Metsa kasvukohatüübid ja raied (1)

Metsa kasvukohatüübid
Metsad on väga erinevad liigilise koosseisu, struktuuri, produktiivsuse ja muude omaduste poolest ning see mitmekesisus on tingitud erinevatest metsa kasvukohatingimustest. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, alustaimestiku iseloomu, puude juurdekasvu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade suure mitmekesisuse tõttu saab nende majandamine olla edukas vaid konkreetseid ökoloogilisi tingimusi tundes ja arvestades. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel), selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks (kkt). Metsade majandamine toimub Eestis suures osas kasvukohatüüpide põhiselt (erinevates kkt- ides kasvatatakse erinevaid puuliike, kasutatakse erinevaid uuendusmeetodeid jne). Et võimalikult lühidalt ja informatiivselt iseloomustada valitsevaid kasvukohatingimusi, ongi kasutusele võetud kasvukohatüüpide mõiste. Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon). Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld , veereziim , alustaimestik ja reljeef. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks. Seega tuleb vahet teha kahel mõistel: metsa kasvukohatüüp = muld + veereziim + alustaimestik+reljeef, metsatüüp = muld + veereziim + alustaimestik +reljeef+ puistu . Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (näiteks mustikakuusik, rabamännik). Eraldatud tüpoloogiliste üksuste omavahelised seosed ning ökoloogiline olemus ilmnevad selgemini korrastatuna ökoloogilisteks seeriateks. E. Lõhmuse koostatud metsakasvukohatüüpide ordinatsiooniskeemil on kasvukohatüübid paigutatud nii, et nähtub nende asend peamiste varieeruvust põhjustavate ökoloogiliste tegurite kui ka 44.45.teineteise suhtes.
Metsatüüpide rühmitamine
Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, sellepärast on ka metsatüüpe palju. Alati ei ole võimalik ega ka vajalik iseloomustada metsi kasvukohatüübi täpsusega. seepärast on vajalikud ka üldisemad, suuremahulisemad klassifikatsiooniüksused. Arvestades ainult üht metsa oluliselt mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi:
1) arumetsad :
Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)
2) soometsad:
Metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu madal, enamasti IV-V boniteedi puistud . Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib boniteet ulatuda I-III. Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veereziim. Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine , liikuv või väheliikuv põhjavesi.
Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse:
1.1 Loometsad
Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud , harvem
kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad, nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja sellest tingitud põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo . Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest ligikaudu 3%.
Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate tingimustega kasvukohatüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask . Puistu liitus on ebaühtlane . Puud halvasti laasunud, boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm (väga õhukesed paepealsed mullad (Kh’). Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas , võib kevadeti esineda aga liigniiskust. Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad (õhuke mullakiht). Alusmetsas kadakas , pihlakas , sarapuu. Alustaimestik hõre, iseloomulikud on lubikas, leesikas , metskastik, lillakas , sinilill. Sambla -samblikurinne on katkendlik, esineb nii tüüpilisi metsasamblaid ( palusammal , laanik), kui ka looaladele iseloomulikke, lubjalembeseid liike (looehmik). Raiestike taasmetsastamine on väga keeruline. Esinevad peamiselt saartel ja Lääne-Eestis.
Kastikuloo (kl) - tekib samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui leesikaloo tüübil (10-30 cm). Esinevad õhukesed paepealsed (K’’) või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad (K’’ K’’’). Tüsedama mulla tõttu on siin kasvutingimused paremad. Muld on kõrge huumusesisaldusega. Peamiselt esinevad männikud, esineb ka männi-kuuse segapuistusid (kuused kannatavad juurepessu kahjustuste all), tootlikkuselt kuuluvad puistud III-IV boniteedi klassi. Esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem ja nad on enamasti kõveratüvelised. Alusmetsas domineerivad sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuud, tuhkpuud, mage sõstart, paakspuud. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised : metskastik, punane aruhein, lubikas. Varjus leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk , võsaülane, lillakas. Ka selles kasvukohas toimub uuenemine kamardumise ja ebasoodsate kasvukohatingimuste tõttu aeglaselt. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.
1.2 Nõmmemetsad
Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada, tootlikkus madal - IV-V bon. Esinevad enamasti leedemullad (L). Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp.
Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel , kõrgematel pinnavormidel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline (3,0-4,5), kõdu (moor) on 2-6 cm tüse. Puistutest on valitsevad hõredad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski . Tootlikkus on madal IV-Va bon. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud , islandi samblik ), puhmasrindes kanarbik , pohl , leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Metsa looduslik uuenemine on puudulik, raiestikud uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.
Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva
kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari , leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika -kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid.
1.3 Palumetsad
Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas . Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.
Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad (mitmesuguse päritoluga: fluvioglatsiaalsed, moreensed). Esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik (L(k)) leedemuld või sekundaarne leedemuld (L(s)). Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline (3,5-5,0). Puistutest domineerivad männikud II-III bon., raieküpse puistu tagavara 250-350 m 3 /ha. Kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või teises rindes. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga . Jänesekapsa -pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega. Suurem mullaviljakus selles tüübis on tingitud peamiselt moreenist, mullad on sekundaarsed leeedemullad L(s) või huumuslikud leedemullad L(h). Siin võib männikute boniteet ulatuda Ia-ni ja raieküpse puidu tagavara 600 m 3 /ha. Ka siin puud (männid) väga kvaliteetsed. Alustaimestikus on tüüpilise pohla alaga võrreldes rohkem rohttaimi ( laanelill , maikelluke, jänesekapsas), samuti kilpjalga.
Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või karbonaadivaene moreen . Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele . Esinevad gleistunud leede (LIIg-LIIIg) või huumuslikud leedemullad L(k)g, mullareaktsioon on happeline (2,5-3,5). Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad, harvem sekundaarseid kaasikuid ja haavikuid, boniteet II-III. Ehkki ka kuusikud mustika kasvukohatüübis on produktiivsed , tuleks peapuuliigina eelistada mändi. Puistud hea tervisliku seisundiga. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, kadakat, pajud . Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht , palu-härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest.
Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon.
1.4 Laanemetsad
Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänesesekapsa kasvukohatüüp.
Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel . Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud (LkI-LkIII) või näivleetunud (kahkjad) mullad (LP). Mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen. Varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke. Puistud on kõrge tootlikkusega (Ia-I, harva II), parimate puistute keskmine kõrgus ulatub 35-40 meetrini ja tagavara 800 m 3 /ha. Kõige enam levinud kuusikud (ligi 50% on jänesekapsa kuusikud), puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud. Sagedased on ka segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu , punane leeder, paakspuu , pihlakas, vaarikas , sarapuu, näsiniin . Alustaimestik liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leselehte, laanelille, sinilille, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, metstähtheina, naiste- ja ohtest sõnajalga jne. Samblarindes metsakäharik, palusammal, laanik, samblarinne pidev. Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu- ja Lõuna - Eestis.
Sinilille (sl) kasvukohatüüp - levinud positiivsetel pinnavormidel (lainjatel moreentasandikel, voortel). Mulla lähtekivimiks on karbonaatne moreen. Muld on viljakas, tüüpiline on leostunud (Ko) või leetjas (KI) muld. Kõdukiht väga õhuke või puudub, sest lagunemistingimused on head. Huumushorisont on tüse (15-25 cm), mullareaktsioon neutraalne, alumised kihil karbonaatsed . Puistutest leidub kõige enam kuusikuid (2/3), mida sageli on kahjustanud juurepess. Just juurepess põhjustab vanemate kuusikute hõrenemist ja juurdekasvu langust. Männikuid 1/4 ja kaasikuid 1/10, nende seisund on hea, vähem leidub tammikuid, haavikuid, hall-lepikuid. Boniteet Ia-II, madalama boniteediga on vanad tammikud. Alusmetsas mage sõstar, kuslapuu, türnpuu, pihlakas, magesõstar , lodjapuu , näsiniin, vaarikas. Alustaimestik on liigirikas, kasvavad sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas , lillakas, võsaülane, koldnõges, külmamailane , lakkleht , ussilakk. Samblarindes metsakäharik, lehviksammal, palusammal. Kõige enam levinud Pandivere kõrgustiku ümbruses, aga ka Põhja- ja Loode-Eestis,
metsadest 5%.
1.5 Salumetsad
Levivad viljakatel, lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud muldadel. Veereziim soodne. Viljaka mulla tõttu puistute koosseis väga mitmekesine. Esinevad lehtpuumetsad, millede koosseisus enamasti kask, haab , saar, tamm, pärn, jalakas . Ka kuusikuid. Peamiselt segapuistud, Ia-II bon.
Naadi ja sõnajala kasvukohatüübid.
Naadi (nd) kasvukohatüüp - asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel. Lähtekivim karbonaatne. Põhjavesi ulatub mullaprofiili, mistõttu taimed on veega hästi varustatud, levivad gleistunud leetjad (KIg) või gleistunud leostunud (Kog) mullad. Kõdukiht puudub, huumushorisont tüse - 20-35 cm. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti viljakaim kasvukohatüüp. Puistutest üle poole moodustavad kaasikud ja 1/5 kuusikud. Levinud on ka laialehised lehtpuuliigid. Sobib (tänu väga kõrgele mullaviljakusele) ka kõvalehtpuude (tamm, saar, vaher , jalakas jne.) kasvatamiseks. Puistud on kõrge tootlikkusega Ia-I (harva II) boniteediklass. Parimad (kõrge tootlikkuse ja täiusega) on kaasikud. Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas - sarapuu, mage sõstar, toomingas , kuslapuu, näsiniin, vaarikas, lodjapuu jne. Alustaimestik väga liigirikas, domineerivad rohttaimed , esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid - kopsurohi, naat , püsik -seljarohi, metspipar , koldnõges, ussilakk jne. Peamiselt Eesti ida- ja keskosas, 8% metsadest.
Sõnajala (sj) kasvukohatüüp - salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi. Iseloomulikud on leostunud gleimullad (Go), küllastunud gleimullad (G(o)) ja turvastunud mullad. Mullareaktsioon neutraalne, mikroreljeef mätlik. Puistutest on sagedasemad kaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/10). Esinevad ka lehtpuu segapuistud – sanglepp , kask, haab, II rindes pärn, saar, jalakas. I (Ia-II) bon. Alusmets hõre kuid liigirikas - toomingas, kuslapuu, mage sõstar, vaarikas, näsiniin. Alustaimestikus domineerivad sõnajalad (naiste,- ohtene.- maarja.- ja laanesõnajalg).
Rohttaimedest angervaks, seaohakas, kõrvenõges , ojamõõl, püsikseljarohi jne. Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohatüübile iseloomulikud taimed. Esineb väikeste aladena - 1% metsadest.
1.6 Soovikumetsad
Ajutiselt liigniisketel muldadel - gleimullad või gleistunud mullad. Esinevad kaasikud, sanglepikud, segapuistud. Bon. enamasti IV-V. Osja, tarna, angervaksa kasvukohatüübid.
Osja (os) kasvukohatüüp – levivad tasastel madalatel aladel, mikroreljeef tugevasti
künklik. Mulla lähtekivimiks on raske lõimisega setted või liivsavi moreen. Põhjavesi ulatub aeg-ajalt maapinnale. Vähese kallaku, raske lõimise ja künkliku moreeni tõttu on vee liikumine aeglane ja aeratsioonitingimused mullas taimejuurtele ebasoodsad. Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad (leostunud gleimullad GO, leetjad gleimullad GI, küllastunud gleimullad GO1. Samas võib kuival perioodil esineda taimedele omastatava vee puudust. Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliikideks on kask (1/2) mänd (1/4) või kuusk (1/10), koosseisus võib esineda veel haaba, saart , sangleppa. Kased sageli kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, madala tootlikkusega IV -V bon, sageli esineb tormiheidet. Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud.
Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi jt happelise (toorhuumusliku) metsakõdu taimed. Lohkudes salu - ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik ). Levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 2% metsadest.
Tarna (tr) kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Levinud küllastunud gleimullad G(o), turvastunud glei G1 ja küllastumata gleimulllad GI1. Iseloomulik on kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb puhas liiv. Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud IV-Va bon, mille koosseisus võib esineda mändi, soodsama veereziimiga aladel kask, kuusk, sanglepp. Tootlikkus on madal, 100 aasta vanuste okaspuupuistute tagavara ulatub vaid (100-160 m 3 /ha). Puistute olukorda saab parandada kuivendamisega . Pärast kuivendamist võib boniteet tõusta III. Alusmets hõre, sagedamini esinevad paakspuud, pajud, kadakas, pihlakas. Alustaimestikus domineerivad kõrrelised (kastikud, tarnad ), iseloomulikud on ka soopihl , ojamõõl, lakkleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl. Tüvealustel mätastel levivad ka sambad. Lääne- ja Loode-Eesti , 5% metsadest.
Angervaksa (an) kasvukohatüüp - madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses. Põhjavesi kõrgel, kevadel ulatub maapinnale. Põhjavesi liikuv ja perioodiliselt muutuv. Suvel, sademetevaesel perioodil põhjavesi langeb ja ladestunud orgaaniline aine hakkab intensiivselt lagunema . Kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 10-30 cm. Mikroreljeef mätlik. Puistutest on valitsevateks kaasikud (2/3) aladest, järgnevad kuusk ja sanglepp. Esineb ka segapuistusid- kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Boniteet II-III, sanglepikud on mõnevõrra tootlikumad. Alusmets hõre, kuid liigirikas - pajud, pihlakas, toomingas, magesõstar, näsiniin, vaarikas. Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik - angervaks, naat, seakapsas, soo-koeratubakas, sõnajalad. Pidev sammalkate puudub. Peale kuivendamist läheneb omadustelt naadi kkt-le. Edela-Eestis laiemalt levinud - 15% metsadest.
1.7 Rabastuvad metsad
Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad. Alutaimestikust domineerivad puhmad ( sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal . Ülekaalus III-V bon. männikud. Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid.
Sinika (sn) kasvukohatüüp - levivad tasastel, madalamatel aladel. Lähtekivimiks liivad. Muld tugevasti leetunud. Sisseuhtehorisondis (B) sageli tihe ja vettpidav nõrgkivi. Leetumise ja soostumise kaasmõjul leede-glei ja leede turvastunud mullad. Toorhuumus kuni 30 cm. Muld väga happeline, liigniiske . Valdavalt männikud. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Alusmetsas kadakas, pajud, paakspuu. Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad: kanarbik, sinikas, pohl, sookail , küüvits , kukemari. Õhema turbahorisondiga aladel nõmmemets . Iseloomulikud samblad ja samblikud - palusammal, laanik, põdrasamblikud. Turbakihi tüsenedes nende osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusambla osakaal Raba sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad , toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus . Sagedamini Põhja- ja Edela-Eestis, 3% metsadest.
Karusambla (kr) kasvukohatüüp - tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske (savi, liivsavi). Mikroreljeef tugevasti mätlik. Põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani. Esineb kuni 30 cm tüsedune toorhuumusekiht. Muld happeline. Vastavalt soostumisele intensiivsusele kujunevad leetunud glei (LkG), leede-glei (LG) või leede turvastunud mullad (LG1). Kõige sagedamini esinevad karusambla männikud, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus madal - IV bon. Alusmets hõre või puudub, kasvavad pajud. Alustaimestik liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate. Puhmasrindes sageli mustikas, pohl. Mosaiikselt kasvavad tavalised metsasamblad ja turbasamblad. Levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.
Soomtsad
Need on metsad, kus turbahorisondi tüsedus on kuivendamata aladel üle 30 cm ja kuivendatud aladel üle 25 cm.
Soomullad
Need on mullad, mis on kestvalt liigniisked, pindmine horisont turvastunud, turba tüsedus üle 30 cm, nad on suure liigniiskusega, soomuldadel kasvavad taimed, mis on kohanenud selliste kasvutingimustega ja millede juured ei ulatu turbaalusesse kihti. Soomuldi Eestis: 23,2% metsas 36,7% haritaval maal 7,9%
Iseärasused:
1)soo kasvab turba kasvamisega, kujundab ala mikroreljeefi;
2)soomuld kasvatab endale lähtekivimit -turvast, turba alune osa on mineraalne aluspõhi; Vesi, mis tsirkuleerib turbas, etendab olulist osa soos kasvavate taimede toitumisel.
Soomuldades esineb 3 toitumise põhitüüpi:
1. Toitumine põhjaveest.
Võimalik kahte moodi:
1. Survega e. allikaline
2. Surveta
Paremaks loetakse surveta põhjaveest toitumist, aluspind rõhtne või kaldu. Esimesel
juhul seisev põhjavesi, teisel liikuv põhjavesi. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine.
2. Üleujutusveest.
Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude üleujutusaladel. Seda tüüpi metsamaid on väga vähe
3. Sademetest.
Sademetest toituvaid soid nimetatakse rabadeks. Tehakse vahet lageda ja metsaga raba vahel.
Taimkatte ja veega toitumise järgi eraldatakse 3 soomulla alltüüpi:
1) madalsoomuld (M) - põhjaveest või üleujutusveest toituvad, kaetud kas rohttaimede või lodumetsadega, samblarindes lehtsamblad. Asuvad nõgusates pinnavormides. Soodest 55%
2) siirdesoomuld (S) - põhjaveest või üleujutusveest toitumine asendub sademeteveest toitumisega. Puurindesse tekib mänd, areneb puhmarinne, lehtsammalde kõrvale tekivad turbasamblad. Soodest 9%
3) rabamuld (R) - ainult sademetest toituvad. Asuvad ümbritsevast territooriumist kõrgemal. Samblarindes turbasamblad, puudest kääbuskased, männid. Soodest 36%
1.8 Rohusoometsad
Kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel (madalsoo mulla all mõeldakse hästi lagunenud turvasmulda).
Õhuke turvasmuld - 30-50 cm
keskmine - 50-100 cm
sügav - üle 100 cm.
Puudest on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Siia kuuluvad lodu - ja madalsoo kasvukohatüüp.
Lodu (ld) kasvukohatüüp - levib potentsiaalselt viljakatel, märgadel, valdavalt õhukestel (kuni keskmise tüsedusega) hästilagunenud madalsoo või lammi-madalsoo muldadel ( lammimuld - tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud aladele – lammidele). Mikroreljeef künklik. Domineerivad sookaasikud (55% lodude pindalast), sanglepikud (31%). Kuivendatud aladel ka kuusikud. Puistute bon. II-III. (sanglepikute puhul kõrgem). Alusmets liigirikas - toomingas, lodjapuu, paakspuu, pajud, näsiniin, magesõstar. Alustaimestik on liigirikas ja vastavalt mikroreljeefile mosaiikne: võhumõõk, kastikud, tarnad, sookastik, soosõnajalg, varsakabi, soovõhk , metskõrkjas jne. Mätastel salumetsadele iseloomulikud taimed: püsik-seljarohi, ussilakk, koldnõges, leseleht, lillakas. Samblarinne katkendlik: tüviksammal, tähtsamblad, kaksikhammas jne. Rohkem levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.
Madalsoo (mds) kasvukohatüüp - esineb mitmesuguse tüsedusega ja lagunemisastmega madalsoo turvasmuldadel.
Võrreldes loduga on:
1) üleujutused pikemaajalised,
2) turvas enamasti tüsedam 1-2 m, keskmiselt lagunenud. Põhjavesi väheliikuv.
Valdava osa moodustavad sookaasikud - 75%, järgnevad männikud - 20%, vähesel määral kuusikuid - 4%. Puistud vähese tootlikkuse ja väikese täiusega, IV-V bon. Alusmets hõre, enamasti esinevad pajud, madal kask ja paakspuu. Alustaimestikus domineerivad tarnad, sagedased on ka sookail ja soopihl, kohati pilliroogu ja sinihelmikat. Levinud rohkem Lääne- ja Lõuna- Eestis, 5% metsadest. Madalsoomuldade viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.
1.9 Samblasoometsad
Iseloomulik on vähelagunenud turbasamblakihi esinemine. Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd. Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp.
Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib , eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x. Alusmetsas - pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestikus - raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest
(madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest. Levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 7%.
Raba (rb) kasvukohatüüp - tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt. Edasisel rabastumisel. Turba tüsedus üle 30 cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini. Turvas on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Toitumine vaid sademeteveest ja sademetest moodustunud põhjavesi võib ulatuda maapinnale. Kuna turvas on toitainetevaene ja halvasti lagunenud, ei paranda kuivendamine ilma väetamiseta tüseda turbaga rabamuldade puhul oluliselt puude kasvu. Puistud hõredad, jändrikud, domineerivad männid. Boniteet V-Va. Alusmets puudub. Alustaimestikus sookail, kukemari, küüvits, murakas, tupp -villpea, jõhvikas , kanarbik, samblarindes valitsevad turbasamblad, kasvavad ka samblikud. Metsadest moodustavad 2%.
1.10 Kõdusoometsad
Seda tüübirühma iseloomustab intensiivselt kuivendatud soomuld, hästilagunenud kõduturbahorisondiga. Puistutest ülekaalus kaasikud 42% ja männikud 40%. Kui sood kuivendada, väheneb põhjaveetase ja liigniiskus mulla ülemistest horisontidest kaob. Kui liigniiskus kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema, moodustades kõduturbakihi. Iseloomulik on, et kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku ning puude juurekaelad ning juured jäävad maapinnast pisut kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, levivad seal arumetsadele iseloomulikud taimed ja kasvukoha tüübi saab kindlaks teha vaid mulla põhjal.
Esineb 2 kasvukohatüüpi: mustika kõdusoo (mks) ja jänesekapsa kõdusoo (jks).
Mustika kõdusoo (mks) - esineb tavaliselt kuivendatud siirdesoo, harvem rabamuldadel. Praktiliselt kogu puude juurestik paikneb ülemises 30 cm kihis. Muld happeline (pH 2,5-3,8), C:N suhe väga kõrge 30-42, põhjaveetase vegetatsiooniperioodil 30-100 cm. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad enamasti männikud, kuhu tekib elujõuline kuuse looduslik järelkasv. Võib leiduda ka sekundaarseid kaasikuid. Boniteet II-IV. Alusmets hõre: pajud, paakspuu. Alustaimestik sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga, iseloomulik on puhmaste, eelkõige mustika ohtrus .
Jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüüp (jks) - esineb pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel. Enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk, kuivendusjärgse esimese põlvkonna puistutes võib olla ka sangleppa, sookaske, mändi. Potentsiaalselt kõrge tootlikkusega, bon. I-III. Parimad on kuusikud, kõige väiksema tootlikkusega sookaasikud. Alusmetsas paakspuu, toomingas, pihlakas. Alustaimestik sarnane arumetsade jänesekapsa kasvukohatüübiga. Puistud tormihellad. Kõdusoometsade pindala 5-6%.
Raiete liigitus - Kasvavat metsa raiutakse kas raieküpse puidu õigeaegseks kasutuselevõtmiseks, metsa uuendamiseks või metsa hooldamiseks. Puid raiutakse: üksikpuudena, gruppidena, lankidena Vastavalt 2006. a. Metsaseadusele eristatakse 5 peamist raie liiki, mis omakorda jagunevad: Hooldusraied - n.o. raied, mida tehakse metsa kasvuea vältel ja mille ülesandeks on eemaldada metsast puud, mis takistavad meie jaoks oluliste puude kasvu või halvendavad metsa tervislikku seisundit , st. raiutakse välja puid, et kasvatada tulevikus sellise liigilise koosseisu ja tihedusega mets, mida peetakse kõige optimaalsemaks, samuti eemaldatakse metsast haiged, vigased või muude ebasobivate omadustega puud (kõverad, okslikud jne., nn. miinuspuud). Uuendusraied – neid tohib teha mistahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile. Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks. Valikraied - n.o. raied, kus metsa majandatakse püsimetsana ja kus lageraieid ei tehta. Maa-ala ei jää ühekski ajahetkeks metsata (meie oludes tuleb kõne alla kuusik, kuuse lehtpuu segapuistu). Trassiraie – siia hulka kuulub kuni nelja meetri laiuse tee-, kraavi - või muu trassi ning kvartali - või piirisihi sisseraie, samuti metsamaal oleva trassi või sihi puhastamine sinna kasvanud puudest ja põõsastest; Raadamine - Raadamine on raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks. 2.Hooldusraie on peamine metsa kasvu ja arengut mõjutav tegevus. Selle abil on võimalik kiirendada puude kasvu, kujundada metsa liigilist koosseisu, parandada metsa sanitaarset seisundit ja suurendada metsade tormikindlust.
Metsaseaduse (2006) järgi on hooldusraiet lubatud teha:
1) puude valgus- ja toitetingimuste parandamiseks ning metsa liigilise koosseisu kujundamiseks (valgustusraie);
2) metsa väärtuse tõstmiseks, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimiseks ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamiseks ( harvendusraie );
3) metsa sanitaarse seisundi parandamiseks ja ohuallikat mittekujutavate surevate või surnud puude puidu kasutamise võimaldamiseks, kui see ei ohusta elustiku mitmekesisust (sanitaarraie).
Seega lühidalt: lähtudes enamuspuuliigi vanusest ja hooldamise iseloomust, jagatakse hooldusraied kolmeks:
1. Valgustusraie - s.o. hooldusraie liik, mille abil kujundatakse tulevase puistu liigiline koosseis ja parandatakse allesjäänud puude kasvutingimusi, mille tulemusena nende juurdekasv suureneb. Valgustusraiet nimetatakse ka noorendike hooldamiseks. Eestis on tüüpiline, et valgustusraiete käigus raiutakse vabaks okaspuud (mänd, kuusk). Kasutatakse selleks tänapäeval peamiselt võsasaagisid (võsalõikajaid). 2. Harvendusraie - tehakse puistutes alates 20-25 aastaselt kuni puistute valmivasse ikka jõudmiseni. Puistu keskmine diameeter on üle 8 cm. Harvendusraiet tehakse, et anda paremate omadustega puudele kasvus eelistus, et nad saaks rohkem valgust ja toitepinda. Küpsesse ikka peaksid jõudma vaid heade tüveomadustega puud, millest on võimalik saada kvaliteetset puitu (halvemate omadustega puud likvideeritakse hooldusraiete käigus). Lisaks võimaldab harvendusraie saada metsast kätte ja võtta kasutusele seda puitu, mis loodusliku valiku ja puistu isehõrenemise protsessi käigus langeks nagunii välja.
Peamised kriteeriumid, millest lähtutakse puistus puude väljaraiumisel on:
* iga puu individuaalsed omadused ( võra , okslikkus, tüvi),
* asukohast puistus,
* raievanuste erinevusest,
* puuliikide bioloogilisest sobivusest,
* puu sanitaarne seisund.
Kasvama jäetakse tavaliselt peapuuliigi paremad puud (korralik võra, tüvi) ning vajaduse korral ka sobivad kõrvalpuuliigid. Raie käigus ei tohi tekkida metsa täiuse olulist vähenemist (hõrenemist). Täius peaks peale raiet jääma 0,6-0,7.
3. Sanitaarraie - tehakse surnud ja surevate, samuti tormimurru ja tuuleheite puude koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha harvendusraiet (peamiselt vanemates, valmivates puistutes, kus pole enam mõttekas teha hooldusraiet, kuid mis ei jõua lähemal ajal ka küpse metsa arenguklassi või kus hooldusraie on äsja tehtud). Sanitaarraiega kõrvaldatakse metsast ka kahjuritega asustatud või haigustest nõrgestatud puud, samuti ka puud, millel kahjustus on alles algjärgus, kuid millised paari lähema aasta jooksul kindlasti hukkuvad. Ka oma ülesande täitnud seemnepuude raie langilt kuulub sanitaarraie alla. Sanitaarraie korras raiuda lubatud puud (metsa majand . eeskiri). 1) surnud puid; 2) väliselt nähtava tüvemädanikuga ja tüvemädaniku tekitajate viljakehaga puid; 3) puid, millel on juurepessu kahjustusega seotud tugev vaiguvool; 4) tüvekahjuritest asustatud puid; 5) puid, millel enam kui pool võra on pöördumatult kahjustatud, ja kuiva ladvaga puid; 6) puid, millel on põlenud juurekaela piirkond ja selle ümbruses paiknev metsakõdu; 7) kuuski, mille koor on puiduni kahjustatud vähemalt 10% ulatuses tüve ümbermõõdust ja teiste liikide puid, mille koor on kahjustatud vähemalt 30% ulatuses tüve ümbermõõdust (ulukikahjustused); 8) tormiheidet ja -murdu ning lumemurdu; 9) oma ülesande täitnud seemnepuid alates kolme aasta möödumisest lageraiest; 10) teisi metsata metsamaal või noorendikus paiknevaid üksikpuude rinde puid, mis pole säilikpuud või elustiku säilitamiseks jäetud puud. raiekraad e. harvendamise aste näitab, kui palju puid korraga välja raiutakse (mitu % tagavarast). Rakendatav raiekraad sõltub metsa liigilisest koosseisust, vanusest ja kasvukohast. Peab raiuma nii, et metsa täius ei langeks alla lubatud normi: nõrk raie - 15% tagavarast, mõõdukas - 16-25%, tugev - 26-35%, väga tugev - üle 35%. hooldusraie intensiivsus - näitab, kui tihti puistu eluea jooksul hooldusraieid tehakse. Kordusperiood sõltub konkreetsetest tingimustest - kasvukoht, puuliik ja võib olla väga orienteeruvalt 5-15 aastat. alameetod - raiutakse välja loodusliku arengu protsessis allajäänud puud (peam. IV ja V kasvuklassi puud, kuid ka üksikuid valitsevaid puid " hunte "); ülameetod - raiutakse välja I-II kasvuklassi puud. Kasutatakse üldiselt harva. Näiteks tammikute hooldamisel. Selle meetodi kasutamisel peab siin eriti ettevaatlik olema - ei tohi korraga liiga palju raiuda, võimalikud on hilisemad kahjustused ( põletus kuusel, tormimurd, lumekahjustused