Metsaökoloogia ja majandamine II Test (0)

Metsaökoloogia ja majandamine MI. 1771
Sügissemester 2014/2015
II osa
1. Eesti metsakasvukohatüübid. Nende tähtsus, eraldamise alused, rühmitamine .
Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, puude juurdekasvu , alustaimestiku ja alusmetsa iseloomu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida, selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga metsamaade kogumit. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld , veereziim , alustaimestik ja reljeef.
Arvestades ainult ühte olulist metsa mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi:
1) arumetsad:
mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena.
2) soometsad :
metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm.
Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veereziim. Soometsade jaotamisel on aluseks soostumise iseärasused.
1.1. Arumetsad:
1.1.1. Loometsad
Leesikaloo - loometsade kõige kehvemate tingimustega kasvukohatüüp. Väga õhukesed paepealsed mullad . Puistutest domineerivad männikud . Puud tormihellad (õhuke mullakiht!). Alusmetsas nt. kadakas , pihlakas . Alustaimestik hõre, iseloomulikud nt. lillakas , sinilill. Sambla -samblikurinne on katkendlik. Taasmetsastamine on väga keeruline.
Kastikuloo - tekib paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui leesikaloo tüübil. Esinevad õhukesed paepealsed või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvutingimused paremad. Muld on kõrge huumusesisaldusega. Peamiselt esinevad männikud. Alusmetsas domineerivad sarapuu, kadakas. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised.
1.1.2. Nõmmemetsad
Sambliku kasvukohatüüp - nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad hõredad puhtmännikud. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud , puhmasrindes kanarbik , pohl .
Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Metsa looduslik uuenemine on puudulik, raiestikud uuenevad väga vaevaliselt .
Kanarbiku kasvukohatüüp – toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes sambliku kkt on muld tugevamini leetunud. Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku.
1.1.3. Palumetsad
Pohla kasvukohatüüp - esineb reljeefi kõrgematel osadel. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik või huumuslik leedemuld või sekundaarne leedemuld. Kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik.
Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga.
Mustika kasvukohatüüp - palumetsades reljeefi madalamal osal. Esinevad gleistunud leede või huumuslikud leedemullad, mullareaktsioon on happeline.
Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad . Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt nt. paakspuud ja kadakat. Alustaimestikus tihe samblarinne , puhmad, kilpjalg .
1.1.4. Laanemetsad
Jänesekapsa kasvukohatüüp - kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel . Esinevad leetunud või näivleetunud mullad, mis mõnikord võivad olla ka nõrgalt gleistunud. Puistud kõrge tootlikkusega. Kõige enam levinud kuusikud. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Alustaimestik liigirikas . Samblarinne pidev.
Sinilille kasvukohatüüp - positiivsetel pinnavormidel Muld on viljakas, tüüpiline on leostunud või leetjas muld. Kõdukiht väga õhuke või puudub, sest lagunemistingimused on head. Puistutest leidub kõige enam kuusikuid, mida sageli on kahjustanud juurepess . Alusmetsas nt. pihlakas, magesõstar, näsiniin , vaarikas. Alustaimestik on liigirikas (sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas ).
1.1.5. Salumetsad
Naadi kasvukohatüüp - tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel. Levivad gleistunud leetjad või gleistunud leostunud mullad. Kõdukiht puudub, huumushorisont tüse. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti viljakaim kasvukohatüüp. Puistutest üle poole moodustavad kaasikud . Levinud on ka laialehised lehtpuuliigid . Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas. Alustaimestik väga liigirikas, domineerivad rohttaimed , esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid.
Sõnajala kasvukohatüüp - salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi. Iseloomulikud on leostunud gleimullad , küllastunud gleimullad ja turvastunud mullad. Puistutest on sagedasemad kaasikud ja sanglepikud. Alusmets hõre kuid liigirikas. Alustaimestikus domineerivad sõnajalad.
1.1.6. Soovikumetsad
Osja kasvukohatüüp –tasastel madalatel aladel, mikroreljeef tugevasti künklik. Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad. Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliikideks on kask , mänd või kuusk . Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre. Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadelhappelise metsakõdu taimed. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed.
Tarna kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Levinud küllastunud gleimullad, turvastunud glei ja küllastumata gleimulllad. Iseloomulik on kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb liiv. Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud. Alusmets hõre. Alustaimestikus domineerivad kõrrelised. Kuivendamisega on võimalik puistute tootlikkust parandada.
Angervaksa kasvukohatüüp – madalatel aladel, kus põhjavesi on maapinnale lähedal, kevadel ulatub maapinnale. Kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 10-30 cm. Mikroreljeef mätlik. Puistutest on valitsevateks kaasikud. Alusmets hõre, kuid liigirikas. Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik. Pidev sammalkate puudub.
1.1.7. Rabastuvad metsad
Sinika kasvukohatüüp - tasastel, madalamatel aladel. Muld tugevasti leetunud. Muld väga happeline, liigniiske. Valdavalt männikud. Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad. Õhema turbahorisondiga aladel nõmmeilmeline mets. Iseloomulikud samblad ja samblikud. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus.
Karusambla kasvukohatüüp - tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske. Muld happeline. Vastavalt soostumisele intensiivsusele kujunevad leetunud glei, leede-glei või leede turvastunud mullad. Kõige sagedamini esinevad karusambla männikud, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Alusmets hõre või puudub, kasvavad pajud . Alustaimestik liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate.
1.2. Soometsad
1.2.1. Rohusoometsad
Lodu kasvukohatüüp - valdavalt õhukestel hästilagunenud madalsoo või lammi-madalsoo muldadel. Domineerivad sookaasikud. Kuivendatud aladel ka kuusikud. Alusmets liigirikas. Alustaimestik liigirikas ja vastavalt mikroreljeefile mosaiikne. Samblarinne katkendlik.
Madalsoo kasvukohatüüp - mitmesuguse tüsedusega ja lagunemisastmega madalsoo turvasmuldadel. Valdava osa moodustavad sookaasikud. Alusmets hõre, enamasti esinevad pajud. Alustaimestikus domineerivad tarnad . Madalsoomuldade viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.
1.2.2. Samblasoometsad
Siirdesoo kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel. Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Ülekaalus on männikud. Alustaimestikus - raba - ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest ja kuivendamise intensiivsusest.
Raba kasvukohatüüp - tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt. edasisel rabastumisel. Turba tüsedus üle 30 cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini. Turvas on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Puistud hõredad, jändrikud, domineerivad männid. Alusmets puudub. Alustaimestikus nt. sookail , kukemari, küüvits .
1.2.3. Kõdusoometsad
Mustika kõdusoo - tavaliselt kuivendatud siirdesoo, harvem rabamuldadel. Praktiliselt kogu puude juurestik paikneb ülemises 30 cm kihis. Muld happeline. Männikud. Alusmets hõre. Alustaimestik sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga, iseloomulik on puhmaste, eelkõige mustika ohtrus .
Jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüüp - pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel. Enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk. Alusmetsas paakspuu , toomingas, pihlakas. Alustaimestik sarnane arumetsade jänesekapsa kasvukohatüübiga. Puistud tormihellad.
1.3. Metsakuivandus
Kuivendamise positiivne mõju metsamajandusele ei seisne mitte ainult puude kasvutingimuste paranemises ja seeläbi suurenenud produktsioonis, vaid see võimaldab ka metsi paremini majandada st. paraneb ligipääs metsadele .
Puude kasv ja puistute tootlikkus suureneb. Metsamulla soostumist võib võrrelda haigusega, mis hävitab metsamaastikku ja kujundab sellest rabamaastiku. Seda haigust on võimalik ravida, kuivendades mulda –> soostunud metsa kuivendamine „ravib“ metsa. Mulla seisund paraneb ning seega hakkab paranema ka seal kasvavate taimede eluolu. Sest rabamuld ja -vesi on puude rahuldavaks kasvuks kõlbmatu.
1.3.1. Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest . Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask . Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus , iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega.
1.3.2. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel . Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Põhjavesi on väheliikuv , üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga. Põhiline puuliik on mänd. Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega.
1.3.3. Raba - spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunud oligotroofse turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev juurdekasv ja sellega kaasnev sademetevee hulga püsiv suurenemine pinnases. Sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib Eesti rabad jagada kolme peamisse kasvukohatüüpi:
• nõmmrabad
• siirderabad
• kõrgrabad.
Need raba kasvukohatüübid erinevad üksteisest pindmise turbakihi iseloomu poolest, kuid taimkatte järgi võivad olla raskesti eristatavad.
1.3.3.A. Nõmmraba kasvukohatüüp - levib tasastel madalatel või nõgusatel aladel. Tekkinud korduvate metsapõlemiste tagajärjel.
1.3.3.B. Siirderaba kasvukohatüüp - siirdesoost tekkinud raba esimene arenguaste, levib tasasel alal. Valitsevad põhiliselt sademeteveest toituvad männikud.
1.3.3.C. Kõrgrabad - oma arenguastmelt teistest rabadest vanemad. Kõrgraba on siirderaba või nõmmraba edasise soostumise tagajärg ja soode arengu viimane aste.
2. Metsatakseerimine
Metsatakseerimine on metsa hindamine e. mõõtmine. Metsatakseerimise põhiülesandeks on iseloomustada metsa, selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute tootlikkust ja varusid.
2.1 Kasvava puu ja puistu takseerimine ( diameetri , kõrguse, rinnaslõikepindala mõõtmine, vanuse ja tagavara hindamine), selleks kasutatavad instrumendid.
Selleks, et hinnata puu mahtu, tuleb puud mõõta.
Reeglina mõõdetakse puul 2 kõige olulisemat takseernäitajat:
a) puu rinnasdiameeter ehk diameeter 1,3 m kõrgusel maapinnast ;
b) puu kõrgus.
Puu diameetri mõõtmine.
Kasvava puu läbimõõt mõõdetakse metsaklupiga rinnakõrguselt so. 1,3 m kõrguselt juurekaelast. Saadud suurust nimetatakse rinnasdiameetriks ja tähistatakse d1,3. Kui indeks puudub, siis eeldatakse, et tegemist on rinnasdiameetriga.
Metsakluppe on 2 tüüpi:
täpsusklupid;
ümardatud skaalaga klupid.
Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem nn. elektroonilisi kluppe, mis registreerivad lugemi automaatselt.
Sellise klupi 2 peamist eelist:
- tööviljakus on kõrgem,
- hilisem andmete sisestamine arvutisse lihtne.
Puistu rinnaslõikepindala määramine W. Bitterlichi meetodil.
Puistu rinnaslõikepindala – on kõikide puude rinnaslõikepindalade summa 1,3 m kõrguselt juurekaelast 1 hektari kohta.
Puu kõrguse mõõtmine
Puu kõrgus on juurekaela ja ladvatipu kõrguste vahe. Puude kõrguste mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid kõrgusmõõtjaid, need jaotatakse üldiselt kahte gruppi:
- geomeetrilisel põhimõttel töötavad;
- trigonomeetrilisel põhimõttel töötavad.
Puu vanuse määramine
Männaste loendamise teel ja juurdekasvupuuri abil.
2.2 Puistute eraldamise tunnused (tekkeviis, rindelisus, liigiline koosseis, vanus, boniteet , täius, kasvukohatüüp).
Eestis riigimetsad on jaotatud metskondadeks. Ühe metskonna piires jaotatakse mets kvartaliteks. Selleks raiutakse metsamassiividest läbi sihid ning kogu metsaga ala jaotatakse ruudu või ristküliku kujulisteks osadeks e. kvartaliteks. Mida intensiivsem on metsade majandamine, seda väiksemad on kvartalid. Kvartalisiseselt jaotatakse metsamaa puistuteks. Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest.
1. Tekkeviis - sellest oleneb puistu struktuur, tootlikkus, kasutatavad metsakasvatuslikud võtted.
Eraldatakse:
a) kultuurpuistud;
b) looduslikud - 1) seemnetekkelised, 2) võsutekkelised.
2. Rindelisus - puude jaotumine vertikaaltasapinnaliselt.
Lihtpuistu - 1 rinne
Liitpuistu - 2 rinnet
Eraldatakse:
üherindeline;
kaherindeline puistu.
3. Koosseis - puuliikide osatähtsus puistu koosseisus . Iseloomustatakse koosseisu valemiga, see määratakse eraldi igas rindes.
4. Puistu vanus - määratakse iga rinde iga puuliigi keskmise vanusena. Vanuse määramisel lähtutakse puude välistunnustest.
Kasutusele on võetud arenguklassid, mida on kokku seitse :
lage ala; selguseta ala; noorendik; latimets; keskealine mets; valmiv mets; kõps mets.
5. Boniteet - iseloomustab kasvukoha headust st. antud kasvukoha sobivust mingi puuliigi kasvatamiseks. Puistu tootlikkus sõltub esmajoones kasvukoha tingimustest, kliimast , mullastikust, reljeefist, veereziimist.
6. Täius - näitab metsa suhtelist tihedust .
7. Kasvukohatüüp - puistud eraldatakse, kui nad kuuluvad erinevatesse tüübirühmadesse.
2.3 Metsamaterjalide mahu määramine.
1. Ümarmaterjalid
Kõige tavalisem ümarmetsamaterjal on palk. Määratakse mahutabelite abil, selleks on vaja teada:
a. materjali ladvapoolset diameetrit (cm)
* mõõdetakse koorealune diameeter
* mõõdetakse minimaalne diameeter
* diameeter mõõdetakse 1 cm täpsusega
b. materjali pikkust (m)
2. Virnmaterjalid.
Virna maht leitakse virna kõrguse, pikkuse ja laiuse korrutisena.
Koefitsiendid on erinevad, sõltudes:
*puuliigist
*materjali pikkusest
*materjali diameetrist
3. Saematerjalid
Tihti antakse laua või prussi paksus millimeetrites, laius sentimeetrites ja pikkus meetrites,
sellisel juhul tuleb mõõtmed teisendama.