Metsaökoloogia ja majandandamine teine KT (0)

Metsa kasvukohatüübid
Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral kõiki metsa omadusi (koosseis, alustaimestik , juurdekasv, puidu kvaliteet jne). Mõjutavad oluliselt ka metsade majandamist.
Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsanduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984. a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni.
Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit.
Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel! Peamised tunnused, millest juhindutakse on:
- muld
- veerežiim
- alustaimestik
- reljeef
Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi.
Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef
Metsatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef + puistu . (Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest nt mustikakuusik, rabamännik).
Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (nt mustika kasvukohatüüp). Soometsa kasvukohatüüpide juures kasutat üldtuntud sootüüpide nimetusi (nt raba kasvukohatüüp). Looduses esineb sageli nn „vahepealseid“ kasvukohatüüpe. Sellistel juhtudel kasutat väiksemaid üksusi- alltüüpe. Iga kasvukohatüüp jaotat nii mitmeks alltüübiks, kui mitme naabertüübiga on tal ühiseid piire. Alltüüpide nimetused on alati kaheosalised ( jänesekapsa - mustika ( tagumine nimetus on domineerivam)).
Veerežiimiga ja sellega seotud soostumiseprotsessi alusel jagatakse metsad 2 klassi:
1. arumetsad (metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30cm tüsedusena (kuivendatud muldadel kuni 25cm))

soometsad (metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30cm, kuivendatud aladel üle 25cm). Põhjavesi ulatub sageli maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainesisalduse tõttu madal. Enamasti IV-V bon puistud . Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib bon ulatuda I-III.
Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade klassis on 7 tüübirühma (jaotamise aluseks on mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veerežiim), soometsade klassis 3 tüübirühma (jaotamise aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine , liikuv või väheliikuv põhjavesi). Erinevad kasvukohatüübid on paigutatud Lõhmuse metsakasvukohatüüpide ordinatsiooniskeemile.

Loometsad- maapinnalähedastel, vähem kui 30cm paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega (III-V bon).
Leesikaloo (II) kkt. (Loometsade kõige kehvemate tingimustega kkt)
Muld- väga õhukesed paepealsed mullad (Kh'). Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10cm . Puistud – esinevad tavaliselt männikud , kohati ka kuusk ja kask , metsade boniteet madal V-Va, puud tormihellad (õhuke mullakiht ). Alusmets – kadakas , pihlakas , sarapuu. Alustaimestik – hõre, iseloomulikud on lubikas, leesikas , metskastik , lillakas, sinilill. Sambla- samblikurinne on katkendlik, esineb nii tüüpilisi metsasamblaid ( palusammal , laanik) kui ka looaladele iseloomulikke lubjalembeseid liike (looehmik). Raiestike taasmetsastamine on väga keeruline; esinevad peam saartel ja Lääne- Eestis; haruldased , vaid 0,1% metsadest.
Kastikuloo (kl)
Muld- huumushorisont on tüsedam kui leesikaloo tüübis (10-30cm). Esinevad õhukesed paepealsed (Kh'') või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad. Muld kõrge huumusesisaldusega. Puistud- peam esinevad männikud; männi-kuuse segapuistud (kuused kannatavad juurepessu all); III-IV boniteet; esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem ja nad on enamasti kõveratüvelised. Alusmets- domineerivad sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuud, tuhkpuud, mage sõstart, paakspuud. Alustaimestik- valitsevad kõrrelised : metskastik, punane aruhein, lubikas. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis, moodustavad 2,7% kõikidest kkt-st.

Nõmmemetsad - asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Peamisteks puude kasvu piiravateks teguriteks on vee ja toitainete puudus. Esinevad en leedemullad (L).
Sambliku kasvukohatüüp (sm)
Nõmmemetsadele kõige iseloomulikum; asuvad mitmesuguse päritoluga liivadel , kõrgematel pinnavormidel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Muld- valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline, kõdu ( moor ) on 2-6cm tüse. Puistud- valitsevad hõredad puhtmännikud; harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski ; tootlikkus on madal IV-Va boniteet. Alusmets- tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik- liigivaene, domineerivad samblikud (peam põdrasamblik , islandi samblik ), puhmasrindes kanarbik , pohl , leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad; levinud Põhja- ja Loode-Eestis. Vaid 0,2% metsadest.
Kanarbiku kkt (kn)
Muld- toitainetevaestel liivadel asuv kuiv kkt. Muld tugevamini leetunud; muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistu- esinevad hõredad puhtmännikud IV-V bon. Alusmets- puudub või üksikud kadakad . Alustaimestik – liigivaene; rohkesti kanarbikku; esineb veel kukemari , leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peam Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp; 0,2% metsadest.

Palumetsad- võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusrežiimiga muldadel.
Pohla (ph) kkt
Muld- lähtekivimiks enamasti tüsedad liivad ; esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv; nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik leedemuld (L(k)) või sekundaarne leedemuld (L(s)). Põhjavesi sügaval; kõdukiht en õhuke; muld happeline (3,5-5,0). Puistud- domin männikud; II-III bon; kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või teises rindes. Alusmets- puudub või hõre, üksikud kadakad ja pihlakad . Alustaimestik- dom pohl, mustikas, kanarbik; niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas; samblarindes peam palusammal ja laanik. Esinevad eriti laialdaselt Lõuna- ja Kagu-Eestis, umbes 3,5% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga .
Mustika (ms) kkt
Esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Muld- lähtekivim liiv või karbonaadivaene moreen . Põhjavesi toitainevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele . Puistud- en männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad; harvem sekundaarseid kaasikuid ja haavikuid; bon II-III; ehkki ka kuusikud mustika kkt-s on produktiivsed , tuleks peapuuliigina eelistada mändi; puistud hea tervisliku seisundiga; tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets- puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, paju, kadakat. Alustaimestik- väga iseloomulik tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad(mustikas, pohl); rohttaimedest leseleht , aplu-härghein, kattekold, kilpjalg . Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 6,5% metsadest.

Laanemetsad- viljakad kasvukohad
Jänesekapsa kkt (jk)
Esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld- värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval; esinevad leetunud või näivleetunud mullad, mis mõnikord võivad olla ka nõrgalt gleistunud ; lähtekivimiks en karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen; varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke. Puistu- kõrge tootlikkusega (Ia-I, harva II); kõige enam levinud kuusikud (ligi 50% on jänesekapsa kuusikud); puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud; ka männikud, kõrge boniteediga, reeglina vaid kultuurpuistud; sagedased ka segapuistud; sageli kuuse järelkasv või II rinne. Alusmets- hõre või keskm tihedusega; esineb kuslapuu , punane leeder, paakspuu , pihlakas, vaarikas , sarapuu, näsiniin . Alustaimestik- liigirikas , enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leselehte, laanelille, sinilille, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, naiste- ja ohtest sõnajalga jne;samblarindes metsakäharik, palusammal, laanik, samblarinne pidev. Eriti levinud Kagu- ja Lõuna-Eestis, moodust 10,3% metsadest.
Sinilille (sl) kkt
Levinud pos pinnavormidel (lainjatel moreentasandikel, voortel). Muld- lähtekivimiks karbonaatne moreen; viljakas, tüüpiline on leostunud või leetjas muld; kõdukiht väga õhuke või puudub, huumushorisont tüse (15-25cm); mullareaktsioon neutraalne , alumised kihid karbonaatsed . Puistu- kõige enam leidub kuusikuid, mida kahjustab juurepess ; männikuid, kaasikuid, nende seisund on hea; vähem leidub tammikuid, haavikuid, hall-lepikuid, bon Ia-II, madalama boniteediga on vanad tammikud. Alusmets- mage sõstar, kuslapuu, türnpuu, pihlakas, lodjapuu , näsiniin, vaarikas. Alustaimestik- liigirikas, kasvavad sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas , lillakas, võsaülane, koldnõges, külmamailane , lakkleht, ussilakk ; samblarindes metsakäharik, lehviksammal, palusammal; kõige enam levinud Pandivere kõrgustiku ümbruses, aga ka Põhja- ja Loode-Eestis, metsadest 11%.

Salumetsad - levivad viljakatel, lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud muldadel; veerežiim soodne; viljaka mulla tõttu puistute koosseis väga mitmekesine; esinevad lehtpuumetsad.
Naadi kkt (nd)
Asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel. Muld- lähtekivim karbonaatne; levivad gleistunud leetjad või gleistunud leostunud mullad; põhjavesi ulatub mullaprofiili, mistõttu taimed veega hästi varustatud; kõdukiht puudub, huumushorisont tüse 20-35cm. Viljaka mulla ja soodsa veerežiimi tõttu Eesti viljakaim kkt. Puistu- üle poole moodustavad kaasikud ja 1/5 kuusikud; levinud ka laialehised lehtpuuliigid ; sobib (tänu kõrgele mullaviljakusele) ka kõvalehtpuude (tamm, saar, vaher , jalaks jne) kasvatamiseks; kõrge tootlikkusega Ia-I (harva II) boniteediklass; parimad (kõrge tootlikkuse ja täiusega) kaasikud. Alusmets- tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas- sarapuu, mage sõstar, toomingas , kuslapuu, näsiniin, vaarikas, lodjapuu jne. Alustaimestik- väga liigirikas, dom rohttaimed , esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid- kopsurohi, naat, püsik -seljarohi, metspipar , koldnõges, ussilakk jne. Peam Eesti ida- ja keskosas; 11% metsadest.
Sõnajala (sj) kkt
Salumetsade malamatel reljeefi osadel, peam orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutust. Muld: iseloom leostunud gleimullad , küllastunud gleimullad ja turvastunud mullad; mullareaktsioon neutraalne, mikroreljeef mätlik. Puistud: sagedasemad on kaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/10); esinevad ka lehtpuu segapuistud- sanglepp , kask, haab . Alusmets: hõre, kuid liigirikas- toomingas, kuslapuu, mage sõstar, vaarikas, näsiniin. Alustaimestik: domineerivad sõnajalad; rohttaimedest angervaks, seaohakas , kõrvenõges, ojamõõl jne; mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kkt-le iseloomulikud taimed. Esineb väikeste aladena- 0,1% metsadest.

Soovikumetsad- ajutiselt liigniisketel muldadel- gleimullad või gleistunud mullad.
Osja (os) kkt
Levivad tasastel madalatel aladel, mikroreljeef tugevasti künklik; levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 0,5% metsadest, metsakasvatuslikke omadusi saab parandada kuivendamisega . Muld- lähtekivimiks raske lõimisega setted või liivsavi moreen; põhjavesi ulatub aeg-ajalt pinnale; vähese kallaku, raske lõimise ja künkliku moreeni tõttu on vee liikumine aeglane ja aeratsioonitingimused mullas taimejuurtele ebasoodsad; esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad (leostunud gleimullad, leetjad gleimullad, küllastunud gleimullad). Puistu- en segapuistud; enamuspuuliikideks kask, mänd või kuusk, koosseisus võib esineda haaba, saart, sangleppa; kased sageli kõveratüvelised. Alusmets- liigirikas, kui en hõre, esinevad paakspuu, pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud . Alustaimestik- iseloom mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill , metsosi. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik ).
Tarna (tr) kkt
Levivad madalatel tasandikel. Muld- lähtekivimiks savil asuvad setteliivad; põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale; levinud küllastunud või turvastunud gleimullad (Lääne-Eestis, kõrge, lubjarikka põhjavee tõttu), Ida-Eestis turvastunud glei - ja küllastumata gleimullad; iseloomulik kuni 30cm toorhuumuse kiht, millele järgneb liiv. Puistu- dom sookaasikud IV-Va bon, koosseisus võib esineda mändi; soodsama veerežiimiga aladel kask, kuusk, sanglepp; tootlikkus madal; puistute olukorda saab parandada kuivendamisega. Alusmets- hõre, sagedamini esinevad paakspuu, paju, kadakas, pihlakas. Alustaimestik- dom kõrrelised (kastikud, tarnad ), iseloom ka soopihl , ojamõõl, lakkeleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl; tüvealustel mätastel levivad ka samblad. Lääne- ja Loode-Eesti; 1,4% metsadest.
Angervaksa (an) kkt
Madalatel aladel, sageli ojade ja jõgede läheduses; põhjavesi liikuv, kõrge, kevadel ulatub maapinnale. Muld- kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 1030cm; mikroreljeef mätlik. Puistu- valitsevaks kaasikud, järgnevad kuusk ja sanglepp; esineb ka segapuistuid- kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Alusmets- hõre, kuid liigirikas- pajud, pihlakas, toomingas, mage sõstar, näsiniin, vaarikas. Alustaimestik- väga liigirikas ja lopsakas- angervaks, naat, seakapsas, soo-koeratubakas, sõnajalad; pidev sammalkate puudub. Edela-Eestis laiemalt levinud- 10% metsadest.

rabastuvad metsad- Liigniisketel, happelistel, kuni 30cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad.
Sinika (sn) kkt
Levivad tasastel, madalamatel aladel. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus . Sagedamini Põhja- ja Edela-Eestis 0,4% metsadest. Muld- lähtekivimiks liivad; tugevasti leetunud; sisseuhtehorisondis sageli tihe ja vettpidav nõrgkivi; leede -glei ja leede turvastunud mullad; toorhuumus kuni 30cm; väga happeline, liigniiske . Alusmets- harv, hõre; kadakas, pajud, paakspuu. Alustaimestik- esinevad koos nõmme ja rabataimed- dom puhmad: kanarbik, sinikas , pohl, sookail , küüvits, kukemari; iseloomulikud samblad ja samblikud. Puistu- valdavalt männikud; madala tootlikkusega IV-Va bon.
Karusambla (kr) kkt
Tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Muld- lõimis raske (savi, liivsavi); mikroreljeef tugevasti mätlik; põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani; esineb kuni 30cm tüsedune toorhuumusekiht; muld happeline. Puistu- kõige sagedamini männikud, vähem kuusikuid ja kaasikuid, tootlikkus madal -IV bon. Alusmets- hõre või puudub, kasvavad pajud. Alustaimestik- liigivaene; iseloom tugev sammalkate; puhmasrindes sageli mustikas, pohl. Levinud Kirde-Eestis, 0,2% metsadest.
SOOMETSAD
Kasvavad turvasmuldadel, kestvalt liigniisked, turba tüsedus üle 30cm, liigniisked. Soomuldadel kasvavad taimed, mis on kohanenud selliste kasvutingimustega ja millede juured ei ulatu turbaalusesse kihti. Soomuldi Eestis 23,2%, metsas 36,7%, haritaval maal 7,9%.
Esineb kolme toitumise põhitüüpi : 1. toitumine põhjaveest . Põhjavesi võib olla liikuv või seisev, taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine.

Üleujutusveest. Esineb tavaliselt veekogude üleujutusaladel. Seda tüüpi metsamaid on väga vähe.

Sademetest. Sademetest toituvaid soid nimetatakse rabadeks.
Taimkatte ja veega toitumise järgi eraldatakse 3 soomulla alltüüpi: 1. madalsoomuld (M)- põhjaveest või üleujutusveest toituvad, kaetud rohttaimedega või lodumetsaga, samblarindes lehtsamblad. Asuvad nõgusates pinnavormides. Soodest 55%

siirdesoomuld (S)- põhjaveest või üleujutusveest toitumine asendub sademeteveest toitumisega. Puurindesse tekib mänd, areneb puhmarinne, lehtsammalde kõrvale tekivad turbasamblad . Soodest 9%.

rabamuld (R)- ainult sademetest toituvad. Asuvad ümbritsevast territooriumist kõrgemal. Samblarindes turbasamblad, puudest kääbuskased, männid. Soodest 36%.

Rohusoometsad- kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel
Lodu (ld) kkt
Levivad potentsiaalselt viljakatel, märgadel, valdavalt õhukestel (kuni keskm tüsedusega) hästilagunenud madalsoo või lammi -madalsoo muldadel; mikroreljeef künklik. Puistu- dom sookaasikud (55% lodude pindalast); sanglepikud (31%), peapuuliigiks sanglepp; kuivendatud aladel ka kuusikud; bon II-III (sanglepikute puhul kõrgem). Alusmets- liigirikas; toomingas, lodjapuu, paakspuu, pajud, näsiniin, mage sõstar. Alustaimestik- liigirikas ja mosaiikne: võhumõõk, kastikud, tarnad, sookastik, soosõnajalg, varsakabi , soovõhk, metskõrkjas jne; mätastel salumetsadele iseloom taimed: püsik-seljarohi, ussilakk, koldnõges, leseleht, lillakas; samblarinne katkendlik: tüviksammal, tähtsamblad, kaksikhammas jne. Rohkem levinud Kirde-Eestis, 0,7% metsadest.
Madalsoo (mds) kkt
Võrreldes loduga on: 1. üleujutused pikemaajalised

turvas en tüsedam 1-2m, hästi kuni keskm lagunenud.
Esineb mitmesuguse tüseduse ja lagunemisastmega madalsoo turvasmuldadel; põhjavesi väheliikuv. Puistu- valdava osa moodust sookaasikud, järgnevad männikud, vähesel määral kuusikuid; vähese tootlikkusega, IV-V bon. Alusmets- hõre, en esinevad pajud, madal kask ja paakspuu. Alustaimestik- dom tarnad, sagedased ka sookail ja soopihl, kohati pilliroogu ja sinihelmikat; levinud rohkem Lääne- ja Lõuna-Eestis, 1,6% metsadest. Madalsoomuldade viljakus on suht suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.

Samblasoometsad - Iseloom vähelagunenud turbasamblakihi esinemine. Alustaimestikus dom turbasammal , puudest mänd.
Siirdesoo (ss) kkt
Tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Muld- tav alumised turbakihid hästilagunenud, ülemised keskm kuni halvasti lagunenud; turba tüsedus tav 1-3m (võib olla ka 7-8m). Puistu- ülekaalus männikud, vähem sookaasikuid; madala tootlikkusega IV-Va bon; kuivendamisega võimalik tootlikkust tõsta 2-3x. Alusmets- pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik- raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soos arenguastmest ja kuivendamise intensiivsusest; levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 3,4%.
Raba (rb) kkt
Tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt edasisel rabstumisel; turba tüsedus üle 30cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini; toitub vaid sademeteveest ja sademetest moodustunud põhjavesi võib ulatuda maapinnale. Puistu- hõredad, jändrikud; dom männid; bon V-Va. Alusmets- puudub. Alustaimestik- sookail, kukemari, küüvits, murakas , tupp- villpea , jõhvikas, kanarbik, samblarindes turbasamblad, kasvavad ka samblikud; 1,95% metsadest.

Kõdusoometsad- Iseloomulik on intensiivselt kuivendatud soomuld , hästilagunenud kõduturbahorisondiga. Puistutest ülekaalus kaasikud ja männikud. Iseloomulik on, et kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku ja puude juurekaelad ning juured jäävad maapinnast pisut kõrgemale.
Mustika kõdusoo (mks)
Esineb tav kuivendatud siirdesoo, harvem kuivendatud rabamuldadel; muld happeline (pH 2,5-3,8); C:N suhe väga kõrge 30-42; põhjaveetase vegetatsiooniperioodil 30- 100cm . Puistu- en männikud, kuhu tekib elujõuline kuuse looduslik järelkasv; võib leiduda ka sekundaarseid kaasikuid; bon II-IV. Alusmets- hõre, esinevad pajud, paakspuu. Alusaimestik- sarnane mustika kkt taimestikule, iseloom puhmaste, eelkõige mustika ohtrus.
Jänesekapsa kõdusoo kkt (jks)
Tekib pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga madalsoomuldadel. Puistu- enamuspuuliigiks tavaliselt kuusk; kuusikud on potentsiaalselt kõrge tootlikkusega, bon I-III; kuuse puistud tormihellad. Kuivendusjärgse esimese põlvkonna puistutes kasvab sookaske, sangleppa. Alusmets- paakspuu, toomingas, pihlakas. Alustaimestik- sarnane arumetsade jänesekapsa kkt-ga. Kõdusoometsade pindala 15%.
Metsakuivendus
Soostumisprotsess on Eesti aladel aoodustatud. Aastane sad hulk on võrreldes aurumisega suur. Intensiivsema (mehhaniseeritud) metsakuivendusega alustati Eestis eelmise saj 50-ndatel aastatel. 2010. a kuivendatud metsamaa pind Eestis ca 680 000ha, sellest riigimetsas ca 450 000ha.
Kuivendamise pos mõju metsamajandusele ( kasvatusele ):

• puude kasvutingimuste paranemine, selle tulemusena suureneb puiduproduktsioon
  
• võimaldab metsi paremini majandada st paraneb juurdepääs metsadele , sest iga kuivendussüsteemiga kaasneb ka metsateede ehitus
  

Tänapäeval uusi kuivendussüsteeme reeglina ei planeerita, sest

kuivendamine on majanduslikult väga kulukas

keskkonnakaitsjate suur vastasseis
Metsatakseerimine

• on metsa hindamine e mõõtmine. Metsatakseerimise põhiülesandeks on iseloomustada metsa, selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute toolikkust ja varusid. Annab lähteandmed metsamajanduskavade koostamiseks .
  

Kasvava puu ja puistu takseerimine , kasutatavad instrumendid. Tavaliselt mõõdetakse: 1. puu rinnasdiameetri mõõtmine. Kasvava puu läbimõõt mõõdetakse: - metsaklupiga rinnakõrguselt so 1,3m kõrguselt juurekaelast. Saadud suurust nimetat rinnasdiameetriks ja tähistat d1,3. Kui indeks puudub, siis eeldatakse, et tegemist on rinnasdiameetriga.
Metsakluppe on 2 tüüpi: a) täpsusklupid ( jaotused kas 0,1 või 0,5cm täpsusega. 0 punkt algab klupi liikumatust haarast (mõõdetakse puu tegelikku diameetrit)).
b) ümardatud skaalaga klupid (skaala ümardatud kas 2 või 4cm jämedusastmeni, skaalal jaotused 2 või 4cm kaupa. Ümardatud klupil on 0 punkt skaalal viidud poole diameetriastme võrra liikumatu haara sisse).
Kluppimisel:

• tuleb klupp asetada risti puutüvega, klupil peab olema 3 kokkupuutepunkti puuga
  
• klupp peab olema puu tüvega risti
  
• tavaliselt mõõdetakse igat puud üks kord, kui aga tegemist on täpsema mõõtmistööga nt teadusliku tööga
  
• mõõdetakse kahekesi: üks taksaator mõõdab ja teine märgib tulemused üles
  
• kluppimisel märgitakse mõõdetud puud (kriidiga, värviga, märkenoaga vms)
  
• NB! kui puud jäävad kasvama, ei sobi kasutada püsivaid värve!
  

Puistu rinnaslõikepindala määramine W. Bitterlichi meetodil
Puistu rinnaslõikepindala (ka puistu lõikepind, rinnaspind)- on kõikide puude rinnaslõikepindalade summa 1,3m kõrguselt juurekaelast hektari kohta (m2/ha). Bitterlichi nurkloendusr on instrument, mis koosneb täpse pikkusega venimatust nöörist , ketist või latist ja selle otsa kinnitatud U-kujulisest dioptrist. Seistes puistus teeb loendaja täispöörde ja loendab kõik puud, mis katavad dioptriava täielikult (sihtides igat puud rinnakõrgusele). Puud mis mahuvad täpselt dioptrisse loetakse poole puuna (0,5). Reeglina tehakse mitu lugemit ja võetakse nende keskmine. Saadud arv on puistu rinnaslõikepindala (m2/ha). Selle meetodi peamine eelis: kiiresti ja üsna täpselt on võimalik määrata puistu rinnaslõikepindala ja tüvemaht. Vaatamata lihtsusele on meetod küllaltki täpne. Vead rinnaslõikepindala määramisel võivad tekkida: - jäetakse loendamata varjatud puud (teiste puude taga, põõsastes)

• Mõõdetakse liiga metsaserva lähedal
  
• Dioptriava pole risti
  
• Eksitakse puude loendamisel
  
• Eksitakse nn piiripealsete (0,5) puude loendamisel
  

Puu kõrguse mõõtmine
Puu kõrgus on juurekaela ja ladvatipu kõrguste vahe. Kõrguse mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid kõrgusmõõtjaid, neid võib tööpõhimõtte järgi jagada kahte gruppi:

• geomeetrilisel põhimõttel töötavad- puu kõrgus leitakse sarnaste kolmnurkade külgede suhte abil. Kõige levinum selline kõrgusmõõtja on laudkõrgusmõõtja.
  
• Trigonomeetrilisel põhimõttel töötavad- need on tänapäeval enim kasutatavad kõrgusmõõtjad. Sisuliselt mõõdetakse kaldenurki.
  

Kõrguse mõõtmisel tuleks silmas pidada järgmist:
- mõõtma peab puust ligikaudu samal kaugusel, kui kõrge on puu. Kõige parem, täpsem on viseerida puu latva 45° nurga all
- kaugus puuni määratakse kas kaugusmõõtja või lindiga
- tasasel maal liidetakse saadud kõrgusele oma silmade kõrgus (1,5m) juurde
- kui puu kasvab kallakul, siis viseeritakse puu latva ja juurekaelale, puu kõrgus saadakse kahe mõõtmise vahena

Puu mahu määramine
Kui on teada puu kõrgus ja rinnasdiameeter, saab määrata puu mahu. Puu mahu määramiseks on väga palju erinevaid arvutusvalemeid. Puu tüve võib vaadelda kui koonust ja leida tuleb koonuse ruumala.

võimalik on puu mahu määramine vastavate mahutabelite alusel

kõige levinum ja enamkasutatavam on järgm valem: V=g1,3hf (kus g- puu rinnaslõike pindala m2; h- puu kõrgus m; f- vormiarv )
Vormiarv näitab puutüve mahu suhet kujutatava silindri mahtu, mille kõrgus võrdub puu kõrgusega ja läbimõõt puu rinnakõrguse läbimõõduga. Okaspuudel on see en 0,45-0,50, lehtpuudel 0,41-0,45. kui kõrgus on teada, saab hf-i vastavast tabelist.

puu vanuse määramine

• männaste loendamise teel
  
• juurdekasvupuuri abil
  

Puistu takseerimine. Puistu eraldamise tunnused
Eesti riigimetsad on jaotatud metskondadeks. Ühe metskonna piires jaotatakse mets kvartaliteks. Metsamassiividest raiutakse läbi sihid ning kogu metsaga ala jaotatakse ruudu või ristküliku kujulisteks osadeks e kvartaliteks. Tekib kvartalivõrgustik, mis võimaldab metsade paremat majandamist, kuid kvartali piiriks võib olla ka mõni looduslik objekt ( kraav , jõgi).
Kvartalivõrgustiku tähtsus:

• võimaldab metsade majandamist, ligipääsu erinevatele metsaosadele
  
• kvartalid ja eraldised on nummerdatud, seega loodud omaette koordinaatide süsteem, mis võimaldab identifitseerida iga üksiku puistu ja majandada metsi puistu tasandil
  
• võimaldab metsas paremini orienteeruda
  
• võimaldab paremini pidada jahti
  

Kvartalisiseselt jaotatakse metsamaa puistuteks e eraldisteks. Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse, rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Eraldise piirid märgitakse 10m täpsusega.
Metsaga metsamaa jaotatakse takseereraldusteks mitmesuguste takseertunnuste järgi. (metsamaa - maa, kus kasvab mets või on ette nähtud metsastada; vastavalt jaguneb metsaga metsamaa ja metsata metsamaa (raiestikud, põlendikud, harvikud).

Tekkeviis (päritolu)- sellest oleneb puistu struktuur, tootlikkus, kasutatavad metsakasvatuslikud võtted. Eraldatakse: a) kultuurpuistud; b) looduslikud- 1) seemnetekkelised; 2) võsutekkelised

Rindelisus - puude jaotumine vertikaaltasapinnaliselt. Lihtpuistu- 1 rinne, liitpuistu- 2 rinnet. Eraldatakse: üherindeline, kaherindeline puistu. Üksikpuude rinne - on rinne, mis koosneb madala (alla 30%) täiusega põhirindest kõrgematest ja vanematest puudest. Üksikpuudena kirjeldatakse puid, mis oma vanuse või dimensioonide poolest vastavad vähemalt latiealise puistu kriteeriumitele.

Koosseis- puuliikide osatähtsus puistu koosseisus. Iseloomustatakse koosseisu valemiga, see määratakse eraldi igas rindes. Valem koosneb puuliigi lühendist ja numbrist , mis näitab mitu protsenti moodustab antud puuliik puistu koosseisust. Näit. 50Ks 30Lm 20Lv 50% kaske 30% mustleppa 20% valgeleppa ehk 50% puistu koosseisust tagavara järgi moodustab kask, 30% sanglepp ja 20% hall lepp .

Puistu vanus- vanus määratakse iga rinde iga puuliigi keskmise vanusena. Kui takseerkirjelduses pole ühele või mitmele kaaspuuliigile vanust määratud, tähendab see, et kaaspuuliigi vanus on sama või lähedane sellele. Loodusliku päritoluga metsade vanus määratakse viie aasta täpsusega st et vanus lõpeb alati kas viie või nulliga.
Arenguklass - on metsa suhtelist vanust iseloomustav näitaja. Metsa vanuse hindamisel peame alati silmas pidama ka puuliiki . Et olukorda lihtsustada, on kasutusele võetud arenguklassid, mida on kokku seitse .
A lage ala- põhirinne puudub ja kus kultiveeritud või looduslikult tärganud peapuuliigiks sobivad taimed puuduvad või on neid vähem kui 500 tk/ha
S selguseta ala- kultiveeritud või looduslikult uuenev ala, kus kasvab vähemalt 500 elujõulist uuenemiseks sobiva puuliigi taime hektari kohta
N noorendik- kultiveeritud või looduslikult uuenenud ala, kus kasvab vähemalt 1500 vähemalt 1,3m kõrgust taime hektari kohta või ka kõrgemat puud, aga nende keskm diam jääb alla 6cm
L latimets- puistu peapuuliigi keskm rinnasdiameetriga üle 6cm ja kuni 12cm ning keskm vanusega alla ½ küpsusvanusest. Hall-lepikutes latimetsa arenguklassi ei määrata!
K keskealine mets- puistu, mille vanus on üle kümne aasta väiksem küpsusvanusest ja mille: 1) peapuuliigi keskm rinnasdiam on suurem kui 12cm; 2) peapuuliigi keskm rinnasdiam on väiksem kui 12cm, kuid vanus enam kui ½ küpsusvanusest.
V valmiv mets- puistu, mille vanus on kümme või vähem aastat väiksem küpsusvanusest
Y küps mets- puistu, mille vanus on võrdne küpsusvanusega või ületab selle

Boniteet- iseloomustab kasvukoha headust st antud kasvukoha sobivust mingi puuliigi kasvatamiseks. Puistud eraldatakse kui nad erinevad ühe või enama boniteediklassi võrra. Segapuistus määratakse boniteet enamuspuuliigi järgi.

Täius- iseloomustab puistu kasvuruumi kasutamise astet, võrreldes samades tingimustes kasvanud normaalpuistuga e mudelpuistuga, mille kohta andmed võetakse kasvukäigutabelist. Ehk: täius näitab metsa suhtelist tihedust .
Normaalpuistu all mõeldakse puistut, mis on antud puuliigi, vanuse ja kasvukohatingimuste juures optimaalse arengu ja tihedusega. Puistu täius (t) on seega koefitsient mis leitakse puistu hektaritagavara või hektari lõikepindala jagamisel sama vana normaalpuistu tagavaraga või lõikepindalaga. Seega täiuse määramisel lähtutakse kas: a) hektari tagavarast t=G/GNORM
b) hektari lõikepindalast, T=M/MNORM
mõlemal juhul võrreldakse andmeid sama kõrge normaalpuistu vastavate andmetega .
Täiuse järgi eraldatakse puistud, kui erinevus naabermetsaosadega on suurem kui 20.

Kasvukohatüüp- Eraldise moodustamine sama arenguklassi piires on vajalik kui metsakasvukohatüüp erineb rohkem kui ordinatsiooniskeemi naaberkasvukohatüüpide ulatuses, arvestamata kuni 20 m laiusi üleminekuribasid e. puistud eraldatakse, kui nad kuuluvad erinevatesse tüübirühmadesse.
Metsamaterjalide mahu määramine

Ümarmaterjalid. Kõige tavalisem ümarmaterjal on palk. Määratakse mahutabelite abil, selleks on vaja teada: a) materjali ladvapoolset diameetrit (cm) – mõõdetakse koorealune diameeter (puidu diam); - mõõdetakse min diam (ebasümmeetrilise palgi korral); - diam mõõdetakse 1cm täpsusega. b) materjali pikkust (m)

Virnmaterjalid. Virna maht leitakse virna kõrguse, pikkuse ja laiuse korrutisena. M(rm)= virna pikkus* virna laius* virna kõrgus. Saadud maht on ruumimeetrites (rm), (materjal koos õhuvahedega). Et üle minna m3 (puidu kogus), tuleb rm korrutada koefitsiendiga. Küttepuude korral kasutatakse: 1tm= 1,43 rm; 1rm= 0,7tm. Koefitsiendid on erinevad, sõltudes: - puuliigist; - materjali pikkusest; - materjali diameetrist

Saematerjalid . V= a*b*L , kus V- materjali ühe tüki maht; a- materjali laius; b- materjali paksus; L- materjali pikkus. Tihti antakse laua või prussi paksus millimeetrites, laius sentimeetrites ja pikkus meetrites, sellisel juhul tuleb mõõtmed teisendada.