Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism (0)

Maailmakirjandus III. Valgustus . Romantism . Realism - 15/16 sügis
Üldine sissejuhatus:
Valgustust ja romantismi vaadeldakse tihti koos, sest nad nö „jooksevad üksteisele sisse“. Valgustus tähistab maailma ümber mõtlemist. Maailm muutub radikaalselt ka muudes valdkondades (industrialiseerumine). 18. sajand on maailmakorra muutumise tähis.
Valgusutus paneb rõhku inimeste teadmistele ja haridusele. Inimesi kutsutakse üles mõtlema oma peaga (usuvastasus?). Hariduse arenemise ja tähtsuse eelduseks oli tehnika, ja eriti trükitehnika, areng. Tekkis ka trükikontrolli küsimus, sest kõike, mida trükiti, ei jõutud lihtsalt kontrollida ja reguleerida (see oli ka Prantsusmaal revolutsiooni ja poliitika vastase liikumise edasiviiv jõud).
Keskendume nüüd põhiliselt inglise valgustusele.
1711 „The Tatler“ – esimene ajaleht. Loetakse ajalehtede avaldamise alguseks.
18. sajandil hakkas ilukirjanduse hulk suurenema. 18.sajand on ka kaasaegse romaani arenemise algus. Tekib „meie“ mõistes romaan, kuigi romaanilaadseid teoseid oli kirjutatud ka varem. Toimuvad kokkupuuted teiste maade ilukirjandusega (Idamaad, Pärsia ). Romaani arengu eesotsas seisab Inglismaa, tema järel Prantsusmaa. Juhtivaks žanriks oli tollal aga ikkagi luule. Massiliselt loeti reisikirjandust. Populaarsed žanrid olid ka autobiograafia ja biograafia.
Inimesed kirjutavad palju kirju ( Samuel Richardson lõi ka uue žanri kiriromaan ). Päevikuvormis romaanid olid samuti populaarsed (nt Jonathan Swifti teosed). 18. Sajandi autoreid eristaski see, et igaüks mõtled välja, kuidas oma romaani kirjutada.
Valgustusromaanid tegelevad oma kaasaja tavade, kommete , ühiskonnanormide kritiseerimisega (näiteks läbi satiiri ).
Luule ja draama osakaal vaikselt väheneb.
18. sajand on romantismi ja realismi filosoofiline sissejuhatus. Märksõnad: John Locke ; uued mõttestruktuurid; Prantsusmaal Montesquieu , Voltaire jt, kes on ühelt poolt romaanikirjanikud aga ka filosoofid .
KOHUSTUSLIK KIRJANDUS:
1. Henry Fielding „Tom Jones “
2. 1 kiriromaan
3. Romantilist luulet - Kiets , Schelling , Byron , Novalis, Schelly
4. François-René de Chateaubriand „René“ – rom.teos
5. „ Madame Bovary “ + tuleta meelde 1 Balzaci teos („Isa Goirot“)
2. loeng 14.09.15
16. sajand ja John Locke on valgustuse „alustala“. Esteetikat Locke eriti teemana ei arutanud. Valgustus sajand oli liikumine eemale klassistsismi esteetikast ja lähenemine romantismile. Locke’i tähtsuseks oli see, et tal olid vastuolulised filosoofilised vaated. Ta eitas kaasasündinud ideid. Valgustuse oluline tahk oli kasvatuse ja hariduse tähtsuse konstanteerimine. Locke’i idee oli „ tabula rasa“ – inimene sünnib kui puhas leht.
Locke leidis, et tunnetuse aluseks on empiiriline (kogemuslik, kogemustel põhinev) kogemus. Tema materialismi nimetatakse sensualistlikuks. Ta jaotab objektib tunnetavateks ja mitte-tunnetavateks.
Locke’i vaated kasvatusele : rajab ka selle tunnetusele ja kogemusele. Kasvataja peab tundma oma maad ja kombeid, veidrusi ja puudusi, et ta saaks seda kõike täisväärtuslikult edasi anda oma õpilastele.
Locke’i vaated kirjandusele ja kunstile oli drastilised. Tsitaat selle kohta, kuidas Locke’i meelest on luuletajaks hakkamine üks halvimaid valikuid üldse.
Locke oli puritaan (usuliselt ja kõlbeliselt väga range inimene).
Suured inglise kirjanikud valgustusajastul olid näiteks Jonathan Swift , Daniel Defoe , Tobias Smollett, Henry Fielding, Samuel Richardson.
Inglise kirjanduse varasemad autorid aitavad kaasa romaani kujunemisele.
Daniel Defoe „ Robinson Crusoe“ – reisikirja jäljendamine. Saarele jõudes tuleb mängi ka päevikuvormis kirjutamine.
Põhineb tõestisündinud lool . Defoe tahab kirjeldada mooduseid, kuidas ja mida peab inimene tegema, et jääda ellu ja jääda inimeseks üksikul saarel. -> See on ka üks valgustuse motiive . Kas inimesel lahutatuna oma harjunud keskkonnast on võimalik säilitada oma nägu? Defoe vastab sellele jaatavalt.
Ühtlasi vaadatakse romaanis tagasi mineviku peale ja läbivaks teemaks on ka võõrandumine -> mis on samuti üks valgustuse põhimotiive.
Defoe autorina oli vastuoluline . Ta oli poliitikasse segatud ja oli ka vangis istunud. Teatud mõttes on „Robinson Crusoe“ kui kasvatusromaan. Defoe romaan on ka hilisematele eeskujuks (nr Rousseau ’le - „Èmile“).
Jonathan Swift on Defoega samaaegne. Talle on omased valgustus-humanistlikud vaated. Teda tuntakse „ Gulliveri reiside“ autorina.
See on merereisilugu, seikluslugu. Seal on ka palju poliitilisi vihjeid tollase ühiskonna kohta. Swift oli ise ka poliitikaga seotud, kirjutas ka näiteks esimesse ajalehte The Tatler. Swift oli samuti vastuoluline ja selletõttu ka kannatas palju oma elu jooksul.
„Gulliveri reisidel“ on 4 osa. See sisaldab allegooriaid inimlike asjade kohta. Seal kritiseeritakse valitsevaid klasse -> jällegi üks valgustusmotiiv.
Tervet teost käbib huumor – satiir , ja valgustusele omased räiged seigad , lausa jäme huumor. Kritiseeritakse ka tollast teadust.
4. osa on utoopia . Swifti lahendus on, et utoopiat pole olemas. Swifti puhul on tunda traafikat ja natukene romantikat.
3. loeng 21.09.15 – inglise valgustus jätkub
Samuel Richardson (1689- 1761 ) vallandas traditsiooni – kiriromaan. Tugineb mitte-belletristlikele alustele . Aluseks on hoopis kiri. Idee tuli sellest, et Richardson kirjutas oma kirjaoskamatutele kaaslinlastele armastuskirju valmis. Richardsoni „ Pamela “ on esimene kiriromaan ( 1740 -41). Selle romaani pärast läksid Richardson ja Fielding tülli (viimane kirjutas teisiti).
Romaanis on tõstatatud küsimus naise rolli kohta ühiskonnas. Kesksed on teenijatüdruk Pamela kirjad, mille läbi rullub jutustatav lugu lahti. Tüüpiline teenija ja härra vaheline armastuslugu . Romaanil on ka kõlbeline eesmärk – alamast klassist pärit inimest ei saa sündida tegema midagi, mida ta ei taha.
Fielding kirjutab samal teemal, aga teistpidi – peategelaseks on (teenijast) mees, keda võrgutab tema proua.
Richardsoni teine romaan on „Clarissa“, kus kujutatakse läbinisti vooruslikku naist. See on samuti kiriromaan, kus Richardson kasutaba aga ka juba teiste tegelaste kirju loo jutustamiseks. Romaanis kirjeldatakse ka erootilisi stseene, mida Richardsoni kaasaegsed talle pahaks panid.
Kiriromaan on valgustuse ajal kõige selgemate žanritunnustega. See osutab sisemonoloogi tähtsusele ning on eelduseks psühholoogilise romaani tekkele.
Valgustuse teine faas on sentimentalism , mis rajab tee suurele tundekultusele.
19. sajandi lõpu sümbioos on psühholoogiline romaan.
Henry Fielding (1707- 1754 ). Ajaloouurijad peavad teda Euroopa romaani alustalaks. Richardsoni vastand . Mingis mõttes romaaniteoreetik, kuna ta kirjutas sellel teemal palju.
Fieldingu kujunemistee on suhteliselt keeruline. Ta tegeles alguses ärieluga, aga edutult. Ka näitekirjaniku amet ei tulnud tal hästi välja.
Fieldingut peetakse ka detektiivromaani eellaseks.
Kuulsaks sai ta romaaniga „Tom Jones“. Fieldingut tuntakse ka selle poolest, et ta esitab sümmeetrilise süzee – tegelaste paar. Fieldingu järgi tuleb tundiga inimese maski taha, et saada aru, kes ta päriselt on.
Vastandlikud karakterid, aga tegelikult on seal näivuse ja tegelikkuse konflikt.
Autor on tekstis ja räägib enda nimel, mis tekitab teatava pinge, kuna ta jagab tihtipeale ka vihjeid või ettekuulutusi.
Lawrence Sterne on ennekõike sentimentalist. Ta on kirjutanud antireisiromaani „ Tundeline teekond “, mis on kirjutatud tavalise reisiromaani vastu. Jutustavat ei seostata ümbritseva keskkonnaga, vaid kirjeldatakse seda, mida elab see reisides läbi. Peategelaseks on Yorrich, kelle tundeelu rõhutatakse.
Sterne on kirjutanud suure antiromaani „Tristan Shandy elu ja arvamised“. See on kirjutatud omalaadse jämeda huumoriga. Sterne tahab kirjutada sellest, kuidas on peategelase arvamused formuleerunud.
Romaani oluliseks osaks on kõrvalepäiked, ei eksisteeri lineaarset joont. Autor kaldub tihti peategelasest kõrvale. Seal on palju tollast teaduse ja inimeste kommete kohta kirjutatud.
Nagu ka varem mainitud on võõrandumine (millegi kõrvalt vaatamine) valgustuse üks põhimotiive.
4. loeng 28.09.15 – veel valgustusest. Prantsuse valgustus
Valgustusromaani 2 põhitüüpi :

Keskendub inimesele keskkonnas

Vähem keskendutud ümbritsevale keskkonnale ja rohkem inimesele endale
Richardson vc Fielding, aga mõlemad rajasid aluse tulevastele kirjanikele. Kuigi nende liinid seatakse ka küsimuse alla nagu tegi seda Lawrence Sterne, kes mingis mõttes keeras need lausa pahupidi (romaaniga „Tristan Shandy“).
Teine oluline kirjandus valgustuse seisukohalt on prantsuse kirjandus. Kuigi inglise kirjandus oli ka prantsuse kirjandusele eeskujuks.
Inglise autoreid mäletatakse ilukirjanduse poolest, prantslastele oli omane filosoofiline taust.
Montesquieu ( 1669 -1755) on kirjutanud mitte-belletristlikke kirjutisi. Ta räägib inimeste tingimustest, mitte Jumala seatud tingimustest või reeglitest. See on prantsuse kirjandusele tähtis iseloomulik joon.
1721. aastal ilmunud „Pärsia kirjad“ on ka omamoodi kiriromaan. Kõlab tugevalt poliitiline temaatika . Tugev ühine valgustuse joon – võõrandumine: 2 pärslast vaatavad seda tollast olustikku teise vaatenurga pinnalt.
Tohutu galerii tegelasi. Montesquieu naeruvääristab tollaseid kombeid ja karaktereid. Vaagitakse sotsiaalseid tüüpe, monarhi. Ka väljendatakse positiivseid ideaale: pakutakse välja ideid, mida inimesed peaksid järgima. Polemiseeritakse õige ja sobilikku ühiskonnakorra üle.
Voltaire (1694-1778) on kõige kesksem, teda võrdsustatakse vahel täiesti valgustuseks. Omas ajastus kerkis Voltaire väga tähtsaks suurkujuks. Voltaire kui monument .
Ta on väga palju kirjutanud ning tema kirjutisi oodati väga (tänapäeva mõistes võib öelda tema kohta arvamusliider). Teiselt poolt oli ta suurepärane vahendaja (eriti palju ideesid hankis ta Inglismaalt, ta oli väga palju lugenud). Voltaire võttis sõna väga paljudel teemadel . Valgustusajakirjanikud olid ühel ajal nii filosoofid kui ka kirjanikud ning niisamuti Voltaire. Teda nähakse kui prantsuse revolutsiooni õhutajat, mida ta tegelikult polnud, kuigi ta nendel teemadel kirjutas ja arvas palju.
18.sajandi alguses tuleb Voltaire kirjandusse teravatoonilise luuletajana. Kirjutas ka siis poliitikast üpris sõjakalt. Hiljem on ta kirjutanud palju publitsistikat. Voltaire rõhutab südametunnistuse vabadust, mida ta õppis Inglismaal.
Voltaire’i kirjanduslikud teened:

• Valgustatud monarhi idee – monarh ümbritseks ennast tarkade inimestega, aga ei satuks nendega tülli (nagu tüüpiline monarh tihtipeale sattus ja vaimuinimesed enda juurest seega ka ära tõrjus), vaid kuulaks nad ära ja peaks nendega nõu. See idee kestab tegelikult ju tänapäevani.
  
• Pöördumine ajaloo poole – inimeste asju vaadeldakse kui inimeste asju (varasem vaatepunkt on Jumalakeskne): see väljendub Voltaire’i teoses „Orelansi neitsi“. Voltaire’i roll ajaloo huvi tähtsustamisel Euroopas oli väga suur. Ajalugu tuleb tunda.
  
• Tavakõne viia dialoogi – näiteks talutüdruk pannakse talutüdruku kõnepruuki rääkima. See on otseses vastuolus klassitsismi mõttega, kus tavainimestest eriti ei räägitud. Voltaire kutsus üles mitte rääkima madalatest asjadest vaadatuna ülevalt, vaid just madalast vaatepunktist (rahvalikuma keele kasutusele võtmine).
  
• Kirjutanud palju raamatuid, kus pilk läheb idamaadesse, see on ka võõrandumise idee.
  

Voltaire’le on omane idamaisus, eksootika , võõrandumine. Tema üks juhtivamaid temaatikaid on fanatism. Ta võitles selle vastu ja leidis, et fanaatilisus on halb.
Voltaire’i looming läheb sajandi keskel pooleks. Varasemad mõtted saavad uue tõuke 1756ndal aastal (toimus Lissaboni maavärin, mille kohta ta kirjutab poeemi). Voltaire’il purunes siis usk maailma harmooniassa. Ta leidis, et maailm on suur disharmoonia ning jumalik ettehool ei päästa kedagi.
Voltaire jätkab massiivselt kirjutamist, siinhulgas ka kirjanduskriitikat: näiteks „Arutlus antiiksest ja kaasaegsest tragöödiast“; otseseid pöördumisi; draamasid (tol ajal kirjutati palju draamat, mida ei saanudki lavastada).
Voltaire’i puhul on oluline ka meelde jätta, et tema teemaks oli juba keskaeg , mitte antiik, ning lihtsad inimesed (mis on iseloomulik romantismile).
Pärast 50ndaid oli Voltaire seotud ka valgustuse suurprojektidega – prantsuse suur entsüklopeedia . Seal pandi kirja kogu ajastu. See on ka valgustuslik suurteos (aga mitte kirjanduslik teos!).
Voltaire’ile iseloomulikud jooned:

• Pidev kontakt tollaste sündmustega
  
• Tegeleb palju zanritega, ideoloogiatega
  
• Idamaisus, idamaise jutu struktuur (katsumuste jada)
  
• Jutud on keerulised, sisaldavad palju detaile (müstifikatsioonid, pseudonüümid)
  

Kuigi Voltaire oli skeptik , polnud ta samas pessimist.
Lugemissoovitus: Voltaire’i „ Mikromegas “, mis haakub hästi valgustuse taustaga. Seal vaatleb maailma asju Saturni elanik.
5. loeng 05.10.15 – jätkame prantsuse valgustusega
Voltaire mõjub rohkem valgustusajastul, Rousseau mõjutab aga rohkem hilisemaid autoreid.
Rousseau’st ( 1712 -1778) räägitakse kui filosoofist (nagu ka paljudest teistest valgustusaja autoritest). Ta on valgustuse radikaalsema suuna esindaja. Temast on saanud romantismi edasiarendaja ning ta on ka üks prantsuse sentimentalismi autoreid (aga mitte kogu oma loominguga). Ühelt poolt ikkagi ka valgustuslik autor, viimased teosed esindavad sentimentalismi.
Rousseau puhul on traktaadilaadsed teosed tähtsad. Temast ei saa rääkida kui ainult kirjanikust.
Tema 3 tähtsat ühiskonna temaatilist kirjutist:

• Arutlus teadusest ja kaunitest kunstidest
  
• Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest
  
• Arutlus ühiskondlikust lepingust
  

Rousseau’d seostame ka teise seisusega. Ta esindab kodanlasi ja ärimehi oma kirjutistest. Ta räägib veel eriti kolmanda seisu alamklassist. Üks tema teese oli see, et inimkond pole oma arengus mitte edenenud, vaid taandarenenud ning selles on süüdi tsivilisatsioon . Inimeste elu pole läinud sugugi kergemaks. Ta leiab, et tema ühiskonna moraalse allakäigu põhjuseks on ebavõrdsus. Ta esitab sellega seoses ???: ühiskonna ülesehituse idee. Riik koosneb inimestest, mitte Jumalast.
Rousseau räägib sellise kunsti vastu, mis tegeleb ainult naudinguga ja ignoreerib moraali. „Kiri D’Alembertile“ räägib ta, et teater on selline jõud, mis rikub ühiskonda. Ta nägi ka kunsti sellena , mis aitab kaasa sellele taandarengule. Leiab, et kunst (teater) on silmakirjalik. Ta teeb erandi tantsule ja muusikale . Kõige puhtamaks ja täiuslikumaks kunstivormiks nimetab ta muusika .
Rousseau on palju mõelnud ja kirjutanud kasvatuse üle (näitena romaan „Émile“ 1762). Ta arvab , et kasvatuse ülesanne on teostada talle loodusest antud algeid. Inimest ei saa suurel määral kasvatada vastuolus tema loomusega. Rousseau nõuab, et looduse vastu ei tohi kasutada vägivalda. Kasvataja peab kasvatatavale sisendama kaastunnet, inimlikkust. Ta räägib veel, et ei tohi rikkuda inimese loomulikku usku kiriku dogmadega. See oli selle aja autoritele ka väga omane, et võideldi kiriku vastu.
Rousseau kunstiline looming:

„Uus Heloise “:

Paikneb romaani ja traktaadi vahepeal . Juttu on eelnenud ilmakorra ja uute mõtete konfliktist. See teos kkõneleb Rousseau’st kui sentimentalistist. Ta keskendub inimese psüühikale. „Uus Heloise“ on ka kiriromaan. Keskkond on antud edasi läbi tegelaste pilgu. Tegelaste kirjad on esitatud vastastikku (nagu „Clarissas“). Kirjade autorid ütlevad välja oma arvamusi tollase aja kohta. Rousseau räägib selles romaanis erinevatest temperamentidest: külmad ja soojad inimesed, aga mõlemad on mitmesuguste varjunditega. Oluline on see, millisesse temperamendi tüüpi inimene kuulub. Kogu raamatu seob tervikuks armulugu. Teosel on kokku 4 osa. Esimeses ja teises osas räägitakse meespeategelasest kui armunust. Kolmas on ülemineku osa ning neljandas osas on peategelane kirgedest üle tõusnud.
Rousseau räägib ka siin kasvatusest . Ta leiab, et inimese puudused tulevad valest kasvatusest.

„Pihtimused“

On justkui Rousseau autobiograafia. Ta kasutab ja mõtestab oma elu. Samas on see ikkagi teatavas kunstilises töötluses.
Autor väljendab mõtet, et ühiskond ei ole Prantsusmaal harmooniline, aga mujal piirkondades on. Siin tuleb välja, kui oluline on Rousseau’le vabadus, sõltumatus, lähedus talupoja kultuurile , loodusliku inimese tees, arusaam, et mida rohkem alamrahvas, seda rohkem on see loodusele lähemal. Inimesel on omadusi, mis lähtuvad loodusest, aga ka neid, mis tulenevad keskkonnast. Ta arvestab inimese arengus irratsionaalsusega. Inimese elu ei ole ainult harmooniliselt ülesehitatav.
Inimkarakterituum on aga välismaailmast sõltumatu. Rousseau ütleb otse välja, et tema taotluseks on kirjutada inimese hinge lugu (-> see on ka romantismile iseloomulik idee).

„Üksildase uitaja mõtisklused“

Siin on samuti nähtav võõrandumise võte. Autor väärtustab üksildust, eemale tõmbumine maailmast on vajalik (avaldub ka teatav misantroopiline motiiv ). Looduse motiiv -> looduses üksi olemine muudab inimese ka ükskõikseks ängistava maailma vastu.
Denis Diderot (1713- 1784 ) on üsna tugevate Voltaire’i mõjutustega, ta oli ka üks tema õpilasi. Suur mässaja, ta on rohkem vana lõhkuv kui uut loov autor. Kirjandust on ka palju kirjutanud. Prantsuse valgustuse üks suurkujudest. Entsüklopeedia idee algataja ja koostaja – tema töö selle kallal tõuseb ilmselt ka tema teistest teostest ja tegevustest rohkem esile. Diderot on nagu kõik prantsuse autorid – mitmekülgne. Ta on dramaturg ja otsib teatrile uusi väljundeid. Räägib näitlejameisterlikkusest ning kirjutab kunstikriitikat.
Omandas hea hariduse, käis jesuiitide koolis. Paljusid oma eeskujust tõlkinud prantsuse kultuuri.
Juba noore mehena esineb Diderot oma filosoofiliste mõtetega. Ka tema on kiriku autoriteetide vastu, mis on üks prantsuse valgustuse põhimotiive.
1749 „Kiri pimedatest neile, kes näevad“ – seal on juttu mõistuse ja keelte abil omandatud teadmiste suhtest . See oli omal ajal nii vastuoluline teos, et Diderot arreteeriti ja pandi mingiks ajaks vangi.
Diderot on kirjutanud ka evolutsioonist. Ta arendas ka oma materialistlikke vaateid edasi. Artikkel „ Geenius “ – geenius ehk loovisik. Ta määratleb geeniust kui viisakat valgustajat (mitte selline, kes romantistlikus mõttes meile tuttav on – mässuline, kurva saatusega).
Diderot roll on suur Euroopa esteetiliste vaadete suunamisel: artiklid ilust, maalikunstist. Looduse peegeldamise nõue on oluline. Ilu on objektiivne. Kunst peab järgima õigluse ja tõepärasuse printsiipe . Diderot nõuab kunstilt, et see ülistaks suuri asju ja üritusti (ajaloolised momendid). Teda võib nimetada ka Euroopa kunstikriitika žanri aluspanijaks.
Kirjanikuna oli Diderot suurim panus proosažanris. Tema on samuti üks romaani kujundajaid.

• „Suured varandused“ (1748) – traditsiooniline romaan. Teemaks armumised, seiklused . Tajutav on ka paroodialik motiiv. Õukonna veidruste ja kommete kirjeldamine ja välja naermine.
  
• „ Nunn “ (1760) – meenutab Voltaire’i filosoofilisi jutustusi. Naiste õiguste temaatika. Diderot viitab ka sellele, mis kloostriseinte vahel aset leiab – erootiline motiiv.
  
• „ Rameau vennapoeg“ (1762) – prantsuse keeles ilmub alles 19. Sajandil. Väljendab taaskord valgustuslikke ideid.
  
• „ Fatalist Jacqouis ja tema isand“ (1773) – tegevus viidud paljudesse paikadesse. Humoristlik ja optimistlik teos. Talupojamotiiv. Arutletakse ka fatalismi üle.
  

6. loeng 12.10.15 – eelromantism
Suur osa romantismi ideestikust kujunes välja valgustuse ajal. Mingis mõttes võib öelda, et romantism on valgustuse äärmus.
Valgustusel oli kaks faasi:

Materialistlik, empiiriline

Sentimentalistlik, tundeline -> see on ka eelduseks romantismi kujunemisele.
Eelromantism ehk preromantism – see on aeg, mis käib enne romantismi teket. Tähtis on meelde jätta, et žanrid ei vahetu kella pealt, vaid see vahetus on sujuv.
Muudatused luules 18. sajandi 2. poolel hakkavad olema eelduseks romantismi tulekule. Kuigi valgustuse raames me luulest põhimõtteliselt ei rääkinud, oli ju romaani õitsengu aeg. 19. sajandi algust valitseb aga luule ja lüürika ning selle peal on ka lugeja tähelepanu. Sajandi vältel tuleb lugejaid juurde ja kasvab ka huvi.
Luulesse tuleb ka see tunne, sentiment, sisse. Kirjutatakse palju kurbi armastusluuletusi. Märgatav on see, et üle suure aja tuleb luulesse looduse teema. Tekib looduse- ja talupojanostalgia, sest ühiskond on muutumas industriaalseks. Seda saab tähistada autoriga James Thomson (šotlane, tema poeem „ Aastaajad “). See motiiv tuleb mängu ka kujutavas kunstis ja muusikas ( Vivaldi , Tšaikovski). Thomsoni poeemi tõi inglise klassitsismi Alexander Pope. Ta oli õukonnapoeet ja tollal tähtis. Poeemis räägitakse aastaaegade vaheldumisest ja kirjeldatakse neid. Thomsoni teost tõlgiti väga paljudesse euroopa keeltesse. See poeem saab läbivaks -> looduse teema.
Romantilises romaanis mängivad loodus ja tunnetus koos (tumedad pilved saabuvad koos mingite hirmsate sündmustega). Romantilise luule autorite teostes on ka looduse motiivi märgata.
Tekib ka teine luuletüüp, mis sillutab teed romantismile -> kalmistuluule. Siin tasub esile tuua inglise autorit Thomas Gray’d ja tema „ Eleegia maa kalmistul “. Kalmistuluule on luule, mis mõtleb surelikkusest. Inimesekeskne luule, mitte Jumalakeskne. Isegi mingis mõttes protestlik (et miks nii peab). Eesti autoritest on kalmistuluulet kirjutanud näiteks Mats Traat .
Teine kalmistuluuletaja (ka öö ja surma temaatikad) oli Edward Young („Öised mõtted“). Mässumeelne, protestib inimlike asjade vastu. Sammuke ateistliku maailma poole.
Loomingusse tekib tume teema -> süngus, ähvardav jõud, mis pole aga välispidine, vaid inimlik, inimese seest tulev. Loodusteema sees tulevad 18. sajandi lõpul ka talueluluuletajad.
Sajandivahetuse muudatused proosas :
Hakkab peale samuti sentimentalismiga. Autorid tahavad kirjutada tegelaste tunnetest. Tekkis ka meelelahutuskirjandus, kuna lugejate arv suureneb. Lisaks sellele tekib ka erootilise maiguga kirjandus -> Inglismaal kannab see nime gootikirjandus, mis läheb ka ilusti romantismi sisse. Näide: Edgar Allan Poe. Prantsusmaal oli erootilise maiguga must romaan. Saksamaal röövliromaan.
Gooti juured on euroopa kultuuris sügaval. Renessansikoidikul hakkasid euroopa ühiskondades inimesed panema tähele meid ümbritsevaid (antiik)varemeid. Hakati neid varemeid uurima , säilitama ja ka taastama. Romantismiaegne kontseptsioon ongi see, et varemed on ilusad. Neis on teatav müstika , salapära. See vana hoiak säilib tänapäevani (nt meie Toome varemed, Jaani kirik ), restaureerimine.
18. sajandil tähendas gootika aed ja uus arhitektuuritüüpi (neu-gootika). Arhitektuuri ja kirjandust ühendab Horace Walpole. Ta oli inglise aristokraat, kes ehitas endale gooti lossi ja asus sinna elama. Ta oli esimene, kes kirjutas gooti romaani. Õukonnas sai see romaan ka hukkamõistu, sest sealt leiab erootilisi motiive.
Kirjanikud hakkasid aina rohkem gooti romaane kirjutama. Tollal oli see ajaviitekirjandus . Sellel tekivad oma väga kindlad žanrireeglid. Tekib gooti klišee. Kõrgkirjanduses kasutatakse ka gootielemente. Hirmu- ja õudusjutud, rahvalikud legendid , linnalegendid tänapäeval.
7. loeng 19.10.15 – üldistav sissejuhatus romantismi
Romantismi all mõistetakse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi teise poole suundumust euroopa ja ameerika kunstides. Tegelikult keegi muidugi täpselt ei tea romantismi algus- ja lõpudaatumit (sellist asja on väga keeruline- lausa võimatu- määratleda). Tegemist on sujuva üleminekuga .
Jena romantikud – grupp üliõpilasi, kes õppisid Jena ülikoolis ja moodustasid rühmituse 1797. aastal. Seda loetakse ka romantismi alguseks. Tinglikult loetakse 1830. aastat ka romantismi lõpuks, sest siis on avaldatud rida realistlikke romaane.
19. sajandil hakkab pihta ka ismitamine. Termin ise on vana ja pärineb hispaania kultuuriruumist – „romance“ e romanss ( lüürilis - heroiline laul). Romantismi ajal on tähelepanu rohkem keskaja- ja renessansi autoritel. Klassikalised žanrid taanduvad ja ei kasutata ka enam nii palju klassikalisi värsimõõte.
Juba eelromantilisel ajal hakkas sõna „romantiline“ tähistama midagi uuenduslikku. Romantism on koos valgustuse aspektidega esimene sammuke ühtsema kultuuripildi suunas Euroopas.
Romantism on kui reaktsioon valgustuslikule optimismile, mis andis lootust, et elu läheb paremaks. Kõik see utoopiline ja ilus, mida valgustusfilosoofid maalisid , pole tegelikult tõsi. Hakkas valitsema pettumus. Romantism on selles mõttes üks kurvemaid suundi. Romantikute puhul on olemas kosmiline pessimism (meeleheide, maailmavalu). Maailm on ebakindel, kaootiline . Romantilisel inimesel on püüd absoluudi poole – lõpmatu , transtsendentne e selle maailma piire ületav. Unistati palju täiusest. Absoluut on täiuse taotlus. Mis see täius on, seda tavaliselt ei sõnastata. Vahe tegelikkuse (halb) ja unistuste ( ideaali ) vahel -> see on romantiline ambivalents (tundmuste kaksipidisus).
Romantikud võtsid vastu ja kirjutasid katoliku usust, et leida lohutust ja hingerahu. Kunstis tekib tees, et kunst on inimese paopaik. Kunstimaailm on märksa tõelisem, kui reaalne ja halb maailm. ??? rahuldust saab leida kunstist. Eksootika – iga rahvus üritas leida oma kultuuris oma ekstootikat. Ajalugu muutus romantikute üheks harrastuseks. Ühesõnaga otsiti varju kõiges, mis aitas eemalduda halvast igapäevalisusest.
Isiksuse suveräänsus. Romantikud tegelevad inimisikuga. See inimene on suveräänne ja tema tahe on vaba. Igapäevane elu ja hingeelu läksid vastandusse. Romantikud uskusid emotsiooni järgnemisse. Hingeelus nähti kõrgemat väärtust. Seetõttu romantikud ei tegele inimeste elu üksikasjadega, vaid keskendutakse tema tundmustele ja sisemaailmale. See on ka romantikute teene , sest varem pole inimhingest räägitud. Sellest kui keerukas, mitmetahuline ja sügav see on. Eriti tähtis romantismi juures on see, et romantikud sagedasti tegelevad ka inimese pahelise poolega. See on inimese pärisosa ja pole alati vooruse poolt alla surutud. Täieõiguslik osa. Romantism annab õiguse kirjanduslikele pättidele, patustele (saatan, Don Juan ).
Kui klassitsismis oli looduse peegeldamise nõue, siis romantismis vastandati sellele kunstniku aktiivsuse nõuet ehk kunstnik ei peegelda, vaid loob ise, et maailma paremaks muuta. Kunstnik on geenius ehk eriline inimene, kes on Jumala sarnane, kes ei allu ka reeglitele (ka. tavaelus). Kuna kunstiteos on niivõrd väärtuslik, siis sarnaneb ta elusorganismiga ja kunstilist vormi ei saa ette määrata.
Romantikute peamine žanr on lüürika. Nad hakkasid tegelema rohkem sõnadega -> rohkem metafoore, tähenduste mõtestamisi. Romantikud nägid ideaalina kõikide kunstide põimumist. Samm-sammult hakkavad kunst, muusika , kirjandus käima käsikäes. Kunsti, filosoofia ja religiooni põimumist tahtsid nad ka. Segasid ka julgelt ülevat ja madalat -> luuakse tragikomöödia žanr . Tavapärast ja tavatut segatakse samuti.
Romantism oli inimeste eluhoiak. Romantikute ideaalne pill oli tuulekannel. Muusika oli romantismi tähtsaim suund ja ideaal. Tähtis on häälestatus, tonaalsus ja varjundid.
Kirjutatud kunstiliikides lähtutakse lüürikast.
Romantikud tegelevad teoreetilise analüüsiga ja tunnevad huvi folkloori vastu. Romantismis on olemas ka mässumeelne ja rahulikum tiib .
8. loeng 26.10.15 – saksa romantism
Romantismi üheks jooneks on see, et tekivad koolkonnad . Valgustusel sellist liikumist polnud. Eriti täheldatav on see just Saksamaal. Tavana loetakse romantismi alguseks Jena koolkonna asutamist (1797). Asutajad olid A.-W. Schlegel ja Fr. Schlegel. Viimane neist fikseeris oma kirjutistes romantismi teooria. Peale nende olid koolkonnas veel Novalis ja Ludwig Tieck . Tiecki tähtsus on ka selles, et tema lõpetas paljude oma lahkunud kaaslaste teosed ja avaldas need. Fr. Schelling tegutses samuti selle seltskonnaga koos. Oluline on ka see, et Jena noormehed andsid välja kahte ajakirja, mis sisaldasid nende endi ja teiste tollaseid kirjutisi.
Ennekõike võib esile tõsta Fr. Schlegelit, kes on kirja pannud romantilise (romantismi) teooria. Meie jaoks on olulised „ Kriitilised fragmendid “ ja „Fragmendid“. Seal kajastub kriitika välja poole aga ka enda pihta. Schlegel valib teose vormiks kummalise kuju -> fragmendi. Teosed koosnevad mõttekildudest. Fragment on romantikute loodud vorm, mis on romantismile ka väga omane. Ta seab kunsti tegelikkusest kõrgemale. Seda võib teha iroonia läbi. Schlegeli järgi peaks kunstnik tegema pidevat pidevat nalja (aga mitte labast!) ja see peab olema transtendentaalne (teadvusele kogemusest sõltumatult omane). Sinna hulka kuulub ka autori suhtumine iseendasse. Üks romantilise iroonia kuulsamaid näiteid on Puškini „ Jevgeni Onegin “. Romantiline poeesia on Schlegeli järgi vaba ja kuulab ainult poeedi tahet. Schlegel leiab, et poeesia uueneb pidevalt. Hiljem sai Schelegelist üks Euroopa tähtsamaid sanskritolooge.
Romantikute jaoks on elu ja kunst eraldi. Loominguline isik ei ole mõõdetav eluseaduste järgi.
Romantikud kujutasid eelkõige mingisuguseid „fantaasiaid“. Elu oli seal kõigest üks detail. Romantikud hindavad esteetikat ja sellest hetkest tänaseni on esteetika tähtsus oluline.
A.-W. Schlegel oli üks Jena koolkonna tuumikuid. Koos Tiecki ja tema tütrega tõlkisid nad Shakespeare ’i saksa keelde. Schlegel tõlkis ja hispaania ja portugali luulet. Tema on ka romantismi ideede tutvustaja Prantsusmaal. Schlegel on ka kirjutanud ühe esimese Euroopa kirjandusloo.
Novalis oli lühikese elueaga luuletaja. Ta on tähtis 2 luulekogu poolest: „ Hümnid ööle“ ja „Hingelaulud“. Tema looming on sünge, pessimistliku ja kurva stiiliga. „Hümnid ööle“ on pühendatud surmale . Seda mõjutas see, et tema armsam suri noorena. Novalise jaoks on muinasjutt kui unenägu – unenäomotiiv saab ka väga populaarseks, nende tõlgendamine jmt teostes kasutamine. Unenäolisus on omane just jeena romantikutele. Novalis oli ka Goethe vastane ja üritas purustada mingeid Goethe poolt loodud malle. See oli ka jenalasi iseloomustav joon.
9. loeng 02.11.15 – jeenalased, saksa romantism jätkub
Seekord räägime Tieckist, kelle tähtsus on tõlkimises, välja andmises ja oma kaaslaste tööde lõpetamises. Temalt on palju igasuguses žanris kirjutisi. Ta on palju kasutanud näiteks muinasjutu žanri (vt mida kirjutasin unenäolisuse kohta Novalise juures).
Saksa romantismis eristatakse 3(?) koolkonda :

• Jeena romantikud
  
• Heidelbergi romantikud
  
• ???? grimmid äkki?
  

Heidelbergi koolkonnast on oluline Clemens Brentano . Valdavalt luuletaja aga kirjutanud ka mõningaid jutte ja osalenud rahvaluule kogumisel. Oma romantilise meelestatuse sai ta jeenast. Ta kirjutas üliromantilisi asju – näiteks romaan „Godwi“. Saksa rahvalaul paelus Brentanot suuresti. Sellega tegelesid veel varem ja hiljem ka Goethe ja vennad Grimmid – see oli populaarne . Rahvaluule kogumise tulemuseks Brentanol oli kogumik „ Poisi võlusarv“. Rahvalaul hakkas väga Brentano luuletusi mõjutama . Samal ajal hakati nende luuletuste sõnadele tegema viise -> tekkis nähtus lauldav värss ehk Lied .
Peamine Brentano kirjutamise teema oli armastus. Samal ajal on tema luule ka patriootiline. Tema armastusluule on tihedalt seotud kannatustega. Teiseks põhiteemaks oli rahvaluulest mõjutatud luule.
Achim von Arnim oli proosakirjanik ja näitekirjanik. Tal on ilmeka pealkirjaga teos „Krahvinna Dolorese vaesus , rikkus, süü ja kahetsus “ (pealkirjad ütlevad ajastu kohta ka tihtipeale üsna palju). Romantikute jaoks oli naine mehe kaaslane – tema teine. Pjedestaalil teisel kohal. Brentano ja Arnim arvasid aga, et naised on ühed ahvatlejad.
Vennar Grimmid ning nende „Hunt ja 7 kitsetalle“. Grimmid kasutasid rahvaluulet ja oma kaasaegsete (Goethe nt) mõjutusi . Nemad koostasid ka esimese saksa seletava sõnaraamatu. Nad on kirjutanud palju saksa folkloorist (sangarilauludest jpm).
Romantiliste rühmitustega mitteseotud autor oli Heinrich von Kleist. Traagilise saatusega Napoleoni sõdadeaegne autor. Ta tundis huvi ka filosoofia vastu (prantsuse valgustus nt). Pariisis aga pettus kogu selles teoorias ja hakkas hiljem võitlema läbi ajakirjanduse prantslaste vastu. Eesti keeles on tõlgitud tema teos „Michael Kohlhaas“.
Kirjutatakse palju novellilaadseid teosed, nii et see on samm novelližanri kujunemise teel.
Reisimine ja rändamine on romantikute jaoks ka olulised teemad. Ka muinasjutuline ränd.
Adelbert von Chamisso – kirjutanud palju. Pärit Prantsusmaalt, seotud Berliiniga. Tema kirjutas teose „Peter Schlemini“ – lugu mehest, kes müüs oma varju.
E.T.A. Hoffmann – omapärane autor. Temaga saksa romantismi võrdsustada küll ei saa. Tal on romantilised romaanid, aga samas on ta irooniliselt allegooriline , satiirik. Ta on ühtaegu andekas kirjanik kui ma muusik (kirjutanud esimese saksa romantilise ooperi „Undine“). Nooruses oli perekonnaga vastuolus. Kasvas kasuvanemate juures. Võttis sealt kaasa teadmised muusikast. Tegeles juuraga. Tema elav vaim sundis teda joonistama karikatuuri oma ülemusest ja seetõttu saadeti ta Poola. Sattus kunstnike seltskonda. Töötas teatris. Napoleoni väed tungisid Poola ja Hoffmann jäi tööst ilma ning suundus Berliini, kust andis muusikatunde. 1809. aastal avaldas esimese tellimusel esitatud kirjaliku töö muusikaajakirjas. See lugu oli geniaalsest, kui kannatavast muusikust. See kõneleb sellest, et kunstiinimese kuvand hakkab sündima. 1814 .-1815. aastal avaldab jutukogu „Callot“. Sellele teosele on omane fragmentsus. Osa on romantilised, osa muinasjutu(d)lised, osa esseed , osa fragmendid. Berliinis hakkas tal nüüd väga hästi minema. 1822ndal aastal suri raske haiguse tagajärjel.
Hoffmann (nagu ka Kleist) on süngema joone esindaja saksa kirjanduses. Ta jagab konflikti tegelikkuse ja saatuse vahel. Inimese hinge üle valitseb väline maailm. Inimese elu on tragikomöödia –> Hoffmanni põhimõtted. Grotesk on tema loomingus tähtsal kohal.
Hoffmanni pealiinid: kunst ja elu; kunstnik ja kodanlane.
Hoffmann oli veendunud, et muusika on kõige romantilisem. Muusika sfääriks on lõpmatus . See, mille poole poeesia püüdleb, on muusika juba ammu leidnud. Muusika viib kuulaja määramatu tunnete maailma. Poeesia puhul on takistuseks sõna. Sellepärast peab poeesia lähenema muusikale. Hoffmann vaatleb oma teooria valguses mitmeid kuulsaid muusikuid.
Hoffmanni loomingus on kaks külge: 1. helge, romantiline maailm; 2. öine maailm. Ta on kirjutanud jutukogumiku „Ööjutud“ ning on kirjutanud ka gootiromaane.
Kõige tuntum teos on „Õpetlikku ülestähendusi kõuts Murri sulest“, mis on kirjutatud teise kirjatüki tagakülgedele. Seda peetakse romantilise iroonia üheks näiteks. Saksa ühiskonna, loomade kuningriigi kujutamine. Kass on filosoof ning poeet on moralist.
10. loeng jäi vahele
11. loeng 16.11.15 – jätkame inglise romantismiga
1812. aastat nimetatakse romantismi võidukäiguks ( Childe Harold). Šotlastel polnud klassitsismi, selline tundeline joon oli neil koguaeg läbiv.
1800. avaldatud Wordsworthi manifesti loetakse inglise romantismi sünniks.
William Blake – temas on ka palju seda, mis pole romantismiga seotud. Väga eripärane autor.
Prantuse kriitik Hippolyte Taine on kirjutanud inglise kirjandusloost ning öelnud , et kõige suurem kirjanik on Lord Byron – suurim ja inglaslikum. Byron oli üle Euroopa ka hästi kuulus. See aga ka ilmselt varjutas kainemaid hinnanguid tema loomingule. Byron oskas oma eluga luua endast kuvandi , mis vastas publiku ettekujutusele ühest romantilisest autorist (ei saa öelda, et publik oleks alati Byronit heaks kiitnud).
Byroni elu: lordi tiitlit polnud ta otse pärinud, mis polnud aga ka väga hea staatus. Ta kannatas vaesuse käes ning oli sündinud defektiga – parem jalg oli vasakust lühem. Aristokraadi päritolu, sai hea hariduse. Koolis oli tuntud oma kirglike (sõprus)suhete poolest. Kasvas romantismi meeleolus, elas romantilises eluhoiakus. Läks ülikooli, oli seal „suur härra“ (ta pidas ülikooli ühikas karu). 1806ndal aastal andis välja luulekogu „Jõudetunnid“ („Idle Hours “), kust on pärit ka tema ühed kuulsamad luuletused. Byron oli kuulus misantroop – ta sai palju kriitikat ja ka oma lordi staatuse tõttu, selletõttu hakkas ka inimesi põlgama. Suundus Kreekas, kus kirjutas edasi. 1812ndal aastal avaldas „Childe Haroldi palverännaku“ ja sai väga kuulsaks. Läks tagasi Inglismaale . Naised jooksid tema järele, aga tal oli selletõttu ka palju probleeme. Teda kaevati kohtusse ja ta sattus inglise inimeste põlu alla. Läks Itaaliasse, kus ta ka hiljem suri. Itaalias kirjutas ta väga palju nii lühemaid kui pikemaid teoseid. Byron elas kergemeelset elu.
Byroni teoste tegelane on maailmaga pahuksis patune, aga kes seda ise kahetseb. Maalib deemonliku ja suurejoonelise kuju. Selle kujuga samastati Byronit ennast.
Byroni looming sarnaneb vormi poolest rohkem 18. sajandi loominguga. Tema põhiliseks vormiks oli värssdraama .
Byronit ja Schellit nimetatakse koos. Nad kohtusid Genfis ja elasid sõpradena Byroni elu lõpuni. (Koos Schelli ja ta naisega, leppisid nad kokku, et kirjutavad kõik ühe gooti romaani. Schelli naine kirjutas „Frankensteini“). Schelli oli samuti aristokraadi soost. Teda kutsuti hulluks Schelliks, kuna ta tegi idasugu veidraid eksperimente (siit ehk ka saame aru, kust Schelli naine oma gooti romaani jaoks inspiratsiooni sai). Schelli oli samuti kõvasti mõjutatud gooti romaanist .
John Keats on ka oluline inglise romantik. Ta on nagu Blake’gi ehk tema peale on hilisemad luuletajad toetunud. 1814.-1815. aastal hakkas kirjutama ja ka oma toid avaldama. Tema „ Lugedes Chapmani Homerose tõlget“ on üks esimestest teostest. Ta kohtus Cockney koolkonnaga, kes õhutasid teda kirjutama. Jäi tuberkuloosi kätte ja suri noorena.
Looming: suhteliselt kerged värsid fantastiliste kujunditega; varjundid; nüansid. Põhihoik on loid melanhoolia . Keatsi luule on põhiliselt meeltele mõjuv.
Prantsuse romantism
Jõuab Prantsusmaale hilja , kuna seal on sõda. Romantistlikud ringid, Cenacle, moodustatakse 1820ndatel.
(Lugeda Chateaubriand’i „René“)
Chateaubriand on mahukas autor. Tema peateos on „Kristluse vaim“, mille üheks osaks ongi „René“. Teda loetakse prantsuse romantismi rajajaks.
Germaine de Staël oli aadlisoost naiskirjanik. Ehk rohkemgi kirjandusteadlane. Uuris Rousseau’d. Oluline teos „Saksamaast“ – see oli üks prantsuse romantismi esimesi teoseid. Ilmunud 1810ndal aastal Inglismaal, kuna Prantsusmaal oli keelatud.
Victor Hugo oli põhihoiakutelt ka romantiline. Tema ümber koondusid noored tulihingelised romantikud. Kirjutanud palju luulet. Meile tuntud „Jumalaema kirik Pariisis“. Varases romantilises romaanis on tüüpiline vastandus – blond ja brünett neiu . Blond on siinjuures hea ja õilis ning brünett on pigem halb kuju. Hugol on need aga ümberpööratud . Ka hingeväärtused on tähtsad – Quasimodo, kes on välimuselt eemaletõukav, on hingelt õilis ja ilus. Siin põimub ka teatav hulk realismi jooni, aga eelkõige on see ikkagi romantiline teos. Notre-Dame on tähtsalt kohal, sest Hugo oli suur restaureerimise pooldaja .
12. loeng 28.11.15 – rohkem proosast
Lüürika on romantismis juhtiv žanr ja ka proosa on allutatud lüürika reeglitele. Tänane teema on proosakirjandus . Selleks lähme natukene ajas tagasi – valgustusse. Sellel ajal tehti suur samm romaani kui sellise arengus. Kujuneb välja eepilist laadi stiil. Sentimentalismis ja romantismis jätkub kahtlus , et lineaarne kujutamisviis pole ainuõige. Tehakse eksperimente. Küsitakse, millised teosed on realistlikud – aga seal on erinevad aspektid – ümbruse kujutamine, inimese siseelu kujutamine jne.
Romantiline romaan tekkis jena koolkonnas. Ludwig Tieck oli hästi kontaktis inglise inglise romaaniga ja eriti Richardsoni sentimentalistliku romaaniga. Tieck leidis, et Goethe on kirjutanud romaani, mis pole elu ja inimeste suhtes õige. Lõpuks jäi ikkagi Goethe peale, tema sai mingisuguse teeraja paikapanijaks. Romantilised romaanid on selle kõrval rohkem ära unustatud.
Romantilised romaanid:

• Tiecki „Franz Sternbaldi rännuteed“
  
• Novalise „Heinrich von Oftendingen“
  

Viimast romaani Novalis lõpetada ei jõudnud. Sellele kirjutas lõpu Tieck. Oluline on see sellepoolest, et põlistab saksa romantismi sümbolit ehk taevasinist lillekest. H.v.O. on kaasaegne poeet, kes näeb unes (!unenäolisus!) imelist helesinist lillekest. Ärgates on unenägu väga ere ning H.v.O. läheb rändama ning seda lillekest (ehk romantilist absoluuti) otsima . Ta liigub üsna sihitult (!) ja see on ka romantilise romaani üks ühiseid jooni. See rännak on pigem vaimne rännak, tajumiste ning tunnetuste otsimine(!). Sihipära puudub. Lõpuks leiab helesinise lillekese, milleks on üks Matilda nimeline neiu. H.v.O. aga kaotab selle lillekese, sest Matilda sureb . Raamatu lõpp on kuidagi pentsik, aga tolles ajastus arusaadav. Tieck lõpetas nii, et laskis Novalise plaani kohaselt H.v.O-l jõuda valgustatud monarhi õukonda.
Esimese romaani juures on ka tegemist sihipäratu ringi rändlemisega(!), kus tähtsamad on kõrvalepõiked, kui lõppsihtkoht. Siin tuleb sisse samuti unenäolisus(!), mille on sisse kirjutanud Ludwig Tieck.
Kokkuvõtteks nende kahe romaani kohta -> ühte kindlat laadi romantiline romaan ongi rännuromaan.
Teist laadi romantilised romaanid on näiteks:

• Schlegeli „Lucinde“ – armastuslugu naiskunstnikust.
  
• de Staëli „Delphine“ ja „Corinne“ – tegemist naisega, kes tahab olla vaba ja võitleb enda kui kunstniku eest, see on ka erootiline romaan.
  
• George Sandi „ Consuelo “ – ka romaan 19. sajandi naiskunstnikust – lauljannast.
  

Hölderlini „Hyperion“ – seisab eraldi, sellelaadseid rohkem pole. Teemaks on vabadusvõitlus, inimese vabadus ja tunnete vabadus.
„René“ laadsete romaanide arhetüübiks on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, kus on noor peategelane, kes elab üle mingit laadi kannatusi. Siinkohal võib ära mainida Byroni „Childe Haroldi“.
Stendhali „Armance ehk pildikesi Pariisist aastal 1800“, mis meenutab samuti „Renéd“, kuigi selle alapealkiri viitab ka realismile. Sajandi lapsi iseloomustab: üksindus, tundeelu, armastuse otsingud. Gustav Flaubert ’i „Tundekasvatuses“ on peategelane aga kui ümberpööratud sajandi laps.
Walter Scott kuulub ka romantikute hulka. Tema teeneks on ajalooline romaan. Ta oli suur Goethe austaja. Kirjutas alguses ballaade. „Waverly“ on tema romaan, mille ta avaldas anonüümselt ja mida peetakse esimeseks ajalooliseks romaaniks . Scott on kirjutanud ka „Ivanhoe“. Scott kinnistas lineaarse narratiivi. Ta on palju panustanud ka hilisema realistliku žanri välja kujunemisse. Näiteks ka Balzac on öelnud, et ta on palju toetunud Scottile.
13. loeng 30.11.15 – realism
Realism kasvab välja ajaloolisest romantismist. Realismis on kinnitatud lineaarne tegevusviis. Nii Scotti kui Cooperi teosed kujutasid lähiminevikku. Elu tuleb kujutada ilma fantaseerimata ja nii nagu ta on. See ei sobi küll definitsiooniks, aga on realismi juhtmõtteks.
Jane Austen – kirjutanud ka gooti romaani paroodia . Austen räägib naisteprobleemidest, mis aga ei olnud nii eripärane, kuna ka näiteks Richardson ja Rousseau rääkisid sellest teemast. Austen kujutab oma aja ühiskonna igapäevaelu.
Romantismiaja tungi ja tormi parodeerijad oli näiteks Thomas Love Peacock, kes kirjutas satiirilisi teoseid, kus peategelased kritiseerisid tolle aja filosoofilisi arvamusi.
Realismi välja kujunemise toetavaks jõuks oli ka ajakirjanduse areng. Balzac ja Dickens olid ka alguses ajakirjanikud (oma aja mõistes muidugi). See oli kui kriitika ja selekteerimise koht. Sealt tuli välja kohakirjanduse mõiste, olukirjeldus.
NB! Balzac on oma „Inimliku komöödia “ lõppsõnas sõnastanud enda ja esialgse 19.sajandi realismi.
Balzac tuli ideele kirjutada üks romaan, mis koosneb suurest arvust romaanidest (tänapäeval nimetatakse seda jõgiromaaniks) -> „Inimlik komöödia“ , millele mõeldes seostub kohe Dante „Jumalik komöödia“. „Inimlikku komöödiat “ võib võrrelda suure panoraammaaliga, mis on silmale hoomamatu. Balzac kirjutas oma saatesõnas, et tahab kirjutada teaduslikku teost (siinkohal peame meelde tuletama , mida teaduse all sellel ajal mõisteti) ja tahab kirjutada ajalugu. Hilisemad naturalistlikud kirjanikud teotavad oma teosed teadusele. 19. sajandile on tunnuslik see, et kirjandus täidab teaduse funktsiooni, aga ei asenda seda. Balzac tahab oma aega vaadelda nii nagu see on ja paigutada sinna oma ajastu tüübid ehk liigid.
Ülesehitus:

• Allutas oma teksti kindlale kavale.
  
• Eraldi teosed nimetatakse stseenideks
  
• Terve teos jaguneb kolme ossa (mis siis omakorda veel stseenideks):
  
  • „Kommete etüüdid “ ehk eraelulised – stseenid eraelust , provintsielust, Pariisi elust, sõjaväe elust, poliitiliselt elust, külaelust
    
  • „Filosoofilised etüüdid“ ehk allegoorilised
    
  • „ Analüütilised etüüdid“ – analüütiline jäi küll pelgalt nimetuseks, autor ise pidas sellese ossa kuuluvaks „Abielufüsioloogiat“ (1824), mis ei olegi romaan, vaid Pariisi olukirjelduste kogu
    
• Suurema osa moodustavad eraaelulised stseenid
  

Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, konkreetsest kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnust, mis hävitab armastuse, lõhub inimsuhteid ja teeb sõbrad vihavaenlasteks.
Balzaci realism seisneb eriti tema kirjeldustest, mis on pikad ja paljusõnalised, tema pühendumises ka välistele detailidele ning anda edasi kujutatava ajastu olmet.
Balzacile on heidetud ette, et tema enda valitud kirjeldatavaid ühiskonnagruppe ei tundnud ta küllalt hästi. Sellest tekib diskussioon ja näiteks Inglismaal hakkavad autorid kirjutama sellest, mida nad hästi tunnevad.
Prantsuse realismis tekib 2 liini:

Honoré de Balzac

Stendhal (pärisnimi Marie-Henri Beyle)
Nende erinevus seisneb selles, et Stendhal on autor, kellel on tugevam seos sellega, milliseks kirjandus kujunes hiljem. Balzac seevastu jääb realistlikku kirjanduspilti, Stendhalil on sugulasi hiljemgi.
Stendhal tuli kirjandusse samuti läbi ajakirjanduse. Ta on välja toonud selle, et tal on raske leida süzeed. Stendhali ei huvita väline külg, vaid see, mis toimub inimese hinges (psühholoogiline romaan). Tema esimene romaan „Armance“ ebaõnnestub. Hiljem saab ta kuulsaks oma romaaniga „Punane ja must“. See on ajalooline psühholoogiline romaan. Stendhal kasutab süzeede puhul tihti mingit eeskuju või inspiratsiooni ja siinkohal on selleks üks ajalooline artikkel. Romaanis saame osa ühe madalast seisusest vaimuannetega nägusa noormehe, Julien Sorel’i, loost , kes püüab sotsiaalsel redelil talendi, raske töö, pettuse ja teeskluse abiga tippu tõusta , kuid jõuab nii hoopis tragöödiani. Autor uurib vastust küsimusele, kas väike inimene on võimeline tõusma ühiskonnas kõrgemale positsioonile jäädes samas eetiliselt puhtaks. Autor jõuab välja selleni , et see paraku pole nii võimalik. Juba antiikajast peale on kirjanikud üritanud vaadelda nn inimtüüpe, kellest ühiskond või kogukond koosneb (see iseloomustab ka Balzaci ja Stendhali). Ühiskond jagatakse hierarhiateks. On alamkiht, vaimulikud , maa- aadlikud , suur-aadlikud.
Veel sisust: „Punase ja musta“ peategelane üritab alguses sotsiaalsel redelil tõusta naiste kaasabil. Talle soovitatakse vaimulikku ellu minna, aga seda ta ei taha, kuna teda tõmbab ikka ilmaliku maailma poole rohkem. Ta siirdub Pariisi, kus peab kaasa mängima kõrgühiskonna mänge (reetmised, intriigid jms). Selle viimase tõttu algab ka tema allakäik – riigireetmisega seotud kirja kohale toimetamine saab talle saatuslikuks. Stendhalil oli üks kiiks – talle pakkus väga huvi poliitiline intriig ja seda joont tabame tugevalt ka „Punases ja mustas“. Mathilde de la Mole’i kuju on romaanis tähtis, kes on mingis mõttes Madame Bovary eelkäija.
Charles Dickens oli samuti esmalt ajakirjanik. Sealtkaudu areneb tal välja paeluv kirjutamisstiil . Kirjanikuks sai Dickens läbi olukirjelduste kirjutamise. Dickensi tüüppeategelane on vaene nooruk, kes peab ennast tõestama ja jõuab teose lõpuks saada õnnelikuks. Dickensi realism seisneb selles, et tema lood on kirjutatud mingisugustel poliitilistel eesmärkidel. Ta kirjeldab ja avab näiteks orbude olusid tollases Inglise ühiskonnas (näide: „Oliver Twist “).
14. loeng 07.12.15 – realism jätkub
Suurimad realistid ei kirjutanud kõigest elust maha. Balzac kirjutas sellist realismi, mis seadis endale eesmärgiks koguda kõik kokku ja kirjutada üles. Ta proovis toimida nii nagu tema meelest teaduses toimiti. 19. sajandi eesmärk oli olla „objektiivne“. Paratamatult on siiski kõik subjektiivne. Vastuolu: ühelt poolt tahab Balzac kujutada objekte mingis keskkonnas võimalikult objektiivselt ja tõetruult. Lugeja sooviks on aga identifitseeruda ja teost lugedes võrdleb ja töötleb kõike läbi oma kogemuste ja tunnetuste. See on nii olnud koguaeg (meie mäletatavas ajaloos). Tänapäeval vaatame me näiteks tõsieluseriaale samasuguse mustri läbi.
Stendhali huvitab see, mis toimub aga tema tegelaste hinges – see on selgekujuline psühhologism. See asetub omakorda hästi realismi. Stendhal analüüsib tegelaste tundeid, seda, kuidas nad vaatavad ja tunnetavad end ümbritsevat. Teda iseloomustab ka teatav moralism, millele me aga näpuga otse näidata ei saa (nagu võrdluseks Balzaci puhul saame). Stendhali „Punane ja must“ on just kui sotsiaalne eksperiment – mis saab siis kui vaesest klassist noormees tahab tõusta kõige kõrgemale, kas tal see õnnestub või mitte jne. Stendhal jõuab järelduseni, et ilma eetikareegleid rikkumata pole see võimalik.
Need on siis kaks alget (Balzaci ja Stendhali realism), aga mis saab realismist edasi?
Dickensi realism on sotsiaalne realism, kus kritiseeritakse sotsiaalsetes sfäärides toimuvad. Sealt võime leida ka küllaltki palju sentimentalismi. Dickensi tegelased on pigem karikatuurid.
Juba siin tuleb mängu see antiikkangelane – tegelane, kes pole enam ainult poistiivne ja kangelastegusid läbiviiv. Realismi raames muutub ka ajalookujutlus – tuleb loobuda tarbetutest sentimentidest; kujutada tuleb keskmist inimest, tegelane ei pea olema tingimata kõrgemast seisust inimene.
Ühelt poolt tekib arusaam, et kirjanik peab looma pildid elutõest. Näiteks inglise autorid hakkasid kitsendama oma vaatenurka (et seeläbi anda võimalik tõetruu pilt sellest, millele on keskendutud). Näiteks Thomas Hardu, kes kirjutas oma kodupaigast, mida ta väga hästi teadis ja tundis. Hardy seadis endale ülesandeks kujutada kaduvat maailma.
Aga Prantsusmaal toimus midagi muud. Romantism ja realism tulid seal peale üsna samal ajal. Romantilistes teostes kirjutati „sajandi lapsest“, aga samaaegselt ka kritiseeriti. Õitses Scotti stiilis seiklusromaan.
Mis sai aga romantilisest luulest? Sellest arenes välja estetistlik (elu- ja kunstikäsitus, mis hindab kõiges ainult selle esteetilist väärtust) luule. Luule jääb romantiliseks, aga kaob ära mässumeelsus ja maailmavalu. Luulesse tuleb üsna märgatav objektsus. Hakatakse kirjeldama mingeid objekte. Tuleb püüe kirjutada luulet võimalikult perfektselt ja viimistletult. Teemad taanduvad tihtipeale ilutsemiseks. 19. sajandi kirjanikud olid esimesed staarid . Hakkab esile tõusma teatud esteetiline nõue. Teatud ilu(ideaal). Kuigi keegi seda ei tea, mis see ilu tegelikult on. See ei hõlma endas ainult positiivseid asju. Luule peab olema (nüüd eriti!) kõrge ja täiuslik kunst. Neid nõudeid üksipulgi kirja ei pandud.
Gustave Flaubert kuulub samuti realismi alla. Teda tunneme eelkõige romaani „Madame Bovary“ järgi. Ta ütleb, et ka proosa on kunst, sest see on struktureeritud kunstina. Ta võrdleb proosat arhitektuuriga. Teiseks leiab, et proosa peab olema läbimõeldud. Flaubert pöördub tagasi romantismi taandumise juurde kunsti. Maailm on niivõrd räpane koht ja ainuke paasemine sellest maailmast on kunst. Kunst on inimese pääsetee. Muus osas oli ta siiski realist – ühiskonda tuleb kirjeldada ja kritiseerida. Ta romaanid (just eriti Madame Bovary) on psühholoogilise asetusega eksperimendid -> siin tuleb võrdluseks Stendhal. Mõlema autori peateose peategelased elavad traagilist elu oma valikute tõttu. Miks alustab ja lõpetab Flaubert romaani Charles Bovaryga? Sest lugu jutustab armastusest. Madame Bovary lugu on asetatud Charles Bovary loo sisse. Emma Bovary on rahutu hingega noor naine, kes püüab tõusta kõrgemale oma saatusest ning soovib kogu hingest teostada iseenda romantilisi soovunelmaid.
Flaubert’i „ Tundekasvatus “ järgib sama rada – võtab samuti ette tüüpilise oma aja noore.