte nagu igasugune kultuuriline nähtus. Inglise kirjandusega võrreldes, sentimentalism tuleb sajandi teisest poolest eri maal eri moodi. Radikaalsuse poole pealt läheb ka see kaheks. Voltaire ja Montesquie olid radikaalid. Voltaire kehtestas ennast paljudes valdkondades.
    Denis Diderot 1713-1784
    Diderot ja Rousseau olid mõlemad, kes toovad kaasa radikaalsemaid muutusi, kui vaadates tulevikku. Diderot oli jätkaja ja edasiviija, Rousseau vaated peegelduvad veel vastu tänapäevas. Rousseau pärijaid võib leida ka tänapäeva mõtlejate seast. Diderot ja Rousseau onka autorit Pr kirjanduses, kes kirjutavad ka teistmoodi. Vorm, kuidas seda tehakse või midagi on uut. Eksperimendid vormi alal. Romantismiajal Diderot teosed saavad publikule teatavaks. Kultuuris tuleb alati arvestada seda, mida antud ajastul teadsid tipud .
    Voltaire on olnud see õpetaja, kellst on lähtunud need sajandilõpu autorid paljuski (va Rousseau). Diderot kindlasti on mingi põhikonseptsiooni pärinud Voltairelt. Diderot ja Rousseau viivad teatud Voltaire'i osutusi edasi.
    Tema nime seostatakse eelkõige Prantsuse entsüklopeedia kirjutamisega. Diderot oskas inglise keelt ja temale tehti ülesandeks seda tõlget teostada, aga ta otsustas, et peab ikka kirjutama ise selle Prantsuse entsüklopeedia. Tema kirjanduslik talent ja tegevus oli äärmiselt mitmekülgne. Voltaire oli pigem nö ideede algataja . Diderot kirjutas neid rohkem läbi. Voltaire ostutas mitmetele momentidele näiteks draamakirjutamise alal, aga Diderot arendas neid momente ja otsib uusi teid. Ta räägib ka lavastamisest ja teatrist. Oli ka omaaja häid prosaiste. Kirjutas ilukirjanduslikku proosat jne. Ta kirjutab filosoofiast, eetikas , näitleja meisterlikkusest, kunstinäitusest (sai esimeseks Euroopa kunstikriitikuks). Nii nagu valgustusautritel ikka, paistab tema teostes silma kombinatsioon filosoofiast ja meisterlikkusest. Kirjandusse tuleb ta tõlgetega. Põhimõtteliselt võib öelda, et siin kehtib sama, mis Voltaire puhul .Seal kumab taga inglise olustik , kultuur ja kirjandus. Eriti paistab silma tõsiasi, et ta tõlkis ühe artikli Pransuse keelde ja sellel oli oma mõju. Ta hindas ja Laurence Sterne'i väga. Diderot on Sterne'i maaletooja Prantsusmaal. Tänu Diderot vahendusele saab Sterne kuulsaks ka Prantsusmaal. Piiriülene tõlketegevus sel ajal eriti elavnes Euroopas. Tõlgiti palju v astastikuti teoseid.
    Tema idee oligi Pr entsüklopeedia ise kirjutada, mitte tõlkida.
    Diderot sai hariduse jesuiitide koolis, hiljem õppis juurde. Õppis juurat, meditsiini ja matemaatikat. Pariisis õppis Inglise filosoofiat. 33 aastaselt esineb oma esimeste filosoofiliste töödega. 1746 a ilmus „Filosoogilisede mõtted„ ja 1747„ Skeptiku jalutuskäik“. Jalutuskäik on huvitav pealkirja osa, sest jalutuskäik või sihitu uitamine on üks Euroopa paljude inimeste tegevus tol ajal. Jalutuskäik looduses nt. Need teosed on suunatud kiriku autoriteetide vastu. Diderot jätkab Voltaire ja Montesquie antiklerikaalset hoiakut. Astub ka sammu edasi loobudes nendest seisukohtadest? ja sulgudes ateistlikule positsioonile. Tähelepanuväärseks teoseks „Kiri pimedatest neile, kes näevad“. Siin Diderot räägib mõistuse ja meelte poolt omandatud teadmiste suhtest. Peategelane on protagonist, pime matemaatik, kes surivoodil tõestab, et maailmapilti võib luua matemaatiliselt, ilma seda ise kogemata ja nägemata. Siin ta siis räägibki mateeria sõltumatusest vaimust. Arendab edasi mõtet orgaanilise ja anorgaanilise looduse ühtlusest. Diderot tööd lähevad edasi aina materjalistlikumaks. Kui materjalism on see, kuhupoole asjad pidid tingimata minema. 1757 apärineb tal artikkel „Geenius“. Sellest sai järgneva ajajärgu üks lendsõnu. Diderot järgija Goethe arendab seda mõtet laialt edasi. Vabariigi idee ei olnud veel väga levinud ja toetati valgustatud monarhiat. Meeldis ümbritseda vaimuinimestega ennast.
    Diderot oli seotud venemaa valitsejannaga Katariina Iiga. Kirjanduse ja kunstiseisukohalt on ka Diderot roll üsna ulatuslik. Üks esimesi, kes on pannud kirja mõtteid, milline kunst peab olema, millised on kunstireeglid jne. Tema vastavasisuslised kirjutised on loodud teadlikult. Diderot on samm muutumise suunas. Mõtted maalikunstist jne. Entsüklipeedia on see, kust sa kõigepealt vaatad. Seal olid need teemad sees. Kunsti põhiprintiisbiks peab Diderot looduse peegeldamise nõuet. Sellel ei ole kõikidel ajastutel ühesuhune sisu. Peegeldumise mõte kandub edasi 19 sajandi Euroopa romaanis nt.- Stendhal räägib sellest jne. Diderolt pärineb mõte ilu objektiivsusest. Ka mõte sellest, et kirjandus- ja kunstiteos peab olema tõepärane jne. See tõene peaks saama kirjeldatud harilike, kuid imepäraste asjaolude kaudu. See, mida kirjeldatakse on võimalik, aga harukorde ja imeline on see, mis teeb selle narratiivi pajatamist väärivaks. Mõtisklused sel teemal jätkuvad pärast Diderot kaua aega, näiteks: kuidas peaks proosateost kirjutama? Kas peab panema kirja lihtsalt vaate elule, või tooma välja elusündmuste erakorduse. Kunstiteos ei ole lihtsalt elust kirjutamine. Diderot nõuab ka suurte asjade ja ürituste kirjeldamist. Ülevus oli mõistete hulgas juba olemas. Sammaldunud vare on ülev, sest ta räägib ajaloost jne. Neid tuleb ka ülistada. Kunstiküsimustest ta võtab sõna ja saabki Diderotist esimesi kunstikriitikuid. Kirjeldab maale ja on eeskujuks ka Goethele, kes tema kirjutustele toetudes oma kuulsad kunstiartiklid loob.
    Diderot osa kirjutusi on pühendatud draamakunstile. Tema puhul tuleb esmakordselt esile vastandus Boileaule. Tema oli teose „Ars poetica“ autor, kes sõnastas selles teoses klassitsistliku kunsti reeglid: tähtis inimene, olukorrad, tähtsad sündmused jne. Boileau kirjutas draamasid ka ise, aga ei räägi mitte üksnes draamareeglitest. Diderot on üks nendest, kes toob sisse üldse draama mõiste. Diderot üritas ise kirjutada ka draamasid. Diderot on kirjanikuna tema panus kõige suurem proosa-zanris ja ennekõike Euroopa romaani arengus. Sellel ajal kui Diderot elas ja kirjutas need romaanid ei olnud üldsusele tuntud. Loetavaks said nad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Anti välja korralikus tiraazis välja. Ilmusid järgmise sajandi algul publiku ettel. Esimene romaan 1748 aastal. Pealkiri „ Suured varandused“. Süzee on traditsiooniliselt galantne ja seotud rokokoo stiiliga. Väöja anti teos Hollandis anonüümselt. Tavalisi olukorrakombeid naerdi välja, ka konkreetseid isikuid. See raamat põletati ära.
    Järmgmine romaan „ Nunn “. Nende kahe teose vahel on suur vahel, kirjutati 1760a , aga ilmus 1796 aastal- siis kui surnud oli. Jäljendab Voltaire jutustuse laadi. Samas sarnaneb varasemate valgustusliku proosa vormidega. Pole loodud kunstlikult mingit fantastilist tausta. See on nö olmekirjanduslik romaan, mis läheb vastuollu tema hilisemate seisukohtadega. Olmekirjeldus pole siin eesmärgiks omaette, vaid Pr kirjanduses esimesi romaane, kus seda kasutatakse. Juttu on ka naistest ja teos sünkroniseerib ja Rousseau loominguga. Vägivaldne otsustamine naise eest, mis elu ta peab elama ( paigutamine kloostrisse). Siin vastandatakse nö loomulikud õigused ja vägivald kui niisugune. Inimese loomulik õigus mitte olla koheldud vägivaldselt. Siin esineb ka programmiline lause: inimene on loodud ühiskonna jaoks. Usuvaldkonna kriitika raames Diderot osutab ka sellele, mis kloostri seinte vahel tegelikult toimub. Kusjuures osutatakse ka perekondlikele suhetele. Susanne antakse kloostrisse abieluvälise tütrena, kellele ei soovita anta päraniosa. Tal on veel kaks olulist romaani „ Rameau vennapoeg “- ilmus 1805 saksa keeles ja 1825 pr keeles. Üldiselt pakub teos neid valgustuslikke ideid ja see on ka teos, kus varjatult on autor ise sees. Arvatakse, et esitab Diderot ise Kirjeldatakse kohtumist Rameau ( helilooja ) vennapojag, kes on kuulus helilooja, ja toimub diskussioon „minu ja tema“ vahel. Siin arutletakse läbi põhimõtteliselt väga sarnaselt ka hilisemalt ilmunud Rousseau teostele. Arutletakse valgutuslike nähtuste üle: laste haridus; milles seisneb geniaalsus ; mis rolli täidab raha jne. Vestlus on hajus ja markeerib seltskondlikku vestlust. Mingit sihtpunkti pole. Samas tehakse nalja mitmete väljapaistvate tegelaste üle. Tema ongi proloogis välja toodud kui ekstsentrik . Tema on segu ülevast ja madalast- see on üks romantismi põhitunnuseid just. Lisaks arutlusest ja irratsionaalsuseks. Üks vestluses ainult provotseerib ja pole alati siiras. Üks vestlejatest on küüniline, skeptiline ja mittemoraalse vaatepunkti esindaja. Selles dialoogis osalejad on mõeldud allegoorilistena ja põhimõtteliselt ei tohi seda teost interpreteerida valesti, kui ta enda vaateid elule ja moraalile. Need pole Diderot enda vaated elule kaksipidi . Selle ajastu kirjanduses me leiame palju sellised teosed, kus teosele annab ruumi dialoog. Asjade üle arutlevad mitu inimest ja autor ei too välja seda, mis on tõde, vaid point on välja tuua diskussioon. Meile lähemale tulles me leiame sarnase teose: Oscar Wilde esseedest. Seal ongi näha Dorian Gray ja Basili dialoog. Diderot ei pruugi olla nö siin esimene,kes nii teeb. See võta on selline, mida autorid aegajalt Euroopas kasutavad. See kirjade võte annab ruumilisuse. Siit on näha ka kirjaniku soovi anda oma teoses tunda mitut häält. Toomaks tõde välja, antakse meile diskussioon. Avatud lõpp. Diskussioonis ei pruugi nähtavalt keegi peale jääda. Aga tutvustatakse valgustuslikke vaateid eri perspektiivides. Teine on siis „ Fatalist Jacques ja tema peremees “. Kirjutatud 1765 , 1780. Esimene prantsuskeelne väljaanne kirjutati postuumselt 1796 aastal. Varasemalt oli teos tuntud juba Saksamaal. Goethe ja Schiller hindasid Diderot väga kõrgelt. Sellest teosest tehti veel Prantsusekeelne tagasitõlge 1783. aastal. Täisversioon 1796 a ilmunud. Siin on väga tuttav võte kirjenduses. Kujutatud on peremehe ja tema teenri Jacques'i suhteid. Nad kahekesi justkui reisivad mingisugusesse suunda, aga selle jutustaja jätab teadmata. Sellest, et igavust kuidagi tõrjuda, käsib peremees J-l rääkida oma suhetest naistega ja armastusest. Sterne on siin ka kuskil tagaplaanil koguaeg. Aga J-l juttu koguaeg takistatakse teiste inimeste poolt ja juhtub igasugu koomilisi vahejuhtumeid. Teosesse on toodud ka tegelane, kes on justkui lugeja. Valgustusest võiksime sel teemal arutada, kuidas lugeja ja autor omavahel suhtlevad. Siin mängib justkui lugeja ise kaasa ja esitab autor vahepeal nö viitab lugejale vms. Lugeja nõuab rohkem inforamatsiooni. Kõik need teosed on naljakad. Teemaks armastus/romantika või seks. Mida 18 sajandi lõpupoole areneb Prantsusmaal? romaan, mida nim mustaks romaaniks. Kujutatakse keerulisi tegelasi, kes ka tihti petavad või tüssavad. Miks fatalist Jacques? Sest J usub, et kõik, mis juhtub, on kusagil ülal kirja pandud. On justkui suur teos või raamat või kirjarull ja seda koguaeg rullitakse lahti ja sedamööda, kuidas seda tehakse, tulevad kõne alla sündmused kas minevikust või tulevikust . J leiab ka, et ise tuleb ka otsustada ja ei tohi lasta ennast täielikult ülevalt poolt suunata ja J-s peitub nö kaks suunda- fatalist ja determinist teisalt. Teoses on palju vastuolulisi tegelasi, duaalsust jne. Üks lugu räägin nt kahest sõjaväes olevast mehest, ke solid nii sarnased, et kuigi nad olid ka parimad sõbrad, pidasid nad tihti duelli ja haavasid teineteist. Nad ei suutnud tülitsemata olla. Ka muid naljakaid lugusid.
    Nii Jacques, kui ta peremees astuvad oma näivatest rollidest välja. J tõestab, et ta peremees ei saa ilma temata üldse elada ja et tegelikkuses J on tegelikult peremees ja peremees on teenija . Tristram? Shandy on selle teose tõukejõud. Teos naerab samal ajal välja sentimentaalseid romaane ja juhib tähelepanu, kuidas sündmused toimuvad palju tõepärasemalt ja nende asjadega mängeldakse koguaeg.Tonaalsuselt üsna sarnane teos Tristram Shandyga. Seda autor ka tunnistab.
    Teosest. Prantsuse kriitikud leidsid, et see teos tuleneb Rabelais ja Sterni järgi. Aga saksa romantikutele ta meeldis. Siin oli soodne pinnas olemas. Shiller hindas seda teost väga kõrgelt ja soovitas seda Goethele. F. Schlegel -sajandivahetuse saksa kirjanik, filosoof ja mõtleja, kes on rääkinud oma „Kriitilistest fragmentides“ Diderot'st. Ta leiab, et vaimukuse mõttes on Diderot just eeskuju. Stendhal leiab, et J on teatud puudujääke, aga leiab siiski, et see on väga tähtis teos omas ajas ja paljuski eeskujuks. Mitmed 20 sajandi kriitikud on näinud selles võtmeteost Servantesest alanud traditsioonis. Fatalist Jacques on Diderot teoses oluline. Diderot on sajandi valgustuse tsentraalne kuju mitmes plaanis. Kui Voltaire on valgustuse kehastus, siis Diderot ja Rousseau on kaks radikaali. Nad kahekesi moodustavad astme edasisse nö ja meile lähemale.
    Diderot roll on vähem jälgitav tänapäeval. Rousseau mõtted ja võtted on rännanud pika tee ja jõudnud välja kaasaja künnisele ja on paljude tänapäeva kirjutatajate puhul relevantsed.
    Jean- Jacques Rousseau ( 1712 -1778)
    Valgustuse eredaim esindaja, Prantsuse sentimentalismi rajaja. Voltaireäiga oli ta lausa tülis, sest too irvitas R ideede üle. R leidis samas, et Voltaire annab järele aristokratismile ja pole nende suhtes piisavalt radikaalne. R ei olnud vastuvõetav materjalism,kuigi Diderot oli pooldaval positsioonil.
    Rousseau oli ka sentimentalismi esindaja, tunded olid olulised. Kui enamik valgustajaid nägid teatris suurimaid võimalusi eneseväljendamiseks, siis Rousseau ütles, et teater on tsivilisatsioonipahedes üks põhiline süüdlane. R läks koguni tülla teise suure entsüklopediaisti d' Alembert 'ga. Diderot ei sallinud R religioosseid ideid.R puhul võiks öelda, et ta oli autor, kes tegutses mitmel rindel, kirjutas ilukirjandust ja tsentraalne nende mõlema loomingus on proosa ja natuke ka draama. R puhul on olulised 3 proosateost „Arutlus teadustest ja kaunitest kunstidest “-1750, „Arutlus inimestevahelise ebavõrduse päritolust ja alustest „ ja „Ühiskondlikust lepingust“. R on ka autor, kes selgelt esineb nö kolmanda seisuse, isegi alamkihi nimel. See termin pärineb ka temalt. Ta leiab, et inimühiskond pole üldse oma arengus edenenud, sellepärast et tulemuseks pole olnud rahva elu kergemaks muutmine, vaid vastupidi- on taastoodetud rõhumist. See, mille puhul rõõmustatakse- kõik see on seisnud rõhumise, kombelõtvuse jms võidutsemises. Tsivilisatsioon on pahede allikas. Tsivilisatsiooni põhiallikas on ebavõrdsus inimeste vahel. Pakub välja ka lahenduse: See on üks demokraatika nurgakive: ühiskonna aluseks peab olema kodanike võrdsus.. jne. Riigi moodustavad inimesed , mitte Jumal. Inimesed peavad sõlmima nö ühiskondliku lepingu. Rahval on sõna kaasa rääkida ja seeläbi saab rahvas tagasi oma õiguse jne.R seisab demokraatia idee juures. Need on seotud tema poliitiliste vaadetega ja demokratism iseloomustab ka tema esteetilisi vaateid. Need paljud vaated on suunatud kunsti vastu. Juhul, kui kunst tegeleb üksnes nautlemisega. Kunsti suhtes tahtis, et see oleks kõlbeline. R vaatlebki teatrit, kui ühiskonda rikkuvat jõudu. Teatrit ei tohiks olla. Ajastu diskursus paistab siin ka läbi, sest kunst toetab feodaalset ilmakorda ja absoluutset monarhiat ja sellepärast ongi ta paha. R tuleb ka üks jätkuv idee, mis ikka aegajalt pinnale ujub- R teeb erandi muusikale . See on kõigist kunstidest kõige demokraatlikum.
    24.11.2011
    Rousseau tema romaan traktaa „ Emile “- ilmunud 1762. Valgustusideedele tuginevad. Rousseau räägib palju kasvatusest, nagu teisedki valgustajad. R, kes on looduslikkuse ja loomulikkuse autor, tema leiab, et kasvatuse ül on aidata temal teostada talle loodusest antud tervise ja kõlbluse alged . TA peab silmas ka tervist. R keskseks sooviks on see, et rõhutatakse kasvatusel seda inimese looduslikkust!- see on preromantiline võte. R arvas , et inimest ei tohi vormida liiga kunstlikult ja mingite ideede järgi. Kasvataja peab üritama kasvatavale sisendada mingeid hoiakuid ja väärtusi. Tuleb sisendada kaastunde- ja empaatiavõimet, inimlikkust, leebust jne. Tuleb tõrjuda temas türannia algeid. R on üks autoreid, kes rõhutab oma teostes loodusikkust, loomulikkust. Kirik või institutsioon rikub ka loomuliku usu ära ja kirik hakkab teda sellep jälitama. Tekkisid ka konfliktid. R oli alamkihtide vastu. Tema kunstiline looming.
    1761 a ilmunud „Uus Héloise ehk Julie “ , siis „ Rousseau pihtimus“ ja „Üksildase uitaja mõtisklused“.
    Uus Héloise- see on viide kuulsale armastusloole, mis on läänekultuuris tuntud. See on lugu Hélouse ja Avelari armastusest. See lugu on kuulus hiliskeskaegne lugu. Siin on näha tsitaatsus. Keskseks on naine , kelle nimi on Julie. R mängib siin oma kaasaega ümber selle kuulsa loo. Siit võib aimata, et teose keskmes ongi armastuslugu, aga teos on vastuoluline. Koosneb 4 osast. R kuulub sentimentalistide kilda, sest teda huvitab oma tegelaste psühholoogia. Siin pole antud tegelaste liikumist reaalsel taustal, vaid siin huvitab teda tegelaste psühholoogia. Uus H on sentimentalismizanris kirjutatud- kiriromaan. Keskkonda peegeldatakase läbi tegelaste subjektiivse hoiaku. Samas ei puudu siit R suhe oma kaasaja probleemidega ja tegelased arutavad nende kaasaja tegelaste üle palju. Need on kaasaja sõlmprobleemid ja tegelased diskuteerivad nende üle. Problemaatikale antakse sel moel ruumilisus. R -d huvitavad ka erinevad inimtüübid. Osutab eri temperametidele. Kõneleb tundlikest ja teisalt külmadest inimestest. Osutatakse, et inimese reageerimine ümbritsevale maailma on erinev. Osal on suurem tundlikus ja teistel pole nii suur. On tundlikud ja külmad tüübid. R kirjeldab ja paneb tähele eri varjundeid. Ta ei jaga ühiskonda sellisteks tüüpideks nagu Moliere nt. Samuti tuleb esile subjektiivne lähenemine ja R rõhutab in puhul isiksusekesksust. Inimesed on erinevad, sest kõigil on individuaalsed omadused.Samas ei määra nende loomust mitte ainult individuaalne soodumus, vaid ka see, millisesst psühholoogiasse nad kuuluvad vms. Armulugu on see teos. Kui romaani I osas arutletakse, kas inimesel on vabadus armastada (naistegelane Julie ja meesteg St Pré), siis R jõuab järeldusele, et niisuguste pere ja ühiskondlike kohustuste nimel on õige armastusest loobuda. Kogu lugu suubub sinna, kust noort naist tahetase panna perekonna poolt mehele. Selle üle diskuteerib ka Rousseau. Julie isa tahab panna Julie mehele, aga tüdrukul on armastus tekkinud. Siin minnakse ka vastuollu ühiskonna tavaga ja selle perioodi kirjandusteos viitab mässumeelsusele selle suhtes. R loobub oma varasematest seisukohtadest ja lõpetab armuloo sellega, et julie otsustab kuulata isa sõna ja mitte mässata jne. Autor nö viitab sõnakuulelikkusele ja justkui loobuks oma alguse teesidest. Kutsub inimest üles arukusele ja kõikide osapoolte huvide arvestamisele. R ise luges õnnetunumaks just romaani viimaseid osi. Kuigi esimestes osades oli mässumeelsus tähelepanuväärsus ja see on maailmakirjanduses suuremat rolli mänginud. Need, kes on seda teost rohkem hinnanud on pööranud tähelepanu põnevale esimesele osale ja esimese raamatupoolele. Viimaseid osi, kus R jõuab mõistuslikule seisukohale- on hinnanug realistliku romaani autorid (stendhal jne). R tees kasvatuse küsimustes: inimese ümberkasvatamine või -kasvamine on võimalik.Samas viidatakse, et inimese ümberkasvatamine ei pruugi olla võimalik. See on ka raamat kirgedest ja võib öelda, et 18. sajandi prantsuse kirjanduses räägitakse palju kirgedest. „Arvati, et oma kirgedele alluvale inimesele tuleks kaasa tunda :D) R leiab, et ümberkasvamine on võimalik, aga seljuhul tuleb kired alla suruda ja suhtude oma olemisse siin maailmas mõistusega. Samas on esindatud ka teine seisukoht- looduse vastu ei tohi minna (hilisvalgustuse üks juhtivaid seisukohti). Kasvatada saab konkreetsest karakterist lähtuvalt, muidu pole võimalik ümber kasvada. Loomulikku ei tohi alla suruda jne. Igasugu puudused kasvatuses tulevad sellest, et kasvatus pole suutnud järgida oma tõelist ülesannet ja toimunud mõistuslikult, arvestades kõiki asjaolusid. R toob sisse ka uue inimese teema. Valgustuses osutatakse sageli sellele, et vanalaadseid inimesi pole vaja ja inimene peaks ümber kasvama. Ja selliseks inimeseks on St Pré. See uus inimene vb kattub kolmanda seisusega ja üheks romaani aspektiks on uue inimese , feodaali ja aristokraadi antitees. Raamatu viimaseid osi on võimalik vaadelda kui omalaadset utoopiat. Siin kujutakase seda, kuidas armastusest ja kirgedest üle saanud inimesed arutavad selle üle, milline peaks olema tuleviku ühiskond. Valgustuskirjanikule on oluline kollektiivi heaks töötav indiviid. Romaani lõpp on siiski traagiline ja see tekitab uue antiteesi. Romaan lõpeb nii, et Julie sureb ja tunnistab , et on elu aeg ikkagi armastanud St Préd. Seda teost täiesti sentimentalistlikuks ei saa pidada, kuigi Rousseaud peetakse Prantsuse sentimentalismi esindajaks .
    R „Pihtimus“- räägib selles palju enda elust, mis on ka vastuoluline. Lugejad on seda raamatut armastanud ja ka kritiseerinud. Valgustuslik ülevus läheb vastuollu biograafiliste detailidega. Siin tuleb esile see, mis valgustusteoste puhul on märgatav- siin põimub ka fiktsionaalne element.Piirid hägusad.Siin ühendub ilmekalt romaan ja autobiograafia . Autor kasutab oma elu siin. Räägib sellest ja arutab selle üle. Analüüsib seda, mõtestab seda, analüüsib kunstilisel kombel . Laad ja stiil on ilukirjanduslik ja see annab talle selle romaani külje. Pihtimuste ilmumise ajal oli R ka veendunud, et ideaalühiskond või heaühiskond on võimalik väljaspool Prantsusmaad. Hiljem ta otsustab sellessuhtes ümber ja pihtimusteaegne R on juba üsna romantikute eelkäia. Üsna preoromantilised teosed: Pihtimused ja“.... mõtisklused“. Esimesed olid pigem valgustuslikud teosed. Esimesed osad on kainemad ja arutlevamad ja mida edasi, seda pessimistlikumaks romaan muutub. Sama toimub ka üksildase uitaja mõtisklustega. R-le ka siin teoses on tähtsad individuaalsus , vabadus, sõltumatus ja selle taga paikneb looduslikkus jällegi. Teos on jälle opositsiooniline ja sisaldab kultuurilist opositsiooni. R on üks selle idee autoreid, esiletoojaid. R on ka see, kes tõstab esile talupojakultuuri tähtsust. Sealt edasi näeme seda Saksa romantikute teostes. Oluliseks lõiguks Diecki ja Novalise romaanide son rännakud, kus tutvutakse talupojakultuuriga. R algatabki suure sektori edaspidise kunsti vallas. R-l on väljakujunenud idee, et kultuurikese asub talupojakultuuris ja see on seal vajalik. Endiselt kõlab vastu tema valgustuse loodusliku inimese tees ja kolmas seisus, mille hulgas oluline koht oli talupoegadel. Ka selles teoses jätkab R oma kasvatusteooria üle diskuteerimist ja selle arendamist. Inimestel on omadusi, mis tulevad loodusest ja ka neid, mis lähtuvad keskkonnast. Inimese loomusel on dominant, millega võime koos olla, ja dominandi ümber koonduvad täienevad omandused. R inimene on kujutatud kõige keerulisemana, võrreldes teisi tema aja autoreid. Osutab inimese pahelisusele. Pole puhtalt head ja puhtalt halba inimest.Tal on nii häid, kui halbu külgi. Hea ja kuri peituvad inimeses ja mida edasi, seda enam autoritel see nii ka on. Inimene on väga keeruline. Keerulisem kui nt Diderot'l. Leiame palju ühiseid jooni ka, kuigi valgustusautorid on paljud erinevad. R-l tuleb Pihtimustes sisse ka veel üks teema. R-l pole see enam juhus, vaid see, mis muutub valdavaks romantismis- irratsionaalsus tuleb mängu! Romantism ja relism on seotud teatavam moel valgustusaja kirjanikega, aga erinevatega. Irratsionaalsus on teema, mille R võtab üles ja räägib tihti ka tunnetest ja tegudest, mis pole motiveeritud. Ta on autor, kes möönab, et kõiki tundeid ja tegusid pole võimalik üheselt motiveerida. See on sammuke inimpsüühika sügavama tundmise suunas. Inimpsüühika eri kihtide uurimine on saavutuseks. See viib lõpuks välja psühholoogia teaduseni. R leiab, et karakteri dominant on sõltumatu välismaailmast. Samas sinna liituvad dünaamilised omadused, mida omandatakse, kuid mis võivad ka kaduda. R jõuab selle juurde, et dominanti saab muuta, aga muud selle ümber on võimalik mõjutada keskkonnaga jne. Tema varasemates teostes tuuakse välja, et isiksus on suhteliselt sõltumatu. Siin ütleb ta ka välja, et ta on seadnud endale eesmärgiks kujutada inimese hingelugu. Autobiograafia on ka selles suuresti. R puhul kaob üha enam see väline- olmekeskkond , välised esemed ja asjad jne ja need ilmuvad ainult seoses kangelase sisemaailmaga, kui neid on vaja. See on samm, mis nihutab kirjandust mingisugusesse teise suunda- teise paradigmasse. Räägib sellega seoses ka mälust! R on üks esimesi, kes sellest räägib ja selle seosest inimese minaga, inimindiviidiga. Osutab sellele, et hästi mõistab tegelane vaid seda, mida ta mäletab ka siis, kui tegelikkus ise on hajunud kuskile taustale ja sellest eemaldunud. R osutab ka asjaolule, et faktid meenuvad läbi emotsionaalse mälu! See viib tänapäevase kognitiivse psühholoogia juurde.Jälgitakse seda, kuidas R elu kulgeb vastavalt oma kalduvustega, kuid pärast läheb nendega konflikti- elab vastuolus endaga.Siin ei räägi R enam vanast ilmakorrast, vaid maailmas üldse. See on üldistav ja ei ole konkreetne. Maailmas on lakkamatud vastuolud ja kui need kaovad, tekivad selle asemel teised- see on jälle preromantiline. R -l on romantikale suur roll. Samasugune on tema maailmapilt ka üksildases uitajas. Siin on samuti tuntav -kangelane tunneb end Maal nagu oleks võõral planeedil. Väärtustatakse ka üksildust. Oluline on ka see, et loodusesse minek on oluline ja loodusega tuntakse kooskõla ja see aitab inimesel elada. Sinna minnes tekivad inimesel mitmed mõtted jne. Teos on selline , mis on eelmänguks hilisemale romantismile. Siin ongi kaks tegurit. Taandumine loodusesse ja tõmbumine üksindusse- eraklus jne. Maailma nö selja pööramine.
    Jõuame Prantsuse sentimentalismi teemade juurde. Pr sentimentalism on suhteliselt hiline . Tal pole nii palju ajalist pinda, kui Inglise sentimentalismil. Gooti romaan eelneb romantismile. Gooti romaan on ajaviitezanr. Need on ka ajad, kus väga ranget vahet ei tehtud ja loeti neid ja teisi. See on see aeg, kus ajaviitelisus tänu kirjanduse massi suurenemisele ja lugemisoskuse kasvule jne. See sisaldab ka mitmesugust lugejat. Inimene tahab lihtsaid lugusid saada. Sellel ajal seltskonnaromaan polnud harimatute inimeste asi- need levisid õukondades, neid loeti jne. Gooti romaan oli väga populaarne. Tekib ka suhtumine: ettevaatust, romaan! Sest romaanis võib olla mitmesuguseid asju. Seda pidi kontrollima. See on aeg, kus hakkab romaanidesse ronima erootika, de Sale 'i mul nt. Tekib kergem zanr ja selle võtetel on oma mõju peavoolu kirjandusele jne. Näiteks gootika läheb sinna väga sügavalt sisse. Võib öelda, et Rousseau viimastel romaanidel on Pr proosa teisenemisele üsna ulatuslik mõju. Mitte ainult neile, vaid kogu sajandi vältel. Prantsuse kirjandusele iseloomulikud jooned on alati olemas. See on üpris erinev Inglise kirjandusest. Kerge zanri teke toimub sentimentalismi nähtuse raames. Sellele perioodile on omane tunnete kultus. ( Nagu Jane Austen on pannud oma teosele pealkirja „ Mõistus ja tunded“) Tunnete kultus pole mitte vaid kontrastiks mõistuse filosoofiale , vaid kõrgeneb huvi inimese isiksuse vastu. Kui palju isiksus on mõjutatud ümbritseva keskkonnda poolt.Valgustuse teine pool toob välja elamis - ja olemisviisi kitsaskohad. Neid niisuguseid senitmentalistlikke autoreid on Prantsusmaalgi rohkem. Paljud teosed pole tõlgitud. Mõned autorid võiks märkida, et R ei jääks üksi esindama Pr sentimentalistlikku kirjandust.
    Üks autor on nt Louis Sébastien Mercier.Sai kuulsaks draamateostega ja heroiliste epistlitega. Ta jõudis veendumisele, et klassitsistlik draama on ära rikkunud pr keele. Ta leidis, et Pr tragöödia on antiiktragöödiate karikatuur. (suur kriitika!). See võis olla oma võltsis heroilisuses ja seda klassitsistlikku tragöödiat on ka välja naerdud vms. Mercier on mahukas autor- kirjutas umbes 60 draamat. Ta on ka vastuoluline. Eriti ründab klassitsismi. Tema puhul tuleks rõhutada seda, et M kujutab nt inimesi, kes pole ühiskonna tipub. Näib, et seda teemat kasutavad ka Rousseau ja Diderot. Kujutavad lihtsat inimest. Komöödiates oli varasemalt lihtne inimene naljakas- aristokraadid, kellel on probleemid , armastus jne ja kui tuleb sinna talupoeg, siis ta on naljakas ja teener koomiline, aga M loomingus pole ta enam koomiline. Üheks eesmärgiks on igapäevaelu kujutamine, tema kontekst on igapäevane ja pole erakordseid sündmusi. Kõik on igapäevane ja tavaline. Samas on M ka erinevust Diderot'st . Kui Rousseau ja Diderot on ühtmoodi, sest kujutavad uusi inimesi, kes on vabad vana reziimi eelarvamustest ja kujutavad kolmandat seisust . Siis M puhul pole nad suured võitlejad, vaid tagasihoidlikud, töökad jne. Kolmas kiht jääb enamvähem tähelepanuta- kodanlus . Selle talupoja vastandina on „teised inimesed“- need, kes on kõrgemal ja kellel on rohkem raha. Kolmas seisus- rikkad.Tema sentimentalism seisneb selles, et kujutatakse madalama ja vaesema kihi moraalset etemust. Põhitees: inimest on võimalik ümber kasvatada ja vaateid on võimalik muuta. Tohutu hulga draamade kõrval on kirjutanud ka romaane. „Metslane“ nt- 1967. Ja teine on utoopia „2240s aasta“Selles metslases tuleb kõne alla sage teema, mis sajandivahetusel kirjandusteostes esineb – juttu on Ameerikast kolonisatsioonieelsel perioodil. Tuleb esile, kuidas indiaanlased elavad ja nende elu kujutamine- maapealne paradiis keset loodust. Ja tuleb kolonist ja rikub kõik ära. 2240s aasta on kahtlemata utoopiline romaan. Selle teose pühendab vabade maaharijate elu kujutamisele. Utoopia osutus väga populaarseks. Teos – nimetust mehest- kes istub pariisis ja arutab, kui ebaõiglane on elu. Jääb magama ja avastab end aastatst 2440 pariisis. Seal on elu looduslähedane, ei mingit suurlinna. Pariis koosneb ainult aedlinnadest- puud ja köögiviljad jne. Kogu avalik ruum ja õigussüsteem on tehtud ümber ja in kannavad mugavaid ja praktilisi riideid . Ei ole prostituute, kerjuseid jne. Pole põhjuseta arreteerimist, väliskaubandust, kohvi, teed, tubakat ja igasugune varasem kasutu ja kõlvatu kirjandus on kõrvaldatud. On aga siiski vaeseid, aga pole äärmuslikku jõukust ja vaesust. Ta on kirjutanud ka ühe teose, mis kannab pealkirja: pildikesi pariisist. On öeldud, et on realistlikuma mõõtmega teost jnejne. M on mahuka loominguga omal ajal ka tunnustatud autor. Täna paigutatud teise järku oma naiivse ja utoopiaga.Ühiskond ei paista sinnapoole minevat (Pariis roheline jne)
    Teine autor: Rétif de la Bretonne (1734-1806).(EKSAMIKS POLE VAJA)
    Ametilt oli trükkal ja trükkis ise neid raamatuid. Kordustrükke pole palju antud. Temast pole ka väga teada. Suurem osa tema raamatutest on rariteedid? Kuna ise on teinud, siis on need teosed väga kaunid . Trükiviis on vanamoodne ja kummastavad illustratsioonid . Teema meenutab Mercier oma. Üks teos kannab pealkirja „allakäinud talupoeg“, räägib, kuidas talupoeg tuleb linna ja käib siin alla. Juba ajastuse iseloomulikult- detailid on üsna nõmedad. Siia tuleb ka see määratlus „must romaan“. Talupojast saab lõpuks kurjategija. Bretonne on ka kuulus pornograafiliste romaanide autor. Retseptsioon on siin vastuoluline. Tänapäev näeb selles siiski huvivaldkonda.
    Loeng 01.12.11
    Retif de la Bretonne (1734-1806) oli trükkal, trükkis ise raamatuid, kordustrükke pole palju antud, temast pole palju teada. Suurem osa tema raamatuid on rariteedid, ise trükitud, kaunid formaadid . Temaatikalt meenutab Mercier’d. „Allakäinud talupoeg“ – talupoeg läheb linna ja käib seal alla, detailid on üsna jõledad (must romaan, nagu Sade’gi). Talupojast saab lõpuks kurjategija. Kuulus pornograafiliste romaanide autor. („Justine’i“ on võimalik näha ka vabaduse apologeedina)
    Saksa valgustus
    Saksa valgustus tähendab eelkõige tormi ja tungi, Goethet ja Schillerit. Saksa valgustus on väga hiline, langeb kokku eelromantismiga. Progresiivsemad autorid. 18. sajand on saksamaale halb sajand, muutunud mahajäänud maaks , suuri kultuurikeskusi pole (nagu nt London ja Pariis), majandus halvas seisus. Säilis renessanslik võimukorraldus, Saksamaa oli killustatud, vürstkondlikkus, tsentrumiks Weimar, hiljem 19. sajandi algul Berliin . Tekkis uusi tsentrumeid ka juurde (nt Lepizig, Zürich). Jõupingutused olid suunatud ühtsema kultuuriruumi loomisse. Otseseid valgustuse jooni pole, kuid vähehaaval toimub lahtirebimine 17. sajandi traditsioonist. Nihke tulemused ei ole kuigi märgatavad, sünnib idealistlik koolkond, materialistlikku suunda praktiliselt pole. Filosoof Gottfried Wilhelm Leibnitz (1640-1716) , teeneks see, mis mujal oli olemas, Saksa Teaduste Akadeemia loomine, aitas luua vastavat asutust ka Venemaal. Riiklik teaduskeskus, oluline kultuurinähtus. Tema filosoofia ei ole valgustusideede taustal eesrindlik, eesmärk lepitada teadust ja religiooni, see suund püsis ka 18. sajandil saksa kirjanduses. Tema ideedel oli üsna suur mõju, sellel ajal tekkis ja ajakirjandus (eeskätt Addison ja Steele). Lepizigiga on seotud Johann Christoph Gottschedi (1700- 1766 ) nimi, suund, mis propageerib mõistuse puhtust, kirjanduse kohta ka terve rida ideesid, kirjanduse didaktiline suund on kõige olulisem. Ihkas kehtsestada reegleid, sakslaste maitset arendada (klassitsismi ja ka valgustuse idee). Huvide keskmes teater, kusjuures prantsuse klassitsism, võitles ka keele puhtuse eest (rahvuslik keelenorm). Saksamaal oli erandina lüürika esižanr. Gotthold Ephraim Lessing (1729-1778) dramaturg , publitsist , valmikirjanik, mitmeid teaoreetilisi vaateid, Gottschedi mõju vastu. Veendunud, et Gottscehd üritab prantsuspärasust tuua (selline vastuolu ka näiteks Skandinaavias). Lessing peab oluliseks Shakespeare’i ja üldse inglise kirjandust. Muretseb saksa rahvuse saatuse pärast, valgustuslik mure ja kaasaaegsed probeemid. Kirjutas ka kunstikriitikat. Võrdleb kirjandust kujutava kunstiga. Luule peab olema individuaalne ja dünaamiline, kritiseerib Miltonit, kuna too teeb oma teaose kangelaseks Saatana ja leiab, et Miltonil Jumal ei ole nii ere ja väljendusrikas, kui Saatan. Esteetika seotud teatriga, 1767 võttis osa Hamburgi rahvusteatri loomisest, prantsuse mõjude vastu. Võitluses klassitsimis vastu võib näha ka võitlust feodaalse korra vastu. Õukond ei ole koht, kus luuletaja võiks tundma õppida loodust. Johann Joachim Winckelmann ( 1717 -1768) „Antiikkunsti ajalugu“, võitleb saksa kultuuri eest, võimas humanitaar. Christopher Martin Wieland, mahukas autor, kritiseerib Kreeka kunsti, kirjutas terve rea armastus ja seiklusromaane, kujutab keskaega, mitte antiiki, samuti on muinasmaailm oluline, teosed on moraaliga, tõlkija. Friedrich Gottlieb Klopstock (1724- 1803 ) Skandinaavias oluline, mõjutanud ka Eesti luuletamist. Eesmärk luua suur eetiline suurteos Jeesus Kristusest, religioosne eepos „Messiad“, pikemaajaline projekt (1748-1773), eeskujuks Milton („Paradise Lost“) nt mingil määral (sarnasus väline). Pietism saksa kultuuris on väga levinud, sajandi teisel poolel väga sentimentaalne, nõretav. Järgib evangeeliumi teksti, kuid mitte ainult sündmusi. Eriti kuulsaks sai esimene salm. Sellega seoses oli ka vastuolusid. 50ndatel viibis pikalt Skandinaavias. Olulisem on lüürika tema pärandis. Lemmikžanriks ood (loodusele, moraalsetel teemade jms). Saksamaal ei ole nii suurt rolli aristokraatial, ei teki ka kolmanda seisuse küsimust, kolmas seisus ollaksegi (kodanlus on hammaste vahel romantikutel). Klopstock on tähtis autor, mõjutanud ka näiteks Goethet („Noore Wertheri kannatustes“ loevad Werther ja Lotte koos üht tema oodi). Tormi ja tungi liikumine peegeldab juba vastuolusid, mis on teisteski riikides, rahulolematus vanade treditsioonide ja korraldusega, vabaduse piiramisega (vabadus, vendlus, võrdsus levis ka Saksamaale). Ülesastumisi despotismi vastu, rahvalikkuse poolt, rahvuspoeesia eest (saksa poeesia arendamise allikas), antiigist võetud meetrumite vastu. Klassitsistliku esteetika kritiseerimine. Kunstivormide mitmekesisuse nõue, võib kasutada erinevate ajastute kunstivorme (nt keskaja luule). tuleb võtta omaks kõik, mida erinevatel ajajärkudel on loodud (hiljem Schlegeli teooriad). Rõhutatakse rahvuskirjanduse tähtsust. Eeskujuks mitte enam Milton, vaid Shakespeare. Huvisfääris draamažanr, taotluseks luua teater, mis toimiks ka ühiskondlikul tasandil. Saavutuseks nt Goethe teaostes konkreetsuse ja eluläheduse suurenemine, draamateoste keeleuuendus (Voltaire’i eeskuju). Elavdati loodava keelt, rahvakeele ja kõnekeele elemendid. Nõuti ka heroiliste asjade kujutamist, see ei tähendanud ilmtingimata antiikheeroste kujutamist. Ülevus on sajandivahetuse mõiste. Ülev on loodus, suurkujud jt. Nt Wilhelm Tell. Tekstidesse ilmub andekas kangelane, üksik võitleja (Goethe on selle võitluse lootusetust ka väljendanud). Tormil ja tungil oli lisaks veel usulis -müstiline ja pietistlik suund. Liikmeid oli palju. Ennekõike Johann Gottfried Herder (1744-1803), ta on mõnevõrra aktuaalne tänapäevani, tähtis ka Eestile, 7 eestikeelset rahvalaulu tema rahvalaulude kogumikus . Teine tegelane on Klinger, kultuuritegelane ja kirjamees , Tartu Ülikooli raamatukogu kuraator , seotud Tartu Ülikooliga. Herder oli kogu selle liikumise juht, tema õpilaseks omakorda oli Goethe, kes 70ndatel paljuski järgis tema õpetusi, 90ndatel aga oli osaline Weimari klassitsismi loomises. Tormi ja tungi ei saagi pidada väga isoleeritult ainult Saksa liikumiseks, seotud sentimentalismiga. Saksamaa oludes on oluline prantsuse revolutsiooni vastukaja, eelnähtused, järellainetus. Kriitika ratsionaalse maailmapildi vastu. Rousseau ideed on olulised, tormi ja tungi võib näha radikaalse liikumisena, sealne radikaalsus oli abstraktne (idealistlik filosoofia). Idealism on tingitud sellest, et lõhestatus ideaalse ja tegelikkuse vahel on märgatavalt suurem. Oluline nõue on ühiskonna sotsiaalse ja poliitilise ümberkorraldamise järgi. Nõudeks oli kõigepealt rahvuslik taassünd. Esialgu oli selle varjus toimuv liikumine radikaalne ja absolutismi vastu, hiljem taandus resignatsiooniks (romantismiajal). Poliitilised nõuded muutusid üha rohkem vaimsuse nõudeks. Teine suund liikumine looduse ja lihtsuse poole. Kolmas nõue loobumine aristokraatilikest, klassitsistlikest normidest. 1 Kadus klassikaline kaanon , mis nägi ette ratsionaalset ülesehitust 2 tegelaseks, aineks saab väike inimene ja tema kannatused 3 kirjandusteaos muutub isiksusekesksemaks (selle varjus ohjeldamatu kangelase teke) 4 midagi aristokraatia vastu (ma täpselt ei jõudnud kirja panna ja ei mäleta, sest ta rääkis nii kiiresti). Herderi põhiteesiks on see, et igal rahval on oma kirjandus, mida kannab rahvusik vaim. See kirjandus sõltub kliimast , keelest, kommetest, looduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest. Kirjandus on elusorganism, ta sünnib, areneb, sureb nagu iga teinegi organism. Teatud alus kirjanduslugude koostamiseks. Rousseau jälgedes näeb kultuuri ja keele muutusi mitte progressiivsetena, vaid regressiivsetena. Ei aktsepteeri ka antiikkultuuri ideaali, üks esimesi, kes paneb aluse võrdlevale uurimisele. Võrdleb antiikkultuuri vana-india ja germaani kultuuriga. Antiikkultuur ei olnud ainuke tollane kõrgkultuur. Räägib rahuvuskeele vaimust. Antiikmeetrumite kasutamise vastu. Iga keel peaks suutma luua iseseisvalt mingid sobivad süsteemid, kuid Euroopas oli tavaks järgida antiiktekste. Herderil on terve hulk olulisi teemasid ja kirjutisi. 1772. aastal artikkel „Keele tekkimisest“. 1773. „Kirjutis Ossianist ja vanade rahvaste lauludest“. Sellel ajal oldi veendunud, et Ossiani laulud olid ehedad. 1773 kirjutas ka Shakespearist, aitas tema renomeed tõsta. Shakespeare’ist räägib austusega suure hulk selle perioodi õpetlasi ja kirjamehi. „Ideid inimkonna ajaloofilosoofiast“, tema peateos, suur mõju. Tundis huvi rahvalaulude vastu , erinevate rahvaste vastu. 1778-1779 „Volkslieder“ ulatuslik ja oluline teos, alus kogu Euroopas lahvatanud rahvalaulude kogumisele. Saksamaal koguti väga palju kokku (ka nt Goethe ja Brentano kogusid). Oluliseks sai Saksa eeskuju ka Balti piirkonnas, ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel tõi eesti rahvapärimuse kogumise. Suurimaks saavutuseks Saksamaal kujunes Weimari klassitsism. Hiline, pöörab pilgu antiikeeskujudele, kuid juba uuelt tasandilt. Vaieldakse, kas oli pigem klassitsistlik või romantilise varjundiga. „ Faust “ on Weimari klassitsismi suurteos, mis võtab kokku valgustuse saavutused. Johann Wolfgang Goethe (1749- 1832 ) suur saksa poeet ja mõtleja, temalt pärineb palju juhtmõtteid, mida on aus peetud. Ühtlasi nii saksa valgustuse, romantismi kui ka tormi ja tungi esindajaks. Uusima aja saksa ja euroopa kirjanduse alusepanijaks. Kirjanduse suurkuju , tüvitekstide autor („Faust“, „Noore Wertheri kannatused“). Mitmekülgne õpetlane, kõrgintellektuaal, mitmed huvivaldkonnad, kunst, kunstiajalugu, värvid, loodusteadused. Ülikooliõpingud jättis pooleli , otsustas õppida elust enesest. Ei ole aadlipäritolu, kodanlikust perest , kuid kodanlus ongi Saksamaal rohkem esiplaanil, kodanlik revolutsioon jääb ära, seda pole vaja. Aristokraat on pigem türann, kõrgaristokraatiat on vähe (hertsogid). Õppinud mitmel pool (Nt Leipzigis). Vanemad polnud Locke’i filosoofia pärijad, mille kohaselt pidi noor inimene õppima mingi mõistliku, praktilise ameti ning luuletajaks olemine ei kõlvanud kuhugile. Seega Goethel sellist vastuolu vanematega ei olnud. Läks ülikooli õigusteadust õppima, kuulas loenguid laiast valdkonnast, isegi meditsiinist, loodusteaduste tundmine kajastub teostes. Tajus, et akadeemiline elu on piiratud, temast ei saanud teadlast, vabamõtleja, luges, õppis ise, pürgimus teadmiste poole. Õpingute vältel tutvus Herderiga, mõneks ajaks tormi ja tungi aktiivne liige. Sai tuntuks . 1775. aastal sõitis Weimarisse, esimene suur loominguperiood (tormi ja tungi vaadete pinnalt, romantilised mõjud, tunnused). Sellel ajal kirjutas ka „Fausti“ esimese versiooni, sellel ajal oleks kirjutanud hoopis teistsuguse „Fausti“. Weimari vabariigi kõrge ametnik 1782. aastast. Lootis tuua ühiskonnale kasu, mõtles, et parem mina kui keegi teine. Neli aastat hiljem pettununa 1786 . aastal kriis, reisis Itaaliasse (reis kestis kaks aastat, Grand Tour ). Läheb sinna omal algatuses. Tuleb tagasi muutunud mehena 1788. aastal. Selleks ajaks ilmunud juba „Noore Wertheri kannatused“. Ei võta enam osa õukonnaelust. Abiellub lillekaupluse müüjannaga Cristina Vulpiusega. Prantsuse revolutsiooni suhtub pigem vaoshoitult, samas ühiskonna uuenemist pooldas. Ei hinda kuigi kõrgelt groteski . Inimese põhieesmärk on leida koht ühiskonnas ja teenida seda kohta võimalikult hästi (Wilhelm Meister). 1794. aastal saab algus sõprus Schilleriga, kes tegeleb selleks ajaks kirjastamisega, tal on oma ajakiri, millest Goethe osa võtab. Viljakas koostöö. Asub avatavasse tatrisse usinalt tööle. Weimarist kujuneb üleeuroopaline kultuurikeskus, Goethest kujuneb Euroopa mõõtu figuur, tema juures käidi nõu saamas, vestlemas. Euroopa kultuurielu juhiti mõnes mõttes siit. Kultuurilise palverännaku tekkimine. Weimaril on Saksa kultuuri jaosk oluline tähendus. Nt Thackeray ja teised külastasid teda. Kogu selle aja on Goethe kirjutanud, tema pärand on äärmiselt mahukas, keeruline, mitmekesine, vastuoluline. Tema eluaeg oli pikk, 83. aastat, ajaga on vaja kaasas käia. Oli uutele mõtetele vastuvõtlik, kuid ka võitles nende vastu (nt nimetas romantikuid hulludeks). Tema kirjanduslik pärand ei ole ühte väravasse kogu aeg. Varasem luule. Voltaire’i innuka kummardajana oli tema varasem luule traditsiooniline, puudub pietistlik pool, oli ilmalik inimene. Luule meenutab rokokood. Hilisemad draamateosed tuletavad samuti Euroopa eeskujusid meelde. Kirjandusse tuleb 1769 . aastal, esimene teos on luulekogumik „Leipzigi laulud“. Järgneb tormi ja tungi periood (alates aastast 1770). Tuntavad Herderi mõjutused ennekõike tegevusvaldkondade mõistes, tegeleb rahvuskultuuriga, mitu artiklit.
    8.12.2011
    Goethe räägib pigem kunstist, kui kirjandusest Weimaris. Ta roll kultuuris on olnud üsna ulatuslik.Kogu tema looming iseloomusta Euroopa teatavat mõtet sellel ajal.Pannakse tähele romantilisi jooni( 70ndad ), aga hiljem nendest taandub. Ta on mahukas luuletaja. Leitzigi laulud. Herderi vaated said talle 70ndatel omaseks . Goethe ei taganenud Herderi vaadetest, aga mõtles neist mingeid edasi. 70ndatel aastatel säilitas antiigi austuse. Suhtumine oli teine. Goethe hoiakud olid lähedased hilisemate romantikutega- antiigihuvi ja - kiindumus .
    Goethe säilitab valgustuslikud materjalistlikud vaated siiski, teatud ratsionalismi ei lähe. Vaadates Goethe pikka elu ja kirjutisi ei saa öelda, et ta oleks ainult romantik, aga oli eelromantiline figuur. Jäid püsima teatud romantilised jooned. Alates 1770 aastast see periood ka algab ja tähistab see tema viibimist Stransbourgis ja Herderi õpetust. Huvi rahvakultuuri vastu (see on ka romantismi poole kalduv joon). Romantismiaegadel on palju inimesi, kes tegelevad rahva pärimusega. Rahvakultuuri tegevuse resultaadiks on mitu artiklit, näiteks „Von Deutscher Baukunst“- „Saksa ehituskunstist. Goethe on 1 esimesi, kes Saksamaal tõstab üles ka Shakespeare'i teema. Kirjutas tema laadis ka. Goethe sel perioodil uurib pärimust ja teeb seda, mida hiljem tegid romantikud. Töötles rahvalikke süžeesid, muutes need kirjanduseks. Ta ei kopeerinud neid üks-ühele, aga töötles neid. Sellel tegevusel sel perioodil oli Goethe niisuguse luule kujunemise seisukohalt oluline tähendus. Antiikmeetrumid ei sovi hästi saksa keele loomulike rütmitega ja see muutuski sel perioodil üsna märgatavalt. Alustas luuletajal Voltaire vaimus rokokoo vaimus ja 70ndatel tekkis mitu uudset joont. Võime vaadelda teda kui romantilist poeeti. I- tema luulesse ilmub looduse teema.See on muutuva kirjanduse tunnusjoon Euroopas ja II- Goethe luuletustes on tihti märgata meeleolu ja looduse kooskõla.Looduse ja luuletaja tundemaailma seos. Tegelikkuses pole see reaalne, sest kurvad sündmused võivad olla kõige ilusama ilmaga.
    Tal tuleb ka uus armastuse käsitlus. Tema suhtumine armastusse - sellesse tundesse- muutub tõsiseks ja meditatiivseks. Nt luuletus „ Kohtumine ja lahusolek“. Lisaks muutunud antiigi käsitlus. Oluline on toetumine antiigile jne.kasutab mütoloogilisi kujundeid, kuid need on kooskõlas hilisema romantismiga. Neisse pannakse mingid konseptsioonid, mis pole Kreeka mütoloogias seotud nende kujudega. Nt lõpetamata fragment- draama fragment pealkirjaga „Promotheus“. Paljud teosed jäävad lõpetamata.
    70ndate aastate teine loominguperiood: sellel ajal kirjutab Goethe ohtralt ja mitmetes zanrides- kirjutab ka palju klassitistlikes zanrides teoseid- farsse jne (see on nö vastuoluline tema romantilisele poolele). Tuleb mainida, et siin tekkis Fausti idee esmakordselt ja kirjutas esimese fragmendi faustist, mis jäi mingis mõttes ka kõlama. Pandi kõrvale ja avastati hoopis hiljem. Selle perioodi oluline teos: „Görk con Berlihinger“- ajaloolisele figuurile toetuv teos ja see kuju on rüütel, kes on mässav geenius. Selle vastu olid nii Goethe kui Schiller. Mõlemad pooldasid aeglast reformi. Ajalooline isik, kelle hüüdnimi raudkäsi. Goethel ilmneb üsna täpne ajalooline konseptsioon. Lisaks rahvalik taustsüsteem.Goethe on 1 neid, kes rajas tee, et kustustada eufomismidest täis keel ja kasutada keelt, mida teatav temaatika nõuab.
    Kirjutas „Noore Wertheri kannatused“, mis sai Euroopas ülimalt polulaarseks teiseks. See on 1 Goethe teos, mis on eri aegadel eri asendites olnud. Pikki aegu on ta Fausti jms varju jäänud. Wertheri kuju rajas aluse romantismi kõrgperioodil mitmete kirjandusteoste loomiseks, kus on sarnane kangelane. Sajandi haigused ja sajandi laps.Tundev, sihipäratu noormees .Wertheri kannatus on väga populaarseks näiteks ka kiriromaanist, mis romantimisajal oli oluline. 70Ndate ja 80ndate keskel oli kriisi aeg. Tormi ja tungi kriisi aega. Revideerib oma vaateid ja leiab, et mõned vaated ei sobi talle, ta enda vaadetes toimub ka nihe. Kerkib esiplaanile ühiskonna parandamise idee reformide abil.
    Eriti kiriiliselt suhtub enda Prometheusesse. Läheb reisima Itaaliasse ja mujale ja Itaalia-reis on eriti arvamusi muutev. Kriitilise ja vastuolulise iseloomuga teosed. Seal on Tormi ja tundi ideede vaimu ja ka muud. Schilleriga kahekesi luuakse Weimari klassitsism. See on kaheplaaniline. See tähendab Goethe ja Schilleri vaateid kunstile ja ühiskonnale.Räägitakse palju antiiksest harmooniast. Mässuidee asendub humanistliku vormiga. Goethe tunneb palju huvi loodusteaduste vastu.Kuulas ka loenguid ju arstiteaduskonna kohta. Püüdis looduse arenemise seaduspärasusi endale selgeks teha ja kõigi muutunud vaadete mõjul ei läinud kaasa inimestega, kes ütlesid esialgu „hurraa“. Gioethe ja Schiller polnud kumbki Pr revolutsiooni poolt. Üks teos, millega ta ulatuslikult tegeles, oli reinuvader rebane - satiiriline poeem. Üks suurimaid 19 saj teosed „Wilhelm Meisteri õpiaastad“.
    Too oli teatriala autoriteet teoses. Romaan tekitas kirjanduslikku konflikti.
    1805 sureb Schiller. Edasi algab Goethel viimane loomeperiood ja suri 1832 aastal. See on aeg, kus Euroopas on romantsim läbi ja peavooluks kujuneb realism . Tähelepanu keskmes on diskussioon realismi üle. 1 teaoseid ongi Wilhelm Meisteri rännuaastad II osa. Kangelane otsib uuesti, jäämata rahule äritegevusega. Siin on vaatluse all inimese kohustused ühiskonna ees. Goethe põhiteesiks: inimesel ongi kohustused ühiskonna ees. Tuleb leida endale see koht, kus inimene saab k paremini ühiskonda teenida.
    Hilislooming on väga lüüriline ja uute vormide ja teemade aeg. Siin ilmneb tal ka idahuvi. Seda kogumikus.. „Ida-Lääne diivan “. Goethe on siin väga palju oma publitsistlikust pärandist kirjutanud. Romantismist paistab ühtekokku Goethe jaoks olevat vastuvõetav see rahvalik suund. Hindas Byronit.
    Goethe peateos „Faust“. See on Goethe elutöö. Alustas 70ndatel noorena ja seda teost ei saa väga pidada romantiliseks teoseks. Teda võib nimetada Euroopa valgustusliku mõtte peegelduseks. Samuti võib teda pidada 19. sajandi mõtte eelmänguks. Järjestikuste reformide idee ja mitte minek Pr revolutsiooni kirgede liinile see viitab juba 19 sajandi keskme mõttemallide juurde. On olemas fragment, mis avastati 1881? aastal. Need on jäetud juba Fausti esimesse ossa .Siin ta tugineb rahva raamatule faustist. Tugineb:Teadlasest, kes müüb oma hinge saatanale ja sellega läheb pahasti. Goethel on natuke teistmoodi. Tsenriks 16 sajandi rahva raamat. Goethe tuleb teema juurde 90ndate aastate juurde tagasi ja teine osa 19sajandil.I Faust, kui kirjutati, siis oli kirjutati Tormi ja tundi laadis ja vaadetega ja põhiprobleemiks oli raamatus skolastika ja elupõline vastandus. Seda fragmenti töötleb 90ndatel aastatel ümber. Teose eesmärgiks saab anda terviklikum ja teose kunstilist hinnangut. I osa anti välja 1808 aastat. Teine osa 1831 . Goethe tegeleb isiksuse probleemidega. Faust väljendab üldiselt looja usku inimese loomvõimete piiramatusse. Siin peitub see varasem vastandus ka sellest uus-faustist. Faust on ka vastandunud pedantse õpetaja Wagneriga-skolastilises teaduses pusijaga. Uus faust on ka siia sisse kirjutatud, kuigi on nüüd ka eraldi teosena.
    Mis rom jooned on Faustis säilinud? Igavese külluse moment- tagasilöökidest hoolimata püüdleb tegelane edasi ja saab Fausti analüüsida ka kui romantilist kangelast. Samuti on teosele iseloomulik läbipõimunud hea ja kuri. Goethe loob ühe kõige eredama saatana, kes on jäänud hilisemasse kunsti. See on peegeldunud edasi ja jõuame meistri ja margaritani välja, kes on õiglane ja lahendab keerukaid situatsioone. Sellisel kujul võime Faustis jms näha romantilist konseptsiooni. Lisaks eituse ja skeptsise printsiip- seda on nähtud kui maailma liikumapanevaks jõuks. Maailmas ja jumalas kahtlemine. Need pole lõplikult hukka mõistetud, vaid kahtlevas inimeses nähakse ka edasiviivat tegelast ja positiivse resultaadi juurde viib tee läbi lõhkumise ja lammutamise. See on romantilise vaatega kooskõlas olev joon. Niisamuti on Fausti Margareta vaadeldav kui romantilise konseptsiooni seisukohalt kujutatud tegelane. Ta on konfliktne, suhteliselt maine. Ka Fausti suhtumine Margaritasse kui ideaali ja pettumine selles. I Fausti osa on varustatud üsna konkreetse taustsüsteemiga, selle on Goethe pärnud ilmselt Voltairelt ja see on imbunud E kirjandusse. Teine osa- on suurel määral sümboolne-allegooriline ja siin on palju episoode, mida tuleb nii võtta. Varasemad suhted antiigiga ja säilitab valgustusliku antiigi ideaali. Allegooriatest võib öelda, et Fausti abielu Helenaga muutub illusoorseks jne. Kui teost vaadelda ideaaliotsinguna, siis jääb lõpp avatuks ja ideaal jääb leidmata . See on romantismi üldine konseptsioon. Ideaal on olemas , aga selle juurde jõudma ei pea. Goethe juures erinevalt romantikutest, puudub pettumus. Ta pole meelheitel nö. Positiivne alge on tema teostes tunda. Usub paranevatesse ilma asjadesse. Näitab ennast ,kui valgustuslik autor. Valgustuslik optimism on säilinud. Selle asemel, et vaielda, kas ta on valgutuslik autor, on ta seda kui teist. Ta loomeaeg paikneb muutuva valgustuse perioodis ja loomingu haare ja ulatus, mida ta käsitleb on väga suur. Raske oleks öelda, on ta üks või teine vms. Tal on jooni nii ühest kui teisest. Goethest kujuneb sild valgustuse ja 19 sajandi positivistliku -realistliku maailmavaate vahel. Goethe saavutas tasakaalu. Tema on see, kes kandis valgustusliku enamvähem materjalistliku hoiaku üle romantilise laine ja on seotud selle läbi ka natuke realismiga. Goethe pole piiritletav ühe vooluga, ta on vooluülene suurkuju.
    Weimari klassitsismi juures tuleb rääkida ka Friedrich Schillerist (1759-1805). Nad on kirjanduslik paar ja Weimari klassitsismi raames töötasid ja kirjutasid koos. Kuulus on ka nende kirjavahetus , kus lahkavad kunstiprobleeme. Ta on poeet,dramaturg, teoreetik ja ajaloolane. Shiller on euroopa esimesi ajaloolasi. Ta oli ka publitsist. Esteetikasisuga palju teoseid. Tal on vastuoluline elukäik olnud noore mehega. On olnud vaja läbi murda humanitaatria juurde. Sõjaväelase perekonnas oli sündinud, hariduse oli saanud õiguse ja meditsiini alal.Õpingute ajal tutvus inglise ja pr valgustuslike mõtlejate ideede ja töödega ja ka sai Tormi ja tungi liikmena nende ideedest osa. Õpingute ajal oli salaklubi liige. Selles arutati tema esimesi loomingulisi katsetusi ja tema läbilöögi teoseks oli draama„ Röövlid“. Goethe ja Schiller tulevad kirjandusse enamvähem ühel ajal. See draama tekitas vastuolusid,aga sai kohe kuulsaks selle teosega. Siin on ühtlane romantiline pool- peategelane. Schiller loob mässaja portree.Aga see mäss toob kaasa hukatuse ja lõpeb traagiliselt- st mässata ei maksa. Schiller saadeti sõjaväelisele ametikohale, aga ta jätkas seal loomingulist ja publitsistlikku tegevust ja põgeneb pärast ühte konflikti.Põgeneb ära. Järgneb teine teos, mida ikka lavastatakse jne „ Luisa Miller“. Seal on armastus ja salakavalus.Asub tegevusse teatrialal ja ajakirjanduses. Sinna aega jääb veel draama „Don Carlos “ . Schiller jõuab Weimarisse ja kirjutab hulga omas ajas olulisi teoseid, mis on mänginud rolli Euroopa kunstiteooria ajaloos. Nt „Traagilises kunstis“, „Graatsiast ja väärikusest“, „Pateetilisusest“ jne. Schilleri esseede väike valik on eestis välja ka antud. Tema vaated üldiselt publitsistlikes teostes; Arvab , et ühiskond läheb aina paremaks ja muutused ei kaota vastuolusid. Osa vastuolusid kaovad, uued tulevad asemele, Revolutsioon on muutuste näitaja. Diktatuuri ja veresauna põlgab ja Goethe ja Schilleri vastav vaade on Euroopa sellist hoiakut kujundanud. Schillerilt pärineb ka vaade, idee inimesest, kelle kõlbla ja kehalise mina vahel on vastuolu. Schilleri meelest on inimese põhiliseks muutvaks jõuks esteetiline -kunstiline kasvatus. See on ka kuni viimaste aegadeni olnud valitsev arvamus. Ajastu vaimus on tema lemmikteemaks vabadus ja konseptsioon: seda ei saa saavutada vägivallaga. „Tee vabadusele viib läbi kauni“ Goethe kuulus lause: „Sa võid mu perset lakkuda“ :D
    Kunst võibki Schilleri arvates püsida kõrgel positsioonil. Ümbritsevat maailma tuleb kujutada ideaalset, harmoonilisena. Ka Schilleri lüürikasse on ta ideed põimunud ja jääb truuks ka antiigi ideaalile. Schiller andis ka ajakirja välja „ Hoorid “. Elu lõpupoole ta esteetilised vaated natuke nihkuvad ja Schiller nagu romantikud räägivad lõhest muistse ja kaasaegse loomingu vahel. Antiikne ja kristlik luule- need on erinevad ja räägib hilisloomingus ideaalse ja reaalse suhetest. Ainult ideaali ei tule silma ees hoidma. Schilleri küsimus ongi: milline peab kunst olema?
    See ka saab tema hilisdramaturgia teemaks. Tema süzeed on tihti traagilised, aga traagilisus sesineb realistide ettevõtmises. Idealistid tihti poetiseeritakse tema loomingus kavatsuslikult.
    1804 a „Wilhelm Dell“ ..
    Eksami jaoks Schilleri luulet lugeda! Euroopa esteetilise koha pealt on see oluline.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 48 lk · .doc · 109 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Maailmakirjandus III #1 Maailmakirjandus III #2 Maailmakirjandus III #3 Maailmakirjandus III #4 Maailmakirjandus III #5 Maailmakirjandus III #6 Maailmakirjandus III #7 Maailmakirjandus III #8 Maailmakirjandus III #9 Maailmakirjandus III #10 Maailmakirjandus III #11 Maailmakirjandus III #12 Maailmakirjandus III #13 Maailmakirjandus III #14 Maailmakirjandus III #15 Maailmakirjandus III #16 Maailmakirjandus III #17 Maailmakirjandus III #18 Maailmakirjandus III #19 Maailmakirjandus III #20 Maailmakirjandus III #21 Maailmakirjandus III #22 Maailmakirjandus III #23 Maailmakirjandus III #24 Maailmakirjandus III #25 Maailmakirjandus III #26 Maailmakirjandus III #27 Maailmakirjandus III #28 Maailmakirjandus III #29 Maailmakirjandus III #30 Maailmakirjandus III #31 Maailmakirjandus III #32 Maailmakirjandus III #33 Maailmakirjandus III #34 Maailmakirjandus III #35 Maailmakirjandus III #36 Maailmakirjandus III #37 Maailmakirjandus III #38 Maailmakirjandus III #39 Maailmakirjandus III #40 Maailmakirjandus III #41 Maailmakirjandus III #42 Maailmakirjandus III #43 Maailmakirjandus III #44 Maailmakirjandus III #45 Maailmakirjandus III #46 Maailmakirjandus III #47 Maailmakirjandus III #48
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 48 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 109 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor RaelAstra Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Loengukonspekt
    valgustus swift fielding defoe swifti gulliver kunst richard filosoof robinson richardson

    Sarnased õppematerjalid

    Maailmakirjandus III-Valgustus-Romantism-Realism
    27
    docx

    Maailmakirjandus III-Valgustus-Romantism-R ealism

    18.­19. sajandi ajastu, olud, voolud, autorid, mõttesuunad. Maailmakirjandus ­ mõiste pärineb Goethe'lt. Idee: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandust vastavas kujunemisjärgus. Maailmakirjandus on ekspansioon, st kirjandus allub enam vähem samadele reeglitele. Tänapäeva kirjanduskultuur võlgneb valgustusajale väga palju. Valgustusajastu ¤ 18. sajandi ajajärk ja mõttevool, mis saab alguse juba renessansist. Ülepäeva ei toimu ükski muutus. Tohutu teema valgustusajal on Rooma impeeriumi lagunemine, sest see samuti ei toimunud üleöö, vaid see viidi

    Maailmakirjandus ii
    Maailmakirjandus III-Valgustus-Romantism-Realism
    34
    docx

    Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism

    Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism - 15/16 sügis Üldine sissejuhatus: Valgustust ja romantismi vaadeldakse tihti koos, sest nad nö „jooksevad üksteisele sisse“. Valgustus tähistab maailma ümber mõtlemist. Maailm muutub radikaalselt ka muudes valdkondades (industrialiseerumine). 18. sajand on maailmakorra muutumise tähis. Valgusutus paneb rõhku inimeste teadmistele ja haridusele. Inimesi kutsutakse üles mõtlema oma peaga (usuvastasus?). Hariduse arenemise ja tähtsuse eelduseks oli tehnika, ja eriti trükitehnika, areng. Tekkis ka trükikontrolli küsimus, sest kõike, mida trükiti, ei jõutud lihtsalt kontrollida ja reguleerida (see oli ka Prantsusmaal revolutsiooni ja poliitika vastase liikumise edasiviiv jõud). Keskendume nüüd põhiliselt inglise valgustusele. 1711 „The Tatler“ – esimene ajaleht. Loetakse ajalehtede avaldamise alguseks. 18. sajandil hakkas ilukirjanduse hulk suurenema. 18.sajand on

    Kirjandus
    Valgustuskirjandus - REFERAAT
    10
    doc

    Valgustuskirjandus - REFERAAT

    VALGUSTUSKIRJANDUS Referaat SISUKORD........................................................... 2 1. SISSEJUHATUS.............................................3 2. PRANTSUSE VALGUSTUSE ERIPÄRA..............4 3. INGLISE VALGUSTUSE ERIPÄRA......................6 4. SAKSA VALGUSTUSE ERIPÄRA........................8 5. KOKKUVÕTE/KASUTATUD KIRJANDUS...........10 2 SISSEJUHATUS Valgustusajastuks nimetatakse Euroopas 18.sajadit. Valgustus oli vaimne liikumine, mille eesotsas seisid filosoofid ja kirjanikud. See ajastu on põhinenud demokraatlike ideede levikule, iganenud poliitilistele vastuseisudele ja dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Ülimaks väärtuseks kuulutasid valgustajad humanismi, mis tähendab inimese ja inimlikkuse väärtustamist. Alguse said valgustusideed Inglismaal. Prantslased Voltaire ja Rousseau olid just need, kes aitasid valgustust edasi kanda.

    Kirjandus
    Valgustusajastu kirjanikud
    4
    doc

    Valgustusajastu kirjanikud

    Valgustusajastu kirjanikud Daniel Defoe (1661-1731) Teos: ,,Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused" Romaan ,,Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused" tegi Defoe kuulsaks- sellest sai 18. sajandi suurim bestseller. Romaani aluseks on madrus Selkirki seiklused, kes jäi vabatahtlikult Tsiili ranniku lähedases saarestikus laevast maha ning elas viis aastat inimtühjal saarel. Raamat esitab üksikule saarele sattunud merehädalise minavormis jutustuse oma sealsest olelusvõitlusest koguni 28 aasta jooksul. Tegemist on õpetusliku looga inimese ja looduse, kuid samuti inimese ja Jumala vahekorrast. Teos peegeldab kaudselt ideaali, kujutades inimest, kes suudab üksi toime tulla ka kõige raskemates ja keerukamates olukordades. ,,Robinson Crusoe't" on peetud esimeseks dokumentaalromaaniks. Defoe loomingus nagu ka kogu Inglise valgustuskirjanduses kuulub ,,Robinson Cru

    Kirjandus
    Valgustus Kirjandus - Küsimused
    6
    docx

    Valgustus Kirjandus - Küsimused

    Valgustus kirjandus 1 Nimeta valgustusajastu sajand ning peamised tunnusjooned, mida väärtustati, milliseid saavutusi kasutati? 18. sajand. Vähenes inimeste usk jumalasse, hakkati väärtustama inimest, arvestati inimeste vajadustega. Harimatus ja vaimupimedus oli häda. Hariduse areng, edasiandmine. Usk inimese mõistusesse, inimloomuse headusesse. 2 Kes oli valgustuse mõiste sõnastaja, mida mõiste sisaldas, kes olid valgustajad? Valgustuse mõiste sõnastaja oli Immanuel Kant. Mõiste sisaldas, et valgustus on inimkonna vabanemine alalisusest. Valgustajad olid filosoofid, ajaloolased, teadlased, haritlased, kirjanikud, kunstnikud. 3 Valgustuse sünnimaa ja selle maa valgustusele iseloomulik. Valgustuse sünnimaa on Inglismaa. Iseloomustab see, et põhiliseks muutus vaatlus ja eksperiment. Suur mõju oli proosal. 4 Inglismaa valgustus - tegelased ja jooned Põhiliseks muutus vaatlus ja eksperime

    Kirjandus
    Valgustuskirjandus
    10
    docx

    Valgustuskirjandus

    Tartu Kivilinna Gümnaasium VALGUSTUSKIRJANDUS Referaat Koostaja: Margus Raag 10C Juhendaja: Urve Parveots Tartu 2011 Sissejuhatus 2 Valgustusajastu algas Euroopas 18. sajandil. Valgustus tähendas inimestele vabade ning demokraatlike mõtlemisviiside levikut ning kodaniku elujärje paranemist. Valgustusajastu tõi elus esikohale inimese enda ning valgustajate mõtlemist mööda pidi inimene õnnelikult elama ning kõik see, mis võis õnne rikkuda, tuli ära kaotada. Euroopa valgustusideed algasid Inglismaalt. Prantsusmaale tõid ning hakkasid seda levitama humanistid Montesquieu ning Rousseau, keda vaimustasid inglise filosoofide mõtted ja vaated. Valgustus kandus Prantsusmaal edasi nii Saksamaale kui ka Venemaale. Prantsuse valgustuse eripära 3 Valgustuskirjandust läbis humanism, mis tõi esile

    Kirjandus
    Valgustusajastu kokkuvõtte 1
    4
    rtf

    Valgustusajastu kokkuvõtte 1

    Valgustuskirjanduse esimene pool. 1.Mida kujutab endast valgustus?Kus sai alguse?Millal?Kus arenes põhiliselt? Valgustus oli vaimne liikumine,mis tähistas demokraatlike ideede levikut,tõusva kodanluse vastuseisu iganenud poliitilistele süsteemidele ja dogmaatilisele kirikuideoloogiale.Sai alguse Inglismaalt,kus kodanlik pööre toimus kõige varem.Kuigi tuli Inglismaalt olid prantslased need kes kujundasid Euroopa valgustuse palge.Sai alguse umbes 18.sajandil.Valgustus viis Suure Prantsuse revolutsioonini(1789.a.). 2.Iseloomusta prantsuse valgustust,olulisemnad zanrid. Kirjanduses pääsesid valgustusideed kõige valdavamalt mõjule Prantsusmaal. Prantsuse valgustus oli kõige võitluslikum, sest sealne absolutism pidas vastu 18. sajandi lõpuni ­ 1789 toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Valgustajad võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Nad kuulutasid vabaduse ja võrdsuse ideid. Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuu

    Kirjandus
    Maailmakirjandus III - Valgustus-romantism ja realism
    24
    docx

    Maailmakirjandus III - Valgustus, romantism ja realism.

    Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism 7.sept. Esimene osa ­ valgustus. Valgustust ja romantismi vaadeldakse ühise kompleksina. Alates valgustusest võime vaadelda maailma enamvähem sarnasena sellega, mis ta on praegu. Sellel ajal pandi paika, millele rajaneb tänapäeva maailm. Midagi pole enam radikaalselt muutunud. Kirjanduse- ja loomingu mõttes on need alustalad. Valgustus tähistab maailma ümbermõtlemist. Sellepärast, et maailm läbi valgustuse muutub radikaalselt. Sel ajal jookseb maailmast läbi piir, mille taha jääb mingi varasem maailmakord ja mille järel tuleb uus maailmakord. Vanad asjad lähevad edasi, uued asjad on tekkinud juba enne kujutuslikku piiri. Pärast seda tuleb industriaalühiskond. 18.saj on piir, mis märgib nende muutuste tulekut. Kõige selle kõrval tekib ka uus ühiskondlik pilt. Vana aristokraatlik kord oli lagunenud ja vajas lõplikku ümberlükkamist. Selleks sündmuseks oli 1789 Prantsuse revolutsioon ­ kes oli vähegi aristok

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    dtuulelohe profiilipilt
    dtuulelohe: väga põhjalik materjal
    16:08 10-01-2016



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun