Eesti loomastik
Kahepaiksed
• Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki
ja 1 hübri dne vorm kahepaikseid .
• Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed
li gid, keda me madala arvukuse tõttu pole
suutnud seni kindlaks teha või kes si n
praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina
bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja
välekonn (Rana dalmatina).
Harilik
lehekonn
Punakõht-unk
Välekonn
Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik
I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA
1. sugukond : Salamanderlased, Salamandridae
1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti
2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L.
II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA
2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae
3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti
3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae
4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L.
5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L.
6. Juttselg -kärnkonn e. kõre Bufo calamita L.
4. sugukond: Konlased , Ranidae
7. Rohukonn Rana temporaria L.
8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson .
9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano
10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas
11. Veekonn Rana esculenta L.
• Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide
rohkus . Selliseid li ke on meil 7:
5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 76 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-03-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
12 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AnnaAbi
Õppematerjali autor
amnion). Vajavad sigimiseks vett. Areng toimub moondega. Moonde käigus toimuvad paljud olulised muutused: lõpused asendatakse kopsudega, naha ehitus muutub; tekivad silmalaud, nägemiselund muutub maismaa jaoks sobivaks; soolestiku pikkus muutub (vastse ning täiskasvanu toiduobjektid on erinevad); päriskonnalistel kaob saba. Vastsed erinevad täiskasvanutest tunduvalt nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised, enamasti poolveelise eluviisiga. Vastsed on taimetoidulised (päriskonnalised) või röövtoidulised (osa sabakonnalisi), enamasti veelise eluviisiga. Paljudel sabakonnalistel esineb neoteenia ehk vastsesigimine – nad ei moondu looduses kunagi, vaid sigivad vastsetena. Roomajate iseloomulikud tunnused: Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida. Nahk on sarvestunud, kaetud soomuste ja kilbistega.
Põllumajanduse intensiivistumine - põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine - tõhusama põllumajandustehnika kasutamine Liikluskoormuse suurenemine: kahepaiksete hukkumine rände ajal Elupaikade fragmenteerumine ja hävimine (kõre rannaniidud, mudakonn vajab kvaliteetseid sigimisveekogusid ja kaevumiseks liivast pinnast; kivisisalik vajab munemiseks lahtise liivaga alasid). Võõrliigid kahjulikud tulnukad võivad olla nii kahepaiksed (härgkonn, aaga) kui kalad (Eestis on kahepaiksetele suureks ohuks kaugida unimudil). Veekogusid ohustavad võõrtaimed, tulnuktaimed võivad kahjustada ka roomajate elupaiku jne Kaubandus ja tarvitamine toiduks Kliimamuutused Kõrge UV-B kiirguse tase Keskkonna reostumine ja hapestumine Haigused ja parasiidid (viirused, kütridiomükoos seenhaigus, mis on põhjustanud paljude kahepaikseliikide lokaalseid väljasuremisi näiteks Austraalias ja Lõuna-
Kahepaiksed Referaat SISUKORD sisukord.......................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................3 KAHEPAIKSED.........................................................................................................................4 Kahepaiksed Eestimaal............................................................................................................4 Ohustatus Eestis......................................................................................................................5 Kahepaiksete kaitse.................................................................................................................6 Kahepaiksete esinemine Balti regioonis.............................................................
levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Ladina keelne nimetus Rana esculenta KAHEPAIKSED Rohe-kärnkonn Rohekärnkonn on meie ilusaimaid konni, kelle helehallil või oliivjal seljal on erineva kujuga tumerohelised kuni mustad laigud ning oranzid või punased täpid. Mida vanem on konn, seda suuremad on laigud. Kõht on valge, mustade täppidega. Rohekärnkonna nahk on krobeline, kuid kehaehituselt on ta sale. Vaatamata sellele on ta kohmakas ja väheliikuv ning pole suuteline oma lühikeste tagajalgade abil tegema pikki ja võimasaid hüppeid
Järvekonn Rana ridibunda Pallas Laura Kaseküli Kehamõõtmed ja välimus kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Kagu- ja Kesk-Euroopas. Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Eestis on leitud vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest karihiirtest ja linnupoega
I kategooria kaitseloomad Ebapärlikarp Kõre Rohe-kärnkonn Väike-laukhani Merikotkas Madukotkas Väike-konnakotkas Suur-konnakotkas Kaljukotkas Kalakotkas Väikepistrik Rabapistrik Rabapüü Niidurüdi Tutkas Kassikakk Habekakk Siniraag Euroopa naarits II kategooria loomaliigid Apteegikaan Paksukojaline jõekarp Eremiitpõrnikas Väike-punalamesklane Männisinelane Mustlaik-apollo Säga Tõugjas Harivesilik Mudakonn Kivisisalik Järvekaur Sarvikpütt Hüüp Väikeluik Laululuik Soopart Merivart Kirjuhahk Väikekoskel Kanakull Väikehuik Naaskelnokk Mudanepp Rohunepp Mustsaba-vigle Kivirullija Väikekajakas Tõmmukajakas Räusktiir Tutt-tiir Alk Krüüsel Sooräts Karvasjalg-kakk Jäälind Roherähn Valgeselg-kirjurähn Laanerähn Nõmmekiur Randkiur Luha-sinirind Põld-tsiitsitaja Veelendlane Ti
REFERAAT Järvekonn Järvekonn on konlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Järvekonn on Eestis päriskonnadest (ja üldse kogu sealsetest kahepaiksetest) ainus võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkav
KLASS KOPSKALAD Hingavad nii lõpuste kui kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid, lihaselised loibjad paarilised uimed. N. neotseratodus, protopterus, lepidosiiren KLASS VIHTUIMSED Ainus liik latimeeria, merekala, hingab lõpustega, rinnauimede toes meenutab vihta, röövkala Suurimate vihtuimsete kalade pikkus ei ületanud ühte meetrit. Vihtuimsete kalade tähtsus evolutsioonis on väga suur, sest ainult neile iseloomulikest uimedest said tekkida jäsemed. KLASS KAHEPAIKSED Olulised muutused: uimed muutusid varvasjäsemeteks lõpusehingamine asendus kopsuhingamisega Sarnasused kaladega: “külmaverelised" südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kusekui ka seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad, arenemine toimub moonde teel, vastsed kalalaadsed Selts SABAKONNALISED Pika keha ja sabaga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid