Raul Narits Õiguse Entsüklopeedia (0)

Raul Narits „Õiguse entsüklopeedia“ 
I peatükk 
1.1. Õiguse eelastmed 
Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste omavahelisi suhteid.  Moraal  ja tava 
olid sotsiaalseteks harjumusteks/ sotsiaalseks korraks, mis korrastasid inimkäitumist. Olemas juba enne 
õigust. Moraal ja tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist, on 
üldise   iseloomuga   ja  üldkohustuslikud.  Tava  ja  moraal  on  kindla  sisuga,  st  antud  ajas  ja  ruumis 
eksisteerivad ühiskonnas valdavalt ühesugused tavad ja moraal. . Alati kindla sisuga, neid kujundas elu ise. 
Algseid inimkäitumise mastaape võibki nimetada tava- ja moraalinormideks.  
Iga  situatsiooni  inimühiskonnas  saab  reguleerida  kas  individuaalselt  või  normatiivselt.  Individuaalne 
reguleerimine kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordsete reguleerimisaktsioonide teel. See 
on  konkreetse  kaasuse  lahendamine.   Normatiivne   reguleerimine  seevastu  on  inimkäitumise 
korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis  laieneb  kõikidele sama liiki  juhtudele . 
Individuaalse reguleerimise eelis – iga situatsiooni unikaalsusega  arvestamine . Normatiivse reguleerimise 
eelis – leida lahendus mingi suhete liigi jaoks  tervikuna .  
Tava  ja  moraal  sotsiaalsete  kordadena  üldkohustuslikud  –  garanteeritud  korrad.  Ühiskond  reageerib 
normi eirajate suhtes.  
 
1.2. Tava. moraal, õigus, sund ja võim 
Õigust on nii ajalooliselt ja ühiskondlikult määratletud sunnikorrana. Nii on R.  Ihering  nimetanud õigust 
ühe riigi sunninormide kogumiks. Õigust  ei saa samastada ei  sunni , võimu ega normidega. Kindlasti peitub 
õiguses sunnielemente, nii nagu ka tava- ja moraalikordades. Õigus on nn võimusuhete produkt. 
Riikliku  sunni  teostamiseks  loob  riik   institutsioonid ,  kes  valvavad  õigusest  kinnipidamise  või  õiguse 
taastamise  üle. Sellele vaatamata ei ole õiguskord puhas sunnikord. Õiguskorra vaimsed allikad on õiguse 
idee ja „keskmiselt mõistetud moraal“. Õigus rahuldub nn eetilise miinimumiga.  
 
1.3. Ius non  scriptum , ius scriptum 
Õiguse kujunemise võib jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Õigus eksisteeris varem, kui tema 
kohta  tekkisid  esimesed  kirjalikud  allikad  ( eelajalugu ).  Õiguse  ja  õigusmõistmise  tunnusjooned  juba 
sugukondliku korra ajal. Ajaloost on tuntud veritasu kui kättemaks perekonna- või sugukonnaliikme vastu 
toimepandud ränga eksimise eest. Me ei leia ühiskonnast väljaheitmise ja veritasu reegleid kirjapandud 
kujul. Õiguse eelajalugu iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldatud 
tava- ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad, primitiivsed. 
Hiljem omandab  õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu. 
Cicero – kirjutatud õigus kui väärtus, mille kohta kõigil võimalik teavet saada. Dipositiivsus oli iseloomulik 
kirjapandud  õiguse  alguses.  Esimesed  õiguse  allikad  sanktsioneerivad  hulgaliselt  tavasid,  sh  tabusid 
(omapärane tava). Tegemist on ühiskondliku  keeluga . Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja 
universaalseks  inimkäitumise  regulaatoriks  teatud  kindla  riigi  territooriumil.  Ius  scriptum  kui  „tõeline 
õigus“  –  formaalselt  määratud,  lähtub  riigist  kui  institutsioonist.  Õiguse   normatiiv -regulatiivne  mõte 
seisneb  võrdses  ja  määratletud  nõudmises  kõigile  õiguslikus  elus  osalejatele  käituda  vastavalt   normis  
sisalduvale regulatsioonile – annab sellele käitumisele õigussuhete iseloomu. 
 
1.4. Õiguse tähistamine 
Celsus – õigus on headuse ja õigluse  kunst . Neile on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine. Alates 19. 
saj  lõpust  vastanduvad  õiguse   formaalsed   määratlused  materiaalsetele.  Kõigile  õiguse  formaalsetele 
määratlustele  on  ühine  see,  et  nad  seavad  õiguse  kui  normi  kehtivusesõltuvusse  tema  loomise  viisist. 
Õiguse sisu jääb tagaplaanile.  
Eriti    väärib õiguspositivistide  seas  esiletoomist  H.  Kelseni „puhas  õigusõpetus“.  Õigus on  Kelseni järgi 
inimkäitumise    normatiivne  sunnikord.  Käituma  peab  nii  nagu  see  vastab  positiivsele  õigusele  selles 
kogumis.  
 
1.5. Õiguse tähistamine ja õiguse idee 
Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: 
1)  õiglusest 
2)  õiguslikust garanteeritusest 
3)  eesmärgipärasusest 
Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele võrdselt“ vaid pigem on 
see nõue „igaühele oma“.  
Õiguskord sisaldab kahte liiki õiglust: võrdsustavat ja jaotavat. Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt 
eraõiguse valdkonnas (nt  kahjude  hüvitamine). Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas 
riigi suhet kodanikesse.  
Õiguslik   garanteeritus   (õiguskindlus)  peab  tugevdama  usaldust  õiguskorra  vastu.  Õiguskindluse  all 
mõeldakse  võimalikult  heatasemelist  õiguse  realiseerimist  valdavalt  selle   rakendamise   kaudu. 
Õiguskindluselt   ootame   me,  et  valitseks  tasakaal  objektiivsuse  ja  õiglase  vahel.  Ius  commutativa 
(võrdsustava õigluse) puhul tähendab see, et sarnased kaasused tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja 
õigusliku  vaidluse  korral  sarnaselt  lahendada.  Ius  distributiva  (jaotava  õigluse)  puhul  peab  aga  sama 
arvestada põhimõttega „igaühele oma“.  
Vastukaaluks  absoluutsele  õigluskontseptsioonile  eksisteerib  ka  relatiivne  õigluskontseptsioon. 
Relatiivne õiguskontseptsioon väidab, et absoluutse õigluse  kujundamiseks on Aristoteleselt  pärinevad 
vormelid väärtusetud.  
Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigust rakendava 
tegevusega .  
Kolmanda  õiguse  idee  elemendina  tuleks  näha  õiguse  eesmärgipärasust.  Õigus  on  inimese  teadliku 
tegevuse  tulemus.  Õigus  on  tervikuna  suunatud  korra  ja  julgeoleku  loomisele  teatud  inimkäitumises. 
Seepärast  peab  õiguse  eesmärgipärasuse  saavutamiseks,  st  vastavate  õigusnormide  loomiseks, 
tegutsema silmas pidades õiguse idee teisi komponente – õiglust ja õiguskindlust.  
Kokkuvõtlikult – õiguse tähistamine omab mõtet, kui selle „taga“ seisab õiguse idee. 
 
 
 
1.6. Tänapäevane õiguse mõiste 
Õigus on mitmetähenduslik sõna, tuleb tähele panna, millises tähenduses õigusest on  juttu . 
Mandrieuroopalikus  õiguskultuuris  tihti  õigus  objektiivses  mõttes  –   kehtivate   õigusnormide  kogum 
(õiguskord  tema  staatikas).  Et  õiguse  kehtiks  objektiivse  õigusena  –   formaalne   tee,  mis  on  teiste 
õigusnormide  poolt  reguleeritud  –  seadusandlik  protsess.  Õigusena  objektiivses  mõttes  –  kirjapandud 
õiguse allikad. 
Õigus subjektiivses mõttes  –  ei tähenda õiguse  ja õigusnormi vahetut  seost,  tähendab õigussubjektile 
objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Tähendab seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi 
juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Tegemist õiguslikult 
kaitstud  huviga . Subjektiivse õiguse  sisuks  – õiguse subjektidele  juriidilist  õigustust ise teatud viisil käituda, 
võimalus nõuda kohustatud õiguse subjektilt vastavat käitumist ning samuti võimalus pöörduda riigi poole 
abi saamiseks. 
Õiguse  arusaamine  kui  normatiivsest  informatsiooni-  ja  kommunikatsioonimeediumist  –  õigus  on 
normatiivne  kommunikatsiooni  ja  sotsiaalstruktuur,  mida  pole  võimalik  funktsionaalselt  ja  sotsiaalselt 
adekvaatselt kirjeldada ja seletada, kui lähtuda vaid printsiibis vabadest a priori  mitteseotud  indiviididest 
(õiguse subjektidest). 
Õigus ei saa olla ja ei ole indiviidide ja nende grupeeringute otsustuste  paljas  tulemus. Õigus ei eksisteeri, 
et  parlamentidel  oleks  tööd  –  ainus  vahend,  mille  kaudu  ja  mille  abil  korrastada,  suunata,  ka  käskida 
õiguse subjekte.  
Õigluse küsimus – väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi.  
Euroopalikus  õiguskultuuris  XX  sajandi  alguses  üleminek  huvijurisprudentsilt  väärtusjurisprudentsile  – 
õigust käsitletakse mingis seoses õiglusega, õiguse suhtega „sotsiaalselt õiglasse käitumisse“.  
 
1.7. Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus 
Positiivselt  õiguselt   oodatakse ,  et  temas  kätketud  õiguslikud   lahendid   oleksid  head  ning  õiglased.  Kui 
selline  ootus  ei  täitu,  siis on  kokkupuude  positiivse  õigusega  rõõmutu  ja ei  täida  talle  pandud  lootusi. 
Pigem vastupidi, tekitab nihilistliku  suhtumise .  
Positiivne õigus võib olla „õigele õigusele“ täpselt  vastupidine . „Õige õigus“ ei saa põhineda mõne üksiku 
õigusteadvusel. „Õige õiguse“ tabamiseks tuleb kinni pidada kahest  reeglist : 1) esimene nõuab positiivse 
õiguse sügavat tundmist. Ka õigusfilosoofia aluseks peab olema positiivne õigus; 2) teine reegel nõuab 
teaduslikkust – vaja leida põhiline probleem ja leitud probleemid süstematiseerida.  
„Õige õiguse“ allikad peavad olema selgemad, kui positiivsel õigusel. 
Õigluse  määratlemise  üks  võimalus  on  kehtivate  õigusnormide  kaudu.  Õigusnormid   luuakse   inimeste 
poolt.  Selliselt  loodud õigus ongi positiivne õigus. 
Ülipositiivse  õiguse   doktriin   –  põhineb  jumalikul  ilmutusel,  inimloomusel  või  -mõistusel.  Seetõttu 
nimetatakse  ka  loodus-  (loomu-)  õiguseks  või  mõistuseõiguseks.  Loomuõiguses  nähakse  võrreldes 
positiivse  õigusega  ülimat  korda.  Tegu  on  põhinormidega,  mis  vastavad  inimese  loomusele.  Positiivse 
õiguse  normid  on  ainult  siis  tõeliselt  kehtivad  ja  õiglased,  kui  nad  vastavad  loomuõigusele  ehk 
ülipositiivsele õigusele.  
Loomuõiguse  all  mõistetakse  teatud  kindlas  õiguskorras  valitsevaid  ja  muutuvaid   kultuuriga   seotud 
väärtusmastaape,  millega  õiguskord  ennast   muutma   peab.  Selliseid  väärtusmastaape,  mis  dikteerivad 
õiguskorra olemuse.  
 
1.8. Era- ja avalik õigus 
Õiguskord  jaotub  kahte  suurde  õigusvaldkonda  –  era-  ja  avalik  õigus.  Õiguskorra  jagunemine 
õigusvaldkondadeks omab praktilist tähendust – saab kindlaks määrata, millised  riigiasutused  on kindlate 
kaasuste  puhul pädevad otsuseid  langetama .  
Vanimaks  eristamise  kriteeriumiks  on  nn   huviteooria ,  põhineb   Rooma   õigusteadusel.  Huviteooriast 
lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub ka probleem 
avalikku õigusesse. On olemas avaliku õiguse norme, mis  kaitsevad  erahuvisid. Mõned eraõiguse normid 
on  loodud  valikest  huvidest  lähtuvalt.  St  lähtudes  huviteooriast  ei  ole  alati  võimalik  eristada  õiguse 
valdkondi.  
Kaasajal   subjekti  teooria  –  õiguslik  probleem  kuulub  eraõiguse  valdkonda,  kui  õiguse   subjektid   on 
õigussuhtes võrdses seisundis (koordinatsioonisuhtes). Avaliku õigusega on tegu siis, kui õiguse subjektid 
on  õigussuhetes  alluvussuhtes  (subordinatsioonisuhtes).  Koordinatsioonisuhete  puhul  ei  saa  pooled 
üksteisele  siduvaid  otsuseid  peale  panna.  Alluvussuhetes  on  see  võimalik.  Ei  saa  alati  õigusvaldkondi 
eristada  –  ka  eraõiguses  subordinatsioonisuhted.   Subjektiteooria   täiendamine  aitab  aga  õiguse 
valdkondades probleemi rahuldavalt lahendada – probleem kuulub ainult siis avaliku õiguse valdkonda, 
kui vähemalt üks pool esinev vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja seda võimu ka realiseerib.  
Common law – üldise õiguse jagunemine üldiseks õiguseks ja õigluse õiguseks.  
 
 
 
II peatükk „Õiguse allikad“ 
1. Õiguse allikate ajaloost 
1.1. Sugukonnaõigus 
Õiguse  vanimaks  allikaks  tavaõigus  –  tekkis  pika  ajaperioodi  jooksul  teatud  inimkoosluse  ( sugukonna ) 
sees. Vajadus protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Maagilise usu 
ärakasutamine, uputamisproov, liisuheitmine jne. 
Sugukondlik kord universaalne, seda  kohtas  kõikjal, organisatsiooniline põhiüksus oli  sugukond , tegelikult 
hõimuühiskond – sugukondade liit ehk hõim. 
Sugukondliku  korra  organisatsiooni  mõjutasid  füüsiline  ja  bioloogiline  julgeolek.  Füüsilise  turvalisuse 
tagamiseks konfliktid sugukondade vahel. Bioloogiline julgeolek kujutas verepilastuse vältimist.  
Oluline on ,et kuniks puudus tugev keskvõim, polnud tavaõigusel sundivat iseloomu. Hilisem keskvõim 
muutis tavaõiguse, eriti selle põhimõtted, kohustuslikuks. 
 
1.2. Õiguselust antiikajal lokaalõiguseni 
Sugukondade   lagunemine   viis  sugukonnaõiguse  kadumisele  -  võim  läks  üha  enam  keskvõimu  kätte. 
Ühiskonna  kihistus-võitjatel  privileegid,  mis  kaotajatel  puudusid.  Põlluharimisele  rajatud 
majandussüsteemis  vajati  uue  kvaliteediga  korrareegleid  –  uut  tüüpi  korrareegleid  –  selleks  sai  riik. 
Arhailine  riik  arenes  kahes  suunas- despotism   ja  piiratud   monarhia .  Arhailises  ühiskonnas  peitub 
pöördepunkt,  mis  lõi  eeldused  kirjutatud  õiguse,  seadusõiguse  tekkeks,  kuid  tegemist  ei  olnud  õiguse 
tekkeallikatega vaid õiguse tunnetusallikatega.  
Rooma  õigus  –  roomlaste  juriidilise  mõtlemise  nurgakiviks  oli  hagide  (actio)  süsteemi  arendus.  Actio 
süsteem asendus kirjutatud õigusega – põhjuseks võimu siirdumine ainuvalitseja kätte. Praktikas pöörduti 
tagasi hellenistliku aja põhimõtete juurde – kodifitseerimise põhimõtete  realiseerimine . 
Keiser  Theodosius II  -  Codex  Theodisianus. Keiser Justinianuse ajal sündis  Corpus  iuris civilis. Saali frankide 
õigus – Lex Salica. Tegemist seaduskoguga, mis sai prantsuse õiguse allikaks – uuematesse väljaannetesse 
lülitati üleriiklikud seadused ehk  kapitulaarid . Saksamaa õiguse lätted on peidus alemannide õiguses 7. saj 
lõpust  ja 8. saj (Pactus   Legis  Alamannorum  ja Lex  Alamannorum). Õiguse  allikae  kujunemisloo  sisuline  
aspekt  –  inimene  kuulus  õiguse  sfääri  selle  järgi,  kellena  ta  sündis  või  siis  arvestati  nende  abielu. 
Roomlased rooma ja germaanlasi germaani õiguse alusel.  
Keskajal lokaa- ehk partikulaarõigus – 13. saj hakati kokku koguma selliseid tavaõiguslikke sätteid, millega 
olid  nõus  läänihärrad.  Saksamaal  tuntuim  õiguse  allikas  Sachsenspiegel,   Austrias   Schwabenspiegel, 
Prantsusmaal  Les  Etablissements  de  St.  Louis  –  õiguse  tunnetusallikad  –  tegid  teatavaks  tavaõigust. 
Läänihärradele kuuluv avalik õigus – läänihärrade õigused, talupoegade kohustused. Sel perioodil eraldus 
lääniõigusest  linnaõigus.  Linnade  raed  said  õiguse  luua  õigust.  Linnaõigus  arenenum,  sest  linnade 
majandus arenenum ja komplitseeritum.  
 
1.3. Kodifikatsioonid ja  valgusajastu  loomuõiguskoolkond 
16. saj tõrjus seadusõigus Kontinentaal-Euroopas tavaõiguse kõrvale – 12. ja 13. saj algasid rooma õiguse 
retseptsioon  ehk  ülevõtmine  –  põhjusteks  õiguse    killunemine  paljudeks  lokaalõigusteks  ja 
protsessinormide  puudulikkus, poliitiline taust peitus absolutismis. Nn pearetseptsiooni juhatasid sisse 
saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides õppisid rooma õigust – Saksamaal loodus  Riigikohus  (1495) juhindus 
oma tegevuses juba nn ühtsest õigusest, st rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Oluline on, et rooma 
õiguse  retseptsioon  võimaldas  ühe  ainevaldkonna  õiguslikku  materjali  kokku  koguda  ühte  seadustikku 
(kodifikatsiooni). Rooma õiguse mõju ei tulene pikast edumaast ja kergest võimalusest edasiarendamiseks 
vaid  tähtsaimaks  mõjutuseks  –  rooma  õigus  Corpus  iuris  civilis  kompaktsel  kujul  oli  valitsejatele 
meelepärane, tugevat keisrivõimu tunnustav ning palju tihti omavahel  vastuolus  olevaid sätteid, et seda 
võisid oma nõudmiste motiveerimiseks kasutada kõik need, kes oskasid.  
Põhjamaade  monarhid  –  soovisid  ühtlustada  riigis juriidilist maastikku ning enda positsiooni kindlustada 
uute sätetega – Taani kuningas  Kristian  V (1683. a  Danske  Lov ja  1687 . a Norske Lov), Rootsi kuningas Karl 
XI  –  1689.  a  ülesandeks  ainuvalitsemise  lõpuleviimine  –  1734.  a  Sveriges  Rikes  Lag.   Valgustusaja  
mälestusmärk  Preisi  riikide  üldine  maaõigus  1794.  a  –   Friedrich   Wilhelm  II  ajal,  usuti,  et  see  on  lõplik 
seadus (17 000 paragraafi).  
Inglismaal ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni – kohalike tavade kohale tõusis üldine õigus, mis loodi 
eranditult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena. Üldisele õigusele iseloomulik, et areneb „protsessi 
kitsas  sängis“.  
Common law-  lai tähendus hõlmab kõigis Anglo-Ameerika maades  eksisteerivat õigusnormide,  tavade, 
juriidiliste  protseduuride  ja  pretsedentide  kogumit.   Kitsamalt   kujutab  üldise  õiguse  ja  õiglase  õiguse 
normide kogumit, mis on loodud kohtute õigust mõistva tegevuse käigus ja nende  poolt rakendatavat 
tavaõigust.  
Loomuõiguse  kontseptsiooni  võidukäik 17. saj – eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb 
inimese  loomusel  –  kujundanud  üleüldise  õigluse  ja  headuse  idee,  peab  olema  inimese  poolt  loodud 
õiguskorra mastaabiks – seetõttu tegelesid loomuteadlased kodifikatsioonidega.  
Õigusnormi  heatasemeline  üldistus  on  olnud  mandrieuroopalikus  õiguskultuuris  kõrge  õiguskultuuri. 
üheks tunnuseks.  
 
1.4. Ajalooline koolkond 
Ajaloolise koolkonna ideed takistuseks suurtele kodifikatsioonidele – aeg ei olnud küps kõikehõlmavateks 
seadusteks.  Õigust  ei  tohiks  kunstlikult  luua,  õigus  peaks  välja  kasvama  tavaõigusest.  Piduriks 
kodifitseerimisele, kuid andis positiivse tõuke ajaloolise õigusega tegelemiseks .  
Tänapäeval 
kodifitseerimismudeli 
peamine 
konkurent 
Anglo-Ameerika 
õigussüsteem. 
Subsumeerimisprintsiibile rajatud  seadustik  peab olema  abstraktne . Seadusesätete konkretiseerimine on 
jäetud kohtutele. Abstraktsus võimaldab lõppastmes õiguskindlust.  
Koolkonna teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu 
piirata seadusõigusega.  
 
2. Kehtiva õiguse allikad 
2.1. Õiguskorra  normatiivsus  
Mandri-Euroopa  õiguskultuur   toetub   kahele  arusaamisele  õigusest:  loomuõigus  ja  positivism  –  kas 
rohkem  pragmaatiline  või  rohkem  kõlbelised  ideed  õiguse  mõistmisel  ja  tähistamisel.  Õiguskordade 
kujunemine  Kontonentaal-Euroopa  riikides  annab  tunnistust  sellest,  et  rahvuslike  õigussüsteemide 
tekkides  omandas õiguse formaalne mõistmine prioriteedi õiguse sisu ees, kuid see ei tähenda, et õiguse 
idee olulisim  komponent  – õiglus – oleks kõrvale heidetud. Traagiline  erand  Saksamaal  Hitler  ja juudid. 
Kui seadus eirab Ülipositiivse õiguse põhimõtteid, siis on sõnakuulmatus positiivse õiguse vastu erandina  
„õige“. 
Eesti  õiguskorra  kujunemine  seotud  kahe  doktriiniga:  loomuõigusega  ja  õiguspositivismiga. 
Õiguspositivismi poolt postuleeritud olemiskorra ja pidamiskorra vastuolu sisaldub normativismis.  
Õiguskorra normatiivsus – on olemas teatud käitumise  etalon , määr,  seotus  või  kohustuslikkus , millega 
saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. See erineb normi faktilisest ülesehitusest.  
Kas vastu võetud seaduse sisu vastab Põhiseaduses esitatud tingimustele ja nõuetele kehtiva õigust loova 
akti jaoks – vastus sellele küsimusele ongi normatiivsuse kontrollimine. 
Normatiivsusel mitmeid tahke alates puhtformaalsetest ja lõpetades ühiskondlik-poliitilise tegelikkusega. 
Ülevõtmine ei tähenda, et seadust samamoodi tõlgendatakse. Eestis Kesk-Euroopa õigusmudel. 
Õigusakti  sisu vastavus  kehtivale  õigusele  –  õigusakt  peab  olema  formaalselt  õiguspärane,  õigusaktide 
vahetu vastuvõtmine teatud kindlate protseduurireeglitega ja õigusaktid peavad saama kindla vormi ning 
olema materiaalselt õiguspärased. Kõrgemal asuvad  aktid  kohustuslikud madalamatele aktidele. 
 
2.2. Õiguse allikate liigid 
Kontinentaalne õigussüsteem – seadusõigus: õiguse leidmiseks on vaja pöörduda seaduste poole. Õigus 
sisaldub   seadustes .  Lõppastmes  taanduvad  nii  seadusõigus  kui  ka  tavaõiguskontinentaalses  õiguses 
kirjutatud õiguseks.  
Õigusakti vastu võtnud organi tegevuse sisu järgi jaotuvad õiguse allikad (formaalne jaotus): 
1.  Legislatiivaktideks – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 
2.  Haldusaktideks – vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 
3.  Jurisdiktsiooniaktideks – vastu võetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt. 
Õigusakti ülesande järgi õiguskorras (funktsionaalne liigitus): 
1.  Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 
2.  Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 
3.  Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt.  
Õigusaktide materiaalne liigitus: õigusakt õiguse allika tähenduses saab materiaalselt olla vaid õigusnormi 
sisaldav akt. 
Õiguse allikate  liigituse  aluseks koht õiguskorras,  hierarhiline  iseloom (vertikaalne liigitus): 
1.  Seadused 
2.  Seadusest madalamal olevad õiguse allikad  
Õiguse allikate  kuulumine  teatud õigusvaldkonda (horisontaalne liigitus): 
1.  Eraõigusesse kuuluvad. 
2.  Avalikku õigusesse kuuluvad. 
Õiguse  allikana  tuleks mõista neid õigustloovaid akte, mis objekteerivad ühiskonnast tuleneva tahte. Tegu 
on õigusnorme sisaldavate õigusaktidega. 
 
 
2.3. Õiguse allikad Eesti õiguskorras 
Kontinentaalses  õigussüsteemis  on  õiguse  üldaktidel  formaalselt  mõistetud  õiguse  allikana  esmane 
tähendus.  
Eesti puhul tegemist seadusõigusel põhineva õiguskorraga, mis tugineb ühiskonna õigustlooval tahtel.  
Objektiivsest õigusest õigustloova akti legaaldefinitsiooni ei leia.  Puudus seisneb selles, et ei tehta vahet 
normi  sisaldava  ja  normi  alusel  väljaantud  õigusakti  vahel.  Nii  on   mindud   vastuollu  üldtunnustatud 
õigusteoreetilise  seisukohga  –  individuaane  juriidiline  akt  on  küll  õigusakt,  kuid  võrreldes  õigustloova 
aktiga ei sisalda ta ise õigusnormi.  
 
2.4. Seadus 
PS  §  65  järgi  kuulub  seadusandlik  võim  Riigikogule,    105  järgi  on  seaduse  vastuvõtmine  võimalik  ka 
rahvahääletusel. Formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima 
juriidilise jõuga õigusakt. 
Seaduse ülimuslikkus – kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega 
ja seadust  saab muuta või tühistada vaid selle vastu võtnud organ.  
Seadusega materiaalses mõttes luuakse, muudetakse või tühistatakse õiguse subjektide juriidilisi õigusi 
või kohustusi. Reguleerimine vaid üldise iseloomuga. Seadus tüpiseerib  elulised   asjaolud  ja seob õiguslike 
tagajärgedega. Võimalik üldine võrdsete võrdne ja ebavõrdsete erinev käsitlus.  
Seadused formaalses mõttes on  ettekirjutused , mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades 
lähtunud kõrgema võimu kandjatelt.  
Osa formaalseid seaduseid ei ole materiaalses mõttes seadused – on põhiseaduslikus korras vastu võetud, 
kuid ei puuduta  kodaniku juriidilisi õigusi ja kohustusi (nt Riigi eelarve seadus). 
Seaduse  teatavakstegemine  toimub  avaldamise  teel,  selle  kord  põhiseaduses.  Täitmiseks  üksnes 
avaldatud seadused. Jõustub 10ndal päeval peale avaldamist, kui ei sätestata teisiti. 
Seadus  rahvahääletuse teel:  rahvas   teostab   riigivõimu  Riigikogu valimistega ja rahvahääletusega, mille 
juriidiliseks tulemuseks võib olla seadus. Kohustuslik muutes Põhiseaduse esimest ja viimast peatükki. 
 
2.5.  Seadlus  
Seadlus on seadusjõuga õigusakt. Seadlusandluse õigus kuulub  presidendile . Kõik formaalsed seadlused 
on funktsionaalselt õigustloovad aktid. Seadlused on sarnased dekreetidega, sest nad on funktsionaalselt 
haldusorganiks oleva riigiorgani aktid.  
Dekreedid  on  õigustloovad  aktid  ehk  õiguse  allikad  –  neid  võtab  vastu   haldusorgan   ning  neil  on 
spetsiifiline  kehtejõud.  Dekreediõigus  –  seadusandlusõigust  täidesaatva  võimu  käes.   Dekreet   on 
materiaalses  mõttes  seadus,  kuid  formaalses  mõttes  mitte  –  seadus  võetakse  vastu  Riigikogu  poolt, 
dekreet  riigipea  poolt.  
Põhiseaduse alusel on presidendil õigus võtta vastu: 
1.  Erakorralisi  dekreete  –  kui  Riigikogu  ei  saa  kokku  tulla  ja   ilmuvad   edasilükkamatud  riiklikud 
vajadused. 
2.  Hädadekreete – eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla. 
2.6. Määrused 
Määrused  –  valitsuse  ja  ministrite  poolt  seaduse  alusel  ja  täitmiseks  vastu  võetud  õiguse  allikad. 
Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid, formaalselt haldusorgani aktid.  
Formaalses seaduses peab sisalduma  volitus  täitevorganitele määruste  andmiseks  (muidu riigistumise oht 
– haldusvõimu  osakaalu  kasv). 
Õigusteooria volituste liigid: 
1.  Generaaldelegatsioon – PS-s sätestatud kestvat  volitust  määrusandluses. 
2.  Spetsiaaldelegatsioon – ühekordne seaduses sisalduv volitus.  
Määrusandlusõiguse mahu alusel: 
1.   Intra   legem  määrused – antud kehtiva seaduse rakendamiseks. 
2.  Praeter legem määrused – määrused, kus sisaldub uus õigus. 
3.  Contra legem määrused – määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema PS-lik volitus. 
KOV  pole   riigiorgan ,  võtab  vastu  määruseid,  kohaliku  elu  küsimuste  osas   otsustamisel   iseseisvad, 
reguleerib KOKS. 
Tööõiguses õiguse allikana ka kollektiivleping. 
 
3. Euroopa Ühenduse õigus 
Euroopa integreerimise idee pärineb 14. sajandist, tuginedes Püha Rooma riigi pärandile, tähtis roll oli ka 
kristlusel.  
Prantsuse  jurist  P. Dubois – 14. sajandi algul ettepanek poliitiliselt ühtse Euroopa loomiseks, sajanditega 
lisandus supranatsionaalsuse idee, idee vabast kauplemisest,  liikumisest  jne.  
1946   Churchill :  vaja  midagi  Euroopa  Ühendriikide  sarnast,  vaja  ka  Euroopa  nõukogu,  et  see  oleks 
konsultatiivorgan ja integratsioonikeskus.  
1949  NATO,  Euroopa  Nõukogu  (poliitiline  organ,  mille  eesmärk  on  konsultatsioonid  Euroopa  poliitika 
erinevates  valdkondades).  1951  ESTÜ,  1957  EURATOM,  EMÜ  (Rooma   lepingud )    Euroopa  Ühenduste 
ajajärk.   1967 Euroopa Ühendus (ühendati juhtimine). Moodustati ka EÜ  komisjon  ja Ministrite nõukogu. 
Juba 1958 eksisteerisid Euroopa Assamblee ja Euroopa Kohus. 
1969  Haagis  pandi alus poliitilisele koostööle – välisministrite regulaarsed kohtumised.  
1986 Ühtse Euroopa akt – kohustuti kujundama suhteid ümber Euroopa Liidu jaoks. 
1992  Maastrichti leping – Euroopa Liit, seda arendas edasi 1999 Amsterdami leping. 
D. Edward ja R. Lane nimetavad Euroopa õigust kitsas tähenduses Euroopa Ühenduse õiguseks. Ühenduse 
õigus  ja  Euroopa  ühenduste  institutsioonid  on  selgepiirilised  ja  iseseisvad  ning  neid  ei  tohi  segi  ajada 
Euroopa Nõukogu poolt loodutega. Neile kahele viidatakse kui Euroopa õigusele. Sellisest segiajamisest 
tuleb hoiduda. 
Sisuliselt  on  Euroopa  õigus  kolme  rahvusvahelise  supranatsionaalse  organisatsiooni  õigus  –  Euroopa 
Ühenduse, Euroopa Söe- ja Terasekoondise, Euroopa Aatomienergiakoondise/ ELi õigus. 
Euroopa  õiguse  allikad  on  asutamislepingud,  nendega  seotud  kokkulepped,  uute  liikmesriikide 
liitumislepingud, neid  abistavad  protokollid ja  konventsioonid  ja aktid, asutamislepinguid laiendavad või 
muutvad  lepingud,  liikmesriikide  vahelised  asutamislepingute  raames  sõlmitud  konventsioonid; 
ühenduste ja kolmandate riikide vahelised kokkulepped; teised rahvusvahelised kokkulepped, kus Liit on 
osapooleks. 
Samuti on allikad õigusloomeaktid ja Liidu institutsioonide otsused, ka Euroopa Kohtu otsused ( siduvad  
osapooltele, liikmesriikide kohtutele).  
Euroopa õigus tunnistab pretsedendiõigust, niivõrd kui need määravad kindlaks või rakendavad Euroopa 
õiguse   printsiipe   või  näevad  osapooli  puudutavate  seadussätete  tõlgendamist  ette.  Ka  õiguse 
üldprintsiibid,  mis  tulenevad  liikmesriikide   seadustest ,  rahvusvahelistest  kokkulepetest.  Eelkõige 
mõeldakse  siin  administratiivõiguslikke  õigustloovaid  akte  administratiivõiguses,  nt  EN  poolt  loodud 
Euroopa inimõiguste konventsioon kui õiguse üldprintsiip.  
Euroopa  õigust  ei  tohi  transformeerida  siseriiklikku  õigusesse  ega  ratifitseerida.  Siseriiklikud   organid  
peavad modifitseerima seadusi, mis pole kooskõlas EL asutamislepinguga.  
EÜ õigust tuleb rakendada automaatselt, üheaegselt, ühesuguse mõjuga, absoluutse ülimuslikkusega.  
EL-iga ühinemine nõuab suurt juriidilist analüüsi. 
 
 
 
III peatükk „Õigusnormid“ 
1. Õigusnorm süsteemi  osana  ja sotsiaalse normina  
Iga süsteemi kaks omadust on mitteamorfsus ja  terviklikkus . Mitteamorfsus – leidub erinevaid elemente, 
mis on omavahel seotud. Terviklikkus ehk ühtsus – süsteemi eraldatus teistest süsteemidest. Süsteemi 
mõiste  rajaneb  elemendi  ja  suhte  mõistele.  Sotsiaalne  reguleerimine  –  süsteem,  mille  elemendid  on 
sotsiaalsed  normid  ja  mis  on  üksteisega  teatavas  suhtes.  Sotsiaalne   regulatsioon   toimib  suhteliselt 
autonoomselt ja seega teistest süsteemidest eristatav. 
Süsteemi iseloomustatakse tunnuste kaudu. Hierarhilisus – süsteemi element on süsteemi terviklik osa, 
samas  ka  iseseisev  madalamat  järku  süsteem.  Iga  süsteem  kõrgemat  järku  süsteemi  osa.  Sotsiaalsed 
normid  –  süsteemi  terviklikud  osad, moodustades  ise  sotsiaalse  reguleerimisega  võrreldes  madalamat 
järku süsteeme. Seega on süsteemid hierarhilised. Samas on iga süsteem liigendatud – tal on struktuur, 
mis  rajaneb  süsteemi  moodustavatel  elementidel.  Sotsiaalse  regulatsiooni  struktuur  baseerub 
sotsiaalsetel normidel – üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud käitumismastaabid – etalonid. 
Süsteem on seda liigendatum, mida rohkem on temas elemente. Üldine reegel – norm – üldise reeglite 
abil kindlaks määratud käitumisvariandid.  
Tavanormid  – nt tuttavate tervitamine. Tavanormidest kinnipidamist ootab ühiskond tervikuna.  
Elu ühiskonnas koosneb mitmetest sotsiaalsetest kordadest: moraalikorrast, tavakorrast, korporatiivsest 
korrast, religioossest korrast jne. – tegemist on normatiivse reguleerimisega. Normatiivse reguleerimise 
sees  olevad  süsteemid  on  ühtsed,  sest  süsteemi  elemendid  on  seotud  –  seetõttu  tavakord  ühtne. 
Terviklikkuse tagab see, et suhted süsteemis sees on arvukamad ja tugevamad kui selle ja mõne teise 
süsteemi vahel. Ühtsus, terviklikkus ja  iseseisvus  ongi süsteemi puhul väga lähedal asuvad mõisted.  
Süsteemi organiseeritus ehk korrastatus – nõuab arengut, mida korrastatum on süsteem, seda vähem 
saab seda mõjutada väljastpoolt.  
Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord, kui hästi organiseeritud õigussüsteem. Õiguskorra normatiivse 
aluse moodustavad õigusnormid. Õiguskord sisaldab reegleid, mis nõuavad teatud käitumist.  
Õiguse tõlgendamine – lubatud tingimusel, et eelkõige õigust ise mõistetakse teatud tervikuna  – mitte 
reeglist  ei  tulene  õigus,  vaid  olemasolevast  õigusest  peab  loodama  reegel.  Tõlgendamine  näitab,  et 
olemasolevast õigusest võib luua reegli-normi ainult juhul, kui  olemasolevat  õigust ennast mõistetakse 
kontseptuaalselt kui ühtset ja põhimõttelist alget. 
 
2. Õigusnormi funktsioon 
Õigusnormid  on  pidamisnormid.  Õigusel  kui  reeglil  on  kirjutatud  õiguses  lause  vorm  –  õiguslause  – 
sisaldavad ülestähendusi õiguse  sisu või õiguse  kehtimise  kohta  –  pidamislaused. Õiguskord sotsiaalse 
korra  liigina  pidamiskord. Õigusnorm ei väida millegi olemasolu vaid lubab midagi teha, kirjutab midagi 
ette, tagab või jätab ilma.  
Õigusnormid on käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud õiguslausetena. Õigusnormid ei ole tõesed või 
väärad, need on kas kehtivad või mittekehtivad. Õigusnormi ülesanne on kontinentaalses õigussüsteemis 
anda küllaldaselt üldiselt, kättesaadavalt ja mõistetavalt käitumisreegleid. 
Kontinentaalses  õigussüsteemis  eristatakse  õiguse  perekondi,  mis  on  rajatud  ühtsetele   alustele  
(vundamendile): 
•  Romaani perekond: Prantsusmaa, Belgia,  Luxemburg , Monaco, Itaalia, Hispaania ,  Holland .  
•  Saksa perekond: Saksamaa, Austria, Šveits, Türgi, Kreeka, teatud reservatsiooniga Jaapan, Lõuna-
Korea ja Tai. Saksa õiguse perekonnast ei asu kaugel ka Skandinaaviamaad – Soome, Rootsi, Taani, 
Norra ja Island . Eesti ehk lähemal germaani perekonnale .  
Õigusnormi  üldisus  tähendab  tema  abstraktset  iseloomu,  õigusnorm  sätestab  vaid  tüüpjuhtumeid. 
Õigusnormide abstraktne iseloom  viitab   heale  õiguskultuuri tasemele – peetakse õigusriigi vältimatuks 
tunnuseks.  
Õiguse funktsioonid:  
1.  Sisemise rahu kindlustamine, mis hõlmab konfliktide ennetamist ja konfliktide lahendamist. 
2.  Vabaduse  kindlustamine, mis hõlmab kaitset  teiste  sekkumise  eest isikuvabadusse, kaitset  riigi 
sekkumise eest ja vabaduse realiseerimise garanteerimist. 
3.  Õigusliku võrdsuse tagamine. 
4.  Sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine. 
5.  Sotsiaalsete protsesside juhtimine. 
Õigusnormide  ülesandeid  tähistatakse  ka  järgmiselt:  õigusnormide   keskne   funktsioon  on  suunata  ja 
juhtida  kodanike  ja  ametnike  käitumist.  Õigusnormid  stabiliseerivad  suhteid  ühiskonnas,  soodustavad 
inimeste  sotsialiseerumist,  kuna  neutraliseerivad  omakasupüüdlikkusest  tulenevaid  vastuolusid  ja 
konflikte. Õigusnormid tagavad õigusriigis füüsilise ja mõneti sotsiaalse kaitse – turvafunktsioon. Lisaks 
veel otsustamisfunktsioon – otsuste tegemise aluseks.  
 
3. Õigusnormi mõiste ja struktuur 
Imperatiiviteooria – kõik õiguslikud määratlused peavad olema taandatavad sellisteks lauseteks, mis kas 
nõuavad või keelavad kindlat käitumist. Aga see ei sobi nt siis, kui tegemist volituste omandamisega.  
Õigusnormi mõtteks on õigusliku tagajärje esilekutsumine, see aitab elu reaalselt korrastada. Loogiliselt 
vormilt  hüpoteetiline  lause:  kui  konkreetsed  elulised  asjaolud  vastavad  normi  faktilisele  koosseisule, 
kehtib nende eluliste asjaolude suhtes õiguslik tagajärg.  
Normide   struktuurid   on  teatud  mõttes  inimeste  poolt  kunstlikult  konstrueeritud  –  püüavad 
standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelist seost.  
Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik õigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust 
ja  õiguslikust  tagajärjest.  Faktiline  koosseis  on  eluline  asjaolu  kui  eeldus,  mille  saabudes  on  midagi 
lubatud, keelatud või käsitud. Õiguslik tagajärg on lubamine, käsk või keeld ise.  
Kui faktiline  koosseis koosneb ühest elulisest  asjaolust, on tegemist lihtsa faktilise  koosseisuga. Mitme 
elulise asjaolu üheaegne esinemine tähendab kas keerulist või alternatiivset faktilist koosseisu.  
Saabuvad õiguslikud tagajärjed saavad olla oma  struktuurilt  lihtsad, keerulised või alternatiivsed. Lihtne 
õiguslik tagajärg näeb ete ühe võimaliku või vajaliku käitumise  variandi  või riikliku sunni liigi ja määra. 
Keeruline õiguslik tagajärg näeb ette võimalike või vajalike käitumiste kogumi või mitu riikliku sunni liiki 
ja  määra.  Alternatiivne  õiguslik  tagajärg  näeb  ette  ühe  võimaliku  või  vajaliku  käitumise  saabumise 
mitmest või ühe riikliku sunni liigi ja määra kohaldamise võimaluse mitmest.  
Hüpotees – eluliste asjade kirjeldus,  dispositsioon  (milline peab olema vastavas olukorras käitumine) või 
sanktsioon (näeb ette mõjutusvahendid) – juriidilised tagajärjed.  
Aarnio järgi: 
•  Primaarnormid – sätestavad kodanike käitumist, käitumisnormid. 
•  Sekundaarnormid - määratud ametiisikute jaoks, reaktsiooninormid. 
Õigusnormis  kolm  struktuuriosa:  õiguslik  fakt,  sunnielement  ja  õiguslik  tagajärg.   Faktiliselt   on  aga 
täielikud õigusnormid kaheelemendilised: abstraktne faktiline koosseis ja õiguslik tagajärg. 
 
4. Õigusnormide liigid 
4.1. Avaliku ja eraõiguse normid 
Õigus objektiivses mõttes jaotatakse traditsiooniliselt era- ja avalikuks õiguseks. Sellest lähtuvalt jaotuvad 
kõik  õigusnormid  eraõiguse  või  avaliku  õiguse  normideks.  Eristatakse  üksikuid  õigusvaldkondi  – 
õigusharusid – suhteliselt iseseisev õigusnormide kogum.  
Eraõiguses nt tsiviilõigus, kaubandusõigus, asjaõigus, autoriõigus jne. 
Avalikku õigusesse kuuluvad riigiõigus, haldusõigus, kirikuõigus, kriminaalõigus jne.  
Era- ja avaliku õiguse normid omavahel mitmeti seotud, nt tööõigus ei sisalda vaid eraõiguslikke norme. 
Sidemed võivad olla ka  funktsionaalse  iseloomuga – avalik-õiguslike normide nõuete rikkumine võib kaasa 
tuua eraõiguses lepingu õigustühiseks tunnistamise.  
 
4.2.  Regulatiivsed  ja õigustkaitsvad normid 
Liigitatakse  sotsiaalse  sisu  järgi  regulatiivseteks  ja  õigustkaitsvateks  õigusnormideks.  Regulatiivsed 
normid – juriidilised õigused ja kohustused, nn käitumisnormid. Mõeldud õiguspärase käitumise jaoks, 
sest  nad   kirjeldavad ,  kuidas  õiguspärane  käitumine  peab  välja  nägema.  Õigustavad,   kohustavad   ja 
keelavad.  Ka  ergutusnormid  –  sisaldavad  seisukohti,  õiguspärase  ja  ühiskondlikult  kasuliku  käitumise 
ergutamiseks. 
Õigustkaitsvad  normid  näevad  ette  riikliku  sunni  liigi  ja  määra  toimepandud  õigusrikkumise  eest, 
sisaldavad  sanktsioone.  Sisaldub  riigi  negatiivne  hinnang  õigusvastasele  käitumisele,  orienteeritud 
ametiisikutele ja kujutavad endast  sekundaar - ehk reaktsiooninorme. 
Regulatiivsete ja õigustkaitsvate õigusnormide puhul tegemist nn täielike õigusnormidega – vaatamata 
nende  erinevale  sotsiaalsele   sisule   koosnevad  nad  kahest  täielikule  õigusnormile  immanentsest  osast: 
abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. 
 
4.3. Mittetäielikud (spetsialiseeritud) õigusnormid 
Mittetäielikud  õigusnormid  –  ei vasta  formaalselt  täielike õigusnormide  struktuuridele.  Grammatiliste 
lausetena on nad täielikud  laused , õiguslausetena mittetäielikud. Nad on osa õigustloova akti kehtivusest, 
õiguslikke  tagajärgi  põhjustava  jõu  omandavad  nad  ainult  seoses  teiste  õigusnormidega.    –  neis 
sisaldusvad ettekirjutused kindlustavad  regulatiivsete ja õiguskaitsvate õigusnormide toime.  
Mittetäielikud õigusnormid liigituvad seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks. Seletav õigusnorm on nt 
Riigikogu valimise seaduse § 4, mis seletab otsese valimisõiguse olulisi jooni.  Viitav  õigusnorm on see, kus 
nt  viidatakse  teisele  paragraafile,  hoiduvad kordamisest. Kui õigusnormi tekst sisaldab osunduse  sama 
õigusakti mõnele teisele §-le, siis on tegemist viitelise õigusnormiga, kui õigusnorm osundab mõnes muus 
õigusaktis sisalduvale õigusnormile, siis on tegemist blanketse õigusnormiga. 
Kitsendavad   õigusnormid  –  sisaldavad  mittekehtivuse,  mis  on  aga  mõistetav  ainult  seoses  positiivse 
kehtimisega. Kõikide piiravate tunnuste nimetamine positiivses õiguses on raskendatud. Seadusandjal on 
kitsendavate  õigusnormide  loomisel  vaba  otsustus,  kas  ta  nimetab  negatiivsed   faktilised   koosseisu 
tunnused või lisab ta need täiendavalt negatiivse kehtimiskorra kujul.  
Aarnio liigitab õigusnormid: 
Menetlusnormid
Regulatiivsed
Kompetentsinormid
Õigusnormid
Seaduskeele 
Konstitutiivsed
määratlused
 
•  Regulatiivsed  –  käitumisnormid,  esines  juba  siis,  kui  ühiskonnas  polnud  moraal  ja  õigus 
teineteisest eraldunud 
•  Konstitutiivsed  reeglid  –  näitavad  õiguskorras  täpselt,  kes  ja  kuidas  õigusega  antud  võimu  ja 
õigustusi kasutab. 
•  Menetlusnorme võib mõista kasutusjuhendina. 
•  Seaduskeele määratlused – vajalikud selleks et defineerida mõningaid seaduse tekstis sisalduvaid 
mõisteid juriidilis-tehniliselt. 
 
5. Juriidiline fakt 
Õigusnormis  kõrvuti  õigusliku  tagajärjega  on  kirjas  ka  teatud  elulised  asjaolud,  mida  nimetatakse 
juriidilisteks faktideks. Kõik elulised asjaolud ei ole juriidilised faktid – omandab selle tähenduse siis, kui 
õigusnormi  looja  on  ta  välja  valinud  paljude  eluliste  asjaolude  hulgast  ja  kinnistanud  üldistatud  kujul 
õigusnormis. St, et õigusnormis viidatakse algselt väljaspool õigust olevatele asjaoludele, mille esinemine 
õigusnormis toob endaga kaasa õigusliku tagajärje.  
Õiguse tulemuslikkus väga tihedalt seotud juriidiliste faktide tundmisega. Kõrge õiguskultuuri tase eeldab 
juriidiliste faktide tundmist nii tavakodanike kui ka riigiametnike poolt.  
Õigusnormi  loojast  sõltub  see,  millele  anda  juriidilise  fakti  tähendus  ja  seega  ka  tähtsus.  Paljud 
õigusnormid  viitavad  mitmetele  väljaspool  õigust  asuvatele  asjaoludele,  milledest  kõigi  esinemine  või 
mitmest asjaolust ainult ühe esinemine toovad endaga kaasa õiguslikud tagajärjed.  
Õigusnorm  kui  sotsiaalne  norm  saab  olla  ainult  üldise  iseloomuga,  ta  ei  saa  anda  juhiseid  konkreetse 
juhuse  jaoks. Sellepärast elulised asjaolud e juriidilised faktid õigusnormides üldistatud kujul. 
Juriidiliste faktide  liigitamine  inimeste teadvuse  ja tahtega, siis jagunevad nad sündmusteks ja tegudeks. 
Sündmused – juriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest. Sündmus kui juriidiline 
fakt võib olla millegi hävimine, inimese surm. Teod – juriidilised faktid, mis on sõltuvad õiguse subjektide 
teadvusest ja tahtest – võivad olla õiguspärased või õigusvastased. Õiguspäraste  tegude  puhul käituvad 
õiguse  subjektid  õiguslikku  tähendust  omavas  olukorras  vastavuses  objektiivse  õiguse  nõuetega. 
Õigusvastaste  tegude  puhul  ei  vii  õiguse  subjektid  oma  käitumist  vastavusse  õiguse  ettekirjutusega. 
Juriidilised  teod  võivad  olla  ka  käitumise  individuaalaktid  –  otseselt  suunatud  õigusliku  tagajärje 
saavutamisel, nt tsiviilõiguslikud tehingud. Ka juriidiline tegevus.  
Juriidilisi fakte võib liigitada ka selle õigusliku tagajärje iseloomu alusel, mille nende esinemine kaasa 
toob. Juriidilised faktid on õigustmoodustavad, õigustmuutvad ja õigustlõpetavad. Õigustmoodustavad 
juriidilised faktid –  kutsuvad  esile subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise konkreetsetel 
õiguse  subjektidel.  Tegemist  ei  ole  mitte  õiguse   loomisega ,  vaid  õigustmoodustava  elulise  asjaoluga 
õiguse  subjekti  jaoks,  kes  on  sattunud  asjaolus  kirjeldatud  olukorda,  nt  tsiviilõiguslik  tehing. 
Õigustmuutvad  juriidilised  faktid  –  muudavad  juba  olemasolevaid  subjektiivseid  õigusi  või  juriidilisi 
kohustusi,  nt  töölepingu  muutmine,  kus  konkreetsed  muudatused  töölepingus  on  õigustmuutvad 
juriidilised faktid. Õigustlõpetavad juriidilised faktid – kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja kohustuste 
toime lõppemise, nt õiguse subjekti tegevus temale kuuluva õigustuse realiseerimisel või  kohuse  täitmisel, 
võib olla ka sündmus.  
Üks ja seesama juriidiline fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega: nt surm 
toob kaasa töölepingu lõppemise, pärandamise jne.  
 
 
IV peatükk „Õigussuhe“ 
1. Õigussuhte olemus ja mõiste 
Õigus – üks sotsiaalse reguleerimise vahenditest. Korrastatus inimkäitumises  saavutatakse  eelkõige tänu 
õigusnormide olemasolule. Õiguse ülesanne – korra ja julgeoleku loomine inimkäitumises. Õigussuhe kui 
ühiskondlike suhete liik, tüüpiline inimkäitumise akt. Nt ajalehe  ostmine  on tavapärane, samas on tehing 
õigustoiming,  kahepoolne  tehing müüjaga – inimkäitumise korrastatus põhineb õigusnormidel, just õiguse 
poolt korrastatus annab sellisele käitumisele ning sellistele ühiskondlikele suhetele spetsiifilise iseloomu 
ja me saame rääkida õigussuhetest.  
Õigussuhe  tekib  õigusnormi  alusel  ja  õigusnormis  sisalduva  nõude  realiseerimiseks.  Kui  õigusnorm  on 
üldine  käitumiseeskiri,  siis  õigussuhe  on  võrreldes  õigusnormiga  alati  konkreetne.  Õigussuhetes 
realiseeruvad õiguse subjektide tegevuses subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis ongi õiguse 
subjektide faktilise käitumise kõrval teiseks oluliseks õigussuhet iseloomustavaks tunnuseks. Kui teatud 
käitumine  iseloomustab  õigussuhte  faktilist  olemust,  siis  subjektiivsete  õiguste  ja  kohustuste 
realiseerimine  moodustav  õigussuhete juriidilise sisu. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik 
side õiguse subjektide vahel, kus  osalejate  käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised 
kohustused. 
Reflektsiooniõigus – objektiivne õigus reguleerib õiguse subjektide välist kooselu, sisaldades õigusnorme, 
mis loovad õiguse subjektidele võimalikult soodsa olukorra. Soodustatu ei saa vahetult nõuda kohustatud 
isikult  normi  nõuetest  kinnipidamist  aga  ta  saab  teadaandmisega  riigiorganile  mõjutada  teda  normi 
nõudeid realiseerima. Selline vahendatud mõju on reflektsiooniõigus. Ehk siis olukord, kui  subjekt  nõuab 
riigiorganit, et viimane mõjutaks mingit subjekti pidama kinni õigusnormist. 
 
2. Subjektiivne õigus 
Subjektiivne õigus kui õiguslikult kaitstud huvi (Ihering).  Huvi teooria. Õiguse sisu. 
Subjektiivne õigus  kui õiguslikult  kaitstud tahtevõim või lihtsalt võim (Savigny, Puchta ja  Windscheid ). 
Õiguse eesmärk. 
Tänapäevane seisukoht – huvi ja võim –  haaravad  subjektiivse õiguse olemuse. 
Subjektiivsed õigused avalduvad era- ja avalikus õiguses erinevalt.  
Eraõiguses võib subjektiivse õiguse liigitada, lähtudes tagatud õiguse sisust: 
1.  Absoluutseteks  subjektiivseteks  õigusteks  (täielik  õiguslik  võim)  –  õiguslik  võim  inimese  või 
asjade  üle teda vahetult mõjutada ja kolmandate mõju välistada. Need on õigused „millelegi“, 
kohustus igaühele, nt perekonnaõigus, asjaõigused. 
2.  Relatiivseteks subjektiivseteks õigusteks – nõudeõigused, mis annavad õiguse nõuda kolmandalt 
isikult  tegevust  või  tegevusetust,  osalt  seotud  võlasuhetega,  osalt  mõeldud  ainult  täieliku 
õigusliku võimu realiseerimiseks. Nõudeõigus tekib siis, kui täielikku õiguslikku võimu on kellegi 
poolt rikutud.  
3.  Konstitutiivseteks  ehk  õigustmoodustavateks  õigusteks  –  annavad  selle  omajale  võimu 
ühepoolselt õigust muuta,  piisab  ühepoolsest tahteavaldusest. 
Eraõiguses võib subjektiivse õiguse liigitada objekti järgi, millele subjektiivsed õigused on suunatud: 
1.  Isiku-  või  individuaalõigus  –  suunatud  õiguse  omanikule  endale.  Põhimõte,  et  keegi  ei  tohi 
takistada isiku vaba arengut.  
2.  Perekonnaõigused – kuuluvad abikaasadele, need on absoluutsed.  
3.  Varanduslikud  õigused  –  suunatud  varanduse  režiimile,  teenivad  õigustatud  subjektide 
majanduslikke huvisid.  
Avaliku  õiguse  valdkonnas  ka  subjektiivne  õigus  –  kodanike  subjektiivne  õigus  avaliku  võimu  kandjate 
vastu.   Totalitaarsed   riigid  ei  tunnista.  See  on  demokraatliku  ja  õigusriigile  orienteeritud  ühiskonna 
tunnistus  – oluline kodanikule luua tee avaliku võimu vastu.  
Üksikisikul riigi suhtes kolme liiki huvisid: 
1.  Subjektiivsed  avalikud  õiguslikud  avalikust  elust  osavõtuks.  Siia  kuuluvad  poliitilised  õigused, 
aktiivne ja passiivne valimisõigus. 
2.  Üksiku õigused ühisolemisele. Nt riigiteenistujatele kuuluv nõudeõigus töötasu maksmiseks. 
3.  Vabadusõigused – põhiõigused ja  vabadused , nt PS järgi õigus elule, vabale eneseteostusele.  
 
3. Juriidiline kohustus 
Juriidilised  kohustused  vastavad  subjektiivsele  õigusele.  Nende  vahel  on  seos,  mida  võib  nimetada 
korrespondeerumiseks. Teatud subjektiivse õiguse tõttu tekib teistele juriidiline kohustus.  
Alati ei ole subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste side vahetu iseloomuga. 
Selleks, et tekiks side subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse vahel, ei pea õigust justnimelt rikkuma, 
sest  näiteks  on  juriidiline  kohustus  ka  siis,  kui  inimene  peab  silmas  pidama  seda,  et  kellelgi  on  mingi 
absoluutne õigus.  
Juriidiline kohustus on  niisiis  vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud 
isiku, s.o subjektiivse  õiguse  kandja huvides. Igasugune  käitumine  ei ole  juriidiline  kohustus. Juriidiline 
kohustus, vajaliku käitumise määr peab tulenema objektiivsest õigusest.  
Nagu  subjektiivne  õigus,  võib  juriidilise  kohustuse  realiseerimine  seisneda  mingis  tegevuses,  kuid 
õigusnormidest tulenevalt võib see olla ka tegevusetus. Nii on täieliku õigusliku võimu aktsepteerimine 
kolmandate  poolt  tegevusetus,  omaniku  nõudeõiguse  aktsepteerimine  täieliku  õigusliku  võimu   rikkuja  
poolt aga tegevus. 
 
4. Õiguse subjektid 
Õiguse subjektid - subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste  kandjad , isikud, kes osalevad õiguslikus 
elus ja õigussuhetes.  
Isikud  jagunevad  füüsilisteks  isikutest  ja  juriidilisteks  isikuteks  (viimane  eraõiguslikeks  ja  avalik-
õiguslikeks).  Riigi  ja  KOV  kohta  kohaldatakse  juriidilise  isiku  kohta  käivaid  seadusi  niivõrd,  kuivõrd 
seadusest ei tulene teisiti.  
Summa  summarum  on  õiguse  subjektiks  ikkagi  inimene.  Ainult  inimene  on  õigustatud  ja  kohustatud. 
Kaasaegsed demokraatia ja  humanismi  ideedest lähtuvad õiguskorrad käsitlevad õiguse subjektidena kõiki 
inimesi.  
Igal inimesel on õigusvõime – võime kanda ja omada tsiviilõigusi- ja kohustusi, mis algab sünniga ja lõpeb 
surmaga. Teatud juhtudel on õigusvõime ka lootel, kui ta sünnib elusalt. Siiski pole alati kõik inimesed 
olnud õigusvõimelised (nt  orjad ). Kuna teistes õigusharudes ei ole õigusvõime realiseerimine ilma inimese 
enda tegudeta mõeldav, siis langevad seal inimese õigus- ja teovõime kokku.  
Teovõime tähendab inimese võimet oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi. Tsiviilteovõime 
(teovõime)  on  isiku  võime  iseseisvalt  teha  kehtivaid  tehinguid.  Tsiviilõiguses  hakkab  teovõime  18-
aastaselt.  Nt  tööõiguses  võib  töötajaks  olla  18-aastaseks  saanud  füüsiline  isik,  st,  et  tööõiguses  algab 
tööõiguslik õigusvõime alates 18. aastast. Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada esindaja nõusolekul 
või piisava arengu juures vähemalt 15-aastase teovõimet laiendada tema huvides. Osa  ametite  jaoks on 
vanuse alampiir kõrgem kui 18; vanema loal võib  sobivat  tööd teha 15-aastane noor. 13-15a noor võib 
töötad vanema ja tööinspektori loal Valitsuse poolt loetletud töödel. Vaimuhaige vms, kellel on eestkostja, 
loetakse piiratud teovõimega isikuks .  
Juriidiline  isik  võib  omada  kõiki  tsiviilõigusi-  ja  kohustusi,  v.a.  need,  mis  on   omased   vaid  inimesele. 
Jagunevad  eraõiguslikeks  ja  avalik-õiguslikeks.  Eraõiguslik  juriidiline  isik  on  täisühing,  UÜ,  OÜ,  AS  jne. 
Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on võrdsed riigiga, täidavad avaliku võimu ülesandeid. Luuakse teatud 
funktsioonide  teostamiseks,  mille   teostamine   tingib  juriidiliste  isikute  spetsiifilise  õigusvõime,  mis 
eksisteerib  paralleelselt  nende  teovõimega.  Protsessi,  milles  antakse  a-õ  ülesanded  seadusega 
iseseisvatele institutsioonidele, võib nimetada demokratiseerimiseks – kõrvuti riigiga eksisteerivad tema 
õiguslikult  võrdsed  õigussubjektid,  kes  samuti  täidavad  avaliku  võimu  ülesandeid.  Need  liigituvad  a-õ 
korporatsioonideks, asutusteks ja fondideks.  
Riik  on  õiguse  a-õ  subjekt.  Eelkõige  realiseerub  riigi  õigussubjektsus  riikidevahelises  suhtlemises 
rahvusvahelise õigusega sätestatud  mahus . Riik võib olla õiguse subjektiks ka muudes õigusvaldkondades. 
Nimelt võib  kinnisasja  hõivamisega omandada ainult riik – sellise, mis  kinnistusraamatu  järgi pole kellegi 
oma. 
  
5. Õiguse objekt 
Objekt filosoofias – subjektist sõltumatult eksisteeriv väline ese, millele on suunatud subjekti tegevus või 
tunnetus. Õiguse  objektiks  on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste  esemeks . Esemed on asjad, õigused 
ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Asi on kehaline ese. 
Õiguse  objektid  on  nii  kehalised  esemed  (-asjad:  kinnis/vallas,  asendatavad/asendatamatud, 
jaotatavad/jagamatud jne) kui mittekehalised esemed (õigused, nõuded, objektiivsed väärtused nt elektri 
tootmine) või asjade kogum (moodustavad ühe nimetuse all õiguste ja kohustuste suhtes ühe eseme).  
Õigused  ja  kohustused,  mille  esemeks on   peaasi ,  laienevad  üldjuhul  ka  päraldisele.,  Seega on  päraldis 
õiguse objekt. Päraldis ise on  vallasasi , mis, olemata peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega 
seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. 
Õiguse  objekt  on  tihedalt  seotud  subjektiivse  õiguse  kandjaga.  Kui  subjektiivne  õigus  on  tõepoolest 
kooskõlas õigust omava õiguse subjekti huviga, võib nimetada õiguse objekti ka hüveks. 
Õiguse objektiks võib olla ka inimese elu ja tervis. Inimese jaoks kujutab elu  suurimat  väärtust.  
Õigussubjekti all tuleb mõista neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega 
ühenduses üldse tekkis vastav ühiskondlik side inimeste vahel.  
 
 
 
V peatükk „Õiguse rakendamine“ 
1. Õiguse „täpsus“ ja õiguse realiseerimine 
Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis- või otsustamisreegleid. Ius scriptumi 
põhimõttest  lähtudes  sisalduvad  õigusnormid  õigusallikates.  Õiguse  „täpsus“  puudutab  situatsiooni, 
elulisi asjaolusid, mida õigusega korrastatakse – ei piirdu vaid kirjeldamisega, õigusest peab tulenema ka 
selge ja arusaadav õiguslik tagajärg, mida õigusnormi abstraktne faktiline koosseis enesega seob.  
R.  Ihering:  seadusandja  peab  mõtlema  nagu   filosoof ,  aga  rääkima  nagu   talupoeg   –  kirjalik  õigus  tuleb 
esitada lihtsalt ja arusaadavalt. 
EI  piisa  grammatikareeglite  tundmisest  õigusnormide  sõnastamisel  –  õiguses  omandavad  sõnade 
tähendused erilise koha. Kui õiguse subjekt ei tea mõne sõna tähendust, või see on mitmetähenduslik, siis 
tekivad  õiguse  täitmisel  raskused.  Nt  homonüümid  võivad  tekitada   segadust .  Seda  aitavad  vältida 
definitiivsed normid. Tõlgendusprobleemid kerkivad sageli seepärast, et reguleerimise juures peetakse 
ühetähenduslikeks sõnu, mis tegelikkuses seda ei ole. Ka tähendavad sõnad erinevat asja tavatähenduses 
ja juriidilises tähenduses. 
Ilma õiguse „täpsuseta“ on õigust raske realiseerida. Kindel tähendus ainult kõige  raskematel sõnadel. 
Legaaldefinitsioon . 
Õiguse realiseerimisel võib rääkida selle kolmest viisist: kasutamisest, kinnipidamisest ja rakendamisest. 
Õiguse  kasutamine  ja  õigusest   kinnipidamine   –  õiguse  vahetu  realiseerimise  viisid.  Nende  puhul 
realiseeritakse  subjektiivseid  õiguseid  ja  juriidilisi  kohustusi  õiguse  subjektide  poolt  vahetult  oma 
käitumises. Õiguse kasutamine nt siis, kui nt tööinspektor  teeb mingi otsuse, õigusest kinnipidamine nt 
siis, kui  karistusseadustik  midagi keelab, sellest  normist  tuleneva nõude saab õiguse subjekt realiseerida 
õigusest kinnipidamise teel. Kui õiguse subjektid viivad oma faktilise käitumise vastavusse õigusnormis 
sisalduva käitumise nõudega, siis realiseerub õigus kasutamise või kinnipidamise teel.  
Mida  „täpsemalt“  on  õigus  formuleeritud,  seda  kindlamini  ta  ka  inimkäitumises  realiseerub,  see  on 
tihedalt  seotud  õiguse  efektiivsuse  või  õiguse  tulemlikkusega.  Kvantitatiivselt  tähendab  õiguse 
tulemuslikkus  õigusnormide  toime  faktilise  resultaadi  suhet  selle  sotsiaalse  eesmärgiga,  mille 
saavutamiseks õigusnorm välja anti. Tavasituatsioonis ei mõelda õigusakti peale, mida järgitakse.  
 
2. Õiguse realiseerimine ja  jurisprudents  
Jurisprudents  – õigusteaduse  osa, mis käsitleb õigust  just  normatiivsest   aspektist  ja tegeleb seepärast 
normi  „mõttega“.  Erialakirjanduses  –  jurisprudentsi  meetodiõpetus  ongi  normatiivsete  lausete 
õigusnormide) keel; see on teadus õigusnormidest; arusaamade süsteem, mis teeb ülestähendusi kehtiva 
seaduse  kohta.  Jurisprudentsis  mõistetakse  õigusnormi  normatiivse  kehtivuse  all  seda,  et  on  olemas 
käitumisnõude määr, seotus või kohustuslikkus, millega saab mõõta inimkäitumist ennast. 
Õiguse realiseerimise ja jurisprudentsi vahel eksisteerib tihe seos. Jurisprudentsis on tegu keelelisest 
väljendist  arusaamistega  tema   normatiivses   tähenduses,  normi  keelest   arusaamise   teadus.  Selle  poolt 
pakutud  lahendused on vajadusel abilisteks õiguse keelest  arusaamisel  kõigi õiguse realiseerimise viiside 
juures, va mittereflektoorsel väljenditest arusaamisel.  
 
 
 
3. Õiguse rakendamise olemus 
Üks  õiguse  realiseerimise   viisidest   (kolmas  viis).  Kinnipidamine  ja  kasutamine  on  seotud  tegevusega 
aktiivses  või  passiivses  tähenduses,  selle  iseloom  tuleneb  käitumise  võimalusest  (õigustusest)  ja 
vajalikkusest  (kohustusest), pole oluline, kas seda realiseerib  ametnik  või eraisik. Õigus on realiseerunud, 
kui subjektide käitumine on nõuetega vastavuses. 
Õiguse rakendamisel on teiste viisidega ühine see, et realiseerimise alus on ka õigusnormi nõue. Erinevus 
on see, et rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Õiguse rakendamine eeldab erisubjekti – kompetentse 
riigiorgani vastavat tegevust – subsumeerimist. 
Subsumeerimise loogiline olemus – tuleb võrrelda konkreetseid elulisi asjaolusid hüpoteesiga, kui nad on 
seoses,  tuleb  teha  järeldus  tagajärje  osas.  See  on  sarnane  formaalsest  loogikast  tuntud  süllogismile  – 
õigusliku tagajärje kindlaksmääramise süllogism. 
Kui  abstraktne  faktiline  koosseis  kajastub  tegelikkuses,  siis  kehtib  tegelikkuse  suhtes  õiguslik  tagajärg. 
Seega on abstraktne faktiline koosseis tänu konkreetsetele elulistele asjaoludele ellu  viidud , kui olukord 
on loogiliselt võetuna üks abstraktse faktilise koosseisu juhustest. 
Õiguse rakendamisel tulebki kontrollida, kas situatsioon on hüpoteesiga vastavuses. Kui see on nii, siis 
tuleneb  õiguslik  tagajärg  süllogismist,  millel  on  järgmine  kuju:  Kui  konkreetne  eluline  asjaolu  vastab 
hüpoteesile,  siis  kehtib  asjaolule  tagajärg.  Hüpoteesi  iga  juhuse  osas  kehtib  õiguslik  tagajärg,  kui 
situatsioon  on  samane  hüpoteesiga,  siis  situatsiooni  osas  kehtib  õiguslik  tagajärg.  Kui  käitumine 
tegelikustab  eri  õigusnormides  toodud   faktilisi   koosseisusid,  mida  saab  ka  paralleelselt  rakendada,  on 
õigusliku  tagajärje  kindlaksmääramine  raskem.  Konkreetse  elulise  asjaolu  sobimatus mõne  õigusnormi 
faktilise koosseisuga ei luba teha järeldust, nagu ei tookski selline eluline asjaolu kaasa õiguslikke tagajärgi, 
see asjaolu võib sobida mõne muu normiga. 
Kindlakstegemine, kas situatsioon läheb hüpoteesiga kokku, ongi subsumeerimisprotsess. See on seotud 
normi mõttest arusaamisega. Rakendaja  ei tohi hüpoteesi suhtuda pealiskaudselt.  
Rakendaja peab ka tegema kindlaks asjaolude sisu, see on raske tavakeele ja õiguskeele erinevuse tõttu, 
nt  tahteavaldus  juriidiliselt ja tavaliselt. Rakendajaid, eriti kohtunikke, aitab protsessiõigus. Jutt on tõe 
tuvastamiseks lubatud ja nõutud tunnetamisallikatest.  
Tsiviilprotsessis  on  dispositiivsuse  põhimõte  –  kohus  tugineb  poolte  tõenditele  ja  asjaoludele.  Neid 
ettekantud asjaolusid hindab kohus, sest kohus tunneb õigust (iura novit curia). Neid asjaolusid, mille osas 
ei vaielda, käsitletakse tõestena, esitamata tõendeid ei pea arvesse võtma.  
Kriminaalprotsessis  on määrav tõe väljaselgitamise e kohtuliku uurimise printsiip –  kohtunik  pole seotud 
sellega,  mida  „pooled”,  s.o  prokurör    või  kaitsja  väidavad.  Süüdistajal  lasub  tõendamise   koormis . 
Süüdistatavale peab tõendama, et ta on süüdi. Kui süüdistaja ei ole võimeline seda tegema, peab tegema 
õigeksmõistva otsuse (in  dubio  pro reo).  
Kogumise  maxime  –  kohtunik  ja  pooled  koguvad  tõendeid  koos.  Dispositiivsuse  printsiip  asendub 
kogumise maxime’ga sega kus tsiviilprotsess  hakkab täitma sotsiaalseid funktsioone.  
Kui kohtunik pole suuteline tõde teada saama (non liquet), tuleb otsus vastu võtta kindlate tõendamise 
reeglite alusel. Tsiviilprotsessis on tõendamise koormis poolte vahel ära jaotatud nii, et kumbki pool saab 
tõendada  temale  õigusnormis  sisalduvad  positiivsed  eeldused.  Üldjuhul  ei  kirjuta  seadus  siin 
tõendamiskoormist ette. Kriminaalprotsessis lasub süüdistajal täielik tõendamise koormis. 
Üldiselt  (ka  haldusprotsessis)  kehtib  subsumeerimisel  tõe  väljaselgitamise  e  uurimise  printsiip. 
Subsumeerimist raskendab hüpoteesi üldisus, see on ainult siis võimalik, kui hüpoteesis on kirjeldatud 
kõiki  tunnuseid.  Nende  esitamine  on  ühelt  poolt  nõutab  ja   teiselt   poolt  piisav,  et  nende  kaudu 
subsumeerida. Iseloomustades faktilist koosseisu tunnuste abil, saame täieliku faktilise koosseisu mõiste. 
Sageli aga ei võimalda faktilise koosseisu kirjeldus mõisteni jõuda. Sellisel juhul on võimalik jõuda mingi 
väärtusmastaabini.  Arvatakse,  et  sellisel  juhul  pole  õige  rääkida  puhtast  subsumeerimisest,  vaid 
väärtustavast allutamisest, kuid väidetakse ka, et sellised juhused on  subsumeerimine . Paljud faktilised 
koosseisud  ei  ole  kas  seadusandja  või  jurisprudentsi  poolt  nii  mõisteliselt  vormitud,  et  nende 
formaliseerimine subsumeerimisskeemi oleks võimalik. 
 
4. Õiguse tõlgendamine 
4.1. Tõlgendamise olemus 
Enne abstraktse õigusnormi rakendamist peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu 
ja mõtte. Tõlgendamine hädavajalik, et ei eksiks terminitega.  
Juriidiline interpretatsioon (tõlgendamine) on seotud filosoofilise hermeneutikaga.  Mahuka  arusaamise 
teooria alus on traditsiooniline teoloogiline ja juriidiline õpetus. R. Ihering: juristide interpreteeriv tegevus 
kui  vahendamine , toimub kirjutatud õiguse ja elu vahel. 
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti 
arusaadavaks.  Seaduse  teksti  täpne  tähendus  on  ju  alati  problemaatiline.  Tõlgendamisel  on  abiks 
legaaldefinitsioonid, kuid siiski on mõned terminid õigusharudes erinevad, kohati ka ühe akti raames. 
Tõlgendamise  vajadus  tuleneb  ka  sellest,  et  kaks  õigusnormi  võivad  siduda  sama  elulise  asjaoluga 
õigusliku tagajärje, mis teineteist välistavad. Tuleb välistada normide vastuolu.  
Kumulatiivne    konkurents   –  erinevad  õiguslikud  tagajärjed  saabuvad  paralleelselt  (nt  avariis  lisaks 
materiaalsele kahjule ka kehavigastused). 
Alternatiivne konkurents – õigustatud pool võib valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (nt võlgniku 
viivitamisel  on kreeditoril võimalus valida nõudeõiguse või lepingu ülesütlemise vahel). 
Konsumtiivne  konkurents  –  mitu  tagajärge  on  suunatud  võrdse  tulemuse  saavutamisele  (nt  asja 
kahjustanud  üürnikult  nõutakse  kas  üürilepingust  tulenevat   kahjutasu   või  õigusvastasest  käitumisest 
tulenevat kahjutasu). 
Tõlgendamise esemeks on vähemalt selle  algfaasis  õiguse tekst. Tõlgendamise lähtepunkt on seega antud 
kaasuse lahendamiseks sobiva õigusnormi väljavalimine kõigi teiste õigusnormide seast ja selle  tekstiga  
tutvumine .  
Kui erinevad õiguslikud tagajärjed ei lase ennast kooskõlastada, siis pole tegu mitte normide konkurentsi, 
vaid vastuoluga. Õnneks on vastuolu sageli kergesti lahendatav õiguses üldtunnustatud põhimõtete abil: 
1.  lex superiori derogat legi inferiori – kõrgem seadus muudab madalama seaduse 
2.  lex specialis derogat legi generali – eriseadus muudab üldseaduse 
3.  lex posterior  derogat legi priori – hilisem seadus muudab varasema seaduse 
Kui uus seadus vaikib sellest, millised eeskirjad muutuvad õigustühiseks, tuleb uue ja vana normi faktilist 
koosseisu  hoolikalt  võrrelda.  Eventuaalselt  on  küll  vananorm  sisuliselt  tühistatud  (materiaalne 
derogatsioon).  Kui  seadused  on  3  tingimuses  võrdsed,  siis  on  eelistatud  see,   kumb   sobib  paremini 
üldisesse süsteemi. Selle kindlakstegemiseks kasutatakse süstemaatilist, loogilist ja teleoloogilist võtet. 
Piltlikult öeldes peab õiguse rakendaja oskama õigusnormi käest küsida, mida ta tahab teada saada. Õige 
vastus sõltub õigetest küsimustest. 
Tõlgendamine on mõtteline protsess, mille algseks objektiks on normide keel. Tõlgenduslausetest  selgub  
pidamislause  tähendus. Ei tohi unustada, et põhiline on  keeleline  mõistmine ja tõlgenduslause õigsus.  
Normi kohta saadakse teavet ka nt seaduseelnõude ettevalmistamise  materjalidest , stenogrammidelt jne. 
Autoriteetseim tõlgendaja on kohtunik, sest ta on sõltumatu. Otsus pole siiski kunagi täiesti objektiivne. 
 
4.2. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang 
Subsumeerimine  on õiguse  rakendamine  tegelikult  toimunud eluliste  asjaolude  suhtes.  Selles  annavad 
teavet ütlused, tõendid. Elulised asjaolud pole õiguse rakendajale kunagi antud, need tuleb moodustada 
ütluste  abil  teada  saadud  faktidest.  Seega  kujutab  subsumeerimise   algusfaas   endast  mitte  õigusliku 
hinnangu andmist, vaid juriidilist tähendust  omavate  eluliste asjaolude  leidmist . Tihti on ütlustest väga 
raske moodustada juriidilisi fakte.  
Elulised  asjaolud,  mis  on  kirjas  vastava  õigusnormi  faktilises   koosseisus ,  tekitavad  õiguslikke  tagajärgi. 
Õiguse  rakendaja  ülesanne  ja   kunst   on  tuvastada  üksikute  asjaolude  paljususest,  mis  moodustuvad 
situatsiooni objektiivse külje, juriidilist tähendust omavad asjaolud. Ära tuleb kuulata kõik aspektid, kuid 
otsustada juriidiliste faktide põhjal. 
Loogilise ringi küsimus ( otsustaja  lähtub õigusnormi valimisel asjaoludest, samas õigusnormi alusel saab 
asjaolu õigusliku tähenduse, see õigusnorm aga valitakse ajaolude järgi) – loogilisse ringi satutakse ainult 
siis, kui õiguse rakendaja võtaks eluliste asjaoludena arvesse midagi sellist, mis tegelikult pole aset leidnud 
või  kui  ta  õigusnormi  nii  tõlgendab,  et  see  võimaldab  teha  temale  (s.o  rakendajale)  sobiva  otsuse. 
Mõlemad moodused on muidugi lubamatud. 
Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsustused tehakse enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. 
Eelnevad otsused on ühelt poolt abistava iseloomuga.  
Protsess jätkub otsustamisega. Otsustamine põhineb tajumisel (tajutakse nt asja suurust, kehavigastuste 
tekitamine, inimese surm), inimkäitumise tähenduse hindamisel (nt tahtlus , vigastamine, tahteavalduse 
andmine jne) või otsustaja sotsiaalsel  kogemusel . 
 
4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid 
4.3.1. Grammatiline tõlgendamine 
Olenemata  tõlgendaja  subjektist,  ei  saa  ükski  tõlgendus  olla  absoluutselt  õige  ja  kehtida  lõplikult  igas 
järgnevas ajas ja ruumis, sest igal ajal ja ruumil on oma väärtused. Siiski ei tule iga ajavooluga kaasa minna. 
Ka ükski grammatiline tõlgendus ei saa lõplik olla. 
Tõlgendamist, nagu õigust tervikuna, iseloomustab teatud järjepidevus. Grammatiliseks tõlgendamiseks 
tuleb tunda keelereegleid, spetsiifilisi väljendeid. 
Kontinentaalses süsteemis on õiguse tekstil  kahesugune  ülesanne – lähtekoht mõtete avamisel, seab piirid 
tõlgendamisele endale. Mõisted võivad aja jooksul killuneda e tähendust muuta – mõistete killunemine. 
Sellega tuleb arvestada. 
 
4.3.2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine 
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine – õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemine. Selle abil 
selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. 
Süstemaatilis-loogiline  tõlgendamine  on  normi  koha  leidmine  õiguse  süsteemis,  õiguse  valdkonnas, 
õigusharus.  Edasi  tuvastatakse  normide   loogilised   ja   funktsionaalsed   seosed.  Kõige  selle  aluseks  on 
tõlgendatavate normide tekst.  
Süstemaatilis-loogilisse tõlgendamisse kuulub ka selle loogiline pool - mõtteline protsess, mille käigus 
tõlgendaja  kasutab  normi  teksti  interpreteerimisel  loogikavõtteid,  nt  mõiste  loogilist  analüüsi  (saab 
eristada  tunnuseid,  näha  mahtu  jne).  selle  tulemusena  saab  teha  konkreetsemaid  otsustusi,  mis  on 
lähemal elulistele situatsioonidele vms. 
 
4.3.3. Ajalooline tõlgendamine 
Ajalooline  tõlgendamine  on  subjektiivne  tõlgendusteooria  ( subjektiiv -teoloogiline).  Tõlgendamise 
eesmärgiks võib olla selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja kätkenud tõlgendatavasse normi.  
See  on  seotud  õigusliku  kontinuiteediga  –  otsustamine  on  pädevam,  kui  taust  on  teada  – 
kongrueerumine e ühildumine algse ja antud ajas ning ruumis tehtava otsuse vahel. See on keeruline.  
Võtted: 
•  Õigusnormi või instituudi ajaloolise arengu  uurimine  õiguse allikate abil 
•  Parlamendi stenogrammide ja protokollidega tutvumine 
•  Oma aja perioodika  uurimine, eriti juriidiliste ajakirjade aga ka publitsistlikute 
•  Seaduseelnõu väljatöötamise gruppide liikmete arvamus 
•  Eliidi arvamus 
Tähtis on uurida formaalsete struktuuride poolt välja antud materjalide kõrval nö kõrvalseisjate poolt välja 
antud materjalidega, sest alati ei pruugi seaduslooja üldse kursis olla.  
Teleoloogiline   on  ajalooline  tõlgendamine  seepärast,  et  ta  on  seotud  reguleerimise  eesmärkide  ja 
põhiideede  teadasaamisega.  Eesmärgid,  mis  olid  olemas  ajaloolisel  seadusandjal,  ei  pruugi  aga 
objektiviseeruda  õigusnormis.  Tõlgendaja  lähtub  eesmärkidest  ja  põhiideedest  tervikuna  ja  nii  saab 
tõlgendaja aru ajaloolise normide mõistlikkusest. 
 
4.3.4.  Objektiiv -teleoloogiline tõlgendamine 
Objektiiv-teleoloogiline  tõlgendamine  -  tahtetõlgendamine,  kuid  tähtsust  omab  kehtiv  õigus  ja 
väärtussüsteem. Tuleb küsida, milline on normi eesmärk, mõte.  
Ratio   legis  est   anima   legis  –  seaduse  mõte  on  seaduse  hing.  Õiguse  objektiivsetest  eesmärkidest võib 
nimetada  rahu  ja  julgeoleku  kindlustamist,  õiglast  vaidluste  lahendamist,  sotsiaalset  võrdsust  jms. 
Õiguslikult reguleerimiselt nõutakse ka asjakohasust. Kui seadusandja seda põhimõtet järgib, on võimalik 
objektiiv-teleoloogilise tõlgendamisega jõuda normi mõtteni. 
Objektiiv-teleoloogilisel tõlgendamisel on kaks tõlgendamiskriteeriumi: 
1.  seotud reguleeritud eluvaldkonna struktuuriga – faktilised asjaolud, mida seadusandja muuta ei 
saa, kuid peab silmas pidama; 
2.  õiguse  printsiibid , mis asuvad väljaspool reguleerimist ennast  
Need kaks kriteeriumi on objektiiv-teleoloogilised, sest nad on olemas, kuid seadusandja ei pruugi neist 
teadlik olla.  
Tõlgendamise asjakohasus – peetakse silmas kogu tõlgendamise normi alla kuuluvat reguleerimise eset. 
Sageli on see ulatuslik ja keeruline, eriti kui reguleeritav  valdkond  on suur. 
Tegemist  on  ius  commulativa  põhimõtte   realiseerimisega   tõlgendamisel  –  võrdsetele  võrdselt  (õiguse 
eesmärgist  ja  õigluse   ideest   tulenevalt),  peab  tuginema  õiguskorra  üldistele  väärtustele.  Teine 
aluspõhimõte on, et õiglus tegelikustub siis, kui igaüks saab oma.  
Alati on võimalikud erinevad tõlgendamised, kuid sellega peaksid tegelema seadusandjad samuti, et seda 
vältida. 
Tähtis  on  arvestada  tõlgendamisel  õiguse  põhimõtteid.  Tuleb  uurida,  mis  osa  printsiip  reguleerimisel 
mängib – õiguseetilised printsiibid. Printsiibid muutuvad tõlgendaja jaoks väärtusmastaapideks. 
Teleoloogiline, õiguse normatiivsele mõttele ja eesmärgile orienteeritud argumentatsioon, teenib huvi- ja 
väärtusjurisprudentsi sellega, et  riiklikult  organiseeritud õigussüsteemis on õiguse leidmisel tõusetuvad 
põhjendusprobleemid lahenduste jaoks eelisseisundis. 
Õiguse printsiipe on võimalik siis arvesse võtta, kui tuntakse põhjalikult õiguse valdkondi, nende struktuuri 
ja seoseid , printsiipe  endid .  
Eraldi tuleb märkida põhiseadusest tulenevate õiguseetiliste printsiipide tähtsust ja tähendust. Need on 
nn  põhiseaduskonformse  tõlgenduse  kriteeriumiteks.  Kontinentaalses  õigussüsteemis  on 
üldtunnustatud nende printsiipide arvestamine ka  tavaliste  õigustloovate aktide tõlgendamisel. Eelkõige 
leiab  neid  printsiipe  demokraatlike  põhiseaduste  põhiõiguste  ja  –vabaduste  osast.  Põhiseadust 
tõlgendatakse samamoodi. 
Savigny:  tõlgendamise  ülesanne  on  asetada  ennast  mõtetes  seadusandja  kohale  ja  korrata  kunstlikult 
tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse seesoleva mõtte rekonstruktsioon. Muidugi ei mõelnud Savigny 
nende isiklikke mõtteid korrata, vaid neid mõtteid, mida seadusandja kui „rahvavaimu kandja” mõtlema 
pidi.  Selle  tõlgendamiseesmärgi  saavutamiseks  tuleb  käsitleda  seaduse  mõtte  grammatilist,  loogilist, 
ajaloolist ja süstemaatilist alguspunkti. 
 
5. Lüngad õiguses ja nende ületamine 
Lünki  on  igas  õiguskorras  –  ei  leita  teatud  hüpoteese,  rakendada  ei  saa  ka  läbi  tõlgendamise,  tuleb 
kontrollida, kas õiguslikud asjaolud on sarnased õiguslikku tähendust omavate eluliste asjaoludega ehk 
kontrollima,  ega  õiguses  pole  lünka.  Seda  võib  juhtuda,  sest  elu  on  dünaamiline,  inimlooming  on 
ebatäiuslik, õiguskord on noor. 
Lüngad  võivad  olla  kas   ehtsad ,  näivad  või  väärtuslüngad.  Ehtsad  lüngad  –  tingitud  kujunemisloo 
lühiajalisusest ja elu  kiirest  muutumisest – kui üks situatsioon, mis peaks olema õiguslikult reguleeritud, 
kuid tegelikult ei ole. Näivad lüngad – seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu 
kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega – elulised asjaolud ei esine siin juriidilise fakti tähenduses 
ega tekita juriidilisi tagajärgi. Väärtuslüngad – tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll 
püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise reegli kujul, kuivõrd üleüldisel 
kujul. Neid tekib ka siis, kui mõni mõiste ebatäpne 
Lünkade ületamise võimalused ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel: 
1. 
Analoogia   –  ühe  või  mitme  õigusnormi  rakendamine  õigusega  mittereguleeritud  eluliste 
asjaolude suhtes, mis vajaksid reguleerimist. Võib kasutada ainult analoogi   olemasolul .  
a.  Seaduse  analoogia  e  üksikanaloogia  –  aluseks  võetakse  sarnane  õigusnorm. 
Karistusseaduse puhul kehtib nullum crimen sine lege – ainult seadus võib öelda, mis on 
kriminaalkorras karistatav tegu. 
b.  Õiguse  analoogia  –  lähtutakse  paljudest  õigusnormidest,  mis  summa  summarum 
põhinevad samadel alustel.  
2. 
Loomuõiguse  printsiipide  alusel  –  nagu  sooviks  seda   kaasaja   seadusandja  –  põhineb 
üldtunnustatud  väärtushinnangutel.  Kohtunik  peab  looma  õigust  –  ei  teki  küll  materiaalne 
õigus, vaid kohtunik otsustab üheks korraks õiguse.   
Tõlgendamine ja lünkade ületamine toimub kindlates ratsionaalsetes vormides  – pakuvad mänguruumi.  
 
 
VI peatükk „Riik“ 
1. Riikide tekkimine ja riigi olemus 
Inimesed on moodustanud erinevaid kooslusi, formaalseid ja mitteformaalseid jne. Poliitilise iseloomuga 
kooslus  on võimeline end nii sisemiselt kui välimiselt kaitsma, tagama korda. Selle tekkimine on seotud 
tööjaotuse kujunemisega. Kaitseühiskond ja solidaarsusühiskond (sõltuvus üksteisest tööjaotuse tõttu). 
Riik on ühiskondlik korraldus, mis luuakse inimeste poolt inimestele ja mis põhineb teatud tööjaotusel. 
Igaüks töötab nii enda kui teiste heaks. Saab kesta siis, kui on vastastikune usaldus. Inimestel erinevad 
huvid, kuid samas vajadus kindlas valdkonnas  ühiselu järele.  
Riigi tekkimise staadiume e tööjaotuse kujunemist on kirjeldatud mitmekesiselt: 
•  R. L. Morgan: metslus – barbaarsus –  tsivilisatsioon : kaks esimest kuuluvad riigieelsesse perioodi. 
•  Fleiner-Gerster:   jahimehed ,  kogujad  e  anarhistlik  demokraatia;  põllumehed-territoriaalne 
ühiskond  ja  hõimuriigi  areng;  tööjaotusel  põhinev  majandusliku  korra  areng  ja  sellega  seoses 
moodsa  territoriaalriigi teke. 
•  Uluots:  põllupidamisega  muutus  maa  õigusobjektiks,  mille  vanemad  ( peremees   ja   perenaine ) 
lastele  pärandasid.  Eesti  esiajaloo  autorid  väidavad,  et  üleminekuga  territoriaalsele  korrale 
suurenes vanematest ülikkonna tähtsus.  
•  M. Stingl: indiaanlased hoidsid kinni esimesed 10 000 aastat Ida- Aasia  esivanemate kommetest, 
kuid  „neoliitilise  revolutsiooniga”,  mis  tekkis  põlluharimise  leiutamisega,  toimusid  muutused. 
Eristusid jäätmekuhilate kultuur, korvipunujate kultuur, kaljulinnade elanike e puebloindiaanlaste 
kultuur jne ( ulatuslikud  irrigatsioonisüsteemid; sugukonnad ja fraatriad). 
Inimkooslus on alati olnud territooriumiga seotud. Põlluharimisega muutus  territoorium  kindlapiiriliseks. 
Vähenes  perekonna  majanduslik  ja  sotsiaalne   autonoomsus .  Ühised  huvid  hakkavad  suuremat  rolli 
mängima. Tekib riik. 
Moodsa territoriaalriigi teke: 1) kütid ja  korilased ; 2) põlluharijate  kooslused ; 3) moodne  territoriaalriik .  
Moodsa territoriaalriigi jooni on kõikjal, ka Vana-Roomas, Vana-Liivimaal. Eesti puhul kujunes moodne 
territoriaalriik läbi vapustuste (Liivi sõda). Territoriaalriigi teket iseloomustabki absolutismi teke (võimu 
tsentralisatsioon).  
Kui territoriaalriik kujunes majanduslike arenguprotsesside mõjul, siis seadusriik industrialiseerimisega. 
Toimus tööstuse areng, indiviidil suurem iseseisvus.  
Seadusriigi  põhjused:  varanduslik   kihistumine ,  suurem  iseseisvus;  riigil  ülesanne  tagada  tööjaotuse 
õiglane  funktsioneerimine  (riiklik sotsiaalkindlustus); hüvede jaotuse probleem. 
Tekivad suured tööstus- ja rahvusriigid, väiksed agraarsed vürstiriigid kaovad, tekib demokraatia, mis toob 
kaasa  seadusandliku  tegevuse  plahvatusliku  kasvu.  Seadustega  juhiti  lisaks  rahvale  ka  riiki.  Oht,  et 
seadusriigist kujuneb haldusriik  – üksikud  riigiametnikud  ei allu  kontrollile . 
Riikide  teke  lepinguteoorias  –  riik  luuakse  lepingu  sõlmimisega.  Rahvas  loobub  vabadusest  teatud 
motiividel ( sofistid  – kaitsevajadus; Grotius – suveräänne on rahvas, mitte  monarh ; Hobbes – kõikide sõda 
kõikide  vastu  –  enesesäilitamise   tahe ,  kus  rahu  tuleb  saada  relvade  abil,  selleks  aga  on  vaja  lepingut; 
Rousseau   –   ratsionaalne   leping  e  ühistahte  ja  vabadus).  Mõju  USA  iseseisvusdeklaratsioonile,  20  saj 
demokraatia. 
Orgaaniline teooria –  Aristoteles  ja inimene kui ühiskonnas rolli täitja; kooseluks ja koostööks ning selle 
jaoks organisatsiooni rajamiseks on riik inimese jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik, orgaaniline 
ühiskonna struktuur.  Hegel : maailma ajalugu kui maailmavaimu arengu kõrgeim vabadus ja mõistus, mille 
tipus on riik.  
Võimuteooria – tänu ühe grupi võimule luuakse poliitiline ühendus. Riik ei saa tekkida teisiti, kui võimu 
haaramise teel. Sellel teoorial rajaneb marksistlik riigiõpetus. 
Riikliku tegevuse  ulatuse  järgi: 
•   Liberaalne   riik  –   esiplaanil   indiviid  ja  tema  õigused  moraalsele,  majanduslikule  ja  poliitilisele 
vabadusele. Sellele vastavalt peab riik oma tegevust piirama, kuid garanteerima avaliku korra ja 
julgeoleku. (F. Lasalle: riik kui öövalvur). 
•  Sotsiaalriik  –  sekkub  laialdaselt  ühiskonnaellu,  sotsiaalse  õigluse  ja  avaliku  heaolu  kaitsja  – 
heaoluriik .  
Riigi tegevuse iseloomu põhjal: 
•  Totalitaarne riik 
•  Õigusriik 
Riigi juhtgruppide (eliidi) alusel:  
•  Preestririik – vaimutegelased  
•   feodaalriik  – seisuslik aadel  
•  tehnokraatlik riik – teadlased ja mänedžerid  
•  plutokraatlik riik – finants- ja tööstuskapitali omanikud 
•  mitmeparteiriik – poliitiliste parteide tuumikud 
•  üheparteiriik – totalitaarne partei 
Eestis pole omariiklus olnud kaua. A.  Piibu  järgi on meil aga olnud pikka aega enne  riikliku iseseisvuse 
väljakuulutamist „õiguslikult autonoomne ühtsus“. Piibu järgi kujutas 1918. a sündinud uus Eesti endast 
muinasaja riigi taassündi. 
 
2. Riigi tunnused 
Tänapäevane riik – universaalne poliitiline vorm, mille moodustavad rahva ja territooriumi ühtsus ja mille 
kaudu teostub suveräänne riigivõim. Riigi olulised tunnused – rahvas, suveräänsus ja territoorium. 
Selline riigi määratlus pole ainuvõimalik – on ka olnud teleoloogilise iseloomuga, nt Kelseni jaoks on riik 
vaid õiguskord.  
Kaasaegne riigi mõiste on Euroopa õigusteaduse looming – teaduslik käsitlus ei lahenda kõiki probleeme, 
paljuski on probleemide tekkimise põhjus poliitikas. 
 
2.1.  Riigi rahvas 
Riigi rahvas on õiguslik mõiste; riigi rahvast määratletakse territooriumi ja riigivõimu abil. Riigi rahvas on 
riigi  alamate  ühendus,  sõltumata  nende  kultuurilistest  või  rassilistest  iseärasustest.  Päritolult  ühtne 
inimühendus. Rahvas ei ole ainult ühine keel, vaid ka kultuur, ajalugu, valdavalt ka religioon . 
Saksa õigusteadlaste arvates ei peeta rahvast riigi tunnuseks; riik on eelkõige  rahumeelne  avalik elu. 
Riigid  on  multinatsionaalsed  (paljurahvuselised),  vähemusrahvustele  antakse  enesemääramisõigus, 
autonoomia   keeles  ja  religioonis.  1993  võeti  vastu  vähemusrahvuste   kultuurautonoomia   seadus.  Eesti 
muutus  väga  multinatsionaalseks  Nõukogude  ajal  sihikindla  poliitika  tulemusena  –  eesmärk  muuta  eri 
piirkondade rahvuslikku koosseisu, seetõttu paljudel raske ennast identifitseerida Eesti riigi rahva huka 
kuuluvaks, nn „kolmanda maailma sündroom“. Kaasaegsel riigil on suhete määratlemisel elanikega kasulik 
arvestada põhimõtet, et rahvast peavad siduma ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu. 
Eesti  kodakondsust  saab  sünniga,  naturalisatsiooniga,  taotlusega;  see  taastatakse  isikule,  kes  on 
kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena; kaotati Eesti kodakondsusest vabastamine selle äravõtmise või 
muu  riigi  kodakondsuse  vastuvõtmisega.   Kodakondsus   on  üks  organisatsioonivorm,  mida  organiseerib 
Põhiseadus ja Kodakondsusseadus ( konstitutsiooniline ). Kodakondsus määrab kõige olulisemate avalik-
õiguslike subjektiivsete õiguste reaalsuse. Eestis lähtutakse ius sanguinis põhimõttest, mitte ius  soli . Osa 
lubasid, kohustusi kehtivad ainult kodanikele  (erakondadesse kuulumine, sõjaväeteenistus). 
Riikidele  on suur  välismaalaste  arv  ohtlik,  sellistel  puhkudel  võidakse  rakendada  õigust, mis  pole  päris 
sobiv  või  loomupärane.  Riigi  rahva  hulka  kuuluvad  ka  välismaal  elavad  riigi  kodanikud.  Kollisioonide 
vältimiseks  ei  rakendata  välismaal  riiklikku  võimu  –  territoriaalprintsiibi  arvestamine  isikuprintsiibi 
asemel. 
Välismaalaste  seadusega  kehtestatakse  välismaalaste  töötingimused,  saabumine,  õigused  jne  (lubatud 
see, mis kodanikele, kui pole teisiti sätestatud).  
Demokraatlikes riikides in riigivõimu teostajaks rahvas ise oma hääleõiguslike kodanike näol. Hääleõiguslik 
on  täisealine  kodanik,  kes  on  pole  kuulutatud  teovõimetuks  ega  kanna  kohtulist  karistust 
kinnipidamiskohas. 
 
2.2.  Riigi territoorium 
Riik  on  inimeste  ühendus,  kus  elavad  teatud  maa-alal,  mida  nimetatakse  riigi  territooriumiks. 
Territoriaalriigi areng võimaldab siseriikliku õiguse rakendamist (ühel territooriumil üks õigussüsteem).  
Territoriaalprintsiip  –  ühe  riigi  territooriumil  valdavalt  ühe  õigussüsteemi  funktsioneerimist. 
Territoriaalprintsiibil   eelistus   isikuprintsiibi  ees.  Kuna  on  territoriaalprintsiip,  teevad  riigid  palju 
bilateraalseid või multilateraalseid kokkuleppeid maksu-, eraõiguse jne valdkonnas.  
Kesksel   kohal  piiri  mõiste.  Riigi  territoorium  on maismaa,   siseveed ,  territoriaalveed, õhuruum.  Alati  ei 
kattu riigipiir poliitilises mõttes tolli- ja majanduspiiriga.  
 
2.3.  Riigi suveräänsus 
Suveräänsus – riigi võime või omadus ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda. 
I.  Bodin : suveräänsus tähendab seda, kui kellelegi kuulub ülemvõim, seega saab suverään olla monarh. 
Kui tegemist on valitud valitsejaga, siis on suverään rahvas või  aristokraatia . Riigi kvaliteedi koha pealt 
pole  tähtis,  kas  riigivõim  on   legitiimne   või  usurpreeritud,  seni  kuni  ta  on  efektiivne.  Kui  valitseja 
usurpreerib ameti vägivaldselt eluks, on ta nii suverään kui türann. 
Suveräänsel  riigil  puuduvad  tegevuses  õiguslikud  kitsendused.  See  väljendub  poliitilises  ülemkorras  ja 
riigivõimus.  Ollakse  sõltumatu  teistest  riigivõimudest.  Ülemvõim  ongi  riigi  tegevuse  legitiimsuse 
garanteerija. Ühiskondlikust lepingust tuleneb rahva suveräänsus. 
Õiguslik  suveräänsus  –   kompetentsi   ülemuslikkus;  poliitiline  suveräänsus  –  ülemvõim;  sisemine 
suveräänsus e rahvasuveräänsus – ülemvõim siseriigis; väline suveräänsus – vahetu ja võrdne  suhtlemine  
teiste riikidega. 
3.   Riigivormid  
Traditsiooniliselt Aristotelese järgi jagatakse riike:  
1. 
Demokraatia  –  rahva  enamus  valitseb  kõigi  huvides  (või  mandunud  demokraatia  –  rahva 
enamus enda huvides või demagoogid kasutavad rahvamasse ära). 
2. 
Aristokraatia – väike hulk valitseb kõikide huvides   parimate  ülemvõim, parim lahendus (või 
oligarhia  – väike hulk enda huvides). 
3. 
Ohlokraatia – aristokraatia erivorm, kus on halvimate ülemvõim. 
4. 
Monarhia – monarh kõikide hüvanguks 
5. 
Türannia – türann oma hüvanguks 
Aquino  Thomas : Parim  riigivorm  on sega-riigivorm (status mixtus), kus on nii aristokraatia kui demokraatia 
elemente.  
Niccolo  Machiavelli: Monarhia ja vabariigi eristamine, mille järgi riigivõimu kandja on üksikisik või isikute 
enamus.  Monarhia on tänapäeval riik, mille  riigipea tuleneb pärilikust  teest või eluaegsusest.  Vabariigi 
riigipea on  president . 
Kaasaegne   riiklus   on  orienteeritud  demokraatiale  ja  Aristotelese  käsitlusele.  Suveräänse  võimu 
organisatsioon  on riikide  liigitamise  peakriteerium riigivormi tähistamisel. Praegu on status mixus: rahvas 
valib  parlamendi  (demokraatia),   parlament   võtab  vastu  seadusi  (oligarhia),  valitsust  juhib  faktiliselt 
peaminister  (monarhia).  
Lõpliku pildi riigivormist loob see, millised on kõrgema riigivõimu  organisatsioon . Demokraatlikud riigid 
jagunevad kaheks – ühel juhul koondub kõrgem riigivõim ühe organi kätte ja teisel juhul mitme organi 
kätte  –  esimeste  hulka  kuuluvad  parlamentaarse  või  presidentaalse  demokraatiaga  riigid.  Liitriigid  on 
jagatud suveräänsusega. 
On ka riike, kus faktiline suveräänsus on riigiväliste institutsioonide käes, nt kapitali omanike. 
Lääne  demokraatiad  põhinevad peamiselt parlamentaarsel suveräänsusel. See sai alguse Inglismaalt (16. 
saj  esiplaanil  konstitutsiooniline  riik).  Parlamentarism  on  Põhjamaades,  Belgias,  Hollandis,  Itaalias, 
Prantsusmaa, Kreekas,  Jaapanis , Austraalias, Nigeerias jne. 
Monarh on paljudes riikides vaid rahvuse sümbol, kehastab rahvuse ühtsust (nt Jaapanis keiser).  
Presidentaalse  riigi  puhul  teostab  parlament  suveräänset  riigivõimu  koos  presidendiga. 
Konstitutsioonilise monarhia puhul teostab parlament võimu koos monarhiga. 
Kõrgema esindusorgani  kompetents  on piiramatu või suhteliselt lai. Organid on ühe- või kahekojalised. 
Kahekojalist organit  tunnevad  föderaalsed riigid, kus suveräänsus on mitme riigiorgani käes. 
Parlamentarismi   printsiip  –  kõrgema  esindusorgani  (legislatiivorgani)  võimu  ülimuslikkus  täidesaatva 
võimu ees. 
Riigipea  on  faktiliselt  või  nominaalselt  kõrgema  riigivõimu  esindaja  –  monarh  (absoluutne  või 
konstitutsiooniline) või president vms.  Parlamentaarses vabariigis  valib riigipea parlament, riigipea on 
allutatud tema kontrollile. Presidendile jääb esindusfunktsioon. Presidentaalses riigis kuulub riigipeale nii 
seadusandlik  kui  täidesaatev  võim.  Legislatiivfunktsiooni  jagatakse  parlamendiga  (Prantsusmaal  – 
presidendi  valib  rahvas,  president  jälgib  konstitutsioonist  kinnipidamist  jne,  nimetab  peaministri, 
president täidab ka vahekohtuniku rolli).  Omaan  on üks vähestest absoluutse monarhiaga riikidest, kuid 
väga eduka arenguga. Üldiselt on monarhi võim siiski nominaalne . 
 
4.  Õigusriik 
4.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost 
Non rex est lex, sed lex est rex – mitte kuningas ei ole seadus, vaid seadus on kuningas. 
Juba antiikajal peeti õiglaseks e õigusele vastavaks sellist ühiskondlikku korraldust, kus õigus, tänu avaliku 
võimu toetusele, muutub üldkohustuslikuks seaduseks ja avalik võim, olles ise õiguse poolt korrastatud ja 
piiratud, õigusele vastavaks riigivõimuks. 
Aristoteles: igas konstitutsioonis on kolm osa, mida seadusandjal on kasulik kontrollida – avalike huvide 
üle  otsustav  instants, riigiametnikud, õigusemõistmine. 
J. Lock: kodanliku ühiskonna riiklik-õiguslik idee: idee sellisest poliitilise võimu organisatsioonist, mis on 
võrdne kogu õigusliku organisatsiooni jaoks ja mis sätestab võimu monopoli mõne isiku või organi poolt. 
Locki  arusaam  õiguse valitsemisest:  riik,  kus  kehtib  seaduse  ülimuslikkus  ja kus  tunnustatakse  inimese 
loomuõigusi ja vabadusi. Võim on legislatiivne,  eksekutiivne  (ka kohus) ja föderatiivne (väline täitev võim), 
nad on lahus.  
Seaduslikkuse   doktriin  –  vastukaaluks  mitteseaduslikele  võimuilmingutele  –  klassikaliselt  liberaalne: 
inimeste vabadus organiseeritud ühiskonnas seisneb selles, et kõigi jaoks eksisteerib seadusandliku võimu 
poolt loodud üldine reegel. Inimesed on vabad seda reeglit järgima ja ei sõltu teise inimese tahtest. 
Montesquieu: võimude  lahusus  ei ole lihtne ülesannete jaotus, vaid teenib kodanike vabaduse ideed – 
oluline on see, mis põhimõtetel rajanevad seosed õiguse ja võimu vahel. Lahusus on  mudelis  seadusandlik, 
täidesaatev,  kohtuvõim.  Nende  tasakaalustamine  ja  vastastikune  pidurdamine  on  õigusriigi  idee 
elluviimisel kõige olulisem faktor. Esimene allikas, kust on leida  viide  võimude lahususele on Prantsuse 
revolutsiooni Kodanike ja inimõiguste deklaratsiooni artikkel 16. 
Õigusriik  vastandub  võimuriigile  (absoluutsele,  totalitaarsele  politseiriigile).  Õigus  ja  võim  peavad 
üksteist täiendama, õigusriik ja võimuriik on mõlemad korrariigid (esimesel aluseks õiglus  –  soodustab 
vabadust, teises aga distsipliin  – piirab vabadust). 
18. ja 19. sajandi õigusriik rajaneb õiguspositivismil (seadusriik) – täidesaatmine ja õigusemõistmine on 
küll  seadusest  sõltuvuses,  kuid  seadusandlikul  võimul  endal  puuduvad  õiguslikud  piirid.  Formaalne 
õigusriik  kaitseb  küll  omavoli  eest,  mitte  aga  seadustatud,  kuid  õigusevastase  sunni  eest.  Õigusriigi 
edasisele arengule on kaasa aidanud 20. sajandi totalitaarsed süsteemid, need aitavad mõista õigusriigi 
vajadust. 
4.2. Õigusriigi tunnused 
Õigusriigil on nii üldtunnused kui ka eritunnused, mida võib leida õigusnormidest, õiguse instituutidest 
või üldpõhimõtetest. Nii normid kui ka põhimõtted peavad olema konkreetse riigi puhul valitsevad, et 
saaks rääkida õigusriigist. Seega võib osa õigusriigi tunnuseid leida tunnustamist vaid formaalses mõttes. 
Osal tunnustel  on aga materiaalne substants ja neil on kindel sisu positiivses õiguses. 
Mandri-Euroopa seadusõiguse õiguskultuuris loetakse tavaliselt õigusriigi ideega seotuks rida printsiipe: 
•  kirjutatud põhiseaduse olemasolu 
•  riigivõimu seotus ja piiramine põhiseaduse ja seadustega 
•  riigivõimu siseorganisatsiooniline jaotus funktsionaalseteks aladeks (õigusloome, kohus jne) 
•  seaduse ülimuslikkus 
•  üksiku õiguste tagamine  
•  kohtulik kontroll õigusest kinnipidamise üle sõltumatute kohtute poolt 
•  proportsionaalsuse põhimõte, millest kõik riigivõimud juhinduma peavad 
•  õigluse ja õiguskindluse põhimõtted 
Õigusriik on ajalooliselt ja empiiriliselt, aga ka analüütilis-mõisteliselt vaadatuna  konstitutsiooni  ja õiguse 
teel  kujundatud  ja  seejuures  loomulikult  riiklikult  organiseeritud õigusühiskond,  milles  riigifunktsioone 
täidavad riigivõimu kandjad õiguse alusel, mille nad ise enda jaoks on loonud ja mille täitmise õigusele 
vastavust saab alati kontrollida – riik, kus kõik riigifunktsioonid on konstitutsiooni ja teiste õigusreeglite 
poolt määratud ning mille täitmine on õigusreeglite alusel kontrollitav. 
Tänapäevases  õigusriigis  on  riigivõimu  kandja  rahvas.  Eesti  suveräänsus  on  lõppastmes  Eesti  rahva 
suveräänsus.  
Rahvasuveräänsuse õpetus on vastand monarhi- ja riigisuveräänsuse identifitseerimise õpetusele. Kuid 
selle teine külg – rahvasuveräänusus tähendab riigivõimu teostamise legitimatsiooni rahva poolt – mida 
olulisema otsusega on tegemist,  seda otsesem  peab  olema otsust  langetava  riigiorgani  legitimatsioon. 
Riigivõimu teostamise legitimatsioon hõlmab endas veel kontrolli teostamist riigivõimu teostamise üle, nt 
Riigikogu valimistel. 
 
4.2.1. Õigusriigi formaalsed tunnused 
Õigusriigi  formaalsed  tunnused:  võimude  eristamine  ja  nende  lahusus,  formaalse  seaduse  mõiste, 
seadusest kinnipidamine ja täidesaatva võimu  seaduslikkus , õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt ning 
põhiõiguste ja -vabaduste garanteerimine. 
Võimude  eristamine  ja lahusus  –  riigivõim  kui  selline  on  üks  tervik, mis väljendub  eri  vormides,  mida 
jaotatakse  traditsiooniliselt  seadusandlikuks  (parlament),  täidesaatvaks  (valitsus  ja  haldus)  ning 
õigusemõistmiseks (kohtud). Seadusandlik võim – parlament, kui riigi tähtsaim organ, mis valitakse vabalt 
ja võrdselt; nende otsused võetakse enamasti vastu lihthäälteenamusega, alla kirjutab Riigikogu esimees 
või  istungi  juhataja   hiljemalt   5  päeva  pärast  vastuvõtmist;   kantselei   esitab  seaduse  Presidendile,  kes 
kuulutab  selle  14  päeva  jooksul  välja;  täidesaatev  –  riigipea  (monarh  või  president)  ja  valitsus 
(peaminister,  ministrid ) esitab seaduseelnõusid ja viivad seadusi ellu, viib ellu riigi poliitikat, eristatakse 
riigivalitsemist  ja  omavalitsust;  õigusemõistmine  –  kohtud,  kus   kohtunikud   alluvad  ainult  seadusele; 
Linna-  ja   maakohus   arutavad  tsiviil-,   kriminaal -  ja  väärteoasju;   Halduskohus   arutab  haldusasju; 
Ringkonnakohus   vaatab  apellatsiooni  korras  läbi  1.  astme  kohtute   lahendeid ;  Riigikohus  vaatab 
kassatsiooni korras lahendeid läbi ja teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet). 
Seadustest kinnipidamine ja täidesaatva võimu seaduslikkus – iseloomustab õigusriigi formaalset külge. 
Täidesaatvad organid  tohivad  sekkuda kodaniku ellu, kui nad on selleks volitatud. Juba legislatiivorganid 
peavad seadustest kinni pidama – näitab õigusriigi olemasolu. 
Õiguslik  kaitse  sõltumatute  kohtute  poolt  –  peab  garanteerima  seaduslikkuse  printsiibi  täieliku 
realiseerimise. Kohtunikud pole tagandatavad, 1. ja 2. astme kohtunikele võib kriminaalasjas süüdistuse 
esitada  ainult   Riigikohtu   üldkogu  ja  Presidendi  nõusolekul.  Riigikohtunikule  võib  ametiajal 
kriminaalsüüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. 
Põhiõiguste  ja  vabaduste  garanteerimine  –   isikuvabadus   on  printsiibis  piiramatu  ning  riigivõimu 
sekkumine isiku ellu on põhimõtteliselt piiratud; isiku juriidiline vabadus tuleneb formaalsest seadusest. 
Nendega  on  seotud  ka  täidesaatvad  ja  justiitsorganid,  kuid  legislatiivorganile  on  nad  siduvad  niivõrd, 
kuivõrd on tegemist objektiivse õigusega.  
a)  riigieelseteks ja riigi poolt  annetatud  põhiõigusteks 
b)  inimõigusteks ja kodanikuõigusteks 
c)  põhiseaduslikeks põhiõigusteks ja seadusest tulenevateks põhiõigusteks 
Subjektiivset  õigustena  kujutavad  põhiõigused  endast  konstitutsioonilisi  üksikindiviidi  kui  inimese  ja 
kodaniku  fundamentaalõigusi.  Objektiivse  korra  elementidena  e  õigusliku  staatust  määravatena 
konstitueerivad  põhiõigused  koosolemise  õiguskorra  aluseid.  Kaasajal  on  lisandunud  2  mõistet: 
kolmandate  mõju  (ka   indiviidid   saavad  omavahelises  suhtlemises  tagada  põhiõigusi)  ja  sotsiaalsed 
põhiõigused (kohustused, mida riik võtab nt seoses tööpuuduse ja töötutega). 
 
4.2.2. Õigusriigi materiaalsed tunnused 
Õigusriigi  materiaalsed  tunnused  –  käsk  austada  ja  kaitsta  järjekindlalt  inimväärikust,  „ülipositiivse“ 
õiguse tunnustamine ja seaduseandja seotus konstitutsiooniga. 
Inimväärikuse austamine ja kaitse – õigus alati seotud inimesega, inimene on õiguse keskne mõiste. 
Ülipositiivse õiguse tunnustamine – põhiõiguste- ja vabaduste ülipositiivne iseloom. 
Seadusandja seotus konstitutsiooniga – kohtulik kontroll, põhiseaduslikkuse järelevalve. 
Võimude  vastastikune  kontrollimine  tagab  kodanike  vabaduse.  Absoluutset  võimude  lahusust  ei  saa 
õigusriigilt nõuda.