Puisniitude loomastik (3)

EESTI MAAÜLIKOOL
Referaat
Puisniitude Loomastik
Kaspar Knuut
2010

Sissejuhatus

Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus . Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik , näiteks putukate suur mitmekesisus .
Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin " puisniit " on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne.
( http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.ht m)
Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt:

Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud

Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud

Lammipuisniidud
Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale( http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf )
( http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4 )
Eriti väärtustatud on puisniit:

kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa;

kui liigirikas poolooduslik kooslus , mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga;

kui lihtsalt ilus, pargilaadne maastikutüüp, mis eriti õiteajal silma rõõmustab. ( http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4 )

Puisniitude loomastik

Eesti puisniitudel on täheldatud nematoodide suurt arvukust. Nii on Laelatu puisniidu igas grammis samblas 23-43 nematoodi, 1g mullal keraheina juurte ümber 13-16, lubika juurte ümber kuni 30, juurtes kuni 60 ja maapealsetes osades 71-81 isendit substraadi grammi kohta. Esinevad põhiliselt ektoparasiidid , eriti perekond Rotylenchus, aga ka rõngümarussid (Cricco, Nematidae) ja kiduusiis (Heteroderidae). On levinud ristiku - kiduuss (Heterodera trifolii), samuti mitmed pahku esile kutsuvad ingerjad (Anguina). Katsete tulemusel on selgunud , et kui on üritatud puisniite väetada, suureneb oluliselt ristiku-kiduussi arvukus. (Kukk, Kull 1997)
Limuste esinemise kohta Eesti puisniitudel on tehtud ainult üksikuid määranguid. On leitud järgmisi liike: sile-valgetigu (Vallonia pulchella), põõsatigu (Bradybaena fruticum), karustigu (Trichia hispida), hall teetigu (Arion circumscriptus), kolane teetigu (A. subfuscus), must seatigu (Limax cinereo- niger ), nabatigu (Euomphalia strigella), h. ketastigu (Discus ruderatus), klaastigu (Vitrina pellucida), sarvjas jooniktigu (Nesovitrea hammonis), rohekas jooniktigu (N. petronella), kuhiktigu (Euconulus fulvus), h. kedertigu (Cochlodia laminata), pisitigu ( Vertigo substriata), kääbus pisitigu (V. pygmaea), tulptigu (Columella edentula), kakshammastigu (Perforatella bidentata). (Kukk, Kull 1997)
Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased ) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju.
Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik ( Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis).
Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg - hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997).
Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997)
Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub
puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust.
tavalisemad on põder, metskits , halljänes, rebane . (www.kiideva.ee/puisniit)

Ektobakterid

Ümarussid

Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud.( http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-1-1.ht m)
Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega
(siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid .
Enamik nendest väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus
säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga.
Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva
vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab
suu ja lihaselise neeluga ning avaneb pärakuga saba alusel.
Närvisüsteem koosneb väikesest peatängust ja külgmiselt
kulgevatest närviväätidest. Vereringesüsteem ja hingamiselundid
puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised,
areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne.
Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Eristatakse
kolm ökoloogilist gruppi. Vabalt elavad ümarussid asustavad
veekogusid ja mulda. Nad on ühed olulisemad orgaanilise aine
lagundajad. Sageli on nende eluiga väga lühike. Taimeparasiidid
on kuni 2 cm pikkused ümarussid. Taimemahla kättesaamiseks
on neil suus piigitaoline moodustis mille abil taimerakud purustatakse.
Rida ohtlikke taimekahjureid nagu kiduussid (kartuli-, ristiku-,
kaera-kiduuss). Need ussid säilivad munadena mullas emaloomast
moodustunud kookonis. Sobiva taimeliigi juurte eritised aktiveerivad
muna arengu, ussid väljuvad munast ning tungivad taime juurtesse.
Loomaparasiidid on kohastunud eluga praktiliselt kõigis ümarussidest
kõrgema arengutasemega loomades, alates rõngussidest. Seoses
sellega on neil kujunenud väga keerulised arengutsüklid ja
osal liikidest ka peremehe vahetus. Valdavalt toimub areng ühe
peremehe piires, kuid erinevates kehapiirkondades ( vastsed enamasti
kopsus, täiskasvanud ussid sooles). Tuntumad loomaparasiidid
on solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea,
naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss
jne. ( http://www.miksike.ee/en/forum.html?thread_id=137&forum=13 )
Ümarusside närvisüsteem ja meeleelundid
Piki keha kulgevad närvitüved, mida ühendavad rõngasjalt paiknevad närvikiud. Ümber neelu või söögitoru paikneb tavaliselt närvirõngas, millest pisut tagapool paikneb keerukas närvitänkude süsteem, mis kujutab endast looma algelist aju. Aju tänkudest suunduvad mitmed närviväädid ettepoole , reguleerides neelu, suu, hammaste ja teiste seedeelundkonna osade tööd. Peakapslile kinnituvad paljudel liikidel kas harjaste või näsakeste sarnased kompimiselundid. Peakapsli külgedel või nende taga paiknevad ümarusside küljeelundid, mis on haistmiselundeiks. Mõnedel vabalt elavatel (mitte parasiitidel) ümarussidel on arenenud ka silmad, millega eristatakse valgust pimedusest.(Looduse entsüklopeedia lk 144-145)
Ümarusside seedeelundkond algab keha eesotsas paikneva suuga ning lõpeb keha tagaotsas avaneva pärakuga. Kogu keha on jaotatav kolme ossa , eesosas paikneb eessool, keskosas kesksool ja sabaosas pärasool. Eessool jaguneb suuõõneks ja söögitoruks, mõlemat kokku võib nimetada ka neeluks. Suuõõnes paiknevad paljudel liikumatud jätked ning liikuvad hambad. Kesksoole sein koosneb ainsast rakukihist, selle tagaosa läheb üle pärasooleks. Söögitorus paiknevad näärmed, mis toodavad seedimiseks vajalikke esnüüme. Ensüümid on erilised valgud , mida leidub kõikides loomades ning mille mõjul toimuvad kõik keemilised reakstsioonid organismis. Seede -ensüümid satuvad kesksoolde, kus nende abil toit seeditakse. Seedumata toidujäägid eemaldatakse kehast päraku kaudu. Ümarussid võivad ensüüme ka kehast eritada, kusjuures sel juhul toimub neil kehaväline seedimine - seedeensüümi tilgas seedunud toit neelatakse hiljem suu kaudu ning seeditakse sooltorus. ( http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-7-1.ht m)
Sigimiselundkond
Ümarussid on üksikute eranditega lahksugulised loomad, mis tähendab, et isassugurakud valmivad isasloomas, emassugurakud aga emasloomas. Isasloomadel on isassuguelunditeks raiad, kus valmivad spermatosoidid; seemnejuha ja paiskejuha. Lisaks sellele on isasloomadel sugutuselund spiikula. Emassuguelundkond koosneb paarilistest munasarjadest, munajuhadest ning emakast. Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. ( http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.ht m)

Ingerjad

Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel tekivad tumedad ingerterad.
Alates 1960. aastatest on Eestis kõikjal leitud orasheina pahkingerjat (Anguina agropyri), kes põhjustab orasheina juurekaelal tugevaid pahkasid. Eestis on uuritud selle Venemaal kirjeldatud nematoodi bioloogiat ning maailmas esmakordselt selgitatud tema üleminekut talinisule ja rukkile, harvemini odrale(Kiryanova, Krall, 1980; Krall, Luik, 2000).
Alla 1 mm pikkused vastsed tungivad varakevadel 1-3 cm sügavusel mullas rukki ja nisu võrsumissõlmedesse. Nakatuvad nii pea- kui ka kõrvalvõrsed ning isegi osa järelvõrsetest. Parasiidid kahjustavad võrsumissõlmest ülalpool noori taimekudesid. Kõrtes tekivad piklikud õõnsused, milles arenevad vastsed. Tugeva nakkuse korral võivad noored taimed hävida. Nõrgemal nakatumisel jäävad kõrred lühikeseks ning lehed paigutuvad iseloomulikult lehviku - või rosetikujuliselt. Vastavalt kahjustuse ulatusele ei loo haiged taimed kas üldse pead või siis jäävad pea ja terasaak väga väikeseks. Rukki vahaküpsuse ajaks juuli algul täiskasvanud parasiidid hävivad ja vastsed väljuvad mulda. Juulis ja augustis on põldudel väiksemate või suuremate kolletena tugevasti nakatatud taimi. Suurem saagikadu võib tekkida halva agrotehnika, liigniiskuse ja põldude tugeva umbrohtumise korral. Pahkingerja kahjustusi on mõnikord segi aetud viljasääse, kõrrevaablase, rootsi kärbse või võrsekärbse kahjustustega.
Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine.
Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit – juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle parasiidi üks rassidest on tugevasti kahjustanud otra Põhja-Soomes ning Norras, kuid praeguseks tõenäoliselt likvideeritud, Eestis pole teda odral leitud
Meie katsetes on heintaimi kahjustavate nematoodide liigid põhjustanud odra juuretippudes vaid nõrkade pahkade teket, milles parasiidid suguküpseks ei saa (Kiryanova, Krall, 1980). Eestis on paljudel taimedel kõikjal levinud juuremädanikke tekitavad juureingerjad perekonnast Pratylenchus. Rühma kuulub kümneid raskesti eristatavaid liike pikkusega alla 0,5 mm. Kirjanduse andmetel (Decker, 1969; Loof, 1978; Evans et al., 1993) võib neist kaheksa liiki parasiteerida teraviljadel, osa küll ainult soojema kliimaga maades. Kõik niiduingerjad tungivad juurtesse ja neis liikudes jätavad nad enesest järele kahjustatud taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad , saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA )

Limused

Limuste( mollusca ) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane . Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel . Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks . Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.ht m)
Teod kuuluvad limuste ehk molluskite alamklassi. Vanimad teadaolevad andmed tigudest
pärinevad kambriumiaegsetest kivististest. Tigusid on teadaolevalt ca 72 000 liiki.( http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf )
Tigude koda on reeglina spiraalselt keerdunud . Sellisesse kotta saab tigu ennast sisse tõmmata. See on tõhus kaitse ootamatu rünnaku ja külma ning kuiva eest. Kojast väljaroninud teole jääb koda seljale . Kojast ulatuvad välja suur lihaseline jalg ja kombitsatega pea. Pikemate kombitsate tipul on silmad. Kõikidel tigudel pole koda. Teod on taimetoidulised.( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.ht m)
Enamik maismaa tigusid peitub päeval kusagil pimedas , niiskes ja turvalises paigas ning ronib öösel välja toitu otsima . Kojaga teod tõmbuvad ohu korral lubikambrisse peitu ning tulevad taas välja ohu möödumisel.
Maismaatigudel on kopsud (kops asub mantli sees) ning nad hingavad õhuhapnikku. Kopsude
kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Vereringe on tigudel
avatud. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel.
Teod on kõhtjalgsed. Nad liiguvad tallalihaste lainjate liigutuste abil, libisedes jala näärmete
poolt eritataval limal. Tigude jalatald on lai ja väga limanäärmeterikas. Lima tekitamiseks
vajab nende keha palju vett. Kuival pinnal on tigudel raskem liikuda kui niiskel. Seetõttu on
nad aktiivsed pärast vihma ja hilistel õhtutundidel.( http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf )

Putukad

Kogu maailmas on teada vähemalt 1 017 018 putukaliiki (rohkem kui 68% teadaolevatest loomaliikidest). Ei ole kahtlustki, et tegelikult elame me ajal, kus putukad on domineeriv loomarühm.
Putuka keha koosneb kolmest osast - peast , rindmikust ja tagakehast.
Pea:
Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi.
Tundlad - pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest.
Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel . Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust.
Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes. Õhust vastuvõetavad keemilised signaalid võib jagada kolmeks. Kõige sagedamini saadakse õhust signaale toidu või vee olemasolu kohta. Sageli toimub läbi õhu partneri leidmine (näiteks suguferomoonid paljudel putukatel), aga nii saadakse informatsiooni ka vaenlase olemasolust.
Lisaks ülalmainitud tundlatüüpidele võivad erinevatel putukatel esineda ka nuijad (enamus päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased), põlvjad (kärsaklased) tundlad. Lisaks neile on mitmeid harvaesinevaid tundlavorme.
Suised - Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium ), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised:
Haukamissuised
Libamissuised
Pistmissuised
Imemissuised
Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel, sihktiivalistel jt.
Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Teravad servad võimaldavad putukal taime küljest tükke lahti hammustada ja mälumispinnad aitavad seejärel neid tükke peenestada . Rööveluviisiga putukatel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks.
Haukamissuistega putukate alalõuad koosnevad mitmest lülist, näidates sellega kõige selgemini suuosade evolutsioonilist päritolu (nagu eespool mainitud , on putukate suised arenenud ürgsete eellaste lülistunud jäsemetest). Alalõuad on putukatel abiks toidu kinnihoidmisel ja mälumisel, samuti on siin mitmesuguseid retseptoreid, mis võtavad vastu toiduga seotud keemilisi ja mehhaanilisi signaale.
Libamissuised on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte.
Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed , mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist.
Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest.
Rindmik :
Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile e. eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile e. keskrindmikule keskjalad ja kolmandale lülile e. tagarindmikule tagajalad . Tiivulistel putukatel kinnitub rindmikule valmikueas tavaliselt ka kaks paari tiibu, need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu.
Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik.
Tiivad esinevad vaid valmikutel . Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks.
Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. Vahel on esmaselt tiivulistel putukatel tiivad ka täiesti taandarenenud, aga see on teisene nähtus. See tähendab, et nende eellastel on tiivad evolutsiooni käigus tekkinud, aga hiljem kadunud. Tiibade kadumine evolutsiooni käigus võib ette tulla seoses üleminekuga elamisele varjatud elupaikades (näit. mullas, puukoore all). Ka sotsiaalsetel putukatel, eriti sipelgatel, esineb tiibade taandarengut, ja ka siin on evolutsiooni käigus osutunud otstarbekamaks tiibadest loobuda . Sageli on tiibade kadumine seotud ka üleminekuga parasiitsele eluviisile (näiteks täid ja kirbud ).
Tiivutud putukad e. apterügoodid on valdavalt ürgsed vormid ja neil pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Siia rühma kuuluvad mõned väheste liikide arvuga ürgsed putukaseltsid nagu näiteks tõukjalalised ja hooghännalised.
Individuaalse arengu käigus areneb putukate tiib rindmiku külgedelt väljakasvava kotikujulise kitsa sopistisena. Selle alumine ja pealmine külg ühinevad ja nende vahele jäävad kanalid, mis on ühendatud kehaõõnega. Valmikueas moodustub neist kanalitest putukate tiivasoonestik. Tiivasoonestiku ülesandeks on tiivale toe andmine, soonte vahele jäävad membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks.
Putukate tiibu on palju erinevaid tüüpe. Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine funktsioon on lendamine. Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel. Sageli on tiivad paksenenud ja sellisel puhul on nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad osaliselt kokku kasvanud, misläbi nad on kaotanud lennuvõime sootuks. Tavaliselt on tugevnenud eelkõige esimesed e. kattetiivad. Mardikalistel on need enamasti kitiinjad, näiteks sihktiivalistel aga nahkjad. Tiivad on sageli kaetud mitmesuguste karvakeste (näit. kiletiivalised ) või tiivasoomustega ( liblikalised ). Putukate tiibadel võib esineda veel teisi lisafunktsioone, näiteks vaenlase hoiatamine (tiibade hoiatusvärvused), vaenlaste eest peitumine (varjevärvused) jne.,
Putukate tiivad võivad töötada hämmastavalt kiiresti. Poola teadlane Sotavalta on mõõtnud ühe kahetiivaliste perekonda Forcipomyia kuuluva liigi tiibade löögisageduseks 1046 lööki sekundis ja ühel surusääsklaste perekonda Chironomous kuuluval liigil kuni 700 lööki sekundis. Samal ajal suurte liblikate puhul on tiivalöökide sagedus üsna madal.
Putukate lennukiirused võivad samuti olla üsna märkimisväärsed. Samas on selge, et varem mitmel pool kirjanduses mainitud 1000 km/h lendavaid putukaid pole olemas. On näidatud, et sellise kiirusega lendaval putukal puruneks pea. Ilmselt on praegu kõige tõepärasem maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. On ka teada, et üksikud surulased võivad lennata üle 50 km/h.
Jalad:
Putukatel on reeglina kolm paari jalgu - ees-, kesk- ja tagajalad. Jalad kinnituvad rindmikule puusa abil, millele järgneb pöörel (tavaliselt ühelüliline, kiletiivalistel aga sageli kahelüliline). Pöörlale kinnitub reis, sellele omakorda säär ning käpp. Viimane koosneb 1-5 lülist. Käpa viimasel lülil on tavaliselt küünised.
Jalgade peamine ülesanne on üldiselt liikumine kõval pinnal. Kõige paremini on selleks kohastunud käigu- e. jooksujalad (näit. prussakas). Tavaliselt on sel puhul kõik jalapaarid sarnase ehitusega. Sageli on käigujalad aga ühel või teisel viisil moondunud. Paljudel mullas ja maapinnal elavatel putukatel on esimesed jalad muutunud kaevejalgadeks. Tavaliselt on sel puhul esijalad laiad ja tugevad, näitena võib tuua kaerasori . Paljudes putukarühmades ( sihktiivalised , kirbulised) on jalad oluliseks täienduseks kesisele või puuduvale (kirbulised) lennuvõimele. Tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks. Paljudel röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees ‘sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased.
Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel.
Tagakeha:
Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid . Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. ( http://www.zbi.ee/satikad/putukad/ )
Mardikalised(Coleoptera)    
Mardikaliste keha on kõva kattega . Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised söövad tahket toitu või joovad taimemahlu. Neil on haukamissuised, mis koosnevad kolmest paarist lõugadest. Kõige suuremad on ülalõuad, mis röövtoidulistel on eriti võimsad.
Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikaliste nukul on näha peale tiivaalgmete piirjoonte ka tulevase mardika jalad, tundlad ja muud kehajätked. Need paiknevad nukul vabalt. Sellist nukku nimetatakse vabanukuks. Mardikaliste vastsed võivad areneda mitu aastat. Valmikute eluiga piirdub meie kliimas tõenäoliselt vaid ühe aastaga. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/mardikalised.ht m)
Ehitus:

Läikiv kitiinist keha.

Tiivad (katte- ja lennutiivad).

Tugevad lõuad.

Jalad vastavalt eluviisile (jooksu-, hüppe-, kaeve - või ujujalad).

Väike pea.

Rindmikukilp.
Toitumine

Röövtoiduline (ujur).

Taimtoiduline (kuldpõrnikas).

Sõnniktoiduline (sõnnikumardikas).

Laibatoiduline ( raisamatja ).

Kõdutoiduline (ürask).
Paljunemine

Lahksugulised.
Kaitsekohastumused

Surnu teesklemine (teesklased).

Varjevärvus (rohelised poilased ).

Hoiatusvärvus (eredavärviline lepatriinu).

Mürgine eritis (villimardikad).
Areng

Täismoone.
(Esper Karjus . Tallinna Järveotsa Gümnaasium)
Kõik mardikalised on läikiva kehaga, sest nende eestiivad
on muundunud siledateks, tugevateks kattetiibadeks, mis kaitsevad
lendamiseks kasutatavaid õrnu tagatiibu, samuti kogu ülejäänud
keha. Kuigi mardikad on lennuvõimelised, kohtame me neid kõige
sagedamini maapinnal, kas mullas, puukoore all või rohu sees.
Oma tugevate lõugadega söövad nad peaaegu igasugust toitu.
Suuruse poolest on mardikalised väga varieeruvad. Neist väiksemate
pikkus ei ületa poolt millimeetrit, kuid suurimad kasvavad kuni
15 cm pikkuseks . („ Elusloodus “ Valgus 1983)
Mõned mardikalised on kahjulikud, sest nad toituvad põlluviljadest
ja säilitatavatest toiduainetest. Euroopas üsna levinud juunipõrnikas
tekitab suurt kahju, süües hektarite kaupa puid lehtedest paljaks.
Juunipõrnika vastsed kahjustavad puuvilju , süües ära ka taimede
juured. Kartulimardikas ehk koloraado mardikas hävitab kartuli
ja kartulile sugulaslike taimede lehti. Kärsaklased, kelle pea
on veninud pikaks kärsaks, toituvad puuvillast, hernestest,
õuntest ja paljudest teistest kultuurtaimedest. Toonesepad uuristavad
end puidusse ja toituvad sellest, tekitades suurt kahju. („Elusloodus“ Valgus 1983)
Mitte kõik mardiklased pole kahjulikud. Lepatriinud toituvad
lehetäidest, kes on taimekahjurid . Mullas elutsevatest kahjuritest
toituvad jooksiklased , kellel on väga pikad jalad. Raisamatjad
matavad endast palju suuremate loomade korjuseid, kraapides nende
alt mulda ära. Seejärel munevad emased mardikad oma munad korjusesse,
millest nende vastsed hiljem pärast koorumist toituvad. Samasugusel
viisil munevad sõnnikumardikad sõnnikusse. Vanadel egiptlastel
oli üks sõnnikumardikaid -skarabeus- pühaks loomaks. („Elusloodus“ Valgus 1983)

Põrniklased. (Scarabaeidae)

Põrniklased on lehvikjate tundlatega mardikate sugukond segatoidumardikaliste
alamseltsist. (EE7lk.587)
Eestis on põrniklasi üle 70 liigi. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41 millimeetrit), jässakad, lameljate tundlatega mardikad. Paljudel on pea eesosa sahataoliselt laienenud. Jalad on võimsad, sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne. Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama. Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad, ka süsimustad. Õitel toituvad põrnikad on värvikamad.
Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Põrniklaste vastsed on valged, paksud, kõvera kehaga tõugud ehk konud, kes elavad mullas, kõdupuidus ja sõnnikus, mõned isegi sipelgapesades. Sitikate valmikud ja vastsed elavad mullas või sõnnikus ja toituvad peamiselt loomade väljaheidetest. Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied. Nende vastsed elavad mullas ja toituvad kõdust, huumusest ja taimede juurtest. Põrniklaste areng kestab sageli mitu aastat. ( http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased )

Jooksiklased

Jooksiklased (Carabidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Nad on sihvakad tumedakehalised ja liiguvad maapinnal kiiresti. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki.
Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega (oligopoodsed), harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Pea alapool on hästi väljakujunenud kurgualusega. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget.
Silmadest eespool on jooksikutel pikad lülilised tundlad, millega nad võtavad vastu ohusignaale ning saakloomade lõhnu. Lõhnade abil võivad jooksikud igasugusel maastikul ja isegi tihedas rohus ka omavahel sidet pidada.(www.wikipedia.org)
Jooksiklased on enamasti saledad , peenikeste ja tugevate jooksujalgadega. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel. Enamasti on jooksiklased tumedat värvi, sageli süsimustad. Sellisena jäävad nad tumedal maapinnal märkamatuks.
Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.ht m)
Paljud neist tarbivad valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust.( http://www.wikipedia.org )
Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Vastsed on pikliku ja väga painduva kehaga. Tagakeha tipul on kaks lülilist jätket. Vastsete lõuad on sama võimsad kui täiskasvanud isenditel, vaid veidi saledamad aga teravamad. Vastsed tegutsevad veelgi enam varjatult ning seetõttu kohtab neid harvem. Sellise kehaehituse ja eluviisiga vastseid nimetatakse vilaskvastseteks. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.ht m)

Kärsaklased

Enamikus on kärsaklased väikesed 1-11, harva kuni 24 millimeetrit pikad. Kärsaklased on liikide arvult teine mardikasugukond Eestis ja nad on meil esindatud umbes 450 liigiga . ( http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4rsaklased ).
Kärsaklased on väikesed mustad või pruunid õrnalt läikivad mardikad. Pea on neil välja veninud kärsakuks, kuhu kinnituvad ka nuijad tundlad. ( http://www.evm.ee/failid/File/Putukad%20maja%20kallal.pdf )
Kärsal on suur tähtsus – selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna.( http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4rsaklased ).
Valged jalutud C- kujulised vastsed on kaetud hõredate karvadega, neil on pruunikas pea. Kärsaklased arenevad märjas kõdunevas puidus, mille niiskus peab olema vähemalt 35%. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel ( http://www.evm.ee/failid/File/Putukad%20maja%20kallal.pdf )

Pehmekoorlased

Pehmekoorlaste (Cantharidae  ) sale keha on pehmete katetega , nende kattetiivad on painduvad. Tundlad on pehmekoorlastel niitjad. Pehmekoorlasi kohtab sageli õitel ja taimedel. Nad on röövtoidulised mardikad, kes närivad lisatoiduna õite pehmeid osi. Pehmekoorlastel on hoiatusvärvus - punased või kollased laigud tumedal taustal. Nende kehas tekkiv mürk on kaitseks lindude ja putukate eest.
Pehmekoorlaste rööveluviisiga vastsed elavad metsakõdus ja mullas. Teravate mõõkjate lõugade sees olevate kanalite kaudu süstib vastne ohvri kehasse mürki ja seedemahlu. Hiljem imeb vastne poolvedelat toidumassi. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/pehmekoorlased.ht m)

Poilased (Chrysomelidae)

Enamik poilasi on silmapaistvalt punased, sinised, kollased, mõned on lausa vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas . Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased )
Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased )
Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud. Nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist kehavedelikku. See on tõhus kaitse, mis võimaldab nendel aeglasevõitu õgarditel segamatult taimedel ronida. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.ht m)
Paljud eritavad kaitseks kehaliigestest mürgist vedelikku. Peaaegu eranditult kaitsevad poilased ennast aga mahakukkumise abil. Ohu korral tõmbavad nad tundlad ja jalad keha alla (sellest ka poilaste nimetus!) ja pillavad ennast maha. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.ht m)
Poilastel on komme pikseilmaga ronida taime latva, avada tiivad ja lasta end siis tuulel ja tõusvatel õhuvooludel kanda kuhu tahes.( Maaleht ,09.2007)

Siklased

Siklaste(Cerambycidae) keha on sale. Nad on eredavärvilised või tumedad. Eriti iseloomulikud on ebatavaliselt pikad kaardus tundlad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Sagedamini kohtab siklasi kesksuvel päiksepaistelistel päevadel õitel ja vartel ning mitmesugusel puitmaterjalil - puuvirnades ja kändudel. Paljud siklased on metsakahjurid . Emased munevad taimevarte ja puutüvede koorele ja pragudesse või närivad munemiseks augud. Siklaste liigid eelistavad üht või mõnda kindlat puuliiki.
Siklaste vastsed elavad puidus, koore all või rohttaimede vartes. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega . Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Vastsed toituvad lagunenud puidust. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud - nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Talvituvad enamasti tõugud. Vastsete arenemine vältab sageli mitu aastat. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/siklased.ht m)

Naksurlased

Naksurlaste(Elateridae) valmikud elavad peamiselt põõsastel ja rohul. Naksurid on tugeva kehaga sihvakad mardikad. Oma nime on nad saanud omapärase naksutamise tõttu. Naksurite eesrinna ja keskrinna vaheline ühendus võimaldab end vedrutaoliselt liigutada ning naksur heidab end selili asendist jalgadele . Selline naksutamine kaitseb ka võimalike vaenlaste eest. Näiteks võib libeda ja voolujoonelise kehaga naksur ennast naksutades linnu noka vahelt välja libistada. Ohu korral teesklevad naksurid surnut. Nad suruvad jalad ja tundlad tihedalt vastu keha. Tundlate jaoks on neil rindmiku all väikesed vaokesed.
Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa- alustes osades. Nad söövad taimede värskeid või kõdunevaid osi. Osa vastseid on aga röövtoidulised - nad toituvad putukate vastsetest. Vastseid on kahte tüüpi. Osa on valkja lihava (mitte kõvera!) kehaga, teised on punakas-pruunid, tugeva kehakattega ussitaolised tõugud. Viimaseid on nimetatud ka traatussideks. ( http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/naksurlased.ht m)

Suurliblikad(Macrolepidoptrea)

Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad . Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. („ Extra “ Elu 97.05.17)
Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma.
Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid iseloomustavad laiad tiivad ja otsast paksenenud nuiakujulised tundlad. Ka päevaliblikate röövikuid võib sageli päevasel ajal kohata avalikult taimedel toitumas. („Extra“ Elu 97.05.17)
Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad. Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. („Extra“ Elu 97.05.17)
Vanade roomlaste ettekujutus lillede ja liblikate vahelisest seosest polnud kaugeltki väär, ehkki veidi üle pakutud. Valdav enamik liblikatest on nektaritoidulised. Nektari kättesaamiseks on neil elastne ja liikuv imilont, mille pikkus on ühel Madagaskaril kasvavat orhideeliiki tolmendaval liblikal kuni 35 sentimeetrit . („Extra“ Elu 97.05.17)
Tiivad koosnevad liblikatel katusekividena üksteise peal paiknevatest soomustest. Soomuste erinevast pigmendisisaldusest ja valguse murdumisest nendel tekib paljudele liblikatele omane sillerdav värvus. Tiibade siruulatus võib mõnedel troopilistel liikidel ulatuda kuni 30 cm-ni. Tiivad võivad kokkupandult paikneda kahte moodi: asetuda seljal üksteise vastu nagu päevaliblikatel või paikneda katusjalt voldituna tagakehale nagu ööliblikatel. („Extra“ Elu 97.05.17)
Erinevalt päevaliblikatest pole ööliblikate tiivad nii värviküllased. Enamasti on eestiibade ülakülg värvunud selle substraadi järgi, millel liblikas päeval peatub. Eestiibade alla peidetud tagatiivad võivad aga olla erivärvilised, moodustades näiteks silma sarnaseid kujutisi. Tülitamise puhul tuuakse tagatiivad eestiibade alt välja ja kontrastne värvus võib mõnegi näljase linnu eemale peletada. Eesti liblikatest esineb taoline ehmatusvärvus näiteks silmiksurul. Ööliblikaid eristab päevaliblikatest ka suhteliselt jäme kere ja suured tundlad.
Eestis võib leida liblikaid lendamas märtsist novembrini. Suurliblikatest on esimesed kevadel lendajad valmikuna talvitunud lapsuliblikas - see on see kollane, keda keegi esimesena näha ei taha, ja väike- koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi läbinud liblikad alustavad lendu uuesti juuli keskpaigast. Augustis-septembris asuvad suve üle elanud valmikud talvituma. („Extra“ Elu 97.05.17)
Mõned nädalad pärast lapsuliblika ja väike-koerliblika lennu algust hakkavad lendama ka esimesed öölased. Esimeste paiselehe õite ajal asuvad lendama ka kevadvaksikud ja teised liigid, kes talvituvad nukukestas väljakujunenud liblikatena ning kooruvad niipea, kui nuku asukohas on maapind sulanud.
Paljud varajased liblikad toituvad pajuõitest ja langevad öösel sellesama puu otsas külmatardesse. Selliseid liblikaid püütakse nii: puu ümber laotatakse valge lina ja seejärel lüüakse kaikaga tubli mats vastu tüve. Edasi tuleb puu otsast alla kukkunud külmletargias olevad liblikad lihtsalt kokku korjata.
Enamus nukustaadiumis talvitunud liblikatest kooruvad mais-juunis. Röövikuna talvitunud liigid nukkuvad mais ja valmikud alustavad lendu juuni teisest poolest alates.
Kõige rohkem päevaliblikaid lendab jaanipäevast juuli keskpaigani, öölaste haripunkt on augusti alguses. Juuli lõpust alates ilmuvad kiiresti arenevatel liikidel juba teise põlvkonna esindajad. Üheks selliseks produktiivseks liigiks on näiteks kapsaliblikas. Juuli keskpaigaks on lennus juba ka kõik need liigid, kes talvituvad munastaadiumis. („Extra“ Elu 97.05.17)

Kahepaiksed

Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eestis elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad.
Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn.
Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga . Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi.  Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad   peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes.
Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised.
Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad.
Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e. kehavereringesse. Et aga nimetatud kaks vereringet pole teineteisest täielikult eraldatud, siis on kahepaiksete ainevahetus aeglane ning kõik nad on kõigusoojased loomad.
Kahepaiksed on valdavalt loomtoidulised , kes söövad endast väiksemaid selgrootuid : usse, putukaid, nende vastseid ja limuseid. Suuremad päriskonnalised võivad aga alla neelata ka väiksemaid selgroogseid
Kahepaiksed on suhteliselt hästi arenenud nägemismeel. Erinevalt kaladest on neil silmad enamasti silmalaugudega ja varustatud pisaranäärmetega. Silmade taga paiknevad kuulmiselundid . Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega.
Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest . Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks.
Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kahepaiksed2.ht m)

Harilik kärnkonn

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Kahepaiksed (Amphibia)
Selts: Päriskonnalised (Anura)
Sugukond: Kärnkonlased (Bufonidae)
Perekond: Kärnkonn (Bufo)
Liik: Harilik kärnkonn (Bufo bufo)
Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni , keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas . Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10…11 cm), kes on isastest (6…7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi.
Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6…8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25…40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000…7000 marjatera .
Koorunud kullesed on 1…1,3 cm pikad ning moone toimub 2…3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks.
Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad , tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3…4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all.

Rabakonn

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Kahepaiksed (Amphibia)
Selts: Päriskonnalised (Anura)
Sugukond: Konlased (Ranidae)
Perekond: Konn (Rana)
Liik: Rabakonn
Rabakonn on pisike, 5…7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks.
Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad , jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad . Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid.
Suurema osa oma elust, ka talved , veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1…3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem.
Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid , turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt . Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks.
Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370…3000 1,5…2 mm läbimõõduga muna, mis paiknevad veepinnal 10…15 cm läbimõõduga klompides. Soodsate tingimuste korral kooruvad kullesed 8…10 päeva pärast. Kudu on vastupidav madalatele temperatuuridele - see võib areneda vees, millel on jääkirme. Sellisel juhul munade areng peatub, kuid nad ei hukku. Arengu kestus kudust noore konnani sõltub veetemperatuurist (võib kõikuda 45…90 päevani) ning juunis-juulis veekogust väljuvate noorte rabakonnade pikkus on 12…23 mm. Suguküpsuse saavutab 3. eluaastal .
Rabakonna kudu ja kullesed on tundlikud saastatusele ja hukkuvad juba mistahes reostusega veekogudes.
Rabakonn kuulub looduskaitse alla.

Rohukonn

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Kahepaiksed (Amphibia)
Selts: Päriskonnalised (Anura)
Sugukond: Konlased (Ranidae)
Perekond: Konn (Rana)
Liik: Rohukonn
Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster.
Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23…2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult.
Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid).
Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 C. Sellisteks kohtadeks on kaevud , tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3…5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500…700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed , siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad.
Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11…12 cm sügavusse vette 670…4000 muna, mis kleepuvad 15…30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5…16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada …45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70…150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26…33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana.
Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all.

Tähnikvesilik

Tähnikvesilik on väike, 8…11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid . Looma nahk on sile või peensõmerjas. ( http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/TRIVUL2.ht m)
Tähnikvesilik on rangelt seotud metsadega , eelistades leht- ja segametsi ja vältides avamaastikku. Ta elutseb varjulistes ja niisketes paikades ning on öise eluviisiga. Vaid mõnikord pärast vihma võib tähnikvesilikku näha ka päeval liikumas, tavaliselt on nad peitunud pehkinud kändudesse, mahalangenud puude koore alla ja teistesse peidukohtadesse.
Oktoobrist alates on vesilikud talveunes , asustades lehehunnikuid, mutiurge, ka keldreid ja kartulikoopaid, kus nad asetsevad 3…5 isendist koosnevate gruppidena.
Pärast ärkamist märtsi lõpul või aprillis siirdub tähnikvesilik vette, eelistades madalaid ja soojaveelisi tiike, järvi, kraave või ojasid. Vesilike sigimisperiood on pikk ning see kestab juuni lõpuni. Pulmaajal muutuvad vesilikud erksavärviliseks ning isaste seljale kasvab lainjas oranzhiservaline hari, mida mööda kulgeb pärlmuttersinine triip . Emastel loomadel harja ei teki. Paaritumine toimub kui veetemperatuur on vähemalt 10 C ning sellele eelnevad pulmamängud, mille käigus vesilikupaar vilkalt ringi ujub ning isane saba liigutades emase külgi müksib. Kogu kevade vältel muneb emane kokku 60…700 muna, peale munemist rullib ta iga muna eraldi veealuse taimelehe vahele.
Vastne koorub munast 14…20 päeva pärast. Vastsestaadium kestab 60…70 päeva ning veekogust väljudes on noor vesilik 32…36 mm pikkune. Vesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal. Toiduks püüavad tähnikvesilikud hulkjalgseid, vihmausse ja mitmesuguseid putukaid, kuid vees elades on ta menüü hoopis teine - siis on peamiseks toiduks sääskede, kiilide ja ujurite vastsed, limused, kalamari ja konnakudu.
Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla.

Roomajad

Roomajad on esimesed tõelised maismaa - selgroogsed. Neid iseloomustab sigimine kuivalmunade abil, hingamine ainult kopsuga õhu sissehingamise teel, hästiarenenud hingamisteed ja sarvsoomuste või -kilbistega kaetud nahk. Roomajatel on erinevalt kahepaiksetest südame vatsakeste ebatäielik või täielik vahesein. Nende liikuvus suureneb, sellega aga kaasneb jäsemete vöötmete tugevnemine, pea liikuvus suureneb ning selgroog eristub kaela-, rinna-, nimme-, ristluu ja sabapiirkonnaks. Roomajate kolju liigestub, erinevalt teistest selgroogsetest (v.a. linnud ), ühe liigesepõuda varal . Õlavöötmes on neil omapärane katteluu - pealisrinnaluu. Vabade jäsemete toeses on iseloomulikud randme- ja kannasisesed liigesed . Roomajate primitiivsete tunnuste hulka tuleb arvata kahe aordikaare olemasolu, kerepiirkonna arterites sisalduv segaveri, ebapüsiv temperatuur ning aeglane ainuvahetus. Roomajate nüüdisliike on umbes 6000, seega peaaegu kolm korda rohkem, kui kahepaikseid. Roomajad jagatakse nelja seltsi: kilpkonnalised, krokodillilised , kärsspealised ja soomuselised. Kilpkonnalisi on umbes 200 liiki. See väga iidne roomajate rühm on tänapäevani säilinud eänu kilprüüle. Krokodillilisi on umbes 20 liiki. Nad on peamiselt levinud troopiliste alade mandri- ja rannikuveekogudes. Kärsspealiste ainus nüüdisaegne liik tuataara on säilinud ainult Uus - Meremaal . Soomuseliste-selts, 5700 liiki hõlmav, on ainus roomajate rühm, kelle arengus on praegu õitseaeg. Sinna kuuluvad sisalikud, maod ja kameeleonid.
Roomajate kehaehitus ja füsioloogia.
Roomajate arenemine ei ole isegi veeselavatel vormidel seotud veekeskkonnaga. Üks tähtsamaid muutusi maismaa-eluks kehastumise reas on munade soonkestade tekkimine. Soonkest takistab tunduvalt munade kuivamist, kuid ei hoia seda täielikult ära. Munad saavad normaalselt areneda siis, kui pinnase niiskus on üle 25%. Koorkesta ilmumine tähendas nii kaitset ärakuivamiste vastu kui ka kohastumist , et muna saaks areneda uutes tingimustes. Soomuseliste muna on primitiivne - suur osa loote arenguks vajalikust veest võetakse ümbritsevast keskkonnast. Järgmiseks sammuks oli munajuha seinte poolt eritatava valkkesta tekkimine. Sellesse on koondatd kogu veevaru, mis loote arenguks vaja läheb. Selline kest on kilpkonnade ja krokodillide munadel. Kuna nüüd polnud enam vaja vett väljaspoolt ammutada, sai kookest edasi muunduda. Kilpkonnadel ja krokodillidel asendus see lubikestaga, mis üldse vett ei lase läbi. Lubikestaga munad on kuivamise eest kaitstud ja saavad maismaal areneda igasugustes tingimustes. Et loode arenedes kõva kesta poolt vigastatud ei saaks, on roomajate munadel erilised embrüonaasled kohastumised. Arengu varajastel staadiumidel tekib ringkurd, mis suurenedes kasvab ümber loote. Kokkupuute vältimiseks koguneb eriline amniovedelik. Amnioõõnes loode kannatab hapnikupuuduse käes. Ka on loote elutegevuse produktide eritamine . Tekib teine looteelund - tois e. kusekott. See täidab hingamiselundi ülesandeid ja sinna eritab loode laguprodukte. Roomajate munades moodustavad toitainete põhivaru rasvad , mis lagunevad veeks ja süsihappegaasiks. Valgud aga lagunevad kusihappeks, mis erinevalt kahepaiksetele ei kahjusta loodet. Roomajate sugunäärmed - munasarjad ja raiad - ei erine oluliselt kahepaiksete vastavatest elunditest. Munasarjad on muutunud. Seose munade mõõtmete suurenimsega seemnejuha lakkab funktsioneerimast kusejuhana. Roomajate hingamiselundid paiknevad sügaval keha sees ja on hingamisteede abil ühendatud väliskeskkonnaga. Kõrist algab pikk hingetoru, mis tagapool jaguneb kaheks kopsutoruks, mis viivad kopsudesse. Õhu tee kopsudesse muutub käänulisemaks, sest kopsutorud suubuvad kopsude külgmistele seintele . Roomajate kopsudeseinad on käsnja ehitusega. Aegade jooksu toimunud hingamiselundite ümberkujunemine on viinud selleni, et kopsud on roomajate ainus hingamiselund. Roiete säilimine võimaldab roomajatel uue hingamismehhanismi tekkimist. Rinnakorvi maht muutub eriliste hingamislihaste abil. Roomajatel on kopsude ventilatsioon intensiivne. Hingamiselundite täiustumisega paralleelselt täiustub ka roomajate vereringe- elundkond . Enamikul roomajatel on süda kolmakambriline, kuid siiski on vatsake jaotatud mittetäieliku vaheseina abil kaheks. Arteriaalne tüvi jaotub kolmeks:kopsuarteriks, mis hiljem hargneb vasakuks ja paremaks aordikaareks. Hingamisfunktsioonidest vabanenud nahk teeb läbi muudatusi, mis peavad organismi kaitsma kuivamise eest. Roomajatel pole nahanäärmeid, sest nahka pole vaja niisutada ( aurumine keha pinnalt on vähenenud, sest keha katavad sarvsoomused). Roomajate seedekulgla võimaldab püütud saaki hästi ära kasutada. Maks on suur, esineb sapipõis. Roomajad on, vaatamata surtele muudatustele siiski kõigusoojased, st. nende kehatemperatuur sõltub väliskeskkonnast. Roomajate nägemiselundis nihutatakse akommodeerimisel läätse kui ka muudetakse selle kõverust. Kuulmiselundis on toimunud muutused, mis võimaldavad roomajatel paremini kuulda. Haistmiselundi iseärasuste tõttu saavad roomajad hingata ka siis, kui toit on suus. Roomaja peaaju on jätkanud arengut, omandades maismaa-selgroogsetele iseloomulikud tunnused. Jäsemete pikenemine , nende toetuspinna vähenemine ja üksikute osade asendi muutmine kere üksteise suhtes soodustab üleminekut roomamiselt kõndimisele ja jooksmisele. Roomajatel võib pea teise kaelalüli suhtes liikuda vertikaalselt kui ka pöörduda horisontaalselt . Roomajate kolju on alati luuline.
Eluviis.
Olles omandanud võime sigida maismaal, polnud roomajail enam vajadust minna tagasi veekogudesse ja nad muutusid täielikult maismaaloomadeks. Asuti elama troopikatesse ja kõrbetesse, pooluste suunas roomajate liikide arv kahaneb. Enamus roomajatest on päevaloomad (mõned videviku ). Roomajad on soojalembesed ja seetõttu enamus liike on talviti talveunes. Talvitumiseks koguneb neil varutoitaineid ja ainevahetus aeglustub. Paikades, kus on palju munadest toituvadi loomi, valvavad vanemad muna. Osadel roomajaist on passivseks kaitsevahendiks kaitsevärvus, teistel kilprüü. Hulk roomajaid toob kuuldavale hoiatushelised. Mürginäärmed on umbes 450 maol (s.o. mürgise mürgiga).
Põlvnemine.
Väljasurnud roomajad pakuvad erakordset huvi, sest nemad on lindude, imetajate ja roomajate esiisad . kõige ürgsemaid neist (kotülosaurused) tuntakse juba permi ajastust, tiirases surid nad juba välja. Anapsiidide rühm on roomajatekõige ürgsem haru, kelle ainsateks praegu elavateks esindajateks on likpkonnalised. Mõned kilpkonnade rühmad on mitmeid kordi maismaa.elu vee-elu vastu vahetanud, seetõttu nad kord peaaegu kaotasid luukilbid, siis omandasid need jälle uuesti.
( http://www.hot.ee/tintz18/roomajad.html )

Arusisalik

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Roomajad (Reptilia)
Selts: Soomuselised (Squamata)
Alamselts: (Lacertilia)
Sugukond: Sisaliklased (Lacertidae)
Perekond: (Zootoca)
Liik: Arusisalik
Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall , kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes , madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3…10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4…4 cm, kuid suve lõpuks 5…5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75…80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat.
Arusisalik on looduskaitse all.

Nastik

Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu , kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.
Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel, veelindude pesades või isegi puudel.
Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis.
Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30 C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad , paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks .
Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased , nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all.

Rästik

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Roomajad (Reptilia)
Selts: Soomuselised (Squamata)
Sugukond: Rästiklased (Viperidae)
Perekond: Rästik (Vipera)
Liik: Harilik rästik
Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid.
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood , järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud , pehkinud kännud, praod . Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast.
Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.
Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2…4 C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.
Pulmamängud toimuvad 2…3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni. Rästikute pulmatants on keerukas rituaal , kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad. Rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale augustis ning nad saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt, kui kehapikkus on vähemalt 50 cm. Rästikute eluiga võib ulatuda 14…15 aastani.
Inimese lähenedes püüab rästik minema roomata, ta hammustab vaid siis, kui talle peale astuda või kätte võtta. Rästik kuulub looduskaitse alla, tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt.

Vaskuss

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Roomajad (Reptilia)
Selts: Soomuselised (Squamata)
Sugukond: Vaskuslased (Anguidae)
Perekond: Vaskuss (Anguis)
Liik: Vaskuss (Anguis fragilis)
Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Värvuselt on keha küljed ja kõht mustjaspruunid või täiest mustad, selg on märgatavalt heledam - pruun või pronksjas. Iseloomulikuks võib lugeda siniste laikude esinemist täiskasvanud isasloomade seljal (Eestis on selliseid isendeid kohatud Saaremaal).
Vaskuss võib asustada nii niiskeid kui kuivi alasid laialehistes ja segametsades, tihnikutes, ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades . Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.
Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult , kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad.
Et vaskuss on loid ja kaitsetu loom, siis on tal ka ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine. Vaskussi saba on pikk (kuni poole kehapikkusest moodustab saba) ja kergesti murduv.
Talvel on vaskussid talveunes, asustades näriliste urgusid või kõdunenud kände. Talvitumine algab septembri lõpus või oktoobri alguses ning ühte kohta võib koonduda 20…30 looma. Vaskussid paarituvad maikuus ning 5…26 poega sünnivad ilma 2,5…3 kuu möödudes. Vaskuss on elussünnitaja - munad arenevad lõpuni emaslooma kehas ja noored vaskussid sünnivad läbipaistvas munakestas, mille nad kohe puruks rebivad. Vastsündinud vaskusside pikkus on kuni 10 cm. Vaskuss talub ka vangistust ning harjub inimesega. Vangistuses võib ta eluiga ulatuda 20…30 (50) eluaastani.
Eestis on vaskuss hajusalt levinud ning ta kuulub looduskaitse alla.

Pisiimetajad

Pisiimetajad (Micromammalia) kuuluvad loomariigi süsteemis imetajate klassi.
Kokkuleppeliselt on meie pisiimetajad täiskasvanult kuni 30 cm kehapikkusega imetajad , kes kuuluvad seltsidesse putuktoidulised (Insectivora), käsitiivalised (Chiroptera) ja närilised (Rodentia). Ametlikku liiginimekirja kantud liikidest kuuluvad pisiimetajate hulka kõik eelnimetatud seltside liigid v.a. kobras ja ondatra.
Eestimaal on teada kokku 64 vabaltelavat imetajaliiki (koduloomad ja farmiloomad seega välja arvatud), kellest 38 (59%) moodustavad pisiimetajad. Kui palju on Eestis seni veel avastamata pisiimetajaliike, seda pole võimalik öelda; kuid iga 10-aastase uurimisperioodi vältel avastatakse meil 1—2 uut liiki juurde.
( http://www.hot.ee/pisiimetajad/NR3.HTM )

Juttselg- hiir

Juttselg- hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud.
Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad.
Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad külmad ja elu karm, võivad juttselg-hiired hulgaliselt ka hoonetesse tungida .
Nagu kõik hiired, on ka juttselg-hiir viljakas loom, kes poegib suve jooksul 3…4 korda. Sigimisperiood algab juba aprillis ja võib lõppeda alles oktoobris. Korraga tuuakse ilmale 3…9, isegi kuni 11 poega, kes sündides on paljad ja armetud ning kaaluvad kõigest paar grammi. Hiirepojad kasvavad kiiresti ning nende silmad avanevad 10…12 päeval ja imetamine kestab 2 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored hiired juba 2 kuu vanuselt ning see tähendab seda, et kevadel sündinud toovad enda pojad ilmale juba samal suvel. Heades tingimustes võib juttselg-hiir elada maksimaalselt 4 aastat vanaks.
Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead , kullid ja kakud .

Kaelushiir

Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11…13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus.
Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu. Oma urud kaevab hiir ise, kuid ta võib asustada ka kände, puuõõnsusi ja puuriitu. Talvel pole harvad juhused, kui kalushiired tungivad tallidesse ja lautadesse ning isegi inimelamutesse.
Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse.
Maapinnal liigub kaelushiir pikkade hüpetega. Samal ajal on ta ka osav ronija, kes võib liikuda vabalt puudel ja põõsastel, mitme meetri kõrgusel maapinnast . Teda on aga raske tabada, sest ta tegutseb vaid öösiti.
Nagu kõik hiired, toob kaelushiir ilmale 2…3 pesakonda poegi aastas. Esimene pesakond sünnib juba aprillis ning sigimisperiood lõpeb septembris. Pesakonnas on tavaliselt 4…9 poega. Hiirepojad on alguses paljad ja väga abitud, kuid nad kasvavad ruttu. Silmad avanevad 12…14 päeval, imetamine kestab 15 päeva. Suguküpseks saab juba 2 kuu vanuselt ning kevadel sündinud pojad sigivad juba samal suvel. Kaelushiire eluiga ei ole pikk, heades tingimustes ulatub see kõige rohkem 4 aastani.
Ka vaenlasi on hiirel ohtralt - ta on meeltmööda toiduobjektiks paljudele väikekiskjatele, rebastele, metssigadele, kullidele ja kakkudele. Seoses sellega on kaelushiir oluliseks lüliks toiduahelas .
( http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/APOFLA2.ht m)

Leethiir

Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus - see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike - umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall.
Leethiire elupaigad on tihedalt seotud metsaga, ta asustab tihti suurt ja paksu metsa ning isegi soometsi. Vähamal määral võib teda kohata ka parkides, niitudel ja veekoguäärsetes põõsastikes. Leethiir elab puude ja põõsaste juurte ning prahihunnikute all asuvates urgudes, mis on keerulised ja varustatud paljude käikudega. Liikumiseks kasutab ta tihti ka muttide poolt valmis kaevatud käike. Talvel uuristab leethiir tihti käike lumikattesse. Ta on ka osav ronija, tegutsedes tihti ka puudel ja põõsastel. Maapinnal liigub leethiir edasi hüpetega. Ta võib tegutseda samahästi nii päeval kui öösel, kuid on täheldatud, et aktiivsus on suurem pimedas.
Leethiir sööb teistest meie hiirtest enam taimede rohelisi osi, ka seemneid, juurikaid ja isegi seeni. Loomsest toidust eelistab ta vaid putukaid. Talvel lume all liikudes sööb leethiir ka samblikke. Talveks kogub leethiir omale ka tagavarasid, kuid need on enamasti väikesed.
Leethiired sigivad suvel, aprillist oktoobrini ning selle aja jooksul saab emasloom maha keskmiselt 2 (vahel 3…4) pesakonnaga, mis koosneb 1…10 (tavaliselt 5…6) pojast. Pojad on sündides pimedad ja paljad, ning ema toidab neid piimaga 2 nädala vältel. Silmad avanevad neil juba 10. elupäeval ning suguküpseks saavad noored juba 1 kuu vanuselt. Leethiire eluiga looduses on 1,5…2 aastat, eriti heades tingimustes 3 aastat.
Vaenlastest hiirtel puudust ei tule - leethiirt jahivad kärplased, rebased, kassid, kakud, kullid ja isegi metssead. Põhiliselt taimtoidulise loomana tekitab leethiir kahju metsakasvatajatele, süües ära puude mahakülvatud seemned ja kahjustades istikute koort.
Imetajad
Imetajad on soojaverelised selgroogsed loomad, kes omavad higinäärmeid, karvkatet ja toidavad oma järglasi piimaga.
Hetkel eksisteerivaid imetajaliike on maailmas üle 5400, alustades 3-4 sentimeetrisest kimalas-nahkhiirest ja lõpetades 33 meetri pikkuse sinivaalaga.
Imetajad elavad igal pool - maa peal, maa all ja ka vees. Imetajad on väga kohanemisvõimelised, mistõttu leiame neid igalt kontinendilt. näiteks Euroopas elab 260 liiki imetajaid , Aasias 369 liiki ja Aafrikas 386 liiki.
Kõige rohkem imetajaid elab maa peal ja liigub neljal jalal. Suurim maismaaimetaja on elevant . Palju imetajaid elab ka puu otsas, kellel on selleks tarbeks saba näol 'viies jalg' välja arenenud, mis on väga liikuv ja oluliseks abiks puu otsas liikudes.
Veestki leiab väga palju imetajaid, kelle esijäsemed on kängunud, kuid skeletis kindlalt eristatavad. Vees liikumiseks on neil laiad ujulestad, mida mõned veeloomad maismaal käies hüplemiseks kasutavad. Veeloomad näevad maismaal liikudes äärmiselt kohmakad välja.
Imetajad saavad õhuski väga hästi hakkama. Kõik käsitiivalised on ju imetajad ning veedavad suure osa oma elust lennates. Nahkhiired ongi ainukesed tõelised lendavad imetajad, sest teistel on küll omadus sooritada pikki hüppeid või liuelda pikemalt läbi õhu, kuid päriselt lennata nad siiski ei suuda. Maailmas on üle 1100 nahkhiireliigi, mis moodustab imetajate koguarvukusest 20 protsenti.
Eesti imetajate nimekirja kuulub praegu 60 liiki, kellest mõnda pole küll juba peaaegu 100 aastat meie kodumaa territooriumil kohatud. Nagu näha, moodustab see number vaid kaduvväikese osa maailma kõikidest imetajatest. Meil elavad valdavalt loomad, kes asustavad ka muid maailma paiku, näiteks rebased, karud, hundid jpt.
Looduskaitse alla kuuluvad neist 60-st 19 liiki.
On selge, et nii laias maailmas kui ka Eestis elab väga palju erinevaid imetajaid, sest samasugused loomad ei saaks ju hakkama metsas, meres ja õhus lennates. Sellest tulenevalt on imetajad erinevad juba sellepärast, et nad peavad hakkama saama erinevates keskkondades . Siia lisandub veel suurus, mis on imetajate puhul väga varieeruv .
Paljudel liikidel on isasloomad suuremad kui emasloomad . Isastel esineb ka muid emastest erinevaid silmapaistvaid tunnuseid, nagu näiteks põtradel ja kitsedel kannavad sarvi ainult isasloomad, metssigadel on isase kihvad palju suuremad ning isahundid on lihtsalt kasvult suuremad ja tugevamad kui emased.
Maismaaimetajate sisemus töötab paljuski sarnaselt meie omale, sest on ju inimesedki imetajad.
Kuna maismaaimetajad söövad erinevat toitu - mõned taimset, teised loomset ja kolmandat söövad raipeid, siis on vastavalt kohanenud ka seedimisorganid.
Vees elavad imetajad on kohastunud olema pikemat aega ilma õhuta. Neil pole lõpuseid nagu kaladel , vaid nad peavad käima veepinnal õhku hingamas.
Kõikide imetajate kopsud on kärgjad käsnasarnased elundid , mille sisepind on suurem kui välispind.
Imetajad kannavad loodet oma kehas ning selle valmides toimub sünnitamine.
Paaritumise käigus viljastab isane emase kehas munarakud , millest arenevad looted või loode.  Paaritumisele eelneb tavaliselt mingit sorti pulmamäng, mis on liigiti väga erinev. Suurematel imetajatel vaatemängulisem, pisematel võib see aga üldse puududa.
Sünnitatakse kas pessa, mis on ehitatud mingist taimsest materjalist, urgu või lihtsalt mõnda varjulisse kohta. Emasloomad imetavad oma järglasi päris pikka aega enne, kui nad suudavad iseseisvalt liikuma hakata. Paljud pisikesed imetajad sünnivad siia ilma pimedatena ja saavad nägijateks alles mõne nädala möödudes.
Imetajate juures kohtab väga palju erinevaid sotsialiseerumise vorme. Mõned liigid elavad karjades, teised moodustavad karjasid hooajati, kolmandad on monogaamsed (ühe paarilisega ) ja neljandad polügaamsed (mitme paarilisega).

Halljänes

Süstemaatiline kuuluvus
Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Imetajad (Mammalia)
Selts: Jäneselised (Lagomorpha)
Sugukond: Jäneslased (Leporidae)
Perekond: Jänes (Lepus)
Liik: Halljänes (Lepus europaeus)
Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.
Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40…44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani.
Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed . Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga.

Metskits

Süstemaatiline kuuluvus
Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Imetajad (Mammalia)
Selts: Sõralised (Artiodactyla)
Sugukond: Hirvlased (Cervidae)
Perekond: Metskits (Capreolus)
Liik: Metskits (Capreolus capreolus)
Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.
Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.
Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.
Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.
Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest , võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad . Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.

Põder

Süstemaatiline kuuluvus
Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Imetajad (Mammalia)
Selts: Sõralised (Artiodactyla)
Sugukond: Hirvlased (Cervidae)
Perekond: Põder (Alces)
Liik: Põder
Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.
Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu , lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape , lubi, parkaine ), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed , et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav . Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.
Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised . Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Rebane

Riik: Loomad (Animalia)
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata)
Klass: Imetajad (Mammalia)
Selts: Kiskjalised (Carnivora)
Sugukond: Koerlased (Canidae)
Alamsugukond: (Caninae)
Perekond: Rebane (Vulpes)
Liik: Rebane
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.
Jooksuaeg on rebasel veebruaris . Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.

Kasutatud kirjandus:

„EE7“
„Elusloodus“, 1983, Valgus
„Extra“ Elu 97.05.17
„Puisniidud“ Kukk, Kull 1997
234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA
Bioloogia põhikoolile,2002, Avita
Decker, 1969; Loof, 1978; Evans et al., 1993
http://bio.edu.ee/loomad
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/TRIVUL2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/APOFLA2.ht m
http://et.wikipedia.org/wik i
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4rsaklased
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased
http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased
http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/
http://www.eria.ee/public/files/TTK_71_lk_231_238.pdf )
http://www.evm.ee/failid/File/Putukad%20maja%20kallal.pdf
http://www.hot.ee/pisiimetajad/NR3.HTM
http://www.hot.ee/tintz18/roomajad.html
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kahepaiksed2.ht m
http://www.miksike.ee/en/forum.html?thread_id=137&forum=13
http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4
http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/
http://www.zbi.ee/satikad/putukad
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.ht m
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.ht m
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/mardikalised.ht m
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/pehmekoorlased.ht m
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.ht m
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/siklased.ht m
http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf
Kiryanova, Krall, 1980
Krall, Luik, 2000
Looduse entsüklopeedia lk 144-145
Maaleht,09.2007
Mati Martin 1999. Eesti Loodus
O. Nilson, A. Raik , I. Riisalo, A. Tiits , H. Tiits. Loodusõpetus. Käsiraamat õpetajale. - Tallinn: VALGUS, 1982. - Lk. 196-197
www.kiideva.ee/puisniit
www.wikipedia.org

Sisukord

Sissejuhatus 2
Puisniitude loomastik 2
Ektobakterid 4
Ümarussid 4
Ingerjad 6
Limused 8
Putukad 9
Põrniklased. (Scarabaeidae) 15
Jooksiklased 16
Kärsaklased 17
Pehmekoorlased 17
Poilased (Chrysomelidae) 17
Siklased 18
Naksurlased 18
Suurliblikad(Macrolepidoptrea) 19
Kahepaiksed 21
Harilik kärnkonn 22
Rabakonn 23
Rohukonn 24
Tähnikvesilik 25
Roomajad 27
Arusisalik 29
Nastik 30
Rästik 31
Vaskuss 32
Pisiimetajad 34
Juttselg- hiir 34
Kaelushiir 35
Leethiir 36
Halljänes 38
Metskits 39
Põder 40
Rebane 41
Kasutatud kirjandus: 43
Sisukord 45
46