Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Lambakasvatuse konspekt (0)

Põllumajandus - Lambakasvatus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui suur oli 2005 a keskmine lambafarmi suurus Eestis ületalve peetavad lambad?
  • Kui suur oli lammaste arvukus 2009 a 1 jaanuari seisuga?
  • Kui suur oli mahelammaste osatähtsus -des lammaste koguarvust 2008 a Eestis?
  • Keskmise saagikusega kultuurkarjamaadel kogu karjatamisperioodi vältel?
  • Milliseid mineraalsöötasid on vajalik sööta lammastele?
  • Mille poolest erineb lambapiim lehmapiimast?
  • Mis piirkonnast on pärit rokfoori lambajuust?
  • Milline on lambapiima keemiline koostis?
  • Milline värvus on kvaliteetsel rasuhigil?
  • Mis siis ikkagi on villa mahutavus?
  • Millisel lamba kehaosal on peenem ja kvaliteetsem vill?
  • Mis vanuses pügatakse tallesid?
  • Mida mõistetakse villatoodangu all?
  • Miks on villas rasuhigi?
  • Miks on hea villa läige oluline lõpptoote kvaliteedile?
  • Mis on lamba puhasvillatoodang?
  • Millised lambatõud olid eesti tumedapealise lambatõu lähtetõud?
  • Millise lambatõu vill on üldiselt jämedama diameetriga?
Lambakasvatus Eestis
Arvukus, saaduste tootmine
Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat   lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1).
Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha - ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Näiteks 1993. aastal maksid lihakombinaadid eluslamba kilost 1–2 krooni ja väikevarujad 2–4 krooni. Pesemata villa kokkuost lõppes, sest Riia villapesemistehasesse vedu ja tagasivedu ei tasunud ära, hiljem see tehas lõpetas töö. Lambanahkade hinnad oli madalad (2...5 kr/tk.). Tänu sellele toimus lammaste arvu drastiline langus (tabel 1).
Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus seisuga 1. jaanuar)
Aasta
Lammaste ja kitsede arv (tuh)
Lammaste arv (tuh)
Toodetud lamba ja kitse liha tapakaalus (x1000 t)
Toodetud lambavilla (t)
1938/1939
695,7*
8,1
1112,4
1992
142,8
1,8
311
1993
124,2
123,1
1,2
282
1994
83,3
82,2
1,3
241
1995
61,5
60,0
0,8
174
1996
49,8
48,15
0,5
159
1997
39,2
37,6
0,5
120
1998
35,6
33,9
0,426
82
1999
30,8
28,7
0,360
48
2000
30,9
28,2
0,296
71
2001
32,2
29,0
0,267
65
2002
32,4
28,8
0,327
70
2003
33,8
29,9
0,407
57
2004
34,3
30,8
0,380
82
2005
41,0
38,1
0,373
93
2006
52,4
49,6
0,508
120
2007
66,0
62,7
0,6
155
2008
76,4
72,4
2009
84,0
79,6
* lammaste arv koos samal aastal sündinud talledega seisuga 01.04.
Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 tuhat lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele langes lammaste arv alla 30 tuhandele. Kõige madalamale  tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast (tabel 1). See põhjustas suure lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha kadus kaupluse lettidelt ja enamik villavabrikuid pidid oma töö lõpetama. Lamba-ja kitseliha kogutoodang tapakaalus langes 2001.aastal 267 tonnini ja lambavilla kogutoodang 65 tonnini.
Lambakasvatuse tulukust aitas oluliselt tõsta riigipoolse ute kasvatamise toetuse  maksmine alates 1999. aastast. Koos ute kasvatamise toetusega lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arv hakkas alates 2000. aastast jõudsalt kasvama. See viis lammaste arvu hüppelisele tõusule, sest ajavahemikul 2000–2008 kasvas lammaste arvukus üle 2,5 korra. Lammaste arvu kasvule mõjuspositiivselt ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Tänu lammaste arvukusele on tõusnud toodetud lambaliha- ja lambavillatoodang. Näiteks 2007. a toodeti Eestis tapakaalus 600 tonni lambaliha ja 155 t lambavilla, mis on märgatavalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Lambakasvatuse tasuvuse tõusu pikemas perspektiivis on eelkõige mõjutanud lambaliha kokkuostuhindade tõus. Kahjuks on viimastel aastatel on probleemiks tõusnud jällegi lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nendetapavõimsus on väike. Siseturul on lambalihast saanud nõutud, kuid sageli ka defitsiitne lihaliik, sest kauplusekettides lambaliha vahel küll leiab, aga mitte pidevalt. Lambaliha kokkuostuhindade tõus on olnud viimasel kahel-kolmel aastal minimaalne või mõne töötleja puhul isegi negatiivne. Samal ajal lambaliha jaehind on teinud jätkuvat tõusu. Eesti Konjuktuuriinstituudi (EKI) andmeil (www.ki.ee 11.09.2008) oli lambaliha jaehind Eesti turgudel 2007. a augustis 86.98 kr, aga 2008. a augustis isegi 101.88 kr kilogrammist (hinnatõus 17%), tavakauplustes vastavalt 127.83 ja 178.95 kr/kg-st. (hinnatõus juba 40%).
Vaatamata lambaliha kogutoodangu suurenemisele (tabel 1) moodustas lamba- ja kitseliha riigi liha kogutoodangu struktuurist 2007. aastal siiski vaid 1%. Seda vaatamata sellele, et 2007. aastal suurenes lamba-ja kitselihatoodang võrreldes 2006. aastaga 28% ( Lokk  jt, 2008). 2008. aastal toodeti Eestis kokku 74 600 tonni liha, millest 62% (46,2 tuh t) moodustas sealiha , 19,2% (14,3 tuh t) veiseliha , 17,7% (13,2 tuh t) linnuliha ning 1,2% (0,9 tuh t) lamba- ja kitseliha (Lokk, Reede, Tammistu, 2009). Nende andmeil suurenes võrreldes 2007.aastaga enim lamba- ja kitseliha toodang 44%,järgnesid linnulihatoodang 14,6% ja sealihatoodang 7,8%, samas vähenes veiselihatoodang 7,3% võrra.
EKI andmetel tarbiti 2008. aastal Eestis keskmiselt 68,6 kg liha ühe elaniku kohta, Euroopa Liidus (EL) aga 85 kg. Eestis vähenes liha tarbimine aastaga 2,7 kg võrra elaniku kohta. 2008. aastal kasvasid linnuliha, sealiha tarbimise kogused , kuid vähenes veiseliha ning lambaliha tarbimine. Enim tarbiti elaniku kohta sealiha (36,8 kg) ning kõige vähem lambaliha - 0,4 kg (Lokk, Reede, Tammistu, 2009). Ka lambaliha tarbimine inimese kohta on veel väike. Tarbimine moodustas 2008. aastal ligikaudu 0,4 kg inimese kohta aastas, mis on küll edasiminek võrreldes 2001. aastaga, kui see oli vaid 0,25 kg. Lambaliha tarbimine inimese kohta võib edaspidi lammaste arvu kasvu korral tõusta, sest keskmine eestlane sooviks lambaliha rohkem süüa, kui oleks tagatud pakkumine. Näiteks üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2–1,3 kglambaliha ja 1939. aastal isegi 7 kg inimese kohta aastas.
Noorlambaliha ehk  talleliha  tootmine on lambakasvatuse olulisim sissetulekuallikas. Arvestused näitavad, et sissetulekute suurus ute kohta moodustas 2007.a. ca 1600 krooni, millest olulisima andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 1245 kr. ehk 78 % ja ute toetus 219 kr. ehk 14%. Seega lambalihast ja riiklikust ute toetusest saadi kokku 92% sissetulekutest, lambavill andis 4% ja lambanahad 4% sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.
Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. 
 
Farmide suurus
Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001. a 4850 lambafarmi - uttedega majapidamisi, kes pidasid  26 790 utte . Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust.
Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15. juuli 2001. a Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001)
Nimetus
Kokku
Karja suurus, utte
1-4
5-9
10-20
21-50
51-100
Üle100
Uttedega majapidamised , arv
4850
3190
1110
380
130
30
10
Protsent uttesid omavatest majapidamistest, %
100
68,8
22,9
7,8
2,7
0,6
0,2
Uttede arv
26 790
7550
6980
5020
3890
1780
1570
Protsent uttede üldarvust, %
100
28,1
26,0
18,6
14,8
6,6
5,9
Peale 2001. aastat on toimunud lammaste arvu tõus, millega on kaasnenud lambafarmide arvu langus, kuid samal ajal on lambakarjad muutunud suuremaks (tabel 3). Kui 2001.a. oli Eestis 4858 lammastega majapidamiste, siis 2005. a vaid 3185, mis oli 35% võrra madalam võrreldes 2001. aastaga.
Tabel 3. Uttedega majapidamiste arv Eestis
Nimetus
Kokku
Karja suurus, utte
1-2
3-9
10-19
20-29
30-49
50-99
Üle100
2001
4858
1181
2458
812
205
109
58
35
2003
3242
525
1382
782
242
158
101
52
2005
3185
471
1268
629
363
214
144
96
Lammaste üldarv ja lammaste üldarvu jagunemine õigusliku vormi ja farmi suurusklassi järgi 2001.-2005. a on esitatud tabelites 4 ja 5. Selgub , et enamik Eestis kasvatavatest lammastest peetakse füüsiliste isikute farmides . 2005. a vaid 14,5% lammastest kuulusid juriidilistele isikutele.
Tabel 4. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambafarmide õigusliku vormi järgi
Nimetus
2001
2003
2005
Kokku
%-des üldarvust
Kokku
%-des üldarvust
Kokku
%-des üldarvust
Kokku
43 775
100,0
46 892
100,0
65 592
100,0
Füüsilineisik
43 016
98,3
43 465
92,7
56 101
85,5
Juriidilineisik
759
1,7
3427
7,3
9491
14,5
Tabel 5. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambakarja suurusklassi järgi
Karja suurus
2001
2003
2005
Lambaid kokku
43 775
46 802
65 592
1-2lammast,arv
1935
853
768
4,4
1,8
1,1
3-9lammast,arv
12 822
7040
6853
29,2
15,0
10,4
10-19lammast,arv
10 495
10 136
8400
24,0
21,7
12,8
20-29lammast,arv
4711
5693
8435
10,8
12,2
12,9
30-39lammast,arv
4059
5658
7928
9,3
12,1
12,1
50-99lammast,arv
3673
6762
10 115
8,3
14,4
15,5
Üle100lammast,arv
6080
10 749
23 094
13,9
22,9
35,2
Tabeli 5 andmeist selgub, et koos lammaste arvu tõusuga, muutuvad Eesti lambafarmid ka suuremateks. Kui 2001. a peeti üle 100 pealistes karjades 13,9 % lammastest, siis 2003. a 22,9 % ja 2005. a juba 35,2% lammastest. Keskmine karja suurus oli 2001. aastal 9 lammast, 2003. aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta.
Eesti suurimad lambakarjad kuuluvad Laatres asuvale OÜ Kopra Karjamõis ja Jõgevamaal OÜ Nurmus Grupp. Nendele ettevõtetele kuuluvates farmides peetakse ületalve 2300 -2400 põhikarja utte.

Perspektiivid


Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa realiseerimise võimalused. Suurenenud on huvi tõuloomade ostu vastu ning hetkel ei jätku uttesid ostjaile, kes sooviksid lambakasvatusega alustada või suurendada oma karja.
Eesti looduslikud tingimused on sobivad lammaste kasvatamiseks. Meie territooriumil on sadu tuhandeid hektareid kasutamata võsastuvaid rohumaid. need alad on sobilikud lambakasvatusega tegelemiseks.

*Liha


Nõudlus väärtusliku, dieetiliste omadustega talleliha järele on viimastel aastatel Eestis kasvanud. Kvaliteetse talleliha eest on tootjale viimastel aastatel makstud 45-60 krooni liha kilogrammi eest. Eesti Lambakasvatajate Seltsil (ELaS) on välja kujunenud hea koostöö Saaremaa Liha- ja Piimatööstusega. Saaremaa LPT esindajate sõnul on olnud talleliha minev kaup ning selle turustamisega ei ole probleeme olnud.
Alates 1999. aastast on lambaliha eest lambakasvatajatele makstud lambaliha kvaliteedi alusel, kusjuures lihakehade klassifitseerimist on tehtud Euroopa Liidus kehtiva  SEUROP lihakehade klassifitseerimissüsteemi alusel. Muidugi on siin veel palju ära teha, et kodumaine kvaliteetne talleliha jõuaks meie kauplustesse ja restoranidesse. Teada on, et praegu tarbitakse 2/3 toodetud lambalihastfarmisiseselt ja vaid 1/3 lihast kaubastatakse. Peaks teadma ka seda, et pikemas perspektiivis on võimalik lambaliha (talleliha) eksport . Näiteks Euroopa Liit  tervikuna on talleliha osas vaid 85% enesevarustusega. Samal ajal teiste toodanguliikide juures on tegemist ületootmisega.

Vill ja nahad


Lisaks lambalihale saab lambalt ka villa ja nahku.
Lambavill annab tööd paljudele inimestele Põhjamaades nii vajalike lambavillaste rõivaste (sokid, kindad , mütsid, kampsunid ) valmistamiseks. Enamik toodetud lambavillast kasutatakse praegu käsitöölõngana villast toodete valmistamiseks. Arvame, et lambanahkadest ja lambavillast valmistatud tooteid (vestid, mütsid, kindad) võib tulevikus kasutada Eesti sõjaväes või piirivalves, mis annaks suuremaid tellimusi vastavate toodete valmistajatele. 

Mahelambakasvatus


Mahelambakasvatus aitab tõsta lambakasvatuse tulukust. 2008. a oli Eestis 33 860 (42,5% lammaste üldarvust Eestis) mahepõllumajanduslike reeglite järgi kasvatatud  lammast. Teiste loomakasvatusharude puhul on maheloomade arvukus Eestis veel väike. Näiteks mahekitsi on 17%, maheveiseid 3,4%, piimalehmi 2,9% loomade üldarvust. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus.
Tabel 6. Mahedalt peetavate loomade arv
Loomaliik
2007
2008
Lambad
27 932
33 860
Kitsed
643
680
Veised
15 890
8215
  s.h piimalehmad
2959
2880
Hobused
1647
1708
Sead
278
253
Kodulinnud
4459
4410
Mesilaspered
332
302
Kokku
51 181
49 428
Tabel 7. Mahedalt peetavate loomade osakaal võrreldes tavapäraselt peetavate loomadega
Loomaliik
2007
2008
Lambad
38,5
42,5
Hobused
31,0
34,9
Kitsed
16,1
17,0
Veised
6,6
3,4
  s.h piimalehmad
2,9
2,9
Kodulinnud
0,3
0,3
Sead
0
0
 

Keskkonnakaitse


Märkimata ei saa jätta, et lammas on  keskkonnakaitse seisukohalt oluline põllumajandusloom. Eksisteerib ju Eestis palju selliseid piirkondi (saared, rannaäärsed alad, kuppelmaastikud), kus traditsiooniliste põllumajandusharudega ei tasu ega saa tegeleda. Samas lambad (ja teised rohusööjad) aitavad hooldada ja säilitada  neid pool-looduslikke taimekooslusi  ehk pärandkooslusi (loopealsed, puisniidud , rannaniidud, puiskarjamaad, aruniidud). Pärandkoosluste pindala on viimase 70 aasta jooksul tohutult vähenenud. Kõige rohkem on vähenenud puisniitude pindala, mil 70 aastaga on nende pindala vähenenud 1000 korda (Kukk & Kull, 1997). T. Talvi (2001) andmeil on pärandkoosluste pindala vähenemises peamisteks põhjusteks põllumajanduse kollektiviseerimine , ulatuslik uudismaade rajamine ning heinatööst loobumine, mistõttu pool-looduslikud rohumaad kadusid. Pool-looduslikel kooslustel väikemäletsajaliste pidamine aitab suurendadakoosluste liigilist mitmekesisust ja säilitada need kooslused , mistõttu alates 2001. a on Eesti riik toetanud nende koosluste majandamist ja lambakasvatajatel on võimalik taotleda toetusi koosluste ilme taastamiseks ja säilitamiseks.

Toetused


Oluliselt on juurde tulnud riigi poolt erinevaid toetusi, mis toetavad lambakasvatust ( seotus rohumaade kasutamisega):
1. Keskkonnasõbraliku majandamise toetus (550 kr/ha/aasta, põlluraamat, viljavaheldus , külvikorraplaan, väetusplaan, mullaproovide ja sõnnikuproovide võtmine jne.)
2. Mahepõllumajanduse toetus – Rohumaa, mille ha kohta peetakse vähemalt 0,2 ühikule karjatatavaid loomi. Toetusemäär 1200 kr/ha + 75 kr. lammas. Piisav loomkoormus peab olema 0,5 lü (3,5 utte/ha) rohumaa ha kohta.
Loomühikute arvestus:
  • Lüpsilehm = 1,2 lü
  • Vähemalt 6 kuu vanune kits või lammas, kits või utt tallega = 0,15 lü
  • Hobune = 0,2

3. Loomade karjatamise toetus. Toetuse määr 144 kr lamba või kitse kohta. Vajalikud piirdeaiad.
Loomühikute arvestus:
  • Veis  = 1 lü
  • Hobune = 1 lü
  • Lammas või kits = 0,18 lü

4. Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetus ( puisniidu , puiskarjamaa, rannaniidu, lamminiidu, sooniidu, loopealse kadastiku, nõmme või aruniidu)
Toetusemäärad:
  • Puisniidu ha kohta 3725 kr/ha/aasta
  • Teised pool-looduslikud rohumaad 2910 kr/ha/aasta.
  • Nõue, et vähemalt 1 kord karjatatud või niidetud 1. oktoobriks.

Loomühikud:
  • Üle 24 kuu vanune veis, ammlehm = 1 lü,
  • Üle 6 kuu vanune hobune või mära koos varsaga = 0,7 lü
  • Üle 1 aasta vanune lammas või kits, utt või kits kuni 6 kuu van tallega = 0,15 lü
  • 6 kuu kuni 1 aasta vanune lammas = 0,05 lü.

5.  Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa kohta antav toetus (502 kr. ha)

Kopra Karjamõis


Lambakasvatus on Kopra Karjamõisa põhitegevuseks. Hetkel on seal koos talledega päid karjas üle 4500 , millega on nad hetkel Eesti suurimad lambakasvatajad. Liha müüakse põhiliselt välismaale ning vill pestakse puhtaks ja müüakse teki- ja padjamaterjaliks.
1. Kui suur oli 2005. a keskmine lambafarmi suurus Eestis (ületalve peetavad lambad)? 
       a) 10 lammast; 
       b) 20 lammast; 
       c) 50 lammast; 
       d) 100 lammast;
       e) 300 lammast
b) 20 lammast
2. Kui suur oli lammaste arvukus 2009. a 1. jaanuari seisuga?
       a) 30 tuhat lammast; 
       b) 50 tuhat lammast; 
       c) 80 tuhat lammast; 
       d) 300 tuhat lammast
c) 80 tuhat lammast
3. Kui suur oli mahelammaste osatähtsus %-des lammaste koguarvust 2008. a Eestis? 
       a) 10%; 
       b) 25%; 
       c) 50%; 
       d) 60%
c) 50%
4. Kui palju peab ühe kohta olema laudas söödafronti ( ilma talledeta)
       a) 0,3 m; 
       b) 0,4 m; 
       c) 0,5 m; 
       d) 0,6 m
b) 0,4 m
5. Kui palju saab lammaste karjatamisel ühel hektaril pidada uttesid (koos talledega) keskmise saagikusega kultuurkarjamaadel kogu karjatamisperioodi vältel? 
       a) 4-5 utte hektaril; 
       b) 6-7 utte hektaril; 
       c) 8-10 utte hektaril; 
       d) 12-14 utte hektaril
c) 8-10 utte hektaril
6. Kas poegimisperioodil on vajalik uttede rühmasulgudes pidamisel eraldada poeginud utt koos tallega (talledega) individuaalsulgu? 
       a) ja; 
       b) ei
a) ja
7. Kui palju peab 5 kg sünnimassiga tall saama oma emalt ternespiima esimesel elupäeval? 
       a) ca 600 ml; 
       b) ca 1000 ml; 
       c) ca 1500 ml
b) ca 1000 ml
8. Kas Eestis peetakse lambaid enamasti? 
       a) restpõrandatel; 
       b) sügavallapanul
b) sügavallapanul
9. Kas eesti kliimatingimuste juures võib lambaid pidada ka aastaringselt väljas? 
       a) ja; 
       b) ei
a) ja
10. Milliseid mineraalsöötasid on vajalik sööta lammastele? 
       a) vaid keedusoola või lakukivi; 
       b) vaid mineraalelementide segu; 
       c) keedusoola või lakukivi ja mineraalelementide segu
c) keedusoola või lakukivi ja mineraalelementide segu

Lambakasvatussaadused

LIHA

Ristamisskeemid talleliha tootmiseks


Puhtatõuliste lihalambatõugude ( teksel ,  suffolk  jt) kasvatamine Eestis võimaldab pikemas perspektiivis hakata kasutama kolme lambatõu vahelist ristamisskeemi kvaliteetse talleliha tootmiseks sarnaselt paljude eesrindlike lambakasvatusriikidega ( Suurbritannia , Austraalia , Uus- Meremaa ).
Kolme lambatõu vahelise ristamisskeemi rakendamise eesmärgiks on suurendada lambakasvatajate sissetulekuid, et paremini ära kasutada erinevate lambatõugude potentsiaali. Kolme lambatõu vahelisel ristamisel vajatakse vähemalt ühte suure viljakusega lambatõu isasloomi ( selliseks lambatõuks sobib hästi Norra päritoluga  dala  tõug, kelle viljakus oli 2000. a 2,02 talle 100 poeginud ute kohta või Eestis olemasolev soome maalambatõug).
Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis  ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt- talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel  on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile.
Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega.
Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega (eesti tumedapealise tõupuhul  suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga).  Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea lihakehade  kvaliteedi ja suurema tailiha sisalduse lihakehades.  Lihatallesid kasvatatakse 42-45 kg raskusteks, et siis neid lihaks realiseerida.
Sellise kolme tõu vahelise ristamise puhul saadakse ute kohta palju, heade lihavormidega ristandtallesid ning see võimaldab oluliselt tõsta lambakasvatuse kasumeid. Järelikult on vajalik kvaliteetsema lambaliha saamiseks kasvatada aretuskarjades puhtatõulisi lihalambatõuge, et sealt oleks võimalik müüa tootmiskarjadesse kõrge aretusväärtusega puhtatõulisi jäärasid.
Texeli tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. Texeli jäär koos eesti valgepealiste uttedega (A. Tänavots)
Beltexi tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. 
Beltexi jäär koos eesti valgepealiste uttedega (A. Tänavots)
Texeli tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. Eesti valgepealiste uttede paaritamine karjamaal texeli jääraga (A. Tänavots)

Lihajõudluse hindamine elusalt


1) Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures
  • 1 punkti – väga lahja
  • 2 punkti – lahja
  • 3 punkti – hea toitumus (soovitud)
  • 4 punkti – rasvane
  • 5 punkti – väga rasvane

Toitumuse hindamiseks tuleb lammast kombelda landepiirkonnast, et välja selgitada nimmelüli ogajätkede ja roidejätkede teravust ning rasvaladestust selles piirkonnas.
Toitumuse klassid
  • 0 punkti (kurtunud) – harvaesinev, äärmiselt nälginud loom. Naha ja luude vahel võimatu tunda lihastust ja rasvaladestust.
  • 1 punkti (väga lahja) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked tuntavad väga teravatena. Sõrmi on väga kerge lükata roidejätkete alla ning iga jätke tipp on kergesti tuntav. Lihassilm on õhuke, rasvaladestus puudub.
  • 2 punkti (lahja) – nimmelüli ogajätked tuntavad mitte eriti teravatena, üksikuid ogajätkeid on tunda kurdudena. Roidejätked tuntavad ümaratena, kuid sõrmi on võimalik suruda roidejätkete alla. Lihassilm on tagasihoidlik ja kaetud õhukese rasvakihiga.
  • 3 punkti (hea toitumus) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked tuntavad ümaratena, luud on tunda vaid tugevamal vajutusel. Sõrmed tungivad roidejätkete alla vaid tugeval surumisel. Lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht mõõdukas.
  • 4 punkti (rasvane) – nimmelüli ogajätked tuntavad joonena , roidejätked kompimisel mittetuntavad. Lihassilm hästi tuntav, kaetud paksu rasvakihiga.
  • 5 punkti (väga rasvunud) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked pole tuntavad isegi tugeval surumisel. Seljajoonel (ogajätkete kohal tuntav lohuke. Lihassilm hästi tuntav, kaetud väga paksu rasvakihiga.

Uttede toitumust tuleks hinnata kolm korda aastas.
  • Võõrutamisel.
  • Tiinuse keskel.
  • Tiinuse lõpul.
    Soovitav  on, et uttede toitumus enne paaritusperioodi algust oleks 3,5 palli, tiinuse keskel 3 ning tiinuse lõpul 3,5 punkti.
    Sugujäärad peaksid enne paarituse algust saama toitumuse hindeks 4 punkti.
    Noortallede toitumus enne lihaks realiseerimist peaks olema 3 punkti.
    2) Tapaeelse kehamassi järgi, sest teades kehamassi võib prognoosida tapetud lamba kvaliteeti
    Näiteks:
    Nimetus
    Keha-mass
    Tapa -saagis, %
    Lihakeha mass, kg
    Rasva- ja valgu-sisaldus, %
    Lihakvaliteet
    Täiskasvanud utt
    70
    50
    35
    Rasva 30%, 
    valku 17%
    Rasvane, madalakvaliteediline liha
    Tall (6–7 kuu vanune)
    45
    45–47
    20–21
    Rasva 17%, 
    valku 17%
    Kvaliteetne dieetliha
    Tall (3–3,5 kuu vanune)
    25
    45
    11
    Rasva 8%, 
    valku 17%
    Väga kvaliteetne liha
    3) Ultraheliaparaatidega, kui mõõdetakse elusal lambal lihassilma pindala (cm2) ja seljarasva paksus (mm). Eestis on hakatud jõudluskontrolli farmides noorlammaste lihassilma ultraheliuuringuid tegema 2009. aastast. Valik lihassilma suuruse järgi võimaldab kõige kiiremini parandada aretusloomade lihakvaliteeti.

    Lihajõudluse hindamine tapajärgselt

    1) Lihakehade SEUROP klassifitseerimine lihakuse ja rasvaladestuse alusel
    Eestis hakkas kehtima alates 2003. a lihatööstustes, kus tapetakse aasta keskmisena üle 500 lamba.
    Rümbad jaotatakse järgmistesse kategooriatesse:
    • L - alla 12 kuu vanuste lammaste e. tallede rümbad
    • S - kõigi teiste lammaste rümbad
    Hinnatakse visuaalselt lihakusklasse ja rasvasusklasse
    • Lihakusklasside osas eristatakse: E ( ekstra ), U (väga hea), R (hea), O (rahuldav), P (lahja), P (eriti lahja)
    • Rasvasusklasside osas eristatakse: 1 (väherasvane), 2 (kergelt rasvane), 3 (keskmiselt rasvane), 4 (rasvane), 5 (väga rasvane)
    Iga lihakeha saab hinnangu, mis templina lüüakse lihakeha külge ning sellest sõltub hind.
    Näiteks:
    • SR3 (üle 12 kuu vanune lammas, lihakusklass R, rasvasusklass 3)
    • LO2 (alla 12 kuu vanune lammas, lihakusklass O, rasvasusklass 2)

    2) Lihakeha mass – soovitavad lihakehad tavaliselt 16–20 kg (Eestis, Suurbritannias, USA, Uus- Meremaal jm) või 9–12 kg (Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Kreekas jm)
    3) Tapasaagis =
    lihakeha mass x 100
    tapaeelne kehamass
    Lammaste tapasaagis varieerub üldiselt 45–50% piires
    4) Lihakeha morfoloogiline koostis e kui palju sisaldab lihakeha erinevaid kudesid (lihaskude, rasvkude , luukude) kilogrammides või protsentides
    Näiteks
    8 kuu vanuste noorjäärade kontrolltapmise tulemused Aravete OÜ
    Nimetus
    Ristandid
    Puhtatõulised TT1
    Tapaeelne kehamass, kg
    48,8
    48,0
    Tapasaagis, %
    45,6
    46,4
    Lihakeha mass, kg
    22,3
    22,3
    Rümba morfoloogiline koostis
    Tailiha, %
    67,0
    61,5
    Luid, %
    21,5
    22,7
    Rasv , %
    11,5
    15,8
    Lahja toitumusega lammastel on lihakehas suhteliselt suurem luude osakaal ja väiksem liha osakaal
    Näiteks:
    Nimetus
    Hea toitumus 3 palli
    Lahja toitumus, 1 pall
    Liha,%
    75
    65
    Luud,%
    25
    35
    5) Lihakeha keemiline koostis ( toorrasv , toorproteiin, toortuhk). Saadakse lihastest , rasvast tehtud hakkliha keemilisel analüüsil. Tarbija eelistab madala rasvasisaldusega liha.
    Näiteks:
    Nimetus
    Rasvasisaldus, %
    Valgusisaldus , %
    Mineraalaineid, %
    Kuivainesisaldus , %
    Täiskasvanud utt
    30
    16
    1
    47
    Tall (6–7 kuud)
    17
    17
    1
    35
    Üle 38 kilostel talledel toimub kehamassi juurdekasv rohkem rasva koguse suurenemise arvel ja seepärast on kvaliteetsema liha saamiseks soovitav lambad realiseerida 40–45 kg kiloselt
    6) Lihassilma pindala (rinnalüli viimase ja landelüli esimese lüli vahelt).
    Mõõdetakse kas ultraheliaparaatidega elusal loomal või planimeetriga tapajärgselt joonistatud pinnalaotuselt.

    Piimalambatõud


    Piimalambatõugusid ei ole maailmas väga palju. Tänapäeval teatakse umbes kahte tosinat lambatõugu, kellest enamikku kasvatatakse Vahemereäärsetes või sellega piirnevates riikides. Kõikidelt piimalammastelt saadakse suure valgu ja rasva sisaldusega piima, kuid erinevate tõugude piimajõudluses eksisteerivad suured erinevused.
    Maailmas kõige suurema piimajõudlusega on  friisi piimalambad. Tänapäeval eristatakse nende hulgas Ida Friisimaal aretatud  saksa ida-friisi piimalammast ( Deutsches Friesisches Milchschaf) või Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast ( Dutch East Friesian Milk Sheep ). Hollandi ja Belgia piirialade lähedal aretatud  flaami piimalambad (Flemish Sheep) kuuluvad samuti friisi piimalammaste rühma. Geneetiliselt on nendele tõugudele lähedane ka Hollandist pärit tekseli lihalambatõug, kes umbes 100 aastat tagasi meenutas välimikult friisi piimalambaid, keda aga hiljem on aretatud lihalambaks. ( http://www.ansi.okstate.edu/breeds/sheep/ ).
    Kõige olulisemaks friisi tõugude seast peetakse saksa ida-friisi piimalammast (Deutsches Friesisches Milchschaf). Ida-friisi piimalambaid peetakse üle kogu maailma väikeste karjadena. Praktika on näidanud, et see tõug ei kesta ekstensiivsetes pidamistingimustes ja suurtes karjades. Ida-friisi piimalammastelon suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus. Kaheksakuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas. Tavalistes tootmistingimustes saadakse ida-friisi lambafarmis 300-400 l piima (Valdi V., Valdi A. 1992).
    Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt, mil nad tarbivad selle aja jooksul 50-60 l piima ( Mills , 1989). Võõrutusaeg sõltub farmi eesmärkidest. Kui eesmärgiks on saada maksimaalselt piima, siis võib tallesid võõrutada varem, isegi alates teisest elupäevast. Sel juhul peab tallesid edasi söötma kunstlikult, suhteliselt kallite startersöötadega.
     Ida-friisi piimalambaid on kasutatud enamike kohalike piimalambatõugude parandamisel, et suurendada kohalike tõugude piimajõudlust. Näiteks Itaalias on saadud nendega ristandeid  sardiinia lammastega( Pecora Sarda), Prantsusmaal  lakooni ( Lacaune ) lammastega, Iisraelis on avassi lammastega (Awassi)saadud uus tõug - assaf. Suurbritannias aretati sinisepealine leisteri, nudi dorseti ja lleyni tõu ristamisel ida-friisi piimalambaga uus tõug, mida tänapäeval tuntakse briti friisi lammastena ( British Milk Sheep). Enamike maade praktika on näidanud, et  Ida-friisi lammaste  kasutamine kohalike tõugude parandamisel on tõstnud viimaste piimajõudlust.
    Oluline piimalambatõug paljudes Aasia riikides ja mujal on jämeda villaga  avassi lammas (Awassi), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike, kuivade tingimustega. Palju peetakse avassi piimalambaid (Awassi)Iisraelis, kus on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Türgis peetakse piimalambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega, kus saagikus looduslikel rohumaadel on väga väike.
     Hollandis on lisaks ida-friisi piimalammastele lüpstud ka tekseli lihalambaid kui lambaliha (talleliha) hind madal.
    Piimalambafarmis on oluline lüpsmise mehhaniseerimine. Suuremates farmides on selleks ehitatud lüpsiplatsid. Lamba lüpsmiseks vajatav vaakum on erinevate firmade lüpsiseadmetel tavaliselt 40… 50 kpa, pulsisagedus on 90…120 takti minutis , kusjuures imemistakti ja pausi vahekord on enamikel juhtudel 50:50 (Mills, 1989).
    Eestis piimalammaste kasvatamine on äärmiselt väikesemahuline. Autori teada toodi 2001. a Eestisse Belgiast 5-6 flaami piimalammast (Flemish Sheep). Käesoleval ajal kasvatatakse piimalambaid ühes talus Saaremaal.

    Piim


    Arenenud põllumajandusega riikide eksisteerib piimalambakasvatus erinevate piimasaaduste tootmiseks, eriti lambajuustu tootmiseks. Lambajuustu tootmisele ollakse spetsialiseerunud Prantsusmaal, Suurbritannias (näiteks sinihallitusjuust Rokfoori (Roquefort) juust jt.), juustu ja jogurti tootmisele Hispaanias. Vahemereäärsetes riikides toodetakse nii lambajuustu, jogurtit kui kohupiima (Kreekas -  Feta juust ja kuulus lambapiima jogurt , Itaalias juust
    Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest. Samas leiab maailmas järjest rohkem tähelepanu piimalambakasvatus, mis on eestlasele uudne ja võõras loomakasvatusharu . Piimalammaste kasvatamise põhiliseks väljundiks on lambapiimast valmistatud juust või jogurt. Piimalambakasvatuse areaali laienemise põhjuseks võib olla järjest halvenev olukord villaturul, eriti peenvillalambakasvatuses. Seepärast otsitakse lambapidamisest uusi sissetulekuallikaid, mis oleks alternatiiviks villa tootmisele (Kesk-ja Ida Euroopa riigid, Hispaania ). Samas on maailmas piirkondi, kus piimalambakasvatuse traditsioon on kestnud sajandeid (Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal ). On ka riike ja piirkondi, kus lambapiima tootmine on seotud suuremate tõusude ja mõõnadega ja põhiliselt on see seletatav lambaliha hindade tõusu või langusega (Belgia, Saksamaa, Holland). Lambaliha hindade langemisel hakatakse uttesid lüpsma, et saada lambapiima toodetest lisasissetulekut. Võib aga tervikuna öelda, et ettevõtetes, kus lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote - lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi on majanduslikus mõttes lambapiimal raske konkurentsi pakkuda lehmapiimale, sest lammaste piimajõudlus on ju kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine lambafarmis liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on tarbija jaoks palju kallimad. Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva juustu Cheddari tootmiseks lehmapiimast on kulu ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995).
    Huvitavaid majanduslikke kalkulatsioone on tehtud USA-s, kus on võrreldud 300 pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga. Kui piimafarmis ühe ute kohta on müüdud 200 l piima aastas hinnaga 17,50 EEK/l, siis tulu ühe ute kohta saadi 1583.- EEK, mittepiimafarmis aga 732.- EEK ehk kaks korda vähem ( Berger , 1998). Sissetulek piimafarmis ühe ute kohta oli 5054 EEK ja kulud 3471 EEK, kusjuures piima osakaal sissetulekute struktuurist moodustas 52,6%. Võrreldavas mitte piimalambafarmis oli sissetulek vastavalt 3312 EEK ja kulud 2580 EEK ute kohta, kusjuures liha realiseerimisest saadi 98 % sissetulekutest. Muidugi vajab lambapiimatootmine lisainvesteeringuid piima lüpsmise, -jahutus, -ja säilitusseadmetesse, samuti ka juustuköögi ehitamiseks.
    Seepärast on raske ühest vastust anda, et miks ikkagi piimalambakasvatus. Kas on see alternatiiv villa- ja lambaliha tootmisele või alternatiiv piimaveisekasvatusele, mille turg on kvootidega seotud või on see niššitoode, mille osas nõudlus on seotud just maksejõulisema tarbijaga. Ilmselt õige vastus peitub kusagil vahepeal ( Piirsalu , 2006).

    Koostis


    Juustutoodete valmistamiseks on lambapiim sobiv eelkõige oma koostise tõttu. Lambapiim ületab nii kvalitatiivse kui kvantitatiivse koostise poolest nii lehma kui kitsepiima (tabel 1). Lambapiim on tunduvalt kuivainerikkam tänu kõrgemale piima proteiini ja rasva sisaldusele. Lambapiimas on keskmiselt 6 % proteiini ja 7 % rasva ning piima kuivainet on ca 1,6 korda rohkem kui lehmapiimas. Seetõttu ühe kilogrammi tahke juustu saamiseks vajatakse vaid 8 l lambapiima, aga 12 l lehma- või kitsepiima (Mills, 1989).
    Lambapiimas on võrreldes lehma ja kitsepiimaga rohkem mineraale nagu kaltsiumi, rauda, magneesiumi, tsinki , aga ka olulisi vitamiine (B grupi vitamiinid , A, D, E vitamiini) ja kõiki kümmet asendamatut aminohapet. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et 45% rasvhapetest on kas mono - või polüküllastama rasvhapped . Polüküllastamatuid rasvhappeid , sealhulgas omega 3 rasvhapetest inimese poolt sünteesimatut alfa linoleenhapet, on ca 2 korda enam kui kitse või lehmapiimas. Piimarasv koosneb sarnaselt kitsepiimaga väikese läbimõõduga rasvakuulikestest ning seetõttu on piim homogeenne ja väga heaks tooraineks juustu valmistamisel. Piima homogeensus annab võimaluse lambapiima sügavkülmutada ilma, et väheneks selle kvaliteet. Lambapiim sobib allergikutele, kelle organism ei kannata lehma või kitsepiima ( http://www.sheepdairying.co m). Dietoloogide poolt on välja arvestatud, et kaks klaasi (490 g) lambapiima päevas katab täielikult inimese päevase kaltsiumi, riboflaviini (B2 vitamiini) ja 5 asendamatu aminohappe vajaduse ilma, et inimene peaks ühtegi teist toiduainet tarbima. Kuna lambapiima toorpiimana juuakse vähe, siis samale piima kogusele vastab 93 g lambajuustu või kahe klaasi jogurti tarbimine (Haenlein, 2006).
    Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima koostis (Kon, Cowie , 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).
    Nimetus
    Lambapiim
    Kitsepiim
    Lehmapiim
    Kuivaine , %
    19,30
    12,97
    12,01
    Energia, kcal
    108
    69
    61
    Proteiin , %
    5,98
    3,56
    3,29
    Rasv , %
    7,0
    4,14
    3,34
    Piimasuhkur , %
    5,36
    4,45
    4,66
    Ca, mg
    193
    134
    119
    Mg, mg
    18
    14
    13
    P, mg
    158
    111
    93
    Zn, mg
    0,57
    0,30
    0,38
    Vitamiin B2, mg
    0,355
    0,138
    0,162
    Vitamiin B1, mg
    0,417
    0,277
    0,084
    Vitamiin B6, mcg
    80
    60
    60
    Vitamiin B12, mcg
    0,711
    0,065
    0,357
    Vitamiin D, mcg
    0,18
    0,11
    0,03
    VitamiinE,mg
    0,11
    0,03
    0,09
    Vitamiin C, mg
    5
    1
    1
    Polüküllastamatud rasvhapped, g
    0,31
    0,15
    0,12
    s.h C18:2, g
    0,18
    0,11
    0,08
    s.h C18:3n3 (alfa- linoleenhape ), g
    0,13
    0,04
    0,05
    Kolesterool , mg
    11
    10
    13
     

    Juust


    Kaugeltki mitte nii kõrget piimatoodangut ei saada teistelt piimalambatõugudelt. Tuntud juustu valmistamise traditsioonidega Prantsusmaal toodetakse kõige rohkem lambajuustu Rokfori (Roquefort) maakonnas Kagu-Prantsusmaal, kus kasvatatakse lakooni (Lacaune) lambaid ja valmistatakse ülituntud Rokfoori sinihallitusjuustu (Roquefort). Lakooni (Lacaune) lammastelt saadakse peale tallede võõrutamist 120-150 l piima, mille piima rasva sisaldus on ca 7,4 % ja valgu sisaldus 5,63 % (Haenlein, 2006). Rokfoori juust(Roquefort) valmib kuulsates Rokfoori koobastes (Mills, 1989). Prantsusmaal on toodetud sajandeid lambajuustu ka Pürenee mägede piirkonnas ja Korsika saarel.
    Hispaanias kasvatatakse piimalambaid palju Kesk-Hispaanias Castilla La Mancha piirkonnas, kus on arvukalt isegi tuhandepealisi lambakarju. Tuntakse juustusorti nimega Manchega. Itaalias algas lambapiimast juustu valmistamine juba enne Rooma linna tekkimist. Tänapäeval peetakse piimalambaid lõuna osas, aga ka Sitsiilias (sitsiilia piimalambad) ja Sardiinias (sardiinia piimalambad). Itaaliast on teada lambajuustudSitsiilia Canelotti, kõva juust Pecorino, värske juust Riccota Romana. Väga palju erinevaid piimalambatõuge (7-8) tuntakse Kreekas, kust on alguse saanud Feta juustu valmistamine. Feta juustu või sarnaste omadustega lambapiimast juuste valmistatakse Bulgaarias, Rumeenias , Tsehhis, Slovakkias, Küprosel (Piirsalu, 2006).
    Piimalambakasvatusega võib tutvuda Saksamaal, Rootsis, Belgias, Hollandis, kus enamikel juhtudel peetakse ida-friisi piimalambaid ja talus valmistatakse mõni delikatess juustusort ( Camembert , Rokfoor(Roquefort)).
     

    Nahk


    Nahk omab lammastel erilist tähtsust, temast sõltub villa kasv. Nahk kaitseb keha mehhaaniliste ja keemiliste vigastuste eest ning takistab mikroobide pääsemist organismi. Naha kaudu säilitatakse stabiilne kehatemperatuur, ühtlasi on nahk ekskretsiooniorganiks, lambal rasuhigi eritajaks ja deponeerimispaigaks. Nahka peetakse lambal tervisliku seisundi ja villatoodangu peegliks.
    Villkattega nahka, mis saadakse tapetud lammastelt, nimetatakse toornahaks. Toornahas eristatakse kolme kihti: 1. õhukest nahaepiteeli kihti, mida nimetatakse epidermiseks ehk marrasknahaks, 2. paksemat, sidekoelist, villkarvajuuri sisaldavat kihti nimetatakse pärisnahaks ehk dermiseks (ka kuutiseks). 3. kohevalt seostunud, rasvarakke sisaldavat sidekoelist kihti nimetatakse alusnahaks ehk subkuutiseks. (K. Jaama, 1984)

    Ehitus


    Nahk on organismi pealmine kate, mis kaitseb organismi keskkonna väliste tegurite eest. Kõikide elusorganismide nahk koosneb nahakoest ja karvkattest.
    Karusnaha kvaliteedi hindamisel pööratakse tähelepanu karvkattele ja naha mälvapoolele.
    Nahk jaotatakse mõtteliselt osadeks , millest tähtsamad on pea- ja seljaosa , vähemtähtsad on pea, kael , puusade piirkond, käpad ja saba.
    EPIDERMIS on naha kõige pealmine, välimine kiht. See kujutab endast mitmekihilist lameepiteelkihti. Epiteelkiht kaitseb organismi vee, keemiliste ainete ja bakterite eest. Seetõttu tuleb nahkade kuivatamist ja soolamist teha naha alumiste kudede poolt. Nendel karusnahkadel, milledel on rikkalik karvkate , on epidermis väga õhuke. Epidermis on väga hästi arenenud välja väikestel keha piirkondadel , kus karvkate ei ole hästi välja arenenud – pea, käppade padjandid, ninapeegel. Epidermise paksus varieerub erinevatel karusloomade liikidel kuid enamasti ei ületa 3 – 5% kogu nahakihi paksusest.
    DERMA  e. pärisnahk koosneb tihedast sidekoest. Dermas asuvad karvajuure sibulad, näärmete lõpmed, lihased, närvilõpmed ja tihe vere- ning lümfisoonte võrk. Derma on epidermisest eraldatud peenete poolläbipaistvate kollageenkiududega. 99 % dermast koosneb kollageenkiududest. See koostis määrab ka derma peamised omadused. Kollageenkiud on kokkusurutud, lindikujulise välimusega, paksusega 1 - 10µ. Kollageenkiud omakorda koosnevad peenikestest fibrilliniitidest paksusega 0,1 – 0,5µ, mis omakorda moodustuvad väiksematest osakestest – protofibrillidest.
    RASVKUDE tekib derma alla kogunenud rasvarakkudest. Erinevatel karuslooma liikidel on see erineva paksusega, mõnedel vaevu märgatav, mõnedel puudub hoopis. Rasvkoe hulgaline esinemine tingib nahkade esmase töötlemise käigus suuremat töö mahtu.
    NAHAALUNE LIHASKUDE asetseb vahetult rasvkoe all või selle puudumisel derma all. See kiletaoline kiht on moodustunud vöötlihasrakkudest. Nahaalune lihaskiht on tugevamalt arenenud turja , kaela, rinna ja pea piirkonnas ning abaluude kohal ja väheneb paksuselt puusade, külgede ja esijalgade suunas. Lihaskiht kinnitab naha keha külge. Kohtades, kus ta on hästi välja arenenud on naha eemaldamine raskem. ( Koostanud E. Rimmel)

    Töötlemine


    Nahkade esmase töötlemise protsessi alla kuuluvad:
    • naha eemaldamine korjusest;
    • naha mälvapoole puhastus nahaalustest rasva ja lihaskoe kihtidest.

    Esmase töötlemise eesmärgiks on kindlustada naha karvkatte ja mälvapoole kvaliteedi säilimine ja naha kaubanduslik välimus.
    Iga nahaliigi jaoks on maailmas kehtivates standardites fikseeritud kindlad nõuded esmase töötluse tegemiseks. Eestis ei ole neid standardeid kehtestatud. Oskamatu nahastus, hooletus või standardi nõuetest kõrvale kaldumine põhjustavad nahale vigastuste tekitamise ja naha välise ilme rikkumise, mis vähendavad naha hinda ja rikuvad tema kaubanduslikku välimust. Suuremate kahjustuste korral muutub nahk väärtusetuks.
    Kogu esmase töötlemise protsess hõlmab järgmisi astmeid: naha mahavõtmine, rasvatustamine (rasva kraapimine) ja konserveerimine .
    Naha mahavõtmisel on kolm viisi:
    • toru- või sukana (alustatakse korjuse tagumisest osast)
    • sukana(alustades pea piirkonnast )
    • pinnalaotusena.

    Rasvakraapimine seisneb naha mälvapoole puhastamises rasvast ja lihaskihist, mis on sinna jäänud naha mahavõtmisel.
    Rasv on vaja eemaldada järgmistel põhjustel:
    • nahalune rasvkude takistab nahkade kuivatamisel niiskuse auramist naha pinnalt, see võib põhjustada roisubakterite arengut ja mälvapoole haudumist;
    • rasvane mälvapool ja rasvane karvkate raskendavad nahkade sorteerimist;
    • mälvapoole rasv põhjustab karvkatte muutumist rasvaseks, põhjustades heledama karvkattega nahkade kollakaks muutumist;
    • puhastamata nahkade pikemaaegsel säilitamisel toimub rasva oksüdeerumine, mistõttu halveneb mälvapoole kaubanduslik väärtus langeb, väheneb naha tugevus ja nahk hakkab lagunema .

    Rasvast puhastamine seisneb rasva kraapimises või selle väljasurumises mälva poolelt. Selleks kasutatakse nüridaid instrumente – nürid noad , lusikad, vikatid. Ettevaalikult võib kasutada ka teravaid esemeid mälvapoolelt rasva ja nahaaluste kudede eemaldamiseks. Kraapimiseks kasutatakse ka spetsiaalseid kraapimispinke.
    Rasvast puhastatud nahad tuleb peale kraapimise lõppu paigutada spetsiaalsetele laudadele. Laudadele paigutamine peab toimuma vastavalt maailmas kehtivatele standarditele.
    Nahkade kuivatamine ja konserveerimine
    Nahkade konserveerimise all mõistetakse naha viimist sellisesse seisundisse, mis kindlustab naha pikemaaegse säilimise kvaliteeti kaotamata.
    Konserveerimise käigus luuakse naha kudedes keskkond, mis välistab roisubakterite arengu.
    On olemas neli konserveerimise viisi:
    • õhuga kuivatamine;
    • märgsoolamine;
    • kuivsoolamine;
    • happega soolamine .

    Õhuga kuivatamine
    Nahkade kuivatamisel ei kasutata konservante. Kuivatamisruumis peab niiskuse tase olema alla16%, sest siis ei toimu nahas mikroorganismide arengut. Kuivamisprotsessi käigus kindlustatakse ja jälgitakse õhu tsirkulatsiooni. Kuivatamine toimub temperatuuril 25 - 35º C, õhu suhteline niiskuse juures 35 – 50%. Kuivatamise temperatuur ei tohi olla üle 40° C, siis võib toimuda naha kollageenkiudude þelatinatsioon, mille tulemusena võib esineda mälvapoole sarvestumist.
    Märgsoolamine
    See meetod põhineb soola omadusel veetustada osaliselt nahka. Tungides naha sisemusse , takistab ta roisubakterite arengut. Nahk hõõrutakse soolaga kokku, soola kogus on 30 – 50% naha kaalust .
    Kuivsoolamine
    Nahk hõõrutakse esmalt soolaga kokku ja siis kuivatatakse. Seda meetodit kasutatakse väiksemate nahkade puhul.
    Happega soolamine
    Selle meetodi puhul toimub naha töötlemine seguga, mis koosneb 90% keedusoolast, 5% alumiiniummaarjasest ja 5% ammooniumkloriidist.  Sool veetustab naha mälvapoole, alumiiniummaarjas toimib kinnitina, soolhape, mis tekib ammooniumkloriidi lagunemisel avaldab pikeldavat toimet.  Segu kogus on 30 – 50% toornaha kaalust. (E. Rimmel)
    1. Mille poolest erineb lambapiim lehmapiimast? 
            a) on ca 1,5 korda kõrgema kuivaine sisaldusega 
            b) on ca 1,5 korda madala kuivaine sisaldusega
    a) on ca 1,5 korda kõrgema kuivaine sisaldusega
    2. Kas lambapiimas on võrreldes kitsepiimaga polüküllastamata rasvhappeid? 
                a) rohkem 
            b) vähem
    a) rohkem
    3. Mis piirkonnast on pärit rokfoori lambajuust? 
                a) Itaaliast 
            b) Hispaaniast 
            c) Prantsusmaalt 
            d) Belgiast
    c) Prantsusmaalt
    4. Milline peaks olema kvaliteetse liha saamiseks noorlammaste kehamass enne lihaks realiseerimist Eesti tingimustes (lihakusklass oleks kõrgem ja rasvasusklass madalam)? 
                a) 25-27 kg 
            b)35-37 kg 
            c) 45-47 kg 
            d) 55–57 kg
    c) 45-47 kg
    5. Kas ida-friisi lambatõug on 
            a) lihatõug 
            b) villatõug 
            c) piimatõug
    c) piimatõug
    6. Kas lambakasvatuses nimetatakse tallelihaks? 
                a) liha, mis on saadud alla 6 kuu vanuste noorlammaste tapmisel 
            b) liha, mis on saadud alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisel 
            c) liha, mis on saadud alla 18 kuu vanuste noorlammaste tapmisel
    b) liha, mis on saadud alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisel
    7. Milline on lambapiima keemiline koostis? 
                a) rasva sisaldus 3,5%, valgu sisaldus 3,0-3,5%
            b) rasva sisaldus 8-9%, valgu sisaldus 6-8% 
            c) rasva sisaldus 6-7%, valgu sisaldus 4,5-6%
    c) rasva sisaldus 6-7%, valgu sisaldus 4,5-6%
    8. Kas kitsepiim on koostise (piima rasva- ja valgusisaldus) poolest sarnasem? 
                a) lehmapiimale 
            b) lambapiimale
    a) lehmapiimale
    9. Milline värvus on kvaliteetsel rasuhigil? 
                a) valge, helekreem 
            b) tumekreem, kollane
    a) valge, helekreem
    10. Kas lamba toitumuse hinnang 2 palli tähendab? 
            a) lahja toitumus 
            b) väga lahja toitumus 
            c) hea toitumus 
            d) rasvunud 
            e) väga rasvunud
    a) lahja toitumus
    11. Kas lammaste lihakehade EUROP klassifitseerimise süsteem põhineb: 
                a) lihakehad klassifitseeritakse liha väljatuleku järele 
            b) lihakehad klassifitseeritakse massi alusel 
            c) lihakehad klassifitseeritakse lihakusklasside ja rasvasusklasside alusel
    c) lihakehad klassifitseeritakse lihakusklasside ja rasvasusklasside alusel

    Lammaste pügamine ja villa esmane käitlemine


    Pügamine, villajõudlus
    Olulisim näitaja on lammaste villajõudlus. 
    Villatoodang - aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt.
    Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt (tallevillatoodang, ca 1,3-1,5 kg), mis ajaliselt langeb mai-, juuni-, juulikuusse.
    Kahekordsel pügamisel pöetakse põhikarja lambaid kevadel ja sügisel. Lammaste tervise seisukohalt onparim lammaste kahekordne pügamine. Kuid kuna tänapäeval villa realiseerimisest saadavad sisetulekud on madalad, siis eelistatakse lammaste ühekordset pügamist. Ühekordselt pügamisel pöetakse lambaid Eestis sõltuvalt karjas kasutatavast pidamistehnoloogiast kas kevadel (aprill, mai, juuni) või sügisel (september, oktoober, november). Mõlemal pügamisajal on omad eelised ja puudused.
    • Kevadisel pügamisel on lambad soojadel suvekuudel lühema villaga ja lambad higistavad sel ajalvähem. Samal ajal talvekuudel on neil  seljas pikem vill, mis teatud tingimustel võib olla eeliseks , kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht, villaga lambaid mahub vähem lauta).
    • Sügisene pügamine on otstarbekas korraldada vahetult peale lammaste lauta jätmist. Vahetult peale pügamist ei soovitata lambaid saata vihmase, tuulise ilmaga välja. Kui sel ajal on külmad ilmad , siis peaks lambaid peale pügamist hoidma 4-5 päeva laudas. Sügisesel pügamisel soovitatakse kasutada pügamisteri, mis jätavad lambale 0,5-1 cm villa selga.
    • Talvine pügamine on võetud kasutusele Inglismaa edelaosas, kui jaanuarikuu alguses pöetakse lauta jäetud uttesid. Sellisel juhul sisetingimustesse toodud pöetud lambaid mahub samasse ruumi rohkem kui pügamata lambaid. Talvel pöetud lambaid lastakse välitingimustesse alles märtsi keskpaigas, kui neil on seljas juba pikem villakate. Samas talvise pügamise suuremaks eeliseks loetakse pöetud lammaste madalamat haigestumist hingamisteede haigustesse , tallede kõrgemat sünnimassi ja tallede madalamat suremust  (talled leiavad kergemini üles udarad) võrreldes sisetingimustes peetavate pügamata uttedega ( Williams , 1999).

    Lammaste pügamine peab toimuma kõval, puhtal alusel, mida puhastatakse iga lamba pügamise järgi. 
    Tänapäeval kasutatakse ülemaailmselt lammaste kiirpügamise meetodit, mis on välja kujundatud viimase 30 aasta jooksul nn uus-meremaa lambapügamise meetodist. Lambapügajate väljaõpe toimub ühtsetel alustel ja sarnaseid töövõtteid kasutavad kõikide juhtivate lambakasvatusriikide pügajad. Euroopas on selle meetodi peamiseks juurutajaks British Wool Marketing Board . Suurbritammias eksisteerivad lambavillapügajatel kutsestandardid, kusjuures eristatakse alg-, pronks-, hõbe- ja kuldtaset. Rahvusvahelistel võistlustel pöevad enamasti kuldtasemel pügajad. Kiirpügamise meetodi puhul pügatakse lammas ligi 40 erineva lõikega, kusjuures on välja kujunenud kindel lõigete järjekord (kõht, udara ümbrus, vasak aba ja kints, laudjas ja saba, pea, kael, vasak külg ja selg, parem aba, külg ja kints. Meisterpügajad pöevad lamba alla ühe minuti.
    Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet. Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust. Ka on uttede söötmist kergem korraldada, sest pügatud lammastel on kergem toitumust hinnata. Nii on probleemseid lahjasid lambaid kergem karjast välja korjata. Pügatud lambaid mahub ka rohkem samasse sulgu ning loomadel esineb vähem nn. kuumastressi kevad- talvisel perioodil kui väljas õhutemperatuur on hakanud kiiresti tõusma ja loomi hoitakse kinnises laudas. 

    Puhasvillamäär


    Puhasvillamäär e. rendement (R) - pestud ja absoluutkuiva villa massi (koos konditsioonilise niiskusega 17%) suhe pesemata villa algmassi väljendatuna protsentides.
     
    R=
    P*(100 + K)
      
    R=
    98*(100 + 17)
    =54,6%
    m
      
    210
     
    R - puhasvillamäär, %-des
    P - pestud absoluutkuiva villaproovi mass, g
    K - konditsiooniline niiskus 17% (kokkulepitud koefitsient)
    m - villaproovi algmass, g
    Puhasvillatoodang, mis võtab arvesse villatoodangu ja puhasvillamäära on kasutusel neis riikides, kus lammaste villajõudlus oluline (näiteks Austraalia, USA lääneosariigid, Lõuna Ameerika jne.)
    Kui lamba villatoodang on 3,8 kg ja puhasvillamäär 54,6%, siis puhasvillatoodang 3,8*0,546= 2,07 ehk ~2,1 kg

    Villa pügamisjärgne käitlemine

    Lambavilla kvaliteeti sõltub paljuski ka villa pügamisjärgsest käitlemisest. Nõuetekohane villa pügamisjärgne käitlemine tõstab villa kvaliteeti ja ka kokkuostjate huvi villa osta, sest tooraine on kvaliteetsem.
    Vill pügatakse villakuna . Iga pügatud villak heidetakse pügamisjärgselt villa sortimislauale lõikepinnaga allapoole. Sortimislaud on valmistatud puidust lippidest. Sortimislaua mõõtmed on 2 x 1,5 m, mille liistude vahe on ca 2 cm. Sortimislauale heidetud villakust langeb osa prahti ja sõnnikutükke välja. Laiale laotatud villakust korjatakse heinakõrred, õled, sõnnikutükid, sõnnikuga  määrdunud villatükid ja muu suurem praht välja.
    Seejärel villaku ääred keeratakse kokku ning alustatakse saba poolt villaku kokku rullimist. Kui on jõutud kaela osani , siis keeratakse kaela osa tugevasti keerdu ja fikseeritakse sellega kokkurullitud villak.
    Kokkurullitud villakud pannakse õhku läbilaskvatesse kottidesse, kus säilitatakse villa kuni realiseerimise või pesemiseni
    Villkarvade ehitus
    Villkarvade ehituse histoloogilised uurimused on näidanud, et villkarvad võivad koosneda 3 erinevast kihist :soomuskihist, koorkihist või säsikihist (joonis).
     
    Villkarva histoloogiline ehitus. Soomusrakud katavad villkarva nagu soomused . 
    Soomuskihile järgneb käävjatest rakkudest koosnev koorkiht, 
    millele järgneb mitmes suuruses rakkudega säsikiht ( http://www.wool.co m) 
  • Soomuskiht e. kutikula on mitmesuguse kuju ja suurusega ühekihiliselt asetatud soomusrakkude kiht, mis katab villkarva katusekivitaoliselt, ülehaaravalt. Ta annab villale läike ja ka paljud tehnilised omadused.
  • Koorkiht e. korteks moodustab enamuse (alus-ja üleminekuvillkarvad) või väiksema (surnud-, jämedad pealisvillkarvad) osa villkarva mahust koosnedes pikkadest käävjatest rakkudest, mis annavad villale tugevuse, elastsuse ja jämeduse. Koorkihis paikneb ka värviline pigment . Koorkihi osatähtsus alusvill-karvas moodustab 90%, pealisvillkarvas 60-70% ja surnud villkarvas vaid 5-6%.
  • Säsikiht e. medulla koosneb hulknurksetest sarvestunud rakkudest, mis on osaliselt täidetud õhuga. Villkarva uurimisel mikroskoobi all on säsikiht nähtav tumeda pideva või katkendliku joonena pealis -, ülemineku või surnud villkarvades. Säsikihi olemasolu vähendab villkarva tehnoloogilisi omadusi, s.t. villa kvaliteeti, tänu millele suureneb nende haprus, hügroskoopsus ja väheneb soojajuhtivus . Säsikiht kaitseb looma temperatuuri suurte kõikumiste puhul üle- ja alakuumenemise. Seepärast metsloomade karvad ja aborigeensete lambatõugude villkarvad sisaldavad alati säsikihti. Kuid villaste riietusesemete valmistamiseks kasutatav peen- ja poolpeenvill peab sisaldama võimalikult vähe säsikihti omavaid villkarvu. Sellest tingitult on hakatud villateaduses kasutama väljendit medullatsiooni protsent, mis näitab, kui suurel hulgal villaku villkarvadest esineb säsikihti e. medullat. Jämedama villaga lammaste vill, mida kasutatakse vaipade, mööbliriide tootmiseks võib sisaldada säsikihti omavaid villkarvu. Näiteks Austraalias on seatud vaibavillale järgmised kvaliteedinõuded: villkarva keskmine diameeter 36...40 µm; säsikihti mitteomavaid villkarvu vähemalt 40%, säsikihti omavaid villkarvu järgmiselt: üleminekuvillkarvu vähemalt 20 %, pealisvillkarvu mitte rohkem kui 10 %, surnud ja kempkarvu alla 2 % (Turner, 1979).

    Villkarvade liigid


    Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Lamba villa kvaliteeti näitab ka see, millistest villkarva liikidest villak koosneb (joonis).
    Erinevad villkarva liigid vaadatuna läbi mikroskoobi. 
    Vasakul on peened säsita alusvillkarvad, 
    keskel katkendliku säsiga ja säsita üleminekuvillkarvad, 
    paremal peened alusvillkarvad 
    ja jäme pealisvillkarv jämeda säsikihiga (Jaama, 1958)
    Alusvillkarvad e. pärisvillkarvad on peened (15-25 µm), lühikesed (6-12 cm) ja väga säbarad koosnedes soomus - ja koorkihist ning olles kõige hinnatumad tehnoloogiliste omaduste poolest. Meriino ja teiste peenvillalammaste villak koosneb ainult alusvillkarvadest.
    Üleminekuvillkarvad on pikemad (10...30 cm) ja jämedamad (26...65 µm) alusvillkarvadest, kuid sisaldavad peent või katkendlikku säsikihti ja hästiarenenud koor- ja soomuskihti. Üleminekuvillkarvade omadused on alusvillkarvadele seda lähemal, mida peenemad nad on. Kvaliteetse villaga eesti lammaste ja teiste poolpeen-villalammaste villak koosneb tavaliselt alus- ja üleminekuvillkarvadest.
    Pealisvillkarvad on peaaegu sirged , pikad (10..35 cm), väga jämedad (35...200 µm) koosnedes soomus-, koor- ja säsikihist. Pealisvillkarvu esineb jämedama villaga lammaste villaku ülarindes ning nad on tunduvalt halvemate tehnoloogiliste omadustega (värvuvad halvasti, vähem elastsed ja venitatavad).
    Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud. Surnud villkarvad vähendavad oluliselt villa kvaliteeti ja nende esinemist eesti lambatõugudel tuleb pidada villa veaks . Teatud jämevillalistel lambatõugudel (hissaari, mongoolia jt.) on nende esinemine tõule iseloomulikuks tunnuseks.
    Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Ohevillkarvad võivad olla valged, hallid või mustad ja neid ei pügata. Nende esinemine villakus vähendab villaku kvaliteeti.
    Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav.

    Villa kvaliteet


    Villa kvaliteeti mõjutavad villkarva füüsikalised e. tehnilised omadused.
    Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus, vetruvus, elastsus, vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest. Alljärgnevalt keskendume põhiliselt just nendele tehnilistele omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga.

    Kvaliteet kehaosadel


    Villaku kvaliteet on määratud eelkõige villakut moodustavate üksikute villkarvade omadustest. On ju teada, et lambavill ei ole nende omaduste poolest ühtlik kogu villaku ulatuses vaid villa sort ja ka kvaliteet varieerub isegi ühe villaku piires, sest erinevatelt kehaosadelt saadakse erineva kvaliteediga villa (joonis). Koosneb ju villak erinevatest villasäukudest. Villasäuk omakorda koosneb üksikutest vill-karvadest, mis võivad kuuluda erineva kuju ja tehniliste omadustega villkarva liikidessse (kas alus-, ülemineku-, pealis-, ohe- või surnud villkarvad).
     
    Joonis. Villa kvaliteet lamba erinevatel kehaosadel. 
    Villa kvaliteet väheneb arvude suurenedes (Liik, 1935).
    Nii saadakse peenemat, parema kvaliteediga villa lamba aba- ja küljepiirkonnast ning halvimat saba ümbrusest, esi- ja tagajalgadelt. Näiteks Briti Villa Turustamise Organisatsioon (British Wool Marketing Board), mis talunikelt villa kokku ostab eristab üle 300 villa sorti ca 40 erinevalt tõult (William-Davies, 1981). Näitena olgu toodud  kerri hill ’i (Kerry Hill) lambatõu villaku jagunemine erinevatesse sortidesse ning nende erinev kasutamine:
  • Aba ja külje vill: kõige peenem vill, mida kasutatakse villase riide- tviidi valmistamiseks.
  • Selja alaosa vill: hea kvaliteediga vill, kuid jämedam kui abal ja õlgadel.
  • Nimme ja selja vill: jämedam ja sageli pehmem, mida kasutatakse flanelli ja vooditekkide valmistamiseks.
  • Jalgade ülaosa: jäme, sageli sisaldab taimeosi ja kasutatakse tehniliseks ostarbeks.
  • Kaela ülaosa vill: ebaühtlikuma kvaliteediga vill, mille villa pikkuse varieeruvus säugus on suur.
  • Selja keskosa vill: pehme säuguga vill, mida kasutatakse flanelli- ja vooditekkide valmistamiseks.
  • Kõhualune vill: lühike, määrdunud madala kvaliteediga vill.
  • Sabajuure vill: madala kvaliteediga, koosneb sageli kempkarvadest.
  • Jalgade alaosa vill: ebaühtlik, määrdunud, rohke rasuhigiga ja taimsete lisanditega vill.
  • Pea, kurgu ja rinna vill: koosneb jämedatest ohevillkarvadest või kempkarvadest.
    Need kaks näidet illustreerivad hästi erinevatelt kehaosadelt pügatud villa kvaliteedi erinevusi ja viitavad kvaliteetse lõnga ja villast esemete saamiseks villa sorteerimise vajadusele pügamisjärgselt.

    Villkarva diameeter


    ... e. üldisemalt villa peenus on tähtsaim villa kvaliteeti iseloomustav omadus, sest peenemast villast on võimalik teha parema kvaliteediga (eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Villa peenus määrab ära villa kasutamise otstarbe . Peenemast villast on otstarbekas teha tooteid, mis peavad olema pehmemad (sallid, kampsunid, laste rõivad), jämedamast lõngast aga esemeid ,mis peavad olema tugevamad, vastupidavamad ja võivad olla karmimad (sokid, kindad, mööbliriie, vaibad ). Kuigi villa peenus ja pehmus on omavahel tihedalt seotud ei ole seos absoluutne (vt. villa läige). On teada, et villkarva diameetrist sõltub ka toodete torkivus. Kui vill on jämedam kui 30 µm, siis kootud esemed on sõltuvalt villa peenusest vähem või rohkem torkivad (Naylor, 1992). Kuna villkarv on väga peenike , siis  peenuse määramiseks kasutatakse kas okulaarmikromeetiga varustatud mikroskoopi, spetsiaalset villa peenuse mõõturit lanameetrit või kaasaegset  elektro - optilist  või lasertehnikat. Villkarva peenust iseloomustab tema diameeter, mida mõõdetakse mikromeetrites (µm) või väljendatakse Bradfordi kvaliteedinumbritena (vt. tabel 1). 
    Tabel 1. Villa peenusklassid Eestis
    Villa peenusklass
    Bradfordi kvaliteedinumbrites, s
    Peenusklassi piirid mikromeetrites, µm
    Villa peenusklasside üleviimine mikromeetriteks
    Villkarva loogete arv 1 sentimeetril, looget/cm
    80
    18 ja peenem
    17
    7
    70
    18.1...20
    19
    6
    64
    20.1...22
    21
    5
    62
    22.1...24
    23
    4
    60
    24.1...26
    25
    3.3
    58
    26.1...28
    27
    3
    56
    28.1...30
    29
    2.7
    50
    30.1...33
    32
    2.5
    48
    33.1...36
    34
    2.3
    46
    36.1...39
    37
    2.2
    44
    39.1...41
    40
    2
    40
    41.1...43
    42
    1.5
    36
    43.1 ja jämedam
    43
    1
    Kahjuks on villa peenuse määramine mõõteriistadega küllaltki aeganõudev ning töömahukas ning Eestis on seda tehtud eelkõige teadlaste poolt. Kõige odavam aparaat villa peenuse mõõtmiseks on mikroskoop, mis on varustatud objektiiv- ja okulaarmikromeetriga. Mikroskoobi all määratakse teatud arvu villkarvade keskmine diameeter ja arvutatakse villaproovi keskmise peenuse variatsioonikoefitsient . Villa peenust võib hinnata ka silma järgi kasutades mikroskoobiga kontrollitud villa etalone, kuid see nõuab piisavalt kogemusi ja tulemused ei pruugi olla täpsed sõltudes suurel määral hindaja oskustest. Lihtsam silma järgi peenuse hindamise viis seisneb villkarva loogete arvu lugemisega ühel sentimeetril (vt. tabel 1). Tabelist 1 nähtub, et peenem vill on säbaram ja omab ühel sentimeetril suurema arvu lookeid.
    Villkarva diameetri erinevused üksikute villkarvade vahel sõltuvad lamba tõust, soost, vanusest , söötmisest ja individuaalsetest omadustest. Kõige peenemat villa annavad meriino lambad, kellel on aga halb lihajõudlus, mistõttu nende tõugude populaarsus Euroopas on viimasel aastakümnel tunduvalt vähenenud. Probleem seisneb selles, et villa peenus on negatiivses korrelatsioonis lamba lihajõudlusega. Seepärast on problemaatiline teha valikut ainult lamba villa peenuse järgi, sest see vähendab kehamassi ja lihajõudlusnäitajaid. Seetõttu on väga peene villaga lambad (meriino) tavaliselt väikse suuruse ja kehvemate lihajõudlusnäitajatega.
    Lamba halva söötmise tulemusena võib villkarva diameeter erineda üksiku villkarva piires. Nälgimise puhul tekib villkarvale nn. “näljapeenus”, mis vähendab oluliselt villa tugevust ja sellisest villast ei saa tugevat ja vastupidavat lõnga.
    Villa peenuse järgi on hakatud lambatõugusid klassifitseerima:
    • peenvilla- (meriino),
    • poolpeenvilla- või
    • jämevillalammasteks.

    Ingliskeelsetes riikides kasutatakse peenuse kategooriate väljendamiseks veidi teistsuguseid nimetusi: meriino-, krossbred- ja vaibavill. Täpseid piire villa peenuse kategooriate osas kindlaks määratud ei ole, kuid orienteeruvalt peetakse kuni 26 µm jämedusega villa meriino-, 26...41 µm krossbred- ja villakut mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks.
    Tõud ja villatüübid (British Wool)
     
    Peenike
    Keskmine
    Ristand
    Künklik piirkond
    Mäestik
    Loomulikult värvunud
    Läikiv
    Tüüpilised tõud
    Clun Forest, Dorset Down, Dorset Horn , Shropshire, Oxford , Southdown jt. Suffolk fotol
    Lleyn, Texel, Romney, Border Leicester jt. Half Bred fotol
    Welsh Mule, Greyface, jt. Nort of England Mule fotol
    Beulah, Hill Radnor, Gritstone, Lonk jt. Cheviot fotol
    Blackface, Swaledale, Rough Fell jt. Welsh Mountain fotol
    Black Welsh, Herdwick, Shetland Moorit jt. Jacob fotol
    Lincoln Longwool, Wensley-dale, Devon , Cornwall Longwool jt. Blue Leicester fotol
    Vahemik mikronites
    29-35
    31-35
    29-33
    30-33
    35+
    30-35+
    26-35+
    Villasäuk
    Peamised lõppkasutusalad
    Õhukesed riided & tviidid, vilt, magamis -matid & käsitsi kudumine
    Riided, käsitsi kudumine, tviidid & vaibad
    Vaibad & kudumid
    Õhukesed tviidid, rõivad, flanellid & vaibad
    Käsitsi kudumine, tviidid & vaibad
    Vaibad & kudumid
    Peenikesed läikivad lõngad, kudumid, vaibad & kootud riided

    Villkarva pikkus


    Villkarva pikkusel on praktiline tähtsus just villa töötlejale. Eesti villatöötlejad eelistavad tänu olemasolevale masinapargile (kraasvillavabrikud) 5...10 cm pikkust villa, kuid nad tulevad toime ka kuni 13 cm pikkuse villa töötlemisega.
    Villa keskmise pikkuse määramiseks mõõdetakse villaproovi teatud arvu (50-100) villkarva pikkus, mille alusel arvutatakse jällegi aritmeetiline keskmine ja selle variatsiooni-koefitsient. Lõnga kvaliteedi suhtes on oluline just see viimane näitaja. Mida väiksem variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse. Nii näiteks Uus Meremaa standardi järgi (Cranswick, 1995) loetakse villa väga heaks, kui pikkuse variatsioonikoefitsient on väiksem kui 12%, heaks kui see on 13...20% ning villa peetakse pikkuselt ebaühtlikuks kui see ületab 21%.

    Villkarva värvus


    ...võib olla valge, must, hall või pruun. Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind kõrgem, sest selle kasutusotstarve on laiem. Kohalikel turgudel nagu näiteks Eestis võib aga pigmenteerunud  villakul olla isegi kõrgem hind, sest turul on hinnatud originaalvärviga hall, must ja pruun lõng.
    Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale pesemist . Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks (yellowness) ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem. Kollane rasuhigi seevastu soodustab villa kolletumist . Kolletunud vill on võrreldes valge villaga hoopis halvemate tehnoloogiliste omadustega, sest ta on väikese tugevusega , värvub halvasti, teda ei saa värvida pastelsetesse toonidesse ning on väiksema värvikindlusega. Austraalia ja Uus-Meremaa on ühed vähestest riikidest maailmas, kus toimub villa kvaliteedi osas ka täna-päeval väga põhjalik teaduslik uurimistöö ning seal on peetakse villa kolletumise astet villa peenuse, pikkuse variatsiooni, säsikihti omavate villkarvade osakaalu, taimsete lisandite hulga, villa läike ja villa mahu kõrval üheks näitajaks, millest oleneb kõige rohkem lõpptoote kvaliteet (Burling-Claridge, 1995; Carnaby, 1995).

    Villkarva läige


    on väga oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister,  linkoln , border leister). Haruldaselt ilusa läikega villa annab  angoora villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget. Ilusa läikega tooted sädelevad päevavalguses ning käega katsudes on nad tuntavad pehmetena. Seepärast leisteri, linkolni ja angora vill tundub käega katsudes pehme, kuigi on küllaltki jämedakiuline.
    Säsikihti omavate villkarvade hulk protsentides e. villaku medullatsiooni protsent on samuti lõpptoote kvaliteeti määrav näitaja (Sumner, 1994; Carnaby, 1995; Burling-Claridge, 1995), millest on juttu olnud eespool (vt. villkarva ehitus).

    Taimsed jäägid


    Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taimsed lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist.
    Loomulikult on taimsete jääkide hulk villas seotud eelkõige karjamaade olukorraga ( takjad ), kuid on seotud ka pidamisviisist (milliseid söödasõimed), söötmisest (milliseid söötasid kasutatakse), villasäugu tüübist (kas kinnine või lahtine säuk) jt. vähem olulistest teguritest.
    Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud lõnga sisse. Kui rohkete taimsete lisanditega lõnga kudumismasinatel kasutada, katkeb lõng sageli. Samuti kanduvad need lisandid lõngast üle lõpptoodangule, mis vähendab toote pehmust ja õrnust.

    Villa mahutavus

    (wool bulk) on täiesti uus villa kvaliteeti iseloomustav näitaja, mis on võetud kasutusele alles pärast 1994. a Uus Meremaal toimunud Massey konverentsi, kui anti selle näitaja kohta tehniline iseloomustus (Burling-Claridge, 1995). Praegu on see juba kasutusel koos ülalseletatud näitajatega rahvusvahelistes villatestides ja villakaubanduses. See on võimalikuks osutunud tänu tehnoloogia täiustumisele (uued mõõtmismeetodid). Tänapäeval toimub maailmaturul villapartiide ost-müük nn. villa spetsifikatsioonide alusel mitte villa näidistega nagu seda varem tehti. Villa spetsifikatsioon sisaldab endas lisaks villa mahutavusele (cm3/g) järgmised kvaliteedinäitajad:
    • villkarva diameeter (µm),
    • villa pikkus (mm ja variatsioonikoefitsient),
    • säsikihti omavate villkarvade osatähtsus (%),
    • värvus (kolletumise  aste 1st kuni 5-ni),
    • villa läige (1st kuni 5ni).
    Spetsifikatsiooni on valitud need näitajad, mis iseloomustavad kõige paremini villa kvaliteeti.
    Mis siis ikkagi on villa mahutavus ?
    Joonis 1. Villa mahutavus avaldub villkarvade erinevas koostoimes, mis antakse villalt edasi heidele, sellelt lõngale ja tootele. 
    Üleval (A) on joonis kahe villkarva koostoime kohta madala villa mahutavuse puhul, 
    all (B) - sama suure villa mahutavuse korral
    Uus-Meremaa teadlase Sumneri (1994) arvates on villa mahutavusel väga kõrge päritavus 0.6 (kõrgem teistest villkarva füüsikalistest omadustest), mis näitab, et söötmine ja pidamine mõjutavad antud näitajat vaid 40 % ulatuses. Villa mahutavuse alusel on Uus Meremaa lambatõud jaotatud 3 erinevasse rühma:
  • Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised  leisteri ja linkolnitõugu lambad.
  • Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad.
  • Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, ševioti ja meriino lambad.

    Villasäugu määrdunud osa %


    Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides) iseloomustab eelkõige pesemata villaku  kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Optimaalne rasu kogus rasuhigis, rasu ja higi osakaal ning säugu tüüp suurendavad villaku kaitsevõimet ning tänu sellele moodustab soovitud juhul villasäugu määrdunud osa vaid ligikaudu veerandiku villasäugu üldpikkusest. Kui villasäuk on määrdunud üle 50% ulatuses on tegemist halva rasuhigiga ja lahtise, hõreda villakuga, mis on keskkonna-tegurite suhtes väiksema kaitsevõimega.

    Pigmenteerunud villkarvad


    Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu  eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti.
    Tooted
    Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest, pidamisest, villa pügamisjärgsest käsitlemisest (sorteerimine, pesemine, säilitamine), villa töötlemisest, aga ka lambakasvatajate villa- alastest teadmistest.
    Lambavillast tooted
    • Villaloor e. villavatt
    • Lõng
    • Heie
    • Kraasvill
    • Vilt
    • Padjad ja tekid , kus lambavill on täitematerjaliks
    • Villast vaibad
    • Villast kudumid (kampsunid, sokid, kindad, sallid jm)
    • Viltimisel saadud tooted (mütsid, istmekatted, vildid, tehniline vilt, jm tooted)
    • Soojustusmaterjal elamute soojustamiseks (Thermafleece, Insulwood)
    • 1. Kas peenvillal on villa peenus Bradfordi kvaliteetides?
    • a) 80, 70, 64, 60 
      b) 40 36 
      c) 58, 56
    • 2. Millisel lamba kehaosal on peenem ja kvaliteetsem vill?
    • a) kintsudel, 
      b) seljal , 
      c) küljel, 
      d) laudjal
    • 3. Mis vanuses pügatakse tallesid?
    • a) keskmiselt 3 kuu vanuses, 
      b) keskmiselt 6 kuu vanuses, 
      c) keskmiselt 12 kuu vanuses
    • 4. Mida mõistetakse villatoodangu all?
    • a) aasta jooksul lambalt pöetud pestud villa kogust kg-des
      b) aasta jooksul lambalt pöetud pesemata villa kogust kg-des
      c) viimasel pügamisel saadud villa kogust kg-des
    • 5. Kas säsikiht parandab villkarva kvaliteeti?
    • a) säsikiht halvendab villa kvaliteeti
      b) säsikiht parandab villa kvaliteeti
    • 6.Missuguse rasuhigi värvusega villa on kergem tavaliste pesemislahustega puhtaks pesta?
    • a) kollase ja tumekreemja rasuhigiga villa, 
      b) valge ja helekreemja rasuhigiga villa
    • 7. Miks on villas rasuhigi?
    • a) kaitseb villa erinevate keskkonnamõjude eest (niiskus, päike) 
      b) annab villale meeldiva lõhna, 
      c) annab villale tugevuse
    • 8. Miks on hea villa läige oluline lõpptoote kvaliteedile?
    • a) tooted on vastupidavamad ja tugevamad
      b) tooted on nägusamad ja käega katsudes pehmemad
    • 9. Kas kvaliteetne vill peab olema minimaalsete orgaaniliste lisanditega?
    • a) jah, sest lõng katkeb kudumismasinatel sagedamini ja takjate jm. jäägid jäävad lõnga 
      b) ei, sest see ei mõjuta toodete kvaliteeti
    • 10. Mis on lamba puhasvillatoodang?
    • a) ühelt lambalt pöetud pesemata villatoodang
      b) ühelt lambalt saadud pesemata villa hulka kg-des, mis on korrutatud puhasvillamääraga ja jagutud 100-ga

    Eestis aretatavad lambatõud 

    Eesti lambatõud


    Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu - eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug.
    Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu teksel (Texel), suffolki, dorsetija dala lammaste ja viljakust parandava soome maalamba  kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud.
    Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, gotlandi lambaid, beltexi tõugu lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum.
    Ajalugu
    Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu.
    Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline aastaraamat, 1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga lambaid, kelle jääradel olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid.  Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja–lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks  eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.
    Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnikeinitsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks  ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi:
  • kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega;
  • peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel;
  • lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel;
  • kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.–1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a eesti tumedapealise ja eesti valgepealine lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
    Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840. a oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid , sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid – sautdauni ( South Down), hämpširi (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja–Saksamaalt romni marsi (Romney Marsh ) lambaid.
    Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks  Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi  sekretär–eriteadlaseks.
    Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil  eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi (Shropshire) lihalambatõug. 1934. a toodi 19 šropširi (Shropshire) lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36 šropširi (Shropshire) Rootsist ja 1936. a 45 šropširit (Shropshire) Rootsist.  Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40 000–50 000 eesti kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle šropširi (Shropshire) ja eesti maalammaste ristandeid  kutsuti šropširi (Shropshire) lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).
    Esimene lammaste tõuraamat Eesti Lammaste Tõuraamat I ( 1931 -1941), avaldati 1942. a, mis oli koostatud Kristjan Jaama poolt Eesti Lammaste Tõuraamatu määruse alusel 3. veebruarist 1938. a Vastavalt sellele määrusele oli tõuraamatus 3 jaotust: šropširi (Shropshire) lambad, ševioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad .
    • Šropširi A ossa  märgiti 141 jäära ja 179 utte, neist välismaalt imporditud 51 jäära ja 46 utte ning  B ossa 73 Eestis aretatud jäära ja 161 utte.
    • Ševioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa kanti mittetäieliku põlvnemisega segaverd ševioti (Cheviot) lambad. Ševioti B ossa oli märgitud üksnes Eestis aretatud 12 ševioti (Cheviot) jäära ja 34 ševioti(Cheviot) ute andmed (Piirsalu, 2000).
    • Karusnahalammaste jaostu - trükitud andmeid raamatus ei ole.

    Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).
    1945.a. tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49 000 šropširi (Shropshire) ja 26 000 ševioti (Cheviot)tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958. a tunnustati eesti tumedapealine lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
    Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. a kui alustati inglise päritoluga ševioti (Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. a üks ševioti (Cheviot) jäär ja kaks utte Rootsist, 1934. a 72 ševioti (Cheviot) Inglismaalt ja 1935. a 36 ševioti (Cheviot) lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti ševioti (Cheviot) lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti (Cheviot) lihalambatõug.
    Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha-Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992. aastani (Piirsalu, 2003). 1990. a taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste hindamine, tõukarjade hindamine, tõuraamatute pidamine, uute parandajate tõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude parandamisel.
    Kõrvuti puhasaretusega on pidevalt kasutatud eesti tumedapealite ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi tõsta.
    Tänapäeval on välja jõutud lammaste aretusväärtuste hindamiseni e. tõelise geneetilise väärtuse määramiseni.

    Eesti maalammas


    Eesti maalammas oli eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu saamise lähtematerjaliks. Eesti kohalike maalammastead jäljed kaovad ca 20 saj neljakümnendatel aastatel ehk 65-70.a. tagasi, sest sooviti pidada kõrgema produktiivsusega lambaid. Lambakasvatusspetsialistid ei ole silmaga näinud alates 20. saj kuuekümnendatest aastatest  eesti maalambaid. Seepärast on ülimalt optimistlik uskuda, et mõned loomad oleksid säilinud ilma suguluseta eesti tumedapealiste või eesti valgepealistelammastega.
    Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest.
    Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas.
    Alates 2003. aastast on mittetulundusühingu registreeritud Eesti Maalamba Ühing, mis asutati 1.04.2003. Ühingu eesmärgiks on olnud eesti maalamba kui põlistõu ametlik tunnustamine.  2006. aastal toimus ühingu eestvõttel Eestis kogutud lammaste vereproovide DNA analüüs. Need uuringud ei kinnitanud ega lükanud ümber eesti maalamba kui tõu olemasolu (Viinalass jt., 2006). Uuringud  näitasid, etgeneetiliselt eristunud lammasteks võib pidada peamiselt vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, aga eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Kuna  tegemist on eelkõige Kihnu saare lammastega, siis on autori arvates õigem hakata neid lambaid nimetama kihnu lammasteks või Kihnu maalammasteks. 
    Kihnu lammaste suurimaks kasvatajaks on Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatav Anneli Ärmpalu Idvand, kes on karja loonud algselt Kihnu lammaste baasil. 2009. a ongi A. Ä. Idvandi eestvõttel loodud Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Riikliku tunnustust iseseisva tõuna ei ole nimetatud lambaid veel saanud.

    Eesti tumedapealine lambatõug


    Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega  lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 1, tabel 2). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg javiljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta (vt. tabel 1, tabel 2).
    Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksfordauni(Oxford Down) lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.

    Eesti valgepealine lambatõug


    Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega  lihalambatõug, kelledelt saadaksevalget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel.
    Eesti valgepealiste lammaste aretus - ja tõukarjade 1997.-2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg (vt. tabel 1,tabel 2).
    Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil osales 2007. a jõudluskontrollis 20 erinevat eesti valgepealisttõugu lambafarmi, kus peeti 2906 lammast. See moodustas 45 % jõudluskontrolli all olevatest lammastest.
    Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti poolt hallatava lammaste registri andmeil oli 2003. a registri 31 997 lambast 7850 eesti valgepealist lammast ehk 24,5 % kõikidest lammastest. Seega on eesti valgepealine lambatõug teine olulisim lambatõug eesti tumedapealise tõu järel.
    Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli (Texel), dorseti, dala ja soome maalambatõug.

    Jõudlus


    Tabel 1. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007. a
    Näitaja
    Ühik
    Eesti tumedapealine (ET)
    Eesti valgepealine (EV)
    Jõudluskontrolli all olevate tõukarjade keskmine suurus
    arv
    87
    76
    Uttede tiinestumine
    89,9
    92,2
    Viljakus
    Talle/poeginud ute kohta
    1,51
    1,60
    Tallede 100 päeva kehamass
    kg
     
     
    Keskmine kõikidel talledel
    kg
    25,3
    27,1
    Üksiktalledel
    kg
    27,7
    28,8
    Kaksiktalledel
    kg
    24,2
    26,4
    Kolmiktalledel
    kg
    22,6
    24,6
    Neliktalledel
    kg
    25,4
    Tabel 2. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997...2001. a keskmine)
    Näitaja
    Eesti tumedapealine
    Eesti valgepealine
    Kehamass, kg
     
     
      jääradel
    94
    88,4
      uttedel
    76,3
    67,3
    Villatoodang, kg
     
     
      uttedel
    3,7
    3,0
      talledel
    1,45
    1,3
    Villa peenus uttedel, µm
    35,7
    30,5
    Aretus- ja tõukarju
    14
    13
    Aretus- ja tõukarjades uttesid
    504
    591
    Tallede kehamass 105 päevaselt
    25,8
    24,2
    Ööpäevane massi-iive kuni 105 päeva vanuseni
    213
    204
    Sündinud tallesid 100 poeginud ute kohta
    153
    157
    Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil 2007. a jaanuari seisuga osales lammaste jõudluskontrollis 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast ja 2906 eesti valgepealist utte 20 karjast. Kokku osales jõudluskontrollis 6517 utte 44 karjast ehk 55 % kõikidest jõudluskontrollis osalevatest lammastest kuulusid eesti tumedapealisse tõugu. Jõudluskontrollis osalevate ja tõuraamatusse kantud lammaste arv on viimastel aastatel kasvanud (tabel 3)
    Tabel 3. Tõulammaste ja tõukarjade arv lammaste jõudluskontrollis Eestis 2005 ja 2007.a. (www.lammas.ee/12.09.2008)
    Nimetus
    2005
    2007
    Tõulambaid kokku
    3783
    6517
    Tõufarme kokku
    49
    44
    ET tõufarme
    27
    24
    EV tõufarme
    22
    20
    ET tõufarmides lambaid
    2153
    3611
      %
    57
    55
    EV tõufarmides lambaid
    1630
    2906
      %
    43
    45
    Lambaid tõuraamatus
    3092
    3652

    Teised Eestis aretatavad lambatõud


    Tumedapealised lihalambatõud


    Suffolki tõug
    ... on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn. dauni tõuks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksfordauni (Oxford Down), hämpširi (Hampshire), dorsetdauni (Dorset Down) ja sautdauni (South Down) tõugu lambaid. Dauni tõu puhul kasutatakse ristamisel eelkõige isasloomi, et saada väga kvaliteetse lihaga tallesid. Suurbritannias kasutatakse ristamistel kõige enam suffolki tõugu isasloomi. Suffolki lambaid kasvatatakse igasugustes tingimustes, nii mäestikes kui tasandikel, nii et tegemist on väga vastupidavate loomadega.
    Suffolki tõug on saadud 19. sajandi alguses sautdauni (South Down) jäärade ja sarvilise norfolki tõugu uttede ristamisel ning tunnustati 1810. aastal. Norfolki tõugu mustapealised lambad olid väga vastupidavad, keda kasvatati tuulise ja külma kliimaga Inglismaa kaguosas.(Norfolk Horned)
    Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113–150 kg), uted 80–110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30–36 µm, pikkus 7–8 cm, villatoodang 2,5–3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära.
    Oksfordauni (Oxford Down)
    ... tõu aretus algas 1830. a. Inglismaal Oxfordi krahvkonnas hämpširi (Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Inglismaa Põllumajanduse Kuninglik Liit tunnistas  oksfordauni (Oxford Down) lambatõu iseseisvaks tõuks 1862 . a ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a.
    Tänapäeval on oksfordauni (Oxford Down) tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel (British Sheep, 1992). Isaloomade kasutamisel  päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada nii niisketes kui  külmades ilmastikutingimustes. Oksfordauni (Oxford Down) lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992. a oli oksfordauni (Oxford Down) uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrollikarjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5–4,5 kg, villapeenus 31–33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti ).
    Oksfordauni (Oxford Down) jäärade kasutamise kohta Eestis korraldati 1993. a ja 1994.a. katsed Aravete OÜ eesti tumedapealiste lammaste tõufarmis (Lobanov, Piirsalu, 1996). Katsetest selgus, et oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud eesti tumedapealiste uttede keskmine viljakus oli 13,5% võrra suurem kui eesti tumedapealiste lammaste puhasaretuse korral. Samuti suutsid oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud uted üles kasvatada rohkem tallesid ning talledevõõrutusmass poeginud ute kohta oli 25% võrra suurem. Kasvukiiruses oksfordauni (Oxford Down)ristandtalled puhtatõulisi eesti tumedapealisi eakaaslasi ei ületanud. Tartu Lihakombinaadis korraldatud kontrolltapmine näitas, et oksfordauni (Oxford Down) ristandtallede lihakehad sisaldasid rohkem tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksfordauni (Oxford Down) jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66% tailiha ja 12% rasva, puhtatõulistel eesti tumedapealistel eakaaslastel vastavalt 60 ja 16%. Nahaaluse rasvkoe paksus seljal oli oksfordauni (Oxford Down) pooleverestel jäärtalledel 3,5 mm ning eesti tumedapealistel jäärtalledel 5,7 mm.
    Taanist ostetud oksfordauni (Oxford Down) jäärade negatiivseks küljeks tuleb pidada suhteliselt jämedat villa (38 µm) ja tumedate villakarvade esinemist järglaste villakus. Mõnedele aretajatele ei meeldi see, et oksfordauni (Oxford Down) lammastel on pea ja jalad villaga kaetud, mistõttu nende pügamiseks kulub veidi enam aega.

    Valgepealised lihalambatõud


    Tekseli (Texel)
    ... lambatõug on aretatud 19. sajandi keskel niiske, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandiskohalike ranniku ehk marši jämevilla uttede ristamisel linkolni (Lincoln), leisteri (Leicester) jt. jääradega. Tänapäeval on teksel (Texel) tähtsamaks lambatõuks Hollandis (ca 95% lammastest on tekseli (Texel) tõugu). Samuti on ta laia  levikuga  lambatõug Saksamaal, Taanis , Suurbritannias, Iirimaal, Uus-Meremaal.
    Tekseli (Texel) tõugu lambad on suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suure villatoodangu ja kvaliteetse villaga . Uted kaaluvad 65–80 kg, jäärad 100–150 kg. Uttedelt saab aastas 4–5 kg villa, jääradelt 5–6 kg. Vill on valge rasuhigiga , peenusega 33–36 µm (  Bradfordi kvaliteet ) ja pikkusega 10–15 cm. Tekselid (Texel) on suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse150–210 talle. Tänapäeval loetakse tekseli (Texel) lammaste hinnatavamateks omadusteks häid tapajõudlusnäitajaid (eriti lihakehade head lihavormid) ning  vastupidavust aastaringseks karjatamiseks.  
    Inglismaal tehtud võrdluskatsed, kus tasandiku uttede paaritamine parimate lihatõugu jääradega (sarviline dorset (Dorset Horned), ildefrans (Île De France  ), oldenburg, suffolk, oksfordaun (Oxford Down), teksel (Texel)) näitas, et tekseli (Texel) ristandtalled kasvasid sünnist tapmiseni mõnevõrra aeglasemalt kui oksfordauni (Oxford Down) ja suffolki veresusega eakaaslased ( tabel 3). Kuid tekseli (Texel) ristandtalledel olid parimad tapajõudlusnäitajad ( tabel 4). Tekseli (Texel) ristandtalledel oli parim tapasaagis, nende lihakehad olid suurima tailiha- ja väiksema rasvasisaldusega ning parima tailiha/rasva suhtega. Geneetilised uuringud on näidanud, et tekseli (Texel) tõul on nn.  topelt lihastuse geen ( double muscle gene), mis annabki sellele tõule väljapaistvad lihavormid. Paaritusküpseks saavad tekseli (Texel) utt-talled 6–8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 45–48 kg. Tekseli (Texel) tõu puuduseks loetakse nõrku jalgu ja raskemaid sünnitusi vastsündinud tallede suurema kolju tõttu.
    Eestisse imporditud tekseli (Texel) jäärasid on intensiivselt kasutatud eesti valgepealiste lammaste tõufarmides alates 1993. aastast, kusjuures tulemustega võib igati rahule jääda. Tekseli (Texel) jäärad annavad järglastele hästi edasi ilusaid lihavorme. Tekseli (Texel) ristandtalled tunneb ilma suurema vaevata ära nende täidlaste kintsude ja ümarate kehavormide poolest. Nad on silma paistnud rahuldava kasvukiiruse ja kvaliteetse liha poolest (lihakehade lihastus vähemalt R, tailiha osakaal suur, rasva osakaal väike). Ka villa kvaliteet on olnud hea, sest ristandtalledel on normaalse säbarusega, valge või helekreemika rasuhigiga vill. Villa peenus imporditud jääradel on keskmiselt 33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti). Raskete poegimiste arv eesti valgepealiste lammaste farmides ei ole tekseli (Texel) jäärade kasutamisega märgatavalt tõusnud.
    Alates 2001. a kasvatatakse ka Eestis tekseli (Texel) tõugu puhasaretuse teel. Loodud on 4 tekseli(Texel) aretuskarja. Tekseli (Texel) lambaid on Eestisse toodud põhiliselt Taanist, s.o 2000. a 7 jäära, 2001. a 4 jäära ja 19 utte ning 2002. a 4 jäära ja 47 utte.
    Dorseti tõug 
    Dorseti nimelisi tõugusid on tegelikult kolm. Nudi dorseti ja sarvilise dorseti (Dorset Horned) tõugu lambad (Dorset Horn) on valgepealised ning dorsetdauni (Dorset Down) lambad onmustapealised.( Poll Dorset)
    Suurema populaarsuse on võitnud valgepealised dorsetid. Paljudes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides on nad suffolkite järel lihatõugudest arvukuselt teisel kohal.
    Tumedapealistest dorsetdauni (Dorset Down) lammastest kasutatakse aretuses eelkõige isasloomi. Arvatakse, et dorseti tõug on saadud Inglismaal sellel ajal, kui hispaanlased üritasid vallutada Inglismaad. Nad tõid kaasa oma meriino uttesid, keda paaritati Edela-Inglismaal Walesi sarviliste lammastega. Nii saadi sarviline dorset (Dorset Horned), kellest hiljem aretati nudi dorseti.
    Tänapäeval kasutatakse valgepealise dorseti puhul nii emas- kui isasloomi. Paljud kasvatajad eelistavad emasloomana just nudi dorsetit, keda ristatakse kas tekseli (Texel) või suffolki jääradega, et saada järglastelt kõrge kvaliteediga lihakehasid. Dorsetil on üks unikaalne, hinnatav omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu uted. Ingliskeeles on kasutusel termin "out of season " breeding – paaritamine "mitte innasesoonil", – mida kasutatakse justdorseti tõu puhul.
    Dorseti uted on väga heade emaslooma omadustega ja suure piimakusega, seepärast paljud lambakasvatajad eelistavad just neid. Dorseti lambad on keskmise suurusega, pika kere  ja hea lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad (tabel 1), kuid nad annavad talledele edasi häid lihavorme, mistõttu neilt saadud lihakehad on hinnatud.
    Dorseti lambaid kasvatatakse Eestis ühes aretuskarjas ning neid on imporditud Taanist, kui 2001. a imporditi 1 jäär ning 2002.a. 4 jäära ja 19 utte.
    Dala tõug
    Dala tõugu lambaid kasvatatakse Eestis alates 1994. aastast, kui Norrast imporditi 25 utte ja 5 jäära. Praegu kasvatab dala tõugu lambaid Tiina Paap Pärnumaal. Dala lambatõug on Norras arvukaim, selle osatähtsus moodustas 1993. a. 45% jõudluskontrolli all olevatest lammastest.  Dala lambatõug on saadud eelmise sajandi lõpul kohalike norra lammaste ristamisest briti jääradega (põhiliselt leister(Leicester) ja ševiot (Cheviot)). Dala lammaste aretuses on hiljem kasutatud oksfordauni (Oxford Down), tekseli (Texel) , staigari (kohalik norra lambatõug) ja soome maalammast.
    Tänapäeval tuntakse dala tõugu kui head karjamaakasutajat, kes on suure viljakusega ning hea liha-ja villajõudlusega. Eestisse imporditud dala uttedelt on saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dalaveresusega ristanditelt saadi 1,84 talle poegimise kohta (Zarenz, Kaart, 2000). Dala tõugu jäärade paaritamisel lihatõugu uttedega on võimalik Eestis saada suure viljakusega ristanduttesid. Selliseid pooleverelisi ristanduttesid oleks otstarbekas paaritada näiteks tekseli (Texel) või suffolki jääraga, et saada kolme tõu vahelise ristamise tulemusena talled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus. See oleks üks võimalik tee suurima kasumi teenimiseks.
    Dala lambad on kõrge villajõudlusega ning annavad väga kvaliteetset villa. Dala lammaste vill on pikk (15–20 cm), suhteliselt peen (11–12 kuu vanuste uttede villa keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25–31µm), ilusa ühtliku säbarusega ja praktiliselt ainult valge või helekreemika  rasuhigiga(Piirsalu, 1996;  Piirsalu, Zarenz,1997). Nii oli 85,7% dala uttedest valge ja 14,3% uttedest kreemikas rasuhigi. Kollast rasuhigi ei esinenud mitte ühelgi utel. Võrdluseks võib öelda, et uuritud eesti valgepealistel lammastel oli rasuhigi 67% ulatuses valge, 30% kreemjas ja 3% kollane ning eesti tumedapealistel uttedel esines valget rasuhigi 48%-l, kreemjat 43%-l ja kollase rasuhigiga uttesid oli 9%.
    Suure villajõudluse ja kvaliteetse villa kõrval on dala lammastel rahuldav kasvukiirus. Liha kvaliteedilt javaravalmivuse osas jäävad dala lambad tüüpilistele lihatõugudele mõnevõrra alla. Seepärast saavutavad dala talled täiskasvanud looma suuruse (täiskasvanud dala utt kaalub 80–90 kg) ja kehamassi pikema aja jooksul. Praegune  dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad onhead karjamaakasutajad ning neilt saab suurt juurdekasvu ka vaid karjamaarohuga, ilma et neile oleks vaja jõusöötasid juurde sööta. Seepärast on häid tulemusi saadud dala lammaste kevadisel poegimisel, kui imetavaid uttesid koos talledega on olnud võimalik kiiresti pärast poegimist karjamaale saata. Eestis on dala tõug perspektiivikas eelõige kolme tõuvahelise ristamisskeemi kasutamisel, et saada nendelt pooleverelisi viljakaid uttesid, keda paaritada puhtatõuliste lihatõugu jääradega, millega kaasneb kolme tõu vaheliste ristandtallede saamine kvaliteetse lambaliha tootmiseks.
    Tabel 4. Lammaste jõudlus tõugude kaupa (British Sheep, 1992) 
    Tõug
    Ute keha- mass
    Sündinud tallesid poeginud ute kohta
    Tallede kehamass 8 nädala vanuselt, kg
    Villa peenus, µm
    Villatoodang, kg
    Villa pikkus, cm
    Üksikud
    Kaksikud
    Jäär
    Utt
    Jäär
    Utt
    Oksfordaun(Oxford Down)
    89
    1,39
    26,3
    24,5
    20,0
    18,6
    54–56
    3,5–4,5
    10–13
    Suffolk
    83
    1,71
    24,6
    22,0
    20,8
    19,1
    54–58
    2,5–3
    8
    Teksel (Texel)
    79
    1,76
    24,3
    22,5
    21,4
    19,8
    Nudi dorset
    74
    1,67
    21,3
    19,3
    18,3
    16,5
    54–58
    2,5
    9
    Tabel 5. 35-40 kg raskustena tapetud ristandtallede tapajõudlusnäitajad, kes on saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel, ( Speedy , 1982)
    Tõug
    Vanus tapmisel, päevades
    Ööpäevane massi-iive sünnist tapmiseni, g
    Tapasaagis, %
    Oksfordaun (Oxford Down)
    152
    248
    43
    Suffolk
    160
    238
    43
    Dorsetdaun (Dorset Down)
    173
    218
    44
    Teksel (Texel)
    173
    216
    44
    Tabel 6. Lihakeha kvaliteet ristandtalledelt, kes saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel (Speedy, 1982)
    Tõug
    Tailiha osakaal lihakehas, %
    Tõug
    Rasva osakaal lihakehas, %
    Tõug
    Tailiha/luude suhe
    Teksel (Texel)
    59
    Teksel (Texel)
    24
    Teksel (Texel)
    3,8
    Suffolk
    55
    Oksfordaun(Oxford Down)
    27
    Dorsetdaun(Dorset Down)
    3,6
    Oksfordaun(Oxford Down)
    55
    Suffolk
    28
    Suffolk
    3,4
    Dorsetdaun(Dorset Down)
    53
    Dorsetdaun(Dorset Down)
    30
    Oksfordaun(Oxford Down)
    3,4

    Lambatõugude klassifikatsioonid

    Zooloogiline


    Zooloogiline lambatõugude klassifikatsioon  saba kuju ja pikkuse järgi (Saksa loodusteadlaste Pallase ja  Nathusiuse järgi)
  • Põhja, lühi-kitsasabalised tõud - romaanovi, islandi, norra, eesti, soome maalambad, kelle saba 8…15 cm pikkune
  • Pika-kitsasabalised tõud - enamik peen-ja poolpeenvillatõud, (ka eesti tumedapealine ja eesti valgepealine tõug), kelle saba pikkus 35…70 cm pikkune
  • Liha-rasvasabalised tõud - üksikud jämevillatõud (nagu mongoli, burjaadi), kelle saba ei ulatu kannaliigeseni
  • Pika-rasvasabalambatõud - paljud jämevillatõud (karakulli, tussiini jt), kelle saba ulatub allapoole kannaliigesest
  • Rasvõnnar e. kurdjukklambad - jämevillatõud, kelle saba ümber on suured rasvapadjandid (hissaari, edilbai jt)

    Pea värvuse järgi

     
    Tumedapealised
    Valgepealised
    dorsetdaun (Dorset Down)
    ševiot (Cheviot)
    hämpšir (Hampshire)
    kolumbia  ( Columbia )
    šropširi (Shropshire)
    korrideil (Corriedale)
    sautdaun (South Down)
    linkoln (Lincoln)
    suffolk
    romni mars  (Romney Marsh)
    oksfordaun (Oxford Down)
    meriino
    karakull
     

    Aretuspiirkonna järgi


  • Tasandikel, madalatel maadel aretatud tõud (lowlands) - leister (Leicester), linkoln (Lincoln), romni mars (Romney Marsh), teksel (Texel)
  • Künklikel, kuppelaladel aretatud tõud (uplands) - korrideil (Corriedale), dorsetdaun (Dorset Down), hämpšir (Hampshire), oksfordaun (Oxford Down), suffolk, šropširi (Shropshire)
  • Mägedes aretatud tõud ( mountains ) - ševioti (Cheviot), šoti mustapealine (Scottish Blackface), walesi mägilammas (Welsh Mountain)

    Tõugude kasutuse järgi


  • Emastõud (ewe breeds)
    Üldiselt valgepealised tõud, peenvillatõud (meriino) ja tõud, mis aretatud peenvillatõugudest (korrideil (Corriedale)), samuti pikavillatõud (linkoln (Lincoln)), viljakad tõud (soome maalammas), mägi-alade tõud (walesi mägilammas Welsh Mountain)
  • Kombineeritud tõud e. kahesuunalised tõud (dual purpose breeds)
    Tõud, keda kasutatakse nii emas- kui isastõuna. Tavaliselt ristatakse neid emastõugudega, kelle ristanduttedelt  saadakse lihatallesid (dorset, kolumbia (Columbia),  eesti tumedapealine ja eesti valgepealine)
  • Isastõud (ram breeds)
    Tõud, kelle tõu isasloomi kasutatakse paaritamiseks emastõugudega, et saada pooleverelisi, heade lihavormidega lihatallesid. Nendel lammastel on parimad lihavormid, kõrgeim lihajõudlus, parim liha kvaliteet (teksel (Texel), suffolk, oksfordaun (Oxford Down))

    Tüübi järgi


    Horlacheri (1927) järgi.
    Lihalambad
    Lühivilla
    hämpširi (Hampshire)
    oksfordaun (Oxford Down)
    šropširi (Shropshire)
    suffolk
    Dorsetdaun (Dorset Down)
    Pikavilla
    leister (Leicester)
    linkoln (Lincoln)
    romni mars (Romney Marsh)
    Villalambad
    Peenvilla
    ameerika meriino
    austraalia meriino
    argentiina meriino
    rambujee (Rambouillet)
     Karusnaha
    karakull
    1. Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat avaldati 1942.aastal. Milliseid osasid (jaostuid) tollal selles tõuraamatus pidama hakati? 
    a) eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste jaostud 
    b) šropširi ja ševioti lammaste jaostud 
    c) karusnahalammaste jaostu
    b) šropširi ja ševioti lammaste jaostud
    2. Millised lambatõud olid eesti tumedapealise lambatõu lähtetõud? 
    a) eesti maalammas ja ševioti tõug 
    b) eesti maalammas ja šropširi tõug 
    c) soome maalammas ja oksforddauni tõug
    b) eesti maalammas ja šropširi tõug
    3. Kas eesti maalammas on Eestis kunagi riiklikult tunnustatud iseseisvaks lambatõuks? 
    a) ja 
    b) ei
    b) ei
    4. Kas suffolki lambatõug parandab eesti tumedapealisel lambatõul? 
    a) parandab villa kvaliteeti 
    b) tõstab uttede viljakust 
    c) parandab lihavorme ja tõstab lihakehade kvaliteeti
    c) parandab lihavorme ja tõstab lihakehade kvaliteeti
    5. Mis aastal tunnustati lambatõugudeks eesti tumedapealised ja eesti valgepealised lambad? 
    a) 1878 
    b) 1926 
    c) 1958 
    d) 1992
    c) 1958
    6. Kas jõudluskontrolli andmete põhjal on viimastel aastatel eesti valgepealistel lammaste võrreldes eesti tumedapealistega suurem viljakus? 
    a) jah 
    b) ei
    a) jah
    7. Kas zooloogilise klassifikatsiooni järgi peetakse islandi ja soome maalambaid? 
    a) pika-kitsasaba lambatõugudeks 
    b) põhja-lühisaba lambatõugudeks 
    c) pika-rasvasaba lambatõugudeks
    b) põhja-lühisaba lambatõugudeks
    8. Kas tekseli lambatõug parandab eesti valgepealisel lambatõul? 
    a) tõstab uttede viljakust 
    b) parandab lihavorme ja tõstab lihakehade kvaliteeti 
    c) vähendab uttede sigimisprobleeme
    b) parandab lihavorme ja tõstab lihakehade kvaliteeti
    9. Kas tekseli tõugu peetakse kasutuse järgi 
    a) emastõuks 
    b) isastõuks
    b) isastõuks
    10. Kas oksforddauni lambad on 
    a) valgepealised 
    b) tumedapealised
    b) tumedapealised
    11. Millise lambatõu vill on üldiselt jämedama diameetriga? 
    a) eesti valgepealisel 
    b) eesti tumedapealisel
    b) eesti tumedapealisel
    Lamba-, kitse-, ja lehmapiima koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).
    Nimetus
    Lambapiim
    Kitsepiim
    Lehmapiim
    Kuivaine, %
    19,30
    12,97
    12,01
    Energia, kcal
    108
    69
    61
    Proteiin, %
    5,98
    3,56
    3,29
    Rasv, %
    7,0
    4,14
    3,34
    Piimasuhkur, %
    5,36
    4,45
    4,66
    Ca, mg
    193
    134
    119
    Mg, mg
    18
    14
    13
    P, mg
    158
    111
    93
    Zn, mg
    0,57
    0,30
    0,38
    Vitamiin B2, mg
    0,355
    0,138
    0,162
    Vitamiin B1, mg
    0,417
    0,277
    0,084
    Vitamiin B6, mcg
    80
    60
    60
    Vitamiin B12, mcg
    0,711
    0,065
    0,357
    Vitamiin D, mcg
    0,18
    0,11
    0,03
    Vitamiin E, mg
    0,11
    0,03
    0,09
    Vitamiin C, mg
    5
    1
    1
    Polüküllastamatud rasvhapped, g
    0,31
    0,15
    0,12
    s.h. C18:2, g
    0,18
    0,11
    0,08
    s.h. C18:3n3 (alfa-linoleenhape), g
    0,13
    0,04
    0,05
    Kolesterool, mg
    11
    10
    13
    Kitsepiim
    Koostis: rasva sis. 3,5...4 %, valku 3...3,2%, laktoosi 4-5 %.
    • Omab allergiavastaseid nn. hüpoallergilisi omadusi, sest kitsepiim ei tekita allergiat neile inimestele, kes omavad nn. veisepiima allergiat.

    • Kaseiin eksisteerib erinevates vormides ja valgud on seetõttu paremini seeditavad. Näiteks kaseiini vorm alfa.s.1, mis on lehmapiimas enamuses puudub kitsevalkudes. USA-s on 7 % lastest, kes nooremad kui 3 aastat on nn. Lehmapiima vastu allergilised. Nendest 20-50 % lastest allergia säilib, kui nendele söödetakse soja valku. Lehmapiima allergia põhjustajaks peetakse beeta laktoglobuliini, mis on lehmapiima proteiini põhiline osa vadakus ning on resistentne soole hüdrolüüsis. Lehmapiima allergia avaldub erinevates vormides nagu diarrea, astma , migreen , nahaekseemid, valud . Nendele inimestele on kitsepiim väljapääsuks.
    • Omab homogeensemat koostist ja rasv ei tungi piima peale.
    • Hea mineraalainete allikas 0,8 % kaalust
    • Vitamiinid, sarnasus lehmapiimaga.
    • Külmumistemperatuur –0.57 kraadi , mis on 0.04 kraadi madalam lehmapiimast.
    • Piim ei sisalda tuberkuloosi baktereid ja kitsed ei haigestu tuberkuloosi

    Eesti kohaliku kitsepiima rasvhapete profiil (Piirsalu, 2007)
    % of lipids
    Standard deviation , s
    Saturated (SFA)
    73.53
    3.72
    Monounsaturated (MUFA)
    18.60
    2.49
    Polyunsaturated (PUFA)
    3.40
    0.68
    Conjugated Linoleic Acid (CLA)
    0.35
    0.06
    in which 18:2 cis-9 trans-11
    0.34
    0.07
    n 6
    1.59
    0.28
    n 3
    0.92
    0.23
    In which 18:3n 3 (linolenic)
    0.64
    0.18
    n6/n3
    1.74
    0.26
    n6 LCPUFA
    0.33
    0.11
    n3 LCPUFA
    0.28
    0.07
    n6 LCPUFA/n3 LCPUFA
    1.19
    0.22
    Kitsepiimas on suurem osa rasvadest küllastunud rasvhapetest (73%), monoküllastamata rasvhappeid on 19%, polüküllastamata rasvhappeid on 3-4%. Kitsepiimas on tervisele väga kasulikke CLA-sid 0,35%, millest 97% moodustab antikartsinogeenne isomer 18:2 cis-9 trans-11.
    Märkimisväärselt esineb kitsepiimas ka omega 3 rasvhappeid 0,92 % rasvhapetest, millest väga tervislik 18:3n moodustab 69,5%. Seda inimene ei suuda ise sünteesida.
    Võrreldes teiste loomaliikide piimaga on kitsepiimas kõige parem omega 6 ja omega 3 rasvhapete suhe n6/n3, mis on madal 1,7. Lehmapiimas on see ca 3-4.
    Table 2. Saturated fatty acid content of goat milk, n=9
    % of lipids
    Standard deviation, s
    C 4:0
    2.96
    0.26
    C 6:0
    2.67
    0.28
    C 8:0
    2.74
    0.36
    Kolesterooli vähendamiseks
    C 10:0
    10.43
    1.44
    Kolesterooli vähendamiseks
    C 11:0
    0.15
    0.03
    C 12:0
    5.14
    0.89
    C 14:0
    12.07
    1.36
    C 15:0
    1.43
    0.30
    C 16:0
    27.08
    2.21
    Soodustavad südamehaiguste riski, Sisaldus sama, mis lehmapiimas
    C 17:0
    0.85
    0.18
    C 18:0
    7.38
    1.38
    Soodustavad südamehaiguste riski, Sisaldus väiksem, mis lehmapiimas (12%)
    C 19:0
    0.16
    0.03
    C 20:0
    0.29
    0.09
    C 21:0
    0.07
    0.01
    C 22:0
    0.12
    0.06
    C4:0 ja C6-14:0 on heaks otsese energia allikaks, seda energiat ei deponeerita organismi.
    Monounsaturated fatty acid content of goat milk, n=9
    % of lipids
    Standard deviation, s
    C 10:1cis-9
    0.26
    0.06
    C 14:1cis-9
    0.18
    0.07
    C 15:1cis-10
    0.35
    0.09
    C 16:1trans-9
    0.05
    0.01
    C 16:1cis-9
    0.73
    0.16
    C 17:1cis-10
    0,37
    0,07
    C 18:1trans-6-8
    0,09
    0,02
    Kõik C18:1 trans happed ebasoovitavad tervisele. Nad annavad kitsepiimale lõhna.
    C 18:1trans-9
    0,12
    0,02
    C18:1 trans hapete sisaldus on madal
    C 18:1trans-10
    0,07
    0,02
    C 18:1trans-11
    0,63
    0,14
    C 18:1cis-9
    15.17
    2.17
    C 18:1cis-11
    0.45
    0.08
    C 20:1cis-8
    0.03
    0.03
    C 20:1cis-11
    0.07
    0.01
    C 24:1
    0.04
    0.02
    Table 4. Omega-3 fatty acid content of goat milk, n=9
    % of lipids
    Standard deviation, s
    C18:3n3
    0.64
    0.18
    Inimese poolt sünteesimatu alfa linolenhape moodustab 69% omega 3 rasvhapestest
    C20:5n3
    0.08
    0.02
    C22:5n3
    0.15
    0.04
    C22:6n3
    0.06
    0.02
    Total omega 3
    0.92
    0.23
    Kitsede söötmine ja pidamine
    • Söötmise strateegiline eesmärk
    • Saada võimalikult rohkem toodangut rohusöötadest , mida lambad ja kitsed eelistatult saaksid ise karjamaalt
    • Majanduslikult kasumlik väikemäletsejaliste kasvatamine sõltub rohusöötade efektiivsest kasutamisest
    • Tegelik silo või heina toiteväärtus- söödaanalüüsid!!! Sööda ja ainevahetuse uurimise labor , Kreutzwaldi 46, 51006 Tartu
      Tel: 731 3473
    • Kui rohusöötade (silo, hein) toiteväärtus on kõrgem, siis vajatakse ratsioonides vähem teravilja ja jõusööta, mis muudab ratsiooni odavamaks
    • Kitse väikesed liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osi, väikesi lehekesi, õisi, aga mitte taime varsi
    • Kitsed tarbivad rohusöötasid väga valikuliselt
    • Kitsed eelistavad puude, põõsaste lehti, värsket puukoort karjamaarohu ees- kitsed on võrsete sööjad (browsing animal )
      NB! Ettevaatust - oht viljapuu aedadele
    • Sealjuures on võimelised seisma tagajalgadel puude ja põõsaste lehtede söömisel- kits on parim võsapuhastaja
    • Kitse eripärad rohusöötade tarbijana
    • Karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et kitsed eelistavad karjamaarohus kõrrelisi liblikõieliste ees
    • Karjamaal eelistavad nad süüa karjamaarohu ülemist fronti
    • Kitsede ja veiste kooskarjatamisel tuleks kitsi karjatada enne veiseid,
    • Kitsede ja lammaste kooskarjatamisel tuleks kitsi karjatada enne lambaid
    • Kitse eripärad rohusöötade tarbijana
    • Kitsedel on tolerantsus kibedamaitseliste, kõrgema tanniini sisaldusega taimede söömisel, mistõttu võib kits süüa mittemaitsvaid umbrohtusid , metsikuid võrseid- hea söötis põldude puhastaja
    • Karjamaadena eelistavad kitsed künklike, ebatasaseid karjamaid
    • Kits ei ole võimeline hästi seedima raku kestaaineid nagu veis või lammas, sest sööt on vatsas lühemat aega- vaid põhu söötmine ei taga kitse elatustarbe rahuldamise
    • Seega põhk ei sobi kitsedele heaks rohusöödaks ning päevased põhu kogused võivad olla väiksed (ca 0,5 kg)
    • Kitsede söötmise korraldamiseks on vaja teada söötmisnorme ja söötade toiteväärtusi
    • Kitsede söötmisnormid on Eestis väljatöötatud 2007/2008.a.- Tölp, S., Piirsalu P.
    • Tölp, S., Piirsalu, P. 2008. Piimakitsede söötmisnormid. – Agraarteadus, nr 1, 23–32.
    • http://aps.emu.ee/pdf/20081/tolp.pdf
    • Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelid.-Tartu, 2004.-122 lk.
    • Söödaproovide analüüs söödalaborites

    • Kitsede poegimisvahemik ja selle alaosad
    • Ideaalne poegimisvahemik- 365 päeva
    • Laktatsiooniperiood - ca 305 päeva, 10 kuud (märts-dets. lõpp)
    • Kinnisperiood- ca 40-60 päeva, jaan., veebr.
    • Uuslüpsiperiood e mittetiinelt lüpsi periood- ca 210 päeva- märts, aprill, mai, juuni, juuli, aug, sept kokku 7 kuud, peamine erinevus võrreldes lehmaga , kellel see optimaalne 40-82 päeva (1,5-2 kuud)
    • Tiinelt lüpsiperiood- ca 90 päeva, okt., nov., dets
    • Piimakitse laktatsioon
    • Kitse optimaalseks laktatsiooniperioodi pikkuseks on 10 kuud
    • Kits võib edukalt lakteerida ka 18 kuud ja seejuures paaritatakse teda üks kord üle 2 aasta
    • Sel juhul kaotatakse noorloomade arvus, mis läheksid karja täienduseks
    • Kitsedel esineb nn. vale tiinust, kus emaskits näitab oma välistunnuste järgi, et on tiine, aga tegelikult mitte

    • Kitsede masinlüps
    • Tavaliselt ehitatakse lüpsiplatform, millele kitsed lähevad kaldteed mööda, mis ei tohi olla libe
    • Eelistatult peaks lüpsiruum olema laudast eraldi
    • Lüpsimasinad on sarnased, vaid kahe kannuga
    • Vaakum peaks olema 37 kPa, pulseerimisega 70-90 takti minutis, 50:50
    • Hea piima maitse tagatakse piima kiire mahujahutamisega, kui seda ei tehta, siis jääb piimale paljudele soovimatu nn. kitse maitse juurde
    • Kitsede paarituste- poegimiste aeg
    • Kitsed on sesoonselt polüestrilised loomad, kes hakkavad indlema valguspäeva lühenemise tingimustes (sügisel)
    • Kui paaritada kitsi
    • 1.oktoobril, siis poegimine 27.veebr.
    • 15. oktoobril, siis poegimine 13. märts
    • 29. oktoobril, siis poegimine 27. märts
    • Kitsede paarituste- poegimiste aeg
    • Kitsed on sesoonselt polüestrilised loomad, kes hakkavad indlema valguspäeva lühenemise tingimustes (sügisel)
    • Kui paaritada kitsi
    • 1.oktoobril, siis poegimine 27.veebr.
    • 15. oktoobril, siis poegimine 13. märts
    • 29. oktoobril, siis poegimine 27. märts
    • Paaritusperioodi alguses
    • Peaksid nii emaskitsed kui isaskitsed olema heas toitumuses (toitumus vähemalt 3 p), kuid emaskitsed ei tohi olla liiga rasvas
    • Rasvas kitsed annavad vähem piima ja väiksema viljakuse
    • Viljastamine on enamikul juhtudel loomulike paaritustega nagu lammastel
    • Ühele isaskitsele arvestatakse 30-40 emaskitse, kui isased jooksevad koos karjaga.
    • Noorkitsede sugulise kasutamise algus
    • Emased noorkitsed saavad suguliselt küpseteks ja näitavad oma inna teket välja juba 6 kuulistena, kuid paaritatakse enamasti 18 kuu vanuses
    • Neil peaks vähemalt kehamass 75% täiskasvanud kitse kehamassist
    • Isaskitsetalled saavad samuti 6 kuu vanuses suguküpseteks, kuid ka juba 3 kuu vanused võivad viljastada mõne kitse- seepärast isased peaks eraldama peale võõrutamist
    • Ketoos e. kaksiktallehaigus e. tiinustokseemia
    Sümptomid:
    • Kits eraldub karjast, ei söö, ei joo, krigistab hambaid, seisab paigal
    • Kits tõstab pea ülesse ja vaatab taevasse
    • Kits võib jääda pimedaks (kui vehkida käega silmade ees, ei reageeri)
    • Sagedane surm tiinuse lõpp-perioodil, haiguse kestvus ca nädal
    • Vere madal suhkru sisaldus
    • Hingamisteedest tunda atsetooni lõhna

    • Ketoos e. kaksiktallehaigus e. tiinustokseemia
    Ravi:
    • Parim kaltsiumboroglükonaat, mida süstitakse lihasesse
    • Glütserooli 200 ml 2x päevas
    • Glükoos 100 ml 40%
    • Glükoosi süstimine veeni- vet. arsti töö
    • Ketoos e. kaksiktallehaigus e. tiinustokseemia
    Profülaktika:
    • Kitsede toitumuse jälgimine, enne paaritust 3 palli, selle toitumuse taseme hoidmine tiinuse jooksul,
    • Kitsed võivad tiinuse 2.3. kuu jooksul kaotada kuni 0,5 palli, kui nende algne toitumus vähemalt 2,5 palli
    • Kitsede söötmine tiinuse lõpp-perioodil tasakaalustatud ratsioonidega, ratsiooni energiasisalduse tõstmiseks vajalik teraviljade, jõusöötade ratsiooni lülitamine
    • Igale kitsele õige söödafrondi olemasolu teraviljade söötmisel
    • Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia
    Põhjus:
    • Kaltsiumi ainevahetushaigus, mida soodustavad liigselt kaltsiumi sisaldavate söödaratsioonide kasutamine tiinusperioodil. Kui söödetakse kitsesid madala kaltsiumi sisaldusega ratsioonidega tekib utel negatiivne kaltsiumi bilanss ja see puudus kutsub esile paratüroid (PTH) hormooni aktiveerimise ja kaltsiumi kättesaadavuse suurenemise luudest.
    • Ca vajadus suureneb, sest palju kaltsiumi vajatakse loote arenguks ja ternespiima tootmiseks
    • Ka proteiini defitsiit soodustab poegimishalvatuse teket
    • Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia
    Sümptomid:
    • Kits jääb lamama, nii et esijalad jäävad kõhu alla, tagajalad taha sirutunud
    • Sümptomid võivad sarnaneda ketoosiga, kuid puudub atsetooni lõhn
    • Tekib kas enne või peale poegimist enamasti vanematel kitsedel, kes ei suuda luudest kaltsiumi kätte saada
    • Kits lamab , lihased värisevad, Kits võib surra südame seiskumise tõttu
    • Vere madal Ca sisaldus
    • Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia
    Ravi:
    • Naha alla süstitakse 100 ml 20% kaltsiumboroglükonaati kahte või kolme erinevasse kohta
    • Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia
    • Profülaktika:
    • Kitsede söötmine 6-8 nädalat enne poegimist jõusöötasid sisaldavate ratsioonidega, kus ratsioonis õige Ca sisaldus (mitte liigne),
    • Ca ja P vahekord 1:1 või 2:1 ning ratsioon peab sisaldama küllaldaselt D vitamiini ja proteiini
    • Kitsedele sobivad mineraalsöödad
    Mineraalsöödad (peavad olema Lisas V, söödalisandid Lisa VI)
    • Ca: P suhe 1:1 või 1,5:1 (2:1). Tiinusperiood 1,5:1
    • Se sisaldus peaks olema 30 mg/kg (min. 20 mg/kg)
    • Cu sisaldus üldiselt madal (10-15 mg/kg)
    • Kulu 10 g tiinusperioodil, 15 g imetamnisperioodil
    Keedusool või lakukivi
    Kulu: –5 g laudaperioodil
    ~ 5–7 g karjatamisperioodil
    • Eestis mahedatele lubatud mineraalsöödad
    • Deutsche Vilomix, Anu Ait OÜ- pangemineraal ÖKO CA:P 1/1
    • Vitfoss/Aidamees Tiinusmineraal CA:P 0,4/1
    • Noorloomadele
      Vitfoss/Aidamees Tiinusmineraal CA:P 6/1
    • Deutsche Vilomix, Anu Ait OÜ- pangemineraal ÖKO CA:P 4/1
    • Kitsede poegimine
    • Sarnaselt lammastega peab ka kitsed poegimisjärgselt eraldama koos talledega eraldi sulgu, kus ta saab talled kuivaks lakkuda ja talled turvaliselt ternespiima imeda
    • Talled peaksid saama ternest vähemalt 2-3 h peale poegimist
    • Kui talled nõrgad, et ei tõuse püsti, siis peaks andma maosondiga ternespiima
    • Poegimisaegne töökorraldus
    • Olenemata sellest, kas uted poegivad laudas või väljas, tuleb poeginud kits peale poegimist eraldada koos oma tallega individuaalsulgu 1-2 päevaks
    • Siis võetakse kõik talled oma ema poolt omaks, tekib kitse ja talle vaheline side ning tall saab paremad tingimused ternespiima imemiseks
    • Vajalik ööpäevaringne loomade jälgimine: seepärast peaks püüdma poegimise kestvust vähendada, näiteks enne paaritust lasta kitsede sekka 1-2 nädalaks paaritusvõimetud sikud , kes panevad emaskitsed indlema
    • Noorkitsede võõrutamine
    • Üldiselt võõrutatakse talled 8-10 nädalaselt, tavatootmises sageli varem 6-8 nädalaselt või isegi 2.elupäeval
    • Mahekitsekasvatuses nõue, et võõrutamine mitte varem kui 45 päevaselt, seega mitte varem kui 7 nädalaselt
    • Kitsetalle ei tohi kunagi kasvatada üksiksulgudes, sest vajavad seltsi
    • Kitsetalled vajavad sooja kuiva, põhust allapanu ja mitte tõmbetuult
    • Elektrikarjuse paigaldamine
    • Kitsede püsitara soovitatakse 5 traati , kus kõrgused maapinnast on 15 cm, 15cm , 18 cm, 20 cm, 23cm, seega ülemine traat on 91 cm kõrgusel
    • Ajutine tara 3 traadiga (maapinnast 25 cm, 25 cm ja 30 cm kõrgusel, seega ülemine 80 cm kõrgusel)
    • Traat 2,5 mm, 400 volti on minimaalne kitsede elektrikarjusele
    • Täname tähelepanu eest!

    LAMBA- JA KITSELIHA KOOSTIS
    Lambaliha
    Katse- ja kontrollrühma 8 kuu vanuste jäärtallede lihajõudlusnäitajad katsetapmisel (Piirsalu 1997)
    Näitajad
    50% oksforddaun, 50% eesti tumedapealine, n=3
    Eesti tumedapealine,
    n=3
    Tapaeelne kehamass, kg
    48,8
    46,7
    Lihakeha mass, kg
    22,2
    21,3
    Tapasaagis, %
    45,5
    45,6
    Lihassilma pindala, cm2
    18,1
    17,0
    Nahaaluse rasvkoe paksus seljal, mm
    3,5
    5,7
    Mahajahutatud rümba mass, kg
    22,1
    20,7
    Poolrümba mass, kg
    10,59
    10,35
    sellest tailiha, kg
    7,0
    6,2
    66,1
    59,9
    luud, kg
    2,35
    2,5
    22,19
    24,16
    rasv (ilma sisemise rasvata), kg
    1,24
    1,65
    11,71
    15,94
    Sisemine rasv, g
    535
    463
    Lihakeha mass/vanus päevades (g/päevas)
    92
    88
    Tailiha massi/vanuse suhe päevades (g/päevas)
    58*
    52*
    Tailiha/luude suhe, kg
    2,98
    2,48
    Tailiha/rasva suhe, kg
    5,6*
    3,8*
    * P
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 74 lk · .docx · 137 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Lambakasvatuse konspekt #1 Lambakasvatuse konspekt #2 Lambakasvatuse konspekt #3 Lambakasvatuse konspekt #4 Lambakasvatuse konspekt #5 Lambakasvatuse konspekt #6 Lambakasvatuse konspekt #7 Lambakasvatuse konspekt #8 Lambakasvatuse konspekt #9 Lambakasvatuse konspekt #10 Lambakasvatuse konspekt #11 Lambakasvatuse konspekt #12 Lambakasvatuse konspekt #13 Lambakasvatuse konspekt #14 Lambakasvatuse konspekt #15 Lambakasvatuse konspekt #16 Lambakasvatuse konspekt #17 Lambakasvatuse konspekt #18 Lambakasvatuse konspekt #19 Lambakasvatuse konspekt #20 Lambakasvatuse konspekt #21 Lambakasvatuse konspekt #22 Lambakasvatuse konspekt #23 Lambakasvatuse konspekt #24 Lambakasvatuse konspekt #25 Lambakasvatuse konspekt #26 Lambakasvatuse konspekt #27 Lambakasvatuse konspekt #28 Lambakasvatuse konspekt #29 Lambakasvatuse konspekt #30 Lambakasvatuse konspekt #31 Lambakasvatuse konspekt #32 Lambakasvatuse konspekt #33 Lambakasvatuse konspekt #34 Lambakasvatuse konspekt #35 Lambakasvatuse konspekt #36 Lambakasvatuse konspekt #37 Lambakasvatuse konspekt #38 Lambakasvatuse konspekt #39 Lambakasvatuse konspekt #40 Lambakasvatuse konspekt #41 Lambakasvatuse konspekt #42 Lambakasvatuse konspekt #43 Lambakasvatuse konspekt #44 Lambakasvatuse konspekt #45 Lambakasvatuse konspekt #46 Lambakasvatuse konspekt #47 Lambakasvatuse konspekt #48 Lambakasvatuse konspekt #49 Lambakasvatuse konspekt #50 Lambakasvatuse konspekt #51 Lambakasvatuse konspekt #52 Lambakasvatuse konspekt #53 Lambakasvatuse konspekt #54 Lambakasvatuse konspekt #55 Lambakasvatuse konspekt #56 Lambakasvatuse konspekt #57 Lambakasvatuse konspekt #58 Lambakasvatuse konspekt #59 Lambakasvatuse konspekt #60 Lambakasvatuse konspekt #61 Lambakasvatuse konspekt #62 Lambakasvatuse konspekt #63 Lambakasvatuse konspekt #64 Lambakasvatuse konspekt #65 Lambakasvatuse konspekt #66 Lambakasvatuse konspekt #67 Lambakasvatuse konspekt #68 Lambakasvatuse konspekt #69 Lambakasvatuse konspekt #70 Lambakasvatuse konspekt #71 Lambakasvatuse konspekt #72 Lambakasvatuse konspekt #73 Lambakasvatuse konspekt #74
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 74 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-11-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 137 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor asdfghja Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Lambakasvatus lammas

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Lambakasvatus
    54
    pdf

    Lambakasvatus

    Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 1.4

    Lambakasvatus
    Lammaste tõud ja iseloomustus
    7
    doc

    Lammaste tõud ja iseloomustus

    Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis

    Loomakasvatus
    Konspekt
    9
    doc

    Konspekt

    1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa realiseerimise võimalused. Suurenenud on huvi tõuloomade ostu vastu ning hetkel ei jätku uttesid ostjaile, kes sooviksid lambaka

    Lambakasvatus
    Lambakasvatus
    1
    docx

    Lambakasvatus

    Lambakasvatus langes peale Eesti iseseisvumist. Lambaid Eestis kavatatakse vähe, kuid tänu liha kokkuostu hinnale tõusis lambaste kasvatamise tasuvus. Aastatel 2000-2008 kasvas lambaste kasvu arvukus üle 2,5 korra. Lammastega majapidamiste arv Eestis on üle 3000. Aastal 2008 oli lambaste arvukus 76,4 tuhat. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega.

    Lambakasvatus
    Lambakasvatus
    9
    docx

    Lambakasvatus

    LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust

    Põllumajandus
    Loomakasvatus
    8
    pdf

    Loomakasvatus

    1. Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad) Arvukus 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1990. aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast 2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 2010 ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72400 lammast Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal

    Loomad
    Lamba- ja veisekasvatus
    54
    pdf

    Lamba- ja veisekasvatus

    LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba

    Loomakasvatus
    Lammas
    8
    doc

    Lammas

    Laudas on söödasõimed ja joogikünad. Lambalautu ei köeta, kuna loomadest eralduv soojus hoiab ruumis paraja temperatuuri +3 - +5° C.Talvel on lammaste peamiseks söödaks hein ja silo, põhk, männioksad jm. Emaslooma nimetatakse uteks, isaslooma - jääraks, kastreeritud looma - oinaks ja poegi - talledeks. Tallesid sünnib lambal harilikult 1 - 2.Kodulammas on väärtuslik villa-, liha- ja nahaloom. Nahast valmistatakse kasukaid, mütse, kraesid ja teisi karusnahkseid tooteid. Lambakasvatuse kõige tähtsam toodang on aga vill. Villast valmistatakse lõnga, lõngast kootakse villast riiet ja mitmesuguseid esemeid (kindaid, sukki - sokke, salle, kampsuneid jm.) Villast valmistatakse ka vilti, vildist aga viltjalatseid ja kübaraid. Lambavill on seni veel asendamatu tooraine, kuna pole leitud keemilist kiudainet, millest oleks võimalik valmistada viltesemeid.Hea lammas on kiire kasvu ja rikkaliku villaanniga. Ühelt lambalt võib aastas saada 2,5 - 3 kg villa. On

    Bioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun