Lambakasvatus (0)

Lambakasvatuse alused 
 
 
 
Koostaja : dots.  Peep   Piirsalu  
 
 
Sheep   Production  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1 
Sisukord 
 
1.  Lambakasvatus  Eestis ja lambatõud 
1.1.  Lammaste  arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 
1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 
1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 
1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 
1.3.2.  Eesti maalammas  
1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 
1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 
1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 
1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 
1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 
1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid  
1.4.1. Zooloogiline  klassifikatsioon  
1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 
1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 
1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 
1.4.5. Lambatõugude klassifikatsioon tüübi järgi (Horlacher, 1927) 
 
2. Lammaste jõudlus 
2.1. Lihajõudlus 
2.1.1. Lammaste lihajõudluse hindamine 
2.1.2.Lammaste pügamine, villajõudlus ja lambavilla pügamisjärgne käitlemine 
2.1.3. Lammaste villa kvaliteet 
2.1.4. Lammaste piimajõudlus ja piimalambakasvatus 
2.1.4.1. Piimalambatõud ja tooted. 
2.1.5. Lammaste reproduktsioonijõudlus 
 
3. Lammaste söötmine ja pidamine 
3.1. Lammaste  talvine  söötmine ja pidamine 
3.2. Lammaste  karjamaad  ja  karjatamine  
3.2.1. Lammaste karjatamisest üldiselt 
3.2.2. Karjamaade vajadus: 
3.2.3. Karjamaade rajamine 
3.2.4. Seemnesegud 
3.2.5. Karjatamise läbiviimine 
3.2.6. Lambakarjamaade väetamine 
3.2.7.  Karjatamisviisid  
3.2.8.  Terviseprobleemid  karjatamisel 
3.3. Lammaste paaritussesoon ja paaritamine 
3.3.1. Lammaste kunstlik  seemendus  
3.3.1.1. Kunstliku seemenduse viisid: 
3.4. Lammaste  poegimine  
3.5.  Tallede  võõrutamine ja võõrutatud tallede pidamine 
 
4. Lammaste  pidamistehnoloogiad  ja lambalaudad 
 
 
 
2 
1.  Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 
 
1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus 
Eestis 
Lambakasvatus  on  olnud  Eestis  veise-ja  seakasvatuse  kõrval  täiendavaks 
loomakasvatus-haruks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma 
mahult  põllumajanduses  olulisel  kohal.  Suurim  lammaste  arv  Eestis  oli  1922.a.  kui 
siin  loendati  745   tuhat    lammast   (koos  samal  aastal  sündinud  talledega).  Näiteks 
1938/39.  a  oli  Eestis  695000  lammast  (koos  samal  aastal  sündinud  talledega).  Kui 
üheksakümnendate  aastate  alguses  oli  Eestis  veel  ligikaudu  140 000  lammast,  siis 
praegu  loetakse  ületalve  peetavate  lammaste  arvuks    ca  41500  lammast  (tabel  1). 
Lammaste  arvu  langus  on  põhjustanud  olulise   lambaliha   ja  lambavillatoodangu 
languse, mistõttu lambaliha on kaupluse lettidelt kadunud ja paljud villavabrikud on 
pidanud oma töö lõpetama. Lammaste arvu languse põhiliseks põhjuseks oli tootmise 
madal   tasuvus   ja  põllumajandustootmise  üldine  allakäik  üheksakümnendate  aastate 
alguses.  Muidugi  takistasid  lambakasvatuse  arengut  toodangu  realiseerimise 
probleemid.  
 
 
Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus 
seisuga 01.01.) 
 
Aasta 
Lammaste ja  Lammaste 
Toodetud 
Toodetud 
kitsede  arv  
arv  
lamba ja 
lambavilla 
kitseliha 
(t) 
tapakaalus 
(tuh. t) 
1938/1939 
695,7* 
 
8,1 
1112,4 
1992 
142,8 
 
1,8 
311 
1993 
124,2 
123,1 
1,2 
282 
1994 
83,3 
82,2 
1,3 
241 
1995 
61,5 
60,0 
0,8 
174 
1996 
49,8 
48,15 
0,5 
159 
1997 
39,2 
37,6 
0,5 
120 
1998 
35,6 
33,9 
0,426 
82 
1999 
30,8 
28,7 
0,360 
48 
2000 
30,9 
28,2 
0,296 
71 
2001 
32,2 
29,0 
0,267 
65 
2002 
32,4 
28,8 
0,327 
70 
2003 
33,8 
29,9 
0,407 
57 
2004 
34,3 
30,8 
0,380 
82 
2005 
41,0 
38,1 
0,373 
93 
2006 
52,4 
49,6 
0,508 
120 
2007 
66,0 
62,7 
0,6 
155 
2008 
76,4 
72,4 
 
 
 
* lammaste arv koos samal aastal sündinud talledega seisuga 01.04. 
 
Lambakasvatuse tasuvus tõusis tänu lambaliha kokkuostuhindade tõusule. See on 
viinud  lammaste arvu hüppelisele tõusule, kui ajavahemikul 2000.-2008 kasvas 
 
3 
lammaste arvukus üle 2,5 korra.  Hetkel on probleemiks tõusnud jällegi lammaste 
müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid 
lammaste tapmisega lihatööstuseid napib ja nende tapavõimsus on väike. Siseturul on 
lambalihast saanud nõutud, kuid sageli ka defitsiitne lihaliik, sest kauplusekettides 
lambaliha vahel küll leiab, aga mitte pidevalt.    Konjuktuuriinstituudi andmeil on 
lambaliha jaehinnad pidevalt tõusnud, kuid kokkuostuhinnad mitte oluliselt. 
Näiteks(www.ki.ee/09.11.2004) olid lambaliha kokkuostuhinnad 2004.a.septembris 
12-23 kg noorlammaste lihakehadel 45.90 kr/kg-st (SEUROPI järgi R2) ja 
täiskasvanud  lammastel  23,72 kr/kg-st. Lambaliha kokkuostuhindade tõus on olnud 
viimasel kahel-kolmel aastal minimaalne või mõne töötleja puhul isegi negatiivne. 
Kuid lambaliha keskmine hind Eesti  turgudel  oli 2003.a.  oktoobris  65,45 kr/kg ja 
2004.a. oktoobris 69,58 kr/kg, Eesti kauplustes keskmiselt vastavalt 82,26 kr/kg ja 
95,38 kr/kg. Sama  instituudi  andmeil oli lambaliha  (www.ki/11.09.2008) jaehind 
Eesti turgudel 2007.a. augustis juba 86,98 ja 2008.a. augustis isegi 101.88 kr/kg-st 
(hinnatõus 17%) ning tavakauplustes vastavalt 127,83 ja 178,95 kr/kg-st. (hinnatõus 
juba 40%).  
Kui  üheksakümnendatel  aastatel  tarbiti  Eestis  keskmiselt  1,2–1,3 kg  lambaliha 
inimese  kohta  aastas,  siis  2007.a.  toodeti  ja  ka  tarbiti  ca  400 g  lambaliha  aastas 
(lambaliha  import  on olnud marginaalne). Tarbimise langus on põhjustatud lambaliha 
tootmise  langusest  üheksakümnendatel  aastatel,  sest  Eestisse  ei  ole  lambaliha 
imporditud olulisel määral. Võrdluseks võib öelda, et 1939. a tarbiti Eestis ligikaudu 
7 kg lambaliha inimese kohta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese.  
Noorlambaliha 
ehk 
talleliha  
tootmine 
on 
lambakasvatuse 
olulisim 
sissetulekuallikas.  Arvestused  näitavad,  et  sissetulekute  suurus  ute  kohta  moodustas 
2007.a. ca 1600 krooni, millest olulisima andsid lambaliha realiseerimisest  saadavad  
sissetulekud 1245.-kr. ehk 78 % ja ute toetus 219.-kr. ehk 14%. Seega lambalihast ja 
riiklikust  ute   toetusest   saadi  kokku  92%  sissetulekutest,   lambavill   andis  3  %  ja 
lambanahad  5  %  sissetulekutest.  Sellised  sissetulekute  proportsioonid  on  juhul,  kui 
vill   müüakse  pesemata  kujul  ning  lambanahad  turustatakse  toornahkadena. 
Proportsioonid  võivad  muutuda  juhul,  kui  lambavilla  ja  lambanahku  müüakse 
töödeldud  kujul  või  kui  neist   talus   mingisuguseid  tooteid  valmistatakse  ja 
turustatakse.  
Riigipoolselt  on  ute  kasvatamise  toetust  makstud  alates  1999. aastast  alates  kui 
toetuse suurus oli ute kohta 289.-kr., 2000.-a. 169.-kr, 2001.a. 281.-kr., 2002.a. 230.-
kr., 2003.a. 223.-kr.  2003.a. maksti toetust 1073 lamba-ja kitsekasvatajat 17147 ute ja 
kitse  eest.   
Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti 
poolt läbi  viidud  põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001.a. 4850 
lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes  pidasid  26790  utte . Keskmine lambafarmi 
suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta.  Enamikes  majapidamistes (91,7%) 
peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 %  uttede  
üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust.  
 
Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15.juuli 2001.a. 
Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) 
 
Nimetus 
Kokku  Karja suurus 
1-4 
5-9 
10-20  21-50  51-
Üle 
utte 
utte 
utte 
utte 
100 
100 
utte 
ute 
 
4 
Uttedega  majapidamised ,  4850 
3190  1110  380 
130 
30 
10 
arv 
Protsent uttesid 
100 
68,8 
22,9 
7,8 
2,7 
0,6 
0,2 
omavatest 
majapidamistest, % 
Uttede arv 
26790  7550  6980  5020 
3890 
1780 
1570  
Protsent uttede üldarvust,  100 
28,1 
26,0 
18,6 
14,8 
6,6 
5,9 
% 
 
 
 
Peale 2001.aastat on toimunud lammaste arvu tõus, millega on kaasnenud 
lambafarmide arvu langus, kuid samal ajal on lambakarjad muutunud  suuremaks  
(tabel 3). Kui 2001.a. oli Eestis 4858 lammastega majapidamiste, siis 2005.a vaid 
3185, mis oli 35 % võrra madalam võrreldes 2001. aastaga.  
 
Tabel 3. Lammastega majapidamiste arv Eestis 
 
Nimetus 
Kokku  Karja suurus 
1-2 
3-9 
10-19  20-29  30-49  50-99  Üle 
utte 
utte 
utte 
utte 
utte 
utte 
100 
ute 
Uttedega 
 
 
 
 
 
 
 
 
majapidamised, arv 
2001 
4858 
1181  2458  812 
205 
109 
58 
35 
2003 
3242 
525 
1382   782 
242 
158 
101 
52 
2005 
3185 
471 
1268   629 
363 
214 
144 
96 
 
Lammaste üldarv ja lammaste üldarvu jagunemine õigusliku vormi ja farmi 
suurusklassi järgi 2001.-2005.a. on esitatud tabelites 4 ja 5.   
Selgub , et enamik Eestis kasvatavatest lammastest peetakse füüsiliste isikute 
farmides . 2005.a. vaid 14,5% lammastest kuulusid juriidilistele isikutele. 
 
 
 
Tabel 4. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambafarmide õigusliku vormi järgi  
 
 
2001 
2003 
2005 
Kokku 
%-des 
Kokku 
%-des 
Kokku 
%-des 
üldarvust 
üldarvust 
üldarvust 
Kokku 
43775 
100,0 
46892 
100,0 
65592 
100,0 
Füüsiline 
43016 
98,3 
43465 
92,7 
56101 
85,5 
isik 
Juriidiline  759 
1,7 
3427 
7,3 
9491 
14,5 
isik 
 
 
Tabel 5. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambakarja suurusklassi järgi 
 
 
5 
Karja suurus 
2001 
2003 
2005 
Lambaid  kokku 
43775 
46802 
65592 
              1-2 
1935 
853 
768 
lammast, arv 
              ,% 
4,4 
1,8 
1,1 
              3-9 
12822 
7040 
6853 
lammast, arv 
              ,% 
29,2 
15,0 
10,4 
              10-19 
10495 
10136 
8400 
lammast, arv 
              ,% 
24,0 
21,7 
12,8 
              20-29 
4711 
5693 
8435 
lammast, arv 
              ,% 
10,8 
12,2 
12,9 
              30-39 
4059 
5658 
7928 
lammast, arv 
              ,% 
9,3 
12,1 
12,1 
              50-99 
3673 
6762 
10115 
lammast, arv 
              ,% 
8,3 
14,4 
15,5 
              Üle 100 
6080 
10749 
23094 
lammast, arv 
              ,% 
13,9 
22,9 
35,2 
  
 
Tabeli 5 andmeist selgub, et koos lammaste arvu tõusuga, muutuvad Eesti 
lambafarmid ka suuremateks. Kui 2001.a. peeti üle 100 pealistes karjades 13,9 % 
lammastest, siis 2003.a. 22,9 % ja 2005.a. juba 35,2% lammastest.  
 
1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 
Lambakasvatussaaduste  turu  situatsioon  on  selline,  et  viimastel  aastatel  on 
suurenenud  lambaliha  hind  ja  ka  pargitud  lambanahkade  hind.  Villa  hind  on  jäänud 
samale   tasemele   ning  pidevalt  on  probleemiks  olnud  toodetud  villa  realiseerimise 
võimalused.  Suurenenud  on  huvi  tõuloomade  ostu  vastu  ning  hetkel  ei  jätku  uttesid 
ostjaile, kes sooviksid lambakasvatusega alustada või suurendada oma karja. 
Nõudlus väärtusliku, dieetiliste omadustega talleliha järele on viimastel aastatel Eestis 
kasvanud.  Kvaliteetse  talleliha  eest  on  tootjale  viimastel  aastatel  makstud  30–45 
krooni  liha  kilogrammi  eest.  Eesti  Lambakasvatajate  Seltsil  (ELaS)  on  välja 
kujunenud hea koostöö Saaremaa Liha- ja Piimatööstusega. Saaremaa LPT esindajate 
sõnul on olnud talleliha minev kaup ning selle turustamisega ei ole probleeme olnud. 
Alates  1999.  aastast  on  lambaliha  eest  lambakasvatajatele  makstud  lambaliha 
kvaliteedi  alusel,   kusjuures   lihakehade  klassifitseerimist  on  tehtud  Euroopa  Liidus 
kehtiva  SEUROP  lihakehade  klassifitseerimissüsteemi  alusel.  Muidugi  on  siin  veel 
palju  ära  teha,  et   kodumaine   kvaliteetne  talleliha  jõuaks  meie  kauplustesse  ja 
restoranidesse. Teada on, et praegu tarbitakse 2/3 toodetud lambalihast farmisiseselt ja 
vaid  1/3  lihast  kaubastatakse.      Peaks  teadma  ka  seda,  et  pikemas  perspektiivis  on 
võimalik  lambaliha  (talleliha)   eksport .  Näiteks  Euroopa  Liit   tervikuna   on  talleliha 
osas vaid 85% enesevarustusega. Samal ajal teiste toodanguliikide juures on tegemist 
ületootmisega.  Eesti  looduslikud  tingimused  on  sobivad  lammaste  kasvatamiseks. 
 
6 
Meie  territooriumil  on  sadu  tuhandeid  hektareid  kasutamata  võsastuvaid  rohumaid. 
need alad on sobilikud lambakasvatusega tegelemiseks.  
Mahelambakasvatus aitab tõsta lambakasvatuse tulukust.  2007.a. oli Eestis 
27932 (37,8% lammaste üldarvust Eestis) mahepõllumajanduslike reeglite järgi 
kasvatatud  lammast. Teiste loomakasvatusharude puhul on maheloomade arvukus 
Eestis veel väike. Näiteks mahekitsi on 16,1%, maheveiseid 6,6%, piimalehmi 2,8% 
loomade üldarvust. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  
võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse  tulukus  suureneb, sest 
lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS 
Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. 
Märkimata  ei  saa  jätta  ,  et  lammas  on   keskkonnakaitse   seisukohalt  oluline 
põllumajandus-loom.  Eksisteerib  ju  Eestis  palju  selliseid  piirkondi  (saared, 
rannaäärsed  alad,  kuppelmaastikud),  kus  traditsiooniliste  põllumajandusharudega  ei 
tasu  ega  saa  tegeleda.  Samas   lambad   (ja  teised  rohusööjad)  aitavad  hooldada  ja 
säilitada    neid  pool-looduslikke   taimekooslusi   ehk  pärandkooslusi  (loopealsed, 
puisniidud ,  rannaniidud,  puiskarjamaad,  aruniidud).  Pärandkoosluste  pindala  on 
viimase 70 aasta jooksul tohutult vähenenud. Kõige rohkem on vähenenud  puisniitude  
pindala,  mil  70  aastaga  on  nende  pindala  vähenenud  1000  korda  (Kukk,  1999).  T. 
Talvi  (2001) andmeil on pärandkoosluste pindala vähenemises peamisteks põhjusteks 
põllumajanduse  kollektiviseerimine,  ulatuslik  uudismaade  rajamine  ning  heinatööst 
loobumine, mistõttu pool-looduslikud rohumaad  kadusid . Pool-looduslikel kooslustel 
väikemäletsajaliste  pidamine  aitab  suurendada  koosluste  liigilist  mitmekesisust  ja 
säilitada need  kooslused , mistõttu alates 2001.a. on eesti riik toetanud nende koosluste 
majandamist  ja  lambakasvatajatel  on  võimalik  taotleda  toetusi  koosluste  ilme 
taastamiseks ja säilitamiseks.  
Lisaks lambalihale saab lambalt ka villa ja nahku. Lambavill annab tööd  paljudele  
inimestele Põhjamaades nii vajalike lambavillaste rõivaste (sokid,  kindad , mütsid, 
kampsunid ) valmistamiseks. Enamik toodetud lambavillast kasutatakse praegu 
käsitöölõngana villast toodete valmistamiseks. Arvame, et lambanahkadest ja 
lambavillast valmistatud tooteid (vestid, mütsid, kindad) võib tulevikus kasutada Eesti 
sõjaväes või piirivalves, mis annaks  suuremaid  tellimusi vastavate toodete 
valmistajatele.  
Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud 
oma põhikarja  suurendama , on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on 
lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid.  
 
1.3. Eestis aretatavad lambatõud 
 
Eestis on traditsiooniliselt  aretatud  kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine 
lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka 
erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja  dala  lammaste 
kasvatamist  Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. 
Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, 
soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, 
muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on 
piiratum. 
 
1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise 
ajalugu. 
 
 
7 
Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 
1794.aastast W. Friebe poolt (Eesti ja  Liivimaa  statistiline ja ökonoomiline 
aastaraamat,1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda  villaga , 
väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga 
lambaid, kelle jääradel olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid.  Need 
olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja-lühisabalammasteks ja kes olid 
põhiliseks lähtematerjaliks  eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu 
kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu 
suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse 
toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19.sajandi esimest poolt 
peenvillalammaste kasvatamise  perioodiks  ja 19.sajandi teist poolt lihalamba 
kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik 
tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude 
väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise 
katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi 
esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) 
kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 
1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja 
lambatõugude tunnustamine 1958.a.  ENSV  Põllumajandusministeeriumi poolt.  
 
Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino  vill  oli väga hinnaline 
kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende 
arvukus kasvas niivõrd, et 1840.a. oli Eestis ja Liivimaal 208820 peenvillalammast ja 
peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad  langesid , sest 
Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning  austraalia  
lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul 
hakkasid peenvilla hinnad  langema . Seepärast hakkasid mõisnikud  otsima  uusi 
võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil  imporditi mõisnike poolt 
erinevaid lihalambatõugusid- sautdauni ( South  Down), hämpsiri (Hampshire), 
oksfordauni ( Oxford  Down) lambaid, Põhja –Saksamaalt marsi ( Marsh ) lambaid.  
 
Alates 1926.a. võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli 
eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928.a.loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi  
sekretär –eriteadlaseks. 
Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. 
kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) 
jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil  eesti maalammast. Seega eesti 
tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri 
lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 
sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist.  Imporditud lambaid kasutati 
nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca  40000 - 50000  eesti 
kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste  populatsioon  Eestis, 
kelle sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid  kutsuti kodanlikus 
Eestis sropsiri lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942). Esimene 
lammaste tõuraamat Eesti Lammaste Tõuraamat I ( 1931 -1941, avaldati 1942.a., mis 
oli koostatud Kristjan Jaama poolt Eesti Lammaste Tõuraamatu määruse alusel 
3.veebruarist 1938.a. Vastavalt sellele määrusele oli tõuraamatus 3 jaotust: šropširi 
lambad, ševioti lambad ja karusnahalambad. Šropširi A  ossa  märgiti 141 jäära ja 179 
utte, neist välismaalt imporditud 51 jäära ja 46 utte ning  B ossa 73 Eestis aretatud 
jäära ja 161 utte. Ševioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, 
 
8 
sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa  kanti  mittetäieliku 
põlvnemisega segaverd ševioti lambad. Ševioti B ossa oli märgitud üksnes Eestis 
aretatud 12 ševioti jäära ja 34 ševioti ute andmed (Piirsalu, 2000).  
Karusnahalammaste jaostu- trükitud andmeid raamatus ei ole. Karusnahalammasteks 
loeti Eestis aretatud või välismaalt imporditud karusnahalambaid, kes vastasid 
kehtestatud nõuetele (lühike saba, hallid mustad või valge läikiva ja käharustega 
villaga lambad). 
Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need 
tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste 
Tõuraamat I,1942). 
1945.a. tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49000 sropsiri ja 26000 sevioti 
tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958.a. tunnustati eesti tumedapealine 
lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.  
 
Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui 
alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti 
maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 
1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). 
Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena 
saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti 
lammasteks ja kellest  kujundati  välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati 
samuti 1958.a. ENSV Põllumajandus-ministeeriumi poolt. Seega eesti 
valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sevioti 
lihalambatõug. 
 
Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö 
edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha-
Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992.aastani (Piirsalu, 2003). 
1990.a.  taastati  Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on 
jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste hindamine, tõukarjade hindamine, 
tõuraamatute pidamine, uute parandajate tõugude  importimine  ja levitamine Eestis, 
ühtse aretusprogrammi rakendamine eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste 
lambatõugude parandamisel.  
Kõrvuti puhasaretusega on pidevalt kasutatud eesti tumedapealiste ja eesti 
valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi tõsta.  
Tänapäeval on välja jõutud lammaste aretusväärtuste hindamiseni e. tõelise 
geneetilise väärtuse määramiseni. 
 
1.3.2.  Eesti maalammas  
Eesti maalammas oli eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu saamise 
lähtematerjaliks. Eesti kohalike maalammaste jäljed kaovad ca 20 saj. 
neljakümnendatel aastatel ehk 65-70.a. tagasi, sest sooviti pidada kõrgema 
produktiivsusega lambaid. Lambakasvatusspetsialistid ei ole silmaga näinud alates 
20.saj. kuuekümnendatest  aastatest  eesti maalambaid. Seepärast on ülimalt optimistlik 
uskuda, et mõned loomad oleksid säilinud ilma suguluseta eesti tumedapealiste või 
eesti valgepealiste lammastega. 
Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti 
maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate 
lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku 
poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest.  
 
9 
Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib 
pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige 
Pärnu  maakonnas . Need lambad on eristunud nii välimiku tunnuste kui genotüübi 
poolest teistest tõugudest. Kuna aga tegemist on vaid Kihnu saare lammastega, siis on 
õigem hakata neid lambaid nimetama kihnu lammasteks või kihnu maalammasteks.  
Kihnu lammaste kasvatajaks on praegu Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatav Anneli 
Ärmpalu Idvand, kes on karja loonud algselt Kihnu lammaste baasil. 
Kui on soov tegeleda sellistega lammastega, kes vastavad vähem tänapäeva 
kultuurtõugudele, siis on võimalik selliseid lambad koondada, välja selgitada nende 
jõudlusnäitajad, luua aretusprogramm, aretada ja valida neid  vastavas suunas, et 
nendele loomadele kinnistuksid tõule iseloomulikud tunnused.  
1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega  
lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). 
Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti 
tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema  kehamassi  ning villatoodanguga kui 
eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja 
jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg,  uted  76 kg, villatoodang 
3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7).  
Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, 
oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade 
kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus,  tailiha  sisaldus) ning soome 
maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.  
 
Tabel. 6. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007.a. 
 
Näitaja 
Ühik 
Eesti 
Eesti valgepealine 
tumedapealine (ET) 
(EV) 
Jõudluskontrolli all 
arv 
87 
76 
olevate tõukarjade 
keskmine suurus 
Uttede tiinestumine 
% 
89,9 
92,2 
Viljakus 
Talle/poeginud ute 
1,51 
1,60 
kohta 
Tallede 100 päeva 
kg 
 
 
kehamass  
Keskmine kõikidel 
kg 
25,3 
27,1 
talledel 
Üksiktalledel 
kg 
27,7 
28,8 
Kaksiktalledel 
kg 
24,2 
26,4 
Kolmiktalledel 
kg 
22,6 
24,6 
Neliktalledel 
kg 
- 
25,4 
 
 
 
 
 
 
 
 
10 
Tabel 7.Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste  aretus -ja tõukarjade 
jõudlusnäitajad (1997...2001.a. keskmine) 
 
Näitaja 
Eesti tumedapealine 
Eesti valgepealine 
Kehamass, kg 
 
 
Jääradel 
94 
88,4 
Uttedel 
76,3 
67,3 
Villatoodang, kg 
 
 
Uttedel 
3,7 
3,0 
talledel 
1,45 
1,3 
Villa peenus uttedel, µm 
35,7 
30,5 
Aretus-ja tõukarju 
14 
13 
Aretus-ja tõukarjades 
504 
591 
uttesid 
Tallede kehamass 105 
25,8 
24,2 
päevaselt 
Ööpäevane massi-iive kuni  213 
204 
105 päeva vanuseni 
Sündinud tallesid 100 
153 
157 
poeginud ute kohta 
 
 
Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil  2007.a. 1.01 seisuga osales lammaste 
jõudluskontrollis 3611 eesti tumedapealist utte 24  erinevast  karjast ja 2906 eesti 
valgepealist utte 20 karjast. Kokku osales jõudluskontrollis 6517 utte 44 karjast ehk 
55 % kõikidest jõudluskontrollis osalevatest lammastest kuulusid eesti 
tumedapealisesse tõugu.  Jõudluskontrollis osalevate ja tõuraamatusse  kantud  
lammaste arv on viimastel aastatel kasvanud (tabel 8) 
 
Tabel. 8. Tõulammaste ja tõukarjade arv lammaste jõudluskontrollis Eestis 2005 ja 
2007.a. (www.lammas.ee/12.09.2008)   
 
Nimetus 
2005 
2007 
Tõulambaid kokku 
3783 
6517 
Tõufarme kokku 
49 
44 
ET tõufarme 
27 
24 
EV tõufarme 
22 
20 
ET tõufarmides lambaid 
2153 
3611 
% 
57 
55 
EV tõufarmides lambaid 
1630 
2906 
% 
43 
45 
Lambaid tõuraamatus 
3092 
3652 
 
1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug  
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega  lihalambatõug, 
kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti 
valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on 
suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel 
lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a. 
jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 
 
11 
kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157  talle 100 poeginud ute 
kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg (tabel  ). Eesti 
Lambakasvatajate Seltsi andmeil osales 2007.a. jõudluskontrollis 20 erinevat eesti 
valgepealist tõugu lambafarmi, kus peeti 2906 lammast. See moodustas 45 % 
jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Põllumajanduse  Registrite  ja Informatsiooni 
Ameti poolt hallatava lammaste registri andmeil oli 2003.a. registri 31997 lambast 
7850 eesti valgepealist lammast ehk 24,5 % kõikidest lammastest. Seega on eesti 
valgepealine lambatõug teine olulisim lambatõug eesti tumedapealise tõu järel. 
Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli, dorseti 
dala ja soome maalambatõug. 
  
1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 
1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud. 
Suffolki tõug 
Suffolki tõug on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki 
lambaid  nn.  dauni  tõuks  (ing.  k.  Down  Breed).  Dauni  tõu  rühma  loetakse  veel 
oksforddauni, hämpširdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Dauni tõu puhul 
kasutatakse  ristamisel  eelkõige  isasloomi,  et  saada  väga  kvaliteetse  lihaga  tallesid. 
Suurbritannias kasutatakse ristamistel kõige enam suffolki tõugu isasloomi. Suffolki 
lambaid  kasvatatakse  igasugustes  tingimustes,  nii  mäestikes  kui  tasandikel,  nii  et 
tegemist  on  väga  vastupidavate   loomadega .  Suffolki  tõug  on  saadud  19.  sajandi 
alguses sautdauni (ing. k. Southdown) jäärade ja sarvilise  norfolki  (Norfolk Horned) 
tõugu  uttede  ristamisel  ning  tunnustati  1810.  aastal.  Norfolki  tõugu  mustapealised 
lambad  olid  väga  vastupidavad,  keda  kasvatati  tuulise  ja  külma   kliimaga   Inglismaa 
kaguosas.  Tänapäeval  on  suffolki  lambad  suured,  heade  lihavormidega.  Jäärad 
kaaluvad rohkem kui 110 kg (113 kg–150 kg), uted 80–110 kg. Uttede villa peenus on 
tavaliselt 30–36 µm, pikkus 7–8 cm, villatoodang 2,5–3 kg. 2001. aastal on Eestisse 
toodud kolm suffolki jäära ning 2002.a. kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära. 
 
Oksforddauni  tõu  aretus  algas  1830.  a.  Inglismaal  Oxfordi  krahvkonnas  hämpširi 
(ing.  k.  Hampshire)  uttede  ja  pikavillaliste  kotsvoldi  jäärade  ristamisega.  Inglismaa 
Põllumajanduse  Kuninglik  Liit   tunnistas   oksforddauni  lambatõu  iseseisvaks  tõuks 
1862 . a. ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a.  
Tänapäeval  on  oksforddauni  tõug  üks  suurema  kehamassiga  lambatõuge 
Suurbritannias  ning  tõujäärasid  kasutatakse  isastõugudena  laialdaselt  ristamisel 
( British  Sheep, 1992). Isaloomade  kasutamisel  päranduvad järglastele hästi edasi head 
lihavormid,  kasvukiirus  ja  neid  võib  kasvatada  nii   niisketes   kui    külmades 
ilmastikutingimustes.  Oksforddauni  lammastelt  saadakse  suure  tailiha  sisaldusega 
raskeid  lihakehasid,  mistõttu  nende  lammaste  arv  on  Suurbritannias  viimasel  kahel 
aastakümnel järsult tõusnud. 1992.a. oli oksforddauni uttede kehamass  Suurbritannia  
jõudluskontrollikarjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 
1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 
ja  24,5  kg  ning  kaksiktalledel  vastavalt  20,0  ja  18,8  kg.  Uttede  villatoodang  oli 
keskmiselt 3,5–4,5 kg, villapeenus 31–33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).  
Oksforddauni  jäärade  kasutamise  kohta  Eestis  korraldati  1993.a.  ja  1994.a.  katsed 
Aravete  OÜ  eesti  tumedapealiste  lammaste  tõufarmis  (Lobanov,  Piirsalu,  1996). 
Katsetest  selgus,  et  oksforddauni  jääradega  paaritatud  eesti  tumedapealiste  uttede 
 
12 
keskmine  viljakus  oli  13,5%  võrra  suurem  kui  eesti  tumedapealiste  lammaste 
puhasaretuse  korral.  Samuti  suutsid  oksforddauni  jääradega  paaritatud  uted  üles 
kasvatada  rohkem  tallesid  ning  tallede  võõrutusmass  poeginud  ute  kohta  oli  25% 
võrra  suurem.  Kasvukiiruses  oksforddauni  ristandtalled  puhtatõulisi  eesti 
tumedapealisi  eakaaslasi  ei  ületanud.  Tartu  Lihakombinaadis  korraldatud 
kontrolltapmine  näitas,  et  oksforddauni  ristandtallede  lihakehad  sisaldasid  rohkem 
tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksforddauni jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66% 
tailiha ja 12% rasva, puhtatõulistel eesti tumedapealistel eakaaslastel vastavalt 60 ja 
16%. Nahaaluse  rasvkoe  paksus  seljal  oli oksforddauni pooleverestel jäärtalledel 3,5 
mm  ning  eesti  tumedapealistel  jäärtalledel  5,7  mm.   Taanist   ostetud  oksforddauni 
jäärade negatiivseks küljeks tuleb pidada suhteliselt jämedat villa (38 µm) ja tumedate 
villakarvade   esinemist   järglaste  villakus.  Mõnedele  aretajatele  ei  meeldi  see,  et 
oksforddauni  lammastel  on  pea  ja  jalad  villaga  kaetud,  mistõttu  nende  pügamiseks 
kulub veidi enam aega.  
1.3.5.2.Valgepealised lihalambatõud 
Tekseli  lambatõug  on  aretatud  19.  sajandi  keskel  niiske,   merelise   kliimaga  Texeli 
saarel  Põhja-Hollandis  kohalike  ranniku  ehk  marši  jämevilla  uttede  ristamisel 
linkolni, leisteri jt. jääradega. Tänapäeval on  teksel  tähtsamaks lambatõuks Hollandis 
(ca  95%  lammastest  on  tekseli  tõugu).  Samuti  on  ta  laia   levikuga   lambatõug 
Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Iirimaal, Uus- Meremaal . 
Tekseli  tõugu  lambad  on  suured,  väga  heade  lihaomaduste  ja  lihavormidega,  suure 
villatoodangu  ja  kvaliteetse  villaga.  Uted  kaaluvad  65–80  kg,  jäärad  100–150  kg. 
Uttedelt  saab  aastas  4–5  kg  villa,  jääradelt  5–6  kg.  Vill  on  valge  rasuhigiga, 
peenusega  33–36 µm  (Bradfordi  kvaliteet)  ja  pikkusega  10–15  cm.  Tekselid  on 
suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse 150–210 talle.  
Tänapäeval  loetakse  tekseli  lammaste  hinnatavamateks  omadusteks  häid 
tapajõudlusnäitajaid  (eriti  lihakehade  head  lihavormid)  ning   vastupidavust  
aastaringseks  karjatamiseks.  Inglismaal  tehtud  võrdluskatsed,  kus   tasandiku   uttede 
paaritamine  parimate  lihatõugu  jääradega  (dorsethorn,  ildefrans,  oldenburg,   suffolk , 
oksfordaun,  teksel)  näitas,  et  tekseli  ristandtalled  kasvasid  sünnist  tapmiseni 
mõnevõrra aeglasemalt kui oksforddauni ja suffolki veresusega eakaaslased (tabel 3). 
Kuid  tekseli  ristandtalledel  olid  parimad  tapajõudlusnäitajad  (tabel  4).  Tekseli 
ristandtalledel oli parim  tapasaagis , nende lihakehad olid suurima tailiha- ja väiksema 
rasvasisaldusega  ning   parima   tailiha/rasva  suhtega.  Geneetilised  uuringud  on 
näidanud,  et  tekseli  tõul  on  nn.   topelt   lihastuse  geen  (double   muscle   gene),  mis 
annabki   sellele  tõule  väljapaistvad  lihavormid.  Paaritusküpseks  saavad  tekseli  utt-
talled  6–8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 
45–48  kg.  Tekseli  tõu  puuduseks  loetakse  nõrku   jalgu   ja  raskemaid  sünnitusi 
vastsündinud tallede suurema kolju tõttu. 
Eestisse imporditud tekseli jäärasid on intensiivselt kasutatud eesti valgepealiste 
lammaste tõufarmides alates 1993. aastast, kusjuures tulemustega võib igati rahule 
jääda. Tekseli jäärad annavad järglastele hästi edasi ilusaid lihavorme. Tekseli 
ristandtalled tunneb ilma suurema vaevata ära nende täidlaste kintsude ja ümarate 
kehavormide poolest. Nad on silma paistnud rahuldava kasvukiiruse ja kvaliteetse liha 
poolest (lihakehade lihastus vähemalt R, tailiha osakaal suur, rasva osakaal väike). Ka 
villa kvaliteet on olnud hea, sest ristandtalledel on normaalse säbarusega, valge või 
helekreemika rasuhigiga vill. Villa peenus imporditud jääradel on keskmiselt 33 µm 
(50 Bradfordi kvaliteeti). Raskete poegimiste arv eesti valgepealiste lammaste 
 
13 
farmides ei ole tekseli jäärade kasutamisega märgatavalt tõusnud. Alates 2001.a. 
kasvatatakse ka Eestis tekseli tõugu puhasaretuse teel. Loodud on 4 tekseli 
aretuskarja. Tekseli lambaid on Eestisse toodud põhiliselt Taanist, s.o. 2000.a. 7 jäära, 
2001.a. 4 jäära ja 19 utte ning 2002.a. 4 jäära ja 47 utte.  
Dorseti tõug  
Dorseti nimelisi tõugusid on tegelikult kolm. Nudi dorseti (ing. k.  Poll  Dorset) ja 
sarvilise dorseti tõugu lambad (ing. k. Dorset Horn) on valgepealised ning 
dorsetdauni lambad (Dorset Down) on mustapealised. Suurema populaarsuse on 
võitnud valgepealised dorsetid. Paljudes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides on nad 
suffolkite järel lihatõugudest arvukuselt teisel kohal. Tumedapealistest dorsetdauni 
lammastest kasutatakse aretuses eelkõige isasloomi. Arvatakse, et dorseti tõug on 
saadud Inglismaal sellel ajal, kui hispaanlased üritasid vallutada Inglismaad. Nad tõid 
kaasa oma meriino uttesid, keda paaritati Edela-Inglismaal  Walesi  sarviliste 
lammastega. Nii saadi sarviline dorset, kellest hiljem aretati nudi dorset. Tänapäeval 
kasutatakse valgepealise dorseti puhul nii emas- kui isasloomi. Paljud  kasvatajad  
eelistavad emasloomana just nudi dorsetit, keda ristatakse kas tekseli või suffolki 
jääradega, et saada järglastelt kõrge kvaliteediga lihakehasid. Dorsetil on üks 
unikaalne ,  hinnatav  omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on 
dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik 
lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted 
indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu 
uted. Ingliskeeles on kasutusel termin "out of  season " breeding – paaritamine "mitte 
innasesoonil", – mida kasutatakse just dorseti tõu puhul. Dorseti uted on väga heade 
emaslooma omadustega ja suure piimakusega, seepärast paljud lambakasvatajad 
eelistavad just neid. Dorseti lambad on keskmise suurusega, pika  kere  ja hea 
lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad (tabel 1), kuid nad 
annavad talledele edasi häid lihavorme, mistõttu  neilt  saadud lihakehad on hinnatud. 
Dorseti lambaid kasvatatakse Eestis ühes aretuskarjas ning neid on imporditud 
Taanist, kui 2001.a. imporditi  1 jäär ning 2002.a. 4 jäära ja 19 utte.  
Dala tõug  
Dala tõugu lambaid kasvatatakse Eestis alates 1994. aastast, kui Norrast imporditi 25 
utte ja 5 jäära. Praegu kasvatab dala tõugu lambaid Tiina  Paap  Pärnumaal. Dala 
lambatõug on Norras arvukaim, selle osatähtsus moodustas 1993. a. 45% 
jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Dala lambatõug on saadud eelmise sajandi 
lõpul kohalike norra lammaste ristamisest briti jääradega (põhiliselt leisester ja 
ševiot). Dala lammaste aretuses on hiljem kasutatud oksforddauni, tekseli, staigari 
(kohalik norra lambatõug) ja soome maalammast. Tänapäeval tuntakse dala tõugu kui 
head karjamaakasutajat, kes on suure viljakusega ning hea liha-ja villajõudlusega. 
Eestisse imporditud dala uttedelt on saadud 2,02 talle  poegimise  kohta, 50% dala 
veresusega ristanditelt saadi 1,84 talle poegimise kohta (Zarenz, Kaart, 2000). Dala 
tõugu jäärade paaritamisel lihatõugu uttedega on võimalik Eestis saada suure 
viljakusega ristanduttesid. Selliseid pooleverelisi ristanduttesid oleks otstarbekas 
paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu vahelise ristamise 
tulemusena talled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus. See oleks 
üks võimalik tee suurima kasumi teenimiseks  
Dala  lambad  on  kõrge  villajõudlusega  ning  annavad  väga  kvaliteetset  villa.  Dala 
lammaste  vill  on  pikk  (15–20  cm),  suhteliselt  peen  (11–12  kuu  vanuste  uttede  villa 
keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25–31µm), ilusa ühtliku säbarusega ja 
 
14 
praktiliselt ainult valge või helekreemika rasuhigiga (Piirsalu, 1996; Zarenz, Piirsalu, 
1996). Nii oli 85,7% dala uttedest valge ja 14,3% uttedest kreemikas rasuhigi. Kollast 
rasuhigi  ei   esinenud   mitte  ühelgi  utel.  Võrdluseks  võib  öelda,  et  uuritud  eesti 
valgepealistel lammastel oli rasuhigi 67% ulatuses valge, 30% kreemjas ja 3% kollane 
ning  eesti  tumedapealistel  uttedel  esines  valget  rasuhigi  48%-l,  kreemjat  43%-l  ja 
kollase rasuhigiga uttesid oli 9%.  
Suure villajõudluse ja kvaliteetse villa kõrval on dala lammastel rahuldav kasvukiirus. 
Liha kvaliteedilt ja varavalmivuse osas jäävad dala lambad tüüpilistele lihatõugudele 
mõnevõrra  alla.  Seepärast  saavutavad  dala  talled  täiskasvanud  looma  suuruse 
(täiskasvanud dala utt kaalub 80–90 kg) ja kehamassi pikema aja jooksul. Praegune 
dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad on head karjamaakasutajad 
ning  neilt  saab  suurt   juurdekasvu   ka  vaid  karjamaarohuga,  ilma  et  neile  oleks  vaja 
jõusöötasid juurde sööta. Seepärast on häid tulemusi saadud dala lammaste kevadisel 
poegimisel,  kui  imetavaid  uttesid  koos  talledega  on  olnud  võimalik  kiiresti  pärast 
poegimist  karjamaale  saata.  Eestis  on  dala  tõug  perspektiivikas  eelõige  kolme 
tõuvahelise  ristamisskeemi  kasutamisel,  et  saada  nendelt  pooleverelisi  viljakaid 
uttesid, keda paaritada puhtatõuliste lihatõugu jääradega, millega kaasneb kolme tõu 
vaheliste ristandtallede saamine kvaliteetse lambaliha tootmiseks. 
Tabel 5. Lammaste jõudlus tõugude kaupa (British Sheep, 1992) 
Sündinud 
Tallede kehamass 8 nädala 
Villa 
Ute 
tallesid 
vanuselt, kg 
Villa 
Villatoo-
Tõug 
pikkus, 
kehamass 
poeginud 
Üksikud 
Kaksikud 
peenus,  dang, kg 
cm 
ute kohta 
Jäär 
Utt 
Jäär 
Utt 
Oksforddaun 
89 
1,39 
26,3 
24,5 
20,0 
18,6 
54–56 
3,5–4,5 
10–13 
Suffolk 
83 
1,71 
24,6 
22,0 
20,8 
19,1 
54–58 
2,5–3 
8 
Teksel 
79 
1,76 
24,3 
22,5 
21,4 
19,8 
 
 
 
Dorset nudi 
74 
1,67 
21,3 
19,3 
18,3 
16,5 
54–58 
2,5 
9 
 
Tabel 6. 35-40 kg raskustena  tapetud  ristandtallede tapajõudlusnäitajad, kes on saadud 
erinevat tõugu jäärade kasutamisel, ( Speedy , 1982) 
Vanus tapmisel, 
Ööpäevane massi-iive 
Tõug 
Tapasaagis, % 
päevades 
sünnist tapmiseni, g 
Oksforddaun 
152 
248 
43 
Suffolk 
160 
238 
43 
Dorsetdaun 
173 
218 
44 
Teksel 
173 
216 
44 
 
Tabel 7.  Lihakeha  kvaliteet ristandtalledelt, kes saadud erinevat tõugu jäärade 
kasutamisel (Speedy, 1982) 
Tailiha osakaal lihakehas, % 
Rasva osakaal lihakehas, % 
Tailiha/luude suhe 
Teksel 59 
Teksel 24 
Teksel 3,8 
Suffolk 55 
Oksforddaun 27 
Dorsetdaun 3,6 
Oksforddaun 55 
Suffolk 28 
Suffolk 3,4 
Dorsetdaun 53 
Dorsetdaun 30 
Oksforddaun 3,4 
 
Foto. Eesti maalammas  Saaremaalt  (foto teadmata autorilt,  aastaarv  teadmata) 
 
 
 
15 
 Foto.Eesti tumedapealine utt 6689 ET 
34266, omanik Tiit  Kaivo  (Kauneima ute konkursi võitja 2000.a.) 
 
 
 Foto. Eesti valgepealine utt 657 EV 
7559, omanik Raivo Jõgiste (Kaunima ute konkursi võitja 2000.a) 
 
 
1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 
1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 
 
Zooloogiline lambatõugude klassifikatsioon saba kuju ja pikkuse järgi (Saksa 
loodusteadlaste  Pallase  ja  Nathusiuse järgi) 
 
1.  Põhja, lühi-kitsasabalised tõud- romaanovi, islandi, norra, eesti, soome 
maalambad, kelle saba 8…15 cm  pikkune  
2.  Pika-kitsasabalised tõud- enamik peen-ja poolpeenvillatõud, (ka eesti 
tumedapealine ja eesti valgepealine tõug), kelle saba pikkus 35…70 cm 
pikkune 
3.  Liha-rasvasabalised tõud-üksikud jämevillatõud (nagu mongoli, burjaadi), 
kelle saba ei ulatu kannaliigeseni 
4.  Pika-rasvasabalambatõud- paljud jämevillatõud (karakulli, tussiini jt), kelle 
saba ulatub allapoole kannaliigesest 
5.  Rasvõnnar e. kurdjukklambad- jämevillatõud, kelle saba ümber suured 
rasvapadjandid (hissaari, edilbai jt) 
 
 
1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 
 
Tumedapealised 
 
 
 
 
Valgepealised 
 
 
16 
Dorset Down   
 
 
 
 
Cheviot 
Hampshire 
 
 
 
 
 
Columbia  
Shropshire 
 
 
 
 
 
Corriedale 
South Down   
 
 
 
 
Lincoln  
Suffolk 
 
 
 
 
 
Romney 
Oxford Down  
 
 
 
 
Meriino 
Karakull  
 
1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 
 
1.  Tasandikel, madalatel  maadel  aretatud tõud (lowlands) 
 
Leicester , Lincoln, Romney, Texel 
 
2.  Künklikel, kuppelaladel aretatud tõud (uplands) 
 
Corriedale, Dorset Down, Hampshire, Oxford, Suffolk, Shropshire 
 
3.  Mägedes aretatud tõud ( mountains ) 
 
Cheviot,  Shoti  mustapealine, Walesi mägilammas 
 
1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 
 
1.  Emastõud (ing. k. ewe breeds) 
 
Üldiselt valgepealised tõud, peenvillatõud (merino) ja tõud, mis aretatud 
peenvillatõugudest (korrideil), samuti pikavillatõud ( linkoln ), viljakad tõud 
(soome maalammas), mägi-alade tõud (walesi mägilammas) 
 
2.   Kombineeritud  tõud e. kahesuunalised tõud ( dual   purpose  breeds) 
 
Tõud, keda kasutatakse nii emas-kui isastõuna. Tavaliselt ristatakse neid 
emastõugudega, kelle ristanduttedelt  saadakse lihatallesid (dorset,  kolumbia ,  
eesti tumedapealine ja eesti valgepealine) 
 
3.  Isastõud (ram breeds 
 
Tõud, kelle tõu isasloomi kasutatakse paaritamiseks emastõugudega, et saada 
pooleverelisi, heade lihavormidega lihatallesid. Nendel lammastel on parimad 
lihavormid, kõrgeim lihajõudlus, parim liha kvaliteet ( teksel, suffolk, 
oksforddaun) 
 
 
1.4.5. Lambatõugude klassifikatsioon tüübi järgi (Horlacher, 1927) 
 
 
Tüüp 
Lihalambad  
 
Lühivilla 
 
Hampshire 
 
 
 
 
 
 
 
Oxford 
 
17 
 
 
 
 
 
 
 
Shropshire 
 
 
 
 
 
 
 
Suffolk 
 
 
 
 
 
 
 
Dorset Down 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Pikavilla 
 
Leicester 
 
 
 
 
 
 
 
Linkoln 
 
 
 
 
 
 
 
Romney 
 
Villalambad 
 
Peenvilla 
 
Ameerika meriino 
 
 
 
 
 
 
 
Austraalia meriino 
 
 
 
 
 
 
 
Argentiina  meriino 
 
 
 
 
 
 
 
Rambouillet 
 
 
 
 
 
Karusnaha 
 
Karakull 
 
 
2. Lammaste jõudlus 
2.1. Lihajõudlus 
2.1.1. Lammaste lihajõudluse hindamine 
 
1. Elusal loomal: 
•  Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures 
 
1 punkti– väga  lahja  
2 punkti– lahja 
3 punkti– hea  toitumus  (soovitud) 
4 punkti–  rasvane  
5 punkti– väga rasvane 
 
Toitumuse  hindamiseks  tuleb  lammast  kombelda  landepiirkonnast,  et  välja 
selgitada  nimmelüli  ogajätkede  ja  roidejätkede  teravust  ning  rasvaladestust  selles 
piirkonnas.  
 
Toitumuse  klassid  
0  punkti  (kurtunud)  –  harvaesinev,  äärmiselt  nälginud  loom.  Naha  ja  luude  vahel 
võimatu tunda lihastust ja rasvaladestust. 
1 punkti (väga lahja) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked tuntavad väga teravatena. 
Sõrmi  on  väga  kerge  lükata  roidejätkete  alla  ning  iga  jätke  tipp  on  kergesti  tuntav. 
Lihassilm on õhuke, rasvaladestus puudub.  
2  punkti  (lahja)  –  nimmelüli  ogajätked  tuntavad  mitte  eriti  teravatena,  üksikuid 
ogajätkeid  on  tunda  kurdudena.  Roidejätked  tuntavad  ümaratena,  kuid  sõrmi  on 
võimalik  suruda  roidejätkete  alla.  Lihassilm  on   tagasihoidlik   ja  kaetud  õhukese 
rasvakihiga.  
3  punkti  (hea  toitumus)  –  nimmelüli  ogajätked  ja  roidejätked  tuntavad  ümaratena, 
luud   on  tunda  vaid  tugevamal  vajutusel.  Sõrmed   tungivad   roidejätkete  alla  vaid 
tugeval surumisel. Lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht mõõdukas.  
 
18 
4 punkti (rasvane) – nimmelüli ogajätked tuntavad joonena,  roidejätked kompimisel 
mittetuntavad. Lihassilm hästi tuntav, kaetud paksu rasvakihiga.  
5  punkti  (väga  rasvunud)  –  nimmelüli  ogajätked  ja  roidejätked  pole  tuntavad  isegi 
tugeval surumisel. Seljajoonel (ogajätkete kohal tuntav lohuke. Lihassilm hästi tuntav, 
kaetud väga paksu rasvakihiga.  
 
 
•  Tapaeelse  kehamassi  järgi,  sest  teades  kehamassi  võib  prognoosida  tapetud 
lamba kvaliteeti 
 
Näiteks: 
Nimetus 
Keha-  Tapasaagis, Lihakeha  Rasva  ja  valgu Liha  
mass 
% 
mass, kg  sisaldus, % 
kvaliteet 
Täiskasvanud utt 
70 
50 
35 
Rasva 
30%, Rasvane,  madala-
valku 17% 
kvaliteediline liha 
45 
45–47 
20–21 
Rasva 
17%, Kvaliteetne   dieet - 
Tall  (6–7 kuu vanune) 
valku 17% 
liha 
25 
45 
11 
Rasva 
8%, Väga  kvaliteetne 
Tall  (3–3,5 kuu vanune) 
valku 17% 
liha 
 
•  Ultraheliaparaatidega, kui mõõdetakse elusal  lambal  lihassilma pindala (cm2) ja 
seljarasva paksus (mm) –  aparatuur  kallis 
 
2. Tapajärgselt: 
•  Lihakehade SEUROP klassifitseerimine lihakuse ja rasvaladestuse alusel 
•  Lihakeha  mass  –  soovitavad  lihakehad  tavaliselt  16–20 kg  (Eestis, 
Suurbritannias,  USA,  Uus-Meremaal  jm)  või  9–12 kg  (Hispaanias,  Portugalis, 
Itaalias, Kreekas jm) 
lihakeha m
  ass × 100
•  Tapasaagis=
 
tapaeelne h
e amass
 
Lammaste tapasaagis  varieerub  üldiselt 45–50% piires 
 
•  Lihakeha  morfoloogiline  koostis e kui palju sisaldab lihakeha erinevaid  kudesid  
(lihaskude,  rasvkude , luukude) kilogrammides või protsentides 
 
Näiteks 
8 kuu vanuste noorjäärade kontrolltapmise tulemused Aravete OÜ 
Nimetus 
Ristandid 
Puhtatõulised TT1 
Tapaeelne kehamass, kg 
48,8 
48,0 
Tapasaagis, % 
45,6 
46,4 
Lihakeha mass, kg 
22,3 
22,3 
Rümba morfoloogiline koostis 
 
 
Tailiha, % 
67,0 
61,5 
Luid, % 
21,5 
22,7 
Rasv , % 
11,5 
15,8 
 
19 
 
Lahja  toitumusega  lammastel  on  lihakehas  suhteliselt  suurem  luude  osakaal  ja 
väiksem liha osakaal 
 
Näiteks: 
Nimetus 
Hea toitumus, 3 palli 
Lahja toitumus, 1 pall 
Liha, % 
75 
65 
Luud, % 
25 
35 
 
•  Lihakeha  keemiline  koostis  ( toorrasv ,  toorproteiin,  toortuhk).  Saadakse 
lihastest ,  rasvast  tehtud  hakkliha  keemilisel  analüüsil.  Tarbija  eelistab  madala 
rasvasisaldusega liha. 
 
Näiteks: 
Nimetus 
Rasvasisaldus, %   Valgusisaldus , %  Mineraalaineid, %  Kuivainesisaldus , % 
Täiskasvanud  30 
16 
1 
47 
utt 
Tall 
6–7 17 
17 
1 
35 
kuud) 
 
Üle  38 kilostel  talledel  toimub  kehamassi  juurdekasv  rohkem  rasva  koguse 
suurenemise  arvel  ja  seepärast  on  kvaliteetsema  liha  saamiseks   soovitav   lambad 
realiseerida 40–45 kg kiloselt 
 
•  Lihassilma pindala (rinnalüli viimase ja landelüli esimese lüli vahelt). 
 
Mõõdetakse  kas  ultraheliaparaatidega  elusal  loomal  või  planimeetriga  tapajärgselt 
joonistatud pinnalaotuselt. 
 
2.1.2. Lammaste pügamine, villajõudlus ja villa pügamisjärgne käitlemine 
 
Olulisim näitaja on lammaste villajõudlus. 
 
Villatoodang-  aasta  jooksul  lambalt  saadud  pesemata  villa  kogus  kilogrammides 
(orienteeruvalt  3-5  kg  villa  aastas).  Villatoodangu  saamiseks  kaalutakse  vill  peale 
pügamist igalt üksikult lambalt. 
 
Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või 
kahe  aasta  jooksul  kolm  korda.  Kahekordsel  pügamisel  pöetakse  põhikarja  lambaid 
kevadel  ja  sügisel.  Tallesid  pügatakse  esmakordselt  ca  6  kuu  vanuselt 
(tallevillatoodang, ca 1,3-1,5 kg), mis ajaliselt langeb mai, juuni, juuli kuusse.  
Lammaste  tervise  seisukohalt  on  parim  lammaste  kahekordne  pügamine.  Kuid  kuna 
tänapäeval  villa  realiseerimisest  saadavad  sisetulekud  on  madalad,  siis  eelistatakse 
lammaste  ühekordset  pügamist.  Ühekordselt  pügamisel  pöetakse  lambaid  Eestis 
sõltuvalt karjas kasutatavast pidamistehnoloogiast kas kevadel (aprill, mai, juuni) või 
sügisel  (september,  oktoober,  november).  Mõlemal  pügamisajal  on  omad  eelised  ja 
puudused. 
Kevadisel  pügamisel  on  lambad  soojadel  suvekuudel  lühema  villaga  ja  lambad 
higistavad sel ajal vähem. Samal ajal talvekuudel on neil  seljas  pikem vill, mis teatud 
 
20 
tingimustel võib olla  eeliseks , kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, 
lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht).  
Tavaliselt sügisene pügamine on otstarbekas korraldada vahetult peale lammaste lauta 
jätmist.  Vahetult  peale  pügamist  ei   soovitata   lambaid  saata  vihmase,  tuulise  ilmaga 
välja.  Kui  sel  ajal  on  külmad   ilmad ,  siis  peaks  lambaid  peale  pügamist  hoidma  4-5 
päeva  laudas.  Sügisesel  pügamisel  soovitatakse  kasutada  pügamisteri,  mis  jätavad 
lambale  0,5…  1  cm  villa   selga .  Peale  lammaste  pügamist  intensiivistub  lammaste 
ainevahetus   ja  on  teada,  et  lambad  tarbivad  pügamisjärgselt  enam  sööda   kuivainet . 
Seepärast  arvatakse,  et  tallede  sünnimass  on  10-15  %  võrra  kõrgem  just  pügatud 
lammastel.  Samuti  on  teada,  et  ka  söödakasutus  on  efektiivsem,  sest  toit  on   vatsas  
lühemat aega ja seetõttu  proteiini  lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust. 
Ka  on  uttede  söötmist  kergem  korraldada,  sest  pügatud  lammastel  on  kergem 
toitumust hinnata. Nii on probleemseid lahjasid lambaid kergem karjast välja korjata. 
Pügatud lambaid  mahub  ka rohkem samasse  sulgu  ning loomadel  esineb vähem nn. 
kuumastressi  kevad- talvisel   perioodil  kui  väljas  õhutemperatuur  on  hakanud  kiiresti 
tõusma ja loomi hoitakse kinnises laudas.   
 
 
Puhasvillamäär  e.  Rendement  (R)-  pestud  ja  absoluutkuiva  villa  massi  (koos 
konditsioonilise  niiskusega  17%)  suhe  pesemata  villa  algmassi  väljendatuna 
protsentides. 
 
* 1
( 00 + )
98 * 1
( 00 +17)
R= P
K                   R=
=54,6% 
m
210
 
R-puhasvillamäär, %-des 
P- pestud absoluutkuiva villaproovi mass, g 
K- konditsiooniline niiskus 17% (kokkulepitud koefitsient) 
m- villaproovi algmass, g 
 
 
Puhasvillatoodang,  mis  võtab  arvesse  villatoodangu  ja  puhasvillamäära.  Kasutusel 
neis  riikides,  kus  lammaste  villajõudlus  oluline  (näiteks  Austraalia,  USA 
lääneosariigid, Lõuna Ameerika jne.) 
 
Kui  lamba  villatoodang  3,8  kg  ja  puhasvillamäär  54,6%,  siis  puhasvillatoodang 
3,8*0,546= 2,07 ~2,1 kg 
 
Lambavilla pügamisjärgne käitlemine 
 
Lambavilla  kvaliteeti  sõltub  paljuski  ka  villa  pügamisjärgsest  käitlemisest. 
Nõuetekohane villa pügamisjärgne käitlemine tõstab villa kvaliteeti ja ka kokkuostjate 
huvi  villa  osta,  sest   tooraine   on  kvaliteetsem.  Lammaste  pügamine  peab  toimuma 
kõval,  puhtal  alusel,  mida  puhastatakse  iga  lamba  pügamise  järgi.    Vill  pügatakse 
villakuna.  Iga  pügatud  villak  heidetakse  pügamisjärgselt  villa  sortimislauale 
lõikepinnaga  allapoole.  Sortimislaud  on  valmistatud  puidust  lippidest.  Sortimislaua 
mõõtmed  on  2  x  1,5  m,  mille   liistude   vahe  on  ca  2  cm.  Sortimislauale  heidetud 
villakust langeb osa prahti ja sõnnikutükke välja. Laiale laotatud villakust korjatakse 
heinakõrred,  õled,  sõnnikutükid,  sõnnikuga    määrdunud  villatükid  ja  muu  suurem 
 
21 
praht  välja.  Seejärel  villaku  ääred  keeratakse  kokku  ning  alustatakse  saba  poolt 
villaku kokku rullimist. Kui on jõutud kaela  osani , siis keeratakse kaela osa tugevasti 
keerdu ja fikseeritakse sellega kokkurullitud villak. Kokkurullitud villakud pannakse 
õhku  läbilaskvatesse  kottidesse,  kus  säilitatakse  villa  kuni  realiseerimise  või 
pesemiseni  
 
 
2.1.3. Lammaste villa kvaliteet 
Villa kvaliteeti mõjutavad villkarva füüsikalised e. tehnilised omadused. 
Villkarval  on  väga  palju  erinevaid  tehnilisi  omadusi  (peenus,  pikkus,  tugevus, 
säbarus,   venitatavus ,  vetruvus,   elastsus ,  vormitatavus,  läige,  värvus,  niiskus, 
hügroskoopsus jm.). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas 
pidades  olulisemad  teistest.  Alljärgnevalt  keskendume  põhiliselt  just  nendele 
tehnilistele  omadustele,  mis  viimaste  aastate  uurimistöö  tulemustel  on  kõige  enam 
seotud villast toodete lõppkvaliteediga. 
Villkarva   diameeter   e.  üldisemalt  villa  peenus  on  tähtsaim  villa  kvaliteeti 
iseloomustav  omadus,  sest  peenemast  villast  on  võimalik  teha  parema  kvaliteediga 
(eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Villa peenus 
määrab  ära  villa  kasutamise   otstarbe .  Peenemast  villast  on  otstarbekas  teha  tooteid, 
mis  peavad  olema  pehmemad  (sallid,  kampsunid,  laste  rõivad),  jämedamast  lõngast 
aga esemeid ,mis peavad olema tugevamad, vastupidavamad ja võivad olla karmimad 
(sokid,  kindad,  mööbliriie,  vaibad  ).  Kuigi  villa  peenus  ja  pehmus  on  omavahel 
tihedalt  seotud  ei  ole  seos  absoluutne  (vt.  villa  läige).  On  teada,  et  villkarva 
diameetrist  sõltub  ka  toodete  torkivus.  Kui  vill  on  jämedam  kui  30  µm,  siis  kootud 
esemed on sõltuvalt villa peenusest vähem või rohkem torkivad (Naylor, 1992). Kuna 
villkarv  on    väga   peenike ,  siis   peenuse   määramiseks  kasutatakse  kas  okulaarmikro-
meetiga  varustatud  mikroskoopi,  spetsiaalset  villa  peenuse  mõõturit  lanameetrit  või 
kaasaegset   elektro -optilist  või  lasertehnikat.  Villkarva  peenust  iseloomustab  tema 
diameeter,  mida  mõõdetakse  mikromeetrites  (µm)  või  väljendatakse  Bradfordi 
kvaliteedinumbritena (vt. tabel 2). 
 
Tabel 2. Villa peenusklassid Eestis 
 
Villa 
peenusklass  Peenusklassi 
piirid  Villa 
peenusklasside  Villkarva  loogete  arv  1 
Bradfordi 
mikromeetrites, µm 
üleviimine 
sentimeetril,   
kvaliteedinumbrites, s 
mikromeetriteks 
looget/cm 
80 
18 ja  peenem  
17 
7 
70 
18.1…20 
19 
6 
64 
20.1…22 
21 
5 
62 
22.1…24 
23 
4 
60 
24.1…26 
25 
3.3 
58 
26.1…28 
27 
3 
56 
28.1…30 
29 
2.7 
50 
30.1…33 
32 
2.5 
48 
33.1…36 
34 
2.3 
46 
36.1…39 
37 
2.2 
44 
39.1…41 
40 
2 
40 
41.1…43 
42 
1.5 
36 
43.1 ja jämedam 
43 
1 
 
Bradfordi  kvaliteedinumbri  all  mõistetakse  ühe  inglise   naela   (458,6  grammi) 
töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi 
 
22 
standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit. Mida peenem ja ühtlikum on vill, seda 
pikemat lõnga saadakse ühe inglise naela kammvilla ketramisel ning seda suurem on 
Bradfordi number (Jaama, 1984). 
Kahjuks  on  villa  peenuse  määramine  mõõteriistadega  küllaltki  aeganõudev  ning 
töömahukas  ning  Eestis  on  seda  tehtud  eelkõige   teadlaste   poolt.  Kõige  odavam 
aparaat   villa  peenuse  mõõtmiseks  on   mikroskoop ,  mis  on  varustatud   objektiiv -  ja 
okulaarmikromeetriga.  Mikroskoobi  all määratakse teatud arvu villkarvade keskmine 
diameeter  ja  arvutatakse  villaproovi  keskmise  peenuse   variatsioonikoefitsient .  Villa 
peenust  võib  hinnata  ka  silma  järgi  kasutades  mikroskoobiga  kontrollitud  villa 
etalone, kuid see nõuab piisavalt kogemusi ja tulemused ei pruugi olla täpsed sõltudes 
suurel  määral   hindaja   oskustest.  Lihtsam  silma  järgi  peenuse  hindamise  viis  seisneb 
villkarva loogete arvu lugemisega ühel sentimeetril (vt. tabel 2). Tabelist 2 nähtub, et 
peenem vill on säbaram ja omab ühel sentimeetril  suurema arvu lookeid. 
Villkarva  diameetri  erinevused üksikute villkarvade vahel sõltuvad lamba tõust, soost, 
vanusest ,  söötmisest  ja  individuaalsetest  omadustest.  Kõige  peenemat  villa  annavad 
meriino  lambad,  kellel  on  aga  halb  lihajõudlus,  mistõttu  nende  tõugude  populaarsus 
Euroopas on viimasel aastakümnel tunduvalt vähenenud. Probleem seisneb selles, et 
villa  peenus  on  negatiivses  korrelatsioonis  lamba  lihajõudlusega.  Seepärast  on 
problemaatiline  teha  valikut  ainult  lamba  villa  peenuse  järgi,  sest  see  vähendab 
kehamassi  ja  lihajõudlusnäitajaid.  Seetõttu  on  väga  peene  villaga  lambad  (meriino) 
tavaliselt väikse suuruse ja kehvemate lihajõudlusnäitajatega.  
Lamba halva söötmise tulemusena võib villkarva diameeter erineda üksiku villkarva 
piires.  Nälgimise  puhul  tekib  villkarvale  nn.  “näljapeenus”,  mis  vähendab  oluliselt 
villa tugevust ja sellisest villast ei saa tugevat ja vastupidavat lõnga. 
Villa  peenuse  järgi  on  hakatud  lambatõugusid  klassifitseerima:  peenvilla-  (meriino),  
poolpeenvilla-  või jämevillalammasteks. Ingliskeelsetes riikides kasutatakse peenuse 
kategooriate  väljendamiseks  veidi  teistsuguseid  nimetusi:  meriino-,  krossbred-  ja 
vaibavill. Täpseid  piire  villa peenuse kategooriate osas kindlaks määratud ei ole, kuid 
orienteeruvalt peetakse kuni 26 µm jämedusega villa meriino-, 26…41 µm krossbred- 
ja villakut ,mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks.  
Villkarva   pikkusel   on  praktiline  tähtsus  just  villa  töötlejale.  Eesti  villatöötlejad 
eelistavad  tänu  olemasolevale  masinapargile  (kraasvillavabrikud)  5…10  cm  pikkust 
villa,  kuid  nad  tulevad  toime  ka  kuni  13  cm  pikkuse  villa  töötlemisega.    Villa 
keskmise pikkuse määramiseks mõõdetakse villaproovi teatud arvu (50-100) villkarva 
pikkus,  mille  alusel  arvutatakse  jällegi  aritmeetiline  keskmine  ja  selle  variatsiooni-
koefitsient. Lõnga kvaliteedi suhtes on oluline just see viimane näitaja. Mida väiksem  
variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse. 
Nii näiteks Uus  Meremaa  standardi järgi (Cranswick, 1995) loetakse villa väga heaks, 
kui  pikkuse  variatsioonikoefitsient  on  väiksem  kui  12%,  heaks  kui  see  on  13…20% 
ning villa peetakse pikkuselt ebaühtlikuks kui see ületab 21%. 
Villkarva  värvus  võib  olla  valge,  must,  hall  või  pruun.  Kõige  rohkem  saadakse 
lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind  kõrgem, sest selle kasuta-
misotstarve  on    laiem.  Kohalikel  turgudel  nagu  näiteks  Eestis  võib  aga  pigmen-
teerunud villakul olla isegi kõrgem hind, sest turul on hinnatud originaalvärviga hall, 
must ja pruun lõng.  
Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale 
pesemist .  Seda  näitajat  nimetatakse  kolletumise  asteks  (yellowness)  ja  see  sõltub 
rasuhigi  värvist.  Hinnatud  on  valge  ja  valgele  võimalikult  lähedased  toonid  nagu 
helekreem  ja  kreem.  Kollane  rasuhigi  seevastu  soodustab  villa  kolletumist. 
Kolletunud  vill  on  võrreldes  valge  villaga  hoopis  halvemate   tehnoloogiliste  
 
23 
omadustega,  sest  ta  on  väikese  tugevusega,  värvub  halvasti,  teda  ei  saa  värvida 
pastelsetesse  toonidesse  ning  on  väiksema  värvikindlusega.  Austraalia  ja  Uus-Mere-
maa on ühed vähestest  riikidest maailmas, kus toimub villa kvaliteedi osas ka täna-
päeval väga põhjalik teaduslik uurimistöö ning seal on peetakse villa kolletumise astet 
villa  peenuse,  pikkuse  variatsiooni,  säsikihti   omavate   villkarvade   osakaalu ,   taimsete  
lisandite hulga, villa läike ja villa mahu kõrval üheks näitajaks, millest oleneb kõige 
rohkem lõpptoote kvaliteet (Burling-Claridge, 1995; Carnaby,1995). 
Villkarva  läige  on  väga  oluliseks  näitajaks  just  käsitöölõnga  puhul.  Villa  läige  ehk 
lüstrilisus  iseloomustab  villkarva  omadust  temale  langenud  valguskiiri   suuremal   või 
vähemal  määral  tagasi  peegeldada.  On  teada  konkreetsed  lambatõud,  kelle  villakuid 
tuntakse  just  nende  ilusa  läike  poolest  (leister,  linkoln,  border  leister).  Haruldaselt 
ilusa läikega villa annab  angoora  villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest 
rasuhigi  suurendab  villa  läiget.  Ilusa  läikega  tooted  sädelevad  päevavalguses  ning 
käega  katsudes  on nad tuntavad pehmetena. Seepärast leisteri, linkolni ja angora vill 
tundub käega katsudes pehme, kuigi on küllaltki jämedakiuline. 
Säsikihti omavate villkarvade hulk protsentides e. villaku medullatsiooni protsent on 
samuti  lõpptoote  kvaliteeti  määrav  näitaja  ( Sumner ,  1994;  Carnaby,  1995;  Burling-
Claridge, 1995), millest on  juttu  olnud  eespool  (vt. villkarva ehitus). 
Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taim-sed 
lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist. 
Loomulikult  on  taimsete  jääkide  hulk   villas   seotud  eelkõige  karjamaade  olukorraga 
( takjad ),  kuid  on  seotud  ka  pidamisviisist  (milliseid  söödasõimed),  söötmisest 
(milliseid  söötasid  kasutatakse),  villasäugu  tüübist  (kas   kinnine   või  lahtine  säuk)  jt. 
vähem olulistest teguritest. Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et 
villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud 
lõnga  sisse.  Kui  rohkete  taimsete  lisanditega  lõnga  kudumismasinatel  kasu-tada, 
katkeb  lõng  sageli.  Samuti   kanduvad   need  lisandid  lõngast  üle  lõpptoodangule,  mis 
vähendab toote pehmust ja õrnust. 
Villa  mahutavus  (ing. k.  wool  bulk) on täiesti uus villa kvaliteeti iseloomustav näitaja, 
mis  on  võetud  kasutusele  alles  pärast  1994.a.  Uus  Meremaal  toimunud  Massey 
konverentsi,  kui  anti  selle  näitaja  kohta  tehniline  iseloomustus  (Burling-Claridge, 
1995).  Praegu  on  see  juba  kasutusel  koos  ülal  seletatud  näitajatega  rahvusvahelistes 
villatestides  ja  villakaubanduses.  See  on  võimalikuks  osutunud  tänu   tehnoloogia  
täiustumisele (uued mõõtmismeetodid). Tänapäeval toimub maailmaturul villapartiide 
ost-müük  nn.  villa  spetsifikatsioonide  alusel  mitte  villa  näidistega  nagu  seda  varem 
tehti.  Villa  spetsifikatsioon  sisaldab  endas  lisaks  villa  mahutavusele  (cm3  /g) 
järgmised  kvaliteedinäitajad:  villkarva  diameeter  (µm),  villa  pikkus  (mm  ja 
variatsioonikoefitsient),  säsikihti  omavate  villkarvade  osatähtsus  (%),  värvus 
(kolletumise aste 1st kuni 5-ni), villa läige (1st kuni 5ni). Spetsifikatsiooni on valitud 
need näitajad, mis iseloomustavad kõige paremini villa kvaliteeti.  
Mis siis ikkagi on villa mahutavus? 
Defineeritakse  seda kui villa spetsiifilist mahtu teatud puhta villa massi kohta (cm3/g) 
ja  see  väljendub  villkarvade   erinevas   mahu   moodustumise   võimes  ning  on  seotud 
villkarvade  erineva  koostoimega  (vt.  joonis  4)  nii  kraasimisel,  ketramisel  kui  kudu-
misel.    Seepärast  antakse  see  omadus  edasi  villalt  heidele,  lõngale  ja  isegi  lõpptoo-
dangule  (Sumner,  1994).  On  teada,  et  villa  mahutavus  on    sõltuv  villa  säbarusest  ja 
villkarva  diameetrist,  sest  säbaram  vill  haarab  enda  alla  rohkem  nähtavat  mahtu. 
Suurema  mahutavusega  villast  saab  ketramisel  suurema  mahutavusega  lõnga,  s.t. 
lõnga  diameeter  on  suurem  sama  villa  pikkuse  juures.  Järelikult  ka  lõngakera  on 
 
24 
suurem ja  toodetel  on parem, õhulisem väljanägemine. Kudumisel lõng katkeb vähem 
(Burling-Claridge, 1995). 
 
 
 
 
 
 
Joonis 4. Villa mahutavus avaldub villkarvade 
erinevas  koostoimes,  mis  antakse  villalt  edasi 
heidele,   sellelt   lõngale  ja  tootele.  Üleval  (A) 
on  joonis  kahe  villkarva  koostoime  kohta 
madala  villa  mahutavuse  puhul,  all  (B)  -sama 
suure villa mahutavuse korral  
  
 
25 
Uus-Meremaa teadlase Sumneri (1994) arvates on villa mahutavusel väga kõrge päritavus 0.6 
(kõrgem  teistest  villkarva  füüsikalistest  omadustest),  mis  näitab,  et  söötmine  ja  pidamine 
mõjutavad  antud  näitajat  vaid  40  %  ulatuses.  Villa  mahutavuse  alusel  on  Uus  Meremaa 
lambatõud jaotatud 3 erinevasse rühma: 
1.  Madala villa mahutavusega (17…23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja 
leisteri tõugu lambad. 
2.  Keskmise villa mahutavusega (24…30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad. 
3.  Kõrge villa mahutavusega (30…35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti 
ja meriino lambad. 
 
Villasäugu  määrdunud  osa  osakaal  villasäugu  üldpikkusest  (protsentides)  iseloomustab 
eelkõige  pesemata  villaku  kvaliteeti.  Mida  väiksem  on  silmaga  nähtav  määrdunud  osa 
villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna 
tegurite  ees  (tolm,  ultraviolettkiired,  uriin).  Optimaalne   rasu   kogus  rasuhigis,  rasu  ja  higi 
osakaal  ning  säugu  tüüp  suurendavad  villaku  kaitsevõimet  ning  tänu  sellele  moodustab 
soovitud juhul villasäugu määrdunud osa vaid ligikaudu veerandiku villasäugu üldpikkusest. 
Kui villasäuk on määrdunud üle 50% ulatuses on tegemist halva rasuhigiga ja lahtise, hõreda 
villakuga, mis on keskkonna-tegurite suhtes väiksema kaitsevõimega. 
Pigmenteerunud  villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et 
valgepealiste  lambatõugude  (nagu  eesti  valgepealine,  teksel,  dala  jt.)    villakud  ei  sisalda 
pigmenteerunud  villkarvu.  Kuid  tumedapealiste  lambatõugude  (eesti  tumedapealine, 
oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal 
või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti.   
Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, 
sest  see  sõltub  paljudest  erinevatest  etappidest  alates  lammaste  aretusest,  söötmisest, 
pidamisest,  villa  pügamisjärgsest  käsitlemisest  (sorteerimine,  pesemine,  säilitamine),  villa 
töötlemisest, aga ka lambakasvatajate villa-  alastest  teadmistest. 
 
2.1.4. Lammaste piimajõudlus ja piimalambakasvatus 
 
Arenenud põllumajandusega riikide eksisteerib piimalambakasvatus erinevate piimasaaduste 
tootmiseks,  eriti  lambajuustu  tootmiseks.  Lambajuustu  tootmisele  ollakse  spetsialiseerunud 
Prantsusmaal,  Suurbritannias  (näiteks   sinihallitusjuust    Rokfori   juust  jt.),  juustu  ja  jogurti 
tootmisele  Hispaanias.  Vahemereäärsetes  riikides  toodetakse  nii  lambajuustu,  jogurtit  kui 
kohupiima (Kreekas-  Feta  juust ja kuulus lambapiima  jogurt , Itaalias juust Sitsiilia Canelotti, 
kõva  juust  Pecarino,  värske  juust  Riccota   Romana ).  Türgis  peetakse  lambaid  paljudes, 
väikestes  kodumajapidamistes  koos  kitsedega,  kus  uttede  piimakus  ei  ole  kõrge.   Sealjuures  
aitavad  piimalambad  kindlustada  nende  maaperede  toidulauda  piimasaadustega.  Kesk-idas, 
Põhja-Aafrikas,  näiteks   Marokos   peetakse  piimalammaste  ja  kitsede  ühiskarjasid 
tagasihoidliku  saagikusega  looduslikel  rohumaadel.  Palju  peetakse  piimalambaid  Iisraelis 
(avassi  piimalammas),  kes  on  hästi  kohanenud  tagasihoidlike  söötmis-  ja 
pidamistingimustega   andes   piima  sellistes  tingimustes,  kus  ei  ole  võimeline  elama  ükski 
piimalehm.  Piimalambakasvatus  on  oluline   Rumeenias ,  Bulgaarias,  Jugoslaavias,  Iraanis  ja 
Iraagis  
Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja  nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on 
kõige  olulisem  olnud  lammaste  lihajõudlus,  sest  liha  realiseerimisest  saadakse  olulisem  osa 
lambafarmi sissetulekutest.  
Samas  leiab  maailmas  järjest  rohkem  tähelepanu  piimalambakasvatus,  mis  on   eestlasele   
uudne  ja  võõras   loomakasvatusharu .  Piimalammaste  kasvatamise  põhiliseks  väljundiks  on 
lambapiimast valmistatud juust või jogurt. Piimalambakasvatuse  areaali  laienemise põhjuseks 
 
26 
võib  olla  järjest  halvenev  olukord  villaturul,  eriti  peenvillalambakasvatuses.  Seepärast 
otsitakse  lambapidamisest  uusi  sissetulekuallikaid,  mis  oleks  alternatiiviks  villa  tootmisele 
(Kesk-ja  Ida  Euroopa  riigid,   Hispaania ).  Samas  on  maailmas  piirkondi,  kus 
piimalambakasvatuse  traditsioon  on  kestnud   sajandeid       (Itaalia,  Kreeka,  Prantsusmaa, 
Hispaania,  Portugal ). On ka riike ja piirkondi, kus lambapiima tootmine on seotud suuremate 
tõusude ja mõõnadega ja põhiliselt on see  seletatav  lambaliha hindade  tõusu või langusega 
(Belgia,  Saksamaa,   Holland ).  Lambaliha  hindade   langemisel   hakatakse  uttesid  lüpsma,  et 
saada  lambapiima  toodetest  lisasissetulekut.  Võib  aga  tervikuna  öelda,    et  ettevõtetes,  kus 
lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote- lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi 
on  majanduslikus  mõttes  lambapiimal  raske    konkurentsi  pakkuda  lehmapiimale,  sest 
lammaste piimajõudlus on ju kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine  
lambafarmis liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on  tarbija jaoks palju kallimad. 
Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva  juustu Chedar  tootmiseks lehmapiimast on 
kulu  ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995).  
Huvitavaid  majanduslikke  kalkulatsioone      on  tehtud    USA-s,  kus  on  võrreldud  300 
pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga.  Kui piimafarmis ühe ute kohta on 
müüdud  200  l  piima  aastas  hinnaga  17,50  EEK/l,  siis  tulu  ühe  ute  kohta  saadi  1583.-EEK, 
mittepiimafarmis  aga  732.-EEK  ehk  kaks  korda  vähem  ( Berger ,  1998).  Sissetulek  
piimafarmis  ühe  ute  kohta  oli  5054  EEK  ja  kulud  3471  EEK,  kusjuures  piima  osakaal 
sissetulekute  struktuurist  moodustas  52,6%.  Võrreldavas  mitte  piimalambafarmis  oli 
sissetulek vastavalt 3312 EEK ja kulud 2580 EEK ute kohta, kusjuures liha realiseerimisest 
saadi  98  %  sissetulekutest.  Muidugi  vajab  lambapiimatootmine  lisainvesteeringuid  piima 
lüpsmise, - jahutus, -ja säilitusseadmetesse, samuti ka juustuköögi ehitamiseks.  
Seepärast  on  raske  ühest  vastust  anda,  et  miks  ikkagi  piimalambakasvatus.  Kas  on  see 
alternatiiv  villa- ja lambaliha tootmisele või alternatiiv piimaveisekasvatusele, mille  turg  on 
kvootidega seotud või on see  niššitoode, mille osas nõudlus on seotud just maksejõulisema 
tarbijaga. Ilmselt  õige vastus peitub kusagil  vahepeal . 
    
Juustutoodete  valmistamiseks  on  lambapiim  sobiv  eelkõige  oma  koostise  tõttu. 
Lambapiim  ületab  nii  kvalitatiivse  kui  kvantitatiivse    koostise  poolest  nii  lehma  kui 
kitsepiima (tabel 1). Lambapiim on tunduvalt kuivainerikkam tänu kõrgemale piima proteiini 
ja  rasva  sisaldusele.  Lambapiimas  on  keskmiselt  6  %  proteiini  ja  7  %  rasva  ning  piima 
kuivainet  on  ca  1,6  korda  rohkem  kui  lehmapiimas.  Seetõttu  ühe  kilogrammi  tahke  juustu 
saamiseks  vajatakse  vaid  8  l  lambapiima,  aga    12  l  lehma-või    kitsepiima  ( Mills ,  1989). 
Lambapiimas  on  võrreldes  lehma  ja  kitsepiimaga  rohkem   mineraale   nagu  kaltsiumi,  rauda, 
magneesiumi,  tsinki , aga ka olulisi vitamiine (B grupi  vitamiinid , A, D, E vitamiini) ja kõiki 
kümmet  asendamatut  aminohapet.  Viimaste  aastate  uuringud  on  näidanud,  et  45% 
rasvhapetest  on kas  mono - või polüküllastama rasvhapped. Polüküllastamatuid rasvhappeid, 
sealhulgas  omega  3  rasvhapetest  inimese  poolt  sünteesimatut  alfa  linoleenhapet,    on  ca  2 
korda  enam  kui  kitse  või  lehmapiimas.   Piimarasv   koosneb  sarnaselt  kitsepiimaga  väikese 
läbimõõduga  rasvakuulikestest  ning  seetõttu  on  piim   homogeenne   ja  väga  heaks  tooraineks 
juustu  valmistamisel.  Piima   homogeensus   annab  võimaluse  lambapiima  sügavkülmutada 
ilma,  et  väheneks  selle  kvaliteet.  Lambapiim  sobib  allergikutele,  kelle  organism  ei  kannata 
lehma  või  kitsepiima  (  http:  //www.  sheepdairying.com).  Dietoloogide  poolt  on  välja 
arvestatud,  et  kaks  klaasi  (490  g)  lambapiima  päevas  katab  täielikult  inimese  päevase 
kaltsiumi, riboflaviini (B2 vitamiini) ja 5 asendamatu aminohappe vajaduse ilma, et inimene 
peaks ühtegi teist toiduainet tarbima. Kuna lambapiima toorpiimana  juuakse  vähe, siis samale 
piima kogusele vastab 93 g lambajuustu või kahe klaasi jogurti tarbimine (Haenlein, 2005).  
 
Tabel . Lamba-, kitse-, ja lehmapiima  koostis ( Kon,  Cowie , 1961; Posati, Orr, 1976; 
Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).  
 
27 
 
Nimetus 
Lambapiim 
Kitsepiim  
Lehmapiim 
Kuivaine , % 
19,30 
12,97 
12,01 
Energia,  kcal  
108 
69 
61 
Proteiin , % 
5,98 
3,56 
3,29 
Rasv, % 
7,0 
4,14 
3,34 
Piimasuhkur , % 
5,36 
4,45 
4,66 
Ca, mg 
193 
134 
119 
Mg, mg 
18 
14 
13 
P, mg 
158 
111 
93 
Zn, mg 
0,57 
0,30 
0,38 
Vitamiin  B2, mg 
0,355 
0,138 
0,162 
Vitamiin B1, mg 
0,417 
0,277 
0,084 
Vitamiin B6, mcg  80 
60 
60 
Vitamiin B12, mcg  0,711 
0,065 
0,357 
Vitamiin D, mcg 
0,18 
0,11 
0,03 
Vitamiin E, mg 
0,11 
0,03 
0,09 
Vitamiin C, mg 
5 
1 
1 
Polüküllastamatud  0,31 
0,15 
0,12 
rasvhapped, g 
s.h. C18:2, g 
0,18 
0,11 
0,08 
s.h. C18:3n3 
0,13 
0,04 
0,05 
(alfa-
linoleenhape), g 
Kolesterool , mg 
11 
10 
13 
 
 
 
 
2.1.4.1. Piimalambatõud ja tooted. 
 
Piimalambatõugusid  ei  ole  maailmas  väga  palju.  Tänapäeval  teatakse    umbes  kahte  tosinat 
lambatõugu, kellest enamikku kasvatatakse Vahemereäärsetes või sellega piirnevates riikides. 
Kõikidelt  piimalammastelt saadakse suure valgu ja rasva sisaldusega piima, kuid erinevate 
tõugude piimajõudluses eksisteerivad suured erinevused.  
Maailmas  kõige  suurema  piimajõudlusega  on   friisi   piimalambad.  Tänapäeval 
eristatakse  nende  hulgas  Ida  Friisimaal    aretatud  saksa  ida-friisi  piimalammast  (Deutches 
Friesisches  Milchschaf)  või  Lääne  Friisimaalt  pärit  hollandi  ida-friisi  piimalammast  ( Dutch  
East  Friesian  Milk  Sheep). Hollandi ja Belgia piirialade lähedal aretatud  flaami  piimalambad 
(Flemish  Sheep)  kuuluvad  samuti  friisi  piimalammaste  rühma.  Geneetiliselt  on  nendele 
tõugudele  lähedane  ka  Hollandist  pärit  tekseli  lihalambatõug,  kes  umbes  100  aastat  tagasi 
meenutas  välimikult  friisi  piimalambaid,  keda  aga  hiljem  on  aretatud  lihalambaks. 
( http://www.ansi.okstate.edu/breeds/sheep/ ). Kõige olulisemaks friisi tõugude seast peetakse 
saksa  ida-friisi  piimalammast.  Ida-friisi  piimalambaid  peetakse  üle  kogu  maailma  väikeste 
karjadena.  Praktika  on  näidanud,  et  see  tõug  ei  kesta  ekstensiivsetes  pidamistingimustes  ja 
suurtes karjades. Ida-friisilammastel on suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus. 
Kaheksa kuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja 
valgu  sisaldus  5,2%.  Uted  kaaluvad  70-90  kg    ja  annavad  4,5  kg  villa  aastas.  Sageli 
võrreldakse  ida-friisi  piimalambaid  holsteini  piimalehmadega,  sest  nende  uted  püstitavad 
 
28 
piimajõudlusrekordeid,  mil  parematelt  uttedelt  saadakse  kuni  1000  kg  piima  aastas. 
Tavalistes  tootmistingimustes  saadakse  ida-friisi  lambafarmis  300-400  l  piima  (Valdi  V., 
Valdi A. 1992). Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt, 
mil  nad  tarbivad    selle  aja  jooksul  50-60  l  piima  (Mills,  1989).  Võõrutusaeg  sõltub  farmi 
eesmärkidest.  Kui  eesmärgiks  on  saada  maksimaalselt  piima,  siis  võib  tallesid  võõrutada 
varem,  isegi  alates  teisest  elupäevast.  Sel  juhul  peab  tallesid  edasi  söötma  kunstlikult,  
suhteliselt  kallite  startersöötadega.  Ida-friisi  piimalambaid  on  kasutatud  enamike  kohalike 
piimalambatõugude  parandamisel,  et  suurendada  kohalike  tõugude  piimajõudlust.  Näiteks 
Itaalias  on  saadud  nendega  ristandeid   sardiinia   lammastega,  Prantsusmaal   lakooni  
lammastega,  Iisraelis  on  avassi  lammastega  saadud  uus  tõug-  assaf.  Suurbritannias  aretati 
sinisepealine  leisteri,  nudi  dorseti  ja    lleyni  tõu  ristamisel  ida-friisi  piimalambaga  uus  tõug, 
mida  tänapäeval  tuntakse  briti  friisi  lammastena.  Enamike  maade  praktika  on  näidanud,  et 
ida-friisi  lammaste  kasutamine  kohalike  tõugude  parandamisel  on  tõstnud  viimaste 
piimajõudlust. 
Kaugeltki  mitte  nii  kõrget  piimatoodangut  ei  saada  teistelt  piimalambatõugudelt. 
Tuntud  juustu  valmistamise  traditsioonidega  Prantsusmaal  toodetakse  kõige  rohkem 
lambajuustu  Rokfori  (Roquefort)  maakonnas  Kagu-Prantsusmaal,  kus  kasvatatakse  lakooni 
( Lacaune ) lambaid ja valmistatakse ülituntud Rokfori sinihallitusjuustu. Lakooni lammastelt 
saadakse peale tallede võõrutamist 120-150 l piima,  mille piima rasva sisaldus on ca 7,4 % ja 
valgu  sisaldus  5,63  %  (Haenlein,  2005).  Rokfori  juust  valmib  kuulsates  Rokfori  koobastes 
(Mills,  1989).  Prantsusmaal  on  toodetud  sajandeid  lambajuustu  ka  Pürenee  mägede 
piirkonnas  ja   Korsika   saarel.  Hispaanias  kasvatatakse  piimalambaid  palju  Kesk-Hispaanias 
Castilla  La  Mancha  piirkonnas,  kus  on  arvukalt  isegi  tuhandepealisi  lambakarju.  Tuntakse 
juustusorti  nimega  Manchega.  Itaalias  algas  lambapiimast  juustu  valmistamine  juba  enne 
Rooma   linna  tekkimist.  Tänapäeval  peetakse  piimalambaid  lõuna  osas,  aga  ka  Sitsiilias 
(sitsiilia piimalambad) ja Sardiinias (sardiinia piimalambad).  Itaaliast   on teada  lambajuustud   
Sitsiilia  Canelotti,  kõva  juust  Pecarino,  värske  juust  Riccota  Romana.  Väga  palju  erinevaid 
piimalambatõuge  (7-8)  tuntakse  Kreekas,  kust  on  alguse  saanud  Feta  juustu  valmistamine. 
Feta  juustu  või  sarnaste  omadustega  lambapiimast  juuste  valmistatakse  Bulgaarias, 
Rumeenias,  Tsehhis,  Slovakkias,  Küprosel.  Oluline  piimalambatõug  paljudes   Aasia   riikides 
ja  mujal  on  jämeda  villaga  avassi  lammas,  kes  on  hästi  kohanenud  tagasihoidlike,  kuivade 
tingimustega.  Palju  peetakse  avassi  piimalambaid  Iisraelis,  kus  on  hästi  kohanenud 
tagasihoidlike  söötmis-  ja  pidamistingimustega  andes  piima  sellistes  tingimustes,  kus  ei  ole 
võimeline  elama  ükski  piimalehm.  Türgis  peetakse  piimalambaid  paljudes,  väikestes 
kodumajapidamistes  koos  kitsedega.  Sealjuures  aitavad  piimalambad  kindlustada  nende 
maaperede toidulauda piimasaadustega, kus saagikus looduslikel rohumaadel on väga väike.  
Piimalambakasvatusega  võib  tutvuda  Saksamaal,  Rootsis,  Belgias,  Hollandis,  kus 
enamikel  juhtudel  peetakse  ida-friisi  piimalambaid  ja  talus  valmistatakse  mõni  delikatess 
juustusort  ( Camembert ,  Roquefort).  Hollandis  on  lisaks  ida-friisi  lammastele  lüpstud  ka 
tekseli lihalambaid  kui lambaliha (talleliha) hind madal.   
Piimalambafarmis  on  oluline  lüpsmise  mehhaniseerimine.   Suuremates   farmides  on 
selleks  ehitatud  lüpsiplatsid.  Lamba  lüpsmiseks  vajatav   vaakum   on  erinevate  firmade 
lüpsiseadmetel  tavaliselt  40…  50  kpa,   pulsisagedus     on  90…120   takti      minutis ,  kusjuures 
imemistakti  ja pausi  vahekord  on enamikel juhtudel 50:50 (Mills, 1989). 
Eestis piimalambaid ei ole kasvatatud. Autori teada toodi 2001.a. Eestisse Belgiast 5-
6 flaami piimalammast, kuid edasised andmed nende käekäigu kohta puuduvad. 
 
 
. 
 
 
29 
 
2.1.5. Lammaste reproduktsioonijõudlus 
 
 
Sündinud tallede arv 1
* 00
1.  Viljakus (ing.k. prolificacy)=
 
Poeginud uttede arv
Tavaliselt 130...150% 
 
Sündinud tallesid
1.a. Pesakonna suurus (ing.k.  litter   size )= 
 
Poeginud ute kohta
Ühel utel tavaliselt 1 või 2 talle, harvem 3 või 4. 
Karjas tavaliselt 1,3...1,5. 
 
Sündinud tallede arv 1
* 00
2.   Sigivus  (ing.k. fecundity)=
 
Paaritatud uttede arv
 
Tavaliselt 110...130% 
1,1...1,3 
 
Poeginud uttedearv 1
* 00
3.  Viljastatavus =
 
Paaritatuduttedearv( seeme  d
n atud)
(ing.k. conception  rate ) 
Viljastatavus 85...95% sügisel, 70...80% kevadel 
 
Üleskasva a
t tud talledearv
4.  Tallede säilivus=
 
Sündinud talledearv
 
 
Võõrutatudtalledearvkarjas
5.  Tallede väljatulek=
 
Poeginuduttesidkarjas
(ing. k. lamb yield) 
 
 
3. Lammaste söötmine ja pidamine 
3.1. Lammaste talvine söötmine ja pidamine 
 
Loomühikute arvestus  
 
Lehm , 500 kg  
 
1,0 
Utt 
 
 
 
0,16 
Tall (6 k.-12 k.), ca 45 kg 
 
0,09 
Tall (kuni 6 k.), ca 25 kg 
 
0,06 
Emaskits 
 
 
0,12 
 
30 
Kitsetall (6 k.-12 k.), ca 30  kg 
0,06 
Tall (kuni 6 k.), ca 20 kg 
 
0,04 
 
Söötade tarbimine aastas, kg/aasta (ute kohta) 
 
Sööt 
Heinatüübiline 
heina-silotüübiline 
Hein 
400 
100 
Jõusööt 
120 
120 
Silo  
- 
820 
Mineraalsööt 
10 
10 
 
Heina kvaliteet 
Kvaliteet 
Energia 
 
MJ/kg/ka 
MJ/kg 
Kehv 
7,5 
6,25 
Keskmine 
8,5 
7,0 
Hea 
9,5 
8,0 
 
 
Lammastele vajalik sulupind ja söödafront (ühe lamba kohta) 
 
 
                                      sulupinda,m2/lamba kohta        söödafronti, m/lamba kohta 
Utt ilma talledeta 
 
 
 
0,7-1.0 
 
0,4 
Utt ühe tallega 
 
 
  
1,2-1,5 
 
0,6 
Utt kahe tallega 
 
 
 
1,5-1,75 
 
0,7 
Jäär üksiksulus 
 
 
 
3,0-4,0 
 
0,5 
Jäär rühmasulus 
 
 
 
1,5-2,0 
 
0,5 
 
Karja täienduseks: 
noorutt 
 
 
 
0,4-0,5 
 
0,2 
jäärtall 
 
 
 
0,5-0,7 
 
0,3 
 
 
 
 
Tiine ute söötmine 
 
•  tall kasvab viimasel 6 tiinusnädalal 2/3 sünnimassist 
•  jõusööda hulka on vaja suurendada ratsioonis, sest 
a)  energia ja proteiini vajadus kasvab 
b)  loode kasvab ja ruumi kõhuõõnes jääb vähemaks. Kontsentraatide vaene ja rohusöödarikas 
ratsioon võib põhjustada tupe väljalangemist 
•  jõusööda kogus ute kohta sõltub heina või silo kvaliteedist. Näiteks kui heinal kvaliteet 
kõrge, siis 250-350 g ute kohta. Kui heina kvaliteet madal, siis 450-600 g ute kohta. 
•  hea kvaliteediga heina või silo puhul  piisab  teraviljade söötmisest ( kaer ,  oder  või nende 
segu) 
•  halva kvaliteediga heina puhul vajalik valmistada jõusöödasegu (näit. kaer 40%+ oder 60 
%, millele lisatakse 10-20 % proteiinikontsentraati, näiteks Protemix 300) 
 
31 
•  jõusööta on üldjuhul vaja anda tiinuse 2 viimasel kuul või viimasel kuul (kõrge 
toitumusega uttedele) 
•  kui heina kvaliteet kõrge, siis jõusööta anda tiinuse viimase 4 nädala jooksul; kui heina 
kvaliteet madal, siis jõusööta anda tiinuse viimase 8 nädala jooksul 
•  kui paaritamine novembris, detsembris siis 500 g ute kohta 
•  2 viimasel tiinuse nädalal vähendada heina (silo) kogust 1,3 kg-ni ja suurendada jõusööda 
kogust 0,6- 0,7 kg-ni 
•  heina või silo kvaliteedi kindlakstegemiseks on vajalik söödaanalüüs (ca 200 kr/tk) 
 
Imetava  ute söötmine 
 
•  Esimese 4 nädala söötmine peale poegimist kriitiline, sest nii energia ja kui proteiini 
vajadus kõrgeim 
•  Energia ja proteiini vajadus jääb tavaliselt rahuldamata kuna söötadega ei tagata nii 
kõrget taset (ka normaalse söötmise juures) ning uted  kaotavad  kehamassi → 
seepärast peavad uted olema enne poegimist heas toitumuses (3…3,5 palli). Vastasel 
juhul uted jäävad  imetamisel  liiga lahjaks ning ei suuda enne järgmist 
paaritusperioodi taastada toitumust. Tulemus → üksiktalled 
 
•  Kontsentraatide vajadus sel ajal kõrgeim 
 
•   Rusikareegel : 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g 
jõusööta päevas 
 
•  Jõusööt peab sisaldama 16-18% toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) ja 
järelikult võib uttedele anda sama jõusöödasegu, mis talledele 
 
•  Viimase aja uuringud on näidanud, et sama energia taseme juures aga madalama 
proteiini sisalduse puhul toodavad uted vähem piima ja kaotavad rohkem kehamassi 
 
•  Vatsa võtavad mäletsejalistel seedimisest osa  mikroorganismid  , mis lõhustavad 
tselluloosi, tärklist, suhkruid. Viimasel ajal leitud, et piimatoodangu  suurendamiseks  
vajalik anda rohkem proteiini kui mikroorganismidele vaja. Et seda teha sööta 
proteiini, mis läbib vatsa ja lõhustuks  peensooles . Ideaalseks söödaks  kalajahu , mis 70 
% ulatuses läbib vatsa või rapsikook (55 % lõhustub vatsas). Järelikult imetavatele 
uttede ideaalseks söödaks teraviljajahu, millesse  segatud  kalajahu (ka sojajahu, 
linaseemned ,  mineraalid  ja vitamiinid 
 
•  Piimatoodangu suurendamiseks võib sööta ka juurvilju 1-3 kg päevas (söödakapsas, 
söödapeet, kapsalehed, ebastandartne  porgand ) P.s.Kõik  kapsalised  sisaldavad 
goitrogeene, mis võib põhjustada aneemiat (punane uriin, isu langus) 
 
Võimalikud näidisratsioonide variandid uttede söötmisel  
(sööda kogus kilogrammides ute kohta päevas)  
 
Füsioloogili
Söödad, kg 
ne periood 
 
Silo 
Hein 
Kuivsilo 
Juurvili  
Teravili 
Vaba periood 
 
32 
Variant  1 
 
1,4 
 
 
 
2 
 
 
2,7 
 
 
Varane  tiinus  (esim. 3 kuud) 
Variant  1 
 
1,6 
 
 
 
2 
 
0,9 
 
 
0,45 
3 
 
 
3,2 
 
0,1 
4 
 
0,9 
 
0,9 
0,25 
5 
4,0 
 
 
 
 
Lõpptiinus (Lisada 0,23. 0,45 kg teravilja eelnevatele rats.) 
Variant  1 
 
1,6 
 
 
0,25–0,45 
5 
4,5 
 
 
 
0,35 
Imetamisperiood 
Variant  1 
 
1,8 
 
 
0,9–1,4 
2 
 
 
3,6 
 
0,9–1,4 
  
Mineraalid ja vitamiinid 
 
Ca: P suhe 1:1 või 1,5:1 (2:1). Tiinusperiood 1,5:1 
 
Se sisaldus peaks olema 30 mg/kg (min. 20 mg/kg) 
 
Cu sisaldus üldiselt madal (10-15 mg/kg) 
 
Mineraalid ja vitamiinid segada koos jõusööda  seguga  (1 tonni kohta 25 kg) 
 
Mineraalsööta segu ute kohta ööpäevas 
~ 10 g tiinusperioodil 
~ 15 g imetamisperioodil 
 
Soola 
~ 2–5 g lauadaperioodil 
~ 5–7 g karjatamisperioodil 
 
Söödaratsioon põhust ja rapsikoogist 
 
Seeduv 
ME               
Kaltsium     
F   
o   
s  for        
N  
a          
C  u           
S   
e          
K  
u i  vaine      
Söödad 
Kg 
proteiin            
MJ 
g 
g 
g 
g 
g 
kg 
g 
 
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
Rapsikook 
0,43 
4,84  116,96 
2,62 
4,26  0,00  3,10 
0,00 
0,38 
Odrapõhk 
1,90 
9,709 
1,14 
5,13 
1,71  1,33  4,56  0,01729 
1,26   
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
Mineraalsööt 
0,05    
  
10,00 
5,50  15,00  0,03 
0,00    
Tarve  
  
14,7 
117,0 
8,5 
5,3 
2,4  16,0 
0,32 
1,6 
Kokku 
2,38 
14,55  118,10 
17,75  11,47  16,33  7,68 
0,02 
1,64 
 + - tarbest 
  
-0,15 
1,10 
9,25 
6,17  13,93  8,32 
-0,30 
0,04 
 
 
Weroli rapsikook: 34 % toorproteiini sis. k/a-s,  90 % kuivaine sisaldus, metaboliseeruv 
energia 13,4 MJ/kg/k/a,  12,06 MJ/kg-s, vatsas lõhustuv proteiin 55%- kõrgesti hinnatav 
proteiinsööt 
 
 
 
 
33 
 
Tallede lisasöötmine (g talle kohta) 
 
Söödad 
Vanus kuudes 
 
1 
2 
3 
4 
Jõusööt 
50 
150–200 
250–300 
350–400 
Hein 
– 
100 
200 
300 
Juurvili 
– 
200 
300 
500 
 
 
Jõusöödasegud talledele (kg/t) 
 
1. variant 
 
 
kg/t 
Kaer jahvatamata, kg  
400 
Oder jahvatatud (jäme) 
575 
Mineraal  / vitamiinsööt 
 
25 
------------------------------------------ 
Proteiini kontsentraat, kg 
100–200 
(Protemix 300) 
 
 
 
 
Toorproteiini %, ilma konts-ta  
 
10,9% 
 
 
 
 
 
 
koos 200 kg konts-ga  
14,6% 
 
 
 
 
 
 
koos 300 kg   
 
16,0% 
 
2. variant 
 
 
kg/t 
Kaer teradena  
 
325 
Oder jahvatatud 
 
325 
Hernes  jahvatatud 
 
325 (üle 400 kg/t ei soovitata, parem kui 200–350 kg/t) 
Mineraal / vitamiinsööt 
25 
 
 
 
 
Toorproteiini sisaldus 
 
        15,9% söödas 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
        18,5% k/a 
3. variant 
 
 
kg/t 
Oder jäme  jahvatus    
775 
Sojajahu šrott   
 
200 
Mineraal / vitamiinsööt 
25 
 
 
 
 
Toorproteiini sisaldus 
 
 
17,3% 
 
4. variant  kalajahuga  
 
kg/t 
Kaer   
 
 
350 
Oder   
 
 
525 
Kalajahu 
 
 
100 
Mineraal / vitamiinsööt 
25 
 
 
 
 
Toorproteiini sisaldus 
 
 
16,1% 
 
Tallede surevuse põhjused: 
 
1.   Abort , surnult sünd- 40 % 
•  Infektsioonhaigused (klamüüdia,  salmonelloos , listerioos,  toksoplasmoos , viiruslik borderi 
haigus 
•  Ainevahetushaigused (kaksiktallehaigus) 
•  Uttede mehhaanilised vigastused 
 
34 
•  Loote mürgistused (taimed. antihelmintikud) 
 
2.  Tallede külmumine 30% 
3.  Bakteriaalsed haigused 
•  Pastörelloos 
•  Klostridioos 
•  Tallede düsenteeria 
4. Muud põhjused- 10% 
 
 
Tallede kunstlik üleskasvatamine 
 
•  Kui võimalik panna amm-ute juurde, siis tulemused paremad (poeginud üksiktallega utele, 
talle  niisutada  lootevedelikuga või siduda surnud talle nülitud nahk selga või panna 
spetsiaalsesse amm-ute sulgu 
•  Kui ei: siis Talled peavad saama vajaliku koguse ternest 
•  Enne tallede täispiimaasendajaga jootmise alustamist jätta talled 12 tunniks nälga 
•  Kasutada nisadega varustatud ämbrit 
•  Tallele antakse  nisa  ja jäetakse üksinda imema. Näljane tall õpib imema 
 
Joodetakse täispiimaasendajast ja soojast veest valmistatud piimaasendajat  
1 osa kuiva  pulbrit  lahustada 5 osa veega (kui lehmapiimaasendaja siis 3-4 veega. Segu peaks 
sisaldama 17-20 % kuivainet 
P.s. Parim täispiimaasendaja peaks sisaldama 25-30 % rasva, 20-25 % proteiini, 30-35 % 
laktoosi. 
•  Joota vabalt 2 või 3 korda päevas 3-4 nädala jooksul (või 6 nädala jooksul) ja siis 
võõrutada piimast.  
•  Anda vabalt jõusöödasegu alates 7-10 elupäevast kuni tapmiseni 
 
1 kuu- ˇkeskmiselt 60 g päevas, 2  elukuu - ca 200 g päevas, 3 elukuu- 300 g, 4 elukuu- 400 g 
päevas. Kokku ca 30 kg jõusöödasegu 10-110 päevani 
•  Vabalt puhas vesi ja hein 
 
Hüpotermilised talled ( kehatemperatuur  alla 39 kraadi, eriti 37 kraadi või alla)  
 
Terne vajadus esimese 18 h jooksul 
200 ml iga kehamassi kg kohta 
Näit. 3 kg tall → 600 g kolmel jootmiskorral 
 
 4 kg       → 800 g  
 
Terne vajadus ühel jootmiskorral: 
50 ml iga kehamassi kg kohta 
Näit. väike tall, 3 kg 150 ml ternest 
  keskmine tall, 4 kg 200 ml ternest 
  suur tall,          5 kg 250 ml ternest 
 
Glükoosi süstimine kõhuõõnde 
•  Talledele, kes vanemad kui 5 h 
•  Talledele, kellel pea  maas , lihased värisevad 
 
35 
•  50 ml süstal, 2,5 cm pikkune nõel 
•   Doos : 10 ml 20% glükoosi lahust kehamassi / kg-le kehatemperatuuril 
Näit. 4 kg  talla  vajab 40 ml 20 % glükoosilahust. Kui glükoos 40 %, siis 20 ml glükoosi, 
20 ml sooja vett 
•  Süstitakse nabast 1,5 cm paremale (eest vaadatuna vasakul) ja sealt 2,5 cm 
allapoole 45 kraadise nurga all 
•  Antibiootikumi süst lihasesse 
     
3.2. Lammaste karjamaad ja karjatamine 
3.2.1. Lammaste karjatamisest üldiselt 
 
Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. 
Paljudes farmides on kasutusel lammaste pidamisviis, kus lambad viibivad jalutuskoplites 
aastaringselt . Sellisel juhul on neil aastaringne vaba väljapääs laudast jalutuskoplitesse. 
Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub siis silo või mõne muu söödaga 
väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist 
tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas  rohtu  otse karjamaalt.  
Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule  
toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti 
kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel.  Päevane  tarbitav  
karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt 
tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega 
võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks  keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. 
Tallede tarbitavad rohu  kogused  sõltuvad eelkõige talle  suurusest . Näiteks10 kg elusmassiga 
talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 
6 kg karjamaarohtu päevas.  Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, 
karjatamisperioodi  pikkuseks  170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks 
koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega 
vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. 
Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema  orienteeruvalt 
12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse 
tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega. Joonisel 1 on näha, et kui väetada 
karjamaid 200 kg lämmastikuga hektaril tõuseb karjamaade saagikus niivõrd, mis võimaldab 
ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40 
erinevas  farmis  näitasid, et hea ristikurohke  karjamaa , mida väetatakse kasvuperioodil 120 kg 
lämmastikuga hektaril võimaldab karjatada ühel hektaril 15 utte koos talledega. Kuna Eesti 
lambafarmides kultuurkarjamaade väetamist lämmastikväetistega ei tehta või tehakse väga 
piiratud koguses võib keskmiseks karjatamiskoormuseks meie tingimustes pidada 8-10 utte 
hektaril. Suurem karjatamiskoormus tõstab lambafarmi sissetulekuid hektari kohta kuigi 
suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla 
väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste  riskid , suuremad kulutused 
väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990).  
Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu 
on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku 
rohumaa  karjasööda energeetiline toiteväärtus on madalam (8,5…9,5 MJ/kg/KA) kui 
kultuurrohumaade energeetiline väärtus (10…10,5 MJ/kg/KA).. Näiteks rannarohumaade 
karjatamiskoormuseks pakutakse Lotmani andmeil (1996) 1,8-3,3 lammast hektaril. 
Lammaste karjatamine rannarohumaadel aitab efektiivselt vähendada  kadaka , kibuvitsa ja 
teiste põõsaste pealetungi.  
 
36 
Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge  ristiku )  segud . 
Kõrrelistest sobivad timut, punane  aruhein , harilik aruhein, karjamaa  raihein . Lamba 
karjamaarohu söömus sõltub karjamaarohu värskusest ja see omakorda rohu pikkusest. 
Lammaste karjamaad peaksid olema lühema rohu pikkusega kevadel ja suvel.  
 
Tabel. Lambakarjarohu soovitav  pikkus erinevatel  perioodidel  (The Modern Shepherd, 1990) 
  
Sesoon 
Rohu pikkus, cm 
Seletus 
Kevad 
4 
Tagab uttedele kõrge piimakuse ka suurema 
karjatamiskoormuse korral  
Suvi 
6 
Kiire  rohukasv , kuid rohul ei tohi lasta 
seemnepäid tekkida 
Sügis 
7-8 
Karjamaarohu toiteväärus langeb, suureneb 
vajadus talledele  juurvilja  söötmiseks 
Hilissügis 
4 
Rohi  on vaja maha karjatada, et vähendada 
külmakahjustusi 
 
Lühem karjamaarohu pikkus (ca 4 -6 cm) suurendab tallede kasvukiirust, sest rohi on 
värskem, sisaldab vähem  parasiitide  vastseid. Õige rohu pikkuse  tagab antud rohumaal 
optimaalne karjatamiskoormus või taluniku tegevus karjamaade hooldamisel (eel- või 
järelniitmine).   
 
37 
 
 
 
Joonis 1. Lammaste karjatamiskoormuse, karjamaade saagikuse seos väetamisega (MLC, 
1978) 
 
 
Kulutused lammaste karjatamisel 
 
Suurimad kulutused lammaste karjatamisel on uute  rohumaade  rajamise kulud ja lammaste 
tarastamise kulud. Väiksemateks kuludeks on kulutused rohumaade hooldamisele, kulutused 
lammaste parasitaarhaiguste tõrjeks (minimaalselt 5 korda aastas, ca 50 kr. ute kohta aastas). 
Lammaste tarastamisel kasutatakse tänapäeval Eestis eelkõige nelja-viie pingutatud  „kuuma 
„  traadiga  püsitarasid, traatvõrgust püsitarasid, 1-2 traadiga elektrikarjuseid, mis on mõeldud 
lammaste ajutiseks karjatamiseks. Praktikas on kasutuses ka teisi tarastusviise nagu puidust 
lattaiad , lippaiad. Saartel ja Lääne-Eestis on olnud kasutuses ka kiviaiad, kuid viimaste 
kasutamine on  marginaalne. Suuremate lambafarmide praktika on näidanud, et kõige 
kindlamaks lammaste tarastamise viisiks on püsitarad, mille  traadid  on pingutatakse ja 
traatidesse lastakse elektrikarjusega  elektrivool .  
 
Tarastamise kulud (ilma k/m-ta) 
 
38 
 Püsitara viie  „kuuma”  traadiga,  postid  keskmise sammuga 15-20 m 
Kuna lammaste karjatamiseks vajatakse  kindlaid  püsiaedu, siis vajatakse siin tugevaid 
poste  (pikkusega 2 m,  immutatud  puidust, erineva läbimõõduga postid, nurgapostid 
läbimõõduga 120 mm, tavapostid läbimõõduga 80 mm), 2,5 mm traat (Gallagher) .  
Materjali (postid, traat, elektrikarjus, vajalikud lisad) kulu koos töökuluga on keskmiselt 
50.- kr/  jooksva  meetri kohta. Lammaste kitsede spetsiaalse traatvõrgu kasutamisel tuleb 
poste paigaldada tihedama sammuga (iga 6 m tagant) ning see muudab selle tarastamise 
kallimaks (68 kr./j m).  
 
3.2.2. Karjamaade vajadus: 
 
Kultuurkarjamaadel 8...10 utte/ha-l (võib varieeruda 4-15 utte/ha) 
 
Pool-looduslikel karjamaadel 1-3 utte/ha 
 
 
Rohumaade vajadus karjatamiseks + heina (silo) valmistamiseks 
 
Rohumaade saagikus, sü/ha 
Utte/ha 
1 utele, ha 
2000 
4 
0,25 
2500 
5 
0,20 
3000 
6 
0,17 
3500  
7 
0,14 
 
 
3.2.3. Karjamaade rajamine 
 
Karjamaa külvieelne  mullaharimine  ja väetamine. 
Karjamaade  rajamise,  mullaharimise  ja  väetamise  on  tegeldud  Eesti  Maaülikooli 
rohumaaviljeluse  osakonnas  (A. Parol, 1999). Vana rohukamara uuendamine algab augustis 
või   hiljemalt   septembri  esimesel  poolel  rohukamara  purustamisest,  millele  järgneb 
orgaanilise  väetise  laotamine  ja  künd.  Rohumaade  kündmiseks  on  kohane  poolvint  või 
vinthõlmadega  ader.  Nii  sõnnikuga  väetamine  kui  ka  varajane  künd  aitavad  kaasa 
mikrobioloogiliste  protsesside  kaudu  rohukamara  kõdunemisele.  Hilise  künni  ja  selle  halva 
kvaliteedi korral segavad kõdunemata mättad järgmisel kevadel mullaharimist ja külvitöid. 
Kevadiseks  mullaharimiseks  on  õige  valida  aeg,  mil   muld   on  sedavõrd  tahenenud,  et  ta 
sõmerdub libistiga, kultivaatori ja äkkega harimisel. Kergetel ja keskmise raskusega muldadel 
peaks  esimene  mullaharimisvõte  kevadel  olema  libistamine,  millega  lõhutakse  künniviilude 
pinnakihis  moodustunud  kapillaarid  ning  takistatakse  sellega  vee  kiiret  auramist  mullast. 
Tavaliselt  haritakse  muld  teravilja  külviks  3…5  cm  sügavuselt,  heinaseemnete  külviks  on 
vajalik  vaid  2…3  cm  sügavune  pinna  kobestamine.  Külvieelsel  väetamisel  parimaks 
orgaaniliseks  väetiseks  on  hästi  segatud  ja  valminud  turba-sõnniku   kompost .  Kvaliteetset  
sõnnikut või komposti tuleb anda normiga 60…80 t/ha sügiskünni alla. 
Fosfor -kaaliumväetiste  normid  sõltuvad  vastava  elemendi  tarbest  mullas  ja  planeeritavast 
rohu  kuivaine  saagist.  Nii  võivad  fosfori  (elemendina)  normid   ulatuda   kuni  40  kg/ha  suure 
planeeritud saagi ja väga suure mulla fosforitarbe korral. Sama olukord on ka kaaliumväetise 
vajadusega , mis võib puhta kaaliumina (s.o. elemendina) olla kuni 100 kg/ha. 
Nii orgaaniliste kui ka PK-väetiste külvieelne kasutamine loob head tingimused  heintaimede  
kasvuks  esimestel  kasutusaastatel  ning  seetõttu  ei  ole  vaja  esimesed  4…5  aastat  kasutada 
rohumaade pealtväetamist. 
 
39 
 
3.2.4. Seemnesegud 
Heintaimeliikide ja –sortide  sobivus  
Lammaste  karjatamiseks  sobivad  liigirikkad  madala  ja  tiheda  taimikuga  karjamaad. 
Liigirikkas  segus  heintaimed  täiendavad  oma  keemilise  koostise  erinevuse  tõttu  üksteist  ja 
rohi  tervikuna   rahuldab   paremini  söödavajaduse.  Paljuliigiline   taimik   on  tunduvalt 
vastupidavam  talvekahjustustele  ja  haigustele.  Põua-  ja  erosioonikartlikel  muldadel  loob 
selline   rohukamar   eeldused  pikaajaliseks  karjamaaks.  Lambakarjamaad  on  tavaliselt 
kuivemates  kasvutingimustes.  Seetõttu  sobivad  lammaste  karjatamiseks  mõeldud 
rohumaadele  põuakindlamad  liigid  ja   sordid .  Kuivale  kasvukohale  sobivad  liblikõielistest 
heintaimedest  harilik  nõiahammas  ja   lutserni   karjamaasordid.  Kõrrelistest  sobib   kerahein  
kuivale savikale mullale, toitainete vaesemale mullale punane aruhein ning toitainete rikkale 
mullale aasnurmikas. 
Näidisseemnesegud  (tabel).  Kuigi  valge   ristik   ei  ole  põuakartlikel  aladel  püsiv  liik,  siiski 
võetakse  teda  seemnesegusse  3…4  kg/ha.  Tänu  oma   heale   vegetatiivsele  uuenemisele  võib 
valge  ristik  niiskematel  aastatel  kiiresti   levida   ja  anda  kõrge  toiteväärtusega  tiheda 
rohukamara. Punane ristik tavaliselt lamba karjamaale ei sobi, ühelt poolt tema kõrge kasvu 
tõttu  ja   teisalt   seetõttu,  et  lamba  sõrad  vigastavad  punase  ristiku  juurekaela,  mistõttu 
vigastatud   taim  hukkub.  Juhul  kui  aga  tahetakse  rajatavalt  rohumaalt  saada  esimesed  2…3 
kasutusaastat  väärtuslikku  sööta  talveks  (s.o.  head  heina  ja  silo,  eriti  imetavate  uttede 
proteiinitarbe katmiseks), siis võiks seemnesegusse võtta valge ristiku asemel (seeme kallis ja 
raskesti  kättesaadav)    punast  ristikut.  Diploidsed  punase  ristiku  sordid  (‘Jõgeva  433’) 
langevad  taimikust  välja  2…3  aastaga,  kuid  tetraploidsed  sordid  (‘ Ilte ’)  püsivad  3…4 
kasutusaastat.  Lähtudes  sellest,  mitu  aastat  tahetakse  rohumaad  enne  karjatamist  kasutada 
niiteliselt,  tuleks  seemnesegusse  võtta  kas  di-  või   tetraploidne   sort  punast  ristikut  8…10 
kg/ha. Vähem viljakal alal võib kasutada 10…11 kg/ha harilikku nõiahammast. 
Kõrrelistest pealisheintest sobib lambakarjamaale hea söödaväärtusega timut 3…4 kg/ha. See 
liik sobib väga hästi kokku kõigi teiste liikidega. Timutit võib kasutada nii niiteliselt kui ka 
karjatamiseks. Teise  liigina   pealiskõrrelistest sobib harilik aruhein (8…10 kg/ha) viljakatel 
parasniisketel  muldadel.  Kuivadel  ja  savistel  kasvukohtadel  on  väga  vastupidav  kerahein 
(7…8  kg/ha),  mis  peaks  aga  rohukamaras  olema  valitsev  (mitte  üksikute  esileküündivate 
puhmikutena).  Keraheinakarjamaad  tuleb  eriti  suve  esimesel  poolel  kasutada  hästi 
intensiivselt, et rohi ei vananeks, s.o. taimed ei jõuaks kõrsumis- või isegi loomisfaasi. 
Aluskõrrelistest  võib   soovitada   lühiajalistele  rohumaadele  (suhteliselt  viljakatel  muldadel) 
karjamaa  raiheina 4…5  kg/ha. Pikaajaliste karjamaade saamiseks tuleks viljakatel muldadel 
võtta  lisaks  seemnesegusse    3…4    kg/ha    aasnurmikat    ja    vähemviljakale    põuakartlikule  
alale  külvata  punast aruheina 5…6 kg/ha. 
 
Tabel. Seemnesegud lambakarjamaale (kg/ha 100% idanevusega  seemet ) 
 
Liik 
Viljakas muld 
Vähemviljakas, põuakartlik 
 
muld 
 
 
Suure 
lühiajaline  pikaajaline 
lühiajaline 
pikaajaline 
saagikusega 
Valge ristik 
2,5-5 
3 
3…4 
- 
3…4 
Punane ristik* 
 
8...10 
8...10 
- 
- 
Harilik 
 
- 
- 
10...11 
10...11 
nõiahammas 
Harilik timut 
13 
3...4 
3...4 
3...4 
3...4 
 
40 
Harilik aruhein 
 
8...10 
8...10 
- 
- 
Kerahein 
 
- 
- 
7...8 
7...8 
Karjamaa raihein 
12 
4...5 
- 
- 
- 
Aasnurmikas 
 
- 
3...4 
- 
- 
Punane aruhein 
 
- 
- 
5...6 
5...6 
Kokku 
27,5-30 
26...29 
23...32 
25...29 
28...33 
 
*Punane ristik sobib siis, kui rohumaad kasutatakse esimestel aastatel niiteliselt 
 
Seemnesegu külv ja noore taimiku hooldamine külviaastal 
Edukaks külviks on vajalik eeskujulik külvieelne mullaharimine ja  tasandamine . Heintaimede 
seemned  on  suhteliselt  väikesed  ja  toitainete   tagavara   neis  seetõttu  tagasihoidlik.  Suuremal 
osal  heintaimeliikidest  on   idanemine   ja  tõusmete  areng  suhteliselt  aeglane.  Seetõttu 
ebakvaliteetne  mulla  ettevalmistus  ja  vead  seemnete  külvil  vähendavad  edaspidi  rohumaa 
saaki 10...15%. 
Hästi  ettevalmistatud  põllul  peab  olema  külvieelselt  kobedaks  haritud  ülemine  2...3  cm 
tüsedune  kiht.  Muld  peab  olema  niiske  ja  peenesõmeraline.  Tiheda  taimikuga  karjamaa 
saamiseks  on  vajalik  võimalikult  varajane  külv,  mai  alguses.  Külvatakse  ca  1-2  cm 
sügavusele.  
Külvieelne  rullimine  on vajalik kuiva mulla puhul, et tagada seemnete ühtlasem külvisügavus 
ja  viia  need  mullaga  paremini  kontakti.  Külviviisidest  parim  on  ristikülv,  mis  kindlustab 
seemnete  ühtlasema  jaotumise  ja  vähendab  külvivigade  esinemist.  Ka  lauskülvil  käsitsi  või 
vastavate käsikülvikutega tuleks teha külv  esmalt  poole normiga ühte pidi ja siis teise osaga 
seemnetest risti eelmise külvikäigule. Tsentrifugaalkäsikülvikuga külvates separeerib külvik 
seemned  raskuse  järgi  nii,  et  kaugemale  lendavad   raskemad   seemned.  Kaks  korda  risti  üle 
külvates jaotuvad eri liikide seemned rajatava rohumaa pinnale ühtlasemalt. 
Külvijärgne rullimine tuleks teha rõngasrihvrulliga. Sile rull võib tekitada niiskele  pinnasele  
kooriku. 
Külvijärgseks  kõige  olulisemaks  hooldustööks  on  õigeaegne  umbrohtude  üleniitmine.  Niita 
on vaja siis, kui umbrohud (hiirekõrv, põldsinep, põldrõigas, kaarkollakas, põldlitterhein jt.) 
on kasvanud 20...30 cm kõrguseks ning ei ole veel andnud seemneid. Niita tuleb 10...12 cm 
kõrguselt.  Tihedama  ja  umbrohupuhtama  taimiku  saamiseks  on  vaja  niita  sõltuvalt 
umbrohtumusest 2...3 korda.  
Hooldusniitudest  osa  (1...2  korda)  võib   asendada   lammaste  karjatamisega  juba  heintaimede 
külviaastal. Väga oluline on, et ei karjatataks nõrka taimikut vihmase ilmaga. Lamba  teravad  
sõrad vigastavad eriti liblikõieliste heintaimede juurekaela, mistõttu nad talvel hukkuvad. 
Kasutusaasta hooldamine  
Igakevadiseks  esimeseks  hooldustööks  on  karjamaal  äestamine.  Sellega  kergitatakse  maast 
üles  vana  kulu,  mis  kuivab  kiiresti  ja  pudeneb  tükkideks.  Äestamisel  kergitatakse  üles  ka 
eelmise  aasta  lagunemata  väljaheited  (“lambapabulad”),  mis  pärast  õhustamist  kiiresti 
mikroorganismide  poolt  lagundatakse.  Lisaks   eelpool   loetletule  veab  kevadine  äestamine 
laiali  veel  kamardumata  mutimullahunnikud  ja  tasandab  mõned  talve  jooksul  külmumise  ja 
sulamise  tagajärjel  tekkinud  mikrolohud.  Kui  mutimullahunnikud  on  kamardunud 
(aasnurmikas,  orashein),  siis  on  neid  väga  raske  laiali  ajada.  Samas  aga  raskendavad  nad 
edaspidi karjamaa hooldamist ja lõhuvad hooldustehnikat.  
Järgmiseks  kasutusaasta  põhiliseks  hooldusvõtteks  on  loomade  poolt  söömata  jäänud  rohu 
niitmine.  Paljud  umbrohud  rikuvad  lamba  villa  (takjad,  ohakad,  maarjalepp).  Seega  lisaks 
sellele,  et  umbrohud  vähendavad  söödavat  rohu  kogust  karjamaal,  rikuvad  nad  ka 
loomakasvatuslikku  toodangut  (vill).  Külviaastal  ja  esimestel  kasutusaastatel  on  sama 
ohtlikud ka lühiajalised põlluumbrohud, mis levivad seemnetega haakudes lambavilla külge 
 
41 
(kõrvikud,   roomav    madar ).  Järelniitmisega  kärbitakse  ka  neid  liike,  mis  esmalt  ei  ole 
loomadele  maitsenud,  kuid  võivad  olla  söödavad  suve  teisel  poolel,  kui  nad  on   noores  
arengujärgus  (ädal)  ning  karjamaal  napib  rohtu.  Ülekasvanud  ning   puitunud   taimed  ei  sobi 
lammastele söödaks. Hooldusniit takistab ka seemnetega levivate karjamaaumbrohtude ( luht  
kastevars )  levikut.  Luht  kastevars  kasvab  küll  niisketes  kasvukohtades,  kuid  kuppelaladel 
võib maapinna mikroreljeef olla suurtes vahemikes vahelduv. Nii võib kahe  kupli  vahel (või 
isegi  kupli   tipus )  olla  küllaltki  sobiv  madalam,  lokaalselt   liigniiske   koht  luhtkastevarre 
levikuks.  Korralikult  hooldades  ja  süsteemikindlalt  karjatades  püsivad  lambakarjamaad 
aastaid  umbrohupuhtana.  Lehmakarjamaal  leviv  võilill  ei  talu  lammaste  tihedat  ja  madalat 
kärpimist. Vanade, võilillede poolt risustunud rohumaade karjatamisel lammastega langeb ta 
taimikust välja. 
 
3.2.5. Karjatamise läbiviimine 
Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad 
haigestuvad.  Paljudel  juhtudel  kasutatakse  lambakarjamaaks  looduslikke  alasid.  Tänapäeval 
on  palju  vanu  kultuurrohumaid.  Kui  neil  ei  ole  lammaste  karjatamist  segavaid  tülikaid 
umbrohtusid   (ohakad,  takjad),  siis  süsteemikindla  karjatamise  ja  hooldamise  tagajärjel 
kujuneb sellisest rohumaast rahuldav lammaste karjamaa. Tiheda kärpimise ja hooldusniidete 
tagajärjel  langevad  kiiresti  välja  kõrgekasvulised  ja  lammaste  söödaks  mittesobivad 
kõrrelisteliigid kui ka rohundid. Rohu tagavara peab olema 3...5 tonni hektari kohta (s.o. 3...5 
kg rohtu 10 m2 kohta). See ei ole suur kogus ning seetõttu peab rohu kõrgus olema lammaste 
karjatamisel kuni 10 cm. Lammaste hulk karjas on piiramata. Ühes koplis võivad lambad olla 
vaid  3...5  päeva.  Sobiv  koplite  arv  on  7...8,  kusjuures  nende  suurus  peab  vastama  loomade 
arvule  ja  rohu  tagavarale  koplis.  Tänapäeval  soovitatakse  siiski  3  kopli  süsteemi. 
Täiskasvanud utt vajab päevas 7-9 kg, jäär üle 10 kg rohtu päevas. Lehmadega võrreldes on 1 
lehm võrdne 5 lambale või 7 kitsele. 
Lisasöödaks  karjamaal  on  mineraalsööt,  sool,  vajadusel  ka  jõusööt  ja  isegi  haljassööt. 
Kindlasti peab lammastel vabalt olema saadav puhas joogivesi. 
Koplite  tarastamiseks  kasutatakse  võrku,  pinnalaudu  või  latte  nii,  et  aed  saaks  tihe.  Kuna 
need  on  suure  materjalimahukusega,  võib  need  asendada  elektritaraga.  Lammaste 
väljaõppeks  on  vajalik  ajutine  3  traadiga  elektritaraga   koppel   nii,  et  ühe  lamba  kohta  tuleb 
15...20  m2    pinda.  Õppekoplis  on  traadiliinide  kõrgus  12...15  cm,  25...30  cm  ja  50...60  cm 
selleks, et ka talled saaksid väljaõppe. Edasisel karjatamisel võib alumise traadi ära jätta, sest 
rohi  kasvab  kiiresti  ning  maandab  elektrikarjuse.  Väljaõppinud  loomade  ja  suurte  pindade 
puhul  võib  karjakoplid  piirata  vaid  ühe   liiniga ,  mis  asub  50...60  cm  kõrgusel.  Lambad  on 
väga kergesti paanikasse sattuvad loomad ja iga väiksemagi ehmatuse korral võivad  aiast  läbi 
murda. Selleks, et loomad saaksid ohu korral joosta turvalisse paika, tuleb hoida karjatee kuni 
laudani alati  avatuna . 
Selleks,  et  nii  loomad  kui  inimesed  märkaksid  elektrikarjuse  liini,  kinnitatakse  selle  külge 
eredavärvilisi kile- või riideribasid. Eriti hästi on nähtavad neoonsed nailonriide ribad. 
 
3.2.6. Lambakarjamaade väetamine 
Väetussüsteem peab tagama rohu maksimaalse saagi kõrval ka väetise kõrge efektiivsuse ja 
olema  majanduslikult  tasuv.  Kuna  lambad  vajavad  madalat  ja  tihedat  leherikast  rohtu  ei 
tohiks  nende  karjamaade  väetamisel  liialdada  lämmastikväetistega.   Liiatigi   on  nad  kallid  ja 
majandusliku  õigustatuse  tagamiseks  peab  rohumaa  saak  olema  väga  kõrge.  Sellist  kõrget 
saaki ei saada lambale sobivalt liigirikkalt (liblikõielised, rohundid) rohumaalt. Lämmastiku 
allikana   tuleb  karjamaal  kasutada  orgaanilistest  väetistest  (sõnnik,  kompostid)  vabanevat 
lämmastikku  või  liblikõieliste  poolt  seotud  õhulämmastikku.  Erodeeritud  muldadel  on 
sõnnikul  ja  kompostil    lisaks  väetavale  efektile  ka  erosiooni  vähendav  mõju.  Orgaaniliste 
 
42 
väetiste  kasutamine  soodustab   liigirikka   lambakarjamaa  püsimist.  Orgaanilised  väetised 
kuuluvad perioodiliselt antavate väetiste hulka. Lühiajalisele karjamaale antakse need ainult 
rajamise alla. Pikaajalistel karjamaadel kasutatakse orgaanilisi väetisi lisaks rajamise käigus 
antule ka pealtväetisena 3...5 a. tagant. 
Orgaaniline  väetis  ei  ole  ainult  mulla  orgaaniliste  ainete  varu  täiendamiseks  vaid  ka 
mikrobioloogilise  tegevuse  aktiviseerimiseks.  Viimane  omakorda  loob  eeldused  nõudliku 
kuid liigirikka ja väärtusliku taimiku kujunemiseks. Pealtväetisena võib kasutada sõnnikut ja 
komposte  mitte  üle  25...30  t/ha.  Huumusvaestel  muldadel  (alla  2%)  tuleks  seda  teha  üle  3 
aasta,  keskmise  huumusesisaldusega  muldadel  (2...3%)  iga  4  aasta  ja  huumusrikastel 
muldadel (üle 3%) iga 5 aasta tagant. 
Sõnnik tuleb laotada hoolikalt rohumaale sügisel septembrikuus. Sellisel juhul jätkub aega ja 
soojust,  et  toimuksid  aktiivselt  mikrobioloogilised  protsessid.  Talvel  lume  peale  väetisi  ei 
tohi anda. 
Fosfor- ja kaaliumväetised on  aeglase  toimega ja neid ei uhuta nii kergesti kui lämmastikku 
mullast  välja.  PK-väetised  antakse  karjamaale  sügisel.  Teiseks   soovitatud   PK-väetiste 
andmise  ajaks  on  varakevad  külmunud  maale  (s.o.  keltsale).  Mõnes  mõttes  toob  see  aga 
kahju,  sest  külmunud  pinnasel  sõites  lömastavad  traktori   rattad   valge  ristiku  maapealseid 
roomavaid   varsi .  PK-väetisi  soovitatakse  anda  igal  aastal.  Kõrreliste-ristikute  rohumaadel 
(lambakarjamaad  on  sellised)  võib  PK-väetisi  anda  ka    2...3  kordse  normiga  varuväetisena 
2...3  aastaks.  Seda  tuleb  teha  aga  kindlasti  sügisel  selleks,  et  väetis  täielikult  sulaks  ja 
imenduks  mulda.  Kevadisel  suuremate  normide  kasutamisel  võivad  lambad  süüa  väetise 
sulamata tükke ja haigestuda või isegi surra. 
Kõrreliste rohumaal kaaliumväetist varuaineks anda ei ole õige, sest kõrrelised on võimelised 
kohe esimesel aastal ära kasutama väga suurtes  kogustes   kaaliumi  (nn. K lukstarbimine).PK-
väetisi kasutatakse vastavalt mulla väetustarbele keskmiselt P - 30...50 kg/ha ja K - 100...125 
kg/ha. 
Happelistel  muldadel  on  raske  üle  hinnata  lubiväetiste  tähtsust.  Liblikõielised  heintaimed 
vajavad  lubjarikast  keskkonda,  kasvades  hästi  kui  pHKCl  on  üle  6,0.  Lubiväetis  on 
rohumaadel  Ca  allikas.  Lisaks  sellele  on  lubiväetises  (tolmpõlevkivituhas)  ka  Mg  ja 
mikroelemente. Tavaliselt lambakarjamaadel lubiväetisi pealtväetisena ei  anta . Need on vaja 
anda rajamise alla normiga 5 t/ha. Sellisest  normist  piisab 5...7 aastaks. 
 
3.2.7. Karjatamisviisid 
 
1.  Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal 
(mis mõeldud karjatamiseks) 
Eelised: 
•  Lihtne viis 
•  Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride  tarastus ning nõutav 
vaid 1 (2) jootmiskohta 
•  Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil 
•  Kui karjatamiskoormus õige  saavutatakse  karjamaa kõrge saagikus ja tallede 
hea juurdekasv: 
 
      Puudused: 
•  Raske kontrollida üle või alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev 
•  Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel 
(ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel 
karjamaa  paljas ) 
 
 
43 
NB! Selle süsteemi olulisim aspekt on leida õige karjatamiskoormus 
(lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 
 
2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks 
kopliteks (3…8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks  puhata  
vähemalt 4 nädalat 
 
          Eelised: 
•  Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus 
•  Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab 
kasutada talvise sööda varumiseks 
•  Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest .Talled pääsevad läbi  spets .  värava 
värskele karjamaale ja seal antakse talledele jõusööta spetsiaalsest  katusega  
jõusöödakünast, uted sinna ei pääse- seega talledele võimaldatakse värske 
parasiitidevabam rohi . Tänu sellele saadakse ca 13% rohkem talleliha (raskemad 
talled) ja rahalised sissetulekud on 19 %  võrra suuremad kui 1. viisil. 
•  Parasiitide levik talledele  on paremini ära hoitud 
 
Rotatsioonilise karjatamise puudused: 
•  Rohusööda hulk varieeruv- Esimestel päevadel uues koplis palju sööta, 
viimastel vähe ja loomad ootavad ümberajamist 
•  Kulud suuremad, sest vajalik palju tarastust, joogikohti, väravaid, seepärast 1. 
viis enam soositud. Tänapäeval järjest rohkem soovitatakse kasutada ainult 3 
koplit  (2 koplis karjatatakse, 3 niidetakse ja peale ädala tekkimist alustatakse 
seal karjatamist) 
 
3.Veiste ja lammaste segakarjatamine  
1.1.Samal rohumaal samal aastal  
1.2.Erinevatel aastatel  erineval  rohumaal- Näiteks rohumaa on jagatud kolmeks (veiste 
karjamaa, lammaste karjamaa, heinamaa- igal aastal  vahetatakse , kus ennem  veised  
järgneval lambad jne., )  
1.2. soovitatakse rohkem. 
Eelised: 
•  Rohtu kasutatakse paremini, vähem rohtu läheb kaduma, s.h. lambad söövad 
lehmade rammutukad 
•  Väheneb ümarusside levik, sest enamik parasiite on liigisisesed 
Puudused: 
•   Konkurents  rohu järele kasvab ja tallede juurdekasvud võivad väheneda 
 
 
4.   Juurviljade söötmine koos karjatamisega 
Eelkõige sügisel kui rohu väärtus langeb. Enne juurvilja söötmise alustamist ussitõrje. 
Juurvili tõmmatakse mullast välja ja söödetakse tervetena koos pealsetega (söödakaalikas, 
söödapeet, söödakapsas) lisaks heina või põhku. 
 
 
 
3.2.8. Terviseprobleemid karjatamisel 
 
1.   Siseparasiidid - vajalik siseparasiitide profülaktika.  
 
44 
 
Näiteks nn. Karjatamine parasiitidevabal karjamaal 
 
1.1. Puhtad karjamaad kevadeks.  
 
Sellised karjamaas on eriti vajalikud juba võõrutatud talledele. Sellisteks karjamaadeks on 
uued rajatud karjamaad või karjamaad, kus pole lambaid karjatatud  viimased  12 kuud.  
Puhtaid karjamaid saab rajada rakendades nn. karjamaade kasutamise ABCD süsteemi, kus 
rohumaad jaotatud  neljaks : A; B; C; D rohumaadeks. 
 
Karjatamise ABCD süsteem 
 
Aasta 
Karjatatakse 
Ei karjatata, 
suve esimesel poolel  Suve teisel poolel 
valmistatakse heina 
(mai, juuni, juuli 
(juuli 2.pool, aug, 
või silo 
1.pool) 
sept, okt.) 
 
A 
B + C (küntakse) 
D 
1 
 
D 
A +B (küntakse) 
C 
2 
 
C 
D + A (küntakse) 
B 
3 
 
B 
C + D (küntakse) 
A 
4 
 
 
•  1. aasta suve esimesel poolel karjatatakse nendel aladel (rohumaa A), mis järgmisel 
aastal kuulub karjatamisel järgmise aasta suve teisel poolel ja kus eelmisel aastal ei 
karjatatud.  
 
•  Suve lõpu poolel karjatatud pind (rohumaa C) küntakse sügisel ja kasutatakse järgmisel 
aastal silo või heina valmistamisel. 
 
 
•  1.aastal ei karjatata rohumaal D, kuhu kevadel külvati uus karjamaasegu ning kuhu 2.a 
kevadel lastakse noorlambad. Seal valmistatakse 1.a. heina või silo. 
 
1.2. Puhtad karjamaad juulist edasi. Näiteks rohumaad, kus lambaid ei ole karjatatud 
eelmisest sügisest. Näiteks kolmeaastaline rotatsioon veised, lambad+talled, heinamaa või 
rohusaak siloks. Suve esimesel poolel  uted ja võõrutamata talled koos sellel karjamaal, kus 
eelmisel aastal olid veised, suve teisel poolel (juuli keskelt) uted jäävad samale rohumaale, 
aga talled sinna, kus samal aastal tehti hein või silo 
 
1.3. Karjatamine puhastel karjamaadel + ussitörje 
 
Ussitõrje kevadel- ussitõrje kõikidele uttedele ja kõikidele talledele, kes vanemad kui 4 
nädalat enne karjamaale laskmist. See hoiab ära võõrutuseelse infektsiooni 
 
Ussitõrje võõrutamisel- ussitõrje kõikidele talledele ja tallede  saatmine  võimalikult 
parasiitide  vabadele  karjamaadele- see hoiab ära võõrutusjärgse infektsiooni 
 
45 
 
Ussitõrje sügisel- ussitõrje kõikidele uttedele soovitavalt lauta jätmisel 
 
1.4. Kui nn. Puhtaid karjamaid ei ole võtta, siis ussitõrje järgnevalt: 
 
Ussitõrje uttedele laudas 
Ussitõrje talledele kui nad 4 nädala vanused ja edasi 3-4 nädalaste vahedega– vaja kasutada 
erinevaid antihelmintikuid  
NB! Kui tallesid süstitakse, siis ülakaela- ei riku lihakeha 
 
2. Mineraalide puudus, millest olulisimad on  koobalt , seleen. 
 
3. Ainevahetushaigused- magneesiumi puudus karjamaale laskmisel värske rohu puhul, 
vältimiseks kõrge magneesiumisisaldusega mineraalidesegu 
 
4.  Puhitus - puhtal ristikusegul karjatamisel või kui äkki  saadetakse  lambad ristikulisele 
karjamaale. Kui ristikut segus 10-20 % puhitust ei esine. 
 
 
Ravimite manustamine lammastele 
 
Enamkasutatavad  viisid: 
1.   Suukaudu   lahusena - abivahendiks kas 50 ml süstal, spetsiaalne püstol või muu 
2.  Suukaudu tabletina-  tablett  lükatakse suu nurgast näppudega võimalikult kaugele 
keelepärale ja peale seda masseeritakse kurgu alt 
3.  Pulbrina söötmisel koos jõusööda või soolaga- keskmine doos korrutatakse lammaste 
arvuga ja kogus lisatakse jõusööda sisse eeldusega , et kõik lambad söövad võrdselt ja 
saavad vajaliku koguse. Puudus: puudub individuaalse normeerimise võimalus, seepärast 
peavad lambad olema grupeeritud (talled, noorlambad, uted, jäärad) 
4.  Süstimisega- näiteks Ivomec ja teised. Üldiselt kallid  rohud . 
 
Efektiivsemad võimalused on 1. ja 2. 
 
Efektiivne ussitõrje 
 
Ussitõrje on efektiivne kui selle järgselt: 
•  maksimaalne parasiitide väljutamine 
•  väiksem karjamaade  saastumine  
•  ravimitele resistentsete parasiitide arvu minimaliseerimine 
 
Mida on vaja efektiivse ussitõrje läbiviimise juures jälgida: 
 
•  aseta süstal või püstol keele taha ja tühjenda kogu ravimikogus kurgust alla  (mitte 
hingetorru). Õige koguse arvestamiseks pead teadma täpset looma kaalu. Kui  ravim  satub 
suu  etteotsa , siis võib loom selle väljutada ning ravimi toimeaeg lüheneb; 
•  Vähenda sööda kogust 24 tunni jooksul enne ussitõrjet. Ussitõrje eelneval päeval anna 
loomadele vähe või üldsegi mitte sööta (eriti värsket rohelist sööta) kogu päeva ja öö 
jooksul; 
 
46 
•  Tee ussitõrje järgmisel  hommikul  ja maksimaalse efekti saamiseks ära anna loomadele 
järgneva 6 tunni jooksul süüa. P.s. Ära piira haigete, tiinete, halva toitumusega loomade 
sööda koguseid; 
•  Kindlusta kogu aja jooksul loomade  jootmine , sest vee joomine suurendab ravimi toimet; 
•  Kasuta ainult ravimifirma poolt soovitatud doose. Need doosid on ette nähtud loomadele, 
kes sama ravimit ei ole eelnevate töötluste puhul saanud. Kui resistentsed parasiidid 
eksisteerivad  suurenda  doosi. 
Sel juhul anna rohtu kaks korda üksikdoosina, aga 12 tunnisega vahega- see on efektiivsem 
kui üks topeltdoos. Näiteks üks doos hommikul, teine õhtul 
•   hoia lambaid 12 tunni jooksul peale ussitõrjet laudas, et munad kukuksid sõnnikusse, 
mitte karjamaale 
•  Kitsed väljutavad rohu kehast kiiremini kui lambad ja ravimi toimimise aeg lüheneb ja 
parasiidid võivad resistentseteks muutuda. Kui on selline  kahtlus , siis anna teine või isegi 
kolmas doos 12 tunniste vahedega. 
 
3.3. Lammaste paaritussesoon, paaritamine 
 
Lammas on sesoonselt polüestriline loom: 
•  indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 
päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb 
utt uuesti 16-17 päeva pärast 
•  innasesoon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva 
käbinäärme hormooni melatoniini tootmisega 
•  Melatoniini toodetakse rohkem lüheneva päeva tingimustes kui pikeneva päeva 
puhul (kevad, varane suvi) 
•  Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu pikkune (juuli keskpaigast kuni detsembri 
lõpuni), mille jooksul on ca 10-11 innatsüklit 
•  Inna kestvus varieerub 18- 72 tunnini olles keskmiselt 36 tundi.  Ovulatsioon  toimub 
spontaalselt inna lõpus. 
•  Ovulatsioonitase (ovuleerunud munarakkude arv, mis on tavaliselt 30 % kõrgem 
pesakonna suurusest) sõltub ute toitumusest, vanusest, tõust, sesoonist, söötmisest –
nn. flushing  ehk jõusööda söötmine 2 nädalat enne paaritusperioodi ja paarituse ajal 
(200-300 g ute ja 400-500 g jäära kohta päevas) tõstab viljakust 10-15 %), 
•  Paaritusperiood peaks olema vähemalt 40 päeva pikkune 
 
Paaritusaeg sõltub soovitavast  tehnoloogiast . Kui tahetakse talvist poegimist , siis 
paaritatakse lambaid juuli teisel  poolel-  augustis. 
 
Kui soovitakse kevadist poegimist (näit.  aprillis ), siis alustatakse uttede paaritamist 
novembri algusest 
 
 
Paaritusviisid: 
 
1. Haarempaaritus. Moodustatakse uttedest nn. haaremirühmad 
ja igale  rühmale kinnistatakse üks sugujäär. Jäär lastakse uttede juurde kas 
päeval karjamaale või öösel lauta. Kõige paremas toitumuses uted indlevad 
kõige varem ja need on ka parema viljastusvõimega. Jäära rinna värvimine (14 
päeva üks värv ja siis vahetus  heledamad  ennem- ümberindlejad üles märkida 
 
47 
 
2. Käestpaaritus.  Indlev  utt pannakse jääraga ühte sulgu, parim viljastusaeg 18-20 
tundi inna algusest. Hommikul avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. 
 
Paaritusgrupi suurus olenevalt jäära vanusest: 
 
Üldine rusikareegel 100 ute kohta peaks karjas  pidama  3 jäära. 
 
Paarituskoormus (uttede arv ühe jäära kohta) sõltub paaritamiseks  kasutatava  jäära 
vanusest. 
 
Täiskasvanud jäärale arvestatakse 40-50 utte 
1-2.a vanusele jäärale 
30-40 utte 
Noorjäärale (minimaalselt 47-50 kg)  20-25 utte. 
 
 
Noorjäär on võrreldes täiskasvanud jääraga väiksema viljakusega, sest  
nendega paaritatud uttedelt saadakse vähem tallesid 
 
Kui paaritatakse nooruttesid (enne 18 kuu vanuseid) tuleb teada, et uted kasvavad 3. a. 
vanuseni . Seepärast nooruttesid vaja sööta väga tugevalt  
* kehamassi juurdekasv nendel enne ja vanas tiinuses 
* sest lisaks kasvule vajadakse energiat tiinuseks, laktatsiooniks 
* kui nooruttesid sööta nõrgalt, siis nad jäävad väikesteks ja nende toodang (viljakus, vill) 
jääb järgmisel aastal väikeseks. 
* Noorutt peab  kaaluma  enne 1. paaritust  
 
 
Eesti tumedapealist tõugu 
47–50 kg 
 
 
Eesti valgepealist tõugu 
43–45 kg 
Sellise kehamassi saavutavad nad hilissügiseks 
Nooruttesid tuleb paaritada oktoobrist detsembrini. 
 
Jäära paarituseelne hindamine, ettevalmistamine ja valik 
 
Jäära ettevalmistamine peab algama 6-8 nädalat enne paaritusperioodi tema visuaalse 
kontrolliga: 
•  Toitumus- eesmärk kõrge toitumus 4 p.,  
•   munandid (skrootumi ümbermõõt  täiskasvanud jääral 36-38 cm, 18 kuu vanusel 32-
34 cm, 7-9 kuu vanusel vähemalt 30 cm) 
•  hambad peavad olema  terved  ilma lõikumisvigadeta,  katkine  hambakaar vähendab 
jäära kasutusiga 
•  jalad, lõigatud sõrad, terved sõrad 
•  vill peab välisparasiitide vaba, mitte viltinud. Kui paaritatakse juulis, augustis on õige 
munanditelt vill ära pügada, sest viljastusvõimeliste spermide valmimiseks vajatakse 
madalamat temperatuuri kui kehatemperatuur 
 
Paarituseelsed  operatsioonid : 
•  Söötmine mineraalsöödaga rikastatud jõusöödaga, kus 16 % toorproteiin enne 
paaritust ja paarituse ajal. Soovitavalt ka kalajahu 
•  Parasiitide tõrje (sise-ja välisparasiidid) 
 
48 
•  Villa pügamine uttedelt saba ümbruses, jääradel munanditelt ja kõhult villa tombud 
 
3.3.1. Lammaste kunstlik  seemendamine  
 
Võrreldes  veiste  ja  sigade  on  lammaste  puhul  kunstliku  seemenduse  kasutus  tunduvalt 
väiksem nii Eestis kui kogu maailmas.  Enamuses  toimun lammaste viljastamine loomulikul 
teel  kasutades  uttede  paaritamisest  sugujääradega.  Peamiseks  põhjuseks  on  see,  et  ei  ole 
osatud leida  edukaid   tehnoloogiad  lammaste kunstlikuks seemendamiseks nn. tavameetodite 
tservikaalse  ja  vaginaalse  meetodiga.  Suurema  viljastumise  kindlustab  uttede  emakasisene 
kunstlik  seemendamine,  mis  aga  nõuab  tunduvalt  suuremaid  kulutusi  ja  hästi  väljaõppinud 
personali  kunstliku  seemenduse  läbiviimiseks.  Eestis  on  nõukogude  perioodil  kasutatud 
uttede  vaginaalset  ja  tservikaalset  meetodit.  Alles  2006.  ja  2007.a.  on  esmakordselt  Eestis 
rakendatud ka emakasisest seemendamist ja seda on tehtud suurimas Eesti lambafarmis- OÜ 
Nurmus Grupp, mis asub Jõgevamaal. 
 
Sigimisfüsioloogilised  parameetrid  
 
Innatsükli pikkus: lambal – 16–17 päeva (varieeruvusega 14–19 päeva). Esimene ind sesoonil 
sageli ilma seksuaalse käitumiseta nn "vaikne ind"  
Kitsel on innatsükli pikkus 19–21 päeva. 
 
Inna kestvus: lambal keskmiselt 36 h, varieeruvusega 18–72 tundi. Ovulatsioon inna lõpus.  
Kitsel 22–60 tundi. 
 
Optimaalne viljastusaeg: lambal: paaritamisel 18–20 h peale inna hakkamist; seemendamisel 
12–18 h inna alguseks tservikaalse ja vaginaalse seemenduse puhul; käestpaarituse korral 8–
12 h pärast esimest paaritust vajalik ümberpaaritamine. 
Kitsel inna lõpus 
 
Tiinus: 
lammas 144–152 päeva 
kits  144–151 päeva 
 
Inna  tunnused  lambal  ja  kitsel:  utel  saba  väristamine,  tupe  pundumine,  paigalseisurefleks 
jäära "kargamisel". 
 
Ovulatsioonimäär: ovulatsioonil ovuleerunud munarakkude arv. See on alati kõrgem ca 30% 
võrra  sündinud  tallede  arvust  (embrüonaalne  surevus).  Kõrge  viljakusega  lambatõugudel 
ovuleerub 3–4 munarakku, keskmise viljakusega tõugudel 2 munarakku. 
 
3.3.1. 1. Kunstliku seemenduse viisid: 
 
1. Tservikaalne meetod (cervical AI), kus spermadoos viiakse emakakaela  algusesse . 
2. Vaginaalne meetod (vaginal AI), kus spermadoos viiakse vagiinasse. 
3. Emakasisene  meetod  e  laparaskoopia  (intrauterine  AI  with  laparoscope),  kus  väike 
spermadoos,  viiakse  otse  emakasarve.  See  nõuab  kirurgilist  protseduuri,  mis  viiakse  läbi 
trokaari  ja  laparaskoobiga,  kusjuures  lammas  asetatakse  pukki  istuma  ja  instrumendiga 
läbitakse   rinnak   ning   emakakael   ja  sügavkülmutatud  või  ka  värske  lahjendatud   sperma  
lastakse emakasarvedesse. 
 
 
49 
Tuntakse kahte sperma lahjendamise ja kasutamise  tehnikat : 
 
1. värske,  lahjendatud  sperma  kasutamine  –  lahjendatakse  piima  või  munavalge  põhjalises 
lahjendis  ja  paigutatakse  nn  Prantsuse  kõrres  0,25 ml.   Selliselt   lahjendatud  värsket  spermat 
võib säilitada 10 h +15 kraadise temperatuuri juures. 
2. Sügavkülmutatud  sperma  kasutamine  –   senini   kasutatud  vähe,  sest  viljastuvus  24–45% 
peale  tservikaalsel  meetodil,  mis  seotud  spermide  väikse  elujõulisusega  ning  sellega,  et 
viljastuspaika  jõudmisel  kahjustamata  sperme  vähe.  Emakasisese  meetodi  puhul  võib 
saavutada 60–75% viljastatavust, mis on sama kui kasutada värsket, lahjendatud spermat. 
 
 
Seemendusaeg sõltuvalt innatüübist ja seemendusmeetodist 
Inna tüüp 
Kunstliku seemenduse viis 
Optimaalne seemendusaeg 
Loomulik ind 
Tservikaalne või vaginaalne 
12–18 h inna algusest 
Sünkroniseeritud ind 
Tservikaalne või vaginaalne 
48–58 h peale spongide 
Chronogest Sponges 
eemaldamist 
a) ühekordne KS: 55 h peale 
spongide eemaldamist 
b) kahekordne KS: 48–58 h 
peale spongide eemaldamist 
 
Emakasisene 
60–66 h peale spongide 
eemaldamist 
 
Emakasisese 
36–48 h (eelistatavalt 44–
superovulatsiooniga 
48 h) peale spongide 
eemaldamist 
 
Sperma  kogumine  –  20  kogumit  nädalas.  1  ejakulaadist  saadakse  10–20  individuaalset 
doosi, kus ligikaudu 200 kuni 400 miljonit spermi.  
 
3.4. Uttede poegimine 
 
Sõltuvalt lammaste paarituse ajast toimub lammaste poegimine põhiliselt kahel perioodil ning 
neid  seepärast eristatakse uttede talvist ja kevadist poegimist.  
Uttede  talvine  poegimine  toimub  detsembrist,  jaanuaris,   veebruaris -  kõige  külmemal  aasta-
ajal.  Talvist  poegimist  on  traditsiooniliselt  Eestis  kasutatud.  Kevadine  poegimine  toimub 
soojematel  kevadkuudel-  märtsis,  aprillis.  Kindlasti  sobib  kevadine  poegimine  sellistesse 
lambafarmidesse,  kus  lambaid  peetakse  külmlautades,  kergehitistes  või  ka  aastaringselt 
väljaspidamisel.  Kevadise  poegimise  eeliseks  on  see,  et  sel  juhul  kulub  vähem  talviseid 
söötasid,  eelkõige  jõusöötasid,  aga  ka  heina  ja  silosöötmisel  silo,  sest  uttede  ja  tallede 
laudaspidamise  periood  on  lühem.  Juba  maikuust  saab  uted  koos  talledega  saata 
karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu.  
Talvise poegimise eeliseks on see, et noorlooma saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti 
oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist 
alates. Talvise poegimise  eelduseks  on aga  soojustatud  lautade olemasolu. Talvise poegimise 
puuduseks on aga suurem jõusöötade kulu ning suuremad kulud lautade  ehitamisel , sest siis 
tuleb laudad ehitada soojapidavateks.   
 
Poegimisjärgne tallede hooldamine 
 
Mida on vaja teha tallega peale sündi? 
 
50 
1. Anda utele  kuivaks  lakkumiseks; 
2. Kontrollida, kas utel on ternest ja kas see on tallele kättesaadav; 
3. Nabanööri desinfitseerimine  joodiga  – nabanöör kastetakse joodipurgis; 
4. Talle  paigutamine  koos utega individuaalsulgu (1,2 × 1,2 m) minimaalselt 1–2 päevaks; 
5. Terne andmine maosondiga, kui vaja. 
 
2 elupäeval: 
1. Talle identifitseerimine kõrvamärgiga või sälkimisega; 
2. Saba amputeerimine ja jäärtallede kastreerimine kummirõngastega; 
3. Talledele E vitamiini ja  seleeni  manustamine (kas suu kaudu süstlaga või süstimisega naha 
alla) NB! Hügieen 
 
Alates  10ndast  elupäevast  kindlustada  talledele  lisasöötmisala,  kus  söödetakse  talledele 
jõusöödasegu (toorproteiini sisaldus 16%) kuni võõrutamiseni. 
 
 
3.5. Tallede võõrutamine ja võõrdetallede pidamine 
 
•  Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses 
•  Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. 
 
 
Võõrdetallede pidamine 
 
1.  Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud,  realiseerimine  5 või 6,5 kuu vanuses 
 
Peale võõrutamist ussitõrje ja tallede puhastele karjamaadele. 
Peamine karjamaarohi, jõusööt, ka alternatiivsöödad näiteks juurviljanuum naerisega, mida 
külvatakase mitte  vakku  vaid tasasele maale. Külv mai keskelt kuni  augustini , et saak 
valmiks juuli lõpuks kuni detsembrini..  
Haljasraps (1-1,5 kg/ha )segus itaalia raiheinaga (12-15 kg/ ha) või haljasraps segus naeriga 
(0,25 kg/ha). Sööta soovitatakse koristatult. 
Lisaks 0.25 kg  otra  või odara/kaera segu. 
 
Kui arvatav  nuuma  algus 33 kg ja 6-7 nädalaga soovitakse saavutada 38-40 kg, siis 
arvestatakse 50 talle/ha-l (juurdekasv 1 kg nädalas ehk 142 g ööpäevas 
 
2. Lühike nuum nuumaplatsil või laudas 
•  Ussitõrje,  
•  kontsentraatidele üleminek  sujuv  ( 3 nädala pärast peale nuuma alustamist antakse 
teraviljasegu isu järgi ja 6-8 nädala järel peale nuuma alustamist süüakse sama palju heina 
kui kontsentraate (kuivaines) 
•  heina vabalt 
•  teravili teradena või purustatuna, mitte jahuna 
•  kasutatakse otra, odra/kaera segu, millele lisatakse prot. kontsentraate 
•  Juurdekasv 200 g ja kõrgem 
 
3. Pikk nuum väljaspidamisel 
 
Talled , keda  tapetakse  talvel ca 1 aasta vanustena. Peale võõrutamist peetakse 4...8 kuud 
 
51 
4 + 4 =realiseerimine 8 kuu vanuses või 4 + 8= realis. 12 kuu vanuses 
 
Söötadeks spetsiaalselt kasvatatud söödad  naeris , söödakapsas,  kaalikas , söödapeet või 
suhkrupeedilehed jm. juurviljade lehed 
 
Kaalikas ( kale ) ja naeris (turnips) varase talve sööt 
60-70 talle/hektaril 7 nädalasel perioodil. Lisaks pidev vaba juurdepääs heinale. 
 
Sagedane  skeem Inglismaal 
 
Alguses naeris, siis suhkrupeedilehed, söödakaalikas või söödakapsas. 
Päevas 7 kg söödakaalikat, 0,4 kg heina, 0,35 kg kontsentraate 
 
4. Lammaste pidamistehnoloogiad ja lambalaudad 
 
Lambaid võib pidada erinevates hoonetes ja kasutada selleks erinevaid pidamistehnoloogiad. 
Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad või külmlaudad. Tänapäeval 
eelistatakse sageli just külmlautasid, sest lambad on vastupidavad külmale, kuid tundlikud 
liigse niiskuse suhtes. Külmlautade ehitus on lihtsam ja odavam, sest  ehitusmaterjalide  kulu 
on väiksem. Kui  laut  on soe ja niiske, muutub vill märjaks ja märja villaga lambad võivad  
külmetuda ja haigestuda erinevatesse hingamisteede haigustesse. Samas võib soojades 
lautades esineda lammastel kuumastressi ja seda just tiinetel uttedel kevad-talvisel perioodil. 
Paljudes välisriikides kasutatakse lambalautadena kiletunneleid ehk polütunneleid, mida on 
kergem ehitada ja püstitada. Külmlautades on seinad soojustamata. Materjalidena kasutatakse 
mitmesuguseid plaate, laudist jm. Põrandast kuni ca 1,8-2 m kõrguseni peavad seinad olema 
tuulekindlad, et vältida tuuletõmbuse tekkimist laudas. Kõrgemal asetsev osa  seinast  võib olla 
ehitatud avatuna. Külmlautades on hoone  sisetemperatuur  praktiliselt vaid mõne kraadi võrra 
kõrgem välisõhu temperatuurist. Külmlautade puhul on sageli kasutusel pidamisviis, kus 
lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub 
lammastele koresöötade etteandmine (silo, hein). Teraviljasöötade (teravili,  koogid , 
jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse enamasti laudas. Koresöötade väljas 
söötmine suurendab lauda kasutamise  efektiivsust , sest ühes  hoones  on võimalik rohkem 
lambaid pidada. Tänapäeval, ka Eesti tingimustes, leiab järjest rohkem  kasutust  lammaste 
aastaringne väljaspidamine. Sel juhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu 
loomadel on võimalik varjuda niiske ilma ja  tuulega . Kergehitise põrand kaetakse 
sügavallapanuga. Lammaste aastaringse väljapidamise puhul eelistavad lambad isegi kõige 
külmema pakasega välja viibida. Sisetingimustesse tulevad nad vihmase ja tuulise ilmaga. 
Külmlautade puhul kasutatakse lammaste jootmiseks külmakindlaid jootureid. Külmlautade 
kasutamise ja lammaste aastaringse väljaspidamise eelduseks on uttede kevadine poegimine, 
mis kindlustab tallede sündimised soojemal aastaajal (märts, aprill, mai), et vältida tallede 
sünnijärgset alajahtumist ning sellest tingitud tallede suuremat  surevust . Traditsiooniliselt on 
uttede poegimisajad Eestis langenud talvekuudele (detsember, jaanuar, veebruar). Seda 
nimetatakse uttede talviseks poegimiseks. Selline poegimisaeg sobib rohkem lammaste 
pidamisel soojemates lautades.  
 
Lambaid peetakse lautades peetakse enamasti sügavallapanul ja tunduvalt vähem 
restpõrandatel. Sügavallapanuna kasutatakse  turvast  ja põhku ning sõnnikut koristatakse 
reeglina 1 kord aastas.  Turbakord tuleb  katta  põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades 
peetakse lambaid rühmasulgudes. Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja 
talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab  toimima  loomulik  ventilatsioon , kus on 
 
52 
tagatud värske välisõhu  sissevool  ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna 
(või korstnate) kaudu.  Laed  peavad olema soojustatud, et  hakkaks  toimima õhu väljavool 
ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate 
läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. 
Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. 
Ühes  sulus  soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, 
et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. 
Söödasõimedena sobivad hästi nn.  skandinaavia  tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on 
horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja 
teraviljasöödad , proteiinsöödad).  Skandinaavia tüüpi söödasõimes toimub lamba poolt 
söödapalade valimine sõime sees ning seepärast läheb vähe sööta raisku, sest seda ei tõmmata 
lammaste jalgade alla. Lambalautade  põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud 
vedelate  väljaheidete äravool või nende  imendumine  allapanusse. Loomadel peab olema 
kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid. Lammaste pidamise ruum 
või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega. 
Karjatamisperioodil peab olema tagatud lammaste pääs karjamaale või väliaedikusse. 
Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs  joogiveele  alates  esimesest  
elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne 
ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja 
vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt 
ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist 
ja need on esitatud tabelis.  
 
 
Tabel. Vaba põrandapinna vajadus lammastel tavatingimustes 
 
 
 
Nimetus  Lamba kehamass, 
Täidispõhjaline 
Perforeeritud  
Restpõrand 
kg 
sulg (m2) 
põrand 
   (m2) 
    (m2) 
Tall 
  Alla 15 kg 
       0,25 
      0,25 
        - 
Tall 
      30 kg 
       0,50 
      0,50 
        - 
Tall 
  Üle 30 kg 
       0,75 
      0,75 
        - 
Lammas 
      55 kg 
       1,0 
      0,80 
      0,80 
Lammas 
      75 kg 
       1,3 
      1,0 
      1,0 
Tiine utt 
      55 kg 
       1,3 
      1,1 
      1,30 
Tiine utt  
      75 kg 
       1,7 
      1,3 
        - 
  
Restpõrandate  konstruktsioon  peab olema selline, et lambad ei vigastaks oma sõrgasid. 
Restpõrandate puhul peab materjali laius olema vähemalt 80 mm ja laudade vahe mitte 
suurem kui 25 mm, Restpõrandaid ei lubata kasutada poegimissulgudes ja tallede 
pidamiskohtade põrandates. 
Mahelambakasvatuses peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m2  lauda põrandapinda ja 2,5 
m2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema 
mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik.   
 Uttede  poegimised  toimuvad  rühmasulgudes.  Vabapidamisel  või  lammaste  jalutusalal 
viibimisel    läheb  poegiv  utt  tavaliselt  ise  ehitisse,  kus  põrand  on  kaetud  kuiva  põhuga.  
Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, 
mille mõõtmed lubavad  utel vabalt ringi pöörata ning mis  asub laudas või  ehitises . Sellises 
 
53 
sulus  tekib  ute  ja  talle  vaheline  side,  tall  võetakse  ute  poolt  omaks,  ta  lakutakse  ema  poolt 
kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal 
saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks  spetsiaalsed  lambid. Uttede ja tallede 
eraldamine individuaalsulgu kindlustab tallele suurema elujõulisuse, vähendab orvuks jäävate 
tallede  arvu  ja  vähendab  oluliselt  tallede  surevust.  Vahetult  peale  talle  sündi  kontrollitakse, 
kas  utel  on  ternespiima.  Ternespiima  vajadus  talle  kohta  sõltub  tallede  kehamassist.  Tall 
vajab esimesel elupäeval keskmiselt 200 g ternespiima talle 1 kg sünnimassi kohta. Seega 4 
kg  sünnimassiga  tall  vajab  esimese  18  elutunni  jooksul  keskmiselt  800  g  ternespiima.  Kui 
sünnijärgselt  on  tall  väga  nõrk  ja  ta  ei  saa  utelt  ternespiima,  siis  võib  tekkida  tallede 
alajahtumine  ehk  hüpotermia.  Hüpotermilisteks  talledeks  loetakse  tallesid,  kelle 
kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles  soojendada  ning 
nendele  antakse  maosondiga  ternespiima.  Ühel  jootmiskorral  on  tallele  vajalik  ternespiima 
kogus  50  mg  kehamassi  kilogrammi  kohta  ehk  4  kg  tall  vajab  ühel  jootmiskorral  200  ml 
ternespiima. Sünnijärgselt soovitatakse talle nabanöör joodiga  desinfitseerida .  Alates teisest 
elupäevast  tall  identifitseeritakse,  vajadusel    kastreeritakse  ja  kärbitakse  sabad  kasutades 
selleks  vastavaid  tange  ja  kummirõngaid.    Mahetootmises  on  kummirõngastega 
kastreerimine ja sabade  kärpimine keelatud. Juba esimesest elunädalal peaksid talled saama 
juurdepääsu  heina  või  mõne  muu  rohusööda  juurde.    Alates  kümnendast  elupäevast 
soovitatakse  talledele  kindlustama  lisasöötmisala,  kuhu  pääsevad  vaid  talled  ja  kus 
söödetakse  talledele  teraviljasöötasid  (kas  kaer  teradena,  jämejahvatusega  oder,  kaera  odra 
segujahu,  tallede  startersööt  või  jõusööt).  Teraviljasöötade  söötmine  kindlustab  talledele 
suurema kasvukiiruse ja hea arengu.  
 
 
54