Kiletiivalised Aine: bioloogia Klass: 8. kl. Autor: Kaire Paavel Kool: Loo Keskkool Juhendaja: Külli Kaasik Harjumaa 2002 1 Kiletiivalised (HYMENOPTERA) 23/11/12 2 üldtunnused Nime saanud valmikutel esineva kahe kileja tiivapaari järgi. Ees- ja tagatiivad on omavahel ühendatud. Tiivad töötavad lennul ühtse kandepinnana. Suised on haukamis- või libamistüüpi. Tagakeha tipus muneti. Muneti on ühendatud mürginäärmega mürgiastel. Maailmas on umbkaudu 150 000 liiki. 3 Toitumine Valmikud toituvad nektarist ja õietolmust, vähesed söövad ka loomset toitu. Täiskasvanud toituvad:
Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad
siledad. Maitselt enamasti magusad. Veel on olemas näiteks kollased ploomisuurused "Viinamarjatomatid". Maitselt magusad. Olulised tomatite kahjustajad on seenhaigused tomati-pruunmädanik ja tomati- ruugehallitus, tomati-varrepõletik. Kahjuritest on levinuimad kasvuhoonekarilane ja öölased. Öölased on putukate sugukond liblikaliste seltsis. See on väga suur sugukond, selles on kokku umbes 25000 liiki. Enamikul liikidel on valmikutel paks keha ja kitsad tiivad ning nad on öise aktiivsusega. Et tomat sisaldab ohtralt vett, annab ta vähe kaloreid: 100 g tomatit sisaldab vaid paarkümmend kcal. Peamiseks energiaallikaks on tomatis suhkrud (glükoos ja fruktoos) ja orgaanilised happed (sidrunhape, õunhape).
lehvikutaolised, Pikatundlaliste puhkeolekus helitekitamise eestiibade alla aparaadiks on kokku volditud, ainult eestiivad, Mõnedel (ritsiklased) valmikutel pole üldse tiibu, on Lühitundlalised oluliselt tekitavad heli lühenenud või kattetiibade ja taandarenenud tagajalgade abil lapatsitaolisteks (tirtslased) soomusteks.
On üsna palju muidu normaalse kuulmisega inimesi, kes ei kuule ritsikate siristamist. Samas võib arvata, et ritsikad omakorda ei kuule tulirelvadest tulistamist, sest nende siristamine tulistamise puhul ei katke. Nägemiselunditeks on putukatel kahte tüüpi silmi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel. Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel. Paljudel putukatel on hea värvitaju, kuid ultraviolettkiirguse nägemisvõime tõttu on nende poolt nähtav pisut teistes värvides kui inimesel.
kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks
Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006) Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, üks kuni kaks aastat ning võivad elada maksimaalselt kolme aastaseks. Parmud
Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks liiga lühikesed (Baicalina thamastoides) vi puuduvad hoopis (Enoicyla pusilla emased). Tagakeha on silinderjas, mnede liikide emastel vivad esineda lühikesed urujätked. Vastkoorunud valmikutel on mnikord tagakeha külgedel trahheelpuste rudimendid, mis aja jooksul kaovad. Paljud liigid eritavad enesekaitseks vastiku lhnaga vedelikku, näiteks siis kui putukas kätte vtta. Toitumine Ehmestiivaliste valmikud enamasti ei toitu, kuigi võivad juua vett. Vastsed toituvad nii taimsest kui ka loomsest ainest. Mõned vooluvetes elavad liigid ei ehita endale koda, vaid hoopis püünisvõrgust toruja püünise, kuhu veevool väikesi loomi ja orgaanilist ainet sisse kannab
Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit. Selts: Tsorapterilised (Zoraptera) 1,5-3mm pikkused suure eesrindmiku ja lühikeste nn. urujätketega putukad. Valmikutel võib eraldada laias laastus kolme kujutüüpi: tiivulised, pigmenteerunud, liitsilmade ning kolme lihtsilmaga valmikud, tiibade ning silmadeta, pigmenteerunud putukad ning tiibade ja silmadeta pigmenteerumata isendid.
Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. 2)Endosümbioos sinivetika ja rohevetika vahel. Sellel juhul elab sinivetikas rohevetika rakus ning rohevetikas on endosümbiont ehk peremeesrakk. Kui selles sümbioosis sinivetikas hukkub, siis ei juhtu rohevetikaga midagi, kuid kui rohevetikas hukkub, siis hukkub ka sinivetikas. Parasitism Paeluss Hymenolepis diminuta valmikutel on tsirkadiaalne migratsioonmööda soolt vastavuses toidu paiknemisega. Kui peremehe magu on toitu täis asub paelussi pea väga lähedal püloorilisele sfinkterile (kohale, kus toit maost väljub). Toidu liikumisel maost edasi liigub paeluss sellega kaasa ja pärast tagasi kuni järgmise toidukorrani. Selle adaptiivseks seletuseks arvatakse olevat see, et nii tagab parasiit endale maksimaalsed toidu omastamise tingimused. Paelussid esinevad ka kaladel ja selgrootutel.
2) töölised ja sõdurid nii emased kui isased suguvõimetud 3) noored isendid osalevad kõigis töödes; Mesilastel esineb polümorfism: ema, töölised(emased), lesed (isased) 165. Isased laulusääsed toituvad taimelehtede mahlast 166. Kärbsed ja parmud kuuluvad kahetiivaliste seltsi 167. Siidi saadakse siidiliblika nukult 168. Mürgiastel esineb ainult astlaliste töölistel 169. Miks kuuluvad kirbud uustiibsete putukate hulka, kui neil tiibu ei ole? Valmikutel tiivad puuduvad, esinevad mõnede liikide vastsetel. 170. Meritähtede keha jaguneb: tsentraalkettaks ja kiirteks 171. Miks paigutatakse okasnahksed bilateraalsümmeetriliste loomade hulka, kui nad on tegelikult radiaalsümmeetrilised? Kuuluvad bilateraalsümmeetriliste loomade hulka, sest olemas selgmine ja kõhtmine pool, vastne bilateraalsümmeetriline 172. Kuidas meritäht karpi sööb? meritäht liibub karbile jalakeste iminappadega, kangutab
liikuvad. Alamseltsid: röövmardikalised ja segatoidumardikalised. Vees elavad N: ujurlased, vesimrdiklased, vesilased, voolutaklased, kukriklased. 60. vt euroopa magevee elustikust 61. Eestis umbes 150 liiki. Ehmestiivalised on väikesed kuni keskmise suurusega (0,5-30, harva kuni 70 mm), veidi liblikaid meenutavad putukad. Rindmikule kinnitub kaks paari hõredalt karvadega kaetud tiiba, mis puhkeolekus pannakse seljale katusjalt kokku. Valmikutel esinevad rudimentsed lakkumissuised ning osa valmikuid ei toitu. Vastsed arenevad vees. Nende hulgas on röövvorme, segatoidulisi ja taimtoidulisi vorme. Osa liike "puruvanad" ehitavad enesele kaitsva tupe taimeosakestest, kivikestest, teokarpidest või oksaraagudest. Teised liiguvad varjatult veekogu põhjas. Kolmandad, kes elavad aeglase vooluga ojades koovad lehtrikujulise püünisvõrgu veehõljumi püüdmiseks. Süsteem põhineb peamiselt vastsete ja kodade ehitusel. 62
Veekogudes viibib ta kevade ja suve alguses, aga alates juuni keskpaigast siirdub kuivale. Harivesilikud on Eestis looduskaitse all. 64 Putukad 1. Sääselised (Nematocera) Sääselised on pikatundlalised kahetiivalised. Neile on iseloomulik enamasti sale ja õrn keha, pikad jalad ning pikad tundlad, mis on sageli silmatorkavalt harjasjad. Sääskede vastsetel on hästi arenenud pea haukamis-mälumissuistega. Valmikutel on suised pikenenud ning kohastunud vedela toidu imemiseks neil on pistmis-imemissuised. Sääse nokk koosneb kuuest tihedalt koos olevast harjasest ehk kimbust (kaks sae sarnast tera ja kude läbivat alalõuga, kaks terava oda sarnast ja kimpu sügavamale viivat ülalõuga, sülge eritav paeljas alaneel ning verd imev elastne ülahuul), mida ümbritseb nahka mitte läbiv tupp. Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist
tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik. Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks. Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. Vahel on esmaselt tiivulistel putukatel tiivad ka täiesti taandarenenud, aga see on teisene nähtus. See tähendab, et nende
Pedomorfoos (alaareng) - eellase juveniilne vorm esineb täiskasvanueas. Inimese ja simpansi aju areng on enne sündi umbes samaaegne ja sama kiire. Peale sündi simpansi aju areng peatub üsna pea, aga inimesele kestab veel mitu aastat. Järglane pole enam programmeeritud läbima niisama palju arengustaadiumeid kui tema eellane. Väide, et selgroogsed arenesid pedomorfoosi, teel mantelloomade vastsete sarnasest organismidest; nende valmikutel vastavad tunnused puuduvad (segmenteerunud lihased). 23. Kuivõrd olulised on homeootilised geenid hulkraksete organismide kehaplaani arengus? Kuidas on toimunud nende geenide algne evolutsioon üldiselt? Hüpotees, et algselt olid Hox-seoselised ja NK-seoselised geenid ühes suures megahomeobox'i klastris. Võtmeks Dlx geen. Tänapäeva liikideni jõudnud on selle klastri mitmekesisus tänu tandem-duplikatsioonidele, inversioonidele ja translokatsioonidele genoomis
annaabi.ee 
