Individuaalsete erinevuste psühholoogia konspekt eksamiks (8)

Individuaalsete erinevuste psühholoogia kordamine eksamiks
Isiksus – indiviidi iseloomustav mõiste, sõltub eripäradest ja omadustest.
Isiksuse kirjeldamine:
1) neurootilisus ( seadumus neg emots kogemiseks, emots häiritus)
2) ekstravertsus (psüh energia välja, aktiivne, enesekindel, jutukas , emots tasakaalus)
3) avatus (huvi maailma ja oma siseelu vastu, fantaasia , ideed)
4) sotsiaalsus (usaldus teiste vastu, omakasupüüdmatu, leplik , osavõtlik)
5) meelekindlus (kontroll soovide ja impulsside üle, planeerimine , enesedistsipliin )
Teadus on nähtuste ja tingimuste süstemaatiline vaatlemine selleks, et tuvastada fakte ja seaduspärasusi, mille põhjal formuleerida teooriaid . Teooria – hulk omavahel seotud väiteid, mis seletavad teatud reaalsuse vaatluse tulemusi, pakub pildi reaalsusest -> peab olema põhjalik, lihtne, sidus, empiiriliselt valiidne , testitav, kasulik, inspireeriv.
Uuritakse:
1) isiksus – tüüpiline sooritus (mõtted, tunded, käitumine), eelistuste testid
2) intelligentsus – maksimaalne sooritus ( kogn võimed), võimete testid
Psühholoogia on teadus, mis uurib hinge- ja vaimuelu olemust ja avaldumisviise. Psühholoogia jaoks on igal inimesel isiksus ( indiviidile omane mõtlemis-, emotsioonide ja käitumismuster).
Isiksusepsühholoogia ül: mõõta, kirjeldada ja seletada, kuidas inimesed üksteisest erinevad, käsitledes nii teadvustatud kui ka teadvustamata mõtteid ja tundeid, mis juhivad käitumist ning ennustada, mida inimesed tulevikus teevad.
Erinevused vaimsetes võimetes:
1) arutlemine, üldistamine, järeldamine
2) keeruliste ideede mõistmine
3) kiire keskkondlikke muutustega kohanemine
4) kogemustest õppimine
5) kiirete ja loogiliste mõttekäikude abil probleemide lahendusteni jõudmine
Ind erinevused on eksperimentaatorile pigem tüütuks kõrvalekaldeks kui väljakutseks.
Isiksuse ja int sarnasus:
1) võimalik mõõta standardiseeritud psühhomeetriliste instrumentidega
2) kesksel kohal diferentsiaalpsü ajaloos
3) latentsed psüh-lised konstruktid (omadus ei ole otsesrlt jälgitav, aga saab mõõta)
4) ennustavad suurt hulka in vahelisi erinevusi
5) elu jooksul suht stabiilsed
Hea psühhomeetriline test on reliaabne (püsiv), valiidne (kehtiv), standardiseeritud (testitud paljudega-üldistatud).
Vaimsed võimed ennustavad, kui keerukat tööd keegi teeb; isiksus ennustab, millist tööd keegi sel tasandil teeb.
Ind erinevuste psüh pärineb 19. ja 20. saj kolmest traditsioonist: sügav usk individualismi, huvi teadvustamatuse ja irratsionaalse vastu isiksuses, mõõdetavuse ja mõõtmise rõhutamine.
19. saj romantism -> rõhutas spontaansust, impulsiivsust, irratsionaalsust kirjanduses, kunstis ja filosoofias. Isiksusepsüh-s avaldus see S. Freudi (1856-1939) töödes.
1914 E Thorndike „Kui miski eksisteerib, siis eksisteerib see teatud koguses, kui see eksisteerib teatud koguses, siis saab seda mõõta“.
1917 Woodworth’s Personal Data Sheet – IQ testide eeskujul, eristas norm sõdureid neurootikutest.
1930ndatel eristus USA ülikoolides isik.psüh teadusliku distsipliinina.
1950-1970 kõrghariduse kättesaadavuse suur kasv, psüh spetsialiseerumine (põhiteemaks isiksuse mõõtmine, erinevad konstruktid).
1970ndad -> tänapäevani isiksus-situatsioon debatist seadumuste teooriateni.
Freud : huvi teadvustamatuse vastu – psühhoanalüüs. Psühhoanalüütikute seisukohad: enamik in hingeelust teadvustamata; motiveeritus vastuoluliselt käituma; stabiilsed is.omadused kujunevad lapsepõlves (suur roll kogemustel); vaimset ettekujutused endast, teistest ja suhetest mõjutavad suhteid teiste inimestega; is.areng hõlmab ka sots sõltuvast seisundist küpsema, sõltumatumasse seisundisse liikumist.
Teadvus – välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest teadlik olemine.
Freud seostas teadvustamatud protsessid instinktide ja primitiivsete protsessidega. - :ei rääkinud, et teadvustamata prots võivad olla ka adaptiivsed ja õpitud; ei teinud vahet faktide, interpretatsioonide ja rekonstruktsioonide vahel.
Tänapäeva psühhoanalüüs probleemid/miinused: millal võib öelda, et uurimistulemus on piisavalt usaldusväärne, et seda saaks mudeliks formuleerida; latt liiga madalal; teadusliku andmestiku puudumine (ei saa adekvaatselt testida); piiramatu paindlikkus , suur seletusjõud. Liiga deterministlik, suur keskendumine häiretele, liialt rõhutatakse inimese varjukülgi, inimeste käsitlemine emotsionaalsete monstrumitena.
Humanistlik (eksitentsialistlik) psüh: 1950ndatel protestiks psühhoanalüüsi ja biheiviorismi vastu. Emots kontrollimise ja silmakirjalikkuse vastu. Ideaalne inimene kogeb sügavaid emots-e ja jagab neid vabalt teistega . Uuritavad teemad: mina, eneseaktualisatsioon, vaimne tervis, loomingulisus, inimese olemus, individuaalsus , olemuse mõtestamine.
Carl Rogers ( 1902 -1987): teooria psühhoteraapiast ja muutuste protsessidest. „Hum psüh oli tore eksperiment, aga kahjuks läbikukkunud, sest psüh-s pole humanistlikku mõttesuunda ega teooriat, mida võiksime pidada hum psüh teadusfilosoofiaks“.
Mina kujunemine: tajutud hinnangud , vajadus tingimusteta pos suhtumise järele.
Täielikult funktsioneeriv in: avatus kogemusele: emots sügavus, paindlik, spontaanne, usaldada kogemusi, loomingulisus.
A. Maslow (1908-1970): vajaduste hierarhia: puudusega seotud, olemuslikud, tippelamus.
Hum psüh tänapäeval: vähe tõsiseltvõetav, vähe empiirilisi uurimusi, uurimistehnikad segased , puuduvad täpsed eesmärgid ja meetodid. -> positiivne psühholoogia (keskendub pos ülesehitamisele, uus hum psüh? aga M. Seligman : neil puudus teadus, meil 60 a uurimistradi)
Isiksus on indiviidile omane kogum suhteliselt püsivaid seadumusi, mis mõjutavad adapteerumist keskkonnaga ja suhteid teiste inimestega.
Isiksuse seadumused ehk baastendentsid on otseselt mittejälgitavad üldised käitumiskalduvused või dispositsioonid teatud kindlal viisil mõelda, tunda või reageerida, mis avalduvad iseloomulikes kohastumusviisides ümbritseva keskkonnaga. Käitumise ja emotsioonide sagedus ja intensiivsus on põhilised tunnused, mille abil järeldadakse is.seadumuse olemasolu. Uuritakse inimese enesekohaseid hinnanguid, elusündmusi, teiste arvamusi , jälgitakse inimese käitumist.
Isiksus ja vanus: isiksusetüüpide püsivuse uurimus (3 – 21 a)
1) pidurdatud – aastasena pelgasid võõraid in ja uusi olukordi , 18 a eelistasid ohutud tegevusi, käitusid alistuvalt, polnud liidrid
2) alakontrollija – madal enesekontroll , seikluslikud tegevused, aastasena pidas end teiste poolt halvasti kohelduks, võis olla vaenulik
3) kohanenud – ennast parasjagu kontrollivad, enesekindlad, ei peljanud uusi olukordi/inimesi, keskmine kohanenud täiskasvanu
Kolmeaastase lapse temperamenditüüp ennustab juhuslikust olulisema tõenäosusega, milline on inimese isiksus täiskasvanuna.
Isiksus ja tervis: kõrge ekstravertsuse ja madala neurootilisusega in näevad sündmusi positiivsemalt, on vähem vastuvõtlikud neg tagasiside suhtes ega nuta taga võimalusi, mis pole neile kättesaadavad.
Parima eluea ennustajaks on meelekindlus ja pos emotsionaalsus. Madal sotsiaalsus näib kõige enam olevat seotud haigestumisega, meelekindlus on kõige enam seotud terviseriskidega seotud käitumisega ja neurootilisus on seotud reaktsiooniga haigusele.
Isiksus ja suhted: enim on seotud empaatia (ekstravertsus+sotsiaalsus) ja emots regulatsiooniga (madal neurootilisus). Ekstravertsus on seotud populaarsusega kaaslaste hulgas ja enda poolt hinnatud aktiivsusega. Meeste puhul on kõrge neurootilisus seotud madala staatuse hinnanguga.
Neurootilisus ja madal sotsiaalsus ennustavad rahulolematust suhetega , konflikte, vägivallatsemist ja lahkuminekut. Meelekindlus ja sotsiaalsus -> väiksem lahutuse tõenäosus.
Isiksuse biol.alused: neurootilisus on seotud tundlikkusega ebameeldivate stiimulite või karistuse suhtes; parema ajupoolkera suurema aktivatsiooniga.
Eneseregl ja eesmärgipärane käitumine: viie faktori teooria: isiksuse kirjeldamiseks piisab teadmistest, mis hõlmavad baastendentse, elulugu, iseloomulikke kohastumusi, välismõjusid, minakonseptsiooni.
Eesmärkidel on kognitiivne , afektiivne ja käitumuslik komponent; nad on indiviidisiseselt hierarhiliselt organiseeritud; eesmärgipärasel käitumisel on algus, keskpaik ja lõpp; eesmärkide süsteem muutub arengu käigus komplekssemaks. Eesmärgi ja käitumise seost iseloomustavad multideterminatsioon (üks käitumine mitmel eesmärgil), ekvipotentsiaalsus (sama eesmärgi saab saavutada mitmel viisil), ekvifinaalsus (erinevad eesmärgid võivad viia sama käitumiseni).
Eesmärgipärase käitumise faasid : soovid, valik potentsiaalsete eesmärkide vahel, tegevuse planeerimine ja algatamine, tegevuse läbiviimine, tagajärgede hindamine.
Mäletsemine – mingi sündmuse mõttes üle kordamine. Eriti iseloomulik depr ja ärevushäiretega patsientidele. Tglt kurnab tähelepanu, muudab probl lahendamise raskemaks, halvav mõju sots käitumisele.
Intelligentsus on väga üldine vaimne omadus, mis muude asjade kõrval eeldab võimet arutleda, planeerida , lahendada ül, mõelda abstraktselt, saada aru keerulistest ideedest, õppida kiiresti ja õppida kogemustest. See ei ole lihtsalt raamatutarkus, kitsalt akadeemiline või testidele vastamise oskus. See on laiem ja ka sügavam võime aru saada, mis ümbruses toimub – asjadest arusaamine ja nende mõistmine või selle väljanuputamine, mida oleks vaja teha.
Et kirjeldada, millest int koosneb, on kaks suunda: mitte-psühhomeetriline (Gardned, Sternberg jt) ja psühhomeetriline traditsioon (mõistmaks int struktuuri; suur hulk erinevaid ül, hulk in lahendab neid, uuritakse lahendamistulemuste vahelisi seoseid -korrelatsioone; andmekogumiseks kasutatakse trad IQ teste või faktoranalüüsi).
Kahe-faktori teooria: (Spearman) g-faktor: üldine vaimne võimekus, mis on kõikide ül puhul üks ja sama; s-faktor: iga ül lahendamine nõuab mingit spetsiifilist võimekust, iga ül puhul unikaalne . Erinevate vaimset pingutust nõudvate ül lahendamise edukust mõjutab ülvõimekuse tase.
J. P. Guilford. 150 elementaarset võimet. Kõikidel võimetel kolm tahku: sisu, tulemid, operatsioonid .
R. B. Cattell: fluiidne ehk voolav int (arutlusoskus, loogiline mõtlemine jms) ning kristalliseerunud int (faktiteadmised, silmaring jms).
J. Carroll : int kolm tasandit: üldine vaimne võimekus, selle 8 kitsamat alatahku, veelgi spetsiifilisemad võimed.
Mittepsühhom teooria: Gardner : pole olemas ühte üldist võimekust, vaid vähemalt 7 sõltumatut võimekust (- : rajatud usule, mitte kontrollitavatele faktidele; miks just 7?).
Sternberg: kolm sõltumatut int: analüütiline, praktiline, loov (- : uurimuses osales vähe inimesi, ei saa üldistada).
Veel ajaloost:
Sir Francis Galton (1822-1911) sõnastas peamised põhimõtted ind erinevuste mõõtmiseks ja rakendas neid.
J. McKeen Cattell (1860-1944) sensomotoorne test (10 ül).
A. Binet (1857-1911) pani aluse kaasaegsetele int testidele; koos Simon ’ga esimene rakenduslik vaimsete võimete skaala (ül, mis hindasid abstraktset mõtlemist). Näitas, kas õpilane suudab lahendada ül, mis on jõukohased samas vanuses keskmiste võimetega õpilastele. Vaimne vanus – vanus, millele vastavad vaimsete võimete testis saadud punktid.
W. Stern (1871-1938) IQ=* 100 ehk kui 12 a Jaani vaimseks vanuses on 12, siis tema IQ *100 = 100. Kui aga 10 a Jaak lahendab ära 12 a ülesanded, siis tema vaimseks vanuseks on 12 ja seega IQ *100 = 120.
IQ – intelligentsuskvoot , valem IQ =100 +
* 15, kus x = testis saadud toorpunktide summa,
keskmine punktide arv, mida normgrupi in tavaliselt selles testis saavad,
normgrupi tulemuste standardhälve.
Eksiarvamused:
1) Psühholoogid ise ei suuda kokku leppida, kuidas int defineerida (aga 52 psühholoogi ühtne def).
2) IQ-testid ei mõõda midagi olulist, kui mitte arvestada võimet täita IQ-teste (aga vaimse võimekuse skoor ennustab edukust pea kõikidel aladel).
3) Väide IQ päritavuse kohta on ümber lükatud (aga üha enam uurimusi näitavad, et vaimsed võimekused on tugevalt seotud geneet erinevustega).
4) IQ testid loodi selleks, et näidata valge rassi üleolekut (aga IQ-testid on värvipimedad).