Roomajate liigirikkuse võrdlus (0)

Eesti
Roomajate liigirikkuse võrdlus
Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega .
Juhendaja :
Tartu 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS 4
Eesti roomajad 5
Soome roomajad 6
Kivisisalik 6

SISSEJUHATUS

Tabel 1. Roomajate taksonoomia .
Taksonoomia
Riik:
Loomad Animalia
Hõimkond:
Keelikloomad Chordata
Klass:
Roomajad Reptilia
Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13]
Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1. näeme ka maismaa eluviisiga Soomuselist Sauromalus obesus. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. [13]
Joonis 1. Soomuseline Sauromalus obesus
Roomajate hulka kuuluvad - väikesed sisalikud, jäsemeteta maod , kala meenutavad kalasisalikud, kilprüüsse suletud kehaga kilpkonnalised, fantastiliste kehavormidega suured ja väikesed, kahel ja neljal jalal kõndivad dinosaurused, lendavad tiibsisalikud jne. Neile kõigile on iseloomulik sarvkihiga naha ja koorega munade esinemine, samuti mitmed muud anatoomilised ja füsioloogilised omapärad, nagu hingamine kopsudega, kahe aordikaare, rinnakorvi esinemine, imetajate ja lindudega võrreldes suhteliselt madalalt arenenud kesknärvisüsteem ja termoregulatsioon . Naha sarvikhist on enamikul roomajatest varvaste otses arenenud küünised ning nahka katvad soomused . [13]
Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktise) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides. Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised. [13]
Antud töö eesmärk on võrrelda Eesti roomajate liigirikkust Soomega ja leida liikide ohustatus ning selle põhjused. Püüda seletada nende liigirikkuse põhjuseid liigirikkust määravate tegurite alusel. Selles töös leian ka Eestis ja Soomes roomajate liikide arvukuse. Samuti püüan leida vastuse küsimusele: „Miilist rolli roomajad toiduahelas täidavad?“ .

Eesti roomajad

Eesti roomajad on Eesti Vabariigi territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Eestis on 5 liiki roomajaid, kes kõik kuuluvad looduskaitse alla. Minevikus – u 5000– 8000 aastat tagasi – on Eesti alal elanud ka sookilpkonn.Eesti roomajate süstemaatiline nimestik:
Selts-soomuselised Squamata; alamselts- sisalikulised Lacetilia, sugukond - sisaliklased Lacertilia: kivisisalik (Lacerta agilis ), arusisalik (Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis)
Alamselts-maolised Ophidia ; sugukond- nastiklased Colubridae: nastik (Natrix natrix); sugukond-rästiklased (Viperidae): rästik ( Vipera berus). [5]

Soome roomajad

Soome roomajad on Soome territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Soomes on 4 liiki roomajaid. Kõik 4 liiki roomajat on looduskaitse all. Soome roomajate süstemaatiline nimestik:
Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis)
Alamselts-maolised: nastik (Natrix natrix), rästik (Vipera berus). [10]
Eestis on roomajate liigirikkus suurem kui Soomes. Eestis ja Soomes elavad samad liigid, kuid Soomes ei ela kivisisalikku.

Kivisisalik

Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16…18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Joonis 2. Näeme, et piki kivisisaliku selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. [9]
Joonis 2. Kivisisalik Lacerta agilis.
Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti , et tegu on väga mürgise loomaga , kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. [9]
Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased . Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. [9]
Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. [9]
Levik Eestis
Eestis domineerib arusisalik ning kivisisalik on lokaalsem ja haruldasem. Eesti kahepaiksete ja roomajate atlase andmetel esineb kivisisalik ainult 52 e. 9,17% atlase ruutudest. Seega on meile tegu Eesti jaoks üsna haruldase sporaadilise levikuga olid enamasti minimaalsed roomajaga, kes on oma levila põhjapiiril. Eestis oli seitsmekümnendatel - kaheksakümnendatel aastatel kivisisaliku levik sporaadiline -esinesid väikesed (mõnikond kuni sadakond looma) lokaalpopulatsioonid väikeste saartena üle Mandri-Eesti, kusjuures nendevahelised sidemed (isendite vahetus) olid enamasti minimaalsed. Ilmselt oli ja ka on Eestis tegemist ilmsete reliktsete populatsioonidega. Tõenäoliselt oli kivisisalik varem, soojema ilmastiku aegadel Eestis laiemalt levinud ning tunduvalt arvukam kui praegu. [7]
Eesti jaoks on oluline meeles pidada, et alamliigi Lacerta agilis agilis lähim esinemispiirkond on Ida- Preisimaa (Kalingradi oblast ) ning alamliikide Lacerta agilis chersonensis ja Lacerta agilis exigua sümpatrilise leviku piirkond on Daugava jõe ja 300E meridiaani ristumiskoht. Arvatud on, et Eestis leidub kivisisaliku alamliik Lacerta agilis agilis kuigi konkreetseid publitseeritud andmeid Eesti kivisisalike morfoloogiast pole. [7]
Eestis asub oma levila põhjapiiril ning on levinud vaid kohati Põhja- ja Lõuna-Eestis. Saartelt pole leitud. Kivisisalik on Eestis võrdlemisi haruldane . [8] Kivisisalik on ainukese roomajana haruldaste liikide kategoorias olnud kõigis seni koostatud Eesti ohustatud elustikuliikide nimestikes. Ta on kolmandas kategoorias. [3]
Levik Soomes
Soomes pole kivisisalikku leitud ning teda ei loeta ka Soome herpetofauna koosseisu kuuluvaks. [7]
Soome ja Eesti kivisisaliku arvukuse võrdlus
Eestis leidub kivisisalikke (liik on kantud Eesti Punasesse raamatusse), kuid andmed kivisisalike leiust.Soomes puuduvad. See näitab, et Soomes pole paras kliima kivisisalike
pesitsemiseks. Joonis 3. näeme isast kivisisalikku, sest isased on värvuselt rohekad. [7]
Joonis 3. isane kivisisalik
Arusisalik
Arusisalik on 10…16 cm pikkune , tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel Joonis 4. esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall , kollakas või rohekas . Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. [2]
Joonis 4. isane arusisalik.
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes , madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu . [2]
Levik Eestis
Arusisalike levikut Eestis 1930. 1946 aastal kohati arusisalikku Eestis: Võrus; Tartumaa- Hellenurmes, Tartus, Pühajärvel, Kongutal, Tähtveres; Virumaa-Merekülas Narva lähedal, Palmses; Hiiumaa -Luidjas; Saaremaa-Kuusnõmmel, Viidul, Torgul, Sõrve poolsaarel; leiukohti oli ka Pärnu-, Viljandi- ja Petserimaalt. 1946.aastal oli arusisalik Eestis täiesti tavaline liik. [7]
Levik Soomes
Soomes on arusisalik levinud üle kogu maa, kuid Lapimaal on tema levik sporaadiline- on piirkondi, kus ta on sage kuid teisal puudub ta täielikult. [7]
Soome ja Eesti arusisisalike arvukuse võrdlus
Nii Eestis kui ka Soomes on arusisalik levinud üle kogu maa. Kuid Soomes Lapimaa on antud liigi levik sporaadiline- on piirkondi, kus ta on sage kuid teisal puudub ta täielikult. [7]
Vaskuss
Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Joonis 5. näeme, et vaskuss on värvuselt mustjaspruun. Keha küljed ja kõht mustjaspruunid või täiest mustad, selg on märgatavalt heledam - pruun või pronksjas. Iseloomulikuks võib lugeda siniste laikude esinemist täiskasvanud isasloomade seljal (Eestis on selliseid isendeid kohatud Saaremaal). [13]
Joonis 5. Vaskuss Anguis fragilis
Vaskuss võib asustada nii niiskeid kui kuivi alasid laialehistes ja segametsades, tihnikutes, ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades . Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. [13]
Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult , kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad. [14]
Levik Eestis
Eesti herpetofauna liigina nimetatakse vaskussi juba 1884.aastal. 1910 .aastal oli vaskuss tol ajal sage-harilik loom Saaremaal. 1930. Aastail nähti vaskussi Saare-ja Hiiumaal, samuti Tartu-, Viru- ja Petserimaal. 1980. aastate andmeil on vaskuss hajusalt levinud üle kogu maa kuid erineva arvukusega (kohtamissagedusega). Näiteks on vaskuss sagedam Ahja jõe Taevaskonna piirkonnas, Saaremaal Tehumardi ümbruses. [7]
Eestis on hajusalt levinud üle kogu vabariigi, sagedam on Taevaskojas ja Saaremaal Tehumardi ümbruses. [13]
Levik Soomes
Soomes ulatub vaskussi levila kuni 63030`N ning põhjapoolseimad leiukohad on Purmo, Kaustinen, Rautavaara, Leksa, Hämeenjärvi . 630N põhja pool on vaskuss juhuslik eksikülaline- teda on 1920.a. leitud Aavasaksast ja Kemijokist Soome Lapimaal. 1980. aastail loetakse vaskussi peamiselt Soome lõuna- ja edelaaladel kuni 620N levivaks loomaks , kes on sagedam Varsinais- Suomi , Uusimaa ja Etelä-Häme aladel.[7]
Eesti vaskussi arvukuse võrdlus Soomega
Eestis on vaskuss hajusalt levinud üle kogu riigi-sagedam on Taevaskojas ja Saaremaal Tehumardi ümbruses. Soomes loetakse vaskussi peamiselt Soome lõuna- ja edelaaladel levivaks loomaks. See näitab, et nii Eestis kui ka Soomes on vaskuss kohati leviv liik. [7]
Nastik
Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Joonis 6. näene harilikku nastikut (Natrix natrix, lühend: NATNAT), kes on tumehall ning valge kõhualusega. [12]
Joonis 6. Nastik.
Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. [12]
Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel, veelindude pesades või isegi puudel. [12]
Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega. [11]
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. [11]
Erinevalt rästikust ei ole nastik mürkmadu. Asustab kogu Euroopat (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasiat kuni Mongooliani. Nastikul on palju alamliike. Nad erinevad värvuse ja kehaehituse poolest.Soodsates elupaikades võib nastik olla sage, kuid viimasel ajal on muutunud haruldasemaks. [11]
Levila Eestis
Nastiku esinemist Eestis on kirjandusandmeid juba ammusest ajast. 1894. aastal esines nastik: Saaremaal, Tartumaal Hellenurmes ning Harjumaal Kose ümbruses Tallinna lähedal. 1946 aastal kohati nastikut: Saaremaal-Kruusnõmme, Vesikol, Tõrisel, Sõrve poolsaarel; Hiiumaal- Purassi. 1930. aastail oli Mandri-Eestis kohti, kus nastik oli kas väga haruldane või puudus hoopis- nendeks olid tiheda inimasutuse ja intensiivse põllumajandusega alad (näit. Konguta ümbrus Elva lähedal Tartumaal) või Virumaa metsade ala. 1980.a. on nastik levinud maa läänepiirkondades, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Ta esineb ka Lõuna-Eestis Koiva jõe piirkonnas. Pidades silmas areaalipiiri nihkumislõunasse võib arvata, et sellise tendentsi jätkudes peaks see roomaja Kirde- ja Põhja-Eestis muutuma haruldasemaks kui seni. [7]
Levila Soomes
Nastiku levikupilt Soomes, eriti maa põhjaosas, pole sellel sajandil olnud stabiilne. 10 aasta jooksul pole nastiku levikupildis olulisi muutusi toimunud kuigi areaali serv nihkus pisut lõuna poole. [7]
Eesti nastiku arvukuse võrdlus Soomega
Eestis ja Soomes on nastiku liigirikkus võrdlemisi sama. Mõlemas riigis on liik looduskaitse all see tähendab, et ta on haruldane. Kuid pidades silmas areaalippiri nihkumist lõunasse võib arvata, et sellise tendentsi jätkudes peaks see roomaja Kirde- ja Põhja-Eestis muutuma haruldasemaks kui seni. [7]
Rästik
Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu. Joonis 7. näeme rästikut, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. [6]
Joonis 7 rästik
Harilik rästik on ainus Eestis elav mürkmadu. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood , järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud , pehkinud kännud, praod . Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast. [6]
Areng- Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8…12 järglast. Eluiga ulatub 14…15 aastani. [14]
Levik Eestis
Eestis on rästik tavaline liik, kuid paiguti siiski haruldane või puudub hoopis. 1845. Aastal märgiti rästikute esinemist Saaremaal, 1869.aastal lisati Haapsalu, Tartu ning Peipsi läänekallas, 1905 aastal esitati rästiku leiukohana Mereküla ning Saaremaa. H. Kauri toob ära 1946. Aastal järgmised rästiku leiupaigad: Saaremaal-Kübassaare, Torgu, Kuusnõmme, Tõrise, Tagamõisa; Hiiumaal- Emmaste, Tihu järve ümbrus, Tahkunapoolsaarel; Virumaal- Rutja, Kunda, Kadrina; Tartumaal- Tartu-Tähtvere, Konguta, Puhja , Rannu, Rõngu, Pühajärve, Kastre-Peravalla. Selle loetelu järel ta lisab, et „...peale selle esineb rästik ka teistes maakondades“. Tingituna kultuurmaastiku pealetungist väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala ning see tingib ka rästikutekeskmise arvu langemist, kohtamissageduse vähenemist.[7]
Levik Soomes
Soomes on rästik üle kogu maa küllalt sage roomaja, kelle levila ulatub kuni 68030`N. 1979. A. Leiti rästik Inaris, Riutala, on olemas andmeid selle roomaja esinemisest ka paljudel Läänemere Soome-poolsetel saartel, samuti on kohatud meres ujuvaid isendeid. Karjala aladel on üks leiukoht Murmanskist kirdes (69010`N), samuti Saare-Selkäs (68025`N). Loomulikult on rästik Põhja-Soomes haruldasem kui maa kesk- ja lõunaosas, kuid mitmel pool Soome Lapimaal- Pallas-Ounastruntrumis, Muonis, Jaurijoki juures ja Värriös on leitud elujõulisi lokkalpopulatsioone . Aastail 1981-1983 kõikus rästiku suhteline arvukuso,i is./km Põhja-Soomes kuni 2,3 is./km Lõuna-Soomes;kõrgeim arvukus oli Edela-Soomes, Botnia lahe äärsetes Varsinais-Suomi, Satakunta ja Etelä-Pohjanmaa biogeograafilistes provintsides (vastavalt 0,9-2,3 is./km ja 1,5-1,6 is./km). [7]
Eesti rästiku arvukuse võrdlus Soomega
Praegustel andmetel on rästik Eestis tavaline, kuid paiguti võib olla ka haruldane või puududa hoopis. Rästikud on ebaühtlaselt jaotunud - sobivates kohtades moodustavad suuri kogumeid, ning võivad puududa suurtel aladel ümberringi. ( Kiili 1996). Soomes, aga on rästik levinud sagedasti üle kogu maa. Mõlemas riigis väheneb rästiku liigirikkus. [7]
Liikide ohustatus ja selle põhjused
Kivisisalike arvukusele Eestis mõjuvad negatiivselt külmad lumevaesed talved ning sobivate elupaikade pindala vähenemine inimtegevuse tõttu. Kriitiliseks perioodiks on ka vihmased ja jahedad suved , mil hukkub suur hulk mune, noorte kivisisalike jaoks on ohtlik ka varajaste öökülmadega sügis. Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade vähenemine. Kivisisalik kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. [6]Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus , ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine) [3]. 1998 aastal kuulus kivisisalik kolmandasse kategooriasse, kuid nüüdseks (aastaks 2011) kuulub kivisialik Eestis teise kategooriasse. See näitab, et Eestis on kahanenud liigi arvukus kümne aasta jooksul. [9]
Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu-arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel. [2]Nii Eestis kui ka Soomes on arusisalik looduskaitse all. Üheks, antud liigi arvukust vähendavaks teguriks on elupaikade hävimine. Inimesed raiuvad maha soometsi ning vähendavad turbarabade arvu, mistõttu jäävad arusisalikud oma elupaikadest ilma. Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine). [3]
Vaskuss kuulub Eestis kaitsealuste liikide 3. kategooriasse. Selle üheks põhjuseks on inimõju. Inimtegevuse mõjul hävitatakse vaskussi elupaikasid. [16] Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine). [3]
Nastik kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse, ka Soomes on antud liik looduskaitse all. Arvukust vähendavaks faktoriks on loodusmaastike vähenemine seoses inimtegevusega. Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine. [11]
Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide 3.kategooriasse. Rästikute ohustatus on suur, sest nende arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung , sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. [14]Soomes on rästik looduskaitse all. Hariliku rästiku looduslikeks vaenlasteks peetakse mäkrasid, rebaseid , tuhkruid, siile, mõningaid linde(näiteks madukotkad ja rätsud).Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid elab kultuurmaastikel, näiteks juurviljaaedades. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Sellest lähtuvalt tehakse Soomes metsaraiet ning seega hävitatakse rästiku elupaiku Soomes, mistõttu väheneb rästiku arvukus. Talle on ka ohuks kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus. Talvitumispaigas ei tohi temperatuur langeda alla 2 °C. Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 40 cm kuni 2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod. Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise. 1980. Aastatel väga suuri muutusi rästiku arvukuses ja levikupildis ei toimunud, kuid pikema aja vältel (alates 1950. aastatest) on siiski jälgitav rästiku arvukuse vähenemine üle kogu Soome, tingituna üha suuremast, erinevat tüüpi inimmõjust ( linnastumine , suvilad, liiklus, talvituspaikade hävitamine). [7]
Roomajate liigirikkust määravad tegurid
Kivisisaliku sobivateks elupaikadeks on kuivad alad, eriti tüüpilisteks elupaikadeks on liivased ja luitelised männikud, tihti elab ka nõmmedel, teepervedel, kuivematel puisniitudel ja metsaservades. Toidu olemasolu-Kivisisalikud söövad mardikaid, rohutirtse, röövikuid, usse ja teisi selgrootuid.Vaenlaste olemasolu- vaenlasteks on nastik ja rästik. Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade vähenemine ning ka klimaatilised tegurid - vihmased ja jahedad suved, mil hukkub suur hulk mune karmid ja külmad talved, ning varajased öökülmad sügisel. Kivisisalik on looduskaitse all. [9]
Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu-arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel. [2]
Nastikute elupaikadede olemasolu- on seotud peamiselt niiskete aladega - jõgede, järvede ja tiikide kallastega, niiskete metsade ja lamminiitudega. Lääne-Eestis ka mererandades. Tihti elab aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Toidu olemasolu- toitub väikestest konnadest ja konnakullestest, ka sisalikest väikestest lindudest ja nende poegadest, mügri ja ondatra vastsündinud poegadest. Noored nastikud püüavad ka maapinnal liikuvaid putukaid. Väikesi kalu söövad harva. Vaenlaste olemasolu -vaenlasteks on madukotkad, toonekured, rebased , nugised, kährikud. Nastiku mune ja noorloomi võivad hävitada rotid . [11]
Rästiku elupaik ja eluviis- Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid , jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes. Toitumine- Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad , maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse, mardikalisi, liblikavastseid, sipelgaid), nälkjaid ja vihmausse. [14]
Roomajate roll toiduahelas
Eestlased roomajaid toiduks ei kasuta ning enamasti isegi välditakse nendega kohtumist. Samas on roomajatel oma kindel koht Eesti looduses olles erinevate toiduahelate lülideks. Sisalikud toituvad peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest. [4]
Rästikud söövad noorena pea sama toitu, kui sisalikud. Täiskasvanuna toituvad nad peamiselt hiirtest, konnadest ja maaspesitsevate lindude poegadest. Nastik on küllaltki tõsiseks vaenlaseks konnadele ning isegi kaladele keda ta hea ujujana veest võib püüda.[4]
Kivisisalik ja arusisalik on toiduahelas toiduks nastikule ja rästikule. [9] Nastikust ja rästikust toituvad madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud. Nastiku,rästiku mune ja noorloomi võivad hävitada rotid. [11]
KASUTATUD KIRJANDUS

“Arusisalik “- http://et.wikipedia.org/wiki/Arusisalik - (07.10.2011)

“Arusisalik” - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m - (07.10.2011)

Vilju Lilleleht - „Eesti Punane Raamat“ – 1998, Tartu

„Eesti roomajad“ - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roomajalist11.ht m - (07.10.2011)

„ Eesti roomajad“ - http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_roomajad - (07.10.2011)

“Harilik rästik” - http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%A4stik - (07.10.2011)

Jaanus Kiili – „ Kahepaiksed ja roomajad = Amphibians and reptiles“ – 1996, Tallinna Tehnikaülikool

“Kivisisalik “- http://et.wikipedia.org/wiki/Kivisisalik - (07.10.2011)

“Kivisisalik” - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m - (07.10.2011)

“List of reptiles of Finland” - http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_reptiles_of_Finland - (07.10.2011)

“Nastik” - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m - (07.10.2011)

“Nastik” - http://et.wikipedia.org/wiki/Nastik - (07.10.2011)

„Roomajad“ - http://et.wikipedia.org/wiki/Roomajad - (07.10.2011)

“Rästik” - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m - (07.10.2011)

“Vaskuss “- http://et.wikipedia.org/wiki/Vaskuss - (07.10.2011)

“Vaskuss” - http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m(07.10.2011)