Lambakasvatus (1)

LAMBAKASVATUS
Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine
Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha ( uted , jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist.
Võib eristada kahte sorti talleliha:

Rasked talled – enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg.

Kerged talled – Vahemereäärsed riigid. Tallesid kasvatatakse 3,5 kuud, tapaeelne kehamass on 22-25 kg
Lammaste lihajõudluse hindamine
Saame hinnata kas elusatel lammastel või siis tapajärgselt erinevate lihajõudlusnäitajate järgi.
Lihajõudluse hindamine elusalt:

• Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures
  

• 1 punkt – väga lahja
  
• 2 punti – lahja
  
• 3 punkti – hea toitumus (soovitud)
  
• 4 punkti – rasvane
  
• 5 punkti – väga rasvane
  

Toitumust võib hinnata noorlammastel tapaküpsuse määramiseks. Kui lammas on 3p toitumusega, siis on ta tapaküpsuse saavutanud. Kui see on rohkem, siis on looma liiga kaua peetud, loom hakkab rasvuma. Täiskasvanud uttedel hinnatakse toitumust söötmistaseme hindamiseks. Aastas on kolm aega, millal tuleks täiskasvanud uttedel toitumust hinnata: võõrutamisel, paarituse alguses, enne poegimist.
Toitumust hinnatakse käega landelt, katsutakse kahte piirkonda - kombeldakse selgroo ogajätke teravust, katsutakse kui kergelt näpud lähevad roidejätkete alla.
Teine võimalus on elusatel lammastel lihajõudlust hinnata kaalumise teel. Hea võimalus prognoosida kehamassi suuruse järgi liha kvaliteeti.
Täiskasvanud ute tapasaagis on u 50%. Lihakehas on täiskasvanud loomal rasva 30%, valku 17%. Täiskasvanud looma liha on rasvane ja madalakvaliteediline.
Tallel on samuti kehamass liha kvaliteedi prognoosimisel kasutusel. Lammas on loom, kelle liha rasvasisaldus sõltub tihedalt kehamassist. Kuni 40 kg rasvahulk tõuseb, aga ühtlaselt ja mitte kiiresti. Kui lammas on üle 40 kg raskune, hakkab ka rasva rohkem tekkima järsult. Optimaalne tapaeelne kehamass sõltub turgudest. Nt Aasia turgudel tahetakse rasvasemat liha, aga Euroopas tahetakse madalama rasvasisaldusega liha. Tapaeelseks kehamassiks Eestis oleks maksimaalselt 40-45 kg. Sellises vanuses loomadel on rasva 17% valku 17%, mistõttu liha kvaliteet on kõrgem. Kerged talled (3-3,5 kuu vanune) – neil on u 8% rasva ja valku 17% - liha on väga kvaliteetne, tapasaagis u 45%. Piimatalled saavad ka rohusööta, see mõjutab liha värvust – punakam.
Kolmas võimalus elusatel lammastel lihajõudlust hinnata on ultraheliaparaatidega, kui määratakse lihassilma pindala ja peki paksus. Seda kasutatakse Eestis alates 2009. aastast. Nii on võimalik teha valikut lihajõudluse suunas.
Lihajõudluse hindamine tapajärgselt

Lihakehade SEUROP klassifitseerimine lihakuse ja rasvaladestuse alusel – Eestis hakkas kehtima alates 2003. a lihatööstustes, kus tapetakse aasta keskmisena üle 500 lamba. Rümbad jaotatakse järgmistesse kategooriatesse

• L – alla 12 kuu vanuste lammaste e tallede rühmad (randmeliiges sinakas )
  
• S – kõigi teiste lammaste rümbad (randmeliiges punane)
  

Hinnatakse visuaalselt lihakusklasse ja rasvasusklasse.
rasvasusklasside osas eristatakse 1 (väherasvane), 2(kergelt rasvane), 3 (keskmiselt rasvane), 4 (rasvane), 5 (väga rasvane).
Lihakusklasside osas eristatakse: E( ekstra ), U(väga hea), R(hea), O (rahuldav), P (lahja)
Lihakeha saab hinnangu, mis templina lüüakse lihakeha külge ning sellest sõltub hind.

Lihakeha mass – soovitavad lihakehad tavaliselt 16-20 kg

Tapasaagis= lihakeha mass, kg x 100/tapaeelne kehamass. Lammaste tapasaagis varieerub üldiselt 45-50 % piires

Lihakeha morfoloogiline koostis e kui palju sisaldab lihakeha erinevaid kudesid kilogrammidel või protsentides. Dissektsioon – osadeks jaotamine, mille tulemusena saame teada tailiha koguse lihakehas, kui palju on konte ja rasva.

Lihakeha keemiline koostis ( toorrasv , toorproteiin, toortuhk). Saadakse lihastest , rasvast keemilisel analüüsil. Tarbija eelistab madala rasvasisaldusega liha.
Lammaste villajõudlus, villa kvaliteet
Euroopa liidu riikides on vill mitte tulu andev kasvatajatele. Lammaste pügamisega tehakse sama palju kulusid , kui saadakse villa müügiks. Villakasvatus on lambakasvatusega kaasnev, tulu ta ei anna. Villajõudlusnäitajatest on tähtsam villatoodang, selle all mõistetakse aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt. Eestis enam jõudluskontrollis villatoodangut ei määrata, sest vill ei ole enam kasutoov lambakasvatussaadus. 3-5 kg on pesemata villa toodang, lambaid pöetakse enamasti 1 kord aastas. Lammaste pügamise aeg peab sobima tehnoloogiaga. Kui meil on aastaringne väljaspidamine, siis oleks sobivam pügada kevadel, sel juhul on lambad lühikese villaga suvel, kui on soe aeg, pikema villaga talvel, kui on külm aeg. Kui lambaid peetakse talvel laudas, siis sobiks paremini sügisene pügamine, sest sel juhul talvisel perioodil on loomad pöetud, nad on niikuinii soojemates tingimustes ja eeliseks on ka see, et poegimise ajal on loomad lühema villaga. On välja toodud, et talvise pügamise korral on tallede sünnimass suurem. Peale pügamist saadud villa nimetatakse villakuks.
Villa pügamisjärgne kvaliteet
Lambavilla kvaliteeti sõltub paljuski ka villa pügamisjärgsest käitlemisest. Nõuetekohane villa pügamisjärgne käitlemine tõstab villa kvaliteeti ja ka kokkuostjate huvi villa osta, sest tooraine on kvaliteetsem. Vill pügatakse villakuna . Iga pügatud villak heidetakse pügamisjärgselt villa sortimislauale lõikepinnaga allapoole. Sortimislaud on valmistatud puidust lippidest. Sortimislaua mõõtmed on 2 x 1,5 m, mille liistude vahe on ca 2 cm. Sortimislauale heidetud villakust langeb osa prahti ja sõnnikutükke välja. Laiale laotatud villakust korjatakse heinakõrred, õled, sõnnikutükid, sõnnikuga  määrdunud villatükid ja muu suurem praht välja. Seejärel villaku ääred keeratakse kokku ning alustatakse saba poolt villaku kokku rullimist. Kui on jõutud kaela osani , siis keeratakse kaela osa tugevasti keerdu ja fikseeritakse sellega kokkurullitud villak. Kokkurullitud villakud pannakse õhku läbilaskvatesse kottidesse, kus säilitatakse villa kuni realiseerimise või pesemiseni.
Villa kvaliteet
Villkanna diameeter e peenus – saab mõõta mikromeetrites või Bradfordi kvaliteedinumbrites. Eesti lambad annavad villa diameetriga 27-34 mikromeetrit. Peenvill vähem kui 27 mikromeetrit. Poolpeenvill 27-37 mikromeetrit. Jämevill – üle 37 mikromeetri. Peenvill – merinovill. Mida peenem on vill, seda rohkem on villal lookeid, vill on säbar – annab villale elastsuse. Mida jämedam on vill, seda väiksem on säbarus ning vill läheb üldiselt pikemaks. Peenem vill annab pehmema toote, see mõjutab kvaliteeti palju. Kui vill üle 31 mikromeetri siis on toode torkiv. Villakust järgmine struktuuriüksus on villa säuk (säugu tüübid).
Säugu tüübid: ühtlik, ebaühtlik (jämevill – peen alusvill, jäme pealisvill). Tallevill on peenem, mis saadakse umbes 5-6 kuu vanuses.
Villa kvaliteet
Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus , vetruvus, elastsus , vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest. Alljärgnevalt keskendume põhiliselt just nendele tehnilistele omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga.
LAMBAKASVATUS EESTIS
1938. aastal oli u 700 000 kitse ja lammast . (selle hulka on arvestatud ka aprillini järgmise aasta omad). Kõige madalam arv lambaid oli 1999. Aastal – 30 000. Alates sellest ajast hakati lambakasvatusele maksma otsetoetust, liitumine EL, tänu sellele lisandusid mitmed toetused. Praegu on lammaste arvukus ligikaudu 80 000. Eesti lammastest ligikaudu pooled on mahelambad (u 40 000). Eesti on Euroopa riikide hulgast konkurentsitult kõige kõrgema positsiooni peal seoses mahelambakasvatusega. Lambakasvatusettevõtteid on umbes 2000, 10 a. tagasi oli neid ligikaudu 5000. Keskmine karja suurus on suurenenud viimase 10 aasta jooksul 10 lamba pealt 40ni. Ligikaudu 60% lammaste üldarvust asub suuremates kui 100-pealistes karjades. 2001. aastal oli suuremates karjades ainult 14% lammastest. Peamine lambakasvatuse suund on lambaliha tootmine, sealt laekuvad 85% lambakasvatuse sissetulekutest. Eestis on olukord hetkel, kus lambaliha viiakse välja. Eksporditakse eelkõige Türki, aga ka teistesse Euroopa Liidu riikidesse ( Holland , Saksamaa). Liha viiakse välja elulammastena. Eesti lambaliha tarbimine ei ole kõrge. Lambaliha tarbimine ühe inimese kohta oli 1938/39 kõrge – u 7 kg. Eesti iseseisvumise ajal 1991 oli lambaliha tarbimine 1,4 kg ühe inimese kohta. 2000. aastal oli 0,25 kg inimese kohta ja 2010. aastal 0,6 kg. Euroopa Liidu keskmine tarbimine on 3 kg inimese kohta.
Ekspordil loomi ei tapeta saatjariigis, vaid tellijariigis. Türgis on see nt seotud usuliste küsimustega.
Lambakasvatussaaduste turg on olnud väga hüplik ning ebakindel. Alles viimastel aastatel on lambavilla kokku ostetud pesemata kujul ning on olnud võimalik seda villa transportida Inglismaale. Villa müüakse pesemata kujul peamiselt, kas siis mõne villatööstusele või väiksematele ettevõtetele. Villa on võimalik ka realiseerida pestud kujul, vill pestakse (ei ole lihtne töö) ettevõtte ära ning müüakse kas villatööstustele või tehakse teenustööna lõngaks. Lambakasvatuse ettevõte tegeleb edasi lõngast tehtud toote valmistamise ja realiseerimisega. Sel juhul see vill tasub paremal moel ära, kui seda lisaväärtust juurde antakse. Pesemata kujul müümine on ainult kulude katmiseks, kasu ei too.
Lambanahad on samuti villaga sarnases olukorras. Lambanahkade realiseerimine on lihtsam kui farmis on lambanahad konserveeritud. Konserveerimiseks kasutatakse nahkade soolamist. Edasi antakse nahad töötlusse (teenustööna parkimisse). Realiseeritakse juba pargitud nahku . sel juhul saadakse lambanahkade müügist rohkem tulu, kuna on lisandväärtust juurde pandud. Parkimistöökojad asuvad Tartus ja Jõgeval. Meie regioonis kõige suuremad parkimistöökojad on Türgis. Nahkadele peaks olema mingi alus, kuhu nahkasid hakatakse laduma, peab olema kalduv profiiliga, villa kiht jääb allapoole. Enne kui alusele pannakse, lisatakse nahale keedusoola u 30% naha massist. Nahk kaalub 6-7 kg, ühele nahale kulub ligikaudu 2 kg jämesoola. Kui sool on peale pandud, siis laotakse nahad kaldalusele ja soolvesi hakkab nahkadelt maha jooksma ning nii võib nahkasid säilitada, kui ruumi temperatuur on +2---+8. Enne parkimist peaks nahk olema 2-3 nädalat soolas . Siis jääb villakiud ilusti naha külge kinni, saame parkides kvaliteetse villa. Laotakse nii, et villad jäävad kokku ja naha sisepind jääb teisele poole.
Lambakasvatussaadus on ka elus lammas. Seda eelkõige tõuloomakasvandustes. Elusloomade müük on kogu aeg tõusnud, sest lammaste arvukus on tõusnud. Samuti on võimalik eluslambaid riigist välja viia, eelkõige müüakse Lätti ja Leetu .
ARETATAVAD TÕUD EESTIS
Eestis on peamiselt kaks kodumaist lambatõugu. Nendeks on Eesti tumedapealine lambatõug ja Eesti heledapealine lambatõug. Pea ja jalad on tumedapealisel kaetud tumedate viirudega. Tumedapealine lammas on saadud eesti maalamba ristamisest Suurbritanniast pärit lihatõugu šropšiiri tõuga. 1926. – 1950. Aastani toodi sropsiiri lambaid Eestisse eesmärgiga saada lihatüübilised lihavillalambad. Tõumärgiks on ET.
Eesti valgepealine lambatõug (EV) – Heade lihavormidega, valge villaga, suuruselt mõnevõrra kui Eesti tumedapealine lammas. Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates ševioti lambaga. Ka ševioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest. Chevioti mägedest, mis asuvad Inglismaa ja Šotimaa piiril .
Eesti maalammas – väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama . Peale seda maalammaste arvukus langes ja praktilised farmid hävisid. 50- aastatel, kui käidi Lõuna-Eesti farmides ringi, siis öeldi, et maalambaid oli järgi jäänud 15% Lõuna Eesti farmidest.
2003. aastal on Eesti registreeritud Eesti Maalambakasvatajate ühing. Koguti eelkõige saartelt kokku lambad, kes eristusid tumedapealistest ja heledapealistest ning selle ühingu eestvõttel tehti geeniuuringud, mille tulemusi on kajastatud kahepidiselt. Maaülikooli teadlased on seisukohal, et geeniuuringud on näidanud, et teatud osa lammastest on tõesti genotüübi poolest erinevad meie põhitõugudest. Kui see pole kindel kas nad on algsed maalammaste järglased. Kasvatajate hulgas ei olnud üksmeelt ja 2009. Aastal loodi Kihnu Maalambakasvatajate Selts, mille eestvõtjaks on A.Ä. Idvand. Kihnust pärit lammastel on jäme vill, vastsündinud talled sünnivad mustadena ja vanuse kasvades muutuvad järjest hallimateks. Kihnu maalambaid ei ole tõuna tunnustatud.
EESTI LAMBATÕUGUDE JÕUDLUS
Tehakse jõudluskontrolli. Jõudluskontroll on loomade põlvnemise ja toodangu pidev jälgimine, fikseerimine. Jõudluskontrolli korraldab Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS). Pässu – haldab Jõudluskontrollikeskus JKK. Jõudluskontrolli eesmärgiks on selliste näitajate määramine, mis on majanduslikult kõige tähtsamad: uttede poegimisandmed, tallede arv poeginud ute kohta, tallede sünnimassi, tallede 100 päeva mass. 100 päeva mass on looma kasvu iseloomustav näitaja. Jõudluskontrollis on andmed täielikud loomade põlvnemise kohta. Andmeid ei registreerita villa toodangu ja villa kvaliteedi kohta praegusel hetkel. Talle 100 päeva mass valgepealisel on mõnevõrra kõrgem kui tumedapealisel. Aretuskarjades hinnatakse lihassilma suurust ja rasva paksust – need on andmed, mida jõudluskontrollis registreeritakse.
TEISED EESTIS ARETATAVAD TÕUD
Parandajad lambatõud – toodud riiki spetsiaalse eesmärgiga parandada eesti tõugude teatud jõudlusnäitajaid. Need tõud on eelkõige sellised, kes on hinnatud silmapaistva liha kvaliteedi poolest. Tumedapealise tõu parandajad on Suffolk ja Oxforddaun. Suffolk on eestisse toodud Taanist peamiselt, aretatud on ta Uks. Ta on tähtis lihatõug, seda tõugu kasutatakse ka isastõuna, selleks et paaritades suffolki jääradega teise tõu uttedega, paranevad järglasel lihavormid ja suureneb tapale minevate tallede lihajõudlusnäitajad. Suffolk on peamine lihatõug üle kogu maailma. Oxforddaun on samuti pärit UKst, selle tõu erinevus suffolkist seisneb välimikus ja villaomadustes. Suffolki lambad on alati ilma villata peal ja jalgadel. Oxforddauni lambad on villaga kaetud kuni sõrgatsiliigeseni ja pea on ka villaga kaetud. Eestis on Oxforddauni lambad tugevdanud tumedapealise lamba lihajõudlust, kuid nad annavad suurema rasvasisaldusega lihakehasid võrreldes teiste tõugudega. Kui Oxforddaunid on ristatud, siis on tulemused paremad.
Valge lambatõu parandajaks on Tekseli lambatõug. Tal on väga silmapaistvad lihavormid. Tekseli lammastel on topeltlihastuse geen. Eestis on viimasel ajal toodud tekseli lambaid ka Belgiast ja nemad on eriti väljapaistvate lihavormidega. Teine parandajatõug on Dorseti tõug. Ta on nudi, pikema kerega (võrreldes tekseliga). Neid iseloomustab suur lihassilma läbimõõt ning dorsetit iseloomustavad ka head emaomadused – dorseti uted on kõrge piimakusega ning nad hooldavad oma järglasi hästi. Kolmas parandajatõug on Dala tõug, kes on Norrast pärit. Nad on hea viljakusega ja neil on kõrge kasvukiirus (100 päeva mass). Dala lambad on hea villa kvaliteediga, mis avaldub nii, et vill on valgerasuhigiga. Valgerasuhigiga vill säilitab peale pesemist valge tooni, aga kui on vähe kvaliteetne rasuhigi, mis on kollakas – see mõjub villa kvaliteeti pärssivalt. Peale pesemist on jätkuvalt vill kolletunud, selline vill on ka vähem vastupidav.
Soome lambaid on lubatud ühekordselt kasutada nii eesti tumedapealise kui valgepealise tõu juures, sest soome lambal on maailma lambatõugude hulgas kõrge hinnang tänu erakordselt suurele viljakusele. Neilt saadakse 2,5-2,7 talle poeginud ute kohta, teistel on 1,5-1,7. SEUROPi andmetel annavad soome lambad tagasihoidlikke tulemusi, seetõttu võib ainult üks kord soome lammast kasutada.
Lisaks kasvatatakse Eestis veel tõugusid, kellega ei parandata. Nt islandi maalammas, kõige suurem kari asub Osmussaarel. Lisaks on Eestis veel Gotlandi lambaid, neil on väga kvaliteetne nahk. Naha kvaliteet on hea, sest naha mälv on õhuke ja vastupidav. Nahal on omapärane villasäuk, mis annab torbilise või salgulise väljanägemise, annab nahale eksootilise väljanägemise.
Eestis ei ole praktiliselt üldse piimalambaid. See lambakasvatusharu on levinud rohkem vahemereäärsetes riikides. Eestis on vähe villalambaid (merino villa lambad). Eesti peamine suund on lihalambakasvatus, see annab peamise sissetuleku.
UTTEDE VILJASTAMINE JA INNASESOON
Lambad ja kitsed erinevad sigimisbioloogias veistest ja teistest loomadest. Neil on indlemise sesoonsus. Indlemine algab koos valguspäeva lühenemisega. Valguspäev hakkab meie tingimustes (laiuskraadil) juuli keskpaigast kuni detsembrini (jaanuarini) – aeg millal võime loomi viljastada. Kasvataja peab tegema valiku, millal viljastusaeg farmis korraldada. Sellest saab alguse uus lambakasvatuse aasta, sellest saab alguse kogu aastane lambakasvatustsükkel. Lammastel toimub loomulik paaritus , emasloomade hulka viiakse paaritusperioodil jäär(ad). Tavaliselt paaritusperiood on 40 päeva pikk - periood kui jäära hoitakse uttede juures. Dorsetil hakkab ind kõige varem pihta, enamasti on inna algus augustist, aktiivne inna periood on novembris/detsembris. Ind avaldub uttedel selliselt , et esimene ind on vaikne ind (loom indleb, aga ei näita väliste innatunnstega seda välja. 1-3 päev). Innatsükkel on 16-17 päeva. Sagedasti pannakse karja isasloom, kes on viljatusvõimetuks muudetud, selle eesmärgiks on rohkem emasloomi ühe aja jooksul saaks ära paaritada. Õrritaja jäär pannakse karja ja ta on karjas 2 nädalat enne õiget paaritamist. Õigel ajal pannakse uttede juurde suguvõimeline jäär. See on loomulik poegimisaja lühendamine inna sünkroniseerimise kaudu. Paaritusplaan – moodustatakse paaritusgrupid paberil ja siis viiakse plaan ellu karja jaotamisega paaritusrühmadeks. Kui jäär on täiskasvanud (3 või enam aasta vanune), siis paaritusgrupp on ligikaudu 50 utte. Kui jäär on 1-2 aasta vanune, siis paaritusgrupp oleks 30-40 utte. Kui kasutatakse 10-12 kuu vanust jäärtalle, siis paaritusrühm oleks 20-25 utte. Selline paaritumisviis on haarempaaritus.
Emaslooma sugulise kasutuse algus

Alustatakse uttede paaritamist, kui utt on u 10 kuu vanune – sobib intensiivsematesse farmidesse. Seal peab olema söötmine väga tasakaalustatud. Kasutatakse teraviljasöötasid, sest selles vanuses utt veel kasvab.

Alustatakse uttede paaritamist, kui utt on 1,5 aasta vanune – mahefarmid, ekstensiivsema pidamisega farmid.
Kui paarituseks ettevalmistus on olnud normaalne, siis enamus uttesid poegib ühe kuu jooksul, kuigi paaritusperiood on pikem.
Kunstlikku seemendust kasutatakse uttede puhul väga vähe, sest jäära spermat ei osata nii hästi külmutada, et selle kasutamine oleks edukas. Kui kasutatakse, siis tehakse emakasisest kunstlikku seemendust. See nõuab väga hea väljaõppega inimesi, loomade erikohtlemist. Emakasse viiakse trakaar ja laparoskoop – nii on vaja teha iga loomaga . Iga loom on vaja kinni püüda, panna pukile ja teha tuimestus – kogu protsess on komplitseeritud – seetõttu ei kasutata Eestis.
Lammaste pidamistehnoloogia Eestis
Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis:

Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal

Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega). Ohuks on röövloomad (rebased, hunt, ilvesed, koerhundid) ja röövlinnud ( kotkad , rongad) vastsündinud talledele. Hea oleks kevadine poegimine , et talled sünniksid kevadel

Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse. Lammaste söötmine toimub jalutusalal. Sel juhul sagedasti rohusööda ( silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises. Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul. Lambaid peetakse ka meie kliimas aastaringselt välistingmustes, kuid eelduseks on lammaste korralik söötmine ja lammaste tuule ja vihma eest varjumise võimalus (varjualused, kergehitised, mets, kadastikud)
Mahelambakasvatuses peavad lambad laudast pääsema jalutusaladele aastaringselt, kui ilmastikutingimused seda lubavad. Heina, silo söötmiseks kasutatakse ümarsõimi, mis vähendavad sööda mahatallamist. Ute kohta peab olema tagatud 0,4 m söödafronti, laudassöötmisel. Kui ei ole nii palju ruumi, siis tuleb paigutada lisasöödasõimed. Metallist pmarsõim on hea heina, põhu või silo söötmiseks nii laudas kui välitingimustes. Aastaringselt on vajalik mineraalsöötade (mineraalsöödasegu + sool või lakukivi) söötmine. 1g keedusoola annab 0,35g naatriumit. Vett joodetakse joogikünast, vett lastakse otse veetrassist. Soojustamata lautades on vajalik külmumiskindlate jooturite kasutamine, võib kasutada elektriga soojendatavat veejooturit, veetoru tuuakse maa alt külmumise vältimiseks. Monosööda söötmine söödamikseriga – silost, heinast, teravilja- ja mineraalsöötadest segatakse söödamikseris kokku üks monosööt. Mikserite kasutamisel peaks söödalava olema vähemalt 3m laiune.
Lamba eripärad rohusöötade tarbijana
Lammas on hea karjaloom, keda võimalik aastaringselt väljas pidaad (grazing animal ). Karjamaarohus eelistab lammas ristikut kõrreliste ees, sööb rohuneid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis. Lambad söövad rohekm puude, põõsaste lehti kui veised , aga vähm kui kitsed. Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade kasutajad. Lammastele talviseks söötmiseks sobivad rohusöötadena nii silo, hein kui põhk.
Poegimisel on vajalikud individuaalsulud, kuhu paigutatakse peale poegimist sündinud tall koos emaga 1-2 päevaks. Imiktallede pidamise perioodil kasutatakse tallede jõusööda või teravilja söötmist tallede lisasöötmisel. Lammas on parim rannakarjamaade jt poollooduslike rohumaade hooldaja.
Karjamaade vajadus

• Kutuurkarjamaadel 8-10 uttejaha-l (), toiteväärtus 10-10,5 MJ/kg/KA
  
• Karjamtamiskoormusega 8 utte hektaril peaks saagikus olema 12,5t/ha-lt
  

Lammaste püsitaradena kasutatakse pingutatud 2,5mm läbimööduga traati 3 „kuuma“ traadiga, mis on ühendatud eketrikarjusega. Karjaaedade nurgad peavad olema kindlate konstruktsioonidega. Karjade tarastamiseks kasutatakse ka võrkaedu, kus postide vahekaugus on 5-6 m. Lambalauda ehitamisel kasutatakse kergeid konstruktsioone. Lambaid võib pidada ka polütunnelites ( kasvuhoone laadsed )
Tall vajab u 300 ml ternespiima päevas. Ute ternespiima võib asendada ka mõne teise loomaliigi ternespiimaga. Võib kasutada ka lehma ternespiima, aga seda tuleb sagedaini joota, sest ta on lahjem (vähem rasva, vähem valku). Ternespiima võib ka külmutada. Mitte rohkem kui 50 ml/ kg kohta ternespiima korraga. Eestis ei ole kummirõngaste kasutamine kastreerimiseks ja saba eemaldamiseks lubatud.
Talledel on nabanöör kohaks, mille kaudu võib tall saada infektsioone. Nabanöör pistetakse joodi pudelisse, et seda vältida. Pooled talled kes surevad peale sündi esimestel päevadel, surevad alajahtumise kätte. Seda põhjustavad tuul ja külm ilm. kui tall jääb peale sündi puhtaks lakkumata, kaotab ta nii palju energiat, et suure tõenäosusega tekib hüpotermia e alajahtumine . Kõige suurem on esimese 5 h jooksul, saab vältida garanteerides piisavalt ternespiima (golostrum). Hüpotermia võib tekkida ka üle 12h vanustel talledel. Probleemsed talled tunneb ära selle järgi, et nad muutuvad apaatseteks ja vähem aktiivseteks . Oluline on mõõta iga probleemse talle kehatemperatuuri. Hüpotermiline tall sureb, kui talle ei osutata abi. Hüpotermiaks loetakse seisundit , kus tallel on 37 kraadi või madalam temperatuur. Ravi sõltub talle kehatemperatuurist ja tema vanusest . Kui ei ole kindel, kui vana on loom, siis eelda alati et ta on rohkem kui 6 tundi. Kui talle temp 37 kraadi või rohkem siis ta ei vaja ülessoojendamist, vaid hõõrutakse ta kuivaks ja antakse talle maosondiga piima. 3 korda päevas peaks andma ternespiima. Kui talle temp on alla 37 kraadi, siis ta ei ime ise enam piima, teda on tarvis kõigepealt soojendada . Tuleb jälgida, et neid mitte üle soojendada, normaalne temperatuur on 38-39 kraadi. Peale seda võib talle tagasi ema juurde panna, kuid tuleb jälgida.
Kui tall on teadvusetu ei tasu teda soojendada ega sööta enne, kui ei ole süstitud glükoosi. Isegi 20 kraadise kehatemperatuuriga tallesid on võimalik elustada. Need lambad ei saa neelata, ega nad ei saa ka ternespiima seedida, seetõttu tulebki enne lambale glükoosi süstida. Ilma sellise ravita need lambad surevad. Glükoosilahus tehakse 20%-liseks. 10 ml/kg kohta on normaalne doos , ehk 4 kg tall vajaks 40 ml 20% glükoosilahust. Kui on vaja 40 ml lahust, siis võetakse 20 ml 40% glükoosi ja 20 ml vett. Koht tuleb joodiga puhastada . Süstida tuleb nabanöörist 2,5 cm paremale ja veel 2 cm tahapoole. Süstida 45 kraadise nurga all. Lisaks tuleb süstida antibiootikume, kuid ei tohi süstida kõhuõõnde koos glükoosiga. Peale seda tuleb tall üles soojendada.
Kastreerimine ja saba eemaldamine
Kummirõngaga ei tohiks kastreerida loomi, kes on nooremad kui 24h. Eestis ei ole loomakaitseseadusega lubatud kummirõnga kasutamine. Kastreerimistangede kasutamine on alternatiiv sellele. Praegu ei ole Eestis lubatud ka sabade lühendamine.
Kui tall hakkab sündima ja paista on ainult pea, siis peab osutama sünnitusabi, tuleb saada vähemalt üks jalg välja. Lammas on sündides kollane.
…..
Võõrutusjärgne tallede söötmine
Võõrutuse järgselt söödetakse tallesid olenemata poegimisajast karjamaarohuga, lisaks sellele antakse mineraalsöötasid. Võõrutusjärgsetele talledele tuleb kindlustada vaba karjamaa . Parasiidivaba karjamaa on karjamaa kus ei ole viimase 12 kuu jooksul karjataud lambaid. Sellised on nt uued rajatud karjamaad , rohumaad, kus eelmisel aastal tehti talvist sööta (heina või silo) või karjatati eelmisel aastal veisi või kitsi . Võõrutatud talled on parasiitide osas väikese resistentsusega, nad on õrnad parasiitide suhtes.Mahefarmides ei ole lubatud teha profülaktilist parasiitide tõrjet, küll aga on lubatud ravi – liha realiseerimise kuluaeg 2x. Fikseerida ravimi kasutamise aeg, doos, kellele anti, et oleks hiljem võimalik kontrollida, kas keeluajast on õigesti kinni peetud või mitte. Tallede võõrutuse järgselt hakatakse utt-tallesid ja jäär-tallesid pidama eraldi rühmades. Jäärad on võimelised juba 3-4 kuu vanuselt viljastama uttesid, seetõttu nad eraldatakse – seega saab ka vältida lähisuguluspaaritust. Võõrutusjärgne periood kestab kuni realiseerimiseni. Jäärtalled lähevad lihaks, utt-talled jäävad kas karja täienduseks või müügiks.
3-4 kg vett ute kohta päevas. VEE TEEMA VT ÕISIST KODULEHELT