Maailmakirjandus III - Valgustus, romantism ja realism. (0)

Maailmakirjandus  III.  Valgustus .  Romantism .  Realism
7.sept.
Esimene osa – valgustus. 
Valgustust ja romantismi vaadeldakse ühise kompleksina. Alates 
valgustusest võime vaadelda maailma enamvähem sarnasena sellega, mis
ta on praegu. Sellel ajal pandi paika, millele rajaneb tänapäeva maailm. 
Midagi pole enam radikaalselt muutunud. Kirjanduse- ja loomingu mõttes 
on need alustalad. 
Valgustus tähistab maailma ümbermõtlemist. Sellepärast, et maailm 
läbi valgustuse muutub radikaalselt. Sel ajal jookseb maailmast läbi piir, 
mille taha jääb mingi varasem maailmakord ja mille järel tuleb uus 
maailmakord. Vanad asjad lähevad edasi, uued asjad on tekkinud juba 
enne kujutuslikku piiri. Pärast seda tuleb industriaalühiskond. 18.saj on 
piir, mis märgib nende muutuste tulekut. Kõige selle kõrval tekib ka uus 
ühiskondlik pilt. Vana  aristokraatlik  kord oli lagunenud ja  vajas  lõplikku  
ümberlükkamist. Selleks sündmuseks oli 1789 Prantsuse  revolutsioon – kes
oli vähegi aristokraat, löödi maha. Juba varem olid tekkinud vastuolud. 
Kodanlaste klass hakkas  nõudma  õigusi, mida  aristokraadid  anda ei 
tahtnud. Mõnes kohas oli asi leebem. Juba 17.saj oli Inglise alamkojale 
antud rohkem sõna.
Suurenesid ka inimeste teadmised. Valgustus panebki rõhku inimeste 
teadmisele ja haridusele. Inimesi kutsutakse üles mõtlema oma peaga. 
Mitte lasta mõjuda nt usutõdedel. Valgustus tähistab tohutut hariduslikku 
plahvatust. 
18. sajandiks  oli jõudnud areneda ka trükitehnika. See oli jõuakale 
inimesele juba kättesaadav. See aitas informatsiooni levikule oluliselt 
kaasa. Hakkasid  tekkima  ajakirjad. 1711  – kaks inglise härrasmeest 
hakkasid välja andma ajakirja The Tatler. See  paistis  silma ka selle poolest,
et selles hakati trükkima lisaks muule materjalile kirjanduslikke arvustusi. 
Seega see oli ka kirjandusajakirja sünd. Sajandi lõpul tulid puhtad 
kirjandusajakirjad. 18. saj hakkas ilukirjanduse mass korraga kasvama. Ei 
saa öelda, et kirjandus oli ainult aristokraatide  privileeg , kuid töötas 
aristokraatide käe all.
18. saj näeb veel ühe huvitava nähtuse tekkimist – romaan. Meie mõistes.
Romaanilaadseid teoseid kirjutatu juba ka varem. Euroopa juhtivaks  maaks
oli tõusnud Inglismaa. Tol ajal oli juhtiv  žanr  luule. Tänapäeval on see 
romaan. Populaarne  žanr oli  draama , see oli kõige dremokaatlikum, seda 
käisid kõik vaatamas.
Milline oli 18.saj romaan?  Esmalt  hakkasid seda looma inglise  kirjanikud . 
Mille pinnal see tekkis? Massilise lugemuse  objektiks  olid teosed, mis ei ole
ilukirjandus. Massiliselt loeti reisikirju. Reisimine  oli ju kallis, inimesed 
tahtsid teada kaugete maade kohta. 
„ Robinson   Crusoe “ on  võtnud  eeskujuks selle sama žanri, võttis eeskujuks 
ühe  reisikirja , kus üks mees sattus asustamata  saarele . Selle pinnal tekkis 
kunstloome. Mõned ka valetasid, kirjeldasid seda, mida tglt ei näinud.  Kirj , 
kuidas ta  kohtas  Ameerikasse reisides indiaaniprintsessi, kelle nimi oli 
Poccahontas. See žanr lõi aluse selleks, kuidas romaani.
Henry   Fielding . Ütles, et tal on vaba  voli  kirjutada, nii kuidas soovib, 
tema reegleid ei tea. Veel kasutati  proosat autobiograafiates. Shakespeare
kasutas oma teostes Brutaho(?) elulugusid.
Inimesed kirjutasid kirju, tekkis terve romaanižanr. Üks jäljendatumaid 
autoreid   Samuel  Richardson. Tema on kiriromaani autor.
Goethe  „Noore  Wertheri  kannatused“ – ka  kiriromaan
Veel üks žanr – päevikud. Nt Jonathan  Swift ’i päevikud, pühendatud 
tema kallimale Stellale. 
18.saj romaanile oli allikaks mittefiktsionaalsed asjad.  18. saj proosa 
autoreid eristab see, et igaüks mõtles välja viisi,kuidas ta oma romaani 
kirjutab. Nende romaanide pinnal hakkas arenema lineaarne jutustamise 
stiil, tugineb kunagisele eeposele. Sündmused lähevad punksti A punkti B.
Lawrence  Herne – lükkab lineaarse kirjutuse ümber. 
Hakkab arenema kaasaegne romaan.
Oma  laadi  loovad ka prantsuse kirjanikud. 18.saj on murranguline, maailm 
on muutunud enam-vähem globaalseks . On toimunud taas kokkupuutud 
teiste kirjandustega, ida kirjandused,  pärsia  kirjandus, araabiakeelne 
kirjandus. Võetakse eeskujuks mõni teine tava. Tegelevad kaasaegse 
ühiskonna kritiseerimisega. Vaatlevad  oma  kaasaja  tavasid ja kombeid. 
Swift,  Defoe  jne. Samuti ka  prantuse  autorid.  Voltaire  ja  Montesquieu  
(„Pärsia kirjad“, sisult poliitiline, jälgib valgustusromaani üldist suunda). 
Voltaire oli suur vormiuuendaja, püütis kõikides žanrites midagi muuta. Ta 
oli paljude hilisemate algatuste esmatarvitaja.  Idamaine  jutt sobis hästi 
tema vaadetega. Tol ajal polnud keegi määratlenud, milline romaan olema 
peab. Järgis  idamaise  jutu struktuuri. Saatus pillutab tegelast sinna ja 
tänna, iial ei tea, millal õnn pöördub jne. Lähtub ka ateistlikust  hoiakust . 
See sajand on suur samm edasi  - eemaldumine kristlikust maailmast.
Romaani arengu eesotsas seisab Inglismaa, seal kõrval Prantsusmaa. 
Nemad on kõige rohkem aidanud kaasa uue žanri tekkimisele.
Romaani esile kerkimine on nii võimas, et luule jääb tagaplaanile. 
Klassistlikus ühiskonnas oli luule muutunud üheülbaliseks, kirjutati poliitilisi
värke, pilkelaule, kelmikad  rokoko -luuletusi. Teine stiil oli usuline luule. 
Tihti nimetatakse ka  barokiks . Üks kuulsaimaid autoreid John Don. 
14.sept
Inglise valgustus. Inglismaa oli edenenud maa. Kirjandus saab lõpuks sõna.
Lugeda „Tom Jones  – ühe leidlapse lugu“. Inglismaalt tuli kaks mõtlejat, 
kelle mõtteviisid levisid üle terve Euroopa. Said Euroopa ideedemaailma 
alustalaks. 
See mees oli John Locke (1632-1704). Kitsamas mõttes ei  tegelenud  ta 
esteetikaga. Mõningad  naljakad  seisukohad.  Tal olid vastuolulised 
filosoofilised vaated. Ta eitas kaasasündinud ideesid. Üks valgustuse olulisi
tahke oli kasvatus,  haridus  ja õpetus. Locke’i idee: tabula  raza  – inimene 
sünnib kui valge leht, alles  tulevane  elu on see, mis tema peale kirjutama 
hakkab. 2 saj hiljem euroopa. naturalistid otsustasid, et ei nii ei ole, kõik 
sõltub vanemate  geenidest . Locke  arvas  et inimene ei sünni 
kaasasündinud ideedega, need ideed ta omandab elu jooksul.  Tunnetuse  
aluseks on  empiiriline  kogemus. Pole jumalat näinud, järelikult pole 
olemas, väga lihtne. Empiiriline kogemus on kõige olulisem ja see 
kirjutabki selle valge lehe peale. Tema materialismi nimetatakse 
sensualistlikuks ja see on poolik . 
Locke’i  tunnetusteoorias  on olulisem on tema vaated  kasvatusele . 
Kasvatus on üks juhtiv teema valgustussajandil. Essee haridusest. Rajab 
selle kogemusele ja tunnetusele. „Kasvataja peab hästi tundma maailma ja
aja ning eriti oma maa kombeid ja tavasid, veidrumisi ja puudusi. Need 
leiame inglise  valgustusaja  kirjanike romaanidest. Peab õpetama oma 
kasvandikke, kuidas luua enesele nii palju kui võimalik.“ Väline koor ei 
pruugi olla alati tõde inimese kohta. See jätkub ka 19.saj  realismis .
Vaated kirjandusele ja kunstile: „Ma ei taha milline isa sooviks, et tema 
pojast saaks luuletaja. Kui pojast saab siiski edukas versisepp, siis 
mõeldagu sellele, millises seltskonnas ta käima hakkab ja raiskab oma aja 
ja raha. Õhk on seal meeldiv, kuid pinnas viljatu.“
Klassitsistlik  kunst taandub ja asemele tuleb midagi muud. Klassitsistli 
kunst nõudis jäika vormi, kõik peab olema žanripuhas, kuid valgustuse 
vältel toimub järk-järguline liikumine nendelt nõuetelt ära.
Alexander  Pope. Domineeris riiklik, kuningakoja kirjutav autor. Oma eluajal 
väga tähtis, aga hiljem kirjanduses esile ei tule. Vormivõtetest loobumine 
kuni romantilise mässuni – mingit vormi pole olemas jne. 
Kirikuga  kõik korras, anglikaani  usk, muud  usud  võivad ka olla. Mingit 
pappidevastasust jne pole. Eluvaade materialistlik. On olemas ka 
kirjanduses psühhologism, soov tunnetada inimest ja teda ümbritsevat 
maailma, kirjeldada inimese iseloomu.
Jonathan Swift.  Daniel  Defoe. Henry Fielding, L.Richardson.
Sündiv  ajakirjandus . Esimeste ajakirjade väljaandjad – Addison ja 
Stale (?). Esimene ajakiri The Tatler. Ajakirjad ilmusid lühikest aega ja 
läksid  pankrotti . Seal kirjutaid ka kirjanikud, eriti J.Swift. Seal arutatakse 
kirjanduse  küsimusi . Tegeldi kombeõpetusega – kuidas  korterit  möbleerida,
kuidas peenemad pered elavad jne.
Valgustuse autorid. Kõige rohkem paistab siin silma inglise 
valgustusromaan. Luuakse  kaasaegse romaani arhetüüp. Need autorid on 
väga olulised, sest nad loovad palju alusvõtteid, mida hiljem hakatakse 
sünteesima. Romaani diskursus läheb edasi 19.saj. Kriitikud ütlesid,et 
romaan on uus žanr ja selle päralt on tulevik. Kirjandusteosed räägivad 
sellest:  Stendhali  „Punane ja must“.
Varajase kirjanduse aluseks on mitmed žanrid – reisikirjad, laevade 
logiraamatud, päevikud, kirjad. Need ei ole  fiktsioon , aga on proosa. Neid 
kirjutati ja loeti hästi palju 17.saj, sest said tuttavaks mitmed maad ja 
rahvad . Lugesid need, kes  reisida  ei saanud. Nt Daniel Defoe „Robinson 
Crusoe“. Idee sellest saab Defoe tõestisündinud  loost , meremehelt, kes 
elas üksikul saarel 4, 5 aastat. Defoed ei huvita see, kas tegelane jääb ellu 
v mitte. Ta näitab mooduseid, kuidas inimene saab üksi saarel toime tulla. 
Mida ta peab tegema,et jääda  inimlikuks ? Tegemist on 
mõtteeksperimendiga. Kui inimene on lahutatud oma harilikust 
keskkonnast, kas tal on võimalik ellu jääda? Defoe vastab jaatavalt. 
Võõrandumine – üks põhivõte. Vaade üksikult saarelt või on see  pilge  nagu 
Swift, vaadatakse oma elu reaalsusi. Defoe oli ka poliitikasse  segatud , 
istus  vangis . Kahtlased afäärid, kirjutanud palju. Tema raamatust tehti 
lihtsustatud lastevariant. Kohtumine  Reedega – valge inimese suhe teise 
rassiga. See on päevik, autobiograafia, reisikiri . Teatud mõttes ka 
kasvatusromaan. „Robinson Crusoe“ on olnud paljude  autorite   impulss . 
Temast on lähtunud paljud teosed, nt Stevensoni „Aarete saar“, nt „Lugu 
vanast meremehest“. Nt Russoe „Emil“. Nt  Jules  Verne’i „Saladuslik 
saar“.
Defoega on samaaegne Jonathan Swift. (1667-1745). Talle on  omased  
valgustuslikud humanistlikud vaated, tuntakse „ Gulliveri  reiside“ järgi. 
Tema vaated avalduvad kõige rohkem selles  romaanis . Peamiselt merereis ,
seikluslugu. Samamoodi nagu Robinson Crusoel, tehtud samuti kärbitud 
lastevariant. Palju poliitilisi vihjeid, kuid meie ei tunne nii hästi tollast 
Inglismaa ajalugu. Swift oli poliitikaga ja nende esimeste ajakirjadega, 
kirjutas sinna. Oli  vastuoluline , muutis oma hoiakuid ja pidi seetõttu ka 
kannatama . Pagendati, oli ka  peast segi.
 „Gulliveri reisid“ ilmusid 1726, teosel 4 osa. Esimesed 2 osa reis liliputide 
ja hiiglaste maale. Need oleksid nagu vaated asjadele kahest erinevast  
otsast pikksilmaga. Tglt on need allegooriad inimlike asjade kohta 
Inglismaal. Kritiseeritakse valitsevate klasside kombestiku, muiatakse selle
üle. Tervet  teost läbib huumor, satiir. Valgustuslikule huumorile omased 
räiged  seigad . Valgustusel väga jämedakoeline huumor. 
29. sept
Kaks valgustusromaani põhitüüpi – üks keskendub inimesele 
ühiskonnas(kujutatakse inimest ja tema keskkonda); teine tüüp, kus 
pühendatud rohkem tähelepanu inimese psüühikale. Fielding ja Richardson
kaks tähtsat tegelast.
Lawrence Stern paistab nende ehitatud struktuuri segi, romaanil pole 
õiget algust, lõppu ega keskpaika. Sterni  retseptsioon  on  praeguseks  väga 
ulatuslik, paljudele  autoritele on ta Euroopas suureks eeskujuks (nt James 
Joyce).
Prantsuse kirjandusele oli eeskujuks inglise kirjandus. 
Charles de Montesquieu. 1689-1775. On kirjutanud ka mitte-
belletristlike olulisi teoseid. Nt „Arutlus roomlaste suuruse ja langemise 
põhjustest“. 1748 „Seaduste olemusest“, peetakse oluliseks allikteoseks. 
Montesquieu oli kliimateeoria algautor. Räägib inimeste tingimustest, mitte
jumala seatud reeglistikust. See on väga tähtis asjaolu prantsuse 
kirjanduse juures. Võitlus ristiusu vastu. Prantsusmaa oli  katolik  maa. 
Prantsusmaa valgustajad oli ristiusu vastu, pooldasid vabariiki, tahtsid 
monarhi  kukutada . 
Montesquieu „Pärsia kirjad“(1721). Kirjade kujul kirjutatud romaan. Võib 
rääkida võõrandumisest. Naeruvääristab oma ajastu lolle kombeid. 
Kirjeldab erinevaid karaktereid ja kombeid. Naeradkse välja  monarhia  
ümber kujunenud olustikku. Vaagitakse palju sotsiaalseid tüüpe ja 
maailma, milees nad elasid. Annab tollasest prantsuse elust pildi. Samuti 
ka postiivsete ideaalide väljenduseks, pakutakse välja mitmesuguseid 
ideesid. Nii Mont kui Voltaire on irooniliselt õukonnaelu vastu. Arutletakse 
õige ja sobiva ühiskonnakorralduse üle.
Voltaire. 1694-1778. Kõige kesksem prantsuse valgustuskirjanik. 
Öeldakse lausa, et Voltaire ongi valgustus. Kehtis oma ajastus väga väga 
tähtsaks, tähelepanuväärseks suurkujuks. Ta on  monument . Miks? Väga 
palju kirjutanud, tema teoseid oodati pikisilmi, ta oli  arvamusliider . Ta oli 
suurepärane   vahendaja , vahendas mõtteid, mida sai laialt igaltpoolt,  luges
palju, paljud ideed Inglismaalt. Filosoofilises mõttes oli kõigist teistest ees. 
Voltaire võttis sõna peaaegu igal teemal. Ta oli üheaegselt nii  filosoof  kui 
kirjanik, see kajastus samuti ka ühes ja samas teoses. Tugev kirjanduse ja 
filosoofia põimumine. Teda on nähtud prantsuse revolutsiooni õhutajana, 
mida ta tegelikult polnud, tal oli lihtsalt palju kriitilisi ideid. Voltaire oli 
pagendatud. 
   Tuli kirjandusse luuletajana. Hiljem kirjutanud palju publitsistikat. Läks 
Inglismaale , sealt tagasitulles oli sattunud inglise mõtte vooluvette, 
meeldis Inglismaa elukorraldus(seal polnud absoluutne monarhia nagu 
prantsusmaal). Tutvustab prantsuse kirjandusele olusid ja vaateid, 
südametunnistuse- ja usuvabadust. 
   Voltairel palju kirjanduslikke teeneid. Voltairele kuulub valgustatud 
monarhi idee. Kujutab ühes värssdraamas prantsuse suurt monarhi  Andri  
IV(valesti kirj.) Poeem „Anriaad“(?). Teoses idee valgustatud monarhist. 
Monarh ümbritsegu end tarkadest inimestest. Mitte tingimata nõuda 
vabariiki, vaid seda, et monarh oleks kõrgelt haritud ja oleks ümbritsetud 
tarkadest vaimuinimestest ja laseks neil endale nõu anda. Kahtlemata  oli 
see  idealistlik  nägemus.
   Ajalooline teos „ Orleans ’i neitsi“. Selle teose tõttu sattus ta ka kriitika 
alla, tekitas elevust ja jahmatust. Sellega on seotud Voltaire pöördumine 
ajaloo poole.  Konseptsioon : inimeste asjad on inimeste tehtud. Jumal pole 
enam peamine. Ta on loonud eeskuju, mida järgime tänapäevani. Ajaloolist
teost kirjutades tuleb uurida ajalugu. Tuleb uurida palju materjali ning alles
siis teos kirjutada. Samuti ka see,et ilukirjanduslikku teost kirjutades tuleb 
tunda ajalugu.  „ Orleansi  neitsi“: Talutüdruk sõjas prantsusmaa ja 
inglismaa vahel nägi jumalikku ilmutust. Astus prantuse vägede  etteotsa  ja
viis nad võidule. See ei sobinud prantsuse poliitikatele ja ta saadeti 
hukatusse. Voltaire üritas dialoogi viia tavakõne  tasemele . Kutsus üles 
mitte ehitama teose teksti üles ühes keeles(ühes kontseptsioonis), nt 
madalate asjade puhul kasutada madalat karakteristikat. Nt talutüdruk 
rääkiski nagu taluinimene jne. Tollases teostes polnud kombeks kasutda ei-
tea-mis-keelt, rääkima pidi viisakalt.
   On kirjutanud palju raamatuid, kus tema pilk läheb idamaadesse. 
Võõrandutakse oma enda kultuurpildist ja  oludest . Kõigis Voltaire’i juttudes
on iseloomulik idamaisus.  1732  „Žaiir“, „ Peruu   indiaanlased “ jne.  Ühelt  
poolt eksootika  ja  teiselt  poolt valgustuslik võõrandumine. Üks juhtivateks 
teemadeks on fanatism – üheski teemas ei pea olema fanaatik. Nagu ka 
tänapäeval: ära ahelda enam ühe puu külge jne. Voltaire võtles fanatismi 
vastu. Võib olla kriitiline ja mõtleja, aga mitte fanaatiline.
   On märgata ka kriisi tema arengus. Tekkisid ka teised teised mõtlejad, 
kellega ta nõus polnud. Nt tülitses  Rousseau ’ga päris palju. Voltaire 
varasemad mõtted saavad toetust 1756. aastast ühes sündmusest – 
Lissaboni  maavärin . Kirjutas „Poeem Lissaboni hävingust“. Teema: usk 
maailma harmoonilisse ülesehitusse. Kui Portugali pealinn saab lihtsalt 
vajuda maapõhja, siis kuidas saab jumal sellist asja lubada? See kinnitas 
Voltaire’i seisukohti. 
  Kirjutas ka kirjanduskriitikat. „Arutus antiiksest ja kaasaegsest 
tragöödiast“.   „Pöördumine Euroopa rahvaste poole“, „Kiri prantsuse 
akadeemiale“. „Päästetud  Rooma “. 
  Palju uusi süžeesid, idamaine temaatika. Voltairel on juba teemaks 
keskaeg , mitte antiik. 
Veel üks teema: lihtsad inimesed. Enam me ei räägi tähtsatest inimestest, 
vaid keskmistest lihtsatest inimestest.
  Voltaire tegeleb palju žanritega, ideloogiatega. Idamaine temaatika on 
juhtiv. Kasutab idamaise jutu struktuuri – ei ole tüüpiline euroopa romaani 
ülesehitus, vaid hoopis katsumuste jada. Inimene elab üle rea katsumusi. 
Jutud hästi keerulised, raske jälgida, kõrvalt tulevad muud kujud jne. Sageli
kasutab teoste maskeerimisel müstifikatsiooni ja pseodonüüme.
Ei saa öelda, et ta oleks  pessimist . Mõõdukal  kombel  optimist, lõpuks läheb
ikkagi kõik oma rada.
„Prantsuse suur  entsüklopeedia “. Mahult kõige suurem. Sinna kirjutasid 
suured prantuse entsüklopistid. Sealt saame tolle hetke teadusest väga 
palju. Sinna pandi kirja kogu ajastu. Palju  tarku kaastöölisi.
Lugeda: Voltaire teos „Mikromegas“.  Haakub  üldise valgustusliku taustaga.
Maailma asju vaatleb Saturni  elanik .
5. okt
Rousseau (1712-1778) oli valgustusliku mõtte edasiarendaja. Ta oli ka 
filosoof, prantsuse valgustus. Üks valgustuse radikaalsemaid esindajad. 
Paiknes ajas teisiti. Romantismi üks suurimaid mõjutegureid. Oli ka 
prantsuse sentimentalismi esindaja. 
Mitmekesine  looming – teoseid mitmest vallast. Traktaadi-laadsed teosed. 
Ühiskondlikud ja pedagoogilistel  teemadel   kirjutised . 
Kolm tähtsamat tööd: 
1. „Arutlus teadustest ja kaunitest kunstidest “
2. „Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse päritolust“
3. „Ühiskondlikust lepingust“ (1762)
Teda  seostatakse  ka kolmanda seisusega – ei ole aristokraadid, ega 
preesterkond, vaid kodanlased. Üks tees:  inimkond  ei ole arengus mitte 
edenenud, sest rahvaelu pole kergenenud, on toimunud  taandareng . Kõik 
arengud on  teeninud  halba eesmärki. Moraalse allakäigu põhjuseks on 
ebavõrdsus. Demokraatliku ühiskonna aluseks peab olema  rahval  
iseotsutamise õigus, nii täitev kui seadusandlik võim. Riigi moodustavad 
inimesed, mitte jumal. Inimesed sõlmivad omavahel  ühiskondliku lepingu.
Demokratism iseloomustab ka tema eetilisi vaateid. Autorid sõdivad 
vaadetega, mis enam ei kehti. Ta on sellise kunsti vastu, mis tegeleb 
nautlemisega. Ta on kunsti vastu, mis ignoreerib kõlbelist ideaali . 
Kirjatükk : „Kiri D’Alenbertile“(?). Teater rikub ühiskonda kõlbeliselt, teatri 
idee ise pole kõlblik. Näitlejad  ei räägi oma sõnadega, vaid edastavad 
päheõpitud teksti. Nägi kunsti jõuna, mis aitab kaasa allakäigule.
Kunst kui  silmakirjalik  nähtus. Kunst on silmakirjalik. Erandi teeb muusikas 
ja  tantsus , need talle meeldivad.  Muusika  kõige puhtam ja täiuslikum. 
Palju mõtteid  kasvatusest . Romaan „ Emile “(1762), nim romaantraktaadiks.
Inimesele on midagi antud, teda kasvatades, peab sellega arvestama. 
Looduse ja inimese kallal ei tohi tarvitada vägivalda. Kasvataja peab 
sisendama  kaastunnet , leebust, inimlikkust. Tuleb tõrjuda türannia 
kalduvused. Loomulikku usku ei tohi rikkuda kiriku dogmad  ja 
ettekirjutised. Mitte usk ei ole halb, vaid  kirik  on halb, oli kiriku kui 
institutsiooni vastu.
Kunstiline looming. 
„ Heloise “(1761) – romaantraktaat ja kiriromaan, keskendus 
inimpsüühikale, keskkond on antud läbi subjektiivse pilgu. Pealkiri laialt 
tuntud legendi järgi, munk  Abelairi ja  neiu  Eloisi traagiline armastus. 
Dialoogivorm annab võimaluse hästi diskuteerida. See vorm on sellele 
ajastule  üpris iseloomulik. Räägib erinevatest temperamentidest, räägib 
külmadest ja tundlikest inimestest. Iga isik on eriomaduste kandja, autor 
on püüdnud arvestada nende iseloomu. Kogu teose loob tervikuks 
armulugu , jaotatud kahte  ossa . 1-2.osa räägitakse meespeategelasest kui 
armunust. 3.osa on üleminek. 4-6.osa on peategelane oma kirest 
kõrgemale tõusnud. Mässuline kangelane saab oma mässumeelest üle. 
Neiu nimi Eloise  Julie , mees St Pre. Mässuline kangelane on ajastu teema. 
Romaan räägib ka inimese kasvatusest. Alguses kired, kuid pärast 
allutatakse need mõistusele. R arutleb, kas inimese ümberkasvatamine on 
võimalik. Ümberkasvamine on võimalik kui kired suudetakse alla suruda. R
leiab, et looduse vastu ei tohi minna. Kasvatada saab vaid karakterist 
lähtudes. Inimeste puudused tulevad valest kasvatusest. St Pre esindab 
uusi inimesi, nad on vastuolus  feodaaliga. Romaan lõpeb traagiliselt, Julie 
tunnistab ,et ta pole kunagi  loobunud  Pre armastamisest.
 „Pihtimus“. Tema enda autobiograafiline teos. Samas ka kunstilises 
töötluses. Leidis,et kõik on halvasti. Olulised vabadus ja  sõltumatus . Ikka 
alati opositsioonilisus. Lähedus talupojakultuuri, kandub eriti edasi 
Saksamaale. Loodusliku inimese tees. Mida alamrahvas, seda rohkem 
lähedale looduslikule olekule. Räägib kasvatusteooriast – inimestel on 
omadusi, mis tulenevad loodusest, aga ka neid, mis tulevad keskkonnast. 
On olemad dominant ja tulevad juurde täiendavad omadused. R näeb 
inimest keeruliselt.  Arvestab  oma vaadetes ka irratsionaalse  teguriga  
inimese elus. Inimkarakteri tuum on välismaailmast võrdeliselt sõltuamatu.
Välismaailm kujundab dünaamilisi omadusi. Ütleb välja, et tema taotluseks
on kirjutada hinge lugu.  Romantism hakkas väga palju subjektiivset 
inimest kujutama .
 „Üksildase uitaja mõtistklused“ (1772-1778). Võõrandumise moment, 
kangelane tunneb end maa peal võõrana. Võõrandumine hakkab  muutuma
kosmiliseks. Väärtustab üksildust. Eemaletõmbumine maailmast on vajalik,
iseloomulik on ka misantroopia ehk sallimatus inimeste vastu. Samuti 
mõtted loodusest. Looduses üksinda olemine muudab inimese ükskõikseks
ka vaenuliku maailma vastu.
Denis  Diderot (1713-1784). Voltaire’i õpilane. Tal oli ka palju järgijaid. 
Võib nimetada suureks mässajaks, pigem vana lõhkuv kui uut loov. Palju 
kirjandusteoreetilis vaateid. Peetakse prantsuse valgustuse suurkujuks. 
Ennekõik oli ta entsüklopeedia idee  algataja . Mitmekülgne autor. Palju uusi
mõtteid teatri  kohapealt , ta on  dramaturg . Oma ajastu üks 
väljapaistvamaid prosaiste. Tööd hõlmavad mitmekesiseis hoiakuid: 
filosoofia, esteetika ,  dramaturgia  prbleemid,  näitleja  meisterlikkus, kunst 
jne. Need kombineeruvad. Saanud väga hea hariduse, jesuiitide kool. 
Õppinud  õigusteadust, meditsiini, matemaatikat, inglise  filosoofiat .  
Tõlkinud inglise kirjanduse saavutusi prantuse keelde, Sterni jne. 
Vahendaja roll. Üks periood, kus tõlked mängivad olulist rolli.  
Juba noore  mehena   kirjutas filosoofilised tööd. „Skeptiku jalutuskäik“ 
(1747). Eeskujuks Voltaire, oli ka kiriku vastu.
12. okt
Sissejuhatus romantismi. Romantism algab valgustuse seest. Toimus  sujuv  
üleminek. Sentimentalism hõlmas nii luulet kui proosat. Romantism on 
ennekõike lüürika, eelistusžanr on luule.
Muudatused luules 18.saj teisel poolel:
18. saj alguses oli luule elitaarne. Algavad hariduslikud  eksperimendid , 
koolide loomine jne. Muutused: tekib sisse tunne, sentiment. Rohkem kurbi
luuletusi, vähem lõbusaid. Asjad, mis näitavad inimeste tundeid. 
Mida võis märgata: luulesse tuleb sisse looduse teema. Nostalgia  looduse 
järele. Loodust võiks tähistada teos: James Thomson – šotlane. Poeem 
„ Aastaajad “. Küsimus temaatikas  eneses  – räägitakse aastaaegade 
vaheldumisest ja neile iseloomulikust looduspildist, kirjeldatakse neid. 
Tollal oli see asi, mida  tükk  aega polnud nähtud. Pealkiri on oluline. 
Romantilise luuletaja loomingus on kindlasti palju loodusteemat.
Kõrvale tekib teine grupeering – kalmistuluule. See on luule, mis mõtleb 
inimese surelikkust. See on inimesekeskne, pole alandlikkust jumala ees. 
Selleteemalise  luulekogu on kirjutanud Mats  Traat . Surmaluuletaja: 
Edward Young – „Öised mõtted“. Teine autor –  Thomas  Gray.
Loomingusse tekib tume teema. Süngus tekib isiklikesse asjadesse. See 
pole enamvälispidine, vaid sisemine, inimeses endas. 
Tulevad  taluelu   luuletajad . Jakob Tamm. Teema: sügisene looduspilt, 
inimene seal, karjapoiss kükitab heinakuhja all,  peremees  hoiab näljas.
(Meie oma luule algab saksa romantismist).
Toimuvad sajandivahetuse muudatused proosas. Algavad 
sentimentalismist. Autorid tahtsid kangesti rääkida inimeste tunnetest. 
Kirjandust hakkas saama väga palju rohkem. 18. saj teisel poolel tekib 
meelelahutuskirjandus. Tekkis kõigis euroopa maades. Edgar Allan Poe – 
gootiromaan. See oli kirjanduses mainstream. Igal maal oli midagi omast - 
Prantsusmaal oli erootilise maiguga must romaan, Saksamaal 
röövliromaan.
Gootika  on pragugi populaarne. 10a tagasi väga popp - 
seriaal „Vampiiritapja Buffy“. Gootika juured on väga sügavad Euroopa 
kultuuris. See algas renessansi koidikust. Avastati et see on seotud ka 
ajaloo tunnetuse  tekkimisega  – avastati,et meid ümbritsevad 
antiikvaremed.  Petrarca  hakkas neist esimesena rääkima. Tekkis järjest 
suurenev huvi vanade  varemete  vastu – alguses  Rooma . Valitses 
kontseptsioon , mille järgi peeti varemeid väga ilusaks – umbrohtu ja 
nõgestesse kasvanud vana lagunev hoone oli väga ilus. See oli  nihe  
esteetikas. Arhitektuuris tekkis säilitusliikumine – me pole lammutanud 
Jaani kirikut ega lõhkunud Toome varemeid. Antiigi kõrvale tuleb gootika. 
Esimese teadaoleva gootiromaani autor – Horace  Walpole  „Otranto loss“.
Ehitas ka gootistiilis lossi. Romaan oli sellal ka ühtlasi kahtlane asi, vaadati
et see printsesside kätte ei  satuks . Tekib gootikirjandus 
ajaviitekirjandusena – tugevad reeglid, võid parodeerida. Teemad: süütult 
kannatav neitsi, mõni kuri sugulane, kes on lossi anastanud, esimene 
armastaja, kes on ära tõrjutud ja ohus, tekivad pahelised  nunnad  ja 
mungad. Sugulane tahab  vaese  neiu võtta  naiseks , kuigi ei tohiks. Tulevad 
ka libahundid. 
Miks oli gootika nii populaarne? Lisaks moele on sellel ka  rahvalikud  
juured.
19. okt
Romantism – 18. saj lõpu ja 19. saj alguse suundumus Euroopa ja 
Ameerika kirjanduses ja kunstis. 
Kindlad daatumid: 
Algus: 1797 tuli kokku Jena  grupp – üliõpilased, kes moodustasid 
loomingulise rühmituse. Lõpp: 1830 – ilmusid esimesed  realistlikud  
teosed. 
Romantismil, 19.saj algavad ka igasugused – ismid . Romanss – lüüriline 
kangelaslik laul. Hiljem ei tähitanud mitte ainult luulet, vaid ka 
proosateost. Klassikaline kirjandus 19.saj siiski ei taandunud. Klassikalised 
žanrid taanduvad.
Juba eelromantismis hakkas sõna „romantiline“ kasutuses olema 
igasuguse  fantastilise  ja salapärase kohta. Muutusid ka luule ja  poeesia  
oluliseks elemindiksl
Kolm võtmesõna: romantiline, maaliline, gootipärane. Tähistavad uusi 
esteetilis väärtusi, on vastuolus klassitsismi mõistusepärasusega. Esimene
ism oligi romantism. Hiljem tulid juba realism, sümbolism, dekadents jne. 
Enne väga tõelisest kirjandusest rääkida ei saanud. Esimene samm 
ühtsema kultuuripildi poole, esimene maailmavool.
Samas räägime tervikust väga üldises mõttes. 
Mida romantism endast kujutab? Seda on harjutud vaatama kui 
reaktsiooni. Arvati, et uue ilmakorraga läheb elu paremaks. Alguses loodeti
palju prantsuse revolutsiooni peale, kuid puhkes hoopis  tapmine . Pärast 
1789ndat aastat hakkas levima suur pettumuse laine – inimeste silmade 
ette oli manatud ilu, loomulikkus ja looduslikkus. Romantikutele on omane 
selline nähtus nagu kosmiline pessimism – lootusetuse meeleolud, 
meeleheide, maailmavalgu, maailmas pole midagi head. Sotsiaalsed 
konfliktid olid üldinimlikud ja  igavesed , maailm on kaootiline. 
Romantilisel inimesel on tung absoluutsuse poole. Trantsendentne – selle 
maailma  piire  ületav. Unistati palju täiusest. 
Romantiline  ambivalents  – kakspidisus. Vastuolu tegelikkuse ja ideaali 
vahel.
Ideaal pole kui  abstraktne  nähtus, seda kirjeldatakse läbi konkreetse. 
Romantikud  otsivad tuge mitmetest asjadest – nt religioonist. Väidavad, et 
tuleks lihtsalt omaks võtta  religoon , sellest saab kaheks sajandis euroopa 
mood. Leiti, et lahenduseks on ristiusk.
Kunst: Tekib tees, et kunstimaailm on märksa tõelisem, kui vastik talumatu
reaalne maailm.
Otsiti varju kõigest, mis aitas eralduda igapäevasest, 
tervemõistuslikkusest elust.
Romantismis oluline: isiksuse suveräänsus, tegeleb eraldi inimisikuga, 
mitte inimestega üleüldiselt. Inimene on suveräänne,  kordumatu ja tema 
tahe  on vaba.
Hingeelu  ja materiaalne elu olid vastanduses. Romantism pidas õigeks 
anduda tunnetele.
Romantikuid huvitavad hingesügavused, tugevad tunded.Inimhing on 
vastuoluline, ta pole ühetaoline, on keerukas ja mitmekesine. Inimest nähti
mikrokosmosena. Huvitavad kired, salamotiivid. 
Inimese pahemad, hämaramad pooled. Romantismis hakatakse  pahet  
vaatama kui inimese pärisosa, mis pole alla surutud. Terve rida tuntuid 
paharette kultuuriloos mõistetakse õigeks. Nt saatan (Goethe „ Faustis “). 
Saatanat näidetakse mitte antipaatsena, ta on atraktiivne . Nt „Don Juan “. 
Romantismis ta pole enam paha poiss nagu varem. Tema ju polnud 
süüdi,et ideaalset naist temale polnud olemas.
Nendest väärtustest johtub ka romantismi esteetika. Enam pole oluline 
ühiskondlik positsioon, sellele vastandati kunstniku aktiivsuse nõue. 
Kunstnik ei  peegelda , vaid loob ise. Loob selleks, et  tegelikku  maailma 
muuta. Kunst ja looming on iseenesest väärtuslik ja suurim väärtus üldse. 
Kuna kunstiteos on niivõrd väärtuslik, siis ta sarnaneb elusorganismiga. 
Romantikud kirglikult kaitsesid kunstniku loomingulist vabadust, fantaasiat
ja kujutlusvõimet. Romantikud uuendasid kunstilist vormi.
Suured saavutused:
1. Ajalooline romaan – esindaja romantismis on  Walter   Scott . Ei 
sündinud ilma ajalooliste näidemängudeta, mis oli kirjutatud Goethe poolt.
2.  Fantastiline  jutustus –  Hoffman
3. Lüroeepiline poeem – pikk poeem, vajus koos romantismiga ka 
unustusse.
4. Lavareform
5. Lüürika – romantikute peamine žanr.
6. Hakkasid esimesena tegelema sõnavõimalustega. Romantikud 
avastasid , et sõnad on mitmetähenduslikud, neil on asootsiatisoonid, saab 
kasutada metafoore
7. Uuendati värsiloomet – uuendati  sonetti .
Romantikud rääkisid palju ka žanrite põimumisest. Muutused toimuvad 
ühel ajal. Romantikud  nägid  ideaalina kõikide kunstide põimumist. 
Inimesed, kes olid mitmel alal head – nt Hoffman.
Kunsti, filosoofia ja religiooni põimumine. 
Segasid julgelt ülevat ja madalat. Segati tavapärast ja  tavatut . Üks taotlusi
ka vormitinglikkus.
Romantismi mõjuala on laiem kui kunstiloome oma. Romantism oli lausa 
inimeste  eluala . Romantism valdas kõiki kultuuridfääri, mitte ainult 
loomesfääri, vaid ka teadus, -loodusteaduse, -meditsiinisfääre.
Romantikuid ei huvita tegelikkus, vaid võimalikkus. Tekib ka uudsuse 
kultus. Nähakse uutena ka asjade mõtestamise vormi.
Üheks tähtsaks romantismi väljendusvormiks on  muusika . Muusika 
kujunes kõikide kunstiliikide normiks, pidid olema värsid ja proosa. 
Tähtsaks muutub järjest enam häälestatud,  tonaalsus , varjundid.  Tõepära  
üritatakse pigem näidata groteskina. Lüürika on põhitooniks ka eepilises 
proosas.
Samuti ka tugev huvi folkloori vastu.
Romantismis eristatavad kaks tiiba: mässumeelne  tiib  ja mõõdukam 
tiib.
26. okt
Üks tähtsamaid romantisme: Saksa romantism. Saksamaal toimus 
diskursuse  muutumine alles sajandi viimasel kolmandikul. Saksamaal oli 
teistmoodi romantsim kui Inglismaal ja Prantsusmaal. 
Nähtuseks oli „tormi ja tungi liikumine“ ning sellele järgnesid nähtused, 
mida nimetasime romantismiks. Ühes sajandis oli korraga saksa 
romantism ja Waimari  klassitsism . Goethet ja Schillerit võib nimetada 
preromantiliseks nähtuseks. Samuti on preromantiliseks nähtuses „tormi ja
tungi liikumine“.
Saksamaal 3 grupeeringut järjest, mis moodustavad ühe romantilise laine. 
Alguses väga tugev ja hiljem vaibub tasakesi epikoonluseks. Üks liikumine 
kasvab teisest välja.
Romantismi üheks  jooneks  on see, et tekivad  koolkonnad .
Jena romantikute kokkutulekut loetakse romantismi alguseks 1796. 
aastal. 
Liikmed: A.W. Schlegel , Fr. Schlegel, Novalis, L. Tieck , 
W.Wackenroder.
Seotud: filosoof Fr. Shcilling.
Said omavahel tuttavaks ja moodusutasid sõpruskonna. Sellele järgnes 
rida teoseid, kõrgaeg 1797-98. Siis ilmusid kõige olulisemad teosed, väga 
viljakas aeg. 
Andsid välja kaks ajakirja: Athenaem(?), Lyceau du Schönen Künsk(?)
Fr. Schlegel on kirja  pannud  romantilise teooria. Teosed: „ Kriitilised  
fragmendid “, „Fragmendid“ ja „Ideed“. Tähendab ka hoiakulist murrangut. 
Oli oma teoste suhtes kriitiline, ka väljapoole oli kriitiline.
Ta annab oma teostele kummalise kuju ja selle nimi ongi  fragment . Ei 
kirjuta traktaatliku teost, mõlemad teosed kujutavad mõttekilde. Fragment
on romantikute loodud vorm, mis on romantismile väga omane. Seda võiks
kirjeldada kui inimloomingu parafraasi.  Abstraktsionism , meelega 
mõistmine. Romantiline fragment on mõttesähvatus. Kord  hüppab  mõtte 
ühte kohta, kord teise kohta. Fragmentsus on väga silmatorkav nende 
puhul.
Armastavad abstraktsioone ilma seletamata, kõik on enesestmõistetav.
Schlegel seab kunsti tegelikkusest kõrgemale. Kõrgemalt võib tõsta 
iroonia . Kunstnik peab tegema pidevalt nalja , see nali peab olema 
transdentetaalne(?). Romantiline iroonia on pigem ambivalentne, ükski 
pool ei jää peale.
(„Õpetlike ülestähendusi kõuts  Murri  sulest“. Kahe-vahel olek.
Üks romantiline teos: Puškini „ Jevgeni  Onegin“ )
Schlegel: poeesia olemus seisneb selles, et ta uueneb kogu aeg, on 
pidevas protsessis ja ei saavuta täiust. 
Poeesia filosoofia: kinnitatakse ilu  omaette  olekut. Ilu peaks olema 
eraldatud tegelikkusest ja kõlbelisusest. Uue ajastu algul: esteetilist 
nähakse väljaspool kõike muud. Romantikute meelest elu ja kunst on 
vastandunud. Esteetika asub väljaspool.
Sclegel: romaan on tulevikuvorm.
Sclegelist sai 1802.aastal üks populaarseimaid sanskritolooge.
A.W Schlegel oli selle liikumise üks tuumtegelasi, tema ümber  kogunes  
seltskond . Tal oli orgaanilise vormi teooria. Võib esile tuua seda, et tõlkisid 
saksa keelde Shakespeare’i. Romantikute üks põhiline kirjutusvaldkond 
oligi Shakespeare.
Tõlkis ka  hispaania  ja portugali luulet. Tema on süüdi ka romantismi pisiku 
levimises Saksamaal.
Schlegel oli üks esimesi kirjandusloo autoreid.
Novalis( Friedrich von Hardenberg)  – „Taevasinine  lilleke “. Lugu Novalise 
elust. Temast väga palju ei räägitud, aga  1920ndad  olid suured 
kaanoniparandamise aastad. Hakati varasemat kirjandust läbi vaatama ja 
avastati nii mõndagi.
Kaks luulekogu: „Hümnid ööle“, „Hinge laul“. Väga pessimistlik ja kurb. 
Kurvastus armsama surma pärast. Kirjutab, et öö ehk surm toob lohutust 
kurbadele tunnetele. Teispoolsuses on tal jälle võimalik  kohtuda  
armsamaga.
Romaan: „Ofterdingen“. 
Talt on ka pärit fragmendid, mõttepäevik.
Germaine de Stail – üks esimesi autoreid, kelle puhul võib Prantsusmaal 
rääkida romantismist. Pani teoreetilised vaated kirja  1813 .
2. nov
9. nov
Friedrich Hölderlin(1770-1843). Elu lõpu veetis vaimuhaiglas.
Pärit silmapaistmatust vaesest perekonnast. Läks õppima 5a teoloogiat 
Tübingeni ülikooli. Maksti stipendinumi. Õppis omaaja suurkujudega, 
Schelling  ja  Hegel . Seal õppis ka Hegel. 1795 läks Jenasse ülikooli. Hakkas 
tööle kuvernöörina ehk eraõpetajana. Kaupmees  Gontat ja abikaasa 
Suzetta, tekkis lähedus naisega. Kaupmees kihutas Hölderlini välja. 
Esimene loominguline kimp: „Tübingeni hümnid.“ Tugevad Schilleri mõjud, 
kasutab retoorilist-filosoofilist paatost. Kirjutatud prantsuse revolutsiooni 
ajal ja selle mõju all. Kui muud luuletajad püüdsid eemalduda 
klassitsistlikust mõõdupuust, siis Hölderlin just kirjutab nt oode. Tema 
poeetilist stiili nimetatakse abstraktseks, paistab silma tundelisuse 
poolest. Kirjutab üldistavatel abstraktsetel teemadel, nt oodid  täiusele, 
ilule, vabadusele, harmooniale, inimkonnale, sõprusele, noorusele jne. 
Švaabi koolkond – luuletajad, kellel on kaugem seos Hölderliniga.
 
-Hölderlini lemmiksümbolid vein ja leib. 
-Esikohal inimese suhted loodusega. Inimesel läheb sandisti, kui ta  eksib  
looduse seaduste vastu. 
-Teemad: loodus, kunst, inimene, ajalugu. Vaatleb avaralt inimese mina. 
-Isiksust mõistab väga eriliselt, mõtleb põhjalikult läbi, mis on isiksusega 
seotud. Väline külg tuleb kõrvale jätta. Inimene peab jõudma oma sisemise
mina juurde ja vabastama oma isiksuse selle läbi, et jätab kõik tähtsusetu 
kõrvale.  Inimsuhted  idealiseeritud vormis. 
-Teravdanud aja ja ruumi taju. Püüab mitte silmist lasta  tervikut , vähe 
esemeid ja värve. 
-Hölderlin on kiindnud nimedesse. Ei kujuta antiikmaailma. 
-Ainus romaan “Hyperion“
Inglise romantism. Inglismaal oli romantismi kujunemine sujuv ja 
aeglane. Algas läbi gootika, sentimentalismi kalmistuluule, talupojaluule. 
Inglimaa romantilise tuhina vallandas prantsuse revolutsioon ja saksa 
mõjud.
William Blake väga  filosoofiline , avar ja abstraktne maailmanägemus, 
vormi poolest üsna  ootamatu . Palju romantilisi vaateid.
Inglise romantism ilmutab koolkondlikkust. Üks koolkond: Lake  Poets . 
Sinna kuuluvad kolm autorit  William  Wordsworth , Samuel Taylor 
Coleridge , and Robert Southey.
Väikese luulekogu  ilmumine : Lüürilised  ballaadid (1798). 1800 ilmus teine 
trükk , mis on inglise romantismi algusdaatum. Kaks autorit ja pikk eessõna
Wordsworthi poolt. Coleridge’i luule on suurel määral  muinasjutt , legend, 
pärimus. Wordswoth ja Coleridge on kaks vastandlikku autorit. Esialgu ei 
löönud oma loominguga läbi. ( Byron lõi läbi). 
Wordsworthi 1807 kogumik „Luuletused“. Valdavalt romantiline  pagas .
„Prelüüd“ – värssteoss poeedi kujunemise biograafiast. Vaimubiograafia, 
mis on kirjutatud värssides. 
Wordsworthi põhiline tees on see, et luule põhiteema võiks olla  maaelu  
ja külaelu. Sinna on peidetud kõik inimlikud tunded, seepärast pole vaja 
muust luuletada. Luuletust kirjutades tuleb kasutada loomulikku keelt. 
Kõne markeerides tuleb kasutada külaelaniku kõnet.
Coleridge oli ekstrentriline ja seiklushimuline. Õppis Cambridge’is.  Astus 
valenime all sõjaväkke, sõbrad tõid ta sealt tagasi. Käis Oxfordis, kohtus 
Robert Southiga. Otsustasid rajada Ameerikas  kommuuni . Kolmas mees 
võeti ka  kampa , hakati semmima kolme õega.  South  ja Coleridge 
abiellusid. Coleridge sai tolle õuega 4 last ja läks minema. Temast sai 
oopiumitarvitaja. Reisis ringi ja jäigi eluks ajaks  reisima . Teenis raha 
ajakirjanduse ja avalike loengutega. 
Kolm teost, millega läks kirjanduslukku: „Christabel“, „Lugu vanast 
meremehest“, „Kubla Khan“
Meremees  – lauldavad värsid, riimitud ja rütmistatud, refrään. Kolm meest 
on teel pulma, tee ääres  vanamees  räägib oma loo. See oli meremees, 
räägib Albatrossist, tapab  linnu. Hakkab peale  karistus . Kogu meeskond  
sureb , ainult vanamees jääb ellu.  Moraal :  mismoodi  ei tohi eksida looduse 
seaduste vastu.
„Christabel“ – pseudokeskaegne värssteos, algus veab ette Arturi tsükli, 
temast räägitavad  legendid . Tuleb tagasi siis, kui Inglismaa on suures 
hädas .
„Kubla“ – mälestused oopiumitarvitamise ajal nähtavast unest. Tatari 
sõjalaagri kirjeldus,  koputus  uksele katkestas mõttelõnga. Ei saanud enam 
luuletust lõpetada.
16. nov
23. nov
Romantikute proostatekstidel on tugevad lüürika tunnused.
Valgustus oli suur samm romaani kui žanri arengus. Kujuneb välja eepilist 
tüüpi narratiiv. See on lineaarne ja tugev ka tänapäev.
Lawrence Turn – keeras selle  segamini . Kirjutas terve roomani selleks, et 
tõestada selline lugu on võimatu ja kaugel igasugusest tõest. Nt reisikiri on
tõene lugu, aga 17.saj võis reisikiri olla pettus. „Inimene on olemas 
eostamise momendist peale“. Üritab seda lineaarselt jutustada. Aga see ei
tule välja, sest kogu aeg tuleb jutustada ka  millestki  muust.
Sentimentalismis see  kahtlus  jätkub – ei ole ainuõige  kujutamisviis . 
Romaani alal tehakse  eksperimente .
Realismil on palju aspekte. Mida kujutatakse realistlikult? Elu, mingit juppi 
sellest?
Romantiline romaan.
Tekkis Jena koolkonnas. Jenalased sattusid mitemti vastuollu Goethega, kes
oli Waimaris jõudnud oma hiilgeaja tippu. 
Wilhelm Maisteri romaan. Romaan, kus keskendutatakse biograafiliselt 
inimesele, kes alustab eluteed. On segaduses, ei tea, mida peale hakata. 
Pärast mingit  etappi  jõuab faustlikule järeldusele,et nüüd on see hetk käes,
kus asi on valmis, inimene on küps sisemiselt, leidnud koha ühiskonnas 
jne. Positiivse lõpuga.
Jena romantik  Ludvig  Thick(?) oli  kontaktis  inglise romaaniga. Ütles et nii 
pole elu ja inimese olemise suhtes õiglane. 
Faust toetub  ebamäärasele keskaegsele legendile.
Põlistab saksa romantiute sümboli ehk taevasinise lillekese.
Oftertingen. Lahkub  kodust ja läheb  otsima  helesinist lillekest. Läheb 
üsna sihitult, sest see ongi romantiliste rännuromaanide ühine joon. Nad 
liiguvad sihitult ringi, nad ei ole eesmärgipärased. Reisib , juhtub 
igasugused seigad, midagi ta õppida ei taha. Lõpuks leiab helesinise 
lillekese, jõuab targa mäemeistri juurde. Tema tütre nimi on Matilda , jõuab 
äratundmisele,et tüdruk ongi helesinine lilleke. Õnnetuseks ta kaotab 
lillekese, sest Matilda sureb. Kurvastades Matilda surma pärast, hulgub 
ringi. Valgustatud vürst peab ta  üleval , ta jõuab õukonda ja seal võetakse 
ta südamlikult vastu. Lõpuks jõuab valgustatud monarhi õukonda. 
Unenägu , sihipäratu ränd. Sentimentalism,  tundeelu . Lüüriline 
kujutamisviis.
Saksa romantism jõudis  meieni  läbi lüürika. 
Franz Sternbaldi rännuteed. Jälle pole sihipärane, vaid ringi rändamine. 
Tähtsamad on kõrvalepõiked, satutakse igale poole. Raami sisse on 
paigutatud teisi narratiive. Tuleb sisse ka unenäolisust. Selle kirjutas sisse 
Ludvig Thick
Rännuromaan – esindavad kaks eelnevat.
Friedrich Schlegel on kirjutanud romantilise romaani „Lucinde“. See on 
romaan naiskunstnikust. Tal on armastatu , palju juttu loominguvabadusest.
August Wilhelm tõi need ideed romantsimist temani. 
De Stail kirjutanud kaks olulist romaani „Dephne“, „Corin“
George  Sand  „Gonzuelo“, „Krahvinna von Rudol..“ Gonzuelon erakordse 
andega  lauljanna  ning lõpuks leiab elu ja armastuse jne.
(„Hyperion“ – räägitakse vabaduses. H on vabadusvõitlejate juht. 
Vabadusvõitlevad, rakenduvad inimese filosoofilised hoiakud.) 
Inimeste probleemide lahendus on katoliiklik   usutunnistus .
Taoliste romaanide arhetüübiks Goethe „Noore Wertheri kannatused.“ 
Üksildane  noormees , kes elab läbi teatud eluraskusi. Kannatused on 
seotud armastusega. Nt Byron „ Child   Harold “. „Oberman“ – üksik inimene 
maailmas. Kiriromaan. Koosneb Obermanni kirjadest endast väljapoole. 
Üksinduse  sisemonoloog , ühtki kirja ta vastu ei saa.
Realismi ja romantismi  piiril  olev teos -  Standali „Armance“ (1829). 
„Pildikesi Pariisi elust aastal...“ Üles ehitatud kannale figuurile. Kanatab 
armastuse pärast. 
Alfrete de Musset nim üksiolevat hinge sajandi lapseks ja põeb sajandi 
haigust. Iseloomustus oma ajale – iseloomustus üksindus, subjektviisus, 
teravnenud tundeelu, armastuse otsing(üldjuhul ei leia lohutust ka 
armastusest).
G. Flauber (?) „ Tundekasvatus “. 
Kokkuvõte: kõik need  romantilised   katsetused  ja  romaanid  ei saavutanud 
kandepinda peale „Wertheri“. Kõige suuremad  teened  Walter Scott’il. 
Kuulub ka romantikute hulka. Ajalooline romaan. Oli suur Goethe austaja. 
Tõlkis „Götz von berlingen...?“ Üritus piiriäärsetest ballaadidest. 
Sajandivahetusel oli Scott väga populaarne.
„ Waverley “ – Scott kirjutas selle anonüümselt. Saavutas tohutu 
populaarsuse. Teene realismi mõttes – kinnistas lineaarse narratiivi. Keegi 
ei söandanud tükil ajal seda lõhkuda. Tugevalt seotud hilise realistliku 
meetodi välja kujunemisega.
30. nov
Romantiline ajaloolisee romaani seos 19.saj  realismiga (30ndad- 60ndad ) – 
kinnistunud lineaarne kujutamisviis, tegevus liigub teatud sirget joont 
mööda. Sirge joone moodustab peategelase biograafia või elusündmused, 
mis läbivad teatud  tausta .
Walter Scottil olid  populaarsed  seikluslikud jutud. Nii Scottil kui Cooperil
kujutasid  romaanid lähiminevikku. 
Realistlikul kirjandusel on eelkäijate jada. Elu tuleb kujutada, nii nagu ta 
on. Juhtmõte: elu tuleb ette kujutada ilma fantaseerimata. Realism on 
teistmoodi kui romantism, sest teda ei seo peale elu kujutmamise mingid 
kontseptsioonid  või ühisjooned. (Romantismil subjektiivsus ja 
individuaalsus  jne, kuid realismis iga autor kirjutab nii nagu nad on).
Realism kasvab välja 30ndatel. Romantism oli niivõrd tugev, et sinna varju 
jäid teosed, mida võiks vaadelda kui tugiteoseid realismile. 
Nt  Jane  Austen, kes ei olnud inglise  publiku hulgas populaarne. Sai 
populaarseks alles  60ndatel . Austen muigab oma teostes  gooti  romaani 
üle. Räägib naiste probleemidest. 
Tekib keskkonnakujutus. Austeni kodupaiga väikemõisade elu – nende elu, 
probleemid jne. Teoseid pingestab armastuse lugu. Aga ei ole tormiline 
nagu Scottil, Austenil selline  tasane  ja igapäevane kirjeldus. Saame pildi 
18.saj väikemõisade elust ja olust.
Kirjanikud, kes parodeerisid romantilist tungi ja tormi. Nt H.L. Peakock
Toetavaks oli ka ajakirjandus. Ajakirjanduse hakkas kirjanduse kujunemisel 
mängima olulist rolli. Kriitika ja selekteerimise koht, ajakiri selekteeris, kes 
ilmus ja mitte. Hakkas pead tõstma kohakirjeldus. See on realistlikule 
kirjandusele väga lähedal.
Charles  Dickens  kasvas välja ajakirjaniku kutsest. Kasutab palju groteski .
Ta jätkab traditsiooni, mis oli varem, kasvab valgustusaja traditsioonist.
Prantsusmaal realismi teke  ühtib  romantismiga. 30ndad on prantsuse 
romantismi tippaeg. Sinna sisse paralleelselt sünnib  realistlik  teos.
Prantsuse kirjanduse Stendhali romaan „Pildikesi Pariisi elust aastal...“ 
ühelt poolt kätkeb sajandi haigust põdeva nooruki lugu, see „pildikesed“ 
on juba reaalsusetaotlus. Kuigi teos ise on romantiline, lõppeb  kloostrisse  
minekuga ja räägib õnnetust armastusest jne.
Cooperi  eeskujust lähtub ka  Balzac . Saatesõna „Inimlikule komöödiale“, 
saame teada, mida kujutab 19.saj esialgne realism. „Inimlik  komöödia “ 
raamat 10 000 leheküljega, plaanis kirjutada üle 40 väljaande. Isa ei 
lubanud alguses  kirjanikuks  hakata, lõpuks lõi ikkagi kirjanikuna läbi. 
Võrldes end Napoleoniga. Napoleni probleem on sellel ajastul tugev. Tahtis 
saavutada  sulega  seda, mida saavutas  Napoleon mõõgaga. 
Kui Balzac oli kirjutanud 4-5 gootilugu, siis ühel hakkas ta kirjutama  jutte , 
mis tuginesid reaalelu kogemusele. Tal tuli idee hakata kirjutama romaani, 
mis koosneb suurest arvust romaanist ja juttudest, pealkiri „Inimlik 
komöödia“. Vihje mõned sajandid tagasi  Dante  Alighieri’le, kes kirjutas 
„ Jumaliku komöödia“. Inimeste asju ei ole vaja vaadelda kui jumala asju. 
Ise ta ütleb, et tal tuli idee, mis oleks kui kirjutaks oma aja teadusliku 
ajaloo. Sõna „teaduslik“ kasutab juba Balzac. Hakkas silma see, et ta ütleb
oma saatesõnas, et ta tahab kirjutada teadusliku teost, mis oleks ajalugu. 
Historistlik  ajastu on ajanud. „Et see oleks meie ajastu ajalugu, aastatel 
1789-1830“. Kirjandus justkui täidab teaduse funktsiooni. Ta tahab oma 
aega vaadelda, nii nagu see on(realistlik eesmärk) ehk paigutada sinna 
oma ajastu tüübid ehk liigid.  Põhjendab  seda botaanika ja  zooloogia  
arenguga. Neid liike ja tüüpe on väga palju ja neid tahab asetada 
ajaloolisele taustale, mis tagab selle liikide paljususe.
Iseloomulik on ka teose ülesehitus. Balzacil oli kava. Nimetas ise eraldi 
oma teoseid stseenideks.
 Jagas teosed kolme liini:   elulised  etüüdid, filosoofilised etüüdid, 
eraelulised etüüdid. Eraelulistesse kuulub kõige suurem osa  Balzaci  
romaani, seal ka „Isa  Goriot “. Juurde kuuluvad ka  stseenid  sõjaväe elust, 
talupoegade elust. Filosoofilisi pole palju, 3-4. Sinna kuulub „Sagrään 
nahk“ (?).
Kokku moodustub tohutu panoraam prantsuse ja euroopa elust. Selles 
seisneb ka tema teose teaduslikkus.
Milles seisneb tema realism eriti? Ta on vaielnud kaasaegse Standaliga. 
See realism seisneb nii, nagu romantilises romaanis kirjelduses. 19saj 
algses realismis lähevad kirjeldused hästi pikaks ja detailiks. Realistlikus 
teoses kaovad tunded ära, üritatakse pigem kijreldada inimest üldse. Väga
palju tähelepanu välistele detailidele. Balzac pidas oluliseks anda edasi 
kujutatava  ajastu olmet. See andis teosele tõetruuduse, seal on 
äratuntavad detailid. Annab ka kirjeldatava kohta hinnanguid, mis on 
lugejale juhiseks.
Heidetakse ette, et Balzac ei kirjutanud realismi. ei ole kogenud neid 
sfääre, mida ta kirjeldab – nt sõjaväe elu, talupoegade elu. Öeldi, et ta ei 
tunne ju reaalselt seda, mida ta kirjutab. Siit liigume edasi sinna, kus tõesti
autorid hakkavadki kirjutama seda, mida ainult tuntakse ja kogetakse. Kui 
keegi on kuskil külas üles kasvanud, siis ta ainult sellest kirjutabki.
Tekib kaks liini prantsuse realismis: 1.  Honore  de Balzac ja 2. Freceric 
Stendhal .
Stendhal kasvas välja ajakirjanikust, ütles et tal probleeme  süžee  
loomisega . Ta oli kunsti- ja muusikakriitik. Segas end poliitikasse, oli kogu 
aeg armunud. 28ndal tuleb kirjandusse ebaõnnestunud romaaniga 
„Pildikesi Pariisi elust...“ 1830 tuleb romaaniga „Punane ja must“, mis tõi 
talle ka kuulsuse.
S ja B kirjavahetust tuleb välja nende erinevus, kes mida kirjanduses 
oluliseks pidas. Stendhal on autor, kellel on tugevam seos sellega, 
milliseks kirjandus kujunes hiljem, 19. saj lõpp. B jääb realistlikusse 
kirjanduspilti. Kirjavahetuses vaidlevad omavahel. B teeb etteheiteid S’le, 
ütleb, et tal on vähe kirjeldamist, ei kirjelda maju ja linnu ja teeveeri jne. S 
vastab, et teda ei huvita väline külg, vaid see, mis toimub tegelaste 
hinges . „Parma  klooster “.  S on sidusam ja sügavam oma ajastu suhtes.
„Punane ja must“ – kasutas kaugemat eeskuju, juhtumit, lugu, ehitas selle 
ümber romaani. Punase ja musta eeskujuks on ajaleheartikkel, kus juttu 
sellest, kus noormees anti kohtu alla, sest ta oli oma naist tulistanud. 
Sellest arendab S „Punase ja musta“ süzee. „Kas väike inimene on 
võimeline tõusma kõrgele kohale ühiskonnas ilma patustamata? Kas saab 
jääda eetiliselt puhtaks?“ Vastus: ei saa. Vaatleb madalast soost inimest. 
Kas tal on soovi korral võimalust maailmas esile tõusta? Väike eelmäng ka 
naturalismile. Tegelane  Julienne , vaatleb tema karjääri algusest traagilise 
lõpuni. Viletsast perekonnast noormees, kes on aga nägus ja andekas. 
Läbib esimese etapi hästi, hakkab silma kohalikule vaimulikule, õpib 
kiiresti. Vaimulik soovib, et noormees valiks sama kutse. Julienne alustab 
oma teed, liikudes oma keskkonnast väljast, nõmedate  vendade  ja isa 
seltskonnast ära. Temast saab kohaliku maa- aadliku perekonna 
guvernöör(koduõpetaja). Ühiskond jagatakse hierarhiateks: alamkiht, 
vaimulikud , maa- aadlik , suuraadlik. Julienne’i eesmärk on tõusta 
aristokraatide hulka. 19. saj realistlikue romaanide tegelased läbivad kõiki 
neid kihte ja seeläbi antakse üiskonna kirjeldus. Lastakse Julienne’il läbida 
need  kihid  alt üles. Loodab tõusta naiste kaasabil. Hoolimata sellest, et 
patroon teda  hoiatab . Kuid teda tõmbab ilmalik elu. De la  Mole  märkab 
tema terasust ja võtab ta omale sekretäriks, järgneb tõus. Seal juba 
reetmine , intriigid jne. Tal on tütar, tema kaudu tahab tõsta ühiskonna 
kõrgemaile  astmele . Tütre nimi Matilde. Stendhalil oli üks  kiiks : teda 
huvitas poliitiline  intriig . Romaanis  vahepala  kirjaga. Hr Mole saab teada 
suhtest tütrega. Matilde on mingis mõttes  madame  Bovary eelkäija. 
Romaani lõpp traagiline.
S tegeles tegelaste psühholoogiaga ja vähem detailide ja ümbrusega.
Mis toimus Inglismaal samal ajal? Inglise realistlik kirjandus toetub. See oli 
tugeva realistliku romaani jätk. Hiljem toimus staatiline vaibumine. Kõige 
suuremad esindajad Dickens ja  Thackery (2 suurt realisti). Hiljem tugev 
koolkond.
Dickens on esmalt ajakirjanik. Vaesnud  perest . „Oliver  Twist “. Kirjanikuks 
sai ta läbi olukirjelduse. Vaene mees. Pidi varakult tööle hakkama. Alguses 
töötas kingatehases sildikeepijana. Lõpuks sattus parlamendikirjutaka, siis 
sai tööd ajakirjanikuna ja sealt kasvasid välja tema realistlikud teosed. 
„Boz“, „Järelejäänud  paberid “ (?). Ei saa nim realistlikuks romaaniks, sest 
see on  humoorikas  teos seltskonnas, kes reisib mööda Inglismaad. 
Kohtutakse igasugust sorti inimestega jne, kommetekirjeldus jne. Neid 
näeb Dickens humoorikas ja naljakas valguses. Teos kujutab endast 19.saj 
koomiksit. Illustratisoonid. Realistlikum maik tuleb „Oliver Twistiga“. 
Realism seisneb selles, et nad on kirjutatud poliitilistel eesmärkidel. 
Inglismaa lasteolukord, nende töötamine. Orbude  kodud , kus hoti neid 
näljas ja sunniti tööle jne. See teos on kirjutatud ühe inglismaa parlamendi
eelnõu vastu. Alguses kurb vaene poiss. Kõik teosed lõppevad õnnelikult.
7. dets
Väga palju aastaid on realistlikud meedoit rõhutatud. Aitab 
fantaseerimisest ja kujutlusvõimest, meil on vaja kirjutada oma elus üles. 
19. saj on asjad segamini – ühelt poolt on realism väga tähtis, aga sinna 
alla  mahub  ka sellist kirjandust, mida on liigitatud ka 
ulmekirjanduseks( teisejärguline ), laiale lugejaskonnale.
Tekkis nõue osadel, et realism peabki olema fotograafiline. See peab 
olema kirjutis, mis tehakse elust maha. Suurimad  realistid  ei kirjuta elust 
maha, Balzac loob suure panoraami. Kuigi tema inimlik komöödia koosneb
lugudest. Miks hakkas B rääkima teadusest jne? Tuletame meelde, milline 
oli  bioloogia  ja teadus tol ajal? Siis oli see veel väga noor teadus. 
Bioloogiateadus seisnes liikide üleskirjutamises. Maailm oli muutunud väga
avaraks, oli tekkinud palju  loomaliike , mida Euroopas ei tuntud. 
Kirjanduslikus traditsioonid on tüübid. Tüüpilised olukorrad tüüpiliste 
inimestega. Iseloomutüüpide häda on selles, et aetakse segi mingid 
jooned, mis kuuluvad  elukutse  juurde. B lihtsalt järgib teatud euroopa 
kirjanduslikku traditsiooni. Balzac esindas niisugust realismi, mis seadis 
endale eeskujuks koguda kõik kokku ja kirjeldada läbi. Kirjaniku püüdlus 
luua objektiivset pilti, kuigi ta on isse  juba  subjekt . B tahab kõike läbi 
kirjeldada, mitte ainult liike, vaid ka seda, mis übritseb. Lugeja sooviks on 
identifitseeruda.
Stendhali: teda  huvitab , miks toimub tegelase hinges. Selle saab 
paigutada mingisugusele romantismi taustale. Romantismi üheks 
tunnuseks on psühholoogia  tundmaõppimine. S kasutab uut sündinud 
žanri, analüüsib seda, millised olid tema tunded. Muidu osutub 
psühhologism suhtelist eluliseks. Tegemist on ka teadusliku 
eksperimendiga. Asetatakse problemaatiline olukord lugeja ette. S leiab et 
ei ole võimalik tõusta kõrgele positsioonile ühiskonnas ilma eetikareegeleid
rikkumata.
Dickens: tema realism seisneb selles, et näidata ja kritiseerida probleeme
ühiskonnas. Nt „Oliver Twist“. Dickens kirjutas 5 halearmsat lugu. Väga 
sentimentaalne lugu. Kritiseerib inimlikke omadusi ja kritiseerib 
ühiskondlikke nähtusi jne. Dickensil pole tüübid, vaid karikatuurid. 
Hiljem tuleb mängu ka anti-kangelane. Muutub ka samal ajal realismi 
raames ajaloo  kujutus , tulevad nõuded, mis on ka realistlikul romaanil, 
tuleb  loobuda  tarbetutest sentimentidest. Kujutada ei tule kuningaid, 
kindraleid, vaid ajaloo kujutamisel tuleb valida mingi keskmine inimene. 
Thackery lõi algul markantseid anti- kangelasi , kuid lõi hiljem üritas luua 
oma aja kangelast.
Tekib arusaam, et kirjanik saab rääkida tõeselt sellest, mida ta tunneb. 
Inglise kirjanduses hakkas toimuma see, et autorid hakkasid  kitsendama  
oma vaatenurki. Nt George  Elliot kirjutas oma kodupiirkonnast. 
Prantsusmaal tuli romantism ja realism peale ühe lainena. Prantsusmaal oli
tüpiseerimine väga edukas. Ühel ajal kirjutavad Balzac ja prantuse 
üliromantiline luuletaja Lamartaine(?). Õitses  Scotti  stiilis  seiklusromaan . 
Mis sai romantilisest luulest? Luulesse tuleb märgatav objektsus. Palju 
hakatakse kirjeldama objekte, võivad olla nt arhitektuur , mingi hoone, 
mingi pilt, mingi kuju. Taaskehtestub justkui klassitsistlik nõue kirjutada 
luulet võimalikult perfektselt.  Teistsugused  riimi- ja rütminõuded, mida 
keegi ei pannud kirja. Perfektsioon muutus ülimaks nõudeks luule loomisel.
Jules Verne:  botaaniline  raamat, kujutatud teadust. Loomaaiad, loomade 
kirjeldus jne. Teemad taanduvad ilutsemiseks. Inglise luules on eriti 
märgatav ka impeeriumiloome.
Dickensi romaan : „Suured lootused“. Keskseks  noormees, kelle nimi on 
Pip, võltsid lootused, tahab rikkaks saada, valib valed teed. Saab lõpuks 
teada, mis on õnn jne. Ajab taga kõrki  kaunitari , lõpuks saab teada, et ta 
pole midagi väärt jne. Leiab teise toreda tüdruku. Selline asi ei meeldinud 
inglise publikule. Toimetusse tulid kirjad, kus paluti, et Estella ja Pip 
saaksid kokku. Tegi teise lõpu ka: „Lõpp täiskasvanud lugejale“
Hakkab esile tõusma esteetiline nõue.  Kõigepealt luules. Keegi ei pane 
täpselt paika, mis see ilus on. Romantismist teame, et ilus võib olla ka 
inetu asi. Estetismi  nõue – luule peab olema kõrge kunst. Peab olema 
vormitäiuslik jne. Sajandi teise poole proosas tekib  samasugune  asi. 
Proosateos  peab ülesehituselt olema kaunis. Proosa peab olema 
läbimõeldud.
Flaubert: tagasipöördumine romantilise taandumise juurde. F’i vaade 
maailmale: maailm on väga sitane, kõik on põlastusväärne. Ainuke pääs 
sellest maailmas on pöördumine kunsti. Kunst on inimesele pääsetee. 
Siseelu  elatakse kunstis ja mitte põlastusväärt maailmas. „Madame 
Bovary“ – psühholoogiline, katsetus. Kujutatakse illusioonide kütkeis elavat
naisterahvast. Raamatuharidus, ettekujutas maailmast on totaalselt vale. 
Traagiline saatus. Ta on sunnitud oma kunstlikes maailmas pettuma.
Armastusromaan. Charles Bovary  kirjeldusega algab ja lõpp, selline reem. 
Madame Bovary lugu on paigutatud teise loo sisse.
Sajandi haigust põdevate noormeeste lugu. „Tundekasvatus“