Valgustusajastu kirjanikud (0)

Valgustusajastu kirjanikud
Daniel Defoe
(1661-1731)
Teos: „ Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused “
Romaan „Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused“ tegi Defoe kuulsaks - sellest sai 18. sajandi suurim bestseller . Romaani aluseks on madrus Selkirki seiklused, kes jäi vabatahtlikult Tšiili ranniku lähedases saarestikus laevast maha ning elas viis aastat inimtühjal saarel. Raamat esitab üksikule saarele sattunud merehädalise minavormis jutustuse oma sealsest olelusvõitlusest koguni 28 aasta jooksul. Tegemist on õpetusliku looga inimese ja looduse, kuid samuti inimese ja Jumala vahekorrast. Teos peegeldab kaudselt ideaali, kujutades inimest, kes suudab üksi toime tulla ka kõige raskemates ja keerukamates olukordades .
„Robinson Crusoe't“ on peetud esimeseks dokumentaalromaaniks. Defoe loomingus nagu ka kogu Inglise valgustuskirjanduses kuulub „Robinson Crusoe'le“ eriline koht. Kuigi Defoe polnud filosoof , hakati juba 18. sajandil selles teoses nägema kütkestavat uut elufilosoofiat.
Tutvunud autoriga , arvan, et Defoe oli andekas kirjanik, kes oskas oma geograafilisi ning ka teisi teadmisi raamatu kirjutamisel hästi ära kasutada. Olles ise seda raaamatut lugenud, võin öelda, et see on väga huvitav ning kaasahaarav raamat. Soovitan seda ka teistele.
Jonathan Swift
(1667-1745)
Teos: „ Gulliveri reisid “
Swifti teoses „Gulliveri reisid” rändab arst ja meresõitja Lemuel Gulliver maailmas ringi ja avastab erinevaid maid. Teostes on kirjeldatud maade ühiskonnakorda ja elu. Teosed on filosoofilise sisuga ning autor teeb kriitilisi üldistusi tolleaegse ühiskonna kohta. Sarnasusi võib leida ka tänapäeva ühiskonnast.
„Gulliveri reisid” on filosoofilise satiiri silmapaistvamaid näiteid kogu maailmakirjanduse ulatuses. Tema teostes on näha valgustusaja ühiskonna tunnuseid.
Pireti arvamus: Swift oskas üsna hästi kirjeldada erinevate väljamõeldud maade elu, selle kõrval ka samastada sealset elu päris ühiskonnaga, tehes seda peenelt kritiseerides. Swiftil oli väga elav kujutlusvõime.
Anni arvamus: Swifti teosed olid väga ühiskonnakriitilised. Ta lõi "Gulliveri reisides" fantaasiariike, mille abil tõi välja tegelike riikide vigu, mistõttu see teos oli populaarne . Peale kriitika pakkus ta omalt poolt välja enda arvates täiuslikku riiki.
Samuel Richardson
(1689-1761)
Teosed: „Pamela ehk Hüvitatud voorus“ ja „Clarissa“
Ta kirjutas raamatuid, mis meeldisid väga keskklassi lugejatele. Richardsoni teostes tõuseb esilplaanile peategelaste sisemaailm , tunded ja moraal . Ta kirjutab lihtsates inimestest, toatüdrukutest ja keskklassi inimestest. Richardson arvas , et peategelane ei pea olema hertsoginna.
Ta kirjutas 17.sajandi romaanitehnikas, kiriromaani vormis, kuid ta ei vältinud kangelaste eristamist. Teosed tekitasid protesti , seisusliku ebavõrdsuse ja ühiskonna halastamatuse vastu.
Richardson kirjutas esimese inglise traagilise romaani „Clarissa“ .
Tutvunud autoriga, arvan Somuel Richardson oli autor, kes tahtis, et ka keskklassi inimesed või toatüdruk võiks olla võrdne hertsoginnaga, et ta saaks ennast panna sele kangelase kohale. Richardsoni romaanid meeldisid eelkõige keskklassi lugejatele. Richardson oli ka see, kes pani aluse perekonnaromaanile.
Henry Fielding
(1707- 1754 )
Teosed: „Tom Jones , ühe leidiku lugu“
Fielding kirjutas „koomilisi eeposeid“, kus ta näitas vastasseisu hea ja kurja vahel. Ta teoses oli palju huumorit. Fieldingi optimism pani ta uskuma, et inimese moraal hakkab täiustuma. Ta vastandab ebaõigluse ja rahvavõimu maailma heasüdamlike ja loomulike inimeste väikesele maailmale.
Tutvunud autoriga, arvan, et Henry Fielding oli positiivse mõtlemisega inimene, kes uskus helgemasse tulevikku.
Ta teosed olid optimistlikud ja humoorikad.
Laurence Sterne
(1731-1768)
Silmapaistev romaanizanri asendaja.
Teosed: “Tristram Shandy elu ja arvamused” ja “ Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia”.
Need teosed on omamoodi kirjanduslikud manifestid.
Sterne on loobunud traditsioonilisest süzeest.
Loo jutustamise asemel kirjeldab ta kaootiliselt tegelaste tundeid ja mõtteid.
Sterne´i teoseid võib nimetada ka modernistliku romaani eelkäijateks.
Sterne ei uskunud objektiivsesse reaalsusesse.
“Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” on süntees huumorist, lüürikast, irooniast, mõõdukusest ja ekstsentrilisusest.
Ränduri tundelisust ja sisemisi vastuolusid leevendab autor kerge naljaga.
Kriitikud kritiseerisid Sterne´i teoste täiesti uudset mängulist vormi.
Tobias George Smollett
(1721- 1771 )
Kirjutas peale romaanide ka reisikirju, poliitilisi satiire ja Inglismaa ajaloo.
Silmapaistvaimad teosed: „Roderick Randomi seiklused“ ja „Peregrine Pickle´i seiklused“.
Smollett ei ilusta tegelikkust , ta toob esile elu tumedamaid külgi.
Peategelase elukooliks on seiklused, sünged olukorrad jne.
Smolletti eripära on peaaegu naturalistlikus kujutusviisis.
Smolletti Inglismaa on sama mis Fieldingi oma, ainult et seda on nähtud palju pessimistlikuma pilguga.
Fieldingi teose elujaatavat koomikat asendavad Smolletti romaanides sarkasm ja grotesk .
Denis Diderot
(1713- 1784 )
Denis Diderot oli entsüklopeediliste teadmistega filosoof, teaduste süstematiseerija, kunstiteoreetik, kunstiteoreetik ning kriitik. Ta tundis hästi nii kirjandust kui ka muuskiat, kujutavat kunsti ja teatrikunsti.
Denis Diderot koostas esimese prantsuse entsüklopeedia. Kokku ilmus tema juhtimisel 17 köidet ja 11 lisaköidet. See oli oma aja kõige eesrindlikum teadus-, kunsti- ja tehnikaalaste teadmiste kogu.
Kirjanduses huvitas Diderot’d dramaatika. Ta kirjutas näidendid „Vallaspoeg“, „Perekonnapea“ jmt. Klassitsismi puuduseks pidas Diderot külmust, suurte suurte tunnete vähesust.
Diderot arust pidi teater inimest harima . Talle olid hingelähedased teemad voorus ja loomulikkus ning elu tõepärane kujutamine.
„ Rameau vennapoeg“ on Diderot’i dialoogis jõuab ta järeldusele, et kasvatus pole kõikvõimas.
Sotsiaalpsühholoogilises lühromaanis „ Nunn “ esitab ta noore neiu pihtimuse. Tema kurva elukäigu kirjelduse kaudu avaldub romaan protesti naiste õigusetuse vastu.