Metsa kasvukohatüübid ja joonis (0)

Metsatüüpide rühmitamine
Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, sellepärast on ka metsatüüpe palju. Alati ei ole võimalik ega ka vajalik iseloomustada metsi kasvukohatüübi täpsusega. Seepärast on vajalikud ka üldisemad, suuremahulisemad klassifikatsiooniüksused. Arvestades ainult üht metsa olulisemalt mõjutavat faktorit - veerežiimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi:
1) arumetsad
Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis
kuni 30 cm tüseduseni (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)
2) soometsad
metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25
cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb
üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu
madal. Enamasti IV-V boniteet . Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib esineda ka I-III bon.
Klassid jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel tüübirühmadesse on
aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veerežiim.
Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas
põhjavee või sademetevee mõjul soostumine , liikuv või väheliikuv põhjavesi.
Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse:
9.1 Loometsad
Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise
mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad.
Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest.
Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi
väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo
ja kastikuloo . Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Esinevad
tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask . Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti
laasunud. Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi
tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on
murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust. Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad. Alusmetsas kadakas , pihlakas . Alustaimestik hõre.
Raiestike taasmetsastamine on väga keeruline. Esinevad peamiselt saartel ja Lääne-Eestis.
Kastikuloo (kl) - tekib samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam
kui eelmisel tüübil: 10-30 cm. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvutingimused paremad.
Peamiselt esinevad männikud, esineb ka kuusikuid (kannatavad juurepessu all) III-IV
bon. Esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem .
Alusmetsas domineerivad sarapuu, kuslapuu , tuhkpuu. Alustaimestikus valitsevad
kõrrelised: metskastik, punane aruhein. Leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk .
Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.
9.2 Nõmmemetsad
Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised
puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb
enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp.
Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad
nad mitmesuguse päritoluga liivadel , kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad
keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad , muld on happeline.
Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski.
Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik
liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik).
Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti.
Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.
Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva
kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni
tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline.
Puistutest esinevad männikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid.
Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem,
esineb veel kukemari , leesikas , samblad ja samblikud. Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika -kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid.
9.3 Palumetsad
Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema
niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke
huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes.
Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas .
Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.
Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel.
Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud
leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline.
Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka
kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti
hästi laasunud ja sirge tüvega. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid.
Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik . Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu
mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik .
Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on
reeglina väga kvaliteetse puiduga .
Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal.
Mulla lähtekivim liiv või moreen . Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi
kõrgele. Esinevad gleistunud leede või - leetmullad , mullareaktsioon on happeline.
Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad . Boniteet II-III. Sageli
kaasnevad koosseisus kask ja haab . Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus.
Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest.
Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi
moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm
tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka
kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon.
9.4 Laanemetsad
Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp.
Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või
küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või
näivleetunud mullad . Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Kuusikud on enamasti kõrge tootlikkusega Ia-
I(II) bon. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa
kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud. Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu , pihlakas. Alustaimestik liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leidub ka leselehte, mustikat, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, metstähtheina jne.
Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu-Eestis.
Sinilille (sl) kasvukohatüüp - levinud positiivsetel pinnavormidel. Mulla lähtekivim
karbonaatne moreen. Muld on viljakas, tüüpiline on leostunud või leetjas muld.
Kõdukiht väga õhuke, sest lagunemistingimused on head. Reaktsioon neutraalne .
Kõige enam kuusikuid (2/3), mida sageli on kahjustanud juurepess. Männikuid 1/4 ja
kaasikuid 1/10, nende seisund on hea. Ia-II bon.
Alusmetsas mage sõstar, kuslapuu, türnpuu, pihlakas, magesõstar, lodjapuu , näsiniin, vaarikas .
Alustaimestikus - sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas , lillakas, võsaülane, koldnõges.
Samblarindes metsakäharik, lehviksammal, palusammal. Kõige enam levinud Pandivere kõrgustiku ümbruses, aga ka Põhja- ja Loode-Eestis, metsadest 5%.
9.5 Salumetsad
Levivad viljakatel, lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud muldadel. Veereziim soodne.
Viljaka mulla tõttu puistute koosseis väga mitmekesine . Esinevad lehtpuumetsad ,
millede koosseisus enamasti kask, haab, saar, tamm, pärn, jalakas . Ka kuusikuid.
Peamiselt segapuistud, Ia-II bon. Naadi ja sõnajala kasvukohatüübid.
Naadi (nd) kasvukohatüüp - asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel.
Lähtekivim karbonaatne. Enamasti gleistunud leetjad või leostunud mullad. Kõdukiht
puudub, huumushorisont tüse - 20-35 cm. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti
viljakaim kasvukohatüüp. Esinevad nii segapuistud kui kuusikud. Levinud laialehised lehtpuuliigid. Sobib kõvalehtpuude (tamm, saar) kasvatamiseks. Bon. Ia-I (harva II).
Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas - sarapuu, mage sõstar,
toomingas , kuslapuu, sarapuu jne. Alustaimestik väga liigirikas, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid - kopsurohi, naat , seljarohi, metspipar , koldnõges, ussilakk jne.
Peamiselt Eesti ida- ja keskosas, 8% metsadest.
Sõnajala (sj) kasvukohatüüp - salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt
orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi.
Iseloomulikud on leostunud gleimullad, küllastunud gleimullad ja turvastunud mullad.
Mikroreljeef mätlik. Esinevad lehtpuu segapuistud – sanglepp , kask, haab, II rindes pärn, saar, jalakas. I (Ia-II) bon. Alusmets hõre kuid liigirikas - toomingas, kuslapuu, mage sõstar. Alustaimestikus domineerivad sõnajalad (naiste,- ohtene.- maarja.- ja laanesõnajalg). Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohale iseloomulikud taimed. Esineb väikeste aladena - 1% metsadest.
9.6 Soovikumetsad
Ajutiselt liigniisketel muldadel - gleimullad või gleistunud mullad. Esinevad kaasikud,
sanglepikud, segapuistud. Bon. enamasti IV-V. Osja , tarna, angervaksa kasvukohatüübid.
Osja (os) kasvukohatüüp – levivad tasastel madalatel aladel. Mulla lähtekivimiks on raske lõimisega setted või liivsavi moreen. Põhjavesi ulatub aeg-ajalt maapinnale.
Vähese kallaku, raske lõimise ja künkliku moreeni tõttu on vee liikumine aeglane.
Esinevad mitmesugused soostunud mullad. Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliigiks kask, haab, saar, sanglepp. Kased sageli kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, esineb tormiheidet. Boniteet noorematel puistutel III-IV, vanematel ja raskematel lõimistel
kasvavates puistutes V-Va. Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas.
Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel
mustikas, pohl, leseleht, laanelill , metsosi. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik ). Levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 2% metsadest.
Tarna (tr) kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad
setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale.
Gleistunud leet- või leedemullad. Iseloomulik kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele
järgneb puhas liiv. Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud IV-Va bon, mille koosseisusvõib esineda mänd, soodsama veereziimiga aladel kask, kuusk, sanglepp. Puistute
olukorda saab parandada kuivendamisega . Pärast kuivendamist võib boniteet olla III.Alusmets hõre.
Alustaimestikus domineerivad kõrrelised (kastikud, tarnad ), iseloomulikud on ka soopihl , ojamõõl, lakkleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl. Tüvealustel mätastel levivad ka sambad. Lääne- ja Loode-Eesti , 5% metsadest.
Angervaksa (an) kasvukohatüüp - madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses.
Põhjavesi kõrgel, kevadel ulatub maapinnale. Põhjavesi hästi liikuv. Mikroreljeef mätlik.
Glei või soostunud mullad. Toorhuumuse horisont 10-30 cm. Puistud segapuistud - kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Boniteet II-III. Alusmets hõre, kuid liigirikas - pajud , pihlakas, toomingas.
Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik - angervaks, naat, sõnajalad. Pidev sammalkate puudub.
Peale kuivendamist läheneb omadustelt naadi kkt-le. Edela-Eestis laiemalt levinud - 15% metsadest.
9.7 Rabastuvad metsad
Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad.Alutaimestikust domineerivad puhmad ( sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal . Ülekaalus III-V bon. männikud. Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid.
Sinika (sn) kasvukohatüüp - levivad tasastel, madalamatel aladel. Lähtekivimiks
liivad. Muld tugevasti leetunud. Sisseuhtehorisondis (B) sageli tihe ja vettpidav nõrgkivi.
Leetumise ja soostumise kaasmõjul leede-glei ja leede turvastunud mullad. Toorhuumus
kuni 30 cm. Muld väga happeline, liigniiske. Valdavalt männikud. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Alusmetsas kadakas, pajud, paakspuu. Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad: kanarbik, sinikas, pohl, sookail , küüvits, kukemari. Õhema turbahorisondiga aladel nõmmemets. Iseloomulikud samblad ja samblikud - palusammal, laanik, põdrasamblikud. Turbakihi tüsenedes nende osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusambla osakaal Raba -sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad , toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus . Sagedamini Põhja- ja Edela-Eestis, 3% metsadest.
Karusambla (kr) kasvukohatüüp - tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel
madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske (savi, liivsavi). Mikroreljeef
tugevasti mätlik. Põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani. Esineb kuni 30 cm tüsedune
toorhuumusekiht. Muld happeline. Kõige sagedamini esinevad karusambla männikud, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus madal - IV bon. Alusmets hõre või puudub, kasvavad pajud. Alustaimestik liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate. Puhmasrindes sageli
mustikas, pohl. Mosaiikselt kasvavad tavalised metsasamblad ja turbasamblad. Levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.
S o o m e t s a d
Need on metsad, kus turbahorisondi tüsedus on kuivendamata aladel üle 30 cm ja
kuivendatud aladel üle 25 cm. Soomullad Need on mullad, mis on kestvalt liigniisked, pindmine horisont turvastunud, turba tüsedus üle 30 cm, nad on suure liigniiskusega, soomuldadel kasvavad taimed, mis on kohanenud selliste kasvutingimustega ja millede juured ei ulatu turbaalusesse kihti.
Soomuldi Eestis: 23,2% , metsas 36,7%, haritaval maal 7,9%
Iseärasused:
1) soo kasvab turba kasvamisega, kujundab ala mikroreljeefi;
2) soomuld kasvatab endale lähtekivimit -turvast, turba alune osa on mineraalne aluspõhi;
Vesi, mis tsirkuleerib turbas, etendab olulist osa soos kasvavate taimede toitumisel.
Soomuldades esineb 3 toitumise põhitüüpi:
1. Toitumine põhjaveest.
Võimalik kahte moodi: 1. Survega e. allikaline 2. Surveta
Paremaks loetakse surveta põhjaveest toitumist, aluspind rõhtne või kaldu. Esimesel juhul seisev põhjavesi, teisel liikuv põhjavesi. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine.
2. Üleujutusveest.
Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude üleujutusaladel. Seda tüüpi metsamaid on väga vähe
3. Sademetest.
Sademetest toituvaid soid nimetatakse rabadeks. Tehakse vahet lageda ja metsaga raba vahel.
Taimkatte ja veega toitumise järgi eraldatakse 3 soomulla alltüüpi:
1) madalsoomuld (M) - põhjaveest või üleujutusveest toituvad, kaetud kas rohttaimede
või lodumetsadega, samblarindes lehtsamblad. Asuvad nõgusates pinnavormides. Soodest 55%
2) siirdesoomuld (S) - põhjaveest või üleujutusveest toitumine asendub sademeteveest
toitumisega. Puurindesse tekib mänd, areneb puhmarinne , lehtsammalde kõrvale tekivad
turbasamblad. Soodest 9%
3) rabamuld (R) - ainult sademetest toituvad. Asuvad ümbritsevast territooriumist
kõrgemal. Samblarindes turbasamblad, puudest kääbuskased, männid. Soodest 36%
9.8 Rohusoometsad
Kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel (madalsoo mulla all
mõeldakse hästi lagunenud turvasmulda). Õhuke turvasmuld - 30-50 cm,
keskmine - 50-100 cm , sügav - üle 100 cm.
Puudest on iseloomulikud sookask ja sanglepp
Siia kuuluvad lodu - ja madalsoo kasvukohatüüp.
Lodu (ld) kasvukohatüüp - levib potentsiaalselt viljakatel, märgadel, valdavalt
õhukestel (kuni keskmise tüsedusega) hästilagunenud madalsoo või lammi -madalsoo
muldadel (lammimuld - tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud aladele –
lammidele). Mikroreljeef künklik. Domineerivad sookaasikud (55% lodude pindalast),
sanglepikud (31%). Kuivendatud aladel ka kuusikud. Puistute bon. II-III. (sanglepikute
puhul kõrgem). Alusmets liigirikas - toomingas, lodjapuu, paakspuu, pajud, näsiniin, magesõstar.
Alustaimestikus võhumõõk, kanarbik, kastikud, tarnad, sookastik, soosõnajalg, metskõrkjas jne. Samblarinne katkendlik. Rohkem levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.
Madalsoo (md) kasvukohatüüp - esineb mitmesuguse tüsedusega ja lagunemisastmega
madalsoo turvasmuldadel. Võrreldes loduga on: 1) üleujutused pikemaajalised, 2) turvas enamasti tüsedam 1-2 m, keskmiselt lagunenud. Põhjavesi väheliikuv.
Valdava osa moodustavad sookaasikud - 75%, järgnevad männikud - 20%, vähesel
määral kuusikuid - 4%. Tootlikkuselt IV-V bon. Alusmets hõre, enamasti esinevad pajud ja paakspuu.
Alustaimestikus domineerivad tarnad, sagedased on ka sookail ja soopihl. Levinud rohkem Lääne- ja Lõuna- Eestis, 5% metsadest. Madalsoomuldade viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.
9.9 S a m b l a s o o m e t s a d
Iseloomulik on vähelagunenud turbasamblakihi esinemine. Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd. Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp.
Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x. Alusmetsas - pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestikus - raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest (madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest. Levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 7%.
Raba (rb) kasvukohatüüp - tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt. edasisel
rabastumisel. Turba tüsedus üle 30 cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini. Turvas on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Toitumine vaid sademeteveest ja sademetest moodustunud põhjavesi võib ulatuda maapinnale. Kuna turvas on toitainetevaene ja halvasti lagunenud, ei paranda kuivendamine ilma väetamiseta tüseda turbaga rabamuldade puhul oluliselt puude kasvu.
Puistud hõredad, jändrikud, domineerivad männid. Boniteet V-Va. Alusmets puudub.
Alustaimestikus sookail, kukemari, küüvits, murakas , tupp- villpea , jõhvikas, kanarbik,
samblarindes valitsevad turbasamblad, kasvavad ka samblikud. Metsadest moodustavad 2%.
9.10 K õ d u s o o m e t s a d
Seda tüübirühma iseloomustab intensiivselt kuivendatud soomuld, hästilagunenud
kõduturbahorisondiga. Puistutest ülekaalus kaasikud 42% ja männikud 40%. Kui sood kuivendada, väheneb põhjaveetase ja liigniiskus mulla ülemistest horisontidest kaob. Kui liigniiskus kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema , moodustades kõduturbakihi. Iseloomulik on, et kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku ning puude juurekaelad ning juured jäävad maapinnast pisut kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, levivad seal arumetsadele iseloomulikud taimed ja kasvukoha tüübi saab kindlaks teha vaid mulla põhjal. Esineb 2 kasvukohatüüpi: mustika kõdusoo (mks) ja jänesekapsa kõdusoo (jks).
Mustika kõdusoo (mo) - esineb tavaliselt kuivendatud siirdesoo muldadel.
Domineerivad kaasikud ja männikud. Boniteet II-IV. Alusmets hõre: pajud, paakspuu.
Alustaimestik sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga.
Jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüüp (jo) - esineb pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel. Enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk. Potentsiaalselt kõrge tootlikkusega, bon. I-III. Alusmetsas paakspuu, toomingas, pihlakas. Puistud tormihellad. Kõdusoometsade pindala 5-6%. See suureneb, sest Nõukogude Liidu perioodil tehti Eestis intensiivselt kuivendustöid ja kuivendatud metsades hakkab järk-järgult välja kujunema kõdusoo kasvukohatüüp.
9