Lammaste tõud ja iseloomustus (0)

Lammas (tõud)
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga . Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta.
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel . Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg.
Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpširdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära.
Oksforddauni tõug, hämpširi (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge. Lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. Karjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5-4,5 kg, villapeenus 31-33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).
Tekseli lambatõug  Põhja-Hollandis kohalike ranniku ehk marši jämevilla uttede ristamisel linkolni, leisteri jt. jääradega. Lambad on suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suure villatoodangu ja kvaliteetse villaga. Uted kaaluvad 65-80 kg, jäärad 100-150 kg. Uttedelt saab aastas 4-5 kg villa, jääradelt 5-6 kg. Vill on valge rasuhigiga, peenusega 33-36 µm (Bradfordi kvaliteet) ja pikkusega 10-15 cm. Tekselid on suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse 150-210 talle. Lihakehad on suurima tailiha- ja väiksema rasvasisaldusega ning parima tailiha/rasva suhtega. Paaritusküpseks saavad tekseli utt- talled 6-8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 45-48 kg. Tekseli tõu puuduseks loetakse nõrku jalgu ja raskemaid sünnitusi vastsündinud tallede suurema kolju tõttu.
Dorseti tõug, millel on kolm alatõugu. Nudi dorseti (ingl. k. Poll Dorset) ja sarvilise dorseti tõugu lambad (ingl. k. Dorset Horn) on valgepealised ning dorsetdauni lambad (Dorset Down) on mustapealised. Dorsetil on üks unikaalne , hinnatav omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu uted. Lambad on keskmise suurusega, pika kere ja hea lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad.
Dala tõug, mille lambaid kasvatatakse Eestis alates 1994. Aastast. Lambatõug on saadud eelmise sajandi lõpul kohalike norra lammaste ristamisest briti jääradega (põhiliselt leisester ja ševiot). Kõrge villajõudlusega ning annavad väga kvaliteetset villa. Dala lammaste vill on pikk (15-20 cm), suhteliselt peen (11-12 kuu vanuste uttede villa keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25-31 µm), ilusa ühtliku säbarusega ja praktiliselt ainult valge või helekreemika rasuhigiga. Kasvavad aeglaseltPraegune dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad on head karjamaakasutajad ning neilt saab suurt juurdekasvu ka vaid karjamaarohuga, ilma et neile oleks vaja jõusöötasid juurde sööta. Lammaste jõudlus tõugude kaupa
Tõug
Ute kehamass
Sündinud tallesid poeginud ute kohta
Tallede kehamass 8 nädala vanuselt, kg
Villa peenus (µm)
Villa toodang (kg)
Villa pikkus (cm)
üksikud
kaksikud
jäär
utt
jäär
utt
Oksforddaun
89
1,39
26,3
24,5
20,0
18,6
54-56
3,5-4,5
10-13
Suffolk
83
1,71
24,6
22,0
20,8
19,1
54-58
2,5-3
8
Teksel
79
1,76
24,3
22,5
21,4
19,8
 
 
 
Dorset nudi
74
1,67
21,3
19,3
18,3
16,5
54-58
2,5
9
Pidamine
Lambaid võib pidada erinevates hoonetes ja kasutada selleks erinevaid pidamistehnoloogiad. Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad või külmlaudad. Tänapäeval eelistatakse sageli just külmlautasid, sest lambad on vastupidavad külmale, kuid tundlikud liigse niiskuse suhtes. Kui laut on soe ja niiske, muutub vill märjaks ja märja villaga lambad võivad  külmetuda ja haigestuda erinevatesse hingamisteede haigustesse.
Külmlautades on seinad soojustamata. Materjalidena kasutatakse mitmesuguseid plaate , laudist jm. Põrandast kuni ca 1,8-2 m kõrguseni peavad seinad olema tuulekindlad, et vältida tuuletõmbuse tekkimist laudas. Kõrgemal asetsev osa seinast võib olla ehitatud avatuna. Hoone sisetemperatuur praktiliselt vaid mõne kraadi võrra kõrgem välisõhu temperatuurist.
Pidamisviis - lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub lammastele koresöötade etteandmine ( silo , hein). Teraviljasöötade (teravili, koogid, jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse enamasti laudas. Koresöötade väljas söötmine suurendab lauda kasutamise efektiivsust, sest ühes hoones on võimalik rohkem lambaid pidada. Tänapäeval, ka Eesti tingimustes, leiab järjest rohkem kasutust lammaste aastaringne väljaspidamine ja kergehitised. Jootmiseks kasutatakse külmakindlaid jootureid.
Külmlautade kasutamise ja lammaste aastaringse väljaspidamise eelduseks on uttede kevadine poegimine, mis kindlustab tallede sündimised soojemal aastaajal (märts, aprill, mai), et vältida tallede sünnijärgset alajahtumist ning sellest tingitud tallede suuremat surevust . Traditsiooniliselt on uttede poegimisajad Eestis langenud talvekuudele (detsember, jaanuar, veebruar).
Peetakse sügavallapanul, milleks kasutatakse turvast ja põhku ning sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas.  Turbakord tuleb katta põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes.
Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Väga tähti on ventilatsion. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest . Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad). 
Lambalautade ruumi põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid. Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega.
Karjatamisperioodil peab olema tagatud lammaste pääs karjamaale või väliaedikusse. Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele alates esimesest elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis.
Tabel. Vaba põrandapinna vajadus lammastel tavatingimustes
Nimetus
Lamba kehamass (kg)
Täidispõhjaline sulg (m2)
Perforeeritud põrand (m2)
Restpõrand (m2)
Tall
alla 15 kg
0,25
0,25
Tall
30 kg
0,50
0,50
Tall
üle 30 kg
0,75
0,75
Lammas
55 kg
1,0
0,80
0,80
Lammas
75 kg
1,3
1,0
1,0
Tiine utt
55 kg
1,3
1,1
1,3
Tiine utt
75 kg
1,7
1,3
Restpõrandate konstruktsioon peab olema selline, et lambad ei vigastaks oma sõrgasid. Restpõrandate puhul peab materjali laius olema vähemalt 80 mm ja laudade vahe mitte suurem kui 25 mm, Restpõrandaid ei lubata kasutada poegimissulgudes ja tallede pidamiskohtade põrandates.
Mahetingimustes peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m2  lauda põrandapinda ja 2,5 m2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik. 
Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel  läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga.  Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises . Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid.
Ternespiima vajadus talle kohta sõltub tallede kehamassist. Tall vajab esimesel elupäeval keskmiselt 200 g ternespiima talle 1 kg sünnimassi kohta. Seega 4 kg sünnimassiga tall vajab esimese 18 elutunni jooksul keskmiselt 800 g ternespiima. Kui sünnijärgselt on tall väga nõrk ja ta ei saa utelt ternespiima, siis võib tekkida tallede alajahtumine ehk hüpotermia. Hüpotermilisteks talledeks loetakse tallesid, kelle kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles soojendada ning nendele antakse maosondiga ternespiima. Ühel jootmiskorral on tallele vajalik ternespiima kogus 50 mg kehamassi kilogrammi kohta ehk 4 kg tall vajab ühel jootmiskorral 200 ml ternespiima.
Sünnijärgselt soovitatakse talle nabanöör joodiga desinfitseerida. Alates teisest elupäevast tall identifitseeritakse, vajadusel  kastreeritakse ja kärbitakse sabad kasutades selleks vastavaid tange ja kummirõngaid.  Mahetootmises on kummirõngastega kastreerimine ja sabade kärpimine keelatud.
Juba esimesest elunädalal peaksid talled saama juurdepääsu heina või mõne muu rohusööda juurde. Alates kümnendast elupäevast soovitatakse talledele kindlustama lisasöötmisala, kuhu pääsevad vaid talled ja kus söödetakse talledele teraviljasöötasid (kas kaer teradena, jämejahvatusega oder, kaera odra segujahu, tallede startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu.
Aastane söödavajadus
Aastane söödavajadus: heina 1 hobusekoorem ehk 25 puuda ehk 400kg ehk 2,2kg päevas. 100kg utele (+talledele kuni 6k) 200-400kg haljast karjamaarohtu.
Suvine söötmine
Lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel.
Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4…6 lammast . Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10…15, isegi 25 lammast.
Laudaperioodil söötmine
Laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel, detsembrist-märtsini.
Vastavalt uttede füsioloogilisele seisundile tuleb talve jooksul muuta nende söödaratsioone. Laudaperioodi algul on uttede toitainete tarve väike ning selle võib katta ainult hea peenekõrrelise heinaga. Kahel viimasel tiinusekuul s.o alates novembrist, suureneb nende toitainete tarve 30…40% võrra ja proteiinivajadus isegi 40…50% võrra. Eriti suur on ute söödavajadus tiinusperioodi lõpul ja imetamiseperioodi algul. Selleks perioodiks tulevad jätta kõige paremad söödad. Lisaks heinale tuleb uttedele anda ka jõusööta. Imetavatele uttedele võimaluse korral ka mõnda mahlakat sööta - kartulit, juurvilja või selle asemel head silo.
Kui lammaste hein või põhk ei ole kõige parema kvaliteediga, siis tuleks viletsamat heina või põhku sööta külmemate, kuivade ilmadega, siis söövad nad seda paremini. Kehvemat heina tuleks anda hommikul , kui lambal on parem isu. Lambaid söödetakse 2 korda päevas.
Tiinuse lõpul ei tohi uttedele sööta riknenud söötasid. Väikegi hulk kuumaks läinud teraviljast valmistatud jahu, hallitanud koresööta, külmunud või mädanenud kartulit, võib kutsuda esile abordi või sünnivad nõrgad elujõuetud talled.
Päevas joovad lambad ka 2…3 l vett.
Imetava ute söötmine

• 2,0 kg heina;
  
• 3 kg juurvilja või 2 kg kartulit (või selle asemel 2…2,5 kg silo);
  
• 500…600 g  jõusööta;
  
• 13…15 g segamineraalsööta või mõnda söödafosfaati;
  
• 12…17 g keedusoola.
  

Päevas joovad lambad ka 2…3 l vett.
Lammaste nuumamine.
Hein 1-2k.(sügisel: rohi , kartul , kapsas .) iive kuni 300g/öp.
Jäärade söötmine
Esimestel elukuudel emapiim - 1kg iipeks 5kg piima, heinakõrred, jõusööt. 1kuu lõpul 300-400g jõusööta, max 500 karjamaa - või peenekõrreline hein 800-1000g.
Tallede nuumamine
Kiirnuum – kulukas , kasutatakse vähe. 4 elukuul - 40kg ja siis realiseeritakse. Jõusööta 1kg päevas, farmides granuleeritud jõusööt, 25% rohujahu. Mõõdukas nuum - talled tapetakse 6-7 kuuselt. Põhisööt on karjamaarohi, pärast võõrutamist lisatakse 0,5kg jahu + 4-5kg rohtu või juurvilja.
Lammaste söödad
Peenkõrreline looduslik hein - parim puisniidul kasvanu. Uttedele 1,2 kg ja jääradele kuni 3 kg/päevas. Talus liskas lehissööt – paju-, kase- või tammevihad, männioksad. Kartul 1,5-3 kg päevas - nuumlambale keedetult.
Silo- 3-4 kg. Kui on kuivsilo 2-3kg, siis heina polegi vaja. Silo peab olema peenekõrreline.
Kaer - pressitult või jämejahuna, max 1kg päevas.
Odra- ja maisijahu - nuumikud
Nisuklii - imetavad uted
Mineraalsööt - 5-10g soola ,3-5g söödafosfaati
Loomsed söödad - ei anta . Suvel karjatatakse koplis – heinamaa peab olema kuiv muidu tuleb maksekaan.

Lihajõudlus

Lammaste olulisimad lihajõudlusnäitajad on tapaeelne kehamass, lihakeha mass, tapasaagis , lihakeha morfoloogiline koostis, liha keemiline koostis.
Lambaliha kvaliteet sõltub lihaks tapetud lammaste vanusest. Kvaliteetsemat, väiksema rasvasisaldusega lambaliha saadakse alla 12 kuu vanuste noorlammaste e. tallede tapmisel. 
Noorlammaste optimaalne kehamass enne tapmist on Eestimaa turutingimustes 45-47 kg, kelle tapmisel saadakse suure lihasusega lihakehad, milledes on mõõdukas rasvaladestus. Enamikes Euroopa riikides on soovitud lihakehad 15-20 kg raskused..
Lammaste lihakehade mass varieerub täiskasvanud uttedel 30-40 kg vahel, noorlammastel keskmiselt 18-25 kg ja lihavõttetalledel 8-12 kg vahel. Täiskasvanud lammastel on liha tapasaagis tavaliselt 45-50%, noorlammastel 43-47%. Tapasaagis, tailiha hulk ja teised lihajõudlusnäitajad suurenevad lihatõugu lammaste kasutamisel.
Eestis kasvatatakse suffolki, tekseli, dorseti jt. lihatõugu lambaid, kelle jäärade kasutamine tõstab ristandtallede lihavorme ja liha kvaliteeti.
Lammaste ligikaudsed lihajõudlusnäitajad erinevatel vanuserühmadel
Nimetus
Kehamass
Tapasaagis (%)
Lihakeha mass (kg)
Rasva ja valgu sisaldus (%)
Liha kvaliteet
Täiskasvanud utt
70
50
35
rasva 30%, valku 17%
suure rasvasisaldusega
Tall (6-7 kuu vanune)
45
45-47
20-21
rasva 30%, valku 17%
kvaliteetne dieetliha
Tall (3-3,5 kuu vanune)
25
45
11
rasva 30%, valku 17%
väga kvaliteetne dieetliha
8 kuu vanuste noorjäärade kontrolltapmise tulemused
Nimetus
Oksforddauni ja eesti tumedapealiste jäärtallede ristand
Eesti tumedapealised jäärtalled
Tapaeelne kehamass (kg)
48,8
48,0
Tapasaagis (%)
45,6
46,4
Lihakehamass (%)
22,3
22,3
Rümba morfoloogiline koostis
 
 
     tailiha (%)
67,0
61,5
     luid (%)
21,5
22,7
     rasv (%)
11,5
15,8

Villajõudlus ja lammaste pügamine

Olulisim lammaste villajõudlusnäitaja on villatoodang. Villatoodanguks peetakse aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt
Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Kahekordsel pügamisel pöetakse põhikarja lambaid kevadel ja sügisel. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt kui neilt saadakse nn. tallevillatoodang (ca 1,3-1,5 kg).
Tänapäeval pügatakse lambaid enamasti vaid üks kord aastas (sest pügamiskulud on suured ja villa müügist tulud väikesed) kas kevadel (aprill, mai, juuni) või sügisel (september, oktoober, november Kevadisel pügamisel on lambad soojadel suvekuudel lühema villaga ja lambad higistavad sel ajal vähem. Samal ajal talvekuudel on neil seljas pikem vill, mis teatud tingimustel võib olla eeliseks, kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht).
Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet . Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust.
Puhasvillamäära e. rendementi (R) on võimalik pesemata villal määrata, kuid tänapäeval hinnatakse seda vaid üksikutes riikides
Kui lamba villatoodang on 3,8 kg ja puhasvillamäär 54,6%, siis puhasvillatoodang 3,8*0,546= 2,07 ~2,1 kg. Täiskasvanud poolpeenvilla lammastel on puhasvillamäär sõltub paljudest teguritest varieerudes 50-65% vahel. Talle villal on see üldiselt kõrgem olles 60-70%.

Lambavilla pügamisjärgne käitlemine

Lambavilla kvaliteet sõltub paljuski ka villa pügamisjärgsest käitlemisest. Nõuetekohane villa pügamisjärgne käitlemine tõstab villa kvaliteeti ja ka kokkuostjate huvi villa osta, sest tooraine on kvaliteetsem.
Lammaste pügamine peab toimuma kõval, puhtal alusel, mida puhastatakse iga lamba pügamise järgi. Vill pügatakse villakuna. Iga pügatud villak heidetakse pügamisjärgselt villa sortimislauale lõikepinnaga allapoole. Sortimislaud on valmistatud puidust lippidest. Sortimislaua mõõtmed on 2 x 1,5 m, mille liistude vahe on ca 2 cm. Sortimislauale heidetud villakust langeb osa prahti ja sõnnikutükke välja.
Laiali laotatud villakust korjatakse heinakõrred, õled, sõnnikutükid, sõnnikuga  määrdunud villatükid ja muu suurem praht välja. Seejärel villaku ääred keeratakse kokku ning alustatakse alates saba poolt villaku kokku rullimist. Kui on jõutud kaela osani , siis keeratakse kaela osa tugevasti keerdu ja fikseeritakse sellega kokkurullitud villak.
Kokkurullitud villakud pannakse õhku läbilaskvatesse kottidesse, kus säilitatakse villa kuni realiseerimise või pesemiseni
Villa kvaliteet
Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus , vetruvus, elastsus , vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm.). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest.
Villkarva diameeter e. üldisemalt villa peenus on tähtsaim villa kvaliteeti iseloomustav omadus, sest peenemast villast on võimalik teha parema kvaliteediga (eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Peenuse täpseks määramiseks kasutatakse kas okulaarmikromeetiga varustatud mikroskoopi, spetsiaalset villa peenuse mõõturit lanameetrit või kaasaegset optilist või lasertehnikat. Villa peenust saab ekspert hinnata ka silma järgi.  Villkarva peenust iseloomustab tema diameeter, mida mõõdetakse mikromeetrites (µm) või väljendatakse Bradfordi kvaliteedinumbritena (ühe inglise naela (458,6 grammi) töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit)
Villa peenusklassid Eestis
Villa peenusklass Bradfordi kvaliteedinumbrites (s)
Peenusklassi piirid mikromeetrites (µm)
Villa peenusklasside üleviimine mikromeetrites
Villakarva loogete arv 1 sentimeetril, looget/cm
80
18 ja peenem
17
7
70
18.1 ... 20
19
6
64
20.1 ... 22
21
5
62
22.1 ... 24
23
4
50
24.1 ... 26
25
3.3
58
26.1 ... 28
27
3
56
28.1 ... 30
29
2.7
50
30.1 ... 33
32
2.5
48
33.1 ... 36
34
2.3
46
36.1 ... 39
37
2.2
44
39.1 ... 41
40
2
40
41.1 ... 43
42
1.5
36
43.1 ja jämedam
43
1
Villa peenuse järgi on hakatud lambatõugusid klassifitseerima: peenvilla- (meriino),  poolpeenvilla-  või jämevillalammasteks. Orienteeruvalt peetakse kuni 26 µm jämedusega villa meriino-, 26...41 µm krossbred- ja villakut, mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks.
Villkarva pikkusel on praktiline tähtsus just villa töötlejale. Eesti villatöötlejad eelistavad tänu olemasolevale masinapargile (kraasvillavabrikud) 5...10 cm pikkust villa, kuid nad tulevad toime ka kuni 13 cm pikkuse villa töötlemisega.  Mida väiksem  variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse.
Villkarva värvus võib olla valge, must, hall või pruun. Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind  kõrgem, sest selle kasutamisotstarve on  laiem. Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale selle pesemist. Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks (yellowness) ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem.
Villkarva läige on väga oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister, linkoln , border leister). Haruldaselt ilusa läikega villa annab angoora villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget. Ilusa läikega tooted sädelevad päevavalguses ning käega katsudes on nad tuntavad pehmetena.
Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taimsed lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist. Loomulikult on taimsete jääkide hulk villas seotud eelkõige karjamaade olukorraga ( takjad ), kuid on seotud ka pidamisviisist (milliseid söödasõimed), söötmisest (milliseid söötasid kasutatakse), villasäugu tüübist (kas kinnine või lahtine säuk) jt. vähem olulistest teguritest. Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud lõnga sisse.
Villa mahutavus - spetsiifilist mahtu teatud puhta villa massi kohta (cm3/g) ja see väljendub villkarvade erinevas mahu moodustumise võimes ning on seotud villkarvade erineva koostoimega nii kraasimisel, ketramisel kui kudu-misel. Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga, s.t. lõnga diameeter on suurem sama villa pikkuse juures. Järelikult ka lõngakera on suurem ja toodetel on parem, õhulisem väljanägemine. Kudumisel lõng katkeb vähem

• Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja leisteri tõugu lambad.
  
• Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad.
  
• Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad.
  

Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.)  villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 
Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest, pidamisest, villa pügamisjärgsest käsitlemisest (sorteerimine, pesemine, säilitamine), villa töötlemisest, aga ka lambakasvatajate villaalastest teadmistest.
Tänapäeval toimub maailmaturul villapartiide ost-müük nn. villa spetsifikatsioonide alusel mitte villa näidistega nagu seda varem tehti. Villa spetsifikatsioon sisaldab endas lisaks villa mahutavusele (cm3/g) järgmised kvaliteedinäitajad: villkarva diameeter (µm), villa pikkus (mm ja variatsioonikoefitsient), säsikihti omavate villkarvade osatähtsus (%), värvus (kolletumise aste 1st kuni 5-ni), villa läige (1st kuni 5ni).