Valgustuskirjandus (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
VALGUSTUSKIRJANDUS
Referaat
Koostaja: Margus Raag
10C
Juhendaja : Urve Parveots
Tartu 2011

Sissejuhatus 3
Prantsuse valgustuse eripära 4
Kokkuvõte 10

Sissejuhatus

Valgustusajastu algas Euroopas 18. sajandil. Valgustus tähendas inimestele vabade ning demokraatlike mõtlemisviiside levikut ning kodaniku elujärje paranemist. Valgustusajastu tõi elus esikohale inimese enda ning valgustajate mõtlemist mööda pidi inimene õnnelikult elama ning kõik see, mis võis õnne rikkuda, tuli ära kaotada.
Euroopa valgustusideed algasid Inglismaalt. Prantsusmaale tõid ning hakkasid seda levitama humanistid Montesquieu ning Rousseau , keda vaimustasid inglise filosoofide mõtted ja vaated. Valgustus kandus Prantsusmaal edasi nii Saksamaale kui ka Venemaale.

Prantsuse valgustuse eripära

Valgustuskirjandust läbis humanism , mis tõi esile inimese mõistuse ning inimloomuse head alged .Kirjandusliikidest tõusis esikohale proosa, mis tegi läbi kiire arengu eriti Inglismaal ja Prantsusmaal. Tekkis ka uus kirjandusžanr filosoofiline romaan ning jutustus. Teater ja draama püsisid veel klassitsistlike tavade juures. Luule jõudis uue õitsengule alles sajandi lõpu poole varajases romantismis,sest nimesele tõi huvi tundeelu ja looduse suund inglise luulesse ning varem ei pööranud valgustuskirjanikud luulele erilist tähelepanu.
Prantsuse valgustuskirjanikud
Voltaire (1694-1778), kodanikunimega Francois -Marie Arouet, oli üks silmapaistvamaid Prantsuse valgustuskirjanikke. Lisaks kirjanikule, oli ta ka filosoof , ajalooteadlane, kirjandusteoreetik ning isegi Prantsuse Akadeemia liige. Tema mõistus oli ülimalt arenenud ning tema ütlused ning väites olid euroopas vägagi tuntud. Voltaire oli väga armastatud , kuid samas ka väga põlatud mees, eriti vaimulike poolt, kes ei sallinud tema humanistlikke ideid. Kirjanikuna olid Voltaire-i teoste põhiteemaks kurjus, barbaarsus ning arutus . Voltaire’i kirjanduspärandusse kuulub, kõrgstiilis klassitsislikke tragöödiaid, karakterkomöödiaid, epigramme, ajalooalaseid töid, kultuurilooliselt tähtsat kirjavahetust ja kõige loetavamana filosoofilisi jutustusi ning romaane. Tema teostes on segunenud ning samas ka eraldi ilmnev valgustuslik optimism –ja pessimism. Voltaire kuulsamad teosed on „ Zadig ehk Saatus“ ning „ Candide ehk Optimism“
Jean- Jacques Rousseau( 1712 -1778) sai kuulsaks endale ootamatult peale ajalehekuulutuse kirjutamist ühele konkursile. Ta oli esimene valgustaja, kes julges mõistusele toetuvas tsivilisatsioonis kahelda. Rousseau mõtiskles kahe uurimuse üle: „Arutlus küsimuse üle: kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid?“ ja „Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolu üle“. Rousseau kuulsamateks teosteks osutusid „Julie ehk Uus Heloise “ ning „ Emile ehk Kasvatusest “
Prantsusmaal oli eri aegadel veel mitmeid nimekadi valgustuskirjanikke nagu:
Charles De Montesquieu(1689-1755) – „Seaduste vaim“ ning „Pärsia kirjades“
Antoine Francois Prevost( 1679 -1763) – „ Manon Lescaut“
Denis Diderot(1713- 1784 ) – „ Rameau vennapoeg“ ning „Nunn“
Pierre Augustin De Beaumarchais(1732-1799) – „Sevilla habemeajaja “ ning „Pöörane päev ehk Figaro pulm“

Inglise valgustuse eripära
Prantsusmaa eeskujul mõjusid valgustusideed eelkõige proosas . Inglise valgustuskirjanduses tõusis juhtivaks žanriks romaan. Daniel Defoe esindas inglise valgustuskirjandudes keskklassi vaatepunkti. Tema vaadete järgi järgi on kodanliku tsivilisatsiooni allikaks töö. Defoe tõi inglise valgustuskirjandusse uue žanri,milleks oli valgustusromaani, kuhu on koondatud seiklusromaan ja sotsiaal-filosoofiline romaan.
Inglise valgustuskirjanikud
Daniel Defoe(1661- 1731 ) tõi inglise kirjandusse uue žanri: valgustusromaan. Defoe oli väikekaupmehe poeg, kes polnud käinud ülikoolis. Selle eest luges ta palju ja oskas võõrkeeli. Daniel tegutses äri ja poliitika alal ning ka ajakirjanikuna. Tema kirjutised paistsid silma temaatika avaruse ja elava käsitlusviisi poolest. Tema edukaimaks teosek osutus „ Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused“.
Jonathan Swifti (1667-1745) tööga on seotud enamjaolt inglise 18.sajandi filosoofiline proosa. Swift oli pärit Iirimaalt, vaesunud vaimuliku perest. Swifti vaimses kujunemises oli tähtis koht teenistusel kõrgest soost sugulase – Suurbritannia riigimehe ja diplomaadi sir William Temple ’i juures. Swift lõpetas Oxfordi ülikooli usuteaduskonna ja asus vaimulikuna tööle Dublinisse. Ta püüdis sekkuda ka poliitikasse, kuid edutult ning jätkas iirlaste vabadussaadete innustamist ja Briti ülemvõimu kritiseerimist kirjanikuna. Jonathan’i teravad poliitilised ja allegoorilised pamfletid olid väga hinnatud, kuid samas ka kardetud.
Inglismaal oli eri aegadel veel mitmeid nimekadi valgustuskirjanikke nagu:
Samuel Richardson(1689-1761) – „ Pamela ehk Hüvitatud voorus“ ning „Clarissa“
Henry Fielding(1707-1754) – „Tom Jones , ühe leidiku lugu“
Laurence Sterne (1713-1768) – „Tristram Shandy elu ja arvamused“ ning „ Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“
Tobias George Smollett (1721- 1771 ) – „Roderick Randomi seiklused“ ning „Peregrine Pickle’i seiklused“

Saksa valgustuse eripära
Saksa kirjanduses oli romaan pikalt teisejärguline žanr pärast draamat . Sealne valgustuskirjandus, millele avaldasid tugevat mõju prantsuse valgustajad, jõudis oma eesmärkideni alles 18.sajandi lõpu poole, rahvusteaduste tõusu ajal. 18.sajandi keskel oli saksa valgustuskirjandus seotud eelkõige Lessingi – filosoofi, näite- ja vaimulikukirjaniku, kriitiku, draama- ja kunstiteoreetiku nimega.
Saksa valgustuskirjanikud
Friedrich Schillerit(1759-1805) on peetud viimase kahesaja aasta kõige erinevamate kultuuriliste ja poliitiliste suundade teerajaks. Schiller õppis alguses õigusteadust, siis meditsiini, ent rohkem huvitasid teda filosoofia, ajalugu ja eriti kirjandus. Tema silmapaistvamateks teosteks osutusid „Röövlid“ ning „Fiesco vandenõu Genuas“
Gotthold Ephreim Lessing (1729- 1781 ) õppis Leipzingi ja Wittenbergi ülikoolis ning elas seejärel Berliinis ja Hamburgis, kus ta töötas rahvusteatri dramaturgina. Saanud ideid inglise sentimentalismist, kirjutas ta näidendi „Minna von Barnhelm“, mida peetakse esimeseks saksa rahvuslikuks komöödiaks. Tema teatrialased vaated olid avaramad kui prantsuse valgustajatel.Lessingi kuulsamateks teosteks olid „Minna von Barnhelm“ ning „ Emilia Gallotti“
Johann Gotterfied Herder (1744- 1803 ) õppis Königsbergi ülikoolis, kus puutus kokku valgustusfilosoofidega ja hakkas tundma huvi rahvaloomingu vastu. Pärast seda oli ta viis aastat pastor ja kooliõpetaja Riias. Seal tutvus ta Balti rahvaste folklooriga ning järgneva kümnendi jooksul saavutas rahvaluule uurija, koguja ja propageerija juba laialdase tuntuse . Tema silmapaistvamaks teoseks osutus kogumik „ Rahvalulud “(2. trükk pealkirjaga ,, Rahvaste hääled lauldes“)
Johann Wolfgang Goethe(1749- 1832 ) – „ Faust “ , „Noore Wertheri kannatused“

Kokkuvõte

Valgustus arendas oluliselt Euroopa kultuuri ning kirjandust, sest hakati väärtustama inimest ning jumal jäi inimese kõrval tähtsusel teiseks . Inimesele kahju või talle kannatuse põhjustamine tuli filosoofide mõtlemise järgi maa pealt kaotada. Mõtteviisi muutumine hakkas arendama ka teisi kirjandusliike peale draama, muutumine levis proosasse ja filosoofilisse romaani.
Allikas : Nahkur, Anne 2006. Kirjandus barokist romantismini. Tallinn: Koolibri.