Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Demokraaia ja demokratiseerimine (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kellegil midagi lisada sinna ?
  • Kuidas ja kas see toimus 20. sajandil ?
 
Säutsu twitteris
KORDAMISKÜSIMUSED:
1. Demokraatia ja autokraatia definitsioonidest
Martin Seymour Lipset: demokraatia on poliitiline süsteem, mis pakub reeglipäraseid konstitutsionaalseid võimalusi valitsusametnike vahetamiseks ning sotsiaalset mehhanismi, mis lubab suurimal võimalikul elanikkonna osal mõjutada peamisi otsuseid, valides poliitilisi ametimehi erinevate kandidaatide seast.
Jean Grugel: Olla demokraat tähendab uskuda inimesesse, arvata, et inimestel on võõrandamatu õigus teha enda jaoks otsuseid ise, ja olla veendunud arusaamas, et kõik inimesed on fundamentaalselt ja sisuliselt võrdsed.
Autokraatia on siis vastupidine . Äkki kellegil midagi lisada sinna?
2. Polity IV režiimide hindamise süsteem
Analüüsib režiime kolme muutuja kaudu: 1) protseduuride olemasolu, millega kodanikud võivad väljendada erinevate poliitikate ja poliitikute eelistamist, 2) täidesaatva võimu kasutamise piirangud, 3) kodanikuvabaduste garanteeritus .
Esimene versioon aastal 1975. Hindab riike, millel üle 500 000 elaniku, alates 1800. aastast; mõõdab demokraatlikkust ja autokraatlikkust 10 -10 skaalal, kus 6-10 = demokraatia, -6 - -10 = autokraatia ja 5 - -5 = anokraatia; vaatleb siiski vaid seadusi ja on seeläbi puudulik, sest keskendub vaid formaalsustele ja mitte seaduste täitmisele;
3. Polyarchy režiimide hindamise süsteem
Loodi 1970ndail, arvestab riike alates 50 000 elanikust, andmed alates 1810. aastast.
Vaadeldakse poliitilist konkurentsi ja elanikkonna osalust poliitilises protsessis. Polyarchy järgi saab riiki pidada demokraatlikuks, kui on täidetud kolm tingimust: 1) toimuvad regulaarsed valimised, 2) võitnud erakond ei tohi olla saanud üle 70% häältest või parlamendikohtadest ning 3) valimistel osalenuid peab olema üle 20% elanikkonnast. Just elanikkonnast, mitte valimisõiguslikest kodanikest. Niimoodi vaatleb Polyarchy demokraatiat selle klassikalises mõistes ehk keskendudes sellele, kas ühiskonnas eksisteerib arvamuste paljusus ja kuivõrd teeb oma riigis tegelikke juhtimisotsuseid rahvas.
Demokratiseerituse indeks saadakse valemiga ( võistlus * osalus)/100, kusjures iga referendum lisab viis punkti; seab liialt suure rõhu rahva arvamusele ja mitte piisavalt valitsemispraktikatele.
4. Freedom House'i vabaduse taseme mõõtmise süsteem
Hindab poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi skaalal 1-7, seejuures 1-2.5 = vaba, 3-5 = osaliselt vaba(Moldova; Bosnia ja Hertsogoviina) ja 5.5-7 = mittevaba; alus pandi 1950ndail, andmed alates 1972. aastast; fikseerib tegelikkus ja mitte seadusi, on üldjoontes Polity-ga korrelatsioonis; hõlmab üle 200 riigi ja territooriumi;
5. Demokraatlike riikide arvu muutumine XX sajandil Euroopas ja maailmas
1900. aastal oli maailmas 12 demokraatiat, 1920ndal aastal 23, sest pärast sõda vastiseseisvunud riigid olid iseseisvunud valdavalt demokraatlikena; järgnenud sõdadevahelises enesessekapseldumisperioodil kasvas autoritaarsustrend Euroopas, 1938. aastaks oli maailmas alles 17 demokraatiat; suure ilmasõja järel demokraatiate hulk maailmas kasvas, Euroopas vististi siiski mitte (oleneb ilmsesti ka sellest, kas loendada Nõukogude Liidu annekteeritud riike eraldi või Liidu osana ); 1950. aastal maailmas 24 demokraatiat; 1960ndail, koloniaalimpeeriumide langedes demokraatiate hulk kasvas, eelkõige Aafrika arvelt, ent kõik vastiseseisvunud riigid ei jäänud demokraatlikeks; 1970. aastal maailmas 31 demokraatlikku riiki; 1980ndate lõpul tõi Euroopasse demokratiseerumise idabloki kokkuvarisemine (1989. aastal maailmas 57 demokraatiat); 2000. aastal maailmas 81 demokraatlikku riiki;
6. Demokratiseerumise põhjused: majandusarengu- ja modernisatsiooniteooria. Martin Seymour Lipset, Daniel Lerner , Larry Diamond.
Modernisatsiooniteooria järgi põimuvad sotsiaalsed-, majanduslikud- ja kultuurilised protsessid paratamatuks evolutsiooniliseks arenguks barbaarsusest kõrgtsivilisatsiooni poole; majanduses on see areng järgitav sektorite muutumise järgi (põllumajandussektori arvelt tööstus- ja teenindussektorite suurenemine); selle protsessi juured on industriaalrevolutsioonis; moderne ühiskond on linnastunud ja suhtlus selles ei sõltu määravalt indiviidide ühiskondlikust staatusest ega suguharusidemetest (ei sõltu määravalt, mitte, et ei sõltu üldse); see ei tähenda, et põllumajanduslik ühiskond on ebademokraatlik (vt. ennesõjaaegne Eesti) või et industrialiseeritus toob paratamatult demokraatia (vt. Hitleri Saksamaa); moderniseerumine ei võrdu demokratiseerumisega, ehkki on üks teguritest;
Moderniseerumisteooria alged : Lerner 1950ndate lõpul, käsitles protsessi algus linnastumisega, millele järgneb kirjaoskuse kasv ja seeläbi meedia olulisuse tõus; Lipset (1960) rõhutas sotsiaalseid tingimusi, väitis, et jõukamal rahval on suuremad šansid demokraatia väljakandmiseks; Diamond 1990ndail sidus demokratiseerumise majandusarenguga, ent pidas paremaks indikaatoriks inimarenguindeksit (SKT + õppurite osakaal + keskmine eluiga), arvas seejuures, et jõukamad ühiskonnad mitte ei liigu paratamatult demokraatiasse (vt. Araabia naftariigid) vaid kalduvad sinna tõenäolisemalt;
7. Demokratiseerumise põhjused: jõukus . Robert J. Barro; Samuel P. Huntington ; Guillermo O’Donnell; Adam Przeworski jt.
Käsitlesid jõukust mõjuna demokraatia vastupidavusele, mitte niivõrd tekkele; ohustatuimad on vaesed demokraatiat, kus aastane sissetulek elaniku kohta on alla 1000$, nendes piirkondades on oodatav demokraatia eluiga 6.5 aastat, sissetuleku kasvades kasvab ka oodatav demokraatia eluiga c.a. 6.5 aastat iga 1000$ kohta; Huntingtoni käsitluses teatavast jõukuseastmest demokraatia püsimise väljavaated isegi kahanevad ; moderniseerumine muudab nii demokraatia kui ka diktatuuri ebastabiilseks; A. Przeworski analüüsis 130 riiki ja leidis, et sissetulekuga inimese kohta 6000 $ on kõigutamatud demokraatiad
8. Demokratiseerumise põhjused: etniline kultuur
Tatu Vanhanen pidas etnilist mitmekesisust ohuks demokraatiatele, seda võimalike tekkivate interetniliste pingete tõttu, mis võivad ühiskonnas segadust ja korratust külvata ;
9. Demokratiseerumise põhjused: religioosne kultuur
Teatavaile religioonidele sobib demokraatia paremini kui teistele, olenevalt neile religioonidele omasest eluhoiakust; Diamond pidas näiteks islamit demokratiseerumisele ebasoodsaks teguriks (-samas- vt. Türgi);
10. Demokratiseerumise tagasilöögid: sissetulekute ebavõrdsus ja majandushäired
Majanduslikud häired külvavad ühiskonnas segadust, soodustavad nii otseseid rahutusi, millele peab (jõuga) reageerima olemasolev võim, aga ka populistlike, potentsiaalselt mittedemokraatlike jõudude võimuletulekut (vt. Hitleri Saksamaa); Przeworski käsitluses säilib demokraatia paremini kui sissetulekute ebavõrdsus ajas kahaneb;
11. Demograafiline üleminek ja demokratiseerumine
Demograafiline üleminek (eluea pikenemine , sündimuse järsk suurenemine ja seejärel langemine , millele järgneb ühiskonna vaikne vananemine ) ja individualiseerumisprotsess selle osana toovad kaasa muutused eluhoiakus, vabanemise fatalismist; hoiaku muutudes tekivad inimestes eeldused valitsemisprotsessi sekkumiseks (motivatsioon + mõistmine, et kõik ei pea olema nii, nagu on alati olnud);
12. Eesti „ ultrademokraatia “ (1920-1933)
1920. aasta põhiseadus oli äärmusparlamentaarne, riigijuhi institutsioon jäeti vasakpoolsete eestvõttel välja kartuses , et võim võib liialt ühe isiku kätte koonduda; ühekojaline 100liikmeline Riigikogu valiti kolmeks aastaks, valimiskünnis puudus (kehtestati 1926. 2%), tulemuseks sagedased valitsuskriisid ja väga lühiajalised valitsused, sest parlamenti pääsenud erakonnad (palju) ei suutnud omavahel kompromissile jõuda; Riigivanem oli suuresti esinduslik figuur , valitsuse juht, samas valitsus oli peaaegu täielikult parlamendi kontrolli all; Riigikogu määras ka kõrgema kohtu kohtunikud ; olulisematele rahvusvähemustele (venelased, juudid , rootslased, sakslased ) olid tagaatud kultuuriautonoomia õigus, samuti emakeelne haridus ja -asjaajamisõigus;
13. 1934. aasta riigipöörde põhjused
1933. juunis oli devalveeritud kroon, mistõttu majanduslikud segadused (mõjutatud maailmas valitsevast majanduskriisist) ja Euroopa üleüldine autoritaarsustrend olid viinud poliitiliselt pingelise olukorrani, vapsid, kes olid radikaliseerumas, taotlesid võimu ja ühes teiste parempoolsetega nõudsid tugeva täidesaatva võimu kehtestamist; parteid olid selleks ajaks koondunud suurematesse blokkidesse, mistõttu oli tekkinud võimalus, et ka parlamendis suudab keegi võimu enda kätte koondada; jaanuaris jõustunud põhiseadusega oli loodud riigipea institutsioon, Päts kartis valimistel kaotada; Pätsi-Laidoneri tegevus oli nii vapside tõrjumiseks kui ka enda huvide kindlustamiseks;
14. Eesti autoritaarreźiimi (1934-40) olemus.
Riigikogu ei toiminud, saadeti laiali ega kutsutud enam kokku; valimised lükati määramata ajaks edasi kuni rahvas „ paraneb “ (nagu Päts ütles); 1935. märtsis keelati kõik parteid, toimima jäi Isamaaliit, mis nimeliselt polnud mitte partei vaid valitsuse „abiorganisatsioon“; ametiühingute tegevus allutati riigi kontrollile, samas loodi kutsekojad, mis hiljem kaasati osalt ka valitsemisse; kehtestati meediatsensuur; poliitiline opositsioon keelustati , hulk vapse ja muid vangistati (hiljem amnestia ); seadusandlik võim läks Pätsi kätte, kes valitses seadusi dekreetidena välja andes ; loodi riiklik propagandatalitus; Tartu Ülikooli autonoomia kaotati; 1938. aasta põhiseadusega loodi tugev presidendiinstitutsioon, kahekojaline Riigikogu, mille osa liikmeid ei olnud valitavad vaid määrati presidendi või kutsekodade poolt või kuulusid sinna ameti poolest;
15. Eesti ja Lääne-Euroopa vasakintellektuaalid kahe maailmasõja vahel: demokraatia, autoritaarsus ja N. Liit
Eesti vasakintellektuaalidest polnud EW ajal mitte keegi seotud kommunistliku parteiga (sinna astuti alles 1940. aasta teisel poolel). J. Vares ning J. Semper olid EW ajal tunnustatud ning auväärsed kirjandusinimesed, kes nautisid täiel rinnal „kodanlikke“ hüvesid ning armastasid luksust. Andresen jõudis (anda jutu järgi) marksismini läbi „arenemise“ ning mõjutas ja suunas palju Eesti vasakpoolseid kirjanikke ja kultuuritegelasi. Pärast 1940. aasta annekteerimist NSV Liidu poolt asusid paljud vasakpoolsete vaadetega kirjandusinimesed uue korra takkakiitjateks. Põhjuseid ning arvamusi , miks Eesti vasakpoolsetest said nö juunikommunistid on mitmeid. Nt ideoloogiavaba naiivsus ( Varese puhul ka poliitiline võhiklikkus) ning moraalse selgroo puudumine. Kuid põhjusteks võib olla ka opositsioonivaim, rahulolematus Eestis kehtinud autorataarse režiimiga ning ka Saksa ohtu, millele nähti vastukaaluks koostöö NSVL -iga (kuigi teati selle riigi olemust, peeti seda liialdusteks, seega siingi mängib naiivsus olulist rolli). On ka arvamusi, et külgetõmme NLiidu suhtes algas juba enne 1934. a. riigipööret ning põhjuseid võib otsidagi meelsuses ja vaadetes. Kindlat 100% tõde iga indiviidi kohta polegi võimalik teada saada.
Ka läänes viskasid sealsed vasakintellektuaalid NL-ile silma, kuid võrreldes Eesti omadega, ei seatud neid kunagi valiku ette ning seega ei saa me teada, kas nad oleksid samamoodi üle jooksnud või mitte. Sealsed põhjused, miks NSVL tundus ligitõmbav olid võõrdumine oma ühiskonnast, eriti ilmnes see pärast majanduskriise ning rasketel majanduslikel aegadel, kuna näis, et NSVL-i ei näi see tänu sotsialismile mõjutavat. Vasakintellektuaalidele on omane tarvidus „maise paradiisi“ järele ning riigi süüdistamine iseenda ebaõnnestumistes. Usuti Nõukogude müüti ning tema tulevikuvisiooni. Ka nende hulgas oli siiraid uskujaid kui ka eksiteele juhitud naiivitare. Samuti tõukas Stalini-imetlust tagant ka üha rohkem peadtõstev natsism ja fašism . Suurt rõhku keeras NLiit lääne inteligentide fabritseeritud ringreisidele Venemaal, luues neile ettekujutlust, kui ideaalsest ühiskonnast. Kuid pärast 1939. aasta repressioone ning Talvesõja kallaletungi Soomele pettusid paljud vasakpoolsed NLiidus.
16. Iseseisvuse taastanud Eesti poliitiline režiim:
Omariikluse taastamise järel algas põhiseadsuliku riigikorra ülesehitamine. 28.06.1992 rahvahääletusele pandud uus põhiseadus, mille oli välja töötanud Põhiseaduslik assamblee võeti vastu 91 % protsendise toetusega (valimisosalus ligi 67 %). Koostatud põhiseadus on üldiselt vastav lääneliku demokraatia nõuetele, mida on süüdistatud ka mittevastavuses Eesti reaalsusele. Alates 1991. aastast hakati nii Eestis kui ka Lätis riigi demokraatlikust mõõtma. Polity järgi sai taasiseseisvunud Eesti „6“. Üheks suurimaks probleemiks on tegelemine „välismaalastega“ (valdavalt peale sõda siia kolinud endise NL kodanikud), kellele ei laiene valimisõigus , mis mõjutab indeksi tulemust. Taasiseseisvunud Eesti on vähem demokraatlik kui esimesel iseseisvusperioodil. 1994. Aastal lõppes postkommunistliku siirdeaja esimene ja kõige raskem periood, mille vältel rajati Eesti riikluse alused ja viidi läbi põhjalikud reformid . Taasiseseisvumise järel pole järske muutusi riigikorras toimunud.
17. Diktatuur: totalitarismi teooria ja tema kriitika
Friedrichi ja Brzezinski järgi on totalitarism kogum, kus on koos „mingid ideoloogiad“, tavaliselt ainujuhiga ainupartei , vägivalda rakendav politseijõud, kommunikatsioonivahendite monopol , relvastuse monopol ja keskselt juhitav majandus. Režiimi ideoloogiaks ja üldeesmärgiks on „ totaalne hävitamine ja totaalne ülesehitamine“. Tõeline totalitaarne süsteem liigub samm- sammult oma eesmärkide saavutamise poole rahvaga osava manipuleerimise abil. Kasutatakse propagandavõtteid, indoktrinatsiooni ehk ajupesu kui ka jõu rakendamine.
Hannah Arendti arvates ei ole protsess nii korrastatud. Pooldab, et režiimi aluseks on radikaalne ideoloogia. Aga pole olemas sidusat programmi, on vaid lakkamatu liikumine, „et organiseerida võimalikult rohkem inimesi, tõugata nad nad liikvele ja hoida liikumas “. Tagajärjeks on kaos mitte kord. Uued institutsioonid kattuvad vanadega. Kõige tähtsam rahva alistamise meetod on terror , sest ükski teine sotsialiseerimise vorm ei ole täiuslik.
Mõned ajaloolased on pannud termini „totalitarism“ tarvilikkuse mitmel põhjusel kahtluse alla. 1) Totalitarismi mõiste kujunes külma sõja aegses poliitilises ühekülgsuses. 2) Hiljutistest uurimustest Natsi-Saksamaa ja Stalini Venemaa kohta selgunud , et nende võimustruktuuris oli nii palju vajakajäämisi, et on kahtlane, kas üldse on kunagi olemas olnud režiimi, mida võiks täie õigusega totalitaarseks nimetada.
18. Diktatuur: konsensuse diktatuur
19. Diktatuur: ideoloogiline režiim
Ideoloogia all mõistetakse tavaliselt organiseeritud ideede ja ideaalide kogumit, mille sihiks on lahendada probleeme ja teostada suuri ümberkorraldusi . Totalitaarsetele ideoloogiatele oli ühiseks sooviks olemasolev süsteem lammutada ja see ideaalses vormis, mida sageli nimetatakse Utoopiaks, taas üles ehitada. Friedrich ja Brezinski ongi seisukohal, et „totalitaarsed ideoloogiad on olemuselt tüüpiliselt utopistlikud.“ Autoritaarsed režiimid seevastu ei suuda tavaliselt välja töötada selget ideoloogiat . Ehkki sageli oli nende sihiks olemasoleva poliitilise süsteemi muutmine, olid nad traditsioonilisemate hoiakute ja ideede suhtes sootusk altimad. Sestap kaldusid nad olema tagasivaatavad, isegi rektsioonilised, võrreldes totalitaarsete ideoloogiate revolutsioonilisusega.
Tavaliselt liigitatakse kolm sõdadevahelise aja ideoloogiat marksism - leninism , natsism ja fašism, potentsiaalselt totalitaarsete hulka. Neist kõige järjekindlam oli marksism-leninism, mis tugines Hegeli, Marxi ja Engelsi ideedest lähtuvale süsteemikindlale doktriinile, mida Lenin ja Stalin edasi arendasid. See koosnes majandusteooriast (majanduslik determinism), tervest hulgast ajalooseadustest (dialektiline ja ajalooline materialism) ja usust, et inimkond areneb kõrgema ühiskonnavormi suunas, mida nimetatakse „klassideta ühiskonnaks“. Fašism ja natsism laenasid rassilise ebavõrdsuse ja võitluse paratamatuse ideed niisugustelt 19. sajandi kirjameestelt nagu Nietzche , Gobineau ja H.S. Chamberlain . Kuid kummalgi neist polnud korrastatud struktuuri nagu marksismil-leninismil.
Vähesed väiksemad diktaatorid üritasid oma seisukohti süstemaatilisemalt esitada ega pretendeerinud enamale kui vanade ideede lihtsale ümbersõnastamisele. See käib kõigi autoritaarsete juhtide kohta, olgu tegu sõjaväelastega nagu Franco ja Pilsudski(Poola) või haritlastega nagu Salazar( Portugal )3.
Marksismile-leninismile, natsismile ja fašismile oli ühine soov senine ühiskond revolutsiooni teel uueks muuta. Kõik kolm tahtsid juhtida ajaloo käiku ja liikuda ideaali suunas. Ideaalid ise aga olid suuresti erinevad.
Marksistlikus utoopias oli kaks erinevat faasi. 1) „proletariaadi diktatuur“, mis pidi kõrvaldama teelt kõik takistused, et jõuda järgmisse, hoopis teistsugusesse faasi – „klassideta ühiskonda“. Vägivald ja võitlus olid seega vahendid eesmärgi saavutamiseks.
Natslik ja fašistlik utoopia kujundas vaid ühteainsat muutumatut seisundit – katkematult ja lõputult liikumist totaalse võimu ja jõu poole. Fašismi on nimetatud „natsionalistlike-imperialistlikikuks missiooniideoloogiaks“, kus „kõrgeim väärtus on võimas riik“, mõnikord nimetatakse seda vastandiks „klassideta ühiskonnale“. Sellega koos käis lakkamatu sõja ja võitluse ülistamine , sest – Mussolini sõnutsi – „sõda on mehele sama mis naisele emadus“. Natsismil oli ka tähtis sõda, kuid sihiks ei olnud mitte riik vaid rass .
Mujal oli ideoloogia eesmärk mitte niivõrd ümber muuta kui taastada. Ei vaadatud ettepoole , vaid pigem just traditsioone hoidev. Näiteks Salazari loosung „Deus, Patria , Familia“ (Jumal, Isamaa, Perekond) ja Portugali imperialismi ajaloolise tähtsuse rõhutamine „lääne ja kristliku tsivilisatsiooni kaitsmisel“. Francogi eesmärk oli teadlikult taastada ajaloolise Hispaania väärtused, mis Teine vabariik oli tema arust hävitanud; iseennast pidas aga ta Felipe II poliitiliseks reinkarnatsiooniks. Mõndades riikides puudusid presidentaalsel või kuninglikul absolutismil igasugused süsteemsed ideed, toetuti vaid pragmaatilisele tervele mõistusele ja patriootlikele üleskutsetele.
20. Diktatuur: poliitiline religioon
Poliitilise religioonina võtame seda religiooni, mis on juurdunud poliitilise kommuuniga. Sellisel määral, et see ei saaks eksisteerida ilma poliitilise aluseta .
Poliitiline religioon tihti hõivab sama eetilise, psühholoogilise ja sotsiaalse osa nagu traditsiooniline religioon ja selle tulemusel kas tõrjutakse või eksisteeritakse ühiselt olemasolevate usuorganisatsioonide ja uskumustega . Poliitika „pühaks“ muutmine, näiteks suur religioone tunne teenides oma riiki. Poliitiline religioon võib eksisteerida koos olemasolevate struktuuride ja sümbolitega aga sellel pole iseseisvaid vaimseid ja teoreetilisi elemente.
Emilio Gentile peab Itaalia fašismi esimeseks juhtumiks modernses poliitilises religioonis. Religioon muutis riigi pühaks ja määras selle põhikooli kavasse, et muuta
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Demokraaia ja demokratiseerimine #1 Demokraaia ja demokratiseerimine #2 Demokraaia ja demokratiseerimine #3 Demokraaia ja demokratiseerimine #4 Demokraaia ja demokratiseerimine #5 Demokraaia ja demokratiseerimine #6 Demokraaia ja demokratiseerimine #7 Demokraaia ja demokratiseerimine #8 Demokraaia ja demokratiseerimine #9 Demokraaia ja demokratiseerimine #10 Demokraaia ja demokratiseerimine #11 Demokraaia ja demokratiseerimine #12 Demokraaia ja demokratiseerimine #13 Demokraaia ja demokratiseerimine #14 Demokraaia ja demokratiseerimine #15 Demokraaia ja demokratiseerimine #16 Demokraaia ja demokratiseerimine #17 Demokraaia ja demokratiseerimine #18 Demokraaia ja demokratiseerimine #19 Demokraaia ja demokratiseerimine #20 Demokraaia ja demokratiseerimine #21 Demokraaia ja demokratiseerimine #22 Demokraaia ja demokratiseerimine #23
Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
Leheküljed ~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-05-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 20 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kelv Õppematerjali autor

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

54
doc
Kodanikuõpetuse kursus
32
doc
Ühiskonnaõpetus II kursusele
62
doc
Ühiskonna riigieksami kokkuvõte
89
doc
Ajalugu
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
147
docx
Eesti XX sajandi algul
52
docx
Lääne-Euroopa Suurriigid
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun