paremad tingimused ternespiima imemiseks Vajalik ööpäevaringne loomade jälgimine: seepärast peaks püüdma poegimise kestvust vähendada, näiteks enne paaritust lasta uttede sekka 1-2 nädalaks paaritusvõimetud jäärad, kes panevad uted indlema Esimesel elupäeval on see 200 ml talle kehamassi kohta päevas (4 kg tall- 800 ml ternespiima) Ühel jootmiskorral 50 ml talle kehamassi kohta päevas (4 kg tall 200 ml ternespiima) Karjammde vajadus Kultuurkarjamaadel 8...10 utte/ha-l (võib varieeruda 4-15 utte/ha), toiteväärtus (10…10,5 MJ/kg/KA) Karjatamiskoormusega 8 utte hektaril peaks saagikus olema 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet hektarilt) Pool-looduslikel karjamaadel 1-3 utte/ha, toiteväärtus (8,5…9,5 MJ/kg/KA)
-kuivatamiseks soojenduslampe, mis peaksid olema paigutatud ca 1,2 m kõrgusele talle seljast Imiktallede pidamise perioodil kasutatakse talledele jõusööda või teravilja söötmist tallede lisasöötmisaladel, kuhu ei pääse täiskasvanud uted Karjamaalt saab lammas poole aastasest söödast Lammas on parim rannakarjamaade jt.poollooduslike (puisniidud,rannaniidud) rohumaade hooldaja Karjamaade vajadus · Kultuurkarjamaadel 8...10 utte/ha-l (võib varieeruda 4-15 utte/ha), toiteväärtus (10...10,5 MJ/kg/KA) · Karjatamiskoormusega 8 utte hektaril peaks saagikus olema 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet hektarilt) · Pool-looduslikel karjamaadel 1-3 utte/ha, toiteväärtus (8,5...9,5 MJ/kg/KA) Rohumaade vajadus karjatamiseks ja talvise sööda varumiseks Rohumaade saagikus, Utte/ha 1 utele, ha sü/ha/ t/ha 2000/ 10- madal 4 0,25 2500/12,5-keskmine 5 0,20
Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3% Karjas 20-29 lammast 7% Karjas 30-39 lammast 9,8% Karjas 50-99 lammast 13,6% Karjas üle 100 lamba 58,8% Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom – Euroopa, Uus-Meremaa, USA ida osariigid. Villalambad – meriino lambad; peenvilla –Austraalia, Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on langenud
Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast
Riigipoolselt on ute kasvatamise toetust makstud alates 1999. aastast alates kui toetuse suurus oli ute kohta 289.-kr., 2000.-a. 169.-kr, 2001.a. 281.-kr., 2002.a. 230.- kr., 2003.a. 223.-kr. 2003.a. maksti toetust 1073 lamba-ja kitsekasvatajat 17147 ute ja kitse eest. Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15.juuli 2001.a. Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Nimetus Kokku Karja suurus
Pärast ute piimast võõrutamist söövad nad heina, teravilja ja rohtu Karjakasvatuse eesmärgid Lammaste pügamine Poegimisel aitamine Kariloomade kaitse Poegimine Poegimine on termin lambakasvatuses talle sündimiseks. Põllumajanduses nõuab see tihti farmeri või karjuse abistamist kliima, ute tõu või individuaalsete iseärasuste tõttu. Mõnikord ei suuda uted tallesid omaks võtta, eriti pärast kaksikute või kolmikute ilmaletoomist, sel perioodil ei tohi utte häirida. Kasutatud materjalid www.google.com http://et.wikipedia.org/wiki/Lambakasvatus Tänan tähelepanu eest !
Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. Farmide suurus Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001. a 4850 lambafarmi - uttedega majapidamisi, kes pidasid 26 790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15. juuli 2001. a Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Karja suurus, utte Nimetus
) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 8.Lammaste paaritussesoon ja paaritamine Lammas on sesoonselt polüestriline loom:· indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb utt uuesti 16-17 päeva pärast · innasesoon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva käbinäärme hormooni melatoniini tootmisega · Melatoniini toodetakse rohkem lüheneva päeva tingimustes kui pikeneva päeva puhul (kevad, varane suvi) · Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu pikkune (juuli keskpaigast kuni detsembri lõpuni), mille jooksul on ca 10-11 innatsüklit · Inna kestvus
2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 2010 ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72400 lammast Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Lammaste arvu suurenemisega muutuvad suuremaks ka karjade suurused. Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad
karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks vajab üks utt koos talledega 500 kg koresööta ja 100 kg herne-kaera segu, lisaks 4 tuleb utele aastaringselt anda 20-30 grammi mineraalaineid päevas
ära paaritada. Õrritaja jäär pannakse karja ja ta on karjas 2 nädalat enne õiget paaritamist. Õigel ajal pannakse uttede juurde suguvõimeline jäär. See on loomulik poegimisaja lühendamine inna sünkroniseerimise kaudu. Paaritusplaan moodustatakse paaritusgrupid paberil ja siis viiakse plaan ellu karja jaotamisega paaritusrühmadeks. Kui jäär on täiskasvanud (3 või enam aasta vanune), siis paaritusgrupp on ligikaudu 50 utte. Kui jäär on 1-2 aasta vanune, siis paaritusgrupp oleks 30-40 utte. Kui kasutatakse 10-12 kuu vanust jäärtalle, siis paaritusrühm oleks 20-25 utte. Selline paaritumisviis on haarempaaritus. Emaslooma sugulise kasutuse algus 1. Alustatakse uttede paaritamist, kui utt on u 10 kuu vanune sobib intensiivsematesse farmidesse. Seal peab olema söötmine väga tasakaalustatud. Kasutatakse teraviljasöötasid, sest selles vanuses utt veel kasvab. 2
Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on 95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad). Skandinaavia
keskmist paardumata elektroni uue kaksiksideme . . . . . . CH2=CH-CH2-CH=CH2 CH2-CH-CH-CH-CH2 CH2-CH=CH-CH2 CH2=CH-CH=CH2 + Br2 CH2Br-CH=CH-CH2Br Teises astmes tekib CH2Br-CHBr-CHBr-CH2Br 4 Alkadieenide saamine Alkadieenid kuuluvad loodusliku kautsuki koostisesse ja eralduvad kautsuki depolümerisatsioonil, samuti neid utte- ja krakkgaasides. Alkaanidest tunduvalt rohkem leidub alkadieene taimedes ja loomades. Toakärbsed eritavad vastassugupoole ligimeelitamiseks lõhnaaineid, mille üheks põhikomponendiks on cis-trikos-9-een. Puuviljade valmimisel võib ühe komponendina eralduda eteeni. Kautsukipuu mahlas sisaldub alkadieenidest 2- metüülbuta-1,3-dieeni. Organismides ja eriti taimedes leidub lahtise süsinikuahelaga
(Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära. Oksforddauni tõug, hämpsiri (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge. Lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. Karjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja
polüteen: n CH2 = CH2 [ CH2 CH2 ] n 6) Põlemisreaktsioon (põlemissaadusteks CO2 ja veeaur): CH2 = CH2 + 3O2 2CO2 + 2H2O 7) Oksüdeerumisel kaaliumpermanganaadiga moodustub kahealuseline alkohol: KMnO4 CH2 = CH2 HO CH2 CH2 OH (etaandiool) H O 2 Kaaliumpermanganaadi lahuse valastumisreaktsiooni kasutatakse alkeenide tõestamiseks. III LEIDUMINE LOODUSES JA SAAMINE Alkeene sisaldub utte- ja nafta krakkgaaside koostises. Laboratoorselt saadakse alkoholide dehüdraatimisel (vee eraldumisel): k. H2SO4 CH3CH2OH CH2 = CH2 + H2O Tööstuslikult toodetakse alkeene alkaanide dehüdrogeenimisel (vesiniku eraldamisel): Kat. CH3 CH2 CH3 H2 + CH3 CH = CH2 (propeen) IV KASUTAMINE Eteeni kasutatakse etanooli, polüetüleeni ja kloroeteeni tootmiseks. Eteeni ja õhuhapniku sissehingamine kutsub esile narkoosi.
polüteen: n CH2 = CH2 [ CH2 CH2 ] n 6) Põlemisreaktsioon (põlemissaadusteks CO2 ja veeaur): CH2 = CH2 + 3O2 2CO2 + 2H2O 7) Oksüdeerumisel kaaliumpermanganaadiga moodustub kahealuseline alkohol: KMnO4 CH2 = CH2 HO CH2 CH2 OH (etaandiool) H O 2 Kaaliumpermanganaadi lahuse valastumisreaktsiooni kasutatakse alkeenide tõestamiseks. III LEIDUMINE LOODUSES JA SAAMINE Alkeene sisaldub utte- ja nafta krakkgaaside koostises. Laboratoorselt saadakse alkoholide dehüdraatimisel (vee eraldumisel): k. H2SO4 CH3CH2OH CH2 = CH2 + H2O Tööstuslikult toodetakse alkeene alkaanide dehüdrogeenimisel (vesiniku eraldamisel): Kat. CH3 CH2 CH3 H2 + CH3 CH = CH2 (propeen) IV KASUTAMINE Created by Riho Rosin 16 13666324649407.doc.doc
välisõhu sissevool ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna (või korstnate) kaudu. Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on 95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad). Skandinaavia tüüpi söödasõimes toimub lamba poolt
iseloomulikud liitumisreaktsioonid ja nad oksüdeeruvad nagu alkeenid. Seega saab alkadieene kindlaks teha nagu ka alkaane broomivee või kaaliumpermanganaadi lahuse abil. Suurima tähtsusega on alkadieenide polümeriseerumisvõime. See protsess on aluseks nii loodusliku kui ka sünteetilise kautsuki saamisele. Alkadieenid kuuluvad loodusliku kautsuki koostisesse ja eralduvad kautsuki depolümerisatsioonil. Samuti leidub neid utte- ja krakkgaasides. ALKADIEENIDE TUNTUMAD ESINDAJAD ISOPREEN EHK 2-METÜÜLBUTA-1,3-DIEEN - CH2 = C(CH3) CH = CH2 Isopreen on loodusliku kautsuki lähteaine. Sõna "kautsuk" tuleneb indiaani keelest ja tähendab puu pisaraid (cao puu ja o-chu voolama, nutma). Looduslikku kautsukit saadakse troopilise kautsukipuu heveapuu (ld.k. Hevea brasiliensis) piimmahlast ja seda nimetatakse lateksiks.. Puhas isoprene on
söödaväärindus? Emiste sigimistsükkel (3 perioodi) – vaba, tiinus, imetamis. Kokku 150 päeva. Kesikuid peetakse rühmasulus. Sigade tiinusperiood: 115 päeva. Sigade keskmine viljakus on 10-14 põrsast perekonnas. Lammaste arv 100tuh kandis. 4. ja 5. tiinuskuul on vajalik uttede söödaratsioonis vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu. Ühel jootmiskorral peab tall saama 50ml/kg ternespiima. Täiskasvanud sugujäära paaritumiskoormus – 50 utte. Toitumisõpetus ja veiste söötmine Loomorganismi toitumine. Õhk, vesi, toit. Söödad on põhiliselt taimse päritoluga. Orgaanilised ained – valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid. Energia – süsivesikutest, rasvast ja proteiinist. Proteiin Rasv 14 vitamiini 24 mineraalelementi vesi ja õhuhapnik Katabolism – keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia. Metabolism – ainevahetus; ainete lagunemise ja sünteesiprotsessid kokku.
annaabi.ee 
