Demokraaia ja demokratiseerimine (0)

KORDAMISKÜSIMUSED:
1. Demokraatia ja autokraatia definitsioonidest
Martin Seymour Lipset: demokraatia on poliitiline süsteem, mis pakub reeglipäraseid konstitutsionaalseid võimalusi valitsusametnike vahetamiseks ning sotsiaalset mehhanismi, mis lubab suurimal võimalikul elanikkonna osal mõjutada peamisi otsuseid, valides poliitilisi ametimehi erinevate kandidaatide seast.
Jean Grugel: Olla demokraat tähendab uskuda inimesesse, arvata, et inimestel on võõrandamatu õigus teha enda jaoks otsuseid ise, ja olla veendunud arusaamas, et kõik inimesed on fundamentaalselt ja sisuliselt võrdsed.
Autokraatia on siis vastupidine . Äkki kellegil midagi lisada sinna?
2. Polity IV režiimide hindamise süsteem
Analüüsib režiime kolme muutuja kaudu: 1) protseduuride olemasolu, millega kodanikud võivad väljendada erinevate poliitikate ja poliitikute eelistamist, 2) täidesaatva võimu kasutamise piirangud, 3) kodanikuvabaduste garanteeritus .
Esimene versioon aastal 1975. Hindab riike, millel üle 500 000 elaniku, alates 1800. aastast; mõõdab demokraatlikkust ja autokraatlikkust 10 -10 skaalal, kus 6-10 = demokraatia, -6 - -10 = autokraatia ja 5 - -5 = anokraatia; vaatleb siiski vaid seadusi ja on seeläbi puudulik, sest keskendub vaid formaalsustele ja mitte seaduste täitmisele;
3. Polyarchy režiimide hindamise süsteem
Loodi 1970ndail, arvestab riike alates 50 000 elanikust, andmed alates 1810. aastast.
Vaadeldakse poliitilist konkurentsi ja elanikkonna osalust poliitilises protsessis. Polyarchy järgi saab riiki pidada demokraatlikuks, kui on täidetud kolm tingimust: 1) toimuvad regulaarsed valimised, 2) võitnud erakond ei tohi olla saanud üle 70% häältest või parlamendikohtadest ning 3) valimistel osalenuid peab olema üle 20% elanikkonnast. Just elanikkonnast, mitte valimisõiguslikest kodanikest. Niimoodi vaatleb Polyarchy demokraatiat selle klassikalises mõistes ehk keskendudes sellele, kas ühiskonnas eksisteerib arvamuste paljusus ja kuivõrd teeb oma riigis tegelikke juhtimisotsuseid rahvas.
Demokratiseerituse indeks saadakse valemiga ( võistlus * osalus)/100, kusjures iga referendum lisab viis punkti; seab liialt suure rõhu rahva arvamusele ja mitte piisavalt valitsemispraktikatele.
4. Freedom House'i vabaduse taseme mõõtmise süsteem
Hindab poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi skaalal 1-7, seejuures 1-2.5 = vaba, 3-5 = osaliselt vaba(Moldova; Bosnia ja Hertsogoviina) ja 5.5-7 = mittevaba; alus pandi 1950ndail, andmed alates 1972. aastast; fikseerib tegelikkus ja mitte seadusi, on üldjoontes Polity-ga korrelatsioonis; hõlmab üle 200 riigi ja territooriumi;
5. Demokraatlike riikide arvu muutumine XX sajandil Euroopas ja maailmas
1900. aastal oli maailmas 12 demokraatiat, 1920ndal aastal 23, sest pärast sõda vastiseseisvunud riigid olid iseseisvunud valdavalt demokraatlikena; järgnenud sõdadevahelises enesessekapseldumisperioodil kasvas autoritaarsustrend Euroopas, 1938. aastaks oli maailmas alles 17 demokraatiat; suure ilmasõja järel demokraatiate hulk maailmas kasvas, Euroopas vististi siiski mitte (oleneb ilmsesti ka sellest, kas loendada Nõukogude Liidu annekteeritud riike eraldi või Liidu osana ); 1950. aastal maailmas 24 demokraatiat; 1960ndail, koloniaalimpeeriumide langedes demokraatiate hulk kasvas, eelkõige Aafrika arvelt, ent kõik vastiseseisvunud riigid ei jäänud demokraatlikeks; 1970. aastal maailmas 31 demokraatlikku riiki; 1980ndate lõpul tõi Euroopasse demokratiseerumise idabloki kokkuvarisemine (1989. aastal maailmas 57 demokraatiat); 2000. aastal maailmas 81 demokraatlikku riiki;
6. Demokratiseerumise põhjused: majandusarengu- ja modernisatsiooniteooria. Martin Seymour Lipset, Daniel Lerner , Larry Diamond.
Modernisatsiooniteooria järgi põimuvad sotsiaalsed-, majanduslikud- ja kultuurilised protsessid paratamatuks evolutsiooniliseks arenguks barbaarsusest kõrgtsivilisatsiooni poole; majanduses on see areng järgitav sektorite muutumise järgi (põllumajandussektori arvelt tööstus- ja teenindussektorite suurenemine); selle protsessi juured on industriaalrevolutsioonis; moderne ühiskond on linnastunud ja suhtlus selles ei sõltu määravalt indiviidide ühiskondlikust staatusest ega suguharusidemetest (ei sõltu määravalt, mitte, et ei sõltu üldse); see ei tähenda, et põllumajanduslik ühiskond on ebademokraatlik (vt. ennesõjaaegne Eesti) või et industrialiseeritus toob paratamatult demokraatia (vt. Hitleri Saksamaa); moderniseerumine ei võrdu demokratiseerumisega, ehkki on üks teguritest;
Moderniseerumisteooria alged : Lerner 1950ndate lõpul, käsitles protsessi algus linnastumisega, millele järgneb kirjaoskuse kasv ja seeläbi meedia olulisuse tõus; Lipset (1960) rõhutas sotsiaalseid tingimusi, väitis, et jõukamal rahval on suuremad šansid demokraatia väljakandmiseks; Diamond 1990ndail sidus demokratiseerumise majandusarenguga, ent pidas paremaks indikaatoriks inimarenguindeksit (SKT + õppurite osakaal + keskmine eluiga), arvas seejuures, et jõukamad ühiskonnad mitte ei liigu paratamatult demokraatiasse (vt. Araabia naftariigid) vaid kalduvad sinna tõenäolisemalt;
7. Demokratiseerumise põhjused: jõukus . Robert J. Barro; Samuel P. Huntington ; Guillermo O’Donnell; Adam Przeworski jt.
Käsitlesid jõukust mõjuna demokraatia vastupidavusele, mitte niivõrd tekkele; ohustatuimad on vaesed demokraatiat, kus aastane sissetulek elaniku kohta on alla 1000$, nendes piirkondades on oodatav demokraatia eluiga 6.5 aastat, sissetuleku kasvades kasvab ka oodatav demokraatia eluiga c.a. 6.5 aastat iga 1000$ kohta; Huntingtoni käsitluses teatavast jõukuseastmest demokraatia püsimise väljavaated isegi kahanevad ; moderniseerumine muudab nii demokraatia kui ka diktatuuri ebastabiilseks; A. Przeworski analüüsis 130 riiki ja leidis, et sissetulekuga inimese kohta 6000 $ on kõigutamatud demokraatiad
8. Demokratiseerumise põhjused: etniline kultuur
Tatu Vanhanen pidas etnilist mitmekesisust ohuks demokraatiatele, seda võimalike tekkivate interetniliste pingete tõttu, mis võivad ühiskonnas segadust ja korratust külvata ;
9. Demokratiseerumise põhjused: religioosne kultuur
Teatavaile religioonidele sobib demokraatia paremini kui teistele, olenevalt neile religioonidele omasest eluhoiakust; Diamond pidas näiteks islamit demokratiseerumisele ebasoodsaks teguriks (-samas- vt. Türgi);
10. Demokratiseerumise tagasilöögid: sissetulekute ebavõrdsus ja majandushäired
Majanduslikud häired külvavad ühiskonnas segadust, soodustavad nii otseseid rahutusi, millele peab (jõuga) reageerima olemasolev võim, aga ka populistlike, potentsiaalselt mittedemokraatlike jõudude võimuletulekut (vt. Hitleri Saksamaa); Przeworski käsitluses säilib demokraatia paremini kui sissetulekute ebavõrdsus ajas kahaneb;
11. Demograafiline üleminek ja demokratiseerumine
Demograafiline üleminek (eluea pikenemine , sündimuse järsk suurenemine ja seejärel langemine , millele järgneb ühiskonna vaikne vananemine ) ja individualiseerumisprotsess selle osana toovad kaasa muutused eluhoiakus, vabanemise fatalismist; hoiaku muutudes tekivad inimestes eeldused valitsemisprotsessi sekkumiseks (motivatsioon + mõistmine, et kõik ei pea olema nii, nagu on alati olnud);
12. Eesti „ ultrademokraatia “ (1920-1933)
1920. aasta põhiseadus oli äärmusparlamentaarne, riigijuhi institutsioon jäeti vasakpoolsete eestvõttel välja kartuses , et võim võib liialt ühe isiku kätte koonduda; ühekojaline 100liikmeline Riigikogu valiti kolmeks aastaks, valimiskünnis puudus (kehtestati 1926. 2%), tulemuseks sagedased valitsuskriisid ja väga lühiajalised valitsused, sest parlamenti pääsenud erakonnad (palju) ei suutnud omavahel kompromissile jõuda; Riigivanem oli suuresti esinduslik figuur , valitsuse juht, samas valitsus oli peaaegu täielikult parlamendi kontrolli all; Riigikogu määras ka kõrgema kohtu kohtunikud ; olulisematele rahvusvähemustele (venelased, juudid , rootslased, sakslased ) olid tagaatud kultuuriautonoomia õigus, samuti emakeelne haridus ja -asjaajamisõigus;
13. 1934. aasta riigipöörde põhjused
1933. juunis oli devalveeritud kroon, mistõttu majanduslikud segadused (mõjutatud maailmas valitsevast majanduskriisist) ja Euroopa üleüldine autoritaarsustrend olid viinud poliitiliselt pingelise olukorrani, vapsid, kes olid radikaliseerumas, taotlesid võimu ja ühes teiste parempoolsetega nõudsid tugeva täidesaatva võimu kehtestamist; parteid olid selleks ajaks koondunud suurematesse blokkidesse, mistõttu oli tekkinud võimalus, et ka parlamendis suudab keegi võimu enda kätte koondada; jaanuaris jõustunud põhiseadusega oli loodud riigipea institutsioon, Päts kartis valimistel kaotada; Pätsi-Laidoneri tegevus oli nii vapside tõrjumiseks kui ka enda huvide kindlustamiseks;
14. Eesti autoritaarreźiimi (1934-40) olemus.
Riigikogu ei toiminud, saadeti laiali ega kutsutud enam kokku; valimised lükati määramata ajaks edasi kuni rahvas „ paraneb “ (nagu Päts ütles); 1935. märtsis keelati kõik parteid, toimima jäi Isamaaliit, mis nimeliselt polnud mitte partei vaid valitsuse „abiorganisatsioon“; ametiühingute tegevus allutati riigi kontrollile, samas loodi kutsekojad, mis hiljem kaasati osalt ka valitsemisse; kehtestati meediatsensuur; poliitiline opositsioon keelustati , hulk vapse ja muid vangistati (hiljem amnestia ); seadusandlik võim läks Pätsi kätte, kes valitses seadusi dekreetidena välja andes ; loodi riiklik propagandatalitus; Tartu Ülikooli autonoomia kaotati; 1938. aasta põhiseadusega loodi tugev presidendiinstitutsioon, kahekojaline Riigikogu, mille osa liikmeid ei olnud valitavad vaid määrati presidendi või kutsekodade poolt või kuulusid sinna ameti poolest;
15. Eesti ja Lääne-Euroopa vasakintellektuaalid kahe maailmasõja vahel: demokraatia, autoritaarsus ja N. Liit
Eesti vasakintellektuaalidest polnud EW ajal mitte keegi seotud kommunistliku parteiga (sinna astuti alles 1940. aasta teisel poolel). J. Vares ning J. Semper olid EW ajal tunnustatud ning auväärsed kirjandusinimesed, kes nautisid täiel rinnal „kodanlikke“ hüvesid ning armastasid luksust. Andresen jõudis (anda jutu järgi) marksismini läbi „arenemise“ ning mõjutas ja suunas palju Eesti vasakpoolseid kirjanikke ja kultuuritegelasi. Pärast 1940. aasta annekteerimist NSV Liidu poolt asusid paljud vasakpoolsete vaadetega kirjandusinimesed uue korra takkakiitjateks. Põhjuseid ning arvamusi , miks Eesti vasakpoolsetest said nö juunikommunistid on mitmeid. Nt ideoloogiavaba naiivsus ( Varese puhul ka poliitiline võhiklikkus) ning moraalse selgroo puudumine. Kuid põhjusteks võib olla ka opositsioonivaim, rahulolematus Eestis kehtinud autorataarse režiimiga ning ka Saksa ohtu, millele nähti vastukaaluks koostöö NSVL -iga (kuigi teati selle riigi olemust, peeti seda liialdusteks, seega siingi mängib naiivsus olulist rolli). On ka arvamusi, et külgetõmme NLiidu suhtes algas juba enne 1934. a. riigipööret ning põhjuseid võib otsidagi meelsuses ja vaadetes. Kindlat 100% tõde iga indiviidi kohta polegi võimalik teada saada.
Ka läänes viskasid sealsed vasakintellektuaalid NL-ile silma, kuid võrreldes Eesti omadega, ei seatud neid kunagi valiku ette ning seega ei saa me teada, kas nad oleksid samamoodi üle jooksnud või mitte. Sealsed põhjused, miks NSVL tundus ligitõmbav olid võõrdumine oma ühiskonnast, eriti ilmnes see pärast majanduskriise ning rasketel majanduslikel aegadel, kuna näis, et NSVL-i ei näi see tänu sotsialismile mõjutavat. Vasakintellektuaalidele on omane tarvidus „maise paradiisi“ järele ning riigi süüdistamine iseenda ebaõnnestumistes. Usuti Nõukogude müüti ning tema tulevikuvisiooni. Ka nende hulgas oli siiraid uskujaid kui ka eksiteele juhitud naiivitare. Samuti tõukas Stalini-imetlust tagant ka üha rohkem peadtõstev natsism ja fašism . Suurt rõhku keeras NLiit lääne inteligentide fabritseeritud ringreisidele Venemaal, luues neile ettekujutlust, kui ideaalsest ühiskonnast. Kuid pärast 1939. aasta repressioone ning Talvesõja kallaletungi Soomele pettusid paljud vasakpoolsed NLiidus.
16. Iseseisvuse taastanud Eesti poliitiline režiim:
Omariikluse taastamise järel algas põhiseadsuliku riigikorra ülesehitamine. 28.06.1992 rahvahääletusele pandud uus põhiseadus, mille oli välja töötanud Põhiseaduslik assamblee võeti vastu 91 % protsendise toetusega (valimisosalus ligi 67 %). Koostatud põhiseadus on üldiselt vastav lääneliku demokraatia nõuetele, mida on süüdistatud ka mittevastavuses Eesti reaalsusele. Alates 1991. aastast hakati nii Eestis kui ka Lätis riigi demokraatlikust mõõtma. Polity järgi sai taasiseseisvunud Eesti „6“. Üheks suurimaks probleemiks on tegelemine „välismaalastega“ (valdavalt peale sõda siia kolinud endise NL kodanikud), kellele ei laiene valimisõigus , mis mõjutab indeksi tulemust. Taasiseseisvunud Eesti on vähem demokraatlik kui esimesel iseseisvusperioodil. 1994. Aastal lõppes postkommunistliku siirdeaja esimene ja kõige raskem periood, mille vältel rajati Eesti riikluse alused ja viidi läbi põhjalikud reformid . Taasiseseisvumise järel pole järske muutusi riigikorras toimunud.
17. Diktatuur: totalitarismi teooria ja tema kriitika
Friedrichi ja Brzezinski järgi on totalitarism kogum, kus on koos „mingid ideoloogiad“, tavaliselt ainujuhiga ainupartei , vägivalda rakendav politseijõud, kommunikatsioonivahendite monopol , relvastuse monopol ja keskselt juhitav majandus. Režiimi ideoloogiaks ja üldeesmärgiks on „ totaalne hävitamine ja totaalne ülesehitamine“. Tõeline totalitaarne süsteem liigub samm- sammult oma eesmärkide saavutamise poole rahvaga osava manipuleerimise abil. Kasutatakse propagandavõtteid, indoktrinatsiooni ehk ajupesu kui ka jõu rakendamine.
Hannah Arendti arvates ei ole protsess nii korrastatud. Pooldab, et režiimi aluseks on radikaalne ideoloogia. Aga pole olemas sidusat programmi, on vaid lakkamatu liikumine, „et organiseerida võimalikult rohkem inimesi, tõugata nad nad liikvele ja hoida liikumas “. Tagajärjeks on kaos mitte kord. Uued institutsioonid kattuvad vanadega. Kõige tähtsam rahva alistamise meetod on terror , sest ükski teine sotsialiseerimise vorm ei ole täiuslik.
Mõned ajaloolased on pannud termini „totalitarism“ tarvilikkuse mitmel põhjusel kahtluse alla. 1) Totalitarismi mõiste kujunes külma sõja aegses poliitilises ühekülgsuses. 2) Hiljutistest uurimustest Natsi-Saksamaa ja Stalini Venemaa kohta selgunud , et nende võimustruktuuris oli nii palju vajakajäämisi, et on kahtlane, kas üldse on kunagi olemas olnud režiimi, mida võiks täie õigusega totalitaarseks nimetada.
18. Diktatuur: konsensuse diktatuur
19. Diktatuur: ideoloogiline režiim
Ideoloogia all mõistetakse tavaliselt organiseeritud ideede ja ideaalide kogumit, mille sihiks on lahendada probleeme ja teostada suuri ümberkorraldusi . Totalitaarsetele ideoloogiatele oli ühiseks sooviks olemasolev süsteem lammutada ja see ideaalses vormis, mida sageli nimetatakse Utoopiaks, taas üles ehitada. Friedrich ja Brezinski ongi seisukohal, et „totalitaarsed ideoloogiad on olemuselt tüüpiliselt utopistlikud.“ Autoritaarsed režiimid seevastu ei suuda tavaliselt välja töötada selget ideoloogiat . Ehkki sageli oli nende sihiks olemasoleva poliitilise süsteemi muutmine, olid nad traditsioonilisemate hoiakute ja ideede suhtes sootusk altimad. Sestap kaldusid nad olema tagasivaatavad, isegi rektsioonilised, võrreldes totalitaarsete ideoloogiate revolutsioonilisusega.
Tavaliselt liigitatakse kolm sõdadevahelise aja ideoloogiat marksism - leninism , natsism ja fašism, potentsiaalselt totalitaarsete hulka. Neist kõige järjekindlam oli marksism-leninism, mis tugines Hegeli, Marxi ja Engelsi ideedest lähtuvale süsteemikindlale doktriinile, mida Lenin ja Stalin edasi arendasid. See koosnes majandusteooriast (majanduslik determinism), tervest hulgast ajalooseadustest (dialektiline ja ajalooline materialism) ja usust, et inimkond areneb kõrgema ühiskonnavormi suunas, mida nimetatakse „klassideta ühiskonnaks“. Fašism ja natsism laenasid rassilise ebavõrdsuse ja võitluse paratamatuse ideed niisugustelt 19. sajandi kirjameestelt nagu Nietzche , Gobineau ja H.S. Chamberlain . Kuid kummalgi neist polnud korrastatud struktuuri nagu marksismil-leninismil.
Vähesed väiksemad diktaatorid üritasid oma seisukohti süstemaatilisemalt esitada ega pretendeerinud enamale kui vanade ideede lihtsale ümbersõnastamisele. See käib kõigi autoritaarsete juhtide kohta, olgu tegu sõjaväelastega nagu Franco ja Pilsudski(Poola) või haritlastega nagu Salazar( Portugal )3.
Marksismile-leninismile, natsismile ja fašismile oli ühine soov senine ühiskond revolutsiooni teel uueks muuta. Kõik kolm tahtsid juhtida ajaloo käiku ja liikuda ideaali suunas. Ideaalid ise aga olid suuresti erinevad.
Marksistlikus utoopias oli kaks erinevat faasi. 1) „proletariaadi diktatuur“, mis pidi kõrvaldama teelt kõik takistused, et jõuda järgmisse, hoopis teistsugusesse faasi – „klassideta ühiskonda“. Vägivald ja võitlus olid seega vahendid eesmärgi saavutamiseks.
Natslik ja fašistlik utoopia kujundas vaid ühteainsat muutumatut seisundit – katkematult ja lõputult liikumist totaalse võimu ja jõu poole. Fašismi on nimetatud „natsionalistlike-imperialistlikikuks missiooniideoloogiaks“, kus „kõrgeim väärtus on võimas riik“, mõnikord nimetatakse seda vastandiks „klassideta ühiskonnale“. Sellega koos käis lakkamatu sõja ja võitluse ülistamine , sest – Mussolini sõnutsi – „sõda on mehele sama mis naisele emadus“. Natsismil oli ka tähtis sõda, kuid sihiks ei olnud mitte riik vaid rass .
Mujal oli ideoloogia eesmärk mitte niivõrd ümber muuta kui taastada. Ei vaadatud ettepoole , vaid pigem just traditsioone hoidev. Näiteks Salazari loosung „Deus, Patria , Familia“ (Jumal, Isamaa, Perekond) ja Portugali imperialismi ajaloolise tähtsuse rõhutamine „lääne ja kristliku tsivilisatsiooni kaitsmisel“. Francogi eesmärk oli teadlikult taastada ajaloolise Hispaania väärtused, mis Teine vabariik oli tema arust hävitanud; iseennast pidas aga ta Felipe II poliitiliseks reinkarnatsiooniks. Mõndades riikides puudusid presidentaalsel või kuninglikul absolutismil igasugused süsteemsed ideed, toetuti vaid pragmaatilisele tervele mõistusele ja patriootlikele üleskutsetele.
20. Diktatuur: poliitiline religioon
Poliitilise religioonina võtame seda religiooni, mis on juurdunud poliitilise kommuuniga. Sellisel määral, et see ei saaks eksisteerida ilma poliitilise aluseta .
Poliitiline religioon tihti hõivab sama eetilise, psühholoogilise ja sotsiaalse osa nagu traditsiooniline religioon ja selle tulemusel kas tõrjutakse või eksisteeritakse ühiselt olemasolevate usuorganisatsioonide ja uskumustega . Poliitika „pühaks“ muutmine, näiteks suur religioone tunne teenides oma riiki. Poliitiline religioon võib eksisteerida koos olemasolevate struktuuride ja sümbolitega aga sellel pole iseseisvaid vaimseid ja teoreetilisi elemente.
Emilio Gentile peab Itaalia fašismi esimeseks juhtumiks modernses poliitilises religioonis. Religioon muutis riigi pühaks ja määras selle põhikooli kavasse, et muuta juba noorelt mõtteviisi ja itaallaste kombeid. Sooviti luua nn „uus inimene“ , kes usub fašismi ja on selle liige.
21. Diktatuur: võimuvõrgustikud
Poliitiline partei oli ühe partei võimu all, mida juhtis isikkultusega ümbritsetud juht. Partei taotles mobiliseeritud massilist toetust, eriti noorsoo hulgas, ning organiseeris paramilitaarseid üritusi. Partei poliitikale allus nii seadusandlik kui täitevvõim .
Totalitaarsete režiimide eesmärk oli poliitikaehitise ümbertegemine.
Kõige suuremaid ümberkorraldusi tegid Venemaa juhid, kelle siht oli kõik senised institutsioonid kaotada. Kolme selle ajajärgu põhiseadusega loodi nõukogude süsteem, mis allus kõigil tasanditel Kommunistlikule Parteile. Parteil ja tema Keskkomiteel oli totaalne võim, viimane jagunes omakorda Orgbürooks, Poliitbürooks ja Kontrollkomisjoniks. Ka natsid tahtsid teha poliitilisi ümberkorraldusi, kuid NSVL omadega võrreldavate muutusteni tegelikkuses ei jõutud. Selle asemel, et vana süsteem tervenisti kaotada, teostas Hitler selle kallal jõhkra kirurgilise operatsiooni. Näiteks põlistas ta täitevõimu erakorralised volitused volitusseaduse abil, presidendi- ning kantsleriameti ühendamisega aga hävitas põhiseadusliku kontrolli- ja tasakaalumehhanismi. Mussolini Itaalia võttis eeskuju rohkem Saksamaalt kui NSVL. Tulemus oli veelgi ebatäielikum : monarhia väline ülesehitus jäi puutumatuks ja lõpuks sai sellest režiimi vastu võitlev opositsiooni keskpunkt
22. Diktatuur: funktsionalistlik interpretatsioon
23. Mussolini võimuletuleku põhjused
Esimese maailmasõja laostav mõju majandusele, inimressursi kaotused ning Versaille ’i rahuläbirääkimistel kõrvalseisja rolli lükatud Itaalia oli 20ndate alguseks vajunud sügavasse kriisi, mida pidevad valitsuste vahetused veel enam süvendasid. Itaallased olid lõhenenud mõõdukateks ning natsionalistideks. Poliitiliselt aktiivsed sõjaveteranide ja –invaliidide liidud, milles on ühendatud vägivalla ülistamine, kodumaatuse tunnetamine ja rahvuslikud tunded. Endine sotsialist Mussolini rajab 1919. aastal poliitilise võitlusüksuse, mille eesmärkideks saab agraarreform , kirikuvarade konfiskeerimine, sõjaveteranide abistamine . Kodanlus toetab fašiste hirmust kommunistliku revolutsiooni ees, kuna parlamentaarne demokraatia ei tule kommunistidega toime. Fašistliku partei loomine 1921. aastal toob kaasa vägivallaaktid ja ähvardused oponentide vastu. Fašism läheb peale nii töösturitele kui ka sõjaväele. 1922. aasta 28. oktoobril nn marss Rooma , mille järel teeb kuningas Mussolinile ülesande moodustada valitsus, mis koosneks fašistidest ning neile lähedaste vaadetega poliitikutest. Järgneb fašistliku režiimi kinnistumine ning 1922. novembris annab parlament Mussolinile piiramatud volitused.
Peamisteks põhjusteks võibki välja tuua sotsiaalse, majandusliku ning poliitilise kriisi kompoti, mis räsis Itaaliat ning mille tõttu muutus rahvas kergesti manipuleeritavaks „kindla korra“ propageerijate poolt, kes lubasid Itaalia kunagise hiilguse taastada.
24. Hitleri võimutuleku põhjused
Pärast Esmese maailmasõja lüüasaamist ning Versaille’i rahulepingu karme ning ebaõiglaseid tingimusi sai Saksamaast vabariik (Weimari Vabariik), mida saatsid pidevad valitsuskriisid ning rahva pahameel, kuna sakslased tundsid ennast Versaille’i rahulepingu tõttu alandatud. Pärast 1929. a. majanduskriisi nõudis USA oma laene tagasi, mis põhjustas Saksamaal majanduskriisi ning hüperinflatsiooni . Tagajärjeks oli majanduse kokkukukkumine, mille tõttu sakslaste rahulolematus ning meeleheide kasvas veelgi. Hitler, kelle natsionaalsotsialistid polnud esialgu Saksamaal populaarsed, kuid ta kasutas rahva rahulolematust ning viha Weimari Vabariigi vastu ära. Tänu oma suurepärasele kõneoskusele ja demagoogiale suutis ta killustunud ning pettunud sakslased üha enam oma selja taha koondada. Tema lubaduste hulka kuulusid Versaille’i rahulepingu tühistamine, saksa majanduse taas elule aitamine . Pm Saksamaa võimsuse ning autoriteedi taastamine. Ühiskonnas oli ka kommunistliku riigipöörde pidev oht, millele vastandasid ennast ka natsid. Sarnaselt Itaaliale õnnestuski Hitleril võimule tulla tänu sügavale kriisile, mis oli inimesed viinud meeleheitele.
25. Kolmanda Reichi “kahepalgelisus” ( Fraenkel )
Ernst Fraenkel Advokaat, kes emigreerus peale natside võimuletulekut. Tema nägemuse kohaselt koosneb natside režiim kahest osast, milledest esimeses toimib administratiivvõim ja kohtuvõim vastavalt seadustele , teises aga partei ning eriti gestapo tegutseb hoolimata seadusandlusest. Teine omab esimese üle täielikku võimu meelevaldselt esimest asendada kõigis punktidest.
26. Füüreri kasuks töötamine (Kershaw)
Kershaw pidas Hitlerit diktaatoriks kes, erinevalt Stalinist, ei olnud huvitatud paberimajandusest ja kes reeglina ei võtnud aktiivselt osa riigi igapäevasest juhtimisest, kui jätta välja välispoliitilsed ja sõjaväelised otsused. Seega pidas Kershaw natsi saksamaad nii monokraatlikuks kui ka polükraatlikuks riigiks, kus Hitleril oli pea piirmatu võim kuid mida ta igapäevaselt ei kasutanud. Seega oli Saksamaa jagunenud paljudeks omavahel konkureerivateks asutusteks kes kõik võistlesid Füüreri heakskiidu pärast, ning viisid ellu Füüreri poolt seatud eesmärke, ning tihti oli neil võimalus ise valida meetodid kuidas neid ellu viia. Füüreri heaks töötamine tähendas laiemas perspektiivis seda kuidas erinevad riiklikud asutused ja natsi partei liikmed täitsid Hitleri (tihtipeale ebaselgeid ja ähmaseid) korraldusi nii nagu nad arvasid, et Hitler nende täitmist soovis. Kuna Hitler oli ise äärmiselt radikaalne poliitik ja kõrgeim karjäär natsi saksamaal sõltus Hitleri heakskiidust, siis olid saksa ametnikud ise need kes tulid välja järjest radikaalsemate lahendustega erinevatele probleemidele, seda lihtsalt selleks, et saada Füüreri soosingut. Näide mida Kershaw kasutab on Hitleri käsk germaniseerida loode poola järgmise 10 aasta jooksul (käsk anti 1939.) ning “ küsimusi selle käsu täitmise kohta ei küsita”. See viis olukorrani kus ühes provintsis kirjutati terved külad ja linnad koos seal elavate poolakatega sakslasteks, aga teistes provintsides viidi läbi julma etnilist puhastust. Selle põhjal võib väita, et Hitler oli see kes määras natsi saksamaa poliitilise kursi kuid selle välja töötamisel osales terve saksamaa poliitiline eliit.
27. Nõukogude Liit: maja mille Stalin ehitas
Sellele saab vastata vist loengu konspekti põhjal, aga mul pole seda. Internetist on raske selle kohta midagi leida. Kui kellegil on siia midagi lisada siis oleks tore...
28. Nõukogude Liidu majandusmudel
Nõukogude Liidu majandus põhines sotsialistlikul majandusmudelil, kus riik reguleeris kõiki majanduse valdkondi: määrates palgad , kaupade hinnad, määras ressurside jaotuse ning otsustas mida ja kuidas toota. Seda süsteemi kutsuti plaanimajanduseks või käsumajanduseks, sest riik ütles, millised suured ettevõtmised või kasvu prognoosid tuleb ette antud aja jooksul täita. Neid plaane hakati kutsuma viisaastakuplaanideks. Selline süsteem oli väga range ning ei jätnud ruumi vajalike muudatuste tegemiseks, juhul kui neid oli vaja teha, samuti oli säärane süsteem väga bürokraatlik , ning seega ka väga halvasti juhitud. Kuna puudus vaba turg mis reguleeriks hinda vastavalt nõudmisele ja pakkumisele, siis määrati hinnad erinevate riigi ametnike poolt ja seda tihti peale arvestamata reaalseid kulutusi. See põhjustas olukorra kus mõned tehased olid sunnitud tootma ja müüma oma kaupu kahjumiga (tehes arved tasa kvaliteedi arvelt või vale infot andes) ning teised tehased müüsid oma toodangut ebareaalselt suurte hindade eest. Samuti olid tootmismahud tihtipeale porportsioonist väljas, nimelt oli osade kaupade järgi alatitasa defitsiit kuid teistes valdkondades oli meeletu ületootmine. Põllumajanduses toimus üleriigiline riigistamine , loodi kolhoosid ja sovhoosid , nende tõttu põllumajandus peaaegu, et hävines NSV Liidus (näljahädad ja hilisem madal produktiivsus) sest talupojad jäid ilma oma maast, loomadest ja tehnikast, mis läks kõik kolhoosi ühiskasutusse, seega kadus ka talupoegade motivatsioon maa harimiseks ja arendamiseks. Kõige suurem areng toimus aga rasketööstuses millele pandi NSVL’is kõige suuremat rõhku (eelkõige sõjatehnika ja -varustuse arendamine) industrialiseerimine sai toimuda NSVL’is eelkõige tänu suurele hulgale looduslikele maavaradele nagu nafta, raud, maagaas, süsi ja teised loodusvarad mida ekspluateeriti jõudsalt.
29. Ühiskonna ja režiimi muutumine Nõukogude Liidus
Lenini ja Stalini aeg oli terrorismi kõrgaeg NSV Liidus. Stalin oli eriti tugev puhastuste läbiviia Nõukogude liidus, mis kulmineerus suure puhastusega (1936-39) mille käigus represeeriti suur osa kommunstliku partei liikmeid, riigi ametnikke ja punaarmee juhtkonda. See kinnitas Stalini aura ja kurikuulsuse kui julm ja äärmiselt vägivaldne türann. Stalinismi aeg NVSL’is oli repressioonide ja Stalini isikukultuse absoluutne tippaeg. Kuid see muutus peale Stalini surma kui võimule tuli Hruštšov , kes kõigile ootamatult hakkas Stalinit kritiseerima ja tema pärandit lõhkuma. Hruštšovi ajal muutus riigis üleüldine poliitiline olukord, ning destaliniseerimise käigus lõpetati Stalini isikukultuse propageerimine ja hakati seda taunima , ning olukord muutus ka gulagis. Hruštšov hakkas vähendama sunnitöö osatähtust NSV Liidu majanduses, kuid see oli Stalini poolt nii sügavalt ühiskonda juurutatud, et gulagi ei olnud võimalik likvideerida , ning see kestis kuni NSV Liidu lagunemiseni. Kuigi gulagis olijate olukord paranes märgatavalt. Samuti muutus rahvusvahelisel tasandil suhtlus teiste riikidega. Hruštšov hakkas edendama rahulikumat kooseksisteerimis poliitikat (vastukaaluks maailmarevolutsioonile) Ida ja Lääne vahel ning seda hakati nimetama Hruštšovi sulaks. See tõi kaasa laialdased muutused ühiskonnas, inimeste elustandard hakkas kasvama, ranged piirangud ja repressioonid nõrgenesid ja isegi tsensuur nõrgnes. Inimesed ei elanud enam julmas totalitaarses ühiskonnas ja ei kannatanud pideva hirmu all. Vaatamata sellele jäi NSV Liit siiski totalitaarseks supervõimuks ja autokraatseks riigiks. Välispoliitika oli edaspidigi suunatud NSV Liidu mõjusfääride hoidmisele, kindlustamisele ja mõnel juhul laiendamisele.
30. Sovetiseerimine
Sovetiseerimine tähendab riigi, ühiskonna, majanduse, kultuuri ja igapäevaelu ümberkorraldamist nõukogude mudeli järgi. Just viimane on aga raske kaduma, kuna nõukogudelik mentaliteet juurdus sügavale riigi ning ühiskonna struktuuridesse.
Sovetiseerimine tähendabki siis riigi kõikide institutsioonide ümberkorraldamist vastavalt NSVL-i mudelile.
Nt. Satelliitriikide sovetiseerimise kuus faasi nägid välja järgmised:
1) Kommunistlik vähemus koondab rahvuslikud vastupanugrupid nn patriootlikeks rindeks, keda toetab pärast maa okupeerimist Punaarmee.
2) Ametisse määratakse nn ajutine valitsus; Moskvas väljaõppe saanud eksiilkommunistid saavad võtmepositsioonid riigis ja komparteis.
3) Pärast suhteliselt vabu valimisi moodustatakse kodanlike parteide juhitud koalitsioonivalitsus: kompartei tagab endale siseministri koha ning käsutab seega politseid; ülesehitustöö algus: populaarsed maareformid , tööstuse riigistamine.
4) Kodanlik parlamendienamus neutraliseeritakse terrori, laimu, sunni ning süüdistuste esitamisega; tekib sotsialistlik ainupartei kommunistide juhtimisel. Nn blokipoliitika; moodustatakse uus koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad ka nö kaasajooksja-parteid. Kõrvaldatakse opositsiooniliidrid (mõned põgenevad läände).
5) Moodustatakse kommunistlik valitsus, mis kinnitatakse ametisse ühtsete nimekirjade järgi toimunud üldrahvalike valimiste järel. Kiriku tagakiusamine ja kompartei sisemine puhastamine; kõrvalekaldunud vastu suunatud näidisprotsessid.
6) Rahvademokraatia ülesehitamine Nõukogude mudeli eeskujul: põllumajanduslik kollektiviseerimine , tsentraliseeritud majandusplaanid ja militariseerimine.
Järgnev tekst on pigem segu sovetiseerimisest ja nõuka olemusest!
Üheks esimeseks sammuks sellel teel on fabritseeritud valimised, mis toovad võimule nõukogude-meelse valitsuse, mis asub Kremlist tulevaid juhtnööre riigitasandil ellu viima (nt. juunikommunistid Eestis). See on oluline, et välistada või kõrvaldada vastuhakku, kuna Punaarmee üksused on selleks ajaks juba kas riiki toodud või ähvardatakse seda kasutada. Seepeale asutakse „vanu“ institutsioone kas sulgema või siis ümber kujundama.
Sovetiseerimisega käib alati kaasas terror ning propaganda , kuna teisitimõtlejad (keda on riigis reeglina valdav enamus) tuleb kas „ümbertöödelda“ või siis klassivaenlase sildi all kõrvaldada. Eraettevõtted natsionaliseeritakse ning talumajapidamised sundkollektiviseeritakse. Seejärel asutakse ühismajandite loomiseni. Majandusmudeliks on käsumajandus, mida iseloomustab: 1) riik asendab eraomanikku ja kontrollib kõiki tootmisressursse, 2) riik on ettevõte, mis toodab enamiku kaupadest, 3) riik määrab ära kaupade hinna, 4) riiklik plaan määrab ära hüviste jaotuse, 5) riik kontrollib kogu majandussüsteemi. Selle majandusmudeli peamisteks puudusteks on efektiivsuse puudumine, tootmise koordineerimatus, liigne tsentraliseeritus ja paindumatus, mittearvestamine kohalikke tooraine- ega tööjõuressurssidega, ning samuti ei arvestata ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Majanduse põhirõhk asetatakse forsseeritud industrialiseerimisele ning tööstuse prioriteetsele arendamisele, mille kõrval jäeti tähelepanuta kergetööstus .. Fikseeritud hindade varjatud inflatsioon põhjustas toodangu ülehindamise. Sekundaarsektori tööjõud oli ainult pisut suurem kui enne sõda, ent tunduvalt vähem kvalifitseeritud ja vähema kogemusega. Sama kehtis tegevjuhtide ja tehnilise personali kohta. Nõukogude tööstus suurenes, aga selle tootlikkus ei kasvanud. Teisisõnu , sõjajärgne kiire tööstuskasv ei olnud muud kui mäng numbritega, mis tegelikkuses ei toiminud. Põllumajandus on samuti esmajärgus, selleks asuti sundkollektiviseerimise kallale ning looma ühismajandeid, mis oma ebaefektiivsuselt jäid kordades alla üksiktalumajapidamiste tootlikkusele.
Kõikide tegevustega käib kaasas nõukogude-stiilis propaganda, mille eesmärk on mentaliteedi ja maailmavaate suunamine ning muutmine. Lõppeesmärgiks ongi ühiskonna ning majanduse täielik allutamine Kremlile.
31. Rahvusdemokraatiad: üks baasmudel, erinevad arenguteed
1956. a. NLKP XX kongressil lubatakse satelliitriikidel minna oma teed sotsialismi ülesehitamisel. Eelkõige Poola ja Rumeenia saavad teostada suhteliselt sõltumatut sise- ja majanduspoliitikat. Poolas nt kollektiviseeritud põllumajandusettevõtted likvideeritakse; moodustatakse töölisnõukogud. Rumeenias suureneb kaubavahetus lääneriikidega ning lähenetakse Prantsusmaaga (nt kultuurileping).
Vajab täiendamist!!!!!
32. Konvergents
Riikide tulutasemete lähenemine ehk konvergents. Hüpotees , et vaesemate riikide SKT inimese kohta kasvab kiiremini, kui rikastes. Tulemuseks peaks olema ühtlane SKT tase kunagi. Arengumaade SKT peaks kiiremini arenema, sest tulude vähenemine ei ole nii tugevad/märgatavad, kui rikka kapitaliga riikides. Lisaks sellele saavad vaesemad riigid ka arenenud maade tootmismeetodeid, tehnoloogiaid ja institutsioone kopeerida. Konvergentsi töötamiseks kas moodust : 1- sissetulekute hajumise vähenemine majanduses, ehk siis erinevate majanduste sissetulekute hajususe (erinevuse?) vähenemine? 2- kui vaesed majandused kasvavad lihtsalt kiiremini, kui rikkad.
Samas, kui riik vaene, siis ei ole garantiid , et järgi jõuab. On vaja uusi tehnoloogiaid, kapitali meelitada ja globaalsetel turgudel osaleda. Abramovitzi sõnul peab "järelejõudmiseks" need nõuded täidetud olema. Tema sõnul seletab see, miks veel maailma sissetulekutes erinevusi on. See teooria eeldab, et tehnoloogia on vabalt kättesaadav. Lisaks ei pruugi väliskapitali tulla. Langetakse "madala effektiivsuse ringi" ehk teisisõnu, ei suudeta omandada kõige efektiivsemat tehnoloogiat. Vahe rikaste ja arengumaade vahel on tema sõnul tootmistehnikad ja nende efektiivsus. Seega kui ei suuda parimat tootmisvahendit omandada, siis toodad sitta edasi ja oled seal ringis . 70-89' leidsid Sachs ja Warner, et industrialiseeritud riikides oli kasv 2,3% per capita , avatud majandusega arengumaades 4,5% ja suletud majandusega arengumaades 2%.
Aga mulle tundub, et neid huvitab, kuidas ja kas see toimus 20. sajandil?
60ndatel ja 70ndatel Ida Aasia Tiigrid võtsid moodsatele majandustele järgi ( Singapur , Hong Kong , S-Korea ja Taiwan , mis on praegu peetud arenenud riikideks. Pärast sõda 45-60 on näiteks Ida Saksamaa, P-maaa ja Jaapan, mis said kiirelt oma jõu tagasi, kui tõid uut kapitali sisse, mis WWII ajal välja läks. 50ndatel algas konvergents vaikselt ja kestab seni.
33. Soome XX sajandil
Sajandi algul Vene impeeriumi koosseisus , ehkki üldjoontes tugeva autonoomiaga; 1917. kuulutas end pärast Oktoobrirevolutsiooni iseseisvaks, bolševistid tunnustasid ; 1918. alguses kodusõda – valgete (sotsialismivastased) ja punaste (töölised-talupojad) vahel; lühiajaliselt kuulutati 1918. välja kuningriik (kuningaks saksa prints Frederick ), ent pärast Saksa keisririigi kokkuvarisemist vabariik; maareformidega 1920ndail lammutati mõisamajandus , maa jagati talupoegadele; pärast Tartu rahulepingut 1920. aastal loovutas Ida- Karjala Nõukogude Venemaale, 1940. aastal evakueeriti Karjala elanikkond; 1920ndate lõpul tekkis Lapua liikumine (quasifašistid), hiljem keelustati; Teise ilmasõja ajal sõdis 1939 Nõukogude Liiduga (kaotas Karjala territooriumid ja Petsamo), oli Kolmanda Reichi liitlane ja 1941-1944 sõdis Jätkusõda Nõukogude Liidu vastu; pärast sõda jäi geograafilise läheduse tõttu Nõukogude Liidu mõju alla, ajas ettevaatliku välispoliitikat (soometumine) ent ei sovetiseerunud ja tihendas sidemeid ka põhjamaadega; oli formaalselt neutraalne ; heaoluriigi kujunemine; 1990ndate algul koges tõsist majanduskriisisi idaturu kadumise tõttu; 1995. liitus Euroopa Liiduga;
34. Rootsi XX sajandil
Sajandi algul lagunevas Rootsi-Norra ühendkuningriigis (kuni 1905); kujunemas põllumajanduslikust riigist tööstuslikuks; I ilmasõjas neutraalne; sõdadevahelisel ajal keskendus sotsiaalreformidele, heaoluriigi loomisele; sotsiaaldemokraatide võimuletulek 1932; osales põhjamaade koostöös, aga üldjoontes säilitas ranget neutraliteeti; II ilmasõja ajal oli neutraalne, sõjategevusse ei sekkunud , ehkki abistas nii Kolmandat Reichi kui Soomet ning andis hiljem Nõukogude Liidule ka põgenikke välja; pärast sõda kiire majandusareng ( infrastruktuur sõjast puutumata); 1976. kaotasid sotsiaaldemokraadid absoluutse enamuse, võitsid selle 1982. tagasi; sotsiaaldemokraatlikest valitsustest hoolimata ei seatud kahtluse alla eraomandit, ei toimunud suurt riigistamist; 1992. loobus ametlikult neutraliteedipoliitikast; 1995. liitus Euroopa Liiduga; -samas- eugeenikprogrammid kuni 1970ndateni;
35. Leedu XX sajandil
Sajandi algul Vene impeeriumi koosseisus, rängalt rõhutud (ladina tähestiku kasutamine keelatud, vähendamaks poola mõjusid); veebruaris 1918 kuulutati välja iseseisev Leedu, 1918. aasta suvel Württembergi dünastiast pärit prints Wilhelm Leedu kuningaks (ei asunud valitsema ); detsembris 1918 algas sõda Nõukogude Venemaaga, võideti; 1919. võideldi Bermondt-Avalovi vägedega, võideti; 1920. kaotati pärast lahinguid Poola vägedega Vilniuse piirkond; 1923. annekteeriti Klaipeda piirkond; 1926. aastal riigipööre , Antanas Smetona haarab võimu, opositsioon surutakse maha, Smetona valitseb diktaatorina kuni 1940. aastani; pidevad territoriaalsed tülid Poolaga; 1939. aastal loovutas Klaipeda Kolmandale Reichile; 1939. aastal sai Nõukogude Liidult baaside sisselubamise eest Vilniuse; 1940. annekteeritakse Nõukogude Liitu; 1941-1944 Kolmanda Reichi okupatsioon ; 1944-1988 Nõukogude Liidu koosseisus; idabloki lagunemise ajal tegutseb Sajudis, taotleb demokraatiat, ajaloolist tõtt ja leedu keele õigusi; massimiitingud; 1990. aasta märtsis kuulutab esimese nõukogude vabariigina iseseisvust; Nõukogude Liidu reaktsiooniks on majandusblokaad; jaanuaris 1991 hukkub 14 inimest kui Nõukogude väed Vilniuse teletorni ründavad, juulis 1991 hukkub OMON -i rünnakus Medininkai piiripunktile seitse Leedu piirivalvurit;
36. Holland XX sajandil
1890. oli lõppenud personaalunioon Luksemburgiga; koloniaalimpeerium; kiiresti kasvav rahvaarv; I ilmasõja ajal neutraalne, samas mõlema võitleva poole mõju all; osales Rahvasteliidus; Suurest Depressioonist tugevalt mõjutatud; Teises ilmasõjas kapituleerub 1940. aastal Saksamaale, kuninglik perekond ja valitsus lahkusid Suurbritanniasse; 1942. aastal alistus Indoneesias Jaapanile; vabastati 1944-1945; pärast sõda annekteeris osa Saksamaa territooriumi (tagastas 1963), deporteeris sakslasi; sai Marshalli plaanist abi; 1952-53 lahkusid hollandlased Indoneesiast, mis oli iseseisvunud, 1962. Uus-Guinealt, seejuures „repatrieeriti“ Hollandisse ka nn. indod, st. segaverelised hollandi-indoneesia päritolu inimesed; 1975. aastal iseseisvus Hollandist Suriname; liberaliseerus ühiskondlikult, heaoluriigi kujunemine; osales aktiivselt rahvusvahelistes organisatsioonides; sotsialistide ja kristlike demokraatide-liberaalide valitsused vaheldusid; ülerahvastatus, merelt maa juurdevõtmine;
37. Prantsusmaa XX sajandil
Prantsusmaa oli sisepol. ebastabiilne 20. sajandil, valitsused vahetusid pidevalt,
1920. toetati vene poola sõjas poolat,
1920-24 on president A. Millerand kellel on suur võim valitsuste üle,
1923 okupeeritakse Ruhr Inglismaa vastuseisust hoolimata,
1924-25 NSVL tunnustamine ja Dawesi plaani vastuvõtmine,
1925 Locarno pakt (pinge lõdvendused lääne euroopas - sks ja pr vahel),
1929 vaen pr ja sks vahel ei taandu, 1929 pr hakkab ehitama Maginot liini,
1930. pr lahkub Reinimaalt,
1931 majanduskriis , valitsus ei saa parlamendilt volitusi vajalike reformide läbiviimiseks - sagedased valitsuste vahetumised,
1939. sõja kuulutamine saksamaale,
välispoolitiliselt (1931-40) otsitakse liitlasi saksamaa vastu - pr. ja ing. lähenemine, teises maailmasõjas kaotab saksamaale ja edasi toimub vastupanu liikumine, Vichy kollaboratsiooni valitsus, peale sõda tuleb võimule C. de Gaulle (ametis 1944-46 - astub tagasi),
1949. pr oli üks nato asutaja liikmeid,
1951. pr oli Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutaja liikmeid millest kasvas hiljem välja Euroopa Liit,
1953. Vichy valitsuse liikmed saavad amnestia,
1958. riigipööre Alžiiris - de Gaulle saab erivolitustega PM-iks,
1958. sept. uus presidentaalne konstitutsioon,
1959 . de Gaulle saab presidendiks - algab pr. eemaldumine NATO-st kuna de Gaulle taunib USA ja UK head läbisaamist ja üldist USA mõju NATO’s (NATO väed lahkuvad pr.maalt ja pr. väed NATO üksustest)
1960-62 Alžeeria kriis kuni Alžeeria iseseisvumiseni,
1964. dipl. suhted Puna- Hiinaga ,
1967-68 tundegite rahutused Pariisis mille Pariisi politsei veriselt maha surub - sisepol. pinged , tänavalahingud jne.,
1969. uus pres. G. Pompidou - sureb 1974,
1974. uus pres. V. G. d’Estaing,
1981. uus pres. F. Mitterand,
1995. saab presidendiks J. Chirac
38. Ühendatud Kuningriik XX sajandil
Veel 20. saj. alguses kujutas SB endast võimsamat koloniaalimpeeriumit maailmas. Sisepoliitiliselt oli tugevaimad konservatiivid , kellele hakkab alates 1906. aastast konkurentsi pakkuma Leiboristide Partei. Liberaalse partei oli lõhki ajanud Iirimaale antud home rule.
Esimese maailmasõja eelõhtul kahtlesid britid endiselt, kas jääda erapooletuks või mitte, kuid Antandi leping oli SB-le siduvaks faktoriks. Pealegi nähti ohtu Saksamaa võimsuse kasvul. Esimeses maailmasõjas sõdis SB Antandi poolel ning pärast laastavat sõda hakkas nende positsioon maailmas tasapisi nõrgenema, millele aitas omaltpoolt kaasa ka välispoliitiline mittesekkumise poliitika, keskenduti peamiselt oma kolooniatele ning dominioonidele.
Muutused hakkasin ilmnema ka sotsiaalses kihistuses, kus püüeldi üha kõrgema elatustaseme poole. Samuti demokratiseerus valimisseadus, mis nüüd nägi ette meeste valimisõiguslikuks vanuseks 21 ning naistel 30 eluaastat , mis 1928. a. langes samuti 21. eluaastale.
Liberaalse maj. pol. läbikukkumine, mis põhjustab suure tööpuuduste laine.
1921/22 Washingtoni konverents , kus SB kaotab osaliselt maailma suurvõimu positsiooni ja peab loobuma merede valitseja rollist.
Sisepoliitiliselt kasvas leiboristide tähtsus ning 1924. a. saidki viimased võimule (mis aga samal aastal laiali läks). Üldiselt on aga aastad 1922-29 konservatiivide ajastu.
Iirimaa iseseisvub 1922. aastal. Samuti loobutakse samal aastal protektoriaadist Egiptuse üle.
1929. a. majanduskriis raputab ka SB majandust tugevalt. Sõdadevahelist ajajärku iseloomustab kõige ehedemalt sisepoliitilised kriisid ning pidevad valitsuste vahetumised.
1929-91 leiboristide valitsus, mille järel taas nn rahvuslik valitsus.
Pärast Hitleri võimuletulekut ning Saksamaa üha kasvavaid nõudmisi muutub välispoliitiliseks suundumuseks nn rahustamispoliitika , millega aga lõigatekse endale näppu.
1936. sureb kuningas George V ning kuna ta poeg Edward VIII oli sunnitud sobimatu abielu tõttu troonist loobuma, saab uueks kuningaks George VI (1936-52).
1937-40 Chamberlaini valitsus. Rahustamispoliitika jätkub.
1940 Churchill moodustab koalitsioonivalitsuse.
Teise maailmasõja puhkemiseks ei olda sõjaliselt valmis. Siiski jäädakse ainsaks liitlaste tugipunktiks Lääne-Euroopas ning pärast USA sõttaastumist kasutavad viimased SB-d oma vägede tugipunktina.
Pärast Teist maailmasõda kaotab SB oma keskse koha välispoliitilisel areenil ning samuti laguneb kiiresti ka nende koloniaalimpeerium.
Konservatiivid 1951- 64 (säästuprogrammid) - Majanduslikult suur import ning kapitali eksport , investeeringute pidurdumine, toodangunäitajate langemine. Stagnatsioon laevaehituses ja autotööstuses.
1952 saab kuningannaks Elisabeth II
1954 Suessi kanali ja Sudaani loovutamine
Leiboristide valitsusaeg 1964-79
1972 jaanuaris allkirjastatakse EÜ-ga ühinemislepingud ja ühinetakse 1973. aasta esimesel päeval.
1979 peaministriks M. Thatcher , kelle valitsusaega mahub Falklandi sõda (1982)
39. Austria XX sajandil
1867. oli Austria domineeritud ühtsest riigist saanud kaksikriik ühise välis-, rahandus - ja kaitsepoliitikaga, aga eraldi seadusandlustega;
20. sajandi alguseks olid rahvustevahelised pinged kasvanud; sajandi algul kasvas märkimisväärselt ka majandus; Austria-Ungari püüdis kindlustada oma positsioone Balkanil, järgnesid Balkani sõjad , slaavlaste autonoomiapüüded; pärast Franz Ferdinandi tapmist kuulutab Austria-Ungari Serbiale sõja; 1918. novembris loobus keiser Karl I igasugusest valitsemisest;
Rahulepinguga 1919. loobub Austria Lõuna-Tiroolist, Triestest, Istriast ja Dalmaatsiast; keelatakse liitumine Saksamaaga; 1918. kuulutatakse välja Austria vabariik; rahvas soovib küll Saksamaaga liituda, esialgsed rahvahääletused viitavad sellele, ent edasistele referendumeile tehakse takistusi; koalitsioonivalitsused parem- ja vasakpoolsete parteide vahel;
1922. varjatud kodusõda sotsiaaldemokraatide ja kodanlike parteide vahel; hüperinflatsioon; 1930nda aasta valimistel saavutasid suurima edu sotsiaaldemokraadid;
1933. aastal haaras võimu Engelbert Dollfuss, kes saatis laiali parlamendi, surus maha sotsialistid ja asus diktaatorina valitsema; pärast Dollfussi mõrvamist 1934. aastal asus võimule austrofašistlik, ultrakonservatiivne katoliiklik Vaterländische Front ; ainuparteirežiim kestis kuni Anschlussini;
1945. asusid Austriat tsoonidena administreerima liitlasväed; valimistel tuli võimule sotsiaaldemokraatide ja kristlike demokraatide koalitsioon;
1940ndate lõpul majandusprobleemid, isegi nälg; saab abi Marshalli plaanist; kantsler Julius Raab ajab pigem neutraliteedipoliitikat;
1955. aastal lõppeb liitlasvägede okupatsioon, „igikestev neutraliteet“ kirjutatakse põhiseadusse; 1970ndatel sotsiaaldemokraatide valitused, sotsiaalpoliitika rõhutamine;
1980ndatel-1990ndatel sotsiaaldemokraatide ja teiste (konservatiivid / kristlikud demokraadid) koalitsioonid; 1990ndatel kristlike demokraatide ja konservatiivide valitsused;
1995. liitus Euroopa Liiduga;
40. Hispaania XX sajandil
Hispaania – USA sõda 1898 . aastal mõjus Hispaania moraalile laastavalt. 20. sajandi hakul tõstsid pead nii fašism kui ka anarhism .
Esimeses maailmasõja ajal liigub Hispaania majandus tänu neutraliteedile tõusuteed. Sellest hoolimata on riik pidevas kriisis : konstitutsioonilise monarhia nõrkus, tihe valitsuste vahetumine , kataloonlaste autonoomiataotlused, pinged konservatiivse feodaalselt meelestatud ülemkihi (suurmaaomanikud, keda toetavad kirik ja sõjavägi) ja radikaliseerunud tööliskonna vahel. Rifkabiilide ülestõus Marokos .
1923. a. kindral Miguel Primo de Rivera sõjaväeline riigipööre, mis kujundatakse 1925. a. ümber tsiviilvalitsuseks.
1931. a. munitsipaalvalitsused, mille võidavad vabariiklased ; Alfonso XIII lahkub riigist, loobumata õigusest troonile.
Teine vabariik, mida toetavad liberaalne kodanlus ja sotsialistlikud töölised ( Kataloonia , Baskimaa, Astuuria), saab 1931. a. lõpuks esindusdemokraatia . Riigi ja kiriku lahutamine. Unitaarriik , kuid Kataloonia ja Baskimaa saavad piirkondliku autonoomia.
1933. a. parempoolsete võit ja 1936 võidab Rahvarinne (vabariiklased, sotsialistid, kommunistid , sündikalistid).
1936-39 Hispaania kodusõda. Kindral Francisco Franco koos lähedaste kaasvõitlejatega alustavad sõjaväelist mässu, tuginedes monarhistidele ja katoliiklastele. Neid toetavad sõjaliselt Saksamaa, Itaalia, Portugal. Vabariiklik valitsus saab abi Prantsusmaalt, NSVL-ilt ja vabatahtlikest koosnevatelt internatsi brigaadidelt. Franco võidab kodusõja ning Teises maailmasõjas jäädakse neutraalseks.
Franco režiim iseolatsioonis kuni 1955. aastani. 1
947. a. rahvahääletus toetab monarhiat . Ida-Lääne konflikt ajendab USA-d Hispaania-vastast poliitikat revideerima.
1953 baaside leping vastutasuks maj ja sõj abi eest.
Põhja-Aafrika valduste kaotamine Markokole (1956).
Tudengite rahutused, mis on suunatud tsensuuri ja pol piirangute vastu, al 1962 ka sotsiaalsed rahutused.
1960. aastatel leidis Hispaanias aset ootamatu majanduskasv, mida kutsutakse ka Hispaania imeks. Sellest kasvas omakorda välja tänapäevane industriaalmajandus koos õitsva turismitööstusega.
1975 Franco sureb. Juan Carlos I saab kuningaks. Algab liberaliseerimine ja demokratiseerimine.
1978 uus põhiseadus: Hispaania on parlamentaarne monarhia päritava kuningavõimuga. 1982 NATO liikmeks.
1982. a. valimised võidavad sotsialistid. Gonzalez Marquez saab uueks peaministriks (valitakse tagasi 1986, 1989 ja 1993).
41. Saksamaa XX sajandil
19. sajandi teise poole Bismarcki ning Wilhelm II koloniaalpoliitika, mille abil püüti meeleheitlikult maailmavõimuks tõusta, polnud 20. saj. alguseks suurt edu toonud . Wilhelm II, kes valitses Saksamaad aastatel 1890-1914 oli valitsemishimuline ja tasakaalutu ning oli veendunud oma võimu jumalikus päritolus. Pärast Bismarcki errusaatmist alustab ta uue kursi elluviimist, mis pingestab olukorda Euroopa suurriikide vahel. SB ning Prantsusmaa vastasseis üha võimsamaks muutuvale Saksamaale lõhestab Euroopa kaheks riikide blokiks, mis lõppkokkuvõttes viivad Esimese maailmasõjani.
Pärast kaotatud sõda puhkeb Saksamaa suuremates linnades rahutused, mis viivad punase revolutsiooni ohuni. Saksamaa, kui ilmasõja kaotaja, tehakse Versaille’i rahukonverentsil peamiseks süüdlaseks ning talle määratakse ebareaalselt suured reparatsiooninõuded + territooriumute kaotused.
Loodud Weimari Vabariik oli parlamentaarne demokraatlik vabariik, mille eesotsas oli rahva poolt valitud president. Parlament koosnes Riigipäevast (rahva poolt valitud saadikud) ning Riginõukogust (liidumaade esindus ). Tegemist oli nn parteide vabariigiga, kus parteid olid võrreldes täidesaatva võimuga ülimuslikud. Kõik presidendid jäävad parlamendile alla. Probleemiks ka rahvahääletuste korraldamise lihtsus, mida kasutati iga valitsuskriisi puhul ära, et korraldada erakorralised valimised. Stabiilsuse puudumine. Rahvuslikult meelestatud kodanlus ja apoliitiline Reichswehr suhtuvad vabariiki sama tõrjuvalt kui parem- ja vasakäärmuslased. Vabariiki toetavad ennekõike sotsid ja Tsentrum. Opositsiooni jätkuvad rünnakud nõrgestavad Weimari koalitsiooni. Weimari vabariiki iseloomustavadki kõige paremini pidevad mässu(katse)d ning poliitiline ja majanduslik kriis, mis viib 1933. aastal natside valimisvõidumi.
Peale seda asub Hitler demokraatlikke institutsioone tasalülitama. Parlament eemaldatakse riigi valitsemisest juba 1933. a. märtsis, sama aasta mais algab parteide ja ametiühingute laialisaatmine.
1933 – „Partei ja riigi ühtsuse kindlustamise seaduse“ alusel muutub NSDAP riigiparteiks.
1934 august sureb president Hindenburg ning Hitler võtab presidendiameti üle. Reichswehr annab vande füürerile ja riigikantslerile Hitlerile.
1933 asutatakse Rahvahariduse ja Propaganda Riigiministeerium, mida juhib Goebbels. Propaganda toetab ja põhjendab iga tasalülitamisel kasutatavat abinõu .
Politseivõimu ülevõtmine kindlustab natside võimu. 1936 allutatakse kogu politseisüsteem Himmlerile, kes on SS-i ja Saksa Politsei ülem. Pärast „pikkade nugade“ ööd hõivab SA koha SS, millest saab Hitleri isiklik ihukaitsevägi.
Katoliku kiriku vastumeelsus natsidele.
Alustatakse põllumajanduse arendamist . Tööpuudus kõrvaldatakse korrastamisprogrammide, riigimaanteede projekti, relvastumise ja kohustusliku tööteenistuse käivitamise abil. Seda kõike finantseeritakse siselaenudega (riigi sisevõlg 1938. a. lõpuks 42 miljardit riigimarka).
Välispoliitika eesmärgiks Versaille’i rahulepingu tühistamine ning hiljem saab natside välispoliitika prioriteediks eluruumi laiendamise plaan.
1935 üldine sõjaväekohustus
1938 Austria anšluss – Austria taasühinemine Reichiga kinnitatakse rahvahääletusega.
Samal aastal Müncheni konverents, millega loovutatakse sudeedisakslaste alad Saksamaale. Samal aastal likvideeritakse ka salajase käsuga jäänuk-Tšehhi.
1939 Böömi ja Määri protektoriaat.
Saksamaa nõudmised Poolale – Danzigi liitmine Saksamaaga, eksterritoriaalse ühtsuse loomine Ida- Preisimaa ja ülejäänud Reichi vahel. Need lükatakse tagasi.
Sõprusleping Itaaliaga – teraspakt ning MRP NSVL-iga.
1940 kolmikpakt Saksamaa-Itaalia-Jaapani vahel
941 22. juuni Saksamaa kuulutab sõja NSVLile
1945. aasta 8. mail Saksamaa kapituleerus
1945 Potsdami konverentsil - Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.
1948 Berliini blokaad – algab külm sõda.
1949. a mais loodi Saksa Liitvabariik ja oktoobris Saksa Demokraatlik Vabariik (see siis NSVLi tsooni poolel - DDR) – Saksamaa lõhenemine
1953 DDR liitub Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooniga
1955 Lääne-Saksamaa astub NATOsse
1961 Berliini müür
1989 Berliini müür langes
1990 Saksamaa taasühinemine
42. Itaalia XX sajandil
1900-15 Giolitti ajastu. 1911/12 sõda Türgiga Tripoli pärast.
Enne Esimest maailmasõda kolmikliit Saksamaa ja A-U-ga, kuid 1915. a. Londoni lepinguga see tühistatakse.
Aeg pärast Esimest maailmasõda (vt. Mussolini võimuletulek).
Pärast Mussolini võimuletulekut algab tema diktatuuri kinnistumine, mis aga võtab tunduvalt kauem aega kui nt Hitleril või Stalinil (ühepartei riigi loomine alles 1926). Fašistide „valgustatud“ diktatuuri muudavad mõõdukamaks monarhia, õukond ja ohvitserkond. Puuduvad natsidele iseloomulikud terror ja massiline vahistamine, salapolitsei roll on väike. Pole ka konflikti kirikuga (Laternaari leping Vatikaniga, st suveräänsuse tunnustamist 4 miljardi liiri eest). 1935 kallaletung Abessiiniale, mis annekteeritakse.
Mussolini ja fašistlik partei lubasid itaallastele uut majanduslikku süsteemi korporatismi. Korporatism oli sotsialismi edasiarendus uueks majandussüsteemiks, kus tootmisvahendid jäid algselt avaliku sektori kätte, kuid neid suunas ja kontrollis riik. Läbi kogu Mussolini ajastu majanduslik seadusandlus enamasti soodustas tööstuse ja põllumajanduse klasside rikastumist lubades erastamist, rendiseaduste liberaliseerimist ja mitte-fašistlike ametiühingute laialisaatmist. Itaalial läks Depressiooni ajal paremini kui enamikul lääneriikidel: tema hoolekandeteenused vähendasid Depressiooni mõju. Tema tööstuskasv aastatel 1913 kuni 1938 oli isegi suurem kui Saksamaal samal ajal. Ainult Suurbritannial ja Skandinaavia riikidel oli suurem tööstuskasv samal ajal.
Benito Mussolini ja fašistlik partei lubasid tuua Itaalia tagasi Euroopa suurriigiks, tehes sellest "uue Rooma impeeriumi". Mussolini lubas, et Itaalia saab võimu Vahemere üle. Propagandas kasutasid fašistid Vahemere kirjeldamiseks antiik-Rooma "Mare Nostrumit" (ladina keeles "meie meri"). Fašistlik režiim suurendas rahastamist ja tähelepanu sõjalistele projektidele ning koostas plaane Itaalia koloniaalimpeeriumi loomiseks Aafrikas ning nõudis tagasi juhtpositsioone Vahemerel ja Aadria merel.
Teise maailmasõja lõpp jättis Itaaliale hävitatud majanduse, jagatud ühiskonna ja viha monarhia vastu toetuse pärast fašistlikule režiimile eelneval kahekümnel aastal. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt.
Sõja lõpul võitlevad omavahel võimu pärast vabastuskomiteed (vastupanugrupid) ning lõhenenud parteid. Vägivallateod ja fašistidevastased nn puhastusseadused, mis tunnistavad kõlbmatuks terved elanikkonnagrupid. Tagasipöördujad ja interneeritud suurendavad üldist viletsust ja kodusõja ohtu. Itaalia kaotab reparatsioonide tõttu Istra, kolooniad ning laevastiku.
18.06.1946 kuulutatakse välja vabariik. (Eelnevalt oli Itaalia olnud kuningriik).
Järgnevatel perioodidel vahetuvad tihti valitsused ning pol olukord on väga segane ning kirju. 60ndateks oli Põhja-Itaalia tööstuslik areng suurendanud Lõuna-Itaalia maj mahajäämust. Õhus oli ka vasak- ning paremäärmusluse aktiviseerumise oht.
Nn Itaalia majandusime 1950-63. Põllumajanduslikust vesest riigist rikkaks tööstusriigiks. USA Marshalli abiga pumbati riiki tohutult dollareid, riik integreeriti läänemaisesse majandusruumi, ja majandus hakkas ekspordi toel jõuliselt kosuma. Aastail 1950-1963 räägiti Itaalias tõelisest majandusimest, ja see lõpetas ka suurema väljarände, sest ühtäkki hakkas ka kodumail töökohti sündima . Selle tulemusena tõusis Itaalia üheks rikkaimaks tööstusriigiks maailmas.
Jätkuvad pidevad valitsuste vahetused (peamiselt vasakpoolsete valitsused).
43. Venemaa XX sajandil
Sotsialistide-revolutsionääride partei loodi 1901 (tuntud, kui Esseerid ). Vene Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei loodi 1898, see oli liberaalne ja sai intelligentsi ja töölisklassi toetuse. Tahtsid kasutada Marxi ideid ja üritasid läbi viia sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku reformi Venemaal. Vene Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei lagunes 1903. aastal VSDTP 2. kongressil omakorda Bolševikeks ja Menševikeks. Menševikud lootsid , et sotsialism kasvab järk-järgult ja rahumeelselt, kes tahtsid ära oodata kapitalismi ja proletariaadi arengu (ehk siis oodata, kuni kapitalism rahumeelselt kommunismiks areneb). Lenini juhitud Bolševikud olid radikaalsed ja tahtsid Tsaari jõuga kukutada ja luua proletariaadi diktatuuri agraarsel Venemaal.
1904/1905 Vene-Jaapani sõda vapustab tsarismi alustugesid. Loovutab territooriume. Balkanil olid huvid, toetas Serbiat Austria-Ungari vastu. Ebaõnnestunud sõda Jaapani vastu vallandab 1905 esimese Vene revolutsiooni. Peterburis tulistavad 9 (22.) Jaanuar Verisel Pühapäeval sõjaväelased keisri juurde suunduvat petitsioonirongkäiku, millele järgnesid streigid ja mässud üle kogu Venemaa. (Vastuhakk Odessas soomuslaeval Potjomkin ja Kroonlinna garnisonis). Keiser lubab augustis kokku kutsuda Riigiduuma ja annab oktoobrimanifestiga välja töötatud põhiseaduse. Üldstreik ja Moskva detsembriülestõus surutakse sõjaväe abiga maha. 1906 – 17' näilise konstitutsionalismi ajajärk, mille juhtfiguuriks Stolõpin. 1906-1911 peaminister . Tema ajal pääsesid tagurlus ja politsei taas maksvusele (välikohtud). 1906-10' agraarreformid: Külakogukonna likvideerimise , maakorralduse ja ümberasustamispoliitika (Siberisse) tulemusel kasvab maaproletariaat, tugevneb sotsialistlike parteide mõju. Väljaränne ookeani taha (poolakad) ja Saksamaale (baltlased). Sel ajal olid ka pidevad rahutused ja streigilained.
Keisri õukonnas võimutseb " imetegija ja jumalamehena" Siberi talupoeg Rasputin .
Venemaa mängis ka rolli I MS alustamisel (kardab uut ebaedu oma Balkani poliitikas ja seisab alternatiivi ees: kas sõda või revolutsioon .
28.07 Austra-Ungari kuulutab sõja Serbiale. 19.07 osaline mobilisatsioon Venemaal, 30.07 üldmobilisatsioon, millega sai Saksamaalt nõude mobilisatsioon katkestada. 2-5.11.1914 kuulutab koos UK ja Prantsusmaaga Türgile sõja.
1917 Prantsuse-Vene salaleping: Venemaa võib takistamatult määrata kindlaks oma läänepiiri (P-maa kartis Vene-Saksa separaatrahu. Sõda idarindel 1914-17'. Pärast Gumbinneni lahingut 1914' ning Ida-Preisimaalt taandumist saavad venelased lüüa kindralooberst von Hindenburgilt. 26-30.08.1914 Tannenbergi lahing – Vene armee piiratakse sisse. 6-16.09.1914 lahing Masuuria järvede ääres – venelased taanduvad Ida-Preisimaalt. Üldiselt sõdis Ida-Euroopas, natukene Türgis ja Balkanil. Lõpptulemusena kaotas territooriume. 03.03.1918 Brest -Litovski rahu, kus loobus Liivimaast, Kuramaast, Leedust, Eestist ja Poolast; Soome ja Ukraina tunnustamine sõltumatu riigina; reparatsioonid. See kestis 8 kuud, kuni Saksamaa taganes. Oluline oli, sest nimetatud alad läksid Saksamaa kontrolli alla.
Vene revolutsioon (Suur Revolutsioon). 1917. Revolutsioonilised rahutused tekivad pärast Brussilovi edutuid pealetunge. Kasvab rahva rahulolematus (sõja kestmine, toitlustamisprobleemid) ja algavad massilised meeleavaldused. 23.02 | 08.03. 1917 Petrogradis Veebruarirevolutsioon: sõjaväeosad lähevad ülestõusnute poole üle, moodustatakse Tööliste Saadikute Nõukogu Ajutine Täidesaatev Komitee. Veebr. [märts] 1917 moodustatakse Ajutine Valitsus, mida juhib vürst Lvov. Märtsis loobub Nikolai II troonist ja tuleb kaksikvõim Ajutise valitsuse (pooldab sõja jätkumist) ja Petrogradi Tööliste- ja Soldatite Saadikute Nõukogu ( kes on allutanud endale sõjaväe) vahel. 3 [16] – 4 [17]. 07.1917 nurjub bolševike Petrogradi riigipöördekatse sõjaväe sekkumise tõttu ja Lenin põgeneb Soome. 24.10 [6.11] – 25.10 [7.11] 1917 Oktoobripööre Petrogradis. Ajutise valitsuse liikmed vahistatakse, mis tähendab, et Ajutise Valitsuse tegevus on läbi kukkunud (põhjusteks sõja jätkamine ja maa jagamisega viivitamine). 26.10 [8.11] 1917 II Ülemaailmne Nõukogude Kongress , kus luuakse Rahvakomissaaride Nõukogu, avaldatakse rahu- ja maadekreet: suurmaaomandi võõrandamine ilma kompensatsioonita. 6 [19]. 01. 1918 Rahvakomissaaride Nõukogu ajab Asutava Kogu laiali.
Maailmasõdade vahel.
Lenini poliitilised järeldused: 1) Imperialistlike sõdade pidamine, mida katkestavad vaid liitudest tulenevad hingetõmbepausid. 2) proletaarse revolutsiooni edukas teostamine tööstuslikult vähearenenud riigis. Sellega ka maailmarevolutsiooni idee. 3) töölisaristrokraatia kujunemise oht imperialistlikes riikides valitseva klassi äraostmispoliitika tulemusena, mille tagajärjel tugevneb töölisklassi rahvuslus ja oportunism ja tekib väikekodanlus. 4) klassivõitlus laieneb rahvusvahelisele tasandile kui revolutsiooniline tööliskond ja koloniaalsete ja poolkoloniaalsete maade rõhutud proletariaat sõlmivad liidu.
Stalinism:
Sotsialismi ehitamine uuel maal, mis vastandub Trotski õpetusele. Sotsialistliku majanduse ülesehitamine omal jõul, ilma arenenud riikide abita.
Revolutsioon ülalt, mida teostatakse järkjärguliste muudatuste teel riigivõimu initsiatiivil käsikäes vahetu altpoolt tuleva toetusega.
Marksismi -leninismi dogmaatiline lihtsustamine
Vene patriotismi kultiveerimine . Õhutatakse armastust NSVL-i kui "töörahva kodumaa" vastu. "Suure vene vennasrahva" juhtimisel ühtne "rahvastepere".
Natsionalismi ideoloogiline õigustamine. Keelest saab vene rahva ajaloolise järjepidavuse ning tema " loova rolli" sümbol sotsialistliku nõukogude riigi rajamisel.
Üldmõttes maailmarevolutsiooni teostamine kommunistlike parteide juhtimisel kõikides riikides.
1919 – 1935 7 Kominterni kongressi. Põhissuks neil ikka luua eeldused maailmarevolutsiooniks, parteide kõrvale salajase keskuse loomine revolutsioonide läbiviimseks, distsipliin, venemaa kaitsmine, kommunistide võitlus fašismi vastu liidus sotsiaaldemokraatiaga (Rahvarinne). Rahvarindepoliitika kukub läbi muidugi, sest natsionaalsotsialistlikku välispoliitikat saadab edu. 43' komiterni laialisaatmine: näiliselt loobutakse maailmarevolutsiooni kavatsustest, üritatakse jätta ohutumat muljet.
Stalin leidis, et maailmarevolutsioon areneb võitluses kapitalistlike riikide ja NL-i vahel. Lenin ja Trotski leidsid, et maailmarevolutsioon on erinevates maades toimuvate revolutsiooniliste liikumiste summa.
NL-i moodustamine (1918-24) . Brest-Litovski tagajärgi veel – Iseseisvusmanifestid ( Valgevenes , Gruusias, Armeenias ja Aserbaidžaanis) ja sotsial -rev mässukatsed linnades.
Juuli 1918 Vene Nõukogude Föderatiivse Sots Vab asutamine. Ajutine põhiseadus, mis baseerub nõukogudel ja proletariaadi diktatuuril. Juuli 1918 mõrvatakse tsaariperekond.
1918-20 Vene kodusõda
1918 poliitiliselt ja sotsiaalselt erupalgeliste enamlusvastaste gruppide (valged) moodustumine. Võitlevad Trotski poolt organiseeritud Punaarmee vastu Siberis ja Uurali -Volga piirkonnas, Lõuna-Venemaal, Eestis ( Judenitš ) ja Põhja-Venemaal. Liitlased maabuvad oma huvide kaitsmiseks Vladivostokis, Murmanskis, Arhangelskis ja Musta mere sadamates.
1919 valged lükkavad tagasi Wilsoni ettepaneku kõigi Vene parteide konverentsi korraldamiseks. Tulemuseks on liitlaste tagasitõmbumine. Hädaoht Petrogradile, Moskvale ja Volgale likvideeritakse Punaarmee vastupealetungiga.
19-20' ka Poola-Vene sõda.
20' astuvad viimased valged Krimmis laevadele.
Valgete lüüasaamise põhjusteks puudulik koostöö ning reaktsioonilised ja restauratsioonilised eesmärgid. Ja liitlaste vastuolulised arusaamad interventsioonipoliitikast.
Sõja tagajärjed: Leninlikku tsentralismi ohustavad 1921 Petrogradi tööliste streik ja Kroonlinna madruste ülestõus.
17'-21' sõjakommunismi läbikukkumine: tootmisvahendite natsionaliseerimine ja majanduse keskne planeerimine viib majanduskriisini. See sunnib Leninit alustama uut majanduspoliitikat (NEP 1921)
Sisuks oli tagasipöördumine kapitalistlike majandusvormide juurde ( riigikapitalism ): talupoegade naturaalmaksud, vabakaubandus siseriigis, eraettevõtluse ja väliskapitali lubamine. Väliskaubandus , suurtööstus ja suurehitused (just nii on kirjas) endiselt riigiomandiks.
1922 Rapallo lepinguga de iure tunnustused UK-lt, Itaalialt ja Prantsusmaalt.
Kom-partei diktatuur kindlustatakse 1921 parteisiseste oppositsioonigruppide keelustamisega. Ametiühingute tasalülitamine .
1922 Tšekaa korraldatakse ümber Riiklikuks Poliitiliseks Valitsuseks, mille peasekretäriks saab Stalin. Ülesanne tal puhastada partei opositsionääridest ja määrata ametisse usaldusväärsed. Revolutsionäärid asendatakse funktsionääridega.
Dets 1922 X ülevenemaaline nõukogude kongress (I üleliiduline nõukogude kongress). NSVL asutamine seal. (Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik, Taga- Kaukaasia NFSV, Ukraina ja Valgevene NSV. Hiljem ka Usbeki, Turkmeenii ja Tadžiki NSV.)
***********
23' NSVL konstitutsioon. Liiduvabariikidel formaalselt õigus vabalt liidust välja astuda. Eristatakse üleliidulisi ja liiduvabariikide institutsioone. Kõrgeimaks riigiorganiks on kohalike nõukogude delegaatidest koosnev üleliiduline kongress, mis valib enda keskelt alalise võimuinstitutsioonina Kesktäitevkomitee. Parteid, mille tsentralistlik organisatsioon vastandub riigi detsentraliseeritud haldussüsteemile, põhiseadus ei maini .
21.01.1924 sureb Lenin, aga ennem astus välja Stalini võimutäiuse vastu.
24-29 Stalini tõus ainuvalitsejaks ja juhiks opositsiooni kõrvaldamise teel. 25' tagandab sõjarahvakomissari kohalt Trotski, kelle permamentse revolutsiooni teooria oli vastuolus Stalini teooriaga. 27' Trotski parteist välja ja asumisele.
Dets 1929' Stalini 50. sünnipäev ; autokraatliku diktatuuri algus:
Viisaastakuplaanid muudavad NSVL-i alates 28' modernseks tööstusriigiks. Talurahva kollektiviseerimine kujuneb hiiglaslikuks agraarrevolutsiooniks, mille ohvriks 6/10 kõigist taludest ja u 11mlj inimest (kulakute likvideerimine 32'). Kolhooside ja sovhooside ( riigimõisad ) asutamine. Uued söe-ja maagikaevandused tagasid rasketööstuste rajamise. Elektrifitseerimine. Isevarustus söe ja nafta osas. Inimtööjõu ekspluateerimine .
Suurpuhastus ehk tšistka 36-38 on Stalini lõplik arveteõiendamine oma vastastega 20ndatest. Vanade revolutsionääride kõrvaldamine parteist ja sõjaväest. Siberisse 5-6mln inimest ja 40-42 arv kahekordistub. NKVD hakkab teeostama vahistamisi ja ülekuulamisi ja hukkamisi.
Välispoliitikas 29' Litvinovi protokoll ( Briand -Kellogi pakti ennetähtaegne jõustumine): lepingusüsteem vältimaks nõukogudevastase rinde moodustumist paktis osalevate riikide poolt. 32' ka mittekallaletungilepingud Lääne- ja Ida-Euroopa riikidega. 34' võeti Rahvasteliitu. 35' Prantsusmaaga abistamise ja mittekallaletungi leping.
II MS
MRP ilmselt tähtis 23 august 39' . 28.09 Saksa-Nõuk sõprus ja piirileping, Leedu NSV mõjusfääri.
Poola ümberkorraldamine 39' okt. NL-i poliitikaks poolakate orjastamine : kõrgkoolide sulgemine , haritlaskonna hävitamine, sunnitöö.
39'-40' Talvesõda . 30.11.39' algab NL-i kallaletungiga Soomele. NL rahvasteliidust välja. Mannerheimi liinist murtakse läbi. Vältimaks kokkupõrget lääneriikidega, kes toetasid Soomet vägede maabumisega Norras ja tahavad peatada maagi transportimist Rootsis Saksamaale, kirjutatakse alla Moskva rahule (12.03.40') . NL saab Karjala ja Hanko rendile.
41-42 sõda Venemaal. 18.12.1940 allkirjastab Hitler Barbarossa . 22.06.1941 tungib Saksamaa kallale ilma sõda kuulutamata. Sõtta astuvad Rumeenia, Itaalia, Slovakkia , Ungari. Soome alustab Jätkusõda.
Kaitseabinõud. Sisepoliitilised: Stalin kuulutab välja Suure Isamaasõja ja moodustatakse Riiklik Kaitsekomitee (Kõigi jõudude mobiliseerimine ja põletatud maa taktika . Partisaniliikumise organiseerimine ). Välispoliitikas: neutraliteedileping Jaapaniga välistab kahe rinde ohu. 41' Nõuk-Briti liit Saksamaa vastu.
Sõja käik: 1. etapp kuni aug 41' – rinde põhjalõigus murtakse läbi kaitse Peipsi ja Ilmjärve vahel, kesk- ja lõunaosas jõuavad saksa väed Minski. Ka Dneprini ja Murmanskini.
2.etapp – kuni dets 41' – Pärast Kiievi lahingut hõivatakse Donetski bassein ja Krimmi ps. Rünnaku Leningradile suudavad peatada.
41' Moskva lahing. Saksa pealetung peatub talve saabumise ja kurnatuse tõttu. Algab vastupealetung (al 5.12.41'). Sakslased taganevad kõigil rinnetel. 42' uus Saksa pealetung suvel. Tahetakse Kaukaasia naftavälju ja Stalingradi. Venelased saavad USA-lt abi. NL-i uus vastupealetung al 19.11.42'. Saksa väed Stalingradis piiratakse sisse (Hitler ei luba välja murda). Saksa väed kapituleeruvad.
Vastupanuvõime suurendamiseks loob NL kaardiväeüksusi. Rahu sõlmimine partei ja kiriku vahel.
43' viimane Saksa pealetung Kurski kaarel nurjub. Nüüd initsiatiiv Punaarmeel . Saksa kaitselahingud Narva piirkonnas. Lõunalõigus saadakse tagasi Dontesi bassein ja läbimurre Dnepril. 44' aasta algab Punaarmee edasitungiga lõunas. Lõuna-Ukraina vallutamine , sissetung Galiitsiasse. Saksa väed loovutavad mais Krimmi. Läbimurre ka Balkani rindel. Varssavi ülestõus aug-okt nurjub. Punaarmee jõuab Ida-Preisimaale. Soome rinde läbimurdmine Karjala maakitsusel viib Moskva vaherahu sõlmimiseni 19.09. 25.04 USA ja NL-i vägede kohtumine Elbe äärses Torgaus.
08.08 kuulutab NL sõja Jaapanile. Tungib Madžuuriasse ja Korea poolsaarele, Kuriilid ja Sahhaliin okupeeritakse.
Stalin vahetas sõja jooksul korduvalt juhtkonda välja.
Sõja tagajärjed venelastele muidugi:
7mlj tsiviilisikut hukkub, 13,6mlj sõdurit . Sõjakulud 13% 1500 mld USD-st. Ehk siis mingi 195 milli . Idablokimaades forsseeritakse range planeerimisega tööstuse ülesehitamist üldise elatustaseme arvelt. Alles pärast Stalini surma nõrgeneb majanduse tsentralism ja suureneb tarbekaupade tootmine. NL.i satelliitriikide süsteem tekib. Poola piire nihutatakse lääne pool.e NL muutub maailma suurriigiks. Hiina edusammud kinnitavad Lenini õpetuste üleolekut kapitalistide üle, mis muutis konflikti kahe maailma vahel vältimatuks. Külm sõda algas.
Konverentsid:
NL unistab ekspansioonist Kesk-Euroopasse.
Stalini, Churchilli ja Harrimani nõupidamised ühisest tegevusest Saksamaa vastu. Stalinit informeeritakse ja Põhja-Aafrikas toimuva kohta.
Teherani konverents 28 nov – 1 dets 43' . Stalinil vabad käed Baltikumi, Tšehhi, Rumeenia ja Poola okupeerimiseks. Nõuti Saksamaal kapitulatsiooni ja pandi paika edasine sõjapidamine. Stalin nõudis ka teist rinnet ja lubas alustada sõda Jaapani vastu.
4-11.02 Jalta konverents. Poole idapiiriks Curzoni liin . Saksamaa okupatsioonitsoonid, tehaste demonteerimine, raparatsioonid, territoriaalsed äralõiked. NSVL kuulutab Jaapanile sõja.
Pärast II MS
46' Stalin koondab põhiseadusmuudatuse ja valitsuse ümberkorraldamisega enda kätte partei-, valitsus- , ja sõjaväevõimu. Majanduses bürokraatlik kontroll plaanide ja tulemuste üle, u20ml sõjavangi ja sunnitöölise rakendamine, satelliitriikide ekspluateerimine, rasketööstuse arendamine. 46-50' 4. viisaastakuplaan sõjakahjude kõrvaldamiseks, kiirendatakse relvastumist, kasvab tootmine ja polaaralade hõlvamine ja külvipinna laiendamine. 50' kuldrubla. 51'-55' – 5. viisaastakplaan : suurrajatised niisutamaks ja energia saamiseks, et toota kaasaegset relvastust (tuumapommid, raketid )
Idablokki kaitstakse nn raudse eesriidega. Toetatakse kom ülestõuse. Raskeks tagasilöögiks Jugoslaavia väljalangemine 48'. Koostööst läänega loobutakse pärast 47' Marshalli plaani ja 48/49' Berliini kriisi. Peljati sõda siiski ja aktiivsus suunati itta (Korea ja Hiina).
Tulemusteks: Nõuk. Võimu laienemine Euroopas. Maj struktuuriline kriis (tootmine ja sõjaline võimsus kasvavad küll, aga tööjõud ja kapital väheneb. Ka spetsialiste vähe). Elutingimused ei parane, seetõttu jääb inimeste töötahte puudumise tõttu tööviljakus madalaks.
Pärast Stalini surma Malenkovi ja Hruštšovi (edaspidi lühendatult Russ :D) võimuvõitlus. Esimene destaliniseerimine 56' NLKP XX kongressil salajases kõnes. 58' Bulganini tagasiastumise järel koondab riigi ja partei juhtimise enda kätte Russ. 57/58' elatustaseme parandamise reformid: Bürokraatlike eriministeeriumite asendamine detsentraliseeritud majandusnõukogudega. Põllumajanduses suurkolhooside ja sovhooside loomine, maisikasvatus . Hariduses erialase ja polütehniliste koolide asutamine.
Teise destaliniseerimisega mõistetakse Stalin avalikult hukka. Uus kommunismi ülesehitamise programm. Põllumajan. Kriisid sunnivad 62/63 tõstma hindu ja teravilja sisse ostma.
56' kooseksisteerimise strateegia (maailmarevolutsiooni idee sobitamine tuumaajastu konteksti). Välditakse rahvusvahelise ulatusega sõdu, ägeneb võitlus majanduses, tegutsetakse koos "värviliste" rahvastega ja luuakse kontakte läänega, samas hoidutakse leppimustest ideoloogia vallas.
61' vesinikpommikatsed. 64' suhete katkestamine Hiinaga. 64' Russi tagandamine ja juhtkonnavahetus.
Varssavi pakt 55'. Abi relvastatud kallaletungide korral. 56' SDV liikmeks.
Algselt ei ole nõus desarmeerimis ja tuumakatsetuste peatamise plaaniga, aga 59' nõuab Russ täielikku desarmeerimist 4 aasta jooksul. 63' liitub tuumarelvakatsetuste osalise keelustamise lepinguga. 63' otsene telegraafiühendus Washingtoni ja Moskva vahel. 68' tuumarelvastuse leviku tõkestamine ja NL-i ja USA läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramiseks ( SALT ). 69' 1. SALT raund Helsingis. 71' leping USA ja UK-ga, et ei tohi tuumarelvi mere ja ookeani põhja paigutada. 72' bakterioloogiliste relvade keelustamine. SALT II voor 72 nov – 73 märts. NATO ja VLO läbirääkimised relvastuse vähendamiseks. 77' SALT I lepingute pikendamine. 79' SALT II allakirjutamine, aga Afganistani kriisi tõttu jääb jõustumata. 82' START läbirääkimiste algus mandrivaheliste rakettide vähendamise üle. 87' INF-i lepingule allakirjutamine (tuumalõhkepeadega keskmaarakettide likvideerimise kohta). 91' 31.03 Varssavi pakti sõjalise organisatsiooni likvideerimine, 01.07.91' VLO ametlikult laiali.
NL (66-90)
67' toeatab Iisraeli kriisis araablasi. 68' Brežnevi doktriin (ühe kom riigi suveräänsus on võimalik vaid kogu sotsiaalse süsteemi raames) . 68' sissetung Tšehhoslovakkiasse. 69' vahejuhtum Hiina piiril . 72' Nixon külastab NL-i, koostööleping . Brežnev SLV-s , koostööleping.
76-88 inimõigusliikumised surutakse maha. Dets 79' NL-i vägede invasioon Afganistaani. 82' Brežnev sureb, Antropov tuleb. 84 Andropov sureb, Tšernenko tuleb. 85 sureb ja Gotbatšov tuleb. Veebr. 86' perestroika ja glasnost ( avalikustamine ). 26.04.86 Tšernobõl. 88' NL-i vägede lahkumiine Afganistaanist, jõuab lõpule 89'. 90' Balti riigid kuulutavad sõltumatuks. 15.03.90' Gorba valitakse NL-i presidendiks, Jeltsin saab Vene NFSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks. 91' verised sõjalised aktsioonid Balti riikide vabanemispüüdluste vastu. 91' Jeltsin otsestel valimistel Vene NFSV presidendiks. 91' nurjub vanameelsete putš. Dets 91' SRÜ . 31.12.1991 NL-i lõpp.02.01.92' liberaalsed reformid ja hindade vabakslaskmine. Venemaa saab NL-i koha ÜRO julgeolekunõukogus. 21.09.93' Jeltsin Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu valimiste korraldamise kohta otsus 22. sept kuulutab opositsiooni juhtinud Rutskoi et võtab enda peale riigipea kohustuse täitmise. 23.09.93' opositsiooni rünnakrühmlaste salk üritab hõivata SRÜ staapi, esimesed ohvrid. Jeltsin käseb neil enne 4. okt lahkuda. Rutskoi kutsub üles rahvast vallutama Moskva linnavalitsushoonet, telekeskust ja Kremlit. Vastuseks toob Jeltsin tänavatele sõjaväe. 4 okt avatakse tuli SRÜ nn Valge maja pihta. Opositsioon murti. 12.12.93' valimised. Kuu aja pärast alustavad tööd uued seadusandlikud organid. 11.12.94' Tšetšeeniasse väed, et lämmatada iseseisvus. 96' rahu Tšetšeeniaga. 4.06.96' Jeltsin presidendiks. Mai 99' peaministriks Putin . 01.01.00' Putin presidendiks.
43. Poola XX sajandil
1914 algab I MS. Suurem osa lahinguid toimub Poola aladel ( Galiitsia ) . Augustis lubab tsaar Poolale autonoomiat.
1916 iseseisev Poola kuningriik (Ilma Poznani ja Galiitsiata). Austria Ungari loobub Poolast. Pilsudski saab koha vastmoodustatud Riiginõukogus, kuid arreteeritakse pärast sellest väljaastumist Magdeburgis (kuni nov 1918).
1917 Regentnõukogu, ehk Poola valitsus Saksamaa kontrolli all.
18' Wilsoni 14. punktis ka Poola riigi loomine koos vaba ja kaitstud pääsuga merele. 3.11.1918 Poola Vabariik. Regentnõukogu ja selle esimees Pilsudski astuvad tagasi. Brest Litovskiga 3.3.18' loobub Venemaa Poolast. Poola ja Tsehhos... peaksid P-maa nägemustes looma NL-i vastase "sanitaarkordoni", kuid tülitsevad omavahel Tšini pärast. 25' Locarnos Saksa-Poola arbitraažileping. Piirid olid ebakindlad ja toimusid pidevad tülid Ukraina, Leedu, Saksamaa ja Tšehhoslovakkiaga. 19'-20' Vene-Poola sõda. Pärast antikom. Ukraina valitsusega liidu sõlmimist tungib Pilsudski Kiievini. Sõjaline liit P-maa ja Rumeeniaga. Poola peatas bolševike edasitungi. 18.03.21' Riia rahuga sai palju maad idas (piir rahvuslikust piirist u 250km ida pool). Võttis ka Vilniuse ja Austria osa Sileesiast (teine osa Tsehhoslovakkiale).
Probleeme: Rahvusküsimus (100 000 leedulast, 1mln sakslast , 1,5mln valgevenelast, 3mln juuti ja 4mln ukrainlast). Maaküsimus: Maareformiga hävitati eelkõige Sakslaste suurmaaomand, säästes poolakate oma. Maaküsimus jääb lahendamata .
21' koostati põhiseadus. 21' ka Saksa-Poola piiri kindlaksmääramine. Loodi bank ja arendati kaevandusi Sileesias. Ka esimene sadam. Riik oli ebastabiilne, esimene president mõrvati Warssavis. Poola oli vabariik 26' aastani, kuni Pilsudski riigipöördeni mais. Pilsudskist sai sõjaministeeriumi ja kindralstaabi ülem, tugineb leegionäridele, sõjaväele ja ametkonnale, aga ei lülita Sejm-i täielikult välja.
34' Saksa-Poola mittekallaletungileping, seejärel majandus ja kultuurilepingud. 34' pikendatakse mittekallaletungilepingut NL-iga. Kasutades ära segast aega saavutab Poola 38' aastal, et Leedu tunnustaks Vilno piirkonna kuuluvust Poolale.
35' uus autoritaarne põhiseadus likvideerib parlamentaarse demokraatia. Presidendi kõrval tegutseb pärast Pilsudski surma Rydz-Smigli, kes kuulutatakse 36' riigijuhiks. Pilsudski surm aga nõrgestab nn kolonelide režiimi, mille üheks võtmeisikuks on J. Beck .
37' Kolonel Koc asutab Rahvusliku Ühtsuse Liiga, mis seab eesmärgiks riikliku ideoloogia ( antisemitism , konservatism) tugevdamise.
39' lükkasid tagasi Saksamaa nõudmised (Danzig saksamaale, auto-ja raudteeühendus läbi poola koridori ja Saksa-Poola tihedam koostöö). Võeti vastu Briti-Prantsuse garantii . Aprillis tühistab Hitler sõpruslepingu, Poola püüd ajada sõltumatu suurriigi poliitikat kukkus läbi. 39' 1. sept. Natsid hakkasid pommitama Poolat ja IIMS algas. NL tungis Ida-Poola 17 sept. Ühe kuuga alistati Poola. See oli seotud MRP-ga. NL poliitikaks poola orjastamine, kõrgkoolide sulgemine, haritlaskonna hävitamine, sunnitöö.
43' Ülestõus Warssavi getos (19 aprill). Oli üsna heroiline, kuid lootusetu juutide poolt. Sellele järgnes massiline inimeste koonduslaagritesse saatmine ( Treblinka ja Auschwitz). 450 000 inimesest, kes olid väiksesse getosse surutud jäi ellu vaid vaevalt 300. 43' avastasid Sakslased Katõni massihauad (4000 maha lastud Poola ohvitseri). Poola eksiilvalitsus nõuab asja uurimist, mille peale tühistab Moskva Poola-NL 41' loodud lepingu ja loob diplomaatilised suhted Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteega (Lublini komitee)
44' Warssavi ülestõus natside vastu 1. august (Armia Krajowa). Kaks kuud kestis, aga suruti jõuga maha. Kättemaksuaktsioonina hävitati terve linn põhimõtteliselt.
45' Poola "vabastati" Punaarmee poolt. Londonis eksiilis olnud valitsus tuleb tagasi, aga domineerima hakkas hoopis NL läbi Lublini Komitee. Potsdami konverentsi järel liigub terve riik 300-500 kilomeetrit läände, ehk siis suured piirimuutused.
47' saab valimistulemuste võltsimisega pukki Poola Stalin, ehk Bierut. Kodanlikud poliitikud vahistatakse. 48' kommunistid ja sotsialistid Ühendatud Töölispartei. 49' armee tasalülitamine.
53' Krakowi näidisportsessist saab aluse kirikuvastane võitlus
55' Varssavi pakt NATO-ga võistlemiseks.
56' Massilised ülestõusud NL-i vastu Poznanis. Poola kevad 56' oktroobris: puhastused parteis ja valitsuses, kollektiviseeritud põllumajandusettevõtted likvideeritakse, moodustatakse töölisnõukogud. 57' Gomulka valitsusvõit ja stalinistide tasalülitamine. USA majandusabi. Algas Stalini kordasaadetud kuritegude avaldamine. NL kitsendab taas vabadusi, aga Poola saab teostada suhteliselt sõltumatut sise- ja majanduspoliitikat.
70' Gomulka astub tagasi. Gierek uus parteijuht. 71' alandatakse toiduainete hindu, palju tõstetakse, sotsiaalabi paraneb. 76' põhiseaduse reform, teravdatud hoiak kiriku ja intellektuaalide pihta.
78' Johannes Paulus II sai esimene mitteitaallasest paavst alates 15 sajandist.
80' Väiksest streigist Gdanskis sai suur üleriigiline mäss peamiselt lihahindade tõstmise tõttu. 10 miljonit inimest osales umbes. Lech Walesa juhtis (sai nobeli rahupreemia 83'). Okt 80' registreeritakse Solidaarsus, kui vabade ametiühingute liit.
81' 13 Dets sõjaseisukord Kommunistliku presidendi Jaruzelski poolt. Kehtestati sõjaline seisukord ja keelustati Solidaarsus. 83' tühistati sõjaseisukord.
89' "Ümarlauakõnelused" ja kommunistlik partei oli sunnitud lubama vabu valimisi. Solidaarsuspartei võit eesotsas Walesaga. Mazowiecki sai esimeseks mittekommunistlikus peaministriks. Aasta hiljem sai Walesast president. Ehk siis, 89 dets Poola Vabariik ja dets 90' Walesa presidendiks. Pärast ühte ametiaega sai endise kommunistliku partei liikme Kwasiniewski käest lüüa valimistel. Kommunistlikust parteist sai sotsiaaldemokraatlik partei. Kwasinewski oli president veel ka 21 sajandi alguses.
90' radikaalsed reformid majanduses.
91' Varssavi pakti laialisaatmine ja külma sõja lõpp.
99' Poola NATO-sse ja kurss lääne poole.
44. Šveits XX sajandil:
Šveits arenes 19. Sajandil väga kiiresti, Euroopa riikidest oli see 1850.daks aastaks industrialiseerumise poolest teisel kohal Suurbritannia järel. I ms. ajal tekkisid Šveitsis sisepinged saksa. Itaalia ja prantsuse keelt kõnelevate piirkondade vahel ja lähedal olid ka neutraliteedi rikkumisele, kuid seda suudeti
Traditsiooniliselt neutraalne; I ilmasõjas neutraalne, ehkki lahingud väga Sveitsi piiride lähistel; 1920. astus Rahvasteliitu, 1938. sai Rahvasteliidult täieliku neutraliteedi tunnustuse; põgenike paradiis; Teise maailmasõja ajal valmistus invasiooniks; Operatsioon Tannenbaum oli Kolmanda Reichi plaan Sveitsi vallutamiseks, ei rakendatud kunagi; taaskord põgenike paradiis; liigutas Kolmanda Reichi ja selle ohvritelt röövitud raha; Sveitsi relvatootjad müüsid Wehrmachtile relvi; Euroopa Vabakaubandusühenduse asutaja 1959; 1963. aastal liitus Euroopa Nõukoguga; 1971. aastal said naised valimisõiguse; 2002. liitus ÜRO-ga, pärast rahvahääletust;
45. Ungari XX sajandil
I ilmasõja puhkedes püüdis Ungari-poole valitsus konflikti vältida, ent ei suutnud; sõjas lüüasaamise ja kaksikmonarhia kokkukukkumise järel kuulutati 1918. aastal välja vabariik, samas tegutses ka Nõukogude Ungari „riik“; Trianoni lepinguga loovutati territooriume Tšehhoslovakkiale, Rumeeniale, Jugoslaaviale, Austriale; 1920. loodi vakantse trooniga monarhia, riigihoidja Miklós Horthy juhtimisel; ehkki kuningas Karl IV püüdis troonile naasta, olid tal konfliktid nii Horthy kui ümbruskaudsete riikidega; Horthy represseeris Ungaris elavaid vähemusi; peaminister Bethleni ajal manipuleeriti valimistega; 1929 – 1931 suur majanduse kriis; maareformid olid puudulikult teostatud, feodaalkord säilis poolikuna, rikkused olid koondunud kitsa eliidi kätte; juute rõhuti; rahvusradikaalid olid poliitikas aktiivsed; välispoliitikas taotleti revanšši; läheneti poliitiliselt Saksamaale; 1939. okupeerib Ungari Ruteenia; 1944. okupeeritakse Ungari Saksamaa poolt; natsid tulevad võimule; II ilmasõja ajal annekteerib Rumeenia ja Jugoslaavia territooriume; 1944. püüdis salaja pooli vähetada, sõlmis Nõukogude Liiduga rahulepingu, ent taganes sellest, kui see avalikuks tuli; 1947. aasta rahulepinguga taastati 1937. aasta piirid; Ungari langes Nõukogude Liidu mõjusfääri; 1946. kaotati monarhia; kollektiviseerimine; esialgu tuleb võimule Väikeperemeeste Partei, 1948. aastal juba Ungari Sotsialistlik Töölispartei; vaimulikkonna tagakiusamine; 1953. võtab Imre Nagy 'uue kursi', ent ta tagandatakse; 1956. Ungari ülestõus – rahvaülestõus, surutakse Nõukogude Liidu poolt jõuga novembris 1956 maha; Nagy arreteeritakse ja hukatakse 1958; Janos Kadari võimuloleku ajal nn. „guljašikommunism“ - need kes pole meie vastu, on meiega, tarbekaupade kättesaadavus suureneb, ülestõusust osavõtnuile amnestia; 1968 – uus majandusmehanism, mõningase turumajanduse lubamine; elukvaliteet kasvab; meedia represseerimine väheneb, reisimispiirangud on lõdvemad kui mujal idablokis; 1989. nõustub Gorbatšov Ungaris mitmeparteisüsteemi lubama; Austria piir avatakse; Nagy rehabiliteeritakse; oktoobris 1989 kuulutatakse välja Ungari vabariik; parempoolsete jõudude võimuletulek;
46. Kreeka XX sajandil
1908 Kreeta liidetakse Kreekaga. Venizelos partei liidrina elavadab Suur-Kreeka liikumist.
1912 Okt. Esimene Balkani sõda (Kreeka, Serbia , Montenegro ja Bulgaaria Ottomanide vastu). Kreeka saab osa Makedooniast, Epirus ja põhja Aegna saared. Kriitiline olukord kerkib. " Püssirohutünn ". Kreeka osalus niipalju, et ei olnud rahul, et Itaalia neil 1912 Dodekaneesid ära võttis.
1913 Juuni. Teine Balkani sõda (Kreeka ja Serbia Bulgaaria vastu). Kreeta ühineb lõplikult Kreekaga
1914 Kuningas Constantinus nõuab, et Kreeka jääks I MS neutraalseks. Venizelos tahab liitlaste poolel sõdida. Kuningas lahkub riigist ja riik siseneb sõtta.
1919 Kreeka oli võitjate poolel ja sai sellega maid Türklastelt ja Bulgaarlastelt (Traakiast natukene) ja õiguse paigutada väed Smyrna nimelisse kohta Türgi rannikul (seal oli suur kreeklaste populatsioon )
1920-22' Kreeklased alustavad sõda ja üritavad Ankarat vallutada., aga 22' tõrjutakse kreeklased tagasi ja 31 august põletatakse Smyrna maatasa. Üle miljoni kreeklase peavad põgenema. Lausanne 'i lepinguga kaotavad Ida- Traakia kuni Maricani.
Maareformiga suurmaavalduste jagamine talupoegadele, ümberasujatele Türgist ja põgenikele Balkanimaadest ja NL-ist.
24-35 Vabariik. Pärast Venizelose riigipöördekatset taastatakse 35' monarhia.
34' Balkani Antant – Balkani pakt Kreeka, Rumeenia, Jugoslaavia ja Türgiga). 39' Inglismaa garantii Kreekale .
1936 Kuningas Georgios II toetab Metaxas'e diktatuuri (Metaxas sai peaministriks ja lülitas kiirelt parlamendi tasa ja katkestas maareformi)
1940 Itaalia okupeeris Albaania ja tahtis läbipääsu Kreekast. Kreeklased ei lubanud. Kreeklased tõrjuvad Itaalia väed Albaania mägedesse ja liiguvad talvel ise Albaaniasse hõivates 1/3. Luuakse Briti tugipunktid Kreetal, vastavalt garantiile.
41' aprillis tuleb Saksamaa Kreekasse. 21.04 juba kapituleerus. Kreeka okupeeritakse Saksa, Itaalia ja Bulgaaria vägede poolt.
44' Viimased Saksa väed lahkuvad hiljemalt 2.11. Kommunistide ja monarhistide kodusõda. Churchill üritab lepitada, aga ei tule välja. Briti vägede abil kommunistide vastu, 45' vaherahu. USA abiga ülesehitatud valitsusarmee sunnib kommunistid alistuma riigi põhjaosas.
45' Represseeriti kommunistidega seotuid, kes omakorda põgenesid mägedesse.
49' marssal Papagose eestvõtmisel lõpetatakse kodusõda. Taastamistöö ja maareform algavad pärast 52' Papagose valimisvõitu.
52' Kreeka NATO-sse
67' dets pm kolonel Papadopoulos haarab võimu ja valitseb diktaatorina. Konstantinus II põgeneb riigist. 73' august kaotab monarhia. 73' nov Papadopoulos kukutatakse.
74' Türgi invasioon põhja Küprosel. Ateenas kukub kokku diktatuur. Referendumiga taastatakse vabariik ja presidentaalne demokraatia loodi. Astub kuni 80. aastani välja NATO-st.
81' Kreeka kümnes EL-i liige. Sotsialistlik partei PASOK võitis valimised
85' Ateena Euroopa kultuuripealinnaks
90' parlamendivalimistel Uus Demokraatia erakond.
91' Türgi ettepanek Küprose rahuküsimuseks tagasi lükatud.
93' Sotsialistlik PASOK