masendatud, et ütleb tagasi pöördudes oma liigikaaslastest lahti ja tunneb end hästi ainult hobusetallis. Põhijoontes kasutas Jonathan Swift "Gulliveri reise" kavandades üht kaasaegset kirjanduslikku eeskuju. 1719. aastal ilmus Daniel Defoe sulest romaaniajaloo esimene bestseller "Robinson Crusoe". Gulliver maabub nagu Robinsongi juhuse tahtel võõrasse paika. Ta satub merehätta, jäetakse saatusehooleks ja peab kodumaast kaugel ihuüksi hakkama saama. Siiski ei olnud Swiftil kavas kirjutada mitte üksnes põnev romaan, mis lõbustab lugejaid kummaliste maailmadega. Gulliveri elamused peegeldavad ja kommenteerivad 18. sajandi alguse Inglismaa poliitilist ja sotsiaalset olukorda. See oli murranguline ajastu. Pärast 1688.-1689. aasta revolutsiooniga kaasnenud segadusi kujunes välja poliitiline avalikkus parlamendi ja parteidega, kes võitlesid omavahel mõjuvõimu pärast. Ajalehtedes ja ajakirjades vaieldi ja intrigeeriti. Iroonia ja satiir olid kõrges hinnas
Teosed on filosoofilise sisuga ning autor teeb kriitilisi üldistusi tolleaegse ühiskonna kohta. Sarnasusi võib leida ka tänapäeva ühiskonnast. ,,Gulliveri reisid" on filosoofilise satiiri silmapaistvamaid näiteid kogu maailmakirjanduse ulatuses. Tema teostes on näha valgustusaja ühiskonna tunnuseid. Pireti arvamus: Swift oskas üsna hästi kirjeldada erinevate väljamõeldud maade elu, selle kõrval ka samastada sealset elu päris ühiskonnaga, tehes seda peenelt kritiseerides. Swiftil oli väga elav kujutlusvõime. Anni arvamus: Swifti teosed olid väga ühiskonnakriitilised. Ta lõi "Gulliveri reisides" fantaasiariike, mille abil tõi välja tegelike riikide vigu, mistõttu see teos oli populaarne. Peale kriitika pakkus ta omalt poolt välja enda arvates täiuslikku riiki. Samuel Richardson (1689-1761) Teosed: ,,Pamela ehk Hüvitatud voorus" ja ,,Clarissa"
See, mida meile poliitikast näidatakse, on siiski jäämäe tipp. Tavakodanik tavaliselt sügavale poliitakasse ei sekku. Swift oli ironist , vaatas maailma iroonilise pilguga. Tema puhul kumab läbi siiski reisikiri kui zanr. Haritud mehena oli ta kursis antiikkirjandusega ja hindas paljusid antiikautoreid, kellelt on saanud mõju. Ta oli veidi ka klassitsistlike vaadetega(eeskuju Alexander Pope- aga ta pole puhas klassitsist). Swiftile on omane vohav fantaasia . See pole aga omane Defoe-le. Swiftil on viide Euroopa tavale. Just fantaseerivatele reisikirjadele, varasematele kaartidele , kus on mereelukad jne. Swiftil on omane vohav fantaasia, kus mõtlev välja isikuid, oleneid, situatsioone jne. Need on ka allegoorilised. Defoel ja Swifti teosed on teatud allegooriaga. Teatud eeskujudeks ja mudeliteks. Swifti puhul ka kindlasti kirjanduslikke eeskujusid olnud rohkem kui Defoe puhul. Swift on suur müstifikaator ja sellepärast veab ta lugejat pidevalt ninapidi. Swift on ka müstifikaator
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
