aastat tagasi. Esialgu oli ta kohandatud küülikute jahtimiseks. Kuid 20. sajandil hakkas elama majades. Pidevalt hõivatud linnainimesele sobib tuhkur kõigist teistest koduloomadest kõige paremini. Sest ta magab peaaegu terve ööpäeva ning on vaid mõned tunnid ärkvel. Tema juba tühjas korteris üksi ei igavle. Ul ja TUHKURTuhkrul on väga naljaks välimus. Väga uudishimulik koonuke, ümarad kõrvad ja huvitavad liigutused. Tuhkrud on liikuvad ja vilkad. Iga pragu on nende jaoks uurimisobjektiks. Selles toas, kuhu nad ,,jalutuskäigule" lastakse, tuleb aken kindlasti võrguga kinni katta ning kinni tuleb toppida kõik kitsad praod, kuhu ta võib proovida sisse pugeda. Tema uudishimu ei tunne piire. Alles ta piilus teie kohvitassi, nüüd aga üritab end teie toasussi sisse ära mahutada. Teda on üksi tuppa jätta ,,väga ohtlik". Kõik, mis on tema haardeulatuses, tassib ta ära.
võõrliigiga ja kuna ta murrab rohkem kui ta ära jõuab süüa tuleks tema arvukus viia nullilähedale. TUHKUR Kehapikkus: Isasloomadel 35-46cm ja emasloomadel 30-40 cm. Kaal: 600 - 900 g. Sabapikkus: 10 - 15 cm. Kaitse Eestis Tuhkur ei ole Eestis looduskaitse all. Elupaik Tuhkrud asustavad edukalt nii metsa- kui ka kultuurmaastikke, isegi märgalasid. Oma urud rajavad nad kas kaldavalidesse või siis puujuurte alla. Oma jahimaadel toimetavad tuhkrud peamiselt öösiti ja üksi. Territooriumi märgistatakse tugeva ja spetsiifilise lõhnaga nõre eritamisega. Segamini võib ajada Käitmine ja liikumisviis on üsna sarnased nugistele ja naaritsatele, kuid näolapp on neil hoopis erinev. Seega, kui satute tuhkrule otsa vaatama, siis ei saa teda kellegagi segamini ajada. Levik ja arvukus Eestis Tuhkur on levinud üle terve Eestis, kuid tema arvuku varieerub niimoodi, et Lõuna-Eestis on tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem
Tuhkur on üks parimaid mullakaevajaid. Välimus Tuhkur on pruun . Tema kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusedga. Saba on üleni tumepruun.Täiskasvanud emasloom kaalub kuni 0,7 kg, isasloom kuni 1,7 kg, keskmine pikkus koos sabaga (13 cm) on umbes 51 cm ning Toitumine ja eluiga Tuhkrur toitub loomadest, millest jõud üle käib. Tema põhiliseks saagiks on jänesed, pisinärilised ja linnud. Süüakse ka kahepaikseid, raipeid ning linnumune. Tuhkrud on osavad kütid.Tuhkrud elavad 5 -8 aastat. Paljunemine Jooksuaeg on tuhkrul märtsi või aprillis. Sigitakse kord aastas. Emaste ja isaste vahel toimuvad verised võitlused, mille tulemusena sünnivad 40 päeva pärast pesakond, kus on 4-6 poega. Pojad toituvad emapiimast neli nädalat. Nägijaks muutuvad pojad üheksa kuuselt. Täisealiseks saavad ühe aastaselt. Vaenlased Tuhkrud võivad langeda saagiks suurematele röövlindudele, kuid ka röövloomadele,
kestab märtsist novembrini. Selle aja jooksul sünnitab emashiir 3...5 korda, tuues korraga ilmale 3...8 poega. Hiirepojad on sündides ilma karvadeta ja pimedad, nende silmad avanevad 9...10. elupäeval. Ema toidab poegi piimaga umbes 2 nädalat, pojad iseseisvuvad ja saavutavad suguküpsuse 7 nädala vanuselt. Niidu-uruhiire eluiga on lühike - looduses on see keskmiselt 1,5 aastat, väga heades tingimustes 3 aastat. Looduses on uruhiirtel palju vaelasi - kärplased nagu nirgid, kärbid ja tuhkrud, väiksemad kiskjad nagu rebased, röövlinnud - kullid ja kakud, ning isegi metssead. Seoses sellega on Niidu-uruhiir oluline lüli toiduahelas. rohelised osad ning rohttaimede, puude ja põõsaste seemned. Nagu kõiki hiiri, iseloomustab ka Niidu-uruhiirt suur järglaskond ja pikk sigimisperiood, mis kestab märtsist novembrini. Selle aja jooksul sünnitab emashiir 3...5 korda, tuues korraga ilmale 3...8 poega. Hiirepojad on sündides ilma karvadeta ja pimedad, nende silmad avanevad 9...10
Taimed HARILIK JÕHVIKAS Rohurinne Taimed VAEVAKASK Põõsarinne Taimed SOOKASK Puurinne Loomad RABAKONN Kahepaikne Põhitoiduks mardikad Vaenlasteks mägrad, rebased, siilid, Kaitsealuste liikide III kategoorias Loomad RÄSTIK Roomaja Toiduks hiired, rabakonnad, lindude äsjakoorunud pojad Vaenlasteks mägrad, rebased, tuhkrud Kaitstavate liikide III kategoorias Loomad SOOKURG Lind Elupaik soodel ja rabadel Talvitub Põhja-Aafrikas Toiduks jõhvikad, seemned, rohukõrred Kuulub kaitstavate linnuliikide III kategooriasse Loomad METSSIGA Imetaja Toiduks võililled, teelehed, teravili, vihmaussid, konnad, pisiimetajad Vaenlasteks hundid, karud, inimene Mis ohustab soid
märgised rinnal, näol ja/või jalgadel. (Bourne, Caley, 2012a) Valguspäeva pikkuse muutumine toob kaasa tuhkru hooajalise karvavahetuse, mis toimub kaks korda aastas: veebruar-märts ning oktoober-november. Kunstliku valguse tingimusel pidades saab karvavahetusaega nihutada. Tiinetel tuhkrutel on karvaajamine põhjustatud hormonaalsetest muutustest ning see toimub umbes 20. tiinuspäeval. Kodutuhkrutel on pärakunäärmed, mis toodavad tugevalõhnalist nõret. Tuhkrud pritsivad seda vaid ohu ja ehmatuse korral, vahel ka väga lõdvestunud olukorras. (Eesti tuhkrusõprade klubi, 2011) 2 Siseehitus Tuhkrutel on 14 või 15 ribi. Osa isenditel on ühel pool 14 ent teisel pool 15 roiet. Neil on viis põhilist paari süljenäärmeid: kõrvalsüljenääre, submandibulaar-, keelealune, molaar- ja sarnanääre. Keel on pikk ning vabalt liikuv, hambad teravad. Pikk söögitoru koosneb vöötlihastest. Kõht on lihtne ning suhteliselt suur
Lääne-Eestis Välimus · Talle on iseloomulik hele nägu · Keha pikkus on umbes 30-40cm · Täiskasvanud emane kaalub kuni 0,7kg, isane aga kuni 1,7kg · Keskmine eluiga on ligi 5 aastat Toitumine · Tuhkur tegutseb enamasti öösiti ja üksi · Tema ohvrid on näiteks hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne · Tuhkur hävitab kahjureid, seega ta on kasulik · surmavad looma kiire ja täpse hammustusega kaela tagaküljele Paljunemine · Tuhkrud sigivad mätsis või/ja aprillis · 4-6 poega · Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse varjatud kohas (näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mahajäetud urus) · Pojad näevad ühekuuselt ning vanematega liiguvad kaasas kahe kuuselt · Pojad jäävad järgmise kevadeni ema juurde Vaenlased · Tuhkur ei ole looduskaitse all · Tuhkru vaenlased on rebane, koer ja röövlinnud · Inimene kütib teda väärtusliku karusnaha pärast Allikad: · http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/tuhkur2
Juttselg-hiir Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad. Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad külm...
Kuna ta on suur lind, oma toitu ta ei vali, kes ette jääb, see lõpu leiab. Merikotkas külastab meeleldi ka kalatiike. Ta sööb veelinde, surnuid kalu, kuid meelsasti ka imetajate raipeid. Tema saagiks lendavad tavaliselt hallhaned, naeru- ja kalakajakad, sinikaelpardid, piilpardid, sõtkad, jääkosklad, tuttvardid, tuttotid, vesikanad, suurkoovitajad, kaelustuvid, tedred, hüübid, mustad toonekured, sookured, rongad, kõrvukvätsad, imetajatest hallhülged, metskitsed, jänesed, oravad, tuhkrud ning kaladest haugid, latikad, linaskid, kogred, angerjad, kiisad ja ahvenad. Käitumine Merikotkas on meie suurim röövlind, kuid mitte kõige vihasem. Kõige vihasem on meil kaljukotkas, keda kutsutakse maakotkaks või laanekotkaks. Merikotkas on peaaegu sama tugev kui kaljukotkas, kuid ta võib iga saakloomaa maha murda kui nad saagi peale võitlevad. Sigimine
palju. ∗ Põhja-Uuralis on puud vastavalt kliimale, nagu näiteks: Siberi nulg,lehis ja mänd, harilik mänd ja kask. ∗ Polaar-Uuralis pole taimi, kuna kliima tõttu ei anna seal midagi kasvada, rohkem domineerib seal raba ja soo. ∗ Kesk- ja Lõuna-Uuralis kasvab vaher ja tamm Loomastik ∗ Uurali metsades pesitsevad Siberis elavad loomad (põder, karu, rebane , hunt, ilves jne) ∗ Kesk-Uuralis pesitsevad väiksed imetajad, näiteks rotid,oravad ja tuhkrud. ∗ Lõuna-Uuralis on eksootilisemad ja suuremad loomad, näiteks sisalikud, maod, kahepaiksed ja muud roomajad. ∗ Põhja-Uuralis on loomi vähe, aga kodu leiavad sealt karud, rebased, põdrad, jänesed ja muud imetajad. Loomastik ∗ Uuralis elavad ka mitmed erinevad linnud, nagu kägud, metsis, teder, laanepüü ja mänsak. ∗ Suvel külastavad Uurali ka Ööbik ja Lepalind. ∗ Põhja-Uuralis pesitseb Karvasjalg-viu, Lumekakk ja Lumepüü
PEIPSI JÄRVE ELUSTIK TALLINNA ÜLIKOOL Triin Rannak 1. Peipsi järv o Koosneb 3 osast: - Peipsi järv (Suur- ja Külmjärveks) - Pihkva järv - Lämmijärv (Soejärv) o Looduslik piir Eesti ja Venemaa vahel o - Kauba- ja sõjatee viikingiajast - Säilinud maakaartidel on järve kujutatud al 16. Saj. o Tähtsus kahanenud veeteena, mitte aga kalajärvena ja puhkealana. o Pindalat (3555 km2) neljas järv Euroopas Eestis suurim järv 2. Peipsi järve elustik o Peipsi järvest leitud: - 122 liiki suurtaimi - üle tuhane liigi vetikaid - 300 liiki planktoniloomi - üle 400 liigi põhjaloomi - 34 liiki kalu, sõõrsuid o Järve rannikul: - 9 liiki kahepaikseid - 6 liiki roomajaid - 266 liiki linde - paarkümmend liiki imetajaid 2.1 Peipsi j...
koos täiskasvanud lindudega pesakonda, teatud paari-suhted säilivad vanematel ka talvel. Toidulaud: Toitu hangib siblides, mistõttu külmad lumerikkad talved on neile tõsine katsumus. Nurmkana on taimetoiduline liik, süües lehti, seemneid, aga ka tigusid. Esimese 10 elupäeva jooksul toituvad pojad aga ainult putukatest, sest nad ei suuda taimset toitu seedida. Vaenlased: Kullilised ja väiksemad imetajad nagu kassid, rebased, tuhkrud. Paljudes kohtades on liiki hakatud kasutama jahiobjektina laskmiseks. Arvukus: Eestis hinnatakse pesitsejate üldarvu 4.000 - 7.000 paarile. Euroopas 1.700 000-3.000 000. Arvukus nii Eestis kui mujal on viimastel kümnenditel vähenenud, mida mõjutavad peamiselt külmad talved ning põllumajanduse areng.
Siinsed mullad on mustjaspruunid, mistõttu neid nimetatakse mustmuldadeks. Kõrge viljakusega mullad sobivad kultuurtaimede kasvatamiseks ja seetõttu on enamik preeriatest põllustatud. Siin kasvatatakse nisu, maisi, päevalille jt. söödakultuure. Preeria Loomad Põhja-Ameerika looduskaitsealadel ehk reservaatides on säilinud preeria põlisasukad ameerika piisonid, koiotid ehk preeriahundid, rohtlahaukurid, punahirved. Tavalised on veel ka pisemad loomad nagu jänesed, skungid, kärbid, tuhkrud ning maad uuristavad pisinärilised. Veekogude läheduses elavad koprad, ondatrad ning kukkuropossumid. Preeriate loomastik on üsna liigivaene, kuid selle eest on ühest liigist jällegi väga palju loomi. Suurem osa neist on pisiimetajad ja närilised, kes elavad urgudes. Leidub väga palju roomajaid. Koiott on koera perekonda kuuluv kiskjaline. Koiotti leidub Põhja-ja Kesk Ameerikas. Koiotil eristatakse 19 erinevat liiki. Piisoni eeskeha - Kõrge küüruga turi ja suur habemega pea
jaotunud. Mõndades kohtades võib neid olla väga palju, mõndades väga vähe. Eelistatud on segametsad, raiesmikud, metsaservad, sood. Nad on eriti aktiivsed videvikus, kuid ka päeval väljuvad nad oma elupaigast. Toiduks on hiired, rabakonnad, ussid jne. Ta magab talveund. Rästikud paarituvad kuni kuu aega pärast talveunest ärkamist. Rästik ei mune, vaid sünnitab. Ta sünnitab 8-12 poega. Rästiku eluiga ulatub 15 aastani. Tema vaenlasteks on rebased, mägrad, tuhkrud ja mõned linnud. Rästikut kaitstakse Eestis. Vaskuss: Vaskussi ladinakeelne nimetus on Anguis fragilis. Ta võib kasvada kuni 60 cm pikkuseks, aga sellest poole moodustab saba. Ta on levinud kogu Euroopas. Mõningates paikades kuni põhjapolaarjooneni. Eestis on ta levinud Saaremaal ja Taevaskojas. Ta elab nii niisketel kui ka kuivadel aladel, enamasti segametsades. Talvel on ta talveunes. Tema saagiks on aeglaselt liikuvad loomad, näiteks vihmaussid
Kes on kodutuhkur ehk frett Tuhkur on väga mänguhimuline väike loomake, kes on loomult kiskja ehk loomtoiduline. Tuhkru keskmine eluiga on 7-10 aastat. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Suguküpsus saabub kuskil kuuekuu vanuselt ja innaaeg on emastel 1x aastas kevadel, aprillist kuni maini (oleneb isendist, mõnel ka varem-hiljem), pesakonnas on kuni 9 kutsikat, kes sünnivad esialgu väga pisikestena. Tuhkrul on üle keha näärmed, mis eritavad talle iseloomulikku lõhna/haisu. Samuti on tal saba all olemas näärmepaunad (haisukotid), kust ta ohu korral väga ebameeldivat ja teravahaisulist nääret välja paiskab. Isastel loomadel on hais vängem kui emastel. Tuhkrut vaktsineeritakse nagu koera ja kassi kolme kuu vanuselt marutaudi vastu ning talle väljastatakse Euroopa Liidus kehtiv tervisepass. Lisaks marutaudile tuleb vaktsineerida ka koertekatku vastu esimest korda kahekuuselt, teist korda kolmekuuselt nin...
Siil 2009 Sisukord Miks valisin.....................................................................3 Siilist...............................................................................4 Kaitse..........................................................................4-5 Suhtlemine ja harjumused..........................................5-6 Paljunemine................................................................6-7 Siil kui söök.....................................................................7 Pildid..............................................................................8 Mida sain teada?............................................................9 Kasutatud kirjandus.....................................................10 Miks valisin? Mina valisin enda teemaks...
vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu. Sillapää lossipark on üle 600 puu- ja põõsaliigiga üks liigirikkamaid Eestis. Mainitud kodumaiste liikide kõrval kasvab siin veel harilikku hobukastanit, manduuria, aprikoosipuu, alpi kuldvihm, amuuri korgipuu ja palju teisi haruldasi ning ka külmaõrnu liike, kui arvestada Räpina asukohta. Kõigele lisaks pesitseb pargis üle 60 erineva linnuliigi ja ka erinevaid loomaliike, nagu näiteks oravad, siilid, tuhkrud, nirgid, nahkhiiri, kopraid ja saarmaid. Joonis . Sillapää mõisapark (Sillapää mõisapark.www) Pargi lõpetab põhjatipus väheldase künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlikus stiilis valgerotund- pargitempel, mida rahvasuus kutsutakse ka Musitempel. (vt. joonis 6) Joonis Musitempel (delfi.www) Sillapää pargi eest on kenasti hoolt kandnud siin 1924. aastast lossis paiknenud aianduskool.
Selliseid hulljulgeid püüdmismaneere aga pole soovitav siiski teha kahel põhjusel. Esiteks: kui tõstemomendil suudab rästik oma soomustega näiteks takerduda rohu külge, siis avaneb tal võimalus rohu kõrte abil oma peakest pöörata ja sabast haarajat salvata. Teiseks: oskamatu hoidmise korral oskab rästik end lahti vingerdada ja uskuge või mitte, ta ei jäta teid vabanedes salvamata. Vaenlasteks on rästikutele mägrad, rebased, tuhkrud, ka mõned linnud, nt. madukotkad ja rätsud. Ka siilidele ei toimi rästiku mürk. Metssead vahel tappes rästikuid oma jalge alla tallates ka söövad neid. Kui rästik salvab siis ainult enesekaitseks. Inimene tihtipeale ise oma teadmatuse või hirmu ajel tekitab enese jaoks ohtliku situatsiooni. Rästikut kohates tehakse äkilisi liigutusi, soovitakse teda püüda või soovitakse hirmus teda tappa ja seejärel rästik salvabki enesekaitseks. Harva on tegu hooletuse st
Mingi asurkonna püsimises mängib suurt rolli Karjaküla karusloomafarm, kust farmiloomad loodusesse satuvad. Looduskaitseliselt seisukohast on see suur probleem ning ebasoovitava võõrliigi eemaldamiseks loodusest tuleks farm sulgeda (Männil et al.2011). Tuhkru (Mustela putorius) arvukus on olnud suhteliselt stabiilne, kuid liigi käekäigu parandamiseks võiksid jahimehed rohkem keskenduda mingi küttimisele ning eluspüügilõksudesse jäänud tuhkrud vabastada, kuna mink on tuhkruga konkureeriv ning ebasoovitav liik (Männil et al.2011). Märga (Meles meles) arvukuse kohta täpne info puudub, kuna ulukiseires kasutatavad meetodid tema kohta infot ei anna ning mägrale spetsiifilist seiret pole välja toodud (Männil et al.2011). 9 Tabel 1. Põdra, metssea ja punahirve arvukus jahimeeste hinnangu/loenduse kohaselt aastatel 2008-2010 (Männil et al.2011). Põder Metssiga Punahirv
Iga aasta mais ja juunis toimuvad jää sulamise tõttu ülemjooksu aladel üleujutused, mille kohta venelased ütlevad rasputitsa mis sõnasõnalt tähendab kehvasid teeolusid, mil reisida on täiesti võimatu. 1985. aastal muudeti suur osa Leena deltast Ust-Lenski looduskaitsealaks. Tollane Nõukogude valitsus eraldas 14 320 km2 suuruse ala, kaitsmaks 29 liiki imetajat, 95 linnu- ja 723 taimeliiki. Mahukasse nimestiku kuuluvad karud, hundid, hirved, sooblid ja siberi tuhkrud, samuti pesitsuspaigad tundraluikedele ja kaljukajakatele. Taiga äärmiselt külmad talved Leena ümbruses tähendavad seal aastaringselt elavatele loomadele ja lindudele kohanemist madalate temperatuuridega. Mõnedel lindudel näiteks kanepilinnul ja siberi tihasel, on väga tihe sulestik. Suurte pakastega kössitavad nad kohevate pallikestena, hoides kokku oma energiat. Imetajatest on punarebasel, hallhundil, nirgil, kärbil, naaritsal ja sooblil arenenud eriti pehme ja tihe karv
..9, isegi kuni 11 poega, kes sündides on paljad ja armetud ning kaaluvad kõigest paar grammi. Hiirepojad kasvavad kiiresti ning nende silmad avanevad 10...12 päeval ja imetamine kestab 2 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored hiired juba 2 kuu vanuselt ning see tähendab seda, et kevadel sündinud toovad enda pojad ilmale juba samal suvel. Heades tingimustes võib juttselg-hiir elada maksimaalselt 4 aastat vanaks. Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Pisihiir Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks 5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida. Pisihiir kaalub 5...6 grammi. Nagu enamik hiiri, nii on ka pisihiire karvkate pruuni värvi. Puun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks
Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bu...
..12 päeval ja imetamine kestab 2 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored hiired juba 2 kuu vanuselt ning see tähendab seda, et kevadel sündinud toovad enda pojad ilmale juba samal suvel. Heades tingimustes võib juttselg-hiir elada maksimaalselt 4 aastat vanaks. 35 Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Kaelushiir Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11... 13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
