Läbi enda kogemuste saab ta ideede varamu ja teadmised. Mille põhineb siis kogu meie teadmine. Ideede tekkimisel on suur osa ettekujutusjõul, see varustab vaimu mitmekülgsete ideedega. Meie arutulus ja teadmise materjal tulevad aistimisest ja refleksioonist. Need kaks on teadmise allikad, kust on pärit kõik ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel võivad olla. SISU: Teadmise allikaid on kaks – aistimine ja reflektsioon. Nende abil saabki inimene kogemusi, millel põhinevad teadmised. 3) Kirjeldage, kuidas tekivad vaimu väliste asjade ideed (aistimine)? Vaimu väliste asjade ideed tekivad kogemustest. See tähendab seda, et kogemused tekivad selle põhjal, mida me näeme, tunneme või kuuleme. Sealt arenevad edasi ideed. Kui aistimist ei toimuks, siis tekiks meie ideed ainult sisemaailmas (vaimus). SISU: Aistingud, mis on inimesele sündides kaasa antud, aitavad inimestel arendada nende
midagi peegeldada. Ettekujutusjõul on väga tähtis roll ideede tekkimisel. Nimelt meie piiritu ettekujutlusjõud ongi see, mis võimaldab vaimu, kui valge paberi, ideid täis maalida. Meie teadmiste materjal võib pärit olla kahest allikast, välistest objektidest ja vaimu tegevuse järel sündinud ideedest. Kuna viimane ei saa aset leida ennem kui esimene, võib väita, et teadmiste algeks on eelkõige väline allikas. 3) Aistimine leiab aset hetkel, mil meie meeled puutuvad mõne välise objekti või nähtusega kokku. Meeled toimetavad nende objektide tajumused vaimu, eristades samas seda, kuidas need objektid meie meeli mõjutavad. Ühesõnaga sõltub aistimine täielikult meeltest ning sellest, kuidas meeled ühte või teist objekti tajuvad. 4) Ideede teiseks allikaks on vaimu tegevused. Need ideed tekivad, kui vaim tegeleb juba
Seeõttu ei kujune siin ka ühte kindlat arvamust. Siiski on üks paratamatu tõde kui ma mõtlen, siis olen ma olemas. Selles ei saa kahelda ning isegi Jumal ei saa meid siinkohal petta. Me saame eksisteerida isegi siis, kui pole meeli ja keha, kuna me veename end ja mõtleme sellele. Edasi arutledes jõuab Descartes küsimuseni mis on inimene. Enda jälgimisel nägi ta, et tal on jäsemed nagu kehal ja hinge toimingud mõtlemine, aistimine. Need on keha ja hinge loomuses. Kui keha ei ole, siis pole ka hingele omast. Kuid mõtlemist ei saa kunagi ära võtta. Sellest järeldubki, et me eksisteerime nii kaua, kuni mõtleme. Samuti võib selle põhjal öelda, et inimene on mõtlev asi. Kõige paremini tunnetataksegi mõtlemist ja aistmist ehk hingega seotut. Vaim tuleks hoida eemal asjadest, mida saab haarata kujutlusvõime abil, kuna need takistavad vaimul ise oma loomust tajuda
mõtlemisest. 2) Mis mõttes on inimese vaim tühi (valge paber)? Milline osa on ideede tekkimisel täita ettekujutusjõul? Kust tuleb meie teadmise materjal?Inimese vaim on tühi, kui tal puuduvad ideed.Ettekujutusjõul on ideede tekkimisel suur roll, sest täidab vaimu mitmekesiste ideedega.Meie teadmiste materjal tuleb kogemustest, millel põhineb kogu meie teadmine. 3) Kuidas tekivad vaimu väiste asjade ideed (aistimine)?Vaimu tekivad väliste asjade ideed meie meelte kaudu, puutudes kokku üksikute meeleliste objektidega, toimetavad vaimu mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi, vastavalt nendele erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. 4) Mis on ideede teiseks allikaks ja kuidas tekivad ideed meie sisemaailmast? Millise tähenduse annab Locke sõnale tegevused?Ideede teiseks allikaks on vaimu tegevuste tajumine, mida Locke kutsub reflektsioon
Küsimused ontoloogia loengu kohta: 1. Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika? Mis on olevatele asjadele olevana iseloomulik? Mis teeb asja olevaks? Mis tähendab asja ontoloogiline staatus? Mis on olemus kui niisugune? 2. Selgitage Platoni ideede-teooriat. Idealistlik ontoloogiline reduktsionism. Arhetüüpide teooria (ideed). Kõik, mis näib meile olevat, tegelikult ei olegi nii. Nt varjude mäng koopa seintel. Need asjad, mis tegelikult on igavesed ja muutumatud, mis näivad aga ainult olevat on muutlikud ja mittepüsivad. Tegelikult olevad asjad/ideed on näivate asjade arhetüübid. Ideed on mudelid või originaalid tavasilmaga nähtavate asjade jaoks.Vahe nende vahel on see, et nähtavad asjad imiteerivad arhetüüpe või osalevad nende vahekorras. Anamnesis meenutamine. Oluline küsimus kas on olemas ideed? 3. Mis on essentsialism? Õpetus asjade olemises...
ajus. 2) Mis mõttes on inimese vaim tühi (valge paber)? Milline osa on ideede tekkimisel täita ettekujutusjõul? Kust tuleb meie teadmise materjal? Kui inimene sünnib siis tema vaim on tühi kui valge paber, kuna me pole veel midagi kogenud. Inimene saab teadmisi põhiliselt aistingute kaudu, elades ja kasvades, sealt saame me informatsiooni ja seejärel meie vaimutegevus. 3) Kuidas tekivad vaimu väiste asjade ideed (aistimine)? See tekib meie meele ärritavate asjade talletamisel meie mällu. 4) Mis on ideede teiseks allikaks ja kuidas tekivad ideed meie sisemaailmast? Millise tähenduse annab Locke sõnale tegevused? Teiseks allikaks on meie vaimutegevus. Meie vaim töötleb aistingute kaudu saadud infot ja talletab selle meie mällu. Sõna tegevus väljendab autorile nii vaimutegevust vaid ka sellele järgnevat tunnet. 5) Millega on põhjendatud, et peale välis- ja sisemaailma
tulevad kogemused. Ta saab oma tohutu ideede varamu, arutluse ja teadmise kogu materjali läbi enda kogetud asjade (kogemuste). Kogemustel põhineb kogu meie teadmine ja sealt ta lõppude lõpuks tuleneb. Meie ettekujutus (see mille üle mõtiskleme) varustabki meid ja meie aru mõtlemise kogu materjaliga. Kõik ideed tulevad aistimisest ja refleksioonist. Need kaks on teadmise allikad, kust on pärit kõik ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel võivad olla. 3.) Aistimine tekib, kui meie meeled puutuvad kokku üksikute meeleliste objektidega, toimetades meie vaimu mitmesuguseid (omavahel) erinevaid asjade tajumusi, vastavalt neile erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. Sellisel viisil me saame ideed, mis meil on näiteks valguse, kuumuse, mõru, kollase või külma (ja kõige muu kohta), mida me kutsume meeleliseks kvaliteediks. 4.) Teiseks ideede allikaks on reflektsioon (vaimu tegevused). Ideed tekivad meie
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 4 Essee inimarust Põhiideed: Inimese ideed ei ole kaasasündinud, vaid pärinevad kahest allikast. Nendeks allikateks on aistimine ehk välised ideed, mis tekivad meelelisel kokkupuutel, ja reflekteerimine, mis tekib väliste ideede sisemise meelega töötlemisel. Selles, et need on ainukesed inimteadmise allikad, saab veenduda vastsündinud lapsi jälgides. Inimese ideede rikkus sõltub sellest, kui mitmekesised ideed teda ümbritsevad ja kui palju neist ta reflekteerib. Küsimused: 1) Selle seob väljaspoole kahtlust see, et iga inimene on teadlik oma mõtlemisest ja mõtlemise suunatusest vaimus olevatele ideedele
mõtet ega ideed. Nagu näiteks on inimese vaim tühi sündides. Ettekujutusjõuga saab luua ideid. Kui inimene mõtleb midagi välja, mida pole tehtud või mida ta tahaks just sellel hetkel teha või luua, siis ta kujutab seda ette ja sellest tekibki idee. Teadmise materjal tuleb kogemustest. Kõigest, mida keegi kunagi teinud või kogenud on, saab edasi arendada midagi uut. Teadmiste põhiliseks allikaks on aistingute kaudu saadav informatsioon. 3) Kuidas tekivad vaimu väliste asjade ideed (aistimine)? Vaimu väliste asjade ideed tekivad kogemustest. Kõik see, mida me näeme, tunneme või kuuleme. Sealt arenevad edasi ideed. Kui me väliseid asju ei näeks, tekiks meie ideed vaid sisemaailmas ehk vaimus. 4) Mis on ideede teiseks allikaks ja kuidas tekivad ideed meie sisemaailmast? Millise tähenduse annab Locke sõnale tegevused? Teiseks allikaks on vaimu tegevus. Kui meie vaim midagi teeb või mõtleb,
" ja terved, siis surm tuleb ikkagi." 5 skandhat inimese olemuse olelusfaktorid 1. rpa keha, kõik kehaline, aineline 2. vedan tunne, tundmus, aisting 3. sanjn taju 4. sankhra "moodustis", aje, tahe, ahvatlus, väljamõeldis 5. vijnna teadvus 3 sankhra liiki: 1. keha sankhra sissehingamine ja väljahingamine 2. kõne sankhra uurimine ja järgimõtlemine 3. hinge sankhra unistamine ja aistimine Õige otsus Budismi tõotus, nn. 5 reeglit: ,,Ma asun õppimise teele, hoidudes elusolendite vigastamisest, selle võtmisest, mis pole antud, aistingute väärkasutamisest, valetamisest, "Inimesi, kellel ei ole mingit enesemürgitamisest alkoholi rikkust, kes elavad või droogidega." annetatud toidul, kes on tundnud tühja ja tingimatut
Inimene võib otsustada ainult nende asjade üle, mida ta tunneb. Me teame juba, et oleme olemas, aga võib sündida, et kõik, mis on seotud keha loomusega, on unenäopildid. Niisiis peame õppima tajuma reaalsust ja kujuteldavat. Ja kui mõelda nii, et mitte ükski kujutletud asi pole tõeline, siis ometi eksisteerib ju kujutlusvõime ise ning see moodustab osa inimese mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust see on aistimine ning ei saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse. Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida. Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis
pahatahtlik, on näinud [1644] vaeva ja eksitanud mind kõiges, nii nagu on suutnud? Kas ma võin siis kinnitada, et mul üldse midagi on sellest kõigest, mida ma äsja ütlesin keha loomusesse kuuluvat? Uurin, mõtlen, kaalutlen midagi ei selgu; väsin ära ühe ja sama tarbetust kordamisest. Aga kuidas on sellega, mida omistasin hingele? Toitumise või kõndimisega? Kui mul keha enam ei ole, siis pole ka need midagi muud kui väljamõeldised. Aistimine? Ka see ei sünni ju ilma kehata, ja 3 Prantsuse versioonis: "...saadab minu vaimusse". 4 Prantsuse versioonis: "...või üldse millestki mõtlesin". 4 vägagi sageli olen unes näinud end midagi aistivat, ja pärast taibanud, et ma seda aistinud pole. Mõtlemine? Leitud: see on mõtlemine 5, üksnes seda pole võimalik minust ära rebida. Mina olen, mina eksisteerin; see on kindlalt teada. Aga kui kaua
Inimene võib otsustada ainult nende asjade üle, mida ta tunneb. Me teame juba, et oleme olemas, aga võib sündida, et kõik, mis on seotud keha loomusega, on unenäopildid. Niisiis peame õppima tajuma reaalsust ja kujuteldavat. Ja kui mõelda nii, et mitte ükski kujutletud asi pole tõeline, siis ometi eksisteerib ju kujutlusvõime ise ning see moodustab osa inimese mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust see on aistimine ning ei 12 saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse. Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida. Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis
· Psüühika struktuur: id-ego-superego (miskiminaülimina) · Psühhoseksuaalne areng (oraalne, anaalne, falliline, latentsiperiood, genitaalne staadium) · Ego kaitsemehhanismid (repressioon jne) · Unenägude tõlgendamine · Ärevus (objektiivne; neurootiline; moraalne) 2) Carl Gustav Jung · Vabad assotsiatsioonid · Kollektiivne teadvustamatus · Psüühika struktuur; arhetüübid (persona, vari, anima / animus) · Individuatsioon · Psühholoogilised tüübid (mõtlemine, tundmine, aistimine, intuitsioon) · Mütoloogia ja alkeemia 3) Alfred Adler · Sotsiaalne huvi, ühistunne · Eesmärkide tähtsus; teleoloogia (Freudi arvamus psüühika struktuurist olevat "ebausk") · Sünnijärjekord · Alaväärsustunne · Üleolekukompleks, mis maskeerib alaväärsustunnet 4) Erik Erikson · Identiteedikriis · Identiteedi arengu staadiumid · Seksuaalsus on vähem tähtis kui Freudi arvates: ego tunneb mõnu ka muust, nt asjadega hakkamasaamisest ("mastery")
õigustuse tingimust. Selleks, et midagi teada, 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)sul peavad olema head tõendid selle uskumuse jaoks (häid tõendeid võib saada ka kogemusest). Locke’i järgi omandame kõik ideed kogemuse kaudu. Idee – mõiste (ehk asja mõistmise viis) ja mõtlemise objekt (mõistmise käigus eristatud asjade aspektid). Kõik ideed või mõisted pärinevad ümbritseva maailma aistimisest ja refleksioonist omaenda vaimsete protsesside üle. Nii aistimine kui refleksioon kuuluvad Locke’il kogemuse alla. Fundatsionalism – uskumus on õigustatud siis, kui ta on kas baasuskumus või ta on õigustatud seeläbi, et on baasuskumusest järeldatud. Kahte liiki baasuskumusi: empiirilised - kogemuslikud uskumused või need, mis on otseselt õigustatud seeläbi, et subjektil on vastav kogemus aprioorsed – iseenesest õigustatud tõed, aksioomid Fundatsionalism on nii empirismi kui ratsionalismiga kooskõlas.
mõju. Tlk. 11 Jean-Jacques Rousseau Niisiis algab metsinimeses -- kelle loodus on jätnud ainult instinktide hoolde või kellele võibolla anti puuduvate instinktide korvamiseks teatud võimed, mis suudavad esmalt instinkte asendada ja teda edaspidi neist palju kõrgemale tõsta -- kõik puhtloomalikest funktsioonidest. Tajumine ja aistimine on tema esmane seisund ja see jääb tal ühiseks kõigi loomadega. Tahta või mitte tahta, soovida või karta -- need on tema hinge esimesed ja peaaegu ainsad operatsioonid, seni kuni enneolematud olukorrad kutsuvad temas esile uusi arenguid. Öelgu moralistid selle kohta, mida tahavad, kuid inimaru võlgneb paljugi kirgedele, mis, nagu üldiselt mööndakse, võlgnevad omakorda palju ka arule. Just kirgede aktiivsus paneb meie mõistuse täiustuma. Me püüame midagi teada saada ainult
Selleks on vaja teatud hulka teatud piisava tugevusega ja kvaliteediga närviimpulsse. Aistingu tekkimine toimub analüsaatori kompleksi vahendusel. Analüsaatori moodustavad: retseptorid kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganeis või siseorganeis närviimpulssi edasi kandvad närvikiud erutlust töötlevad peaaju osad kõik need osad moodustavad psüühika sensoorse sfääri. Analüsaatori töö on reflektoorne. Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Liigid ja üldised seaduspärasused Liigid Aistinguid liigitatakse valdavalt retseptorite järgi. Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoriga vahetus kontaktis või mitte, eristatakse: kontaktne ja taktiilne (kombitav) distantne retseptsioon (ärritaja vastuvõtmine) nägemine, kuulmine, haistmine in distantsed.
Mõni ärritaja aga tekitab pikaajalisel toimel või selle puudumisel meeleorgani tundlikkuse muutumise. Tegemist on adaptsiooniga. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Aistingu tekitab adekvaatne ärritaja, mis tähendab, et ärritajal peavad olema kindlad kvanitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks. Aistingu teke on reflektoorne, kuna ärritajale järgneb vastureaktsioon. Aistingutel on piirid; osa reaktsioonidest on
lastele. Vajalik on see eelkõige sellepärast et lapsi ette valmistada kultuuri vastuvõtmiseks, mida hiljem oleks palju raskem teha. Imik elab praeguses ajahetkes. Mälestused minevikust on vähesed ja kujutlused puuduvad. Elu alul ei ole lapsel sõnu, sümboleid. Ta võtab vastu maailma seda aistides ja liikudes. Kuna lapse teabe saamise ja kogemuse läbitöötamise vahenditeks on aistimine ja liikumine, nimetatakse seda mõtlemise arenguperioodi sensomotoorseks. Senso = aistingutega seotud, motoorne = liikumisega seotud. Imik tajub keskkonda ja tutvub oma kehaga. Ta haarab kinni esemetest, liigutab neid ja tulemuseks on muutused. Lükates palli, hakkab see veerema, liigutades kellukest, hakkab see helisema, kui 98 panna käsi suhu, saab seda imeda jne
annaabi.ee 
