Konspekt (3)

1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid , swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa realiseerimise võimalused. Suurenenud on huvi tõuloomade ostu vastu ning hetkel ei jätku uttesid ostjaile, kes sooviksid lambakasvatusega alustada või suurendada oma karja. Nõudlus väärtusliku, dieetiliste omadustega talleliha järele on viimastel aastatel Eestis kasvanud. Kvaliteetse talleliha eest on tootjale viimastel aastatel makstud 30–45 krooni liha kilogrammi eest. Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama , on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid.

2.Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud

Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 μm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.

3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud

Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug,kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 μm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel . Eesti valgepealiste lammaste aretus -ja tõukarjade 1997-2001.a.jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamise võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug.

4.Teised Eestis aretatavad lambatõud

Swifter – viljakad lihatõud. Islandilambad (aborigeensed tõud)-võivad aastaringselt õues olla ja iseseisvalt toimetulevad. Muulad-ristandtõud on tallede tootmiseks. Saadud swaledale x sinisepealine leiaster-neil on palju piima.

5.Lammaste lihajõudlus, villajõudlus, piimajõudlus, reproduktsioonijõudlus

Lammaste lihajõudlus- elusal loomal: • Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures . 1 punkti– väga lahja . 2 punkti– lahja 3 punkti– hea toitumus (soovitud) 4 punkti– rasvane 5 punkti– väga rasvane Toitumuse hindamiseks tuleb lammast kombelda landepiirkonnast, et välja selgitada nimmelüli ogajätkede ja roidejätkede teravust ning rasvaladestust selles piirkonnas. Toitumuse klassid 0 punkti (kurtunud) – harvaesinev, äärmiselt nälginud loom. Naha ja luude vahel võimatu tunda lihastust ja rasvaladestust. 1 punkti (väga lahja) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked tuntavad väga teravatena. Sõrmi on väga kerge lükata roidejätkete alla ning iga jätke tipp on kergesti tuntav. Lihassilm on õhuke, rasvaladestus puudub. 2 punkti (lahja) – nimmelüli ogajätked tuntavad mitte eriti teravatena, üksikuid ogajätkeid on tunda kurdudena. Roidejätked tuntavad ümaratena, kuid sõrmi on võimalik suruda roidejätkete alla. Lihassilm on tagasihoidlik ja kaetud õhukese rasvakihiga. 3 punkti (hea toitumus) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked tuntavad ümaratena, luud on tunda vaid tugevamal vajutusel. Sõrmed tungivad roidejätkete alla vaid tugeval surumisel. Lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht mõõdukas. 4 punkti (rasvane) – nimmelüli ogajätked tuntavad joonena, roidejätked kompimisel mittetuntavad. Lihassilm hästi tuntav, kaetud paksu rasvakihiga. 5 punkti (väga rasvunud) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked pole tuntavad isegi tugeval surumisel. Seljajoonel (ogajätkete kohal tuntav lohuke. Lihassilm hästi tuntav, kaetud väga paksu rasvakihiga. Ultraheliaparaatidega, kui mõõdetakse elusal lambal lihassilma pindala (cm2) ja seljarasva paksus (mm) – aparatuur kallis 2. Tapajärgselt: • Lihakehade SEUROP klassifitseerimine lihakuse ja rasvaladestuse alusel • Lihakeha mass – soovitavad lihakehad tavaliselt 16–20 kg (Eestis, Suurbritannias, USA, Uus- Meremaal jm) või 9–12 kg (Hispaanias, Portugalis,Itaalias, Kreekas jm) • Tapasaagis=hamastapaeelnee s lihakeha mass × 100 Lammaste tapasaagis varieerub üldiselt 45–50% piires • Lihakeha morfoloogiline koostis e kui palju sisaldab lihakeha erinevaid kudesid (lihaskude, rasvkude , luukude) kilogrammides või protsentides. Lahja toitumusega lammastel on lihakehas suhteliselt suurem luude osakaal ja väiksem liha osakaal. Lihakeha keemiline koostis ( toorrasv , toorproteiin, toortuhk). Saadakse lihastest , rasvast tehtud hakkliha keemilisel analüüsil. Tarbija eelistab madala rasvasisaldusega liha. Lihassilma pindala (rinnalüli viimase ja landelüli esimese lüli vahelt).
Piimajõudlus-Lambapiim ületab nii kvalitatiivse kui kvantitatiivse koostise poolest nii lehma kui kitsepiima. Lambapiim on tunduvalt kuivainerikkam tänu kõrgemale piima proteiini ja rasva sisaldusele. Lambapiimas on keskmiselt 6 % proteiini ja 7 % rasva ning piima kuivainet on ca 1,6 korda rohkem kui lehmapiimas. Seetõttu ühe kilogrammi tahke juustu saamiseks vajatakse vaid 8 l lambapiima, aga 12 l lehma-või kitsepiima ( Mills , 1989). Lambapiimas on võrreldes lehma ja kitsepiimaga rohkem mineraale nagu kaltsiumi, rauda, magneesiumi, tsinki , aga ka olulisi vitamiine (B grupi vitamiinid , A, D, E vitamiini) ja kõiki kümmet asendamatut aminohapet. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et 45% rasvhapetest on kas mono - või polüküllastama rasvhapped. Polüküllastamatuid rasvhappeid, sealhulgas omega 3 rasvhapetest inimese poolt sünteesimatut alfa linoleenhapet, on ca 2 korda enam kui kitse või lehmapiimas. Piimarasv koosneb sarnaselt kitsepiimaga väikese läbimõõduga rasvakuulikestest ning seetõttu on piim homogeenne ja väga heaks tooraineks juustu valmistamisel. Piima homogeensus annab võimaluse lambapiima sügavkülmutada ilma, et väheneks selle kvaliteet. Lambapiim sobib allergikutele, kelle organism ei kannata lehma või kitsepiima. Dietoloogide poolt on välja arvestatud, et kaks klaasi (490 g) lambapiima päevas katab täielikult inimese päevase kaltsiumi, riboflaviini (B2 vitamiini) ja 5 asendamatu aminohappe vajaduse ilma, et inimene peaks ühtegi teist toiduainet tarbima. Kuna lambapiima toorpiimana juuakse vähe, siis samale piima kogusele vastab 93 g lambajuustu või kahe klaasi jogurti tarbimine, Maailmas kõige suurema piimajõudlusega on friisi piimalambad. Tänapäeval eristatakse nende hulgas Ida Friisimaal aretatud saksa ida-friisi piimalammast või Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast. Kaheksa kuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas. Tavalistes tootmistingimustes saadakse ida-friisi lambafarmis 300-400 l piima (Valdi V.,Valdi A. 1992). Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt,mil nad tarbivad selle aja jooksul 50-60 l piima (Mills, 1989). Võõrutusaeg sõltub farmi eesmärkidest. Kui eesmärgiks on saada maksimaalselt piima, siis võib tallesid võõrutada varem, isegi alates teisest elupäevast. Sel juhul peab tallesid edasi söötma kunstlikult, suhteliselt kallite startersöötadega. Ida-friisi piimalambaid on kasutatud enamike kohalike piimalambatõugude parandamisel, et suurendada kohalike tõugude piimajõudlust. Lammaste reproduktsioonijõudlus-Viljakus = Sündinud tallede arv*100 jagada poeginud uttede arvuga
Pesakonna suurus =Sündinud tallesid jagatakse poeginud utekohtaÜhel utel tavaliselt 1 või 2 talle, harvem 3 või 4.Karjas tavaliselt 1,3...1,5.
Sigivus = Sündinud tallede arv*100 jagatud paaritatud uttede arvuga.(1,1...1,3)
Viljastatavus = Poeginud uttedearv*100 jagatud Paaritatuduttedearv(seemendatud) Viljastatavus 85...95% sügisel, 70...80% kevadel
Tallede säilivus= Üleskasvatatud talledearv jagat sündinudtallede arv.
Tallede väljatulek= Võõrutatudtalledearvkarjas jagat poeginuduttesidkarjas
Villajõudlus- Villatoodang- aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt.
6.Lammaste pügamine Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Kahekordsel pügamisel pöetakse põhikarja lambaid kevadel ja sügisel. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt (tallevillatoodang, ca 1,3-1,5 kg), mis ajaliselt langeb mai, juuni, juuli kuusse. Lammaste tervise seisukohalt on parim lammaste kahekordne pügamine. Kuid kuna tänapäeval villa realiseerimisest saadavad sisetulekud on madalad, siis eelistatakse lammaste ühekordset pügamist. Ühekordselt pügamisel pöetakse lambaid Eestis sõltuvalt karjas kasutatavast pidamistehnoloogiast kas kevadel (aprill, mai, juuni) või sügisel (september, oktoober, november). Mõlemal pügamisajal on omad eelised ja puudused. Kevadisel pügamisel on lambad soojadel suvekuudel lühema villaga ja lambad higistavad sel ajal vähem. Samal ajal talvekuudel on neil seljas pikem vill , mis teatud tingimustel võib olla eeliseks , kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht, villaga lambaid mahub vähem lauta). Sügisene pügamine on otstarbekas korraldada vahetult peale lammaste lauta jätmist.Vahetult peale pügamist ei soovitata lambaid saata vihmase, tuulise ilmaga välja. Kui sel ajal on külmad ilmad , siis peaks lambaid peale pügamist hoidma 4-5 päeva laudas. Sügisesel pügamisel soovitatakse kasutada pügamisteri, mis jätavad lambale 0,5… 1 cm villa selga . Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet. Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust. Ka on uttede söötmist kergem korraldada, sest pügatud lammastel on kergem toitumust hinnata. Nii on probleemseid lahjasid lambaid kergem karjast välja korjata. Pügatud lambaid mahub ka rohkem samasse sulgu ning loomadel esineb vähem nn. kuumastressi kevadtalvisel perioodil kui väljas õhutemperatuur on hakanud kiiresti tõusma ja loomi hoitakse kinnises laudas.
7.Lambavilla kvaliteedinäitajad Villa kvaliteet on määratud villakut moodustavate üksikute villakarvade omadustest. Villak koosneb erinevatest villasäukudest ja need koosnevad üksikutest villakarvadest(alus ülemineku, pealis, ohe või surnud villakarvad)Villa kvaliteeti mõjutavad villkarva füüsikalised e. tehnilised omadused.Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus,säbarus, venitatavus , vetruvus, elastsus , vormitatavus, läige, värvus, niiskus,hügroskoopsus jm.). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest. Alljärgnevalt keskendume põhiliselt just nendele tehnilistele omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga. Villkarva diameeter e. üldisemalt villa peenus on tähtsaim villa kvaliteeti iseloomustav omadus, sest peenemast villast on võimalik teha parema kvaliteediga (eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Villa peenus määrab ära villa kasutamise otstarbe . Peenemast villast on otstarbekas teha tooteid, mis peavad olema pehmemad (sallid, kampsunid , laste rõivad), jämedamast lõngast aga esemeid ,mis peavad olema tugevamad, vastupidavamad ja võivad olla karmimad (sokid, kindad , mööbliriie, vaibad ). Kuigi villa peenus ja pehmus on omavahel tihedalt seotud ei ole seos absoluutne (vt. villa läige). On teada, et villkarva diameetrist sõltub ka toodete torkivus. Kui vill on jämedam kui 30 μm, siis kootud esemed on sõltuvalt villa peenusest vähem või rohkem torkivad (Naylor, 1992). Kuna villkarv on väga peenike , siis peenuse määramiseks kasutatakse kas okulaarmikromeetiga varustatud mikroskoopi, spetsiaalset villa peenuse mõõturit lanameetrit või kaasaegset elektro- optilist või lasertehnikat. Villkarva peenust iseloomustab tema diameeter, mida mõõdetakse mikromeetrites (μm) või väljendatakse Bradfordi kvaliteedinumbritena-Peenem vill Merinolambal. Villkarva pikkusel on praktiline tähtsus just villa töötlejale. Eesti villatöötlejad eelistavad tänu olemasolevale masinapargile (kraasvillavabrikud) 5…10 cm pikkust villa, kuid nad tulevad toime ka kuni 13 cm pikkuse villa töötlemisega. Villa keskmise pikkuse määramiseks mõõdetakse villaproovi teatud arvu (50-100) villkarva pikkus, mille alusel arvutatakse jällegi aritmeetiline keskmine ja selle variatsiooni-koefitsient. Lõnga kvaliteedi suhtes on oluline just see viimane näitaja. Mida väiksem variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse. Nii näiteks Uus Meremaa standardi järgi (Cranswick, 1995) loetakse villa väga heaks, kui pikkuse variatsioonikoefitsient on väiksem kui 12%, heaks kui see on 13…20% ning villa peetakse pikkuselt ebaühtlikuks kui see ületab 21%. Villkarva värvus võib olla valge, must, hall või pruun. Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind kõrgem, sest selle kasutusotstarve on laiem. Kohalikel turgudel nagu näiteks Eestis võib aga pigmenteerunud villakul olla isegi kõrgem hind, sest turul on hinnatud originaalvärviga hall, must ja pruun lõng. Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale pesemist . Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks (yellowness) ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem. Kollane rasuhigi seevastu soodustab villa kolletumist. Kolletunud vill on võrreldes valge villaga hoopis halvemate tehnoloogiliste omadustega, sest ta on väikese tugevusega , värvub halvasti, teda ei saa värvida pastelsetesse toonidesse ning on väiksema värvikindlusega. Austraalia ja Uus-Meremaa on ühed vähestest riikidest maailmas, kus toimub villa kvaliteedi osas ka tänapäeval väga põhjalik teaduslik uurimistöö ning seal on peetakse villa kolletumise astet villa peenuse, pikkuse variatsiooni, säsikihti omavate villkarvade osakaalu , taimsete lisandite hulga, villa läike ja villa mahu kõrval üheks näitajaks, millest oleneb kõige rohkem lõpptoote kvaliteet.Villkarva läige on väga oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister, linkoln , border leister). Haruldaselt ilusa läikega villa annab angoora villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget. Ilusa läikega tooted sädelevad päevavalguses ning käega katsudes on nad tuntavad pehmetena. Seepärast leisteri, linkolni ja angora vill tundub käega katsudes pehme, kuigi on küllaltki jämedakiuline. Säsikihti omavate villkarvade hulk protsentides e. villaku medullatsiooni protsent on samuti lõpptoote kvaliteeti määrav näitaja .Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taim-sed lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist. Loomulikult on taimsete jääkide hulk villas seotud eelkõige karjamaade olukorraga ( takjad ), kuid on seotud ka pidamisviisist (milliseid söödasõimed), söötmisest (milliseid söötasid kasutatakse), villasäugu tüübist (kas kinnine või lahtine säuk) jt. vähem olulistest teguritest. Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud lõnga sisse. Kui rohkete taimsete lisanditega lõnga kudumismasinatel kasutada, katkeb lõng sageli. Samuti kanduvad need lisandid´lõngast üle lõpptoodangule, mis vähendab toote pehmust ja õrnust. Villa mahutavus-villa spetsiifilist mahtu teatud puhta villa massi kohta (cm3/g) ja see väljendub villkarvade erinevas mahu moodustumise võimes ning on seotud villkarvade erineva koostoimega (vt. joonis 4) nii kraasimisel, ketramisel kui kudumisel. On teada, et villa mahutavus on sõltuv villa säbarusest ja villkarva diameetrist, sest säbaram vill haarab enda alla rohkem nähtavat mahtu. Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga. Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides)iseloomustab eelkõige pesemata villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel , dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti.
8.Lammaste paaritussesoon ja paaritamine Lammas on sesoonselt polüestriline loom:• indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb utt uuesti 16-17 päeva pärast • innasesoon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva käbinäärme hormooni melatoniini tootmisega • Melatoniini toodetakse rohkem lüheneva päeva tingimustes kui pikeneva päeva puhul (kevad, varane suvi) • Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu pikkune (juuli keskpaigast kuni detsembri lõpuni), mille jooksul on ca 10-11 innatsüklit • Inna kestvus varieerub 18- 72 tunnini olles keskmiselt 36 tundi. Ovulatsioon toimub spontaalselt inna lõpus. • Ovulatsioonitase (ovuleerunud munarakkude arv, mis on tavaliselt 30 % kõrgem pesakonna suurusest ) sõltub ute toitumusest, vanusest , tõust, sesoonist, söötmisest – nn. flushing ehk jõusööda söötmine 2 nädalat enne paaritusperioodi ja paarituse ajal (200-300 g ute ja 400-500 g jäära kohta päevas) tõstab viljakust 10-15 %), • Paaritusperiood peaks olema vähemalt 40 päeva pikkune Paaritusaeg sõltub soovitavast tehnoloogiast . Kui tahetakse talvist poegimist , siis paaritatakse lambaid juuli teisel poolel- augustis. Kui soovitakse kevadist poegimist (näit. aprillis), siis alustatakse uttede paaritamist novembri algusest.Paaritusviisid: 1. Haarempaaritus. Moodustatakse uttedest nn. Haaremirühmad ja igale rühmale kinnistatakse üks sugujäär. Jäär lastakse uttede juurde kas päeval karjamaale või öösel lauta. Kõige paremas toitumuses uted indlevad kõige varem ja need on ka parema viljastusvõimega. Jäära rinna värvimine (14 päeva üks värv ja siis vahetus heledamad ennem- ümberindlejad üles märkida. 2. Käestpaaritus. Indlev utt pannakse jääraga ühte sulgu, parim viljastusaeg 18-20 tundi inna algusest. Hommikul avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. Paaritusgrupi suurus olenevalt jäära vanusest:Üldine rusikareegel 100 ute kohta peaks karjas pidama 3 jäära. Paarituskoormus (uttede arv ühe jäära kohta) sõltub paaritamiseks kasutatava jäära vanusest.Täiskasvanud jäärale arvestatakse 40-50 utte 1-2.a vanusele jäärale 30-40 utte Noorjäärale (minimaalselt 47-50 kg) 20-25 utte. Noorutt peab kaaluma enne 1. Paaritust Eesti tumedapealist tõugu 47–50 kg Eesti valgepealist tõugu 43–45 kg Sellise kehamassi saavutavad nad hilissügiseks Nooruttesid tuleb paaritada oktoobrist detsembrini. Paarituseelsed operatsioonid :• Söötmine mineraalsöödaga rikastatud jõusöödaga, kus 16 % toorproteiin enne paaritust ja paarituse ajal. Soovitavalt ka kalajahu • Parasiitide tõrje (sise-ja välisparasiidid). Villa pügamine uttedelt saba ümbruses, jääradel munanditelt ja kõhult villa tombud
Sigimisfüsioloogilised parameetrid -Innatsükli pikkus: lambal – 16–17 päeva (varieeruvusega 14–19 päeva). Esimene ind sesoonil sageli ilma seksuaalse käitumiseta nn "vaikne ind" Kitsel on innatsükli pikkus 19–21 päeva. Inna kestvus: lambal keskmiselt 36 h, varieeruvusega 18–72 tundi. Ovulatsioon inna lõpus. Kitsel 22–60 tundi. Optimaalne viljastusaeg: lambal: paaritamisel 18–20 h peale inna hakkamist; seemendamisel 12–18 h inna alguseks tservikaalse ja vaginaalse seemenduse puhul; käestpaarituse korral 8– 12 h pärast esimest paaritust vajalik ümberpaaritamine. Kitsel inna lõpus. Tiinus : lammas 144–152 päeva kits 144–151 päeva. Inna tunnused lambal ja kitsel: utel saba väristamine, tupe pundumine, paigalseisurefleks jäära "kargamisel".Ovulatsioonimäär: ovulatsioonil ovuleerunud munarakkude arv. See on alati kõrgem ca 30% võrra sündinud tallede arvust (embrüonaalne surevus). Kõrge viljakusega lambatõugudel ovuleerub 3–4 munarakku, keskmise viljakusega tõugudel 2 munarakku.Kunstliku seemenduse viisid: 1. Tservikaalne meetod (cervical AI), kus spermadoos viiakse emakakaela algusesse.2. Vaginaalne meetod (vaginal AI), kus spermadoos viiakse vagiinasse.3. Emakasisene meetod e laparaskoopia (intrauterine AI with laparoscope), kus väike spermadoos, viiakse otse emakasarve. See nõuab kirurgilist protseduuri, mis viiakse läbi trokaari ja laparaskoobiga, kusjuures lammas asetatakse pukki istuma ja instrumendiga läbitakse rinnak ning emakakael ja sügavkülmutatud või ka värske lahjendatud sperma lastakse emakasarvedesse. 1. värske, lahjendatud sperma kasutamine – lahjendatakse piima või munavalge põhjalises lahjendis ja paigutatakse nn Prantsuse kõrres 0,25 ml. Selliselt lahjendatud värsket spermat võib säilitada 10 h +15 kraadise temperatuuri juures.2. Sügavkülmutatud sperma kasutamine – senini kasutatud vähe, sest viljastuvus 24–45% peale tservikaalsel meetodil, mis seotud spermide väikse elujõulisusega ning sellega, et viljastuspaika jõudmisel kahjustamata sperme vähe. Emakasisese meetodi puhul võib saavutada 60–75% viljastatavust, mis on sama kui kasutada värsket, lahjendatud spermat. Sperma kogumine – 20 kogumit nädalas. 1 ejakulaadist saadakse 10–20 individuaalset doosi, kus ligikaudu 200 kuni 400 miljonit spermi.
9.Lammaste poegimine Sõltuvalt lammaste paarituse ajast toimub lammaste poegimine põhiliselt kahel perioodil ning neid seepärast eristatakse uttede talvist ja kevadist poegimist. Uttede talvine poegimine toimub detsembrist, jaanuaris, veebruaris- kõige külmemal aastaajal. Talvist poegimist on traditsiooniliselt Eestis kasutatud. Kevadine poegimine toimub soojematel kevadkuudel- märtsis, aprillis. Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringselt väljaspidamisel. Kevadise poegimise eeliseks on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka heina ja silosöötmisel silo , sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted koos talledega saata karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu. Talvise poegimise eeliseks on see, et noorlooma saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist alates. Talvise poegimise eelduseks on aga soojustatud lautade olemasolu. Talvise poegimise puuduseks on aga suurem jõusöötade kulu ning suuremad kulud lautade ehitamisel, sest siis tuleb laudad ehitada soojapidavateks.
10.Hüpotermiliste tallede sünnijärgne hooldamine ( kehatemperatuur alla 39 kraadi, eriti 37 kraadi või alla) Hüpotermilisteks talledeks loetakse tallesid, kelle kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles soojendada ning nendele antakse maosondiga ternespiima. Ühel jootmiskorral on tallele vajalik ternespiima kogus 50 mg kehamassi kilogrammi kohta ehk 4 kg tall vajab ühel jootmiskorral 200 mlternespiima. 18 h jooksul.
Terne vajadus ühel jootmiskorral: 50 ml iga kehamassi kg kohta Näit. väike tall, 3 kg 150 ml ternest keskmine tall, 4 kg 200 ml ternest suur tall, 5 kg 250 ml ternest Glükoosi süstimine kõhuõõnde Talledele, kes vanemad kui 5 h • Talledele, kellel pea maas , lihased värisevad • 50 ml süstal, 2,5 cm pikkune nõel • Doos: 10 ml 20% glükoosi lahust kehamassi / kg-le kehatemperatuuril Süstitakse nabast 1,5 cm paremale (eest vaadatuna vasakul) ja sealt 2,5 cm allapoole 45 kraadise nurga all • Antibiootikumi süst lihasesse.
1. Anda utele kuivaks lakkumiseks;2. Kontrollida, kas utel on ternest ja kas se e on tallele kättesaadav;3. Nabanööri desinfitseerimine joodiga – nabanöör kastetakse joodipurgis;4. Talle paigutamine koos utega individuaalsulgu (1,2 × 1,2 m) minimaalselt 1–2 päevaks;5. Terne andmine maosondiga, kui vaja.2 elupäeval:1. Talle identifitseerimine kõrvamärgiga või sälkimisega;2. Saba amputeerimine ja jäärtallede kastreerimine kummirõngastega;3. Talledele E vitamiini ja seleeni manustamine (kas suu kaudu süstlaga või süstimisega naha alla) NB! Hügieen Alates 10ndast elupäevast kindlustada talledele lisasöötmisala, kus söödetakse talledele jõusöödasegu (toorproteiini sisaldus 16%) kuni võõrutamiseni.
11.Tallede võõrutamine • Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses • Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. Võõrdetallede pidamine 1. Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud, realiseerimine 5 või 6,5 kuu vanuses Peale võõrutamist ussitõrje ja tallede puhastele karjamaadele.Peamine karjamaarohi, jõusööt, ka alternatiivsöödad näiteks juurviljanuum naerisega, mida külvatakase mitte vakku vaid tasasele maale. Külv mai keskelt kuni augustini , et saak valmiks juuli lõpuks kuni detsembrini..Haljasraps (1-1,5 kg/ha )segus itaalia raiheinaga (12-15 kg/ ha) või haljasraps segus naeriga (0,25 kg/ha). Sööta soovitatakse koristatult. Lisaks 0.25 kg otra või odara/kaera segu. Kui arvatav nuuma algus 33 kg ja 6-7 nädalaga soovitakse saavutada 38-40 kg, siis arvestatakse 50 talle/ha-l (juurdekasv 1 kg nädalas ehk 142 g ööpäevas.
12.Lammaste talvise söötmise korraldamine Talledega uttedele-rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas.Tiinetele- jõusööda kogus ute kohta sõltub heina või silo kvaliteedist. Näiteks kui heinal kvaliteet kõrge, siis 250-350 g ute kohta. Kui heina kvaliteet madal, siis 450-600 g ute kohta. • hea kvaliteediga heina või silo puhul piisab teraviljade söötmisest (kaer, oder või nende segu)
Loomühikuid-Utt ilma talledeta 0,7-1.0 0,4 Utt ühe tallega 1,2-1,5 0,6 Utt kahe tallega 1,5-1,75 0,7 Jäär üksiksulus 3,0-4,0 0,5 Jäär rühmasulus 1,5-2,0 0,5 Karja täienduseks: noorutt 0,4-0,5 0,2 jäärtall 0,5-0,7 0,3
Sööt Heinatüübiline heina- silotüübiline
Hein 400 100
Jõusööt 120 120
Silo - 820
Mineraalsööt 10 10
Heina kvaliteet Kvaliteet Energia MJ/kg/ka MJ/kg
Kehv 7,5 6,25
Keskmine 8,5 7,0
Hea 9,5 8,0
13.Lammaste karjatamine, Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. estis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud . Kõrrelistest sobivad timut , punane aruhein , harilik aruhein, karjamaa raihein. karjamaarohu söömus sõltub karjamaarohu värskusest ja see omakorda rohu pikkusest.Lammaste karjamaad peaksid olema lühema rohu pikkusega kevadel ja suvel.
karjatamisviisid 1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks)Eelised:• Lihtne viis • Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta • Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil • Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv: Puudused: • Raske kontrollida üle või alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev • Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi , kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas ) 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3…8) ja lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga koppel saaks puhata vähemalt 4 nädalat Eelised:• Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus • Rohumaa kasutamise efektiivsus hektaril kõrgem, sest teatud kopleid saab kasutada talvise sööda varumiseks • Võimaldab tallede karjatamist eespool uttedest .Talled pääsevad läbi spets . Värava värskele karjamaale ja seal antakse talledele jõusööta spetsiaalsest katusega jõusöödakünast, uted sinna ei pääse- seega talledele võimaldatakse värske parasiitidevabam rohi . Tänu sellele saadakse ca 13% rohkem talleliha (raskemad talled) ja rahalised sissetulekud on 19 % võrra suuremad kui 1. viisil. • Parasiitide levik talledele on paremini ära hoitud Rotatsioonilise karjatamise puudused:
• Rohusööda hulk varieeruv - Esimestel päevadel uues koplis palju sööta,viimastel vähe ja loomad ootavad ümberajamist • Kulud suuremad, sest vajalik palju tarastust, joogikohti, väravaid, seepärast 1. viis enam soositud. Tänapäeval järjest rohkem soovitatakse kasutada ainult 3 koplit (2 koplis karjatatakse, 3 niidetakse ja peale ädala tekkimist alustatakse seal karjatamist)
3.Veiste ja lammaste segakarjatamine 1.1.Samal rohumaal samal aastal 1.2.Erinevatel aastatel erineval rohumaal- Näiteks rohumaa on jagatud kolmeks (veiste karjamaa, lammaste karjamaa, heinamaa- igal aastal vahetatakse , kus ennem veised järgneval lambad jne., ) 1.2. soovitatakse rohkem. Eelised: • Rohtu kasutatakse paremini, vähem rohtu läheb kaduma, s.h. lambad söövad lehmade rammutukad • Väheneb ümarusside levik, sest enamik parasiite on liigisisesed Puudused: • Konkurents rohu järele kasvab ja tallede juurdekasvud võivad väheneda 4. Juurviljade söötmine koos karjatamisega Eelkõige sügisel kui rohu väärtus langeb. Enne juurvilja söötmise alustamist ussitõrje. Juurvili tõmmatakse mullast välja ja söödetakse tervetena koos pealsetega (söödakaalikas, söödapeet, söödakapsas) lisaks heina või põhku.
14.Lammaste pidamistehnoloogiad ja lambalaudad. Lambaid võib pidada erinevates hoonetes ja kasutada selleks erinevaid pidamistehnoloogiad.Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad või külmlaudad. Külmlautades on hoone sisetemperatuur praktiliselt vaid mõne kraadi võrra kõrgem välisõhu temperatuurist. Külmlautade puhul on sageli kasutusel pidamisviis, kus lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub lammastele koresöötade etteandmine (silo, hein). Teraviljasöötade (teravili, koogid , jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse enamasti laudas. Koresöötade väljas söötmine suurendab lauda kasutamise efektiivsust, sest ühes hoones on võimalik rohkem lambaid pidada. Tänapäeval, ka Eesti tingimustes, leiab järjest rohkem kasutust lammaste aastaringne väljaspidamine. Sel juhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu loomadel on võimalik varjuda niiske ilma ja tuulega . Kergehitise põrand kaetakse sügavallapanuga. Lammaste aastaringse väljapidamise puhul eelistavad lambad isegi kõige külmema pakasega välja viibida. Sisetingimustesse tulevad nad vihmase ja tuulise ilmaga. Lambaid peetakse lautades peetakse enamasti sügavallapanul ja tunduvalt vähem restpõrandatel. Sügavallapanuna kasutatakse turvast ja põhku ning sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas. Turbakord tuleb katta põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab toimima loomulik ventilatsioon , kus on tagatud värske välisõhu sissevool ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna (või korstnate) kaudu. Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena,et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on 95-100 cm kõrgused. Lambalautade põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid. Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta.
Mahelambakasvatuses peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m2 lauda põrandapinda ja 2,5 m2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga.Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu,mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises .
Utt ilma talledeta sulupind 0,7-1.0 sõõdafront0,4
Utt ühe tallega 1,2-1,5 0,6
Utt kahe tallega 1,5-1,75 0,7
Jäär üksiksulus 3,0-4,0 0,5
Jäär rühmasulus 1,5-2,0 0,5
Karja täienduseks:Noorutt 0,4-0,5 0,2
jäärtall 0,5-0,7 0,3