Individuaalsete erinevuste psühholoogia (4)

1. SISSEJUHATUS -  Kenn   Konstabel
• Psühholoogia  bakalaureuse  programm, 1991:  kaks psühholoogiavaldkonda, mis käsitlevad individuaalseid erinevusi – 
isiksus ja  intelligentsus  (vaimsed võimed)
• Vanaaegne nimetus: diferentsiaalpsühholoogia
• Kuid tuleb arvestada ka, et (a) individuaalsed erinevused on olulised [ja järjest olulisemad] ka teistes 
psühholoogiavaldkondades, ja (b) ükski tõsine teadus ei saa tegelda ainult erinevustega, neid erinevusi tuleb ka kuidagi 
selgitada ja põhjendada.
Isiksusepsühholoogia õpikutraditsioon
• Levinud õpikutraditsioon  jagab  isiksusepsühholoogia "käsitlusteks" (psühhoanalüütiline,  humanistlik , biheivioristlik 
jne); igas peatükis on  juttu  ühe autori ( Freud ,  Jung ,  Adler ,  Maslow ,  Rogers ,  Skinner ,  Bandura  jne) teooriast.
• See ei seostu kuidagi isiksusepsühholoogia tänapäevase olukorraga, kus enamikul nimetatud  teooriatest  on tühine roll.
• Tänapäeva isiksusepsühholoogia on  empiiriline  teadus, kuid õpikutraditsioonis on rõhk tõestamata (kohati 
põhimõtteliselt tõestamatutel) teooriatel
Kuidas isiksusepsühholoogiast rääkida?
• Isiksusepsühholoogia õpikutraditsiooni on palju kritiseeritud.
• Mõned õpikud püüavad kajastada ka isiksusepsühholoogia tänapäevast seisu.
Isiksusepsühholoogia kaks distsipliini
• Lee Cronbach: Two disciplines of  scientific  psychology (1957)
• Korrelatiivne psühholoogia: otsib  seoseid  vaadeldud tunnustevahel
• Eksperimentaalne psühholoogia: üritab leida põhjuslikke seoseid inimeste käitumist / psüühikat mõjutades
• Cronbachi meelest tuleks neid kaht meetodit paremini integreerida
Lawrence  Pervin lisab siia  kliinilise  (üksikjuhtumitel põhineva) lähenemise, mida Cronbach ilmselt ei pidanud teaduse 
nime 
vääriliseks. Suur osa õpikutraditsioonist on tegelikult kliiniline psühholoogia ning isiksuseteooriate traditsioonilised 
õpikud sobivad heal juhul kliinilise psühholoogia teooriate sissejuhatamiseks
 Kuid nii võib jääda  ekslik  mulje, nagu ei olekski kliinilisel psühholoogil päris isiksusepsühholoogiaga midagi peale 
hakata.
Kliinilise, korrelatiivse ja eksperimentaalse lähenemise eelised ja puudused (Pervin)
Isiksusekäsitlused õpikutraditsioonis
“….eripalgelised jutustused inimese olemusest, mida hakatigi nimetama isiksuseteooriateks” ( Allik , 2003). 
1. Psühhoanalüüs; psühhodünaamiline käsitlus
2. Humanistlik ja  eksistentsiaalne  psühholoogia
3.  Biheiviorism  ja  kognitiivne  lähenemine, mille sulandumisel arenes sotsiaal-kognitiivne lähenemine
4. Dispositsionaalne lähenemine ("joonepsühholoogia" – trait psychology)
Psühhodünaamiline käsitlus
• Charcot' uuringud hüsteeriast; Morton  Prince  (1906) "lõhestunud isiksus"
• Sigmund Freud: psühhoanalüüs
• Carl Gustav Jung: analüütiline psühholoogia
•  Alfred  Adler: individuaalpsühholoogia
• Erik  Erikson : egopsühholoogia; ka  evolutsiooniline  psühholoogia
1) Sigmund Freud
• Teadvustamatus
• Lapsepõlvekogemuste tähtsustamine
•  Seksuaalsuse   keskne  tähendus
• Psüühika struktuur: id-ego- superego  (miski–mina–ülimina)
• Psühhoseksuaalne areng ( oraalne , anaalne, falliline, latentsiperiood, genitaalne staadium)
• Ego  kaitsemehhanismid  (repressioon jne)
• Unenägude tõlgendamine
• Ärevus (objektiivne; neurootiline;  moraalne )
2) Carl Gustav Jung
• Vabad assotsiatsioonid
• Kollektiivne teadvustamatus
• Psüühika struktuur; arhetüübid ( persona , vari,  anima  /  animus )
•  Individuatsioon
• Psühholoogilised tüübid (mõtlemine,  tundmine ,  aistimine ,  intuitsioon )
• Mütoloogia ja alkeemia 
3) Alfred Adler
• Sotsiaalne huvi, ühistunne
• Eesmärkide tähtsus; teleoloogia (Freudi arvamus psüühika struktuurist olevat " ebausk ")
• Sünnijärjekord
• Alaväärsustunne
• Üleolekukompleks, mis maskeerib alaväärsustunnet
4) Erik Erikson
• Identiteedikriis
• Identiteedi arengu staadiumid
•  Seksuaalsus  on vähem tähtis kui Freudi arvates: ego tunneb mõnu ka muust, nt asjadega hakkamasaamisest ("mastery")
• Kriisid: usaldus vs usaldamatus;  autonoomia  vs häbi ja kahtlus; initsiatiivikus vs süütunne jne
Humanistlik ja fenomenoloogiline käsitlus
• Carl Rogers:  kliendikeskne  teraapia
•  Abraham  Maslow: eneseaktualisatsioon
• George Kelly: personaalsed  konstruktid
• 20. sajandi lõpul tekkinud positiivne psühholoogia: voorused ja " karakteri  tugevused"
1) Carl Rogers
• Aktualiseerimine
• Tingimatu positiivne vaade
• Positiivne enesevaade
•  Empaatia
• Olulised "teised"
• "Fully functioning  person "
2) Abraham Maslow
•  Tippkogemused
• Motivatsiooni  hierarhia
3) George Kelly
• Personaalsed konstruktid: mõisted, mida kasutame teiste käitumise tõlgendamisel
Sotsiaal-kognitiivne lähenemine
•  Watson , Pavlov, Skinner: tingimine
•  Miller  ja Dollard: katsed ühendada psühhoanalüüsi biheiviorismiga
• Bandura: sotsiaalne õppimine; vaatlusõppimine
• Mischel: tasu edasilükkamine; kognitiiv-afektiivne isiksusesüsteem
1) B. F. Skinner
• Teadus peaks käsitlema ainult objektiivselt jälgitavaid fakte
• Mõisted nagu "mälu", "armastus", "isiksus" ei ole objektiivselt jägitavad
• Inimese käitumise regulaarsusi saab seletada kogemusest õppimisega
• Verbaalne käitumine
2)  Albert  Bandura
• Käitumise ja keskkonna vastastikune  determinism
• Vaatlusõppimine
• Sotsiaalne õppimine
•  Eneseregulatsioon  = enese sarrustamine (self-reinforcement)
• Enesetõhusus (self-efficacy)
Dispositsionaalne lähenemine
•  Eysenck : PEN mudel
•  Cattell : 16  faktorit  sh parmia ja premsia
•  Leksikaalne  lähenemine ja "suur  viisik "
• Viiefaktoriline mudel
Raymond Cattell
• Faktoranalüüsi arendamine
• Isiksuseomaduste klassifitseerimine
• Dünaamilised omadused: ergid, sentimendid, hoiakud
Gordon   Allport
• Motiivide funktsionaalne autonoomia
• Idiograafiline vs nomoteetiline lähenemine
• Leksikaalse lähenemise  algataja
• Proprium
Isiksuse tavateooriad
• Isiksusepsühholoogias on erinevaid  teooriaid , kuid mitte ühtegi Täielikku Isiksuse Teooriat.
• Igapäevaelus on sõna “isiksus” palju laiema tähendusega, kui üheski teaduslikus uurimuses.
• Ka teaduses ei ole selle sõna tähendus igal pool täpselt sama
• Inimesed räägivad isiksusest ka igapäevaelus ja neil on oma  seletused  isiksusega seotud nähtustele (st nähtustele, mida 
uurib isiksusepsühholoogia).
• Isiksuse tavateooriad vastavad küsimustele, millele sageli ei ole “teaduslikku” ainuõiget vastust.
• Seetõttu ei tasu siin alati küsida, mis on õige. Kuid on võimalik küsida, mida on kasulik  uskuda .
• Näide isiksuse tavateooriatest: fikseeritud vs  muudetavad omadused (Dweck)
2. MEETODID - Kenn Konstabel
• Uurimismeetodid
• Mõõtmis- ja hindamismeetodid
• Psühhomeetria; statistilised mudelid
•  Metodoloogia
•  Terminoloogia
• "Metoodika" tähendab meetodite kogumit (eelkõige pedagoogikas, nt matemaatika metoodika); see ei ole sama mis 
metodoloogia või uurimismeetodid
Terminoloogia 
Kõigi sõnade tähendust ei saa täielikult  fikseerida , kuid on oluline teada, mida sõnad tähendavad ning kasulik oleks, kui 
see tähendus arutelu käigus jääks samaks.
• Jingle fallacy (Thorndike,  1904 ): sama sõnaga tähistatakse erinevaid asju nt ärevus võib tähendada naha elektrijuhtivuse 
muutust või teatud vastustemustrit küsimustikus.
• Jangle fallacy (Kelley, 1927): sama nähtust tähistatakse erinevate sõnadega.
• Jingle-jangle  jungle  (Block, 1996): terminoloogilise segaduse koondnimetus
•  Teiselt  poolt: teadus muudab sõnade tähendust
• Cronbach & Meehl: selleks, et täpselt öelda, mis ärevus on, peaksime teadma kõiki regulaarsusi, milles ärevuse mõiste 
esineb
• Mõisted, mis ei põhine puhtal vaatlusel, muutuvad, kui me saame nende kohta rohkem teada 
(või ka lihtsalt – muutuvad kasutamise käigus)
Latentsed  omadused
• Mitmeid omadusi ei saa otseselt mõõta, kuid saab jälgida nende manifestatsioone
• Näiteks  intelligentsus  väljendub oskuses lahendada eri tüüpi ülesandeid. 
• LO võib viidata tõenäosuslikule korrelatsioonile käitumisviiside vahel, kuid selle 
korrelatsiooni taga võib oletada ka 
põhjuslikke seoseid
Reliaablus
• Reliaablus – mõõtmise usaldusväärsus. Kui sarnase tulemuse me saame, kui 
kordame mõõtmisprotseduuri sama objektiga?
• Klassikaline testiteooria: 
Mõõtmistulemus = tõeline  skoor  + juhuslik viga
Tõeline skoor – omaduse tegelik väärtus
Juhuslik ja süstemaatiline viga
• Juhuslik viga: ei sõltu omaduse tasemest; kõrvalekalded mõlemale poole on võrdselt tõenäolised
• Süstemaatiline mõõtmisviga: testiskoori moonutab mingi väline asjaolu
–  Hindaja  arvamus hinnatavast
– Sotsiaalselt  soovitav  vastamine
– Bluffimine
– Spikerdamine
Valiidsused
• Valiidsusmulje (" face   validity ")
• Sisuvaliidsus ("content validity") – kui hästi mõõtmisinstrumendi sisu kajastab mõõdetava omaduse erinevaid tahke
• Väline  valiidsus  ("external validity") – mõõtmistulemuse seos mingi teise mõõtmistulemusega
• Ennustav valiidsus – kui hästi mõõtmistulemus ennustab mingit tulemust või saavutust või sündmuse tõenäosust
• Kriteeriumi-valiidsus – kui hästi mõõtmistulemus on seotud mingi kriteeriumiga
• Eristav valiidsus – kas mõõtmistulemus on sõltumatu  nendest  asjadest, millega ta ei tohiks olla seotud
•  Konstruktivaliidsus  – mõõtmistulemuse seostemuster teiste mõõtmistulemustega ja muude teadaolevate faktidega ning 
selle seostemustri  sobivus  teooriaga
EHK :
• Kasulikkus – kas test ennustab v annab informatsiooni mingi kasuliku omaduse või tulemuse kohta (nt õppimisvõime)
• "Kas test mõõdab seda, mida ta peaks mõõtma?"
• Mõõdetav omadus on "olemas"
• Testitulemuse seos selle  omadusega  ei ole juhuslik ega tingitud kõrvalistest asjaoludest
Uurimismeetodid
•  Eksperiment ; pseudoeksperient
•  Vaatlus
•  Intervjuu
• Küsimustik
• Arhiiviandmete analüüs
• Psühhofüsioloogia, neuroteaduse, kognitiivse psühholoogia meetodid
3: ISIKUSEOMADUSTE KLASSIDITSEERIMINE – Kenn Konstabel
Klassifitseerimine
• Milliseid "omadusi" isiksusepsühholoogia käsitleb
• Käitumine ja omadused
• Omaduste empiiriline klassifitseerimine
• Implitsiitsed isiksuseteooriad
Käitumise sagedusjaotus
• Isiksuseomadust võiks defineerida kui mingit liiki käitumise 
(v seisundi) sagedust. Inimesi ei erista ainult mingi seisundi v 
käitumisviisi keskmine tase, vaid ka  variatiivsus .
• Mõõtmine: käitumise vaatlus või kogemuse väljavõtte meetod 
( experience  sampling = ecological momentary assessment)
Leksikaalne lähenemine
• Idee: iga olulisema individuaalsete erinevuste kategooria jaoks tekib keeles varem või hiljem eraldi sõna (mida 
olulisem see kategooria on, seda rohkem tähenduselt lähedasi sõnu)
• Allport & Odbert, 1936 lugesid inglise keeles kokku 17 953 sõna (peamiselt omadussõnad) mis sobivad 
isiksuseomaduste tähistamiseks
Allport isiksusesõnavarast
• "Ei saa eitada, et isiksusesõnade seos isiksuse struktuursete ühikutega on väga  kompleksne ." (1937: 304)
• Isiksusesõnade algallikaks on kaks väga erinevat motiivi: (a) tähistada kalduvusi, mida saab järeldada oma kaaslaste 
käitumisest – nt sõbralik, jutukas; (b) väljendada ajastuomaseid teooriaid ja uskumusi inimestevaheliste  erinevuste 
päritolu kohta – nt  joviaalne  ( intelligentsus on paljude erinevate keskkonnas toimetulekuks vajalike vaimsete võimete kujundlik- abstraktne  nimetus
• Erinevad  uurijad  on püüdnud neid kognitiivseid vaimseid võimeid erinevalt määratleda ja mõõta
Peamised lähenemised ja uurimissuunad:
I   Bioloogiline lähenemine 
II  Kognitiivsed teooriad
III Kognitiiv-kontekstuaalsed teooriad
IV  Arenguteooriad
V   Antropoloogilised teooriad
VI  Psühhomeetriline lähenemine
(Eysenck, 1998) : ”Psühholoogid kirjeldavad sageli neid väga erinevaid asju, mida kõrge intelligentsuse tase meile  
võimaldab. Neid on tõesti palju, ent  keskendumine  neist ühele või teisele ei tähenda suutmatust kokku leppida  
intelligentsuse enda olemuse üle. Füüsikud võivad uurida erinevaid gravitatsiooni tagajärgi – õuna kukkumas Newtoni  
pähe, planeetide ümmargust kuju, galaktikate teket, planeetide liikumist, tõusude  esinemist , mustade aukude olemasolu,  
relvade toimimise seaduspärasusi. See ei tähenda, et füüsikud ei suudaks kokku leppida põhiliste gravitatsiooniseaduste  
osas.”
Oluline kirjeldada, millest intelligentsus kui selline koosneb
• Selleks, et  inimestevahelisi  erinevusi teaduslikult uurida, on ometi tarvis neid süstemaatiliselt kirjeldada 
• Selleks, et neid kirjeldada, oleks tarvis teada nende põhielemente ning viimaste omavahelisi seoseid
• Võibolla on asi lihtne: kõik vaimset pingutust nõudvad tegevused on taandavad ühele väga üldisele võimele 
• Või tuleb rääkida paljudest üksteisest sõltumatutest vaimsetest võimetest? 
Võimalused  neile küsimustele vastata
• Mitte-psühhomeetriline traditsioon nt  Gardner ,  Sternberg
•  Psühhomeetriline traditsioon: koostatakse suur hulk väga erinevaid vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid, hulk 
inimesi lahendab neid ülesandeid ning uuritakse erinevate ül lahendamistulemuste vahelisi seoseid ( korrelatsioonid )
Psühhomeetriline lähenemine
Peamiseks eesmärgiks on mõista ja uurida intelligentsuse struktuuri. Kas on olemas üldine vaimne võimekus või koosneb 
see spetsiifilistest?  Struktuuri  uurimine  põhineb korrelatsioonil (tunnuse koosmuutuvuse mõõt, -1 ... 0 ... 1)
Andmekogumiseks kasutatakse üldjuhul traditsioonilisi (“paber- pliiats ”) intelligentsusteste (IQ) ja võimete struktuuri
uurimiseks faktoranalüüsi. 
Charles Edward Spearman
1904. aastal avaldas mõjuka töö, milles näitas, et erinevat tüüpi vaimsete sooritused on üksteisega positiivses 
korrelatsioonis => selline seostemuster  viitab  selgelt ühe, kõigis vaimse tegevuse valdkondades avalduva üldise vaimse 
võime ehk üldintelligentsuse olemasolule.
Kahe-faktori-teooria
# g-faktor : Igasuguse vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamise aluseks on arvestataval määral üldine vaimne 
võimekus, mis on kõikide ülesannete puhul üks ja seesama
# s-faktor  : Lisaks nõuab iga ülesande lahendamine natuke mingit spetsiifilist võimekust, mis on iga ül puhul  unikaalne
Oluline tähendus
# Erinevate ülesannete sooritustulemusi kokku liites sisaldab nende liitskoor  proportsionaalselt  järjest enam üldvõimekust 
ja järjest vähem spetsiifilisi võimeid:
– üldvõimekus kumuleerub ja spetsiifilisus kui g suhtes juhuslik väärtus keskmistub välja. 
# Seetõttu annavadki paljudest erinevatest ülesannetest koosnevad intelligentsusetestid üsna täpse hinnangu inimese 
üldise võimekuse  tasemele .
Üldvõimekuse määr
eri ülesannetes on välja arvutatav eri ülesannetes on välja arvutatav
# Igale ülesandele saab välja arvutada, mil määral see mõõdab üldvõimekust
# Piltlikult: mõni ülesanne tabab sagedamini märklaua keskkohta, mõne ülesande tabamused on enamasti märklaua 
äärealadel
– Võimaldab teadlikult ülesandeid valida
– Võimaldab hinnata üldvõimekuse/ spetsiifiliste  võimete suhtelist tähtsust nt ennustuste tegemisel
Tänapäev 
#  Spearmani  seaduspära kehtib siiani: kõigi vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamis-tulemused on positiivses 
korrelatsioonis (g)
# g katab ~50% kõigi erinevate testide variatiivsusest
– inimeste reastamine g alusel annab meile umbes 50% sellest informatsioonist, mis me 
saaksime inimesi suure hulga erinevate võimete  varal  kirjeldades
# g taustal on eristatavad ka spetsiifilisemad võimed
Selle paremaks mõistmiseks vaatame nt akadeemilise võimekuse testi (AVT) alateste: 
(1) digrammide ja  jooniste  lugemise oskus (DIAGRAMMID), 
(2) sõnade tähenduse tundmine (SÕNAVARA), 
(3)  loogika  ülesannete lahendamine (LOOGIKA), 
(4) ruumiline mõtlemine (RUUM)
(5) informeeritus ühiskonna, poliitika ja kultuuri faktidest (INFORMEERITUS). 
=>ühe alltesti soorituse põhjal on võimalik teatud määral ette ennustada seda, milline on inimese  sooritus  mingis teises 
alltestis. Ehk: Kui inimene on hea sõnade tähenduse  tundja  (SÕNAVARA), siis on ta suure tõenäosusega keskmisest 
parem ka loogikat nõudvate ülesannete lahendamisel (LOOGIKA), ruumilist kujutlusvõimet nõudvates  olukordades  
(RUUM) ja ta on keskmisest paremini informeeritud maailma asjadest (INFORMEERITUS).
Positive  manifold
on väga raske või isegi võimatu konstrueerida sellist vaimsete võimete alltesti, mis ei oleks korreleeritud kõigi teiste 
alltestidega. Teisisõnu, pikaajaline testide koostamise kogemus näitab, et kõik vaimsete võimete alltestid on omavahel 
oluliselt seotud.
=> pole oluline, millise testiga üldist võimekust mõõta, sest on üsna kõrged interkorrelatsioonid. Ehk - kes on võimekas 
ühes vallas, on seda suure statistilise tõenäosusega ka teises.
Mida see tähendab?
Seda, et lisaks erivõimetele (mida sõnalised, loogilised,  matemaatilised , ruumilised ja teised alltestid mõõdavad) 
mõõdavad kõik need testid veel midagi, mis on ühine kõigile alltestidele. 
Seda ühisosa kutsutakse Spearmanist alates g-faktoriks,mis tuleneb sõnast generaalne ja tähendab üldfaktorit. 
Üldine võimekus avaldub kõigis alatestides.
Laias  laastus tähendab:
# Erinevate vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamise  edukust  mõjutab üldvõimekuse tase
# AGA - lisaks mõjutavad konkreetset tüüpi ülesannete lahendamist ka vastavad spetsiifilisemad võimed
Sõnade defineerimise oskus = üldine võimekus +  kristalliseerunud  võimekus + spetsiifilised  keelelised  oskused 
# g ja spetsiifiliste võimete suhe  varieerub  ülesannete lõikes ning see on võimalik teadlikult arvestada
Louis  Thurstone  - Multiple-factors theory ehk 7  primaarset  vaimset võimet:  
V – verbaalne (Verbal Comprehension)
W – sõnade voolavus (Word Fluency)
N – numbriline (Number Facility)
S – ruumine ( Spatial  Relations) 
M – mälu (Associative Memory)
P – tajukiirus (Perceptual  Speed )
R – arutlusoskus (Reasoning)
=> hiljem  tunnistas , et ei ole siiski sõltumatud (on ühisosa g)
Philip  E. Vernon - 1950 -- The Structure of Human Abilities. Hierarchical group  factor  theory
Raymond B. Cattell
1963 -- Theory of Fluid and Crystallized Intelligence: A  critical   experiment .
Gf – fluiidne ehk voolav intelligentsus: arutlusoskus ja loogiline mõtlemine; sünnipärane üldine vaimne võimekus
Gc – kristalliseerunud intelligentsus: omandatud faktiteadmised,  silmaring ; kultuurispetsiifiline (=>  kooliharidus )
Gf – Fluiidne ehk voolav intelligentsus
Seotud võimetega  lahendada probleeme ja  avastada  keerulisi seoseid ühikute vahel. Eeldus, oskus ja taiplikkus näha 
seaduspärasusi ja seoseid (ei  eelda  teadmisi) – alus õppimiseks ja teadmiste omandamiseks. On bioloogilise alusega 
(närvisüsteemi areng) ehk kultuuri ja kasvatuse mõjudest suhteliselt sõltumatu võime. Hindamiseks kasutatakse näiteks 
erinevaid ruumilisi ülesanded ja  kujundite  maatrikseid.
Gc – kristalliseerunud intelligentsus;    ka ladestunud teadmised: seotud omandatud teadmiste ja faktidega, mille 
tulemuseks on konkreetsed oskused ja teadmised => taseme testid (achievement  tests ). Ennustab õpiedukust. 
Kultuurispetsiifiline, areneb elu jooksul koos teadmiste omandamisega ja koostoimes ümbitseva keskkonnaga.
Hindamiseks kasutatakse näiteks sõnavara, üldinformeerituse, aritmeetilisi ja erinevaid verbaalseid ülesandeid.
Gc = Gf x O x M 
Intelligentsus kui omandatud teadmised ja  haritus  sõltub järgnevate tegurite korrutisest:
• sünnipärane vaimne võimekus ehk fluiidne intelligentsus,  andekus  (Gf, Aptitude)
• võimalused (Opportunities) 
• motivatsioon  (Motivation)
John Carroll
Three Stratum Theory (Carroll, 1993): intelligentsust saab kõige 
paremini kirjeldada kolmetasandilisena (hierarhiline 
mudel):
# üldine vaimne võimekus
# selle 8 kitsamat alatahku 
(voolav intelligentsus, kristalliseerunud intelligentsus, üldine mälu ja 
õppimisvõime, üldine visuaalne võimekus, üldine  auditiivne  võimekus, 
üldine meenutamisvõime, üldine kognitiivne kiirus ja reaktsioonikiirus) 
# veelgi spetsiifilisemad võimed
Tänapäeva tõde olulised on nii g kui  kui s võimed
# intelligentsuse struktuur on hierarhiline
# üldvõimekus on tuum, mis mõjutab sooritust kõigis ülesannetes
# soorituse sisult sarnasemates ülesannetes muudab sarnaseks veel miski lisaks üldvõimekusele (sellest tekivad inimese 
suhtelised tugevused ja nõrkused)
# sooritust väga spetsiifilistes ülesannetes võivad mõjutada täiesti  unikaalsed  nõrkused ja tugevused
Mittepsühhomeetrilised teooriad
Howard Gardner (s 1943)
# Ei ole olemas ühte üldist võimekust, vaid ta eristas vähemalt seitse omavahel sõltumatut vaimset võimekust
Nt. näiteks inimene, kes ei oska arvutada, võib olla hea  tantsija  jne 
# Postuleeritud, uurides ajukahjustusi, aju tööpõhimõtteid,  idiot  savant  tüüpi inimesi, geeniusi, arengu ningv 
informatsioonitöötlemise seaduspärasusi jm
Gardneri 7 intelligentsust
1. Lingvistiline intelligentsus: – lugemine, kirjutamine, kirjutatust arusaamine, keelte õppimine
2. Loogilis–matemaatiline intelligentsus: – matemaatiliste või loogiliste probleemide lahendamine
3. Ruumiline intelligentsus: –  ruumiliste  suhete ja mustrite  tajumine
4. Kehaline intelligentsus: – võime kehaliseks väljenduseks; liigutuste osavus ja  koordinatsioon
5. Muusikaline intelligentsus: – võime tajuda ja reprodutseerida heli, rütmi, meloodiat; muusikalise väljenduse mõistmine
6.  Interpersonaalne  intelligentsus: – võime teisi inimesi “lugeda” ja sotsiaalsetes olukordades hästi toime tulla
7. Intrapersonaalne intelligentsus: -  võime  iseennast  mõista ja oma käitumist juhtida 
Kriitika:
# Gardneri teooria rajatud eelkõige  usule , mitte kontrollitavatele faktidele. 
# Näiteks on raske teaduslikult kontrollida, kas loogilis-matemaatiline intelligentsus on seotud suhtlemise 
intelligentsusega , sest viimase mõõtmiseks pole siiani keegi loonud korralikku mõõtmisvahendit. 
# Samuti ei ole selge, miks sõltumatuid intelligentsusi on just seitse ja mitte vähem ega rohkem ning kas pole siiski 
tegemist üldise arukuse ja taiplikkusega, mis avaldub korraga mitmes valdkonnas. 
Robert Sternberg (s. 1949)
Kolm sõltumatut intelligentsust:
# Analüütiline - Formaalsete (nt kooli-) probleemid lahendamiseks
# Praktiline - Igapäevaelu probleemidele
# Loov
Sternbergi uurimused sattunud kriitika osaliseks eelkõige tema poolt loodud testide kehvade kvaliteedinäitajate ja 
uurimuses osalenud inimeste vähese arvu tõttu (väikesed  valimid ), mis ei võimalda teha põhjapanevaid üldistusi ega 
järeldusi.
Seega teadlased alles jätkavad  uurimist , saamaks vastust küsimusele, kui iseseisvad on loov ja praktiline intelligentsus 
traditsioonilisest, Sternbergi sõnastuses „analüütilisest“ intelligentsusest.
5. INTELLIGENTSUS II – HINDAMISE PÕHIALUSED, STABIILSUS JA SEOS TERVISEKÄITUMISEGA
Sir Francis  Galton  
# Sõnastas peamised põhimõtted individuaalstete erinevuste mõõtmiseks ning rakendas neid.
# Uuris aastatel 1660-1665 ~300  perest  pärinevaid silmapaistvaid teadlasi, kunstnikke jne. 
Leidis selge  tendentsi , et nende sugupuus oli veelgi väljapaistvaid isikuid ning see tõenäosus oli suurem lähedama 
sugulusastme korral.
# Galton uskus, et individuaalsed erinevused (sh vaimsed võimed) on pärilikud (bioloogilise alusega) ning 
esitatavad normaaljaotuse kohaselt.
# Ei tahtnud  tugineda  ainult vaatlusele, vaid soovis objektiivselt mõõta erinevusi vaimsetes võimetes. Murdepunktiks sai 
Antropomeetrilise labori loomine 1884.a. (International Health  Exhibition , London), kus inimesed said end väikese tasu 
eest igakülgselt uurida (nt  reaktsiooniaeg , kopsumaht).
James McKeen Cattell 
Cattelli sensomotoorne test (10 ülesannet):
– taktiilne eristuslävi kätel (2 või 3 nõela)
– raskuste eristuslävi
– värvi nimetamise kiirus
– joone poolitamise täpsus
XX sajandi algusaastatel leidis vaimsete võimete hindamine tajutestide kaudu aga aialdast vastuseisu, sest neil oli madal 
reliaablus ehk  usaldatavus  ning näiteks nägemisteravus ei ennustanud kuigi hästi akadeemilist edukust.
Alfred Binet
# Pani aluse kaasaegsetele intelligentsustestidele
# Ta vastandus Galtoni & Cattell’i lähenemisele ning püüdele mõõta intelligentsust elementaarsete kognitiivsete testide 
abil -- ta oli veendunud, et mõõta tuleks keerukamaid mentaalseid protsesse: mälu, arusaamine, tähelepanu jne
#  Veendumus : intelligentsus areneb kogu lapsepõlve vältel
# Aastal 1904 palus Prantsusmaa valitsus Binet’l välja töötada  standardiseeritud  test, mis kahandaks subjektiivsust 
õpetajate hinnangutes ning võimaldaks teaduslikul meetodileristada arenguhäirest tingitud õpiraskustega lapsi tavakoolist.
# Selleks tuleks hinna lapse võimet mõelda, arutleda ja aru saada, eristades seda konkreetsest kooliharidusest ning 
faktiteadmistest. 
# 1905.a. avaldasid Binet ja  Simon  esimese rakendusliku vaimsete võimete skaala, mis koosnes ülesannetest, mis 
hindasid laste abstraktset mõtlemist, mitte enam sensomotoorset sooritust. See osutus kooliedukuse heaks ennustajaks.
# Kokku 30 ülesannet, mis  reastatud  raskusastmete järgi, testi I  versioon  standardiseeriti 50 lapsel (3-12a). 
Binet'-Simon test
# Binet-Simon’ testi abil osutus võimalikuks  tulemusi võrrelda ning otsustada, kas õpilane suudab lahendada ülesandeid, 
mis on jõukohased samas vanuses keskmiste võimetega õpilastele.
# Uudne termin: vaimne vanus (MA) ehk vanus, millele vastavad vaimsete võimete testis saadud punktid. See võib 
erineda kronoloogilisest (CA) ehk bioloogilisest vanusest.
# Suhteline lähenemine:
MA = CA  => keskmine
MA > CA  => andekas
MA  mahajäämusega
Nt. kui Jaan lahendab edukalt ära ülesanded, mis on jõukohased keskmisele 12- aastasele , siis on ta  vaimseks  
vanuseks 12 (MA = CA). Kui aga 10-aastane Jaak lahendab ära 12 aastaste ülesanded, on temagi vaimseks vanuseks 12, 
kuid MA > CA. 
William  Stern  
1912 – Intelligentsuse koefiyseny (IQ)
Mis on IQ?
Tänapäeval kasutatakse IQ mõistet aga harva tema algses tähenduses –  Intelligentsuskvoot  ehk IQ on tavaline lühend 
inimese sooritusele mingis hästi järeleproovitud vaimse võimekuse testis, mida on varem katsetatud piisavalt suurel ja 
esinduslikul  valimil  ehk normgrupil. 
Kokkuleppeliselt esitatakse intelligentsuse testide tulemusi intelligentsuse kvoodina (intelligence quotient; IQ). Seda 
arvutatakse normvalimi suhtes standard-normaaljaotuse ühikutes. Traditsiooni kohaselt loetakse normvalimi keskmine 
võrdseks 100  punktiga  ja üks standardhälve (keskmine erinevus keskmisest väärtusest) võrdseks 15 punktiga.
# intelligentsus jaotub populatsioonis normaaljaotuse alusel, sellel on kindlad omadused => tõlgendusruum
IQ arvutamise valem on selline:
IQ = 100 + (x-µ/σ)x15
kus x on antud inimese poolt testis saadud toorpunktide summa, µ on keskmine punktide arv, mida normgrupi inimesed 
tavaliselt selles testis saavad, ja σ on normgrupi tulemuste standardhälve. See  teisendus  tähendabki seda, et kõigi 
vastanute keskmine on 100 (ja 15-punktised vahed võrduvad ühe standardhälbega).
IQ protsentiil 
# normaaljaotuse omaduste tõttu saab IQ ‘tõlkida’ protsentiilskooriks
# protsentiilskoorid – näitavad, mitu % inimesi populatsioonis saab vastavast skoorist madalama/kõrgema tulemuse
Ilmselt kõige informatiivsem ja lihtsam tulemuste esitamise viis 
Mida meeles pidada?
# võimete testi toorskooril pole tähendust, see pole informatiivne
# sooritust võimete testis võrreldakse millegi suhtes (normgrupi keskmine ja standardhälve)
# normid on paljude sama  standardse  protseduuriga testi sooritanud inimeste tulemused  (ideaalis  esinduslik  oluliste 
tunnuste lõikes)
# ainult normidega võrdlemise põhjal saab teha järeldusi hinnatava omaduse kohta hinnataval inimesel 
(standardhälveühikud näitavad testitäitja sooritustaseme kaugust normgrupi keskmisest)
# Intelligentsusetesti skoor võib olla mõjutatud  ka muude asjade poolt kui üldvõimekuse tase:
– motivatsioon
– ärevus
– väsimus
– keeleprobleemid
# Intelligentsuse  teste  (C – tase) tohivad läbi viia ja tõlgendada üksnes kõrge erialase ettevalmistusega inimesed 
(teaduskraad, spetsiifiline koolitus)
# Internetis pakutavate testide osas tuleb olla ettevaatlik 
# Üks järeldus, mille võib eelnevast jutust teha on see, et IQ väärtused ei oma mingit absoluutset tähendust. Kui näiteks 
temperatuuri skaalal tähendab 100o C  väga kindlat sündmust (vesi läheb  keema ), siis IQ 100 punkti on kokkuleppeline 
suurus, mis tähistab mingi inimgrupi keskmist tulemust kindlas vaimsete võimete testis. 
# See kokkuleppeline suurus omandab veidi tõsikindlama tähenduse kui  testitud  rühm on piisavat suur ja esinduslik, 
näiteks hõlmab väga suurt osa sama vanusega inimesi ühel maal.
Intelligentsust saab hinnata mitmel moel
# Idiograafiline hindamine:
– see, mida me kogu aeg teeme
– pole  kindlaid  protseduure
– kvalitatiivne hinnang
– madal usaldusväärsus
# Nomoteetiline hindamine:
– standardsed protseduurid
– võrdlemine kindlate normandmetega
–  kvantitatiivne  hinnang
– võimaldab otseseid võrdlusi
– kõrgem usaldusväärsus ja valiidsus
Võimekuse idiograafiline ehk standardiseerima hindamine
# ei järgita standardseid protseduure ega lähtuta inimese unikaalsetest omadustest
#  selliseks  hindamiseks võib kasutada kogu kättesaadavat informatsiooni (elukäik, haridustase,  meditsiinilised , andmed, 
käitumine jne)
# kasutusel kliinilises töös (“vana-hea- vestlus -meetod”, mittekvantitatiivne hinnang: on/ei ole normaalne)
# hulk subjektiivseid otsuseid => usaldusväärsus madal
Võimekuse nomoteetiline ehk standardiseeritud hindamine
#  universaalsed  protseduurid kõikidele inimestele ja hindamiskordadele
# mehhaanilisus =>  objektiivsus  => usaldusväärsus
# võimekusele antakse kvantitatiivne hinnang ehk seda mõõdetakse 
- intelligentsusel palju võimalike väärtusi
- võimaldab otseseid võrdlusi
# mõõtmiseks kasutatakse võimeteteste
- komplekt ülesandeid, mille lahendamine nõuab  inimeselt  vaimset pingutust
Hea psühhomeetriline test
# Reliaablus ehk püsivus: kuivõrd ajaliselt püsivad on testi näitajad?
# Valiidsus ehk kehtivus: kas test mõõdab ikka ‘seda’, mille mõõtmiseks see on välja töötatud?
# Standardiseerimine: testi läbiviimine paljudel inimestel, et koguda testile usaldusväärsed normid, mis on võrdluse 
aluseks nendele inimestele, kes tulevikus seda testi sooritavad
Testide liigitamine
# Üldise vaimse võimekuse testid (intelligence tests) on kasutusel seal, kus  toimetulek  sõltub üldisest kohenemis- ja 
õppimisvõimest. 
# Spetsiifilise võimekuse testid (aptitude tests) mõõdavad teatud kitsamat võimekust (nt. reaktsiooniaeg, mehhaaniline 
võimekus) või laiemalt võttes teatud spetsiifiliste oskuste omandamise potensiaali. 
# Teadmiste- ja sooritustestide (achievement tests) eesmärgiks on mõõta omandatud oskusi või konkreetseid teadmisi. 
– Nt. SAT (Scholastic Assessment Test).
# individuaalsed ja grupitestid 
# lastele ja täiskasvanutele koostatud testid
# verbaalsed ja  mitteverbaalsed  testid
Tänapäeval rakendatakse kõige laialdasema grupiviisilisi üldise vaimse võimekuse skaalasid, mida on võimalik kasutada 
korraga paljude inimeste testimiseks. Individuaalselt läbiviidavad testide läbiviimine on grupitestidega võrreldes oluliselt 
ajamahukam, kallim ning esitab kõrgemaid nõudeid ka testimise läbiviija koolitusele.
Testikasutajad
# Arenenud riikides müüvad IQ-teste spetsialiseerunud testikirjastajad, kes kontrollivad hoolikalt, kellele on lubatud teste 
müüa.
# Klassikalised IQ-testid kuuluvad tavaliselt kas B- või C-kategooriasse, mis eeldab mitmesuguseid pädevusi. 
– Näiteks B-taseme  testimine  eeldab läbiviijalt tehnilisi teadmisi selle kohta, kuidas IQ-testid on konstrueeritud ning 
kuidas neid kasutada. Peale selle nõutakse testi kasutajalt teadmisi statistikast ja antud psühholoogia valdkonnast, kus 
testi kasutatakse. 
Vaimsete võimete testimine kliinilises kontekstis esitab testijale veelgi  suuremaid  nõudmisi:
# Eeldatakse, et testide kasutajal ja nende tulemuste tõlgendajal on vähemalt magistrikraad psühholoogias ja 
superviseeritud praktilised kogemused testidega töötamiseks. 
# Sisuliselt tähendab see vähemalt  kuut  aastat psühholoogiaõpinguid ja praktilist tööd psühholoogina.
Intelligentsuse testimine
testides ei ole midagi müstilist:
– need võimaldavad inimestevahelisi erinevusi kirjeldada süstemaatiliselt ning seeläbi inimesi “mehhaaniliselt” võrrelda
– mehhaanilisus suurendab objektiivsust ja usaldusväärsust
– IQ testis peab olema palju erinevat tüüpi ülesandeid
– IQ mõõtmine on võrdlemisi  robustne  ja standartne kindlate põhimõtetega protseduur
Kui intelligentsustestid sisaldavad piisaval hulgal küllalt mitmekesiseid (või väga hoolikalt valitud ülesandeid), siis saab 
nendega inimesi eristada väga usaldusväärselt: ka täiesti erinevatest ülesannete kogumitest saadud tulemused reastavad 
inimesed intelligentsuse alusel väga sarnaselt. -  Johnson , Bouchard, Krueger, McGue & Gottesman, 2004
Olukord Eestis
1999.a. Sotsiaalministeeriumi uurimus: intelligentsust mõõtvaid teste ~20, neist ca pooled individuaaltestid =>  aegunud  ja 
Eesti oludele kohandamata (normeerimata, standardiseerimata)
Mõned grupitestid:
# Kainiku vaimsete võimete test (1968): n= 1013  (1985)
# Kompleksne intelligentsustest (1986)
# Vaimsete võimete test (Sõerd, 1976): n=806 (1999)
# Võimete struktuuri test (1953): n = 103 (1985)
# Üldandekuse test (1951): n = 699 (1980)
#  Raveni  progresseeruvad  maatriksid  (1938): n = 1700 (2001)
Mitmed  personaliotsingu  ja –värbamise firmad kasutavad ja/või pakuvad oma teste, näiteks:'
#  Fontes  (SHL; www.fontes.ee): Aritmeetilise ja  verbaalse  loogilise mõtlemise testid numbrilise ja verbaalse võimekuse 
mõõtmiseks.
#  Tripod  Grupp (www.tripod.ee): Laialdane valik algupäraseid ja eeskujulikult normeeritud vaimse võimekuse skaalasid 
erinevatele sihtgruppidele; testikoolitused.
Tuntuimad intelligentsustestid
–  Stanford -Binet: ajalooliselt esimene
–  Wechsler  Scales (WAIS, WISC): kõige  populaarsem  individuaaltest; Eestis adapteeritud
– Raveni progresseeruvad maatriksid: populaarseim grupitest; normeeritud Eestis 2001-2005 (vt Pullmann jt., 2004)
– Kaufmanni testid: (K-ABC testipakett adapteeritud Eestisse)
– Wonderlici test:  populaarne  eelkõige  rakenduspsühholoogias (50 küsimust, 12 minutit)
Stanford-Binet test
1916 -- “ The Measurement of Intelligence” Olles Stanfordi Ülikooli professor töötas välja ingliskeelse versiooni 
Binet-Simon’ testist. Revisioonid: 1960, 1972 … 2003
# 1986 -- Stanford-Binet Intelligence  Scale  ( IV versioon ) => etalontest Skaala annab üldise IQ ning lisaks IQ 
neljas alatestis: verbaalne, ruumiline ja numbriline võimekus ning lühimälu.
Stanford—Binet' intelligentsusskaala Sisaldab 6 tüüpi ülesandeid, mis mõõdavad:
# teadmisi (26% ülesannetest);
# voolavat intelligentsust (17%);
# visuaal-ruumilist töötlust (18%);
# arvulist mõtlemist (21%);
# töömälu (12%);
# lühimälu (6%).
Testi kasutusala on teisest eluaastast kuni 85+ eluaastani.
Wechsleri  skaalad  Wechsler Intelligence Scale for  Children   
(WISC, 1949) -- kõige enam  rakendatav  individuaaltest 
lastele 
Wechsler Adult Intelligence Scale (WAIS, 1955; WAIS-R, 
1981; WAIS-III) - väga tunnustatud individuaaltest
# Mõlemad testid koosnevad 11-st alaskaalast (6 verbaalset ja 
5 mitteverbaalset), mis sisaldavad erineva raskusastmega, 
järjest keerukamaks muutuvaid ülesandeid. 
Raveni progresseeruvad maatriksid
• Maailmas üks hinnatumaid ja populaarsemaid teste üldise 
vaimse võimekuse mõõtmiseks
• Loogilise mõtlemise ja analüüsioskuse hindamine (nn 
voolav intelligentsus)
• Mitteverbaalne => kultuuridevahelised võrdlused
# Coloured Progressive Matrices (Classic CPM või CPM-C, 1956): 36 värvilist ülesannet, normid lastele 5-11 ja >60 
aastastele; ka vähem võimekad. Olemas paralleel-versioon ( Parallel  CPM või CPM-P, 1998). ~30 min.
# Standard Progressive Matrices (Classic SPM või SPM-C, 1938=>1956): 60 must-valget ülesannet (5x12, A-B-C-D-E 
alatestid), normid 51/2 kuni 68 aastastele. Olemas ka paralleel- versioon (Parallel SPM või SPM-P, 1998). ~40 min. 
Normeerimine  Eestis al 2001.
# Standard Progressive Matrices   Plus  (SPM Plus, 1998): 60 must-valget ülesannet, andekamate noorte tarbeks 
( keerukam  raskusaste). Normide konverteerimine.
#  Advanced  Progressive Matrices (APM, 1962, uued normid 1998): I osa koosneb 12 ülesandest (screening või practice 
test) ja II osa 36 ülesannet. Silmapaistvale võimekuse tasemele. Aeg keskmiselt kuni 1 tund.
Raveni  maatriksite  plussid-miinused
Voorused:
# Lihtne läbi viia
# Kõige enam uuritud ja kasutatud 1D võimekuse skaala (väga head näitajad)
# Suur testide valik erinevate gruppide jaoks
# Konverteerimistabelid eri versioonidele
# Hea konvert-valiidusus teiste IQ testidega
Puudused:
# “Lae efekt” (ceilings)
# Millal milline kellele
Kaufmani testid
# K-ABC: test laste vaimse arengutaseme hindamiseks (peamiselt kuni 12-aastani), seejuures eelkõige nende laste, kellel 
esineb  mõningaid arenguprobleeme (kõnehäired, edasijõudmatus koolis jne) 
=> eesmärgiks on näidata, et laps, kellel esineb raskusi sõnalise materjali õppimisel, võib olla edukas mõnda teist liiki 
info töötlemisel ja valdamisel.
Testipatarei aastast 1983
Vanusele 2½-12½
Testimise aeg 45-75 min.
Individuaaltest IQ ja  saavutuste  mõõtmiseks
Eristab  probleemilahendamise  ja infotöötlusestiil (kui IQ) ja saavutusi (faktiteadmised)
Verbaalse osakaal testis suhteliselt väike 3  skaalat  ja 16 alltesti (vanuseti erinev)
Wonderlici testid - David Wonderlic (1939)
# 50 küsimust
# 12 minutit
# personalivalik
Intelligentsuse muutumine: ühiskondlik olulisus
Üks olulisi  vanadusega  seotud terviseriske on vaimsete ehk kognitiivsete võimete vähenemine, mida peetakse kõige 
hirmutavamaks (Martin, 2004)
# Kõigi vaimsed võimed kipuvad vanaduses vähikäiku tegema: mõnel vähem, teisel enam 
#  Eakate  inimeste  osakaalu  suurenemine
# Pensioniea tõstmine?
=> vaimsete võimete ealised muutused on ühiskonna jaoks oluline uurimisteema
Intelligentsuse muutumine elu jooksul
# Longituuduuringud: suhteline stabiilsus ( rank - order )
– Samad inimesed pika aja vältel
– Suur  ajakulu , valimi  kallutatus
# Läbilõikeuuringud: normatiivsed muutused ( mean -level)
– Kõik vanusegrupid ühel ajahetkel
– kohordiefektid, NB! Flynn
# Parim tulemus  kombineeritud   uuringutega (nt Rönnlund ja  Nilsson , 2006, Intelligence)
Stabiilsuse mitu tähendust
Absoluutne stabiilsus: sama inimene täidab testi kahel korral ja saab täpselt sama summaarse skoori
Relatiivne  ehk suhteline stabiilsus: mingi valimi intelligentsustesti skooride  pingerea  püsivus. Nt. ideaalseks relatiivseks 
stabiilsuseks oleks see, et IQ skooride järjestus kahel  erineval  testimisel on täpselt ühesugune. 
Vanuse kasvuga IQ skooride relatiivne stabiilsus  suureneb
Inimese võimekuse suhteline tase on üsna stabiilne kogu elu vältel
IQ stabiilsus
Läbilõikeuuringud näitavad, et intelligentsus muutub inimese elu jooksul üsna palju. Elukestvate trendide jälgimine 
kinnitab ka seda, et intelligentsuse alavormide eristamine on vajalik, sest erinevad võimed arenevad ja vananevad 
erisuguse kiirusega. 
Veel kord -- muutumatuks jääb vaid tema suhteline paigutus üldises võimekuse pingereas VÕRRELDES tema 
eakaaslastega, mitte erinevate ülesannete lahendamise oskus => keskmise taseme muutus (mean-level)
Mis põhjustab võimete langust?
# Erinevad kõverad => iga võimetetahu taga on mingi iseseisev protsess
# langeb see osa võimetest, mis on ühine kõigile vaimset pingutust nõudvatele tegevustele (g) 
# Informatsioonitöötlemise kiiruse langus
– Informatsioonitöötlemise kiiruse mõju eelmaldamisel vanuse ja g  korrelatsioon  kaob
– reaktsiooniajad kalduvad vanusega vähenema (Salthouse, 1996)
=> kognitiivse vananemise põhjuseks on aju töö kiiruse langus
Mis aitab võimete langust ära hoida? 
Praktilisi näpunäiteid:
• Liiguta ennast!
• Toitu tervislikult (Vahemere  dieet )!
• Väldi südame- veresoonkonna  jm haigusi!
• Hoia silmad-kõrvad  teravad !
• Ära suitseta!
• Tegele vaimset pingutust nõudvate  tegevustega (ristsõnad)! 
• Ümbritse ennast võimekate inimestega (abikaasa)!
Võimete muutus põlvkonniti
Vaimsete võimete uurijad on tähele  pannud , et IQ-testide tulemused lähevad aja jooksul (põlvkondade lõikes) paremaks. 
Näiteks arenenud riikides, nagu USA,  Suurbritannia ,  Holland  ja Norra, on WISC-testi keskmised tulemused läinud 
viimase 50 aasta jooksul keskmiselt 15 IQ-punkti ehk terve standardhälbe paremaks (Flynn, 2007). 
Flynni efekt
James Flynn (1984; 1987; 2007): Keskmine  IQ on tõusnud keskmiselt kiirusega 3 IQ punkti 10 aasta kohta.
Miks?
# argielu ja töö on muutunud keerukamaks
# mõtlemine muutunud teaduslikumaks
#  toitumus  parem
# vähem haigusi lapsepõlves
# kahanenud lähiabielude hulk, laste arv peres jne
IQ  hindamise praktiline tähtsus
Intellektuaalne tase on tugevalt seotud paljude erinevate sotsiaalsete, majanduslike, kutsealaste ja hariduslike 
väljunditega. 
=> Mida iganes need testid mõõdavad, neil on suur praktiline ja sotsiaalne tähtsus.
Kas kõrge IQ = õnnelikum elu?
=> kuigi kõrge IQ ei tee inimest veel tingimata õnnelikuks, on IQ-st abi, et elada oma elu tervelt ja yäisväärtuslikult.
Kõrgema IQ puhul on leitud selged seosed:
# pikaealisusega
# madalama haigestumusega südame-veresoonkonna  haigustesse , vähki, ainevahetushäiretesse, meeleoluhäiretesse jt
# madalama suitsiidide ja lahutuste arvuga
# kuritegevuslik taust, õnnetustesse sattumine
Intelligentsus ja  suremus
# On  selgunud , et IQ ja  eluea  pikkuse seos ei ole tegelikult  sugugi  nii lihtne ja ilmne, kui esialgu arvati. 
=>IQ ei ole suremusega seotud üksnes võimekusega kaasaskäivate paremate sotsiaal-majanduslike võimaluste tõttu. 
# isegi võrdse sotsiaalse ja majandusliku heaolu korral on võimekamatel inimestel suuremad šansid kauem elada kui 
vähem võimekatel. 
# Järelikult on kõrges vaimses võimekuses midagi iseäralikku, mis aitab kauem elus olla
# Maller (1933) jagas New  Yorgi  310  piirkonnaks  ning vaatles eri piirkondade keskmiste tervisenäitajate seoseid. 
# Muu hulgas leidis ta üsna sirgjoonelise seose piirkonna elanike keskmise IQ ja  surmade  arvu vahel: kus elanike IQ oli 
keskmisest madalam, seal oli ka keskmisest rohkem surmasid elanike  koguarvu  kohta.
Taani uurimus: 
# ~ 7500  meest (s 1953.a.) uurides selgus, et 15aastaselt mõõdetud vaimse võimekuse põhjal sai ennustada  suremise  
tõenäosust järgmise 34 aasta jooksul (Osler jt, 2003).
# Sotsiaal-majanduslik taust ja sünnikaal olid kontrolli all
Intelligentsus ja tervis
# Huvi tõus alles viimastel aastakümnetel
# Keeruline hankida andmeid, nt suremus
# Suurepärane Šoti  andmebaas  võimaldab nüüd leida vastuseid  paljudele  küsimust
(vt Ian Deary tööd Edinburhgi ülikoolis, alates Whalley & Deary, 2001)
Šotlaste unikaalsed andmed
Scottish  Mental  Survey ” (SMS): 1932. aastal mõõdeti Šotimaal peaaegu kõigi sel ajal 11aastaste laste vaimseid võimeid 
N = 84.498 
Kordusuuring 15 aastat hiljem, mil mõõdeti 70 895 tol ajal 11aastase lapse vaimseid võimeid.
Linkimine andmebaasidega
1997. aasta 1. jaanuari seisuga ehk ligi 65 aastat hiljem jagati testitud nelja rühma (elus, surnud, emigreerunud ja 
identifitseerimata):
# kõige paremad IQ tulemused lapsena olid elus olevatel inimestel, kõige viletsamad tulemused aga teadaolevalt surnud 
inimestel.
# meeste ja naiste tulemused sarnased 
# lisaks uuriti, mis vanuses surm saabus => kõrgema 11aastaselt mõõdetud vaimse võimekusega inimestel oli sõltumatult 
sots-majanduslikust  taustast  mõnevõrra suurem tõenäosus umbes 76aastastelt elus olla.
IQ ja suremuse põhjused
Eestis peamised surmade põhjused (2008 ESA): 
# südame-veresoonkonna haigused: => IQ seos suremuse põhjusega on laialt kinnitust leidnud (nt Hemmingsson jt, 2006)
# pahaloomulised  kasvajad : => noorena mõõdetud IQ ennustab vähki suremise tõenäosust (Batty jt, 2009), sh kopsu- ja 
maovähki (Deary jt, 2003;  Hart  jt, 2003), mis on ka Eestis ühed levinumad.
# õnnetusjuhtumid,  enesetapud  ja vägivaldsed  surmad  => on oluline seos
# madalam intelligentsus suurendab suremise tõenäosust kõigi levinumate põhjuste lõikes 
# madal vaimne võimekus seostub eelkõige selliste surmadega, mida inimene saab ise oma käitumisega mõjutada – nt 
alkoholi tarvitades, ebatervislikult toitudes, vähe liikudes, suitsetades või hooletu olles.
# seost ei saa vähemalt täiel määral seletada võimekamate parema elujärjega.
=> kehvemad tervisealased teadmised ja oskused?
Miks IQ ennustab haigestumist
Seos ei ole täiel määral taandatav erinevustele sotsiaalmajanduslikes tingimustes. Võimalik seletus on selles, et 
võimekamad inimesed suudavad paremini oma tervise eest hoolt kanda:
# tervislikumad  eluviisid
# parem üldtervisliku seisundi jälgimine
# häirete märkamine ja järelduste tegemine
# ravirežiimide oskuslikum järgimine
Intelligenstus ja  suitsetamine
# SMS-1921 andmeid kasutades uuriti (Taylor jt, 2003)  lapseea  IQ seost suitsetamisega:
=> nii võimekad kui vähevõimekad proovisid  suitsetamist , ent vaid võimekamad loobusid (kogu elu suitsetanute ja sellest 
hoidunute võimekuse tase oli sarnane)
# ka teised uuringud näitavad, et kõrgema IQga suitsetavad vähem (nt Weiser jt, 2010) 
# samuti kinnitavad andmed, et suitsetamine mõjub halvasti vaimsetele võimetele (Stewart, Deary, Fowkes &  Price , 2006)
Intelligentsus ja tervislikud eluviisid
Tõendeid lapseea võimekuse ning hilisema toitumise ja kehalise aktiivsuse vahel pakub näiteks briti 1970. aasta 
sünnikohordil tehtud uuring (Batty jt, 2007):
# 10-aastaselt mõõdetud kõrgema IQga inimesed sõid 30aastaselt tervislikumalt: nende menüüs oli rohkem puu- ja 
köögivilju, täisteratooteid,  kana - ja kalaliha ning vähem friikartuleid ja küpsiseid-kooke. 
# samuti olid võimekamad inimesed kehaliselt aktiivsemad.
Intelligentsus ja ravirežiimi järgimine
Suurbritannias korraldati mahukas uuring, kus vaadati aspiriini võimalikku ravitoimet asümptomaatilise ateroskleroosi 
puhul: aspiriin vs platseeboravim + IQ test.
=> võimekamad inimesed kaldusid kauem ravirežiimist kinni  pidama  ning osalesid suurema tõenäosusega  uuringus  
lõpuni kui vähem võimekad inimesed (Deary jt, 2009).
Need tulemused  viitavad  võimalusele, et kõrgem vaimne võimekus on seotud püsivusega oma tervise eest hoolitsemisel.
Klassikaline uurimus ( Williams  jt, 1995) uurimaks, kuivõrd hästi saavad  patsiendid  aru neile kirja pandud 
informatsioonist? Nukrad tulemused:
# näiteks ei saanud 42% patsientidest aru instruktsioonist võtta ravimit tühja kõhuga 
# 26% patsientidest ei suutnud neile antud info põhjal aru saada, millal nad peavad järgmisel korral arsti juurde minema
6 - ISIKSUSE BIOLOOGILISED ALUSED – Kenn Konstabel
Sisukord
• Päritavus
• Reduktsionism;  Eysencki  paradigma ja Zuckermani kilpkonnamudel
•  Isiksuseomadused  loomadel
• Ekstravertsuse psühhobioloogia
• Neurootilisuse psühhobioloogia
Päritavus
• Mida tähendab, et mingi  isiksuseomadus  on "päritav" (heritable)?
•Päritavus on kvantitatiivse tunnuse muutlikkuse osa, mis on tingitud pärilikest erinevustest indiviidide vahel.
Valem : h2=Vgenetic/Vtotal=Vgenetic / (Vgenetic +Venvironmental)
Päritavuskoefitsiendi tõlgendamine
• Päritavus käib populatsiooni, mitte üksikindiviidi kohta! 
– Oletame, et ekstravertsuse päritavuskoefitsient on 50% (0,5) ja Juku ekstravertsuse skoor on 80.
– Me ei saa öelda, et Juku eksrtavertsusest 40 palli on pärit tema vanematelt, sellest omakorda 25% isalt ja 
sama palju emalt. Nii väita oleks isegi erakordselt rumal.
– Päritavuskoefitsient tähendab hoopis, et 50% ekstravertsuse populatsioonisisesest muutlikkusest on tingitud 
geneetilistest erinevustest indiviidide vahel. Muutlikkust saab mõõta näiteks kõrvalekaldumisena keskmisest. 
•  Populatsioon  A koosneb geneetiliselt identsetest indiviididest, kes on kasvanud üles väga heterogeenses keskkonnas.
• Populatsioon B koosneb geneetiliselt heterogeensetest indiviididest, kuid keskkond on kõigile identne. 
• Milline on kummaski populatsioonis ekstravertsuse päritavuskoefitsient? – Selle teadmiseks pole vaja lisa-andmeid!
a) h2=0/0+1=tühihulk
b) h2=1/1+0=1
• Seega – päritavus sõltub nii keskkonna kui geenide variatiivsusest.
• Üldisemalt: päritavuskoefitsient kehtib populatsiooni kohta antud keskkonnatingimuste juures. See ei ole 
tunnuse (nt ekstravertsuse) külge "naelutatud".
Veel päritavusest
• h2 sõltub tunnuse mõõtmistäpsusest (reliaablusest)
•  h2 võib olla populatsioonispetsiifiline ja võib sõltuda vanusest st võib eluea jooksul muutuda
•  h2 ei  laiene  populatsioonidevahelistele erinevustele
Kaksikute meetod
• Identsed kaksikud: geneetiline korrelatsioon 1,0.
• Disügootsed kaksikud: geneetiline korrelatsioon 0,5 (keskmiselt 50% populatsioonis varieeruvatest  geenidest  on samad)
• Need  numbrid  (100 ja 50%) käivad populatsioonis varieeruvate geenide kohta. Inimese ja šimpansi geneetiline sarnasus 
on ka kõvasti üle 90%.
• Päritavuskoefitsiendi leidmisel saab kasutada asjaolu, et monosügootide geneetiline sarnasus on täpselt 2 korda 
suurem kui disügootidel ehk  h2=2(rmonozygote-rdizygote)
Veel päritavuskoefitsiendi  leidmisest
• Lahus kasvanud identsed kaksikud
• Sugulaste vahelised korrelatsioonid
• Adopteeritud laste ja vanemate v kasuõvede vahelised korrelatsioonid 
(näitavad jagatud perekeskkonna mõju)
• "Virtuaalsed kaksikud" (kasvanud samas peres, kuid ei ole 
geneetiliselt sugulased; adopteeritud enne 1.  eluaastat  ning 
vanusevahe  vähem kui 9 kuud jne). 
Reaktsiooninormid
Reduktsionism on vaade, mille kohaselt kompleksne nähtus X on 
täielikult  seletatav  lihtsama nähtuse  Y kaudu 
• Kas isiksuseomadused on täielikult seletatavad “lihtsate” 
bioloogiliste  protsesside abil?
H
  . J. Eysencki  isiksusemudel  →
   
Seletustasandid isiksuse  uurimisel
• Marvin Zuckerman: isiksuseomadused on komplekssed nähtused, 
millel on palju põhjusi (aga kõik need saavad alguse geenidest) – 
“Isiksuseomaduste” klassifikatsioon loomadel
• Kui isiksuseomadused on bioloogilist päritolu, siis peaks meie 
lähimatel sugulastel loomariigis olema mingid sarnased omadused (?)
• Isiksuseomaduste klassifikatsiooni päritolu on väga raske tõestada, 
Loomade isiksus
• Inimestel on kõik viiefaktorilise mudeli omadused olulisel määral 
• Loomade käitumisomaduste (“isiksuse”) kirjeldustes on küllalt 
• Šimpanside “isiksuseomadustest” (5F + dominantsus) on olulisel 
• Püsivad erinevused temperamendiomadustes võivad esineda ka 
•  Iguchi  jt (2001)  leidsid  kloonitud lõhedel 5 
temperamendidimensiooni, mis kirjeldasid 67% uuritud käitumuslike 
• Kahe  dimensiooni  (allpool  kursiivis ) puhul ei olnud vahet 2 erineva 
1.  julgus  vs vältimine
2. aktiivsus vs passiivsus
3. ärevus vs  rahulikkus
4. aplus
5. ettevaatlikkus 
• Looduslik valik peaks eelistama paindlikku, kontekstispetsiifilist käitumist ( Wilson  1998). 
Üldised käitumiserinevused võivad ilmneda, kui käitumine sõltub mingist üldisest 
füsioloogilisest eripärast või ...
• Iguchi jt uurimus näitab, et individuaalsetel erinevustel võib olla kohastumuslik väärtus
H. J. Eysencki ekstravertsuseteooria (ARAS – ülenev retikulaarne aktivatsioonisüsteem) →
Ekstravertsus  ja positiivne emotsionaalsus
Ekstravertsus on seotud msg  ajupiirkondade  reaktsiooniga positiivsetele stiimulitele (fMRI)
Neurootilisus
• H.J. Eysencki teooria, et N sõltub  limbilise  süsteemi aktiveeritavusest, ei ole selget kinnitust leidnud
• Mõned uurimused näitavad, et N on seotud 
– tundlikkusega ebameeldivate  stiimulite  (Canli) või karistuse suhtes (J Grey)
– parema  ajupoolkera  suurema aktivatsiooniga [võrreldes vasakuga] (R Davidson)
Probleemid neurootilisuse bioloogiliste seletustega
1. Mitmed psühhobioloogilised emotsioonimudelid (nt  Panksepp ) ärevuse ja kurbuse/depressiooni närviringidel, kuid nii 
ärevus kui  kurbus  on 5FM järgi neurootilisuse osad. Samal ajal on teada ärevus- ja meeleoluhäirete kõrge komorbiidsus.
2. Ärevuse kognitiivsed, introspektiivsed, käitumuslikud ja füsioloogilised  indikaatorid  ei ole sageli kooskõlas. On 
hulk inimesi (“repressorid”), kellel enda hinnangu järgi on madal ärevus, kuid kes 
füsioloogilistes testides käituvad nagu 
kõrge ärevusega inimesed.
“Repressorid”
• Klassikaline viis “repressorite”tuvastamiseks: madal skoor ärevuse testis, kuid kõrge 
sotsiaalse soovitavuse skoor
• Michael Eysencki kognitiivne teooria: repressorid suunavad oma tähelepanu 
hirmu/ärevust tekitavatest sündmustest mööda ning väldivad sündmuste tõlgendamist 
ohtlikuna.
7. KOGNITIIVNE ISIKSUSEPSÜHHOLOOGIA 
Sisukord
• Ajalugu: 
– väljast sõltuvus / sõltumatus (Witkin)
– personaalsed konstruktid (Kelly)
– Ootused x väärtus (Rotter) 
– Tasu edasilükkamine, kognitiiv-afektiivsed ühikud, situatsioonispetsiifilisus (Mischel)
– Vaatlusõppimine, enesetõhusus (Bandura)
• Eesmärgipärane käitumine
• Täideviimiskavatsused
• Eneseregulatsiooni ressurss
• Eesmärkide konflikt
• Mäletsemine ehk kas mõtlemine on alati kasulik?
• Kahe protsessi teooriad
Väljast sõltuvus
• Raami ja varda test (Witkin 1954)
• Väljast sõltumatus: võime tajuda mingi "terviku" osa selle ülejäänud komponentidest eraldi (neid ignoreerides) 
• Witkin leidis, et väljast sõltumatud isikutel on parem  enesekontroll , nad on 
paidlikumad ning saavad paremini hakkama analüütilist mõtlemist nõudvate 
ülesannetega. 
Mis juhtus väljast sõltuvusega?
• Pärast Witkini surma on see teema peaaegu unustatud, aga miks?
– Vastuolulised tulemused
– Palju erinevaid "kognitiivseid stiile" (peale väljast sõltuvuse nt  holistiline  vs analüütiline stiil jne), mille omavahelised 
suhted olid ebaselged
– Rõhuasetus nihkus stiililt võimetele
– Analüütiline vs holistlik mõtlemine on arengupsühholoogias uuesti  popp  teema
G
  eorge Kelly: personaalsed konstruktid  →
   
Julian  Rotter: sotsiaalne õppimine
• Biheiviorismi edasiarendus
• Expectancy –  value  theory
• Sarrustajate väärtus ning tajutud tõenäosus sõltub indiviidist
• Üldistatud ootused (nt usaldus: ootus, et inimesed peavad sõna ega 
püüa teisi alt vedada jne)
• Kontrollkese (kas tulemus sõltub sinu enda pingutusest või õnnest, 
geenidest jne)
Walter  Mischel
• Tasu edasilükkamine ( delay  of gratification): kas üks  komm  kohe 
või 2 kommi mõne aja pärast?
• Käitumise situatsioonispetsiifilisus (-kohasus) näitab paremat kohanemist. Individuaalsed erinevuse võimenduvad 
olukordades, kus inimene tunneb, et ei saa hakkama ning viimases hädas kasutab hästi kätteõpitud käitumisviise (nt 
sõimamine või peitupugemine)
• Käitumissignatuurid
• Kognitiiv-afektiivsed ühikud: kodeerimisstrateegiad, väärtused, eesmärgid, ootused, oskused, eneseregulatsioon, afektid
Albert Bandura
• Vaatlusõppimine
• Kaudne õppimine
• Enesetõhusus (self-efficacy):  uskumus , et ma saan mingi asjaga hakkama
Eesmärgid
Pervin (2003) iseloomustab eesmärke järgmiselt:
1. Eesmärkidel on kognitiivne, afektiivne ja käitumuslik  komponent
2. Eesmärgid on (indiviidisiseselt) hierarhiliselt organiseeritud, kuid see hierarhia ei ole kõigis olukordades ühesugune
3. Eesmärgipärasel käitumisel on algus,  keskpaik  ja lõpp 
4. Eesmärgi ja käitumise seost iseloomustavad:
1. multideterminatsioon (sama käitumine võib teenida mitut eesmärki)
2. ekvipotentsiaalsus (sama eesmärgi võib saavutada mitmel moel)
3. ekvifinaalsus (erinevad eesmärgid võivad viia sama käitumiseni)
5. Eesmärkide süsteem muutub arengu käigus komplekssemaks. Tegevused, mis varem on olnud vahendid mingi 
eesmärgi saavutamiseks, võivad muutuda  omaette  eesmärgiks.
Eesmärgipärane käitumine
• Eesmärgipärase käitumise võib jagada sellisteks  faasideks  (Heckhausen & Gollwitzer, 1987):
 soovid ( potentsiaalsed  eesmärgid) 
 valik potentsiaalsete eesmärkide vahel 
 tegevuse  planeerimine  ja algatamine 
 tegevuse läbiviimine 
 tagajärgede hindamine
A
  utomaatsed eesmärgid 
• Automated  goals ”, John Bargh
• Eesmärgid, mille nimel me sageli tegutseme, hakkavad  lõpuks automaatselt aktiveeruma.
• Nt inimeste kirjeldused jäävad meile paremini meelde, kui loeme neid eesmärgiga kujundada inimesest mingi mulje. 
Sama tulemuse saame mulje kujundamise eesmärki teadvuseväliselt aktiveerides. (Chartrand & Bargh, JPSP, 1996)
Plaanid
• “Täideviimiskavatsus” (implementation  intention ) : konkreetne tegevuskava mingi eesmärgi saavutamiseks olukorras A 
– “kui X, siis ma teen XYZ”.
• Muudab lihtsamaks käitumise algatamise (see toimub n-ö automaatselt)
• Muudab lihtsamaks tähelepanu suunamise eesmärgi seisukohalt olulisele infole ning ebasoovitavate tegevuste vältimise
• Sellise instruktsiooni andis Luszczynska müokardi- infarkti  (MI) üle elanud patsientidele.
• Patsiendid täideviimiskavatsuse-instruktsiooni saanud grupis tegid ka 8 kuud pärast operatsiooni regulaarselt harjutusi 
ning olid füüsiliselt aktiivsemad, kui  kontrollgrupp .
E
  neseregulatsiooni küberneetiline mudel →
    
Eneseregulatsiooni “ressurss” (Roy Baumeister)
• Baumeisteri  eksperimendid  näitavad, et  enesekontrolli  nõudvad tegevused 
sõltuvad ühisest ressursist, mida on piiratud hulgal: ühe sellise tegevuse 
tegemine muudab järgmise raskemaks
• Eksperimendi käigus ei “kulu”eneseregulatsiooni ressurss päriselt ära, vaid 
inimesed n-ö hoiavad seda kokku
• Need tulemused sobivad hästi kokku “kahe protsessi teooriatega” ( dual  
process  theories)
Eesmärkide konflikt
• Eneseregulatsiooni muudab keerulisemaks asjaolu, et ühe eesmärgi 
saavutamine võib välistada (või teha raskemaks) teise 
• Nt võivad vastuollu sattuda emotsioonide ja käitumise kontroll (nt olla heas meeleolus ja “käituda korralikult”)
• Inimesed käituvad impulsiivsemalt, agressiivsemalt jms, kui nad on  halvast  tujus. Kuid see vahe kaob ära, kui panna nad 
uskuma, et nende meeleolu ei saa mõjutada. (Baumeister jt)
Mäletsemine ehk Kas mõtlemine on alati kasulik?
• “Mäletsemine” (rumination) = mingi sündmuse mõttes üle (ja üle ja ...) kordamine (enne või pärast selle  toimumist ).
• Eriti iseloomulik nt depressiooni v ärevushäiretega patsientidele, 
kes sageli usuvad, et “mäletsemine” on kasulik ja 
aitab neil hiljem paremini hakkama saada (Watkins & Moulds, 
PAID , 2005)
• Tegelikult kurnab “mäletsemine”tähelepanu ja muudab seetõttu 
probleemide lahendamise raskemaks ning mõjub halvavalt 
sotsiaalsele käitumisele
• Kahjulik on just abstraktne mäletsemine (nt sündmuse põhjuste 
ja tagajärgede ülemõtlemine); oma tunnetele või 
kogemustele tähelepanu pööramine võib olla ka kasulik (nt  depr . 
patsientide puhul, Watkins & Moulds, 2005)
“ Kahe protsessi teooriad” →
   
8: ISIKSUSEPSÜHHOLOOGIA RAKENDUS : TÖÖ, 
KARJÄÄR, PERSONALIVALIK – Kenn Konstabel
Isiksus ja töö
• Töösooritus
" Kontekstuaalne  sooritus"
• Tööga rahulolu
• Läbipõlemine
• Motivatsioon
• Ebasoovitavad käitumised
•  Juhiomadused
• Karjäärivalik ja -planeerimine
K1: Kas isiksuseomadustest on töösoorituse ennustamisel kasu?
• Väga oluline küsimus on töösoorituse mõõtmine. Ainult vähestes ametites on see lihtsalt ja objektiivselt mõõdetav. 
• Töösoorituse  kriteeriumideks  on näiteks:
– läbimüük (nt kindlustusmaakleritel)
– ülemuse hinnang
– proovitöö sooritus (eksperthinnangu põhjal)
– klientide rahulolu
– "Kontekstuaalse soorituse" all mõistetakse nt töötaja läbisaamist kolleegidega, tema mõju teiste tööle või ettevõtte 
imagole jne
K1: töösooritus
• Guion & Gottier (1965): isiksusetestid ennustavad töösooritust väga viletsalt, nende kasutamist ei saa  soovitada
• Judge (2007, Furnhami raamatu eessõnas): tänu Furnhami ja teiste isiksuse- ja organisatsioonipsühholoogide tööle ei ole 
suur liialdus öelda, et tänapäeval oleme kõik dispositsionistid
• Hunter (1983 jne): üldvõimekus on seotud tööalaste teadmistega ja tehnilise vilumusega.
•  Borman  jt (1991  )
 : lisaks võimekusele ennustab töösooritust ka saavutus[vajadus] ja usaldatavus.
• Barrick &  Mount  (1991)  meta -analüüs, mis näitas "Suure viisiku" omaduste mõju töösooritusele
Meelekindlus (Conscientiousness)
• Meelekindlus on seotud ka erinevate tervist mõjustavate käitumistega (alkoholitarbimine, suitsetamine, riskantne 
liikluskäitumine jne: Bogg &  Roberts , 2004)
Neurootilisus
• Korrelatsioon töösooritusega on mitmes analüüsis nullilähedane ja kindlasti väiksem kui meelekindlusel
• Seos töösooritusega sõltub ametist ja soorituse liigist (nt militaarametites on seos töösooritusega kõrgem kui 
tsiviilametites, keskmine r=0.30 vs 0.12: Salgado, 1999)
• Seos ametis püsimisega. Näiteks Eesti ajateenijatel ennustab N teenistusest vabastamist psüühikahäire tõttu 
• Mõnes ametis ennustab N paremat hakkamasaamist. Nt Matthews (1999) leidis, et neurootilisemad lennujuhid on 
täpsema, N ennustab viletsamat akadeemilist sooritust
Ekstravertsus
• Seos töösooritusega on ebakindel ja sõltub ametist.
• Kaks ekstravertsuse mudelit: üks rõhutab seltsivust (nt McCrae &  Costa ), teine ambitsioonikust (Hogan)
Sotsiaalsus  (Agreeableness)
• Vajalik ametites, kus on oluline  teistega  läbisaamine. Nt ennustab töösooritust klienditeenindajatel või ametites, kus on 
tegu meeskonnatööga
• Modifitseerib meelekindluse mõju. Kõrge meelekindlus koos madala sotsiaalsusega võib kaasa tuua interpersonaalseid 
konflikte.
• A seos karjääriedukuse ja sissetulekuga on pigem negatiivne
Teised omadused
• "Aususe testid" ( integrity  tests)
• Criterion-focused occupational personality scales (COPS)
• Kitsamad isiksuseomadused nt elamustejanu, stressitundlikkus
• "Emotsionaalne intelligentsus"
• Enesetõhusus
K2: Tööga rahulolu
• Lihtne vastus: kõik isiksuseomadused on seotud tööga rahuloluga
• Keerulisem: tööga rahulolu oleneb ka inimese ja töö sobivusest (person-environment fit, person-job fit). 
Tööhoiakud
• Üldnimetus tööga rahulolu, "pühendumuse" ( commitment ) jms kohta
• Tööhoiakud sõltuvad isiksuseomadustest, kuid ka töökeskkonnast nt kaastöötajate toetus, juhtimisstiilid jne.
• Person-organization fit
• Traditsiooniline personalivaliku mudel: kandidaadid sobitatakse töö nõudmistega
• Day & Bedeian (1995): oluline on ka kandidaadi sobivus organisatsiooni ja selle töötajatega. 
Näiteks nende uuringus töötaja isiksuseomaduste sarnasus teiste samas organisatsioonis töötajatega ennustas töösooritust.
• Isiku ja organisatsiooni sobivus ennustab oluliselt tööga rahulolu (seos töösooritusega ei ole nii kindel)
K3: läbipõlemine
• Läbipõlemine (burnout) =  kurnatus  + küünilisus +  ebaefektiivsus
• 5FM omadustest ennustab läbipõlemist kõrge neurootilisus. Lisaks: madal  enesehinnang , väline kontrollkese, msg 
toimetulekustiilid
K4: sotsiaalselt soovitav vastamine
• Tööle kandideerides ja uuringus osaledes vastavad inimesed erinevalt.
• Selle põhjuseks võib olla:
– Teadlik või  teadvustamata  ilustamine või vassimine
– Mõistlik (“olukorraspetsiifiline”) vastamine
– Isiksuse enda situatsioonispetsiifilisus
Individuaalsete erinevuste 
psühholoogia
9: ISIKUSEPSÜHHOLOOGIA RAKENDUSI : TERVIS JA HEAOLU- Kenn Konstabel
Isiksus ja tervis
• Isiksuse  otsesed  ja  kaudsed  mõjud tervisele
• Tervise mõju isiksusele
• Tervist mõjustav käitumine
• Haiguskäitumine
• Eneseregulatsioon
Isiksus haiguste riskitegurina
• Klassikaline idee: "A-tüüpi isiksus" (Friedman & Rosenman,  1959 ):
– Tugev ja püsiv tahtmine saavutada enda valitud kuid ähmaselt defineeritud eesmärke
– Võistluslikkus
– Vajadus  tunnustuse  järele
– Pidev ajapuudus ja kiirustamine
– Vaenulikkus
• "A-tüüpi" käitumist on peetud südameveresoonkonna haiguste  riskiteguriks  (vt  )

A-tüüpi isiksus
• Rosenman jt (1964): struktureeritud intervjuu 3524 mehega (39-59a), kellest 52% olid "A-tüüpi" ja 48% "B-tüüpi"
• Järeluuringus 8-9 aasta pärast oli "A-tüüpi" meestel 2 korda suurem tõenäosus haigestuda südameveresoonkonna 
haigustesse kui "B-tüüpi" meestelA-tüüpi isiksus 22 aastat hiljem
• Ragland ja Brand (1988) uurisid (a 1982-3) samu mehi uuesti.  3154  mehest oli 214 surnud KV haigustesse, kuid "A-
tüüpi" isiksusel ei olnud mõju, kui arvesse võtta vererõhku, kolesteroolitaset, suitsetamist ja  vanust
•  Eelmiste  andmete uus analüüs näitas, et "A-tüüpi" isiksusel oli teatud mõju kardiovaskulaarsetele (KV) haigustele, kuid 
suremuse põhjused olid eelkõige füüsilisedA-tüüpi isiksus (veel hiljem)
•  Hilisemates  uuringutes on saadud nii "positiivseid" kui "negatiivseid" tulemusi
• See sõltub nii uuringu disainist ( longituud -või läbilõikeuuring; rahvastikupõhine või mugavusvalim) kui ka "A-tüüpi" 
isiksuse hindamise meetodist (struktureeritud intervjuu või enesekohane test)A-tüüpi isiksus (1987)
• Booth-Kewley & Friedman (1987), meta-analüüs:
– Struktureeritud intervjuu ennustas KV haigusi palju paremini kui enesekohane test
– Longituuuduuringutes on mõju väiksem kui läbilõikeuuringutes (MIKS?)
– A-tüüpi isiksuse komponentidest on olulised vaid kolm: võstluslikkus, iga hinna eest  pingutamine , ja vaenulikkus
Vaenulikkus ja vihastamine
• "A-tüüpi isiksuse" kõrval on vaenulikkus teine sagedamini uuritud omadus, mida on püütud  seostada  KV haigustega
•  Whiteman  Deary & Fowkes (2000) võtsid kokku 8 longituuduuringu tulemused ja leidsid, et 5-s oli seos positiivne, 2-s 
puudus, ning ühe uuringu tulemus oli segane. 
• Oluline on eristada vaenulikkuse tüüpe ja tervisekriteeriume (objektiivne nt mingi haiguse diagnoositud olemasolu, või 
subjektiivne nt hea enesetunne või haiguste olemasolu küsimustiku põhjal)
Edinburgh Artery  Study
• Ian Deary jt
• Suitsetamine ja alkoholitarbimine on seotud vaenulikkusega
• Vaenulikkuse seosed KV haigustega on segasemad
Mudelid isiksuse ja tervise seostest
•  Stress ; selle sagedus; stressiga toimetulek
• Isiksus ja füsioloogiline " reaktiivsus ": individuaalsed erinevused (nt temperamendiomadustes) võivad keskkonnategurite 
mõju võimendada
• Isiksuse mõju situatsioonide tajumisele
• Isiksuse "otsene" mõju tervisele (?)
• Ühised põhjused (nt  geenid )
• Kaudne mõju nt riskantsed käitumised (Miller jt 1996) ja tervist mõjustav käitumine üldisemalt
• Arengulised mudelid
Teised isiksuseomadused ja tervis
• Neurootilisus – seostub sümptomite "üleraporteerimisega", kuid ka nt negatiivsete elusündmuste esinemisega. 
"Neurootiline  kaskaad “
• Meelekindlus ja ekstravertsus (järgmistel  slaididel )
• Seletusstiil;  optimism ; enesetõhusus (kuid optimism on peaaegu sama, mis miinusmärgiga neurotism)
Korreleeritud muutused
• Idefics uuringu eesti osa: 2110 last Tartus ja Tallinnas; 2 vanuserühma (esimesel testimiskorral 3-5a ja 7-8a); testitud 2-
aastase intervalliga
• KMI ja arvutikasutamise suurenemine 2 aasta jooksul tähendas ka sotsiaalselt soovitavate isiksuseomaduste  suurenemist
• KMI muutus  seostus  E, ES, C-ga; arvutikasutamise muutus: A, ES, C-ga.
• (Esialgsed tulemused.)
Toitumise ja kehalise aktiivsuse mõju psüühikahäiretele
• KA ja  depressioon  jm psüühikahäired
• Toitumine ja psüühikahäired 
Positiivne vaade
• Tervis WHO definitsiooni järgi on /…/ vaimse ja füüsilise heaolu seisund, mitte lihtsalt haiguste puudumine.
• Positiivne psühholoogia ja selle eelkäijad on püüdnud leida "positiivse tervise" ennustajaid.
• Antonovsky (1987):  sidususe -tunne ( sense
of coherence). 
Positiivne psühholoogia
• Martin  Seligman  (APA  president , 1999) kõne APA kongressil: psühholoogia peaks  muutma  rõhuasetust, haiguste ravi 
asemel (või: kõrval)tuleks (rohkem) tegelda inimese potentsiaali arendamisega
• 2000: American Psychologisti erinumber, toim.: Csikszentmihaly (loe:  chick - sent -me-high) & Seligman
• 2006: Journal of Positive Psychology (Taylor & Francis)
Subjektiivse heaolu põhjused
• Päritavuse-uuringud: subjektiivse heaolu päritavuskoefitsient  kipub  olema 0,4-0,5  ringis , jagatud perekeskkonna osa 0,1 
ringis
• Elusündmuste ja isiksuseomaduste vastasmõjuSubjektiivse heaolu põhjused
•  Temperament    
 heaolu (fiksatsioonipunkti teooriad; reaktiivsus; käitumuslikud teooriad)
• Kongruetsusemudel: parem sobitumine keskkonnaga tähendab paremat heaolu
• Kognitiivsed mudelid: kriitiliseks teguriks on positiivsetele stiimulitele mõtlemine ja tähelepanu pööramine
• Emotsioonide  sotsialiseerimine : inimesed “õpivad”, milliseid emotsioone on kohane tunda ja väljendada; sellest tulevad 
SHO erinevused
10: ISIKSUS JA  VANANEMINE . ISIKUSE ARENG  - Kenn Konstabel
Sisukord
• Lapse isiksus. Temperament
• Isiksus ja vananemine
• Isiksuseomaduste stabiilsus
• Isiksus ja elusündmused
• Isiksuse areng
– Kumulatiivse järjepidevuse mudel
Temperament
•  Bates , 1987:  bioloogiast  tulenevad erinevused käitumiskalduvustes, mis avalduvad varases eas ning on üle erinevate 
situatsioonide ja aja jooksul suhteliselt stabiilsed
• Isiksuseomaduste ja temperamendi uurimistraditsioonide erinevused:
– temperamendiuurijad keskenduvad enamasti põhjustele ja arengule, isiksuseuurijad korrelaatidele ja tagajärgedele
–  uuritavate  vanuse tõttu kasutavad temperemendiuurijad sagedamini vaatlust ning vanemate/õpetajate hinnanguid
Temperamendi vaatlusuuringud
• “Naturalistlikud” käitumise vaatlused (kodus, lasteaias, koolis)
• Käitumise vaatlused laboris   
 lapsi filmitakse mitmesugustes olukordades nt:
– Uudne olukord (mänguasjad on klaasi taga vms)
– Ema läheb ära, võõras tädi tuleb ruumi
• Neid vaatlusi  hindavad / kodeerivad   eksperdid .
Rowe & Plomini temperamendimudel
• Rowe ja Plomini temperamendiskaalad (1977; emade  hinnangud  ½…9- aastastele):
–  Seltsivus  (“sõbruneb kergesti”)
– Emotsionaalsus (“kergesti ärrituv”)
– Aktiivsus (“väga  energiline ”)
– Püsivus (“ei jäta tegevusi  pooleli ”)
–  Reaktsioon  toidule (“sööb seda, mida talle antakse”)
– Rahustatavus (“ rahuneb  kergesti, kui ta'ga räägitakse”)
Mary Rothbarti temperamendimudel
• Kolm suuremat faktorit:
– Negatiivne emotsionaalsus (nt ebamugavustunne, hirm, viha, kurbus)
– Ekstravertsus (nt seltsivus, aktiivsus,  impulsiivsus , intensiivsed positiivsed  emotsioonid )
– Tahteline kontroll (nt keskendumisvõime, tähelepanu ümberlülitamine, ebasobiva käitumise allasurumine)
Temperament ja 5FM
• Vanemate temperamendihinnanguid õnnestub üsna hästi kirjeldada millegi viiefaktorilise mudeli taolisega 
– Ekstravertsus (energilisus, ekspressiivsus, optimism, -häbelikkus)
– Heatahtlikkus ( altruism , - domineerivus , -enesekesksus, järeleandlikkus, -ärrituvus)
– Meelekindlus (keskendumine, püsivus, korralikkus,  saavutusvajadus )
– Stabiilsus (-ärevus, + enesekindlus )
– Kujutlusvõime ( loovus , intellekt, uudishimu)
Dunedini uuring (Moffitt ja Caspi)
• u 1000 aastatel 1972-3 sündinud last
• 3-aastaselt hinnati temperamenti:
– hästi kohanenud: hea enesekontroll, enesekindel, ei pelga uusi inimesi ja  olukordi : 40%
– alakontrollitud: impulsiivne,  rahutu , emotsionaalselt ebastabiilne: 10%
– pärsitud: kartlik, pelgab uusi olukordi ja inimesi: 10%
• Lapse- ja teismeeas lasti õpetajatel ja vanematel hinnata käitumisprobleemide esinemist:
– alakontrollitud lastel igas vanuses rohkem eksternaliseerimisprobleeme, teismeeas lisandus internaliseerimisprobleemid
– pärsitud lastel alates teismeeast rohkem internaliseerimisprobleeme
•  Enesekohased  isiksuseandmed MPQ-ga 18-, 21- ja 26-aastaselt
– alakontrollitud lastel võrreldes hästi kohanenutega madalam enesekontroll ja kõrgem negatiivne emotsionaalsus
– pärsitud lastel kõrgem kontroll, kuid madalam positiivne emotsionaalsus
• Alakontrollitutel  halvem   paarisuhete  kvaliteet, visati sagedamini koolist välja ja lasti töölt lahti, panid toime rohkem 
kuritegusid , esines rohkem alkoholismi ja antisotsiaalset isiksusehäiret
• Pärsitutel väiksem arv suhteid ja vähem sotsiaalset toetust, rohkem depressiooni
• Seoste tugevus oli siiski pigem väike või mõõdukas 3 21 

   
Subjektiivne vananemine
• Inimesed  tunnevad  ennast tavaliselt  nooremana , kui nad kronoloogiliselt on
• Erinevus sõltub tervisest, haridusest, sotsiaalmajanduslikust  staatusest
Millega muutusi põhjendada
• Bioloogilised muutused
–  Avatus  kogemusele
– Sotsiaalne vitaalsus
• Sotsiaalne kogemus / sotsiaalsed oskused
– “Küpsuse printsiip” – kasvab nende omaduste tase, mis sõltuvad sotsiaalsest kogemusest (Caspi & Roberts)
– Meelekindlus,  kehtestavus , emotsionaalne stabiilsus, sotsiaalsus ↑
Isiksusemuutused ja elusündmused
• “Kaasvastutuse printsiip”: elusündmused, mille tõenäosus sõltub isiksuseomadusest A, kipuvad omaduse A taset tõstma
• Stressi tekitavad elusündmused võivad vähendada “positiivseid” isiksusemuutusi
Stressi tekitavad sündmused
• Vanematel inimestel on küll mõnes valdkonnas rohkem interpersonaalseid probleeme, nad  lahendavad  neid teisiti ja 
tunnevad nende pärast vähem pinget 
• Probleemid partneriga: 60-74a: 42/47%; 40-59a: 30/25%.
• Erinevused stressi tekitavate sündmuste mäletamises
Eesmärkide kalibreerimine (vt. Eneseregulatsiooni küberneetiline mudel)
Kumulatiivse järjepidevuse mudel 
• Roberts & Caspi (2003): cumulative continuity model
• Isiksuseomaduste stabiilsus suureneb vanusega, kuid kõik omadused võivad  ka täiskasvanueas muutuda.
• Roberts & Caspi:
– tuleb küsida (1) miks on isiksuseomadused stabiilsed, millised “ mehhanismid ” soodustavad omaduste stabiilsust; (2) 
millistel  põhjustel isiksuseomadused muutuvad [vt järgmised slaidid]
–  identiteet  (“mina- kontseptsioon ”) võib soodustada või takistada isiksuseomaduste muutumist
Isiksuse areng Caspi & Robertsi järgi
• 1.  Plastilisus . Isiksuseomadused on avatud süsteemid, mida keskkond võib mõjutada olenemata inimese vanusest.
• 2.  Kumulatiivne  järjepidevus. Isiksuseomaduste interindividuaalne stabiilsus kasvab koos vanusega.
• 3. Küpsus. Vanuse kasvades muututakse kehtestavamaks, sotsiaalsemaks, meelekindlamaks, emotsionaalselt stab-ks 
• 4. “Kaasvastutuse printsiip” (corresponsive principle). Elusündmused (v –kogemused) süvendavad (sageli) 
isikuseomadusi, mis muudavad  nede  sündmuste läbielamise tõenäolisemaks.
• 5. Identiteedi areng. Vanuse kasvades viib identiteedi areng (+selle alalhoidmine jm) suuremale isiksuse järjepidevusele.
• 6. Rollide jätkuvus. Isiksuse jätkuvusele aitab kaasa  rollide stabiilsus, mitte niivõrd keskkonna stabiilsus. 
• 7. Sotsiaalsed “ investeeringud ”. Normatiivsete sotsiaalsete rollide täitmine on olulisemaid isiksuse arengu tegureid.
Muutuste põhjused (Roberts & Caspi 2003)
• Käitumise sarrustamine
• Enesejälgimine 
• Vaatlusõppimine
• Verbaalne kommunikatsioon 
11: INTELLIGENTSUS, BIOLOOGIA JA KOGNITIIVSED PROTSESSID – Kenn Konstabel
Sisukord
• Seletada või kirjeldada?
• Intelligentsus, geenid ja keskkond
• Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid
• Intelligentsuse  neuroteadus
Intelligentsuse päritavus
• Kaksikute-uuringud
• Sünnieelne keskkond (nt kas monosügootsed kaksikud olid samas koorionis [välimine lootekest] või eraldi
• Päritavus kasvab vanusega
– Inimene kujundab keskkonda
– Perekeskkonna mõju taandub (osaliselt) vanuse kasvades
– Geneetiliste erinevuste mõju kumuleerubIntelligentsuse päritavus
• Geenid ja keskkond ei ole sõltumatud
• IQ päritavus keskklassis on 50%, kuid kehvema elujärjega inimestel väiksem (Rowe jt 1999, Turkheimer jt 2003)
• Keskkonna  homogeensus  mõjutab päritavust, nt N. Liidus olid päritavuskoefitsiendid märgatavalt kõrgemad
Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid
•  Tunnetusprotsesside  kiirus
– Vaatlusaeg
– Aju efektiivsuse hüpotees
– Reaktsiooniaeg
• Töömälu ja tähelepanu
Klassikud  intelligentsuse ja taju seostest
• Sir Francis Galton: intelligentsematel inimestel on paremini arenenud taju jms lihtsad kognitiivsed funktsioonid.
• Alfred Binet: intelligentsus puudutab eelkõige  keerulisemad  kognitiivseid protsesse nagu mõtlemine, järeldamine jm.
Vaatlusaeg
• Ülesanne:  kumb  joon on pikem?
• Stiimulit näidatakse väga lühikeseks ajaks. Mõõdetakse, milline on õigeks  vastuseks  vajalik minimaalne esitusaeg.
•  Selgub , et inspektsiooniaeg kirjeldab umbes 20% intelligentsustestide hajuvusest. St efektiivne stiimuli analüüs 
võib olla intelligentse käitumise aluseks.
Efektiivsuse hüpotees
• Idee: intelligentsema inimese aju töötab täpsemalt ja kiiremini. Aju  efektiivsust  on püütud mõõta näiteks 
sündmuspotentsiaalide, glükoosi metabolismi ja närviülekande kiiruse kaudu.
• Hendrickson’id (1982): aju elektriline reaktsioon stiimulitele on intelligentsematel inimestel täpsem.Aju efektiivsus
• Hendricksonid mõõtsid keskmistatud sündmuspotentsiaali (AEP) pikkust algul “nööri meetodil”. Tegelikult hindab 
“nööri meetod” ERP variatiivsust. ERP variatiivsuse seos intelligentsusega ei ole alati ühesugune ega igas olukorras 
olemas, kuid midagi seal taga on. (Batt, Nettelbeck & Cooper, 1999; Stauder et al., 2003; jne)
Aju efektiivsus
• Sama ülesande puhul kõrgema IQ-ga inimese aju  kulutab  vähem energiat st tarbib vähem glükoosi kui madalama IQ-
ga inimesel (Haier jt, 1988; 1992).
• Närviülekande kiirus (mõõdetuna perifeerias nt käes) seostub IQ skooriga (nt Vernon & Mori, 1992; Barrett, Daum & 
Eysenck, 1990). Kuid ka seda tulemust pole õnnestunud alati  korrata .
• Neurofüsioloogilised mõõtmised on toredad, sest ei sõltu keelest, kultuurist,  vastaja  suvast ega teadmistest. 
• Empiiriline toetus nendele  mudelitele  ei ole täielik.
• Aju efektiivsus on intrigeeriv mõiste, kuid see ei seleta kogu aju ja käitumise seoste keerukust. 
Reaktsiooniaeg
• Sheppard ja Vernon (2008) võtsid kokku 172 uuringu tulemused, kus oli infotöötluse kiirust seostatud IQ-ga.
• Mida komplekssem infotöötlusülesanne, seda suurem kipub olema kiiruse seos IQ-ga.
Veel kiiruseülesandeid
• Liigutusaeg (nõrk või olematu seos IQ-ga)
• Semantilise töötluse kiirus
– Kas tähepaarid on füüsiliselt või tähenduse poolest identsed? 
– Aa – aa – ab – Ab
• Lühiajalisest mälust ammutamise kiirus (jada pikkuse seos reaktsiooniajaga
Töömälu
• Töömälu mahu ülesanded
– Nt " Reading   span ": lugege  lauseid , jättes meelde iga lause viimase sõna. Kui pika teksti puhul on meeldejätmine 
perfektne ? (Daneman &  Carpenter  1980)
– "Counting span": lugege kokku täpid igas ruudus, pidades meeles täppide arvu kõigis eelnevates ruutudes
• Töömälu maht on seotud paljude teiste ülesannetega (nt tähelepanu; teksti mõistmine) ja intelligentsusülesannete 
lahendamisega.
Vahemärkus: millest tuleb ülesannete vaheline korrelatsioon?Van der  Maas  jt (2006): 
mutualism  – mudel, mis ei vaja üldise g-faktori oletamist →→
Aju suurus
• Sotsiaalne  keerukus  ja aju suurus
• Kas IQ-le ja aju suurusele toimib looduslik valik?
• Aju suuruse korrelatsioon IQ-gaAju suurus ja looduslik valik
• Tavaliselt arvatakse, et suurem aju on alati parem.
• Miller ja Penke (2007) leidsid, et aju suuruse aditiivne geneetiline 
variatiivsuskoefitsient on palju väiksem, kui valikualustel omadustel, mis viitab, et 
aju suurusele toimib tasakaalustav valik ("keskmine on parem").
Intelligentsuse lokaliseerimine
• Kas intelligentsust saab seostada mingi ühe kindla ajupiirkonnaga?
• Kindlasti on vajalikke piirkondi rohkem kui üks: ning "vajalik" ei tähenda piisavat ega 
spetsiifiliselt intelligentsusega seotut.
• Üks paremaid  mudeleid  intelligentsuse ja aju seostest pärineb  Richard  Haierilt ja 
kolleegidelt (P-FIT: parietaal-frontaalse integratsiooni teooria). See ei ole täiuslik ega täielik, kuid on 
üsna hea üldistus.
I staadium:  sensoorse  info töötlus (temporaal- ja  oktsipitaalsagar , BA 18,19, 37, 22) 
II staadium: info integreerimine ja üldistamine (parietaalsagar, BA 39, 40, 7)
III staadium: koostöö frontaalsagaraga: probleemide lahendamine, hinnangud (BA  6,9,10, 45, 46, 47)
IV staadium: vastuse (reaktsiooni) valik ja alternatiivsete  vastuste  pärssimine (eesmine vöökäär, BA 32).