Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 (0)

Tsiviilkohtumenetlus 
1. ÜLDISED PÕHIMÕTTED 
Mõiste 
Tsiviilmenetlusõiguse  reguleerimise   objektiks   ( esemeks )  on  tsiviilkohtumenetlus  ehk  kohtu 
tegevus  õigusemõistmisel,  asjade  lahendamisel.  Õige  menetlusõiguse  valik  on  tähtis,  kuna 
valede  menetlusnormide  rakendamine  toob  automaatselt  kaasa   kohtulahendi   tühistamise. 
Tsiviilmenetlusõigus  on  normide  kogum,  mis  reguleerib  tsiviilõiguste  kaitse  kohtulikku 
korda,  protsessis  osalevate  isikute  suhteid  tsiviilasja  lahendamisel  Suhteid,  mille  üheks 
osaliseks on kohus. 
Menetlusõigus  ise  kuulub  avaliku  õiguse  valdkonda,    kuid  see  reguleerib  suhteid,  mis  on 
tekkinud eraõiguslikus vaidluses. Tsiviilkohtumenetlus-õigus on oma  olemuselt  dispositiivne, 
kuid sisaldab siiski imperatiivseid elemente, mille järgimata jätmisele järgneb sanktsioon. 
Õigussuhe  on  õigusnormide  reguleeritud  ühiskondlik  suhe.  Tsiviilmenetlusõigussuhe  on 
tsiviilmenetlus -õiguse  normidega  reguleeritud  ühiskondlik  suhe,  mis  tekib  menetluses 
osalevate  isikute  ja  kohtu  vahel  õigusemõistmisel  tsiviilasjades.    Tsiviilmenetlusõigussuhte 
objektiks  on materiaalõiguslik vaidlus kahe poole vahel. Tsiviilmenetlusõigussuhte  subjektid  
on  need  isikud,  kes  võtavad  kohtumenetlusest  osa  ning  kelle  käitumine  on 
tsiviilkohtumenetluse  seadustikuga  reguleeritud.    Kohus  on  selle  õigussuhte   keskne    subjekt . 
Kõige  rohkem  ongi  seaduses  reguleeritud  kohtu  käitumine.  Teised  õigussuhtes  osavõtvad 
subjektid on  menetlusosalised , kel omavahel menetlusõiguslik suhe puudub. 
Tsiviilmenetluse allikad 
Tsiviilmenetlus  ei  ole  sätestatud  vaid  ühes  kompaktses  seaduses.  Paljud  eriseadused 
sisaldavad   suuremal   või  vähemal  määral  sätteid,  mis  reguleerivad  vaidluste  lahendamist  või 
annavad  kohtule  juhiseid  asja  lahendamiseks  menetluse   seisukohast .  Järgnevalt  on  esitatud 
loetelu  
põhilistest 
õigusaktidest, 
mis 
reguleerivad 
tsiviilmenetlust: 
Põhiseadus, 
rahvusvahelised   lepingud   ja   konventsioonid ,  tava,  õigusteooria  e.  õiguse  üldpõhimõtted, 
kohtute  seadus,  tsiviilkohtumenetluse   seadustik ,  pankrotiseadus,  täitemenetluse  seadustik, 
riigilõivuseadus,  tsiviilseadustiku  üldosa  seadus,  perekonnaseadus,  pärimisseadus,  kõik 
intellektuaalset   omandit   puudutavad  seadused,   äriseadustik ,  advokatuuri  ja  notariaadi  seadus 
jne. 
Esmajoones   tuleb  lähtuda  menetluse    läbiviimisel  seadusest.  See  võimaldab  kohtulahendite 
kontrollitavust,   kohtupraktika   ühetaolisust,  suvaotsustuste  vähenemist  ja  kõigi  isikute 
ühetaolist  kohtlemist.    Saab  lähtuda  ka  välislepingutest  ning   riigikohtu   lahenditest,  kuigi 
pretsedendi õigus kui selline ei ole Eesti õiguskorrale omane. Õiguse allikaks on ka tava, kuid 
isiku õigusi saab piirata üksnes seadusega. 
 
Tsiviilõigusena  tsiviilkohtumenetluses  käsitletakse  kõiki  eraõiguslikke  vaidlusi  -  nii 
klassikalist   tsiviilõigust  -  perekonnaõigus,  võla-  ja  asjaõiguslikud  vaidluse,  kahju 
hüvitamised-  kui    ka  intellektuaalse  omandi  vaidlusi,  ühinguõigust.  Tsiviilkohtus  arutatakse 
ka  pankrotiõigusest  ja  tööõigusest  tulenevaid  vaidlusi  ning  kohtulike  erimenetluste  alla 
kuuluvaid  tsiviilasju,  eelkõige  hagita  menetlus.  Kohtulike  erimenetluste  alla  kuuluvad  ka 
kinnistamismenetlus ja registrimenetlus. 
Tsiviilkohtumenetluse ülesanne ja üldised põhimõtted 
Ülesanne 
Eraõiguses valitseb Eesti õiguses  privaatautonoomia  põhimõte, mille tõttu sekkub riik isikute 
eraelulistesse  ja  eraõiguslikke  suhteid  puudutavatesse  probleemidesse  võimalikult  vähesel 
määral.  Isikul  on  valikuvõimalus  käsutada  oma  vara  vastavalt  enda  äranägemisele,  sõlmida 
tehinguid  või mitte sõlmida, abielluda, luua teoseid jne, kuid vägivalla ja omavoli kasutamine 
ei ole eraõiguslikes suhetes lubatud.  
Teisalt  on riigi pärusmaaks normiloome ning jõu ja  sunnivahendite  kasutamine,  muuhulgas  ka  
eraõiguslike  vaidluste  sunniviisiline  lahendamine  ja  lahendi  täideviimine  .  Õigusriik  ei  saa 
lubada  riigi  poolt  vaidluste  lahendamist  suvaõiguse  ja  omavoli  alusel,  seetõttu  on  vaja 
eraõiguslike  vaidluste  lahendamisel  kindlat  ja  selget  regulatsiooni.  Vaidluste  lahendamisel 
kohustuslik menetluse  regulatsioon  tagab võimaluse kontrollida vaidluse lahendaja tööd ning 
annab menetluse osalistele ette kindlad mängureeglid, millest kinni pidada.  
Eraõiguslikke  vaidlusi  püütakse  enamasti  kohtuväliselt  lahendada,  lepingutes  sisalduv 
vaidluste lahendamise klausel sätestab reeglina, et vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. 
Vaidluse lahendamiseks  võib abi olla sõpradest või äripartneritest. Eraõiguslikke vaidlusi on 
võimalik  lahendada    erinevate  kohtuväliste  vaidlusorganite  abil    või  mõne  haldusorgani 
vahendusel  .  Vaidluste  lahendamine  erinevate  mediatsiooni  ehk  lepitusmenetluste  kaudu  on 
laialdaselt  kasutatav,    kuid  lahendamine  eeldab  kas  poolte  kokkulepet    või  on  muul  moel 
piiratud.   
Õigussüsteemi  kui  terviku  ülesandeks  on  ühiskondlike  suhete  reguleerimine  ja    konfliktide 
lahendamine nendes suhetes  osalejate  vahel .  Õigusemõistmise eesmärk on reguleerida era ja 
avalike  institutsioonide  ja  indiviidide  vahelisi  suhteid  juhul,  kui  nad  sellega  ise  hakkama  ei 
saa.  
Kohtusse  pöördumise  õigus  vaidluse  lahendamiseks  on  riigi  poolt  tagatud    ega  sõltu 
vastaspoole nõusolekust, samuti puuduvad üldjuhul muud piirangud oma õiguste ja vabaduste 
kaitseks kohtusse pöördumiseks.   
Kohtu  ülesanne  on  vaidlus  lahendada,  seega  siis  anda  vaidlevatele  pooltele  jõustunud 
kohtulahend   ning  seetõttu  on  ka  kohtumenetlust  reguleeriva  normistiku  ülesanne  tagada 
kohtuasja lahendamine, samas peab kohtuasja lahendamine toimuma efektiivselt. Efektiivseks 
lahendamiseks  saab  pidada  lahendust,  mis  saabub  mõistliku  aja  jooksul,  võimalikult 
optimaalsete   kuludega   ja  on  õige.  Inimõiguste  ja  põhivabaduste  konventsiooni    artikkel  6 
sätestab  efektiivse  ja  õiglase   kohtupidamise   põhimõtted    kui  põhilise  inimõiguse.  Efektiivse 
kohtupidamise  mõiste  võib  ka  sisustada,  tuginedes  Euroopa  inimõiguste  kohtu  (edaspidi 
inimõiguste kohus) praktikale.  
Kohtumenetluse ülesandena võib märkida veel tõe ja õiguse välja selgitamise või subjektiivse 
materiaalõiguse  elluviimise.  Absoluutse  tõe  ja  õiguse  väljaselgitamine  on  enamasti  niivõrd 
ressursirohke toiming, et sellist pigem filosoofilist eesmärki kohtumenetlusele seada ei saa.  
Üldised põhimõtted 
Menetlusökonoomia põhimõte 
Menetlusökonoomia  põhimõte  kätkeb  endas  mitut  erinevat  mõistet  nagu  mõistlik  aeg, 
optimaalsus  jne.  Aastate  jooksul  on   protsessijuhtimine   Euroopa  kohtutes  sh  ka  Eestis 
arenenud  kohtuteenuste  kasutajate   huvidega   täielikuma  arvestamise  suunas.  Praktikud  on 
juhtinud  tähelepanu  viisidele,  kuidas  vastata  üldsuse  ootustele  nii,  et  kõigil,  kes  õiguskaitset 
taotlevad  oleks  mitte  ainult  lihtsam  viis  ligipääs  kohtutele,  vaid  et  ka  rakendatavad 
menetlused  oleksid  suurema  efektiivsusega  ja  et  juba  langetatud  otsuste  täitmise  suhtes 
oleksid  usaldusväärsemad   garantiid .  Sellise  arengu  oluliseks  tõukejõuks  on  Euroopa 
Inimõiguste   Konventsioon   (EIÕK),  mille  sätete  tõlgendamise  ja  kohaldamise  küsimustes 
konsulteeritakse Euroopa Inimõiguste Kohtu  lahendeid . EIÕK artikkel 6 on erinevate Euroopa 
riikidele  ühine  menetlusõiguslik  allikas  ning  see  on  andnud  elu  üldpõhimõtetele,  mis  on 
rikkalike  ja  mitmekesiste  siseriiklike  süsteemide  kõrval  ja  nende  üleselt  on  mõeldud  tagama 
õigust kohtusse pöörduda, õigust saada  lahend  mõistliku aja jooksul, asja õiglase  arutamise  ja 
erapooletu  menetluse tulemusena ning õigust sellele, et tehtud  kohtuotsused  täidetaks .  TsMS  
§  2  sätestab:  „Tsiviilkohtumenetluse  ülesanne  on  tagada,  et  kohus  lahendaks  tsiviilasjas 
õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.” Tsiviilasja õiget lahendamine 
saab toimuda vaid läbi võistlevuse ja uurimisprintsiibi, mida käsitlen eraldi. 
Mõistlik aeg 
Mõistlik  aeg    on  mitmetasandiline  avatud  mõiste.  Kõik  menetlustoimingud  peavad  toimuma 
mõistliku aja jooksul,  kusjuures  eeldada tuleks, et seaduses sätestatud tähtajad on mõistlikud 
tähtajad, ning kogu  kohtumenetlus   tervikuna  peab toimuma mõistliku aja jooksul.  
Õigus kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole põhiseaduses sõnaselgelt väljendatud, 
küll  võib  tuletada  selle  õiguse  põhiseaduse  §-dest  13  ja  14.  Mõistlik  aeg  on  eraõiguses 
laialdaselt  kasutatav  nn  sisustamata  õigusmõiste.  Tsiviilkohtumenetluses  ei  ole  samuti 
sätestatud  mõistliku  aega  mingi  kindla  ajavahemikuna.  Inimõiguste  kohus  on  menetluse 
mõistlikkuse hindamiseks paika  pannud  järgmised kriteeriumid: 
– 
asja  keerukus ; 
– 
kaebaja enese käitumine; 
– 
pädevate  (kohtuhaldus)  asutuste  käitumine  kohtute  ajutise  või  ettenägematu 
ülekoormuse vähendamiseks; 
– 
mis on kaebaja jaoks  kaalul  e asja  prioriteetsus . 
Prioriteetseteks  e  kiiret  lahendust  nõudvateks  asjadeks  on  inimõiguste  kohtu  seisukohast 
töövaidlused, 
mis 
puudutavad 
töötasu, 
vallandamist 
ja 
konkurentsipiiranguid; 
õnnetusjuhtumitest  tulenevad  kahjunõuded;  asjad,  milles  kaebaja  kannab   vanglakaristust ; 
politseivägivalla asjad; kohtuasjad, milles kaebaja tervislik seisund on kriitiline; asjad, milles 
kaebaja  on  kõrges  eas;  laste  ja  vanemate  ning  perekonnaeluga  seotud  vaidlused  ning 
üksikisiku  perekonnaseisu , tema õigus- ja teovõimet puudutavad vaidlused.  
Hüvitiste   mehhanismid   liigse  viivitamise  eest   kohtulahendid   Kudla  v.  Poola  ja  Scordino  v. 
Itaalia, (otsus nr 36813/97, ECHR 2003 IV) 
Menetluse pikkuse arvutamisel loeb inimõiguste kohus tsiviilasjades menetluse alguspunktiks 
päeva, mil esitati  hagi  ning menetluse lõppkuupäevaks tuleb lugeda päeva, mil otsus muutub 
lõplikuks.  Tsiviilasjades  tuleb  arvestada  ka  täitemenetluse  pikkusega  ja  muude  vajalike 
rakendusprotseduuridega,  sest  täitemenetlus  on  tsiviilmenetluse  lahutamatu  osa.    Seega  on 
menetluse  pikku  alguseks aeg, hetkest, mil riigil tekib vastutus isiku ees tema õigusi kaitsta ja 
kuni lõpliku lahendi jõustumisega.  
Inimõiguste  kohus  on  hoidunud  sätestamast  konkreetseid  ajalisi  piiranguid  ja  nõudmisis 
kohtumenetluse  pikkusele,  kuid  on  välja   toonud   oma  üldist   suhtumist .  Raporti1  kohaselt  on 
tavalistes  asjades mõistlik kaheaastane menetluse aeg, keerulistes asjades võib see olla pikem 
ning  prioriteetsetes  asjades  lühem.  Konkreetselt  tsiviilasjade  kohta  on  raportis  märgitud,  et 
mõistliku  aja  nõude   rikkumiseks   võib  lugeda  keerulise  tsiviilasja  menetlemist  rohkem  kui  8 
aastat  ja  prioriteetse  asja  menetlemist  üle  2  aasta.   Raporti   järgi  ei  ole  samas  rikkumiseks 
peetud  lihtsa  tsiviilasja  arutamist  esimeses   astmes   1a  ja  10k,  teises  astmes  1a  ja  8  k  ning 
kassatsiooniastmes 1a ja 9 k, seega kokku 5a ja 3 kuud  kolmes  kohtuastmes ning töövaidluse 
(prioriteetne  vaidlus)    arutamist  5a  ja  1  k,   sealjuures   esimeses  astmes  1a  ja  7k  ning  teistes 
kohtuastmetes mõlemas 1a ja 9 k.  
Tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) kasutab  terminit  mõistlik aega nii menetluse 
üldise   kestvuse   kui  ka  eraldiseisvate  menetlustoimingute  suhtes.  Näiteks  peab  kohus  hagi 
menetlusse võtmise otsustama mõistliku aja jooksul. Üksikute menetlustoimingute puhul saab 
mõistliku aja pikkust arvestada  samade  kriteeriumite alusel (asja keerukus, kohtu töökoormus 
jne), mis kehtivad menetluse üldpikkuse kohta.   
Inimõiguste  kohtu  poolt  Eesti  kohta  tehtud  kohtulahendid,  mis  puudutavad  mõistlikku  aega 
tsiviilkohtumenetluses, on eestikeelsena veebis kättesaadavad.  Kohtulahendid  Treial  v Eesti2  
ja  Shchiglatsov  v  Eesti3    puudutavad  abielu  ajal  soetatud  ühisvara   jagamise   vaidlusi  ning 
Saarekallas OÜ v Eesti4  puudutab vaidlust äriühingu osaluse omandiõiguse üle.  
Treial  v  Eesti:  Kohtuasja  tehiolud.   Hageja   esitas   kostja   vastu  abielu  ajal  soetatud  ühisvara 
jagamise  hagi,  mida  erinevad  kohtud  menetlesid  3.2.1993-dets.2000  ja  abielu  lahutuse  hagi, 
mida  kohtud  menetlesid  3.2.1993-1.12.1999.  mh  esitati  nendes  vaidlustes  ka  poolte  surnud 
                                                            
1  Raport  on küll veidi vananenud  andmetega . Kättesaadav justiitsministeeriumi kodulehel 
2 EIKo 02.12.2003, 48129/99, hüvitise suuruseks määrati 3000 eurot 
3 EIKo 18.01.2007, 35062/03, hüvitise suuruseks 900 eurot 
4 EIKo 08.11.2007, 11548/04, hüvitise suuruseks 900 eurot 
poja  pärandvara  jagamise  nõue.  Kohtuasja  venimise  põhjuseks  oli  eelkõige  kaebaja  enda 
tegevus  mh  korduvad  taandused,  istungi  edasi  lükkamised  vastaspoole  tervisliku  seisundi 
tõttu, mitmed erinevad taotlused, mis edasi kaevati st kaebaja ja  vastaspool  tegid endast kõik, 
et menetlus veniks.  
Shchiglitsov  v  Eesti:  Kohtuasja  tehiolud.  Hageja  esitas  kostja  vastu  ühisvara  jagamise  hagi, 
mida kohtud menetlesid 26.51997-16.04.2003,  ühisvaraks oli elamuühistu  osak .  Kohtuistung  
lükati mitu korda edasi esindaja puudumise tõttu kusjuures osade istungite vahe oli ligi 1 aasta 
(september 1998, oktoober 1999, august 2000),  ringkonnakohus  saatis asja uueks arutamiseks 
maakohtule ja tühistas ka teise  maakohtu  otsuse,  riigikohus  ei andnud menetlusluba. 
Saarekallas OÜ v Eesti 11.12.1998 esitati hagi, 14.12.1998 tegi kohus hagi tagamise määruse 
ning  14.02.2006  lõpetas  menetluse  kompromissiga.  Vaidluse  esemeks  oli  äriühingu  osaluse 
omandiõigus. Aktisaselts kujundati ümber osaühinguks, kuid kaebajat ei märgitud osanikuna. 
Kohus määras 10 istungit ning siis Saare  maakohus  kogu  koosseisus  (ükshaaval) taandas end 
2000a,  kuna  kaebaja  esitas  kohtunike  suhtes  kriminaalmenetluse  alustamise   avaldused . 
Menetlus oli peatatud hageja õigusjärglase väljaselgitamiseks. Probleemid esindusõigusega ja 
kohtusse ilmumisega.  
Õige lahendamine 
Kohtuasja õige lahendamine saab toimuda uurimispõhimõtte või võistlevuse põhimõtte alusel. 
Hagimenetlusele  on  omane  võistlevuse  põhimõte.  Selle  põhimõtte  alusel  eeldatakse,  et 
menetlusosalised   esitavad   omapoolsed  argumendid  ja  tõendid  ning  kohtu  roll  tõendite 
kogumisel  on  üldjuhul  passiivne  va  avaliku  huviga  kohtuasjades.  Võistlevuse  põhimõte  on 
omane anglo-ameerika kohtusüsteemile.  
Võistlevuse  ehk  kontradiktoorsuse  põhimõtte  väljendusteks  on  nii  TsMS  §  5  lg  1  kui  ka 
näiteks § 230 lg 1 ja 2. TsMS § 5 lg 1 - Hagi menetletakse poolte poolt esitatud asjaolude ja 
taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 ja 2 – Kumbki pool peab  hagimenetluses  
tõendama  neid  asjaolusid,  millele  tuginevad  tema  nõuded  ja  vastuväited,  kui  seadusest  ei 
tulene  teisiti.  Pooled  võivad  kokku  leppida  tõendamiskoormise  jaotuse  erinevalt  seaduses 
sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei 
tulene  teisiti.  Tõendeid  esitavad  menetlusosalised.   Kohu   võib  teha  menetlusosalistele 
ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.  
Eelneva  tähendab  siis  seda,  et  pooled  ei  määra  mitte  ainult  hagimenetluse  käiku  ja  ulatust, 
vaid ka esitatud taotluste arutamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Võistlevuse põhimõtte 
kohaselt on igal menetlusosalisel oma kindel funktsioon ning taolise funktsioonide  lahutamise  
taga  on  tõdemus,  et  samaaegselt  mitut  vastandlikku  rolli  võrdselt  hästi  täita  ei  ole 
inimloomuses.  Pealegi  on  hagimenetluse  pooltel  ju  ka  vastandlikud  huvid  –  hageja  sooviks 
on, et nõue rahuldataks, kostja soov on aga tõenäoliselt risti  vastupidine . Võistlevuse printsiibi 
kaudu  teostatakse  tsiviilasja  asjaolude  igakülgse  ja  võimalikult  täieliku  väljaselgitamise 
eesmärki  -  hageja  ülesanne  on  esitada  kõik  see,  mis  temale  kasulik  on  ning  haginõuet 
kinnitab; kostja peab aga peab esitama kõik selle, mis haginõuet ümber lükkaks. Kohtu roll on 
seevastu  hinnata  mõlema  poole  esitatud  tõendeid  ja  väiteid  ning  lõpuks  otsustada,  kumma 
poole  esitatud  teda  rohkem  veenab.  Samas  ei  saa  öelda,  et  kohtu  roll  vaid  sellega  piirduks. 
Olgugi,  et  ühelt  poolt  on  kohus  hagimenetluses  seotud  poolte  esitatud  faktiliste  asjaoludega, 
on  kohus   teiselt   poolt  ka  kohustatud  välja  selgitama  kõik  asjas  tähendust  omavad   asjaolud . 
Neid  kahte  vastandlikuna  tunduvat  normi  tuleb  mõista   selliselt ,  et  kohus  peab  ühelt  poolt 
juhtima  poolte  tähelepanu  asjaoludele,  mis  võivad  kohtu  arvates  õiguslikust  küljest  asja 
lahendamisel tähendust omada, teiselt poolt aga leppima poolte poolt esitatud asjaoludega ka 
siis,  kui  pool  kohtu  poolt  esitatud  tähelepanekuid  ei  arvesta  ning  täiendavaid  asjaolusid  ei 
esita ega tõenda .  
Võistlevuse  põhimõte   vastandab   ja  eraldab  pooli  üksteisest  ning  kohtust.  Võistlevuse 
põhimõte  on  käesoleval  ajal  eriti  päevakajaline  kriminaalmenetluses,  kuhu  see  sisse  tuli 
viimase  kriminaalmenetlusõiguse  reformi  tulemusena  ning  ka  lähiajal  on  olulisi  muudatusi 
võistlevuse printsiibis oodata. Erinevalt kriminaalmenetlusõigusest on tsiviilkohtumenetluses 
võistlevuse printsiip Eesti taasiseseisvumisest peale.  
Õige  lahendamine  võib  toimuda  inkvisitsiooni  e.  uurimispõhimõtte  alusel,  mis  on  omane 
kontinentaal-euroopa,  eriti  prantsuse  õigusele,  kus  kohtu  ülesanne  on  välja  selgitada 
objektiivne  tõde.  Selline  oli  ka  nõukogude  tsiviilprotsess.  Kohtul  on  laialdased   volituse  
koguda  tõendeid,  k    ohus  on  menetluse  läbiviimisel  aktiivne.  Uurimispõhimõtte  eesmärgiks 
on  välja  selgitada  tõde  ning  sellega  kaitsta  nõrgemat  poolt  avaliku  võimu  omavoli  eest. 
Uurimõispõhimõte  on  omane  halduskohtumenetlusele  ning  tsiviilkohtumenetluses  hagita 
menetluses asjade lahendamisel.   
Ehkki   eraõiguslikud  asjad  põhinevad  suuresti  kokkuleppel  ning  poolte  eraautonoomial  (ning 
seetõttu  on  ka  võistlevuse  omal  kohal  menetluses),  on  siiski  märkimisväärne  hulk  selliseid 
kohtuasju,  mida  kohus  lahendab  hagita  menetluses.  Hagita  menetluses  toimub  asja  õige 
lahendamine  inkvisitsiooni  e.  uurimispõhimõtte  alusel,  st  kohtul  endal  on  kohustus  tõendeid 
koguda ja asjaolusid selgitada nagu näiteks sätestab ka TsMS § 5 lg 3 – hagita asjas selgitab 
kohus ise asjaolud ja  kogub  selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti.  
Põhjuseid uurimispõhimõtte rakendamiseks on mitu. Hagita asja (vt alates § 475) puhul ei saa 
sageli  üldse  rääkida  võistlevusest,  kuivõrd  asjas  puudub  selgelt  määratletud  vastaspool,  kes 
oma  huvisid   avaldaja   väidete  vastu  kaitseks.  Näiteks   surnuks   tunnistamise  korral  on  küll 
selgesti  määratletud,  kes  on  avaldaja,  kuid  tema  vastaspooleks  saaks  olla  vaid  see,  kelle 
surnukstunnistamiseks  avaldus  esitati.  Selge  on  see,  et  vastaspool  selles  asjas  oma  huve 
kaitsta ei saa. Ometi on oluline, et ka neis asjades saaksid kõik olulised faktid välja  selgitatud  
ning  õige  otsus  tehtud.  Seepärast  ongi  pandud  kohtule  ülesandeks  tõendeid  ise  koguda  (mis 
muidugi mingilgi viisil ei välista avaldaja õigust ja kohustust kohtule tõendeid ka omalt poolt 
esitada  -  ja  oleks  avaldajast  rumal  seda  õigust  mitte  kasutada).  Ka  siin  peab  kohus  oma 
tegevuses jääma erapooletuks ning võimalikult igakülgselt oma ülesannet täitma.  
Osades hagita menetluse asjades on küll tuvastatud isik, kelle õigusi soovitakse piirata, kuid 
see  isik  on  vastaspoolega  võrreldes  selgelt  nõrgemas  positsioonis.  Seda  mitte  siis 
õigusteadmiste  puudumise  tõttu  (õigusteadmiste  puudumise  saab  likvideerida  esindaja 
määramise teel TsMS § 219 lg 2 alusel), vaid oma õigusliku ja ka faktilise kaitsetuse tõttu. St 
seda,  et  nt  hagita  asjas  vaadatakse  läbi  asja  isiku  tahtevastaselt  kinnisesse  asutusse 
paigutamiseks 
ravimise 
eesmärgil. 
Sellises 
olukorras 
on 
aga 
tavaline, 
et 
nt 
psühhiaatriahaiglasse  paigutatud  isik  ei  ole  võimeline  kontakteeruma  talle  määratud 
esindajaga,  mistõttu  ei  oleks  õiguslikus  mõttes  õige  jääda   lootma   vaid  esindaja  tegevusele, 
samuti võivad aga isiku kinnisesse asutusse paigutamist püüda ära kasutada varaliste huvidega 
sugulased.  
Uurimispõhimõtte   rakendamise    kolmandaks   põhjuseks  on    kõrgendatud  avalik  huvi 
tsiviilasjades.  Eriti  nendes  vaidlustes,  mis  puudutab  alaealisi  ning  vanemate  ja  laste 
suhtlemise  korda.  Selles  olukorras  on  tavaline,  et  vanemad,  kes  omavahel  vaidlevad  näiteks 
lapse  elukoha  pärast,  unustatakse  ära  lapse  huvid.  Siin  ongi  kohtu  ülesanne  välja  selgitada, 
millise vanema juures  elades  oleks lapse parimad huvid rohkem kaitstud . 
Kohtuasja optimaalne lahendamine  
Optimaalsuse  nõue  tuleneb  eelkõige  majanduslikust  efektiivsusest.  Tsiviilvaidluste  objektiks 
on  ju  eraõiguslik  suhe  kahe  poole  vahel  ning  reeglina  tekivad  sellised  suhted  poolte 
majandustegevusest. 
Kogu kohtumenetlus peab toimuma võimalikult optimaalselt, seda nii rahaliste ressursside kui 
ka  muude  ressursside  kasutamise  mõttes.  Optimaalsuse  põhimõte  hõlmab  eneses  nii  otsese 
kohtuasja  kulukuse  kui  ka  õigusemõistmise  kättesaadavuse  ja  operatiivsuse  ning  kvaliteedi. 
Kohtumenetlus  peab  toimuma  võimalikult  väikeste  kuludega  nii  riigile  kui  ka 
menetlusosalistele  endile.  Eelkõige  on  Eestis  problemaatiline  riigilõivude  suurus  ja 
menetlusabi saamise küsimused, kuigi üldkokkuvõttes ei saaks öelda, et kohtusse pöördumine 
oleks vähemalt üksikisikule majanduslike olude tõttu raskendatud.  Optimaalsuse põhimõte on 
tagatud  menetlustähtaegadega,   kompromissi   sõlmimise  võimalusega  asja  arutamise  igas 
staadiumis   ning  vaheotsuse  tegemise  võimalusega.  Menetluse  jooksul  tuleb  teha  vaid  need 
menetlustoimingud,  mis  on  vajalikud  asja  lahendamiseks  ning  alternatiivsete  võimaluste 
puhul tuleb valida kõige optimaalsem menetlusviis. 
Optimaalsuse  põhimõte  väljendub  TsMS  §  444  sätestatud  võimaluses  jätta  kohtuotsuse 
tegemisel  ära  põhjendav  ja  kirjeldav  osa.  Kohtu  poolt  motiveeringu  ärajätmine  aegumise 
kohaldamisel, vaheotsuse tegemises võimalus on samuti seotud optimaalsuse põhimõttega. 
Ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõte 
Objektiivsus  ja sõltumatus 
Kohus  peab  olema  objektiivne  ja   pooltes   sõltumatu  ning  ka  näima  pooltest  sõltumatuna  ja 
objektiivsena.  Kohtu  sõltumatus  on  tagatud  läbi  taandamise  institutsiooni  ning  kohtuasjade 
juhusliku  jagamisega.    Kohtu  sõltumatuse    all  mõistetakse  nii  kohtu  kui  institutsiooni 
sõltumatust  teistest  võimudest,  kui  ka  konkreetset  asja  lahendava  kohtuniku  sõltumatust 
vaidluse pooltest e subjektiivne sõltumatus.  
Kohus  peab  olema  teistest  võimuharudest  sõltumatu  oma  nn  tuumfunktsiooni  e 
õigusemõistmise  teostamisel  ning  see  realiseerub  eelkõige  läbi  kohtuniku  sõltumatuse  asja 
lahendamisel.  
Objektiivset  sõltumatust  võib  omakorda  jagada  administratiivseks  sõltumatuseks  ja 
protseduuriliseks  sõltumatuseks    ning  subjektiivset  sõltumatust  otsustuslikuks  ja  isiklikuks 
sõltumatuseks.  
Otsustuslik  sõltumatus  tähendab  ennekõike  sõltumatust  pooltest  ning   otsustuste   tegemisel 
kohustusest  lähtuda  üksnes  seadusest.  Otsustuslikku  sõltumatust  võivad  mõjutada  kohtuniku 
enda  moraalsed  väärtushinnangud  ja   eelarvamused .  Menetlusosaliste  käitumine  kohtus, 
eelnevad  sarnased  kohtuasjad,  avalikkuse  arvamus  ja  meedia  surve  vm  sotsiaalsed   faktorid . 
Mõjutajaks  võib  olla  ka  nn  kohtunike  vastastikune   mõjutamine   st  kohtuniku  soov  teha 
kõrgemalseisvale  kohtule  meelepärane  otsus.  Isiklik  sõltumatus  peab  olema  tagatud  läbi 
sotsiaalsete garantiide.  Protseduuriline  sõltumatus hõlmab kohtu õigust määratleda ära kohtus 
kasutusel  olevad  protseduurireeglid.  See  probleem  on  omane  rahvusvahelistele  kohtutele  ja 
tribunalidele, kuid ka Eestis on kohtuõigusel oma koht juhul, kui seadusandja on jätnud mõne 
konkreetse  küsimuse  reguleerimata.  Administratiivne  sõltumatus  tähendab  kohtusüsteemi 
õigust end ise administreerida sh tagada süsteemi toimimiseks vajalikud  ressursid .   
Kohtute  sõltumatuse  sätestab  lisaks  Eesti  põhiseadusele  ka  1985.  aastal   ÜRO   Peaassamblee 
resolutsiooniga  nr  40/32  heaks   kiidetud   kohtunikkonna  sõltumatuse  põhiprintsiibid,  ÜRO 
Majandus-  ja  Sotsiaalnõukogu  resolutsiooniga  nr  1989/60  kehtestatud  kohtunikkonna 
sõltumatuse  põhiprintsiibi  efektiivse  rakendamise  meetmed,      Euroopa  Nõukogu  Ministrite 
Komitee  soovitus  liikmesriikidele  nr  R  (94)  12  kohtunike  sõltumatuse,  töö  tõhususe  ja  rolli 
kohta ning Strasbourgis 1998 a vastu võetud Euroopa harta kohtunike seaduse kohta ja selle 
selgitav  memorandum . 
Informeeritus 
Informeerituse põhimõte peab tagama selle, et isik teab tema vastu algatatud kohtuasjast ning 
talle  on  tagatud  igakülgne  informatsioon  kohtuasja  sisust,  menetluse  käigust  ning  isiku 
õigustest  ja  kohustustest  menetluses.  Informeerituse  põhimõte  on  tagatud  eelkõige 
kättetoimetamise  instituudiga  ning  isiku  õigusega  olla  kohtus  ärakuulatud.  Isik,  kelle 
kohtuasja  menetletakse,  on  kohtuasja  subjekt  mitte  objekt,  seega  on  tal  õigus  olla  oma 
kohtuasja  arutamise  juures  ning  tal  on  õigus  olla  ärakuulatud.  Isikul  on  küll  õigus  olla  oma 
kohtuasja  arutamise  juures,  kuid  selle  õiguse  kaal  erinevates  kohtuastmetes  võib  olla  erinev. 
Esimese  astme  kohtus  arutatakse  menetluse  objektiks  oleva  vaidluse  faktilisi  ja  õiguslikke 
asjaolusid  täies   mahus   ning  seetõttu  peab  olema  isikul  maksimaalne   garantii   oma  õiguste 
suhtes.  Kaebemenetluses  ei  ole  õiguste  garantii  nii  lai,  eelkõige  seetõttu,  et  uute  tõendite 
eitamine  on kaebemenetluses piiratud.  
Avalikkus  
Kohtumenetluse  ja  kohtulahendi  avalikkus  tagab  kohtumenetluse  läbipaistvuse  ning 
avalikkuse  kontrolli  kohtute  tegevuse  üle.  Kohtuotsuste  avalikkus  peab  tagama  ka 
õiguskindluse, sest isikul on võimalik tutvuda kohtupraktikaga ning analüüsida enda käitumist 
ja  tuvastada  enda  õiguste  võimalikku  rikkumist.  Avalikkuse  põhimõte  on  tagatud  sellega,  et 
kohtuistungid   ja  kohtulahendid  on  avalikud  ning   kohtuistungi   kinniseks  kuulutamine  saab 
toimuda vaid kindlate kriteeriumide esinemisel. Samas ei ole avalikkuse põhimõte absoluutne, 
sest  menetlusseadus  võimaldab  kohtuasja  kirjalikku  menetlemist  kõigis  kohtuastmetes,  kuigi 
esimeses  astmes  on  see  võimalus  piiratud.  Kohtuistungi  kinniseks  kuulutamisel  kaalub 
menetlusosalise  isiklik  õigus  või  eraeluline  asjaolu  üles  avalikkuse  huvi  kohtuasja  vastu. 
Selliseks   isiklikuks  õiguseks  võib  olla  alaealise  õiguste  kaitse  või  menetlusosaliste 
perekonnaelu  kaitse. Kohtulahendi  resolutsioon  on avalikud ka siis, kui kohtuistung kuulutati 
kinniseks .   
Avalikkuse põhimõte kätkeb endas isiku subjektiivset õigust avalikule kohtuistungile ja teisalt 
konkreetse kohtuasjaga  mitteseotud  isiku (avalikkuse) õigust viibida kohtuistungil.   
Seaduslikkus  
Seaduslikkuse   põhimõte  on  ka  õiguse  ja  õigluse  printsiip.  Kohus  mõistab  õigust  üksnes 
seaduse  alusel.  Kohus  allub  üksnes  seadusele.  Põhimõtte  järgimine  tagab  kohtu  tegevuse 
kontrollitavuse  ja  välistab  suvaõiguse  ja  omavoli  kasutuse  riigi  sunnivahendina.  Tagab  ka 
kohtuniku sõltumatuse ja välistab nn telefoniõiguse kasutamise võimaluse.  
Edasikaebeõigus 
Edasikaebeõigus  on  põhiseadusega  sätestatud  põhiõigus  või  põhiõiguste  tagamise  garantii.  
Isikul on õigus igal juhul lõplik kohtulahend üks kord edasi kaevata. Edasikaebeõigus ei ole 
siiski absoluutne. Edasikaebeõigus on piiratud maksekäsu kiirmenetluses, kus vastavalt TsMS 
489  ´  lg  2  järgi  saab  kaevata  üksnes  siis,  kui  maksekäsu  kiirmenetluses  on  oluliselt  rikutud 
menetlusnorme.  Samuti on kaebeõigus piiratud lihtmenetluses  arutatud asjades, kus esimese 
astme kohus võib keelata kohtulahendile edasikaebamise.   
Võrdsuse põhimõte 
Menetlusosalised  on  kohtu  ja  seaduse  ees  võrdsed  ning  teisalt  on  kohtu  kohustus  tagada 
menetlusosaliste  võrdsus.  Eelkõige  väljendub  see  poolte  võrdses  kohtlemises  sarnastes 
olukordades ,  kohtu  kohustuses  selgitada  menetlusosalistele  seadust  ja  menetlustoimingute 
sisu ning tagajärgi. 
Suuline  ja vahetu asja arutamise põhimõte 
Kohtuasja   arutamine   esimeses  astme  kohtus  toimub  üldjuhul  kohtuistungil  menetlusosaliste 
osavõtul  ning  esimese  astme  kohtus  uuritakse  kõiki  esitatud  tõendeid  vahenditult  st 
kohtuistungil. Menetluse läbi viinud  kohtunik   teeb ka asjas otsuse.  
Kohtuasja  suulisuse  ja  avalikkuse  põhimõtet  võib  pidada  iga  kohtumenetluse  aususe  ja 
legitiimsuse garantiiks. Avalikkuse põhimõte on tagatud sellega, et kohtuistungid on avalikud 
ning kohtuistungi kinniseks kuulutamine saab toimuda vaid kindlate kriteeriumide esinemisel. 
Õigus  avalikule  kohtupidamisele  kindlustab,  et  kohtu  tegevuse  üle  eksisteerib  avalikkuse 
kontroll  –  igaüks  võib  saali  astuda  ning  kohtupidamist  jälgida,  veendumaks,  et  kohus  tõesti 
talitab õiglaselt ja  erapooletult  kehtiva õiguse kohaselt, mitte ei lase end suunata. Avalikkuse 
põhimõte kätkeb endas isiku subjektiivset õigust avalikule kohtuistungile ja teisalt konkreetse 
kohtuasjaga  mitteseotud  isiku  (avalikkuse)  õigust  viibida  kohtuistungil.  Kohtuistungi 
kinniseks  kuulutamisel  kaalub  menetlusosalise  isiklik  õigus  või  eraeluline  asjaolu  üles 
avalikkuse  huvi  kohtuasja  vastu.  Selliseks  isiklikuks  õiguseks  võib  olla  alaealise  õiguste 
kaitse  või  menetlusosaliste  perekonnaelu  kaitse.  Kohtulahendi  resolutsioon  on  avalikud  ka 
siis, kui kohtuistung kuulutati kinniseks .   
Kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte väljendub on ka kohtulahendite avalikustamises.  
Suulisuse  põhimõte  aitab  avalikkuse  põhimõtet  ellu  viia.  Kui  kogu  kohtumenetlus  oleks 
kirjalik, ei oleks avalikkusel kohtusaalides midagi teha ning tõendite uurimise protseduuri üle 
avalikkusel  siis  sisuliselt  kontroll  puuduks.  Samuti  on  suulisuse  põhimõte  seotud  tõendite 
uurimise vahetusega, eriti kui tõendiks on tunnistaja ütlus. Tunnistaja kuulamise asemel tema 
kirjalikke  seletusi  lugedes ei ole alati võimalik tunnistaja usaldusväärsust hinnata.  
Samas  ei  ole  avalikkuse  põhimõte  absoluutne,  sest  menetlusseadus  võimaldab  kohtuasja 
kirjalikku menetlemist kõigis kohtuastmetes, kuigi esimeses astmes on see võimalus piiratud. 
Kirjaliku menetluse puhul on piiratud avalikkuse printsiibi  toimimine , kuivõrd avalikkusel ei 
ole  isegi  võimalust  kohtuasjas  menetlusest  lihtviisil  teada  saada,  veel  vähem  selle  menetlust 
jälgida. Nähtavasti on menetluses tegemist menetlusosalistele pakutava garantiiga, mis peaks 
tagama  kohtu  erapooletuse.  Kui  nüüd  pooled  kirjaliku  menetlusega  nõustuvad  ning  asjas 
suulist  ärakuulamist  avalikul  kohtuistungil  ei  soovi,  ei  ole  nende  menetlusõigusi  sellega 
rikutud,  et  avalik  kohtuistung  pidamata  jääb.  Küll  aga  võib  väita,  et   rikutakse   avalikkuse 
õigust  informatsiooni  saamisele,  mis  nähtavasti  haarab  endasse  õiguse  saada  teavet  kohtu 
tegevuse kohta.  
Hea usu põhimõte 
Kohtumenetlus  ei  saa  toimida  ilma  hea  usu  põhimõtteta.  TsMS  §  200  lg  1  menetlusosalised 
on  kohustatud  kasutama  oma  menetlusõigusi  heauskselt.  Kohus  ei  luba  menetlusosalisel 
õigusi  kuritarvitada,  menetlust  venitada  ega   kohut   eksitusse  viia.  Asja  õiget,  kiiret  ja 
võimalikult  väikeste  kuludega  menetlemist  pahatahtlikult  takistavat  menetlusosalist  võib 
kohus  trahvida  (lg  2).  RKL  3-2-1-79-06  selleks  ei  ole  vaja  menetlusosalist  antu  asjaoludel 
eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.   
Menetlusõigusi  on  võimalik  kasutada  selliselt,  et  kohtuvõimu  kätega  põhjustatakse  teisele 
isikule  asjatut  ja  õigustamatut  kahju.  Ehkki  on  väidetud,  et  korraline  õigustee  ei  saa  endast 
kujutada  kahju  tekitamist,  on  samas  siiski  tõsi,  et   pahatahtlik   hageja  võib  oma   tegevusega  
kostja täiesti õigustamatult  sundida  tegema märkimisväärseid kulutusi selleks, et pahatahtliku 
hagi  vastu  end  kaitsta.  Samuti  on  menetluses  võimalik  menetlusõiguse  sätteid  formaalselt 
järgides põhjustada protsessi venimist, kohut eksitada või vastaspoolt õigustamatult ahistada. 
Kindlasti  ei  ole  need  tegevused  tsiviilkohtumenetluse  eesmärgiga  kooskõlas  ning  selline 
olukord viiks kohtusüsteemi maine langusele .  
Antud  printsiibi  juures  võiks  vaadelda  ka  isikuid,  kes  kohtu  eest  kõrvale  hoiduvad.  Hea  usu 
põhimõttega   vastuolus   tegutsemine  muudab  kohtusüsteemi  mitte  ainult  ebausaldusväärseks, 
vaid  ka  kohmakaks  ja  aeglaseks,  mis  aga  omakorda  tähendab  seda,  et  tsiviilvaidluste 
lahendamiseks püütakse leida erinevaid kohtu- ja õigusväliseid  meetodeid . Just selle olukorra 
vältimiseks ongi menetlusosalistele pandud kohustus oma menetlusõigusi teostada heas usus  
Kompromissi soodustamise põhimõte 
TsMS § 4 lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või 
selle  osa  lahendatakse  kompromissiga  või  muul  viisil  poolte  kokkuleppel,  kui  see  on  kohtu 
hinnangul  mõistlik.  Kohus  võib  selleks  muu  hulgas  esitada  pooltele  kompromissilepingu 
projekti  või  kutsuda  pooled  isiklikult  kohtusse,  samuti  teha  neile  ettepaneku  vaidluse 
kohtuväliseks  lahendamiseks  või  lepitaja  poole  pöördumiseks.  Kompromissi  soodustamise 
põhimõte  on  ühtlasi  seotud  menetlusökonoomia  põhimõttega.  Kompromissi  sõlmimist 
soodustatakse  ka  nt  menetluskulude  tagastamisega  –  TsMS  §  150  lg  2  p  1  kohaselt 
tagastatakse  pool  menetluses   tasutud   riigilõivust,  kui  pooled  sõlmivad  kompromissi. 
Kompromissiga mittenõustumist võib seevastu tõlgendada karistusena - TsMS § 163 lg 2 järgi 
kui  hagi  rahuldatakse  osaliselt  ja  sellesarnases  ulatuses,  nagu  on   kohtumenetluses  
kompromissina  pakkunud  üks  pool,  võib  kohus  jätta   menetluskulud   tervikuna  või  suuremas 
osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.  
Dispositiivsuse põhimõte 
Dispositiivsuse  põhimõte  tähendab  menetlusosaliste  õigust  käsutada  oma  menetlusõigusi. 
Kohtuasja  algatamine  ja  hagi  ulatus,  samuti  hilisem  menetluse  käik    olenevad  poolte  poolt 
esitatavatest  taotlustest.    Kohus  ei  tee  menetlustoiminguid  ilma  vastava  taotluseta. 
Dispositiivsuse põhimõte avaldub eelkõige hageja õiguses esitada hagi ja määrata oma õiguste 
kaitse  ulatus  (määrata  hagi  alus  ja  ese),  pooltel  on  õigus  esitada  tõendeid,  leppida  kokku 
tõendite liigis, lahendada vaidlus kompromissi sõlmimisega.  
Riikliku õigusemõistmise monopoli põhimõte 
Õigusemõistmise  monopoli  põhimõte,  mis  on  muudes  menetlustes  ( kriminaal -,  väärteo-  ja 
haldusmenetlus )  üsna  ühemõtteliselt  kohaldatav,  on  tsiviilkohtumenetluses   rakendatav  
tähelepanuväärse  erandiga.  Nimelt  TsMS  14.  osa  näeb  ette  võimaluse  vaidlevate  pooltele 
moodustada  omavahelisel  kokkuleppel   vahekohtu ,  mis  on  riikliku  kohtu  asemel  nende 
vaidluse  lahendajaks.  Eristatakse  ad  hoc  vahekohtuid,  mille  pooled  võivad  vastastikusel 
kokkuleppel  moodustada  konkreetse  vaidluse  lahendamiseks,  ning  alaliselt  tegutsevaid 
vahekohtuid  (nt  Eesti  Kaubandus-  ja  Tööstuskoja  vahekohus).  Vahekohtu  menetlus  peab 
järgima  küll  üldiseid  ausa  menetluse  põhimõtteid,  kuid  pooled  võivad   konkreetsetes  
menetlusreeglites,  kohtu  koosseisu  ja  tõendamisreeglites  kokku  leppida.  Alalise  vahekohtu 
lahendid  on ka otse täidetavad, ad hoc vahekohtu lahendid peab täidetavaks tunnistama riiklik 
kohus (§ 753 lg 1) 
Kohtusse  pöördumise   eelduseks   on  isiku  õiguste   rikkumine .  Õigus  oma  rikutud  õiguste  ja 
vabaduste kaitseks kohtusse pöörduda, on sätestatud põhiseaduse § 15 kui igaühe õigus. Isiku 
õigusele korrespondeerib riigi kohustus tagada selle õiguse täitmine. Kohtusse pöördumiseks 
on siiski vajalikud teatud  eelduste  olemasolu. 
 
Tsiviilkohtumenetlus- õigusvõime   
Õigus-  ja  teovõime  määratlemisel  tuleb  lähtuda  tsiviilseadustiku  üldosaseaduses  sätestatud 
õigus-  ja  teovõime  mõistest,  millele   viitab   ka  seaduse  vastav  säte.  Tsiviilkohtumenetlus-
õigusvõime 
on 
 
isiku 
võime 
omada 
tsiviilkohtumenetluseõigusi 
ja 
kanda 
tsiviilmenetluskohustusi.  Igal  füüsilisel  isikul  on  seega  tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime 
sünnist surmani.  
Tsiviilkohtumenetlus-teovõime 
Tsiviilkohtumenetlus-teovõime 
on 
isiku 
võime 
teostada 
oma 
tegudega 
tsiviilkohtumenetlusõigusi  ja  -kohustusi.  Isiku  teosvõime  määratlemisel  tuleb  lähtuda 
tsiviilseadustiku  üldosa  seaduses  sätestatud  teovõime  määratlusest.  Kohtul  on  kohustus  asja 
menetluse võtmisel ja ka menetluse käigus kontrollida isiku tsiviilkohtumenetlus-teovõimet . 
Täisealise  füüsilise  isiku  puhul  eeldatakse,  et  ta  on   teovõimeline ,  kui  talle  ei  ole  eestkostjat 
määratud.  Samas  on  teovõime  faktiline  seisund,  seega  kui  kohtul  kohustus  määrata  isikule 
esindaja  või  astuda   samme    eestkostja   määramiseks,  kui  kohtumenetluse  käigus   selgub ,  et 
isiku teovõime on piiratud. Tsiviilkohtumenetlus-teovõimet ei ole piiratud teovõimega isikul 
st alaealisel ega täisealisel piiratud teovõimega isikul.  
Juriidilise  isiku  tsiviilkohtumenetlus-teovõime  oleneb  juriidilise  isiku   seadusliku   esindaja 
teovõimest ning on tihedalt seotud juriidilise isiku esindamisega kohtus.  
Kohtumenetluses  isikul  kas  on  või  ei  ole  tsiviilkohtumenetlus-teovõimet,  see  ei  saa  olla 
piiratud ulatuses nagu alaealise piiratud teovõime TsÜS mõttes. 
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks 
menetluse  algatamine  on  vajalik  seetõttu,  et  tsiviilkohtumenetlusteovõimetu  isiku  osalemine 
õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud.  Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes 
kaitsma  kohtu  määratud  eestkostja,  kes  on  PKS  §  98  lg  1  järgi  piiratud  teovõimega  isiku 
seaduslik esindaja . 
Kohtusse pöördumise õigus 
Isikul  on  õigus  pöörduda  kohtusse  enda  rikutud  õiguse  või  vabaduse  kaitseks.  Teise  isiku 
õiguste kaitseks või teiste isikute vahelise õigussuhte vaidlustamiseks kohtusse pöördumine ei 
ole  üldiselt  lubatud.  Seaduses  otseselt  sätestatud  juhul  on  õigus  pöörduda  kohtusse  ka  teise 
isiku  õiguste  kaitseks.  Autoriõiguse  seadus  sätestab   autorite   õigusi  kaitsva  organisatsiooni 
õiguse pöörduda kohtusse enda nimel oma organisatsiooni liikmete õiguste kaitseks.  
Kohtulahendid  teiste  isikute  vahelise  tehingu  vaidlustamiseks  3-2-1-59-07,  lisaks  3-2-1-161-
04, 3-2-1-84-06. 
Teise isiku huvide kaitseks saab kohtusse pöörduda näiteks  mittetulundusühing  (korteriühistu) 
oma liikmete õiguste kaitseks,  kohtuasi  3-2-1-76-04. 
Isik  saab  pöörduda  kohtusse  üksnes  sellise  õiguse  või  vabaduse  kaitseks,  millele  riik 
seadusega  kaitse  annab.  VÕS  §  4  lg  1  sätestab,  et  mittetäieliku  kohustuse  täitmist  ei  saa 
võlausaldaja   nõuda,  seega  ei  saa  võlausaldaja  pöörduda  ka  kohtusse  hagiga  mittetäieliku 
kohustuse  täitmisele  sundimiseks.    Hagita  menetluse  avalduse  esitamise  õigus  peab  olema 
sätestatud materiaalõiguses.  
Kohtulahendis 3-2-1-141-06 sedastas riigikohus,  et sünnikoha kande muutmine sünniaktis ei 
ole  õigus,  millele  riik  kohtulikku  kaitset  pakub.  Kohtuotsusest  nähtub,  et  avaldaja  esitas 
maakohtule  avalduse  sünniakti  sünnikoha  kande  muutmiseks.  Maakohus  keeldus   avaldust  
menetlusse  võtmast  viidates  TsMS  §  371  lg  2  p-le  2.  Ringkonnakohus  ei  rahuldanud 
määruskaebust. Riigikohus asus seisukohale, et sellist avaldaja huvi perekonnaseadus ei kaitse 
ning  avaldaja  ei  ole  väitnud,  et  sünniakti  sünnikoha  kanne  takistaks  tal  õiguste  teostamist. 
selle õiguse täitmine. Kohtusse pöördumiseks on siiski vajalikud teatud eelduste olemasolu 
Kohtualluvus  
Isiku õiguste efektiivse kaitse tagamiseks on oluline, et pöördutaks õige kohtu poole . Kohtu 
pädevuseks  e  kohtualluvuseks  e  kohtuvõimkonnaks  nimetatakse  kohtu  seadusega  määratud 
võimupiire  õigusemõistmisel.  Kohtualluvus  tähendab    isiku  õigust  pöörduda  vaidluse 
lahendamiseks  Eesti  kohtusse,  kui  tema  suhtes  ei  kehti  muud  kohtualluvust  reguleerivad 
sätted või kokkulepped,  ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja  lahendama   ega saa 
keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse  kaalutlustel  e kohus  on kohustatud asja 
lahendama.  Esmaselt  tuleb  kontrollida  rahvusvahelist  (sh  EL)  kohtualluvust,  seejärel 
kohtuasja Eesti alluvust.  
Sellest  tulenevalt  on  TsMS  §  102  lg-s  2  sätestatud  asjaolude  esinemise  korral  isikul  õigus 
pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust 
reguleerivad  sätted  või  kokkulepped,  ja  kui  isik  on  seda  teinud,  peab  Eesti  kohus  asja 
lahendama  ega  saa  keelduda  esitatud  nõuete  menetlemisest  otstarbekuse  kaalutlustel.  Sõna 
"võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" 
tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. 
Abielu  lahutamise  ja  abikaasade  varasuhtest  tulenevate  nõuete  rahvusvahelise  kohtualluvuse 
määramisel  ei  ole  tähendust  asjaolul,  millises  riigis  asub  abikaasade  vara.  Abieluasja 
rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele 
kohaldada . Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 
lg-s  2  sätestatud  tingimused.  Kui  asi  allub  Eesti  kohtule,  tuleb  kohtul  järgmiseks  selgitada, 
millise  riigi  õiguse  alusel  tuleb  asi  lahendada.  Abikaasade  varasuhetele  kohaldatav  õigus  on 
Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58. 
Kui  kohtule  esitatakse  avaldus,  tuleb  kohtul  TsMS  §  75  lg  1  järgi  kontrollida  nii  seda,  kas 
Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, 
kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev 
asja lahendama.  
Kui  kohtule  esitatakse  avaldus  lapse  elukoha  määramiseks,  tuleb  rahvusvahelise 
kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr  2201 /2003 sätetest. Nimetatud määruse art 
8  lg  1,  art  16  ja  TsMS  §  362  lg-te  1  ja  2  alusel  peab  kohus  lapse  suhtes  vanema  õiguste 
määramiseks  avalduse  saamisel  kontrollima,  millises  liikmesriigis  on  lapse  harilik 
viibimiskoht ajal, mil avaldus jõudis Eesti kohtusse.  
Euroopa  Kohtu  2.  aprilli  2009.  a  otsuse  kohtuasjas  nr  C-523/07  (ELT  C  141/22,  20.  juuni 
2009,  lk  14)  kohaselt  tuleb  lapse  harilik  viibimiskoht  määrata  kindlaks  riigi,  mitte  linna  või 
muu  koha  täpsusega,  ning  seda  tehes  tuleb  arvestada  kõiki  asjaolusid,  mille  alusel  saab 
tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Nimetatud Euroopa Kohtu lahendi 
järgi  on  oluline  mh  tuvastada,  millises  liikmesriigis  on  laps  sotsiaalsesse  ja  perekondlikku 
keskkonda paremini integreerunud.  
EL  määruse  nr  2201/2003  art  8  ja  art  9  lg  1  järgi  läheb  lapse   hariliku   viibimiskoha 
õiguspärase muutumise korral vanemliku vastutuse asjade lahendamise  pädevus  üle lapse uue 
hariliku  viibimiskoha  riigi  kohtule,  v.a  suhtlusõiguse  määramine.  Lapse  ebaseadusliku 
äraviimise või kinnipidamise korral ( Haagi  1980. a konventsiooni mõttes) säilib EL määruse 
nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht 
vahetult  enne  tema  äraviimist  või  kinnipidamist.   Viidatud   sätetest  tuleneb,  et  lapse  ühest 
liikmesriigist  teise   asumise   korral  peab  kohus  vanemliku  vastutuse  asjades  rahvusvahelise 
kohtualluvuse  kontrollimisel  lisaks  lapse  hariliku  viibimiskoha  tuvastamisele  selgitama  ka 
seda,  kas  laps  asus  hariliku  viibimiskoha  riigist  teise  liikmesriiki  elama  õiguspäraselt.  Kui 
laps  viidi  ära  ilma  teise  hooldusõigust  omava  vanema  nõusolekuta,  säilib  üldjuhul  lapse 
harilikuks   viibimiskohaks  olnud  liikmesriigi  kohtul  pädevus  sõltumata  sellest,  et  laps  viibib 
teises liikmesriigis. 
Kohtualluvuse  kontroll  on  kohtu  kohustus,  seega  lasub  kohtul  asja  menetlusse  võtmisel 
kohustus  kontrollida,  kas  vaidlus  allub  vaidlust  lahendavale  kohtule.  Vale  kohtu  poolt  asja 
lahendamine  toob  kaasa  lahendi  tühistamise,  sest  vale  menetlusõiguse  valik  on  oluline 
menetlusnormi  rikkumine.  Kui  hagi  esitatakse  mitme  kostja  vastu,  kes  elavas  või  asuvad 
erinevate  kohtute  tööpiirkonnas,  on   hagejal   õigus  valida  kohut.   Vastuhagi   ja  iseseisva 
nõudega  kolmanda  isiku  hagi  esitatakse  sellesse  kohtusse  kus  vaadatakse  läbi  põhihagi. 
Valele  kohtule  esitatud  avalduse  võib  kohus  kas  õigele  kohtule  edasi  saata  või  keelduda 
määrusega  asja  menetlusse  võtmisest  ning  saata  see  koos  selgitustega  hagejale  tagasi.  Isikul 
on õigus  paluda  kohtul eelnevalt kindaks määrata kohtualluvus, kui kohtualluvuse küsimus ei 
ole selge. Taotluse saab esitada koos tulevase hagiga.  
Kohtuvõimkond asja liikide järgi 
Eestis on eraldi  halduskohtud , mille ülesandeks on lahendada avalik-õiguslikud vaidlused ehk 
vaidlused,  kus  üheks  pooleks  on  avaliku  võimu  kandja  kas  riigi,  kohaliku  omavalitsuse  või 
muu  avalikku  võimu  teostava  isiku  näol  ning  teiseks  pooleks  füüsiline  või  eraõiguslik 
juriidiline isik. Tsiviilasju arutavad Eestis  maakohtud . Kõiki tsiviilõiguslikke (eraõiguslikke) 
vaidlusi  võib  arutada  kohtus,  kuid  on  võimalus  ka  kohtuväliseks  asja  lahendamiseks  kas 
töövaidluskomisjonis,  üürikomisjonis  või  vahekohus.  Selliste  kohtuväliste  võimaluste  hulk 
laieneb   pidavalt,  kuid  sellise  kohtuvälise  komisjoni  otsusega  mittenõustumisel  on  alati 
võimalik vaidlus lahendada kohtus.  
Kohtulahendeid 
halduskohtu 
ja 
üldkohtu 
pädevuse 
piiritlemiseks. 
Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi  otsus  3-2-1-100-08  sedastab,  et  kohtumenetluse  normid  ei  välista  avaliku 
õiguse  normide  täiendavat  kohaldamist  üldkohtu  poolt  ega  eraõiguse  normide  täiendavat 
kohaldamist  halduskohtu  poolt  haldusasja  läbivaatamisel.  Tsiviilõigusliku  tehingu  tühisuse 
kindlakstegemine  halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik  haldusakti  või haldusorgani 
toimingu  peale  esitatud  kaebuse  läbivaatamisel.  Kohtuotsuse  resolutsioonis   halduskohus  
haldusaktiga  seotud  tehingu  tühisust  üldjuhul  siiski  tuvastada  ei  tohi.   Erandina   on  see 
võimalik juhtudel, kui selline  volitus  tuleneb otseselt eriseadusest.  
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus 
on  haldusakti  HKMS  §  26  lg  1  p  1  alusel  tühistanud.  Sellises  olukorras  ei  saa  tsiviilasja 
lahendav  kohus   asuda   haldusakti  kehtetuse  kohta  teistsugusele  seisukohale.  Muus  osas  on 
halduskohtu  otsus,  millega   haldusakt   tühistatakse,  üldkohtu  jaoks  tõendiks  TsMS  §  272 
tähenduses.  Seega  saab  teises  kohtuasjas  tehtud  kohtulahendit  kasutada  tõendina  nende 
asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus. Kohtute pädevuse piiritlemisel 
on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest 
suhetest  tulenevad  vaidlused  ja  üldkohtu  pädevuses  eraõiguslikest  suhetest  tulenevad 
vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Näiteks 3-2-1-133-06 Haigekassa poolt  ravikindlustuse  
seaduse  alusel  töötajale  väljamakstud  hüvitise  osaline  tagasinõue  kostja  vastu  on 
tsiviilõiguslik  nõue,  olenemata  sellest,  et  sellise  nõude  esitamise  õigus  on  sätestatud 
ravikindlustuse seaduses. 
3-2-1-55-08-  ja  3-2-1-91-08  kui  mingi  koormatis  ei  ole  küll  riigimaksuna  või  lõivuna 
kehtestatud  kuid  on  oma  loomult  avalik-õiguslik  n  tuletornimaks,  jäämurde  tasu  või 
tehnovõrgu sundvaldus  avalikes  huvides siis neid vaidlusi lahendab halduskohus.  
3-2-1-140-09  vaidlused  tervise  kahjustamisega  tekitatud  kahju  eest  mõistetava  hüvitise 
suuruse  üle  tuleb  lahendada  üldkohtus  sõltumata  sellest,  kas  hüvitise  maksjaks  on  tööandja 
või sotsiaalkindlustusorgan. 
Haldus  ja  tsiviilkohtu  pädevuse  piiritlemine  erikogu  määruse  3-2-4-1-10  järgi  sedastab,  et 
riigivastutuse järgi avaliku võimu kandja poolt  liikluses  osalemisel kahju tekitamine üldjuhul 
kahju  tekitamine  eraõiguslikus  suhtes.  Üksnes  erandina,  kui  avaliku  võimu  kandja  kasutas 
oma eriõigusi, on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes. 
Hierarhiline  alluvus 
Kõikide  tsiviilasjade  menetlus  algab  esimese  astme  kohtust.  Ringkonnakohus  saab  arutada 
ainult  neid  asju,  mis  on  arutatud  esimeses  astmes  ja  edasi  kaevatud.  Riigikohus  arutab  vaid 
selliseid tsiviilasju, mille kohta on ringkonnakohus oma lahendi teinud.  Ainsaks  erandiks  on 
tsiviilkohtumenetluses  vahekohtu  otsuste  tühistamise  taotlused,  mis  tuleb  esitada 
ringkonnakohtule arutamiseks.  
Territoriaalne alluvus 
Igal  kohtul  on  oma   territoorium ,  mida  ta   teenindab .  Territoriaalne  alluvus  määrab  ära 
samaliigiliste kohtute vahel asjade  alluvuse . Üldise alluvuse reegli järgi esitatakse hagi kostja 
elu – või asukoha järgi  Kui hagi on esitatud valele kohtule, siis on kostjal alati õigus paluda 
saata asi sellesse kohtusse kus on kostja elu – või asukoht. 
Alternatiivne  e valikuline kohtualluvus   
Seadus  võimaldab  hagejal  valida  asja  lahendava  kohtu  selliselt,  et  lisaks  üldisele 
kohtualluvusele  on  võimalik  vaidluse  lahendamine  hageja  poolt  määratud  kohtus.  Kui 
alternatiivne  alluvus  on  lubatud  ja  asi  võib   alluda    mitmele   kohtule,  siis  on  see  hageja  õigus 
valida kohut. Alternatiivne alluvus peab olema seaduses selgesõnaliselt sätestatud.  
• 
kostja viibimiskoha järgi (N:  tudengid , kaitseväelased); 
 
kostja  tegevuskoha  järgi,  kui  kostja  tegutseb  majandus-  kutsetegevuses  või  juriidilise 
isiku asukoha järgi ,  
 
kostja asukoha järgi, kui vaidluse esemeks on liikmelisus või osalus äriühingus,  
• 
välisriigis elava isiku vastu esitatud varalises nõudes vara asukoha järgi, 
• 
hüpoteegist või reaalkoormatisest tulenevas vaidluses  kinnisasja  asukoha järgi, 
• 
töölepingust tulenev vaidlus töötaja elukoha või töötamise koha järgi. 
• 
lepingust tulenev või lepingu tühisuse tuvastamise hagi lepingu täitmise koha järgi, 
kahju  õigusvastase   tekitamise   puhul  kahju  tekitanud  teotoimepaneku  või  kahju  tekitanud 
sündmuse toimumise koha järgi jne. 
Erandlik  kohtualluvus.  
Erandlik  kohtualluvus  on  seadusega  määratud  eriline,  eksklusiivne  kohtualluvus,  mis 
tähendab,  et  kohtualluvuse  kokkulepe  ei  ole  lubatud.  Selline  alluvus  tagab  kergema  ja 
odavama  kohtuotsuse  täitmise  protsessi.  Hagita  menetluses  on  üldjuhul  tegemist  erandliku 
kohtualluvusega.  
Hagilistes asjades on erandlik kohtualluvus sätestatud: 
• 
kinnisasja  puutuva  vaidluse  puhul  sh  kinnisasja  üürilepingust  tulenev  vaidlus  – 
kinnisasja asukoha järgne kohus; 
• 
juriidilise isiku organi otsuse  vaidlustamine  juriidilise isiku asukoha järgi; 
• 
abieluasjades abikaasade ühise elukoha või kostja elukoha/asukoha järgi; 
• 
ülalpidamisasjades lapse elukoha või kostja elukoha/asukoha järgi. 
Kohtualluvuse kokkulepe 
Kohtualluvuse    kokkulepe  on  võimalik  vaid  juhul,  kui  see  on  sõlmitud  vaidluste 
lahendamiseks,  mis  tõusetuvad  mõlema  poolt  majandus-  või  kutsetegevusest.  Kohtualluvuse 
kokkulepe ei ole õiguslikult siduva, kui see on sõlmitud konkretiseerimata õigussuhte kohta, 
hagi  esemeks  on  mittevaraline  nõue,  pool  on  ilma  jäetud  Eesti  kohtualluvusest.  Eelnõu 
määratleb  ära  ka  Harju  maakohtu  erialluvuse.  Kui  vaidluse  peaks  lahendama  Eesti  kohus, 
kuid ei ole võimalik kindlaks määrata kohtualluvust, lahendab asja Harju maakohus. 
Rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks tuleb arvestad eelkõige  Euroopa Liidu Nõukogu 
määrustega nr 44/2001 ja 2201/2003 ning Haagi konventsioonidega ja riikide vahel sõlmitud 
kahepoolsete  lepingutega.  Riigikohtus  on  oma  lahendis  3-2-1-66-10  selgitanud,  kas 
perekonnaasjades Eesti kohus on rahvusvahelise eraõiguse järgi pädev asja lahendama ja kas 
just see Eesti kohus on pädev asja lahendama. 
Tsiviilkohtumenetluse subjektid 
Tsiviilkohtumenetluse  seadustikus  ei  tunta  erinevalt  kriminaalmenetluse  seadustikust 
tsiviilkohtumenetluse subjektide mõistet, on siiski selgelt eristatavad järgmised kategooriad: 
1. 
Õigusemõistjad e kohus 
2. 
vaidlejad (menetlusosalised); 
3. 
menetlust  toetavad  isikud.  
Kohus 
Põhiseaduse § 146 kohaselt on ainsaks õigusemõistjaks Eesti Vabariigis kohus. Erakorraliste 
kohtute  loomine  ei  ole  lubatud,  vajadusel  võib  teatud  liiki  asjade  lahendamiseks  luua 
erikohtuid.  Kohtu  all  tuleb  mõista  kohut  kui  institutsiooni  tervikuna  st  kohtunikke  ja 
kohtuametnikke ning konkreetset asja lahendavat kohtunikku või kohtuametnikku. Kohtuasja 
toimikust peab olema nähtav asja lahendav kohtukoosseis  
Kohtuasja  lahendamisel  võivad  mõningaid  menetlustoiminguid  teha  ka  kohtuametnikud. 
Kohtuametnikud  võivad  teha  ka  kohtumääruseid,  mis  ei  ole  edasi  kaevatavad.  Lõpliku 
kohtulahendi  teeb  alati  kohtunik  va  maksekäsu  kiirmenetluses,  kus  lahendi  teeb  laiendatud 
pädevusega kohtunikuabi. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 
ka  maksekäsu  kiirmenetluse  kohta.  Maksekäsu  kiirmenetluse  korraldamine  on  üldjuhul  üle 
antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik  ei võimalda kohtunikuabil 
määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline 
õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi 
määruse  või  kande  tegemise  andma  pädevale  kohtunikule,  kui  avalduse  läbivaatamisel 
ilmnevad  õiguslikud  raskused.  TsMS  §  595  lg  2  p  3  tuleb   analoogia   alusel  kohaldada  ka 
maksekäsu  kiirmenetluses.  Seega  kui  maksekäsu  kiirmenetlust  korraldaval  kohtunikuabil 
tekib   kahtlus   maksekäsu  kiirmenetluse  poole  tsiviilkohtumenetlusteovõimes,  peab  ta  andma 
maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.  
Kohtu  koosseis  asja  arutamisel  on  kas  ainuisikuline  või  kollegiaalne.  Esimeses  kohtuastmes 
menetleb  asja  kohtunik  ainuisikuliselt.  Teise  astme  kohus  lahendab  kõiki  vaidlusi 
kollegiaalselt,  kolmeliikmelises  koosseisus  .  Ringkonnakohtu  esimees  võib  kaasata  kohtu 
koosseisu  esimese  astme  kohtuniku,  kes  ei  tohi  olla  asjas  ettekandja  ega  eesistuja. 
Korraldavaid  menetlustoiminguid  võib  ringkonnakohtunik  teha  ainuisikuliselt  .Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi 23.02.2011.a. määrus Lunjova ja Pilipenko asjas (3-2-1-172-10) rõhutab, et 
kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning 
määramise  kord  peab  olema  ka  menetlusosalistele  arusaadav.  Samuti  peab  kõrgemal  kohtul 
olema  võimalik  seda  kontrollida  -  see  on  üks  erapooletu  õigusemõistmise  garantiidest.  Kui 
toimikust  ei  nähtu,  mis   põhjusel   on  kohtukoosseis  vahetunud,  st  kui  ringkonnakohtu 
koosseisu  vahetumine  ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist 
menetlusõiguse  normi  rikkumisega.  Kui  asja  menetluse  käigus  kohtukoosseis  vahetub, 
arutatakse asja algusest peale. Kui  eelmine  kohtukoosseis on  kogunud  ja uurinud tõendeid, ei 
pea uus koosseis seda  kordama , kui pooled seda ei taotle. 
Riigikohus  asutab  asju  kollegiaalselt  kas  kolmeliikmelises  koosseisus,  kogu  kolleegiumi 
koosseisus,  seda  juhtudel,  kui  on  tegemist  eriti  keerukate  või  oluliste  vaidlustega  või 
Riigikohtu  eri-  või  üldkogul.  Otsustuse  selle  kohta,  et  kas  anda  asi  arutamiseks  kogu 
tsiviilkolleegiumile, eri-või üldkogule, teeb asja arutav kolmeliikmeline kolleegium. 
Kohtuotsusele  kirjutavad  alla  kõik  asja  arutamisest  osa  võtnud  kohtunikud,  ka  need,  kes  on 
hääletanud  otsuse  vastu.  Kohtunikul  on  võimalus  kohtuotsusega  mittenõustumisele  kirjutada 
eriarvamus,  mis  lisatakse  kohtuotsusele.  Otsustuse  tegemine  kollegiaalsel  arutamisel  toimub 
hääletamise  teel  pärast  nõupidamist.  Nõupidamise  juures  võivad  viibida  kohtunikud  ning 
kohtotsuse  vormistamiseks  vajalikud  isikud  sh  kohtuametnikud,  praktikandid.  Kui 
taandamisavaldus  on  ilmselt  põhjendamatu,  võib  kohtunik  TsMS  §  28  lg  2  esimese  lause 
kohaselt menetlust jätkata, kuigi ta ei või teha asjas lõpplahendit.  
Taandamine  
Kohtunik  peab  olema  erapooletu  ja  sõltumatu,  mis  on  tagatud  taandamise  instituudiga. 
Kohtunikul on kohustus teha enesetaandus, kui esinevad taandamise aluseks olevad asjaolud. 
Taandamise  aluseks  olevate  asjaolude  loetelu  on  avatud  loetelu.  Taandamise  avaldus  tuleb 
esitada  kirjalikult,  see  peab  olema  motiveeritud  ning  tuleb  esitada  kas  esimesel  kohtu  poole 
pöördumisel või kohe, kui ilmneb taandamise aluseks olnud asjaolu. Samade asjaolude alusel 
saab  taandusavalduse  esitada  vaid  üks  kord,  õigusemõistmisest  põhjuseta   keeldumine   ei  ole 
lubatud.   
Menetlusosalised e vaidlejad 
Menetlusosalised on isikud, kellel on materiaalõiguslik huvi menetluse tulemi vastu ning kelle 
õigusi  ja  kohustusi   tulevane   kohtulahend  puudutab.  Menetlusosalistel  võib  olla  erinev 
menetlusõiguslik  staatus.  Menetlusosalistel  on  menetlussuhe  kohtuga,  kuid  neil  puudub 
menetlusõiguslik  suhe  omavahel,  seega  ei  ole  menetlusosalised  oma  menetlusõiguste  ja 
kohustuste teostamisel üksteisega seotud.  
Menetlusosaliste õigused ja kohustused 
Menetlusosalistel  on  õigused  ja  kohustused,  mille  avatud  loetelu  on  seaduses  ära  toodud. 
Eelkõige  on  neil  õigus  saada  informatsiooni  oma  kohtuasja  kohta  sh  selle  kohta,  millist 
informatsiooni teised menetlusosalised on kohtule andnud. Samuti on menetlusosalistel õigus 
ise  kohtuasjas  menetlustoiminguid  teha,  esitada  oma  seisukohti  ja  tõendeid,   vaielda   teiste 
menetlusosaliste  seisukohtadele  vastu,  suunata  menetluse  käiku  taotluste  esitamisega  ning 
vaidlustada  nii  menetlust  korraldavaid,  kui  ka  lõplike  kohtulahendeid.  Kaebeõiguse  ulatus 
sõltub  isiku  menetluslikust  positsioonist.  Näiteks  on  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isiku 
kaebeõigus  on  oluliselt  piiratum  hageja  kaebeõigusest  .    Poolte  õiguste  alla  ei  kuulu  teha 
taotlusi  õiguse  kohaldamise  suhtes.  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-13-06  leidnud,  et 
hageja  taotlus  jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole 
protsessuaalne  taotlus,  samuti  ei    ole  lahendi  3-2-1-4-06  järgi  ka  eelotsuse  küsimine  mitte 
menetlusosalise õigus vaid kohtu õigus või kohustus.  
Menetlusosalise  põhiliseks  kohustuseks  on  kasutada  oma  õigusi  heauskselt.   Menetlusosaline  
ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse 
viia.  Asja  õiget,  kiiret  ja  võimalikult  väheste  kuludega  menetlemist  pahatahtlikult  takistavat 
menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud 
asjaoludel  eelnevalt  hoiatada  TsMS  §  46  lg  2  järgi.  Lisaks  võib  olla  menetlusosalisel  ka 
spetsiifilisi, kohtuasjaga seotud kohustusi. Näiteks konfidentsiaalsuse kohustus, kui kohtuasja 
raames käsitletakse riigisaladusse või  lapsendamise  saladusse puutuvat.  
Hageja ja kostja 
Hagimenetluses  on  hagi   esitanud   isik,  kelle  õigusi  on  väidetavalt  rikutud  e  kes  õiguskaitset 
taotleb,  hageja  ning  kostjaks  isik,  kelle  vastu  hagi  esitatakse  e  kelle  vastu  õiguskaitset 
taotletakse. Seega on formaalses mõistes  poolteks  need isikud, kes on hagiavalduses pooltena 
nimetatud.  Üldjuhul  langevad  menetluse  pooled  kokku  eraõigusliku  vaidluse  pooltega. 
Hagimenetluses  võivad  siiski   menetluslikult   nõude  maksma  panna  ka  isikud,  kes  ei  ole 
materiaalõigusliku suhte poolteks. Näiteks on pankrotihalduril õigus esitada hagisid.   
Lisaks kõikidele menetlusosalistele  omaste  õiguste ja kohustuste, on hagejal ja kostjal nende 
menetlusõiguslikust positsioonist tulenev ja dispositiivsuse põhimõttest lähtuv õigus alustada 
ja lõpetada menetlus. Hageja õigus on  esitada hagi ning juba esitatud hagi puhul määratleda 
vaidluse ulatus- haginõuet vähendada või suurendada, muuta hagi alust ja eset, taotleda kostja 
asendamist. Hagejal on õigus hagi igal ajal tagasi võtta või hagi menetlusest  loobuda . Kostjal 
on  alati  õigus  hagi  õigeks  võtta,  samuti  võivad  pooled  sõlmida  kogu  menetluse  käigus 
kompromissi.  
Menetluskaaslus 
Õigussuhtes võib osaleda rohkem kui kaks isikut, seega on ka kohtuvaidluse puhul võimalik, 
et  hagejaid  või  kostjaid  on  mitu.  Sellist  olukorda  nimetatakse  menetluskaasluseks.  Mitme 
hageja  osalemisel  kohtuvaidluses  on  tegemist  aktiivse  menetluskaaslusega,  mitme  kostja 
vastu esitatud hagi puhul on tegemist passiivse menetluskaaslusega ning kui nii hagejaid kui 
kostjaid on mitu, siis on tegemist segakaaslusega.  
Iga hageja või kostja osaleb menetluses iseseisvalt st tema toimingust ei tulene kaashagejale 
või – kostjale õiguslikke tagajärgi. Samas, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes 
kõigi  kaashagejate  või  –kostjate  suhtes  ühiselt  ja  kas  või  üks  kaashageja  või  –kostja  järgib 
menetlustähtaega,  osaleb  kohtuistungil,  esitab  kaebuse  või  osaleb  muu  menetlustoimingu 
tegemisel, kehtivad tema  toimingud  ka teiste kaashagejate või –kostjate suhtes. Riigikohus on 
oma otsuses 3-2-1-34-10 leidnud, et üürnike  perekonnaliikmete  õigus vallata eluruumi tuleneb 
üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema 
perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi. 
Samas  solidaarvõlgnikud  ei  ole  juhul,  kui  neist  ühe  või  mitme  vastu  esitatakse  hagi, 
kaaskostjateks  TsMS  §  207  lg  3  mõttes,  sest  seadus  ei  kohusta  hagejat  esitama  hagi  kõikide 
solidaarvõlgnike  vastu   samasse   kohtusse.  Lisaks  kaebuse  rahuldamisega  ning  hagi 
rahuldamata  jätmisega  ühe  või  mitme  kostja  suhtes  ei  kaasne  iseenesest  hagi  rahuldamata 
jätmist  ülejäänud  kostjate  suhtes  .  Riigkohus  o  leidnud  oma  otsuses  3-2-1-116-10,  et  kui 
hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue 
kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes. 
Menetlusosaline  võib  kohtuotsuse  peale  edasi  kaevata  vaid  teda  puudutavas  osas  ning 
advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda 
menetluses.  
Paulus   jagab   menetluskaaslust  lihtsaks  ja  vältimatuks  mitme  hageja  ja  kostja  osalemiseks 
kohtuasjas  Lihtsa menetluskaasluse puhul on tegemist olukorraga, kus kohtuasja  menetlemise  
otstarbekusest  esitatakse ühes kohtuasjas nõuded mitme kostja vastu, kuid need nõuded ei ole 
sisuliselt  omavahel  seotud.  Vältimatu  menetluskaasluse  puhul  on  ühe  kohtuasja  raames 
esitada  nõuded  mitme  kostja  vastu  või  mitme  hageja  poolt  seetõttu,  et  muul  moel  kohtuasja 
arutamine  ei  ole  võimalik.  Näiteks  peab  esitama  nõude  valduse  vabastamiseks  pärast 
üürilepingu lõppemist kõikide  korteris   elavate  isikute vastu või vara arestist vabastamise hagis 
tuleb esitada nõue nii võlgniku kui sissenõudja vastu.  
Õigusjärglus  
Üldise  õigusjärgluse  korral  lubab  kohus  õigusjärglase  menetlusse,  kui  isik  on  teinud  selleks 
vastava  taotluse.  Õigusjärglus  peab  olema  tõendatud.  Taotluse  tegemise  kohustus  tuleneb 
dispositiivsuse  põhimõttest  .  Singulaarse  õigusjärgluse  puhul  on  samuti  võimalik 
õigusjärglane  menetlusse  lubada,  kuid  kohtuvaidluse  esemeks  oleva  nõude,  õiguse  või  asja 
võõrandamine  iseenesest  ei  too  kaasa  kohustust   asendada   hageja  või  kostja  ning  teisalt  ei 
kaota  see   esialgse   hageja  õigust  hageda.  Singulaarse  õigusjärgluse  puhul  on  õigusjärglase 
menetlusse   lubamine   hageja  või  kostjana  seotud  vastaspoole  nõusolekuga.  Juhul,  kui 
vastaspool  nõusolekut  ei  anna,  võib  õigusjärglane  osaleda  menetluses  iseseisva  nõudeta 
kolmanda isikuna. Asja, nõude või õiguse võõrandamine ei saa olla hagi rahuldamata jätmise 
aluseks.  Tulenevalt  TsMS  §  210  lg-st  2  ei  takista  kinnisasja  omaniku  muutumine  menetluse 
ajal  menetluse  jätkamist   seniste   pooltega.  Samas  võib  poole  menetluses  asendada 
õigusjärglasega.  TsMS  §  210  lg  3  mõttest  tulenevalt  on  poole  asendamiseks  selle  sätte  järgi 
vajalik  nõusolek  ka  seniselt  poolelt,  kuna  teda  ei  saa  tahtevastaselt  menetlusest  eemaldada. 
Sõltumata vastaspoole (ja ka senise poole) nõusolekust võib õigusjärglane astuda TsMS § 210 
lg  3  teise  lause  järgi  menetlusse  või  teda  võib  sinna  kaasata  kolmanda  isikuna  õiguseelneja 
poolel.  
 
Üldõigusjärgluse  korral  peab  kohus  selgelt  otsustama  poole  õigusjärglase  menetlusse 
lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. 
Sama  kehtib  ka  eriõigusjärgluse  kohta.    Õigusjärglase  menetlusse  lubamine  toimub 
määrusega,  kuigi  seadus  otsesõnu  seda  ei  reguleeri.  Õigusjärglane  võib  õiguse  üleandmisel 
või  nõude  loovutamisel  astuda  menetlusse  vaid  vastaspoole  nõusolekul.  Lisaks  vastaspoole 
nõusolekule  on  vajalik  ka  seniselt  poolelt,  kuna  teda  ei  saa  tahtevastaselt  menetlusest 
eemaldada  .  Vastaspoole  nõusolekuta  (ja  ka  senise  poole)  võib  õigusjärglane  astuda 
menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel.  
Kostja kaasamine ja asendamine 
Kostja  määratlemine  on  hageja  õigus.  Kui  hageja  leiab,  et  ta  on  esitanud  hagi  ekslikult  vale 
isiku  vastu,  on  hagejal  võimalik  taotleda  kostja  asendamist  menetlust  lõpetamata.  Kostja 
asendamisel  peab  hageja  kandma  asendatud  kostja  menetluskulud,  sest  loetakse,  et  esialgse 
kostja  vastu  on  hagi  tagasi  võetud.  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-164-09  leidnus  kostja 
asendamise kohta, et poolte vahetumist kohtumenetluses käsitlev  normistik  peab tagama muu 
hulgas  ka  selle,  et  vaidlusaluse  asja  võõrandamisega  ei  oleks  võimalik  tekitada  teistele 
menetlusosalistele raskusi oma õiguste maksmapanekul. 
TsMS § 210 lg-d 1 ja 2 ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise 
korral  poolt  asendama  Ka  kostja  asendamiseta  kehtiks  asjas  tehtav  lahend  TsMS  §  460  lg  1 
esimese  lause  järgi  isiku  kohta,  kes  on  saanud  pärast  hagi   esitamist   menetlusosalise 
õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal  ei  teadnud  kohtuotsusest või 
hagi  esitamisest.  Seega  ei  olnud  iseenesest  hädavajalik  kostjat  üldse  asendada.  Siiski 
võimaldab  TsMS  §  211  kinnisasja  või  kinnisasjaõiguse  võõrandamisel  asendada  poole  mh 
vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle.  
Hageja taotlusel on võimalik kostja ka menetlusse kaasata, kui selgub, et hagi ei ole esitatud 
kõigi kohustatud isikute vastu.  Hageja kaasamine ja asendamine ei ole lubatud.  
Kolmas isik 
Iseseisva nõudega kolmas isik 
Iseseisva  nõudega  kolmandal  isikul  on  kõik  hageja  õigused  ja  kohustused  .  Tal  on  iseseisev 
nõudeõigus  vaidluseseme  suhtes.  Ta  võib  ise  menetlusse  astud  kuni  asja  arutamise 
lõpetamiseni  esimese  astme  kohtus.    Kohus  ei  saa  iseseisvalt  kaasata  ega  teised 
menetlusosalised ei saa taotleda iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist.  
Iseseisva nõudeta kolmas isik 
Iseseisva nõudeta kolmandal isikul ei ole nõudeõigust hagieseme suhtes, kuid tal on õiguslik 
huvi  menetluse  tulemuse  vastu,  sest  tema  õigused  või  kohustused  hageja  või  kostja  suhtes 
sõltuvad  kohtuvaidluse  tulemist.  Näiteks  on  riigikohus  leidnud  oma  lahendis  3-2-1-22-08,  et 
iseseisva nõudeta kolmandaks  isikuks  on kõik  osanikud  kui osanike otsust vaidlustatakse. 
 
Iseseisva nõudeta kolmas isik esineb menetluses alati kas hageja või kostja poolele, olenevalt, 
kelle  suhtes  tal  tulevikus  õigused  või  kohustused  võivad  tekkida.  Iseseisva  nõudeta  kolmas 
isik  saab  menetlusse  astuda  taotluse  esitamisega  ning  tema  saab  menetlusse  kaasata,  kui 
hageja  või  kosta  seda  taotleb.  Kohus  omal   algatusel   iseseisva  nõudeta  kolmandat  isikut 
kaasata  ei  saa.  Juhul,  kui  taotluse  esitab  hageja  või  kostja,  küsib  kohus  iseseisva  nõudeta 
kolmandalt  isikult  enne  menetlusse  kaasamist  seisukohta.  Menetlusse  lubamise  (astumise 
korral)  või  menetlusse  kaasamise  kohta  teeb  kohus  määruse,  mida  võib  vaidlustada.  Kohus 
saab  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isiku  menetlusest  kaevatava    määrusega  kõrvaldada,  kui 
selgub,  et  kaasamine  või  menetlusse  lubamine  oli  alusetu.  Kohtuotsuse  resolutsioon  on 
kohustuslik ka menetlusest osavõtnud iseseisva nõudeta kolmandale isikule. Kuna kolmandale 
isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata 
kaasomandi   kasutuskorda,  kaasata  menetlusse  kostjatena.    Kolmandal  isikul  on  piiratud 
kaebeõiguse  ka  kohtulahendile,  kui  see  ei  ole  vastuolus  hageja  või  kostja  seisukohaga,  kelle 
poolel  kolmas  isik  kaasatud  oli.  Kolmanda  isiku  kaasamine  TsMS  §  216  lg  1  järgi  on 
õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua TsMS 
§ 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.  Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2011.a. otsus  Aktsiaselts  
Ceres  vs   Osaühing   Erkotrükk  (3-2-1-179-10)  selgitab  lähemalt  iseseisva  nõudeta  kolmanda 
isiku menetlusse astumise regulatsiooni. Iseseisva nõudeta kolmas isik saab menetlusse astuda 
ning  teda  võib  kaasata  poole  taotlusel  menetluse  igas  staadiumis  igas  kohtuastmes  kuni 
kohtuotsuse  jõustumiseni  ning  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isiku  menetlusse  astumine  on 
võimalik muuhulgas ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Kui pool  algatab  iseseisva nõudeta 
kolmanda  isiku  vastu  menetluse  eelmisele  menetlusele  tuginedes,  võib  kolmas  isik  esitada 
vastuväite,  mille  ta  on  esitanud  menetluses  kolmanda  isikuna  ja  mis  on  vastuolus  poole 
avaldustega. Samuti võib ta esitada vastuväite, et ta ei saanud esitada  taotlust , väidet, tõendit 
või  kaebust , kuna ta astus menetlusse või kaasati sinna liiga  hilja  või ta ei saanud neid esitada 
hageja või kostja, kelle poolel ta menetluses osales, avalduste või toimingute tõttu. 
Isiku  osalemine  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isikuna  mingis  menetluses  mõjutab  ka  tema 
positsiooni nö järelmenetluses, mille kohta on selgitusi antud riigikohtu lahendis 3-2-1-72-10. 
Kohus leidis, et TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, 
vaid  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isiku  menetlusõiguse  piirangut  nn  järelprotsessis,  kui  tema 
vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi.  
Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, 
kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang 
on menetlusökonoomiliselt põhjendatud.  
TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada 
teatud  tingimustel  vastuväiteid,  mis  puudutavad   eelnenud   menetlust.  Nt  võib  iseseisva 
nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, 
mille  ta  on  esitanud  menetluses  kolmanda  isikuna  ja  mis  on  vastuolus  poole  avaldustega. 
TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid. 
 
 
Avaldaja ja puudutatud isik 
Hagita  menetluses  osalevad  menetlusosalised  on  avaldaja  ja  puudutatud  isikud.  Seadus  seob 
hagita  menetluses  asja  läbivaatamise  teatud  juhtudel  vaid  isiku  avalduse  esitamisega. 
Avalduse  esitamise  õigus  peab  tulenema  materiaalõigusest,  seega  siis  on  avaldaja  isik 
määratletud  materiaalõigusega,  kuid  tema  õigused  ja  kohustused  menetluses  ei  erine 
puudutatud  isikute  õiguste  ka  kohustustega.  Puudutatud  isikute  ringi  peab  kohus  omal 
algatusel kindlaks määrama. Puudutatud isikute menetlusse kaasamises kohta ei sätesta seadus 
määruse  tegemise  kohustust.  Näiteks  on  riigikohus  oma  lahendis  3-2-1-42-10  leidnud,  et 
juurdepääsutee  üle  käivas  vaidluses  on  puudutatud  isikuteks  kõik  kinnistuomanikud,  kelle 
kinnistult tulevane tee võiks üle minna. 
Avalikku huvi kaitsma õigustatud isik või asutus osaleb menetluse vaid siis, kui seadus sellise 
võimaluse  ette  näeb.  Näiteks  osaleb  kohalik   omavalitsus   lastesse  puutuvates  hagita 
menetluses  menetletavates  perekonnaasjades.  Lapsendamise  asjades  osaleb  riik  maavanema 
või sotsiaalministeeriumi kaudu.  
Menetlust toetavad isikud 
Tunnistajad, tõlgid,  eksperdid  ja teised seaduses nimetatud isikud ei ole menetlusosalised vaid 
menetlust  toetavad  isikud.  Nende  tegevus  menetluses  on  reguleeritud,  et  tagada   sujuv  
kohtupidamine.    
Esindus  ja esindamine 
Postulatsioonivõime  e  võime  määrata  endale  esindaja  on  üks  isiku  menetlusõigusi.  Isikul  on 
õigus  kohtuasja  ajada  ka  ise  või  esindaja  vahendusel.  Advokaadisundus  on  Eestis  vaid 
hagimenetlusasjade  ajamisel  riigikohtus.  Esindus  võib  olla  kas  seaduse  järgne  e  seaduslik 
esindus või tehinguline e  lepinguline  esindus. Esindaja suhtes tuleb arvestada TsÜS sätestatut. 
Esindaja ei ole menetlusosaline, kuid tal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda 
ta esindab. Esindaja tegevus ja teadmised samastatakse esindatava tegevuse ja  teadmisega . 
Seaduslik esindaja 
Tsiviilkohtumenetlus-teovõime puudumisel  teostab  isiku õigusi ja kohustusi menetluses tema 
seaduslik  esindaja.  Ka  juriidiline  isik  kui  õiguslik  fiktsioon  saab  tegutseda  vaid  läbi 
seadusliku  esindaja  tegevuse.  Seadusliku  esindaja  esindusõigus  tuleneb  seadusest, 
kohaldamisele kuuluvad muuhulgas ka TsÜS sellekohased sätted. Riigikohus on leidnud oma 
lahendis  3-2-1-58-09,  et  TsMS  §  217  lg  4  järgi  kohaldatakse  esindusele  kohtus 
tsiviilseadustiku 
üldosa 
seaduses 
esinduse 
kohta 
sätestatut 
niivõrd, 
kuivõrd 
tsiviilkohtumenetluse  seadustikus  ei  ole  sätestatud  teisiti.  TsMS  §-s  225  ei  ole  sätestatud 
ammendavat  loetelu  volituse  lõppemise  aluseks  olevatest  asjaoludest.  Viidatud  sättes  on 
üksnes  täpsustatud  volituse  lõppemist  nimetatud  juhtudel.  Seetõttu  võib  esindaja  volitus 
lõppeda  ka  muudel  TsÜS  §-s  125  nimetatud  juhtudel,  kui  see  ei  ole  vastuolus 
tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  mõttega.  Muu  hulgas  võib  kohtumenetluse  esindaja  volitus 
lõppeda juhul, kui volituse andmise aluseks olev leping lõppeb (TsÜS § 125 lg 1 p 8). Sellisel 
juhul tuleb lisaks arvestada asjaoluga, et kui lepingu  alusel on volitus antud tahteavaldusega 
kolmandale  isikule  või  avalikkusele  või  kui   esindatav   on  volituse  andmisest  kolmandale 
isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus TsÜS § 127 lg 1 järgi kolmanda isiku 
või  avalikkuse  suhtes  kehtivaks,  kuni   volitust   ei  ole  samal  viisil  tagasi  võetud  või  selle 
lõppemisest  teatatud.  Seega  juhul,  kui  kohtumenetluses   lepingulise   esindaja  volituse  aluseks 
olev  leping  lõppeb,  kehtib  lepingulise  esindaja  volitus  kohtu  suhtes  seni,  kuni  kohtule  ei  ole 
teatatud  volituse  lõppemisest.  Pärast  seda,  kui  menetlusosaline  või  esindaja  on  kohtule 
volituse lõppemisest teatanud, osaleb menetlusosaline menetluses isiklikult. 
Näiteks on perekonnaseaduse §  50 lg 2 kohaselt vanem lapse seaduslik esindaja. TsÜS § 34 
lg  1  järgi  on  juriidilise  isiku  seaduslikuks   esindajaks   juhatuse  liige.  Riigikohus  on  oma 
lahendis  3-2-1-89-07  leidnud,  et  seadusest  ei  tulene,  et  juhatuse  liikme   volitused   algaksid 
sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta  äriregistrisse  tehtud kanne on 
deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise 
juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike 
otsusega, mitte aga äriregistrisse  kantud  andmetega. Omal algatusel ei pea kohus registrikande 
õigusust kontrollima.  
Seadusliku  esindaja  esindusõiguse  ulatus  on  määratud  kas  seadusega  või    kohtulahendiga, 
millega  isik  on  eestkostjaks  määratud.  Näiteks  määratakse  eestkostja    alaealisele  või 
täisealisele  piiratud  teovõimega  isikule  kohtumäärusega  ning  selles  kohtumääruses 
piiritletakse  eeskostja  poolt tehtavad  tehingud  ja toimingud.   Pankrotihaldur  ei ole 1. jaanuarist  
2010   kehtivate   pankrotiseaduse   muudatuste   järgi  enam  võlgniku  seaduslik  esindaja  vaid 
iseseisev  isik  nii  hagilises  menetluses,  mis  on  seotud  pankrotimenetlusega  (tagasivõitmine) 
kui ka hagita menetluses.  
Lepinguline esindaja  
Seadus  loetleb  kes  võib  olla  menetlusosalise  lepinguliseks  esindajaks.  Lepingulisele 
esindajale  on  kehtestatud  kvalifikatsiooninõuded.  Kohtulahend  3-2-1-143-07,  mis  käsitleb 
esindaja vastutust ja õiguslikke tagajärgi, kui esindaja ei vasta seadusega esindajale sätestatud 
kvalifikatsiooninõuetele.  
Kohus  võib  lepingulisel  esindajal  keelata  avalduste  tegemise  või  esindaja  menetlusest 
kõrvaldada, kui esindaja näitab end menetluse pahatahtliku või asjatundmatuna. TsMS § 217 
lg  4  järgi  kohaldatakse  esindusele  kohtus  tsiviilseadustiku  üldosa  seaduses  esinduse  kohta 
sätestatut niivõrd, kuivõrd tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TsMS §-s 
225  ei  ole  sätestatud  ammendavat  loetelu  volituse  lõppemise  aluseks  olevatest  asjaoludest. 
Viidatud  sättes  on  üksnes  täpsustatud  volituse  lõppemist  nimetatud  juhtudel.  Seetõttu  võib 
esindaja volitus lõppeda ka muudel TsÜS §-s 125 nimetatud juhtudel, kui see ei ole vastuolus 
tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  mõttega.  Muu  hulgas  võib  kohtumenetluse  esindaja  volitus 
lõppeda juhul, kui volituse andmise aluseks olev leping lõppeb (TsÜS § 125 lg 1 p 8). Sellisel 
juhul tuleb lisaks arvestada asjaoluga, et kui lepingu  alusel on volitus antud tahteavaldusega 
kolmandale  isikule  või  avalikkusele  või  kui  esindatav  on  volituse  andmisest  kolmandale 
isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus TsÜS § 127 lg 1 järgi kolmanda isiku 
või  avalikkuse  suhtes  kehtivaks,  kuni  volitust  ei  ole  samal  viisil  tagasi  võetud  või  selle 
lõppemisest  teatatud.  Seega  juhul,  kui  kohtumenetluses  lepingulise  esindaja  volituse  aluseks 
olev  leping  lõppeb,  kehtib  lepingulise  esindaja  volitus  kohtu  suhtes  seni,  kuni  kohtule  ei  ole 
teatatud  volituse  lõppemisest.  Pärast  seda,  kui  menetlusosaline  või  esindaja  on  kohtule 
volituse  lõppemisest  teatanud,  osaleb  menetlusosaline  menetluses  isiklikult.    Tehingu 
tõestanud   notaril   on  notariaadiseaduse  §  30  lg  2  p  2  järgi  õigus  koostada  ja  esitada 
määruskaebusi tõestatud tehingu osas  registripidaja  tegevuse vaidlustamiseks, kuid see õigus 
on notaril sama sätte järgi üksnes tehingus osalejate esindajana.  Notar  saab kaebuse esitamisel 
üksnes esindada selleks õigustatud avaldajaid, kuid ei või kaebust esitada oma nimel.  
Kinnistusraamatusse  kande  tegemise  menetluses  võib  lisaks  menetlusosalistele  endile  nende 
esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka selleks notariaadiseaduse järgi õigustatud 
notar . 
Kohaliku omavalitsuse ja riigi esindamine 
Kohaliku  omavalitsuse  ja  riigi  seaduslikuks  esindajaks  on  valla-  või   linnavalitsus   ning 
vabariigi  valitsus.  Konkreetses  kohtuasjas  esindab  riiki  ministeeriumi,  mille  valitsemisalas 
oleva  asutuse  või  ametiisiku  tegevusega  on   tsiviilasi   seotud.    Kohtul  on  ohustus  määrata 
isikule 
riigi 
õigusabi 
korras 
ajutine 
esindaja, 
kui 
menetlusosalisel 
puudub 
tsiviilkohtumenetlus-teovõime ning teda ei esinda menetluse seaduslik esindaja ega  advokaat .  
Esindusõiguse ulatus 
Esindaja  saab  teostada  kohtumenetluses  esindatava  tsiviilmenetlusõigusi  ja  täita 
tsiviilmenetluskohustusi,  sh  esitada  hagi,  üldjuhul  otseselt  esindatava  nimel,  kuid  esindatava 
esindusõigus  võib  tuleneda  ka  menetlustoimingu  tegemisega  seotud  asjaoludest,  sh 
hagiavalduse  sisust  ja  sellele  lisatud  dokumentidest.  Seejuures  peab  nii  kohtule  kui  ka 
muudele  menetlusosalistele  olema  väliselt  äratuntav,  et  isik  tegutseb  kohtumenetluses 
esindajana  teise  isiku  õiguste  ja  huvide  kaitseks.  Kohus  saab  lugeda  hagejaks  isiku,  kelle 
õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui  hagiavaldus  on küll esitatud esindaja nimel, 
kuid  hagiavalduses  märgitud  asjaoludest  on  äratuntav,  et  hagi  on  esitatud  esindusõiguse 
alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seadusjärgse esindaja õigust esindada tõendab dokument, 
millest  nähtub  esindatava  ja  esindaja  vaheline  õigussuhe,  näiteks  sünnitunnistus, 
registriväljavõte  juhatuse  liikmeks  oleku  kohta.  Lepingulise  esindaja  esindusõigust  tõendab 
volikiri või kohtuistungil protokollitud suuline volitus.  
Esindusõiguse  ulatus  on  seadusega  sätestatud.  Volituses  võib  määratleda  ära  esindaja 
täpsemad  õigused  või  neid  selgesõnaliselt  piirata.  Kui  esindusõigust  ei  ole  volituses 
sisustatud, eeldatakse, et see hõlmab kõiki § 222 sätestatud õigusi ja kohustusi. Esindusõiguse 
piiramine  on  kohtu  ja  teiste  menetlusosaliste  suhtes  kehtiv  üksnes  piiratud  ulatuses,  mis  ei 
takista  esindaja  ja  esindatava  sisesuhtes  esindaja  õiguste  märksa  laiemat  piiramist.  TsMS  § 
222  lg  1  p  10  kohaselt  annab  esindusõigus  esindajale  õiguse  teha  esindatava  nimel  kõiki 
menetlustoiminguid,  sh  esitada  kohtulahendi  peale  kaebuse.  Põhimõtteliselt  võib 
menetlusosaline  esindaja  esindusõiguse  seadusjärgset  ulatust  TsMS  §  223  järgi  piirata,  kuid 
see säte ei võimalda piirata esindaja esindusõigust lahendi peale kaebamise õiguse osas.  
 
Volitus ei lõpe TsMS § 225 lg 3 järgi ka  volitaja  surmaga, tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks 
muutumisega  ega tema seadusliku esindaja muutumisega. Seega ei muuda kostja lepingulise 
esindaja  esindusõigust  kohtus  ka  asjaolu,  et  kostja  seaduslik  esindaja  suri  pärast  maakohtu 
otsuse kättesaamist.   
Esindusõiguse kontroll ja lõppemine 
Esindusõiguse  kontroll  kuulub  kohtu  pädevusse,  kuid  menetlusosaline  võib  taotleda  teiste 
menetlusosaliste 
esindajate 
esindusõiguse 
kontrolli. 
Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi 
15.02.2011.a. määrus Mittetulundusühing Tallinna Kalaspordi Klubi vs  Sõitja (3-2-1-165-10) 
juhib tähelepanu kohtu kohustusele kontrollida esindaja esindusõiguse olemasolu. Kohus võib 
esindusõiguse  puudumise  tuvastamise  korral  jätta  hagi  läbi  vaatamata,  kui  hageja  nimel 
hagiavalduse  esitanud  isikul  ei  olnud  esindusõigust  hagi  esitamisel.  Kui  hageja  nimel 
esinenud   isik  ei  ole  kohtu  määratud  tähtaja  jooksul  esindusõigust  tõendanud  või  heakskiitu 
esitanud,  jätab  kohus  hagi  läbi  vaatamata,  kui  läbi  vaatamata  jätmise  muud  eeldused  on 
täidetud. Kui hagejat esindas menetluses esindusõiguseta isik ja maakohus jätab seetõttu hagi 
läbi 
vaatamata, 
tuleb 
kohtul 
menetluskulude 
kindlaksmääramisel 
juhinduda  
tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  §  227  lg-st  6,  mille  kohaselt    mõistetakse  esindusõiguseta 
isikult  teiste  menetlusosaliste  kasuks  välja  esindusõiguseta  esindaja  menetlusse  lubamisest 
tekkinud kulud. See ei välista ega piira menetlusosaliste õigust nõuda menetluskulusid ületava 
kahju hüvitamist. 
Seadusest  ei  tulene,  et  juhatuse  liikme  volitused  algaksid  sellekohase  kande  tegemisest 
äriregistris.  Juhatuse  liikme  kohta  äriregistrisse  tehtud  kanne  on  deklaratiivne,  mitte 
õigustloov.  Kui  kohtule  saab  teatavaks  juriidilisest  isikust  menetlusosalise  juhatuse  liikme 
volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte 
aga äriregistrisse kantud andmetega.  
Kohus  ei  pea  esindaja  volituste  kontrollimisel  kontrollima  enda  algatusel  lisaks 
registriandmetele  ka   äriregistri   menetlusteavet.  Äriregistri  menetlusteavet  peab  kohus 
kontrollima  neil  juhtudel,  kui  kohtul  tekib   kahtlusi   äriregistri  kande  õigsuses.     Ebaselge  
esindusõiguse korral ei saa kohus teha  lõplikku  lahendit enne, kui esindusõigus on  selgunud . 
Kui kohtu määratud tähtajaks esindusõigust ei tõendata või menetlusosaline esindaja tegevust 
heaks ei  kiida , jätab kohus hagi läbivaatamata.  
Esindusõigus  lõppeb  volituse  tagasivõtmisega.  Esindusõiguse  lõppemine  on  kohtu  ja 
vastaspoole jaoks siduv pärast seda, kui sellest on kohtule teatatud.  
Nõustaja  on  menetlusosalise  toetaja  menetluse  käigus,  kellest  ei  tohi  saada  nn  libaesindajat. 
Seaduse   muudatus   täpsustas  nõustaja  positsiooni.  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-161-09 
leidnud,  et    nõustaja  pädevus  on  sätestatud  TsMS  §-s  228  ja  see   piirdub   koos 
menetlusosalisega  kohtuistungil  osalemisega.  Kui  menetlusosalisega  koos  osaleb  menetluses 
isik,  kes  esindajana  ei  kvalifitseeru,  ei  peaks  kohus  sellise  isikuga  väljaspool  kohtuistungit 
suhtlema .  Samuti  tuleks  kohtul  menetlusosalisele  selgitada,  et  seaduse  mõtteks  ei  ole 
võimaldada  esindajana  ebapädevatel  isikutel  osaleda  menetluses  nõustajana,  ja   soovitada   tal 
võtta  endale  kvalifitseeritud  lepinguline  esindaja.  Selgitada  tuleks  seejuures  muu  hulgas 
TsMS § 175 lg 2 teist lauset, mille järgi nõustaja  kulusid  menetluses ei hüvitata. Lisaks võib 
kohus keelata nõustaja osaluse menetluses TsMS § 45 lg 2 alusel. Kui kohus siiski võimaldab 
sellisel  isikul  menetluses  osaleda,  tuleb  poolelt  endalt  küsida,  kas  ta  on  volitanud  selle  isiku 
menetlusdokumente vastu võtta. Seega ei ole kohane kasutada õigusnõustajana isikuid, kes ei 
kvalifitseeru lepinguliseks esindajaks kuid ometi annavad menetlusosalisele õigusnõu. 
Kohtul on kohustus määrata isikule riigi õigusabi korras ajutine esindaja, kui menetlusosalisel 
puudub  tsiviilkohtumenetlusteovõime  või  kui  hagi  esitatakse  tsiviilkohtumenetlusteovõimetu 
isiku vastu ning teda ei esinda menetluse seaduslik esindaja ega advokaat. 
Hagi 
Hagi  on  kohtule  esitatud  vaidlustatud  või  väidetavalt  rikutud  subjektiivsete  õiguste  kaitse 
nõue. Hagi ei ole õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu vaid isiku nõue kohtule, mille 
kaudu  hageja  otsib  kaitset  oma  õigustele.  Hageja  peab  kõik  oma  nn  kaitse  ja  ründevahendid 
esitama  hagiavalduses  st  hagiavaldus  peab  kajastama  igakülgselt  kõiki  hageja  nõudeid  ja 
nõude aluseid sh alternatiivseid nõudeid ja alternatiivseid nõude aluseid. Hagiese ja hagi alus 
peavad  olema määratletud st selged. Hagi aluse ja nõude selguse vajalikkuse tuleneb sellest, 
et kohus peab asja lahendamisel jääma hagi piiridesse. Kohus ei tohi välja mõista rohkem, kui 
hageja hagiga nõuab.  Hagi aluse ja eseme määratletus on oluline ka seetõttu, et kohtulahendi 
tegemine ja sundtäitmine toimub erinevate institutsioonide ja erineva õigusliku regulatsiooni 
alusel.  Vaidlust  lahendav  institutsioon  ei  tegele  selle  täitmisega  ning  lahendit  sundtäitev 
institutsioon ei ole seotud lahendi tegemisega. Seetõttu peab kohtulahend olema niivõrd selge, 
et  seda  oleks  võimalik  täita  ka  ilma  vaidluse  lahendamise  protsessi  teadmata.  Hagi  aluse  ja 
eseme  määratletus  on  tähtis  ka  seetõttu,  et  sama  vaidluse  läbivaatamine  kohtus  ei  ole  pärast 
kohtulahendi  jõustumist  võimalik.    Seetõttu  peab  olema  võimalik  tuvastada,  kas  vaidlus  on 
juba selliselt lahendatud, et uuesti kohtusse pöördumine ei ole võimalik. 
Hagi  aluseks  on    asja  lahendamiseks  vajalikud  olulised   faktilised   asjaolud,  millele  rajaneb 
nõue. Materiaalõiguslik alus väljendub konkreetses seaduse sättes. Hagi aluse all tuleb mõista 
neid  hageja  osundatud  asjaolusid,  mille  tuvastamisega  hageja  seob  oma  materiaalõiguse 
normile   rajatud  nõude.  Hagi   alusena   ei  ole  vaadeldavad  hagiavalduses  viidatud 
materiaalõiguse  normid,  millele  hageja  rajab  oma  nõude  ja  mille  kohaldamist  vaidluse 
lahendamisel  hageja  kohtult  taotleb.  Hagi  alusena  tuleb  käsitada  nõudega  seotud  faktilist 
asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude 
taustal.      Õigusliku  kvalifikatsiooni  andmine  poolte  poolt  väljatoodud  asjaoludele  on  kohut 
kohustus.  
Hagi  esemeks  on  materiaalõiguslik  nõue  kostja    vastu.  Tuleks  eeldada,  et  hageja  esitab 
hagiavalduses kõik asjaolud, mille alusel ta saab oma nõude maksma panna sh alternatiivsed 
nõuded. Hagi esitamise puhul on vajalik, et õiguskaitse vajadus oleks kestev st kostja rikuks 
hageja  õigusi  nii  hagi  esitamise,  kui  ka  kohtuotsuse  tegemise  ajal.  Hagi  ese  on  hageja 
protsessuaalne  taotlus,  milles  taotletakse  kohtult  millegi  väljamõistmist  või  tuvastamist  vms 
ning  mille  kohta  võtab  kohus  hagi  rahuldamise  (või  rahuldamata  jätmise)  korral  seisukoha 
kohtuotsuse resolutsioonis. Kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida 
ei  ole  kohtule  hagi  esemena  esitatud.  Seetõttu  on  hagi  esemeks  hagiavalduse  resolutsioonis 
esitatud nõuded. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse 
resolutsioonis  peab  olema  selgelt  väljendatud  hagi  ese.  Hagiavalduse  kirjeldavas  osas  tuleb 
esitada  hagi  alus,  seda  kinnitavad  tõendid  ja  muud  TsMS  §  363  lg  1  p-des  2-5  ja  lg-tes  3-6 
nimetatud andmed . 
Enne  hagi  esitamist  tuleks  kaaluda  kas  tulevase  hagejanäol  on  tegemist  isikuga,  kes  on 
tsiviilkohtumenetlusõigusvõimeline  ja  tsiviilkohtumenetlusteovõimeline,  kas  ta  pöördub 
kohtusse  oma  õiguste  ja  vabaduste  kaitseks.  Tuleks  teha  selgeks  millist  elulist  seika  soovib 
hageja kohtu abil lahendada ning milline on võimalik lahendus olukorrale. Sellest tulenevalt 
saab  valida  vaidluse  lahendamiseks  sobiva  institutsiooni  (üldkohus,  halduskohus,  lepitaja, 
vahekohus  vms).  Välja  tuleb  selgitada,  millises  menetluse  vaidluse  lahendamine  toimub 
(hagimenetlus  või  hagita  menetlus)  ning  kohtusse  pöördumisel  valida  alluvuse  järgi  õige 
kohus. Kohtusse saab pöörduda vaid oma õiguste ja vabaduste kaitseks ning nende rikkumine 
peab kohtusse pöördumise ajal olema jätkuv. Tuleb välja selgitada, kas tegemist on õiguse või 
vabadusega ,  mida  üldse  kohtu  kaudu  kaitsta  saab.  Hagi    esitamisel  on  äärmiselt  oluline, 
õiguste  kaitse  valik  oleks  optimaalne  st  valitud  õiguskaitsevahend   tagaks   ka  reaalses  elus 
õiguse  või  vabaduse  kaitse  ja  viiks  soovitud  lahenduseni.  Õiguskaitse  vajadusest  sõltub, 
millise  hagi  saab    kohtusse  esitada.  Õiguskaitsevahendid  ja  nende  kasutamise  eeldused  on 
sätestatud materiaalõiguses.  
Hagi liigid 
Sooritushagi  puhul  tuleneb  õiguskaitse  vajadus  sellest,  et  kostja  ei  täida  oma  kohustust. 
Hageja  nõuab  kostjalt  millegi  tegemist  või  tegemisest  hoidumist,  kuid  ka  talumiskohustuse 
nõudmine  võib  olla  sooritushagi  esemeks  (näiteks  hüpoteegi  maksmapanek).  Sooritushagi 
puhul saab nõude rahuldamise korral seda täitemenetluses sundtäita. Sooritushagi puhul tuleb 
kohtuvaidluse  käigus  tuvastada  nii  nõude  olemasolu  kui  ka  selle  maksmapanemise  viis. 
Kohtulahend sisaldab eneses soorituse tegemise käsku. Hageja võib sooritushagiga nõuda nii 
olemasolevate kui ka tulevaste kohustuste täitmist. Sooritusnõueteks on võla väljamõistmine, 
kohustuse täitmisele sundimine .  
Tuvastushagi  puhul  on  õiguskaitse  vajalik  seetõttu,  et  hagejal  on  tuvastushuvi  mõne 
õiguslikult  olulise  asjaolu  suhtes.  Tuvastushagi  eesmärgiks  ei  ole  kohustuse  maksmapanek 
vaid  õigusliku  ebaselguse  kaotamine.  Tuvastushagi  saab  esitada  kui  isikul  on  õiguslik  huvi 
tuvastatava  asjaolu  suhtes,  eelkõige  kui   tuvastamine   aitab  kõrvaldada  õigussuhtes  valitsevat 
ebaselgust. Tuvastushagi puhul ei toimu kohtuotsuse sundtäitmist, sest kohus deklareerib vaid 
hageja  õigust  mitte  kostja  soorituskohustuse  olemasolu.  Tuvastushagiga  saab  nõuda  nii 
positiivse  kui  negatiivse  asjaolu  tuvastamist  õigussuhtes.  Õigussuhe  peab   eksisteerima   kas 
hageja  ja  kolmanda  isiku  või  hageja  ja  kostja  vahel.  Tehingu  tühisuse  tuvastamine, 
omandiõiguse tunnustamine, põlvnemise tuvastamine. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise 
hagi on tuvastushagile sarnane hagi. 
 
Kujundushagi esitamisel tuleneb õiguskaitse vajadus sellest, et seadusega on õigustoimingule 
või  tehingule  seatud  kindlad  vorminõuded.  Privaatautonoomia  põhimõttest  tulenevalt  on 
õigussuhete   ümberkujundamine   õigussuhte  poolte  õigus.  Tehingu  ülesütlemine  või  lepingu 
muutmine  ei  kuulu  kohtu  pädevusse.  Mõnede  õigusolukordade  ümberkujundamine  on 
seadusega  antud  kohtu  pädevusse.  Sellisel  juhul  on  seadusandja  sätestanud  õigussuhte 
ümberkujundamisele  kindlad  vormilised  nõuded.    Kujundushagi  esitatakse,  kui  õigussuhte 
tekkimine,  lõppemine  või  muutmine  on  seatud  sõltuvusse  hagi  esitamisega.   Abielulahutus , 
vanema  kande  vaidlustamine,  juriidilise  isiku  organi  otsuse  vaidlustamine,  juriidilise  isiku 
sundlõpetamine  või  osaniku  väljaarvamine  osaühingust,  sundenampakkumise  kehtetuks 
tunnistamine, vara tagasivõitmine pankroti- vi täitemenetluses.  
Kostja kaitse hagi vastu 
Passiivne kaitse  
Hagi õigeksvõtt ning hagi eitamine, ilma omapoolsete vastuväidete esitamiseta, on üks kostja 
võimalusi hagi esitamisele vastata. Kostja ei tunnista hagi, kuid ei esita vastuväiteid, mistõttu 
jääb  kostjal  ära  ka  tõendamise  kohustus,  kuna  pool  peab  tõendama    oma  väiteid  või 
vastuväiteid.  Samas  ei  haaku  see  poolte  võrdsuse  ja  avalikkus  printsiibiga.  Kostja  vaikimise 
puhul  võib  kohus  lahendada  vaidluse  tagaseljaotsuse  tegemisega.  Hagi  õigeksvõtu  puhul  ei 
esita  kostja  vastuväiteid  vaid  nõustub  hageja  nõudega.  Olukorras,  kus  hageja  ei  ole  enne 
kohtusse  pöördumist  oma  nõuet  kostjale  esitanudki  ja  kostja  võtab  hagi  õigeks,  jäävad 
menetluskulud hageja kanda. 
Kostja vastuväited 
Aktiivse  kaitse  puhul  esitab  kostja  oma  nägemuse  ja  asjaolude  tõlgenduse,  paludes  oma 
kontradiktoorses nõudes  jätta hagi rahuldamata.  Vastuväidete  esitamisega  kaasneb kohustus 
esitada   omapoolseid   tõendeid,  mis  välistavad  hageja  nõude  olemasolu.  Vastuväited  peavad 
olema  igakülgsed  st  kõik  poolt  ja  vastu  argumendid  tuleb  esitad  korraga.  Kostja  vastuväited 
peavad  sisaldama  sisulisi  vastuväiteid  hagile.  Sisuliste  vastuväidetena  tuleb  käsitleda 
faktiväidete  õigsust,     tasaarvestuse   olemasolu,  tõendite  lubatavust  või   puudulikkust ,  nõude 
aluse    puudumist  või  vähest  veenvust,  samuti  tuleb  vastuväidetena  esitada  hagi  lubatavust 
käsitlevas  vastuväited  st  kas  tegu  on  õige  hageja  ja  õige  kostjaga.  Vastuväited  peaksid 
sisaldama ka kostja poolset asjaolude omaksvõttu.  
Vastuväidetena tuleb esitada ka kõik sellised asjaolud, mille kontrollimine on iseenesest kohtu 
kohustus.  Kostjal  tuleb  vastuväidetes  esitada  ka  õigust  eitavad  faktilised  asjaolud,  näiteks 
tehingu  kehtivus,  õiguse    lõppemist,  näiteks  lepingust  taganemine,  ja  õiguse  teostamist 
takistavate faktiliste asjaolude olemasolu, näiteks aegumine.  
Kohtul  on  kohustus  kontrollida  tehingu  kehtivust  omal  algatusel  poolte  vastuväidetest 
sõltumatult, sest kohtul on kohustus kvalifitseerida õigussuhe. Tehingu kehtetuse puhul tuleb 
rakendada  lepingu  väliseid  võlasuhteid,  seega  on  oluline  selgitada  välja  tehingu  kehtivus. 
Kohtul  on  kostja  vastuväidetest  sõltumata  kohustus  kontrollida  ka  õigust  lõpetava  tähtaja 
olemasolu,  kuid  kostja  sellekohane  informatsioon  võib  alles  kohtule  anda  igakülgse 
informatsiooni,  et  seda  asjaolu  kontrollida.  Kui  õigust  lõpetav  tähtaeg  on  saabunud,  ei  ole 
võimalik ka nõude vabatahtlik täitmine ning hagejal puudub üldse õigus oma rikutud õiguste 
kaitseks  kohtusse  pöörduda  Kohtule  vastamine  on  kohustuslik,  kui  kohus  kohustab  kostjat 
vastuväiteid esitama. 
Menetluslik taandus 
Menetlusliku  taanduse  korral  ei  vaidlusta  kostja  mitte  nõude  sisu  ja  asjaolusid  vaid    hageja 
võimalust  asja  kohtus  vaidlustada.  Kostja  saab  nõuda  asja  üleandmist  vahekohtule,  mõnele 
kohtueelsele või -välisele vaidluse lahendamise instantsile. Menetluslike taanduste olemasolu 
peab kohus kontrollima ka kostja vastuväidetest sõltumatult.  
Vastuhagi 
Kostjal on võimalik lisaks vastuväidetele esitada ka hageja vastu nõue.  Kostja poolset nõuet, 
mida  menetletakse  samas  menetluses  nimetatakse  vastuhagiks.  Igasuguseid  kostja  nõudeid 
hageja vastu ei saa siiski pidada vastuhagiks. Selleks, et kostja nõuet saaks menetleda samas 
menetluse hageja nõudega, peab kostja nõudel olema tihe soes hagiga. Vastuhagi menetlusse 
võtmisel  peab  see  vastama  hagile  esitatavatele  nõuetele  lisaks  ka  vastuhagi  vastuvõtu 
tingimustele. Vastuhagi vastuvõtmise tingimusteks on: 
Vastuhagi on suunatud põhihagi tasaarvestamisele , 
Vastuhagi rahuldamine välistab hagi rahuldamise ,  
Vastuhagi  ja  põhihagi  vahel  on  vastastikune  seos  ja  nende  ühine  läbivaatamine  võimaldab 
asja õiget ja kiiremat läbivaatamist . 
Vastuhagi  vastuvõtmise  ja  selle  vastavuse  vastuhagile  esitatavatele  tingimustele  otsustab 
kohus,  kuulates  ära  teise  poole  arvamuse.  Vastuhagi  saab  esitada  kuni  asja  arutamise 
lõppemiseni  esimese  astme  kohtus.  Juhul  ,  kui  kostja  nõue  vastab  küll  hagile  esitatud 
nõuetele, kuid ei vasta vastuhagi vastuvõtmise tingimustele, keeldub kohus määrusega kostja 
nõude  menetlemisest  vastuhagina  ning  kostjal  on  võimalik  esitada  oma  nõue  hageja  vastu 
eraldi hagina.  
Hagi aegumine 
 Kohus  ei  saa  ise  hagi  aegumist  rakendada,  kuid  saab  jätta  hagi  rahuldamata,  kui  teine  pool 
sõnaselgelt  viitab  sellese,  et  hagi  on   aegunud .  Nõue  võib  olla  sel  juhul  täiesti  põhjendatud. 
Hagi aegumise tähtajad määrab ära materiaalõigus. Erinevate nõuete puhul on hagi aegumise 
tähtaeg erinev. Hagi aegumisel on alati võimalik nõude vabatahtlik täitmine kostja poolt, kuid 
riigi sunnijõu kasutamine nõude rahuldamisel ei ole võimalik. Kui hagi on aegunud, siis see ei 
ole aluse  asja menetlusse võtmisest keeldumiseks. Aegumisest tuleb  eristada õigust lõpetava 
tähtaja  saabumist.  Materiaalõigusest  ei  ole  alati  selge,  kas  tegemist  on  õigust  lõpetava 
tähtajaga  või  hagi  aegumise  tähtajaga.  Näiteks  on  täitemenetluses  hagi  esitamise  tähtaeg 
kohtupraktika kohaselt aegumistähtaeg.  
 
A.  Pärsimägi    jagab  vastuväited  nõuet  välistavateks  vastuväideteks  (  tehingu  tühisus), 
nõudeõiguse  olemasolu  välistavaks  vastuväiteks  (tegemist  ei  ole  õige  hagejaga),  nõuet 
lõpetavaks  vastuväiteks  (kohustus  on  täidetud  enne  hagi  esitamist),  nõude  teostamise 
võimatusele  tuginevaks  vastuväiteks  (kohustuse  täitmise  tingimus  ei  ole  saabunud), 
edasilükkavaks  vastuväiteks  (nõue  pole  muutunud  sissenõutavaks),  nõuet  piiravaks 
vastuväiteks  (vastastikkus  täitmise  kohustus)  ja  hagi  veenvust  vaidlustavaks  vastuväiteks  ( 
vaidlustatakse nõude tõendatus). 
Hagi aegumise peatumine 
Kriminaalasjas  hagi  esitamine  peatab  aegumise   kulgemise .  Riigikohtu  kriminaalkolleegiumi 
23.02.2011.a.  otsus  Tamm’e  süüasjas  (3-1-1-105-10)  rõhutab,  et  isiku  tsiviilkostjaks 
tunnistamine  ei  ole  samastatav  tema  vastu  tsiviilhagi  esitamisega.   Menetleja   määrusega 
tunnistatakse tsiviilkostjaks isik, kes seaduse järgi kannab varalist vastutust kahju eest, mis on 
tekitatud vahetult kuriteoga või mille on süüvõimetu isik tekitanud õigusvastase teoga. Selline 
määrus  annab  isikule  tsiviilkostja  menetlusseisundi  koos  sellest  tulenevate  õiguste  ja 
kohustustega, olles ühtlasi üheks eelduseks ilma  milleta  ei ole võimalik kannatanu nõuet selle 
isiku  vastu  suunata.  Samas  ei  saa  menetleja  täiendada  nende  isikute  ringi,  kelle  vastu 
tsiviilhagi  on  esitatud.  Näiteks  kui  materiaalõiguslikult  vastutavad  kaks  süüdistatavat 
kannatanule  tekitatud  kahju  eest  solidaarselt,  kannatanu  otsustab  esitada  tsiviilhagi  aga  vaid 
ühe  süüdistatava  vastu,  puudub  menetlejal  võimalus  lugeda  tsiviilhagi  esitatuks  ka  teise 
süüdistatava vastu.  
Hagide  liitmine  
Kohtuasja  kiirema  ja  õigema  lahendamise  tagamiseks  võib  erinevad  hagisid  arutada  ühes 
menetluses,  liites   hagid   ühte  menetlusse.  Hagide  subjektiivsel  liitmisel  esitatakse  ühes  hagis 
sama nõue mitme kostja vastu. Hagide objektiivsel liitmisel esitatakse ühe kostja vastu mitu 
nõuet.  Eeltingimuseks  on,  et  nõuded  on  esitatud  sama  kostja  vastu  ja  kohus  on  pädev 
lahendama  mõlemaid  nõudeid.  Hagide  kumulatiivsel  liitmisel  on  erinevatel  nõuetel  ka 
erinevad alused, näiteks rahalise nõud ja maksmisega viivitamisest tuleneva kahju hüvitamise 
nõue. Hagide eventuaalsel liitmisel esitatakse nõuded järk-järguliselt, kui  primaarse  nõudega 
edu ei saavutata.  
Hagi muutmine  
Hagi  alust  või  eset  on  võimalik  menetluse  käigus  muuta  (TsMS  §  376  lg  1)  kuni 
kohtuvaidluseni  esimese  astme  kohtus  või  kirjalikus  menetluses  taotluste  esitamise  tähtaja 
möödumiseni. Hagi muutmine saab toimuda pärast hagi kättetoimetamist vaid vastaspoole või 
kohtu  nõusolekul.  Hagi  materiaalõigusliku  aluse  muutmine  ei  tähenda  esialgsest  nõudest 
loobumist.  Hagiavalduse  õigusliku  põhjenduse  muutmine  ei  ole  kohtule  siduv  -  kohus  rajab 
otsuse hageja esitatud asjaoludele,  andes  asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. 
Hagiavalduses  viidatud  materiaalõiguse  normid,  millele  hageja  rajab  oma  nõude  ja  mille 
kohaldamist  vaidluse  lahendamisel  hageja  kohtult  taotleb,  ei  ole  käsitatavad  hagi  alusena. 
Hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob 
oma materiaalõiguse normile rajatud nõude . Õigusliku kvalifikatsiooni andmine poolte poolt 
väljatoodud  asjaoludele  on  kohut  kohustus.  Tulenevalt  TsMS  §  376  ei  ole  kohtuistungil 
suuliselt  hagi  aluse  või  eseme  muutmine  võimalik.  Ainuüksi  faktiliste  ja  õiguslike  väidete 
täiendamine ei ole aga TsMS § 376 lg 5 p 1 kohaselt hagi muutmine . 
Avalduse üldised vorminõuded 
TsMS  sätestab  ära  kohtule   esitatavate   avalduste  ja  taotluste  üldised  vorminõuded,  mis 
kehtivad  nii  hagiavalduse  kui  ka  kostja  vastuväidete  suhtes.  Kohtule  esitatavad  avaldused 
peavad  olema  koostatud  eesti  keeles,  erandina  on  võimalik  inglise  keeles  esitada  muu 
Euroopa  Liidu  liikmesriigi  kodaniku  menetlusabi  taotlus.  Avaldus  esitatakse  A4   formaadis  
ning  see  peab  olema   loetav ,  kirjutatud  arvuti-  või  masinakirjas.  Selle  nõude  eesmärgiks  on 
tagada   korrektne   kohtupidamine,  milles  on  kaitstud  mõlema  poole  huvid  seeläbi,  et  avaldus 
on loetav ja üheselt arusaadav nii kohtule kui mõlemale poolele. Kui kohtule esitatud avaldus 
on käsitsi kirjutatud, kuid selgesti loetav, siis on see eesmärk täidetud . Avaldus tuleb esitada 
originaalina  st   paberkandjal   omakäeliselt  allkirjastatuna  või   elektrooniliselt   digitaalselt 
allkirjastatuna.  Tähtajast  kinnipidamiseks  võib  avalduse  esitada  ka  kirjalikku  taasesitamist 
võimaldaval viisil, kas  faksi  teel või elektrooniliselt ilma digitaalallkirjata, kuid sellisel juhul 
tuleb  esitada  avalduse   originaal   kohtule  esimesel  võimalusel,  kuid   hiljemalt   kohtuistungil. 
Kirjaliku dokumendi originaal tuleb kohtule esitada esimesel võimalusel, st viivitamata pärast 
dokumendi  faksi  või   elektronposti   teel  esitamist,  v.a  kui  dokument  on  varustatud  nt 
digitaalallkirjaga.  Üksnes  juhtudel,  mil  originaali  viivitamatuks   esitamiseks   esineb  mingi 
objektiivne  takistus,  võib  kohaldada  TsMS  §  335  alternatiivi.  Seda  võimalust  dokumendi 
originaali  hilisemaks  esitamiseks  saab  kohaldada  vaid  juhul,  mil  tegemist  on  dokumendi 
esitamisega juba käimasolevas kohtumenetluses vastavas kohtuastmes.  
TsMS  §-s  335  sätestatud  võimalus  esitada  dokumendi  originaal  tagantjärele  hiljemalt 
kohtuistungil  või  kirjalikus  menetluses  dokumentide  esitamise  tähtaja  jooksul  ei  ole 
kohaldatav  kohtulahendi  peale  esitatava  kaebuse  suhtes,  kuna  kohus  ei  saa  ilma  kaebuse 
originaalita  kaebust  menetleda.    Sama  põhimõtet  peab  kohaldama  ka  hagiavalduse  puhul. 
Hagiavalduse esitamine on oluline  tahteavaldus , mis algatab kohtumenetluse ning seda ei saa 
kohus teha allkirjastamata dokumendi alusel.   
Avaldus  peab  sisaldama  menetlusosaliste  ja  nende  esindajate  andmeid  sh  E-posti  aadressid, 
kohtu   nimetust   ja  menetluses  oleva  tsiviilasja  numbrit,  asja  põhisisu,  esitatava  taotluse  ja 
taotluse  põhjendusi.   Avalduses   tuleb  märkida  ära  ka  selle  lisade  nimekiri.  Avaldus  ja  selle 
lisad tuled esitada vastavalt menetlusosaliste arvule.  
Hagiavalduse ja kostja vastuväidete sisu 
Hagiavalduse  peab  olema   vormistatud   vastavalt  üldistele  avalduse  vorminõuetele. 
Hagiavalduses  tuleb  märkida  hagi  alus  ja  hagi  ese  ning   loetleda   tõendid,  millega  hageja 
soovib hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada, viidates konkreetselt millise tõendiga millist 
asjaolu tõendada soovitakse. Hagejal tuleb märkida hagiavalduses ära hagi hind ning see, kas 
ta on nõus asja menetlemisega kirjalikus menetluses. Lisaks peab hagiavalduses põhjendama 
kohtualluvust , teatama esindaja andmed, tõlgi vajadusest.  
 
Kostja  vastuväitele  on  samuti  sätestatud  tingimused.  Kostja  peab  oma  vastus  ära  märkima 
vastuväited  hagi  menetlusse  võtmise  kohta    ning  oma  selge  seisukoha  hageja  nõudmiste 
suhtes st kas ta võtab hagi õigeks või vaidleb hagile vastu, samuti tema seisukoht faktiväidete 
ja  nende  omaksvõtu  suhtes.  Kostja  vastuväited  peavad  sisaldama  kõiki  tema  vastuväiteid  ja 
taotlusi  ning  samuti  tõendite  loetelu  sarnaselt  hagiavaldusele.  Kostja  peab  teavitama  ka  oma 
vastuhagi esitamise soovist ning seisukoha kirjaliku menetluse suhtes.  
Tsiviilasja hind 
Hageja  ülesandeks  on  määrata  ja  märkida  hagiavalduses  tsiviilasja  hind.  Hagilises  asjas 
nimetatakse  tsiviilasja  hinda  hagihinnaks,  hagita  asjas  hagita  asja  hinnaks.    Hagihinna 
arvestamisel võetakse aluseks hagiga taotletava harilik väärtus avalduse esitamise ajal. Hagita 
asja  hind  on  taotletava  toimingu  harilik  väärtus.  Hagi  hind  määratakse  põhinõude  ja 
kõrvalnõuete  alusel.  Mitme  nõude  puhul  liidetakse  erinevad  nõuded.  Kohtul  on  kohustus 
määrata kindlaks tsiviilasja hind kui see puudub seaduses või hageja ei ole seda hagiavalduses 
teinud  või  tema  määratud  hind  ei  vasta  tegelikkusele.  Sellisel  juhul  toimub  menetlus  hagej 
arvelt.  Tsiviilasja  hinna  määrab  kohus  määrusega,  mida  eraldi  vaidlustada  ei  ole  võimalik, 
hinna määramist saab vaidlustada kaebuses järgmises kohtuastmes. Kohtu määratud tsiviilasja 
hinda võib kohus kogu menetluse ajal muuta. Kaebemenetluses on tsiviilasja hinnaks esimese 
astme  kohtus  nimetatud   hagihind ,  arvestades  kaebuse  ulatust.  Juhul,  kui  kaebust  ei   esitata  
kogu otsus peale, on tsiviilasja hind kaebemenetluses väiksem kui esimese astme kohtus.  
Raha  maksmisele  suunatud  hagi  hind  määratakse  ära   rahasumma   järgi,  tuvastushagi  ja  asja 
või  õiguse  üle  peetava  vaidluse  puhul  on  hagihinnaks  tuvastamisega  saavutatud  hüve, 
hagejatava  asja  või  õiguse  (kostja  kohustus)  väärtus.  Seadusega  on  määratud  ära  hagihind 
selliste  nõuete  puhul,  mille  väärtust  oleks  hagejal  raske  määrata.  Mitme  nõude  puhul 
liidetakse hagis sisalduvad nõuded. Juhul, kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind 
suurema nõude järgi. Lisaks kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud  varalise  nõudega, 
loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind 
Tsiviilasja   hinnast   sõltub  hagiavalduselt  tasutava  riigilõivu  suurus,  tsiviilasjas  hinnast 
lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, näiteks esindaja tasu suurus.  
Menetluskulud 
Menetluskulud  jaotuvad  kohtukuludeks  ja  kohtuvälisteks  kuludeks.  Kohtukulud  on  riigilõiv, 
kautsjon   ja  asja  läbivaatamise  kulud.  Asja  läbivaatamise  kulud  on  menetlust  toetavatele 
isikutele makstavad  tasud  (tõlgikulu, tunnistaja tasu jne), tõendite saamiseks tehtud kulutused 
(vaatluse  läbiviimise  ja  asitõendi  saamise  kulud),  kohtudokumentide  kättetoimetamisega  ja 
kohtuteadetega seotud kulud  ning tsiviilasja hinna määramise kulud.  
Kohtuvälised  kulud  on  menetlusosaliste  õigusabikulud,  menetlusosalise  enda  kulud 
(sõidukulud,  saamata  töötasu),  kohtueelse  menetluse  kulud  ning  hagi   tagamisega   seotud 
täiturikulud. 
Riigilõiv 
Riigilõiv  on  menetlustoimingu  eest  tasutav  rahasumma,  mille  suuruse  määrab  ära  riigilõivu 
seadus.  Riigilõiv  tasutakse  enne  menetlustoimingu  tegemist  ning  kohus  ei  tee 
menetlustoimingut  enne,  kui  lõiv  on  tasutud.  Riigilõiv  on  tasu  riigile  tehtava  töö  eest. 
Hagiavalduse  esitamisel  tuleb  riigilõiv  tasuda  enne  hagi  esitamist  ning  hagiavalduses  tuleb 
märkida  millal,  kelle  poolt  ja  kuhu  on  riigilõiv  tasutud  või  lisada  hagiavaldusele  riigilõivu 
tasumist tõendav dokument. Kohus ei toimeta hagiavaldust enne kostjale kätte, kui hageja on 
tasunud riigilõivu. Sama põhimõtet kohaldatakse ka siis, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust 
vähem.  Riigilõivu  tasumata  jätmisel  või  vähem   tasumisel   jätab  kohus  hagi  läbivaatamata. 
Riigilõiv  tuleb  tasuda  hagilt,  vastuhagilt  ja  iseseisva  nõudega  kolmanda  isiku  hagilt,  hagita 
menetluse avalduselt ja ringkonnakohtule esitatavatelt kaebustelt. Riigikohus on oma lahendis 
3-2-1-149-09 leidnud, et olukorras, kus riigilõivu määrad muutusid enne  apellatsioonkaebuse  
esitamise  tähtaja  algust,  tuleb  riigilõivu  suuruse  kindlaksmääramisel  lähtuda  mitte  hagi 
esitamise ajal  kehtinud  riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud 
riigilõivu  määradest.  Tsiviilasja  hind  ei  ole  kohtuastmeti  muutunud,  vaid  muudetud  on 
riigilõivu määrasid. 
Mõned hagid on riigilõivu vabad kõikidele menetlusosalistele, näiteks elatise nõuded). Teistel 
juhtudel  on  vabastatud  riigilõivu  tasumisest  üksnes  hageja.  Näiteks  töövaidlused,  kus  kohus 
peab  tuvastama  hagialusena ka töölepingu ülesütlemise tühisuse on lõivuta  
Kautsjon 
Kautsjoni  eesmärgiks  on  hoida  ära  põhjendamatute  toimingute  tegemine.  Kautsjon  tasutakse 
kaebuse  või  teistmisavalduse  esitamisel  riigikohtule,  menetluse  taastamisel  ja  tähtaja 
ennistamisel.  Juhul,  kui  esitatud  avaldus  on  kasvõi  osaliselt  põhjendatud,  kautsjon 
tagastatakse,  põhjendamatu  avalduse  puhul  jääb  kautsjonina  tasutud  rahasumma 
riigituludesse.  Kautsjon  tuleb  tasuda  enne  menetlustoimingu  tegemist  menetlustoiminut 
tegeva  kohtu  kontole.  Riigituludesse  arvatud  kautsjonit  ei  saa  vastaspoolelt  menetluskuluna 
sisse nõuda.  
Asja läbivaatamise kulud 
Asja  läbivaatamise  kuludeks  on  tunnistaja-,  tõlgi-  ja  eksperditasu  ning  nende  sõidukulud, 
majutuskulud   ja  toitlustuskulud;  dokumentaalse  tõendi  ja  asitõendi  saamise  või  vaatluse 
läbiviimisekulud;  Ametlikes  Teadaannetes  või  ajalehes  avaldatud  kohtuteadete  ja  kutse 
kättetoimetamise  kulud  ja  kohtu  poolt  tsiviilasja  hinna  määramiseks  tehtud  kulutused.  Asja 
läbivaatamisel  menetlusvälistele  isikutel  tekkinud  nõuded  seoses  menetluses  osalemisega, 
tuleb  hüvitada  riigil  st  isikul  tekib  nõudeõigus  riigi  vastu.  Kuna  tsiviilasjade  menetlemine 
toimub  vaidlejate  huvides,  siis  on  õigus  kohtul  nõuda  nende  kulutuste  kandmist  vaidlejailt.  
Menetluse käigus menetlustoimingute tegemisel tuleb taotluse teinud menetlusosalisel tasuda 
asja läbivaatamise kulu enne menetlustoimingu tegemist kohtu näidatud ulatuses. Kui taotluse 
menetlustoimingu  tegemiseks  on  esitanud  mõlemad  pooled  või  toimub  see  kohtu  algatusel, 
tasuvad asja läbivaatamise kulu pooled võrdselt.  
Tõlgi,  tunnistaja  ja   eksperdi   tasud  määrab  kohus  kindlaks  määrusega  ning  tasu  makstakse 
üksnes  isiku  nõudmisel.  Tasu  nõudmiseks  tuleb  õigustatud  isikul  (tunnistajal,  tõlgil, 
eksperdil)  esitada  kohtule  taotlus  ning  tema  kulutusi  tõendavad   dokumendid .  Isikul  tekib 
nõudeõigus  riigi, mitte  menetlusosalise vastu. Tasu nõue lõppeb tunnistaja ja dokumentaalse 
tõendi   esitaja   puhul  kolme  kuu  möödudes  tunnistaja  viimasest  kohtumenetluses  osalemisest 
või  tõendi  esitamisest  ning  tõlgi  ja  eksperdi  nõue  lõppeb  1  aasta  jooksul  tekkimisest,  kui 
kohus ei ole andnud muud  tähtaega . Nõude lõppemise tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, seega 
pärast  tähtaja  lõppu  kaotab  isik  õiguse  tasu  nõudele  ning  juba  makstud  tasu  arvatakse 
riigituludesse.  
Esindajatasude  ning  menetlust  toetavate  isikute  (ekspert,  tõlk,  tunnistaja)  tasude  suurus  ja 
arvestamise  kord  on  sätestatud  Vabariigi  Valitsuse  22.  detsembri  2005.  a  määrusega  nr  322  
„Kriminaal-,  väärteo-,  tsiviil-  ja  haldusasjade  menetlusest  osavõtjatele  tasu  maksmise  ja 
kulude  hüvitamise  kord“  ja  Vabariigi  Valitsuse  4.septembri  2008  a  määrusega  nr  137  
„Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ 
Tagatis  
Tagatise   andmise  määramine  on  kohtu  kaalutlusotsus,  kus  kohus  peab  arvestama  mõlema 
poole  huvidega.  Tagatist  saab  nõuda  üksnes  seaduses  sätestatud  alusel.  Selle  suurus  oleneb 
asjaoludest,  tekkida  võivast  kahjust  ning  ka  poole  majanduslikust  olukorrast.  Kohus  võib 
tulenevalt  TsMS  §  196  lg-st  21  jätta  vaatamata  sellele,  et  tagatise  nõudmise  eeldused  on 
täidetud,  tagatise  siiski  täielikult  või  osaliselt  nõudmata  või  määrata  selle  tasumise  osade 
kaupa.  Tagatise  andmise  määramisel  on  eesmärgiks  kaitsta  kostjat  juhuks,  kui  hageja 
majandusliku  seisundi  tõttu  või  muul  põhjusel  võib  kostja  menetluskulude  sissenõudmine 
hagejalt osutuda raskendatuks. Tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud Riigikohtu 2. juuni 2008. a 
otsuse  p  16  ja  tsiviilasjas  3-2-1-158-09  tehtud  1.veebruari  2010  määruse  p  13  kohaselt  võib 
menetlusosaline  taotleda  tagatise  andmist  TsMS  §  196  lg  3  kohaselt  kogu  menetluse  kestel, 
kuid  TsMS  §  196  lg  1  alusel  üksnes  eeldatavate  kulutuste  katteks,  mis  tähendab,  et  taotlus 
tuleb esitada enne kulude tekkimist. Menetlusosaline ei saa taotleda näiteks ringkonnakohtus, 
et hageja annaks tagatise kostja nende menetluskulude katteks, mis on tekkinud asja eelneval 
menetlemisel  maakohtus . 
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 
Menetluskulude  jaotamine  ja  kindlaksmääramine  toimub  kahes  etapis.  Kohtukulude  jaotus 
määratakse  kindlaks  kohtuotsusega  ning  kohtukulude  summaline  kindlaksmääramine  toimub 
pärast  kohtuotsuse  jõustumist  eraldi  kohtumäärusega.  Kohtukulude  jaotuse  põhimõtetega 
mittenõustumisel tuleb vaidlustada kohtuotsus, millega jaotus kindlaks määrati. Kohtukulude 
summalise  kindlaksmääramisega  mittenõustumisel  tuleb  vaidlustada  kohtumääraus,  millega 
summaline kindlaksmääramine toimus.  
Menetluskulude  jaotamisel  kehtib  „kaotaja  maksab“  põhimõte.  Kohtukulude  jäävad 
hagimenetluse  kaotanud  poole  kanda  ning  hagita  menetluses  kannab  kohtukulud  isik,  kelle 
huvides  hagita  menetlus  algatati.    Kohtul  on  alati  õigus,  sh  ka  hagi  rahuldamisel,  kohaldada 
TsMS    162  lg  4  kui  menetluskulude  väljamõistmine  oleks  eriti  ebaõiglane.    Menetluskulude 
jaotus hagimenetluses, kui asi ei lõppe otsusega, saab kasutada §162 lg 4 igal juhul.  
Esindaja  tasumäärade  muutusega  seoses  on  tekkinud  mõningane  segadus  esindaja  tasu 
maksimaalmäärade  rakendamisel.  Riigikohus  on  leidnud  oma  korduvates  lahendites,  et 
menetluskulude  kindlaksmääramisel  ja  väljamõistmisel  tuleb  arvestada  sellega,  milliseid 
kulutusi  sai  isik  algselt  ette  näha,  st  menetluskulude  rahalise  suuruse  kindlaksmääramise 
menetluses kohaldab kohus Vabariigi Valitsuse määrust, mis kehtis hagi esitamise ajal. (3-2-
1-156-10, 3-2-1-43-10) 
Hagimenetluse  kuuluvad  kaotaja  poole  poolt  hüvitamisele  võitnud  poole  ja  tema  seadusliku 
esindaja  kohtukulud  kui  ka  kohtuvälised  kulud.  Hagi   osalise   jaotuse  korral  on  kohtul  õigus 
vähendada vastavalt hagi rahuldamata osale ka väljamõistetavate menetluskulude suurust või 
jätta  menetluskulud  poolte  kanda.  Menetluskulud  poolte  kanda  jätmine  tähendab  seda,  et 
mõlemad  pooled  kannavad  oma  menetluskulud  ise  ning  vastastikust  kulude  hüvitamist  ei 
toimu.  Kompromissi  sõlmimise  puhul  jäävad  menetluskulud  poolte  kanda,  kuid  neil  on 
võimalik leppida kokku ka teisiti. Hagejal on kompromissi sõlmimise korral saada tagasi pool 
tasutud  riigilõivust.  Riigikohtu  tsiviilkolleegiumi  26.01.2011.a.  määrus  Rumjantsev  vs  Eesti 
Energia   Aktsiaselts   (3-2-1-142-10)  aitab  tõlgendada  tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  §  162 
lg-t  4,  mille  järgi  on  võimalik  jätta  menetluskulud  täielikult  või  osaliselt  poolte  endi  kanda, 
kui  vastaspoole  kulude  väljamõistmine  poolelt,  kelle  kahjuks  otsus  tehti,  oleks  tema  suhtes 
äärmiselt  ebaõiglane  või  ebamõistlik.  Viidatud  sätte  kohaldamiseks  ei  piisa  üksnes 
ebaõiglusest  või  ebamõistlikkusest,  vaid  seadusandja  on  siin  kehtestanud  kõrgendatud 
standardi,  mille  järgi  peab  olema  äärmiselt  ebaõiglane  või  ebamõistlik  kohtukulude 
väljamõistmine  poolelt,  kelle  kahjuks  otsus  tehti.  Näiteks  ei  piisa  selle  sätte  kohaldamiseks 
lihtsalt  üldisest  märkusest,  et  pooltel  oli  võimalik  küsimus  lahendada  kohtuvälises  korras, 
milleks mõlemad pooled pidid näitama head tahet. 
Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-112-09  leidnud  esindaja  tasude  kohta,  et  kokkulepe 
tulemustasu  kohta  on  lubatav  advokatuuriseaduse  §  61  lg  3  kohaselt.  See  aga  ei  tähenda,  et 
tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 
1  tähenduses.  Õigusabikulude  põhjendatust  ja  vajalikkust  ei  ole  aga  võimalik  hinnata  ilma 
õigusabi  osutamiseks  tehtud   toiminguid   (ja  sellele  kulunud  aega)  teadmata.  Selleks  on 
õigusabi  osutajal  vaja  kohtule  esitada  dokumendid  õigusabi  osutamisele  kulunud  aja  ning 
tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 
174  lg  2  teise  lause  (enne  1.  jaanuari  2009.  a  kehtinud  redaktsioonis)  kohaselt  lisatakse 
menetluskulude  väljamõistmise   avaldusele   menetluskulude  nimekiri  ning  kulusid  tõendavad 
dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et 
õigusabikulude  kohta  tuleb  esitada  ka  dokument,  millest  nähtuks  õigusabi  osutamisele 
kulutatud  aeg  ning  tehtud  toimingud.  Kui   menetlusdokument   oli  puudustega,  tuli  kohtul 
tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  mõtte  kohaselt  ka  enne  1.  jaanuari  2009  anda 
menetlusosalisele  tähtaeg  puuduste  kõrvaldamiseks.  TsMS  §  174  lg  5  (alates  1.  jaanuarist 
2009  kehtiv   redaktsioon )  esimese  lause  kohaselt  võib  kohus  anda  menetlusosalisele  tähtaja 
hüvitatavate  menetluskulude  täpsustamiseks  või  kohustada  teda  esitama  menetluskulusid 
tõendavaid dokumente.  
 
TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui 
need  olid  tingitud  asja  keerukusest  või  esindaja  vahetumise  vajadusest.  Nimetatud  lõikes  on 
pandud  kohtutele  kohustus  analüüsida  ja  põhjendada  menetluskulude  kindlaksmääramise 
menetluses  tehtavas  lahendis  seda,  kas  ja  miks  oli  konkreetne  tsiviilasi  niivõrd  keerukas,  et 
tingis  mitme  esindaja  kasutamise  vajaduse.  Selleks  on   kohtutel   mh  õigus  nõuda  avaldajalt 
selgitust  TsMS  §  174  lg  5  alusel.  Heas  usus  toimiv  menetlusosaline  esitab  sellekohased 
põhjendused  menetluskulude  kindlaksmääramise  avalduses  omal  algatusel.  Tsiviilasja  ei 
muuda  iseenesest  keerukaks  asjaolu,  et  menetlusosalised  kasutavad  mitut  esindajat,  vaid 
keerukus  peab  tulenema  asja  olemusest  ja  mahust.  Asja  keerukus  võib  seisneda  ka  tõendite 
hindamises,  eelkõige  kui  hinnatavate  tõendite  maht  on  suur.  Teise  esindaja  õigusabikulude 
väljamõistmine  poolelt  võib  kõne  alla  tulla  eelkõige  siis,  kui  teisel  esindajal  on  teatud 
valdkonnas  eriteadmised  (nt  patendiõiguses,  kaubamärgiõiguses  vms),  mis  on  asjaolude  või 
tõendite hindamiseks vajalikud.  
Menetluskulude  väljamõistmine  toimub  põhimõtteliselt  samadel  alustel  kahjuhüvitise 
väljamõistmisega  võlaõigusseaduse  järgi.  Siiski  on  menetluskulude  väljamõistmiseks  ette 
nähtud  eraldi  menetlus,  mille  põhimõtted  on  sätestatud  tsiviilkohtumenetluse  seadustikus  ja 
selle  alusel  kehtestatud  õigusaktides.  Kuivõrd  nimetatud  õigusaktide  alusel  on  võimalik 
menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust. 
Igasuguseid muid kulusid, mis ei ole menetluskuluna seaduses sätestatud mh kohtumenetluse 
eelseid kulusid õigusabile ei saa tagasi nõuda menetluskuluna vaid kahjuna, milline seisukoht 
on märgitud ka riigikohtu lahendis 3-2-1-63-10.  
Menetluskulude jaotusel  tuleb arvestada vastavalt riigikohtu seisukohale lahendis 3-2-1-116-
10,  et  kui  menetluses  on  üksteisest  sõltumatult  mitu  haginõuet  ja  mitu  vastuhaginõuet,  tuleb 
seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel 
saab  aga  nõuete  ühist  menetlemist  ja  hagejate  ühist  esindust  arvestada.  Oma  lahendis  3-2-1-
70-10  on  riigikohus  leidnud,  et  kui  kaasaomand  lõpetatakse  eelduslikult  mõlema  poole 
huvides,  on  põhjendatud  ja  õiglane  jätta  menetluskulud  TsMS  §  163  lg  1  alusel  poolte  endi 
kanda. 
Kompromissi  saavutamise   soodustamiseks   võib  kohus  jätta  menetluskulud  kompromissist 
keeldunud  poole  kanda,  kui  kohus  lahendab  vaidluse  sarnaselt  menetluse  kestel   pakutud  
kompromisslahendusele.  Kaashagejad  ja  kaaskostjad  on  menetluskulude  osas  osavõlgnikud  
ning kannavad menetluskulud võrdsetes osades. Juhul, kui kaashagejad või -kostjad osalevad 
menetluses   erineval   määral,  võib  kohus  jagada  menetluskulud  nende  vahel  ka  ebavõrdselt.  
Solidaarvõlgnike  kohustusest  tuleneva  hagi  rahuldamisel  kannavad  solidaarvõlgnikud  ka 
menetluskulud solidaarselt.    
Hagi menetlusse võtmisest keeldumisel, asja läbivaatamata jätmisel, samuti  hagist  loobumisel 
ja hagi tagasi võtmisel jäävad menetluskuud hageja kanda. Kostjal on õigus tagasivõetud või 
läbivaatamata jäetud hagi  uuel  esitamisel jätta hagile vastamata kuniks hageja ei ole  eelmises 
menetluses kantud kulusid hüvitanud.  
Menetluskulude  kindlaksmääramine  toimub  pärast  menetluskulude  jaotust  sätestava 
kohtulahendi  jõustumist.  Menetlusosalisel  on  võimalik  taotleda  30  päeva  jooksul  pärast 
lahendi  jõustumist  lahendi  teinud  esimese  astme  kohtult  menetluskulude  summalist 
kindlaksmääramist. Koos taotlusega tuleb esitada ka menetluskulude nimekiri ning vajadusel 
kulutusi  tõendavad  tõendid.  Menetluskulude  kindlaksmääramise  taotlus  tuleb  vastaspoolele 
kätte  toimetada.  Menetluskulud  määratakse  kindlaks  määrusega,  mille  võib  koostada  ka 
kohtunikuabi. 
Menetluskulude 
kindlaksmääramise 
määrust 
saab 
vaidlustada, 
kui 
menetluskulude summa on suurem kui 3000 krooni.  
Erandina  saab  menetluskulud  summaliselt  kindlaks  määrata  tagaseljaotsuse  tegemisel  ja 
lihtmenetluses  otsuse  tegemisel.  Sel  juhul  peab  olema  kostjal  mõistlik  võimalus 
kuludokumentidega tutvuda.  
 
Menetluskulud saab kohus määrata ära ka nö resolutsioon määrusega, kui vastaspool ei vaidle 
kulude suurusele vastu ning kohus  rahuldab  taotluse täielikult.  
Hagita menetluses jäävad üldjuhul menetluskulud isiku kanda, kelle huvides menetlus toimub. 
Kui pole teisi menetlusosalisi, siis avaldaja kanda, saab nõuda riigilt lõivu tagasi, kui kaebus 
rahuldatakse. (3-2-1-97-11) 
Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt 
kui  hagimenetluses,  hagita  menetluses  puudub  üldjuhul  vajadus  kasutada  menetluses 
professionaalset  õigusabi  ja  selle  kasutamise  korral  ei  saa  menetlusosalisel  olla  üldjuhul 
õigustatud  ootust,  et  õigusabikulud  piiramatult  mõnelt  teiselt  menetlusosaliselt  välja 
mõistetaks.  
Riigi poolne menetlusabi  
PS  §  15  sätestab  igaühe  õiguse  pöörduda  kohtu  poole  oma  rikutud  õiguse  või  vabaduse 
kaitseks.  Tänapäevane  keerukas  õigusolukord  nõuab  kaitse  efektiivseks  rakendamiseks 
rahalisi  vahendeid  tõendite  hankimiseks  ja  esindaja  palkamiseks  keerulistes  õigusvaidlustes. 
Igaühe  õigusele  korrespondeerib  riigi  kohustus  tagada  isikule  õigus  ja  võimalus  kohtusse 
pöörduda. Kohtusse pöördumise õigusele ei tohi takistuseks olla õigustatud isiku majanduslik 
seisukord. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida 
suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu 
ebaproportsionaalse  ja  seega  põhiseadusevastase  riigilõivuga  .Riigi  poolne  õigusabi  ja 
menetlusabi  võimaldamine  ongi  selleks,  et  tagada  isikute  õigus  pöörduda  oma  väidetava 
rikutud  õiguse  kaitseks  kohtusse.    Riigipoolset  õigusabi  andmist  reguleerib  riigi  õigusabi 
seadus    ja  muu  menetlusabi  andmist  TsMS  vastavad  sätted.  Menetlusabi  andmist  võib 
vaadelda  kui  riigi  poolset  krediiti  kohtusse  pöördujale.  Menetlusabi  võib  anda  nii  riigilõivu 
kui  ka  näiteks  tõendite  saamiseks  või  menetlusdokumentide  tõlkimiseks  vajalike  kulude 
katteks. 
 
Riigi  õigusabi  saamise  ja  andmise  tingimused  ja  menetlus  on  sarnane  riigi  menetlusabi 
andmise tingimustele ja menetlusele.  
Riigipoolne  menetlusabi  on  menetluskulude  kandmiseks,  menetlusabina  võib  kohus 
menetlusosalise taotlusel määrata, et: 
- 
menetlusabi  saaja  vabastatakse  täielikult  või  osaliselt  riigilõivu  või  kautsjoni 
maksmisest või muude kohtukulude kandmisest;  
- 
võib  tasuda  riigilõivu,  kautsjoni  või  muud  kohtukulud  igakuiste  osamaksetena  kohtu 
määratud tähtaja jooksul; 
- 
vabastatakse  tagatise  andmise  kohustusest  menetluskulude  katteks  või  otsuse 
viivitamata täidetavaks tunnistamisega tekkida võiva kahju katteks; 
- 
ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest; 
- 
vabastatakse 
sissenõudjana 
Eesti 
Vabariigi 
arvel 
täielikult 
või 
osaliselt 
täitemenetlusega  seotud   kuludest   või  nähakse  ette  nende  tasumine  osamaksetena  kohtu 
määratud tähtaja jooksul; 
- 
vabastatakse  täielikult  või  osaliselt  kohustusliku  kohtueelse  menetlusega  seotud 
kuludest  või  nähakse  ette  nende  tasumine  osamaksetena  kohtu  määratud  tähtaja  jooksul 
(TsMS § 180). 
Riigi õigusabi eesmärk on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse 
õigeaegne ja piisav kättesaadavus (RÕS § 2).  
Riigi  õigusabi  ja  menetlusabi  tingimuseks    on  isiku   suutmatus   oma  majandusliku  seisundi 
tõttu  menetluskulusid  tasuda  või  esindajat  võtta.  Seega   taotleja   peab  tõendama  ning  kohus 
kontrollima  taotleja  majanduslikku   seisundit .  Mitme  menetlusosalise  ühise  kaebuse  korral 
tuleb menetlusabi taotlejate majanduslikku seisundit hinnata eraldi. TsMS § 186 lg 2 esimese 
lause  kohaselt  ei  arvestata  majanduslikku  seisundit  hinnates  taotlejale  kuuluvat  vara,  millele 
seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi 
hindamisel  arvestada.  Näiteks,  kui  taotleja  sissetulekud  ületavad  väljaminekuid,  kuid  ei  ole 
piisavad   kogu  riigilõivu  tasumiseks,  on  kohtutel  võimalik  rahuldada  menetlusabi  taotlus  ka 
osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on 
kohtutel  kohustus  kontrollida,  kas  taotleja  majanduslik  seisund  võimaldab  riigilõivu  tasuda 
osaliselt.  Samuti  on  võimalik  kohaldada  TsMS  §  180  lg  1  p  1  ja  2  koostoimes,  rahuldades 
taotluse  osaliselt,  ja  määrata  riigilõivu  tasumine  osamaksetena  .  Nagu   eespool   on  märgitud, 
kui  menetluskulud  ületavad  TsMS  §  182  lg  2  p-s  1  nimetatud  piiri,  ei  saa  kohus  keelduda 
menetlusabi  andmisest  ning  peab  otsustama,  kas  taotleja  tuleb  vabastada  täielikult  või 
osaliselt  menetluskulude  kandmisest  või  tuleb  määrata  menetluskulude  tasumine 
osamaksetena.  Kohtul  on  õigus  arvestada  isiku  majanduslikku  seisundit    Vt  Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi  lahend  nr  3-2-1-106-06.  TsMS  §  182  lg-st  3  tuleneb  see,  et  menetlusabi 
tuleb  anda  juhul,  kui  eeldatavad  menetluskulud  küll  ei  ületa  §  182  lg  2  p-s  1  nimetatud 
sissetulekut,  kuid  asukohariigi  Eestist  erinevate  suurte  elamiskulude  tõttu  ei  suuda  taotleja 
menetluskulusid  katta . TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima 
selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. TsMS § 182 lg 2 p-s 3 tuleb mõista 
selliselt, et kui  kohtuvaidlus  puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka 
taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi, 
kui on täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused. TsMS § 180 lg-te 1 ja 4 ning TsMS § 
138 lg 1 ja TsMS § 144 p 1 järgi hõlmab TsMS-is kasutatav mõiste "menetlusabi" endas ka 
riigi  õigusabi  tsiviilasju  puudutavates  küsimustes,  mille  osutamise  sisulised  kriteeriumid 
annab esmajoones RÕS. Ühes dokumendis võib esitada nii menetlusabi taotluse (esmajoones 
TsMS-i  tähenduses,  nt  menetlusabi  riigilõivu  tasumiseks)  kui  ka  riigi  õigusabi  (RÕS-i 
tähenduses)  saamise  taotluse.  Need  taotlused  tuleb  läbi  vaadata  eraldi.  Kui  taotleja 
sissetulekud võimaldavad tasuda õigusabi eest, kuid mitte kanda menetluskulusid, tuleb teha 
lahend,  millega  keeldutakse  riigi  õigusabi  andmisest,  kuid  rahuldatakse  taotlus  menetlusabi 
saamiseks .  
Juhatuse liikmena tegutsemine ei ole käsitatav isiku majandus- või kutsetegevusena TsMS § 
182  lg  2  p  3  mõttes.  Isik  tegeleb  majandustegevusega,  kui  ta  tegeleb  ettevõtlusega,  nt 
füüsilisest  isikust  ettevõtjana.  Isik  tegeleb  kutsetegevusega,  kui  ta  tegutseb  iseseisvalt  oma 
nimel,  kuid  üldise  arusaama  järgi  ei  käsitata  sellist  tegevust  majandustegevusena,  nt 
tegutsemine notarina, kohtutäiturina või vandetõlgina. Seega ei tegutse isik juriidilise isiku, sh 
aktsiaseltsi  juhatuse  liikmena  mitte  oma  majandus-  või  kutsetegevuses,  vaid  tegutseb 
juriidilise  isiku  organina,  esindades  muu  hulgas   juriidilist   isikut.  RÕS  §  17  lg-test  4,  6  ja  7 
ning  TsMS  §  189  lg  1  p-st  2  järeldub,  et  juhul,  kui  kohtumenetluse  kestel  langeb  ära  riigi 
õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. 
Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi  andmiseks  puudus alus, 
st  et  ei  olnud  täidetud  õigusabi  saamiseks  vajalikud  tingimused,  peab  kohus  riigi  õigusabi 
andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi 
õigusabi  saanud  menetlusosaline  TsMS  §  189  lg  2  järgi  ise  kõik  oma  õigusabikulud  . 
Menetlusabi  andmisest  keeldumisel  tuleb  TsMS  §  182  lg  2  p  1  tähenduses  arvestada  üksnes 
taotleja  enda  sissetulekuid,  mitte  aga  taotleja  abikaasa  või  teiste  taotlejaga  koos  elavate 
perekonnaliikmete  sissetulekut.  Kohus  saab  menetlusabi  andmisest  keelduda  kui  isik  saab  ja 
oskab ennast ise kohtus esindada .  
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS 
§  184  lg  4  kohaselt,  et  menetlusabi  andmine  kehtib  ka  igas  järgmises  kohtuastmes.  Kohus 
kontrollib  siiski  kaebuse  menetlusse  võtmisel,  kas  on  piisav  alus  eeldada,  et  kavandatav 
menetluses  osalemine  on  edukas  ja  menetluses  osalemine  ei  ole  ilmselt  pahatahtlik.  Kohus 
võib  igas  menetlusstaadiumis  kontrollida,  kas  menetlusabi  andmise  majanduslikud  eeldused 
on  täidetud.  TsMS  §  184  lg-s  4  sätestatud  õigusabi  andmise  jätkuvuse  põhimõte  kehtib 
lahendile  edasikaebamisel  ka  nende  tsiviilasjade  lahendamisel,  kus  esindaja  määrati  enne 
TsMS jõustumist . Riigikohus on leidnud oma lahendis 3-2-1-96-09, et juhul kui asjas tehtava 
lõpliku  lahendiga  jäetakse  hagi  rahuldamata  (asja  lahendamine  riigi  õigusabi  saanud  kostja 
kasuks),  tuleb  kostja  menetlusabikulud  TsMS  §  162  lg  1  ja  RÕS  §  27  lg  1  p  1  järgi  kanda 
hagejal.  Kui  kostja  on  enne  menetlusabikulud  riigile  tasunud,  tekib  tal  nõudeõigus  hageja 
vastu  kantud  kulude  hüvitamiseks.  Kostja  taotlusel  saab  kohus  otsustada  kostja  kantud 
menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis. 
3-2-1-89-10 Hagita menetluses saab kohtuväliste kulutuste hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui 
kohus 
jätab 
need 
mõne 
menetlusosalise 
kanda. 
Vajalike 
kohtuväliste 
kulude 
kindlaksmääramisel  tuleb  kohtul  lähtuda  samadest  alustest  tunnistajale  makstava  hüvitisega 
(TsMS  §  172  lg  8).  Muu  hulgas  tuleb  kohtul  arvestada  tunnistajatasu  tunnitasu  alam-  ja 
ülemmäära. 
3-2-1-16-09  TsMS  §  174  lg  1  ei   keela   avalduse  esitamist  menetluskulude 
kindlaksmääramiseks  enne  lahendi,  milles  kulude  jaotus  on  märgitud,  jõustumist.  See  norm 
määrab  kindlaks  tähtpäeva,  mis  ajaks  tuleb  menetluskulude  kindlaksmääramise  avaldus 
hiljemalt  esitada.  Kohtuotsuse  jõustumine  sõltub  selle  pooltele  kättetoimetamisest.  Pool,  kes 
maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib 
jõustuda  apellatsioonitähtaja  möödumisega.  Selleks,  et  kindel  olla  menetluskulude 
kindlaksmääramise  avalduse  tähtaegses  esitamises,  tuleb  see  esitada  poole  jaoks 
apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul. 
Tõendid ja tõendamine 
Tõendamine  on  asjaolude  tõendamise  protsess.  Tõendada  tuleb  nii  väiteid,  vastuväiteid  kui 
arvamusi .  Tsiviilmenetlus  lähtub  poolte  võrduse põhimõttest.  Pooled  peavad  ise  oma  väiteid 
tõendama  ja  ka  andma  teisele  poolele  teada,  millised  on  tema  poolt  esitatavad  tõendid. 
Vastaspoole üllatamine uute tõenditega loetakse protsessiõiguste kuritarvitamiseks.  
Tõendamise  ese  –  need  asjaolud  või  asjaolude  puudumine,  mille  olemasolu  soovitakse 
protsessi käigus tuvastada.  
Hageja  tõendab  hagi  alust  ja  kostja  vastuväidete  või  vastuhagi  alust.  Tõendada  võib  nii 
positiivseid  fakte  ehk  millegi  olemasolu  kui  negatiivseid  fakte  ehk  millegi  puudumist. 
Negatiivne  tõendamine  on  alati  raskem  ja  tegelikkuses  käib  see  teatud  positiivsete  faktide 
kaudu  Näiteks:  alibi.  Tõendamaks  seda,  et  isik  ei  viibinud  ühes  kohas,  tuleb  tal  positiivselt 
tõendada seda, et ta  viibis  mujal. 
Välisriigi õiguse ja tavaõiguse küsimused on tõendamise esemeks.  
Tõendamiskoormus    tähendab  seda,  et  kumbki  pool  peab  tõendama  oma  väiteid.  See  eeldab 
poolte aktiivsust. Tõendamiskoormuse  jaotumine  võib olla sätestatud materiaalõiguses. AÕS 
§ 81-83 sätestavad tõendamiskoormuse vindikatioonihagi esitamise korral. Omaniku (hageja) 
kohustus  on  tõendada,  et  tema  omand  on  tekkinud  õiguslikul  alusel  (müügilepingu  ja 
asjaõiguslepingu olemasolu) ning kostja valdust asjale, kostja kohustus on tõendada, et hageja 
ei  ole  omanik  või  omanikuks  on  kostja  või  on  kostjal  õiguslik  alus  asja  valdamiseks 
(üürileping, kasutusvaldus jne). Tõendamiskoormuse  selgitamine  pooltele on kohtu kohustus, 
sest  see  seostub  vaidlusele  õigusliku  kvalifikatsiooni  andmisega.  Juhul,  kui  kohus 
kvalifitseerib  õigussuhte  pooltest  erinevalt,  võib  see  muuta  ka  tõendamiskoormust. 
Tõendamiskoormuse  selgitamata  jätmisel  võib  tegemist  olla  üllatusliku  kohtuotsusega. 
Tõenduslik   presumptsioon   on  teatud  asjaolude  esinemise  eeldamine,  kui  teised  asjaolud  on 
tõendatud. Kahju hüvitamises eeldatakse VÕS  § 1050 lg 1 järgi kostja süüd. Kostja kohustus 
on  tõendada  seda,  et  ta  ei  ole  süüdi.  VÕS  §  42  lg  2  järgi  eeldatakse,  et  tüüptingimus  on 
ebamõistlikult  kahjustav .  
Tõendite kuuluvus 
Tõend  peab  olema   asjakohane .  Kohtu  otsustada  on,  kas  poole  esitatud  tõend  on  vaidlusesse 
puutuv  või  mitte,  see  eeldab  kohtu  poolset  eelotsustust  õigussuhte  kvalifikatsiooni  kohta. 
Õigussuhe  on  vajalik  kvalifitseerida  selleks,  et  menetlust  ei  koormataks  üle  ebavajalike 
tõenditega asjaolude kohta, mille üle pooled ei vaidle või ajaolude kohta, mis ei ole vaidluse 
lahendamisel  olulised.  Uute  tõendite  esitamine  apellatsiooniastmes  on  võimalik  piiratud 
ulatuses, seetõttu peab esimese astme kohus tõendi vastuvõtmisest keeldumist põhjendama.  
Näiteks on riigikohtu halduskolleegium leidnud, et liiklusregistri  kanded  ei tekita, muuda ega 
lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku 
omavalitsuse  üksus,  kohtutäiturid  ja  notarid  kasutavad  avalike  ülesannete  täitmiseks. 
Füüsilisel  ja  juriidilisel  isikul  on  õigus  juurde  pääseda  üksnes  nende  endiga  seotud 
registriandmetele.  Seetõttu  ei  ole  liiklusregister  avalik   andmebaas ,  mille  abil  isikud  saaksid 
vabalt  tutvuda  ka  teisi  isikuid  puudutavate  registriandmetega.  Liiklusregistriandmete 
muutmisega ei muutu automaatselt omandiõigus sõidukile - vallasomandi tekkimiseks on vaja 
kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Seega ei saa registripidaja tegu 
registriandmete  muutmisel  olla  ka  põhjuslikus  seoses  asjaoluga,  et  isik  on  kaotanud  sõiduki 
omandiõiguse.    Seetõttu  ei  oleks  asjakohane,  kas  sõiduki  omandivaidluses  omandiõiguse 
tõendamiseks registrikande kohta andmete väljanõudmine.  
Tõendite lubatavus 
Teatud  õigussuhte  asjaolusid  saab  tõendada  vaid  kindlat  liiki  tõenditega  st    asjaolu 
tõendamiseks on lubatavad üksnes seaduses sätestatud tõendid. Töölepinguseadus sätestab, et 
tööleping  peab  olema  kirjalik.  Seetõttu  ei  saa  töölepingu  tingimusi  tõendada  tunnistajate 
ütlustega. Kirjaliku töölepingu puudumisel kohaldatakse töölepinguseaduse sätteid.  
Tsiviilkorras  saab  tõendada  ka  teo  õigusvastasust  muul  moel  kui  kriminaalõiguses. 
Tsiviilkohtumenetluses  on  lubatud  ka   kaudsed   ja   tuletatud   tõendid  erinevalt  näiteks  anglo-
ameerika õigussüsteemist, kus kaudsel tõendil ei ole kaalu. 
 
Tõend  ei  ole  lubatav  eelkõige,  kui  selle  saamine  on  seotud  isiku  põhiõiguse  rikkumise  või 
kuriteoga.  Tõendi  vastuvõtmisest  võib  keelduda  ka  menetluse  ökonoomsusest  tulenevatel 
kaalutlustel.  Kohtul  on  õigus  keelduda  vastu  võtmast  tõendit,  mis  on  esitatud  hilinemisega, 
mis ei ole kättesaadav või selle vajadus on põhjendamata.  
Tõendite hindamine 
Tõendeid  hinnatakse  kohtu  poolt  igakülgselt,  täielikult  ja  objektiivselt  ning  kogumina. 
Tõendil  ei  ole  kohtu  jaoks  ette  kindlaksmääratud  jõudu.  Kõikide  tõendite  üle  saab  vaielda. 
Tõendi  hindamisel  osutub  oluliseks  tõendi  usaldusväärsus,  mida  mõjutavad  sellised  asjaolud 
nagu  tõendi  saamise  asjaolud,  tõendi  allikas  jne.   Isikuliste   tõendite  puhul  on  oluline 
usaldusväärsuse  ja  tõendist  saadud  info  hindamisel  isiku  omadused-  haridustase, 
meeleorganite  tajumisvõime.  Tõendeid   hindavad   ainult  esimese  ja  teise  astme  kohus. 
Tõenditel  on  erinev  usaldusaste  ja  samuti  on  kohtul  erinev  põhjendamiskohustus  tõendite 
arvestamata jätmisel. Näiteks on kohtul kõrgendatud põhjendamise kohustus, kui kohus jätab 
tõendina  arvestamata  kriminaalasjas  tehtud  jõustunud  kohtuotsuse  .  Kriminaalmenetlusega 
võrreldes  on  tsiviilkohtumenetluses  tõendi  usaldusväärsuse  tase  üldiselt  „madalam“. 
Kriminaalmenetluses 
tuleb 
süüdistatava 
kasuks 
tõlgendada 
kõrvaldamata 
kahtlus 
(süüdistusversiooni  paikapidavuses),  mis  on  konkreetseid  asjaolusid  arvestades  eluliselt 
usutav . 
Otsesed   ja  kaudsed  tõendid  ei  erine  teineteisest  mitte  nendes  sisalduva  teabe  tõeväärtuse 
poolest,  vaid  selle  poolest,  kui  vahetult  nad  asjaolusid  kajastavad.  See,  kas  mingi  teo 
toimepanemise asjaolud igal  konkreetsel  juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt 
kaudsete   tõenditena,  on  üldjuhul  puhtobjektiivne  ja  juhulikkuse  põhimõttele  alluv  protsess, 
mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi teo asjaolud on jätnud välismaailma vaid 
selliseid  jälgi,  millest  saaks  kujuneda  üksnes  kaudsed  tõendeid,  ei  ole  võimalik 
tõsiseltvõetavalt  eitada  kuriteo  asjaolude  selgitamise  vajalikkust  ja  võimalikkust  ka  ainult 
nende kaudsete tõendite alusel. Kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist 
oluliselt usaldusväärsem ja seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast.  
Tõendite liigitus  
Allika järgi: isikulised – tunnistaja ütlused, poole seletus, dokumentaalne tõend ja asjalised – 
asitõend; 
Vormi järgi:  suulised  – tunnistaja ütlus , dokumentaalsed tõendid ja asitõendid; 
Tajumise järgi: algsed ja tuletatud; 
Teabe seose järgi: otsesed ja kaudsed; 
Tõendid  tsiviilmenetluses  on  tunnistaja  ütlused,  poole  vande  alla  antud  seletus,  asitõend, 
dokumentaalne tõend,  vaatlus , eksperdi arvamus.   
Tõendamisest vabastamise alused 
Tõendada ei ole vaja asjaolusid, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib lugeda asjaolu, 
mille  kohta  on  võimalik  hankida  teavet  menetlusvälistest  allikatest.  Näiteks  võib  lugeda 
üldtuntuks  (ka  üldteada)  asjaoluks  matemaatilisi  meetodeid,  ajaloosündmuste  faktoloogiat, 
mehaanikaseadusi jne. Asjaolu üldtuntuks tunnistamine peab olema poolele eelnevalt teada ja 
kohtu poolt aktsepteeritud nagu kõik tõenditesse puutuv.  
Tõendada  ei  ole  vaja  asjaolu,  mille  vastaspool  omaks  võtab.  Omaksvõttu  eeldatakse,  kui 
vastaspool  selgesõnaliselt  asjaolu  ei  vaidlusta.  Omaks  saab  võtta  vaid  faktilist  asjaolu,  mitte 
õiguslikku  olukorda  .  Omaksvõtt  ei  saa  näiteks  toimuda  tasaarvestuse  suhtes,  kuid 
tasaarvestuse  avaldust  võib  käsitleda  kui  võlatunnistust.  Lepingu  tühisus  või  kehtivus  ei  ole 
faktiline  asjaolu,  mida  saab  omaks  võtta  vaid  juriidiline  kategooria.  Eeldatava  omaksvõtu 
puhul  peab  kohus  välja  selgitama,  kas  asjaolu  on  omaks  võetud  või  mitte  ja  alles  siis,  kui 
poole  ei  ole  avaldanud  soovi  vastu  vaielda,  on  võimalik   tugineda   otsuses  omaksvõtul. 
Tõendama  ei  pea  ka  jõustunud  kohtuotsusega  tuvastatut,  kui  on  tegemist  vaidlusega,  mis 
toimub samade menetlusosaliste vahel. Perekonna- ja põlvnemisasjas, samuti juriidilise isiku 
organi  otsuse  kehtetuse  kohta  tehtud  otsus    ning  kohustusliku  vastutuskindlustuse  kohta 
tehtud otsus on siduv ka isikute suhtes, kes ei osalenud menetluses.  
Tõendite saamise võimalused 
Menetlusosalisel on kohustus esitada tõendid oma väidete ja vastuväidete kinnituseks. Kohtul 
on õigus koguda tõendeid omal algatusel üksnes abielu- ja põlvnemise asjades või lapse huvi 
puudutavas vaidluses, teist  laadi  vaidlustes on kohtul võimalus teha menetlusosalisele esitada 
tõendeid. Pooled võivad kokku leppida seaduses sätestatust erineva tõendamiskoormuse ning 
tõendi liigid, millega vaidlusaluseid asjaolusid tõendada.  
Tõendite esitamiseks on  menetlusosalise taotluse esitamine kohtule tõendi vastuvõtmiseks ja 
tõendite kogumine on kohtu poolt tõendi kättesaadavaks tegemine menetlusosalistele. Kohus 
kogub  tõendeid,  mida  menetlusosaline  ise  ei  saa  esitada.  Tõendite  kogumiseks  peab 
menetlusosaline  esitama  kohtule  taotluse,  milles  põhjendab  tõendi  asjakohasust  ja  selle 
kättesaamist võimaldavaid andmeid.  
Tõendite  kogumine  toimub  määruse  alusel,  mida  võib  vajadusel  menetluse  käigus  muuta. 
Kohtu määrus on kohustuslik ka menetluse välistele isikutele.  
Tunnistajana  võib  üle  kuulata  iga  isiku,  kes  omab  teavet  ajas  tähtsust   omavate   asjaolude 
suhtes.  Pool  esitab  taotluse  tunnistaja  ülekuulamiseks  ning  põhjendab  kohtule  lühidalt,  mida 
nimetatud  tunnistaja  saab  oma  ütlustega  tõendada.  Tunnistaja  annab  ütlused  üldjuhul 
kohtuistungil.  Tunnistaja  ütlustena  saab  arvestada  ka  teises  tsiviilasjas  antud  ütlusi  ,  ütlusi 
saab  anda  ka  kirjalikult.  Kohtul  on  kohustus  hoiatada  tunnistajat  valeütluste  andmise  eest  ja 
selgitada  ütluste  andmise  keeldumise  õigust.  Tunnistaja  on  kohustatud  kohtusse  ilmuma  ja 
andma  ütlusi.  Tunnistajaid  kuulatakse  üle  üksteisest  eraldi.  Tunnistajale  võib  näidata 
erinevaid  dokumente,  kasutada  märkmeid,  kuid  seda  tuleb  arvestada  usaldusväärsuse 
hindamisel .  
Üle  kuulamata  tunnistajad  ei  või  asjas  arutamise  ajal  viibida  kohtusaalis.  Ülekuulatud 
tunnistaja  jääb  istungisaali  kuni  asja  arutamise  lõpetamiseni,  kui  kohus  ei  luba  tal  varem 
lahkuda. Siiski on Riigikohus  asunud  seisukohale, et TsMS § 260 lg 1 mõtte kohaselt ei ole 
välistatud  kostja  abikaasa  tunnistajana  ülekuulamine.  See,  et  kostja  abikaasa  viibis  kostja 
nõustajana  maakohtu   istungil   ja  andis  tsiviilasja  kohta  omapoolseid  selgitusi,  ei  saa  olla 
aluseks  tema  tunnistajana  ülekuulamise  taotluse  rahuldamata  jätmisele.  Nõustajana  istungil 
viibinud  isiku  tunnistajana  ülekuulamisel  saab  hinnata  kriitilisemalt  tema  ütluste 
usaldusväärsust  Ütluste andmisest võib keelduda kui tunnistaja: 
• 
on või on olnud poole abikaasa või  elukaaslane , abikaasa või elukaaslase vanem; 
• 
on poole üleneja või alaneja sugulane; 
• 
on  poole  (pool)õde  või  (pool)vend  või  on  või  on  olnud  õe  või  vennaga  abielus,  on 
poole vanem, kasuvanem või võõrasvanem või võõras või  kasulaps , 
• 
tunnistaja inkrimineerib ütlustega  iseennast  või eelnimetatud isikuid; 
• 
muu seadusest tulenev alus, näiteks riigisaladuse seadus 
Ütluste andmine on keelatud kas mingi isikuga seonduvalt, sel juhul saab nn. soodustatud isik 
anda loa ütluste andmiseks või seadusega. 
Seadusega on keelatud anda ütlusi: 
• 
vaimulikul seoses temale usaldatuga (pihisaladus); 
• 
esindajal  tsiviilasjas  või   kaitsjal   kriminaalasjas  seoses  asjaoludega,  mis  on  teatavaks 
saanud nende kohustuste täitmisega; 
• 
arstil või muud raviasutuse töötajal seoses patsiendi poolt usaldatuga. 
• 
Muul  isikul,  kes  oma  kutsetegevuse  tõttu  on  saanud  teavet,  mille  saladuses  hoidmine 
on seadusega määratud, näiteks notar.  
Kõige  laiem  tõendite  liik  on  dokumentaalne  tõend.  Kõik  andmekandjatele  salvestatud  teave 
on  dokumentaalne  tõend    (kirjalik  e.  paberkandjal,   digitaalne ,  audio-visuaalne,  ka  pimedate 
punktkiri)  ka  isiklikud  kirjad,  kuid  nende  esitamisel,  tuleb  arvestada  kirjavahetuse  saladust, 
seega  saab  isikliku  kirja  esitada  üksnes  selle  isiku  nõusolekul,  kellele  see  on   saadetud . 
Dokumentaalne tõend esitatakse kas algdokumendina või ärakirjana või väljavõttena. Kohtul 
on alati õigus küsida originaali. Kui dokument on võõrkeelne, on kohtul või menetlusosalisel 
õigus küsida tõlget. Kõik, kelle valduses on dokumentaalne tõend, on kohustatud selle kohtu 
nõudmisel  esitama.  Kui  pool  ei  saa  tõendit  ise  kätte,  võib  ta  esitada  kohtule  taotluse  tõendi 
väljanõudmiseks.  
Kohtus  võib  määrata  tõenditega  tutvumise  aja  ning  need  siis  tagastada,  koormamata 
kohtutoimikut tarbetute koopiatega. Samuti võivad pooled kokku leppida, et kohtumenetluses 
saab teatud asjaolusid tõendada vaid kindlat liiki tõenditega. Menetlusosaline saab vaidlustada 
dokumendi ehtsust.  
Asitõenditele  kohaldatakse  dokumentaalse  tõendi  kohtu  käivaid  sätteid.  Ka  asitõendeid  saab 
välja nõuda ja vaadelda nende  asukohas , kui asitõendi kohtusse toomine ei ole otstarbekas või 
võimalik. Pärast menetluse lõppu asitõendid tagastatakse.  
Vaatlus  on  mingi  eseme  või  paikkonna  vaatlemine  st  kohus  ja  menetlusosalised  lähevad 
sündmuskohale  ja  seal  nähtu  kirjeldatakse  üksikasjalikult    ning  vajadusel  fikseeritakse  kas 
videosalvestusena,  pildistatakse  või  salvestatakse  muul  moel.  Vaatluse  korraldamine 
protokollitakse,  protokolli  kantakse  ka  vaatlusel  tehtud  menetlusosaliste  märkused. 
Menetlusvälised isikud peavad võimaldama vaatluse toestamist. Vaatluse korraldamist tuleks 
kohtul  eelistada  vaidlustes,  kus  paikvaatlusega  on  võimalik  suure  tõenäosusega  ja  muude 
tõenditega võrreldes ilmselt vahetumalt kindlaks teha asja lahendamiseks vajalikud asjaolud . 
Vaatluse  tulemusel  tuleb   fikseerida   eelkõige  kohtu  poolt  tajutud  asjaolud  (  lõhn,  müra  tase, 
objektide  kaugus  teineteisest  jne),  vaatluse  eesmärgiks  ei  ole  poolte  poolt  antud  selgituste 
fikseerimine. 
Kohtul  on  õigus  küsida  eksperdi  arvamust  (eksperdiarvamus)  asjas  tähtsate  ja  eriteadmisi 
nõudvate  asjaolude  selgitamiseks.  Seevastu  õigusküsimuses  võib  kohus  küsida  eksperdi 
arvamust  nii  menetlusosalise  taotlusel  kui  omal  algatusel  vaid  väljaspool  Eesti  Vabariiki 
kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks (vt TsMS § 293 lg 1). 
Seega  eksperdi  arvamuseks  saab  olla  üksnes  kohtu  poolt  määrusega  määratud  eksperdi 
arvamus.  Eksperdiarvamust  võib  anda  isik,  kes  töötab  riiklikus  ekspertiisiasutuses 
kohtueksperdina või muu asjatundjana; kes on  riiklikult  tunnustatud ekspert või kes on kohtu 
määratud  muu  eriteadmistega  isik.  Ekspert  annab  eksperdiarvamuse  kohtule  kirjalikult, 
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, suuliselt kohtuistungil või muus vormis eksperdi 
nõusolekul.  Kohus  võib  kirjaliku  või  kirjalikku  taasesitamist  võimaldavas  vormis 
eksperdiarvamuse  andnud  eksperdi  küsitlemiseks  kohtuistungile  kutsuda.  Samuti  kutsutakse 
ekspert  kohtuistungile,  kui  kasvõi  üks  pooltest  seda  taotleb.  Menetlusosalisel  on  õigus 
eksperdile kohtu kaudu kirjalikult  küsimusi  esitada. Küsimused, mille kohta eksperdiarvamust 
soovitakse, määrab kohus. Menetlusosalise küsimuse tagasilükkamist peab kohus põhjendama 
(§  298).  Kohtuistungil  võivad  menetlusosalised  peale  eksperdiarvamuse   uurimist   esitada 
eksperdile  arvamuse  täpsustamiseks  küsimusi.  Kohus  kõrvaldab  asjassepuutumatud  ja 
väljaspool  eksperdi  pädevust  olevad  küsimused  (§  303  lg  3).  Olukorras,  kus  kohtule  on 
esitatud tõenditena nii eksperdi arvamus kui dokumentaalne tõend spetsialisti arvamusega, ei 
pea kohus lähtuma eksperdi arvamusest, kui spetsialisti arvamus on põhjendatum.  
Kui  poole  enda  initsiatiivil  on  teostatud  näiteks  korteri   hindamisakt   või  auto  vigastuste 
hindamise  akt,  siis  on  tegemist  spetsialisti  arvamusega,  mida  käsitletakse  dokumentaalse 
tõendina.  TsMS  §  293  lg  1  tulenevalt  ei  saa  ainult  eksperdiarvamusega  tõendada 
pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist .  
Eksperdiarvamusel  ei  ole  ette  antud  kaalu,  kuid  mingisuguse  asjaolu  välistamine  eksperdi 
arvamuses,  annab  kohtule  kindlama  aluse  asjaolus  kahelda.  Kohtul  on  õigus  määrata  ka 
kordusekspertiis, kui eksperdiarvamus on ebaselge, vasturääkiv või puudulik ning mida ei ole 
võimalik kõrvaldada täiendavate küsimustega (vt § 304).  
Kui  kohus  on  määranud  eksperdi  ekspertiisi  tegema,  siis  ta  võib  keelduda  selle  tegemisest 
vaid  põhjustel,  mis  on  sätestatud  TsMS  §  257.  Juhul,  kui  ekspert  keeldub  põhjendamatult 
(ilma TsMS § 257 sätestatud põhjuseta) arvamuse andmisest, võib teda kohtu poolt trahvida. 
Trahvimise alused on sätestatud TsMS § 305.  
Pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või 
kes  ei  ole  muid  tõendeid  esitanud,  võib  asjaolude  tõendamiseks  taotleda  vastaspoole  või 
kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Juriidilise isiku puhul võib vande all üle kuulata selle 
seadustiku esindaja. Kolmanda isiku võib vande all üle kuulata ka tema taotlusel. Tulenevalt 
eeltoodust  on tõendiks vaid poole vande all antud seletus ning seega ei saa kohus rajada otsust 
poole  seletusele,  mis  ei  ole  vande  alla  antud  .  Kuigi  esindajal  (sh  lepingulisel  esindajal)  on 
menetlusosalise 
õigused 
ja 
kohustused 
ei 
loeta 
lepingulise 
esindaja 
seletust 
tsiviilkohtumenetluses  tõendiks    välja  arvatud  juhul,  kui  pool  või  tema  seaduslik  esindaja 
viibib  vahetult  lepingulise  esindaja   seletuse   andmise  juures  ja  kinnitab  selgesõnaliselt,  et  ta 
nõustub lepingulise esindaja seletusega .  
Ärakuulamine  on  kohtu  poolt  teabe  kogumise  viis,  mis  ei  ole  TsMS  reglementeeritud,  kuid 
mida  kohus  peamiselt  hagita  menetluses,  aga  ka  lihtmenetluses  võib  kasutada  isikutelt  teabe 
saamiseks  .  Ärakuulamise  tulemina  saadud  informatsiooni  õiguslik  tähendus  on  ebaselge, 
kuna  tõendiliikide  nimistust  viimast  ei  ole  võimalik  leida  (tõendite  osas  kehtib  TsMS-  s 
numerus  clausus  printsiip).  Seega  on  tõenäoliselt  tegemist  tõendi  kvaliteeti  omava 
informatsiooniga,  kuna  hagita  menetluses  võib  kohus  lugeda  piisavaks  ka  muu 
tõendusvahendi,  millega  vähemasti  hagita  menetluse  osasärakuulamine  muudetakse  muude 
tõenditega  samaväärseks.   Omaette   küsimus  on,  millise  tähendusega  on  ärakuulamine  ja 
sellega  saadud  teave  lihtmenetluses  (lihtmenetlus  on  reguleeritud  §-ga  405).  Riigikohus 
kahjuks ei ole andnud senini ärakuulamise õiguslikku tähendust.  
Tõendite  kogumiseks  kohtu  tööpiirkonnast  väljaspool,  võib  asja  lahendav  kohtukoosseis 
kohtu erinõude korras paluda abi kohtult, mille tööpiirkonnas tõend asub (vt § 239). Eelkõige 
tuleb kõne alla tunnistaja ütluste saamine ja vaatluse korraldamine. Kohtu erinõude vormistab 
kohus  määrusega,  milles  määratakse  ära  milliseid  tõendeid  koguda.  Näiteks  millised 
konkreetsed  küsimused  esitada  tunnistajale  või  milliste  asjaolude  kohta  tuleb  tunnistajal 
selgitusi  anda.  Erinõude  alusel  tõendeid  koguv  kohus  võib  erinõude  määrust  muuta,  kui  see 
osutub  vajalikuks  tõendite  kogumise  korraldamiseks.  Erinõude  alusel  saab  tõendeid  koguda 
nii  Eestis  kui  välisriikides.  Välisriigis  tõendite  kogumine  toimub  (vt  §  241)  rahvusvahelise 
Haagi  konventsiooni  või  EL  määruse  alusel.  Eesti  kohus  on  ise  pädev  koguma  tõendeid  EL 
teistes liikmesriikides.  
Mõnikord tekib juba enne hagi esitamist tõendite tagamise või isegi esitamise vajadus näiteks 
seetõttu,  et  kahjustatud  katus  tuleb  võimalikult  kiiresti  paranda,  või  et  tunnistaja  kavatseb 
lähemal  ajal  välja  rännata.  Eeltõendamismenetlust  reguleerib  TsMS  26.  peatükk.  Seega 
olukorras, kus tõendite saamine või esitamine võib osutuda raskeks võib enne hagi esitamist 
paluda  kohtul  koguda  tõendeid  eeltõendamismenetluses.  Eeltõendamismenetlust  võib 
kasutada  ka  asjaolu  eelnevaks  tuvastamiseks.  Näiteks  on  võimalik  sellise  menetluse  raames 
tuvastada  pseudonüümi  all  interneti  kommentaariumites  avaldatud  laimava  kommentaari 
esitaja.  
Eeltõendamismenetlust  võib  poole  taotlusel  läbi  viia  kohtumenetluse  ajal  või  siis  mõjuval 
põhjusel  enne  menetluse  algatamist  st  enne  hagi  esitamist.  Eeltõendamismenetluse 
läbiviimiseks on vaja nimetada taotluses hagi/tulevase hagi asjaolud ja hageja nõue ning hagi 
ese,  samuti  tuleb  nimetada  tulevane  vastaspool.  Vastaspoolel  on  õigus  olla 
eeltõendamismenetluses ära kuulatud. Juhul, kui tulevase vastaspoole isik ei ole teada või kui 
taotleja ei nimeta mõjuval põhjusel vastaspoolt, siis on tulevase vastaspoole õigused kaitstud 
riigi  õigusabi  alusel  pakutava  esinduse  alusel  .  Kõik  eeltõendamismenetluse  ja  asjaolu 
tuvastamise kulud kannab taotleja.  
2.  EELMENETLUS   
Hagi menetlusse võtmine ja kohtuasja algatamine 
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui: 
 -  Kohus  ei  ole  pädev  asja  lahendama  (nt  avaldus  ei  kuulu  kohtu  pädevusse 
tsiviilkohtumenetluse  korras  läbivaatamiseks,  st  asi  ei  ole  tsiviilasi)  või  hagi  ei  allu  sellele 
kohtule; 
 -  kohtusse  pöördunud  isik  ei  ole  kinni  pidanud  seda  liiki  asjade  seadusega  kehtestatud 
eelneva kohtuvälise lahendamise korrast.  
 - on olemas jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme 
kohta  ja  samadel  alustel  või  kui  on  olemas  kohtumäärus  hageja  hagist  loobumise  või  poolte 
kokkuleppe  kinnitamise  kohta.  Või  kohtu  menetluses  on  juba  samade  poolte  vaheline  sama 
vaidlus. Tegelikkuses on seda võimatu kontrollida, kuna kõikide Eesti kohtule kõik lahendid 
ei ole elektroonilisel kujul kättesaadavad ning  kirjavahetus  kujuneks kulukaks. Kui asi on juba 
menetluses  ja  teine  pool   teatab ,  et  on  olemas  jõustunud  otsus,  siis    on  see  menetluse 
lõpetamise aluseks.   
 -  töövaidluskomisjonis  või  üürikomisjonis  on  samade  poolte  vahel  vaidlusasi  sama  eseme 
kohta  samal  alusel.  Komisjonides  menetletavate  avalduste  kohta  puudub  kohtul  samuti  info, 
seega saab vastuväited esitada kostja pärast hagi menetlusse võtmist;  
 -  poolte  vahel  on  sõlmitud  leping  vaidluse  andmiseks  vahekohtu  lahendada  (välja  arvatud 
juhul,  kui  hagis  on  vaidlustatud  vahekohtukokkuleppe  kehtivust.  Viidatud  hagi  all  peetakse 
silmas nii hagisid, mille ese on ainult vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine, kui ka 
hagisid, mille ese on muu hulgas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine ), on olemas 
kehtiv  vahekohtu  lahend  või  vahekohtus  käib  menetlus  samade  poolte  vahel  sama 
vaidluseseme üle;  
 - riigilõiv on tasumata 
 - avaldusel ei ole pädeva isiku poolt  allkirjastatud  või on rikutud muid olulisi vorminõudeid 
või esindusõigus ei ole tõendatud 
 -  avalduses  esitatud  andmed  ei  võimalda  pooli tuvastada.  Näiteks  esitati  hagi  korteriomandi 
väidetava  omaniku  vastu.  Kontrollimisel  selgus,  et  isik  on  korteriomandi  võõrandanud. 
Hageja  leidis,  et  korteriomandi  asukoha  järgi  on  võimalik  tuvastada  kostja  isik,  sest  hagi  on 
esitatud  korteromandi  omaniku  vastu.  Kohus  leidis,  et  kostja  isikut  ei  saa  tuvastada  läbi 
temale kuuluvate asjade vaid siiski läbi isiku nime, sünniaja jm andmete, sest hagi esitatakse 
isiku mitte vara vastu 
 - hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse 
võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 
- hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele 
riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada . TsMS 
§  371  lg  2  p  2  peamine  eesmärk  on  välistada  pooltele  kulutuste  tekitamist  sellise  hagi 
menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse 
menetlusse  ning  jäetakse  rahuldamata,  kuna  hageja  õiguste  rikkumine  ei  olnud  üldse 
võimalik,  peab  hageja  kandma  menetluskulud.  Seevastu  hagiavalduse  tagastamisel  TsMS  § 
371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv. 
Kohtul  on  TsMS  §  371  lg  2  p-st  2   tuleneval   alusel  hagiavalduse  menetlusse  võtmisest 
keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse 
võtmisest  keelduda  võib  alles  pärast  määruse  TsMS  §  465  lg  2  nõuetekohast  põhjendamist, 
milles  peavad  olema  näidatud  ka  põhjendused,  mille  alusel  kohus  otsustas  hagiavalduse 
menetlusse võtmata jätta. Kui tegemist on  keeruka  õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi 
menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. TsMS § 371 lg 
2 p 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse .  
Kohus  otsustab  selle,  kas  asi  menetlusse  võtta  või  mitte  mõistliku  aja  jooksul  ja  teeb  selle 
kohta hagi menetlusse võtmise määruse. Hagi menetlusse võtmisest tuleb teavitada nii hagejat 
kui kostjat.  Kohtul on võimalik küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmiseks ja pooled 
ära  kuulata  (TsMS  §  372  lg  3).  Kostjal  on  pärast  hagi  menetlusse  võtmist  võimalik  esitada 
vastuväited ka asja menetlusse võtmise kohta, sellisel juhul jätab kohus asja läbivaatamata või 
lõpetab asjas menetluse.  
Hagi tagamine ja esialgne õiguskaitse 
Kohtuotsuse (sund)täitmise tagamiseks või õigussuhte esialgseks reguleerimiseks võib kohus 
kohaldada hagi tagamise abinõusid. Esialgse õiguskaitse rakendamisel reguleerib kohus isiku 
või esemete seisundi menetluse ajaks (näiteks määrab  ära vanema ja lapse kohtumise ajutise 
korra  või  kaasomandi  esialgse  kasutamise).  Hagi  tagamise  abinõusid  saab  rakendada 
hagimenetluses.  Hagi  tagamine  toimub  üksnes  hageja  põhistatud  taotluse  alusel  ning  kohus 
võib  taotluse  alusel  hagi  tagada,  kui  on  alust  arvata,  et   tagamata   jätmine  võib  raskendada 
kohtuotsuse  täitmist  või  selle  võimatuks  teha.  Kui  hagi  tagamise  taotluses  sisalduvate 
andmete  põhjal  võib  eeldada,  et  kohtuotsust  tuleks  täita  välisriigis,  loetakse  olemasolevaks 
kohtuotsuse täitmist raskendav või välistav asjaolu. Näiteks osaleb menetluses  ajutiselt  Eestis 
elav  välisriigi  kodanik.   Erand   reeglist  kehtib  juhul,  kui  Eesti  kohtuotsuse  täitmine  välisriigis 
on  välislepinguga  tagatud    (vt  TsMS  §  377).  Kohus  võib  tagada  ka  tuvastushagi    ning 
tingimuslikku  hagi,  kuid  eelkõige  on  hagi  tagamine  selle  kitsamas  mõttes  suunatud 
kohtulahendi  sundtäitmise  võimaldamisele.  Hagi  tagamiseks  laiemas  tähenduses  on  nii 
kohtulahendi  sundtäitmise  tagamine  kui  ka  õigussuhte  esialgne  reguleerimine.  Esialgse 
õigussuhte reguleerimise mõte on tagada õigusrahu kuni vaidluse lõpliku lahendamiseni. 
Seadustikus  on  selgelt  välja  toodud  hagi  tagamise  avalduse  sisunõuded  ning  see  tuleb 
põhistada  .  Vastavalt  TsMS  §  381  lg-le  1  peab  hagi  tagamise  avaldus  sisaldama  vähemalt 
järgmisi andmeid: 
- 
hagi ese ja hagi hind; 
- 
hagi tagamise aluseks olevad asjaolud; 
- 
soovitav hagi tagamise abinõu; 
- 
avalduse vastaspoole andmed; 
- 
kohtuliku  hüpoteegi  seadmise  taotlemise  puhul  mitmele  asjale  korraga,  nõude 
jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel.  
Hagi   tagamisel   rakendab  kohus  kostjale  võimalikult  vähem  koormavamat  hagi  tagamise 
abinõud ning hagi tagamise abinõu rakendamine peab olema proportsionaalne hageja nõudega 
ega  tohi  olla  sunnivahendiks  kostja  suhtes,  mis  sunniks  kostjat  hageja  nõuet  rahuldama. 
Vastavalt TsMS § 378 lg-le 4 tuleb hagi  tagava  abinõu  valikul  arvestada, et kohaldatav abinõu 
koormaks  kostjat  üksnes  niivõrd,  kuivõrd  seda  võib  pidada  hageja  õigustatud  huvisid  ja 
asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega ei või hagi tagamise abinõu piirata kostjat rohkem, 
kui on vajalik hagi rahuldamise ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks . 
Tulenevalt  TsMS  §  384  lg-st  1  lahendab  kohus  hagi  tagamise  avalduse  põhjendatud 
määrusega  hiljemalt  avalduse  esitamise  päevale  järgneval  tööpäeval.  Kohus  võib  hagi 
tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata. TsMS § 384 lg 
3 teise lause järgi võib kohus kostja eelnevalt ära kuulata, eelkõige kui avalduses taotletakse 
vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. TsMS § 384 lg-st 1 ei tulene kohtu kohustust 
enne hagi tagamise avalduse lahendamist kostja ära kuulata. Samuti ei sätesta seda kohustust 
kohtule  TsMS  §  384  lg  3,  mis  sätestab  kohtu  õiguse  ("kohus  võib")  kostja  eelnevalt  ära 
kuulata. Seega võib hagi tagamise lahendada kostjat eelnevalt ära kuulamata. 
Perekonnaõiguslikust  vaidlusest  tuleneva  esmase  õigussuhte  reguleerimise  puhul  tuleb  ära 
kuulata  kohaliku  omavalitsuse  esindaja  ning  lapsesse  puutuvas  vaidluses  ka  laps.    See  on 
sätestatud lapse huvides parima lahenduse leidmiseks .  
Hagi  tagamise  abinõusid  saab  rakendada  ka  enne  hagi  esitamist.  Sellisel  juhul  tuleb  hagi 
tagamise taotluses põhistada asjaolu, miks ei saa hageja kohe esitada hagi avaldust (vt TsMS 
§ 382). Juhul, kui kohus tagab hagi enne hagi esitamist, määrab kohus tähtaja, mille jooksul 
peab  avaldaja  hagi  esitama.  Tähtaeg  ei  või  olla  pikem  kui  1  (üks)  kuu.  Kui  hagi  määratud 
tähtajal ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise.  
Kohus võib enne hagi tagamist nõuda taotluse esitajalt tagatise maksmist kohtu deposiiti, kui 
kohtul on kahtlusi, et hagi tagamine võib põhjustada kostjale põhjendamatult kahju (vt TsMS 
§  383).  Vastavalt  TsMS  §  391  lg-le  2  tagastatakse  hagi  tagamist  taotlenud  poolele  hagi 
tagamisega  tekkida  võiva  kahju  hüvitamiseks  sissenõutud  tagatis,  kui  teine  pool  ei  ole 
esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul TsMS § 391 lg- s 1 nimetatud ajast alates.   
Alusetute  taotluste  esitamist  aitab  ära  hoida  tagatise  tasumine.  Rahalise  nõudega  hagis  tuleb 
hagi  tagamise  taotluselt  tasuda  tagatisena  vähemalt  5  %  hagi  tagamisega  taotletu  harilikust 
väärtusest, kuid mitte vähem kui 500 krooni ja mitte rohkem kui 100 000 krooni (TsMS § 141 
lg  1).  Kui  hagi  tagamise  korras  taotletakse  kostja  kinnipidamist,   aresti   või  elukohast 
lahkumise keelamist, tasutakse tagatis kohtu määratud ulatuses, kuid mitte vähem kui 50 000 
krooni ja mitte rohkem kui 500 000 krooni (TsMS § 141 lg 2). Tulenevalt TsMS § 149 lg-st 5 
tagastatakse  hagi  tagamise  avalduse  osalise  või  täieliku  rahuldamise  korral  tagatis 
kohtumääruse alusel. Hagi tagamise avalduselt on vaja tasuda ka riigilõiv. 
Hagi  tagamise  abinõude  loetelu  ei  ole   ammendav ,  mistõttu  võib  kohus  vastavalt  asjaoludele 
määrata  hagi  tagamiseks  ka  TsMS  §  378  lg-  s  1  loetlemata  abinõusid.  TsMS  sisalduvatele 
hagi  tagamise  sätetele  tuleb  hagi  tagamise  rakendamisel  lähtuda  ka  teistest  õigusaktidest, 
näiteks     kinnistusraamatu   seaduses  sätetest  kinnistusraamatusse  eelmärgete  või  märgete 
tegemisel.  
Hagi  tagamine  toimub  kohtu  määrusega,  mida  võivad  pooled  vaidlustada   esitades  
määruskaebuse  ringkonnakohtule  (TsMS  §  390).  Määruskaebuse  võib  esitada  ka  hagi 
tagamata  jätmise  määruse  peale  .  Kostjal  on  õigus  olla  ära  kuulatud  vähemalt 
apellatsioonimenetluses.  Hagi  tagamisel  võib  rakendada  samaaegselt  mitut  abinõud.  Kohus 
võib hagi tagamise asendada raha maksmisega  või teise abinõuga või tühistada tagamise, kui 
hagi tagamise vajadus ära langeb. Hagi tagamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning 
kaebuse esitamine ei takista määruse täitmist.   
Juhul,  kui  hagi  tagamisega  on  tekitatud  kostjale  kahju,  on  kostjal  õigus  esitada  kahju 
hüvitamise hagi kahe kuu jooksul alates TsMS § 391 lg 1 nimetatud ajast alates .   
Hagi tagamise abinõude loetelu ei ole küll ammendav, kuid siinkohal põhilisemad: 
 -  Kostjale  kuuluvale  kinnisvarale  kohtuliku  hüpoteegi   seadmine .  Kõige  vähem  kostjat 
koormavam  abinõu  rahalise  nõude  tagamiseks.  Kohus  ei  saa  seada  ühishüpoteeki  mitmele 
kinnistule  vaid  üksnes  eraldi  hüpoteegid  mitmele  kinnistule,  märkides  ära  hüpoteegi  summa 
jaotuse  kinnistute  vahel.    Kohtulik  hüpoteek  annab  ka  näiteks  pankrotimenetluse 
võlausaldajalae samasuguse nõudeõiguse kui tavaline pandiõigus (143-10) 
 -  Vara  käsutamise  keelumärke  tegemine  vararegistris  või  kostja  vara  arestimine  või 
kohtutäiturile eseme hoiuleandmine. Siia alla kuuluv nii  vallasvara  kui kinnisvara arestimine, 
õiguste  ( aktsiad ,  kaubamärk  jne)  arestimine,  rahaliste  vahendite  arestimine  pangas, 
nõudeõiguse (näiteks kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõudeõigus)  arestimine  N: 
korterit  saab kasutada, seal elada, kuid ei saa võõrandada – müüa või kinkida, rendilepinguga 
või  hüpoteegiga  koormata.  Oma  olemuselt  kostjat  kõige  rohkem  koormavam  abinõu. 
Kinnisasjale  keelumärke  seadmine  ei  ole  tavaliselt  proportsionaalne  abinõu  rahalise  nõude 
tagamiseks. Juhul, kui vaidlus käib vallasvara  kuuluvuse  üle või selle anda täiturile hoiule, et 
tagada  eseme  säilimine.  Mitme  keelumärke  kandmine  kinnistusraamatusse  erinevate  isikute 
kasuks ei ole võimalik . 
 -  Kostjal  teatud  tehingute  või  toimingute   keelamine ,  sh  lähenemiskeelu  kohaldamine.  Ka 
kostjal  teatud  tegevusetuse  nõudmine.  N  üürileandja  lülitab  mitteeluruumis,  kus  asub 
toidukauplus,  elektri  välja.  Saab  taotleda  kostjal  sellise  tegevuse  keelamist,  mis  takistab 
üüritud  asja  kasutamise.  Samas  lapse  välisriiki  viimise  keelamine  ei  ole  õigustoimingu 
tegemise keelamine.  
 -  Kostjal  elukohast  lahkumise  keelamine,  tsiviilaresti,  kostja   kinnipidamine .   Erandkorras  
kasutatav  abinõu,  kui  menetluse  käigus  või  otsuse  täitmiseks  on  vaja  kostja  enda  sooritust. 
Enim  leidnud   kasutust   pankrotimenetluses,  kus  võlgnikul  või  tema  seaduslikul  esindajal  on 
teabe andmise kohustus.   
 -  Teisel  isikul  kostjale  vara  üleandmise  või  kostja  suhtes  muude  kohustuste  täitmise 
keelamine.  N:  Kostja  suhtes  on  tehtud  juba  jõustunud  otsus,  mida  hakatakse  täitemenetluses 
täitma. Nõude täitmisest üle jääv raha peaks kantama kostjale, kuid saab nõuda, et kohtutäitur 
raha kostjale üle ei annaks vaid säilitaks selle tulevase otsuse täitmiseks enda kontol.   
 -  Täitemenetluse  peatamine  või  täitedokumendi  tühistamine,  kui  täitedokument  on 
hagimenetluses vaidlustatud või on esitatud vara arestist vabastamise nõue. 
 - Kostja kohustamine teatud rahasumma maksmiseks. Kui poolte vahel on vaidlus kohustuse 
täitmise nõudes N.  kindlustusandja  on kohustatud tegema perioodilisi makseid, ja vaidlus on 
summa  suuruse  mitte  maksmise  kohustuse  kui  sellise  üle,  siis  saab  kohustada   tasuma  
minimaalse summa.  
 - Õigussuhte esialgne reguleerime: ühisvara või kaasomandis kasutamise, lapsega suhtlemise 
korra jm küsimuste lahendamiseks võib kohus määrata esialgse korra.  
Hagi tagamise peale ja tagamise tühistamisele on igal juhul õigus kaevata olenemata sellest, 
kas  maakohus  tühistas  hagi  tagamise  määruskaebuse  läbivaatamisel  ise  või  tegi  seda 
ringkonnakohus .  
Menetlusdokumentide kättetoimetamine 
Menetlusdokumendi  kättetoimetamine  on  dokumendi  üleandmine   saajale   selliselt,  et  saajal 
oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda ning 
üleandmine tuleb seaduses sätestatud viisil fikseerida. Saaja on menetlusosaline või muu isik, 
kellele  menetlusdokument  on   adresseeritud   (TsMS  §  306  lg  1,  2).  Kohus  peab 
menetlusosalisele  kätte   toimetama   kõik  selles  kohtuastmes  menetlust  alustavad  ja  lõpetavad 
avaldused  ja  lahendid-  hagiavalduse,  kaebuse  ja  nende  täiendused,  kohtukutsed,  samuti 
kohtuotsuse  ja  asjas  menetlust  lõpetava  määruse  ning  seaduses  nimetatud  muud 
menetlusdokumendid . 
Kohtudokumentide 
kättetoimetamine 
on 
kohtu 
kohustus, 
menetlusosalised 
peavad 
esitama 
andmed, 
mis 
võimaldaksid 
menetlusosalisele 
kohtudokumentide kättetoimetamise .  
Menetlusdokumentide   edastamine   kättetoimetamiseta  tähendab  seda,  et  dokumendi  üle 
andmine ei pea olema fikseeritud kindlas vormis st dokumenti ei ole vaja allkirja vastu kätte 
anda,  tavaliselt   saadetakse   dokument  siis  kas  e-posti  teel  või  lihtkirjaga  ning  dokument 
loetakse  kätte  saaduks  kolme  päeva  möödudes  postitamisest  arvates,  dokumendi   saatmise  
korral  välisriiki  neljateist  päeva  möödudes  postitamisest  arvates,  kui  menetlusosaline  ei 
põhista kohtule, et ta sai dokumendi kätte hiljem või et ta ei ole seda kätte saanud (vt TsMS § 
310).  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-2-3-10  selgitanud,  et  kohane  kättetoimetamine  on 
toimunud  siis,  kui  see  on  seaduse  sätetele  vastavalt  fikseeritud,  kui  pole  fikseeritud,  siis 
loetakse  kättetoimetatuks  tegelikust  kättesaamisest.  Tegeliku  kättetoimetamise  aega  võivad 
tõendada mõlemad pooled. 
 
Kuna  Eestis  on  tõsiseks  probleemiks  menetlusdokumentide  kättetoimetamine,  siis 
täiendatakse menetlusdokumentide kättetoimetamise reegleid. Suutmatus kostjale menetluses 
dokumente  kätte  toimetada  ongi  praegu  üks  olulisemaid  menetlustakistusi  ja  ka  kohtu 
ajaressursi  kulusid.  Seetõttu  on  10.  detsembril  2008.  a  vastu  võetud  Tsiviilkohtumenetluse 
seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadus . Justiitsminister on muudatuste sisse 
toomist  põhjendanud  järgmiselt:  „Eelnõuga  püütakse  takistada  pahatahtlikke  menetlusosalisi 
venitamast  kogu  menetlust  dokumentide  vastuvõtmisest  keeldumise  kaudu.  Eelnõu  järgi  on 
võimalik  lugeda  dokumendid  kättesaaduks  juhul,  kui  ühe  menetluse  raames  on  need  mingil 
aadressil  isiklikult  juba  kätte  toimetatud.  Sellisel  juhul  on  see  menetlusosalise  enda 
kõrgendatud  hoolsuskohustus  informeerida  kohut  oma  aadressi  muutumisest.  Samuti 
soodustatakse  elektroonilist  suhtlemist  kohtuga.  Tulevikus  on  advokaadid  kohustatud 
suhtlema  kohtutega  elektrooniliselt.  Siseministeeriumi   palvel   on  üritatud  leevendada  ka 
praegust  olukorda,  kus  kohtud  kasutavad  menetlusdokumentide  kättetoimetamiseks  liiga 
kergekäeliselt  politsei  abi.  Kohtudokumentide  kättetoimetamine  politsei  abil  saab  siiski  olla 
põhjendatud  erandjuhtum,  aga  mitte  reegel,  nii  nagu  seda  praegu  võrdlemisi  sageli 
rakendatakse.”  Ilmselgelt  ei  andnud  seadusemuudatus  soovitud  tulemust,  sest  uue 
seadusemuudatusega5  kehtestati  veel  laialdasemad  võimalused  menetlusdokumentide 
kättetoimetamiseks.  Muudatustel  on  rõhk  asetatud  menetlusdokumentide   elektroonilisele  
kättetoimetamisele.  
Menetlusdokumentide  kättetoimetamist  korraldab  kohus  postiteenust  majandustegevusena 
osutava  isiku,  kohtutäituri  või  vastavalt  kohtu  kodukorrale  selleks  muu  kohtuametniku 
vahendusel või muul seaduses nimetatud viisil.  
Kohtumenetlusdokumentide  kättetoimetamise  viisid  on  sätestatud  TsMS  34.  peatükis. 
Dokumente on võimalik kätte toimetada: 
 -  kohtu  ruumides  (TsMS  §  311)  -  menetlusdokumendi  võib  kätte  toimetada  selle 
väljastamisega  saajale  kohturuumides,  kui  toimikusse  on  märgitud  väljastamise  aeg  ja  saaja 
on dokumendi kättesaamise kohta andnud allkirja. Kohtuistungil dokumendi kättetoimetamise 
korral  märgitakse  kättetoimetamine  kohtuistungi  protokolli.  Juriidilise  isiku  korral  ei  saa  ka 
ainuüksi  kohtutoimikusse  märgitud  isiku  nime  ja  allkirja  põhjal  lugeda  dokumenti  TsMS  § 
311 esimese lause kohaselt kättetoimetatuks. Lisaks saaja  nimele  ja allkirjale on sel juhul vaja 
toimikusse  lisada  märge  selle  kohta,  milline  seos  on  dokumendi  saajal  (nt  lepinguline 
esindaja) juriidilise isikuga .  
- postiteenuse osutaja vahendusel tähitult väljastusteatega või lihtkirjana (TsMS § 312 lg 1): 
tähitult  väljastusteatega  saatmise  korral  tõendab  dokumendi  kättesaamist  väljastusteade,  mis 
tuleb kohtule viivitamata tagastada. Väljastusteate tuleb märkida seaduses sätestatud andmed 
(nt  isiku  nimi,   allkiri   ja  andmed  tema  isikusamasuse  tuvastamise  kohta,  samuti 
kättetoimetamise  aeg  ja  koht  jmt)  selleks,  et  kohus  saaks  lugeda  menetlusdokumendi 
kättetoimetatuks.  Menetlusdokument  on  kätte  toimetatud  alates  dokumendi  või  selle 
kinnitatud  ärakirja  või  väljatrüki  üleandmisest  saajale,  kui  seaduses  ei  ole  ette  nähtud  teisti. 
                                                            
5 RT I, 29.06.2012, 3 - jõust. 01.01.2013 
Kui  dokument  on  jõudnud  menetlusosalise  kätte,  kellele  dokument  tuli  kätte  toimetada  või 
kellele  dokumenti  võis  seaduse  kohaselt  kätte  toimetada,  ilma,  et  kättetoimetamist  oleks 
võimalik  tõendada  või  kui  on  rikutud  seaduses  sätestatud  kättetoimetamise  korda,  loetakse 
dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi tegelikust saajani jõudmisest. 
Seega  tuleb  menetlusdokument  anda  üldjuhul  üle  saajale.  Menetlusdokumendi  võib  tähitult 
kätte toimetades anda seaduses sätestatud juhtudel üle ka muule isikule kui saajale (TsMS § 
313  lg  2).  Muuks  isikuks  on  muuhulgas  menetlusosalisega  ühes  eluruumis  elav  isik.    Kui 
isikut,  kellele  tuleb  menetlusdokument  kätte  toimetada,  ei  saada  tema  eluruumis  kätte, 
loetakse  dokument  saajale  kättetoimetatuks  ka  kättetoimetamisega  tema  eluruumis  elavale 
isikule . Näiteks ei saa lugeda kohaseks kättetoimetamiseks olukorda, kus dokument anti üle 
isiku emale, kes elas eluruumis, kus isik ise ei elanud .  
TsMS § 313 lõigetes 3 ja 4 sätestatud vorminõuetele mittevastava väljastusteate võib lugeda 
kättetoimetamiseks  piisavaks,  kui  kättetoimetamine  on  väljastusteatel  siiski  usaldusväärselt 
dokumenteeritud  .  Kui  kohus  ei  saa  menetlusdokumenti  lugeda  kättetoimetatuks  seetõttu,  et 
postiteenuse osutaja ei kasutanud menetlusdokumendi tähitud kirjaga kättetoimetamisel kõiki 
käesolevas  seaduses  sätestatud  võimalusi,  andis  menetlusdokumendi  isikule,  kellele 
üleandmine ei ole käesolevas osas sätestatu kohaselt lubatud, ei järginud käesoleva seadustiku 
§-des  326  ja  327  sätestatut  või  ei  dokumenteerinud  kättetoimetamist  selliselt,  et 
kättetoimetamise  saab  lugeda  toimunuks,  võib  kohus  anda  menetlusdokumendi  postiteenuse 
osutajale  uueks  kättetoimetamiseks  selle  eest  täiendavat  tasu  maksmata.  Riigikohus  on  oma 
lahendis  3-2-1-163-10  leidnud,  et  kui  tähitud  kirja  ümbrikus  ei  ole  kirja,  siis 
tõendamiskohustus,  et  kirja  polnud  on  isikul  endal.  Tegelikkuses  on  kohtukutsel  või  muul 
materjalil märgitud teatisel, mis dokumendid ümbrikus sees olema peavad.  
- 
menetlusdokumendi  võib  kätte  toimetada  lihtkirjana,  kui  kirjale  on  lisatud   teatis  
viivitamatu  tagastamise  kohustuse  kohta  ning  märgitud   saatja   ja  saaja  nimi  ja  aadress  ning 
dokumendi  edastanud  kohtuametniku  nimi.  Lihtkirjana  edastanud  kohtuametnik  peab 
toimikusse märkima, kuhu ja millal on dokument kättetoimetamiseks saadetud (TsMS § 314) . 
Juhul,  kui  isik  ei  saada  kohtule  kinnitust  lihtkirja  kättesaamise  kohta,  võib  kohus  isikut 
trahvida (TsMS § 314 lg 6).  
Dokument  loetakse  lihtkirjana,  kätte  toimetatuks,  kui  saaja   saadab   kohtule  dokumendi 
kättesaamise  kohta   kinnituse   omal  valikul  kirjana,  faksi  teel  või  elektrooniliselt.  Kinnituses 
tuleb  märkida  dokumendi  kättesaamise  kuupäev  ja  kinnituse  peab  olema  allkirjastanud  saaja 
või tema esindaja.  Elektrooniline   kinnitus  peab olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või 
edastatud  muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada saatja ja saatmise  aja, 
välja  arvatud  juhul,  kui  kohus  on  juba  sama  kohtuasja  käigus  sellel  elektronposti  aadressil 
dokumente  edastanud  või  kui  menetlusosaline  on  ise  avaldanud  kohtule  oma  elektronposti 
aadressi.  
Saaja nõusolekul võib kohus menetlusdokumendi talle kätte toimetada ka kirja edastamisega 
saaja aadressil TsMS § 314 lõikes 5 nimetatud kinnitust saamata. Kui kohus on saanud samas 
menetluses  või   hiljuti   muus  menetluses  isikule  Eesti  aadressil  menetlusdokumente  kätte 
toimetada  ja  ei  ole  andmeid  aadressi  muutumise  kohta,  võib  menetlusdokumendi  toimetada 
isikule  kätte  lihtkirjaga  ka  tema  nõusolekuta,  postitades  lihtkirja  sellel  aadressil  ja  märkides 
toimikusse  postitamise  andmed.  Sel  juhul  loetakse  menetlusdokument  kätte  toimetatuks 
kolme  tööpäeva  möödumisel  postitamisest,  kui  kohus  ei  määra  kättetoimetatuks  lugemiseks 
pikemat tähtaega.  
-  elektrooniliselt  teadaolevale  või  avalikult  kättesaadavale  elektronposti   aadressile   (TsMs  § 
311´). E-posti teel saadetud menetlusdokumentide koha on riigikohus leidnud järgmist: Oma 
lahendis 3-2-1-129-10 on kohus sedastanud, et kui menetlusosaline on kohtuga varem samal 
e-posti aadressil suhelnud, võib kohus eeldada, et isik on kohtukutse kätte saanud ka ilma, et 
isik  oleks  kohtule  vastava  kinnitus  saatnud.  Samas  on  lahendis  3-2-1-54-09  leitud,  et  e-kirja 
teel  kinnitamine  pole  piisav,  et  lugeda  kohtukutse  isiklikult  allkirja  vastu  kättesaaduks. 
Isiklikult  allkirja  vastu  kättesaadud  on  vaid  siis,  kui  teade  kättesaamise  kohta  on  digitaalselt 
allkirjastatud.  Riigikohtu  lahendis  3-2-1-81-10  asub  kohus  seisukohale,  et  kui  isik  on 
menetlusdokumendid varasemalt samalt e-posti aadressilt saanud kätte, siis kohustus tõendada 
menetlusosalisel,  et  ta  ei  saanud  seda  konkreetset  menetlusdokumenti  kätte.  Elektrooniliselt 
E-toimiku vahendusel menetlusposti edastamisel ei ole  digitaalallkiri  vajalik.  
- 
kohtutäituri, kohtuametniku, muu isiku ja asutuse vahendusel (TsMS § 315) – loetelu 
on jäetud lahtiseks, mistõttu kättetoimetamisel kasutakse mõne sättes konkreetselt nimetamata 
riigiasutuse  või  kohaliku  omavalitsuse  abi.  Samuti  on  avatud  võimalus,  et  kohus  teeb 
kättetoimetamise ülesandeks isikule, kellega on sõlmitud sellekohane kokkulepe (nt Tallinnas 
võib  kõne  alla  tulla  parkimisjärelevalvet  korraldava  isiku  kasutamine  vms).Sõna  " vahendus " 
on  üsna  laia  tähendusega,  mis  võimaldab  nt  mõnelt  väiksemalt  vallalt  ka  lihtsalt  küsida,  kas 
nad teavad adressaadi täpset viibimis/elukohta oma valla territooriumil. Politseiasutuste poole 
võib  pöörduda  palvega  dokumendi  kättetoimetamiseks  viimases  järjekorras.  Sellises 
põhimõttes  lepiti  kokku  13.  märtsil  2007.  a  justiitsministeeriumis  toimunud  nõupidamisel, 
millest võtsid osa siseministeeriumi ja selle allasutuste esindajat. Praktikas esineb juhtumeid, 
mil  kättetoimetamiseks  oleks  vaja  kasutada  politsei  autoriteeti.  Menetlusdokumendi 
kättetoimetamiseks  edastab  kohus  TsMS  §  315  lõikes  1  nimetatud  isikule  või  asutusele 
kättetoimetatava  dokumendi,  tema  käsutuses  oleva  teabe  varasemate  kättetoimetamiskatsete 
kohta ja isiku teadaolevad kontaktandmed. Toimikusse märgitakse, millal ja kellele dokument 
kättetoimetamiseks  üle  anti.  Sellekohase  teabe  edastamine  tuleneb  eelkõige  Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi  25.  mai  2007.  a  lahendi  tsiviilasjas  nr  3-2-1-39-07  täpsustusest,  et 
kättetoimetamise  tõhususe  ning  asjatu  töö  vältimise  huvides  annab  kohus  koos 
menetlusdokumendi kättetoimetamise ülesandega dokumenti kätte toimetama asuvale isikule 
ka kogu teabe senise kättetoimetamise kulgemise kohta. Reeglina valib kättetoimetamise viisi 
isik/asutus  ise,  vaid  juhul,  kui  kohus  peab  vajalikuks  konkreetse  viisi  valimist  (nt  isiklikult 
allkirja  vastu,  vältimaks  menetluse  taastamist  vastavate  sätete  alusel),  tuleb  lähtuda  kohtu 
valitud viisist. Avalik kättetoimetamine jääb tavapäraselt kohtu ülesandeks. Kohus võib anda 
käesoleva  TsMS  §  315  lõikes  1  nimetatud  isikule  või  asutusele  kuni  60-päevalise  tähtaja, 
mille  jooksul  tuleb  menetlusdokument  kätte  toimetada  või  kättetoimetamise  ebaõnnestumise 
korral  esitada  kohtule  aruanne  kättetoimetamise  ebaõnnestumise  põhjusest.  Nimetatud  sätte 
eesmärk  on  suunatud  eelkõige  kohtutäiturite  töö  tõhustamiseks  sellele,  et  kohus  võib 
kohtutäituritele  (jt  lõikes  1  nimetatud  isikutele)  anda  kuni  60  päevase  tähtaja,  mille  jooksul 
tuleb  teha   pingutusi   dokumendi  kättetoimetamiseks  adressaadile.  Kui  see  ei  õnnestu,  tuleb 
ebaõnnestumise põhjuseid kohtule selgitada .  
Menetlusdokumentide  kättetoimetamisel  kohtutäituri  vahendusel  on  Riigikohus  selgitanud 
järgmist:  „TsMS  §  306  lg-te  1-3  ja  §  315  kohaselt  saab  kohtutäituri  vahendusel 
menetlusdokumendi kättetoimetatuks lugeda üksnes siis, kui kohtutäitur on TsMS § -des 306 
–  327  sätestatud  kättetoimetamise  viise  kasutades  tagastanud  kohtule  kättetoimetamisteatise, 
millest  nähtub  dokumendi  kättetoimetamine  adressaadile.  Menetlusdokumendi  saab 
kohtutäituri  vahendusel  kättetoimetatuks  (kohtutäituri  tasu  maksmise  tähenduses)  lugeda  ka 
siis,  kui  kohtutäitur  on  oma  menetlusdokumendi  kättetoimetamisele  suunatud  tegevusega 
täitnud need eeldused, mida TsMS § 317 näeb ette dokumendi avalikuks kättetoimetamiseks. 
Samas  ei  keela  tsiviilkohtumenetluse  seadustik  kohtul  andmast  kohtutäiturile  juhiseid 
konkreetse  kättetoimetamisviisi  kasutamiseks.  Seejuures  ei  saa  kohtutäitur  mõne 
kättetoimetamisviisi  eripärast  ning  tsiviilkohtumenetluse  toimingute  tegemise  loogikast 
lähtudes menetlusdokumenti kätte toimetades kasutada kõiki TsMS §-des 306-327 sätestatud 
kättetoimetamise viise. Samuti ei pruugi olla otstarbekas talle sellist kohustust panna. TsMS § 
315  lg-test  1  ja  4  ning  KTS-st  tulenevalt  on  kohtutäituri  ametikohustuseks  ka 
menetlusdokumentide  kättetoimetamine.  Seega  ei  ole  kohtutäituril  õigust  keelduda  kohtu 
antud  korraldusest  menetlusdokument  kätte  toimetada,  v.a  juhtudel,  mil  seadus  annab 
kohtutäiturile  õiguse  keelduda  täitetoimingute  tegemisest  (TMS  §  7)  .  Üldiselt  võib 
kohtutäitur  nõuda  menetlusdokumentide  kättetoimetamise  eest  tasu  vaid  siis,  kui 
menetlusdokument  on  adressaadile  kätte  toimetatud  (kohtule  on  tagastatud  sellekohane 
kättetoimetamisteatis). 
Kuid 
menetlusdokumendi 
saab 
kohtutäituri 
vahendusel 
kättetoimetatuks  (kohtutäituri  tasu  maksmise  tähenduses)  lugeda  ka  siis,  kui  kohtutäitur  on 
oma  menetlusdokumendi  kättetoimetamisele  suunatud  tegevusega  täitnud  need  eeldused, 
mida  TsMS  §  317  näeb  ette  dokumendi  avalikuks  kättetoimetamiseks.  Menetlusdokumendi 
avaldamine väljaandes  Ametlikud  Teadaanded on võimalik kohtutäituri tegevuse tulemusel ka 
siis,  kui  kohus  on  teinud  kohtutäiturile  ülesandeks  anda  dokument  kätte  isiklikult  allkirja 
vastu.  Kui  dokumenti  ei  õnnestu  isiklikult  allkirja  vastu  kätte  toimetada,  aga  dokumendi 
avaldamise  eeldused  väljaandes  Ametlikud  Teadaanded  on  täidetud,  ei  ole  kohtutäituril  vaja 
pöörduda  kohtu  poole  täiendavate  juhiste  saamiseks.  Ka  siis,  kui  kohus  ja  hageja  oleksid 
pärast  kohtutäituri  kirja  saamist  teinud  täiendavaid  toiminguid,  kuid  need  ei  oleks  andnud 
tulemusi  (s.o  dokument  oleks  ikka  avaldatud  väljaandes  Ametlikud  Teadaanded),  oleks 
kohtutäituril  säilinud  õigus  tasu  saada.  Kohtutel  on  TsMS  §  2  alusel  õigus  määrata 
kohtutäiturile  mõistlik  tähtaeg,  mille  jooksul  ta  peab  esitama  kohtule  kirjaliku  ülevaate 
menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta. Objektiivsetel põhjustel on võimalik tähtaega ka 
pikendada,  kui  kohtutäitur  esitab  kohtule  sellekohase  taotluse.  Kohtutäituril  tuleb  kohtu 
korralduse  täitmisel  arvestada,  et  kohtutäituri  seaduse  §  31  lg  1  p  7  kohaselt  võidakse 
teenistusliku  järelevalve  käigus  kontrollida  kohtutäituri  ametitegevust  reguleerivates 
õigusaktides  toodud  nõuete,  kohustuste  ja  tähtaegade  järgimist.  Tähtaja  põhjendamatu 
möödalaskmine  ei  välista  iseenesest  kohtutäituri  tasu  väljamaksmist,  kui  kohtutäituril 
õnnestub  dokument  kätte  toimetada  pärast  kohtu  antud  tähtaja  möödumist  ning  kohus  ei  ole 
vahepeal  ise menetlusdokumenti adressaadile kätte toimetanud . 
- 
välisriigis  ja  eksterritoriaalsete  Eesti  Vabariigi  kodanikele  (TsMS  §  316  ja  316¹)  – 
dokumendi kättetoimetamisel välisriigis lähtutakse värskelt vastu võetud Euroopa Parlamendi 
ja  nõukogu  määrusest  (EÜ)  nr  1393/2007.  Kohtudokumente  edastavaks  asutusteks  on 
maakohtud (kiirema suhtlemise huvides) ning keskasutuseks on Justiitsministeerium, kes saab 
anda kättetoimetamise korraldamiseks Euroopa Liidu liikmesriikidesse abistavaid juhiseid. 
avalikult  (§  TsMS  317)  -  Menetlusosalisele  võib  kohtu  määruse  alusel  toimetada 
menetlusdokumendi  kätte  avalikult,  kui:  1)  menetlusosalise  aadress  ei  ole  kantud   registrisse  
või  kui  isik  ei  ela  registris  märgitud  aadressil  ning  isiku  aadress  või  viibimiskoht  ei  ole 
kohtule  muul  viisil  teada  ja  kui  dokumenti  ei  saa  kätte  toimetada  isiku  esindajale  ega 
dokumendi  kättesaamiseks  volitatud  isikule  või  muul  käesolevas  osas  sätestatud  viisil;  2) 
välisriigis  ei  ole   eeldatavasti   võimalik  dokumenti  nõuetekohaselt  kätte  toimetada;  3) 
dokumenti ei õnnestu kätte toimetada seetõttu, et kättetoimetamise kohaks on eksterritoriaalse 
isiku   eluruum .  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-2-4-10  leidnud,  et  kuna  kohtudokumentide 
avaldamine  väljaandes  Ametlikud  Teadaanded  ei  ole  optimaalne  viis  anda  füüsilisest  isikust 
protsessiosalisele  teada  temale  saadetud  dokumentidest,  võib  menetlusdokumendi  avalikult 
kätte  toimetada  alles  siis,  kui  kõik  teised  kätteandmise  vahendid  ei  ole  tulemust  andnud. 
Avalikult  kättetoimetatud  hagi  ei  saa  välisriigis  täita,  sest  Euroopa  õigusruum  ei  tunnista 
avalikku kättetoimetamist piisavaks, seetõttu ei anna Eesti kohus ka vastavasisulist kinnitust, 
mis  tagaks  kohtulahendi  välisriigis  tunnustamise  või  Euroopa  täitekorralduse  tegemise. 
Kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda 
füüsilisest  isikust  protsessiosalisele  teada  temale  saadetud  dokumentidest.  Hagiavalduse 
kätteandmisele 
tuleb 
kohaldada 
kohtukutse 
kätteandmist 
reguleerivaid 
sätteid. 
Ajalehekuulutuse abil võib  kutset  kätte anda ainult siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid 
ei  ole  tulemust  andnud.  Jättes  kasutama  kostja  isikuandmete  kontrollimise  võimaluse 
kohtuinfosüsteemist, jätab maakohus kõik vajaliku tegemata, et kostja elukohta kindlaks teha. 
TsMS § 317 lg 2 kohaselt tuleb kohtul ka ise vajaduse korral järelepärimisi teha saaja aadressi 
väljaselgitamiseks  .  Kohtusse  kutsumine  ja  hagiavalduse  kostjale  kätteantuks  lugemine 
ajalehekuulutuse avaldamisega riivab põhiseaduse § 24 lg-s 2  sätestatud põhiõigust olla oma 
kohtuasja  arutamise  juures  ja  seab  sellega  kõrgendatud  nõuded  kohtusse  kutsumisele  ja 
hagiavalduse kätteantuks lugemisele. 
Kättetoimetamine seaduslikule esindajale, volitatud esindajale (ei pea olema kohtumenetluses 
volitatud  esindaja  vaid  isik,  kes  tegutseb  ka  näiteks  üldvolituse  alusel  või   prokurist .  Saab 
nõuda dokumentide kättesaaja määramist, kui menetluses esindaja, siis kõik asjad esindajale.. 
Menetlusdokumendid loetakse kättetoimetatuks, kui need on kätte toimetatud: 
- 
saaja  seaduslikule  esindajale  (TsMS  §  318)  –  piiratud  teovõimega  saajale  või 
juriidilise  isiku  või  ametiasutuse  puhul  loetakse  dokumendid  kättetoimetatuks,  kui  need  on 
kätte antud saaja seaduslikule esindajale. 
- 
saaja  volitatud  isikule  (TsMS  §  319)  -  Menetlusdokument  loetakse  saajale 
kättetoimetatuks, kui see on kätte toimetatud tema poolt selleks volitatud isikule. Eeldatakse, 
et  dokumendi  saaja  prokuristil  või  saajalt  üldvolituse  saanud  isikul,  samuti  saaja  nimel 
dokumente  tavaliselt  vastuvõtval  isikul  on  ka  menetlusdokumentide  vastuvõtmise  õigus. 
Füüsilisest  isikust  ettevõtjale,  eraõiguslikule  juriidilisele  isikule  ja  välismaa  äriühingu 
filiaalile  loetakse  menetlusdokument  kätte  toimetatuks  ka  juhul,  kui  see  on  kätte  toimetatud 
äriregistrisse 
või 
mittetulundusühingute 
ja 
sihtasutuste 
registrisse 
kantud 
menetlusdokumentide vastuvõtmiseks volitatud isikule.  
 -  
menetlusdokumentide  vastuvõtmiseks  määratud  esindajale  (TsMS  §  320)  -  Kui 
menetlusdokument  toimetatakse  kätte  välisriigi  pädeva  ametiasutuse,  Eesti  Vabariigi  pädeva 
konsulaarametniku  või  saadiku  või  Eesti  Vabariigi  Välisministeeriumi  vahendusel,  võib 
kohus  nõuda,  et  dokumendi  saaja  määraks  menetlusdokumente  vastu  võtma  volitatud  Eestis 
elava  või  asuva  isiku,  kui  saaja  ei  ole  määranud  menetluseks  esindajat.  Kohus  võib 
menetlusosalist  määrusega  kohustada  menetlusdokumente  vastu  võtma  volitatud  isiku 
määrama  ka  muul  juhul,  kui  võib  eeldada  põhjendamatuid  raskusi  dokumentide 
kättetoimetamisel.  Kui  menetlusdokumente  vastu  võtma  volitatud  isiku  määramiseks 
kohustatud  menetlusosaline  seda  isikut  ei  nimeta,  toimetatakse  menetlusdokumendid  talle 
kuni kättesaamiseks volitatud isiku nimetamiseni kätte dokumentide postitamisega lihtkirjana 
tema enda aadressil. 
 -  
Kohtumenetluse  esindajale  (TsMS  §  321)  -  Kui  menetlusosalist  esindab 
kohtumenetluses  esindaja,  toimetatakse  menetluses   olevas   asjas  dokumendid  kätte  ja 
saadetakse  muud   teated   üksnes  esindajale,  kui  kohus  ei  pea  vajalikuks  nende  saatmist  lisaks 
menetlusosalisele  isiklikult.  Mitme  esindaja  puhul  piisab  kättetoimetamisest  ühele  neist. 
Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale 
ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult . Tulenevalt TsMS § 321 lõike 1 ja § 
307 lõike 3 mõttest loetakse kohtulahend kättetoimetatuks ka juhul, kui seda on tehtud ainult 
menetlusosalisele. Kui kohus on kohtulahendi kätte toimetanud ainult menetlusosalisele, võib 
see  anda  aluse  taotleda  menetlustoimingu  tegemiseks  ettenähtud  tähtaja  ennistamist,  kui 
menetlustoimingu  õigel  ajal  tegemata  jätmine  on  seotud  esindajale  kohtulahendi 
kättetoimetamata jätmisega ja eeldatavasti oleks esindaja teinud menetlustoimingu õigel ajal . 
Sellekohaseid  riigikohtu  lahendeid:  3-2-1-91-10  ja  3-2-1-129-10  selgitavad,  et  kui  esindaja 
teadis  istungist  ja  esindus  lõppes  ka  enne  kohtukutse  kättetoimetamist,  kuid  sellest  teatati 
kohtule  alles  koos  kohtukutse  kättetoimetamistest   teatava   kinnitusega  e-posti  teel.  Kui 
menetlusosalise esindaja volitus on toimingu või tahteavalduse tegemise ajal kehtiv, siis tuleb 
selline toiming või tahteavaldus lugeda tehtuks esindatava poolt ja on kehtiv pärast esindajale 
antud volituse lõppemist. 
Riigikohus  on  leidnud  lahendis  3-2-1-161-09,  et  olukorras,  kus  kohtuistungil  viibinud 
nõustajale  palutakse  kätte  toimetada  kohtulahend,  võib  nõustaja  olla  menetlusdokumentide 
kättetoimetamiseks  nimetatud  isik,  kuigi  tal  puudub  muude  menetlustoimingute  tegemise 
õigus.  Riigikohtu  lahendis  3-2-1-84-07  selgitatakse,  et  isiklikult  esindajale  allkirja  vastu 
kättetoimetatuks  saab  lugeda  kohtukutse,  kui  see  on  kätte  toimetatud  advokaadile  isiklikult 
mitte  tema  büroo  töötajale.  Praktikas  on  see  probleem  lahendunud  kohustusliku  E-toimiku 
kasutamise nõudega advokaatide poolt.  
Erijuhtudel toimub kättetoimetamine alljärgnevalt: 
- 
Eluruumis  ja  viibimiskohas  ning  saaja  tööandjale,  üürileandjale  ja  maja  haldajale 
(TsMS  §  322)  –  Kui  menetlusdokumendi  saajat  ei  saada  tema  eluruumis  kätte,  loetakse 
dokument  saajale  kättetoimetatuks  ka  kättetoimetamisega  tema  eluruumis  elavale  või 
perekonda  teenivale  vähemalt  neljateistkümneaastasele  isikule.  Pikemat  aega  kaitseväes, 
vanglas,  tervishoiuasutuses  või  muus  sellises  kohas  viibivale  isikule  loetakse  dokument 
kättetoimetatuks  ka  dokumendi  üleandmisega  selle  juhile  või  tema  määratud  isikule,  kui 
seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Dokumentide kättetoimetamisel nt tööandjale, üürileandjale 
või maja haldajale ei ole viimaste nõusolekut vaja.  
-  
Äriruumis  (TsMS  §  323)  -  Majandus-  või  kutsetegevusega  tegelevale  füüsilisele 
isikule  loetakse  dokument  kättetoimetatuks  ka  juhul,  kui  dokument  toimetatakse  kätte  tema 
äriruumis  püsivalt  viibivale  töötajale  või  muu  sellesarnase  lepingu  alusel  talle  püsivalt 
teenuseid osutavale isikule, kui füüsiline isik ise ei viibi tavalisel tööajal äriruumis või kui ta 
ei  saa  dokumenti  vastu  võtta.  TsMS  §-s  323  ei  sätestata  otseselt  menetlusdokumentide 
kättetoimetamist  advokaadibüroos  seal  töötavale  advokaadile  kui  menetlusosalise 
lepingulisele esindajale.  Siiski leiab kolleegium, et menetlusdokumendi saab kätte toimetada 
advokaadile kui lepingulisele esindajale ka TsMS § 323 järgi advokaadibüroos, kuna TsMS § 
321  lg  1  mõtte  kohaselt  toimetataksegi  menetlusdokumendid  eelduslikult  kätte  üksnes 
lepingulisele  esindajale,  kes  tegeleb  oma  kutsetööga  advokaadibüroos  .  TsMS  §  323  lg  2 
koostoimes  §  323  lg-ga  1   laiendab   TsMS  §-s  319  sätestatud  võimalusi  juriidilisele  isikule 
menetlusdokumendi 
kättetoimetamiseks. 
Kui 
TsMS 
§ 
319 
võimaldab 
lugeda 
menetlusdokumendi  üldjuhul  kättetoimetatuks  tavaliselt  saaja  nimel  dokumente  vastuvõtvale 
isikule dokumendi üleandmisega (materiaalõiguslikku  analoogi  vt TsÜS § 118 lg-s 2 ja § 121 
lg-s 2), siis TsMS § 323 võimaldab menetlusdokumendi kättetoimetatuks lugeda dokumendi 
üleandmisega  ka  muudele  töötajatele,  kes  püsivalt  viibivad  juriidilise  isiku  äriruumis  või 
osutavad  talle  muu  sarnase  lepingu  alusel  püsivalt  teenuseid,  sõltumata  sellest,  kas  nad  on 
volitatud  isiku  nimel  dokumente  vastu  võtma  või  kas  nende  puhul  tuleks  eeldada  sellise 
volituse olemasolu. Tavaliselt dokumente vastuvõtvaks isikuks TsMS § 319 tähenduses võib 
reeglina  lugeda  sekretäri  või  sellega  sarnasel  ametikohal  töötava  isiku,  TsMS  §  323  korral 
lisanduvad  ka  muud  töötajad  (nt   kantselei   töötajad,  turvateenistujad).  Siiski  ei  saa   mainitud  
sätetes  nimetatud  kättetoimetamise  viise  lugeda  dokumendi  kättetoimetamiseks  juriidilisele 
isikule või tema esindajale isiklikult allkirja vastu TsMS § 415 lg 1 p 1 ja ka p 2 tähenduses. 
Kolleegium selgitab, et TsMS § 415 lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses saab dokumendi juriidilisele 
isikule  või  tema  esindajale  isiklikult  allkirja  vastu  kättetoimetatuks  lugeda  vaid  siis,  kui 
nimetatud  sätete  alusel  dokumenti  vastuvõttev  isik  on  ühtlasi  ka  juriidilise  isiku  lepinguline 
esindaja TsMS § 218 tähenduses või juriidilise isiku seaduslik esindaja . 
 -  
postkasti   panekuga  (TsMS  §  326)  -  kui  menetlusdokumenti  ei  ole  võimalik  kätte 
toimetada,  kuna  seda  ei  saa  üle  anda  saaja  või  tema  esindaja  elu-  või  äriruumis,  loetakse 
dokument  kättetoimetatuks  dokumendi  panemisega  elu-  või  äriruumi  juurde  kuuluvasse 
postkasti  või  muusse  sellesarnasesse  kohta,  mida  saaja  või  tema  esindaja  kasutab  posti 
kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Käesoleva seadustiku § 322 lõikes 2 
nimetatud  isikule  võib  menetlusdokumendi  sel  viisil  kätte  toimetada  üksnes  juhul,  kui 
kättetoimetamine  ei  ole  võimalik  saajale  või  tema  esindajale  isiklikult.  Kättetoimetamine 
käesoleva  paragrahvi  lõikes  1  nimetatud  viisil  on  lubatud  üksnes  juhul,  kui 
menetlusdokumenti  on  proovitud  isikule  isiklikult  üle  anda  vähemalt  kahel  korral  oluliselt 
erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega ja menetlusdokumenti ei ole võimalik 
kätte  anda  elu-  või  äriruumis  viibivale  muule  isikule  käesoleva  seaduse  §  322  lõike  1  või  § 
323  kohaselt.  Kui  menetlusdokumenti  ei  ole  menetlusosalisele  võimalik  kätte  toimetada 
seetõttu, et menetlusosaline tähitud kirjale ettenähtud tähtaja jooksul järele ei lähe, saab kohus 
TsMS  §  326  järgi  menetlusdokumendi  kätte  toimetada  menetlusdokumendi  postkasti 
panekuga .  
 -  
hoiustamisega  (TsMS  §  327)  -  TsMS  §-s  326  sätestatud  tingimustel  võib  dokumendi 
samuti  hoiustada  dokumendi  kättetoimetamise  kohas   asuvas   postkontoris  või  valla-  või 
linnavalitsuses  või  selle  maakohtu  kantseleis,  kelle  tööpiirkonnas  asub  dokumendi 
kättetoimetamise  koht.  Hoiustamise  kohta  jäetakse  või  saadetakse  saaja  aadressil   postiga  
kirjalik  teade,  selle  võimatuse  korral  aga  kinnitatakse  teade  eluruumi,  äriruumi  või 
viibimiskoha  uksele  või  väljastatakse  naabruses  elavale  isikule  saajale  edastamiseks.  Teatest 
peab  selgelt  ilmnema,  et  hoiustatud  on  kohtu  edastatud  dokument  ning  et  hoiustamisega 
loetakse  dokument  kätte  toimetatuks  ja  sellest  võivad  kulgema  hakata  menetlustähtajad. 
Dokument  loetakse  kätte  toimetatuks  kolme  päeva  möödumisel  TsMS  327  lg-s  2  nimetatud 
kirjaliku  teate  edastamisest  või  mahajätmisest.  Dokumendi  ümbrikule  märgitakse 
kättetoimetamise  kuupäev.  Kättetoimetamiseks  edastatud  dokument  tagastatakse  saatjale  15 
päeva  möödumisel  kättetoimetatuks   lugemisest ,  kui  kohus  ei  ole  selleks  määranud  pikemat 
tähtaega. 
Juhul,  kui  isik  seadusliku   aluseta   keeldub  menetlusdokumendi  vastuvõtmisest,  loetakse 
dokument  kätte  toimetatuks  (TsMS  §  325).  Juhul,  kui  menetlusdokumendi  võtab  vastu 
kohtumenetluses saaja vastaspoolena  osalev  isik, ei loeta dokumenti kättetoimetatuks (TsMS 
§ 324) .  
Menetlustähtajad, kohtupidamise tagamine 
Tähtaeg  on  kindlaksmääratud  ajavahemik,  millega  on  seotud  protsessitoimingu  õiguslikud 
tagajärjed.  Tähtaegu  võib  liigitada  seadusest  tulenevateks  tähtaegadeks,  mille  pikkus  on 
määratud menetlusseadusega. Seadusest tulenevad tähtajad on näiteks kaebetähtajad, TsMS § 
487  lg  1  nimetatud  hagi  esitamise  tähtaeg.  Menetlustoimingu  tegemise  õigus  lõpeb  tähtaja 
lõppemisega.  Tähtpäev  on  kindel  tärmin.  Tähtaegade  arvestamisel  tuleb  lähtuda  TsÜS-i 
sätetest  (vt  TsÜS  §  135).  Pooled  võivad  seaduses  määratud  tähtaega  kokkuleppel  lühendada 
või  pikendada.  Näiteks  tulenevalt  TsMS  §  632  lg-st  4  saab  poolte  kohtule  avaldatud 
kokkuleppel  apellatsioonitähtaega  lühendada,  samuti  pikendada  kuni  viie   kuuni   otsuse 
avalikult teatavakstegemisest.  
Tähtaja   kulgemine   ehk  menetlustoimingu  tegemise  õigus/kohustus  algab  teada  saamisest,  et 
toimingut  saab/tuleb  teha  (vt  kätte  toimetamisest).  Kohtuotsusele  kaebuse  esitamise  õigus 
tekib protsessiosalisel sel päeval, mil kohtuotsus talle teatavaks saab. Samas, kui isikule, kes 
oleks pidanud olema kaasatud menetlusse huvitatud isikuna, ei ole otsust teatavaks tehtud, siis 
ei ole tema suhtes ka kaebetähtaeg kulgema hakanud. Näiteks on riigikohus leidnud, et kuna 
tagaseljaotsus  avaldati  väljaandes  Ametlikud  Teadaanded  ebaõigesti,  siis  ei  hakanud 
teistmisavalduse  esitamise  tähtaeg  TsMS  §  704  lg  1  järgi  kulgema  mitte  tagaseljaotsuse 
avaldamisest, vaid sellest ajast, millal kostja sai teada tagaseljaotsusest.  
Menetlustoimingu tegemine pärast tähtaega ei loo õiguslikke tagajärgi.  Menetlustoiming , mis 
tehakse pärast tähtaja möödumist, jäetakse tähelepanuta st menetlusdokumendid tagastatakse 
esitajale.  Hilinenult  esitatud  taotluse  lubatavust  hinnates  peab  kohus   hindama   nii  menetluse 
viibimise  võimalikkust  kui  ka  hilinemise  põhjendatust.  Kuigi  TsMS  §  331  lg-st  1  tuleneb 
kohtu  diskretsiooniõigus  otsustada  hilinenult  esitatud  tõendi  või  taotluse  vastuvõtmise  üle, 
peab  kohus  oma  otsust  taotluse  rahuldamata  jätmisel  ka  piisavalt  põhjendama.  Arvestada 
tuleb ka  tegelikku  menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi 
taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse  viibimist  ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt 
ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda 
eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu . 
Menetlustähtaegade  rikkumine  toob  endaga  kaasa  nö  sanktsioonid  -  hagiavalduse  puuduste 
kõrvaldamata jätmise puhul keeldub kohus hagiavaldust menetlusse võtmast, hilisem tõendite 
esitamine  toob  kaasa  viimaste  nende  mittearvestamise  ja  tagastamise,  hagile  vastamata 
jätmine  toob  kaasa  tagaseljaotsus,  kaebetähtaja  mööda  laskmise  korral  ei  võta  kohus 
apellatsioonkaebust menetlusse. 
Menetluse  peatumise  või   peatamise   korral  katkeb  kõigi  menetlustähtaegade  kulgemine  ja 
peatumise või peatamise lõppemisel algab tähtaja kulgemine täies ulatuses uuesti. Menetluse 
peatumist ja peatamist reguleerib TsMS IX. osa.  
Menetlustähtaja  ennistamist  on  võimalik  kohtult  taotleda  esitades  kohtule  vastavasisulise 
avalduse  juhul,  kui  menetlusosaline  lasi  mööda  seaduses  sätestatud  menetlustähtaja,  kuid 
menetlusosaline  ei  saanud  tähtaega  järgida  mõjuval  põhjusel    ja  tähtaja  möödalaskmine  ei 
võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Tähtaja 
ennistamist  võib  taotleda  14  päeva  jooksul,  alates  päevast,  millal  TsMS  67  lg-s  1  nimetatud 
takistus  ära  langes,  aga  mitte  hiljem  kui  kuue  kuu  jooksul,  alates  möödalastud  tähtaja 
lõppemisest.  Koos  ennistamise  avaldusega  tuleb  teha  menetlustoiming,  mille  tegemiseks 
tähtaja  ennistamist  taotletakse  (TsMS  §  68  lg  2).  Seaduse  mõtte  kohaselt  ei  saa  ilma 
menetlustoimingut  tegemata  taotleda  selle  toimingu  tegemise  tähtaja  ennistamist.  Kohus  ei 
ennista tähtaegu menetlustoiminguteks, mille kohta pole teada, kas neid üldse kunagi tehakse 
(kas üldse kunagi nt määruskaebust esitatakse) . Näiteks taotletakse määruskaebuse esitamise 
tähtaja  ennistamist  ning  lisatakse  sellele  ka  määruskaebus  ise.  Teisel  poolel  on  võimalik 
esitada  tähtaja  ennistamise  suhtes  oma  seisukoht.  Teatud  juhtudel  peab  kohus  tähtaja 
ennistamise  küsimuse  lahendamiseks   pidama   kohtuistungi.  Tähtaja  ennistamise  taotluse 
esitamisel tuleb tasuda kautsjon (vt TsMS § 142  lg 1). Hagi aegumise tähtaega  ei saa kohus 
ennistada.  
Tähtaega arvutatakse kuude, päevade ja  aastatega. Tähtaeg loetakse järgituks vaid juhul, kui 
vastavat  tahteavaldust  sisaldav  dokument  jõuab  kohtusse  enne  tähtaja  möödumist,  so  enne 
tähtaja  viimase  päeva  kella  24.00-i  .  Kui  menetlustoiming  tuleb  teostada  kohtus,  siis  lõpeb 
tähtaeg  kohtu  poolt  määratud  tähtpäeval  kohtu  tööaja  lõpul.  TsMS  §  62  lg  2  kohaselt 
seostatakse   kohtus  tehtava  menetlustoimingu  tegemise  tähtaeg  kohtu  tööpäeva  lõpuga 
põhjusel,  et  selline  toiming  tehakse  kohtuniku  või  kohtuametniku  osalusel  .  Seega  tuleb 
arvestada,  et  postiteenus  võtab  aega  ning  post  peab   saabuma   kohtusse  määratud  tähtpäeval. 
Dokumendi  salvestamine  kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi on seotud 
saatjale  sellekohase  automaatse  elektroonilise  kinnituse  saatmisega.  Seega  ei  saa  saatja 
eeldada  e-kirja  jõudmist  saajani  kuni  hetkeni,  mil  ta  on  saanud  sellekohase  elektroonilise 
kinnituse.  
Elektrooniliselt  saadetud  apellatsioonkaebuse  kohtusse  jõudmist  ei  tõenda  üksnes  e-kirja 
väljatrükk.  Vajalik  on  esitada  ka  tõendid,  mis  kinnitaksid  e-kirja  automaatset  vastuvõtmist 
justiitsministri  28.  detsembri  2005.  a  määrusega  nr  59  kehtestatud  kohtule  dokumentide 
esitamise korra § 7 lg 1 järgi.  
Õigust  lõpetav  tähtaeg  on  selline  tähtaeg,  mille  möödalaskmisel  ei  ole  võimalik  enam  oma 
rikutud  õiguste  kaitseks  kohtusse  pöörduda.  Õigust  lõpetavat  tähtaega  tuleb  eristada 
aegumisest,  sest  aegumise  puhul  on  võimalik  kohustatud  poole  vabatahtlik  õigustav 
käitumine. 
Kui dokument saadetakse valesse kohtusse või esitatakse puudustega (ka e-postiga, kuid ilma 
digiallkirjata) siis loetakse tähtaeg järgituks.  
Kohus saab määrata tähtaja menetlustoimingu teostamiseks. Tähtaeg peab olema mõistlik st. 
aeg,  mille  jooksul  on  võimalik  toiming  teostada,  kuid  samas  võimaldaks  asja  kiiret 
läbivaatamist.  Seaduses  on  antud  mõnede  menetlustoimingute  tegemiseks  minimaalsed 
tähtajad,  näiteks  kostjal  on  hagile  vastamiseks  vähemalt  14  päeva  aega  (TsMS  §  394  lg  5), 
kohtukutse  kättetoimetamise  ja  istungipäeva  vahele  peab  jääma  vähemalt  kümme  päeva 
(TsMS  §  343  lg  2).  Kohus  võib  enda  poolt  määratud  tähtaega  pikendada  (nt  kirjalike 
vastuväidete  esitamise  tähtaeg,  tõendi  esitamise  tähtaeg).  Kohus  võib  tema  määratud 
menetlustähtaega põhistatud avalduse  alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. 
Tähtaega  võib  korduvalt  pikendada  üksnes  vastaspoole  nõusolekul.  Poolte  kokkuleppel  võib 
nii seaduses sätestatud kui kohtu määratud menetlustähtaega lühendada. Tähtaja lühendamise 
kokkulepe  esitatakse  kohtule  kirjalikult  või  protokollitakse  (TsMS  §  64).  Mõjuv  põhjus 
tähtaja  pikendamiseks  (samuti  ennistamiseks  –  vt  ülalt)  on  menetlusosalisest  sõltumatu 
objektiivse  põhjuse  olemasolu  või  ka  kohtu  poolne  väära  info  edastamine,  näiteks  vale 
kaebekorra  selgitamine  menetlusosalisele.  Kaalukas  põhjus  tähtaja  ennistamiseks  võib  olla 
tervislik  seisund  arvestades  terviserikke  kestvust  ja  iseloomu,   ootamatu   raske  haigus,  kuid 
mitte  näiteks  puue  või  krooniline  haigus,  mis  oli  juba  olemas  eelneva  menetluse  käigus 
(kroonilise  haiguse  ägenemine  võib  olla  see  on  kaalumise  küsimus).  Kaalukas  põhjus  ei  ole 
istungist  ja  seega  ka  hilisemast   otsusest   mitteteadmine,  kui  see  on  põhjustatud  isiku  enda 
mitteõiguspärasest  käitumisest,  samuti,  kui  otsus  ei  jõua  isikuni  temast  olenevatel  põhjustel. 
Seaduse  mittetundmine  ei  ole  mõjuv  põhjus,  eestikeelse  kohtulahendi  mittemõistmine  ei  ole 
mõjuv põhjus. 
Üldiselt  ei  pikendata  menetluse  tähtaega,  kui  see  väljendab  pahatahtlust.  N:  sõlmitud 
õigusabileping  viimasel  vastamise  päeval,  poole  puhkus,  puuduste  kõrvaldamisel  eriti 
riigilõivu puhul ollakse eriti karmid – riigilõiv (puudus) peaks ju olemata olema st see toiming 
peaks olema tehtud juba enne hagi esitamist või hagi esitamise ajal.  
Kohtumenetluse tagamiseks on kohtul võimalik menetlusosalisi ning teisi kohustatud isikuid 
trahvida, kohaldada menetlusosaliste ning menetlust toetavate isikute suhtes sundtoomist ning 
aresti, samuti kõrvaldada kohtumenetlust segavad isikud kohtusaalist jmt (vt TsMS § 43-48).  
Menetluse tagamiseks ette nähtud sunnivahendid võib jaotada järgmiselt: 
 -  
Kohtulahendi  täitmise  kindlustamise  vahendid.  Kostja  nähes,  et  kohtuasi  temale 
ebasoodsas suunas liigub, võib kohtulahendi täitmist oluliselt raskendada või lausa võimatuks 
muuta, kui ta asub oma vara võõrandama või  lahkub  kohtu jurisdiktsioonist. Sellise käitumise 
peatamiseks  või  vältimiseks  on  kohtul  võimalus  hagi  tagada  (hagi  tagamise  kohta  vaata 
eelnevat ).  
 - Menetlusõiguste kuritarvitamise tõkestamise vahendid. TsMS § 200 lg 1 sätestav kohustuse 
oma  menetlusõigusi  heauskselt  kasutada.  Sama  paragrahvi  lõige  3  annab  kohtule  volituse 
trahvida    menetlusosalist,  kes  oma  menetlusõigusi  pahauskselt  kasutavad.  Olgu  selleks  siis 
põhjendamatu  hagi  esitamine  (TsMS  §  200  lg  3),  kinnituse  saamata  jätmine 
menetlusdokumendi  kättetoimetamisel  lihtkirjana,  faksi  teel  või  elektroonilisel  (TsMS  §  314 
lg  6)  või  tunnistaja  mitteilmumine  kohtuistungile  (TsMS  §  266  lg  1)  jne,  kuna 
menetlusõiguste  pahauskne  kasutamine  on  lai  mõiste  ning  haarab  endasse  nii  istungite 
edasilükkamise  pahatahtliku  põhjustamise,  tõendite  väljaandmisega  viivitamise,  tõendite 
kogumise  takistamise , kohtudokumentide kättetoimetamisest kõrvalehoidmise jmt.  
 -  Menetlusest  kõrvalehoidumise  tõkestamise  vahendid.  Kohtumenetlust  võivad  oma 
kõrvalehoidumisega  takistada  nii  menetlusosalised  kui  kohtumenetlust   abistavad   isikud  (nt 
tunnistaja). Menetlusosaliste kohtumenetluses osalemise tagamiseks on ette nähtud järgmised 
abinõud: 
1.  Hagi  tagamise  korras  kostja  vahistamine  või  tal  elukohast  lahkumise  keelamine  (TsMS  § 
379). 
2.  Kohtuistungile  ilmumata  jäänud  või  kohtule  õigeaegselt  mitte  vastanud  poole  kahjuks 
tagaseljaotsuse  tegemine  (TsMS  §  407  ja  §  413)  või  poole  kohalolekuta  asja   sisuline  
lahendamine (TsMS § 414). 
3. Hageja kohtuistungile ilmumata jäämise korral hagi läbivaatamata jätmine (TsMS § 409 ja 
§ 412). 
4.  Isiklikult  kohtusse  ilmumiseks  kohustatud  ilmumata  jäänud  poole  trahvimine  ja 
sundtoomine  (TsMS § 346). 
Sanktsioone kohaldatakse kohtumääruse alusel.  
3. 
KOHTUISTUNG: 
KOHTUISTUNGI 
MÄÄRAMINE, 
MENETLUSOSALISTE 
OSALEMINE  KOHTUISTUNGIL,  EELISTUNG,  ASJA  SISULINE  ARUTAMINE, 
KOHTUVAIDLUS 
Asja  arutamiseks  määratud  kohtuistung  tähendab  TsMS  mõttes  kõiki  neid  kohtuistungeid, 
millel  lahendatakse  pooltevahelist  sisulist  vaidlust  kogumis,  pidades  silmas  kõiki  esitatud 
asjaolusid.  Üldine  põhimõte  on,  et  asja  sisuline  arutamine  toimub  eelduslikult  ainult  ühel 
kohtuistungil.  Üksnes  juhul,  mil  esimesel  istungil  selgub,  et  asjaolud  ei  ole  piisavalt 
selgitatud,  toimub  asjas  mitu  istungit  .  Seega  kohtuistungil  toimub  asja  sisuline  arutamine. 
Kohtuistungi  toimumise  ajast  ja  kohast  teavitamiseks  toimetab  kohus  kohtukutsed  kätte 
menetlusosalistele  ja  teistele  isikutele,  kes  tuleb  kohtuistungile  kutsuda  (kohtuistungi 
toimumise ajast ja kohast saad  teatada  ka eelistungil – vt TsMS 311). Kutse kättetoimetamise 
ja istungipäeva vahele peab jääma vähemalt kümme päeva. Menetlusosaliste nõusolekul võib 
tähtaeg olla ka lühem. Kohtuistungi toimumise aeg avaldatakse ka kohtu veebilehel, märkides 
tsiviilasja numbri, menetlusosaliste nimed ja tsiviilasja üldise kirjelduse. Kinnise kohtuistungi 
kohta  avaldatakse  üksnes  toimumise  aeg,  tsiviilasja  number  ja  märge,  et  kohtuistung  on 
kinnine.  Kohtuistungi  toimumise  aeg  eemaldatakse  veebilehelt  seitsme  päeva  möödumisel 
kohtuistungi  toimumisest  (TsMS  §  343).  Kohtukutse  sisu  peab  vastama  TsMS  §  344  
sätestatule.  
Kohtuistungit  juhib  kohtunik.  Kohtunik  avab  kohtuistungi,  teatades  millist  asja  arutatakse, 
samuti teeb kohus kindlaks, kes on väljakutsutud isikutest on kohtuistungile ilmunud ja nende 
isikusamasuse;  kas  menetlusosaliste  esindajatel  on  esindusõigus  (vt  lisaks  TsMS  §  347). 
Kohtuistung  on  vajalik  selleks,  et  oleks  tagatud  asja  kohtus  arutamise  avalikkus  ning  õigus 
olla  ära  kuulatud.  Asja  sisuline  arutamine  toimub  suuliselt  ja  vahetult.  Kohtuistungit  võib 
pidada  eemalviibijate  vahel  kas  videokonverentsina  või  muul  viisil,  mis  tagab 
menetlusosalistele asja arutamise  reaalajas .  
Suuline arutamine - menetlusosalised esitavad oma nõuded ja vastuväited (kostja võib hagi ka 
õigeks  võtta).  Kohtuistung  ja  protokollitakse  .  Menetlustoimingu   protokoll   peab  kajastama 
menetlustoimingu  olulist  käiku  ja  muud  asja  lahendamise  või  võimaliku  edasikaebamise 
seisukohalt  olulist.  Menetlusosalise  taotlusel  protokollitakse  asjas  esitatud  asjaolu  või 
seisukoht.  Kohus  võib  jätta  taotluse  määrusega  rahuldamata,  kui  asjaolul  või  seisukohal 
ilmselt ei ole asjas tähtsust. Protokollimisega võrdsustatakse menetlusdokument, mis lisatakse 
protokollile ning millele tehakse  viide  protokollis.  
Vahetu arutamine- kohus uurib tõendeid ja kuulab tunnistajaid. 
Kohtuistungid  on  avalikud  ning  kohtistungi  kinniseks  kuulutamine  võib  toimuda  alaealiste 
huvide  kaitseks,  riigi  –  ja  ärisaladuse  kaitseks,  protsessiosaliste  eraelu  kaitseks  ning 
õigusemõistmise  huvides  (vt  lisaks  TsMS  §  38). Kohtuistungi  edastamine  ning  salvestamine 
võib toimuda üksnes kohtu eelneval loal.  
Tavapärane asja arutamise järjekord on järgmine (TsMS § 399): 
 - hageja esitab oma nõude 
 - kostja teatab kas  tunnistab  hagi või vaidleb sellele vastu 
 -  menetlusosalised  annavad  seletused,  põhjendades  oma  seisukohti  ja  esitades  oma 
vastuväited  vastaspoole  omade  kohta  (samuti  menetlusse  kaasatud  riigi  või  kohaliku 
omavalitsuse  esindaja  teatab  oma  seisukoha.  N:  eestkosteasutus  lapsesse  puutuvates 
vaidlustes); 
 - kohus uurib kõiki vastuvõetud tõendeid, ka tunnistajate ülekuulamine; 
 - menetlusosalised saavad sõna kohtuvaidluseks. 
Asja sisulise arutamise käigus võivad pooled esitada kompromissi või hageja loobuda hagist 
või  hagi  tagasi  võtta.  See  protokollitakse,  kui  ei  ole  juba  varem  kirjalikult  vormistatud. 
Protokollitakse  ka  hagi  õigeksvõtt  kostja  poolt.  Tavaliselt  võtab  kohus  sellisel  puhul  ka 
protokolli poole või esindaja allkirja, kindlustamaks seda,  et edasise vaidluse korral  ei saaks 
pool oma seisukohta muuta või alusetult vaidlustada. 
Varem  teostatud  tõendite  uurimise   protokollid   (paikvaatlus,  asitõendi   uurimine )  avaldatakse 
kohtuistungil,  samuti  eksperdi  arvamus,  eksperti  võib  küsitleda  ka  suuliselt.  Tunnistajale, 
eksperdile  esitab  esimesena  küsimused  see  pool,  kelle  taotlusel  on  tunnistaja  või  ekspert 
kohtusse  kutsutud.  Kohus  võib  esitada  küsimusi  igal  ajal.  Kohtu  ülesanne  on  välja  selgitada 
tunnistaja   haridus ,  seos  asjaga  ja  asjaosalistega:  kas  on  sugulane,  tuttav,  kas  on  otsene 
pealtnägija  või  üksnes   kuulnud    asjast   poole  vahendusel,  suhted  vastaspoolega,  haridustase  – 
võimaldab  hinnata  kohtul  tunnistaja  usaldatavust  ja  tema  võimet  asjast  aru  saada.  N:  4-
klassilise  haridusega  inimese  võime  aru  saada  pandilepingust  on  erinev  juriidilise 
kõrgharidusega inimese arusaamast. 
Pärast  kõigi  tõendite  uurimist  ja  poolte  ja  teiste  menetlusosaliste   seisukohtade   ärakuulamist 
lõpetab kohus asja sisulise arutamise. Pärast asjas sisulise arutamise lõpetamist kuulab kohus 
menetlusosalise  soovil  ära  kohtuvaidluse  ehk  kohtukõne  (TsMS  §  402).  Kõigil 
menetlusosalistel  on  õigus  esineda  kohtukõnega,  mis  võtab  kokku  asjas  uuritud  tõendid, 
poolte  seisukohad  ja  esitab  tõendite  analüüsi.  Kohtuvaidluses  kõneleb  esimesena  hageja  ja 
seejärel kostja. Iseseisva nõudega kolmas isik kõneleb pärast pooli. Iseseisva nõudeta kolmas 
isik  kõneleb  pärast  hagejat  või  kostjat,  kelle  poolel  ta  asjast  osa  võtab.  Kohtukõnele  ei  tohi 
kohus  vahele  segada  muidu,  va  juhul  kui  kohtukõnes  viidatakse  asjaoludele,  mida  ei  toodud 
esile  asja  sisulisel  arutamisel,  või  tõenditele,  mida  ei  uuritud  kohtuistungil.  Kohtukõne  aega 
võib  kohus  piirata,  samas  ei  tohi  anda  menetlusosalisele  kohtukõneks  aega  vähem  kui  10 
minutit  (TsMS  §  402  lg  3).  Kohtukõne  seisukohad  –  teesid-  võib  esitada  kirjalikult. 
Tänapäeval  küsib  kohus  ka  digitaalselt  salvestatud  kohtukõne  teese,  kui  on  tegemist  eriti 
pikkade ja keeruliste vaidlustega. 
Teise  poole  kõnele  võib  menetlusosaline  vastata  repliigiga.   Repliigi   pikkus  ei  tohi  olla  üle 
kolme minuti (see ei tohi kujuneda uueks kohtukõneks). Viimase repliigi õigus on kostjal. 
Kui  kohtuvaidluste  käigus  ilmnevad  uued  asjaolud,  võib  kohus   uuendada   asja  sisulise 
arutamise. Asja arutamist on võimalik uuendamine ka pärast asja arutamise lõpetamist ja enne 
otsuse tegemist (TsMS§ 437). 
Kohtuvaidluste  lõpus  läheb  kohus  otsust  tegema,  teatades  millal  ja  mil  viisil  tehakse  otsus 
avalikult teatavaks N: kohtuotsusega saab tutvuda kohtu kantselei kaudu 21.05.2008.a. alates 
kella 16.00 . Kohtuotsuse vormistamiseks on kohtul aega 20 päeva (TsMS § 452 lg 4), kuid 
vajadusel võib seda kohus ka pikendad.  
LIHTSUSTATUD MENETLUSED 
Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab 
kohus  võimalikult  kiiresti  tähtaja,  mille  jooksul  on  võimalik  esitada   avaldusi   ja  dokumente, 
samuti  otsuse  avalikult  teatavakstegemise  aja  ja  teatab  neist  menetlusosalistele.  Määruses 
tuleb  märkida  ka  asja  lahendav  kohtunik.  Nimetatud  nõusolekut  võivad  pooled  tagasi  võtta 
üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Kui pool ei ole kohtule teatanud, kas ta on 
nõus kirjaliku menetlusega, eeldatakse, et ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil (TsMS § 
403).  
Varaliselt hinnatava hagi asjas võib kohus määrata kirjaliku menetluse, kui hagi hind ei ületa 
6400 eurot ja poole kohtusse  ilmumine  on oluliselt raskendatud suure vahemaa tõttu või muul 
mõjuval põhjusel. TsMS § 404 lg-s 1 nimetatud juhul määrab kohus avalduste ja dokumentide 
esitamise  tähtpäeva,  samuti  otsuse  avalikult  teatavakstegemise  aja  ning  teatab  neist 
menetlusosalistele.  Kohus  võib  määratud  tähtpäeva  muuta,  kui  seda  tingib  menetlusliku 
olukorra  muutumine.  Kohus  tühistab  kirjaliku  menetluse  korraldamise,  kui  tema  arvates  on 
poole  isiklik  ilmumine  hagi  aluseks  olevate  asjaolude  selgitamiseks  möödapääsmatu  või  kui 
pool, kellest tulenevalt kirjalik menetlus määrati, taotleb asja lahendamist kohtuistungil. Teise 
poole  taotlusel  tuleb  tema  ära  kuulata,  sõltumata  kirjaliku  menetluse  määramisest  (TsMS  § 
404).  
Kohus  menetleb  hagi  oma  õiglase  äranägemise  kohaselt  lihtsustatud  korras,  järgides  üksnes 
käesolevas  seadustikus  sätestatud  üldisi  menetluspõhimõtteid,  kui  tegemist  on  varalise 
nõudega  hagiga  ja  hagihind  ei  ületa   summat ,  mis  vastab  2000   eurole .  Lihtmenetluses  peab 
kohus  tagama  menetlusosaliste  põhiõiguste  ja  -vabaduste  ning  oluliste  menetlusõiguste 
järgimise  ning  kuulab  menetlusosalise  tema  taotlusel  ära.  Selleks  ei  pea   korraldama  
kohtuistungit. Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil asja menetleda, ilma 
et  selle  kohta  oleks  vaja  teha  eraldi  määrust.  Menetlusosalistele  tuleb  siiski  teatada  nende 
õigusest  olla  kohtu  poolt  ära  kuulatud  (TsMS  §  405).  Lihtmenetluses  tehtud  lahendi  peale 
edasikaebamisel  või  välisriigis  tehtud  kohtulahendi  Eesti  täitemenetluses  täitmisele  ja 
võlgniku õiguskaitsevahenditele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 
nr 861/2007 ja TsMS § 4051 sätteid.  
Vekslist  ja  tšekist  tuleneva  raha  maksmise  hagi  ning  hagi  hüpoteegist  või  laevahüpoteegist 
tulenevalt sundtäitmise läbiviimiseks menetletakse hageja taotlusel dokumendimenetluses, kui 
kõiki nõuet tõendavaid asjaolusid saab tõendada dokumentidega ja vajalikud dokumendid on 
hagile lisatud või hageja esitab need kohtu määratud tähtaja jooksul. Dokumendimenetluses ei 
või  lisaks  TsMS  §  406  lg-s  1  sätestatule  esitada  muid  nõudeid  ega  esitada  vastuhagi. 
Dokumendimenetluses  arvestatakse  tõendina  üksnes  poolte  esitatud  dokumente  ja  poolte 
vande  all  antud  seletusi.  Tõendada  võib  üksnes  TsMS  §  406  lg-s  1  nimetatud  asjaolusid  ja 
dokumendi  ehtsust  või  võltsitust.  Muid  tõendeid  vastu  ei  võeta  ja  vastuväiteid  ei  arvestata. 
Vekslist  ja  tšekist  tuleneva  kõrvalnõude  tõendamiseks  piisab  nõude  põhistamisest.  Hageja 
taotlusel  teeb  kohus  määruse  dokumendimenetluse  muutmiseks  tavaliseks  hagimenetluseks. 
Hageja  võib  taotluse  esitada  kuni  kohtuvaidluseni  maakohtus  või  kirjalikus  menetluses 
taotluste  esitamise  tähtaja  möödumiseni.  Kohtu  määruse  alusel  jätkub  menetlus 
dokumendimenetluse erisusteta (TsMS § 406).  
KOHTULE  VASTAMATA  JÄTMISE  JA  MENETLUSOSALISE   KOHTUISTUNGILT  
PUUDUMISE TAGAJÄRJED 
TsMS § 394 lõige 1 sätestab, et kostja peab esitatud hagile kirjalikult vastama. Vastata tuleb 
tal  TsMS  §-s  394  lõikes  2  nimetatud  küsimustele.  Hagile  vastamise  kohustus  on  kostjal  ka 
kirjalike  menetluste  puhul  (TsMS  §-d  403  ja  404),  lihtmenetluses,  kui  kohus  nõuab  hagile 
vastamist, (TsMS § 405) ning dokumendimenetluses (vt TsMS § 406). Selleks et kohus saaks 
kostjat kohustada hagile vastama, peab ta olema kostjale kätte toimetanud (TsMS §-d 306 ja 
307)  hagiavalduse  koos   lisadega   ja  asja  menetlusse  võtmise  määruse  (vt  TsMS  §  393  lg  1). 
Kohus  võib  hageja  taotlusel  hagi  tagaseljaotsusega  rahuldada  hagiavalduses  märgitud  ja 
asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise 
tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see 
toimetati  kätte  avalikult.  Sel  juhul  loetakse  hageja  esitatud  faktilised  väited  kostja  poolt 
omaksvõetuks  (TsMS  §  407  lg  1).  Nagu  nähtub  TsMS  §  407  lõike  1  esimese  lause 
sõnastusest,  on  tagaseljaotsuse  tegemise  eelduseks  hagi  õiguslik  põhjendatus  (veenvus).  See 
tähendab,  et  hagis  esitatud  faktilised  asjaolud  (juriidilised  faktid),  mida  TsMS  §  407  lõike  1 
teise  lause  alusel  peetakse  kostja  poolt  omaksvõetuks,  peavad  olema  õiguslikult  piisavad 
hageja nõude rahuldamiseks. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja hageja on sellele 
vaatamata taotlenud TsMS § 407 lõike 1 alusel tagaseljaotsuse tegemist, peab kohus TsMS § 
407  lõike  6  kohaselt  jätma  hagi  rahuldamata.  Näiteks  kui  hageja  nõuab  asja  välja  kostja 
valdusest, kuid viitab hagis asjaolule, et kostja on üksnes nõutava asja kaudne valdaja, siis ei 
ole  kohtul  võimalik  rahuldada  asja  ebaseaduslikust  valdusest  väljaandmise  nõuet 
asjaõigusseaduse § 80 lõigete 1 ja 2 alusel ( vindikatsioonhagi  saab suunata üksnes võõra asja 
otsese valdaja vastu).  
TsMS § 407 lõike 6 sõnastusest järeldub, et kui hageja ei taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, 
siis kohus ei saa omal algatusel teha TsMS § 407 lõike 6 alusel hagi rahuldamata jätvat otsust. 
Seega  peab  hageja,  kes  taotleb  TsMS  §  407  lõike  1  alusel  tagaseljaotsuse  tegemist,  olema 
kindel oma hagi õiguslikus põhjendatuses .  
Juhul, kui täidetud on TsMS § 407 lg 1 tingimused ning puuduvad TsMS § 407 lõigetes 4 - 5¹ 
sätestatud nö tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud, teeb kohus asjas tagaseljaotsuse.  
Kostja  kelle  kahjuks  tehti  TsMS  §  407  lõike  1  alusel  tagaseljaotsus,  ei  saa  seda  vaidlustada 
apellatsiooni  korras  (TsMS  §  420  lg  1  esimene  lause),  kuid  ta  saab  tagaseljaotsuse  kohta 
esitada   kaja .  TsMS  §-d  415–420  sätestavad  üldised  reeglid  menetluse  taastamiseks  pärast 
seda,  kui  on  tehtud  tagaseljaotsus.  TsMS  §  415  lõike  2  kohaselt  võib  kaja  esitada 
tagaseljaotsuse  kättetoimetamisest  alates  14  päeva  jooksul.  Kui  tagaseljaotsus  tuleb  kätte 
toimetada väljaspool Eesti Vabariiki või avaliku teatavakstegemisega, võib kaja esitada otsuse 
kättetoimetamisest  alates  28  päeva  jooksul.  Kaja  esitamise  tähtaeg  on  ennistatav  TsMS  §-de 
67  ja  68  alusel.  Kohus  toimetab  kaja  vastaspoolele  kätte  ja  teatab  ühtlasi,  millal  on  kätte 
toimetatud  tagaseljaotsus  ja  millal  esitatud  kaja  (TsMS  §  416  lg  5).  Kuna  kaja  esitamise 
tähtaeg on sätestatud seaduses ja TsMS § 64 lõige 1 näeb ette üksnes kohtu määratud tähtaja 
pikendamise,  siis  ei  või  kohus  kaja  esitamise  tähtaega  pikendada.  TsMS  §  415  lõike  1 
esimene lause sätestab, et kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, 
mis  oli  tagaseljaotsuse  tegemise  aluseks,  oli  tingitud  mõjuvast  põhjusest  (vaata  eelnevat). 
TsMS § 416 lõike 1 punkt 3 nõuab, et  kajas  oleks esitatud ja põhistatud asjaolu, mis takistas 
kaja esitajal hagile vastamast ja sellest teatamast, ning selle põhistus, välja arvatud juhul, kui 
kaja  esitamiseks  ei  ole  mõjuv  põhjus  vajalik.  TsMS  §  415  lõike  1  esimeses  lauses  öeldut 
kordab ja täpsustab TsMS § 417 lõige 2 sätestab, et kohus rahuldab kaja ja taastab menetluse 
vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu 
tegemata jätmist, kui kaja on esitatud õiges vormis ja õigel ajal ning avaldaja on põhistanud 
mõjuva põhjuse, mis takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt 
tegemast ja kohtule sellest teatamast. Menetluse taastamiseks ei ole vajalik mõjuv põhjus, kui 
kaja  esitamiseks  ei  ole  mõjuv  põhjus  vajalik.  Kaja  tuleb  mõjuvast  põhjusest  sõltumata 
rahuldada TsMS § 415 lõike 1 teises lauses nimetatud eelduste esinemise korral. Kui kostja on 
esitanud  kaja  ja  hageja  on  esitanud  apellatsioonkaebuse,  vaadatakse  asi  läbi  menetluse 
taastamise  korras  tagaseljaotsuse  teinud  kohtus.  Kui  kaja  ei  rahuldata,  jätkatakse 
apellatsioonkaebuse  menetlemist.  Menetluse  taastamist  on  kostjal  õigus  nõuda  üks  kord. 
TsMS  419  sätestab,  et  kui  pool  taastatud  menetluses  kohtuistungile  ei   ilmu   ja  tema  suhtes 
tehakse uus tagaseljaotsus, ei ole tal enam õigust kaja esitada. Sellisel juhul on kostjal TsMS § 
420  lg  2  alusel  esitada  apellatsioonkaebus,  kuid  ta  võib  kaebuses  tugineda  üksnes 
tagaseljaotsuse tegemise eelduste kontrollimata jätmisele.  
Rääkides  poolte  kohustusest  osa  võtta  kohtuistungist  esimese  astme  kohtus,  peab  märkima 
kõigepealt  seda,  et  üldjuhul  ei  ole  pooltel  kohtuistungile   ilmumise   kohustust.  Kohtuistungist 
osavõtmine  on  menetlusosalise  õigus.  Kohtuistungile  ilmumise  (kohtuistungist  osavõtmise) 
kohustus  on  poolel,  keda  kohus  on  TsMS  §  346  lõike  1  alusel  kohustanud  isiklikult 
kohtuistungile ilmuma. Muudel juhtudel peab pool kohtuistungile ilmuma üksnes siis, kui ta 
ei  ole  olnud  nõus  kirjaliku  menetlusega  või  asja  arutamisega  kohtuistungil  ilma  tema 
osavõtuta. Viimati nimetatud seisukoht järeldub TsMS § 412 lõike 1 punktist 1 ja § 413 lõike 
3  punktist  3,  mis  keelavad  vastavalt  hagi  läbi  vaatamata  jätmise  ja  tagaseljaotsuse  tegemise, 
kui kohtuistungile ilmumata jäänud hageja või kostja olid nõus kirjaliku menetlusega või asja 
lahendamisega  ilma  nende  osavõtuta.  Kohtuistungile  ilmumise  kohustus  kehtib  ka  nn 
eelistungile  (TsMS  §  398).  Kohtuistungile  (ka  eelistungile)  kutsutud  pool  on  TsMS  §  345 
kohaselt  alati  kohustatud  õigel  ajal  teatama  kohtule  kohtuistungile  mitteilmumisest  ja 
põhistama  kohtusse  ilmumise  takistuse.  Kohtusse  ilmumata  jätmise  põhjusest  teatamise 
kohustust  tuletatakse  poolele  meelde  kohtukutses  (TsMS  §  344  lg  1  p  6).  Mida  tähendab 
TsMS  §-s  345  sõnapaar  „õigel  ajal“,  pole  selge.  Kindlasti  peab  pool  kohut  informeerima 
kohtuistungile  mitteilmumisest  enne  kohtuistungi   toimumist .  Juhul,  kui  pool  teatab  kohtule 
kohtuistungile mitteilmumisest 10 minutit enne kohtuistungi algust, on alust kahelda viimase 
heauskses käitumises.   
Olukorras,  kus  kohtuistungile  ei  ilmu  ei  pool  ega  tema  lepinguline  esindaja,  peab  nende 
mõlema  kohtuistungile  ilmumata  jätmisest  olema  TsMS  §  345  järgi  teatatud  ja  põhistatud 
kohtuistungile ilmumata jätmise põhjused. Lepingulise esindaja kohtuistungile mitteilmumine 
ei  ole  poole  enda  kohtuistungile  ilmumata  jätmise  mõjuvaks  põhjuseks  TsMS  §  422  lõike  1 
tähenduses  isegi  siis,  kui  lepingulisel  esindajal  endal  on  kohtuistungile  ilmumata  jätmiseks 
mõjuv  põhjus  (nt  raske  haigus)  ja  see  oli  eelnevalt  teada.  Kohtuistungilt  puudumisega 
võrdseks  peetakse  TsMS  §  421  lõike  1  kohaselt  seda,  kui  menetlusosaline  küll  ilmub 
kohtuistungile,  kuid  ei  osale  asja  menetlemisel.  Mida  sellise  olukorra  all  mõeldakse?  Saksa 
menetlusõiguses  peetakse  selleks  olukorda,  kus  kohale  ilmunud  pool  ei  esita  mingeid 
seisukohti . 
Kohtuistungile  mitte  ilmumise  korral  on  hageja  suhtes  kohaldatavateks  sanktsioonideks  hagi 
läbi  vaatamata  jätmine  või  asja  sisuline  läbivaatamine  ilma  tema  osavõtuta  (TsMS  §  409), 
kostja suhtes tagaseljaotsuse tegemine tema kahjuks või asja sisuline läbivaatamine ilma tema 
osavõtuta (TsMS § 410). 
Kuna  kirjalikus  menetluses  poolte  nõusolekul  (TsMS  §  403),  kirjalikus  menetluses  kohtu 
määramisel  (TsMS  §  404)  ja  dokumendimenetluses  (TsMS  §  406)  ei  peetagi  kohtuistungit, 
siis ei saa olla probleemiks ka poole kohtuistungile ilmumata jätmine. Lihtmenetluse (TsMS § 
405)  korral  aga  võib  kohus  kohtuistungit  pidada  ning  järelikult  saab  ka  lihtmenetluses 
kohtuistungile  ilmumata  jätnud  poole  suhtes  kohaldada  seaduses  ettenähtud  sanktsioone,  kui 
kõik vastavad eeldused on täidetud . 
TsMS  §  412  lg  3  kohaselt,  kui  hagi  jäeti  läbi  vaatamata,  võib  hageja  taotleda  14  päeva 
jooksul,  alates  hagi  läbivaatamata  jätmise  määruse  talle  kättetoimetamisest,  et  sama  kohus 
asja  menetluse  täielikult  või  osaliselt  taastaks  ,  kui  ta  põhistab  kohtule,  et  tal  oli  istungile 
ilmumata  jätmiseks  mõjuv  põhjus  ja  et  ta  ei  saanud  sellest  õigeaegselt  kohtule  teatada.  Kui 
hagi läbivaatamata jätmise määrus tuleb kätte toimetada väljaspool Eesti Vabariiki või avaliku 
teatavakstegemisega, võib menetluse taastamist taotleda määruse kättetoimetamisest alates 28 
päeva  jooksul  (Järelikult  ei  saa  menetluse  taastamist  nõuda  hageja,  kes  oli  küll  põhistanud 
mõjuva  põhjuse  kohtusse  ilmumata  jätmiseks,  kuid  kes  rikkus  TsMS  §-s  345  sätestatud 
kohustust).  Sama  paragrahvi  lõike  4  järgi  ei  ole  vaja  menetluse  taastamiseks  esitada  ega 
põhistada mõjuvat põhjust, kui kohtukutse toimetati hagejale või tema esindajale kätte teisiti 
kui  isiklikult  allkirja  vastu  üleandmisega  või  kohtuistungil  või  kui  hagi  ei  võinud  jätta  läbi 
vaatamata TsMS § 412 lõikes 1 nimetatud põhjusel.  
Pärast  seda,  kui  kohus  on  asja  sisuliselt  lahendanud  ühe  või  mõlema  poole  kohtuistungist 
osavõtuta,  võib  ta  TsMS  §  437  punkti  1  alusel  asja  arutamise  uuendada,  kui  ta  tuvastab 
menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada.  
Asja  sisulisel  lahendamise  korral  teeb  kohus  kohtuotsuse,  mille  peale  saab  kaevata 
apellatsiooni korras.  
3. 
KOHTULAHENDID 
KOHTUOTSUS:  OTSUSE  PIIRID,  OTSUSE  VORM,  OTSUSE  SISU  JA  OTSUSE 
OSAD 
Asja  menetlus  kohtus  peab  alati  lõppema  kohtulahendi  tegemisega.  Kohtunikul  ei  ole  õigust 
otsustamisest keelduda. Kohtulahendiks on kas kohtuotsus (sisuline lahend) või kohtumäärus 
(võib olla ka sisuline lahend).  
Kohtuotsus  on  vaidluse sisuline  lahend.  Kohtuotsus  tehakse  Eesti  Vabariigi  nimel6  (TsMS  § 
434). Hagi lahendamisel ei või kohus ületada nõude  piire  ega teha otsust nõude kohta, mida ei 
ole  esitatud    (Kohtuotsuse  piirid  määratakse  seega  ära  hagiavaldusega,  sellest  ka  hagi 
määratletuse nõue) – TsMS 439. Kohtuotsuse piirid annavad ette pooled oma hagiavalduses ja 
vastuväidetes välja toodud asjaoludega. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis 
tähendab, et kohtul tuleb tuvastada vaidluse asjaolud, kvalifitseerida nõue ning lahendada see.  
Kohus  rajab  otsuse  üksnes  asjas  esitatud  ja  kogutud  tõenditele.  Kui  kohus  lahendab  asja 
kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil  uuriti7. Kohus võib 
tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille 
kohta  oli  pooltel  võimalik  oma  arvamust  avaldada.  Otsust  tehes  ei  või  kohus  tugineda 
asjaolule,  mida  ei  ole  menetluses  arutatud.  Samuti  ei  või  kohus  hinnata  esiletoodud  asjaolu 
otsuses  erinevalt  mõlemast  poolest,  välja  arvatud  juhul,  kui  kohus  on  juhtinud  sellisele 
võimalusele  eelnevalt  poolte  tähelepanu  ja  andnud  neile  võimaluse  avaldada  oma  seisukoht. 
Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtuotsuse tegemisega 
lõppeb menetlus selles kohtuastmes ning kohtu edasised toimingud on asja osas piiratud. Kuni 
kaebuse  esitamiseni  saab  maakohus    lahendada  hagi  läbivaatamata  jätmise  või  asja  menetluse 
lõpetamise  taotluse  mh  ka  hagist  loobumise  või  kompromissi  sõlmimise  tõttu.  Samuti  on  võimalik 
lahendada hagi tagamisega seotud taotlus 
Kohtuotsus koosneb sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast (TsMS 
§ 442 lg 1).Sissejuhatavas osas märgitakse kohtu nimi ja kohtu koosseis, asja number, otsuse 
avalikult teatavakstegemise aeg ja koht, viimase kohtuistungi või isiku ärakuulamise kuupäev, 
kas  asja  arutati  avalikul  või  kinnisel  istungil,  menetlusosalised  ja  nende  esindajad– 
isikuandmed   (nimi,  isiku  –  või  registrikood,  elu  –või  asukoht),  hagi  ese.  Otsusest  peavad 
nähtuma  ka  menetlusosaliste  asendamine  ja  vajaduse  korral  varasemate  menetlusosaliste 
andmed  (TsMS § 442 lg 9). 
Otsuse  resolutsiooniga  lahendab  kohus  selgelt  ja  ühemõtteliselt  poolte  nõuded  ja  veel 
lahendamata   taotlused,  samuti  rakendatud  hagi  tagamise  abinõudega  seotud  küsimused. 
Resolutsioon  peab  olema  selgelt  arusaadav  ja  täidetav  ka  muu  otsuse  tekstita.  Resolutsiooni 
juures märgitakse ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg, muu hulgas kohus, kuhu kaebus 
tuleb esitada, ning viide, et kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei 
taotleta  selle  lahendamist  istungil.  Tagaseljaotsuses  märgitakse  õigus  esitada  otsuse  peale 
kaja.  Resolutsiooni  juures  selgitatakse  ka  TsMS  §  187  lõike  6  sisu  (TsMS  §  442  lg  5  ja  6). 
TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses võib maakohus märkida, et ta annab loa 
otsuse  edasikaebamiseks.  Sellise  loa  annab  kohus  eelkõige  juhul,  kui  apellatsioonikohtu 
lahend  on  maakohtu  arvates  vajalik  ringkonnakohtu  seisukoha  saamiseks  mingi  õigusnormi 
kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 10). 
Otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras ära hageja nõue ja kostja vastuväited, 
kolmandate  isikute  seisukohad,  riigi  või  kohaliku  omavalitsuse  esindaja  arvamus.  Vajadusel 
                                                            
6 Võrdluseks Saksa kohus teeb otsuse rahva nimel. 
7 Vahetu ja suulise arutamise põhimõttest on siiski  erandeid . Poolte nõusolekul võib piirduda näiteks 
eelmenetluses juba uuritud tõendi mainimisega. Näiteks juhul, kui vaatlus on toimunud eraldi 
menetlustoiminguna mitte kohtuistungi raames, saab tugineda vaatluse protokollile.    
võib  kirjeldavas  osas  kirjeldada  ka  menetluse  käiku  -  mis  põhjusel  menetlusosaline  on 
ilmumata, kas kohtukutse on kätte antud, istungil tehtud avaldused ja taotlused (TsMS § 442 
lg 7 ja 8). Kirjeldavast osast võib kohus ka poolte väited välja jätta, märkides üksnes hageja 
nõude koos õigusliku alusega ning kostja seisukoha haginõude suhtes.  
Otsuse  põhjendavas  osa  sisaldab  kohtu  motiveeringuid  hagi  põhjendatuse  kohta.  Märgitakse 
kohtu  tuvastatud  asjaolud,  tõendid,  millele  kohus  oma  otsuse  rajab  ning  põhjendused,  miks 
kohus  teised  tõendid  tagasi  lükkab  või  neid  ebausaldusväärseks  peab  –  faktilised  asjaolud. 
Kohtulahend  peab  tuginema  seadusele  –  materiaalõiguslik  alus  -  otsuse  õiguslikud  asjaolud. 
Kohus  peab  analüüsima  kõiki  asjas  esitatud  tõendeid,  mitte  üksnes  neid,  mis  on  hagi 
rahuldamise  või  mitterahuldamise  aluseks.  Kohus  viitab  õigusnormile  ning  analüüsib  seda, 
põhjendused,  miks  just  sellisele  õigusnormile  kohus  tugineb  ning  kuidas  faktilised  asjaolud 
nimetatud seadusele  alluvad . Arvutuste puhul tuleb näidata ära arvutuskäik. Põhjendavas osas 
tehakse  otsustus  ka kohtukulude osas, mida tuleb samuti  motiveerida  (TsMS § 442 lg 8).  
Kirjeldava  ja  põhjendava  osas  võib  kohus  lihtmenetluses  piirduda  üksnes  õigusliku 
põhjenduse  ja  tõendite,  millele  on  rajatud  kohtu  järeldused,  märkimisega.  Sel  juhul  tuleb 
otsuses  märkida,  et  kohus  täiendab  otsust,  kui  menetlusosaline  teatab  apellatsioonitähtaja 
jooksul kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus vastavalt käesoleva seadustiku 
§  448  lõikele  41.  Kirjeldava  ja  põhjendava  osa  võib  otsusest  välja  jätta,  kui  tegemist  on  
tagaseljaotsuse  või  kostja  õigeksvõtul  põhineva  otsusega,  sõltumata  hagihinnast.  (TsMS  § 
444). 
Kohtuotsuse  täitmine  on  reguleeritud  täitemenetluse  seadustikuga,  kuid  kohtuotsuses  võib 
määrata ära otsuse täitmise korra, viisi ja tähtaja (vt lisaks TsMS § 445), samuti selle, et otsus 
kuulub täitmisele viitamatult või kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldatakse hagi tagamise 
abinõusid.  Kohtuotsuse  täitmist  saab  pikendada  ja  ajatada,  muuta  täitmise  korda  ja  viisi 
üksnes kohus, mitte kohtutäitur iseseisvalt. Täitmist reguleerib kohus vaid poole taotusel.  
TÄIENDAV OTSUS 
Kui tehtud kohtuotsuses on jäänud mõni nõuetest lahendamata, ei ole määratud kohtukulude 
jaotust  või  näiteks  on  jäänud  märkimata  maksmisele  kuuluv  konkreetne  rahasumma,  teeb 
kohus  menetlusosalise  taotlusel  asjas  täiendava  otsuse.  Sisuliselt  on  tegemist 
apellatsioonimenetluse alternatiiviga, kus esimese astme kohus saab ise oma möödalaskmise 
parandada.  Täiendava  otsuse  tegemist  reguleerib  TsMS  §  448.  Täiendava  otsuse  saab  kohus 
teha omal algatusel ja seda saab taotleda ka menetlusosaline. Põhjendava või kirjeldava osata 
otsuse  täiendamine  toimub  samade  sätete  alusel,  kuid  otsuse  täiendamiseks  on  vajalik  poole 
taotlus. Taotlus täiendava otsuse tegemiseks, kui kohus on lahendanud asja esialgselt TsMS § 
444 lg 1 või 2 alusel, ei pea olema põhjendatud.  
VAHEOTSUS  
Kui  menetluses  on  hagi  raha  saamiseks,  eelkõige  tekitatud  kahju  hüvitamiseks  ja  nõutava 
rahasumma  suuruse  tõendamine  on  väga   kulukas   või  keerukas  ja  nõude  põhjendatuse  või 
põhjendamatuse  kohta  on  kohtul  võimalik  otsust  teha,  võib  kohus  poole  taotlusel    teha 
vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Vaheotsus nõude põhjendatuse või 
põhjendamatuse  kohta  on  edasikaebamise  tähenduses  samane  lõppotsusega.  Nõude 
põhjendatuse  vaheotsusega  tunnustamise  korral  jätkab  kohus  menetlust  nõude  suuruse  üle  ja 
teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja 
edasi  ei  menetle.  Kohus  võib  teha  vaheotsuse  ka  taotluse  kohta  aegumise  kohaldamise 
taotluse  suhtes,  mis  on  edasikaebamise  tähenduses  samane  lõppotsusega.  Aegumise 
kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, 
et  nõue  on  aegunud,  teeb  ta  lõppotsuse  ja  asja  edasi  ei  menetle.  Vaheotsuse  tegemist 
reguleerib TsMS § 449). Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada 
kõik  kahju  hüvitamise  eeldused,  kuivõrd  nõude  põhjendatuse  kindlakstegemise  vaheotsusele 
järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle. (3-2-1-179-10) 
Vaheotsuse 
tegemine 
võimaldab 
vältida 
kulukat, 
aeganõudvat 
ning 
tarbetut 
tõendamismenetlust  .  Näiteks  peaks  menetlusökonoomia  põhimõttest  lähtudes  olema  teatud 
juhtudel lubatav vaheotsuse tegemine ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks . Vaheotsus ei 
ole  täitemenetluses  täidetav,  sest  sellega  tuvastatakse  üldjuhul  üksnes  asjaolusid,  mis  on 
sooritusnõude rahuldamise eelduseks.  
OSAOTSUS  
Kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis 
esitatud  mitmest  nõudest  on  üks  nõue  või  osa  ühest  nõudest  või  esitatud  vastuhagi  puhul 
üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta 
eraldi  otsuse,  kui  see  kiirendab  asja  läbivaatamist.  Lahendamata  nõuete  osas  jätkab  kohus 
menetlust. Kui kohus rahuldab osaotsusega hagi, millele on esitatud vastuhagi või  vastuväide  
haginõude  tasaarvestamiseks,  märgib  kohus  otsuse  resolutsiooni,  et  otsus  võidakse  tühistada 
või  seda  muuta  tasaarvestuse  vastuhagi  või  vastuväite  lahendamisel  (reservatsioon). 
Tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus on edasikaebamise ja sundtäitmise seisukohalt 
lõppotsus.  Kui  tasaarvestuse  reservatsiooniga  tehtud  osaotsuse  puhul  edasises  menetluses 
tasaarvestuse  vastuhagi  rahuldatakse  või  tulenevalt  tasaarvestuse  vastuväitest  jäetakse  hagi 
täielikult  või  osaliselt  rahuldamata,  tühistab  kohus  ühtlasi  reservatsiooniga  otsuse 
tasaarvestuse  ulatuses  või  muudab  seda.  TsMS  450  lõikes  4  nimetatud  juhul  peab  hageja 
hüvitama  kostjale  otsuse  sundtäitmise  või  sundtäitmise  ärahoidmiseks  tarvitusele  võetud 
abinõudega  tekitatud  kahju.  Osaotsuse  tegemist  reguleerib  TsMS  §  450. Osaotsuse  puhul  on 
seda võimalik sundtäita ka siis, kui lahendamata osas menetlus jätkub. Täitmise eelduseks on 
üldjuhul otsuse jõustumine või viivitamatu täitmise võimalus. 
TAGASELJAOTSUS  
Kohus  võib  teha  ka  tagaseljaotsuse,  mis  on  käsitletav  sanktsioonina  kostjale  kas  hagile 
vastamata jätmise ja/või kohtuistungilt puudumise eest juhul, kui hagile vastamata jätmiseks 
või istungilt puudumiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid (vt osa „kohtule vastamata jätmise 
ja menetlusosaliste kohtuistungilt puudumise tagajärjed” alt) .  
Tagaseljaotsuses ei analüüsi kohus tõendeid, kuna sisulist arutamist ei toimu. Kohus märgib 
üksnes, et hageja poolt esitatud asjaolude alusel leiab kohus, et hagi on õiguslikult 
põhjendatud. Märgib ära ka hagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Hagi põhjendatuse 
puhul tuleb kohtul, olenemata sellest, kas see väljendub kirjalikult kohtuotsuses, selgitada 
välja hagi veenvus. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima 
hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla. Kohus lähtub sellest, et hageja väiteid ei ole 
vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud st hageja väited on õiged.   
Hagi ei ole veenev8, kui hagejal ei ole võimalik oma nõudes taotletud eesmärki saavutada. Kui 
hageja on hagis taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, kuid hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole 
õiguslikult veenvad, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. 
Tagaseljaotsuse  tegemisel  on  piirangud.  Hagita  asjas  ei  saa  tagaselja  lahendit  teha. 
Hagimenetluses  ei  ole  tagaseljaotsuse  tegemine  võimalik,  kui  kohtuistungile  ilmumata  jäänud 
kostjat ei kutsutud istungile õigel ajal, kutses ei ole selgitatud istungilt puudumise tagajärgi, kutse ei 
olnud  kättetoimetatud,    kostja  on  teatanud  kohtule  mõjuvast  põhjusest  kohtuistungile  ilmumata 
jätmiseks ja on seda põhistanud või kostja oli nõus asjas kirjaliku menetlusega või asja lahendamisega 
tema osavõtuta. Tagaseljaotsust ei tehta ka abieluasjas ja põlvnemisasjas.  
VIGADE  PARANDAMISE OTSUS  
Pärast otsuse avalikult teatavakstegemist ei saa otsuse teinud kohus seda tühistada ega muuta, 
kui  seaduses  ei  ole  sätestatud  teisiti9.  Kohus  parandab  igal  ajal  otsuses  kirja-  ja  arvutusvead 
ning  ilmsed  ebatäpsused,  mis  ei  mõjuta  otsuse  sisu.  Vead  parandab  kohus  määrusega.  Enne 
määruse  tegemist  võib  kohus  menetlusosalised  ära  kuulata.  Otsuse  parandamise  määruse 
kohta  tehakse  märge  otsusele  ja  selle  pärast  määruse  tegemist  väljastatavatele  ärakirjadele. 
Kohus toimetab vea parandamise määruse kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud 
kohtuotsus. Otsuse parandamise määruse peale võib esitada määruskaebuse (TsMS § 447).  
OTSUSE AVALIKULT TEATAVAKSTEGEMINE 
Kohtuotsus  tehakse  avalikult  teatavaks  kuulutamisega  või  kohtukantselei  kaudu.  Otsus 
kuulutatakse  asja  arutamist  lõpetaval  istungil    või  tehakse  viivitamata  teatavaks 
kohtukantselei  kaudu  pärast  kohtuistungit.  Kui  otsust  ei  tehta  asja  arutamise  kohtuistungil, 
teatab kohus asja arutamist lõpetaval istungil, millal ja kuidas kohtuotsus avalikult teatavaks 
tehakse.  Kui  asi  lahendatakse  kohtuistungit  pidamata  või  kui  menetlusosaline  ei  osalenud 
kohtuistungil,  teatab  kohus  menetlusosalistele  otsuse  avalikult  teatavakstegemise  aja.  Kohus 
teatab menetlusosalistele ka otsuse avalikult teatavakstegemise aja muutmisest.  
Otsuse  võib  hiljem  kui  20  päeva  pärast  asja  arutamise  viimast  istungit  või  kirjalikus 
menetluses  taotluste  ja  dokumentide  esitamiseks  ettenähtud  tähtpäeva  möödumist  avalikult 
teatavaks  teha  üksnes  mõjuval  põhjusel,  eelkõige  kohtuasja  eriti  suure  mahu  või  erilise 
keerukuse  tõttu.  Otsuse  avalikku  teatavakstegemist  ei  või  määrata  hiljemaks  kui  40  päeva 
                                                            
8 Näiteks ei pruugi hagi olla  veenev  juhul, mil hageja nõuab asja välja kostja valdusest enda valdusesse, kuid 
hagiavaldusest nähtub, et kostja on vaid asja kaudne valdaja. Hagi ei pruugi olla veenev, kui hagist nähtub, et 
kostjale VÕS § 114 lg 1 kohaselt antud või  eeldatav  täiendav mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ei ole 
veel möödunud. Hagi ei pruugi olla veenev ka juhul, mil hageja viitab hagis, et on nõude loovutanud ega ole 
näidanud nõude tagasiloovutamist.  
9 Lubatud on üksnes otsuse tühistamine kompromissi sõlmimise või hagist loobumise korral. 
pärast  asja  arutamise  viimast  istungit  või  kirjalikus  menetluses  taotluste  ja  dokumentide 
esitamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist.  
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja selle muutmine avaldatakse viivitamata pärast selle 
aja  kindlaksmääramist  ka  kohtu  veebilehel,  märkides  tsiviilasja  numbri,  menetlusosaliste 
nimed  ja  tsiviilasja  üldise  kirjelduse.  Kinnises  menetluses  tehtud  otsuse  kohta  avaldatakse 
üksnes  otsuse  avalikult  teatavaks  tegemise  aeg  ja  selle  muutmine,  tsiviilasja  number  ning 
märge,  et  menetlus  on  kinnine.  Otsuse  avalikult  teatavaks  tegemise  aeg  eemaldatakse 
veebilehelt 30 päeva möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 
Kohus võib põhjendatud määruse alusel avalikult teatavaks teha üksnes otsuse resolutsiooni, 
alused on samad, mis menetluse kinniseks kuulutamisel.  
Kohus  võib  otsuse  avalikult  teatavakstegemise  aja  jooksul  teha   esmalt   teatavaks  otsuse 
kirjeldava  ja  põhjendava  osata,  muu  hulgas  kuulutada  suuliselt  üksnes  kohtuotsuse 
resolutsiooni.  Otsust  ei  tule  tervikuna  avalikult  teatavaks  teha,  kui  pooled  avaldavad  enne 
otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemist kohtule kirjalikult või kohtuistungil, et loobuvad 
otsuse  peale  apellatsioonkaebuse  esitamise  õigusest.  Kohus  selgitab  seda  õigust  otsuse 
osaliselt avalikult teatavakstegemisel. 
OTSUSE JÕUSTUMINE  
Kohtuotsus  jõustub  pärast  vaidlustamise  tähtaja  möödumist.  Oluline  on  teada,  et  pooled 
saavad  esitada  kompromissi  ka  pärast  kohtuotsuse  tegemist,  kuid  enne  lahendi  jõustumist. 
Otsuse  edasikaebe  aega  on  30  päeva  alates  kättesaamisest,  kuid  mitte  rohkem  kui  5  kuud 
pärast  otsuse  avalikult  teatavaks  tegemist,  kui  pool  ei  ole  kohtuotsusele  järgi  läinud. 
Riigikohtu otsus jõustub selle tegemise päevast. Mõlemad tähtajad on ennistatavad.  
Täitmisele  kuuluvad  jõustunud  kohtuotsused,  erandid  on  viivitamatule  täitmisele  määratud 
kohtuotsused , kus pool, kelle kasuks tehti kohtuotsus, ei pea ootama kohtuotsuse jõustumist 
vaid võib kohe pöörduda kohtutäituri poole kohtuotsuse täitmiseks.  
Otsuse  jõustumisega  on  vaidlus  lõppenud  ning  hagimenetluses  üldjuhul  sama  vaidlusega 
kohtusse pöörduda ei saa. Jõustumise eeltingimuseks on kohtulahendi kättetoimetamine ning 
kaebetähtaja möödumine.  
Jõustunud kohtuotsus on kõikidele menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse 
hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Seetõttu on oluline 
kolmandate isikute osalemine menetluses. Jõustunud kohtulahend on siduv ka 
menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes sh eriõigusjärglaste suhtes, kes on saanud pärast hagi 
esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Otsus kehtib nii asja otsese kui kaudse valdaja 
suhtes. Juhul, kui asja omandaja ei teadnud kohtuvaidlusest, siis tema suhtes otsus jõudu ei 
oma. Sellega kaitstakse heauskset omandamist ja laiemalt tsiviilkäibekindlust.  
Muudele, menetlusvälistele isikutele on kohtuotsus teatud juhtudel samuti siduv. 
Perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte 
olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib kõigi isikute suhtes. Põlvnemise või 
vanemliku hoolduse tuvastanud kohtuotsus ei kehti isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks 
peab, kuid asjas menetlusosaline ei olnud. Kohtuotsus juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks 
tunnistamise ja selle tühisuse tuvastamise kohta kehtib kõigi juriidilise isiku osanike, 
aktsionäride või liikmete ning organite ja nende liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei 
osalenud. Kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on jõustunud kohtuotsusega 
kindlustusandja või kindlustusvõtja suhtes tuvastatud, et  kannatanul  ei ole kahju hüvitamise 
nõuet, kehtib otsus nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja suhtes sõltumata sellest, kas nad 
mõlemad osalesid kohtumenetluses. Seaduse loetelust on välja jäänud omandiõiguse 
tuvastamise nõuded.  
KOHTUMÄÄRUS: 
MENETLUSE 
LÕPETAMINE , 
PEATAMINE 
JA 
ASJA 
LÄBIVAATAMATA JÄTMINE  
Kohtumäärusega  lahendab  kohus  menetlusosaliste  menetluslikud  taotlused  ning  juhib  ja 
korraldab  menetlust.  Kohtumäärused  võivad  olla  suulised,  mis  tehakse  kohtu  eel-  või 
põhiistungil  ja  protokollitakse,  ning  kirjalikud.  Kirjalikult  tuleb   vormistada   need  määrused, 
mis takistavad edasist asja menetlust ja millele saab esitada määruskaebuse. Kirjaliku määruse 
vormistamiseks  on  kohtul  aega  10  päeva.  Kirjaliku  määruse  nö  erivormiks  on 
resolutsioonmäärused.  
Suulisele  määrusele  ei  saa  esitada  määruskaebust,  kuid  seda  saab  vaidlustada 
apellatsioonkaebuses  kui  olulist  protsessinormi  rikkumist,  mis  toob  kaasa  kohtuotsuse 
tühistamise. 
Kohtumäärused, mis ei ole tehtud istungil, tuleb vormistada kirjalikult.  
Lisaks  menetluslike  taotluste  lahendamisele  kohtumäärusega  keeldutakse  kohtumäärusega 
hagi  menetlusse  võtmisest,  jäetakse  hagi  läbi  vaatamata  (nt  hagist  taganemine)  ning 
lõpetatakse menetlus (nt hagist loobumine,  kompromiss ). Selline määrus võib oma olemuselt 
olla ka sisuline lahend.  
Avalduse  läbivaatamata  jätmise  alused  kattuvad  osaliselt  menetlusse  võtmisest  keeldumise 
alustega (vtTsMS § 423). Kohus jätab avalduse läbi vaatamata kui:  
 -  kohtusse  pöördunud  isik  ei  ole  kinni  pidanud  seda  liiki  asjade  eelnevaks  kohtuväliseks 
lahendamiseks  seadusega  sätestatud  kohustuslikust  korrast  ja  selle  korra  rakendamise 
võimalust ei ole minetatud; 
 - hageja on võtnud hagi tagasi ; 
 -  kohtueelses  menetluses  on  samade  poolte  vahel  asi  sama  nõude  kohta  samal  alusel  ja 
seadusest  tulenevalt  ei  ole  asjas  lubatud  enne  kohtueelse  menetluse  lõppemist  kohtusse 
pöörduda; 
 - kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel; 
 - on alustatud vahekohtumenetlust samal alusel sama vaidluseseme üle; 
 - pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, 
kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust; 
 -  hageja  esitatud  andmed  hageja  või  kostja  kohta  ei  võimalda  isiku  tuvastamist  ja  isiku 
tuvastamine ei õnnestu ka kohtul mõistliku tähtaja jooksul; 
 -  hageja  ei  ole  kohtu  nõudmisele  vaatamata  esitanud  kohtu  määratud  tähtpäevaks  andmeid, 
mis  võimaldaksid  kostjale  menetlusdokumente  kätte  toimetada  ning  kohus  ei  ole  vaatamata 
mõistlikele  pingutustele  suutnud  neid  andmeid  ka  ise  leida,  samuti  kui  hageja  ei  tasu  kohtu 
ette nähtud ajaks kostjale hagi või muude menetlusdokumentide kättetoimetamiseks vajalikke 
kulusid,  muu  hulgas  kohtutäituri  tasu,  välja  arvatud  kui  hagejale  antakse  kulude  kandmiseks 
riigi menetlusabi; 
 - õigustatud isiku nimel hagi esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu; 
 - hageja ei täida kohtu nõuet leida endale tõlk või eesti keelt oskav esindaja; 
 - kohtu määratud ajaks ei ole tasutud riigilõivu esitatud nõude eest; 
 -  hageja  ei  anna  kohtu  määratud  tähtaja  jooksul  tagatist  kostja  eeldatavate  menetluskulude 
katteks;  
 - kohus ei ole pädev asja lahendama. 
 - hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse 
võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 
 -  hagi  ei  ole  esitatud  hageja  seadusega  kaitstud  õiguse  ega  huvi  kaitseks  või  eesmärgil, 
millele  riik  peaks  andma  õiguskaitset  või  kui  hagiga  ei  ole  hageja  taotletavat  eesmärki 
võimalik saavutada. 
Kohus  jätab  hagi  läbi  vaatamata  määrusega,  mille  peale  võib  esitada  määruskaebuse  .  Hagi 
läbivaatamata  jätmise  määruses  peab  märkima,  kuidas  kõrvaldada  asja  läbivaatamata  jätmist 
takistav  asjaolu (kui asi jäetakse selle asjaolu tõttu läbi vaatamata).  
Hagi  läbivaatamata  jätmise  korral  loetakse,  et  hagi  ei  ole  kohtu  menetluses  olnud  ja  hageja 
võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse .  
Menetluse  lõpetamise  alused  kattuvad  samuti  osaliselt  menetlusse  võtmisest  keeldumise 
alustega. Kohus lõpetab asja menetlemise kui: 
 -  kohtusse  pöördunud  isik  ei  ole  kinni  pidanud  seda  liiki  asjade  eelnevaks  kohtuväliseks 
lahendamiseks  seadusega  sätestatud  kohustuslikust  korrast  ja  seda  korda  ei  saa  enam 
rakendada; 
 -  samade  poolte  vaidluses  samal  alusel  sama  hagieseme  üle  on  jõustunud  menetluse 
lõpetanud  Eesti  kohtu  lahend  või  Eestis  tunnustamisele  kuuluv  välisriigi  kohtu  lahend  või 
vahekohtu  otsus  või  jõustunud  lahend  kohtueelses  menetluses,  muu  hulgas  õiguskantsleri 
kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise ; 
 - hageja on hagist  loobunud   ; 
 - pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle ; 
 -  asjas  pooleks  oleva  füüsilise  isiku  surma  korral  vaieldav  õigussuhe  ei  võimalda 
õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta; 
 - Kohus lõpetab menetluse ka muul seaduses sätestatud alusel.  
Menetluse  lõpetamine  otsustatakse  määrusega,  mille  peale  võib  esitada  määruskaebuse  (vt 
viidet 185).  
Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu 
vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu 
või  kompromissiga,  on  lõpetamisel  samad  materiaalõiguslikud  ja  protsessuaalsed  tagajärjed 
nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.  
4. 
KAEBEÕIGUS TSIVIILKOHTUMENETLUSES 
Tsiviilkohtumenetluses  on  menetlusosalistel  võimalus  kaevata  nii  esimese  kui  teise  astme 
kohtu  lahendi  peale  kõrgemalseisvale  kohtule  (erinevused  määruskaebuste  puhul  vt  kasvõi 
viidet  nr  185).  Edasikaebeõigus  tuleneb  Põhiseadusest.  PS  §  24  annab  igaühele  õigus  tema 
kohta  tehtud  kohtuotsus  edasi  kaevata  kõrgemalseisval  kohtule  seaduses  sätestatud  korras. 
Lisaks  on  võimalus  juba  jõustunud  kohtulahendit  erakorraliste  asjaolude   ilmnemisel  
vaidlustada teistmise korras. Õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt ei ole kohtul üldjuhul õigust 
oma  otsust  ise  hiljem  muuta,  va  nt  maakohtu  määruse  peale  esitatud  määruskaebuse  vaatab 
esmalt  läbi  maakohus,  kes  tegi  kaevatava  lahendi,  ning  kaebusega  nõustumise  korral  võib 
oma esialgse määruse ka ära muuta (TsMS § 663 lg 4). Lihtmenetluses võib edasikaebeõigus 
olla piiratud .  
APELLATSIOONI  KORRAS  EDASIKAEBAMINE,  APELLATSIOONIMENETLUSE 
PIIRID  
Apellatsioonimenetlus  toimub  ringkonnakohtus  e.  teise  astme  kohtus.  Tsiviilasju  arutab 
tsiviilkolleegium,  kohtupidamine  on  kollegiaalne,  mis  tähendab,  et  asja  arutab  kolm 
kohtunikku, kellest üks on asjas ette  kandev  kohtunik (TsMS § 17 – ringkonnakohtu koosseis 
tsiviilasja  lahendamisel).  Menetlustoiminguid,  mis  on  oma  loomult  korraldavad,  võib 
ringkonnakohtu  kohtunik  teha  ka  ainuisikuliselt.  Näiteks  on  korraldav  tegevus   trahvi  
määramine    menetluskohustuse  rikkumise  eest  ja  tagatise  nõudmine  vastaspoole 
menetluskulude katteks . Samas on tähtaja ennistamine  menetlustoiming, mis tuleb läbi viia 
kolmeliikmelises kohtukoosseisus. 
Vastavalt  TsMS  §  630  lg-le  1  võivad  pool  ja  iseseisva  nõudega  kolmas  isik  esitada  esimese 
astme  kohtu  otsuse  peale  apellatsioonkaebuse.  Iseseisva  nõudeta  kolmas  isik  võib  esitada 
apellatsioonkaebuse  käesoleva  seadustiku  §  214  lõikes  2  sätestatud  tingimustel. 
Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant ja vastaspool  vastustaja .  
Eesti  tsiviilprotsessiõigus  näeb  ette  piiratud  apellatsioonimenetluse.  See  tähendab,  et 
menetlusosalised  ei  saa  ringkonnakohtus  jätkata  ja  edasi  arendada  seda  tsiviilvaidlust,  mis 
neid maakohtus  pooleli  jäi. Ringkonnakohus kontrollib üksnes maakohtu otsuse seaduslikkust 
ja  seadusandja  on  seejuures  kohtule  imperatiivselt  ette  kirjutanud  need  piirid,  millest 
maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel tuleb lähtuda. Ringkonnakohus võtab maakohtu 
otsuse  seaduslikkuse  kontrollimisel  aluseks  poolte  poolt  maakohtus  esitatud  asjaolud  ja 
maakohtus kogutud tõendid. Kusjuures alused, mille esinemisel saab apellatsioonimenetluses 
uusi asjaolusid ja uusi tõendeid juurde võtta, on sätestatud ammendavalt. Apellatsioonkaebuse 
esitamise  õigus  on  piiratud  kolme  faktoriga.  Esiteks  –  apellatsioonõigusest  on  võimalik 
loobuda  ning  kui  mõlemad  pooled  on  apellatsiooniõigusest  loobunud,  ei  ole  enam  võimalik 
apellatsioonkaebust  esitada  (TsMS  §  630  lg  2).  Teiseks  –  Apellatsioonkaebust  saab  esitada 
vaid  kohtuotsuse  peale,  mis  ei  ole  jõustunud,  st  Apellatsioonkaebuse  võib  esitada  30  päeva 
jooksul,  alates  otsuse  apellandile  kättetoimetamisest,  kuid  mitte  hiljem  kui  viie  kuu 
möödumisel  esimese  astme  kohtu  otsuse  avalikult  teatavakstegemisest  (TsMS  §  632  lg  1)  . 
Kolmandaks  -  Apellatsioonkaebuses  võib  tugineda  üksnes  väitele,  et  esimese  astme  kohtu 
otsus  põhineb  õigusnormi  rikkumisel  või  et  apellatsioonimenetluses  arvestamisele  kuuluvate 
asjaolude  ja  tõendite  kohaselt  (käesoleva  seadustiku  §  652)  tuleks  apellatsioonimenetluses 
teha  esimese  astme  kohtu  otsusest  erinev  otsus  (TsMS  §  631  lg  1).  Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi  17.02.2011.a.  määrus  OÜ  Tanamera  vs  Tanamera  Group  OÜ  (3-2-1-156-
10)  rõhutab  taaskord  põhimõtet,  mille  järgi  kontrollib  ringkonnakohus  apellatsiooni  korras 
esimese  astme  kohtu  otsuse  seaduslikkust  ja  põhjendatust  üksnes  osas,  mille  peale  on  edasi 
kaevatud.  Tsiviilkohtumenetluse  seadustiku  mõttele  ega  eesmärgile  ei   vastaks   olukord,  kui 
apellatsioonikohtul  oleks  igas  asjas  võimalik  maakohtu  otsust  tervikuna  üle  kontrollida  ja 
tühistada  ka  osas,  mille  peale  ei  kaevata,  kuid  kus  maakohus  on  materiaalõigust  vääralt 
kohaldanud. 
Esimeses  kohtuastmes  omaksvõetud  asjaolud  või  hagi  õiguseksvõtt  kehtivad  ka 
apellatsioonimenetluses. 
Lisaks  apellatsioonkaebusele  eristatakse  veel  vastuapellatsiooni,  mille  võib  esitada  apellandi 
vastaspool  vastusena  apellatsioonkaebusele  või  sellega  ühiseks  läbivaatamiseks.  Samas  on 
vastuapellatsiooni  esitamise  õiguse  seotud  apellatsioonkaebuse  ja  selle  tähtajaga.  Nimelt 
TsMS § 635 lg 3 kohaselt võib vastustaja esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul 
apellatsioonkaebuse  vastustajale  kättetoimetamisest  alates  või  ülejäänud  apellatsioonitähtaja 
jooksul,  kui  see  on  pikem  kui  14  päeva.  Sama  paragrahvi  lõige  4  järgi  pärast 
apellatsioonitähtaja  möödumist,  kuid  TsMS  §  lõikes  3  sätestatud  tähtaja  jooksul  esitatud 
vastuapellatsioonkaebus  jäetakse  läbi  vaatamata,  kui  apellant  loobub  apellatsioonkaebusest, 
kui  seda  ei  võeta  menetlusse,  kui  see  jäetakse  läbi  vaatamata  või  kui  asja  menetlus 
lõpetatakse. 
Vastuapellatsioonkaebuse 
esitamise 
tähtaega 
tuleb 
hakata 
lugema 
apellatsioonkaebuse vastustajale kättetoimetamisele järgnevast päevast . 
Apellatsioonkaebusele  on  samuti  sätestatud  vormi  ja  sisu  nõuded  (TsMS  §  633). 
Apellatsioonkaebus  tuleb  vormistada  A  4  formaadis,  eesti  keeles  ja  see  peab  sisaldama  muu 
hulgas: 
- 
kaevatava otsuse teinud kohtu nimetust, otsuse kuupäeva ja tsiviilasja numbrit; 
- 
apellandi  selgelt  väljendatud  taotlust,  milles  tuleb  ära  märkida,  millises  ulatuses  
apellant  esimese  astme  kohtu  otsust  vaidlustab    ning   missugust   ringkonnakohtu  lahendit 
apellant taotleb; 
- 
apellatsioonkaebuse  põhjendust  -  millist  õigusnormi  on  esimese  astme  kohus  oma 
otsuses  või  otsuse  tegemisel  rikkunud  või  missuguse  asjaolu  on  esimese  astme  kohus 
ebaõigesti  või  ebapiisavalt  tuvastanud;  millest  tuleneb  õigusnormi  rikkumine  või  asjaolu 
ebaõige  või  ebapiisav  tuvastamine;  viide  tõenditele,  millega  apellant  soovib  iga  faktiväidet 
tõendada; 
- 
kaevatava otsuse kättetoimetamise aega.  
Kindlasti  tuleb  ära  märkida  ka  asjaolu,  kas  apellant  soovib  asja  arutamist  kohtuistungil. 
Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 
lg  7).  Apellatsioonkaebuse  esitamisel  ei  tohi  ära  unustada  riigilõivu  tasumise  kohustust 
(TsMS § 139 lg 2 p 3) .  
Apellatsioonkaebuse  allkirjastab  apellant  või  viimase  esindaja.  Esinduse  kohta  vt  TsMS  23. 
peatükis sätestatut. Apellatsioonkaebus esitatakse originaalis otse ringkonnakohtule. TsMS §-
s 335 sätestatud võimalus esitada dokumendi originaal tagantjärele hiljemalt kohtuistungil või 
kirjalikus  menetluses  dokumentide  esitamise  tähtaja  jooksul  ei  ole  kohaldatav  kohtulahendi 
peale esitatava kaebuse suhtes, kuna kohus ei saa ilma kaebuse originaalita kaebust menetleda 
. 
Tsiviilkohtumenetluse 
seadustiku 
mõttes 
ei 
saa 
apellatsioonkaebuseks 
lugeda 
apellatsioonkaebuse  esitamisele  viitavat  e-kirja,  millele  manusena  kaebust  lisatud  ei  ole. 
Pelgalt  tahteavaldust  ei  saa  võrdsustada  kaebuse  esitamisega  .  Menetluskaasluse  puhul  ei 
kehti  menetluskaaslejate  apellatsioonis  väljendatud  seisukohad  automaatselt  kõigi 
menetluskaaslejate suhtes .  Menetlusosalised on ka kaebemenetluses iseseisvad.  
Reeglina  uusi  tõendeid  ringkonnakohtus  esitada  ei  saa.  Juhul,  kui  apellatsioonkaebuse 
põhjendamiseks  nimetatakse  uusi  asjaolusid  ja  tõendeid,  tuleb  apellatsioonkaebuses  märkida 
uute  asjaolude  ja  tõendite  esimese  astme  kohtus  esitamata  jätmise  põhjus.  Menetlusliku 
olukorra  muutumise  osas  on  Riigikohtu  tsiviilkolleegium  oma  lahendites  viidanud,  et 
ringkonnakohus  peab  arvestama  seda,  kui  menetluslik  olukord  on  pärast  asja  lahendamist 
esimese  astme  kohtus  oluliselt  muutunud  ja  asja lahendamine  esimese  astme  kohtus  esitatud 
asjaolude  ja  tõendite  alusel  tooks  ilmselt  kaasa  kohtulahendi,  mis  on  muutunud  asjaolusid 
arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita . 
Eelmenetlus  apellatsiooni  astmes  -  Eelmenetluse  ülesanne  on  asja  ettevalmistamine,  et  seda 
saaks  arutada  ühel  kohtuistungil.  Eelmenetluse  käigus  kõrvaldatakse  kaebuse  puudused, 
esitatakse  vastus  kaebusele,  määratakse  ekspertiis,  tehakse  paikvaatlus,  nõutakse  välja 
tõendeid, tagab hagi. Ringkonnakohus võtab apellatsioonikaebuse menetlusse määrusega, mis 
tuleb  pooltele  kätte  toimetada.    Puuduste  esinemisel  jätab  kohus  kaebuse  käiguta    ja  annab 
puuduste  kõrvaldamiseks  tähtaja  .Teatud  menetlustoiminguid  võib  teha  apellatsioonikohtu 
kohtunik  ka  ainuisikuliselt,  näiteks  puuduste  kõrvaldamine  kaebuses.  Apellatsioonkaebuse 
muutmine ei ole üldjuhul lubatud , pärast kaebetähtaja möödumist on võimalik kohtule esitada 
vaid  selliseid  uusi  asjaolusid,  mis  tekkisid  pärast  kaebetähtaega,  näiteks  kui  elatise  nõude 
puhul pärast kaebuse esitamist ja enne kohtuistungit on menetlusosaline jäänud töötuks.  
TsMS  §  651  lg  1  seab  ringkonnakohtule  piirid  apellatsioonkaebuse  alusel  esimese  astme 
kohtu  otsuse  seaduslikkuse  ja  põhjendatuse  kontrollimisel,  kuid  ei  vabasta  ringkonnakohut 
kohustusest  apellatsiooni  korras  esimese  astme  kohtulahendi  tühistamisel  ja  uue  otsuse 
tegemisel vastata kohtuotsuses vastustaja esimese astme kohtus esitatud faktilistele väidetele . 
TsMS  §  651  lg  1  kohaselt  kontrollib  ringkonnakohus  apellatsiooni  korras  esimese  astme 
kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS 
§ 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt 
ja  hagi  õigeksvõtmine  ka  apellatsioonimenetluses.  TsMS  §  436  lg  4  kohaselt  ei  või  kohus 
otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata 
esiletoodud  asjaolu  otsuses  erinevalt  mõlemast  poolest,  välja  arvatud  juhul,  kui  kohus  on 
juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada 
oma seisukoht . 
Ringkonnakohtul on apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus: 
- 
jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata; 
- 
tühistada  kohtuotsus  osaliselt  või täielikult ja  teha  tühistatud  osas  asja  esimese  astme 
kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus; 
- 
muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata; 
- 
tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme 
kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada; 
- 
tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja lõpetada asja menetlus või jätta hagi läbi 
vaatamata.  
- 
Kui  ringkonnakohus  tühistab  tagaseljaotsuse,  saadab  ta  asja  täies  ulatuses 
läbivaatamiseks esimese astme kohtule.  
- 
kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata või 
asja  menetluse  lõpetama,  tühistab  ringkonnakohus  maakohtu  otsuse  määrusega,  millega 
ühtlasi jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse.  
- 
kui  esimese  astme  kohus  on  otsusega  lahendanud  mitu  nõuet,  millest  mõnes  tuleb 
menetlus lõpetada või hagi läbi vaatamata jätta, lahendab ringkonnakohus asja täies ulatuses 
otsusega.  
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus  esmajoones püüdma asja ise 
lahendada ning üksnes erandina  saatma  asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui 
ta ei saa asja lõpuni lahendada . 
Maakohtu  otsuse  tühistamise  ja  asja  uueks  lahendamiseks  saatmise  korral  jätkub  menetlus 
esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maakohus 
teeb  uuesti  menetlustoimingud,  mis  ringkonnakohtu  otsuse  kohaselt  on  ebaseaduslikud. 
Ringkonnakohtu  otsuses,  millega  tühistatakse  apellatsioonkaebusega  vaidlustatud  otsus, 
esitatud  seisukohad  õigusnormi  tõlgendamisel  ja  kohaldamisel  on  tühistatud  otsuse  teinud 
kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud (TsMS § 658).  
Ringkonnakohus  lahendab  apellatsioonkaebuse  esimese  astme  kohtu  otsuse  peale  otsusega, 
kui  seaduses  ei  ole  ette  nähtud  teisiti.  Ringkonnakohtu  otsusele  kohaldatakse  esimese  astme 
kohtu  otsuse  kohta  sätestatut,  kui  TsMS  §  654  lõigetes  2–6  sätestatust  ei  tulene  teisiti. 
Ringkonnakohtu  otsuse     sissejuhatuses   märgib  kohus  lisaks  esimese  astme  kohtu  otsuse 
andmetele,  kes  on  apellatsioonkaebuse  esitanud.  Resolutsiooni  juures  tuleb  muu  hulgas 
märkida,  et  kassatsioonkaebuse  võib  Riigikohtusse  esitada  üksnes  vandeadvokaadi 
vahendusel,  kui  seaduses  ei  ole  sätestatud  teisiti.  Resolutsiooni  juures  selgitab 
ringkonnakohus  ka  TsMS  §  187  lõike  6  sisu.  Kui  ringkonnakohus  muudab  maakohtu  otsuse 
resolutsiooni,  peab  ringkonnakohtu  otsuse  resolutsioonist  nähtuma  kehtiva  resolutsiooni 
terviklik  sõnastus.  Ringkonnakohtu  otsuse  kirjeldavas  osas  märgitakse,  millise  otsuse  tegi 
esimese astme kohus, samuti lühidalt poolte apellatsioonimenetluses esitatud nõuded ja nende 
kohta  esitatud  faktilised  ja  õiguslikud  väited  ja  tõendid  ning  poolte  taotlused.  Otsuse 
põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja  nendest  tehtud järeldused, 
tõendid,  millele  on  rajatud  kohtu  järeldused,  ning  seadused,  mida  ringkonnakohus  kohaldas. 
Kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete 
suhtes,  muu  hulgas   seletama   lühidalt,  miks  üks  või  teine  asjaolu  ei  oma  asja  lahendamisel 
tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta 
otsuses  seisukoht  poolte  poolt  maakohtu  menetluses  esitatud  kõikide  väidete  ja  vastuväidete 
kohta  .  Kui  ringkonnakohus  jätab  esimese  astme  kohtu  otsuse  muutmata  ja  järgib  esimese 
astme  kohtu  otsuse  põhjendusi,  ei  pea  ringkonnakohus  oma  otsust  põhjendama. 
Ringkonnakohus  peab  sel  juhul  märkima,  et  nõustub  esimese  astme  kohtu  otsuse 
põhjendusega.  
Otsuse tegemisel lähtutakse analoogia korras TsMS § 452 lg-st 4, mille kohaselt peab otsuse 
tegema vähemalt 20 päeva jooksul ning ringkonnakohtu otsus jõustub eelkõige siis, kui otsuse 
peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata või kui otsuse 
peale  esitatud  kassatsioonkaebust  ei  võeta  menetlusse  või  see  jäetakse  läbi  vaatamata  või 
rahuldamata või kassatsioonimenetlus lõpetatakse.  
MÄÄRUSKAEBEMENETLUS RINGKONNAKOHTUS 
Maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse 
ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (TsMS 
§  660).  Lisaks  mitmetele  hagimenetlust  lõpetavatele  või  vaidlustatavateks  sätestatud 
määrustele  vaidlustatakse  määruskaebe  korras  ka  hagita  menetluses  tehtud  määrusi  (kuigi 
need on siis lõplikud lahendid).  
Määruskaebus  esitatakse  ringkonnakohtule  kirjalikult  selle  maakohtu  kaudu,  kelle  määrust 
määruskaebusega vaidlustatakse. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on nii hagimenetluses kui 
ka hagita menetluses tehtud määruste puhul 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates, kui 
seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui määrust ei pidanud isikule kätte toimetama, arvestatakse 
määruskaebuse esitamise aega  ajast, millal kohus selle isikule  edastas . Määruskaebust ei saa 
esitada  viie  kuu  möödumisel  hagimenetluses  või  hagita  menetluses  määruse  tegemisest,  kui 
seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuselt tuleb tasuda riigilõivu (TsMS § 139 lg 2 p 
3, vt lisaks TsMS § 139 lg 4 ja § 137).  
Maakohus  otsustab  määruskaebuse  menetlusse  võtmise  viivitamata  pärast  määruskaebuse 
saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas 
määruskaebus  on  esitatud  seadusega  ettenähtud  nõuete  kohaselt  ja  tähtajast  kinni  pidades. 
Määruskaebuse  menetlusse  võtmisel  kohaldatakse  apellatsioonkaebuse  ringkonnakohtu 
menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Määruskaebuse menetlusse 
võtmist  ei  pea  eraldi  vormistama  ega  sellest  menetlusosalistele  teatama.  Määruskaebuse 
menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse 
kohta  tehtud  ringkonnakohtu  määruse  peale  ei  saa  edasi  kaevata.  Maakohus  toimetab 
määruskaebuse  ja  selle  lisade  ärakirjad  kätte  menetlusosalistele,  kelle  õigusi  määrus 
puudutab, ja küsib  neilt  vastuse.  
Kui  maakohus  leiab,  et  määruskaebus  on  põhjendatud,  rahuldab  ta  selle  ise  määrusega.  Kui 
maakohus  leiab,  et  määruskaebuse  saab  rahuldada  üksnes  osaliselt,  ta  seda  ei  rahulda,  kui 
seadusest ei tulene teisiti.  
Kui  maakohus  ei  rahulda  määruskaebust,  esitab  ta  selle  viivitamata  koos  lisade  ja  seotud 
menetlusdokumentidega  kohtualluvuse  järgi  õigele  ringkonnakohtule  läbivaatamiseks  ja 
lahendamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust ega 
edastada  seda menetlusosalistele.  
Ringkonnakohus  kontrollib  menetlusse  võetud  määruskaebuse  saamisel,  kas  maakohus  on 
kaebuse  õigesti  menetlusse  võtnud  ja  teeb  menetlustoimingud,  mis  maakohus  jättis  seoses 
määruskaebusega  tegemata  (ringkonnakohtus  vaatab  läbi  ja  lahendab  määruskaebuse  üks 
ringkonnakohtu  kohtunik,  seevastu  hagi  menetlusse  võtmata  jätmise,  hagi  läbi  vaatamata 
jätmise  või  menetluse  lõpetamise  määruse  või  kaja  alusel  menetluse  taastamata  jätmise 
määruse  peale  esitatud  määruskaebuse  vaatab  läbi  ja  lahendab  ringkonnakohtu 
kolmeliikmeline koosseis, välja arvatud käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas. 
Hagita  menetluses  tehtud  menetlust  lõpetava  määruse  peale  esitatud  määruskaebuse  vaatab 
läbi  ja  lahendab  ringkonnakohtu  kolmeliikmeline  koosseis).  Kui  määruskaebus  on 
ringkonnakohtu  arvates  ebaõigesti  menetlusse  võetud,  jätab  ringkonnakohus  määruskaebuse 
määrusega läbi vaatamata (TsMS § 664).  
Määruskaebuse esitamine ei peata vaidlustatud määruse täitmist, va määruskaebuse esitamisel 
trahvi maksmise määruse peale (TsMS§ 665).  
Määruskaebus  lahendatakse  põhjendatud  määrusega.  Kui  ringkonnakohus  leiab,  et 
määruskaebus  on  põhjendatud,  tühistab  ta  vaidlustatud  määruse  ja  teeb  võimaluse  korral  ise 
uue  määruse.  Vajaduse  korral  saadab  ringkonnakohus  asja  uueks  lahendamiseks  tagasi 
tühistatud  määruse  teinud  kohtule.  Määruskaebus  lahendatakse  kirjalikus  menetluses,  kui 
kohus  ei  pea  vajalikuks  kohtuistungit  korraldada.  Määruskaebust  läbivaatav  kohus  võib 
vajaduse  korral  koguda  uusi  tõendeid.  Määruskaebuse  kohta  tehtud  ringkonnakohtu  määrus 
toimetatakse  menetlusosalistele  kätte.  Kui  määruse  peale  ei  saa  esitada  määruskaebust 
Riigikohtusse,  piisab  määruse  edastamisest  menetlusosalistele.  Määrus  kehtib  ja  kuulub 
täitmisele  alates  selle  kättetoimetamisest  või  edastamisest  määruskaebuse  esitajale,  välja 
arvatud  juhul,  kui  määruse  peale  saab  edasi  kaevata  ja  seaduses  on  ette  nähtud,  et  määrus 
kuulub täitmisele alates jõustumisest. 
KASSATSIOONIMENETUS, KASSATSIOONIMENETLUSE PIIRID 
Ringkonnakohtu  otsuse  peale  on  võimalik  esitada   kassatsioonkaebus   Riigikohtule.  Kaebuse 
esitamise  õigus  on  apellatsioonimenetluse  apellandil  ja  vastustajal,  kui  ringkonnakohus  on 
oluliselt  rikkunud  menetlusõiguse  normi  või  ebaõigesti  kohaldanud  materiaalõiguse  normi 
(TsMS  §  668  lg  1).  Seega  isikutel,  kes  apellatsioonimenetluses  poolteks  ei  olnud,  ei  ole 
kassatsioonkaebuse  esitamise  õigust.  Samuti  ei  saa  esitada  kassatsioonkaebust,  kui  mõlemad 
pooled  –  apellant  ja  vastustaja  –  on  kaebuse  esitamise  õigusest  kohtule  tehtud  avalduses 
loobunud.  
Kassatsioonkaebus  tuleb  esitada  30  päeva  jooksul  ringkonnakohtu  otsuse  kättetoimetamisest 
kassaatorile  ,  kuid  pärast  viie  kuu  möödumist  ringkonnakohtu  otsuse  avalikult 
teatavakstegemisest  .  Sarnaselt  apellatsioonkaebusega  esitatava  vastuapellatsiooniga  on 
võimalik  esitada  ka  vastukassatsioon,  mille  läbivaatamine  ja  esitamise  tähtaeg  on  samuti 
seatud  sõltuvusse  kassatsioonkaebuse  esitamise  ajast  ning  sellest,  kas  kassaator  loobub  oma 
kaebusest või mitte. Kassatsioonkaebuses esitamisel on nõutav kassatsioonkautsjoni tasumine 
(TsMS § 140). Kassatsioonkaebus tuleb esitada otse Riigikohtule. 
Kassatsioonkaebuses tuleb märkida muu hulgas (TsMS § 671): 
 - kaevatava otsuse teinud kohtu nimetus, otsuse kuupäev ja tsiviilasja number; 
 - kassaatori selgelt väljendatud protsessuaalne nõue, näidates sealjuures ära, millises ulatuses 
kassaator  ringkonnakohtu  otsust  vaidlustab  ning  missugust  Riigikohtu  lahendit  kassaator 
taotleb; 
 - kassatsioonkaebuse põhjendus -  millist menetlusõiguse normi on ringkonnakohus oluliselt 
rikkunud,   millisest   asjaolust  menetlusõiguse  normi  rikkumine  tuleneb  ja  kuidas  selle  normi 
vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse, samuti viide tõenditele, millega soovitakse 
iga  faktilist  väidet  menetlusõiguse  normi  rikkumise  kohta  tõendada;  millist  materiaalõiguse 
normi  on  ringkonnakohus  oma  otsuses  ilmselt  valesti  kohaldanud  ja  kuidas  selle  normi  vale 
kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse; mis alusel tuleks kassatsioonkaebus menetlusse 
võtta .  
Kui  kassaator  leiab,  et  kassatsioonkaebuse  lahendamisel  on  põhimõtteline  tähendus 
õiguskindluse  tagamiseks  ja  ühtse  kohtupraktika  kujundamiseks  või  õiguse  edasiarenduseks, 
tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida. Samuti tuleb kaebuses märkida, kas kassaator soovib 
asja  arutamist  kohtuistungil.  Vastasel  juhul  loetakse,  et  ta  on  nõus  asja  lahendamisega 
kirjalikus menetluses. 
Riigikohus  kontrollib   kassatsiooni   korras  ringkonnakohtu  otsust  üksnes  osas,  mille  peale  on 
kaevatud. Nagu esimese ja teise astme kohtud ei ole ka Riigikohus seotud kaebuse õigusliku 
põhjendusega,  mistõttu   arvestab   Riigikohus  kassatsiooninõude  põhjendatuse  kontrollimisel 
vaid faktilisi asjaolusid.  Tulenevalt TsMS § 688  lg-st 5 puudub Riigikohtul pädevus hinnata 
seda,  kas   alama   astmete  kohtud  on  asjaolusid  õigesti  tuvastanud,  tuvastada  ise  hagi  aluseks 
olevaid  asjaolusid  ning  vastu  võtta  ja  hinnata  tõendeid,  kui  need  ei  ole  esitatud 
ringkonnakohtu   poolse   protsessiõiguse  normi  rikkumise  tõendamiseks  .Kaebevõimalus 
diskretsiooniotsuse  vaidlustamiseks  on  üldjuhul  piiratud.  Kõrgema  astme  kohus  saab 
kontrollida üksnes seda, kas diskretsiooniotsus on proportsionaalne.   
Riigikohtu kohtukoosseisu osas vaata konspekti  esimesest  osast.  
Riigikohtul on kassatsioonkaebuse lahendamisel õigus: 
 - jätta kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata; 
 - tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja saata asi tühistatud osas samale 
või teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks;  
 - tühistada eelmised kohtuotsused täies ulatuses või osaliselt ja jätta hagi läbi vaatamata või 
lõpetada asjas menetlus;  
 - tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsus käesoleva seadustiku § 692 lõikes 5 nimetatud 
alusel ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule; 
 - muuta ringkonnakohtu otsust või tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus või jätta 
jõusse  maakohtu  otsus  asja  alama  astme  kohtule  uueks  läbivaatamiseks  andmata,  kui 
ringkonnakohus  on  kohtuotsuses  tuvastatud  asjaoludele  andnud  väära  õigusliku  hinnangu  ja 
ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi või kui normi 
rikkumise saab kõrvaldada Riigikohtus. 
Riigikohus  teeb  otsuse  30  päeva  jooksul  pärast  asja  arutamise  viimast  istungit  või  kirjalikus 
menetluses  taotluste  ja  dokumentide  esitamiseks  ettenähtud  tähtpäeva  möödumist.  Mõjuval 
põhjusel,  eelkõige  kohtuasja  eriti  suure  mahu  või  erilise  keerukuse  tõttu  võib  määrusega 
avalikult 
teatavakstegemist 
pikendada 
kuni 
60 
päevani. 
Riigikohtu 
otsus 
ja 
kassatsioonkaebuse  menetlusse  võtmisest  keeldumise  määrus  jõustuvad  nende  avalikult 
teatavakstegemise  päeval  ja  nende  peale  ei  saa  edasi  kaevata  (Saab  kaevata  Euroopa 
Inimõiguste kohtule).  
MÄÄRUSKAEBUS RIIGIKOHTUS 
Vastavalt TsMS § 696 lg-le 1 võib ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud 
menetlusosaline  esitada  määruskaebuse  Riigikohtule  üksnes  juhul,  kui  selle  esitamine  on 
seadusega  lubatud.  Kui  maakohtu  määruse  peale  saab  seaduse  järgi  esitada  määruskaebuse, 
saab  määruskaebuse  kohta  tehtud  ringkonnakohtu  määruse  peale  esitada  määruskaebuse  ka 
Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Määruskaebus võib tugineda  üksnes asjaolule, et 
ringkonnakohus on määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi või rikkunud 
määruse  tegemisel  oluliselt  menetlusõiguse  normi  ja  see  võis  kaasa  tuua  ebaõige 
kohtulahendi.  
Määruskaebuse  esitamise  tähtaeg  on  15  päeva  määruse  määruskaebuse  esitajale 
kättetoimetamisest  alates,  kui  seaduses  ei  ole  ette  nähtud  teisiti.  Kui  kohus  tunnistas  asja 
lahendamisel  määrusega  kohaldamisele  kuuluva  õigustloova  akti  põhiseadusega  vastuolus 
olevaks ja jättis selle kohaldamata, ei hakka määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg 
kulgema  enne  kohaldamata  jäetud  õigustloova  akti  kohta  Riigikohtu  põhiseaduslikkuse 
järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamist (TsMS § 698).  
Riigikohtusse 
määrusekaebuse 
esitamisele 
ja 
seal 
menetlemisele 
kohaldatakse 
kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. 
Määruskaebus  lahendatakse  põhjendatud  määrusega  kirjalikus  menetluses,  kui  kohus  ei  pea 
vajalikuks kohtuistungi korraldamist. Kui Riigikohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, 
tühistab  ta  vaidlustatud  määruse  ja  teeb  võimaluse  korral  uue  määruse.  Vajaduse  korral 
saadab  Riigikohus  asja  uueks  lahendamiseks  tagasi  määruse  teinud  ringkonnakohtule  või 
teisele ringkonnakohtule. Riigikohus võib tühistada ka asjas tehtud maakohtu määruse ja saata 
asja uueks lahendamiseks maakohtule (TsMS § 701). 
TEISTMINE  
Ehkki reeglina ei ole ette nähtud juba jõustunud kohtulahendi vaidlustamine, on ka jõustunud 
kohtulahendit  võimalik  erandlikel  juhtudel  uute  asjaolude  ilmsikstulekul  tühistada  teistmise 
menetluses. Teistmismenetlust reguleerib TsMS 68. peatükk.  
Vastavalt TsMS § 702 lg-le 2 on teisitmismenetluse algatamise alused: 
 - lahendi on teinud kohtukoosseis, kuhu kuulus kohtunik, kes oleks pidanud ennast taandama; 
 - menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust 
kätte  toimetatud  või  menetlusosaline  ei  olnud  seaduse  kohaselt  kohtusse  kutsutud,  kuigi 
lahend tehti tema suhtes ; 
 -  menetlusosalist  ei  esindanud  menetluses  selleks  õigust  omav  isik,  kuigi  otsus  tehti  tema 
suhtes, välja arvatud juhul, kui menetlusosaline on enda esindamise menetluses heaks kiitnud; 
 -  kohtulahendi  ebaseaduslikkus  või  põhjendamatus,  mis  tuleneb  kriminaalasjas  jõustunud 
kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt 
valest tõlkest, dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest;  
 -  kohtuniku  või  menetlusosalise  või  tema  esindaja   kuritegu ,  mille  ta  on  toime  pannud 
teistetavat kohtuasja arutades või läbi vaadates ja mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega 
kriminaalasjas; 
 - kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, vahekohtu  otsusel  või haldusaktil, mis on 
tühistatud või muudetud ; 
 -  Riigikohtu  põhiseaduslikkuse  järelevalve  kohtumenetluse  korras  selle  õigustloova  akti  või 
selle  sätte  põhiseadusega  vastuolus  olevaks  tunnistamine,  millele  tugines  kohtulahend 
teistetavas tsiviilasjas;  
 - Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 
või  selle  protokollide  rikkumise  kohtulahendi  tegemisel  ja  rikkumist  ei  ole  võimalik 
mõistlikult kõrvaldada või hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu; 
 - muu oluline asjaolu või tõend, mis kohtulahendi tegemise ajal oli olemas, kuid ei olnud ega 
võinud  olla  menetlusosalisele  teada  ja  mille  esitamisel  või  millele  tuginemisel  menetluses 
oleks ilmselt tehtud teistsugune kohtulahend. 
TsMS  §  702  lõikes  2  nimetatud  asjaolu  ei  ole  teistmise  alus,  kui  see  ei  ole  mõjutanud 
kohtulahendi  tegemist  menetlusosalise  kasuks  või  kahjuks.  Teistmine  ei  ole  lubatud  nende 
kohtumääruste  suhtes,  mille  peale  ei  saa  käesoleva  seadustiku  kohaselt  edasi  kaevata.  
Teistmine ei ole lubatud, kui menetlusosalisel oli võimalik tugineda teistmist võimaldavatele 
asjaoludele  varasemas  menetluses,  eelkõige  vastuväite  või  kaebusega,  samuti  kui  vastuväide 
või  kaebus  jäi  rahuldamata.  Keelatud  on  esitada  teistmisavaldust  korduvalt  samadele 
asjaoludele tuginevalt.  
Teistmisavalduse  võib  esitada  kahe  kuu  jooksul  teistmise  aluse  olemasolust  teadasaamisest 
alates, kuid mitte enne lahendi jõustumist. Teistmisavalduse võib põhjusel, et menetlusosaline 
ei  olnud  menetluses   esindatud ,  esitada  kahe  kuu  jooksul  alates  päevast,  millal 
menetlusosalisele,  tsiviilkohtumenetlusteovõimetu  poole  puhul  aga  menetlusosalise 
seaduslikule  esindajale  lahend  kätte  toimetati.  Seejuures  ei  arvestata  avalikku 
kättetoimetamist. TsMS § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul võib teistmisavalduse esitada 
kuue  kuu  jooksul  Euroopa  Inimõiguste  Kohtu  otsuse  jõustumisest.  TsMS  §  702  lõike  2 
punktis  7  nimetatud  juhul  võib  teistmisavalduse  esitada  kuue  kuu  jooksul  alates  Riigikohtu 
otsuse  jõustumisest.  Teistmisavaldust  ei  või  esitada,  kui  kohtulahendi  jõustumisest,  mille 
teistmist  nõutakse,  on  möödunud  viis  aastat.  Teistmisavaldust  põhjusel,  et  pool  ei  olnud 
menetluses osalenud või esindatud või TsMS § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või 
esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat. 
Riigikohus  võtab  teistmisavalduse  menetlusse,  kui  teistmisavalduses  esitatud  asjaolud 
võimaldavad  arvata,  et  tegemist  on  seaduses  sätestatud  teistmise  alusega.  Kui  Riigikohus 
leiab,  et  teistmisavaldus  on  põhjendatud,  tühistab  ta  määrusega  kohtulahendi  ja  saadab  asja 
uueks  läbivaatamiseks  sellesse  alama  astme  kohtusse,  kus  kohtulahend  oli  tehtud.  Kui 
asjaolud on selged, muudab Riigikohus alama astme kohtu lahendi või tühistab alama astme 
kohtu lahendi ja teeb uue otsuse või määruse (TsMS § 710). 
5. HAGITA MENETLUS 
HAGITA MENETLUSES LAHENDATAVAD KOHTUASJAD 
Hagita  menetluse   erisused   võrreldes  hagimenetlusega.    Hagita  menetlused  e  kohtulikud 
erimenetlused toimuvad üldjuhul hagimenetluse normide järgi (TsMS § 477 lg 1), kuid kohtul 
on  märgatavalt  suurem  ja  aktiivsem  roll.  Hagita  menetluses  kehtib    uurimispõhimõte,  seega 
on  kohtul  võimalik  koguda  tõendeid,  sest  kohtul  on  kohustus  kaitsta  avalikku  huvi  (vt 
uurimispõhimõtet).  Uurimispõhimõtte  kohta  on  riigikohus  sedastanud  järgmist  oma  lahendis 
3-2-1-65-09. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 järgi kontrollima avalduse vastavust seadusele ja 
avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.  
Kohtulikeks  erimenetlusteks  on  ka  näiteks  eraldi  seadusega  reguleeritud  pankrotmenetlus, 
saneerimismenetlus  ja  võlgadest  vabastamise  menetlus.  Hagita  menetluses  saab  asja  arutada 
siis,  kui  selleks  on  vastav  norm  materiaalõiguses,  muul  juhul  on  võimalik  õigusi  kaitsta 
hagimenetluses. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-141-06 leidnud, et vastavalt TsMS § 476 
lg-le 1 algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse 
alusel.  Sünnikoha  kande  muutmise  huvi  perekonnaseadus  ei  kaitse  ning  nimetatud  kanne  ei 
ole takistanud isikul oma õiguste teostamist. 
Hagita menetluses on menetlusosalisteks avaldaja ja puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). 
Kohtu  ülesanne  on  ka  kaasata  menetlusse  kõik  puudutatud  isikud  –  isikud,  kelle 
olemasolevaid  või  tulevasi  õigusi  esitatud  avaldus  võib  puudutada.  Seega  avaldub 
uurimispõhimõte  juba  selles,  et  kohtul  on  voli  alustada  menetlust,  määrates  lahendatava 
õigusküsimuse ulatus ning osalejate ring. Hagita menetluse vaadatakse läbi: 
1) maksekäsu kiirmenetlus; 
2) üleskutsemenetlus; 
3) isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine; 
4) äraolija varale hoolduse seadmine; 
5) piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine; 
6) isiku  paigutamine  kinnisesse asutusse; 
7) lähenemiskeelu ja muude sarnaste abinõude rakendamine isikuõiguste kaitseks; 
8)  hagita  perekonnaasjad:  alaealise  teovõime  laiendamine,  eestkostja  määramine  alaealisele, 
lapse  ja  vanema  suhete  ja  õiguste  määramine  ja  korraldamine,   lapsendamine ,  põlvnemise 
tuvastamine ja vanema kande vaidlustamine isikust peale tema surma 
9) pärandi hoiumeetmete rakendamine; 
10) registriasjad; 
11)  juriidilise  isiku  juhatuse  ja  nõukogu  asendusliikme,   audiitori ,  erikontrolli  läbiviija  ja 
likvideerija  määramine; 
12) äriühingu  osanikele  ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramine; 
13) korteriomandi ja kaasomandi asjad; 
14) välisriigi kohtulahendite tunnustamine ja täitmine; 
15)  kaebused  kohtutäituri otsuste peale; 
16) väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine ning 
väljaspool  kohtumenetlust  riigi  õigusabi  tasu  ja  riigi  õigusabi  kulude  kindlaksmääramine 
vastavalt riigi õigusabi seadusele; 
17) muud seaduses hagita  asjana  sätestatud  tsiviilasjad ; 
18) 
juriidilise 
isiku 
sundlõpetamine; 
19) pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetlusega seotud asjad, 
mida 
ei 
saa 
lahendada 
hagimenetluses; 
20) 
avalikult 
kasutatavale 
teele 
juurdepääsu 
ja 
tehnorajatise 
talumise 
asjad; 
21) 
kohtu 
lahendatavad 
asjad 
vahekohtumenetluses; 
22) 
kaebused 
tööstusomandi 
apellatsioonikomisjoni 
otsuste 
peale; 
23) 
notari 
ametitoimingu 
tegemise 
taotluse 
lahendamine; 
 
Hagita  menetluse  algatab  kohus  seaduses  sätestatud  juhtudel  omal  algatusel  või  huvitatud 
isiku või asutuse avalduse alusel. Seadusega ettenähtud juhul algatab kohus hagita menetluse 
üksnes  selleks  õigustatud  isiku  või  asutuse  avalduse  alusel.  Menetlusosaliste  õigus  sõlmida 
asjas  kompromiss  on  piiratud.  See  on  võimalik  vaid  juhul,  kui  materiaalõigus  lubab 
menetlusosalistel vaidlusaluseid õiguseid käsutada, näiteks kaasomandi kasutamise korra üle 
käivates  vaidlustes  või  lapse  ja  vanema  suhtluskorra  määramisel.  Kui  materiaalõigus  ei  luba 
õigust  käsutada  või  puudub  isik,  kes  saaks  õigust  käsutada,  kompromissi  võimalus  puudub, 
näiteks  surnuks  tunnistamisel  või  isikule  eestkostja  määramisel.  Esialgse  õiguskaitse 
kasutamine  on  lubatud  vaid  siis,  kui  menetlusnorm  selle  eraldi  ette  näeb,  ning  kohtu  õigus 
omal  algatusel  esialgset  õiguskaitset  rakendada  sõltub  sellest,  kas  kohtul  on  õigus  menetlust 
alustada  omal  algatusel  või  üksnes  avalduse  alusel.  Isiku  ärakuulamine  kohtu  poolt  peab 
toimuma isiklikult, kui see on seaduses sätestatud. 
Tõendite  lubatavus,  kohtudokumentide  kättetoimetamine  ja  fikseerimine  protokolliga  on 
paindlik  ja  toimub  kohtu  äranägemisel.  Kaebeõiguslikule  isikule  on  siiski  vaja  kohtulahend 
kätte toimetada.  
Kohtul on kohustus teostada järelvalvet tema polt ametisse määratud isikute üle nagu pärandi 
hooldaja , eestkostja, pankrotihaldur ja neil isikutel on omakorda aruandluskohustus kohtu ees.  
Hagita  asjades  on   lahendiks   kohtumäärus.  Kohtul  on  õigus  määrata  ära  kohtlahendi 
jõustumise ja täitmise asjaolusid, kohus saab oma tehtud lõppahendit muuta ja selgitada ning 
teatud  juhtudel  ka  tühistada  Kohtulahendi  teatavakstegemise  sõltub  kaebevõimaluse 
olemasolus, kohtulahendit või täita ka enne jõustumist. Määrus kehtib kõikide isikute suhtes 
mitte  üksnes  menetlusosalist  suhtes.  Määrus  ei  jõustu  formaalset  st  ei  lõpeta  lõplikult 
õigusvaidlust,  samas  vaidluses  võib  uuesti  kohtusse  pöörduda,  kui  asjaolud  on  muutunud. 
Kohtumäärus jõustub sundtäidetavuse mõttes.  
Riigikohus  on  leidnud  oma  lahendis  3-2-1-42-10,  et  kuna  sisulise  vaidlusasja  lahendamine 
hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv  otsustus , ei ole hagita asja 
lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks 
aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui 
asi,  mis  tuli  lahendada  hagimenetluses,  lahendati  hagita  menetluses  Et  hiljem  tugineda 
menetlusliigi  valiku  ebaõigsusele,  peab  menetlusosaline  TsMS  §  333  lg  1  järgi  esitama 
kohtule õigel ajal vastava vastuväite. 
Hagita  menetluses  on  erineva  ka  kaebeõiguse  olemasolu.  Isikute  ring,  kes  on 
menetlusosalised, keda tuleb kohustuslikult ära kuulata ja kellel on õigus esitada kaebus kohtu 
lahendile,  ei  pruugi  kattuda.  TsMS  §  198  lg  3  teise  lause  järgne  eeldus  kaebeõiguse 
seostamisest  menetlusse  kaasamisega  ei  ole  absoluutne,  st  mitte  kõigis  hagita  menetlustes  ei 
tule  ringkonnakohtu  või  Riigikohtu  menetlusse  kaasata  kõiki  isikuid,  kellel  on  õigus  esitada 
maakohtu  lahendi  peale  määruskaebus.  Hagita  menetlused  on  liiga  erinevad,  mistõttu  tuleb 
iga  menetluse  puhul  hinnata,  kas  ja  millises  ulatuses  eeldus  kehtib.  Seejuures  on 
eriregulatsiooni  puudumisel  sobiv  lähtuda  hagita  menetluses  üldist  kaebeõigust  reguleerivast 
TsMS  §  660  lg  3  esimesest  lausest  ja  §  696  lg  3  esimesest  lausest,  millest  tulenevalt 
hinnatakse  kaebeõiguse  olemasolu  selle  järgi,  kas  isiku  õigusi  on  kaevatava  lahendiga 
kitsendatud.  Seega  tuleks  ringkonnakohtu  ja  Riigikohtu  menetlusse  kaasata  need  maakohtu 
määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse. 
Erinevate  hagita  menetluste  puhul  on  isikute  osalemine  neis  maakohtus  erinev.  Ei  ole 
võimalik  määrata  universaalset  menetlusmudelit  ning  menetlusosaliste  ringi  ja  menetlusest 
puudutatud  isikute  õigusi  nagu  jätab  mõneti  eksitava  mulje  TsMS  §  198  lg  1  p  2.  Iga 
konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest 
puudutatud  ja  millised  õigused  tuleb  neile  tagada.  Menetlused  erinevad  sõltuvalt  sellest,  kas 
asja saab algatada üksnes avalduse alusel või saab selle algatada ka kohus ise.  Sisult  saab n-ö 
olemuslikest  hagita  (st  vaidlusvälistest)  asjadest,  mille  puhul  täidab  kohus  riigilt  talle  üle 
kantud  avalikku  ülesannet  (nt  lapsendamine),  selgelt  eristada  sisulisi  vaidlusmenetlusi,  mis 
lahendatakse  hagita  menetluse  põhimõttel  üksnes  otstarbekusest  (vt  ka  Riigikohtu  17.  mai 
2010.  a  määrus  tsiviilasjas  nr  3-2-1-42-10,  p-d  18-20).  Teistest  hagita  asjadest  eristuvad 
omakorda  rangelt  formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka vaidluseta 
menetluse  elemente  sisaldavad  suuresti  iseseisvate  menetlusreeglitega   komplekssed  
maksejõuetuse 
menetlused: 
pankrotimenetlus, 
saneerimismenetlus 
ja 
võlgade 
ümberkujundamismenetlus.  
Olulisimaks muudatuseks võrrelda  enne 1. jaanuari 2006.a kehtima hakanud redaktsiooni on 
maksekäsu  kiirmenetlus.  Maksekäsu  kiirmenetlus  kujutab  endast  sisuliselt  hagimenetlust 
ennetavat  menetlust  ning  selle  mõte  seisneb  selles,  et  paljudel  juhtudel  ei  ole  võlgnikel 
esitatud nõude vastu esitada ühtegi õiguslikku vastuväidet. Nad lihtsalt ei ole mingil põhjusel 
oma  kohustust  täitnud.  Kaasaegse  õigussüsteemi  põhiprintsiipidest  tulenevalt  saab  isikute 
õigusi  piirata  seaduse  alusel.  Eelmainitud  põhimõte  on  peamiseks  „süüdlaseks“  miks 
pöördutakse  kohtusse  ka  nõuetega,  mille  puhul  sisuline  õiguslik  vaidlus  puudub.  Kuivõrd 
kohtu ülesanne peaks olema vaidluste lahendamine, mitte paberitöö, saab võlanõudeid, mille 
puhul puudub õiguslik vaidlus menetleda maksekäsu kiirmenetluse korras.  Viimasega  loodeti 
esimese  astme  töökoormust  vähendada.  Kui  alguses  ei  võetud  maksekäsu  kiirmenetlust 
omaks, siis praegu on hakanud kohtusse pöördujad viimast üha enam kasutama.  
Maksekäsu  kiirmenetluses  on  võimalik  kohtul  lahendada  avalduse  alusel  teise  isiku  vastu 
esitatud  eraõigussuhetest  tuleneva  kindla  rahasumma  maksmise  nõuet.  Loomulikult  ei  piira 
maksekäsu kiirmenetluse sätestamine avaldaja õigust esitada nõue hagimenetluses, kuid mitte 
maksekäsu  kiirmenetlusega  samaaegselt.  Maksekäsu  kiirmenetlust  ei  kohaldata,  kui  nõue  ei 
ole  avalduse  esitamise  ajaks  veel  sissenõutav  va  §  367  sätestatu  osas;  nõude  esemeks  on 
mittevaralise kahju hüvitamine; nõue esitatakse pankrotivõlgniku vastu, lepinguväliste nõuete 
puhul    ning  kõrvalnõuete  ulatuses,  mis  ületab  põhinõuet.  Elatisnõudeid  võib  maksekäsu 
kiirmenetluses  esitada  üksnes  TsMS  49  peatüki  teises  jaos  sätestatud  erisusi  järgides  (Nt 
maksekäsu kiirmenetluses saab nõuda ka lapsele elatist, kui elatise suurus ei ületa 200 eurot). 
Maksekäsu  kiirmenetluses  lahendab  kohus  avalduse  selle  saamisest  alates  7  päeva  jooksul. 
Kohus  ei  kontrolli  nõude  tõendatust  vaid  üksnes  formaalseid  nõudeid.  Avaldus  peab  olema 
veenev  st  kui  eeldada  et  kõik  avalduses  toodu  on  tõene,  siis  kulub  avaldus  rahuldamisele 
(loomulikult  peab  avaldaja  avalduses  ka   kinnitama   ,et  ta  on  esitanud  andmed   ausalt   oma 
parimate  teadmiste kohaselt ja on teadlik, et  tahtlik  valeandmete esitamine kohtule võib kaasa 
tuua   kriminaalvastutuse )  .  Kui  kohus  rahuldab  maksekäsu  avalduse,  väljastab  kohus 
määrusena makseettepaneku. Kui maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete 
või nõude osa suhtes, teatab kohus sellest avaldajale ja määrab talle seisukoha avaldamiseks, 
kas teha makseettepanek märgitud ulatuses. Kui avaldaja nõustub kohtu ettepanekuga, tehakse 
makseettepanek  nõude  või  selle  osa  suhtes,  millega  avaldaja  nõustub.  Muu  osa  suhtes  jätab 
kohus maksekäsu avalduse rahuldamata.  Kui avaldaja ei nõustu makseettepaneku tegemisega 
osade  nõuete  või  nõude  osa  suhtes  või  ei  vasta  avaldusele  kohtu  määratud  tähtaja  jooksul, 
jätab  kohus  maksekäsu  avalduse  tervikuna  rahuldamata.  Maksekäsk  toimetatakse  võlgnikule 
kätte  ja  võlgnikul  on  võimalus  esitada  vastuväited  kolme  nädala  jooksul  alates 
makseettepaneku  kättetoimetamisest  (TsMS  §  485  lg  1).  Kui  võlgnik  esitab  vastuväite,  siis 
arutatakse asja edasi hagimenetluses. Juhul, kui vastuväiteid ei esitata teeb kohus määrusena 
maksekäsu.  Maksekäsk  tehakse  ka  olukorras,  kus  võlgnik  ei  ole  üldse  makseettepanekule 
õigeaegselt  vastuväidet  esitanud  (sarnasus  tagaseljaotsuse  tegemisega  hagimenetluses). 
Maksekäsk kuulub viivitamata täitmisele sõltumata maksekäsu kättetoimetamisest võlgnikule 
(TsMS § 489 lg 7).    
PEREKONNAÕIGUSEST TULENEVAD HAGITA ASJAD 
Hagita  perekonnaasjade  lahendamisel  on  eriti  oluline  isikute  ärakuulamine  ning  kohaliku 
omavalitsuse kui laste heaolu eest vastutava koostöö kohtuga. Ära tuleb kuulata ka vähemalt 
10  aastane  laps.  Perekonnaasjades  on  kohtul  samuti  kohustus  järgida  eelkõige  lapse  huvide 
kaitsmist  ja  selle  tagamiseks  on  kohtul  võimalik  omal  algatusel  määrata  lapsele  menetluses 
esindaja,  kohaldada  esialgse  õiguskaitse  rakendamist  ja  kaasata  asja  eestkoste  asutus  või 
lepitaja.  
Hagita  asjadena  lahendatakse  alaealisele  eestkostja  määramine  juhul,  kui  alaealisele  ei  ole 
seaduslikku esindajat või vanem ei suuda oma seadusliku esindaja kohustusi täita. Eestkostja 
isiku määramisel tuleb ära kuulata lapse  arvamus, eeskostja peab olema võimeline esindama 
lapse seaduslikke huve. Menetlusosalisteks on eestkostja määramisel riigikohtu lahendi 3-2-3-
2-06  järgi  alaealine  ja  vanem,  kellelt  pole  vanemaõigusi  ära  võetud.Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi lahendis 3-2-1-51-08 märgib kohus, et (vana) PKS § 95 lg 3 kohaselt saab 
eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Kohalik omavalitsus täidab eeskostja ülesandeid seaduse 
alusel (vana PKS § 95 lg 5). 
Lapse ja vanema vaheliste suhete reguleerimine 
Ka nendes menetlustes tuleb lähtuda lapse huvidest, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis 3-
2-1-27-09 märgib kohus, et lapse elukoha määramisel tuleb lähtuda lapse huvidest, kui kohus 
määrab elukoha lapse soovi vastaselt, siis on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus 
Lapse ja temast lahus elava vanema suhtlemiskorra määramisel tuleb arvestada, et hoolimata 
PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus 
elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see 
on  lapsega  koos  elaval  vanemal.  Lapsest  lahus  elamine  vähendab  paratamatult  vanema  ja 
lapse  koosolemise  võimalusi.  See,  kui  detailselt  vanema  ja  lapse  suhtlemise  kord  kindlaks 
määratakse,  sõltub  eelkõige  menetlusosaliste  vastavatest  ettepanekutest  ning  iga  konkreetse 
asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse 
suhtlemisõiguse  määral,  mis  vastab  lapse  huvidele  ja  tagab  lapsele  LaKS  §-s  28  sätestatud 
õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema  vanemaga .  
Vanemal  on  reeglina  õigus  kohtuda  lapsega  omaette  väljaspool  lapse  kodu    .  Lapse  ja 
vanemate vaheliste suhete reguleerimine toimub kohtus kaheetapiliselt, esmalt määratakse ära 
esialgne  e  ajutine  kord,  mida  ei  saa  sundkorras  täita.  Korra  rikkumisel  on  õigustatud  isikul 
võimalik  esitada  kohtule  avaldus,  mille  järel  viib  kohus  läbi  lepitusmenetluse  ning  selle 
ebaõnnestumisel  määratakse  kindlaks  ka  sunnivahendid,  mida  saab  kasutada  kohtumääruse 
täitmisest  keelduva  vanema  suhtes.      Tulenevalt  TsMS  §  563  lg-test  1,  7  ja  6  ei  ole  enne 
lepitusmenetlust  tehtud  kohtumäärus,  milles  määratakse  kindlaks  lapsega  suhtlemise  kord, 
täitedokumendiks,  st  et  see  määrus  ei  ole  sundtäidetav.  TsMS  §  563  lg  6  p-s  1  sätestatud 
sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses 
võib  kohus  vanemat  hoiatada,  et  kui  vanem  seda  määrust  ei  täida,  võib  teine  vanem 
kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi alusel 
täitemenetlust ning  teeks  täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi 
või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. 
Esialgne  õiguskaitse  on  võimalik  kohtu  algatusel,  kusjuures  riigikohtu  lahendi  3-2-1-94-09 
järgi  saab  kohus  lapse  välisriiki  omavolilise  viimise  takistamiseks  reguleerida  hagita 
perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 
p 1 mõttes.  
Vaidluses  lapse  üle  ei  ole  vajalik  keelata  vanemal  lapsega  Eesti  Vabariigist  lahkuda,  vaid 
oluline  on  see,  et  kohtumenetluse  ajal  ei  viidaks  last  omavoliliselt  välisriiki,  mis  raskendab 
lapse  ja  lahus  elava  vanema  õiguste  teostamist.  Lapse  välisriiki   viimine   raskendab  lapse  üle 
peetava  vaidluse  kohtulahendi  täitmist  ja  võib  muuta  selle  võimatuks.  Seetõttu  peab  olema 
vanemal  vähemalt  kohtumenetluse  ajal  võimalus  ennetada  lapse  välisriiki   viimist .  Lapse 
mõlemad  vanemad  on  ka  vanemate  lahuselu  korral  lapse  seaduslikuks  esindajaks  ja  neil 
mõlemal  on  õigus  otsustada  last  puudutavate  oluliste  küsimuste  üle,  sh  anda  nõusolek  lapse 
välisriiki   viimiseks .  Sellest  tulenevalt  on  ka  lahus  elaval  vanemal  õigus  taotleda  kohtult 
esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma 
õigusi  lapse  suhtes,  sh  lubada  lapsel  lahkuda  välisriiki  üksnes  siis,  kui  lahus  elav  vanem  on 
sellega nõus. 
Lahendi  kohta  on  riigikohus  sedastanud  järgmist  oma  lahendis  3-2-1-118-09.  Tulenevalt 
TsMS  §  563  lg-test  1,  7  ja  6  ei  ole  enne  lepitusmenetlust  tehtud  kohtumäärus,  milles 
määratakse  kindlaks  lapsega  suhtlemise  kord,  täitedokumendiks,  st  et  see  määrus  ei  ole 
sundtäidetav. TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, 
et TsMS § 563 lg 6 p 1  järgi tehtavas määruses  võib kohus vanemat hoiatada,  et kui vanem 
seda  määrust  ei  täida,  võib  teine  vanem  kohtutäituri  poole  pöörduda,  et  kohtutäitur  alustaks 
sama  määruse  kui  täitedokumendi  alusel  täitemenetlust  ning  teeks  täitetoiminguid  lapsega 
suhtlemise  võimaldamiseks  TMS  §  179  järgi  või  teeks  TMS  §  183  lg  1  järgi  kohtule 
ettepaneku võlgnikku trahvida. 
Lahendis  3-2-1-95-09  leiab  riigikohus,  et  hagita  menetluses  tehtud  määrus,  mille  peale  saab 
kaebuse esitada, jõustub TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa selle 
peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või 
läbi  vaatamata.  TsMS  §  478  lg-s  4  nähakse  küll  ette,  et  hagita  menetluses  tehtud  määrus 
hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see 
tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle  sisule  on tehtud, kui seaduses ei 
ole  sätestatud  teisiti.  Seevastu  1.  jaanuarist  2009.a  kehtiva  TsMS  §  550  lg  3  järgi  kuulub 
hagita  perekonnaasjas  tehtud  määrus  täitmisele  alates  jõustumisest,  kui  seaduses  ei  ole 
sätestatud 
teisiti. 
Teisiti 
sätestavaid 
norme 
suhtluskorra 
määramise 
kohta 
tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei leidu. 
 
TEOVÕIME PIIRAMINE JA KINNISESSE ASUTUSSE PAIGUTAMINE 
Isiku  teovõime  piiramisel  on  olenemata  sellest,  et  teovõime  on  faktiline  seisund,  millest 
tulenevalt  ilmselt  ei  ole  eestkostja  määramise  menetluse  ajal  isik  teovõimeline,  isikul,  kelle 
suhtes  eestkostja  määramist  otsustatakse  menetlusteovõime.  Üldjuhul  tuleb  talle  siiski 
määrata esindaja, kes tema õigusi kaitseb. Teovõime piiramisel on oluline, et nii ekspert, kes 
annab meditsiinilise diagnoosi, kui kohus isiku isiklikul t ära kuulaksid. Eestkostjaks saab olla 
üksnes  füüsiline  isik.  Kuna  eestkosteasutust  eestkostjaks  määrata  ei  saa,  saab  kohaliku 
omavalitsuse  asutus  olla  üksnes  eestkosteasutuseks,  kes  täidab  kuni  eestkostja  nõuetekohase 
määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. 
novembri  2006.  a  otsus  nr  3-3-1-42-06,  p  16).  TsÜS  §  8  lg-s  2  on  alused  isiku  piiratud 
teovõime  tuvastamiseks  loetletud  ammendavalt.  Isik,  kes  oma  kõrge  vanuse,  füüsilise  puude 
või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, 
kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega. Oma 
lahendis  3-2-1-145-06  on  riigikohus  seda  selgitanud  järgmiselt:  Isiku  kinnisesse  asutusse 
paigutamist ei saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule 
ei  ole  võimalik  leida  eluruumi.  SHS  §  19  lg  1  p-s  3  sätestatud  muude  abinõude  kasutamise 
võimatus  eeldab  seda,  et  muid  abinõusid  ei  ole  võimalik  kasutada  isikust  endast  tulenevate 
põhjuste  tõttu81-07  PsAS  §  11  lg  1  p  2  mõttes  ohtlikkus  tähendab  isiku  reaalset  ohtlikkust 
endale  või  teistele.  Eelkõige  saab  isiku  ohtlikkus  väljenduda  füüsilises  ohus  tema  enda  või 
teiste  isikute  elule  või  tervisele,  mh  kalduvuses  vägivallale  või  suitsiidile.  Seega  ei  pruugi 
isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka 
isiku  ohtlikkust  enda  või  teiste  elule,  tervisele  või  julgeolekule  tuleks  hinnata  pigem 
kõrgendatud  standardite  kohaselt.  Seega  ei  saa  ohtlikkust  põhjendada  üldise  isiku  käitumist 
iseloomustava  omadusena,  vaid  seda  tuleb  analüüsida  konkreetsel  juhtumil  eraldi  ning 
tuvastada  ohtlikkus  lähituleviku  mõttes  väga  piiratud  ajalise  distantsiga  (st  isik  võib  kõige 
lähemas  tulevikus  muutuda  ohtlikuks).  Samuti  tuleb  tuvastada  see,  et  isiku  ohtlikkus 
lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. 
Isikul,  kelle  suhtes  esialgset  õiguskaitset  rakendati,  ta  on  menetlusosaline,  on  kaebeõigus, 
seda  on  selgitatud  ka  riigikohtu  lahendis  3-2-1-83-07.  Eelkõige  puudutatud  isiku 
kaebeõigusest  tuleneb  puudutatud  isiku  õigus  nõuda  esialgse  õiguskaitse  kohaldamise 
määranud  kohtulahendi  kontrollimist  ka  siis,  kui  isik  on  juba  kinnisest  asutusest  vabastatud. 
Sellisel  juhul  võib  isik  nõuda  selle  asjaolu  tuvastamist,  et  kinnisesse  asutusse  paigutamise 
eeldused  puudusid.  Sellise  nõude  rahuldamine  võib  anda  aluse  kahju  hüvitamise  nõude 
esitamiseks. 
PÄRANDI- JA TEADMATA KADUNUD ISIKU VARA  HOID  
Juhul kui pärast isiku surma ei ole teada tema pärija või esinevad muud PärS § 111 lg 2 p-des 
2-4  nimetatud  asjaolud,  on  võlausaldajal  õigus  taotleda  kohtult  pärandvara  hooldaja 
määramist. Hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad ning 
hooldaja tegutseb pärija(te) esindajana. Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigus esindada 
teadmata kadunud isikut tehingute tegemisel ja teistes õigustoimingutes,  sh esitada teadmata 
kadunud  isiku  nimel  kohtusse  hagi  tema  varaliste  õiguste  kaitseks,  tuleneb  talle  seadusega 
antud  õiguste  ja  kohustuste  kogumist  (sarnaselt  eestkostja  esindusõigusega  eestkostetava 
suhtes PKS § 98 järgi). Vara hooldaja võib teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide 
kaitsmisel nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist. 
JURIIDILISE ISIKU TEGEVUSEGA SEOTUD HAGITA ASJAD JA REGISTRIASJAD 
Puudutatud  isiku  juhtkonnale  esitatud  erikontrolli  läbiviimise  taotlust  on  kohtus  täpsustatud, 
sh põhjendusi erikontrolli läbiviimise vajaduse kohta. Selline taotluse täpsustamine on lubatav 
ja  mõistlik,  sest  enne  kohtumenetluse  algatamist  ei  pruugi  avaldajatele  olla  piisavalt 
kättesaadav  erikontrolli  taotluse  esitamiseks  vajalik  teave.  Muu  hulgas  võivad  aktsionärid 
saada  erikontrolli  läbiviimise  taotluse  esitamiseks  täiendavat  ja  vajalikku  teavet  aktsiaseltsi 
vastusest, milles keeldutakse erikontrolli läbiviimisest.  
Erikontroll on eelkõige suunatud üksikutele tehingutele ja toimingutele eesmärgiga selgitada, 
kas  võib  esineda  aluseid,  millele  tuginedes  on  aktsiaseltsil  õigus  esitada  nõudeid  aktsiaseltsi 
juhtorganite  vastu.  Samuti  võib  erikontroll  hõlmata  aktsiaseltsi  asutamist,  aktsiakapitali 
muutmist  ning  aktsiaseltsi  aastaaruande  kohta  tekkinud  küsimusi,  mida  ei  ole  võimalik 
lahendada ÄS §-s 287 ettenähtud teabenõude esitamisega. Erikontrolli taotlevad aktsionärid ei 
pea  iseenesest  tõendama  omi  väiteid,  millega  nad  põhjendavad  erikontrolli  läbiviimise 
taotlust.  Rahuldamata  tuleb  jätta  ilmselgelt  põhjendamatud  taotlused  ning  taotlused,  mis  ei 
võimaldaks  aktsiaseltsil  omi  huvisid  ja  õigusi  kaitsta  (näiteks  kui  võimalikud  nõuded  on 
aegunud).  
Kuivõrd erikontrolli läbiviimise taotluse lahendamise menetlus on hagita menetlus, siis TsMS 
§  477  lg  5  teise  lause  järgi  on  kohtul  kohustus  vajaduse  korral  nõuda  avaldajalt  tõendite 
esitamist või koguda tõendeid omal algatusel.  
Juhul kui aktsionärid on esitanud erikontrolli läbiviimise taotluse aktsiaseltsi juhatusele enne 
aktsionäride  üldkoosolekut,  ei  pea  nad  ÄS  §  330  lg  1  mõtte  kohaselt  esitama  uut  taotlust 
aktsionäride üldkoosolekul. Seadus ei kehtesta erikontrolli läbiviimise taotluse kohustuslikku 
vormi.  Aktsionäril  ei  ole  õigust  taotleda  erikontrolli  küsimuste  osas,  millele  aktsiaseltsi 
juhatus peab talle aktsionäride üldkoosolekul vastama teabenõude alusel VÕS § 287 järgi 
KAASOMANDI JA KORTERIOMANDI ASJAD NING NAABRUSÕIGUSED 
Mõningad  kohtulahendid:  3-2-1-41-08  Vähemalt  üldjuhul  ei  pea  kinnisasjale  tagama 
täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna AÕS § 156 lg 1  neljanda  lause kohaselt 
tuleb  juurdepääsu  määramisel  arvestada  ka  koormatava  kinnisasja  omaniku  huve.  Kuigi 
varasemat tava juurdepääsu kohta üle kostja kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav. 
Autoga   juurdepääsu  võimaldamine  üle  teise  isiku  kinnisasja  peab  olema  eraldi  põhjendatud, 
eriti  kui  juurdepääs  avalikult  teelt  on  kinnisasjale  juba  olemas.  Juurdepääsutee 
võimaldamisega  ei  kaasne  ka  õigust  n.ö  püsivale  parkimiskohale.  See  saab  toimuda  üksnes 
kokkuleppel  kinnisasja  omanikuga.  Päästesõidukitele  on  tagatud  juurdepääs  hageja  hoone 
juurde  üle  kostja  kinnisasja  PäästeS  §  16  lg  1  p  3  kohaselt.  Hädaseisundis  tagab  kostja 
kinnisasja  kasutamise  ka  TsÜS  §  141.  Kuid  asjaolude  muutumise  korral  saab  hageja  esitada 
AÕS  §  156  lg  1  alusel  uue  hagi.  Lisaks  võimaldab  nt  AÕS  §  147  kasutada  hagejal  kostja 
kinnisasja oma hoone remontimiseks. 
3-2-1-36-09  AÕS  §  156  lg  2  kohaselt,  kui  kinnisasja  osalise  võõrandamise  tagajärjel 
võõrandatud  või  allesjäänud  osa  kaotab  ühenduse  avalikult   kasutatava    teega ,  peab  selle  osa 
omanik,  mille  kaudu  ühendus  seni  toimus,  võimaldama  teise  osa  omanikul  ühendust  pidada 
oma  kinnisasja  kaudu  AÕS  §  156  lg-s  1  nimetatud  tingimustel.  Selle  sätte  eesmärgiks  on 
säilitada  tavana  väljakujunenud  ühendus  avalikult  kasutatava  teega,  koormamata  omanikke, 
kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 
lg-st  2  tuleneb,  et  tee  (juurdepääsu)  määramise  võimalusi  ühenduse  pidamiseks  avalikult 
kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Nii AÕS 
§  156  lg  1  kui  ka  sama  paragrahvi  lg  2  kohaselt  tuleb  juurdepääsu  määramisel  arvestada 
koormatava  kinnisasja  omaniku  huve,  kuid  AÕS  §  156  lg  2  tähenduses  tuleb  eeltoodut 
arvestades  juurdepääsu  määramisel  kaaluda  selle  omaniku  huve,  kelle  kinnisasja  ühenduse 
pidamiseks avalikult kasutatava teega seni kasutati. 
3-2-1-144-08 
Tehnorajatiseks  on  eelkõige  elektri-  ja  sideliinid,  gaasi-,   soojus -  ja  veetrassid  ning  muud 
sarnased   liinid ,  trassid  ja   juhtmed   (tehnovõrgud),  samuti  nende  teenindamiseks, 
remontimiseks  ja  käigushoidmiseks  vajalikud  abirajatised  nagu  alajaamad,  mahutid  jms 
(tehnorajatised  kitsamas  tähenduses).  Kuna  soojussõlm  on  torudest  ja  seadmetest  koosneva 
süsteemina  käsitatav  tehnorajatisena,  siis  võib  kinnisasjal  asuda  teisele  isikule  kuuluv 
tehnorajatis,  mida  kinnisasja  omanik  peab  seaduses  sätestatud  juhtudel   taluma .  Siiski  ei  saa 
kinnisasjal asuv tehnorajatis  kuuluda  teisele isikule üksnes seetõttu, et see on tehnilises mõttes 
tehnorajatis. Tehnorajatise talumiskohustus tuleneb AÕS §-dest 158 ja  1581 . AÕS § 158 lg 1 
varasema  redaktsiooni  järgi  võis  võõral  kinnisasjal  asuda  teisele  isikule  kuuluv  tehnorajatis, 
kui see on vajalik muul põhjusel kui koormatava kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja 
majandamiseks. See põhimõte tuleneb selgelt alates 26. märtsist 2007 kehtiva AÕS § 1581 lg-
st  1,  mille  järgi  peab  kinnisasja  omanik  taluma  oma  kinnisasjal  tehnovõrku  või  -rajatist  ja 
lubama   selle  ehitamist  kinnisasjale,  kui  tehnovõrk  või  -rajatis  on  vajalik  avalikes  huvides  ja 
puudub  muu  tehniliselt  ning  majanduslikult  otstarbekam  võimalus  tehnovõrguga  või  -
rajatisega  liituda  sooviva  isiku  tarbimiskoha  ühendamiseks  tehnovõrguga  või  -rajatisega  või 
tehnovõrgu  või  - rajatise   arendamiseks.  Tehnovõrk  või  -rajatis  on  ehitatud  avalikes  huvides, 
kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise 
side  seaduse  §  72  lg-s  1,  elektrituruseaduse  §  65  lg-s  1  ja  §  66  lg-s  1,  ühisveevärgi  ja  -
kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes 
tegutseb  vastavas  piirkonnas  võrguettevõtjana  kaugkütteseaduse  tähenduses.  Soojussõlm  on 
vajalik ainult selle  korterelamu  korteriomandi omanike huvides, kelle kinnisasjal soojussõlm 
asub,  mitte  aga  avalikes  huvides,  s.o  kaugküttevõrgu  toimimiseks  teiste  tarbijate  huvides. 
Seetõttu ei saa soojussõlme käsitada hagejale kuuluva tehnorajatisena. Ka KKütS § 2 p 3 järgi 
ei loeta tarbijapaigaldisi võrgu osaks ja KKütS § 2 p 5 järgi on elamu küttesüsteemi ja võrgu 
vaheliseks piiritluspunktiks liitumispunkt (võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht). 
 
LÄHENEMISKEELD JA TEISED ISIKIKE ÕIGUSTE KAITSE VÕIMALUSED 
Menetlust alustab kohus üksnes avalduse alusel, materiaalõiguslikuks aluseks on VÕS § 1055 
sätted.  Kohtul  on  lepitamiskohustus  ning  ärakuulamise  kohustus.  Lähenemiskeeldu  saab 
kasutada  nii  esialgse  õiguskaitse  kui  ka  hagi  tagamise  vahendina,  kuid  on  olemas  ka  eraldi 
menetluse lähenemiskeelud jm isiklike õiguste kaitse viiside kohaldamiseks.  
Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-65-09  selgitanud,  et  avaldajal  oli  vanema  õiguste 
äravõtmise  avaldust  esitades  õigus  esitada  ka  avaldus  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitse  abinõu 
rakendamiseks  (TsMS  §  544  lg  3).  Samas  võis  avaldaja   soovida   esialgse  õiguskaitse 
rakendamist  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitseks  (st  esitas  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitse  tagamiseks 
taotluse rakendada esialgset õiguskaitset).  
Kui avaldaja oli taotlenud eraelu ja isikuõiguste kaitse abinõude kohaldamist VÕS § 1055 ja 
TsMS  §  544  alusel,  tuli  avaldust  käsitada  iseseisva  hagita  asjana.  Avaldajal  on  ebaõigete 
faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise korral õigus pöörduda nii enda kui 
ka  oma  laste  isiklike  õiguste  kaitseks  kohtu  poole.  Avaldus  võibki  olla  VÕS  §  1055  alusel 
TsMS § 544 järgi esitatud eraelu ja isikuõiguste kaitseks.  
Kui  avaldaja  esitas  avalduse  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitse  abinõude  kohaldamiseks,  tuli 
avaldajal  mh  tasuda  TsMS  §  139  lg  2  p  2  järgi  avalduse  maakohtule  esitamise  ajal  kehtivas 
määras riigilõivu.  
TsMS  §  545  järgi  kuulab  kohus  enne  lähenemiskeelu  või  muu  isikuõiguse  kaitse  abinõu 
rakendamist  ära  isiku,  kelle  suhtes  abinõu  rakendamist  taotletakse,  ja  isiku,  kelle  huvides 
abinõu  rakendamist  menetletakse.  Vajaduse  korral  kuulab  kohus  ära  ka  nimetatud  isikute 
lähedasi  isikuid,  isikute  elukohajärgse  valla-  või  linnavalitsuse  või  politseiasutuse. 
Ülalnimetatut  tegemata  ei  saanud  kohus  rakendada  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitse  abinõusid. 
Küll  olnuks  sellise  avalduse  esitamisel  võimalik  kohaldada  eraelu  ja  isikuõiguste  kaitseks 
kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset TsMS § 546 alusel. 
Õigusaktid, mis reguleerivad rahvusvahelist kohtualluvust 
Euroopa Liit 
2001 – Brüssel II määrus ( 1347 /2000)  kehtetu  
2001 – Dokumentide kättetoimetamise määrus I ( 1348 /2000) kehtetu 
2001 - Tõendite kogumise määrus ( 1206 /2001) 
2002 – Maksejõuetusmenetluse määrus (1346/2000) 
2002 – Brüssel I määrus (44/2001) kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubadnusasjades 
2004 - Brüssel II bis (2201/2003) kohtualluvuse kohta perekonnavaidlsutes 
2004 – Euroopa täitekorralduse määrus (805/2004) 
2008 – Euroopa maksekäsumenetluse määrus (1896/2006) 
2008 – Dokumentide välisriigis kättetoimetamise määrus II (1393/2007)  
2009 – Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse m. (861/2007) 
2009 –  Rooma  II määrus (864/2007) lepinguvälised võlasuhted 
2009 –  Rooma  I määrus (593/2008) lepingulised võlasuhted 
2010 – Lugano II konventsioon (Norra (2010), Śveits (2011), * Island ) 
2011 – Ülalpidamiskohustuste määrus (4/2009) koostoimes Haagi 2007 a protokolliga 
Vahekohus 
New  York  1958.a. konventsioon vahekohtu otsuste täitmise ja tunnustamise kohta 
Rahvusvahelise lepingud 
Haagi 1970 konventsioon (tõendite kogumine) 
Haagi 1965 konventsioon (kohtudokumentide kättetoimetamine) 
Haagi 1980 konventsioon (õigusabi) 
Haagi 1961 konventsioon (apostill) 
Haagi 1980 konventsioon (lapserööv) 
Haagi 1993 konventsioon (lapsendamine) 
Haagi 1996 konventsioon (vanemlik vastutus) 
Haagi 1970 konventsioon (lahutusotsuste tunnustamine) 
Haagi 1973 konventsioon (elatiselahendite tunnustamine/täitmine) 
Haagi 2000 konventsioon (täiskasvanute kaitse) 
Haagi 1961 testamendi vormi konventsioon 
Haagi 2007 protokoll ülalpidamiskohustuse kohta 
Lugano II konventsioon kohtualluvuse kohta Norra ja Šveitsi osas. 
Valdkonnapõhised konventsioonid või rahvusvahelised lepingud näiteks CMR (autoveod) 
Kahepoolsed õigusabilepingud 
Venemaa ja  Ukraina  ning Poola, Läti-Leedu, kui EL määrus mingit küsimust ei käsitle