Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Puisniitude loomastik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hiir, roomaja, mardika, elund, konnad, tiib, roomajate, ussid, tigu, imetajad, vastsed, rindmik, rästik, nastik, vaskussutukatel, raba, hiire, rindmiku, jänes, kopsaikseduisniit, kull, tundlad, üla, rebane, suised, sugukond, vesilik, rohukonn, kärnkonn, kehaga, bgzm, kahepaikseduisniidu, rabakonn, emasloom, ümarussid, liblikad, arusisalik9 Tabel 1 (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) 13 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed) Rannaniitude oluline iseärasus selgroogsete loomade jaoks on peale avatuse ka elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged
· Sigimine Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0...1,5 mm läbimõõduga muna. 3...4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. · Areng Kui veetemperatuur on 23 °C, kooruvad 6...7 mm pikkused vastsed 5...6 päeva pärast. Sõltuvalt vee- temperatuurist kestab areng noore konnani 45...60fpäeva. Moonde läbinud noored konnad on 16 mm pikkused, sügiseks 20...26 mm pikkused. Suguküpsuse saavutab 3...4 aasta vanuselt. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Koht ökosüsteemis Vaenlasteks võivad olla rebased, mägrad, siilid, kured ja teised kahepaiksetest toituvad linnud. · Ohustatus ja kaitse On ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mida põhjustab saastav inimtegevus. Võivad hukkuda ka lumevaestel ja külmadel talvedel
Kui jäsemed eksisteerivad, on need paarilised ja viievarbalised. Kopsud on olemas. Süda kolmeosaline, krokodillidel neljaosaline. Amnioodid (loodetel on sisemine lootekest – veekest ehk amnion). Munad on kaetud nahkse või lubjastunud kestaga (erandiks ovovivipaarsed ehk munaspoegijatest roomajad – näiteks rästik, arusisalik). Röövtoidulised või taimetoidulised (osad iguaanid, kilpkonnad). Kahepaiksete ja roomajate olulisus: Kõrge biomass - olulised toiduahelas nii kiskjate kui toiduobjektidena Taimetoidulised kilpkonnad on eutrofeeruvates vee-elupaikades olulisteks taimede vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis)
Alamklass: Ainupõlvsed Monogenea Peamiselt kalade välis- ehk ektoparasiidid. Elavad ka teiste veeloomade kehapinnale ulatuvates õõnsustes. Kinnitumiselunditeks on konksjad ogad või iminapad. Areng toimub peremehe vahetuseta. Liikide arv: 37-40 Kirjandus : Tell Harda, 1973. Kalaparasiidid. Võrtsjärv. Tallinn. Valgus: 186-194 ja teised tema artiklid. Selts: Haakkettalised Monopisthogotylea Kinnitusorganiteks on haagikesed. Enamasti kuni 1 mm pikkused ussid. Esindaja: harilik haakketaslane Dactylogyrus vastator. Selts: Imikettalised Polyopisthocotylea Kinnitumisorganiteks on iminapad. Enamasti 6-8 mm pikkused ussid. Esindaja: kahepaiksetel mitusuulane Polystomum integerrimum, kaksikuss Diplozoon paradoxym parasiteerib latika lõpustel. Alamklass: Kahepõlvsed (Digenea ) Peamiselt selgroogsete maksas, aga ka teistes kehaosades elavad parasiidid. Areng toimub peremehe vahetusega. Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas
Kahetiivalised putukad 8. klass Kahetiivalised ● Kõigil mandritel levinud putukarühm ● Kahetiivaliste hulka kuulub üle 125000 liigi, Eestis elab neist üle 2200, sääselisi on Eestist teada üle 800, kärbselisi üle 1300 liigi. ● Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera) ● Teadusharu, mis tegeleb kahetiivaliste uurimisega, nimetatakse dipteroloogiaks ● ● ● Välisehitus ● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud ● Liitsilmad on suhteliselt suured, võivad omada ka tä
Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Lihastik on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene nt Apteegikaan hobukaan, kalakaan KLASS KIDAVAGLAD: Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis HÕIMKOND ÜMARUSSID e nematoodid Lülistumata kehaga, ümara ristlõikega ussid. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem;
Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1
Suured liitsilmad asetsevad pea külgedel; mõnedel liikidel väga silmatorkavad, teistel aga nõrgalt arenenud. Liitsilmade vahel võib mõnel liigil eristada kolme lihtsilma. Tundlad keha pikkused; koosnevad 13-50 lülist. Omapäraseks tunnuseks on lisanäokilp, mis asub näokilbi ja ülahuule vahel. Ülalõuad omased haukamissuistele. Alalõugades sisemäluti asemel pikk, esiotsal väikeste hambakestega varustatud tugev kepike, mis sügaval peakihnus suubub spetsiaalsesse kotikesse. See elund on väga tugev ja liikuv; kasutatakse toidu peenestamiseks. Võrgunäärmed alahuule jätketel. Eesrindmik väike ja liikuv. Rindmiku keskosa suur ja hästi arenenud; sellele kinnituvad kaks esitiiba. Tagatiivad väiksemad ja lihtsama soonestusega. Tiibade värvus varieerub. Kuus pikka ja sihvakat jalga; käpp kahe küünisega. Tagarindmiku ja pehme tagakeha vahe on tugevasti sisse nööritud; tagakeha koosneb kümnest lülist. Tipp tugevasti sklerotiseerunud. Suguorganid
Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne. *Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum). Pöörlülil asub nn Johnston'i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta, mõned kahetiivalised võtavad sellega vastu ka helisignaale. Joon. 6. Tundlate tüüpe: 1 – harjasjas, 2 – niitjas, 3 – helmesjas, 4 – saagjas, 5 – kamjas, 6 – nööpnõeljas, 7 – nupuga, 8 – värtenjas, 9 – lameljas, 10 – põlvjas-kamjas, 11 – ebakorrapärane, 12 – sulgjas, 13 – harjaskarvaga tundel. *Silmad Liitsilmad koosnevad ommatiitidest (falsettidest): 1 kuni 28 000
kerasviburlase sisse tütarkolooniad. Mõnedel viburloomadel on olemas ka valgustundlik silmtäpp, mille abil nad eristavad valgust ja pimedust. Kui sellised viburloomad tajuvad valgust, ujuvad nad selle poole. Enamik ainurakseid pole aga võimelised fotosünteesiks ja toituvad teistest elusolenditest - bakteritest ja ainuraksetest. Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks. Ainuraksed on näiteks amööbid, silmviburlased, hulkraksed on taimed, loomad. 2. Epiteelkude katab keha või elundi välispinda, vooderdab kehaoosi seestpoolt või moodustab näärmeid. Epiteelkude koosneb peaaegu ainult rakkudest, rakkudevahelist ainet on minimaalselt. Epiteelrakkude kiht on ühendatud selle all oleva sidekoega basaalmembraani abil
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle
Ühed tavalisemad kahepaiksed on konnad. Meie tavalisemaid konni on rohukonn. Konnadel nagu kaladelgi pole kaela, neil on üks kaelalüli, mille abil nad pead liigutada saavad. Täiskasvanud konnal pole ka saba. Konna keha katab paljas õhuke niiske nahk. Seda hoiab niiskena nõre, mida eritavad limanäärmed. Konnadel on liikumiseks jäsemed. Tagajalgade varvaste vahel on ujunahad, mis soodustavad vees liikumist. Konnadel on kloaak, millesse avanevad tagasool, eritus- ja suguelundite juhad. Konnad hingavad naha ja kopsude kaudu. Kehavereringe ehk suure vereringe kõrval on arenenud kopsu- ehk väike vereringe. Selles voolab veri kopsudesse ja naha veresoontesse, kus ta rikastub hapnikuga ning läheb tagasi südamesse. Südames ei ole venoosne ja arteriaalne pool teineteisest eraldatud, seetõttu arteriaalne ja venoosne veri osaliselt seguneb ning konnade kehas liigub segaveri. Konn on kõigusoojane. Kohastumused: 1) eluks maismaal on jäsemed, tugev luustik, kopsuhingamine,silmalaud
Süda pikk ja torujas osalised. • lihased olemas, kinnituvad vähema arenenud, kimpudena keha sisemuses siseskeletile või keha ümber • hingavad kopsude või Hingavad kehapinnaga, lõpuste või lõpustega. Gaasi transpordib kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad
Elusorganismide süsteem on inimese koostatud muutuv süsteem. Maailmas elab kokku ligi 10 miljonit liiki. Süsteem on koostatud elusorganismide ajaloolise arengu järgi. Elusorganismidel on 5 riiki: bakterid (lihtsaima ehitusega organismid ja nende rakkudes puudub tuum), loomad, protistid (lihtsa ehituse ja talitlusega organismid, kes ei sobi seene-, taime-, ega loomariiki), taimed, seened. Organismide süstemaatiline jaotus kassi näitel: Riik: loomariik Hõimkond: keelikloomad Klass: imetajad Selts: kiskjalised Sugukond: kaslased Perekond: kass Liik: kodukass Liik on sarnased isendid, kes elavad samal territooriumil ning kes annavad omavahel viljakaid järglasi. 3. RAKU EHITUS ( Õ 6-11) Kõik organismid koosnevad rakkudest. Rakud erinevad üksteisest suuruse, kuju, ehituse ja talitluse poolest. Rakk on organismide ehituslik ja talitluslik üksus. Raku elutegevust juhib rakutuum (tavaliselt kujult ümar, suhteliselt suur, nähtav valgusmikroskoobiga)
Klass: Reptilia (roomajad) 16.3.8.1. Selts Kilpkonnalised 16.3.8.2. Selts Kärsspealised 16.3.8.3. Selts Soomuselised 16.3.8.4. Selts Krokodillilised 16.3.8.5. Eesti roomajad 16.3.9. Klass Aves (linnud) 16.3.9.1. Ülemselts Pingviinilised 16.3.9.2. Ülemselts Uuduslõualised 16.3.9.3. Eesti linnud 16.3.10. Klass: Mammalia (imetajad) 16.3.10.1. Alamklass: Ürgimetajad (Prototheria) 16.3.10.2. Alamklass: Eluspoegijad imetajad (Theria) 16.3.10.2.1. Infraklass: Kukrulised (Metatheria) 16.3.10.2.2. Infraklass: Pärisimetajad (Eutheria) 16.3.10.2.2.1. Selts: Toruhambulised 16.3.10.2.2.2. Selts: Torukoonulised 16.3.10.2.2.3. Selts: Kuldmutid ja tenrekid 16.3.10.2.2.4. Selts: Küüniskabjalised 16.3.10.2.2.5. Selts: Londilised 16.3.10.2.2.6
Kahepaiksetel on primitiivne surumistüüpi hingamine, mis eraldab neid mitte ainult kaladest, vaid ka ülejäänud maismaaselgroogsetest. Hingamisel tõmmatakse õhk läbi suu või ninasõõrmete suuõõnde, milleks avatakse sõõrmed ja langetatakse suuõõne põhi. Sõõrmed sulguvad, suuõõne põhi tõuseb üles ja õhk surutakse kopsudesse. Kahepaiksetel toimub vere küllastumine hapnikuga ja süsihappegaasi eraldumine kehast mitte ainult kopsudes, vaid ka läbi naha. Vees hingavadki konnad ainult läbi naha. Kuid ka ainult nahahingamine ei suuda konna piisavalt hapnikuga varustada. 15. Millal võib konn ära uppuda? Siis, kui tal ei ole võimalik veest välja tulla või siis, kui vees ei ole piisavalt hapnikku. Väibasseinides hukkub palju konni, sest nad ei saa sealt välja. 16. Mitmeosaline on kahepaiksete süda ja millised vereringed neil on? Konnadel on kaks vereringet: keha- e. suur vereringe ja kopsu- e. väike vereringe.
Levinuim on aga lahksuguline sigimine. Sellisel puhul on viljastamine enamasti sisemine ja kõigil maismaaputukatel toimub see emase organismis. Paaritumisel viljastatakse emase munarakud seemnerakkudega. Areng Putukatel on moondega areng. Enamus putukaid munevad mune. Vaid vähesed putukad sünnitavad eluspoegi (näiteks kiinlased jt kahetiivaliste seltsi esindajad). Osade putukaliikide emastel on selleks suguelundid muundunud, neil esineb imetajate emaka sarnane elund, teistel aga pole mingeid spetsiaalseid kohastumisi ja nende munad arenevad vastseteks emase suguteedes. Putukate munad on kuni 2 mm suured. Munade arv liigiti on erinev, ulatudes 20...30 kuni 300...600-ni (ühiselulistel kiletiivalistel 20000...30000). Munad munetakse liigile iseloomulikult, kas ühe- või mitmekaupa, kuhja või ritta jne. Parasiitputukad munevad peremeesputuka kehapinnale või sisse. Putukate mune kaitseb kest. Munas toimub looteline areng
Türi Gümnaasium Liblikalised Referaat Sisukord Türi Gümnaasium ................................................................................................................... 1 Liblikalised ..............................................................................................................................
Toiduvõrk annab tõepärasema pildi sellest, kuidas organismid üksteisest ,,elatuvad". Kooslus Kooslus on eri liikide populatsioonide kogum ühes elupaigas. (populatsioon on rühm üht liiki isendeid, kes elab koos samal ajal samas elupaigas. Näiteks on ühel niidul lepatriinude populatsioon (hulk, rühm), mesilaste populatsioon ja rohutirtsude populatsioon. Kõik need populatsioonid moodustavad selle niidu putukakoosluse. Kui nüüd lisada veel ämblikud, väikesed imetajad, siis saame selle niidu loomakoosluse. Koosluses oleneb iga liigi olemasolu ja arvukus teistest organismidest. Ökosüsteem Ökosüsteem on looduse elus- ja eluta osa hõlmav isereguleeruv tervik. Näiteks. Niidu eluta osa (muld, päikesevalgus, vesi, pinnase iseärasused jm.) ja seal esinevate elusolendite kooslused moodustavad koos niidu ökosüsteemi. Selles on niidu elus- ja eluta osa seotud toiduahelate ja aineringe kaudu ühtseks tervikuks. Ökosüsteem on tasakaalustatud tervik.
Bioloogia arvestus putukad · Putukad on lülijalgsed loomad, kelle, keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning kel on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul liikidel ka tiivad. · Kõige arvukam loomarühm, rohkem kui 1/3 kõigist elusorganismide liikidest. · Läbivad lennates pikki vahemaid, otsides toitu, uut elupaika, paaritumiseks kaaslast või põgenedes vaenlase eest. · Suiste ehitus sõltub
Eesti roomajad Arusisalik: Arusisaliku liiginimi ladina keeles on Lacerta vivipara. Arusisaliku üldpikkus on umbes 16 cm. Rootsis ja Norras ulatub tema leviala Põhja-Jäämereni ja Eestis leidub teda kõikjal. Arusisalik on ka kõige sagedasem Eesti roomaja. Tema elupaigaks on põhiliselt sellised niiskemad alad, näiteks rabad ja sood. Ta on päevase eluviisiga. Magab talveund. Arusisalikud püüavad toitu puutüvedel. Nende söögiks on putukad, ämblikud, ussid jne. Nad paarituvad aprillis ja arusisalikud munevad. Järglased on alul 30-40 mm pikkused. Suguküpseks saavad arusisalikud 2-3 aastaselt. Nende eluiga võib ulatuda 8 aastani, kuid keskmine vanus on 4 aastat. Vaenlasteks on rästik ja nastik. Arusisalik kuulub kaitse alla. Kivisisalik: Kivisisaliku ladina keelne nimi on Lacerta agilis. Tema kere pikkus on 9 cm. Kivisisalikku leidub Inglismaast ja Prantsusmaast Baikalini. Eestis on ta kohati levinud Põhja-ning Lõuna-Eestis
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad- · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad. · Tiivad on kaetud peenete karvakestega ehk ehmestega. · Vastsed elavad vees, on taim- ja loomtoidulised. · Mõned ehitavad ene
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid võ
LIBLIKAD SISSEJUHATUS Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kui
EHMESTIIVALISED Referaat SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 Taksonoomia............................................................................................................................... 4 Elupaik ja arvukus.......................................................................................................................4 Välisehitus...................................................................................................................................4 Toitumine.................................................................................................................................... 5 Bioloogia...........................................................................................................
Lepatriinu Referaat Koostanud: oma nimi Koht ja aasta Sissejuhtaus Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad. Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud. 1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisem
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kaisa Kamenik Jooksiklased (Carabidae) Referaat aines PK.0397 Eesti putukad Tartu 2015 Sisukord Carvalho, C. (2015) Ground and Tiger Beetles (Coleoptera: Carabidae).....................................8 Sissejuhatus Jooksiklased (Carabidae) on röövmardikaliste suurimaid sugukondi (veebipõhine EE, 2006), kuhu kuulub üle 40 000 liigi. Umbes 2000 liiki on esindatud Põhja-Ameerikas. Inglismaal on neid aga umbes 350 ning seal leidub ka Carabus intricatus, kes on üks suurimad isendeid ning väga haruldane ja kohtab ainult mõnes kohas Dartmooris (Carvalho, 2015). Eestis on kirjeldatud ligikaudu 270 liiki (vikipeedia, 2014). Tuntumad liigid on süsijooksik (Pterostichus sp.), ajajooksik (Carabus nemoralis), põllujooksik (Carabus cancellatus) ning nõmmliivakas (Cicindela hybrida) (Tamm). 1 Täiskasvanud jooksiklaste suurus varie
Roomajaid on 5 liiki. Eesti aladel on teada ligi 15 000 liiki putukaid ning üle 3500 liigi muid selgrootuid Imetajad ...elavad kõigis elukeskkondades: metsades, niitudel ja veekogudes, aga ka maaall ning inimasulates. Tuntumad on karu, ilves, metssiga, põder, karihiired jne. Avamaad eelistavad elupaigana halljänes ja rebane, siseveekogude ääres elavad kobras, naarits, saarmas ja mink. Imetajate peamine tähtsus tuleneb aga nende olulisest rollist enamikus ökosüsteemides. Imetajad on esindatud tarbijatena (konsumentidena) pea kõigis toiduahelates. Putuktoidulised piiravad paljude selgrootute arvukust. Rohusööjad imetajad on omakorda toiduks kiskjalistele. Viimased hävitavad eelkõige haigeid ning vähemelujõulisi isendeid. Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse
Toiduvõrk annab tõepärasema pildi sellest, kuidas organismid üksteisest ,,elatuvad". Kooslus Kooslus on eri liikide populatsioonide kogum ühes elupaigas. (populatsioon on rühm üht liiki isendeid, kes elab koos samal ajal samas elupaigas. Näiteks on ühel niidul lepatriinude populatsioon (hulk, rühm), mesilaste populatsioon ja rohutirtsude populatsioon. Kõik need populatsioonid moodustavad selle niidu putukakoosluse. Kui nüüd lisada veel ämblikud, väikesed imetajad, siis saame selle niidu loomakoosluse. Koosluses oleneb iga liigi olemasolu ja arvukus teistest organismidest. Ökosüsteem Ökosüsteem on looduse elus- ja eluta osa hõlmav isereguleeruv tervik. Näiteks. Niidu eluta osa (muld, päikesevalgus, vesi, pinnase iseärasused jm.) ja seal esinevate elusolendite kooslused moodustavad koos niidu ökosüsteemi. Selles on niidu elus- ja eluta osa seotud toiduahelate ja aineringe kaudu ühtseks tervikuks. Ökosüsteem on tasakaalustatud tervik.
PÕRNIKLASED (Scarabaeidae) Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................... 3 2. Liigi Bioloogia.................................................................................................. 4 2.1 Vastsed ja valmikud................................................................................... 4 2.2 Arengubioloogia ja paljunemine.................................................................4 3. Põrniklaste alamsugukond............................................................................... 5 4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata).........................................................................7 5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)..........................................................7 6. Ohud ja vaenlased...........................................................................................
(Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi: haukamissuised, libamissuised, pistmissuised ja imemissuised. (Teder) Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel
annaabi.ee 
