esinemistõenäosus asus uuritud alal keskel ida-läänesuunalises laiaulatuslikus koridorides, kuid üldist laialipillutatud levikut piirasid peamised teed ja äärelinnad. Arutelu Kuidas mõjutab maastik liigi paiknemist ja elupaikade sobivust? Uuringu autorid osutavad, et väikseid, kuid üksteisest lahus asuvaid, ent rohukonnadele eluks sobivaid elupaiku tuleks kaitsta nii linnastumise kui aktiivse põllumajandusalana kasutamise eest, kuna rohukonnad kasutavad neid väikeseid elupaiku suuremal maa-alal liikumise hüppelauana. Kuidas mõjutab maastiku ühenduvus elupaikade isolatsiooni või kobarelupaikade organiseeritust? Uuringu autorid leiavad, et kobarelupaigad peaksid olema vastupidavamad kui üksikud elupaigad, seda eriti maastikel, kus võib esineda kiireid inimtekkelisi maastikumuudatusi. Seejuures peavad uurijad võtmetähtsusega küsimuseks elupaikade vaheliste ühendusteede arvu
Rohukonn Rohukonni leidub kogu Euroopas, seal hulgas ka Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel. Rohukonnad on tüüpilised metsakonnad ja nad veedavad suurema osa maismaal , kuid siiski ainult niisketes kohtades. Rohukonn konkureerib elupaiga pärast samasse perekondakuuluva rabakonnaga . Nende peamine erinevus on see, et rabakonnal on niiskuse suhtes väiksemad nõudmised. Näiteks : kuivale liivale pandud rohukonn peab vastu 2-3 päeva , aga rabakonn nädala . Rohukonnad võivad kasvada kuni 10 cm pikkusteks , nad on pruunid ja kirju kõhu alusega. Nende peamiseks kaitsevahendiks on nende värvus
raskemini varjatav elund on silm ja sellepärast on rohukonnal nagu kõigil pruunidel konnadel oimul tume triip või laik, mis jätab mulje, et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedab rohukonn põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Rohukonnad talvituvad seltsingutena sellistes veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Sel ajal hingavad konnad vaid naha abil ja nende südametegevus aeglustub. Koos talvitunud konnad siirduvad ühiselt kudemispaikadesse - toimub konnade kevadränne. Rohukonnad on kevadel esimesed kudejad. Täpne kudemisaeg sõltub sellest, kui soe ilm parasjagu on. Tavaliselt võib isaste rohukonnade pulmaaegset nurruvat krooksumist kuulda aprilli teisel poolel. Rohukonnad koevad
Rohukonn on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23- 2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 ° C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja
kui konn jalgu sirutab. Kõige raskemini varjatav elund on silm ja sellepärast on rohukonnal nagu kõigil pruunidel konnadel oimul tume triip või laik, mis jätab mulje, et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on. on öise eluviisiga loom. Väidetavalt võib rohukonn 1 hüppega läbida vahemaa, mis on võrdne tema 12 kordse kehapikkusega. sigimine, paljunemine ja arenemine- Pärast talveund algab konnadel paljunemisperiood. Rohukonnad kogunevad suurte hulkadena kudemispaikadesse: kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga järvedesse ja tiikidesse. Kudema siirduvad samasse paika, kus nad ise ilmale tulid. Algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on samal ajal silmatorkavalt paksud. Aprilli lõpus koeb emasloom kuni 12 cm sügavusse vette 670–4000 muna, mis kleepuvad
Viljastamine on kehaväline. Emasloomad koevad 13 suurt kuduklompi, milles on kokku 5004000 muna. Sültjas kest muna ümber paisub vees ning ööpäev pärast kudemist kerkib kudu veekogu põhjast pinnale. Rohukonna kuduklombid on suured, sageli kuni 25 cm läbimõõduga ebamäärase pilve kujulised. Kullese arengu kiirus sõltub vee temperatuurist, võttes keskmiselt aega kaks kuni kolm kuud. Peamise osa rohukonna toidust moodustavad mardikad, kahetiivalised ja nälkjad. Rohukonnad talvituvad gruppidena veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Eestis kestab talvitumisperiood oktoobrist kuni märtsi lõpu-aprilli alguseni. Kevadel ja sügisel sooritavad konnad mitmepäevaseid rändeid vastavalt kudemispaikadesse ning talvitumisveekogudesse. Aktiivne periood jääb südaöö kanti: kõige liikuvamad on nad kella 23 ja 2 vahel. Päevaks varjuvad konnad niisketesse kohtadesse: kivide alla, põõsastesse.
RÄSTIK Rästikute peamine toit: suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi 1. hiired piki selga kulgeb tume siksakiline triip 2. rabakonnad vahel võib esineda punakaspruune ja mustjaid isendeid 3. rohukonnad lemmikelupaigad: rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad rästikuid leidub Eestis igal pool väga paiksed loomad, elavad terve elu ühes kohas nende varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod rästikud jahivad videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel kui jahiretk on olnud edukas, siis ei lahku nad varjepaigast 2-3 päeva
mberringi. Nad on vga paiksed loomad, elades kogu elu hel ja samal kohal, liikudes vaid 60100 m raadiuses. Rstikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud knnud, praod. Kuigi neid vib tihti nha end pikese kes soojendamas, on rstikud peval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud pgiretke ei vlju nad 23 peva jooksul varjepaigast. Rstikute toidust moodustavad phiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude sjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rstikud svad putukaid, nlkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rstikud talveunes - nad talvituvad allpool lbiklmuvaid pinnasekihte, 0,42 m sgavusel, kus temperatuur ei lange alla 24 C. Sellisteks paikadeks on nriliste urud, heinakuhjade vi kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rstikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid jrjest. Esimestel kevadpevadel peale rkamist
Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4...2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2...4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest.
Võrreldes talveunega kulub taliuinakus loomadel märksa rohkem energiat. Seetõttu kasutavad nad talviseid ärkvelolekuaegu toitumiseks. Pole harvad juhtumid, kui talvel uinakust äratatud loomad rasvavarude vähesuse tõttu või muul põhjusel enam ei uinugi, vaid jäävad kevadeni ringi liikuma ja toitu otsima. Kes eestis magavad talveund? Talveund magavad kõik meie kahepaiksed ja roomajad. Rohukonnad ja rohelised konnad lähevad talvituma veekogude põhjamutta või kivide vahele. Mõned rohukonnad talvituvad sobivate veekogude puudusel ka vanades salvkaevudes. Kui saarmas või mink leiab veekogu põhjast talvituvate konnade kogumi, hakkab ta seal nagu sahvris vajadust mööda toidu järel käima. Nii võib ta kevadeks hävitada terve kogumi. Roomajad ja teised kahepaiksed kaevuvad paksu kõdukihi alla või külmumispiirist sügavamale pinnasesse
pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks
selga ja lähen pärastlõunasele Voose bussile. Näen välja nagu koormaeesel. Inimesed tänaval vangutavad päid, bussijaamas küsib keegi, kas kardan tulekahju, et kogu oma vara kaasas kannan. Ei, mina ei karda tulekahju, mina lähen lindistama konnade hääli. Kevadised kruusateed on sandid ja buss raputab kohutavalt, aga bussijuht lohutab sõitjaid: bõvajet i huu¯e! (Tuleb ette hullematki!) VOOSELT KÕMBIN Külvandu poole. Tee ääres sulaveelompides krooksuvad rohukonnad, ent tuul puhub piki teed ja lindistamisest ei tule midagi välja, sest mikrofon, mida seekord kasutan, ei talu tuuleõhku.. Ja õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell kaheksa (Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt. Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme
nad siiski õhtuti. ● Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka Rabakonn ämblikke, rohutirtse, http://www.pbase.com/bister/image/79763 985 lutikaid ja röövikuid. Rohukonn ● Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. ● Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23…2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. ● Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised , nälkjad ja Rohukonn sihktiivalised. http://www.laanemaaott.eu/contact.html Nastik ● Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest
kultuurmaastikul. Kogu suve veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonnad sooritavad massilisi ühisrändeid (võivad kesta 3...5 päeva), siirdudes sügisel talvituspaikadesse ning kevadel talvituspaikadest kudemispaikadesse. · Toitumine Rohukonnad toituvad peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest. Rohukonn Rana temporaria L. · Sigimine Koevad aprilli II poolel samas veekogus, kus on ise ilmale tulnud
Röövkaladest, elutsevad seal haug ja ahven. Haug on väga ablas röövkala: peale kalade sööb ta isegi konni, veelindude poegi ja mügrisid ega põlga ära ka selgrootuid. Ta armastab taimerikast ala, kus on hea taimede vahel saaki varitseda. Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad. Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad. Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest,
Seevastu talub rohukonn paremini madalaid temperatuure kui rabakonn. Viimaste sajandite jooksul on rohukonna levila nihkunud kagust loode suunas. Seda on põhjustanud kliima soojenemine ja inimtegevus, eriti metsade maharaiumine. Neil aladel, kust rohukonn on kadunud, on tema asemele tulnud rabakonn (4). Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus (4). Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Joonis 2. Rohukonna levila Tiigikonn- Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3
Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4...2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2...4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest
SOO/RABA LOOMAD RÄSTIK Vipera berus L · kehapikkus on 60...75 cm · Eestis esineb kõikjal · eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes · paiksed loomad ja elavad kogu elu samal territooriumil - liikudes elu jooksul vaid 60...100 m raadiuses · Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid · kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse ! NASTIK Natrix natrix (L.) · tumehalli, pruuni või isegi musta · kehapikkus võib ulatuda 150 cm- värvi selja ning valge kõhualusega ni, isased on emastest tunduvalt madu lühemad (kuni 70 cm)
Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest
kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). 18 Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C
pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm- ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). 25 Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei
Noored nastikud püüavad ka maapinnal liikuvaid putukaid. Väikesi kalu söövad harva. Vaenlaste olemasolu -vaenlasteks on madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud. Nastiku mune ja noorloomi võivad hävitada rotid. [11] Rästiku elupaik ja eluviis- Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes. Toitumine- Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse, mardikalisi, liblikavastseid, sipelgaid), nälkjaid ja vihmausse. [14] Roomajate roll toiduahelas Eestlased roomajaid toiduks ei kasuta ning enamasti isegi välditakse nendega kohtumist. Samas on roomajatel oma kindel koht Eesti looduses olles erinevate toiduahelate lülideks. Sisalikud toituvad peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest. [4]
Ei ole kaitsealune liik. 2.Rohukonn (Rana temporaria) Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu. Ta veedab kuival kogu suve ja võib veekogudest kaugele liikuda, aga elab siiski üksnes niiskes kohas. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus. Suve veedab rohukonn maismaal. Oktoobrist aprillini kestva talveune veedavad suurtesse rühmadesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult siseveekogude põhjas. Rohukonna peamise toiduse moodustavad mardikad, kahetiivalised, nälkjad ja sihktiivalised. Kuigi kahepaiksete eluiga on keskmiselt lühike, on rohukonna maksimaalseks elueaksmõõdetud 18 aastat, mis on küll poole vähem kui 62
Niidutaimed Niitudel kasvavad erinevad käpalised e orhideelised, kes mitmeaastased rohttaimed. Kõrrelised ja liblikõielised on ühed arvukamad taimerühmad niidul. NIIDULOOMASTIK Arvukalt putukaid (liblikad, ristsikad) 56 Mitmesugused linnud (põldlõoke, toonekurg) Väiksemad imetajad (rebane, põld-uruhiir) Rohukonnad 57 METS Mets on kooslus, mille põhilised kujundajad on puud. Metsale antakse nimetus selle puu järgi, mida kasvab seal kõige arvukamalt (kaasik, männik, kuusik). Mets on suletud maastik. Metsarinded Puurinne koosneb puudest. Põõsarinne madalakasvulised puud ja põõsad (pihlakas, toomingas).
annaabi.ee 
