Raul Narits Õiguse Entsüklopeedia (0)

Raul Narits „Õiguse entsüklopeedia“ 
I peatükk 
1.1. Õiguse eelastmed 
Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste omavahelisi suhteid.  Moraal  ja tava 
olid sotsiaalseteks harjumusteks/ sotsiaalseks korraks, mis korrastasid inimkäitumist. Olemas juba enne 
õigust. Moraal ja tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist, on 
üldise   iseloomuga   ja  üldkohustuslikud.  Tava  ja  moraal  on  kindla  sisuga,  st  antud  ajas  ja  ruumis 
eksisteerivad ühiskonnas valdavalt ühesugused tavad ja moraal. . Alati kindla sisuga, neid kujundas elu ise. 
Algseid inimkäitumise mastaape võibki nimetada tava- ja moraalinormideks.  
Iga  situatsiooni  inimühiskonnas  saab  reguleerida  kas  individuaalselt  või  normatiivselt.  Individuaalne 
reguleerimine kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordsete reguleerimisaktsioonide teel. See 
on  konkreetse  kaasuse  lahendamine.   Normatiivne   reguleerimine  seevastu  on  inimkäitumise 
korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis  laieneb  kõikidele sama liiki  juhtudele . 
Individuaalse reguleerimise eelis – iga situatsiooni unikaalsusega  arvestamine . Normatiivse reguleerimise 
eelis – leida lahendus mingi suhete liigi jaoks  tervikuna .  
Tava  ja  moraal  sotsiaalsete  kordadena  üldkohustuslikud  –  garanteeritud  korrad.  Ühiskond  reageerib 
normi eirajate suhtes.  
 
1.2. Tava. moraal, õigus, sund ja võim 
Õigust on nii ajalooliselt ja ühiskondlikult määratletud sunnikorrana. Nii on R.  Ihering  nimetanud õigust 
ühe riigi sunninormide kogumiks. Õigust  ei saa samastada ei  sunni , võimu ega normidega. Kindlasti peitub 
õiguses sunnielemente, nii nagu ka tava- ja moraalikordades. Õigus on nn võimusuhete produkt. 
Riikliku  sunni  teostamiseks  loob  riik   institutsioonid ,  kes  valvavad  õigusest  kinnipidamise  või  õiguse 
taastamise  üle. Sellele vaatamata ei ole õiguskord puhas sunnikord. Õiguskorra vaimsed allikad on õiguse 
idee ja „keskmiselt mõistetud moraal“. Õigus rahuldub nn eetilise miinimumiga.  
 
1.3. Ius non  scriptum , ius scriptum 
Õiguse kujunemise võib jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Õigus eksisteeris varem, kui tema 
kohta  tekkisid  esimesed  kirjalikud  allikad  ( eelajalugu ).  Õiguse  ja  õigusmõistmise  tunnusjooned  juba 
sugukondliku korra ajal. Ajaloost on tuntud veritasu kui kättemaks perekonna- või sugukonnaliikme vastu 
toimepandud ränga eksimise eest. Me ei leia ühiskonnast väljaheitmise ja veritasu reegleid kirjapandud 
kujul. Õiguse eelajalugu iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldatud 
tava- ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad, primitiivsed. 
Hiljem omandab  õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu. 
Cicero – kirjutatud õigus kui väärtus, mille kohta kõigil võimalik teavet saada. Dipositiivsus oli iseloomulik 
kirjapandud  õiguse  alguses.  Esimesed  õiguse  allikad  sanktsioneerivad  hulgaliselt  tavasid,  sh  tabusid 
(omapärane tava). Tegemist on ühiskondliku  keeluga . Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja 
universaalseks  inimkäitumise  regulaatoriks  teatud  kindla  riigi  territooriumil.  Ius  scriptum  kui  „tõeline 
õigus“  –  formaalselt  määratud,  lähtub  riigist  kui  institutsioonist.  Õiguse   normatiiv -regulatiivne  mõte 
seisneb  võrdses  ja  määratletud  nõudmises  kõigile  õiguslikus  elus  osalejatele  käituda  vastavalt   normis  
sisalduvale regulatsioonile – annab sellele käitumisele õigussuhete iseloomu. 
 
1.4. Õiguse tähistamine 
Celsus – õigus on headuse ja õigluse  kunst . Neile on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine. Alates 19. 
saj  lõpust  vastanduvad  õiguse   formaalsed   määratlused  materiaalsetele.  Kõigile  õiguse  formaalsetele 
määratlustele  on  ühine  see,  et  nad  seavad  õiguse  kui  normi  kehtivusesõltuvusse  tema  loomise  viisist. 
Õiguse sisu jääb tagaplaanile.  
Eriti    väärib õiguspositivistide  seas  esiletoomist  H.  Kelseni „puhas  õigusõpetus“.  Õigus on  Kelseni järgi 
inimkäitumise    normatiivne  sunnikord.  Käituma  peab  nii  nagu  see  vastab  positiivsele  õigusele  selles 
kogumis.  
 
1.5. Õiguse tähistamine ja õiguse idee 
Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: 
1)  õiglusest 
2)  õiguslikust garanteeritusest 
3)  eesmärgipärasusest 
Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele võrdselt“ vaid pigem on 
see nõue „igaühele oma“.  
Õiguskord sisaldab kahte liiki õiglust: võrdsustavat ja jaotavat. Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt 
eraõiguse valdkonnas (nt  kahjude  hüvitamine). Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas 
riigi suhet kodanikesse.  
Õiguslik   garanteeritus   (õiguskindlus)  peab  tugevdama  usaldust  õiguskorra  vastu.  Õiguskindluse  all 
mõeldakse  võimalikult  heatasemelist  õiguse  realiseerimist  valdavalt  selle   rakendamise   kaudu. 
Õiguskindluselt   ootame   me,  et  valitseks  tasakaal  objektiivsuse  ja  õiglase  vahel.  Ius  commutativa 
(võrdsustava õigluse) puhul tähendab see, et sarnased kaasused tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja 
õigusliku  vaidluse  korral  sarnaselt  lahendada.  Ius  distributiva  (jaotava  õigluse)  puhul  peab  aga  sama 
arvestada põhimõttega „igaühele oma“.  
Vastukaaluks  absoluutsele  õigluskontseptsioonile  eksisteerib  ka  relatiivne  õigluskontseptsioon. 
Relatiivne õiguskontseptsioon väidab, et absoluutse õigluse  kujundamiseks on Aristoteleselt  pärinevad 
vormelid väärtusetud.