3 KAHEPAIKSED Sabakonnaliste (Caudata) selts hõlmab umbes 420 liiki. Kõigil sabakonnalistel on üsna pikk keha, paljudel niiske, soomusteta nahk ja hästi arenenud saba. Enamik sabakonnalisi elab vees. Nimetust ,,salamander" kasutatakse peaagu kõigi sabakonnaliste, nimetust ,,vesilik" aga peamiselt Triturus'e perekonda kuuluvate liikide kohta. Vesilikud on osaliselt maismaaelulised loomas, kes lähevad vette sigima [6]. Päriskonnaliste (Anura) seltsi kuulub umbes 5000 liiki. Enamik päriskonnalisi elab troopikas ja lähistroopikas. Päriskonnalistel on lühike keha, üsna pikad tagajalad ja tavaliselt soomusteta nahk; saba ei ole. Graatsilisemaid, niiskema ja siledama nahaga ning hüpates liikuvaid päriskonnalisi nimetatakse konnadeks, jässakamaid, kuivema ja krobelisema nahaga ning pms
Mis kala on pildil? Lõpused · Vees hingamiseks spetsialiseerunud hingamiselund. · Vesi läheb suu kaudu sisse, liigub lõpustesse, kust veest (HO) omistatakse hapnik (O) ning vesi liigub uuesti lõpusekaante avanedes välja. Kalade hingamine skeem O CO VESI VE SI 3. Kuidas kahepaiksed vees hingavad? · Kahepaiksed e amfiibid on konnad, kärnkonnad ja vesilikud. · Nad saavad elada ja hingata nii vees, kui maismaal. Rohukonn on üks Eesti tavalisemaid kahepaikseid. Tema tuleb vette vaid kudema. Konnade tunnused PUNNIS SILMAD LAME KERE TRUMMIKILE SUURED TAGAJÄSEMED Kahepaiksete hingamine · Kahepaiksed hingavad nii kopsude kui naha kaudu. · Vees hingavad nad naha kaudu, kuid
Paljunemisvõimeliseks saab umbes 4-6 cm pikkusena. Kudemiseks vajalik suviselt soe vesi. Marja valvab isakala. Isakala liigutab uimedega vett, et tagada soodsad arengutingimused ja peletab eemale marjaõgijaid. Toitumine Röövtoiduline unimudil on suhteliselt vähenõudlik. Pärast koorumist toitub vee pindmistes kihtides zooplanktonitest. Edaspidi toitub veekogu põhjas kaladest ja põhjaloomadest.(vesilikud, konnad ja kullesed jms.) Esineb ka kannibalismi. Kasutatud materjalid Tiit Hunt ,, Eesti kalad“ Henn Ojaveer, Liina Eek, Jonne Kotta ,,Vee võõrliikide käsiraamat“ Tänan tähelepanu eest!
Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi
kõhrkalad 3. luukalad 95%. Kaladel on ujupõis. Ptk. 8 Kalad jagatakse: mageveekalad, merekalad ja siirdekalad, Madala soolsusega merd nimetatakse riimveeks. Röövkalad söövad söövad teisi kalu ja lepiskalad söövad selgrootuid ja taimi. Kalad on tähtsad lülid toiduahelas, inimesed kasutavad teda kalamaksõliks, liimiks, söögiks, väetiseks, loomasöödaks, ilukalaks, teaduslikuks katseks Ptk. 9 Kahepaiksed jagunevad kaheks: sabakonnad (vesilikud-tähnikvesilik ja salamandrid-tähniksalamander) ja päriskonnad. Päriskonnad jagunevad veel kärnkonnadeks (kõre) ja konnadeks (rohukonn). Neil on õhuke paljas nahk, mis on jahe ja niiske. Nende nahk laseb vett läbi ja seal on seil ka mürginäärmed Ptk. 10 Kahepaiksed on olulised toiduvõrgus, hävitavad haigust kandvaid putukaid ja muid aiakahjureid, kasutatakse ravimitööstuses, toiduks ja lemmikloomadena. Ptk. 11
tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse. Oktoobrist aprillini elavad mutta kaevunult veekogude põhjas. Vesilikud veekogudes sigimisajal. Pärast sigimist toituvad ja talvituvad maismaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Arusisalik eelistab niiskeid alasid. Asustab puuriitu, kivihunnikuid, vahel ka hoonete vundamente. Kivisisalik munad muneb pinnasesse ja seeläbi rohkem levinud liivastel aladel, nt leidub teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Karulas jne. Neile ei meeldi niiskus.
mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas. Tähnikvesilik on rangelt seotud metsadega, eelistades leht- ja segametsi ja vältides avamaastikku. Ta elutseb varjulistes ja niisketes paikades ning on öise eluviisiga. Vaid mõnikord pärast vihma võib tähnikvesilikku näha ka päeval liikumas, tavaliselt on nad peitunud pehkinud kändudesse, mahalangenud puude koore alla ja teistesse peidukohtadesse. Oktoobrist alates on vesilikud talveunes, asustades lehehunnikuid, mutiurge, ka keldreid ja kartulikoopaid, kus nad asetsevad 3...5 isendist koosnevate gruppidena. Pärast ärkamist märtsi lõpul või aprillis siirdub tähnikvesilik vette, eelistades madalaid ja soojaveelisi tiike, järvi, kraave või ojasid. Vesilike sigimisperiood on pikk ning see kestab juuni lõpuni. Pulmaajal muutuvad vesilikud erksavärviliseks ning isaste seljale kasvab lainjas oranzhiservaline hari, mida mööda kulgeb pärlmuttersinine triip
ellujäämist. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Rannaniidu kulustumise, roostumise ja võsastumise tõttu suureneb ka nastikute mõju kõreasurkondadele, kuna nastikud eelistavad kõrgemat taimestikku. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud. Sigimisajal maksavad kärnkonnad maanteede ületamise eest ränka hinda - väga palju loomi hukkub autorataste all (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 b). 9 Kõrede levikut ning arvukust, ohustavad liigi püsimajäämist eelkõige elupaikadega seotud ohutegurid: - Elupaikade kvaliteedi halvenemine või elupaikade hävimine traditsioonilise maakasutuse muutumise tõttu - Elupaikade hävimine kuivendamise ja maaparanduse tagajärjel
On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. · Toitumine Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Sigimine Vesilikud siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab kui veetemperatuur on 10 °C ringis. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Sigimisperioodi vältel muneb emane 60...700 (keskmiselt 150) muna, mis rullitakse ühekapa veealuste taimede lehtede sisse. · Areng Vastne koorub 14...20 päeva pärast ning on alguses 6,5 mm pikk. Areng on moondeline, moone toimub järk-järgult, kui vastne on 29...38 mm pikkune. Vastsejärk kestab 60...70 päeva
Avavees elavatel kaladel on nooljas kehakuju (ahven, haug), põhja lähedal elavate kalade keha on pikk ja sale (luts) ning mõned veekogu põhjas elavad kalad on laiad ja lamedad (rai, lest). VÄLIS: SISE: roided pärakuime toes 3. Kl kahepaiksed, nende peamised tunnused. Konna välisehitus. Kahepaiksed on vee ja maismaa eluviisiga loomad. KAhepaiksed on näiteks konnad, salamandrid, vesilikud. Osad kahepaiksed veedavad vees suuremaosa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Eestis hoiduvad kahepaiksed peamiselt veekogude lähedusse. Kahepaiksed on loomtoidulised, kes söövad endast väiksemaid selgrootuid: usse, nende vastseid ja limuseid, aga ka putukaid. Hingavad kahepaiksed nii kopsudega kui ka naha kaudu, just seetõttu peabki nende nahk olema niiske. Jagunevad kahepaiksed: SABAKONNALISED (salamandrid, vesilikud) ja
htm) Tähnikvesilik on rangelt seotud metsadega, eelistades leht- ja segametsi ja vältides avamaastikku. Ta elutseb varjulistes ja niisketes paikades ning on öise eluviisiga. Vaid mõnikord pärast vihma võib tähnikvesilikku näha ka päeval liikumas, tavaliselt on nad peitunud pehkinud kändudesse, mahalangenud puude koore alla ja teistesse peidukohtadesse. 26 Oktoobrist alates on vesilikud talveunes, asustades lehehunnikuid, mutiurge, ka keldreid ja kartulikoopaid, kus nad asetsevad 3...5 isendist koosnevate gruppidena. Pärast ärkamist märtsi lõpul või aprillis siirdub tähnikvesilik vette, eelistades madalaid ja soojaveelisi tiike, järvi, kraave või ojasid. Vesilike sigimisperiood on pikk ning see kestab juuni lõpuni. Pulmaajal muutuvad vesilikud erksavärviliseks ning isaste seljale kasvab lainjas oranzhiservaline hari, mida mööda kulgeb pärlmuttersinine triip
(vt mikrobiofoobia, etc) Ballistofoobia- hirm rakettide vi kuulide ees. Batsillofoobia- hirm mikroobide ees. (ka verminofoobia, vt mikrobiofoobia, etc) Barofoobia- hirm gravitatsiooni, raskusju ees. Basifoobia , basofoobia - vimetus seista, hirm kndimise vi kukkumise ees. (vt kinesofoobia, etc) Batofoobia [1]- hirm sgavuse ees. Batofoobia [2]- hirm krguse vi krgete ehituste lheduse ees. (vt akrofoobia, etc) Batrahhofoobia- hirm kahepaiksete ees, nagu konnad, salamandrid, vesilikud, triitonid. (vt bufono-, ranidafoobia) Belonefoobia- hirm np- ja muidu nelte ees. (vt aihmo-, enetofoobia) Bibliofoobia- hirm raamatute ees. Blennofoobia- hirm lima ees. (ka mksofoobia) Bogfoobia- hirm tontide, kollide jm mtoloogiliste kurjamite ees. (vt hadefoobia, etc) Bolshefoobia- hirm bolshevike ees. Botanofoobia- hirm taimede ees. Bromidrofoobia , bromidrosifoobia - hirm kehalhnade, (higi) ees. Brontofoobia- hirm mristamise ja vlgu ees. (ka astra-, astrapofoobia, vt tonitrofoobia, etc)
· Tõrjeabinõu - tiikide tühjendamine ja kuivatamine · Loodustoidutiigis pole probleemiks esimesel aastal pärast tiigi rajamist Kalad · Söövad poegi ja väikesi vähke ning konkureerivad toidu pärast · Ahven, luts, angerjas ja haug, aga ka muud piisavalt suured bentostoidulised kalad on vähile ohtlikud · Tõrjeabinõu - tiikide tühjendamine, lupjamine, rotenooniga mürgitamine ja mingil määral arvukuse vähendamine võrgupüügiga Vesilikud · Söövad eeskätt ajatatud, soojas koorutatud poegi · Probleemiks mõnedes Lõuna-Soome piirkondades, Eestis seni mitte · Otseselt tõrjuda ei saa, sest vesilikud on kaitse all (nii Soomes kui Eestis) Ondatra ja vesirott · Söövad vähke · Kaevavad urge tiigitammidesse · Tõrjeks kasutatakse aedasid ja elektrikarjuseid · Vesirotte võib püüda kogu aasta vältel ja ondatrat jahihooajal Mink ja saarmas · Söövad vähke · Tõrjeks on aiad ja elektrikarjused
Sarnasused kaladega: "külmaverelised", südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kuse- kui ka seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad, arenemine toimub moonde teel, vastsed kalalaadsed. Süda 3 osaline. 16.3.7.1. Selts Sabakonnalised Pika keha ja sabaga. N. sisalsireen, koopaolm, vesilikud, salamandrid 16.3.7.2. Selts Siugkonnlised Keha suhteliselt pikk, siulaadne. Jäsemed puuduvad. Silmad mandunud. N. tseiloni kalamadulik, rõngurgik 16.3.7.3. Selts Päriskonnalised Kere lühike ja lai, kael väga vähe eristunud, saba puudub, jäsemed hästi arenenud ning tagajäsemede enamasti märksa pikemad kui esijäsemed, liikumisviisiks hüppamine Sgk ketaskeellased keel on ketasjas. N. köidikkonn Sgk lehekonlased varvaste otstel kettalaadsed napakesed. Elavad enamasti puu otsas
b)nekton(suured nähtavad aktiivselt liikuvad olendid) c)neuston(vee pindkihiga seotud olendid, nt. liuskurid) d)seston=plankton+trüpton e. vees hõljuvad muud osakesed (lagunenud organimsid, liiv, savi) Bentaali tähtsamad eluvormid: a)infauna: sette sees (surusääsklase vastne) b)epifauna:põhja pinnal või taimedel (ühepäevikulise vastne) sessiilsed (kinnitunud); rändkarbid- sessiilsed molluskid vagiilsed (liikuvad) Amfibiondid- elavad vees kas ajuti (konnad, vesilikud, mudahüpikud, kobras, veelinnud) või pidevalt, kuid osa kehast on veest väljas (nt kaldaveetaimed pilliroog ja tarnad). Heterotoopsed- osa elutsüklist vees, osa kuival (putukad). Nt. ühepäevik. Veekogude üldjaotus: a)Ookean (keskm sügavus 3760 m, suurim 11035 m Mariaani süvik), mered, lahed b)Siseveed (järved, soolajärved, jõed, väikeveekogud, sood jne) c)Põhjaveed Läänemeri- 420 000 km2, Landsorti süvik 490 m.
keriloom (Brachionus mülleri), vesikirbuline (Daphnia longispina), aerjalgne, sõudikuline (Cyclops strenuus). Bentos: Chironomus plumosus , Potamothrix moldaviensis , Euglesa sp., Hydracarina , Caenis horaria , Limnephilus sp. , Gmelinoides fasciatus . 87. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest Zooplankton on pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad. Nekton- suuremad ja aktiivselt ujuvad pelagiaali väikeloomad; näited: pms-lt kalad, aga ka konnad, vesilikud jt. Neuston- veepinnal tegutsevad loomad; näited: pms-lt putukad, nt kukrikud ja liuskurlased. 88. Zooplanktoni põhilised süstemaatilised rühmad Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid Rühmad: selts vesikirbulised (Cladocera) ja klass aerjalgsed [Copepoda, seltsidest sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida)], ning hõimkond keriloomad (Rotatoria). Vesikirbulised: Tillukesed. Kere enamasti peidus rindmikukilbist tekkinud
· Vastne erinev kvalitatiivselt suguküpsest organismist. Erinevus võib olla keha mõõtmetes, kujus, elupaigas, eluviisis, toidu objekt, eluiga. Otsene ja moondega areng keelikloomadel. · Otseselt arenevad imetajad, linnud, roomajad. · Moondega keelikloomadest arenevad: a) jõesilmud vastseks on liivasonglane b) kalad vastsed on maimud( tavaliselt maim meenutab kala, kuid ernandiks on angerias ja lest). c) Kahepaiksed vastseks on kullesed (konnad ja vesilikud). · Moondega areng selgrootutel ( selgrootutel rohkem levinud moondega areng kui selgroogsetel). a) esineb käsna hõimkondadel b) hõimkond ainuõõssed c) hõimkond erinevad ussid ( nt rips-, lame-, ümar-, rõngussid). d) Hõimkond limused e) Hõimkond lülijalgsed f) Hõimkond okasnahksed Putukate areng 1. moondeta · väga ürgsed putukad arenevad, näiteks majasoomukas. 2. vaegmoone · muna vastne (kestumised) valmik
progesterooni hakkab tootma platsenta 3.Viljastumine Protsess, mille käigus haploidsed sugurakud (sperm ja munarakk) ühinevad, moodustub diploidne sügoot, millel on mõlemalt vanemalt pärinev geneetiline info. Aktiveeritakse munarakk, et hakkaks arenema embrüo. 35. Kehasisese viljastumise tüübid (2) Kopulatsioon – imetajad, roomajad (ka dinosaurused), mõned linnud, sabakonnalised, putukad, mõni kala Spermatofoor – salamandrid, vesilikud, putukad, ämblikud Erinevates staadiumites võib sperm munarakku viljastada – primaarne ootsüüt, I metafaas, II metafaas (enamus imetajaid), meioosi lõpus. 36. Viljastumise etapid 14 1. Spermi ja munaraku esmane kontakt (kemoatraktsioon) ja ära tundmine (võõras-oma) ning spermi kinnitumine rebukestale/ZP 2. Spermi sisenemine munarakku (akrosomaalreaktsioon) ja selle regulatsioon (üks sperm viljastab) 3
annaabi.ee 
