Pärandkoosluste loomastik (0)

Eesti Maaülikool
Metsandus- ja maaehitusinstituut
Metsakorralduse osakond
Pärandkoosluste loomastik
Juhendaja lektor
Tartu 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Putukad pärandkooslustel 4
Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed) 14
Karjatamine pärandkooslustel 30
Pärandkoosluste linnustik ( Matsalu rahvuspargi näitel) 31
Kasutatud allikad 34

Sissejuhatus

Pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis püsivad sellisena püsiva inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise, harvem kulupõletamsie abil.
Sõna pärand viitab eelkäijate poolt meile jäetud ainelistele ja vaimsetele väärtustele, kuid ka – ebaväärtustele. Pärandi positiivne mõju või negatiivne märk sõltub teadagi meie praegusest suhtumisest sellesse.
Esimese näitena võib tuua puisniidu , mida siin-seal saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis on veel säilinud (õigemini pidevalt hooldades säilitatud). Kaunis maastik , mille sünnitas traditsiooniline põllumajandus ja mille hävitas masinate võidukäik peale Teist Maailmasõda. Samas oli puisniit vaid üks osa tervikust, mille moodustasid külad ja üksiktalud oma põldude, erinevat tüüpi looduslike heina- ja karjamaade ja metsatukkadega. Tervik sisaldas lugematul hulgal detaile, mis omaaegset maakasutust ja elamisviisi iseloomustasid. Sellist terviklikku külamaastikku kogu tema mitmekesisuses pole kogu tema mitmekesisuses ja eheduses kusagil säilinud. Paljud maastikud on maaparanduse ning võsastumise tõttu tundmatuseni muutunud. Suur osa sellest, mis meile tänapäeva maastikul vastu vaatab, on välja kujunenud nõukogude perioodil. Varasemast on säilinud vaid kilde (pärandkultuuri objekte) ja tükikesi (traditsioonilist maakasutust).’
(Väike pärandkultuuri käsiraamat Tarang L 2009, Tartu:Eesti Loodusfoto 152)
Loomastik pärandkooslustel on küllaltki mitmekesine , eriti arvukas on lindude liigiline koosseis, eriti rannaniitudel (Matsalu rahvuspark ) ja ka putukate koosseis, kellest paljusid liike mujal Eestis ei kohta.

Putukad pärandkooslustel

Sajandeid ühtemoodi majandatud pärandkooslused on eriline ja asendamatu elupaik paljudele putukaliikidele. Mõned pärandkooslusi asustavad üutukarühmad , näiteks päevaliblikad, sihktiivalised , ning mõned mardikalised , on viimastel aastakümnetel pälvinud ökoloogide ja looduskaitsebioloogide suuremat tähelepanu. Seda põhjustab niidukoosluste suhteline lihtsus ja käsitavus katselises uurimistöös ning loomulikult ka nende ainulaadsete elupaikade kiire kadumine.
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255)

Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L)

Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel ( tammed ) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes.
(Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad –Tšehhi, 2010)

Käristaja (Psophus stridulus)

Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune , üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad ). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel.
(Wikipedia, 2011)

Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia)

Esineb kõikjal Aasias, Euroopas, välja arvatud Portugal, Hispaania kesk- ja lõunaosa ja Põhja-Skandinaaviaja Inglismaa. Euroopas eelisatb ta elupaikadena sarnaselt käristajaga avatud elupaiku- loopealseid ja nõmmesid, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad.
Enamuse oma elutsüklist veedab musta röövikuna, oranzi mustriga valmiku eluiga on ainult mõned nädalad.
Nõmme-võrkliblika populatsioonid on olnud viimased aastakümned pidevas languses, peamiselt elupaikade kadumise tõttu, Euroopas hakkas nende arv eriti jõudsalt vähenema tööstusrevulutsiooni aeg.
(Learn about butterflies, 2011)

Väike-võrkliblikas (Melitaea aurelia)

Elab peamiselt kesk-Euroopas,eestis paiknevad oma leviku põhjapiiril Eestis peamiselt looduslikel ja poollooduslikel niitudel , mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas -oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast.
(Wikipedia 2011)

Mustlaik -apollo ( Parnassius mnemosyne)

Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine . Sellisteks elupaikadeks on Eestis jõgesid ääristavad puuribadega niidud, mis pakuvad tuulevarju, kus leidub röövikute ja valmikute toidutaimi.
Mustalik-apollode kaitsmisel tuleks arvestada eelkõige tema elupaiganõudlustega. Tuleks säilitada veekogude äärsed puuribaga poollooduslikud rohumaad.
(Tartu Ülikool Loodus-ja tehnoloogiaosakond, 2008 )

Nukitssitikad (Onthophagus)

Seltsi kuulub üle 2000 liigi üle maailma, Eestis elavad loopealsetel ja liivase pinnaga karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine.
(Wikipedia, 2011)

Teelehe -mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia)

Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid . Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 5–30 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid , peetrileht, emajuur , palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani.
Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste , aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad munevad ühte kohta väga palju mune, on ühest küljest hea, sest nii on vaenlastel neid raskem leida. Teiselt poolt jälle: kui vaenlased munakogumiku või röövikute seltsingu siiski avastavad, võivad nad selle viimseni hävitada.
Liblikate heaolu mõjutab ka inimene oma tegevusega , seda eeskätt elupaiku kujundades. Tundub, et nende liikide elukeskkonnale on mõjunud soodsalt hajus talumajapidamine ning komme metsas loomi karjatada. Nüüd, kui maaelu sel moel on enamasti hääbunud, ohustabki nende liikide elupaiku peamiselt võsastumine. Suur-mosaiikliblikas vajab väikesi raiesmikke ja saare järelkasvu. Teelehe-mosaiikliblikas aga vajaks karjatatavaid looduslikke niiskemaid niite ja teeservi.
(Eesti Loodus, Mati Martin, 2007)

Komapunnpea (Hesperia comma)

Kuulub perekonda Hesperiidae, kergesti eristatav tagatiibade all olevate hõbedaste laikude järgi. Looduses on neid peamiselt märgata augustis. Eelistab elupaikadeks aruniite, nõmmesid, loopealseid ning teisi kuivasid ja ümbrusest soojema mikrokliimaga biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob.
(Wikipedia, 2011)

Röövkärblased (Asilidae)

Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega ( kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad . Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg on väga mürgine, hukkuvad kättesaadud saakloomad silmapilkselt. Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad kättevõtmise korral enesekaitseks ka inimese naha läbi hammustada. Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge -küttkärbes (Laphria flava).
Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised , vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne.
( Zooloogia ja botaanika instituut, 2010)

Kiletiivalised

Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased , kimalased , herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased.
Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub.
Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad .
Peas on tundlad , mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad .
Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks – nn. kabetamissälk.
Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.
Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid.
Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.
Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste – tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõningatel sipelgaliikidel on töölised veelgi enam jagunenud – nt. sõduriteks, ammedeks jt. Selliseid alamkaste võib olla koguni kuus - kõik kastid täidavad sipelgapesas erinevaid ülesandeid.
Kiletiivaliste mitmekesisuse säilitamiseks on soodsaim viis poollooduslike koosluste majandamine .
(Wikipedia, 2011)

Sise- ja välisparasiidid

Niitudel kariloomade karjatamine toob endaga kaasa eripärase putukarühma- sise- ja välisparasiitide leviku. Tuntumatest siseparasiitidest võib nimetada hobuse maokiini (Gasterophilus intestinalis), lamba-ninakiini(oestrus ovis) ja veise-nahakiini (Hypoderma bovis). Kuigi koduloomadele tüütud ja kohati isegi letaalselt kahjulikud, on paljud kariloomadel parasiteerivad putukaliigid muutunud haruldaseks tavapärase loomapidamise vähenemise ja tõhusate tõrjemeetodite tõttu. Koduloomade välisparasiite on enam kihulaste (Simuliidae), parmlaste (Tabanidae), raudkärblaste (Hippoboscidae) ja päriskärblaste (Muscidae) hulgas.
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255)

Tirdilised (Cicadinea)

Tirdilised on sarnastiivaliste suurim alamselts, maailmas on tirdilisi leitud umbes 35 000 liiki. Eestist on leitud 312 liiki, kuid tegelikult peaks siin esinema kuni 350 liiki tirte.
Tirdilistele iseloomulikud tunnused on 2 - 3 täppsilma esinemine ja lühikesed tundlad. Tundlad koosnevad kahest jämedast aluslülist, millele kinnitub peenike, paljudest kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi
(Eesti punane raamat, 2011)

Lutikalised (Heteroptera)

Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit ), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.
Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.
(Wikipedia, 2011)

Mardikalised(Coleoptera)

Mardikalised (Coleoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist.
Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid 5–8 miljonit liiki. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400[1]. Neist enamik on maismaalised. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid. Põllumajanduslikult ja metsanduslikult kahjulike liikide hulgalt on mardikalised üks olulisemaid putukaseltse Eestis.
Nende teaduslik nimetus tuleb kreekakeelsetest sõnadest koleos (' tupp ', 'kate') ja pteros ('tiib').
Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste , sipelgate, termiitide , herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon-, heli (siklased) ja ka valgussignaale ( jaanimardikas ). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi:
röövmardikalised, näiteks jooksiklased ja vees elavad ujurlased;
segatoidumardikalised, kelle hulka kuulub valdav osa mardikalisi.
Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvab peagi elama harilik jahumardikas ning väike-jahumardikas.
Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Suised on haukamistüüpi.
(Wikipedia, 2011)

Sipelglased ( Formicidae )

Sipelglased (Formicidae) on kiletiivaliste seltsi kuuluvad ühiselulised putukad kes moodustavad sipelglaste (Formicidae) sugukonna.
Maailmas on umbes 7600 liiki, Eestis 38 liiki.
Maailma teadaolevalt kiireima liigutuse teeb lõkslõugne sipelgas Odontomachus bauri – nimelt oma lõugadega. Ta suudab lõuad kokku laksatada 2000 korda silmapilgutusest kiiremini: kiirusega 35 kuni 64 meetrit sekundis. Ta avab oma lõuad kahe suure peas asuva lihasega ja hoiab neid lahti vedrulukustuse taolise elundi abil.
Enamik sipelgaid elab troopikas. Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased (Formica- 15 liiki), väikesed mustad, pruunid või kollased murelased ja punakad raudsikud. Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad , kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades , niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi.
Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades.
Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere.
Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki.
Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja nukkudest arenenud sipelgad. "Orjapidamist" esineb mitmetel teistelgi sipelgaliikidel.
Sipelgad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Nad toituvad peamiselt teistest putukatest, lehetäide magusast eritisest ja taimemahlast, osa sööb ka seemneid või kasvatab pesas toiduks seeni. Kuklaste seas on mitu väga kasulikku liiki. Et kuklased söövad ka kahjurputukaid, on nad Eestis looduskaitse all.
(Wikipedia, 2011)

Liikide arv mõnes ühtlasemalt uuritud putukarühmas Matsalu looduskaitseala poollooduslikes elupaikades ( Vilbaste et al. 1985)

Elupaik
Putukarühm
Kuivad põllud ja niidud
Kadastikud
Lamminiidud
Rannaniidud
Puisniidud ja metsad
Tirdilised
(Cicadinea)
22
24
42
61
131
Lutikalised
(Heteroptera)
12
16
17
39
62
Mardikalised
(Coleoptera)
16
7
193
188
123
Sipelglased
(Formicidae9
10
14
6
7
Tabel 1
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255)

Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)

Rannaniitude oluline iseärasus selgroogsete loomade jaoks on peale avatuse ka elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks , vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil.

Roomajad

Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku.
Nastik (Natrix natrix)
Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu , kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.
Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel, veelindude pesades või isegi puudel.
Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis .
Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad , paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks .
Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011)
Arusisalik (Lacerta vivipara)
Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes , madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3…10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4…4 cm, kuid suve lõpuks 5…5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75…80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat.
Arusisalik on looduskaitse all.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Arusisalik, 2011)

Kahepaiksed

Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn . Veekogudes elavad ka tähnikvesilikud ja karjatatavatel niitudel on iseloomulikuks liigiks juttselg -kärnkonn ehk kõre.
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255)
Harilik kärnkonn (Bufo bufo)
Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10…11 cm), kes on isastest (6…7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi.
Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6…8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25…40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000…7000 marjatera .
Koorunud kullesed on 1…1,3 cm pikad ning moone toimub 2…3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks .
Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad , tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3…4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, harilik kärnkonn , 2011)
Rohukonn ( Rana temporaria )
Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster.
Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23…2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult.
Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid).
Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks on kaevud , tiigid , järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3…5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500…700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad.
Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11…12 cm sügavusse vette 670…4000 muna, mis kleepuvad 15…30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5…16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada …45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70…150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26…33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana.
Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rohukonn, 2011)
Rabakonn (Rana arvalis)
Rabakonn on pisike, 5…7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks.
Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad , jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad . Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid.
Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1…3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem.
Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks.
Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370…3000 1,5…2 mm läbimõõduga muna, mis paiknevad veepinnal 10…15 cm läbimõõduga klompides. Soodsate tingimuste korral kooruvad kullesed 8…10 päeva pärast. Kudu on vastupidav madalatele temperatuuridele - see võib areneda vees, millel on jääkirme. Sellisel juhul munade areng peatub, kuid nad ei hukku. Arengu kestus kudust noore konnani sõltub veetemperatuurist (võib kõikuda 45…90 päevani) ning juunis-juulis veekogust väljuvate noorte rabakonnade pikkus on 12…23 mm. Suguküpsuse saavutab 3. eluaastal.
Rabakonna kudu ja kullesed on tundlikud saastatusele ja hukkuvad juba mistahes reostusega veekogudes. Rabakonn kuulub looduskaitse alla.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rabakonn, 2011)
Tähnikvesilik (Triturus vulgaris)
Tähnikvesilik on väike, 8…11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid . Looma nahk on sile või peensõmerjas.
Tähnikvesilik on rangelt seotud metsadega , eelistades leht- ja segametsi ja vältides avamaastikku. Ta elutseb varjulistes ja niisketes paikades ning on öise eluviisiga. Vaid mõnikord pärast vihma võib tähnikvesilikku näha ka päeval liikumas, tavaliselt on nad peitunud pehkinud kändudesse, mahalangenud puude koore alla ja teistesse peidukohtadesse.
Oktoobrist alates on vesilikud talveunes, asustades lehehunnikuid, mutiurge, ka keldreid ja kartulikoopaid, kus nad asetsevad 3…5 isendist koosnevate gruppidena.
Pärast ärkamist märtsi lõpul või aprillis siirdub tähnikvesilik vette, eelistades madalaid ja soojaveelisi tiike, järvi, kraave või ojasid. Vesilike sigimisperiood on pikk ning see kestab juuni lõpuni. Pulmaajal muutuvad vesilikud erksavärviliseks ning isaste seljale kasvab lainjas oranzhiservaline hari, mida mööda kulgeb pärlmuttersinine triip . Emastel loomadel harja ei teki. Paaritumine toimub kui veetemperatuur on vähemalt 10 °C ning sellele eelnevad pulmamängud, mille käigus vesilikupaar vilkalt ringi ujub ning isane saba liigutades emase külgi müksib. Kogu kevade vältel muneb emane kokku 60…700 muna, peale munemist rullib ta iga muna eraldi veealuse taimelehe vahele.
Vastne koorub munast 14…20 päeva pärast. Vastsestaadium kestab 60…70 päeva ning veekogust väljudes on noor vesilik 32…36 mm pikkune. Vesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal. Toiduks püüavad tähnikvesilikud hulkjalgseid, vihmausse ja mitmesuguseid putukaid, kuid vees elades on ta menüü hoopis teine - siis on peamiseks toiduks sääskede, kiilide ja ujurite vastsed, limused, kalamari ja konnakudu.
Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Tähnikvesilik, 2011)
Juttselg-kärnkonn (Bufo calamita)
Kõre ehk juttselg-kärnkonn, Manilaiul ja Kihnus kutsutakse teda ka ronijaks konnaks, oli käesoleva sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga tavaline loom. Sealsed elanikud mäletavad aegu, kui soojadel kevad- ja suveöödel kostus rannast omapärast kõrinat, mis vahel nii tugevaks paisus, et magadagi ei lasknud.
estis leiduvast kolmest kärnkonnaliigist on kõre kõige väiksem. Täiskasvanud isendi kehapikkuseks on mõõdetud 5–8 cm, kusjuures emasloomad on isastest suuremad. Kehaehituselt on kõre jässakas ja lühijalgne. Lühikeste jalgade tõttu liigub ta maapinnal ronides või joostes, meenutades seepärast pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on nahk veidi köbruline ning pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega, mille värvus ärritunud konnal eriti erksaks muutub. Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab ebameeldiva kiheluse. Piki selga kulgeb kitsas , liigile iseloomulik säravkollane triip. Keha alapoole nahk on hallikasvalge ning pruunikate või rohekate laikudega. Ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas häälepõis, mis täispuhutult võib olla koguni pea suurune.
Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv “krrr-krrr” on peibutushäälitsus, mis võib eemalt mopeedi põrinat või öösorri laulu meenutada ning kostub kuni kilomeetri kaugusele. Ohu korral toovad kõred esile ähvardushäälitsusi, milleks on lühikesed metalsed piiksatused.
Elupaigana eelistab kõre kerge liivase pinnasega tasaseid, päikeselisi, niiskeid maastikke, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad veekogud. Seetõttu võib teda kohata kõige sagedamini merelähedastel liivastel aladel, rannaniitudel ja -karjamaadel, nõmmedel ning luidetel. Neis paigus pakub valdavalt liivane pinnas häid võimalusi nii päevaste kui talviste varjepaikade kaevamiseks. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla pugeda.
Niitmise ja karjatamise lakkamisega kaasnev roo pealetung on viinud rannaniitude – kõre ühe peamise elupaiga – hävimiseni. Lisaks on osa säilinud rannaniitudest muutunud maaparanduse tagajärjel liiga kuivadeks ning seetõttu kõrele sobimatuiks.
Eelpooltoodust nähtub, et praegu on üheks peamiseks ülesandeks säilitada kõre olemasolevaid elupaiku. Sealjuures pole oluline, kas need on looduslikud või inimtegevuse tagajärjel tekkinud, kuna eesmärgiks on eelkõige liigi säilitamine. Nii tuleb karjäärides, kus kõre on kindlaks tehtud, peatada rekultiveerimistööd.
(Eesti Loodus, Riinu Rannap, 1998)

Pärandkoosluste imetajad

Andmeid imetajate kohta on vähe. Suurulukid tulevad neile küllaltki harva ja juhuslikult. Suurtematest ulukitest võib rannaniite asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks. Uue, Eestis hästi kodunenud võõrliigina leiab rannikult ja rannikuveekogudest toitu mink . Pisiimetajatest võivad rannaniidud elupaigana sobida mügrile.
Linnuloenduste aeg on kõige arvukamalt kohatud metskitse ja halljänest ning enamasti ka põtra. Kõikjalt on leitud metssigade jälgi, harva on nähtud ka rebast. Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid.
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255)
Halljänes (Lepus europaeus)
Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.
Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40…44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani.
Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed . Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Halljanes, 2011)
Mink ( Mustela vison)
Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud . Looduslikult on mingid levinud pea kogu Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil. Kaasajal on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik. Ta oleks muidu igati sümpaatne, kuid tema tõttu on väljasuremise äärele langenud euroopa naarits . Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt .
Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga . Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug.
Elavad mingid vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede ja ojade kallastel. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need võivad asuda kasvõi mahalangenud puutüve all. Mingid on üksikeluviisiga ja peamiselt öise aktiivsusega. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad.
Söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetab endale toiduvarusid.
Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad sünnivad peale 40…90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4…5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored mingid sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad ise sigima. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani. Mingi isasloom võib viljastada euroopa naaritsa. Sel juhul looted hukkuvad enne valmimist. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks euroopa naaritsad välja surevad.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Mink, 2011)
Mügri (Arvicola terrestris)
Mügri ehk tavamügri ehk vesirott (Arvicola amphibius või A. terrestris) on hamsterlaste sugukonda kuuluv väike poolvee-eluline näriline, mügri perekonna ainus liik. Mügri on mõõtmetelt rotisuurune.
Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja.
Tüvepikkus on 12–24 cm, kehamass 80–180 (harva kuni 300) g.
Ta on levinud Euraasias Atlandi ookeani rannikult Leena paremkalda ja Baikali järveni. Lõunas ulatub levila Väike- Aasia , Kesk-Kasahstani ja Loode-Mongooliani, põhjas metsatundrani.
Eestis on vesirott tavaline. Eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul.
Mügri ei kuulu looduskaitse alla. Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks.
Mügri vaenlased on kärp, saarmas, rebane ja röövlinnud. Mügride sigimisperiood vältab märtsist oktoobrini, mille sees emasloom sünnitab 2–3 pesakonda, igas 2–10 poega. Tiinus kestab 29 päeva. Nägemisvõime tekib poegadel harilikult 8 päeva vanuselt, ujuda suudavad alates 10. elupäevast. Imetamine kestab 12 päeva. Noored vesirotid lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt. Suguküpseteks saavad kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil neli aastat.
(Wikipedia, 2011)
Metskits (Capreolus capreolus)
Laia leviku ja rohkearvulisuse tõttu on see liik oluline jahimajanduslik objekt. Mitmes Lääne-Euroopa ja Kesk-Euroopa riikides on metskits tähtsaim jahiloom. Populaarne jahiloom on ta ka Eestis, kuid metskitseasurkonna plaanipärane majandamine meie looduses on üsna komplitseeritud . Meskitse aseurkond asub siin areaali põhjapiiril ja siinsed elutingimused pole talle just kõige soodsamad. Meil aeg-ajalt korduvate karmide talvedega kaasnevaad suured kaotused metskitseasurkonnas.
Metskits on üks neid liike, kelle heaolu on inimtegevusega ümberkujundatud looduses vaid kasvanud. Inimasustuse laienedes on pidanud tagasi tõmbuma suurkiskjad. Põllupinna suurenemise ja metsaraie intensiivistumisega seoses on rikastunud metskitse toidulaud.
( Randveer T 1989 Metskits Tallinn:Valgus 112)
Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun , talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil.
(Wikipedia 2011)
Põder (Alces alces)
Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom.
Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom.
Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra.
Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata . Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600-kilose massiga on põder tõeline hiiglane . Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal.
Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades.
Põder sööb rohtu , lehti ning oksi, samblikke ja seeni. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoort süües võivad põdrad metsadele märkimisväärset kahju tekitada, kuigi nad ei koori kunagi ühte puud päris paljaks.
Puukoor pakub lisaks põnevale maitseelamuse ka vajalikke mineraalaineid. Seetõttu söövad põdrad meelsasti ka veetaimi ning ei pelga neid otsides vette minna.
Põdrad on liikuvad loomad, kes vahetavad vastavalt aastaajale ka kodupaika. Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita.
(Eesti Loodus, Piret Pappel , 2001)
Metssiga (Sus scrofa)
Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikuid.
Metssiga asustab tervet Eestit. Kõige suurem on arvukus Lääne- ja Lõuna-Eestis. Metssead on elanud eesti territooriumil jääaja lõpust saati, kuid 17.- 18. sajandil kliima jahenes ja nad taandusid lõuna poole. 19. sajandil liikusid meie aladel ainult üksikud kuldid. 20. sajandi alguses asustasid metssead uuesti Eesti, kuid kadusid jälle 1945. aastal külma talve tõttu. Nad tulid taas ja nüüdseks on metssigade arvukus viimase 50 aasta suurim - üle 20 000 isendi. Selline suur hulk on tingitud pehmetest talvedest, pidevast lisasöötmisest ja vaenlaste vähesusest.
Metssiga võib elada üle 25 aasta, kuid looduses juhtub seda haruarva. Tavaliselt ulatub vanus umbes 10 aastani.
Metssead on karjalise eluviisiga loomad. Keskmine karja suurus on 10 isendit. Vanemad kuldid elavad eraldi, liitudes karjaga ainult jooksuajal. Karju võib olla erinevaid kooseisu poolest: põrsakari(koos emisega), kesikkari( kesik on 1-2 aastane noorloom ), vanaloomade- ja segakari. Tavaliselt juhib karja juhtemis.
Metsigadel algab jooksuaeg novembris ja lõpeb jaanuaris. Sellel ajal liituvad karjadega ka kuldid. Algab kultide võitlus emiste pärast, mis võib lõppeda küllaltki veriselt. Vigastuste leevendamiseks kasvatavad kuldid endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb vastase kihvade eest. Tugevaim kult saab õiguse viljastada kogu karja emised.
Tiinus kestab 4,5 – 5 kuud ja põrsad sünnivad aprillist maini . Poegimine toimub hoolega meisterdatud pesas. Pesamaterjaliks kasutab emis kulu, sammalt, oksi ja kohaks valib mõne tihniku või kuusealuse. Keskmiselt sünnib 5-6 põrsast, harva kuni 12. Emisel annavad esimesed nisad rohkem piima kui tagumised ja see tekitab põrsastevahelise tüli, mille käigus selgitatakse välja, milline nisa kellelegi kuuluma hakkab. Esimesed paar nädalat toitutakse ainult emapiimast, siis hüljatakse pesa ja hakatakse tarvitama ka muud toitu. Täielik üleminek looduslikule toidule toimub umbes neljandal kuul.
Metssiga on kõigesööja. Suurem osa toidust hangitakse maad songides. Sealt leiavad nad taimede maa-aluseid osi: juuri, risoome ja mugulaid. Samuti süüakse taimede maapealseid osi: lehti, noori võrseid, oksi ja puukoort. Metssead armastavad ka põllukultuure: sügiseti külastatakse vilja- ja kartulipõlde. Hea meelga süüakse ära ka vihmaussid , kõiksugused vastsed, tõugud, putukad, roomajad, kahepaiksed, pisiimetajad ja linnu munad. Ära ei öelda ka korjustest. Sügisel ja talvel moodustavad suure osa toidulauast tammetõrud. Nälja korral võivad metssead isegi nõrku või surnuid liigikaaslasi süüa.
Metssea kõige suurem looduslik vaenlane on hunt, kes peamiselt murrab põrsaid. Kuna huntide arvukus on Eestis suhteliselt väike, siis sigade arvukust nad väga ei mõjuta. Hetkel võiks kõige suuremaks vaenlaneseks pidada inimest, kes kütib aastas üle 10 000 looma. Samuti võivad kuldid jooksuajal hukkuda teise rivaali kihvade tõttu. Ei saa välistada, et ka ilves ja karu võivad mõne metssea murda.
(Loodusõpe, 2007)
Rebane (Vulpes vulpes)
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel . Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
(Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rebane, 2011)

Karjatamine pärandkooslustel

Pärandkoosluste säilimiseks on oluline jätkata nende niitmist ja karjatamist nendel. Karjatada võib erinevaid loomi: veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi.
Soovitav on karjatada üheskoos või siis vaheldumisi erinevaid koduloomi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse ning võimaldab ratsionaalsemalt sööta kasutada, ühtlasi säilib looduse mitmekesisus.
Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või väga suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, kogunemiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ning ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik.
Karjatamiskoormus võib olla suurem suvel ja sügisel ning väiksem kevadel(linduse pesitsemine jne.). Optimaalse karjatamiskoormuse tulemusena peaks vähemalt pool karjatatavast alast olema madalmurune.
Veised eelistavad keskmise- ja kõrgemakasvulisi mahlakamaid taimi (rebivad taime katki) ning tallavad sisse rajad . Lambad on väga valikulise toitumisviisiga, eelistades madalamaksvulisi ja lehiselisi taimi ning vältides vanemaid kuivanud kõrsi. Lambad söövad toidu sobivuse korral rohu madalaks. Hobused söövad väga erinevaid taimi, samuti meelsasti puulehti. Kuna hobused liiguvad eriti palju ja salkadena, ei sobi nad väga õrnale ja niiskele pinnasele ega väikse pindalaga maadele.
Koduloomadena tuleks eelistada Eesti algupäraseid loomatõuge nagu eesti hobune, eesti maatõugu veis ja lammas.
Tänapäeval on karjatatavate koplite piiramisel mõjusaim ja vähim tööjõudu nõudev vahend elektritara. Esteetilises mõttes ja maastikupildi säilimise huvides tuleb aga soovitada traditsioonilisi puust ja kivist aedu (kivi-, latt -, varb-, teivasaed).
( Talvi T. 2001 Pool-looduslikud kooslused, Tartu:Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus)

Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel)

Pärandkooslused on väga olulised lindude rändel, linnud saavad seal puhata ja kosuda.
Matsalu looduskaitseala loodi juba 1957. Aastal. Alates 2004. Aastast kannab ta rahvuspargi nime. Kui Matsalu kevadiste linnuliikide ja –häälte virvarrist välja valida vaid üks, kõige iseloomulikum linnuhääl, oleks selleks lagle . Valgepõsk-lagle on musta- valgekirju hanesuurune lind, põsel valge laik. Kui hiigelsuur linnuparv rannaniidul näksib, kaigub nende vali kaagutamine väga kaugele. Ka õhus liikudes, lendu tõustes ja maandudes on lagled lärmakad.
Kui laglede päevaseid toimetusi ei häirita, toimub parve liikumine nagu kellavärk. Söögirohumaadele saabutakse enamasti varahommikul, päevaks lahkutakse päevarohumaadel. Õhtuks tullakse taas söögirohumaadele, et ööseks lennata üuhkamisaladele. Kokku peatub kevadeti Matsalus kümneid tuhandeid laglesid. Nad on siia jõudnud talvituspaikadest Madalmaades, et jätkata rändu pesitsusaladele Venemaal, Põhja-Jäämere ääres.
Valgepõsk lagle on kõige arvukam , kuid kaugeltki mitte ainus linnuliik, kes Matsalust kevadeti läbi liiguvad. Märtsist maini võib suurematest lindudest näha tuhandete kaupa laululuiki, erinevaid hane - ja pardiliike. Kokku rändab siit läbi üle 100 linnuliigi. Kevadeti läbirändavate lindude koguhulk on suurem kui Eestis elavate inimeste arv, üle kahe miljoni! Sügiseti kordub sama loodusime Matsalus uuesti, seekord väiksema lindude hulgaga ja vastupidises suunas.
Miks eelistavad nii paljud läbirändavad linnud Matsalusse tulla ja siia ka mõneks ajaks paigale jääda? Neil on vaja end kurnaval rändeteel ajuti kosutada. Matsalu sobib vahejaamaks suurepäraselt. Siin jätkub vaheldusrikkaid lahesoppe, rannakääre ja avatud rohumaid. Tigale tulijale leidub paik, kus puhata ja süüa. Toidulauana on paljudele linnuliikidele äärmiselt peibutavad siinsed rohumaad. Matsalus on need Lääne-Eesti avaraimad. Eriti tähelepanuväärsed on ranna-ja lamminiidud.
Rannaniidud on loodusteaduslikult huvitavad selle poolest et on tekkinud looduslikul teel. Kui peaaegu kõik muud Eestis leiduvad niidud on loonud inimene, siis see mereäärne rohumaa on kujunenud maismaa kerkimise tõttu. Väga aeglaselt kuid kindlalt vabaneb mere alt aasta-aastalt juurde uut maad. Sellel niiskevõitu, ajuti mereveest üleujutatud alal kasvab omapärane taimekooslus, kus on ohtralt soolast vett taluvaid taimeliike. Kui inimene selliseid alasid järjekindlalt loomade karjatamiseks kasutab, ei kasva need kinni ja jäävadki lagedaks.
Üks niisugune väga pika aja jooksul kujunenud rannakarjamaa on Matsalu endise mõisa lähedal asuv Salmi rannaniit . Salmi rannaniidu pindala on ligi 350 hektarit. Nii suur terviklik rannaniit on mitte ainult eesti avaraim, vaid erakordne terves Euroopas! Salmi rannakarjamaal pesitsevad meelsasti lagled, haned ja paljud väiksemad linnud. Rannalage on lindudele meeldiv ka oma turvalisuse tõttu, vaenlasel on raske siin võimatu linnuparvele märkamatult ligi hiilida.
Pesitsusvõimalusi pakub Läänemere suurim roostik – üle 3000 hektari. Suurem roostikuala on liialt ebamugav teistele olenditele, kaasa arvatud kiskjatele, seepärast on see suurepärane pelgupaik paljudele linnuliikidele. Matsalu kilomeetrite-laiused pillirooväljad on täiuslikuks turvapaigaks tohutule lindude hulgale. Siin peitseb tuttpütte, lauke, taite, hüüpe ja hulk muid põnevaid linnuliike.
Suvisel ajal meeldib rannaniitudel pesitseda kiivitajal ja punajalg -tildril. Sinna rajavad pesa mitmed kurvitsalised . Nende seas on haruldasemaid pruunkirju tagasihoidliku välimusega niidurüdi. Niidurüdi arvukaimad asurkonnad Euroopas asuvad nimelt Matsalus. Lamminiitudele rajavad aga meelsasti pesi sellised suhteliselt haruldased ja huvitavad linnud nagu rukkirääk, rohunepp ja täpikhuik.
Kokku pesitseb Matsalus erinevates elupaikades üle 160 linnuliigi.
( Relve H. 2008 Eesti Looduse vägi Tallinn:Koolibri 232)
Rannaniidud on eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-lagle (Branta leucopsis) ja hallhani (Anser anser)) ja kurvitsaliste liikidele. Samade rühmade esindajad domineerivad ka rannaniitudel pesitsevate liikide hulgas. Rannaniitudele iseloomulikeks haude-lindudeks on kurvitsalistest punajalg-tilder (Tringa totanus), mustsaba-vigle (Limosa limosa), alpi-risla (Calidris alpina), kiivitaja (Vanellus vanellus), tutkas (Philomachus pugnax), meriski (Haematopus ostralegus), liivatüll (Charadrius hiaticula), suurkoovitaja (Numenius arquata). Haruldasemad on naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), veetallaja (Phalaropus lobatus). Partidest pesitsevad rannaniitudel sagedamini sinikael - part (Anas platyrhynchos), rägapart (Anas querquedula), luitsnokk-part (Anas clypeata). Lisaks pesitsevad rannaniitudel veel paljud värvulised nagu näiteks sookiur (Anthus pratensis), lambahänilane (Motacilla flava), põldlõoke (Alauda arvensis).
(Pärandkoosluste kaitse ühing, Loomastik, 2011 )

Kasutatud allikad

http://www.pky.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=71:loomastik&catid=29:ueldiseloomustus&Itemid=81
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.ht m
http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=68
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0111/piret.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Tirtslased
http://www.learnaboutbutterflies.com/Britain%20-%20Melitaea%20cinxia.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Mardikalised
http://et.wikipedia.org/wiki/Metskits
http://et.wikipedia.org/wiki/Sipelglased
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/mink2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LEPEUR2.ht m
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9809/kore.html
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1914_1901.html
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%BCgr i
http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised
http://www.lote.ut.ee/424392
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/TRIVUL2.ht m
http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sarn/sarn_tr.ht m
http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter13.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANARV2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANTEM2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/BUFBUF2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/LACVIV2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/NATNAT2.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Lutikalised
http://ypef.eu/files/booklet/Forms_of_nature_protection_such_as_national_parks_and_Nature_2000_sites_cz_est.pdf
Tarang L 2009 Väike pärandkultuuri käsiraamat Tartu:Eesti Loodusfoto 152
Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255
Randveer T 1989 Metskits Tallinn:Valgus 112
T. Randla 1979Jahimehe käsiraama,Valgus
Talvi T. 2001 Pool-looduslikud kooslused Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus 26
Relve H. 2008 Eesti Looduse vägi Tallinn:Koolibri 232
35