........................................................................ 2.7 Väike-kapsaliblikas............................................................................................................ 2.8 Naeriliblikas....................................................................................................................... 2.9 Põualiblikas........................................................................................................................ 3. Lapsuliblika ja koiduliblika võrdlus........................................................................................ 4. Lapsuliblikas............................................................................................................................ 5. Koiduliblikas............................................................................................................................ 6. Kokkuvõte......................................................................................
Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks. Pärast täissöömist röövikud nukkuvad ning nukust areneb tiibadega uus valmik. Liblikate pea kinnitub ridmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv.
päevapaabusilm, leinaliblikas. Esinemine Alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini. Kaitse Koerlibliklased on paljudes maades ohustatud seetõttu, et põldudelt ja aedadest on kadunud taimed, millest nad toituvad. Lapsuliblikas Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on põualibliklaste sugukonda lapsuliblika perekonda kuuluv liblikas. Lapsuliblikas on oma perekonna ainus liik. Ta on levinud mitmel pool Euroopas, lõuna poole kuni Põhja-Aafrikani ja ida poole kuni Baikali ja . Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Sotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias. Kreetal lapsuliblikas puudub
esimesena näha ei taha, ja väike-koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi läbinud liblikad alustavad lendu uuesti juuli keskpaigast. Augustis-septembris asuvad suve üle elanud valmikud talvituma. (,,Extra" Elu 97.05.17) Mõned nädalad pärast lapsuliblika ja väike-koerliblika lennu algust hakkavad lendama ka esimesed öölased. Esimeste paiselehe õite ajal asuvad lendama ka kevadvaksikud ja teised liigid, kes talvituvad nukukestas väljakujunenud liblikatena ning kooruvad niipea, kui nuku asukohas on maapind sulanud. Paljud varajased liblikad toituvad pajuõitest ja langevad öösel sellesama puu otsas külmatardesse. Selliseid liblikaid püütakse nii: puu ümber laotatakse valge lina ja seejärel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
