Õiguse entsüklopeedia konspekt (kõik loengud) (1)

Õiguse entsüklopeedia – Raul Narits ([email protected], kabineti tel 7375978, 5015428, Näituse 20 - 304)
Õppekorraldus – Ave Tiisler ([email protected], 7375977, Näituse 20 – 303)
Seminari ülesanded saab kätte nädal enne seminari toimumist . (ÕIS) Alates 1.oktoobrist.
Seminaritöö on üheks eelduseks eksamile pääsemiseks.
Kõikide kutsutud seminaride edukas läbimine on teiseks eelduseks. Detsembris järeletegemisajad.
Seaduste vihik – failina/ paberkandjal . Igal nädalal lugeda läbi üks seaduse tekst. Kokku 16 nädalat.
Õigustekstide lugemine, kommentaaride kuulamine . Minu enda tähelepanekud loetud seadustekstide kohta.
I loeng
03.09.2013

• Süsteemne ülevaade mandri- euroopaliku õiguskultuuri kuuluvatest õiguse põhimõistetest.
  
• Korrastatud mõtlemine juriidiliste kategooriate abil. Õigusteadus on oskus korrastatud mõelda. See saab alguse põhimõistete tundmaõppimisest.
  
• Teoreetiline alus õiguslikku tähendust omavate olukordade sisuliseks analüüsiks. Praktiline teadus. Teadmiste abil saame hinnata situatsioonide õigustele vastavust.
  
• Entsüklopeedia – teadmistering
  
  Normatiivne reguleerimine
  
• Tavanormid – kõige vanem. Saanud inimestele harjumuseks, tavaks. Nt teretamine.
  
• Moraalinormid – hinnangulise sisuga. Nt kas enne peaks teretama mees või naine. Inimesed saavad sellest erinevalt aru.
  
• Religiooninormid
  
• Korporatiivsed normid – ühiskondlike organisatsioonide normid.
  
• Õigusnormid – ei erine olemuselt teistest sotsiaalsetest normidest. Kokkuleppimisprotsess, konvensionaalne norm. Formaalselt lepib kokku Riigikogu, seadusandja.
  

• Kui me end ei alluta, siis korda ei ole. Normide järgimise garanteerimine. Kes lepib korras kokku, peab olema lõppastmes võimaline selle korra ka tagama. Järgneb kokkulepitud tagajärg.
  
• Ainekava – normdokument , mis on aluseks meie koostööle.
  

Õiguse entsüklopeedia teemad

• Õiguse eelastmed ja õiguse mõiste
  
• Õiguse allikad
  
• Õigusnormid
  
• Riik
  
• Õiguskorra struktuur
  
• Õigussuhted
  
• Õiguse realiseerimine
  
• Õiguse rakendamine
  

Boldis – kohustuslikud allikad.
Kategooriad ongi abstraktsioonid, ilma nendeta pole võimalik edasi minna.
II loeng
10.09.2013
Institutio – õpilane on aktiivsem pool
Instructio – aktiivsem pool on õppejõud
Maailma õiguskultuurid

• Common law (üldine õigus; pretsedendiõigus) – tekke areng seotud Inglismaaga umbes 11. sajandil. Inglismaal tekkisid Westminsteri kuninglikud kohtud. See oli õigus kogu maa kohta. Tänu koloniseerimisprotsessidele levinud üle maailma. Primaarsed õigusreeglid leiame kohtuotsusest. Seadusetekstidega töötamine on harjumatu ja tekitab ebamugavust. See tähendab primaarse õiguse sisaldumist kohtuotsuses. Iga kohtuotsus koosneb kahest sisulise iseseisvast osast:
  

Obiter dictum – kirjeldab tegelikkuses juhtunut , asjaolude kirjeldus

Ratio decidendi – sisaldab õigusreeglit
Nende kahe vahel pole piiri. Nii sünnibki igat kohtuotsust luues uuesti õigus. Pretsedendid on need kohad, kust me leiame õigust. Peab meeletult rohkem tööd tegema, et olla tasemel jurist . Õigus sünnib teatud protsessireegleid järgides, need varjutavad asja sisulist külge ennast, kuna see on nii tähtis. Hagi vorm on hakkanud määrama, kas asi saab edukalt lahendatud või mitte. Õiguskultuur on läbi protsessi muutunud väga keeruliseks. On proovitud palju menetlusreegleid lihtsustada, et nad võimust ei võtaks. Ei erista avalikku ja eraõigust. Riigi seadusandlikkuse jagunemine ei vasta kontinentaalõiguse jagunemisele. Avalik seadusandlus hõlmab ka eraõigust. Inimene ei tea, mis statuudis on õigus. Statuudid on üsna üksikasjalised, kui meie seadused on üldistatud, lakoonilised, abstraktsed. See teeb paragrahvid väga pikaks. Statuutide juurde kuuluvateks iseloomulikeks elementideks on lühike pealkiri (mille järgi tuntakse statuuti) ja pikk pealkiri (kirjeldab statuudi reguleerimisulatust, kõneleb statuudi enda sisust, seaduse eesmärk). Iga paragrahvi juures ääremärkus. Mahukad statuudid jagatud peatükkideks või osadeks . Paragrahvid võivad olla grupeeritud.

• Islami õigus. Teoloogia õpetab, mida uskuda . Püha seadus sätestab, kuidas käituda. On riike, kus domineerib ilmalik pool, ja riike, kus domineerib jumalik pool. Tunvuvalt keerulisem kui teised õiguskultuurid. Jumalik pool on püha ja puutumatu . Esimene politseinik esimesel tänavanurgal võib sellest juba mööda vaadata. Selleks, et mitte mööda vaadata, peab püha ja puutumatus olema sinus eneses , pead olema kultuuri osa ning end sellega sidunud. Islami usulist seadust nimetatakse šariaadiks – suur tee, tee allika juurde, jumala käsk.
  

Koraan – araabiakeelsel kujul. Läkitati peaingel Gabrieli vahendusel osade kaupa Muhamedile.

Sunna – prohveti tava. Tegusid kirjeldav, ütlusi ja arvamusi jäädvustav pärimuste kohumik. Väga mahukas tekst, kuni 7000 pärimuslikku teksti sisaldab see allikas.

Idžma – vaimulikkonna tõekspidamine.

Teatud järeldused kolme eelneva põhjal.
Šariaadi nõuded liigituvad viide rühma:

Teod, mida jumal on käskinud teha ilmtingimata

Teod, mida jumal on soovitanud teha

Teod, mille suhtes jumal on juriidiliselt erapooletu

Teod, mida jumal taunib, otseselt ei keela

Teod, mille jumal on ära keelanud.
Islami arendamises ja täpsustamises on osalenud palju õigusteadlasi. Püha ja puutumatu on siiski leidnud puudutamist, edasi arendamist paljude õigusteadlaste poolt. Aafrika värvub üha rohkem Islami värvi. Islam on lihtsam religioon võrreldes kristlusega, tavainimesele arusaadavam.

• „Aafrika konstitutsioon “ (Aafrika õigussüsteem). Selline õigusmaastik, mida ilmestab erinevate õigussüsteemide kokkusaamine ja isegi konkurents , mille kõrval mängib olulist rolli traditsiooniline tavaõigus. Eeldus on põlvest põlve päranduv tava. Paljudel juhtudel vägivaldselt imporditud. Õigussüsteemi pluralism .
  

Mandri-Euroopa ja tavaõiguse segasüsteem – kõige levinum tüüp, Etioopia

Common law ja tavaõiguse segasüsteem – endised Inglismaa kolooniad , Ghana

Mandri-Euroopa, islami ja tavaõiguse segasüsteem - Eritrea

Common law, Mandri-Euroopa ja tavaõiguse segasüsteem - Kamerun , Zimbabwe

Common law, islami ja tavaõiguse segasüsteem – Keenia

Mandri-Euroopa ja common law segasüsteem – LAV, Namiibia

• Mandri-euroopalik (seadusõigus). Lätted peidus antiikmaailmas, Vanas-Roomas. Õigusnormil ülesehitatud õiguskultuur. Ka meie kuulume siia. Rooma õigus on üles ehitanud mandri-euroopa õiguse hiigelhoone (Rene Dali). Oleme Eestis üles ehitanud täiesti normaalse kaasaegse õiguskorra, loomulikult vajab asi edasi minemist ja uuele tasemele jõudmist. Õigusnormid põhinev õigus, kus õigusnormidest ise, nendes korrareeglites, on ekspressis verbis sisestatud ühed normid, mis on kantud avalikult, riigi huvist ja korrastavad avalikus elus toimuvat; ja erahuvi, milles vaatab vastu isiklik huvi, kasu. Normide maailm, mis kuulub eraõiguse maailma. Norm on abstraktsioon, käitumise mall . See peab leidma oma koha õiguse allikas. Koht, kust me õigust, normi leiame. Kui norme on palju, siis tuleb see normide maailm korrastada, süstematiseerida, leida igale õigusnormile tema kõige õigem koht õigusallikas.
  

III loeng
Õiguse eelastmed ja õiguse mõiste
17.09.2013
Normatiivne reguleerimine
Õiguskord
Tava Õigus
Moraal Korporatiivsed normid
Õigus on siis vaid üks normatiivse reguleerimise.. Ei maksa alahinnata teiste sotisaalsete normatiivide mõju. Kas õigusnorm on kõige õigem korrareegel inimestevaheliste suhete korrastamiseks? Kõik sotisaalsed normid on konvensionaalsed, nende käitumise sisu on inimkoosluste poolt kokku lepitud. Kokkuleppe ulatus on aga erinev, aga see ei muuda kokkuleppelisust. Õigus pole kuskilt väljaspoolt peale surutud, see on kokkulepe!
Õiguse eelajalugu e arhailine õigus (enamasti toimus tavaõigus) ja õiguse (tõeliseks) ajalooks. Nende kahe etapi eristamise alus on korrareegli kirjapanek või sisi mitte kirjapanek. Ius nonscriptun vs ius scriptum , kus norme hakatakse kirjalikult fikseerima.
Korraga on alati kaasnenud sotsiaalse võimu situatsioon - inimesed on sotsiaalses suhted teatud allatutavuse suhtes.. (mõtle nt kursusevanem vms)
Need kohad, kus norme hakatakse kirjalikult fikseerima, on õigusallikas - koht, kust leiame õigust. Kirjalikult fikseeritud korrareeglid rääkisid tegelikult juba millestki sellisest, milles oldi enne kokku lepitud. Tavaõigus sanktsioneeriti. Ning sisult uue õiguse loomine.
Normilooming on seotud veel ühe väga tähtsa asjaga: inimesi ühendasid veresidemed ja sellst ühendusest piisas arhailise õiguse situatsioonis. Uueks inimkoosluste organisatsiooni vormiks sai hiljem riik - inimkooslused vajasid ühe uue töötegijaid ehk riigitöötegijaid. Riigitöötegijate üks põhiline töö oli ka korrareeglite loomine kõigi jaoks, kes selle riigi territooriumil elasid. Just sellepärast, et riigi tekkimisega oleme me õiguse entsüklopeediasse valinud välja ka teema riigist, et iseloomustata seda organsatsiooni, kes peab olema võimeline oma käsud ja korraldused tegema kohustuslikuks kogu oma territooriumile.
Üleminek arhailiselt õiguse ajalukku on seotud ka seotud inimkoosluste inimkooslustes toimuvate muutustega : veresidemed olid end ammendanud ja vajasid uut organisatsiooni: selleks sai riik, ühiskondlikus tööjaotuses tekkis juurde üks väga tähtis töö ehk riigitöö. Ja see riik hakkakski õigusnorme looma, see hakkas ka nende korrareeglite elluviimist ja täitmist korraldama ja hakkas ka tema enda poolt loodud korrareegleid garanteerima .
Õiguse idee
Õigus on tähistatud normi kujul, kuid alati on küsitud normi sisu, eesmärgi kohta. Ja õiguse idee koosneb kolmest elemendist: mõtestame läbi õigluse, õigusliku garanteerituse ja eesmärgipärasuse.
Kõik need on väga tähtsad ja neist moodustubki õiguse idee. Neist siiski esikohal seisab õiglus, mis on olnud inimeste kooselu põhiväärtuseks ajast aega. Õigus on õigluse idee kõige kõige olulisem komponent . Aristoteles leiab, et õigus võib olla õiglane kas ius commutativa - võrdustava õigluse või ius distributiva (jaotatav õigus). Õigust luues peab alati küsima õiglase järelduse järele ja mõlemad on tegelikult õiglased lahedused, kuid küsimus on selles millal me õiguse abil võrdustame ja millal jagame, kui see küsimine ise veel sisu ei lahenda - sisu peab sündima. Nt riigikogus emapalga arutelu, valiti lõpuks jaotav õigus.
Teine õiguse idee komponent on õiguskindlus. Selline element, mis olemuslikult peaks tagama usaldust sellise sotsiaalse reegli nagu seda on õiglusreegel, vastu. Inimesed peavad õigust usaldama . Õigus peab kindel olema, siis saame seda usaldada .
Kolmas väga oluline komponent on eesmärgipärsus, mida võibolla kõige paremini iseloomustabki
inimeste poolt loodud ja inimeste jaoks loodud. Me kõik toitame seades endale teatud eesmärgid. Valdavalt seame me endale jõukohased eemärgid... Seega leiab õiguse eesmärk väljenduse õigusnormidest.
Õiguse tänapäevane mõiste
1. õigus kui obejektiivne õigus kui kehtiv - NB: õiguse kehtimiseks on vajalik, õiguse sünniks on vajalik teatud formaalse tee läbimine.
2. Õigus kui subjektiivne õigus - subjektile kuuluvat objektiivsest õigusest õiguslikku võimalust teatud viisil käituda. Subjektiivne õigus on objektiivsest õigusest tulenev õiguse subjektile juriidilist võimalust. Sellele korrespondeerub alati juriidiline kohustus. Juriililine kohustus on samuti objektiivsest üigusest tulenev vajalik käitumine. Juriidiline kohustus - see on vajalik käitumine! Subjektiivset õigust ilma juriidlise kohustuseta ei saa olla. SÕ: objektiivsest õigusest tulenev võimalik käitumine, mis on garanteeritud kelellegi kuuluva juriidilise kohustusega.
3.Õigus kui normatiivne info ja kommunkatsioonimeedium.
IV loeng
24.09.2013
13-17 jaanuar eksamite ajad, algusega 8:15.
Õigus on kokkuleppel põhinev käitumise mastaap / etalon .
Objektiivse ehk positiivse õiguse ja ülipositiivse õiguse vahekord

• Positiivne õigus ehk kehtiv õigus – et see kehtiks, peab ta läbima formaalse tee. Eesti on jõuliselt täpsustanud seda formaalset teed ennast.
  
• Sünnib seaduseelnõu loomise protsessis. Hea õigusloome ja normdokument. Räägib sellest, mida on vaja eelnõu koostamisel silmas pidada.
  
• Normaalsetest nõuetest kinnipidamisest ei piisa, et sünniks hea ja õiglane õigus.
  
• Positiivse õiguse kohal hõljub alati ülipositiivne õigus.
  
• Õige õigus on ainult selline, mis on kantud õiguse ideest .
  

Õiguse valdkonnad

Eraõigus – õigusnormide kogum, mida iseloomustab privaatautonoomia (poolte juriidiline võrdsus). Selline õigusega relevantne tegelikkus, kuhu sattudes oleme juriidiliselt võrdsed. Saame otsustada, kas siseneda õiguslikku tegelikusesse või mitte. Kordinatsioonisuhted, oleme võrdsed.

Avalik õigus – subordinatsiooni suhted õiguslikus elus, oleme juriidiliselt allutatud positsioonil. Avaliku võimu kandja on juriidiliselt tugevam.

Karistusõigus – olemuslikult avalik õigus. Subordinatsiooni suhted, allutatuse suhted. Üheks pooleks alati avaliku võimu kandja. Ebameeldiv situatsioon. Õigusliku tagajärjena järgneb sanktsioon , see annabki aluse rääkida karistusõigusest.

• Mandri-euroopaliku õigusmaailma lätted n kinni antiikmaailma rooma õiguses.
  
• Õigusvaldkonnad on seotud õiguskultuuriga.
  
• Mõnikord liigitatakse vaid eraõiguseks ja avalikuks õiguseks.
  
• Koosnevad paljudest õigusnormidest.
  

ERAÕIGUS

Tsiviilõigus

Võlaõigus

Asjaõigus

Perekonnaõigus

Pärimisõigus

Kaubandusõigus

Intellektuaalne omand

Rahvusvaheline õigus
AVALIK ÕIGUS

Rahvusvaheline õigus

Riigiõigus

Haldusõigus

Karistusõigus

Finantsõigus

Protsessiõigus

Tsiviilprotsess

Kriminaalprotsess

Haldusprotsess
www. etis .ee
Rahvusvaheline õigus ja Euroopa Liidu õigus

Rahvusvaheline õigus. Rahvusvahelise õiguse olemuse mõistmiseks tuleb kõigepealt aru saada siseriiklikust õiguskorrast. Rahvusvaheliste normide kogum, mis on leidnud oma koha rahvusvahelise õiguse allikates. Mõeldud võrdsete, suveräänsete riikide omavaheliste suhete korrastamiseks. Peale riikide eksisteerivad ka muud rahvusvahelise õiguse subjektid , nt rahvusvahelised organisatsioonid . Riigid siiski peamised subjektid. Rahvusvaheline eraõigus on rahvusvahelisest avalikust õigusest oluliselt erinev. Rahvusvaheline eraõigus ei ole rahvusvaheline üigus, vaid on siseriiklik õigus. Määrab ühe riigi siseselt, millise riigi õigust kohaldatakse juhtudes, kui õiguselust võtab osa midagi välismaist. Rahvusvaheline avalik õigus on õigusnormide üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade kogum, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvaheliste subjektide omavahelisi suhteid. Rahvusvahelise õiguse riigid loovad oma käitumisega teatud reeglid, millest om nad ise kohustatud kinni pidama . Kujutab endast horisontaalset korda, kus puudub keskvõim. Sellel on ka omad miinused, kui riigid ei saa kokkuleppele omavahel ja arvavad olukorrast teisiti. Lõppastmed peab riik olema võimaline korra garanteerima. Garanteerimismehhanismi suures osas puudumine annab aluse sellele, et päris õige õigus see ei ole. Tegemist on iseseisva õiguskorraga, mis sisaldab vaieldamatult siduvaid reegleid. Nad on detsentraliseeritud, nt ÜRO rahvusvaheline kohus, ÜRO julgeolekunõukogu. Isegi kui tegevust ei sanktsioneerita, on siiski tegemist õigusrikkumisega.See tähendab mõneti rahvusvahelise õiguse ebaefektiivsust, kuigi süsteem ise on põhimõtteliselt olemas. Rahvusvahelisel õigusel on olemas ka oma spetsialiseeritumad valdkonnad, nt mereõigus, kosmoseõigus, sõjaõigus (reeglid, mida sõdivad pooled on kohustatud järgima), rahvusvaheline keskkonnaõigus, rahvusvaheline kriminaalõigus (sätestab üksikisiku vastutuse rahvusvahelisel tasandil rahvusvahelisele õigusele mittevastavate tegude eest), rahvusvaheline majandusõigus (maailma kaubandusorganisatsioonid).
Rahvusvahelise õiguse olulisemad printsiibid :
Rahvusvahelise õiguse funktsioneerimiseks on vaja põhimõtete olemasolu. Üldised reeglid, peavad kehtima ka tavaõiguslikult. Nad on kirja pandud ÜRO põhikirjas ja 1970 vastu võetud ÜRO peaassamblee poolt rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioonis. Kui nad ei oleks kirja pandud, kehtiksid nad ikka tavadena. Olukord nagu inimõiguste võu loomuõigustega, nad kehtiksid ikkagi. Olemuslikult poleks neid vaja kirja panna.

• Riikide võrdsus, suveräänsus (riik on oma tegevuses sõltumatu siseriigis tegutsedes ja suhtlemises väljaspool oma riiki)
  
• Teise riigi sise- ja välisasjadesse mittesekkumise printsiip
  
• Vastastikkuseprintsiip – ühelt poolt mõjutab riiki täitma vabatahtlikult rahvusvahelise õiguse reegleid kui ka neid looma. Vastuvõetud reegel kehtib vastastikkuseprintsiibi tulemusena kõigile osalusriikidele. Viitab kokkuleppele ehk konventsionaalsusele.
  
• Jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld. Relvastatud jõu kasutamise täielik kõrvaldamine rahvusvahelises suhtlemises.
  
• Tülide rahumeelse lahendamise printsiip.
  
• Inimõiguste austamine. Kujunes üsna hiljuti (peale II ms) RÕ üldprintsiibiks.
  

RÕ esmased allikad

• Rahvusvahelised lepingud
  
• rahvusvaheline tava
  
• õiguse üldpõhimõtted
  

Sekundaarsed allikad

• Kohtuotsused
  
• õigusteadlaste arvamused
  

EL õigus – Eesti ei astunud Euroopla Liitu, vaid meid võeti sinna. EL on Euroopas toimunud integratsiooniprotsesside tulemus. Märke võib leida juba üsna kaugest minevikust (juba 14.saj). Sellest on rääkinud tolleaegsed poliitikud , juristid , ajaloolased.
Läbi ajaloo on integratsiooni kui protsessi põhjendatud järgmiste põhimomentidega

• Integratsioon on vajalik, et Euroopas valitseks rahu
  
• Integratsioon on põhjendatud riigiülesuse idee arendamise soovist, et elu ei toimiks mitte pelgalt riikide raames, vaid elu peaks olema riigiülene.
  
• Vaba liikumine (transport, kaubad )
  
• Euroopa võimu säilitamise soos vastukaaluks Ameerikale, NSV Liidule mõni aeg tagasi, vastukaaluks Venemaale
  

Läbi ajaloo on tehtud mitmeid ettepanekuid , kuidas Euroopat oleks mõistlik integreerida. Nt Euroopa Ühendriikide loomine. Arvas, et Suurbritannia ja NSVL tuleks välja jätta. Et võtta malli Ameerika Ühendriikidest. Praeguse Euroopa Liidu algataja põhiidee on allutada Saksa, Prantsusmaa ning kõigi teiste asjast huvitatud söe ja terase tootmine ühisele kontrollile . 1950 esitas selle kuulsa deklaratsiooni. See idee leidis pooldamist, võeti vastu Saksa, Itaalia ja teiste riikide poolt. Euroopa Söe-ja Teraseühingu leping kirjutati 1951, jõustus 1952. Edasine samm ikka majanduse vallas, nt aatomienergia vallas. 1957 kirjutati alla Euroopa Aatomiühendusele ja Majandusühendusele. Nimetatakse neid Rooma lepinguteks. Majanduspõhine integratsioon läbi nende ühenduste. Need lepingud jõustusid 1958. Aastal 1965 toimus Euroopa ühenduse organite lõplik ühinemine. Euroopa Majandusühendus saavutas tugevama postitsiooni võrreldes teiste ühendustega, see oli laiahaardelisem. Teised sisaldasid mingeid reguleerivaid lepinguid. Üritati saavutada erinevate projektide kaudu (Euroopa Liir , Poliitiline Liit). Projektid olid mõneti erinevad, sest nähti ette kogu reguleerimisala kaasamist, mõned vaid teatud alade kaasamist. EL loomise idee jõudis järgmise etapini 1992, kus kirjutati alla Maastrichi lepingule. 1993 – Euroopa Liit. Eesti sai liikmseks 2004. See on õigusruumi põhimõttel toimiv asi. Pidev õigusruumi areng. See EL õigusruum sai automaatselt ka meie omaks. Õigus on konvensionaalne asi – EL oli kokku leppinud oma õigustes ilma meiete, me pole osalenud selles kokkuleppes. Seepärast tunneme end tänapäeval ebamugavalt EL normidest (nt banaanikõverus, mida peame jälgima). EL on nagu pikk rong , mugavad vagunid . Meid võeti juurde, aga me ei tunne end nii mugavalt kui teised vagunites sõitjad. Me ei ole osalenud ju selles. Kui palju me siiski oleme võimelised panustama ja kui palju meie soove arvestatakse. Meil on 6 saadikut, Saksamaal nt 10neid kordi rohkem.

primaarne ehk esmane – asutamislepingud, protokollid jne

sekundaarne ehk teisene – toodavad ja loovad EL institutsioonid
EL on tänapäeval üsna keeruline, mõneti vastuoluline moodustis. Majanduslikud küsimused on päevakorral, kui järjest rohkem räägitakse ka poliitilisest ühtsusest. Enamikus kohtades läks hääletus läbi, kui kahes kohas mitte. Vaja on täielikku konsensust, seepärast ei läinudki läbi. Euroopa pole selleks veel valmis. Siis on vaja uut mandaati .
V loeng
24.09.2013
Õiguse allikad

Õiguse allikate kujunemisloost mandri Euroopas

Ajalooline koolkond

Õiguse allikad Eesti õiguskorras

Ülipositiivne (loomu-) õigus

Õigustloov akt

PS

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud osa

Konstitutsioonilised seadused

Seadused; seadlus

Määrused

KOV määrused
2. Ajalooline koolkond

• Vanimaks õigusallikaks on tava. See on täitumine, mis on läbi korduva käitumise harjumuseks muutunud.
  
• Kokkulepe on selline, et tuleb nii käituda, nagu tavareegel ette näeb.
  
• Kuigi kasutatakse tihti mõistet sugukond , on tegemist ühiskondliku korraga. Lepiti kokku korras, et elu raskustele vastu pidada. Et kord oleks majas , et julgeolek oleks majas.
  
• Selline allikas on inimeste teadvuses.
  
• Pärandunud eluvormid on need, mis meid saadavad. Need oleme me omaks võtnud läbi aegade.
  
• Rooma õiguskultuur on üles ehitanud mandri Euroopa õiguse hiigelhoone.
  
• Peale arhailist perioodi leiame õigust kirjapandud kujul – need ongi õigusallikad. Need on koodeksid. Õigusnormide kogumid, suuremad või väiksemad oma mahult. Koodeksid, mis on sündinud ajast aega kodifitseerimise käigus, kujutavad endast mandri Euroopas põhilisi õigusallikaid.
  
• Hetkel töötab meie Justiitsministeerium väga suurte koodeksite kallal. Oleme saanud väga head ja tänapäevased õigusallikad. Nt asjaõigusseadus, võlaõigusseadus. Terviklikud süsteemsed koodeksid (keskkonnaõigus). Kõige vähem on tehtud sotsiaalõiguses. Sünnivad õigusallikad. Need sünnivad ka tänapäeval läbi kodifitseerimisprotsessi.
  
• Ajalooline koolkond – kui õigusnorme on palju (nt 19.saj), peavad nad leidma endale kõige õigema koha. Kas me oleme valmis generaalseteks kodifikatsioonideks? Kas see norm on ka hea ja õiglase sisuga? Arvatakse, et see oligi tõke kodifitseerimisele. See oli otsene küsimus, kas ollakse ikka kindel, et need normid hakkavad tööle. Tähelepanu tuleb pöörata rahva vaimule . Nõuab ressursse ja aega. 1986 tsiviilkoodeks, jõustus 1. Jaanuar 1900. See ajalooline koolkond peaks meid õpetama ka tänapäeval. Normi ei ole raske luua, on vaja poliitilist otsustust vaid. Iga norm tuleb täita kvaliteetse sisuga.
  

3.Kehtiva õiguse allikad ehk õiguskord

• Normi luues peab alati mõtlema mitte ainult formaalse tee läbimisest, vaid ka sisulisest küljest.
  
• Eesti õiguskorda võiks kujutada püramiidina. Püramiidi kohal peaks kõrguma mõte ülipositiivsest või loomuõigusest. Kogu õigus peab olema kantud ürgnormi ideest. See nõuabki loomuõiguse arvestamist. Püramiidi kivid on õigusallikad. Need mis on all, ongi seal all. See, mis on üleval, see ongi üleval. Kividel on oma koht, nii ka õigusallikates, oma kindla koha paneb paika põhiseadus. Põhiseadus on tipus . Põhiseadus ise on allutatud ürgnormile, mis nõuab inimõiguste/loodusõiguste/loomuõiguste arvestamist. Need kivid on kindlast hierarhias . Mida kõrgemal on, seda suurem on tema juriidiline jõud.
  

Põhiseadus
Rahvusvaheline õigus
Konstitutsioonilised
seadused EL õigus
Seadused;seadlus
Määrused
Kohaliku omavalitsuse määrused

• Õigustloov akt – õiguskantsler on oma ametis sõltumatu ametiisik . Õigustloov akt on koht, kust me leiame õigust, see ongi õigusallikas. Teised leidsin, et õigusakt on ka õigusallikas, kuid õigustloovad aktid ei ammendu vaid õigusallikatega, need võivad olla ka üksikaktid. Tänaseks on vaidlus lõppenud – õigustloovad aktid on õigusnormi sisaldavad aktid. Õigustloov akt = õigusallikas. See on üldtähistus, soomõiste õigusallika jaoks, millel on erinevad liigid.
  
• Põhiseaduse teksti täiendab juba mõnda aega põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. See aitab meid põhiseadust mõista.
  
• Loomuõigust pole tegelikult vaja kirja panna.
  
• Põhiseadus kui tippakt, millest vaatab vastu Eesti õiguskord, tema normid, läbi õigusallikate.
  
• Rahvusvalise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahtumatu osa. Teisele positsioonile võib lisada nelja siseriikliku õiguskorda – mingi osa rahvusvahelisest õigusest. Mitte kõik põhimõtted, vaid üldtunnustatud põhimõtted ja normid.
  
• Euroopa Liidu õigus ei ole meie siseriikliku õiguse osa, EL on ise loonud endale õiguse.
  
• Ainult riigikogu koosseisu häälte enamusega saab muuta ja vastu võtta seadusi – konstitutsioonilised seadused.
  
• Riigikogu võtab vastu seadusi.
  
• Seadused ja seadlused on võrdse juriidilise jõuga õigusallikad.
  
• Meie vabariigi presidendil on dekreedi andmise õigus, kui riigikogu ei saa kokku tulla. Riigikogu peab siis hiljem selle seaduse ikkagi kinnitama.
  
• Seadusandja delegeerib valitsusele, mis küsimuses ja mis ulatuses on ta pädev. Seadusandka peab volitama , alles siis saab valitsus toimetada määrusandluse kaudu.
  
• Riik saab toimetada ainult õigusallikate alusel. Määruse jaoks peab olema volitus .
  
• Õiguskorra püramiid on üles ehitatud hierarhiliselt – see koht tugineb põhiseadusele.
  

Õiguse allikad Euroopa Liidu õiguses

Esimene sammas: primaarne/sekundaarne
Asutamislepingud ja nende alusel sündinud: määrus, direktiiv , otsus, soovitus, seisukohavõtt. Oleks olemas keskkonnakaitse , konkurentsivõime, solidaarsus , võrdõiguslikkus meeste ja naiste vahel – hõlmab kaubadus- ja tollipoliitikat. Kõige olulisemad, panevad aluse kogu edasisele tegevusele, räägivad pädevusest ja tegevuses kasutatavatest meetmetest. Määrus on kõige tugevama jõuga õigusakt. Määrus on absoluutselt siduv ja täitmiseks kohustuslik. Direktiiv on nõrgem kui määrus, siduv neile, kellele on suunatud. Kehtiv oma eesmärgi suunas. Riikidel juriidilist vabadust rohkem, kuid ka suuremad probleemid. Otsus on siduv nende suhtes, kellel ta on täielikult adresseeritud . Soovitused ja seisukohavõtud ei ole juriidiliselt siduvad . Nad on liidu poolt vaadatuna ametlikud teadaandmised.

Teine sammas:
otsused ühisstrateegiast (teeb Euroopa ülemkogu, võetakse vastu valdkondades, kus liikmesriikidel on oluliselt ühised huvid), ühised seisukohad (liidu poolne lähenemisviis mingile küsimusele), ühismeetmed (osutub vajalikuks liidu operatiivne tegevus, selle üle otsustab Euroopa Liidu Nõukogu). Puudutab ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Elluviimiseks kasutatakse otsueid ühistrateegia kohta. Sünnivad alati püstitades mingi eesmärgi. Need on eesmärgikesksed asjad.

Kolmas sammas:
ühised seisukohad, raam- ja muud otsused, konvensioonid. Liikmesriikide vaheline politseialane koostöö kriminaalasjades. Täiendava allikana ka ELi poolt sõlmitavaid rahvusvahelisi lepinguid, mis on siduvad nii liidu enda organitele kui ka liikmesriikidele. Need moodustavad omaette õigusallika sellels õigusallikate reas. Euroopa Parlament , Euroopa Kontrollikoda, Euroopa Ülemkogu, Euroopa Kohus, lisaks terve rida abi- ja kõrvalorganeid.
Õigusnorm
01.10.2013
Õigusnorm kui süsteemi osa:

Mitteamorfsus – terviklikkus

Hierarhilisus
Iseseisvus
Eesmärk
Organiseeritus
Iseregulatsioon

• Õigusnorm räägib õiguse võimalustest.
  
• Nende ülesanne on ühiskondlikke suhteid (inimeste vahelisi suhteid) korrastada.
  
• Kui keegi satub normis kirjeldatud situatsiooni, siis on kõige mõistlikud oma käitumine viia vastavusse korraga, millest norm räägib.
  
• Sotsiaalseid norme on palju.
  
• Oma kogumis moodustavad nad teatud süsteemi, sotsiaalse süsteemi. Ühiskonda on võimalik käsitleda kui teatud süsteemi, kus on eristatavad harusüsteemid.
  
• Õigusnormide maailm läbi süsteemikategooria. Igal süsteemil on kaks põhilist iseloomujoon – mitteamorfsus ja terviklikkus. Mitteamorfsus tähendab, et süsteemis leidub erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud. Terviklikkus tähendab mitte pelgalt elementide paljusust, vaid lausa ühtsust, mis osutab ühe süsteemi eraldatusele teistest süsteemidest. Ühe süsteemi sees olevate elementide seosed on nii tugevad, et me võime eristada süsteeme omavahel. Igat süsteemi iseloomustab elemendi ja mitteamorfsuse suhtles terviklikkuse põhimõttel. Õiguslik reguleerimine, elementideks on õigusnormid, mis on üksteise ja teineteisega teatud suhtes. Omakorda struktueeritakse allsüsteemideks.
  
• Sotsiaalsed süsteemid pole teineteisest ja üksteisest rangelt eraldatud. Juba see sotsiaal on ühendab kategooria. Suur osa õigusnormidest pole midagi muud kui sanktsioneeritud tavad.
  
• Süsteeme saab iseloomustada ka lisatunnuste põhjal (hierarhilisus, eesmärk, iseseisvus, organiseeritus, iseregulatsioon).
  
• Hierarhilisus - iga allpool olev süsteemi osa peab olema vastavuses kõrgema osaga. Mõlemat pidi on võimalik seda alluvust jälgida.
  
• Iseseisvus – elementidel ja nende seostel on vastastikused sidemed sedavõrd sarnase kvaliteediga, et saame rääkida ühe või teise elemendi iseseisvusest. Erinevatel sotsiaalsetel süsteemidel erineva tugevusega . Igal süsteemil on suhteline iseseisvus.
  
• Sotsiaalsete süsteemide eesmärk on normilooming inimtegevuse eriliigina, ühe või teise eesmärgi nimel tegutsetakse alati. Õiguse eesmärgist peaks rääkima seaduse tekst ise läbi normi. Seaduse eesmärk – normid, mis räägivad eesmärgist. See on sellise tähendusega, et sellele eesmärgile peab olema allutatud kogu regulatsioon tervikuna .
  
• Organiseeritus – tihedalt seotud iseseisvusega. Mida organiseeritum on üks või teine süsteem, seda raskem on seda süsteemi väljastpoolt mõjutada.
  
• Eesti riik on jõuliselt otsustanud korrastada seda õigusnormide maailma. Tegeletakse generaalsete kodifikatsioonidega. Kõige kaugemale on jõutud keskkonnakaitsega. Kõige tagasihoidlikum on sotsiaalõigus (tohutult lai valdkond ).
  
• Õigusnorm on käitumiseeskiri, millest leiame abstraktse faktilise koosseisu ja õigusliku tagajärje.
  
• Õigusnorm on käitumisetalon, mis toob kaasa õigusliku tagajärje.
  
• Õigusnorm on käitumisreegel, mis on formuleeritud õiguslausena.
  
• Õigusnorm on riigi poolt loodud ja lõppastmes tema poolt garanteeritud üldine ja kohustuslik käitumisetalon.
  
• See ei erista õigusnormi sotsiaalsete normide maailmast.
  

Õigusnormi üldtunnused – omased kõikidele sotsiaalsetele normidele

• Üldisus – õiguskultuuri normil põhinev nurgakivi. Peavad olema üldistatud, abstaktsed. Eksisteerib teatud pingeseisund väga konkreetse tegelikkuse ja õigusnormi üldisuse vahel. Jurist puutub kokku väga konkreetse tegelikkusega ja tekib soov, et selle lahendamiseks on vaja leida ka väga konkreetset normi. Aga see ei ole võimalik. Elu on alati konkreetne, kuid homne tegelikkus lisab tänasele alati juurde mingi nüansi. Õiguskultuuriliselt ongi seetõttu tähtis, et õigusnormid oleks üldised. See teeb olukorra veidi problemaatiliseks, kuid siin aitab meid õiguse tõlgendamine.
  Võlaõigusseadus §9 Lepingu sõlmimine „...kui on piisavalt selge...“ See ongi üldistatus. Konkreetses situatsioonis võivad siin tekkida probleemid.
  
• Üldkohustuslikkus – see ei ole sund. Eraõiguse situatsiooni siseneme vabatahtlikult, avalik õigus pole meie otsustada, kas sinna siseneda või mitte. Seal oleme allutatud suhetes. Kui oleme sisenenud, on see meile üldkohustuslik. See kehtib kõikide õiguse subjektide jaoks. Peavad viima oma käitumise seadusega vastavusse.
  
• Formaalne määratletus – tegu on kirjaliku fikseerimisega. See on kirjapandud käitumisetalon, formaalselt määratletud. See pole nii universaalne kui üldisus ja üldkohustuslikkus.
  

Õigusnormi eritunnused – teevad õigusnormist õigusnormi, annavad talle vajaliku kvaliteedi teiste sotsiaalsete normide kõrval. Seotud subjektiga, kes on pädev õigust looma – riik.

• Loomine riigi poolt
  
• Lõppastmes garanteerimine riigi poolt – kuna riik on loonud sotsiaalse normi, siis peab ta olema seda lõppastmes ka garanteerima. Riik peab mõtlema ka nende olukordade peale, kui õigus millegipärast ei realiseeru. Millised on siis garanteerimise mehhanismid? Keegi peab alati garanteerima korra.
  

Kui üld- ja eritunnused kokku paneme , suudame juba ise formuleerida õigusnormi mõistet.
Õigusnorm – see on riigi poolt loodud ja tema poolt lõppastmes garanteeritud üldine, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisetalon.
Igat nähtust on kõige mõistlikum tundma õppida läbi tema struktuuri. Nii ka õigusnormi puhul.
Õigusnormi loogiline strukuur ja õigusnormiettekirjutuse struktuur
Loogika

• Hüpotees – seadusandja poolt tegelikkuses välja valitud asjaolud ja nende määratlemine selle struktuuri osas, mida nimetame hüpoteesiks. Eluliste asjaolude kirjeldus. Seadusandja otsustada, mida ta tegelikkusest välja valib.
  
• Dispositsioon - võimalik, vajalik või keelatud käitumine, eluliste asjaolude
  kirjeldus ja käitumine õiguslikud tagajärjed
  
• Sanktsioon – riiklik sund
  

Kui – siis – vastasel juhul
Ettekirjutus

• A / hüpotees ja dispositsioon – regulatiivsetest õigusnormidest, mis ongi suunatud õiguspärasele käitumisele.
  
• B / hüpotees ja sanktsioon – õigustkaitsvatest õigusnormidest, mis ongi suunatud õiguse kui sellise kaitsmiseks.
  

Võlaõigusseadus § Lepingu sõlmimine – regulatiivne õigusnorm – hüpotees ja dispositsioon. See peab olema samuti formaalselt määratletud. Milline on hüpotees ja milline on kord? Hüptees: „...kui on piisavalt selge, et lepingu pooled on saavutanud kokkuleppe.“ Eksitud on strukuuri vastu, hüpotees on teksti lõpus.
Kui piirialase koostöö küsimused ja piirivalvejuhtumis ei leidnud lahendamist Eesti piiriesindaja osavõtul, tehakse seda diplomaatliste kanalite kaudu. – See on kirja pandud korrektselt.
Karistusseadustik §141 Röövimine – hüpotees ja sanktsioon.
15.10.2013

• Õigus on riigi ainsaks vahendiks , mille kaudu saab ta kõigile öelda.
  
• Juriidiline fakt – eluline asjaolu, mille esinemisega kaasnevad juriidilised tagajärjed.
  

Jurist püüab tegelikkusest, mille üle ta otsustab, alati leida juriidilisi fakte. Kogu tegelikkus ei kuulu juriidilisse maailma. Samas meie ülesanne on seda tegelikkust lihtsamaks teha, püüame leida üles meile vajaliku, juriidilise osa. See ongi juriidiliste faktide maailm.

• TIS §101 lg1; TIS §86 p4
  
• Asjaõigusseadus §167 (hüpotees – „...kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“)
  

Juriidilised faktid kujutavad endast kõige erinevamaid elulisi situatsioone. Kuna neid on palju, saame juriidiliste faktide maailmas läbi viia teatud liigituse . Ükskõik millise liigitusega on teha, kõige pealt on vaja kindlaks määrata liigituse alus. Sest just see võimaldab alusest lähtuvalt konstrueerida võimalikult täieliku ja meile vajaliku struktuuri/liigituse.
Juriidiliste faktide liigid

• Sündmused ja teod / alus: seotus teadvuse ja tahtega – õigus on inimeste poolt loodud ja inimeste jaoks määratud. Iseloomustab alati eesmärgipärasust. Võimegi juriidilised faktid liigitada sündmusteks ja tegudeks . Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu subjekti (inimese) tahtest ja teadvusest. Nt kinnisomand võib lõppeda kinniasja täieliku hävimisega; inimese surm, see toob ju kaasa juriidilised tagajärjed. Teod on juriidilised faktid, mis on seotud inimese teadvusea ja tahtega. Me saame ise aru, mida me teeme. Pidades silmas tervet vaimset tervist. Teod võivad olla õiguspärased ja õigusvastased. Erialakirjanduses räägitakse ka sellistest tegudest, mida tähistatakse juriidilise tegevusena .
  
• Õigustmoodustavad, õigustmuutvad, õigustlõpetavad / alus: õigusliku tagajärje iseloom – õigustmoodustavad juriidilised faktid tähendavad seda, et õiguse subjektidel selles olukorras, millest räägib juriidiline fakt, tekivad õiguse subjektidel subjektiivsed õigused või juriidilised kohustused. NB! See ei ole õiguse loomine. Õigus on juba loodud, juriidiline fakt on juba olemas. See on juriidilise fakti liik. Õigustmuutvad võivad olla juriidilised faktid siis, kui nad milleski teatud ulatuses muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid õigusi või juriidilisi kohustusi. Õigustlõpetavad juriidilised faktid on sellised olukorrad, mis lõpetavad subjektidel subjektiivsete õiguste või juriidiliste kohustuste toime.
  

Täielikud ja mittetäielikud õigusnormid

• Mittetäielikud õigusnormid toovad kaasa õigusliku tagajärje koos täielike õigusnormidega.
  
• Täielikud õigusnormid toovad kaasa vahetult õigusliku tagajärje.
  H + D
  H + S
  
• Mittetäelikud õigusnormid on õiguslausena igati korrektsed.
  

Mittetäielikud õigusnormid

• Konstitutsiooniline (PS §2)
  
• Definitiivne ( KarS §3 lg1)
  
• Deklaratiivne (Hasartmänguseadus §1 lg1)
  
• Kollisiooninorm
  

• Seletavad – teatud mõttes analoog definitiivsele normile . (Riigikogu valimiste seadus §1 lg3)
  
• Viitavad – sisaldavad viite kas hüpoteesile või dispositsioonile. ( Perekonnaseadus §180 lg2) Võib rääkida nn otsesest viitest ja blanketsest viitest. Otsene viitamine on võte, kus normitekst viitab mõnele samas õigusaktis olevale normile. Blanketne esitamisviis on võte, kus normitekst viitab mõnes teises õigusabis olevale normile.
  
• Kitsendavad – välistavad olukorra, kus õigusnormi faktilist koosseisu saab mõttest lähtuvalt laiendada nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida. (Reklaamiseadus §8 lg6)
  

Õigusnormi struktuuriosade liigid

Hüpotees

• Lihtne – kirjas üks eluline asjaolu ja selle esinemisel järgnebki õiguslik tagajärg
  
• Keeruline – seadusandja on tegelikkusest välja valinud kaks või enam elulist asjaolu, õiguslik tagajärg saabub nende mõlema esinemisel. Ja/ning
  
• Alternatiivne – kaks või enam, õigusliku tagajärje saamiseks piisab juba ühe esinemisest. Või
  

Dispositsioon

• Lihtne
  
• Keeruline
  
• Alternatiivne
  

Sanktsioon

• Lihtne
  
• Keeruline
  
• Alternatiivne
  

§61 Elatis lapsele

Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eeskoste asutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eeskoste asutus nõude esitanud.
Alternatiivne hüpotees. Alternatiivne dispositsioon.
Isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa.
Alternatiivne hüptees. Lihtne dispositsioon.
Asjaõigusseadus §167

Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni ja muid metsasaadusi korjada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Lihtne hüpotees. Alternatiivne õiguslik tagajärg.
RIIK
22.10.2013
TEKKIMINE

Ühiskonna areng

Territooriumi roll

• Ainukesena pädev õigust looma.
  

Tekkelugu on seotud nende samade arengutega, mis iseloomustavad õiguse teket.

• Riigi tekkimine on samuti seotud ajalooliselt tööjaotuse kujunemisega ühiskonnas. Riiklikult organiseerunult ühiskond on kõige otsesemas seoses ühiskondliku tööjaotusega. Tööjaotuse tekkepõhjused on objektiivsed põhjused. Võimaluste juurdetulek inimühiskonnas. Kaitseühiskond areneb aja jooksul solidaatsusühiskonnas. See on seotud ja tugevneb otsustavad üha areneva tööjaotuse mõjul. Tööjaotuse areng määrab oluliselt riikliku arengu.
  

Riik on teatud ühiskonnakorraldus, mis ei ole saatnud inimkooslusi mitte kogu aeg. Nii nagu õiguski, on riik tekkinud teatud ajalooliste tingimuste saates, olukorras, kus inimkooslused vajasid objektiivselt kokkukuuluvuseks uut organisatsiooni.
Kui algselt ühendasid inimkooslusi peamiselt veresidemed, siis ühiskonna areng näitas, et veresidemed ei kadunud kuhugi , kuid nende osatähtsus inimeste kokkukuulumisel hakkas vähenema. Suuremat rolli hakkasid mängima muud tingimused.
Ühiskond vajas teatud arenguhetkel uut organisatsioonivormi ja selleks sai riik. Tööjaotus oli juba selline, et osa inimesi hakkas tegema juba riigitööd ja hakkas mõtlema eranditult avalike asjade peale avalikest huvidest lähtudest. Tekkisid riigiametnikud.

• Metslus, barbaasus, tsivilisatsioon . Metslus ja barbaarsus kuuluvad riigieelsesse perioodi.
  
• Jahimeeste ja kogujate ühiskond – anarhistlik demokraatia. Põllupidajate baasil tekkinud territoriaalne ühiskond. Moodne territoriaalriigi tekkimine.
  

TERRITORIAALROLL

• Uute oluliste tingimuste tekkimine tõi vajaduse riigi tekkimiseks. Territooriumiroll. Territoorium ongi see tingimus, mis hakkas inimkoosluste jaoks mängima olulist rolli. Riigid tekkisid alguses kui territoriaalriigid.
  

Ka eksisteerivas riigis on territoriaalküsimus päevakorras pidevalt. Nt Eesti – Vene piir.
Perekonnakeskne tähendus.
Arenguperioode tähistatakse erinevalt. Põhiskeem on siiski hästi ühine. Ühiskond areneb, võimaluste juurdetulek, mingid tegurid mängivad väiksemat rolli, mingid suuremat, ühiskond vajab uut organisatsiooni. Tekib riik, mis esmalt identifitseerib ennast läbi territooriumi.
Uus organisatsioon nõuab mõneti uur korda. Riik sanktsioneeris juba olemasolevad (tavad) ja lõi uut korda vastavalt uutele elulistele asjaoludele. Kui oled kehtestanud oma territoorimil korra, peab korra kehtestaja olema lõppastmes võimeline selle korra oma territoorimil ka kehtestama, garanteerima. Uutes tingimustes pidi olema riik selleks garandiks, kes siis garanteerib selle korra kogu oma territooriumil.

• Riigi käes on ainsaks võimalikuks vahendiks kõigile midagi öelda õigus. Seaduste abil hakkabki riik territooriumil korda looma ja kujundama. On erinevaid võimalusi, kuidas riigid läbi selle sama seadusloome hakkavad arenema. Seadusriik .
  

Üks võimalus areneda haldusriigiks. See on riik, kus õiguse looja ehk riik ise on õiguse loonud nii, et riik ise tunneb end selles keskkonnas väga mugavalt. Meiesuguste kokkupuutumised riigiga pole eriti rõõmurohked, pigem pingetpakkuvad. Suhteliselt negatiivne areng seega.

• Õigusriik versus totalitaarriik.
  
• Läbi territoriaalriigi hakkas kujunema seadusriigi mudel, areng haldusriigi ja õigusriigi suunas.
  

RIIKLIKU TEGEVUSE ULATUS

Sotsiaalriik

Liberaalne riik

• Riikliku sektori maht ühiskonna ellu. Kui ta püüab seda teha võimalikult ulatuslikult, siis on see sotsiaalriigi mudel. Kui riik leiab, et ühiskonnas endas on piisavalt potentsiaali, siis ta ei sekku nii palju ja see on liberaalse riigi mudel.
  
• Parempoolsed poliitilised jõud näevad riigis pigem liberaalset. Vasakpoolsed poliitilised jõud näevad riigis pigem sotsiaalset elementi.
  

Riik peaks kaitsma neid, kes veel ei suuda (väikesed) ja need, kes enam ei suuda (vanad, haiged, on juba panuse andnud), ja ka need vahepealsed variandid, kes ei suuda ise toime tulla. See on riigi väga tähtis asi. Ka suheldes välismaailmaga. Sõjaline kaitse ning sotsiaalne kaitse.
RIIGI TUNNUSED – need teevad riigist riigi

Rahvas

Territoorium

Suveräänsus

• Tunnused, mis oma tänapäevasel kujul kujunesid välja 19. sajandil. Kohe, kui räägime riigi tunnustest, peame end siduma õigusega. Kõigil tunnustel on juriidiline sisu.
  
• Riigi rahvast ei tohi samastada rahvusega. Riik on tekkinud läbi territooriumi. Juba riigi tekkimise algusest peale ei ole riigid olnud natsionaalsed, nad on olnud multinatsionaalsed ehk mitmerahvuselised. Riigi rahvas kui juriidiline kategooria. Juba Cicero on öelnud: „Riigi rahvas – see ei ole mitte igasugune suurinimeste ühendus. See on suurinimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguskorra vastu.“
  

See riik, kes ei tee kõike võimalikku integreerida rahvusvähemus kodanikeks, see peab varem või hiljem arvestama nende inimeste vägivaldse vastuhakuga.
Riik loob juriidilise sideme ( kaasajal seaduse abil) enda ja tema territooriumil elava inimese vahel. Siis saabki riik endale kodanikud. Rahvusvaheline õigus on selle loovutanud kodakondsuse instituudi lahendamise riikidele eraldi ja kodakondsuse küsimuse lahendamisel lähtutakse kahest põhimõttest.
PS §8; Kodakondsuse seadus

• Riigi territoorium on riikide teine väga oluline tunnus. Riik on selline inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal ehk riigi territooriumil. Riigi territoorium võimaldabki siseriikliku õiguse ühetaolise rakendamise kogu riigi territooriumil. Riig peab olema võimeline garanteerima tema poolt kirja pandud korra kogu oma territooriumil. Territoorium on selline riigi juriidiline tunnus, mis formeerum läbi riikide koostöö. Kui ühe riigi territoorium lõpeb, seal teise oma algab. Territoorium tuleb formeerida lepingutega. See tuleb heaks kiita vastavaid protseduure silmas pidades. Ratifitseerimisprotsess. Sellisele kokkuleppele jõudmine eeldab riigimehelikkust, kokkuleppimist. Nt Vene Föderatsioon tegi Peipsi järvele piiri omavoliliselt, ilma meiega kokkuleppimiseta.
  
• Riigi suveräänsus on kolmas liberaalse rahvusriigi tunnus. Suveräänsus on riigi iseotsustamise õigus. Juriidilises keeles puuduvad sellisel riigil õiguslikud kitsendused. Sisemine ja välimine aspekt – õiguslike kitsenduste põhimõtteline puudumine iseloomustab neid. Riik ise on ainus subjekt , kes on pädev õigust looma. Suheldes siseriigis ja rahvusvahelisel areenil puuduvad õiguslikud piirangud põhimõtteliselt. Tegelikult on olukord pigem vastupidine . Et riik oleks suveräänne tõepoolest, peab riik oskama arvestada mitmete tingimustega. Et sünniks õigus, peab see olema õiglane, õiguskindel ja eesmärgipärane.
  
• Need kolm tunnust moodustavadki liberaalse rahvusriigi olemuse ja neil kõigil on juriidiline sisu.
  

ÕIGUSRIIK

Olemus

Formaalsed tunnused

Materiaalsed tunnused

• Olemus
  

Kui riik allutab oma käitumise õigusest tulenevale, siis muutubki see võim õiglaseks riigivõimuks. Riigi enda käitumuse allutamine õigusreeglitele on õigusreegli idee kõige olulisem tunnus. Kui riik tõepoolest oma käitumise allutab õigusest tulenevale ja õigus ongi kantud õigusideest, siis ongi selline riigivõim õiglane.
Õigusriik pole konkreetne riik, vaid idee riigist. Sinna on riigid erinevalt püüelnud.
Meile kehtib põhimõte, kui pole keelatud, on lubatud.
Riigi jaoks on lubatud vaid see, mis on lubatud. See, mida pole kirjas, see on keelatud, isegi kui selle kohta midagi öeldud pole. See pole enam õigusriik. Riik peab näitama seda kohta, mille alusel ühe või teise sammu astub .
Selle ideed kehastab õiguse jumalanna.

• Formaalsed tunnused – peaksime leidma õiguskorrast enesest. Kõige olulisemaks formaalseks tunnuseks on võimude lahusus . Riigi töö jaguneb kolmeks: seadusandlik töö, (õigusttäitev) täidesaatev töö, kohtupidamine. Riigivõim on üks. Need peavad olema lahus, iga üks peab saama teha oma tööd segamatult. Selleks on töö tegemine ka juriidiliselt korrastatud, kirjapandud vastavates aktides. Õigusriigi formaalseks tunnuseks loetakse ka formaalset seadust ennast. PS §3 viimane lause. Üksnes avaldatud seadused on täitmiseks kohustuslikud. Ius scriptum. Õigus peab olema õigusriigis kirja pandud. Seadus kui õigusriigi formaalne tunnus. Õigusriigis on oluline seaduse koht. Kõik, mis on all pool ja on samuti õigustloov, ei ole enam nii üldise sisuga, vaid kantud rohkem ametnikkonna vaimust . Seadused peaksid õigusriigis olema paksud, peaksime leidma kõik vajaliku. Tegelikkuses on olukord siiski teistsugune.
  

• Materiaalsed tunnused – arendavad õigusriiki kui ideed. Õiguslik kaitse õiguskaitseorganite poolt (eriti sõltumatute kohtute poolt). See ei ole absoluutne, võimude lahusus. Reaalses tegelikkuses eksisteerivad võimude vahel tasakaalumehhanismid, need on formaalselt määratletud, et üks või teine võim ei hakkaks ühe või teise võimu üle domineerima. See pole selleks, et kellegi tähtsust alla kiskuda või tööd segada, vaid neid tasakaalustada. President hindab seadusi läbi põhiseaduse prisma , kui see on vastuolus , jätab ta seaduse välja kuulutamata ja saadab seaduse tagasi. Parlament saab seadust parandada, kuid saab ka presidendi arvamust arvestamata seaduse muutmata jätta. President saab pöörduda riigikohtusse, algatades põhiseadusliku järelvalve. Kui riigikohus ütleb, et kellelgi oli õigus, pole üldse küsimus, kes võidab või kaotab. See on normaalne riikluse toimimine . Toetavad õigusriigi ideed, nt inimväärikuse austamine, ülipositiivse õiguse tunnustamine, seadusandja seotus konstitutsiooniga. Seadused ei tohi kuidagi riivata inimväärikust. Isegi inimene, kellele kohus on määranud eluaegse vangistuse, ei tohi siiski see situatsioon minna inimväärikuse rikkumisele. Seda peab alati austama.
  

EESTI KUI ÕIGUSRIIK
29.10.2013

• 24. veebruar 1918 sündis Eesti riik, kujutas endast muinasaja riigi taassündi
  
• Riigi teke peab olema juriidiliselt vormistatud – selleks pakkus ajalugu võimaluse alles 20ndal sajandil
  
• Enne seda oli võimalik rääkida õiguslikult autonoomsest ühtsusest.
  
• Iseseisvusmanifest oli väga tähtis samm. Enne kui Eesti riik jõudsis Põhiseaduseni 15. Juuni 1920, oli vastu võetud juba rida riigiõiguslikke fakte, mis oma olemuselt täitsid üht või teist põhiseaduslikku funktsiooni – eelkonstitutsioonilised aktid
  
• 15.nov 1917 – Eestimaa kubermangu ajutise maakogu . Asutava kogu poolt 4. Juuni 1918 vastu võetud Eesti vabariigi valitsemise kord. Väga tähtsad juriidilised dokumendid .
  
• Iseseisvusmanifest oli mõeldud kõigile Eestimaa rahvastele. Territoorium pidi ühendama kõiki neid, kes sellel territooriumil ka elavad. Eestis olid tekkinud väga tugevad alged ka juriidiliselt ühiskonna regureelimiseks, seda demokraatia põhimõtete alused. Selle aitas kaasa ka kõik see, mis toimus toona Venemaal. Tormilised sündmused seal valmistasid meil ette pinda selleks, et ajutine maanõukogu sai kuulutada kõrgeima võimu kandjaks kuni asutava kogu kokkukutsumiseni. Kusjuures Eesti rahval tuli seni täita ainult maanõukogu poolt antud õigusakte. Ja kui see polnud füüsiliselt koos, oli vanemate kogul õigus anda kiireloomulisi määrusi Eestimaa elu korraldamiseks.
  
• Ajutine maanõukogu saadeti laiali bolševike poolt. Kiireloomulisi lahendusi oli vaja. Vanemate kogu määras 19.veebr 1918 kogu võimu realiseerimiseks päästekomitee, kes kuulutas 24.veebr 1918 Eesti Vabariigi iseseisvuse.
  
• Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks tema etnograafilistes (ajaloolistes) piirides koos riigipiiridesse kuuluvate Eestimaa osade loetlemisega. Poliitiline erapooletus , loodeti ka teistel riikidel sama enda suhtes. Korrati mõtet selle kohta, et Eesti valitsemiskorra peab lõplikult kindlaks määrama asutav kogu ja seni jääb kõrgem võim maapäeva ja selle poolt loodud ajutise valitsuse kätte.
  
• Just selles manifestis sätestati kaasaegsete põhiseaduste lahutamatuks osaks põhiseadused ja –vabadused, vähemusrahvuse kultuurautonoomia, sõna-,trüki-,ühinemis-,streigivabadus. Selle järgnes Saksa okupatsioon , ei saanud jälle ole reaalset iseotsustamist. Alles pärast sakslaste kapituleerimist, kogunes ajutine valitsus veebruaris 1918 ja 12.nov moodustas maanõukogu meie jaoks teise ajutise valitsuse. Algas Vabadussõda. Selle ajal 1919 aprillis toimusid Eesti Vabariigi konstitueerimiseks asutava kogu valimised, selle oli vastu võtnud maanõukogu. Asutav kogu oli Eesti esimene rahva poolt vahetult valitud rahvaesindus, väga keerulistes tingmustel valitud. Esimene istung 23.aprill 1919. Peaülesandeks sai Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamine. Selle moodustas asutav kogu juba teisel tööpäeval vastava komisjoni.
  
• Asutav kogu arutab seda dokumenti (põhiseaduse eelnõu) kolmel lugemisel ja 4.juunil 1919 võttis vastu Eesti Vabariigi valitsemise asjutise korra. See oli järjekordseks väga tähtsaks õigusaktiks, nö eelkonstitutsiooniks.
  
• Esimene Eesti Vabariigi põhiseadus 15.juuni 1920 asutava kogu poolt. Avaldamine 9. Juulil Riigiteatajas. Esimene põhiseadus jõustus 21.dets 1920. Seda võib iseloomustada kui demokraatlikku rahvusliku õiguskora tippakti, kus esikohal on idee alusel õigusriik. See põhiseadus realiseeris võimude lahususe idee, sätestas isikute põhiõiguste süsteemi. „Eesti kodanikkude põhiõigustest“. Vähemuste kaitse. Riigi rahva käsitlus – riigi rahvast käsitleti riigiorganina, rõhutades sellega rahvast kui avaliku võimu kandjat . Rahvahääletused, rahvaalgatused ja riigikogu valimised. Rahvaalgatusi meil nüüd veel ei ole. Jääkeldri protsess Ilvese eestvõtmisel. Praegu menetletaksegi rahvaalgatust. See oli kunagi ja ilmselt tuleb ka tagasi.
  
• Seadusandliku võimu omas Riigikogu, mis valiti 3 aastaks proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Need olid otsesed , üldised, salajased. Riigivanem eesotsas, valitsus täielikult sõltuv Riigikogust. Õiguse abil ja kaudu oli õiguseks vormitud kõik liberaalsele rahvusriigilise omased tunnused. Riigi rahvas, territoorium ning omariikluse suveräänsus.
  
• Edasine areng – Riigikogu oli poliitiliste jõudude mõttes killustatud, väga sagedane valitsuse vahetumine . Põhiseaduse muutmise vajadus. Seda oli võimalik muuta ja täiendada rahvahääletusel Riigikogu ettepanekul või rahva algatusel . Esimene katse 1924, tingitud enamlaste ülestõusust. Päts pakkus idee sätestada põhiseadusesse parlamendi poolt valitud president, hääletamiseni see ei jõudnud.
  
• 1926 põhiseaduse muutmise eelnõu põllumeeste poolt, seal oli samuti presidenti ameti kehtestamise idee sees, kui juba rahva poolt. Ka see eelnõu ei jõudnud hääletamiseni. Õigusteadlased leidsid , et põhiseaduse muutmiseks puudub vajadus.
  
• Järgmised katsed põhiseadust muuta tehti 30ndate alguses. Eelnõu jäi avaldamata raha puuduse tõttu, ei saanud trükkida.
  
• 1932 veebr – Riigikogu otsustas panna eelnõu rahvahääletusele, mis toimus augustis 1932, see ei õnnestunud ja nii ei saanud Eesti presidenti. Tehti ettepanek Riigikogu suurust muuta, kuid see jäi muutmata.
  
• 1932 november uus eelnõu, võeti aluseks juba rahvahääletusel läbi kukkunud eelnõu. Juriidilise taga oli tegelikkus. Poliitiline tegevus oli vastutegevus vabadussõjalaste tegevusele.
  
• Üks katse tehti uuesti, rahvahääletusele jõudis, kuid 2/3 oli vastu.
  
• Rahvaalgatuse taga olid ainult vabadussõjalased. Kuigi Riigikogu muutis eelnevalt korda, et takistada vapside eelnõu vastuvõtmist, võeti see 1933 vapside muutmise eelnõu vastu suure enamusega, kuigi Riigikogu oli kvooti tõstnud, et see läbi ei läheks. See muutis Eesti valitsemisvormi, muutes meie riiki autoritaarsemaks. Pööre autoritaarsuse suunas. Hakati rääkima 1933 aasta põhiseadusest, sest sisulised muutused olid nii suured. Formaalselt oli tegemist lihtsalt uue dedaktsiooniga, 24. jaanuar 1934 jõustus. Isikuvalimine, Riigikogu volitused pikenesid kolmelt neljani, riigivanemal oli piiratud vetoõigus. NB! Dekreediõigus.
  
• Vaikiv ajastu toimis täiega
  
• Kaitseseisukord. Riigikogu nõustus selle kehtestamisega ja katkestas riigivanema soovi oma tegevuses.
  
• Kujunes võim. Kuni 1938 aastani. Tõsiseltvõetav samm tehti veebr 1936 referendumil, ehk asendada see dedaktsioon. See sai heakskiidu ja Riigikogu kutsusti kokku rahvuskogu ja veebr 1937 esitas riigivanemad rahvuskogule uue põhiseaduse eelnõu. Võetigi vastu uus põhiseadus, kuulutati pidulikult välja 1.jaan 1938 Kadrioru lossis. Eesti sai endale tõepoolest uue põhiseaduse. See oli tublisti mahukam seni kehtinust, varem sisaldas 89 paragrahvi, nüüd 150 paragrahvi. Praegu sisaldab 168 paragrahvi. Kodanike õigused ja kohustused (27 paragrahvi). Kärbiti oluliselt rahva osalust riigivõimu teostamisel, kadus ära rahva algatus. Riigivanemad sõna kodanike kõrgemast võimust jäi paljugi deklaratiivseteks. Püüti jätkata seda osa, mis räägib võimude lahususest. Seati sisse presidenti institutsioon . Selles põhiseaduses leiame ka õiguskantsleri institutsiooni.
  
• 23.aug 1939 NSVL ja Saksamaa MRP – Eesti hakkas kuuluma NSVL mõjusfääri. Baaside leping. Meid okupeeriti 1940. Seega ei saanud põhiseadus toimida ja realiseeruda poole sajandi vältel.
  
• 1980ndate keskpaigast alates. Taasiseseisvumine oli seotud arengutega õigusmaailmas, mis jõudsid 3.märtsil 1991 referendumile. Kas teie tahate Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist? Jaatav vastus 77,83%. 82,6% võtsid osa hääleõiguslikest kodanikest.
  
• 28. juuni 1992 rahvahääletusel võeti vastu põhiseadus. Toimib siiamaani. On sündinud konstitutsiooniline akt põhiseadue täiendamise akt, et saaksime juriidiliselt korrektselt vastu võetud ELi. See on lühike seadus (4 paragrahvi). §1 – Eesti võib kuuluda ELi lähtudes Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtetest.
  

ÕIGUSKORRA STRUKTUUR JA SÜSTEEM
Õiguskorra süstematiseerimine: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni
Läbi süstematiseerimise peab tekkma õiguskord. Õiguskorda on võimalik kujundada ja süstematiseerida mitmete meetmete abil. Õigusnormide süstematiseerimine on väga sügavalt juurdunud juriidilises mõtlemises. Seda on võrreldud tööga raamatukogu, kus potensiaalsel raamatu kasutajal peab olema võti, mille abil ta leiab vajaliku raamatu riiulilt. Ka virtuaalmaailm nõuab vajalike andmete otsimisel võtmesõnu. Seega see maailm vajalike allikate otsisimisel on muutunud tehniliselt mitmekesisemaks, olemuselt aga mitte. Ka õigusnormide süstematiseerimine aitab leida just need normid, mida õigusotsija vajab, kus lähtekohaks peab olema õiguskultuuriline teadmine. Õigusallikana ka pretsedent. On vaja teada ja tunnetada nii kvantitatiivseid kui kvalitatiisveid arenguid õiguskultuuris. Õiguskord ja õigussüsteem erinevad teineteisest oluliselt. Eesti süstematiseerimise võtit tuleks otsida mandri-euroopalikust õiguskultuurist. Lennart Meri: „See põhimõte oli suunav ja mõtlemist korrastav kaaslane nii iseseisvuse taastamisel...“. Õiguslik järjepidevus eeldab riigis järjepidevust. Meie jaoks väga olulised tähelepanekud ja tõekspidamiseks aga ka tegevus ise on peidus antiikses õiguses, kus õiguskord kujunes normiloomingu abil ja kaudu. Kord on olnud alati ühiskondliku võimu kasutuse nähtus. Oleme ka täna saanud tükiti suhteliselt hea õiguskorra. Eraldi võetuna polegi väga ette heita meie õigustloovatele aktidele. Meie võim on nii korraldatud, et oleme saanud päris hea ja tänapäevase õiguskorra. Kui palju selles on süsteemsust, see on hoopis teine küsimus. Eesti õiguskorra süsteemsemaks muutmise töö justiitsministeeriumis. Idee jõuda paljude valdkondade generaalsete kodifikatsioonideni. Kõige kaugemale on jõutud keskkonnakoodeksi loomisega . Õigusteaduslikus mõttes on süstematiseemise peaülesanne on korraldada edasi seaduse sätetes oma väljenduse saanud teatud põhisüsteemi. Seega ei saa selline süsteemi kujundamine tuleneda mingist tühjusest, aluseks peab olema alati mingi kehtiv normistik , mis ei pruugi ainult puhtalt juriidiline olla. Kodifitseerimine nõuab midagi enamat , kui ainult kehtivate normide ülevaatamist. Süstematiseerimisel on ka tehniline pool, see on rida tehnilisi tegevusi, kuid selle ratsionaalne sisu on alati sisemiste seoste ja suhete nägemine. Esimene samm süstematiseemises on põhimõistete sisus kokkuleppimine. Ilma selleta ei ole võimalik süsteemi loomine. Erinevad seadused mõistavad ühte ja sama kategooriat erinevalt kui mitte vastandlikult. See on kõige olulisem eeldus. Muidu ei saa korrast kujundada süsteemi.

Kodifitseerimise traditsioon:

• Õiguse allikate arvestus – riigiorganite , ettevõtete tegevus õigusallikate kogumisel ja nende alusel teatud süsteemi toimimisel
  
• Inkorporeerimine – eri liiki õigusallikate ettevalmistamine ja nende väljaandmine.
  
• Konsolideerimine – sama kvaliteediga normide ja normikogude koondamine ühte kogumikku
  
• Kodifitseerimine – õigusallikate massiivi kriitiline läbivaatamine ja uue õigusallika sünd, kõige töömahukam, loomingulisem ja kõige vajalikum
  

Kohtuotsus kui õigusele vastav dokument. Pelgalt õigusallikate kokkukogumine ja nende kriitiline läbitöötamine ja uue koodeksi koostamine, sellest ei piisa.

„Prantsuse doktriin“:

• Reformaatorlik kodifitseerimine – uuenduslik kodifitseerimine, siin toimub uute kontseptsioonide integreerimine õigusallikate massiivi, uute normide väljapakkumine. Õiguskorra loomise protsess Eestis on sisulisest kodifitseerimisest eraldi. Võimukasutuse töö. Nüüd on vaja kodifitseerimise tööd. Seda reformaatorlikku tööd juba praegu tehakse. Kõige suuremad probleemid sotsiaalvaldkonna kodifitseerimisel. Kõrgema kodifitseerimise komisjoni ülesandeks ongi kodifitseerimine. Seda juhib peaminister ise.
  

• Konstatne kodifitseerimine – administratiivne kodifitseerimine, millegi uue loomisega tegemist ei ole. Kuid sisulist analüüsi on vaja. Eeldab sisulist analüüsi. Sellega saame ülevaate kehtivast ülekorrast ja saame sillutada teed võimlikule reformaatorilikule kodifitseerimisele. Kõik need meetodid on kasutatavad ka tänapäeva Eestis. Tuleb vaadata, kus, mida ja kui palju kasutada, et õigusmassiivi korrastada. Ka Eestis on vaja korrastavat keskust, kellel on ka juriidiline autoriteet. Kompetentsi keskus. Siiani seda ei ole. Eesti Vabariigi kohtuministeeriumis oli struktuur selline, kus oli üldosakond ja kodifikatsiooni osakond koos Riigiteataja talitusega ja vangimajande talitus. See oligi toonase kohtuministri ülesanne, väga sisuline töö. 1935 aastal alustasid seda. Kavandati 15 köitelist seaduste kogu, avaldamisküpseks sai 4 köidet. Mõeldi mitte ainult meie õiguse korrastamise peale, vaid ka naaberriikide Läti, Leedu õigusaktide ühtlustamise peale. See töö mõneti käib.
  
• Kompilatsioon
  

Õiguse ümberkujundamine – Euroopalik nõue. Kuidas muuta EL õigus lihtsamaks?
Eestis on saabunud aeg, kus kodifitseemistööd tehes tuginetaks veendumusele, et õigusnormide kogumiks on võimalik allutada ühtsele süsteemile nii vormi kui ka sisu mõttes. See ei ole pelgalt korra loomine, sest sellega peab kaasnema õiguskorra parem ja adekvaatsem sisuline kujundus.
ÕIGUSSUHE
05.11.2013
Õigusnorm on tüüpiline sotsiaalne norm, kuigi tal on mitmed eritunnused. Ühiskond nõuab õigust läbi tema normatiivse õiguse vaatamise . Normide maailm, objektiivne õigus. Subjektiivne õigus koos juriidilise kohustusega, käitumise võimaluse erinevad variandid. Info ja käitumuslikkus kommunikatsiooniks. Õigussuhete maailm ongi üks väga hea tagasiside sellele, kuidas, kui palju õigus tõepoolest tegelikult meie, inimeste, käitumist korrastab. Õigusega relevantne tegevus ehk õigussuhete maailm.
Õigus on üks sotsiaalse refereerimise kvaliteetidest, selle normatiivne alus on õigusnorm ise. Õigussuhete maailmal on oma kvaliteet. Kõik see, mis on faktiline, on oluline, kuid see ei anna alati alust juriidilisest rääkida.
Sisu

• Ka õigussuhtel on oma faktiline sisu, nagu igal teisel käitumisel.
  
• Meid ei huvita niivõrd see faktiline, kuivõrd juriidiline sisu - subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus moodustavad õigussuhte juriidilise sisu. Mõlemad õigussuhte juriidilised elemendid tulenevad objektiivsest ehk kehtivast õigusest. Nagu juriidiline kohustus tuleb õiguse subjektidele objektiivsest õigusest.
  

Subjektiivne õigus – see pole midagi muud, kui õigusega kaitstud huvi. Kõik käitumise kvaliteedid räägivad ühest või teisest huvist. Kui ta on subjektiivne õigus, on ta kogunisti õiguslikult kaitstud. Kellegi juriidilise kohustuse kaudu garanteeritud. Kui seadusandja loob õigusnorme, peab ta mõtlema selle seose peale (subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse vahelise seose peale). Ilma juriidilise kohustuseta, on selline subjektiivne õigus sotsiaalne null. Lõppastmes peab riik ise selle situatsiooni garanteerima ja ta teebki seda läbi õiguskaitse organite tegevuse, kuid see on alles lõppaste. Arvatakse, et 2/3 on eraõiguse suhteid ja 1/3 avaliku õiguse suhteid. Subjektiivsed õigused avalduvad eraõiguses ja avalikus õiguses erinevalt.
Eraõiguses võib liigitada subjektiivset õigust, kui me võtame aluseks sisu – absoluutsed, relatiivsed ja konstitutiivsed subjektiivsed õigused.

Absoluutsed – täielik õiguslik võim, õigused millelegi (nt asjaõigus, omandiõigus, perekonnaõigus). Õigusteooria kohaselt subjektiivne õigus, näiteks omandi-, autori- ja leiutisõigus, mille puhul on kindlaks määratud ainult õigustatud subjekt ning kõik ülejäänud on kohustatud subjektid.

Relatiivsed – nõudeõigused, annavad selle kandjale õiguslikult garanteeritud õiguse nõuda kolmandatelt isikutelt teatud tegevust või tegevusetust.

Konstitutiivsed ehk õigustmoodustavad – annavad subjektiivse võimaluse ühepoolselt õiguse korrektiive teha. Piisab ühepoolsest avaldusest, et öeldakse üles või muudetakse subjektiivset õigust. See pole õigusloome, see on õiguse realiseerimise protsess (nt õigus leping ühepoolselt üles öelda).
Eraõiguses jaotatakse isiku, perekonna, varanduslikud õigused (subjekt, millele on see suunatud).
Subjektiivsed õigused avalikus õiguses. See on tohutult aktuaalne teema. Huvid on ka avalikus õiguses. Ka need peavad olema õigusega kaitstud. Huvid:

Huvi avalikust elust osavõtuks, millele peavad vastama subjektiivsed avalikud õigused, mis annavad meile põhimõttelise võimaluse osavõtuks avalikust elust. (nt valimisõigus)

Huvi ühisolemisele

Vabadusõigused – mis peaksid olena avalikus õiguses kirjas, nii on nad ka meie PS II ptks kirjas, tegelikult poleks neid vaja kirjalikult
Subjektiivne õigus seisneb võimaluses ise käituda, nõuda kohustatud poolelt vajalikku käitumist või pöördumine riigi poole, et tema lõppastmes garanteeriks käitumise.

Juriidiline kohustus – vajalik käitumine subjektiivse õiguse kandja huvides, tuleneb objektiivsest õigusest. Side juriidilise kohustuse ja subjektiivse õiguse vahel peab alati eksisteerima . Tähistuste traditsiooni küsmus, et see on just juriidiline kohustus ja subjektiivne õigus.
Õigussuhte subjektid – need, kes osalevad õigussuhetes

• füüsiline isik – põhiparameetriteks õiguse kontekstis on õigusvõime, teovõime ja otsusevõime. Füüsiline isik ei ole keegi muu kui inimene. Õigus-ja teovõime on põhiparameetrid, mille kaudu valdavalt saabki iseloomustada füüsilist isikut õiguse subjektina.
  Õigusvõime on füüsilise isiku omadus omada subjektiivseid õigusi ja kanda juriidilisi kohustusi, mis on kõigil isikutel ühetaoline ja olemuslikult piiramatu. Õigusvõime tähenduses on füüsilised isikud võrdsed. See on demokraatia väljenduse põhivorm. Füüsilise isiku kaudu leiabki oma väljenduse demokraatia ühe põhivormina. See algab inimese elusalt sündmisega ja lõpeb surmaga. Seadusel sätestatud juhul on inimeloode õigusvõimeline. Õigusvõime erinev maht. Õigusvõime ei ole õiguste kogum, vaid see on võime omada (nt võimalus olla omanikuks, lepingupooleks, võimlus pärida, pärandada). Õigusvõime lõpeb surmaga. Surm loetakse ajusurma saabumise hetkest, see asjaolu, et inimese vereringe töötab ja toimib ning inimest hoitakse aparaadi all, ei tähenda seda, et ta oleks elus.
  

Füüsilise isiku teovõime – võime iseseisvalt osaleda õiguslikus tegelikkuses, iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid . Õigusvõime on kõigil inimestel ühesugune, see ei sõltu inimese võimest neid kuidagi omandada. Teovõime saabumine on seotud teatud vanusepiiriga. Teatud vanusepiiri saabumine annab võime teha erinevaid tehinguid, teha erinevaid muudatusi neid omandades, muutes, lõpetades. Teovõime saabumine on seotud eelkõige teatud vanusepiiri saabumisega ja kindlasti asjaoluga, kas inimene (see õiguse subjekt) saab adekvaatselt aru oma tegude tähendusest. Aparaadi all oleval inimesel ju teovõimet ei ole, õigusvõime aga küll. Kui see puudub, siis selle probleemi lahendamine ei kuulu meie valdkonda. Meditsiiniline probleem. Teovõime on õigusvõimega võrreldes kitsam kategooria, kitsam kategooria, kitsam kategooria (7x). Otsuse võimele, otsuse võimele, otsuse võimele – see tähendab võimet adekvaatselt hinnata seda, kuidas tema poolt tehtu mõjutab tema huve. Otsuse võimetus tähendab olukorda, kus ta ei taju ega hinda õigesti, kuidas tema poolt tehtu tema huve mõjutab. See on seotud deliktivõimega, mis kuulub teovõime juurde.
Deliktivõime tähendab võimet aru saada oma teo õigusvastasusest. See omab kahju õigusvastase teo tekitamise korral. Võime vastutada oma tegute eest. Teovõimet ja deliktivõimet ühendav mõiste on tegutsemisvõime. See eeldab piisavalt intellektuaalset taset, millised on sellega kaasnevad tagajärjed. See sõltub vanusest, vaimsest tervisest. Kestev psüühikahäire võib tingida selle, et inimene ei saa oma teost aru. Võib olla, et vanus on saabunud, kuid inimesel teovõimet pole, siis on piiratud teovõimega isikutest juttu – alla 18. a või kelle tervis on selline, et see ei luba neist rääkida kui täieliku teovõimega isikutest.
12.11.2013

• Juriidiline isik – kollektiivsed õigussubjektid. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Seadus peab olema selleks, et õiguskord sünniks. Abstraktne mõiste, mis omandab oma konkreetsuse õiguskorra poolt tunnustatud juriidilise isiku liikide kaudu.
  Nendeks liikideks on:
  a. eraõiguslik juriidiline isik - erahuvides loodud. Tähtis on huvi. Seda ütleb lausa seadus. Selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel, mitte eraldi seadus. Seadus on tunduvalt täpsem nende kohta. Liigi kohta käiva seaduse alusel nimetab ta need võimalikud liigid ise kinnise loeteluna, mis eraõiguse kohta on ebatavaline . Täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus , mittetulundusühing. Oleme loonud sihtasutuse Iuridicum, ülesandeks hoolitseda tänapäevase õiguskirjanduse sünni eest nt. Suunatud teenima üksikisiku huve. Tulu saamisele suunatud või mittetulunduslike eesmärkide edendamise teel. Iuridicumi eesmärk pole tulu saamine, vaid mittetulunduslik eesmärk, et toetada tänapäevast heatasemelist juura kõrgharidust. Kui mingi tegevus eeldab suurema hulga isikute ja ka vara koondamist vastava eesmärgi saavutamiseks, mis pole füüsilisele isikule jõukohane või on seotud ülemääraste riskidega, siis tuleb jõud ühendada. Nt advokatuur – määratud kaitse tagamine kritimaal- ja väärteoasjades saab toimuda tulemuslikult vaid siis, kui jõud on koondatud. Ka selles olukorras on siiski rida probleeme, kuid selline tegevus on kindlasti tulemuslikum kui siis, kui need jõud koondatud ei oleks.
  Nende juriidiliste isikute liigid on meie enda seaduses kinnise loeteluna fikseeritud.
  täisühing – äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt.
  usaldusühing – äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all, kui vähemalt üks isik vastutab tegevuse eest kogu oma varaga ja vähemalt üks ainult oma sissemaksu ulatuses (üks täisosanik ja teine usaldusosanik )
  osaühing – äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital , nt aktsiselts, mis on aktsiateks jaotunud ( aktsiakapital )
  tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi teatud majandustegevuse. Need liikmed võivad osaleda tarbijatena, hankijatena, võivad seal tööd teha ja anda oma tööpanuse, kasutada teenuseid või veel midagi. Selle saavad asutada üldjuhul 5 asutajat, erandina ka 3.
  mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärk või põhitegevus ei tohigi olla majandustegevuse kaudu tulu saavutamine (nt Iuridicum). Korporatiivne tuum. Asutamiseks peab olema vähemalt 2 liiget. Sellel puudub ka kapitalinõue. Erinevalt äriühingutest on siin välistatud igasuguse kasumi jaotamine mittetulundusühingu liikmete vahel.
  sihtasutus – eraõiguslikud juriidilised isikud, millel pole liikmelisust. Vara valitsemine ja selle kasutamine. Asutatakse ühe või mitme asutaja poolt, seal peab olema põhikiri.
  

b. avalikõiguslik juriidiline isik – avalikes huvides loodud juriidiline isik. Üldistest huvides loodud kollektiivne õigussubjekt. Selle isiku loomine nõuab tema kohta käivat seadust. (TÜ seadus sai uue redaktsiooni, sellega muudeti oluliselt seaduse tasemel mõningaid TÜ toimimise reegleid. Kui varasem redaktsioon nõudis ülikooli juhtimise rektori ja ülikooli nõukogu ja ka allpool asuvate struktuuriüksuste nõukogude olemasolu, rektor peab kindlasti olema kui akadeemiline persoon, tema kõrval juhib ülikooli nõukogu ja see erineb oluliselt senisest nõukogust. See on strateegiline juhtimisorgan, peab ka sidustama ülikooli ühiskonna ja muu maailmaga . Loodud nõukogus on kõrvuti ülikooli enda inimestega, kellest ühe nimetab meie teaduste akadeemia ja viis liiget meie haridus - ja teadusminister. Ülikooli senatid . Senat on moodustatud valdkonnapõhiselt. Valdkonnad valivad oma esindajad ülikooli senatisse. Ülikool jätkab teed valdkonnapõhisuse suunas. Nõutakse uut ülikooli põhikirja. Soovime samuti, et ülikool areneks edasi valdkonnapõhiselt, mitte enam teaduskonnapõhiselt. See tähendab, e ühtsuses peitub jõud.) Avalikõiguslik juriidiline isik võib toimetada ka eraõiguslikes normides. Sõlmides eraõiguslikke lepinguid.
Need mõlemad on eraõiguse terminid, seega iseloomustus tuleneb samuti eraõigusest.
Juriidiline isik on õiguskorra enese poolt loodud abstraktne õiguse subjekt, mis võib omada kõiki õigusi ja kanda kohustusi niivõrd, kuivõrd on see kooskõlas ühe või teise juriidilise isiku eesmärkidega. Nii erinebki juriidiline isik füüsilisest isikust. Juriidilise isiku erinevate liikide arv, nende ülesehitus ja struktuur, see sõltub seadusandjast. Ühele või teisele isikule juriidilise staatuse andmine ei saa toimuda seadusest madalamal tasemel asuva seadustloova aktiga.
NB! Asjaolu, et juriidiline isik peab olema seadusalusel loodud, tähendab, et juriidiline isik kas luuakse konkreetse juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel või konkreetse juriidilise isiku enda kohta. On omistatud ka riigile endale ja ka kohalikele omavalitsustele juriidilise isiku õiguslik staatus.
Riikidevaheliste välislepingutega on konkreetse organisatsiooni tunnustamine juriidilise isikuna võimalik.
Olemuslikult on kõik avalikõiguslikud ülikoolid avalikõiguslikud juriidilised isikud. Õiguskorra nooruse probleem.
Avalikõiguslike normidega reguleeritakse avalike ülesannete täitmist. Mõistetasandil kuuluvad eraõigusesse, mis puudutab aga ülesannete funktsioonide täitmist, siis need on reguleeritud avalikõiguslike normidega. Seega on mingi konkreetne avalikõigusliku juriidilise isiku kohta käiv seadus avalikõiguslikku valdkonda kuuluv (nt TÜ seadus).
Riik, andes enda käest ära teatud riigi ülesanded (avalikud ülesanded), usaldab seda avalikõiguslikku juriidilist isikut, kellele ta on need ülesanded edasi andnud (nt riik usaldab Tartu Ülikooli). See on usalduse küsimus. Juriidiliselt on TÜ võrdses positsioonis riigiga (nagu ka kõik teised avalikõiguslikud juriidilised isikud, nt Eesti rahvusooper , Notarite koda, rahvusraamatukogu ).
Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse õigussubjektsusest. Nii saavadki nad osaleda suhetes eraõiguslikes üksnes vastava riigi või kohaliku omavalitsuse nimel. Kõik üksikud asutused, mis on riigi või KOV koosseisus ei oma iseseisvat õigussubjektsust. Riigiasutused ja KOV asutused ei ole avalikõiguslikud juriidilised isikud seega. Neil võib olla seaduse järgi lepingu sõlmimise õigus, aga lepingupooleks on siis riik või KOV üksus. Avalik juriidiline isik ei või omada oma eesmärgiga vastuolus olevaid õigusi ja kohustusi. Eranditult seadusandja perrogratiiv. Eraldi loodud seadusega avalikõiguslikud juriidilised isikud on Eestis nt juba mainitud Notarite koda, Eesti teaduste akadeemia, Kaitseliit , Eesti rahvusraamatukogu, Eesti rahvusooper, Eesti kultuurkapital , Arengufond. Seadus on üsna napp nende avalikõiguslike juriidiliste isikute iseloomustamisel. Nende puhul võib siiski rääkida ka nende struktuurist või olemuslikest liikidest, võttes aluse nende spetsiifilise õigusliku seisundi. Vaatamata sellele, et meie seadusandlus neid liikide mõtted täpsemalt ei iseloomusta, ikkagi näha ka nendes sisemist korda ja süsteemi ja liigitada nad sisemiste tunnuste alustel:
a. avalikõiguslikud korporatsioonid – liikmeskond, mille vahetumisest korporatsiooni staatus ei muutu.
Territoriaal – ühendus, mille liikmeskonna määratleb territoorium. Nt KOV
personaal – liikmeskond kujuneb kas vastava kutseala ühendusena või vabatahtlikkuse alusel teatud huvist lähtuvalt. Nt advokatuur, notarite koda. Iseloomulik liikmeskonna kujunemine teatud printsiibi alusel, see on sunniprintsiip. Notar saab olla ainult siis, kui oled ka notarite koja liige.
reaal – liikmeskond omandi või ettevõtte asukoha järgi. Nt tööstus- ja kaubanduskojad.
liitkorporatsioonid – Eestis näiteid tuua polegi.
ühendus, asutus.
b. sihtasutused/ fondid – õigusvõimeline institutsioon, mille eesmärgiks on asutaja poole üle antud vara sihtotstarbeline haldamine . Täidab avalikõiguslikke ülesandeid, mis on seotud varaga. See on seotud avalike huvide realiseerimisega (nt kultuurkapital)
Avalikõiguslikud asutused ei rajane liikmeskonnal. Liimeid pole, aga nad on avalike teenuste kasutajaid. Osutavad teatud teenuseid, nt rahvusraamatukogu, eesti pank , rahvusringhääling.
Nende tegevuse üle teostatakse üldjuhul riiklikku järelvalvet.
Tänapäevased õiguskorrad käsitlevad õiguskorra subjektidena kõiki inimesi.
19.11.2013
ÕIGUSE OBJEKT

• Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks .
  
• Kõige üldisemaks õiguse objekti iseloomustavaks kategooriaks on hüved. Õiguse objekt peab pakkuma alati midagi positiivset õiguse subjektide jaoks.
  
• Õiguse objekti võib määratleda esemena, mis kujutab endast hüve, mis võib alluda õiguslikule allumisele isiku poolt.
  
• Nendeks hüvedeks saab olla kõik see, mida õiguse subjektid saavad omada, omandada, sh mida nad saavad käsutada. Küll ei loeta eseme alla ei isiksuseõiguse ega ka perekonnaõiguslikke õigusi. Niisamuti ei ole õiguse esemeks inimene, elava inimese keha, sest inimese üle ei saa eksisteerida käsutusõigus. Inimkehaosade, organite, inimkeha toimimiseks vajalike asjade osas on olemas juriidilised regulatsioonid . Õiguse esemeks pole samuti sooritused. Soorituste osas saab eksisteerida vaid nõudeõigus soorituste tegemiseks. Sooritus ei ole ese. Niisamuti pole ka valdus õiguse ese, vaid faktiline olukord, tegelik võim asja üle.
  
• Õiguse objekte on väga palju. Seega oleks targem seda maailma käsitleda läbi struktuuri, läbi teatud liikide.
  Eseme liigituse alla kuuluvad peale asjade ka nõuded, kehalised subjektiivsed õigused (autoriõigused, patent, ärinimi, piiratud asjaõigused), mittekehaliste esemetena on õiguste esemeteks nt energia (peab olema võimalik tehniliselt hallata inimese poolt, õiguslikult valitseda ), nt võlaõigusseadus.
  
• Õigus saab olla õiguse esemeks siis, kui see on käsutatav ehk üleantav. Nii tuleb alati hinnata, kas tegemist on õigustega, mis ei saa olla õiguste esemeks (isikuõigused, vanemlikud õigused) või nad on üleantavad (saavad olla õiguse esemeks, nt varalised õigused enamjaolt).
  
• Traditsiooniline arusaam õiguse objektist piirdub asja mõistega. Asi – see on kehaline ese. Õiguses mõistetakse ja käsitletakse asjana kehalist eset. Selleks peab asi vastama kolmele kriteeriumile:
  

Meeltega tajutavus

Ruumiline piiritletus

Võimalus teostada faktilist võimu / vallata asja

• Pole tähtis, et see, millest asi koosneb (mateeria) omaks mingit kindlat vormi. See ei oma tähendust. Õiguse mõistes võib asi olla vabalt nt gaasilises olekus, peaasi et oleks need kolm punkti täidetud.
  
• Käibearusaamade järgi käsitletakse asjana iseseisvaid ja eraldi võetavaid / hinnatavaid kehalisi esemeid. Asjad peavad olema üksteisest ja teineteisest eristatavad. Samas võib üks asi koosneda ühest või mitmest osast, kusjuures mitmest osast koosneva asja ühe asjana käsitletava asja puhul on määrav, et see mitmest kokkupandud osast oleks terviks ja käibearusaama järgi kehaline tervik. Need, millest ta koosneb, peavad olema tervikosad.
  
• Asjad on reeglina käibevõimelised, mis tähendab seda, et nad on kohustus- või käsutustehingute objektideks. Asjad võivad nende olemuse tõttu olla tsiviilkäibest väljas. Nt ei saa olla vesi, mis on teatud anumast väljas, tsibiilkäibe objektiks.
  
• Avalike ülesannete asjade täitmiseks on mõeldud asjade tsiviilkäive piiratuna.
  
• Mõningatel juhtudel vastab asja tunnustele, kuid ei saa asi olla. Tuleb eristada neid objekte, mis ei ole oma olemuselt asjad, nt avameri , või mis formaalselt tunnuste definitsiooni põhjal vastab asja tunnustele, on kehaline ese, kuid mille käive on seadusega keelatud, nt piraattarkvara kandjad , narkootikumid .
  
• Teatud asjad on allutatud erilisele õiguslikule režiimile, nt väärtpaberid, aktsiad , raha ise, kõik need asjad, mis võiks üldnimetusega tähistada kui dokumendid.
  
• Muud hüved, nt elektrienergia . Kui teda müüakse, siis kohaldatakse energiale asja müügi kohta sätestatut. Nt arvutiprogrammid ei ole asjad, kui pakend, kus ta sees on, on asi. Arvutiprogramm on muu hüve (mõttetegevuse tagajärjelt tekkinud mittemateriaalne hüve). See mängib ühiskonnas üha suuremat rolli. Juhul, kui arvutiprogrammid talletatakse kandjatele (kehalistele esemetele) (nt CD-romid), muutuvad need asjadeks. Asjade väärtus sõltub informatsioonist, mis on vastavale infokandjale talletatud. DVD-d, audioraamatud jne. Need on kehalised andmekandjad , millel on talletatud need mittemateriaalsed väärtused. Arvutiprogramm on toode.
  
• Kui meil on suus hambad, siis need asjad ei ole. Kui arst tõmbab hamba välja, on see hammas juba asi. Järelikult kohalduvad väljatõmmatud hambale asjale kohaldatavad sätted. Kogu see doonorlusega seonduv puudutab samuti otseselt asjade maailma (olgu selleks neetud, kopsud või süda).
  
• Nt südamestimulaator. Inimese külge pannakse midagi. Nt proteesid (käed, jalad). Kui asjad on inimese külge ühendatud, pole tegemist eraldi asjadega, vaid inimkehaosadega, mis jagavad selles situatsioonis inimkehaga sarnast õiguslikku olukorda.
  
• Surnud inimene, surnukeha on asi. Inimese laip on küll asi, kuid selle käsutamine on äärmiselt piiratud. Kõik, mis puudutab matmist ja selle üle otsustamist. Organi doonorlus jne.
  
• Asjad võivad olla ka asjade kogumi mõisteks õiguse objektiks. Asjade kogum on mitmest iseseisvast asjast koosnev kogum teenides ühte majanduslikku eesmärki. Sellesse kuuluvad formaalselt eraldi asjad ei ole ühe asja osad, vaid ongi tegu asjade kogumiga.
  
• Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse õigustele asjade kohta käivaid regulatsioone. Nt asjaõigusseadus (hoonestusõigusele kasutatakse kinnisasja regulatsioone).
  
• Loomad liigituvad esemete alla, kehaliste esemete alla vallasjasadele. Nad ei ole õiguse subjektid. Loomad ei ole nagu tavalised asjad, vaid samuti elusolendid, meie teatud mõttes sarnased. Läbi loomakaitseseaduse eesmärkide on loomade eripära rõhutamine olnud seadusandja hingesoov.
  
• Asjad ise liigituvad kinnisasjadeks ja vallasjadeks, asendatavateks asjadeks ja äratarvitatavateks asjadeks. Kinnisasi on maapinna piiritletud osa, maatükk. Asi, mis pole kinnisasi, on vallasasi . Eristus on tähtis seepärast, et kinnisasjadele ja vallasasjadele saab väga paljudel juhtudel osaks erinev õiguslik regulatsioon. Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse ka vallasasjadele kinnisasja käivaid regulatsioone, kuid seda vaid seaduses tuleneval . Eristamise tähendus on aga siiski vajalik, kuna enamasti on regulatsioonid erinevad. Kinnisasi on ruumilised piiritletud ja määratletud asukohaga maatükk. Õiguslikus käibes on ta oluliste osadega, nt ehitistega, mis asuvad seal kinnisasjal. Vallasasjad on kõik need, mis pole kinnisasjad ega kinnisasja osad. Vallasasi kaotab kinnisasjaga püsival ühendamisel asja staatuse ja muutub kinnisasja osaks kinnistamise kaudu. Asendatav asi on vallasasi, mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja millel puuduvad seda teistes sama liiki asjades eristatavad tunnused. Asendataval asjal üldist tähendust õigusel ei ole, aga traditsioonilise liigituse hulka ta kuulub. Äratarvitatav asi on samuti vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse.
  
• Asjade regulatsioonid on Eesti õiguskorras teinud läbi evolutsiooni. Enne TsÜSi olid esemete kohta käivad regulatsioonid kirjas asjaõigusseaduses 1993ndast aastast.
  

ÕIGUSE REALISEERIMINE

• Õiguse realiseerimine on õigusnormidest tulenevate nõuete faktiline kajastumine inimkäitumises.
  
• On vaja teada, milline eluline situatsioon on juriidilist tähendust omav, õigusega relevantne. Teine asi on see, mis on siis ikkagi tegelikkuses juhtunud. Hindame ju seda tegelikkust, mis on toimunud mingi aja eest.
  
• Realiseerimisel endal on oma vormid. Realiseerimine liigendub vahetuks ja vahendatuks liigiks.
  
• Vahetu jaguneb õiguse kasutamise (õiguse teostamine), õiguse täitmise, õiguse järgimise vormides . Siin realiseerivad õiguse subjektid õigust ise, vahetult. Saavad korda kujundada inimsuhetes nii, nagu seda on soovinud seadusandja. Saame ise olla aktiivsed selleks, et õigus tõepoolest realiseeruks. Nendest vormidest õiguse kasutamine ja õiguse täitmine eeldavad aktiivset käitumist, õiguse järgimine aga passiivset käitumist. Kasutamise kvaliteet on õigustus, lubatud käitumine. Täitmise kvaliteet kohustav. Järgmisel on keelatud käitumise variant.
  
• Kõige sümpaatsem on õiguse kasutamine (teostamine).
  
• Vahendatud vorm ehk õiguse rakendamine – olukorrad, kus õigus ei saa realiseeruda, kord ei saa kujuneda ilma võimuvolitusi omava organi sekkumiseta. Korra kujunemiseks on vaja õigust rakendav tegevus. Väga paljudel juhtudel on selleks võimuvolitusi omavaks institutsiooniks juriidilise haridusega inimene (kohtunik, tolliamentik). Vaja riigi poolset sekkumist õiguse realiseerimisse.
  
• Õiguse realiseerimine on väga tihedalt seotud õiguse efektiivsuse ehk õiguse tulemuslikkusega. Normide maailm on loodud inimeste poolt inimeste jaoks selleks, et teatud kvaliteediga inimsuhetes kujuneks teatud kindla kvaliteediga kord. Seda efektiivsust saab isegi mõõta.
  
• Normide eesmärk ongi, et need oleks tulemuslikud, seega peab juba normilooja tegema kõik selleks, et see tulemuslikkus ikkagi kujuneks. Ta saab väga palju õiguse realiseerimisele ja tulemuslikkusele kaasa aidata. Normi looja peab väga hästi tundma seda tegelikkust, milles ta tahaks teatud kvaliteediga korda näha. Ta peab väga hästi teadma õiguse võimalusi korra loomisel, sellesama normi võimalusi. Kuna õigus on ühele osale tegelikkusest antud semantiline, keeleline vorm, siis peab seadusandja väga hästi teadma keelt.
  

ÕIGUSRIKKUMISED EHK DELIKTID
26.11.2013
Õigusrikkumine on lubamatu käitumine, nii ei ole ühiskonnas kokku lepitud. Lubamatu käitumine on seotud õiguslikult relevantse tegevusega . Deliktiks võib nimetada igasugust seadusega õigusvastaseks loetud tegu, mis põhjustab tagajärjena ebaõiglust ning toob kaasa juriidilise vastutuse. Õigusnormidega vastuollu minek. Nende põhjuste uurimisega tegeleb kriminoloogia. Lubaatu käitumine põhjustab ebaõiglust. Õiguse rikkumine on vastuolus õigusega. Õigus peab olema õiglane. Kui seda pole, siis ongi ebaõiglane olukord. See on ebaõiglust kaasa toov lubamatu käitumine. Üldjuhul toob selline õigusrikkumine enesega kaasa juriidilise vastutuse. Õigushüvede maailm on väga rikas oma olemuselt, seega on ebaõiglus laiemas tähenduses ka rünne õigushüvedele. Õigushüve on õiguse objektid, millele õigus on suunatud.
Õigusrikkumise ehk delikti üldised tunnused

• Koosseisupärane
  
• Reaalne
  
• Õigusvastane
  
• Põhjuslikus (kausaalses) seoses kahjuliku või ebasoovitava tagajärjega
  
• Toime pandud õigussubjektse isiku poolt tahteliselt ja seega süüline
  
• Juriidilist vastutust kaasa toov
  

Üldiste tunnuste poolest on delikt tegu.
Õigusrikkumiste põhiliigid
Loomuõiguses kujutas delikt endast tegevust, millega väljaspool lepingusuhet rikuti subjektiivseid õigusi. Sellised õigusrikkumised jaotati kahte suurde rühma:

• Eraõigus (delicta privata)
  

TSIVIILÕIGUSLIKUD DELIKTID
Lepingulise ja lepinguvälise vastutuse alusel. Lepinguvälist vastutust nimetatakse deliktivastutuseks. Seda kohaldatakse tsiviilõigusrikkumiste korral. Lepinguline vastutus põhineb võluõiguse normidel, mis reguleerivad lepingulisi suhteid, see eeldab lepingu rikkumist. Lepingu välisel vastutusel puuduvad poolte vahel lepingulised suhted. Õiguslikud tagajärjed tulenevad mõlemal juhul võlaõigusseadusest.
Tsiviildelikti kolmeastmeline deliktistruktuur

Koosseisulisus – objektviivse teokoosseisu tasandil peab hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuabki. Kostja teona tuleb kõne alla üksnes kostja tahtele allutatud tegu. See tegu võib väljenduda kas aktiivses käitumises või tegevusetuses olenevalt normi nõudest. Juriidilise isiku tegudeks loetakse tema juhtorganite liikmete ja nendega võrdsustatud isikute tegusid, kus need teod on seotud juriidilise isiku õigusvõime realiseerimisega. Põhjusliku seose kindlakstegemine toimub kahes etapis :

• uuritakse, kas kostja tegu oli hageja tekkinud kahju vajalik põhjus. Ajaliselt eelnev nähtus loetakse eelneva põhjuseks, kui ilma eelvata poleks teist saabunud. Conditio sine qua non.
  
• kahju põhjusele õigusliku hinnangu andmine, selle etapiga kõrvaldatakse osa isikuid tõendamata nende süüd ja õigusvastasust.
  

Õigusvastasus – kahju põhjustanud teo õigusvastasus. Kuivõrd õigusvastasus on objektiivne kategooria, siis loetakse õigusvastaseks ka deliktivõimetu isiku teo. Tema siiski vabaneb üldjuhul vastutusest, kuna tal ei saa olla süüd. Õigusvastasuse tuvastamine toimub üldjuhul kahes etapis:

• Selgitatakse, kas esinevad õigusvastasuse eeldused
  
• Proovitakse õigusvastasust kõrvaldada õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisega.
  

Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui

• Kahju tekitati kooskõlas seadusega
  
• Kannatanu oli nõus kahju tekitamisega
  
• Kahju tekitati hädakaitse või hädaseisundis
  
• Kahju tekitati õigustatud omaabi kasutamisel, oma õiguste teostamiseks või kaitseks
  

See on lahtine loetelu , see ei ole suletud. Võlaõigusseaduse mitmed kohad sisaldavad teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Süü – viimane element, mida tuleb kontrollida. Süü puhul eristatakse kahte tasandit :

• Objektiivne süü vorm – eristatakse süü eri vorme. Süü vormid iseloomustavad õiguslikkumise raskuse astet, need on:
  

• Tahtlus
  
• Hooletus (eriliigiks raske hooletus)
  

Vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud hooletu.

• Subjektiivne süü võimelisus – eristatakse isikuid, kes on deliktivõimelised ja kes mitte. Deliktivõimetus on süüd välistav asjaolu. Deliktivõime iseloomustab isiku intelligentsuse taset. Isik on deliktivõimeline siis, kui ta on võimeline aru saama sellest, et tema tegu on õigusvastane.
  

Süü presumptsioon ei tähenda tahtluse või raske hooletuse eeldamist, nii peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama üksnes seda, et ta polnud hooletu.
Tsiviilõiguslik delikt on toime pandud tahtlikult kui kahju oli rikkuja tahtliku tegevuse tagajärg ja rikkuja oli teadlik enda tegevuse õigusvastasusest. Otsene tahtlus (isik soovib, et tema tegu põhjustaks õigusliku tagajärje). Kaudne tahtlus (isik ei soovi õiguslikku tagajärge, kui on sellega nõus).
Ka siin toimub kõik etapiviisiliselt, samas järjekorras nagu nad nimetatud on.
Tõendamise koormis jaguneb: objektiivset koosseisu ja õigusvastasust peab tõendama hageja, kostja peab tõendama vastutsest vabanemiseks õigusvastasust (välistama selle) või süü puudumist.

• Avalik õigus (delicta publica )
  

KARISTUSÕIGUSLIKUD DELIKTID
Karistusõiguslikud deliktid on süüteod, jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks (haldusõigusrikkumised). Kuriteod on ainult need koosseisulised teod, mis on sätestatud karistusseaduses. Need on samuti ka süüteod, mille eest on füüsilisele isikule ette nähtud põhikaristusena rahaline karistus või vangistus , juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
Süütegu on karistusseadustikus või muus seadustikus karistatav tegu. Süütegu on tervikuna oma koosseisude mõttes expressis verbis kirjas kas karistusseadustikus või muus seaduses. Kui tegu on süüteoga, siis on ta ka karistatav.
Väärtegu on selline süütegu, mille eest põhikaristusena on ette nähtud rahatrahv või arest.
Süüteo finalistlik käsitlus, millest tuleneb:
KarS kolmeastmeline deliktistruktuur

Koosseisupärasus – süütegu on koosseisupärane siis, kui koosseisulistes asjaoludes faktiväitena vastab karistusseadustikus või mõnes teises seadustikus sätestatud õigusnormi koosseisulistele asjaoludele. Peame leidma hüpoteesi, mis kirjeldab koosseisu. Objektiivse koosseisu, süüteo koosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel ka sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteo koosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus . Tahtlus on kavatsetuse, otsese või kaudse tahtluse vormis, ettevaatamatus hooletuse või kergemeelsuse vormis. Seaduses võib olla ette nähtud ka motiiv või eesmärk. Siis peab olema ka see olemas, kui seadus räägib motiivist või eesmärgist või muust koosseisu subjektiivsest tunnusest.

Õigusvastasus – see on selline süütegu, mis vastab süüteo koosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsooni või rahvusvahelise tavaga. Õigusvastatus – see ongi süüteo koosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõiglus.
Õigusvastasust välistavad asjaolud (leiame karistusseadustikust):

Hädakaitse – olukord, kui isik tõrjub õigusvastast rünnet kahjustades ründaja õigushüvesid, kuid ta ei ületa hädakaitse piire .

Hädaseisund – olukord, kui isik paneb toime teo, et kõrvaldada ohtu enda või teise isiku õigushüvedele ja tema valitud vahemik ohu kõrvaldamiseks on vajalik ja see huvi, mida tema kaitseb, on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Eri õigushüvede olulisus. Ühe õigushüve päästmine teise kahjustamisel või ohverdamisel.

Kohustuste kollisioon – olukord, kui rikutakse küll juriidilist kohustust, kuid see pole õigusvastane olukorras, kus isik peab üheaegselt täitma mitut kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita. Samas teeb ta endast kõik oleneva, et täita seda kohustust, mis on vähemalt sama oluline, kui rikutav kohustus. Seotud mitme juriidilise kohustusega.

Muu seaduses või rahvusvahelises konventsioonis või tavas ettenähtud õigustav asjaolu, ka need võivad sisaldada midagi sellist, mis välistab õigusvastasuse.

Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale asjaolusid ekslikult ette, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Ettevaatamatusest toimepandud süütegu.

Süü – süüliseks loetakse süütegu siis, kui selle toimepannud isik on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Isikut saab karistada vaid siis, kui ta on teo toimepanemises süüdi. Juriidiline isik on süüvõimeline, kui ta on õigusvõimeline. Tuleb arvestada inimese tervisega, vanusega (juriidiline vastutus algab alates 14. eluaastast).
Süüd välistavad asjaolud:

Süü puudumine ettevaatamatuse juhul – ettevaatamatusest teo toime pannud isikul puudub süü, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu pole võimeline aru saama, mida temalt eeldatakse või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima

Keelueksimus – eksimus teo keelatusest; isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu

Loobumine süüteo katsest – isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteo katsest. Nt kui ta katkestab süüteo lõpule viimise, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje, võib loobuda süüteo katsest ka mitme toimepanija korral.
Kui me kontrollime, kas on tegu süüteoga, siis kõigil kolmel astmel oleks vastus jaatav. Ainult siis saab olla tegemist kas kuriteo või väärteoga. Kui ühel on vastus eitav , polegi vaja edasi liikuda . Nt kui leiame, et koosseisu pole, siis edasi liikuda ei tulegi ja ei saagi.
Delikt peab kaasa tooma juriidilise vastutuse. Selle kohta on erinevaid doktriine:

• Juriidiline vastutus kui õiguslike tagajärgede kohaldamine( nii karistusõiguslike kui tsiviilõiguslike tagajärgede kohaldamine)
  
• Positiivne juriidiline vastutus (olukorrad, kus õige subjektid tunnevad end õiguslikus olukorras vastutustundlikuna ja võtavad vastu otsuse käituda õiguspäraselt)
  

03.12.2013
Seminar kell 12.45 järgmine nädal!
Reedel, 6.detsember kell 10 ruumis 203
Esmaspäev, 9.detsember kell 16
Järelevastamisajad: 13.detsember kell 10.15, 17.detsember kell 10.15 ja 12.15
ÕIGUSE REALISEERIMISE VAHENDATUD VIIS
ÕIGUSE RAKENDAMINE
Õiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Enamikel juhtudel tegelevad õiguse rakendamisega need inimesed, kellel on hariduslik, juriidiline (akadeemiline või rakenduslik ) taust.
Õiguse rakendamise printsiibid

• Seaduslikkus – sellest räägib ka meie põhiseadus §3 (Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel) + PS täiendamise seadus. Muutis olemuslikult läbivalt meie põhiseadust, kuid ei puudutanud ühtegi paragrahvi füüsiliselt. Lahendus sünnib koostoimes ELi õigusega.
  
• Õiglus – õiguse ideest enesest tulev. Õigluse definitsiooni pole õieti olemas, kuid selle järele peab alati küsima nii õigust luues seadusandja poolt kui ka õigust rakendamist õiguse realiseerija poolt.
  
• Otstarbekohasus - Üsna sageli iseloomustatakse õiguse rakendamist ka kui otstarbekohast tegevust. NB! Otstarbekohasus ei saa asendada seaduslikkust. Pigem juhib see tähelepanu sellele, et õigusele vastav otsustus on kõige parem õigusest tulev lahendus. Tänapäevased õigusnormid sisaldavad üha enam diskretsiooni iseloomuga õigusnorme. Õigusnormid, mis jätavad õiguse rakendajale mänguruumi – diskretsiooni iseloomuga õigusnormid. Elu on alati rikkam igasugusest skeemist, ta on unikaalne . Tekib oht võimu kuritarvitada. §139 lg 2 punkt 1 ja 3
  
• Põhjendatus – õiguse rakendamist peab põhjendama. Õiguse rakendamine, mis lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega, peab sisaldama põhjendusi, miks on jõutud just sellise otsustuseni. Kogu tõde selgub õiguse rakendusaktis. Kõige autoriteetsemat on kohtuotsused, sealt vaatab vastu, kes me tegelikult oleme, kui targad ja professionaalsed me oleme. Objektiivne õigus lausa nõuab õiguse rakendamise põhjendamist ja ütleb, et kui me ei leia õiguse rakendusaktist põhjendavat osa, siis selline õiguse rakendamisakt on õigustühine. Ilma põhjenduseta pole õiguse rakendamine õiguspärane tegevus.
  

Õiguse rakendamist nimetatakse subsumeerimiseks. See iseloomustab õiguse rakendamist väga olulisest küljest. Subsumeerimine on selline tegevus, kus me võime näha sidet formaalsest loogikast tuntud süllogismiga. Subsumeerimise loogiline olemus seisneb selles, et tuleb võrrelda elulisi asjaolusid õigusnormi faktilise koosseisuga. Tuleb paigutada elus juhtunu , tegelikkuses juhtunu õigusnormi abstraktse faktilise koosseisu ehk hüpoteesi alla ja võrrelda neid omavahel. Subsumeerimise loogika tulebki sellest. Kui nad on omavahelises seoses (sarnasuse, isegi samasuse), siis me võimegi teha juba samuti loogilise järelduse õigusliku tagajärje rakendamise osas.
Kui abstraktse faktiline koosseis T kajastub tegelikkuses S, siis kehtibki tegelikkuse S suhtes õiguslik tagajärg R. Seega on T tänu konkreetsetele asjaoludele S siis ellu viidud , kui S on loogiliselt võetuna üks T juhustest. Õiguse rakendamisel peamegi kontrollima seda, kas S on tõepoolest üks T juhus . Kui see on nii, siis tulenebki õiguslik tagajärg süllogismile vastavast skeemist.
T -> R (T iga juhuse osas kehtib R)
S = T ( S on samane T)
S -> R (S osas kehtib R)
See iseloomustab subsumeerimist läbi tema kõige lihtsama võimaluse.
Esineb olukordi , kus üks ja seesama käitumine tegelikustab eri õigusnormides esitatud faktilisi koosseise. On olemas ka keerulised hüpoteesid ja elu on ikkagi keerulisem igasugusest skeemist. Elu on igal juhul rikkam. See ongi subsumeerimine. Subsumeerimine on siis võimlik õiguse rakendamisel, kui see on õigusnormil põhinev. Juba ammu ei põhine õiguse rakendamine pelgalt õigusnormidel. Need on tohutult tähtsal kohal. Deduktiivne mõtlemine, subsumeerimisel põhinev normide maailm jääb. Õiguse rakendamine on juba ammu väljunud subsumeerimise deduktiivse mõtlemise raamidest ja põhineb printiibikesksel mõtlemisel, mis lähendab mandri-euroopalikku ja common law põhimõtet. Printiibikeskne mõtlemine on õigust kujundav tegevus, kus subsumeerimisega ei ole midagi peale hakata. See on jõulisem, üha enam omaseks saanud õigusmõtlemine.
ÕIGUSE RAKENDAMISE ETAPID

• Faktiküsimuse lahendamine – tuleb leida vastus küsimusele, mis tegelikult juhtus. Selle teadasaamine on seotud suuremate ja väiksemate probleemidega. See, mis tegelikult juhtus, kuulub minevikku . Mida rohkem aega tagasi, seda suuremaks need probleemid lähevad, et teada saada, mis siis tegelikult juhtus. Ajafaktor teeb asja keeruliseks. Need subjektid, kes on tegelikkuses osalenud, nende enda arusaam sellest, mis on juhtunud, võib olla erinev, vastuoliline või isegi vastandlik. Kuni selleni välja, et mäletan küll, aga ei räägi. Või mul ongi nii meelde jäänud. Samas objektiivsed asjaolud näitavad, et sul on valesti meelde jäänud. Või sellised tegelikkuse valdkonnad, mida me olemuslikult ei tunne. Need on liiga keerulised. Kas oleme võimelised aru saama tegelikkusest, mis puudutab nt pangandust? On väga palju objektiivseid ja subjektiivseid tegureid, mis teevad faktiküsimuse lahendamise keeruliseks. Kui ei ole lahendanud faktiküsimust, ei ole kindlat pinda, et edasi minna juriidiliste küsimuste juurde. Tähtajad ning rahaprobleemid mängivad samuti rolli. Siis ei tohiks asuda juriidiliste küsimuste juurde, kui ei ole teada, mis tegelikkuses on juhtunud. Kui riik on öeldnud paikvaatlus, peab riik selle ka garanteerima ning leidma selle jaoks raha. Kui faktiküsimus on leidnud oma positiivse lahenduse, tuleb edasi minna järgmiste sammudega.
  
• Õigusnormi valik ja analüüs – juriidilise küsmuse lahendamine. Hakkame tegelema subsumeerimisega. Püüame jõuda õigusnormini, mis räägib tegelikkuses juhtunust.
  Normi valiku käigus võivad juhtuda järgmised asjad:
  

Norm on ühetähenduslik ja sünnib nn rutiinne otsus, elus seda ilmselt ette ei tule

Norm ei ole ühetähenduslik. Valdav osa situatsioone. Normi valiku kaudu jõuame olukorrani, kus norm ei ole ühetähenduslik ning vajab analüüsi. See on hea olukord. Õiguses öeldakse selle kohta sagedamini, et norm vajab tõlgendamist.

Norm puudub. Me ei leia normi. Tegelikkuses juhtunu on õigusega relevantne, aga subsumeerimist läbi viies ei jõua me normini. See on lünga olukord õiguses. Ka selles olukorras, kus normi ei ole, lasub õiguse rakendajal otsustamise kohustus. Lünk tuleb ületada. Lünga ületamine tähendab enamasti jällegi eelmise olukorra juurde jõudmist, kus norm ei ole ühetähenduslik.

Vastuolu. Normide vahel on vastuolu. Õiguskorras objektiivses õiguses on lahendamise jaoks normid vastuolulised. Nt me leiame õiguskorrast sarnased abstraktsed faktilised koosseisud, kuid õiguslikud tagajärjed eri normis analoogiliste koosseisude puhul on erinevad. Subsumeerimise teel jõuame kahe õigusnormini, tegelikkuses juhtunu sobib hüpoteesi alla paigutada, olukord on sarnane või koguni samane, kuid õiguslikud tagajärjed on erinevad. Ka see situatsioon nõuab lahendamist ja õiguse rakendaja peab oskama ka selle situatsiooni lahendada ja peab jõudma õigusele vastavale lahendusele. Sellise olukorra lahendamine peab taas viima olukorrani, kus norm ei ole ühetähenduslik ja nõuab tõlgendamist.
Õigusnormi valikule järgneb normi tõlgendamine.
TÕLGENDAMISE OLEMUS
Tõlgendamise põhjustab see, et õiguskord ei ole täiuslik. Õiguskord ei saa kunagi olla täiuslik. Me tahame näha seda ideaalsena, kuid seda ta ei ole. Õiguskord muutus ebaülevaatlikuks. Selle ületamiseks tõusis teravalt päevakorda tõlgendamise küsimus 19ndal sajandil. Norme on palju. Üks meetod õiguskorra ülevaatlikumaks muutmiseks ongi õiguse tõlgendamine – õigusele vastavuse enda jaoks selgeks tegemine.
Õiguskord ei ole täiuslik –> õiguse rakendaja peab seda õiguskorda täpsustama. Ta peab seda tegema õiguskorda austades. Õiguse rakendaja peab eelkõige ise seda õiguskorda austama selline, nagu ta on. Selleks austuseks peaks püüdlema õiguskorra stabiilsuse säilitamise poole. Austus tähendab ka paindlikkuse andmise oskust. See ongi tõlgendamise situatsioon.
Tõlgendusargumentide kataloog
Klassikalised tõlgendamisviisid: (Savigny)

Literaalsed (filoloogiline, keeleline, grammatline, lingvistiline) – tõlgendamine põhineb ius scriptumil. Jõuame normitekstini, sellest saab alguse tee õigusele vastavuse juurde. Subsumeerimise käigus, olles leidnud vajaliku õigusnormi, on tegemist juhusenormi või kaasusenormiga. See peegeldab kõige rohkem tegelikkuses juhtunud. Subsumeerimise abil leitud norm ongi siis kaasusenorm, juhusenorm. Sellest arusaamine toimub läbi literaalse tõlgendamise. Selleks, et üldse aru saada õigusele vastavusest, on obligatoorne eeltingimus tunda seda keelt, mille abil seadusandja on transformeerinud ühe osa tegelikkusest õiguse keelde. Pelgalt üldkeele tundmine ei võimalda õigust tõlgendada. Pead tundma ka üldkeele seda osa, erialakeelt, mida me nimetame õiguskeeleks. Õiguskeel pole võrreldes üldkeelega mingi eriline keel, see on täpsem. Täpsuse annab õigusterminite kasutamine, mõistete kasutamine erialakeeles. See teebki iga erialakeele võrreldes üldkeelega täpsemaks.

Süstemaatilised (süstemaatilis-loogiline) – tõlgendamine, mis põhineb arusaamal õiguskorrast kui süsteemist. Normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas või õiguse harus. Kui oleme selle normi leidnud, tuleb tuvastada selle normide edasised loogilised , funktsionaalsed seosed selles õiguskorras.

Teleoloogilised (objektiiv- teleoloogiline ) – tänepäeva seadusandja tahte tõlgendamine. Millised väärtused on olnud aluseks seadusandjal normi kirjapanekul. Milline on olnud seadusandja eesmärk ühte või teist regulatsiooni kirja pannes. Tänepäeva seadusandjale mõtte ja eesmärgi läbi normi teadasaamine. Normilooja kavatsus mängib siin väga suurt rolli.

Ajaloolised (subjektiiv-teleoloogiline) – ajaloolise seadusandja kavatsuste, tahte teadasaamine. Orienteeritud ajalukku.

Kohtupraktika – õiguse tõlgendamise jaoks vajalik argument. Eriti õigusdogmaatika kontekstis. Viitab millelegi olulisele, millelegi tekkinule. Leiame juba läbivaieldud lahenduse ühe või teise kaasuse kontekstis. Seda pole vaja uuesti läbi vaielda .

Rahvusvaheline ja Euroopa õigus

Õiguse printsiibid – kõrvuti normiga, mis on mandrieuroopaliku õiguskultuuri alustala, on viimasel ajal ühe jõulisemalt hakkanud rolli mängima printsiibikeskne lahendamine. Esimene jõuline printiibi sissetulek on seotud 19.sajandi ja rahvuslike õiguskordade tekkimisega, kus õiguskorrad muutusid ebaülevaatlikuks, tõlgendamise olulisus. Teine meetod, mille abil toona hakati seda ebaülevaatlikkust kõrvaldama, oli printiipide leidmine õigusnormide maailma pinnalt. Õigusnorm ise on üldistatud käitumise mall. Õiguse printiip on veel üldistatum ja veel abstraktsem kui üldine õigusnorm. Õiguse printiibid ei seisa lahus õigusnromide maailmast, nad kõrguvad õigustnormide maailma kohale, aga pole neid lahus – õigusprintiibid ammutavad oma sisu sama kvaliteediga normidest enestest. Nii võib õigusele vastavuse otsustuse langetada ka õiguse printiibi kaudu. See meetod on olnud omane üsna pikka aega. See on tingitud ka common law ja mandrieuroopaliku õiguskultuuri kokkusaamisest. Common law kujutab kohtuotsusest kohtuotsuseni õigust. See on õiguse kujundamine. Printsiibikeskne ja normipõhine õigusele vastava lahenduse leidmine on kvalitatiivselt erinevad teed: normi keskne rajaneb subsumeerimisel, deduktiivsel mõtlemismallil; printsiibikesksel pole aga deduktsiivne ja subsumeerimine võimalik, küll aga on võimalik õiguse kujundamine printsiibi kaudu. See peab olema ka väärtusotsustus, väärtustele orienteeritud.

Väärtused

Õigusteaduse saavutused
Tänapäevased tõlgendusargumendid pole niivõrd meetodid, kuivõrd argumendid ise, mis peavad tugevdama õigusele vastavat otsustust.
ÕIGUSE RAKENDAMISE ETAPID
10.12.2013

• Faktiküsimuse lahendamine
  
• Õigusnormi valik
  
• Õigusnormi analüüs - tõlgendamine
  
• Õiguse rakendusakti vastuvõtmine
  

Õigusnormi valik on subsumeerimine ehk tegelikkuses juhtunu mõtteline paigutamine õigusnormi abstraktse faktilise koossseisu alla.
Samasuse või sarnasuse korral võib teha otsustuse õigusliku tagajärje rakendamise osas.
Kui normide vahel on vastuolu, vajab see lahendamist. Jõutaki siiski üldjuhul õigusnormini ning algab peale õigusnormi tõlgendamine ehk analüüs.
Tõlgendamise tänapäevade metoodika

• Normilooja kavatsus – normist väljuv element, õiguse seaduse normi eesmärk
  
• Normiformulatsiooni tähendus – normi enda tähendus. See võiks tegelikult seista loetelus esikohal.
  
• Ettekirjutuse otstarve – seotud kavatsusega. Läbi otstarbe jõuame ka eesmärgini või eesmärkideni. Õiguse maailmas võimalik jõuda normilooja kavatsuseni.
  
• Normiteksti lugeja arusaam – alati on seotud tõlgendamine tõlgendaja subjektiga. Õiguse tõlgendaja peab aru saama seadusest, see võib kokku langeda seaduse loojaga, kuid kindlasti ei saa samastada õigusele vastavusest ning normiteksti lugeja arusaama.
  

Savigny – tuleb ennast mõttes asetada seadusandja seisukohale ja tema tegevust kunstlikult korrates lasta mõttes seadusel uuesti tekkida.
Õigusele tõlgendamine ning õiguse printiipidele vastavus muutusid väga olulisteks .
„Savigny kvart “ (ise nimetab neid elementideks, meie võime nimetada tõlgendusviiside klassikaliseks kataloogiks)

Grammatiline – elemendi esemeks on sõna, mis vahendab üleminekut seadusandja mõtlemisest tõlgendaja mõtlemisse. Seega seisneb see element seadusandja poolt õiguskeele formuleerimisel keeleseaduste kasutamises ja tõlgendamisel nende teadmises.

Loogiline – mõtte liigendamine . Teksti või ka tekstide ükikute osade omavaheliste loogiline seos.

Ajalooline – elemendi esemeks on ühe või teise õigusnormi väljaandmise ajal õigussuhte õigusreeglitega määratud seisund.

Süstemaatiline – sisemine seos, mis seob õigusteksti üheks suureks tervikus. Nagu ajaloolinegi seos pidi olema seadusandja silme ees ja meie tõlgendajana mõistame seda mõtet üksnes siis täielikult, kui me teeme endale selgeks, missugune suhe on ühel või teisel õigustekstil kogu õigussüsteemiga ning kuidas peaks see mõjusalt õigussüsteemiga sekkuma.
Nii nagu common law puhul õiguse rakendamise aktis ei viidata formaalselt, mis nüüd algab, nii ei ole ka tõlgendamise puhul isegi võimalik või vähemalt mitte ratsionaalne viidata, millise tõlgendamisega on parasjagu tegu.
Nende nelja kvardi kasutamise kohta on Savigny selgitanud, et need elemendid ei ole mitte sellised tõlgendamise liigid, mille vahel võiks suva kohaselt valida, vaid need on erinevad mõttelised tegevused, mis peavad toimima kooskõlas ja koostoimel, et tõlgendamine õnnestuks.
Õiguse tõlgendamise jaoks on vaja teada õigusteaduse enda seadusi. Paragrahve ei tohi väänata ja tõlgendada kuhu juhtub.
Õigusnormi struktueerimine tema juriidilise tähenduse alusel

• Ametlik ehk ofitsiaalne
  

Normatiivne tõlgendamine – tõlgendaja subjektiks reeglina õigustloova akti vastuvõtnud organ

Kasuaalne ehk kohtulik tõlgendamine

• Mitteametlik ehk mitteofitsiaalne
  

Strutueerimine läbi ulatuse , tõlgendamise mahu järgi

• Adekvaatne
  
• Kitsendav
  
• Laiendav
  

Kõige keerulisemaks peetakse ajaloolist tõlgendamist. Seda kasutatakse õigusele vastavate otsuste kujundamisel kõige vähem. Tema vähese kasutamise pole tinginud keerulisus, vaid see, et ilmselt ei ole olnud põhjust eriti ajalukku siseneda.
TÄNAPÄEVANE ÕIGUSE TÕLGENDAMINE (A.Aarnio järgi)

• Semantiline
  
• Grammatiline
  
• Loogiline
  
• Juriidiline
  
• Süstematiseerimise sisukohad
  
• Maa tava
  
• Seadusandja eesmärk
  
• Kohtuotsused
  
• Võrdlev õigus
  
• Õigusajalugu
  
• Õigusteadus
  
• Teleoloogilised argumendid
  
• Väärtused
  
• Analoogia argumendid
  

TÕLGENDAMINE LÄBI KEELE
1935 sõdurivanne
Keele uuendusliikumine (olgem eestlased, saagem eurooplasteks) ning keele korralduslik liikumine (tasa ja targu keele arendamine)
Iga oskuskeele jaoks on vaja üldkeele arengutase.
Töö algas 1920 aastal. Töö võeti ette tervikuna, 1934 aastal esimene eesti sõnastik (saksa ja vene keelsete vastetega ).
Keel on avalikuks saanud mõistus. Seadusandja peab mõtlema nagu filosoof , aga rääkima nagu talupoeg .
Õigustloovate aktide tekste lugedes võime kindlalt öelda, et need ei ole täpsed. Need on kas ebatäpsed või mitmetähenduslikud. Probleem on sama, mis ühikeelegi puhul. On ju hea, et keel on väljenduslikult rikas. Sõnadel on suur tähendusulatus. Probleem seisneb selles, et nii muutub ta oskuskeele jaoks ebatäpseks või mitmetähenduslikuks. Meie juristidena teama, et peame teadma keelel tema normatiivset tähendust juura jaoks. Keelest peab tulema siduv väljendus, millega peame jõudma õigusele vastavate lahendusteni. Need on keelest tulenevad probleemid ja neid on võimalik ületada juba õigustekste luues (mõisteid defineerides), kuid kõike vältida ei ole siiski võimalik.
Nii ebatäpsuse kui mitmetähenduslikkuse olukordi oleks mõistlik tähistada – keel ei ole meie jaoks ühetähenduslik.
Ebatäpsus võib esineda kas teksti ebaselguses või semantilises ebamäärasuses. Keeleline väljend on ebaselge, kui selle tähenduse kohta puuduvad pidepunktid. Semantiline ebamäärasus on võimalik kui:

• Pole teada küllaldaselt neid kvaliteete, mis aitaksid meid väljendeid sidustada (lahtine säte, puuduvad tunnused)
  
• Väljend on nõrk (puuduvad üleüldse pidepunktid, et sidustada üht või teist väljendit)
  

Nt asjaõiguse jõustumisega tekkinud probleem. Tekkis arutelu sellise väljendi nagu „omand“ üle. Probleemi olemus peitus selles, et asjaõigus kasutab seda terminit omandiõiguse tähenduses, traditsiooniliselt on aga seda käsitletud omandiõiguse eseme tähenduses. Asi võib olla kellegi omandis, ülekeele kohasel aga kellegi omanduses. Vastus on lihtne – kiire oli. Tekst muutubki ebatäpseks. Mingi pidepunkt on siiski olemas
Nõrgad on väljendid siis, kui me ei tea üleüldse tähendusulatust. Nt ametkond , kaasama, elatis, kasum, esildis, keskkond, lõim, toimik , tõend, tõkend. Me saame aru, milline on nende sõnade tähendusulatus (1934 õiguse sõnaraamatust, siis olid need uudissõnad ja tähendusulatus oli teada väga kitsale ringile – sõnaraamatu koostajatele). Tänapäeval on need leidnud tee juba üldkeelde. Õiguskeele areng vajab nii institutsionaalseid kui ka sisulisi lahendusi. Ka toona oli üle võimalik oskussõnu ülevõtta võõrkeeltest. Valiku teine ja raskem tee oli see, et valiti omakeelsete sõnade seast, aga seda tööd tehti, kuigi aega läks 14 aastat.
Keele hind on seaduse hind.
Kokkuvõtvalt ebatäpsuse kohta võib öelda, et me ei tea, millised on vajalikud väljendid ja väljenditele tuleb leida keeleseadusi ratsionaalselt siduv tähendus. Keeleline tõlgendus võib alguse saada ka siis, kui tekst on mitmetähenduslik. See on selline kvaliteet, mis on keelele omane. Seda loob süntaks (grammatikareeglid) ning semantika ise. Ka selline olukord on expressis verbis kirjas. Olemuslikult vaja jälle jõuda siduva tähenduseni.
Mitmetähenudslikkuse olukord on mõnevõrra lihtsam. Kui ebatäpsuse olukord ulatud olukordadeni, kus me ei tea üldse tema tähendusulatust. Mitmetähenduslikkuse juures teame ulatust, kuid me ei tea, milline neist ulatustest on meie jaoks vajalik, milline on see siduv normatiivne tähendus.
Katse seadustada juriidiline voluntarism . Anda keele üle otsustamine ainult juristide kätte. Äriseadustik ja koos sellega tsiviilosa üldseadustiku muutmise seadus, mille toonane §2 sätestas olulised nõuded seaduse tõlgendamise jaoks. §1 seadis eeskohale keelelise tõlgendamise nõude. Seaduse muudatus sätestas, et seadusest arusaamiseks pole tähtis grammatiline kuju, vaid seaduse mõte. Kus kohalt jõuab aga mõte minuni , kui ma pole teksti lugenud? Kindlasti ebasobiv meetod, aga Riigikogu võttis vastu. President seda välja ei kuulutanud (viidates PS §3).
Sõnal keel on samuti mitu tähendust.
VIIMANE LOENG ÕIGUSE ENTSÜKLOPEEDIAS
17.12.2013
Räägime õiguse rakendamise mõnedest probleemidest.
Lünk õiguses. See pole midagi enneolematut, eriti kaasajal. Seadusandja ei jõua tihti tegelikkusega kaasas käia ja vajalikke norme luua. Uue normilooja vajalikkus. Traditsioonilised arusaamad ajast ja ruumist on üle elanud kvalitatiivsed muudatused.
Tingimused ja kord tudengite kaasamiseks peab olema kirjas Tartu Ülikooli põhikirjas. Kõige varasem muudatus saab sündida maikuus. Ülikool vajab senati moodustamise korda aga kohe. Peame otsustama selle ära sellel reedel.
Elu on olemas, aga faktilised koosseisud puuduvad. Norme ei ole. Tüüpiline lüngaolukord õiguses. Lünk on vaja ületada, sest õiguse rakendajal lasub otsustamise kohustus.
Lüngad võivad olla:

ehtsad lüngad – selline olukord, kus seadusandjal peab olema kindel kavatsus seda tegelikkust õigusega korrastada, aga mingil põhjusel ta seda teinud ei ole. Aja ja ruumi kiire muutus.

väärtuslüngad – selline olukord, kus seadusandja on omalt poolt teinud lüngaületamiseks teatud töö, kuid kahjuks on ta õiguse enda formaalselt määratlenud üleüldiselt, mitte üldistatult, vaid ta on ületanud selle üldise abstraktsuse vajaliku piiri üleüldisele tasemele. Õiguse rakendajal on raske seda olukorda mõista. Puuduvad algsed pidepunktid. Tuleb loomulikult samuti ületada.

näivad lüngad – olukord, kus põhimõtteliselt seadusandjal pole kavatsust sellist olukorda õiguse abil korrastada. Sellist olukorda pole vaja ka ületada.
Lünga ületamist nõuavad kaks esimest lüngaolukorda.
Nende ületamine nõuab õigusteaduse tundmist, kõige olulisem märksõna on analoogia – õiguse printiibil, mingil õiguse üldisel põhimõttel rajanev analoogia. Õiguse printsiibid on veel üldisemad võrreldes õigusnormiga, kuid need pole üleüldised. Need pole midagi eraldiseisvat, vad kõrguvad õigusnormide maailma kohal. Sisaldavad teatud kvaliteediga paljude õigusnormide olemust.
Analoogia liigitub:

Seaduse analoogia ehk üksikanaloogia – olukord, kus õigusele vastava otsustuse tegemise aluseks leiame sarnase abstraktse faktilise koosseisuga õigusnormi, mille õiguslikud tagajärjed rakenduvad ka selle juhuse kohta, mille üle me otsustame

Õiguse analoogia – samuti võimalik lüngaületamise teel, kuid me ei lähtu mitte üksiknormist, vaid tõuseme õiguse printiipide tasemele. Sarnane common law’likule lahendusele.
Analoogia kasutamine ei ole lubatud kõikides õiguse valdkondandes, näiteks karistusõiguses. Seal analoogiast rääkida ei saa. Karistusõiguse koosseisud leiame kõik objektiivsest õigusest enesest. Kui koosseisu ei ole, siis ei saa olla ka lünka.
Tuleb end õigust rakendades asetada seadusandja kohale ja mõelda, kuidas seadusandja selles olukorras oleks võinud käituda. Kohtute tegevuses on see vahel hädavajalik tegevus.
Argumenteerimine – õigusele vastava otsustuse väljaütlemine. Õiguse rakendamise kontekstis on see õiguse rakendusakti sünd, mille tippaktiks on kohtuotsus.
Õigusteaduse üleanne on õiguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni igakülgne ja süsteemne uurimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumenteerimise abil.
„Tervest reast põhjustest ja mitte ainult sellest, et maailm ja ühiskond esitavad järjest uusi nõudeid inimesele, on juriidlise argumentatsioon muutunud eelkõige Euroopa õigusruumis põletavaks probleemiks.“ Kindlasti ei piisa pelgalt objektiivsesse õigusesse kuuluva õigusnormi leidmisest argumenteerimiseks. Ajalugu näitab, et väga paljudel perioodidel on sellest piisanud argumendina õigusele vastavuse väljaütlemiseks. Viimastel aastakümnetel on argumentatsioon olnud kõneaineks väga paljudel juristide kohtumistel. Nt 1971 ülemaailmne õiguse ja sotsiaalfilosoofia kongress , mille teemaks oli juriidiline argumentatsioon. See diskussioon ei ole vaibunud tänaseni ja ilmselt ei vaibugi. Tänase seisuga on see laiapõhjaline doktriinide kogum, mis aitavad leida vastust sellele, kuidas õigesti põhjendada juriidilisi otsustusi.
Kõige üldisemad tähelepanekud argumentatsiooni kohta:

• Juriidiline argumentatsioon ei tohi eksida formaalse loogika vastu
  
• Argumendid peavad olema antud kontekstis relevantsed
  
• Argumendid peavad olema kehtivad, nad ei tohi moonutada fakte. Kusjuures kehtivuse tuvastamine peab olema võimalik ja nõudma vähem vaeva kui tõlgendusresultaadi õigustamine ilma vastavate argumentideta.
  
• Väärtus või muid hinnanguid sisaldavad argumendid peavad olema enamusele auditooriumis/ühiskonnas vastuvõetavad
  
• Järgitav väärtussüsteem peab olema järjekindel ja kooskõlaline ja vastama sisult auditooriumi omadele, enamusele ühiskonnas omaks võetud.
  

Doktriinid:

• Praktiline-juriidiline diskursuse teooria, põhiesindaja Robert Alexy
  
• Argumentatsiooniteooria kui ühiskonnateooria
  
• Uus retoorika
  
• Õiguse transformatsioon ehk hüpete teooria
  

Tegu on metateooriaga. See peabki rajanema erinevate ja üksteisega konkureerivate teooriate integreerimisele. Juriidlise argumentatsiooni doktriin pole ükskõik kui ulatuslik. Ta pole võimeline andma absoluutselt lõplikke vastuseid. Lõplikke ja täiuslikke lahendusi polegi olemas küsimustes, mis puudutavad sotsiaalset tegelikkust.
Õiguse rakendamine lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega, mis sisaldab endas:
Kirjeldavat osa - tegelikkuse kirjeldus, mille õigusele vastavust me otsustama.
Resolutiivosa – korra kirjeldamine. Selle väljaütlemine ongi seotud argumenteerimisega. Läbi teatud argumentide kasutamise jõuamegi teatud õigusele vastava otsustuseni.
Ratsionaalse juriidilise põhjendamise mudel – see räägib sellest, et juriidilise otsustuse põhjendamise tuumaks on terve hulk korrastatud õiguslauseid, mille kohta kehtib see, millest kohe juttu teeme.

See vastab korrektsuse nõudele. See koosneb kahest disjunktiivsest ehk eralduvast osahulgast, mis moodustavad koos põhjendamise tuuma lausetehulga ning millest üks konklusioonide hulk järeldub loogiliselt teisest

Seaduslikkuse nõue. See on õigussüsteemi siseselt koherentne, kusjuures see koherentsus saavutatakse vähemalt ühe kehtiva universaalse ja üldise õigusnormi kaudu, millist esineb põhiliselt eelduste ehk premisside hulgas

Informatiivsuse nõue. See on õigussüsteemi väliselt koherentne, kuna ta sisaldab olukorra kirjeldust, millise asjaolude täpsustamine on loogiliselt ekvivalentne vastasisulise normiga ja millest esineb põhiliselt premisside hulgas

Täpsuse nõue. Kõik premisside hulgas olevad õiguslaused on sellele järeldusele eriomased ja alati selle otsuse jaoks vajalikud ning piisavad .
Mittelojaalsed, koguni demagooglised argumendid. Selle kasutamine on loomulikult põhimõtteliselt keelatud, kuid mille nimekiri on üsna pikk. Nende kasutamine on sisuliselt tõe moonutamine, väärkujutuse kujundamine ja tõe moonutamise loogiline võte. Argumentatsiooni ei tohi olla rajatud:

• Kogenematusele, teadmatusele
  
• Kaastundele
  
• Emotsioonidele, entusiasmile
  
• Jõule, ähvardusele, hirmutamisele, väljapressimisele
  
• Suunatud isiku vastu
  
• Seotud kasumi saamisega
  
• Ustavuse saavutamisele
  
• Autoriteedile
  
• Lihtrahvalikkusele
  
• Siltide külgekleepimisele
  

• Initsiatiiv – opponent püüab vastaspoolele suruda peale läbi oma argumentatsiooni midagi
  
• Konsentratsioon – teadlikult valitakse välja tõesuse nõrgem osa ja väidetakse, et tõendid selle kohta pole piisavad
  
• Teatud väljendite kasutamine – teadlikult rõhutatud kiitvate või laitvate sõnade kasutamine põhjenduste suhtes
  
• Komplimendid ja tänu avaldus
  
• Venitamine, kordamine
  
• Viimane sõna – olukorra peremehe rollis näitamine, üsna hale võte
  

Neid seadusi tundes, mis räägivad argumentatsioonist, suudame me ka teiste jaoks välja ütleda, mida tähendab õigusele vastavus ja eriti seda, kuidas ma õiguse rakendajana olen sellisele arusaamale sellise tulemusena jõudnud. Õiguse rakendusakt on õiguakt, juriidiline akt. Samas erineb ta põhimõtteliselt õigustloovast aktist. Õigustloov akt, see on õigusnormi sisaldav akt. Õiguse rakendusakt on sündinud õigustloova fakti abil, selle kaudu, kus see traditsiooniline mõttemall on rajatud subsumeerimisele.
Alexy: „Printsiibid on omapärased optimeerimise käsud.“
IUS EST ARS BONI ET AEQUI