Sooteadus (1)

Sooteadus MI. 0920 3,0 EAP
1. Sood ja sooteadus
2. Soode mõiste ja levik 2.1. Soo ja turba mõiste 2.2. Soostumist ja soode teket mõjutavad tegurid 2.3. Soode levik maailmas 2.4. Sood maastiku osana ja ökosüsteemina
3. Eesti soode ökoloogiline iseloomustus 3.1. Soostumist põhjustavad tegurid 3.2. Soode arenemiskäik 3.3. Veereziim soodes 3.4. Turvas , turbaliigid ja -lasundid 3.5. Soode levik Eestis
4. Eesti soode üldine liigitus ja iseloomustus 4.1. Madalood 4.2. Siirdesood 4.3. Rabad
5. Aineringe sookooslustes
6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused 6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses 6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid 6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik 6.2.4. Kuivendusvõrgu ja kuivendussüsteemi mõisted ja koosseis 6.2.5. Metsa kuivendamise tagajärjed 6.2.5.1. Taimekasvutingimuste muutumine pärast kuivendamist 6.2.5.2. Mõju keskkonnale 6.2.5.3. Mõju puistute tootlikkusele 6.3. Jääksoode rekultiveerimine 6.3.1. Jääksoode mõiste, kasutamise võimalused 6.3.2. Jääksoode metsanduslik rekultiveerimine 6.4. Sooturism 6.4.1. Aspektid, eesmärgid, probleemid 6.4.2. Sooturismi võimalused Eestis
7. Soode kaitse 7.1. Soode kaitset põhjustavad asjaolud 7.2. Kaitset vajavad sootüübid 7.3. Seadused ja siduvad lepingud 1. Sood ja sooteadus
Eesti on sooderikkuselt 2. riik maailmas. Sood moodustavad ligi viiendiku Eesti pindalast. Meie vabariik asub turba ja soode tekkeks soodsas kliimavöötmes. Viimasest mandrijää taganemisest olid möödunud vaid mõned aastatuhanded, kui meie aladele tekkisid esimesed sood. Soode arv ja pindala kasvas iga aastasajaga. Olenevalt kliima muutumisest on nende kasv olnud kord hoogsam, kord aeglasem , kuid alati kindlalt tõusuteel. Veel mõni inimpõlv tagasi ei osatud meil soid hinnata kui loodusrikkust ega neid kasutada. Sood peeti peaaegu kõlbmatuks maaks , rohkem või vähem varuti sealt ainult kütteturvast. Maaharija nägi soos vaenlast , kes kärbib viljasaaki sooservas asuvatel põldudel ja kahandab karja jõudlust. Tänapäeval arusaamad muutunud - soid peetakse oluliseks loodusväärtuseks. Sood on jõgede suudmealade järel hinnatud maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks, mille väärtuseks hinnatakse 19 580 dollarit/ha/a (Karofeld, 2005). Inimkonna huvi soode vastu on suurenenud järk-järgult seoses rahvastiku ja teadmiste kasvu ning majanduse arenguga. Tsaari-Venemaal, kus metsa ja põllumajanduslikuks kasutamiseks kõlblikku maad oli palju, hakati soode vastu sihipärast huvi tundma hiljem kui Lääne-Euroopas. Huvi soode uurimise vastu tekkis praktilisest vajadusest. Soode kasutuselevõtmisel olid Tsaari-Venemaal teerajajateks Eesti- ja Liivimaal tegutsenud edumeelsed mõisnikud. Esimesed andmed nende tegevusest pärinevad 17-18. sajandist (Valk, 1995). Esimese, kuigi üsna pealiskaudse kirjelduse Eesti soodest koostas Põltsamaa kirikuõpetaja A.W. Hupel (1774). Selles märgitakse, et ligi pool Liivi- ja Eestimaa territooriumist on soostunud . 19. sajandil koostatakse mitmete autorite poolt kaarte ja atlasi, mis annavad ettekujutuse soode levikust Liivi- ja Eestimaal. 19. sajandil kujunes Tartu loodusteaduslike, sealhulgas ka sooteaduslike tööde kirjastamise tähtsaks keskuseks Baltimaades, kuna siin paiknes mitmeid õppe- ja teadusasutusi (näiteks Tartu Ülikool, Loodusuurijate Selts, Balti Metsaselts jt.). Sel ajal ilmunud trükistest enamus olid saksakeelsed. Esimene mahukam kokkuvõte turba ja soode kohta Tsaari-Venemaal oli Jelgavas asunud metsandusliku õppeasutuse õppejõu A. Bode 1837 .a. ilmunud töö. Kuigi peamine tähelepanu oli selles pööratud kütteturbale, toodi andmeid ka soode põllu- ja metsamajandusliku kasutamise kohta, kirjeldati turba liike, turba juurdekasvu , klassifitseeriti soid ja turbaid jne. Alates 1860. aastatest hakkab soode kohta ilmuma rohkem uurimistöid just Tartu Ülikooli professorite sulest (C. Schmidt , A. Petzholdt, E. Russow ). Huvitav on märkida, et nendes saksakeelsetes kirjatöödes kasutati selliseid eestikeelseid nimetusi nagu raba ja laugas . Esimene eestikeelne kirjutis soode kohta ilmus 1861.a. Fr. R. Kreutzwaldi poolt välja antud ajakirjas "Sippelgas". Esimene eestikeelne soid käsitlev metsanduslik kirjeldus ilmus 1896.a. J. Sõggeli sulest. Esimesena Tsaari-Venemaal alustas 1885.a. sooteaduse õpetamist J. Klinge Tartu Ülikoolis. Tema andis ka sooteadusele rahvusvahelise nimetuse - telmatoloogia . Seega soode uurimise vajadus kasvas välja majanduslikust tegevusest ja kuivendustööde baasil omandatud kogemustest põllu- ja metsamajanduses 19. sajandil. Sel perioodil loodi ka mitmeid organisatsioone, milliste juurde uurimistöö koondus. Näiteks Balti Sooparanduse Seltsi alluvuses alustas 1910 .a. tööd Tooma Sookatsejaam, mille juhatajaks valis selts loodusteaduste doktori A. Vegesacki. Nimetatud teadlasest sai tolle aja kõige silmapaistvam sooteadlene Eestis. Tema sulest ilmus hulk tänapäevalgi teaduslikku väärtust omavaid töid. 1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende kasutamisvõimaluste uurimist . Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku kasutamise seisukohalt. Soode uurimise teine suund arenes seoses metsamaade kuivendamisega . 19. sajandiks oli selgunud , et soo- ja soostunud metsade kuivendamise järel puude kasv ja puistute tootlikkus suureneb. Metsakuivendamise tormiline periood Euroopas algas 19. sajandi teisel poolel. M. Siversi (1903) andmetel hakati metsamaid esmakordselt sihipäraselt kuivendama Eestimaal alates 1840.a. Metsakuivenduse tulemuste sihipärast uurimist alustati 1947.a. TA Bioloogia Instituudi metsasektoris kohe pärast selle asutamist. Sõjajärgse perioodi sooteadlastest-metsaparandajatest on tuntumad U. Valk, P. Kollist, V. Hainla, A. Ilves, U. Riispere, J. Pikk. Soode uurijate kolmas koolkond on kujunenud Tartu Ülikooli bioloogidest ja geograafidest. Nendest nimekamad on V. Masing , L. Laasimer, M. Ilomets , J. Paal , H. Simm , H. Trass jt.
Tuntumad sooteadlased Professor Viktor Maasing (1925-2001). Temalt on ilmunud üle 90 trükitöö soodest. V. Masing on tegelenud soode tüpoloogia arendamisega, alates mikrotasandist ning lõpetades globaalsega, rõhutades seejuures pidevalt soode kui maailma mastaabis kaduvate loodusmälestiste kaitse vajadust. V. Masingu põhjalikud teadmised said aluseks soode kaitse vajaduse põhjendamisel ja organiseerimisel. Endla soostiku taimkatte struktuuri ja dünaamika jälgimist alustas V. Masing 1940. aastate lõpus, kasutades teaduses esmakordselt uudset lähenemisviisi ­ aerofotomeetodeid. Aerofototasandilt on tänapäeval jõutud veelgi kõrgemale. Satelliitidelt edastatava informatsiooni abil on võimalik saada ülevaadet mitte üksnes soolaamadest, vaid kogu soostikust koos teda ümbritseva maastikuga . V. Masingu biogeograafilistes töödes on käsitletud erinevate sootüüpide geograafilist levikut Euraasias ning põhjendatud soode kaasaegse mikro- ja mesoreljeefi kujunemist seoses soomassiivide ajalise dünaamikaga. Tema initsiatiivil võeti Tartu Ülikooli õppekavasse biogeograafia loengukursus. V. Masingu geobotaanika-alastest töödest on kõige laiemalt tuntud samuti sooteaduslikud uurimused. Soode klassifikatsiooni alaste töödega on V. Masing omandanud Euroopas ja kaugemalgi väga kõrge rahvusvahelise renomee. Väga tähtsa osa V. Masingu kirjutistest moodustavad soode kaitset nõudvad, põhjendavad ja propageerivad tööd. Tema eestvõttel algatati ka 1970. aastatel ajakirja ,,Eesti Loodus" veergudel nn. sõda soode eest, mille tulemusena loodi Eestis ulatuslik sookaitse võrgustik. Olulise osa V. Masingu geobotaanilistest töödest on seotud ökosüsteemide struktuuri ja organiseerituse taseme käsitlemisega. Erilist tähelepanu on tema poolt leidnud funktsionaalsed seosed ökosüsteemides. V. Masing on arendanud Eesti metsatüpoloogiat ja on esimese Eesti metsakasvukohatüüpide ordinatsiooniskeemi autor. Ta on koostanud mitmeid geobotaanika-alaseid metoodilisi juhendeid ning on siiani ainsa põhjaliku eestikeelse taimeökoloogia, taimegeograafia ja geobotaanika õpiku ( Botaanika III, 1979) koostaja (http.//www.botany.ut.ee/viktor.masing/ teadlane .html).
Professor U. Valk ( 1922-2007) on meie kaasaegse metsparandusliku koolkonna rajaja. Temalt on ilmunud ligi 200 teaduslikku tööd ja kirjutist. Tema uurimisobjektideks olid maakategooriad, kus metsa kasvuks valitsevad rasked tingimused. Oma esimeses kraaditöös uuris ta raskelt metsastatavaid nõmmealasid, hiljem pühendus soode uurimisele. Põhjalike uurimistööde alusel on U. Valk loonud tõepärase ettekujutuse meie soode tekkest ja arengukäigust jääajajärgsel perioodil. Erilist huvi tundis ta aga rabade vastu, uurimistöö tulemused on kokku võetud raamatus "Eesti rabad" ( 2005). Mitmetes suundades toimunud uurimistööde tulemused meie soode kohta on kokku võetus U. Valgu poolt koostatud monograafias "Eesti sood" (1988).
Teemad 2-4 on käsitletud raamatus "Metsaparandus ja soometsandus", Tartu, 1998. 5. Aineringe sookooslustes
Aineringe e. ainete ringkäik ­ ainete pidevlt korduv ringlemine looduses. Bioloogilise aineringe kulg on järgmine. Rohelistes taimedes tekib orgaaniline aine, seda kasutavad muud organismid, seejärel orgaaniline aine lagundub mineraalaineiks, süsinikdioksiidiks, veeks jt. aineteks ning hiljem tekib neist uus elusaine . Eriti oluline on süsiniku, lämmastiku, fosfori ja väävliringe. Iga ökosüsteem koosneb kahest komponendist - biootilisest (elusorganismid) ja abiootilisest (keskkonnatingimused), mis, olles omavahel vastastikuses tihedas sõltuvuses, moodustavad ühtse terviku, mida iseloomustab teatud aine- ja energiaringe tüüp. Aineringe põhiline energiaallikas on Päikese kiirgus. Sood kuuluvad selliste akumulatiivset tüüpi ökosüsteemide hulka, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest väljub turba kujul aineringest. Võrreldes teiste ökosüsteemidega on soo- ökosüsteemi põhiliseks iseärasuseks pidev turba moodustumine. Turba akumuleerumise katkemisel hävib paratamatult ka soo kui ökosüsteem. Turvas tekib soo kõige pindmisemas aereeritavas osas, mis madalsoodes on 3-10 cm ja rabades kuni 40-50 cm paksune. Taimkatte primaarproduktsioonist akumuleerub turbana kuni 20%, keskmiselt 10-15%, ülejäänud osa orgaanilisest ainest lõhustub lagundamise käigus ja lendub gaasidena, kantakse vees lahustununa soost välja või kasutatakse taas uue orgaanilise aine sünteesil (Allikvee, Ilomets, 1995).
Osa lämmastiku-ja mineraalainetevarudest mida taimed soomullast saavad, satub varise ja surnud taimeosade lagunemise järel uuesti ringlusse, kuid mulla toiteainetevarud täienevad ka atmosfäärist maapinnale langevate sademete ja tolmu arvel. N. Pjavtsenko ja Z. Sibireva (Valk, 1988) andmetel langes ühe aasta jooksul kesktaiga vööndis rabamännikus 697 mm sademetehulga juures maapinnale 1 ha kohta 8,65 kg lämmastikku, 1,64 kg difosforpentoksiidi, 14,13 kg kaaliumoksiidi, 29,82 kg kaltsiumoksiidi, 5,22 kg magneesiumoksiidi, 39,68 kg ränioksiidi. Nimetatud uurijate andmetel on õhust tolmuna rabale langenud mineraalainete kogus tunduvalt suurem rabamullale taimkatte poolt tagastatud mineraalainete kogusest. Otsustades nende andmete järgi, näib õhust maapinnale langenud sademetel ja tolmul olevat rabas kasvavate taimede toitumises küllalt suur tähtsus. Madalsoode aineringes on atmosfäärist lisanduvate mineraalainete suhteline osatähtsus väiksem. Ülevaate metsavarise moodustumisest erinevates sootüüpides annab alljärgnev tabel.
Tabel 1.Absoluutkuiva fütomassi keskmine aastane juurdekasv soometsades (N.I. Pjavtsenko järgi) Sootüüp Puurinne Rohu-puhmarinne Samblarinne Kokku t/ha % t/ha % t/ha % t/ha % Madalsoo 3,54 49 2,26 32 1,37 19 7,17 100 Siirdesoo 2,46 41 1,85 30 1,77 29 6,08 100 Raba 0,95 20 1,48 32 2,21 48 4,64 100
Bioloogilise fütomassi omaduste ja juurdekasvu poolest sarnanevad omavahel madal- ja siirdesoometsad. Soodes väljakujunenud aineringet mõjutab keskkonnatingimuste muutumine. Turbas sisalduva süsiniku jt. elementide ringlus muutub näiteks inimtegevuse vahendusel. Pikaajalise kuivendamise ja puurindes toimunud muutuste tagajärjel muutub varise koosseis. Turbasammalde osatähtsus kujuneb tühiseks ning põhiosa moodustab puurindest pärinev varis. Koos sellega muutub ka turbalasundi kõige pealmise kihi koostis, milles turbasammalde asemel hakkab domineerima puurindest pärinev materjal - hakkab moodustuma hästi lagunenud puuturvas. Pikaajalise kuivendamise tulemusena võib kujuneda selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna.
6. Soode kasutamine
6.1. Kasutamise võimalused Soode kasutamine: turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö
Soodega seotud huvigrupid : turba varujad ja kasutajad metsakasvatajad põllumehed marjakasvatajad marjulised, seenelised, jahimehed organiseeritud turistid puhkajad, üksinduse otsijad soodes elavad ja kasvavd liigid puhta õhu kasutajad puhta vee kasutajad looduskaitsjad sooteadlased
Kuna soode kasutamise võimalused on mitmekesised , tunnevad soode vastu huvi mitmed inimrühmad. Seejuures võivad erinevate huvigruppide eesmärgid olla küllalt vastandlikud.Samal ajal on märgalad, sealhulgas sood tihti väga ohustatud ökosüsteemid. Looduskaitse huvi on seetõttu suunatud soode säilitamisele. Märgalade mitmekesised kooslused on koduks paljudele liikidele. Märgalad on veeringe korrastajad, vee kvaliteedi parandajad ning puhta vee reservuaarid. Lisaks on nad tihtipeale mitme muu taastuva ressursi allikaks. Seega on looduskaitse eesmärk säiltada kõiki märgalasid, sealhulgas soid võimalikult heas ökoloogilises seisundis. Tööstuse vastuolu looduskaitse, turismi, koriluse ja jahindusega tuleneb survest uute karjääride avamisele. Tänapäeva turbatööstus nagu ka suurte hüdroelektrijaamade rajamine enamasti hävitab märgala. Samas võib märgaladelt saada taastuvat energiatooret ­ võsa või roogu- märgala hävitamata. Märgalade säästlikku energeetilist kasutamist peetakse täiesti võimalikuks. Põllumajandus on märgalasid mõjutanud pikka aega. Kui maaharimise algusaegadel oli selle mõju soodele väike, siis hilisem intensiivpõllundus kujunes märgalade kuivendamise peamiseks mootoriks , põllumajanduse kemiseerimine on aga põhjustanud nende reostumise . Põllumajanduse praegune taandareng küll vähendab survet märgaladele, kuid samal ajal kasvavad kinni pärandkooslused. Metsanduse huvid on sageli suunatud märgalade kuivendamisele. Soometsad on küll olulised bioloogilise mitmekesisuse hoidjad, kuid viletsad puidutootjad. Ning metsa hooldus- ja raietööd nendes pole just kerged. Seetõttu on viimastel sajanditel järjest enam märgi metsi kuivendatud ja sama huvi pole kadunud tänini. Kuid kraavitamisest saadav tulu pole tihti katnud isegi tehtud kulutusi, rääkimata looduse mitmekesisusele tekitatud kahju õigustamisest. Seetõttu on huvi metsakuivenduse vastu mõnevõrra vähenenud, mis on vähendanud ka vastuolu looduskaitsega . Jahindusele tähendavad sood mitmete ulukite elupaiku, järelikult ka olulisi jahimaid. Setõttu on jahimehed mitmetes maades algatanud meetmeid soode kaitseks. Samal ajal võib jahinduse arendajatele olla vastukarva mõne sooala range kaitse. Marjade ja seente korjajatele on sood läbi aegade olnud tähtsad koriluspaigad. Seetõttu ollakse huvitatud korjemaade püsimisest ka edaspidi. Kuid korilasi häirivad väga ranged looduskaitsepiirangud. Turismile, eeskätt loodusturismile, on märgalad oluline ressurss, mille heast seisundist ollakse huvitatud. Küll aga riivavad turismiarendajate lähihuve looduskaitsest tulenevad kohatised liikumispiirangud. Riigikaitse seisukohast seostuvad märgalad kohaliku elanikkonna vastupanuga. Seal, kus puudub võimalus varjuda mägedes, on alati leitud pelgupaik soodest. Haridusele ja teadusele on märgalad sama vajalikud kui looduskaitsele. Lisandub märgalade, eelkõige rabade tähtsus looduse arhiivina, mis tuleneb turba ladestumisest ja selle konserveerivatest omadustest ( Lotman , 2001). Sooteadus. Soode teaduslik tähtsus tuleneb soode ökosüsteemide ainilaadsetest omadustest -. haruldaste liikide genofond, erakordne stabiilsus ja isereguleeruvus.Soo on meil see jääajajärgsest ajast vähe muutununa püsinud koht, mis võib ainsa elupaigana tagada haruldaseks jäänud linnu-, putuka-, taime- ja teiste liikide säilimise (Valk, 1995).
6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses
6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused
Liigniiskuse tunnused Mulla liigniiskus avaldub mullaprofiili morfoloogiliste ja sellel mullal kasvavate taimede (puude) väliste tunnustena. Välistunnused avalduvad kõigepealt taimede nõrgavõitu kasvus ja madalates saakides. Liigniisketel maadel kasvavas metsas on puude võrad ümmargused ning aastane juurdekasv väike. Puude okstel on rohkesti samblikke. Metsa all kasvab karusammal, sfagnum jt. niiskuselembesed taimed. Liigniiskuse tunnuseks on ka pärast lumesulamist või sademeid pikaks ajaks maapinnale jääv pinnavesi . Liigniiskus avaldub ka mullaprofiili morfoloogiliste tunnustena - profiili mineraalse osa gleistumises ja huumushorisondi toorhuumuslikkuses või turvastumises. Alaliselt liigniiskete muldade profiili pealmise kihi moodustab tavaliselt turvas.
Liigniiskuse pahed Liigniiskuse suurimaks paheks on õhupuudus mullas. Vesi, küllastades mulda, tõrjub sealt õhu välja, kuid õhuhapnik on mullas taimedele ja kasulike mullabakterite tegevusele väga vajalik. Kui taimejuured ei saa õhu vahelduse puudumise tõttu hingata ja mürgised gaasid ei eemaldu mullast, tekivad mürgise toimega orgaanilised happed ja taime juured lämbuvad. Et orgaanilise aine lagunemine on takistatud, hakkab orgaaniline aine ladestuma turbana. Maa-ala üleujutamine võib mõne tunni jooksul põhjustada täiesti anaeroobsed tingimused mullas, mis viivad puude juurte hingamise vähenemise või lakkamiseni. Võimalik on juurte surm mõne päeva jooksul. Isegi üleujutuste suhtes kõige taluvamad liigid peavad olema liigveevabad 55...60 % perioodist, mil juured aktiivselt kasvavad. Lehtpuid peetakse üldiselt liigniiskusele vastupidavamateks kui okaspuid . Puude hukkumist kiirendavad anaeroobsetes tingimustes mõnede liikide juurte poolt toodetavad toksilised ühendid, sealhulgas etanool ja etüleen (Savill, 1997). Anaeroobsetes tingimustes tekivad juurtele kahjulikud ained, võimalik, et need on kahjulikumad kui hapniku puudus. Nende hulka kuuluvad taandatud raud ja mangaaniühendid ning kõrge kontsentratsiooniga CO2 ja sulfiidid . Kuna liigniisketes muldades on takistatud aeroobsete bakterite tegevus ( bakterid muudavad mullas olevad toitained taimedele kättesaadavaks), siis kannatavad taimed toitainete puuduse all, nende kasv muutub kiduraks. Liigniiskete muldade paheks on ka nende madal temperatuur. See on tingitud eelkõige suurest auramisest (vee auramine kulutab palju soojust). Kevadel soojenevad mullad aeglaselt, sest nad on suure soojamahutavusega. Olenemata sellest, kas puuliik on suhteliselt kõrgvett taluv või mitte, asub puude juurestik liigniisketel muldadel põhiliselt pindmises 10 cm tüseduses mullakihis. Sellest tuleneb ebapiisav kinnitus pinnasesse ja vastuvõtlikkus tormiheitele. Muldadel, kus juurdumine ei ole piiratud hapnikupuuduse ja füüsikaliste karakteristikute tõttu, märgitakse juurestuse sügavuseks harilikul kuusel üle 2 m ja harilikul männil 5-7 m. Liigniisked maad on nii loomadele kui ka inimestele ebatervislikud (maksatõbi, malaariatõbi, reumaatilised haigused).
Liigniiskuse põhjused Liigniiskuse põhjuste selgitamiseks on vajalik tunda vee liike: põhjavesi, pinnavesi, ülavesi Gravitatsiooniveeks nimetatakse mullas raskusjõu mõjule alluvat vett. Molekulaar- ja kapillaarjõud seda mullaosakestega ei seo, mistõttu vesi liigub oma raskuse mõjul allapoole. Kui gravitatsioonivesi mittekapillaarseid poore mööda allapoole liikudes jõuab mulla vettpidava kihini, jääb ta sellele püsima ja küllastab vettpidaval kihil oleva mullakihi mullapoorid. Sellel sügavusel, millest allpool on kõik mullapoorid veega täitunud, on hüdrostaatiline rõhk võrdne atmosfäärirõhuga. Seda tasakaalustatud nullrõhunivood nimetatakse põhjavee pinnaks ja sellest pinnast sügavamale jäävat gravitatsioonivett põhjaveeks. Põhjavesi ei moodusta mullas nähtavat nivood , vaid on tihedalt ühenduses sellest ülespoole jääva kapillaarveega. Põhjavesi võib üle minna kapillaarveeks ja rippuv kapillaarvesi tõsta põhjavee pinda. Kui kaevame maasse augu , mille põhi ulatub nullrõhust allapoole, on põhjavee pind nähtav. Sellisesse auku nõrgub vesi ja kui veepind augus enam ei tõuse, on hüdrostaatiline rõhk tasakaalustunud atmosfäärirõhuga. Augus olev veepind näitabki põhjavee sügavust. Kui gravitatsioonivesi on loikudena maapinnal, nimetatakse seda pinnaveeks. Kui gravitatsioonivesi on kogunenud piiratud ulatusega vettpidavale või raskesti vett läbilaskvale mullakihile ülevalpool põhjavee pinda nimetatakse seda ülaveeks. Ülavesi erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest. Ta tekib leetunud muldades sageli sisseuhtehorisondile, rasketel savimaadel künnialusele kihile . Gravitatsioonivesi liigub raskusjõu mõjul ülalt alla või mööda kallakut (kui vettpidav kiht asub kaldu), hüdrostaatilise rõhu mõjul võib liikuda ka alt üles (surveline põhjavesi). Sagedasemad liigniiskuse põhjused on: 1) kõrge põhjaveeseis 2) vee pealevalgumine kõrgemalpaiknevatelt aladelt (pinnavesi, ülavesi) 3) vett raskesti läbilaskev muld . Horisontaalse põhjaveepinna puhul on tegemist seisva põhjaveega, teatud nurga all esineva põhjaveepinna korral aga liikuva põhjaveega. Liikuvad põhjaveed on seisvate põhjavetega võrreldes alati mineraalaineterikkamad, mistõttu on nende mõjul tekkinud soostunud ja soomullad on alati toitaineterikkad.
6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid Maaparandus e. melioratsioon on teadus- ja majandusharu , mis tegeleb viljelus- ja metsamaa pinnase ja maastiku ning klimaatiliste, hüdroloogiliste ja muude olude püsitoimelise parandamisega majanduslikel, keskkonnakaitselistel või muudel eesmärkidel. Melioratsionil on aastatuhandete pikkune ajalugu. Juba ürgkogukondliku korra ajal parendati maad aleviljeluse abil. Kuivadel lähistroopilise kliimaga aladel alustati niisutustöödega 5000-6000 aastat tagasi. Koos põllunduse levimisega põhjapoolsematesse niiskema kliimaga piirkondadesse alustati seal juba enne Kristuse sündi liigniiskete maade kuivendamisega. Eestimaal alustati melioratsioonitöid koos teraviljakasvatusega II aastatuhandel enne Kristust. Esimese melioratiivse võttena rakendati aletamist. Ligikaudu 2000 aastat tagasi, kui tekkisid püsipõllud, hakati kõrvaldama põllumaalt kive ja veevagudega juhtima ära pinnavett. Veevagude süvendamise järel kujunesid nendest kuivenduskraavid. Esimene teade kraavide kohta pärineb 13. sajandist. 15. ja 16. sajandi vahetusel laienes teraviljakasvatus ja sellega seoses ka kraavitustööd. Esimesi suuremahulisi kraavitustöid tehti 1650 . a. Tallinna lähedal. 19. sajandiks oli selgunud, et soo- ja soostunud metsade kuivendamise järel puude kasv ja puistute tootlikkus suureneb. Metsakuivendamise tormiline periood Euroopas algas 19. sajandi teisel poolel. Eesti praegusel territooriumil algas metsamaade kuivendamine 19. sajandil. M. Siversi (1903) andmetel hakati metsamaid esmakordselt sihipäraselt kuivendama Eestimaal alates 1840.a. Järgnenud 100 aasta kestel tehti seda tööd käsitsi ja suhteliselt väikeses mahus . Kardinaalse muudatuse metsakuivendusse tõi 1950.a., kui alustas tööd Tamsalu Masin-Metsakuivendusjaam. Metsi hakati kuivendama ja majandama RPUI "Eesti Maaparandusprojekt" poolt koostatud metsakuivendusprojektide alusel, mis nägid ette veereziimi reguleerimist, metsateede ja hüdrotehniliste rajatiste ehitamist, puistute kuivendusjärgset majandamist ja muud. · Põllumajanduslik melioratsioon
· Metsa rekreatiivne melioratsioon
· Metsamelioratsioon
- hüdromelioratsioon
- keemiline melioratsioon
- tehniline melioratsioon
Metsaparanduse objektid - kasvukohatingimuste parandamist vajavad alad erinevatel muldadel:
· soomullad: mds, ss, rb kasvukohatüübid
· mineraalmullad
- liigniisked mineraalmullad: os, tr, an, tr-an, sn, kr, kr-ms, sj kasvukohatüübid
- toitainetevaesed kuivad mullad: sm, kn, ph kasvukohatüübid
- kamar -karbonaatmullad: ll, kl, lu kasvukohatüübid
· tehnogeensed mullad - karjäärid, puistangud
6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik Kuivendusviisi all mõistetakse abinõusid ja võtteid, mille abil liigniiskus kuivendatavalt maalt kõrvaldatakse. Kuivendusviisid jagunevad: 1) hüdromelioratiivseteks ja 2) agromelioratiivseteks kuivendusviisideks. Esimesed on põhilised, teisi kasutatakse vaid põllumajandusmaadel täiendavate kuivendusvõtetena raske lõimisega muldadel. Peamised hüdromelioratiivsed kuivendusviisid on kraavkuivendus, drenaaz, polderkuivendus, vertikaalkuivendus, kolmatsioon ja üleujutuse reguleerimine luhtadel. Enamikel juhtudel kasutatakse kaht esimest kuivendusviisi ( kraav -ja drenaazkuivendust), mida sellepärast ka põhikuivendusviisideks nimetatakse. Ülejäänud on erikuivendusviisid. Et viimastel metsakuivendusega enamasti otsest seost ei ole, ei leia nad edaspidi üksikasjalisemat käsitlemist. Nimetagem siinjuures vaid niipalju, et polderkuivendus tähendab liigvee kõrvaldamist tammidega kaitstud maa-alalt pumpamise teel. Vertikaalkuivenduse puhul on tegemist vee ärajuhtimisega vertikaalsuunas: püstdreenidest vee väljapumpamise või juhtimisega sügavamatesse vettmahutavatesse pinnasekihtidesse. Kolmatsioon ei seisne vee ärajuhtimises, vaid maapinna tõstmises pinnase pealeuhtumise teel. Üleujutusi luhtadel hoitakse ära kaitsetammidega. Kraavkuivenduse korral on kogu kuivendusvõrk, kaasa arvatud selle veereziimi vahetult reguleeriv osa, rajatud kraavidena. Drenaazkuivendusel täidab reguleeriva võrgu ülesannet maasse paigutatud torustik , vettjuhtiv täidis või maasse rajatud õõned. Torudrenaaz on tänapäeval põhiline, täidis- ja õõsdrenaaz on põhiliselt ajaloolised mõisted. Nii kraavkuivendusel kui ka drenaazil on oma eelised ja puudused. Drenaazi eelised teevad selle kuivendusviisi hästisobivaks põllumajandusmaadel, eeskätt põllul ja kultuurkarjamaal. Kraavkuivenduse eelistest on kõige mõõduandvam asjaolu, et kraavid juhivad hästi ära pinnavee . Pinnavee liikuvaks muutmine ongi metsakuivenduse üks põhieesmärke. Põllumajandusmaadel segavad kraavid põllumajandusmasinate liikumist, kraavide ja pervede alla läheb kaduma (sõltuvalt kraavide vahekaugusest) 10...20 % tootmispinnast, väljakaevatud künnialune mineraalpinnas vähendab põllupinnale laialiaetuna mullaviljakust kraaviäärsel maaribal, kraaviperved on umbrohtude leviku koldeks jne. Metsamaadel ei ole need asjaolud mingiks puuduseks. Kraavide suuri vahekaugusi arvestades on metsapinna kadu suhteliselt väike. Kraavkuivenduse suhteline odavus ja madal kuivendusintensiivsus on kooskõlas metsamaa ekstensiivsema kasutusega võrreldes põllumajandusmaaga. Drenaazi ehitamine metsamaale pole vastuvõetav mitte ainult majanduslikult, vaid ka tehniliselt. Arvestada tuleb torustiku ummistumise ohtu puujuurtega. Mingil määral on metsa drenaazi siiski ehitatud. Näiteks 1980. aastate algul rajati Väätsa metskonna rabamännikusse mõne ha suurune drenaazkuivenduse katseala. Järeldusi sellest katsest saab teha tulevikus.
6.2.4. Kuivendusvõrgu ja kuivendussüsteemi mõisted ja koosseis Kuivendusvõrgu all mõistetakse teatud territooriumil kuivendamise otstarbel reguleeritud looduslike ja kaevatud tehisveejuhtmete kogumit koos neil asuvate ehitistega. Maa-ala, mida kuivendusvõrk hõlmab, nimetatakse kuivendusobjektiks. Selleks võib olla veejuhtme valgala , majandi, metskonna jne territoorium või mingi väiksem maatükk. Kuivendusvõrgu koosseisus olevad veejuhtmed rühmitatakse kuivendussüsteemideks ja eesvooludeks. Eesvooluks ehk suublaks võib olla veejuhe , veekogu või nõgu, kuhu suunatakse kuivendusobjektilt vesi. Suubla on kuivendusvõrgu element vaid siis, kui selleks on kuivendamise otstarbel reguleeritud (so süvendatud ja õgvendatud) jõgi, oja või selleks spetsiaalselt kaevatud kanal. Looduslikku veejuhet, järve või merd kuivendusvõrgu elementide hulka ei arvata. Kuivendussüsteem on maade kuivendamise otstarbel reguleeritud looduslike ja kaevatud tehisveejuhtmete kogum, mis ühe keskse veejuhtme - peakraavi - kaudu annab oma vee edasi suublasse. Kuivendussüsteemi koosseisu kuuluvad ka neil asuvad ehitised ( sillad , truubid, purded, regulaatorid ). Ühte kuivendusvõrku võib seega kuuluda üks või mitu kuivendussüsteemi. Kuivendussüsteem jaguneb põhivõrguks, detailvõrguks ja piirdevõrguks. Nimetuse kuivendussüsteemi elementidele annab ülesanne, mida üks või teine veejuhe peab täitma. Kuivendussüsteemi detailvõrgu ehk detailkuivendusvõrgu ülesanne on veereziimi vahetu reguleerimine s.o. kuivendatavalt maa-alalt liigvee (nii pinna- kui ka põhjavee) vastuvõtmine ja põhivõrku edasijuhtimine. Selle ülesande tõttu kannab detailkuivendusvõrk ka reguleeriva võrgu nimetust . Detailkuivendusvõrk võib koosneda kraavidest või drenaazisüsteemidest ja üksikdreenidest. Seega määrab reguleeriv võrk kuivendusviisi, st kas tegemist on kraavkuivendusega või drenaaziga. Kuivendussüsteemide põhivõrk koosneb peakraavist ja kogujakraavidest. Põhivõrgu ülesandeks on detail- ja piirdevõrgust vee edasijuhtimine suublasse. Kogujakraavid on seega vahelüliks detailvõrgu ja peakraavi vahel. Hargnemise korral jaguneb kogujakraav I, II jne järgu kogujakraavideks (I järgu kogujakraav suubub peakraavi). Loomulikult on kogujakraavidel ka oma vahetu kuivendav toime. Kuivendusvõrgu piirdevõrgu ülesandeks on kuivendatavale maa- alale väljastpoolt pealevalguva pinna- ja põhjavee äralõikamine ning selle edasijuhtimine põhivõrku või otse suublasse. Piirdevõrgu moodustavad piirdekraavid ja piirdedreenid. Viimaseid kasutatakse põllumajandusmaade drenaazkuivenduse korral ning suhteliselt erandlikult - kui tegemist on valdavalt põhjavee juurdevooluga ja põldu ei soovita kraaviga tükeldada. Metsamaadel saab juttu olla vaid piirdekraavidest. Kuivendussüsteemis võib puududa üks või mitu ülalnimetatud elementidest, sest sõltuvalt kohalikest oludest võib detailkuivenduskraave vahetult juhtida suublasse ja vahepealseid elemente polegi vaja. Olenevalt detailvõrgu paigutusest tehakse vahet laus- ja valikkuivenduse vahel. Lauskuivenduse korral paiknevad kuivendajad kogu kuivendataval maa-alal korrapäraselt, kindlate vahekaugustega. Valikkuivendust iseloomustab kraavide ebakorrapärane paigutus piki lohke ja nõgusid.
6.2.5. Metsa kuivendamise tagajärjed
6.2.5.1. Taimekasvutingimuste muutumine pärast kuivendamist. Kuivendamine parandab põhiliselt ühte soomuldade viljakust piiravat faktorit - veereziimi, kuid mõjutab ka teisi tegureid. Kuivendamise mõjul mõned turba omadused muutuvad. Muutused on seda märgatavamad, mida kestvam on kuivendus olnud ja mida viljakam on kuivendatud kasvukohatüüp.
Mulla aeratsioon. Taimede, sealhulgas ka puude elutegevus ja produktiivsus turvasmuldadel sõltub mulla aeratsioonist. Aeratsiooni all mõistetakse gaasivahetust mulla ja atmosfääri vahel, mille tulemusena muld rikastub hapnikuga ja vabaneb süsihappegaasist. Peamiselt mulla õhk on see, mis varustab puujuuri hapnikuga. Kuivendamise intensiivsusest sõltub esmajoones sügavamate mullakihtide aeratsioon. Näiteks ebapiisava kuivenduse korral on süsihappegaasi sisaldus 40 cm sügavuses 2 korda suurem (2...8 %) võrreldes hästi kuivendatud alaga. Õhu ja sellega ka hapniku puudusega mullas on seletatav mõnede puuliikide , näiteks kuuse, kadumine metsade soostumisel. Vesi võib endas lahustada teatud määral hapnikku, mida taimed on võimelised kasutama, kuid tavaliselt ei piisa sellest taimede vajaduste rahuldamiseks, eriti seisva vee puhul. Seisev vesi muutub hapnikuvaeseks ja taimede kasv seisva veega aladel kiduraks isegi siis, kui mineraalseid toitaineid on küllalt. Uurimused on näidanud, et seisva veega soodes sisaldab vesi isegi soopinna pealmises kihis, mis on õhuga paremas kokkupuutumises, hapnikku vaevalt 0,4 cm3 liitri kohta, kuna 20 cm sügavusel soopinnast allapoole ei sisalda vesi peaaegu üldse enam hapnikku. Seevastu on aga lodumetsas mulla vee hapnikusisaldus rahuldav, kõikudes 0,9...3,3 cm3 1 liitri kohta. Mineraalmaal, mis liigvee all ei kannata, sisaldab põhjavesi 1 liitri kohta 4...8 cm3 hapnikku. Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Juurte positiivne geotropism läheb soodel kasvavatel puudel üle negatiivseks geotropismiks, mis on eriti ilmne rabas kasvavatel mändidel. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega . Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust. Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust. Intensiivselt kuivendatud turvasmuldades ulatuvad puude juured 50...60 cm sügavusele, kuid põhimine juuremass jääb siiski pindmisse 20 cm paksusesse turbakihti. Pärast kuivendamist suureneb puistu assimileeriv mass, tõuseb CO2 neelamine , O2 ja fütontsiidide eraldamine ning õhust tolmu sidumise võime, suureneb puistu tootlikkus ja mulla viljakus. Puude kasvutingimused halvenevad ka sel juhul kui põhjavesi asetseb liiga sügaval. Kirjanduse andmetel on männi kasv turbamaadel parim 40...50 cm põhjavee sügavuse juures. Kui põhjavesi asetseb 1,2 m sügavusel, siis niiskusreziim halveneb. Sellepärast, kui põhjavee sügavus vegetatsiooniperioodil on alla 0,4 m, ei ole metsa kasvutingimuste parandamiseks kuivendamine vajalik. Eesti Metsainstituudis on kogutud andmeid selle kohta, kui sügavale võib rabas langeda vee tase, ilma, et see põhjustaks mullas niiskuse defitsiidi ning takistaks puude kasvu, niisamuti nagu seda teeb liigniiskus. Uurimistulemused näitasid veenvalt, et rabamullas ei saa esineda puude kasvu ängistavat veenappust, millele viitavad mõnede rabataimede kseromorfsed tunnused. Rabataimede kseromorfseid tunnuseid (kuivade kasvukohtade taimede anatoomilis-morfoloogilised iseärasused - paksulehelisus, lehe pindala vähenemine, rakuseinte paksenemine ) ei ole põhjustanud rabaturbas niiskuse vähesus. Rabataimede kseromorfset ehitust tuleb vaadelda eelkõige ikkagi kui omadust, mis on välja kujunenud taime fülogeneetilise arengu jooksul ja on edasi kandunud pärilikkuse teel.
Mulla toitainetesisaldus. Kuivendamine ei suurenda otseselt turbamulla toitainetesisaldust. Toitesoolade protsentuaalne sisaldus soomullas jääb kuivendamise järel pikaks ajaks endiseks. Alles siis, kui kraavitamisest on möödunud 50 või enam aastat, võib see eutroofsetes ja mesotroofsetes turvasmuldades tõusta võrreldes kuivenduseelse sisaldusega 20...35 %, meie oludes ka enam. Pärast kuivendamist toimuvad muutused nii madalsoo, siirdesoo kui rabamullas. Kõige olulisem on muidugi soomulla vee- ja aeratsioonireziimi muutumine vahetult pärast kuivendamist, mis juba iseenesest loob paljude taimede kasvuks soodsad tingimused. Kuid pärast kuivendamist mulla pealmise kihi õhustatuses toimuvad muutused loovad tingimused mitmesuguste mullaorganismide arenguks, mis omakorda toob kaasa taimede toitumisreziimi paranemise, intensiivistub nitrifikatsiooniprotsess, koos sellega suureneb taimede poolt omastatavate N-ühendite hulk mullas. Pikaajalise kuivendamise tulemusena suureneb mulla lagunemisaste. Nii suurenes Toomal 49 aastat pärast kuivendamist madalsoomullal pealmise (0...20 cm) turbakihi lagunemisaste 15...20 %-lt kuni 48 %-ni ( Niine , 1963). Mulla mahumassi suurenemine puude juurestuskihis suurendab mineraalainete ja N sisaldust mullas. Toitainetesisaldus tõuseb ka pikka aega kuivendatud rabamullas - 20 cm paksuses kihis on tuhka 2 korda, lämmastikku 1,7, difosforpentoksiidi 1,6, kaaliumoksiidi 1,7 ja kaltsiumoksiidi 2,2 korda rohkem kui kuivendamata rabas, kuid absoluutnäitajad jäävad siiski väga madalaks. Lisaks eespool märgitud muutustele, mis kaasnevad kuivendamisele, hakkab kuivendatud soodel jõudsalt kasvav mets ka ise oluliselt mõjutama pealmise kihi omadusi. Kuivendatud madal- ja siirdesoode metsastumisel muutub oluliselt mullale langeva varise struktuur. Seni põhiosa moodustanud sootaimestiku (esmajoones turbasambla ) varis asendub puistuvarisega, mille hulk on seda suurem, mida tootlikum on mets. Kuna puistuvaris on varise põhiosaks terve metsapõlvkonna jooksul, seega väga pikka aega, kujuneb mullale langeva puistuvarise hulk sedavõrd suureks (kuivendatud siirdesoomännikus langeb 50 a. jooksul 1 hektarile umbes 125...150 tonni absoluutkuiva puistuvarist), et see muudab oluliselt turba kõige pealmise kihi koostist. Domineerima hakkab hästi lagunenud puuturvas. Kuna kuivendatud soometsades paikneb põhiline osa puude juurestikust kõige pealmises, 10...20 cm turbakihis, võib kujuneda pikaaegse kuivendamise tulemusena selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna.
Temperatuurireziimi muutumine. Soode kuivendamine põhjustab olulisi muutusi maapinnalähedase õhu- ja mullakihi temperatuurireziimis. Varem oli küllalt levinud seisukoht, et soode kuivendamine kaotab kõik kultuurtaimede edukale kasvatamisele negatiivselt mõjuvad nähtused, nende seas ka kurikuulsad hallaööd. Hiljem tehtud uurimused nii meil kui mujal näitasid vastupidist - kuivendatud soos on maapinnalähedases õhukihis miinimumtemperatuurid madalamad ja öökülmad vegetatsiooniperioodil tugevamad ja sagedasemad kui kuivendamata soos. Selle põhjuseks on asjaolu, et kuivendamise tulemusena niiskuse vähenemine turbas põhjustab ka turba soojusjuhtivuse vähenemise. Samal ajal väheneb küll ka soojusmahutavus, kuigi vähem kui soojusjuhtivus . Kuivendatud madalsoodes kasvavaid kuusekultuure võivad öökülmad kahjustada kuni 2...3 m kõrguseni õige tugevasti. Öökülmade suhtes on kõige tundlikum maapinnast 20...100 cm kõrgune õhukiht. Väiksema veesisalduse tõttu peaksid kuivendatud soomullad soojenema päeval ja jahtuma öösel rohkem ning talvel külmuma sügavamalt kui kuivendamata mullad. Kuigi see on üldjoontes nii, on tegelikult olukord komplitseeritud . Mulla temperatuuri mõjutavad ka teised faktorid, mis kuivendamise tulemusena muutuvad. Kuivendamise järel turvas vajub, tiheneb ja aja jooksul laguneb, mis muudab turba soojusjuhtivust. Toimuvad muutused ka taimkattes, mis mõjutab oluliselt turba soojusreziimi. Sügisel ja talvel lumeta perioodil sõltub mulla soojusreziim oluliselt kulukihist. Talvel mõjutab maa külmumist tugevasti lumikatte paksus, mis omakorda sõltub taimkatte iseloomust. Seega mõjutab kuivendamine soo mikroklimaatilist reziimi negatiivses suunas esmajoones maapinna otseses läheduses olevas õhukihis, mida tuleb arvestada soode nii põllumajanduslikul kui ka metsamajanduslikul kasutuselevõtmisel. Ei ole põhjust arvata, et intensiivsemalt kuivendatud mullad on soojemad. Pehmetel ja tavalistel talvedel intensiivsemalt kuivendatud pinnased külmuvad tugevamini, kuna nende veesisaldus on väiksem. Nõrgalt kuivendatud ja kuivendamata turvasmullad pehmetel lumerikastel talvedel metsa all peaaegu ei külmu. Karmidel talvedel vähese lumikatte korral märjad soomullad kaotavad palju soojust ja külmuvad sügavalt. Kevadel nad sulavad ja soojenevad aeglasemalt kui hästi kuivendatud mullad. 6.2.5.2. Mõju keskkonnale Metsa kuivendamine ja teised metsaparanduslikud abinõud, mida kasutatakse turvasmuldadel, mitte ainult ei suurenda puidu juurdekasvu, vaid põhjustavad keskkonnamuutusi nii sooaladel kui ka väljaspool neid.
Hüdroloogiline mõju. Eesti soodes, nagu mujalgi liigniiskes kliimavöötmes, täheldame kevadel ja sügisel suurvee perioode , suvel ja talvel aga on vee tase minimaalne. Kõige vesisemad on sood aprillis lume sulamise ajal. Sügisene maksimaalne veeseis esineb oktoobris -novembris, mil auramine on väike, sademed aga intensiivsed ja kestvad. Tavaliselt on sügisene maksimaalne veeseis kevadisest siiski väiksem. Mais-juunis langeb veetase auramise ja äravoolu mõjul kiiresti, mistõttu juulis-augustis saabub vee taseme suvine miinimum. Paljud kevadised ojad nirisevad vaevaliselt või kuivavad hoopiski. Ainult rabade keskelt laugastikest algavates ojades püsib küllalt ühtlane veevool . Soodel, eriti rabalaugastel on positiivne mõju jõgede toitumisele. Äravoolu suurendamine kuivadel perioodidel on kasulik. Rabad on meil omapärased veemahutid, milles vee tase raba keskel on 4-5 ja vahel isegi 7-8 m kõrgemal kui rabaga piirneval mineraalmaal. Vesi püsib raba keskel selles mahutis vähese langu ja aeglase voolamise tõttu, äärealadel osaliselt ka vettpidavama ja enam lagunenud turba arvel. Metsakuivendus suurendab aastast äravoolu. Äravoolu maksimumid tekivad tavaliselt kevadel ja sügisel, kuid ka suviste tugevate vihmade perioodil. Suurenenud äravool tekitab reljeefi madalamatel osadel üleujutusi. Üleujutuste suurenemist peetakse üheks kõige kahjulikumaks kuivendusjärgseks hüdroloogiliseks muutuseks. Soode, eriti aga rabade massiline ja arutu kuivendamine viiks samal ajal meie mageveevarude vähenemisele. Kuid, nagu juba eespool märkisime, 1989. a. seisuga oli Eesti soodest kuivendatud 28 % (Pikk, 2000), sellest: - 15 % metsanduslikul eesmärgil, - 12 % põllumajanduslikul otstarbel, - 1 % turbavarumise eesmärgil 17 % looduskaitsealuseid soid 55 % on soid, milliste kasutamine ei ole tasuv Teisest küljest - kuivendatud puistute parem kasv pärast kuivendamist suurendab evapotranspiratsiooni. See asjaolu tasakaalustab metsakuivenduse otsesel mõjul suurenevaid äravooluhulki. Üleujutused on siiski tingitud paljudest faktoritest, mitte ainult metsa kuivendamisest. Sellisteks teguriteks on valgala suurus, põllumajandusliku maa osatähtsus, mulla liik, metsamaal enne kuivendamist kasvavate puistute iseloom ( tagavara ), lumikatte veesisaldus. Tihedama kraavide asetuse korral kasvab üleujutuste oht. Üleujutuste tõenäosus kasvab, kui kuivendamisega samal ajal tehakse lageraieid. Raied, peamiselt lageraied suurendavad samuti äravoolu. Sel juhul sademete kinnipidamine puistute poolt puudub, transpiratsioon on alanenud ja mulla veesisaldus seetõttu kasvab.
Mõju vee kvaliteedile Tahke aine väljakanne. Hõljum - orgaanilise või mineraalse materjali osakesed, mis esinevad vees hõljuvas olekus. Tahke orgaaniline materjal ummistab veekogusid rohkem kui mitteorgaaniline materjal. Orgaaniline materjal on bioloogiliselt aktiivne, seega tarbib mineraliseerumisel hapnikku. Palju tahket orgaanilist materjali uhutakse ära kraavide kaevamise käigus, pärast on ärakanne suurem suurtel äravooluperioodidel (kevadel ja sügisel). Kraavide puhastamine samuti suurendab tahkete osakeste hulka vooluvees. Näiteks kui enne kraavide puhastamist oli tahke materjali hulk 1,7 mg/l, siis 2 a. pärast puhastamist 28,3 mg/l. Mitmesuguste majandamisvõtete üheaegsel kasutamisel võib tahkete ainete ärakanne olla küllalt suur. Näiteks Soomes läbiviidud uurimistöö kohaselt lageraie , kraavitamise ja maapinna ettevalmistamise kooskasutamine suurendas tahkete ainete hulka vooluvees 4 kg/ha/a. kuni 1010 kg/ha/a. 5-8 a. hiljem oli tahkete ainete hulk veel umbes 60 kg/ha/a. Alal, kus samuti toimus lageraie ja kündmine, kuid kus jäeti puhverribad raiumata, olid muutused vee kvaliteedis väikesed. Takistamaks tahkete ainete kogunemist veekogudesse , kasutatakse muidki kaitseabinõusid peale puhverribade. Näiteks kasutatakse ajutisi tamme, settekaeve ja -tiike.
Lahustunud ja kolloidse orgaanilise materjali väljakanne. Vooluvesi, peamiselt rabadest tulev, sisaldab huumusaineid lahustunud või kolloidses vormis. Need annavad veele tüüpilise pruuni värvuse. Metsanduslikest abinõudest kuivendamine ja lageraied avaldavad kõige suuremat mõju orgaanilise materjali väljakandele. Uurimistööde tulemused on selles valdkonnas vasturääkivad. Tegurid, mis põhjustavad orgaanilise materjali ärakande suurenemist, on suurenenud vooluhulgad, põhjavee väljavool, mis sageli sisaldab palju lahustunud huumust, ja turba pealmise kihi lagunemine. Teisest küljest, kuivendamine võib viia mullavee kokkupuutesse mineraalmullaga ja sellega alandada huumuse hulka. Enamike uurimistööde järgi orgaanilise aine hulk kasvab kaevetööde käigus, kuid siis alaneb kiiresti. Rootsis läbiviidud uurimistöö andmeil suurenes orgaanilise materjali hulk 170 % 3 aasta kestel pärast lageraiet. Järeldati, et ootamatu põhjavee tõus põhjustas juurte ja mükoriisa surma ja sellega ka orgaanilise materjali erosiooni.
Toiteelementide väljakanne Fosfor . P kontsentratsioon looduslike soode mullas on madal, keskmiselt 20 mg/l. Oletades, et aastane äravool on 300 mm, on aastane fosfori väljakanne 0,06 kg/ha. Kuivendamise mõju fosfori kaole võib olla märgatav. Näiteks Soomes tehti kindlaks, et fosfori kontsentratsioon vooluvees kuivendamisele järgneval aastal tõusis 21-lt 58-le mg/l ja isegi üle 280 mg/l mõõdeti. Vanadel kuivendatud aladel, mida ei ole väetatud, vooluvee P-sisaldus on sama, mis looduslikel turbamaadel. Fosfori väljaleostumine suureneb ka mitme aasta kestel pärast lageraiet. Kaalium . Leostub kergesti kuivendatud aladelt. Väetamine ja lageraied suurendavad väljakannet. Lämmastik. Enamus lämmastikust, mis leostub välja looduslikust turbast, on orgaanilises vormis. Kuivendamine suurendab nii orgaanilise kui mineraalse lämmastiku leostumist. Kuivendamisest tingitud orgaanilise lämmastiku väljauhtumine võib tõusta 10 kg/ha aastas ja ammoonium - ja nitraatlämmastiku osas alla 1 kg/ha aastas. Risk nitraatlämmastiku väljauhtumiseks on eriti kõrge pärast lageraiet. Siiski suurem osa lämmastikust, mis vabaneb pärast kuivendamist, mida võib olla kuni 100 kg/N/ha, fikseeritakse taimestiku poolt.
Seega võib öelda, et põllu- ja metsamaade kuivendamisel suureneb lämmastik- ja fosforühendite väljakanne kuivendatud maadelt, mis põhjustab pinnavee reostuse. Uurimused on näidanud, et toitainete väljauhtumine kuivendatud põllumajandusmaadelt on oluliselt suurem kui metsamaadelt. Kui fosfori ja lämmastiku väljauhtumine metsamaadelt on keskmiselt vastavalt 0,081 ja 3,4 kg/ha aastas, siis põllumajandusmaadelt vastavalt 0,37 ja 11,0 kg/ha aastas (Protection..., 1995).. Keskmiste äravoolumoodulite alusel tehtud ligikaudne arvestus näitas, et lämmastiku väljakanne pilootmetskondade metsamaadelt oli järgmine: Karula 3,0 kg/ha a., Maidla 3,4 kg/ha a. ja Kloostri 3.8 kg/ha a. ( Management ..., 1998) (nimetatud metskonnad eksisteerisid 1988.a.). Näiteks Rootsis on leitud vastav näitaja olema ( puistud , lageraie alad ja sood kaasa arvatud) 5 kg/ha a. (Fleischer, Stibe, 1989). Metsamaade kuivendamise tulemusena äravool suureneb ja sellega ka lämmastiku väljakanne, kuid võrreldes juurdetuleva lämmastiku hulgaga jääb see siiski suhteliselt madalaks. Kuna metsi Eestis ei väetata tänapäeval, on metsamaadel peamiseks lämmastiku allikaks sademed. Sademetega langeb keskmiselt 14 kg N/ha aastas. Lämmastiku väljauhtumist kuivendatud metsamaadelt vähendab puude poolt lämmastiku tarbimise tõus tänu mulla aeratsioonitingimuste kuivendusjärgsele paranemisele. Selle tulemuseks on puistute juurdekasvu suurenemine kuivendatud aladel.
Raskemetallide väljakanne. Raua väljaleostumise osas turvasmuldadel pärast kuivendamist on uurimistulemused varieeruvad. Ühed uurimused näitavad raua kontsentratsiooni suurenemist , teiste andmetel muutusi ei esine, kolmandate andmetel kontsentratsioon pärast kuivendamist väheneb. Sarnased tulemused on saadud ka alumiiniumi ja teiste metallide osas. Näib, et metsakuivendus suurendab elavhõbeda väljauhtumist veekogudesse, kuid see settib väga kiiresti. Elavhõbeda sisaldus kalades, kes elavad looduslikel valgaladel paiknevates veekogudes, ei erine selle metalli kontsentratsioonist kalades, kes elavad intensiivselt soometsandust praktiseeritavate alade veekogudes.
Mõju vee happesusele. Üldiselt oletatakse, et metsakuivendus põhjustab veekogudes vee hapestumist. Kuid soodest väljavoolava vee happesus oleneb mitmetest asjaoludest. Näiteks kui kraavid ulatuvad mineraalpinnaseni, siis pH väärtus suureneb, peamiselt väikeste vooluhulkade korral.
Kuivendamise mõju süsinikuringele. Fotosüntees on biosfääris ainus protsess, mille käigus moodustub molekulaarne hapnik. CO2 sidumine ja O2 eraldumine fotosünteesil on määrava tähtsusega atmosfääri gaasilise koostise stabiilsuse tagamisel . Fotosünteesivad organismid sünteesivad Maal süsinikule ümberarvestatult aastas ligikaudu 5*10 tonni orgaanilist ainet, milleks kulutatakse ligikaudu 2*10 tonni CO2 ja eraldatakse 13*10 tonni hapnikku (Miidla, 1984). Gaaside mõju kliima soojenemisele sõltub nende võimest absorbeerida infrapunast kiirgust ja nende püsivusest atmosfääris. Kasvuhooneefekti olemasolu tõestas XX sajandi alguses Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius. Ta näitas, et süsihappegaas mängib olulist rolli atmosfääri peegelduva soojuskiirguse neeldumises, mis põhjustabki atmosfääri täiendava soojenemise. Ilma kasvuhoonegaasideta atmosfääris oleks Maa keskmine temperatuur ligi 32o külmem kui ta praegu on. Seega on kasvuhooneefekt tegelikult normaalne eluks hädavalik nähtus. Probleem tekib aga siis, kui inimtegevuse käigus lendub atmosfääri liiga palju nn. kasvuhoonegaase , mis põhjustab temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaasid on veeaur (H2O), süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), fluoritud kasvuhoonegaasid ja osoon (O3).
Põhjaveetaseme alandamine kuivendamisega teeb võimalikuks aeroobse mikrobioloogilise tegevuse sügavamates turbakihtides ja seetõttu süsinikdioksiidi (CO2) eraldumine atmosfääri suureneb. Samal ajal suureneb metaani (CH4) oksüdatsioon süsinikdioksiidiks, mistõttu metaani emissioon väheneb ja võib-olla isegi lõpeb. Metsa kuivendamine aitab seega kaasa nn. kasvuhoone -efekti tekkimisele. Kuivendatud sood muutuvad süsiniku akumulaatoritest süsiniku allikateks süsiniku suurenenud mineraliseerumise tulemusena turbas, millest sõltub biomassi (peamiselt puidu, metsavarise ja juurte biomass) akumulatsiooni määr. Samal ajal kasutavad taimed (puud) väliskeskkonnast neelatud CO2 orgaaniliste ainete sünteesiks. Uuringud, mis käsitlevad C - varude muutumist turbas, näitavad, et kasvukohad, kus puistu reageerimine kuivendusele on nõrk (rabad), võivad muutuda C atmosfääri lendumise allikaiks. Toitaineterikkamais kasvukohtades ( madalsood ), kus puude reageering kuivendamisele on tugevam, muutus on ebaoluline või koguni süsinikku akumuleeritakse rohkem kui emiteeritakse, vähemalt mõned aastakümned pärast kuivendamist, kui puistu on kõige produktiivsemas faasis. Suurenenud metsavarise tootmine puurinde poolt pärast kuivendamist suuresti määrab kindlaks süsiniku bilansi. Suurenenud kõdutoodang kompenseerib turba tugevnenud mineraliseerumise. Eestis võib arvestada, et juhul kui meil kraavid oleksid pidevalt korras, siis saaksime aastas 1 ha-lt täiendavat puitu 2 tm ja kuivendatud metsamaadelt kokku 1 000 000 tm (Valk, 1997). Süsinikubilansi koostamisel on vajalik seda asjaolu arvestada. Kuivendamise vastased jätavad mainimata asjaolu, et kasvuhoonegaase eraldub ka kuivendamata soodest, peamiselt rabadest. Siiski peab ütlema, et selles osas on uurimistulemused maailmas vastukäivad ja on vara teha üldistusi metsakuivenduse mõju kohta süsiniku bilansile soode ökosüsteemis. Toite-elementide poolest rikkad kasvukohad näitavad tavaliselt N2O emissiooni suurenemist pärast kuivendamist.
Tänapäeval räägitakse hästi palju globaalsest soojenemisest ja inimese panusest sellesse. On siiski tõenäoline, et enamik kliimakõikumisi, mida me ajalooliselt oleme näinud, on tegelikult looduslikud. Ja selle peal on natuke ka inimese põhjustatud mõju. Räägitakse osooniaugust ja süsihappegaasist, aga unustatakse ära, et atmosfääris olev aur on tähtsaim infrapunast kiirgust neelav gaas ja seega põhiline kasvuhooneefekti tekitaja . Seda efekti on vaja, sest muidu oleks meie kliima karmilt külm. Auru inimene aga väga palju ei tekita. Ka süsihappegaasist tingitud soojenemine kestab vaid teatud piirini . Kui gaasi moodustatud ,,kile" ümber Maa muutub väga paksuks, ei tule päikesesoojus enam läbi ja algab jahenemine. Sellega ei taheta öelda, et reostamise pärast ei pea muretsema, aga laiale publikule serveeritakse seda tihti primitiivselt (Lõhmus, 2007).
6.2.5.3. Kuivendamise mõju puistute tootlikkusele
Metsatüpoloogia ja soomuldadel esinevad metsakasvukohatüübid Metsade järjest intensiivsem kasutamine tingib vajaduse metsökoloogia senisest põhjalikuma tundmise ja arvestamise järele. Metsa kasutamine, sealhulgas ka turismi arendamiseks , eeldab täpse ülevaate omamist metsamaade looduslikest tingimustest ja nende territoriaalsest varieeruvusest. Parima ülevaate annab metsakasvutingimustest E. Lõhmuse poolt koostatud metsakasvukohatüüpide ordinatsiooniskeem (ordineerimine - korrastamine ökoloogilisteks seeriateks vastavalt nende suhtele üksteisega ja telgedeks olevate ökoloogiliste faktorite gradientidega). Klassifikatsiooni põhiüksuseks on metsakasvukohatüüp. Oluline on silmas pidada, et metsatüpoloogias kasutatavad klassifikatsiooniüksused on kokkuleppelised väljavõtted - mets kui ökosüsteem moodustab harva selgelt piiritletavaid üksusi. Kasvukoha tingimuste ja nendele vastavate metsakoosluste varieerumine on üldjuhul pidev, tunnuste muutumine toimub enamasti järk-järgult.
Soid on võimalik klassifitseerida mitmeti. Üldtuntud on soode liigitamine madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. See liigitus põhineb peamiselt soode 1) toitumisel ja 2) valdaval taimkattel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalaineterikaste põhja-, pinna- või tulvavetega ning sellele vastav mitmekesine taimestik . Kõrgsoid ehk rabasid toidavad ainult sademeteveed, nende soode ilme on palju ühenäolisem, taimestik liigivaesem. Siirdesood on vahepealsed nii ajalises (arenguloolises) kui ruumilises mõttes: neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega ( vaese sademelise toitumisega) kõrgendeid - mättaid, saari ja taimkate on seetõttu ilmelt mosaiikne. Soode kolmikliigitusele andis teadusliku põhjenduse sooteaduse klassik C. Weber ( 1902 , 1908). Seega erinevad sootüübid kõigepealt turba toitainetesisalduse poolest. Madalsoos on taimi toitev turbakiht toitesooladest rikas ( eutroofne ), rabas vaene ( oligotroofne ), siirdesoos keskmise viljakusega (mesotroofne). Turba pindmises 20 cm paksuses kihis on rabades: lupja 27 korda vähem kui madalsoodes, lämmastikku vastavalt 6,6 ja fosforit 2,9 korda vähem, kaaliumi puhul on erinevus väike. Turba mahumass on madalsoos keskmiselt kaks korda suurem kui rabas, mis taimede kasvu seisukohalt on üsna oluline. Mahumassist sõltub mulla toitesoolade sisaldus. Mida kergem on taimejuurtest läbipõimitud turbakiht, seda vähem on temas toitesooli. Toitesoolade võrdse protsentuaalse sisalduse korral on kaks korda raskemas turbakihis ka kaks korda rohkem toitesooli. Mullaviljakuse suure erinevuse tõttu erinevad madalsood ja rabad teineteisest kardinaalselt ka taimkatte poolest. Madalsoo taimkate on kõige liigirikkam ja rabade oma kõige liigivaesem. Rabas kasvab spetsiifiline taimkate, kus domineerivad kääbuspõõsad ja turbasamblad , rabade taimkate erineb selgesti madalsoode omast, kus valitsevad rohttaimed. Siirdesoos kasvavad nii madalsoo- kui rabataimed , kuid ka siirdesoodele iseloomulikud taimed. Rabataimed kasvavad peamiselt mätastel, kus mineraalaineterikas põhjavesi ei ole taimedele kättesaadav, madalsoo- ja siirdesootaimed aga mikroreljeefi madalamates osades ja läbivoolulistes kohtades. Eesti soode põhitüüpideks jaotumine on esitatud tabelis 2. Selgub , et erinevad allikad annavad erineva pindalalise jaotuse.
Tabel 2. Eesti soode jaotumine põhitüüpideks pindala järgi (ha) Soo EMMTUI, 1964 Taimkatte Geoloogia ENE, 1987 põhi- kaardid,1965 valitsus, 1987 Tüüp ha % ha % ha % ha % Madal- 515000 57 342000 36 555006* 55 550000* 55 sood Siirde- 114000 12 228000 24 50455* 5 100000* 10 sood Rabad 278000 31 380000 40 403640* 40 350000* 35 Kokku 907000 100 950000 100 1009101 100 > 1000000 100
* vastavad arvud on leitud H. Seemeni poolt kaudselt
Sootüüpide erinev osatähtsus erinevate uurimuste järgi tuleneb ilmselt kasutatud metoodikast. Soode liigitamisel võib aluseks võtta mulla, taimestiku või lähtuda turbatootmise seisukohalt. Näiteks taimestiku alusel võime sood nimetada siirdesooks, kuid muld on madalsooturvas. Turbatootjad loevad turbamaardlaks sellist soo osa pindalaga 10 ha ja enam, kus turbakihi paksus madalsoos on vähemalt 0,9 m, siirdesoos 1,1 m ja rabas 1,2 m. Nendel aladel on arvutatud ka turbavaru (2,37 miljardit tonni) (Orru, 1995). Ühe ja sama sootüübi piires võivad taimede kasvutingimused oluliselt erineda, mis põhjustab eriilmeliste taimekoosluste kujunemist ja sootüüpide alljaotuste - kasvukohatüüpide eraldamise vajaduse. Sood võib jaotada kasvukohatüüpideks mitmetest kriteeriumidest lähtudes. Et enamik soid kuulub Eesti metsafondi ja et nad on sageli kaetud metsaga, on meil soodes kasvukohatüüpe eristatud metsanduslikust seisukohast lähtudes. Kui soos on puurinde liitus üle 0,3 ning puude keskmine kõrgus ületab 4 m, käsitletakse niisugust sood harilikult soometsana, näiteks madalsookaasik, rabamännik jne. (Paal jt., 1999). Eesti soodel eristatakse kolme loodusliku põhitüübi - madalsoo, siirdesoo ja raba kõrval inimtegevusest põhjustatud tekistüüp - kõdusoo, mis on kujunenud soomulla pikaajalise kuivendamise või harvem teistel põhjustel toimunud põhjavee languse tagajärjel. Madalsood on jagatud kaheks kasvukohatüübiks - loduks ja tarnamadalsooks ning rabad kolmeks - nõmmrabaks, siirderabaks ja kõrgrabaks. Kõdusoodel eraldatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp.
Lodu Metsakasvatuslikust seisukohast jagatakse madalsood kaheks kasvukohatüübiks - loduks ja tarnamadalsooks ehk madalsooks kitsamas mõttes. Lodu kasvukohatüüp on levinud jõe- ja järveäärsetel madalikel, orgudes ja laugetel nõlvadel. Mikroreljeef on tugevasti mätlik. Taimestik toitub toitesooladerikkast põhjaveest või jõelammidel ka üleujutusveest. Kevadeti ja sügiseti on lodud pikka aega üle ujutatud. Muld on viljakas, turbalasundi paksus on alla 1,0 m. Enamik lodudest on kaetud metsaga, põhilised puuliigid on sookask ja sanglepp - mõlemad taluvad üleujutusi. Lodumetsad on põhjaveelise toitumisega, kuid vesi on hästi liikuv ja enamasti mineraalaineterikas, südasuvel võib aga põhjavesi langeda küllalt sügavale. Seetõttu on kuivendamata lodumetsades sookase ja sanglepa toitereziim küllalt hea ja nad moodustavad seal keskmise tootlikkusega puistuid. Sanglepikute boniteet kõigub tavaliselt II...III klassi piirides, sookaasikutel III...IV klassi piirides. Lodumetsades leidub ka arukaske, harilikku kaske ja saart , mis pärast kuivendamist võivad kohati kujuneda enamuspuuliigiks ja moodustada puistuid. Alustaimestik on liigirikas. Raiestike eluskate on väga lopsakas. Suureneb sookastiku, metskõrkja, tarnade, luht - kastevarre jt liikide osatähtsus. Metsauuenemine toimub peamiselt vegetatiivsel teel sanglepa ja sookasega. Lodu osatähtsus on viimastel aastakümnetel kuivendamise tagajärjel vähenenud. Kui ligi 30 aastat tagasi oli riigimetsafondis vastav näitaja 24000 ha ja umbes 1/3 lodumetsadest kuivendatud (Kollist, 1972), siis tänapäeval on lodu kasvukohatüübi pindala riigimetsas ligikaudu 9300 ha. Kuid siinkohal ja edaspidi ka teiste tüüpide puhul tuleb arvestada, et riigimetsade osatähtsus on väiksem kui 1970. aastatel.
Tarnamadalsoo e. madalsoo Kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Mikroreljeef on vähem mätlik ja üleujutused kestavad vähem aega kui lodu kasvukohatüübis. Taimestik toitub põhjaveest, kuid vesi on vähemliikuv ja mineraalainetevaesem kui lodus . Seetõttu mõned nõudlikumad lodudel esinevad liigid siin ei kasva. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask, mis kasvab nii üksikpuudena kui puistutena. Sookasepuistute tootlikkus on märgatavalt madalam kui lodumetsades, boniteet tavaliselt IV-Va. Harvem leidub mändi ja männikuid. Mõnel pool kasvab sookaasikutes kaaspuuliigina sanglepp. Kuivendamata madalsoodel ja madalsoometsades kasvab ka üksikuid kuuski , rohkem küll alusmetsana. Pärast madalsoode kuivendamist hakkab järk-järgult kuuse osatähtsus suurenema ning aja möödudes moodustuvad kuuse enamusega puistud. Ligi pooled madalsoodest on kaetud alaboniteediliste puistutega või on hoopis lagedad (riigimetsas on käesoleval ajal lagedaid madalsoid ligikaudu 10%). Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Ka raiestikel kasvavad põhiliselt tarnad ja kõrrelised. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. Siirdesoo Siirdesoo kasvukohatüüp on tavaliselt tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Mätastel kasvavad taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Rabastumise algstaadiumis on ülekaalus ja annavad tüübile ilme tarnad ja kõrrelised ( pilliroog , sookastik , sinihelmikas). Turbasamblad kasvavad mitmesuguse suurusega laikudena. Hajusalt esineb soopihla, ubalehte, konnaosja jt liike. Rabastumise jätkumisel liituvad turbasambla-laigud, suureneb tupp - villpea , sookailu , sinika , küüvitsa ja rabataimede osatähtsus. Mikrokõrgendikel kasvavad ümaralehine uibuleht, lillakas , pohl , leseleht , laanelill; sammaldest palusammal, laanik , kaksikhambad, karusamblad jt. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine , tavaliselt kuni 30 cm paksune kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga (riigimetsas paiknevatest siirdesoodest on umbes 5% lagedad). Põhiline puuliik on mänd, mis kasvab üksikult, harvikute, alaboniteediliste puistutena aga ka puistutena. Männipuistud on kuivendamata siirdesoodes madala tootlikkusega, boniteet tavaliselt V-Va . Siirdesoos leidub ka sookaske, mis võib kohati moodustada madalaboniteedilisi puistuid. Raiestikel suureneb mõnevõrra kõrreliste, paiguti ka tupp-villpea ohtrus . Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega.
Raba Raba ehk kõrgsoo on spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunud oligotroofse turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev juurdekasv ja sellega kaasnev sademetevee hulga püsiv suurenemine pinnases. Seega on kõikidele rabadele iseloomulik oligotroofse, toitesooladevaese rabaturba olemasolu. Eesti rabad on eriilmelised . Kõiki rabasid ei saa metsamajanduses kasutada ühesuguse eduga. Ühesugused ei ole rabamännikute kuivendamise tulemused - ühel juhul annab kuivendamine rahuldavaid tulemusi, teisel juhul mitte. Ilmselt on põhjus selles, et rabad ei ole ühesuguse viljakusega. Seetõttu on rabade tüpiseerimine metsamajanduslikust seisukohast vajalik. Sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib Eesti rabad jagada kolme peamisse kasvukohatüüpi: nõmmrabad, siirderabad, kõrgrabad. Need raba kasvukohatüübid erinevad üksteisest pindmise, 0,5 m paksuse turbakihi iseloomu poolest, kuid taimkatte järgi võivad olla raskesti eristatavad. Nõmmraba kasvukohatüüp levib tasastel madalatel või nõgusatel aladel. Turbalasundi keskmine paksus ei ulatu enamikul juhtudel üle 0,5 meetri ja see lasub sademeteveest küllastunud liival või savil. Nõmmraba on tekkinud korduvate metsapõlemiste tagajärjel; puistu hukkumise ja sellest põhjustatud auramise vähenemise ning vettpidava nõrgkivi, nõrgliiva või siis savi tõttu on kogunenud mulda sademetevesi, mis on loonud eeldused rabataimede levikuks ning rabaturba tekkeks. Nõmmrabas kasvavad madalaboniteedilised männikud toituvad sademeteveest . Boniteet on harva IV, enamasti V-Va. Nõmmrabad ei ole läbinud madalsoo arenguastet. Turba sondeerimisel on nõmmraba kergesti tuntav. Siirderaba kasvukohatüüp on siirdesoost tekkinud raba esimene arenguaste, levib tasasel alal. Turbalasundi paksus on üle 1 meetri, kuid oligotroofne rabaturbakiht on sedavõrd õhuke (alla 0,5 m), et kuivendamise ja turba pindmise kihi kokkuvajumise järel tungivad puude juured allolevasse viljakamasse turbakihti, mistõttu metsa kuivendamine selles kasvukohatüübis võib anda veel küllalt rahuldavaid tulemusi. Taimkatte iseloomult kuulub siirderaba kasvukohatüüp rabade hulka (siirdesoole iseloomulikud taimed üldiselt puuduvad), turbalasundi järgi aga mitte. Kasvavad pilliroog, sookastik, sinihelmikas, soopihl, ubaleht jne; rabastumise jätkumisel suureneb turbasammalde, tupp-villpea, sookailu, sinika, küüvitsa jt rabataimede osatähtsus. Siirderabas kasvab rohkem pilliroogu, vaevakaske, sinikat, sookailu ja teisi sügavalt juurduvaid meso -oligotroofseid sootaimi kui kõrgrabas. Valitsevad põhiliselt sademeteveest toituvad männikud, millest enamik on alaboniteedilised. Puistute boniteet V-Va. Kõrgrabad on oma arenguastmelt teistest rabadest vanemad ja neis on pindmise, oligotroofse turbakihi paksus üle 0,5 meetri, siirde- ja nõmmrabas aga väiksem. Kõrgraba on siirderaba või nõmmraba edasise soostumise tagajärg ja soode arengu viimane aste. Turbalasundi paksus on üle 1 meetri, üksikjuhtudel 9-10 m ja rohkemgi, kusjuures pindmise oligotroofse turbakihi paksus on alati üle 0,5 meetri. Rabaturvas on toitesoolade poolest äärmiselt vaene. Taimestik toitub atmosfääriveest. Alustaimestikule on iseloomulik hästi väljakujunenud puhmarinne: sookail , sinikas, kanarbik , harilik kukemari , küüvits, pohl, Ida-Eestis ka hanevits. Rohttaimedest tupp-villpea, rabamurakas, ümaralehine huulhein. Samblarindes valitsevad turbasamblad. Rabad on tasased või kumerad ja asuvad sageli ümbritsevast maast kõrgemal. Metsapuudest suudab kõrgrabas kasvada ainult meie kõige vähenõudlikum puuliik - mänd. 100 a. puistute tagavara on vaid 100-120 tm/ha (Lõhmus, 1984). Riigimetsas paiknevatest rabadest on ligikaudu 20% lagedad.
Kõdusood Kõdusoo on inimtegevusest põhjustatud tekistüüp, mis on kujunenud soomulla pikaajalise kuivendamise või harvem teistel põhjustel toimunud põhjavee languse tagajärjel. Paranenud aeratsioonitingimustes intensiivistub turvast lagundavate mikroorganismide elutegevus. Pikaajalise kuivendamise tulemusena moodustub üsna hästi lagunenud viljakas pindmine kõduturbakiht, mille tüsedus ja lagunemisaste sõltuvad turba koostisest, kuivenduse intensiivsusest ja kestusest. Kõdusoo on äratuntav maapinna lähedal asuva sõmerja struktuuriga turbakihi ja paraja niiskusreziimiga mineraalmuldadele iseloomuliku taimkatte järgi. Soode ja soometsade vegetatsiooni muutumine kuivendamise mõjul toimub väga erinevalt. Määrava tähtsusega on lähteökosüsteemi omadused (selle tüüp); viljakama (toitaineterikkama, paremini lagunenud) turbalasundi korral ilmuvad muutused kiiremini. Õhema turbalasundi (üldiselt alla 0,5 m) korral avaldab otsest mõju ka lasundi tüsedus ja selle mineraalse aluspõhja omadused. Metsata või puudeta (eriti suurepinnalistele) soodele metsakoosluse kujunemine kestab arusaadavalt kauem. Puissoode ja soometsadega võrreldes on nende ökoloogilised tingimused puude ja teiste metsataimede kasvuks ebasoodsamad (see ongi puude puudumise põhjuseks) ning teatud aeg kulub paratamatult puurinde kujunemiseks. Oluline on kuivendamise kestus ja intensiivsus (kraavivõrgu tihedus, kraavide sügavus ja korrasolek). E. Lõhmuse (2004) järgi eraldatakse kaks alltüüpi: 1) jänesekapsa-kõdusoo, 2) mustika- kõdusoo. Jänesekapsa-kõdusoo on tekkinud viljakamas siirdesoos, madalsoos või lodus põhjavee alanemisest põhjustatud pikka aega kestnud taandsoostumisprotsessi tagajärjel. Mikroreljeef on puude olemasolust tingitud turba ebaühtlase vajumise tõttu tugevasti mätlik. Taimestik on põhjaveelise toitumisega ja sarnaneb arumetsades esineva jänesekapsa kasvukohatüübi omaga . Muld keskmiselt kuni hästi viljakas. Enam levinud on I-II boniteedi kuuse-segametsad, vähem männi ja kase enamusega metsad . Peapuuliigiks on kõikjal kuusk . Esineb kuusikuid ja segametsi üle 500 tm/ha puidutagavaraga. Raiestikel on lopsakas eluskate laialehelistest ja kõrrelistest: põdrakanep, pajulilled, lillakas, seaohakas, sinihelmikas, metskastik, kasteheinad, luht- kastevars . Mustika-kõdusoo on tekkinud tavaliselt vähemviljakast siirdesoost või siirderabast pikaajalise kuivendamise mõjul. Mikroreljeef on tugevasti mätlik. Taimkate on põhjaveelise toitumisega ja sarnaneb arumetsades esineva mustika kasvukohatüübi omaga. Iseloomulik on viljuva mustika lausaline levik. Muld on keskmiselt viljakas, domineerivad II-IV boniteedi männikud, kus järelkasvuna esineb kuusk. Raiestikel suureneb eriti pohla ja kõrreliste katvus : sinihelmikas, luht-kastevars, sookastik. Ulatusliku kuivendustöö tulemusena on kõdusoometsade pindala pidevalt suurenenud. P. Kollisti (1979) andmetel moodustas kõdusoo kasvukohatüübi pindala 48900 ha (3,4% riigimetsafondist), siis käesoleval ajal on kõdusoid riigimetsas ligi 82000 ha (7,5% riigimetsast).
Kokkuvõte metsakuivendamise tulemustest soomuldadel Metsakuivendamise tulemustele hinnangu andmine on küllalt keerukas. Kuigi meil on selles valdkonnas küllalt palju põhjalikke uurimistöid, on erinevad autorid kasutanud erinevat metoodikat ja järeldused on mõnes osas vastuolulised. Vaatame P. Kollisti uurimistulemuste alusel koostatud kokkuvõtvat tabelit kuivendamise tulemuste kohta soopuistute viisi.
Tabel 3. Soopuistute kuivendamise tulemused Kasvukoha- Puistute Maksimaalne kaugus Täiendav juurdekasv Boniteedi tüüp keskmine kraavist muut juurdekasv tm/ha alla 200 m üle 200 m tm % Soomännikud Madalsoo 1,39 1,49 1,27 0,22 +15 2,1 Siirdesoo 1,37 1,45 1,31 0,14 +10 2,1 Raba - - - - - 1-2 Kõdusoo 2,30 2,29 2,31 - -1 Sookuusikud Lodu 2,10 2,29 1,98 0,31 +14 0,5 Madalsoo 1,31 1,38 1,25 0,13 +9 1,0 Siirdesoo 1,35 1,47 1,22 0,25 +17 1,0 Kõdusoo 2,52 2,54 2,46 0,08 +3 Sookaasikud Lodu 2,18 2,35 2,09 0,26 +11 0,3 Madalsoo 1,15 1,22 1,10 0,12 +10 2,0 Siirdesoo 1,14 1,17 1,11 0,06 +5 2,0 Kõdusoo 2,23 2,23 2,23 0 0 Sanglepikud Lodu 2,27 2,95 2,68 0,27 +9 0,5 Madalsoo 1,26 1,39 1,23 0,16 +12 Kuivendamise positiivne mõju ilmneb kõikide puuliikide puhul, kuid kasvukohatüübiti on tulemused erinevad - kõdusoopuistute osas see praktiliselt puudub. Kuid kõdusoopuistute lähtetüüpide kuivendamine on olnud efektiivne, vastasel korral poleks kõdusood tekkinud. Kõdusoode täiendav kuivendamine ei ole ilmselt efektiivne. Kuivendamise tulemusi võime hinnata ka puistute tootlikkuse (boniteedi) tõusu alusel. Võtame selle näitaja alusel tulemused kokku kasvukohatüüpide viisi. Siinjuures tuleb silmas pidada asjaolu, et puistute kuivendusjärgne suhteliselt madal tootlikkuse tõus (näit. 0,5 klassi võrra) võib anda täiendavat juurdekasvu absoluutväärtuses (tm) rohkem kui boniteedi tõus mitme klassi võrra. See sõltub kuivendatavate puistute algtootlikkusest. Seniste kuivenduste mõju lodu kasvukohatüübi puistute tootlikkusele on küllalt tagasihoidlik , kuid kõigi puuliikide juures siiski positiivne (Kollist, 1972). Seniste kuivenduste tulemusel on kuusikute keskmine boniteet tõusnud umbes 0,5, kaasikutel 0,3 ja sanglepikutel 0,5 boniteediklassi võrra. Madalsoo ja siirdesoo kasvukohatüübid on kõige kõrgema kuivendusintensiivsusega kasvukohatüübid hüdromelioratsioonifondis. Kui enamikus kasvukohatüüpides piirdus kuivendamisega kaasnev boniteedi tõus väärtusega, mida tuli väljendada boniteedi kümnendikes, siis siin on võimalik opereerida boniteedi täisväärtustega. Seniste kuivenduste tulemusena oli madalsoo ja siirdesoo kasvukohatüübis summaarselt tõusnud: männikute tootlikkus 2,1 (V,9-III,8 bon.); kaasikute tootlikkus 2,0 (VI,1-IV,1 bon.); kuusikute tootlikkus 1,0 (III,9-II,9 bon.) boniteediklassi võrra. Kuusikute suhteliselt väike tootlikkuse tõus on põhjustatud asjaolust, et kuusk enamuses ilmub soole alles pärast kuivendamist. Kuivendamata aladel esineb ta harva ja esmajoones seal, kus looduslikud kasvutingimused on suhteliselt head (liikuv vesi, looduslik drenaaz jne.) ja koos sellega boniteediklass kõrgem. Seetõttu kujuneb ka kuuse lähteboniteet (kuivendamata aladel) kõrgeks. Kuivendatud aladel on kuusikute boniteet märgatavalt kõrgem kui männikutel ja kaasikutel. Kuivendatud rabas tõuseb männikute boniteet 1-2 klassi võrra - alaboniteedilistest männikutest kujunevad Va-V boniteedi männikud, kuid ainult 20-30 m laiusel kraaviäärsel alal. Kui vaadata tagavara keskmise juurdekasvu andmeid tabelis, siis näeme, et kuivendamise mõju kaasikute tagavara keskmisele juurdekasvule on suhteliselt väike - 10 % ringis , kõdusoos aga puudub hoopis. Samal ajal autor toob kaasikute boniteedi tõusuks 2,0 klassi. Kas pole nendes andmetes vastuolu? Seletus on selles, et boniteet tõuseb VI,2-lt IV,1-le, st tootlikkuse tõus on küll suhteliselt suur, kuid toimub väga madalas absoluutväärtuste piirkonnas. Seejuures kaasikute kuivendusjärgne tagavara juurdekasvu tõus sõltub tõenäoliselt kaasikute liigilisest koosseisust. Meil on tegemist siiski kahe erineva kaseliigiga. Seda tuleks kuivendamise tulemuste hindamisel ja kuivendatud maade majandamisel silmas pidada.
Senised uurimused ja praktika kogemused on näidanud, et soode kuivendamise tulemused sõltuvad soo tüübist ning iga sootüübi piirides konkreetsetest hüdroloogilistest tingimustest ja turba viljakusest. Mida kõrgem on turba potentsiaalne viljakus (st mida suurem on põhiliste toiteelementide sisaldus turbas ning mida kättesaadavamal kujul nad pärast kuivendamist seal esinevad), seda suurem on tavaliselt kuivendamise tulemusena saadav täiendav puidutoodang. Erandiks võib olla lodu kasvukohatüüp. Kuivendamise järel võib lodumetsade tootlikkus küll suureneda , kuid mitte sedavõrd nagu võiks eeldada mullaviljakuse alusel. On ju lodu kasvukohatüüp soometsa tüüpidest kõige viljakam. Ilmselt on selle põhjuseks lodumetsadele iseloomulik veereziim. Liigniiskust põhjustab neis hästiliikuv mineraalaineterikas vesi, mis võimaldab niiskuselembestel puuliikidel (sanglepp, sookask) küllalt tootlike puistute moodustamist ka kuivendamata aladel. Vanemad sanglepad on niivõrd kohanenud antud niiskusreziimiga, et selle järsk muutumine kuivema suunas võib põhjustada koguni juurdekasvu langust.
Eestis ja ka mujal Euroopa loodeosas läbiviidud uurimistööd näitavad, et mineraalmaametsade kuivendamise efektiivsus on väiksem soometsade omast (tabel 4).
Tabel 4. Soostunud puistute kuivendamise tulemused Puistute juurdekasv, tm/ha Kasvukohatüüp, keskmine mak. kaugus kraavist, m täiendav juurdekasv Boniteedi Puuliik juurdekasv > 200 Kask 2,77 2,82 2,73 0,09 3 0 Kuusk 2,42 2,43 2,41 0,02 1 0,1 Sanglepp 2,87 2,74 2,93 -0,19 -7 0,1 Mänd 2,34 2,44 2,25 0,19 8 0,1 Haab 2,78 2,89 2,71 0,18 6 0,15 Karusambla Mänd 2,05 2,07 2,03 0,04 2 0 Kask 1,83 1,93 1,77 0,16 8 0 Kuusk 1,92 1,95 1,90 0,05 3 0,1 Sinika Mänd 1,29 1,28 1,29 -0,01 -1 0,15 Osja Kask 1,30 1.43 1,26 0,17 12 0,15 Kuusk 1,55 1,75 1,41 0,34 16 0,5 Mänd 1,40 1,59 1,34 0,25 19 0,2 Tarna Kask 1,20 1,20 1,20 0 0 0,15 Kuusk 1,52 1,31 1,55 -0,24 -18 0,6 Mänd 1,22 1,25 1,21 0,04 3 0,4
Soostunud mineraalmaadel on metsa kuivendamise efektiivsus suhteliselt kõige suurem osja ja tarna kasvukohatüübis. Intensiivse kuivendamise korral võib tõusta küntud aladel puistu tootlikkus oluliselt ka sinika kasvukohatüübis. Teiste liigniiskete metsakasvukohtade (karusambla, angervaksa, sõnajala) ei ole kuivendamine metsa tootlikkust nii oluliselt suurendanud. Peamine põhjus peitub selles, et mineraalmaametsas on mullas olev vesi puude kasvuks soodsamate omadustega kui enamikus soometsades, mistõttu tema taseme alandamine mineraalmaal ei ole nii vajalik kui soos. Siiski võib ka mineraalmaametsade kuivendamisest kasu olla. M. Tindi (1986) uurimus rannikumetsade kuivendamise tulemustest (valitsesid soostunud mineraalmullad ja angervaksa kasvukohatüüp) nähtub, et 20 a. kestnud kuivendamise tulemusena on: * puistute keskmine boniteet tõusnud 0,8-1,0 klassi võrra; * noored puistud on reageerinud kuivendamisele enam kui vanad puistud; * puistute keskmine juurdekasv suurenes 20 a. jooksul 1,6-2,0 tm/ha/a ja puistute keskmine tagavara tõusis 40-80 tm/ha.
P. Kollisti järgi võib jagada uuritud kasvukohatüübid kolme gruppi: 1. kõrge kuivendusefektiivsusega kasvukohatüübid, kus kuivendamine ka ainuüksi puistute tootlikkuse tõstmise huvides on ilmselt ökonoomne. Siia kuuluvad madalsoo ja siirdesoo kasvukohatüüp, kus boniteedi tõus ulatub 2-3 klassini 2. suhteliselt tagasihoidliku, kuid siiski märgatava kuivendusefektiivsusega kasvukohatüübid, kus ökonoomsus vajab spetsiaalset uurimist. Siia kuuluvad lodu, tarna, osja ja siirderaba kasvukohatüübid, kus boniteedi tõus ulatus 0,2-0,7 klassini. 3. minimaalse kuivendusefektiivsusega kasvukohatüübid. Sellesse gruppi kuuluvad angervaksa, karusambla ja sinika kasvukohatüüp, kus boniteedi tõus oli 0,1-0,2 klassi (mõnes kasvukohatüübis mõne puuliigi puhul puudub see üldse). Siia tuleb arvata ka raba kasvukohatüüp, kus boniteedi tõus ulatus küll 0,5 klassini ja üle selle, kuid kuivendusjärgne lõppboniteet jäi väga madalaks (alla V). 3. gruppi kuuluvates kasvukohtades tuleks kuivendussüsteemide projekteerimisel ja kuivendamisel põhiliselt arvestada metsateede ehitamise ja kevadiste sulavete kiirema ärajuhtimise vajadusi, seega piirdudes kraavide rajamisega esmajoones kvartalite sihtidele. Metsade tootlikkus võib pärast kuivendamist tõusta metsa parema majandamise tõttu. Teed ja liikluseks kohandatud kraavi mullavallid võimaldavad puistutele paremat juurdepääsu, mistõttu neid saab hõlpsamini majandada ja ekspluateerida. Tee ehitus kõrvalolevast kraavist võetud pinnasest tuleb tunduvalt odavam kui pinnasest, mida tuleb vedada kaugemalt või pinnasest, mida võetakse küll tee kõrvalt, kuid selliselt , et vee äravool jääb reguleerimata.
Eespool käsitlesime turvasmuldadel ja soostuvatel muldadel kasvavate puistute (männikud, kuusikud, kaasikud, sanglepikud) kuivendamise tulemusi peamiselt U. Valgu, P. Kollisti ja V. Hainla uurimistööde tulemuste alusel. Nendes uurimustes kajastuvad soopuistute kuivendamise tulemused, nagu nad avaldusid kuivendamisele järgneva 20-25 a. kestel. Massandmestiku analüüs (P. Kollisti andmed) haaras ka vanemaid (kuni 60 a. tagasi) kuivendatud alasid. Kuid liigniiskete metsade kuivendamise mõju võib olla palju kaugemaleulatuvam. Seda näitab metsakorralduse massandmestiku analüüs perioodi 1982-1992 kohta (Pikk, 1997). Kokkuvõtted näitasid, et kasvukohatüüpide pindalalises jaotumises riigimetsades on toimunud viimastel aastakümnetel (kui võrrelda P. Kollisti 1958...1967 a. andmeid J. Pika 1982...1992 a. andmetega , s.o. umbes 25 a. jooksul ) küllalt olulised muutused. Näeme siirdesoode ja madalsoode pindala vähenemist, lodude rohkem kui kahekordset pindala vähenemist. Kahekordselt on aga suurenenud kõdusoode ja angervaksa kasvukohatüübi pindala, kui viimasele lisada ka tarna-angervaksa, mida varasem metsakorraldus eraldi välja ei toonud . Kui õhuke sooturvas on kokku vajunud ja enam ei oma sootüübile iseloomulikku paksust, tuleb kasvukoht paigutada soostuva tüübi alla, milledest lähim on angervaksa. Ühtedel kuivendusobjektidel võib märgata angervaksa tüübi osatähtsuse olulist suurenemist, teistel (Venevere ja Tuduküla kuivendustandril) on angervaksa kasvukohatüübi pind vähenenud, kuid naadi kasvukohatüübi pind mitmekordselt suurenenud. Savise aluspõhjaga õhukeseturbalistes soodes vähenes pärast kuivendamist turbahorisondi tüsedus lodus ja madalsoos kiirusega 0,8 cm aastas, siirdesoos 0,6 cm aastas. Paremini vett läbi laskva aluspõhjaga soodes ulatus turba kadumise kiirus kuni 1,5 cm-ni aastas (Pikk, 1997). Nii toimub kuivendatud alal turba tüseduse, taimkatte ja puistu koosseisu muutumine metsa kasvuks kasulikus suunas. Seega tuleb meie poolt käsitletud kuivendamise tulemusi vaadelda suhtelistena, kuivendamisest teatava perioodi möödumisel avalduvatena. Seejuures tuleb silmas pidada, et kuivendamise mõju on pikaajaline. Kui ühe või teise kasvukohatüübi puistute kuivendamise esialgsed tulemused ongi tagasihoidlikud, ei tohiks sellest veel teha järeldust kuivendamise ebaotstarbekuse kohta. Pikema perioodi möödudes võivad mullastikutingimused kuivendamise tagajärjel sedavõrd muutuda, et endine vähemviljakas kasvukohatüüp asendub viljakamaga, kus kasvavad eelmisest tootlikumad puistud. 6.3. Jääksoode rekultiveerimine Eestis on kaevandatud ja kaevandatakse mitmesuguseid maavarasid , nagu liiva, kruusa, savi, lubjakivi , dolomiiti, fosforiiti, põlevkivi, turvast. Maavarasid kaevandatakse põhimõtteliselt kahel viisil: · avakaevandustes e. pealmaakaevandustes; kasutatakse kui maavara katend on nii õhuke, et selle eemaldamine ei ole kulukas ; Eestis kasutatakse või on kasutatud avakaevandamist kõikide maavarade kaevandamisel; meetodi rakendamisel kasutatakse mitmeid tehnoloogiaid : - vaalkaevandamine - katend tõstetakse ekskavaatoriga või lükatakse buldooseriga vaaludena kohtadesse , kust maavara on väljatud; kasutatakse põlevkivi- ja kasutati fosforiidikarjäärides - aukkaevandamine - katend lükatakse või veetakse karjääri kõrvale või sellest eemale ja väljatud maavara kohale jääb auk; kasutatakse näiteks liiva, kruusa või lubjakivi kaevandamisel - väljakkaevandamine - maavara kaevandamine toimub suurel pindalal; kasutatakse freesturba tootmisel · allmaakaevandustes; altkaevandatud on meil põlevkivi (Ida- ja Lääne-Viru kaevandused), fosforiiti (Ülgase ja Maardu kaevandused), liivakivi (Aruküla ja Piusa kaevandused), diktüoneemaargilliiti (Sillamäe kaevandus)
Kaevandustega kaetud pindalade kohta võib leida mitmesuguseid, mitte kokkulangevaid andmeid. Pärast maavara ammendamist ja/või kaevandamise lõpetamist tuleb karjäärid ja murrud nõuetekohaselt rekultiveerida. Seda kohustavad ranged nõuded, sest eestlaste mõtteviisis domineerib maaviljeluse prioriteet . Seetõttu on mullale rekultiveerimise nõuetes osutatud suurt tähelepanu. Meil on suund anda kaevandatud alad tagasi mitte loodusele vaid maakasutajale. Viimasel ajal on hakanud levima ka arvamus, et kaevandatud alade loodustumine võib rikastada looduskeskkonda rohkem kui nende rekultiveerimine.
6.3.1. Jääksoode mõiste, kasutamise võimalused Üheks oluliseks maavaraks on Eestis turvas. Turvast kasutatakse kütteks, loomadele allapanuks, aianduses (ka metsataimekasvatuses), turvasmuruvaipade kasvatamiseks; hästilagunenud madalsooturvast kasutatakse väetusturba tootmiseks ja kompostimiseks. Küllalt suur osa toodetud turbast läheb ekspordiks. Kütusena ja allapanuna loomakasvatuses on turvast Baltimaades kasutatud juba sajandeid . Huvi suurenemist turba kui kütuse vastu põhjustas 17-18. sajandil alanud puidu tarbimise järsk tõus saeveskites ja viinavabrikutes. I. Etverk (1974) märgib, et 18. sajandi keskpaiku alanud hoogne viinapõletamine, mis oli mõisates tähtis tuluallikas, hävitas mõnekümne aastaga metsa rohkem kui aletamine terve sajandiga . I maailmasõja ajal ja järel tekkinud küttekriis põhjustas mitmete turbatööstuste (Ellamaa, Lavassaare, Lehtse, Ulila jt.) käikulaskmise. Kõik nad tootsid tükkturvast elektrijaamade, tööstusettevõtete ja kommunaalmajanduse tarbeks. 1939.a. läks käiku Tootsi briketitööstus (oli tol ajal Euroopa üks moodsamaid), 1960. aastate teisel poolel Oru turbakombinaadi briketivabrik, 1976.a. alustas tööd Sangla briketivabrik (1 tonn briketti võrdub kütteväärtuselt 3-4 tm küttepuudega). Turba varumine oli pikka aega vähe mehhaniseeritud ja nõudis palju inimtööjõudu. Turvast lõigati karjääriviisiliselt (enamasti labidaga) kogu lasundi sügavuse ulatuses. Varumise lõppedes jäid järele vee ja mudaga täidetud süvendid põhjalikult rikutud maal, mille edasiseks mõistlikuks kasutamiseks väljavaateid polnud. 1950. aastatel hakati paralleelselt tükkturbaga tootma ka freesturvast. Kuna freesturba tootmine on tükkturba tootmisest odavam ja turbavarumise alt vabanenud maa-ala on võimalik kergemini uuesti kasutusele võtta, lõpetati Eestis 1980.a. tükkturba tootmine. Tänapäeval toodetakse turvast enamasti freesimenetlusel, kuid uuesti on alustatud ka tükkturba kaevandamist. Freesturba saamiseks peenestatakse turbalasundi 10-20 mm paksune pealmine kiht trummelfreeside abil turbapuruks ning aetakse pärast mõnepäevast kuivamist vallidesse ja sealt aunadesse. Freesturba tootmise lõpetamisel jäävad soodesse suhteliselt tasased väljad, tükkturba tootmisest aga karjäärid (augud). Alasid, kus turbavarud on ammendatud või on turbatootmine katkenud, nimetatakse jääksoodeks. Jääksood on sageli peremeheta, tuleohtlikud ja taastuvad looduslikult väga aeglaselt.
Kui suur on vabariigis jääksoode pindala, ei ole täpselt teada. Ühtedel andmetel (Karofeld, 2005) on Eestis 15 -18 000 ha jääksoid + turbaväljad, kus looduslik ökosüsteem on hävitatud, taimekasv ja turba akumulatsioon on peatunud, C sidumine on asendunud emissiooniga
Maavarade registri andmeil on Eesti soodes ca 9500 ha mahajäetud turbatootmisalasid. Sellest umbes 1000 ha moodustavad vanad karjäärid ning ülejäänu endised freesväljakud (Ramst, 2005).
Eesti märgalade inventuuri andmetel on töös olevate turbaväljade kogupindala on ligikaudu 18 600 ha. Jääkväljade pindala pole täpselt teada, kuid see võib olla umbes 15 000 ha. Järelikult on otseselt turba kaevandamisega hävitatud enam-vähem 30 000 ha rabasid. Niisama palju on kahjustatud kaudselt, kaevandamisega kaasnenud kuivendamise tagajärjel. Seega võib tööstuslikel eesmärkidel kuivendatud rabade pindala ulatuda Eestis 60 000 ha-ni (Eesti märgalade..., 1999). Keskkonnaministeeriumi algatusel alustas Eesti Geoloogiakeskus mahajäetud turbakarjääride revisjoni 2005.a.
Eespooltoodud andmetele hinnangut andes võib tõdeda, et võrreldes turbavaru koguhulgaga on Eestis turvast kaevandatud suhteliselt vähe. Turba aktiivset tarbevaru (varu, mida võib kohe kaevandama hakata) jagub meil praeguse kaevandamismahu juures umbes 300 aastaks, reservis on (vajab uurimist enne kaevandamist) varu veel 700 aastaks. Kaitsealuste territooriumide all on veel umbes 500 aasta varu. Seega on praeguse seisuga turvas meil maavara, mida võrreldes teiste maavaradega jagub meil praeguse tarbimise juures kõige enamaks ajaks ( Kadastik , 2005). Samal ajal on tegemist tundlike ökosüsteemidega, mida tuleb eriliselt hoida aja rakendada meetmeid soode kaitseks. Riigikontroll on heitnud keskkonnaministeeriumile ette, et turvast kaevandatakse tunduvalt rohkem kui seda juurde kasvab. Aluseks on võetud TLÜ Ökoloogia Instituudi uurimus 2003-2005. aastast. Kuid andmed soode pindala kohta, kus turvast juurde kasvab, on vastukäivad. Ökoloogia Instituudi andmetel toodavad turvast kokku vaid 350 000 ha soid, kus taastekib aastas vaid 548 000 tonni turvast. Samal ajal on OÜ Eesti Geoloogiakeskuse teostatud (ulatuslikule välitööle toetuv ) turbavarude revisjoni andmetel soode pindala Eestis 1 009 101 ha, millest on turbamaardlatena arvel 901 648 ha. Kui võtta aluseks need andmed, siis oleks turvast tootvate soode kogupindala ja seega ka aastas ladestuva turba kogus kolm korda suurem. Teadusuuringud reaalsete turbavarude kindlaksmääramiseks jätkuvad Keskkonnaministeeriumi tellimusel.
Jääksoode iseloom sõltub kasutatud tehnoloogiast: freesturba või tükkturba tootmine. Jääksoo edasine areng sõltub aluspõhjast, selle veepidavusest ning ala veevahetuse kiirusest. Jääksoode edasine kasutamine võib olla mitmesugune. Tiigid, augud ja karjäärid täituvad veega, neid on mõeldav kasutada kala- ja jahimajanduses. Põllumajanduslikuks kasutamiseks sobivad need väljad, kus maapinnale on jäänud madalsooturba kiht. Põllumajandusele sobimatud alad kantakse metsamaade hulka. Erandjuhtudel, kui veereziim on reguleeritav, kasutatakse marjaistandike (peamiselt jõhvika) rajamiseks. Kui liigvett ei ole võimalik ära juhtida, jäetakse ala lihtsalt taassoostumisele. Kuid kuna see protsess on aeglane, püütakse mitmesuguste võtetega taassoostumisele kaasa aidata. Vastavasuunalisi uurimistöid on tehtud ja juhendmaterjale on koostatud maailmas juba mõnda aega, ka Eestis on viimastel aastatel hakatud rääkima soode taastamise vajadusest. Mitmetes jääksoodes üritatakse taastada teadlaste abiga turbatekke- ja soostumisprotsess.
Jääksoode uurimine on üks perspektiivsemaid soouurimisvaldkondi. Eesti jääksoode uuringutest on huvitatud ka mõningad välisriigid ( Holland , Taani jt). Nendele andmetele tuginedes loodavad nad taastada oma maa hävitatud soid.
6.3.2. Jääksoode metsanduslik rekultiveerimine
Jääksoode liigitamine Metsastamisele kuuluvad jääksood, kus pindmiseks kihiks on siirdesoo- või rabaturvas. Nõuded: 1. metsastatavate jääksoode turbakihi keskmine tüsedus peab olema vähemalt 30 cm. 2. põhjavee tase vegetatsiooniperioodil peab olema keskmiselt 40...50 cm sügavusel, kevadel 20...30 cm sügavusel. Kui põhjavesi on kõrgemal ja kevaditi ning sügiseti esineb üleujutusi, tuleb enne metsastamist kuivendusvõrk korda seada. Turbakihi paksuse ja veereziimi järgi jagatakse meie jääksood nelja rühma: 1) alla 50 cm paksuse turbakihiga jääksood, kus veereziim on soodne - põhjavesi ei tõuse kõrgemale kui 30 cm; 2) alla 50 cm paksuse turbakihiga jääksood, kus kas pidevalt või periooditi kannatavad liigniiskuse all (võib esineda üleujutusi); 3) paksema kui 50 cm turbakihiga jääksood, kus veereziim on soodne; 4) paksema kui 50 cm turbakihiga jääksood, mis kas pidevalt või periooditi kannatavad liigniiskuse all.
Maapinna ettevalmistamine 1. rühmas on parim maapinna ettevalmistamise viis sügav täiskünd, mis toob mineraalpinnase maapinnale, 2. rühma jääksoid - juhul kui neid ei ole võimalik kuivendada eelvoolu puudumise tõttu või mõnel muul põhjusel - on soovitatav ette valmistada adravagudena, nii, et vesi voolaks vaost kraavi. Puud istutatakse vao harjale. Võib teha ka künkaid. 3. ja 4. rühma jääksoodes ei ole vaja maapinda ette valmistada. Pärast turbavarumise lõpetamist soovitatakse väljal lasta 2 aastat seista. Arvatakse, et allesjäänud turbakihil on toksilisi omadusi, mis mõne aasta möödudes kaovad.
Kultiveeritavad puuliigid Sobivamateks puuliikideks jääksoodel on mänd ja arukask . Mändi tuleks istutada mõni cm (3 cm) sügavamale kui tehakse seda mineraalmaal. See nõrgendab külmakohrutuse tagajärgi ja suveperioodil pindmise turbakihi läbikuivamisest tingitud niiskusepuudust. Mändi kultiveeritakse, kask levib tavaliselt looduslikult. Kui jääksoo ümbruses arukaske ei kasva, on soovitatav teda külvata kuni 20 cm laiuste ribadena iga 50 meetri järel. Hästi kuivendatud õhukese turbakihiga soodes (1. rühm) ja nendes üle 50 cm paksuse turbakihiga soodes, kus maapinnale jääb suhteliselt viljakam madalsooturvas (osa 3. rühmast), võib kasvatada kuuske , mis on madalsoos kõige tootlikum puuliik. Kuna alla 2 m kõrgused kuused kannatavad hiliskülmade käes, tuleb kuuske kasvatada kase turbe all. Võib rajada männi-kuuse segakultuure, seadu 1,5 × 1,0 m, istutades iga kahe männirea järel ühe rea kuuske (6600 tk/ha). Alla 30 cm paksuse turbakihiga kruusasel pinnasel asuvatel hästikuivendatud jääksoodel (osa 1. rühmast) võib kultiveerida koos kuusega ka euroopa, kuriili ja jaapani lehist, istutades iga kuuserea järel (taimede vahe reas 1,5 m) rea lehiseid (taimede vahe reas 3 m). ridade vahe 2 m. Rohtumata, üle 0,5 m paksuse turbakihiga jääksoodel (3. ja 4. rühm) võib ettevalmistamata maapinnale rajada ka männi külvikultuure algtihedusega 6000. Kuid külv igal aastal ei pruugi õnnestuda. Külmakohrutust saab vähendada väetamisega, siis tekib kiiresti taimkate ja pinnas kamardub. Jääksoodele rajatud okaspuukultuurides tuleb säilitada looduslikke lehtpuid. Istutusmaterjalina kasutatakse 2-aastasi männiseemikuid, 3...4-aastasi kuuseistikuid ja 2- aastasi lehiseseemikuid. Kultuuride hooldamise vajadus jääksoodel on üldiselt väike. Välja tuleb raiuda kultuuride kasvu takistavad lehtpuud.
Väetamine 1. rühma kuuluvaid õhukeseturbalisi jääksoid tavaliselt ei väetata. Mineraalväetisi tuleb anda üle 50 cm paksuse turbakihiga jääksoodele. Väetiste liigid ja norm valitakse vastavalt pindmise turbakihi tüübile. Paljudel juhtudel turbatootmine on lõpetatud kändude tõttu ning pindmiseks kihiks on rabaturvas. See on praktiliselt steriilne. Ilma PK- (NPK) väetisteta mets sellel ei kasva. Siirdesooturvast tuleks samuti väetada. PK- väetised antakse ülepinnaliselt enne kultuuri rajamist, N-väetis antakse külvikultuurile kohe pärast kultuuri tärkamist, istutuskultuuridele aga alles 2...3. aastal pärast istutust. N-ga on soovitav väetada paiklikult, see vähendab rohukasvu ja lehtpuuvõsa teket. Vanemaid kultuure väetatakse ülepinnaliselt. Kui jääkturbasoid ei kultiveerita, uuenevad need pikkamööda lehtpuudega - kask, paju, harvem haab. Puistu koosseis võib kujuneda ebasobivaks, kuna enamuspuuliigi võib moodustada sookask. Jääksoode metsastamisel on väga oluline veereziim, mis sõltub kraavivõrgu ja eelvoolu korrasolekust. Sellised jääksood, mis kannatavad periooditi või pidevalt liigniiskuse all või kus võib esineda üleujutusi, metsastamiseks ei sobi. Soodsa veereziimiga jääksood (pinnaveetase on vähemalt 0,3...0,4 m sügavusel) jagunevad toitainetesisalduse poolest kahte rühma: 1. oligotroofseks soomullaks; 2. eutroofseks või mesotroofseks soomullaks. Eestis on levinud peamiselt oligotroofsed jääksood, kus puud kasvavad kehva mullaviljakuse, esijoones fosfori vähesuse tõttu sama viletsasti kui looduslikus rabas. Esimesed katsealad rajati sügava oligotroofse soomullaga jääksoodele selleks, et selgitada mineraalväetiste mõju puutaimede ja metsakultuuride arengule ning kasvule. Väetuskatsete tulemused näitasid, et selliseid jääksoid on võimalik metsastada väetiste abil; ilmtingimata on vaja anda fosforväetist (P2O5 toimeainet 100 kg/ha). Lämmastik- ja kaaliväetise kasutamisest ei ole olulist kasu olnud sel juhul kui ei ole antud fosforväetist. Sõltuvalt konkreetsetest tingimustest on mõnel pool nappus olnud ka kaaliumist ja lämmastikust. Katsete tulemustest nähtub, et kui koos fosforväetisega antakse ka lämmastik- ja kaaliumväetist, siis nende toimeaine annus ei tohiks olla suurem fosfori toimeaine annusest . Juhul kui mulda ei väetata, hukkuvad metsakultuurid toitainete vähesuse ja külmakohrutuse tõttu. Neid kahjustusi saab oluliselt vähendada väetamise abil. Väetatud jääksood kattuvad kiiresti taimkattega ja looduslikult uuenenud kase ning pajuga, mille tulemusena külmakohrutus on märksa väiksem kui väetamata maal, kus taimekamar puudub ja kuhu ilmub vähesel määral tugevasti kiratsevaid kaski ja pajusid. Seevastu jääksoodel ilmunud kase uuendus kasvab kiiresti moodustades tihniku. Väetatud männikultuur hukkub kui kaske välja ei raiuta. Oligotroofsel mullal asuval 14- aastases väetatud männiistandikus kasvas Tootsi katsealal 1 ha-l ca 40 800 ja kasekultuuris 49 700 noort puud, väetamata maal oli puude arv 10...11 korda väiksem ja nende kasv oluliselt halvem . Puude koguarvust oli männikultuuris kaske 84...93 %, mändi 3...10 % ja kuuske 4...6 %. Superfosfaadiga väetamise stimuleeriv toime on olnud kasele tugevam kui männile, arukasele tugevam kui sookasele.
6.4. Sooturism 6.4.1. Aspektid, eesmärgid, probleemid Turism - huvireisimine, matkamine eesmärgiga mingi paikkonna või maa tundmaõppimine. Järelikult sooturismi käigus püütakse tundma õppida sookooslusi. Sooturism on meil suhteliselt uus mõiste. Selles tegevuses võib eraldada mitmeid aspekte: · turistile pakutavad teenused - võimaldada inimestele aktiivset liikumist looduses ja mõõdukat füüsilist koormust - tutvustada Eestimaa looduse üldist mitmekesisust ja soode osa selles - tutvustada soode tüüpe, seal kasvavaid taimi ja elavaid loomi - tutvustada soode kasutamise võimalusi - tutvustada soode tähtsust ja kaitsmise vajadust - tutvustada soodega seotud kultuuripärandit ( inimeste elupaigad sooservades ja -saartel, salateed, taliteed, pelgupaigad jm.)
· majanduslik külg­ soo kui objekti kasutamine turismiäris · ressursid ­ soomaastik, sooelustik, vaikus ja rahu, sooga seotud inimkultuur
Soodes matkamine pakub eelkõige loodusmaastikus liikumisest saadavat esteetilist elamust ja jõukohast füüsilist koormust. Kuid loodus peab olema tulijate vastuvõtuks ette valmistatud. Üheks võimaluseks näidata inimestele loodust seda kahjustamata on huviliste suunamine väljaehitatud radadele. Näiteks laudteed pidi läbi raba minnes häirivad inimesed sealset elu vahest 50 m ulatuses kummalgi pool rada, pelglikel rabaelanikel on võimalus pisut kaugemale tõmbuda. Loodusmaastik matkaraja ääres püsib puutumatuna, seda võib igaüks nautida ja pildistada. Korralikult väljaehitatud laudtee hoiab inimesi paremini loodusesse laiali valgumast kui mistahes keelud või tõkked. Laudteed on kergesti läbitavad, nendel liikumine ei vaja erilist ettevalmistust ega varustust. Kuna laudteedel matkavad ka loodusega suhteliselt vähe kokkupuutuvad inimesed, siis on siin vajalik asjatundlik juhendamine ja/või küllaldane info; pikematel marsruutidel peaks olema ka puhkekohad. Lisaks esteetilisele elamusele peaks turist saama silmaringi avardavat infot looduse mitmekesisuse nägemiseks ja mõistmiseks, kuid ka soodes toimuva majandustegevuse ja selle tagajärgede kohta. Matkaraja atraktiivsust tõstavad vaatetornid ja matkamajakesed. Vältimatud on vaatlustornid linnuhuviliste viimisel luhtadele ja roostikesse. Majanduslikust seisukohast on sooturism üks looduse (metsade ja soode) kasutamise viisidest. Majandustegevuse puhul arvestatakse alati tehtud kulutusi ja saadavat tulu. Laudradade ehitamine on vajalik massiturismi ja loodushariduse edendamiseks. Samal ajal on laudradade ehitamine kulukas, sellele lisandub peatus-, puhke ja ööbimiskohtade väljaehitamine ja teenindamine ning giiditeenus. Näiteks Nigula looduskaitsealal aitab ligi 7 km pikkune laudtee matkajad rabasaarele ja toob ringiga tagasi. Raja ääres on kaks vaatetorni. E. Vilbaste andmeil kulutati selle kõige ehitamiseks ligi 100 000 krooni. 4,7 km pikkuse matkaraja väljaehitamine Oandul maksis 250 000 krooni. Kõige odavama linnutorni saab püsti 40 000 krooniga , tänapäevatingimustele vastav ehitis nõuab 200 000 krooni (Marvet, 1999). Käesolevaks ajaks on puidu hinnad tõusnud veelgi.
Seega sooturism erineb muudest turismiliikidest ja majanduslikust küljest ei ole sugugi odav ettevõtmine. Seljakotiga nädalate viisi soodes uitajad suurt kasumit ei tõota. Kui suureks kujuneb käive ja kasum, sõltub eelkõige organiseeritud matkagruppide rohkusest. Rahakale turistile on aeg raha, ta tahab sõita kohale auto või bussiga, nõuab kultuurset ja asjatundlikku teenindamist. See omakorda sunnib konkreetsesse objekti rohkem investeerima. Sooturismi majandusliku tasuvuse kohta leidub vähe andmeid. A. Ruukeli ja A. Martsoo (2005) hinnangulistel andmetel saadakse näiteks Soomaal giidiga väljaspool radu matkajatelt 30000 EEK ja giidiga gruppidelt radadel 70000 EEK (arvatavasti aastas). Seda ei ole palju. Tekib küsimus, kust peaks tulema raha turismirajatisteks? Ühest küljest ­ turismifirma , kes saab tulu inimeste loodusesse toomisest, peaks kinni maksma nende vastuvõtuks vajalikud rajatised. Samal ajal annab turism riigieelarvesse miljardeid kroone, osa turismilt teenitud tulust peaks riik investeerima tagasi loodusesse rajatistena, mis muudavad matkamise ohutuks nii loodusele kui matkajale. Senini on matkarajatisi välja ehitatud Keskkonnafondi, Phare , Metsakapitali ja teiste fondide (isegi annetuste) toel.
Turismiarendaja nimetab loodust ressursiks, mis tuleb enda teenistusse rakendada. Seejuures ressurss ­ loodus- oleks arendajale justkui tasuta. Kuid loodus on tundlik, ilma teda kaitsvate rajatisteta ei või inimesi sinna hulgana viia. Seda asjaolu arvestamata jättes loodus kui ressurss hävib. Heaks näiteks on jõhvika korjeaja alguse kehtestamine mitte kuigi kauges minevikus ja selle tagajärjed. Korjekuupäeva saabudes muutusid rabades kulgevad rajad mülgasteks. Pehme turbapinnas ei talu tallamist, selle lõhkumiseks piisab juba mõnekümnest jalapaarist. Ressurssi, soid ja soometsi, on meil sooturismi arendamiseks piisavalt. Teatavasti on soode pindala vabariigis ligi 1 miljon hektarit. Sellel pindalal leidub nii kuivendatud kui kuivendamata soid, soometsi ja lage- ning puissoid. Ligikaudu pool meie soodest on kasutusel metsamaana ­ 499 100 ha (METS, 2006). Soometsad moodustavad vabariigi metsadest veidi üle viiendiku (22%), riigimetsadest üle neljandiku (26%), teiste valdajate metsadest viiendiku (20%). Esindatud on kõik soometsade kasvukohatüübid, eriti jõudsalt on viimastel aastakümnetel suurenenud kõdusoometsade osatähtsus, moodustavad 62% soometsadest. Ligikaudu pool (loduskaitsjate arvates siiski vähem) meie soodest on looduslikus olekus. Soode mitmekesisus annab head võimalused huvitavate matkamarsruutide koostamiseks. Täiesti ühekülgne on arusaamine, et sooturism seisneb ainult looduslike laukarabade külastamises. Arusaadavalt saab sooturismi arendada maavaldaja või kokkuleppel temaga. Ligikaudu pool lodu ja siirdesoometsadest kuulub RMKle, 80% madalsoodest aga teistele maavaldajatele; rabadest 70% kuulub RMKle.
Matkaviisid: · suuskadega · räätsadega · kanuuga · jalgsi - (laud)radadel - väljaspool (laud)radu
Peamised probleemid: · tallamine (katteta radadel ja laudteede ääres) · häirimine · reostamine (prügi)
Potentsiaalsed turistid: · seljakoti ja telgiga matkajad · organiseeritud grupid
Esimeste puhul on võimalik kasutada giiditeenust nii väljaspool radu kui radadel, teiste puhul põhiliselt radadel.
6.4.2. Sooturismi võimalused Eestis Inimpõlvede vältel on inimene tegelenud aktiivse kehalise tegevusega - tööga. Liikumine on inimesele vajalik ja kasulik, looduses liikumine on olnud inimesele omane juba ürgsetest aegadest peale. Kuid viimase paarikümne aasta jooksul on inimeste liikumisvajadus vähenemist. Tekkinud on mõisted " tugitooli inimene" ja isegi "tugitooli sportlane". Paljud inimesed ei vaevugi uurima , missugused on liikumise võimalused puhtas looduses Eestis. Samal ajal pakub aktiivne puhkus looduses häid võimalusi lõõgastumiseks, enese vormishoidmiseks, haiguste ennetamiseks ja uue energia ammutamiseks; looduses liikudes saab lahti üleliigsest kehakaalust ilma tervist paastumisega rikkumata. Seega on võimalik säilitada hea tervis ja suur töövõime paljudeks aastateks ilma suuremate kulutusteta. Loodusturismi tulevastel edendajatel on inimeste liikumisharjumuste kujundamisel ja Eestimaa unikaalse looduse tutvustamisel lai tööpõld ootamas. Kuid alustada pole vaja tühjalt kohalt. Viimase 10-15 aasta jooksul on vabariigis aktiivselt tegeldud loodusturismi objektide ja marsruutide väljakujundamisega, sealhulgas ka soodes. Välja on ehitatud paljud puhke- ja ööbimiskohad, liikumist hõlbustavad ja õrna taimkatet kaitsvad laudteed. On puhkekohti, kuhu on võimalik ligi pääseda autoga , kuid on ka matkarajad seljakotiga matkajatele, kes liiguvad jalgsi ja ööbivad telkides. Aastaid on tegeldud elanikonnale looduses puhkevõimaluste loomisega RMK süsteemis (tabel 5).
Tabel 5. Matkarajad soodes RMK aladel Puhkeala Matkarada Vaatamisväärsused Põhja-Eesti Oandu-Võsu-Nõmmeveski- rannikuala puhkeala Liiapeksi matkarada
Oandu loodusmetsarada 4,7 km, osaliselt laudtee Koprarada 1 km, laudteed, trepid Viru raba õpperada 3 km, laudtee, vaatetorn, laukad Kõnnu Suursoo laudtee, vaatetorn Kakerdaja raba 1 km, rabajärv (6,7 ha) Peipsi põhjaranniku Kotka matkarada laudteed Õpetaja soos ja Rüütli puhkeala rabas; lagesoo taimestik, soosaared Seli soo matkarada 3 km laudteed; sootüübid, suured laukad, sootaimestik Kiidjärve- Taevaskoja Valgesoo õpperada 2 km, 1 km laudteed, vaatetorn; puhkeala soomaastik ja -taimestik, raba Arramäe raba matkarada 6 km; rabamaastik, rekult. Jääksoo Soomatkarada 5-8 km, orienteerumine kaardiga Räpina-Värska Meenikunno soo laudtee, vaatetorn puhkeala Pärnu- Ikla puhkeala Rannametsa-Tolkuse matkarada 1,8 km pikkune laudtee, vaatetorn; raba tekkinud merelahe soostumisel Saaremaa puhkeala Maapere Rauna matkarada 7,7 km; madalsoo, luuderohi , vahtramets Hiiumaa puhkeala Leemeti -Õngu matkarada 11 km; osaliselt laudtee Eraldi asuvad objektid Raplamaa Loosalu-Paluküla 2,5 km laudteed; raba, laukad, loodusõpperada Loosalu järv Viljandimaa Teringi õpperada 5,2 km laudteed; Alatsi järv Parika Väikejärve matkarada 1 km laudteed; metsik rabamaastik Pärnumaa Avaste looduskaitseala 2,6 km laudteed; looduskaitseala õpperada rikkalik taimestik ja rabaelu Soontagana maalinna-Kurese 2km pikkune rada üle Avaste raba küla matkarada (osaliselt laudtee) Läänemaal Marimetsa raba Laudtee Tuhu raba õpperada 1km laudteed; rabamaastik,taimed loomad
Peale selle paiknevad matka- ja õpperajad ka kaitsealadel ( rahvuspargid , looduskaitsealad, maastikukaitsealad , programmialad). Näiteks Tartu maakonnas paiknevad matkarajad ka Emajõe Suursoos, mis 1997.aastal kinnitati rahvusvahelise tähtsusega märgalaks ehk Ramsari alaks, ja Alam- Pedja looduskaitsealal (Selli-Sillaotsa õpperada 4,8 km ja Kirna matkarad 7 km). Arvukalt on matkaradasid rajatud Soomaa rahvuspargis: Riisa, Ignatsi , Hüpassaare, Öördi laudrajad.
Tabel 6. Rabamatkade pakkujad Eestis Adventuur Põhja Eestis Alutaguse matkaklubi Virumaal Edela Loodusmatkad Soomaal Junsi puhkekeskus Soomaal Kagureis Põlvamaal Kanuumaa Soomaal Kõrve Keskus Kõrvemaa Kõrvemaa loodusmatkad Kõrvemaa Kõrvemaa matkakeskus Kõrvemaa Lahemaa matkakeskus Lahemaal ja Endlas Linnumäe talu Virumaal Linnuse talu Jõgevamaal Livonia matkad Pärnumaal Mahtra Rahvaülikool Mahtra soostikus Matkad.ee Matkaexpert Niinsaare matkakeskus Virumaal Pystkojamatkad.com Raudsilla matkakeskus Lahemaal Reimann Retked Kõrvemaal Tammemäe talu Jõgevamaal Tori matkakeskus Soomaal Seikleja .com üle Eesti Soomaa,com Soomaal Säkna Rehi Võrumaal Varjul külalistemaja Raplamaal Veelaager Soomaal Veematkad Kõrvemaa, Emajõ Suursoo Viruna talu Võllaraba
7. Soode kaitse
7.1. Soode kaitset põhjustavad asjaolud Soode säilitamise ja kaitsmise põhjused (Valk, 1995):
· sood on puhta vee reservuaarid (eriti sooveekogud ja laugastikud veelahkmesoodes)
· filtreerivad õhus saastunud sademetevett
· reguleerivad looduslikku äravoolu
· turvas sisaldab bioaktiivseid aineid, mille kasutussfäär laieneb (turba kasutamine küttena ja väetisena on väheratsionaalne)
· marjavarud, meevarud
· ravimtaimed
· soo taimkate seob süsinikdioksiidi ja vabastab hapnikku (soo annab hapnikku rohkem kui tarbib)
· väävlirikkad raviveed
· turbamuda raviainena
· soomaastik on vaikuse oaas puhkajatele, matkapaigaks loodushuvilistele
Looduskaitseideede ja majandusringkondade huvide erinevused viivad tihti väiksemate ja suuremate hõõrumiste, pingeliste vastasseisude või isegi lahinguteni. Teravaimad looduskaitsjate ja nende vastasleeri kokkupõrked on suurejooneliselt sõdadeks ristitud. 20. sajandi Eesti looduskaitse kronoloogiat jäävad ilmestama soode- ja fosforiidisõda, mis mõlemad lõppesid looduskaitsjatele meelepäraselt. Soode ulatuslik kuivendamiskava kutsus esile laialdase poleemika ja kulmineerus 1981. aastal 28 riikliku sookaitseala moodustamisega. Selleks ajaks oli looduskaitse arengus jõutud äratundmisele, et kaitset väärivad mitte üksnes silmailu pakkuvad maastikud ja objektid, vaid kõik väärtuslikud biotoobid . Soode tähtsus turbavarude seisukohalt on üldteada. Ent sood on samavõrd olulised ka jõgede valgalade vee loodusliku puhastajana ja puhta vee reservuaaridena, hapniku allikana ja süsihappegaasi ning teiste kasvuhoonegaaside sidujana ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagajana.
7.2. Kaitset vajavad sootüübid ja kaitsealused sood Eesti soode kaitsel on üsna pikk ajalugu. Esimene Eesti sookaitseala rajati Ratva rabasse 1937.a., esimese sõjajärgse looduskaitse seadusega (1957) loodi raba (koos kõige selle juurde kuuluvaga) hoidev Nigula ja allikasoid hõlmav Viidumäe looduskaitseala. Üldrahvalik arutelu soode kaitse üle 1970. aastate algul lõi eeldused paljude sookaitsealade loomiseks 1980.aastatel. Hiljem on lisandunud Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark . On algatatud soode inventuur ning kinnitatud mitmed Ramsari alad. Kaitse all on koos Natura 2000 aladega ( Harak , 2005): · 175 000 ha soid, sellest - 135 000 ha rabad - 19 500 ha siirde- ja õõtsiksood - 19 000 ha madalsood - 1 100 ha mõõkrohusood - 400 ha allikasood · 80 000 ha soometsi
Seega on meil kaitse all 255 000 ha soid ja soometsi. Kümmekond aastat tagasi oli see näitaja umbes 216 000 ha (Valk, 1995). Eesti rohkem kui miljonit hektarit soid (22% maismaast) on Teise maailmasõja järel (põhiliselt 1950­1990) tugevasti mõjustanud kuivendus. Kolmandik meie soodest on pöördumatult kuivendatud ja seal on katkenud turba looduslik juurdekasv. Enim ohustatud on allikasood, madalsoometsad ja liigirikkad madalsood. M. Ilometsa (2001) arvetes 90% kunagistest madalsoodest võib arvata kuivendatute hulka, sest piisab ühest kuivendusobjekti lähima jõega ühendavast magistraalkraavist läbi madalsoo, et viimane lakkaks olemast (s.t. turvast kasvatamast). Oma loodusliku seisundi on säilitanud ning kasvatavad endiselt turvast valdavalt rabad.
7.3. Seadused ja siduvad lepingud 1. RAMSARI ( 1971 ) KONVENTSIOON RAHVUSVAHELISTE MÄRGALADE KOHTA Ramsari konventsioon on rahvusvaheline leping, mis reguleerib märgalade kaitset ja kasutamist. Ramsari konventsioon kirjutati alla Iraanis , Ramsaris 1971. a. Algselt oli konventsioon mõeldud eelkõige veelindude kaitseks, kuid konventsiooni väljatöötamise käigus ilmnes , et ka teiste märgalade asukate kaitsmine on hädavajalik
Konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu maailma märgalasid, kuna nende pindala ja väärtus väheneb pidevalt nende kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu. Konventsioonis rõhutatakse märgalade suurt ökoloogilist rolli, seda eriti veelindude rände-, puhke- ja pesitsuspaikadena. Kõik konventsiooniga liitunud riigid peavad võtma meetmed märgalade kaitseks ning esitama vähemalt ühe märgala rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse. . Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris Ramsari konventsiooni 20. oktoobril 1993. a. Eestis on sellesse nimekirja arvatud kümme märgala.
2. BERNI (1979) KONVENTSIOON EUROOPA FLOORA JA FAUNA NING NENDE ELUPAIKADE KAITSE KOHTA Euroopa looduskaitseleping, sõlmiti 1979. aastal ja see jõustus 1982. a. Algatajaks oli Euroopa Nõukogu. Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid ja jahipidamisviisid . Looma- ja taimeliigid , mille suhtes kaitsemeetmeid tuleb rakendada esmajärjekorras, on loetletud konventsiooni kolmes lisas Berni konventsiooni alusel rangelt kaitstavate liikide hulka kuuluvad paljud Eestis veel suhteliselt tavalised loomad, näiteks karu, ilves, hunt, valge-toonekurg ja rukkirääk. Rangelt kaitstavate loomaliikide küttimiseks peab Eesti taotlema konventsioonikeskuselt erandeid.
Berni konventsiooni eesmärk on Euroopa metsiku taimestiku ja loomastiku ning nende looduslike elupaikade säilitamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine metsiku looduse kaitseks, pöörates erilist tähelepanu ohustatud liikide, sealhulgas ohustatud rändliikide kaitsele. Nende eesmärkide saavutamiseks näeb konventsioon ette kõigi looduslike taime- ja loomaliikide ja nende elupaikade kaitse ning mõnede taime- ja loomaliikide erikaitse.
3. RIO DE JANEIRO (1992) BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE KONVENTSIOON Ülemaailmsel Keskkonna- ja Arengukonverentsil Rio de Janeiros juunis 1992 kirjutati alla ,,Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon" ­ CBD. Selles märgitakse, et kõik elav omab iseenesest väärtust, sõltumata tema kasulikkusest inimestele. Inimestel pole õigust vähendada elu rikkalikkust ja mitmekesisust, välja arvatud oma eluliste vajaduste tarbeks vastutusrikkal viisil. Inimeste toime maailmas on ülemäärane ja muutub kiiresti halvemaks. Eriti tugevasti on inimene muutnud süsiniku ringet, seda eelkõige fossiilsete kütuste kasutamise, metsade hävitamise ja muldade degradatsiooni soodustamise kaudu. Eesti kirjutas Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile alla Ülemaailmsel Keskkonna- ja Arengukonverentsil Rio de Janieros 12 juunil 1992. aastal. Riigikogu ratifitseeris konventsiooni 11. mail 1994. a. ja kinnitati see presidendi poolt 26. mail 1994. Osapooled kohtuvad regulaarselt, praeguseks on olnud 8 konverentsi, üheksas toimub mais 2008 Bonnis, Saksamaal. Konventsiooni on ratifitseerinud 2006. aastaks 190 riiki.
See on kõige laiamahulisem looduskaitsekonventsioon ja hõlmab endas kogu klassikalist looduskaitset koos sellega seonduva keskkonnakaitsega, alates geenide kaitsest ja lõpetades ökosüsteemide kaitsega. Selle konventsiooni täitmine on sisuliselt kogu riigi töö elu ja elamisväärse keskkonna alalhoidmiseks.
Konventsiooni iga osalismaa üheks esmaseks kohustuseks sai käivitada bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutuse riiklik planeerimine . Kuna bioloogiliste ressurssidega puutuvad keskkonnasektori kõrval kokku veel väga paljud ametkonnad ja huvigrupid, siis on vältimatu nende kõigi osalus bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutamise protsessis. Mitmekesisus ehk diversiteet on mingite objektide (liikide või ka elupaigatüüpide) rohkus . Liigiline mitmekesisus on liikide rohkus koosluses, maastiku oma on maastikumustri keerukus. Konventsiooni mõistes on looduse mitmekesisus kogu looduse mitmekesisus, alates geenitasemest ja lõpetades ökosüsteemi tasemega, hõlmates liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust.
Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon puudutab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist nii vabas looduses kui ka kodustatult või kultiveeritult, nii kaitsmise kui ka säästliku kasutamise abil, samuti kõiki tegevusi ja protsesse ühiskonnas, mis kasvõi kaudselt mõjutavad bioloogilist mitmekesisust. Lisaks hõlmab konventsioon rahvusvahelisi kohustusi, mis puudutavad kulude ja tulude ausat ja võrdset jaotust osaliste vahel. Konventsioonil on kolm üldist eesmärki: bioloogilise mitmekesisuse kaitse, selle komponentide säästev kasutamine ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglane ja erapooletu jaotamine. Need kolm eesmärki valiti välja lihtsatel põhjustel, sest et: - Bioloogilise mitmekesisuse hävimine on ilmne ja hävimiskiirus on suurenenud - Bioloogilise mitmekesisuse languse põhjused pole mitte niivõrd bioloogilised, kui sotsiaalsed ja majanduslikud. - Bioloogilise mitmekesisuse madal väärtus. Meie tavapraktika ei väärtusta looduse mitmekesisust määral, mis oleks piisav tema säilitamiseks
4. Soode säästliku kasutamise ja kaitsekorralduse globaalne tegevuskava
Soode globaalse tegevuskava esialgne variant võeti vastu Ramsari konventsiooni liikmesriikide VII konverentsil Costa Ricas. Tegevuskava loodeti kinnitada Ramsari VIII konverentsil 2002. Tegevuskava edasise seisu kohta andmed puuduvad.
4. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035 (Keskkonnaministeerium, 2006) Nenditakse, et soode seisundit ja väärtust käsitlev andmestik on katkendlik. Nenditakse, et 2/3 Eesti soodest on tänaseks rikutud või hävinud. Kui rabakooslustest on säilinud üle 70%, siis peaaegu 90% madalsookooslustest on hävinud või kinni kasvanud tänu laiaulatuslikule kuivendusele. Eesti rabade säilimist ohustab turbakaevandamise vähene ohjeldatus.
Eesmärk A-4: Kõrge loodusväärtusega soode säilitamine · tagada kõrge loodusväärtustega soode säilimine · soode ökoloogiliste funktsioonide looduslikkuse tagamine · soode loodusväärtuste kasutamise säästlikkuse tagamine · rikutud soode ökoloogilise seisundi parandamine
Eesmärk B-4: Soode loodusvarade säästlik kasutamine Eesmärk C-2: Rikutud turbaalade ökoloogilise seisundi parandamine
Eesmärk G-6: Turismi kui majandusharu lõimumine looduskaitseliste eesmärkidega Eesmärgi tegevussuundade raames on tähelepanu pööratud loodussõbraliku puhkemajanduse ja loodusel põhinevate turismivaldkondade jätkusuutlikkuse edendamisele. Tegevussuunad: · pärandkoosluste ja ­kultuuri säästlik kasutamine turismiressursina · kohalike loodustoodete kasutamise soodustamine turismimajanduses · puhkealade ja külastusobjektide koormustaluvuse reguleerimine · spetsiifilistele sihtrühmadele suunatud loodusturismiteenuste arendamine selleks sobivates piirkondades · loodusturismialaste võrgustike arendamine, koostöö, partnerluse ja infovahetuse süvendamine
Kokkuvõttes võib öelda, et järjest suurema tähelepanu pööramine soode kaitsele ja mõistlikule kasutamisele nii meil kui mujal on kahtlemata õigustatud. Majandusliku tulu saamise esikohale seadmine on viinud soode hävimisele mitmetes Lääne- ja Lõuna-Euroopa maades. Näiteks suurem osa Hollandist on olnud kunagi raba, kuid looduslikke rabasid pole seal enam ammu . Isegi Soome kohta märgib Rahvusvaheline Soode Kaitse Grupp (IMCG) 2006.a., et sealsed sood on tugevalt kahjustatud kuivenduse ja turbakaevandamise tõttu. IMCG rõhutab vajadust kiiresti tõhustada veel looduslikus seisundis olevate soode kaitset Soomes. Samuti tuleks kaaluda ka Eestis, kas 18% soode kaitse on piisav või mitte. Kuid kõigepealt tuleb selgusele jõuda meie soode tegelikus olukorras. Adekvaatse taustinfo puudulikkust näitab ilmekalt olukord, kus erinevad allikad kuulutavad Eesti soodest kuivendamise tõttu rikutuks või hävinuks 1/3-2/3, madalsoodest koguni 90%.
Kirjandus Allikvee, H., Ilomets, M. 1995. Sood ja nende areng - Eesti. Loodus. Tallinn, 327-347 Harak, Ü. 2005. Soode kaitse 2000-2005. - Foorum Eesti soode jätkusuutlik ksutamine. 4-5. 11.2005. Jäneda Ilomets, M. 1998. Sood ­ meie kaasavara Euroopa Liitu. ­ Eesti Loodus, 5/6, 1998 Ilomets, M. 2001. Mis saab jääksoodest? ­ Eesti Loodus, 6 Lotman, A. 2001. Eesti märgalad muutuvas maailmas. - Eesti Loodus, 2-3. Marvet, A. 1999. Turism looduse lävepakul. ­ Eesti Loodus, 3 Orru, M. 1995. Eesti Turbasood. Tallinn, 1995. Ruukel, A., Martsoo, A. 2005. Sooturism - võimalused ja ohud. - Foorum Eesti soode jätkusuutlik kasutamine. 4-5. 11. 2005. Jäneda Savill, P., Evans, J., Auclair, D., Falck, J. 1997. Plantation Silviculture in Europe. Oxford , New York , Tokyo Valk, U. 1995. Soode kasutamine ja kaitse. - Eesti. Loodus. Tallinn, 354-363 Valk, U. 1997. Metsaparandus kui teadusharu . - Metsaparanduse minevik ja tänapäev. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised IX. Valk, U. 2005. Eesti rabad. Tartu